dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Keskkonnaministeerium_päring

Õiguskantsleri Kantselei · 2. detsember 2021
Viit
7-4/211941/2108275
Registreeritud
2. detsember 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Keskkonnaministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
7 Järelevalve põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle
Sari
7-4 Isiku kaebuse alusel riigiorgani või -asutuse tegevuse kontroll
Toimik
7-4/211941
Vastutaja
Evelin Lopman (Õiguskantsleri Kantselei, Ettevõtluskeskkonna osakond)

Failid

  • 📎7-42119412108275 02.12.2021 Väljaminev kiri.bdoc1257 KB

Sisu (failidest)

Lendorava püsielupaikade KAITSE ALLA VÕTMISE ETTEPANEK ja VÄLJATÖÖTAMISE KAVATSUS ning TUDUSOO LOODUSKAITSEALA KAITSEKORRA JA TSONEERINGU MUUTMISE ETTEPANEK 1. Sissejuhatus Lendorav (Pteromys volans) on kriitiliselt ohustatud I kaitsekategooriasse kuuluv loomaliik, kelle levila on viimasel sajandil oluliselt vähenenud ja kes tänaseks asustab veel vaid Virumaa vanasid metsasid. Käesolev kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus (edaspidi ka VTK) käsitleb neid lendorava elupaiku, mis asuvad väljaspool kaitstavaid alasid või ebapiisavalt kaitstud aladel (piiranguvööndites) ning teeb ettepaneku uute püsielupaikade määramiseks või olemasolevate püsielupaikade piiride ja tsoneeringu muutmiseks. Samuti tehakse ettepanek lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja muutmiseks. Uudo Timm tegi 11.09.2019. a ettepaneku Postikaasiku lendorava püsielupaiga moodustamiseks1. Eestimaa Looduse Fond tegi 21.08.2020 ettepaneku Alutaguse rahvuspargi laiendamiseks2. Nimetatud ettepanek hõlmas muuhulgas Alutaguse piirkonna riigimaadel paiknevat 12 seni kaitsmata lendorava elupaika, mida käesolevas VTK-s ei käsitleta, kuna nimetatud elupaigad vaadatakse üle koos muude kaitseväärtustega Alutaguse rahvuspargi laiendusettepaneku ekspertiisi raames, milles kaalutakse läbi, kas ja millises ulatuses neid on otstarbekas kaitsta rahvuspargina või lendorava püsielupaikadena. Kõik käesoleva ettepanekuga hõlmatud lendorava elupaigad on vaadatud üle ning elupaikade piirid täpsustatud Liisa Renneli ja Uudo Timmi poolt 2020. aastal. Tuginedes nimetatud inventuuri tulemustele ning liigi ohustatusele (kriitilises seisus, 2019), teeb Keskkonnaamet LKS § 8 lõigete 1 ja 2 kohase ettepaneku võtta kaitse alla täiendavad 12 lendorava püsielupaika (Adra-Kõrtsi, Aru, Haigru, Jõepere, Lassi, Pikanõmme, Pilsneri-Müüri, Postikaasiku, Smolnitsa, Sonda, Uuetoa, Vahtra), muuta 10 olemasoleva lendorava püsielupaiga (Eigale, Kautvere, Kellassaare, Kruusoja, Kõveriku, Oonurme, Palasi, Suigu, Uljaste-Liiva, Väljaotsa) välispiiri ja tsoneeringut ning muuta Tudusoo looduskaitseala kaitsekorda ja tsoneeringut. Planeeritavad püsielupaigad asuvad Ida-Virumaal Alutaguse ja Lüganuse vallas, Lääne- Virumaal Vinni vallas ning Jõgeva maakonnas Mustvee vallas. Püsielupaikade kogupindala on 2295,2 ha, sellest 1191,5 ha on kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 1103,7 ha piiranguvööndisse. Püsielupaikade kogupindalast hõlmavad uued püsielupaigad või olemasolevate püsielupaikade uued laiendused 1799,2 ha (1059,1 ha sihtkaitsevööndis ja 739,7 ha piiranguvööndis). Eramaadel on kavas suurendada sihtkaitsevööndite pindala 296,4 ha võrra ja piiranguvööndi pindala 372,4 ha võrra. Lisaks on kavas muuta piiranguvööndi kaitsekorda ning keelata seal uuendusraied (sh olemasolevates piiranguvööndites 3054 hektaril). Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsuse on koostanud Keskkonnaameti Põhja regiooni eksperdid Liisa Rennel 1 registreeritud Keskkonnaministeeriumi dokumendihaldussüsteemis 12.09.2019 nr 8-2/19/4905 all 2 registreeritud Keskkonnaministeeriumi dokumendihaldussüsteemis 24.08.2020 numbriga 8-2/20/3655 ja Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 24.08.2020 numbriga 7-9/20/14177 1 ([email protected]) ja Uudo Timm ([email protected]) ning Keskkonnaameti liigikaitsebüroo liigikaitse peaspetsialist Marju Keis ([email protected]). 2. Kaitse alla võtmise põhjendus ja eesmärk Vastavalt LKS §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. LKS § 46 lg 1 alusel arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. LKS § 48 lõike 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. 3. Väärtuste kirjeldus Lendorav on Eestis kriitiliselt ohustatud3, madala asustustihedusega ja kahaneva levilaga liik, kelle peamiseks elualaks on tänapäeval Virumaa ja Põhja-Jõgevamaa vanad metsad. Lendorav on esmatähtsa liigina kantud Loodusdirektiivi4 II* ja IV lisa liikide nimestikku. Lendorav on levinud põhjapoolkera metsavööndites – ulatudes Euroopa põhjaosas Soomest Siberi, Mongoolia, Korea ja Kirde-Hiina metsadeni. Lendorava levila põhjapiir kulgeb Koola poolsaarelt mööda metsavööndi piiri üle Uuralite ja Jenissei jõe kuni Tšukotkani. Lendorava levila ühtib seejuures haava levilaga. Teda esineb ka Sahhalini ja Shantari saarel ning Sihhote- Alini mägedes. Leviku lõunapiir ühtib idas enam-vähem metsastepi ja läänes laialehiste metsade lõunapiiriga (Ognev 1940). Euroopas esineb lendorav vaid Soomes, Eestis, Valgevenes ja Venemaal. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril, asustades tänasel päeval veel vaid Kirde-Eesti vanasid haava-segametsasid. Esimesed kirjalikud teated lendorava esinemisest Eesti aladel pärinevad 1777. aastast, Pärnumaalt (Hupel 1777). Juba 1909. aastal märgati, et lendoravate levik Eestis on hakanud vähenema (Grevé 1909). 1979. aastal ilmunud Eesti esimeses punases raamatus on lendorav hinnatud väljasuremisohus olevaks liigiks. 40 aastat hiljem on liigi levila Eestis jätkuvalt kahanemas ning liigi seisund hinnatud kriitiliseks. 2020. aastal oli riikliku seire andmetel 141 keskkonnaregistrisse kantud elupaigast asustatud 76 elupaika (Eesti Looduseuurijate Selts 2020). 2020. aasta novembris leiti lisaks kolm uut lendorava elupaika ning kaks elupaika arhiveeriti, seega on 14.12.2020 seisuga keskkonnaregistrisse kantud 142 lendorava elupaika. Lendorava peamiseks elupaigaks on üle 50 aasta vanused looduslikud haava-segametsad, kus esimeses ja/või teises rindes esineb kuuske. Lendoravale elupaigaks sobiv metsaosa on suurem kui 3,5 hektarit ning moodustab osa suuremast metsamassiivist (Timm & Ojaste 2015). Elupaiga olulisteks komponentideks on sobivate õõnsustega pesapuude olemasolu ning pesapaiga lähiümbrus. Eelistatud elupaikades moodustavad lehtpuud keskmiselt 25% (10– 3 Eesti Looduse Infosüsteem. (2019). Liigi ohustatuse hinnang: Lendorav (Pteromys volans) sigiv asurkond 2019. 4 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta 2 40%). Lehtpuude olemasolu on eriti oluline suveperioodil emasloomadele, kelle kodupiirkond on märksa väiksem kui isasloomadel, sest sealt kättesaadava toidukogusega peavad nad pojad üles kasvatama. Talvel on oluline kase- ja lepaokste kättesaadavus (Hanski et al. 2001). Pesapuud ümbritsevas metsas peab esinema ka mitmeid teisi õõnsustega puid, mida kasutatakse ajutise varjekohana või asenduspesana (ilmselt pesaparasiitide ja vaenlaste tõttu) ning toiduks olulisi lehtpuid nagu kask, haab, lepp ja sarapuu (Hanski et al. 2001, Airapetyants & Fokin 2003). Isaste lendoravate kodupiirkonna suurus on Eestis keskmiselt 15,8 ha ning emasloomadel 5,6 ha (Absalon 2013), kuid arvestama peab, et need tulemused on saadud küllaltki väikse valimiga (5 emaslooma ja 4 isaslooma). Soome uuringu kohaselt on emaste koduterritooriumid umbes samas suurusjärgus (keskmisele 8,3 ha), kuid isaste territooriumid oluliselt suuremad (keskmiselt 59,9 ha) (Hasnki et al. 2000). Väga oluliselt mõjutavad lendorava elutingimusi rähnid. Lendorav kasutab valdavalt suur- kirjurähni (Dendrocopos major) poolt rajatud pesaõõnsusi, kuid potentsiaalseteks pesarajajateks on ka valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), hallpea-rähn (Picus canus) ja laanerähn (Picoides tridactylus). Mida rohkem on metsas rähne ja nende poolt rajatud õõnsusi, seda paremaid võimalusi see loob lendoravatele sobivate pesa- ja varjepaikade leidmiseks. Kuna lendorava emasloomade kodupiirkonnad reeglina ei kattu, siis ei ole lendoravate asustustihedus vaatamata õõnsuste olemasolule kunagi kuigi kõrge. Lendoravat saab lugeda katusliigiks ning teda kaitstes on kaitstud arvukad teisedki küpseid kuuse enamusega metsi asustavad liigid (Hurme 2008). Lendorav jagab ühist elupaika 300-400 teise vanades metsades elava haruldase ja/või ohustatud liigiga (I. Tammekänd suul. 2020, Leito 2010) tuntumateks liikidest on näiteks must-toonekurg (Ciconia nigra), õõnetuvi (Columba oenas), väike-konnakotkas (Aquila pomarina), kanakull (Accipiter gentilis), herilaseviu (Pernis apivorus), hiireviu (Buteo buteo), metsis (Tetrao urogallus), hallpea-rähn, laanerähn, laanepüü (Tetrastes bonasia), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), händkakk (Strix uralensis), mitmed nahkhiireliigid (Chiroptera spp.), putukatest väike-punalamesklane (Cucujus cinnaberinus), mitmed kimalaseliigid (Bombus sp), mitmed torikseened nagu nt haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana), taiga-peenpoorik (Scelotocutis odora), sammaldest nt sulgjas õhik (Neckera pennata), Wulfi turbasammal (Sphagnum wulfianum) ja samblikest harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria), haava- tardsamblik (Leptogium saturinum), must- ja mustjas limasamblik (Collema nigrescens; C. subnigrescens), neersamblikud (Nephroma sp), eostaimedest Virgiinia võtmehein (Botrychium virginiatum), harilik ungrukold (Huperzia selago) ning taimedest pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis), laialehine nestik (Cinna latifolia), kahar parthein (Glyceria lithuanica) ja karulauk (Allium ursinum). 4. Väärtusi ohustavad tegurid Lendorava seisund sõltub pesametsaks sobivate haava-segametsade seisundist, pindalast ning sidususest. Liigi seisundi halvenemise peamiseks põhjuseks peetakse metsaraiet (Bodgziewicz & Zwolak 2014), mis tingib elupaikade killustumise (Mönkkönen et al. 1997, Selonen et al. 2001) ja hävimise (Lampila et al. 2009; Santangeli et al. 2013) ning muutused puuliikide koosseisus (Reunanen et al. 2001). Elupaikade kadu ja fragmenteerumine võimendavad omakorda ohuteguritena kisklust, sugulusristumist, häirimist ja väiksemate asurkondade väljasuremise tõenäosuse kasvu. 3 4.1 Elupaikade hävimine ja killustumine Lendorava eelistatud elupaigaks on viljaka kasvukoha vanad haava-kuuse metsad (Rennel jt, 2008, Remm jt, 2017). Tüüpiline lendorava elupaik on 80–100 aastat vana puistu, mida loetakse metsamajanduslikult üleküpsenuks. Metsaregistrist (15.05.2020) tehtud päringu põhjal on Virumaa metsamaast veel vaid ca 3% üle 80-aastaseid haava-segametsi, kus haaba on üle 5%. Alutaguse metsamassiivis raiutakse igal aastal umbes 10–20 km² küpseid haavikuid ja haava- segametsi (1000 metsaeraldist; ELUS, 2019), mis paarikümne aasta pärast võiksid kujuneda lendoravale hästi sobivaks elupaigaks. Seega on raiesurve lendoravale sobilikele metsadele väga suur ning kahandab oluliselt lendorava eluala ja noorloomade hajumise võimalusi. Lendorava elupaikade kadumine on lineaarses seoses tema populatsiooni arvukusega. Soomes on hinnatud, et elupaiga kahanemine iga ruutkilomeetri võrra tähendab populatsiooni vähenemist viie isendi võrra. Lineaarse seose põhjal populatsiooni suuruse ja elupaiga pindala vahel võib oletada, et populatsioon ei kahane mitte üksnes elupaiga pindalalise kahanemise aga ka elupaiga killustumise tõttu (Koskimägi 2011). Elupaikade kadumise ja killustumise suhtes on emasloomad tundlikumad kui isasloomad. Erinevalt emasloomadest võivad isased ühe elupaigalaigu kadumisel selle asendada uue alaga ja elupaiga killustumise kompenseerimiseks laiendada oma kodupiirkonda, liikudes erinevate elupaikade vahel (Selonen et al. 2001, Hanski et al. 2001). Lendoravad on suhteliselt paigalise eluviisiga loomad, kusjuures emasloomad on paiksemad ja isasloomad rohkem liikuvamad ning suurema kodupiirkonnaga. Oluliseks levikutõkkeks lendoravatele on lagedad alad, sealhulgas lageraielangid ja noorendikud. Soome uuring viitab, et lagedad alad, mis on laiemad kui 100 m on levikutõkkeks, kuid neid võidakse aeg-ajalt ületada, kui seal asuvad üksikud puud (Selonen & Hasnki 2004). Eestis on lendoravate leiukohtade isoleeritust analüüsinud Martin Absalon oma magistritöös. Leiti, et teadaolevad lendoravate leiukohad on üksteisest suuremal või vähemal määral isoleeritud ning võimalikud levikukoridorid on läbi lõigatud just viimase 15-20 aasta jooksul. Kuna vanametsa osakaal Alutaguse piirkonnas pidevalt väheneb, siis on ka kasvama jäänud vana metsaga eraldiste omavaheline kaugus järjest suurem. Sobivate elupaikade killustumine viib pikema aja jooksul elupaiga isoleerumiseni ehk hakkab populatsiooni mõjutama pikemaajalise viibega kui elupaiga füüsiline kadumine (Selonen et al. 2001, Absalon, 2013). Riikliku keskkonnaseire programmi alusel läbiviidava lendorava seire käigus on kinnitust leidnud asjaolu, et lageraiete ja noorendikega ümbritsetud ja naaberleiukohtadest isoleeritud leiukohtades ei suuda lendoravad sageli pikemat aega püsima jääda. Alles aastate pärast, kui noorendike kõrgus ulatub ca 15 meetrini, pääsevad lendoravad vahepeal vabasid sobivaid elupaiga metsi taasasustama. Nii on mitmed leiukohad olnud isegi üle 10 aasta isoleerituse tõttu asustamata, kuid ühenduse taastumisel taasasustatud. Elupaikade hävimine ja killustumine on lendoravale kriitilise tähtsusega ohutegur. 4.2 Väike populatsioon (madal arvukus) Eesti lendoravapopulatsiooni täpne arvukus ei ole teada, kuid lendoravaekspert Jaanus Remm ja Martin Absalon on populatsiooni suuruseks hinnanud 2015. aastal umbes 100 isendit (tõenäoliselt alahinnang). Praegu hindab lendoravaekspert Uudo Timm lendorava arvukuseks 200-250 isendit, kuid see on ikkagi Eesti asurkonna püsimajäämiseks liiga madal. Seega on meil tegemist väikese populatsiooniga. Mida väiksem on populatsioon, seda tugevam on 4 demograafilise stohhastilisuse mõju ja juhuste kokkulangemise korral (näiteks aasta, mil sündimus on madal ja suremus kõrge) võib populatsioon ka välja surra (Lande 1998, ref Primarc et al. 2008). Vaatamata elupaiga vähenemisele püsivad lendorava vanaloomad oma kodupiirkonnas, kuid säilinud elupaigad on ilmselt liiga isoleeritud ja väikesed, et võimaldada edukat sigimist või järglaste üleskasvatamist (Hanski et al. 2001). Vanaloomade veel stabiilne elumus või sigimisedukus või mõlemad üheskoos, võivad olla liiga väikesed selleks, et kompenseerida suremust ning põhjustada seeläbi populatsiooni jätkuvat kahanemist (Koskimägi 2011). Väikest, allapoole kriitilist taset langenud populatsiooni ohustab lisaks ka Allee efekt ehk sotsiaalsete funktsioonide kadumine. Sellises populatsioonis ei leia loomad enam paaritumiseks sobivat partnerit ning keskmine sündimus langeb veelgi (Primarc et al. 2008). Väikeste populatsioonidega seotud negatiivsed mõjud võivad avalduda nii olukorras, kus kogu asurkonna arvukus langeb, kui ka juhul, kui populatsioon on killustunud mitmeks teineteisest isoleeritud väikeseks asurkonnaks. Eesti lendoravapopulatsioon on sedavõrd väike ja eraldatud, et siin avalduvad selged sugulusristumise nähud (Lutreola, 2017). Ilmselt on asurkond jagatud 6–7 teineteisest isoleeritud osaks (ELUS, 2019), mis omakorda suurendab populatsiooni haavatavust. Siinkohal on oluline kaitsekorralduslik maastiku planeerimine, et säilitada olemasolevaid ning juurde tekitada uusi, toimivaid liikumiskoridore. Oluline on lendorava elupaiganõudlustele vastavate astmelaudade olemasolu iga 1 kuni 2 km tagant. Liikumiskoridoridena kasutab lendorav kõige meelsamini suure kuuse ja keskmise haava osakaaluga kõrgeid puistuid (Absalon, 2013), mistõttu on nii liikumiskoridoridesse kui ka astmelaudadesse jäävates puistutes oluline valgustus- ja harvendusraiete käigus haaba säilitada. Kahjuks on haava osalusega (I rindes) metsade pindala Virumaal viimase kümne aastaga langenud 87 390 hektarilt 60 660 hektarile ehk kolmandiku võrra (Metsaregistri päringu alusel). Lendorava madala arvukusega populatsioon on kriitilise tähtsusega ohutegur. 4.3 Kisklus Elupaikade hävimine ja killustumine põhjustab olulist elupaiga kvaliteedi langust, mis omakorda suurendab kiskluse survet lendorava populatsioonile. Kisklus on loomulik osa looduslikest protsessidest ning lendorava elupaiga katkematu leviku ja tugeva populatsiooni korral ei tuleks seda käsitleda ohutegurina. Kuna aga lendorava elupaigad on juba jäänud või jäämas isolatsiooni ning sobilike elupaikade pindala väheneb pidevalt, siis täiendav kiskluse surve, eriti lendorava vanaloomadele, omab madala arvukusega lendorava populatsioonile kumuleeruvat mõju ning võib oluliselt kiirendada lendorava asurkonna kahanemist. Isolatsiooni jäänud elupaiga taasasustamise tõenäosus on nulli-lähedane seni, kuni elupaika ümbritsevatele raiesmikele kasvab noor mets. Kui lendorav hakkab ületama raiesmikku või muud alla 15 m kõrguse puittaimestikuga ala, võivad nad osutuda händkakkudele, metsnugistele (Martes martes) ja teistele kiskjatele kergeks saagiks. Noorendike ja lagedate aladega põimitud metsamaastikus kasutavad nii kakud kui ka nugised puhke- ja pesapaikadena valdavalt vanemaid metsaosi, sealhulgas lendorava elupaiku. Sellisel juhul kasvab veelgi nende ja lendoravate kohtumise tõenäosus, mis sageli võib lõppeda lendorava langemisega saagiks. Lendorav kuulub toiduahelas mitmete röövloomade saagi hulka. Peamisteks looduslikeks vaenlasteks on pisikiskjatest metsnugis ja röövlindudest händkakk. Pisinäriliste arvukuse 5 madalseisu ajal või paksu lumega talvedel, kui pisinäriliste kättesaamine on raskendatud, suureneb kiskluse surve lendoravale kui alternatiivsele toidule sel perioodil. Kuna mitmed lendorava elupaigad on jäänud isolatsiooni, siis ühes sellega suureneb ka oht sattuda kiskja saagiks. Metsnugise suurt survet lendoravale tõendavad ka raadiotelemeetrilised uuringud, kus mitmete loomade jäänused on leitud juba mõne nädala jooksul peale märgistamist. Valdava osa teadaolevate hukkunud loomade surma on põhjustanud just metsnugised (Absalon 2013). Väikese ja mitmeks alamasurkonnaks jagunenud populatsiooni korral võib kisklus saada määravaks ohuteguriks ning põhjustada mõne alampopulatsiooni kadumise. Kisklus on kumuleeruva tegurina suure tähtsusega ohutegur. 4.4 Inimtegevusest tingitud häirimine Kuna inimeste ja lendoravate ööpäevased aktiivsused reeglina ei kattu, siis inimeste tavapärane metsas liikumine lendoravaid ei häiri. Soomest on teada mitmeid juhtumeid, kus lendoravad elavad inimasustuse vahetus läheduses või isegi hoonetes. Ka Iisakus Tärivere mäel asuvad mõned pesapuud hoonete vahetus läheduses. Kuna sellistel juhtudel on liigi kokkupuude inimtegevusega vältimatu, näitab see, et lendorav inimese lähedust otseselt ei väldi. Häirimine tuleb kõne alla vaid siis, kui häiriv tegevus (näiteks metsaraie, teede ja maaparandussüsteemide rekonstrueerimine) toimub pesapuistus või selle lähistel. Metsamajanduslike tegevuste, teetööde ja maaparandustööde mõju lendoravale ei ole teadaolevalt uuritud, kuid oletada võib, et kui eeltoodud tegevused toimuvad lendorava elupaigas või selle lähistel, võib eeldada mõningast negatiivset mõju lendoravale. Lendorava seiretööde ja inventuuride käigus on ilmnenud juhtumeid, kus lendorava elupaik on jäänud asustamata peale metsaraiet või suuremaid teetöid. Häirimise suhtes on emasloomad tundlikumad jooksuajal ja enne poegade sündimist. Ebaselge on allmaakaevandamise mõju lendoravale. Allmaakaevandatud aladel on säilinud vähesel määral lendorava elupaigaks sobivaid metsi, kuid seni puuduvad andmed, et lendoravad neid asustaksid. Põhjus, miks lendoravad on nendest metsadest hävinud, ei ole teada. Lendorav on kahtlemata üks huvipakkuvamaid loodusturismi objekte. On avaldatud arvamust, et loodusturistid häirivad lendoravaid. Kuna aga lendorav on üldjuhul vaadeldav vaid loetud sekundite jooksul, mil ta väljub puhkepaigast ning siirdub toituma, siis vastava eksperdi juhendamisel toimuv liikumine lendoravat eeldatavasti ei häiri. Kui inimtegevus ei puuduta otseselt lendorava pesametsa, siis võib häirimist lugeda lendorava jaoks väikese tähtsusega ohuteguriks. 5. Lendorava leiukohtade kaitstus ja seisund 2006. aastal võeti kaitse alla 23 lendorava püsielupaika Ida- ja Lääne-Virumaal5. Püsielupaikades kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Peatselt selgus, et piiranguvööndi kaitsekord siiski elupaikade säilimist ei taga ja liigi olukord (teadaolevate elupaikade asustatus) halvenes jätkuvalt. 2013. ja 2014. aastal esitas lendorava ekspert Uudo Timm uued ettepanekud lendoravate täiendavate püsielupaikade moodustamiseks ning kaitsekorra muutmiseks. Ettepanekutes nähti ette sihtkaitsevööndi režiimi kehtestamist lendorava pesametsades. Kehtima hakkas projekteeritavate alade staatus, mis võimaldas peatada raied lendorava 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/1052578 6 pesametsades. 2013. aastal hakkas seni püsivas languses olnud lendorava elupaikade asustatuse trend tõusma (ELUS 2020). 2016. aastal muudeti lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja6, lendorava pesametsades kehtestati sihtkaitsevöönd, mis ümbritseti osaliselt piiranguvööndiga, et tagada kaitsevöönd lendorava pesametsale ning võimaldada liikumiskoridoride säilimist naaberelupaikade vahel. 2016. aastal võeti täiendavalt kaitse alla 25 uut lendorava püsielupaika ning lisaks muudeti 13 olemasoleva piire. Kehtiv kaitse-eeskiri7 hõlmab seega 48 lendorava püsielupaika. 2014. aastast alates hakkas RMK vabatahtlikult kaitsma riigimaal lendoravate liikumiskoridore viimastel aastatel asustatud elupaikade vahel. Koridorid tagavad lendoravatele küll liikumisvõimaluse, kuid kuna need on sageli üsna kitsad, siis on servaefektist tulenevalt tõenäoliselt suure kiskluskoormusega (koridore kasutavad ka metsnugised). 2019. aastal tegi ekspert Uudo Timm ettepaneku veel ühe püsielupaiga (Postikaasiku) moodustamiseks, et kaitsta juba raiesse kavandatud esinduslikku lendorava elupaika. 2020. detsembri seisuga on keskkonnaregistris 142 lendorava elupaika. Neist 98 paiknevad looduskaitsealade või püsielupaikade sihtkaitsevööndites, kolm elupaika on osaliselt sihtkaitsevööndis ja osaliselt piiranguvööndis, üheksa elupaika asuvad püsielupaikade piiranguvööndites, kolm elupaika osaliselt väljaspool kaitstavaid alasid, 29 elupaika väljaspool kaitstavaid alasid. Eelnevast tulenevalt ning viimaste aastate seire ja inventuuride põhjal teeme ettepaneku muuta 10 püsielupaiga piire ja tsoneeringut, moodustada 12 uut püsielupaika ning muuta Tudusoo looduskaitseala kaitsekorda ja tsoneeringut. Lendorava kaitse tegevuskava kohaselt kustutatakse elupaik keskkonnaregistrist juhul, kui elupaigapuistu on hävinud või kui elupaik asub asustatud elupaikadest nii kaugel, et taasasustamine on äärmiselt ebatõenäoline. Seire tulemused on näidanud, et sobiva elupaiga säilides on lendoravad selle levikukoridori taastumisel taasasustanud. Nii on näiteks taasasustamine kinnitust leidnud Kõrve leiukohas peale 19 aastast vaheaega. Üle kümne aasta on taasasustamine aega võtnud järgmistes elupaikades: Adraku, Kütametsa, Palasi (Kabeli), Adra, Kruusoja, Peressaare kooli ja Kuntori. Rihulas ja Jalastus on elupaikade taasasustamine võtnud 10 aastat. Seega on põhjendatud keskkonnaregistris olevate asustamata lendorava elupaikade kaitse, kuni seal on säilinud piisava suurusega lendorava elupaik ning selle taasasustamine on võimalik. Alates 2016. aastast on määrusega kaitse alla võetud lendorava püsielupaikades lisaks piiranguvöönditele kehtestatud ka sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitsekorra muudatus oli igati põhjendatud ning viimastel aastatel on asustatud lendorava leiukohtade arv peale kümne aastast tugevat madalseisu tõusma hakanud. Võttes arvesse maastiku jätkuvat killustumist, sobivate elupaikade kadu (vanade haava-segametsade) ja eramaaomanike huve, on vajalik leida pikemaajaliselt toimiv lahendus lendorava ja tema elupaikade kaitseks. Käesoleva ettepaneku kohaselt on oluline loobuda piiranguvööndis uuendusraietest (Palo ja Tammekänd 2020) ning metsa majandada püsimetsana (vt. pt 7.2), et säilitada suuremad ja lendorava jaoks ökoloogiliselt toimivamad metsamassiivid. Selliselt uuendatud kaitsekord võimaldab maaomanikul jätkata metsa majandamist püsimetsana, näiteks valikraietega. Soovi korral saab maaomanik ka kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, väärtusele vastava tasu eest riigile müüa. 6 https://www.riigiteataja.ee/akt/121122016031 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/118042019010?leiaKehtiv 7 Euroopa Liidu riikidest leidub lendoravat veel vaid Soomes ja Eestis. 2019. aasta punase nimekirja hinnangu alusel on Soome lendoravad „ohulähedasest“ (2015. aasta hinnang) liikunud ohustatud kategooriasse „ohualtid“, sest viimase kümne aasta jooksul on nende arvukus oluliselt langenud8. Suurimateks ohuteguriteks on Soomes hinnatud metsa majandamine, muutused puuliikide koosseisus, vanade metsade kadumine ning kõdupuidu osakaalu langus. Eelmainitust tulenevalt on lendorava kaitset Soomes hinnatud ebaefektiivseks ning peamiselt just seetõttu, et see ei baseeru teaduslikel tulemustel ehk ökoloogilistel teadmisel liigist ning looduskaitsel on arvestatud eelkõige metsatööstusest tulenevate huvidega (Wistbacka et al. 2018). Eesti lendorava populatsioon on Soome populatsioonist oluliselt väiksem ja ohustatum, mistõttu on Eestis lendorava populatsiooni kaitsel liigi jaoks sobiva metsamajandusliku lähenemise leidmine veelgi kriitilisema tähtsusega. 6. Püsielupaikade piiritlemise ja tsoneerimise põhimõtted LKS § 48 lõike 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. LKS § 50 lõige 1 punkt 2 tagab lendorava pesapuudele automaatse kaitse 25 meetri raadiuses, kuid see ei ole piisav lendorava elupaiga säilimiseks, mistõttu teeme ettepaneku moodustada lendorava elupaiganõudlust arvestavad püsielupaigad, mis koosnevad nii sihtkaitsevööndist kui ka puhvriks olevast piiranguvööndist. Püsielupaikades hakkab kehtima keskkonnaministri 14.07.2006 määruses nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi määrus nr 52) toodud kaitsekord käesolevas ettepanekus tehtud muudatustega. Sihtkaitsevööndisse haaratakse kogu lendoravale sobiv metsaosa (vt täpsemalt lendorava kaitse tegevuskava ptk 1.2 Elupaik), mis vastab 3–4 emaslooma kodupiirkonnale. Seejuures on jälgitud, et sihtkaitsevöönd hõlmaks kõiki lendoravate pesapuid ning neid ümbritsevat elupaika vähemalt 150 meetri raadiuses, mis vastab ühe emaslooma territooriumi tuumikalale. Sihtkaitsevööndi eesmärk on tagada lendorava asurkonnale minimaalselt vajaliku killustamata loodusliku metsaosa kaitse/teke, sest lendorav vajab eelkõige talle oluliste metsa struktuurielementide järjepidevust, sh loodusmetsale omast mitmekesist rindelist struktuuri (Palo ja Tammekänd 2020). Sihtkaitsevöönd on reeglina osaliselt või täielikult ümbritsetud piiranguvööndiga, mille funktsiooniks on pesapuistu juurdekasv ja tormikindluse suurendamine, ühenduskoridoride ja toitumisalade loomine, kiskluse mõju vähendamine. Riigimaadel suurendatakse võimalusel sihtkaitsevööndi pindala, et tulevikus oleks võimalik tagada lendoravate kaitse riigimaadel ja vähendada järkjärgult piiranguid eramaadel (Palo & Tammekänd 2020). Eramaa haaratakse sihtkaitsevööndisse ainult siis, kui seal paiknevad lendorava pesapuud või see jääb lendorava pesapuu gruppide (nt kahe lähestikku paikneva emaslooma pesitsusterritooriumide) vahele. Piiranguvööndisse haaratakse eramaa, kui see on vältimatult vajalik ühenduskoridoride kaitseks (nt on lendorava elupaik eramaadest ümbritsetud ja sidusust ei ole võimalik tagada riigimaa kaudu) või kui lendorava pesapuud jäävad sihtkaitsevööndi piirile. 8 https://punainenkirja.laji.fi/en/results/MX.48243?year=2019 8 Kui lendorava elupaik piirneb teega, siis ei lisata piiranguvööndit teisele poole teed, sest sellisel juhul on servaefekt vältimatu. Piiranguvöönd lisatakse teisele poole teed vaid juhul, kui on vaja tagada elupaikade sidusust. Sihtkaitsevööndites on lähtuvalt kehtivast lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirjast lubatud kujundusraie, kuid see peab lendorava elupaigatingimusi parandama. Tammekänd ja Palo (2020) leidsid, et sihtkaitsevööndites on väga harva võimalik lendorava elupaiku parandada ja sedagi väheoluliselt ning pigem on raietega suur tõenäosus lendorava elupaiku hoopis kahjustada ja seetõttu peab raiest, sh kujundusraiest hoiduma. Sihtkaitsevööndites saab kujundusraiet lubada vaid suktsessiooni kiirendamiseks noortes üheliigilistes puistutes. Lendorava puhul on elupaikade säilimise kõrval võtmetähtsusega ka nende omavahelise ühendatuse tagamine, mis võimaldab noorloomadel hajuda uutesse elupaikadesse ning tagab vanaloomade omavahelise sotsiaalse suhtlemise säilimise (lendorav on polügaamne liik). Elupaiga piiritlemisel järgiti otstarbeka piiritlemise põhimõtteid ning erinevate käänupunktide arv hoiti minimaalne. Võimalusel kasutati maksimaalselt olemasolevaid teid, sihte, vooluveekogusid ja katastripiire, seejuures jäeti püsielupaiga välispiiril olevad teed, sihid, vooluveekogud (sh kraavid) püsielupaigast välja (Eesti põhikaardile kantud vastava joonobjekti telgjoonest 2 m puhvriga). Püsielupaikade piiritlemisel kasutati katastriüksuse piire seisuga 2020 (I kvartal), ETAK-i (Eesti topograafiline andmekogu) 2020. aasta andmestikku ja ortofotot. Uute püsielupaikade maaomandi pindalalist jaotust iseloomustab tabel 1. Tabel 1. Kavandatavate uute lendorava püsielupaikade maaomandi jaotus käesoleva VTK põhjal (hektarites). Maaomand Sihtkaitsevöönd Piiranguvöönd Eraomand 192,7 352,1 Munitsipaalomand - 0,02 Riigiomand 204,2 223,2 Omandi ulatus selgitamisel 0,2 0,8 Reformimata riigimaa - 9,7 397,1 585,8 KOKKU 982,9 Tabel 2. Muudetavate lendorava püsielupaikade maaomandi jaotus kehtiva kaitse-eeskirja kohaselt ja käesoleva VTK põhjal (hektarites). Maaomand Sihtkaitsevöönd Piiranguvöönd Kavandatav Kavandatav sihtkaitsevöönd piiranguvöönd Eraomand 16,22 175 119,9 195,3 Riigiomand 116,16 189 531 311,5 Reformimata riigimaa 11,2 132,4 364 651 518 KOKKU 496,4 1169 9 Kahe lendorava elupaiga kaitse alla võtmiseks tehakse ettepanek Tudusoo looduskaitseala piiri ja tsoneeringu muutmiseks. Ettepaneku kohaselt suureneb Tudusoo looduskaitseala pindala 53 ha võrra. Sihtkaitsevööndi pindala suureneks 143,4 ha võrra (sh olemasoleva piiranguvööndi arvelt 90,4 ha võrra). Laiendus ja tsoneeringu muudatus puudutab ainult riigimaid. Püsielupaikadele nime andmisel on aluseks võetud lendorava pesapuude lähistel asuvad tänapäevased või ajaloolised talukohtade või asulate nimed. 6.1 Uued püsielupaigad 6.1.1 Adra-Kõrtsi Kavandatav Adra-Kõrtsi püsielupaik (92,7 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida- Virumaal. Püsielupaigast on 65 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 27,7 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 26,1 ha eramaale ja 38,9 ha riigimaale. Piiranguvöönd jääb tervikuna eraomandis olevale maale. Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO9102026) pindaladega 31,6 ha. Elupaik on olnud asustatud 2006. ja 2019. aastal. Elupaik ei olnud asustatud 2020. aastal, kuid asustatud oli kõrval asuv elupaik (KLO9102016), mis viitab et lendorav on selles sidusas elupaikade grupis olemas ning elupaiga taasasustamise tõenäosus on suur. Elupaigas on loendatud 10 pesapuud, mis viitab 1-2 emasloomale selles elupaigas. Elupaik on heas seisus – raietest vähe mõjutatud. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 157171, VEP nr. 204028, VEP nr.204028 ja VEP nr. 204029. 6.1.2 Aru Kavandatav Aru püsielupaik (156,1 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 18,8 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse (kahe lahustükina) ja ülejäänud 137,3 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad tervikuna eramaale. Kavandatavas püsielupaigas asub üks 2020. aastal avastatud lendorava elupaik KLO9126234 pindalaga 9 ha. Elupaigas on loendatud 29 pesapuud. Osa elupaigast raiuti 2020. a kevadel enne elupaiga leidmist. Osaliselt (üks pesapuu) jääb püsielupaika ka lendorava leiukoht KLO9124709. Viimane on valdavas osas haaratud Alutaguse rahvuspargi laiendusettepanekuga. Kavandatava püsielupaiga suur piiranguvöönd on vajalik, et tagada sidusus lendorava naaberelupaikadega (KLO9124708, KLO9124709), mis tuleb samuti kaitse alla võtta kas Alutaguse rahvuspargi laiendusena või püsielupaigana. Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Aru püsielupaigas III kaitsekategooriasse kuuluv sulgjas õhik. 10 6.1.3 Haigru Kavandatav Haigru püsielupaik (17,5 ha) asub Smolnitsa külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 3,3 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 14,2 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna eramaale. Piiranguvöönd jääb 11,9 ha ulatuses eramaale ja 2,2 ha ulatuses riigimaale. Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO9124150) pindalaga 3,4 ha. Elupaik on olnud püsivalt asustatud alates 2018. aastast. Elupaigas on loendatud kaheksa lendorava pesapuud, mis viitab ühele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on väike, raietest mõjutatud, lageraietest ümbritsetud ning kruusateega kaheks lõigatud. Ühendus lähima teise asustatud lendorava elupaigaga on nõrk. Kavandatava püsielupaiga sihtkaitsevöönd on tavatult väike, kuna naabruses ei ole rohkem lendoravatele pesametsaks sobivat metsa. Piiranguvööndi abil on kavandatav püsielupaik seotud olemasoleva Alutaguse rahvuspargiga, et võimaldada lendoravate liikumine rahvuspargi territooriumile. 6.1.4 Jõepere Kavandatav Jõepere püsielupaik (51,3 ha) asub Kaukvere külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Püsielupaigast on 24,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 26,8 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna riigimaale. Piiranguvööndisse kavandatud alast jääb 3,5 ha eramaale ja 23,3 ha riigimaale. Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO91251029) pindalaga 10,2 ha. Elupaik leiti 2019. aastal ja on asustatud ka 2020. aastal. Elupaigas on loendatud 10 lendorava pesapuud, mis viitab ühele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on rahuldavas seisus – osa elupaigast on hävinud raiete tulemusena ning elupaik on lageraietest ümbritsetud. Ühendus lähedal asuvate elupaikadega on nõrk. Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Jõepere püsielupaigas III kaitsekategooriasse kuuluv sulgjas õhik. 6.1.5 Lassi Kavandatav Lassi püsielupaik (20,1 ha) asub Peressaare külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaik koosneb ainult sihtkaitsevööndist ja jääb tervikuna eramaale. Kavandatavas püsielupaigas asub osaliselt lendorava elupaik (KLO9123889) kogupindalaga 10,2 ha. Elupaik leiti 2018. aastal ja on sellest ajast peale jätkuvalt asustatud olnud. Kavandatava püsielupaiga territooriumile jääb 12 lendorava pesapuud. Elupaik on heas seisus (raietest vähesel määral mõjutatud). Püsielupaigale ei lisata ettepaneku alusel piiranguvööndit. Elupaigast läände ja lõunasse jäävad alad ning naaberelupaigad tuleb kaitse alla võtta Alutaguse rahvuspargi laiendusena või püsielupaigana. Ülejäänud osas on elupaik ümbritsetud eramaadega. 11 6.1.6 Pikanõmme Kavandatav Pikanõmme püsielupaik (77,7 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida- Virumaal. Püsielupaigast on 19,2 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 58,5 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 9,0 ha eramaale ja 10,2 ha riigimaale. Piiranguvöönd jääb 13,9 ha ulatuses eramaale ja 44,6 ha ulatuses riigimaale. Planeeritavasse püsielupaika jääb kaks lendorava leiukohta (KLO9124739, KLO9124738). Esimene, 11,4 ha suurune elupaik tuvastati 2019. aastal ja on asustatud ka 2020. aastal ning seal loendati üks pesapuu. Teine, 43,9 ha suurune elupaik tuvastati 2019. aastal ja seal loendati 25 pesapuud. 2020. aastal elupaik asustatud ei olnud - tõenäoline on loomade liikumine lähedal asuvasse elupaika (KLO9112128) tingituna tee- ja raietöödest. 6.1.7 Pilsneri-Müüri Kavandatav Pilsneri-Müüri püsielupaik (66,1 ha) asub Tagajõe külas Alutaguse vallas. Püsielupaigast on 16,9 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse (kahe lahustükina) ja ülejäänud 49,2 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb kogu ulatuses eramaale. Piiranguvöönd jääb 46 ha ulatuses eramaale ja 3,2 ha ulatuses riigimaale. Kavandatavas püsielupaigas asub kaks lendorava elupaika (KLO9122444, KLO9102009) pindalaga 1,6 ha ja 3,3 ha, millest esimene avastati 2016. ja teine 2006. aastal. Esimeses on loendatud 11 pesapuud ja elupaik on olnud igal aastal asustatud, teises registreeriti 2019. aastal lendorava esinemine, kuid pesapuid ei leitud. Püsielupaik võib mahutada kaks emaslooma. Teistest kaitstavatest liikidest on kavandatava püsielupaiga territooriumil registreeritud II kaitsekategooriasse kuuluva suurvidevlase (Nyctalus noctula) ja hõbe-nahkhiire (Vespertilio murinus) elupaigad. 6.1.8 Postikaasiku Kavandatav Postikaasiku püsielupaik (58,7 ha) asub Kellassaare külas Alutaguse vallas Ida- Virumaal. Püsielupaigast on 25,8 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 32,9 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses eramaale. Ekspert Uudo Timm tegi 11.09.2019. a Keskkonnaministeeriumile ettepaneku Postikaasiku lendorava püsielupaiga moodustamiseks, kuna elupaika ohustas metsaraie. Püsielupaika jääb üks lendorava leiukoht (KLO9124844), kus on tuvastatud 13 lendorava pesapuud. Elupaik tuvastati 2019. aastal ja on asustatud ka käesoleval aastal. Elupaik on suur (25,8 ha) ja heas seisus (raietest puutumata). Püsielupaik võib mahutada kaks lendorava emaslooma. Püsielupaigale on lisatud piiranguvöönd, et tagada sidusus kõrval asuva Pärnamäe lendorava püsielupaigaga ja olemasoleva Alutaguse rahvuspargiga ning luua puhver sihtkaitsevööndi piirile jäävatele lendorava pesapuudele. Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Postikaasiku püsielupaigas III kaitsekategooriasse kuuluv sulgjas õhik. 12 6.1.9 Smolnitsa Kavandatav Smolnitsa püsielupaik (101,5 ha) asub Smolnitsa külas Alutaguse vallas Ida- Virumaal. Püsielupaigast on 50,7 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja 50,8 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb kogu ulatuses eramaale. Piiranguvöönd jääb 41,1 ha ulatuses eramaale, 0,05 ha ulatuses riigimaale ja 9,7 ha ulatuses reformimata riigimaale. Piiranguvöönd kulgeb pikalt ja kitsalt lääne suunas kuni Remniku külani, et tagada lendoravate liikumine kahe leiukoha vahel. Kuna kahe leiukoha vahele jäävad valdavalt eramaad, siis ei ole võimalik tagada liikumiskoridori riigimaal. Planeeritavasse püsielupaika jääb 18,5 ha ulatuses lendorava elupaik (KLO9126235) pindalaga 106,9 ha. Kavandatavasse püsielupaika jääb 25 lendorava pesapuud. Elupaik leiti 2020. aastal. Elupaik on väga suur, sidus, heas seisus ja raietest väga vähesel määral mõjutatud. 6.1.10 Sonda Kavandatav Sonda püsielupaik (111,2 ha) asub Satsu külas Lüganuse vallas Ida-Virumaal ning see koosneb kolmest lahustükist. Püsielupaigast 78,3 ha on planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 32,9 ha piiranguvööndisse. Püsielupaiga sihtkaitsevöönd jääb sisuliselt kogu ulatuses riigimaale (0,2 ha omandi ulatus on selgitamisel). Püsielupaiga piiranguvöönd jääb 28,7 ha ulatuses riigimaale, 3,3 ha ulatuses eramaale, 0,01 ha ulatuses munitsipaalomandisse ning 0,8 ha puhul on tegemist maaga, mille omandi ulatus on selgitamisel. Planeeritavasse püsielupaika jääb kaks lendorava elupaika (KLO9124671 ja KLO9126869) pindalaga 8,5 ha (10 lendorava pesapuud) ja 16 ha (4 pesapuud). Elupaik KLO9124671 avastati 2019. aastal ja oli asustatud ka 2020. aastal. Elupaik on rahuldavas seisus, pindalalt väike, uuendusraietest ümbritsetud ja naaberelupaikadest eraldatud. Elupaik KLO9126869 avastati 2020. aastal. Sihtkaitsevööndi pindala arvestades on püsielupaik sobilik umbes neljale emasloomale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. E01767, VEP nr. 204368, VEP nr. E00543 ning III kaitsekategooriasse kuuluvate hiireviu, laanepüü, sulgja õhiku ning pruunika pesajuure leiukohad. 6.1.11 Uuetoa Kavandatav Uuetoa püsielupaik (76,4 ha) asub Metskülas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 22,9 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 53,5 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 14,3 ha eramaale ja 8,6 ha riigimaale. Piiranguvöönd jääb 12,0 ha ulatuses eramaale ja 41,5 ha ulatuses riigimaale. Planeeritavasse püsielupaika jääb lendorava leiukoha (KLO9122423) põhjapoolne lahustükk pindalaga 11,1 ha. Elupaik leiti 2016. aastal ning on siiani igal aastal asustatud olnud. Püsielupaika jääb üks lendorava pesapuu. Elupaigas on teada 35 pesapuud. Elupaik võib mahutada kahe emaslooma territooriumid. Elupaigas olevast teest lõunapoole jäävad 23 pesapuud tuleb kaitse alla võtta kas Alutaguse rahvuspargi laiendusena või püsielupaigana. Uuetoa püsielupaiga piiranguvööndi loomine on vajalik, et ühendada elupaik Alutaguse rahvuspargi metsamassiivi ja Selisoo lendorava 13 elupaigaga (KLO9126229). Püsielupaik on kavandatud olemasoleva Uuetoa väike-konnakotka püsielupaiga (KLO3000300) kõrvale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 207319 ja VEP nr. 207320. 6.1.12 Vahtra Kavandatav Vahtra püsielupaik (153,6 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 51,6 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 102,0 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 7,7 ha eramaale ja 43,9 ha riigimaale. Piiranguvöönd jääb 22,5 ha ulatuses eramaale ja 79,5 ha ulatuses riigimaale. Planeeritavasse püsielupaika jääb üks lendorava leiukoht (KLO9104275) pindalaga 29,4 ha. Elupaik on olnud asustatud perioodidel 2008-2009 ja 2018-2020. Elupaiga seisund on rahuldav, ümbruses toimunud raiete tulemusena on tõenäoliselt hävinud ka osa elupaigast ning elupaik on suures osas lageraietest ümbritsetud. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaik VEP nr. 206396 ning III kaitsekategooriasse kuuluvate hiireviu, pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) ja hariliku ungrukolla leiukohad. 6.2 Muudetavad püsielupaigad 6.2.1 Eigale Eigale püsielupaik asub Suigu külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Püsielupaik pindalaga 19,5 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Eigales endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102019) pindalaga 17,2 ha oli selleks ajaks seitse aastat asustamata olnud. 2019. aastal elupaik taasasustati ning on jätkuvalt asustatud ka käesoleval aastal. Elupaigas on loendatud 16 lendorava pesapuud, mis viitab kahele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on heas seisus (raietest puutumata), kuid ühendus teiste lähedal asuvate elupaikadega on nõrk. Käesoleva ettepanekuga kavandatava püsielupaiga pindala on 267,2 ha, millest 139,1 ha on kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 128 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad tervikuna riigimaale. Eigale püsielupaiga sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd on tavapärast suuremad, sest läheduses asuvad lendorava elupaigad (Väljaotsa, Kuslapi, Oonurme ja Adra) asuvad kõik eramaadel, kuid tulevikus on eesmärk luua maksimaalne võimalus lendoravate levimiseks riigimaale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 107223, VEP nr. 207339, VEP nr. L01702, VEP nr.207340, II kaitsekategooriasse kuuluva laanerähni ja veelendlase elupaigad ning III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku, hariliku kopsusambliku, haavanäätsu ja haava-tardsambliku kasvukohad. 14 6.2.2 Kautvere Muudetav Kautvere püsielupaik (3,8 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaik on kavandatud haarata terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja püsielupaik jääb tervenisti eramaale. Püsielupaiga laiendamine, võrreldes kehtiva välispiiriga, pole plaanis. Kautvere lendorava püsielupaik pindalaga 3,75 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Kautvere püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102015) pindalaga 3,8 ha oli viimati asustatud 2007. aastal. Käesoleval aastal on asustatud lähedal asuv lendorava elupaik (KLO9112128), mistõttu on selle püsielupaiga taasasustamine tõenäoline. Kautvere lendorava püsielupaik külgneb Kautvere musta limasambliku ja sõrmja tardsambliku püsielupaigaga (KLO3100673), kus on samuti lendorava pesametsaks sobiv mets. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluva määratlemata nahkhiirlase (Vespertilionidae sp) elupaik, III kaitsekategooriasse kuuluva hariliku kopsusambliku kasvukoht ning vääriselupaik VEP nr. L02109. 6.2.3 Kellassaare Muudetav Kellassaare püsielupaik (22,1 ha) asub Kellassaare külas Alutaguse vallas Ida- Virumaal. Püsielupaik on kavandatud haarata terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja püsielupaik jääb tervenisti eramaale. Kellassaare lendorava püsielupaik pindalaga 26,1 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Kellassaare püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102010) pindalaga 13,2 ha oli viimati asustatud 2004. aastal. Elupaik on säilinud, kuid ühendus naaberelupaikadega on nõrk. Käesoleva ettepanekuga arvatakse püsielupaigast välja lageraieala. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluvate suurvidevlase ja põhja-nahkhiire elupaigad ning III kaitsekategooriasse kuuluva Wulfi turbasambla kasvukoht. 6.2.4 Kruusoja Muudetav Kruusoja püsielupaik (123 ha) asub Peressaare külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 13,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 109,5 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna eramaale. Piiranguvöönd jääb 98,2 ha ulatuses eramaale ja 11,3 ha ulatuses muule maale. Kruusoja lendorava püsielupaik pindalaga 8,85 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Kruusoja püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102011) pindalaga 5,6 ha oli viimati asustatud 2007. aastal. Käesoleval aastal oli Kruusoja lendorava elupaik peale 12 aastat uuesti asustatud ja seal tuvastati 12 pesapuud. Säilinud pesamets on väike ja mahutab vaid ühe emaslooma. Elupaik on heas seisus, raietest vähe mõjutatud. Ühenduskoridorid naaberelupaikadega on olemas, kuid paiknevad eramaadel ja vajavad piiranguvööndina kaitset. 15 Muudetav Kruusoja püsielupaik kattub kavandatava Oonurme virgiinia võtmeheina püsielupaigaga, kuid kuna püsielupaigas asuv virgiinia võtmeheina leiukoht on aastaid asustamata, siis tehakse „I ja II kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinade püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsusega“ ettepanek seda püsielupaika mitte moodustada ja vastuolusid kavandatava lendorava püsielupaigaga ei teki. Muudest kaitseväärtustest jääb püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva laialehise neiuvaiba (Epipactis helleborine) kasvukoht. 6.2.5 Kõveriku Muudetav Kõveriku püsielupaik asub Kõveriku külas Mustvee vallas Jõgevamaal. Kõveriku lendorava püsielupaik võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis arvati lendorava pesamets sihtkaitsevööndisse (34,6 ha) ja ümbritsevad alad piiranguvööndisse (55,8 ha), kokku seega 90,4 ha. Tänaseks on elupaik (KLO9102001) laienenud väljapoole püsielupaika, mistõttu on vajalik püsielupaiga laiendamine. Püsielupaiga pindala suureneb 17 ha võrra, sihtkaitsevööndi pindala on 45,2 ha ja piiranguvööndi pindala 62,2 ha (kokku 107,4 ha) 107,4 ha. Laiendatav ala jääb kogu ulatuses eramaale (10,6 sihtkaitsevöönd ja 6,4 ha piiranguvöönd). Kõveriku leiukoht on olnud asustatud 2014. aastal ja perioodil 2017-2020. Elupaigas oli teada kaheksa pesapuud, millele lisandus laiendusega kuus uut puud. Elupaik võib mahutada kaks emaslooma. Elupaiga seisund on hea ja ühendus naabruses asuva Adraku leiukohaga rahuldav. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 128013, VEP nr. 128014 ja VEP nr. 206664. 6.2.6 Oonurme Muudetav Oonurme püsielupaik (46,4 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal. Püsielupaigast on 25,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 20,9 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses eramaale. Oonurme lendorava püsielupaik pindalaga 38,6 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Oonurme PEP-is endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuvad lendorava elupaigad (KLO9102017, KLO9102016) pindalaga 8,9 ha ja 11,6 ha olid viimati asustatud vastavalt 2008. ja 2012. aastal. Ka selle piirkonna teised elupaigad olid lendoravate poolt asustamata. Käesoleval aastal oli püsielupaik peale kaheksat aastat jälle lendoravate poolt asustatud. Püsielupaigas on tuvastatud kaheksa pesapuud ning sealsed lendorava elupaigad on suhteliselt heas seisus (raietest vähe mõjutatud). Ühenduskoridorid naaberelupaikadega on veel olemas, kuid paiknevad eramaadel ja vajavad kaitset. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva laanepüü, sulgja õhiku ja hariliku kopsusambliku leiukohad. 16 6.2.7 Palasi Palasi lendorava püsielupaik asub Palasi külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Püsielupaik võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis arvati lendorava pesametsad sihtkaitsevööndisse ja ümbritsevad alad piiranguvööndisse. Tänaseks on mõlemad elupaigad (KLO9102022, KLO9102021) piiranguvööndisse laienenud, mistõttu on vajalik püsielupaiga sihtkaitsevööndite laiendamine. Elupaik KLO9102022 on pindalaga 10,4 ha ning seal on tuvastatud 44 lendorava pesapuud. Elupaik tuvastati 2005. aastal ja see on pea katkematult asustatud olnud, ainult 2012. aastal sealt lendoravate tegevusjälgi ei leitud. Elupaik on suur ja heas seisus. Elupaik KLO9102021 on pindalaga 3,3 ha ning seal on tuvastatud 11 lendorava pesapuud. Viimane tuvastati 1999. aastal ja on olnud sest peale asustatud 2001., 2005., 2006. ja 2020. aastal. Elupaigas asuvast kruusateest lääne poole jääv osa on aastaid tagasi harvendatud. Ühenduskoridorid nii nende elupaikade vahel kui ka teiste lähimate elupaikadega on olemas. Kõige kriitilisem on Punasoo turbavälja põhja- ja lääneosas kulgev ühendustee elupaigast KLO9102022 elupaigani KLO9126285. Ühenduskoridor kulgeb mööda riigimaad ja peab saama kaitstud RMK poolt. Käesoleva VTK-ga laieneb sihtkaitsevöönd piiranguvööndi arvelt 5,4 ha võrra. Viimane jääb kogu ulatuses eramaale. Püsielupaiga kogupindalaks on 151,7 ha ning sellest 86,6 on tsoneeritud sihtkaitsevööndisse ja 65,1 ha piiranguvööndisse. Täiendavalt tuleb kaaluda Palasi püsielupaiga riigimaal paikneva osa liitmist Tudusoo looduskaitsealaga, sest püsielupaik ja looduskaitseala külgnevad ning tegemist on ühe sidusa lendorava elupaigaga, mis moodustab ühe terviku ja on tõenäoliselt kasutatav samade loomade poolt. Lisaks on alal hulgaliselt muid kaitseväärtusi. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 134102, VEP nr. L01280, VEP nr. 134121, VEP nr. L00861, VEP nr.134119 ja VEP nr. L00709, II kaitsekategooriasse kuuluva Nattereri lendlase (Myotis nattereri) ja metsise (Tetrao urogallus) elupaigad, III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku, haava-tardsambliku, roomava öövilke (Goodyera repens) ja pruunika pesajuure kasvukohad. 6.2.8 Suigu Suigu lendorava püsielupaik asub Suigu külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Suigu lendorava püsielupaik pindalaga 48,2 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Suigu püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102394) pindalaga 3,8 ha oli asustatud viimati 2005. aastal. Asustamata oli ka naabruses asuv ja Tudusoo looduskaitsealale jääv lendorava elupaik (KLO9100957). 2019. aastal leiti eeltoodud elupaikade naabrusest veel üks lendorava elupaik (KLO9124670) pindalaga 8,4 ha. 2020. oli viimane küll asustamata, kuid asustatud oli Tudusoo looduskaitsealal paiknev elupaik. Tõenäoline on lendoravate kolimine ulatuslike lageraiete tulemusena. Elupaiga KLO9124670 seisund on rahuldav, sest elupaik on kogu ulatuses lageraietest ümbritsetud (ainult nurka pidi on säilinud kontakt 70 aasta vanuse segametsaga). Tõenäoliselt on ka osa elupaigast raiete tulemusena hävinud. Käesoleva VTK-ga kavandatakse püsielupaika kaasata kaks lendorava elupaika ning seotakse need Tudusoo looduskaitsealal paikneva lendorava elupaigaga. 17 Kuna tegemist on terves mahus riigimaal paiknevate lendorava elupaikadega, siis on otstarbekas tulevikus see püsielupaik liita Tudusoo või Suigu looduskaitsealaga (kui vastavate alade kaitse-eeskirju uuendatakse). Lisaks on alal hulgaliselt muid kaitseväärtusi. Muudetava püsielupaiga VTK kohane pindala on 219,2 ha, millest 157,4 ha on planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 61,9 ha piiranguvööndisse. Ettepanekukohaselt suureneb määrusega kaitse all oleva Suigu püsielupaiga kogupindala seega 171 ha võrra. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses riigimaale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 207220, VEP nr. 207219, VEP nr. 207219 ning VEP nr. 204304, II kaitsekategooriasse kuuluva laialehise nestiku ning III kaitsekategooriasse kuuluva musträhni (Dryocopus martius), laanepüü, hariliku kopsusambliku, hariliku ungrukolla ja sulgja õhiku leiukohad. 6.2.9 Uljaste-Liiva Uljaste-Liiva lendorava püsielupaik asub Uljaste külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Uljaste- Liiva lendorava püsielupaik võeti kaitse alla 2016. aastal. Lendorava elupaik (KLO9117137) tsoneeriti sihtkaitsevööndisse (17,8 ha) ning puhveralad piiranguvööndisse (70,3 ha). Tänaseks on lendorava elupaik laienenud (kaks pesapuud) olemasolevasse piiranguvööndisse, mistõttu on vajalik püsielupaiga sihtkaitsevööndi laiendamine. Käesoleva ettepanekuga laiendatakse sihtkaitsevööndit piiranguvööndi arvelt 1,2 ha võrra. Muudatus jääb tervenisti eramaale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku, pruunika pesajuure ja laialehise neiuvaiba kasvukohad. 6.2.10 Väljaotsa Väljaotsa lendorava püsielupaik asub Kaukvere külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Väljaotsa lendorava püsielupaik pindalaga 21,2 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Väljaotsa püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102397) pindalaga 13 ha oli asustatud viimati 2000. aastal. Ka piirkonna teised elupaigad olid lendoravate poolt asustamata. Käesoleval aastal on asustatud elupaik vaid 380 m kaugusel, mistõttu on elupaiga taasasustamise potentsiaal suur. Lisaks on Väljaotsa leiukoht oluliseks lüliks Oonurme ja Eigale elupaiku siduvas võrgustikus. Muudetava püsielupaiga VTK kohane pindala on 140 ha, mis jääb kogu ulatuses sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb 22,1 ha ulatuses eramaale ja 117,8 ha ulatuses riigimaale. Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluva täpsustamata nahkhiirlase (Vespertilionidae sp.) ning III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku ja hariliku kopsusambliku leiukohad. 18 6.3 Muudetavad kaitstavad alad 6.3.1 Tudusoo looduskaitseala 2018. aastal leiti uus lendorava elupaik (KLO9123957) Tudusoo looduskaitseala loodeservast, Tudusoo piiranguvööndist. Elupaik on 20 ha suurune, jätkuvalt asustatud ja seal on tuvastatud üheksa lendorava pesapuud. Elupaik on heas seisus ja raietest mõjutamata. 2020. aastal leiti uus elupaik (KLO9126285) pindalaga 15,7 ha Tudusoo looduskaitseala põhja- /kirdeosa piirilt. Elupaigas on loendatud 11 lendorava pesapuud, mis viitab ühele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on heas seisus, kuid läänest ja põhjast ümbritsetud lageraielankidega ja teistest elupaikadest küllaltki isoleeritud. Käesolevaga teeme ettepaneku Tudusoo looduskaitseala tsoneeringu muutmiseks ning ettepanekukohastes alades sihtkaitsevööndi režiimi kehtestamiseks kaitseala põhjaosas. Lisaks lendorava kaitsele täidavad mõlemad alad veel muidki funktsioone, nt on metsise kanadele toitumiselupaigaks, boreaalsele elustikule oluliseks levikukoridoriks ja sood ümbritsevaks puhvriks (kuna paikneb vahetult soo servas, siis kaitsevad lisanduvad servaalad sood kuivendamise eest). Ettepaneku kohaselt suureneb Tudusoo looduskaitseala pindala 53 ha võrra. Sihtkaitsevööndi pindala suureneks 143,4 ha võrra (sh olemasoleva piiranguvööndi arvelt 90,8 ha võrra). Laiendus jääb tervenisti riigimaale. Täiendavalt tuleb kaaluda kavandatava Suigu lendorava püsielupaiga arvamist Tudusoo looduskaitseala koosseisu. 7. Kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldus 7.1 Üldised piirangud ja sihtkaitsevööndi kaitsekord Uutes ja muudetavates lendorava püsielupaikades hakkab kehtima määruses nr 52 sätestatud kaitsekord käesolevas ettepanekus toodud erisustega, mis hakkavad kehtima kõigis (ka mittemuudetavates) lendorava püsielupaikades. Kaitsekorra kavandamisel on lähtutud põhimõttest, et see peab võimaldama vältida peatükis 2.2 toodud ohutegureid optimaalses ulatuses ja leevendama juba realiseerunud ohutegurite mõju looduskaitseliste tööde läbi, olles samal ajal proportsionaalne maaomanikele tekitatavate piirangute suhtes. Sihtkaitsevööndis kehtestatava kaitsekorra eesmärgiks on lendorava pesametsade ja nende kvaliteedi säilimise tagamine majandustegevuse piirangute kaudu. Kehtiv kaitsekord tagab selle ning ei vaja muutmist. Nendes lendorava püsielupaikades, kus muudetakse vaid kaitsekorda, säilivad ringikujulised sihtkaitsevööndid ümber lendorava keskkonnaregistrisse kantud pesapuude. Allpool on põhjendatud piiranguvööndi kaitsekorras kavandatavat muudatust võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga9. 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/118042019010 19 7.2 Piiranguvööndi kaitsekord Kuna piiranguvööndi eesmärgiks on eelkõige pesametsade kaitse ja elupaikade sidususe tagamine, on piiranguvööndis majandustegevus lubatud, arvestades LKS §-s 31 toodud kitsendusi. Lendorava elupaiga asustustõenäosus on oluliselt sõltuv lageraiealadest (nt Santangeli et al. 2013; Jokinen et al. 2014), lisaks on tegemist katusliigiga, kelle elupaigas elab arvukalt teisi kaitsealuseid vanametsa liike. Viimasest tulenevalt on looduskaitseliselt põhjendatud ka lendorava püsielupaikade piiranguvööndites metsamajanduslik lähenemine, mis seab esikohale kaitsealuse liigi ökoloogilised nõudmised ja laiema rolli ökosüsteemis. Piiranguvööndites on seega Eesti lendorava elupaikadele tehtud ekspertiisile toetudes oluline loobuda uuendusraietest ehk metsa tuleb majandada püsimetsana (Palo & Tammekänd 2020). Uuendusraieid välistava metsamajanduse käigus ei teki lendoravate liikumist takistavaid lagedaid alasid ning metsamaastiku killustumist. Viimane põhjustab kaasneva efektina nii väikekiskjate kui ka kakkude kogunemist lendorava elupaiga metsadesse ja kiskluse surve suurenemist. Kuna tänaseks on selge, et meie lendoravapopulatsioon on jagatud 6–7 teineteisest isoleeritud osaks, siis võib kisklus kujuneda isegi määravaks ohuteguriks, mistõttu on väga oluline vähendada servaefekti (keelata uuendusraied) lendorava püsielupaikade piiranguvööndites. Piiranguvööndi kaitsekorra karmistamine võimaldab hoida sihtkaitsevööndi pindala väiksema (osa eramaid saab jätta piiranguvööndisse ning võimaldada seal nt küttepuude varumist) ning valmiva või raieküpse metsa olemasolul tekib omanikul võimalus maa riigile müüa. Oluline on piiranguvööndite metsaomanikele majanduskavade koostamine, et metsamajandusvõtetega elupaigakvaliteeti säilitada ja kujundada (Hardenbol et al. 2020). Uuendusraiete keelustamisega on metsamaa sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning kinnisasja omanikul on õigus teha lendorava püsielupaikade puhul lisaks sihtkaitsevööndile ettepanek ka piiranguvööndis asuva maa riigi poolt omandamiseks. Vastavalt LKS § 20 lõikele 1 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Selline lahendus võimaldab soovi korral metsa püsimetsana edasi majandada (st ilma uuendusraieteta) või sellise metsamajandusliku huvi puudumisel selle riigile müüa. Piiranguvööndis on kehtiva kaitsekorra järgi raied lubatud 1. septembrist 15. märtsini, v.a valgustus- ja kujundusraie, millel ajaline piirang puudub. Piirang on vajalik häirimise vähendamiseks ajal, mil lendorava pojad on alles emaloomast sõltuvad, seega kuni noorloomad hajuvad sünnipaigast teistesse sobilikesse elupaikadesse. Kavandatava kaitsekorra järgi on harvendus-, sanitaar-, valik- ja trassiraie lubatud 1. septembrist 15. märtsini, valgustus- ja kujundusraiel ajaline piirang puudub, uuendusraied on keelatud. Kuna lendorav vajab segapuistuid, on piiranguvööndis keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. 20 8. Kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamisega seotud kulutuste hinnang Ettepaneku kohaselt võetakse kaitse alla 12 uut lendorava püsielupaika, tsoneeringut ja välispiiri muudetakse kümnes olemasolevas lendorava püsielupaigas ning lisaks tehakse ettepanek muuta Tudusoo looduskaitse ala põhjaosas tsoneeringut ja välispiiri. Kavandavate püsielupaikade ja Tudusoo looduskaitseala muudatust puudutava ala kogupindala on 2295,2 ha, sellest 1191,5 ha on kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 1103,7 ha piiranguvööndisse, kuid sellest 496 ha on juba lendorava püsielupaikadena kaitse all (132,4 ha sihtkaitsevööndis ja 364 ha piiranguvööndis). Ettepaneku kohaselt suureneb sihtkaitsevööndite pindala eramaadel 296,4 ha võrra, riigimaadel 762,44 ha võrra ja reformimata/selgitamisel oleval maaomandil 0,2 ha võrra, kokku 1059,1 ha. Piiranguvööndi pindala suureneb eramaadel 372,4 ha võrra, riigimaal 255,3 ha võrra (arvestades muuhulgas, et Tudusoo looduskaitsealal väheneb piiranguvööndi pindala sihtkaitsevööndisse arvamise tõttu), munitsipaalmaal 0,02 ha võrra ja reformimata/selgitamisel oleval maaomandil 21,7 ha võrra, kokku 649,4 ha. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu ei maksta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt makstakse maamaksu 50 protsenti maamaksumäärast LKS § 50 lõike 1 alusel määratud püsielupaiga piiranguvööndi maalt. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb kaitsekorra kehtestamisel kohaliku omavalitsuse maamaksutulude vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Vastavalt maamaksuseaduse § 5 lõikele 4 esitavad Maksu- ja Tolliametile maamaksukohustuse väljaarvutamiseks vajalikud andmed kohalikud omavalitsused. Maamaksutulu vähenemise summa selgub Maksu- ja Tolliametisse informatsiooni laekumisel. Esialgsete arvutuste kohaselt väheneb maamaksutulu lisanduvate ja muudetavate lendorava püsielupaikade ning muudetava Tudusoo looduskaitseala tõttu Alutaguse vallal 1482 eurot, Lüganuse vallal 161 eurot, Mustvee vallal 39 eurot ja Vinni vallal 1745 eurot aastas. Kokku väheneb maamaksutulu uute püsielupaikade kaitse alla võtmise ja Tudusoo looduskaitseala vastava laiendamisettepanekuga seoses kokku hinnanguliselt 3427 eurot. 27.01.2017 muudetud maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus” alusel hüvitatakse erametsaomanikele väljaspool Natura 2000 alasid asuvate püsielupaikade sihtkaitsevööndites asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimist. Eramaadele jäävate lendorava püsielupaikade sihtkaitsevööndite osakaal tõuseb ettepaneku alusel umbes 296 ha võrra. Siinkohal on arvesse võetud sihtkaitsevööndi pindala kogu ulatuses ja välja pole jäetud katastriüksusi, kus metsamaa pindala on alla 0,3 ha (kui neid on), seega võib tegelikkuses toetusõigusliku maa pindala olla arvutatust veidi erinev. Riigi kulutused suurenevad eramaade arvamisel püsielupaiga sihtkaitsevöönditesse 110 euro võrra hektari kohta aastas, ehk kuni 32 560 eurot aastas. Vastavalt LKS § 20 lõikele 1 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Pärast lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmist (st määruse nr 52 muutmisel), on 21 kinnisasja omanikul õigus teha ettepanek püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis asuva maa riigil poolt omandamiseks, kui kaitsekord piirab oluliselt maa sihtotstarbelist kasutamist. Sihtkaitsevööndisse jääva eramaa (ettepanekuga lisandub 296 ha) sihtotstarbeline kasutamine on määruse jõustumisel oluliselt piiratud, samuti saab lugeda piiranguvööndisse jääva eramaa (547 ha) sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiratuks, sest piiranguvööndis on määruse jõustumisel keelatud uuendusraied. Maa-ameti 2019. aasta tehingute alusel arvutatud valla maatulundusmaa keskmise hinna põhjal eramaadele jääva sihtkaitsevööndi maa hind on Alutaguse vallas 2 159 724 eurot (2994 eurot/ha), Mustvee vallas 60 959 eurot (3247 eurot/ha) ja Vinni vallas 416 562 eurot (3414 eurot/ha). Kokku on lendorava püsielupaikade lisanduvates sihtkaitsevööndites ja ettepaneku kohaselt piiranguvööndis asuvate eraomandis olevate maade omandamise maksumus hinnanguliselt umbes 2,6 miljonit eurot. Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ § 3 prim 1 lg 3 p 1 põhjal loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv” või „küps” ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Ettepaneku kohaselt suureneb lendorava püsielupaikades ja Tudusoo looduskaitsealal riigimaale jäävate sihtkaitsevööndite pindala 762,4 ha võrra (kokku hõlmavad ettepanekukohased sihtkaitsevööndid kokku 889 ha riigimaid) ning riigimaadel asuvate piiranguvööndite pindala 255,3 ha võrra. Arvestades Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt metskondadele koostatud pikaajalistes metsa majandamise kavades esitatud infot, väheneb puidukasutuse tulu täiendavalt sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse tsoneeritavate lendorava püsielupaikade ja Tudusoo looduskaitseala muudatusettepaneku tõttu kokku hinnanguliselt umbes 44 000 eurot aastas. Püsielupaikade valitsemiseks ja kaitse korraldamiseks vajalikud kulutused kavandatakse KeM-i valitsemisala eelarves. Lisa: kaardikihid (LENDORAV_kihid_22.12.2020.7z) 22 9. Kasutatud kirjandus Absalon, M. 2013. Lendorava (Pteromys volans) ruumikasutus ja polulatsiooni sidusus Virumaa metsamassiivis. Tartu Ülikool. Tartu. Magistritöö, 46 lk. Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30399/Absalon_Martin_ZOmagtoo.pdf?s equence=1 Airapetyants, E.A., Fokin, M.I. 2003. Biology of European flying squirrel Pteromys volans L. (Rodentia: Pteromyidae) in the North-West of Russia. Russian Journal of Theriology 2 (2): 105–113. Bodgziewicz, M. & Zwolak, R. 2014. Responses of small mammals to clear-cutting in temperate and boreaal forests of Europe: a meta-analysis and review. European Journal of Forests Research, 133:1-11. DOI 10.1007/s10342-013-0726-x Eesti Looduseuurijate Selts 2019. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi seiretöö „Lendorav“ 2019. aasta aruanne.“ Eesti Looduseuurijate Selts 2020. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi seiretöö „Lendorav“ 2020. aasta aruanne.“ Grevé, K. 1909. Säugetiere Kur-, Liv-, Estlands. Riga, 183 S. Hanski, I. K., Henttonen, H., Liukko U.-M., Meriluoto, M. ja Mäkelä, A. 2001. Liitooravan (Pteromys volans) biologia ja suojelu Suomessa. Suomen ümpäristö 459. Helsinki. Hanski, I.K., Stevens, P.C., Ihalempia, P., Selonen, V. (2000). Home-range size, movements, and nest-site use in the Siberian flyng squirrel, Pteromys volans. Journal of Mammalogy 81, 798-809. Hardenbol, A. A., Junninen, K., Kouki, K. 2020. A key tree species for forest biodiversity, European aspen (Populus tremula), is rapidly declining in boreal old-growth forest reserves. - Forest Ecology and Management, 462, 118009. Hupel, A. W., 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Hurme, E. 2008. Ecological knowledge towards sustainable forest management. Habitat requirements of the Siberian Flying squirrel in Finland. Doctoral Dissertation. University of Oulu. Jokinen, M., Mäkeläinen, S. & Ovaskainen, O.2014. ‘Strict’, yet ineffective: legal protection of breeding sites and resting places fails with the Siberian flying squirrel. Animal Conservation doi:10.1111/acv.12157 Koskimägi, J. 2011. The temporal variation in Siberian flying squirrel (Pteromys volans) population size. Master of Science Thesis. University of Jyväskylä. 24 pp. Lampila, S., Wistbacka, R., Mäkelä, A., Orell, M. 2009. Survival and population growth rate of the threatened siberian flying squirrel (Pteromys volans) in a fragmented forest landscape. Ecoscience 16:66–74 Leito, T., 2010. Ida-Virumaa Kaitstavad liigid. Loodusfoto. 21-124. Lutreola, 2017. Lendorava Eesti asurkonna geneetiline uuring. Lõpparuanne. SA Lutreola. 23 Mönkkönen, M., Reunanen, P., Nikula, A., Inkeröinen, J., Forsman, J. 1997. Landscape characteristics associated with the occurrence of the flying squirrel Pteromys volans in old-growth forests of northern Finland. Ecography 20:634–642 Ognev, S. I. 1940. Family Pteromydae, Flying squirrels. Mammals of USSR and adjacent countries, IV, pp. 248–284. Palu, A., Tammekänd, I., 2020. Eksperthinnang lendorava elupaigakvaliteedi tõstmiseks mõeldud kujundusraietele Adoni (70201:003:0112), Ivaski (90101:001:0433) ja Iisaku maastikukaitseala metsade näitel. Primarc, B. R., Kuresoo, R., Sammul, M. 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu. 416 lk. Pukkala, T., Lähde, E., Laiho, O. 2012. Continuous cover forestry in Finland — recent research results. In Pukkala, T., Gadow, K. (eds.) Con-tinuous Cover Forestry. Second ed. (pp. 85–128). Dordrecht: Springer Science & Business Media. Remm, J., Hanski, I.K., Tuominen, S., Selonen, V., 2017. Multilevel landscape utilization of the Siberian flying squirrel: Scale effects on species habitat use. Ecology and Evolution, 7, 8303-8315. Rennel, L., Rennel, K., Remm, J., Timm, U. 2008. Lendorav vajab põliseid haabasid tihedas jänesekapsa-mustika tüüpi metsas. Eesti Ulukid 11, 51–55. Reunanen, P., Mönkkönen, M., Nikula, A. 2001. Managing boreal forest landscapes for flying squirrels. Conservation Biology 14:218–226 Riigi Teataja 2006. Keskkonnaministri määrus nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“. Santangeli, A., Wistbacka, R., Hanski. I.K., Laaksonen, T. 2013. Ineffective enforced legislation for nature conservation: a case study with Siberian flying squirrel and forestry in a boreaal landscape. Biological Conservation 157:237–244 Selonen, V., Hanski, I.K., 2004. Young flying squirrels (Pteromys volans) dispersing in fragmente forests. Behavioral Ecology 15: 564–571. Selonen, V., Hanski, I. K., Stevens, P. 2001. Space use of the Siberian flying squirrel Pteromys volans in fragmented forests. Ecography 24: 588–600. Timm, U., Ojaste, I., 2015. Lendorava (Pteromys volans) kaitse tegevuskava. Wistbacka, R., Orell, M. Santagneli, A. 2008. The tragedy of the science-policy gap – Revised legislation fails to protect an endangered species in a managed boreal landscape. Forest Ecology and Management 422: 172-178. 24 Meelis Münt Teie nr Keskkonnaministeerium [email protected] Meie 02.12.2021 nr 7-4/211941/2108275 Lendorava püsielupaiga moodustamine Austatud kantsler Õiguskantslerile on esitatud avaldus, milles kirjeldatakse Keskkonnaameti ulatuslikku menetlust maaomanikega, et võtta kaitse alla lendorava püsielupaikasid. Looduskaitseseaduse (LKS) § 9 lg 1 järgi algatab loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse ja määrab menetluse läbiviija Keskkonnaministeerium arvestades seadusega sätestatud eeldusi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Kas ministeerium on lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise menetluse algatanud? Palun edastage asjaomane ministri käskkiri. Kui ministeerium ei ole lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise menetlust algatanud, siis kuidas tuleks Keskkonnaameti tegevust lähtudes looduskaitseseadusest kvalifitseerida? Kas juhul, kui püsielupaikade kaitse alla võtmise menetlust ei ole LKS § 9 lõike 1 järgi algatatud, võib Keskkonnaamet keelduda uutel aladel metsateatiste väljastamisest või peatada olemasolevaid metsateatisi LKS § 8 lg 6 alusel? Maaomanikule saadetud „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanekus ja väljatöötamise kavatsuses ning Tudusoo looduskaitseala kaitsekorra ja tsoneeringu muutmise ettepanekus“ kirjeldatakse kavatsust nii: „Püsielupaikade kogupindalast hõlmavad uued püsielupaigad või olemasolevate püsielupaikade uued laiendused 1799,2 ha (1059,1 ha sihtkaitsevööndis ja 739,7 ha piiranguvööndis). Eramaadel on kavas suurendada sihtkaitsevööndite pindala 296,4 ha võrra ja piiranguvööndi pindala 372,4 ha võrra. Lisaks on kavas muuta piiranguvööndi kaitsekorda ning keelata seal uuendusraied (sh olemasolevates piiranguvööndites 3054 hektaril).“ Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanekus käsitletakse ka maa riigile omandamist ning prognoositakse, et „kokku on lendorava püsielupaikade lisanduvates sihtkaitsevööndites ja ettepaneku kohaselt piiranguvööndis asuvate eraomandis olevate maade omandamise maksumus hinnanguliselt umbes 2,6 miljonit eurot.“. 2 Võimalusel edastage palutud teave hiljemalt 10.12.2021. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Evelin Lopman ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik õiguskantsleri volitusel Lisa: Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus ning Tudusoo looduskaitseala kaitsekorra ja tsoneeringu muutmise ettepanek Evelin Lopman 693 8431 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →