Ministeeriumid
28.05.2018 nr 1-6/1613-1
Vabariigi Valitsuse määruse
„Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada
lahendamise plaan, korraldada
riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade
lahendamist juhtivad asutused“ eelnõu
kooskõlastamiseks esitamine
Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsuse
määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada lahendamise plaan, korraldada
riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused“ eelnõu. Palume
eelnõu kooskõlastada või arvamus avaldada 20 tööpäeva jooksul eelnõu kooskõlastamiseks
esitamisest arvates.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Anvelt
siseminister
Arvamuse avaldamiseks:
Päästeamet
Politsei- ja Piirivalveamet
Kaitsepolitseiamet
Keskkonnaamet
Terviseamet
Riigi Infosüsteemi Amet
Veterinaar-ja Toiduamet
Lisa:
1. Vabariigi Valitsuse määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada lahendamise
plaan, korraldada riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad
asutused“ eelnõu (2-l lehel);
2. Vabariigi Valitsuse määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada lahendamise
plaan, korraldada riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad
asutused“ eelnõu seletuskiri (19-l lehel).
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 /
[email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
Jaanus Teearu 6125265
[email protected]
Jaanis Otsla 6125136
[email protected]
Kadi Tisler 6125214
[email protected]
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 /
[email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
EELNÕU
10.05.2018
VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS
Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada nende lahendamise plaan, korraldada
riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused
Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 10 lõike 3, § 14 lõike 2 ja § 15 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse:
1) loetelu hädaolukordadest, mille kohta koostatakse nende lahendamise plaan, ja hädaolukorra
lahendamise plaani koostamist juhtivad asutused;
2) hädaolukordade lahendamist juhtivad täidesaatva riigivõimu asutused;
3) loetelu hädaolukordadest, mille puhul korraldatakse riskikommunikatsiooni, ja
riskikommunikatsiooni korraldamise eest vastutavad asutused.
§ 2. Hädaolukorrad, mille kohta koostatakse nende lahendamise plaan, ning
hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukordade lahendamist juhtivad
asutused
(1) Politsei- ja Piirivalveamet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja
hädaolukordade lahendamist järgmiste hädaolukordade kohta:
1) põgenike massiline sisseränne;
2) äkkrünnak;
3) massiline korratus;
4) ulatuslik merepäästesündmus, sealhulgas merereostus.
(2) Päästeamet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukordade
lahendamist järgmiste hädaolukordade kohta:
1) üleujutus tiheasustusalal;
2) paljude kannatanutega hoonetulekahju;
3) ulatuslik tööstusõnnetus.
(3) Keskkonnaamet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukordade
lahendamist järgmiste hädaolukordade kohta:
1) kiirgusõnnetus naaberriigis;
2) riigisisene kiirgusõnnetus.
1
(4) Terviseamet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukordade
lahendamist järgmiste hädaolukordade kohta:
1) ulatuslik mürgitus;
2) epideemia.
(5) Riigi Infosüsteemi Amet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukorra
lahendamist küberintsidendist põhjustatud hädaolukorra kohta.
(6) Veterinaar- ja Toiduamet juhib hädaolukorra lahendamise plaani koostamist ja hädaolukorra
lahendamist loomataudist põhjustatud hädaolukorra kohta.
(7) Kaitsepolitseiamet juhib lõigetes 1-6 nimetatud hädaolukorra lahendamist, kui
Kaitsepolitseiametil on põhjendatud alust arvata, on teada või hädaolukorra lahendamisel
ilmneb, et hädaolukord on põhjustatud terroristlikust tegevusest. Hädaolukorra lahendamise
juhtimise ülevõtmise korraldus ja asutuste vaheline koostöö terroristlikust tegevusest
põhjustatud hädaolukorra lahendamisel kajastatakse lõigetes 1-6 nimetatud hädaolukorra
lahendamise plaanides. Nimetatud plaaniosa koostamist juhib Kaitsepolitseiamet.
§ 3. Hädaolukorrad, mille puhul korraldatakse riskikommunikatsiooni, ja selle
korraldamise eest vastutavad asutused
Hädaolukorrad, mille puhul korraldatakse riskikommunikatsioon ja selle korraldamise eest
vastutavad asutused on järgmised:
1) käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud hädaolukordade puhul – Politsei- ja
Piirivalveamet;
2) käesoleva määruse § 2 lõike 2 punktides 1–3 sätestatud hädaolukordade puhul – Päästeamet;
3) käesoleva määruse § 2 lõike 3 punktides 1 ja 2 sätestatud hädaolukordade puhul –
Keskkonnaamet;
4) käesoleva määruse § 2 lõikes 5 sätestatud hädaolukorra puhul – Riigi Infosüsteemi Amet;
5) käesoleva määruse § 2 lõikes 6 sätestatud hädaolukorra puhul – Veterinaar- ja Toiduamet;
6) käesoleva määruse § 2 lõikes 7 sätestatud hädaolukorra puhul – Kaitsepolitseiamet.
§ 4. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2018. aastal.
Jüri Ratas
peaminister
Andres Anvelt
siseminister
Heiki Loot
riigisekretär
2
Vabariigi Valitsuse määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada lahendamise
plaan, korraldada riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad
asutused“ eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
Vabariigi Valitsuse määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada lahendamise plaan,
korraldada riskikommunikatsioon ja hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused“ eelnõu
(edaspidi eelnõu) kehtestatakse hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS) § 10 lõike 3, § 14 lõike 2
ja § 15 lõike 3 alusel. Lähtudes HOS-i rakendussätetest (§ 53 lõiked 3 ja 4) peab Vabariigi
Valitsus määruse kehtestama hiljemalt 2018. aasta 1. juuliks.
1.1. Sisukokkuvõte
2017. aasta 1. juulil jõustunud HOS-i kohaselt peab Vabariigi Valitsus kehtestama määrusega
loetelu hädaolukordadest, mille kohta tuleb koostada lahendamise plaan, ja nimetama plaani
koostamist juhtivad asutused. Samuti tuleb Vabariigi Valitsusel nimetada hädaolukorrad, mille
puhul korraldatakse riskikommunikatsiooni ja selle korraldamise eest vastutavad asutused,
samuti asutused, kes juhivad hädaolukordade lahendamist.
Eelnõu jõustumiseni kehtib kuni 2017. aasta 30. juunini kehtinud HOS-i alusel välja antud
Vabariigi Valitsuse 25. aprilli 2013. a korraldus nr 208 „Nende hädaolukordade nimekiri, mille
kohta koostatakse riskianalüüs ja lahendamise plaan, ning hädaolukorra riskianalüüsi ja
hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks pädevate täidesaatva riigivõimu asutuste
määramine“. Võrreldes Vabariigi Valitsuse kehtiva korraldusega muudetakse eelnõuga
järgmist:
1) eelnõuga ei kehtestata nende olukordade loetelu, mille kohta on vaja koostada hädaolukorra
riskianalüüsid (edaspidi HORA), ega määrata asutusi, mis riskianalüüside koostamise eest
vastutavad. Loetelu sündmustest, mis võivad põhjustada hädaolukorra, ja mille kohta
koostatakse riskianalüüs, on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. a määrusega
nr 108 „Loetelu sündmustest, mis võivad põhjustada hädaolukorra ja mille kohta
koostatakse riskianalüüs, ning hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtivad asutused“;
2) eelnõuga kehtestatakse uus, varasemast erinev loetelu hädaolukordadest, mille kohta tuleb
koostada hädaolukorra lahendamise plaan (edaspidi HOLP). Nende hädaolukordade arvu,
mille kohta on vaja koostada HOLP, vähendatakse seniselt 24-lt asutuste riskianalüüsidest
saadud info alusel 14-ni;
3) eelnõus nimetatakse HOLP-ide koostamist juhtivad asutused. Plaanide koostamisse
kaasatavaid asutusi enam ei loetleta, kuivõrd nende kaasamise otsustab HOLP-i koostamist
juhtiv asutus vajaduspõhiselt;
4) eelnõus nimetatakse HOLP-ide alusel hädaolukordade lahendamist juhivad asutused.
Vabariigi Valitsuse kehtivas korralduses ei ole hädaolukorra lahendamist juhtivaid asutusi
nimetatud;
1
5) eelnõuga kehtestatakse loetelu hädaolukordadest, mille puhul tuleb korraldada
riskikommunikatsiooni, ja nimetatakse asutused, kes selle korraldamise eest vastutavad.
Varem ei ole hädaolukorra riskikommunikatsiooni korraldamist reguleeritud. Termin
„hädaolukorra riskikommunikatsioon“ lisandus Eesti õigusesse HOS-i jõustumisega.
Hädaolukorra riskikommunikatsioon tähendab avalikkuse teadlikkuse ja valmisoleku
suurendamiseks mõeldud tegevust, mille käigus jagatakse infot hädaolukorda põhjustada
võivatest ohtudest ja tagajärgedest ning antakse vajaduse korral käitumisjuhiseid.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja koostasid Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika
osakonna osakonnajuhataja asetäitja Jaanis Otsla (
[email protected],
tel 612 5136) ja nõunikud Sten Tikerpe (teenistussuhe lõppenud), Jaanus Teearu
(
[email protected], tel 612 5265) ja Ave Eerma (teenistussuhe lõppenud).
Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika
osakonna õigusnõunik Kadi Tisler (
[email protected], tel 612 5214). Eelnõu ja
seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Airi
Kapanen (
[email protected], tel 612 5241).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud 2017. aasta 1. juulil jõustunud HOS-ga ja tugineb HOS § 10 lõikest 3, § 14
lõikest 2 ja § 15 lõikest 3 tulenevatele volitusnormidele.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.
Eelnõu §-s 1 kehtestatakse määruse reguleerimisala.
Kuivõrd määrusega sisustatakse üheaegselt kolmest HOS-s esitatud volitusnormist tulenevad
ülesanded, ei olnud võimalik eelnõule anda reguleerimist piisavalt põhjalikult kajastavat ja
samal ajal lakoonilist pealkirja. Seetõttu otsustasid eelnõu koostajad anda eelnõule üldisem
arusaadav pealkiri ja sätestada §-s 1 reguleerimisala.
Punkti 1 kohaselt kehtestatakse määrusega loetelu hädaolukordadest, mille kohta koostatakse
nende lahendamise plaan, ja määratakse HOLP-i koostamist juhtivad asutused. Reguleerimisala
punkt 1 tugineb HOS-i § 15 lõikele 3. Eelnõus kehtestatakse sellest volitusnormist tulenevad
ülesanded §-s 2.
Punkti 2 kohaselt määratakse hädaolukordade lahendamist juhtivad täidesaatva riigivõimu
asutused. Reguleerimisala punkt 2 tugineb HOS-i § 14 lõikele 2. Eelnõus kehtestatakse sellest
volitusnormist tulenevad ülesanded samuti §-s 2.
2
Punkti 3 alusel kehtestatakse loetelu hädaolukordadest, mille puhul korraldatakse
riskikommunikatsiooni ning määratakse selle korraldamise eest vastutavad asutused.
Reguleerimisala punkt 3 tugineb HOS-i § 10 lõikele 3. Eelnõus kehtestatakse sellest
volitusnormist tulenevad ülesanded §-s 3.
Nii HOS-i § 14 lõikes 2 kui ka § 15 lõikes 3 sisalduvatest volitusnormidest tulenevad ülesanded
on sisustatud eelnõu §-s 2. Ülesanded koondati ühe ja sama paragrahvi alla seepärast, et
hädaolukordade lahendamist juhivad needsamad asutused, kes koostavad ka HOLP-i.
Eelnõu §-s 2 kehtestatakse loetelu hädaolukordadest, mille kohta koostatakse HOLP, ning
määratakse HOLP-ide koostamist ja nende alusel hädaolukordade lahendamist juhtivad
asutused. Sündmuste loetelu põhjendamisel ning sündmuste ohtude ja mõjude kirjeldamisel on
tuginetud teabele, mille asutused on avaldanud riskianalüüsides.
Hädaolukorrad on üldjuhul sellised sündmused, mille lahendamiseks peab ülesandeid täitma
mitu eri ministeeriumide valitsemisala asutust. Seetõttu on juba enne hädaolukorra toimumist
tähtis teada, kes sellise olukorra lahendamist juhib. Oluline on, et HOS-i kohaselt saab
hädaolukorda juhtida vaid üks asutus ja iga juhtiva asutuse pädevus olukorda lahendada saab
tulla asjaomast valdkonda reguleerivast seadusest (HOS i § 14 lõiked 1 ja 4). Seega ei loo HOS
mingit uut pädevust, vaid täpsustab, kuidas lahendatakse olukord siis, kui tegemist on suure ja
keerulise olukorraga ehk hädaolukorraga, ning kes selle lahendamist juhib. Hädaolukorra
lahendamisse kaasatud asutuste ülesannete täitmise täpne korraldus tuleb kirjeldada HOLP-des.
Sisult lepivad asutused just HOLP-is kokku, kuidas nad oma ülesandeid täidavad. Seejuures ei
saa HOLP luua uut õigust, vaid asutuste pädevused ja volitused olukorda lahendada tulenevad
valdkondlikest seadustest.
Tulenevalt HOS § 1 lõikes 3 sätestatust ei reguleeri HOS riigi julgeolekut või põhiseaduslikku
korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist. Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda
ähvardavaks ohuks valmistumist ja nende lahendamist reguleerivad julgeolekuasutuste seadus
(edaspidi JAS), riigikaitse seadus ja erakorralise seisukorra seadus (edaspidi ErSS). Samas on
julgeolekukeskkond kiiresti muutuv ning hädaolukorra tekkimisel või selle lahendamise käigus
ei ole alati koheselt võimalik aru saada kas hädaolukorra põhjustas tehniline rike, inimlik
eksimus või tahtlus. Ühtlasi kas tahtluse eesmärgiks oli soov tõmmata endale tähelepanu, saada
majanduslikku kasu, protestida olemasoleva riigikorra vastu vmt. Karistusseadustiku järgi on
terrorikuritegu nii rahvusvahelise julgeoleku vastase, välisriigi või rahvusvahelise
organisatsiooni vastu suunatud tegevus, kui ka isikuvastase, elu või tervist ohustava,
keskkonnavastase üldohtliku kuriteo toimepanemine. Samuti keelatud relva tootmine,
levitamine või kasutamine või vara ebaseaduslik hõivamine või olulises ulatuses rikkumine või
hävitamine või arvutiandmetesse sekkumine või arvutisüsteemi toimimise takistamine jne.
Samuti nimetatakse HOS § 1 lõikes 3 vaid hädaolukorraks valmistumist, mitte selle lahendamist
ning HOS § 1 lõike 2 järgi kohaldatakse HOS-i erakorralise seisukorra, kõrgendatud
kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd ErSS või RikS ei sätesta teisiti. See
tähendab, et HOS-is hädaolukorra lahendamise kohta sätestatut võib kohaldada ka muude
3
ohtude korral ning seepärast on antud määrusega pandud terrorismist põhjustatud hädaolukorra
lahendamise juhtimise kohustus (ja olukorra lahendamist puudutava plaani osa koostamise
kohustus) Kaitsepolitseiametile.
Eelnõu § 2 lõikes 1 nimetatakse hädaolukorrad, mille lahendamist ja HOLP-i koostamist juhib
PPA.
Punktis 1 nimetatud hädaolukord, põgenike massiline sisseränne, seisneb suure arvu teisest
riigist või riikidest pärit välismaalaste omaalgatuslikus saabumises Eestisse, mille tulemusel on
häiritud või ohustatud siinne avaliku korra ja julgeoleku tagamine. Suure arvu põgenike
sisseränne tähendab muuhulgas töökoormuse kasvu põgenikega tegelevatele riigiasutustele
(Sotsiaalministeerium, PPA, varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus jne) sellisel määral, mis
osaliselt või täielikult halvab nende asutuste igapäevatöö. PPA on riskianalüüsi käigus jõudnud
järeldusele, et enim koormaks riiklikke ressursse olukord, kus põgenike massiline sisseränne ei
toimu mitte ühe suuremahulise intsidendina, vaid pikema ajavahemiku jooksul ja
mõnekümneliikmeliste gruppide kaupa. Ühtlasi peab PPA seda kõige tõenäolisemaks viisiks,
kuidas suur hulk põgenikke Eesti territooriumile võib jõuda.
Põgenike rändevoogude ja sihtriikide vastuvõtuvõimega seonduv on Euroopas aktuaalne
probleem ning rändevood Euroopast ei näi vaibuvat, kuna Lähis-Idas ja Afganistanis, aga ka
mitmes Aafrika riigis, on näha, et konfliktide hulk neis pigem suureneb või olemasolevad
laienevad. Selle tõttu soovib jätkuvalt põgeneda suur hulk probleemsete piirkondade elanikke
Euroopasse. Lisaks sõjapõgenikele on maailma eri paikades veel miljoneid inimesi, kes ei soovi
Euroopasse asuda mitte rahvusvahelise kaitse saamise, vaid majandusliku heaolu eesmärgil,
ning kes võivad selleks sõjapõgenike rändevooge ära kasutada.
Punktis 2 nimetatud hädaolukord, äkkrünnak, on sündmus, mille käigus üks või mitu isikut
püüavad rünnakuks sobiva vahendiga üldjuhul lühikese aja jooksul vigastada või tappa
võimalikult palju inimesi. PPA riskianalüüsis käsitletud ja lähiminevikus maailmas aset leidnud
rünnakujuhtumitest nähtub, et eriti rasked tagajärjed toob äkkrünnak kaasa juhul, kui see leiab
aset rahvarohkes avalikus kohas (näiteks haridus-, tervishoiu-, sotsiaalhoolekande-, kultuuri-,
majutus- ja meelelahutusasutused, spordirajatised ja -hooned, kaubandushooned või avalikud
üritused). Rahvarohkete ürituste ründamine tekitab enamasti väga suure ohvrite arvu ja rünnaku
korraldajaile pööratakse üleriigilist või isegi rahvusvahelist tähelepanu. Avalikele üritustele
sisenemiseks on turvakontroll olnud seni tihtipeale nõrk, mistõttu on ründajatel olnud võimalik
ürituse toimumispaika ja selle ümbrusesse toimetada mitmesuguseid ründevahendeid. Samuti
on tekkiva paanika ja ürituse suure külastajate arvu tõttu olnud raskendatud ründele
reageerimine.
Äkkrünnakut puudutava HOLP-i koostamisel tuleb arvesse võtta äkkrünnakuga kaasneda võiva
pantvangiolukorra lahendamist.
Punktis 3 nimetatud hädaolukord, massiline korratus, on paljusid inimesi hõlmav avaliku korra
tahtlik rikkumine, mille lahendamiseks on vajalik erimeetmete või -vahendite rakendamine
4
ning riigiasutuste koostöö. Kõige tõenäolisemalt võib massiline korratus tekkida spontaanselt,
meeleavalduse, suurürituse või muu emotsionaalse avaliku koosviibimise käigus. Massiline
korratus võib tekkida ka spordisündmuse käigus, näiteks võib jalgpallivõistlusel puhkeda
konflikt meeskondade pooldajate vahel.
Korratuste asetleidmist võib soodustada ka ulatuslik rahvusvaheline kriis või äärmusvaadetega
poliitiliste jõudude võimuletulek EL-i riikides. Samuti võib massikorratusi soodustav tegur olla
mujal maailmas puhkev NATO vägesid siduv konflikt, kuhu kaasatakse olulised ressurssid ning
liitlasvägede alaliste üksuste ja tehnika kohalolu Balti regioonis väheneb.
Punktis 4 nimetatud hädaolukord, ulatuslik merepäästesündmus, on sündmus Eesti pääste-
piirkonnas, mille tagajärjel tekib suur hulk kannatanuid ning mille lahendamiseks on vaja
korraldada ulatuslik päästetegevus merel ja sellega seotud toetavad tegevused maismaal. Siin
punktis käsitletakse nii reisi- kui ka kaubalaeva õnnetuse või huku tagajärjel tekkinud ohtu
inimeste elule ja tervisele, samuti nafta või naftasaaduste sattumist Läänemerre või piirivee-
kogusse sellises koguses, mis põhjustab ulatusliku reostuse. Piiriveekogu all peetakse silmas
Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve, Koiva ja Narva jõge ning Narva veehoidlat.
Aktiivne mereliiklus toimub umbes 10 000 km² suurusel Eesti merealal. Kõige aktiivsem
mereliiklus toimub Tallinna ja Helsingi vahel, kus reisilaevade intensiivse liiklusega põhja-
lõunasuunalised teed ristuvad tankerite ja kaubalaevade ida-läänesuunaliste teedega, ning kus
ilmastikutingimuste või inimliku eksituse tõttu võivad juhtuda avariid. Ohustatud on ka
naftasaaduseid käitlevate sadamate lähipiirkonnad, kus sadamasse saabuvad ja sealt lahkuvad
tankerid võivad tekitada laevaliikluses ohtlikke olukordi.
Kogu Läänemerel on viimastel aastatel registreeritud keskmiselt kuni 300 naftareostust aastas,
sellest Eesti merealal kuni 30 merereostust. Aastas leiab aset 100–200 intsidenti, mis
puudutavad kommertslaevaliiklust, õnnetuselähedasi olukordi on aga kordades rohkem.
Eelnõu § 2 lõike 2 nimetatakse hädaolukorrad, mille lahendamist ja HOLP-i koostamist juhib
Päästeamet.
Punktis 1 nimetatud hädaolukord, üleujutus tiheasustusalal, seisneb Päästeameti koostatud
riskianalüüsi kohaselt loodusjõududest või inimtegevusest tingitud üleujutuses piirkonnas, kus
satub ohtu paljude inimeste elu või tervis või mis põhjustab suure varalise kahju, tõsised ja
ulatuslikud häired oluliste teenuste toimepidevuses (nt häired päästetöös, elektrivarustuses,
veevarustuse ja kanalisatsiooni toimimises) või suure keskkonnakahju.
Päästesündmuse riskianalüüsist tuleneb, et üleujutuste põhjused on valdavalt looduslikud, kuid
võivad olla seotud ka inimtegevusega (näiteks kanalisatsiooniprobleemid). Eesti rannikualadel,
nagu ka mujal Läänemere idaosas, on suur probleem tugevatest edela- ja läänetormidest
põhjustatud lokaalsed veetõusud, mis tekivad järsku ja on lühiajalised (kestavad 1–2 ööpäeva).
Väga kõrge veetaseme tekkimiseks on tuule tugevuse kõrval oluline ka tsüklonite trajektoor,
s.o tsükloni kese peab mööduma Eestist paarsada kilomeetrit põhja poolt. Otse üle Eesti või
5
Eestist lõuna poolt mööduvad tsüklonid veetaset märkimisväärselt ei kergita. Seega peab kokku
langema mitu ebasoodsat tingimust. Siseveekogude veetaseme tõusu põhjustab enamasti
kevadine suurvesi ja tulvavesi, kuid siseveekogude üleujutuste arv on Eestis pigem
tagasihoidlik.
Raskemaid looduskeskkonna kahjusid võivad üleujutused põhjustada juhul, kui üleujutuse
käigus tekib kütusereostus (üleujutusalale jäävad ja saavad kahjustada kütusemahutid) või
muude ohtlike kemikaalide reostus. Ulatuslik üleujutus võib põhjustada uppumissurmasid ja
traumasid ning tervisekahjustusi alajahtumisest, saastunud veest või elektrilöögist.
Tiheasustusalal juhtunud üleujutuse korral tekib suur varakahju, enamjaolt on tegemist
ehitistele, sõidukitele või muule varale tekitatud veekahjustustega. Näiteks, 2005. aasta
üleujutuste tekitatud kahjud ulatusid üle 80 miljoni euro ja Eesti taotles kahjude osalist
hüvitamist Euroopa Liidu Solidaarsusfondist.
Punkti 2 kohaselt koostab Päästeamet HOLP-i paljude kannatanutega hoonetulekahju kohta, ja
juhib ka vastava hädaolukorra lahendamist.
Aastatel 2000–2016 moodustasid Päästeameti andmetel kõikidest päästesündmustest
tulekahjud (sh maastiku- ja metsatulekahju) ligi poole (46%). Aastatel 2013–2016 moodustas
Päästeameti kogutud statistika kohaselt hoonetulekahjude osakaal kõikidest tulekahjudest
ligi 30%. Hoonetulekahjude peamised põhjused on lahtise tulega hooletu ümberkäimine
(u 30%), elektrisüsteemirikked, elektrisüsteemide paigaldamisel tehtud vead, tuleohutusnõuete
vastu eksimine ja suitsetamine.
Kortermajades juhtub igal aastal umbes 350 tulekahju, büroohoonetes on tulekahjusid
aastas 20–30. Tulekahjude peamine tekkepõhjus on inimeste hooletus, kuid ka ehituslike
tuleohutusnõuete mittetäitmine. Paljud kõrghooned (8 ja enam korrust) on ehitatud rohkem kui
30 aastat tagasi. Sellest ajast siiani ei ole enamikku neist renoveeritud, ehitised on halvas
tehnilises seisukorras ning ei vasta tänapäeva tuleohutusnõuetele. Samas elab neis kuni
500 inimest. Hoone-, eriti kõrghoonetulekahju tagajärjel võib hukkuda kümneid ja vigastada
saada koguni sadu inimesi. Lisaks kannatanutele kaasneb ulatuslike tulekahjudega ka suur
varakahju. Näiteks, Mustika kaubanduskeskuses 5. märtsil 2009. aastal juhtunud põlengu
varakahju olid Eesti kindlustusseltside andmetel üle 6 miljoni euro. Suure hulga kannatanute
korral võib olla ülekoormatud ka hädaabi õnnetusteadete menetlemine, statsionaarse arstiabi,
vereteenistus ja kiirabiteenus ning päästetöö.
Punkti 3 kohaselt koostab Päästeamet HOLP-i tööstusõnnetuse kohta ja juhib ka vastava
hädaolukorra lahendamist.
Õnnetused suurõnnetuse ohuga ja ohtlikes ettevõtetes, mis paiknevad tiheasustusalal või nende
läheduses, võivad põhjustada raskeid tagajärgi. Osa ettevõtete puhul võib õnnetus nende
asukoha tõttu põhjustada ka nn doominoefekti. Doominoefektiks nimetatakse ühe sündmuse
tagajärjel algavat sündmuste jada, mis toob kaasa häireid mitme olulise või elutähtsa teenuse
osutamisel.
6
Suurõnnetuse ohuga ettevõtteid on Eestis 21.07.2017 seisuga 63. Kõige rohkem asub selliseid
objekte Harjumaal (34), järgnevad Ida-Virumaa (16) ja Lääne-Virumaa (4). Ülejäänud
9 ettevõtet jaotuvad maakonniti järgmiselt: Viljandimaal 3, Tartumaal 3 ning Jõgeva-, Pärnu-,
Saare-, ja Valgamaal igas 1 ettevõte. Suurõnnetuse ohuga ettevõtetes käideldakse erinevaid
ohtlikke kemikaale, valdavalt on tegemist tuleohtlike kütuste ja gaaside (49%), põlevkiviõlide
(11%), lõhkematerjali ja pürotehniliste toodete (11%) ning väetiste käitlemisega (9%).
Ohtlikke ettevõtteid on Eestis 21.07.2017 seisuga 151. Kõige rohkem asub neid Harjumaal (55),
järgnevad Tartumaa (23), Ida-Virumaa (12) ja Lääne-Virumaa (11). Ülejäänud 50 ettevõtet
jaotuvad maakondade kaupa järgmiselt: Pärnumaal 8, Järvamaal 7, Rapla- ja Saaremaal 6,
Viljandi- ja Võrumaal 5, Valgamaal 4, Jõgeva-, Põlva- ja Läänemaal 3 ettevõtet. Ohtlikes
ettevõtetes käideldakse mitmesuguseid kemikaale, nagu tuleohtlikud kütused ja gaasid,
ammoniaak, pürotehnilised ained jt. Kõige enam on ohtlike ettevõtete hulgas neid, kes müüvad
tuleohtlikke kütuseid või gaase (59%, nii jae- kui ka hulgimüüjad), kasutavad ammoniaagil
töötavaid külmhooneid (18%) ning hoiustavad pürotehnikat ja lõhkematerjali (3%). Raskete
tagajärgedega õnnetused võivad juhtuda ka kemikaale käitlevates väikestes ettevõtetes, näiteks
laborites, ujulates, keemilistes puhastustes jms.
Tööstusõnnetused võivad põhjustada väga raskeid tagajärgi. Õhus levivate gaaside ja kergesti
aurustuvate vedelike lekete või mürgise tolmu levimise tõttu võivad õnnetuse mõjualasse
jäävad elanikud saada mürgituse. Õnnetuse vahetus läheduses viibijaid ohustavad võimalikud
ohtlike ainete plahvatused ja nende tekitatud tulekahjud. Peale töötajate ja sündmuskoha
läheduses elavate inimeste on ohustatud ka päästetöötajad. Samuti kaasneb sündmusega
märkimisväärne keskkonnakahju.
Eelnõu § 2 lõikes 3 nimetatakse hädaolukorrad, mille lahendamist ja lahendamise plaani
koostamist juhib Keskkonnaamet.
Punkti 1 kohaselt koostab Keskkonnaamet HOLP-i ja juhib hädaolukorra lahendamist
naaberriigis toimuva kiirgusintsidendi puhul.
Kuigi lähimad tuumajaamad asuvad väljaspool Eesti territooriumi ja nende ohutuse tagamine
jääb teiste riikide pädevusse, on siiski võimalik rakendada meetmeid, millega on võimalik
naaberriikides toimunud intsidentidele reageerida varajases etapis.
Teoreetiliselt võib õnnetus tuumaelektrijaamas kaasa tuua kõige kõrgema raskusastmega
tuumakatastroofi IAEA tuuma- ja kiirgussündmuste skaala INES järgi (skaalal 1–7). Maailmas
on viimase 60 aasta jooksul juhtunud kolm ulatusliku mõjuga tuumareaktoriavariid. INES 7
raskusastmega tuumakatastroofiks loetakse 1986. aastal juhtunud Tšornobõli avariid ja
2011. aastal juhtunud Fukushima avariid. Kummagi käigus vallandus keskkonda suur hulk
raadioaktiivset materjali, millel oli oluline mõju nii inimeste elule ja tervisele kui ka kogu
keskkonnale, ning mis on nõudnud pikaajalist vastumeetmete rakendamist. Peale Tšornobõli ja
7
Fukushima katastroofi on juhtunud veel kaks reaktoriavariid raskusastmega INES 7:
1979. aastal Three Mile Islandil (TMI) USA-s ja 1957. aastal Windscale’s Ühendkuningriigis.
Eestile on suurim võimalik hädaolukorra põhjustaja tõsise avarii toimumine Eestile kõige
lähemal asuvates tuumaelektrijaamades (AEJ). Need on Leningradi AEJ Vene Föderatsioonis
(79 km Narvast) ja Loviisa AEJ Soome Vabariigis (90 km Eesti rannikust, Kunda linnast põhja
pool). Radioaktiivne pilv võib neist kahest tuumaelektrijaamast Eestisse jõuda mõne tunniga
ning põhjustada keskkonna ulatusliku radioaktiivse saastumise ja sekkumistasemete ületamise.
Kui Loviisa või Leningradi AEJ-s peaks juhtuma avarii, on peamised ohupiirkonnad sel juhul
Ida-Virumaa, aga ka kogu Põhja- ja Kirde-Eesti. Väiksema ohuga on potentsiaalsed õnnetused
kaugemalasuvates tuumaelektrijaamades. Rootsi Kuningriigi tuumaelektrijaamadest on lähim
Oskarshamni AEJ, mis paikneb Saaremaast 345 km ja Tallinnast 540 km kaugusel, ning
Olkiluoto AEJ Soomes, mis asub 270 km kaugusel.
Vaatamata ohutusstandardite ja -tehnoloogia arengule säilib õnnetusterisk ka tulevikus. Kuigi
Eesti territooriumil tuumaelektrijaama ei ole, on meilgi kohustus olla valmis tuumaõnnetuse
kui piiriülese hädaolukorraga kaasnevate riskide maandamiseks.
Punkti 2 kohaselt koostab Keskkonnaamet HOLP-i riigisisese kiirgusintsidendi kohta ja juhib
ka vastava hädaolukorra lahendamist.
Kuigi Eesti territooriumil ei ole tuumaelektrijaama, pole välistatud, et riigis võiks aset leida
arvestatava mõjuga kiirgusintsidente, mille käigus levib radioaktiivseid aineid. Sellised
õnnetused võivad juhtuda näiteks kiirgusohutusnõuete eiramisest, kuid ka tööstuses
kiirgusallika kasutamisel või kiirgusallika väljumisest kontrolli alt seoses muu õnnetuse,
näiteks tulekahju tõttu. Samuti võib riigisisese radioaktiivse intsidendi tingida näiteks leitud või
ebaseaduslikult omandatud kiirgusallikate vale käitlemine, radioaktiivse kiirgusallika
transpordinõuete rikkumine või õnnetus selle veol. Tõsist ohtu kujutavad radioaktiivset
kiirgusallikat sisaldavate esemete leiud, mille puhul ei pruugi sellise allika leidja teada, et
tegemist on radioaktiivse esemega. Ohtu kujutab endast ka kiirgusallikat sisaldava seadme
vargus.
Viimase 19 aasta jooksul on Eestis radioaktiivsete kiirgusallikatega juhtunud üle 30 intsidendi,
millest valdava osa moodustavad omanikuta kiirgusallikate leiud. Liiklusavariisid
radioaktiivsete ainete veol registreeritud ei ole. Avariisid kiirgustegevuskohas Eestis aeg-ajalt
küll juhtub (1–2 juhtumit aastas), kuid neil ei ole olnud märkimisväärseid tagajärgi.
Kuigi kiirgusintsidendis hukkunuid ei ole Eestis palju (siiani üks inimene), tuleb
kiirgusallikatega seotud ohtudesse suhtuda tõsiselt, kuivõrd sündmuste teistsugune areng oleks
võinud mitme minevikus toimunud ohtliku sündmuse korral põhjustada oluliselt raskemaid
tagajärgi. Eestis on kasutusel üle 1000 elektrilise kiirgusseadme (peamiselt röntgeniaparaadid)
ja üle 300 radioaktiivse kiirgusallika. Suurt ohtu võivad kujutada kõrgaktiivsed kiirgusallikad
suure ohuga kiirgustegevuskohtades. Riskianalüüsi kohaselt on Eestis praegu enam kui
8
500 kehtivat kiirgustegevusluba (neist 83% väikese ohuga, 15% mõõduka ohuga ja 2% suure
ohuga kiirgustegevusteks).
Eelnõu § 2 lõikes 4 nimetatakse hädaolukorrad, mille lahendamist ja HOLP-i koostamist juhib
Terviseamet.
Punkti 1 kohaselt koostab Terviseamet HOLP-i massilise mürgistuse kohta ja juhib ka vastava
hädaolukorra lahendamist.
Inimeste massiline mürgistus on võimalik, kui ekslikult, teadlikult või hooletusest tingituna
satub legaalsele või illegaalsele turule mürgist ainet sisaldav toode, mida tarbivad paljud
inimesed. Legaalsed tooted võivad olla näiteks toit ja toidulisandid, kehahooldustooted, ravimid
või ka muu laiatarbekaup. Illegaalsed massilist mürgistust tingivad tooted võivad olla
salaalkohol (metanool ja etüleenglükool), narkootikumid (fentanüül ja muud sünteetilised
narkootikumid) või illegaalsed ravimid. Samamoodi võib massiline mürgistus tekkida juhul,
kui paljud inimesed tarbivad heas usus mingit toodet või mürgiste omadustega ainet selleks
mitte ettenähtud viisil, koguses või otstarbel.
Eestis on sel sajandil aset leidnud üks massilise mürgistuse juhtum – metanoolimürgistus
Pärnumaal 2001. aastal, mille tagajärjel suri 67 inimest. Üle 40 ellujäänu invaliidistus, enam
kui kümme neist suri järgnenud aastatel tervisehädade tõttu. Pärnu haiglasse hospitaliseeriti 146
metanooli mürgistuse kahtlusega inimest, mürgistus diagnoositi neist 125 inimesel. Erakordselt
suur mürgistuspatsientide arv ületas Pärnu haigla suutlikkuse neid ravida, mistõttu 35 haiget
suunati Tartu Ülikooli Kliinikumi ja 55 Tallinna haiglatesse. Arvestatav osa hospitaliseerituist
vajas intensiivravi.
Ka mujal maailmas on inimeste massilise mürgistuse juhtumid olnud peamiselt seotud
salaalkoholi tarbimisega, põhiliselt on tegemist olnud metanoolimürgistustega. See asjaolu
kinnitab, et samasuguse juhtumi kordumine Eestis ei ole ka edaspidi välistatud.
Massilise mürgistuse ohuallikas on mürgi sattumine laialt levivate narkootiliste ainete
koostisesse. Eestis suurendab seda riski erakordselt suur regulaarselt narkootilisi aineid
tarvitavate, sh süstivate narkomaanide osakaal. The European Monitoring Centre for Drugs and
Drug Addiction (EMCDDA) 2017. aasta raporti järgi oli 2015. aastal Eestis hinnanguliselt
9800 süstivat narkomaani. Sedavõrd suure narkootikumide tarvitajate arvu puhul on risk
narkootikumide tarvitamisega kaasneva ulatusliku massilise mürgistuse tekkeks
märkimisväärne. Peale narkootikumide üledoseerimisega kaasnevate mürgistus- ja
surmajuhtumite leidub Euroopa riikide praktikas näiteid, kus koos narkootikumidega võivad
levida eriti ohtlikud nakkushaigused. Ajavahemikul 2009–2010 registreeriti Ühendkuningriigis
ja Saksamaal kokku 119 narkootikumide (heroiini) süstimisega seotud Siberi katku (antraksi)
juhtu. Järgnenud aastatel registreeriti heroiini süstimisega seotud Siberi katku haigusjuhte ka
Prantsusmaal ja Taanis, kus ajavahemikul 2009–2013 registreeriti 26 Siberi katku põhjustatud
surmajuhtu, mille oli põhjustanud süstitava heroiini tarbimine. Kuigi selle näite puhul on tegu
9
nakkushaigusega, osutab see ilmekalt, et samamoodi võib illegaalsete narkootikumide kaudu
levida mistahes muu ägedat mürgistust põhjustav aine.
Massiliste mürgistuste teket Eestis pole tulevikus võimalik välistada. Iseäranis tõenäoline on
salaalkoholi tarbimisest tingitud massilise (metanooli) mürgistuse kordumine. Seda tõendab
salaalkoholi jätkuvalt küllaltki suur osakaal alkoholiturul, salaalkoholi tarbivate elanike suur
osatähtsus ühiskonnas ning iga-aastane metanoolist jm surrogaatalkoholidest tingitud
pöördumiste arv tervishoiuasutustesse.
Punktis 2 nimetatud hädaolukord, epideemia, seisneb nakkushaiguste ennetamise ja tõrje
seaduse mõistes nakkushaiguse puhangus, mis nõuab nakkustõrjemeetmete laiaulatuslikku
rakendamist. Nakkushaiguste, sh puhangulise ja epideemilise potentsiaaliga nakkushaiguste,
levikut pole võimalik välistada. Seetõttu on nakkushaigustesse haigestumine teatud tavapärase
fooni ja sagedusega paratamatu, igapäevane nähtus. Mitmesuguste ebasoodsate ohutegurite
ilmnemisel või nende kokkulangemisel võib nakkushaiguse levik aga olla tavapärasest märksa
intensiivsem ja haigestumine võtta puhangu või koguni epideemia mõõtmed.
Nakkushaigustest tingitud hädaolukorra lahendamist raskendav eripära on selle üle riigipiiride
leviku suur tõenäosus. See tähendab, et hoolimata praegu suhteliselt stabiilsest nakkushaiguste
epidemioloogilisest olukorrast Eestis, ei saa arvestada vaid kitsalt riigisiseste puhangute või
epideemiate ennetamise, nendeks valmistumise ja lahendamisega. Nakkushaiguste puhul tuleb
riskide analüüsimisel samal ajal arvestada maailmas esinevat nakkushaiguste epidemioloogilist
olukorda koosmõjus sotsiaaldemograafiliste trendide (nt inimpopulatsiooni kasv ja
üleilmastumine) ja piirkondlike riskiteguritega (nt vaesusest või sõjakonfliktidest tingitud
puudulik tervisekaitse- ja tervishoiukorraldus, massiline migratsioon või immigratsioon).
Ühtlasi tuleb arvestada, et nakkushaiguste epidemioloogiline olukord maailmas võib kiiresti
muutuda.
Eelnõu § 2 lõike 5 kohaselt juhib küberintsidendist põhjustatud hädaolukorra lahendamist ja
lahendamise plaani koostamist Riigi Infosüsteemi Amet (edaspidi RIA). Hädaolukorrana
käsitleb RIA küberintsidente, mis põhjustavad või võivad potentsiaalselt põhjustada vähemalt
ühe järgmistest tagajärgedest:
elutähtsa teenuse toimepidevus katkeb;
riigi toimimiseks oluliste infosüsteemide turvalisus1 on ohustatud;
tekib kõrgendatud ohu olukord2.
1
Infosüsteemide ja turvalisuse mõisted on defineeritud küberturvalisuse seaduse eelnõus SE 597
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/61815f7a-1025-4aea-9b0e-
d9cf97337e59/Küberturvalisuse%20seadus
2
Mõiste „kõrgendatud oht“ on defineeritud KorS-is, mille § 5 lõike 4 kohaselt on see oht isiku elule, kehalisele
puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht
või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise
oht. Kehalise puutumatuse riive KorS-i tähenduses on raske tervisekahjustuse tekitamine. „Suure väärtusega
varalist hüve“ hinnatakse KorS-i § 5 lõike 8 punkti 2 kohaselt kehtiva palga alammäära järgi, mis on sätestatud
Vabariigi Valitsuse määrusega ning mille see peab ületama ühes kuus sajakordselt.
10
Küberintsidentide tekkepõhjused võivad olla näiteks:
tehnilised tõrked (elektri- ja sidesüsteemide häired, seadmete tõrked, riistvara ja
tarkvara vead jne);
küberründed (pahavara levitamine, sotsiaalne manipulatsioon, õngitsemine,
pahatahtlik häkkimine, ummistusründed jne);
inimlik viga (konfiguratsiooniviga, haldamise või kasutaja viga, puudulik testimine
jne).
Küberintsidendist põhjustatud hädaolukord võib välja areneda mõne muu asutuse vastutusalas
olevast sündmusest, kui juhtumi põhjused ei ole kohe selged. Samuti võib küberintsident
laieneda mõne teise asutuse vastutusala sündmuseks (hädaolukorraks).
Viimaste aastate üleilmseid sündmusi hinnates saab rääkida küberintsidentide üha kaalukamast
mõjust riigi toimimiseks olulistele ja elutähtsatele teenustele. Ehkki otseselt küberintsidendi
tekitatud hädaolukorda Eestis viimastel aastatel aset leidnud ei ole, on küberintsidentide oht
kasvutrendis kogu maailmas. Rünnakud teenuste vastu on muutunud oskuslikumaks ja nii riigi
teenuste kui ka inimeste majapidamiste sõltuvus infotehnoloogiast kasvab pidevalt.
Küberintsidendi tagajärjel võivad tekkida suured vara- ja mainekahjud. Küberintsident võib
destabiliseerida ühiskonnakorraldust ning põhjustada usalduskriisi oluliste e-teenuste ja seda
võimaldava riigi baastaristu (eID, X-tee, ASO) turvalisuse vastu. Küberründe tulemusena on
võimalik ära lõigata paljud inimeste jaoks vajalikud teenused (näiteks side ja elektrivarustus),
mille tagajärjel võib ohtu sattuda inimeste elu ja tervis. Väga rasked tagajärjed võivad olla ka
intsidentidel, mis on suunatud andmete tervikluse vastu, näiteks, kui küberründe sihtmärk on
riigile olulised andmekogud.
Eelnõu § 2 lõike 6 kohaselt juhib ohtliku loomataudi põhjustatud hädaolukorra lahendamist ja
lahendamise plaani koostamist Veterinaar- ja Toiduamet (edaspidi VTA).
Lähtudes HOS-s kehtestatud hädaolukorra kriteeriumitest käsitab VTA hädaolukorrana
selliseid eriti ohtlikke loomataudisündmuseid, mis vastavad järgmistele kriteeriumitele:
loomataud levib kiiresti loomapopulatsioonis, põhjustades ulatuslikku haigestumist ja
suurt suremust;
loomataudi leviala hõlmab mitut riiki ja põhjustab suurt majanduslikku kahju;
loomataudi põhjustab zoonoosne haigustekitaja, mis võib tekitada ka inimeste
haigestumise;
lahendamiseks on vaja kaasata ressursse üle riigi või rahvusvahelise abi korras;
lahendamiseks on vaja määrata hädaolukorra juht ja moodustada üleriigiline staap;
taud põhjustab üleriigilisi häireid lahendamisel osalevate asutuste toimepidevuses;
taud toob kaasa muud tõsised ja ulatuslikud üleriigilised või rahvusvahelised mõjud.
Eriti ohtliku loomataudi levik võib kujuneda selliseks, et selle tõkestamiseks on vaja viivitamata
rakendada ulatuslikke abinõusid. Tuginedes nii Eesti kui ka teiste Euroopa riikide kogemusele
võib kokkuvõttes öelda, et olenemata ennetus- ja tõrjemeetmete rakendamisest, ei saa
11
loomataudide puhkemist täielikult välistada. Seda väidet kinnitab ka viimastel aastatel Eestis
levinud sigade Aafrika katku (edaspidi SAK) juhtumite arv.
Ohtlikke loomataude on peale SAK-i teisigi. Näiteks ringleb Euroopa metslindude (peamiselt
veelinnud) populatsioonis linnugripi viiruse ülikiiresti leviv patogeenne vorm. Kodulinnud
võivad haiguse saada metslindudelt. Hädaolukorraks laienemise potentsiaaliga loomataude on
teisigi, näiteks suu- ja sõrataud, antraks ning salmonelloos. 2015. aastal registreeriti Eestis
6 toidutekkelise päritoluga haigestumist kahe ja enama haigusjuhuga, nendest 3 salmonelloosi,
2 kampülobakterenteriiti ja üks trihhinelloosi. Kokku haigestus 15 inimest, hospitaliseerimist
vajas 12 isikut (80%), surmaga lõppenud juhte ei olnud.
Nagu § 2 sissejuhatavas osas on rõhutatud, juhivad hädaolukorra lahendamist need asutused,
kes koostavad samade hädaolukordade puhuks ka HOLP-id. Hädaolukorra lahendamist juhtiva
asutuse määramisel on lähtutud asutuste põhiülesannetest ja pädevustest. Nii on politsei- ja
piirivalveseaduse kohaselt PPA põhiülesanded avaliku korra kaitsmine, piirihalduse asjade
korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde
korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Sellest
lähtudes määratakse PPA hädaolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks, kui hädaolukord on
seotud põgenike massilise sisserände (lõike 1 punkt 1), äkkrünnaku (lõike 1 punkt 2), massilise
korratuse (lõike 1 punkt 3) ning ulatusliku merepääste sündmusega, sh ulatusliku mere-
reostusega (lõike 1 punkt 4).
Kuna päästeseaduse kohaselt on Päästeameti üks ülesandeid päästetöö tegemine maismaal ja
siseveekogudel, on Päästeamet määratud juhtivaks asutuseks, kui hädaolukorra on põhjustanud
üleujutus (lõike 2 punkt 1), hoonetulekahju, mille tagajärjel on vigastada saanud palju inimesi
(lõike 2 punkt 2), ning doominoefekti põhjustanud ulatuslik tööstusõnnetus (lõike 2 punkt 3).
Kiirgusseaduse järgi korraldavad kiirgusohutusalast tegevust oma pädevuse piires
Keskkonnaministeerium, Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaamet. Seejuures korraldab
Keskkonnaamet õhu, pinnase, vee ja toiduainete radioaktiivsuse seiret; elanike ja elanike
vaatlusrühmade kiirgustegevusest põhjustatud dooside hindamist; teeb kiirgusega seotud
laborianalüüse; tagab üle piiri leviva kiirgusohu eest varase hoiatamise süsteemi töö ning on
sidepunkt teabevahetusel EURATOMi ja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga. Ameti
ülesannetest lähtudes on põhjendatud, et naaberriigis asetleidvast kiirgusintsidendist (lõike 3
punkt 1) ja riigisisesest kiirgusintsidendist (lõike 3 punkt 2) põhjustatud hädaolukorra
lahendamist juhtivaks asutuseks määratakse Keskkonnaamet.
Terviseameti põhimääruse kohaselt on ameti ülesanne muu hulgas korraldada nakkushaiguste
seiret ja epideemiatõrjetegevust, Eesti riigipiiril nakkushaiguste leviku tõkestamist ning
erakorralise meditsiini, sealhulgas kiirabi tööd ning kiirabi ja tervishoiu hädaolukorraks
valmisoleku ning hädaolukorra lahendamise ja elutähtsate teenuste toimepidevust. Sellest
lähtudes määratakse Terviseamet massilisest mürgistusest (lõike 4 punkt 1) ja epideemiast
põhjustatud hädaolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks (lõike 4 punkt 2).
12
RIA põhimääruse kohaselt täidab amet avalikke ülesandeid riigi infosüsteemi, elektroonilise
identiteedi tarkvara, usaldusteenuste, küberturvalisuse ja kriitilise informatsiooni
infrastruktuuri kaitse valdkonnas, mistõttu on ulatuslikust küberintsidendist põhjustatud
hädaolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks määratud just Riigi Infosüsteemi Amet (lõige 5).
Kuna VTA korraldab ja koordineerib riigis loomataudi ning inimestele ja loomadele ühise
haiguse tõrjet, määratakse loomataudi ulatuslikust levikust põhjustatud hädaolukorra
lahendamist juhtivaks asutuseks VTA (lõige 6).
Eelnõu § 2 lõikes 7 nimetatakse hädaolukord, mille lahendamist ja HOLP-i osa koostamist
juhib Kaitsepolitseiamet.
Kuna kõigi eespool nimetatud sündmuste lahendamisel (ka enne sündmuse asetleidmist) võib
selguda, või on Kaitsepolitseil informatsiooni, et sündmus võib olla põhjustatud terroristlikust
tegevusest, siis ei ole otstarbekas koostada terroristlikust tegevusest põhjustatud sündmuse
kohta eraldi HOLP-i, vaid sündmuse lahendamise käik (kuidas toimub sündmuse lahendamise
üleminek ühelt juhtivalt asutuselt teisele jne) kajastatakse iga HOLP-i osana. Nimetatud osade
koostamist juhib Kaitsepolitseiamet.
Eelnõu §-s 3 kehtestatakse loetelu hädaolukordadest, mille puhul korraldatakse
riskikommunikatsiooni, ja määratakse selle korraldamise eest vastutavad asutused.
Riskikommunikatsioon on Eesti õiguses võrdlemisi uus, HOS-i jõustumisel 2017. aasta 1. juulil
kasutusele võetud termin. HOS-i § 10 lõike 2 kohaselt on riskikommunikatsioon avalikkuse
ennetav teavitamine hädaolukorda põhjustada võivatest ohtudest ja hädaolukorra tagajärgedest.
Riskikommunikatsiooni tuleb eristada kriisikommunikatsioonist. Riskikommunikatsioon on
ennetav tegevus, mille eesmärgiks on suurendada teadlikkust hädaolukordadest ja nendeks
valmisolekut, kriisikommunikatsiooni tehakse aga hädaolukorra ajal. Riskikommunikatsiooni
hulka arvatakse mh käitumisjuhiste andmine, et suurendada elanike valmisolekut osata
hädaolukorras käituda. Avalikkuse all on mõeldud elanikke, ettevõtteid ja kogukondi ehk
ühiskonda tervikuna. Seega on riskikommunikatsioon oluline element kogu riskijuhtimise
valdkonnas ja selle abil on võimalik vähendada hädaolukordadest tekkivaid kahjusid3.
Riskikommunikatsiooni korraldamist vajavate hädaolukordade ja selle eest vastutavate asutuste
loetelu kehtestamisel on arvestatud hädaolukorra riskianalüüside tulemuste ning asutuste
põhimäärustest ja valdkondlikest seadustest tulenevate pädevuste ja kohustustega. Kokkuvõttes
korraldatakse hädaolukorra riskikommunikatsiooni selliste sündmuste korral, milleks
valmistumisest asutused tavapärase ennetustöö raames avalikkust ei teavita.
Eelnõu § 3 punkti 1 kohaselt vastutab PPA riskikommunikatsiooni korraldamise eest
äkkrünnakust ja massilisest korratusest põhjustatud hädaolukordade puhul.
3
Hädaolukorra seaduse käsiraamat (lk 40). Veebis kättesaadav aadressil
https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Kriisireguleerimine/hos_kasiraamat_veebi.pdf
(29.03.2018).
13
Rahvarohketes paikades viibivad inimesed peavad oskama äkkrünnaku korral adekvaatselt
käituda, kuna see võib päästa nende elu. Äkkrünnaku korral on tegemist järsku algava ja kiirelt
kulgeva sündmusega, mille toimumisel peavad inimesed oskama viivitamata käituda ega jääma
ootama sündmust lahendava asutuse juhtnööre.
Massilise korratuse kui hädaolukorra puhuks on riskikommunikatsiooni vajalik korraldada
selleks, et inimesed teaksid, millised märgid võivad viidata rahumeelse meeleavalduse peatsele
laienemisele korratuseks, ning kuidas selle juhtumisel enda ja oma lähedaste ohutuse
tagamiseks käituda. Sündmusepõhise ohuala ja muu sündmust puudutava teabe osas
korraldatakse avalikkuse teavitamine ehk kriisikommunikatsioon ka sündmuse asetleidmisel
või selle vahetu ohu korral.
Eelnõu § 3 punkti 2 kohaselt vastutab Päästeamet riskikommunikatsiooni korraldamise eest,
kui hädaolukorra on põhjustanud üleujutus, kõrghoonetulekahju või ulatuslik tööstusõnnetus.
Inimesed peavad olema teadlikud, miks peab üleujutusteks valmistuma, kuidas seda teha,
millist ohtu üleujutus nende elule, tervisele ja varale võib kujutada ning miks ja millal tuleks
kodust evakueeruda. Vähene riskiteadlikkus võib sündmuse asetleidmisel üle koormata mitme
asutuse töö ja halvemal juhul inimeste endi elu ohtu seada.
Kuigi Päästeamet on teinud aastaid tulemuslikku tuleohutusalast ennetustööd, tuuakse
määrusega riskikommunikatsiooni fookusesse just kõrghoonetes elavate ja töötavate inimeste
ohutus. Kõrghoones on tulekahjust mõjutatud tavapärasest rohkem inimesi ja võrreldes
madalama hoonega võib sellest olla keerulisem välja pääseda. Samuti on kõrghoonetele
kehtestatud rangemad tuleohutusnõuded, millest kõik seal elavad inimesed peaksid teadlikud
olema, et puuduste esinemisel neile endi ohutuse nimel tähelepanu juhtida. Kuna Eestis on palju
vanu kõrghooneid, mille tuleohutuses esineb mitmesuguseid puudusi, tuleb sel teemal
riskikommunikatsiooni korraldamisse panustada senisest enam.
Tööstusõnnetuste, eriti keemiaõnnetuste kohta on tähtis korraldada riskikommunikatsiooni
ohtlike ettevõtete läheduses elavatele inimestele. Kuigi kemikaaliseadus ja selle alusel antud
õigusaktid kehtestavad ka ohtlikele ettevõtetele riskikommunikatsiooni korraldamisega seotud
ülesandeid, näiteks kohustus avaldada ettevõtte kodulehel juhis õnnetuse korral käitumise
kohta, peab Päästeametil olema siiski koordineeriv roll. Seeläbi on võimalik tagada, et kõik
ohualadel elavad inimesed oleksid teadlikud nii tööstusõnnetustega kaasnevatest võimalikest
ohtudest kui ka sellest, kuidas nendeks valmistuda ja ohtude teokssaamisel käituda.
Eelnõu § 3 punkti 3 kohaselt vastutab Keskkonnaamet riskikommunikatsiooni korraldamise
eest naaberriigis toimuvast kiirgusintsidendist ja riigisisesest kiirgusintsidendist põhjustatud
hädaolukordade puhul.
Kui Eestile lähimates tuumaelektrijaamades leiab aset oluline intsident, võib radioaktiivne pilv
levida Eesti aladele mõne tunniga ning ei piisa, kui avalikkust juba juhtunud õnnetusest pelgalt
teavitatakse. Teisisõnu tuleb teadmine, kuidas tuumaõnnetuse korral tegutseda, viia inimesteni
14
ennetavalt – riskikommunikatsiooni kaudu. Elanikud ei ole praegu piisavalt teadlikud, kuidas
radioaktiivne saaste inimeste tervist mõjutab ning kuidas enda ja oma lähedaste turvalisust ja
tervist kaitsta. Avalikkust tuleb teavitada, kuidas käituda radioaktiivset ainet sisaldava
(eritähisega) konteineri leidmisel, kuidas radioaktiivsusega seotud võimalikke ohte vältida ja
kuidas käituda, kui radioaktiivse ainega on juhtunud õnnetus. Senisest suuremat tähelepanu
riskikommunikatsiooni tegemisel tuleb pöörata ehitus- ja metallitööstuses
(sh kogumispunktides) töötavatele inimestele.
Üks võimalusi on mõlema sündmuse puhuks vajalik riskikommunikatsioon lõimida eri
kooliastmete õppeprogrammidesse ning anda need teadmised edasi koolide õppekava kaudu,
näiteks füüsika ja keemia õppeaines.
Eelnõu § 3 punkti 4 kohaselt vastutab Riigi Infosüsteemi Amet (edaspidi RIA)
riskikommunikatsiooni korraldamise eest küberintsidendist põhjustatud hädaolukorra puhul.
Eesti e-riigi toimimine sõltub suurel määral teenuste usaldusväärsusest. Kübermaailm, mis
areneb järjest kiiremini, on muutumas üha keerulisemaks, seades nii riigi kui ka selle elanike
ette uusi lahendamist vajavaid ülesandeid. Seega on teema keeruline nii kommunikatsiooni-
inimestele, avalikkusele kui võimalikest intsidendist mõjutatud asutuste töötajatele ja teistele
osalistele, mistõttu on kübervaldkonna toimimise ja selle ohtude selgitamine ja arusaadavaks
tegemine üsna raske ülesanne.
Küberintsidendi ennetamiseks, elanike teadlikkuse ja valmisoleku suurendamiseks korraldab
RIA infopäevi, seminare, küberturbekoolitusi ja meediakampaaniaid, koostab ohuhinnanguid
ning konsulteerib intsidentide ilmnemisel ja neile reageerimisel. ETO-sid ja riigiasutusi
kaasatakse riigisisestele ja rahvusvahelistele küberõppustele. Riskikommunikatsiooni eesmärk
on eelkõige turbeteadlikkuse suurendamine, et tagada eri sihtgruppide parem kompetentsus
süsteemide turvalisuse tagamisel ja riskide hindamisel.
Eelnõu § 3 punkti 5 kohaselt vastutab Veterinaar- ja Toiduamet riskikommunikatsiooni
korraldamise eest ohtlikust loomataudist põhjustatud hädaolukorra puhul.
Selle hädaolukorra puhul keskendub riskikommunikatsioon eelkõige elanike valmisoleku
suurendamisele eriti ohtliku loomataudi (sh zoonootilise toimega mõjurist tekitatud loomataud)
puhkemisel. Seejuures on oluline viia teave ka muukeelsete elanikeni ning vanemaealisteni.
Maapiirkondades on inimesi, kelle majapidamises pole internetiühendust ja seetõttu on
teadmiste levitamine e-kanalite kaudu raskem. Samas on maapiirkonnas loomapidajaid, kellel
on üks-kaks kana või üks siga või üks lehm. Ka nii väike hulk loomi või linde on loomataudi
puhkemisel oluline taudi edasikandumise oht.
Loomataudide puhul on väga oluline eristada „must“ ja „puhas“ keskkond, et vältida
loomataudi levikut. Seega on vaja anda riskikommunikatsiooniga ülevaade loomataudi
võimalikest levikuviisidest ja nakkusohtlikkusest inimesele, samuti anda käitumisjuhised,
kuidas tegutseda eriti ohtliku loomataudi korral ning teadliku käitumisega vältida haigustekitaja
15
levikut.
Eelnõus ei kajastata riskikommunikatsiooni korraldamist elutähtsate teenuste katkestustest
põhjustatud hädaolukordade puhuks. See ülesanne lasub HOS-i § 10 lõike 4 järgi elutähtsa
teenuse toimepidevust korraldaval asutusel. Nii vastutab näiteks Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium riskikommunikatsiooni korraldamise eest HOS-i § 36 lõike 1
punktides 1–8 sätestatud elutähtsate teenuste katkestusest põhjustatud hädaolukordade puhul.
Eelnõu § 3 punkti 6 kohaselt vastutab Kaitsepolitseiamet riskikommunikatsiooni korraldamise
eest terroristlikust tegevusest põhjustatud hädaolukorra puhul.
Tegemist ei ole uue ülesandega, näiteks on Kaitsepolitseiameti kodulehel toodud juhised
elanikkonnale, kuidas käituda terroristliku rünnaku korral. Avalikkuse teavitamise eesmärki
võimalikest julgeolekuohtudest ja riskidest täidab ka Kaitsepolitsei aastaraamat.
Eelnõu §-s 4 sätestatakse määruse jõustumine. Määrus jõustub 1. juulil 2018. aastal.
3. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus uusi termineid ei kasutata.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõul ei ole Euroopa Liidu õigusega puutumust.
5. Määruse mõjud
Määrusel on mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele ning riigiasutuste korraldusele.
Mõju riigiasutuste korraldusele
Võrreldes Vabariigi Valitsuse kehtiva korraldusega on HOLP koostamist nõudvate sündmuste
loetelu lühem. Korralduses loetletud 24 hädaolukorda, mille kohta tuli koostada nende
lahendamise plaan, on asendatud 14-ga.
Töökoormus väheneb Justiitsministeeriumil, Välisministeeriumil, Keskkonnaametil,
Maanteeametil, Tehnilise Järelevalve Ametil, Lennuametil ja Veeteede Ametil, kuna need
asutused ei pea enam HOLP-e koostama. Samas võivad loetletud asutused endiselt olla plaanide
koostamisse kaasatud. See tähendab, et plaani koostamist juhtiv asutus kaasab vajadust mööda
teised asutused ja küsib neilt plaani koostamiseks vajalikku infot.
HOLP-e koostavad Päästeamet, PPA, Terviseamet, RIA, Keskkonnaamet, Kaitsepolitseiamet
ja VTA. Asutustele antakse käesoleva määruse ja HOS-i §-i 15 lõike 8 alusel kehtestatud
16
määruse4 koosmõjus võimalus vajaduse korral HOLP-e ühendada ning seeläbi vähendada
dubleerimist kui ka sellega kaasnevat töötundide hulka. Samuti pole asutuste seisukohalt
vaadatuna tegu uute ülesannetega. Kuigi muudatusena loetletakse määruses hädaolukorra
lahendamist juhtivad asutused, ei ole nende jaoks tegemist uue ülesandega, kuna kõik loetletud
asutused vastutavad oma pädevuse piires hädaolukordade lahendamise eest ka praegu.
Riskikommunikatsiooni korraldamine on ennetav kriisireguleerimistegevus, mis suurendab
elanike valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks, ja selle kaudu kogu riigi
vastupanuvõimet. Eelnõu mõjutab riskikommunikatsiooni korraldamise eest vastutavate
asutuste ülesandeid ja töökorraldust, sh asutuste töökoormust.
Riskikommunikatsiooni korraldamisega kaasnevad põhiülesanded on järgmised:
1) siht- ja huvigruppide määramine;
2) korraliste uuringute ja küsitluste korraldamine, et teha kindlaks elanike riskiteadlikkuse
tase;
3) käitumisjuhiste jagamine;
4) koolitamine ja juhendamine;
5) õppuste korraldamine.
Kokkuvõttes on mõju ulatus väike, kuna kaasnevad töökorralduslikud muutused ei eelda
asutuste tegevuses olulisi ümberkorraldusi.
Mõju sagedus on väike, sest HOLP-i koostamise korra järgi tuleb hädaolukorra lahendamine
ajakohastada üks kord kahe aasta jooksul või hädaolukorra toimumise järel. Seejuures ei
tähenda plaani uuendamine terve plaani muutmist, vaid muutmist vajavate kohtade
parandamist. Hädaolukordade lahendamise juhtimisele on mõju sagedus väike, kuna mõju
avaldumine ehk vajadus juhtida hädaolukordade lahendamist leiab aset ebaregulaarselt ja harva.
Riskikommunikatsiooni korraldamise suhtes on mõju sagedus keskmine, kuna vastutavad
asutused puutuvad sellega kokku regulaarselt ja asutusesisese töökorralduse kohaselt.
Sihtrühma suurus on väike, sest HOLP-de koostamist ja hädaolukordade lahendamist juhivad
7 riigiasutust, mis on riigiasutuste hulka arvestades vähem kui 5%. Riskikommunikatsiooni
korraldamise eest vastutab 6 riigiasutust.
Ebasoovitavate mõjude risk on väike, kuna negatiivseid mõjusid ei ole.
Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõu mõjutab riigi julgeolekut, kuna see puudutab ülesandeid, mis on seotud
küberturvalisuse, isikuturvalisuse ja piiriturvalisusega, samuti pääste- ja korrakaitseasutustega.
Muudatused tagavad selguse, mis rolli täidavad riskikommunikatsiooni korraldajad, HOLP-i
koostajad ning hädaolukordade lahendajad. Näiteks, kui Vabariigi Valitsuse kehtiva
korraldusega ei ole hädaolukorra lahendamist juhtivat asutust määratud ja see teadmine saab
tekkida HOLP-i koostamise käigus, siis uue HOS-i kohaselt nimetatakse lahendamist juhtiv
4
Siseministri 21. juuni 2017. a määrus nr 30 „Hädaolukorra lahendamise plaani nõuded ja koostamise kord“. –
RT I, 28.06.2017, 7.
17
asutus määrusega. Samuti on nüüdsest hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus seesama asutus,
kes koostab HOLP-i. Selline lähenemine tagab asutustele selguse juhirolli kohta ja võimaldab
hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel täpsemini plaanida oma ressursse ning näha ette
võimalikke kitsaskohti, kui olukorra lahendamiseks on vaja teiste asutuste abi. Samuti on
sellisel lahendusel positiivne mõju riigi välissuhetele, kuna on teada, kelle poole sündmuse
toimumisel pöörduda.
Kuna eelnõu kaugemaleulatuv eesmärk on suurendada elanikkonna vastupanuvõimet
võimalikeks hädaolukordadeks, mõjutab see positiivselt kogu riigi julgeolekut. Eelnõuga
tagatakse ühelt poolt suurem selgus, millised asutused riskikommunikatsiooni korraldavad,
teiselt poolt võimaldab asutuste kindlaksmääramine paremini jälgida kohustuste elluviimist ja
tulemuste hindamist.
Eelnõul on oluline ja positiivne mõju ka riigi välissuhetele, kuna riskikommunikatsiooni
korraldamine eeldab koostööd ja kogemuste jagamist teiste riikidega. Välissuhtluse
efektiivsusele aitab kaasa, kui riigis on hädaolukorra lahendamiseks määratud vastutav asutus.
6. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise
eeldatavad tulud
Hädaolukorra lahendamise ja plaanide koostamisega seotud juhtasutuste määramine ei too
kaasa lisakulusid ega kasvata riigi tulusid. Ka praegu ei eraldata asutustele riigieelarvest eraldi
raha HOLP-ide koostamiseks. Kohustus plaane koostada ja uuendada on asutustel teada (plaane
on koostatud alates 2010. aastast, esimesed kehtestati 2011. aastal) ja seetõttu on asutustel
ülesande täitmisega võimalik arvestada aasta tööplaanide koostamisel.
Riskikommunikatsiooni korraldavatele asutustele võib määrus kaasa tuua tavapärasest
suuremaid kulusid, sõltuvalt asutuste varasemast aktiivsusest riskikommunikatsiooni
korraldamisel. Näiteks on Päästeamet juba praegu aktiivselt tegutsenud ja loonud hädaolukorra
riskikommunikatsiooni teenusega seotud ametikoha. Lisaks tegi Päästeamet 2016. aastal
elanikkonna teadlikkuse uuringu, milles hindas elanike teadlikkust ja käitumist hädaolukorras.
Seetõttu võivad näiteks Päästeameti riskikommunikatsiooni kulud senisega võrreldes samaks
jääda. Riskikommunikatsiooni korraldavate asutuste määramine ei too kaasa riigile otsest
tulude kasvu. Kaudne tulu seisneb aga riskikommunikatsiooni põhieesmärgis, milleks on päästa
inimelusid ning vähendada hädaolukordade tagajärgedest tingitud majandus- ja
keskkonnakahjusid.
7. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2018. aastal.
8. Eelnõu kooskõlastamine
18
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja
arvamuse avaldamiseks Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Päästeametile,
Keskkonnaametile, Terviseametile, Riigi Infosüsteemi Ametile ning Veterinaar- ja
Toiduametile.
19
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: SIM/18-0532 - Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada nende lahendamise plaan, korraldada
riskikommunikatsiooni ja hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Rahandusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Sotsiaalministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 22.06.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/da37e6cb-aada-411f-8f0b-9a5b123fd55d
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/da37e6cb-aada-411f-8f0b-9a5b123fd55d?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main