dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 4. juuni 2018
Viit
1-12/1314-1
Registreeritud
4. juuni 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Advokaadibüroo SORAINEN
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-12 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes (sh ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide/dokumentide eelnõud)
Toimik
1-12/2018 Kirjavahetus õigusalastes küsimustes ( sh eelnõude kooskõlastamine)
Vastutaja
Merle Põld
Lahendamise tähtaeg
4. juuli 2018

Failid

  • 📎Arvamus.MuKS.justiitsministeerium.2018-05-....bdoc648 KB

Sisu (failidest)

Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn, Eesti tel +372 6 400 900 Justiitsministeerium Tallinn [email protected] Suur-Ameerika 1, 8. mai 2018. a. reg nr 10876331 10122 Tallinn Läti Kr. Valdemāra iela 21, LV-1010 Riia E-post: [email protected] Edastatud e-posti teel tel +371 67 365 000, [email protected] [email protected] Leedu Jogailos 4, LT-01116 Vilnius tel +370 52 685 040, [email protected] Valgevene ul Internatsionalnaya 36-1, 220030 Minsk tel +375 17 306 2102, [email protected] ISO 9001 sertifikaat www.sorainen.com ARVAMUS MUINSUSKAITSESEADUSE EELNÕU KOHTA Lugupeetud hr minister Kultuuriministeerium esitas 12.04.2018 Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks muinsuskaitseseaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu) tähtajaga 11.05.2018. Eelnõu loomise eesmärgiks on tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine ning millega soovitakse tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi ning anda suurem paindlikkus otsuste tegemisel. Oleme seisukohal, et Eelnõu väljatöötamisel on õigustamatult jäetud kohaldamata hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 3, § 5, § 11 lg 3, 18 lg 1 p-s 1 ning 43 lg 1 p-des 3 ja 5 sätestatud nõuded järgnevalt: 1) Eelnõus sisalduvatest volitusnormidest tulenevad kaalutlusõiguse eesmärgid ja piirid ei ole selgelt määratletud; 2) Eelnõus on muinsuskaitseala kaitsevööndi määramisel ja muinsuskaitseala kaitse eesmärgiks vajalike tingimuste ja kitsenduste rakendamisel olulised termini jäetud määratlemata; 3) Eelnõuga kavandatavate meetmete juures seoses eritingimuste väljastamisega on jäetud hindamata nende proportsionaalsust püstitatud eesmärgi saavutamiseks, so: - Eelnõus puudub põhjendamatult Kultuuripärandiameti kohustus kaasata eritingimuste andmise käigus kohaliku elu küsimuste otsustamisse asjasse puutuvaid kohalikke omavalitsusi (edaspidi KOV); - Eelnõus puudub kohustus kuulata eritingimuste andmisel ära asjasse puutuva kinnisasja või objekti omanik. Kõnealused puudused regulatsiooni täpsuses, selguses ja kaalutlusõiguse piirides esinevad ka kehtivas muinsuskaitseseaduses (edaspidi MuKS), olles kaasa toonud mitmeid Sorainen – 2/6 – kohtuvaidlusi.1 Seetõttu on vajalik uue regulatsiooni kehtestamisel praktikas tekkinud kitsaskohti arvestada ning Eelnõud puuduste kõrvaldamiseks täiendada. Eeltoodust tulenevalt palume Justiitsiministeeriumil jätta Eelnõu kooskõlastamata ning esitada Kultuuriministeeriumile märkused Eelnõu kooskõlla viimiseks HÕNTE-st ja põhiseadusest tulenevate nõuetega. 1. Eelnõu §-s 11 ning §-s 49 sätestatud volitusnormidest tulenevad kaalutlusõiguse eesmärgid ja piirid ei ole selgelt määratletud HÕNTE § 3 kohaselt peab seaduseelnõu olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi PS). HÕNTE § 5 järgi peavad seaduseelnõusse kavandatud isiku õiguste ja vabaduste piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. HÕNTE § 43 lg 1 p 5 kohaselt tuleb analüüsida eelnõu kooskõla põhiseadusega. Eelnõus sisalduvate volitusnormide alusel on täitevvõimul liialt suur kaalutlusruum põhiseadusest tulenevate õiguste piiramiseks. Riigikohus on kinnitanud, et mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka menetlusnormid.2 Ka haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Selleks, et tagada volitusnormis sisalduva kaalutlusõiguse õiguspärast teostamist ja kaalutlusvigade vältimist, peab volitusnorm olema täpsem ning sätestama võimalikult täpselt diskretsiooniõiguse piirid. Samuti nõuab PS §-s 13 sisalduv õigusselguse põhimõte, et õigusaktid oleksid piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi.3 Ühtlasi tuleneb HÕNTE-st4, et volitusnormid, millega sätestatakse alused põhiõiguste ja – vabaduste piiramise kohta peavad olema enda sisult ja ulatuselt selged, üheselt mõistetavad ja piisavalt täpsed, et tagada õigusselguse põhimõtet ning kaalutlusõiguse õiguspärast teostamist ja kaalutlusvigade tekkimise vältimist. Eelnõu ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) §-s 5 sätestatule, mille kohaselt peavad seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. Eelnõus sisalduvad volitusnormid muinsuskaitseala ja kaitsevööndi määramiseks ning eritingimuste andmiseks on üldsõnalised, ei määratle piisava täpsusega kaalutlusõiguse sisu ega piire ning ei anna isikutele ega kohalikele omavalitsustele oma tegevuse planeerimisel mõistlikku võimalust näha ette muinsuskaitseliste eesmärkide täitmiseks nende õigusi piirata võivate meetmete rakendamist, mistõttu on Eelnõu vastuolus nii põhiseadusest kui HÕNTE-st tulenevate nõuetega. 1 Vt: RKHK nr 3-3-1-82-14; TlnHKo 3-13-1087/20; 2 RKPSJVK 3-4-1-42-13, p 41 3 RKPSJVK 3-4-1-33-05, p 22 4 HÕNTE § 11 lg 3, § 12 p 1 Sorainen – 3/6 – 2. Eelnõud on olulised terminid on jäetud määratlemata HÕNTE § 18 lg 1 p 1 kohaselt määratletakse õigusselguse eesmärgil ühest või mitmest sõnast koosneva termini tähendus, kui eelnõu on reguleeritava valdkonna või õigusinstituudi termineid sisaldav üldakt ja terminil on selle seisukohalt oluline õiguslik tähendus või tähenduses terminit on võimalik mitmeti tõlgendada või on sellel mitu tähendust. PS § 13 lg-st 2 tuleneb õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja mõistlikul määral ette näha ka tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Eelnõu § 11 lg 3 sätestab muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgi, milleks on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja teotavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. Kehtiv MuKS § 25 sätestab samuti, et kaitsevööndi ülesandeks on tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus. Kehtivas seaduses, selle seletuskirjas, Eelnõus ega ka Eelnõu seletuskirjas ei ole aga sisustatud, mida tuleb mõista muinsuskaitseala silueti nähtavuse tagamise all. Samas sätestavad kõnealuse sätte alusel eelnevalt viidatud vanalinnade muinsuskaitsealade põhimäärused lisaks muinsuskaitse oluliste kaugvaadete varjamise kõrval ka veelgi kitsama keelu püstitada Muinsuskaitseameti loata muinsuskaitseala kaitsevööndis välismõõtmete tõttu muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid ehitisi. Praktikas on vaadeldavust lubamatult häirivaks loetud ka hoone püstitamist olulise kaugvaate sektorisse või selle kõrvale, mis küll otseselt ei varja vaadet muinsuskaitseala olulisele vertikaalsele dominandile, kuid oma absoluutse või suhtelise suurusega mõjutab selle domineerivat positsiooni. Kuivõrd seaduses sätestatud nähtavuse tagamise mõistet ei ole seaduses ega Eelnõus sisustatud, siis tõusetub põhjendatult küsimus, kas täitevvõim on põhimääruste kehtestamisel tõlgendanud nähtavuse tagamise mõistet meelevaldselt ning ületanud sellega volitusnormist tulenevat pädevust. Kusjuures omakorda mõisteid nagu oluline vertikaalne dominant, lubamatu häiring või oluline vaatepunkt linnas ei ole samuti nimetatud määrustes, kehtivas MuKS-is ega Eelnõus või selle seletuskirjas sisustatud, mistõttu sõltub nimetatud oluliste mõistete sisustamine praktikas Muinsuskaitseameti (Kultuuripärandiameti) ametnike subjektiivsetest hinnangutest5 ja võib seega eritingimuste andmisel lubamatult viia meelevaldsete tõlgenduste ja ebamõistlike kitsenduste määramiseni. Näiteks näeb Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg 2 p 1 ette, et Pärnu Kontserdimaja kõrgust ületavaid ehitisi ei tohi püstitada vanalinna ja jõe vahelises lõigus Ringi tänavast kuni vallikraavini, kuid praktikas on kõnealust keeldu laiendatud kogu vanalinna kaitsevööndi territooriumile. See tähendab, et ebaselgete õigusmõistete kasutamine toob praktikas kaasa olukorra, kus ametnikel puuduvad mõistete sisustamisel õigusaktides tulenevad piirid ning kaalutlusotsuse langetamisel lähtutakse lubamatutest ja asjakohatutest kaalutlustest, mille õigustamisel tuginetakse ebaselgete terminite meelevaldselt laiale tõlgendamisele. 5 Tallinna Ringkonnakohus on samuti sedastanud, et hinnangu andmisel, kas kavandatav uushoonestus häiriks muinsuskaitseala või mälestise vaadeldavust, on Muinsuskaitseametil ulatuslik hindamisruum. (TlnRKK 3-13-979, p 20) Sorainen – 4/6 – Õigusselguse põhimõte nõuab et selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isiku peale panna kohustusi. Seega võttes arvesse eritingimuste andmisega kaasneda võivate piirangute mõjusid nii isikute omandiõigusele, ettevõtlusvabadusele kui ka KOV enesekorraldusõigusele, on kahtlemata oluline, et olulisimad mõisted oleksid Eelnõus selgelt määratletud. Kusjuures ettepaneku Eelnõus olulisemate terminite määratlemiseks esitas Eesti Maaomavalitsuste Liit ka juba Kultuuriministeeriumile Eelnõu kooskõlastamise 2. etapis. Kultuuriministeerium jättis märkuse arvestamata selgitusega, et kaitsevööndi täpsustamiseks puudub konkreetne eesmärk.6 Leiame, et Kultuuriministeeriumi seisukohaga ei saa nõustuda ning antud juhul on õigusselguse tagamiseks vältimatult nõutav, et Eelnõus või selle seletuskirjas määratletaks muinsuskaitseliste kaitsemeetmete kohaldamise aluseks olevad olulisimad terminid. Puudused Eelnõu volitusnormide regulatsiooni selguses ja täpsuses on praktikas kaasa toonud ebaselgete õigusmõistete kasutamise muinsuskaitseala ja kaitsevööndi määramiseks antud õigusaktides ning loonud seega lubamatu võimaluse normi eesmärkide meelevaldseks tõlgendamiseks. 3. Eelnõus ei ole hinnatud eesmärgi täitmiseks kavandatavate piirangute proportsionaalsust Eelnõus ei ole valitud meetmete puhul hinnatud, kas need aitavad soovitud eesmärke saavutada ega ka seda, kas eesmärgi saavutamiseks valitud meetmed on eesmärki silmas pidades proportsionaalsed. Teisisõnu ei ole Eelnõu algataja seletuskirjas analüüsinud Eelnõuga kaasneva põhiseadusest tuleneva omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja KOV enesekorraldusõiguse riive proportsionaalsust. Seetõttu ei vasta Eelnõu hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) §-s 5 sätestatule, mille kohaselt peavad seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides taotleb. Kohalike omavalitsuste arenguga seotud huvidega ei ole arvestatud Eelnõu seletuskirja kohaselt annab kavandatava seaduse kohaselt eritingimused riik ning Eelnõu § 49 lg 4 kohaselt määratakse muinsuskaitse eritingimustega muuhulgas ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil ning mälestisel ja selle kaitsevööndis avanevad olulised vaatesuunad. Eelnõu § 2 lg 6 kohaselt peavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestama oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad selleks omavahel koostööd, toetades seeläbi kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist. Kuigi Eelnõu sätestab riigi ja KOV koostöö põhimõtte, siis sätestab Eelnõu asukohajärgse KOV arvamuse küsimise kohustuse üksnes Eelnõu § 13 lg 2 p-s 1 enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist, kuid ei näe Kultuuripärandiametile ette 6 Kultuuriministeeriumi märkuste tabel, lk 88. Kättesaadav arvutivõrgus: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0f7f4a9c-09b7-4005-9a4e-b9d297336134?activity=3#uCTdxrsK Sorainen – 5/6 – kohustust arvestada kohalike omavalitsuste huvidega enda haldusterritooriumi planeerimisel eritingimuste andmise menetluses. Eritingimustega muinsuskaitseliste kitsenduste seadmine mõjutab reeglina aga otseselt ja oluliselt kohaliku omavalitsuste arengut puudutavaid küsimusi. Ühtlasi ei saa linnade või valdade arengut vaadelda vaid muinsuskaitselistest aspektidest lähtuvalt ning arvestada tuleb ka tänapäevaseid linna arengu seisukohast olulisi vajadusi ning majanduslikku otstarbekust. Sellest tulenevalt on vajalik, et muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustusprotsessi viiks läbi komisjon, kuhu kuuluvad ka puudutatud KOV asjakohased esindajad ning otsuse tegemisel arvestataks lisaks muinsuskaitseliste väärtuste kaitsele ka KOV arengut puudutavaid huvisid. Näiteks nähtub Riigikohtu otsusest, et Muinsuskaitseala põhimääruses kaitsevööndi piires vanalinna silueti vaadeldavuse tagamine olulistest vaatepunktidest tähendab Muinsuskaitseameti hinnangul ka seda, et oluliseks vaatepunktiks võivad olla ka perspektiivsed vaatluskohad, olenemata sellest, kas seda kasutatakse hetkel kaitseala vaatlemiseks.7 Eeltoodust nähtub selgelt, et Kultuuripärandiamet arvestab ja lähtub eritingimuste andmisel ka muinsuskaitsealast ja kaitsevööndist väljapoole jäävatest aspektidest, mis on aga tugevalt seotud KOV kavatsustega ja õigustega enda territooriumi planeerimisel ning millised seisukohad peaksid seega vaieldamatult olema KOV-iga kooskõlastatud. Lisaks vajab märkimist, et seoses eritingimuste kooskõlastamismenetluse kehtiva korraga MuKS alusel nähtub Õiguskantsleri soovitustest õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks8, et eritingimuste kooskõlastamismenetluste puhul on enamikel juhtudel otsuse tegemise õigus antud Muinsuskaitseameti maakonna vaneminspektoritele ning vaid teatud juhtudel Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjonile. Ka kavandatav Eelnõu ei sätesta eritingimuste andmise korda ega määratle eritingimuste andmiseks pädevat komisjoni või selle liikmeid. See tähendab, et eritingimuste andmist korraldav isik või isikute kogu määratakse ka edaspidi kindlaks Kultuuripärandiameti sisepädevusest lähtuvalt ning võib senist praktikat arvesse võttes kaasa tuua olukorra, et ka edaspidi sõltub muinsuskaitseala kaitsevööndi määramise määruses sisalduvate määratlemata õigusmõistete tõlgendamine üksnes ühe ametniku subjektiivsest hinnangust ning sisuliselt on isikute põhiseadusest tulenevate õiguste piiramise otsustamine jäetud ühe ametniku otsustuspädevusse. Veelgi enam säiliks kavandatavas Eelnõus sätestatud regulatsiooni alusel seega olukord, kus enamikes Eesti suuremate linnade keskustes muinsuskaitseala ja kaitsevööndi esinemise tõttu kuulub praktikas planeerimisega seonduvate sisuliste otsuste langetamine üksnes Kultuuripärandiameti ühe ametniku ainupädevusse. Viidatud olukord riivab aga lubamatult ja ebaproportsionaalselt KOV-ide põhiseadusest õigust enesekorraldusele. Arvestades eelnevat on vajalik Eelnõus analüüsida, kas Eelnõus sätestatud piirangud on kooskõlas põhiseadusega ning eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed. Proportsionaalsuse efektiivsemaks tagamiseks võiks meie hinnangul kaaluda Eelnõuga komisjoni moodustamist eritingimuste andmiseks, mille vähemalt üks liige peab olema asjasse puutuva KOV-i esindaja. Nimetatud täiendus sätestaks Kultuuripärandiametile kohustuse 7 RKHK nr 3-3-1-82-14 p 11 8 Õiguskantsleri soovitused õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_haldusmenetlused_muinsuskaitseam et.pdf, p 17. Sorainen – 6/6 – arvestada eritingimuste andmisel kohalike omavalitsuste esindajate arvamusega ning tagaks seega KOV-ile efektiivse võimaluse enda õigusi ning huvisid eritingimuste kindlaks määramisel kaitsta. Kinnisasja või objekti omaniku ärakuulamise kohustust ei ole sätestatud Eelnõu § 13 lg 2 p 3 sätestab küll kohustuse enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist küsida arvamust asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikult, välja arvatud juhul kui puudutatud omanike arv on suurem kui 100 ning samuti sätestab Eelnõu § 14 lg 1 kohustuse edastada asja või maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamisel koostatav eksperthinnang tutvumiseks ka kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, kuid ei näe ette taotleja ärakuulamise kohustust menetluses enne muinsuskaitse eritingimuste kindlaks määramist eritingimuste andmise menetluses. Eelnõu § 3 lg 3 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetluse suhtes haldusmenetluse seaduses sätestatut arvestades Eelnõust tulenevaid erisusi. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Eelnõust ega seletuskirjast ei tulene, kas eritingimuste andmise menetluse regulatsioonis taotleja ärakuulamiskohustuse puudumise näol on tegemist Eelnõu erisusega võrreldes HMS-is sisalduva kohustusega või kuulub kohaldamisele HMS §-s 40 sätestatud menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kord. Lähtudes aga sellest, et olulisemad kitsendused omandiõiguse vabale teostamisele kaitsevööndisse jäävate maa-alade puhul võivad kaasneda just alles eritingimuste andmisel, siis tuleb menetlusosalise ärakuulamise kohustust eritingimuste andmise menetluses pidada vältimatult nõutavaks. Praktikast saab tuua mitmeid näiteid, kus Eestis asuvate vanalinnade muinsuskaitsealade ja nende kaitsevööndite põhimäärustes sisalduvate kitsenduste kohaldamise ja eritingimuste andmise aluseks olevate ebaselgete õigusmõistete tõlgendamisel lähtutakse meelevaldsetest üksikametnike hinnangutest ning oleks mõeldamatu, et taotlejal puudub menetlusosalisena seadusest tulenev õigus nõuda enne eritingimuste kindlaks määramist enda ärakuulamist. Eeltoodust tulenevalt vajab Eelnõu täiendamist ning Eelnõu §-s 50 sätestatud muinsuskaitse eritingimuste menetluse regulatsiooni tuleb selgesõnaliselt sätestada Kultuuripärandiameti kohustus enne eritingimuste kindlaks määramist anda taotlejale võimalus esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Lugupidamisega Allar Jõks Vandeadvokaat
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel