Lendorava püsielupaikade
KAITSE ALLA VÕTMISE ETTEPANEK ja VÄLJATÖÖTAMISE KAVATSUS ning
TUDUSOO LOODUSKAITSEALA KAITSEKORRA JA TSONEERINGU
MUUTMISE ETTEPANEK
1. Sissejuhatus
Lendorav (Pteromys volans) on kriitiliselt ohustatud I kaitsekategooriasse kuuluv loomaliik,
kelle levila on viimasel sajandil oluliselt vähenenud ja kes tänaseks asustab veel vaid Virumaa
vanasid metsasid. Käesolev kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus (edaspidi
ka VTK) käsitleb neid lendorava elupaiku, mis asuvad väljaspool kaitstavaid alasid või
ebapiisavalt kaitstud aladel (piiranguvööndites) ning teeb ettepaneku uute püsielupaikade
määramiseks või olemasolevate püsielupaikade piiride ja tsoneeringu muutmiseks. Samuti
tehakse ettepanek lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja muutmiseks.
Uudo Timm tegi 11.09.2019. a ettepaneku Postikaasiku lendorava püsielupaiga
moodustamiseks1.
Eestimaa Looduse Fond tegi 21.08.2020 ettepaneku Alutaguse rahvuspargi laiendamiseks2.
Nimetatud ettepanek hõlmas muuhulgas Alutaguse piirkonna riigimaadel paiknevat 12 seni
kaitsmata lendorava elupaika, mida käesolevas VTK-s ei käsitleta, kuna nimetatud elupaigad
vaadatakse üle koos muude kaitseväärtustega Alutaguse rahvuspargi laiendusettepaneku
ekspertiisi raames, milles kaalutakse läbi, kas ja millises ulatuses neid on otstarbekas kaitsta
rahvuspargina või lendorava püsielupaikadena.
Kõik käesoleva ettepanekuga hõlmatud lendorava elupaigad on vaadatud üle ning elupaikade
piirid täpsustatud Liisa Renneli ja Uudo Timmi poolt 2020. aastal. Tuginedes nimetatud
inventuuri tulemustele ning liigi ohustatusele (kriitilises seisus, 2019), teeb Keskkonnaamet
LKS § 8 lõigete 1 ja 2 kohase ettepaneku võtta kaitse alla täiendavad 12 lendorava püsielupaika
(Adra-Kõrtsi, Aru, Haigru, Jõepere, Lassi, Pikanõmme, Pilsneri-Müüri, Postikaasiku,
Smolnitsa, Sonda, Uuetoa, Vahtra), muuta 10 olemasoleva lendorava püsielupaiga (Eigale,
Kautvere, Kellassaare, Kruusoja, Kõveriku, Oonurme, Palasi, Suigu, Uljaste-Liiva, Väljaotsa)
välispiiri ja tsoneeringut ning muuta Tudusoo looduskaitseala kaitsekorda ja tsoneeringut.
Planeeritavad püsielupaigad asuvad Ida-Virumaal Alutaguse ja Lüganuse vallas, Lääne-
Virumaal Vinni vallas ning Jõgeva maakonnas Mustvee vallas. Püsielupaikade kogupindala on
2295,2 ha, sellest 1191,5 ha on kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 1103,7 ha piiranguvööndisse.
Püsielupaikade kogupindalast hõlmavad uued püsielupaigad või olemasolevate
püsielupaikade uued laiendused 1799,2 ha (1059,1 ha sihtkaitsevööndis ja 739,7 ha
piiranguvööndis). Eramaadel on kavas suurendada sihtkaitsevööndite pindala 296,4 ha võrra
ja piiranguvööndi pindala 372,4 ha võrra. Lisaks on kavas muuta piiranguvööndi kaitsekorda
ning keelata seal uuendusraied (sh olemasolevates piiranguvööndites 3054 hektaril).
Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsuse on
koostanud Keskkonnaameti Põhja regiooni eksperdid Liisa Rennel
1
registreeritud Keskkonnaministeeriumi dokumendihaldussüsteemis 12.09.2019 nr 8-2/19/4905 all
2
registreeritud Keskkonnaministeeriumi dokumendihaldussüsteemis 24.08.2020 numbriga 8-2/20/3655 ja
Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 24.08.2020 numbriga 7-9/20/14177
1
(
[email protected]) ja Uudo Timm (
[email protected]) ning Keskkonnaameti
liigikaitsebüroo liigikaitse peaspetsialist Marju Keis (
[email protected]).
2. Kaitse alla võtmise põhjendus ja eesmärk
Vastavalt LKS §-le 7 on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused selle ohustatus, haruldus,
tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust
tulenev kohustus.
LKS § 46 lg 1 alusel arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad
väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning
liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja
kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime
jätkumisel väga tõenäoline. LKS § 48 lõike 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide
kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade
moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega.
3. Väärtuste kirjeldus
Lendorav on Eestis kriitiliselt ohustatud3, madala asustustihedusega ja kahaneva levilaga liik,
kelle peamiseks elualaks on tänapäeval Virumaa ja Põhja-Jõgevamaa vanad metsad. Lendorav
on esmatähtsa liigina kantud Loodusdirektiivi4 II* ja IV lisa liikide nimestikku.
Lendorav on levinud põhjapoolkera metsavööndites – ulatudes Euroopa põhjaosas Soomest
Siberi, Mongoolia, Korea ja Kirde-Hiina metsadeni. Lendorava levila põhjapiir kulgeb Koola
poolsaarelt mööda metsavööndi piiri üle Uuralite ja Jenissei jõe kuni Tšukotkani. Lendorava
levila ühtib seejuures haava levilaga. Teda esineb ka Sahhalini ja Shantari saarel ning Sihhote-
Alini mägedes. Leviku lõunapiir ühtib idas enam-vähem metsastepi ja läänes laialehiste
metsade lõunapiiriga (Ognev 1940). Euroopas esineb lendorav vaid Soomes, Eestis,
Valgevenes ja Venemaal. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril, asustades tänasel päeval
veel vaid Kirde-Eesti vanasid haava-segametsasid.
Esimesed kirjalikud teated lendorava esinemisest Eesti aladel pärinevad 1777. aastast,
Pärnumaalt (Hupel 1777). Juba 1909. aastal märgati, et lendoravate levik Eestis on hakanud
vähenema (Grevé 1909). 1979. aastal ilmunud Eesti esimeses punases raamatus on lendorav
hinnatud väljasuremisohus olevaks liigiks. 40 aastat hiljem on liigi levila Eestis jätkuvalt
kahanemas ning liigi seisund hinnatud kriitiliseks. 2020. aastal oli riikliku seire andmetel 141
keskkonnaregistrisse kantud elupaigast asustatud 76 elupaika (Eesti Looduseuurijate Selts
2020). 2020. aasta novembris leiti lisaks kolm uut lendorava elupaika ning kaks elupaika
arhiveeriti, seega on 14.12.2020 seisuga keskkonnaregistrisse kantud 142 lendorava elupaika.
Lendorava peamiseks elupaigaks on üle 50 aasta vanused looduslikud haava-segametsad, kus
esimeses ja/või teises rindes esineb kuuske. Lendoravale elupaigaks sobiv metsaosa on suurem
kui 3,5 hektarit ning moodustab osa suuremast metsamassiivist (Timm & Ojaste 2015).
Elupaiga olulisteks komponentideks on sobivate õõnsustega pesapuude olemasolu ning
pesapaiga lähiümbrus. Eelistatud elupaikades moodustavad lehtpuud keskmiselt 25% (10–
3
Eesti Looduse Infosüsteem. (2019). Liigi ohustatuse hinnang: Lendorav (Pteromys volans) sigiv asurkond 2019.
4
Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
2
40%). Lehtpuude olemasolu on eriti oluline suveperioodil emasloomadele, kelle kodupiirkond
on märksa väiksem kui isasloomadel, sest sealt kättesaadava toidukogusega peavad nad pojad
üles kasvatama. Talvel on oluline kase- ja lepaokste kättesaadavus (Hanski et al. 2001).
Pesapuud ümbritsevas metsas peab esinema ka mitmeid teisi õõnsustega puid, mida kasutatakse
ajutise varjekohana või asenduspesana (ilmselt pesaparasiitide ja vaenlaste tõttu) ning toiduks
olulisi lehtpuid nagu kask, haab, lepp ja sarapuu (Hanski et al. 2001, Airapetyants & Fokin
2003). Isaste lendoravate kodupiirkonna suurus on Eestis keskmiselt 15,8 ha ning
emasloomadel 5,6 ha (Absalon 2013), kuid arvestama peab, et need tulemused on saadud
küllaltki väikse valimiga (5 emaslooma ja 4 isaslooma). Soome uuringu kohaselt on emaste
koduterritooriumid umbes samas suurusjärgus (keskmisele 8,3 ha), kuid isaste territooriumid
oluliselt suuremad (keskmiselt 59,9 ha) (Hasnki et al. 2000).
Väga oluliselt mõjutavad lendorava elutingimusi rähnid. Lendorav kasutab valdavalt suur-
kirjurähni (Dendrocopos major) poolt rajatud pesaõõnsusi, kuid potentsiaalseteks
pesarajajateks on ka valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), hallpea-rähn (Picus canus)
ja laanerähn (Picoides tridactylus). Mida rohkem on metsas rähne ja nende poolt rajatud
õõnsusi, seda paremaid võimalusi see loob lendoravatele sobivate pesa- ja varjepaikade
leidmiseks. Kuna lendorava emasloomade kodupiirkonnad reeglina ei kattu, siis ei ole
lendoravate asustustihedus vaatamata õõnsuste olemasolule kunagi kuigi kõrge.
Lendoravat saab lugeda katusliigiks ning teda kaitstes on kaitstud arvukad teisedki küpseid
kuuse enamusega metsi asustavad liigid (Hurme 2008). Lendorav jagab ühist elupaika 300-400
teise vanades metsades elava haruldase ja/või ohustatud liigiga (I. Tammekänd suul. 2020,
Leito 2010) tuntumateks liikidest on näiteks must-toonekurg (Ciconia nigra), õõnetuvi
(Columba oenas), väike-konnakotkas (Aquila pomarina), kanakull (Accipiter gentilis),
herilaseviu (Pernis apivorus), hiireviu (Buteo buteo), metsis (Tetrao urogallus), hallpea-rähn,
laanerähn, laanepüü (Tetrastes bonasia), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), karvasjalg-kakk
(Aegolius funereus), händkakk (Strix uralensis), mitmed nahkhiireliigid (Chiroptera spp.),
putukatest väike-punalamesklane (Cucujus cinnaberinus), mitmed kimalaseliigid (Bombus sp),
mitmed torikseened nagu nt haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana), taiga-peenpoorik
(Scelotocutis odora), sammaldest nt sulgjas õhik (Neckera pennata), Wulfi turbasammal
(Sphagnum wulfianum) ja samblikest harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria), haava-
tardsamblik (Leptogium saturinum), must- ja mustjas limasamblik (Collema nigrescens; C.
subnigrescens), neersamblikud (Nephroma sp), eostaimedest Virgiinia võtmehein (Botrychium
virginiatum), harilik ungrukold (Huperzia selago) ning taimedest pruunikas pesajuur (Neottia
nidus-avis), laialehine nestik (Cinna latifolia), kahar parthein (Glyceria lithuanica) ja karulauk
(Allium ursinum).
4. Väärtusi ohustavad tegurid
Lendorava seisund sõltub pesametsaks sobivate haava-segametsade seisundist, pindalast ning
sidususest. Liigi seisundi halvenemise peamiseks põhjuseks peetakse metsaraiet (Bodgziewicz
& Zwolak 2014), mis tingib elupaikade killustumise (Mönkkönen et al. 1997, Selonen et al.
2001) ja hävimise (Lampila et al. 2009; Santangeli et al. 2013) ning muutused puuliikide
koosseisus (Reunanen et al. 2001). Elupaikade kadu ja fragmenteerumine võimendavad
omakorda ohuteguritena kisklust, sugulusristumist, häirimist ja väiksemate asurkondade
väljasuremise tõenäosuse kasvu.
3
4.1 Elupaikade hävimine ja killustumine
Lendorava eelistatud elupaigaks on viljaka kasvukoha vanad haava-kuuse metsad (Rennel jt,
2008, Remm jt, 2017). Tüüpiline lendorava elupaik on 80–100 aastat vana puistu, mida loetakse
metsamajanduslikult üleküpsenuks. Metsaregistrist (15.05.2020) tehtud päringu põhjal on
Virumaa metsamaast veel vaid ca 3% üle 80-aastaseid haava-segametsi, kus haaba on üle 5%.
Alutaguse metsamassiivis raiutakse igal aastal umbes 10–20 km² küpseid haavikuid ja haava-
segametsi (1000 metsaeraldist; ELUS, 2019), mis paarikümne aasta pärast võiksid kujuneda
lendoravale hästi sobivaks elupaigaks. Seega on raiesurve lendoravale sobilikele metsadele
väga suur ning kahandab oluliselt lendorava eluala ja noorloomade hajumise võimalusi.
Lendorava elupaikade kadumine on lineaarses seoses tema populatsiooni arvukusega. Soomes
on hinnatud, et elupaiga kahanemine iga ruutkilomeetri võrra tähendab populatsiooni
vähenemist viie isendi võrra. Lineaarse seose põhjal populatsiooni suuruse ja elupaiga pindala
vahel võib oletada, et populatsioon ei kahane mitte üksnes elupaiga pindalalise kahanemise aga
ka elupaiga killustumise tõttu (Koskimägi 2011). Elupaikade kadumise ja killustumise suhtes
on emasloomad tundlikumad kui isasloomad. Erinevalt emasloomadest võivad isased ühe
elupaigalaigu kadumisel selle asendada uue alaga ja elupaiga killustumise kompenseerimiseks
laiendada oma kodupiirkonda, liikudes erinevate elupaikade vahel (Selonen et al. 2001, Hanski
et al. 2001).
Lendoravad on suhteliselt paigalise eluviisiga loomad, kusjuures emasloomad on paiksemad ja
isasloomad rohkem liikuvamad ning suurema kodupiirkonnaga. Oluliseks levikutõkkeks
lendoravatele on lagedad alad, sealhulgas lageraielangid ja noorendikud. Soome uuring viitab,
et lagedad alad, mis on laiemad kui 100 m on levikutõkkeks, kuid neid võidakse aeg-ajalt
ületada, kui seal asuvad üksikud puud (Selonen & Hasnki 2004). Eestis on lendoravate
leiukohtade isoleeritust analüüsinud Martin Absalon oma magistritöös. Leiti, et teadaolevad
lendoravate leiukohad on üksteisest suuremal või vähemal määral isoleeritud ning võimalikud
levikukoridorid on läbi lõigatud just viimase 15-20 aasta jooksul. Kuna vanametsa osakaal
Alutaguse piirkonnas pidevalt väheneb, siis on ka kasvama jäänud vana metsaga eraldiste
omavaheline kaugus järjest suurem. Sobivate elupaikade killustumine viib pikema aja jooksul
elupaiga isoleerumiseni ehk hakkab populatsiooni mõjutama pikemaajalise viibega kui elupaiga
füüsiline kadumine (Selonen et al. 2001, Absalon, 2013).
Riikliku keskkonnaseire programmi alusel läbiviidava lendorava seire käigus on kinnitust
leidnud asjaolu, et lageraiete ja noorendikega ümbritsetud ja naaberleiukohtadest isoleeritud
leiukohtades ei suuda lendoravad sageli pikemat aega püsima jääda. Alles aastate pärast, kui
noorendike kõrgus ulatub ca 15 meetrini, pääsevad lendoravad vahepeal vabasid sobivaid
elupaiga metsi taasasustama. Nii on mitmed leiukohad olnud isegi üle 10 aasta isoleerituse tõttu
asustamata, kuid ühenduse taastumisel taasasustatud.
Elupaikade hävimine ja killustumine on lendoravale kriitilise tähtsusega ohutegur.
4.2 Väike populatsioon (madal arvukus)
Eesti lendoravapopulatsiooni täpne arvukus ei ole teada, kuid lendoravaekspert Jaanus Remm
ja Martin Absalon on populatsiooni suuruseks hinnanud 2015. aastal umbes 100 isendit
(tõenäoliselt alahinnang). Praegu hindab lendoravaekspert Uudo Timm lendorava arvukuseks
200-250 isendit, kuid see on ikkagi Eesti asurkonna püsimajäämiseks liiga madal. Seega on
meil tegemist väikese populatsiooniga. Mida väiksem on populatsioon, seda tugevam on
4
demograafilise stohhastilisuse mõju ja juhuste kokkulangemise korral (näiteks aasta, mil
sündimus on madal ja suremus kõrge) võib populatsioon ka välja surra (Lande 1998, ref Primarc
et al. 2008). Vaatamata elupaiga vähenemisele püsivad lendorava vanaloomad oma
kodupiirkonnas, kuid säilinud elupaigad on ilmselt liiga isoleeritud ja väikesed, et võimaldada
edukat sigimist või järglaste üleskasvatamist (Hanski et al. 2001). Vanaloomade veel stabiilne
elumus või sigimisedukus või mõlemad üheskoos, võivad olla liiga väikesed selleks, et
kompenseerida suremust ning põhjustada seeläbi populatsiooni jätkuvat kahanemist
(Koskimägi 2011). Väikest, allapoole kriitilist taset langenud populatsiooni ohustab lisaks ka
Allee efekt ehk sotsiaalsete funktsioonide kadumine. Sellises populatsioonis ei leia loomad
enam paaritumiseks sobivat partnerit ning keskmine sündimus langeb veelgi (Primarc et al.
2008).
Väikeste populatsioonidega seotud negatiivsed mõjud võivad avalduda nii olukorras, kus kogu
asurkonna arvukus langeb, kui ka juhul, kui populatsioon on killustunud mitmeks teineteisest
isoleeritud väikeseks asurkonnaks. Eesti lendoravapopulatsioon on sedavõrd väike ja eraldatud,
et siin avalduvad selged sugulusristumise nähud (Lutreola, 2017). Ilmselt on asurkond jagatud
6–7 teineteisest isoleeritud osaks (ELUS, 2019), mis omakorda suurendab populatsiooni
haavatavust. Siinkohal on oluline kaitsekorralduslik maastiku planeerimine, et säilitada
olemasolevaid ning juurde tekitada uusi, toimivaid liikumiskoridore. Oluline on lendorava
elupaiganõudlustele vastavate astmelaudade olemasolu iga 1 kuni 2 km tagant.
Liikumiskoridoridena kasutab lendorav kõige meelsamini suure kuuse ja keskmise haava
osakaaluga kõrgeid puistuid (Absalon, 2013), mistõttu on nii liikumiskoridoridesse kui ka
astmelaudadesse jäävates puistutes oluline valgustus- ja harvendusraiete käigus haaba säilitada.
Kahjuks on haava osalusega (I rindes) metsade pindala Virumaal viimase kümne aastaga
langenud 87 390 hektarilt 60 660 hektarile ehk kolmandiku võrra (Metsaregistri päringu
alusel).
Lendorava madala arvukusega populatsioon on kriitilise tähtsusega ohutegur.
4.3 Kisklus
Elupaikade hävimine ja killustumine põhjustab olulist elupaiga kvaliteedi langust, mis
omakorda suurendab kiskluse survet lendorava populatsioonile. Kisklus on loomulik osa
looduslikest protsessidest ning lendorava elupaiga katkematu leviku ja tugeva populatsiooni
korral ei tuleks seda käsitleda ohutegurina. Kuna aga lendorava elupaigad on juba jäänud või
jäämas isolatsiooni ning sobilike elupaikade pindala väheneb pidevalt, siis täiendav kiskluse
surve, eriti lendorava vanaloomadele, omab madala arvukusega lendorava populatsioonile
kumuleeruvat mõju ning võib oluliselt kiirendada lendorava asurkonna kahanemist. Isolatsiooni
jäänud elupaiga taasasustamise tõenäosus on nulli-lähedane seni, kuni elupaika ümbritsevatele
raiesmikele kasvab noor mets. Kui lendorav hakkab ületama raiesmikku või muud alla 15 m
kõrguse puittaimestikuga ala, võivad nad osutuda händkakkudele, metsnugistele (Martes
martes) ja teistele kiskjatele kergeks saagiks. Noorendike ja lagedate aladega põimitud
metsamaastikus kasutavad nii kakud kui ka nugised puhke- ja pesapaikadena valdavalt
vanemaid metsaosi, sealhulgas lendorava elupaiku. Sellisel juhul kasvab veelgi nende ja
lendoravate kohtumise tõenäosus, mis sageli võib lõppeda lendorava langemisega saagiks.
Lendorav kuulub toiduahelas mitmete röövloomade saagi hulka. Peamisteks looduslikeks
vaenlasteks on pisikiskjatest metsnugis ja röövlindudest händkakk. Pisinäriliste arvukuse
5
madalseisu ajal või paksu lumega talvedel, kui pisinäriliste kättesaamine on raskendatud,
suureneb kiskluse surve lendoravale kui alternatiivsele toidule sel perioodil. Kuna mitmed
lendorava elupaigad on jäänud isolatsiooni, siis ühes sellega suureneb ka oht sattuda kiskja
saagiks. Metsnugise suurt survet lendoravale tõendavad ka raadiotelemeetrilised uuringud, kus
mitmete loomade jäänused on leitud juba mõne nädala jooksul peale märgistamist. Valdava osa
teadaolevate hukkunud loomade surma on põhjustanud just metsnugised (Absalon 2013).
Väikese ja mitmeks alamasurkonnaks jagunenud populatsiooni korral võib kisklus saada
määravaks ohuteguriks ning põhjustada mõne alampopulatsiooni kadumise.
Kisklus on kumuleeruva tegurina suure tähtsusega ohutegur.
4.4 Inimtegevusest tingitud häirimine
Kuna inimeste ja lendoravate ööpäevased aktiivsused reeglina ei kattu, siis inimeste tavapärane
metsas liikumine lendoravaid ei häiri. Soomest on teada mitmeid juhtumeid, kus lendoravad
elavad inimasustuse vahetus läheduses või isegi hoonetes. Ka Iisakus Tärivere mäel asuvad
mõned pesapuud hoonete vahetus läheduses. Kuna sellistel juhtudel on liigi kokkupuude
inimtegevusega vältimatu, näitab see, et lendorav inimese lähedust otseselt ei väldi. Häirimine
tuleb kõne alla vaid siis, kui häiriv tegevus (näiteks metsaraie, teede ja maaparandussüsteemide
rekonstrueerimine) toimub pesapuistus või selle lähistel. Metsamajanduslike tegevuste,
teetööde ja maaparandustööde mõju lendoravale ei ole teadaolevalt uuritud, kuid oletada võib,
et kui eeltoodud tegevused toimuvad lendorava elupaigas või selle lähistel, võib eeldada
mõningast negatiivset mõju lendoravale. Lendorava seiretööde ja inventuuride käigus on
ilmnenud juhtumeid, kus lendorava elupaik on jäänud asustamata peale metsaraiet või
suuremaid teetöid. Häirimise suhtes on emasloomad tundlikumad jooksuajal ja enne poegade
sündimist. Ebaselge on allmaakaevandamise mõju lendoravale. Allmaakaevandatud aladel on
säilinud vähesel määral lendorava elupaigaks sobivaid metsi, kuid seni puuduvad andmed, et
lendoravad neid asustaksid. Põhjus, miks lendoravad on nendest metsadest hävinud, ei ole
teada. Lendorav on kahtlemata üks huvipakkuvamaid loodusturismi objekte. On avaldatud
arvamust, et loodusturistid häirivad lendoravaid. Kuna aga lendorav on üldjuhul vaadeldav vaid
loetud sekundite jooksul, mil ta väljub puhkepaigast ning siirdub toituma, siis vastava eksperdi
juhendamisel toimuv liikumine lendoravat eeldatavasti ei häiri.
Kui inimtegevus ei puuduta otseselt lendorava pesametsa, siis võib häirimist lugeda lendorava
jaoks väikese tähtsusega ohuteguriks.
5. Lendorava leiukohtade kaitstus ja seisund
2006. aastal võeti kaitse alla 23 lendorava püsielupaika Ida- ja Lääne-Virumaal5.
Püsielupaikades kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Peatselt selgus, et piiranguvööndi
kaitsekord siiski elupaikade säilimist ei taga ja liigi olukord (teadaolevate elupaikade asustatus)
halvenes jätkuvalt. 2013. ja 2014. aastal esitas lendorava ekspert Uudo Timm uued ettepanekud
lendoravate täiendavate püsielupaikade moodustamiseks ning kaitsekorra muutmiseks.
Ettepanekutes nähti ette sihtkaitsevööndi režiimi kehtestamist lendorava pesametsades.
Kehtima hakkas projekteeritavate alade staatus, mis võimaldas peatada raied lendorava
5
https://www.riigiteataja.ee/akt/1052578
6
pesametsades. 2013. aastal hakkas seni püsivas languses olnud lendorava elupaikade asustatuse
trend tõusma (ELUS 2020). 2016. aastal muudeti lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja6,
lendorava pesametsades kehtestati sihtkaitsevöönd, mis ümbritseti osaliselt piiranguvööndiga,
et tagada kaitsevöönd lendorava pesametsale ning võimaldada liikumiskoridoride säilimist
naaberelupaikade vahel. 2016. aastal võeti täiendavalt kaitse alla 25 uut lendorava püsielupaika
ning lisaks muudeti 13 olemasoleva piire. Kehtiv kaitse-eeskiri7 hõlmab seega 48 lendorava
püsielupaika. 2014. aastast alates hakkas RMK vabatahtlikult kaitsma riigimaal lendoravate
liikumiskoridore viimastel aastatel asustatud elupaikade vahel. Koridorid tagavad lendoravatele
küll liikumisvõimaluse, kuid kuna need on sageli üsna kitsad, siis on servaefektist tulenevalt
tõenäoliselt suure kiskluskoormusega (koridore kasutavad ka metsnugised). 2019. aastal tegi
ekspert Uudo Timm ettepaneku veel ühe püsielupaiga (Postikaasiku) moodustamiseks, et
kaitsta juba raiesse kavandatud esinduslikku lendorava elupaika.
2020. detsembri seisuga on keskkonnaregistris 142 lendorava elupaika. Neist 98 paiknevad
looduskaitsealade või püsielupaikade sihtkaitsevööndites, kolm elupaika on osaliselt
sihtkaitsevööndis ja osaliselt piiranguvööndis, üheksa elupaika asuvad püsielupaikade
piiranguvööndites, kolm elupaika osaliselt väljaspool kaitstavaid alasid, 29 elupaika väljaspool
kaitstavaid alasid.
Eelnevast tulenevalt ning viimaste aastate seire ja inventuuride põhjal teeme ettepaneku muuta
10 püsielupaiga piire ja tsoneeringut, moodustada 12 uut püsielupaika ning muuta Tudusoo
looduskaitseala kaitsekorda ja tsoneeringut.
Lendorava kaitse tegevuskava kohaselt kustutatakse elupaik keskkonnaregistrist juhul, kui
elupaigapuistu on hävinud või kui elupaik asub asustatud elupaikadest nii kaugel, et
taasasustamine on äärmiselt ebatõenäoline. Seire tulemused on näidanud, et sobiva elupaiga
säilides on lendoravad selle levikukoridori taastumisel taasasustanud. Nii on näiteks
taasasustamine kinnitust leidnud Kõrve leiukohas peale 19 aastast vaheaega. Üle kümne aasta
on taasasustamine aega võtnud järgmistes elupaikades: Adraku, Kütametsa, Palasi (Kabeli),
Adra, Kruusoja, Peressaare kooli ja Kuntori. Rihulas ja Jalastus on elupaikade taasasustamine
võtnud 10 aastat. Seega on põhjendatud keskkonnaregistris olevate asustamata lendorava
elupaikade kaitse, kuni seal on säilinud piisava suurusega lendorava elupaik ning selle
taasasustamine on võimalik.
Alates 2016. aastast on määrusega kaitse alla võetud lendorava püsielupaikades lisaks
piiranguvöönditele kehtestatud ka sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitsekorra muudatus oli igati
põhjendatud ning viimastel aastatel on asustatud lendorava leiukohtade arv peale kümne aastast
tugevat madalseisu tõusma hakanud. Võttes arvesse maastiku jätkuvat killustumist, sobivate
elupaikade kadu (vanade haava-segametsade) ja eramaaomanike huve, on vajalik leida
pikemaajaliselt toimiv lahendus lendorava ja tema elupaikade kaitseks.
Käesoleva ettepaneku kohaselt on oluline loobuda piiranguvööndis uuendusraietest (Palo ja
Tammekänd 2020) ning metsa majandada püsimetsana (vt. pt 7.2), et säilitada suuremad ja
lendorava jaoks ökoloogiliselt toimivamad metsamassiivid. Selliselt uuendatud kaitsekord
võimaldab maaomanikul jätkata metsa majandamist püsimetsana, näiteks valikraietega. Soovi
korral saab maaomanik ka kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt
piirab, väärtusele vastava tasu eest riigile müüa.
6
https://www.riigiteataja.ee/akt/121122016031
7
https://www.riigiteataja.ee/akt/118042019010?leiaKehtiv
7
Euroopa Liidu riikidest leidub lendoravat veel vaid Soomes ja Eestis. 2019. aasta punase
nimekirja hinnangu alusel on Soome lendoravad „ohulähedasest“ (2015. aasta hinnang)
liikunud ohustatud kategooriasse „ohualtid“, sest viimase kümne aasta jooksul on nende
arvukus oluliselt langenud8. Suurimateks ohuteguriteks on Soomes hinnatud metsa
majandamine, muutused puuliikide koosseisus, vanade metsade kadumine ning kõdupuidu
osakaalu langus. Eelmainitust tulenevalt on lendorava kaitset Soomes hinnatud ebaefektiivseks
ning peamiselt just seetõttu, et see ei baseeru teaduslikel tulemustel ehk ökoloogilistel teadmisel
liigist ning looduskaitsel on arvestatud eelkõige metsatööstusest tulenevate huvidega
(Wistbacka et al. 2018). Eesti lendorava populatsioon on Soome populatsioonist oluliselt
väiksem ja ohustatum, mistõttu on Eestis lendorava populatsiooni kaitsel liigi jaoks sobiva
metsamajandusliku lähenemise leidmine veelgi kriitilisema tähtsusega.
6. Püsielupaikade piiritlemise ja tsoneerimise põhimõtted
LKS § 48 lõike 1 kohaselt tuleb I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või
kasvukohtade kaitse tagada kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade
kindlaksmääramisega.
LKS § 50 lõige 1 punkt 2 tagab lendorava pesapuudele automaatse kaitse 25 meetri
raadiuses, kuid see ei ole piisav lendorava elupaiga säilimiseks, mistõttu teeme ettepaneku
moodustada lendorava elupaiganõudlust arvestavad püsielupaigad, mis koosnevad nii
sihtkaitsevööndist kui ka puhvriks olevast piiranguvööndist. Püsielupaikades hakkab kehtima
keskkonnaministri 14.07.2006 määruses nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine
ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi määrus nr 52) toodud kaitsekord käesolevas ettepanekus tehtud
muudatustega. Sihtkaitsevööndisse haaratakse kogu lendoravale sobiv metsaosa (vt täpsemalt
lendorava kaitse tegevuskava ptk 1.2 Elupaik), mis vastab 3–4 emaslooma kodupiirkonnale.
Seejuures on jälgitud, et sihtkaitsevöönd hõlmaks kõiki lendoravate pesapuid ning neid
ümbritsevat elupaika vähemalt 150 meetri raadiuses, mis vastab ühe emaslooma territooriumi
tuumikalale. Sihtkaitsevööndi eesmärk on tagada lendorava asurkonnale minimaalselt
vajaliku killustamata loodusliku metsaosa kaitse/teke, sest lendorav vajab eelkõige talle
oluliste metsa struktuurielementide järjepidevust, sh loodusmetsale omast mitmekesist
rindelist struktuuri (Palo ja Tammekänd 2020). Sihtkaitsevöönd on reeglina osaliselt või
täielikult ümbritsetud piiranguvööndiga, mille funktsiooniks on pesapuistu juurdekasv ja
tormikindluse suurendamine, ühenduskoridoride ja toitumisalade loomine, kiskluse mõju
vähendamine.
Riigimaadel suurendatakse võimalusel sihtkaitsevööndi pindala, et tulevikus oleks
võimalik tagada lendoravate kaitse riigimaadel ja vähendada järkjärgult piiranguid
eramaadel (Palo & Tammekänd 2020).
Eramaa haaratakse sihtkaitsevööndisse ainult siis, kui seal paiknevad lendorava pesapuud või
see jääb lendorava pesapuu gruppide (nt kahe lähestikku paikneva emaslooma
pesitsusterritooriumide) vahele. Piiranguvööndisse haaratakse eramaa, kui see on vältimatult
vajalik ühenduskoridoride kaitseks (nt on lendorava elupaik eramaadest ümbritsetud ja sidusust
ei ole võimalik tagada riigimaa kaudu) või kui lendorava pesapuud jäävad sihtkaitsevööndi
piirile.
8
https://punainenkirja.laji.fi/en/results/MX.48243?year=2019
8
Kui lendorava elupaik piirneb teega, siis ei lisata piiranguvööndit teisele poole teed, sest sellisel
juhul on servaefekt vältimatu. Piiranguvöönd lisatakse teisele poole teed vaid juhul, kui on vaja
tagada elupaikade sidusust.
Sihtkaitsevööndites on lähtuvalt kehtivast lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirjast lubatud
kujundusraie, kuid see peab lendorava elupaigatingimusi parandama. Tammekänd ja Palo
(2020) leidsid, et sihtkaitsevööndites on väga harva võimalik lendorava elupaiku parandada ja
sedagi väheoluliselt ning pigem on raietega suur tõenäosus lendorava elupaiku hoopis
kahjustada ja seetõttu peab raiest, sh kujundusraiest hoiduma. Sihtkaitsevööndites saab
kujundusraiet lubada vaid suktsessiooni kiirendamiseks noortes üheliigilistes puistutes.
Lendorava puhul on elupaikade säilimise kõrval võtmetähtsusega ka nende omavahelise
ühendatuse tagamine, mis võimaldab noorloomadel hajuda uutesse elupaikadesse ning tagab
vanaloomade omavahelise sotsiaalse suhtlemise säilimise (lendorav on polügaamne liik).
Elupaiga piiritlemisel järgiti otstarbeka piiritlemise põhimõtteid ning erinevate käänupunktide
arv hoiti minimaalne. Võimalusel kasutati maksimaalselt olemasolevaid teid, sihte,
vooluveekogusid ja katastripiire, seejuures jäeti püsielupaiga välispiiril olevad teed, sihid,
vooluveekogud (sh kraavid) püsielupaigast välja (Eesti põhikaardile kantud vastava joonobjekti
telgjoonest 2 m puhvriga). Püsielupaikade piiritlemisel kasutati katastriüksuse piire seisuga
2020 (I kvartal), ETAK-i (Eesti topograafiline andmekogu) 2020. aasta andmestikku ja
ortofotot.
Uute püsielupaikade maaomandi pindalalist jaotust iseloomustab tabel 1.
Tabel 1. Kavandatavate uute lendorava püsielupaikade maaomandi jaotus käesoleva VTK
põhjal (hektarites).
Maaomand Sihtkaitsevöönd Piiranguvöönd
Eraomand 192,7 352,1
Munitsipaalomand - 0,02
Riigiomand 204,2 223,2
Omandi ulatus selgitamisel 0,2 0,8
Reformimata riigimaa - 9,7
397,1 585,8
KOKKU
982,9
Tabel 2. Muudetavate lendorava püsielupaikade maaomandi jaotus kehtiva kaitse-eeskirja
kohaselt ja käesoleva VTK põhjal (hektarites).
Maaomand Sihtkaitsevöönd Piiranguvöönd Kavandatav Kavandatav
sihtkaitsevöönd piiranguvöönd
Eraomand 16,22 175 119,9 195,3
Riigiomand 116,16 189 531 311,5
Reformimata riigimaa 11,2
132,4 364 651 518
KOKKU
496,4 1169
9
Kahe lendorava elupaiga kaitse alla võtmiseks tehakse ettepanek Tudusoo looduskaitseala
piiri ja tsoneeringu muutmiseks. Ettepaneku kohaselt suureneb Tudusoo looduskaitseala
pindala 53 ha võrra. Sihtkaitsevööndi pindala suureneks 143,4 ha võrra (sh olemasoleva
piiranguvööndi arvelt 90,4 ha võrra). Laiendus ja tsoneeringu muudatus puudutab ainult
riigimaid.
Püsielupaikadele nime andmisel on aluseks võetud lendorava pesapuude lähistel asuvad
tänapäevased või ajaloolised talukohtade või asulate nimed.
6.1 Uued püsielupaigad
6.1.1 Adra-Kõrtsi
Kavandatav Adra-Kõrtsi püsielupaik (92,7 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-
Virumaal. Püsielupaigast on 65 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 27,7 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 26,1 ha eramaale ja 38,9 ha
riigimaale. Piiranguvöönd jääb tervikuna eraomandis olevale maale.
Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO9102026) pindaladega 31,6 ha.
Elupaik on olnud asustatud 2006. ja 2019. aastal. Elupaik ei olnud asustatud 2020. aastal, kuid
asustatud oli kõrval asuv elupaik (KLO9102016), mis viitab et lendorav on selles sidusas
elupaikade grupis olemas ning elupaiga taasasustamise tõenäosus on suur. Elupaigas on
loendatud 10 pesapuud, mis viitab 1-2 emasloomale selles elupaigas. Elupaik on heas seisus –
raietest vähe mõjutatud.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 157171,
VEP nr. 204028, VEP nr.204028 ja VEP nr. 204029.
6.1.2 Aru
Kavandatav Aru püsielupaik (156,1 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 18,8 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse (kahe lahustükina) ja
ülejäänud 137,3 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad
tervikuna eramaale.
Kavandatavas püsielupaigas asub üks 2020. aastal avastatud lendorava elupaik KLO9126234
pindalaga 9 ha. Elupaigas on loendatud 29 pesapuud. Osa elupaigast raiuti 2020. a kevadel enne
elupaiga leidmist. Osaliselt (üks pesapuu) jääb püsielupaika ka lendorava leiukoht
KLO9124709. Viimane on valdavas osas haaratud Alutaguse rahvuspargi
laiendusettepanekuga.
Kavandatava püsielupaiga suur piiranguvöönd on vajalik, et tagada sidusus lendorava
naaberelupaikadega (KLO9124708, KLO9124709), mis tuleb samuti kaitse alla võtta kas
Alutaguse rahvuspargi laiendusena või püsielupaigana.
Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Aru püsielupaigas III kaitsekategooriasse
kuuluv sulgjas õhik.
10
6.1.3 Haigru
Kavandatav Haigru püsielupaik (17,5 ha) asub Smolnitsa külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 3,3 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 14,2 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna eramaale. Piiranguvöönd jääb 11,9 ha
ulatuses eramaale ja 2,2 ha ulatuses riigimaale.
Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO9124150) pindalaga 3,4 ha.
Elupaik on olnud püsivalt asustatud alates 2018. aastast. Elupaigas on loendatud kaheksa
lendorava pesapuud, mis viitab ühele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on väike, raietest
mõjutatud, lageraietest ümbritsetud ning kruusateega kaheks lõigatud. Ühendus lähima teise
asustatud lendorava elupaigaga on nõrk.
Kavandatava püsielupaiga sihtkaitsevöönd on tavatult väike, kuna naabruses ei ole rohkem
lendoravatele pesametsaks sobivat metsa. Piiranguvööndi abil on kavandatav püsielupaik
seotud olemasoleva Alutaguse rahvuspargiga, et võimaldada lendoravate liikumine rahvuspargi
territooriumile.
6.1.4 Jõepere
Kavandatav Jõepere püsielupaik (51,3 ha) asub Kaukvere külas Vinni vallas Lääne-Virumaal.
Püsielupaigast on 24,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 26,8 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna riigimaale. Piiranguvööndisse kavandatud
alast jääb 3,5 ha eramaale ja 23,3 ha riigimaale.
Kavandatavas püsielupaigas asub üks lendorava elupaik (KLO91251029) pindalaga 10,2 ha.
Elupaik leiti 2019. aastal ja on asustatud ka 2020. aastal. Elupaigas on loendatud 10 lendorava
pesapuud, mis viitab ühele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on rahuldavas seisus – osa
elupaigast on hävinud raiete tulemusena ning elupaik on lageraietest ümbritsetud. Ühendus
lähedal asuvate elupaikadega on nõrk.
Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Jõepere püsielupaigas III
kaitsekategooriasse kuuluv sulgjas õhik.
6.1.5 Lassi
Kavandatav Lassi püsielupaik (20,1 ha) asub Peressaare külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaik koosneb ainult sihtkaitsevööndist ja jääb tervikuna eramaale.
Kavandatavas püsielupaigas asub osaliselt lendorava elupaik (KLO9123889) kogupindalaga
10,2 ha. Elupaik leiti 2018. aastal ja on sellest ajast peale jätkuvalt asustatud olnud.
Kavandatava püsielupaiga territooriumile jääb 12 lendorava pesapuud. Elupaik on heas seisus
(raietest vähesel määral mõjutatud).
Püsielupaigale ei lisata ettepaneku alusel piiranguvööndit. Elupaigast läände ja lõunasse jäävad
alad ning naaberelupaigad tuleb kaitse alla võtta Alutaguse rahvuspargi laiendusena või
püsielupaigana. Ülejäänud osas on elupaik ümbritsetud eramaadega.
11
6.1.6 Pikanõmme
Kavandatav Pikanõmme püsielupaik (77,7 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-
Virumaal. Püsielupaigast on 19,2 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 58,5
ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 9,0 ha eramaale ja 10,2 ha
riigimaale. Piiranguvöönd jääb 13,9 ha ulatuses eramaale ja 44,6 ha ulatuses riigimaale.
Planeeritavasse püsielupaika jääb kaks lendorava leiukohta (KLO9124739, KLO9124738).
Esimene, 11,4 ha suurune elupaik tuvastati 2019. aastal ja on asustatud ka 2020. aastal ning seal
loendati üks pesapuu.
Teine, 43,9 ha suurune elupaik tuvastati 2019. aastal ja seal loendati 25 pesapuud. 2020. aastal
elupaik asustatud ei olnud - tõenäoline on loomade liikumine lähedal asuvasse elupaika
(KLO9112128) tingituna tee- ja raietöödest.
6.1.7 Pilsneri-Müüri
Kavandatav Pilsneri-Müüri püsielupaik (66,1 ha) asub Tagajõe külas Alutaguse vallas.
Püsielupaigast on 16,9 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse (kahe lahustükina) ja
ülejäänud 49,2 ha piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb kogu ulatuses eramaale.
Piiranguvöönd jääb 46 ha ulatuses eramaale ja 3,2 ha ulatuses riigimaale.
Kavandatavas püsielupaigas asub kaks lendorava elupaika (KLO9122444, KLO9102009)
pindalaga 1,6 ha ja 3,3 ha, millest esimene avastati 2016. ja teine 2006. aastal. Esimeses on
loendatud 11 pesapuud ja elupaik on olnud igal aastal asustatud, teises registreeriti 2019. aastal
lendorava esinemine, kuid pesapuid ei leitud. Püsielupaik võib mahutada kaks emaslooma.
Teistest kaitstavatest liikidest on kavandatava püsielupaiga territooriumil registreeritud II
kaitsekategooriasse kuuluva suurvidevlase (Nyctalus noctula) ja hõbe-nahkhiire (Vespertilio
murinus) elupaigad.
6.1.8 Postikaasiku
Kavandatav Postikaasiku püsielupaik (58,7 ha) asub Kellassaare külas Alutaguse vallas Ida-
Virumaal. Püsielupaigast on 25,8 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 32,9
ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses eramaale.
Ekspert Uudo Timm tegi 11.09.2019. a Keskkonnaministeeriumile ettepaneku Postikaasiku
lendorava püsielupaiga moodustamiseks, kuna elupaika ohustas metsaraie. Püsielupaika jääb
üks lendorava leiukoht (KLO9124844), kus on tuvastatud 13 lendorava pesapuud. Elupaik
tuvastati 2019. aastal ja on asustatud ka käesoleval aastal. Elupaik on suur (25,8 ha) ja heas
seisus (raietest puutumata). Püsielupaik võib mahutada kaks lendorava emaslooma.
Püsielupaigale on lisatud piiranguvöönd, et tagada sidusus kõrval asuva Pärnamäe lendorava
püsielupaigaga ja olemasoleva Alutaguse rahvuspargiga ning luua puhver sihtkaitsevööndi
piirile jäävatele lendorava pesapuudele.
Teistest kaitsealustest liikidest kasvab planeeritavas Postikaasiku püsielupaigas III
kaitsekategooriasse kuuluv sulgjas õhik.
12
6.1.9 Smolnitsa
Kavandatav Smolnitsa püsielupaik (101,5 ha) asub Smolnitsa külas Alutaguse vallas Ida-
Virumaal. Püsielupaigast on 50,7 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja 50,8 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb kogu ulatuses eramaale. Piiranguvöönd jääb 41,1 ha
ulatuses eramaale, 0,05 ha ulatuses riigimaale ja 9,7 ha ulatuses reformimata riigimaale.
Piiranguvöönd kulgeb pikalt ja kitsalt lääne suunas kuni Remniku külani, et tagada lendoravate
liikumine kahe leiukoha vahel. Kuna kahe leiukoha vahele jäävad valdavalt eramaad, siis ei ole
võimalik tagada liikumiskoridori riigimaal.
Planeeritavasse püsielupaika jääb 18,5 ha ulatuses lendorava elupaik (KLO9126235) pindalaga
106,9 ha. Kavandatavasse püsielupaika jääb 25 lendorava pesapuud. Elupaik leiti 2020. aastal.
Elupaik on väga suur, sidus, heas seisus ja raietest väga vähesel määral mõjutatud.
6.1.10 Sonda
Kavandatav Sonda püsielupaik (111,2 ha) asub Satsu külas Lüganuse vallas Ida-Virumaal ning
see koosneb kolmest lahustükist. Püsielupaigast 78,3 ha on planeeritud arvata
sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 32,9 ha piiranguvööndisse. Püsielupaiga sihtkaitsevöönd jääb
sisuliselt kogu ulatuses riigimaale (0,2 ha omandi ulatus on selgitamisel). Püsielupaiga
piiranguvöönd jääb 28,7 ha ulatuses riigimaale, 3,3 ha ulatuses eramaale, 0,01 ha ulatuses
munitsipaalomandisse ning 0,8 ha puhul on tegemist maaga, mille omandi ulatus on
selgitamisel.
Planeeritavasse püsielupaika jääb kaks lendorava elupaika (KLO9124671 ja KLO9126869)
pindalaga 8,5 ha (10 lendorava pesapuud) ja 16 ha (4 pesapuud). Elupaik KLO9124671 avastati
2019. aastal ja oli asustatud ka 2020. aastal. Elupaik on rahuldavas seisus, pindalalt väike,
uuendusraietest ümbritsetud ja naaberelupaikadest eraldatud. Elupaik KLO9126869 avastati
2020. aastal. Sihtkaitsevööndi pindala arvestades on püsielupaik sobilik umbes neljale
emasloomale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. E01767,
VEP nr. 204368, VEP nr. E00543 ning III kaitsekategooriasse kuuluvate hiireviu, laanepüü,
sulgja õhiku ning pruunika pesajuure leiukohad.
6.1.11 Uuetoa
Kavandatav Uuetoa püsielupaik (76,4 ha) asub Metskülas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 22,9 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 53,5 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 14,3 ha eramaale ja 8,6 ha
riigimaale. Piiranguvöönd jääb 12,0 ha ulatuses eramaale ja 41,5 ha ulatuses riigimaale.
Planeeritavasse püsielupaika jääb lendorava leiukoha (KLO9122423) põhjapoolne lahustükk
pindalaga 11,1 ha. Elupaik leiti 2016. aastal ning on siiani igal aastal asustatud olnud.
Püsielupaika jääb üks lendorava pesapuu.
Elupaigas on teada 35 pesapuud. Elupaik võib mahutada kahe emaslooma territooriumid.
Elupaigas olevast teest lõunapoole jäävad 23 pesapuud tuleb kaitse alla võtta kas Alutaguse
rahvuspargi laiendusena või püsielupaigana. Uuetoa püsielupaiga piiranguvööndi loomine on
vajalik, et ühendada elupaik Alutaguse rahvuspargi metsamassiivi ja Selisoo lendorava
13
elupaigaga (KLO9126229). Püsielupaik on kavandatud olemasoleva Uuetoa väike-konnakotka
püsielupaiga (KLO3000300) kõrvale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 207319
ja VEP nr. 207320.
6.1.12 Vahtra
Kavandatav Vahtra püsielupaik (153,6 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 51,6 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 102,0 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast jääb 7,7 ha eramaale ja 43,9 ha
riigimaale. Piiranguvöönd jääb 22,5 ha ulatuses eramaale ja 79,5 ha ulatuses riigimaale.
Planeeritavasse püsielupaika jääb üks lendorava leiukoht (KLO9104275) pindalaga 29,4 ha.
Elupaik on olnud asustatud perioodidel 2008-2009 ja 2018-2020. Elupaiga seisund on rahuldav,
ümbruses toimunud raiete tulemusena on tõenäoliselt hävinud ka osa elupaigast ning elupaik
on suures osas lageraietest ümbritsetud.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaik VEP nr. 206396
ning III kaitsekategooriasse kuuluvate hiireviu, pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) ja hariliku
ungrukolla leiukohad.
6.2 Muudetavad püsielupaigad
6.2.1 Eigale
Eigale püsielupaik asub Suigu külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Püsielupaik pindalaga 19,5
ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal
lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Eigales endiselt kehtima
piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik (KLO9102019) pindalaga 17,2 ha
oli selleks ajaks seitse aastat asustamata olnud. 2019. aastal elupaik taasasustati ning on
jätkuvalt asustatud ka käesoleval aastal. Elupaigas on loendatud 16 lendorava pesapuud, mis
viitab kahele emasloomale selles elupaigas. Elupaik on heas seisus (raietest puutumata), kuid
ühendus teiste lähedal asuvate elupaikadega on nõrk.
Käesoleva ettepanekuga kavandatava püsielupaiga pindala on 267,2 ha, millest 139,1 ha on
kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 128 ha piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka
piiranguvöönd jäävad tervikuna riigimaale.
Eigale püsielupaiga sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd on tavapärast suuremad, sest läheduses
asuvad lendorava elupaigad (Väljaotsa, Kuslapi, Oonurme ja Adra) asuvad kõik eramaadel,
kuid tulevikus on eesmärk luua maksimaalne võimalus lendoravate levimiseks riigimaale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 107223,
VEP nr. 207339, VEP nr. L01702, VEP nr.207340, II kaitsekategooriasse kuuluva laanerähni
ja veelendlase elupaigad ning III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku, hariliku
kopsusambliku, haavanäätsu ja haava-tardsambliku kasvukohad.
14
6.2.2 Kautvere
Muudetav Kautvere püsielupaik (3,8 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaik on kavandatud haarata terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja püsielupaik jääb
tervenisti eramaale. Püsielupaiga laiendamine, võrreldes kehtiva välispiiriga, pole plaanis.
Kautvere lendorava püsielupaik pindalaga 3,75 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati
piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati,
siis jäi Kautvere püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv
lendorava elupaik (KLO9102015) pindalaga 3,8 ha oli viimati asustatud 2007. aastal.
Käesoleval aastal on asustatud lähedal asuv lendorava elupaik (KLO9112128), mistõttu on selle
püsielupaiga taasasustamine tõenäoline. Kautvere lendorava püsielupaik külgneb Kautvere
musta limasambliku ja sõrmja tardsambliku püsielupaigaga (KLO3100673), kus on samuti
lendorava pesametsaks sobiv mets.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluva
määratlemata nahkhiirlase (Vespertilionidae sp) elupaik, III kaitsekategooriasse kuuluva
hariliku kopsusambliku kasvukoht ning vääriselupaik VEP nr. L02109.
6.2.3 Kellassaare
Muudetav Kellassaare püsielupaik (22,1 ha) asub Kellassaare külas Alutaguse vallas Ida-
Virumaal. Püsielupaik on kavandatud haarata terves ulatuses sihtkaitsevööndisse ja püsielupaik
jääb tervenisti eramaale.
Kellassaare lendorava püsielupaik pindalaga 26,1 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal
kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja
uuendati, siis jäi Kellassaare püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna
seal asuv lendorava elupaik (KLO9102010) pindalaga 13,2 ha oli viimati asustatud 2004. aastal.
Elupaik on säilinud, kuid ühendus naaberelupaikadega on nõrk. Käesoleva ettepanekuga
arvatakse püsielupaigast välja lageraieala.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluvate
suurvidevlase ja põhja-nahkhiire elupaigad ning III kaitsekategooriasse kuuluva Wulfi
turbasambla kasvukoht.
6.2.4 Kruusoja
Muudetav Kruusoja püsielupaik (123 ha) asub Peressaare külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 13,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 109,5 ha
piiranguvööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb tervikuna eramaale. Piiranguvöönd jääb 98,2 ha
ulatuses eramaale ja 11,3 ha ulatuses muule maale.
Kruusoja lendorava püsielupaik pindalaga 8,85 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati
piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati,
siis jäi Kruusoja püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv
lendorava elupaik (KLO9102011) pindalaga 5,6 ha oli viimati asustatud 2007. aastal.
Käesoleval aastal oli Kruusoja lendorava elupaik peale 12 aastat uuesti asustatud ja seal
tuvastati 12 pesapuud. Säilinud pesamets on väike ja mahutab vaid ühe emaslooma. Elupaik on
heas seisus, raietest vähe mõjutatud. Ühenduskoridorid naaberelupaikadega on olemas, kuid
paiknevad eramaadel ja vajavad piiranguvööndina kaitset.
15
Muudetav Kruusoja püsielupaik kattub kavandatava Oonurme virgiinia võtmeheina
püsielupaigaga, kuid kuna püsielupaigas asuv virgiinia võtmeheina leiukoht on aastaid
asustamata, siis tehakse „I ja II kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinade püsielupaikade
kaitse alla võtmise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsusega“ ettepanek seda püsielupaika mitte
moodustada ja vastuolusid kavandatava lendorava püsielupaigaga ei teki.
Muudest kaitseväärtustest jääb püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva
laialehise neiuvaiba (Epipactis helleborine) kasvukoht.
6.2.5 Kõveriku
Muudetav Kõveriku püsielupaik asub Kõveriku külas Mustvee vallas Jõgevamaal. Kõveriku
lendorava püsielupaik võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord.
Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis arvati lendorava
pesamets sihtkaitsevööndisse (34,6 ha) ja ümbritsevad alad piiranguvööndisse (55,8 ha), kokku
seega 90,4 ha. Tänaseks on elupaik (KLO9102001) laienenud väljapoole püsielupaika, mistõttu
on vajalik püsielupaiga laiendamine. Püsielupaiga pindala suureneb 17 ha võrra,
sihtkaitsevööndi pindala on 45,2 ha ja piiranguvööndi pindala 62,2 ha (kokku 107,4 ha) 107,4
ha. Laiendatav ala jääb kogu ulatuses eramaale (10,6 sihtkaitsevöönd ja 6,4 ha piiranguvöönd).
Kõveriku leiukoht on olnud asustatud 2014. aastal ja perioodil 2017-2020. Elupaigas oli teada
kaheksa pesapuud, millele lisandus laiendusega kuus uut puud. Elupaik võib mahutada kaks
emaslooma. Elupaiga seisund on hea ja ühendus naabruses asuva Adraku leiukohaga rahuldav.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 128013,
VEP nr. 128014 ja VEP nr. 206664.
6.2.6 Oonurme
Muudetav Oonurme püsielupaik (46,4 ha) asub Oonurme külas Alutaguse vallas Ida-Virumaal.
Püsielupaigast on 25,5 ha planeeritud arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 20,9 ha
piiranguvööndisse. Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses eramaale.
Oonurme lendorava püsielupaik pindalaga 38,6 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati
piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati,
siis jäi Oonurme PEP-is endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuvad
lendorava elupaigad (KLO9102017, KLO9102016) pindalaga 8,9 ha ja 11,6 ha olid viimati
asustatud vastavalt 2008. ja 2012. aastal. Ka selle piirkonna teised elupaigad olid lendoravate
poolt asustamata. Käesoleval aastal oli püsielupaik peale kaheksat aastat jälle lendoravate poolt
asustatud. Püsielupaigas on tuvastatud kaheksa pesapuud ning sealsed lendorava elupaigad on
suhteliselt heas seisus (raietest vähe mõjutatud). Ühenduskoridorid naaberelupaikadega on veel
olemas, kuid paiknevad eramaadel ja vajavad kaitset.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva
laanepüü, sulgja õhiku ja hariliku kopsusambliku leiukohad.
16
6.2.7 Palasi
Palasi lendorava püsielupaik asub Palasi külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Püsielupaik võeti
kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava
püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis arvati lendorava pesametsad sihtkaitsevööndisse ja
ümbritsevad alad piiranguvööndisse. Tänaseks on mõlemad elupaigad (KLO9102022,
KLO9102021) piiranguvööndisse laienenud, mistõttu on vajalik püsielupaiga
sihtkaitsevööndite laiendamine.
Elupaik KLO9102022 on pindalaga 10,4 ha ning seal on tuvastatud 44 lendorava pesapuud.
Elupaik tuvastati 2005. aastal ja see on pea katkematult asustatud olnud, ainult 2012. aastal sealt
lendoravate tegevusjälgi ei leitud. Elupaik on suur ja heas seisus. Elupaik KLO9102021 on
pindalaga 3,3 ha ning seal on tuvastatud 11 lendorava pesapuud. Viimane tuvastati 1999. aastal
ja on olnud sest peale asustatud 2001., 2005., 2006. ja 2020. aastal. Elupaigas asuvast
kruusateest lääne poole jääv osa on aastaid tagasi harvendatud. Ühenduskoridorid nii nende
elupaikade vahel kui ka teiste lähimate elupaikadega on olemas. Kõige kriitilisem on Punasoo
turbavälja põhja- ja lääneosas kulgev ühendustee elupaigast KLO9102022 elupaigani
KLO9126285. Ühenduskoridor kulgeb mööda riigimaad ja peab saama kaitstud RMK poolt.
Käesoleva VTK-ga laieneb sihtkaitsevöönd piiranguvööndi arvelt 5,4 ha võrra. Viimane jääb
kogu ulatuses eramaale. Püsielupaiga kogupindalaks on 151,7 ha ning sellest 86,6 on
tsoneeritud sihtkaitsevööndisse ja 65,1 ha piiranguvööndisse.
Täiendavalt tuleb kaaluda Palasi püsielupaiga riigimaal paikneva osa liitmist Tudusoo
looduskaitsealaga, sest püsielupaik ja looduskaitseala külgnevad ning tegemist on ühe sidusa
lendorava elupaigaga, mis moodustab ühe terviku ja on tõenäoliselt kasutatav samade loomade
poolt. Lisaks on alal hulgaliselt muid kaitseväärtusi.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 134102,
VEP nr. L01280, VEP nr. 134121, VEP nr. L00861, VEP nr.134119 ja VEP nr. L00709, II
kaitsekategooriasse kuuluva Nattereri lendlase (Myotis nattereri) ja metsise (Tetrao urogallus)
elupaigad, III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja õhiku, haava-tardsambliku, roomava öövilke
(Goodyera repens) ja pruunika pesajuure kasvukohad.
6.2.8 Suigu
Suigu lendorava püsielupaik asub Suigu külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Suigu lendorava
püsielupaik pindalaga 48,2 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati piiranguvööndi
kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati, siis jäi Suigu
püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv lendorava elupaik
(KLO9102394) pindalaga 3,8 ha oli asustatud viimati 2005. aastal. Asustamata oli ka naabruses
asuv ja Tudusoo looduskaitsealale jääv lendorava elupaik (KLO9100957). 2019. aastal leiti
eeltoodud elupaikade naabrusest veel üks lendorava elupaik (KLO9124670) pindalaga 8,4 ha.
2020. oli viimane küll asustamata, kuid asustatud oli Tudusoo looduskaitsealal paiknev elupaik.
Tõenäoline on lendoravate kolimine ulatuslike lageraiete tulemusena. Elupaiga KLO9124670
seisund on rahuldav, sest elupaik on kogu ulatuses lageraietest ümbritsetud (ainult nurka pidi
on säilinud kontakt 70 aasta vanuse segametsaga). Tõenäoliselt on ka osa elupaigast raiete
tulemusena hävinud.
Käesoleva VTK-ga kavandatakse püsielupaika kaasata kaks lendorava elupaika ning seotakse
need Tudusoo looduskaitsealal paikneva lendorava elupaigaga.
17
Kuna tegemist on terves mahus riigimaal paiknevate lendorava elupaikadega, siis on
otstarbekas tulevikus see püsielupaik liita Tudusoo või Suigu looduskaitsealaga (kui vastavate
alade kaitse-eeskirju uuendatakse). Lisaks on alal hulgaliselt muid kaitseväärtusi.
Muudetava püsielupaiga VTK kohane pindala on 219,2 ha, millest 157,4 ha on planeeritud
arvata sihtkaitsevööndisse ja ülejäänud 61,9 ha piiranguvööndisse. Ettepanekukohaselt
suureneb määrusega kaitse all oleva Suigu püsielupaiga kogupindala seega 171 ha võrra.
Nii sihtkaitsevöönd kui ka piiranguvöönd jäävad kogu ulatuses riigimaale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile vääriselupaigad VEP nr. 207220,
VEP nr. 207219, VEP nr. 207219 ning VEP nr. 204304, II kaitsekategooriasse kuuluva
laialehise nestiku ning III kaitsekategooriasse kuuluva musträhni (Dryocopus martius),
laanepüü, hariliku kopsusambliku, hariliku ungrukolla ja sulgja õhiku leiukohad.
6.2.9 Uljaste-Liiva
Uljaste-Liiva lendorava püsielupaik asub Uljaste külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Uljaste-
Liiva lendorava püsielupaik võeti kaitse alla 2016. aastal. Lendorava elupaik (KLO9117137)
tsoneeriti sihtkaitsevööndisse (17,8 ha) ning puhveralad piiranguvööndisse (70,3 ha). Tänaseks
on lendorava elupaik laienenud (kaks pesapuud) olemasolevasse piiranguvööndisse, mistõttu
on vajalik püsielupaiga sihtkaitsevööndi laiendamine. Käesoleva ettepanekuga laiendatakse
sihtkaitsevööndit piiranguvööndi arvelt 1,2 ha võrra. Muudatus jääb tervenisti eramaale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile III kaitsekategooriasse kuuluva
sulgja õhiku, pruunika pesajuure ja laialehise neiuvaiba kasvukohad.
6.2.10 Väljaotsa
Väljaotsa lendorava püsielupaik asub Kaukvere külas Vinni vallas Lääne-Virumaal. Väljaotsa
lendorava püsielupaik pindalaga 21,2 ha võeti kaitse alla 2006. aastal ja seal kehtestati
piiranguvööndi kaitsekord. Kui 2016. aastal lendorava püsielupaikade kaitse-eeskirja uuendati,
siis jäi Väljaotsa püsielupaigas endiselt kehtima piiranguvööndi kaitsekord, kuna seal asuv
lendorava elupaik (KLO9102397) pindalaga 13 ha oli asustatud viimati 2000. aastal. Ka
piirkonna teised elupaigad olid lendoravate poolt asustamata. Käesoleval aastal on asustatud
elupaik vaid 380 m kaugusel, mistõttu on elupaiga taasasustamise potentsiaal suur. Lisaks on
Väljaotsa leiukoht oluliseks lüliks Oonurme ja Eigale elupaiku siduvas võrgustikus.
Muudetava püsielupaiga VTK kohane pindala on 140 ha, mis jääb kogu ulatuses
sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevöönd jääb 22,1 ha ulatuses eramaale ja 117,8 ha ulatuses
riigimaale.
Muudest kaitseväärtustest jäävad püsielupaiga territooriumile II kaitsekategooriasse kuuluva
täpsustamata nahkhiirlase (Vespertilionidae sp.) ning III kaitsekategooriasse kuuluva sulgja
õhiku ja hariliku kopsusambliku leiukohad.
18
6.3 Muudetavad kaitstavad alad
6.3.1 Tudusoo looduskaitseala
2018. aastal leiti uus lendorava elupaik (KLO9123957) Tudusoo looduskaitseala loodeservast,
Tudusoo piiranguvööndist. Elupaik on 20 ha suurune, jätkuvalt asustatud ja seal on tuvastatud
üheksa lendorava pesapuud. Elupaik on heas seisus ja raietest mõjutamata.
2020. aastal leiti uus elupaik (KLO9126285) pindalaga 15,7 ha Tudusoo looduskaitseala põhja-
/kirdeosa piirilt. Elupaigas on loendatud 11 lendorava pesapuud, mis viitab ühele emasloomale
selles elupaigas. Elupaik on heas seisus, kuid läänest ja põhjast ümbritsetud lageraielankidega
ja teistest elupaikadest küllaltki isoleeritud.
Käesolevaga teeme ettepaneku Tudusoo looduskaitseala tsoneeringu muutmiseks ning
ettepanekukohastes alades sihtkaitsevööndi režiimi kehtestamiseks kaitseala põhjaosas. Lisaks
lendorava kaitsele täidavad mõlemad alad veel muidki funktsioone, nt on metsise kanadele
toitumiselupaigaks, boreaalsele elustikule oluliseks levikukoridoriks ja sood ümbritsevaks
puhvriks (kuna paikneb vahetult soo servas, siis kaitsevad lisanduvad servaalad sood
kuivendamise eest).
Ettepaneku kohaselt suureneb Tudusoo looduskaitseala pindala 53 ha võrra. Sihtkaitsevööndi
pindala suureneks 143,4 ha võrra (sh olemasoleva piiranguvööndi arvelt 90,8 ha võrra).
Laiendus jääb tervenisti riigimaale.
Täiendavalt tuleb kaaluda kavandatava Suigu lendorava püsielupaiga arvamist Tudusoo
looduskaitseala koosseisu.
7. Kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldus
7.1 Üldised piirangud ja sihtkaitsevööndi kaitsekord
Uutes ja muudetavates lendorava püsielupaikades hakkab kehtima määruses nr 52 sätestatud
kaitsekord käesolevas ettepanekus toodud erisustega, mis hakkavad kehtima kõigis (ka
mittemuudetavates) lendorava püsielupaikades. Kaitsekorra kavandamisel on lähtutud
põhimõttest, et see peab võimaldama vältida peatükis 2.2 toodud ohutegureid optimaalses
ulatuses ja leevendama juba realiseerunud ohutegurite mõju looduskaitseliste tööde läbi, olles
samal ajal proportsionaalne maaomanikele tekitatavate piirangute suhtes.
Sihtkaitsevööndis kehtestatava kaitsekorra eesmärgiks on lendorava pesametsade ja nende
kvaliteedi säilimise tagamine majandustegevuse piirangute kaudu. Kehtiv kaitsekord tagab
selle ning ei vaja muutmist. Nendes lendorava püsielupaikades, kus muudetakse vaid
kaitsekorda, säilivad ringikujulised sihtkaitsevööndid ümber lendorava keskkonnaregistrisse
kantud pesapuude. Allpool on põhjendatud piiranguvööndi kaitsekorras kavandatavat
muudatust võrreldes kehtiva kaitse-eeskirjaga9.
9
https://www.riigiteataja.ee/akt/118042019010
19
7.2 Piiranguvööndi kaitsekord
Kuna piiranguvööndi eesmärgiks on eelkõige pesametsade kaitse ja elupaikade sidususe
tagamine, on piiranguvööndis majandustegevus lubatud, arvestades LKS §-s 31 toodud
kitsendusi.
Lendorava elupaiga asustustõenäosus on oluliselt sõltuv lageraiealadest (nt Santangeli et al.
2013; Jokinen et al. 2014), lisaks on tegemist katusliigiga, kelle elupaigas elab arvukalt teisi
kaitsealuseid vanametsa liike. Viimasest tulenevalt on looduskaitseliselt põhjendatud ka
lendorava püsielupaikade piiranguvööndites metsamajanduslik lähenemine, mis seab esikohale
kaitsealuse liigi ökoloogilised nõudmised ja laiema rolli ökosüsteemis. Piiranguvööndites on
seega Eesti lendorava elupaikadele tehtud ekspertiisile toetudes oluline loobuda
uuendusraietest ehk metsa tuleb majandada püsimetsana (Palo & Tammekänd 2020).
Uuendusraieid välistava metsamajanduse käigus ei teki lendoravate liikumist takistavaid
lagedaid alasid ning metsamaastiku killustumist. Viimane põhjustab kaasneva efektina nii
väikekiskjate kui ka kakkude kogunemist lendorava elupaiga metsadesse ja kiskluse surve
suurenemist. Kuna tänaseks on selge, et meie lendoravapopulatsioon on jagatud 6–7 teineteisest
isoleeritud osaks, siis võib kisklus kujuneda isegi määravaks ohuteguriks, mistõttu on väga
oluline vähendada servaefekti (keelata uuendusraied) lendorava püsielupaikade
piiranguvööndites.
Piiranguvööndi kaitsekorra karmistamine võimaldab hoida sihtkaitsevööndi pindala
väiksema (osa eramaid saab jätta piiranguvööndisse ning võimaldada seal nt küttepuude
varumist) ning valmiva või raieküpse metsa olemasolul tekib omanikul võimalus maa
riigile müüa. Oluline on piiranguvööndite metsaomanikele majanduskavade koostamine, et
metsamajandusvõtetega elupaigakvaliteeti säilitada ja kujundada (Hardenbol et al. 2020).
Uuendusraiete keelustamisega on metsamaa sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning
kinnisasja omanikul on õigus teha lendorava püsielupaikade puhul lisaks sihtkaitsevööndile
ettepanek ka piiranguvööndis asuva maa riigi poolt omandamiseks. Vastavalt LKS § 20 lõikele
1 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist
kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Selline
lahendus võimaldab soovi korral metsa püsimetsana edasi majandada (st ilma uuendusraieteta)
või sellise metsamajandusliku huvi puudumisel selle riigile müüa.
Piiranguvööndis on kehtiva kaitsekorra järgi raied lubatud 1. septembrist 15. märtsini, v.a
valgustus- ja kujundusraie, millel ajaline piirang puudub. Piirang on vajalik häirimise
vähendamiseks ajal, mil lendorava pojad on alles emaloomast sõltuvad, seega kuni noorloomad
hajuvad sünnipaigast teistesse sobilikesse elupaikadesse. Kavandatava kaitsekorra järgi on
harvendus-, sanitaar-, valik- ja trassiraie lubatud 1. septembrist 15. märtsini, valgustus-
ja kujundusraiel ajaline piirang puudub, uuendusraied on keelatud.
Kuna lendorav vajab segapuistuid, on piiranguvööndis keelatud puhtpuistute kujundamine ja
energiapuistute rajamine.
20
8. Kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamisega seotud kulutuste hinnang
Ettepaneku kohaselt võetakse kaitse alla 12 uut lendorava püsielupaika, tsoneeringut ja
välispiiri muudetakse kümnes olemasolevas lendorava püsielupaigas ning lisaks tehakse
ettepanek muuta Tudusoo looduskaitse ala põhjaosas tsoneeringut ja välispiiri.
Kavandavate püsielupaikade ja Tudusoo looduskaitseala muudatust puudutava ala kogupindala
on 2295,2 ha, sellest 1191,5 ha on kavandatud sihtkaitsevööndisse ja 1103,7 ha
piiranguvööndisse, kuid sellest 496 ha on juba lendorava püsielupaikadena kaitse all (132,4 ha
sihtkaitsevööndis ja 364 ha piiranguvööndis).
Ettepaneku kohaselt suureneb sihtkaitsevööndite pindala eramaadel 296,4 ha võrra, riigimaadel
762,44 ha võrra ja reformimata/selgitamisel oleval maaomandil 0,2 ha võrra, kokku 1059,1 ha.
Piiranguvööndi pindala suureneb eramaadel 372,4 ha võrra, riigimaal 255,3 ha võrra
(arvestades muuhulgas, et Tudusoo looduskaitsealal väheneb piiranguvööndi pindala
sihtkaitsevööndisse arvamise tõttu), munitsipaalmaal 0,02 ha võrra ja reformimata/selgitamisel
oleval maaomandil 21,7 ha võrra, kokku 649,4 ha.
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt
maamaksu ei maksta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt makstakse maamaksu 50 protsenti
maamaksumäärast LKS § 50 lõike 1 alusel määratud püsielupaiga piiranguvööndi maalt.
Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb kaitsekorra kehtestamisel kohaliku omavalitsuse
maamaksutulude vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab
maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Vastavalt
maamaksuseaduse § 5 lõikele 4 esitavad Maksu- ja Tolliametile maamaksukohustuse
väljaarvutamiseks vajalikud andmed kohalikud omavalitsused. Maamaksutulu vähenemise
summa selgub Maksu- ja Tolliametisse informatsiooni laekumisel. Esialgsete arvutuste
kohaselt väheneb maamaksutulu lisanduvate ja muudetavate lendorava püsielupaikade ning
muudetava Tudusoo looduskaitseala tõttu Alutaguse vallal 1482 eurot, Lüganuse vallal 161
eurot, Mustvee vallal 39 eurot ja Vinni vallal 1745 eurot aastas. Kokku väheneb
maamaksutulu uute püsielupaikade kaitse alla võtmise ja Tudusoo looduskaitseala
vastava laiendamisettepanekuga seoses kokku hinnanguliselt 3427 eurot.
27.01.2017 muudetud maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 „Natura 2000
erametsamaa toetus” alusel hüvitatakse erametsaomanikele väljaspool Natura 2000 alasid
asuvate püsielupaikade sihtkaitsevööndites asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute
järgimist. Eramaadele jäävate lendorava püsielupaikade sihtkaitsevööndite osakaal tõuseb
ettepaneku alusel umbes 296 ha võrra. Siinkohal on arvesse võetud sihtkaitsevööndi pindala
kogu ulatuses ja välja pole jäetud katastriüksusi, kus metsamaa pindala on alla 0,3 ha (kui neid
on), seega võib tegelikkuses toetusõigusliku maa pindala olla arvutatust veidi erinev. Riigi
kulutused suurenevad eramaade arvamisel püsielupaiga sihtkaitsevöönditesse 110 euro
võrra hektari kohta aastas, ehk kuni 32 560 eurot aastas.
Vastavalt LKS § 20 lõikele 1 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja,
mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava
tasu eest. Pärast lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmist (st määruse nr 52 muutmisel), on
21
kinnisasja omanikul õigus teha ettepanek püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis
asuva maa riigil poolt omandamiseks, kui kaitsekord piirab oluliselt maa sihtotstarbelist
kasutamist. Sihtkaitsevööndisse jääva eramaa (ettepanekuga lisandub 296 ha) sihtotstarbeline
kasutamine on määruse jõustumisel oluliselt piiratud, samuti saab lugeda piiranguvööndisse
jääva eramaa (547 ha) sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiratuks, sest piiranguvööndis on
määruse jõustumisel keelatud uuendusraied. Maa-ameti 2019. aasta tehingute alusel arvutatud
valla maatulundusmaa keskmise hinna põhjal eramaadele jääva sihtkaitsevööndi maa hind on
Alutaguse vallas 2 159 724 eurot (2994 eurot/ha), Mustvee vallas 60 959 eurot (3247 eurot/ha)
ja Vinni vallas 416 562 eurot (3414 eurot/ha). Kokku on lendorava püsielupaikade
lisanduvates sihtkaitsevööndites ja ettepaneku kohaselt piiranguvööndis asuvate
eraomandis olevate maade omandamise maksumus hinnanguliselt umbes 2,6 miljonit
eurot.
Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja
riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel
loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja
väärtuse määramise kord ja alused“ § 3 prim 1 lg 3 p 1 põhjal loetakse ala kaitsekord kinnisasja
sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kui kinnisasi on valdavas ulatuses
maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on
valdavalt kategoorias „valmiv” või „küps” ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie.
Ettepaneku kohaselt suureneb lendorava püsielupaikades ja Tudusoo looduskaitsealal
riigimaale jäävate sihtkaitsevööndite pindala 762,4 ha võrra (kokku hõlmavad
ettepanekukohased sihtkaitsevööndid kokku 889 ha riigimaid) ning riigimaadel asuvate
piiranguvööndite pindala 255,3 ha võrra. Arvestades Riigimetsa Majandamise Keskuse
poolt metskondadele koostatud pikaajalistes metsa majandamise kavades esitatud infot,
väheneb puidukasutuse tulu täiendavalt sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse
tsoneeritavate lendorava püsielupaikade ja Tudusoo looduskaitseala
muudatusettepaneku tõttu kokku hinnanguliselt umbes 44 000 eurot aastas.
Püsielupaikade valitsemiseks ja kaitse korraldamiseks vajalikud kulutused kavandatakse
KeM-i valitsemisala eelarves.
Lisa: kaardikihid (LENDORAV_kihid_22.12.2020.7z)
22
9. Kasutatud kirjandus
Absalon, M. 2013. Lendorava (Pteromys volans) ruumikasutus ja polulatsiooni sidusus
Virumaa metsamassiivis. Tartu Ülikool. Tartu. Magistritöö, 46 lk. Kättesaadav:
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30399/Absalon_Martin_ZOmagtoo.pdf?s
equence=1
Airapetyants, E.A., Fokin, M.I. 2003. Biology of European flying squirrel Pteromys volans L.
(Rodentia: Pteromyidae) in the North-West of Russia. Russian Journal of Theriology 2
(2): 105–113.
Bodgziewicz, M. & Zwolak, R. 2014. Responses of small mammals to clear-cutting in
temperate and boreaal forests of Europe: a meta-analysis and review. European Journal
of Forests Research, 133:1-11. DOI 10.1007/s10342-013-0726-x
Eesti Looduseuurijate Selts 2019. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi
seiretöö „Lendorav“ 2019. aasta aruanne.“
Eesti Looduseuurijate Selts 2020. Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire alamprogrammi
seiretöö „Lendorav“ 2020. aasta aruanne.“
Grevé, K. 1909. Säugetiere Kur-, Liv-, Estlands. Riga, 183 S.
Hanski, I. K., Henttonen, H., Liukko U.-M., Meriluoto, M. ja Mäkelä, A. 2001. Liitooravan
(Pteromys volans) biologia ja suojelu Suomessa. Suomen ümpäristö 459. Helsinki.
Hanski, I.K., Stevens, P.C., Ihalempia, P., Selonen, V. (2000). Home-range size, movements,
and nest-site use in the Siberian flyng squirrel, Pteromys volans. Journal of Mammalogy
81, 798-809.
Hardenbol, A. A., Junninen, K., Kouki, K. 2020. A key tree species for forest biodiversity,
European aspen (Populus tremula), is rapidly declining in boreal old-growth forest
reserves. - Forest Ecology and Management, 462, 118009.
Hupel, A. W., 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland.
Hurme, E. 2008. Ecological knowledge towards sustainable forest management. Habitat
requirements of the Siberian Flying squirrel in Finland. Doctoral Dissertation. University
of Oulu.
Jokinen, M., Mäkeläinen, S. & Ovaskainen, O.2014. ‘Strict’, yet ineffective: legal protection
of breeding sites and resting places fails with the Siberian flying squirrel. Animal
Conservation doi:10.1111/acv.12157
Koskimägi, J. 2011. The temporal variation in Siberian flying squirrel (Pteromys volans)
population size. Master of Science Thesis. University of Jyväskylä. 24 pp.
Lampila, S., Wistbacka, R., Mäkelä, A., Orell, M. 2009. Survival and population growth rate
of the threatened siberian flying squirrel (Pteromys volans) in a fragmented forest
landscape. Ecoscience 16:66–74
Leito, T., 2010. Ida-Virumaa Kaitstavad liigid. Loodusfoto. 21-124.
Lutreola, 2017. Lendorava Eesti asurkonna geneetiline uuring. Lõpparuanne. SA Lutreola.
23
Mönkkönen, M., Reunanen, P., Nikula, A., Inkeröinen, J., Forsman, J. 1997. Landscape
characteristics associated with the occurrence of the flying squirrel Pteromys volans in
old-growth forests of northern Finland. Ecography 20:634–642
Ognev, S. I. 1940. Family Pteromydae, Flying squirrels. Mammals of USSR and adjacent
countries, IV, pp. 248–284.
Palu, A., Tammekänd, I., 2020. Eksperthinnang lendorava elupaigakvaliteedi tõstmiseks
mõeldud kujundusraietele Adoni (70201:003:0112), Ivaski (90101:001:0433) ja Iisaku
maastikukaitseala metsade näitel.
Primarc, B. R., Kuresoo, R., Sammul, M. 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu.
416 lk.
Pukkala, T., Lähde, E., Laiho, O. 2012. Continuous cover forestry in Finland — recent research
results. In Pukkala, T., Gadow, K. (eds.) Con-tinuous Cover Forestry. Second ed. (pp.
85–128). Dordrecht: Springer Science & Business Media.
Remm, J., Hanski, I.K., Tuominen, S., Selonen, V., 2017. Multilevel landscape utilization of
the Siberian flying squirrel: Scale effects on species habitat use. Ecology and Evolution,
7, 8303-8315.
Rennel, L., Rennel, K., Remm, J., Timm, U. 2008. Lendorav vajab põliseid haabasid tihedas
jänesekapsa-mustika tüüpi metsas. Eesti Ulukid 11, 51–55.
Reunanen, P., Mönkkönen, M., Nikula, A. 2001. Managing boreal forest landscapes for flying
squirrels. Conservation Biology 14:218–226
Riigi Teataja 2006. Keskkonnaministri määrus nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla
võtmine ja kaitse-eeskiri“.
Santangeli, A., Wistbacka, R., Hanski. I.K., Laaksonen, T. 2013. Ineffective enforced
legislation for nature conservation: a case study with Siberian flying squirrel and forestry
in a boreaal landscape. Biological Conservation 157:237–244
Selonen, V., Hanski, I.K., 2004. Young flying squirrels (Pteromys volans) dispersing in
fragmente forests. Behavioral Ecology 15: 564–571.
Selonen, V., Hanski, I. K., Stevens, P. 2001. Space use of the Siberian flying squirrel Pteromys
volans in fragmented forests. Ecography 24: 588–600.
Timm, U., Ojaste, I., 2015. Lendorava (Pteromys volans) kaitse tegevuskava.
Wistbacka, R., Orell, M. Santagneli, A. 2008. The tragedy of the science-policy gap – Revised
legislation fails to protect an endangered species in a managed boreal landscape. Forest
Ecology and Management 422: 172-178.
24
Meelis Münt Teie nr
Keskkonnaministeerium
[email protected] Meie 02.12.2021 nr 7-4/211941/2108275
Lendorava püsielupaiga moodustamine
Austatud kantsler
Õiguskantslerile on esitatud avaldus, milles kirjeldatakse Keskkonnaameti ulatuslikku menetlust
maaomanikega, et võtta kaitse alla lendorava püsielupaikasid.
Looduskaitseseaduse (LKS) § 9 lg 1 järgi algatab loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse ja
määrab menetluse läbiviija Keskkonnaministeerium arvestades seadusega sätestatud eeldusi
loodusobjekti kaitse alla võtmiseks.
Kas ministeerium on lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise menetluse algatanud? Palun
edastage asjaomane ministri käskkiri.
Kui ministeerium ei ole lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise menetlust algatanud, siis
kuidas tuleks Keskkonnaameti tegevust lähtudes looduskaitseseadusest kvalifitseerida?
Kas juhul, kui püsielupaikade kaitse alla võtmise menetlust ei ole LKS § 9 lõike 1 järgi algatatud,
võib Keskkonnaamet keelduda uutel aladel metsateatiste väljastamisest või peatada olemasolevaid
metsateatisi LKS § 8 lg 6 alusel?
Maaomanikule saadetud „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanekus ja
väljatöötamise kavatsuses ning Tudusoo looduskaitseala kaitsekorra ja tsoneeringu muutmise
ettepanekus“ kirjeldatakse kavatsust nii:
„Püsielupaikade kogupindalast hõlmavad uued püsielupaigad või olemasolevate püsielupaikade
uued laiendused 1799,2 ha (1059,1 ha sihtkaitsevööndis ja 739,7 ha piiranguvööndis). Eramaadel on
kavas suurendada sihtkaitsevööndite pindala 296,4 ha võrra ja piiranguvööndi pindala 372,4 ha
võrra. Lisaks on kavas muuta piiranguvööndi kaitsekorda ning keelata seal uuendusraied (sh
olemasolevates piiranguvööndites 3054 hektaril).“ Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise
ettepanekus käsitletakse ka maa riigile omandamist ning prognoositakse, et „kokku on lendorava
püsielupaikade lisanduvates sihtkaitsevööndites ja ettepaneku kohaselt piiranguvööndis asuvate
eraomandis olevate maade omandamise maksumus hinnanguliselt umbes 2,6 miljonit eurot.“.
2
Võimalusel edastage palutud teave hiljemalt 10.12.2021.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Evelin Lopman
ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Lisa: Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamise kavatsus ning
Tudusoo looduskaitseala kaitsekorra ja tsoneeringu muutmise ettepanek
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]