Kooskõlastamiseks: ministeeriumid 8.05.2018 nr 8-1/18/2333
Seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja
arvamuse avaldamiseks
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks kõrgharidusseaduse eelnõu. Palume
tagasisidet hiljemalt 4. juuniks 2018. a.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Mailis Reps (allkirjastatud digitaalselt)
minister Tea Varrak
kantsler
Lisad:
1. Eelnõu_Kõrgharidusseadus.pdf;
2. seletuskiri.pdf.
Arvamuse avaldamiseks:
Eesti Ametiühingute Keskliit
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Tööandjate Keskliit
Eesti Üliõpilaskondade Liit
Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu
Rektorite Nõukogu
SA Archimedes
SA Eesti Teadusagentuur
SA Kutsekoda
TALO
Munga 18/ 50088 Tartu/ 735 0222/
[email protected]/ www.hm.ee/ Registrikood 70000740
Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus Universitas
Eesti Noorte Teaduste Akadeemia
Avalik-õiguslikud ülikoolid
Estonian Business School
Riigi rakenduskõrgkoolid
Erarakenduskõrgkoolid
Positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutused
Eesti Teaduste Akadeemia
Sille Uusna
735 4029
[email protected]
Margus Haidak
735 0151
Mä
[email protected]
2 (2)
EELNÕU 0 7 .05 .2018 Kõrgharidus seadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala (1) Kõrgharidusseaduses sätestatakse : 1) kõrgharidustaseme õppe korraldamise alused; 2) õiguse d ja kohustused kõrgharidustasemel õppimiseks ; 3) kõr gharidustaseme õpet korraldavate õppeasutuste (edaspidi kõrgkoolid ) tegevuse alused. (2) Kõrgharidusseadust kohaldatakse kõrgkoolidele olenemata nende omandivormist . (3) Avalik- õigusliku ülikooli õigusvõime, täpsemad ülesanded, alusdokumendid, juhtorganid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise kord sätestatakse ülikooli kohta käivas seaduses . (4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. § 2. Kõrgharidussüsteem (1) Kõrgharidustaseme õpe on teaduslikul käsitusel põhinev õpe, mille eesmärk on anda õppijale teadmised, oskused ja hoiakud, mis on vajalikud kvalifitseeritud spetsialistina töötamiseks, teadus- ja arendustegevuseks , elukestvaks õppeks ning aktiivseks panustamiseks ühiskonda . (2) Kõrgharidustaseme õppes osalev isik on üliõpilane käesolevas seaduses sätestatud tingimustel kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtmisest (immatrikuleerimisest) kuni õppest väljaarvamiseni (eksmatrikuleerimiseni). (3) Kõrgharidustaseme õpet korraldavad ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid, kellele on käesolevas seaduses sätestatud korras antud kõrgharidustaseme õppe õigus. (4) Kõrgkooli juht ja töötajad, s ealhulgas akadeemilised töötajad , korraldavad õppetegevust ja loovad üliõpilase arengut toetava õpikeskkonna. (5) Tööturu osapooled osalevad tööturu vajadustele vastava õppe kujundamises ja oma tegevusvaldkonnaga seotud õppekavade arendamises ning pakuvad muul sobival viisil tuge õppe korraldamisel. 2. peatükk Kõrgharidustaseme õpe § 3 . Kõrgharidustaseme õppe põhimõtted (1) Kõrgharidustaseme õpe koosneb kolmest astmest: 1) esimese astmena bakalaureuseõppest ja rakenduskõrgharidusõppest; 2) teise astmena magistriõppest; 3) kolmanda astmena doktoriõppest . ( 2 ) Kõrgharidustaseme õppe aluseks on õppekava, milles määratakse kindlaks õppe eesmärgid ja õpiväljundid, õppe nominaalkestus ja maht, õppe alustamise tingimused, õppeainete loetelu, spetsialiseerumisvõimalused ning õppe lõpetamise tingimused. (3) Kõrgharidustaseme esimese ja teise astme õppekavade õppekeel on eesti keel või kõrgkooli otsusel põhjendatud juhul võõrkeel. ( 4 ) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega kõrgharidusstandardi , milles määratakse : 1) kõrgharidustaseme õppele esitatavad ühtsed nõuded; 2) varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted; 3) akadeemiliste töötajate üldnõuded ja erinõuete kehtestamise põhimõtted; 4) kõrgharidustaseme õppe õpiväljundid; 5) õppekavade liigitamise ja õppe õiguse aluseks olevad õppekavagrupid ja muud õppekavade liigitamise alused. ( 5 ) Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib õppekava vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning registreerib nõuetele vastava õppekava Eesti hariduse infosüsteemis. ( 6 ) Õppekorralduse alused ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja korra kehtestab kõrgkool. § 4. Õppeaasta (1) Ühe õppeaasta maht kõrgharidustaseme õppes on 60 ainepunkti ja üks ainepunkt vastab keskmiselt 26 tunnile üliõpilase õppetööle. (2) Õppeaastas on kaksteist kuud, millest kümme on õppekuud . Õppekuud moodustavad kaks semestrit. § 5 . B akalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe (1) B akalaureuseõppes süvendab üliõ pilane üldharidus teadmisi , omandab valdkonna alusteadmis ed ja - oskus ed ning töö le asumiseks ja magistriõppeks vajalik ud teadmis ed ja oskused . (2) Rakenduskõrgharidusõppes omandab üliõpilane peale käesoleva paragrahvi lõike s 1 nimetatu ka pädevused kindlal kutseala l töötamiseks. (3) B akalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe maht on 180–240 ainepunkti ning õppekava nominaal kestus on kolm kuni neli õppe aasta t . ( 4 ) Ämmaemandaõppe nominaalkestus on neli ja pool õppe aastat. Õeõppe nominaalkestus on kolm ja pool õppe aastat, koos lisaspetsialiseerumisega neli ja pool õppe aastat. (5) Ämmaemandaõppe ja õeõppe raamnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. ( 6 ) B akalaureuse õppe ja rakenduskõrgharidusõppe lõpetanu le antakse bakalaureusekraad. § 6 . Magistriõpe (1) Magistriõp pes süvendab üliõpilane erialateadmis i ja -oskus i ning omandab tööle asumiseks, iseseisvaks tööks ja doktoriõppeks vajalik ud teadmis ed ja oskus ed . (2) Magistriõppe õppekava maht on 60–120 ainepunkti ja nominaal kestus üks kuni kaks õppeaastat . ( 3 ) Magistriõppe lõpetanule antakse magistrikraad. § 7 . Bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õpe (1) A rstiõpe, loomaarstiõpe, proviisoriõpe, hambaarstiõpe, arhitektiõpe ja ehitusinseneri õpe ning klassiõpetaja õpetajakoolitus korraldatakse bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppena . (2) Arstiõppe ja loomaarstiõppe õppekava nominaalkestus on kuus õppe aastat. Proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe, ehitusinseneriõppe ja klassiõpetaja õpetajakoolituse nominaalkestus on viis õppe aastat. (3) Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. ( 4 ) Õpetajakoolituse raamnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. ( 5 ) Bakalaureuse- ja magistriõppe l põhineva integreeritud õppe lõpetanule antakse magistrikraad. (6) Arstiõppe kliiniline õpe korraldatakse Tartu Ülikooli kliinikumis. § 8 . Doktoriõpe (1) Doktoriõppes omandab üliõpilane iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseks loometööks vajalikud teadmised ja oskused. (2) Doktoriõppe õppekava maht on 180–240 ainepunkti ja nominaal kestus kolm kuni neli õppeaastat . (3) Doktoriõppe üliõpilane läbib perioodilise atesteerimise ülikooli kehtestatud tingimustel ja korras. (4) Doktoriõppe lõpetanule antakse doktorikraad. § 9 . Õppe õigus e taotlemine ( 1 ) Kõrgkoolil on k õrgharidustaseme õpet õigus korraldada juhul, kui talle on antud õppe õigus vastava õppekavagrupi ja õppe ulatuses või rakenduskõrgkooli magistriõppes õppekava ulatuses . ( 2 ) Õ ppe õiguse saamiseks esitab kõrgkool vähemalt üheksa kuud enne õppeaasta algust Haridus- ja Teadusministeeriumile taotluse, mis sisaldab: 1) andmed õppekavade kohta, mille alusel õpet soovitakse korraldada ; 2) andmed õpet korraldavate akadeemiliste töötajate ja nende kvalifikatsiooni kohta; 3) andmed õppe- ja teadustegevuseks vajaliku taristu ja õppe rahastamise allikate kohta; 4) põhjendused õppe avamise vajaduse kohta, sealhulgas andmed sihtrühma kohta ning kutse- , ja erialaliitude ning ametite ettepanekud . ( 3 ) Haridus- ja Teadusministeerium korraldab kõrghariduse kvaliteediagentuuri kaasates taotluse ekspertiisi, mille käigus hinnatakse, kas õppe kvaliteet vastab kõrgharidustaseme õppe nõuetele ning õppeks vajalikud ressursid ja jätkusuutlikkus on piisavad. ( 4 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud e kspertiisi kulud kannab taotleja. ( 5 ) Kui kõrgkoolile on § -s 10 sätestatud korras otsustatud mitte anda õppe õigust või on õppe õigus kehtetuks tunnistatud, ei s aa kõrgkool samas õppekavagrupis ja õppes taotleda uut õppe õigust enne aasta möödumist . § 10. Õppe õiguse andmine ja kehtetuks tunnistamine ( 1 ) Valdkonna eest vastutav al ministril on § 9 lõikes 3 nimetatud ekspertiisi tulemustest lähtudes õigus: 1) anda kõrgkoolile tähtajatu õ ppe õigus ; 2 ) anda kõrgkoolile üheks kuni kolmeks aastaks õppe õigus ; 3) mitte anda õppe õigust . ( 2 ) K ui sama õppekavagrupi õppe õigus tuleks kõrgkoolile kolmandat korda anda üheks kuni kolmeks aastaks , teeb valdkonna eest vastutav minister otsuse mitte anda õppe õigust. (3) Kui valdkonna eest vastutav minister teeb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 või lõikes 2 nimetatud otsuse, on tal põhjendatud juhul õigus pikendada õppe õigust arvestusega, et õppivad üliõpilased saavad õppekava nominaalkestuse jooksul õpingud lõpetada, kohustades kõrgkooli samas lõpetam a üliõpilaste vastuvõt u . ( 4 ) Valdkonna eest vastutaval ministril on õigus tunnistada õ ppe õigus kehtetuks, kui: 1) järelevalve käigus on tuvastatud kõrgkooli tegevuse õigusvastasus ning rikkumise lõpetamiseks, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutust ei ole täidetud; 2) järelevalve käigus on tuvastatud, et õppe kvaliteet on olulisel määral halvenenud või kõrgkooli juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja uurimiskeskkond ei vasta nõuetele; 3) kõrgkool ei ole osalenud käesolevas seaduses sätestatud kvaliteedihindamisel või on institutsionaalsel akrediteerimi sel negatiivselt akrediteeritud; 4) doktoriõppe aluseks olnud teadusvaldkonna teadustegevus evalveeritakse negatiivselt ; 5) 12 kuu jooksul õppe õiguse andmisest arvates ei ole õppetööd alustatud või õppetöö on olnud peatatud 12 kuud järjest . § 1 1 . Ühisõppekava (1) Kõrgkoolid võivad avada ühisõppekava , kui: 1) kõigil ühisõppekavas osalevatel Eesti kõrgkoolidel on õigus korraldada ühisõppekavaga sama astme õpet, välja arvatud rakenduskõrgkooli magistriõppe avamise korral ; 2) ühisõppekavas osaleval välisriigi kõrgkoolil on õigus korraldada Eesti kõrgharidusastmega samaväärse astme õpet; 3) vähemalt ühel ühisõppekavas osaleval kõrgkoolil on õppe õigus ühisõppekavaga samas õppekavagrupis ; 4 ) ühisõppekavas osalevatel Eesti kõrgkoolidel on õppe õigus selles õppekavagrupis, mille alusel nad ühisõppekavas osalevad , ja 5) ühisõppekavas osaleva välisriigi kõrgkooli õpe vastab selle välisriigi nõuetele ning tema väljastatavad lõpudokumendid on selle välisriigi pädeva asutuse tunnustatud. ( 2 ) Ühisõppekavas osalevad kõrgkoolid sõlmivad koostöölepingu, milles on määratud ühisõppekava alusel õppivate üliõpilaste õigused ja kohustused, õppekorraldus, ühisõppekavas osalevate kõrgkoolide vastutuse jaotus ning muud küsimused, mis on vajalikud ühisõppekava alusel õpetamiseks ja õppimiseks. ( 3 ) Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib ühisõppekava ja koostöölepingu vastavust nõuetele ning korraldab vajaduse korral ühisõppekava ekspertiisi, kaasates kõrghariduse kvaliteediagentuuri. ( 4 ) Kui ühisõppekava ja koostööleping vastavad nõuetele, registreerib Haridus- ja Teadusministeerium ühisõppekava Eesti hariduse infosüsteemis . (5) K ui ühisõppekavas osaleval kõrgkoolil ei ole õppe õigust õppekavagrupi s , millesse ühisõppekava kuulub , annab valdkonna eest vastuta v minister kõrgkoolile ühisõppekava õppekavagrupi õppe õigus e ühisõppekava ulatuses. 3 . peatükk Kõrgharidustasemel õppimine § 1 2 . Kõrgharidustaseme õ ppesse kandideerimise üldnõuded (1) Rakenduskõrgharidus - ja bakalaureuseõppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on keskharidus või sellele vastav kvalifikatsioon. ( 2 ) Magistri õppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon. ( 3 ) Doktoriõppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon . § 1 3 . Kõrgharidustaseme õppesse v astuvõtt ( 1 ) Kõrgkool kehtestab ja avalikustab § -s 1 2 sätestatut arvestades kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtu tingimused, sealhulgas õppekeele taseme miinimumnõuded . (2) P õhjendatud juhul võib kõrgkool kehtestada õppekavale vastuvõetavate üliõpilaste arvu ülempiiri ja täit a õppekohad vastuvõtu tingimuste täitmise l tekkiva paremusjärjestuse alusel. ( 3 ) Hinnates isikute vastavust vastuvõtutingimustele , võib kõrgkool õppekohtade täitmisel isikuid põhjendatud juhul rühmitada ning kehtestada eri rühmadele erinevad hindamise alused . Vastuvõtutingimustele vastavuse hindamisel ei rühmitata isikuid selle põhjal , kas kõrgkoolil on õigus nõuda neilt tasu õppimise eest või mitte. ( 4 ) Üliõpilaseks immatrikuleeritakse isik, kes : 1) vastab kõrgkooli kehtestatud vastuvõtutingimuste le või 2) on paremusjärjestuses vastuvõttu tagaval kohal, kui kõrgkool täidab õppekohad paremusjärjestuse alusel. § 1 4 . Täis- ja osakoormusega õppimine (1) Täiskoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava s ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti. (2) Osakoormusega õppes täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava s ettenähtud õppe mahust kumulatiivselt 50 kuni 75 protsenti. (3) Kõrgkool võib nimetada õppekavad, mille alusel saab õppida ainult täiskoormusega õp p e s , ja õppekavad, mille täis- või osakoormusega õppele esitatakse kõrgemad nõuded. (4) Üliõpilane otsustab kõrgkooli astudes , kas ta õpib esimesel õppeaastal täis- või osakoormusega, välja arvatud juhul, kui õppekava alusel võib õppida ainult täis - või osa koormusega. (5) Alates teisest õppeaastast viiakse üliõpilane täiskoormusega õppest üle osakoormusega õppesse või vastupidi lähtudes selle st , kui suures mahus on ta igal õppeaastal kumulatiivselt õppekava täitnud. (6) Ü liõpilase nominaalne õppeaeg vastab õppekava nominaalkestusele. Üliõpilase õppeaeg pikeneb: 1) akadeemilisel puhkusel viibitud aja võrra; 2) semestri võrra, mille jooksul üliõpilane õppis välisriigi õppeasutuses ja mille jooksul läbitud õpinguid arvestab kõrgkool vähemalt 15 ainepunkti ulatuses; 3) eesti keelt mittevaldaval üliõpilasel valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud tingimustel ja korras süvendatult riigikeelt õppides kuni ühe õppeaasta võrra ; 4) käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhtudel õppekava lubatud ulatuses vähem täidetud õppe mahu võrra . (7) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega süvendatult riigikeele õppimise tingimused ja kor r a. (8) Kõrgkoolil on õigus korraldada eksternõpet, milles õppija õppekoormus on osakoormusest väiksem . Eksternõppes õppija peab vastama õppekava vastuvõtu tingimustele ning tal on õigus kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras kaitsta lõ putööd ja sooritada lõpueksamit . Eksternõppes õppija ei ole üliõpilane. § 1 5 . Üliõpilase õigused ja kohustused (1) Üliõpilasel on õigus: 1) õppimiseks vajalikele tingimustele , sealhulgas turvalisele ja õpitulemuste saavutamist toetavale õpikeskkonnale; 2) saada õppekava täitmiseks vajalikku teavet ; 3) saada õpi- ja karjäärinõustamist; 4 ) anda tagasisidet õppekorraldusele ja vaidlustada õppekorraldusega seonduvaid otsuseid; 5 ) val ida esindajaid ja olla valitud kõrgkooli kollegiaalsetesse esinduskogudesse ; 6) saada igal õppeaastal õppetööst vähemalt kaheksa nädalat puhkust; 7) saada akadeemilist puhkust kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras üldjuhul kuni üks aasta, lisaks tervislikel põhjustel kuni kaks aastat, aja- või asendusteenistuse puhul kuni üks aasta ning lapse hooldamiseks kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni . (2) Kui kõrgkool i õppe õigus kaota b kehtivuse ja vastava õppekava alusel õppetöö lõpetatakse, tagab kõrgkool koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga selle õppekava üliõpilastele võimaluse jätkata õpinguid samas või teises kõrgkoolis samal või lähedasel õppesuunal. ( 3 ) Üliõpilasel on kohustus: 1) täita õppekava; 2) kasutada talle õppimiseks loodud võimalusi vastutustundlikult; 3 ) lähtuda õppetöös akadeemilise eetika põhimõtetest ja õppimise heast tava st ; 4 ) täita muid kõrgkooli kehtestatud õppekorralduse tingimusi. ( 4 ) Üliõpilaste riiklike stipendiumite liigid, suurused ning nende määramise üldtingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. ( 5 ) K õrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras on isikul õigus taotleda varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist. § 1 6 . Õppekulude hüvitamine (1) Eestikeelse õppekava alusel õppimine on üliõpilase jaoks tasuta juhul , kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. (2) Kui üliõpilane õpib eestikeelse õppekava alusel täiskoormusega, aga ei ole semestri lõpuks kumulatiivselt täitnud kogu nõutava õppe mahtu, võib kõrgkool nõuda temalt täitmata ainepunktide eest tasu kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud ülemmäära ni . Iga ainepunkti eest, mille võrra üliõpilane on õppekava vähem täitnud, on kõrgkoolil õigus nõuda üliõpilaselt tasu üks kord. (3) Kõrgharidustaseme õppe ainepunktide tasu ülemmäärad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (4) Tasu ei nõua kõrgkool üliõpilaselt, kes on : 1) keskmise, raske või sügava puudega ; 2) alla seitsme aastase lapse või puudega lapse vanem või eestkostja või 3) õppinud välisriigi õppeasutuses, eeldusel, et seal läbitud õpinguid arvestab kõrgkool vähemalt 15 ainepunkti mahus tema õppekava täitmise osana , välisriigis õppimise ja sellele järgneval semestril. ( 5 ) Tasu õppimise eest ehk õppekulude hüvitamist võib nõuda üliõpilaselt, kes: 1) õpib osakoormusega; 2) ei õpi eestikeelse õppekava alusel ; 3) on juba õppinud samas kõrgharidustaseme õppes vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta ning sellesse õppesse immatrikuleerimisest on möödas vähem kui õppekava kolmekordne või bakalaureuse - ja magistriõppe integreeritud õppe korral kahekordne nominaalkestus; 4) peab õppekulusid hüvitama politsei ja piirivalve seaduses või kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras; 5) asub õppima erakõrgkooli sellise õppekava alusel , mille õppekulusid ei kaeta tegevustoetusest või sihttoetus est . ( 6 ) Kõrgkooli rahastamisel võib kokku leppida õppekavagrupid või õppekavad, mille alusel õppivatelt üliõpilastelt ei ole kõrgkoolil õigust tasu nõuda. Kõrgkool tagab üliõpilaste teavitamise sellistest kokkulepetest. ( 7 ) Kõrgkool kehtestab õppekulude hüvitamise määra ja tingimused vähemalt neli kuud enne õppeaasta algust. Juba õppima asunud üliõpilase õppekulude hüvitamise määra võib kõrgkool suurendada eelmise õppeaastaga võrreldes kuni kümme protsenti. ( 8 ) Kui õppimine on üliõpilase jaoks tasuta, ei ole kõrgkoolil õigust nõuda temalt tasu immatrikulee rimise ega vastuvõtutingimusena määratletud soorituste eest. § 1 7 . Kõrgharidustaseme õppest väljaarvamine Kõrgkool arvab kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras kõrgharidustaseme õppest välja üliõpilase , kes : 1) on täitnud õppekava täies mahus; 2) taotleb väljaarvamist omal algatusel; 3) ei jõua õpingutes edasi; 4 ) on oluliselt rikkunud õppekorralduse tingimusi ja korda; 5 ) ohustab oma käitumisega teisi üliõpilasi või teisi isikuid ; 6 ) on pannud toime vääritu teo. § 1 8 . Üliõpilaskond ja üliõpilasesindus (1) Kõrgkooli üliõpilased moodustavad üliõpilaskonna, mille demokraatlikult valitud e sindusorgan on üliõpilasesindus. (2) Üliõpilaskond on institutsioon, mis teostab üliõpilaste õigust otsustada ja korraldada iseseisvalt üliõpilaselu küsimusi, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ja kohustustest. ( 3 ) Üliõpilaskonnal on põhikiri. Üliõpilaskonna põhikirja võtab vastu ja esitab kõrgkooli rektorile kinnitamiseks üliõpilaskond kõrgkooli põhikirjas või põhimääruses sätestatud korras. (4) Üliõpilaskonnal on õigus: 1) moodustada esindus-, täitev- ja järelevalve kogusid ning liite ja organisatsioone teiste üliõpilaskondadega ; 2) astuda vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks või arendada nendega koostööd; 3) teha ettepanekuid kõrgkooli õppekorralduse ja juhtimise parendamiseks ja osaleda järjepidev alt sellealases tegevuses kõrgkoolis . (5) Kõrgkooli eelarves nähakse ette vahendid üliõpilasesinduse tegutsemiseks. § 1 9 . Kõrgharidust tõendavad dokumendid (1) Kõrgharidustaseme õppe lõpetanule annab kõrgkool pärast õppekava täies mahus täitmist diplomi antud akadeemilise kraadi kohta koos eesti- ja ingliskeelse akadeemilise õiendiga. Kõrgharidust tõendavad dokumendid annab kõrgkool lõpetanule tasuta. (2 ) Ühisõppekava täies mahus täitnule antakse: 1) ühisõppekavas osalevate kõrgkoolide väljaantav kõrgharidust tõendav ühisdiplom käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras või 2 ) kui ühisõppekavas osaleb välisriigi kõrgkool, siis lisaks lõikes 1 nime t atule muu ühisõppekava koostöölepingus kokku l epitud korras antav ühisdiplom . ( 3 ) Kõrgkool võib otsustada, et rakenduskõrgharidusõppe või bakalaureuseõppe lõpetanule väljastatakse ingliskeelne akadeemiline õiend ( diploma supplement ) ainult juhul, kui isik on seda taotlenud. ( 4 ) Kõrgharidustaseme ühtse hindamissüsteemi ning d iplomi ja akadeemilise õiendi väljaandmise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 4. peatükk Kõrgkoolid § 20 . Ülikool (1) Ülikool on õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, millele on käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras antud õppe õigus kõrgharidustaseme kolmel astmel. Doktoriõpe põhineb positiivselt evalveeritud teadus- ja arendustegevusel. (2) Ülikooli missioon on edendada teadusi ja kultuuri, osutada ühiskonnale vajalikke õppe-, teadus- ja loometegevusel põhinevaid teenuseid ning toetada üliõpilastest vastutustundlike ja algatusvõimeliste kodanike kujunemist. Ülikoolid teevad koostööd teiste õppeasutuste ja kogu ühiskonnaga, toetades teadus-, arendus- ja loometegevusega ühiskonna arengut ning rahvusvahelistumist ja rahvuskultuuri püsimist. ( 3 ) Sõna „ülikool“ või selle võõrkeelset vastet võib oma nimes kasutada ülikool, millel on positiivselt evalveeritud teadus- ja arendustegevus mitmes teadusvaldkonnas ning kus toimub õpe mitmes õppevaldkonnas kõrgharidustaseme kõigil astmetel. § 2 1 . Rakenduskõrgkool (1) Rakenduskõrgkool on õppeasutus, millele on käesolevas seaduses sätestatud korras antud rakenduskõrgharidusõppe õigus ja mille tasemeõppes õppijatest vähemalt kaks kolmandikku õpib kõrgharidustaseme õppes . (2) Rakenduskõrgkooli missioon on edendada tööturu vajadustele vastava t elukestva t õpe t , pakkuda õppe- ja arendustegevust hõlmava id teenuse id , teha rakendusuuringu id ning toetada üliõpilastest vastutustundlike ja algatusvõimeliste kodanike kujunemis t . Rakenduskõrgkoolid teevad koostööd teiste õppeasutuste ja kogu ühiskonnaga, toetades oma valdkonnas arendus tegevuse, innovatsiooni ja rakendusuuringutega ühiskonna arengut. ( 3 ) Rakenduskõrgkoolis võib rakenduskõrgharidusõppega samas õppekavagrupis toimuda magistriõpe. ( 4 ) Rakenduskõrgkoolis võib rakenduskõrgharidusõppe õppekavadega samas õppekavagrupis toimuda kutseõpe õppekavadel, mille õpiväljundid vastavad kutseseaduses kehtestatud kvalifikatsiooniraamistiku viiendale tasemele. Sisekaitselises rakenduskõrgkoolis ning tervise ja heaolu valdkonnas õpet korraldavas rakenduskõrgkoolis võib toimuda neljanda taseme kutseõpe. ( 5 ) Kutseõppe korraldamisele rakenduskõrgkoolis laienevad kutseõppeasutuse seaduse kutseõppe õppekava, õppekorraldust, õpetajaid, finantseerimist , kutseõppe läbiviimise õigust ja kutseõppe kvaliteedi hindamist puudutavad sätted. j agu Avalik-õiguslik ülikool § 2 2 . Avalik-õiguslik u ülikooli õiguslik seisund ( 1 ) Avalik-õigusli kud ülikooli d on Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool. ( 2 ) Avalik-õigusliku ülikooli õigusvõime, täpsemad ülesanded, alusdokumendid, juhtorganid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise kord sätestatakse ülikooli kohta käivas seaduses. jagu R iigi r akenduskõrgkool § 2 3 . R iigi r akenduskõrgkooli õiguslik seisund ja põhimäärus (1) Riigi rakenduskõrgkool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigiasutus. (2) Sisekaitseline rakenduskõrgkool on Siseministeeriumi hallatav riigiasutus . (3) Riigikaitseline rakenduskõrgkool on kaitseväe struktuuriüksus Kaitseministeeriumi valitsemisalas . ( 4 ) R iigi r akenduskõrgkooli l on põhimäärus , mille kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 2 4 . R iigi r akenduskõrgkooli rektor (1) R iigi r akenduskõrgkooli juhib rektor , kes : 1) teostab oma pädevuse piires rakenduskõrgkoolis kõrgeimat haldus- ja distsiplinaarvõimu ja kehtestab selleks vajalikud korrad; 2) hoolitseb õppe- ja arendustegevuse otstarbeka korralduse eest; 3) esindab rakenduskõrgkooli käesoleva seaduse ning rakenduskõrgkooli põhimäärusega antud volituste ulatuses; 4) kinnitab rakenduskõrgkooli eelarve ja tagab selle täitmise . (2) Riigi rakenduskõrgkooli rektoril on vähemalt magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Kui rakenduskõrgkoolis toimub magistriõpe, peab rakenduskõrgkooli rektoril olema doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. (3) Riigi rakenduskõrgkooli rektor valitakse avalikul konkurs il kuni viieks aastaks. Minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, või tema volitatud esindaja sõlmib rektoriga töölepingu. ( 4 ) Riigi rakenduskõrgkooli rektori valimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (5) Riigi rakenduskõrgkooli rektori töökohustustest vabanemise järel on rektoril õigus asuda rakenduskõrgkoolis samaväärsele ametikohale, kus ta töötas enne rektoriks valimist. ( 6 ) Käesoleva paragrahvi lõik e 1 punkti 4 ja l õikeid 2 – 5 ei kohaldata riigikaitselise rakenduskõrgooli rektori le . § 2 5 . Riigi rakenduskõrgkooli nõukogu ( 1 ) Riigi r akenduskõrgkooli kõrgeim kolleg iaalne otsustuskogu on nõukogu, mille moodustamise kord , töökord ja ülesanded sätestatakse rakenduskõrgkooli põhimääruses. ( 2 ) R iigi r akenduskõrgkooli nõukogusse kuuluvad rektor, kes on nõukogu esimees, prorektor(id), akadeemiliste töötajate esindajad, üliõpilaskonna esindajad, kes moodustavad vähemalt 1/5 nõukogu koosseisust , ja teised põhimäärusega ettenähtud isikud. ( 3 ) R iigi r akenduskõrgkooli nõukogu: 1) võtab vastu rakenduskõrgkooli arengukava, kooskõlastades selle enne ministeeriumiga, kelle valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub ; 2) kehtestab õppekorralduslikud korrad , sealhulgas kõrgkooli vastuvõtmise ja kõrgkoolist väljaarvamise tingimused ja korra, välimaalase õppekeele oskuse piisavuse hindamiseks õ ppekeele taseme miinimumnõuded ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja korra; 3) kehtestab akadeemilisi töötajaid puudutavad korrad , sealhulgas kvalifikatsiooninõuded ja atesteerimise tingimused ja korra, ning valib korralised akadeemilised töötajad; 4) lahendab teisi käesoleva seaduse ja rakenduskõrgkooli põhimäärusega tema pädevusse antud küsimusi. § 2 6 . Riigi rakenduskõrgkooli nõunike kogu ( 1 ) R iigi r akenduskõrgkooli nõunike kogu on nõuandev kogu , mis teeb ettepanekuid rakenduskõrgkooli arenguks rakenduskõrgkooli rektorile, nõukogule ja ministeeriumile, kelle valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub . ( 2 ) Minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub: 1) kehtestab r iigi r akenduskõrgkooli nõunike kogu moodustamise alused ja töökorra ning 2) nimetab nõunike kogu liikmed. § 2 7 . Riigi rake nduskõrgkooli moodustamine, ümberkorraldamine , ühinemine ülikooliga ja tegevuse lõpetamine (1) Riigi rakenduskõrgkooli moodustamine, ümberkorraldamine ja tegevuse lõpetamine toimub Vabariigi Valitsuse seaduse alusel kehtestatud korras. (2) Vabariigi Valitsusel on õigus selle ministri ettepanekul , kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, lubada riigi rakenduskõrgkoolil ühineda avalik-õigusliku ülikooliga. ( 3 ) Minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, otsustab Vabariigi Valitsuselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loa taotlemise koostöös rakenduskõrgkooli nõukogu ja nõunike koguga ning ülikooli nõukoguga. ( 4 ) Vabariigi Valitsus annab loa riigi rakenduskõrgkooli ühinemiseks avalik-õiguslik u ülikooliga juhul, kui rakenduskõrgkoolile pandud ülesandeid on otstarbekam täita ülikooli asutusena, ja volitab ministrit, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, sõlmima ühinemise kohta lepingut. ( 5 ) Ühinemislepingus määratakse rakenduskõrgkooli baasil moodustatava ülikooli asutuse staatus ja ülesanded, õppekavad, üliõpilaste õigused õpingute jätkamisel, rakenduskõrgkooli töötajate töö jätkamise tingimused ning rakenduskõrgkooli riigivara, asjade , õiguste ja kohustuste, sealhulgas lepingute üleminek. jagu Erakõrgkool i d § 2 8 . Era kõrgkooli õiguslik seisund (1) Erakõrgkool on ülikool või rakenduskõrgkool . (2) Erakõrgkool on eraõigusliku juriidilise isiku (edaspidi erakooli pidaja ) asutus. (3) Erakõrgkooli õiguste ja kohustuste kandja on erakooli pidaja. § 2 9 . Nõuded erakõrgkooli pidajale (1) Ülikooli pidajaks võib olla aktsiaselts, osaühing, sihtasutus või mittetulundusühing, kelle vastavalt aktsiakapital, osakapital või omakapital on vähemalt 640 000 eurot. (2) Rakenduskõrgkooli pidajaks võib olla aktsiaselts, osaühing, sihtasutus või mittetulundusühing, kelle vastavalt aktsiakapital, osakapital või omakapital on vähemalt 380 000 eurot. (3) Kui aktsiaseltsil on netovara või osaühingul osakapitali käesolevas paragrahvis sätestatud minimaalsest suurusest vähem, kohaldatakse talle vastavalt äriseadustiku § -s 301 või § -s 176 sätestatut. ( 4 ) Kui sihtasutusel või mittetulundusühingul on netovara käesolevas paragrahvis sätestatud omakapitali minimaalsest suurusest vähem, peab sihtasutuse nõukogu või mittetulundusühingu üldkoosolek otsustama: 1) abinõud , mille tulemusena netovara suurus moodustaks vähemalt käesolevas paragrahvis sätestatud sihtasutuse või mittetulundusühingu omakapitali minimaalse suuruse; 2) sihtasutuse või mittetulundusühingu lõpetamise, ühinemise või jagunemise või 3) pankrotiavalduse esitamise. ( 5 ) Käesolevas paragrahvis sätestatud kapitalinõudeid ei kohaldata erakooli pidajale juhul, kui vähemalt kaks kolmandikku erakõrgkooli üliõpilastest õpib usuteaduse õppekavagrupi õppekavade alusel . ( 6 ) Kui erakõrgkooli pidajal on audiitor, on audiitor kohustatud Haridus- ja Teadusministeeriumi viivitamata kirjalikult informeerima talle oma kutsetegevuse käigus teatavaks saanud asjaoludest, mille tulemuseks on või võib olla: 1) erakooli tegevuse katkemine majandusliku olukorra tõttu ; 2) eitav või märkustega vandeaudiitori aruanne erakooli raamatupidamise aastaaruande kohta; 3) majanduslikust olukorrast tingitud olukord , kus erakõrgkool ei ole võimeline täitma oma kohustusi, või oht sellise olukorra tekkimiseks; 4) juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju erakõrgkooli pidajale, erakõrgkoolile või üliõpilastele. ( 7 ) Erakooli pidajal on erakõrgkooli kohta eraldi eelarve ning see on lahus tema teiste asutuste ja ettevõtete raamatupidamisest. § 30 . Nõuded erakõrgkoolile (1) Erakõrgkooli pidaja : 1) seab erakõrgkooli arengueesmärgid ja 2) kehtestab erarakenduskõrgkooli põhimääruse või eraülikooli põhikirja, milles määratakse õppe kvaliteedi ja õppeasutuse tegevuse tulemuslikkuse tagamiseks olulised tingimused, õppet öö korraldamise koht, üliõpilaste ja töötajate, sealhulgas akadeemiliste töötajate täpsemad õigused ja kohustused ning õppe korralduse täpsemad alused. (2) Erakõrgkooli õppekeele määrab erakooli pidaja. (3) Erak õrgk ooli asjaajamiskeel on eesti keel. Erakoolis, kus eesti keel ei ole õppekeeleks, võib sisemise asjaajamise keelena kasutada eesti keele kõrval erakooli õppekeelt või mõnda muud võõrkeelt. ( 4 ) Ü liõpilane ja erakõrgkooli pidaja sõlmivad enne õppetöö algust lepingu, milles lepitakse kokku: 1) õppekava, mille alusel õpet pakutakse; 2) õppetöö korraldamise koht; 3) üliõpilase õppe kulude hüvitamise tingimused ja kord; 4) erakõrgkooli pidaja kohustused üliõpilase õpingute jätkamise tagamise l , kui erakõrgkooli kõrgharidustaseme õppe õigus tunnistatakse kehtetuks; 5) vajaduse korra l muud tingimused, mille erakõrgkooli pidaja loob kvaliteetse kõrgharidustaseme õppe tagamiseks. (5) Erakõrgkooli tegevuse lõpetamisest teatab erakooli pidaja üliõpilastele, kõrgkooli töötajatele ning Haridus- ja Teadusministeeriumile vähemalt kuus kuud ette. § 3 1 . Erakõrgkooli õppe õigus (1) Kõrgharidustaseme õppe korraldamise õigus on ettevõtjal, kellele on käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel ja korras antud tegevusluba. (2) Erakõrgkooli tegevusloa taotluse menetleb Haridus- ja Teadusministeerium kuue kuu jooksul. T aotluse menetlemisele kohaldatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega . (3) Era kõrg kooli tegevusluba taotleb erakooli pidaja , lisades taotlusele lisaks käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatule: 1) majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest tulenevad andmed ja dokumendid ; 2) erakõrgkooli põhikirja või põhimäärus e ; 3 ) kõrgharidustaseme õppe õiguse esmakordsel taotlemisel erakooli pidaja asutamisleping u või otsuse notariaalselt tõestatud ärakir ja , kui taotlejaks on asutamisel olev eraõiguslik juriidiline isik . ( 4) Enne taotluse esitamist tasub taotleja riigilõivu. (5) Lisaks käesoleva seaduse § 9 lõikes 3 sätestatule on tegevusloa kontrolliesemes järgmised nõuded: 1) erak õrgk ool on täitnud isikuandmete kaitse seadusest tulenevad delikaatsete isikuandmete töötlemise nõuded; 2 ) era k ooli pidaja ja erakõrgkool vastavad käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele. ( 6 ) Haridus- ja Teadusministeerium võib lisaks käesoleva seaduse § 10 ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud alustele keelduda tegevusloa andmisest , kui taotle jal on ajatamata maksuvõlg . ( 7 ) Haridus- ja Teadusministeerium võib lisaks käesolevas seaduses ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud alustele tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui pankrotiseaduses sätestatud alustel ja korras on välja kuulutatud erakooli pidaja pankrot . § 3 2 . Erakõrgkooli juhtimine ( 1 ) Erakõrgkooli juhivad erakooli pidaja määratud volituste ulatuses rektor ja nõukogu. ( 2 ) R ektoriks valib või määrab erakooli pidaja isiku, kes : 1) erarakenduskõrgkooli puhul vastab käesoleva seaduse § 2 4 lõike 2 nõuetele; 2) eraülikooli puhul on või on olnud valitud professori ametikohale. ( 3 ) Erakõrgkooli nõukogusse kuuluvad rektor, akadeemiliste töötajate esindajad, kes moodustavad vähemalt 1/5 nõukogu koosseisust, üliõpilaste esindajad, kes moodustavad vähemalt 1/5 nõukogu koosseisust, erakooli pidaja esindajad ja teised erakooli pidaja nimetatud isikud. ( 4 ) Erakõrgkooli juhtorganite volitused ja ülesanded, määramise , valimise ja tagasikutsumise korra ning volituste kestuse määrab erakooli pidaja põhimääruses või põhikirjas . ( 5 ) Erakooli pidaja võib lisaks käesolevas paragrahvis nimetatutele luua ka muid erakõrgkooli juhtorganeid. 5. peatükk Akadeemilised töötajad § 3 3 . Akadeemiliste töötajate ametikohad (1) Akadeemilis e töötaj a ametikoht on ametikoht , mille l töötava isiku tööülesanded on seotud kõrgharidustasemel õpetamise või teadus- ja arendustegevuse või mõlemaga. (2) Professor on akadeemilis e töötaja ametikoht , mille l töötades on peamised tööülesanded seotud rahvusvahelisel tasemel teadus-, arendus- või loometegevuse ja selle juhtimisega, oma ainevaldkonna õppe korraldamisega ning üliõpilaste ja akadeemiliste töötajate juhendamisega. (3) Teadur on akadeemilis e töötaja ametikoht , mille l töötades on peamised tööülesanded seotud teadus- ja arendustegevusega. (4) Lektor on akadeemili s e töötaja ametikoht , mille l töötades on peamised tööülesanded seotud kõrgharidustasemel õpetamisega. (5) Õpetaja on akadeemilis e töötaja ametikoht , mille l töötades täidetakse kõrghariduse esimesel kahel astmel õpetades praktilise õppega seotud ülesandeid . ( 6 ) Tööandja kehtestab akadeemiliste ametikohtade karjääriastmed, ametikohtade täitmise tingimused ja korra ning akadeemiliste le töötajate le esitatavad nõuded. (7) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli akadeemili n e töötaja võib olla tegevväela ne kaitseväeteenistuse seaduse alusel . § 3 4 . Akadeemiliste töötajate töösuhted (1) Akadeemilised töötajad on korralise töötaja või külalistöötaja staatuses. (2) Korraline akadeemiline töötaja vastab akadeemilise ametikoha nõuetele ja on üldjuhul valitud avaliku konkursiga või põhjendatud juhul muul viisil tööandja kehtestatud tingimustel ja korras . (3) Korralise akadeemilise töötajaga võib sõlmida tähtajalise töölepingu kuni viieks aastaks , kui: 1) akadeemilise töötaja ametikoha täitmise konkurss on luhtunud, kuni ametikoha täitmiseni konkursi korras , või 2) akadeemilise töötaja ametikohal tehtav töö on tähtajalise iseloomuga. ( 4 ) Tööandja kehtestatud tingimustel ja korras on tööandjal õigus luua tenuuri ehk püsiva töökohakindlusega korralise akadeemilise töötaja ametikoht, mida rahastatakse üldjuhul tegevustoetusest . ( 5 ) K onkurssi välja kuulutamata võib kuni viieks aastaks kutsuda külalistöötaja staatuses akadeemilise töötajatena õppe- või teadustööd läbi viima silmapaistvaid loomeisikuid või teadlasi või oma eriala silmapaistvaid praktikuid. (6 ) Rektoril on õigus sõlmida isikuga tähtajaline tööleping kõrgkooli akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks . ( 7 ) Kõrgkooli a kadeemilise tegevusega seotud j uhtimisülesannete täitmiseks tähtajalise töölepingu sõlmimisel ja külalis töötaja staatuses akadeemilise töötajaga tähtajalise töölepingu järjestikku sõlmimisel või nende töölepingu te pikendamisel ei muutu töösuhe tähtajatuks. § 3 5 . Korraliste akadee miliste töötajate atesteerimine (1) Atesteerimine on perioodiline akadeemilise töötaja töötulemuste ja ametikohal esitatavatele nõuetele vastavuse hindamine, mille eesmärk on töötaja arengu ja karjäärivõimaluste toetamine ning millega määratakse kindlaks atesteeritava töötaja sobivus ametikohale. (2) Tööandja atesteerib korralist akadeemilist töötajat vähemalt ühe korra iga viie tööaasta jooksul . (3) Tenuuri ametikohal töötava akadeemilise töötaja atesteerimisele võib tööandja kohaldada käesolevast paragrahvist erinevat korda. ( 4 ) Kui akadeemiline töötaja ei läbi atesteerimist, võib temaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras. § 3 6 . Vaba semester , emeriteerumine ja puhkus ( 1 ) Korralisel akadeemilisel töötajal on kord viie aasta jooksul õigus saada üks õppetööst vaba semester, mille jooksul on akadeemilise töötaja tööülesanded seotud kutseoskuste täiendamise, teadus- ja arendustegevuse või loometööga. ( 2 ) Tööandja võib pikaajaliselt tema juures töötanud ja vanaduspensioniealiseks saanud akadeemilisele töötajale anda emeriidi staatuse ja määrata emeriiditasu . ( 3 ) Kui akadeemiline töötaja võtab emeriidi staatuse vastu, on töö andjal õigus temaga täistööajaga töötamiseks sõlmitud tööleping lõpetada. (4) Akadeemilise töötaja iga-aastane puhkus on kuni 56 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud pikemas põhipuhkuse kestuses, aga mitte vähem kui töölepingu seaduses sätestatud põhipuhkuse kestus. (5) Tööandja kehtestab akadeemilistele töötajatele pikendatud puhkuse andmise põhimõtted ning määrab akadeemilise töötaja pikendatud puhkuse kestuse. 6. peatükk Kvaliteedi hindamine § 3 7 . Kõrghariduse kvaliteediagentuur (1) Kõrghariduse kvaliteediagentuur: 1) korraldab ja teostab kõrgkoolides institutsionaalset akrediteerimist; 2) korraldab ja teostab temaatilisi kvaliteedihindamisi; 3) täidab teisi talle õigusaktidega pandud ülesandeid. (2) Kõrghariduse kvaliteediagentuuris on h indamisnõukogu , millesse kuuluvad eksperdid kõrghariduse ja kõrghariduse kvaliteedikindlustuse valdkonnast, sealhulgas iga õppevaldkonna ekspert ja vähemalt üks üliõpilane. (3 ) Kõrghariduse kvaliteediagentuur kaasab oma tegevusse peale hindamisnõukogu liikmete ka hindamis eksperte, lähtub oma tegevuses rahvusvahelistest põhimõtetest, kehtestab ja avalikustab kvaliteedihindamis t e tingimused ja korra d ning läbib perioodiliselt rahvusvaheliselt tunnustatud välishindamise . ( 4 ) Valdkonna eest vastutaval ministril on õigus volitada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesandeid täitma riigi sihtasutus, kellega sõlmitakse selleks haldusleping. Halduslepingu täitmise üle teostab järelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium. ( 5 ) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesandeid täidab sihtasutus, kehtestab sihtasutuse nõukogu käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 toodud nõudeid arvestades hindamisnõukogu moodustamise ning hindamisnõukogu liikmete kandidaatide esitamise tingimused ja korra, määrab hindamisnõukogu liikmete arvu ja kinnitab hindamisnõukogu koosseisu . (6) Juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud halduslepingut ei ole sõlmitud või kui see on lõpetatud , korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ülesannete täitmise Haridus- ja Teadusministeerium. § 3 8 . Institutsionaalne akrediteerimine (1) Institutsionaalne akrediteerimine on välishindamine , mille käigus hinnatakse kõrg kooli juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vastavust õigusaktidele, kõrg kooli eesmärkidele ja arengukavale. (2) Kõrgkoolil on kohustus tagada, et kõrghariduse kvaliteediagentuur või temaga kooskõlastatult välisriigi pädev kvaliteediagentuur korraldab kõrgkooli institutsionaalse akrediteerimise vähemalt korra seitsme aasta jooksul või käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud juhul kõrghariduse kvaliteediagentuuri nimetatud tähtaja jooksul. ( 3 ) Institutsionaalse akrediteerimise tulemusel kõrghariduse kvaliteediagentuur: 1) annab hinnangu, et kõrgkooli juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja uurimiskeskkond vastavad nõuetele, ning teeb otsuse akrediteerida kõrgkool seitsmeks aastaks; 2) annab hinnangu, et kõrgkooli juhtimises, töökorralduses, õppe- ja teadustegevuses või õppe- ja uurimiskeskkonnas esinevad puudused, annab juhiseid nende kõrvaldamiseks ning teeb otsuse akrediteerida kõrgkool kolmeks aastaks; 3) annab hinnangu, et kõrgkooli juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja uurimiskeskkond ei vasta nõuetele, ning teeb otsuse kõrgkooli mitte akrediteerida. ( 4 ) Kui k õrghariduse kvaliteediagentuuril tuleks kolmandat korda akrediteerida kõrgkool üheks kuni kolmeks aastaks, teeb ta otsuse kõrgkooli mitte akrediteerida. (5 ) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ja lõikes 4 nimetatud juhul valdkonna eest vastutav minister: 1) annab kõrgkoolile kuni kaheaastase tähtaja institutsionaalse akrediteerimise käigus tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ning uue s ti institutsionaalse s akrediteerimise s osalemiseks või 2) tunnistab kõrgkoolile antud õppe õigused kehtetuks. ( 6 ) Institutsionaalse akrediteerimisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest või kõrgkooli taotlusel kõrgkooli eelarve st . Välisriigi pädeva kvaliteediagentuuri kaasamise korral kaetakse kulud riigieelarvest kuni riigisisese akrediteerimise kulude ulatuses . § 3 9 . Temaatiline hindamine (1) Haridus- ja Teadusministeeriumil on õigus algatada temaatilisi hindamisi kõrghariduspoliitiliste otsuste ja meetmete ettevalmistamiseks või nende mõjude ja rakendamise hindamiseks ning kõrgkoolile tagasiside andmiseks . (2) Temaatilise hindamise teema ja hindamisel osalejad kinnitab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga , kaasates kõrghariduse kvaliteediagentuuri . (3) Temaatilise hindamise korraldab ja teostab kõrghariduse kvaliteediagentuur. (4) Temaatilise hindamisega seotud kulud kaetakse Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu riigieelarvest . 7. peatükk Rahastamine § 40 . Rahastamise korraldus (1) Kõrgkool võib saada toetust riigieelarvest, tulu õppekulude hüvitamisest, tulu põhitegevusest tulenevate tasuliste teenuste osutamisest, tulu teadus- ja arendustegevusest ja muid tulusid. (2) T oetus riigieelarvest käesoleva peatüki tähenduses on H aridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu kõrgkoolidele eraldatav te gevustoetus ja siht toetus. § 4 1 . Tegevustoetus (1) Tegevustoetus on toetus avalik-õiguslikele ülikoolidele ja riigi rakendus kõrgkooli de le kvaliteetse kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks ja arendamiseks ning kõrgkooli missiooni täitmiseks . ( 2 ) Tegevustoetuse eelarve jaguneb vähemalt 80 protsendi ulatuses baasrahastuseks ja kuni 20 protsendi ulatuses tulemusrahastuseks. ( 3 ) B aasrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel leitakse iga kõrgkooli osakaal, arvestades kõrgkoolile tegevustoetuse määramise kalendriaastale eelneva kolme kalendriaasta jooksul eraldatud tegevustoetust ja samal perioodil kõrgkoolidele eraldatud tegevustoetuste kogumahtu. ( 4 ) Valdkonna eest vastutava ministri otsusel võib lõikes 3 nimetatud osakaalu kujundamisel arvesse võtta: 1) kõrgkoolile eraldatud sihttoetust; 2) kõrgkooli struktuuri või suuruse muutumist. ( 5 ) Kõrgkoolile tulemusrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel võetakse arvesse seniste kohustuste täitmist ja järgmisi tulemusnäitajaid: 1) õppe korraldamise kvaliteedinäitajaid, sealhulgas rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid ning õppe korraldamise näitajaid kõrgkooli vastutusvaldkondades ; 2) õppe korraldamise tulemuslikkuse näitajaid, sealhulgas õppes osalemise efektiivsuse ning haridusalasest tegevusest saadud tulu näitajaid; 3) ühiskonna arengu toetamise näitajaid, sealhulgas lõpetajate töötamise ja edasiõppimise näitajaid. ( 6 ) Kõrgkoolile tulemusrahastusest tegevustoetuse osa määramisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastuse arvestamise alused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 4 2 . Sihttoetus (1) Sihttoetus on kõrgkoolile vajaduse korral määratav täiendav toetus riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevate tegevuste elluviimiseks kõrgharidustaseme õp pes ja doktoriõppe tulemustasu eraldamiseks. (2) Doktoriõppe tulemustasu suurus arvutatakse kõrgkoolis kaitstud doktorikraadide arv u ja doktoriõppe tulemustasu määra alusel . (3) Doktoriõppe tulemustasu määra ja tulemustasu arvutamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 4 3 . Avalik-õiguslik ule ülikoolile toetuse eraldamine ( 1 ) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib ülikooliga kolmeks kuni viieks aastaks haldus lepingu, kus lepitakse kokku ülikooli missioonist, eesmärkidest ja riigi vajadustest lähtuvad kohustused ja nende täitmiseks toetus t e määramine . (2) Haldus lepingu lisana sõlmitakse ülikooli le toetus t e eraldamiseks igal kale ndriaastal rahastus kokkulep e . ( 3 ) Halduslepingus lepitakse kokku: 1) ülikooli peamised kohustused seoses kõrgharidustaseme õppe korraldamise ulatuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse ga ning tegevustoetuse ja sihttoetuse eesmärgid; 2) erandid, mille kohaselt ülikoolil ei ole õigust nõuda õppekulude hüvitamist; 3) õppekavad, mille alusel on ülikoolil lubatud läbi viia ainult osakoormusega õpet; 4 ) doktoranditoetuse fondi arvestamise alused ; 5 ) üliõpilaste stipendiumifondi eraldamise alused; 6 ) vajaduse korral muude vahendite määramise tingimu sed; 7 ) aruandluse vorm. ( 4 ) Ülikooliga sõlmitava halduslepingu ning rahastus kokkuleppe üle peab valdkonna eest vastutav minister ülikooliga läbirääkimisi, juhindudes riigi strateegilistest eesmärkidest ning võttes arvesse ülikooli missiooni, eesmärke ja ülesandeid, prognoositavat kõrgharidusega spetsialistide vajadust tööturul, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja erialaliitude ning ülikoolide ettepanekuid ja kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks riigieelarves ettenähtud vahendeid. § 4 4 . Avalik-õiguslik u ülikooli eelarve ja finantsplaan (1) Avalik-õigusliku ü likooli kõigi tulude ja kulude kohta koostatakse tasakaalus eelarve. Avalik-õigusliku ülikooli eelarve peab vastama finantsplaanile, riigieelarve seaduse §-s 6 esitatud eelarvepositsiooni reeglitele, §-s 10 esitatud netovõlakoormuse reeglile ning § 11 alusel kehtestatud piirangutele. (2) Avalik-õiguslik ülikool koostab igal aastal finantsplaani, mis on aluseks ülikooli eelarve koostamisel. Finantsplaan koostatakse ja esitatakse riigieelarve seaduse §-s 12 sätestatud nõuete kohaselt. § 45. Riigi rakenduskõrgkoolile toetuse eraldamine (1) R iigi r akenduskõrgkooli kohustused ning kõrgkoolile tegevustoetuse eraldamise ja sihttoetuse määramise kinnitab valdkonna eest vastutav minister tegevustoetuse eraldamise käskkirjaga, võttes muu hulgas arvesse prognoositavat kõrgharidusega spetsialistide vajadust tööturul ning ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude ning registreeritud kutse- ja erialaliitude ettepanekuid. ( 2 ) Sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppetegevust finantseerib Siseministeerium. Neid avaliku teenistuse õppekavasid, mille rakendusala jääb väljapoole Siseministeeriumi valitsemisala, võib finantseerida ka vastava õppekava õpet tellinud isik või asutus. (3 ) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli õppetegevust finantseeritakse Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest. § 4 6 . Erakõrgkoolile toetuse eraldamine (1) Erakool võib saada tegevustoetust ja sihttoetust juhul, kui toetuse eraldamine on vajalik riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevalt . ( 2 ) E rakõrgkooli le eraldatud tegevustoetust võib kasutada ainult õppetegevuseks ja õppetööga seotud investeeringuteks. ( 3 ) Kui era kõrg koolile eraldatakse tegevustoetust, on tegevustoetust saava õppekava üliõpilasel õigus õppida õppekulusid hüvitamata vastaval t §- s 1 6 sätestatud tingimustele. ( 4 ) Toetuse eraldamiseks sõlmitakse erakõrgkooli pidajaga leping. 8. peatükk Rakendussätted § 4 7 . Rakenduskõrgharidusõppe lõpetamine (1) A lates 2019/2020. õppeaastast rakenduskõrgharidusõppesse immatrikuleeritud üliõpilasele antakse õppekava täies mahus täitmisel käesoleva seaduse § -s 19 nimetatud tingimustel ja korras bakalaureusekraad. (2) Enne 2019/2020. õppeaastat rakenduskõrgharidusõppesse immatrikuleeritud üliõpilasele antakse õppekava täies mahus täitmisel käesoleva seaduse § -s 19 nimetatud tingimustel ja korras rakenduskõrghariduse diplom. § 48. Õ ppe läbiviimise õigus t e kehtivus (1) Valdkonna eest vast utav minister annab kõrgkoolile, kellele on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kõrgharidusstandardis antud õppe läbiviimise õigus, käesoleva seaduse § 10 lõike 1 alusel õppe õiguse. (2) Lõikes 1 nimetatud juhul lähtub valdkonna eest vastutav minister Vabariigi Valitsuse antud õppe läbiviimise õigustest ja nende tähtaegadest ning õppe õiguse andmisele ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 9 sätestatut. (3) Vabariigi Valitsuse kehtestatud kõrgharidusstandardis enne käesoleva seaduse jõustumist antud õppe läbiviimise õigus kehtib, kuni valdkonna eest vastutav minister annab kõrgkoolile käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustel õppe õiguse. § 4 9 . Akadeemiliste töötajate ametikoh t ade loetelu ja töölepingu erisuste rakendamine ning emeriiditasude maksmine (1) Tööandja viib a kadeemiliste töötajate regulatsioonid käesoleva seadusega kooskõlla kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates . (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud dotsendi ja assistendi töölepingud kehtivad kuni nende kehtivuse lõpuni või töötaja atesteerimiseni. (3) Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud töölepingud kõrgkooli akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks kehtivad kuni nendes määratud tähtaja lõpuni , aga mitte rohkem, kui viis aastat pärast seaduse jõustumist. (4) Tööandja kehtestab kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumise st akadeemilistele töötajatele pikendatud puhkuse andmise põhimõtted ning määrab akadeemilise töötaja pikendatud puhkuse kestuse. (5) Käesoleva seaduse § 36 lõikes 4 nimetatud pikendatud puhkuse andmise põhimõtteid kohaldatakse akadeemilistele töötajatele, kellega sõlmitakse tööleping pärast nimetatud põhimõtete kehtestamist. Akadeemilisel töötajal, kellega on enne käesoleva seaduse § 36 lõikes 4 nimetatud põhimõtete kehtestamist sõlmitud tööleping, on õigus saada puhkust temaga sõlmitud töölepingus kehtestatud tingimustel ja korras. ( 6 ) Korralise õppejõu või teadustöötajaga enne 2015. aasta 1. jaanuari sõlmitud tähtajaline tööleping kehtib selles sätestatud tingimustel ja korras kuni töölepingus nimetatud tähtaja lõpuni. ( 7 ) P ärast 2015. aasta 1. jaanuari korralise õppejõu või teadustöötajaga sõlmitud töösuhe loetakse alusest peale tähtajatuks, kui sama isikuga on samalaadse töö tegemiseks sõlmitud varem vähemalt kaks järjestikust tähtajalist töölepingut või on varem sõlmitud tähtajalist töölepingut pikendatud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks, kui ühe töölepingu lõppemise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline aeg ei ületa kahte kuud. ( 8 ) Kui isikul o li 2015. aasta 1. jaanuaril kehtiv tähtajaline tööleping professori ametikohal töötamiseks ja tal täitub pärast nimetatud kuupäeva samas ülikoolis professorina töötamisel üheteistkümnes tööaasta ning ta on ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras atesteeritud, sõlmitakse temaga tähtajatu tööleping konkurssi välja kuulutamata. § 50 . Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmine Eesti Vabariigi haridusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt : „(2) Rakenduskõrgkoolide õigusliku seisundi kehtestavad kõrgharidusseadus ja rakenduskõrgkoolide põhimäärused.“; 2 ) paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Ülikoolide õigusliku seisundi kehtestavad kõrgharidusseadus, ülikoolide se a dused ja põhikirjad.“. § 51 . Erakooliseaduse muutmine Erakooliseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolevat seadust kohaldatakse eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kelle tegevuse tulemusena on võimalik omandada haridust alus-, põhi- või keskhariduse tasemel.“; 2 ) paragrahvi 1 lõikest 2 2 jäetakse välja sõnad „või avalik-õigusliku ülikooli“; 3) paragrahvi 2 lõike 2 punkt id 9 ja 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) rakenduskõrgkool, mis tegutseb kõrgharidusseaduse alusel; 10) ülikool, mis tegutseb kõrgharidusseaduse alusel;“; 4 ) paragrahvi 2 1 lõiked 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks; 5 ) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Erakool, välja arvatud huvikool ja kutseõppeasutus, loetakse asutatuks alates erakooli esimese õppekava kandmisest Eesti h ariduse i nfosüsteemi.“; 6 ) paragrahvi 4 lõige 1 1 tunnistatakse kehtetuks; 7 ) paragrahvi 5 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 8 ) paragrahv 5 1 tunnistatakse kehtetuks; 9 ) paragrahvi 6 lõike 1 p unkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt; „1) kooli nimi;“; 10 ) p aragrahvi 6 lõike 1 p unkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt; „4) direktori ja juhataja (edaspidi direktor ) ning nõukogu pä devus ja ülesanded ; “ ; 1 1 ) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 7 – 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) haridustase või hariduse liik (alus-, põhi-, kesk-, kutse- või huviharidus) ja õppeasutuse liik; 8) õppekorralduse alused, koolieelse lasteasutuse puhul koolieelse lasteasutuse seaduse, põhikooli ja gümnaasiumi puhul põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse õppekorralduse üldnõuetest lähtudes; 9) lapse või õpilase (edaspidi õpilane ) erakooli vastuvõtmise, koolist väljaarvamise ja kooli lõpetamise kord; “; 12 ) paragrahvi 6 lõike 1 punkt ist 11 jäetakse välja lauseosa „, õppejõudude“; 1 3 ) paragrahvi 6 lõike 1 punktid 15 ja 15 1 tunnistatakse kehetuks ; 1 4 ) paragrahvi 6 lõike 1 punktist 16 jäetakse välja sõnad „või avalik-õigusliku ülikooli“; 1 5 ) paragrahvi 6 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Erakooli põhikirja kinnitab erakooli pidaja ja see jõustub erakooli esimese õppekava kandmisel Eesti h ariduse i nfosüsteemi või kutseõppeasutusel esimese kutseõppe läbiviimise õiguse saamisest.“; 1 6 ) paragrahvi 11 lõige 2 1 tunnistatakse kehtetuks; 1 7 ) paragrahvi 11 lõige 3 kolmas lause tunnistatakse kehtetuks; 1 8 ) paragrahvi 11 lõike 4 p unkt 5 tunnistatakse kehtetuks; 1 9 ) paragrahvi 12 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Põhikooli, gümnaasiumi või kutseõppeasutuse sisseastumisele kohaldatakse sama liiki riigi- ja munitsipaalkoolile seadusega kehtestatud sisseastumistingimusi.“; 20 ) paragrahvi 13 l õige 1 1 tunnistatakse kehtetuks; 21 ) paragrahv 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 14. Kutseõppe riiklik koolitustellimus Erakool võib taotleda riiklikku koolitustellimust kutseõppe läbiviimiseks vastavalt kutseõppeasutuse seadusele. “; 2 2 ) paragrahvi 16 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „või avalik-õigusliku ülikooli“; 2 3 ) paragrahvi 17 lõike 4 p unkt 9 tunnistatakse kehtetuks; 2 4 ) paragrahvi 17 lõike 4 p unktid 10 ja 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) kutseõppeasutuse puhul auditoorse õppetöö läbiviimise aeg ; 11 ) ühisõppekava korral ühisõppekava koostöölepingust tulenevad õppe läbiviimise erisused . “ ; 2 5 ) paragrahv 18 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Erakooli lõpetamiseks peab õpilane täitma õppekavaga kehtestatud nõuded. (2) Haridust tõendava riikliku lõpudokumendi väljastamine toimub sama liiki riigi- või munitsipaalkooli lõpetamiseks õigusaktides kehtestatud tingimustel ja korras. Erakooli nõukogu võib kehtestada lisanõudeid. (3) Erakoolil on õigus väljastada ka teisi haridust tõendavaid dokumente.“; 2 6 ) paragrahvi 18 1 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „või avalik-õigusliku ülikooli“; 2 7 ) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Erakooli juhtorganid on nõukogu ja direktor.“; 2 8 ) paragrahvi 19 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „või avalik-õigusliku ülikooli rektori“; 29 ) paragrahvi 21 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ja õppejõudude“ ; 30 ) paragrahvi 21 lõike 2 p unkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse puhul õpilaste esindajad, kes moodustavad nõukogu koosseisust vähemalt ühe viiendiku;“; 31 ) paragrahvi 21 lõike 3 p unkt 1 1 tunnistatakse kehtetuks; 32 ) paragrahv 21 1 tunnistatakse kehtetuks; 3 3 ) paragrahvi 22 lõiked 3, 6 1 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 3 4 ) paragrahvi 23 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riiklikku järelevalvet erakooli , sealhulgas kõrgharidusseaduse alusel tegutseva erakõrgkooli üle teostab Haridus- ja Teadusministeerium käesolevas seaduses ja korrakaitseseaduses sätestatud alustel.“; 3 5 ) paragrahvi 24 lõike 1 p unkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) erakoolil puudub kuue kuu jooksul tegevusluba või kutseõppe läbiviimise õigus;“. § 5 2 . Kaitseväe korralduse seadus e muutmine Kaitseväe korralduse seadus e s tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahv i 3 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 5 järgmises sõnastuses: „4 5 ) riigikaitselise rakenduskõrgkooli tegevuse korraldamine ; “; 2 ) seadust täiendatakse peatükiga 3 2 järgmises sõnastuses: „ 3 2 . peatükk Riigkaitseline rakenduskõrgkool § 35 4 . Riigikaitselise rakenduskõrgkooli tegevus (1) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülesandeid täitev alaliselt tegutsev struktuuriüksus (edaspidi riigikaitseline rakenduskõrgkool ) määratakse Kaitseväe põhimääruses. (2) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülemaks võib nimetada vähemalt koloneli auastmes tegevväelase, kellel on vähemalt magistrikraad. (3) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülesandeid täitva struktuuriüksuse ülema nimetab ametikohale Kaitseväe juhataja valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul. (4) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülemal on rakenduskõrgkooli rektori pädevus.“ . § 5 3 . Kutseõppeasutu se seaduse muutmine Kutseõppeasutuse seaduse s tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahvi 1 l õike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt : „Rakenduskõrgkooli suhtes kohaldatakse käesolevat seadust kõrgharidusseadu ses sätestatud ulatuses. “ ; 2 ) paragrahvi 8 lõike 4 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Rakenduskõrgharidusõppe õppekava rakendamisele koolis laienevad kõrgharidusseaduse rakenduskõrgharidusõppe korraldamist, finantseerimist ja kvaliteedihindamist puudutavad sätted, kusjuures rakenduskõrgkooli rektori, nõukogu ja nõunike kogu sellekohaseid ülesandeid täidavad vastavalt nende pädevusele kooli direktor, nõukogu ja nõunike kogu kooli põhimäärusega kehtestatud ulatuses ja korras. “ ; 3 ) paragrahvi 8 lõikes 5 asendatakse sõnad „rakenduskõrgkooli seadusest“ sõnaga „kõrgharidusseadusest“; 4 ) paragrahvi 36 lõikes 3 asendatakse sõnad „rakenduskõrgkooli seadus“ sõnaga „kõrgharidusseadus“. § 5 4 . Politsei ja piirivalve seaduse muutmine Politsei- ja piirivalve seadust täiendatakse §-ga 69 1 järgmises sõnastuses: „ § 69 1 . Kadeti koolituskulud e hüvitamine (1) Sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud kadetilt võib nõuda riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulude hüvitamist, kui ta: 1) katkestas õpingud mõjuva põhjuseta; 2) eksmatrikuleeriti ebarahuldava õppeedukuse tõttu; 3) eksmatrikuleeriti distsiplinaarsüüteo tõttu; 4) ei asunud pärast sisekaitsel ise rakenduskõrgkooli lõpetamist kolme kuu jooksul tööle avalikku teenistusse; 5) vabastati avalikust teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel; 6) vabastati avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo või teo eest, millega ta põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu; 7) vabastati avalikust teenistusest omal algatusel mõjuva põhjuseta . (2) Sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik ei ole kohustatud hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulusid , kui : 1) ta on pärast eksmatrikuleerimist olnud tööl ametiasutuses või avalikus teenistuses ajavahemiku , mis on võrdne ühekordse koolitusajaga ; 2) ta on vabastatud töölt või teenistusest puuduva töövõime või puudega perekonnaliikme või vanaduspensionieas kõrvalabi või järelevalvet vajava isiku hooldamise vajaduse tõttu ; 3) ta ei saa asuda avalikku teenistusse mõjuval põhjusel; 4) ta on jätkanud õpinguid sisekaitselise rakenduskõrgkooli sisejulgeoleku valdkonna õppekaval. (3) Eksmatrikuleeritud isikule väljastatakse õppekulude teatis, mille alusel tuleb õppekulud hüvitada. Kulude hüvitamisest keeldumisel käsitatakse õppekulude teatist täitedokumendina täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. (4) Õppekulude teatise alusel sissenõutavate õppekulude sundtäitmise aegumistähtaeg on kolm aastat . Aegumistähtaeg algab õppekulude täitedokumendi kättetoimetamisest arvates . (5) Õppekulude arvestamise , hüvitamise määra , tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega .”. § 5 5 . Rakenduskõrgkooli seaduse kehtetuks tunnistamine Rakenduskõrgkooli seadus tunnistatakse kehtetuks. § 5 6 . Tartu Ülikooli seaduse muutmine Tartu Ülikooli seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Käesolev seadus sätestab Tartu Ülikooli õigusliku seisundi, eesmärgi ja autonoomia piirid ning juhtimise, rahastamise ja tegevuse alused.“; 2 ) paragrahvi 2 lõikes 2 asendatakse sõna „ülikooliseaduse“ sõnaga „kõrgharidusseaduse“; 3 ) paragrahvi 2 2 lõig e 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Nõukogu kehtestab ülikooli arengukava, eelarve ja majandusaasta aruand e, kinnitab senati vastu võetud põhikirja ning täidab teisi ülikooli põhikirjas sätestatud ülesandeid.“; 4 ) paragrahvi 2 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Senat võtab vastu ülikooli põhikirja ning õppe- , teadus- ja are n dustööd ja akadeemiliste töötajate töösuhteid puudutavad üldised eeskirjad, võib panna veto nõukogu kinnitatud põhikirjale ning täidab muid talle ülikooli põhikirjaga pandud ülesandeid.“; 5 ) paragrahvi 3 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Rektor on ülikooli juht.“; 6 ) paragrahvi 3 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Rektor juhib ülikooli igapäevast tegevust, esindab ülikooli suhetes teiste isikutega, vastutab raha ja muu vara õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest ning täidab muid talle ülikooli põhikirja ning nõukogu ja senati õigusaktidega pandud ülesandeid.“; 7 ) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastataks e järgmiselt: „( 2 ) Residentuur koosneb teoreetilisest ja praktilisest koolitusest. Residentuuri läbiviimise alus on residentuuri raamnõuded, mille kinnitab valdkonna eest vastutav minister määrusega, ja residentuuri programm, mille kinnitab senat ja mis kooskõlastatakse Sotsiaalministeeriumiga.“; 8 ) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „(2 1 ) Residentuuri programmi registreerimiseks esitab ülikool Eesti hariduse infosüsteemi kaudu taotluse. Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib residentuuri programmi vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja registreerib nõuetele vastava residentuuri programmi Eesti hariduse infosüsteemis.“; 9 ) paragrahvi 7 lõike 5 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Residentuuri baasasutused ja residentuuri juhendajad residentuuri baasasutuses nimetab ülikool.“; 10) paragrahvi 7 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (6) Residentuuri lõpetanule annab ülikool vastaval arsti või hambaarsti erialal residentuuri lõpetamist tõendava tunnistuse. Ülikooli väljaantud residentuuri lõpetamist tõendavad tunnistused kantakse Eesti hariduse infosüsteemi.“; 11 ) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „ (7) Residentuuri lõpetamist tõendava tunnistuse statuudi ja vormi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 12 ) paragrahv i 8 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ülikool on oma vara omanik, kellel on õigus oma vara vallata, kasutada ja käsutada käesolevas seaduses ja ülikooli põhikirjas sätestatud korras, tagades vara eesmärgipärase, otstarbeka, säästliku ja heaperemeheliku valitsemise. (2) Ülikool omandab ja kasutab oma vara ülikooli tegevusteks ja eesmärkide saavutamiseks ning võõrandab vara, mis ei ole eeltoodu saavutamiseks vajalik, tagades tehingute kooskõla õigusaktidega, läbipaistvuse ja kontrollitavuse .“; 1 3 ) paragrahvi 10 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ülikool valdab, kasutab ja käsutab oma vara , arvestades järgnevaid piiranguid: 1) kinnisvara on õigus omandada, võõrandada või koormata piiratud asjaõigusega ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras; 2) ülikoolil ei ole õigust tagada oma varaga teise isiku kohutusi ega anda laenu; 3) ülikoolil on õigus asutada oma põhikirjaliste ülesannete täitmiseks eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning neis osaleda. Ülikoolil ega ülikooli osalusega eraõiguslikul juriidilisel isikul ei ole õigust asutada erakooli ega eraõiguslikku teadus- ja arendusasutust; 4) ülikoolil ei ole õigust anda sponsor toetusi ja teha muid rahalisi annetusi .“; 1 4 ) paragrahvi 11 lõikes 1 1 asendatakse sõnad „ülikooliseaduse § 50 1 lõikest 5 tulenevas“ sõnadega „kõrgharidusseaduse s sätestatud alustel avalik-õiguslikule ülikoolile toetuse eraldamiseks sõlmitavas“; 1 5 ) paragrahvi 12 lõike 1 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Haldusjärelevalvet käesoleva seaduse §-des 7–7 3 sätestatu üle, välja arvatud Eesti hariduse infosüsteemiga seotud tegevuste üle, teostab Sotsiaalministeerium.“; 16 ) seadust täiendatakse paragrahviga 13 1 järgmises sõnastuses: „§ 13 1 . Ülikooli lõpetamine Ülikooli lõpetamise otsustab Riigikogu. Ülikooli lõpetamine toimub likvideerimismenetluse korras vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele.“; § 5 7 . Tallinna Tehnikaülikooli seaduse muutmine Tallinna Tehnikaülikooli seaduses tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolev seadus sätestab Tallinna Tehnikaülikooli õigusliku seisundi, eesmärgi ja autonoomia piirid ning juhtimise, rahastamise ja tegevuse alused.“; 2 ) paragrahvi 2 lõike 4 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) tagab tehnikahariduse ja -teaduse ülikoolina Eesti inseneride ja tehnikateadlaste järelkasvu.“; 3 ) paragrahvis 3, § 4 l õike 2 punktides 1 ja 3, § 5 pealkirjas, lõigetes 1, 4 ja 6 ning paragrahvi 6 lõikes 2 ja 5 asendatakse sõna „nõukogu“ läbivalt sõnaga „senat“ vastavas käändes; 4 ) seaduses asendatakse sõna „kuratoorium“ läbivalt sõnaga „nõukogu“ vastavas käändes; 5 ) paragrahvi 2 lõikes 2 asendatakse sõna „ülikooliseaduse“ sõnaga „kõrgharidusseaduse“; 6 ) paragrahvi 4 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Nõukogu: 1) võtab vastu ülikooli põhikirja; 2) valib ülikooli rektori; 3) võtab vastu ülikooli arengukava, eelarve ja kinnitab majandusaasta aruande ning 4) täidab teisi seaduse või ülikooli põhikirjaga talle pandud ülesandeid.“; 7) paragrahvi 4 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Nõukogu koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa vähemalt kaks kolmandikku nõukogu liikmetest. Nõukogu määrused ja otsused võetakse vastu koosseisu lihthäälteenamusega, välja arvatud: 1) käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1 ja 2 nimetatud küsimustes, mis otsustatakse nõukogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega; 2) juhtudel, kui põhikirjas on sätestatud suurema häälteenamuse nõue.“; 8 ) paragrahvi 5 lõike d 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Senati moodustamise tingimused ja korra ning tegevuse alused sätestab ülikooli põhikiri. Senati koosseisu kuuluvad: 1) rektor, kes on senati esimees; 2) ülikooli liikmeskonda kuuluvad isikud, kellest vähemalt 1/5 moodustavad üliõpilased. (3) Senat: 1) kehtestab õppe-, teadus- ja arendustööd ning akadeemiliste töötajate töösuhtei d puudutavad üldised eeskirjad; 2) võib panna veto nõukogu põh ikirja vastuvõtmise otsusele j a rektori valimise otsusele ning 3) täidab muid talle ülikooli põhikirjaga pandud ülesandeid.“; 9 ) paragrahvi 5 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Senati koosolek on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle poole senati liikmetest. Senati määrused ja otsused võetakse vastu koosseisu lihthäälteenamusega, kui põhikirjas ei ole suurema häälteenamuse nõuet, välja arvatud: 1) käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud vetoõiguse kasutamine, mis otsustatakse senati koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega; 2) kui põhikirjas on sätestatud suurema häälteenamuse nõue.“; 10 ) paragrahvi 6 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Rektor on ülikooli juht.“; 11 ) paragrahvi 6 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Rektor juhib ülikooli igapäevast tegevust, esindab ülikooli suhetes teiste isikutega, vastutab raha ja muu vara õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest ning täidab ülikooli põhikirja ning nõukogu ja senati õigusaktidega talle pandud muid ülesandeid.“; 12 ) paragrahv 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ülikool on oma vara omanik, kellel on õigus oma vara vallata, kasutada ja käsutada käesolevas seaduses ja ülikooli põhikirjas sätestatud korras, tagades vara eesmärgipärase, otstarbeka, säästliku ja heaperemeheliku valitsemise. (2) Ülikool omandab ja kasutab oma vara ülikooli tegevusteks ja eesmärkide saavutamiseks ning võõrandab vara, mis ei ole eeltoodu saavutamiseks vajalik, tagades tehingute kooskõla õigusaktidega, läbipaistvuse ja kontrollitavuse .“; (3) Ülikool valdab, kasutab ja käsutab oma vara , arvestades järgnevaid piiranguid: 1) kinnisvara on õigus omandada, võõrandada või koormata piiratud asjaõigusega ülikooli nõukogu kehtestatud põhimõtetest lähtudes ; 2) ülikoolil ei ole õigust tagada oma varaga teise isiku kohutusi ega anda laenu, välja arvatud käesoleva lõike punktis 5 nimetatud juhul; 3) ülikoolil on õigus asutada oma põhikirjaliste ülesannete täitmiseks eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kellel ei ole õigust asutada erakooli või eraõiguslikku teadus- ja arendusasutust; 4) ülikoolil ei ole õigust anda sponsortoetusi ja teha muid rahalisi annetusi , välja arvatud juhul, kui toetus antakse nõukogu kehtestatud põhimõtetest lähtudes ülikooli põhikirjaliste ülesannete täitmiseks ; 5) ülikoolil on õigus nõukogu otsusel omatulude arvelt tagada ülikooli poolt põhikirjaliste ülesannete täitmiseks asutatud juriidiliste isikute kohustusi ja anda neile laenu arvestusega, et kohustuste suurus kokku ei tohi ületada kümmet protsenti ülik ooli eelarveaasta omatuludest.“; 13 ) paragrahvi 9 lõikes 3 asendatakse sõnad „ülikooliseaduse § 50 1 lõikest 5 tulenevas“ sõnadega „kõrgharidusseaduses sätestatud alustel avalik-õiguslikule ülikoolile t oetuse eraldamiseks sõlmitavas“; 14 ) seadust täiendatakse paragrahviga 9 1 järgmises sõnastuses: „ 9 1 . Ülikooli lõpetamine Ülikooli lõpetamise otsustab Riigikogu. Ülikooli lõpetamine toimub likvideerimismenetluse korras vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele.“. § 5 8 . Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmine Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 punkt id 3 , 5 1 , 7 1 ja 8 tunnistatakse kehtetuks; 2 ) paragrahvi 3 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõna „teadustöötajad“ sõnaga „töötajad“; 3 ) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Teadus- ja arendusasutusel on õigus taotleda käesolevas seaduses sätestatud alusel teadus- ja arendustegevuse finantseerimist riigieelarvest käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatud tingimustel. “; 4 ) paragrahvi 3 1 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „teadustöötajate“ sõnadega „akadeemiliste töötajate“; 5 ) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Eesti Teaduste Akadeemia korraldab ja viib avaliku konkursi korras läbi uurija-professori valimisi. Uurija-professorile makstakse uurija-professori tasu riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu.“; 6 ) paragrahv 4 1 tunnistatakse kehtetuks; 7 ) paragrahvi 7 lõike 6 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) kehtestab akadeemiliste töötajate konkursi läbiviimise tingimused ja korra;“; 8 ) paragrahv 7 1 tunnistatakse kehtetuks; 9 ) paragrahv 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 8. Akadeemiliste töötajate ametikohad (1) Teadus- ja arendusasutuste akadeemiliste töötajate ametikohtadele kohaldatakse kõrgharidusseaduse s akadeemiliste töötajate kohta sätestatut, välja arvatud § 34 lõikeid 6 ja 7. (2) Teadus- ja arendusasutuste juhid ning teadus- ja arendusasutuste teaduslike struktuuriüksuste juhid loetakse akadeemilisteks töötajateks, kui nad osalevad teadusteema või uurimisprojekti täitmises. (3) Teadusnõukogu või avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku samalaadse organi kehtestatud tingimustel ja korras võib kõrgharidusseaduse § 34 lõikes 2 sätestatud avaliku konkursi võitmisega samaväärseks lugeda väljaspool teadus- ja arendusasutust korraldatud avaliku konkursi tulemuse, millega kaasneb isiku teadus- ja arendustegevuse finantseerimine vastava teadusprojekti elluviimise ajal. “; 10 ) paragrahvid 9–9 2 tunnistatakse kehtetuks; 1 1 ) paragrahvi 12 1 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks; 1 2 ) paragrahvi 12 1 lõike 1 punktis t 3 jäetakse välja sõna „personaalsed“; 1 3 ) paragrahvi 12 1 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) jälgib ja analüüsib uurimistoetuse kasutamisel tekkinud teadusliku informatsiooni avalikku kättesaadavust ning teaduseetika põhimõtete ja teaduse hea tava järgimist uurimistoetuste kasutamisel;“; 14 ) paragrahvi 12 1 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Eesti Teadusagentuuril on eri teadus- ja arendustegevuse valdkondade tunnustatud teadlastest koosnev hindamisnõukogu, mis hindab uurimistoetuste taotlusi järjepidevalt, asjatundlikult ja sõltumatult ning lähtub teaduseetika põhimõtetest ja heast teadustavast . “; 1 5 ) paragrahvi 12 1 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 1 6 ) paragrahvi 12 1 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks; 17 ) paragrahv i 14 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ (2) Teadus- ja arendustegevust finantseeritakse riigieelarvest järgmiste meetmete kaudu: 1) uurimistoetused; 2) teadus- ja arendusasutuste tegevustoetus; 3) teadus- ja arendustegevuse sihttoetus; 4) muud teadus- ja arendustegevuse rahastamise meetmed. “; 18 ) paragrahvi 14 lõike 4 punktidest 2 ja 4 jäetakse välja sõna „iga-aastase“; 19 ) paragrahvi 14 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 20 ) paragrahvi 14 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ ( 7 ) Käesolevas seaduses sätestatud meetmetest finantseeritakse: 1) teadus- ja arendustegevusega seotud otseste kulude katmist, sealhulgas akadeemiliste töötajate töötasusid; 2) teadus- ja arendustegevusega seotud kaudsete kulude katmist, sealhulgas teadus- ja arendustegevuseks vajaliku infrastruktuuri ülalpidamist, ajakohastamist ja täiendamist. “ ; 2 1 ) paragrahvid 15 1 ja 15 2 tunnistatakse kehtetuks; 2 2 ) seadust täiendatakse §-dega 15 3 – 15 5 järgmises sõnastuses: „ § 15 3 . Teadus- ja arendusasutuse tegevustoetus (1) Teadus- ja arendusasutuse tegevustoetus on Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu teadus- ja arendusasutusele eraldatav riigieelarveline toetus järjepideva ning kvaliteetse teadus- ja arendustegevuse läbiviimiseks ja sellega kaasnevate kulude katmiseks. (2) Tegevustoetust eraldatakse positiivselt evalveeritud riigi teadus- ja arendusasutusele ning avalik-õiguslikule teadus- ja arendusasutusele avalike ülesannete täitmiseks. (3) Tegevustoetuse riigieelarve vahendid teadus- ja arendusasutustele jaotab valdkonna eest vastutav minister vähemalt 80 protsendi ulatuses baasrahastuseks ja kuni 20 protsendi ulatuses tulemusrahastuseks. (4) Baasrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel leitakse iga käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teadus- ja arendusasutuse osakaal, arvestades teadus- ja arendusasutuse tegevustoetuse määramise kalendriaastale eelneva kolme kalendriaasta jooksul eraldatud tegevustoetust ja samal perioodil teadus- ja arendusasutustele eraldatud tegevustoetuste kogumahtu. (5) Valdkonna eest vastutava ministri otsusel võib käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud osakaalu kujundamisel arvesse võtta: 1) teadus- ja arendusasutusele eraldatud sihttoetust; 2) teadus- ja arendusasutuse struktuuri või suuruse muutumist. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teadus- ja arendusasutuse tulemusrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel võetakse arvesse järgmisi tulemusnäitajaid: 1) kõrgetasemelised publikatsioonid rahvusvahelist tunnustust omavates ajakirjades, kõrgetasemelised teadusmonograafiad ning registreeritud patendid ja patenditaotlused; 2) lepingulise teadus- ja arendustegevuse maht; 3) asutuse osalus doktoriõppes; 4) rahvusteaduste arendamise vajadused. (7) Teadus- ja arendusasutusele tulemusrahastusest tegevustoetuse osa määramisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastuse arvestamise alused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (8) Tegevustoetuse iga-aastase mahu kinnitab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. § 15 4 . Teadus- ja arendustegevuse sihttoetus (1) Teadus- ja arendustegevuse sihttoetus on riigieelarvest vajaduse korral määratav täiendav toetus riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevaks teadus- ja arendustegevuseks ning sellega kaasnevateks tegevusteks. (2) Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu eraldatavat sihttoetust taotlev eraõiguslik teadus- ja arendusasutus, kelle teadus- ja arendustegevus on riiklikult vajalik ning kes täidab avalikes huvides olulisi funktsioone, peab olema vähemalt ühes valdkonnas positiivselt evalveeritud . § 15 5 . Teadus- ja arendusasutuse tegevustoetuse ja sihttoetuse eraldamine (1 ) Avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutsevale teadus- ja arendusasutusele tegevustoetuse ja sihttoetuse eraldamiseks sõlmib valdkonna eest vastutav minister teadus- ja arendusasutusega kolmeks kuni viieks aastaks halduslepingu . ( 2 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud h alduslepingu lisana sõlmitakse teadus- ja arendusasutusega toetuste eraldamiseks igal kalendriaastal rahastus kokkulepe . ( 3 ) Halduslepingus lepitakse kokku: 1) teadus- ja arendusasutuse peamised kohustused teadus- ja arendustegevuse läbiviimisel ning selleks tegevustoetuse ja sihttoetuse määramise eesmärgid; 2) vajaduse korral muude vahendite määramise tingimused; 3) aruandluse vorm. (4) Riigi teadus- ja arendusasutusele eraldatakse tegevustoetus ja siht toetus käskkirjaga. (5) Eraõigusliku juriidilise isikuna tegutsevale teadus- ja arendusasutusele sihttoetuse eraldamiseks sõlmitakse teadus- ja arendusasutusega leping, milles sätestatakse toetuse eraldamise eesmärk, sihttoetuse saaja kohustused toetuse kasutamisel ja aruandluse vorm. “; 2 3 ) paragrahvi 16 1 lõigetest 1 – 4 jäetakse välja sõna „personaalne“ vastavas käändes; 2 4 ) paragrahvi 16 1 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Uurimistoetus on teadus- ja arendusasutuses töötava isiku või uurimisrühma kõrgetasemelise teadus- ja arendustegevuse projekti rahastamiseks eraldatav toetus.“; 2 5 ) paragrahvi 16 1 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „määratud“ sõnadega „uurimistoetusest makstavad“; 2 6 ) paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks; 2 7 ) paragrahvi 19 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „punktides 2 – 5“ tekstiosaga „punktides 2 – 4“; 2 8 ) paragrahvi 20 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Korralisel evalveerimisel hinnatakse perioodiliste voorudena teadus- ja arendusasutuste teadus- ja arendustegevuse valdkondade teadus- ja arendustegevuse taset, võrreldes seda rahvusvaheliselt tunnustatud kriteeriumidega. Korralise evalveerimise voor viiakse läbi reeglina iga seitsme aasta järel kõikides evalveerimist taotlenud teadus- ja arendusasutuses samaaegselt.“; 2 9 ) paragrahvi 20 1 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „3- kuni 16-liikmeline“; 30 ) paragrahvi 20 1 lõikes 5 asendatakse sõna „teadustöötajate“ sõnadega „akadeemiliste töötajate“; 3 1 ) paragrahvi 20 1 lõike 7 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Korralise evalveerimise positiivse otsuse kehtivusaeg on seitse aastat, kuid mitte kauem kui järgmise korralise evalveerimise vooru otsuste kinnitamiseni.“; 3 2 ) paragrahvi 20 1 lõiget 8 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) korralist evalveerimist taotleti ja see viidi läbi korralise evalveerimise voorude vahelisel ajal.“; 3 3 ) seadust täiendatakse §-dega 21 3 – 21 5 järgmises sõnastuses: „§ 21 3 . Riigiasutusena, avalik-õigusliku juriidilise isikuna või selle asutusena tegutseva teadus- ja arendusasutuse üleminek baasfinantseerimiselt tegevustoetusele (1) 2020 . aastal võetakse baasrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel arvesse teadus- ja arendusasutuse le aastatel 2017 –2019 eral datud baasfinantseerimise maht . Alates 2021 . aastast võetakse arvesse kuni 2019 . aastani eraldatud baasfinantseerimise ja alates 2020. aastast eraldatava tegevustoetuse maht. (2) Teadus- ja arendusasutusele baasrahastusest arvestatava tegevustoetuse osa suuruse kujundamisel võetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud andmetele arvesse ka teadus- ja arendusasutusele aastatel 2017 – 2019 infrastruktuurikulude katmiseks eraldatud summa . § 21 4 . Eraõigusliku juriidilise isikuna tegutseva teadus- ja arendusasutuse üleminek baasfinantseerimiselt sihttoetusele E raõigusliku juriidilise isikuna tegutseval teadus- ja arendusasutusel, kellele on aastatel 2017 – 2019 eraldatud baasfinantseerimist, on võimalik taotleda toetust järgmiselt: 1) 2020. aastal 75% ulatuses 2019. aastal talle eraldatud baasfinantseerimise mahust; 2) 2021. aastal 50% ulatuses 2019. aastal talle eraldatud baasfinantseerimise mahust; 3) 2022. aastal 25% ulatuses 2019. aastal talle eraldatud baasfinantseerimise mahust . § 21 5 . Enne 2019. aasta 1. septembrit määratud uurimistoetused Käesolevas seaduse sätestatud korras määratud personaalset uurimistoetust ja institutsionaalset uurimistoetust finantseeritakse toetuse määramise ajal kehtinud tingimustel ja korras kuni otsuses määratud uurimistoetuse perioodi lõpuni. § 21 6 . Korralise evalveerimise korraldamine 2024. aastal (1) Esimene korraline evalveerimine vooruna viiakse läbi 2024. aastal. (2) 2015. aasta korralisel evalveerimisel tehtud positiivne otsus kehtib kuni korralise evalveerimise 2024. aasta vooru tulemuste kinnitamiseni .“; 34 ) seadust täiendatakse §-ga 22 3 järgmises sõnastuses: „ § 22 3 . Akadeemiliste töötajate ametikohade loetelu ja töölepingu erisuste rakendamine (1) Akadeemiliste töötajate regulatsioonid viiakse käesoleva seadusega kooskõlla 2020. aasta 1. märtsiks . (2) Enne 2019. aasta 1. septembrit sõlmitud nooremteaduri, vanemteaduri ja juhtivteaduri töölepingud kehtivad kuni nende kehtivuse lõpuni või töötaja atesteerimiseni. ( 3 ) Tööandja kehtestab hiljemalt 2020. aasta 1. märtsiks akadeemilistele töötajatele pikendatud puhkuse andmise põhimõtted. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud pikendatud puhkuse andmise põhimõtteid kohaldatakse akadeemilistele töötajatele, kellega sõlmitakse tööleping pärast nimetatud põhimõtete kehtestamist. Akadeemilisel töötajal, kellega on enne käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud põhimõtete kehtestamist sõlmitud tööleping, on õigus saada puhkust temaga sõlmitud töölepingus kehtestatud tingimustel ja korras. “. § 5 9 . Täiskasvanute koolituse seaduse muutmine Täiskasvanute koolituse seaduse s tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt : „ (3) Tasemeõppe korraldamist reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, kõrgharidusseadus ning erakooliseadus.“. 2) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „( 7) Kõrgkooli eksternõppes osalejale antakse õppepuhkust tasemeõppe lõpetamiseks käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tingimustel ja käesolevas paragrahvis sätestatud korras.“. § 60. Töölepingu seaduse muutmine Töölepingu seaduse § 58 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ § 58. Haridustöötaja puhkus (1) Haridustöötaja iga-aastane puhkus on kuni 56 kalendripäeva (haridustöötaja põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. (2) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega loetelu haridustöötajate ametikohtade st , kus põhipuhkus on kuni 56 kalendripäeva , ning puhkuse kestuse ametikohtade kaupa . “ . § 61. Välismaalaste seaduse muutmine Välismaalaste seaduse § 162 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Tähtajaline elamisluba õppimiseks antakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õppeasutuse õppekava täiskoormusega läbimiseks kõrgharidusseaduse § 14 tähenduses.“. § 6 2 . Ülikooliseaduse muutmine Ülikooliseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduses asendatakse tekstiosad „õppejõud“, „teadustöötaja“ „õppejõud , teadustöötaja“ ning „õppejõud ja teadustöötaja“ läbivalt sõnadega „akadeemiline töötaja“ vastavas käändes; 2) paragrahv 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ülikooliseaduse ülesanne on sätestada ülikooli asutamise, ühinemise, jagunemise ja tegevuse lõpetamise kord, tegutsemise alused, autonoomia piirid, juhtimise põhimõtted, ülikooli varade õiguslik seisund ning haldusjärelevalve ülikooli tegevuse üle.“; 3 ) paragrahvid 2, 4, 10–13 4 , 19, peatükid 3 ja 4 ning paragrahvid 49 , 50 1 , 52 ja 54 tunnistatakse kehtetuks; 4 ) paragrahvi 3 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolev seadus reguleerib Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli tegevust .“; 5 ) paragrahvi 6 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud“; 6 ) paragrahvi 14 lõike 3 punktist 10 1 jäetakse välja sõnad „ käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud“ . § 6 3 . Seaduse j õustumine Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. septembril. Eiki Nestor Riigikogu esimees Tallinn, ...........................2018 Algatab Vabariigi Valitsus .......................2018
Kõrgh aridusseaduse eelnõu seletuskiri I Sissejuhatus Sisukokkuvõte Eelnõuga kehtestatakse kõrgharidusvaldkonna reguleerimiseks kõrgharidusseadus . Eelnõu kohaselt sätestatakse kõrgharidusseaduses kõrgharidustaseme õppe korraldamise alused, õiguse kõrgharidusele teostamise tingimused kõrghari dustasemel õppides , kõrgkoolide tegevuse alused ning kvaliteedi hindamise ja kõrgkoolide rahastamise alused. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses muudetakse uue kõrgharidusseadusega seonduvalt rahastamismeetmeid, akadeemiliste töötajate regulatsioone ning täpsustatakse teadus- ja arendusasutuste evalveerimist puudutavaid sätteid. Rakenduskõrgkooli seadus tunnistatakse kehtetuks. Ülikooliseaduses jäävad kuni avalik-õiguslike ülikoolide seaduste vastuvõtmiseni kehtima üksnes ülikooli institutsiooni puudutavad sätted. Erakooliseaduses kõrgkoole puudutavad sätted lisatakse kõrgharidusseadusesse. Muudatuste tulemustel väheneb kõrgharidusvaldkonna regulatsioonide maht ca kolm korda. Eelnõu ettevalmistaja d Eelnõu ja seletuskirja koostas Sille Uusna (Haridus- ja Teadusministeeriumi haridusseadustiku juht, tel: 7354029,
[email protected] ). Eelnõu koostamisse olid Haridus- ja Teadusministeeriumist kaasatud Margus Haidak (kõrghariduse osakonna juhataja, tel: 7350151,
[email protected] ), kõrghariduse osakonna peaeksperdid Tiina Laidvee, Janne Pukk , Kristi Raudmäe ja Ivi Lillepuu , kõrghariduse osakonna asejuhataja Sigrid Vaher, teadusosakonna peaeksperdid Mariann Saaliste ja Katrin Mandra , teadusosakonna nõunik Ursula Tubli, õigusosakonna juristid Kadi Mölder ja Maarja-Liisa Vahi , kõrghariduse, teaduse ja keelepoliitika asekantsler Indrek Reimand ning analüüsiosakonna juhataja Aune Valk . Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Heddi Lutterus (Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna juhataja, tel: 7350141,
[email protected] ). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Inga Kukk (
[email protected]). Märkused Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ettevalmistamiseks läbiti järgmised etapid: 2016. aasta suvel alustas Haridus- ja Teadusministeerium (edaspidi HTM ) kõrgharidusseadustiku kaasajastamise protsessi, paludes kõrgkoolidelt, õppijatelt, tööandjatelt ja teistelt partneritelt ettepanekuid kõrgharidusseadustiku kaasajastamiseks. 2016. aasta septembris valmis Eesti Teadusagentuuri (edaspidi ETAg ) eestvedamisel uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uus kontseptsioon teadus- ja arendustegevuse rahastamise süsteemis. ETAg kaasas kontseptsiooni ettevalmistamisesse Eesti Teaduste Akadeemia, HTMi , ülikoolid, teadus- ja arendusasutused ning noorteadlased. 2016. aasta detsembris moodustas haridus- ja t eadusminister partnerite esindajatest kõrgharidusseadustiku kaasajastamise juhtrühma, mille eesmärk oli kaardistada kõrgharidusseadustiku põhiprobleemid ja võimalikud lahendused. Juhtrühm kiitis heaks kõrgharidusseadustiku kaasajastamise printsiibid. 2017. aasta esimeses pooles töötas juhtrühm läbi nii partnerite kui ka HTMi tõstatatud teemad, mis vajaksid kõrgharidusseaduses lahendamist. 5. septembril 2017. a saatis HTM kõrgharidusseadustiku kaasajastamise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) arvamuse avaldamiseks laiale ringile partneritele, sh üliõpilaste esindusorganisatsioonile, kõrgkoolidele, teadusasutustele, tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidele ning ministeeriumidele. 2018. a jaanuarist aprillini jätkas tööd 2016. a detsembris moodustatud kõrgharidusseadustiku kaasajastamise juhtrühm, arutades eelnõu teemadest akadeemiliste töötajate nõudeid, õiguse kõrgharidusele teostamise tingimusi ning kõrgharidustaseme õppe nõudeid. 2018. a märtsiks valmistasid Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikool ette oma ülikoolide seaduste eelnõude projekt id . Ülikoolide seadused, sh ka Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli seadused on osa kõrgharidusseadustikust. Eelnõuga muudetavaid seadusi on palju, seetõttu on avaldamismärked lisatud seletuskirja selles osas, kus vastavat seadusemuudatust selgitatakse. Kõrgharidusseadustiku kaasajastamist puudutavad materjalid on kättesaadavad haridusseadustiku blogis: https://haridusseadustik.wordpress.com/korgharidusseadustik/ II Seaduse eesmärk Senine kõrgharidusseadustik on põhijoontes kujundatud 1990. aastate teises pooles. Sellest ajast on oluliselt muutunud ootused kõrgharidusele. Kõrgkoolide konkurents ei piirdu enam riigisiseste kõrgkoolide ja üliõpilastega. Üliõpilased liiguvad rohkem, nende eelnevad õpiteed ja kogemused on mitmekesised. Kõrgkoolide organisatsiooniline võimekus on oluliselt kasvanud ja lisandunud on mitmeid uusi ja olulisi õigusakte. Senised kõrgkooli seadused keskenduvad enam õppeasutuste toimimise alustele, samas elukestva õppe kontekstis on tegevuste keskpunktiks õppija, tema õigus kõrgharidusele ja võimalused liikuda sujuvalt erinevat liiki õpete vahel. Erinevatel põhjustel on s enised regulatsioonid kohati ka liialt detailsed. Kõrgharidus ja teadustegevus on omavahel lahutamatult seotud, samas mõlema valdkonna õigusaktides on kohati dubleerimist ja normide kooskõla võiks olla parem. Erakooliseadus, mis reguleerib kõikide eraõppeasutuste tegevust alates koolieelsest lasteasutusest kuni kõrgkoolideni, on tekitanud erakõrgkoolide jaoks korduvalt tõlgendamisprobleeme. Neil põhjusel on algatatud kõrgharidusseadustiku kaasajastamine. Kaasajastamisel loobutakse senistest kõrgkoolide institutsioonipõhistest seadustest ja reguleeritakse kõrgharidusvaldkonda kõrgharidusseadusega, mille keskpunktis on kõrgharidustaseme õpe ja kõrgharidustasemel õppimine. Eelnõus on selgemalt piiritletud õigus kõrgharidusele , toodud välja üliõpilaste õigused ja kohustused ning nii riigi kui ka kõrgkoolide peamised ülesanded. Eelnõuga toetatakse karjäärimudelite kaasajastamist kõrgkoolides ja teadusasutustes, mis motiveeriks noori valima teadlase elukutset. Eelnõuga ühtlustatakse ka teaduse ja kõrgharid use rahastamis põhimõtteid . T eadusasutuste baasfinantseerimin e kujundatakse sarnaselt kõrghariduse tegevustoetusele teaduse tegevustoetuseks. Kõrgharidusseadustiku kaasajastamine on üks osa haridusseadustiku kaasajastamisest, mille esimeseks etapiks oli uue haridusseaduse koostamine. Menetluses olevast haridusseaduses puudutavad kõrgharidusseadustikku kõige vahetumalt õppeasutuse juhtimist puudutavad sätted, mis kohalduvad rakenduskõr gkoolidele ja erakõrgkoolidele, ning järelevalve regulatsioon. Uue haridusseaduse koostamisel oli eesmärk reguleerida vähem ja põhimõttelisemat laadi küsimusi, mis annavad normi rakendajatele nii suurema vabaduse kui ka vastutuse. Sama eesmärk on ka kõrgharidusseadustiku kaasajastamisel. Kaasajastamise protsessi eesmärk ei ole muuta kõrgharidussüsteemi toimimise põhialuseid. Eesmärk on õiguslikult toetada seniste kõrgharidusvaldkonna tugevuste säilimist ja nõrkustega tegelemist. 2.1. Hetkeolukord ja trendid kõrghariduses Eesti kõrgharidus on viimase 25 aasta jooksul läbi teinud hüppelised muutused. Olulisemad neist on järgmised: 1990-ndate alguses kiire loobumine NL aegsetest õppekavadest: 4+2 bakalaureuse- ja teadus/kutsemagistriõppe loomine. Kaasaegse doktoriõppe loomine NL-aegse teaduste kandidaadi ja teaduste doktori asemele. Kõrgkoolide (ennekõike erakõrgkoolide) ja õppijate arvu kiire kasv 1990-ndate teises pooles. 2000-ndate alguses hakkas hoogsalt kasvama ka täiskasvanud õppijate osalus kõrghariduses. Toimus kiire tasulise õppe kasv: nii erakõrgkoolides õppijad kui riigieelarvevälised kohad avalik-õiguslikes ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides. Tippajal maksid pooled üliõpilased oma õpingute eest. Tänaseks (2017/2018. õa) on tasuta õppijaid 81%. 2000-ndate alguses üleminek Bologna süsteemile: 3+2 õppekavad ning hiljem väljundipõhine õpe, kasvav tähelepanu mobiilsusele ja mujal sooritatud õppe tunnustamisele. Kõrghariduse kvaliteedi hindamise süsteemi muutused 2008. a ja üleminekuhindamine 2009-2011, millega kaasnes kõrgkoolide arvu vähenemine. 2013. a üleminek tasuta eestikeelsele kõrgharidusele (õigus õppida eestikeelsel õppekaval õppekulusid hüvitamata). Eesti üliõpilaste arvu kiire vähenemine viimasel viiel aastal. Välisüliõpilaste arvu kiire kasv samal ajal. Üliõpilased 1995-2005 toimus üliõpilaste arvu kiire kasv ning 2005-2010 olid kõrghariduses nö buumiaastad. Viimasel viiel aastal on üliõpilaste arv igal aastal kahanenud 3-7% võrra. Kahanemine jätkub hinnanguliselt veel viis aastat, aga tõenäoliselt väiksemas tempos. 2017/18. õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides 46155 üliõpilast, mida on ca 30% vähem kui 10 aastat tagasi. Üliõpilaste arvu vähenemine ei ole tingitud vaid noorte arvu langusest. Vähenenud on ka nende osakaal, kes peale keskhariduse omandamist järgmisel õppeaastal asuvad õppima kõrghariduse esimese astme õppekavadel. Kui 2007. aastal alustas gümnaasiumi statsionaarõppe lõpetanutest samal aastal Eestis kõrgharidusõpinguid 68% lõpetanutest, siis 2017. a lõpetajatest tegi seda 55% lõpetanutest. Vähenemine tuleneb peamiselt nende arvelt, kes üldse õpinguid Eestis ei jätka. Seega on lisaks üliõpilaste arvu vähenemisele muutunud ka nende koosseis: kasvanud on täiskasvanud õppijate ning välisüliõpilaste osakaal. Kõrgharidusõppesse vastuvõetutest on täna üle poole need, kes ei asu kohe gümnaasiumi lõpetamise järel õppima. Üha enam suureneb vanematesse vanusegruppidesse kuuluvate üliõpilaste osakaal. 25-aastaste ja vanemate vanusegruppide osatähtsus õppurite hulgas on võrreldes 2012/13. õppeaastaga kasvanud 42%- lt 48%- ni 2017/2018. õppeaastal. Lõpetajate arv on olnud viimase viie õppeaasta jooksul vahemikus 9605(2016/17. õppeaastal) kuni 10 867 (2012/13. õppeaastal). Nagu üliõpilasi, nii on ka lõpetajaid üldiselt olnud kõige enam bakalaureuseõppes (2016/17. õppeaastal kõigist lõpetajatest 37%). Viimastel aastatel on aga kõigi lõpetajate seas kasvanud magistriõppe lõpetanute arv. Kõige rohkem on vähenenud rakenduskõrgharidusõppe lõpetanute arv. Doktorikraadi kaitsnute arv on olnud kasvava trendiga: viimase 10 aastaga on doktoriõppe lõpetanute arv kasvanud 50% (2007/08. õppeaastal 161, 2016/17. õppeaastal 253). 2016/17. õppeaastal lõpetanud üliõpilaste (kokku 9605) andmeid vaadates õpib neist lõpetamisele järgneval õppeaastal kõrghariduse õppekavadel edasi 17% (1639 inimest), lisaks on 1% alustanud õpinguid kutsehariduse õppekavadel. Suur osa üliõpilastest töötab. I ja II astme tudengitest töötas 2016. aastal 66% ja doktorantidest valdav enamus (2015. aastal doktorantuuri lõpetanutest 90% ). I ja II astme üliõpilastest töötab seejuures üle poole regulaarselt (2016 – 53% kõigist I ja II astme tudengitest). Rohkem töötavad osakoormusega õppivad üliõpilased (94%) ja vanemad üliõpilased - üle 30-aastastest üliõpilastest töötas 2016. aastal 87% samas kui 20-24 aastastest töötas 56%. Õppeastmetest töötavad rohkem magistriõppe (77%) ja rakenduskõrgharidusõppe (71%) üliõpilased. Vilistlasuuringutest on lisaks selgunud, et ligi pool üliõpilastest töötab juba enne õpingute algust . Mida kõrgem on haridus, seda suurem on hõivemäär ja palk. Ka iga tööturul oldud aasta suurendab palka. Kõrgkoolid Kõrgkoole on 2017/18. õppeaastal 20, mida on 14 võrra vähem, kui kümme aastat varem. Riigi rakenduskõrgkoole on kaheksa, erarakenduskõrgkoole viis, avalik-õiguslikke ülikoole kuus ja eraülikoole üks. Üheski kutseõppeasutuses kõrgharidustaseme õpet enam ei pakuta. 2 017/18. õppeaasta 10. novembri seisuga õppis ligi kolmveerand (77%) üliõpilastest avalik-õiguslikes ülikoolides, sealjuures on avalik-õiguslikes ülikoolides õppivate üliõpilaste osakaal viie õppeaasta jooksul kasvanud. Koos eraõppeasutuste arvu vähenemisega on vähenenud ka neis õppivate üliõpilaste arv ning osakaal kogu üliõpilaskonnast. Ü liõpilaste arvult on suurim Tartu Ülikool 12 618 üliõpilasega, väiksemate erarakenduskõrgkoolide üliõpilaste arv on alla 100. Õppekavad Kõrgharidustaseme õppekavasid, millele toimus vastuvõtt, oli 2016/17. õppeaastal 569. Sarnaselt üliõpilaste ja õppeasutuste arvu vähenemisega on vähenenud ka õppekavade arv. Samas on üliõpilaste arvu langus olnud suhteliselt veel kiirem. Kui 2011/12. õppeaastal õppis ühel õppekaval keskmiselt 90,3 üliõpilast, siis 2016/17. õppeaastaks on sama näitaja 65,7 ( 27% võrra väiksem). See, et viimastel õppeaastatel ei ole õppekavade arv olulisel määral langenud, on osaliselt tingitud 2013. jõustunud kõrgharidusstandardi muudatusest, mille kohaselt on õppekaval üks õppekeel (v.a doktoriõpe, kus õppekeeli võib olla mitu), millest tulenevalt registreeriti siiani ühe mitmekeelse õppekava asemel mitu. Õppevaldkondade lõikes on perioodil 2011/12.-2016/17. õppeaasta arvuliselt kõige rohkem üliõpilasi õppinud ärinduse, halduse ja õiguse ning tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkondades. Vähenenud on üliõpilaste arv kõigis õppevaldkondades, va IKT. Õppejõud Õppejõudude (nii isikute kui ametikohtade) arv on viimase viie aasta jooksul vähenenud (ca 5000lt ca 4000le). Vähenemine on olnud kiirem, kui üliõpilaste arvu vähenemine. Seega on kasvanud üliõpilaste ja õppejõudude suhtarv. Kasvanud on doktorikraadiga õppejõudude osakaal. Kui 2011/12. õppeaastal oli nende osakaal õppejõududest 45,6%, siis 2016/17. õppeaastal 52,6%. Õppejõudude keskmine vanus on viimasel viiel aastal olnud stabiilne, 47 a. Õppekeel Eesti keel on kõrghariduses jätkuvalt domineeriv keel, kuid eriti magistriõppes on kõrgharidusreformi ja rahvusvahelistumise meetmete tõttu märkimisväärselt suurenenud ingliskeelsete õppekavade ja inglise keeles õppijate osakaal. 201 7 /201 8 . õppeaastaks õpib 1 2 % kõigist üliõpilastest ingliskeelsetel õppekavadel, magistriastmel isegi 24 %. Kõik inglise keeles õppijad pole aga välisüliõpilased: magistriõppes on välisüli õ pilasi ingliskeelsetel õppekavadel 6 2 %, ülejäänud 3 8 % olid Eesti taustaga üliõpilased. 201 7 /1 8 . õppeaastal õpib magistriõppes iga kümnes (11%) Eesti taustaga üliõpilane inglise keeles . Välisüliõpilased Välisüliõpilaste arv on viimaste aastate jooksul pidevalt kasvanud: kui 2011/12. õppeaastal õppis Eestis 1573 välisüliõpilast, siis 2016/17. õppeaastal on neid 3917, mis on 8,2% kõigist Eestis õppivatest üliõpilastest. Sama arv Eesti päritolu tudengeid õpib OECD (2017) andmetel välismaal. Välisüliõpilastest valdav enamus õpib avalik-õiguslikes ülikoolides. Välisüliõpilaste jaoks on kõige populaarsem õppvaldkond olnud püsivalt ärindus, haldus ja õigus, milles on viimasel viiel õppeaastal õppinud pidevalt enam kui kolmandik välistudengitest (2016/17. õppeaastal 39,3%). Kõige vähem on välistudengeid teeninduse ja hariduse õppvaldkondades. Suurim välisüliõpilaste osakaal on doktoriõppes (alates 2014/15. õppeaastast üle 10%). 2017/18 õppeaastal oli iga kolmas doktorantuuri astuja välisüliõpilane. Märgatavalt on viimastel aastatel tõusnud välisüliõpilaste osakaal magistriõppes. Enamus välisüliõpilastest õpib inglise keeles, kuid 5% õpib ka eestikeelsetel õppekavadel. 2.2. Kehtiv regulatsioon, seotud strateegiad ja arengukavad Kõrgharidusvaldkonna reguleerimiseks annab aluse põhiseadus. Paragrahv 37 lg 1 sätestab õiguse haridusele, sh kõrgharidusele ning õiguse saada eestikeelset õpetust. Teadus ja kunst ning nende õpetused on vab ad (PS § 38 lg 1). Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanne on ülal pidada piisaval arvul õppeasutusi, sh kõrgkoole. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud piires autonoomsed (PS § 38). Õigus on avada erakoole, sh erakõrgkoole (PS § 37 lg 2). Riigil on järelevalve kohustus, sh kohustus teha järelevalvet kõrghariduse andmise üle (PS § 37 lg 5). Kõrgharidusseadustiku moodustavad ülikooliseadus (ÜKS), rakenduskõrgkooli seadus ( RakKKS ), erakooliseadus ( EraKS ), Tartu Ülikooli seadus (TÜKS) ning Tallinna Tehnikaülikooli seadus (TTÜKS). Lisaks on kõrgharidusvaldkonda puutuvaid norme teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses (TAKS) ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduses (ÕÕS). Nendes seadustes antud volitusnormide alusel on kehtestatud üheksa Vabariigi Valitsuse määrust ning 11 ministri tasandi määrust. Kõrgharidusvaldkonna strateegiliseks alusdokumendiks on Eesti elukestva õppe strateegia 2020 , mis hõlmab kõiki haridustasemeid. Kõrgharidusvaldkonnaga on seotud ka Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 „ Teadmistepõhine Eesti“ . Paralleelselt kõrgharidusseadustiku kaasajastamise ettevalmistamisega on töötanud Riigikantselei juures kõrghariduse ja teaduse rahastamise ning korraldamise rakkerühm . Rakkerühma ülesanne on valmistada ette Teadus- ja Arendusnõukogule koostatud „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti“ pikema ajaperspektiiviga soovituste rakendamine. Soovitused puudutavad kõrgkoolide ja teadusasutuste ja nende tugiteenuste konsolideerimist ning teaduse ja kõrghariduse rahastamist pikaajalises perspektiivis. 2.3. Kõrgharidusseadustiku kavandatav struktuur Eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et kõrgharidusseadustiku struktuur oleks võimalikult õigusselge. Avalik- õigusliku ülikooli kohta käivad sätted reguleeritakse endiselt institutsioonipõhises seaduses s eetõttu, et tegemist on avalik- õiguslike juriidiliste isikutega. Eesmärk on, et erinevalt kehtivast kõrgharidusseadustikust ei oleks normid avalik-õigus like ülikoolide , riigi rakenduskõrgkoolide kui ka erakõrgkoolide kohta dubleeritud mitmes erinevas seaduses. III Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 3.1. Üldsätted § 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala Eelnõu § 1 lg 1 – nii kehtiva ülikooliseaduse kui ka rakenduskõrgkooli seaduse keskmes on olnud kõrgkoolid ning nende tegevuse korraldamine. Kõrgharidusseaduse eesmärk on reguleerida kõrgharidusvaldkonda kõrgharidus õppe ja õppijakesksemalt. Eelnõu kohaselt reguleeritakse kõrgharidu sseadusega kõrgharidustaseme õpet , kõrgharidustasemel õppimist ning kõrgkoolide tegevuse aluseid. Eelnõu § 1 lg 2 – seni on kõrgharidusvaldkonna küsimusi reguleeritud aval ik- õiguslike ülikoolide jaoks ülikooliseaduses, riigi rakenduskõrgkoolide jaoks rakenduskõrgkooli seaduses ning erakõrgkoolide jaoks erakooliseaduses. Eelnõu kohaselt koondatakse kõrgharidusseadusesse õiguse kõrgharidusele teostamist puudutavad sätted, mis kehtivad kõikidele kõrgharidussüsteemi osapooltele. Kõrgharidustaseme õppe nõuded, aga ka suures osas üliõpilaste õigused ja kohustused ei erine olenevalt sellest, kas õpitakse avaliku sektori või erakõrgkoolis. Seega kehtib kõrgharidusseadus kõigile üliõpilastele ja samuti kõigile kõrgkoolidele olenemata nende omandivormist. Eelnõu § 1 lg 3 – eelnõu ettevalmistavates aruteludes jõuti selleni, et avalik-õiguslike ülikoolide võrdseks kohtlemiseks reguleeritakse kõigi avalik-õiguslik e ülikoolide õigusvõime, ülesanded, alusdokumendid ja juhtorganid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise kord iga ülikooli eraldi seaduses. Eelnõu rakendussätetes on kahe olemasoleva ülikooli seaduse muudatused. Kõrgharidusseaduse eelnõuga paralleelselt valmistatakse ette nelja avalik-õigusliku ülikooli Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli seaduseid . Ülikoolide seaduseid menetletakse kõrgharidusseaduse eelnõust eraldi , aga nad on seotud kõrgharidusseaduse eelnõuga . Seni, kuni ülikoolide seadusi vastu võetud ei ole, kehtivad nendele ülikoolidele senises t ülikooliseaduses t ülikooli õigusvõimet, täpsemaid ülesandeid, alusdokumente, juhtorganeid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise korda puudutavad sätted. Eelnõu § 1 lg 4 – kõrgharidusseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele. Samuti on vaidlustatavad haridustaseme omandamise lõpetamist tingivad otsustused või otsustused, mis piiravad isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel . A valik-õiguslik ülikool väljastab riiklikke lõpudokumente teostades sellega avalikku võimu ning üliõpilane on kõrgharidust omandades ülikooliga avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu toimub avalik-õigusliku suhte raames ka õpitulemuste kontroll ja hindamine . Kolleegium on ka selgitanud , et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses oluline otsustusruum . § 2. Kõrgharidussüsteem Eelnõu kohaselt koosneb kõrgharidussüsteem kõrgharidustaseme õppest, kõrgharidustasemel õppijast ehk üliõpilasest ning kõrgharidusõppe korraldajast ehk kõrgkoolis t . Eelnõu § 2 lg 1 – kõrgharidustaseme õppe aluseks on teaduslik käsitus, millele on õpe rajatud kõigil kolmel kõrghariduse astmel. Sarnase eesmärgiga sätestati kehtivas ülikooliseaduses, et kõrgharidus on keskhariduse baasil omandatav teaduslikule käsitlusele rajanev haridus, mida tõendab vastav lõpudokument. K õrgharidustaseme õpet on eelnõus kirjeldatud õppe eesmärgi kaudu . Kõrgharidustaseme õppe oluline eesmärk on anda õppijale võimalus eneseteostuseks valitud erialal tööle asumisega, samuti oskused teadus- ja arendustegevuseks ning oskused ka pärast õpingute lõppemist iseseisvalt ja kogu elukaare jooksul õppida. Eelnõu § 2 lg 2 – kõrgharidustaseme õppes õppija on üliõpilane. Üliõpilase õigused ja kohustused laienevad isikule immatrikuleerimisest ku ni eksmatrikuleerimiseni. Kõrgkooli otsused nii õppesse vastuvõtmise kui ka õppest väljaarvamise kohta peavad olema selgel t fikseeritud ning ka vaidlustatavad. Eelnõu § 2 lg 3 – kõrgkool loob üliõpilasele tingimused kõrgharidustaseme õppes õppimiseks. K õrgkoolidena on eelnõus silmas peetud neid õppeasutusi, kellele on antud õigus korraldada kõrgharidustaseme õpet. Õppe õiguse saamiseks on eelnõus ette nähtud kvalite edihindamisel põhinev menetlus, mille tulemusena annab valdkonna eest vastutatav minister ehk haridus- ja teadusminister kõrgkoolile õiguse õpet korraldada . K õrgkoolidena on eelnõus nimetatud sarnaselt senisele rakenduskõrgkoolid, kus korraldatakse õpe t kõrghariduse 1.-2. astmel, ülikooli tüüpi kõrgkoolid, kus korraldatakse õpe t kolmel kõrghariduse astmel ja klassikalised ülikoolid, mis võivad oma nimetuses kasutada sõna „ülikool“ ja kus õpe toimub kolmel astmel mitmes õppevaldkonnas. Eelnõus on kõrgkoolide peatükis sätestatud õppeasutuste erisused, sh erinevate nimetuste kasutamise õigus ning eraldi peatükkides ka kvaliteedihindamise ja rahastamise tingimused. Eelnõu § 2 lg 4 – kõrgkooli juhi, akadeemiliste töötajate tegevusest sõltub õppe korraldamine ning õpikeskkonna loomine kõige enam. Lisaks on olulisel kohal õpet toetavad isikud, nagu õppekorraldus- ja vastuvõtuspetsialistid, karjäärinõustajad, VÕTA hindajad jne, kelle tegevusest sõltub samuti olulisel määral, kui toetav on üliõpilase jaoks õpikeskkond. Eelnõu § 2 lg 5 – tööturu osapooltena on silmas peetud tööandjaid, nende ühendusi ja töötajate ühendusi olenemata nende omandivormist. Oluline on tööturu osapoolte kaasamine õppe kujundamisse ja õppekavaarendusse, samuti toetavad tööandjad kõrgharidustaseme õpet praktikakohtade loomise ja praktikantide juhendamisega. Koostöö eeldab mõlemapoolset aktiivsust ja valmisolekut panustamiseks. Tööturu osapooli on kaasatud töökohapõhise õppe võimaluste laiendamisse. Kutseseaduse alusel loodud seire-, prognoosi- ja tagasisidestamise süsteemi (OSKA) analüüsid ja prognoosid lähtuvad tööjõuvajadusest ja annavad sisendi vajaliku õppe kavandamiseks. 3.2. Kõrgharidustaseme õpe Põhiseaduse § 38 nimetatud akadeemiline vabadus kaitseb nii teadusuuringuid kui ka teadussaavutuste õpetamist . Riik või seadusandja kõrgharidustaseme õppekavade kujundamisesse ei sekku, see on osa kõrgkoolide akadeemilisest vabadusest. Kõrgkooli akadeemiline vabadus seisneb õiguses otsustada üliõpilaste arv ja vastuvõtuprotseduurid, kujundada õppekavasid ja otsustada nende avamine, otsustada lõpetamise tingimused ja valida õppekava õppekeel . Riiklikul tasandil on aga põhjendatud kõrgharidustaseme õppele ootuste ja eesmärgi seadmine, millest kõrgkoolid saavad õppekavade kujundamisel lähtuda. Samuti on põhjendatud õppele teatud miinimumnõuete kehtestamine, mis tagavad kõrgharidusõppe läbinute ühetaolised võimalused. Sellise sekkumise eesmärk on tagada nii kõrghariduse individualistlik aspekt – et isikul oleks omandatud kõrgharidusest kasu ja ka ühiskondlik aspekt - riigi huvi haritud elanikkonna järele, mis tagab demokraatia, ühiskonna (majandusliku jne) edendamise ning riigi elanikkonna homogeense väärtussüsteemi . § 3. Kõrgharidustaseme õppe põhimõtted Eelnõu § 3 lg 1 – kolmeastmeline kõrgharidussüsteem, mis järgib Euroopa kõrgharidusruumi bachelor - master -PhD mudelit, kehtib Eestis juba 2002/2003 . õppeaastast . Eelnõuga selles jaotuses muutusi ei tehta. Eelnõu § 3 lg 2 – õppekava on õpingute alus . Tavapäraselt määratakse õppekavas kindlaks milleks, mida, kuidas ja millise aja jooksul õpitakse ja õpetatakse ehk õppe eesmärgid ja õpiväljundid . Õppekavast tulenevad ka õppe nominaalkestus ja mah t , õppe alustamise tingimused, õppeainete loetelu, spetsialiseerumisvõimalused , kui neid õppekaval pakutakse, ja õppe lõpetamise tingimused. Võrreldes kehtiva seadusega on õppekava definitsiooni täiendatud õppimisega seotud teadmiste, oskuste ja hoiakute ehk õpiväljundi mõistega. Õppekavad sisaldavad ka siiani õpiväljundeid, aga sellekohane nõue oli varem sätestatud kõrgharidusstandardis , kus täpsustatakse ka muid nõude i d õppekavale. Eelnõu § 3 lg 3 – kehtivas ülikooliseaduses on sätestatud, et ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte kasutamise otsustab ülikooli nõukogu. Ka r akenduskõrgkooli seaduses on sätestatud, et rakenduskõrgkooli õppekeel on eesti keel. Teiste keelte kasutamise otsustab minister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub. Erakooli õppekeele valib erakooli pidaja. Põhiseadusest tulenevalt on i gaühel õigus saada eestikeelset õpetust (PS § 37 lg 4). Seega on riigil kohustus jälgida, et eestikeelse õppe võimalused oleksid piisavalt tagatud. Õppekeel on kõrgharidustasemel õigusaktidest tulenevate õiguste ja kohustuste aluseks kolmel juhul: kõrgharidustasemel on võimalik õppida õppekulusid hüvitamata, kui õpitakse eestikeelsel õppekaval ja täidetakse nõutavas mahus igal semestril õppekava. Seega on nn tasuta kõrghariduse õigus seotud eestikeelsel õppekaval õppimisega ja õppekeele määramise alused mõjutavad õiguse kõrgharidusele teostamise tingimusi; keeleseaduse kohaselt loetakse haridus omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst toimus eesti keeles (§ 26 lg 4). Keeleseadus seab nõude eeskätt eesti keele tasemeeksami sooritamise vajaduse konteksti – eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud kõrghariduse eesti keeles; elamisluba õppimiseks antakse juhul, kui välismaalase riigis viibimise eesmärk on kõrgharidustaseme õppekava alusel õppimine ja tema õppekeele oskus on piisav ehk vastab õppeasutuste kehtestatud õppekeele taseme miin im umnõuetele või kui välismaalane asub süvendatult riigikeelt õppima (VMS § 168). Eelnõu ettevalmistamisel oli õppekeele küsimus arutelul kahest aspektist. Esiteks eestikeelsete õppekavade arvu vähenemine ja teiseks võõrkeelse õppe osakaalu tõus ka eestikeelsetes õppekavades. Eestikeelsete õppekavade arvu vähenemine Juba praegu on õppekavagruppe, kus eestikeelseid õppekavasid on kas sama palju või vähem, kui ingliskeelseid õppekavasid (veterinaaria, õigus, humanitaaria, IKT, matemaatika ja statistika, sotsiaalteadused) . Stabiilselt kasvab inglise keeles õppijate osakaal, mis oli kümme aastat tagasi 2% kõigist üliõpilastest , 2016/17. õppeaastal aga juba 11%. Seejuures ei ole kasv seotud üksnes välisüliõpilaste suurema arvuga (välisüliõpilasi on 8,2% kõigist üliõpilastest). Ka üha enam eesti emakeelega üliõpilasi õpib ingliskeelsetel õppekavadel. Kõrghariduse rahvusvahelistumine on oluline eesmärk, milleni jõudmiseks on riigisiseselt vaja ka ingliskeelseid õppekavasid. Viimase viie aastaga on välisüliõpilaste arv rohkem kui kahekordistunud (2011/12. õppeaastal 1573, 2016/17. õppeaastal 3917 välisüliõpilast) , mis on otseses seoses ingliskeelsete õppimisvõimaluste suurenemisega. Tasakaalu eestikeelsete ja ingliskeelsete õppekavade vahel leiab iga kõrgkool ise, aga üha enam on kõrgkoolidel motivatsiooni määrata õppekava õppekeeleks inglise keel ja eestikeelse õppe võimalused pigem vähenevad. Eelnõu koostamisel kaaluti, kas kõrgharidusseadus peaks piirama ingliskeelsete õppekavade avamist ja siduma kõrgkoolidele eraldatava tegevustoetuse selgemalt eestikeelse õppe korraldamisega. Aruteludes jõuti selleni, et seaduses selliste piirangute seadmine ei ole mõistlik. Eesti keele, sh teaduskeele jätkusuutlikkuse tagamine on Eesti kõrgkoolide oluline ülesanne ja oli ka üks nö tasuta kõrghariduse reformi ja sellega kaasnenud suurema riigi finantseeringu selge eesmärk. Hinnang , et eestikeelse õppe võimalusi on piisavalt on suhteline ja tasakaalu leidmine erinevate õppeke eltega õppekavade arvu vahel võib erinevatel ajahetkedel lähtuda erinevatest kriteeriumitest. Seega ei peetud mõistlikuks seadusesse kriteeriumina lisada ei eestikeelsete õppimisvõimaluste piisavust ega tingimusi, mille alusel võib avada võõrkeelseid õppekavu. Eelnõu kohaselt lähtutakse kõrgharidustaseme õppe korraldamisel sellest, et kõrgharidustaseme esimese ja teise astme õppekavad on üldjuhul eestikeelsed. Põhjendatud juhul on lubatud avada võõrkeelseid õppekavasid. Põhjendatud juhuna on silmas peetud õppe kvaliteedi tagamist, kõrgharidusega spetsialistide vajadust ning võõrkeelseks õppeks vajalike ressursside olemasolu. Seega esmalt peab kõrgkool ise võõrkeelse õppekava avamisel hindama, kas põhjendused on olemas. Põhjendusi võtab arvesse ka Haridus- ja Teadusministeerium tegevustoetuse eraldamisel. Vajadusel seatakse tegevustoetuse eraldamisel ka tingimused eestikeelse õppe mahu suurendamiseks. Eestikeelse õppe osakaalu vähenemine eestikeelsetel õppekavadel Teine eelnõu ettevalmistamisel arutatud teema seondus sellega, et ka eestikeelsetel õppekavadel ingliskeelse õppe maht järjest suureneb. Kõrgharidustasemel on vältimatu, et kasutatakse võõrkeelseid artikleid ja materjale ning oodatakse välisõppejõudude osalemist õppetöös. Seega üliõpilane peab ka eestikeelsel õppekaval õppides suutma võõrkeelset kirjandust lugeda ja mõista. Selgete kriteeriumite seadmine, mitu ainet või kontakttundi tuleb õppekeeles pakkuda, ei ole mõistlik. Lähtudes keeleseadusest tuleb eesti keeles õppe pakkumisel lähtuda sellest, et 60% õppest ehk enamus õppest toimuks eesti keeles. Millistest kriteeriumitest lähtudes selline hinnang antakse, jääb eelnõu kohaselt ka edaspidi kõrgkooli määrata. Kõrgharidusstandardi kohaselt on õppekaval, va doktoriõppe õppekaval, üks õppekeel, kuigi õpiväljundite saavutamiseks võib kasutada ka teisi keeli. Eelnõu ettevalmistamisel tehti ettepanek muuta kõrgharidusstandardit selliselt, et ühel registreeritud õppekaval oleks lubatud mitu õppekeelt. Kuigi tegemist ei ole seaduse küsimusega ja õppekeele määratlus tuleneb ka eelnõu kohaselt kõrgharidusstandardist, on eelnõu koostamisel lähtutud sellest, et esimese- ja teise astme õppekavadel on määratud üks õppekeel ning õpiväljundite saavutamiseks vajalikud teised keeled. Selline lahendus võimaldab nii keeleseaduse kui ka tasuta kõrghariduse kontekstis piiritleda, millisel juhul õpib üliõpilane eestikeelsel õppekaval. Õpiväljundite saavutamiseks saab ja peabki kasutama ka muid keeli, aga õppekava, mille alusel on võimalik õppida eesti keeles, peab suures osas ka eestikeelsel õppimisel ja õpetamisel põhinema. Eelnõu § 3 lg 4 – n õuded kõrgharidusõppele on kehtestatud kõrgharidusstandardis. Eelnõu ettevalmistamisel tehti ettepanek kõrgharidusstandardist loobuda. Kõrgharidusseadustiku kaasajastamise üks eesmärk on vähendada seaduse detailsust ja reguleerida enam põhimõttelisi küsimusi. Kõrgkoolide hulgas on väga erineva suunitluse ja võimekusega kõrgkoole, lisaks võib juurde tekkida uusi kõrgkoole. Hariduse, sh kõrghariduse andmine on põhiseaduse kohaselt riigi järelevalve all. Teatud miinimumkriteeriumite täitmine on kõrgharidusvaldkonnas tegutsemiseks vajalik. Vastasel korral ei saa riik võtta vastutust kõrghariduse kvaliteedi eest. Kõrgharidusstandardit kaasajastatakse ning loobutakse aegunud regulatsioonidest ja ebavajalikust detailsusest, aga seaduses sätestatud nõudeid täpsustava rakendusakti olemasolu on eriti seaduse regulatsioonide vähenemisel endiselt vajalik. Kõrgharidusstandardi kavand on seletuskirjale lisatud. Kõrgharidusstandardis sätestatakse õppekavade liigitamise alused. Kõik õppekavad liigitatakse õppekavarühmadesse, õppekavagruppidesse ja õppevaldkondadesse. Õ ppekavade liigitamise lähtealus on rahvusvaheline hariduse liigituse klassifikaatoris . Kõrgharidusstandardi lisades on esitatud õppevaldkondade, -suundade ja õppekavarühmade loetelu ning õppekavagruppide ja õppekavarühmade vastavus. Võrreldes kehtiva ülikooliseadusega on muutuseks see, et õppevaldkonna, õppesuuna ja õppekavagrupi definitsioonid on edaspidi sätestatud üksnes kõrgharidusstandardis. Kuna õppe õigus antakse õppekavagrupis, on eelnõus eraldi viidatud, et õppekavagruppide loetelu on antud kõrgharidusstandardis. Eelnõu § 3 lg 5 – õppekavade õigusaktidele vastavuse kontrolli ja registreerimist Eesti hariduse infosüsteemis teostab jätkuvalt Haridus- ja Teadusministeerium. Seni on õppekavade vastavuse kontroll reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Eesti hariduse infosüsteemi asutamise ja põhimääruse §- s 41 1 . Õppekavade liigitamise ja nõuetele vastavuse hindamiseks on loodud kõrghariduse õppekavakomisjon. Kuna nõuetele vastavuse kontroll on haldusmenetluse läbiviimine ja see lõppeb haldusakti andmisega, siis edaspidi volitatakse haridus- ja teadusministeeriumi teostama kontrolli õppekavade kehtestatud nõuetele vastavuse üle ja õppekavasid registreerima Eesti hariduse infosüsteemis seadusega. Eelnõu § 3 lg 6 – kõrgkooli pädevuses on reguleerida õppetöö korraldamisega seotud nõuded ja tegevused. Üldised nõuded õppetöö korraldusele on kehtestatud kõrgharidusstandardis. K õrgkool kehtestab tingimused ja korra isiku varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks. Üldised põhimõtted varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks on kehtestatud kõrgharidusstandardis. Võrreldes kehtiva ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seadusega on õppeasutustel õigus otsustada, kas lugeda üliõpilase varasemate õpingute ja töökogemusega omandatud ainepunktid õppemahu hulka, mille eest üliõpilaselt õppeteenustasu ei nõuta, või mitte. Kehtivas seaduses on sätestatud tingimused, mille täitmisel on üliõpilasel õigus õppida ilma õppekulusid hüvitamata. Üheks tingimuseks on , et üliõpilane peab täitma õppekava kumulatiivselt täies mahus igal semestril. Seega k ui üliõpilane on osa vastava semestri ainepunktidest saanud VÕTA rakendamisega, siis neid ainepunkte ei loeta konkreetse semestri aktiivsete soorituste hulka ja neid ei loeta seaduses seetõttu ka nö tasuta õppimise õiguse tagamisel õppemahu hulka. Eelnõu ettevalmistamisel toodi välja, et selline regulatsioon vähendab VÕTA rakendamist ja võib tekitada olukorra, kus üliõpilane peab õppekulusid hüvitama asuma ka siis, kui tal on semestril vajaliku ainepunktide mahu sooritamisest vaid mõned ainepunktid arvestatud VÕTAga . Tulenevalt mitmetest ettepanekutest kehtiva regulatsiooni muutmiseks on eelnõuga VÕTA rakendamisel saadud ainepunktide arvestamise piirang õppekulude hüvitamise nõuete täitmisel välja jäetud. § 4. Õppeaasta Eelnõu § 4 lg 1 – õppe mahust lähtudes on ühe õppeaasta maht 60 ainepunkti. 26 tundi tööd on arvestuslik keskmine, mis kulub üliõpilasel ühe ainepunkti saamiseks vajalike õpiväljundite saavutamiseks. Olenevalt üliõpilase võimekusest võib tegelikkuses konkreetsel üliõpilasel vajaliku õpiväljundi saavutamiseks kuluda kas rohkem või vähem aega. Õppeaasta maht on määratletud arvestusega, et üliõpilane kulutab õppeks nädalas keskmiselt kuni 40 tundi. Sama töömaht on täistööajaga töötaja tavalisel töönädalal. Ainepunkti määratlus on osa Bologna protsessiga Euroopa kõrgharidusruumis tehtud kokkulepetest, mille eesmärk on muuta eri riikide vahel liikumine üliõpilaste jaoks lihtsamaks. Euroopa Ainepunktisüsteemi ainepunktidena mõistetakse konkreetse kursuse või programmi õpikoormust ja kindlaksmääratud õpitulemusi (mida konkreetne üliõpilane teab, mõistab ja mida ta on võimeline tegema). Euroopa kõrgharidusruumi arusaamade ühtlustamiseks on koostatud täpsemad juhised Euroopa Ainepunktisüsteemi rakendamiseks . Tunnina on kõrgharidustasemel üldjuhul silmas peetud 60minutilist ajavahemikku, astronoomilist tundi. 45minutiline ajavahemik, mida nimetatakse akadeemiliseks tunniks, kõrgharidusvaldkonna õigusaktides kasutusel ei ole. 45minutiline tund on kasutusel täiskasvanute koolituse seaduses ja seal on regulatsioonis ka eraldi viidatud akadeemilisele tunnile ja selle 45minutilisele kestusele. Muus kontekstis on tund 60 minutit pikk. Eelnõu § 4 lg 2 – ühes õppeaastas on kümme kuud ning see jätab üliõpilasele võimaluse puhata õppetööst kaheksa nädalat ehk kaks kuud. Seejuures võib üliõpilase puhkuse aja arvestus olla kumulatiivne ja kõrgkoolil ei ole kohustust tagada korraga kaheksa nädalat puhkust. Puhkuse võib õppetöö loogilistel ja sobivatel hetkedel semestri jooksul tagada. Tulenevalt erialaspetsiifikast on sageli vajadus praktikat sooritada suveperioodil, seega teatud paindlikkus õppeaasta alguse ja lõpu kuupäeva osas on vajalik, aga kestuselt saab see olla ikkagi ainult kümme kuud. Õppeaasta kümme õppekuud jagunevad kaheks semestriks. Semestrisse kuuluvate õppekuude arvu määratlemisest on eelnõus loobutud. Seega on kõrgkoolil võimalik jaotada kümme õppekuud erinevate pikkustega semestriteks. Erinevates riikides on õppeaasta alguse, lõpu, semestrite arvu või eksamite aegade kohta on riigiti erinevad ja samuti on erinev, mil määral on õppeaasta ülesehitust puudutavat reguleeritud keskselt ja mil määral on see kõrgkooli enda otsustada . Semestri lõpuks täitmisele kuuluva õppe mahu tegelikku täitmist võetakse arvesse siis, kui hinnatakse, kas üliõpilasel on õigus jätkata õppimist tasuta. Seetõttu on semestri mõiste ka eelnõus seaduse tasandil säilitatud. § 5. Rakenduskõrgharidusõpe ja bakalaureuseõpe Eelnõu § 5 lg 1-2 – kõrghariduse esimese astme õppes laiendab üliõpilane üldhariduslikke teadmisi ning omandab erialased alusteadmised ja - oskused. Võrreldes kehtiva ülikooliseadusega bakalaureuseõppe tulemusena sõnastatud erialaste oskuste ja- teadmiste omandamine ka tööle asumise eesmärgil. Bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe lõpetaja ettevalmistus loob ka eelduse d õpingute jätkamiseks magistriõppes. Euroopa kõrgharidusruumis on eesmärgina välja toodud vajadus toetada kõrgharidusõppe lõpetajate tööhõivet kogu elu jooksul kiirelt muutuval tööturul tingimustes, kus tehnoloogia areneb, tekivad uue profiiliga töökohad ning tööhõive ja suurema iseseisvusega töövõtjana töötamise võimalused suurenevad. Riiklikul tasandil stiimulite, eesmärkide ja kvaliteedistandardite seadmine toetab tõhusat kõrgharidussüsteemi . Iga õppeastme lõpuks tuleb lõpetajale tagada sobivad teadmised ja oskused tööturule siirdumiseks ja võimekus omandada uusi teadmisi ja oskusi tuleviku töökohtade jaoks. Kõrgkoole tuleb toetada eesmärkide saavutamiseks uute meetmete rakendamisel, sh suurendada dialoogi tööandjatega, rakendada õppekavasid, kus teoreetiline ja praktiline töö on tasakaalus, edendada üliõpilaste ettevõtlikkust ja innovatsioonioskusi ja jälgida lõpetajate edasist karjääri. Tuleb edendada rahvusvahelist mobiilsust, sest see laiendab üliõpilaste kompetentse ja töövõimalusi . Erinevate kõrgharidustaseme õpete eesmärkides on senisest selgemalt välja toodud suunis, et iga kõrgharidustaseme õpe peab võimaldama tööle asumiseks ja elukestvaks õppeks vajalike teadmiste ja oskuste omandamist. Kõrgharidustaseme esimesel astmel on kaks õpet – magistriõppes edasiõppimisele suunatud bakalaureuseõpe ja rakendusliku suunitlusega rakenduskõrgharidusõpe. Ülikoolid võivad pakkuda nii bakalaureuseõpet kui ka rakenduskõrgharidusõpet. Rakenduskõrgkoolidel bakalaureuseõppe pakkumise õigust ei ole ja nemad pakuvad esimesel astmel rakenduskõrgharidusõpet. Õigusaktides on seni neid õppeid eristanud rakenduskõrgharidusõppele kehtestatud kohustuslik praktika määr ning teatavad erisused õppejõudude nõuetes. Üliõpilaste jaoks on siiani olnud erisus ka saadavas kvalifikatsioonis – bakalaureuseõpe lõpeb bakalaureusekraadiga, rakenduskõrgharidusõppe lõpetajad on saanud rakenduskõrgharidusõppe diplomi, aga mitte kraadi. Eelnõu ettevalmistamisel tehti ettepanek loobuda rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe eristamisest ja jätkata kõrgharidustaseme esimesel astmel ühe õppega, bakalaureuseõppega . Eelnõu koostamisel seda ettepanekut kaaluti ja o tsustati jätkata esimesel astmel siiski nii rakenduskõrgharidusõppe kui ka bakalaureuseõppega. R akenduskõrgharidusõppe arendamisel on väljakujunenud hea koostöö ettevõtjatega , kes on teadlikud rakenduskõrgharidusõppe tugevustest ning väärtustavad tugeva rakendusliku suunitlusega väljaõpet saanud lõpetajaid. Rakenduskõrgharidusõppe ja bakalaureuseõppe ühendamisel nähakse ohtu , et rakenduskõrghariduses suureneb teoreetilise õppe osakaal ja väheneb koostöö tööandjatega . R akenduskõrg haridusõppe õppekavade suurem praktika ja praktiliste ainete osakaal, annab lisaks üldpädevustele ja –oskustele ettevalmistus e kindlal kutsealal tööle asumiseks . Kahe õppega jätkamise poolt räägib ka asjaolu, et uuringud kinnitavad pigem seda, et nii bakalaureuseõppe kui ka rakenduskõrgharidusõppe lõpetajate toimetulek ei ole märkimisväärselt erinev. 2016/2017. õppeaastal on üliõpilasi 191 bakalaureuseõppe õppekaval ja 151 rakenduskõrgharidusõppe õppekaval . Bakalaureuseõppe lõpetajad on rakenduskõrgharidusõppe lõpetajatega üsna sarnases positsioonis , mõlemas õppes on peaaegu sama hulk üliõpilasi ja katkestamisi. Uuritud on kõrghariduse lõpetanute tööturu seisundit ja töist sissetulekut, sh ka erisusi bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe lõpetajate edukuses . Bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe lõpetajate õpingutejärgset tegevust ja toimetulekut on uuritud vilistlaste uuringutes . Eri haridustasemete ja õppevaldkondade lõpetanute oskusi on analüüsitud PIAAC uuringu raames . Rakenduskõrghariduse lõpetanute sissetulek on vahetult peale lõpetamist veidi kõrgem kui bakalaureuse lõpetanutel, kuid 3-4 aastat peale lõpetamist vahe kaob ja üheksa aastat peale lõpetamist teenib bakalaureusekraadiga lõpetanu juba enam kui rakenduskõrghariduse lõpetanu . Viimases vilistlasuuringus osalenud rakenduskõrgharidusõppe lõpetajatest 77% oli neile pakutud praktikavõimalustega kas rahul või pigem rahul, samal ajal kui bakalaureuseõppes oli praktikaga rahul 47% uuringus osalenud vilistlastest . Eelnõu § 5 lg 3 - bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe õppekavade kestus on kolm kuni neli ja pool õppeaastat, mis vastab õppe mahu lt 180-2 7 0 ainepunktile. Õppekava nominaal kestus on keskmine arvestuslik aeg, mille jooksul on võimalik mõistliku pingutusega õppekava läbida. Üldjuhul on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe nominaalkestus kolm kuni neli õppeaastat, mis vastab mahult 180 kuni 240 ainepunkti le . Eelnõu § 5 lg 4 – kuna tegemist on sektoraalsete kutsete g a mis on reguleeritud direktiiviga, on ämmaemandaõppes ja õeõppes nominaalkestuse erisused . Ämmaemandaõppe nominaalkestus on 4,5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 270 ainepunkti. Õeõppe nominaalkestus on 3,5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 210 ainepunkti. Koos täiendava spetsialiseerumisega on õeõppe nominaalkestus 4,5 aastat ja õppekavas määratud õppe maht 270 ainepunkti. Erisuste aluseks on direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, millega seatakse koolituse miinimumnõudeid arstiõppele, loomaarstiõppele, proviisoriõppele, hambaarstiõppele, ämmaemandaõppele, õeõppele ja arhitektiõppele ning määratletakse õppe läbimisel omandatavad pädevused . Eelnõus on eristatud õppekava nominaalkestus ja aktsepteeritud juhud, kui üliõpilase õppeaeg võib olla pikem, kui õppekava nominaalkestus. Üliõpilase õppeaja pikenemise alused on sätestatud kõrgharidustasemel õppimise peatükis täis- ja osakoormuse nõuete paragrahvis. Eelnõu § 5 lg 5 – ämmaemandaõppe ja õeõppe raamnõuded sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega . Raamnõuded on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv iga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta . Eelnõu § 5 lg 6 – eelnõu kohaselt väljastatakse edaspidi lisaks bakalaureuseõppe lõpetajale ka rakenduskõrgharidusõppe lõpetajale bakalaureusekraad. Seni on rakenduskõrgharidusõppe lõpetajad saanud rakenduskõrghariduse diplomi. Eelnõu kohaselt antakse rakenduskõrgharidusõppe lõpetajale edaspidi bakalaureusekraad, millel on ka märge, et läbitud on rakendusliku suunitlusega kõrgharidustaseme õpe. Seega on riigisiseselt tööandjate jaoks endiselt nähtav, et tegemist on rakenduskõrgharidusõppega. Välisriiki siirdudes ei pea üliõpilane aga täiendavalt selgitama, et Eesti kõrgharidussüsteemis on tegemist bakalaureusekraadiga samaväärse kvalifikatsiooniga. Eelnõu ettevalmistamisel tõid nii kõrgkoolid kui ka üliõpilased tõid välja, et üliõpilastel on olnud probleeme välisriikidesse õppima asudes selgitamisega, mis kvalifikatsioon on rakenduskõrgharidusõppe diplom. Kuna erinevate riikide välisriikide kvalifikatsioonide hindamise regulatsioonid ja praktika on erinev - otsuse teeb kas õppeasutus või ENIC/NARIC Keskus - võib kvalifikatsiooni nimetus saada edasiõppimisel takistuseks riikides, kus lõpliku hindamisotsuse teeb õppeasutus. Seega lõpetanute kohtlemisel võib tekkida ebavõrdsus, kui 1. astme õpe lõpeb bakalaureuseõppes kraadiga ja rakenduskõrgharidusõppes mitte. Eelnõu kohaselt antakse edaspidi ka rakenduskõrgharidusõppe lõpetajale bakalaureusekraad. Muudatus annab selge sõnumi, et rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe on samal kõrgharidusastmel ning nende lõpetajatel on võrdväärsed õigused nii akadeemiliseks tegevuseks kui ka tööturul. Ühtlasi aitab rakenduskõrgharidusõppe lõpetajatel bakalaureusekraadi korral mõista haridustaseme ja kvalifikatsiooni olemusest välisriikides. Erinevate riikide kvalifikatsiooninimetustest on hea ülevaade Eesti ENIC/NARIC Keskusel, kelle hinnangul on teiste riikide praktika põhjal on sama kvalifikatsiooni nimetus nii akadeemilise kui rakenduslikul suunal pigem reegel. Eurydice võrgustiku ülevaates Euroopa riikide kõrgharidussüsteemidest, sh 1. astme õpete liigitusest nähtub, et on mitmeid riike, kes annavad rakendusliku suunitlusega õppes bakalaureusekraadi (Taani, Holland) aga on ka neid, kes annavad välja rakenduskõrghariduse diplomi (Rootsi) . Muudatuseks on ka see, et võrreldes kehtiva regulatsiooniga sätestatakse edaspidi bakalaureuseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe lõpetamise tingimused (lõputöö või –eksami sooritamise kohustus) seaduse asemel kõrgharidusstandardis. § 6. Magistriõpe Eelnõu § 6 lg 1 – magistriõpe on kõrghariduse teise astme õpe , mille kestel süvendatakse rakenduskõrgharidus- või bakalaureuseõppes omandatud teadmisi ja oskusi. Magistriõpe läbimine loob eeldused erialaspetsialistina tööle asumiseks või õpingute jätkamiseks doktoriõppes. Ka magistriõppes on selgemalt välja toodud tööle asumise ks ja elukestv a ks õppe ks vajalike teadmiste ja oskuste omandamine. Eelnõu § 6 lg 2 – magistriõppe õppekavade nominaalkestus on üks kuni kaks õpp eaastat, mis vastab mahu l t 60-12 0 ainepunktile. Võrreldes k ehtiva ülikooliseadusega on eelnõust välja jäetud nõue, mille kohaselt bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe nominaalkestus peab olema kokku vähemalt viis aastat. Senine 3+2 (või ka 4+1) süsteem jääb üldpõhimõt t ena kehtima, sest üldjuhul ei ole magistriõppe õpiväljundite saavutamine lühema ajaga võimalik. Praktikas on tekitanud küsimusi, kas viie aasta nõuet kohaldatakse õppekavade ülesehitusele või üliõpilase õppeajale. Kui viie aasta nõuet on saanud pidada eesmärgipäraseks õppekavade ülesehituse juures, siis üliõpilase õppeaeg võib ka kehtiva seaduse tingimustes olla olnud sellest lühem näiteks juhul, kui osa õppekavast loetakse täidetuks VÕTA rakendamisega. Euroopa riikides on sarnaselt Eestiga valdavalt levinud 3+2 süsteem. Samas on mitmetes riikides tulenevalt tööturu ja üliõpilaste nõudlusest levinud ka muud kombinatsioonid, sh võimalus jõuda magistrikraadini 3+1 õppekavade läbimisega. Sageli kaasneb üheaastase magistriõppega teatud eeltingimus (töökogemuse olemasolu, eelnev sama astme kvalifikatsioon muus valdkonnas). Kõrgkoolid tegid eelnõu ettevalmistamisel ettepaneku luua süsteemis enam paindlikkust ja võimaldada põhjendatud juhtudel viie aasta reeglist erandeid. Tuleviku kõrghariduselt oodatakse pigem lühemaid õppekavasid, mis võimaldaks kiiret ümberõpet ja kiiremat tööturule siirdumist ning arvestaks võimalikult palju nende teadmiste ja oskustega, mis isikul juba olemas on. Kui välisriigi kõrgkoolides on võimalik jõuda magistrikraadini lühema ajaga, ei pruugi Eesti üliõpilased valida magistriõppes õppimiseks Eesti kõrgkooli, vaid eelistada lühemat õpet pakkuvat välisriigi kõrgkooli. Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteedihindamise Agentuuri (EKKA) hinnangul võib Eestis seatud viieaastaste õppekavade nõue saada takistuseks ühisõppekavade loomisel välisriigi õppeasutustega. Eesti ENIC/NARIC Keskus tõi välja, et välisriiki magistriõppesse minejatel on olnud kartusi, et 1-aastase magistriõppe korral Eestisse naastes kõrgkoolid või tööandjad nende 3+1 õppe tulemusel saadud magistrikraadi ei tunnustata, sest kokku on õpitud alla viie aasta. Samas välisriigis on tegemist tunnustatud magistrikraadiga. Eelnõu koostamisel jõuti selleni, et üldisena jääb kehtima 3+2 õppekavade süsteem. Eelnõu võimaldab aga erandjuhtudel viieaastasest õpingute nõudest magistrikraadini jõudmisel erisusi teha . Erisuste tegemine on võimalik siis, kui magistriõppe õpiväljundid on lühema ajaga saavutavad, õppekava on suunatud isikutele, kellel on vastavas valdkonnas töökogemus või varasem magistrikraad lähedasel erialal (mõlemad nõuded kajastuvad siis ka vastuvõtutingimustes), erialal on lühema ajaga magistrikraadini jõudmine rahvusvaheliselt aktsepteeritud või on tegemist ühisõppekavaga . Põhjendamiskohustus on kõrgkoolil ja HTM hindab õppekava registreerides nende kaalukust. Eelnõu § 6 lg 3 – ka edaspidi antakse magistriõppe lõpetanud isikule magistrikraad. Võrreldes käesoleva regulatsiooniga sätestatakse edaspidi magistriõppe lõpetamise tingimused kõrgharidusstandardis. § 7. Bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õpe Eelnõu § 7 lg 1 – Eesti kõrgharidussüsteemis on bakalaureuseõppe ja magistriõppe õppekavade kõrval ka esimese ja teise astme integreeritud õppekavad, mis sisaldavad nii alusõpet kui ka süvendatud spetsialiseerumisega õpet. Integreeritud õppes ei fikseerita esimese astme õpingute lõpetamist, õpingud on integreeritud ja selge väljund tekib alles teise astme lõpuks. Üheastmelised integreeritud õpped on ar sti-, loomaarsti-, proviisori-, hambaarsti-, arhitekti-, ehitusinseneriõpe ning klassiõpetaja õpetajakoolitus. Neist arsti-, loomaarsti-, proviisori-, hambaarsti-, arhitektiõppe aluseks on direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, millega seatakse koolituse miinimumnõudeid arstiõppele, loomaarstiõppele, proviisoriõppele, hambaarstiõppele, ämmaemandaõppele, õeõppele ja arhitektiõppele ning määratletakse õppe läbimisel omandatavad pädevused . Eelnõu § 7 lg 2 – integreeritud õpete nominaalkestused on eelnõus samad, mis kehtivas ülikooliseaduses. Senises ülikooliseaduses on sätestatud, et arstiõppele ja hambaarstiõppele järgneb residentuur ühel arsti või hambaarsti erialal. Eelnõu kohaselt ei käsitleta kõrgharidusseaduses edaspidi residentuuri, kuna residentuur ei ole osa kõrgharidustaseme õppest, vaid spetsialiseerumisega arsti täiendõpe. Residentuuri täpsem korraldus reguleeritakse jätkuvalt Tartu Ülikooli seaduses. Eelnõu § 7 lg 3 – arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded, sh õppekavale esitatavad nõuded ja õppe lõpetamise tingimused kehtestatakse ka edaspidi raamnõuetes. Kehtivas regulatsioonis on lõpetamise tingimused reguleeritud ülikooliseaduses ja dubleeritud raamnõuetes. Eelnõu § 7 lg 4 – eelnõu kohaselt esitatakse volitusnorm õpetajate koolituse raamnõuete kehtestamiseks haridus- ja teadusministri määrusena kõrgharidusseaduses. Seni oli antud volitusnorm EV haridusseaduses Vabariigi Valitsusele . Õpetajate koolituse raamnõuded kehtestati Vabariigi Valitsuse määrusena 2000. aastal ja nende eesmärgiks oli sätestada õpetajate koolitamise ühtsed nõuded, olenemata õppeasutuse liigist või õppeasutuse õiguslikust seisundist. Seega oli määruse volitusnormiks sobivam selline õigusakt, mille reguleerimisalas olid erinevat liiki õppeasutused. Raamnõuded ühtlustasid õpetajakoolituse korraldust ja sisu: kirjeldatud olid õpetajakoolituse kohustuslik maht ning õpetajapädevused, mida õpetajakoolituse õppekava lõpetanu peab saavutama. Riiklik koolitustellimus esitati vaid õppekavadele, mis vastasid raamnõuetele. Nüüdseks toimub õpetajakoolitus vaid avalik-õiguslikes ülikoolides ja riiklik koolitustellimus on asendunud ministeeriumi ja ülikoolide vaheliste tulemuslepingutega, milles on määratud ülikooli vastutusvaldkonnad. Põhiline osa õpetajate koolitusest on koondunud Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli, kellel on vastutus õpetajakoolituse ning kasvatusteaduste arengu eest. Seega puudutavad õpetajate koolituse raamnõuded eelkõige ülikoolide tegevust ja määruse volitusnorm on kohasem anda kõrgharidusseaduses ministri tasandile . Võrdluseks võib välja tuua, et residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord on kehtestatud sotsiaalministri määrusega juba aastast 2001. Eelnõuga antakse õpetajate koolituse raamnõuete kehtestamise pädevus haridus- ja teadusministrile. EV haridusseaduses kehtinud volitusnormi kohaselt kehtestas määruse Vabariigi Valitsus. Samas määrus ei puuduta teiste ministeeriumide valitsemisala. Ülikoolid tegutsevad Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas, samuti on õpetajate töö Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv küsimus. Seetõttu on leitud, et määruse kohasem tasand on ministri, mitte Vabariigi Valitsuse tasand. Eelnõu § 7 lg 5 – ka edaspidi antakse b akalaureuseõppe ja magistriõppe integreeritud õppekava lõpetanud isikule magistrikraad. Lähtudes rahvusvaheliselt levinud praktikast on teatud õpetel kraadinimetustes tehtud erisus. Ar stiõppe lõpetaja saab arstikraadi, loomarstiõppe lõpetaja loomaarstikraadi ja hambaarstiõppe lõpetaja hambaarstikraadi. Need kraadid on samuti magistrikraadid , nagu ka nende õpete raamnõuetes sätestatud . Eelnõu § 7 lg 6 – kõrgharidusseadusesse jääb alles senise ülikooliseaduse säte, et arstiõppe kliiniline õpe korraldatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis. Eelnõust on välja jäetud loomaarstiõppe korraldamise ja kliinilise õppe lisafinantseerimise säte, sest see on reguleeritud veterinaarkorralduse seaduses . Viide loomaarstiõppe kliinilisele õppele on edaspidi kavandatavas Eesti Maaülikooli seaduses. § 8. Doktoriõpe Eelnõu § 8 lg 1 – doktoriõpe on kõrgharidustaseme õppe kõrgeim aste, mille läbinul on võimekus iseseisvaks teadustööks. Seejuures on oluline laiendada doktorikraadiga omandanute võimalusi suunduda doktorikraadi omandamise järel tööle väljapoole akadeemiat, sh tööstus – ja tootmisettevõt etesse, aga ka avalikku sektorisse. Eelnõu § 8 lg 2 - doktoriõppe õppekavade nominaalkestus on sarnaselt kehtivale kolm kuni neli õppeaastat, mis vastab mahu lt 180-240 ainepunktile. Eelnõu § 8 lg 3 – doktorantide perioodilise atesteerimise nõuet käesolevas eelnõus ei muudeta. Atesteerimise sagedus, nõuded ja muud tingimused jäävad endiselt ülikooli (mujal doktoriõpet ei korraldata) määrata. Atesteerimine on hinnang doktorandi edasijõudmisele õpingutes. Seega juhul, kui õpingutes edasi ei jõuta, tekib alus ka eksmatrikuleerimiseks. Eelnõu § 8 lg 4 – doktoriõppe lõpetanud isikule antakse teaduskraadina doktorikraad. Erinevalt kehtivast regulatsioonist on edaspidi doktoriõppe lõpetamise tingimused sätestatud kõrgharidusstandardis. § 9. Õppe õigus e taotlemine Seni oli kõrgharidustaseme õppe õiguse taotlemine reguleeritud kolmes erinevas seaduses. Kehtivas ülikooliseaduses sätestati ülikooli õppe õiguse taotlemise ja andmise tingimused, rakenduskõrgkooli seadus riigi rakenduskõrgkooli ja erakooliseadus erakõrgkooli õppe õiguse taotlemise ja andmise tingimused. Kõik kolm seadust dubleerisid väikeste erisustega sama regulatsiooni ja õppe õigust reguleerivaid sätteid oli seetõttu tarbetult palju. Eelnõu kohaselt reguleeritakse õppe õiguse taotlemine kõrgharidusseaduses kõigi kõrgkoolide jaoks ühes seaduses ühtsena. Erakõrgkoolide üksikud erisused on välja toodud kõrgkoolide peatüki erakõrgkoolide jaos. Seni oli kõrgharidusvaldkonna seadustes mõistena kasutusel "õppe läbiviimise õigus", aga kuna "läbiviimist" selles tähenduses keelekorraldajad taunivad, loobuti sellest sõnast juba haridusseaduse eelnõu koostamisel . K asutusele võeti lühem „õppe õiguse" mõiste. Mõiste „õpe“ võib hõlmata nii õpetamist kui ka õppimist kui ka õpetamist . Eelnõus peetakse sil mas õpet pigem tähenduses „õpetamine“ . S amas hõlmab tänapäevane õppe ja õpikäsituse mõiste tingimuste loomist õppimiseks ja mitte üksnes õpetamist . Seetõttu on eelnõust jäädud mõiste „õppe õigus“ juurde. Eelnõu § 9 lg 1 – kõrgharidustasemel võib õpet korraldada üksnes juhul , kui kõrgkooli le on vastavas õppe kavagrupi s antud õppe õigus. Õppe õiguse menetlusega annab riik tagatise, et õpe on tunnustatud ja sellega kaasneb õigus väljastada riiklikke lõpudokumente. Ilma õppe õiguseta kõrgharidustaseme õppe korraldamine Eesti kõrgharidussüsteemis lubatud ei ole. Üldjuhul antakse õppe õigus kõrgharidustasemel õppekavagrupi ulatuses. Kõik õppekavad liigitatakse kõrgharidusstandardis nimetatud õppekavarühmadesse, õppekavarühmad omakorda kuuluvad kõrgharidusstandardis nimetatud õppekavagruppidesse. Nagu ka kehtivas rakenduskõrgkooli seaduses, jääb kehtima õppe õiguse andmisel erisus rakenduskõrgkooli magistriõppes. Ka uue regulatsiooni järgi antakse rakenduskõrgkoolis magistriõppe läbiviimise õigus konkreetsele õppekavale. Rakenduskõrgkooli põhiülesanne on rakenduskõrgharidusõppe pakkumine. Magistriõpe eeldab tugevat teadustegevust, see aga ei kuulu rakenduskõrgkooli põhiülesannete hulka. Seega tuleb iga õppekava puhul eraldi hinnata, kas vajalik teadusressurss on rakenduskõrgkoolis olemas. Eelnõu § 9 lg 2 – õ ppe õiguse taotlemise l on eelnõus säilitatud üldjoontes sama kord , mis on kõrgharidusvaldkonna kehtiva tes seadus t es. Et saada õigust kõrgharidustaseme õpet läbi viia, peab kõrgkool või erakõrgkooli pidaja esitama taotluse . Õ ppe õiguse taotluse menetlus e korraldab Haridus- ja Teadusministeerium . T aotlus õppe õiguse saamiseks esitatakse vähemalt üheksa kuud enne õppeaasta algust riikliku registri Eesti h ariduse i nfosüsteem õppekavad e ja lubade alamregistris. Selline tähtaeg on seatud seetõttu, et tagada taotluse hindamiseks ja ekspertiisiks jaoks piisav aeg. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus taotlemisel esitatavate andmete loetelu detailsust vähendatud. Samas sisuliselt tuleb endiselt esitada andmed, mis võimaldavad hinnata õppekavade eesmärke ja õpiväljundeid, akadeemiliste töötajate piisavat arvu ja kvalifikatsiooni, õppeks vajaliku taristu olemasolu ning finantseerimisallikaid. Nõutavad on samuti põhjendused õppe avamise vajaduse kohta, sealhulgas andmed sihtrühma kohta ning kutse-, ja erialaliitude ning ametite ettepanekud. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus võimalus , et lisaks kutse- ja erialaliitudele saavad ettepanekuid õppe avamise vajaduse kohta esitada ka erinevad ametid. E elnõus t on välja jäetud senises rakenduskõrgkooli seaduses äärmiselt detailselt sätestatud merehariduse õppekava menetluse erisus ed ja kooskõlastuse protseduur Veeteede Ametiga. Eelnõu koostamisel on lähtutud põhimõttest, et erinevatest valdkondadest tulenevaid üksikute õppekavade erisusi , mis vajavad mõistmiseks kõrvale valdkonna eriseaduse regulatsiooni, kõrgharidusseaduses välja ei tooda. Vajadusel reguleeritakse vastava kutse- või erialaga seotud erisused valdkondlikes seadustes. E risus merehariduse omandamist võimaldava õppekava kohta on juba kirjeldatud kehtiva meresõiduohutuse seaduse § -s 9. Doktoriõppe avamisel hinnatakse valmisolekut nii teadustööks kui ka õppeks. Võrreldes kehtiva seadusega on loobutud nõudest, et õppeasutus peab doktoriõ ppe avamise taotlemisel esitama andmed õppe aluseks oleva teadusvaldkonna teadustegevuse positiivse evalveerimise kohta . HTM korraldab teadustegevuse evalveerimisi ja saab need andmed ise võtta Eesti Teadusinfosüsteemist . Eelnõu § 9 lg 3 – õppe õiguse taotluse hindamisel kaasatakse kõrghariduse kvaliteediagentuur. Sisuliselt on võimalik, et kvaliteediagentuur küll kaasatakse, aga konkreetse ekspertiisi teostab keegi teine. Samas on seni kvaliteediagentuur il olnud parim kompetents ekspertiiside korraldamiseks ja HTM on õppe õiguste ekspertiisi alati ka kvaliteediagentuurist tellinud. Ekspertiisi korraldamisel on kõrghariduse kvaliteediagentuur kaasanud vastavalt valdkonna eksperte ning vajadusel väliseksperte . E kspertiisi teostamisel antakse hinnang õppe kvaliteedi le ning hinnatakse , kas õppe läbiviimiseks vajalik ud ressursid, sh nt õppejõud, õppekeskkond ja jätkusuutlikkus on piisav ad nõuetele vastava õppe läbiviimiseks. Eelnõu § 9 lg 4 – uues õppekavagrupis õppe õiguse taotlemine lähtub reeglina konkreetse õppeasutuse kas laienemiseks või arenguks seatud eesmärkidest, sh majanduslikest ja muudest huvidest . Seega uues õppekavagrupis õppe õiguse taotlemisel ei rahastata ekspertiisi korraldamist riigieelarvest . Ekspertiisi kulud katab taotleja. T asumäärad on kulupõhiselt kehtestanud ekspertiisi teostav kõrghariduse kvaliteediagentuur. Eelnõu § 9 lg 5 – e rinevalt kehtivast seadusest sätestatakse piirang, mis ei luba juhul, kui kõrgkoolile on otsustatud mitte anda õppe õigust või on õppe õigus kehtetuks tunnistatud, esitada enne aasta möödumist samas õppe kavagrupis ja õppes taotlust uue õppe õiguse saamiseks. Eelnõus nimetatud aasta arvestus algab õppe õiguse mitteandmise või õppe õiguse kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise kuupäevast. Negatiivse hindamistulemuse korral või olukorras, kus õppe õigus on kehtetuks tunnistatud , on ilmnenud olulised puudused õppe kvaliteedis, õppe läbiviimiseks vajalike ressursside olemasolus või on seatud kaht lus e alla kõrgkooli jätkusuutlikkus. Selliste oluliste puuduste kõrvaldamine eeldab kõrgkooli olulist pingutust ning piisavat aega muudatuste tegemiseks. O lukorras, kus samas õppes ja õppekavagrupis tullakse kohe peale negatiivse tulemuse saamist uuesti õppe õigust taotlema on väga tõenäoline, et puudused on jätkuvad ning tulemus võib tulla taas negatiivne. Kehtestatava piirangu eesmärk on anda kõrgkoolile aega keskenduda senistel hindamistel väljatoodud puuduste kõrvaldamisele ja mitte killustada ressursse vahepealsete ning suure tõenäosusega negatiivse tulemusega õppe õiguse taotlemistega . § 10. Õppe õiguse andmine ja kehtetuks tunnistamine Eelnõu § 10 lg 1 – eelnõu annab õppe õiguse haridus- ja teadusminister . Kehtiva seaduse kohaselt on õppe õiguse andmise menetlus oluliselt pikem. Haridus-ja teadusminister teeb ekspertiisi positiivse otsuse alusel Vabariigi Valitsusele ettepanek u lisada kõrgharidusstandardi lisasse kõrgkooli vastav õppekavagrupp ja õigus anda akadeemili st kraad i või diplom it . Samas ei ole Vabariigi Valitsusel olnud otsuse sisulise kaalumise võimalust, sest otsus on seotud ministri esitatud käskkirja ja selle põhimotiividega. Kui 2012. aastal kõrgharidustaseme õppe kvaliteedi hindamise, sealhulgas õppe avamise regulatsiooni muudeti, mõjutasid üleminekuhindamisel tehtud õppe õiguse saamisega seotud otsused tugevalt kõrgkoolide võrgu korrastamist. Kõrgkoolivõrk mõjutab oluliselt küsimusi, mis jäävad erinevate ministeeriumide pädevusvaldkonda (tööjõu tagamine eri valdkondades, aga ka regionaalne ja rahaline mõju) ja sel põhjusel otsustati õppe õiguse andmise otsused anda Vabariigi Valitsuse pädevusse. Nüüdseks on suuremad muudatused kõrgkoolide võrgus toimunud. Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur, mis 2012. aasta muudatuste tulemusel loodi, on nüüdseks hästi tööle hakanud ja otsuseid vaidlustatakse vähe. Alates 2009. aastast on toimunud kõrgkoolide kõiki õppekavagruppe hõlmanud üleminekuhindamine. Üleminekuhindamise tähtajaliste otsuste viimased kordushindamised toimusid 2016. aastal. Seega kõrgharidustaseme õppe kvaliteedi hindamise üleminekuperiood on lõppenud ja täies ulatuses on üle mindud uuele kvaliteedi hindamise süsteemile. Suund on pigem kõrgkoolide tegevuse konsolideerimisele, taotlusi uutes õppekavagruppides õppe avamiseks tuleb vähe ja nende otsuse mõju kõrgkoolivõrgule on väiksem. Nendel põhjustel on eelnõus loobutud kõrgharidustaseme õppe õiguse andmisest Vabariigi Valitsuse tasandi otsusena. Enne materjalide esitamist valitsusele on haridus- ja teadusminister seni käskkirjaga otsustanud, kas teha Vabariigi Valitsusele ettepanek anda kõrgkoolile õppe õigus või keelduda õppe õiguse andmisest . Kuigi eelnõu säte võimaldab sarnaselt teiste õppeasutuste õppe õiguse andmise menetlusele volitada näiteks kantslerit õppe õigust andma, on kõrgharidustaseme õppe õiguse andjana vähemalt esialgu kavandatud ka edaspidi minister. Ministri käskkirjaga kavandatakse kõrgharidustaseme õppe õiguse taotlemise menetluses edaspidi kinnitada ka õppe õiguse andmise otsused. Õppijatele tehakse andmed kättesaadavaks Eesti hariduse infosüsteemi kaudu, kus igaühel on võimalik kontrollida, kas õppekaval, millele õppima soovitakse minna, on õppe õigus olemas. Õppeasutusel on võimalik jätkuvalt saada kas tähtajatu või tähtajaline õppe õigus . O luliste puuduste ilmnemisel on ministril õigus keelduda õppe õiguse andmisest. Kehtiva seaduse kohaselt määrab valdkonna eest vastutav minister tähtajalise õppe õiguse andmisel kõrgkoolile tähtaja, mille möödumisel vii akse läbi õppekavagrupi kordusekspertiis. Eelnõu kohaselt seda enam ei reguleerita . K ui õppeasutusele on antud tähtajaline õppe õigus, on kõrgkooli enda vastutus ja ülesanne esitada uus õppe õiguse taotlus enne senise õiguse kehtivuse lõppemist. Võrreldes kehtiva seadusega ei nimetata enam kord aastas Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kõrgharidusstandardi lisas õppekavagruppe, milles kõrgkoolil on õigus õppekavasid avada ning vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid väljastada. Uued õppe õigused annab minister käskkirjaga ning need avalikustatakse HTMi kodulehel ja EHISe avalikus vaates . Eelnõu § 10 lg 2 – kui kõrgkooli õppekavagrupi vastavale õppele on antud tähtajaline õppe õigus, on ekspertiis iga tuvastatud puudus ed , mis ei võimalda tähtajatu õiguse andmist. K õrgharidusõppe kvalitee di tagamiseks on eelnõus sätestatud , et kui ka kolmandal hindamisel samas õppekavagrupis ja õppes leiavad eksperdid, et õppe kvaliteet ei ole piisav tähtajatu õppe õiguse saamiseks, teeb minister otsuse õppe õigust mitte anda. Sellisel juhul tuleb kõrgkoolil kehtiva õppe õiguse lõppemisel õppetegevus lõpetada ning leida üliõpilastele edasiõppimisvõimalused teistes õppeasutustes sarnastel õppekavadel. Kui kõrgkooli tähelepanu on puudustele mitmel korral juhitud ja tal ei ole kas huvi või võimekust puudusi kõrvaldada, ei ole põhjendatud ka lõputult tähtajaliste õiguste väljaandmine. Säte ei anna ei ekspertiisi teostajale ega haridus- ja teadusministrile kaalutlusõigust. Seega kui ekspertiisi teostaja teeb kolmandal hindamisel ettepaneku anda tähtajaline õppe õigus ning ekspertiis iga antud hinnangud on põhjendatud, järgneb tagajärjena negatiivne otsus. Sama põhimõte on olnud ka kehtivas ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooli seaduses ja erakooliseaduses. Eelnõu § 10 lg 3 – kui valdkonna eest vastutav minister on teinud otsuse õppe õigust mitte anda, on p õhjendatud juhtudel pikendada kehtiva tähtajalise õppe õiguse tähtaega . Pikendamine puudutab üksnes juba õppivatele üliõpilastele kuni õppekava nominaalkestuseni õpingute jätkamise võimaldamist. Uut vastuvõttu pikendatud õigusega korraldada ei ole lubatud. Sellise pikenduse eesmärk on anda üliõpilastele võimalus oma õp ingud olemasolevatel õppekavadel nominaalse õppeaja piires lõpetada . Seega saab sätet rakendada siis, kui tegemist ei ole esimest korda õppe õiguse taotlemisel negatiivse tulemusega, vaid negatiivne tulemus saadakse kas kordushindamisel või selle tõttu, et tähtajaline õppe õigus tuleks anda kolmandat korda . Sellisel juhul on õppekaval üliõpilased, kelle kaitseks selline võimalus eelnõusse on lisatud. Põhjendatud juhtudena võib nimetada olukorda, kus ei ole ühtegi kõrgkooli , kes samas õppekavagrupis ja õppes õpet läbi viiks ning seetõttu puudub võimalus viia üliõpilased üle teise õppeasutusse. Samuti selline olukord tekkida siis , kui suletavas õppekavagrupis ja õppes samas linnas või maakonnas õppetööd läbi ei viida ning üliõpilaste juurdepääs ja võimalik osalemine pakutavas õppes suure vahemaa ja sellega kaasnevate eelnevalt õpingute alguses planeerimata kulutuste tõtt u võib muutuda küsitavaks. Eelnõu § 10 lg 4 – haridus-ja teadusministril on võimalus teatud juhtudel õppe õigused kehtetuks tunnistada. Õppekavagrupi õppe õiguste kehtetuks tunnistamise alused on jäänud üldjoontes samaks võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Õppe õigus e võib kehtetuks tunnistada nii järelevalve käigus tuvastatud rikkumiste alusel või tulenevalt sellest, et kõrgkool ei ole talle etteantud tähtajaks osalenud temaatilistel hindamistel või institutsionaalsel akrediteerimisel või on selle tulemus olnud negatiivne. Samuti on ministril õigus ülikooli teadustegevuse negatiivse evalveerimise puhul tunnistada vastava valdkonnaga seotud doktori õppe õigus kehtetuks. Seni on erakõrgkoolide puhul olnud õppe õiguse kehtetuks tunnistamise aluseks, kui 12 kuu jooksul õppe õiguse andmisest arvates ei ole õppetööd alustatud või õppetöö on olnud peatatud 12 kuud järjest . Eelnõuga laieneb selline õppe õiguse kehtetuks tunnistamise aluse kõikidele kõrgkoolidele. Sellise perioodi jooksul õppe alustamata jätmisel puudub kindlus , et veel aasta hiljem on kõik samas seisus , kui deklareeriti õppe õigust taotledes ( nt akadeemilised töötajad) . § 1 1 . Ühisõppekavad Ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses on aastaid kehtinud põhjalikud nõuded ühisõppekavade avamiseks. 2016/2017. õppeaasta l on registreeritud 23 ühisõppekava , millega on seotud kuus erinevat õppeasutust . Kokku oli vastuvõtuga õppekavasid 569. Seega on ühisõppekavasid ca 4% kõigist õppekavadest. Kõrgkoolid tõid eelnõu ettevalmistamisel välja , et piiriüleste õppekavade loomisel ja eriti koostöö alustamise faasis on kehtivas seaduses sätestatud ühisõppekava koostöölepingu sõlmimise nõuded ja reeglid liialt paindumatud. See on sageli olnud ka põhjuseks, miks on ühisõppekava loomisest loobutud. Ühisõppekavade ja ühiskraadide loomise võimalus on üks Bologna protsessiga kokku lepitud haridusvalikuid suurendav, mobiilsust, koostööd ja kvalifikatsioonide tunnustamist võimaldav tööriist. Bologna protsessi rakendamise raport kinnitab, et ühisõppekavade tasakaalustatud õiguslik regulatsioon on väljakutse kõikide Bologna riikide jaoks. Enamus Bolognaga liitunud riikides on ühisõppekavade ja ühiskraadide regulatsioonid välja töötanud, aga enamus näeb ka vajadust neid regulatsioone kohendada, sest ühisõppekavade arv ei ole oluliselt suurenenud. Ühisõppekavade eesmärk on toetada sünergiat ja koostööd nii riigisiseste kui ka riigisiseste ja välisriigi õppeasutuste vahel. See omakorda toetab üliõpilaste mobiilsust. Kuna ühisõppekava regulatsiooni on peetud koormavaks, eelistatakse koostööd teha enamasti muus vormis, kui ühisõppekava registreerimisega. Otseselt eeliseid ühisõppekava registreerimine või selle läbimine ei anna ja erinevate õppeasutuste ressursse on võimalik kaasata ka muus vormis. Nendel põhjustel kaaluti eelnõu koostamisel ühisõppekavade nõuete väljajätmist kõrgharidusseadusest. Sellisel juhul oleks jäänud iga kõrgkooli enda otsustada, millistes küsimustes partnerkõrgkooliga kokku lepitakse, kuidas ressursse jagatakse ja kelle diplomi saab sellise õppekava lõpetaja. Eelnõu koostamisel otsustati ühisõppekavade erisused säilitada, aga suurendada nõuete paindlikkust. Kui ühisõppekavade regulatsiooni seaduses ei ole, jääks välja ka säte, mis lubab kõrgkoolil osaleda ühisõppekavas , mille õppe õigust tal endal ei ole. Nimelt piisab senise regulatsiooni järgi ühisõppekava registreerimiseks sellest, et vähemalt ühel osaleval kõrgkoolil on ühisõppekavaga samas õppekavagrupis õppe õigus ja kõigil ülejäänutel on õppe õigus selles osas, millega nad ühisõppekavas osalevad. Kui ühisõppekava reguleeritud ei ole, ei ole võimalik ühelgi kõrgkoolil luua õppekava, milles tal õppe õigust ei ole. Valdkonnaüleste õppekavade jaoks on mitme kõrgkooli tugevustel põhineva õppekava loomise võimaluse säilitamine oluline ja vajalik ja seetõttu on ühisõppekavade erisused eelnõusse ka lisatud. Eelnõu § 11 lg 1 – ühisõppekava avamise nõuetena on toodud välja nõuded ühisõppekavas osalevate kõrgkoolide õigusele õpetada kindlal kõrgharidusastmel ja teiseks õigusele õpetada kindlas õppekavagrupis. Õppe õigus kõrgharidustaseme astmel Ü hisõppekava on võimalik avada õppeasutuse ühistegevuse na juhul, kui ühisõppekavas osalevad õppeasutused omavad õigust läbi viia õpet sellel kõrgharidusastmel, kus soovitakse ühisõppekava ava da . N äiteks peab kõigil doktoriõppe ühisõppekavas osalevatel kõrgkoolidel olema õigus läbi viia doktoriõpet. Esimese astme kõrghariduse ühisõppekavade avamise korral käsitletakse samade kõrgharidusastmetena rakenduskõrgharidusõpet ja bakalaureuseõpet. Seega kui õppeasutusel on rakenduskõrgharidusõppe õigus , laieneb ühisõppekava avamise korral talle ka õigus osal eda bakalaureuseõppe õppekavas ja vastupidi. Antud olukorras on kõrgkoolide pädevuses ühiselt otsustada, kas loodav ühisõppekava on bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusõppe õppekava. Erand on sätestatud rakenduskõrghariduskõrgkoolidele magistriõppe ühisõppekava avamiseks . Rakenduskõrgkoolis ühisõppekavana magistriõppe õppekava avamisel e i pruugi rakenduskõrgkoolil olla magistriõppe õigust , sest see antakse ainult ühe õppekava ulatuses. Seega rakenduskõrgkoolil ei pea olema eelnevat magistriõppe õigust, aga ta saab tulla taotlema magistriõppe õigust ühisõppekavaga . Kui ühisõppekavas osaleb välisriigi õppeasutus, kehtib samuti nõue, et ühisõppekavas osalevatel kõrgkoolidel peab olema õigus korraldada õpet ühisõppekavaga samal astmel. Välisriigi õppeasutuse puhul võib õppe nimetus erineda Eesti kõrgharidustaseme vastavast õppest, kuid see peab olema võrdväärne Eesti kõrgharidusastme õppega. Õppe õigus õppekavagrupis Eelnõu kohaselt peab vähemalt ühel ühisõppekavas osaleval kõrgkoolil olema õppe õigus ühisõppekavaga samas õppekavagrupis . V älisriigi õppeasutustel e Eesti süsteemi alusel õppekavagrupi õigust antud ei ole . Seega ühisõppekavas peab osalema vähemalt üks Eesti õppeasutus. Kui Eesti partnereid on üks, peab sellel ühel olema ühisõppekavaga samas grupis õppe õigus. Sama põhimõte on ka kehtivas seaduses. Kõikidel ühisõppekavas osalevatel Eesti kõrgkoolidel peab olema õppe õigus selles õppekavagrupis, mi llega nad ühisõppekavas osalevad. N äitena võib tuua IT õiguse ühisõppekava . Õ ppekava on liigitatud informaatika ja infotehnoloogia õppekavagruppi . Ühisõppekavas osalevad kõrgkool , kellel on õppe õigus informaatika ja infotehnoloogia õppekavagrupis ning kõrgkool, kellel selles õppekavagrupis õppe õigust ei ole, aga kellel on õppe õigus õiguse õppekavagrupi s, sest tema roll õppekava s on õigusteadmiste pakkumine . Välisriigi õppeasutusel puudub Eesti süsteemiga võrreldav õppe läbiviimise õigus . S eetõttu lähtutakse välisriigi kõrgkooli osas nõudest , et välisriigi kõrgkool peab vastama välisriigis kõrgkoolile seatud nõuetele ning tema väljastatud lõpudokumendid peavad olema välisriigi pädeva asutuse tunnustatud . Eelnõu § 11 lg 2 – erinevate osapoolte õiguste ja kohustuste määratlemiseks tuleb ühisõppekavas osalejatel sõlmida koostööleping. Euroopa kõrgharidusruumis kokkulepitud ühisõppekavade kvaliteedi kindlustamise standardid näevad ette, et koostöölepingus tuleks reguleerida vähemalt järgmisi küsimusi: kraadi nimetus, mida õppekava lõpetajatele antakse; juhtimine ja rahastamine (nt õppemaks, kulude tulude jagamine partnerite vahel jne); üliõpilaste vastuvõtu ja valikuprotseduurid; üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsus; õppekorralduslikud küsimused: eksamikorraldus, hindamine, ainepunktide tunnustamine, kraadide väljastamine. Euroopa kõrgharidusruumi ühisõppekavade suuniseid tuleb kohaldada ka siis, kui seaduses olev regulatsioon sõna-sõnalt kõiki tingimusi üle ei korda. Eelnõus on toodud minimaalsed tingimused, mis kindlasti kokku leppida tuleb. Eelkõige tuleb kokku leppida selles, mis puudutab üliõpilasi ning kõrgkoolide kohustusi üliõpilaste suhtes ning vastutust. Eelnõu § 11 lg 3 – sarnaselt senisele toimub ühisõppekava nõuetele vastavuse kontroll teises korras, kui õppe õiguse andmisel õppekavagrupis . Esiteks hinnatakse õppekava, mitte õppekavagruppi ja teiseks ei ole ühisõppekava avamise taotlemisel kohustust esitada taotlus üheksa kuud enne õppe avamist. Eelnõu § 11 lg 4 – sarnaselt teistele õppekavadele kontrollib Haridus- ja Teadusministeerium ühisõppekava vastavust nõuetele ja registreerib ühisõppekava EHISes . Eelnõu § 11 lg 5 – k una ühisõppekavas võib osaleda ka kõrgkool, kellel ei ole ühisõppekavaga samas õppekavagrupis õppe õigust, on sätestatud, et sellisel juhul saab kõrgkool õppe õiguse ühisõppekava õppekavagrupis ainult ühisõppekava ulatuses. Seega kui reeglina antakse õppe õigus õppekavagrupile, siis teatud juhtudel võib kõrgkoolil olla õppe õigus õppekavapõhine. Eelnevalt viidatud IT õiguse ühisõppekava näite korral saab õigusteadmistega ühisõppekavas osalev kõrgkool õppe õiguse informaatika ja infotehnoloogia õppekavagrupis, aga ainult ühisõppekava ulatuses. 3.3. Kõrgharidustasemel õppimine Põhiseaduse § 37 sätestab põhiõiguste peatükis õiguse haridusele, sh õiguse kõrgharidusele. Mida kõrgem haridustase, seda tugevam on hariduse individualistlik aspekt ehk isiku õigus end arendada ja mida kõrgem haridustase, seda suurem on kasu, mida isik hariduse omandamisest saab. Suuremad on ka õiguse haridusele teostamiseks lubatavad piirangud ja väiksemad avaliku võimu kohustused . Võrreldes teiste haridustasemetega on kõrgharidusel enam privileegi tunnuseid, aga põhiseadus liigitab õiguse kõrgharidusele osana üldisest õigusest haridusele põhiõiguste hulka. Samas erinevalt kohustuslikust üldharidusest ei pea kõrgharidusõpe olema tagatud kõigile, see ei pea olema tagatud tasuta või piiramatult. Õppija peamised õigused ja kohustused on koondatud uude haridusseadusesse, mille eelnõu on menetluses. Haridusseaduse eelnõus nimetatud haridustasemest sõltumatud õigused ja kohustused on ka kõrgharidustasemel. Selles eelnõus sätestatud õppija õigused on kas haridustasemest sõltumatud (mittediskrimineerimine, tugi majanduslikult ebasoodsamas olukorras ning erivajadusega õppijatele, eesti keeles õppimine, õigus õppida riigi ja kohaliku omavalitsuse õppeasutustes õppekulusid hüvitamata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, õigused varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks) või haridustasemest sõltuvad (füüsilise juurdepääsu tagamine, õppe alustamise tingimused, õppe läbimisel saadavad õigused). Õppija õigustele vastab õppija kohustus kujundada aktiivselt oma õpiteed, otsida võimalusi elukestvalt õppimiseks, olla salliv ja lugupidav nii õpetajate kui teiste õppijate suhtes ja täita tingimusi, mis õppes osalemiseks on ette nähtud, sh jõuda õpingutes edasi. Haridusseaduse eelnõu kohaselt on riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus tagada, et igale Eesti elanikule on võimetekohane haridus kättesaadav ja selleks on loodud kvaliteetsed õppetingimused, sealhulgas piisavalt õppeasutusi. Õppeasutuse pidaja loob tingimused õppeasutuse toimimiseks ning tagab õppeasutuse ülalpidamiseks vajalikud vahendid. Õppeasutuse juht ning õppejõud korraldavad õppetegevust ja kujundavad õppija arengut toetava turvalise õpikeskkonna. Tööturu osapooled osalevad tööturu vajadustele vastava õppe kujundamises ja oma tegevusvaldkonnaga seotud õppekavade arendamises ning pakuvad haridussüsteemi korraldamisel tuge praktikakohtade loomise ja praktikantide juhendamisega ning muul sobival viisil. Eelnõuga sätestatakse isiku õigused kõrgharidustaseme õppele juurdepääsul, õigused ja kohustused kõrgharidustasemel õppides, sh õppekulude hüvitamisega seonduvalt, kõrgharidustaseme õppest väljaarvamise üldised alused ning üliõpilaste esindusõigusega seonduvad küsimused. § 12 . Kõrgharidustaseme õppesse kandideerimise üldnõuded Eelnõu § 1 2 lg 1 – kõrgharidustaseme esimese astme õppesse juurdepääsu tingimusi ei ole võrreldes kehtiva seaduseg a muudetud. Rakenduskõrgharidusõppesse ja bakalaureuseõppesse saab kandideerida keskhariduse või vastava vä lisriigi kvalifikatsiooniga isik . Eelnõu § 1 2 lg 2 – magistriõppesse on õigus kandideerida isikul, kellel on bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Riigisiseselt on bakalaureusekraadiga samaväärne kvalifikatsioon rakenduskõrgharidusõppe diplom. Kuna rakenduskõrgharidusõppe lõpetamisel saab edaspidi samuti bakalaureusekraadi ja rakenduskõrghariduse diplomeid enam ei väljastata, on viide rakenduskõrghariduse diplomile eelnõu põhitekstist välja jäetud. Rakenduskõrghariduse diplomiga on ka edaspidi õigus kandideerida magistriõppesse , sest tegemist on kõrgharidustaseme 1. astme kvalifikatsiooniga . Lisaks on võimalik magistriõppesse kandideerida välisriigis antud kõrgharidustaseme 1. astme kvalifikatsiooniga. Eelnõu § 1 2 lg 3 – doktoriõppesse juurdepääsu eelduseks on reeglina magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Riigisiseselt on magistrikraadile vastavaks kvalifikatsiooniks ka enne 3+2 õppekavade süsteemile ülem inekut kasutusel olnud 4aastase bakalaureuseõppe läbimisel saadud kvalifikatsioon. Samuti on võimalik kandideerida välisriigis antud kõrgharidustaseme 2 . astme kvalifikatsiooniga. Eelnõu koostamisel kaaluti, kas kõrgharidustaseme õppesse võiks olla võimalik kandideerida õppima ka varasemaid õpinguid ja töökogemust kasutades. Kaalumisel oli variant, mille kohaselt näiteks magistriõppesse oleks olnud võimalik kandideerida keskharidusega isikul juhul, kui tal on pika töökogemuse tõttu väga head erialased teadmised. Doktoriõppesse kandideerides oleks olnud vajalik vähemalt bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusõppe läbimine ja väga head doktoriõppeks vajalikud oskused. Kuna eelnõu koostamisel toodi välja mitmeid riske sellise võimaluse loomisel, jäeti muudatus eelnõust välja. § 1 3 . Kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtt Eelnõu § 1 3 lg 1 – sarnaselt kehtivale seadusele kehtestab kõrgkool täpsemad ning õppekava spetsiifikast tulenevad vastuvõtutingimused. Vastuvõtutingimused ja kaalutlused, millest lähtudes nendele vastavust hinnatakse, tuleb enne vastuvõtuprotseduuri algust avalikustada. Vastuvõtutingimused peavad põhineva objektiivsetel kriteeriumitel, mis tähendab seda, et hinnangud peavad olema selgitatavad, võrreldavad ja vaidlustatavad. Näiteks tulenevalt kaitseväeteenistuse seadusest võivad riigikaitselisse rakenduskõrgkooli kandideerida ainult Eesti kodanikud , kes vastavad kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tegevteenistusse võtmise nõuetele. Sisekaitselisse rakenduskõrgkooli võivad lisaks Eesti kodanikele kandideerida kõik keskharidusega või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga inimesed. Oluline on, et kandidaat vastaks oma õppekavale vastava ameti- või kutseala teenistusse astumise nõuetele . Vastuvõtutingimustest peab olema kõrgharidustaseme õppesse kandideeriva isiku jaoks arusaadav, milline on õppekava õppekeel ja milliseid nõudeid seatakse õppekeelele. Kõrgkool kehtestab miinimumnõuded ka välismaalaste õppekeele oskusele. Välismaalaste seaduse § 168 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa õppimiseks, kui välismaalase riigis viibimise eesmärk on kõrgharidustaseme õppekava alusel õppimine ja tema õppekeele oskus on piisav. Välismaalase õppekeele oskus loetakse piisavaks, kui see vastab õppeasutuse kehtestatud õppekeele taseme miinimumnõuetele või kui välismaalane asub süvendatult riigikeelt õppima. Välismaalase õppekeele oskuse piisavuse tõendamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Valdkonna eest vastutavaks ministriks on välismaalaste seaduse kontekstis haridus- ja teadusminister. Konkreetsesse kõrgkooli vastuvõtmisel vajaliku õppekeele oskuse miinimu m nõuded kehtestab välismaalase jaoks kõrgkool. Eelnõu § 1 3 lg 2 – põhiseaduse § 37 sätestab õiguse haridusele, sh õiguse kõrgharidusele. Eelnõu kohaselt on esmaseks kõrgkooli vastuvõtmise aluseks isiku valik, millises valdkonnas ta soovib ennast teostada ja seejärel hinnang sellele, kas see on võimetekohane, mis väljendub vastaval õppekaval õppimiseks k õrgkooli seatud lävendi ületamis e s. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et õigus kõrgharidusele ei tähenda isiku õigust nõuda vastuvõttu kindlasse kõrgkooli, sest ka juhul, kui isikut vastu ei võeta, säilib tal võimalus kandideerida teise kõrgkooli . Eelnõu kohaselt võib kõrgkool p õhjendatud juhul vastuvõetavatele üliõpilaste arvu piirata ja võtta õppekavale õppima pingerea alusel. Kuigi tegemist on kehtiva seaduse põhimõttega, oli e elnõu koostamisel uuesti arutlusel, milliseid piiranguid on kõrgkoolil õigus üliõpilasi vastu võttes seada . Teisisõnu, milliste asjaolude esinemisel on põhiõiguse teostamisel piirangute seadmine põhjendatud ja lubatav. Põhiseaduse kommentaarides on lubatavate piirangute alusena välja toodud haridussüsteemi efektiivne toimimine ning riigi arengu tagamine. Kõrgkooli tasandil on lubatavad õppe kvaliteedi ja ressurssidega seotud piirangud. „Riik võib teha valiku, eriti kõrgematel hariduse astmetel, kellele võimaldada asuda õppima mingis kindlas õppeasutuses. Kutsekool või ülikool ei ole kohustatud vastu võtma kõiki soovijaid, kui see seaks ohtu kvaliteetse hariduse andmise. Samuti ei ole riik kohustatud võimaldama lõputut hariduse omandamist. Näiteks on riigil õigus üliõpilane tasuta õppekohalt eksmatrikuleerida, kui ta nominaalaja jooksul ei suuda õpinguid lõpetada. Finantskaalutlused ning ülikooli efektiivse funktsioneerimise vajadus võivad olla piisavaks õigustuseks. “ Seega k õrgkool võib vastuvõttu piirata siis, kui rohkemate üliõpilaste koolitamiseks ei ole piisavalt kvaliteetseid õppejõude, auditooriu me, laboratooriume jm ressursse. Eelnõu koostamisel oli arutusel, kas kõrgkool võib vastuvõtu piirarvu kehtestamisel l ähtuda ka sellest, kas üliõpilas e d õpitud erialal ka tööd leia vad ehk milline on tööturu vajadus. Ühest küljest on isikul õigus eeldada, et tema eneseteostust kõrgharidustasemel ei piira miski peale tema võimete. Samas on kõrgkoolidel kohustus tasuta kõrgharidust pakkudes kasutada riigi ressursse otstarbekalt ja säästlikult ning jälgida vastuvõttu korraldades OSKA uuringute soovitusi , mis puudutavad kasvavaid ja kahanevaid valdkondi . Samuti väärtustatakse lõpetajate tööhõivet kõrgkoolide rahastamisel. Euroopa Inimõiguste Kohus on andnud hinnangu, et ainuüksi konkreetse riigi tööturu vajadustest lähtumine ei ole piisav õigustus, et vastuvõttu piirata, sest lõpetajad võivad leida rakendust ka välisriikides. Küll aga on kohus leidnud, et legitiimne eesmärk on v ältida riigi liigseid kulusid. Nimelt on k õrgharidustasemel spetsialistide koolitamine suur investeering. Seetõttu on ka lubatud piirangud, mille eesmärk on kasutada riigi raha selliselt, et kõik kõrgharidustaseme lõpetajad tööturul rakendust leiavad. Piisava arvu töökohtade puudus lõpetajatele tähendab riigile täiendavaid kulusid, sest tööpuudus on koormus ühiskonnale ja sotsiaalsüsteemile. Arvestades, et riigil ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju lõpetajaid võiks soovida leida rakendust riigisiseselt ja palju oleks valmis minema välisriikidesse, ei saa kohus pidada ebamõistlikuks seda, kui lähtutakse poliitika kujundamisel eeldusest, et suur osa lõpetajatest jääb otsima tööd riigisisesel tööturul. Kohus leidis, et selline kriteerium on proportsionaalne . Eelnõu koostamisel on asutu d seisukohale, et riigieelarvest eraldatava tegevustoetuse arvel õppekohti pakkuval kõrgkoolil on õigus lisaks kvaliteedile ja ressurssidele, mis on esmased piirangu alused, lähtuda õppekohtade loomisel ka hinnangust, milliseid spetsialiste tööturg vajab ja kas lõpetajad ka tööturul rakendust leiavad. Kui vastuvõttu piiratakse muude argumentidega kui isiku võimed, tuleb vastuvõtu piiramise otsust ka põhjendada. Eelnõu § 1 3 lg 3 – nagu ka kehtivas seaduses, on vastuvõtutingimuste kehtestamisel õigus isikuid rühmitada ning näiteks isiku eelnevast kvalifikatsioonist või erivajadusest lähtudes kehtestada erinevatele rühmadele erinevad hindamise aluseid. Näiteks juhul, kui isik on saanud keskhariduse ajal, kui riigieksameid ei sooritatud või kui isikul on välisriigi keskharidust tõendav dokument, võib tema suhtes kasutada riigieksami tulemuste asemel muid näitajaid, näiteks lõputunnistuse hindeid või kohapeal sooritatud sisseastumiseksamit. Samuti on õigus kehtestada erinevaid hindamismeetodeid erivajadusega üliõpilase vastuvõtutingimustele vastavuse kontrollis . Lubatud ei ole erinevate tingimuste seadmine lähtudes sellest, kas isik soovib õppima asuda tasu eest või tasuta. Tasu eest õppida soovida isiku vastavuse kontroll peab olema sama nõudlik, kui tasuta õppima asuva isiku puhul. Eelnõu § 1 3 lg 4 – kui õppekavale on vastuvõtt lävendipõhine , immatrikuleeritakse õppekava alusel õppima kõik lävendi ületanud. Kui vastuvõtt on paremusjärjestuse põhine, võetakse vastu need, kes vastuvõtu tingimused paremate tulemustega täidavad ja paremusjärjestuses piisavalt kõrgele kohale jõuavad. § 1 4 . Täis- ja osakoormusega õppimine Eelnõu § 1 4 lg 1 – kõrgharidustasemel on võimalik õppida nii täis- kui ka osakoormusega. Täiskoormusega õppimiseks tuleb iga õppeaasta lõp uks täita vähemalt 75% õppekavas ette nähtud õppe mahust. Arvestus on kumulatiivne , seega arvestatakse mitte üksnes konkreetse õppeaasta sooritust, vaid ka eelnevate aastate sooritusi. Näiteks kolmeaastase nominaalkestusega õppekava läbimisel peab teise õppeaasta lõpuks olema koos vähemalt 90EAPd. Kumulatiivne arvestus võimaldab täisko ormusega õppida ka selliselt, et mõnel aastal või semestril saadakse veidi rohkem ainepunkte, teisel veidi vähem. Eelnõu § 1 4 lg 2 – osakoormusega õppides tuleb kumulatiivselt iga õppeaasta lõpuks täita vähemalt 50% õppeka v as ette nähtud õppemahust. Täites vähemalt 75% ulatuses õppekava mahtu õpib isik täiskoormusega, 50% kuni 75%ni (sh 74,99%) osakoormusega. Nii täis - kui ka osakoormusega õppivad isikud on üliõpilased , kellele laienevad eelnõus sätestatud üliõpilase õigused ja kohustused. Nii täis- kui ka osakoormusega õppides on üliõpilasel ravikindlustus ning õigus saada täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud korras õppepuhkust ning õppetoetuse ja õppelaenu seaduses sätestatud korras toetusi ja õppelaenu. Eelnõu § 1 4 lõiked 3 ja 4 – kõrgkooli astudes määrab üliõpilane, kas ta asub õppima täis- või osakoormusega. Valiku andmine üliõpilasele on seotud sellega, et täiskoormusega õppima asudes on üliõpilasel eestikeelsel õppekaval võimalik õppima asuda tasuta. Osakoormusega õppides tasuta õppimise võimalust tagatud ei ole ja tasu hakatakse maksma kohe esimesest semestrist . Näiteks võib kõrgkool pakkuda õppekaval üliõpilasele valikut õppida täiskoormusega, kui õpe toimub tööpäevadel, kontaktõpe on korraldatud päeva jooksul või õppida osakoormusega, kui õpe on korraldatud nädalavahetustel tsükliõppena ja õppeaeg on pikem. Sellisel juhul saab üliõpilane valida temale sobiva koormuse lähtuvalt sellest, milline on tema hõivatus tööga ja soovi õpingutele pühenduda . Eeldatavasti valivad täiskoormusega õppimise esimest korda kõrgkooli astujad, kes on just gümnaasiumi lõpetanud ja ei ole tööturul aktiivsed, ning töötavad inimesed eelistavad pigem osakoormusega õppimist . Kõrgkoolil on õigus nimetada õppekavad , kui saab õppida üksnes täiskoormusega . T egevustoetuse eraldamisel on võimalik kokku leppida, et õppekaval võib toimuda ka üksnes osakoormusega õpe. Ü liõpilane ei saa esimesel aastal õppekoormust valida juhul, kui õppekaval toimub ainult täiskoormusega või tegevustoetuse eraldamisel kokkulepitud juhtudel osakoormusega õpe. Eelnõu § 1 4 lg 5 – kui esimesel aastal on üliõpilase valik, kas asuda õppima täis- või osakoormusega, siis järgnevatel õppimise aastatel määrab kõrgkool õppekoormuse õppeaasta lõpus vastavalt sellele, kuidas üliõpilane on kumulatiivselt õppekava täitnud. Seega juhul, kui üliõpilane on õppekava täitnud vähem, kui täiskoormusega õppimiseks nõutud, viiakse ta üle osakoormusega õppesse ning vastupidi . Kui üliõpilane on valinud osakoormusega õppe , ei ole kõrgkool il kohustust võimaldada üliõpilasel õppekava täitmist rohkem, kui osakoormusega õppe nõuded eeldavad. Eelnõu § 1 4 lg 6 – eelnõus on e ristatud õppekava nominaalkestus ja üliõpilase nominaalne õppeaeg. Õppekava nominaalkestus lähtub sellest, et ühe aasta jooksul õpitakse mõistliku koormusega ehk 60 ainepunkti mahus ja õppimises pause ei ole. Õppekava nominaalkestus on keskmine arvestuslik aeg, mis katkestusteta pidevalt õppides õppekava täitmiseks võiks kuluda. Üliõpilase nominaalne õppeaeg hõlmab lisaks õppekava nominaalkestusele ka lubatud õppeaja pikenemise perioode: akadeemilisel puhkusel viibimist, välisriigis õppimist ja süvendatult riigikeele õppimist. Lubatud õppeaja pikenemine võrreldes õppekava nominaalkestusega tekib ka siis, kui õppekaval saab õppida täiskoormusega 75%lise koormusega. Seega igal aastal jääb üliõpilasel täitmata 25% õppekavast. Kolmeaastase nominaalkestusega õppekava puhul tähendab see seda, et üliõpilase õppeaeg pikeneb kuni kolmel õppeaastal tegemata jäänud 25% ehk 45 ainepunkti võrra. Üliõpilase staatus lubatud õppeaja pikenemise korral säilib ja eksmatrikuleerimise alus t ei ole, kui pikenemise ajal õppekoor muse ja muid nõudeid täidetakse. Üliõpilane on endiselt immatrikuleeritud ja näiteks õppelaenu tagasimaksmise kohustust veel ei teki. Samas selliseid õigusi, mis on seotud õppekava nominaalkestusesse kuuluvate aastate arvuga – näiteks õppelaenu võtmise kordade arv – pikenenud õppeaja jooksul ei ole. Eelnõust on võrreldes kehtiva seadusega välja jäetud, et juhul, kui üliõpilase õppeaja pikenemise põhjuseks on välisriigis õppimine, peaks välisriigis õppimine olema vähemalt kolme kuu pikkune. Eelnõu kohaselt on lubatud õppeaja pikenemisel ainsaks tingimuseks, et välisriigi õppeasutuse õpinguid arvestab Eesti õppeasutus, mille nimekirjas üliõpilane on, vähemalt 15EAP ulatuses. Üldjuhul ei ole 15EAP mahus õppimine välisriigis võimalik vähema kui kolme kuuga, seega on ajamõõde ainepunktide arvu sisse arvestatud. Eelnõu § 14 lg 7 – sarnaselt senisele kehtestab haridus- ja teadusministeerium tingimused süvendatult eesti keele õppe korraldamiseks. Eelnõu § 14 lg 8 – eelnõu koostamisel kaaluti eksternõppe mõistest loobumist. Eksternide tunnused on kehtivas seadusese olnud ebamäärase loeteluna ja kõrgkoolidel on olnud suur otsustusruum, keda ja millistel tingimustel eksterniks lugeda. Seaduses on olnud sätestatud, et tegemist ei ole üliõpilasega. Ekstern saab valida oma õppekoormuse ise ning nõudeid tema õpi ngutes edasijõudmise kiirusele ei ole. Samas on kehtivas ülikooliseaduses olnud sätestatud, et eksternile laienevad täiskasvanute koolituse seaduses tasemeõppes osalemise kohta käivad õppepuhkust reguleerivad sätted. See tõi kaasa tööandjale ebaproportsionaalse kohustuse anda igal aastal eksternile täies mahus õppepuhkust analoogiliselt täis - ja osakoormuse ga õppijatega . Seda isegi juhul, kui ekstern osale b õppes minimaalses mahus ja õpingute läbimiseks kulunud aastate arv või b venida õppekava nominaalkestusest kordades pikemaks. Seega tekkis olukord, kus nii täies mahus õpingutele pühendunud üliõpilasel kui ka aastas paar ainepunkti saanud eksterni l oli õ igus samas mahus õppepuhkusele. Eksternõppega seonduv otsustati eelnõusse ikkagi sisse tuua põhjusel, et reeglina ei ole üliõpilaseks immatrikuleerimata isikul võimalust sooritada lõpueksamit või kaitsta lõputööd ja eksternõpet kasutatakse sageli poolelijäänud õpingute lõpetamiseks . E ksternina õpingute lõpetamine on levinud eriti doktoriõppe s , kus on väga positiivne, kui töötavad inimesed doktoriõppe s õpinguid jätkavad . 2016/17. õppeaastal lõpetas kõrgkooli eksternina 678 õppijat, mis moodustas 7,1 % kõigist lõpetajatest. Doktoriõppe lõpetas eksternina 52 õppijat, mis teeb 20,6% kõigist doktoriõppe lõpetajaist. Eksternõppe lõpetamisel saab isik diplomi ja selleks on vajalik õpingud siduda konkreetse õppekavaga. Täienduskoolitusel osalemine sellist alust ei anna, sest täiendusõppijad ei kajastu Eesti hariduse infosüsteemis. Lahenduseks ei ole ka see, et ekstern enne lõpueksamile või lõputöö kaitsmisele lubamist immatrikuleerida üliõpilasteks, sest sellega kaasneksid kõik üliõpilastele kehtivad õigused. Eelnõus on täpsustatud, et eksternõppuri õppekoormus on väiksem, kui osakoormuse ga õppes ette nähtud minimaalne 50% . Seega eristuvad eksternid selgemalt täis - ja osakoormuse ga õppivatest õppuritest . Täiendusõppijast eristab eksterni, et kontrollitud on ka õppekava vastuvõtunõuete täitmine. Täiskasvanute koolituse seaduse muudatusega nähakse ette, et eksternõppes osalejal on õigus saada õppepuhkust tasemeõppe lõpetamiseks, aga mitte tasemeõppes osalemiseks. § 1 5 . Üliõpilase õigused ja kohustused Eelnõu § 1 5 lg 1 – sarnaselt kehtivale seadusele on eelnõus nimetatud olulisemad üliõpilase õigused, mis on seotud õiguse kõrgharidusele teostamisega. Õppimiseks vajalikud tingimused, sh turvaline ja õpitulemuste saavutamist toetav õpikeskkond – kõrgkooli esmane kohustus on luua õppimiseks vajalikud tingimused, tagada õppejõud, ruumid, õppekava täitmiseks vajalikud õppevahendid. Kehtivas seaduses oli detailselt nimetatud nende ressursside loetelu, mida kõrgkool pidi üliõpilasele tagama. See loetelu ei olnud kaugeltki ammendav, kuigi loetelu detailsus sellele eksitavalt viitas. Konkreetse nimetusega ruumi asemel on oluline, et tagatud oleksid sellised tingimused, mis on õppekava täitmiseks vajalikud. Kui üliõpilane õpib tasuta, peavad õppekava täitmiseks vältimatult vajalikud tingimused olema tagatud tasuta. Haridusseaduse eelnõu kohaselt on õppekulude hüvitamine õppemaksu või muude tasude maksmine selliste tingimuste, vahendite, materjalide või tegevuste eest, milleta õppekava täitmine ei ole võimalik. Õ ppekava täitmiseks vajalik teave – üliõpilasele peab olema kättesaadav teave, millised on tema õigused ja kohustused õppekava täitmisel, millal on erinevad õppeainete registreerimise tähtajad, aine läbimise tingimused, seminarides või auditoorses töös osalemise kohustus jne. Ka kehtivas seaduses on sarnase sisuga õigus olemas. Õpi- ja karjäärinõustamine – ka kehtiva seaduse kohaselt oli üliõpilasel õigus õpi- ja karjäärinõustamisele. E elnõu koostamisel on lähtutud sellest, et kõrgkool peab tagama sellise nõustamise, mis on seotud õppetööga. Selliste teenuste pakkumist saab pidada piisavaks üksnes siis, kui teenust pakutakse üliõpilasele keeles, milles üliõpilane suudab infot vastu võtta ja anda . Välisüliõpilaste arv on viimastel aastatel oluliselt suurenenud, võõrasse akadeemilisse kultuuri sattudes võib neil üliõpilastel olla veelgi suurem vajadus asjatundliku toe järele. Välisüliõpilastele õppimisvõimalusi pakkudes peab kõrgkool hindama ka oma võimekust neile kvaliteetset, sh piisava keeleoskusega tuge pakkuda. Kõrgkoolil on võimalik pakkuda üliõpilastele ka muid nõustamisteenuseid, eelkõige psühholoogilist nõustamist, aga kohustusena on eelnõu kohaselt üksnes õppetööga seotud nõustamine. Tagasiside õppekorraldusele ja õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustamine – kehtivas seaduses oli välja toodud ainult üks konkreetne juhtum, mille esinemisel võis kõrgkoolile tagasisidet anda. Nimelt oli üliõpilase õigusena nimetatud õigus esitada rektorile põhjendatud taotlus õppejõud kõrvaldamiseks õppetegevusest. Tänapäevases kõrgkoolis kogutakse üliõpilastelt pidevalt tagasisidet õppe kvaliteedi parandamiseks. Samuti on vaidlustamisõigus laiem, kui ainult õppejõu eemaldamisega seotud taotlus. Eelnõu kohaselt on üliõpilase õiguseks nii tagasiside andmine kui ka õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustamine kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras. Valida esindajaid ja olla valitud kõrgkooli kollegiaalsetesse esindusorganitesse – samalaadne põhimõte on ka seni kehtinud seaduses. Nendesse juhtorganitesse, mille koosseis ei ole seadusega määratud, nagu teaduskondade ja instituutide nõukogud jne on ka siiani üliõpilaste esindajad olnud kaasatud põhikirjas või põhimääruses sätestatud alustel. Eelnõu koostamisel on lähtutud sellest, et üliõpilaste kaasamist otsustuskogusse ka nendel juhtimistasanditel, mida seaduses ei ole nimetatud, tuleb igati toetada ja soosida. Eelnõu kohaselt kuuluvad üliõpilased kindla proportsiooniga ülikooli senati, rakenduskõrgkooli nõukogu ja erakõrgkooli nõukogusse. Ü likooli väliste liikmetega juhtorgan ehk nõukogu vastutab ülikooli arengukava, eelarve jt olulise finantsmõjuga otsuste vastuvõtmise eest . Nõukogu liikmele laieneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 37 sätestatud juhtorgani liikme vastutus. P eamiseks põhjuseks, miks ülikooli nõukogus seaduse tasandil üliõpilaste esindajat ei ole nimetatud, on asjaolu, et üliõpilaste esindaja vahetuks õpingute lõpetamise tõttu nõukogus oluliselt tihedamini , kui teised liikmed ning mõjutaks sel põhjusel olulisel määral nõukogu töö võimet . Puhkus – üliõpilaselu on üleminek üldhariduskoolist tööellu ja pikem puhkus võiks üliõpilasele olla ülemineku toetamisel üks element, mis üldhariduskooliga on sarnane. Seega on üliõpilasel õigus saada i gal õppeaastal vä hemalt kaheksa nädalat puhkust õppetööst . Vaheaegade, samuti õppeaasta ja semestrite alguse ning lõpu kuupäevad määratakse iga kõrgkooli akadeemilises kalendris ning need võivad sõltuvalt õppetöö iseärasustest (nt praktika korraldus sõltuvalt aastaajast) kõrgkooliti erineda. Riigikaitselises rakenduskõrgkoolis on üliõpilaste puhkus reguleeritud kaitseväeteenistuse seadusega. Aktsepteeritud on ka akadeemilise puhkuse võimalus, mille tingimused ja korra kehtestab kõrgkool. Omal soovil akadeemilisele puhkusel saab siirduda kuni aastaks , tervislikel põhjustel kuni kaheks aastaks , aja- või asendusteenistuse läbimiseks kuni aastaks ning lapse hooldamiseks kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Eelnõu § 1 5 lg 2 – kui kõrgkool kaotab õppe õiguse mõnes õppekavagrupis, peab selle õppekavagrupi üliõpilastel olema võimalus jätkata õpinguid teises kõrgkoolis või teise õppekava alusel . Üliõpilasel on õigus eeldada, et õppekava, millel ta õpinguid alustas, on tema õpingute aluseks kuni õppekava nominaalkestuse lõpuni. K õrgharidustaseme õppe aluseks on riiklik õppe õigus, millega antakse kinnitus, et kõrgkool on jätkusuutlik . Kõrgkool on võtnud õppe õigust taotledes ja üliõpilasi vastu võttes kohustuse tagada õppimisvõimalus kuni õppekava nominaalkestuse lõpuni. Seetõttu on kõrgkoolil esmane vastutus üliõpilasele uute õppimisvõimaluste leidmisel. Erakõrgkooli kohustused õpingute jätkamise tagamisel lepitakse kokku erakooli pidaja ja üliõpilase vahel sõlmitavas lepingus. Kui üliõpilasele õpingute jätkamise võimalus leitakse, arvestatakse uuele õppekavale asudes tema varasemaid õpinguid ja töökogemust kõrgharidusstandardis sätestatud põhimõtteid järgides ning kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras. Haridus- ja Teadusministeerium toetab kõrgkoole läbirääkimistel üliõpilastele õpingute jätkamise võimaluste leidmisel. Eelnõu § 1 5 lg 3 – üliõpilase kohustusi kehtivas seaduses kirjeldatud ei ole, samas on selge, et eriti tasuta kõrghariduse tingimustes on üliõpilasel ka vastutus . Eelnõus on üliõpilase esmase ja peamise kohustusena välja toodud kohustus täita õppekava . Samuti on üliõpilase kohustusena toodud välja talle pakutavate võimaluste vastutustundlik kasutamine. Üliõpilase eesmärk peaks olema näiteks esimese korraga eksam või arvestus sooritada, seda ka juhul, kui kõrgkool on üliõpilasele vastu tulnud ja õppekorralduseeskiri võimaldab teha ka järeleksameid või –arvestusi. Akadeemilise eetika ning õppimise hea tava juure s peetakse negatiivsete juhtudena silmas näiteks plagieerimist ning eksamil või arvestusel petmist. Sellised tegevused ei ole üliõpilasele kohased. Kõrgkool kehtestab õppekorralduse täpsemad tingimused ja korra, mis on sisuliselt sisekorraeeskiri. Ka õppekorralduses kehtestatud nõudeid tuleb üliõpilasel täita. Sisekaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilasel on juhul, kui see on ette nähtud rakenduskõrgkooli põhimääruses, kohustus täita õppekava eesmärgiks seatud kutse- või ametiala teenistuse ametnikele ettenähtud õigusi ja kohustusi ning neile laieneb ametnike eetikakoodeks. Eelnõu § 1 5 lg 4 – sarnaselt kehtivale seadusele on antud volitusnorm üliõpilaste stipendiumite liikide, suuruste ja määramise üldtingimuste kehtestamiseks. Kehtivas seaduses oli stipendiumite volitusnorm tegevustoetuse paragrahvis ning selgelt seotud tegevustoetuse eraldamisega. Sisult on stipendium enam üliõpilase õigus ja seetõttu on eelnõus stipendiumite volitusnorm toodud üliõpilase õiguste ja kohustuste paragrahvi. Samuti on täpsustatud, et tegemist on riiklike stipendiumitega, sest säte ei hõlma erakapitalil põhinevaid stipendiume. Volitusnormis on viidatud stipendiumite määramise üldtingimustele , sest kõrgkool võib teatud stipendiumite liikide puhul lõplike stipendiumite saajate väljaselgitamiseks sätestada seada eritingimusi ja selgitada stipendiumite saajad pingerea abil . Stipendiumite volitusnorm oli kehtivas seaduses suunatud Vabariigi Valitsusele. Samas ei ole tegemist küsimusega, mis vajaks terve valitsuskabineti heakskiitu. Seetõttu on üliõpilaste stipendiume puudutava määruse volitusnorm antud valdkonna eest vastutavale ministrile. Sisekaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilaste stipendiumite määramise alused on ka seni kehtestanud siseminister, seega sisekaitselise rakenduskõrgkooli jaoks on valdkonna eest vastutavaks ministriks siseminister. Eraldi kehtestab vanglaametniku kandidaadi stipendiumi suuruse ning selle maksmise tingimused ja korra justiitsminister . Riigikaitselises rakenduskõrgkoolis stipendiume ei määrata. Ülejäänud kõrgkoolides stipendiumite määramise alused kehtestab haridus- ja teadusminister. Eelnõu § 1 5 lg 5 – varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja korra kehtestab kõrgkool. Isikul on kõrgharidusstandardis sätestatud põhimõtteid ning kõrgkooli kehtestatud tingimusi ja korda arvestades õigus taotleda varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist. Eelnõu st on välja jäänud alus riiklike üliõpilaspiletite väljastamiseks . Riiklikke üliõpilaspileteid on siiani olnud antud välja haridus- ja teadusministri kehtestatud vormis , kuid vajadus nende järele on muutunud aja jooksul praktiliselt olematuks . Enamus tudengeid kasutab rahvusvahelist ISIC kaarti, millega kaasneb palju soodustusi. On üksikuid üliõpilasi, kes on siiani ka riiklikku üliõpilaspiletit taotlenud. Kui need üliõpilased ei soovi ISIC kaarti taotleda nt põhjusel, et see on tasuline, on neil võimalik oma üliõpilasstaatust tõendada Eesti hariduse infosüsteemi andmetel põhineva tõend iga selle kohta, et nad on vastava kõrgkooli üliõpilased . Välisriigid Norra. Üliõpilaste õigused ja kohustused on ülikoolide ja ülikooli kolledžite seaduses koondatud eraldi peatükki. Reguleeritud on üliõpilasesinduse moodustamise alused, õppelepingu sõlmimine (kui õppekava maht on 60 ainepunkti või enam, sõlmib kõrgkool üliõpilasega õppelepingu), nõuded õpikeskkonnale, üliõpilaste esindusõigus kõrgkooli juhtorganites, õigus vanemapuhkusele, konfidentsiaalsuskohustus, kui õppekava käigus on kasutatud kellegi isikuandmeid, eksamitulemuse tühistamise alused (valeandmete esitamine, pettus), kõrgkoolist väljaarvamise alused, piirang õppimisele, kui isik on kriminaalkorras karistatud, kõrgkoolist väljaarvamine kutsesobivustesti mitteläbimisel ning üliõpilase õigus pöörduda teatud juhtudel kohtusse. Eraldi peatükk on vaidluste kohta. Vaidluste läbivaatamiseks moodustatakse kõrgkoolis komisjon. Kaebusi saab esitada nii protseduurireeglite kui ka hinnete kohta. Soome. Ülikoolide seaduse kohaselt on üliõpilase peamiseks õiguseks õppida õppemaksu maksmata, kui õpitakse soome- või rootsikeelsel õppekaval. Reguleeritud on õigus õppida, õigus turvalisele õpikeskkonnale, ülikooli õigus pikendada üliõpilase õppeaega, õppimise õiguse kaotamise alused (kui ei ole nominaalaja jooksul lõpetanud, tuleb uuesti õppima kandideerida) ja muudel põhjustel õppimise õiguse kaotamise alused (ohustab teiste turvalisust, pettus, valeandmete esitamine sisseastumisel). Üliõpilast võib kohustada läbima narkotesti ja tema suhtes võib algatada distsiplinaarmenetluse. Üliõpilastel on õigus luua esindusorganeid. Rootsi. Kõrghariduse seaduses on sätestatud õppemaksuta õppimise õiguse ulatus, õppemaksu maksmata jätmise tagajärg, ajutise õppetööst eemaldamise võimalus kõrgkoolile, kõrgkoolist väljaarvamise alused, selle otsuse vaidlustamise kord ja üliõpilasesinduse loomise tingimused. Kõrgharidust reguleerivas korralduses on reguleeritud üliõpilase õigus saada õpi- ja karjäärinõustamist ning teavet, tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise algused ja selle menetluse korraldus ja kõrgkooli otsused, mida üliõpilane saab vaidlustada. Rootsis saab isik kaebusega kohtusse pöörduda üksnes siis, kui see on seaduses selgesõnaliselt ette nähtud. § 16 . Õppekulude hüvitamine Eelnõuga ei muudeta nö tasuta kõrghariduse põhialuseid. Sarnaselt senistele tingimustele on eestikeelsel õppekaval pidevalt täismahus õppekava täitjatel õigus õppida õppekulusid hüvitamata. Igal üliõpilasel on õigus valida osakoormusega õppimine ja sellisel juhul võib kõrgkool nõuda õppekulude hüvitamist. Riigile prioriteetsetel õppekavadel võib olla ka osakoormusega või mitmendat korda samal astmel õppimine tasuta. Sarnaselt senisele lepitakse ainult osakoormusega õppekava avamise, osakoormusega tasuta õppimise ja mitmendat korda samal astmel tasuta õppimise võimalustes kokku tegevustoetuse eraldamisel. Eelnõu koostamisel tehti ettepanekuid tasulise õp pe võimaluste laiendamiseks . Nö tasuta kõrghariduse reform tehti 2013. aastal. Uuele rahastamismudelile üleminek on toimunud järkjärguliselt aastatel 2013–2015. Viimased muudatused rahastamismudelis jõustusid 2017. aastal. Arvestades üleminekuperioodi, on 2013. aastal alanud reform alles käivitumisjärgus ja uue rahastamismudeli mõju kõrgharidusõppe kvaliteedile ei ole veel hinnatav . Rahastamise põhimõtetes või tegevussuundades tehtud muudatuste tulemusi saab objektiivselt hinnata kõige varem kümne aasta pärast. Sel põhjusel on eelnõus jäädud 2013. aastal kokku lepitud aluste juurde. Menetluses olevas haridusseaduse eelnõus nähakse ette, et õppijal on õigus õppida õppekulusid hüvitamata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samuti on täpsustatud, et õppekulude hüvitamine on õppemaksu või muude tasude maksmine selliste tingimuste, vahendite, materjalide või tegevuste eest, milleta õppekava täitmine ei ole võimalik. Lisaks on sätestatud, et erakoolis võib õppijalt õppekulude hüvitamist nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelnõu § 1 6 lg 1 – jätkuvalt on kõrghariduses eestikeelsel õppekaval õppimine üliõpilase jaoks tasuta, kui ta on alustanud õpinguid täiskoormusega õppes ja täidab kumulatiivselt iga semestri lõpuks vajalikus mahus õppekava . Senises seaduses kasutusel oleva mõistete „õppekulusid hüvitamata“ asemel kasutatakse mõistet „üliõpilase jaoks tasuta“. Eelnõu § 1 6 lõiked 2 ja 3 – juhul, kui üliõpilane ei ole semestri lõpuks täitnud kogu täitmisele kuuluvat õppe mahtu, on kõrgkoolil õigus nõuda temalt tasu täitmata jäänud ainepunktide eest. Õppeasutus on täiskoormusega õppivate üliõpilaste õppekulude hüvitamise määra kehtestamisel seotud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ülemmääradega . Ainepunkti tasu ülempiiri kehtestamisel võib arvesse võtta õpete ja valdkondade erinevat maksumust. Erinevate õpetena käsitletakse rakenduskõrgharidusõpet, bakalaureuseõpet, magistriõpet, doktoriõpet ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õpet. Eelnõu kohaselt on iga täitmata ainepunkti eest õigus nõuda tasu üks kord. Selline piirang ei kehti kõrgkooli jaoks siis, kui üliõpilane ei suuda ainet sooritada ja registreerub samale ainele korduvalt. Sellisel juhul on tegu siiski täiendava administratiivse koormuse ja kuluga kõrgkooli jaoks ning siis võib tasu võtta ka korduvalt. Sellist piirangut kehtivas seaduses ei ole, samas on teada juhtumeid, kus üliõpilasel jääb esimesel semestril mõni ainepunkt tegemata, õppekava täitmiseks vajalikku loengut enne ülejärgmist semestrit ei loeta ja vahepealsel ajal nõutakse selle aine eest õppekulude hüvitamist. Puudujäävate ainepunktide eest tasu nõudmise eesmärk ei ole üliõpilast karistada, vaid kompenseerida kõrgkoolile tehtav põhjendatud lisakulu, mis tekib siis, kui üliõpilane planeeritud ajal ainet ei soorita. Eelnõu § 1 6 lg 4 – n agu ka kehtivas seaduses, ei nõuta tasu keskmise, raske või sügava puudega üliõpilaselt või alla seitsme aastast või puudega last kasvatavalt üliõpilaselt, kes on lapse vanem või eestkostja. Samuti ei nõuta tasu nö mobiilselt üliõpilaselt, kes on eelneval semestril õppinud välisriigi kõrgkoolis ning seal sooritatud õpinguid arvestab Eesti kõrgkool vähemalt 15 ainepunkti mahus õppuri õppekava osana. Mobiilselt üliõpilaselt ei nõuta õppekulude hüvitamist ei sellel semestril, mil ta välisriigis õpib ega välisriigis õppimisele järgneval semestril. Kuna välisriigis õppides võib keskkonnamuutusest või muudest välisriigi kõrgkooli seatud nõuetest tingituna olla keeruline tavapärase semestri ehk 30 EAP ulatuses õppekava täitmine, on mobiilsuse soodustamiseks välisriigis õppides piisav semestris ka 15 EAP sooritamine. Selleks, et üliõpilasele nö puudujäävate ainepunktide sooritamiseks välisriigist naasmisel piisavalt aega anda, on sätestatud, et õppekulude hüvitamise nõuet ei kohaldata üliõpilasele ka välisriigis õppimisele järgneval semestril. Lähtudes mitmetest ettepanekutest on loobutud kehtivas seaduses sätestatud akadeemilisel puhkusel õppekava täitmise piirangutest . Samuti on eelnõust välja jäetud säte, mille kohaselt varasemate õpingute ning töökogemuse arvestamisega saadud ainepunkte ei arvestatud õppekulude hüvitamisel jälgitava õppemahu hulka. Akadeemilise puhkuse ajal õppimine Kõrgkoolid ja üliõpilased on toetanud akadeemilise puhkuse ajal võlgnevuste likvideerimise võimaldamist. Praktikas on ainete sooritamist toetatud kuni selleni välja, et akadeemilisel puhkusel sooritatud ained kantakse õppeinfosüsteemi siis, kui akadeemilise puhkuse lõppemisel uuesti aktiivselt õppima asutakse. Viidatud on, et akadeemilisele puhkusele siirduvad üliõpilased sageli seetõttu, et on tekkinud võlgnevused ja ei soovita õppekulusid hüvitama asuda, samuti sellele, et ajutiselt on soov õppekava täita väiksemas mahus. Kuigi tekkis küsimus, miks üliõpilased peavad võtma akadeemilise puhkuse, et aineid sooritada või ajutiselt õppekoormust vähendada, leiti eelnõu koostamisel, et akadeemilisel puhkusel õppimisega seonduv võiks olla kõrgkooli sätestada. Kõrgkool peab jälgima, et akadeemilisel puhkusel ainepunktide sooritamine ei motiveeriks kergekäeliselt akadeemilist puhkust võtma, sest akadeemilisele puhkusele siirdumine võib suurendada katkestamist. VÕTAga saadud ainepunktide arvestamine õppekulude hüvitamise nõude tekkimisel Ka s enine regulatsioon on võimaldanud kõrgkoolidel ise otsustada, kas juhul, kui osa semestri ainepunktidest on saadud VÕTAga , tuleb üliõpilasel asuda õppekulusid hüvitama või mitte. Enamus kõrgkoole on juba praegu otsustanud, et üliõpilasele võimaldatakse paindlikkust ja õppekulude hüvitamist ei nõuta. Kindlasti tuleb toetada ka neid kõrgkoole, kes soodustavad õpingutele pühendumist ja semestri aktiivseid sooritusi. Samas jäeti VÕTAga saadud ainepunktide õppekulude hüvitamisel arvestamist puudutav regulatsioon eelnõust välja seetõttu, et soodustada VÕTAga saadud ainepunktide arvestamist. Eelnõu § 1 6 lg 5 – tasu võib võtta üliõpilaselt, kes õpib osakoormusega või võõrkeelsel õppekaval. Samuti on kõrgkoolil õigus võtta tasu üliõpilaselt , kes on samas õppes juba vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta õppinud ning eelmisest õpingute algusest on möödunud vähem kui õppekava kolmekordne nominaalkestus või bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppe puhul vähem kui kahekordne õppekava nominaalkestus. Eraldi õpetena käsitletakse rakenduskõrgharidusõpet, bakalaureuseõpet, magistriõpet ja doktoriõpet. Seega juhul, kui bakalaureuseõppes on tasuta õppimise võimalus ära kasutatud, on endiselt olemas juurdepääs rakenduskõrgharidusõppe tasuta õppesse. Samas võimalus on ka kehtivas seaduses. Riik ei ole kohustatud võimaldama lõputut hariduse omandamist . Ka kehtiva re g u latsiooni kohaselt ei tagata isikule, kes on samal kõrgharidusastmel õppekava vähemalt poole nominaalkestuse ulatuses õppinud, teist korda samal kõrgharidusastmel õigust õppida õppekulusid hüvitamata. Õppima saab samale astmele asuda, aga sellisel juhul on õppeasutusel õigus üliõpilaselt õppekulude hüvitamist nõuda ka siis, kui üliõpilane asub õppima eestikeelsele õppekavale ja täidab kogu õppeaja jooksul õppekava täies mahus. Regulatsioonis sisulisi muudatusi ei kavandata. Uuesti saab üliõpilane ilma õppekulude hüvitamiseta samasse õppesse õppima asuda õppekava kolmekordse nominaalkestuse möödumisel. Piirangu eesmärk seondub sellega, et riigi jaoks on oluline tagada eelkõige esimese kõrghariduse kättesaadavus . Lubades piiramatult kõrgharidustasemel tasuta õppida tekib ebavõrdne olukord esimest korda kõrgharidustaseme õppesse kandideerivate ja juba korra kõrghariduse omandanud isikute vahel . S amuti ei ole sellisel viisil riigi ressurs s i de kasutamine otstarbekas. Tõenäoliselt osutuvad kord juba kõrghariduse omandanud isikud sisseastumistingimuste täitmisel edukamateks. See võib luua olukorra, et kõrgkooli esimest korda astuvad noored kõrgharidust omandama ei mahu ja vastu võetakse need, kellel kord juba riigi raha eest kõrgharidus omandatud ja kes võiksid tööturule siseneda. Tegevustoetuse eraldamisel võib selle piirangu osas ette näha valdkondlikke erisusi, mille puhul teist korda samal kõrgharidusastmel ilma õppekulusid hüvitamata õppimine on lubatud. Kehtivas r akenduskõrgkooli seaduses on sätestatud õppekulude hüvitamise erisused sisekaitselises rakenduskõrgkoolis. Sisekaitselises rakenduskõrgkoolis on kadettidele tagatud mitmeid soodustusi ja stipendium , seega kulud üliõpilasele on suuremad. Seetõttu rakendatakse õpingute katkestamisel või juhul, kui õpitud erialal tööle ei asut a , tagasiulatuvalt õppekulude hüvitamise nõuet. Eelnõuga ei ole kavas sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude hüvitamise korda muuta. Senise rakenduskõrgkooli seadusega samas mahus ja detailsuses eriregulatsiooni säilitamine kõrgharidusseaduses oleks ebaproportsionaalselt mahukas ja detailne võrreldes eelnõu teiste teemadega. Seetõttu on eelnõusse lisatud viide, mille kohaselt juhul, kui sisekaitselises rakenduskõrgkoolis õppiv isik on veel üliõpilane, kohaldatakse tema õppekulude hüvitamisele kõrgharidusseaduses sätestatud tingimusi. Kui ta aga eksmatrikuleeritakse, kohalduvad politsei- ja piirivalve seaduses sätestatud õppekulude hüvitamise tingimus ed ja kord. Samamoodi toimub riigikaitselises rakenduskõrgkoolis eksmatrikuleerimise järel õppekulude hüvitamine kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud kaitseministri määrusega kehtestatud korras. T asu võib võtta üliõpilaselt, kes asub õppima erakõrgkooli õppekavale, mille õppekulusid ei kaeta riigieelarve vahenditest. Seega üldjuhul on erakõrgkoolis õppimine tasuline. Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord lepitakse kokku üliõpilase ja erakooli pidaja vahel sõlmitavas lepingus. Eelnõu § 1 6 lg 6 – nii, nagu ka kehtivas seaduses, võib kõrgkooli rahastamisel kokku leppida õppekavagrupid või õppekavad, millel õppivatelt üliõpilastelt ei ole kõrgkoolil õigus tasu nõuda. Näiteks võib kokku leppida õppekavades, kus on lubatud õppida tasuta ka osakoormusega . S amuti võib erandina kokku leppida juhud , kui üliõpilasel e tagatakse õigus õppida tasuta võõrkeelsetel õppekavadel. Kõrgkooli ülesanne on tagada, et teave täiendavatest tasuta õppimise võimalustest jõuaks ka üliõpilasteni. Eelnõu § 1 6 lg 7 – kõrgkool peab kehtestama õppekulude hüvitamise määra ja tingimused vähemalt neli kuud enne õppeaasta algust. Õppeaastale eelnev määrade ja tingimuste avalikustamine annab üliõpilasele võimaluse teha majanduslikult jõukohaseid valikuid. Juba õpinguid alustanud üliõpilase õppekulude hüvitamise määra võib ühe aasta jooksul tõsta kuni 10%. Selline piirang on seatud seetõttu, et nii üliõpilane kui ka kõrgkool võtavad kohustused kogu õppekava ulatuses. Seega ei tohi õpingute alguses kehtestatud tingimused muutuda selliselt, et üliõpilasel muutub õppekava täitmine võimatuks. Milline muutus on üliõpilasele veel mõistlikult jõukohane ja kõrgkooli jaoks mõistlikult põhjendatud, on kaalumise küsimus. Samas võib eeldada, et senine 10protsendine tasu tõusu piirang on piisav ja mõistlik mõlema poole jaoks. Õppeaastale eelneva määra ja tingimuste kehtestamise nõue, samuti piirangud tasu määra tõstmisel kehtivad nii avalik-õiguslikele kui ka riigi- ja erakõrgkoolidele. Eelnõu § 1 6 lg 8 – kui üliõpilane asub õppima õppekulusid hüvitamata, ei ole kõrgkoolil õigust nõuda tasu immatrikuleerimise ega vastuvõtutingimusteks olevate soorituste eest. Näiteks ei tohi olla tasulised vastuvõtukatsed ega rakendada muid varjatud tasusid. § 1 7 . Kõrgharidustaseme õppest väljaarvamine Kehtivas seaduses kõrgharidustaseme õppest väljaarvamise aluseid ei ole. Õigus kõrgharidusele on põhiõigus. Seega nii kõrgharidusele juurdepääsu tingimused kui ka tingimused, mille esinemisel on õigus piirata õigust kõrgharidusele, peavad tulenema seadusest. Lähtudes erinevate välisriikide kogemusest ja Eesti kõrgkoolide senisest praktikast on eelnõus toodud kuus eksmatrikuleerimise alust. E ksmatrikuleerimine seoses õppekava täitmisega täies mahus ehk lõpetamisega on kõrgharidustaseme õppe oodatud tulemus . Õppekava täies mahus täitmisel antakse üliõpilasele kõrgharidust tõendav lõpudokument. Üliõpilasel on õigus ka omal soovil õpingud katkestada. Sellise otsuse tegemisel peab üliõpilane arvestama, et tema võimalus uuesti tasuta kõrgharidustaseme õpinguid alustada võib olla piiratud juhul, kui ta on juba vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta õppinud. Edasijõudmatus eksmatrikuleerimise alusena seondub üliõpilase peamise kohustusega täita õppekava. Õppekava täitmiseks loob kõrgkool õp pe keskkonna, üliõpilasele tuleb anda piisavalt teavet, tagada õpi- ja karjäärinõustamine, võimaldada puhkust, üliõpilane võib saada stipendiume ja toetusi, õppida tasuta jne. Kui vaatamata loodud tingimustele üliõpilane õpingutes edasi ei jõua, ei ole õppekaval õppimine ilmselt võimetekohane ja sellise üliõpilase võib kõrgkool eksmatrikuleerida. Edasijõudmatus väljendub eeskätt õppekoormuse nõuete mittetäitmises. Kui üliõpilane õpib osakoormusega, tuleb täita osakoormuse nõuded. Õppekoormuse paragrahv näeb ette võimaluse, et kõrgkool otsustab õppekaval õpet pakkuda üksnes täiskoormusega või seab täis- või osakoormusega õppimisele kõrgemaid nõudeid. Sellisel juhul tuleb üliõpilasel täita kõrgkooli kehtestatud õppekoormuse nõudeid. Edasijõudmatus esineb ka siis, kui üliõpilane ei suuda oma nominaalse õppeaja lõpuks jõuda lõpetamiseni ehk õppekava täies mahus täitmiseni. Riigikaitselises rakenduskõrgkoolis võib edasijõudmatus õppetöös tähendada ka seda, et üliõpilane ei vasta enam lepingulise tegevteenistuse nõuetele. Kuna r iigikaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilane on samaaegselt ametikohale nimet atud tegevväelane , siis peab ta vastama samaaegselt ka tegevteenistusse võtmis e nõuetele, mh nõutav füüsiline ettevalmistus, tervisenõuded. Juhu l, kui üliõpilane ei vasta enam tervisenõuetele või ei ole tema füüsiline ettevalmistus nõutaval tasemel, ei ole tal ka õppetöös võimalik nõutud mahus ja tingimustel osaleda ning isik eksmatrikuleeritakse. Õppekorralduse tingimused on kõrgkooli kehtestatud ja eksmatrikuleerimine on võimalik siis, kui üliõpilane rikub olulisel määral õppekorralduse reegleid. Asjaolude kaalumise ja põhjendamise kohustus on selle eksmatrikuleerimise aluse puhul kõrgkoolil. Teiste üliõpilaste, kõrgkooli töötajate või teiste kõrgkooli territooriumil viibivate isikute turvalisuse ohtu seadmine on üldlevinud eksmatrikuleerimise alus ka välisriikides. Õiguse kõrgharidusele teostamist piiratakse, kui see seab ohtu teiste isikute õiguste teostamise, eelkõige õiguse kõrgharidusele ja õiguse elule ja tervisele. Ohu mõiste on sisustatud korrakaitseseaduses. Vääritu tegu eelnõu kontekstis on süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, eetiliste nõuetega või diskrediteerib üliõpilast või kõrgkooli. Seega on aluse kohaldatav nii eksmatrikuleerimiseks kriminaalkaristuse kui ka näiteks plagieerimise puhul. Vääritu tegu eksmatrikuleerimise alusena seondub üliõpilase kohustusega lähtuda õppetöös akadeemilise eetika põhimõtetest ja õppimise heast tavast. Eksmatrikuleerimise otsus eeldab, et selline tagajärg on proportsionaalne kohustuste rikkumise raskusega. Üliõpilasel on õigus anda õppekorraldusele tagasisidet ja vaidlustada õppekorraldusega seonduvaid otsuseid. § 1 8 . Üliõpilaskond ja üliõpilasesindus Eelnõu § 18 lg 1 – nagu ka kehtivas seaduses, o n sätestatud, et kõrgkooli õpilased moodustavad üliõpilaskonna, mille demokraatlikult valitud esindusorganiks on üliõpilasesindus. Üliõpilasesinduse valimise õigus on kõigil kõrgkooli üliõpilastel. Eelnõu § 18 lõiked 2 ja 3 – ü liõpilaskond korraldab üliõpilaselu küsimusi ning tegutseb põhikirja alusel. Kuna „nõukogu“ juhtorganina ei ole uues regulatsioonis kasutusel enam samas tähenduses kui kehtivas ülikooliseaduses, on sätestatud, et üliõpilaskonna põhikirja kinnitab kõrgkool. Lähtudes erinevate juhtorganite ülesannetest kinnitab üliõpilaskonna põhikirja rakenduskõrgkoolis ning erakõrgkoolis nõukogu ja ülikoolis senat. Eelnõu § 18 lg 4 – üliõpilaskonna seniseid õigusi on kaasajastatud vastavalt Eesti Üliõpilaskondade Liidu ettepanekutele. Välja on jäänud õigus valida esindajaid kõrgkooli nõukogusse , sest see dubleeris rakenduskõrgkooli ning erakõrgkooli nõukogu ning ülikooli senati koosseisu nõuet , mille kohaselt nende kogude koosseisust vähemalt 1/5 peavad olema üliõpilased. Eelnõu § 18 lg 5 – sarnaselt senisele peab k õrgkool nägema oma eelarves ette vahendid üliõpilasesinduse tegutsemiseks. Kõrgharidust tõendavad dokumendid Eelnõu § 19 lg 1 – kehtima jääb regulatsioon, et isikule, kes on täitnud õppkava täies mahus, väljastatakse akadeemilist kraadi tõendav diplom koos eesti- ja ingl iskeelse akadeemilise õiendiga . Kuna seadusemuudatus toob kaasa rakenduskõrgharidus õppe lõpetajale bakalaureusekraadi andmise, siis väljasta ta kse edaspidi rakendusk õrgharidusõppe lõpetajale kvalifikatsiooni rakenduskõrgharidusõppe diplom tõendav a diplom i asemel vastava valdkonna bakalaureusekraad. Nii, nagu seni ülikooliseaduse s ja rakenduskõrgkooli seaduses, jääb edaspidi kehtima nõue, et kõrgkool il ei ole õigust nõuda isikult tasu lõpudokumentide väljastamise eest. Eelnõu § 19 lg 2 – kui ühisõppekavas osalevad ainult Eesti kõrgkoolid, väljastatakse ühisõppekava täies mahus täitnud isikule akadeemilist kraadi tõendav diplom ja selle juurde akadeemiline õiend. Ühisõppekava diplom vormistatakse ühisõppekava märgistusega plangile . Eesti kõrgkoolid väljastavad ühise diplom i , millele kirjutavad alla kõik ühisõppekavas osalevate kõrgkoolide juhid ja nende määratud isikud ning lisatakse kinnitus vastavate kõrgkoolide pitseritega. Kui ühisõppekavas osaleb ka väliskõrgkool , väljastatakse ühisõppekava lõpetajale vastava s riigis kehtiva regulatsiooni alusel riiklikult tunnustatud lõpudokument. Lisaks sellele lepitakse koostöölepingus kokku ühisdiplomi vorm ja diplomil kajastav informatsioon. Lõpetajale väljastatakse lisaks koduriigi riiklikult tunnustatud diplomile täiendav ühis diplom , millel on ühisõppekavas osalenud kõrgkoolide nimed ning kõrgkoolide juhtide allkirjad ja kõrgkoolide pitserid. Seega välisriigi kõrgkooliga koostöös loodud ü hisõppekava lõpetajale väljastatakse mitu diplomit: koduriigi riiklikult tunnustatud diplom n ing ühiselt kokkulepitud vormil ühisdiplom . Eelnõu § 19 lg 3 – kuna esimese astme õppe lõpetamisel jätkatakse sageli õpinguid samas kõrgkoolis magistriõppes ja ingliskeelse akadeemilise õiendi järele vajadus puudub, on 1. astme lõpudokumentide väljastamisel antud kõrgkoolile õigus otsustada, et rakenduskõrgharidusõppe või bakalaureuseõppe lõpetanud isikule väljastatakse ingliskeelne akadeemiline õiend ainult juhul, kui isik on seda taotlenud. Eelnõu § 19 lg 5 – kehtiva regulatsiooni kohaselt on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega diplomi ja akadeemilise õiendi vormistamise ja väljaandmise kord ning vastavad vormid. Lisaks on keh t estatud haridus- ja teadusministri määrus ega kõrgharidustasemel ühtne hindamissüsteem. Diplomi vormi ja statuuti puudutav määrus on detailne ja tehniline määrus, mille andmiseks Vabariigi Valitsuse tasandil puudub vajadus. Seetõttu on kavandatud, et haridus- ja teadusminister annab senise kahe määruse asemel ühe määruse, milles on nii kõrgharidustaseme ühtne hindamissüsteem, diplomi ja akadeemilise õiendi väljaandmise tingimused ja kord ning mõlema teemaga seonduvalt ka diplomi cum laude andmise tingimused . Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. Haridust tõendavatel lõpudokumentidel kasutatakse suurt riigivappi. Riigivapi seaduse kohaselt on suurt riigivappi lubatud kasutada seadusega või seaduse alusel Vabariigi Valitsuse määratud juhtudel antavatel isikut ja kodakondsust, perekonnaseisu, haridust, ametit ja elukutset tõendavatel dokumentidel (§ 6 lg p 5) . Haridust tõendavate dokumentide andmise alus tuleneb seadusest . S eega on kõrgharidust tõendavatel diplomitel õigus kasutada suurt riigivappi ka juhul, kui neid diplomeid antakse välja ministri kehtestatud tingimustel ja korras,. 3.4. Kõrgkoolid Põhiseaduse § 38 sätestab ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia, mida on võimalik piirata üksnes seadusega. Institutsionaalne autonoomia tähendab piisavat iseseisvust osas, mis puudutab sisemist organisatsiooni ja juhtimisstruktuuri, ressursside asutusesisest jagamist ja ressursside hankimist erasektorist, oma töötajaskonna värbamist ning tingimuste seadmist õppetööks, eriti aga teadus- ja õpetustegevuse vabadust . Ülikoolide autonoomia ulatust on võimalik hinnata talle seadusega tagatud organisatsioonilise, finantsilise, liikmeskonnaga seotud autonoomia ja akadeemilise vabaduse kaudu . Eesti ülikoolidele autonoomiat on hinnatud teiste Euroopa riikidega võrreldes ulatuslikuks . See on üks Eesti kõrgharidussüsteemi tugevus ja ülikooli autonoomia ulatust muuta ei ole kavas. Eelnõu kohaselt säilib kõrgkoolide liigitamine rakenduskõrgkoolideks, kus õpe toimub kõrghariduse 1.-2. astmel, ülikooli tüüpi kõrgkoolideks, kus õpe toimub kolmel kõrghariduse astmel ja klassikalisteks ülikoolideks, mis võivad oma nimetuses kasutada sõna „ülikool“ ja kus õpet toimub kolmel astmel mitmes õppevaldkonnas. Institutsionaalse autonoomiaga ei ole hõlmatud rakenduskõrgkoolid. Akadeemiline vabadus on kõigil õppejõududel ja teadusasutustel, olenemata sellest, millises asutuses nad õppe- või teadustööd teevad . § 20 . Ülikool Eelnõu § 20 lg 1 – sarnaselt kehtiva seaduse definitsioonile on ülikool õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, milles õpe toimub kõigil kolmel kõrgharidusastme astmel. Võrreldes kehtiva seadusega on täpsustatud, et ülikoolil peab olema õppe õigus, mis on antud eelnõus sätestatud tingimustel ja korras. Doktoriõppes õppe õiguse saamise aluseks on positiivselt evalveeritud teadus- ja arendustegevus vastavas teadusvaldkonnas. Definitsioon kehtib kõikidele ülikoolidele olenemata omandivormist. Eelnõu § 20 lg 2 – l isaks õppetegevusele ning teadus- ja arendustegevusele on ülikoolil nn kolmas missioon. Kolmanda missioonina mõistetakse ülikooli teadustegevusele tuginevat teadmussiiret ja innovatsiooni, õpetamisega seotud täienduskoolitust ja muid elukestva õppe võimalusi ning ka panustamist ühiskonna arengusse laiemalt . Ülikoolid keskenduvad õppe pakkumisel, teadustegevuses, täienduskoolituste pakkumisel, teadmussiirdesse panustamisel, rahvusvahelises koostöös ja ühiskondlikus tegevuses vastutusvaldkondadele. Avalik-õigusliku ülikooli täpsemad ülesanded ja missioon on sätestatud ülikooli kohta käivas seaduses. Eraülikooli täpsemad ülesanded püstitab erakooli pidaja. Eelnõu kohaselt on oluline ülikoolide koostöö nii omavahel kui tööandjate, aga ka gümnaasiumide ja kutseõppeasutustega. Koostöö õppeasutustega, mille lõpetajad kõrgkoolidesse jõuavad, toetab õppijate sujuvat üleminek ut ühelt haridustasemelt teisele ja vähendab katkestamise riski . Eelnõu § 20 lg 3 – oma nime s ü likooli sõna võib kasutada kõrgkool, kus toimub kõrgharidustaseme õpe mitmes õppevaldkonnas kõigil kõrgharidustaseme astmetel. Seega ka doktoriõpe peab toimuma mitmes valdkonnas. Selle eelduseks on ka positiivselt evalveeritud teadus- ja arendustegevus mitmes teadusvaldkonnas. Ka kehtivas seaduses on ülikoolile samad nõuded. § 21 . Rakenduskõrgkool Eelnõu § 21 lg 1 – sarnaselt kehtiva seaduse definitsioonile on rakenduskõrgkool õppeasutus, millele on antud õppe õigus kõrgharidustasemel õppe läbiviimiseks ning mille vähemalt kaks kolmandikku õppijatest õpivad kõrgharidustaseme õppes. See tähendab , et 2/3 õppuritest peavad õppima kas rakenduskõrgharidusõppes või magistriõppes. Definitsioon kehtib kõikidele rakenduskõrgkoolidele olenemata omandivormist. Eelnõu § 2 1 lg 2 – lisaks kõrgharidustaseme õppe korraldamisele on rakenduskõrgkoolil oluline roll tööturu vajadustele vastava elukestava õppe edendamisel. Riigi rakenduskõrgkooli täpsemad ülesanded on sätestatud rakenduskõrgkooli põhimääruses. Erarakenduskõrgkooli täpsemad ülesanded püstitab erakooli pidaja. Eelnõu § 21 lg 3 – kuna rakenduskõrgkoolide õppekavad on väga spetsiifilised, eriti tervishoiu valdkonnas ning sisekaitselises ja riigikaitselises rakenduskõrgkoolis, siis töömaailma vajadustest ja arengutest lähtudes võib olla neis valdkondades vajadus magistriõppe lõpetanud spetsialistide järele. Kui on vajadus, võib rakenduskõrgkool taotleda magistriõppe õppekava avamise õigust , et anda üliõpilastele võimalus arendada edasi 1. astmel omandatud pädevusi kindlal kutsealal . Magistriõppe õigus antakse rakend uskõrgkoolile õppekava põhiselt, kuna 2. astmel õpe toimub Eesti kõrgharidusmaastikul reeglina ülikoolides ning rakenduskõrgkoolis võib seda läbi viia konkreetse vajaduse ja vajaliku ressursi olemasolul, mida igal uuel juhtumil tuleb hinnata. Kuna eelnõus kasutatakse läbivalt liigituse alusena õppekavagruppi, on eelnõus sätestatud, et rakenduskõrgkoolis võib magistriõpe toimuda rakenduskõrgharidusõppega sama s õppekavagrupi s . Õppekavagrupp on laiem mõiste kui õppesuund , millele viidati kehtivas rakenduskõrgkooli seaduses . Eelnõu § 2 1 lg 4 – rakenduskõrgkoolis võib toimuda kutseõpe üldjuhul üksnes kvalifikatsiooniraamistiku viiendal tasemel . Erand on tehtud sisekaitselisele rakenduskõrgkoolile ning tervise ja heaolu õppevaldkonnas õpet läbi viivale rakenduskõrgkoolile. Arvestades spetsiifiliste rakenduskõrgkoolide olemasolu ning kutseõppeasutuste puudumist nimetatud valdkondades , on eelnõus antud võimalus korraldada nendes rakenduskõrgkoolides riikliku vajaduse korral kutseõpet ka neljandal tasemel. Võrreldes kehtiva seadusega on erisuste loetelust välja jäetud mereharidust võimaldav rakenduskõrgkool, sest pärast Eesti Mereakadeemia ühinemist Tallinna Tehnikaülikooliga sellist rakenduskõrgkooli Eestis ei ole ja merehariduslikku kutseharidust saab omandada Eesti Merekoolis . Eelnõu § 2 1 lg 5 – k utseõppe korraldusele rakenduskõrgkoolis laienevad kutseõppeasutuse seaduse sätted, mis puudutavad õppekava, õpetajatele esitatavaid nõudeid, õppe finantseerimist ning samuti kvaliteedi hindamist ning õppe läbiviimise õigust puudutavaid sätteid. Eelnõu koostamisel tehti ettepanek loobuda rakenduskõrgkooli kutseõppe juures viitamisest kutseõppeasutuse seaduse õppekorraldust puudutavale peatükile. Selles peatükis on reguleeritud kooli vastuvõtt, Eesti kutsehariduse arvestuspunkt, õppeaasta, õppevormid, õppekeel, praktika, hindamine, õppekorralduse erisused, õppe erisused ühisõppekava korral, õpingute lõpetamine ja õpingute jätkamine. Rakenduskõrgkoolid tõid eelnõu koostamisel välja, et nende jaoks on probleemne rakendada kutseõppeasutuse seaduse § 27 sätestatud õppeaasta mõistet ja § 30 lõikest 3 tulenevat kohustust sõlmida praktikaleping. Kutseõppeasutuse seaduse seletuskirjas on selgitatud, et „seaduses on täpsustatud õppeaasta terminit ning kehtestatakse õppeaastale konkreetne algus- ja lõpukuupäev. See on vajalik mitmete õppeaasta alguse või lõpuga seotud regulatsioonide üheseks mõistmiseks (nt kooli ümberkorraldamisest etteteatamise korral). Seejuures ei piira õppeaasta algusaja kehtestamine kuidagi koolide õigusi ja võimalusi õppe tegeliku algusaja määramisel. Sarnaselt praegusele võivad koolid õppetööd alustada ametlikust õppeaasta algusest erineval ajal (nt kalendriaasta alguses). See, mis kuupäeval täpselt õpingud algavad, on õppekorralduslik küsimus ning on sellisena kooli otsustada.“ Seega on õppe töö algus rakenduskõrgkooli otsustada ja KutÕS õppeaasta mõiste ei takista rakenduskõrgkoolil õppetööga vajalikul ajal alustamist . Praktikalepingute sõlmimisel on teistest erinevas olukorras tervishoiu kõrgkoolid , kellel on suurte haiglate ga sõlmitud raamlepingud, milles on kokku lepitud praktika täpsemates tingimustes , koos volitustega, kes mida ja millal teeb ( nt kuidas määratakse praktika juhendajad jne). Oluline, et praktikale siirdumisel oleks eelnevalt kirjalikult kokku lepitud praktika toimumise täpses korralduses ning praktikaprotsessis osalevate osapoolte õigustes ja kohustustes, sh oleks õpilane teadlik nii enda kui teiste osapoolte õigustest ja kohustustest. Seega on praktikalepingu eesmärk fikseerida konkreetse õppija kaitseks tema praktika tingimused. Eelnevatel põhjustel on eelnõus säilitatud viide rakenduskõrgkoolis kutseõppe korraldamisel kutseõppeasutuse seaduses sätestatud õppekorralduse peatükile tervikuna . 3.4.1. Avalik-õiguslikud ülikoolid Põhiseaduse § 37 on sätestatud õiguse haridusele, sh õiguse kõrgharidusele teostamise tingimused ja § 38 sätestab ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia. Põhiseaduses sätestatud institutsionaalse autonoomia kasutamiseks on ülikoolidel avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus. Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel ( TsÜS § 25 lg 2). Ülikooliseadus reguleerib kuue avalik-õigusliku juriidilise isiku - Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli, Eesti Maaülikooli, Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia - tegevust. Ka Tartu Ülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile kohaldatakse ülikooliseadust, aga niivõrd, kuivõrd vastavalt Tartu Ülikooli seadus või Tallinna Tehnikaülikooli seadus ei sätesta teisiti (ÜKS § 3 lg 1). Seega on kõigil ülikoolidel TsÜSis avalik-õigusliku juriidilise isiku loomiseks nõutud „tema kohta käiv seadus“. On seisukohti, mis seavad kahtluse alla ühise ülikooliseaduse alusel loodud ülikoolide õigusvõime , tõlgendades TsÜSis „selle juriidilise kohta isiku käiva seaduse alusel“ nõuet „ ainult selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel“ nõudena. Viidatud on, et kõik ülejäänud avalik-õiguslikud juriidilised isikud (Rahvusraamatukogu, Rahvusooper, Teaduste Akadeemia, Rahvusringhääling jne, kokku 16) tegutsevad ainult nende kohta käiva seaduse alusel. Neis tõlgendustes on iga ülikooli kohta käiva eriseaduse puudumist käsitletud lüngana, mis tuleb täita. Teistes tõlgendustes on õiguspärane ka olukord, kus ülikooliseaduse rakendusalas on nimetatud need avalik-õiguslikud isikud, kelle kohta ülikooliseadus käib. Kõigil teistes avaliku huvi valdkondades tegutsevatel avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel on igal eraldi seadus seetõttu, et nad igaüks on oma tegevusvaldkonnas ainus avalikku huvi teeniv avalik-õiguslik juriidiline isik. Avalik-õigus lik ülikool peab avalik-õigus liku juriidilise isikuna olema asutatud seaduse alusel, aga mitte tingimata ainult ja üksnes teda puudutava seaduse alusel. TsÜSis ei ole piiratud avalik-õiguslike juriidiliste isikute arv, mida ühe seadusega luua võib. Isegi kui selline reegel oleks kehtestatud, oleks seadusandjal õigus teha sellest üldsättest erisusi. Põhiseaduse § 38 alusel on oluline, et ülikooli autonoomia piirangud kehtestatakse seadusega ja juhul, kui seadusandja nii otsustab. § 22 . Avalik-õigus liku ülikooli õiguslik seisund Eelnõu § 2 2 lg 1 – eelnõu kohaselt on avalik-õiguslik ülikool avalik-õigus lik juriidiline isik. Eelnõus nimetatakse tegutsevad ülikoolid Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool. Eelnõu § 2 2 lg 2 – eelnõu väljatöötamisel leidis enam toetust lahendus, mille kohaselt igal avalik-õiguslikul ülikoolil on oma seadus . Sellise lahenduse valimisel lähtuti eesmärgist kohelda kõiki avalik-õigus likke ülikoole võrdselt. Võrdselt koheldakse ülikoole ka siis, kui kõikide jaoks on üks ühine ülikoolide seadus, aga selle lahenduse puhul peeti Tartu Ülikoolile (TÜ) ja Tallinna Tehnikaülikoolile (TTÜ) avalduvat negatiivset mõju liiga suureks, et nende ülikoolide seadused kehtetuks tunnistada ja kehtestada kõikidele avalik-õigus likele ülikoolidele üks ühine ülikoolide seadus. TÜ seadus ja TTÜ seadus on jõustunud seadused ning otsest põhjust nende kehtetuks tunnistamiseks ei ole. Seega on eelnõu koostamisel arvestatud, et pikemas perspektiivis sätestatakse iga ülikooli õigusvõime tekkimine, täpsemad ülesanded, alusdokumendid, juhtorganid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise kord edaspidi eraldi seaduses. TÜ ja TTÜ seaduste täiendused on kõrgharidusseaduse eelnõu rakendussätetes. Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli seaduse kehtestamiseks koostatakse nelja uue seaduse eelnõud. Seni, kuni Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli seadusi vastu võetud ei ole, kehtivad nendele ülikoolidele senises ülikooliseaduses ülikooli õigusvõimet, täpsemaid ülesandeid, alusdokumente, juhtorganeid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise korda puudutavad sätted. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tegevust reguleerivad vastavalt Tartu Ülikooli seadus ja Tallinna Tehnikaülikooli seadus. 3.4.2. Riigi rakenduskõrgkoolid Senine rakenduskõrgkoolide regulatsioon rakenduskõrgkooli seaduses tunnistatakse kehtetuks ning kõik riigi rakenduskõrgkoole puudutavad normid koondatakse kõrgharidusseadusesse. Rakenduskõrgkoolide regulatsioonide sisus olulisi muudatusi ei ole, normide korrastamise ga on loobutud detailsetest nõu etest ning ühtlasi kaob vajadus kasutada lisaks rakenduskõrgkooli seaduses mõistete ja muude üldisemate küsimuste osas ka ülikooliseadust. 2017/18. õa tegutseb Eestis 8 riigi rakenduskõrgkooli, kus õpib ligi 7000 üliõpilast ning töötab 710 akadeemilist töötajat 473 ametikohal . § 23. Riigi rakenduskõrgkooli õiguslik seisund ja põhimäärus Eelnõu § 23 l õiked 1-3 – õppeasutuse omandivormi osas eelnõuga olemasolevas olukorras muudatusi ei tehta. Sisekaitselise rakenduskõrgkooli puhul jääb Si seministeeriumi vastutuseks tagada, et kõrgkoolis toimuv õpe on kvaliteetne ning kõrgkooli tegevu s tulemuslik ja vastab õigusaktides kehtestatud nõuetel e . Riigikaitseline rakenduskõrgkool tegutseb K aitseministeeriumi valits emis alas ning toimib kaitseväe korralduse seaduses ja kaitseväe põhimääruses sätestatu alusel kaitseväe struktuuriüksusena . Sellest tulenevalt laienevad nii riigikaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilastele ehk kadettidele kui akadeemilistele töötajatele ja ülemale kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatu. Ülejäänud kuus riigi rakenduskõrgkooli – Eesti Lennuakadeemia, Lääne-Viru Rakenduskõrgkool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Kõrgem Kunstikool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool – kuuluvad H aridus- ja T eadusministeeriumi haldusalasse. Eelnõu § 23 lg 4 – r iigi rakenduskõrgkooli p õhimääruse kohustuslikke elemente ei ole seaduse tasandil enam nimetatud. Seni on põhimääruses sätestatud rakenduskõrgkooli nimi ja asukoht, valitsusasutuse nimi, mille hallatav vastav rakenduskõrgkool on ning tegevusvaldkond, tegevuse eesmärk ja ülesanded, struktuur, rakenduskõrgkooli juhtimisega seonduv, liikmeskonna üldised õigused ja kohustused ning õppekorralduse alused. Põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Riigikaitselise riigi rakenduskõrgkooli põhimääruse kehtestab kaitseminister, sisekaitselise rakenduskõrgkoolil põhimääruse siseminister ning ülejäänud riigi rakendus kõrgkoolide l kehtestab põhimääruse haridus- ja teadusminister . § 24. Riigi rakenduskõrgkooli rektor Eelnõu § 24 lg 1 – sarnaselt senisele seadusele sätestatakse rektori ülesanded rakenduskõrgkooli igapäevase tegevuse juhtimisel, sh vastutuse rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest. Rektor teostab oma pädevuse piires kõrgeimat haldus- ja distsiplinaarvõimu. Eelnõu § 24 lg 2 – sarnaselt senisele on rakenduskõrgkooli rektori nõudeks magistrikraad ning doktorikraad juhul, kui kõrgkoolis toimub magistriõpe. Senisega võrreldes ei säili rektorikandidaadile alternatiivset nõuet, mille kohaselt ta on või on olnud valitud professori a metikohale, kuna professoriks valimise eelduseks on doktorikraad ja seega ei saa professoriks valimine olla samaväärne alternatiiv magistrikraadi nõudele . Konkursiteates võib vajadusel esitada ka täiendavaid nõudeid, näiteks valdkonna tundmine, juhina töötamise kogemus vms. Eelnõu § 24 lg 3 – rektor valitakse avalikul konkursil reeglina kuni viieks aastaks, kuid hariduspoliitilistest või haldusalastest otsustest lähtuvalt võib see aeg olla ka lühem kui viis aastat. Näiteks, kui on otsustatud rakenduskõrgkool ümber kujundada tähtajaga rektori tööle asumisest kolme aasta jooksul, siis tuleb rektori ametikoht täita ainult kolmeks aastaks . Eelnõu § 24 lg 4 – nagu ka kehtiva seaduse alusel, kehtestab m inister, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub , rektori valimise korra ning sõlmib rektoriga töölepingu. Eelnõu § 24 lg 5 – rektori kui tippjuhi kindlustunde ning motivatsiooni tagamiseks säilib rektori õigus rektori töökohustustest vabanemise järel asuda rakenduskõrgkoolis tööle samaväärsele ametikohale , millel ta töötas enne rektori ametisse asumist juhtumil, kui ta valiti koolist . Antud säte ei kehti riigikaitselise rakenduskõrgkooli rektori puhul, kuna kaitseväes toimub kohale määramine ranget rotatsiooniplaani järgides ning Ka itseväe juhataja otsusel. Eelnõu § 24 lg 6 – riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülema kvalifikatsioon on eraldi reguleeritud käesoleva eelnõu rakendussätetes (§ 35 4 ). § 25. Riigi rakenduskõrgkooli nõukogu V õrreldes kehtiva seadusega on rakenduskõrgkooli nõukogu tegevuse sätestamise l detailsust vähendatud, kuid nõukogu koosseis ning ülesanded on jäänud samaks. Rakenduskõrgkooli nõukogusse kaasatakse rektor, prorektor(id), akadeemiliste töötajate esindajad ja 1/5 osas üliõpilaste esindajad. Eelnõu kohaselt on rakenduskõrgkooli nõukogu kõrgeim kollegiaalne otsustuskogu, kes vastutab kõrgkooli pikaajalise arengu eest ning tagab eesmärkide täitmise. Nõukogu kehtestab ka õppetöö läbiviimiseks vajalikud korrad ning lahendab teisi küsimusi, mis vastavalt rakenduskõrgkooli põhimäärusele kuuluvad tema pädevusse. § 26. Riigi rakenduskõrgkooli nõunike kogu K una rakenduskõrgkoolid on väga selgelt orienteeritud töömaailma vajadustele ning tähtis on pidev kontakt ja tagasiside tööandjatega, siis on eelnõus sätestatud ka nõunike kogu moodustamine. Sõltuvalt rakenduskõrgkooli õppe valdkonnast kuuluvad nõunike kogusse selle valdkonna kutse- ja ametiliitude, tööandjate liitude, majandus- ja kultuuriringkondade, samuti riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse esindajad. Sisekaitselise rakenduskõrgkooli nõunike kogusse kuuluvad sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekavadele vastavate ministeeriumide ja ametiasutuste esindajad. Riigikaitselise rakenduskõrgkooli nõunike kogusse kuuluvad Kaitseministeeriumi ja K aitseväe esindajad ning teised riigikaitse valdkonnas tunnustatud isikud. Täpsemalt toimub nõunike kogu moodustamise aluste, töökorra kehtestamine ja liikmete nimetamine valdkonna eest vastutava ministri tasandil. Nõunike kogu tööd puudutava rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. § 27. Riigi rakenduskõrgkooli moodustamine, ühinemine, ümberkorraldamine ja tegevuse lõpetamine Eelnõu § 27 lg 1 – kuna valitsusasutuste hallatavaid riigiasutusi moodustavad, korraldavad ümber ja nende tegevuse lõpetavad vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele Vabariigi Valitsus või Vabariigi Valitsuse määratavas korras valitsusasutused, siis on kõrgharidusseadusest välja jäetud rak enduskõrgkooli moodustamise sätted . Riigi rakenduskõrgkooli ühinemine, ümberkorraldamine ja tegevuse lõpetamine toimub samuti Vabariigi Valitsuse seaduse alusel kehtestatud korras. Eelnõu § 27 lg 2 – k ehtiv a tes õigusaktides ei ole üldine riigiasutuste ühinemine avalik-õiguslike institutsioonidega reguleeritud . S eetõttu on eelnõus säilitatud seni rakenduskõrgkooli seaduses reguleeritud riigi rakenduskõrgkoolide ja avalik-õiguslike ülikoolide ühinemine . Minister, kelle valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, esitab Vabariigi Valitsusele õ ppe ebarahuldava kvaliteedi, õppe läbiviimiseks vajalike ressursside koondamise , jätkusuutlikkuse suurendamis e või mõne muu olulise v ajaduse ilmnemisel ettepaneku lubada riigi rakenduskõrgkoolil ühineda avalik-õigusliku ülikooliga. Ettepaneku esitamisele peab eelnema põhjalik olukorra analüüs, ühinemiseks vajalike ressursside kaardistamine, õppe kvaliteedi parandamise võimaluste fikseerimine jms. Eelnõu § 27 lg 3 – ü hinevate osapoolte otsu stuskogud ja tööandjad ning partnerid peavad saama ühinemise protsessis parima tulemuse saavutamiseks aktiivselt kaasa rääkida , seetõttu peab loa taotlemine toimuma koostöös rakenduskõrgkooli nõukogu ja nõunike koguga ning ülikooli nõukoguga. Eelnõu § 27 lg 4 – j uhul, kui rakenduskõrgkoolile pandud ülesandeid on otstarbekam täita ülikooli asutusena, annab Vabariigi Valitsus loa riigi rakend uskõrgkooli ühinemiseks avalik- õigusliku ülikooliga ja volitab ministrit, kelle juhitava ministeeriumi valitsemisalasse rakenduskõrgkool kuulub, sõlmima ühinemise kohta lepingut. Eelnõu § 27 lg 5 – l epingu üldtingimusi reguleerib käesolev eelnõu tunduvalt väiksema detailsusega , kui kehtiv rakenduskõrgkooli seadus. Ühinemislepingus määratakse rakenduskõrgkooli baasil moodustatava ülikooli st r uktuuriüksuse staatus ja ülesanded, õppekavad, üliõpilaste õigused õpingute jätkamisel, rakenduskõrgkooli töötajate töö jätkamise tingimused ning rakenduskõrgkooli riigivara, asjaajamise, eelarveliste ja muude organisatsiooniliste õiguste ja kohustuste üleminek. 3.4.3. Erak õrgk oolid Senine erakõrgkoolide regulatsioon erakooliseaduses tunnistatakse kehtetuks ja kõik erakõrgkoole puudutavad normid koondatakse kõrgharidusseadusesse. Kõrgharidusseadusest kohalduvad erakõrgkoolidele nii kõrgharidustaseme õpet kui ka kõrgharidustasemel õppimist puudutavad sätted, samuti kvaliteedi hindamist ning akadeemilisi töötajaid puudutavad sätted. Erak õrgk oolide erisus ed on välja toodud rahastamise peatükis. Erakõrgkoolide lisamine kõrgharidusseadusesse võimaldab üliõpilase vaatest saada kõrgharidusseaduses tervikpilt erinevatest kõrgkoolidest ja õppimise olulisematest tingimustest. Erakõrgkoolide jaoks vähendab eelnõu regulatsioonide dubleerimist ning kaob senine keeruline laveerimine ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja erakooliseaduse erinevate sätete vahel. Erakõrgkoolide regulatsioonide sisu olulisi muudatusi ei ole tehtud, normid on korrastatud ja loobutud on tarbetult detailsetest nõuetest. 2017/2018. õppeaastal tegutseb Eestis viis erarakenduskõrgkooli ja üks eraülikool. Neis kõrgkoolides õpib ca 3600 üliõpilast ning töötab 340 akadeemilist töötajat . § 2 8 . Erakõrgkooli õiguslik seisund Eelnõu § 2 8 lg 1 – eelnõu kohaselt korraldatakse kõrgharidus taseme õpet kaht tüüpi õppeasutustes – rakenduskõrgkoolides, kus toimub peamiselt rakenduskõrgharidusõpe ja võib toimuda magistriõpe ning teatud juhtudel ka kutseõpe , ning ülikoolides, kus toimub õpe kõigil kõrghariduse astmetel, sealhulgas doktoriõppes. Ülikooli ja rakenduskõrgkooli põhinõuded on sätestatud eelnõu kõrgkoolide peatüki alguses ning need kehtivad kõigile kõrgkoolidele olenemata omandivormist. Eelnõu § 2 8 lg 2 – nii, nagu kehtiva s erakooliseaduse s, on ka eelnõus erak õrgk ool erakooli pidaja ehk eraõigusliku juriidilise isiku asutus. Kui jätta välja avalik-õiguslik ülikool, on õppeasutuste puhul eelduseks, et õppe läbiviimiseks loob juriidiline isik asutuse, mille tegevust reguleerib vastava õppeasutuse liigi seadus. Avalikus sektoris on asutuse mõiste üldkasutatav ja selle sisu mõistmine ei tekita üldjuhul probleeme. Omavalitsuse ja riigi puhul ongi ainuvõimalik viis hariduse kättesaadavaks tegemiseks luua selleks eraldi üksus. Omavalitsuse asutuse asutamine on volikogu ainupädevuses (KOKS § 35 lg 2). Valitsusasutuse hallatava riigiasutuse asutab Vabariigi Valitsus, kui seaduses ei sätestata teisiti (VVS § 43 lg 3). Asutuse mõiste on eraõiguslike juriidiliste isikute kontekstis tekitanud segadust nii asutuse piiritlemise (kas raamatupidamine, hooned või muud ressursid tuleb kuidagi õppeasutuse pidaja omadest lahus hoida) kui ka õiguspädevuse osas (kas õiguste ja kohustuste kandja on õppeasutus või tema pidaja). Sisuliselt on eraõigusliku juriidilise isiku asutuse na tegemist mõttelise tasandi üksusega, mis on sarnane ettevõtte mõistele. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb ( TsÜS § 66 1 ). Äriühingu vara, õigused ja kohustused kuuluvad ettevõtjale, mitte majandusüksusele. Sama põhimõte rakendub ka eraõigusliku juriidilise isiku asutusele, mis õpet läbi viib. Haridusseaduse eelnõu koostamisel kaaluti mõiste „asutus“ asemel mõistet „majandusüksus“, mis TsÜS § 66 1 tähenduses on ettevõte, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Sellist muudatust kavandati suurema selguse eesmärgil, kui gi ka majandusüksuse puhul on erinevates õigusaktides mõnevõrra erinevalt käsitletud majandusüksuse õigusvõimet. Lähtudes ka haridusseaduse eelnõule kooskõlastusringil saabunud märkustest on eelnõus erakoolide puhul siiski jäädud senise „asutuse“ mõiste juurde. Erakoolid ei taju end majandustegevusele või tulu saamisele orienteeritud üksustena, seetõttu tekitas majandusüksuse mõiste kasutamine vastuseisu ning toetati seni kasutusel olnud ja neutraalsemat „asutuse“ mõistet. Eelnõu § 2 8 lg 3 – õigussuhetes on, nagu seni, subjektiks erakooli pidaja juriidilise isikuna. Seetõttu on eelnõus sätestatud, et erakõrgkooli õiguste ja kohustuste kandja on erakooli pidaja. Pidaja saab teatud osas esindusõiguse ning tehingute ja toimingute tegemise volitada erakõrgkooli juhile. Eelnõu s on mitmel juhul viidatud, et kõrgkool kehtestab mõne korra või korraldab või tagab mõne tegevuse täitmist. Lähtudes sellest, et erakõrgkooli õiguste ja kohustuste kandja on erakooli pidaja, on erakooli pidajal sellised õigused ja kohustused, mis eelnõus teistes omandivormides olevate kõrgkoolide puhul on omistatud kõrgkoolile. Nii on eelnõus näiteks sätestatud, et kõrgkooli õppekorralduse ja varasemate õpingute ning töökogemuse arvestamise tingimuse ja korra kehtestab kõrgkool. Erakõrgkoolide kontekstis tähendab see, et samad korrad kehtestab erakooli pidaja. Sätestatud on, et tingimused õppeks loob kõrgkool, erakõrgkoolide kontekstis tähendab see, et tingimused õppeks loob erakooli pidaja. § 2 9 . Nõuded erakõrgkooli pidajale Eelnõu § 2 9 lõiked 1 - 4 – sarnaselt senisele võib erakooli pidada kas aktsiaselts, osaühing, sihtasutus või mittetulundusühing. Kehtivas erakooliseaduses on erakõrgkoolidele seatud kapitalinõuded, mille suurused olid kujunenud kroonide teisendamisest eurodeks. Kapitalinõuete eesmärk on tagada erakooli pidaja piisav finantsvõimekus. Kõrgharidustasemele asutakse õppima mitmeks aastaks ja seetõttu on oluline, et erakooli pidaja oleks jätkusuutlik ja kõige halvema stsenaariumi puhul erakooli pidamist lõpetades võimeline üliõpilaste nõudeid rahuldama. Eelnõus on pärast erakoolide esindajatega konsulteerimist kapitalinõuded lähima kümne tuhandeni ümardatud. Netovara või aktsiakapitali vähenemisel rakenduvad sarnaselt senisele äriseadustikus või eelnõus toodud nõuded. Ühegi erakõrgkooli tegevuses kapitalinõuete sätestamine muudatust kaasa ei too, sest nõudeid sisuliselt ei muudeta. Eelnõu § 2 9 lg 5 – nagu ka kehtivas erakooliseaduses, on kapitalinõuete osas tehtud erisus usuõpetuse ja teoloogia õppekavade järgi õpetavatele kõrgkoolidele. Selles valdkonnas tegutsevad kõrgkoolid kuuluvad kirikute ja koguduste juurde ning nendes kõrgkoolides õppivate üliõpilaste nõudeid tagatakse sisuliselt nende kirikute ja koguduste varaga. Eelnõu § 2 9 lg 6 – selleks, et tuvastada kiirelt oht jätkusuutlikkusele, on eelnõus sätestatud erakõrgkooli pidaja audiitorile teavitamiskohustus sellistest asjaoludest, mis võivad kaasa tuua kas erakooli tegevuse või erakooli pidaja lõppemise majanduslikel põhjustel. Tingimused, millal eraõiguslikul juriidilisel isikul peab audiitor olema, on sätestatud äriseadustikus, sihtasutuste seaduses ja mittetulundusühingute seaduses. Eelnõu § 2 9 lg 7 – sarnaselt kehtiva seadusega säilib erakooli pidajal kohustus pidada erakõrgkooli kohta teistest ettevõtetest eraldi eelarvet ning hoida seda lahus tema teiste asutuste ja ettevõtete raamatupidamisest. § 30 . Nõuded erakõrgkoolile Eelnõu § 30 lg 1 – haridusseadusesse kavandatava muudatuse kohaselt on erakooli tegevuse aluseks edaspidi põhimäärus, mitte enam põhikiri. Muudatus on tingitud soovist ühtlustada riigi- ja munitsipaalkoolide ning erakoolide regulatsioonide terminoloogiat. Eraülikool on erand, sest avalik-õigus likel ülikoolidel juriidiliste isikutena on põhikiri, mitte põhimäärus. Sel põhjusel on eelnõus eristatud, et erarakenduskõrgkoolil on sarnaselt riigi rakenduskõrgkoolile põhimäärus, eraülikoolil on aga ka edaspidi põhikiri. Põhimääruses või põhikirjas kirjeldatakse üldised kõrgkooli toimimise alused, samas on eelnõuga oluliselt vähendatud põhikirja või põhimääruse nõuete detailsust. Eelnõuga põhimäärusele või põhikirjale esitatavad nõuded on seotud õppe kvaliteedi ja tulemuslikkusega. Pidaja seab erakõrgkooli arengueesmärgid, mis enamasti on sätestatud arengukavana. Kavandatava haridusseaduse kohaselt kehtestab ja avalikustab õppeasutuse pidaja õppeasutuse põhimääruse, eraülikoolil põhikirja, korraldab õppeasutuse arengueesmärkide seadmise ning kavandab tegevused nende eesmärkide saavutamiseks ja korraldab nii arengueesmärkide kui ka nende saavutamiseks kavandatud tegevuste avalikustamise ning tagab õppeasutuse nõuetele vastava juhi olemasolu. Õppeasutusel on arengukavas või muus kirjalikus vormis sõnastatud vähemalt kolmeaastased arengueesmärgid ja tegevused nende saavutamiseks. Eelnõu § 30 lg 2 – erakoolis on õppekeele valik olnud erakooli pidaja otsustada ( EraKS § 15 lg 1). Erakõrgkool ei ole seotud põhiseadusest tuleneva kohustusega tagada eestikeelse hariduse kättesaadavus ja on oma õppekeele valikutes vaba. Seetõttu on ka eelnõus sätestatud, et erakõrgkooli õppekeele määrab erakooli pidaja põhimääruses või põhikirjas. Eelnõu § 30 lg 3 – keeleseaduse § 10 kohaselt toimub riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamine eesti keeles. Eraõiguslike juriidiliste isikute asjaajamiskeelt keeleseaduses ei reguleerita. Eestis tegutsevad erakõrgkoolid on suunatud eelkõige kohalikele õppijatele ja pakuvad enamus õpet eesti keeles. Seetõttu on eelnõus sätestatud, et erakõrgkooli asjaajamiskeel on eesti keel. Samas on jäetud võimalus, et kui erakõrgkool pakub võõrkeelset õpet ja on suunatud välisüliõpilastele, võib erakõrgkoolis asjaajamiskeelena kasutada ka võõrkeelt, kui see on õppekeel või muud õppekeelt, milles üliõpilaste jaoks teabe saamine ja kõrgkooliga suhtlemine võimalik on. Eelnõu § 30 lg 4 – võrreldes riigikoolide ja avalik-õigus like ülikoolidega, kes osutavad avalikku teenust, on erakõrgkooli erisuseks lepinguline suhe üliõpilasega. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ( Msü S ) tähenduses on erakõrgkoolis pakutav õpe teenus ning erakooli pidaja teenuseosutaja . Teenuseosutaja kohustused on sätestatud M sü S § 31. Lisaks MsÜSi nõuetele on eelnõusse lisatud kõrghariduse spetsiifilised nõuded, mis tuleb enne teenuse osutamise alustamist ehk enne õppetöö algust kokku leppida: õ ppekava, õppetöö läbiviimise koht ning teenuse hind, milleks on nii õppemaks kui k a muud õppeteen ustasud täpsustavad MsÜS nõudeid. Täiendavalt on erakooli pidajal juba enne teenuse osutamise alustamist kohustus üliõpilasega kokku leppida, millistel tingimustel ja kus saab üliõpilane õpinguid jätkata siis, kui erakõrgkool tegevuse lõpetab. Eeldus on, et erakõrgkool pakub üliõpilasele õppimisvõimalust kogu õppekava ulatuses. Seetõttu on sellest lubadusest taganemine seotud täiendava kohustusega erakõrgkooli pidaja jaoks. Eelnõus on kõrgharidustasemel õppimist puudutavas peatükis kirjeldatud juhud, kui üliõpilase käest on lubatud nõuda tasu või õppekulude hüvitamist. Erakõrgkoolis õppimine on üks neist juhtudest , kui tasu võtmine on lubatud . Erinevalt avaliku sektori kõrgkoolidest on erakõrgkooli s õppimine reeglina tasuline. Erandlikult võib ka erakõrgkoolis õppimine olla üliõpilase jaoks tasuta, kui erakõrgkooliga on sõlmitud tegevustoetuse eraldamiseks leping, mille alusel hüvitatakse teatud riiklikult ja strateegiliselt olulistel õppekavadel õppivate üliõpilaste õppekulude hüvitamine riigieelarvest. Tegevustoetuse lepingute sõlmimine erakõrgkoolidega on pigem erand kui reegel. Reeglina tagab riik kõrghariduse kättesaadavuse avaliku sektori kõrgkoole asutades ja nende õppe- ning teadustegevust rahastades. Samas on juhtusid, kus avaliku sektori kõrgkoolid vajalikku õpet ei paku, ei paku seda piisavalt palju või piisavas kvaliteedis. Sellisel juhul, eelkõige siis , kui tegemist on prioriteetsete valdkondadega, on võimalik tegevustoetuse eraldamise ga erakõrgkoolide kaasamine avaliku teenuse osutamisesse ning kõrghariduse kättesaadavuse tagamisse. Muudel juhtudel püstitab erakooli pidaja erakõrgkooli eesmärgid ise, määrab tegevusvaldkonna, õppekavad, nende keelsuse ning sihtrühma, kellele teenust soovitakse pakkuda. Erakooli pidaja teeb nii erakõrgkooli asutamise kui ka lõpetamise otsuse lähtudes erahuvist ning ei ole seotud avaliku teenuse osutamise kohustusega. Eelnõu § 30 lg 5 – erakõrgkooli pidajal ei ole põhiseadusest tulenevat hariduse kättesaadavuse tagamise kohustust. Seega võib erakooli pidaja kas otstarbekuse kaalutlustel või soovist tegevusala vahetada otsustada erakõrgkooli tegevuse lõpetamise. Kõrgharidustaseme õpet korraldades on kõrgkool võtnud üliõpilaste ees mitmeaastased kohustused. Selleks, et üliõpilastel oleks piisav ajavaru, et leida õpingute jätkamiseks sobiv koht, on sätestatud, et erakooli pidaja peab erakooli tegevuse lõpetamisest üliõpilastele, aga samuti erakooli töötajatele ette teatama vähemalt pool aastat. Samamoodi tuleb teavitada Haridus- ja Teadusministeeriumi, kes saab toetada üliõpilastele sobivate õppimisvõimaluste leidmisega. § 3 1 . Erakõrgkooli õppe õigus Eelnõu § 3 1 lg 1 – eelnõus kirjeldatud kõrgharidustaseme õppe õigus on erakõrgkoolide jaoks tegevusluba MsüS tähenduses. Tasemehariduse pakkumine on loakohustusega tegevusala, seega enne majandustegevusega alustamist peab ettevõtjal olema tegevusluba. MsüS reguleerib põhjalikult, kuidas toimub tegevusloa taotlemine, majandustegevuse teostamine ja majandustegevuse lõppemine. MsüS § 16 kohaselt antakse tegevusluba ettevõtjale. Ettevõtja on MsüS § 5 lg 1 kohaselt majandustegevust alustav või seda teostav füüsiline või juriidiline isik. Seega antakse erakõrgkooli tegevusluba erakooli pidajale. Eelnõu § 3 1 lg 2 – eelnõu kohaselt reguleeritakse erakõrgkoolile tegevusloa andmine kõrgharidusseaduses, mitte enam erakooliseaduses. MsüSist tulenevalt tuleb tegevusloa menetluses määrata majandushaldusorgan, kelleks on erakõrgkooli tegevusloa menetluses Haridus- ja Teadusministeerium. Õppe kvaliteet peab vastama sarnastele tunnustele olenemata sellest, millises omandivormis õppeasutus tegutseb. Et kõrgharidustaseme õppe õiguse saamine tagaks kõrgkooli omandivormist olenemata sarnased õppetingimused, on tegevusloa taotlemise, kontrollieseme ja kehtetuks tunnistamise osas tehtud erisusi MsüSist . Erisus seisneb selles, et õppe kvaliteedi, kõrgkooli ressursside ja jätkusuutlikkuse nõuded on kõrgharidusseaduses kirjeldatud sellisena, et nad kehtivad kõrgkoolidele olenemata nende omandivormist. Seega kohaldatakse erakõrgkooli tegevusloa andmisel kõrgharidusseaduse nö üldisi õppe õiguse andmise tingimusi ja korda. Eelnõu § 3 1 lg 3 – lisaks üldistele õppe õiguse taotlemise nõuetele, mis puudutava õppekava, ressursse ja jätkusuutlikkust, kohaldatakse tegevusloa taotlusele MsüS § 19 nõudeid , mille kohaselt esitab ettevõtja (taotleja) taotluses kontaktandmed ja muud üldandmed ning tegevusala. Asutamisel olev juriidilisest isikust ettevõtja esitab tegevusloa taotluses registrikoodi asemel juriidilise isiku asutamist tõendava dokumendi, eelkõige asutamislepingu või asutamisotsuse, või vähemalt neist ühe notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud ärakirja. Asutamisel olevale ettevõtjale antav tegevusluba hakkab kehtima kõige varem tema poolt õigusvõime omandamisel. Samuti tuleneb MsüS § 19 lõikest 7, et tegevusloa taotlemisel tasutakse riigilõiv. Eelnõu § 3 1 lg 4 – eelnõu kohaselt antakse õppe õiguse andmisel hinnang õppe kvaliteedile, ressurssidele ja jätkusuutlikkusele. Lisaks sellele hinnatakse erakõrgkoolile õppe õiguse andmisel, kas on täidetud isikuandmete seadusest tulenevad delikaatsete isikuandmete töötlemise nõuded ning kas on täidetud erakõrgkooli pidaja kapitalinõuded. Eelnõu § 3 1 lg 5 – erakõrgkoolis pakutav teenus on reeglina mitmeaastane. Tegevusloa andmisega annab riik sisuliselt tagatise, et erakõrgkool suudab õppekava ulatuses üliõpilasele kõrgharidustaseme õppe võimalused luua. Seetõttu on erakõrgkooli tegevusloa menetluses erilise tähelepanu all erakooli pidaja jätkusuutlikkus. Maksuraskuste ilmnemine on sageli märk sellest, et ettevõttel võivad olla finantsraskused. Selliste märkide olemasolul siiski tegevusloa väljastamine oleks vastutustundetu. Juhul, kui finantsraskusi ei ole, aga makse lihtsalt ei maksta, ei ole erakooli pidaja oma hoiakute tõttu ilmselt sobiv pakkuma kvaliteetset kõrgharidustaseme õpet. Eelnõu § 3 1 lg 6 – lisaks eelnõus sätestatud kõrgharidustaseme õppe õiguse kehtetuks tunnistamise alustele ja MsüS § 37 sätestatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise alustele on eelnõuga tehtud erisus MsüS §-le 48, mis käsitleb majandustegevuse jätkamist pankroti korral. Selle paragrahvi kohaselt on pankrotihalduril õigus jätkata majandustegevust alates pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni või pankrotivõlgniku majandustegevuse lõpetamise otsustamiseni võlausaldajate üldkoosoleku poolt. Kõrgkooli, sh erakõrgkooli rektori nõuded on sätestatud seaduses ja pankrotihalduril nendele nõuetele vastamise kohustust ei ole. S amuti on siis, kui pankrot on välja kuulutatud, vastutustundetu lubada erakõrgkoolil jätkata üliõpilaste vastuvõtmist. Nendel põhjustel on tehtud eelnõuga MsüSile erisus ja sätestatud, et erakõrgkooli tegevusluba on õigus kehtetuks tunnistada juba siis , kui ettevõtja pankrot on välja kuulutatud. § 3 2 . Erakõrgkooli juhtimine Eelnõu § 3 2 lg 1 – kuivõrd erakõrgkooli õiguste ja kohustuste kandja on erakooli pidaja , on eelnõus jäetud pidaja määrata, milline juhtorgan mis laadi ülesandeid täidab. Samas on oluline, et sarnaselt teistele kõrgkoolidele oleks erakõrgkoolis nõuetele vastav rektor ja kollegiaalne juhtorgan nõukogu, millesse kaasatakse ka üliõpilaste ja liikmeskonna esindajad. Kuigi eraõiguslik juriidiline isik valib ise oma struktuuri ja juhtorganid, iseloomustab kõrgkoolisisest demokraatiat teatud otsuste, eelkõige akadeemiliste otsuste tegemine koos akadeemilise kogukonna ja üliõpilast ega. Seetõttu on erakõrgkooli juhtorganid ka eelnõus nimetatud. Eelnõu § 3 2 lg 2 – sarnaselt senisele on erarakenduskõrgkooli rektori nõudeks magistrikraad või doktorikraad juhul, kui kõrgkoolis toimub magistriõpe. Kehtivas ülikooliseaduses on kehtestatud ülikooli rektori nõudeks professoriks valituks osutumine. Kuna ülikooliseadus tunnistatakse kehtetuks ja avalik-õigus liku ülikooli rektori nõuded tulenevad edaspidi iga ülikooli seadusest, on eraülikooli kohta eraldi välja toodud, et eraülikooli rektor peab olema kas rektoriks saamise hetkel või enne seda olema olnud valitud professoriks. Erinevalt avaliku sektori kõrgkoolidest ei ole erakõrgkoolide puhul pidajal kohustust juht valida avalikul konkursil. Erakõrgkooli kõiki õigusi ja kohustusi kannab pidaja, seega on erakõrgkooli rektori vastutus erinev avaliku sektori kõrgkooli juhi vastutusest. E rakõrgkooli rektori võib pidaja ka ilma valimiseta määrata. Eelnõu § 3 2 lg 3 – erakõrgkooli nõukogusse kaasatakse rektor, akadeemilise kogukonna esindajad, kellest vähemalt 1/5 peavad olema akadeemiliste töötajate esindajad ja 1/5 osas üliõpilaste esindajad. Muus osas otsustab nõukogu koosseisu erakooli pidaja. Eelnõu § 3 2 lg 4 – erakõrgkooli õigusi ja kohustusi kannab erakooli pidaja. Millises ulatuses pidaja oma õigusi ja kohustusi teistele erakõrgkooli juhtorganitele volitab, tuleneb põhimäärusest või põhikirjast. Samuti on põhimäärus või põhikiri see alusdokument, mis määratleb erinevate juhtorganite ülesanded ja selle, kas liikmed kollegiaalsesse juhtorganisse või juhtivale ametikohale nimetatakse või valitakse. Eelnõu § 3 2 lg 5 – lisaks nõukogule ja rektorile, mis on kohustuslikud juhtorganid, on erakooli pidajal võimalik luua teisi juhtorganeid – sarnaselt riigi rakenduskõrgkoolidele nõunike kogu, sarnaselt avalik-õigus likule ülikoolile kõrgkooliväliseid liikmeid kaasav kogu, tegevjuhi või kantsleri ametikoht vms. 3.5. Akadeemilised töötajad Muudatuste üldine eesmärk on võimaldada kõrgkoolidele ja teadusasutustele suuremat tegutsemisvabadust akadeemilistele töötajatele sobiva ja valdkonna eripärasid arvestava karjäärimudeli kujundamiseks. Eelnõuga vähendatakse akadeemiliste töötajate nõuetes ülereguleerimist ning kattuvaid sätteid kõrghariduse ja teaduse valdkonna seadustes. Kõrgharidus ja teadustegevus on omavahel lahutamatult seotud, samas mõlema valdkonna regulatsioonides on kohati dubleerimist. Õppejõudude regulatsioon on tulenenud ülikooliseadusest ja rakenduskõrgkooli seadusest, teadustöötajate regulatsioon teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusest. Õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtade loetelud, kvalifitseerumisnõuded, ülesanded ja garantiid on reguleeritud erinevalt. Ülikoolis on akadeemilisel töötajal nii õppe- kui ka teadustöö ülesandeid ning õppejõudude ja teadustöötajate nii jäik eristamine võib saada takistuseks õppe- ja teadusprotsessi sujuval ühendamisel. Eelnõus on võetud kasutusele ühtne akadeemilise töötaja mõiste ning seaduse tasandil ei sätestata enam eraldi õppejõudude ja teadustöötajate ametikohti. Senise viie õppejõu ametikoha (õpetaja, assistent, lektor, dotsent, professor) ja nelja teadustöötaja ametikoha (nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur) asemel sätestatakse seaduse tasandil õpetaja, lektori, teaduri ja professori ametikohad. Kõrgkoolidel ja teadusasutustel on õigus oma sisemistes kordades kehtestada ühe akadeemilise töötaja ametikoha sees karjääriastmeid. Säilib põhimõte, et seaduse tasandil sätestatud akadeemiliste töötajate ametikohad täidetakse üldjuhul avaliku konkursiga. Erandi võib teha kõrgkooli kehtestatud tingimustel ja korras töötaja edutamisel või ka külalisstaatuses akadeemilisele töötajale, kelle puhul ei pea tingimata olema täidetud ka vastavad kvalifikatsiooninõuded. Seaduse tasandil sätestatakse tenuuri ehk püsiva töökohakindlusega korralise akadeemilise ametikoha mõiste. Tenuuri ametikohti eristab teistest akadeemilistest ametikohtadest rahastamisallika stabiilsus ning erisused töötaja atesteerimisel. Kõigile korralistel akadeemilistel ametikohtadel töötajatele laiendatakse õppetööst vaba semestri võimalus, mida akadeemilisel töötajal on võimalik kasutada kutseoskuste täiendamiseks, teadus- ja arendustegevuseks või loometööks. Praegu puudub see võimalus näiteks rakenduskõrgkoolide õppejõududel. Töölepingu seadus sätestab akadeemiliste töötajate töölepingute sõlmimise üldised põhimõtted, sh tähtajalise töölepingu sõlmimise alused. Kõrgharidusseaduses tuuakse välja üksnes akadeemiliste töötajate töösuhete erisused võrreldes töölepingu seadusega. Eelnõust tulenevad akadeemiliste töötajate ametikohad , asutuste õigus luua nende ametikohtade sees karjääriastmeid ning akadeemiliste töötajate töösuhete erisused võrreldes töölepingu seaduse ga . M itmes seaduses dubleerimise vältimiseks tunnistatakse s enine teadustöötajate regulatsioon TAKSis kehtetuks ja teadusasutustele kohaldatakse kõrgharidusseaduses sätestatud akadeemi liste töötajate regulatsiooni . Kõrgharidusstandardis kehtestatakse miinimum nõuded akadeemilisi töökohti täitvatele töötajatele ja antakse asutustele võimalus kehtestada miin im umist kõrgemaid nõudeid . Kuna keskselt on reg uleeritud akadeemilisi töötajaid puudutav üldine raamistik, on kvaliteedi ja võrreldavuse tagamiseks senisest veelgi olulisem, et kõrgkoolide ja teadusasutuste kehtestatud akadeemiliste töötajate regulatsioonid oleksid läbipaistvad, koostatud asutuste liikmeskonda kaasates ning arvestaksid võrdse kohtlemise põhimõttega. Samuti on regulatsiooni loomisel arvestatud, et seaduse rakendamise hea tava ja põhimõtted lepitakse kokku asutuste ülestes kvaliteedilepetes. Akadeemiliste töötajate ametikohtade loetelu, töösuhete erisused, atesteerimine, garantiid ning emeriteerumine sätestatakse kõrgharidusseaduses ning teadus- ja arendusasutustega seotud erisused lisatakse TAKS §i 8. Akadeemiliste töötajate ametikohtadele kandideerimisel vajalikud miinimumnõuded reguleeritakse nii kõrgkoolides kui ka teadus- ja arendusasutustest töötavate akadeemiliste töötajate jaoks kõrgharidusstandardis, kus näiteks teaduri ametikoha nõudena on nimetatud teaduskraadi nõue. Asutusel on õigus seada kõrgharidusstandardist kehtestatud miinimumnõuetest kõrgemaid nõudeid. § 3 3 . Akadeemiliste töötajate ametikohad Eelnõu § 3 3 lg 1 – kuivõrd õppe- ja teadustöö ülesanded on kõrgkoolides sageli põimunud, võetakse kasutusele üldmõistena „ akadeemilise töötaja ametikoht “ ja ei eristata enam õppejõudude ja teadustöötajate ametikohti. Kõrgkoolid on viidanud, et õppejõudude ja teadustöötajate väga jäik eristamine on olnud takistuseks õppe- ja teadusprotsessi sujuval ühendamisel. Kehtiv õppejõudude regulatsioon tuleneb ÜKSist ja RakKKSist , teadustöötajate regulatsioon TAKSist . Kehtivas s eaduses on nimetatud viis erinevat õppejõudude ametikohta (professor, dotsent, lektor, assistent, õpetaja), lisaks on TAKSis kirjeldatud neli erinevat teadustöötaja ametikohta (nooremteadur, teadur, vanemteadur, juhtivteadur). Akadeemiliste töötajate kokku üheksa ametikoha kirjeldamine seaduse tasandil ei ole vajalik ega ka mõistlik. Nende ametikohtade tööülesannete ja kvalifikatsiooninõuete erisused on kohati väga väikesed ja keeruliselt eristatavad. Osaliselt regulatsioonid dubleerivad, osaliselt loovad erisusi. Akadeemiliste töötajate koondamine ühte seadusesse on senisest õigusselgem ning võimaldab õppe ning teadustöö vajadusi enam arvestada. Akadeemiliste töötajate ametikohtadena nimetatakse eelnõus professor, teadur, lektor ja praktilisemate ainete õpetamiseks õpetaja. Seega on eelnõus loobutud assistendi ametikohast, millele on sarnane õpetaja ametikoht ja dotsendi ametikohast, mis on rahvusvaheliselt mõistetavam kaasprofessorina või Eesti kontekstis võib olenevalt nõuetest olla ka vanemlektori ametikoht . S enised teadustöötajate ametikohad on koondatud üldmõiste alla „teadurid“ eeldusega, et teaduri kategooriasse kuuluva ametikoha täitmine eeldab teaduskraadi. Ka nooremteadur kuulub teaduri kategooriasse, aga tema nõudeks on teaduskraadi asemel immatrikuleeritus doktoriõppesse. Akadeemiliste töötajate kvalifikatsiooni miinimumnõuded on kavas sätestada sarnaselt senisele kõrgharidusstandardis. TAKSis nimetatud järeldoktor ja uurija-professor jäävad seaduses sarnaselt senisele regulatsioonile seotuks konkreetsete rahastamismeetmetega ja ei ole akadeemiliste töötajate ametikohad. Asutusesiseselt on võimalik luua seaduses nimetatud ametikohtade sees astmeid ja astmetele erinevaid nõudeid, aga üldjoontes liigituvad eelnõus pakutud ametikohad Euroopa teadusruumis kasutatavas R1-R4 astmestikust järgmiselt: R1 ( first stage researcher ): nooremteadur (teaduskraadita doktorant), nooremlektor, õpetaja; R2 ( recognised researcher ): lektor, teadur; R3 ( established researcher ): kaasprofessor; R4 ( leading researcher ): professor. Erinevaid akadeemiliste töötajate ametikohti on R1-R4 tasemetele riigiti erinevalt liigitatud Riigisiseselt sama ametinimetusega akadeemilised töötajad võivad olenevalt tööülesannetest ja nõuetest liigituda riikide võrdlu ses erinevatele R1-R4 astmetele . Põhjalikult on käsitletud Euroopa riikide akadeemiliste töötajatega seonduvaid küsimusi 2017. a ilmunud Eurydice raportis . Üldiselt on seaduse tasandil sätestatud pigem vähem akadeemiliste töötajate ametikohti, kui Eestis siiani. Eelnõu väljatöötamisel arutati selle üle, kas nii üldiste astmetega seaduses piirdumine koos asutuse võimalusega ametikoha sees oma vajadustele vastavaid karjääriastmeid luua võib viia selleni, et asutuste karjäärimudelid ning ametikohad ei ole enam üldse võrreldavad. Ka kehtiva seaduse kohaselt olnud asutustel teatav vabadus ametikohtade ülesannete ja nõuete sisustamisel ning ühe asutuse vanemteadur või dotsent ei pruugi selleks teises asutuses kvalifitseeruda. Seega ei ole ametikohtade paljusus seaduses toonud kaasa asutuste k arjäärimudelite võrreldavust ja võimalust liikuda automaatselt erinevate asutuste vahel. Kokkuleppeid kasutatavate nimetuste osas on võimalik saavutada seadusest paindlikumaid formaate kasutades. Näiteks Rektorite Nõukogu eestvedamisel valmistatakse ette ülikoolide kvaliteedilepet, mille osaks on ka akadeemiliste töötajate ametikohti ja nõudeid puudutavad põhimõtted. Erinevate nimetustega akadeemiliste töötajate tulemuslikkust ja panust õppe- ja teadustöösse hinnatakse ka kvaliteedihindamistel. Sedalaadi kokkulepped on oluliselt tõhusamad kvaliteeditagamise meetmed, kui seaduses selliste nõueteni jõudmine, mis samaaegselt tagaks nii kõrge kvaliteedi kui ka vajalikud erisused. Eelnõu koostamisel toodi välja ka teadusasutuste j a erasektori koostöö toetamine sellega , et nimetada akadeemilise töötajana tehniliselt kõrgel tasemel ametikohana insener või muu toetav ja eelkõige eraettevõtluse suunitlusega ametikoht. Teadusasutuste ja erasektori seoste tihendamine on oluline eesmärk, aga seadusesse uue ametikoha loomine ei ole selleks sobivaim lahendus. Seaduses loetletakse akadeemiliste töötajate ametikohad , mis on seotud õpetamise või teadustöö tegemise või mõlemaga. Lisaks akadeemilistele töötajatele on eriti teadustöös kaasatud terve rida teisi töötajaid, kellele akadeemiliste töötajatega sarnaseid kval ifikatsiooninõudeid ei esitata, kes aga kõik on teadustöö toetamiseks vajalikud. Frascati Manuali tähenduses on sellisteks töötajateks tehnilised töötajad ja muud toetavad töötajad. Kõikide asutuste ametikohtade nimetamine seaduses, nende tööülesannete ja töötajate kvalifikatsiooninõuete kirjeldamine ei ole mõistlik. Seetõttu on eelnõus piirdutud üksnes akadeemiliste töötajatega. Eelnõu § 3 3 lg 2 – professor on akadeemiliste töötajate ametikohtade hierarhia kõrgeim aste. Professoril on nii õppe- kui ka teadustöö ülesanded. Kõrgkoolil on õigus professori ametikoha sees vastavalt vajadusele luua astmeid – näiteks abiprofessor, kaasprofessor, täisprofessor vms. Professori seniseid kõrgharidusstandardis sätestatud kvalifitseerumisnõudeid olulisel määral muuta ei ole kavas. Professori ametikohale vastab pedagoogiliste oskuste ja kogemuse, sealhulgas üliõpilaste juhendamise kogemuse ning vähemalt 5-aastase aktiivse teadus- ja arendustegevuse, rakenduskõrgkooli professori puhul uurimis- ja arendustegevuse, või loometegevuse kogemusega oma eriala rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundja või rakenduskõrgkooli puhul oma kutseala tunnustatud asjatundja, kellel on doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Eelnõu § 3 3 lg 3 – t eaduri tööülesannetest peamise osa moodustavad teadustööga seotud ülesanded . Teaduril võib olla õppeülesandeid, aga need on teadustöö ülesannete täitmist toetava iseloomuga. Kõrgkooli või teadusasutuse otsusel saab teaduri ametikoht sarnaselt senise TAKSi regulatsiooniga liigituda astmeteks nooremteadur, tead ur, vanemteadur ja juhtivteadur . N ooremteaduri ametikoht on suunatud doktorantidele ja erinevalt teistest akadeemiliste töötajate amet ikohtadest eeldab teaduskraadi asemel magistrikraadi ja doktoriõppesse immatrikuleerimist. Akadeemiliste töötajate kvalifikatsiooni miinimumnõuded on kavas sätestada sarnaselt senisele kõrgharidusstandardis. Eelnõu § 3 3 lg 4 – lektori tööülesannetest peamise osa moodustavad õppeülesanded, teadustöö ülesanded on õppeülesannete täitmist toetava iseloomuga. Nö puhta teadusasutuse ametikohtade loetelus lektori ametikohta ei ole, sest teadusasutusel ei ole kõrgharidustasemel õpetamise õigust ega ülesannet. Lektori kvalifikatsiooninõudeks on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Kõrgkoolil on õigus lektori ametikoha sees vastavalt vajadusele luua astmeid – näiteks lektor, nooremlektor ja vanemlektor vms. Kui seni oli lektori ametikoht akadeemilise töötaja karjäärimudelis juba kogenud töötaja, aga mitte veel tipptasemele jõudnud töötaja ametikoht, siis muudatuste tulemusel võib olla näiteks vanemlektori ametikoht juba selliste nõuete ja ülesannetega, et kuulub akadeemilise karjääri kõrgemate ametikohtade hulka. Eelnõu § 3 3 lg 5 – eelnõu koostamisel kaaluti, kas õpetaja ametikoha säilitamine on endiselt vajalik. Kuivõrd praktiliste ainete õppejõu tööülesanded ja seetõttu ka tema kvalifikatsiooninõuded teistest akadeemilistest töötajatest siiski erinevad, peeti vajalikuks ka praktilisemat laadi õppe jaoks õpetaja ametikoha säilitamist. Õpetajate kategoorias on ka riigikaitselise rakenduskõrgkooli senise instruktori ametinimetusega töötajad , kes õpetavad praktilisi erialaaineid ja kellel on keskharidus . Selles kategoorias on silmas peetud riigikaitselises rakenduskõrgkoolis välisõppustega seotud juhendajaid, kes on väljaõppe saanud allohvitseridena. Eelnõu § 3 3 lg 6 – kõrgkoolil või teadusasutusel on võimalik luua ühe seaduses nimetatud ametikoha sees astmeid , eristades kõrgemaid astmeid nii nõudlikumate tööülesannete kui ka kõrgemate kvalifikatsiooninõuetega . Ametikohtade põhiülesanded on sätestatud seaduses ja miinimu m n õuded ametikohal töötamiseks kõrgharidusstandardis. T ööandja kehtestab akadeemiliste ametikohtade täitmise tingimused ja korra, täpsustab akadeemilistele töötajatele esitatavaid nõudeid ning sõlmib töölepingud. Eelnõu § 3 3 lg 7 – eelnõus on säilitatud senises rakenduskõrgkooli seaduses sätestatud erisus, mille kohaselt riigikaits elise rakenduskõrgkooli korraline akadeemilin e töötaja võib olla tegevväelane . Riigikaitselise rakenduskõrgkooli tegevväelasest akadeemilise töötaja töösuhteid reguleerivad kaitseväeteenistuse seadus ja muud õigusaktid, millest tulenevad erisused ametikohale nimetamises ja töö korralduses. Peamine erisus seisneb selles, et tegevväelasest akadeemilist töötajat ei valita , vaid nimetatakse ametikohale, arvestades formaalhariduslike tingimuste täitmist, sõjaväelise väljaõppe taset ja eelnevat nõutavat töökogemust olenevalt akadeemilise töötaja ametikohast. Lisaks rakenduvad tegevväelastest õppejõudude osas erisused, näiteks teenistussuhe, puhkus, hindamisvestluste läbiviimise kohustus kord aastas, roteerumise põhimõtted jm. Ühtlasi on erisuse sisuks tööülesannete iseloom, millest tulenevalt on tegevväelastel lisaks akadeemilise töötaja ametikoha ülesannetele kohustus täita riigikaitselisi ülesandeid, mis on seotud riigi sõjaliseks kaitseks valimistumisega (sh tööülesannete täitmise valmidus 24/7). Erinevalt kehtivast seadusest on välja jäetud säte sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppejõu ametikoha kohta, kuna seda reguleerivad politsei ja piirivalve seadus ning päästeteenistuse seadus. § 3 4 . Akadeemiliste töötajate töösuhted Eelnõu § 34 lg 1 – a kadeemilised töötajad jagunevad sarnaselt kehtivale seadusele korralise töötaja ja külalistöötaja staatuses olevateks töötajateks. Nende kahe staatuse peamine nõuete erinevus seisneb sellest, et korraline akadeemiline töötaja vastab akadeemilise töötaja ametikohaga seotud kvalifikatsiooninõuetele ja on üldjuhul valitud avaliku konkursiga. Külalisstaatuses akadeemilised töötajad ei pea vastama kvalifikatsiooninõuetele. Eelnõu § 34 lg 2 – li saks sellele, et korraline akadeemiline töötaja peab vastama kvalifikatsiooninõuetele, on ta enamasti valitud avaliku konkursiga. Akadeemiliste töötajate ametikohad täidetakse üldjuhul avaliku konkursiga. Sellise nõude eesmärk on tagada töökohtade täitmise avatus ka nö uutele tulijatele ja läbipaistvate tingimuste l oomine ametikohtade täitmisel. Eelnõuga säilitatakse p õhimõte, et akadeemiliste töötajate ametikohad täideta kse üldjuhul avaliku konkursiga . Kõrgkoolide ettepanekul on võrreldes kehtiva seadusega laiendatud võimalusi avalikust konkursist loobumiseks ja ametikoha täitmiseks edutamisega. Asutusel on õigus näha ette juhud, mille esinemisel on võimalik ametikoht täita muul viisil, kui avaliku konkursi korraldamisega. Avalike konkursside kõrval muul viisil ametikohtade täitmisel võib ametikohtade täitmine muutuda suletumaks. Selleks, et avalikust konkursist loobumise otsus oleks legitiimne, tuleks kõrgkoolis või teadusasutuses kokku leppida esiteks nõukogu või muu juhtorgani tasandil üldine regulatsioon, mis juhtudel on põhjendatud avalikust konkursist loobumine ja millises korras see käib. Konkreetne otsus konkreetse ametikoha täitmise juures ei tohi kindlasti olla ühe inimese otsus, vaid avalikust konkursist loobumine peab saama kas teaduskonna, teadusnõukogu või instituudi või muu kollegiaalse otsustuskogu heakskiidu. Avaliku konkursi väljakuulutamisest loobumise otsus peab olema ka vaidlustatav, kui isik leiab, et tema õigusi on konkursist loobumisega rikutud. Eelnõu § 34 lg 3 – reeglina sõlmitakse akadeemiliste töötajate töölepingud tähtajatuna. A kadeemiliste töötajate töösuhetele kohaldub töölepingu seadus , mille üldise põhimõttena sõltub t öölepingu tähtajalisus või tähtajatus eelkõige töö sisust . T öölepingu seadus es on nimetatud tähtajalise töölepingu sõlmimise alused ja m uu h ulgas on võimalik projektitöö tegemiseks sõlmida tähtajali n e tööleping. Eelnõus on nähtud ette kolm võimalust tähtajalise töölepingu sõlmimiseks . Sarnaselt kehtiva seadusega on juhul, kui korralise ametikoha täitmiseks välja kuulutatud avalik konkurss luhtub, võimalik täita ametikoht kuni uue konkursini tähtajalise töölepinguga. Teine tähtajalise töölepingu alus on töö tähtajal ine iseloom, see alus tuleneb juba töölepingu seadusest. Kolmanda võimalusena on t ähtajalise töölepingu sõlmimine võimalik külalisstaatuses akadeemilise töötajaga. Eelnõu § 34 lg 4 – eelnõuga võetakse kasutusele uus termin „ tenuur “, mida võib eesti keelde tõlkida kui „püsiv kohakindlus“ . Tenuuri ametikoha loomise tingimused ja korra kehtestab asutus ning tenuuri ametikohal oleva töötaja tööülesanded, garantiid ja soodustused lepitakse kokku töölepingus. Klassikaline tenuurisüsteem koosneb kahest komponendist: ( tenuuriks ettevalmistav) tenuurirada ja tenuuri ametikohad. Tenuurirajale asujale (vastavale ametikohale kandideerijale) peab olema teada, milliste tingimuste edukal täitmisel tenuuriraja lõpus on tal võimalus saada tenuuri ametikoht. Tenuuri üks põhimõtteid on, et akadeemilistel töötajatel , kelle töö on püsivalt tipptasemel , on mitte ainult võimalus ametiredelil tõusta, vaid ka õigustatud ootus saada edutatud. See võimalus on seaduse tasandil loodud (eelnõu § 34 lg 2). Tenuuri mõiste on akadeemilises maailmas üldlevinud , aga selle õiguslikud tunnused võivad erinevates õigussüsteemides olla erinevad. Tenuuri tähendust on nendes riikides, kus akadeemiliste töötajate töölepingud on valdavalt tähtajalised, seostatud kõrgematelel akadeemilistel ametikohtadel pakutava tähtajatu töölepinguga, mis on märkimisväärne privileeg võrreldes teiste akadeemiliste töötajatega . Eesti kõrgharidus- ja teadusvaldkonnas on tähtajatu tööleping tavapärane, seetõttu seisnevad eelnõus tenuuriga loodavad eelised ametikoha stabiilses rahastusallikas ning atesteerimise erisustes . Stabiilne tegevustoetus on see instrument, mille toel tenuuri ametikohti ja sellega kaasnevat „püsivat kohakindlust“ asutustes saab luua. Eelkõige on tenuuri mõiste sissetoomine eelnõusse siiski märgilise tähendusega ja jätab asutustele avara otsustusruumi. Tenuuri ametikoha loomine on asutuse õigus, mitte kohustus. Seega juhul, kui seda mõistlikuks ja vajalikuks ei peeta, ei ole asutusel ka kohustust tenuuri ametikohti luua. Tenuuri eesmärk on anda võimekatele noortele selge perspektiiv ja kindlus, et asutusega oma tulevik siduda. Üldjuhul tähendab tenuuri jõudmine, et isik on oma võimekust juba tõestanud. Samas on astutusel võimalik juba tenuuri ametikohale asumisel kokkulepitud juhtudel siiski läbi viia ka tenuuri ametikohal oleva isiku atesteerimine. Seega kõigil teistel akadeemilistel töötajatel on nii tööandjal kui ka töötajal perioodilise atesteerimise kohustus, tenuuri ametikoha täitja osas on eelnõu kohaselt tööandjal atesteerimise õigus nendel juhtudel, milles on kokku lepitud ja juhul, kui tööandja seda vajalikuks peab. Eelnõu kohaselt ei ole tähtajalise töölepingu sõlmimise aluseks tööle asumine karjäärimudelis tenuurile eelnevale ametikohale. Töölepingu tähtajalisus on seotud eelkõige tööülesannetega. Kui asutusel on vajadus töötaja tulemuslikkust enne tenuuris pikaajaliste kohustuste võtmist hinnata, on võimalik kokku leppida, et tenuuri sisenedes toimub esimene atesteerimine lühema perioodi, näiteks kolme aasta pärast. Tenuuri ametikoha täitjaga sõlmitud töölepingu lõpetamisel lähtutakse töölepingu seaduses toodud alustest või juhul, kui tööandja on pidanud vajalikuks töötajat atesteerida, siis negatiivsest atesteerimise tulemusest. Eelnõu koostamisel tehti ettepanek, et tenuuri ametikoha saaks luua üksnes professori ametikohal ning seda ametikohta ei ole võimalik koondada. E elnõus ei ole piiratud tenuuri ametikoha loomise võimalust ja asutusel on võimalik valida, millistel ametikohtadel ta tenuuri pakub. Samas on tenuuri eesmärgiga kooskõlas , et tenuuri ametikohad luuakse akadeemiliste töötajate kõrgemate karjääri astmete jaoks. Eelnõu koostamisel tehti ka ettepanek, et tenuuri ametikohal , mille rahastamine on stabiilne, oleks koondamiskeeld. Kuivõrd tenuuri jõudmine eeldab aastatepikkust tööd ning ka tenuuris töötatakse aastaid, ei ole eelnõus koondamise osas tenuuri ametikohal erisust tehtud. Mitmekümne aasta jooksul võib tenuuri ametikoha valdkond kaduda või asutuse profiil oluliselt muutuda . Seega n äiteks juhul, kui vastava valdkonnaga asutuses enam ei tegeleta, ei ole põhjendatud ka üksnes tenuuri ametikoha säilitamise kohustus. Seega seaduses koondamise keeldu tenuuri ametikohal ei ole, aga tööandja, kes tenuuriga seonduvad tingimused sisustab, võib töötaja jaoks soodsamaid kokkuleppeid ja tugevamat garantiid ka koondamise erisuste osas pakkuda. Erinevates riikides on kasutusel erinevad tenuuri rakendamise eeldused ja tingimused, mis puudutavad tenuurile eelnevat katseaega, eelnevalt madalamatel kohtadel töötamist ja sellele järgnevalt kas edutamist või õigust kõrgemale ametikohale kandideerida. Konkurents tugevate akadeemiliste töötajate pärast ei ole asutusesisene, vaid ka riikidevaheline. Ülikoolid otsivad võimalusi, kuidas ka noorematele võimekatele teadlastele anda atraktiivsemaid ametikohti, stabiilset karjääriperspektiivi ja suuremat iseseisvust . Eelnõu § 34 lg 5 – sarnaselt kehtivale seadusele on eelnõu kohaselt lisaks korralistele akadeemilistele töötajatele võimalik kaasata külalisstaatuses akadeemilisi töötajaid. Külalisstaatuses töötajate kaasamine annab võimaluse lühemaks perioodiks kaasata kas ettevõtlusest või loomingulisest tegevusest praktikuid või silmapaistvaid teadlasi . Kuivõrd eelnõuga ei eristata õppejõudude ja teadustöötajate ametikohti, laieneb külalisstaatuses töötaja kutsumise võimalus ka peamiselt teadustööga tegelevatele töötajatele. Senine seadus andis võimaluse külalisstaatuses kaasata üksnes õppejõude. Külalisstaatuses töötaja ei pea vastama kvalifikatsiooninõuetele, aga tema ettevalmistus peab olema kas senises loometegevuses või erialases töös silmapaistev. Külalisstaatuses akadeemilise töötaja tööülesannete seos konkreetse isiku silmapaistva tegevusega on ka aluseks, miks külalisstaatuses töötajad on õigus õppe- või teadustööd tegema kutsuda ilma avaliku konkursita. Ka kehtiva seaduse alusel sõltub püstitatud tööülesannetest, kas külalisstaatuses töötajaga sõlmitakse tähtajalin e tööleping või võlaõiguslik u lepinguna töövõtu- või käsundusleping . Töölepingu erinevuseks on tihedam seos tööandja ja töötaja vahel ning töötaja väiksem iseseisvus oma ülesannete täitmisel. Töölepingu alusel on töötaja suuremas sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutades on isik oma tegevuse korraldamisel vaba, määrab ise oma töö tegemise aja, koha ja viisi. T öövõtu lepinguga kohustub teenuse osutaja saavutama teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse, käsunduslepinguga tuleb teenuseosutajal tegutseda eesmärgi saavutamise nimel . Eelnõu § 34 lg 6 – kehtiva seaduse kohaselt on rektoril õigus sõlmida tähtajaline tööleping prorektoriga. Eelnõuga luuakse võimalus sõlmida tähtajaline tööleping näiteks instituudi juhi, dekaani, prorektori või kolledžite juhtiga. Nende akadeemilisi struktuuriüksusi juhtivate töötajate tööülesanded on kõik võrdväärselt nõudlikud ja eeldavad kõrget kvaliteeti ning perioodilist kvaliteedikontrolli. Kehtivas ülikooliseaduses on siiani sätestatud, et ülikooli struktuuri kuuluva (teadus)asutuse juhiga võib sõlmida tähtajalise töölepingu. Samas on kõrgkoolis akadeemilisi ning suure liikmeskonnaga struktuuriüksusi, mille juhtimine on nõudlik ja samaväärne prorektori vastutusega. Kehtivas ülikooliseaduses oli ülikooli struktuur sätestatud eraldi paragrahvina, eelnõuga ühegi kõrgkooli struktuuri enam seaduse tasandil ei sätestata ja sellega kaob ka säte, mille alusel oli võimalik ülikooli struktuuri kuuluva (teadus)asutuse juhiga sõlmida tähtajaline tööleping, nagu kõigi teiste teadusasutuste juhtidega . Seega kuuluvad ka ülikooli struktuuri kuuluva teadusasutuse juhid sätte rakendusalasse. Eelnõu § 34 lg 7 – kehtiva seaduse kohaselt ei muutu tähtajatuks järjestikuselt sõlmitud või pikendatud prorektori ja külalisstaatuses a kadeemilise töötaja tööleping. E elnõuga laiendatakse tähtajalise töölepingus sõlmimise võ imalust, aga ka nende lepingute järjestikuse sõlmimise või pikendamise erisust isikutele, kes täidavad kõrgkoolis akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesandeid. § 35 . Korraliste akadeemiliste töötajate atesteerimine Eelnõu § 35 l õiked 1 ja 2 – sarnaselt kehtivale seadusele atesteeritakse eelnõu kohaselt akadeemilisi töötajaid kord iga viie tööaasta jooksul. Atesteerimine on perioodiline akadeemilise töötaja töötulemuste ja ametikohal esitatavatele nõuetele vastavuse hindamine, mille eesmärgiks on töötaja arengu ja karjäärivõimaluste toetamine ning millega määratakse kindlaks atesteeritava töötaja sobivus ametikohale. Atesteerimise korra ja tingimuste väljatöötamine ning akadeemiliste töötajate hindamine on osa asutuse sisemise kvaliteedi kindlustamisest. Akadeemiliste töötajate puhul on oluline perioodiline kvaliteedikontroll ja tulemuslikkuse hindamine. Kuivõrd akadeemiliste töötajatega sõlmitavad töölepingud on reeglina tähtajatud, on atesteerimine viis, kuidas anda hinnang töötaja senisele sooritusele. Atesteerimise mõistet ja senist perioodi ei ole võrreldes kehtiva seadusega muudetud. Eelnõu § 35 lg 3 – akadeemilistel töötajate ga seonduvalt on nii tööandjal kui ka töötajal perioodilise atesteerimise ga seonduva d kohustus ed . Tööandjal on kohustus atesteerimine korraldada ja töötajal kohustus atesteerimisel osaleda. Eelnõu kohaselt on tööandjal tenuuri ametikoha täitja atesteerimise õigus . Seega lepitakse tenuuri ametikohale asumisel kokku, milliste asjaolude esinemisel või millise perioodi jooksul või kas üldse tenuuri ametikohal olevat töötajat atesteeritakse. Eelnõu § 35 lg 4 – sarnaselt kehtivale seadusele võib atesteerimise mitteläbimine olla aluseks töölepingu lõpetamisele. Atesteerimise mitteläbinud akadeemilise töötajaga võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Töölepingu erakorralise ülesütlemise üldised alused tulenevad TLS §-st 88 ning ka negatiivse atesteerimistulemuse korral on tööandjal õigus tööleping üles öelda TLS-s sätestatud tingimustel ja korras. Seega käsitletakse negatiivset atesteerimistulemust töölepingu ülesütlemise alusena TLS § 88 regulatsiooni kontekstis. Negatiivse atesteerimise korral võib, aga ei pea töölepingut lõpetama. Negatiivse atesteerimise korral võib võtta ka otsuseid, mis aitaksid kaasa töötaja töötulemuse parandamisele. § 36 . Vaba semester , emeriteerumine ja puhkus Eelnõu § 36 lg 1 – vaba semestri võimalus on osa akadeemilise töötajate töösuhete erisusest. Kui perioodilise atesteerimise kohustus paneb akadeemilisele töötajale võrreldes teiste töötajatega täiendava kohustuse, siis vaba semester on pigem täiendav soodustus võrreldes tavapäraste töösuhetega. Vaba semestri võtmise võimalus on akadeemilises maailmas laialt levinud ja selle võimalus on ka kehtivas seaduses. Kui kehtiva seaduse kohaselt on õigus vab a le semestrile üksnes ülikooli õppejõududel, siis eelnõu ga on vaba semestri võimalust laiendatud kõigil e korralistele akadeemilistele töötajatele, kellel on õppe- ja auditoorse tööga seotud tööülesandeid . Vaba semester ei ole puhkus töölepingu seaduse tähenduses (õigus keelduda töö tegemisest) , vaid vabal semestril on töötaja vabastatud auditoorsest tööst ja täidab teistlaadseid tööülesandeid. Tööandjal on õigus kehtestada vabale semestrile siirdumise tingimused ja püstitada selleks perioodiks teistlaadsed tööülesanded ja eesmärgid . Vaba semestri eesmärk on sarnane töölepingu seaduse § 28 lg 2 punktis 5 sätestatud suuremahulisel koolitusel osalemisega – mõlemal juhul tagab tööandja töötajale enesetäiendamise võimaluse selleks, et töötajal oleks hiljem tööülesandeid võimalik paremini täita. Samas e rinevalt suuremahulisest koolitusest ei ole vaba semestri eesmärk tingimata koolitusel osaleda. Tööandja ja töötaja lepivad teatud perioodiks kokku teistlaadsed tööülesanded, mis on seotud kutseoskuste täiendamise, teadus- ja arendustegevuse või loometööga. Vabal semestril on akadeemiline töötaja tööülesannete täitmisel tavapärasest suurema iseseisvuse määraga. Kuna vabal semestril töösuhe ei peatu ega katke, maksab t ööandja vaba l semestril täidetud tööülesannete täitmise eest töötasu ja töötajal on õigus käia lähetuses. Eelnõu § 36 l õiked 2 ja 3 – kehtivas seaduses on sätestatud emeriitprofe ssori ja - dotsendi nimetuse andmine, mis on seotud teatud perioodi jooksul kõrgkoolis töötamise ning vanaduspensioniealiseks saamisega. E meriidi staatuse andmise eesmärk on toetada väärikasse ikka jõudnud akadeemiliste töötajate aktiivsest õppetööst taandumist. Kuigi emeriteerumine on mõeldud väärika väljumisena akadeemilisest karjäärist, siis praktikas jätkavad vanaduspensioniealised akadeemilised töötajad töötamist sageli vanemteadurina. Vanemteaduri ametikohalt on seni emeriteerumise võimalus puudunud. Kui akadeemiline töötaja emeriteerumisel süsteemist ei välju, siis akadeemilisi töökohti ei vabane ja uutel tulijatel ei ole võimalik süsteemi siseneda. Emeriidi staatuse andmise otsustamine ning tasu määramine ja vastavate rahaliste vahendite tagamine on asutuse pädevuses. Emeriteerumise eesmärgiga on aga kooskõlas, kui töötaja arvestab emeriidi staatuse taotlemisel sellega, et tema senine aktiivset töötamist eeldav tööleping võib lõppeda. Eelnõu kohaselt on t öötajal õigus valida, kas taanduda akadeemilisest tegevusest ja võtta vastu emeriidi staatus koos vastava tasuga või jätkata täistööajaga töötamist. Kui töötaja on emeriidi staatuse vastu võtnud, tekib tööandjal õigus senine täistööajaga töötamiseks sõlmitud tööleping lõpetada ja vabastada töökoht uutele süsteemi sisenejatele. Kui töötaja otsustab emeriidi staatust mitte vastu võtta, täidab ta edasi seniseid tööülesandeid koos kaasnevate õiguste ja kohustustega, sh atesteerimisel os alemise kohustusega . Eelnõu koostamisel tehti ettepanek, et emeriteerumise võimalus oleks üksnes professori ametikohalt. Üks eelnõu eesmärke on anda tööandjale võimalus üles ehitada asutuse paindlik karjäärimudel. Emeriteerumine on üks osa karjäärimudelist. Seega e elnõu kohaselt on ametikohad, millelt on võimalik emeriteeruda ning tasu maksmisega seonduvad tingimused tööandja kehtestada. Seega tööandja võib oma tingimustes ja korras ette näha, et emeriteerumine on võimalik kõigil akadeemilistel töötajatel, mitte üksnes senistel õppejõudude kõrgemate ametikohtade täitjatel. Selleks, et emeriteerujate sihtrühm oleks selgelt tuvastatav, on eelnõus emeriteerumise tingimusena sätestatud sarnaselt senisele vanaduspensioniealisus ning pikaajaline töötamine tööandja juures. Muud tingimused, mille alusel emeriteerumise võimalust pakkuda, on eelnõu kohaselt tööandja otsustada. Seejuures on tööandjal õigus ka otsustada, et juhul, kui töötaja emeriteerub teatud aja jooksul pärast vanaduspensioniealiseks saamist, on tema emeriiditasu suurem, kui hilisemal perioodil emeriteerudes . Emeriiditasu suurus jääb endiselt asutuste otsustada ning riigi- ja avalik-õigus likel asutustel e eraldatakse toetus emeriiditasude maksmiseks üldise tegevustoetuse hulgas . Emeriidi staatuse vastuvõtmisega kaasnevad tingimused peavad olema töötajale enne otsuse tegemist teada. Muudatused puudutavad neid isikuid, kellele antakse emeriidi staatus pärast seaduse jõustumist. Enne seaduse jõustumist emeriidi staatusesse jõudnud töötajate õigusi või kohustusi muudatused ei puuduta. Eelnõu § 36 lõiked 4 ja 5 – e elnõuga tuuakse akadeemilise töötaja puhkuse regulatsioon töölepingu seadusest kõrgharidusseadusesse. Kui seni on teadustöötaja puhkuse kestus olnud kuni 42 päeva ja õppejõududel kuni 56 päeva , siis eelnõu kohaselt ei eristata enam õppejõudude ja teadustöötajate puhkuse kestust. Eelnõu kohaselt on kõigi akadeemiliste töötajate põhipuhkuse kestus kuni 56 kalendripäeva ning töötajal ja tööandjal on õigus leppida kokku ka pikemas põhipuhkuses. Eelnõu eesmärk on toetada kõrgkoole ning teadus- ja arendusasutusi karjäärimudeli loomisel ning töösuhete kujundamisel. Töötaja puhkus on üks töösuhte element. Eelnõu kohaselt kehtestavad nii kõrgkoolid kui ka teadus- ja arendusasutused pikendatud puhkuse andmise põhimõtted . Eelnõu rakendussätte kohaselt tuleb pikendatud puhkuse andmise põhimõtted kehtestada hiljemalt kuue kuu jooksul kõrgharidusseaduse jõustumisest. Akadeemilise töötaja puhkuse kestus tuleneb tema töölepingust. Töölepingut saab muuta üksnes töötaja ja tööandja kokkuleppel. Kõrgharidusseaduses sätestatud korras puhkuse andmise sätteid kohaldatakse nendele akadeemiliste töötajatele, kellega sõlmitakse tööleping pärast seda, kui asutus on pikendatud puhkuse andmise põhimõtted kehtestanud. Seega eelnõu ei mõjuta juba sõlmitud töölepingutes kokku lepitud puhkuse kestust, kui töötaja ja tööandja ise ei otsusta töölepingus muudatusi teha. 3.6. Kvaliteedi hindamine Põhiseadus e § 37 lõike 5 kohaselt on hariduse, sh kõrghariduse andmine riigi järelevalve all. Haridus peab olema kvaliteetne ja võimaldama iga inimese võimete parimalt mõeldavat väljaarendamist. Isikul peab olema omandatud haridusest võimalik saada kasu selle ametliku tunnustamise kaudu . Kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks on Euroopa kõrgharidusruumis kokku lepitud kvaliteedikindlustuse standardid ja suunised . Kvaliteedikindlustus, eelkõige väline kvaliteedikindlustus, annab Euroopa kõrgharidussüsteemidele võimaluse tõendada kvaliteeti ja suurendada läbipaistvust, aidates niiviisi kasvatada vastastikust usaldust ning pakutavate kvalifikatsioonide, õppekavade ja muu tegevuse paremat tunnustamist . Iga kõrgkooli pakutava õppe kvaliteedi esmane alus on sisemine kvaliteedikindlustuse süsteem. Väline kvaliteedikindlustus toetab selle arengut ja tagab, et riik pakutavat õpet ja saadavat kvalifikatsiooni tunnustab. Olulisemad muutused Eesti kõrghariduse kvaliteedihindamise süsteemis tehti 2008. a, mil loobuti üksikute õppekavade akrediteerimisest. Välise hindamisena rakendatakse õppekavagruppide kvaliteedi hindamist ja kõrgkooli institutsionaalset akrediteerimist. Institutsionaalsel akrediteerimisel hinnatakse ülikooli juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vastavust õigusaktidele, ülikooli eesmärkidele ja arengukavale (ÜKS § 2 p 3). Positiivne akrediteerimisotsus kehtib seitse aastat ja on ülikoolina tegutsemise eelduseks ning negatiivse akrediteerimisotsuse õiguslikuks tagajärjeks võib olla ettepanek ülikoolilt kõikide õppe õiguste äravõtmiseks. Õppekavagrupi kvaliteedi hindamisel hinnatakse õppekavade ning nende alusel toimuva õppe ja õppealase arendustegevuse vastavust õigusaktidele, riigisisestele ja rahvusvahelistele standarditele ja arengusuundadele eesmärgiga anda soovitusi õppe kvaliteedi parandamiseks (ÜKS § 2 p 3). Samuti muutus muudatuste tulemusel õppekavade avamise menetlus oluliselt põhjalikumaks ja sellega kaasnes ekspertiisil põhinev kvaliteedikontroll. HTMil on õigus teostada õiguspärasuse kontrolli riikliku ning haldus järelevalvega ja õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrolli teenistusliku järelevalve raames. Enne kvaliteedisüsteemi muutumist 2009. aastal kontrolliti kõrghariduses iga õppekava kvaliteeti. 2007/2008. õppeaastal toimus vastuvõtt 633 kõrgharidustaseme õppekavale ja tegutses 35 kõrgkooli. Pärast kvaliteedisüsteemi muutmist on hinnatud õppekavade asemel õppekavagruppe, mida on 28 ja kuhu liigituvad kõik õppekavad. 2016/2017. õppeaastal tegutseb 20 kõrgkooli. Kvaliteedihindamise süsteemi muudatus koosmõjus 2008. a alanud majanduslangusega on oluliselt korrastanud kõrgkoolide võrku. Kõikide tegutsevate kõrgkoolide tegevust on hinnatud üleminekuhindamisel, kõik on läbinud institutsionaalse akrediteerimise ja valdavas osas osalenud vähemalt mõne õppekavagrupiga ka õppekavagruppide kvaliteedi hindamisel. Pidev kvaliteedikontroll on suunatud kvaliteedi säilitamisele ja võimalikult varakult probleemide tuvastamisele. Senise kvaliteedihindamise süsteemi kohta kogus Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur (edaspidi EKKA ) kõrgkoolide juhtkondadelt, õppejõududelt, üliõpilastelt, hindamiskomisjonidelt, sh tööandjate esindajatelt tagasisidet. Nii EKKA kogutud tagasisides kui ka kõrgharidusseadustiku kaasajastamiseks kogutud ettepanekutes viidati mitmel korral, et periooditi on hindamiste maht kõrgkooli jaoks suur ning erinevaid hindamisi on liiga palju. Suuremates ülikoolides võib toimuda korraga korraline evalveerimine , doktoriõppe hindamine ja ka mitme õppekavagrupi hindamine. Väiksematel kõrgkoolidel kattuvad osaliselt institutsionaalne akrediteerimine, kus hinnatakse ka õppetegevust, ja õppekavagruppide hindamine. Õppekavagrupi kvaliteedi hindamine on väga töömahukas nii kõrgkooli kui ka hindamiskomisjoni jaoks ning selle tajutud kasutegur on kohati väike. EKKA analüüsis uut institutsionaalse akrediteerimise perioodi ette valmistades HTMi ülesandel, millises osas vajab kehtiv kõrghariduse kvaliteedi hindamise süsteem muutmist ja võimalusi, kuidas oleks kvaliteedihindamistel võimalik dubleerimist vähendada. EKKA kaasas aruteludesse kõrgkoolide, HTMi , Eesti Teadusagentuuri ja tööandjate esindajad. Töö tulemusena valmis kõrghariduse kvaliteedi hindamise kontseptsioon, mis on eelnõu kvaliteedihindamise muudatuste aluseks . Eelnõuga kõrghariduse kvaliteedi hindamises tehtavate muudatuste eesmärk on tagada, et õppe kvaliteedi hindamise protsess on rahvusvaheliste põhimõtetega kooskõlas, toetab õppija ja õppeasutuse arengut , annab vajalikku teavet kõrghariduspoliitika kujundamiseks ning on ressursikasutuselt optimaalne . § 3 7 . Kõrghariduse kvaliteediagentuur Eelnõu § 37 lg 1 – k õrghariduse kvaliteediagentuuri puutuv regulatsioon on jäänud üldjoones samaks võrreldes kehtiva regulatsiooniga. Eelnõu kohaselt ei korralda kvaliteediagentuur enam õppekavagruppide kvaliteedi hindamisi , sest selline hindamine kaob . Kõrghariduse kvaliteediagentuuri uueks ülesandeks on temaatiliste h indamiste korraldamine ja teostamine . Eelnõu § 37 lg 2 – kõrghariduse kvaliteediagentuur koosneb hindamist korraldavast büroost ning hindamist läbiviivast hindamisnõukogust. K valiteediagentuuri hindamisnõukogu on sõltumatu hindamisorgan. Hindamisnõukogu liikmete valikul jälgitakse, et hindamisnõukogusse kuuluks igast õppevaldkonnast vähemalt üks ekspert ja üks üliõpilaste esindaja . Hindamisnõukogu liikmete kandidaate saavad esitada ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, teadus- ja arendusasutused, registreeritud kutse- ja erialaliidud, tööandjate ühendused ning üliõpilaskondade liidud. Erinevate huvipoolte tasakaalustatuse tagamiseks jälgitakse, et ühest ülikoolist, rakenduskõrgkoolist, teadus- ja arendusasutusest, registreeritud kutse- ja erialaliidust, tööandjate ühendusest ning üliõpilaskondade liidust ei kuuluks hindamisnõukogusse rohkem kui kaks liiget. Eelnõu § 37 lg 3 - k õrghariduse kvaliteediagentuuri tegevus on lahutamatult seotud ENQA (Euroopa kõrghariduse kvaliteedikindlustamise võrgustik) regulatsioonidega. Kõrghariduse kvaliteedi hindamiseks on Euroopa kõrgharidusruumis kokku lepitud kvaliteedikindlustuse standardid ja suunised . Kvaliteedikindlustus, eelkõige väline kvaliteedikindlustus, annab Euroopa kõrgharidussüsteemidele võimaluse tõendada kvaliteeti ja suurendada läbipaistvust, aidates niiviisi kasvatada vastastikust usaldust ning pakutavate kvalifikatsioonide, õppekavade ja muu tegevuse paremat tunnustamist . Iga kõrgkooli pakutava õppe kvaliteedi esmane alus on sisemine kvaliteedikindlustuse süsteem. Väline kvaliteedikindlustus toetab selle arengut ja tagab, et riik pakutavat õpet ja saadavat kvalifikatsiooni tunnustab. Vastavalt viidatud standarditele peab kõrghariduse välishindamist läbiviiv agentuur olema tunnustatud riiklike institutsioonide poolt kui välishindamis t e eest vastutav organ ning samas peab tal olema võimalus ise määratleda oma tegevuse alused. Agentuur peab olema sõltumatu ning vastutav om a otsuste eest ning välishindami sel järeldust e ning soovituste tegemine ei tohi olla mõjutatud kõrgkoolidest , ministeeriumidest või teistest huvigruppidest. Seega on ühelt poolt tegemist eeskätt riigile ning riigilt sihtasutusele antud ülesande täitmisega, kuid teisalt on selle ülesan de täitmine riiklikest institut sioonidest sõltumatu. Eelnõu § 37 lg 4 – kõrghariduse kvaliteedi hindamine on avalik ülesanne, mille saab halduslepinguga anda täitmiseks sihtasutusele. Alates 2008. aastast täidab kõrghariduse kvaliteediagentuuri ülesandeid SA Archimedes struktuuri loodud Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur. K valiteediagentuuri ülesannete täitmiseks täpsemad õigused ja kohustused lepitakse kokku sihtasutusega sõlmitavas halduslepingus. Eelnõu § 37 lg 5 - e elnõu kohaselt kehtestab sihtasutuse nõukogu hindami s nõukogu koosseisu puudutavad korrad. Nii on see ka kehtivas seaduses. Võrreldes kehtiva seadusega ei täpsustata eelnõus asutusi ja organisatsioone, kes saavad hindamisnõukogu liikmete kandidaate esitada. Vastava korra kehtestamine on jäetud kõrghariduse kvaliteediagentuuri pädevusse. Eelnõu § 37 lg 6 – halduskoostöö seaduse § 4 kohaselt tuleb täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmiseks volitamisel näha seaduses ette täidesaatva riigivõimu volituse sisu ja haldusülesande, haldusülesande täitmise üle haldusjärelevalvet teostava asutuse või organi ning haldusülesande täitmise edasine korraldus juhul, kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab juriidilisel või füüsilisel isikul jätkata haldusülesande edasist täitmist. Põhiseadusest tulenevalt on hariduse andmine riigi järelevalve all. Seetõttu on eelnõus sätestatud, et juhul, kui kõrghariduse kvaliteediagentuuri ülesannete täitmiseks ei ole mingil põhjusel sõlmitud halduslepingut või see leping näiteks ühepoolselt lõpetatud, peab Haridus- ja Teadusministeerium korraldama hindamisnõukogu töö jätkumise. § 38 . Institutsionaalne akrediteerimine Eelnõu § 38 lg 1 – kehtiva seaduse kohaselt viidi kõrgkoolides välishindamine läbi institutsionaalse akrediteerimise ja õppekavagruppide kvaliteedi hindamis ena . Eelnõu kohaselt õppekavagruppide perioodilistest hindamistest loobutakse, institutsionaalse akrediteerimise põhisisu on kavas jätta sarnaseks senisega, aga selle fookus on enam strateegilisel juhtimise l. K valiteedihindamise keskmes on kõrgkooli juhtimisprotsessid õppe- ja teadustegevuse korraldamisel ning sisemise kvaliteedikindlustamise korraldus, mille tõhusust hinnatakse õppekavade valimi alusel. Kõrghariduse kvaliteedi seiramiseks ja ka tulemusnäitajate avalikustamiseks kogutakse nii kõrgkoolide, üliõpilaste kui ka õppekavade kohta pidevalt andmeid Eesti hariduse infosüsteemi . Eelnõu § 38 lg 2 – eelnõu kohaselt on kõrgkoolidel kohustus läbida institutsionaalne akrediteerimine kord seitsme aasta jooksul, kuid juhul kui kõrghariduse kvaliteediagentuur on eelmisel akrediteerimisel tuvastanud puudusi, võib ta anda ka kuni kolme aastase tähtaja, mille jooksul õppeasutus peab institutsionaalse akrediteerimise uuesti läbima. Nii, nagu ka kehtivas seaduses, on kõrgkoolil võimalus esitada kõrghariduse kvaliteediagentuurile taotlus, et välishindamise viiks läbi mõni teine tunnustatud (ENQA registrisse kantud) rahvusvaheline kvaliteediagentuur. Sellisel juhul taotluses ka selgitatakse , miks peetakse vajalikuks välisriigi kvaliteediagentuuri kasutamist. Eelnõu § 38 lg 3 – sarnaselt kehtivale regulatsioonile annab kõrghariduse kvaliteediagentuur läbiviidud akrediteerimise tulemusel ühe järgmistest otsustest: Sisemine kvaliteedikindlustamise süsteem ja selle toimine vastab nõuetele. Tehakse otsus akrediteerida kõrgkool seitsmeks aastaks. Vajadusel e sitatakse üldised soovitused kõrgkooli juhtimise parandamiseks; Sisemises kvaliteedikindlustamise süsteemis-toimimises esinevad puudused. Vastava otsuse korral e sitatakse kõrgkoolile juhised puud uste kõrvaldamiseks ja määratakse tähtaeg (kuni 3a) uueks institutsionaalseks akrediteerimiseks ; Sisemises kvaliteedikindlustamise süsteemis-toimimi ses esinevad olulised puudused. Tehakse otsus kõrgkool i mitte akrediteerida. Sellisel juhul t eavitatakse otsusest haridus- ja teadusministrit, juhul, kui tegemist on sisekaitselise rakenduskõrgkooliga, ka Siseministrit ning juhul, kui tegemist on riigikaitselise rakenduskõrgkooliga ka Kaitsem inistrit ning antakse kõrgkoolile juhiseid puuduste kõrvaldamiseks. Eelnõu § 38 lg 4 – kui kõrghariduse kvaliteediagentuur on teinud otsuse akrediteerida kõrgkool kolmeks aastaks, on hindamise l leitud, et kõrgkooli juhtimises, töökorralduses, õppe- ja teadustegevu s es v õi õppe- ja uurimiskeskkonnas esinevad pu udused, mis ei võimalda anda akrediteeringut maksimaalseks tähtajaks ehk seitsmeks aastaks . Et kõrgkooli tegevuse kvaliteet ja jätkusuutlikkus oleks tagatud , on eelnõus uue meetmena seatud piirang, et kui ka kolmandal institutsionaalsel akrediteerimisel leia vad eksperdid, et kõrgkool tuleks akrediteerida tähtajaliselt , teeb kõrghariduse kvaliteediagentuur otsuse kõrgkooli mitte akrediteerida. Sellisel juhul teavitatakse otsusest valdkonna eest vastutavat ministrit, kes siis otsustab, kas anda kõrgkoolile lisatähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ja uuel hindamisel osalemiseks või tunnistab kõrgkooli õppe õigused kehtetuks ehk algatada kõrgkooli tegevuse lõpetamine . Eelnõu § 38 lg 5 – kui kõrghariduse kvaliteediagentuur on teinud otsuse kõrgkooli mitte akrediteerida, on valdkonna eest vastutaval ministril kaalutlusõigus , kas anda kõrgkoolile veelkord võimalus ja kuni kaheaastane tähtaeg leitud oluliste puuduste kõrvaldamiseks ja uuel hindamisel osalemiseks või tunnistada kehtivad õppe õigused kehtetuks. Negatiivse akrediteerimis otsuse puhul on kõrghariduse kvaliteediagentuur leidnud olulisi puudus i õppasutuse sisemises kvaliteedikindlustamise süsteemis . Kui minister annab kõrgkoolile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning neid ei kõrvaldata või kõrgkoolil ei ole võimalik neid ilma täiendavate ressurssideta kõrvaldada, on ministril õigus tunnistada kõrgkoolile antud õppe õigused kehtetuks. Seega võivad institutsionaalsel akrediteerimisel tuvastatud puudused lõppkokkuvõttes viia õppeasutuse tegevuse lõpetamisele ja sulgemiseni. Eelnõust on välja jäetud k ehtivas seaduses olnud võimalus, et negatiivse akrediteerimis otsuse korral algata b minister võim a luse korral õppe õiguse andmise mõnele teisele õp peasutusele koos kohustusega tagada õppekavagrupis õppe läb iv ii miseks vajalik kvaliteet ja r essur s id ning võimalikult paljud el selle õppekavagrupi üliõpilastele võimalus õpinguid jätkata. Antud säte jäeti välja põhjusel, et selle rakendamine ei ole põhjendatud ja on pigem ekslik. Õppe õiguse andmise protsessis ei ole ministril protsessi algataja rolli võimalust. Minister ei saa kohustada ühtki kõrgkooli õppe õigust taotlema. Olukorras, kus institutsionaals e akrediteeringu tulemus on negatiivne ja õpptegevus lõpetatakse , tuleb kõrgkoolil, kes soovib suletava õppeasutuse õppureid üle võtta, algatada uute õppe õiguste taotlemine . Vastavad otsused uute õppekavagruppide ja õpete avamiseks teeb siiski kõrgkool ise. Eelnõu § 38 lg 6 – institutsionaalset akrediteerimist rahastatakse riigieelarvest HTMi eelarve kaudu. Eelnõuga on jäetud võimalus viia välishindamine läbi ka teatud juhul kõrgkooli enda kulul. Seda on kasutatud juhtudel, kui kõrgkool soovib akrediteerimist läbida kiiremini, kui ajakava ja kvaliteediagentuuri eelarve võimaldab. Kui hindamine on tellitud välisriigi kvaliteediagentuurilt, kaetakse see riigieelarvest riigisisese akrediteerimisega samaväärses summas ja ülejäänud osa jääb kõrgkooli kanda tema eelarvest. § 3 9 . Temaatiline hindamine Eelnõu § 3 9 lg 1 – Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur on koostanud ülevaate kõrghariduse välishindamise trendidest maailmas . Ülevaates on analüüsitud Saksamaa, Flandria ja Hollandi, Suurbritannia, Iirimaa, Soome, Austraalia ja USA seniseid tegevusi ja kavandatavaid muudatusi kõrghariduse kvaliteedi hindamisel. Ülevaatest nähtub, et vaatamata Euroopa kvaliteedikindlustuse ühtsetele suunistele on riikides endiselt kasutusel väga erinevad kvaliteedihindamise mudelid. Täheldatav on trend integreeritud hindamiste suunas, kus institutsionaalse hindamise käigus hinnatakse ka õppekavu ja/või nende kvaliteedikindlustust ning hindamisse on võimalik lisada riigi ning kõrgkooli jaoks olulisi teemasid. Eelnõu ettevalmistamisel toimunud arutelude käigus jõuti otsusele, et edaspidi loobutakse senisest perioodilisest õppekavagruppide hindamisest. Kõikide kõrgkoolide õppekavagruppe on korra hinnatud üleminekuhindamisel ning lõppemas on ka esimene õppekavagruppide hindamise ring. Uus ring õppekavagrupi hindamisi ei anna võrreldes eelmise vooruga kõrgkoolidele enam olulist lisaväärtust. Eelnõuga võetakse kasutusele uus komponent/meede kvaliteedi hindamises - temaatiline hindamine , mis sa rnaselt teadusvaldkonnas tehtavate sihtevalveerimistega keskendub erinevatel hindamistel välja toodud parendusvaldkondadele või riiklikult olulistele teemadele. Eelnõu § 39 lg 2 – t emaatilised hindamised keskenduvad erinevatel hindamistel välja toodud kitsaskohtadele, parendust vajavatele valdkondadele või riiklikult olulistele teemadele. Temaatiliste hindamiste puhul kasutatakse valdavalt uuringup õ hist hindamismeetodit ning selle hindamise tulemuseks on soovitused ja parendusettepanekud . Temaatilise hindamise lähteülesande koostab Haridus- ja Teadusministeerium, kaasates aruteludesse erinevaid partnereid. Temaatilise hindamise t eema valikul lähtutakse Eesti elukestva õppe strateegia eesmärkidest, teistest Eesti ja Euroopa kõrghariduse arengudokumentidest (näiteks Euroopa kõrgharidusruumi standardid ja suunised) ning vähemalt esimeste hindamiste puhul õppekavagruppide välishindamisel tehtud süsteemiülestest parendusettepanekutest. Temaatilisel hindamisel osalejad võivad olla kas kõik Eesti kõrgkoolid või neist osad. Osalejate valim sõltub hindamise teemast. Temaatiliste hindamis t e kavandamisel on nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui temaatilise hindamise lähteülesande koostaja kui ka kõrghariduse kvaliteediagentuuri ülesanne jälgida, et hindamiskoormus jaotuks kõrgkoolide vahel võimalikult ühtlaselt. Temaatilisi hindamisi kavandatakse mitte rohkem , kui üks kord aastas. Hindamiste teemad ja osalejad arutatakse läbi nii kõrghariduse kvaliteediagentuuriga, kõrgkoolide kui teiste asjakohaste osapooltega . Eelnõu § 39 lg 3 – eelnõu kohaselt korraldab ja teostab t emaatilist hindamist kõrghariduse kvaliteediagentuur. Agentuur võib kaasata oma tegevusse lisaks agentuuri hindamisnõukogus olevatele ekspe rtidele ka teisi asjatundjaid. Kvaliteediagentuur kehtestab ka t äpsema temaatilise hindamis e läbiviimise metoodika ja põhimõtted . Eelnõu § 39 lg 4 – sarnaselt institutsionaalse akrediteerimisega rahastatakse ka uut välishindamise komponenti temaatilist hindamist riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Järelevalve Menetluses olevasse haridusseaduse eelnõusse koondatakse kogu haridusvaldkonna järelevalve korraldamise alused. Haridusseaduse eelnõu seletuskirjas on põhjalik analüüs, kuidas muudatused haridusvaldkonna järelevalvet mõjutavad. 2014. aasta 1. juulist jõustunud korrakaitseseadus ja Vabariigi Valitsuse seaduse muudatused reguleerivad riikliku, haldus- ja teenistusliku järelevalve tegemise põhialused ja –tingimused, haridusseaduse eelnõus tuuakse välja haridusvaldkonna mõned erisused. Kõrgharidusvaldkonna õigusaktides järelevalve t ei reguleerita . Kuna haridusseadus on veel menetluses, toimub eelnõu kohaselt teenistuslik ja haldusjärelevalve Vabariigi Valitsuse seaduse alusel. Riiklikule järelevalvele kohaldatakse kuni haridusseaduse vastuvõtmiseni erakooliseaduse järelevalve paragrahve. 3.7. Rahastamine Kõrgkoolide rahastamist puudutavaid põhimõtteid ei muudeta võrreldes kehtivates seadustes sätestatuga. Muudatused puudutavad senises ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses sätestatu koondamist ja sõnastuse lihtsustamist. Eelnõu § 40 lg 1 – sarnaselt kehtiva seadusega võivad kõrgkoolid saada toetust riigieelarvest või saada tulu oma tegevusest: tulu õppekulude hüvitamisest, põhitegevusest tulenevate teenuste osutamisest, teadus- ja arendustegevusest ja mujalt . Eelnõu § 40 lg 2 – käesolevas seaduses sätestatakse HTMi eelarve kaudu kõrgkoolidele kõrghariduse tegevustoetuse ja sihttoetuse eraldamise alused . L isaks HTM-i tegevustoetusele ning sihttoetustele võivad kõrgkool id saada sihttoetusi ka teistelt ministeeriumitelt. Riigi rakenduskõrgkoolid võivad saada riigieelarvelist toetust kutseõppe finantseerimiseks vastavalt kutseõppeasutuse seadusele ja teadus- ja arendustegevuse sihttoetust vastavalt TAKS-ile . Ülikoolid võivad saada teadus- ja arendustegevuse tegevustoetust ja teadus ja arendustegevuse sihttoetust vastavalt TAKS-ile . § 4 1 . Tegevustoetus Eelnõu § 4 1 lg 1 – eelnõuga täpsustatakse kõrghariduse tegevustoetuse mõistet. Tegevustoetus on HTM -i eelarvest kõrgkoolidele eraldatav toetus kvaliteetse kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks ning kõrgkooli missiooni täitmiseks. Erinevat liiki kõrgkoolide missioon on kirjeldatud eelnõu kõrgkoolide peatükis . Seega on tegevustoetuse vahendid ette nähtud laiemaks otstarbeks kui vaid kõrg haridustaseme õpe . Kuna kõrgharidus on oma definitsiooni järgi õppe kvaliteedi tagamiseks teaduspõhine, toetab tegevustoetus ka kõrgkooli teadus- ja arendustegevust. Samuti on kõrgkooli missioon seotud laiemalt ühiskonnale teenuste pakkumisega, seega toetab tegevustoetus ka kõrgkooli panust ühiskonda. Eelnõu § 4 1 lg 2 – HTM-i eelarves olevad kõrghariduse tegevustoetuse vahendid jaotatakse kõrgkoolidele tegevustoetuse arvestamisel selliselt, et vähemalt 80% vahenditest jaotatakse kõrgkoolide vahel baasrahastuse ning kuni 20% tulemusrahastuse põhimõtetest lähtuvalt. Eelnõu § 4 1 lõiked 3-4 – b aasrahastuse vahendid jaotatakse kõrgkoolide vahel vastavalt iga kõrgkooli osakaalule, mille leidmisel arvestatakse kõrgkoolile eelneva kolme kalendriaasta jooksul er aldatud tegevustoetust ning samal perioodil kõrgkoolidele eraldatud tegevustoetuste kogumahtu. Valdkonna eest vastutav minister võib kõrgkooli osakaalu muuta , kui kõrgkooli struktuur või suurus muutuvad, näiteks kõrgkoolide ühinemise või jagunemise tulemusel, kõrgkoolile antud õppe õiguste muutumisel, kõrgkoolis õppivate üliõpilaste arvu olulisel muutumisel jne. Samuti on valdkonna eest vastutaval ministril osakaalu leidmisel võimalik arvesse võtta kõrgkoolile eraldatud sihttoetust. See võib osutuda vajalikuks , näiteks kui sihttoetusest rahastatud kohustusi nähakse edaspidi püsiva iseloomuga kohustustena. Eelnõu § 4 1 lõiked 5-6 – tulemusrahastuse vahendid jaotatakse kõrgkoolide vahel lähtuvalt kvaliteedi, tulemuslikkuse ja ühiskonna arengu toetamisega seotud tulemusnäitajate saavutamisest ning arvestades kõrgkoolide seniste kohustuste täitmist. Tulemusnäitajad seovad rahastamise strateegiliselt oluliste, kvantitatiivselt mõõdetavate tulemuste saavutamisega. Kõrgkoolide seniste kohustuste täitmist hinnatakse ülikoolide puhul eelkõige halduslepingus, rakenduskõrgkoolide puhul tegevustoetuse eraldamise käskkirjas kokku lepitud kohustuste täitmise alusel. Kohustuste täitmise kvalitatiivsel hindamisel on aluseks õppeasutuse esitatud andmed, riiklikesse registritesse kantud andmed hing Haridus- ja Teadusministeeriumile teadaolevad ja tõendatud muud andmed (nt institutsionaalse akrediteerimise tähelepanekud, temaatiliste hindamiste tulemused, info õppeasutuse arengukavadest, majandusaasta aruannetest jt strateegilistest dokumentidest, teostatud järelvalvete tulemustest jne). Tulemusrahastuse arvestamise põhimõtted, arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused ning iga näitaja osakaalu kinnitab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kehtiva seaduse kohaselt on tulemusrahastuse täpsustused kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Tulemusrahastuse määrus tuuakse valdkonna eest vastutava ministri tasandile, sest tegemist on täpsustustega, mis ei vaja terve valitsuskabineti heakskiitu. Sama määrusega kinnitatakse ka teadus- ja arendustegevuse tegevustoetuse tulemusrahastuse täpsustused, mille volitusnorm oli ka kehtiva TAKS-i alusel suunatud valdkonna eest vastutavale ministrile (teadus- ja arendusasutuste baasfinantseerimise määramise tingimused ja kord). Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. § 42 . Sihttoetus Eelnõu § 4 2 lg 1 – e elnõus asendatakse lihtsustamise eesmärgil kehtivas seaduses kasutatud mõiste „sihtotstarbeline toetus“ mõistega „sihttoetus“. Mõiste sisu eelnõuga ei muudeta, s arnaselt kehtiva seadusega on s ihttoetus vajaduse korral määratav täiendav toetus riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevate tegevuste elluviimiseks. Toetuse eesmärk on võimaldada vajadusel ja riigieelarveliste vahendite olemasolul kõrgharidustaseme õppe täiendavat rahastamist lähtuvalt riiklikest prioriteetidest, ühiskonna teenimisele suunatud täiendavat arendustegevust, ühistegevusi ja koostööprojekte, vajadusel ka erakõrgkoolide toetamist . Sihttoetusest rahastatavad tegevused ja nende eesmärgid lepitakse kokku kõrgkooliga sõlmitavas lepingus või tegevustoetuse eraldamise käskkirjas. Eelnõu § 4 2 lg 2 – s ihttoetusena eraldatakse kõrgkoolidele ka doktoriõppe tulemustasu. Tulemustasu arvutamise põhimõtteid ei muudeta, kuid seni seaduses kirjeldatud tulemustasu arvestamisel arvesse minevad kaitstud doktorikraadid ning erisused viiakse määruses se . Eelnõu § 42 lg 3 – d oktoriõppe tulemustasu suurus arvutatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud korras kõrgkoolis kaitstud doktorikraadide arvu ja doktoriõppe tulemustasu määra alusel. § 4 3 . Avalik-õiguslik ule ülikoolile toetuse eraldamine Eelnõu § 4 3 lg 1 – s arnaselt kehtiva seadusega sõlmib haridus- ja teadusminister ülikooliga halduslepingu, kus lepitakse kokku ülikooli missioonist, eesmärkidest ja riigi vajadustest lähtuvad kohustused ja selleks toetuste määramine. Ülikoolidele seatavad eesmärgid on üldjuhul pikaajalised ning seetõttu antakse eelnõuga võimalus sõlmida haldusleping ka pikemaks perioodiks kui kolmeks aastaks. Vajadus halduslepingu perioodi muuta võib tuleneda kokkulepitavatest eesmärkidest või tekkida siis, kui uue ( kõrg )haridusstrateegia või võimalike tulevaste seadusemuudatuste sätestamine ei ühti halduslepingute sõlmimise tsükliga. Samas halduslepingus lepitakse ülikoolidega kokku ka teadus- ja arendustegevusega seotud eesmärgid ja kohustused ning teadus- ja arendustegevuse tegevustoetuse eraldamine. Eelnõu § 43 lg 2 – h alduslepingu lisana sõlmitakse ülikooliga igal kalendriaastal rahastamise kokkulepe, millega eraldatakse iga-aastased tegevustoetus, sihttoetused ja muud kokku lepitud toetused , sh teadus- ja arendustegevuse tegevustoetus ja sihttoetused . Eelnõu § 4 3 lg 3 – h alduslepingu sisu ei muutu võrreldes kehtiva seadusega. Jätkuvalt lepitakse kokku ülikooli peamised kohustused õppe korraldamisel . Õppe korraldamise ulatuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse tagamisega seotud koh us tustena lepitakse ülikooliga muu hulgas kokku vastutusvaldkonnad, vajadusel vastuvõtu suurendamine või vähendamine õppekavagrupis või õppekaval jms. E rinevalt kehtivast seadusest ei nimetata eraldi kokkulepet loodavate doktoriõppe õppekohtade osas. Nende doktoriõppe õppekohtade arv, mille ülikool on kohustatud vastavatel õppeaastatel looma, ja oodatav lõpetajate arv, mille ülikool on kohustatud vastavatel aastatel tagama, lepitakse jätkuvalt kokku, kuid seda ei pea loetelus välja tooma, sest tegemist on kokkuleppega õppe läbiviimise ulatuse kohta, mis on eespool juba nimetatud. Eelnõu § 4 3 lg 4 – ü likooliga sõlmitava halduslepingu ning rahastamise kokkuleppe üle läbirääkimiste pidamise põhimõtteid ei muudeta. Läbirääkimistel juhindutakse riigi strateegilistest eesmärkidest ning võetakse arvesse ülikooli missiooni, eesmärke ja ülesandeid, prognoositavat kõrgharidusega spetsialistide vajadust tööturul ja kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks riigieelarves ettenähtud vahendeid. Samuti arvestatakse erinevate osapoolte: ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja erialaliitude ning ülikoolide ettepanekuid ja arvamusi. Halduslepingu kooskõlastamist Vabariigi Valitsusega seaduses ette ei nähta. HTM jätkab praktikat, mille kohaselt kaasatakse vajadusel halduslepingute ning nende lisade ettevalmistamisse ka teised ministeeriumid, kui on tegemist valdkondadega, milles on vajalik nende panus ja tagasiside . Erinevate osapoolte kaasamine läbirääkimiste aktiivses etapis on tulemuslikum kui lepingu kooskõlastamine ajahetkel, mil ühelt poolt on ülikooliga sisulised eesmärgid ja ülesanded juba kokku lepitud ja teiselt poolt ministeeriumid e järgneva aasta eelarve kinnitatud. § 4 4 . Avalik-õigusliku ülikooli eelarve ja finantsplaan E elnõuga ei muudeta avalik-õiguslikele ülikoolidele kehtestatud nõudeid eelarve ja finantsplaani osas. Valitsussektori eelarve distsipliin i ja seeläbi ka sektori eelarvetasakaal u tagamiseks peavad avalik-õiguslikud ülikoolid nagu ka teised valitsussektori institutsioonid , keda rahastatakse riigieelarvest, lähtuma oma eelarve ja finantsplaani koostamisel riigieelarve seadusega sätestatud eelarvepositsiooni ja netovõlakoormusega seotud reeglitest ja piirangutest. § 4 5 . Riigi rakenduskõrgkoolile toetuse eraldamine Eelnõu § 4 5 lg 1 – r iigi rakenduskõrgkoolile toetuse eraldamise põhimõtted ei muutu . T egevustoetuse eraldamine kinnitatakse jätkuvalt valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga , milles määratakse riigi rakenduskõrgkoolide kohustused sarnaselt ülikoolidega halduslepingus kokku lepit avale ning tegevustoetuse ja vajaduse korral sihttoetuse maht . Eelnõu § 4 5 lõiked 2-3 – s isekaitselise ja riigikaitselise rakenduskõrgkooli õppetegevuse finantseerimise põhimõtted ei muutu võrreldes kehtiva seadusega. Ka edaspidi finantseerib sisekaitselise rakenduskõrgkooli tegevust Siseministeerium ning erinevate kolledžite rahastamise kaudu ka Justiitsministeerium ja Rahandusministeerium. Riigikaitselise rakenduskõrgkooli tegevust rahastatakse Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe eelarve kaudu. § 4 6 . Erakõrgkoolile toetuse eraldamine Eelnõuga ei muudeta erakõrgkoolile toetuse eraldamise põhimõtted. Seni erakõrgkooliseaduses sätestatud toetuse eraldamise korraldus on toodud kõrgharidusseadusesse. Eelnõu § 4 6 lg 1 – t egevustoetuse ja sihtotstarbelise toetuse eraldamine erakõrgkoolile sõltub riiklikust vajadusest. Riikliku vajaduse hind a m isel lähtutakse riigi strateegilistest eesmärkidest, prognoositavast kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul , kõrgkooli missioonist, eesmärkidest ja ülesannetest , ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja erialaliitude ning kõrgkoolide ettepanekutest ja kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks riigieelarves ette nähtud vahenditest. Sellest tulenevalt võib riiklik vajadus erakõrgkoolide finantseerimiseks ka puududa. Riikliku vajaduse tekkimisel eraldatakse erakõrgkoolile üldjuhul sihttoetust. Tegevustoetuse lepingute sõlmimine erakõrgkoolidega on pigem erand, sest reeglina tagab riik kõrghariduse kättesaadavuse avaliku sektori kõrgkoole asutades ja nende õppe- ning teadustegevust rahastades. Eelnõu § 4 6 lõiked 2- 4 – k ui erakool tegevustoetust saab, kohalduvad talle kõik nõuded ja tingimused, mis kehtivad avalik-õiguslikele ja riigi rakenduskõrgkoolidele kõrgharidustaseme õppe korraldamisel , sh üliõpilase õppekulude hüvitamist puudutavad sätted vastavalt eelnõu §-le 16. See tähendab, et ka erakõrgkoolis õppival üliõpilasel, kes õpib täiskoormusega eestikeelsel õppekaval, mille jaoks tegevustoetust eraldatakse, ning täidab kumulatiivselt igal semestril täitmisele kuuluva õppe mahtu, on õigus õppida tasuta. Eraldatud tegevustoetust võib erakõrgkool kasutada üksnes õppetegevuseks ning õppetööga seotud investeeringuteks. 3. 8 . Rakendussätted § 47. Rakenduskõrgharidusõppe lõpetamine Eelnõu kohaselt antakse rakenduskõrgharidusõppe lõpetamisel edaspidi bakalaureusekraad. Rakendussätetes on sätestatud, et nendele üliõpilastele, kes on õpinguid alustanud enne muudatust, antakse rakenduskõrghariduse diplom. Bakalaureusekraad antakse rakenduskõrgharidusõppe lõpetamisel üliõpilasele, kes alustab õpinguid 2019/2020. õppeaastast. Sellisel juhul ei mõjuta muudatus neid üliõpilasi, kes juba rakenduskõrgharidusõppe õppekaval õppima on asunud. Kõrgkoolidel jääb piisavalt aega, et teha õppekavades vajalikud muudatused ja üliõpilase jaoks ei muudeta kvalifikatsiooni nimetust õpingute kestel. Eelnõu kohaselt antakse rakenduskõrgharidusõppe lõpetajale edaspidi bakalaureusekraad, millel on ka märge, et läbitud on rakendusliku suunitlusega kõrgharidustaseme õpe. Seega on riigisiseselt tööandjate jaoks endiselt nähtav, et tegemist on rakenduskõrgharidusõppega. Välisriiki siirdudes ei pea üliõpilane aga täiendavalt selgitama, et Eesti kõrgharidussüsteemis on tegemist bakalaureusekraadiga samaväärse kvalifikatsiooniga. § 48. Õ ppe läbiviimise õigus t e kehtivus E elnõu kohaselt annab kõrgharidustaseme õppe läbiviimise õiguse haridus- ja teadusminister. Seni on õppe läbiviimise õiguse andjaks olnud Vabariigi Valitsus, kes on õppe läbiviimise õigused andnud kõrgharidusstandardi lisas. Sätte kohaselt kehtivad õppe läbiviimise õigused kõrgharidusstandardis seni, kuni haridus- ja teadusminister on õppe õiguse välja andnud. Rakendussätte eesmärk on tagada, et minister annab seni kõrgharidusstandardi lisas antud õppe läbiviimise õigused samal kujul, kui need on seni olnud kõrgharidusstandardis. Seega ei alustata uut õppe õiguse andmise menetlust, vaid seni tehtud otsused on aluseks min i stri otsusele. Tähtajaliselt antud õppe läbiviimise õigused kehtivad kuni kõrgharidusstandardis kehtestatud tähtaja saabumiseni. Õppe läbiviimise õiguste sisus ja tähtaegades muudatusi ei tehta, seega tulenevalt otsuse tasandi muutumisest on tegemist formaalse muudatusega, et edaspidi oleks õppe õigused võimalik anda juba haridus- ja teadusministril. § 49. Akadeemiliste töötajate ametikohtade loetelu ja töölepingu erisuste rakendamine Eelnõu § 49 lg 1 – eelnõuga muudetakse akadeemiliste töötajate ametikohtade loetelu ja mitmete küsimuste reguleerimine jäetud tööandja pädevusse (näiteks karjäärimudel ja tingimused, millal ametikoht täidetakse ilma avaliku konkursita). Nende muudatuste tegemiseks on antud asutustele kuuekuuline rakendusaeg. Eelnõu § 49 lg 2 – uue seadusega ei sätestata enam dotsendi ja assistendi ametinimetusega töötajaid seaduse tasandil. Samas ei tähenda see automaatselt, et nendega sõlmitud töölepingud muutuksid kehtetuks. Seega sätestatakse rakendussättega, et enne seaduse jõustumist dotsendi ja assistendiga sõlmitud töölepingud kehtivad nende kehtivuse lõppemiseni või ajani, kuni töötaja atesteeritakse. Pärast lepingute lõppemist sõlmib ülikool uued lepingud juba vastavalt kõrgharidusseaduse peatükis 5 sätestatule. Eelnõu § 49 lg 3 – kuivõrd seni ei ole seadus kõrgkooli akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks tähtajalise töölepingu alust ette näinud, on antud üleminekuaeg tähtajalistele töölepingutele üleminekuks. Samas on teada, et muudatuse mõju ei ole suur, sest sageli on kõrgkoolides antud näiteks struktuuriüksuse juhtimise ülesanded lisaülesannetena ja tähtajalisena. Muudatus ei mõjuta ülikooli struktuuri kuuluvate teadusasutuste juhte ja prorektoreid, sest nende juhtidega on ka siiani sõlmitud tähtajalised töölepingud. Eelnõu § 49 lg 4 – hiljemalt kuue kuu jooksul kehtestavad asutused akadeemiliste töötajate pikendatud puhkuse andmise põhimõtted . Eelnõu § 49 lg 4 – akadeemilise töötaja puhkuse kestus tuleneb tema töölepingust. Töölepingut saab muuta üksnes töötaja ja tööandja kokkuleppel. Kõrgharidusseaduses sätestatud korras puhkuse andmise sätteid kohaldatakse nendele akadeemiliste töötajatele, kellega sõlmitakse tööleping pärast seda, kui asutus on pikendatud puhkuse andmise põhimõtted kehtestanud. Seega eelnõu ei mõjuta juba sõlmitud töölepingutes kokku lepitud puhkuse kestust, kui töötaja ja tööandja ise ei otsusta töölepingus muudatusi teha. Seega on nende akadeemiliste töötajate, kellega on juba tööleping sõlmitud, puhkust võimalik muuta üksnes töötaja nõusolekul. Eelnõu § 4 9 lõiked 6-8 – enne 2015. a 1. jaanuari õppejõududude ja teadustöötajatega sõlmitud tähtajalised töölepingud kehtivad nendes sätestatud tingimustel ja korras kuni töölepingus sätestatud tähtajani. Kui õ ppejõu või teadustöötajaga on sõlmitud tööleping pärast 2015. aasta 1. jaanuari ning sama isikuga on samale ametikohal samasisulise töö tegemiseks sõlmitud varem vähemalt kaks järjestikust tähtajalist töölepingut või on varem sõlmitud tähtajalist töölepingut pikendatud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, loetakse töösuhe algusest peale tähtajatuks. Samas ei muutu töölepingud tähtajatuks automaatselt ning ka antud isikutel tuleb läbida konkurss. Kui isik osutub konkursi korras valituks ning temaga on sõlmitud varem vähemalt kaks järjestikust tähtajalist töölepingut või on varem sõlmitud tähtajalist töölepingut pikendatud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, loetakse töösuhe algusest peale tähtajatuks. 2015. aastal jõustunud muudatused tehti ülikooliseaduse s ja rakenduskõrgkooli seaduses seetõttu , et viia regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu direktiivi 1999/70/EÜ klausli 5 nõuetega. Sellega ka otati töösuhete alased erisused töölepingu seaduse ja akadeemilise personali töösuhete reguleerimist täpsustavate eriseaduste vahel. Kuna kõrgharidusseaduse jõustumise ajaks võib veel olla töölepinguid, mis on sõlmitud enne 2015. aasta 1. jaanuari, siis on vastavate rakendussätete lisamine käesolevasse eelnõusse ka vajalik. § 50 . Eesti Vabariigi haridusseaduse (RT I, 22.01.2018, 4) muutmine Eelnõu § 48 punktidega 1 ja 2 muudetakse haridusseaduse § 22 lõiget 2 ja § 23 lõiget 2. Muudatus on tulenevalt asjaolust, et kehtivuse kaotavad rakenduskõrgkooli seadus ja üldise ülikooliseaduse asemel on kavas kõigile avalik-õiguslikele ülikoolidele kehtestada oma seadus . Tartu Ülikoolil ja Tallinna Tehnikaülikoolil on juba oma seadused, seega ei ole viide üldisele ülikoolisead u sele täpne. EV H aridusseaduses asendatakse senised viited rakenduskõrgkooli seaduse le ja ülikooliseaduse le viidetega kõrgharidusseadusele ja ülikoolide seadustele. § 51 . Erakooliseaduse (RT I, 22.01.2018, 5) muutmine Eelnõu § 51 p unktid 1 ja 2 – erakõrgkoole puudutavad sätted k oondatakse kõrgharidusseaduse kõrgkoolide peatüki erakõrgkoolide jakku . Seetõttu on erakõrgkoolid erakooliseaduse reguleerimisalast välja jäetud. Eelnõu § 51 p 3 – erakooliseaduses on erakoolide loetelus jäetud alles viide rakenduskõrgkoolile ja ülikoolile, aga samas viidatud, et nende erakoolide tegevuse alused tulenevad kõrgharidusseadusest. Sellisel viisil on erakoolide loetelu erakooliseaduses ammendav ja erakõrgkooli kohta erakooliseadusest info otsija leiab erakooliseadusest viite kõrgharidusseadusele. Eelnõu § 51 p 4 – erakõrgkooli pidaja kapitalinõuetega seonduv on lisatud kõrgharidusseaduse kõrgkoolide peatüki erakõrgkoolide jakku . Eelnõu § 51 p unktid 5 ja 6 – mitmel erakooli tüübil on olnud asutamise hetkeks esimese õppekava kandmine Eesti hariduse infosüsteemi. Erakõrgkoolid ei ole selle sätte reguleerimisalasse ka kehtiva seaduse kohaselt kuulunud. Kuivõrd erakõrgkoolidega seonduvat erakooliseaduses enam ei reguleerita, on viide selle sätte erakõrgkoolidele mittekohaldamisele seadusest välja jäetud. Enne, kui erakõrgkool ei ole saanud tegevusluba kõrgharidustaseme õppeks, ei saa asutust lugeda veel erakõrgkooliks. Seega muutub asutus erakõrgkooli tunnustele vastavaks siis, kui talle on antud kõrgharidustaseme õppe õigus. Eelnõu § 51 p unktid 7 ja 8 – erakõrgkoolile kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks tegevusloa andmise tingimused on reguleeritud kõrgharidusseaduses. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p unktid 9 –1 5 – erakõrgkooli põhikirja või põhimääruse nõuded on reguleeritud kõrgharidusseaduses ja vastavad viited on erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p unktid 1 6 –1 8 – erakõrgkooli õppe ning õppekava nõuded on reguleeritud kõrgharidusseaduses ja vastavad viited on erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 1 9 – kõrgharidustaseme õppesse kandideerimise üldnõuded ja kõrgkooli õigus seada täiendavaid tingimusi on re guleeritud kõrgharidusseaduses ning need alused kehtivad ka erakõrgkoolidele. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 20 – nõuded kõrgharidustaseme õppe korraldamisele, sh kõrgharidustaseme õppe korraldamisele erakõrgkoolis tulenevad kõrgharidusseadusest. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 21 – nõuded kõrgharidustaseme õppe kvaliteedi hindamisele, kõrgkooli, sh erakõrgkooli kohustused kvaliteedihindamiste läbimiseks ning tegevustoetuse eraldamise alused tulenevad kõrgharidusseadusest. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Erakooliseaduse vastav paragrahv puudutab edaspidi üksnes erakutseõppeasutuse rahastamist. Kuivõrd ühisõppekava võib olla ka kutseõppeasutuses, ei ole kehtetuks tunnistatud sätet, mille kohaselt määratakse õppekeel ühisõppekava koostöölepingus. Eelnõu § 51 p unktid 2 2 –2 4 – kõrgharidustaseme õppes õppija õigused ja kohustused, sh lepingu sõlmimise kohustus on reguleeritud kõrgharidusseaduses. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 2 5 – kõrgharidustaseme õppe läbimisel antavate lõpudokumentidega seonduv on reguleeritud kõikide kõrgkoolide, sh erakõrgkoolide jaoks kõrgharidusseaduses. Seega on viited erakõrgkoolile erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 2 6 – viide erakõrgkoolile on välja jäetud ka erakooliseaduse õppe- ja kasvatuskorralduse dokumenteerimist ja dokumentide säilitamist puudutavast paragrahvist. Eelnõu § 51 p unktid 2 7 – 32 – erakõrgkooli juhtorganid on reguleeritud kõrgharidusseaduse kõrgkoolide peatükis erakõrgkoolide jaos. Nii erakõrgkooli rektorit, nõukogu kui ka kuratooriumi puudutavad sätted on erakooliseadusest välja jäetud. Eelnõu § 51 p 3 3 – sätted, mis puudutavad erakõrgkoolile tegevustoetuse eraldamist on lisatud kõrgharidusseadusesse. Erakooliseaduse paragrahv finantseerimisest seega erakõrgkoole enam ei puuduta ning viited erakõrgkoolile on sellest paragrahvist välja jäetud. Eelnõu § 51 p 3 4 – kõrgharidusseaduses viiteid riikliku järelevalve korraldamise alustele enam ei ole. Pikem eesmärk on koondada kõik järelevalvet puudutavad sätted haridustasemete ülestena haridusseadusesse, mille eelnõu on menetluses. Üldpõhimõtted riikliku järelevalve korraldamiseks on korrakaitseseaduses, samas vajab täpsustamist , kes on riikliku järelevalve organiks erakõrgkoolide puhul , samuti, milliseid riikliku järelevalve erimeetmeid on õigus kasutada . Seega on seni, kuni haridusseadus vastu võetakse, lisatud erakooliseadusesse säte, mille kohaselt erakõrgkooli või tema pidaja üle riikliku järelevalve korraldamisel lähtutakse erakooliseadusest. Samuti tuleneb erakooliseadusest erakõrgkoolide järelevalves lubatud erimeetmete loetelu. Kui haridusseadus vastu võetakse, liigub kogu haridusvaldkonna järelevalve regulatsioon haridusseadusesse ning erakooliseaduse riikliku järelevalve sätted tunnistatakse kehtetuks. Eelnõu § 51 p 3 5 – erakõrgkooli staatus ja tegevus sõltub sellest, kas asutusel on olemas tegevusluba kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks ehk kõrgharidustaseme õppe õigus. Seega algab erakõrgkooli tegevus õppe õiguse saamisest ning erakoolina tegutsemise õigus lõpeb, kui erakõrgkoolil ei ole kõrgharidustaseme õppe õigust. Ilma kõrgharidustaseme õppe õigust ei ole ühelgi asutusel õigust erakõrgkoolina tegutseda. Erakooliseadusest on välja jäetud säte, mille kohaselt tuleb erakõrgkooli tegevuse lõpetamine algatada alles siis, kui kuue kuu jooksul pole erakoolil kõrgharidustaseme õppe õigust olnud. Tegelikult kaob erakõrgkooli staatus kohe, kui asutusel kõrgharidustaseme õppe õigust enam ei ole. § 52 . Kaitseväe korralduse seaduse (RT I, 05.05.2017, 3) muutmine Kaitseväe korralduse seaduse muudatused on ette valmistatud koostöös Kaitseministeeriumi (õigusosakonna õigusloome nõunik, kaitseväeteenistuse osakonna haridusnõunik) ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega (õppeosakonna juhataja Nele Rand). Kõrgharidusseadustiku konsolideerimise ja ühtlustamise tulemusel viiakse riigikaitselise kõrgkooli erisused rakenduskõrgkooli seadusest kaitseväe korralduse seadusesse. Kehtivas kaitseväe korralduse seaduses puuduvad riigikaitselise rakenduskõrgkooli tegevust puudutavad sätted, mis kajastuvad kõrgharidusregulatsioonides. Kaitseväe korralduse seaduse kohaselt koosneb Kaitsevägi alaliselt tegutsevatest struktuuriüksustest ja sõjaaja üksustest, mida juhib ainujuhtimise printsiibil Kaitseväe juhataja. Alaliselt tegutsev struktuuriüksus, mis täidab ka rakenduskõrgkooli ülesandeid nimetatakse edaspidi Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavas Kaitseväe põhimääruses. Käesoleval ajal täidab riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülesandeid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (edaspidi KVÜÕA). Edaspidi oleks riigikaitseline rakenduskõrgkooli ülesandeid täitev struktuuriüksus üks Kaitseväe alaliselt tegutsev struktuuriüksus, mille koosseisus on sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohal olevad tegevväelased, avaliku teenistuse seaduse alusel ametikohale nimetatud tegevväelased ja töölepingu alusel töötavad töötajad. Riigikaitselist rakenduskõrgkooli juhtiva tegevväelasest ülema nimetab eelnõu kohaselt Kaitseväe juhataja kaitseministri nõusolekul. Võrreldes seni kehtiva regulatsiooniga ei ole edaspidi ülema nimetamisel nõutav haridus- ja teadusministri nõusolek. Erinevus teiste rakenduskõrgkoolidega on, et rektorit ei valita, vaid rektori nimetab ametisse kõrgemalseisev ametnik. Ametikohale nimetamisel võetakse arvesse riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülema struktuurijärgse ametikoha auastet, omandatud formaalharidust ja sõjaväelise väljaõppe taset ning eelnevat teenistuskogemust, mis erinevaid aspekte arvesesse võttes moodustavad keeruka kombinatsiooni ülema kandidaadile esitatavatest nõuetest. Eelnõu kohaselt on riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülema (rektor) ametikohale nimetamise eelduseks vähemalt magisitrikraadile vastav kvalifikatsioon. Riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülema ametikohale saab miinimumina nimetada koloneli auastmes tegevväelase, kellel on vähemalt magistrikraad ning läbitud sõjaväelise väljaõppe IV aste (kõige kõrgem ehk kindralstaabi kursus sõjaväelise väljaõppe mõttes). Koloneli auastmes vanemohvitseril on auastmete vanuse arvestamise põhimõtetest lähtuvalt vähemalt 10 aastat staaži vanemohvitserina. Doktorikraadi nõuet Kaitseväe sõjaväelise väljaõppe ja haridussüsteem (seda ka karjäärisüsteemi mõttes) ohvitseridele ette ei näe. Seetõttu on eelnõus ka loobutud senises rakenduskõrgkooli seaduses olnud võimalusest, et riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülem võib olla vanemohvitseri auastmega, kui tal on doktorikraad. Paralleelselt formaalharidusnõudega sisaldab Kaitseväe süsteem ohvitseridele sõjaväelise väljaõppe nõudeid (astmed I-IV), mis on eelduseks auastmetes edenemisel. Sõjaväelise väljaõppe sisu on seotud Kaitseväe üksuste juhtimistasanditega. Reeglina, mida kõrgem auaste, seda kõrgem ametikoht ja juhtimistasand. Nii täidavad näiteks sõjaväelise juhtimise I astme lõpetanud tegevväelased rühmaülemate ja II astme lõpetanud tegevväelased kompaniiülemate või nendega võrdväärseid ametikohti. III astme lõpetanud tegevväelased teenivad pataljoni ja brigaadi tasandi üksustes. Sõjaväelise väljaõppe IV aste lõpetanud on KV juhataja vahetus alluvuses struktuuriüksuste ülemad või tegevad kõrgemates, sh rahvusvahelistes, staapides. Riigikaitselist rakenduskõrgkooli juhtiv tegevväelasest ülem juhib alalise struktuuriüksuse kõrgharidusõpet kui rektor. Seega Kaitseväe juhatajal puudub sekkumisõigus küsimustes, mis on kõrgharidusseadusega antud rektori pädevusse. Küll jääb Kaitseväe juhataja riigikaitselise rakenduskõrgkooli juhi ülemaks tegevustes, mis puudutavad tegevteenistust ja tegevteenistuse korraldamist. Samuti on riigikaitselise rakenduskõrgkooli ülem omakorda ülem tegevväelastele, kelle ametikoht on kooli koosseisus, ülemus kooli koosseisus olevatele ametnikele ja töölepingu alusel töötajatele. § 53 . Kutseõppeasutuse seaduse (RT I, 22.01.2018, 7) muutmine Kutseõppeasutuse seaduse muudatusega asendatakse seni seaduses kasutatud vii ted rakenduskõrgkooli seadusele viidetega kõrgharidusseadusele. Õppekavagrupi kvaliteedi hindamist kõrgharidusseaduses enam kvaliteedi hindamise meetmena sätestatud ei ole, seetõttu on jäetu välja ka viide õppekavagruppide hindamisele. § 54 . Politsei ja piirivalve seaduse (RT I, 06.07.2017, 6) muutmine Sisekaitselist rakenduskõrgkooli puudutavad muudatused on ette valmistatud koostöös Siseministeeriumi (personalipoliitika osakonna õigusnõunik Svetlana Meister) ja Sisekaitseakadeemiaga (jurist Gaili Parts). Kuni 29. märtsini 2015. aastal reguleerisid politseiametniku, kadeti ja Sisekaitseakadeemia (edaspidi SKA ) politsei või piirivalve eriala lõpetanud isiku õppekulude hüvitamist politsei ja piirivalve seadus (edaspidi PPVS ). Teiste SKA-st eksmatrikuleeritud või kooli lõpetanud õppurite õppekulude hüvitamist reguleeris rakenduskõrgkooli seadus. Politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega tunnistati regulatsioon PPVS- is kehtetuks ning SKA õppekulude hüvitamise regulatsioon kehtestati rakenduskõrgkooli seaduses . Eelnõuga koondatakse kõik kõrgharidusvaldkonda puudutavad sätted kõrgharidusseadusesse ja loobutakse rakenduskõrgkooli seadusest. Uus kõrgharidusseadus sätestab kõrgharidusvaldkonna üldpõhimõtted ja valdkonnapõhiste erisuste väljatoomisest on võimalusel loobutud. Sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude hüvitamise täpne reg ulatsioon kehtestatakse PPVS- is . K õrgharidusseadusesse lisatakse viide, mille kohaselt kohaldatakse PPVS-i õppekulude hüvitamise regulatsiooni lisaks politsei- ja piirivalvekolledži kadettidele ka pääste- ja finantskolledži kadettidele. Kehtiva rakenduskõrgkooli seaduse § 27 3 lõigete 1–3 kohaselt peab sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik või seal politsei, pääste või maksunduse ja tolli valdkonna õppekava lõpetanud isik teatud tingimuste korral hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulude hüvitamist. Sellised tingimused on õpingute katkestamine mõjuva põhjuseta ja eksmatrikuleerimine ebarahuldava õppeedukuse või distsiplinaarsüüteo tõttu. Samuti nõutakse õppekulud sisse, kui kooli lõpetanud isik ei asunud kolme kuu jooksul tööle või teenistusse Politsei- ja Piirivalveametisse (edaspidi PPA ), Päästeametisse (edaspidi PÄA ), Siseministeeriumisse või selle valitsemisala asutusse või Maksu- ja Tolliametisse (edaspidi MTA ) või Rahandusministeeriumisse või selle valitsemisala asutusse ega töötanud nimetatud asutustes vähemalt kolm aastat. Ka nõutakse õppekulud sisse, kui kooli lõpetanud isik vabastati avalikust teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel või distsiplinaarsüüteo või teo eest, millega ta kaotas tööandja usalduse, või vabastati avalikust teenistusest omal algatusel mõjuva põhjuseta. Eelnõu kohaselt ei muudeta õppekulude hüvitamise põhimõtteid, kuid konkreetsetesse asutustesse teenistusse asumine asendatakse avaliku teenistusega. See tähendab, et sisekaitselise rakenduskõrgkooli lõpetanud isik ei pea õppekulusid hüvitama, kui ta asub kolme kuu jooksul avalikku teenistusse. Avalik teenistus tähendab töötamist riigi või kohaliku omavalituse ametiasutuses. Muudatus on kooskõlas riigi üldise hariduspoliitikaga, mille kohaselt on nii kutseharidus kui ka kõrgharidus vastavate tingimuste täitmisel tasuta, ning tingitud muutunud demograafilisest olukorrast ehk rahvastiku vähenemisest, mis raskendab vabade ameti- ja töökohtade täitmist. Lisaks täiendatakse regulatsiooni sättega, mille kohaselt ei pea sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik õppekulusid hüvitama, kui ta ei saa asuda avalikku teenistusse mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib pidada näiteks lähedase hooldamist või isiku enda tervislikku seisundit, mis ei võimalda avalikku teenistusse asuda. Lisaks muudetakse õppekulude sissenõudmise kohustus kaalutlusotsuseks. Muudatus annab nii sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektorile kui ka PPA, PÄA, HÄK-i , KAPO ja MTA peadirektoritele võimaluse otsustada, kas sisekaitselise rakenduskõrgkooli lõpetanud või kooli pooleli jätnud õppurilt õppekulud sisse nõuda või mitte. Kehtiva rakenduskõrgkooli seaduse kohaselt on eksmatrikuleeritud või kooli lõpetanud isik, kes ei asu erialasele tööle, kohustatud hüvitama õppetöö kulud, mis riik on tema heaks teinud. Muudatusega antakse asutuste juhtitele õigus kaaluda, kas õppekulude hüvitamist nõuda või mitte. Samamoodi on ressursimahukas koolitus reguleeritud ka avaliku teenistuse seaduses (edaspidi ATS ). ATS- i kohaselt on ressursimahukas koolitus teenistusalane koolitus, mis kestab kalendriaasta jooksul kokku kauem kui 90 kalendripäeva ja selle vältel ametniku koolitusele kuluv aeg moodustab olulise osa tema tööajast või ületavad ametiasutuse tasutud koolituse maksumus ja koolitusega seonduvad muud kulud vähemalt viis korda Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuu töötasu alammäära. Ressursimahukal koolitusel osalemiseks võib sõlmida halduslepingu , milles määratakse ametniku kohustus töötada pärast koolituse lõppu ametiasutuses kindlaksmääratud aja jooksul, kuid mitte kauem kui kolm aastat. Ressursimahuka koolituse kokkuleppe (halduslepingu) sõlmimise kohustuslikkuse osas kehtib kaks reeglit: Ametiasutus võib sõlmida ametnikuga ressursimahuka koolituse kokkuleppe koolituse puhul (ATS § 32 lg 1 ja 2): mis kestab kalendriaasta jooksul kokku kauem kui 90 kalendripäeva ja mille vältel ametniku koolitusele kuluv aeg moodusta b olulise osa tema tööajast või mille maksumus ja koolitusega seonduvad muud kulud, mille on tasunud ametiasutus, ületavad viiekordse TLS § 29 lg 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutöötasu alammäära. Ametiasutus on kohustatud ametnikuga sõlmima ressursimahuka koolituse kokkuleppe koolituse puhul, mille maksumus ja koolitusega seonduvad kulud, mis on tasutud ametiasutuse poolt, ületavad sajakordse TLS § 29 lg 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutöötasu alammäära (ATS § 32 lg 3).“ Muutmata kujul viiakse rakenduskõrgkooli seadusest PPVS-i säte, mille kohaselt käsitatakse eksmatrikuleeritud isikule väljastatavat õppekulude teatist täitedokumendina. Täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad seaduses sätestatud juhul haldusaktist avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Seega tuleb õppekulude teatis täitedokumendina sätestada seaduses. Vastasel juhul ei oleks võimalik õppekulude hüvitamisest keeldumisel õppekulusid sisse nõuda täitemenetluses. Samuti viiakse PPVS-i muutmata kujul säte, mille kohaselt kehtestab õppekulude arvestamise, hüvitamise määra, tingimused ja korra siseminister määrusega. SKA õppekulude hüvitamise regulatsiooni täiendatakse sissenõutavate õppekulude sundtäitmise aegumistähtajaga, mis on kolm aastat arvates täitedokumendi kättetoimetamisest . Seda võib pidada mõistlikuks ajaks nii asutuse kui ka õppekulude hüvitamiseks kohustatud isiku suhtes. Sarnaselt on kolmeaastane aegumistähtaeg ka näiteks tehingust tuleneval nõudel, kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval nõudel või alusetust rikastumisest tuleneval nõudel. § 55 . Rakenduskõrgkooli seaduse (RT I, 20.12.2016, 3) kehtetuks tunnistamine Rakenduskõrgkoole puudutavad sätted on koondatud kõrgharidusseadusesse. Seetõttu tunnistatakse rakenduskõrgkooli seadus kehtetuks. § 56 . Tartu Ülikooli seaduse (RT I, 20.12.2016, 5) muutmine Tartu Ülikooli seaduses tehakse muudatused seoses sellega, et kõrgharidusseaduses ei viidata enam detailselt kõrgkooli erinevate juhtorganite ülesannetele. Senine ü likooliseadus jääb Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli jaoks küll teatud osas kehtima, aga kuna pikemas perspektiivis on kavas igale ülikoolile oma seaduse lisandumisel ülikooliseadus tervikuna kehtetuks tunnistada, on otstarbekas Tartu Ülikooli seaduses viited juba kõrgharidusseaduse eelnõuga korrastada. Muudatused on ette valmistatud koostöös Tartu Ülikooliga ( TÜ õigusnõunik Aliis Liin ). Eelnõu § 56 p 1 – täpsustatakse seaduse reguleerimisala. Muudatus tuleneb sellest, et Tartu Ülikoolile enam ülikooliseadust ei kohaldata. Muudatus on tehniline. Eelnõu § 56 p 2 – muudetakse viidet ülikooliseadusele, sest eelnõu kohaselt reguleeritakse kõrgharidusvaldkonna olulised küsimused edaspidi ülikooliseaduse asemel kõrgharidusseaduses. Eelnõu § 56 p 3 – ülikooli nõukogu ülesannetest nimetatakse seaduses vaid kõige olulisemad. Ülejäänud detailsema d ülesanded reguleeritakse ülik ooli põhikirjaga. Raamtingimuseks jääb, et nõukogu vastutab ülikooli pikaajalise arengu eest ja tagab ülikooli eesmärkide täitmise. Seega nõukogu sisulist pädevust ei muudeta. Eelnõu § 56 p 4 – ülikooli senati ülesannetest nimetatakse seaduses vaid kõige olulisemad, ülejäänud detailsemad ülesanded reguleeritakse ülikooli põhikirjaga. Raamtingimuseks jääb, et senat vastutab ülikooli õppe- ning teadus- ja arendustegevuse eest ning tagab selle kõrge kvaliteedi. Eelnõu § 56 p unktid 5 ja 6 – rektor juhib ülikooli igapäevast tegevust, vastutab rahaliste vahendite õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest ning teostab oma pädevuse piires ning lähtudes nõukogu ja senati otsustest kõrgeimat haldus- ja distsiplinaarvõimu. Rektori detailsemad ülesanded reguleeritakse ülikooli põhikirjaga. Ülikooli struktuuri seadusega enam ei reguleerita, seega määrab ülikool nii struktuuri kui ka struktuurüksuste juhtimise. Kõrgharidusseaduses on rektorile antud õigus sõlmida isikuga tähtajaline tööleping kõrgkooli akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks , samuti tähtajaline tööleping külalisstaatuses akadeemilise töötaja ga . Samuti on kõrgharidusseaduses antud rektorile üliõpilaskonna põhikirja kinnitamise ülesanne. Rektorile õppejõu kõrvaldamiseks taotluse esitamine ning üliõpilaskonna eelarve käsutamine rektorilt saadud volituse alusel on kõrgharidusseadusest välja jäetud. Eelnõu § 56 p unktid 7 ja 8 – residentuuri korralduses sisulisi muudatusi ei kavandata. Seega residentuur koosneb eelnõu kohaselt endiselt teoreetilisest ja praktilisest koolitusest, residentuuri raamnõuded kehtestab tervise- ja tööminister ning residentuuri programm, mille kinnitab senat kooskõlastatuna Sotsiaalministeeriumiga. S eaduse teksti täpsustatakse selliselt, et lõikest jäetakse välja viide residentuuri programmi registreerimisele Eesti hariduse infosüsteemis. Seda reguleerib uus lõige 2 1 , milles reguleeritakse residentuuri programmi registreerimise taotlemise ja taotluse läbivaatamise kord. Regulatsiooni kohaselt esitab ülikool Eesti hariduse infosüsteemi kaudu taotluse, mille järel Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib residentuuri programmi vastavust õigusaktidele ning registreerib nõuetele vastava residentuuri programmi Eesti hariduse infosüsteemis. Residentuuri programmi registreerimise taotlemist ja taotluse läbivaatamise korda reguleerib EHISe põhimääruse § 41 1 . Kuna nõuetele vastavuse kontroll on haldusmenetluse läbiviimine ja see lõppeb haldusakti andmisega, siis on põhjendatud kehtestada vastav regulatsioon seaduses, mitte EHISe põhimääruses. Eelnõu § 56 p 9 – välja on jäetud kohustus kooskõlastada residentuuri baastasutused ja juhendajad Sotsiaalministeeriumiga. Asjaosalised ei pea sellist kooskõlastamist vajalikuks ning praktikas ei ole seda seni ka tehtud. Eelnõu § 56 punktid 10 ja 11 – muudatusega viiakse seni Vabariigi Valitsuse tasandi õigusaktiks olnud residentuuri tunnistuse vormi ja statuudi kinnitamise määrus valdkonna eest vastutava ministri tasandi määruseks. Tegemist on lõpudokumendi väljaandmise protseduuri kirjeldava õigusaktiga, mille andmine Vabariigi Valitsuse tasandil ei ole tingimata vajalik. Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord on kehtestatud sotsiaalministri määrusega. Residentuuri tunnistuse väljaandmist puudutav määrus lähtub samadest alustest, kui kõrgharidustasemel diplomi ja akadeemilise õiendi väljaandmist puudutav määrus ja mõlema lõpudokumendi aluseks olevad andmed võetakse Eesti hariduse infosüsteemist. Ka menetluses olevas haridusseaduse eelnõus on ministeeriumide kokkuleppel määrus kavandatud haridus- ja teadusministri antava määrusena. Eelnõu § 56 p 1 2 – ülikoolile on antud vara talle seadusega antud ülesannete täitmiseks ning vara valdamine, kasutamine ja käsutamine peab olema läbipaistev, säästlik ning ülesannete täitmiseks mittevajaliku vara võõrandamine õiguspärane, läbipaistev ja kontrollitav. kinnisvara omandamise, võõrandamise ja piiratud asjaõigusega koormamise eest vastutab nõukogu. Kehtivas seaduses oli sätestatud nõukogu ülesanne teha ka kõik kinnisvara omandamise, võõrandamise ja piiratud asjaõigusega seonduvad otsused. Lähtudes sellest, et kinnisvaraga seonduvad otsused võivad olla teatud juhtudel väikese mõjuga või kiireloomulised ning nõukogu koguneb harva, on nõukogule antud ülesanne kehtestada kinnisvara omandamise, võõrandamise ja piiratud asjaõigusega koormamise tingimused ja kord. Tingimustes võib nõukogu ette näha, et nõukogu otsustada on suuremahulisemad või kulukamad kinnisvara otsused, väiksema mahuga otsuste tegemiseks saab volitada näiteks rektori. Eelnõu § 56 lg 1 3 – ü likool peab tagama oma põhiülesannete täitmise. Seetõttu ei saa ülikool eelnõu kohaselt tagada teiste isikute võetud kohustusi ega anda sponsortoetusi või teha muid annetusi . Ülikoolil on küll õigus asutada eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kuid ei ole õigust läbi nende asutada erakooli ning asuda pakkuma eraharidust, konkureerides samal ajal avaliku sektori õppeasutustega. Ülikool on loodud avaliku ülesandena kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks. Riigil on põhiseadusest tulenevalt kohustus tagada piisavalt võimalusi kõrgharidustaseme õppeks ning selle ülesande täitmiseks on loodud ülikool. Eelnõu § 56 p 1 4 – muudetakse viidet ülikooliseadusele, sest nii avalik-õiguslikule ülikoolile , riigi rakenduskõrgkoolile kui ka erakõrgkoolidele toetuste eraldamise alused, sh halduslepingu sõlmimine on sätestatud kõrgharidusseaduses rahastamise peatükis. Eelnõu § 56 p 1 5 – seadusest jäetakse välja viide ülikooliseaduse alusel korraldatavale järelevalvele, sest kõrgharidusseaduses järelevalve korraldamise aluseid ei ole ja haldusjärelevalvet avalik-õiguslike ülikoolide tegevuse üle tehakse Vabariigi Valitsuse seadusega sätestatud üldises korras. Eelnõu § 56 p 16 – k uivõrd avalik-õigusliku ülikooli tegevuse alused on reguleeritud seadusega, on Riigikogul seadust muutes võimalik nii muuta ülikooli nime, korraldada ülikoolide ühinemine või ülikool juriidilise isikuna lõpetada. Riigikogu saab algatada seaduseelnõu ise, aga seaduseelnõu algatamise õigus on ka Vabariigi Valitsusel. Vabariigi Valitsusse viib oma valdkonna küsimused vastava valdkonna eest vastutav minister, kellel on omakorda kohustus kaasata eelnõude ettevalmistamisesse kõik asjassepuutuvad osapooled. Seega juhul, kui on olemas niivõrd kaalukas argument, et ülikool on vaja lõpetada, võib Riigikogu algatada vastava seaduseelnõu ise või saada sellise eelnõu Vabariigi Valitsuselt, kellele on sellise eelnõu esitanud otsustamiseks haridus- ja teadusminister. Kõik demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kaasamis- ning teavitamistegevused tuleb iga eelnõu ettevalmistamisel, sh ülikooli lõpetamiseks vajaliku seaduse ettevalmistamisel eelnõu algatajal tagada. Eelnõus on menetluslikult viidatud TsÜS § 41-46 sätestatud likvideerimismenetlusele. Samas on Riigikogul tegelikult õigus ülikooli lõpetamiseks vajalikus seaduseelnõus ette näha muu ja konkreetsele juhule sobivam lõpetamise kord. Ülikooli lõpetamise algatamise alusteks on mh juhud, kui ülikool ei vasta enam kõrgharidusseaduse eelnõus toodud ülikooli tunnustele – puudub kas õppe õigus kõrghariduse kolmel astmel või ei täida ülikool nõuet, mille kohaselt peab olema teadustegevus evalveeritud positiivselt mitmes teadusvaldkonnas. § 57 . Tallinna Tehnikaülikooli seaduse (RT I, 20.12.2016, 4) muutmine Tallinna Tehnikaülikooli seaduses tehakse muudatused seoses sellega, et kõrgharidusseaduses ei viidata enam detailselt kõrgkooli erinevate juhtorganite ülesannetele. Senine ülikooliseadus jääb Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli jaoks küll teatud osas kehtima, aga kuna pikemas perspektiivis on kavas igale ülikoolile oma seaduse lisandumisel ülikooliseadus tervikuna kehtetuks tunnistada, on otstarbekas Tallinna Tehnikaülikooli seaduses viited juba kõrgharidusseaduse eelnõuga korrastada. Muudatused on ette valmistatud koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga (õppeprorektor Hendrik Voll, peajurist Laur Hiob ). Eelnõu § 57 p 1 – täpsustatakse seaduse reguleerimisala. Muudatus tuleneb sellest, et Tartu Ülikoolile enam ülikooliseadust ei kohaldata. Muudatus on tehniline. Eelnõu § 57 p 2 – vastavalt avalik-õiguslike ülikoolide rektorite ettepanekule ning seoses nelja ülikooli seaduse ettevalmistamisega on loobutud seaduse tasandil „juhtiva“ ülikooli määratlusest. Eelnõu § 57 p unktid 3 ja 4 – sarnaselt teistele avalik-õiguslikele ülikoolidele nimetatakse Tallinna Tehnikaülikooli akadeemilist otsustuskogu edaspidi senatiks ja väliste liikmetega juhtorganit nõukoguks. Seni on ülikooliseaduses ja TTÜ seaduses samade juhtorganite nimetustena kasutatud vastavalt „nõukogu“ ja „kuratoorium“. Esmalt on asendatud läbivalt nõukogu mõiste senatiga ja alles seejärel muudetud kuratoorium i mõiste nõukoguks. Vastupidises järjestuses, mis oleks normitehniliselt korrektsem, oleks tekkinud olukord, kus peale esimest muudatust, kus kuratoorium asendatakse nõukoguga, oleks eelnõus olnud nii akadeemiliste kui ka väliste liikmetega juhtorgani nimetuseks nõukogu ning akadeemiliste ülesannetega nõukogu muutmine senatiks oleks konkreetsete normiviidete vajaduse tõttu eeldanud enam muudatusi. Seetõttu on esmalt tehtud muudatus, millega senine „nõukogu“ muudetakse vajalikes säteteks „senatiks“ ja alles seejärel läbiv muudatus, millega mõiste „kuratoorium“ asendatakse mõistega „nõukogu“. Muudatust eeldab ülikooli sisemiste regulatsioonide kooskõlla viimist. Eelnõu jõustumine on kavandatud 1. septembril 2019. a. Kuivõrd ettepanek nimetuste ühtlustamiseks on tulnud ülikooli poolt, on ülikoolil eeldatavalt valmisolek vajalikud muudatused selle aja jooksul teha . Eelnõu § 57 p 5 – muudetakse viidet ülikooliseadusele, sest eelnõu kohaselt reguleeritakse kõrgharidusvaldkonna olulised küsimused edaspidi ülikooliseaduse asemel kõrgharidusseaduses. Eelnõu § 57 p 6 – ülikooli juhtorganite pädevus reguleeritakse põhimõttelisemal tasandil. Seniste detailsete loetelude asemel on igale juhtorganile (nõukogu, senat ja rektor) antud põhiülesanded, kusjuures põhikirjas võib iga organi ülesannete loetelu täpsustada. Nõukogu osas jääb raamtingimuseks, et nõukogu on ülikooli kõrgeim juhtorgan, kes vastutab ülikooli arengu eest ja tagab ülikooli eesmärkide saavutamise. Täpsematest ja kaalukamatest ülesannetest on sarnaselt senisele nimetatud põhikirja, arengukava ja eelarve vastuvõtmine ning majandusaasta aruande kinnitamine ning rektori valimine. Eelnõu § 57 p 7 – kuna nõukogu pädevus on reguleeritud vähem detailselt, muudetakse ka lõiget, milles on reguleeritud erinevate otsuste tegemiseks vajaliku häälteenamuse nõuded. Kahe kaaluka otsuse – põhikirja kehtestamine ja rektori valimine – tegemiseks on sarnaselt senisele vajalik nõukogu koosseisu 2/3 häälteenamus. Muud küsimused otsustab nõukogu (senine kuratoorium) endiselt koosseisu lihthäälteenamusega. Eelnõu § 57 p 8 – eelnõuga jäetakse seadusest välja senati liikmete ammendav loetelu. Seaduses on nimetatud üksnes rektor ja liikmeskonda kuuluvad isikud, sh vähemalt 1/5 koosseisu liikmetena üliõpilased. T äpsemalt reguleeritakse senati koosseis põhikirjas. Seni senatile antud detailse ülesannete loetelu asemel on ka senatile nagu teistele juhtorganitele antud põhiülesanded, kusjuures põhikirjas võib iga organi ülesannete loetelu täpsustada. Senati ülesannetes jääb raamtingimuseks, et senat on ülikooli akadeemiline otsustuskogu, kes vastutab ülikooli õppe- ning teadus- ja arendustegevuse eest ning tagab selle kõrge kvaliteedi. Eelnõu § 57 p 9 – kuna senati pädevus on reguleeritud vähem detailselt, muudetakse ka lõiget, milles on reguleeritud erinevate otsuste tegemiseks vajaliku häälteenamuse nõuded. K ahe kaaluka nõukogu otsustuse – põhikirja kehtestamine ja rektori valimine – vetostamise võimalus ja selleks vajalik häälteenamus (koosseisu 2/3 häälteenamus) on seaduses reguleeritud . Muud küsimused otsustab senat endiselt koosseisu lihthäälteenamusega. Kahe nõukogu otsustuse vetostamise võimalus on jätkuvalt vajalik ülikooli tasakaalustatud juhtimise tagamiseks. Eelnõu § 57 p unktid 10 ja 11 – rektori kui juhtorgani pädevuse detailsest kirjeldamisest on loobutud ja tema ülesanded sõnastatakse üldisemalt, jättes selle muus osas põhikirja regulatsiooni. Ülikooli akadeemilise ega tugistruktuuri moodustamist seadusega enam ei reguleerita, seega määrab ülikool ise nii struktuuri kui ka struktuurüksuste juhtimise. Kõrgharidusseaduses on rektorile antud õigus sõlmida isikuga tähtajaline tööleping kõrgkooli akadeemilise tegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks, samuti tähtajaline tööleping külalisstaatuses akadeemilise töötajaga. Samuti on kõrgharidusseaduses antud rektorile üliõpilaskonna põhikirja kinnitamise ülesanne. Eelnõu § 57 p 12 – ülikoolile on antud vara talle seadusega antud ülesannete täitmiseks ning vara valdamine, kasutamine ja käsutamine peab olema läbipaistev, säästlik ning ülesannete täitmiseks mittevajaliku vara võõrandamine õiguspärane, läbipaistev ja kontrollitav. Kinnisvara omandamise, võõrandamise ja piiratud asjaõigusega koormamise eest vastutab nõukogu. Lähtudes sellest, et kinnisvaraga seonduvad otsused võivad olla teatud juhtudel väikese mõjuga või kiireloomulised ning nõukogu koguneb harva, on nõukogule antud ülesanne kehtestada kinnisvara omandamise, võõrandamise ja piiratud asjaõigusega koormamise põhimõtted. Tingimustes võib nõukogu ette näha, et nõukogu otsustada on suuremahulisemad või kulukamad kinnisvara otsused, väiksema mahuga otsuste tegemiseks saab volitada näiteks rektori. Ülikoolil on küll õigus asutada eraõiguslikke juriidilisi isikuid ja nendes osaleda , kuid ei ole õigust läbi nende asutada erakooli ning asuda pakkuma eraharidust, konkureerides samal ajal avaliku sektori õppeasutustega. Ülikool on loodud avaliku ülesandena kõrgharidustaseme õppe korraldamiseks. Riigil on põhiseadusest tulenevalt kohustus tagada piisavalt võimalusi kõrgharidustaseme õppeks ning selle ülesande täitmiseks on loodud ülikool . Üldjuhul ei ole ülikoolil õigust anda sponsortoetusi ega teha muid rahalisi annetusi . Eelnõu kohaselt on TTÜl erandiks juhud, mis on piiritletud nõukogu kehtestatud põhimõtetega ning mis peavad olema seotud ülikooli põhiülesannete täitmisena. Sponsortoetusena käsitletavaid summasid antakse näiteks tudengiorganisatsioonidele üliõpilaselu edendamiseks. Kehtiv seadus spo nsortoetuste andmist ei luba. Ülikool peab tagama oma põhiülesannete täitmise. Seetõttu ei saa ülikool eelnõu kohaselt üldjuhul tagada teiste isikute võetud kohustusi. Eelnõu kohaselt on ülikoolil õigus nõukogu otsusel omatulude arvelt tagada ülikooli poolt põhikirjaliste ülesannete täitmiseks asutatud juriidiliste isikute kohustusi ja anda neile laenu arvestusega, et nimetatud kohustuste suurus kokku ei tohi ületada 10 protsenti ülikooli eelarveaasta omatuludest. Eelviidatud õigus sätestati esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli seaduses ning analüüsides peeti seda õiguspäraseks tulenevalt ülikooli autonoomiast, mida on muuhulgas sisustatud ka ülikooli õigusega võtta võlakohustusi. Eelnõu § 57 p 13 – muudetakse viidet ülikooliseadusele, sest nii avalik-õiguslikule ülikoolile, riigi rakenduskõrgkoolile kui ka erakõrgkoolidele toetuste eraldamise alused, sh halduslepingu sõlmimine on sätestatud kõrgharidusseaduses rahastamise peatükis. Eelnõu § 57 p 14 – kuivõrd avalik-õigusliku ülikooli tegevuse alused on reguleeritud seadusega, on Riigikogul seadust muutes võimalik nii muuta ülikooli nime, korraldada ülikoolide ühinemine või ülikool juriidilise isikuna lõpetada. Riigikogu saab algatada seaduseelnõu ise, aga seaduseelnõu algatamise õigus on ka Vabariigi Valitsusel. Vabariigi Valitsusse viib oma valdkonna küsimused vastava valdkonna eest vastutav minister, kellel on omakorda kohustus kaasata eelnõude ettevalmistamisesse kõik asjassepuutuvad osapooled. Seega juhul, kui on olemas niivõrd kaalukas argument, et ülikool on vaja lõpetada, võib Riigikogu algatada vastava seaduseelnõu ise või saada sellise eelnõu Vabariigi Valitsuselt, kellele on sellise eelnõu esitanud otsustamiseks haridus- ja teadusminister. Kõik demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kaasamis- ning teavitamistegevused tuleb iga eelnõu ettevalmistamisel, sh ülikooli lõpetamiseks vajaliku seaduse ettevalmistamisel eelnõu algatajal tagada. Eelnõus on menetluslikult viidatud TsÜS § 41-46 sätestatud likvideerimismenetlusele. Samas on Riigikogul tegelikult õigus ülikooli lõpetamiseks vajalikus seaduseelnõus ette näha muu ja konkreetsele juhule sobivam lõpetamise kord. Ülikooli lõpetamise algatamise alusteks on mh juhud, kui ülikool ei vasta enam kõrgharidusseaduse eelnõus toodud ülikooli tunnustele – puudub kas õppe õigus kõrghariduse kolmel astmel või ei täida ülikool nõuet, mille kohaselt peab olema teadustegevus evalveeritud positiivselt mitmes teadusvaldkonnas. § 58 . Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (RT I, 04.12.2014, 14) muutmine Eelnõu § 58 p 1 – eelnõuga muudetakse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (TAKS) mõistete paragrahvist välja mõisted baasfinantseerimine, järeldoktor , teadustöötaja atesteerimine ja uurimistoetus. Baasfinantseerimine rahastamismeetmena kaob, selle asemele tuleb stabiilse rahastusallikana tegevustoetus. Tegevustoetuse mõiste defineeritakse TAKSi 4. peatükis. Järeldoktori mõiste reguleeritakse edaspidi u urimistoetusi puudutavas peatükis . P unkti kehtetuks tunnistamise ga ei muudeta järeldoktori kontseptsiooni, kuid kuna tegemist on rahastamismeetmega, jäetakse see selguse huvides mõistena antud paragrahvist välja. Järeldoktori grant on osa uurimistoetustest. T eadustöötaja mõiste jäetakse seadusest välja. See asendatakse üldisema „akadeemilise töötaja“ mõistega. Akadeemiliste töötajate regulatsioon , sh teadusasutuses töötavate akadeemiliste töötajate atesteerimine on eelnõu kohaselt sätestatud kõrgharidusseaduse 5. peatükis. U urimistoetuse definitsioon on edaspidi sätestatud uurimistoetusi puudutavas peatükis . Üliõpilaste teadustöö stipendiume ei eraldata uurimistoetusena , kuigi kehtiva seaduse definitsioon sellele viitab . Uurimistoetus eraldatakse teaduskraadiga teadlasele, kes võib uurimistoetusest maksta teadustöösse kaasatud üliõpilastele stipendiume juhul, kui nende osalemine teadustöös ei ole töölepingulise suhte tunnustele vastav. Kui selliseid stipendiume makstakse, on need käsitletavad riiklike stipendiumitena ning on maksuvabad. Kui üliõpilane teeb projektis töösuhte tunnustele vastavat tööd, tuleb üliõpilasega sõlmida tööleping. Eelnõu § 58 p 2 – eelnõus on teadus- ja arendusasutuse tunnuste loetelus liikmeskonna kirjelduses asendatud sõna „teadustöötajad“ sõna ga „töötajad“. Eelnõu kohaselt ei eristata enam õppejõude ja teadustöötajaid ja kasutatakse koondmõistet „akadeemilised töötajad“. Põhitegevuse läbiviimisega seotud töötajate all mõeldakse antud sättes nii akadeemilisi töötajaid kui ka teisi teadus- ja arendustegevuse läbiviimisega seotud töötajaid, kelle ametinimetus ei vasta ühelegi kõrgharidusseaduses sätestatud ametikoha nimetusele, kui asutuses sellised ametikohad puuduvad. Eelnõu § 58 p 3 – teadus- ja arendusasutuse juurdepääsu rahastamismeetmetele on täpsustatud vastavalt TAKSi peatükis 4 tehtavatele muudatustele. Riigieelarvelise finantseerimise seosed teadus- ja arendusasutuse evalveerimisega on kirjeldatud seaduse 4. peatükis ja dubleerimise vältimiseks on positiivse evalvatsiooni nõue teadus- ja arendusasutuse tunnuse i d kirjeldavast paragrahvist välja jäetud . Eelnõu § 58 p unktid 4 ja 7 – seaduses asendatakse termin „teadustöötajate“ terminiga „akadeemiliste töötajate“. Eelnõu kohaselt ei eristata enam õppejõude ja teadustöötajaid ja kasutatakse koondmõistet „akadeemilised töötajad“. Muudatus on seotud akadeemilise töötaja üldmõiste sisseviimisega kõrgharidusseadusesse ning vajadusega mõisteid ühtlustada. Eelnõu § 58 p 5 – Eesti Teaduse Akadeemiat puudutavat paragrahvi täiendatakse lõikega , mille kohaselt Eesti Teaduste Akadeemia pädevusse kuulub uurija-professori valimine. Senine uurija-professori valimist ja rahastamist puudutav § 9 1 tunnistatakse seaduses kehtetuks. Uurija-professori valimise tingimuste ja korra kehtestamine jääb edaspidi Eesti Teaduste Akadeemia pädevusse. Uurija-professorile makstakse uurija-professori tasu riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Uurija-professori kontseptsiooni ei ole kavas sisuliselt muuta. Eelnõu § 58 p 6 – senine teadusraamatukogude nimetamise kord tunnistatakse kehtetuks. Senine teadusraamatukogude nimetuste andmise protsess ei ole ennast õigustanud, on töömahukas ja teadusraamatukogude jaoks tarbetult koormav. Selle protsessi tulemusi kasutatakse teavikute hankimise toetuse eraldamiseks. Teavikute hankimise toetust on võimalik eraldada sihttoetusena, arvestades teadusraamatukogudele seni eraldatud toetuste mahtu. Seni on teadusraamatukogu nimetuse taotlejad ja nimetuse saajad olnud üksnes kuue avalik-õigusliku ülikooli teadusraamatukogud. Analoog ili selt eraldatakse ülikoolidele kõrghariduse tegevustoetusega raamatukogude avaliku teenuse pakkumise toetust, ilma et need raamatukogud oleksid läbinud eraldi hindamise. Teadusraamatukogudega seonduv on reguleeritud kahe haridus- ja teadusministri määrusega: haridus- ja teadusministri 9. jaanuari 2012. a määrus nr 3 „Teadusraamatukogudele esitatavad nõuded ning teadusraamatukogu nimetamise tingimused ja kord“, kus sätestatakse teadusraamatukogu kriteeriumid ja nimetamise tingimused ning haridus- ja teadusministri 17. jaanuari 2012. a määrus nr 2 „Teadusraamatukogude ühtse komplekteerimiskava koostamise põhimõtted ja teadusraamatukogude teadusinformatsiooni finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ning finantseerimise otsustamise kord“, mis keskendub finantseerimise põhimõtetele ja valemile. Senine kogemus näitab, et teadusraamatukogude nimetamist kui avatud konkurssi pole mõistlik eraldi reguleerida – teadusraamatukogud on juba teist perioodi järjest vaid avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogud. Seetõttu on mõistlik loobuda teadusraamatukogude nimetamise reguleerimisest ning sätestada finantseerimispõhimõtteid reguleerivas määruses, et teadusraamatukogu on avalik-õigusliku ülikooli raamatukogu. Seega TAKS § 4 1 kehtetuks tunnistamisega muutub kehtetuks ka haridus- ja teadusministri 9. jaanuari 2012. a määrus nr 3 „Teadusraamatukogudele esitatavad nõuded ning teadusraamatukogu nimetamise tingimused ja kord“. Eelnõu § 58 p 8 – kehtiva seadus piiritleb teadus- ja arendusasutuste liikmeskonna. Neid sätteid on varasemalt rakendatud rahastamismeetmete taotlemisel. Samas n ii detailse liigituse järele seaduse tasandil puudub vajadus, sest statistika kogumiseks on võimalik kasutada laialdaselt aktsepteeritud juhendmaterjale ( näiteks Frascati Manual ) . Seetõttu jäetakse teadus- ja arendusasutuse liikmeskonda kuuluvaid erinevate töötajate nimetamist puudutav paragrahv seadusest välja. Lisaks on nimetatud paragrahv tekitanud tõlgendusprobleeme nende töötajate osas (insenerid, spetsialistid), kes ei tööta käesolevas seaduses nimetatud teadustöötajate ametikohtadel, aga keda kehtivas seaduses on loetud teadustöötajateks. Eelnõu kohaselt reguleeritakse seaduses üksnes akadeemiliste töötajate ametikohad ja nõuded. Asutuses võib ja peabki töötama ka teisi töötajaid, aga nende valikul ja tööülesannete määramisel otsustab tööandja, millise ülesande täitmiseks ja millise kvalifikatsiooniga töötajat ta vajab. Eelnõu § 58 p 9 – akadeemiliste töötajate regulatsioon sätestatakse kõrgharidusseaduses. Sellega seoses täpsustatakse seaduse § 8. TAKSis tuuakse välja üksnes teadus- ja arendusasutuste akadeemiliste töötajate erisused võrreldes kõrgharidusseaduses kehtestatuga, mis on seotud väljaspool teadus- ja arendusasutust korraldatud avaliku konkursi tulemuse arvestamise võimaldamist. Akadeemilise töötaja regulatsioon on seotud eelkõige ülikoolide ning riigi ja avalik-õiguslike teadus- ja arendusasutuste töötajatega, kes töötavad akadeemilistel ametikohtadel (õpetaja, lektor, teadur, professor). Asutuste le , sealhulgas eraõiguslike le asutuste le , kus akadeemiliste töötajate ametikohti ei ole, akadeemiliste töötajate sätted ei laiene . Kui teadus- ja arendusasutuse juht või teadusliku struktuuriüksuse juht osaleb ka teadustöös, loetakse juht akadeemiliste töötajate hulka ning talle kohaldub akadeemilise töötaja regulatsioon. Eelnõuga säilib võimalus lugeda kas struktuurivahendite programmidest (näiteks Mobilitas ) või muudest rahvusvahelistest või riigisisestest konkurssidest osavõtnud isikute kandideerimistulemus teadus- ja arendusasutuses samaväärseks akadeemilise töötaja osalemisega asutusesiseselt korraldatud avalikul konkursil. Juhul , kui nende konkursside raames on isiku kvalifikatsioon ja tegevuse tulemused hinnatud kõrgetasemeliseks, ei ole teadus- ja arendusasutuses, mille juures isik töötab, sisuliselt võimalik sama asjaolu selgitamiseks korraldada uut konkurssi, kuna vastava töökoha finantseerimine on seotud juba väliselt valitud isikuga. Teadus- ja arendusasutus reguleerib oma sisemiste aktidega, millistel konkurssidel osalemine on samaväärne asutusesisese konkursi läbimisega. Konkursi läbinud isikut käsitletakse pärast konkursi võitmist kui akadeemilise töötaja valimiseks korraldatud konkursi võitjat ning temaga sõlmitakse konkursi võitmisega kaasnevaks rahastamise perioodiks tööleping. Eelnõu § 58 p 1 0 – teadustöötajate ametikohtade täitmist, uurija-professorit ning teadustöötaja atesteerimist puudutavad paragrahvid jäetakse TAKSist välja . Akadeemiliste töötajate ametikohtade loetelu, töösuhete erisused, atesteerimine, garantiid ning emeriteerumine sätestatakse kõrgharidusseaduses ning teadus- ja arendusasutustega seotud erisused lisatakse TAKS § i 8. Akadeemiliste töötajate ametikohtadele kandideerimisel vajalikud miinimumnõuded reguleeritakse nii kõrgkoolides kui ka teadus- ja arendusasutustest töötavate akadeemiliste töötajate jaoks kõrgharidusstandardis, kus teaduri ametikoha nõudena on nimetatud teaduskraadi nõue. Asutusel on õigus seada kõrgharidusstandardist kehtestatud miinimumnõuetest kõrgemaid nõudeid. Uurija-professori valimisega seotud sätted lisatakse § 4. Uurija-professori valimine kuulub Eesti Teaduste Akadeemia pädevusse ning edaspidi kehtestab uurija-professori valimise tingimused ja korra Eesti Teaduste Akadeemia. Sellega seoses muutub kehtetuks ka haridusministri 10. mai 2002. a määrus nr 44 „Uurija-professori valimise tingimused ja kord“. Akadeemiliste töötajate atesteerimisega seonduv reguleeritakse edaspidi kõrgharidusseaduses. Eelnõu § 58 p unktid 1 1 ja 12 – eelnõuga muudetakse Eesti Teadusagentuuri ( ETAg ) ülesandeid tulenevalt sellest, et institutsionaalseid ja personaalseid uurimistoetusi eelnõuga loodavas teaduse rahastamissüsteemis enam ei ole. Uus uurimistoetuste ja tegevustoetuse süsteem näeb ette teadlaskarjääri erinevatele etappidele mõeldud teadlaste uurimistoetused. Eelnõu § 58 p 1 3 – Eesti Teadusagentuur i ülesannetest on välja jäetud ülesanne jälgi da ja analüüsi da uurimistoetuste kasutamise tulemusel intellektuaalse omandi tekkimist ja kasutamist. Eesti Teadusagentuuril puudub võimalus jälgida intellektuaalse omandi tekkimist ja seda analüüsida. Uurimistoetuste kasutamisel tekkiv intellektuaalne omand kuulub toetuse saajale, mitte Eesti Teadusagentuurile. Uurimistoetuste puhul on reguleeritud üksnes tulemuste avalikustamine ja selle jälgimine ning analüüsimine on ETAgi ülesandena endiselt nimetatud . Muudatusega on ka täpsustatud, et ETAg jälgib teaduseetika ja heade tavade järgimist üksnes uurimistoetuste puhul ning ei tegele teaduseetika põhimõtete koordineerimise ja kujundamisega üldisemalt. Eelnõu § 58 p 1 4 – ETAgi hindamisnõukogu koosseisu puudutavast sättest jäetakse välja piirang hindamisnõukogu liikmete arvule. Seni on hindamisnõukogus olnud esindatud nelja valdkonna esindajad, kuid toimumas on üleminek Frascati Manualis kajastatud ning rahvusvaheliselt aktsepteeritud jaotusele kuueks hindamisvaldkonnaks. Pärast pilootperi o odi 2018. aastal võib osutuda vajalikuks hindamisnõukogu liikmete arvu suurendamine ning seetõttu ei ole mõistlik piirata hindamisnõukogu liikmete arvu 15 liikmega. Samuti lisatakse täiendus, millega sätestatakse hindamisnõukogu töö aluseks olevad põhimõtted. Eelnõu § 58 p 1 5 – eelnõust on jäetud välja ammendav loetelu nendest organisatsioonidest, kes hindamisnõukogu liikmete kandidaate saavad esitada. Oluline on, et hindamisnõukogu oleks võimalikult kõrgetasemeline. Hindamisnõukogu moodustamise põhimõtted on reguleeritud § 12 1 lõike 5 alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri 1. märtsi 2012. a määruses nr 74 „ Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu moodustamise kord ja töökord“. Seega seaduse tasandil reguleerimise vajadus puudub. Hindamisnõukogu moodustamise korra ja töökorra muudatused valmistatakse ette koostöös Eesti Teadusagentuuri ning teadusvaldkonna partneritega ning seletuskirjale lisatud rakendusakti kavand ei ole kindlasti lõplik. Eelnõu § 58 p 1 6 – kehtiva seaduse kohaselt kinnitab hindamisnõukogu koosseisu Eesti Teadusagentuuri nõukogu kooskõlastatult valdkonna eest vastutava ministriga. Hindamisnõukogu moodustamise korra ja töökorra kehtestamine on juba sätestatud sama paragrahvi lõikes 5, seega muudatusega tunnistatakse hindamisnõukogu moodustamise korda osaliselt dubleeriv säte seaduses kehtetuks. On mõistlik, kui hindamisnõukogu moodustamine on reguleeritud ühes õigusaktis. Eelnõu § 58 p unktid 17–20 – muudatused on seotud uue rahastamiskontseptsiooni põhimõtete sisseviimisega seadusesse. Muudatustega täpsustatakse meetmete loetelu, mille kaudu toimub teadus- ja arendustegevuse finantseerimine riigieelarvest. Meetmena on nimetatud uurimistoetused, teadus- ja arendusasutuse tegevustoetus ning teadus- ja arendusasutuse sihttoetus. Muude rahastamise meetmetena on TAKSis reguleeritud arendustoetused, riiklikud teadus- ja arendustegevuse programmid ja teaduse tippkeskused, kuid see ei tähenda, et muude teadus- ja arendustegevuse meetmete loetelu oleks lõplik. Uurimistoetused, teadus- ja arendusasutuse tegevustoetus ning teadus- ja arendusasutuse sihttoetus ei ole käsitletav riigiabina . Juhul , kui punktis 4 nimetatud meetmes antav abi on riigiabi, siis lähtutakse toetuse andmisel Euroopa Komisjoni määrusest (EL) nr 651/2014 „ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks ” (ELT L 187, 26.06.2014, lk 1–78) artiklist 25, mille kohaselt antakse abi alusuuringuteks, rakendusuuringuteks, tootearenduseks või teostatavusuuringuteks, artiklis loetletud abikõlblikeks kuludeks ning millele kehtivad artiklis sätestatud abi määrad. Lõige 6, mis reguleerib finantseerimismeetmete eesmärkide saavutamiseks planeeritud teadustöötajate tööaja ning otseste ja kaudsete kulude osakaalu kohta käivate andmete esitamise nõudeid, jäetakse seadusest välja ning vastavad nõuded sätestatakse üksnes rahastamise meetmete tingimustes. L õige ei ole seaduse tasandil vajalik, kuna kõikides rahastamise meetmetes ei ole antud säte asjakohane. Eelnõu § 58 p 2 1 – baasfinantseerimist ja institutsionaalset uurimistoetust puudutavad paragrahvid jäetakse seadusest välja . Viidatud paragrahvis on sätestatud baasfinantseerimise tingimused, kuid uue rahastamiskontseptsiooni kohaselt on baasfinantseerimine asendatud tegevustoetusega, mille eraldamise tingimused viiakse vastavusse kõrgkoolidele antava tegevustoetuse põhimõtetega. Seega haridus- ja teadusministri 21. märtsi 2005. a määrus nr 11 „Teadus- ja arendusasutuste baasfinantseerimise määramise tingimused ja kord“ muutub kehtetuks. Kehtetuks muutub ka haridus- ja teadusministri 25. aprilli 2015. a määrus nr „Institutsionaalse uurimistoetuse taotlemise, määramise ja selle mahu muutmise tingimused ja kord“. Uues rahastamiskontseptsioonis sellist toetuse liiki enam ei eksisteeri. Senine personaalne uurimistoetus ja institutsionaalne uurimistoetus on asendatud teadlastele eraldatavate uurimistoetustega. Eelnõu § 58 p 2 2 – seadust täiendatakse uute rahastamismeetmetena tegevustoetuse ja sihttoetuse eraldamise tingimustega . Seni eksisteerinud baasfinantseerimine kujundatakse ümber tegevustoetuseks, mille eraldamine toimub sarnastel põhimõtetel kõrghariduses eraldatava tegevustoetusega. Tegevustoetust eraldatakse ainult positiivselt evalveeritud avalik-õiguslikele ja riigi teadus- ja arendusasutustele, eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel puudub võimalus tegevustoetuse taotlemiseks. Eraõiguslikele teadus- ja arendusasutustele säilib võimalus taotleda konkurentsipõhist uurimistoetust, samuti on neil võimalus taotleda riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevaks teadus- ja arendustegevuseks sihttoetust. Kui eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel ei ole riigi poolt antud ülesannet tegeleda teadus- ja arendustegevusega, ei ole põhjendatud ka tegevustoetuse maksmine üksnes põhjusel, et eraõiguslikus teadus- ja arendusasutuses tehtav teadus- ja arendustegevus on tunnustatud kvaliteediga (positiivselt evalveeritud ). Tegevustoetus hõlmab ning tegevustoetuse baasrahastuse arvutamisel võetakse muuhulgas arvesse vastavalt TAKS § 18 eraldatud teadus- ja arendusasutuste infrastruktuuri kulu. Tegevustoetuse tulemusrahastuse osa reguleeritakse uues valdkonna eest vastutava ministri määruses, mis lisaks teadus- ja arendusasutustele eraldatava tulemusrahastuse tingimustele sätestab ka kõrghariduse tulemusrahastuse tingimusi. Uue rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. Seaduses sätestatakse, et valdkonna eest vastutava ministri otsusel võib tegevustoetuse baasarahastuse osakaalu arvutamisel arvesse võtta ka asutusele eraldatud sihttoetust või asutuse struktuuri või suuruse muutmist. Otsuse aluseks võib olla eelnevalt antud sihttoetuse otstarve või muudatused asutuse struktuuris, mis eeldavad suuremat tegevustoetust. Teadus- ja arendusasutuse sihttoetus on vajaduse korral määratav täiendav toetus riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevaks teadus- ja arendustegevuseks, mida võivad taotleda ka eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused riiklikult vajalike ning avalikes huvides oluliste funktsioonide täitmiseks. Riikliku vajaduse hindamisel lähtutakse riigi strateegilistest eesmärkidest, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja erialaliitude ning teiste huvitatud osapoolte ettepanekutest ja teadus- ja arendustegevuse läbiviimiseks riigieelarves ette nähtud vahenditest. Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest eraldatav sihttoetus on mõeldud ainult avalik-õiguslikele ja riigi asutustele, samuti positiivselt evalveeritud eraõiguslikele teadus- ja arendusasutustele. Selle piirangu eesmärk on anda sihttoetust üksnes asutustele, mille tegevus on Haridus- ja Teadusministeeriumi vaates kontrollitud kvaliteediga. Käesolev seadus ei reguleeri teiste ministeeriumite ja muude isikute poolt antavaid teadus- ja arendustegevuseks mõeldud toetusi. Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest teaduraamatukogude teadusinformatsiooni ja teaduskollektsioonide eraldatakse riigieelarvelisi vahendeid edaspidi sihttoetusena. Eelnõu § 58 p 2 3 – termin „personaalne uurimistoetus“ asendatakse terminiga „uurimistoetus“, kuna uus rahastamiskontseptsioon ei näe ette eraldi personaalseid ja institutsionaalseid uurimistoetusi, vaid uurimistoetusi, mis jagunevad järeldoktori grantideks, stardigrantideks ja rühmagrantideks. Uurimistoetuste andmist korraldab Eesti Teadusagentuur. Eelnõu § 58 p 2 4 – t äiendusega lisatakse seadusesse uurimistoetuse mõiste vastavalt uuele teaduse rahastamise kontseptsioonile. Eelnõu § 58 p 2 5 – muudatus on sõnastuslik. Täpsustus seondub asjaoluga, et lõikes ei ole mõeldud mitte üliõpilastele makstavaid teadustöö stipendiume, vaid stipendiume, mida makstakse konkreetse uurimistöö grandi raames. Eelnõu § 58 p 2 6 – seaduse § 18 tunnistatakse kehtetuks, kuna infrastruktuurikulud sisalduvad tegevustoetuses ja uurimistoetuste kaudsetes kuludes ning edaspidi neid eraldi ei käsitleta. Eelnõu § 58 p 2 7 – muudatus on seotud § 14 lõikes 2 toodud loetelu täpsustamisega. Eelnõu § 58 p 2 8 – täpsustatakse sõnastust eesmärgiga tuua selgemalt välja, et korraline evalveerimine toimub kõikides teadus- ja arendusasutustes samaaegselt korra seitsme aasta jooksul korraldatavate voorudena. Evalveerimise otsus kehtib kuni järgmise vooru otsuste kinnitamiseni. Evalveerimist saab teadus- ja arendusasutus taotleda ka voorude vahepeal, kuid sel juhul peab teadusasutus osalema evalveerimisel järgmises korralises voorus. Täpsustused korralise evalveerimise sätetes on seotud muudatustega kõrgharidusseaduses . TAKSis tehtavate muudatuste puhul on lähtutud Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri poolt kogutud tagasisidest, mille kohaselt on kvaliteedihindamise maht periooditi asutuste jaoks liiga suur ning erinevaid hindamisi on liiga palju. Teaduse korralise evalveerimise puhul sõnastatakse muudatuses selgemalt, et korraline evalveerimine on voorudega seotud tegevus, mis tähendab asutuste jaoks ühekordset koormust pikema perioodi järel. Eelnõu § 58 p 2 9 – korralist evalveerimist teostava hindamiskomisjoni liikmete arvu määratlemine seaduses on praktikas osutunud ebamõistlikult piiravaks. Hindamiskomisjoni moodustamise kord ja töökord sätestatakse ministri määrusega ning info dubleerimine seaduse tasandil ei ole vajalik. Eelnõu§ 58 p 30 – säte viiakse vastavusse läbiva muudatusega, millega asenda ta kse termin „teadustöötajad“ terminiga „akadeemilised töötajad“. Eelnõu § 58 p 3 1 – täpsustatakse, et evalveerimise otsus kehtib kuni järgmise vooru otsuste kinnitamiseni. Kehtiv sõnastus sidus korralise evalveerimise positiivse otsuse kehtivusaja järgmise korralise evalveerimise otsuse kinnitamisega. Muudatuse eesmärk on luua olukord, et evalveerimine toimub kõikides teadus- ja arendusasutustes samaaegselt korra seitsme aasta jooksul läbi viidavate voorudena (vt punkti 2 8 selgitusi). Eelnõu § 58 p 3 2 – muudatusega on täiendatud aluseid, mis juhtudel korralise evalveerimisega seotud kulusid ei kaeta riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Uueks juhuks on olukord, kui korralist evalveerimist taotletakse ja see viiakse läbi korralise evalveerimise voorude vahelisel ajal. Evalveerimine on perioodiline tegevus ning väljapool perioodilisust toimuv evalveerimine on eelkõige asutuse enda huvides toimuv tegevus, seega asutus peab ise kandma ka evalveerimisega seotud kulud. Samuti on see vajalik põhjusel, et riigieelarves pole võimalik ette näha ja planeerida voorudevahelise evalveerimisega seotud kulusid. Eelnõu § 58 p 3 3 – seadusesse lisatakse rakendussätted , mis puudutavad üleminekut baasfinantseerimiselt tegevustoetusele ja sihttoetusele, korralise evalveerimise läbiviimist ning akadeemiliste töötajatega seonduvat. Sätetes, mis puudutavad üleminekut baasfinantseerimiselt tegevustoetusele, on kirjeldatud, millised andmed võetakse aluseks tegevustoetuse baasrahastuse arvestamisel perioodil, kus asutuste kohta puuduvad andmed eelmise kolme aasta tegevustoetuse mahu kohta. Kolm aastat kestval üleminekuperioodil arvestatakse asutustele seni eraldatud baasfinantseerimise ja infrastruktuurikulude mahtu, üleminekuperioodi teisel ja kolmandal aastal ka asutustele eraldatud tegevustoetuse mahtu vastavate aastate eest. Asutuste puhul, kes ei ole 3 aasta jooksul baasfinantseerimist saanud, arvestatakse vastavalt kahe aasta jooksul saadud baasfinantseerimise (ja tegevustoetuse) mahtu. Eraõiguslikele teadus- ja arendusasutustele, kellele tegevustoetust ei eraldata, kehtestatakse kolme aasta pikkune üleminekuperiood, mille jooksul on neil võimalik taotleda teatud mahus toetust, mille suuruse arvutamisel võetakse arvesse 2019. aastal eraldatav baasfinantseerimise maht. Üleminekuperioodi kehtestamise eesmärk on anda asutustele võimalus väljuda riikliku baasfinantseerimise skeemist ning kujundada järk-järgult jätkusuutlik majandamismudel. Samuti on positiivselt evalveeritud eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel võimalik taotleda sihttoetust riigi strateegilistest eesmärkidest tulenevaks teadus- ja arendustegevuseks ning sellega kaasnevateks tegevusteks. Sihttoetus ja konkurentsipõhised uurimistoetused on edaspidi need riigieelarvest finantseeritavad rahastusmeetmed , millest eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel on võimalik toetust taotleda. Eelnõu kohaselt juba otsustatud personaalsete ja institutsionaalsete uurimistoetuste eraldamises muutusi ei ole. Toetuse saajal on õigus eeldada, et toetust eraldatakse talle toetuse määramise ajal kehtinud tingimustel ja korras. Mõlemat toetust eraldatakse toetuse määramise ajal kehtinud tingimustel kuni selle perioodi lõpuni, milleks toetus oli määratud. Eesti Teadusagentuur on siiani määranud personaalsed uurimistoetused ning jätkab kõikide uurimistoetuste määramist. Institutsionaalset uurimistoetust eraldati ministri käskkirjaga seaduses sätestatud tingimuste alusel. Eelnõu kohaselt institutsionaalse uurimistoetuse rahastamismeedet enam ei ole. Kokku on aastatel 2013-2015 rahastatud 140 institutsionaalse uurimistoetuse taotlust, millest 34 viimast projekti lõpeb aastal 2020. Kuna eelmine korraline evalveerimine toimus 2017. aastal ning korralise evalveerimise positiivsete otsuste kehtivuse perioodiks on sätestatud 7 aastat, on eelnõu rakendussätetes reguleeritud, et järgmine korraline evalveerimine toimub 7 aasta pärast eelmisest korralisest evalveerimisest arvates ehk 2024. aastal. K orraline evalveerimine ei ole siiani toimunud voorudena , seetõttu on rakendussätetes viidatud esimesele korrale 2024. aastal , kui korraline evalveerimine korraldatakse vooruna. Nende asutuste puhul, kelle osas tehti positiivse evalveerimise otsused 2015. aastal, ei korraldata enne järgmise korralise evalveerimise vooru uut evalveerimist ning seadusesse tuuakse sisse erisus, mille kohasel otsused nende asutuste positiivse evalveerimise kohta kehtivad kuni 2024. aasta läbiviidava evalveerimise otsusteni. Eelnõu § 58 p 34 – a kadeemilise töötaja ametikohtade loetelu ja töölepingu erisuste rakendamise puhul on sätestatud regulatsioonide seadusega kooskõlla viimise tähtaeg, milleks on kuus kuud. Seaduses on toodud ka seniste teadustöötajate ametikohtade, mida seaduses enam ei ole, töölepingute kehtivus, samuti teadus- ja arendustegevusega seotud juhtimisülesannete täitmiseks sõlmitud töölepingute kehtivus. Juhul, kui teadus- ja arendusasutus jätkab teaduri ametikoha sees astmetega nooremteadur, teadus, vanemteaduri ja juhtivteadur, ei muutu ei asutuse ega akadeemiliste töötajate jaoks eelnõuga midagi. Üleminekusätetes on kehtestatud tähtaeg ka pikendatud puhkuse andmise põhimõtete kehtestamiseks. Eelnõu kohaselt on akadeemilise töötaja põhipuhkuse kestus kuni 56 päeva, kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses. Tööandja kehtestab kuue kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest pikendatud puhkuse andmise põhimõtted. Eelnõu kohaselt kohaldatakse tööandja kehtestatud pikendatud puhkuse põhimõtteid nendele töölepingutele, mis sõlmitakse pärast seda, kui tööandja on põhimõtted kehtestanud. Eelnõuga ei ole võimalik muuta töölepingutes kokku lepitud puhkuse kestust, sest töölepingut saab muuta üksnes töötaja ja tööandja kokkuleppel. § 5 9 . Täiskasvanute koolituse seaduse (RT I, 10.06.2015, 10) muutmine Täiskasvanute koolituse seadus viitab oma reguleerimisalas, et tasemeõppe korraldamist reguleerivad põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kutseõppeasutuse seadus, rakenduskõrgkooli seadus, ülikooliseadus ning erakooliseadus. S enised viited asendatakse viitega kõrgharidusseadusele. Teise muudatusena on selgelt välja toodud, et täiskasvanute koolituse seaduses kohaldub kõrgkooli eksternõppes õppijale võimalus saada õppepuhkust tasemeõppe lõpetamiseks. Tasemeõppe lõpetamiseks on õppepuhkust võimalik võtta kuni 15 kalendripäeva, mille eest makstakse töölepingu seaduse § 29 lõike 5 kohaselt kehtestatud töötasu alammäära alusel arvutatud õppepuhkusetasu. K ehtivas ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses on olnud sätestatud, et eksternile laienevad täiskasvanute koolituse seaduses tasemeõppes osalemise kohta käivad õppepuhkust reguleerivad sätted. See on toonud kaasa tööandjale ebaproportsionaalse kohustuse anda igal aastal eksternile täies mahus õppepuhkust analoogiliselt täis- ja osakoormusega õppijatega. Seda isegi juhul, kui ekstern osaleb õppes minimaalses mahus ja õpingute läbimiseks kulunud aastate arv võib venida õppekava nominaalkestusest kordades pikemaks. Seega tekkis olukord, kus nii täies mahus õpingutele pühendunud üliõpilasel kui ka aastas paar ainepunkti saanud eksternil oli õigus samas mahus õppepuhkusele. Eelnõu kohaselt on eksternile ette nähtud õppepuhkus üksnes lõputöö kaitsmiseks või lõpueksami sooritamiseks. Juhul, kui ekstern õppepuhkust tasemeõppe lõpetamiseks võtab, tuleb tal esitada täiskasvanute koolituse seaduse § 13 kehtestatud korras õppeasutuse teatis vähemalt 14 päeva enne õppepuhkusele siirdumist. Tööandjal on täiskasvanute koolituse seaduse § 14 nimetatud alustel õigus õppepuhkuse andmisest keelduda. § 60 . Töölepingu seaduse (RT I, 28.12.2017, 44) muutmine Haridus- ja teadusvaldkonnas on haridustöötajatel ja teadlastel olnud töölepingu seaduse alusel kehtestatud pikendatud puhkuse kestused . Töölepingu seadus e § 58 muudetakse seetõttu, et õppejõudude ja teadustöötajate mõistet enam ei kasutata ja kasutusel on akadeemilise töötaja üldmõiste . Eelnõuga tuuakse akadeemilise töötaja puhkuse regulatsioon töölepingu seadusest kõrgharidusseadusesse. § 61. Välismaalaste seaduse (RT I, 04.07.2017, 123) muutmine Välismaalaste seaduse § 162 lõike 2 viitab ülikooliseaduse § 23, mis sätestab täiskoormuse mõiste. Kõrgharidusseaduses on täis koormuse mõiste toodud § 14 ning sellest tulenevalt muudetakse ka välismaalaste seadust. § 6 2 . Ülikooliseaduse (RT I, 20.12.2016, 2) muutmine Kõrgharidusseaduse eelnõuga paralleelselt valmistatakse ette Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikooli, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Tallinna Ülikooli seadust. Kõrgharidusseaduse eelnõu on koostatud arvestusega, et aja jooksul reguleeritakse ka nende nelja avalik-õigusliku ülikooli õigusvõime, täpsemad ülesanded, alusdokumendid, juhtorganid ning ümberkorraldamise ja lõpetamise kord üksnes nende kohta käivates seadustes sarnaselt Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga. Seni, kuni nelja ülikooli seadusi ei ole vastu võetud, kehtivad neile edasi senise ülikooliseaduse sätted, mis puudutavad ülikooli asutamist, ühinemist, jagunemist, tegevuse lõpetamist ning nime muutmist; ülikooli asutamist; ülikooli ühinemist ja jagunemist; ülikooli lõpetamist; ülikooli õiguslikku seisundit; ülikooli nõukogu; ülikooli nõukogu õigusakte; rektorit; rektori ametisse määramist ja ametist vabastamist; rektorikandidaadile esitatavaid nõudeid; kuratooriumi; ülikooli vara; vara kasutamist; vara käsutamist; ülikooli teovõimet; tsiviilõiguste muid piiranguid; ülikooli finantsplaani; haldusjärelevalve teostajat; riikliku järelevalve organi pädevust. § 6 3 . Seaduse jõustumine Seaduse jõustumise ajaks on kavandatud 1. september 2019. a. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatavad terminid vastavad seni õigusaktides kasutatud terminoloogiale . Kehtivas ülikooliseaduses on mõisted koondatud eraldi paragrahvi. Eelnõus on senise ülikooliseaduse mõistest kasutusel terminid ainepunkt, institutsionaalne akrediteerimine, atesteerimine, tegevustoetus, sihtotstarbeline toetus, õppekava, ühisõppekava koostööleping, õppekavagrupp ja semester. Mõisteid on selgitatud nendes paragrahvides, kus on nende terminitega seotud sätted. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 149 kohaselt aitab ühendus kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Seega on õpetuse sisu ja haridussüsteemide korraldus liikmesriikide valida ja Euroopa Liidu tasandi regulatsioone hariduse reguleerimiseks reeglina ei anta. Eelnõus on arvestatud Euroopa Komisjon 20.12.2012 soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe hindamise kohta (2012/C 398/01). Soovituses on rõhutatud vajadust lihtsustada formaalharidusele juurdepääsu, arvestades selleks ka mitteformaalse ja informaalse õppe tulemusel omandatud teadmisi ja oskusi . 6. Seaduse mõjud 6. 1. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele Olulisema mõju riigi ja KOV asutuste korraldusele toovad kaasa järgmised muudatused: 6.1.1. Muudatus : akadeemiliste töötajate regulatsiooni muutmine . 6.1.2. Muudatus : kõrghariduse kvaliteedihindamise meetmete muutmine. 6.1. 3 . Muudatus : teaduse rahastamine – tegevustoetus ja sihttoetus . 6.1. 4 . Muudatus : teaduse rahastamine – uurimistoetused . 6.1. 5 . Muudatus : teaduse korralise evalveerimise korraldamine voorudena . 6.1.6. Muudatus : asutuse kaalutlusõigus sisekaitselise rakenduskõrgkooli kadeti õppekulude hüvitamise nõude esitamisel . Mõju avaliku sektori rahastamisele toovad kaasa teaduse rahastamise muudatused. 6.1. 1 . Muudatus : akadeemiliste töötajate regulatsiooni muutmine Vähesel määral puudutavad muudatused akadeemiliste töötajate kohta statistikat koguvaid asutusi, sh HTMi , samas on võimalik kohandused tavapärase töö raames teha. Muudatused mõjutavad ka Eesti Teadusagentuuri , kes arv estab teaduse grantide taotl e misel ja kvaliteedihindamisel akadeemilisi töötajaid ning Eesti Kutse- ja Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri, kes arvestab kõrghariduse kvaliteedihindamistel akadeemilisi töötajaid . Võib eeldada, et ka nendel hindamiste kohandamisel suuremaid probleeme ei teki. Muudatuse kõige märkimisväärsem mõju on kõrgkoolidele ja teadusasutustele, kes saavad võimaluse kehtestada asutuse spetsiifikat enam toetavad karjäärimudelid. Sihtrühm : kõrgkoolid ja teadusasutused Mõju ulatus : s eaduses sätestatud ametikohtade arvu vähendamisel eristuvad selgemalt ja loogilisemalt erinevatele akadeemiliste töötajate ametikohtadele kandideerimise nõudeid ja tööülesandeid. Muudatus loob võimaluse, et kõrgkool või teadusasutus loob seaduses sätestatud ametikohtade piires akadeemilise töötaja karjäärimudeli, kus iga ametikoha sees on vastavalt konkreetsele ametinimetusele võimalik eristada karjääri alustavaid akadeemilisi töötajaid (nooremteadureid, nooremlektoreid), kesktasemel töötajaid, kellelt eeldatakse teadustöö või õpetamiskogemust (näiteks teadureid, lektoreid) ja kõrgema taseme akadeemilisi töötajaid ( vanemlektoreid, professoreid, juhtivteadureid). Mõju avaldumise sagedus : muudatused eeldavad kõrgkoolide ja teadusasutuste sisemiste akadeemilisi töötajaid puudutavate kordade üle vaatamist. Asutused võivad jääda ametikohtade kirjeldamisel ka senises seaduses sätestatud loetelu juurde, kui sisemises korras selgitatakse, millistele seaduses nimetatud ametikohtadele asutustes kasutusel olevad ametikohad vastavad. Kõiki seaduses nimetatud ametikohti ei pea kõrgkool või teadusasutus oma struktuuri looma. Ametikohad on ka seni loodud vastavalt asutuste tegevuse spetsiifikale ja täitmist vajavatele tööülesannetele. Seega võib eeldada, et kuna kõrgkoolide ja teadusasutuste vabadus töösuhete korraldamisel suureneb, kordade seadusega kooskõlla viimisel probleeme ei teki. Asutused töötavad akadeemilisi töötajaid puudutavad regulatsioonid välja seaduses sätestatud rakendusaja jooksul ja seejärel ei ole regulatsioone vaja iga-aastaselt muuta. Samas võib eeldada, et täpsemate karjääriastmete kokkuleppimine asutuse ja asutuste ülesel tasandil annab suurema paindlikkuse vajadusel nii ühe ametikoha sees olevaid astmeid kui ka nendel kasutatavaid ametinimetusi muuta. Ebasoovitavate mõjude risk: ametikohtade erinevate astmete vähendamine ja edutamise võimaluse loomine seaduses võib kaasa tuua ohu, et samade ametinimetustega töötajatena mõistetakse erinevates asutustes erinevatele nõuetele vastavaid isikuid. Selle riski saab maandada, kui astmete nimetused ja nende täitmise põhimõtted lepitakse kokku kõrgkoolide ja teadusasutuste üleselt pehme eneseregulatsiooniga, näiteks kvaliteedileppena kas Rektorite Nõukogu või ka vajadusel HTMi eestvedamisel. Samas on ka kehtiva seaduse alusel kõrgkoolid ja teadusasutused täpsustanud nõudeid konkreetsetele ametikohtadele kandideerimiseks. Seega on ka kehtiva seaduse kohaselt võimalik olnud, et sama ametinimetuse (tiitliga) töötajate kvalifikatsioon , ülesanded või eelnev tegevus on erinevad. Teiseks võib eriti üleminekuperioodil tekkida enam vaidlusi, kas isikute õigusi võib olla rikutud uuele karjäärimudelile üle minnes. Selle riski maandamiseks tuleks muudatused ja karjäärimudel kokku leppida kõrgkooli liikmeskonda kaasates. 6.1.2. Muudatus : kõrghariduse kvaliteedihindamise meetmete muutmine I Sihtrühm : HTM Mõju ulatus : sihtevalveerimise -laadne hindamismeede võimaldab kõikide kõrgkoolide kõikide õppekavagruppide lauskontrolli asemel keskenduda probleemsetele või riiklikult olulistele teemadele. Õppekavagruppide hindamise põhieesmärk on anda tagasisidet kõrgkoolile. Sarnaselt teaduse sihtevalveerimisega on temaatiliste hindamiste raames võimalik anda soovitusi ka kõrghariduspoliitika kujundamiseks. HTM koostöös Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuriga (EKKA) on alustanud esimese piloothindamise ettevalmistamist. Temaatilise hindamise piloothindamise teemaks on välisüliõpilaste olukord Eestis. Piloodi läbimise tulemusi arvestatakse pärast seaduse jõustumist alustatavate temaatiliste hindamise korraldamisel. Mõju avaldumise sagedus : temaatilisi hindamisi on kavandatud korraldada kord aastas. Ebasoovitavate mõjude risk : kui kõrgkoolide õppekvaliteeti enam keskselt korraldatud perioodilisel kvaliteedihindamisel ei hinnata, muutub probleemsetele juhtumitele reageerimisel ainsaks meetmeks riiklik või haldusjärelevalve. Alates 2008. a tehtud kvaliteedisüsteemi muudatustest on HTM teinud kõrgkoolides järelevalvet 18 korral, mis on keskmiselt kaks järelevalvet aastas. Juhul, kui probleemid ilmnevad, võib probleemipõhiste järelevalvete maht suureneda. Kindlasti peab muutuma järelevalvete spetsiifika, nende käigus tuleb lisaks konkreetsele normikontrollile teostada õiguspärasuse kontrolli laiemalt. Järelevalve all peab enam olema õppe kvaliteet ja selle hindamiseks peab järelevalve teostamisse kaasama enam konkreetselt õppekvaliteeti hindavaid eksperte. Samas on senise õppekavagrupi hindamise eesmärk olnud soovituste ja parendusettepanekute tegemine, mitte ettekirjutused. Seega on ka seni kehtinud süsteemis olnud nõuetele vastavuse kontrolli meetmeks järelevalve, mitte õppekavagrupi hindamine. II Sihtrühm : kvaliteedihindamisi korraldavad asutused Mõju ulatus : EKKA õppekavagruppide kvaliteedi hindamise korraldamise ülesanne asendub temaatiliste hindamiste ülesandega. Kui temaatiliste hindamiste eesmärk ja korraldus on üles ehitatud sarnastele põhimõtetele, on võimalik hinnata nö sihtevalveerimistel nii vastava valdkonna teadust kui ka kõrgharidust koos. Temaatilised hindamised on kavandatud kahes vormis: eneseanalüüsil ja välisekspertide hinnangutel põhinevate hindamistena või konkreetse probleemi analüüsina. Teemade valikul on oluline jälgida, et ei tekiks kattuvust mõne muu analüüsimeetmega. Samas kõrgharidusvaldkonna õppele ja õppekorraldusele keskenduvat muud keskselt korraldatud ja finantseeritud analüüsimeedet ei ole. Mõju avaldumise sagedus: temaatilisi hindamisi on kavandatud korraldada kord aastas Ebasoovitavate mõjude risk : ei ole ette näha, muudatustega kohanemine raskusi ei valmista. III Sihtrühm : kõrgkoolid Mõju ulatus : kõrgkoolide regulaarne õppekavagruppide hindamine ja sellega kaasnev kõrgkoolide koormus kaob. Temaatilistel hindamistel (analüüsidel) osalejate ring otsustatakse igal korral vastavalt analüüsi teemale. Õppekavagruppide laushindamisest loobumine ja probleemvaldkondadele keskendumine annab kõrgkoolidele enam tagasisidet nendes küsimustes, mis on probleemsed. Eeldatavalt on tagasiside kasulik nii kõrgkoolidele kui ka riigile. Mõju avaldumise sagedus: temaatilisi hindamisi on kavandatud korraldada kord aastas. Hindamisel osalejad määratakse ministri käskkirjaga, mille koostamisel lähtutakse mh sellest, et kõrgkoolid satuksid valimisse teatud perioodilisusega. Seega püütakse vältida olukorda, kus ühe kõrgkooli kohta saadakse teavet igal aastal ja teist ei valita 7 aasta jooksul valimisse kordagi. Samas on tõenäoline, et suuremad kõrgkooli satuvad valimisse igal aastal, sest neil on tõenäoliselt puutumus iga teemaga, mis kõrgharidusvaldkonnas aktuaalne on. Samas on temaatilise hindamisega kaasnev koormus kõrgkoolile oluliselt väiksem, kui õppekavagruppide hindamisega kaasnev koormus. Suuremates kõrgkoolides võis seni ühel aastal toimuda mitu õppekavagrupi hindamist. Ebasoovitavate mõjude risk : suurte kõrgkoolide jaoks hindamise koormus ei vähene piisavalt, sest puutumus on kõikide kõrgharidusvaldkonna teemade ja õppekavagruppidega. Suur ülikool võib temaatilise hindamise valimisse sattuda iga temaatilise hindamise teemaga, sest puutumus on kõikide valdkondade ja teemadega. Samas on see kõrgkooli jaoks ikkagi väiksem koormus, kui iga-aastaselt toimuvad õppekavagrupihindamised. 6.1. 3 . Muudatus : teaduse rahastamine –tegevustoetus ja sihttoetus I Sihtrühm : ülikoolid, avaliku sektori teadusasutused Mõju ulatus : rahastamissüsteemi ümberkorraldamine mõjutab avalikus sektoris tegutsevate teadus- ja arendusasutuste, sh ülikoolide toimimist positiivselt. Stabiilse tegevustoetuse suurenemise järel kasvavad oluliselt asutuste võimalused rahastada pikaajalisi strateegiaid , kasvavad võimalused arendustegevuseks ning akadeemilise töötaja stabiilsema karjääri süsteem i loomiseks . Muudatus eeldab sihtrühma ümberkohanemist ning oluline on asutuste strateegilise planeerimise ning strateegilise juhtimise oskus, sealhulgas võime selgitada strateegilisi otsuseid asutuse kõikidel tasanditel ning saavutada konsensus lahenduste osas. Kuna tegevustoetuse (senise baasfinantseerimise) osakaal kasvab, tähendab see teadus- ja arendusasutuste senisest suuremat võimalust otsustada vahendite jaotuse üle asutuse sees. Tegevustoetuse osakaalu suurendamine võrrelduna konkurentsipõhiste rahastamismeetmetega annab stabiilse ning senisest suurema põhirahastuse abil võimaluse rohkem panustada asutuste pikaajaliste eesmärkide täitmisse. Teaduse tegevustoetuse arvutamise skeem on mõnevõrra erinev baasfinantseerimise puhul kasutatust. Kui baasfinantseerimise puhul kujunes kogu asutusele eraldatav summa asutuse tulemuste põhjal, siis uus skeem näeb ette, et 80% tegevustoetusest ehk baasrahastus kujuneb eelmistel aastatel eraldatud tegevus toetuse mahu põhjal ning 20% tulemusrahastus eelneva aasta näitajate põhjal. Ülikoolide ja avaliku sektori asutuste puhul tähendab see tegevustoetuse rahastamise suuremat läbipaistvust ning suuremat stabiilsust. S eni TAKS § 18 alusel eraldatud infrastruktuuri kulud eraldatakse tegevustoe tuse raames . Seni eraldatud infrastruktuuri kulud võetakse arvesse tegevustoetuse mahu määramisel. Kuna tegevustoetuse tulemusrahastuse arvutamiseks vajalikud andmed tuleb asutustel jätkuvalt esitada, siis asutuste koormus oluliselt ei muutu. Tegevustoetust saavate asutuste ringist jäävad välja eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused, kes hakkavad edaspidi saama sihttoetust. Eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste osakaal baasfinantseerimises oli 2016. aastal 4,68%, 2017. aastal 4,88% ja 2018. aastal 6,09%. Eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste osakaal baasfinantseerimises on suurenenud, kuid peamiselt on see olnud põhjustatud asjaolust, et baasfinantseerimise saajate hulka on lisandunud 3 uut eraõiguslikku asutust, samal ajal kui ülikoolide ning avaliku sektori teadus- ja arendusasutuste hulka on lisandunud vaid üks asutus (Eesti Taimekasvatuse Instituut). Üks asutus on baasfinantseerimise saajate hulgast ka ära langenud. Baasfinantseerimise andmed asutuste kaupa on esitatud allolevas tabelis: Asutus Baas-finantseeri-mine 2016 osakaal 2016 Baas-finantseeri-mine 2017 osakaal 2017 Baas-finantseeri-mine 2018 osakaal 2018 AS Toidu- ja Fermentatsiooni-tehnoloogia Arenduskeskus 0 0,00% 0 0,00% 155 250 0,58% Bio CC OÜ 0 0,00% 147 890 0,88% 211 620 0,79% Cybernetica AS 263 510 1,92% 421 070 2,49% 878 020 3,26% Eesti Biokeskus 121 680 0,89% 130 020 0,77% 173 350 0,64% Eesti Keele Instituut 161 090 1,17% 200 240 1,19% 317 730 1,18% Eesti Kirjandusmuuseum 220 980 1,61% 242 170 1,43% 381 220 1,42% Eesti Kunstiakadeemia 120 060 0,87% 136 400 0,81% 222 570 0,83% Eesti Maaülikool 1 219 710 8,89% 1 485 450 8,80% 2 228 820 8,28% Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 46 500 0,34% 58 510 0,35% 96 030 0,36% Eesti Rahva Muuseum 15 060 0,11% 17 300 0,10% 25 350 0,09% Eesti Taimekasvatuse Instituut 0 0,00% 0 0,00% 315 140 1,17% Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 54 580 0,40% 68 100 0,40% 103 830 0,39% Estonian Business School 46 040 0,34% 44 990 0,27% 63 410 0,24% Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut 604 040 4,40% 573 360 3,40% 751 570 2,79% Protobios OÜ 42 180 0,31% 44 850 0,27% 74 180 0,28% Tallinna Tehnikaülikool 3 044 790 22,19% 3 767 530 22,32% 5 965 920 22,17% Tallinna Ülikool 1 043 970 7,61% 1 215 130 7,20% 1 947 090 7,24% Tarkvara Tehnoloogia Arenduskeskus OÜ 0 0,00% 0 0,00% 28 360 0,11% Tartu Observatoorium 180 120 1,31% 184 600 1,09% 300 780 1,12% Tartu Ülikool 6 067 021 44,22% 7 430 771 44,01% 11 668 810 43,37% Tervise Arengu Instituut 340 690 2,48% 425 950 2,52% 767 550 2,85% Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS 129 500 0,94% 164 380 0,97% 227 590 0,85% Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskus (tegevus lõpeta tud) 161 470 1,18% 124 280 0,00% 0 0,00% KOKKU 13 882 991 16 882 991 26 904 190 Nagu toodud tabelist näha, on baasfinantseerimise summad aastate lõikes küll muutunud, kuid enamiku asutuste puhul on baasfinantseerimise osakaalud muutunud suhteliselt vähe. 2018. aastal on asutuste osakaalusid baasfinantseerimises lisaks asutuste lisandumisele mõjutanud baasfinantseerimise valemi muutmine, kus suurendatud on lepingute osatähtsust valemis. Arvestades ka asjaolu, et 2019. aasta baasfinantseerimise osakaalud arvutatakse 2018. aasta baasfinantseerimise arvutamisel kasutusel olnud valemi abil, on tegevustoetuse baasnäitajate arvutamise aluseks võetavad rahalised näitajad suhteliselt stabiilsed. Loetelu asutustest, kellele edaspidi tegevustoetust eraldatakse, läheb võrreldes baasfinantseerimist saavate asutuse nimekirjaga oluliselt lühemaks. 2018. aastal moodustas eraõiguslikele teadus- ja arendusasutustele antav baasfinantseerimine 6,09% kogu baasfinantseerimise mahust, summas 1 638 430 eurot. Seega riigi- ja avalik-õiguslike teadus- ja arendusasutuste osakaalud tegevustoetuse kogumahust küll suurenevad, kuid arvestada tuleb ka asjaoluga, et osa riigieelarvelisi vahendeid eraldatakse edaspidi sihttoetusena. Teadusraamatukogude teadusinformatsiooni ja teaduskollektsioonide finantseerimise kulude puhul eraldatakse riigieelarvelisi vahendeid edaspidi sihttoetusena. Teadusraamatukogusid puudutav regulatsioon muutub oluliselt lihtsamaks, kuna teadusraamatukogudele ei sätestata enam eraldi nõudeid, teadusraamatukogu nimetamise tingimusi ja korda. Samuti ei nimeta minister enam teadusraamatukogusid käskkirjaga. Tegemist on olulise lihtsustusega, mis toob kaasa ülikoolide koormuse vähenemise. Teadusraamatukogudele eraldatakse toetus edaspidi sihttoetusena. Teaduskollektsioone puudutav regulatsioon ei muutu. Teaduskollektsioonidele eraldatud vahendite kogumaht 2018. aastal on 797 600 eurot, teadusraamatukogudele eraldati 2018. aastal 1 913 300 eurot. Teadusraamatukogude vahendeid eraldati 2018. aastal 6 avalik-õiguslikule ülikoolile, teaduskollektsioonide vahendeid eraldati 2018. aastal 6-le teadus- ja arendusasutusele, sh neljale avalik-õiguslikule ülikoolile. Mõju avaldumise sagedus : baasfinantseerimise asendamine tegevustoetusega mõjutab positiivselt avalik-õiguslikke ülikoole, kuna nii kõrghariduse kui ka teaduse tegevustoetust hakatakse eraldama koos ning sarnaste põhimõtete alusel. Seni teadus- ja arendusasutustele eri lepingute alusel eraldatud olemuselt baasrahastamise komponendid eraldatakse ühe lepingu alusel, mis ülikoolide puhul sisaldab ka kõrghariduse rahastamise osa. Senise kahe eraldi lepingu asemel sõlmitakse üks leping ja aruandlus toimub saavutatavate tulemuste lõikes vastavalt tulemuslepingus kokkulepitule. Ebasoovitavate mõjude risk : kui asutused hakkavad suurenevat tegevustoetust jagama asutuse sees omakorda projektipõhiste toetustena (mini-uurimistoetuste konkursid), ei pruugi projektipõhise rahastuse probleem teadlaste jaoks laheneda. Riski maandamiseks on võimalik tegevustoetuse eraldamisel leppida kokku täpsemad tegevustoetuse kasutamise tingimused (sh tagades raha suunatuse asutuse strateegiliste arengueesmärkide täitmiseks). 6.1. 4 . Muudatus : teaduse rahastamine – uurimistoetused I Sihtrühm : teadus- ja arendusasutused Mõju avaldumise ulatus ja sagedus : teadustegevuse konkurentsipõhised ja institutsionaalsed eesmärgid on kavandatavate muudatuste rakendamisel selgemini määratletud ja rahastamisinstrumentidega tagatud. Eeldatavalt suureneb teadlaskarjääri atraktiivsus, mis mh aitab Eestis hoida ja Eestisse tuua talente. Uurimissuundade arendamisel arvestatakse senisest enam ettevõtluse ja ühiskonna vajadustega. Selle kaudu kasvab teadustegevuse sotsiaalmajanduslik mõju. Ebasoovitavate mõjude risk : institutsionaalse uurimistoetuse ümberkujundamisel uurimistoetuse rühmagrandiks võivad institutsionaalsed eesmärgid jääda teadusasutuses piisava katteta (kui rühmagrante ei õnnestu piisavas mahus või teatud valdkondades saada). II Sihtrühm : rahastamist korraldav asutus Mõju avaldumise ulatus ja sagedus : ETAgi kui uurimistoetuste rahastamist korraldava asutuse töömahtu uuele süsteemile üleminek olulisel määral ei mõjuta. Kuna institutsionaalne uurimistoetus toetusena kaob, siis taotlemisega seotud halduskoormus väheneb. Ebasoovitavate mõjude risk : enam mõjutab ETAgi tööd see, et erinevatel aastatel on uurimistoetuste maht väga erinev ja kui rahastamisperioodi algus langeb mitmetel taotlustel ühte aastasse, tähendab see ka seda, et rahastamisperiood lõpeb samal ajal ja uueks perioodiks raha tulevad samad taotlejad taotlema jälle samal aastal. See on suur probleem aastatel 2020-2021, kui uurimistoetuste eelarvete „lainetuse“ mõju on suur. Teaduse rahastamise muudatuste mõju avaliku sektori rahastamisele Teaduse rahastamisel kavandatavate muudatuste mõju teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia rahastamiseesmärgi saavutamisel on suur. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 kohaselt on kavandatud teaduse rahastamist suurendada 1%- ni SKP-st (seni alla 0,8%). Uuele rahastamismudelile üleminek tuleb läbi viia järk-järgult, võimalusel seni tehtud rahastamisotsuseid mitte muutes. 6.1.5 . Muudatus : teaduse korralise evalveerimise korraldamine voorudena I Sihtrühm : kvaliteedihindamisi korraldavad asutused, HTM Mõju ulatus : Seaduses on senisest selgemalt sõnastatud, et korraline evalveerimine viiakse läbi voorudena iga seitsme aasta järel, kuid asutustele jääb võimalus taotleda korralist evalveerimist ka voorude vahel. korraliste evalveerimiste toimumine voorudena annab Haridus- ja Teadusministeeriumile võimaluse saada evalveerimise tulemuste põhjal perioodilist infot, mille alusel on võimalik teha kokkuvõtteid valdkondade teaduslikust tasemest erinevates teadus- ja arendusasutustes ning saada sisendit teaduspoliitilisteks otsusteks. Voorude vahel toimuvad evalveerimised on pigem erand. Regulaarse hindamise kaudu on tagatud ülevaade teadus- ja arendusasutuste teadusvaldkondade kvaliteedist. Korralisel evalveerimisel saavad osaleda kõik teadus- ja arendusasutused, ka need, keda on evalveeritud voorude vahe l . Evalveerimist korraldaval asutusel on võimalik evalveerimist korraldada ühe korraga, kasutades samade valdkondade hindamisel samu eksperte. Evalveerimise kor r aldamine korraliste voorudena võimaldab planeerida evalveerimisega seotud kulusid riigieelarvesse. Seadusest on välja jäetud piirangud välisekspertidest koosneva hindamiskomisjoni suurusele, mis võimaldab paremini arvestada ekspertide tegeliku vajadusega olukorras, kus seniselt neljalt teadus- ja arendustegevuse valdkonnalt on üle mindud rahvusvaheliselt tunnustatud Frascati Manualis toodud kuuele teadusvaldkonnale. Mõju avaldumise sagedus : korraliste evalveerimiste arv jääb võrrelduna praegusega üldjoontes samaks. Ebasoovitavate mõjude risk : evalveerimise korraldamine voorudena toob kvaliteedihindamist läbi viivale asutusele ajutiselt suure töökoormuse. Samuti võivad teadusmaastikul toimuvad muudatused tuua olukorra, kus korralist evalveerimist taotletakse ka voorude vahepeal, mis toob kaasa töökoormuse plaanivälise suurenemise. Samuti ei võimalda voorude vahepeal toimuv korraline evalveerimine võrrelda evalveeritavate asutuste teadus- ja arendustegevuse taset teiste asutustega, mis omakorda võib mõjutada evalveerimise tulemusi, samuti teaduspoliitilisi otsuseid. II Sihtrühm : teadus- ja arendusasutused Mõju avaldumise sagedus ja ulatus : teadus- ja arendusasutuste koormus seoses teadus- ja arendustegevuse evalveerimisega ei suurene. Samuti ei ole ette näha evalveerimist taotlevate asutuste hulga olulist suurenemist. Asutusel on evalveerimise läbimise kaudu võimalus saada infot asutuses läbiviidava teadus- ja arendustegevuse taseme kohta võrrelduna teiste TA asutustega. Ebasoovitavate mõjude risk : vahe kahe evalveerimise vooru vahel on suhteliselt pikk. Asutustel, kes soovivad taotleda evalveerimist kahe vooru vahel, näiteks kui tegemist on uue asutusega või asutusega, kes eelmisel korralisel evalveerimisl evalveeritud negatiivselt, tuleb korralise evalveerimisega seotud kulud endal kanda, mis on ebasoovitav mõju asutuse vaates. Vooru de väliselt evalveeritava asutuse kulud sõltuvad evalveeritavate valdkondade arvust. Eesti Teadusagentuuri hinnangul on varasemale kogemusele tuginedes näiteks asutuse puhul, kes taotleb kolme valdkonna evalveerimist , kulu ligikaudu 13 000 eurot. 6.1. 6 . Muudatus : asutuse kaalutlusõigus sisekaitselise rakenduskõrgko oli kadeti õppekulude hüvitamise nõude esitamisel Sihtrühm : Sisekaitseakadeemia , Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Päästeamet, Häirekeskus ning Maksu- ja Tolliamet . Mõju ulatus : muudatustega võib kaasneda asutuste töökoormuse vähenemine, kuna kaalutlusõiguse alusel võib õppeasutuse juht otsustada, et õppekulusid ei nõuta sisse. Teatud juhtudel on õppekulude sissenõudmise tulemus ebaproportsionaalne võrreldes sissenõudmisele kulutatud ressursiga. Võib eeldada, et väheneb kohtute töökoormus, kuna õppekulude sissenõudmise kohtuvaidlused jäävad ära. Mõju avaldumise sagedus : mõju avaldumise sagedus sõltub sellest, kui sageli peavad asutuste juhid põhjendamatuks tagasinõude esitamist. Ebasoovitavate mõjude risk : kui asutus otsustab õppekulude hüvitamist mitte nõuda, võivad muudatused mõjutada riigi tulusid. Sisekaitselises rakenduskõrgkoolis õppides on üliõpilasele tagatud stipendiumid, tasuta majutus ja toitlustamine, seega on riigi kulud üliõpilase koolitamisele märkimisväärsed ning tööjõuvajadus selles sektoris suur. Samas ei ole MTA ja HÄK õppekulude hüvitamist nõudnud, KAPO ei ole õppekulude hüvitamist nõudnud viimastel aastatel ning SKA nõuab õppekulude hüvitamist alates 2015. aastast, kui RakKKS -i muudatused võimaldavad õppekulude hüvitamise teatist käsitada täitedokumendina. Lisaks peab asutuse juht igakordselt kaaluma, kas õppekulude tagasinõudmisest saadav ressurss kaalub 6. 2. Mõju regionaalarengule Eelnõu ei mõjuta otseselt regionaalarengut. 6. 3. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Olulisema sotsiaalse mõju haridussüsteemi korraldusele (sh teadus- ja arendustegevuse korraldusele)ja töösuhetele toovad kaasa järgmised muudatused: 6.3. 1 . Muudatus : rakenduskõrgharidusõppe lõpetajatele rakenduskõrgharidusõppe diplomi asemel bakalaureusekraadi andmine. 6.3. 2 . Muudatus : sisekaitselise rakenduskõrgkooli kadeti õppekulude hüvitamine. 6.3. 4 . Muudatus : kvaliteedihindamise meetmete muutmine. 6.3. 5 . Muudatus : teaduse rahastamise muudatused. Mõju töösuhetele toob kaasa 6.3. 3 . Muudatus : akadeemiliste töötajate regulatsiooni muutmine. 6.3. 1 . Muudatus : rakenduskõrgharidusõppe lõpetajatele rakenduskõrgharidusõppe diplomi asemel bakalaureusekraad i andmine Sihtrühm : kõrgkoolid, üliõpilased ja tööandjad Mõju ulatus : v älisriikides kvalifikatsiooni tõendamine on bakalaureusekraadiga, mis on rahvusvaheliselt kasutusel olev kvalifikatsioon, arusaadav. Võib eeldada, et vähemalt osa üliõpilaste jaoks on kõrgharidusõppes kraadi saamise võimalus kõrgharidusvalikute tegemisel määravaks. Seega võib 1. astme õppe lõpus kraadi saamise võimalus soodustada sisulisemalt põhjendatud haridusvalikute tegemist. Selleks, et riigisiseselt oleks kvalifikatsiooni seos rakenduskõrgharidusõppega arusaadav, tehakse diplomile vastav märge õppekava suunitluse kohta. Välisriikides on bakalaureusekraad võrreldes rakenduskõrghariduse diplomiga üliõpilaste jaoks õppima või tööleasumist lihtsustav kvalifikatsioon. Mõju avaldumise sagedus : d iplomite ümbervahetamine kvalifikatsiooni nimetuse muutumise tõttu ei ole mõistlik ja uue nimega kvalifikatsiooni saaks väljastada nendele üliõpilastele, kes õppima asuvad pärast muudatuste tegemist. Ülejäänud üliõpilased jätkavad senistel tingimustel õppimist ja saavad ka rakenduskõrghariduse diplomi. Rakenduskõrgharidusõppesse õppima asunud üliõpilased on õppima asunud teadmisega, et neile antav kvalifikatsioon on rakenduskõrghariduse diplom. Ebasoovitavate mõjude risk : riigisiseselt võib senise harjumuspärase rakenduskõrgharidusõppe diplomi asemel bakalaureusekraadiga tööle kandideerimine nõuda teatud lisaselgituste andmist ja sellega harjumine võib võtta aega. 6.3. 2 . Muudatus : sisekaitselise rakenduskõrgkooli kadeti õppekulude hüvitamine Sihtrühm : sisekaitselise rakenduskõrgkooli üliõpilased Mõju ulatus : muudatused võimaldavad kohelda Sisekaitseakadeemia lõpetajaid sarnasemalt teiste kõrgkoolide lõpetajatega. Kõrgharidus on Eestis üldjuhul tasuta, samuti ei nõuta kõrgkoolides õppuritelt stipendiumide tagastamist. Samas on sisekaitselises rakenduskõrgkoolis tagatud üliõpilastele stipendiumid ning tasuta majutus ning toitlustamine. Seega ei ole sisekaitselise rakenduskõrgkooli ja teiste kõrgkoolide üliõpilaste puhul tegemist päris võrdväärsete gruppidega. Õppekulude hüvitamise nõude esitamise paindlikkus võib motiveerida enam üliõpilasi tegema otsust asuda õppima sisekaitselisse rakenduskõrgkooli. Sisekaitseakadeemias omandatud haridusega olla riigile kasulik ka siis, kui minna tööle näiteks erasektorisse. Koolis omandatud teadmisi ja hoiakuid saab kasutada ka muul erialal. Isegi kui lõpetaja suundub pärast hariduse saamist eraettevõttesse tegema ohutusalast tööd või tegutseb samal erialal vabatahtlikuna, on tal omandatud haridusest eneseteostamisel kasu. Mõju võib olla suurem ebasoodsama sotsiaalmajandusliku taustaga üliõpilaste jaoks, kelle valikuid õppekulude hüvitamise nõude tekkimise risk võib enam mõjutada. Ebasoovitavate mõjude risk : risk on, et õppekulude hüvitamise nõude paindlikkus võib mõjutada üliõpilaste katkestamisotsust või tehakse hiljem kergekäelisemalt otsus minna tööle muusse sektorisse või õpituga mitteseotud erialale. Samas on õpingute lõpetamise esmaseks eelduseks siiski sisemine motivatsioon ja sobivalt valitud eriala, mitte hirm rahalise karistuse ees. Seega võib eeldada, et muudatused pigem suurendavad asutuste võimalust võtta tööle pühendunud töötajaid. Õppemaksu hüvitamise kohustus võib asutusele muutuda kahjulikuks, sest kui teenistuja töötab vaid seetõttu, et tal ei ole võimalik õppekulusid hüvitada, maksab asutus palka vähemotiveeritud teenistujale ega saa samal ajal värvata pühendunud teenistujat. Praktikas võisteldakse tööjõuturul aga just pühendunud inimeste pärast. 6.3. 3 . Muudatus : akadeemiliste töötajate regulatsiooni muutmine I Sihtrühm : õppejõud ja teadustöötajad 2017/2018. õppeaastal on erinevatel õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtadel töötavaid isikuid kokku ca 3900, ametikohtade koormuste summas on kokku ca 3200 täistööajaga ametikohta . Ametikoha nimetus Kokku Avalik-õiguslik ülikool Riigi rakenduskõrgkool Erakool Professor 536 479 20 38 Dotsent 670 590 45 40 Lektor 1 436 897 330 243 Vanemassistent 12 12 - - Assistent 396 280 105 11 Vanemõpetaja 1 - - 1 Õpetaja 163 80 70 13 Instruktor 22 5 17 - Juhtivteadur 29 29 - - Vanemteadur 356 356 - - Teadur 420 418 2 - Nooremteadur 160 157 - 3 muu (sh administratiivtöötaja) 538 406 129 4 Muudatused mõjutavad enam senisel dotsendi ja assisenti ametikohal töötanud töötajaid. Dotsendi ametikohal töötavaid isikuid oli 2017/2018. õppeaastal 670, assistendi, sh vanemassistendi ametikohal töötavaid isikuid 408. Seega on kõigi õppejõudude ja teadustöötajate sihtrühmaga võrreldes muudatustest mõjutatud isikute hulk keskmine. Professori ametikoht seaduse loetelus säilib. Juhtivteadurid, vanemteadurid, teadurid ja nooremteadurid on eelnõu kohaselt teaduri kategoorias ja täpsemad astmed sätestatakse asutuse tasandil. Lektori ja õpetaja ametikohad säilivad senisel kujul. Tenuuri rakendamise mõju on keeruline hinnata, sest tenuuri ametikohtade loomine on asutuse õigus, mitte kohustus. Kui lähtuda asjaolust, et tenuuri ametikohad on mõeldud eelkõige „tippudele“ (akadeemiliste ametikohtade kõrgeimatele astmetele), siis puudutab see tõenäoliselt professori ja juhtivteaduri ametikohtadel töötavaid isikuid (kõrgkoolides vastavalt 536 ja 29 isikut, lisaks riigi ja avalik-õiguslikes teadus- ja arendusasutustes töötavad juhtivteadurid). Eelnõuga ei muutu akadeemiliste töötajate puhkuse kestus, mis on kokku lepitud töölepingus. Töölepingut saab muuta üksnes poolte kokkuleppel. Eelnõu kohaselt kehtestab asutus akadeemiliste töötajate pikendatud puhkuse põhimõtted. Need töölepingud, mis on sõlmitud enne nende põhimõtete kehtestamist, kehtivad kokkulepitud kujul edasi. Uusi põhimõtteid kohaldatakse nendele töölepingutele, mis sõlmitakse pärast seda, kui asutus on pikendatud puhkuse andmise põhimõtted kehtestanud. Seega juba sõlmitud töölepingutes kokku lepitud akadeemiliste töötajate puhkustele eelnõu puhkusega seonduv muudatus mõju ei avalda. Emeriteerumist puudutavad muudatused ei puuduta neid isikuid, kellele on emeriidi staatus juba omistatud. Mõju ulatus Karjäärimudelite loomine ja tenuuri ametikohtade võimalus annab eriti õppe- või teadustööd alustavatele akadeemilistele töötajatele karjääriperspektiivi ühe asutuse sees. Edutamise võimalus võimaldab anda noortele silmapaistvatele teadlastele või õppejõududele stabiilse töökeskkonna ja samas asutuses arenguvõimalused. Seaduses sätestatud rakendusaja jooksul tuleb kõrgkoolidel ja teadusasutustel välja töötada korrad, milles käsitletakse, millistel tingimustel ja korras seniste dotsendi ja assistendi ametikoha täitjate töösuhteid on kavas muuta. Tööandja võib otsustada, et senised töösuhted jätkuvad muutmata kujul näiteks kuni uue atesteerimiseni. Samuti võib tööandja otsustada, et senised ametinimetused ja muud kokkulepitud tingimused kõigil olemasolevatel töötajatel säilivad, aga uusi töötajaid dotsendi ja assistendi ametikohale enam ei valita. Need muudatused võivad mõjutada töösuhet ja töötaja seisundit. Senistel dotsentidel võib tekkida juurdepääs kas professori ametikohale või vanemlektori ametikohale, assistentidel õpetaja ametikohale. Täpsemad tingimused ja ülemineku korra kehtestab tööandja. Mõju avaldumise sagedus Tööandja kehtestab seaduses nimetatud ametikohtade loetelu alusel asutusesisese akadeemiliste töötajate karjäärimudeli, milles lepitakse liikmeskonda kaasates kokku ka uuele süsteemile ülemineku kord. Seega on muudatus töötaja jaoks ühekordne, kuigi üleminek selle rakendamisele võib toimuda pikema aja jooksul. Muudatused puudutavad tulevikus nimetatavaid emeriite , kellel tekib valik, kas võtta emeriidi staatus vastu ja arvestada, et tööandja võib siis ka täistööajaga töötamiseks sõlmitud töölepingu lõpetada või jätkata aktiivset töötamist. Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk Töölepingute muutmine võib teatud juhtudel olla töötaja jaoks negatiivse mõjuga, samuti võib muudatusega kaasneda kohustus teatud perioodi jooksul osaleda mõne teise ametikoha täitmiseks väljakuulutatud konkursil. Seega võib teatud juhul muudatustega kohanemine olla keeruline. Kui karjääriredelil edenemine on võimalik ka edutamisega, võib see muuta akadeemiliste töötajate süsteemi senisega võrreldes suletumaks uutele tulijatele. Selle riski maandamiseks tuleb kõrgkoolides ja teadusasutustes edutamise reeglid kokku leppida esiteks senati või teadusnõukogu tasandil. Üksikute otsuste tegemine ei saa olla ühe isiku otsus, vaid kaasatud peab olema kas teaduskonna või instituudi või muu struktuuriüksuse kollegiaalne kogu. Risk on ka see, kui mõni kõrgkool või teadusasutus otsustab akadeemilistele töötajatele pikendatud puhkust senises mahus mitte ette näha. Kuigi selline võimalus tööandjal on, ei ole kõrgkoolide ja teadusasutuste konkurentsi heade töötajate pärast arvestades alust eeldada, et puhkusi vähendama hakatakse. 6.3. 4 . Muudatus : kõrghariduse kvaliteedihindamise meetmete muutmine Sihtrühm : üliõpilased Mõju avaldumise sagedus ja ulatus : üliõpilased peavad ka edaspidi olema kvaliteedihindamistesse kaasatud. Olenemata kvaliteedihindamiste meetmete arvust on riigi vastutus tagada üliõpilastele võimetekohase ja kvaliteetse kõrghariduse võimalused. Seega kui üks kvaliteedihindamise meede kaob, peab olema selge, kuidas kvaliteet muul moel tagatakse. Ebasoovitavate mõjude risk : kui kesksete kvaliteedikontrolli meetmete arv väheneb, võib see luua riski, et ennetavat kontrolli, mille käigus võimalikke probleeme ära hoida oleks võimalik, enam ei tehta. Riikliku- või haldusjärelevalvega sekkumine toimub enamasti siis, kui rikkumine või probleem on juba ilmnenud. Seega võib muudatus mõjutada kõrghariduse kvaliteeti konkreetse üliõpilase jaoks. 6.3. 5 . Muudatus : teaduse rahastamise muudatused Sihtrühm : teadustöötajad Mõju avaldumise ulatus ja sagedus : muudatused rahastamissüsteemis ei eelda sihtrühmade põhjalikku ümberkohanemist. Uurimistoetused on seotud teadlaskarjääriga ning kavandatud valdkondlikke eripärasid arvestavalt (alustava teadlase ja uurimisrühma juhi grandid, individuaal- ja rühmagrandid, eksperimentaalse- ja mitteeksperimentaalse suunitlusega grandimahud). Uurimistoetuste mahud, sh teadlaste arvestuslikud töötasu määrad on senistega võrreldes suuremad. Uurimistoetuste mahtu on kavandatud uurimistööga seotud otsesed ja kaudsed kulud. Uurimistoetuste koguarvu ei ole plaanitud oluliselt muuta. Uurimistoetustest rahastatavate töökohtade arv (täistööaja arvestuses) langeb mõnevõrra, kuivõrd paralleelselt suurenev tegevustoetus toetab samuti teadlase karjäärimudeli rakendamist. Seega üldkokkuvõttes jääb uurimistoetustega hõlmatud teadustöötajate arv samasse suurusjärku, muutub nende rahastamisallikate struktuur, st projektipõhisus väheneb. Uurimistoetuste taotlemise ja kasutamise tingimused ja aruandlus on lihtsam (detailse eelarvestamise asemel nn ühikuhinnad. Uurimistoetuste mahu suurenemisega kavandatav suurem üldkulu võimaldab asutustel tagada teadlastele kvaliteetse uurimiskeskkonna. Ebasoovitavate mõjude risk : kui konkurents uurimistoetustele ei vähene ning edukuse määrad püsivad madalal, on konkurentsipõhine rahastus teadlastele jätkuvalt ebastabiilne. Samas uurimistoetuste struktureerimine ning parem vastavus karjääriredeli erinevatele astmetele tagab, et ka noorematele süsteemi sisenejatele on teatud võimalused iseseisva teadustööga alustamiseks siiski olemas. Lisaks tasakaalustab kasvav tegevustoetus (senine baasfinantseerimine) teadus- ja arendusasutuste finantseerimise stabiilsust. 6. 4. Mõju majandusele Mõju ettevõtete tegevusele toob kaasa 6.4.1. Muudatus : teaduse rahastamise muudatused. Lisaks seisneb erakõrgkoolide jaoks positiivne mõju selles, et senised tõlgendusprobleemid ja sellega kaasnev halduskoormus kolme erineva seaduse rakendamisel lahenevad, kuna eelnõuga koondatakse kõik erakõrgkoole puudutavad sätted kõrgharidusseadusesse. Samuti on vähendatud seaduses nõuete detailsust näiteks erakõrgkooli põhimääruse või põhikirja nõuetes, samuti üliõpilasega sõlmitava lepingu nõuete sätestamisel. 6.4.1. Muudatus : teaduse rahastamise muudatused Sihtrühm : eraõiguslikud teadusasutused Mõju avaldumise ulatus ja sagedus : konkurentsipõhine rahastamine (uurimistoetused) on edaspidi eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste teadus- ja arendustegevustele avatud. Lisaks grantidele on eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel võimalik taotleda sihttoetust avalikes huvides elluviidava teadus- ja arendustegevuse jaoks. Eraõiguslikele teadus- ja arendusasutustele ei ole kavas eraldada tegevustoetuse baastoetuse osa. Samas on kavandatud uuele rahastamissüsteemile üleminek järk-järgulisena , et võimaldada teadusasutustel muudatustega kohaneda. Riskina võib siinkohal välja tuua, et riikliku toetuse äralangemisel ei pruugi eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused suuta enam tegeleda baasteadusega, vaid piirduvad tellimustööna tehtava teadus- ja arendustegevusega. Kui eraõiguslik ja positiivselt evalveeritud teadusasutus täidab avalikku ülesannet, nähakse ette võimalus eraldada eraõiguslikule teadusasutusele sihttoetust. Samuti on eraõiguslikul teadusasutusel juurdepääs konkurentsipõhistele rahastamismeetmetele. Vältimaks eraõiguslike teadus- ja arenduste tegevuse järsku halvenemist, nähakse nende asutuste osas ette üleminekuaeg. 2018. aastal sai baasfinantseerimist kokku 7 eraõiguslikku teadus- ja arendusasutust kokku 6,09% ulatuses baasfinantseerimise kogumahust. Nende asutuste hulgas oli 4 tehnoloogia arenduskeskust, Eestis registreeritud äriühingut, mille põhitegevus on rahvusvaheliselt kõrgetasemelise TA ja innovatsiooni tegevuse elluviimine. Alates 2023. aastast on eraõiguslikel teadus- ja arendusasutustel võimalik saada üksnes sihttoetust riiklikult vajalike ning avalikes huvides oluliste funktsioonide täitmiseks. Ebasoovitavate mõjude risk : eraõiguslike teadus- ja arendusasutuste rahastamise maht riigieelarvest väheneb. Samas on kavandatud uuele rahastamissüsteemile üleminek järk-järgulisena , et võimaldada teadusasutustel muudatustega kohaneda. 6. 5. Mõju elu- ja looduskeskkonnale Eelnõu ei mõjuta elu- ja looduskeskkonda. 6. 6. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Eelnõu ei mõjuta riigi julgeolekut ja välissuhteid. 7. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud Teaduse rahastamismeetmete mõju avaliku sektori rahastamisele on käsitletud peatükis 6.1 Mõju riigiasutuste ja KOV asutuste tegevusele. 7.1. Muudatus : k valiteedihindamise meetmete muutmine Õppekavagruppide kvaliteedi hindamise kulu on olnud keskmiselt 350 000 eurot aastas. Temaatiliste hindamiste ja nendega kaasnevate tegevuste (lähteülesande koostamine, küsitlused, järelseminarid ) maksumus sõltub nii teema ulatusest kui ka kaasatavate kõrgkoolide ja ekspertide arvust, kuid ei ületa 100 000 eurot aasta kohta. Seega õppekavagruppide hindamisest loobumise ja temaatiliste järelevalvete meetme kasutuselevõtuga on hindamiste kulu aastas ca 200 000 eurot väiksem. Samas uut tüüpi institutsionaalne akrediteerimine, mille raames hinnatakse valimipõhiselt ka õppekavu, suurendab institutsionaalse akrediteerimise maksumust ca 30% võrra. Kulu suurenemine on tingitud suurema arvu ekspertide kaasamise vajadusest ekspertkomisjoni. Senise 30 000 euro asemel on kavandatud ühe kõrgkooli institutsionaalseks akrediteerimiseks ca 40 000 eurot. Ühel aastal viiakse läbi ca viie kõrgkooli institutsionaalne akrediteerimine. Seni on institutsionaalse akrediteerimise aastane maksumus ca 120 000 eurot aastas, suurema komisjoniga institutsionaalse akrediteerimisel on prognoositav kulu ca 160 000 eurot aastas. 7.2. Muudatus : sisekaitselise rakenduskõrgkooli kadeti õppekulude hüvitamine Eelnõuga antakse vastavate asutuste juhtidele õigus kohaldada sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude tagasinõudmisel kaalutlusotsust. Kui asutus otsustab õppekulude hüvitamist mitte nõuda, võivad muudatused mõjutada riigi kulusid. Samas ei ole Maksu- ja Tolliamet ning Häir e keskus õppekulude hüvitamist nõudnud, Kaitsepolitseiamet ei ole õppekulude hüvitamist nõudnud viimastel aastatel ning Sisekaitseakadeemia nõuab õppekulude hüvitamist alates 2015. aastast, kui RakKKS -i muudatused võimaldavad õppekulude hüvitamise teatist käsitada täitedokumendina. Tabelis 1 ja tabelis 2 on kajastatud Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti nõuded õppekulud hüvitada (vastavalt aastatel 2011–2016 ja 2012–2015). Näiteks, Päästeamet on aastatel 2012–2015 esitanud nõudeid summas 5084,78 eurot, millest on tasutud 4406,93 eurot. Tabel 1. PPA esitatud nõuded õppekulud hüvitada ja nõuete laekumine aastatel 2011–2016. 2011 2012 2013 2014 2015 2016 Nõuete hulk perioodi alguses 84 80 75 66 44 38 Nõuete summa perioodi algul (€) 127 225,87 119 787,62 116 891,46 95 236,14 67 503,55 53 801,69 Lootusetud, tasaarveldused palgaga –8 113,07 –414,79 –18 259,72 –1 806,62 –31,96 15,00 Lisandunud nõudeid (€) 9 188,40 14 298,90 11 267,25 –12 878,08 –4 041,77 9 760,17 Nõuete laekumine (€) –8 513,58 –16 780,27 –14 662,85 –13 047,89 –9 628,13 –4 183,64 Nõuete summa perioodi lõpus (€) 119 787,62 116 891,46 95 236,14 67 503,55 53 801,69 59 393,22 sealhulgas nõuded aastast 2010 (€), ebatõenäolised ja laekumisteta 30 901,07 30 901,07 30 901,07 30 901,07 30 901,07 30 901,07 Aastast 2010 tasumata nõuete hulk 18 18 18 18 18 18 Tabel 2. PÄA esitatud nõuded õppekulud hüvitada ja nõuete laekumine aastatel 2012–2015. aasta nõuete summa laekumine 2012 2088,07 € 2088,07 € 2013 793,09 € 793,09 € 2014 477,53 € 375,00 € 2015 1726, 09 € 1150,77 € kokku 5084,78 € 4406,93€ 8. Rakendusaktid 8.1. Uued rakendusaktid Eelnõuga kehtestatakse uues sõnastu ses Vabariigi Valitsuse määrus K õrgharidusstandard (RT I, 26.09.2017, 10). Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. Seni Vabariigi Valitsuse määrusena kehtinud määrus Diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid (RT I, 28.04.2015, 7) ning haridus- ja teadusministri määrus Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega ( cum laude ) andmise tingimustega (RTL 2009, 82, 1190) liidetakse üheks haridus- ja teadusministri määruseks. Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. Seni Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kõrgharidustaseme õpet läbiviivale õppeasutusele tulemusrahastusest tegevustoetuse osa määramisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastuse arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr (RT I, 31.12.2016, 48) kehtestatakse haridus- ja teadusministri määrusena ning määrusesse lisatakse ka teaduse tegevustoetuse tulemusnäitajate täpsustused. Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud. 8.2. Vabariigi Valitsuse määrused E elnõuga kaasneb vajadus muuta järgmiseid Vabariigi Valitsuse määrusi : 1) Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus ( RT I, 16.12.2016, 5 ) ; 2 ) H aridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa (RT I, 28.08.2013, 5) – rakendusakti projekt on seletuskirjale lisatud. 3 ) Eesti Teadusinfosüsteemi asutamine ja selle pidamise põhimäärus (RT I, 05.04.2012, 4 ) . 4 ) Kõrgharidustaseme õppe õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad ainepunktidele (RT I, 23.10 .2012, 9) – tuleb uuesti kehtestada seoses volitusnormi asukoha muutusega; 5 ) Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe , arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded (RT I, 12.01.2016, 17) – tuleb uuesti kehtestada seoses volitusnormi asukoha muutusega; 6) Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus (RT I, 16.05.2012, 2). 8.3. Haridus- ja teadusministri määrused Eelnõu kohaselt kehtestatakse haridus- ja teadusministri määrustena järgmised seni Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrused: 1) Residentuuri lõpetamist tõendava tunnistuse statuut ja vorm (RT I, 09.02.2016, 13); 2) Õpetajate koolituse raamnõuded (RT I, 18.08.2015, 10); 3) Üliõpilaste stipendiumite liigid, suurus ja määramise üldtingimused (RT, 14.12.2017,3). Need Vabariigi Valitsuse määrused tunnistatakse kehtetuks. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta volitusnorme ja viiteid järgmistes haridus- ja teadusministri määrustes: 1) Eesti Lennuakadeemia põhimäärus (RT I, 07.01.2015, 4); 3) Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli põhimäärus ( RT I, 07.01.2015, 1); 4) Tallinna Tehnikakõrgkooli põhimäärus (RT I, 07.01.2015, 2); 5) Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli põhimäärus (RT I, 07.01.2015, 5); 6) Tartu Kõrgema Kunstikooli põhimäärus (RT I, 07.01.2015, 6); 7) Tartu Tervishoiu Kõrgkooli põhimäärus (RT I, 07.01.2015, 3). 8 ) Kõrghariduse omandamisel süvendatult riigikeele õppimise tingimused ja kord (RT I, 04.01.2013, 14); 9) Rakenduskõrgkooli rektori valimise kord (RT I, 05.01.2016, 8); 10) Välismaalase piisava õppekeeleoskuse tõendamise kord (RT I 2010, 75, 571); 11) Meetme "Kõrgkoolide koostöö ja innovatsiooni arendamine" tingimused (RT I, 13.01.2015, 10). Eelnõuga muudetakse jär gmisi haridus- ja teadusministri määrus i : 4) N õunike kogu liikmete arv ning nende volituste kestus ja nõunike kogu töökord (RTL 2000,117,18279; 7) T eadus- ja arendustegevuse korralise evalveerimise taotlemise, läbiviimise ja tulemuse kinnitamise täpsemad tingimused ja kord (RT I, 04.11.2016, 3 ); 8) Eesti Keele Instituudi põhimäärus (RT I, 20.10.2017, 2 ); 9) Eesti Kirjandusmuuseumi põhimäärus (RT I, 07.03.2017, 12 ); 10) T eaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ning teaduskollektsioonide finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ja finantseerimise otsustamise tingimused ja kord (RT I, 28.11.2012, 34) ; 11 ) Teadusraamatukogude ühtse komplekteerimiskava koostamise põhimõtted ja teadusraamatukogude teadusinformatsiooni finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ning finantseerimise otsustamise kord (RT I, 25.03.2014, 4). Haldusmenetluse seaduse § 93 lõike 1 alusel muutuvad kehtetuks järgmised haridus- ja teadusministri määrused: 1) T eadusraamatukogudele esitatavad nõuded ning teadusraamatukogu nimetamise tingimused ja kord ( RT I, 12.01.2012, 3) ; 2) U urija-professori valimise tingimused ja kord (RT I, 11.02.2016, 19) ; 3 ) T eadus- ja arendusasutuste baasfinantseerimise määramise tingimused ja kord (RT I, 30.08.2017, 16) ; 4 ) I nstitutsionaalse uurimistoetuse taotlemise, määramise ja selle mahu muutmise tingimused ja kord “ (RT I, 22.04.2015, 29) ; 5) Üliõpilaspileti väljaandmise kord (RTL 2008, 68, 961), sest selliseid riiklikke dokumente enam välja ei anta. 8.4. Teiste ministrite määrused 8.4.1. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta järgmisi siseministri määrusi : 1) S isekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude arvestamise ja hüvitamise kord (RT I, 09.12.2016, 5 ); 2 S isekaitselise rakenduskõrgkooli rektori valimise kord (RT I, 09.12.2016, 2); 3) Sisekaitseakadeemia nõunike kogu koosseis ja töökord (RT I, 02.03.2016, 2); 4) R i ikliku koolitustellimuse koostamise ja tegevustoetuse eraldamise kord Siseministeeriumi valitsemisalas (RT I, 15.05.2014, 8); 5) Sisekaitseakadeemia põhimäärus (RT I, 15.02.2017, 7); 6) P olitseiametniku ning Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse juhi ametikohal teenistuses oleva ametniku kutsesobivusnõuded, nende kontrollimise tingimused ja kord ( RT I, 30.12.2017, 25). 8.4.2. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta järgmisi sotsiaalministri m äärusi : 1) V älisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord (RTL 2009, 96, 1438); 2) V älisriigis kvalifikatsiooni omandanud proviisori sobivustesti koostamise, korraldamise ja tulemuste hindamise kord (RTL 2009, 93, 1351); 3) v älisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku sobivustesti koostamise, korraldamise ja hindamise kord ( RTL 2009, 96, 1438); 4) Tervise Arengu Instituudi põhimäärus ( RT I, 25.11.2014, 10). 8.4.3. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta põllumajandusministri määrust Eesti Taimekasvatuse Instituudi põhimäärus (RT I, 29.08.2015, 21). 8.4.4. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta kultuuriministri määrust Võru Instituudi põhimäärus (RT I, 09.12.2014, 26). 8.4.5. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta kaitseministri määrust Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste põhimäärus (RT I, 01.03.2016, 2). 8.4.6. Eelnõuga kaasneb vajadus muuta järgmisi majandus- ja kommunikatsiooniministri määruseid , milles kasutatakse viiteid rakenduskõrgkooli seadusele : 1) Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks - ühtne programmdokument aastateks 2004-2006» meetme nr 2.3 „ Teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni edendamine “ osa „ Spinno programm“ tingimused (RTL 2008, 86, 1197); 2) T eadmiste- ja tehnoloogiasiirde baasfinantseerimise toetamise tingimused ja kord (RT I, 15.07.2014, 4) 3) I nnovatsiooniosakute toetusmeetme tingimused ja kord (RT I, 13.01.2015, 27); 4) Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument aastateks 2004–2006“ meetme number 2.3 „Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni edendamine“ osa „Ettevõtlusinkubatsiooni programm“ tingimused (RTL 2009, 29, 376). 9. Seaduse jõustumine Seaduse jõustumise ajaks on kavandatud 1. september 2019. a. 10. Eelnõu kooskõlastamine , huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks järgmistele organisatsioonidele. Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit, EÜL, Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu, Rektorite Nõukogu, SA Archimedes , Eesti Teadusagentuur , SA Kutsekoda, TALO, Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus Universitas , Eesti Noorte Teaduste Akadeemia. Avalik-õiguslik ud ülikoolid: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool. Eraülikool: Estonian Business School . Riigi rakenduskõrgkoolid: Eesti Lennuakadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Sisekaitseakadeemia . Erarakenduskõrgkoolid: EELK Usuteaduse Instituut, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, Euroakadeemia, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, Eesti EKB Liit Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Teadus- ja arendusasutused: Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Keele Instituut, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Taimekasvatuse Instituut, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, Tervise Arengu Instituut, AS Toidu- ja Fermentatsiooni-tehnoloogia Arenduskeskus, Bio CC OÜ, Cybernetica AS, Protobios OÜ, Tarkvara Tehnoloogia Arenduskeskus OÜ, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus AS. Ministeeriumid. Riigikantselei. Huvirühmade kaasamine Kõrgharidusseadustiku kaasajastamise protsess algas 2016. aasta suvel, kui Haridus- ja Teadusministeerium (edaspidi HTM ) pöördus kõrgharidusvaldkonnaga seotud esindusorganisatsioonide, kõrgkoolide, ministeeriumide ja teiste partnerite poole küsimusega, milliseid probleeme on kõrgharidust reguleerivate õigusaktide rakendamisel esinenud ja millised teemad vajaksid kõrgharidusseadustiku kaasajastamisel käsitlemist. Saabunud tagasiside põhjal alustati arutelusid neljas töörühmas. Kõrgharidusseadustiku kaasajastamise juhtrühm moodustati ministri käskkirjaga , kõrgkooli juhtimise ja ülesannete töörühm, õppekorralduse töörühm ja kõrgharidusseadustiku ning TAKSi seoste töörühm olid nö liikuva koosseisuga ja organisatsioonid saatsid oma eksperdid vastavalt arutatavale teemale. Kaasatud organisatsioonid Sihtrühm Sihtrühma esindavad organisatsioonid Õppijad Eesti Üliõpilaskondade Liit (edaspidi EÜL ) Õppeasutused ning teadus- ja arendusasutused Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Eesti Maaülikool (EMÜ), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA), Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ), Tallinna Ülikool (TLÜ), Tartu Ülikool (TÜ), Estonian Business School (EBS), Eesti Lennuakadeemia, Tallinna Tehnikakõrgkool, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, Sisekaitseakadeemia (SKA), Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Biokeskus , Tartu Observatoorium, Eesti Rahva Muuseum, Tervise Arengu Instituut, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut Õppeasutuste juhid Rektorite Nõukogu (RN), Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu ( RakRN ) Õppeasutuste liikmeskond TALO, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus Universitas , Eesti Noorte Teaduste Akadeemia Tööandjad Eesti Kaubandus- Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit Valdkondlikud kompetentsikeskused Eesti ENIC/NARIC Keskus, Eesti Kõrg - ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur (EKKA), Eesti Teadusagentuur ( ETAg ) Valitsusasutused Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Kaitseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 5. septembril 2017. a saatis HTM kõrgharidusseadustiku kaasajastamise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK) arvamuse avaldamiseks laiale ringile partneritele, sh üliõpilaste esindusorganisatsioonile, kõrgkoolidele, teadusasutustele, tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidele ning ministeeriumidele. 2018. a jaanuarist aprillini jätkas tööd 2016. a detsembris moodustatud kõrgharidusseadustiku kaasajastamise juhtrühm, arutades eelnõu teemadest akadeemiliste töötajate nõudeid, õiguse kõrgharidusele teostamise tingimusi ning kõrgharidustaseme õppe nõudeid. 2018. a oli juhtrühma koosseis järgmine: Indrek Reimand (juhtrühma esimees, Haridus- ja Teadusministeerium kõrghariduse, teaduse ja keelepoliitika asekantsler), Sille Uusna (juhtrühma aseesimees, Haridus- ja Teadusministeerium, haridusseadustiku juht) , Jaak Aaviksoo (Tallinna Tehnikaülikool, rektor), Arno Almann ( Estonian Business School , rektor), Margus Haidak (Haridus- ja Teadusministeerium, kõrghariduse osakonna juhataja), Els Heinsalu (Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, president), Ivari Ilja (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, rektor), Britt Järvet (Eesti Üliõpilaskondade Liit, juht), Mart Kalm (Eesti Kunstiakadeemia, rektor), Hanna Kanep ( R ektorite Nõukogu, tegevsekretär), Mait Klaassen (Eesti Maaülikool, rektor), Andres Koppel ( Eesti Teadusagentuur, juhatuse esimees ), Enno Lend ( Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindaja, T allinna Tehnikakõrgkooli rektor), Aliis Liin ( Tartu Ülikool, õigusnõunik ), Heli Mattisen ( Eesti Kõrg - ja Kutseharidu se Kvaliteediagentuur, juhataja), Janar Holm ( Sotsiaalm inisteerium, tööala asekantsler), Ulla Preeden ( Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindaja, Ta rtu Tervishoiu Kõrgkooli rektor), Martti Raidal ( Eesti Teaduste Akade emia, juhatuse liige, akadeemik), Kaupo Reede ( Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, majandusarengu osakonna juhataja ), Priit Reiska (Tallinna Ülikool, õppeprorektor, Reelika Semjonov ( Kaitseministeerium, kaitseväete enistuse osakonna haridusnõunik), Marko Udras ( Eesti Kaubandus- Tööstuskoda, poliitikakujund amise ja õigusosakonna juhataja), Vladimir Viies ( Eesti kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendu s UNIVERSITAS, juhatuse esimees). 12. märtsini 2018. a valmistasid Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Maaülikool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikool ette oma ülikoolide seaduste eelnõude projekte. Kõrgharidusseadustiku kaasajastamist puudutavad materjalid ja kõrgharidusseadustiku kaasajastamise juhtrühma arutelude kokkuvõtted on kättesaadavad haridusseadustiku blogis: https://haridusseadustik.wordpress.com/korgharidusseadustik/ Mailis Reps minister Tea Varrak kantsler Algatab Vabariigi Valitsus …………..201 8 Lisa 1 Kõrgh aridusseaduse eelnõu seletuskirja juurde Põhimõtted seoses õigusega haridusele rahvusvahelistes kokkulepetes ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise paktis käsitleb õigust haridusele artikkel 13. Artikli 13 lõige 1 sätestab selle õiguse kõige olulisema osa – paktiga liitunud riigid tunnustavad iga inimese õigust haridusele. Lõige 2 annab sellele õigusele täpsemad raamid: põhiharidus peab olema kõigile kohustuslik ja tasuta (punkt a), keskharidus peab olema kättesaadav ja riik peab toetama inimesi keskhariduse omandamisel vastavalt oma ressurssidele (punkt b), kõrgharidus peab olema samuti kättesaadav kõikidele isikutele (punkt c). Kesk- ja kõrghariduse puhul rõhutab konventsioon, et liikmesriigid peaksid astuma järk-järgulisi samme tasuta kesk- ja kõrghariduse suunas. Artikli 13 lõike 2 punkt e kohustab liikmesriike pidevalt arendama kõigi astmete koolivõrku, kehtestama rahuldava stipendiumide süsteemi ja pidevalt parandama õpetajate materiaalseid tingimusi. Artikli 13 lõikes 3 sisaldub vanemliku autonoomia põhimõte – riikidel on kohustus austada vanemate vabadust valida lastele kool ning tagada oma laste usuline ja kõlbeline kasvatus vastavalt oma veendumustele. Artikli 13 lõige 4 rõhutab, et konventsioon ei piira üksikisikute ja asutuste õigusi luua õppeasutusi. Küll aga peavad need õppeasutused vastama miinimumstandarditele, mille määrab kindlaks riik. ÜRO lapse õiguste konventsioonis on seoses õigusega haridusele keskseks sätteks artikkel 28. Artikli 28 lõige 1 kohustab osalisriike tunnustama lapse õigust haridusele. Selleks peab põhiharidus olema kohustuslik ja kõigile lastele kättesaadav (punkt a). Artikli 28 lõike 1 punkti b järgi peavad osalisriigid soodustama keskhariduse eri vormide arendamist ja tegema need igale lapsele kättesaadavaks. Vajaduse korral peavad riigid selleks rakendama abinõusid ning toetama rahaliselt. Punkti c kohaselt peavad riigid tegema kättesaadavaks ka kõrghariduse. Lõike 2 järgi peavad osalisriigid rakendama vajalikke abinõusid, et distsipliin koolis vastaks lapse inimväärikusele . Artiklit 28 toetavad konventsiooni artiklid 29, 40 ja 23. Artikkel 29 selgitab hariduse vajalikkust lapse arengu seisukohast ning hariduse laiemat eesmärki globaalses kontekstis. Artikli 40 lõige 4 sätestab, et riik peab tagama hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi ka lastele, keda kahtlustatakse, süüdistatakse või leitakse olevat süüdi kriminaalseaduse rikkumises. Artikli 23 järgi on riigil kohustus tagada hariduse kättesaadavus ka vaimse või/ja füüsilise puudega lastele. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli , mis sätestab õiguse haridusele. Protokolli artikkel 2 sätestab, et kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele, ehk taaskord on väljendatud põhimõtet, et haridus on inimõigus. Artikli 2 teine lause kohustab riike haridus- ja õpetamiskohustust täites austama vanemate õigust võimaldada lastele haridus, mis on kooskõlas nende usuliste ja filosoofiliste veendumustega. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartas lisab artikkel 10 üldisele haridusõigusele õiguse kutseõppele ning artikkel 17 sätestab, et laste ja noorte sotsiaalse, õigusliku ja majandusliku kaitse üheks osaks on riigi kohustus rakendada vajalikke meetmeid, et noortel ja lastel oleks võimalik omandada haridust. Artikli 17 lõike 2 kohaselt on harta osalisriikidel kohustus tagada lastele ja noortele tasuta alg- ja keskharidus ning soodustada nende regulaarset kooliskäimist. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 149 kohaselt aitab ühendus kaasa kvaliteetse hariduse arendamisele, soodustades koostööd liikmesriikide vahel ning vajaduse korral toetades ja täiendades nende tegevust, samal ajal täiel määral respekteerides liikmesriikide vastutust õpetuse sisu ja haridussüsteemide korralduse eest ning nende kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Seega on õpetuse sisu ja haridussüsteemide korraldus liikmesriikide valida ja Euroopa Liidu tasandi regulatsioone hariduse reguleerimiseks reeglina ei anta. Euroopa Liidu (edaspidi EL ) õiguse kontekstis tuleb arvesse võtta Euroopa põhiõiguste hartat. Euroopa põhiõiguste harta muutus siduvaks Lissaboni lepinguga. Põhiõiguste harta sisaldab kahte haridusõigust käsitlevat sätet. Esiteks sätestab artikkel 14 igaühe õiguse haridusele. Tegemist on klassikalise haridusõiguse kontseptsiooniga, mille kohaselt õigus haridusele tähendab eelkõige õigust saada tasuta kohustuslikku õpet. Artikli 14 lõike 3 kohaselt tuleb riigil tagada vabadus asutada haridusasutusi ning vanemate õigus võimaldada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus. Täiendavalt viitab harta artikkel 32, et laste töölevõtmine on keelatud ning töölevõtmisel ei või vanuse alammäär olla madalam kui iga, mil lõpeb koolikohustus. EL-i õigusega on kehtestatud reeglid teise liikmesriigi territooriumil töötava EL kodaniku laste hariduse omandamise kohta (määrus 1612/68/EMÜ) ning õpingute ja koolitusega seotud sätteid sisaldab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.11.2009 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb EL kodanike ja nende perekonnaliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, ning nõukogu 25.11.2003 direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Hariduse valdkonda laieneb ka võrdse kohtlemise direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust. Lisa 2 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND VABARIIGI VALITSUS M Ä Ä R U S Tallinn ...……. 2018 Kõrgharidusstandard Määrus kehtestatakse kõrgharidusseaduse § 3 lg 5 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Kõrgharidusstandardiga kehtestatakse kõrgharidustasemel toimuvale õppele järgmised ühtsed nõuded: 1) õppele esitatavad nõuded; 2) varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted; 3) akadeemilistele töötajatele esitatavad üldnõuded ja erinõuete kehtestamise põhimõtted; 4) kõrgharidustaseme õpete õpiväljundid (lisa 1); 5) õppevaldkondade, õppesuundade ja õppekavarühmade loetelu (lisa 2); 6) õppekavagruppide ja õppekavarühmade vastavus (lisa 3). § 2. Kohaldamisala (2) Kõrgharidusstandard kehtib kõrgharidustaseme kõikidele astmetele ja õppevormidele, olenemata õppeasutuse õiguslikust seisundist. (3) Arstiõppele, loomaarstiõppele, proviisoriõppele, hambaarstiõppele, ämmaemandaõppele, õeõppele , arhitektiõppele ja ehitusinseneriõppele ning õpetajakoolitusele kohaldatakse kõrgharidusstandardi sätteid Vabariigi Valitsuse määrusega, õpetajate koolitusel valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud raamnõuetest tulenevate erisustega. (4) Kõrgharidusstandard on alusdokument kõrghariduse omandamist võimaldavatele õppeasutustele kõrgharidustaseme õppe õiguse andmisel, institutsionaalsel akrediteerimisel ning õppekavagruppide kvaliteedi hindamisel. 2. peatükk ÕPPE NÕUDED § 2. Õppekavale ja õppetöö kvaliteedile esitatavad nõuded (1) Õppekava on kooskõlas õppeasutuse tegevussuundadega, mis tulenevad õppeasutuse arengukavast, põhikirjast või põhimäärusest. Õppekava aitab kaasa õppeasutuse missiooni täitmisele ja eesmärkide saavutamisele ning arvestab tööturu ja sihtrühma vajadusi. (2) Õppekavad ja õppetöö korraldamine on kooskõlas õppeasutuse sisemiste kvaliteedistandardite ning riigisiseste ja rahvusvaheliste kvaliteedinõuete ja -kokkulepetega. (3) Õppekava eesmärgid ja õpiväljundid on võrdväärsed ja võrreldavad käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud kõrgharidustaseme astmete õpiväljunditega, vastavad kutseala reguleerivate rahvusvaheliste õigusaktide nõuetele ja suundumustele ning kui on olemas kutsestandard, arvestavad selles kirjeldatud teadmiste ja oskuste omandamise ja rakendamise põhimõtteid. (4) Õppekava eesmärgid ja õpiväljundid võimaldavad hinnata õppekava lõpetaja teadmiste ja oskuste taset. (5) Õppekava nimetus ja sisu on kooskõlas. Kasutatavad õppemeetodid ja õppetöö korraldamine, sealhulgas iseseisva töö ja praktika maht, toetavad õppekava eesmärkide saavutamist. (6) Õppekavas kirjeldatud praktika suunab üliõpilasi omandama ja rakendama tõhusaid töömeetodeid. (7) Õpingute korraldamine vastab nõuetele, kui: 1) õppetööks on olemas akadeemilised töötajad, kes vastavad õigusaktides kehtestatud kvalifikatsiooninõuetele ning kelle arv on lähtuvalt nende ülesannetest, õppe- ja teadustöö mahust ning juhendatavate üliõpilaste arvust piisav selleks, et saavutada õppekava eesmärgid ja õpiväljundid; 2) kindlas õppeaines õppetööd korraldaval akadeemilisel töötajal on selleks vajalik õpetamispädevus ning tema kvalifikatsioon toetab õppekava eesmärkide ja õpiväljundite saavutamist; 3) õppetööd korraldavad korralised akadeemilised töötajad on läbinud nõuetekohaselt atesteerimise, saanud oma tegevuse kohta regulaarselt tagasisidet ning on regulaarselt täiendanud oma pedagoogilisi oskusi; 4) õppetööks ning doktoriõppega seotud teadus- ja arendustegevuseks on olemas vajalikud ruumid (sealhulgas auditooriumid, labori- ja seminariruumid ning raamatukogu), mille sisustus ja varustatus on küllaldane ja nüüdisaegne õppekavade eesmärkide saavutamiseks ning mille seisund vastab õigusaktides sätestatud tervisekaitse- ja ohutusnõuetele; 5) õppetööks ning doktoriõppega seotud teadus- ja arendustegevuseks vajalikud infotehnoloogilised vahendid ning side riigisiseste ja rahvusvaheliste infovõrkudega on kättesaadavad ning õppekavas olevate õppeainete omandamiseks on olemas vajalikud infokandjad; 6) on olemas tugistruktuur, mis toetab akadeemiliste töötajate tööd (sealhulgas vajalike töötingimuste loomist), ning üliõpilastele mõeldud tugisüsteemid (sealhulgas õpi- ja karjäärinõustamise ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel nõustamisteenuse osutamiseks); 7) õppetööks ning doktoriõppega seotud teadus-, arendus- ja loometegevuseks on olemas finantseerimisallikad ning nende hankimist toetav strateegia. § 3. Õppetöö (1) Õppetöö toimub kontaktõppe, praktika ja iseseisva tööna. (2) Kontaktõpe on õpiväljundite saavutamiseks korraldatav loeng, seminar, praktikum, laboratoorne töö, individuaaltund või muul õppeasutuse määratud viisil toimuv õppetöö, mille eesmärk on teadmiste ja oskuste omandamine. Kontaktõpe toimub õppekeskkonnas (sealhulgas e-õppena), milles osalevad nii üliõpilane kui ka juhendaja. (3) Praktika on sihipärane tegevus õpiväljundite saavutamiseks, mille eesmärk on rakendada õpitud teadmisi ja oskusi õppeasutuse määratud vormis ning juhendaja juhendamisel töökeskkonnas. (4) Bakalaureuseõppes nähakse ette praktika, mis on vajalik õpiväljundite saavutamiseks ja mille maht määratakse õppekavas. (5) Rakenduskõrgharidusõppes moodustab praktika õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 15 protsenti. (6) Iseseisev töö on õpiväljundite saavutamiseks vajalike teadmiste omandamine iseseisvalt, lähtudes õppejõu antud ülesannetest. (7 Doktoriõpe koosneb õppetööst ning vähemalt 70 protsendi ulatuses õppekavaga määratud õppe mahust teadus- ja arendus või loometegevusest, sealhulgas doktoritööst. § 4. Õppekeel (1) Õppekeel on õppetöö keel, mille kasutamise oskus võimaldab saavutada käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud kõrgharidustaseme õppe õpiväljundeid. (2) Õppekeel, doktoriõppe õppekava puhul vajaduse korral õppekeeled, ja õpiväljundite saavutamiseks vajalikud muud keeled määratakse õppekavas. § 5. Õppe lõpetamine (1) Kõrgharidustaseme õpe lõpeb lõputöö kaitsmise või lõpueksami sooritamisega. (2) Lõputöö või lõpueksami maht on: 1) rakenduskõrgharidusõppes ja bakalaureuseõppes vähemalt 5 ainepunkti; 2) magistriõppes vähemalt 15 ainepunkti. (3) Doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Doktoritöö on iseseisev teaduslik uurimus, milles on esitatud vastava teadusvaldkonna olulise probleemi uudne lahendus, või loometöö. 3. peatükk AKADEEMILISTE TÖÖTAJATE NÕUDED § 6. Akadeemiliste töötajate nõuete kehtestamise põhimõtted (1) Tööandja lähtub akadeemiliste töötajate miinimumnõuete kehtestamisel käesolevas määruses sätestatud nõuetest ning võib juhul, kui see on vajalik tööülesannete täitmiseks, kehtestada käesolevas määruses kehtestatud nõuetest kõrgemaid nõudeid. (2) Tööandja võib põhjendatud juhul lisaks käesolevas peatükis sätestatud nõuetele kehtestada doktorikraadi eeldaval ametikohal nõuetele vastavaks kvalifikatsiooniks kvalifikatsiooniraamistiku 8. tasemel antud kutse. (3) Vähemalt 85 protsenti doktoriõppe õppekavas määratud õppeainete mahust õpetavad vastavas õppevaldkonnas teadus- ja arendustööl aktiivsed doktorikraadiga või sellele vastava kvalifikatsiooniga akadeemilised töötajad või kunstialadel rahvusvaheliselt kõrgel tasemel tunnustatud loovisikud. § 7. Professor (1) Professori ametikohale vastab pedagoogiliste oskuste ja kogemuse, sealhulgas üliõpilaste juhendamise kogemuse ning vähemalt 5-aastase aktiivse teadus- ja arendustegevuse või loometegevuse kogemusega oma eriala rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundja, kellel on doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. (2) Professori ametikohale kunstialadel vastab pedagoogiliste oskuste ja kogemuse, sealhulgas üliõpilaste juhendamise kogemuse ning vähemalt 5-aastase aktiivse loometegevuse kogemusega rahvusvaheliselt tunnustatud loomeisik, kellel on vähemalt magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. (3) Ülikooli professori ametikohale kandideerimisel, välja arvatud juhul, kui isik ei ole varem professorina töötanud, ning välja arvatud kunstialade professori ametikohale kandideerimisel, peab kandideerija juhendamisel olema viimase viie aasta jooksul kaitstud vähemalt üks doktoritöö. § 8. Lektor Lektori ametikohale vastab pedagoogiliste oskuste ning oma eriala teadus- ja arendustegevuse, kutseala töökogemuse või loometegevuse kogemusega isik, kellel on vähemalt magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. § 9. Teadur Teaduri ametikohale vastab isik, kellel on vähemalt teaduskraad või sellele vastav kvalifikatsioon või magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon juhul, kui isik on immatrikuleeritud doktoriõppesse. § 10. Õpetaja (1) Õpetaja ametikohale vastab isik, kellel on vähemalt kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon. (2) Riigikaitselise rakenduskõrgkooli praktilisi erialaaineid võib õpetada keskharidusega spetsialist, kellel on vähemalt 3-aastane erialase töö kogemus. 4. peatükk VARASEMATE ÕPINGUTE JA TÖÖKOGEMUSE ARVESTAMISE PÕHIMÕTTED § 11. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise eesmärk Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise eesmärk on: 1) väärtustada isiku kompetentsust ning edendada võrdseid võimalusi selle hindamiseks ja tunnustamiseks, sõltumata teadmiste ja oskuste omandamise ajast, kohast ja viisist; 2) suurendada isikute, sealhulgas erivajadusega isikute hariduslikku ja tööalast mobiilsust ning avardada elukestva õppe võimalusi; 3) võimaldada haridustasemetest koosnevas haridussüsteemis õppimise (formaalharidus), muu organiseeritud õppetegevuse (mitteformaalne haridus) ja erialase töökogemuse kaudu ning igapäevase tegevuse ja vaba aja raames õppimise (informaalne haridus) tulemusi lugeda samaväärseks vastuvõtutingimuste täitmise või õppekava läbimisel saavutatavate õpiväljunditega; 4) võimaldada õppeasutusel paindlikult reageerida tööturul toimuvatele muudatustele ning tööjõuvajaduse muutumisele. § 12. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise üldpõhimõtted (1) Õppeasutus kehtestab vastavalt üliõpilaste varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja korra. (2) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra kehtestamisel ning selle alusel taotluse esitamisel, taotluse hindamisel, arvestamise otsuse tegemisel ning selle vaidlustamisel lähtutakse „Haldusmenetluse seaduses” ja käesolevas määruses toodud põhimõtetest ning õigusaktides ettenähtud ja õppeasutuses kehtestatud kvaliteedinõuetest. (3) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist võib lõike 1 alusel kehtestatud tingimustel ja korras rakendada: 1) kõrgkooli kehtestatud vastuvõtutingimuste täitmiseks; 2) õppekava täitmisel eelnevalt omandatud ainepunktide ülekandmiseks; 3) varasemate õpingute või töökogemuse arvestamisel ainepunktideks. (4) Varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist ning arvestamist ei kohaldata käesoleva määruse § 5 nimetatud lõpetamise nõuete täitmisele. (5) Õppeasutus: 1) teavitab üliõpilasi varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks kehtestatud tingimustest ja korrast, sealhulgas tähtaegadest ja hindamisega seotud kuludest, mida kannab üliõpilane, ning tulemuste vaidlustamise võimalustest; 2) tagab varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise taotlejale vajaliku informatsiooni ning juhendamis- ja nõustamisteenuse kättesaadavuse; 3) tagab varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise protseduuri ühetaolisuse ja hindamist korraldavate isikute kompetentsuse ja erapooletuse tulemuse suhtes; 4) loob võimalused hindajate osalemiseks täienduskoolituses ning koostöövõrgustikus; 5) korraldab koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks tugisüsteemide, sealhulgas nõustamissüsteemi ja hindajate koostöövõrgustiku loomise. § 13. Varasemate õpingute ja töökogemuse tõendamise ja hindamise põhimõtted (1) Varasemaid õpinguid tõendatakse vastava diplomi, tunnistuse või muu haridust tõendava dokumendiga. (2) Erialase töökogemuse kaudu ning igapäevase tegevuse ja vaba aja raames toimunud õppimist tõendatakse viitega valminud töödele ja nende esitluse, näidiste mapi, kutsetunnistuse, töölepingu või ametisse nimetamise käskkirja koopia või muude dokumentaalsete tõenditega. Töökogemuse tõendamisel lisatakse taotlusele erialase töökogemuse kirjeldus ning enesehinnang. (3) Õppeasutuse nõukogul on lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule õigus kehtestada tõendamisele täiendavaid nõudeid. (4) Õppeasutusel on õigus vajadusel isiku varasemate õpingute või erialase töökogemuse hindamiseks anda isikule praktilisi ülesandeid, vestelda isikuga või hinnata isiku teadmisi ja oskusi muul viisil. § 14. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 1. septembril 2019. aastal. Jüri Ratas peaminister Heiki Loot riigisekretär Mailis Reps haridus- ja teadusminister Vabariigi Valitsuse … määruse nr… „Kõrgharidusstandard“ lisa 1 Kõrgharidustaseme õpete õpiväljundid 1.1. Bakalaureusekraadi saamiseks peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet õppesuuna põhimõistetest, teoreetilistest printsiipidest ja uurimismeetoditest; – oskama ära tunda interdistsiplinaarseid seoseid; – mõistma õppesuuna erinevate erialade rakendusalasid; – tundma eriala teoreetilisi koolkondi, arengusuundi ja aktuaalseid probleeme; – oskama sõnastada erialaga seotud probleeme ning analüüsida ja hinnata erinevaid lahendusi; – oskama kohaseid meetodeid ja vahendeid kasutades iseseisvalt informatsiooni koguda ning seda kriitiliselt ja loovalt tõlgendada; – oskama eriala ülesannete lahendamisel valida ja kasutada sobivaid tehnoloogiaid ning meetodeid, muu hulgas olema valmis osalema meeskonnatöös ja seda juhtima; – valdama tööks vajalikke suhtlusoskusi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid; – olema oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning erialastes aruteludes osalema; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama teaduslikke, ühiskondlikke ja eetilisi aspekte arvesse võttes hinnata teadmiste rolli ning oma erialase tegevuse rolli ja tagajärgi ühiskonnas; – olema suuteline omandatud teadmisi ja oskusi töös rakendama, õpinguid jätkama ning ennast pidevalt iseseisvalt erialaselt ja tööalaselt täiendama. 1.2. Bakalaureuseõppe õppekava lõpetamisel saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku 6. tasemel kirjeldatud üldnõuetega . 2.1. Rakenduskõrgharidusõppe diplomi saamiseks peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet eriala põhimõistetest, teoreetilistest printsiipidest ja uurimismeetoditest; – oskama ära tunda interdistsiplinaarseid seoseid erinevate erialade rakendusalades; – tundma eriala aktuaalseid probleeme ja rakendusvõimalusi; – oskama sõnastada erialaga seotud probleeme ning analüüsida ja hinnata erinevaid lahendusi; – oskama kohaseid meetodeid ja vahendeid kasutades iseseisvalt informatsiooni koguda ning seda kriitiliselt ja loovalt tõlgendada; – oskama eriala ülesannete lahendamisel etteantud raamides valida ja kasutada sobivaid meetodeid ja tehnoloogiad ning etteantud informatsiooni põhjal modelleerida ja/või hinnata võimalikke tagajärgi; – näitama initsiatiivi projektide algatamisel ning vastutustunnet, juhtimis- ja meeskonnatööoskusi nende elluviimisel; – valdama tööks vajalikke suhtlusoskusi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid; – olema oma õppekeeles ja vähemalt ühes võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme suuliselt ja kirjalikult selgitama ning erialastes aruteludes osalema; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama ühiskondlikke ja eetilisi aspekte arvestades hinnata erialase tegevuse rolli ja tagajärgi ühiskonnale; – olema suuteline omandatud teadmisi ja oskusi töös rakendama, olles valmis tegutsema oma kutsealal spetsialisti ülesannetes või ettevõtjana; – olema suuteline ennast pidevalt iseseisvalt erialaselt ja tööalaselt täiendama. 2.2. Rakenduskõrgharidusõppe õppekava lõpetamisel saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku 6. tasemel kirjeldatud üldnõuetega . 3.1. Magistrikraadi saamiseks (sealhulgas bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavade lõpetamisel) peab üliõpilane: – omama süsteemset ülevaadet ja laiapõhjalisi teadmisi õppesuuna mõistetest, teooriatest ja uurimismeetoditest; – tundma eriala teoreetilisi arengusuundi, aktuaalseid probleeme ja rakendusvõimalusi; – omama süvendatud teadmisi eriala mõnes kitsamas uurimisvaldkonnas; – oskama ära tunda ja luua interdistsiplinaarseid seoseid; – oskama erialaga seotud probleeme ja/või uurimisküsimusi iseseisvalt ja loovalt ära tunda ja sõnastada ning suutma neid etteantud ajaraamides ja piiratud informatsiooni tingimustes kohaste meetoditega lahendada, kasutades selleks vajadusel teiste valdkondade teadmisi; – oskama eriala ülesannete lahendamisel valida ja kasutada sobivaid meetodeid ja tehnoloogiad ning modelleerida ja/või hinnata võimalikke tagajärgi; – oskama oma tegevust eriala probleemide ja/või uurimisküsimuste lahendamisel kriitiliselt hinnata; – olema valmis tööks erialast kvalifikatsiooni nõudval tegevusalal, näidates seejuures algatusvõimet, vastutustunnet, juhtimis- ja meeskonnatööoskusi; – olema pädevalt võimeline edasi andma oma teadmisi õpetamise, juhendamise või muul teel; – olema oma õppekeeles ja oma erialal olulises võõrkeeles võimeline erialaga seonduvaid probleeme, järeldusi ja nende aluseks olevaid teooriaid suuliselt ja kirjalikult esitama ja argumenteerima ning osalema nii erialaspetsialistide kui ka erialaväliste inimeste sellekohastes aruteludes; – olema valmis aktiivselt osalema kodanikuühiskonnas ning suhtuma sallivalt hoiakute ja väärtuste mitmekesisusse; – oskama tegutseda eetiliselt keerulistes olukordades, olema teadlik oma tegevuse eetilistest aspektidest, võimalustest, piirangutest ja ühiskondlikust rollist ning oskama anda põhjendatud hinnanguid oma eriala puudutavates küsimustes; – oskama hinnata enda ja teiste vajadust jätkuõppeks, erialaseks ja tööalaseks arenguks ning valdama iseseisvaks õppimiseks vajalikke efektiivseid meetodeid; – olema võimeline jätkama õpinguid või osalema uurimistegevuses, tegutsema oma ala spetsialisti ja arendajana, sealhulgas rahvusvaheliselt. 3.2. Magistriõppe õppekava lõpetamisel (sealhulgas bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavade lõpetamisel) saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku 7. tasemel kirjeldatud üldnõuetega . 4.1. Doktorikraadi saamiseks peab üliõpilane: – omama laiapõhjalisi teadmisi ja süsteemset ülevaadet oma uurimisvaldkonnas ning sügavaid ja ajakohaseid teadmisi uurimisvaldkonna kitsamas osas; – mõistma olemasolevate uurimisvaldkonna siseste ja valdkondadevaheliste teadmiste ja uurimismeetodite tähendust ja ulatust, et neid vajadusel laiendada, ümber hinnata ja sõnastada; – oskama iseseisvalt ja kriitiliselt analüüsida, sünteesida ja hinnata uusi ja keerulisi erialaspetsiifilisi ideid ning loovalt ja teadusliku täpsusega identifitseerida ja formuleerida uurimisküsimusi; – valdama oma uurimisvaldkonna uurimismetoodikaid; – oskama iseseisvalt tegutseda keerulises, sealhulgas rahvusvahelises töö- ja õpikeskkonnas, sealhulgas uurimistöös, mis nõuab juhtimis- ja meeskonnatööoskusi, innovaatilist mõtlemist ning strateegiliste otsuste tegemise võimet; – oskama algatada, kavandada, rakendada ja kriitiliselt hinnata uurimis- ning arendustöid, mis viivad uute teadmiste ning protseduuriliste lahendusteni; – oskama anda teaduseetilisi hinnanguid, saama aru teaduse võimalustest ja piirangutest, teaduse ühiskondlikust rollist ning inimeste vastutusest teadussaavutuste kasutamisel; – suutma analüüsida sotsiaalseid norme ja suhteid, neile vastata ning tegutseda vajadusel nende muutmiseks; – olema võimeline suuliselt ja kirjalikult esitama teadussuuna ja oma uurimistööga seonduvaid probleeme, järeldusi ja nende aluseks olevaid teooriaid nii erialaspetsialistidest auditooriumile kui ka erialaväliste inimestega suhtlemisel, argumenteerima ning osalema sellekohastes aruteludes oma õppekeeles ja oma erialal olulises võõrkeeles, sealhulgas avaldama originaalseid teadustulemusi rahvusvaheliselt eelretsenseeritavates teadusväljaannetes või kunstide erialadel loometöid rahvusvahelisele auditooriumile; – oskama identifitseerida oma vajadusi uute teadmiste või oskuste järele ning toetama teiste õppimist nii hariduse ja teaduse kontekstis kui ka laiemal ühiskondlikul tasandil; – olema pädevalt võimeline edasi andma oma teadmisi õpetamise, juhendamise või muul teel. 4.2. Doktoriõppe õppekava lõpetamisel saavutatavad õpiväljundid on kooskõlas kvalifikatsiooniraamistiku 8. tasemel kirjeldatud üldnõuetega . Vabariigi Valitsuse … määruse nr… „Kõrgharidusstandard“ lisa 2 Õppevaldkondade, -suundade ja õppekavarühmade loetelu Õppevaldkonna lühend Õppesuuna lühend Õppekavarühma lühend Haridus Haridus Kasvatusteadus Koolieelikute õpetajate koolitus Klassiõpetaja koolitus Aineõpetajate koolitus Haridus, mujal liigitamata Hariduse interdistsiplinaarne õppesuund Hariduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Humanitaaria ja kunstid Kunstid Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine Moe-, sise - ja tööstusdisain Kujutav kunst ja kunstiteadus Käsitöö Muusika ja esituskunstid Kunst, mujal liigitamata Humanitaaria Usundiõpetus ja usuteadus Ajalugu ja arheoloogia Filosoofia ja eetika Humanitaaria, mujal liigitamata Keeled Keeleõpe Kirjandus ja lingvistika Keeled, mujal liigitamata Humanitaaria ja kunsti interdistsiplinaarne õppesuund Humanitaaria ja kunsti interdistsiplinaarne õppekavarühm Humanitaaria ja kunstid, mujal liigitamata Humanitaaria ja kunstid, mujal liigitamata Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave Sotsiaal- ja käitumisteadused Majandusteadus Poliitikateadus ja kodanikuõpetus Psühholoogia Sotsioloogia ja kulturoloogia Sotsiaal- ja käitumisteadused, mujal liigitamata Ajakirjandus ja teave Ajakirjandus Raamatukogundus, teave, arhiivindus Ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja teabe interdistsiplinaarne õppesuund Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja teabe interdistsiplinaarne õppekavarühm Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Ärindus, haldus ja õigus Ärindus ja haldus Majandusarvestus ja maksundus Rahandus, pangandus ja kindlustus Juhtimine ja haldus Turundus ja reklaam Sekretäri- ja kontoritöö Hulgi- ja jaekaubandus Tööoskused Ärindus ja haldus, mujal liigitamata Õigus Õigus Ärinduse, halduse ja õiguse interdistsiplinaarne õppesuund Ärinduse, halduse ja õiguse interdistsiplinaarne õppekavarühm Ärindus, haldus ja õigus, mujal liigitamata Ärindus, haldus ja õigus, mujal liigitamata Loodusteadused, matemaatika ja statistika Bioloogia ja sellega seotud teadused Bioloogia Biokeemia Bioloogia ja sellega seotud teadused, mujal liigitamata Keskkond Keskkonnateadused Looduskeskkond ja elusloodus Keskkond, mujal liigitamata Füüsikalised loodusteadused Keemia Maateadus Füüsika Füüsikalised loodusteadused, mujal liigitamata Matemaatika ja statistika Matemaatika Statistika Loodusteaduste, matemaatika ja statistika interdistsiplinaarne õppesuund Loodusteaduste, matemaatika ja statistika interdistsiplinaarne õppekavarühm Loodusteadused, matemaatika ja statistika, mujal liigitamata Loodusteadused, matemaatika ja statistika, mujal liigitamata Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad Arvutikasutus Andmebaaside ja võrgu disain ning haldus Tarkvara ja rakenduste arendus ning analüüs Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, mujal liigitamata Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia interdistsiplinaarne õppesuund Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia interdistsiplinaarne õppekavarühm Tehnika, tootmine ja ehitus Tehnikaalad Keemiatehnoloogia ja -protsessid Keskkonnakaitsetehnoloogia Elektrienergia ja energeetika Elektroonika ja automaatika Mehaanika ja metallitöö Mootorliikurid, laevandus ja lennundustehnika Tehnikaalad, mujal liigitamata Tootmine ja töötlemine Toiduainete töötlemine Materjalide töötlemine (klaas, paber, plast ja puit) Tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamine ning naha töötlemine Kaevandamine ja rikastamine Tootmine ja töötlemine, mujal liigitamata Arhitektuur ja ehitus Arhitektuur ja linnaplaneerimine Ehitus ja tsiviilrajatised Tehnika, tootmise ja ehituse interdistsiplinaarne õppesuund Tehnika, tootmise ja ehituse interdistsiplinaarne õppekavarühm Tehnika, tootmine ja ehitus, mujal liigitamata Tehnika, tootmine ja ehitus, mujal liigitamata Põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria Põllumajandus Põllundus ja loomakasvatus Aiandus Põllumajandus, mujal liigitamata Metsandus Metsandus Kalandus Kalandus Veterinaaria Veterinaaria Põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria interdistsiplinaarne õppesuund Põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria interdistsiplinaarne õppekavarühm Põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria, mujal liigitamata Põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria, mujal liigitamata Tervis ja heaolu Tervis Hambaravi Meditsiin Õendus ja ämmaemandus Meditsiinidiagnostika- ja ravitehnoloogia Teraapia ja taastusravi Farmaatsia Traditsiooniline ja täiendav meditsiin ning teraapia Tervis, mujal liigitamata Heaolu Eakate ja puudega täiskasvanute hooldamine Lastehoid ja teenused noortele Sotsiaaltöö ja nõustamine Heaolu, mujal liigitamata Tervise ja heaolu interdistsiplinaarne õppesuund Tervise ja heaolu interdistsiplinaarne õppekavarühm Tervis ja heaolu, mujal liigitamata Tervis ja heaolu, mujal liigitamata Teenindus Isikuteenindus Koduteenindus Juuksuritöö ja iluteenindus Majutamine ja toitlustamine Sport Reisimine, turism ja vaba aja veetmine Isikuteenindus, mujal liigitamata Hügieen ja töötervishoid Prügi ja heitvete käitlemine Töötervishoid ja -kaitse Hügieen ja töötervishoid, mujal liigitamata Turvateenused Sõjandus ja riigikaitse Vara- ja isikukaitse Turvateenused, mujal liigitamata Transporditeenused Transporditeenused Teeninduse interdistsiplinaarne õppesuund Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Teenindus, mujal liigitamata Vabariigi Valitsuse … määruse nr… „Kõrgharidusstandard“ lisa 3 Õppekavagruppide ja õppekavarühmade vastavustabel Õppekavagrupp Õppekavarühm Õpetajakoolitus ja kasvatusteadus Kasvatusteadus Koolieelikute õpetajate koolitus Klassiõpetaja koolitus Aineõpetajate koolitus Haridus, mujal liigitamata Hariduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Kunstid Audiovisuaalsed tehnikad ja meedia tootmine Moe-, sise - ja tööstusdisain Kujutav kunst ja kunstiteadus Käsitöö Kunst, mujal liigitamata Muusika ja teatrikunst Muusika ja esituskunstid Usuteadus Usundiõpetus ja usuteadus Humanitaaria ja kunsti interdistsiplinaarne õppekavarühm Humanitaaria ja kunstid, mujal liigitamata Humanitaaria Ajalugu ja arheoloogia Filosoofia ja eetika Humanitaaria, mujal liigitamata Humanitaaria ja kunsti interdistsiplinaarne õppekavarühm Humanitaaria ja kunstid, mujal liigitamata Keeled ja kultuurid Keeleõpe Kirjandus ja lingvistika Keeled, mujal liigitamata Humanitaaria ja kunsti interdistsiplinaarne õppekavarühm Humanitaaria ja kunstid, mujal liigitamata Sotsiaalteadused Majandusteadus Poliitikateadus ja kodanikuõpetus Sotsioloogia ja kulturoloogia Sotsiaal- ja käitumisteadused, mujal liigitamata Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja teabe interdistsiplinaarne õppekavarühm Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Psühholoogia Psühholoogia Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja teabe interdistsiplinaarne õppekavarühm Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Ajakirjandus ja infolevi Ajakirjandus Raamatukogundus, teave, arhiivindus Ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse ja teabe interdistsiplinaarne õppekavarühm Sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave, mujal liigitamata Ärindus ja haldus Majandusarvestus ja maksundus Rahandus, pangandus, ja kindlustus Juhtimine ja haldus Turundus ja reklaam Sekretäri- ja kontoritöö Hulgi- ja jaekaubandus Tööoskused Ärindus ja haldus, mujal liigitamata Ärinduse, halduse ja õiguse interdistsiplinaarne õppekavarühm Ärindus, haldus ja õigus, mujal liigitamata Õigus Õigus Ärinduse, halduse ja õiguse interdistsiplinaarne õppekavarühm Ärindus, haldus ja õigus, mujal liigitamata Bio - ja keskkonnateadused Bioloogia Biokeemia Bioloogia ja sellega seotud teadused, mujal liigitamata Keskkonnateadused Looduskeskkond ja elusloodus Keskkond, mujal liigitamata Loodusteaduste, matemaatika ja statistika interdistsiplinaarne õppekavarühm Loodusteadused, matemaatika ja statistika, mujal liigitamata Füüsikalised loodusteadused Keemia Maateadus Füüsika Füüsikalised loodusteadused, mujal liigitamata Loodusteaduste, matemaatika ja statistika interdistsiplinaarne õppekavarühm Loodusteadused, matemaatika ja statistika, mujal liigitamata Matemaatika ja statistika Matemaatika Statistika Loodusteaduste, matemaatika ja statistika interdistsiplinaarne õppekavarühm Loodusteadused, matemaatika ja statistika, mujal liigitamata Informaatika ja infotehnoloogia Arvutikasutus Andmebaaside ja võrgu disain ning haldus Tarkvara ja rakenduste arendus ning analüüs Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, mujal liigitamata Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia interdistsiplinaarne õppekavarühm Tehnika, tootmine ja tehnoloogia Keemiatehnoloogia ja –protsessid Keskkonnakaitsetehnoloogia Elektrienergia ja energeetika Elektroonika ja automaatika Mehaanika ja metallitöö Mootorliikurid, laevandus ja lennundustehnika Tehnikaalad, mujal liigitamata Toiduainete töötlemine Materjalide töötlemine (klaas, paber, plast ja puit) Tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamine ning naha töötlemine Kaevandamine ja rikastamine Tootmine ja töötlemine, mujal liigitamata Tehnika, tootmise ja ehituse interdistsiplinaarne õppekavarühm Tehnika, tootmine ja ehitus, mujal liigitamata Arhitektuur ja ehitus Arhitektuur ja linnaplaneerimine Ehitus ja tsiviilrajatised Tehnika, tootmise ja ehituse interdistsiplinaarne õppekavarühm Tehnika, tootmine ja ehitus, mujal liigitamata Põllumajandus, metsandus ja kalandus Põllundus ja loomakasvatus Aiandus Põllumajandus, mujal liigitamata Metsandus Kalandus Põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria interdistsiplinaarne õppekavarühm Põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria, mujal liigitamata Veterinaaria Veterinaaria Põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria interdistsiplinaarne õppekavarühm Põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria, mujal liigitamata Meditsiin Hambaravi Meditsiin Farmaatsia Tervise ja heaolu interdistsiplinaarne õppekavarühm Tervis ja heaolu, mujal liigitamata Tervishoid Õendus ja ämmaemandas Meditsiinidiagnostika- ja ravitehnoloogia Teraapia ja taastusravi Traditsiooniline ja täiendav meditsiin ning teraapia Tervis, mujal liigitamata Tervise ja heaolu interdistsiplinaarne õppekavarühm Tervis ja heaolu, mujal liigitamata Sotsiaalteenused Eakate ja puudega täiskasvanute hooldamine Lastehoid ja teenused noortele Sotsiaaltöö ja nõustamine Heaolu, mujal liigitamata Tervise ja heaolu interdistsiplinaarne õppekavarühm Tervis ja heaolu, mujal liigitamata Isikuteenindus Koduteenindus Juuksuritöö ja iluteenindus Majutamine ja toitlustamine Reisimine, turism ja vaba aja veetmine Isikuteenindus, mujal liigitamata Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Sport Sport Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Riigikaitse Sõjandus ja riigikaitse Turvateenused, mujal liigitamata Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Sisekaitse Vara- ja isikukaitse Turvateenused, mujal liigitamata Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Transporditeenused Transporditeenused Teeninduse interdistsiplinaarne õppekavarühm Teenindus, mujal liigitamata Lisa 3 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND VABARIIGI VALITSUS M Ä Ä R U S Tallinn ...……. 2018 Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 112 „Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa“ muutmine Määrus kehtestatakse töölepingu seaduse § 58 lõike 2 alusel. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruses nr 112 „Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa“ (RT I, 14.02.2018, 5) tehakse järgmised muudatused: 1 ) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Haridustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa“ ; 2 ) paragrahvid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks. Käesolev määrus jõustub 1. septembril 2019. aastal. Jüri Ratas peaminister Heiki Loot riigisekretär Mailis Reps haridus- ja teadusminister Lisa 4 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND HARIDUS- JA TEADUSMINISTER M Ä Ä R U S Tartu ...……. 2018 Haridus- ja teadusministri 27.12.2011 määruse nr 74 „ Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu moodustamise kord ja töökord“ muutmine Määrus kehtestatakse „Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse” § 12 1 lõike 5 alusel. Haridus- ja teadusministri 27.12.2011 määruses nr 74 „Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu moodustamise kord ja töökord“ (RT I, 03.01.2012, 2) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõiget 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) hindamisnõukogu liikmete kandidaate saavad esitada teadus- ja arendusasutused, mille teadus- ja arendustegevust on vähemalt ühes valdkonnas korraliselt positiivselt evalveeritud , Eesti Teaduste Akadeemia, teadlaste esindusorganisatsioonid ja akadeemilised töötajad.“ 2 ) paragrahvi 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Hindamisnõukogu liikme kandidaadiks ei saa esitada teadus- ja arendusasutuse direktorit, asedirektorit ning kõrgkooli rektorit, prorektorit, dekaani, prodekaani, ülikooli struktuuriüksuse juhti ega riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnikku.“; 3 ) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Hindamisnõukogu koosseisu kinnitab kuni kaheks aastaks Eesti Teadusagentuuri nõukogu kooskõlastatult haridus- ja teadusministriga. Kui uut hindamisnõukogu ei ole moodustatud, pikenevad eelmise hindamisnõukogu koosseisu volitused uue hindamisnõukogu moodustamiseni.“; 4 ) paragrahvi 4 lõike 2 punktis 4 asendatakse sõnad „kuus aastat“ sõnadega „neli aastat“; 5) paragrahvi 4 lisatakse lõige 5 järgmises sõnastuses: „(5) hindamisnõukogu liikmed valitakse esitatud kandidaatide hulgast teadlaste poolt otsevalimise teel arvestades lõikes 2 toodud põhimõtteid“; 6 ) paragrahvi 4 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Hindamisnõukogu esimees teeb ettepaneku arvata hindamisnõukogu liige hindamisnõukogu koosseisust välja, kui hindamisnõukogu liige: 1) asub käesoleva määruse § 3 lõikes 4 nimetatud ametikohale; 2) jätab järjepidevalt käesoleva määruse paragrahvides 1, 3 ja 4 või hindamisnõukogu liikmega sõlmitud lepingus sätestatud hindamisnõukogu liikme kohustused täitmata või rikub neid või 4) ei ole muul põhjusel võimeline tegutsema hindamisnõukogu liikmena.“; 7 ) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Lõikes 4 nimetatud juhul nimetatakse hindamisnõukogusse uus liige käesoleva määruse §-s 3 ja käesolevas paragrahvis nimetatud korras.“; 8 ) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Kui hindamisnõukogu liige taotleb uurimistoetust või on taotluses märgitud põhitäitja või täitjana, peatuvad taotluste menetlemise perioodiks tema volitused ja nõukogu nimetab tema asemele asendusliikme. Eesti Teadusagentuuri nõukogu võib esitada asendusliikme kandidaadi varem sama hindamisnõukogu koosseisu liikmeks esitatud kandidaatide hulgast“. Mailis Reps minister Tea Varrak kantsler Lisa 5 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND HARIDUS- JA TEADUSMINISTER M Ä Ä R U S Tartu ...……. 2018 Riigi rakenduskõrgkooli nõunike kogu moodustamise ja töökord Määrus kehtestatakse kõrgharidusseaduse § 26 lõike 2 alusel. § 1. Nõunike kogu moodustamine (1) Nõunike kogu moodustatakse majandus- ja kultuuriringkondade, registreeritud kutse- ja ametiliitude, tööandjate liitude ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse esindajatest. (2) Nõunike kogul on vähemalt 9 liiget. (3) Nõunike kogu liikmete volitused on tähtajatud. § 2. Nõunike kogu töö juhtimine (1) Nõunike kogu tööd juhib ja nõunike kogu esindab nõunike kogu esimees, tema äraolekul aseesimees. (2) Nõunike kogu valib esimesel istungil, mille kutsub kokku rakenduskõrgkooli rektor, oma liikmete hulgast kolmeks aastaks esimehe ja aseesimehe. § 3. Nõunike kogu töö (1) Nõunike kogu peamine töövorm on istung. (2) Oma ülesannete täitmiseks võib nõunike kogu rakendada ka teisi töövorme, mille valiku otsustab nõunike kogu. (3) Nõunike kogu liikmetel on õigus saada teavet rakenduskõrgkooli tegevuse kohta. § 4. Nõunike kogu istung (1) Nõunike kogu korralise istungi kutsub kokku esimees või tema äraolekul aseesimees vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kord semestris, teatades sellest kirjalikult nõunike kogu liikmetele vähemalt kaks nädalat enne korralise istungi toimumist. (2) Nõunike kogu erakorralise istungi kutsub kokku esimees või tema äraolekul aseesimees vähemalt ühe kolmandiku nõunike kogu liikmete ettepanekul, teatades sellest kirjalikult nõunike kogu liikmetele vähemalt üks nädal enne erakorralise istungi toimumist. (3) Nõunike kogu sekretär saadab istungi päevakorra koos teiste vajalike materjalidega nõunike kogu liikmetele tutvumiseks vähemalt üks nädal enne istungi toimumist. (4) Esimehel või tema äraolekul aseesimehel on õigus kutsuda istungile päevakorras olevate küsimuste arutamiseks nõunike kogusse mittekuuluvaid isikuid, kes ei osale hääletamisel. (5) Nõunike kogu volitatud esindajal on õigus võtta osa nõukogu istungitest. § 5. Nõunike kogu otsus (1) Nõunike kogu võtab oma pädevuse piires vastu nõuandva iseloomuga otsuseid. Nõunike kogu lähtub otsuse vastuvõtmisel rakenduskõrgkooli seadusest, käesolevast määrusest, rakenduskõrgkooli põhimäärusest ja teistest õigusaktidest. (2) Nõunike kogu on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa vähemalt kaks kolmandikku nõunike kogu liikmetest, sealhulgas esimees või tema äraolekul aseesimees. Nõutud kvoorumi puudumisel kutsub esimees või tema äraolekul aseesimees uue istungi kokku kahe nädala jooksul. (3) Nõunike kogu võtab otsused vastu avalikul hääletamisel kohalolijate häälteenamusega. Häälte võrdse jagunemise korral on otsustav esimehe või tema äraolekul aseesimehe hääl. Paragrahvi 2 lõikes 2 sätestatud juhul võtab nõunike kogu otsuse vastu salajasel hääletamisel koosseisulise häälteenamusega. § 6. Nõunike kogu teenindamine (1) Nõunike kogu sekretär protokollib kuratooriumi istungid. Protokollile kirjutavad alla esimees või tema äraolekul aseesimees ja sekretär. Protokollide koopiad edastab nõunike kogu sekretär ühe nädala jooksul pärast istungi toimumist nõunike kogu liikmetele. (2) Nõunike kogu tehnilise teenindamise tagab rakenduskõrgkool. § 9 . Nõunike kogu finantseerimine Nõunike kogu tegevusega seotud kulud kaetakse rakenduskõrgkooli eelarve kaudu. § 1 0 . Rakendussäte Haridus- ja teadusministri 10. novembri 2000. a määrus nr 238 „Nõunike kogu liikmete arv ning nende volituste kestus ja nõunike kogu töökord“ tunnistatakse kehtetuks. § 1 1 . Jõustumine Käesolev määrus jõustub 1. septembril 2019. a. Mailis Reps minister Tea Varrak kantsler Lisa 6 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND HARIDUS- JA TEADUSMINISTER M Ä Ä R U S Tartu ...……. 2018 Tulemusrahastusest tegevustoetuse osa määramisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tulemusrahastuse arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr Määrus kehtestatakse kõrgharidusseaduse § 41 lõike 6, § 42 lõike 2 ja teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 15 3 lõike 7 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse kõrgkoolile ning teadus- ja arendusasutusele tulemusrahastusest tegevustoetuse osa määramisel arvesse võetavate tulemusnäitajate täpsustused, nende osakaalud ja tegevustoetusest tulemusrahastuse arvestamise alused ning doktoriõppe tulemustasu määr. 2. peatükk KÕRGKOOLI TULEMUSRAHASTUS § 2. Tulemusrahastuse jaotus (1) Tulemusrahastuse vahendid jagunevad järgmiselt: 1) kuni 17 protsenti tegevustoetuse vahenditest § 4 lõigetes 1–3 nimetatud tulemusnäitajate saavutamise alusel; 2) kuni 3 protsenti tegevustoetuse vahenditest eelmise halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise hindamise alusel. (2) Lõike 1 punktis 1 nimetatud tulemusrahastuse vahendid jagunevad tulemusnäitajate vahel vastavalt § 4 lõigetes 1–3 nimetatud osakaaludele. § 3. Tulemusrahastuse maht (1) Kõrgkoolile tulemusnäitaja alusel arvestatava tulemusrahastuse osa leidmiseks korrutatakse kõrgkooli tulemusnäitaja väärtus kõrgharidusseaduse § 41 lõikes 3 nimetatud osakaaluga ja jagatakse kõigi kõrgkoolide tulemusnäitaja väärtuste ja kõrgharidusseaduse § 41 lõikes 3 nimetatud osakaalude korrutiste summaga ning selle tulemus korrutatakse tulemusrahastuse kogumahu ja käesoleva määruse §-s 4 nimetatud tulemusnäitaja osakaaluga järgmiselt: Õ= T*K n=1 a T n * K n *TR*Ok Õ – kõrgkoolile tulemusnäitaja alusel arvestatav tulemusrahastuse osa; T – tulemusnäitaja väärtus; K – kõrgharidusseaduse § 41 lõikes 3 nimetatud osakaal; TR – tulemusrahastuse kogumaht; Ok – käesoleva määruse §-s 4 nimetatud tulemusnäitaja osakaal; a – nende kõrgkoolide arv, kellele eraldatakse tegevustoetust; n – konkreetse kõrgkooli indeks. (2) Halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise eest arvestatav tulemusrahastuse osa kujuneb eelmise perioodi halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise kvalitatiivse hindamise tulemusena. Kõrgkoolile halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise hindamise alusel arvestatav maksimaalne rahastus on vastava kõrgkooli kõrgharidusseaduse § 41 lõikes 3 nimetatud osakaalu ja kõikidele kõrgkoolidele halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise hindamise alusel ette nähtud tulemusrahastuse osa korrutis. Halduslepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmist hindab Haridus- ja Teadusministeerium. § 4. Tulemusrahastuse mahu määramise aluseks olevad tulemusnäitajad (1) Õppe läbiviimise kvaliteedinäitajatena arvestatakse: 1) kõrgkooliga halduslepingus või tegevustoetuse eraldamise käskkirjas kokku lepitud kõrgkooli vastutusvaldkonda vastuvõetud üliõpilaste osakaalu kõigist kõrgkooli vastuvõetud üliõpilastest, osakaaluga 15%; 2) välisriigis õppinud või praktikal osalenud üliõpilaste osakaalu kõrgkooli kõigist üliõpilastest, osakaaluga 10%; 3) kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilaste osakaalu kõrgkooli kõigist lõpetanutest, osakaaluga 10%. (2) Õppe läbiviimise tulemuslikkuse näitajatena arvestatakse: 1) õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanud üliõpilaste osakaalu kõigist kõrgkooli vastuvõetud üliõpilastest, osakaaluga 35%; 2) kõrgkooli haridusalasest tegevusest saadava tulu suhet kõrgkoolile määratud tegevustoetusesse, osakaaluga 10%. (3) Ühiskonna arengu toetamise näitajana arvestatakse kõrgharidustaseme õppe järgmisel astmel edasi õppivate üliõpilaste või tööhõives osalevate lõpetanute osakaalu kõrgkooli kõigist kõrgharidustaseme õppe lõpetanutest, osakaaluga 20%. § 5. Tulemusrahastuse mahu määramise aluseks olevate tulemusnäitajate täpsustused (1) Paragrahvi 4 lõike 1 punktis 1 nimetatud vastuvõetud üliõpilasteks loetakse kõrgharidustaseme õppes esimesel õppeaastal õppivad üliõpilased, kes on immatrikuleeritud eelneva kalendriaasta 11. novembrist kuni vastava kalendriaasta 10. novembrini. (2) Paragrahvi 4 lõike 1 punktis 2 nimetatud välisriigis õppinud või praktikal osalenud üliõpilaseks loetakse kõrgharidustaseme õppe esimese või teise astme üliõpilane: 1) kes oli eelneva kalendriaasta 10. novembri seisuga immatrikuleeritud Eesti kõrgkooli; 2) kes õppis eelneva kalendriaasta 1. oktoobrist kuni vastava kalendriaasta 30. septembrini välisriigi kõrgkoolis või sooritas välisriigis õppekavajärgset praktikat; 3) kelle eelneva kalendriaasta 1. oktoobrist kuni vastava kalendriaasta 30. septembrini sooritatud õpingud või praktika on vähemalt 15 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti mahus kantud Eesti Hariduse Infosüsteemi. (3) Paragrahvi 4 lõike 1 punktis 3 nimetatud välisüliõpilaseks loetakse üliõpilane, kes kõrgkooli immatrikuleerimisel ei ole Eesti kodanik, kelle elukohamaa ei ole Eesti ja kes ei viibi Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või Euroopa Liidu kodaniku alalise elamisõiguse alusel. (4) Välisüliõpilasena võetakse arvesse üliõpilane, kelle õppetöö toimumise asukoht on Eesti Vabariik. (5) Paragrahvi 4 lõike 2 punktis 1 nimetatud õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanud üliõpilaseks loetakse üliõpilane, kellel on õpingute lõpetamiseks kulunud õppe nominaalkestus ja üks aasta õppekavade puhul, mille nominaalkestus on lühem kui neli aastat, ning õppe nominaalkestus ja kaks aastat nende õppekavade puhul, mille nominaalkestus on vähemalt neli aastat. (6) Paragrahvi 4 lõike 2 punktis 1 nimetatud vastuvõetud üliõpilaseks loetakse tegevustoetuse eraldamise aastast vastavalt õppekava nominaalkestus ja üks või kaks aastat tagasi ajavahemikul 11. novembrist kuni 10. novembrini vastuvõetud üliõpilased. (7) Paragrahvi 4 lõike 2 punktis 2 nimetatud kõrgkooli haridusalasest tegevusest saadavaks tuluks loetakse Rahandusministeeriumi saldoandmiku infosüsteemis kajastuvad kõrgkoolile haridusalasest tegevusest eraõiguslikelt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt laekunud tulud, välja arvatud hariduse abiteenustega seotud tulud ja korraliselt positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste puhul tulud teadus- ja arendustegevusest. (8) Paragrahvi 4 lõikes 3 nimetatud kõrgharidustaseme õppe järgmisel astmel edasi õppivaks üliõpilaseks või tööhõives osalevaks lõpetanuks loetakse isik, kes on aasta jooksul pärast kõrgkooli lõpetamist immatrikuleeritud kõrgharidustaseme õppe järgmisele astmele või olnud tööga hõivatud. Lõpetanute tööhõive arvestamisel võetakse hõivatutena arvesse ka need isikud, kellele on aasta jooksul pärast kõrgkooli lõpetamist määratud vanemahüvitis või kes on asunud aja- või asendusteenistusse või kes on saanud ettevõtlustulu füüsilisest isikust ettevõtjana või dividende. (9) Paragrahvi 4 lõike 1 punktis 3 nimetatud näitaja arvestamisel on maksimummääraks 20 protsenti. Kui tulemusnäitaja väärtus on suurem, arvestatakse seda 20 protsendina. (10) Paragrahvi 4 lõikes 3 nimetatud näitajat arvestatakse alates väärtusest 0,80, kus väärtus 0,80 võrdsustatakse väärtusega 0 ja väärtus 1,0 võrdsustatakse väärtusega 1. § 6. Tulemusrahastuse mahu määramisel arvesse võetavad andmed (1) Tulemusrahastuse mahu määramisel aluseks võetavate näitajate arvutamisel lähtutakse Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetest. (2) Paragrahvi 3 lõikes 2 nimetatud lepingu või tegevustoetuse eraldamise käskkirja täitmise hindamisel lähtutakse kõrgkooli esitatud andmetest, riiklikesse registritesse kantud andmetest ning Haridus- ja Teadusministeeriumile teadaolevatest ja tõendatud muudest andmetest. (3) Paragrahvi 4 lõike 2 punktis 2 nimetatud näitaja arvutamisel lähtutakse Rahandusministeeriumi saldoandmiku infosüsteemi kõrgkooli poolt esitatud andmetest kontogrupis 3220 „Tulud haridusalasest tegevusest”, välja arvatud konto 322040 (tasu toitlustamiskuludeks) ja korraliselt positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste puhul konto 322010 (tulu teadus- ja arendustegevusest). (4) Paragrahvi 4 lõikes 3 nimetatud näitaja arvutamisel lähtutakse eelkõige Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti, kaitseväekohustuslaste registri, rahvastikuregistri ja Eesti Töötukassa andmetest. (5) Paragrahvis 4 nimetatud näitajate arvestamisel lähtutakse tegevustoetuse eraldamisele eelneva aasta 10. novembri seisuga olemasolevatest andmetest. (6) Paragrahvi 4 lõike 2 punktis 2 ja lõikes 3 nimetatud näitajate arvestamisel võetakse arvesse kalendriaasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. § 7. Doktoriõppe tulemustasu (1) Doktoriõppe tulemustasu suurus arvutatakse kõrgkoolis kaitstud doktorikraadide arvu korrutamisel doktoriõppe tulemustasu määraga. (2) Kui kõigis ülikoolides kaitstud doktorikraadide arv ületab tulemuslepingutes kokkulepitud õppekohtade koguarvu, lähtutakse tulemustasu eraldamisel iga ülikooliga tulemuslepingus kokkulepitud õppekohtade arvust. Võimaluse korral eraldatakse tulemustasu ka ülikooliga kokkulepitud doktoriõppe õppekohtade arvust enam kaitstud doktorikraadide eest, arvestades ülikoolidega kokkulepitud õppekohtade arvu omavahelist proportsiooni. (3) Kaitstud doktorikraadi eest makstava doktoriõppe tulemustasu määr on 11 160 eurot. 3. peatükk Teadus- ja arendusasutuse tulemusrahastus § 8. Tulemusrahastuse mahu jaotus (1) Tulemusrahastusele riigieelarves ette nähtud vahendite kogumahust 95% eraldatakse arvestades tulemusrahastuse alusandmete esitamise aastale eelneva kolme aasta teadus- ja arendustegevuse tulemusi ja lähtudes §-des x-xx toodud kvaliteedikriteeriumide proportsioonidest. (2) Tulemusrahastusele riigieelarves ette nähtud vahendite kogumahust 5% eraldatakse rahvusteaduste täiendavaks toetamiseks §-st x lähtudes. (3) Lõikes 1 nimetatud tulemusrahastuse vahendid jagunevad tulemusnäitajate vahel vastavalt § x nimetatud osakaaludele. § 9. Tulemusrahastuse mahu määramise kriteeriumid publikatsioonide alusel (1) Käesoleva määruse § 8 lõikes 1 nimetatud tulemusrahastuse mahust 40 protsenti eraldatakse proportsionaalselt teadus- ja arendusasutuse osalusel valminud kõrgetasemeliste publikatsioonide arvuga rahvusvahelist tunnustust omavates ajakirjades, kõrgetasemeliste teadusmonograafiate arvuga (arvestades andmete esitaja osaluse mahtu nendes) ning teadus- ja arendusasutusele kuuluvate patentide ja patenditaotluste arvuga järgmise arvestusega: 1) teadusartikkel, mis on kajastatud Web of Science andmebaasides Science Citation Index Expanded , Social Sciences Citation Index , Arts & Humanities Citation Index ja/või andmebaasis Scopus (v.a kogumikud), koefitsiendiga üks; 2) artikkel, mille autorite arv on rohkem kui 100, koefitsiendiga null koma viis; 3) artikkel, mille autorite arv on rohkem kui 1000, koefitsiendiga null koma kolm; 4) monograafia, mille välja andnud kirjastus on nimetatud Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehel avalikustatud rahvusvaheliste teaduskirjastuste loendis ning mis on täielikult valminud andmete esitaja osalusel, koefitsiendiga viis; 5) monograafia, mille välja andnud kirjastus on nimetatud Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehel avalikustatud rahvusvaheliste teaduskirjastuste loendis ning millest andmete esitaja osalusel on valminud üks peatükk, koefitsiendiga üks; 6) monograafia, mille välja andnud kirjastus on nimetatud Eesti Teadusinfosüsteemi kodulehel avalikustatud rahvusvaheliste teaduskirjastuste loendis ning millest andmete esitaja osalusel on valminud kaks või enam peatükki, kuid mitte terve monograafia, koefitsiendiga kaks; 7) registreeritud patenditaotlus koefitsiendiga kaks ja patent koefitsiendiga kolm. § 10. Tulemusrahastuse mahu määramise kriteeriumid lepingute alusel (1) Käesoleva määruse § 8 lõikes 1 nimetatud tulemurahastuse finantseerimise mahust 50 protsenti eraldatakse proportsionaalselt järgmiste alus- ja rakendusuuringute või arendustegevuse läbiviimise eest saadud ning teadus- ja arendusasutuse majandusaasta tulemiaruandes kajastatud tekkepõhiste tuludega järgmises arvestuses: 1) tulu nii kodu- kui ka välismaiste eraõiguslike juriidiliste isikute rahastatud ning nende huvides teostatud projektide ja tellimustööde eest, mille puhul on üheselt tuvastatav, et osutatud teenus ning esitatud finantsdokumendid on seotud teadus- ja arendustegevusega, koefitsiendiga kaks; 2) tulud litsentside müügist ja patentidest, koefitsiendiga kaks; 3) tulu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute rahastatud ning nende huvides teostatud projektide ja tellimustööde eest, mille puhul on üheselt tuvastatav, et osutatud teenus ning esitatud finantsdokumendid on seotud teadus- ja arendustegevusega, koefitsiendiga üks; 4) tulu riiklike teadus- ja arendusprogrammide raames rahastatavate alus- ja rakendusuuringute või arendustegevuse läbiviimise eest, koefitsiendiga üks; 5) tulu, mis on saadud toetusena riigieelarve välistest välisvahenditest alus- ja rakendusuuringute või arendustegevuse läbiviimiseks, koefitsiendiga üks; 6) tulu Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammidest, sealhulgas Euratomi raamprogrammist rahastatavatest projektidest, koefitsiendiga üks. § 11. Tulemusrahastuse mahu määramise muud kriteeriumid (1) Lisaks käesoleva määruse §-s 10 nimetamata tuludele ei arvestata tulemusrahastuse mahu määramisel järgmisi nimetatud eraldisi: 1) riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu sihtfinantseerimiseks, institutsionaalseks uurimistoetuseks, tuumiktaristu toetuseks, baasfinantseerimiseks, teaduskollektsioonide ja infrastruktuuri ülalpidamiseks eraldatavad vahendid; 2) riigieelarvest Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur poolt eraldatavad vahendid (sh personaalsed uurimistoetused, väliskoostöö toetused jm); 3) riigieelarvest riigi ja avalik-õiguslike teadus- ja arendusasutuste investeeringuteks eraldatud vahendid; 4) uurija-professori toetus; 5) riigieelarvest teaduse tippkeskustele eraldatud tegevustoetus ja abikõlbmatu käibemaks; 6) infrastruktuuri arendamiseks ja personali koolitamiseks eraldatavad toetused; 7) baasfinantseerimise mahu arvestamisel arvesseminevate vahendite osa, mille baasfinantseerimise taotleja on kasutanud teadus- ja arendustegevuse läbiviimise vahendamiseks, sh koordineeriva projekti partneritele edastatud/edastatavad vahendid, või hankimiseks mõnelt teiselt asutuselt, organisatsioonilt või isikult; 8) struktuurifondide vahendid, välja arvatud käesoleva määruse § xxx viidatud vahendid ning „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014−2020“ prioriteetse suuna 4 „Kasvuvõimeline ettevõtlus ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline teadus- ja arendustegevus” meetme 4.2 „TA&I süsteemi kohaliku sotsiaalmajandusliku mõju suurendamine ja nutikas spetsialiseerumine kasvualade (IKT + tervis + ressursid) arendamiseks” tegevuste 4.2.1 „Valdkondliku teadus-ja arendustegevuse tugevdamine“ (nn RITA meede) ja 4.2.3 „Teadus- ja arendustegevuse programm nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades“ raames eraldatavad vahendid ning sama suuna meetme 4.4 „Ettevõtja arenguplaani toetusmeede ettevõtete arendus- ja eksporditegevustele kaasaaitamiseks ning juhtimisvõimekuse tõstmiseks“ tegevuste 4.4.1 „Arenguvajaduste välja selgitamine ja ettevõtete arendustegevused“ ja 4.4.2 „Teadusarendustegevuse osak“ raames eraldatavad vahendid; 9) tavalise majandustegevuse toetamiseks eraldatud tegevustoetus; 10) Euroopa Liidu haridus- ja koolitusprogrammide ( Erasmus +) vahendid; 11) hariduse ja koolitusega seotud projektideks, sealhulgas õppekavaarenduseks ja õppematerjalide ettevalmistamiseks, õppeotstarbeliste veebikeskkondade või õppefilmide tegemiseks ning lähetusteks eraldatud vahendid; 12) konverentside, seminaride, koolituste ja näituste korraldamiseks ning kirjastamiseks, trükkimiseks ja digitaliseerimiseks eraldatud vahendid; 13) Euroopa Liidu territoriaalse koostöö ja naabruspoliitika instrumendi programmide vahendid ( Interreg jt); 14) Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt eraldatud tehnoloogia arenduskeskuste meetme toetused; 15) tulu lepingutest, mille teadus- ja arendusasutus on sõlminud asutustega, mille aktsionär või osanik ta ise on või asutustega, kes kuuluvad teadus- ja arendusasutuse aktsionäride või osanike ringi. (2) Käesoleva määruse § 8 lõikes 1 nimetatud baasfinantseerimise mahust 10 protsenti eraldatakse ülikoolile proportsionaalselt ülikooli riiklikult tunnustatud õppekava alusel valminud ning ülikoolis kaitstud doktoritööde arvuga vastavalt Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetele vastava kalendriaasta kohta. § 12. Rahvusteadustele eraldatav tulemusrahastus (1) Tulemusrahastust rahvusteaduste arendamiseks eraldatakse lisaks § 9 lõike 1 alusel teadus- ja arendusasutustele eraldatavatele vahenditele. (2) Tulemusrahastuse mahu määramisel käsitletakse rahvusteadustena Eesti ajalugu, folkloristikat, keeleteadust, kunstiteadusi (sh muusika- ja teatriteadusi) ja kirjandusteadust, aga ka teisi teadusi, mille uurimistulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ning mis sellega aitavad kujundada ja säilitada eestlaste identiteeti. (3) Käesoleva määruse § 8 lõikes 2 nimetatud vahendite jaotuse teadus- ja arendusasutuste vahel määrab valdkonna eest vastutav minister. § 13. Tulemusrahastuse mahu määramise alusandmed (1) Tulemusrahastuse mahu määramise alusandmeid, välja arvatud käesoleva määruse § 9 punktides 1–3 ja § 10 lõikes 2 nimetatud andmed, esitavad teadus- ja arendusasutused (välja arvatud ülikoolide struktuuriüksused) Haridus- ja Teadusministeeriumile või tema poolt selleks volitatud juriidilisele isikule või asutusele tulemusrahastuse jaotuse kinnitamisele eelneva aasta 1. oktoobriks. Avalik-õigusliku juriidilise isiku asutusest teadus- ja arendusasutuse tulemusrahastuse alusandmed esitatakse avalik-õigusliku juriidilise isiku alusandmete hulgas. (2) Kui teadus- ja arendusasutusele pole varem tulemusrahastust määratud, esitatakse alusandmed andmete kogumise aastale eelneva kolme kalendriaasta kohta, varem tulemusrahastust saanud teadus- ja arendusasutuse puhul andmete kogumise aastale eelneva ühe kalendriaasta kohta. (3) Alusandmed esitatakse elektrooniliselt elektroonilist töötlemist võimaldavas vormis: 1) käesoleva määruse § 9 punktides 4–6 toodud andmed vastavalt käesoleva määruse lisale 1; 2) käesoleva määruse §-s 10 nimetatud andmed vastavalt käesoleva määruse lisale 2; (4) Käesoleva määruse § 9 punktides 1–3 ja § 11 lõikes 2 nimetatud alusandmete kogumist korraldab Haridus- ja Teadusministeerium. (5) Haridus- ja Teadusministeeriumil või tema poolt volitatud juriidilisel isikul või asutusel on õigus saada tegevustoetuse taotlejalt lisateavet esitatavate andmete kohta ja kontrollida esitatavate andmete õigsust. Valeandmete esitamise korral vähendatakse järgmisel aastal tegevustoetuse mahtu liigselt määratud tulemusrahastuse ulatuses. (6) Tegevustoetuse taotlejal on õigus vastava taotluse esitamisel saada alusandmete kogujalt teavet tulemusrahastuse mahu määramisel arvestatud alusandmete kohta. 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 14. Üleminek (1) Kuni 2019. kalendriaasta 31. detsembrini arvestatakse tulemusrahastuse mahu määramisel § 4 lõike 1 punktis 3 nimetatud näitaja asemel kõrgkoolis õppivate välisüliõpilaste osakaalu kõrgkooli kõigist üliõpilastest, osakaaluga 10%. (2) Kuni 2019. kalendriaasta 31. detsembrini arvestatakse välisriigis õppinud või praktika sooritanud üliõpilaseks üliõpilane, kelle § 5 lõike 2 punktis 3 nimetatud ajavahemiku jooksul sooritatud õpingute või praktika mahuna on Eesti Hariduse Infosüsteemi kantud vähemalt 1 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkt. (3) Aastatel 2020-2022 võetakse teadus- ja arendustegevuse tegevustoetuse baasrahastuse osa määramisel arvesse eelnevate aastate baasfinantseerimise mahu andmeid. § 15. Määruse rakendamine Määrust rakendatakse 1. jaanuarist 2020. a. Mailis Reps minister Tea Varrak kantsler Lisa 7 kõrgharidusseaduse eelnõu seletuskirja juurde RAKENDUSAKTI KAVAND HARIDUS- JA TEADUSMINISTER M Ä Ä R U S Tartu ...……. 2018 Ühtne hind amissüsteem kõrgharidustasemel ning diplomi ja akadeemilise õiendi väljaandmise tingimused ja kord Määrus kehtestatakse kõrgharidusseaduse § 19 lõike 4 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTE § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse: 1) ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, sealhulgas diplomi kiitusega ( cum laude ) andmise tingimused; 2) bakalaureuseõppe, magistriõppe, doktoriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe ning rakenduskõrgharidusõppe õppekava täitmist tõendava diplomi (edaspidi diplom ) ja akadeemilise õiendi vormistamise ja väljaandmise kord (statuut) ning diplomi ja akadeemilise õiendi vormid. (2) Määrusega kehtestatakse diplomi ja akadeemilise õiendi (sh hinnetelehe või õppekava täitmise tulemusi kajastava muu dokumendi) duplikaatide taotlemise, vormistamise ning väljaandmise tingimused ja kord. (3) Määruses diplomi ja akadeemilise õiendi vormistamise ja väljaandmise ning nende duplikaatide taotlemise, vormistamise ja väljaandmise kohta sätestatut kohaldatakse ka ühisõppekava täitmisel antavatele ühisdiplomile ja akadeemilisele õiendile ning nende duplikaatidele niivõrd, kuivõrd määruses eneses ei ole sätestatud teisiti, kusjuures määruses õppeasutusele kehtestatud ülesandeid täidab ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutus. 2. peatükk ÜHTNE HINDAMISSÜSTEEM § 2. Ühtne hindamissüsteem (1) Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel koosneb: 1) õpiväljundite saavutatuse hindamisest; 2) hindamismeetoditest ja hindamiskriteeriumitest; 3) hindamisskaaladest; 4) diplomi kiitusega ( cum laude ) andmise tingimustest ja 5) hinnete ülekandmisest varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel ning hinnete teisendamisel teistest hindamissüsteemidest. (2) Käesolevat määrust kohaldatakse kõrgharidusseaduse § 3 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud k õrgharidusstandardis nimetatud õpiväljundite saavutatuse hindamisele. § 3. Õpiväljundite saavutatuse hindamine (1) Õppija õpiväljundite saavutatuse hindamine, sealhulgas tema enesehindamine, on õppeprotsessi osa, mille käigus antakse kindlate hindamiskriteeriumite alusel õiglane ja erapooletu hinnang õppija teadmiste ja oskuste omandatuse taseme kohta vastavalt õppekavas kirjeldatud õpiväljunditele. (2) Hindamise eesmärgiks on õppimise toetamine ning usaldusväärse informatsiooni andmine õpingute läbimise tulemuslikkuse kohta. § 4. Hindamismeetodid ja hindamiskriteeriumid (1) Hindamismeetod on teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamise viis (näiteks suuline või kirjalik eksam, essee, aruanne, rühmatöö, raport, küsimustik). (2) Hindamiskriteerium kirjeldab hindamismeetodiga tõendatavate teadmiste ja oskuste oodatavat taset ning ulatust. Hindamiskriteerium on sõnastatud õpiväljundite alusel, kuid oluliselt suurema detailsusega. (3) Hinnatavates moodulites, õppeainetes või muudes õppetöö ühikutes kasutatakse hindamise jaoks sobivaid ja usaldusväärseid hindamismeetodeid ja hindamiskriteeriume, millest õppijat on teavitatud enne õppetöö algust. § 5. Hindamisskaalad (1) Hindamine võib olla eristav või mitteeristav. (2) Eristava hindamise puhul eristatakse õppijate õpiväljundite saavutatuse taset järgmise skaala alusel: 1) „A“ („5“) – „suurepärane“ – silmapaistev ja eriti laiapõhjaline õpiväljundite saavutamise tase, mida iseloomustab väga head taset ületav teadmiste ja oskuste vaba ning loov kasutamine; 2) „B“ („4“) – „väga hea“ – väga heal tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste eesmärgipärane ja loov kasutamine. Spetsiifilisemate ja detailsemate teadmiste ja oskuste osas võivad ilmneda mittesisulised ja mittepõhimõttelised eksimused; 3) „C“ („3“) – „hea“ – heal tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste eesmärgipärane kasutamine. Spetsiifilisemate ja detailsemate teadmiste ja oskuste osas avaldub ebakindlus ja ebatäpsus; 4) „D“ („2“) – „rahuldav“ – piisaval tasemel õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades, erandlikes olukordades avalduvad puudujäägid ja ebakindlus; 5) „E“ („1“) – „kasin“ – minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades piiratud viisidel, erandlikes olukordades avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus; 6) „F“ („0“) – „puudulik“ – õppija on omandanud teadmised ja oskused miinimumtasemest madalamal tasemel. (3) Mitteeristava hindamise puhul määratakse tase, millele vastaval või mida ületaval õpiväljundite saavutamisel hinnatakse tulemus piisavaks sõnaga „arvestatud“ ning millest madalamal tasemel tulemus hinnatakse ebapiisavaks sõnaga „mittearvestatud“. § 6. Diplomi kiitusega ( cum laude ) andmise tingimused (1) Diplomi kiitusega ( cum laude ) võib välja anda isikule , kes on täitnud õppekava täies mahus , kaitses lõputöö või sooritas lõpueksami hindele „A“ ja kelle keskmine kaalutud hinne on 4,60 või kõrgem, kusjuures arvestatakse kõiki akadeemilisele õiendile kantavaid hindeid. (2) Käesoleva paragrahvi lõike s nimetatud kaalutud keskhinde ar vutamisel on hinnete väärtused „A“ – 5, „B“ – 4, „C“ – 3, „D“ – 2, „E“ – 1, „F“ – 0. § 7. Hindamine varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel (1) Varasemalt hindamata õpingute ja töökogemuse arvestamisel ainepunktideks antakse mitteeristava hindamisega hinnang taotleja varem omandatud teadmiste ja oskuste vastavuse kohta õppeaine või mooduli õpiväljunditele. (2) Varasemalt omandatud ainepunktide ülekandmisel: 1) kantakse üle originaalhinne, kui õpingud on varasemalt samas hindamissüsteemis hinnatud; 2) arvutatakse võrreldava hindamissüsteemi hinnetele vasted kehtivas hindamissüsteemis või kasutatakse võrreldavas hindamissüsteemis antud hinnet või 3) kantakse hinded üle mitteeristava hindamise kaudu, kui hindamissüsteeme ei ole võimalik võrrelda. 3. peatükk DIPLOM § 8. Diplom (1) Diplom antakse isikule, kes on täitnud riiklikult tunnustatud bakalaureuseõppe, magistriõppe, doktoriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe või rakenduskõrgharidusõppe õppekava täies mahus. Käesolevale statuudile vastava diplomi väljaandmise õigus ja kohustus on kõrghariduse õppekavade alusel õppetööd tegevatel õppeasutustel. (2) Diplom on eluaegne. Diplomi või selle väljaandmise aluseks olnud alusdokumendi võib kehtetuks tunnistada haldusmenetluse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Diplomi ja alusdokumendi tunnistab kehtetuks selle väljaandnud õppeasutus või tema õigusjärglane või nende puudumisel Haridus- ja Teadusministeerium. (3) Diplom kehtib iseseisva kõrgharidust tõendava dokumendina ka akadeemilise õiendita. (4) Diplomid jagunevad bakalaureuseõppe, magistriõppe, doktoriõppe ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe ning rakenduskõrgharidusõppe õppekava täitmist tõendavateks diplomiteks, mis erinevad värvuselt. § 9. Plankide jaotamine ja arvestus (1) Diplomite ja akadeemiliste õiendite plankide tellimist ning nende jaotamist õppeasutustele korraldab Haridus- ja Teadusministeerium või Eesti Vabariigi haridusseaduse § 27 1 lõike 3 alusel temaga halduslepingu sõlminud riigi sihtasutus (edaspidi planke väljastav asutus ). (2) Diplomite ja akadeemiliste õiendite plankide tellimisel, väljastamisel, tagastamisel ja aruandlusel lähtutakse Eesti Vabariigi haridusseaduse § 27 1 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusest. § 10. Diplomi vorm (1) Diplom vormistatakse A4-formaadis turvaelementidega plangile, kuhu on trükitud sõnad „EESTI VABARIIK”, suure riigivapi kujutis, sõna „DIPLOM”, diplomi seeria ja number (edaspidi dokumendi number ) ning õppeasutuse otsusel (v.a ühisdiplomi korral) õppeasutuse nimi ja õppeasutuse asutamise aasta. (2) Diplomi plankidel on ühtne numeratsioon, mis jaguneb seeriateks. Seeria on märgitud kahe tähega, millest esimene tähistab diplomi liiki ja teine diplomi väljaandnud õppeasutust või ühisõppekava korral välja andnud õppeasutusi. Tähtedele järgnev kuuekohaline number on diplomi järjekorranumber seerias. (3) Diplomi liigid, plankide värvused ning tähised on järgmised: 1 ) bakalaureuseõppe õppekava täitmist tõendav diplom – rohekaskollane, tähis „L”; 2 ) magistriõppe õppekava täitmist tõendav diplom – hõbe; tähis „M”; 3 ) bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhineva õppe õppekava täitmist tõendav diplom – hõbe, tähis „M”; 4 ) doktoriõppe õppekava täitmist tõendav diplom – kuld, tähis „O”; (4) Ühisdiplom vormistatakse lõikes 3 nimetatud vastava õppe lõpetamist tõendava diplomi plangil. (5) Õppeasutuste tähised on järgmised: 1) Tartu Ülikool – tähis „A”; 2) Tallinna Tehnikaülikool – tähis „B”; 3) Tallinna Ülikool – tähis „C”; 4) Eesti Maaülikool – tähis „D”; 5) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia – tähis „E”; 6) Eesti Kunstiakadeemia – tähis „K”; 7) teised ülikoolid – tähis „M”; 8) rakenduskõrgkoolid – tähis „L”; 9) kõrgharidust andvad kutseõppeasutused – tähis „H”; 10) ühisdiplomi väljaandvad õppeasutused – tähis „Y”. § 11. Diplomi vormistamine (1) Diplom vormistatakse eesti keeles. (2) Diplomile kiitusega lisatakse ladina keeles märge „ cum laude ”. (3) Diplomi statuudile vastava teksti, mis ei ole plangile trükitud, kannab diplomile õppeasutus, ühisõppekava korral ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutus koostöölepingus kokku lepitud korras. (4) Õppeasutus kannab diplomile järgmised andmed: 1) õppeasutuse nimi ja õppeasutuse otsusel ka tema asutamise aasta, kui need ei ole trükitud § 11 lõikes 1 kirjeldatud plangile, või ühisõppekava korral nende ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutuste nimed, kes ühisdiplomi välja annavad, ja õppeasutuste otsusel ka nende asutamise aastad; 2) diplomi saaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood, selle puudumisel sünniaeg; 3) kõrgharidustaseme õppe ja õppekava nimetus, tekst õppekava või ühisõppekava täitmise kohta; 4) vastaval juhul – sõnad „ cum laude ”, mis kirjutatakse sõna „DIPLOM” alla; 5) vastaval juhul – antud akadeemilise kraadi nimetus ja selle ingliskeelne vaste vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud õppeasutuste antavate akadeemiliste kraadide nimetuste loetelule. Magistrikraadi ja doktorikraadi nimetusele võib sulgudes lisada täidetud õppekava nimetuse või õppekavajärgse spetsialiseerumise nimetavas käändes; 6) diplomi väljaandmise koht; 7) diplomi väljaandmise kuupäev. (5) Ühiselt läbiviidud õppe või ühisõppekava alusel välisriigi õppeasutuses läbiviidud õppe kohta kantakse diplomile vastav lause, kus märgitakse osalenud õppeasutuste nimed (originaalkeeles, vajaduse korral translitereerituna). § 12. Diplomi kinnitamine ja väljastamine (1) Diplom kinnitatakse õppeasutuse juhi ja tema määratud ametiisiku nimede ja allkirjadega ning õppeasutuse pitseriga, ühisdiplomi korral ühisdiplomi väljaandvate õppeasutuste juhtide ja nende määratud ametiisikute nimede ja allkirjadega ning õppeasutuste pitseritega. Diplomi väljaandmise alusdokumente säilitatakse alatiselt. Ühisdiplomi väljaandmise alusdokumente säilitab ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutus. (2) Diplom antakse allkirja vastu selle saajale isiklikult või volitatud isikule kirjaliku volituse alusel. 4. peatükk AKADEEMILINE ÕIEND § 13. Akadeemiline õiend (1) Koos diplomiga antakse välja akadeemiline õiend. (2) Akadeemiline õiend annab informatsiooni õppekava, selle täitmise tulemuste, antud akadeemilise kraadi või muu kvalifikatsiooni ja Eesti kõrgharidussüsteemi kohta. (3) Akadeemiline õiend diplomita ei ole iseseisev kõrgharidust tõendav dokument. § 14. Akadeemilise õiendi vorm (1) Eestikeelne akadeemiline õiend vormistatakse kahepoolsena A4-formaadis turvaelementidega plangile, mille esileheküljel on sõnad „EESTI VABARIIK” ning väikese riigivapi kujutis, sõnad „AKADEEMILINE ÕIEND”, tähis „R” ja plangi number. (2) Ingliskeelne akadeemiline õiend vormistatakse kahepoolsena A4-formaadis turvaelementidega plangile, mille esileheküljel on sõnad „REPUBLIC OF ESTONIA” ning väikese riigivapi kujutis, sõnad „DIPLOMA SUPPLEMENT”, tähis „DS” ja plangi number. (3) Akadeemilise õiendi plangi värvus on lilla. (4) Kui akadeemilise õiendi tekst ei mahu ühele lehele, jätkatakse seda lisalehel. Lisalehe plangil on tähis „S” ja plangi number. Akadeemilise õiendi juurde kuuluvate lisalehtede plankide numbrid trükib õppeasutus akadeemilise õiendi esilehele. § 15. Akadeemilise õiendi vormistamine (1) Akadeemiline õiend vormistatakse eesti ja inglise keeles, välja arvatud juhul, kui kõrgkool on otsustanud, et rakenduskõrgharidusõppe või bakalaureuseõppe lõpetanud isikule väljastatakse inglise keelne akadeemiline õiend ainult juhul, kui isik on seda taotlenud. (2) Akadeemilise õiendi ingliskeelne nimetus on Diploma Supplement . Õppeaine ja mooduli nimetuse ning lõputöö pealkirja võib lisada ka selles keeles (vajaduse korral translitereerituna), milles õpe toimus. (3) Õppeasutus kannab akadeemilisele õiendile teabe iga käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud punkti kohta vastavalt punktides toodud numeratsioonile käesoleva paragrahvi lõikest 3 tulenevate erisustega. Kui teavet ei esitata, antakse samas selgitus selle põhjuse kohta. (4) Õppeasutus kannab eestikeelsele akadeemilisele õiendile käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 9 nimetatud, valdkonna eest vastutava ministri kinnitatud kõrgharidussüsteemi kirjelduse või viitab Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehele, kus kõrgharidussüsteemi kirjeldus asub. (5) Eestikeelsele akadeemilisele õiendile kannab õppeasutus järgmised andmed : 1) tekst „Akadeemiline õiend järgib Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja UNESCO/CEPES väljatöötatud vormi. Akadeemilise õiendi eesmärgiks on anda piisavat sõltumatut teavet rahvusvahelise „läbipaistvuse” ning kvalifikatsiooni õiglase akadeemilise ja erialase tunnustamise parandamiseks. See dokument kirjeldab kvalifikatsiooni tõestaval originaaldokumendil nimetatud isiku edukalt lõpetatud õpingute olemust, taset, konteksti, sisu ja staatust. Dokument ei sisalda väärtusotsustuste, samaväärsuse avalduste ega tunnustusega seotud ettepanekuid. Teave esitatakse iga punkti kohta. Juhul kui teavet ei esitata, antakse selgitus selle põhjuse kohta” ; 2) 1. Kvalifikatsiooni omandanud isik (1.1. Perekonnanimi, 1.2. Eesnimi, 1.3. Sünniaeg (päev/kuu/aasta), 1.4. Isikukood) ; 3) 2. Kvalifikatsioon (2.1. Kvalifikatsiooni nimetus (originaalkeeles), 2.2. Õppekava nimetus (õppekava kood Eesti Hariduse Infosüsteemis ja registreerimise kuupäev, õppekavajärgne spetsialiseerumine (peaeriala, eriala(d) ja/või kõrvaleriala (d)), 2.3. Õppeasutuse nimi (originaalkeeles) ja tüüp ( ühisdiplomi korral õppeasutuste nimed (originaalkeeles, vajaduse korral translitereerituna) ja tüüp), 2.4. Õpet korraldav asutus (juhul, kui erineb diplomi väljaandnud õppeasutusest), 2.5. Õppekeel( ed )) ; 4) 3. Kvalifikatsiooni tase (3.1. Tase (kõrgharidustaseme aste, Eesti ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku tase), 3.2. Õppekava nominaalkestus, 3.3. Õppe alustamise tingimused (juurdepääsuks vajalik kvalifikatsioon)); 5) 4. Õppekava sisu ja selle täitmise tulemused (4.1. Õppekoormus, 4.2. Õppekava täitmise tingimused (sh õppekava õpiväljundid), 4.3. Õppekava täitmise tulemused (õppeaine ja/või mooduli nimetus, lõputöö pealkiri, õppeasutuse otsusel õppeaine ja/või mooduli kood, maht ainepunktides (EAP), arvestamise kuupäev, hindamise tulemus, õppeasutuse otsusel õppejõu nimi, õppeainete maht kokku ainepunktides (EAP); varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tulemused vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6); 4.4. Hindamissüsteem(id)) ; 6) 5. Kvalifikatsiooni omandanu õigused (5.1. Edasiõppimisvõimalused ja 5.2. Pääs tööturule (sh teave vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8)); 7) 6. Lisainfo (6.1. Lisainfo (sh välishindamise tulemused; ühisdiplomi korral ühisõppekava koostöölepingu andmed jmt), 6.2. Täiendava info allikad) ; 8) 7. Kinnitus (7.1. Kuupäev, 7.2. Allkirjad, 7.3. Nimed, 7.4. Ametikohad, 7.5. Õppeasutus(t)e pitser(id)) ; 9) 8. Eesti kõrgharidussüsteemi kirjeldus . (5) Ingliskeelsele akadeemilisele õiendile kannab õppeasutus järgmised andmed : 1) tekst „ This Diploma Supplement model was developed by the European Commission , Council of Europe and UNESCO/CEPES. The purpose of the supplement is to provide sufficient independent data to improve the international ‘ transparency ’ and fair academic and professional recognition of qualifications ( diplomas , degrees , certificates etc .). It is designed to provide a description of the nature , level , context , content and status of the studies that were pursued and successfully completed by the individual named on the original qualification to which this supplement is appended . It should be free from any value judgments , equivalence statements or suggestions about recognition . Information in all eight sections should be provided . Where information is not provided , an explanation should give the reason why ” ; 2) 1. Information identifying the holder of the qualification (1.1. Family name , 1.2. Given name , 1.3. Date of birth ( day / month / year ), 1.4. Personal identification code ) ; 3) 2. Information identifying the qualification (2.1. Name of qualification and ( if applicable ) title conferred ( in original language ), 2.2. Main field (s) of study for the qualification (õppekava nimetus, õppekava kood Eesti Hariduse Infosüsteemis ja registreerimise kuupäev, õppekavajärgne spetsialiseerumine (peaeriala, eriala(d) ja/või kõrvaleriala (d)), 2.3. Name and status of awarding institution ( in original language ) ( ühisdiplomi korral õppeasutuste nimed (originaalkeeles, vajaduse korral translitereerituna) ja tüüp), 2.4. Name and status of institution ( if different from 2.3. ) administering studies ( in original language ), 2.5. Language (s) of instruction ) ; 4) 3. Information on the level of the qualification (3.1. Level of qualification (kõrgharidustaseme aste, Eesti ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku tase); 3.2. Official length of programme ; 3.3. Access requirement (s) ) ; 5) 4. Information on the contents and results gained (4.1. Mode of study ; 4.2. Programme requirements (sh õppekava õpiväljundid); 4.3. Programme details ( e.g . modules or units studied ) and the individual grades / marks / credits obtained (õppeaine ja/või mooduli nimetus, lõputöö pealkiri, õppeasutuse otsusel õppeaine ja/või mooduli kood, maht ainepunktides ( ECTS credits ), arvestamise kuupäev, hindamise tulemus, õppeasutuse otsusel õppejõu nimi, õppeainete maht kokku ainepunktides ( ECTS credits ); varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tulemused vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7); 4.4. Grading scheme (s) ) ; 6) 5. Information on the function of the qualification (5.1. Access to further study , 5.2. Professional status (sh teave vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8)); 7) 6. Additional information (6.1. Additional information (sh välishindamise tulemused; ühisdiplomi korral ühisõppekava koostöölepingu andmed jmt); 6.2. Further information sources ) ; 8) 7. Certification of the suplement (7.1. Date , 7.2. Signatures , 7.3. Names , 7.4. Capacity , 7.5. Official stamp or seal ) ; 9) 8. Information on the Higher Education System of Estonia (vastavalt valdkonna eest vastutava ministri kinnitatud kirjeldusele). (6) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel kannab õppeasutus akadeemilisele õiendile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 5 alajaotuse punkti 4.3 järgmised andmed: 1) formaalhariduses läbitud õpingute arvestamisel vastavalt õppeasutuse teabele, kus õpingud on läbitud: õppeaine ja/või mooduli nimetus (originaalkeeles, vajaduse korral translitereerituna, ja tõlgituna eesti keelde, kui originaalkeel ei ole eesti keel); kood; maht ainepunktides (EAP); õppeasutuse nimi (originaalkeeles, vajaduse korral translitereerituna või ametliku tõlke olemasolul inglise keeles); riigi nimi välisriigi õppeasutuse korral, arvestamise kuupäev, hindamise tulemus ja õppeasutuse otsusel õppejõu nimi; 2) mitteformaalsel või informaalsel teel läbitud õpingute ja töökogemuse arvestamisel õppekavajärgne õppeaine ja/või mooduli nimetus, kood, maht ainepunktides (EAP), arvestamise kuupäev ja hindamise tulemus; 3) punktis 2 nimetatud juhtudel tähistatakse õppeained/moodulid märkega „arvestatud varasemate õpingute ja töökogemuse põhjal”. (7) Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel kannab õppeasutus ingliskeelsele akadeemilisele õiendile käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 5 alajaotuse punkti 4.3 järgmised andmed: 1) formaalhariduses läbitud õpingute arvestamisel vastavalt õppeasutuse teabele, kus õpingud on läbitud: õppeaine ja/või mooduli nimetus (tõlgituna inglise keelde, kui originaalkeel ei ole inglise keel); kood; maht ainepunktides ( ECTS credits ); õppeasutuse nimi (originaalkeeles või ametliku tõlke olemasolul inglise keeles); riigi nimi välisriigi õppeasutuse korral, arvestamise kuupäev, hindamise tulemus ja õppeasutuse otsusel õppejõu nimi; 2) mitteformaalsel või informaalsel teel läbitud õpingute ja töökogemuse arvestamisel õppekavajärgne õppeaine ja/või mooduli nimetus, kood, maht ainepunktides ( ECTS credits ), arvestamise kuupäev ja hindamise tulemus; 3) punktis 2 nimetatud juhtudel tähistatakse õppeained/moodulid märkega „ recognised on the basis of prior learning ”. (8) „Kutseseaduse” § 15 lõigetes 5 ja 6 nimetatud juhul kannab õppeasutus akadeemilisele õiendile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 6 ja lõike 5 punkti 6 alajaotuste kohaselt punktidesse 5.2 teabe diplomi omanikule antud kutse nimetuse ja Eesti kvalifikatsiooniraamistiku taseme kohta. § 16. Akadeemilise õiendi kinnitamine ja väljastamine (1) Akadeemiline õiend kinnitatakse õppeasutuse juhi määratud kahe ametiisiku allkirja ja õppeasutuse pitseriga, ühisdiplomi korral ühisdiplomi väljaandvate õppeasutuste juhtide määratud ametiisikute allkirjadega ning õppeasutuste pitseritega. (2) Akadeemiline õiend antakse allkirja vastu selle saajale isiklikult või volitatud isikule kirjaliku volituse alusel. 5. peatükk DUPLIKAAT § 17. Duplikaadi taotlemine (1) Diplomi või akadeemilise õiendi (edaspidi algdokument ) omanik saab taotleda diplomi või akadeemilise õiendi kehtetuks tunnistamist ning duplikaadi väljaandmist, kui: 1) algdokumendi tekst on muutunud raskesti loetavaks; 2) vähemalt üks täht algdokumendi tekstis on muutunud mitteloetavaks; 3) tuvastatakse algdokumendi vormistamise ebatäpsus või algdokumendile kantud andmete ebaõigsus; 4) algdokumendi omanikule on pärast algdokumendi väljaandmist antud uus isikukood; 5) algdokument on rikutud, hävinud, kadunud või varastatud; 6) algdokument on legaliseeritud või kinnitatud tunnistusega ( apostille' ga ) õigusaktides sätestatud korras. (2) Duplikaadi taotleja esitab taotluse algdokumendi väljaandnud õppeasutuse juhile, näidates ära taotluse põhjuse. Lõike 1 punktides 1–6 nimetatud juhtudel lisab duplikaadi taotleja taotlusele algdokumendi, välja arvatud algdokumendi hävimisel, kadumisel või varastamisel. (3) Duplikaadil on algdokumendiga võrdne juriidiline jõud. § 18. Duplikaadi väljaandmine (1) Algdokumendi kehtetuks tunnistamise ning duplikaadi väljaandmise otsustab taotluse saaja kahe nädala jooksul duplikaadi taotluse saamise päevast arvates. Otsus algdokumendi kehtetuks tunnistamise ja duplikaadi väljaandmise kohta vormistatakse õppeasutuse juhi käskkirjaga, ühisdiplomi korral ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutuse juhi käskkirjaga. Otsus algdokumendi kehtetuks tunnistamise kohta tehakse teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. (2) Paragrahvi 17 lõike 1 punktis 6 toodud juhul algdokumenti kehtetuks ei tunnistata. (3) Duplikaadi väljaandmise kulud õppeasutuse määratud summa ulatuses kannab duplikaadi taotleja, § 17 lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul õppeasutus. § 19. Duplikaadi väljaandmisest keeldumine (1) Duplikaadi väljaandmisest keeldutakse, kui ilmneb, et: 1) duplikaadi taotleja on tahtlikult esitanud valeandmeid; 2) puuduvad andmed algdokumendi väljaandmise kohta; 3) ei esine § 17 lõike 1 punktides 1–6 nimetatud duplikaadi väljaandmise alust. (2) Duplikaadi väljaandmisest keeldumine vormistatakse dokumendi välja andnud õppeasutuse juhi käskkirjaga, ühisdiplomi korral ühisõppekava koostöölepingus kokku lepitud õppeasutuse juhi käskkirjaga. Käskkiri tehakse duplikaadi taotlejale kirjalikult teatavaks viie tööpäeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates. § 20. Duplikaadi vormistamine (1) Diplomi duplikaat vormistatakse diplomi plangil, mille paremasse ülanurka kannab duplikaati väljaandev asutus sõna „DUPLIKAAT”. (2) Akadeemilise õiendi duplikaat vormistatakse akadeemilise õiendi plangil, mille paremasse ülanurka kannab duplikaati väljaandev asutus eestikeelse duplikaadi puhul sõna „DUPLIKAAT” ja ingliskeelse duplikaadi puhul sõna „DUPLICATE”. (3) Haridus- ja Teadusministeeriumi õppekavade registrisse enne 1. juunit 2002. a kantud õppekava täitmisel väljaantud diplomi ning diplomi, mis vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2005. a määrusele nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus” tõendab kõrgharidustasemel omandatud kvalifikatsiooni, duplikaat väljastatakse käesolevas määruses sätestatud tingimustel ja korras. Duplikaat vormistatakse A4-formaadis hallile turvaelementidega plangile, kuhu on trükitud sõnad „EESTI VABARIIK”, suure riigivapi kujutis, sõna „DIPLOM”, dokumendi number ja õppeasutuse nimi ning õppeasutuse otsusel ka tema asutamise aasta. Diplomi duplikaadi paremasse ülanurka kannab duplikaati väljaandev asutus sõna „DUPLIKAAT”. (4) Duplikaadile kantakse algdokumendi tekst samas keeles, mis oli algdokumendil, algdokumendi number ja väljaandmise kuupäev ning duplikaadi väljaandmise kuupäev. Enne 20. augustit 1991. a endises NSV Liidus välja antud lõpudokumendi puhul kantakse algdokumendi tekst duplikaadile ühes originaalkeeles. Kui üks originaalkeeltest on eesti keel, kantakse duplikaadile algdokumendi tekst eesti keeles. Duplikaadile ei kanta algdokumendile allakirjutanud isikute nimesid ega käesolevas paragrahvis nimetamata uusi andmeid. (5) Kui duplikaat antakse välja § 17 lõike 1 punkti 4 alusel, kantakse duplikaadile algdokumendile kantud isikukoodi asemel uus isikukood. Kui lisaks isikukoodile on muudetud taotleja ees- ja/või perekonnanime, kantakse duplikaadile muudetud ees- ja/või perekonnanimi. § 21. Duplikaadi kinnitamine (1) Duplikaat kinnitatakse õppeasutuse juhi ja tema määratud ametiisiku allkirjaga ning duplikaadi väljaandnud asutuse pitseriga. (2) Ühisdiplomi korral kinnitatakse duplikaat ühisdiplomi väljaandvate õppeasutuste juhtide ja nende määratud ametiisikute allkirjadega ning õppeasutuste pitseritega. § 22. Uue duplikaadi väljaandmine (1) Duplikaadi omanik võib § 17 lõike 1 punktides 1–6 nimetatud aluse esinemise korral taotleda uue duplikaadi väljaandmist. (2) Uue duplikaadi väljaandmisel järgitakse duplikaadi väljaandmise korda, välja arvatud nõuet avaldada algdokumendi kehtetuks tunnistamise otsus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. § 23. Duplikaadi väljaandmine õppeasutuse tegevuse lõpetamisel Kui diplomi või akadeemilise õiendi väljaandnud õppeasutuse tegevus on lõpetatud, esitatakse taotlus duplikaadi saamiseks õppeasutuse õigusjärglasele või selle puudumisel Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes annab duplikaadi välja või keeldub selle väljaandmisest käesolevas peatükis kehtestatud tingimustel ja korras. § 24. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 1. septembril 2019. a. Mailis Reps minister Tea Varrak kantsler
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on kooskõlastamise menetlusetapis lisandunud uusi andmeid või dokumente.
Eelnõu toimik: HTM/17-1004 - Kõrgharidusseadus
Kooskõlastamine algatati 08.05.2018 10:21
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Maaeluministeerium; Kultuuriministeerium; Riigikantselei; Sotsiaalministeerium; Siseministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 04.06.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4ca9a936-b355-4653-b88b-2e70c501c484
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4ca9a936-b355-4653-b88b-2e70c501c484?activity=3
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: HTM/17-1004 - Kõrgharidusseadustiku kaasajastamise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Maaeluministeerium; Kultuuriministeerium; Riigikantselei; Sotsiaalministeerium; Siseministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 28.05.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4ca9a936-b355-4653-b88b-2e70c501c484
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4ca9a936-b355-4653-b88b-2e70c501c484?activity=3
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main