dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 18. juuni 2018
Viit
1-11/917-2
Registreeritud
18. juuni 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post/DVK
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-11 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõud ja memorandumid
Toimik
1-11/2018 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõudega seotud dokumendid
Vastutaja
Merle Põld
Lahendamise tähtaeg
18. juuli 2018

Failid

  • 📎8-22929 18.06.2018 Väljaminev kiri.bdoc714 KB

Sisu (failidest)

Teie 12.04.2018 nr KUM/15-0296/-3K, 1- Kultuuriministeerium 11/917-1 [email protected] Meie 18.06.2018 nr 8-2/2929 Muinsuskaitse seaduse eelnõu kooskõlastamata jätmine Kultuuriministeerium on esitanud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks muinsuskaitse seaduse eelnõu (edaspidi MuKS). Muinsusväärtuste säilimine ja kaitse on oluline avalik huvi, mis võib õigustada omandi- jm õiguste ja vabaduste kitsendusi. Avaliku ja erahuvi vahel tuleb leida õiglane tasakaal, piirangud peavad olema üheselt mõistetavad, selged ja piiritletud ning riivama õiguseid ja vabadusi minimaalselt. Praegu eelnõus täielikult nii ei ole. Seetõttu ei saa välistada määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamisest tulenevat väärpraktikat. Eelnõus on muidki olulisi puuduseid, mistõttu ei ole Justiitsministeeriumil paraku võimalik eelnõu praegusel kujul kooskõlastada. Esitame alljärgnevad märkused ja soovime rõhutada, et me ei ole idee vastu töötada välja uus muinsuskaitseseaduse eelnõu, kuid probleemid eelnõus peavad saavad lahendatud. Kindlasti oleme valmis väljatoodud probleemide lahendamiseks tegema igakülgset koostööd. I Põhimõttelised märkused 1. MuKs ja ehitusõigus MuKS-i seos ehitusseadustiku (edaspidi EhS) üldosaga peaks olema tihedam ja selgem, mistõttu tekib seal sätestatud normidest isikutele ebamõistlik halduskoormus. Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule peab olema arusaadav, kuidas haakuvad muinsuskaitse erinormid ehitusõigusest tulenevate üldnormidega. Muinsuskaitse ei ole selles vaates eriline valdkond, tegu on erisätetega ehitusseadustikust. Eelnõu algataja peaks viima teatud sätted EhS-i ja lisama uue eriosa, reguleerimaks mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise kaitsmist. Eraldi normid muinsuskaitseseaduses tekitavad jätkuvalt ebaselgust, sest sisuliselt on kehtiva MuKS-i alusel tõusetunud õigusvaidlused taasesitatud eelnõus. Osaliselt on peatükkides korduvad mõisted, nõuded, loakohustused jne. Millised kohustused isikute vaates tekivad, jääb eelnõu lugedes mõneti ebaselgeks. 1.1. Eelnõu 1. peatükk – põhimõtted ja mõisted EhS keskendub ehitise ohutu seisundi tagamisele. Ohutuse põhimõte sätestab, et muuhulgas tuleb tagada kultuuriväärtuste kaitse. MukS-s on küll põhimõtted, kuid need ei seondu EhS üldosa ja selle kaudu korrakaitseseaduses ohu definitsiooni ja ohu ennetamise, ärahoidmise vms meetmetega. See tähendab, et MukS-s on küll esitatud nõuded, kuid praktilises järelevalvemenetluses on mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kaitsmine keeruline, sest puudub kaitstav hüve, mis oleks ohule taandatav. Ehitamist puudutavad mõisted MuKS-s ei ole seotud EhS üldosaga. Sellest tulenevalt ei ole nt arusaadav milliste üldmõistetega koosmõjus peab rakendama konserveerimise või restaureerimise mõistet. Kas tegu on ümberehitamise, osa asendamise samaväärsega vms? Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 See tähendab, et isik ei saa aru, millisel hetkel tavapärase ehitustegevuse raames peab ta vaatama muinsuskaitselisi nõudeid. Lisaks tõusetub küsimus nt § 35 sätestatud taastamiskohustust vaadates, kuidas ja kas see vastab EhS üldosas sätestatud taastamise kontseptsioonile? MukS 1. peatükis esitatakse spetsiifilised mõisted, kuid hilisemalt räägitakse ka lihtsalt töödest. Mida see tähendab? Nt kas MuKS § 48 puhul on tegemist ehitamisega EhS mõttes? 1.2. Eelnõu § 11 – Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevöönd MuKS-s sätestatud normid ei haaku meie hinnangul EhS kaitsevööndite osaga. Peame oluliseks, et oleks selged ehitise omaniku õigused ja kohustused kaitsevööndis tegutsemiseks, avalikkuse teavitamise kord kaitsevööndi ulatusest ja olemasolust ning selle nähtavus avalikest kaardirakendustest, nt analoogselt EhS-ga. 1.3. Eelnõu § 13 – arvamuse küsimine muinsuskaitsealaks tunnistamise eelselt Eelnõu § 13 lg 1 p 3 kohaselt ei pea Kultuuripärandiamet küsima arvamust kinnisasja omanikult, kui puudutatud omanike arv on suurem kui 100. Mõistame, et regulatsiooni koostades on lähtutud haldusmenetluse seadusest (edaspidi HMS), kuid leiame, et sellest olenemata ei ole olemas piisavat põhjendatud, miks ei küsita arvamust olukorras, kus omanike arv on suurem kui 100. Planeerimismenetluses osaleb tihtipeale oluliselt suurem isikute ring ja seal on teavitamis- ja kaasamiskohustused lahendatud, nt ühispöördumise regulatsiooniga. 1.4. Eelnõu 3. peatükk, 4. jagu – muinsuskaitse eritingimused (MukS § 49) MuKS-s sätestatud eritingimuste regulatsioon tuleks ühildada EhS üldosaga. Oma sisult on tegu projekteerimistingimustega. Tuleks anda selge õiguslik staatus – ehitusloa eelhaldusakt. Lisaks tuleks lahti kirjutada nende tingimuste reguleerimisese – mida kontrollitakse enne haldusakti andmist. Lisaks tuleks eritingimuste menetlus ühitada EhS üldosa selles vaates, et oleks selge, mida teha EhS alusel käimasolevate samaaegsete menetlustega. Eritingimused on tavapärased lisatingimused tavalises ehitusloa menetluses. Oleks vägagi ebamõistlik, kui isik peab ehituslike lisatingimuste jaoks saama eraldi haldusakti teiselt haldusorganilt. Muinsuskaitse eritingimused ei saa ette näha ehitusprojekti koostamise kohustust. Vastav kohustus saab tulla ainult õigusaktist (§ 52). 2. MuKS ja riigiõigus 2.1. Üldine märkus: eelnõus on läbivalt kasutusele võetud ilmselge võimatuse kontseptsioon, viitena HMS § 14 lg 6 punktile 2. Palume seletuskirja asjakohastes kohtades täiendada selgitusega, miks ei ole nendel juhtudel tegemist taotluse sisulise läbivaatusega ja loa andmisest keeldumisega. 2.2. Eelnõu § 2 lg 7– muinsuskaitse põhimõtted ei väljenda omandipõhiõigust. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 2 lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Kui käesoleva seaduse rakendamisel piiratakse avalikes huvides isiku nõusolekuta tema omandiõigust ning see ületab isiku mõistlikku talumiskohustust, määrab riik selle eest kohese ja õiglase rahalise hüvitise.“ Tegemist on olulise väärtusnormiga, mis arvestab PS §-st 32 tuleneva olulise põhiseadusliku põhimõttega. 2.3. Eelnõu § 2 lg 8 –teeme ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 2 lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Käesoleva seaduse alusel mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklike tegevuste elluviimisel lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse põhimõttest.“ Lisanduse puhul on tegemist üldisest põhiseaduslikust põhiõiguste piiriklauslist tingitud (vt PS § 11) ning kogu seaduseelnõu läbiva üldpõhimõttega, mida tuleb arvesse võtta mistahes tegevuste ja menetluste elluviimisel. 2 2.4. Eelnõu § 7 lg 1– riikliku kaitse eeldus. Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu paragrahv 7 lõige järgmiselt: „(1) Mälestiste ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilimise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust ning et sellega seonduv avalik huvi kaalub üles mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikust tegevusest lähtuvad omandiõiguse piirangud.“ Selgitus: Tegemist on § 7 näol kogu seaduses keskse tähendusega normiga, sest see annab materiaalse sisu seaduse rakendamisest tingitud põhiõiguste piiramise põhjustele. Toodud normi täiendus suunab riikliku sekkumise otsuse korral teostama põhiseadusliku kohustusena proportsionaalsuse kontrolli. See on vajalik, et tagada seaduse rakendamise kooskõla PS §- ga 11. Samuti on muudatus kooskõlas ülaltoodud § 2 lõikes 8 tehtud täiendusega. 2.5. Eelnõu § 7 lg 2 – teeme ettepaneku määratleda mälestise ja muinsuskaitseala kriteeriumid üheselt mõistetava aktina. Kui kriteeriumid on riigile endale ja haldusvälistele isikutele tegelikult ikkagi kohustuslikud ning järgimata jätmisele järgneb riigi etteheide, ei saa aktiks olla halduseeskiri. Lisaks ei vaja halduseeskiri volitusnormi. Kui kriteeriumid on informeerivad ja pelgalt soovituslikud, siis see võikski sõnastusest nähtuda. 2.6. Eelnõu § 7 lg 3 – teeme ettepaneku täiendada eelnõu paragrahvi 7 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmine lõpetatakse viivitamatult, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eeldus on ära langenud“. Selgitus: Tegemist on olulise täiendusega, mis täpsustab sama paragrahvi lõiget 1 ning arvestab põhiõiguste- ja vabadustega ning PS §-st 11 tuleneva üldise põhiõiguste piiramisdogmaatikaga. 2.7. Eelnõu § 45 lg 2 – uuringuaruanne ja uuringu rahastamine. Teeme ettepaneku jätta lõikest 2 välja sõna „osaliselt“. Selgitus: Tegemist on ülaltoodud § 2 lõikes 7 tehtud täiendusest tuleneva ettepanekuga. 2.8. Eelnõu § 49 lg 3 – muinsuskaitse eritingimused. Teeme ettepaneku muuta § 49 lõike 3 sõnastust järgmiselt: „(1) Muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet haldusaktiga. Nimetatud haldusakti andmise pädevus puudub, kui käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud juhul on kinnismälestise ja muinsuskaitseala kohta antud üldplaneeringu või detailplaneeringu eritingimused.“ Selgitus: Tegemist on normi täpsustava muudatusega, mis toob selgemini välja seaduseelnõus sisalduva süstemaatilise seose § 49 ja § 51 vahel. 2.9. Eelnõu § 53. „Kooskõlastamine“ HMS-i tähenduses toimub erinevate haldusorganite vahel. Palume kõnesolevas sättes ja eelnõus läbivalt kasutada sobivamat terminit (nt kinnitamine). 2.10. Eelnõu § 57 lg 3. Teeme ettepaneku jätta lõikest 3 välja sõna „osaliselt“. Selgitus: Tegemist on ülaltoodud § 2 lõikes 7 tehtud täiendusest tuleneva ettepanekuga. 2.11. Eelnõu § 62 – muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded. Seejuures tuleneb lõikest 1, et muinsuskaitse valdkonnas võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline õigussuhe käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust ettevõtja on ise pädev isik. Järgnevates lõigetes on majandustegevuse teostamine seotud teatamiskohustusega. Eelnõust jääb aga ebaselgeks, kas eelnõu § 62 lõike 1 puhul on tegemist üksnes majandustegevuse teostamise nõudega või üldise majandustegevuse keeluga. Ehk juhul kui vastavasisulise õigussuhte olemasolu peetakse niivõrd oluliseks, mille 3 puudumisel on majandustegevuse teostamine keelatud, siis tuleks ette näha hoopis tegevusloa kohustus. Ühe teatamiskohustusega tegevusala majandustegevuse teostamise nõudel ei saa aga majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MsüS) kohaselt olla sellist mõju, mille kohaselt oleks ühe nõude täitmata jätmisel majandustegevuse teostamine keelatud. Ühtlasi ei ole MsüS-i teatamiskohustuse regulatsiooniga kooskõlas eelnõu § 62 lõiked 5 ja 8, milles reguleeritakse millal on majandustegevusteade „esitatud“ ja millal on teatamiskohustus „täidetud“. Teade on siiski teade, st tegemist on üksnes seadusest tuleneva kohustusega esitada haldusorganile mingit laadi informatsiooni. Soovitame kaaluda § 62 lg 1 sõnastuse muutmist järgmiselt: „Muinsuskaitse valdkonnas tegutseval ettevõtjal peab olema võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline õigussuhe käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust ettevõtja on ise pädev isik.“ 2.12. Eelnõu § 65 lõigetes 6–10 reguleeritakse pädevustunnistuse andmisega ja selle pikendamisega seonduvat. Eelnõu kohaselt antakse pädevustunnistus 5 aastaks ja seda on võimalik 5 aasta kaupa pikendada. Ebaselgeks jääb aga, et milles seisneb pädevustunnistuse andmise ja selle pikendamise menetluse vahe? Mõlemal juhul lahendatakse taotlus justkui sama aja jooksul ja seejuures on pädevustunnistuse pikendamisest keeldumiseks ette nähtud rohkem aluseid. Sellega seonduvalt tekib küsimus, miks on üldse vajalik eraldi reguleerida pädevustunnistamise pikendamise menetlust? Pigem jääb mulje, et pädevustunnistuse pikendamise menetlus on pädevustunnistuse andmise menetlusest koormavam. Lõikes 6 on ka sätestatud, et pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada tingimusel, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. Sisuliselt on tegemist sama paragrahvi lõike 10 punktis 3 nimetatud alusega. Kuivõrd kvalifikatsiooni puudumine on vaid üheks võimalikuks aluseks pikendamisest keeldumisel (ka muud lõikes 10 loetletud alused on ju sisuliselt tunnistuse pikendamise tingimusteks), siis teeme ettepaneku jätta kõnesolev lauseosa eelnõust välja. Ühtlasi on eelnõu § 65 lõike 10 punktides 1, 2 ja 4 pädevustunnistuse pikendamise keeldumise alused repressiivse alatooniga. Haldusakti väljastamisest keeldumise või selle kehtetuks tunnistamise alustel ei tohiks olla karistuslik iseloom. Seda põhjusel, et haldusõigus ja karistusõigus on erinevad õigusharud ja neil on erinev eesmärk. Märksa vastuvõetavam oleks, kui lõikes 10 toodud alused oleksid Kultuuripärandiameti kaalutlusotsused, mitte automaatsed järelmid. Lisaks soovitame kaaluda kaalutlusõiguse andmist ametile olukorras, kus selgub, et taotleja tegevus ei olnud tahtlik, nt esitati valeandmeid kogemata või maksnud riigilõivu 5 senti vähem kui ettenähtud. Selleks tuleks lisada lõige, mis lubab teha erandi taotlejale tunnistuse andmise või pikendamise kohta, kui Kultuuripärandiamet kaalutledes leiab, et taotlejale oleks võimalik anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 2.13. Eelnõu § 66 lõige 2 – pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise korral uue taotluse esitamine on lubatud ühe aasta pärast. Kahtleme piirangu proportsionaalsuses. Tegemist on isiku eneseteostusõiguse piiramisega, mis peab olema põhjendatud. Seletuskirjast ei nähtu, miks peetakse mälestiste säilimise kaitset olulisemaks kui isiku õigust vabale eneseteostusele. Palume kõnesolevas osas seletuskirja oluliselt täiendada. 2.14. Eelnõu § 77 lõige 2 - järelevalve. Eelnõu §-iga 75 on määratud erikorrakaitseorgan (Kultuuripärandiamet), kes teostab riikliku ja haldusjärelevalvet MuKS-i ja selle alusel kehtestatud nõuete üle. Samas tuleneb § 77 lg-st 2, et kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei saa õigel ajal peatada tööd […], võib kohaliku omavalitsuse üksus peatada nimetatud töö või tegevuse, teavitades sellest viivitamata Kultuuripärandiametit. Eelnõust jääb ebaselgeks, milles täpsemalt seisneb § 77 lõike 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse funktsioon riikliku järelevalve teostamisel? Arusaadavalt ei ole MuKS-i kohaselt kohalik omavalitsus määratud erikorrakaitseorganiks ja KorS § 6 lõike 3 kohaselt kuulub riikliku järelevalve teostamise edasilükkamatu pädevus üldkorrakaitseorganile (politseile). Juhul kui eelnõuga soovitakse ka kohaliku omavalitsust näha erikorrakaitseorganina, siis tuleks seda eelnõu §-s 75 selgelt väljendada. 4 3. Eelnõu 7. peatükk – vastutus 3.1. Eelnõu 7.peatükis nähakse ette vastutuse sätted. Paragrahvi 80 lõike 1 kohaselt mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud olulist kahju, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama sätte lõige 2 näeb ette juriidilise isiku vastutuse. Seletuskirja kohaselt kui mälestise rikkumisega on tekitatud oluline kahju, siis kohaldatakse KarS-i § 204 ning mälestise rikkumine alla olulise kahju sätestatakse §-s 80 väärteona, mida menetleb Kultuuripärandiamet. Justiitsministeerium juhib tähelepanu asjaolule (millele tegelikult on ka viidatud seletuskirjas § 81 juures), et juhul, kui tekitatud ei ole olulist kahju ning KarS § 204 ei kohaldu, siis on kultuurimälestise, arhivaali, museaali ja muuseumikogu rikkumine ja hävitamine karistatav väärteokorras KarS § 218 lõigete 1 ja 4 kohaselt. Seega ei ole eelnõu §-s 80 ette nähtud väärteokoosseisu sätestamine põhjendatud. 3.2. Paragrahvis 81 sätestatakse väärteovastutus muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Seletuskirjas on nimetatud sätte lisamist põhjendatud asjaoluga, et KarS § 204 ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise ja hävitamise korral, kuna mälestis ja muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole samatähenduslikud. Justiitsministeerium märgib, et võõra ehitise, mis ei mahu mälestise alla, rikkumine või hävitamine on karistatav KarS § 203 kohaselt juhul, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Kuna KarS § 203 räägib asja rikkumisest või hävitamisest, on selle koosseisuga hõlmatud nii vallas- kui kinnisasjad. Kui kahju ei ole oluline, järgneb vastutus KarS § 218 lõigete 1 ja 4 järgi. Kui tegemist ei ole võõra ehitisega, siis on eraldi väärteokoosseisu loomine põhjendatud. Küll tuleb aga sõnastuse puhul arvestada sellega, et luues eriseaduses eraldi väärteokoosseisu, tekib olukord, kus välistatakse võimalus kohaldada karistusseadustiku vastavat sätet ning kohaldamisele kuulub kergemini sanktsioneeritud väärteokoosseis kui erinorm. Selle olukorra vältimiseks tuleb § 81 lõige 1 sõnastada järgmiselt: „(1) Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest, kui puudub karistusseadustiku §-s 203 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“. Juhime tähelepanu sellele, et ehitusseadustiku § 141 kohaselt on ehitusseadustiku §-des 134–140 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja vastavalt oma pädevusele mh ka Muinsuskaitseamet. Kuna ka käesolev eelnõu käsitleb ehitamist, palume eelnõu seletuskirjas selgitada, näitlikustada, milliste sätete puhul nt Muinsuskaitseamet menetleb tegusid ehitusseadustiku vastutussätete alusel. 3.3. Juriidilise isiku väärteovastutuse puhul tegevusetusega toimepandava väärteo puhul tuleb silmas pidada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditega selgitatut, et vastav tegutsemiskohustus peab olema ka füüsilisel isikul. Vastasel juhul on juriidilise isiku vastutus Riigikohtu praktika kohaselt välistatud (vt nt väärteoasjad nr 4-16-5811, nr 4-17-1195, nr 3-1- 1-84-16). 3.4. Eelnõu § 26 lõike 7 punktis 1 nähakse ette, et Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest, kui loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele. Kuna tegemist ongi juba muinsuskaitseseadusega, siis peaks olema sõnastus „käesolevas seaduses“. Samas tekib normi puhul küsimus, mis on need nõuded, millele taotleja peab vastama. Seletuskirjas ei ole esitatud selles osas päris täpseid selgitusi. Lk 36 on üksnes märgitud, et loa taotleja ei ole vastavas vanuses, ei ole läbinud koolitust. Soovime, et siin oleks seletuskirjas täiendavalt viidatud selgituste juures ka vastavatele §-dele, kus need nõuded on sätestatud. 3.5. Eelnõu § 26 lõike 7 punktide 3 ja 4 (eelnõus on ekslikult lg-s 7 kaks punkti sama numbriga kolm) keeldub Kultuuripärandiamet otsinguloa andmisest, kui loa taotlejal on kehtiv karistus muinsuskaitse seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või loa taotlejal on kehtiv karistus karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. 5 Kehtivas seaduses neid piiranguid ei ole. Soovime, et seletuskirjas esitatakse täiendavalt sellekohane põhjendus, miks muudatus on tehtud. Praegu on seletuse puhul tegemist praktiliselt üksnes seaduseelnõu § 26 lõike 7 teksti ümberkirjutamisega: „Loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest.“. Kui selliste piirangute loomine on põhjendatud ja vajalik, võiks sätete loomisel võtta eeskuju relvaseadusest. Nt § 36 lõike 1 punktid 7,11, 14 ja lõige 2 ehk siduda seaduse tekstis selgelt keelu mittelaienemine isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt. 3.6. Tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest oleme arvamusel, et eelnõu § 26 lõikes 9 kehtestatud alus, mille kohaselt Kultuuripärandiamet võib peatada otsinguloa kehtivuse, kui loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteomenetlus muinsuskaitse seaduse nõuete rikkumise või kriminaalmenetlus kultuurimälestise rikkumise või hävitamise kahtlusega, ei ole proportsionaalne. Kriminaalmenetluse või väärteomenetluse alustamine ei tähenda üldsegi veel seda, et isik ka vastava teo on toime pannud. Seletuskirjas väljatoodu kohaselt peatatakse luba kuni asjas otsuse jõustumiseni või asja lõpetamiseni. Loa peatamise võimalus on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks. Seaduse enda tekstis selliseid aluseid välja ei ole toodud. Ka juhime tähelepanu sellele, et menetluses otsuse jõustumiseni võib kuluda pikk aeg, eriti kui otsus edasi kaevatakse. 3.7. Eelnõu § 26 lõike 10 punktis 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa kehtetuks, kui loa saajal on kehtiv karistus muinsuskaitse seaduse nõuete rikkumise eest. Kõigepealt tõstatame küsimuse, et juhul, kui otsinguluba on juba antud (räägitakse ju otsinguloa kehtetuks tunnistamisest), kuidas saab siis rääkida loa saajast? Siis on ta ikka pigem loa omanik. Soovime taaskord põhjendusi, miks seadusesse kavandatavad piirangud on vajalikud. Praegu need seletuskirjast puuduvad. Seletuskirjas tuuakse lk 36–37 välja, et loa saajal on kehtiv karistus käesoleva seaduses sätestatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete või otsinguvahendiga otsimise nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kuultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Seaduse enda tekstis ei ole karistusseadustikuga seonduvat § 26 lõike 10 punktis 3 sätestatud. 3.8. Eelnõu §-s 76 sätestatakse riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr. Paragrahv 76 lõike 2 kohaselt on sunniraha ülemmääraks juriidilise isiku puhul 64 000 eurot. Seletuskirjas lk 74 räägitakse aga sunniraha suurusest 32 000 eurot: „Lõikes 2 kehtestatakse sunniraha ülemmäärad. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse sunniraha ülemmääraks füüsilisele isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule 32 000 eurot. Kehtiv MuKS § 442 sätestab sunniraha ülemmääraks 1300 eurot eristamata füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Eelnõus on sunniraha ülemmäära tõstetud ning eristatud füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Selle juures on võetud eeskujuks ehitusseadustiku §-s 133 sätestatud määrad. Kehtiv sunniraha ülemmäära suurus on selline, mis ei pruugi tagada sunniraha eesmärki ning ülemmäära tõstmine on õigustatud.“. 3.9. Eelnõu §-s 78 sätestatakse vastutus arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise eest. Võrreldes kehtiva MukS §-ga 46 on füüsilise isiku karistusmäära tõstetud 100 trahviühiku võrra (seniselt 200-lt 300-le). Soovime seletuskirja täiendavat statistikat selle kohta, kui suuri rahatrahve on praktikas rakendatud, veendumaks, et karistuse selline karmistamine on põhjendatud. Praegu on üldine selgitus kõigi vastutussätete osas üksnes selline, et kehtivate karituste rahaline suurus on selline, mis ei pruugi tagada karistuse eesmärki ning nende tõstmine on õigustatud. 3.10. Eelnõu § 106 (KultVS) –eelnõu algataja peaks kaaluma KultVS vastutuse 5. peatüki muutmist. Esiteks on sealolevad juriidilise isiku trahvimäärad madalad, pärinedes 10-aasta 6 tagusest ajast ehk aastast 2008 ja ei arvesta kehtivat õiguskorda ning teiseks on meie hinnangul nt KultVS § 21 üleliigne säte, sest see on hõlmatud juba KarS §-ga 279. „KultVS § 21. Muinsuskaitseameti teavitamata jätmine (1) Käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud Muinsuskaitseameti teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 640 eurot.“ KarS: „§ 279. Riikliku järelevalve teostamise takistamine (1) Riikliku järelevalve takistamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 16 000 eurot.“ Teeme ettepanek muuta KultVS 5.peatükki ja tõsta juriidilise isiku karistusmäärasid nii nagu olete kavandanud muinsuskaitseseaduse eelnõus endas ning jätta välja KultVS § 21, kuna see on kaetud KarS §-ga 279. 4. Muud olulised märkused 4.1. Eelnõu teksti lugedes ei ole üheselt aru saada, kas Muinsuskaitseamet kaob või mitte, kas Muinsuskaitseameti asemel luuakse Kultuuripärandiamet. Nii nt eelnõu § 15 lõike 2 kohaselt avaldab Kultuuripärandiamet vähemalt ühesüleriigilise levikuga ajalehes, kohalikus või maakondlikus lehes ning Muinsuskaitseameti veebilehel teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta. Sarnased küsimused tekivad eelnõu § 27, 55, 56 lõige 3 punkt 3 osas. Kas eelnõu algataja on arvutanud, kui palju nimevahetus maksma võiks minna? Kultuuripärandi valdkonda kaasajastades võiks lisaks ametile kaaluda teisigi Eestile kui väikeriigile sobivaid asutuse organisatsioonilisi vorme. 4.2. Eelnõu § 26 lg 8 – kui otsinguaruandeid ei esitata, on alust arvata, et isik ei vaevu riiki teavitama leidudest ning sellest järeldatakse, et isik võib leiud omastada või ebaseaduslikult võõrandada. Selliste oletuste korral võib Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa andmisest. Palume kaaluda, kas poleks sobilikum anda sellisel juhul lühema tähtajaga otsinguvahendi luba. Selline loa andmisest keeldumise piirang on väga intensiivne. Sest kui isik esitaks kasvõi ühe aruande, kus ta kirjutab, et ta ei leidnud midagi, siis sellisele isikule antakse otsinguluba. Vahetegu isiku vahel, kes aruannet ei esita (eeldades, et ta ei leidnud midagi) isikuga, kes aruande esitas ja kirjutas, et ta ei leidnud midagi, tundub Justiitsministeeriumile meelevaldne. Lisaks ei pea me mõistlikuks nii tihedat aruannete esitamise nõuet, nagu eelnõu seda ette näeb, mõistlikuks. 4.3. Eelnõu § 26 lg 11 – iga kord kui isik on käinud otsinguvahendiga otsimas, peab ta esitama otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul Kultuuripärandiametile. Kehtiva seaduse kohaselt esitatakse aruanne kord aastas ning kehtiv seadus on isikule vähem koormavam. Leiame, et selline aruannete esitamine on piirang isikuandmete kaitse seisukohalt, sest juhul kui leidude otsimine on isiku põhisissetulek, peaks ta teavitama pidevalt oma liikumistest ning see ei ole mõistlik. Mida teeb Kultuuripärandiamet teadetega, kust selgub, et ei leitud midagi. Oluline on teade, kust selgub, et avastati arheoloogiline leid ning sellest tuleks esimesel võimaluse teavitada Kultuuripärandiametit. Ametil on endal aega maksta leiutasu välja kolm kuud. Miks see tähtaeg nii pikk on? Leiame, et viie tööpäeva teavitamise tähtaeg on ebamõistlikult lühike ning otsijale mõttetult koormav. Kuna tegemist on niikuinii isiku poolse otsusega – kas teavitada asutust, sest seda ei ole võimalik kontrollida muul moel kui juhuse läbi, siis me ei toeta regulatsiooni, mille kohaselt peab isik teavitama peale igat otsingu teate 5 tööpäeva jooksul. See regulatsioon ei hakka tööle eesmärgipäraselt. Toetame regulatsiooni, kus teavitamine peab toimuma ainult leiu puhul mõistliku aja jooksul. 4.4. Eelnõu § 69 – Muinsuskaitse Nõukogu on ministri nõuandev kogu, mis koosneb asjatundjatest. Kuna VVS § 46 lg 6 võimaldab ministril võib oma ministeeriumi valitsemisalas 7 moodustada nõuandva õigusega komisjone ja nõukogusid, määrates nende ülesanded ja töökorra, ei ole otstarbekas Riigikogul sekkuda täidesaatva võimu enesekorraldusõigusesse ning nimetada seadusega, mis võiks olla ministri nimetatava nõukogu nimi, ülesanded ja koosseis. Me ei ole vastu selliste nõukogude moodustamisele, kuid soovime, et seda ei tehtaks seadusega (MuKS) vaid seaduse alusel (VVS). Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku säte eelnõust välja jätta. 4.5. Eelnõu § 70 – sarnaselt Justiitsministeeriumi ettepanekule § 69 kohta, teeme ka siinkohal ettepaneku jätta eelnõust välja ekspertnõukogu reguleerimine ning lubada täidesaatval võimul ise otsustada milliseid nõuandvaid komisjone või nõukogusid moodustada. Teeme ettepaneku säte eelnõust välja jätta. II Mõjudega seonduvad märkused 5. Muinsuskaitseseaduse seletuskirja mõjude osa on selgelt jaotatud erinevate muudatuste ja sihtrühmade lõikes. Kirjeldatud on muudatuste sisu, hetkeolukorda ja seda, mida loodetakse muudatustega saavutada. Juhul, kui mõne planeeritava muudatusega võib kaasneda mingeid ebasoovitavate mõjude avaldumise riske, peaks ka selle mõjude osas välja tooma. 6. Seletuskirja tuleks täiendada seaduse eesmärkide osas. Seletuskirja sissejuhatavas osas öeldakse, et eelnõu eesmärgiks on tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi ning seejärel loetletakse, kuidas seda täpsemalt teha plaanitakse. Käsitlemata on jäänud aga eelnõu laiem eesmärk – riigi ja omanike kohustuste ja õiguste tasakaalustamine on juba iseenesest vahend millegi saavutamiseks. Seletuskirja osas „Seaduse eesmärk“ peaks lisaks konkreetsete eesmärkide väljatoomisele (kultuuripärandi säilitamine ja mitmekesisus) püstitama nende täitumise kontrollimiseks arvulised ja ajaliselt piiratud indikaatorid. III Normitehnilised märkused 7. Eelnõu pealkirja font peab olema 16. 8. Esimese peatüki pealkiri peab olema Üldsätted, sest §-d 2 ja 4 ei ole hõlmatud pealkirjaga (alus: HÕNTE § 8). 9. Eelnõu § 1 pealkiri peab olema „Seaduse reguleerimisala ja eesmärk“ (alus: HÕNTE § 8 lg 2). 10. Eelnõu § 1 – lg-d 2 ja 3 ei kuulu § 1; kui tegu on sisuliselt definitsiooniga, siis kuulub see definitsioonide loetelusse. 11. Eelnõu § 2 peab olema selle peatüki viimane. 12. Eelnõu § 2 lg 3 – seaduses sätestatud juhtudel .. – kas mõeldakse käesolevat seadust või eriseadusi? 13. Eelnõu § 3 on tavapäraselt pärast § 1; § 3 lg-d 2 ja 3 p.o §-s 1, sest § 3 on selle seaduse kohaldamisala, kuid lg-d 2 ja 3 sätestavad teiste seaduste kohaldamise. 14. Eelnõu § 4 ei ole kooskõlas NT § 18 lg-ga 5, sest selle järgi ei esitata termineid ühe paragrahvi loeteluna. Seega võimalus on olulised terminid esitada pärast kohaldamisala paragrahvi eraldi paragrahvides v seotud terminid paragrahvi eri lõigetes ning nt abiterminid, mis p.o käesoleva seaduse tähenduses või mis ei ole eelnõu läbivad (nt p-d 7, 9), saab avada asjakohases tekstiosas pärast esmakordset kasutamist; vt ka Normitehnika käsiraamatus § 18 asjakohaseid kommentaare. 15. Eelnõu § 4 p 1 – on käesoleva seaduse tähenduses, p 2 mitte? Eelnõu läbivalt tuleb kontrollida, millised terminid tuleb avada käesoleva seaduse tähenduses, millised mitte. 8 16. Eelnõu § 8 lg 2 – eelnõu läbivalt tuleb korrastada ainsuse ja mitmuse ning ja ja või sisuline kasutamine; loetelus p.o ainsus; p.o poliitilise või ühiskondliku protsessi.., jne, sest mälestiseks tunnistamiseks ei ole vaja mitut nimetatut ega kõiki nimetatuid (alus: HÕNTE § 15 lg 4). 17. Eelnõu § 8 lg 5 –peaks olema käsitööoskuste või esteetika, sest mälestiseks määramiseks ei pea olema kõik komponendid. Sama lg 7 jm. Ka eelistada sõnastuses ainsust (NT § ..). 18. Eelnõu § 16 lg 5 p 5 – viide vale, sest p 3 pole. Eelnõu muutes jälgida jooksvalt viidete õigsuse säilimist. 19. Eelnõu § 22 lg 2 p 1, lg 3 jm – selguse, täpsuse ja ökonoomia huvides tuleb loetlemise asemel viidata olemasolevale loetelule ehk lg-le 1; sama nt § 28 lg 3, milles viidata § 22 lg-le 1 (alus: HÕNTE § 28 lg 1). Selline viitamine vähendab ka muudatuste tegemisel muudetavaid sätteid, sest siis tuleb vaid ühte loetelu muuta. 20. Eelnõu § 22 lg 2 p 3 – vajaduse korral leevendus – ei ole nimetatud asjaolu, millal erandit kohaldada. 21. Eelnõu § 25 lg 1 – kas üldine säte vajalik, kui lg 2 sätestab, kes määrab. 22. Eelnõu § 26 lg 1 – määratlus peab olema pärast termini kasutust ehk lg-d 1 ja 2 tuleb vahetada, sest pealkiri on ..kasutamine ning pealkiri ja üldsäte ehk lg 1 p.o vastavuses; vt nt § 30 lg-d 1 ja 2 (alus: HÕNTE § 18 lg 5). 23. Eelnõu § 26 lg 5 – täiendada volitusnormi viitega lõikele 2, kus on leiutasu määramine reguleeritud. 24. Eelnõu § 26 sätestab otsinguvahendi kasutamise. Eelnõu § 26 lg 6 kohaselt antakse otsinguvahendi luba viieks aastaks. Kas luba antakse konkreetse otsinguvahendi jaoks (metallidetektor, sond jne) või ükskõik millise vahendi jaoks ja sätet tuleb mõista, et luba antakse konkreetsele isikule, kellele lubatakse kasutada otsinguvahendeid? Ilmselt ei mõelda seda, et luba antakse ainult konkreetse vahendi jaoks, sest sellisel juhul tuleks luba pidevalt muuta või pikendada ning see oleks isikule rahaliselt ja ajaliselt koormav. Palume täiendada seletuskirja. 25. Eelnõu § 30 lg 3 p 2 – „ajaloo võltsimine“ – mida see tähendab? 26. Eelnõu § 30 lg 3 – kahju määratlusi üldjuhul ei esitata punktiloetelus. 27. Eelnõu § 35 lg 5 – lisada taastamine. 28. Eelnõu § 31 lg 3 – volitusnormis lubatakse muuhulgas rakendusaktiga kehtestada volituse taotlejale kehtestatavad nõuded, taotluse esitamise tähtajad, taotluse rahuldamata jätmise alused, toetuse tagasinõudmise alused. Tegemist on isiku põhiõiguse piirangutega, mis tuleb kehtestada seadusega. 29. Eelnõu § 31 lg 3, § 61 lg 3 – peab olema Käesoleva paragrahvi lõikes 1 .. 30. Eelnõu § 32 lg 1 p 2 – sätestab kohustuse teavitada Kultuuripärandiametit kui mälestise või ehituse valdus on tahtevastaselt üle läinud. Märgime, et „ehitise valduse“ asemel tuleks kasutada „kinnisasja valdus“ kombinatsiooni, et ühtlustada terminoloogiat AÕS-g (vt nt AÕS § 41 lg 3 „Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga“) . 31. Eelnõu § 34 lg 4 – esimese lausesse lisada ministri akti liik. 32. Eelnõu § 38 lg 2 ja 5 – kus on reguleeritud lg-s 2 nimetatud sukeldumise koolitus füüsilisele isikule? Rakendusakti kavand nr 5 sisaldab regulatsiooni viidates ka füüsilise isiku koolitusele. Kuid § 38 lg 5 füüsilise isiku koolitust endas ei sisalda. 9 33. Eelnõu § 41 oleks sobivam kahelõikelisena. 34. Eelnõu § 42 lg 1 – kui on imperatiiv, siis ebaselge on lg 2 võib teha. 35. Eelnõu § 44 lg 4– uuringuluba ei anta kui nt varasem aruanne on esitamata. Kas eelnõu koostajad on kaalunud regulatsiooni muutmist selliselt, et kui on leitud puudusi, antakse isikule puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg? 36. Eelnõu § 45 lg 3 – hüvitise määra kujunemise alused, maksmise tingimused ja maksmisest keeldumise alused tuleb kehtestada seadusega. Vt ka meie eespool olevat märkust § 45 kohta. 37. Eelnõu § 46, 47 – liigselt korratud Kultuuripärandiameti tööde luba? 38. Eelnõu § 48 – pealkirjas puudub kaitsevöönd, mis on tekstis. 39. Eelnõu § 51 lg 3 – volitusnormi ei kuulu teine lause; see võiks olla lg 1 teine lause. 40. Eelnõu § 52 lg 3 – lauseehitust tuleks muuta selliselt, et akti kehtestaja ja akti liik on lause lõpus. 41. Eelnõu § 54 lg 4 p 5 – millised peavad olema pädeva isiku andmed? 42. Eelnõu § 55 lg 6 – palume §-i tähist kasutada. 43. Eelnõu § 57 lg 4 – peaks olema kulu määra, sest lg 3 on kulu. 44. Eelnõu § 72 – puudub HKTS § 4 kohane säte: Täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmiseks volitamist reguleeriv seadus näeb ette täidesaatva riigivõimu volituse sisu ja haldusülesande, haldusülesande täitmise üle haldusjärelevalvet teostava asutuse või organi ning haldusülesande täitmise edasise korralduse juhul, kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab juriidilisel või füüsilisel isikul jätkata haldusülesande edasist täitmist. 45. Eelnõu § 77 lg 2 – korduse asemel kasutada viitamist lg-le 1. 46. Eelnõu § 94 lg 1 – kui tööde loa taotluse menetlemine muutub võrreldes varasema regulatsiooniga lihtsamaks, odavamaks, kiiremaks isiku jaoks, tuleks sätestada vastav võimalus menetleda luba uue regulatsiooni järgi. 47. Eelnõu § 95 lg 1 – kui otsinguvahendi loa ja sukeldusmisloa taotluse menetlemine muutub võrreldes varasema regulatsiooniga lihtsamaks, odavamaks, kiiremaks isiku jaoks (nt otsinguvahendi luba antakse pikemaks ajaks), tuleks sätestada vastav võimalus. 48. Eelnõu § 96 – miks menetletakse varem kehtinud seaduse alusel? Palume põhjendada. 49. Eelnõu § 98 – miks menetletakse varem kehtinud seaduse alusel? Palume põhjendada. 50. Eelnõu § 100 – peaks olema kuni 2020. aasta 31. detsembrini, sest kuni on kaasa arvatud. Sama lg 2 kohta. 51. Eelnõu § 103, § 108, § 109 – peaks olema § 45; § 104–106 p.o seadustikus, seaduses e sõna tekstis jätta välja. 52. Eelnõu § 108 (MaaRS) – kuna ameti nimetus on seaduses nimetatud ainult üks kord, ei ole vajalik lisada „vastavas käändes“. 53. Eelnõu §-des 112–117 muutmispunktide ees olevad punktitähised peavad olema paksus kirjas. 10 54. Eelnõu § 114 p 2 (RLS) – peaks olema paragrahv 143; kaks p-i 3; peaks olema §-ga 1431. 55. Eelnõu § 115 p 1 (SHKS)– peaks olema teine lause; p 1 lõpetada semikooloniga. 56. Eelnõu § 115 p 3 (SHKS) – lisada „vastavas käändes“ lause lõppu. 57. Eelnõu § 117 (VVS) – palume kontrollida, kas on vaja ka lg-t 1 muuta, sest selles vaid muinsuskaitse? 58. Keelemärkused saadame eraldi meiliga eelnõu koostajatele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister /*Lisaadressaadid: Helen Kranich 6208257 [email protected] Sandra Mikli, [email protected] Illimar Pärnamägi, [email protected] Andrus Jürgens, [email protected] Einar Hillep, [email protected] Merit Valge, [email protected] 11
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel