Saatja: Liina Jänes </o=Kultuuriministeerium/ou=Exchange Administrative Group (FYDIBOHF23SPDLT)/cn=Recipients/cn=liina.janes>
Saaja: 'Merike Laidvee', Jane Adler, Elina Lehestik, Herki Tuus, Kaire Märtin
Teema: RE: Muinsuskaitseseaduse eelnõust
Tere.
Vastuseks Teie 14.05. e-kirjale ja Keskkonnaministeeriumi 25.05.2018
kirjale nr 1-5/18/747-4 saadan vastused ja eelnõu viimase versiooni +
lisad. Pärast Justiitsministeeriumi märkuste sisseviimist on eelnõus
numeratsioon muutunud.
1. Tegite ettepaneku jätta eelnõu § 47 lõikest 2 välja loa nõue raie
tegemiseks arheoloogiamälestise, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia
ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis.
Selgitame mälestiste kaitsega seonduvat. Kuni 01.06.2011 oli
muinsuskaitseseaduses puude mahavõtmine ja istutamine mälestise
kaitsevööndis loakohustuslik. Praktikas on see osutunud probleemiks,
kuna puudub võimalus seada tööde tegemisele tingimusi. Üldjuhul ei ole
Muinsuskaitseametil metsaraiete osas vastuväiteid, kuid vaja on tagada
tööde tegemine mälestisi kahjustamata ja selleks seatakse tööde
tegemisele tingimused. Raietöödega kaasneb enamasti – kui seda ei tehta
kuiva või külmunud maapinnaga – tahes-tahtmata pinnase lõhkumist. Ka
10–20 cm sügavused masina roopad kahjustavad arheoloogilisi kihte, see
lõhub ladestuste stratigraafia ja leidude paiknemise. Mälestise
kahjustamise ennetamiseks on vajalik töö teostajaga reaalselt enne tööde
algust objekt koos üle vaadata (kus paikneb kalme, milline näeb välja
kääbas jne) ja seda ka tehakse. Seda saab teha loakohustuse olemasolul,
vastasel juhul ei jõua informatsioon töödest Muinsuskaitseametini.
Rõhutame, et raietööde loakohustuslikkus ei tähenda raiekeeldu, vaid
püütakse leida lahendused, kus kultuuriväärtus ei saaks kahjustada.
Praktikas on tingimuste esitamine kõige sagedasem võte, millega
välditakse mälestist kahjustavat tegevust ja mõju.
Piirang seatakse ainult neile mälestise liikidele, kus see on vajalik.
Raietööd võivad kahjustada arheoloogilist kultuurkihti, ehitusjäänuseid,
inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnasekihte (s.o arheoloogiamälestis),
pargi kujunduslikku tervikut (s.o ehitismälestisest park, mitte kõik
ehitismälestised), looduslikku pühapaika (s.o eelnõu uues versioonis
eraldi mälestise liik), kirikuaia või kalmistu (s.o ajaloomälestisest
kalmistu ja kirikuaed, mitte kõik ajaloomälestised) väljanägemist või
sealseid väärtuslikke elemente.
Arheoloogiamälestiste puhul käsitletakse kaitsevööndit kui ala, kus
kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide ilmnemisega.
Arheoloogia-mälestise kaitsevööndis võib esineda kultuurkihi elemente –
arheoloogilisi ladestusi, ehitiste või muude rajatiste jäänuseid või
-jälgi, leide jms, sest maapealsete konstruktsioonideta arheoloogilise
kultuurkihi puhul pole mälestise piiritlemine selge joonega võimalik.
Piltlikult öeldes ei ole võimalik maa-aluse mälestise piire maa peal
selge piiriga eristada. Samuti leidub arheoloogilisi kihte tihedalt
paiknevate mälestiste (nt kääpad, kivikalmed) vahelisel alal, kuhu
reeglina määratakse kaitsevöönd.
Looduslike pühapaikade puhul ei saa pühaks peetavaid objekte (kivid,
allikad, pinnavormid) käsitleda lahus neid ümbritsevast
looduskeskkonnast, taimestikust. Looduslikes pühapaikades on oluline
vältida ulatuslikumate mahtudega raieliike, kuid teatud tööd võivad olla
lubatud. Puistuga kaetud maa-alaliste looduslike pühapaikade (hiied,
ohvrikohad), samuti parkide ja ajaloomälestistest kalmistute puhul on
kaitsevööndi puistu puhveralaks, mis peab tagama läheduses tehtavate
uuendusraiete korral sujuva ülemineku ning kaitsma mälestisel kasvavaid
puid lageraietest tingitud avanevate tuulte eest.
2. Viitasite, et jätkuvalt on üheselt reguleerimata jätkuvalt riigi
omandis oleval maal (reformimata maa maareformi seaduse § 31 lõike 2
tähenduses) asuvate muinsuskaitse objektide hooldamise küsimus, mis on
kaasa toonud vaidlusi, milline riigiasutus peaks seda tegema. Sellest
tulenevalt teeme ettepaneku eelnõukohase seadusega ka see küsimus
lahendada. Analoogselt on seadusega riigi esindaja jätkuvalt riigi
omandis oleval maal määratud mitmetes seadustes (näit. jäätmeseaduses,
planeerimisseaduses jne).
Eelnõu kohaselt on mälestise säilitamiskohustus mälestise omanikul, seda
ka juhul, kui mälestis paikneb jätkuvalt riigi omandis oleval maal
(reformimata maa maareformi seaduse § 31 lõike 2 tähenduses).
Kui mälestise (ehitise) omanik ei ole teada, siis tuleb mälestise omanik
välja selgitada või kui selgub, et tegemist on peremehetu ehitisega,
siis korraldada ehitise hõivamine vastavalt Vabariigi Valitsuse 8.
augusti 1996. a määrusele nr 211 „Peremehetu ehitise hõivamise kord“.
Riigivaraseaduse § 4 lõike 3 kohaselt täidab maareformi seaduses ja
selle alusel antud määrustes sätestatud juhtudel riigivara valitseja
ülesandeid Maa-amet. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise
seaduse § 15 lõike 2 kohaselt on maareformi seaduse § 31 lõikes 2
sätestatud maa omanikuks ehitusseadustiku tähenduses Maa-amet.
Reformimata maa riigivara valitseja ülesandeid täidab eelviidatud
õigusaktidest tulenevalt Maa-amet, kelle pädevuses on ka reformimata
maal asuvate mälestiste (ehitiste) omanike selgitamine ning kohalikele
omavalitsustele ja riigiasutustele ettepanekute tegemine peremehetute
ehitiste hõivamiseks. See on ka Rahandusministeeriumi seisukoht (kiri
28.03.2018 kiri nr 12.3-1/2555-1). Leiame, et muinsuskaitseseaduse
eelnõu ei ole vaja sellest tulenevalt täiendada.
3. Tegite ettepaneku muuta eelnõu nii, et vesiveskite paistiike ja
paise, mis ei ole mälestised, ei saaks määrata edaspidi kaitsevööndisse.
Anname selgituse. Praegu on muinsuskaitse all 62 vesiveskit, mis on
esinduslik valim sellest ehituspärandi liigist. Muinsuskaitseametile on
viimasel ajal tehtud ettepanekud võtta kaitse alla nt Tammiotsa pais
(Harjumaa), Saesaare pais (Põlvamaa) ja Lundi pais (Harjumaa), millele
on vastatud eitavalt, kaaludes esmalt asja kultuuriväärtust ja riikliku
kaitse eeldust. Viimati tunnistati kultuurimälestiseks 2016. aastal
Tudulinna hüdroelektrijaam ja Linnamäe hüdroelektrijaama pais. Mõlema
objekti kaitse alla võtmise menetlusse kaasati Keskkonnaamet. Mõlema
objekti mälestiseks tunnistamise õigusaktis on öeldud, et mälestiseks
tunnistamine ei piira võimalust kasutada ehitist jätkuvalt samas
funktsioonis, kuid seda pole nõutud. Kaitsevööndi määramisel ei saa
Kultuuriministeerium seada omanikule kohustust jätkata veekogu
paisutamist, kuna see ei kuulu meie pädevusse. Seetõttu ei kuulu meie
pädevusse ka paisude töökorras hoidmise rahalise mõju hindamine.
Mõlema objekti kaitse alla võtmine lähtus uurimisprojekti „Eesti 20.
sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“
tulemustest. Sama uuringu tulemustest ei ole veel otsuseni jõudnud Sindi
hüdroelektrijaama hoone kohta tehtud ettepanek, kuid see sisaldab üksnes
elektrijaama hoonet ilma paisuta. Sindi paisu lammutamisega on
Muinsuskaitseamet juba nõustunud.
Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamine on kaalutlusotsus.
Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb HMS § 4 lõikest 2 tulenevalt arvestada
olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve. Kõigi uute kaitse alla
võtmiste puhul küsitakse asjassepuutuvate asutuste, sh Keskkonnaameti
ja/või Keskkonnaministeeriumi arvamust, mis annab meile
keskkonnavaldkonna sisendi ja võimaluse kaaluda põhjalikult ka
keskkonnakaitselisi aspekte. Kindlasti ei kavandata Keskkonnaameti
seisukohta küsimata kaitsevööndeid üle paisjärvede ja paisude. Selleks
annab selgema aluse ka eelnõu § 16 lõige 1, mille kohaselt küsib
Kultuuripärandiamet enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise
menetluse algatamist sellekohast arvamust riigi haldusorganilt, kelle
pädevus seondub kaitse alla võtta soovitava esemega.
4. Juhtisite tähelepanu eelnõu § 71 lõikes 1 sätestatud kooskõlastamise
kohustusele ega nõustunud paragrahvi sõnastusega.
Oleme märkusega arvestanud. Eelnõu § 76 (uus numeratsioon) muudetud.
5. Lisaks juhtisite tähelepanu, et Riigikogu menetluses on kinnisasja
avalikes huvides omandamise seadus, millega tunnistatakse kehtetuks
kinnisasja sundvõõrandamise seadus ja mis on kavandatud jõustuma
1.07.2018. Seega enne MuKS kavandatud jõustumist. Eelnevast tulenevalt
juhime tähelepanu, et eelnõu § 34 lõikes 3 tuleks pärast eespool
viidatud seaduse vastuvõtmist viidata kinnisasja sundvõõrandamise
seaduse asemel kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusele.
Oleme märkuse teadmiseks võtnud.
Lugupidamisega,
cid:
[email protected]
<http://www.kul.ee/www/3lovi_logo_v.png> Liina Jänes
kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik
Kultuuriministeerium
tel 628 2381
[email protected] <mailto:
[email protected]>
www.kultuuriministeerium.ee <http://www.kultuuriministeerium.ee/> |
Suur-Karja 23, 15076 Tallinn
-----
E-kiri võib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet.
From: Merike Laidvee [mailto:
[email protected]]
Sent: Monday, May 14, 2018 8:40 AM
To: Liina Jänes
Cc: Jane Adler; Elina Lehestik; Herki Tuus; Kaire Märtin
Subject: RE: Muinsuskaitseseaduse eelnõust
Tere
Nagu kokku lepitud, edastan meiepoolsed seisukohad märkustega
arvestamise kohta.
Läbi vaadanud eelnõu ja seletuskirja ning kooskõlastamise tabeli leiame,
et kõigi meie esitatud märkustega ei ole piisavalt või üldse arvestatud
ning ei nõustu sellega.
1. Jätkuvalt on eelnõus konflikt kalanduse valdkonna eesmärkidega -
paisud ja paisjärved ning nende võimalik määramine kaitsevööndisse.
Eelnõu § 11 lg 1 sätestab, et mälestise kaitseks võib kehtestada
kaitsevööndi, mille eesmärk on kinnismälestise säilimine sobivas ja
toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda
ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike
objektide säilimise ning teiseks kinnismälestist ümbritseva
arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Eelnõu seletuskirjast on küll KeM
ettepanekul välja jäetud selge viide vesiveski paistiigile, kuid meie
hinnangul ei välista see veel nende määramist kaitsevööndisse.
Oleme oma kirjades korduvalt palunud Kultuuriministeeriumil analüüsida,
missugune on mõju paisude omanikele (tihtipeale füüsilised isikud),
kellel edaspidi mälestisele kaitsevööndi määramisel seatakse kohustuseks
veekogu paisutamise jätkamine. Oleme palunud analüüsida, missugused
kulutused kaasnevad paisude ja paisjärvede hooldamise ja
rekonstrueerimisega ja selgitada, kas nende kulude katmisega on
arvestatud riigieelarves. Juhime Teie tähelepanu asjaolule, et
kaitsevööndisse jäävate paisude ja paisjärvede töökorras pidamiseks
mingit riigipoolset toetust eelnõu ette ei näe ning see jäetakse
kaitsevööndis olevate objektide omanike kanda. Sellist analüüsi ei ole
tehtud, ka ei ole seda mõju hinnatud eelnõu seletuskirjas.
Selline olukord, kus kaitsevööndi määramisel mälestise ümber nõutakse
paistiikide (paisjärvede) säilimist, millega pannakse suured rahalised
ja administratiivsed (vee erikasutusluba, KMH) kohustused objektide
omanikele ilma toetuse võimalust ette nägemata ei ole meie arvates
mõistlik ega põhjendatud.
Keskkonnaministeerium on praktikale tuginedes seisukohal, et paisjärve
säilitamiseks vajalikud kulutused võivad ulatuda kümnetesse ja sõltuvalt
suurusest ka sadadesse tuhandetesse eurodesse ühe objekti kohta. Meie
jaoks on küsitav, kas paisuomanikele on põhjendatud nii suurte hooldus-
ja rekonstrueerimiskohustuste seadmine läbi kaitsevööndi määramise?
Eelnevat ja ka meie varasemaid seisukohti arvestades teeme ettepaneku
muuta eelnõu nii, et vesiveskite paistiike ja paise, mis ei ole
mälestised, ei saaks määrata edaspidi kaitsevööndisse.
2. Teiseks probleemiks on eelnõu § 71 lõikes 1 sätestatud
kooskõlastamise kohustus.
Vastuseks meie märkusele kooskõlastamise õigusliku tähenduse kohta olete
selgitanud, et kooskõlastus eelnõus on HMS § 16 tähenduses, seega olete
pidanud silmas, et tegemist on siduva seisukohaga. Lisaks olete
täiendanud sätet viidetega tegevustele, millisel juhul on kooskõlastus
vajalik.
KeM ei nõustu jätkuvalt sellise sõnastusega. Säte on vastuolus VeeS § 17
lõigetega 4 ja 41, kuna süvendab veelgi juba olemasolevat vastasseisu
muinsuskaitse ja keskkonnakaitse vahel. Eelnõukohase seaduse § 47 lg 1 p
2 (nagu ka täna kehtiva MuKS § 40 lg 1) kohaselt on ehitise välisilme
muutmiseks vajalik Kultuuripärandiameti luba. Kui Keskkonnaamet leiab,
et kalapääs on igal juhul vajalik tulenevalt VeeS § 17 lõikest 4 ning ei
esine kaalukat põhjust selle rajamata jätmiseks ehk ei saa kohaldada
sama paragrahvi lg 41, siis saab Kultuuripärandiamet kalapääsu ehitamist
mitte lubada lisaks § 47 lg 1 punktile 2 ka § 71 lg 1 alusel jättes
kooskõlastamata kalapääsu rajamise projekti. See loob ebavõrdse olukorra
muinsuskaitse ja muude valdkondade, sh keskkonnakaitse vahel.
Muinsuskaitse ei saa prevaleerida teiste riiklike huvide ees.
Juhime tähelepanu, et ka täna saadab KeA kõik muinsuskaitseobjekte
puudutavate haldusaktide eelnõud arvamuse andmiseks ka
Muinsuskaitseametile, kuna selline nõue tuleneb juba HMS §-st 6. Kui
eelnõu ettevalmistajad peavad siiski vajalikuks see põhimõte MUKS-is
sõnaselgelt välja tuua, teeme ettepaneku asendada eelnõu § 71 lõikes 1
sõna „kooskõlastus“ sõnaga „arvamus“ vastavas käändes. Arvamus annab
võimalus otsustajal kaaluda, kas tegevuse lubamine või mittelubamine on
põhjendatud.
Kui eelnõu ettevalmistajad leiavad, et arvamus siiski ei taga huvide
kaitset, siis teeme täiendavalt ettepaneku kaaluda võimalust olukorras,
et kui kaks ametkonda ei suuda kokku leppida, kuidas konkreetne olukord
lahendada, anda otsuse tegemise pädevus kõrgemal tasemel – Vabariigi
Valitsusele. Analoogselt nagu maavara kaevandamise lubamise otsustab
ametkondade vastasseisu korral Vabariigi Valitsus (MaaPS § 55 lg 4).
3. Lisaks juhime tähelepanu, et hetkel on Riigikogu menetluses
kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus, millega tunnistatakse
kehtetuks kinnisasja sundvõõrandamise seadus ja mis on kavandatud
jõustuma 1.07.2018. Seega enne MuKS kavandatud jõustumist. Eelnevast
tulenevalt juhime tähelepanu, et eelnõu § 34 lõikes 3 tuleks pärast
eespool viidatud seaduse vastuvõtmist viidata kinnisasja
sundvõõrandamise seaduse asemel kinnisasja avalikes huvides omandamise
seadusele.
Kui meie seisukohtade osas on täiendavaid küsimusi, siis punkti 1 osas
palun ühendust võtta Kaire Märtini (626 0711) või Herki Tuusiga (626
0733) ja punkti 2 osas Jane Adleri (6807406) või Elina Lehestikuga (626
2904).
Parimate soovidega
Merike Laidvee
Nõunik
Õigusosakond
Keskkonnaministeerium
Tel 626 2905
From: Liina Jänes [mailto:
[email protected]]
Sent: Wednesday, April 18, 2018 2:00 PM
To: Merike Laidvee <
[email protected]>
Subject: RE: Muinsuskaitseseaduse eelnõust
Tere.
Saadan.
Liina Jänes
From: Merike Laidvee [mailto:
[email protected]]
Sent: Wednesday, April 18, 2018 1:36 PM
To: Liina Jänes
Subject: RE: Muinsuskaitseseaduse eelnõust
Tere, Liina
Kuna mul ei õnnestu kuidagi EISi pääseda, siis kas oleks võimalik seal
olevad failid e-kirjaga saata, saan need siis sisuspetsialistidele kohe
edasi saata.
Ette tänades
Merike Laidvee
From: Liina Jänes [mailto:
[email protected]]
Sent: Wednesday, April 18, 2018 1:08 PM
To: Merike Laidvee <
[email protected]>; Ivo Jaanisoo
<
[email protected]>;
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected]
Cc: Merle Põld <
[email protected]>
Subject: Muinsuskaitseseaduse eelnõust
Tere.
Täname ettepanekute eest, mille tegite muinsuskaitseseaduse eelnõule.
Oleme eelnõud ja seletuskirja täiendanud. Uue versiooni ja tabeli
ettepanekutega arvestamise kohta leiate EIS-ist:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0f7f4a9c-09b7-4005-9a4e-b
9d297336134
Lugupidamisega,
cid:
[email protected]
<http://www.kul.ee/www/3lovi_logo_v.png> Liina Jänes
kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik
Kultuuriministeerium
tel 628 2381
[email protected] <mailto:
[email protected]>
www.kultuuriministeerium.ee <http://www.kultuuriministeerium.ee/> |
Suur-Karja 23, 15076 Tallinn
-----
E-kiri võib sisaldada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet.
Kultuuriministeerium
Teie 01.02.2018 nr 1-11/365-1
Meie 25.05.2018 nr 1-5/18/747-4
Täiendavad märkused muinsuskaitseseaduse eelnõu
kohta
Keskkonnaministeerium esitas oma märkused ja ettepanekud muinsuskaitseseaduse eelnõu kohta oma
23.02.2018 kirjaga nr 28.02.2018 nr 1-5/18/747-3. Kahetsusväärselt jäi meie kooskõlastuskirjast välja
märkus, mis puudutab kinnismälestiste ja muinsuskaitseala kaitsevööndis raiete reeglite muutmist võrreldes
kehtiva korraga.
Kehtiva muinsuskaitseseaduse §st 25, täpsemalt selle lõikest 7 tulenevalt ei ole kinnismälestise ja
muinsuskaitseala kaitsevööndis raie tegemiseks vaja Muinsuskaitseameti luba. Eelnõu § 47 lõige 2 aga
sätestab, et raie tegemiseks arheoloogiamälestise, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning
ehitismälestisest pargi kaitsevööndis on nõutav Muinsuskaitseameti luba.
Seletuskirjas (lk 44) toodud selgituse kohaselt võivad muu hulgas ka raietööd kahjustada arheoloogilist
kultuurkihti, ehitusjäänuseid, inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnasekihte, pargi kujunduslikku
tervikut, kirikuaia või kalmistu väljanägemist ning väärtuslikke elemente. Samas ei selgu seletuskirjast,
millega on sellise nõude kehtestamine põhjendatud ja miks praegu kehtiv kord ei ole piisav. Samuti ei ole
analüüsitud, milline on selle nõude mõju. Meie hinnangul kaasneb sellega täiendav bürokraatia, mis ei ole
põhjendatud.
Eelnevale tuginedes teeme ettepaneku jätta eelnõu § 47 lõikest 2 välja loa nõue raie tegemiseks
arheoloogiamälestise, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis.
Lisaks juhime tähelepanu, et jätkuvalt on üheselt reguleerimata jätkuvalt riigi omandis oleval maal
(reformimata maa maareformi seaduse § 31 lõike 2 tähenduses) asuvate muinsuskaitse objektide
hooldamise küsimus, mis on kaasa toonud vaidlusi, milline riigiasutus peaks seda tegema. Sellest tulenevalt
teeme ettepaneku eelnõukohase seadusega ka see küsimus lahendada. Analoogselt on seadusega riigi
esindaja jätkuvalt riigi omandis oleval maal määratud mitmetes seadustes (näit. jäätmeseaduses,
planeerimisseaduses jne).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Siim Kiisler
Minister
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
Merike Laidvee
626 2905,
[email protected]
Mare Hiiesalu
676 7811,
[email protected]