dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Konkurentsiamet
Sissetulev kiriAvalik

Vastus pöördumisele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu osas

Konkurentsiamet · 28. oktoober 2021
Viit
9-1/2021-051-1
Registreeritud
28. oktoober 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Keskkonnaministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
9 Veevaldkond
Sari
9-1 Veevaldkonna kirjavahetus
Toimik
9-1/2021
Vastutaja
Marek Piiroja (Konkurentsiamet, Regulatsiooniteenistus, Õigusosakond)
Lahendamise tähtaeg
27. november 2021

Failid

  • 📎Vastus pöördumisele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu osas.asice335 KB

Sisu (failidest)

Toomas Kapp Tartu Veevärk AS Teie 23.09.2021 [email protected] Meie 28.10.2021 nr 1-4/21/1198-17 Vastus pöördumisele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse eelnõu osas Austatud härra Kapp Pöördusite 23. septembril 2021 Konkurentsiameti poole ning 13. augustil 2021 Justiitsministeeriumi poole seoses koostamisel oleva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (edaspidi ÜVVKS) eelnõuga. Märgite oma kirjas, et eelnõu vajaks kaasaajastamist. Toote välja, et eelnõus on palju positiivseid muutusi, kuid on ka palju ebaselgust. Märgite kirjas, et vee-ettevõtjad tegid oma ettepanekud läbi Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL 05.04.2021 kiri nr 2-2/62), kuid väga paljude oluliste ettepanekute osas ei ole Te saanud ammendavaid selgitusi. Esmalt märgime, et esitatud ettepanekute osas toimus kohtumine huvigruppidega 18. juunil 2021. Koosolek salvestati ning salvestis edastati kõigile huvigruppide esindajatele 22. juunil 2021, mis võimaldab kõigil osapooltel endale sobival ajal koosolekut järele kuulata. Küsimuste korral on olnud kõigil osapooltel võimalik pöörduda ka otse Keskkonnaministeeriumi poole, et segaseks jäänud asjaolud saaksid veelkord läbi arutatud. EVEL täiendavat kohtumist pole praeguses menetluse staadiumis vajalikuks pidanud. Kui Teil on siiski soov veelkord ÜVVKS eelnõu osas arutelu korraldada, siis palun andke sellest märku ja saame vajaliku kohtumise soovi korral korraldada. Meie vastused Teie kirjas välja toodud probleemidele on järgmised: 1. Tarbija mõiste. Tarbija on ÜVVKS eelnõu kohaselt defineeritud järgmiselt „Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes kasutab ühisveevärgi või -kanalisatsiooni teenust.“ Toote oma kirjas välja, et vee-ettevõtjad ei saa aru, millist probleemi üritatakse lahendada, sest täna seadusesse kirjutatud lahendus toimib ning on senikehtiva seaduse nurgakivi - reguleerib väga hästi erinevaid omandivorme (kinnistu ainuomand, kinnistu kaasomand, korteriühistud, tööstuse kliendid). Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231 Olete seisukohal, et segadust tekitab tarbija mõiste, mis seletuskirja kohaselt on defineeritud võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1 lõikest 5 ning tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lõike 1 punktist 1 erinevalt, kuna ÜVVKS eelnõu kohaselt hõlmab tarbija mõiste ka juriidilist isikut. Küsite, kas Eesti seadusandlus ei muutu segaseks, kui igas seaduses on terminile erineva seletus? Oleme seisukohal, et õiguskorras ei tekita segadust tarbija erinev defineerimine VÕS-st või TKS-st, kuna definitsioon piiritleb ise selgelt ära, et see on üksnes „käesoleva seaduse tähenduses“ selliselt määratletud. Oleme ka seisukohal, et tarbija sisuline võrdlus teiste seadustega ja vastav selgitus seletuskirjas suurendavad õigusselgust, sest seletuskirjas on selgitatud, miks tarbija mõiste on vaja ÜVVKS-s just selliselt määratleda. Väljavõte seletuskirjast: „ÜVVKSi eelnõus sätestatakse tarbija mõiste, et ühtlustada terminid teiste sarnaste avalike teenustega nagu kaugkütteseadus, maagaasiseadus ja elektrituruseadus. Kuna tarbija on defineeritud ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõikes 5 ning tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lõike 1 punktis 1, tuleb rõhutada, et tarbija tähendus erineb VÕSis ja TKSis sätestatust, kuna eelnõu kohaselt hõlmab tarbija mõiste ka juriidilist isikut. VÕSi definitsiooni kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevusega. TKSi definitsioon on samasisuline. ÜVVKSi eelnõu tähenduses võib tarbija olla ka juriidiline isik (korteriühistu, tootmise kliendid, teine vee- ettevõtja). Seega ÜVVKSi eelnõus on kasutatud terminit „tarbija“ teistsuguses tähenduses kui VÕSis ja TKSis.“ Kuna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus peab olema kättesaadav ka juriidilistele isikutele nagu korteriühistud, tootmis- ja tööstusettevõtted, teenindusasutused jms, siis oleme seisukohal, et ÜVVKS tähenduses peab tarbija mõiste hõlmama ka juriidilisi isikuid. Märgite veel, et ÜVVKS eelnõus ega seletuskirjas ei ole lahti seletatud, millise volituse alusel tuleb võimalik üürnik sõlmima lepingut. Samas kehtiv ÜVVKS ei keela anda volitust kinnistu omanikul, kelle kinnistu oluliseks osaks on ka liitumispunktid kokkulepitud tarbimismahuga. Leiate, et ÜVVKS tänane käsitlus on taganud teenuste eest tasumise ning eemal hoidnud võimalikud probleemid. Leiate näiteks, et on juhtumeid, kus kinnistu omanik volitab teenust ostma ettevõtte, mis mõne aja pärast lastakse pankrotti (ka eramajade puhul). Kui täna vastutab selle eest kinnistu omanik, siis ÜVVKS eelnõu sellisel kujul probleemile lahendust ei paku. Selgitame, et kehtiva ÜVVKS § 8 lõike 1 alusel on vee-ettevõtja klient ÜVVKS tähenduses kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. Juhime tähelepanu, et nii ÜVVKS eelnõu kui ka kehtiva ÜVVKS alusel saab vee-ettevõtja kliendiks olla ka üürnik, sealhulgas ka eraõiguslik juriidiline isik. Kehtiv ÜVVKS ei piira kliendiks olemist üksnes füüsilise isikuga ega kitsenda üürniku vastutust teenuse eest tasumise osas. Seega ei ole korrektne väita, et kehtiva ÜVVKS alusel on teenuse eest tasumata jätmine pandud üksnes kinnistu omaniku kohustuseks, kuna vastutuse jagunemine on reguleeritud VÕS-ga, mitte ÜVVKS-ga. Kokkuvõtteks, ka kehtiva ÜVVKS kohaselt on vee-ettevõtja kliendiks mitte üksnes füüsilised isikud, vaid ka juriidilised isikud. Seetõttu tarbija mõistet ei ole võimalik kitsendada ÜVVKS tähenduses üksnes füüsiliste isikutena, sest veeteenus peab olema kättesaadav ka korteriühistutele, aga ka erinevatele ettevõtetele. Tarbija mõiste kitsendamine ei aitaks lahendada ka hirme juriidiliste isikute veeteenuse eest arvete tasumata jätmise osas, sest üürniku ja kinnistu omaniku vahelised õigussuhted on reguleeritud üüri- või rendilepinguga ja neile kohaldub VÕS-i vastav regulatsioon. Kasutatava vee tarbimiskogused määratakse kindlaks liitumis- või teenuslepingus. Lepingujärgse kohustuse täitmise eest vastutab lepingupool, nii on see ka kehtiva ÜVVKS alusel. 2. ÜVVKS eelnõu § 42 lg 4 kohaselt võib vee-ettevõtja teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei vasta ÜVVKS 7. peatükis sätestatule ja mittevastavust ei ole vee-ettevõtja määratud mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldatud või tarbijal on kasutatud teenuste eest vee-ettevõtjale tasumata vähemalt kahe kuu arved. Märgite oma kirjas, et on arusaamatu, millist probleemi soovitakse lahendada, sest toimiv praktika on olemas, tarbimise eest makstakse valdavalt korrektselt, kuid miks soovitakse ühe kuu võlgnevust pikendada kahele kuule, mis viib tavatarbija olukorra üldiselt kehvemaks, andes parema võimaluse kohustuste mittetäitmiseks. Toote muuhulgas oma kirjas välja, et kehtiva praktika kohaselt saadetakse isikule arve tasumata jätmise korral veeteenuse sulgemise teade alles siis, kui tasumise tähtpäevast on möödas vähemalt 66 päeva. Märgite, et kui viia teenuse peatamise võimalus alles peale kahe kuu maksata arve tasumist, pikendab see protsessi veel 30 päeva. Lisaks leiate, et kui siia lisada veel sama paragrahvi lõige 6: „Kui füüsilisest isikust tarbija on jätnud vee-ettevõtjale ettenähtud tasu tasumata, võib vee-ettevõtja peatada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise 30 päeva möödumisel käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teate kättesaamisest arvates.“ , siis füüsilise isiku puhul, kui ta tarbib teenust ja ei tasu kahe kuu arvet, pikeneb veeteenuse sulgemise aeg veel 30 päeva võrra. Tekib olukord, kus pahatahtliku käitumise juures on veeteenuseid võimalik tarbida enne peatamise võimalust juriidilisel isikul ligi 3 kuud, füüsilisel isikul 4 kuud. Leiate, et kui riik kehtestab sellised nõuded kogu sektori teenuste eest arvete laekumistele, siis oleks vaja kehtestada tasakaaluks ka käibemaksu erand laekumata arvete kohta. Selgitame, et ÜVVKS eelnõu § 42 lg 5 kohaselt ei ole sätestatud, et vee-ettevõtja võib kirjaliku teate saata tarbijale alles peale kahe kuu arvete tasumata jätmist. ÜVVKS eelnõu § 42 lg-s 5 nimetatud kirjaliku teate võib vee-ettevõtja tarbijale saata kohe ka peale esimest kuud, kui teenuse eest on tasumata. ÜVVKS eelnõu üksnes sätestab, et veeteenuse peatamise eelduseks on vähemalt kahe kuu tasumata arved. ÜVVKS eelnõu § 42 lg-s 4 sätestatud teenuslepingu täitmise peatamise aluseid on analüüsinud ka Justiitsministeerium, kes on esitanud oma seisukohad 29.05.2019 kirjas nr 8-2/1444, kui ÜVVKS eelnõus oli kavandatud teenuslepingu täitmise peatamise alusena vaid ühe kuu maksmata arve. Väljavõte eelnimetatud kirjast: „/…/lõikes 4 nähakse mh ette, et vee-ettevõtja võib teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbijal on vee-ettevõtjale tasumata tarbitud teenuste eest esitatud arve. Arvestades, et tegemist on üldhuviteenustega ja puhta vee saamine on tegemist vähemasti füüsilisest isikust tarbija jaoks äärmiselt oluline, tekib küsimus, kas ainuüksi ühe arve maksmisega hilinemine õigustab lepingu täitmise peatamist. Mõistame, et füüsilisest isikust tarbija olukorda on üritatud leevendada lõigetes 6 ja 7 sätestatuga, kuid me ei ole siiski veendunud, kas see on proportsionaalne olukorras, kus tarbija jätab näiteks ühe arve osaliselt tasumata. Analüüsisime ühe kuu arve tasumata jätmise korral teenuse peatamise võimalikkust ning oleme seisukohal, et see ei ole proportsionaalne tagajärg rikkumise suurusega. Arvestada tuleb ka seda, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse näol on tegemist üldhuviteenusega, mis peab olema elanikele igal ajal kättesaadav. Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et teenuse peatamise eelduseks peab olema vähemalt kahe kuu tasumata arve. Lisaks toote oma kirjas välja, et puudub selgesõnaline võimalus peatada teenusena kliendi reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni, kui ärajuhitav reovesi ohustab otseselt nii rajatisi, vee-ettevõtet või töötajaid, teiste klientide vara ja tervist. Selgitate, et praktikas on ette tulnud juhuseid, et hapet juhitakse otse reoveekanalisatsiooni (väidetavalt avarii tulemusena), mis otseselt ohustas nii vee- ettevõtte töötajaid kui ka teisi kliente. Leiate, et otsese ohu korral peab olema võimalik sulgeda ühiskanalisatsiooni või sademeveetoru, et hoiduda suuremate kahjude eest. See peab olema selgesõnaliselt seaduses kirjas. Nõuetele mittevastava reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni on reguleeritud ÜVVKS eelnõu §-ga 41. Tõepoolest on ÜVVKS eelnõu tekst paindlik, et tarbijale oleks antud võimalus oma tegevuse ümberkujundamiseks enne veeteenuse peatamist. Seejuures juhime tähelepanu, et kui tegemist on otsese ohuga inimese tervisele või ümbritsevale keskkonnale, et kohaldu enam ÜVVKS, vaid keskkonnavastutuse seadus (edaspidi KeVS), keskkonnajärelevalve seadus (edaspidi KeJS) ja keskkonnaseadustiku üldosa seadus (edaspidi KeÜS). ÜVVKS eelnõu seletuskirja väljavõte: „Paragrahvis sätestatu ei laiene tootmisettevõttele juhul, kui keskkonnanõuete rikkumine on juba niivõrd suur, et see võib põhjustada keskkonnareostuse või võib olla otseseks ohuks inimeste tervisele. Sellisel juhul kohaldatakse KeVSis, KeJSis, KeÜSis ja eriseadustes sätestatud abinõusid ja rikkumise suuruse järgi on keskkonnakaitseinspektoril õigus rakendada proportsionaalseid meetmeid kohe.“ Järelikult ÜVVKS § 41 reguleerib vee-ettevõtja ja tarbija vahelises lepingus sätestatud nõuete rikkumist, mitte aga olukorda, kus tootmisettevõtja rikkumine on juba niivõrd suur, et see võib mõjutada inimeste tervist või ümbritsevat keskkonda. 3. ÜVVKS eelnõu § 41. Märgite oma kirjas, et vee-ettevõtja peab taluma ülereostust vähemalt 6 kuud ja ei tohi sulgeda ülereostajale teenust. Leiate, et see halvendab otseselt vee-ettevõtja olukorda. Märgite, et kui vee-ettevõtjale tekib selline ülereostaja, mis mõjutab ka reoveepuhasti väljundit nii, et vee-ettevõtja peab taotlema puhasti piirnormide leevendusi, siis eriluba antakse välja koefitsiendiga 1,0. Toote oma kirjas välja, et kui Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hind sisaldab koefitsienti 0,5 või 0,75, siis tekib vee-ettevõtjale uue seaduse puudulikust regulatsioonist kahju, seepärast peaks sellist leevendust (ÜVVKS eelnõu § 41 lg 1) vaatama koos hinnaregulatsiooniga. Saastetasu koefitsientide kasutamine on reguleeritud keskkonnatasude seadusega (edaspidi KeTS), mille § 20 lg 5 kohaselt kui väljalaskme kaudu suublasse juhitavat vett iseloomustavate näitajate väärtused, välja arvatud KeTS § 24 lõikes 4 sätestatud juhul üldlämmastik, on veeloaga määratud reostusnäitajate piirväärtustest väiksemad või nendega võrdsed ja suublasse juhitavate saasteainete kogused vastavad veeloas sätestatule ning vee erikasutaja on tähtpäevaks esitanud veeloa andjale veeseaduse § 195 lõikes 1 nimetatud aruande nõutud andmete ulatuses, vähendatakse selle paragrahvi lõikes 1 kehtestatud saastetasumäärasid selle väljalaskme või suublasse juhitavate saasteainete koguste kohta kaks korda. Vähendamist ei kohaldata, kui veeloaga määratakse veeseaduse alusel kehtestatud piirväärtustest ajutiselt leebemad piirväärtused. Saastetasu määramisel kehtib „saastaja maksab“ põhimõte, mistõttu saab ka vee-ettevõtja kooskõlastada veeteenuste hinnad vastavalt reostusastmetele ehk mida suurema reostusega on tarbija poolt ühiskanalisatsiooni juhitav vesi, seda suurem on ka veeteenuse hind. Seda põhimõtet rakendatakse ka kehtiva ÜVVKS alusel veeteenuse hinnaregulatsioonis. Seega tuleb kokkuvõttes järeldada, et ÜVVKS eelnõu § 41 lg-s 4 sätestatud leevendusmeetmed toovad vee-ettevõtjale kaasa saastetasu 50% tõusu, kuid selle maksab kinni tarbija, kelle reovee tõttu on vee-ettevõtjale leebemad nõuded kehtestatud. Lisaks märgite, et pole selge, mitu korda tohib ühele ettevõtjale leevendust anda. Selgitame, et kui seadus ei näe selles osas ette piiranguid, siis ei ole leevenduste andmise kordade arv piiratud. Näete ka ohtu, et ÜVVKS eelnõu § 41 lg-s 1 lubatud leevendusega tekib olukord, kus kinnistu omanik – tööstusettevõte – tekitab varale rentnikuna juriidilise keha, kes sõlmib vee-ettevõtjaga lepingu, tekitab ülereostuse, jätab arved maksmata ning kõige lõpuks lastakse pankrotti, mis võib tekitada juba vee-ettevõttele olulisi probleeme, tekitades ohu vee-ettevõtete jätkusuutlikkusele; ebavõrdse kohtlemise ohu ettevõtetele, kes nõudeid korrektselt täidavad ning lisaks tekitab ohu, et teised kliendisektorid peavad kinni maksma tööstusega seotud kulud. Leiame, et ÜVVKS eelnõu ei vähenda vee-ettevõtjate jätkusuutlikkust võrreldes kehtiva ÜVVKS-ga. Vastupidi, ÜVVKS eelnõu on koostatud eesmärgiga, et ühelt poolt tagada veeteenuse kättesaadavus kõigile tarbijagruppidele ning teisalt, tagades vee-ettevõtjate pikaajaline jätkusuutlikkus läbi tõhustatud veeteenuse hinna kontrollmehhanismi. Oleme seisukohal, et tööstustarbija poolt teenuslepingu rikkumise korral lõpetada koheselt teenuse osutamine sellele tarbijale ei ole proportsionaalne ning see ei aitaks kuidagi kaasa ka vee-ettevõtja jätkusuutlikkuse kasvule. Leiame, et tasakaalustatud õiguste ja kohustuste jaotumine vee-ettevõtja ja tarbija vahel võimaldab veeteenust osutada kvaliteetselt ja pikaaegselt kõigile tarbijatele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Meelis Münt Kantsler Lisa: Pöördumine Konkurentsiameti poole seoses ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseaduse eelnõuga Teadmiseks: Konkurentsiamet, Eesti Vee-ettevõtete Liit Raili Kärmas, 626 2858 [email protected] Saatja: "Marje Gutmann" <[email protected]> Saaja: [email protected] Teema: FW: Mure Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) eelnõuga. Kuupäev: 2021-09-24 05:25 Saatja: Marek Piiroja <[email protected]<mailto:[email protected]>> Saadetud: 23. september 2021 15:05 Adressaat: Raili Kärmas Teema: FW: Mure Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) eelnõuga. Lugupeetud Raili Kärmas Keskkonnaministeeriumi menetluses on ÜVVKS-i eelnõu. Seoses sellega edastan Teile eelnõud puudutava hr Toomas Kapp´ pöördumise. Lugupidamisega Marek Piiroja regulatsiooniteenistuse õigusosakonna juhataja Konkurentsiamet Tatari 39 Tallinn 10134 Tel 667 [email protected]<mailto:[email protected]> From: Toomas Kapp <[email protected]<mailto:[email protected]>> Sent: Thursday, September 23, 2021 9:46 AM To: Märt Ots <[email protected]<mailto:[email protected]>> Subject: FW: Mure Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) eelnõuga. Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada. Tere Edastan augustis Justiitsminiteeriumisse saadetud kirja. Tervitades Toomas Kapp AS Tartu Veevärk From: Toomas Kapp [mailto:[email protected]] Sent: reede, 13. august 2021 12:21 Subject: Mure Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) eelnõuga. Tere ÜVVKS on vee-ettevõtjatele ülimalt oluline seadus, sest see reguleerib nii igapäevast elu kui ka tulevikku – arengut. Ettevalmistatud on uus eelnõu, milles on palju häid mõtteid, kuid on tekkinud ka murepilved selge ja õiguskindla tuleviku suhtes. Töögrupp käis koos aastatel 2015 kuni 2017, täna on aasta 2021 ja seaduse eelnõu sisu ja tekst vajaks oluliste kaasajastamist (seletuskirja p 1.2 lk3: Töögrupp käis koos 16 korral aprillist 2015 kuni augustini 2017). Vahepeal on suurem paus olnud eelnõu endaga, elu on paraku edasi läinud ning eelnõu vajaks kaasaajastamist. Eelnõus on palju positiivseid muutusi, kuid on senini palju ebaselgust. Sel kevadel hakkas eelnõu uuesti „liikuma“ , vee-ettevõtjad tegid oma ettepanekud läbi EVEL-i (05.0420201 kiri nr 2-2/62), kuid väga paljudele oluliste ettepanekute peale on tulnud vastus – selgitatud. Tegelikult selgemaks ei ole midagi saanud. Samuti ei ole täitunud lootus uuesti töögrupiga või muus vormis eelnõud arutada, analüüsida ning leida murekohtadele lahendused. Kaasamise koosolek toimus Jaanipäeva-eelse nädala reedel kella 14.00 – kuni 17.00, mis oli ebasobiv paljudele ja ajaliselt mittepiisav, sest ettepanekuid oli palju. Kahjuks see koosolek asjaolusid selgemaks ei teinud. Ettepanekute tabelis on kirjas paljude oluliste punktide juures „seletatud“, kahjuks tegelikku selgust ei tulnud. Selle eelnõu sellisel kujul seaduseks vormistamisel võib juhtuda: - Elanikele muutuvad maksetingimused karmimaks - Asjaajamine osutub olulisemalt bürokraatlikumaks - Väheneb vee-ettevõtete jätkusuutlikkus - Elanikkonna gruppi kuuluvad kliendid saavad enda kaela osa tööstuse koormusest - Ausate ettevõtete konkurentsivõime võib kannatada Pidades nõu erinevate parlamendi liikmetega, kus ja kuidas oleks mõistlik ettepanekuid teha, on olnud ühene soovitus – „teha eelnõu enne parlamenti esitamist „korda““. Suuremad probleemid: 1. Sisse on toodud uus mõiste: Tarbija (eelnõu § 7, §8, seletuskirja lk 8,9). Vee-ettevõtjad ei saa aru, millist probleemi üritatakse lahendada, sest täna seadusesse kirjutatud lahendus on aja jookul paika loksunud ja toimib ning on senikehtiva seaduse nurgakivi - reguleerib väga hästi erinevaid omandivorme (kinnistu ainuomand, kinnistu kaasomand, korteriühistud, tööstuse kliendid). Toon välja ainult mõned probleemid selle mõistega. Segadust tekitab tarbija mõiste (ja selle lahtiseletamine), mis (seletuskirjast lk 8) on defineeritud ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lõikes 5 ning tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lõike 1 punktis 1, tuleb rõhutada, et tarbija tähendus erineb VÕSis ja TKSis sätestatust, kuna eelnõu kohaselt hõlmab tarbija mõiste ka juriidilist isikut. Kas Eesti seadusandlus ei muutu segaseks, kui igas seaduses on terminile erineva seletus ? Veel segasemaks teeb eelnõu autori kommentaar EVEL-i kirjale: [cid:[email protected]] Ei seaduse eelnõus ega seletuskirjas ei ole lahti seletatud, millise volituse alusel tuleb võimalik üürnik sõlmima lepingut. Samas- täna kehtiv seadus ei keela anda volitust kinnistu omanikul – kelle kinnistu olulisks osaks on ka liitumipunktid kokkulepitud tarbimismahuga. Küll on tänane käsitlus taganud teenuste eest tasumise ning eemal hoidnud võimalikult paljud skeemitamised. Üldjuhul on Eesti tarbija väga korrektne, valdava enamusega probleeme ei ole. Kinnistuomanikud liituvad, sõlmivad kliendilepingud, tarbivad teenust ja tasuvad korrektselt. Aga on juhtumeid, kus kinnistu omanik volitab teenust ostma ettevõtte, mis mõne aja pärast lastakse panktrotti (ka eramajade puhul). Kui täna vastutab selle eest ka kinnistu omanik, siis eelnõu sellisel kujul elluviimisel sellise skeemitamise oht tõuseb oluliset ja mitte ainult eraklientide puhul, mis tõstab halduskoormust ja koormab ebaproportsionaalselt ausate tarbijate arvelt. Täna kehtiv seadus on tasakaalus ka Konkurentsiameti hinna regulatsiooniga, kus teenuse eest tasumata arveid ei lülitata hinda. Kui tekib oht skeemitamisele ja arvete mittetasumisele, siis on vaja muuta ka Konkurentsiameti regulatsiooni ja laekumata arved hinda lülitada. See peaks käima koos seaduse muutmisega. Eraldi murena tuleb siin käsitleda olukordi, kui üürnik, kes ei ole teadlik liitumislepinguga kokkulepitud tarbimiskogustest, ületab neid (selle aasta põua olukorras ka paljud omanikud ei järginud kokkulepitud koguseid, ületades neid kümneid kordi, tekitades kompliktasioone võrgule ja seeläbi teistele tarbijatele) või kui selgub omavoliline ühendus kinnistule ühest kolme teenusega. Küsimärke on selle teema juures väga palju. Sp on vaja teema põhjalikult läbi analüüsida, murekohad välja selgitada ning vastavalt kirjutada seadusesse ja seletuskirja (vastavalt punktis toodud EVEl-i poolt esitatud ettepanekutele). 2. Eelnõu § 42 lg 4 sätestab: Vee-ettevõtja võib teenuslepingu täitmise peatada, kui tarbimiskoha veevärk ja kanalisatsioon ei vasta käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatule ja mittevastavust ei ole veeettevõtja määratud mõistliku tähtaja jooksul kõrvaldatud või tarbijal on vee-ettevõtjale tasumata kasutatud teenuste eest esitatud vähemalt kahe kuu arved. Jälle on arusaamatu, millist probleemi soovitakse lahendada, sest toimiv praktika on olemas, tarbimise eest makstakse valdavalt korrektselt; miks soovitakse ühe kuu võlgnevust pikendatakse kahele kuule, mis viib tavatarabija olukorra üldselt kehtvemaks, andes parema võimaluse skeemitamiseks. Tänane olukord on järgmine. Näide: klient tarbib vett 1 – 31 jaanuar, mille kohta koostatakse talle arve järgmise kuu esimestel päevadel. Valdavalt on see viidud tasakaalu käibemaksu maksmise kuupäevaga ehk arve tasumise tähtaega on 20-s või ligilähedane kuupäev. Kui klient arvet ei tasu, saadetakse talle ca 7 päeva jooksul meeldetuletus arve tasumiseks. Paljud, kes pole arve maksmist automatiseerinud, unustavad aastas korra arve tähtaegselt maksamata, kuid peale meeldetuletust maksavad ära. Valdavalt viivist ei rakendata. Mõistlik tasakaal on olemas. Kui keegi meeldetuletuse peale ei maksa, siis tuletatakse kliendile veelkord meelde – helistatakse kliendile kohustuse meeldetuletamiseks, alles peale mida saadetakse teade välja sulgemise kohta, mis saab toimuma järgmise kuu ca 7 ja 12 kuupäeva vahel. Teenuse tarbimise perioodi esimesest päevast on möödas vähemalt 66 päeva. Kui nüüd viia teenuse peatamise võimalus alles peale 2 maksata arve tasumist, mis pikendab protsessi veel 30 päeva. Kui siia lisada veel antud paragrahvi lõige (6): kui füüsilisest isikust tarbija on jätnud vee-ettevõtjale ettenähtud tasu tasumata, võib veeettevõtja peatada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamise 30 päeva möödumisel käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud teate kättesaamisest arvates. St füüsilise isiku puhul, kui ta tarbib teenust ja ei tasu kahte arvet, pikeneb vastav aeg veel 30 päva võrra. Tekib olukord, kus pahatahtliku käitumise juures on veeteenuseid võimalik tarbida enne peatamise võimalust juriidilisel isikul ligi 3 kuud, füüsilisel isikul 4 kuud. Nagu näha ka kohtupraktikast, siis ei pruugita pahatahtliku käitumise korral ka teadet kätte saada ning igasugune teenuse lõpetamine venib veel. Kui riik kehtestab sellised nõuded kogu sektori teenuste eest arvete laekumistele, siis oleks vaja kehtestada tasakaaluks ka käibemaksu erand laekumata arvete kohta. Selliste sätete jõustumisel: * Vee-ettevõtjad tõenäoliselt peavad lühendama arvete tasumise aega, mis võib osutuda probleemiks korteriühistutes * rakendama kõigile hilinenud arvetele viivist, mis halvendab tegelikult ausa tarbija olukorda; * väikmsema tarbimisega klientidega, kellega arveldatakse tarbija soovil kvartalite kaupa, muutub nende tarbijate soovi rahuldamine küsitavaks ja tarbija olukord halvemaks; * annab koosmõjus eelmise punktiga – tekitatud pahatahtlik üürnik – võimaluse oluliselt paremate „skeemitamiste tekkeks“ * mõjutab vee-ettevõtete jätkusuutlikkust. Terves § 42-s on vasturääkivusi ning kõik praktikas ettejuhtuvad olukorrrad ei ole ammendavalt lahendatud. Samas puudub selgesõnaline võimalus peatada teenusena kliendi reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni, kui ärajuhtiva reovesi ohustab otsest nii rajatisi, vee-ettevõtte või selle töövõtja töötajaid, teiste klientide vara ja tervist. Praktikas on ette tulnud, et juhitakse otse hapet reoveekanalisatsiooni (väidetavalt avarii tulemusena), mis otseselt ohtustas nii vee-ettevõtte töötajaid kui selle kliendi lähedal asuvaid kliente (läbi kinnistul kulgevate tuulutustiorude). Otsese ohu korral peab olema võimalik sulgeda ühiskanalisatsiooni (või sedameveetoru), et hoiduda suuremate kahjude eest. See peab olema selgesõnaliselt seaduses kirjas. 3. Vastavalt § 41. Vee-ettevõtja peab taluma ülereostust vähemalt 6 kuud ja ei tohi sulgeda ülereostajale teenust. See otseselt halvendab vee-ettevõtja olukorda. * kui vee-ettevõtjale tekib selline ülereostaja, mis mõjutab ka reoveepuhasti väljundit nii, et vee-ettevõtja peab taotlema puhasti piirnormide leevendusi (§ lg 4), siis eriluba antkase välja koefitsendiga 1,0. Kui Konkurenstiameti poolt kooskõlastatud hind sisaldab koefitsenti 0,5 või 0,75, siis tekib vee-ettevõtjale uue seaduse puudulikust regulatsioonist kahju, sp peaks sellist leevendust (§41 lg1) vaatama koos hinnaregulatsiooniga; ei saa nõustuda eelnõud 18 juunil 2021 esitlenud isiku suulise seisukohaga, et vee-ettevõte ei peagi olema kasumit taotlev ettevõte, sest see seiskoht läheb vastuollu seaduse endaga (§50 lg5) ning majandusloogika selle osaga, et kasum on üks invsteeringute tegemise (ÜVK arendamise) allikaid ja vajalik ka investeeringuteks vajalike laenude saamisel; * pole selge, mitu korda tohib ühele ettevõtjale leevendust anda; * koos kahe eelmises punktis käsitletud temaatikaga võib §41 lg 1 lubatud leevendusega tekitada olukorra, kus kinnistu omanik – tööstusettevõte – tekitab varale rentnikuna juriidilise keha, kes sõlmib vee-ettevõtjaga lepingu, tekitab ülereostuse, jätab arved maksmata ning kõige lõpuks lastakse pankrotti, mis võib tekitada juba vee-ettevõttele olulisi probleeme; ei tohi unustada, et lisaks laekumata arvetele tuleb ettevõtjal käibemaks väljasaadetud arvetelt ära maksta. Eelnõu § 41 sellisel kujul vastuvõtmine: * tekitab ohu vee-ettevõtete jätkusuutlikkusele; * tekitab ebavõrdse kohtlemise ohu ettevõtetega, kes nõudeid korrektelt täidavad täidavad * tekitab ohu, et teised kliendisektorid peavad kinni maksma tööstusega seotud kulud Need on ainult mõned punktid, mis tekitavad segadust ja õiguskindlusetust esiatud eelnõu rakendumise puhul. Nagu näha ettepanekute tabelist, siis murekohti on palju, mis pole selgust leidnud. Tegelikult oleks vaja võtta piisav aeg, et seaduseelnõu arusaamatud kohad töögrupis või mõnes muus vormis läbi analüüsida, kaasajastada, leida lahendused murekohtadele nii, et kõigi osapoolte õigused oleks kaitsutud. Lugupidamisega Toomas Kapp AS Tartu Veevärk juhataja 12.08.2021
Allikas: Konkurentsiamet dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel