Priit Tampere Teie nr
juhatuse esimees
SA Viljandi Haigla Meie 01.06.2021 nr 7-9/201640/2103717
[email protected]
Kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakonda
Austatud härra Tampere
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 22.–23.10.2020 SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku
sundraviosakonda (edaspidi: osakond).
Osakonnas on praegu märksa rohkem töötajaid, kui oli õiguskantsleri eelmise kontrollkäigu ajal
2015. aastal. Rohkem on tegevusjuhendajaid, kes korraldavad patsientide tööteraapiat ja
huvitegevust. Samuti on igas üksuses ööpäev läbi rohkem hooldajaid, kes vastutavad turvalisuse
eest. Märgata oli personali ja patsientide vahetut suhtlust. Osakonna peahoones on tehtud remont,
paranenud on ventilatsioon ning palatite üldine ilme. Osa patsiente on viidud teises hoones
asuvasse üksusesse ja see on vähendanud peahoone ülerahvastatust. Hea mulje jätsid
jalutamishoovid, kus on piisavalt ruumi ja võimalusi nii sportimiseks kui ka lõõgastumiseks.
Iga patsiendi kohta peavad arstid põhjalikku elektroonilist ravipäevikut, kuhu on koondatud ka
teiste spetsialistide tähelepanekud. Osakonnas on hästi korraldatud erakorraliste juhtumite
dokumenteerimine. Samuti väärib tunnustust õdede ja hooldajate töö ohjeldatud patsiendi seisundi
jälgimisel ja dokumenteerimisel.
Osakonna patsiendid kiitsid personali abivalmidust ning kinnitasid, et nad saavad alati oma
murega õe või hooldaja poole pöörduda. Igapäevased probleemid lahendatakse kiiresti. Kiideti
head koostööd raviarstidega. Patsientidele meeldib väga osaleda hobimajas korraldatavates
käsitööringides ja sportlikes tegevustes. Rahul oldi pakutava toiduga.
Patsientidele peab tagama palatites ning hügieenitoimingute ajal privaatsuse. Patsient peab saama
tualettruumi ust lukustada ning videovalve patsientide pesemis- ja tualettruumides on lubatud vaid
konkreetse patsiendiga seotud ohu ennetamiseks. Osakonna peamaja sisustus tuleb muuta
hubasemaks ning paigaldada palatitesse aknakatted.
Patsientidel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega personali juuresolekuta. Samuti peaks
haigla võimaldama patsientidele pikemaid telefonivestlusi ja kohtumisi lähedastega. Osakonna
peamaja teise korruse patsientide vaba aja veetmise ja teraapiavõimalusi tuleb mitmekesistada.
2
Kõik osakonnas aset leidnud ohjeldamisjuhtumid peaks kandma koondregistrisse, kuhu tuleb kirja
panna ka ohjeldusmeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg. Arsti hinnangust ohjeldusmeetme
rakendamise jätkamise kohta peab selguma, miks patsient on endiselt ohtlik ja vajab ohjeldamist.
Ravimitega ohjeldamine tuleb vormistada nõuetekohaselt.
On positiivne, et arstlikus komisjonis hindavad patsientide seisundit arstid, kes ei ole seotud
sundraviteenuse osutajaga. Siiski ei saa komisjon vahel teha ettepanekut ravi lõpetamiseks, kuna
patsiendi jaoks puudub sobiv sotsiaalhoolekandeteenus. Osakond peab alati esitama kohtule
esildise, kui arstlik komisjon jõuab järeldusele, et patsient ei ole enam ohtlik ja ta on võimeline
elama hoolekandeasutuses või et talle võib statsionaarse ravi asemel määrata ambulatoorse ravi.
Õiguskantsler palub Sotsiaalministeeriumil teha jõupingutusi, et juhul kui sundravi
rakendamise kriteeriumid ära langevad, oleks inimesele tagatud vajalik
sotsiaalhoolekandeteenus
Sundraviosakonna personal on turvalisuse tagamiseks kehtestanud patsientidele üksjagu reegleid
ja piiranguid, mis ei ole kehtiva seadusega kooskõlas. Õiguskantsler mõistab, et mõned neist
piirangutest on ilmselt vajalikud ning lihtsalt nende kaotamine ei ole parim lahendus.
Sundravil viibivate inimeste vajadusi, seisundit ja haigla võimalusi tuleb põhjalikult
analüüsida ja seejärel sätestada vajalikud reeglid seadusega. Seaduse muutmine või
seaduseelnõu ettevalmistamine ei ole mõistagi Viljandi Haigla võimuses. Sestap pöördub
õiguskantsler Sotsiaalministeeriumi poole ja palub pöörata tähelepanu kontrollkäigu
kokkuvõttes osutatud probleemidele. Ministeeriumil tuleks koostöös Viljandi Haiglaga
olukorda analüüsida ja leida lahendused, mis võimaldaksid sundraviteenuse osutajal tagada
õiguspäraste meetmetega turvalisus, nii et samas oleksid kaitstud ka patsientide õigused.
Karistusseadustiku (KarS) § 86 alusel suunatakse inimesi Eestis kohtumäärusega sundravile vaid
SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakonda. Ravil viibimise aeg sõltub patsiendi
paranemisest ning sellest, kas temast tulenevat ohtu õnnestub vähendada (KarS § 86 lg 3). Inimene
võib viibida ravil aastaid/aastakümneid. Tegevusloa järgi on osakonnas 80 voodikohta.
Kontrollkäigu ajal oli sundravil 86 inimest, neist kümme olid naised. Alaealisi patsiente sundravil
ei olnud.
Patsiendid on jaotatud osakonna nelja allüksuse vahel. Osakonna peamaja esimesele korrusele on
majutatud naised ning kergemas seisundis meespatsiendid (SR1-üksus). Peamaja teisel korrusel
on ravil raskemas seisundis ning keerulisemate käitumisprobleemidega patsiendid (SR2-üksus).
SR2-üksuses asub ka ülejäänud üksusest eraldatud plokk, kus on kaks palatit eriti rasketele ja
ohtliku käitumisega patsientidele (nn isoleeritud turvaüksus). Sundraviosakonna peamajast veidi
eemal asub kolmas üksus (SR3), kuhu suunatakse patsiendid, kelle seisund on paranenud ning kes
valmistuvad ravilt lahkuma. Kõikidel üksustel on aiaga piiratud avarad jalutamisalad. Käsitööd ja
muud huvitegevust korraldatakse kliiniku territooriumil asuvas hobimajas ning üksuste
tegevustubades.
Osakonna kuus psühhiaatrit on tööl tööpäevadel kella 8−16. Muul ajal saab osakonda kutsuda
kliiniku akuutraviosakonna valvepsühhiaatri. Osakonna meeskonnas on kolm psühholoogi, sh üks
kliiniline psühholoog ja kaks sotsiaaltöötajat. Igas osakonna üksuses on ka hooldajad,
köögipersonal ning koristajad. Vabaajategevust korraldavad tööpäeviti tegevusjuhendajad nii
üksustes kui ka hobimajas.
Õiguskantsleri nõunikud ja tervishoiuekspert (psühhiaater) vaatasid üle osakonna ruumid,
vestlesid osakonna töötajate ja patsientidega ning tutvusid dokumentidega.
3
1. Olmetingimused
Sundraviosakonna peamajas on hiljuti tehtud remont ning märgatavalt on paranenud osakonna
üldine ilme ja ventilatsioon. Osakond ei ole enam nii üle rahvastatud, kui see oli 2015. aastal (vt
2015. aastal tehtud kontrollkäigu kokkuvõte). Kliiniku pikaraviosakonna ühes tiivas asub SR3
üksus, milles kontrollkäigu päeval oli 20 patsienti. Enamik sundravipatsiente oli majutatud ühe-
kuni kolmekohalistesse palatitesse. Mõnes SR3-üksuse palatis oli ka neli patsienti. Peamaja
palatites on WC ja duši kasutamise võimalus. SR3-üksuse tualett- ja pesemisruumid asuvad
koridoris.
Palatid olid sisustatud väga erinevalt. Mõnes palatis võis näha patsiendi isiklikke asju ning
hubasust loovaid sisustuselemente (nt kangast kardinad). Osa palatitest olid väga askeetlikud,
nendes puudusid ka mõned kohustuslikud sisustuselemendid (nt laud, toolid, kohtvalgusti voodi
juures). Haigla korra kohaselt tohib sundravipatsientide palatis olla üks isiklik televiisor ja raadio.
Telerit saab vaadata ka ühisruumis.
Paljudes palatites puudusid aknakatted. Mõnes palatis katsid patsiendid aknaid paberilehtedega.
Patsientidel peab olema võimalik soovi korral aken sobiva aknakattega kinni katta. See kaitseb
ereda päikese eest ning tagab ka privaatsuse1. Kui kardinad või ruloo on mõnele patsiendile
ohtlikud, peab mõtlema teistsuguste lahenduste peale. Näiteks võib ruloo paigaldada aknaraamide
vahele vms.
Iga üksuse juures on aiaga piiratud jalutushoov. Hoovis saavad patsiendid suitsetada. Värskes õhus
viibimiseks on ette nähtud üks tund hommikul ja üks tund pärast lõunat. Jalutatakse hooldajate
järelevalve all.
Õiguskantsler on juhtinud haigla tähelepanu sellele, et lisaks ruumide üldisele korrashoiule aitab
patsientide heaolu suurendada ka nn terapeutiline miljöö. See tähendab, et raviasutuse sisustuses
kasutatakse hubasust loovaid elemente. Terapeutilise keskkonna tähtsust rõhutas ka
kontrollkäigule kaasatud ekspert, kes ütles, et isikupärasusest ning positiivsest visuaalsest
stimulatsioonist jäi puudu eeskätt SR2-üksuses ning isoleeritud turvaüksuses.
Patsientidel – eriti neil, kes viibivad ravil pikaajaliselt – peab lubama tuua palatisse emotsionaalse
väärtusega isiklikke esemeid (nt perefotod, raamatud, mälestusesemed). Samuti peab looma
patsiendile võimalused nende asjade turvaliseks hoidmiseks. Samas peaks inimene saama need
asjad soovi korral hõlpsasti kätte. See tähendab, et õepostis olev seif või haigla keldris asuv
garderoob asjade hoidmiseks ei sobi. Heaks lahenduseks oleks anda igale patsiendile palatisse
lukustatav kapp. Seda on soovitanud ka2 Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või
Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT). Igal inimesel peaks oleks palatis ka piisavalt
ruumi (kapp, riiulid vms) isiklike asjade ja riiete hoidmiseks.
Pikaajalist ravi saavate patsientide palatid võiksid olla hubasemad kui teised palatid. Kui inimene
ise ei oska ruumi hubaseks teha või ei ole tal mälestusesemeid, millega tuba sisustada, tuleb
töötajatel inimesele abi pakkuda: näiteks võib ta koos patsiendiga valida välja mõne plakati või
maali. Patsiendi võib kaasata käsitööringi, milles ta saab palati kaunistamiseks mõne eseme ise
valmistada. Patsiendid ei pruugi oma seisundi tõttu mõista, kuidas elukeskkond neile mõjub.
1
Vt nt CPT 2015. a Serbia visiit (p 156); CPT 2016. a Läti visiit (p 109).
2
Vt p 34;
4
Sestap on personali ülesanne julgustada ja toetada patsiente endale meeldiva keskkonna loomisel
ja hoidmisel3.
Õiguskantsler mõistab, et osa sundravipatsientide käitumine ei pruugi võimaldada ohutult luua
tavapärast hubast keskkonda, kuid selleks tuleb leida paindlikke lahendusi. Näiteks raamitud
maalid võib asendada seinamaalingutega või anda patsientidele võimalus seinale joonistada (nt
muutes mõne seina ajutiselt tahvliks vms). Mõni sisustuselement võib olla ka teisaldatav (näiteks
lilled, kott-toolid jms).
SR2-üksuse patsiendid peavad kandma haiglariideid, teiste üksuste patsiendid saavad soovi korral
kasutada isiklikke riideid. Osale patsientidest ei meeldi, et nende isiklikesse riietesse kirjutatakse
markeriga osakonna tähis „SR“. Markeerimata riided võivad aga pesumajas segi minna.
SR1- ja SR2-üksuse patsientide ülerõivaid hoitakse hoovi viiva ukse juures riidenagides.
Patsientide sõnul on joped ja mõned välisjalanõud ühiskasutuses.
Haigla peaks lubama kanda isiklikke riideid ka SR2-üksuse patsientidel ning õueriided ei tohiks
olla ühiskasutuses. Toetudes rahvusvahelistele soovitustele, on õiguskantsler korduvalt öelnud4,
et psühhiaatriaosakonna patsientide rehabilitatsiooniprotsessi aitab toetada ka see, kui neil
lubatakse kanda isiklikke riideid ning võtta haiglasse kaasa neile olulisi asju.
Osakonna peamajas on palatite ustel endiselt suured aknad, mis võimaldavad teistel palatisse sisse
vaadata. Peamaja mõlemal korrusel asuvate pesemisruumide aknad on samuti katmata, nii et
vannitoas toimuv ka väljast nähtav.
SR3-üksuse patsientidele on kasutada antud kolm järjestikku asetsevat WC-kabiini, üks nendest
on markeeritud naiste tualetina. WC-kabiine lukustada ei saa, mis vähendab patsientide
privaatsust. CPT on rõhutanud5, et naispatsiendid võivad olla eriti haavatavad ning neile tuleb mh
tagada kaitstud ja privaatsust võimaldavad tualett- ja pesemisruumid6.
Õiguskantsler kordab 2015. aastal haiglale antud soovitust ning palub tagada sundravil olevatele
patsientidele privaatsus palatites ja hügieenitoimingute ajal. Samuti peab jälgima, et ohjeldamine
(jälgimisruumis) ei oleks teistele patsientidele nähtav. Sundraviosakonna peamaja sisustus tuleb
muuta hubasemaks ning paigaldada palatitesse aknakatted.
2. Personal, infovahetus ja turvalisus
Võrreldes 2015. aastaga on sundraviosakonnas palju rohkem töötajaid. Patsiente puudutav
infovahetus on hästi organiseeritud. Igal hommikul arutavad osakonna töötajad läbi olulisemad
teemad. Õed peavad käsikirjalist žurnaali, kuhu kantakse kõige tähtsam info, mida järgmisele
vahetusele (õdedele ja hooldajatele) on vaja edasi anda. Selleks et info liiguks kiiremini,
kirjutatakse teateid ka personalitoa suurele tahvlile. Detailsem info patsiendi seisundi ja ravi kohta
on elektroonilises arsti- ja õenduspäevikus.
3
Vt nt CPT 2016. a Madalmaade visiit (p 122); CPT 2016. a Leedu visiit (p 97); CPT 2017. a Sloveenia visiit
(p 106).
4
Vt nt õiguskantsleri 27.10.2018 kontrollkäik SA Ahtme Haigla akuutraviosakonda (vt kokkuvõte lk 3);
õiguskantsleri 07.11.2015 ning 16.11.2015 kontrollkäik SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakonda
(vt kokkuvõte lk 10); CPT 2016. a Leedu visiit (p 97); CPT 2016. a Läti visiit (p 110).
5
Vt p 122; vt ka CPT 2012. aasta Horvaatia visiit (p 95).
6
Vt ka õiguskantsleri 27.10.2018 kontrollkäik SA Ahtme Haigla akuutraviosakonda (lk 2–3).
5
Kontrollkäigu ajal jäi mulje, et personali ja patsientide vaheline vahetu ja sundimatu suhtlus on
tavapärane. Patsiendid rääkisid, et julgevad ja saavad muredega alati töötajate poole pöörduda,
töötajad on tähelepanelikud ning konflikte märgatakse ja neisse sekkutakse kiiresti. Kiideti ka
psühhiaatrite suhtumist ning nende valmidust patsienti kuulata. Patsiendid usaldavad oma
raviarsti.
Turvalisuse eest vastutavad osakonnas peamiselt hooldajad. Hooldajate ja õdede sõnul on
töökoormus suur, ent kollektiiv on kokkuhoidev ning vajaduse korral aidatakse üksteist.
Keerulisemaks muutub olukord siis, kui mõni hooldaja on patsiendiga üksusest välja läinud (nt
saadavad patsienti arsti juurde). Ette on tulnud ka ohtlikke olukordi, sh patsientide rünnakuid.
Üldjuhul on inimesed sundravil pikka aega ning ägedama käitumisega patsiendid on teada.
Rünnakud võivad toimuda ka ootamatult.
Töötajate sõnul on nad saanud mitmesugust koolitust nii ohutu ohjeldamise tehnika kui ka
psüühikahäirega inimeste käitumise kohta. Seoses SARS-CoV-2 viiruse levikuga on paljud
planeeritud koolitused ära jäetud, kuid töötajad avaldasid lootust, et neil koolitustel õnnestub
osaleda hiljem. Eriti oluliseks peeti psüühikahäirega inimese käitumise iseärasusi käsitlevaid
koolitusi, sest see teadmine aitab patsiendiga suhtlemisel rahu säilitada.
Töötajad rääkisid, et kuigi tööpäeva jooksul on ette nähtud puhkepausid, ei ole neid alati võimalik
kasutada. Samuti ei ole töötajatel eraldi puhkeruumi, kuhu saaks minna korraks hinge tõmbama.
Üksustes on küll töötajate toad, kuid neid kasutavad kõik töötajad nii söömiseks kui ka
aruteludeks. Seega ei paku seal valitsev keskkond puhkepausiks vajalikku rahu.
Kontrollkäigul osalenud tervishoiuekspert tõi välja, et sundraviosakonna peamaja ehituslikud
eripärad teevad turvalisuse tagamise omajagu keeruliseks. Pikad kitsad koridorid, kuhu koguneb
palju patsiente, on võimalike konfliktide tekkimise kohad. Hoolimata ühe SR3-lisaüksuse
loomisest on sundraviüksustes endiselt liiga palju patsiente ning nende paigutamine väiksematesse
üksustesse inimeste iseloomu ja probleeme arvestades on peaaegu võimatu. Isoleeritud
turvaüksusesse on küll võimalik majutada kõige keerulisema käitumisega patsiente, mis leevendab
turvalisusprobleeme suurtes üksustes, kuid ei paku terviklikku ja kestvat lahendust.
Õiguskantsler tunnustab haigla pingutusi sundraviosakonna turvalisuse tagamisel. Hea, et
turvalisus põhineb ennekõike personali ja patsientide vahetul suhtlusel ning personali
meeskonnatööl. Hoone ehituslikest eripäradest tingitud turvalisusprobleeme saab lahendada vaid
tänapäevase ning sundravi patsientide ning personali vajadustele vastava arhitektuurilise
lahenduse loomisega. Kindlasti tuleb jätkata personali väljaõpetamist ning kuni epidemioloogiline
olukord seda ei võimalda, tuleb jälgida, et uued meeskonnaliikmed saaksid vajalikku tuge.
Töötajatele peavad olema tagatud puhkepausid ning inimesi peab julgustama neid kasutama.
Kaaluma peaks osakonna üksustes töötajate puhkeala loomist.
3. Videovalve
Kõikides osakonna üksustes on videovalve. Jälgimisruumides ja isoleeritud turvaüksuses on
pidevalt videovalve ka WC-s ja pesemisruumis. SR1- ja SR2-üksuses on videovalve all ka nn
meditsiiniline isolaator, välja arvatud WC ja pesemisruum. Videopilti on võimalik jälgida õepostis
ning salvestist säilitatakse kolm kuud.
Enamik patsiente teab, millistes osakonna ruumides videovalvet kasutatakse ning ka selle ulatust.
Patsiendid ütlesid, et töötajad ei ole neile jälgimisruumide WC-s rakendatud videovalvest
6
teatanud, kuid nad on märganud kaamerat tualettruumi laenurgas. Mõni patsient ütles, et
videovalve WC-s häirib neid.
Õiguskantsler mõistab, et videovalve abil on personalil võimalik saada parem ülevaade osakonnas
toimuvast ning vajaduse korral kiirelt sekkuda. Ometi peab turvalisuse tagamisel arvestama ka
patsientide õigusega privaatsusele ja üldjuhul hoiduma palatites ning WC-s ja pesemisruumides
videojälgimisest.
Õiguskantsler on varem öelnud, et videovalve osakonna tualettruumis riivab tugevalt patsiendi
õigust privaatsusele. Samuti on õiguskantsler korduvalt7 juhtinud haiglate tähelepanu sellele, et
videovalve rakendamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse
põhimõtetest ning on rõhutanud, et inimese videojälgimine hügieenitoimingute ajal peab olema
juhtumipõhiselt põhjendatud. Jälgimisruumi või isoleeritud turvaüksusesse paigutamisega ei saa
automaatselt kaasneda tualettruumi videojälgimine, vaid selle vajadust tuleb hinnata sinna
paigutatud patsiendi seisundist lähtudes.
Pidev videovalve tualettruumis ei pruugi olla vajalik, sest meditsiinitöötajatel on võimalus
siseneda tualettruumi põhjendatud kahtluse korral (nt patsient on tavapäratult kaua tualettruumis
ning küsimise peale ei ava ust). Samuti peab pesemis- ja tualettruumi videojälgimise jätkamise
vajadust mõistliku aja tagant uuesti hindama. Selline tugev sekkumine inimese privaatsusesse peab
olema nii lühiajaline, kui see on patsiendi seisundit arvestades võimalik.
Kontrollkäigul osalenud ekspert märkis, et WC-s videovalve rakendamine on väga intensiivne
meede ning osakonnas peaks leidma tehnilise võimaluse, kuidas saaks patsiendi privaatseid
toiminguid monitoril hägustada. Sama on soovitanud oma aruannetes CPT8.
Patsienti peab teavitama sellest, et tema palatis ja tualettruumis rakendatakse videovalvet.
Personali kohustus on selgitada patsiendile palati ja tualettruumi videojälgimise põhjuseid ning
talletada see info ka haiguslukku. Osakonna üldine turvalisuse tagamine ei ole piisav põhjus
patsiendi tualettruumi videojälgimiseks.
Õiguskantsler palub jälgida, et sundravipatsientide videojälgimisel arvestataks senisest rohkem
patsientide õigusega privaatsusele. Patsiendi tualettruumi videojälgimisel peab leidma tehnilise
võimaluse hügieenitoimingute ala hägustamiseks monitoril.
4. Suhtlemine ja kohtumised lähedastega
Igas üksuses on olemas ruumid, kus patsiendid saavad kohtuda külla tulnud lähedastega. SR3-
üksuses on ruumipuuduse tõttu kohandatud külalistega kohtumiseks üksuse ees asuv vahekoridor,
kuhu on toodud laud ja toolid. Külastuseks on ette nähtud kuni 30 minutit. Pikem kohtumine on
võimalik vaid erandkorras. Kohtumise juures viibib alati mõni osakonna töötaja.
Patsientidel on võimalik lähedastele helistada. Helistada saab üks kord nädalas ning täpne aeg
lepitakse patsiendiga kokku. Helistada võib osakonna telefoniga või isikliku mobiiltelefoniga.
Kõne pikkus on kuni viis minutit. Lähedastel on võimalik patsientidele ka osakonna telefonile
7
Vt nt õiguskantsleri 09.11.2019 kontrollkäik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse (p 2); õiguskantsleri
05.05.2018 kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite osakonda (p 2).
8
Vt nt CPT 2015. a Saksamaa visiit (p 109); CPT 2016. a Madalmaade visiit (p 107); CPT 2018. a Norra visiit (p 55);
CPT 2018. a Kreeka visiit (p 66).
7
helistada, sellisel juhul ei ole kõnede arv nädalas piiratud. Telefonivestluse juures viibib alati keegi
personalist.
Patsiendid ütlesid, et eelistaksid oma lähedastega kõnelda nii, et personal neid vestlusi pealt ei
kuulaks. Samuti avaldasid nad soovi saada telefonivestluseks rohkem aega, sest viie minutiga ei
jõua midagi põhjalikumalt arutada ega lähedaste elu kohta piisavalt teavet saada.
Personali sõnul on neil vaja telefonivestluse juures viibida, et jälgida, kuidas vestlus mõjub
patsiendi seisundile. Töötajad möönsid, et on pidanud sekkuma vestlusesse näiteks siis, kui
patsient ärritub või tema jutt osakonnas toimuva kohta ei vasta töötaja hinnangul tegelikkusele.
Dokumentidest selgus, et on juhtunud, et patsiendile helistatakse, kuid tema seisundi tõttu teda
telefoni juurde ei kutsuta. Dokumentidest ei selgunud, kas patsienti kõnest hiljem teavitatakse.
Samuti on dokumenteeritud juhtum, kus patsiendi ärevust põhjustas keeld helistada lähedasele
väljaspool helistamiseks ettenähtud aega.
Õiguskantsler mõistab, et külaliste lubamine sundravil olevate patsientide juurde ning patsientide
telefoni kasutamise korraldamine paneb osakonna personalile lisakoormuse ning võib vahel
ohustada ka turvalisust, näiteks kui lähedane toob patsiendile ohtliku eseme. Samas on äärmiselt
vajalik, et sundravile paigutatud inimestel säiliks kontakt haiglavälise eluga9.
Väga paljudel sundraviosakonna patsientidel on juba enne ravile sattumist katkenud suhted pere
ja lähedastega. Osal patsientidest pole peresuhteid kunagi olnud. Seda tähtsam on toetada nende
patsientide suhtlust oma lähedastega, kellel need suhted on säilinud ning kes tunnevad huvi
patsiendiga toimuva vastu. Eriti oluline on tagada patsiendi piisavalt tihe suhtlus tema lastega ning
abikaasa või elukaaslasega. Mõistagi tuleb patsiendi ja laste suhtlemise korraldamisel lähtuda
ennekõike lapse parimatest huvidest10.
Lähedastega suhtlemist soodustavad kohtumiseks kohandatud ruumid. Samuti peaksid kohtumised
ja telefonivestlused toimuma korrapäraselt ning kestma piisavalt kaua, et patsiendid saaksid
lähedastega sisukalt aega veeta ja vestelda. Hea, et sundraviosakonna peamajas on olemas
külalistoad. Samas on nende sisustus üsna askeetlik ning ei pruugi sobida lapsega kohtumiseks.
Külalistubades ei ole väiksematele lastele mõeldud mänguasju ega ühistegevuseks vajalikke
vahendid (nt mängunurk, joonistamise vahendid jms).11
Sundravipatsientidele lubatud telefonikõne kestus on sisuka vestluse pidamiseks liiga lühike.
Õiguskantsler on vanglale saadetud soovituses märkinud, et kord nädalas lubatud kuni
kümneminutisest kõnest ei piisa, et säilitada sotsiaalseid sidemeid ning eelkõige perekondlikke
suhteid lähedastega. Näiteks on CPT positiivselt hinnanud12 ühes Taani haiglas kehtestatud korda,
mille kohaselt on patsientidel võimalik vestelda telefoniga privaatselt oma palatis kaks korda
päevas ning ühe kõne kestuseks on kuni 20 minutit. Samuti ei ole haiglas piiratud lähedaste
külaskäikude arvu. Külaskäik võib kesta kuni neli tundi.
Kohtumise pikkust määrates tuleb arvestada, et Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik on praegu ainus
sundraviteenuse pakkuja Eestis. See tähendab, et patsiendi lähedased võivad elada haiglast kaugel.
Nii võib pooletunnine kohtumine tunduda võrreldes haiglasse jõudmiseks kulutatud ajaga liiga
9
Vt ka CPT standards. Involuntary placement in psychiatric establishments. CPT/Inf(98)12-part (p 54).
10
Lastekaitseseaduse § 5 p 3, § 21.
11
Vt lisaks õiguskantsleri 13.−15.03.2017 kontrollkäik Tallinna Vanglasse (p 6.2); K. Žurakovskaja-Aru. Lapse
õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga – vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna. Juridica, 2015.
12
Vt p 167.
8
lühike. Sestap on oht, et patsienti ei tulegi keegi külastama, mis võib aga põhjustada peresuhete
katkemise.
Telefonivestluste ajal ja ka kohtumistel peab patsiendile võimaldama privaatsust. Kui haigla
töötaja viibib patsiendi ja tema lähedase vestluse juures, siis rikutakse patsiendi õigust eraelu
puutumatusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26). Helistamiseks ja külalistega kohtumiseks ette
nähtud ruumis on videovalve. Seega on sundraviosakonna personalil võimalik jälgida ruumis
toimuvat eemalt. Sellisel juhul on tagatud patsiendi ja tema lähedaste vestluse konfidentsiaalsus,
kuid meditsiinitöötajatel säilib võimalus sekkuda, kui olukord seda nõuab (nt patsiendi või külalise
käitumine muutub ohtlikuks).
Õiguskantsler kordab soovitust tagada sundraviosakonna patsientidele privaatsus lähedastega
suhtlemisel. Samuti peaks patsientidele võimaldama pikemaid telefonivestlusi ja kohtumisi.
Külastamiseks ettenähtud ruumid võiksid olla hubasemad ning kohandatud ka lastega
kohtumisteks.
5. Ravi- ja teraapiavõimalused ning vaba aja sisustamine
Dokumentide põhjal saab järeldada, et patsientide terviseseisundit jälgitakse ja dokumenteeritakse
põhjalikult ning patsientidega tegeleb mitu spetsialisti, sh tegevusjuhendajad, kes korraldavad
tegevusteraapiat ja muid tegevusi. Patsiendid rääkisid, et soovi korral saavad nad oma raviarstiga
rääkida muredest ja ravi kulgemisest ning osakonnas on alati ka õde, kes lahendab kiireloomulisi
küsimusi (nt valu tekkimisel või meeleolumuutuse korral).
Kontrollkäigul osalenud eksperdi hinnangul pakutakse sundravipatsientidele tänapäevase
psühhiaatrilise ravi võimalusi (nii farmakoteraapiat kui ka erinevaid psühholoogilisi ja
psühhosotsiaalseid sekkumisi). Ekspert hindas ravimite kasutamist patsientide seisundile
vastavaks.
SR2-üksuses ja isoleeritud turvaüksuses viibivate patsientide võimalused osaleda tegevusteraapias
on siiski ebapiisavad ning neid tuleks laiendada. Ekspert möönis, et tegevusteraapia korraldamist
takistab praegu muu hulgas ka sobilike ruumide puudumine.
CPT on korduvalt rõhutanud, et teraapia on psühhiaatrilise ravi oluline osa13. Euroopa Inimõiguste
Kohus on märkinud, et kuigi iga patsiendi olukord on ainulaadne, peab asjakohane ravi üldjuhul
hõlmama nii haigusnähtude kiiret leevendamist kui ka ulatusliku teraapia strateegiat, mis aitab
ennetada patsiendi tervise halvenemist.14
Sundraviosakonna SR1- ja SR2-üksuses on tegevustoad, kus tegevusjuhendaja korraldab
patsientidele ajaviitetegevust. Tegevustoas saab mängida lauamänge, kasutada arvutit
(internetiühenduseta), joonistada jms. Samuti toimuvad seal planeeritud rühmategevused:
temaatilised vestlusringid, filmivaatamine ja tantsuüritused. Tegevustoad on avatud patsientidele
kasutamiseks tööpäeviti (09.15–15.45) ning siis, kui tegevusjuhendaja on kohal.
13
Vt nt CPT 2007. a Eesti visiit (p 105–108); CPT 2014. a Gruusia visiit (p 143–149); CPT 2015. a Rootsi visiit
(p 112).
14
Vt ka sobivate teraapiate kättesaadavuse vajalikkust rõhutanud EIK lahendite ülevaade: Maria Sults, Käti Mägi.
Süüteo toime pannud vaimse häirega inimese kinnipidamiseks sobivad asutused: olukord Eestis ja põgus ülevaade
mõningatest Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest. Juridica 2020/1.
9
Kontrollkäigu toimumise päevadel oli SR2-üksuse tegevusjuhendaja haigestunud. Asendajat leida
ei õnnestunud, seega tegevustuba kasutada ei saanud. Paljud SR2-üksuse patsiendid veetsid aega
üksuse koridoris kõndides või seistes, mõni pikutas oma palatis ning üksikud vaatasid televiisorit.
Patsientidele korraldab tegevust tegevusjuhendaja ning kui teda pole, jäävad ettevõtmised lihtsalt
ära. Hooldajatel ja õdedel ei ole töötajate sõnutsi võimalik patsientide huvi- ja vabaajategevust
juhendada.
Õiguskantsler on soovitanud lubada patsientidel päevasel ajal minna psühhiaatriahaigla
akuutraviosakonna tegevustuppa, et avardada inimeste vaba aja sisustamise võimalusi. Ka
sundraviosakonna SR2-üksuse patsientidele on tegevustuba ainuke koht, kus saab mõtestatult aega
veeta. Seega peaks tegevustuba kasutada saama ka siis, kui tegevusjuhendaja haigestub või on
puhkusel. Patsiendid saaksid tegevustoas olla ka hooldajate või õdede järelevalve all. Kaaluda
võiks tegevustoa avamist patsientidele ka nädalavahetustel.
SR1- ja SR3-üksuse patsiendid käivad väiksemate gruppidena graafiku alusel psühhiaatriakliiniku
hobimajas, mis on üldjuhul avatud tööpäeviti (10.00–16.30). Hobimajas on võimalik tegeleda
käsitööga, on olemas õmblusmasin ja puidutöökoda. Seal saab valmistada toitu ja hoidiseid ning
harjutada muid iseseisvaks eluks vajalikke oskusi (koristamine, nõudepesu). Samuti on hobimajas
väike võimlemissaal, kus kaks korda nädalas toimuvad rühmatreeningud. Patsient võib saali
kasutada ka individuaaltreeninguks. Hobimajas toimub kord nädalas eesti keele tund.
Patsiendid rääkisid, et hobimajas korraldatavad tegevused on kujunenud oluliseks osaks nende
elust ning igatsetakse piirangute-eelse graafiku taastamist, et hobimajas oleks võimalik käia igal
tööpäeval. Kuigi ka üksuses on tegevustuba, on hobimaja võimalused mitmekülgsemad. Üksustes
sisustavad patsiendid aega üldjuhul ajalehtede ja raamatute lugemisega, telerivaatamisega,
raadiokuulamisega, jalutamisega ning oma palatis pikutades.
Personali sõnul oleks SR2-üksuse patsientide hobimajja lubamine keeruline, sest seal kasutatakse
tegevustes palju selliseid esemeid ja tööriistu, mis võivad olla SR2-üksuse patsiendile ohtlikud.
Samuti vajavad paljud SR2-üksuse patsiendid individuaalset juhendamist, aga hobimajas toimub
tegevus tegevusjuhendaja juhtimisel ja üldiselt rühmas.
SR2-üksusega külgnevas isoleeritud turvaüksuses viibivad patsiendid saavad personali sõnul kord
nädalas osaleda tegevustoas korraldatud rühmategevuses. Muul ajal pakutakse isoleeritud
turvaüksuse patsientidele individuaaltegevust. Kontrollkäigu ajal viibis isoleeritud turvaüksuses
üks patsient (üksuses on kaks ühekohalist palatit), kes juba pikemat aega ei ole teraapiates
osalenud. Personali sõnul keeldub patsient pakutavatest tegevustest osa võtmast ning temale
otsitakse sobivat hingehoidjat individuaalseteks vestlusteks.
CPT on rõhutanud15, et patsientidele, keda on põhjust hoida teistest pikemalt eraldi, peab tagama
teraapia, mõtestatud ajaveetmise ning inimlikke kontakte. Terapeutiliste tegevustena ei saa
arvestada ainuüksi igapäevast hügieeni ja söömist. Kui patsient keeldub ravi- ja
teraapiategevustest, peab selgitama välja keeldumise põhjuse.
Kontrollkäigul osalenud eksperdi hinnangul on sundraviosakonna isoleeritud turvaüksusesse
viidud patsiendile tagatud küll tänapäevane farmakoloogiline ravi ning psühhiaatrite
konsultatsioonid, kuid teda kaasatakse ühistegevustesse vähe ning tema teraapiavõimalused on
väga väikesed, mis võib aeglustada tema rehabilitatsiooniprotsessi.
15
Vt p 150−168.
10
Sundraviosakonna ravimeeskonna ning tegevusjuhendajate töö patsientidega väärib tunnustust.
Õiguskantsler palub leida võimalusi mitmekesistada SR2-üksuse ning isoleeritud turvaüksuse
patsientide teraapia- ja vaba aja veetmise võimalusi. Patsiendid peaksid saama päevasel ajal aega
veeta üksuses olevas tegevustoas. Kaaluda võiks teraapialiikide täiendamist, näiteks võiks
pakkuda ka muusika- ja kunstiteraapiat.
6. Ohjeldusmeetmete rakendamine ja dokumenteerimine
SR1- ja SR2-üksustes on kaks jälgimisruumi, mida kasutatakse nii eraldamiseks kui ka
mehaaniliseks ohjeldamiseks. Jälgimisruumis toimuvat saab vaadelda läbi klaasi otse õepostist.
Lisaks on eraldi palat, nn meditsiiniline isolaator, selleks et eraldada teistest
nakkushaigussümptomitega patsiendid. Selle palati uks on personali sõnul lukus vaid siis, kui seal
viibib PsAS mõistes eraldatud patsient. Ohjeldusmeetmeid saab vajaduse korral rakendada ka
isoleeritud turvaüksuses. Üks jälgimisruum on ka SR3-osakonnas.
Kontrollkäigu ajal oli üks patsient SR2-üksuses paigutatud eraldusruumi (PsAS § 14 lg 2 p 4).
Teises SR2-üksuse eraldusruumis viibis patsient, kelle suhtes oli rakendatud haigla korraga
kehtestatud nn 5. režiimi. Mehaaniliselt ohjeldatud patsiente osakonnas ei olnud.
Psühhiaatriakliiniku ohjeldusmeetmete rakendamise juhendis on rõhutatud, et ohjeldamismeedet
rakendava personal peab olema saanud vajaliku väljaõppe. Samuti on juhendis käsitletud
ohjeldatud patsiendi hügieeni ning toitlustamist. See on positiivne.
Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus on keskne elektrooniline ohjeldusmeetmete rakendamise
register. See annab hea ülevaate sundraviosakonnas rakendatud ohjeldusmeetmete kohta. Samas
ei kajastu selles iga ohjeldamismeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg. Mõne juhtumi puhul on
ohjeldamise kestus märgitud selgituste lahtris, kuid üldist ülevaadet ohjeldamiste kestuse kohta on
võimatu saada.
CPT on rõhutanud, et ohjeldusmeetmete kasutamise juhtumite ühte registrisse koondamine annab
haigla juhtkonnale ülevaate, kui tihti selliseid juhtumeid ette tuleb, ning võimaldab vajaduse korral
rakendada meetmeid, et vähendada ohjeldusmeetmete kasutamist. Sissekanne registris peab
sisaldama andmeid ohjeldusmeetmete kasutamise algus- ja lõpuaja, juhtumi üksikasjade,
ohjeldusmeetme rakendamise põhjuste, vastava korralduse või nõusoleku andnud arsti nime ning
patsiendi või personali vigastuste kohta. Patsiendil on õigus lisada registrisse selgitavaid märkusi
ning teda tuleb sellest õigusest teavitada.
Patsiendiga seotud ohjeldamismeetmete rakendamise dokumentatsioon on patsiendi elektroonilise
raviloo juures. Dokumentatsioonis orienteerumine on keeruline. Kui sama patsiendi jätkuv
ohjeldamine on dokumenteeritud eri vormidel, ei võimalda haigla infosüsteem saada kiiresti
ülevaadet ohjeldamisega seotud asjaoludest. Osakonna personal möönis, et lõpetatud ohjeldamise
episoodi dokumentidest vajaliku informatsiooni leidmine ei ole lihtne.
Haigla pakub töötajatele ohjeldamismeetmete ohutu rakendamise väljaõpet. Töötajate sõnul on
mehaaniliselt ohjeldatud patsiendi juures alati hooldaja ning õde kontrollib ja dokumenteerib
patsiendi seisundit.
Ohujuhtumite raportitest selgus, et vahel on patsiendile vaja manustada rahustuseks ravimeid, kuid
ta ise ei pruugi olla nõus neid võtma. Jõudu kasutades ravimite andmist ei käsitata ravimitega
11
ohjeldamisena. Samuti ei kajastu mõned ohujuhtumites kirjeldatud ohjeldusmeetmete
rakendamise episoodid ohjeldusmeetmete koondregistris16.
Rahvusvahelistele soovitustele tuginedes on õiguskantsler juhtinud haiglate tähelepanu sellele, et
patsiendi rahutussümptomite leevendamiseks arsti määratud n-ö vajadusel ravimi manustamist
olukorras, kus patsient ise ravimit võtta ei soovi, peab käsitama ravimitega ohjeldamisena ning ka
vastavalt dokumenteerima.
Dokumentidest saab järeldada, et sundraviosakonna õed on kirjeldanud ohjeldatud patsiendi
seisundit nõutud sagedusega ning õdede tehtud sissekanded on põhjalikud: neis on käsitletud nii
patsiendi seisundit, hügieenitoiminguid kui ka manustatud ravimeid. Seevastu psühhiaatri
põhjendused ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise vajaduse kohta on napisõnalised ning
paljudest põhjendustest ei selgu, milles seisneb ohjeldatud patsiendi jätkuv ohtlikkus.
Õiguskantsler rõhutab taas, et psühhiaatri hinnang ohjeldusmeetme rakendamise vajalikkusele on
patsiendi õiguste intensiivse riive alus. Seega on vaja, et arsti hinnang oleks dokumenteeritud
piisavalt täpselt, siis võimaldab see rakendatud meetme põhjendatust hinnata vajaduse korral ka
tagantjärele.
Õiguskantsler palub jälgida, et kõik sundraviosakonnas aset leidnud ohjeldamisjuhtumid kantaks
ka koondregistrisse. Psühhiaatriakliiniku ohjeldamismeetmete rakendamise registris peaks
kajastuma ka ohjeldusmeetme rakendamise algus- ja lõpuaeg. Arsti hinnangus ohjeldusmeetme
rakendamise jätkamise kohta peab kajastuma põhjendus, miks patsiendi ohjeldamist tuleb jätkata
ja milles seisneb patsiendi ohtlikkus. Ravimitega ohjeldamine tuleb vormistada nõuetekohaselt.
7. Arstlikud komisjonid
On hea meel tõdeda, et osakonnas on arvestatud õiguskantsleri 2015. aasta kontrollkäigu
kokkuvõttes antud soovitusi, mis puudutasid sundravipatsientide seisundit perioodiliselt hindava
arstliku komisjoni tegevust. Arstlikud komisjonid on sõltumatumad, kuna selles osalevad ka
psühhiaatrid, kes ei tööta sundraviosakonnas. Kontrollkäigul osalenud eksperdi sõnul on
komisjonide töökorraldus ja antud hinnangud sundravi jätkamise vajalikkuse kohta põhjalikud
ning tuginevad psühhiaatrias tunnustatud hindamismudelile. Komisjoni liikmed kohtuvad
patsiendiga isiklikult. Samuti küsitakse infot patsiendiga igapäevaselt tegelevatelt spetsialistidelt
(õed, hooldajad, tegevusjuhendajad).
Mõnest arstliku komisjoni otsusest on näha, et arstide hinnangul olnuks võimalik sundravi
lõpetada või jätkata ambulatoorse sundraviga, kui inimesele oleks tagatud koht tema vajadustele
vastavas hoolekandeasutuses. Mõne patsiendi seisundit on hinnanud Sotsiaalkindlustusamet ning
ta on ööpäevaringse hoolekandeteenuse järjekorras. Personali selgituse kohaselt ei soovi haigla
sundravipatsienti lubada välja enne, kui on selge, et talle on tagatud sobiv tugi sotsiaalsüsteemis.
Paljud patsiendid vajavad abi ja juhendamist ka pärast ravilt lahkumist, et sundraviosakonna
meeskonnatöö tulemusena paranenud terviseseisund jääks püsima.
Sotsiaalkaitseministri määruse kohaselt võetakse sundravilt erihoolekandeteenust saama suunatud
inimesed teenuse eelisjärjekorda. Näib, et vaatamata sellele eelisele peavad inimesed sobilikku
teenust pikalt ootama, sest erihoolekandeteenust pakkuvates hooldekodudes ei ole piisavalt vabu
kohti.
16
Nt 22.02.2020 kl 17.20 toimunud ohujuhtum.
12
Sundravi piirab inimese liikumisvabadust ja see on väga intensiivne põhiõiguste riive. Sestap saab
sundravi kesta vaid kuni inimese tervenemiseni või tema ohtlikkuse äralangemiseni
(karistusseadustiku § 86 lg 3). Tervishoiuteenuse osutaja peab tegema kohtule esildise sundravi
lõpetamiseks, kui arstliku komisjoni hinnangul on patsient tervenenud või on tema ohtlikkus
vähenenud niivõrd, et ta võib elada hoolekandeasutuses.
Õiguskantsler mõistab haigla muret ja vastutustunnet oma patsientide pärast. Hoolekandesüsteemi
probleemide lahendamine ei ole sundraviteenuse osutaja pädevuses. Siiski ei saa aktsepteerida
olukorda, kus sotsiaalhoolekandesüsteemi puudustega õigustatakse inimese alusetut
kinnipidamist.
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses17 on öeldud, et sunniviisiline ravi haiglas võib
kesta vaid nii kaua, kui see on möödapääsmatult vajalik, ja riik peab selleks tegema kättesaadavaks
haiglaravijärgsed teenused.
CPT on pidanud kahetsusväärseks, et inimene peab viibima tahtevastasel ravil psühhiaatriahaiglas
vaid selle tõttu, et riigis puudub väljaspool haiglakeskkonda tema vajadustele vastav tugi. Riikidele
saadetud soovitustes on CPT palunud sellist olukorda vältida.18
Kui arstlik komisjon jõuab järeldusele, et inimene ei vaja enam sundravi, tähendab see sisuliselt,
et patsient on tervenenud või/ja tema käitumine ei ole enam ohtlik. Samas võib inimene siiski
vajada jätkuvalt tuge igapäevatoimingutes ning raviplaani jälgimisel, mis võib tingida tema
suunamise hoolekandeasutusse või/ja ambulatoorse sundraviga jätkamise.
Õiguskantsler palub sundraviosakonnal alati esitada kohtule esildis, kui arstlik komisjon jõuab
järeldusele, et patsient oleks võimeline elama hoolekandeasutuses või et patsiendi võib
statsionaarselt ravilt suunata ambulatoorsele ravile.
8. Sundraviosakonnas turvalisuse tagamiseks rakendatavad piirangud
Iga sundravile suunatud inimene on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale.
Seega on sundraviosakonna patsiendid eeldatavalt riskikäitumisega ning raskete psühhiaatriliste
haigustega inimesed. Mõistagi on selliste patsientide majutamine, ravimine, nende suhtluse
korraldamine jms keerulisem kui teiste patsientide majutuse ja ravi korraldamine.
Sundraviosakonna personal peab osakonnas turvalisuse tagama iga päev. Samas ei erine
õiguslikud võimalused turvalisust tagavate meetmete rakendamiseks sundraviosakonnas kuigi
palju teiste haiglate võimalustest ja see võib olla probleem.
Ohutuse tagamiseks on psühhiaatriahaiglas võimalik rakendada ohtlikult käituva patsiendi suhtes
ohjeldusmeetmeid. Samuti on turvalisuse tagamiseks seadusega kehtestatud ainete ja esemete
loetelu, mille valdamine on statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil keelatud. Haigla personalil on
lubatud põhjendatud kahtluse korral patsiendi asjad läbi vaadata ning leitud keelatud ese inimeselt
ära võtta.
Sundravi määruse kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja võtma kasutusele füüsilised ja
organisatoorsed turvameetmed, mis vähendavad ohtlike tegude toimepanemise riski ja takistavad
ravialuse omavolilist lahkumist osakonnast või palatiplokist.
17
Council of Europe. Committee of Ministers. Recommendation No.REC(2004)10 concerning the protection of the
human rights and dignity of persons with mental disorder and its Explanatory Memorandum, art 24.
18
Vt nt CPT 2012. a Portugali visiit (p 122); CPT 2016. a Itaalia visiit (p 123); CPT 2017. a Albaania visiit (p 49).
13
Õiguskantsler rõhutab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 kohaselt peavad põhiõiguste piirangud
tulenema seadusest. Määruses saab seadusega selgelt antud volituse alusel ja piires seaduse
rakendamise nõudeid täpsustada, kuid intensiivsed põhiõiguse piiranguid saab kehtestada vaid
seadusega. Näiteks on ohjeldusmeetmete rakendamise eeldused ja kord sätestatud seadusega,
samas on ohjeldamisele allutatud patsiendi seisundi jälgimise sagedus reguleeritud ministri
määrusega. Seega ei anna vaid sundravi määrus sundraviteenuse osutajale õigust patsientide
põhiõigusi (nt omandiõigus) piirata suuremas ulatuses, kui see on sätestatud psühhiaatrilise abi
seaduses.
Haiglas, kus viibivad ohtliku käitumisega inimesed või esinevad muud julgeolekuriskid, on vaja
ajuti piirata asutuses viibivate inimeste põhiõigusi. Inimesele, kelle õigusi piiratakse, peab olema
selge, millisel õiguslikul alusel on selline otsus tehtud ning kuidas on seda võimalik vaidlustada.
Õiguskantsler mõistab, kui keeruline on sundraviosakonnas tulla toime patsientide agressiivse,
enesevigastusele kalduva ja muu ohtliku käitumisega ning seda ennetada. Siiski peavad turvalisust
tagavad ja ravil viibivate inimeste põhiõigusi piiravad meetmed ja nende rakendamise eeldused
õigusriigis tulenema seadusest. Tegemist ei ole formaalse nõudega: sundravil oleva inimese
kohtlemisega seonduvad rasked eetilised küsimused peabki selgeks vaidlema rahvaesindus
Riigikogu. Haiglat ei tohi seada olukorda, kus valida on üksnes erinevate seaduserikkumiste vahel.
CPT on hoolekandeasutuste kontekstis öelnud19, et piirangute kehtestamisel peaks nii palju kui
võimalik vältima kõikidele asutuses viibijatele automaatselt laienevaid kitsendusi. Ennekõike
tuleks lähtuda konkreetse inimese käitumisega seotud riskidest.
Palatiuste lukustamine ööseks
SR1- ja SR2-üksustes ning isoleeritud turvaüksuses lukustatakse ööseks patsientide palatite uksed
nii, et patsiendid ise palatitest välja ei saa. Personali sõnul hoitakse palatiuksed lukus alates öörahu
algusest kuni hommikuni (22.00−07.30) ning mõned patsiendid paluvad ise, et palat lukustataks
juba varem, sest on mures oma turvalisuse pärast. Palatites on personali väljakutse nupud, kuid iga
patsiendi voodi juures nuppu ei ole. Patsiendid suhtuvad palatite lukustamisesse erinevalt. Mõni
tunneb ennast tänu sellele turvalisemalt, kuid osale patsientidest selline kord ei meeldi.
Õiguskantsleri nõunikud käsid sundraviosakonnas ka õhtul ning veendusid, et kõik osakonna
palatid olid lukustatud juba kell 21.30. Sundraviosakonna palateid lukustati ööseks ka 2015.
aastal ning õiguskantsler juhtis siis tähelepanu, et see ei ole kooskõlas seadusega. Sundravi
reguleerivaid õigusakte vahepeal muudetud ei ole, seega on õiguskantsleri seisukoht ka praegu
endiselt asjakohane.20
Ohtliku patsiendi isoleerimine pikemaks ajaks
Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus on kasutusel viis ravirežiimi. Viienda režiimi loomise tingis
sundraviosakonna vajadus tagada personali ja patsientide turvalisus kestvalt ohtlikult käituva
patsiendi ravimise ajal. Kontrollkäigu ajal kasutati 5. režiimi kahe patsiendi suhtes, kellest üks
viibis isoleeritud turvaüksuses ja teine jälgimispalatis.
19
Vt p 158 jj.
20
Vt ka psühhiaatriapatsientide palatite lukustamise teemal: CPT 2015. Saksamaa visiit (p 129); CPT 2016.
Ühendkuningriigi visiit (p 139).
14
Viies režiim tähendabki sisuliselt patsiendi viimist isoleeritud palatiplokki või jälgimispalatisse,
kust ta väljub vaid mitme töötaja saatel. 5. režiimi patsient teiste patsientidega kokku ei puutu.
Sellele võivad lisanduda muud piirangud, mille üle otsustab ravimeeskond. Näiteks on patsient
pideva videovalve all (ka tualettruumis), pärast jalutuskäike ja kohtumisi otsitakse ta läbi, tema
palatit saab läbi otsida patsiendi juuresolekuta, patsient peab kandma haiglariideid, tema
külalistega kohtumist saab piirata jne.
PsAS võimaldab teatud olukorras patsiendi vabaduse piiramist, st tahtest olenematu ravi
rakendamisel või statsionaarse sundravi määramisel peab inimene viibima haiglas. Kindlate
eelduste esinemisel on võimalik rakendada patsiendi suhtes seaduses loetletud ohjeldusmeetmeid.
Nende piirangute rakendamiseks on seaduses sätestatud kindel menetluskord ning pandud
kohustus teatud sagedusega meetme kasutamise jätkamise vajadust hinnata. Need abinõud
kaitsevad patsienti meelevaldsete piirangute eest.
Sundraviosakonnas rakendatava 5. ravirežiimiga kaasnevaid piiranguid seaduses sätestatud
ei ole. Seega pole selliste meetmete rakendamine õiguspärane.
Sundravi määruse § 2 punkti 4 saab tõlgendada nii, et raviasutus võib patsiendile sobiva üksuse
leidmisel lähtuda tema haigusseisundi raskusest ning käitumise ohtlikkusest. Seda tehakse ka
sundraviosakonnas, näiteks viiakse patsiente ühest üksusest teise. Patsiendi täielik isoleerimine on
praeguse õigusliku regulatsiooni järgi võimalik vaid seaduses sätestatud ohjeldusmeetme
rakendamisel, st patsiendi eraldusruumi paigutamisega või mehaanilise ohjeldamisega.
Erandolukorras võib osutuda möödapääsmatuks, et ohtlikult käituv patsient tuleb teistest eraldada
pikemaks ajaks, kui seda on mõnest minutist mõne tunnini eraldusruumi paigutamine.
Kontrollkäigul osalenud ekspert märkis, et haigla tegevus keerulise patsiendiga hakkamasaamisel
on mõistetav, kuigi ei pruugi olla seadusega kooskõlas. CPT aruannetes 21 on viidatud mõne riigi
praktikale, kus psühhiaatriahaiglates on teatud eelduste esinemisel lubatud patsienti teistest
pikemaks ajaks eraldada. CPT ei ole sellise meetme rakendamist välistanud, kuid on juhtinud
tähelepanu, et patsiendi isoleerimise põhjused peavad olema selged ning meetme pikendamise
vajalikkust tuleb perioodiliselt hinnata. Samuti peab haigla personal tegema jõupingutusi, et
patsiendi saaks tuua võimalikult kiiresti tagasi tavaosakonda.22
Suhtluspiirangute kehtestamine sundraviosakonnas
Osakonna sisekord lubab patsiente külastama ja nendega telefonitsi suhtlema vaid lähisugulasi ja
eestkostjaid. Lähedastena mõistetakse seejuures vanemaid, vanavanemaid, vendi, õdesid, lapsi ja
abikaasat. Üksuste infostendidel on mitme ametiasutuse telefoninumbrid ja info, et kohtuda saab
advokaadiga.
Dokumentidest selgus, et vähemalt ühe patsiendi eraisikutele adresseeritud kirju haigla välja ei
saada, vaid edastab need patsiendi eestkostjale. Põhjenduseks toodi, et kirjade sõnum võib haigla
hinnangul õhutada ohtlike tegude toimepanemisele.
21
Vt nt CPT 2011. a Norra visiit (p 93); CPT 2014. a Soome visiit (p 105); CPT 2016. Ühendkuningriigi visiit
(p 150−168); CPT 2019. a Taani visiit (p 174−178).
22
Sundravi osakonnas toimub 5. režiimi patsiendi seisundi perioodiline hindamine ning sellesse on kaasatud ka
haiglaväline sõltumatu ekspert. Samas kuna vastav ravirežiim ei ole oma olemuselt õiguspärane, ei analüüsita
kokkuvõttes perioodilise hindamise korraldust täpsemalt.
15
Patsiendid rääkisid, et osa neist peab haigla seatud suhtlemispiiranguid ebaõiglaseks. Mõni
patsient mainis, et sooviks suhelda inimestega hoolekandeasutusest, kus ta varem elas ja kuhu
loodab tulevikus ka naasta. Mõned tahtsid helistada tuttavale.
Personali sõnul on suhtlemispiirangud vajalikud, et tagada osakonnas turvalisus ja kaitsta teisi
inimesi patsientide häiriva käitumise eest. Näiteks on sundravipatsiendid teinud telefonitsi
pommiähvardusi. Mõned lähedased on palunud, et haigla ei lubaks patsiendil neile helistada.
Sõpradega suhtlemisel on oht, et lepitakse kokku osakonna personali ründamises.
Mõistagi on haiglal õigus kehtestada sisekorras mõistlik külastuste ja helistamise aeg ja koht.
Samuti saab külalistelt nõuda turvalisust tagavate käitumisreeglite järgimist (nt mitte tulla
osakonda joobes ning mitte tuua kaasa keelatuid esemeid). Samas ei ole sundraviteenuse osutajal
õigust piirata inimeste ringi, kellega patsient soovib suhelda, sest sellega riivatakse patsiendi õigust
eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26). Patsiendil endal on õigus külalisega kohtumisest või
telefonikõne vastuvõtmisest keelduda.
PsAS muutmise seaduse (86SE) seletuskirja punktis 3.1 on küll toodud näiteks ka võimalus seada
PsAS § 91 lõikele 2 tuginedes patsiendile suhtluspiirang, kuid selline näide on ekslik, sest PsAS §-
s 91 ei käsitleta siiski suhtluspiirangute kehtestamist, vaid antakse alus ainult omandiõiguse
piiramiseks. Seega ei võimalda seadus patsiendi suhtlusringi piirata.
Riigikogu ei ole andnud sundraviteenuse osutajale võimalust piirata patsientide suhtlemist, kui
tuginetakse haigla enda ohuhinnangule või turvariskidele. Seega on haigla kehtestatud
suhtlemispiirangud ning patsientide kirjavahetuse takistamine vastuolus seadusega.
Ka siis, kui isikule on seatud eestkostja, ei tähenda see, et eestkostjale on antud õigus otsustada
selle üle, kellega ja kuidas eestkostetav saab suhelda ehk seada eestkostevale suhtlemispiiranguid.
Eestkostja ülesanded on kirjas eestkostemääruses23 ning üldjuhul hõlmavad need ülesanded
inimese esindamist tehingute tegemisel ning eestkostetavale vajalike tervise- ja sotsiaalteenuste
korraldamist (perekonnaseaduse §-d 206, 207).
Kui patsiendi telefonikõned või kirjad on adressaadile häirivad, on inimesel võimalik taotleda
sundravipatsiendile lähenemiskeelu kehtestamist, mis võib hõlmata ka helistamiskeeldu.
Kui haigla personal kahtlustab, et patsient võib kasutada lähedaste ja sõpradega suhtlust selleks,
et kavandada nende abil õigusrikkumisi, tuleb sellest teatada politseile, kes saab algatada
menetluse ning vajaduse korral kõnesid ja kirjavahetust jälgida.
Keelatud esemete nimekirjad
Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus kehtestatud korra kohaselt ei tohi statsionaarsel ravil olevad
patsiendid vallata ohtlikke esemeid ega aineid, mis on loetletud ka PsAS § 91 lõikes 1. Lisaks on
sundraviosakonnas kehtestatud nimekiri asjadest, mida on sundravipatsientidel haigla hinnangul
ohtlik vallata ning neid ei ole lubatud lähedastel ka patsiendile pakiga saata või kohtumisel üle
anda. Näiteks on patsientidele keelatud harilik pliiats, teritaja, purutee jne. Saata või tuua ei tohi
mitmeid vedelikke (mahlad jms), kodus valmistatud toitu, saiakesi jne. Nimekirja aluseks on
PsAS 91 lõige 2, mis lubab keelata statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibival isikul vallata aineid
või esemeid, mis kujutavad tema tervisliku seisundi tõttu ohtu tema enda või teiste isikute elule
või tervisele või ohustavad oluliselt ravil viibivate isikute eraelu puutumatust.
23
Vt ka 19.04.2017 RKTKm nr 3-2-1-32-17 (p 14); 17.12.2020 RKTKo nr 2-17-1453.
16
Õiguskantsler on juhtinud sundraviosakonna tähelepanu sellele, et PsAS § 91 lõike 2 alusel
kehtestatavad asjade valdamise piirangud peavad põhinema konkreetse patsiendi tervisliku
seisundi hindamisel. PsAS muutmise seaduse (86SE) seletuskirjas on öeldud, et PsAS § 91 lõikes 1
on kehtestatud nende ainete ja esemete loetelu, mis on igal juhul keelatud, samas PsAS § 91 lõikes 2
märgitud piirangute kehtestamisel peab tervishoiuteenuse osutaja lähtuma konkreetsest
patsiendist, kellele piirang seatakse24.
Osakonna töötajate selgituse kohaselt on piiranguid vaja, et osakonda ei satuks ained ja esemed,
millega patsiendid võivad ennast vigastada või mis muul viisil ohustavad osakonna turvalisust.
Näiteks lisatakse lähedaste toodud mahlale alkoholi või peidetakse kodus valmistatud toidu sisse
sularaha. Töötajad möönsid, et seda teevad vaid üksikud külastajad, kelle riskikäitumine on
personalile teada. Üldjuhul ei ole patsiendi lähedased üritanud osakonda midagi ohtlikku
toimetada. Patsiente on üksustes palju ja nad viibivad ravil pikka aega. Sestap on oht, et
vanglakogemusega patsiendid mõjutavad teisi ning nõuavad nende lähedastelt keelatud esemete
osakonda toimetamist. Seetõttu leiab osakonna personal, et erinev kohtlemine võib viia
konfliktideni, sest paljudel patsientidel on nende terviseseisundi tõttu raske mõista, miks on just
neile seatud piirangud. Ehkki patsientide riskikäitumine on erinev, on ohutum, kui keelatud ainete
ja esemete kohta seatud reeglid kehtivad kõikidele patsientidele ühtemoodi.
Õiguskantsler möönab, et PsAS § 91 lõikes 2 sõnastatud tervishoiuteenuse osutaja kohustus
hinnata omandiõiguse lisapiiranguid iga patsiendi puhul individuaalselt ei pruugi sobida sundravi
osutamisel. Üldjuhul on patsiendid psühhiaatriahaiglas vabatahtlikult ning nende käitumine ei ole
ohtlik, mistõttu ka asjade valdamise lisapiirangud on pigem erandlikud, kooskõlastatud
patsiendiga ning seatud lühiajaliselt. Sundravile suunatakse inimesed, kes on oma teo ja vaimse
seisundi tõttu ohtlikud. Seega oleks sundravipatsientide puhul lisaks PsAS § 91 lõikes 1 loetletud
ainetele ja esemetele teatud asjade üldine kasutamise keeld ilmselt põhjendatud, kuid praegu nõuab
seadus vastavate piirangute kehtestamiseks iga patsiendi individuaalset riskihindamist ning
piirangu isikupõhist põhjendamist. See tähendab, et sundraviosakonnas koostatud keelatud
esemete nimekiri, mis kehtib kõigile patsientidele sõltumata nende terviseseisundist ning
individuaalsest ohuhinnangust, on vastuolus seadusega.
Õiguskantsler mõistab osakonna muret turvalisuse tagamise pärast, kuid seadus ei erista
psühhiaatriapatsientide omandiõiguse piiramisel sundravile allutatud patsiente teistest. Seega
peab seaduse kohaselt omandi valdamise lisapiirangute kehtestamisel lähtuma iga
psühhiaatriapatsiendi tervislikust seisundist ning sellest tulenevast ohuhinnangust.
Sundraviosakonnas rakendatavad mõjutusmeetmed
Osakonna sisekorra kohaselt võib sisekorra tahtliku rikkumise korral seada patsiendile piiranguid,
nagu näiteks isikliku raadio või teleri omamise keeld, tee, kohvi, suitsetamise, kaubatoomise,
külastamise, helistamise keeld.
Personali sõnul on vahel vaja patsiendi käitumist piiranguga mõjutada, sest teisiti ei peaks ta
reeglitest kinni. Samas möönsid töötajad, et paljude patsientide puhul ei avalda lisapiirangud
soovitud mõju, sest oma haigusseisundi tõttu ei suuda nad oma käitumist kontrollida. Kõige
sagedamini kasutatav mõjutusmeede on päevaks lubatud sigarettide hulga vähendamine või palatis
oleva televiisori äravõtmine mõneks ajaks. Mõjutusmeetme rakendamise üle saab otsustada nii
õde kui ka hooldaja.
24
Vt ka RKEKm 18.11.2013, 3-2-4-1-13, p 8.
17
Patsiendid rääkisid, et mõnele neist on kehtestatud lisapiiranguid või on nende rakendamisega
ähvardatud. On olnud juhtumeid, kus patsient viidi eraldusruumi ning lisaks vähendati ka tema
päevast sigarettide kogust. Patsiendid on kuulnud, kuidas reegleid rikkunud patsiendile öeldakse,
et rikkumise jätkumisel jääb ta suitsetamisvõimalusest ilma. Helistamis- ja kohtumispiiranguid
patsiendid siiski ei maininud.
PsAS-s ei ole lubatud rakendada haiglas kehtestatud korra vastu eksinud patsientide suhtes
piiranguid ega karistusi. Sundravi osutajal ei ole õiguslikku alust patsientide suhtes
distsiplinaarmeetmeid rakendada.
Kui patsiendi käitumine muutub tema terviseseisundi tõttu ohtlikuks, siis on võimalik rakendada
ohjeldusmeetmeid (PsAS § 14). CPT on rõhutanud, et karistamise eesmärgil ohjeldusmeetmete
rakendamine on keelatud25. CPT on seisukohal, et psühhiaatriapatsientide karistamine haiglas
kehtestatud korra rikkumise korral on küsitav, sest patsiendi käitumine sõltub tema
haigusseisundist ning probleeme tuleks lahendada terapeutilise sekkumisega, mitte karistamisega.
CPT on andnud riikidele soovitusi loobuda distsiplinaarkaristuste rakendamisest
psühhiaatriapatsientide suhtes.26
Ka õiguskantsler on juhtinud tähelepanu sellele, et ravi või hoolekandeteenust saavale
psüühikahäirega inimesele suhtluspiirangute kehtestamine asutuse reeglite rikkumise eest ei ole
õiguspärane. Samuti ei ole lubatud ähvardada patsiente võimalike piirangute kehtestamisega.27
Ootan Viljandi Haigla tagasisidet soovitustele võimalusel hiljemalt 01.10.2021.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Sotsiaalkindlustusamet, Terviseamet, Sotsiaalministeerium.
Maria Sults 693 8448
[email protected]
25
CPT standards. Means of restraint in psychiatric establishments for adults. CPT/Inf(2017)6, (p 1.6); vt nt CPT
2017. a Sloveenia visiit (p 120).
26
Vt nt CPT 2016. a Saksamaa visiit (p 126); CPT 2016. a Madalmaade visiit (p 113); CPT 2017. a Poola visiit (p
136); CPT 2019. a Portugali visiit (p 114).
27
Vt õiguskantsleri 05.05.2018 kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite
osakonda (lk 6); õiguskantsleri 17.01.2019 kontrollkäik AS Hoolekandeteenused Valkla Kodusse (lk 5).