Kultuuriministeerium · 28. juuni 2018
- Viit
- 11-1/1508-1
- Registreeritud
- 28. juuni 2018
- Dokumendi liik
- Sissetulev kiri
- Adressaat
- EVT Põlisrahvaste SA
- Saabumis/saatmisviis
- e-post
- Funktsioon
- 11 Lõimumispoliitika kavandamine ja rakendamine
- Sari
- 11-1 Kirjavahetus rahvusvähemuste kultuuriseltsidega seotud küsimustes
- Toimik
- 11-1/2018 Kirjavahetus rahvusvähemuste kultuuriseltsidega seotud küsimustes
- Vastutaja
- Anne-Ly Reimaa
- Lahendamise tähtaeg
- 28. juuli 2018
Sisu (failidest)
EVT PÕLISRAHVASTE SIHTASUTUSE AVALIK PÖÖRDUMINE
Seoses Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits’i
selgitusega vastuseks FSC metsamajandamise standardi töörühma (Rainer Laigu)
päringule oleme sunnitud avaldama järgnevat:
Meie ei saa nõustuda selgitusega, et Eestis puuduvad ÜRO deklaratsioonile vastavad
põlisrahvad.
Kõigepealt on Venemaa Föderatsioon kehtestanud nimistu nende territooriumil asuvaist
põlisrahvaist. Selles nimistus on ka setod. Puudutamata siinkohal, mis seisundis on
need rahvad Venemaa Föderatsioonis, on tõsiasi, et Eesti eitab mujal põlisrahvaks
tunnistatud rahva olemist põlisrahvana.
Pikemas perspektiivis asetab see Eesti halba konteksti kõigi maailma põlisrahvaste
juures ja mõnes mõttes halba valgusse ka enda territooriumil olevaid põlisrahvaid
tunnustanud riikide propagandas.
Seejuures ei ole setod sugugi ainus põlisrahvas Eestis. End põlisrahvaiks pidavaid
kogukondi on terve rida. Endast teadaandmine on nende oma asi, laiemalt ja juba tükk
aega on seda teinud Haani (Haanja) kogukond.
Neist kogukonnis on kujunenud põlisrahvaliikumine. Sihtasutuse ülesanne on esindada
liikumist ametlikul tasandil.
Mõni aasta tagasi osales meie volitatud esindaja kahe mandri (Põhja- ja
Lõuna-Ameerika) suurel kokkutulekul Yaqui rahva asualal Sónora osariigis Mehhikos.
Kohal oli mitukümmend põlisrahvast, lisaks meie esindajale veel mitmeid Euroopastki,
kuid ainult meie esindaja sai delegaadi staatuse, teised siitpoolt ookeani olid vaatlejad.
Nüüd oleks soovitatav, et Eesti valitsus ja üldse n.-ö. ametlik tasand kaaluks tõsiselt
oma seisukohti, kas ikka Eestis on põlisrahvast või ei.
Maailma põlisrahvad on üha enam omavahel seotud ja moodustavad ühtse rinde,
seismaks oma õiguste eest. On ilmne oht, et Eesti riik satub nende riikidega ühte ritta,
kes diskrimineerivad räigelt oma maade põlisasukaid, ja sellest ei ole nähtavat kasu
kellelegi.
On selge, et viimastel aastatel probleemiks tõusnud looduslike pühapaikade kaitse ning
säilimise tagamine tegeleb just nimelt põlisrahva pärandiga. Põlisrahva pärandi viimine
FSC tegevuses ja mujalgi kogukondade teemaks toob sisse suure segaduse ja teeb
kordades raskemaks kõiki osapooli rahuldava tulemuseni jõudmise.
Kaugeltki mitte iga ennast kogukonnaks pidav inimkogu ei ole põlisrahvas. Eriti kui
tegemist on uute „pühakohtadega“ või vanade ümberkujundamisega, võib see olla
kujunenud juhuslikust rahvast ja tihti mingi päris uue aate mõjul, sageli veel ümber
üheainsa prohveti.
Siin kerkib küsimus, kas visalt esile tõstetava FSC printsiipidest põlisrahva huvide välja
jätmise taga ei ole eelkõige tänase Eesti metsaraie-magnaatide huvid, lisaks veel nende
huvid, kes tahavad hiie asemele rajada golfiväljakut, seiklusparki või muud sarnast.
Peame oma kohuseks juhtida valitsusasutuste tähelepanu sellele, et nende otsused ei
suuda muuta olematuks meie põlisrahva kogukondi ega eraldada neid maailma
põlisrahvaist. Ajutiselt oluliste rahamaailma huvide nimel seda teha püüdaon hoopis
rumal ja jätkusuutmatu poliitika.
EVT Põlisrahvaste Sihtasutuse nõukogu nimelNõukogu liige Liina Meta Kuuskman