Teie 12.04.2018 nr KUM/15-0296/-3K, 1-
Kultuuriministeerium
11/917-1
[email protected]
Meie 18.06.2018 nr 8-2/2929
Muinsuskaitse seaduse eelnõu kooskõlastamata
jätmine
Kultuuriministeerium on esitanud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks muinsuskaitse seaduse
eelnõu (edaspidi MuKS). Muinsusväärtuste säilimine ja kaitse on oluline avalik huvi, mis võib õigustada
omandi- jm õiguste ja vabaduste kitsendusi. Avaliku ja erahuvi vahel tuleb leida õiglane tasakaal,
piirangud peavad olema üheselt mõistetavad, selged ja piiritletud ning riivama õiguseid ja vabadusi
minimaalselt. Praegu eelnõus täielikult nii ei ole. Seetõttu ei saa välistada määratlemata õigusmõistete
ja kaalutlusõiguse kasutamisest tulenevat väärpraktikat. Eelnõus on muidki olulisi puuduseid, mistõttu
ei ole Justiitsministeeriumil paraku võimalik eelnõu praegusel kujul kooskõlastada. Esitame
alljärgnevad märkused ja soovime rõhutada, et me ei ole idee vastu töötada välja uus
muinsuskaitseseaduse eelnõu, kuid probleemid eelnõus peavad saavad lahendatud. Kindlasti oleme
valmis väljatoodud probleemide lahendamiseks tegema igakülgset koostööd.
I Põhimõttelised märkused
1. MuKs ja ehitusõigus
MuKS-i seos ehitusseadustiku (edaspidi EhS) üldosaga peaks olema tihedam ja selgem,
mistõttu tekib seal sätestatud normidest isikutele ebamõistlik halduskoormus. Mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule peab olema arusaadav, kuidas haakuvad
muinsuskaitse erinormid ehitusõigusest tulenevate üldnormidega. Muinsuskaitse ei ole selles
vaates eriline valdkond, tegu on erisätetega ehitusseadustikust.
Eelnõu algataja peaks viima teatud sätted EhS-i ja lisama uue eriosa, reguleerimaks
mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise kaitsmist. Eraldi normid muinsuskaitseseaduses
tekitavad jätkuvalt ebaselgust, sest sisuliselt on kehtiva MuKS-i alusel tõusetunud
õigusvaidlused taasesitatud eelnõus. Osaliselt on peatükkides korduvad mõisted, nõuded,
loakohustused jne. Millised kohustused isikute vaates tekivad, jääb eelnõu lugedes mõneti
ebaselgeks.
1.1. Eelnõu 1. peatükk – põhimõtted ja mõisted
EhS keskendub ehitise ohutu seisundi tagamisele. Ohutuse põhimõte sätestab, et
muuhulgas tuleb tagada kultuuriväärtuste kaitse. MukS-s on küll põhimõtted, kuid need ei
seondu EhS üldosa ja selle kaudu korrakaitseseaduses ohu definitsiooni ja ohu ennetamise,
ärahoidmise vms meetmetega. See tähendab, et MukS-s on küll esitatud nõuded, kuid
praktilises järelevalvemenetluses on mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste
kaitsmine keeruline, sest puudub kaitstav hüve, mis oleks ohule taandatav.
Ehitamist puudutavad mõisted MuKS-s ei ole seotud EhS üldosaga. Sellest tulenevalt ei ole
nt arusaadav milliste üldmõistetega koosmõjus peab rakendama konserveerimise või
restaureerimise mõistet. Kas tegu on ümberehitamise, osa asendamise samaväärsega vms?
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
See tähendab, et isik ei saa aru, millisel hetkel tavapärase ehitustegevuse raames peab ta
vaatama muinsuskaitselisi nõudeid.
Lisaks tõusetub küsimus nt § 35 sätestatud taastamiskohustust vaadates, kuidas ja kas see
vastab EhS üldosas sätestatud taastamise kontseptsioonile?
MukS 1. peatükis esitatakse spetsiifilised mõisted, kuid hilisemalt räägitakse ka lihtsalt
töödest. Mida see tähendab? Nt kas MuKS § 48 puhul on tegemist ehitamisega EhS mõttes?
1.2. Eelnõu § 11 – Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevöönd
MuKS-s sätestatud normid ei haaku meie hinnangul EhS kaitsevööndite osaga. Peame
oluliseks, et oleks selged ehitise omaniku õigused ja kohustused kaitsevööndis
tegutsemiseks, avalikkuse teavitamise kord kaitsevööndi ulatusest ja olemasolust ning selle
nähtavus avalikest kaardirakendustest, nt analoogselt EhS-ga.
1.3. Eelnõu § 13 – arvamuse küsimine muinsuskaitsealaks tunnistamise eelselt
Eelnõu § 13 lg 1 p 3 kohaselt ei pea Kultuuripärandiamet küsima arvamust kinnisasja
omanikult, kui puudutatud omanike arv on suurem kui 100. Mõistame, et regulatsiooni
koostades on lähtutud haldusmenetluse seadusest (edaspidi HMS), kuid leiame, et sellest
olenemata ei ole olemas piisavat põhjendatud, miks ei küsita arvamust olukorras, kus omanike
arv on suurem kui 100. Planeerimismenetluses osaleb tihtipeale oluliselt suurem isikute ring
ja seal on teavitamis- ja kaasamiskohustused lahendatud, nt ühispöördumise regulatsiooniga.
1.4. Eelnõu 3. peatükk, 4. jagu – muinsuskaitse eritingimused (MukS § 49)
MuKS-s sätestatud eritingimuste regulatsioon tuleks ühildada EhS üldosaga. Oma sisult on
tegu projekteerimistingimustega. Tuleks anda selge õiguslik staatus – ehitusloa eelhaldusakt.
Lisaks tuleks lahti kirjutada nende tingimuste reguleerimisese – mida kontrollitakse enne
haldusakti andmist. Lisaks tuleks eritingimuste menetlus ühitada EhS üldosa selles vaates, et
oleks selge, mida teha EhS alusel käimasolevate samaaegsete menetlustega. Eritingimused
on tavapärased lisatingimused tavalises ehitusloa menetluses. Oleks vägagi ebamõistlik, kui
isik peab ehituslike lisatingimuste jaoks saama eraldi haldusakti teiselt haldusorganilt.
Muinsuskaitse eritingimused ei saa ette näha ehitusprojekti koostamise kohustust. Vastav
kohustus saab tulla ainult õigusaktist (§ 52).
2. MuKS ja riigiõigus
2.1. Üldine märkus: eelnõus on läbivalt kasutusele võetud ilmselge võimatuse kontseptsioon,
viitena HMS § 14 lg 6 punktile 2. Palume seletuskirja asjakohastes kohtades täiendada
selgitusega, miks ei ole nendel juhtudel tegemist taotluse sisulise läbivaatusega ja loa
andmisest keeldumisega.
2.2. Eelnõu § 2 lg 7– muinsuskaitse põhimõtted ei väljenda omandipõhiõigust. Teeme
ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 2 lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui käesoleva seaduse rakendamisel piiratakse avalikes huvides isiku nõusolekuta tema
omandiõigust ning see ületab isiku mõistlikku talumiskohustust, määrab riik selle eest kohese
ja õiglase rahalise hüvitise.“
Tegemist on olulise väärtusnormiga, mis arvestab PS §-st 32 tuleneva olulise põhiseadusliku
põhimõttega.
2.3. Eelnõu § 2 lg 8 –teeme ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 2 lõikega 8 järgmises
sõnastuses:
„(8) Käesoleva seaduse alusel mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklike tegevuste
elluviimisel lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse
põhimõttest.“
Lisanduse puhul on tegemist üldisest põhiseaduslikust põhiõiguste piiriklauslist tingitud (vt PS
§ 11) ning kogu seaduseelnõu läbiva üldpõhimõttega, mida tuleb arvesse võtta mistahes
tegevuste ja menetluste elluviimisel.
2
2.4. Eelnõu § 7 lg 1– riikliku kaitse eeldus. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu paragrahv 7
lõige järgmiselt:
„(1) Mälestiste ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et
kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,
millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilimise kohustus
tuleneb rahvusvahelisest lepingust ning et sellega seonduv avalik huvi kaalub üles mälestisele
ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikust tegevusest lähtuvad omandiõiguse piirangud.“
Selgitus: Tegemist on § 7 näol kogu seaduses keskse tähendusega normiga, sest see annab
materiaalse sisu seaduse rakendamisest tingitud põhiõiguste piiramise põhjustele. Toodud
normi täiendus suunab riikliku sekkumise otsuse korral teostama põhiseadusliku kohustusena
proportsionaalsuse kontrolli. See on vajalik, et tagada seaduse rakendamise kooskõla PS §-
ga 11. Samuti on muudatus kooskõlas ülaltoodud § 2 lõikes 8 tehtud täiendusega.
2.5. Eelnõu § 7 lg 2 – teeme ettepaneku määratleda mälestise ja muinsuskaitseala kriteeriumid
üheselt mõistetava aktina. Kui kriteeriumid on riigile endale ja haldusvälistele isikutele
tegelikult ikkagi kohustuslikud ning järgimata jätmisele järgneb riigi etteheide, ei saa aktiks olla
halduseeskiri. Lisaks ei vaja halduseeskiri volitusnormi. Kui kriteeriumid on informeerivad ja
pelgalt soovituslikud, siis see võikski sõnastusest nähtuda.
2.6. Eelnõu § 7 lg 3 – teeme ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 7 lõikega 3 järgmises
sõnastuses:
„(3) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmine lõpetatakse viivitamatult, kui
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eeldus on ära langenud“.
Selgitus: Tegemist on olulise täiendusega, mis täpsustab sama paragrahvi lõiget 1 ning
arvestab põhiõiguste- ja vabadustega ning PS §-st 11 tuleneva üldise põhiõiguste
piiramisdogmaatikaga.
2.7. Eelnõu § 45 lg 2 – uuringuaruanne ja uuringu rahastamine. Teeme ettepaneku jätta lõikest
2 välja sõna „osaliselt“.
Selgitus: Tegemist on ülaltoodud § 2 lõikes 7 tehtud täiendusest tuleneva ettepanekuga.
2.8. Eelnõu § 49 lg 3 – muinsuskaitse eritingimused. Teeme ettepaneku muuta § 49 lõike 3
sõnastust järgmiselt:
„(1) Muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet haldusaktiga. Nimetatud
haldusakti andmise pädevus puudub, kui käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud juhul on
kinnismälestise ja muinsuskaitseala kohta antud üldplaneeringu või detailplaneeringu
eritingimused.“
Selgitus: Tegemist on normi täpsustava muudatusega, mis toob selgemini välja
seaduseelnõus sisalduva süstemaatilise seose § 49 ja § 51 vahel.
2.9. Eelnõu § 53. „Kooskõlastamine“ HMS-i tähenduses toimub erinevate haldusorganite vahel.
Palume kõnesolevas sättes ja eelnõus läbivalt kasutada sobivamat terminit (nt kinnitamine).
2.10. Eelnõu § 57 lg 3. Teeme ettepaneku jätta lõikest 3 välja sõna „osaliselt“.
Selgitus: Tegemist on ülaltoodud § 2 lõikes 7 tehtud täiendusest tuleneva ettepanekuga.
2.11. Eelnõu § 62 – muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded. Seejuures tuleneb
lõikest 1, et muinsuskaitse valdkonnas võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline
õigussuhe käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust
ettevõtja on ise pädev isik. Järgnevates lõigetes on majandustegevuse teostamine seotud
teatamiskohustusega. Eelnõust jääb aga ebaselgeks, kas eelnõu § 62 lõike 1 puhul on
tegemist üksnes majandustegevuse teostamise nõudega või üldise majandustegevuse
keeluga. Ehk juhul kui vastavasisulise õigussuhte olemasolu peetakse niivõrd oluliseks, mille
3
puudumisel on majandustegevuse teostamine keelatud, siis tuleks ette näha hoopis
tegevusloa kohustus. Ühe teatamiskohustusega tegevusala majandustegevuse teostamise
nõudel ei saa aga majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MsüS) kohaselt
olla sellist mõju, mille kohaselt oleks ühe nõude täitmata jätmisel majandustegevuse
teostamine keelatud. Ühtlasi ei ole MsüS-i teatamiskohustuse regulatsiooniga kooskõlas
eelnõu § 62 lõiked 5 ja 8, milles reguleeritakse millal on majandustegevusteade „esitatud“ ja
millal on teatamiskohustus „täidetud“. Teade on siiski teade, st tegemist on üksnes seadusest
tuleneva kohustusega esitada haldusorganile mingit laadi informatsiooni.
Soovitame kaaluda § 62 lg 1 sõnastuse muutmist järgmiselt: „Muinsuskaitse valdkonnas
tegutseval ettevõtjal peab olema võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline
õigussuhe käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust
ettevõtja on ise pädev isik.“
2.12. Eelnõu § 65 lõigetes 6–10 reguleeritakse pädevustunnistuse andmisega ja selle
pikendamisega seonduvat. Eelnõu kohaselt antakse pädevustunnistus 5 aastaks ja seda on
võimalik 5 aasta kaupa pikendada. Ebaselgeks jääb aga, et milles seisneb pädevustunnistuse
andmise ja selle pikendamise menetluse vahe? Mõlemal juhul lahendatakse taotlus justkui
sama aja jooksul ja seejuures on pädevustunnistuse pikendamisest keeldumiseks ette nähtud
rohkem aluseid. Sellega seonduvalt tekib küsimus, miks on üldse vajalik eraldi reguleerida
pädevustunnistamise pikendamise menetlust? Pigem jääb mulje, et pädevustunnistuse
pikendamise menetlus on pädevustunnistuse andmise menetlusest koormavam. Lõikes 6 on
ka sätestatud, et pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada
tingimusel, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. Sisuliselt on
tegemist sama paragrahvi lõike 10 punktis 3 nimetatud alusega. Kuivõrd kvalifikatsiooni
puudumine on vaid üheks võimalikuks aluseks pikendamisest keeldumisel (ka muud lõikes 10
loetletud alused on ju sisuliselt tunnistuse pikendamise tingimusteks), siis teeme ettepaneku
jätta kõnesolev lauseosa eelnõust välja.
Ühtlasi on eelnõu § 65 lõike 10 punktides 1, 2 ja 4 pädevustunnistuse pikendamise keeldumise
alused repressiivse alatooniga. Haldusakti väljastamisest keeldumise või selle kehtetuks
tunnistamise alustel ei tohiks olla karistuslik iseloom. Seda põhjusel, et haldusõigus ja
karistusõigus on erinevad õigusharud ja neil on erinev eesmärk. Märksa vastuvõetavam oleks,
kui lõikes 10 toodud alused oleksid Kultuuripärandiameti kaalutlusotsused, mitte automaatsed
järelmid.
Lisaks soovitame kaaluda kaalutlusõiguse andmist ametile olukorras, kus selgub, et taotleja
tegevus ei olnud tahtlik, nt esitati valeandmeid kogemata või maksnud riigilõivu 5 senti vähem
kui ettenähtud. Selleks tuleks lisada lõige, mis lubab teha erandi taotlejale tunnistuse andmise
või pikendamise kohta, kui Kultuuripärandiamet kaalutledes leiab, et taotlejale oleks võimalik
anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
2.13. Eelnõu § 66 lõige 2 – pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise korral uue taotluse
esitamine on lubatud ühe aasta pärast. Kahtleme piirangu proportsionaalsuses. Tegemist
on isiku eneseteostusõiguse piiramisega, mis peab olema põhjendatud. Seletuskirjast ei
nähtu, miks peetakse mälestiste säilimise kaitset olulisemaks kui isiku õigust vabale
eneseteostusele. Palume kõnesolevas osas seletuskirja oluliselt täiendada.
2.14. Eelnõu § 77 lõige 2 - järelevalve. Eelnõu §-iga 75 on määratud erikorrakaitseorgan
(Kultuuripärandiamet), kes teostab riikliku ja haldusjärelevalvet MuKS-i ja selle alusel
kehtestatud nõuete üle. Samas tuleneb § 77 lg-st 2, et kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei
saa õigel ajal peatada tööd […], võib kohaliku omavalitsuse üksus peatada nimetatud töö või
tegevuse, teavitades sellest viivitamata Kultuuripärandiametit.
Eelnõust jääb ebaselgeks, milles täpsemalt seisneb § 77 lõike 2 kohaselt kohaliku
omavalitsuse funktsioon riikliku järelevalve teostamisel? Arusaadavalt ei ole MuKS-i kohaselt
kohalik omavalitsus määratud erikorrakaitseorganiks ja KorS § 6 lõike 3 kohaselt kuulub
riikliku järelevalve teostamise edasilükkamatu pädevus üldkorrakaitseorganile (politseile).
Juhul kui eelnõuga soovitakse ka kohaliku omavalitsust näha erikorrakaitseorganina, siis
tuleks seda eelnõu §-s 75 selgelt väljendada.
4
3. Eelnõu 7. peatükk – vastutus
3.1. Eelnõu 7.peatükis nähakse ette vastutuse sätted. Paragrahvi 80 lõike 1 kohaselt
mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud olulist kahju, karistatakse
rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama sätte lõige 2 näeb ette juriidilise isiku vastutuse.
Seletuskirja kohaselt kui mälestise rikkumisega on tekitatud oluline kahju, siis kohaldatakse
KarS-i § 204 ning mälestise rikkumine alla olulise kahju sätestatakse §-s 80 väärteona, mida
menetleb Kultuuripärandiamet. Justiitsministeerium juhib tähelepanu asjaolule (millele
tegelikult on ka viidatud seletuskirjas § 81 juures), et juhul, kui tekitatud ei ole olulist kahju ning
KarS § 204 ei kohaldu, siis on kultuurimälestise, arhivaali, museaali ja muuseumikogu
rikkumine ja hävitamine karistatav väärteokorras KarS § 218 lõigete 1 ja 4 kohaselt. Seega ei
ole eelnõu §-s 80 ette nähtud väärteokoosseisu sätestamine põhjendatud.
3.2. Paragrahvis 81 sätestatakse väärteovastutus muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või
hävitamise eest. Seletuskirjas on nimetatud sätte lisamist põhjendatud asjaoluga, et KarS §
204 ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise ja hävitamise korral, kuna mälestis
ja muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole samatähenduslikud. Justiitsministeerium märgib, et
võõra ehitise, mis ei mahu mälestise alla, rikkumine või hävitamine on karistatav KarS § 203
kohaselt juhul, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Kuna KarS § 203 räägib asja rikkumisest
või hävitamisest, on selle koosseisuga hõlmatud nii vallas- kui kinnisasjad. Kui kahju ei ole
oluline, järgneb vastutus KarS § 218 lõigete 1 ja 4 järgi.
Kui tegemist ei ole võõra ehitisega, siis on eraldi väärteokoosseisu loomine põhjendatud. Küll
tuleb aga sõnastuse puhul arvestada sellega, et luues eriseaduses eraldi väärteokoosseisu,
tekib olukord, kus välistatakse võimalus kohaldada karistusseadustiku vastavat sätet ning
kohaldamisele kuulub kergemini sanktsioneeritud väärteokoosseis kui erinorm. Selle olukorra
vältimiseks tuleb § 81 lõige 1 sõnastada järgmiselt:
„(1) Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest, kui puudub
karistusseadustiku §-s 203 sätestatud süüteokoosseis, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“.
Juhime tähelepanu sellele, et ehitusseadustiku § 141 kohaselt on ehitusseadustiku §-des
134–140 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja vastavalt oma pädevusele mh ka
Muinsuskaitseamet. Kuna ka käesolev eelnõu käsitleb ehitamist, palume eelnõu seletuskirjas
selgitada, näitlikustada, milliste sätete puhul nt Muinsuskaitseamet menetleb tegusid
ehitusseadustiku vastutussätete alusel.
3.3. Juriidilise isiku väärteovastutuse puhul tegevusetusega toimepandava väärteo puhul tuleb
silmas pidada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditega selgitatut, et vastav
tegutsemiskohustus peab olema ka füüsilisel isikul. Vastasel juhul on juriidilise isiku vastutus
Riigikohtu praktika kohaselt välistatud (vt nt väärteoasjad nr 4-16-5811, nr 4-17-1195, nr 3-1-
1-84-16).
3.4. Eelnõu § 26 lõike 7 punktis 1 nähakse ette, et Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa
andmisest, kui loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele.
Kuna tegemist ongi juba muinsuskaitseseadusega, siis peaks olema sõnastus „käesolevas
seaduses“. Samas tekib normi puhul küsimus, mis on need nõuded, millele taotleja peab
vastama. Seletuskirjas ei ole esitatud selles osas päris täpseid selgitusi. Lk 36 on üksnes
märgitud, et loa taotleja ei ole vastavas vanuses, ei ole läbinud koolitust. Soovime, et siin oleks
seletuskirjas täiendavalt viidatud selgituste juures ka vastavatele §-dele, kus need nõuded on
sätestatud.
3.5. Eelnõu § 26 lõike 7 punktide 3 ja 4 (eelnõus on ekslikult lg-s 7 kaks punkti sama numbriga
kolm) keeldub Kultuuripärandiamet otsinguloa andmisest, kui loa taotlejal on kehtiv karistus
muinsuskaitse seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või loa taotlejal on kehtiv karistus
karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest.
5
Kehtivas seaduses neid piiranguid ei ole. Soovime, et seletuskirjas esitatakse täiendavalt
sellekohane põhjendus, miks muudatus on tehtud. Praegu on seletuse puhul tegemist
praktiliselt üksnes seaduseelnõu § 26 lõike 7 teksti ümberkirjutamisega:
„Loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või
karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest.“.
Kui selliste piirangute loomine on põhjendatud ja vajalik, võiks sätete loomisel võtta eeskuju
relvaseadusest. Nt § 36 lõike 1 punktid 7,11, 14 ja lõige 2 ehk siduda seaduse tekstis selgelt
keelu mittelaienemine isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist
karistusregistri seaduse kohaselt.
3.6. Tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest oleme arvamusel, et eelnõu § 26 lõikes 9
kehtestatud alus, mille kohaselt Kultuuripärandiamet võib peatada otsinguloa kehtivuse, kui
loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteomenetlus muinsuskaitse seaduse nõuete
rikkumise või kriminaalmenetlus kultuurimälestise rikkumise või hävitamise kahtlusega, ei ole
proportsionaalne. Kriminaalmenetluse või väärteomenetluse alustamine ei tähenda üldsegi
veel seda, et isik ka vastava teo on toime pannud. Seletuskirjas väljatoodu kohaselt
peatatakse luba kuni asjas otsuse jõustumiseni või asja lõpetamiseni. Loa peatamise võimalus
on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks. Seaduse enda tekstis selliseid aluseid välja ei ole
toodud. Ka juhime tähelepanu sellele, et menetluses otsuse jõustumiseni võib kuluda pikk
aeg, eriti kui otsus edasi kaevatakse.
3.7. Eelnõu § 26 lõike 10 punktis 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa
kehtetuks, kui loa saajal on kehtiv karistus muinsuskaitse seaduse nõuete rikkumise eest.
Kõigepealt tõstatame küsimuse, et juhul, kui otsinguluba on juba antud (räägitakse ju
otsinguloa kehtetuks tunnistamisest), kuidas saab siis rääkida loa saajast? Siis on ta ikka
pigem loa omanik.
Soovime taaskord põhjendusi, miks seadusesse kavandatavad piirangud on vajalikud. Praegu
need seletuskirjast puuduvad. Seletuskirjas tuuakse lk 36–37 välja, et loa saajal on kehtiv
karistus käesoleva seaduses sätestatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete või
otsinguvahendiga otsimise nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel
kuultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Seaduse enda tekstis ei ole
karistusseadustikuga seonduvat § 26 lõike 10 punktis 3 sätestatud.
3.8. Eelnõu §-s 76 sätestatakse riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr. Paragrahv 76
lõike 2 kohaselt on sunniraha ülemmääraks juriidilise isiku puhul 64 000 eurot.
Seletuskirjas lk 74 räägitakse aga sunniraha suurusest 32 000 eurot:
„Lõikes 2 kehtestatakse sunniraha ülemmäärad. Kohustuse täitmisele sundimiseks
kehtestatakse sunniraha ülemmääraks füüsilisele isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule 32
000 eurot. Kehtiv MuKS § 442 sätestab sunniraha ülemmääraks 1300 eurot eristamata füüsilisi
ja juriidilisi isikuid. Eelnõus on sunniraha ülemmäära tõstetud ning eristatud füüsilisi ja juriidilisi
isikuid. Selle juures on võetud eeskujuks ehitusseadustiku §-s 133 sätestatud määrad. Kehtiv
sunniraha ülemmäära suurus on selline, mis ei pruugi tagada sunniraha eesmärki ning
ülemmäära tõstmine on õigustatud.“.
3.9. Eelnõu §-s 78 sätestatakse vastutus arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise eest.
Võrreldes kehtiva MukS §-ga 46 on füüsilise isiku karistusmäära tõstetud 100 trahviühiku võrra
(seniselt 200-lt 300-le). Soovime seletuskirja täiendavat statistikat selle kohta, kui suuri
rahatrahve on praktikas rakendatud, veendumaks, et karistuse selline karmistamine on
põhjendatud. Praegu on üldine selgitus kõigi vastutussätete osas üksnes selline, et kehtivate
karituste rahaline suurus on selline, mis ei pruugi tagada karistuse eesmärki ning nende
tõstmine on õigustatud.
3.10. Eelnõu § 106 (KultVS) –eelnõu algataja peaks kaaluma KultVS vastutuse 5. peatüki
muutmist. Esiteks on sealolevad juriidilise isiku trahvimäärad madalad, pärinedes 10-aasta
6
tagusest ajast ehk aastast 2008 ja ei arvesta kehtivat õiguskorda ning teiseks on meie
hinnangul nt KultVS § 21 üleliigne säte, sest see on hõlmatud juba KarS §-ga 279.
„KultVS § 21. Muinsuskaitseameti teavitamata jätmine
(1) Käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud Muinsuskaitseameti teavitamise kohustuse täitmata
jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 640 eurot.“
KarS: „§ 279. Riikliku järelevalve teostamise takistamine
(1) Riikliku järelevalve takistamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve
teostamist, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 16 000 eurot.“
Teeme ettepanek muuta KultVS 5.peatükki ja tõsta juriidilise isiku karistusmäärasid nii
nagu olete kavandanud muinsuskaitseseaduse eelnõus endas ning jätta välja KultVS
§ 21, kuna see on kaetud KarS §-ga 279.
4. Muud olulised märkused
4.1. Eelnõu teksti lugedes ei ole üheselt aru saada, kas Muinsuskaitseamet kaob või mitte, kas
Muinsuskaitseameti asemel luuakse Kultuuripärandiamet. Nii nt eelnõu § 15 lõike 2 kohaselt
avaldab Kultuuripärandiamet vähemalt ühesüleriigilise levikuga ajalehes, kohalikus või
maakondlikus lehes ning Muinsuskaitseameti veebilehel teate muinsuskaitsealaks
tunnistamise menetluse algatamise kohta. Sarnased küsimused tekivad eelnõu § 27, 55, 56
lõige 3 punkt 3 osas. Kas eelnõu algataja on arvutanud, kui palju nimevahetus maksma võiks
minna? Kultuuripärandi valdkonda kaasajastades võiks lisaks ametile kaaluda teisigi Eestile
kui väikeriigile sobivaid asutuse organisatsioonilisi vorme.
4.2. Eelnõu § 26 lg 8 – kui otsinguaruandeid ei esitata, on alust arvata, et isik ei vaevu riiki
teavitama leidudest ning sellest järeldatakse, et isik võib leiud omastada või ebaseaduslikult
võõrandada. Selliste oletuste korral võib Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa andmisest.
Palume kaaluda, kas poleks sobilikum anda sellisel juhul lühema tähtajaga otsinguvahendi
luba. Selline loa andmisest keeldumise piirang on väga intensiivne. Sest kui isik esitaks kasvõi
ühe aruande, kus ta kirjutab, et ta ei leidnud midagi, siis sellisele isikule antakse otsinguluba.
Vahetegu isiku vahel, kes aruannet ei esita (eeldades, et ta ei leidnud midagi) isikuga, kes
aruande esitas ja kirjutas, et ta ei leidnud midagi, tundub Justiitsministeeriumile meelevaldne.
Lisaks ei pea me mõistlikuks nii tihedat aruannete esitamise nõuet, nagu eelnõu seda ette
näeb, mõistlikuks.
4.3. Eelnõu § 26 lg 11 – iga kord kui isik on käinud otsinguvahendiga otsimas, peab ta esitama
otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul Kultuuripärandiametile. Kehtiva seaduse kohaselt
esitatakse aruanne kord aastas ning kehtiv seadus on isikule vähem koormavam. Leiame, et
selline aruannete esitamine on piirang isikuandmete kaitse seisukohalt, sest juhul kui leidude
otsimine on isiku põhisissetulek, peaks ta teavitama pidevalt oma liikumistest ning see ei ole
mõistlik. Mida teeb Kultuuripärandiamet teadetega, kust selgub, et ei leitud midagi. Oluline on
teade, kust selgub, et avastati arheoloogiline leid ning sellest tuleks esimesel võimaluse
teavitada Kultuuripärandiametit. Ametil on endal aega maksta leiutasu välja kolm kuud. Miks
see tähtaeg nii pikk on? Leiame, et viie tööpäeva teavitamise tähtaeg on ebamõistlikult lühike
ning otsijale mõttetult koormav. Kuna tegemist on niikuinii isiku poolse otsusega – kas
teavitada asutust, sest seda ei ole võimalik kontrollida muul moel kui juhuse läbi, siis me ei
toeta regulatsiooni, mille kohaselt peab isik teavitama peale igat otsingu teate 5 tööpäeva
jooksul. See regulatsioon ei hakka tööle eesmärgipäraselt. Toetame regulatsiooni, kus
teavitamine peab toimuma ainult leiu puhul mõistliku aja jooksul.
4.4. Eelnõu § 69 – Muinsuskaitse Nõukogu on ministri nõuandev kogu, mis koosneb
asjatundjatest. Kuna VVS § 46 lg 6 võimaldab ministril võib oma ministeeriumi valitsemisalas
7
moodustada nõuandva õigusega komisjone ja nõukogusid, määrates nende ülesanded ja
töökorra, ei ole otstarbekas Riigikogul sekkuda täidesaatva võimu enesekorraldusõigusesse
ning nimetada seadusega, mis võiks olla ministri nimetatava nõukogu nimi, ülesanded ja
koosseis. Me ei ole vastu selliste nõukogude moodustamisele, kuid soovime, et seda ei
tehtaks seadusega (MuKS) vaid seaduse alusel (VVS). Eelnevast tulenevalt teeme
ettepaneku säte eelnõust välja jätta.
4.5. Eelnõu § 70 – sarnaselt Justiitsministeeriumi ettepanekule § 69 kohta, teeme ka siinkohal
ettepaneku jätta eelnõust välja ekspertnõukogu reguleerimine ning lubada täidesaatval võimul
ise otsustada milliseid nõuandvaid komisjone või nõukogusid moodustada. Teeme ettepaneku
säte eelnõust välja jätta.
II Mõjudega seonduvad märkused
5. Muinsuskaitseseaduse seletuskirja mõjude osa on selgelt jaotatud erinevate muudatuste ja
sihtrühmade lõikes. Kirjeldatud on muudatuste sisu, hetkeolukorda ja seda, mida loodetakse
muudatustega saavutada. Juhul, kui mõne planeeritava muudatusega võib kaasneda mingeid
ebasoovitavate mõjude avaldumise riske, peaks ka selle mõjude osas välja tooma.
6. Seletuskirja tuleks täiendada seaduse eesmärkide osas. Seletuskirja sissejuhatavas osas
öeldakse, et eelnõu eesmärgiks on tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja
õigusi ning seejärel loetletakse, kuidas seda täpsemalt teha plaanitakse. Käsitlemata on
jäänud aga eelnõu laiem eesmärk – riigi ja omanike kohustuste ja õiguste tasakaalustamine
on juba iseenesest vahend millegi saavutamiseks. Seletuskirja osas „Seaduse eesmärk“
peaks lisaks konkreetsete eesmärkide väljatoomisele (kultuuripärandi säilitamine ja
mitmekesisus) püstitama nende täitumise kontrollimiseks arvulised ja ajaliselt piiratud
indikaatorid.
III Normitehnilised märkused
7. Eelnõu pealkirja font peab olema 16.
8. Esimese peatüki pealkiri peab olema Üldsätted, sest §-d 2 ja 4 ei ole hõlmatud pealkirjaga
(alus: HÕNTE § 8).
9. Eelnõu § 1 pealkiri peab olema „Seaduse reguleerimisala ja eesmärk“ (alus: HÕNTE § 8
lg 2).
10. Eelnõu § 1 – lg-d 2 ja 3 ei kuulu § 1; kui tegu on sisuliselt definitsiooniga, siis kuulub see
definitsioonide loetelusse.
11. Eelnõu § 2 peab olema selle peatüki viimane.
12. Eelnõu § 2 lg 3 – seaduses sätestatud juhtudel .. – kas mõeldakse käesolevat seadust või
eriseadusi?
13. Eelnõu § 3 on tavapäraselt pärast § 1; § 3 lg-d 2 ja 3 p.o §-s 1, sest § 3 on selle seaduse
kohaldamisala, kuid lg-d 2 ja 3 sätestavad teiste seaduste kohaldamise.
14. Eelnõu § 4 ei ole kooskõlas NT § 18 lg-ga 5, sest selle järgi ei esitata termineid ühe paragrahvi
loeteluna. Seega võimalus on olulised terminid esitada pärast kohaldamisala paragrahvi eraldi
paragrahvides v seotud terminid paragrahvi eri lõigetes ning nt abiterminid, mis p.o käesoleva
seaduse tähenduses või mis ei ole eelnõu läbivad (nt p-d 7, 9), saab avada asjakohases
tekstiosas pärast esmakordset kasutamist; vt ka Normitehnika käsiraamatus § 18
asjakohaseid kommentaare.
15. Eelnõu § 4 p 1 – on käesoleva seaduse tähenduses, p 2 mitte? Eelnõu läbivalt tuleb
kontrollida, millised terminid tuleb avada käesoleva seaduse tähenduses, millised mitte.
8
16. Eelnõu § 8 lg 2 – eelnõu läbivalt tuleb korrastada ainsuse ja mitmuse ning ja ja või sisuline
kasutamine; loetelus p.o ainsus; p.o poliitilise või ühiskondliku protsessi.., jne, sest
mälestiseks tunnistamiseks ei ole vaja mitut nimetatut ega kõiki nimetatuid (alus: HÕNTE §
15 lg 4).
17. Eelnõu § 8 lg 5 –peaks olema käsitööoskuste või esteetika, sest mälestiseks määramiseks
ei pea olema kõik komponendid. Sama lg 7 jm. Ka eelistada sõnastuses ainsust (NT § ..).
18. Eelnõu § 16 lg 5 p 5 – viide vale, sest p 3 pole. Eelnõu muutes jälgida jooksvalt viidete õigsuse
säilimist.
19. Eelnõu § 22 lg 2 p 1, lg 3 jm – selguse, täpsuse ja ökonoomia huvides tuleb loetlemise
asemel viidata olemasolevale loetelule ehk lg-le 1; sama nt § 28 lg 3, milles viidata § 22 lg-le
1 (alus: HÕNTE § 28 lg 1). Selline viitamine vähendab ka muudatuste tegemisel muudetavaid
sätteid, sest siis tuleb vaid ühte loetelu muuta.
20. Eelnõu § 22 lg 2 p 3 – vajaduse korral leevendus – ei ole nimetatud asjaolu, millal erandit
kohaldada.
21. Eelnõu § 25 lg 1 – kas üldine säte vajalik, kui lg 2 sätestab, kes määrab.
22. Eelnõu § 26 lg 1 – määratlus peab olema pärast termini kasutust ehk lg-d 1 ja 2 tuleb
vahetada, sest pealkiri on ..kasutamine ning pealkiri ja üldsäte ehk lg 1 p.o vastavuses; vt nt
§ 30 lg-d 1 ja 2 (alus: HÕNTE § 18 lg 5).
23. Eelnõu § 26 lg 5 – täiendada volitusnormi viitega lõikele 2, kus on leiutasu määramine
reguleeritud.
24. Eelnõu § 26 sätestab otsinguvahendi kasutamise. Eelnõu § 26 lg 6 kohaselt antakse
otsinguvahendi luba viieks aastaks. Kas luba antakse konkreetse otsinguvahendi jaoks
(metallidetektor, sond jne) või ükskõik millise vahendi jaoks ja sätet tuleb mõista, et luba
antakse konkreetsele isikule, kellele lubatakse kasutada otsinguvahendeid? Ilmselt ei mõelda
seda, et luba antakse ainult konkreetse vahendi jaoks, sest sellisel juhul tuleks luba pidevalt
muuta või pikendada ning see oleks isikule rahaliselt ja ajaliselt koormav. Palume täiendada
seletuskirja.
25. Eelnõu § 30 lg 3 p 2 – „ajaloo võltsimine“ – mida see tähendab?
26. Eelnõu § 30 lg 3 – kahju määratlusi üldjuhul ei esitata punktiloetelus.
27. Eelnõu § 35 lg 5 – lisada taastamine.
28. Eelnõu § 31 lg 3 – volitusnormis lubatakse muuhulgas rakendusaktiga kehtestada volituse
taotlejale kehtestatavad nõuded, taotluse esitamise tähtajad, taotluse rahuldamata jätmise
alused, toetuse tagasinõudmise alused. Tegemist on isiku põhiõiguse piirangutega, mis tuleb
kehtestada seadusega.
29. Eelnõu § 31 lg 3, § 61 lg 3 – peab olema Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ..
30. Eelnõu § 32 lg 1 p 2 – sätestab kohustuse teavitada Kultuuripärandiametit kui mälestise või
ehituse valdus on tahtevastaselt üle läinud. Märgime, et „ehitise valduse“ asemel tuleks
kasutada „kinnisasja valdus“ kombinatsiooni, et ühtlustada terminoloogiat AÕS-g (vt nt AÕS
§ 41 lg 3 „Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga“) .
31. Eelnõu § 34 lg 4 – esimese lausesse lisada ministri akti liik.
32. Eelnõu § 38 lg 2 ja 5 – kus on reguleeritud lg-s 2 nimetatud sukeldumise koolitus füüsilisele
isikule? Rakendusakti kavand nr 5 sisaldab regulatsiooni viidates ka füüsilise isiku koolitusele.
Kuid § 38 lg 5 füüsilise isiku koolitust endas ei sisalda.
9
33. Eelnõu § 41 oleks sobivam kahelõikelisena.
34. Eelnõu § 42 lg 1 – kui on imperatiiv, siis ebaselge on lg 2 võib teha.
35. Eelnõu § 44 lg 4– uuringuluba ei anta kui nt varasem aruanne on esitamata. Kas eelnõu
koostajad on kaalunud regulatsiooni muutmist selliselt, et kui on leitud puudusi, antakse isikule
puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg?
36. Eelnõu § 45 lg 3 – hüvitise määra kujunemise alused, maksmise tingimused ja maksmisest
keeldumise alused tuleb kehtestada seadusega. Vt ka meie eespool olevat märkust § 45
kohta.
37. Eelnõu § 46, 47 – liigselt korratud Kultuuripärandiameti tööde luba?
38. Eelnõu § 48 – pealkirjas puudub kaitsevöönd, mis on tekstis.
39. Eelnõu § 51 lg 3 – volitusnormi ei kuulu teine lause; see võiks olla lg 1 teine lause.
40. Eelnõu § 52 lg 3 – lauseehitust tuleks muuta selliselt, et akti kehtestaja ja akti liik on lause
lõpus.
41. Eelnõu § 54 lg 4 p 5 – millised peavad olema pädeva isiku andmed?
42. Eelnõu § 55 lg 6 – palume §-i tähist kasutada.
43. Eelnõu § 57 lg 4 – peaks olema kulu määra, sest lg 3 on kulu.
44. Eelnõu § 72 – puudub HKTS § 4 kohane säte: Täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava
haldusülesande täitmiseks volitamist reguleeriv seadus näeb ette täidesaatva riigivõimu
volituse sisu ja haldusülesande, haldusülesande täitmise üle haldusjärelevalvet teostava
asutuse või organi ning haldusülesande täitmise edasise korralduse juhul, kui haldusleping
lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab juriidilisel või füüsilisel isikul
jätkata haldusülesande edasist täitmist.
45. Eelnõu § 77 lg 2 – korduse asemel kasutada viitamist lg-le 1.
46. Eelnõu § 94 lg 1 – kui tööde loa taotluse menetlemine muutub võrreldes varasema
regulatsiooniga lihtsamaks, odavamaks, kiiremaks isiku jaoks, tuleks sätestada vastav
võimalus menetleda luba uue regulatsiooni järgi.
47. Eelnõu § 95 lg 1 – kui otsinguvahendi loa ja sukeldusmisloa taotluse menetlemine muutub
võrreldes varasema regulatsiooniga lihtsamaks, odavamaks, kiiremaks isiku jaoks (nt
otsinguvahendi luba antakse pikemaks ajaks), tuleks sätestada vastav võimalus.
48. Eelnõu § 96 – miks menetletakse varem kehtinud seaduse alusel? Palume põhjendada.
49. Eelnõu § 98 – miks menetletakse varem kehtinud seaduse alusel? Palume põhjendada.
50. Eelnõu § 100 – peaks olema kuni 2020. aasta 31. detsembrini, sest kuni on kaasa arvatud.
Sama lg 2 kohta.
51. Eelnõu § 103, § 108, § 109 – peaks olema § 45; § 104–106 p.o seadustikus, seaduses e sõna
tekstis jätta välja.
52. Eelnõu § 108 (MaaRS) – kuna ameti nimetus on seaduses nimetatud ainult üks kord, ei ole
vajalik lisada „vastavas käändes“.
53. Eelnõu §-des 112–117 muutmispunktide ees olevad punktitähised peavad olema paksus
kirjas.
10
54. Eelnõu § 114 p 2 (RLS) – peaks olema paragrahv 143; kaks p-i 3; peaks olema §-ga 1431.
55. Eelnõu § 115 p 1 (SHKS)– peaks olema teine lause; p 1 lõpetada semikooloniga.
56. Eelnõu § 115 p 3 (SHKS) – lisada „vastavas käändes“ lause lõppu.
57. Eelnõu § 117 (VVS) – palume kontrollida, kas on vaja ka lg-t 1 muuta, sest selles vaid
muinsuskaitse?
58. Keelemärkused saadame eraldi meiliga eelnõu koostajatele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
/*Lisaadressaadid:
Helen Kranich 6208257
[email protected]
Sandra Mikli,
[email protected]
Illimar Pärnamägi,
[email protected]
Andrus Jürgens,
[email protected]
Einar Hillep,
[email protected]
Merit Valge,
[email protected]
11