Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn, Eesti
tel +372 6 400 900
Justiitsministeerium Tallinn
[email protected]
Suur-Ameerika 1, 8. mai 2018. a. reg nr 10876331
10122 Tallinn Läti
Kr. Valdemāra iela 21, LV-1010 Riia
E-post:
[email protected] Edastatud e-posti teel tel +371 67 365 000,
[email protected]
[email protected] Leedu
Jogailos 4, LT-01116 Vilnius
tel +370 52 685 040,
[email protected]
Valgevene
ul Internatsionalnaya 36-1, 220030 Minsk
tel +375 17 306 2102,
[email protected]
ISO 9001 sertifikaat
www.sorainen.com
ARVAMUS MUINSUSKAITSESEADUSE EELNÕU KOHTA
Lugupeetud hr minister
Kultuuriministeerium esitas 12.04.2018 Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis
Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks muinsuskaitseseaduse eelnõu (edaspidi Eelnõu)
tähtajaga 11.05.2018. Eelnõu loomise eesmärgiks on tagada paremini kultuuriväärtusega asjade
säilimine ning millega soovitakse tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi
ning anda suurem paindlikkus otsuste tegemisel.
Oleme seisukohal, et Eelnõu väljatöötamisel on õigustamatult jäetud kohaldamata hea
õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 3, § 5, § 11 lg 3, 18 lg 1 p-s 1
ning 43 lg 1 p-des 3 ja 5 sätestatud nõuded järgnevalt:
1) Eelnõus sisalduvatest volitusnormidest tulenevad kaalutlusõiguse eesmärgid ja
piirid ei ole selgelt määratletud;
2) Eelnõus on muinsuskaitseala kaitsevööndi määramisel ja muinsuskaitseala
kaitse eesmärgiks vajalike tingimuste ja kitsenduste rakendamisel olulised
termini jäetud määratlemata;
3) Eelnõuga kavandatavate meetmete juures seoses eritingimuste väljastamisega
on jäetud hindamata nende proportsionaalsust püstitatud eesmärgi
saavutamiseks, so:
- Eelnõus puudub põhjendamatult Kultuuripärandiameti kohustus
kaasata eritingimuste andmise käigus kohaliku elu küsimuste
otsustamisse asjasse puutuvaid kohalikke omavalitsusi (edaspidi KOV);
- Eelnõus puudub kohustus kuulata eritingimuste andmisel ära asjasse
puutuva kinnisasja või objekti omanik.
Kõnealused puudused regulatsiooni täpsuses, selguses ja kaalutlusõiguse piirides esinevad
ka kehtivas muinsuskaitseseaduses (edaspidi MuKS), olles kaasa toonud mitmeid
Sorainen – 2/6 –
kohtuvaidlusi.1 Seetõttu on vajalik uue regulatsiooni kehtestamisel praktikas tekkinud
kitsaskohti arvestada ning Eelnõud puuduste kõrvaldamiseks täiendada.
Eeltoodust tulenevalt palume Justiitsiministeeriumil jätta Eelnõu kooskõlastamata ning
esitada Kultuuriministeeriumile märkused Eelnõu kooskõlla viimiseks HÕNTE-st ja
põhiseadusest tulenevate nõuetega.
1. Eelnõu §-s 11 ning §-s 49 sätestatud volitusnormidest tulenevad kaalutlusõiguse
eesmärgid ja piirid ei ole selgelt määratletud
HÕNTE § 3 kohaselt peab seaduseelnõu olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega
(edaspidi PS). HÕNTE § 5 järgi peavad seaduseelnõusse kavandatud isiku õiguste ja vabaduste
piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes
huvides taotleb. HÕNTE § 43 lg 1 p 5 kohaselt tuleb analüüsida eelnõu kooskõla
põhiseadusega.
Eelnõus sisalduvate volitusnormide alusel on täitevvõimul liialt suur kaalutlusruum
põhiseadusest tulenevate õiguste piiramiseks.
Riigikohus on kinnitanud, et mida intensiivsem on põhiõiguste riive, seda üksikasjalikum peab
olema täitevvõimu tegutsemise aluseks olev volitusnorm ning seda täpsemad ka
menetlusnormid.2 Ka haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) § 4 lg 2 sätestab, et
kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse
üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Selleks, et
tagada volitusnormis sisalduva kaalutlusõiguse õiguspärast teostamist ja kaalutlusvigade
vältimist, peab volitusnorm olema täpsem ning sätestama võimalikult täpselt
diskretsiooniõiguse piirid.
Samuti nõuab PS §-s 13 sisalduv õigusselguse põhimõte, et õigusaktid oleksid piisavalt selged
ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma
tegevust sellele vastavalt. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku
õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi.3 Ühtlasi tuleneb HÕNTE-st4, et volitusnormid,
millega sätestatakse alused põhiõiguste ja – vabaduste piiramise kohta peavad olema enda sisult
ja ulatuselt selged, üheselt mõistetavad ja piisavalt täpsed, et tagada õigusselguse põhimõtet
ning kaalutlusõiguse õiguspärast teostamist ja kaalutlusvigade tekkimise vältimist.
Eelnõu ei vasta hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) §-s 5 sätestatule,
mille kohaselt peavad seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste piirangud
olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes huvides
taotleb.
Eelnõus sisalduvad volitusnormid muinsuskaitseala ja kaitsevööndi määramiseks ning
eritingimuste andmiseks on üldsõnalised, ei määratle piisava täpsusega kaalutlusõiguse sisu ega
piire ning ei anna isikutele ega kohalikele omavalitsustele oma tegevuse planeerimisel
mõistlikku võimalust näha ette muinsuskaitseliste eesmärkide täitmiseks nende õigusi piirata
võivate meetmete rakendamist, mistõttu on Eelnõu vastuolus nii põhiseadusest kui HÕNTE-st
tulenevate nõuetega.
1 Vt: RKHK nr 3-3-1-82-14; TlnHKo 3-13-1087/20;
2 RKPSJVK 3-4-1-42-13, p 41
3
RKPSJVK 3-4-1-33-05, p 22
4 HÕNTE § 11 lg 3, § 12 p 1
Sorainen – 3/6 –
2. Eelnõud on olulised terminid on jäetud määratlemata
HÕNTE § 18 lg 1 p 1 kohaselt määratletakse õigusselguse eesmärgil ühest või mitmest sõnast
koosneva termini tähendus, kui eelnõu on reguleeritava valdkonna või õigusinstituudi termineid
sisaldav üldakt ja terminil on selle seisukohalt oluline õiguslik tähendus või tähenduses terminit
on võimalik mitmeti tõlgendada või on sellel mitu tähendust. PS § 13 lg-st 2 tuleneb
õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja
arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega
ette näha ja mõistlikul määral ette näha ka tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua.
Eelnõu § 11 lg 3 sätestab muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgi, milleks on tagada
muinsuskaitseala säilimine sobivas ja teotavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus,
sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. Kehtiv MuKS § 25 sätestab
samuti, et kaitsevööndi ülesandeks on tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus,
sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus. Kehtivas seaduses, selle seletuskirjas,
Eelnõus ega ka Eelnõu seletuskirjas ei ole aga sisustatud, mida tuleb mõista muinsuskaitseala
silueti nähtavuse tagamise all.
Samas sätestavad kõnealuse sätte alusel eelnevalt viidatud vanalinnade muinsuskaitsealade
põhimäärused lisaks muinsuskaitse oluliste kaugvaadete varjamise kõrval ka veelgi kitsama
keelu püstitada Muinsuskaitseameti loata muinsuskaitseala kaitsevööndis välismõõtmete tõttu
muinsuskaitseala oluliste vertikaalsete dominantide vaadeldavust häirivaid ehitisi. Praktikas on
vaadeldavust lubamatult häirivaks loetud ka hoone püstitamist olulise kaugvaate sektorisse või
selle kõrvale, mis küll otseselt ei varja vaadet muinsuskaitseala olulisele vertikaalsele
dominandile, kuid oma absoluutse või suhtelise suurusega mõjutab selle domineerivat
positsiooni. Kuivõrd seaduses sätestatud nähtavuse tagamise mõistet ei ole seaduses ega
Eelnõus sisustatud, siis tõusetub põhjendatult küsimus, kas täitevvõim on põhimääruste
kehtestamisel tõlgendanud nähtavuse tagamise mõistet meelevaldselt ning ületanud sellega
volitusnormist tulenevat pädevust.
Kusjuures omakorda mõisteid nagu oluline vertikaalne dominant, lubamatu häiring või oluline
vaatepunkt linnas ei ole samuti nimetatud määrustes, kehtivas MuKS-is ega Eelnõus või selle
seletuskirjas sisustatud, mistõttu sõltub nimetatud oluliste mõistete sisustamine praktikas
Muinsuskaitseameti (Kultuuripärandiameti) ametnike subjektiivsetest hinnangutest5 ja võib
seega eritingimuste andmisel lubamatult viia meelevaldsete tõlgenduste ja ebamõistlike
kitsenduste määramiseni.
Näiteks näeb Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimääruse § 8 lg 2 p 1 ette, et
Pärnu Kontserdimaja kõrgust ületavaid ehitisi ei tohi püstitada vanalinna ja jõe vahelises lõigus
Ringi tänavast kuni vallikraavini, kuid praktikas on kõnealust keeldu laiendatud kogu vanalinna
kaitsevööndi territooriumile. See tähendab, et ebaselgete õigusmõistete kasutamine toob
praktikas kaasa olukorra, kus ametnikel puuduvad mõistete sisustamisel õigusaktides tulenevad
piirid ning kaalutlusotsuse langetamisel lähtutakse lubamatutest ja asjakohatutest kaalutlustest,
mille õigustamisel tuginetakse ebaselgete terminite meelevaldselt laiale tõlgendamisele.
5 Tallinna Ringkonnakohus on samuti sedastanud, et hinnangu andmisel, kas kavandatav uushoonestus häiriks muinsuskaitseala
või mälestise vaadeldavust, on Muinsuskaitseametil ulatuslik hindamisruum. (TlnRKK 3-13-979, p 20)
Sorainen – 4/6 –
Õigusselguse põhimõte nõuab et selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad
isiku õigusi piirata ja isiku peale panna kohustusi. Seega võttes arvesse eritingimuste andmisega
kaasneda võivate piirangute mõjusid nii isikute omandiõigusele, ettevõtlusvabadusele kui ka
KOV enesekorraldusõigusele, on kahtlemata oluline, et olulisimad mõisted oleksid Eelnõus
selgelt määratletud.
Kusjuures ettepaneku Eelnõus olulisemate terminite määratlemiseks esitas Eesti
Maaomavalitsuste Liit ka juba Kultuuriministeeriumile Eelnõu kooskõlastamise 2. etapis.
Kultuuriministeerium jättis märkuse arvestamata selgitusega, et kaitsevööndi täpsustamiseks
puudub konkreetne eesmärk.6
Leiame, et Kultuuriministeeriumi seisukohaga ei saa nõustuda ning antud juhul on õigusselguse
tagamiseks vältimatult nõutav, et Eelnõus või selle seletuskirjas määratletaks
muinsuskaitseliste kaitsemeetmete kohaldamise aluseks olevad olulisimad terminid. Puudused
Eelnõu volitusnormide regulatsiooni selguses ja täpsuses on praktikas kaasa toonud ebaselgete
õigusmõistete kasutamise muinsuskaitseala ja kaitsevööndi määramiseks antud õigusaktides
ning loonud seega lubamatu võimaluse normi eesmärkide meelevaldseks tõlgendamiseks.
3. Eelnõus ei ole hinnatud eesmärgi täitmiseks kavandatavate piirangute
proportsionaalsust
Eelnõus ei ole valitud meetmete puhul hinnatud, kas need aitavad soovitud eesmärke saavutada
ega ka seda, kas eesmärgi saavutamiseks valitud meetmed on eesmärki silmas pidades
proportsionaalsed. Teisisõnu ei ole Eelnõu algataja seletuskirjas analüüsinud Eelnõuga
kaasneva põhiseadusest tuleneva omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja KOV
enesekorraldusõiguse riive proportsionaalsust.
Seetõttu ei vasta Eelnõu hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) §-s 5
sätestatule, mille kohaselt peavad seaduseelnõusse kavandatavad isiku õiguste ja vabaduste
piirangud olema asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida seaduseelnõu avalikes
huvides taotleb.
Kohalike omavalitsuste arenguga seotud huvidega ei ole arvestatud
Eelnõu seletuskirja kohaselt annab kavandatava seaduse kohaselt eritingimused riik ning
Eelnõu § 49 lg 4 kohaselt määratakse muinsuskaitse eritingimustega muuhulgas ehitise
püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja
kujunduslikud tingimused ning asend krundil ning mälestisel ja selle kaitsevööndis avanevad
olulised vaatesuunad.
Eelnõu § 2 lg 6 kohaselt peavad riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestama oma
ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad selleks omavahel
koostööd, toetades seeläbi kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist.
Kuigi Eelnõu sätestab riigi ja KOV koostöö põhimõtte, siis sätestab Eelnõu asukohajärgse KOV
arvamuse küsimise kohustuse üksnes Eelnõu § 13 lg 2 p-s 1 enne mälestiseks ja
muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist, kuid ei näe Kultuuripärandiametile ette
6
Kultuuriministeeriumi märkuste tabel, lk 88. Kättesaadav arvutivõrgus:
http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0f7f4a9c-09b7-4005-9a4e-b9d297336134?activity=3#uCTdxrsK
Sorainen – 5/6 –
kohustust arvestada kohalike omavalitsuste huvidega enda haldusterritooriumi planeerimisel
eritingimuste andmise menetluses.
Eritingimustega muinsuskaitseliste kitsenduste seadmine mõjutab reeglina aga otseselt ja
oluliselt kohaliku omavalitsuste arengut puudutavaid küsimusi. Ühtlasi ei saa linnade või
valdade arengut vaadelda vaid muinsuskaitselistest aspektidest lähtuvalt ning arvestada tuleb
ka tänapäevaseid linna arengu seisukohast olulisi vajadusi ning majanduslikku otstarbekust.
Sellest tulenevalt on vajalik, et muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustusprotsessi viiks läbi
komisjon, kuhu kuuluvad ka puudutatud KOV asjakohased esindajad ning otsuse tegemisel
arvestataks lisaks muinsuskaitseliste väärtuste kaitsele ka KOV arengut puudutavaid huvisid.
Näiteks nähtub Riigikohtu otsusest, et Muinsuskaitseala põhimääruses kaitsevööndi piires
vanalinna silueti vaadeldavuse tagamine olulistest vaatepunktidest tähendab
Muinsuskaitseameti hinnangul ka seda, et oluliseks vaatepunktiks võivad olla ka perspektiivsed
vaatluskohad, olenemata sellest, kas seda kasutatakse hetkel kaitseala vaatlemiseks.7 Eeltoodust
nähtub selgelt, et Kultuuripärandiamet arvestab ja lähtub eritingimuste andmisel ka
muinsuskaitsealast ja kaitsevööndist väljapoole jäävatest aspektidest, mis on aga tugevalt
seotud KOV kavatsustega ja õigustega enda territooriumi planeerimisel ning millised
seisukohad peaksid seega vaieldamatult olema KOV-iga kooskõlastatud.
Lisaks vajab märkimist, et seoses eritingimuste kooskõlastamismenetluse kehtiva korraga
MuKS alusel nähtub Õiguskantsleri soovitustest õiguspärasuse ja hea halduse tava
järgimiseks8, et eritingimuste kooskõlastamismenetluste puhul on enamikel juhtudel otsuse
tegemise õigus antud Muinsuskaitseameti maakonna vaneminspektoritele ning vaid teatud
juhtudel Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjonile. Ka kavandatav Eelnõu ei sätesta
eritingimuste andmise korda ega määratle eritingimuste andmiseks pädevat komisjoni või selle
liikmeid.
See tähendab, et eritingimuste andmist korraldav isik või isikute kogu määratakse ka edaspidi
kindlaks Kultuuripärandiameti sisepädevusest lähtuvalt ning võib senist praktikat arvesse võttes
kaasa tuua olukorra, et ka edaspidi sõltub muinsuskaitseala kaitsevööndi määramise määruses
sisalduvate määratlemata õigusmõistete tõlgendamine üksnes ühe ametniku subjektiivsest
hinnangust ning sisuliselt on isikute põhiseadusest tulenevate õiguste piiramise otsustamine
jäetud ühe ametniku otsustuspädevusse.
Veelgi enam säiliks kavandatavas Eelnõus sätestatud regulatsiooni alusel seega olukord, kus
enamikes Eesti suuremate linnade keskustes muinsuskaitseala ja kaitsevööndi esinemise tõttu
kuulub praktikas planeerimisega seonduvate sisuliste otsuste langetamine üksnes
Kultuuripärandiameti ühe ametniku ainupädevusse. Viidatud olukord riivab aga lubamatult ja
ebaproportsionaalselt KOV-ide põhiseadusest õigust enesekorraldusele.
Arvestades eelnevat on vajalik Eelnõus analüüsida, kas Eelnõus sätestatud piirangud on
kooskõlas põhiseadusega ning eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed.
Proportsionaalsuse efektiivsemaks tagamiseks võiks meie hinnangul kaaluda Eelnõuga
komisjoni moodustamist eritingimuste andmiseks, mille vähemalt üks liige peab olema asjasse
puutuva KOV-i esindaja. Nimetatud täiendus sätestaks Kultuuripärandiametile kohustuse
7 RKHK nr 3-3-1-82-14 p 11
8 Õiguskantsleri soovitused õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_haldusmenetlused_muinsuskaitseam
et.pdf, p 17.
Sorainen – 6/6 –
arvestada eritingimuste andmisel kohalike omavalitsuste esindajate arvamusega ning tagaks
seega KOV-ile efektiivse võimaluse enda õigusi ning huvisid eritingimuste kindlaks
määramisel kaitsta.
Kinnisasja või objekti omaniku ärakuulamise kohustust ei ole sätestatud
Eelnõu § 13 lg 2 p 3 sätestab küll kohustuse enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks
tunnistamise menetluse algatamist küsida arvamust asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja
omanikult, välja arvatud juhul kui puudutatud omanike arv on suurem kui 100 ning samuti
sätestab Eelnõu § 14 lg 1 kohustuse edastada asja või maa-ala mälestiseks või
muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamisel koostatav eksperthinnang tutvumiseks
ka kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, kuid ei näe ette taotleja ärakuulamise
kohustust menetluses enne muinsuskaitse eritingimuste kindlaks määramist eritingimuste
andmise menetluses.
Eelnõu § 3 lg 3 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetluse suhtes
haldusmenetluse seaduses sätestatut arvestades Eelnõust tulenevaid erisusi. Haldusmenetluse
seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma
menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta
oma arvamus ja vastuväited. Eelnõust ega seletuskirjast ei tulene, kas eritingimuste andmise
menetluse regulatsioonis taotleja ärakuulamiskohustuse puudumise näol on tegemist Eelnõu
erisusega võrreldes HMS-is sisalduva kohustusega või kuulub kohaldamisele HMS §-s 40
sätestatud menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kord.
Lähtudes aga sellest, et olulisemad kitsendused omandiõiguse vabale teostamisele
kaitsevööndisse jäävate maa-alade puhul võivad kaasneda just alles eritingimuste andmisel, siis
tuleb menetlusosalise ärakuulamise kohustust eritingimuste andmise menetluses pidada
vältimatult nõutavaks.
Praktikast saab tuua mitmeid näiteid, kus Eestis asuvate vanalinnade muinsuskaitsealade ja
nende kaitsevööndite põhimäärustes sisalduvate kitsenduste kohaldamise ja eritingimuste
andmise aluseks olevate ebaselgete õigusmõistete tõlgendamisel lähtutakse meelevaldsetest
üksikametnike hinnangutest ning oleks mõeldamatu, et taotlejal puudub menetlusosalisena
seadusest tulenev õigus nõuda enne eritingimuste kindlaks määramist enda ärakuulamist.
Eeltoodust tulenevalt vajab Eelnõu täiendamist ning Eelnõu §-s 50 sätestatud muinsuskaitse
eritingimuste menetluse regulatsiooni tuleb selgesõnaliselt sätestada Kultuuripärandiameti
kohustus enne eritingimuste kindlaks määramist anda taotlejale võimalus esitada kirjalikus,
suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.
Lugupidamisega
Allar Jõks
Vandeadvokaat