EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: JUM/17-0304 - Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Sotsiaalministeerium; Eesti Linnade Liit; Haridus- ja Teadusministeerium; Eesti Maaomavalitsuste Liit; Kultuuriministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad: Siseministeerium
Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus
Kooskõlastamise tähtaeg: 25.05.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08abb8f2-5ab4-4c80-ad32-3ad9b8bc8b5a
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08abb8f2-5ab4-4c80-ad32-3ad9b8bc8b5a?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main
Ministeeriumid
Meie 18.05.2018 nr 8-1/3680
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
seaduse muutmise seaduse eelnõu edastamine
Edastame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teie vastuseid ootame hiljemalt 18.05.2018.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
Lisaadressaadid:
Eesti Linnade Liit
Eesti Maaomavalitsuste Liit
Õiguskantsleri Kantselei
Riigikohus
Eesti Advokatuur
Vabariigi Valimiskomisjon
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
EELNÕU
12.04.2018
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise
seadus
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 4 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Taotluse võivad Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler, kohaliku
omavalitsuse volikogu, Riigikogu ning füüsiline ja juriidiline isik.“;
2) seadust täiendatakse §-ga 72 järgmises sõnastuses:
„§ 72. Individuaaltaotlus
(1) Füüsiline või juriidiline isik või tema lepinguline esindaja võib esitada Riigikohtule taotluse
tunnistada jõustunud seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse
organi õigustloov akt või selle säte kehtetuks, kui sellest tulenev isiku põhiõiguse rikkumine on
oluline ja pöördumatu ning isikul ei ole ega ole varem olnud ühtegi muud tõhusat võimalust
kohtulikuks kaitseks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud esindajaks saab olla üksnes vandeadvokaat.“;
3) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Individuaaltaotluses märgitakse lisaks:
1) taotleja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg või registrikood, aadress ja
sidevahendite andmed;
2) taotleja esindaja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, aadress ja sidevahendite
andmed, kui kaebajal on esindaja;
3) milline seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse organi
õigustloov akt või selle säte rikub taotleja põhiõigust;
4) milles seisneb taotleja põhiõiguse rikkumise olulisus ja pöördumatus;
5) selgitus, miks taotlejal ei ole ega ole varem olnud ühtegi muud tõhusat võimalust kohtulikuks
kaitseks.“;
4) paragrahvi 10 lõiget 1 täiendatakse punktidega 42 ja 43 järgmises sõnastuses:
„42) Vabariigi Presidendi taotluse esitamisel Vabariigi President;
43) individuaaltaotluse esitamisel selle esitaja;“;
5) paragrahvi 10 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) õigusloome koordineerimise eest vastutav minister;“;
6) paragrahvi 10 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahvi 10 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;
8) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Riigikohus võib ka muudele isikutele, organitele ja institutsioonidele anda võimaluse
avaldada arvamust, kui kohtu hinnangul võib nende kaasamine aidata asja lahendada.“;
1
9) paragrahvi 11 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Taotlus tagastatakse läbivaatamatult selle esitajale, kui:
1) taotluse läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse või
2) individuaaltaotluse järgi isiku põhiõigusi väidetavalt rikkuv õigustloov akt või selle säte ei
saa ilmselgelt rikkuda taotleja õigusi.“;
10) paragrahvi 13 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kohus lahendab asja mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui neli kuud pärast
kohtuistungit suulises menetluses või menetlusosalistele arvamuse esitamiseks antud tähtpäeva
kirjalikus menetluses.“;
11) paragrahv 23 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 23. Õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse lahendamisel
(1) Kui Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale esitatud kaebuse
läbivaatamisel tekib kohtul põhjendatud kahtlus asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata
jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses, algatab kohus määrusega käesoleva seaduse
2. peatükis reguleeritud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
(2) Kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse üheaegselt
asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele
vastavuse kontrollimisega § 13 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul pärast käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud määruse tegemist.ˮ;
12) paragrahv 30 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 30. Õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel
(1) Kui kohus vaatab läbi taotluse tunnistada ametiisik kestvalt võimetuks oma ülesandeid
täitma või lõpetada Riigikogu liikme volitused ja tal tekib põhjendatud kahtlus asjassepuutuva
õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses, algatab
kohus määrusega käesoleva seaduse 2. peatükis reguleeritud põhiseaduslikkuse järelevalve
menetluse.
(2) Kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse üheaegselt asjassepuutuva
õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuse
kontrollimisega § 13 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud määruse tegemist.ˮ;
13) paragrahv 35 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 35. Õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel
(1) Kui erakonna tegevuse lõpetamise taotluse läbivaatamisel tekib kohtul põhjendatud kahtlus
asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele
vastavuses, algatab kohus määrusega käesoleva seaduse 2. peatükis reguleeritud
põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
(2) Kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse üheaegselt asjassepuutuva
õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuse
kontrollimisega § 13 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud määruse tegemist.ˮ;
14) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) kaebuse esitaja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg või registrikood, aadress ja
sidevahendite andmed;ˮ;
2
15) paragrahvi 39 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„11) kaebuse esitaja esindaja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, aadress ja
sidevahendite andmed, kui kaebuse esitajal on esindaja;ˮ;
16) paragrahvi 39 lõiget 1 täiendatakse punktidega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„6) kuidas ja millal sai kaebuse esitaja vaidlustatavast otsusest või toimingust teada;
7) kaebuse tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused, kui kaebus esitatakse
pärast selle esitamise tähtaja möödumist;
17) paragrahvi 39 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui kaebus ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 11 ja 2 ning käesoleva seaduse §-s 47
ja § 48 lõikes 3 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus
kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.“;
18) paragrahvi 40 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kaebus on esitatud pärast tähtaja möödumist ja Riigikohus ei ennista tähtaega.“;
19) paragrahvi 44 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Vajaduse korral võib kohus kaebuse lahendamise tähtaega pikendada kuni 14 tööpäevani.ˮ;
20) paragrahvi 44 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Üldkogu lahendab asja viivitamata, kuid mitte hiljem kui 14 tööpäeva pärast asja
üldkogule andmist.“;
21) paragrahvi 45 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„§ 45. Õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse või protesti lahendamisel
(1) Kui valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebuse või protesti läbivaatamisel
tekib kohtul põhjendatud kahtlus asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või
välislepingu põhiseadusele vastavuses, algatab kohus määrusega käesoleva seaduse 2. peatükis
reguleeritud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.“;
22) paragrahvi 45 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kohus lahendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse või protesti üheaegselt
asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele
vastavuse kontrollimisega mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui 14 tööpäeva pärast
lõikes 1 nimetatud määruse tegemist.ˮ;
23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 31 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva seaduse § 46 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse kaebuse või protesti
rahuldamata jätmise kohta võib kohus teha üksnes resolutsioonina, kui kohus nõustub Vabariigi
Valimiskomisjoni otsuses toodud põhjendustega.“;
24) paragrahvi 58 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kohtul on õigus lükata käesoleva seaduse § 15 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse jõustumine
kuni üheksa kuu võrra edasi.“;
25) paragrahvi 60 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2
järgmises sõnastuses:
„(2) Menetlust korraldavale määrusele kirjutab alla kohtukoosseisu eesistuja. Menetlust
lõpetavale määrusele kirjutab alla kogu kohtukoosseis.“.
3
§ 2. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. juunil.
Eiki Nestor
Riigikogu esimees
Tallinn, „...“ „.............................“ 2018. a
Algatab Vabariigi Valitsus
… 2018 nr ..
(allkirjastatud digitaalselt)
Ees- ja perekonnanimi
Ametinimetus
[seaduse vastuvõtmise koht ja kuupäev]
[allkirjastaja nimi ja ametinimetus]
4
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise
seaduse
eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Kehtiv õigus ei reguleeri õigustloova akti või selle normi põhiseaduspärasuse kontrolli
individuaaltaotluse alusel. Normi põhiseaduspärasuse kontrolli aluse tuletas Riigikohtu
üldkogu 2003. aastal põhiseaduse alusel S. Brusilovi kohtuvigade parandamise avalduse alusel
menetletud asjas (17.03.2003. aasta otsus asjas nr 3-1-3-10-02). S. Brusilovi kaebus on seni ka
ainus individuaalkaebus, mida Riigikohus on menetlenud ja milles otsuse langetanud.
Eelnõuga luuakse õiguslik alus taotluse esitamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse algatamiseks isiku poolt, kui õigustloovast aktist või selle sättest isikule
tulenev vahetu põhiõiguse rikkumine on oluline ja pöördumatu ning isikul ei ole ühtegi muud
tõhusat võimalust selleks, et kasutada õigust kohtulikule kaitsele.
Ühtlasi kavandatakse eelnõuga muudatused, mis tõhustavad põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetlust.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Kõnesoleva seaduseelnõu aluseks olev eelnõu väljatöötamiskavatsus läbis 2017. a märtsis ja
aprillis kooskõlastusringi.1
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Riigikohtu nõunikud Katri Jaanimägi
(
[email protected]) ja Ulrika Paavle (
[email protected]). Eelnõu ja
seletuskirja on parandanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakond. Eelnõu on keeleliselt
toimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk
(
[email protected], 620 8181).
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega ega ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punktiga 161
(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse väljatöötamiskavatsus).
Eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna tegemist
on põhiseaduse § 104 punktis 14 nimetatud seadusega.
1
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08abb8f2-5ab4-4c80-ad32-3ad9b8bc8b5a
1
2. Seaduse eesmärk
Eelnõul on kaks eesmärki. Üheks eesmärgiks on avardada põhiseaduslikkuse
järelevalvemenetluse raames Riigikohtusse pöördumise võimalusi. Selleks lubab eelnõu
edaspidi nii füüsilisel kui ka juriidilisel isikul (individuaalkaebus) algatada õigustloova akti
põhiseadusele vastavuse kontrolli. Individuaaltaotluse esitamise õigust on Riigikohtu üldkogu
praktikas tunnustatud juba alates 2003. a, kuid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
seaduses (PSJKS) pole senini asjakohast regulatsiooni kehtestatud.
Teiseks eesmärgiks on kõrvaldada PSJKS-st menetluslikud probleemid, mis on ilmnenud alates
2002. aastast, kui kõnealune seadus jõustus. Muudatused aitavad kaasa põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtumenetluse selgemaks tegemisele.
Väljatöötamiskavatsus esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Riigikantseleile, Eesti
Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule ning arvamuse avaldamiseks Õiguskantsleri
Kantseleile, Riigikohtule ja Eesti Advokatuurile. Eelnõu vastab väljatöötamiskavatsusele.
Siseministeerium väljatöötamiskavatsust ei kooskõlatanud, Rahandusministeerium,
Maaeluministeerium ja Välisministeerium kooskõlastasid märkustega, ülejäänud
kooskõlastasid väljatöötamiskavatsuse vaikimisi.
Eesti Advokatuur toetas väljatöötamiskavatsust märkuste ja reservatsioonidega, Riigikohus ja
Õiguskantsleri Kantselei väljatöötamiskavatsust ei toetanud.
Siseministeeriumi arvates ei nähtu väljatöötamiskavatsusest sedavõrd teravat probleemi, mis
tingiks vajaduse asuda senise põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi muutmisele, hindamata
on jäetud mõju teistele põhiseaduslikkuse järelevalves rolli omavatele institutsioonidele. Ka ei
ole piisavalt selge, millised saaksid täpsemalt olema seadusesse kirjutatavad kriteeriumid, mis
õigustaksid individuaaltaotluse esitamist.
Rahandusministeerium palus täpsustada seadusemuudatusega seotud kaebuste hulka ning
täpsustada kulusid ja katteallikaid.
Maaeluministeeriumi hinnangul tuleks täiendavalt analüüsida, kuidas kavandatav muudatus
mõjutab Euroopa Liidu õigusest tulenevate õigusaktide vaidlustamist ning kuidas see mõjutab
sihtrühma suurust.
Õiguskantsleri Kantselei leidis, et puudub õiguslik lünk ja seaduse muutmise vajadus, piisav on
senine Riigikohtu praktika. Lisaks võivad individuaaltaotluse võimaldamisega kaasneda
põhjendamatult rasked kõrvalmõjud:
1) kohtute koormus on juba täna viidud kriitilise piirini, pidades seetõttu vajalikuks piirata
kaebevõimalusi kohtulahendite peale. Seetõttu on arusaamatu kavatsus laiendada
kohtusse pöördumise võimalusi juhtudele, mil õiguskaitse lünka ei ole;
2) ka ohustab kavandatav seadusemuudatus põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi
mõistlikuks osutunud tasakaalu, mis tagab lünkadeta ja päevapoliitikast sõltumatu
põhiseaduslikkuse järelevalve. Ohtu satuksid ka senised õigusrahu saavutamise
mehhanismid. Väljatöötamiskavatsus ignoreerib täielikult riski, et individuaalkaebe
võimalusega astutaks esimene samm Riigikohtu politiseerimisel. Põhiseaduslikkuse
järelevalve menetlus muutuks sisuliselt seaduseelnõu neljandaks lugemiseks.
2
Eesti Advokatuuri hinnangul ei saa normi põhiseaduspärasuse kontroll individuaalse
põhiseadusliku kaebuse alusel kahjustada õigusrahu ja seaduse ühetaolist kohaldamist
tingimusel, et seda kontrolli ei ole varem teostatud. Teisisõnu, kui kohtud on menetlusosalise
taotlusel kontrollinud asjassepuutuva normi kooskõla, siis ei pea individuaalkaebus olema
lubatud. Kui kohtud ei ole aga sellist kontrolli üldmenetluses teinud või sellise kontrolli
tegemine üldmenetluses ei tagaks kiiret ja tõhusat kaitset, siis õigusrahu või seaduse ühetaoline
kohaldamine ei kaalu üles kaebeõiguse piiramist.
Teemat arutati ka justiitsministri kokku kutsutud põhiseaduse asjatundjate kogus, kus lõplikku
seisukohta siiski ei kujundatud.
Justiitsministeeriumi hinnangul tuleks väljatöötamiskavatsuses pakutud lahendusega edasi
minna ja esitada kooskõlastamisele väljatöötamiskavatsusele vastav eelnõu. Vajadust eelnõu
koostamiseks on selgitatud käesoleva seletuskirja 3. punktis.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Üheks PSJKS peamiseks ebaselguseks on olnud individuaaltaotlusega seonduva regulatsiooni
puudumine. Individuaalse õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse on loonud
Riigikohus oma praktikaga 2003. aastal (otsusega nr 3-1-3-10-02). Pärast seda on Riigikohtule
individuaaltaotlusi küll esitatud, kuid need on jäetud läbi vaatamata. Selleks et oleks selgem,
mis alustel individuaaltaotlust menetletakse, sätestatakse see edaspidi sõnaselgelt seaduses.
Regulatsiooni loomata jätmise korral toimuks individuaaltaotluse lahendamine ka edaspidi otse
põhiseaduse alusel. Sellist lahendust ei saa aga pidada piisavalt õigusselgeks. Mandri-Euroopa
õigussüsteem, mille hulka kuulub ka Eesti õigus, rajaneb kirjapandud õigusel, millest tulenevalt
nähakse primaarse õiguse allikana eelkõige õigustloovaid akte. Kohtupretsedentidele
prioriteedi omistamine ei ole omane Mandri-Euroopa õigussüsteemidele. Kõnesolevas
õigussüsteemis pöörduvad õiguse rakendajad juhtumi lahendamiseks esmalt õigustloovate
aktide poole. Lisaks tagab selline lähenemine paremini põhiseaduse § 146 lõikest 1 koosmõjus
§ 3 lõikega 2 tuleneva seadusliku aluse nõude täitmise, kuna kohtuvõimu teostatakse sellisel
juhul vahetult seaduse alusel ja seadusega kooskõlas.
PSJKS-i ebatäpsusest tulenevad menetluslikud probleemid on ette tulnud peamiselt
valimiskaebuste menetluses. Seetõttu muudetakse eelnõuga PSJKS 6. peatükki „Kaebused ja
protestid valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale“. Riigikohtu pädevus valimiskomisjoni
otsuste ja toimingute peale esitatud kaebuste ja protestide lahendamisel on seotud Vabariigi
Valimiskomisjoni pädevusega. PSJKS § 38 lõike 1 esimese lause kohaselt võib kaebuse
Riigikohtule esitada pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis.
Vabariigi Valimiskomisjon tagab valimiste toimumise kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega
Riigikogu (Riigikogu valimise seadus – RKVS), kohaliku omavalitsuse volikogu (kohaliku
omavalitsuse volikogu valimise seadus – KOVVS), Euroopa Parlamendi (Euroopa Parlamendi
valimise seadus – EPVS), Vabariigi Presidendi (Vabariigi Presidendi valimise seadus – VPVS)
ja Riigikogu juhatuse (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus – RKKTS) puhul ning
rahvahääletuse läbiviimist (rahvahääletuse seadus – RaHS). Seoses nende valimistega või
rahvahääletusega võivad Riigikohtusse jõuda kaebused, mis on esitatud valimiskomisjonide
otsuste ja toimingute peale. Riigikohus võib tühistada valimiskomisjoni otsuse või tunnistada
valimiskomisjoni toimingu õigusvastaseks (PSJKS § 46 lõike 1 punkt 1). Samuti võib
Riigikohus juhul, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada oluliselt hääletamistulemust,
3
tunnistada valimistulemused (valimisjaoskonnas, valimisringkonnas, vallas, linnas, maakonnas
või riigis) kehtetuks (PSJKS § 46 lõige 2).
Lisaks sellele registreerib Vabariigi Valimiskomisjon Riigikogu ja Euroopa Parlamendi
liikmed, asendusliikmed ning teeb otsuse lisamandaatide jaotamise kohta, samuti lahendab
kaebusi kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete ja asendusliikmete registreerimise ning
lisamandaatide jaotamise otsuste peale. Seetõttu on ka nende otsuste peale esitatud kaebuste
läbivaatamine Riigikohtu pädevuses (n-ö mandaadivaidlused). Riigikohus võib kaebuse või
protesti rahuldamise korral tühistada mandaadi (PSJKS § 46 lõige 3).
Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses on ka valimistevahelisel ajal kohaliku omavalitsuse
volikogu liikmete volituste üle (volituste lõppemine ja peatumine, asendusliikme volituste
algus) tekkivate vaidluste lahendamine, kuna vastavaid otsuseid langetab kohaliku
omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS § 20) järgi valla või linna valimiskomisjon.
Võrdlusena võib välja tuua, et analoogsed vaidlused Riigikogu liikmete puhul lahendatakse
Riigikogu juhatuse otsusega (Riigikogu liikme staatuse seaduse – RKLS), mille peale
esitatavate kaebuste lahendamine on samuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kolleegiumi pädevuses. Nimetatud menetlus on reguleeritud PSJKS 3. peatükis „Kaebused
Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale“.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendab kaebusi valimiskomisjonide
otsuste ja toimingute peale alates PSJKS-i jõustumisest 2002. aasta 1. juulil. Enne seda oli
nimetatud kaebuste läbivaatamine halduskohtu pädevuses.
Alates 2002. aastast, kui PSJKS jõustus, on ilmnenud, et valimiskomisjoni otsuste ja toimingute
peale esitatud kaebuste menetlus vajab seaduses täpsustamist ja täiendamist. Kõnealune
menetlus toimub kiirendatud korras, kuna valimistulemuste väljakuulutamiseks peavad olema
kaebused lahendatud (RKVS § 74, KOVVS § 68, RaHS § 62). Eelnõuga täpsustatakse
kaebusele esitatavaid nõudeid, kaebuse tähtaja ennistamise võimalusi ja kaebuse läbi vaatamata
jätmise aluseid. Samuti antakse eelnõuga kohtule võimalus vajaduse korral pikendada kaebuse
läbivaatamise tähtaega Riigikohtus.
Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse seaduse § 4 lõiget 2. Kehtiva sõnastuse kohaselt võivad
PSJKS 2. peatükis sätestatud menetluses esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse
Riigikohtule Vabariigi President, õiguskantsler, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu.
Eelnõuga täiendatakse seda loetelu füüsilise ja juriidilise isikuga. Viidatud täiendus on tingitud
sama eelnõuga PSJKS-sse lisatavast §-st 72 (vt individuaaltaotluse esitamise aluse kohta
täpsemalt eelnõu § 1 punkti 2 selgitusest).
Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse seadust individuaaltaotluse instituudiga. Sellega
luuakse füüsilisele ja juriidilisele isikule sõnaselge seaduslik alus pöörduda otse Riigikohtu
poole. Kuivõrd tegemist on juba Riigikohtu poolt otse põhiseadusest tuletatud ja aktsepteeritud
menetlusliigiga, siis ei ole tegemist uue Riigikohtusse pöördumise alusega. Kehtiv PSJKS näeb
ette mõned spetsiifilised individuaalkaebused – valimiskaebused ja kaebused teatud organite
otsuste peale –, kuid individuaaltaotlust normi põhiseaduspärasuse kontrolliks kehtiv seadus ei
reguleeri.
Normi põhiseaduspärasuse kontrolli aluse tuletas Riigikohtu üldkogu põhiseadusest 2003.
aastal S. Brusilovi kohtuvigade parandamise avalduse alusel menetletud asjas (17. märtsi 2003.
aasta otsus nr 3-1-3-10-02). Tegemist oli olukorraga, kus isik kandis kriminaalkoodeksi alusel
4
mõistetud vabadusekaotuslikku karistust määras, mis oli suurem, kui sama teo eest
karistusseadustiku alusel ette nähtud karistuse ülempiir ning selle ülempiiri ulatuses oli karistus
karistusseadustiku jõustumisel juba kantud. Selles asjas tunnistati põhiseaduse vastaseks
karistusseadustiku rakendamise seadus osas, milles see ei näinud ette kriminaalkoodeksi järgi
mõistetud vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist karistusseadustiku eriosa
vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani.
Kõnesolevas asjas käsitles Riigikohtu üldkogu esimesena küsimust, kas Riigikohus on pädev
kaebust lahendama. Isik ei vaidlustanud Riigikohtule esitatud avalduses tema kohta tehtud
kohtuotsuste õigsust. „[…] pöördumise ajendiks oli soov, et teda vabastataks karistuse edasisest
kandmisest, sest ta on viibinud vanglas kauem kui 1. septembril 2002 jõustunud
karistusseadustik samasuguse teo eest karistusena ette näeb. [---] Tema kaebuses sisaldub soov
kergendada oma karistust, sest karistuse kandmise ajal toimunud karistusõiguse reform alandas
varguse eest ettenähtud vanglakaristuse alam- ja ülemmäära.“ (otsuse p 16). Seega leidis
üldkogu, et S. Brusilov vaidlustas õigusakti põhiseaduspärasust, väites, et see rikub tema
põhiõigusi.
Üldkogu analüüsis ka, kas ja milline võiks olla kaebuse menetlemise õiguslik alus. Üldkogu
leidis, et tollal kehtinud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikus
puudus alus S. Brusilovi kaebuse menetlemiseks. Hoolimata asjaolust, et kaebus oli esitatud
kohtuvigade parandamise avaldusena, leidis üldkogu, et kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega
kohtuvigade parandamise avaldusena. Üldkogu rõhutas, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus
tõhusale menetlusele enda kaitseks ning et kogu kohtusse pöördumise õigusele tuleb tagada
lünkadeta kaitse. Üldkogu leidis: „Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta S.
Brusilovi kaebuse menetlemata üksnes siis, kui S. Brusilovil on muul tõhusal viisil võimalik
kasutada talle põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele.“ (otsuse p
17) Seega leidis üldkogu, et kohtu pädevus kaebust lahendada tuleb põhiseadusest.
Lahendis kaalus Riigikohus ka S. Brusilovi õiguste kohtuliku kaitse võimalusi. Kuni
01.01.2003 ei olnud süüdimõistetul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist ja
alates nimetatud kuupäevast sai taotleda karistusest vabastamist alustel, mis S. Brusilovi puhul
ei kohaldunud. Seega puudusid nii korralised kui ka erakorralised (võimalus esitada
kohtuvigade parandamise või teistmise avaldus) õiguskaitsevahendid. Nii järeldas üldkogu: „[-
--] S. Brusilovil pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks.“ (otsuse p 18)
Seejärel asus üldkogu asja sisuliselt läbi vaatama ning tuvastas isiku põhiõiguste rikkumise ja
normi põhiseadusvastasuse.
S. Brusilovi kaebus on seni ainus individuaalkaebus, mida Riigikohus on menetlenud ja selles
otsuse langetanud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on aastate jooksul
teinud mitmeid määrusi (34, seisuga märts 2017), millega on jäetud kolleegiumile esitatud
individuaalkaebused läbi vaatamata. Kõigil neil juhtudel ei ole kolleegium pidanud kaebust
lubatavaks ja seega ei ole Riigikohus olnud pädev neid menetlema. Enne 2002. aastat vastati
sellistes asjades pöördujale Riigikohtu esimehe kirjaga.
Kuigi tänaseks ei ole peale S. Brusilovi kaebuse ühtki teist individuaaltaotlust menetletud, on
kohus siiski mõnes asjas küsinud menetlusosaliste arvamusi (nt vangide valimisõiguse
piiranguid puudutanud kaebuse asjas 2013. aastal). See viitab sellele, et kaebuse lubamatus ei
ole olnud ilmne ja kohus on pidanud vajalikuks enne lubatavuse üle otsustamist ära kuulata
täiendavad arvamused. Olukordi, kus isikul ei ole õigustloovast aktist tuleneva olulise ja
pöördumatu põhiõiguse riive vastu võimalust kasutada ühtegi muud tõhusat õigust kohtulikule
5
kaitsele kui teha individuaaltaotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, esineb äärmiselt
harva. Sellegipoolest on oluline, et asjakohane selge alus oleks seaduses sätestatud. Erinevalt
Riigikohtu praktikast kriteeriumide otsimisele on isikutel lihtsam hinnata seaduses sätestatud
aluse järgi oma kaebuse perspektiivikust. See annab ka kohtule selge aluse asja menetleda või
nõuetele mittevastamise korral menetlemata jätta, seejuures isikule üheselt arusaadavalt
seaduse sättele tuginedes, ning välistab, et pöördutaks tagasi kirjaga vastamise praktika juurde.
Seda, kas kaebus vastab nõuetele, peab hindama kolleegium.
Eelnõu näeb ette individuaaltaotluse esitamise alused selliselt, et see menetlusliik kujuneks
täiendavaks kõrvalteeks seni domineeriva konkreetse normikontrolli kõrval ega asuks seda
asendama. See muudatus ei tingi eelduslikult Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjade
arvu kasvu. Pigem võib see asjade arvu vähendada – kui individuaaltaotluse lubatavuse alused
on seaduses selgelt sätestatud, võib eeldada, et ilmselgelt perspektiivituid kaebusi esitatakse
vähem.
Sätestatakse ka nõue, et esindajaks saab olla üksnes vandeadvokaat. PSJKS § 48 lõike 2
kohaselt kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 218 lõike 3 järgi võib
hagimenetluses Riigikohtus olla esindajaks üksnes vandeadvokaat; hagita menetluses võib isik
teha menetlustoiminguid ise või advokaadi vahendusel, st ka vandeadvokaadi abi või vanemabi
vahendusel. Individuaaltaotluse alusel läbiviidav õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse
järelevalve menetlus sarnaneb olemuselt hagimenetlusega, mitte hagita menetlusega. Isik esitab
taotluse oma põhiõiguste kaitseks, tegemist ei ole menetlusega, kus puuduks vaidlus või oleks
menetlus suuresti avalikes huvides nagu hagita menetluse asjades (vrd TsMS § 475). Selguse
huvides ja tõlgendamisprobleemide vältimiseks sätestatakse esindust puudutav nõue eelnõus ka
sõnaselgelt.
Paragrahvi 1 punktiga 3 täiendatakse seaduse § 8 lõikega 12, et täpsustada individuaaltaotluse
nõudeid võrreldes kõigile taotlustele esitatud üldise nõudega (§ 8 lõige 1).
Individuaaltaotluse nõuded on kehtestatud halduskohtumenetluse seadustiku eeskujul, samuti
sarnaselt eelnõuga muudetava PSJKS § 39 lõikega 1, arvestades individuaaltaotluse olemust.
Võrreldes halduskohtusse esitatava kaebusega ei pea taotleja märkima teisi menetlusosalisi,
kuna Riigikohus kaasab asjakohased menetlusosalised ise seaduse alusel (PSJKS § 10).
Lisatava lõike 12 punkti 2 järgi tuleb esitada ka esindaja andmed, kui taotlejal on esindaja. See
tähendab, et isik võib esitada taotluse ka ise. Kui tal on esindaja, võib selleks olla üksnes
vandeadvokaat.
Lisatava lõike 12 punktid 3–5 on sõnastatud lähtuvalt individuaaltaotluse esitamise alustest, mis
sätestatakse eelnõuga lisatavas §-s 72. Selle info põhjal saab kohus hinnata taotluse lubatavust
ja põhjendatust.
Paragrahvi 1 punktiga 4 täiendatakse seaduse § 10 lõikes 1 olevat menetlusosaliste loetelu.
Punktiga 42 lisatakse menetlusosalisena Vabariigi President, kui tema on taotluse esitajaks.
Kehtivas seaduses on see ekslikult puudu – kõik teised taotluse esitajad on seaduse järgi
menetlusosalised. Praktikas on siiski ka presidenti menetlusosalisena käsitletud, kui ta on
taotluse esitanud. Punkt 43 lisatakse tulenevalt seaduse täiendamisest §-ga 72. Kuna seadusega
sätestatakse isikule õigus esitada individuaaltaotlus, siis on ta vastavalt neis menetlustes ka
menetlusosaliseks.
6
Paragrahvi 1 punktiga 5 muudetakse seaduse § 10 lõike 1 punkti 6. Kehtiva § 10 lg 1 punkt
6 näeb ette, et menetlusosaliseks on valdkonna eest vastutav minister. Sätet süstemaatiliselt
tõlgendades tuleks menetlusosalisena kaasata minister, kelle valdkonnas on vaidlusalune
küsimus. Sätet ajalooliselt tõlgendades selgub aga, et silmas peetakse praeguse ametinimetuse
järgi justiitsministrit. Säte nägi menetlusosalisena justiitsministri ette kuni 30.06.2014.
01.07.2014 jõustus Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 107³ lõige 4, mille alusel asendati
kõigis kehtivates seadustes ministrite senised ametinimetused sõnadega „valdkonna eest
vastutav minister“ vastavas käändes. Muudatus tehti seoses VVS-i reformiga, mille järgi
valitsuse moodustamiseks volituse saanud peaministrikandidaat esitab ministrite
ametinimetuste loetelu, erinevalt varasemast, kui ametinimetused tulenesid seadusest. VVS
sätestab nüüd vaid ministeeriumide pädevused ning ministrite ja ministeeriumide nimetused ei
pruugi üksüheselt kattuda. VVS § 59 lõike 1 järgi on Justiitsministeeriumi valitsemisalas mh
õigusloome koordineerimine, seejuures kontrollitakse ka õigustloovate aktide kooskõla
põhiseadusega. Seetõttu sätestatakse eelnõuga, et menetlusse tuleb kaasata õigusloome
koordineerimise eest vastutav minister sõltumata sellest, millist ametinimetust ta parasjagu
kannab.
Paragrahvi 1 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks PSJKS § 10 lg 1 punkt 7, mis praegu näeb
ühe menetlusosalisena ette Vabariigi Valitsust esindava ministri.
Justiitsminister kui õigusloome koordineerimise eest vastutav minister on põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtumenetluses alati üks menetlusosaline. Justiitsministri juhitava
Justiitsministeeriumi pädevuses õigusloome alal on muu hulgas ka põhiseaduslikkuse
järelevalve.2 Seaduste eelnõud esitatakse kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile pärast
nende kooskõlastamist teistes ministeeriumides ehk Justiitsministeerium annab teistes
ministeeriumides ette valmistatud eelnõule muu hulgas hinnangu ka selle põhiseadusele
vastavuse kohta.
Kuna Justiitsministeeriumil on Vabariigi Valitsuse liikmena oluline osa põhiseaduslikkuse
järelevalves, siis on mõistlik anda kogu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusega
seonduv roll just justiitsministrile. Muudatuse tulemusel ei oleks edaspidi Vabariigi Valitsust
esindav minister kõnesolevas kohtumenetluses menetlusosaline. Sisuliselt on kehtiva õiguse
näol tegemist ebaotstarbeka (dubleeriv pädevus justiitsministri kõrval) lahendusega, mida on
mõistlik muuta.
Paragrahvi 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks § 10 lõike 2 lõike teine lause. Viidatud lause
sätestab, et Riigikohus annab vaidlustatud õigustloova akti vastuvõtnud või andnud organile,
õigustloova akti vastu võtmata või andmata jätnud organile ja kohtuotsuse või -määruse alusel
algatatud menetluses kohtuvaidluse menetlusosalistele võimaluse esitada Riigikohtule antud
arvamuste kohta täiendav arvamus või selgitus. Puudub põhjus kohelda osa menetlusosalistest
teistest erinevalt. Regulatsioon on ka ebavajalik: PSJKS § 49 lõike 1 järgi on nagunii kõigil
menetlusosalistel muu hulgas õigus anda kohtule seletusi. Praktikas esitavad ka praegu
mõnikord muud menetlusosalised teiste menetlusosaliste arvamuste saamise järel oma
täiendavaid seisukohti ja kohus võtab need asja materjalide juurde.
Paragrahvi 1 punktiga 8 antakse Riigikohtule õigus küsida arvamust ka muudelt isikutelt,
organitelt ja institutsioonidelt lisaks § 10 lõikes 1 sätestatud menetlusosalistele. Kohus võib
need isikud kaasata, kui tema hinnangul aitab see asja lahendada.
2
Vabariigi Valitsuse 23.12.1996 määrusega nr 319 kinnitatud Justiitsministeeriumi põhimääruse punkti 9 alapunkt 1.
7
Praktikas on Riigikohus kaasanud isikuid ja organeid lisaks PSJKS § 10 lõikes 1 sätestatud
menetlusosalistele suure avaliku huviga ja keerulistes menetlustes (nt Euroopa
stabiilsusmehhanismi aluslepingu asjas nr 3-4-1-6-12, nn esimeses apteekide asjas
nr 3-4-1-2-13). Kaasamine võimaldab kogu asjakohasest ainestikust parema ülevaate saamist
ja põhjalikumalt kaalutletud otsustuse tegemist. Nii kaasates antakse isikutele, organitele või
institutsioonidele võimalus arvamust avaldada, kohustatud nad selleks ei ole. Sellegipoolest
peab selliseks kaasamiseks olema seaduses sätestatud selge õiguslik alus.
Paragrahvi 1 punktiga 9 muudetakse seaduse § 11 lõiget 2 selliselt, et senine tekst moodustab
lõike 2 uue redaktsiooni punkti 1 ning lisatakse punkt 2, mille alusel võidakse individuaaltaotlus
läbi vaatamata jätta. Kui taotleja väidab oma põhiõiguste rikkumist õigustloova akti või selle
sätte poolt, mis ilmselgelt ei saa tema õigusi rikkuda, tagastab kohus tema taotluse
läbivaatamatult. Termin „tagastamine“ vastab PSJKS § 11 lõikes 3 sätestatule.
Paragrahvi 1 punktiga 10 muudetakse seaduse § 13 esimest lauset. Kehtiv norm näeb ette, et
kohus peab asja lahendama maksimaalselt nelja kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest
arvates. Eelnõu järgi on edaspidi samuti aega neli kuud, kuid arvates kohtuistungist suulises
menetluses või menetlusosalistele arvamuse esitamiseks antud tähtpäevast kirjalikus
menetluses. Neli kuud taotluse saamisest on põhjendamatult lühike aeg, praktikas ei ole kohus
suutnud sellest tähtajast eriti keerukamate kaasuste puhul ka kinni pidada. Kohus ei saa asuda
asja otsustama enne, kui tema valduses on kõik menetlusosaliste argumendid – need selguvad
kirjaliku menetluse puhul menetlusosaliste kirjalikest arvamustest ja suulise istungi korral
istungil. Taotluse saamisel küsib esmalt kohus menetlusosalistelt arvamust, andes selleks
tähtaja. Hea tava kohaselt arvestab kohus tähtaja pikkuse määramisel asja keerukust. Üldjuhul
ei anta lühemat tähtaega kui kolm nädalat, et menetlusosalistel oleks piisavalt aega oma
seisukohtade väljatöötamiseks ja esitamiseks, keerulisemate asjade puhul antakse ka pikem
tähtaeg. Sageli on probleemiks aga see, et menetlusosalised ei pea arvamuste esitamise
tähtpäevast kinni. Tavaliselt lahendatakse põhiseaduslikkuse järelevalve asjad kirjalikus
menetluses (2014. ega 2015. aastal ei olnud ühtegi suulist menetlust, 2012. ja 2013. aastal
kummalgi üks). Suulise istungi vajadus võib ilmneda alles pärast menetlusosaliste arvamuste
saamist, mis veelgi lühendab kohtule tegelikult otsuse tegemiseks jäävat aega, kui tähtaega
arvestatakse taotluse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud arvestada tähtaega ajast,
mil kohus saab tegelikult asuda otsust langetama.
Paragrahvi 1 punktiga 11 muudetakse PSJKS 3. peatükis „Kaebused Riigikogu, Riigikogu
juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale“ sätestatud § 23 pealkirja ja sõnastust.
PSJKS § 23 pealkirjaga „Menetluse uuendamine“ reguleerib olukorda, kus põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegiumil tekib kaebuse läbivaatamisel kahtlus asjassepuutuva õigustloova akti,
akti andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Kehtiva sõnastuse kohaselt
uuendab kohus sellisel juhul määrusega menetluse ja lahendab kaebuse ning põhiseaduslikkuse
küsimuse ühes menetluses. Kuna sisuliselt on tegemist konkreetse normikontrolli menetluse
algatamisega põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt, on väljend „menetluse
uuendamine“ selles kontekstis eksitav. Eesti õiguskorras tähendab menetluse uuendamine
olukorda, kus kohus on menetluse eelnevalt peatanud ja menetlust jätkatakse pärast peatamise
põhjuse äralangemist (vt halduskohtumenetluse seadustiku § 99). Seetõttu muudetakse
eelnõuga paragrahvi pealkiri „Õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse
lahendamisel“ ja tekstis viidatakse „menetluse uuendamise“ asemel sama seaduse 2. peatükile.
2. peatükile viidatakse põhjusel, et kui märgitaks „õigustloova akti põhiseaduslikkuse
järelevalve menetluse algatamine“, oleks sellel lause esimeses pooles üks tähendus (üksnes
8
õigustloova akti üle järelevalve, aga mitte selle andmata jätmise või välislepingu üle
järelevalve), lause teises pooles teine tähendus (laiem mõte, hõlmates kõiki kolme, nagu 2.
peatüki pealkiri). Samasisulised muudatused tehakse ka PSJKS 4., 5. ja 6. peatükis,
paragrahvides 30, 35 ja 45.
Riigikohus on ühel korral nimetatud võimalust kasutanud ja uuendanud menetluse
valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise menetluses (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.11.2005. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-20-05).
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas selles menetluses Vabariigi
Valimiskomisjoni 18. 09.2005. a määruse nr 9 "Hääletamise korraldamise ning hääletamis- ja
valimistulemuste kindlakstegemise kord kohaliku omavalitsuse volikogu
valimistel" põhiseaduspärasust ja leidis, et määrus oli põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.11.2005. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-05).
Paragrahvi 1 punktiga 12 muudetakse seaduse § 30 pealkirja ja sõnastust. Muudatuse
põhjendused on samad, mis PSJKS § 23 muutmisel (vt selgitust eelnõu § 1 punkti 10 kohta).
Paragrahvi 1 punktiga 13 muudetakse seaduse § 35 pealkirja ja sõnastust. Muudatuse
põhjendused on samad, mis PSJKS § 23 muutmisel (vt selgitust eelnõu § 1 punkti 10 kohta).
Paragrahvi 1 punktiga 14 muudetakse PSJKS § 39 lõike 1 punkti 1. Kehtiv § 39 lõike 1 punkt
1 sätestab väga üldiselt, et kaebuses tuleb märkida andmed kaebuse esitaja kohta. Eelnõuga
sätestatakse täpsustused, et kaebuses tuleb märkida kaebuse esitaja nimi, isikukood või selle
puudumisel sünniaeg või registrikood, aadress ja sidevahendite andmed.
Kaebuse esitajaks (kaebajaks) võib Riigikohtus olla füüsiline isik, erakond või valimisliit, kelle
õigusi on valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutud (PSJKS § 37 lõige 1). Kaebuse esitaja
nimi, isikukood (või sünniaeg) või registrikood on vajalikud kaebuse lahendamiseks –
kõigepealt kaebuse esitaja identifitseerimiseks, tema menetlusõigusvõime tuvastamiseks, kuid
hilisemas etapis ka tema kaebeõiguse ja kaebuse põhjendatuse hindamiseks. Nt on vaja välja
selgitada, kas kaebuse esitaja on füüsiline isik, valimisliit või erakond; kas kaebuse esitanud
füüsiline isik on olemas ja teovõimeline jm.
Tõenäoliselt põhjusel, et seadus seda sõnaselgelt ette ei näe, on praktikas ilmnenud, et alati
nimetatud andmeid piisava täpsusega kaebuses ei märgita (nt pole olnud üheselt selge, kas
kaebuse on esitanud valimisliit või valimisliidu nimekirjas kandideerinud füüsiline isik). Kuna
eeldatavasti on sellisel juhul tegemist kõrvaldatavate puudustega, peaks kohus andma kaebuse
esitajale sellisel juhul tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (PSJKS § 39 lõige 3). Arvestades aga
seda, et valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale esitatud kaebuste lahendamisest
Riigikohtus sõltub valimistulemuste väljakuulutamine, on menetluse kiirendamiseks mõistlik
panna seaduses täpsemalt kirja kaebuse lahendamiseks vajalike andmete esitamise kohustus.
Kaebuse esitaja aadress ja sidevahendite andmed on vajalikud selleks, et kohtul oleks võimalik
kaebuse esitajaga menetluse käigus kontakteeruda.
Paragrahvi 1 punktiga 15 täiendatakse PSJKS § 39 lõiget 1 punktiga 11, mis sätestab, et juhul,
kui kaebuse esitajal on esindaja, tuleb kaebuses märkida ka esindaja andmed. Kaebuse
esitamine esindaja kaudu on reguleeritud PSJKS 7. peatüki „Asja läbivaatamine“ paragrahvis
48. Kui kaebus esitatakse esindaja kaudu, kirjutab kaebusele alla esindaja, lisades ka oma
volitusi tõendava dokumendi (PSJKS § 48 lõige 3).
9
Valimiskomisjoni otsuse või toimingu vaidlustamise korral esitab esindaja kaudu kaebuse
sageli erakond või valimisliit. Erakond on mittetulundusühinguna juriidiline isik, kelle
esindamist reguleerib erakonnaseadus ja mittetulundusühingute seadus. Valimisliit pole aga
juriidiline isik, vaid seltsing (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 311 lõige 1),
mille esindamisõigus sõltub seltsingulepingus kokkulepitust.
Paragrahvi 1 punktiga 16 täiendatakse PSJKS § 39 lõiget 1 punktidega 6 ja 7. Punktiga 6
sätestatakse, et kaebuse esitaja kajastaks kaebuses, kuidas ja millal ta sai teada vaidlustatavast
otsusest või toimingust. See on vajalik, et Riigikohtul oleks võimalik hinnata, kas kaebus on
esitatud tähtaegselt. Kuna Riigikohtule saab kaebuse esitada pärast asja lahendamist Vabariigi
Valimiskomisjonis, arvestatakse kaebuse esitamise tähtaega Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse
teatavakstegemisest või toimingu sooritamisest (PSJKS § 38 lõige 1). Menetlustähtaegade
arvutamisel lähtutakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluses
sätestatust (PSJKS § 48 lõige 1).
PSJKS § 39 lõike 1 punktiga 7 kehtestatakse nõue, et juhul, kui kaebuse esitamise tähtaeg on
mööda lastud, tuleb kaebuse esitamisel teha põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks
(sätte sõnastamise eeskujuks on HKMS § 38 lõige 5). Kehtivas seaduses ei ole sellist nõuet
sätestatud, mistõttu pole üheselt selge, kas kohus peaks olukorras, kus kaebus on esitatud
tähtaega rikkudes, kuid kaebuse esitaja ei taotle tähtaja ennistamist ega põhjendata kaebetähtaja
möödalaskmist, andma kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (PSJKS § 39 lõige
3) või tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Muudatuse eesmärgiks on kaebuse menetluse
täpsustamine ja kiirendamine.
Muudatuse tulemusel on kaebetähtaja möödalaskmise korral kaebetähtaja ennistamise
põhjendatud taotluse esitamine üks kaebusele esitatavatest nõuetest. Kui kaebuses seda esitatud
ei ole, annab kohus kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (PSJKS § 39 lõige 3).
Kõnealuse menetluse lühikesi menetlustähtaegu arvestades saab puuduste kõrvaldamise tähtaeg
olla seejuures väga lühike. Praktikas on Riigikohus andnud puuduste kõrvaldamise tähtaja ka
kellaajalise täpsusega.
Kui kaebaja tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda (ei esita tähtaja ennistamise taotlust või ei
põhjenda seda), jätab kohus kaebuse läbi vaatamata (PSJKS § 40 lõige 1 punkt 3). Juhul kui
kaebaja esitab põhjendatud ennistamise taotluse, hindab Riigikohus, kas kaebuse esitamise
tähtaeg oli mööda lastud mõjuval põhjusel.
Kui põhjus oli mõjuv, ennistab kohus tähtaja ja vaatab kaebuse läbi (PSJKS § 40 lõige 2). Kui
tähtaja möödalaskmise põhjus ei olnud Riigikohtu hinnangul mõjuv, jätab kohus kaebuse läbi
vaatamata PSJKS § 40 lõike 1 punkti 4 alusel (lisatakse samuti eelnõuga, vt eelnõu § 1 punkti
18).
Paragrahvi 1 punktiga 17 muudetakse PSJKS § 39 lõiget 3. Sätte kehtiva sõnastuse kohaselt
annab Riigikohus kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks juhul, kui kaebus ei vasta PSJKS
§ 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ning neid puudusi on võimalik kõrvaldada. Üksnes need
alused ei ole aga piisavad.
Samas tulenevad nõuded kaebusele ka PSJKS 7. peatükist „Asja läbivaatamine“, mis kehtivad
üldsätetena kõigi PSJKS-s sätestatud menetluste kohta. PSJKS § 47 sätestab, et kohtumenetluse
keel on eesti keel ja võõrkeelsed dokumendid esitatakse kohtule vannutatud tõlgi poolt eesti
keelde tõlgituna. Praktikas on Riigikohus andnud kaebajale, kes esitas kaebuse vene keeles,
10
tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks – eestikeelse kaebuse esitamiseks (vt nt Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. oktoobri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-47-
13). PSJKS § 48 lõikes 3 on sätestatud, et kaebuse või protesti esitamisel esindaja kaudu
kirjutab kaebusele alla volitatud esindaja, lisades oma volitusi tõendava dokumendi.
Kõnesoleva eelnõuga lisatakse seadusesse § 39 lõike 3 punkt 11, mis reguleerib esindaja
andmeid. Need on samuti puudused, mille kõrvaldamiseks peaks kohus kaebajale andma
tähtaja.
Paragrahvi 1 punktiga 18 täiendatakse PSJKS § 40 „Kaebuse tagastamine läbivaatamatult“
lõiget 1 punktiga 4, mis annab aluse jätta kaebus läbi vaatamata juhul, kui Riigikohus kaebuse
tähtaega ei ennista. Kehtivas seaduses on nähtud ette võimalus kaebetähtaja ennistamiseks
(PSJKS § 40 lõige 2). Samas puudub selge alus, millele tuginedes saaks kohus jätta kaebuse
läbi vaatamata, kui ei pea kaebetähtaja möödalaskmise põhjust mõjuvaks või seda ei esitatagi
ning kaebetähtaega ei ennista.
Paragrahvi 1 punktiga 19 täiendatakse PSJKS § 44 (asja lahendamise tähtaeg) lõiget 1, mis
praegu sätestab, et kohus lahendab kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale
viivitamata, kuid mitte hiljem kui seitse tööpäeva pärast nõuetekohase kaebuse saamist.
Eelnõuga lisatakse PSJKS § 44 lõikele 1 teine lause, mis annab Riigikohtule võimaluse
pikendada kaebuse menetlemise tähtaega 7 tööpäeva võrra.
Valimiskomisjoni otsuste ja kaebuste peale esitatud kaebuste ja protestide lühike
menetlustähtaeg tuleneb sellest, et valituks osutunud liikmete registreerimise ja
valimistulemuste väljakuulutamise eelduseks on kõigi vaidluste lahendamine (vt Riigikogu
valimise seadus § 74; kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus § 68). Teistsugune
regulatsioon kehtib Euroopa Parlamendi puhul, kus kinnitatakse valimistulemused sõltumata
vaidluste lahendamisest 20 päeva jooksul (vt Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 72).
Praktikas on ilmnenud, et 7-päevane menetlustähtaeg võib Riigikohtu töökoormust või asja
keerukust arvestades olla liiga lühike. Eelnõuga ei muudeta põhimõtet, et kaebused tuleb
lahendada viivitamata ja üldreeglina mitte kauem kui seitsme tööpäeva jooksul. Eelnõuga
antakse Riigikohtule võimalus pikendada kaebuse lahendamise tähtaega 7 tööpäeva võrra
üksnes juhul, kui see on vajalik. Riigikohtule asja lahendamise tähtaja pikendamise võimaluse
andmine on põhjendatud ka sellega, et kõigi kaebuste lahendamisest ei sõltu valimistulemuste
väljakuulutamine. Näiteks on praktikas lahendatud valimistevahelisel ajal mitmeid kohaliku
omavalitsuse volikogu liikme vahetusest tekkinud vaidlusi. Nende vaidluste lahendamine ei ole
sedavõrd kiireloomuline kui asjade lahendamine, millest sõltub valimistulemuste
väljakuulutamine.
Paragrahvi 1 punktiga 20 muudetakse PSJKS § 44 lõiget 3. Sätte kehtiv sõnastus näeb ette,
et Riigikohtu üldkogu lahendab valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebuse
või protesti viivitamata, kuid mitte hiljem kui seitse tööpäeva pärast asja üldkogule andmist.
Tegemist on olukorraga, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kolmeliikmeline
koosseis peab vajalikuks anda asja lahendamine üle Riigikohtu üldkogule (PSJKS § 3 lõige 3).
Praktikas on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ühel korral andnud valimiskaebuse
lahendamise üle üldkogule, kuna kolmeliikmelises kolleegiumis tekkisid põhimõttelist laadi
eriarvamused (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. novembri 2006. a
määrus kohtuasjas nr 3-4-1-15-06).
11
Eelnõuga pikendatakse asja läbivaatamise tähtaega Riigikohtu üldkogus seitsme tööpäeva
võrra. Riigikohtu üldkogu töökoormus on aastate kaupa järjest kasvanud ja üleandmise tingib
eelkõige asja keerukus, mistõttu võib seitsmepäevane tähtaeg jääda asja lahendamiseks liiga
lühikeseks.
Paragrahvi 1 punktiga 21 muudetakse seaduse § 45 pealkirja ja lõike 1 sõnastust. Muudatuse
põhjendused on samad, mis seaduse § 23 muutmisel (vt selgitust eelnõu § 1 punkti 11 kohta).
Paragrahvi 1 punktiga 22 muudetakse seaduse § 45 lõike 3 sõnastust. Erinevalt PSJKS §-dest
23, 30 ja 35, mis viitavad asja lahendamise tähtaja osas PSJKS 2. peatükis sätestatud 4-kuulisele
menetlustähtajale (PSJKS § 13 lõige 1), tuleb kaebus või protest valimiskomisjoni otsuse või
toimingu peale lahendada lühema tähtaja jooksul. Kehtivas § 45 lõikes 3 on asja lahendamise
tähtajaks sätestatud kaks nädalat. Eelnõuga pikendatakse asja lahendamise tähtaega 14
tööpäevale põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisest. Normi põhiseaduspärasuse
üle otsustamine eeldab sageli keeruliste küsimuste lahendamist, mis ei pruugi kuidagi kahe
nädala jooksul võimalik olla.
Paragrahvi 1 punktiga 23 täiendatakse seaduse § 57 lõiget 3 teise lausega, mille kohaselt võib
kolleegium juhul, kui jätab valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse või protesti
rahuldamata ja nõustub Vabariigi Valimiskomisjoni otsuses toodud põhjendustega, teha
kohtuotsuse resolutsioonina, s.o ilma sissejuhatava ja põhjendava osata. Säte on sõnastatud
halduskohtumenetluse seadustiku § 169 eeskujul, mis reguleerib otsuse tegemist
lihtmenetluses. Kuna resolutsioonina otsuse tegemise aluseks sätestatakse Vabariigi
Valimiskomisjoni põhjendustega nõustumine, ei jää isikul teadmata tema kaebuse või protesti
rahuldamata jätmise põhjendused. Samas säästab asja resolutsiooniga lahendamine
valimiskaebuste lahendamise kiirel perioodil kohtu väärtuslikku aega ja võimaldab juhtudel,
kus vaidluste lahendatusest sõltub valimistulemuste väljakuulutamine, valimistulemused varem
välja kuulutada.
Paragrahvi 1 punktiga 24 muudetakse seaduse § 58 lõike 3 esimest lauset nii, et senise kuni
kuue kuu asemel on võimalik otsuse jõustumist edasi lükata kuni üheksa kuud.
See, et kuus kuud ei ole piisav aeg, ilmnes näiteks apteekide asutamispiirangute
põhiseaduslikkuse järelevalve asjades (Riigikohtu üldkogu 09.12. 2013. aasta otsus asjas nr 3-
4-1-2-13 ja 22.12.2014. aasta otsus asjas nr 3-4-1-30-14). Üldkogu lükkas asjas nr 3-4-1-2-13
otsuse jõustumise seaduse järgi maksimaalselt võimaliku aja ehk kuue kuu võrra edasi.
Riigikogu ei suutnud kuue kuu jooksul uut, asjakohast põhiseaduspärast regulatsiooni välja
töötada ja võttis 21.05.2014 vastu 09.06.2014 jõustunud ajutise regulatsiooni perioodiks
2014. aasta 09. 06 kuni 2015. aasta 9. juunini üldapteegi tegevusloa väljaandmise ja muutmise
kohta (ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadusega muudeti
ravimiseadust). Asjas nr 3-4-1-30-14 vaeti ajutise regulatsiooni põhiseaduspärasust. Seejuures
märkis näiteks menetlusosalisteks olnud Sotsiaalministeerium oma Riigikohtule antud
arvamuses, et antud aeg oli liialt napp selleks, et luua põhiseadusega kooskõlas olev selge,
mõjus ja sobilik regulatsioon (Sotsiaalministeeriumi 19.08.2014. a kirjaga nr 1.2-5/3197 antud
arvamus, lk 1). Riigikogu selgitas oma arvamuses ajutise regulatsiooni kehtestamise kiiremat
menetlust, mille käigus eirati Riigikogu juhatuse 2012. aasta 9. veebruari otsusega nr 30
kinnitatud „Juhistes Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks“
sätestatud soovituslikke menetlustähtaegu ja soovituslikku menetluskorda, samuti selgitati, et
eelnõu menetluse käigus kaaluti muuhulgas ka PSJKS § 58 lõike 3 muutmise võimalust, kuid
leiti, et selle muutmine ei olnud Riigikohtu otsuse jõustumise edasilükkamisega antud
12
ajaraamides võimalik ega saanuks mõjutada juba tehtud Riigikohtu otsuse täitmist
(põhiseaduskomisjoni 18.08.2014. a kirjaga nr 2-8/14-33/3 antud arvamus, lk 3 ja 4). Otsusega
nr 3-4-1-30-14 tunnistas üldkogu ka ajutise regulatsiooni põhiseadusvastaseks.
Riigikohus on harva kasutanud võimalust otsuse jõustumine edasi lükata, harilikult ei ole see
vajalik ja on ka ebasoovitatav, kuna pikendab põhiseadusvastase regulatsiooni kehtivuse aega.
Seevastu juhtudel, kus otsuse kohene või liig kiire jõustumine võib probleeme juurde tekitada
(vt nt argumente otsuses nr 3-4-1-2-13, p-des 168–172), peab saama jätta seadusandjale või
muule õigustloova akti andnud organile piisava aja uue põhiseaduspärase regulatsiooni
väljatöötamiseks.
Paragrahvi 1 punktiga 25 täiendatakse seaduse § 60 lõikega 2 nii, et menetlust korraldavale
määrusele ei pea alla kirjutama kogu kohtukoosseis, vaid alla kirjutab üksnes kohtukoosseisu
eesistuja. Muudatus on ajendatud praktilistest põhjustest, eeskujuks on võetud teised
kohtumenetlust reguleerivad seadused. Nii võib kriminaalkohtumenetluses asja lahendamist
ettevalmistava või muu korraldava määruse teha kodukorra alusel koguni selleks pädev
kohtuametnik (kriminaalmenetluse seadustiku § 231 lõige 1), samuti tsiviilkohtumenetluses
kohtunikuabi või vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev muu kohtuametnik
(tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 221 lõige 3). Halduskohtumenetluses võib korraldavad
määrused väljaspool kohtuistungit, välja arvatud tõendi vastuvõtmisest keeldumine, teha
kolmeliikmelise koosseisu liige ainuisikuliselt (halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lõige 2).
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduse mõjud
Muudatused
Eelnõuga planeeritakse teha järgmised muudatused:
1. Füüsilisel ja juriidilisel isikul on edaspidi õigus esitada individuaaltaotlus PSJKS alusel.
2. Kõrvaldatakse PSJKS rakendamisel ilmnenud menetluslikud probleemid.
Sihtrühmad
Muudatused mõjutavad sihtrühmi, mis korduvad läbi kõigi kirjeldatavate mõjude:
I. Füüsilised ja juriidilised isikud, kelle põhiõigusi või -vabadusi õigustloov akt või selle säte
oluliselt ja pöördumatult rikub ning isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada õigust
kohtulikule kaitsele ja tal ei ole sellist võimalust ka varem olnud.
II. Riigikohus, täpsemalt ametnikud, kes individuaaltaotlusi lahendama hakkavad.
13
III. Erakond, valimisliit või isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on
rikutud tema õigusi.
Mõjud
I muudatus. Nähakse ette õiguslik alus ja asjassepuutuvad muud muudatused isikule
individuaaltaotluse esitamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
algatamiseks.
I sihtrühm: füüsilised ja juriidilised isikud
Muudatuse tulemusel tekib isikutel, kelle põhiõigusi või -vabadusi õigustloov akt või selle säte
oluliselt ja pöördumatult rikub, võimalus esitada oma põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks
Riigikohtule sõnaselgelt seaduses sätestatud õiguslikul alusel asjakohane taotlus.
Mõju ulatus on väike, kuna puudutatud isikute käitumises ei too see kaasa suuri muudatusi ning
puudub vajadus muutustega kohanemisele suunatud tegevusteks. Muudatuse tagajärjel muutub
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks taotluse esitamisele tänu
õiguslikule raamistikule senisest selgemaks.
Mõju avaldumise sagedus on eelduslikult väike, individuaaltaotlusi on kohus otse põhiseaduse
alusel lahendanud vaid ühel korral.
Ebasoovitavate mõjude riski muudatustega ei kaasne. Osaliste jaoks on muudatus positiivse
mõjuga, kuna selge õigusliku aluse olemasolu kehtivas õiguses loob senisest kättesaadavama
võimaluse esitada taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.
Arvestades sihtrühma väiksust, selliste taotluste senist väikest arvu, muudatusega kaasneva
mõju piiratud ulatust ja asjaolu, et puuduvad soovimatud kõrvalmõjud, võib muudatusega
kaasneva mõju hinnata ühiskonna tasandil väheoluliseks.
II sihtrühm: Riigikohus
Muudatuse jõustumisel muutub vähesel määral Riigikohtu töökorraldus, seda kahel moel:
esiteks reguleeritakse taotluste esitamise korda ja teiseks, teatud määral võib taotluste esitamise
õiguslike aluste laiendamise tõttu suureneda taotluste maht.
Selgesõnalise õigusliku aluse kehtestamine võib kaasa tuua mõningase nõuete kasvu, kuid
kõigist põhiseaduslikkuse järelevalve asjadest moodustavad need nõuded siiski väikese osa.
Kuna aga Riigikohus ei pea enam analüüsima, kas individuaaltaotluse esitamine on
põhiseaduse alusel lubatav või mitte, muutub vähemalt individuaaltaotluste lahendamine
Riigikohtu jaoks selgemaks. Seetõttu võib väita, et muudatusega ei kaasne negatiivseid
mõjusid.
Arvestades sihtgrupi väiksust, mõju avaldumise väikest sagedust ja piiratud ulatust ning
asjaolu, et ei kaasne soovimatuid kõrvalmõjusid, võib muudatusega kaasnevad mõjud hinnata
ühiskonna tasandil väheoluliseks.
14
II muudatus. Kõrvaldatakse PSJKS rakendamisel ilmnenud menetluslikud probleemid
Eelnõuga täpsustatakse kaebusele esitatavaid nõudeid, kaebuse tähtaja ennistamise võimalusi
ja kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseid. Samuti antakse eelnõuga kohtule võimalus vajaduse
korral pikendada kaebuse läbivaatamise tähtaega Riigikohtus.
III sihtrühm: erakond, valimisliit või isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või
toiminguga on rikutud tema õigusi.
Sihtrühma kuuluvad adressaadid, kellel on õigus esitada kaebus valimiskomisjoni otsuse või
toimingu peale.
Arvestades sihtgrupi väiksust, mõju avaldumise väikest sagedust ja piiratud ulatust ning
asjaolu, et ei kaasne soovimatuid kõrvalmõjusid, võib muudatusega kaasnevad mõjud hinnata
ühiskonna tasandil väheoluliseks.
Kuna muudatuste ulatus on väga väike, võib ühiskonna tasandil hinnata avalduva mõju pigem
väheoluliseks. See tähendab, et ühiskonna tasandil (ühiskonnakorralduses, majanduses jmt
valdkondades) ei kaasne ulatuslikke muudatusi. Muudatused on suunatud pigem
riigivalitsemise süsteemi parandamisele ja nüüdisajastamisele.
Mõju halduskoormusele
Muudatuste tagajärjel muutub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus selgemaks ja
tõhusamaks. See toob omakorda pikas perspektiivis kaudse mõjuna kaasa halduskoormuse
vähenemise – väheneb normiadressaatide koormus kohtuga suhtlemisel. Kuna halduskoormuse
vähenemine tekib kaudse mõjuna, on selle ulatust keeruline hinnata.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamine ei too endaga kaasa täiendavaid kulusid ega tulusid.
8. Rakendusaktid
Eelnõu seadusena vastuvõtmisel ei tule kehtestada, muuta ega kehtetuks tunnistada
rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
Seadus on kavandatud jõustuma 01.06.2019, et anda normiadressaatidele mõistlik aeg seaduse
ja sellega kaasnevate mõjudega tutvumiseks ning asjakohaste toimingute ettevalmistamiseks.
10. Eelnõu kooskõlastamine ja huvigruppide kaasamine
Eelnõu esitatakse kooskõlastamisele eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kõigile
ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule ning arvamuse
avaldamiseks õiguskantslerile, Riigikohtule, Eesti Advokatuurile ja Vabariigi
Valimiskomisjonile.
15
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on kooskõlastamise menetlusetapis lisandunud uusi andmeid või dokumente.
Eelnõu toimik: JUM/17-0304 - Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seadus
Kooskõlastamine algatati 21.05.2018 08:22
Tähtaja muutmine, sest kiri ei saanud õigel ajal allkirja
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Sotsiaalministeerium; Eesti Linnade Liit; Haridus- ja Teadusministeerium; Eesti Maaomavalitsuste Liit; Kultuuriministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad: Siseministeerium
Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus
Kooskõlastamise tähtaeg: 21.06.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08abb8f2-5ab4-4c80-ad32-3ad9b8bc8b5a
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08abb8f2-5ab4-4c80-ad32-3ad9b8bc8b5a?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main