Justiitsministeerium
[email protected] 12.04.2018 nr 1-11/917-1
Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine
Esitame kooskõlastamiseks muinsuskaitseseaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskiri on kättesaadavad
eelnõude infosüsteemis EIS. Palun eelnõu kooskõlastada 20 tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Saar
minister
Lisad: muinsuskaitseseaduse eelnõu
eelnõu seletuskiri
seletuskirja lisa 1 – rakendusaktide kavandid
seletuskirja lisa 2 - märkuste tabel
Liina Jänes 6282381
[email protected]
Merle Põld 6282347
[email protected]
Suur-Karja 23/ 15076 Tallinn/ 628 2222/
[email protected]/ www.kultuuriministeerium.ee/ Registrikood 70000941
Eelnõu
06.04.2018.
Muinsuskaitseseadus
1. peatükk
Seaduse eesmärk ja kohaldamisala
§ 1. Seaduse eesmärk
(1) Käesoleva seaduse eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus, mis tagatakse
läbi:
1) kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate
kultuuriväärtusega keskkondade säilimise ja kaitse;
2) arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse;
3) vaimse kultuuripärandi kaitse.
(2) Ainelise kultuuripärandi kaitse hõlmab kultuuriväärtusega asjade ja maa-alade
väljaselgitamist, uurimist ja dokumenteerimist, populariseerimist, mälestiseks,
muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamist ning nendega seotud
tegevuste reguleerimist.
(3) Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi
elujõulisuse tagamiseks. See hõlmab muu hulgas vaimse kultuuripärandi väljaselgitamist,
uurimist, dokumenteerimist ja populariseerimist.
§ 2. Muinsuskaitse põhimõtted
(1) Kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ja tema piirkondade
identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning
kultuurimälu kandva elukeskkonna.
(2) Keskkonnas läbiviidavad muudatused lähtuvad kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse
ning kvaliteedi hoidmise põhimõttest. Lisatav uus peab toetama varem loodud väärtusi.
(3) Mälestiste ja muinsuskaitseala kaitsmisel lähtutakse ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt
mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud tegevused, peavad vähendama mälestiste ja
muinsuskaitsealade hävimise ohtu ja suurendama väärtuste säilimist. Seaduses sätestatud
juhtudel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus või taotleda tegevusteks
pädeva haldusorgani luba.
(4) Mälestise ja muinsuskaitseala konserveerimise ja restaureerimise eesmärk on mälestise ja
muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsuse säilitamine ja selle potentsiaalse terviklikkuse
taastamine, kui viimane on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta.
(5) Mälestist ja muinsuskaitseala konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb kasutada
eeskätt algupäraseid materjale ning traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid.
1
(6) Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestavad oma ülesannete täitmisel
kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad selleks omavahel koostööd, toetades
seeläbi kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist.
§ 3. Seaduse kohaldamisala
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja arheoloogiliseks
leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade ning
arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Käesolev seadus kehtib ka
majandusvööndis.
(2) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ehitamise suhtes kohaldatakse
ehitusseadustikus ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest
tulenevaid erisusi.
(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetluse suhtes kohaldatakse haldusmenetluse
seaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
§ 4. Mõisted
Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) aineline kultuuripärand on käesoleva seaduse tähenduses inimtekkelised või inimese ja
looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline,
kultuuriline või esteetiline väärtus;
2) vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi antavad tavad, esitus- ja väljendusvormid,
teadmised, oskused ning nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid,
mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana
ning hoiavad elavas ja loovas kasutuses;
3) arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud
ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja tarbeesemeid,
tootmisjääke jms;
4) konserveerimine on tegevus, millega tõkestatakse mälestise, muinsuskaitsealal asuva
ehitise või nende osade edasine hävimine, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid,
arhitektuurseid ja dekoratiivseid elemente säilitades erinevate ajastute väärtuslikud kihistused
ning jättes puuduvad osad taastamata;
5) restaureerimine on tegevus, millega fikseeritakse mälestise või muinsuskaitsealal asuva
ehitise autentne seisund, eemaldades vajaduse korral vähemväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid
elemente ja kihistusi ning taastades puuduvaid ja kahjustunud osi teaduslikult põhjendatud
kujul ja meetodil, tuginedes originaaldokumentidele ning uuringutele;
6) hooldamine on järjepidev tegevus mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi
korrashoidmiseks;
2
7) remontimine on tegevus mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi
parandamiseks, millega ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile
ning kasutatakse algupäraseid materjale;
8) ilme muutmine on tegevus, mis mõjutab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise
eksterjööri ja interjööri senist väljanägemist, sealhulgas värvilahenduse ja viimistluse
muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide ümberpaigutamine, eemaldamine või
kinnikatmine, kinnismälestisele või muinsuskaitsealale objekti, sealhulgas teisaldatava objekti
või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku, valgustus- ja muu seadme,
tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami paigaldamine;
9) vrakk on vee-, õhu-ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva alaga
ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega.
2. peatükk
Kaitse kehtestamine
1. jagu
Mälestis ja muinsuskaitseala
§ 5. Mälestis
Mälestis on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega
kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks.
§ 6. Muinsuskaitseala
(1) Muinsuskaitseala on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud
kultuuriväärtusega maa-ala, mis moodustab inimese ja looduse koosmõjul kujunenud
tervikliku ajaloolise keskkonna.
(2) Muinsuskaitseala võib koosneda ühest või mitmest perioodist pärit hoonetest (edaspidi
muinsuskaitsealal asuv ehitis) ja rajatistest, mis koos arheoloogilise kultuurkihi,
loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute, hoonestus- ja krundistruktuuriga
moodustavad tervikliku kultuurmaastiku.
§ 7. Riikliku kaitse eeldus
(1) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et
kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa,
millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise
kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust.
(2) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid liikide kaupa töötab välja
Kultuuripärandiamet ja avaldatakse ameti veebilehel.
§ 8. Mälestise liigid
(1) Mälestise liigid on:
1) ajaloomälestis;
3
2) arheoloogiamälestis;
3) ehitismälestis;
4) kunstimälestis;
5) looduslik pühapaik;
6) tehnikamälestis.
(2) Ajaloomälestis on poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste või
silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelastega seotud asi või maa-ala.
(3) Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed,
mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku
informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta looduskeskkonnaga.
Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht.
(4) Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone
algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti
arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna
hoidja.
(5) Kunstimälestis on kunstilise, kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või
teadusliku väärtusega vallasasi, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa, mis
peegeldab kunsti, käsitööoskuste ja esteetika arengut, kohalike traditsioonide ning
kogukonnaga seotud protsesse.
(6) Looduslik pühapaik on rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise
või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Looduslikud pühapaigad on olulised
rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad.
(7) Tehnikamälestis on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuurilise- või sotsiaalse väärtusega
vallasasi või asjade kogum, mis kajastab ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja
sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näide.
(8) Mälestised jagunevad kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks. Kinnismälestisteks on
ajaloomälestis, arheoloogiamälestis ja ehitismälestis. Vallasmälestisteks on kunstimälestis ja
tehnikamälestis.
§ 9. Veealune mälestis
(1) Veealune mälestis on sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis
paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asi
või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega.
(2) Veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks
teha, kuulub riigile.
(3) Riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet.
§ 10. Maailmapärandi objekt
4
Maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis on Ühinenud Rahvaste
Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse
konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel koostatud maailmapärandi nimekirja arvatud objekt.
§ 11. Kaitsevöönd
(1) Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi.
(2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada:
1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse
ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide ja
elementide säilimise;
2) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.
(3) Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja
toetavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete
säilimine ning silueti nähtavus.
(4) Kaitsevööndi võib jagada erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes käesoleva paragrahvi
lõigetes 2 ja 3 toodud eesmärkidest.
(5) Kaitsevööndit ei kehtestata:
1) muinsuskaitsealal paiknevatele mälestistele, kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole
määratud teisiti;
2) kalmistul paiknevale mälestisele;
3) kinnismälestiseks olevas pargis paiknevale mälestisele.
(6) Ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele võib kehtestada
ühise kaitsevööndi.
§ 12. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepanek
(1) Igaühel on õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse
alla võtmiseks.
(2) Ettepanek peab sisaldama asja või maa-ala:
1) kirjeldust koos kaitse alla võtmise põhjendusega;
2) aadressi ja võimalusel kaarti, millele on kantud asja asukoht või piir, või asukoht, kui
tegemist on vallasasjaga;
3) fotosid ja võimalusel muid asjakohaseid materjale.
§ 13. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamine
(1) Enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist küsib
Kultuuripärandiamet sellekohast arvamust:
1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt;
2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega;
3) asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikult, välja arvatud juhul, kui puudutatud
omanike arv on suurem kui 100.
5
(2) Arvamuse andmiseks antakse piisav tähtaeg. Arvamuse esitamisel tuleb märkida selgelt
väljendatud ettepanek koos põhjendusega ning teave kehtivate haldusaktide või pooleliolevate
haldusmenetluste või muude oluliste asjaolude kohta, mis võivad kaitse alla võtmist mõjutada.
(3) Asja või maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatab
Kultuuripärandiamet, kui on põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamine
ning koostab eksperdihinnangu. Menetluse algatamisest teavitab Kultuuripärandiamet
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuid, edastades teabe menetluse edasise käigu ja
menetluse tõenäolise lõppemise aja kohta.
(4) Eksperdihinnangus selgitatakse välja asja või maa-ala kultuuriväärtus, kaalutakse avalikku
huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnatakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks
tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust.
§ 14. Mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine
(1) Kultuuripärandiamet saadab eksperdihinnangu tutvumiseks menetlusosalistele, sealhulgas
kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, ning annab piisava aja
arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
(2) Pärast vastuväidete lahendamist muudab Kultuuripärandiamet vajadusel
eksperdihinnangut, valmistab ette mälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu ning esitab selle
otsustamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile.
(3) Kui pärast menetlusosaliste ärakuulamist selguvad asjaolud, mille tõttu mälestisteks
tunnistamine ei ole põhjendatud, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse.
(4) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest menetlusosalisi ja ettepaneku tegijat.
Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus.
§ 15. Muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamine
(1) Muinsuskaitsealaks tunnistamine viiakse läbi avatud menetluses.
(2) Kultuuripärandiamet avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes, kohalikus või
maakondlikus lehes ning Muinsuskaitseameti veebilehel teate muinsuskaitsealaks
tunnistamise menetluse algatamise kohta. Teates kajastatakse lühidalt eksperdihinnangu sisu,
eelnõu ja eksperdihinnangu väljapaneku aeg ja koht ning arvamuste ja vastuväidete esitamise
tähtaeg. Avalik väljapanek ei tohi kesta vähem kui neli nädalat.
(3) Avaliku väljapaneku kestel esitatud arvamused ja vastuväited lahendab
Kultuuripärandiamet pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist.
(4) Pärast arvamuste ja vastuväidete menetlemist ning vajadusel kaitse alla võtmise otsuse
eelnõu uuendamist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu, välja arvatud juhul, kui
tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud.
6
(5) Kui avaliku arutelu toimumise aega ei ole teatavaks tehtud koos väljapanekust
teatamisega, teavitab Kultuuripärandiamet sellest vähemalt kümme päeva enne arutelu
toimumist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras.
(6) Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja
küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks
Kultuuripärandiameti veebilehel.
(7) Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise
õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, kordab Kultuuripärandiamet avalikku väljapanekut või
avalikku arutelu.
(8) Kui avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise
menetluse lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse.
(9) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatud korras. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus.
§ 16. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine
(1) Mälestiseks tunnistamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates
ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha.
(2) Mälestiseks tunnistamise õigusaktis märgitakse:
1) mälestise nimetus, koosseis, asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir;
2) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus;
3) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad
kultuuriväärtuslikud objektid;
4) leevendused käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2, § 47 lõigetes 1 ja 2 ning § 58 lõikes 1
sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse.
(3) Muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.
(4) Enne Vabariigi Valitsusele esitamist kuulab valdkonna eest vastutav minister ära
Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu ja
eksperdihinnangu kohta.
(5) Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis määratakse muinsuskaitseala kaitsekord,
milles märgitakse:
1) muinsuskaitseala nimetus ja piir;
2) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk;
3) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja
muud kitsendused;
4) kaitsevööndi eesmärk ja piir;
5) leevendused käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud säilitamiskohustusest, § 46 lõikes 1, § 46
lõike 2 punktides 1 ja 3 ja § 47 lõikes 1 sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning
see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist.
7
§ 17. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ja muutmine
(1) Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui mälestis:
1) on museaal muuseumiseaduse tähenduses;
2) on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses;
3) on teise mälestise lahutamatu osa;
4) ei vasta riikliku kaitse eeldusele;
5) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud;
6) ei ole leitav ega tuvastatav ja on piisav alus arvata, et mälestis ei ole säilinud.
(2) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetluse suhtes kohaldatakse
käesoleva seaduse §-des 12–15 sätestatut.
(3) Mälestiseks olemise lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga,
kuulates ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha.
(4) Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning
see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist.
(6) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele kohaldatakse
käesoleva seaduse §-des 12–16 sätestatut.
§ 18. Ajutise kaitse alla võtmine
(1) Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib võtta ajutise kaitse alla, et viia läbi mälestiseks
tunnistamise menetlus.
(2) Ajutist kaitset kohaldatakse juhul, kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi või
maa-ala võib enne mälestiseks tunnistamist hävida või kaduda või asja või maa-ala
kultuuriväärtust rikutakse. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima
käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohustust.
(3) Ajutise kaitse alla võtmise otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga.
Käskkiri jõustub allakirjutamisest ja avaldatakse kultuurimälestiste registris.
§ 19. Ajutise kaitse abinõud
Ajutise kaitse alla võetud asja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses mälestise kohta
sätestatut. Ajutise kaitse all oleva asja omanikul või valdajal on mälestise omaniku või valdaja
õigused ja kohustused.
§ 20. Ajutise kaitse tähtaeg
(1) Ajutise kaitse alla võib asja võtta kuni kuueks kuuks. Põhjendatud juhul võib ajutise kaitse
tähtaega pikendada, kuid mitte kauem kui 12 kuuni.
8
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja kulg peatub ajaks, mille jooksul asja või
maa-ala kultuuriväärtuse kindlakstegemine on takistatud haldusakti adressaadist sõltuvalt.
(3) Ajutine kaitse kehtib kuni mälestiseks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui seadusega
lubatud tähtaja lõpuni.
(4) Ajutise kaitse vajaduse äralangemisel ajutine kaitse lõpetatakse. Ajutise kaitse lõpetamise
otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Käskkiri jõustub allakirjutamisest ja
avaldatakse kultuurimälestiste registris.
2. jagu
Arheoloogiline leid ja arheoloogiline leiukoht
§ 21. Arheoloogiline leid
(1) Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse
ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu
kultuuriväärtusega inimtekkeline ese või esemete kogum, millel ei ole omanikku või mille
omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.
(2) Arheoloogilise leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet.
(3) Arheoloogilise leiu määratlemisel esemete kogumina võetakse lisaks käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatule arvesse esemete leidmise konteksti, omavahelist seost ning terviklikkust.
(4) Arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle
valduses see on. Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada.
(5) Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse § 90 ja § 103.
§ 22. Arheoloogiline leiukoht
(1) Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud,
inimluud, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänused või muid arheoloogilisele kultuurkihile
osutavaid elemente ja mis võib neid elemente jätkuvalt sisaldada.
(2) Arheoloogilise leiukoha määrab Kultuuripärandiamet. Leiukoha määramise otsuses
sätestatakse:
1) arheoloogiliste leidude, inimluude, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuste või
arheoloogilisele kultuurkihile osutavate elementide olemasolu;
2) kohustus viia läbi uuring vastavalt käesoleva seaduse § 23 lõikele 1;
3) vajaduse korral leevendus käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud uuringukohustusest.
(3) Isik, kelle kinnisasjast arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ajalooliste
ehituskonstruktsioonide jäänused või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente
leitakse, on kohustatud lubama Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke
toiminguid.
(4) Leiukoha tuvastamise otsus avaldatakse kultuurimälestiste registris.
9
§ 23. Arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine
(1) Arheoloogilises leiukohas tuleb enne ehitamist, teede, kraavide ja trasside rajamist ning
muid mulla- ja kaevetöid ning lisaks veealuses leiukohas enne traalimist, süvendamistööde
tegemist ja tahkete ainete kaadamist teha uuring. Uuringu läbiviimisele ja hüvitamisele
kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõigetes 5 ja 7 ning §-des 43–45 sätestatut.
(2) Isik, kelle kinnisasjal leiukoht asub, on kohustatud teavitama:
1) Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele;
2) leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte
alusel.
(3) Arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega
koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks leiukohaks
tunnistamise õigusaktile.
(4) Arheoloogilise leiukoha suhtes, kus on tuvastatud arheoloogilise kultuurkihi olemasolu,
võib Kultuuripärandiamet algatada mälestiseks tunnistamise menetluse.
(5) Kaitse leiukohana lõpeb, kui leiukoht tunnistatakse käesolevas seaduses sätestatud korras
mälestiseks.
(6) Kultuuripärandiamet lõpetab arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on läbi uuritud ja
leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi leide või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid
elemente säilinud.
§ 24. Arheoloogilise leiu leidja kohustused
(1) Arheoloogilise leiu tunnustega asja leidja on kohustatud säilitama leiu ja leiukoha
muutumatul kujul. Leiust tuleb viivitamata teatada Kultuuripärandiametile.
(2) Leitud asi tuleb kuni Kultuuripärandiametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leidja võib
leitud asja leiukohast eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui tekib
oht asja säilimisele.
(3) Leidu ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise, väljakaevamise või muul teel rikkuda
ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
(4) Juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvöödist, mandrilavalt või
süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud esimesel
võimalusel teavitama leiust Kultuuripärandiametit.
§ 25. Õigus leiuautasule
(1) Arheoloogilise leiu leidjale määrab riik leiuautasu.
10
(2) Leiuautasu määrab Kultuuripärandiamet. Leiuautasu määramisel võetakse arvesse leitud
asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust, samuti asja
leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid.
(3) Arheoloogilise leiu võib Kultuuripärandiamet tasuta võõrandada leidjale.
(4) Leiuautasu ei määrata, kui:
1) leid on vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud
esemed;
2) arheoloogiliste leidude otsimine või väljakaevamine või mälestiste uurimine või
muinsuskaitselise järelevalve tegemine kuulub leidja kohustuste hulka;
3) leid võõrandatakse leidjale;
4) leidja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 24 või § 26 lõikes 11 sätestatud kohustusi;
5) leid on leitud mälestiselt, muinsuskaitsealalt, nende kaitsevööndist või arheoloogilisest
leiukohast;
6) leidjal on kehtiv karistus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest;
7) leidjal on kehtiv karistus karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või
hävitamise eest;
8) leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast.
(5) Leiuautasu määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 26. Otsinguvahendi kasutamine
(1) Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, välja arvatud
navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha maapinnal, maa sees ja vee all olevate
arheoloogiliste leidude asukohta.
(2) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine
keelatud, välja arvatud:
1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel;
2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks;
3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja
metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel tuleb otsinguvahendi
kasutamisest eelnevalt teavitada Kultuuripärandiametit.
(4) Otsinguvahendi kasutamiseks veealal ning väljaspool linna, alevit, alevikku ja küla selgelt
piiritletaval kompaktse asustusega ala ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi luba, välja
arvatud:
1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel;
2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks,
3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja
metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega.
(5) Otsinguvahendi luba on õigus taotleda füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja
läbinud täienduskoolituse, mille käigus omandatakse oskus arheoloogiline leid ära tunda ning
mitte kahjustada leidu ega leiukohta.
11
(6) Otsinguvahendi loa annab Kultuuripärandiamet. Otsinguvahendi luba antakse viieks
aastaks.
(7) Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest, kui loa taotleja:
1) ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele;
2) on teadlikult esitanud valeandmeid;
3) loa taotlejal on kehtiv karistus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest;
3) loa taotlejal on kehtiv karistus karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või
hävitamise eest.
(8) Kui taotleja taotleb otsinguluba korduvalt, võib Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa
andmisest lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule, kui eelmise otsinguloa kehtivuse
ajal ei ole taotleja esitanud ühtegi otsinguaruannet.
(9) Kultuuripärandiamet võib peatada otsinguloa kehtivuse, kui loa saanud isiku suhtes on
algatatud väärteomenetlus käesoleva seaduse nõuete rikkumise või kriminaalmenetlus
kultuurimälestise rikkumise või hävitamise kahtlusega.
(10) Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa kehtetuks, kui:
1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid;
2) loa saaja ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid kultuuriväärtusega asja
otsinguvahendiga otsimise kohta ning nõudeid kultuuriväärtusliku asja leidjale;
3) loa saajal on kehtiv karistus käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest.
(11) Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud esitama Kultuuripärandiametile pärast igat
otsingut otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul.
(12) Otsinguvahendi kasutamisel peab isikul olema kaasas otsinguvahendi luba ja isikut
tõendav dokument. Teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab
olema omaniku luba.
(13) Otsinguvahendi loa taotlemise korra, otsinguvahendi loa vormi, nõuded otsinguaruandele
ning täienduskoolituse läbiviijale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 27. Arheoloogiliste leidude säilitamine
(1) Arheoloogilisi leide säilitavaks asutuseks on:
1) muuseum;
2) arheoloogia teaduskogu säilitav teadus- ja arendusasutus;
3) Muinsuskaitseamet.
(2) Arheoloogiliste leidude säilitamise koha määrab Kultuuripärandiamet, kuulates ära
uuringu läbiviija ettepaneku ning võttes arvesse uuringuobjektilt pärineva leiukogu
terviklikkuse põhimõtet ja säilitava asutuse arvamust.
§ 28. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks
12
(1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või
muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või maasse, veekogusse või
selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja kohustatud tööd
peatama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teavitama sellest
Kultuuripärandiametit.
(2) Kultuuripärandiametil on õigus peatada tööd kuni üheks nädalaks, et teha kindlaks
uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele.
(3) Kinnisasjal, kus Kultuuripärandiameti andmeil võib ajalooliste allikate põhjal leiduda
arheoloogilisi esemeid, inimluid, arheoloogiline kultuurkiht, tuleb keskkonnamõju hindamise
ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse tähenduses keskkonnamõju hindamise käigus teha
arheoloogiline uuring. Uuringu määramisele ja läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse
§-des 42–45 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 45
lõike 2 alusel.
3. jagu
Veealune kultuuripärand
§ 29. Veealuse kultuuripärandi kaitse
(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse seni avastamata või uurimata
veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud mälestiseks või arheoloogiliseks
leiukohaks.
(2) Sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb enne ehitamist,
sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või muu veealuse kultuuripärandi säilimist
ohustada võiva tegevuse kavandamist teha uuring.
(3) Uuringu määramisele ja uuringu läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 42–
45 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 45 lõike 2
alusel.
3. peatükk
Kaitse korraldus
1. jagu
Mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine
§ 30. Säilitamiskohustus
(1) Mälestise ja muinsuskaitseala hävitamine või rikkumine on keelatud.
(2) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine seisneb:
1) mälestise või selle osade, muinsuskaitsealal asuv ehitise või muinsuskaitseala muude
elementide rikkumises, mille tõttu mälestise või ehitise füüsikalised või keemilised omadused,
konstruktiivsed ja dekoratiivsed elemendid või ilme on muutunud või mälestise või ehitise
seisukord halvenenud;
2) säilitamiskohustuse täitmata jätmises, mille tõttu mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise
või nende osade seisukord on halvenenud;
13
3) arheoloogiamälestisel kultuurkihi või arheoloogiliste leidude rikkumises, eelkõige
väljakaevamine või muu tegevuse tagajärjel segipaiskamine selliselt, et mälestise edasine
teaduslik uurimine tervikliku ajalooallikana muutub võimatuks.
(3) Rikkumisega tekitatud kahju ulatuse määramisel võetakse aluseks, et:
1) kahju on oluline, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 20% mälestisest,
kuid selle autentsus on suuremas osas säilinud ja potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma
kunstilise või ajaloo võltsimiseta.
2) kahju on suur, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 40% mälestisest, kuid
selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta.
(4) Mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada lähtuvalt nüüdisaja
vajadustest, kuid mitte viisil, mis võib ohustada mälestise või ehitise või selle osade säilimist.
(5) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama, vajadusel
remontima ning tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses sätestatud
nõudeid.
§ 31. Mälestise säilitamise toetamine
(1) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks,
restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja taastamiseks maksab riik riigieelarves
selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust. Toetuse andmise otsustab
Kultuuripärandiamet.
(2) Toetust võib taotleda mälestise või muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik või valdaja.
(3) Lõikes 1 nimetatud toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded,
taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase
kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 32. Teavitamiskohustus
(1) Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja on kohustatud esimesel
võimalusel teavitama Kultuuripärandiametit:
1) mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või neil tekkinud kahjustusest või hävimisest;
2) mälestise või ehitise valduse tahtevastasest üleminekust;
3) vallasmälestise võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest.
(2) Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik annab mälestise, ehitise või selle
osa valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule, on
ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks olemisest või ehitise asumisest
muinsuskaitsealal.
§ 33. Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise võõrandamine
14
(1) Mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja
võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet
viitega kaitse kehtestamise õigusaktile.
(2) Vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi, on lubatud üksikult võõrandada või
pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Kultuuripärandiameti loal.
§ 34. Mälestise sundvõõrandamine
(1) Kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise või
ehitise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada, võib
mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise sundvõõrandada.
(2) Mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse
sundvõõrandamisele kuuluva asja omanikule või pärijale.
(3) Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduse
kohaselt.
(4) Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab valdkonna eest vastutav minister.
Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva
hüvitise suurus ja hüvitise saaja.
§ 35. Mälestise taastamiskohustus
(1) Hävinud või rikutud mälestise või selle osa tuleb taastada endises seisundis, kui see on
juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud.
(2) Mälestise taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Kultuuripärandiamet. Taastamist
korraldab mälestise või ehitise omanik.
(3) Enne mälestise taastamiskohustuse- ja ulatuse otsustamist küsib Kultuuripärandiamet
sellekohast arvamust:
1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt;
2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega.
(4) Mälestise taastamisel lähtutakse käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud kinnismälestisega või
käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise korrast.
(5) Kui mälestise ei ole põhjendatud, korraldab Kultuuripärandiamet vajadusel mälestise või
ehitise kohta teabe talletamiseks uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda mälestise või ehitise
omanikult või mälestist või ehitist rikkunud isikult ulatuses, milles mälestise või ehitise
omanik või muu isik on mälestise või ehitise rikkumise või hävimise põhjustanud.
§ 36. Kinnismälestise teisaldamine
(1) Kinnismälestise võib teisaldada tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on
möödapääsmatu suure avaliku huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas
keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada.
15
(2) Teisaldamise lubatavuse otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga
Kultuuripärandiameti eksperdihinnangu alusel, arvestades Muinsuskaitse Nõukogu ja
mälestise asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksuse seisukohta.
(3) Kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse
eritingimustega.
§ 37. Juurdepääs kinnismälestisele
(1) Kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks
kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal
isikute juurdepääsu mälestisele.
(2) Õuemaale, kus asub kinnismälestis, või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad
teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras.
§ 38. Juurdepääs veealusele mälestisele
(1) Veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud
Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva sukeldumisteenust
pakkuva ettevõtja juhendamisel.
(2) Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt
18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse.
(3) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. Sukeldumisluba antakse tähtajatult.
(4) Sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja või sukeldumisloa saanud isik on kohustatud
teavitama enne ja pärast mälestisele ja selle kaitsevööndisse sukeldumist
Kultuuripärandiametit.
(5) Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks
tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise korra ning nõuded mälestisele sukeldumise
koolituse pakkujale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
2. jagu
Mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise nõuded
§ 39. Tööde tegemisele esitatavad nõuded
(1) Mälestisel ja muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes tuleb lähtuda autentsuse ja
terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks erinevate ajastute väärtuslikke
kihistusi ning tagada tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele.
(2) Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ja ehitades
tuleb järgida Kultuuripärandiameti heakskiidetud või kooskõlastatud ehitusprojekti või
tegevuskava, tööde loaga sätestatud tingimusi ning tööde teostaja kvalifikatsioon peab olema
tõendatud.
16
§ 40. Nõustamine
Kultuuripärandiamet nõustab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või
valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, ehitamise, konserveerimise ja
restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja juhendeid ning väljastab vajaduse korral
hoolduskava.
§ 41. Hoolduskava
Hoolduskava on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks koostatud
kasutamis-, korrashoiu- ja hooldamisnõuannete kogum, mis arvestab mälestise või ehitise
eripära. Hoolduskava sisaldab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks
vajalike remondi- ja hooldustööde, selleks kasutatavate materjalide ja töövõtete sobivuse,
asjakohasuse ja õigeaegse läbiviimise soovitusi, mis abistavad omanikku säilitamiskohustuse
täitmisel.
3. jagu
Mälestise, muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealal asuva ehitise uuring
§ 42. Uuring
(1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või
ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring.
(2) Uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil. Teadusuuringu läbiviimise kulu ei kuulu
hüvitamisele käesoleva seaduse § 45 lõike 2 alusel.
(3) Uuringut kavandades või tehes lähtutakse minimaalse sekkumise põhimõttest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud uuringu vajaduse ja ulatuse määrab
Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse
eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele
haldusorganile või tööde loas.
(5) Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise
materjali või võib kaasa tuua mälestise või ehitise muutmise, on nõutav uuringukava
koostamine ja uuringuluba.
(6) Uuringukava koostamine ja uuringuluba ei ole nõutav vallasmälestise uuringule, kui see
on konserveerimise või restaureerimise osa ning sisaldub konserveerimise või restaureerimise
tegevuskavas.
(7) Uuringu liigid ja uuringu tegemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 43. Uuringukava
17
(1) Uuringukavas esitatakse kavandatavad uuringu liigid, nende eesmärk ning tegemise
meetodid ja ajakava, vajadusel joonised uuringu teostamise kohtade ning ulatuse kohta ja
muud olulised andmed sõltuvalt uuringu liigist.
(2) Uuringukava koostab uuringu tegija.
§ 44. Uuringuluba
(1) Uuringuloa taotlus esitatakse Kultuuripärandiametile. Uuringuloa taotluses esitatakse
lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele:
1) uuringukava;
2) uuringu tegija andmed.
(2) Kultuuripärandiamet teeb otsuse uuringuloa andmise või andmata jätmise kohta 30 päeva
jooksul taotluse saamisest.
(3) Uuringuloas võib Kultuuripärandiamet määrata:
1) loa kehtivuse aja;
2) uuringuaruande esitamise tähtaja;
3) muud tingimused uuringu tegemiseks.
(4) Kultuuripärandiamet keeldub uuringuloa andmisest, kui uuringu:
1) uuringukava ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
2) tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni;
3) tegemisega tekitatakse oht mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele;
4) tegijal on varem tehtud uuringute nõuetekohane aruanne esitamata.
§ 45. Uuringuaruanne ja uuringu rahastamine
(1) Uuring tuleb dokumenteerida ning uuringuaruanne anda üle Kultuuripärandiametile, kes
kiidab nõuetele vastava uuringuaruande heaks.
(2) Kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud
nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt
uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu.
(3) Uuringute dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes
2 nimetatud hüvitise määra, maksmise täpsemad tingimused, maksmisest keeldumise alused
ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
4. jagu
Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine
§ 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine
(1) Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks,
kinnistu piiride muutmiseks ja mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme või omaduste
muul viisil muutmiseks on nõutav Kultuuripärandiameti tööde luba.
18
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Kultuuripärandiameti tööde luba
nõutav:
1) haljastus-, raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muudeks pinnase teisaldamise või
juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest
pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal;
2) maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis, looduslik pühapaik või
muinsuskaitseala ja maa sihtotstarbe muutmine ei vasta kohaliku omavalitsuse üksuse
üldplaneeringule.
(3) Veealusel mälestisel on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja
tahkete ainete kaadamine.
(4) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud
tööde tegemine keelatud.
(5) Kultuuripärandiameti tööde luba ei ole nõutav:
1) kinnismälestise ja muinsuskaitseala asuva ehitise hooldamiseks ja remontimiseks;
2) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks, välja arvatud maailmapärandi
objektil;
3) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel;
4) käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 sätestatud tööde puhul ulatuses, milles on tehtud
leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusakti või muinsuskaitseala kaitsekorras.
§ 47. Kaitsevööndis tööde tegemine
(1) Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis on Kultuuripärandiameti tööde luba
nõutav:
1) ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks,
laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks;
2) tegevusteks, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala vaadeldavust,
sealhulgas kõrghaljastuse rajamine.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Kultuuripärandiameti luba nõutav raie-
, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud
tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, loodusliku pühapaiga, ajaloomälestisest kalmistu ja
kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis;
(3) Veealuse mälestise kaitsevööndis on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde
tegemine ja tahkete ainete kaadamine.
(4) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud
tööde tegemine keelatud.
(5) Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav kaitsevöödis asuva ehitise siseruumides
ehitamisele ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde puhul ulatuses, milles
on tehtud leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusakti või muinsuskaitseala kaitsekorras.
§ 48. Tööde peatamine kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal
19
Kui kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis töid tehes avastatakse rajatis,
tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või mistahes muu leid või asjaolu,
mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või
tööde loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde tegija säilitama leitu muutumatul kujul ning
viivitamata teavitama sellest muinsuskaitselise järelevalve teostajat ja Kultuuripärandiametit.
§ 49. Muinsuskaitse eritingimused
(1) Muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva
ehitise konserveerimise, restaureerimise, teisaldamise ehitusprojekti või tegevuskava
koostamiseks.
(2) Muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale
ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse
eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut.
(3) Muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet, välja arvatud käesoleva seaduse
§-s 51 sätestatud juhul.
(4) Muinsuskaitse eritingimustega määratakse, kui see on asjakohane:
1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide
säilimist või seisundi parandamist või mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle
seisundi parandamist, sealhulgas arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused;
2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised,
ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil;
3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist sobivas keskkonnas või selle keskkonna seisundi
parandamist;
4) mälestisel ja selle kaitsevöödis avanevad olulised vaatesuunad;
5) nõuded ehitusprojektile või tegevuskavale;
6) ehitusprojekti koostamise vajadus, kui see on põhjendatud mälestise või muinsuskaitsealal
asuva ehitise säilimise või konserveerimise või restaureerimise keerukusega, kuid
ehitusprojekti koostamine ehitusseadustiku järgi ei ole nõutav;
7) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või
tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus;
8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus;
9) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile.
(5) Kultuuripärandiametil on õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste andmist uuringu
tegemist, kui ilma uuringut läbi viimata ei ole võimalik kindlaks määrata käesoleva
paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimusi. Muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus
peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni.
§ 50. Muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus
(1) Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluses esitatakse lisaks haldusmenetluse seaduse §
14 lõikes 3 nimetatud andmetele mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise
20
konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärk ja ulatus ning muud vajalikud
andmed.
(2) Kultuuripärandiamet kontrollib muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle
nõuetele vastavust. Kui muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab
Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega.
(3) Kultuuripärandiamet annab muinsuskaitse eritingimused või otsustab nende andmata
jätmise 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest.
(4) Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui:
1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist;
2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid;
3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad muinsuskaitse eritingimuste
andmise otsustamist.
(5) Muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat alates nende andmisest. Muinsuskaitse
eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra.
(6) Kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse eritingimused, muutuvad
varem antud tingimused kehtetuks.
(7) Kultuuripärandiamet tunnistab muinsuskaitse eritingimused kehtetuks, kui nende
taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid tingimuste andmise otsustamist.
(8) Muinsuskaitse eritingimusi võib muuta, kui nende andmise aluseks olnud andmed või
konserveerimisele, restaureerimisele või ehitamisele esitatavad nõuded on muutunud.
§ 51. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused
(1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse
planeerimisseaduses sätestatud juhtudel ja korras.
(2) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada pädev isik.
(3) Nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise
korrale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Muinsuskaitse eritingimustes
nähakse ette muinsuskaitseala, kinnismälestiste või nende kaitsevööndi säilitamise ning
vaadeldavuse tagamise nõuded.
§ 52. Ehitusprojekt
(1) Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal võib konserveerida, restaureerida ja ehitada
Kultuuripärandiameti heakskiidetud ehitusprojekti järgi, kui ehitusprojekt on nõutav
ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse eritingimustega.
(2) Ehitusprojekt tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega.
21
(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega kinnismälestise ehitusprojektile
esitatavad nõuded.
§ 53. Tegevuskava
(1) Tegevuskava koostatakse kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise
konserveerimiseks, restaureerimiseks, ja ehitamiseks või teisaldamiseks, juhul kui
ehitusprojekt ei ole nõutav.
(2) Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega.
(3) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal
asuva ehitise seisundi kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate
konserveerimis-, restaureerimis- või remonttööde kohta, tööde kava ja ajakava, tööde
metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning
vajadusel tehnilisi jooniseid.
§ 54. Tööde luba
(1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 ning § 47 lõigetes 1 ja 2
sätestatud tööde tegemiseks kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis.
(2) Tööde luba ei ole vaja taotleda juhul, kui Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud tööd
käesoleva seaduse § 71 lõike 1 alusel ning kooskõlastamisel märkinud, et tööde luba ei ole
nõutav.
(3) Tööde loa taotlus ja muud seonduvad dokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile.
(4) Tööde loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud
andmetele:
1) mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise andmed;
2) kavandatava töö kirjeldus;
4) kavandatava töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg;
5) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed, pädev isik), kui
töö teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud käesoleva seaduse kohaselt;
6) muinsuskaitselise järelevalve teostaja andmed, kui järelevalve on määratud.
(5) Koos tööde loa taotlusega esitatakse nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava, kui
see on nõutav.
§ 55. Tööde loa menetlemine
(1) Muinsuskaitseamet kontrollib tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui
tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja
tagastab selle koos põhjendusega.
(2) Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 tööpäeva jooksul
nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
22
(3) Tööde loas võib vajadusel määrata tingimusi konserveerimisele, restaureerimisele ja
ehitamisele või muudele töödele ning uuringu kohustuse, kui see on vajalik.
(4) Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui:
1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele;
2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade
säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki.
(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule keeldub Kultuuripärandiamet
konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tööde luba andmast, kui:
1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik;
2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse tingimustele või uuringu tulemustele;
3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62
lõikes 1 sätestatud nõudele;
4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde
nõuetekohane aruanne esitamata.
(6) Tööde luba antakse kuni viieks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe
korra viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on vahearuandena esitatud
käesoleva seaduse paragrahvi 57 kohane aruanne ja Kultuuripärandiamet on selle heaks
kiitnud.
(7) Kultuuripärandiamet tunnistab loa kehtetuks, kui tööde teostaja kahjustab või rikub
mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist või tööde loaga sätestatud tingimusi.
§ 56. Muinsuskaitseline järelevalve
(1) Kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või
ehitamise nõuetekohaseks teostamiseks tagab kinnismälestise või ehitise omanik tööde üle
muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik tulenevalt tööde iseloomust, keerukusest või
ulatusest. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik.
(2) Muinsuskaitselise järelevalve vajaduse määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse
eritingimustega.
(3) Muinsuskaitselise järelevalve ülesanded on:
1) hinnata ja kontrollida tehtava töö vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale, tööde loa
tingimustele või tööde tegemise nõuetele;
2) nõustada mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku ja töö teostajat töö käigus
sobiva metoodika ja materjalide kasutamisel, detailide ja tarindite säilitamisel, ehitusprojektis
või tegevuskavas tehtavate muudatuste või uuringute või ekspertiiside alal, kui need
mõjutavad mälestise või selle osa säilimist;
3) teavitada Muinsuskaitseametit töö käigus tekkinud probleemidest, sealhulgas käesoleva
seaduse §-s 48 sätestatud asjaoludest.
§ 57. Muinsuskaitselise järelevalve aruanne ja järelevalve rahastamine
23
(1) Muinsuskaitseline järelevalve tuleb dokumenteerida ning aruanne anda üle
Kultuuripärandiametile. Kultuuripärandiamet kiidab nõuetele vastava järelevalve aruande
heaks.
(2) Aruande koostab järelevalvet teostav isik. Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole
määratud, koostab aruande tööde teostaja.
(3) Kui muinsuskaitse eritingimustega määratud muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud
nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud, hüvitatakse
osaliselt muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu.
(4) Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva
paragrahvi lõikes 3 nimetatud hüvitise määra, maksmise täpsemad tingimused, maksmisest
keeldumise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
5. jagu
Vallasmälestisel tööde tegemine
§ 58. Vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine
(1) Vallasmälestisel on Kultuuripärandiameti luba nõutav:
1) konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil
muutmiseks;
2) hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks;
3) eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde see kuulub.
(2) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tööde
tegemine keelatud.
(3) Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav nende tegevuste puhul ja ulatuses, mille kohta on
tehtud leevendusi asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis.
(4) Uuringuid tehes, konserveerides ja restaureerides tuleb järgida Kultuuripärandiameti
heakskiidetud tegevuskava ning tööde teostaja pädevus peab olema tõendatud.
§ 59. Tegevuskava
(1) Tegevuskava koostatakse käesoleva seaduse § 58 lõike 1 punktis 1 sätestatud tööde
tegemiseks.
(2) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise seisundi kirjeldust, töö
käigus tehtavate uuringute loetelu, tööde kava, metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide
kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid.
§ 60. Tööde luba
(1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemiseks.
24
(2) Tööde loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud
andmetele:
1) mälestise andmed;
2) kavandatava töö kirjeldus;
3) kavandatava töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg;
4) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed), kui töö teostaja
kvalifikatsioon peab olema tõendatud.
(3) Koos tööde loa taotlusega esitatakse Kultuuripärandiametile nõuetele vastav tegevuskava.
(4) Kultuuripärandiamet kontrollib tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui
tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja
tagastab selle koos põhjendusega.
(5) Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 päeva jooksul
nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
(6) Tööde loas võib sätestada tingimused käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud tööde
tegemisele ning täiendavad uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik.
(7) Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui:
1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud
nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit;
2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele;
3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik;
4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele;
5) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata.
(8) Töödeluba antakse kuni kaheks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe
korra kahe aasta võrra.
(9) Kultuuripärandiamet tunnistab tööde loa kehtetuks, kui tööde teostaja rikub mälestist või
tööde loaga sätestatud tingimusi.
(10) Muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 56 ja
57 sätestatut.
§ 61. Vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine ja tööde
aruanne
(1) Vallasmälestise konserveerimine ja restaureerimine tuleb dokumenteerida ning aruanne
anda üle Kultuuripärandiametile. Kultuuripärandiamet kiidab nõuetele vastava aruande heaks.
(2) Aruande koostab töö teostaja.
(3) Lõikes 1 nimetatud tööde dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.
4. peatükk
25
Isikute kohustused muinsuskaitse valdkonnas tegutsemisel
§ 62. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded
(1) Muinsuskaitse valdkonnas võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline õigussuhe
käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust ettevõtja on ise
pädev isik.
(2) Majandustegevusteate peab majandustegevuse registrisse esitama järgmistel muinsuskaitse
valdkonna tegevusaladel tegutsemiseks:
1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise
ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine;
2) loakohustusliku uuringu uuringukava koostamine ja sellise uuringu läbiviimine;
3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine;
4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine;
5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine;
6) veealusele mälestisele ja arheoloogilisele leiukohale sukeldumisteenuse pakkumine.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teatamiskohustust ei kohaldata
muinsuskaitsealal, välja arvatud maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja
restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamise ning konserveerimise,
restaureerimise ja ehitamise suhtes.
(4) Majandustegevusteates märgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud muinsuskaitse
valdkonna tegevusala, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud
andmed ning ettevõtja pädeva isiku kohta sama seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud andmed.
(5) Majandustegevusteade on esitatud, kui majandustegevuse registris on olemas käesoleva
seaduse §-s 63 sätestatud nõuetele vastava pädeva isiku kinnitus tema õigussuhte kohta
majandustegevuseteate esitanud ettevõtjaga.
(6) Kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1 nimetatud teadet ei esitata
Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku kinnitusega
Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad andmed
majandustegevuse registrisse.
(7) Kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti teabevärava kaudu, siis
esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või sellest loobumise
majandustegevuse registrisse.
(8) Pädeva isiku ja ettevõtja vahelise õigussuhte katkemise korral on pädeval isikul õigus
kinnitusest loobuda. Kui pädev isik on kinnitusest loobunud, esitab ettevõtja
majandustegevuse üldandmete muutumise teate majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse
§ 30 lõike 5 kohaselt. Kui kinnitusest loobunud pädev isik on asjaomasel tegevusalal ettevõtja
ainus pädev isik, loetakse, et ettevõtja ei ole sellel tegevussalal tegutsemiseks
teatamiskohustust täitnud.
§ 63. Pädev isik
26
(1) Pädev isik on asjatundja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõigetes 2‒6 sätestatud nõuetele
ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna
tegevusalal ja vastutab selle eest.
(2) Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 sätestatud
muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on vastavat kvalifikatsiooni tõendav
kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus.
(3) Ettevõtja pädeva isikuna, kelle töö hõlmab teiste juhtimist, võib töötada isik, kelle
kutsetase hõlmab teiste töö juhtimist või kellel on käesoleva seaduse kohane
pädevustunnistus.
(4) Pädeva isikuna võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema
kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse
kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev
asutus on Kultuuripärandiamet.
(5) Pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale nõutava hoolsusega ega
või samal ajal tegutseda pädeva isikuna rohkem kui kolme ettevõtja juures.
(6) Pädev isik peab vajadusel kaasama töö tegemisse vastava eriala ja pädevusega spetsialiste,
kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav.
(7) Ettevõtja, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, tagab, et pädeval isikul on võimalik
teha oma tööd seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale vastava hoolsusega.
§ 64. Pädevustunnistus
(1) Pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele.
Pädevustunnistus annab isikule õiguse tegutseda selles märgitud tegevusalal tema
kvalifikatsiooni ulatuses.
(2) Isik ei pea pädevustunnistust taotlema, kui ta saab oma kvalifikatsiooni tõendada
kutseseaduse kohase kutsega, mille kutsestandard sisaldab muinsuskaitsealast kompetentsi.
§ 65. Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja andmisest keeldumine
(1) Pädevustunnistust taotlev isik peab olema:
1) vastavalt töö liigile riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi
kvalifikatsiooniga;
2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või
3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse.
(2) Kõrghariduse nõuet ei ole vaja täita veealusele mälestisele ja arheoloogilisele leiukohale
sukeldumisteenuse tegevusalal tegutsemiseks.
(3) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et kõrghariduse ja täienduskoolituse nõuet ei ole vaja
täita kinnismälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja
27
restaureerimise tegevusaladel tegutsemiseks, kui töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja
korraldamist.
(4) Pädevustunnistuse saamiseks esitab taotleja Kultuuripärandiametile:
1) taotluse;
2) haridust tõendavad dokumendid;
3) tehtud tööde loetelu, mis sisaldab tööde kirjeldust ja fotomaterjali;
4) täienduskoolituse läbimist tõendava dokumendi;
5) andmed riigilõivu tasumise kohta.
(5) Taotleja märgib taotluses lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 sätestatule
isikukoodi ning tegevusala, millele ta pädevustunnistust taotleb.
(6) Isiku pädevust hindab ja pädevustunnistuse annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks.
Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada tingimusel, et
isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud.
(7) Kultuuripärandiametil on õigus hinnata pädevustunnistuse andmisel isiku pädevust
taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja kvalifikatsioonist ning piirata
pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest teatud liiki ja teatud
materjalist mälestistega töötamisel.
(8) Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse või selle pikendamise taotluse 30 päeva
jooksul.
(9) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust andmast, kui taotleja:
1) ei vasta käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 sätestatud nõuetele;
2) tehtud tööd ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
3) on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid;
4) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu.
(10) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui taotleja:
1) tehtud tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele;
2) on tehtud tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme;
3) ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või ei ole
viimase viie aasta jooksul läbinud soovitud tegevusalale vastavat täienduskoolitust;
4) on esitamata nõuetekohane käesolevas seaduses sätestatud aruanne;
5) on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud valeandmeid;
6) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu.
§ 66. Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamine
(1) Kultuuripärandiamet võib tunnistada pädevustunnistuse kehtetuks, kui:
1) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid;
2) pädevustunnistust omava isiku tegevus ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
3) pädevustunnitust omav isik on tegevusalal tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud
mälestise, maailmapärandi objektil asuva ehitise või nende osa või ilme.
28
(2) Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise korral ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda
ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise päevast arvates.
§ 67. Täienduskoolitus
(1) Käesoleva seaduse § 65 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võib läbi viia
täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud nõuetele vastav täienduskoolitusasutus.
Täienduskoolituse õppekava kooskõlastatakse Kultuuripärandiametiga.
(2) Õppekava kooskõlastamisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel käsitletavate teemade
ja nende käsitluse kestuste piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste omandamiseks.
5. peatükk
Muinsuskaitse tegevuse korraldus
1. jagu
Muinsuskaitse korraldajad
§ 68. Muinsuskaitse korraldaja
(1) Muinsuskaitse tegevuse korraldajad on vastavalt pädevusele Kultuuriministeerium ja
Kultuuripärandiamet.
(2) Vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja on Kultuuriministeerium.
§ 69. Muinsuskaitse Nõukogu
(1) Muinsuskaitse Nõukogu on Kultuuriministeeriumi nõuandev kogu, kuhu kuuluvad
muinsuskaitse ja sellega seotud valdkondade asjatundjad.
(2) Muinsuskaitse Nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi käesolevast seadusest
tulenevates küsimustes. Nõukogu seisukohad on muinsuskaitse tegevuse korraldajatele
muinsuskaitsetöö kavandamise ja muinsuskaitse põhimõtete elluviimisel soovituslikuks
aluseks.
(3) Muinsuskaitse Nõukogu liikmed nimetab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks.
Liikmele võib nõukogu töös osalemise eest maksta tasu.
(4) Muinsuskaitse Nõukogu töökorra ning liikme tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab
valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
§ 70. Eksperdinõukogu
(1) Kultuuripärandiameti peadirektor võib vastavalt vajadusele moodustada
eksperdinõukogusid, kuhu kuuluvad vastava valdkonna eksperdid.
(2) Eksperdinõukogu ülesandeks on anda eksperdiarvamusi ja teha ettepanekuid
Kultuuripärandiameti töövaldkonda puudutavates küsimustes. Eksperdinõukogu liikmele võib
nõukogu töös osalemise eest maksta tasu.
29
(3) Eksperdinõukogu töökorra ning liikme tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab
Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga.
§ 71. Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel
mälestiste, muinsuskaitsealade, nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja
veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Kultuuripärandiametiga haldusaktide eelnõud
ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala,
nende kaitsevööndiga, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga ning kui
taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 23 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 29 lõikes 2, § 46
lõigetes 1–3 ning § 47 lõigetes 1–3 sätestatud töödega.
(2) Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust, kui
see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha
säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist.
(3) Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste
kooskõlastamisel seada tingimusi, mille täitmisel tagatakse mälestise, muinsuskaitseala,
arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk, sealhulgas
määrata uuringu tegemise kohustus.
(4) Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise püstitamiseks
arhitektuurivõistluse korraldamist.
§ 72. Haldusülesande täitmiseks volitamine
(1) Valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses sätestatud korras volitada
kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel käesoleva seaduses sätestatud
Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel korrakaitseorganina riiklikku
järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil. Käesoleva paragrahvi
esimeses lauses nimetatud ülesandeid võib üle anda täielikult või osaliselt.
(2) Halduslepingu sõlmib ja haldusjärelevalvet halduslepinguga volitatud haldusülesannete
täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet.
2. jagu
Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine
§ 73. Kultuurimälestiste register
(1) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada:
1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve
teostamiseks vajalike andmete kogumine;
2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja
avalikustamine;
3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine.
30
(2) Registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
(3) Registri vastutav töötleja on Kultuuripärandiamet.
(4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid:
1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed;
2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed;
3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava,
eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta;
4) riikliku ja haldusjärelevalve andmed;
5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta;
6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed;
7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed;
8) otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed;
9) pädevustunnistustega seotud andmed.
(5) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad,
säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate
saamiseks.
(6) Registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem säilitamise tähtaeg
sätestatakse registri põhimääruses.
(7) Kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha
asukoht kantakse riigi maakatastrisse.
(8) Veealused mälestised kannab Veeteede Amet koostöös Kultuuripärandiametiga
navigatsioonikaardile.
§ 74. Mälestise tähistamine
(1) Kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid mälestisi võib tähistada
vastava tähisega.
(2) Mälestiste tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet.
(3) Mälestiste tähistamise korra ja tähisel oleva kujutise kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
6. peatükk
Riiklik ja haldusjärelevalve
§ 75. Riikliku ja haldusjärelevalve teostamine
Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide
nõuete täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet.
§ 76. Riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr
31
(1) Kultuuripärandiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 44 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
(2) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Kultuuripärandiamet rakendada sunnivahendit
asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kohustuse täitmisele sundimiseks
kehtestatakse sunniraha ülemmääras 6400 eurot füüsilise isiku puhul ja 64 000 eurot
juriidilise isiku puhul.
§ 77. Riikliku ja haldusjärelevalve erisused
(1) Kultuuripärandiamet võib peatada mistahes töö või tegevuse, mis võib ohustada mälestist,
muinsuskaitsealal alal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu, leiukohta või kultuurkihti ning
määrata vajadusel ühe nädala jooksul täiendavad uuringud või tööde teostamise tingimused
selleks, et hoida ära mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise, arheoloogilise kultuurkihi või
arheoloogilise leiu kahjustamine, samuti võib peatada töö, mis ei järgi ehitusprojektis või
tegevuskavas määratud tingimusi.
(2) Kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei saa õigel ajal peatada tööd või tegevust, mis võib
ohustada mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist, arheoloogist leiukohta, arheoloogilist
leidu või arheoloogilist kultuurkihti, võib kohaliku omavalitsuse üksus peatada nimetatud töö
või tegevuse ning teavitab sellest viivitamata Kultuuripärandiametit.
(3) Kultuuripärandiamet võib piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba juurdepääs võib
ohustada kinnismälestise säilimist.
7. peatükk
Vastutus
§ 78. Arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumine
(1) Arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu või selle osa teadliku
leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või arheoloogilise leiukoha või
arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav.
§ 79. Mälestise tähise rikkumine või eemaldamine
(1) Mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot.
32
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav.
§ 80. Mälestise rikkumine
(1) Mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud olulist kahju –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistav.
§ 81. Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine või hävitamine
(1) Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistav.
§ 82. Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde teostamise nõuete
rikkumine
(1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde tegemise eest ilma
Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav.
§ 83. Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi
kasutamisekeelu rikkumine
Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu
rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 84. Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumine
(1) Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
33
§ 85. Otsinguvahendi kasutamine otsinguloata
Kultuuripärandiameti otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest–
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 86. Otsinguvahendi konfiskeerimine
Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 78, 81 ja 83
sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt
karistusseadustiku §-le 83.
§ 87. Menetlus
Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kultuuripärandiamet.
8. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Üleminekusätted
§ 88. Muinsuskaitseala põhimääruste kehtivus
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus jääb pärast
käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või
kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas seaduses kehtestatud alusel ja
korras.
(2) Kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse
käesoleva seaduse sätteid.
§ 89. Mälestise liigid
Enne käesoleva seaduse jõustumist mälestiseks tunnistatud mälestise liigid korrastatakse
2022. aasta 1. jaanuariks.
§ 90. Kultuurimälestiste registri korrastamine
Kultuurimälestiste registri andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks.
§ 91. Kaitsekohustuse teatis
Enne käesoleva seaduse jõustumist antud kaitsekohustuse teatises mälestise ja mälestise
kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu
ning vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima ulatuses, mis ei ole vastuolus
käesoleva seadusega ning kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja
korras.
§ 92. Kaitsevööndi ulatus ja muutmine
34
Enne 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja
kaitsevöönd on 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui
mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele
ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja §-s 16
sätestatut.
§ 93. Halduslepingute muutmine
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud
haldusleping muinsuskaitseliste riiklike kohustuste täitmiseks tuleb viia käesoleva seadusega
kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks.
(2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud
halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
§ 94. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotluse menetlemine
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud mälestisel, muinsuskaitsealal ja nende
kaitsevööndis tehtavate tööde loa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud
muinsuskaitseseaduse kohaselt.
(2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on esitatud mälestisel, muinsuskaitsealal või nende
kaitsevööndis tehtavate tööde loa taotlus tegevuse kohta, mille puhul tööde luba või nõusolek
ei ole käesoleva seaduse kohaselt nõutav, lõpetab Kultuuripärandiamet tööde loa menetluse.
§ 95. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja
sukeldumisloa taotlus
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja
sukeldumisloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud
muinsuskaitseseaduse kohaselt.
(2) Enne käesoleva seaduse jõustumist välja antud sukeldumisluba ning kultuuriväärtusega
asja otsimise luba kehtib selles märgitud tähtaja lõpuni.
§ 96. Leiuautasu
Enne käesoleva seaduse jõustumist algatatud leiuautasu määramine menetletakse lõpuni
menetluse algatamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel.
§ 97. Enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust
korraldanud isiku tegevusõigus
Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust
korraldanud isik peab viima oma tegevuse käesolevas seaduses sätestatud nõuetega kooskõlla
2020. aasta 1. jaanuariks.
§ 98. Uuringuluba
35
Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse
esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel.
§ 99. Muinsuskaitse eritingimused
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist koostatud muinsuskaitse eritingimusi võib
Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitada kuue kuu jooksul arvates käesoleva
seaduse jõustumisest.
(2) Enne käesoleva seaduse jõustumist või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajal
kooskõlastamiseks esitatud muinsuskaitse eritingimused menetletakse lõpuni enne käesoleva
seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel.
(3) Enne käesoleva seaduse jõustumist kooskõlastatud või Kultuuripärandiameti koostatud või
käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimused
kehtivad määratud ajani. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse tähtaega ei pikendata.
§ 100. Vastutava spetsialisti tegevusluba
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel enne 2014. aasta
1. jaanuari antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2021. aasta 1.
jaanuarini.
(2) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel alates 2014.
aasta 1. jaanuarist antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2022. aasta
1. jaanuarini.
§ 101. Ettevõtja tegevusluba
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud ettevõtjad muutuvad
käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal tegutsevateks ettevõtjateks
ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse jõustumisel täidetuks, arvestades
käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada
täiendavaid andmeid võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja
esitama need andmed 90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete
tähtaegselt esitamata jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud.
§ 102. Uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamine
Käesoleva seaduse § 45 lõike 2 ja § 57 lõike 3 alusel hüvitatakse uuring ja muinsuskaitseline
järelevalve, mis on määratud käesoleva seaduse alusel ja korras.
2. jagu
Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine
§ 103. Autoriõiguse seaduse muutmine
36
Autoriõiguse seaduse paragrahvi 45 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ Teost, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, võivad vabalt kasutada kõik
isikud, järgides käesoleva seaduse § 44 sätteid.“.
§ 104. Ehitusseadustiku muutmine
Ehitusseadustiku tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga
„Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes .
§ 105. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste
tagastamise seaduse muutmine
Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse
tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“
vastavas käändes.
§ 106. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmine
Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna
„Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
§107. Maapõueseaduse muutmine
Maapõueseaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga
„Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
§ 108. Maareformi seaduse muutmine
Maareformi seaduse paragrahv 20 lõikes 12 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga
„Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
§ 109. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse muutmine
Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse paragrahv 3 lõikes 4
asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
§ 110. Majandusvööndi seaduse muutmine
Majandusvööndi seaduse V1. peatükk muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„V1. peatükk VEEALUSE KULTUURIPÄRANDI KAITSE
§ 131. Õiguslikud alused
Veealuse kultuuripärandi, sealhulgas veealuste kultuurimälestiste, arheoloogiliste leidude ja
leiukohtade kaitset teostatakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute,
muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega.
§ 132. Isikute kohustused
37
Kõik majandusvööndis tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud peavad hoiduma
tegevustest, mis võivad kahjustada veealuseid kultuurimälestisi või nende kaitsevööndeid,
arheoloogilisi leide ja leiukohti ning sellise tegevuse ilmnemisel teatama kohe pädevale
riigiasutusele. “.
§ 111. Muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine
Muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153) tunnistatakse kehtetuks.
§ 112. Muuseumiseaduse muutmine
Muuseumiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 lõikes 2, § 11 lõikes 7, § 15 lõikes 3, §-s 22 ja § 23 lõikes 1 asendatakse sõna
„Kultuuriministeerium“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 6 lõikes 2 ja § 15 lõikes 6 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“
sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes;
3) paragrahvis 14 asendatakse sõna „Muinsuskaitseametile“ sõnaga „Kultuuripärandiametile“.
4) paragrahv 21 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ja lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse
järgmiselt:
„(1) Avalik-õigusliku isiku muuseum, munitsipaalmuuseum ja eramuuseum võivad saada
tegevustoetust riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu ning riigi sihtasutuse muuseum
asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu järgmistel tingimustel:
(4) Muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja määramise korra
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“.
§ 113. Planeerimisseaduse muutmine
Planeerimisseaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga
„Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
§ 114. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduse 7. peatüki 1. jao pealkirjas asendatakse sõna „Muinsuskaitseameti“ sõnaga
„Kultuuripärandiameti“;
2) paragrahvi 143 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 143. Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise
taotluse läbivaatamine
Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise taotluse
läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.“;
38
3) seadust täiendatakse paragrahviga 1431 järgmises sõnastuses:
„§ 1431. Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa andmise taotluse
läbivaatamine
Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa taotluse läbivaatamise eest tasutakse
riigilõivu 50 eurot.“;
3) paragrahvi 144 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kultuuriväärtuse väljaveoloa taotluse läbivaatamise eest, samuti väljaveoloa andmise või
sellest keeldumise eest kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 16 lõikes 4
ja § 17 lõikes 3 sätestatud alustel tasutakse riigilõivu 20 eurot kultuuriväärtuse kohta, kuid
kokku mitte rohkem kui 200 eurot.“.
§ 115. Sõjahaudade kaitse seaduse muutmine
Sõjahaudade kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 14 lõike 2 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Muinsuskaitseseaduses sätestatud Kultuuripärandiameti eksperdihinnangut ei koostata ja
Muinsuskaitse Nõukogu seisukohta ei küsita.“
2) paragrahvi 14 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;
3) seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga
„Kultuuripärandiamet“.
§ 116. Tulumaksuseaduse muutmine
Tulumaksuseaduse paragrahvi 19 lõiget 3 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses:
“18) muinsuskaitseseaduse § 45 lõikes 2 sätestatud uuringu ja § 57 lõikes 3 sätestatud
muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise kulu hüvitist.”.
§ 117. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine
Vabariigi Valitsuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“
sõnaga „Kultuuripärandiamet“;
2) seadust täiendatakse §-ga 10513 järgmises sõnastuses:
„§ 10513. Muinsuskaitseameti nimetuse muutmine
(1) Kõigis õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindab Muinsuskaitseamet, loetakse alates
2019. aasta 1. jaanuarist Eesti Vabariigi esindajaks Kultuuripärandiamet.
(2) 2019. aasta 1. jaanuarist loetakse kehtivates õigusaktides kuni vastava muudatuse
sisseviimiseni sõna „Muinsuskaitseamet“ asendatuks sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas
käändes.
3. jagu
Seaduse jõustumine
39
§ 118. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
40
27.03.2018
Seletuskiri muinsuskaitseseaduse
eelnõu juurde
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Muinsuskaitseseaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) koostamise eesmärk on tagada paremini
kultuuriväärtusega asjade säilimine. Muinsuskaitseseadus lähtub eeldusest, et kultuuripärandi
säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis lubab seada mälestiseks tunnistatud asjade
kasutamisele piiranguid. Mälestistega seotud tegevustele ja töödele on seatud kõrgendatud
nõudmised, mis peavad tagama nende pikaajalise säilimise avalikes huvides, kuid mille
täitmise eest lasub kehtiva seaduse järgi vastutus peamiselt mälestise omanikul või valdajal.
Sealjuures napib omanike toetuseks mõeldud kompensatoorseid mehhanisme. Eelnõu
eesmärgiks on tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi. Selleks:
- antakse otsuste tegemisel suurem paindlikkus,
- võtab riik osa kohustusi enda kanda ja hüvitab mälestise omanikule teatud kulud,
- panustatakse senisest enam nõustamis- ja ennetustegevusele,
- tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset.
Lisaks eelnevale hakkab Muinsuskaitseameti tegevus hõlmama nii muinsuskaitse kui ka
muuseumide valdkonda. Selline ümberkorraldus võimaldab kultuuriväärtuste valdkonda
ühtselt juhtida, ühtlustada Kultuuriministeeriumi enda töökorraldust ning valdkonna ühiseid
ressursse paindlikumalt ja efektiivsemalt kasutada.
Muinsuskaitseseadust1 (edaspidi MuKS) on varem muudetud 17 korral. MuKS-e alusel on
kehtestatud 26 rakendusakti. Õigustehniliselt on olemasolev süsteem keeruline, mitmete
vasturääkivustega ning raskesti mõistetav. Sellest lähtuvalt vajab muinsuskaitsealane õiguslik
regulatsioon muudatusi ja kaasajastamist ka õigusselguse parandamiseks.
Eelnõu ettevalmistamisel kaardistasid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti esindajad
kehtiva õiguse ja selle rakendamise probleemkohti ning selgitasid välja põhiprobleemid:2
- kultuurimälestiste omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole
tasakaalus;
- MuKS-ega sätestatud tegevuslubade süsteem ei taga mälestiste konserveerimise,
restaureerimise ega järelevalve kõrget kvaliteeti;
- kultuuriväärtusega leidudega seonduv vajab senisest rangemat regulatsiooni;
- kultuuriväärtuste kaitse, säilitamine, näitamine ja tutvustamine nii muinsuskaitse kui
muuseumide valdkonnas vajab riigi tasandil ühtsemat strateegilist juhtimist.
1
RT I, 29.06.2014, 42
2
November 2013–jaanuar 2014.
1
Analüüsi ja selle järeldusi toetab Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni tellitud uuring
„Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ja selle lõpparuanne.3 Eraomandis olevate
kinnismälestiste hoidmine oli Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni 2013.-2014. a üheks
fookusteemaks ning mälestiste kasutamise ja tugisüsteemi senise toimimise hindamiseks telliti
uuring. Uuringus keskenduti riigi ja eraomanike vaheliste suhete analüüsimisele ja rollide
jagunemisele mälestiste kaitsel ja arendamisel. Valdav osa Eesti mälestistest on eraomandis ja
probleemid omanike erinevates gruppides on sarnased. Uuring tõi ühe peamise probleemina
välja piirangute rohkuse ja vähese paindlikkuse, aga ka inimeste, kompetentside ja finantside
nappuse, eelkõige üliväikesed muinsuskaitsespetsiifilised riiklikud toetused. Komisjoni
raportis antakse soovitusi kinnismälestiste hoidmise tõhustamiseks ja kasutusvõimaluste
arendamiseks.
Lisaks analüüsiti eelnõu koostamise käigus võrdlusriikide õigust – Soome, Läti, Norra ja
Suurbritannia vastava valdkonna õigust. Võrdlusriigid valiti põhimõttel, et oleksid esindatud
meiega ajalooliselt sarnases olukorras riik Läti, lähiriik Soome ja meist erineva
muinsuskaitsesüsteemiga Norra ning Suurbritannia.
1.2 Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on välja töötanud Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet. Eelnõu
väljatöötamisel osalesid Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna
muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (6282 381; liina.jä
[email protected]), muuseuminõunik Mirjam
Rääbis (6282 335;
[email protected]), kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits (6282 210;
[email protected]), õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (6282347;
[email protected]), õigusnõunik Siiri Pelisaar (6282225;
[email protected]),
Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie (6403050;
[email protected]),
Kultuuripärandiameti peadirektori asetäitja-üldosakonna juhataja Carolin Pihlap (6403020,
[email protected]), õigusnõunik Merike Peterson (640 3038;
[email protected]), restaureerimis- ja arendusosakonna juhataja Kais
Matteus (640 3052,
[email protected]) ning arheoloogiamälestiste
peainspektor Ulla Kadakas (640 3010;
[email protected]). Eelnõu on läbi
arutatud Muinsuskaitseameti spetsialistidega.
Eelnõu on keeleliselt toimetanud Eiffel Meedia OÜ.
1.3 Märkused
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2016–2019, mille punktis 5.7
nähakse ette kaitsta Eesti pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning
töötada selleks välja muinsuskaitseseaduse eelnõu.4
12. veebruaril 2014. a Riigikogu heakskiidetud dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused
aastani 2020“ on märgitud nii valdkonna seadusandluse ajakohastamine (p. 33.2),
muinsuskaitseliste väärtuste väljaselgitamise ja säilitamisega seotud toetused (sh uuringud,
3
Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja
konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav:
https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid.
4
https://www.valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm
2
eritingimused, p. 33.3) kui ka muinsuskaitse ja muuseumide valdkonna sidustamine (p. 33.6 ja
34.2).5
Eelnõu on seotud muuseumiseaduse, ehitusseadustiku, majandustegevuse seadustiku üldosa
seaduse, korrakaitseseaduse ning majandusvööndi seadusega.
Eelnõuga muudetakse autoriõiguse seaduse redaktsiooni (RT I, 16.06.2017, 8),
ehitusseadustiku redaktsiooni (RT I, 03.03.2017, 2), Euroopa Liidu liikmesriigist
ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse redaktsiooni (RT I,
06.01.2016, 17), kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse redaktsiooni (RT I,
16.06.2017, 11), maapõueseaduse redaktsiooni (RT I, 05.01.2018, 3), maareformi seaduse
redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 47), maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa
omandamise seaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 48), majandusvööndi seaduse
redaktsiooni (RT I, 12.07.2014, 94), muuseumiseaduse redaktsiooni (RT I, 06.01.2016, 11),
riigilõivuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.11.2017, 5), sõjahaudade kaitse seaduse redaktsiooni
(RT I, 13.03.2014, 61), planeerimisseaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 62),
tulumaksuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 77) ja Vabariigi Valitsuse seaduse
redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 19).
Eelnõu on välja töötatud 2014. aastal Kultuuriministeeriumis koostatud muinsuskaitseseaduse
eelnõu väljatöötamiskavatsuse alusel.6
Eelnõu on seotud UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni ratifitseerimise
seaduse eelnõuga (eelnõude infosüsteemi toimik nr 16-0450).
Eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus7.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu koostamise eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Muinsuskaitse
regulatsioon on tihedas puutumuses põhiseaduse preambulis esiletoodud eesmärkidega,
eelkõige riigi kohustusega tagada kultuuri säilimine läbi aegade.
5
https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002
6
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ed8e4790-26f6-48e3-b2f5-7d847fcdbad2
7
Eelnõuga muudetakse Vabariigi Valitsuse seadust, mis kuulub põhiseaduse §-s 104 sätestatud
konstitutsiooniliste seaduste loetellu. Eelnõuga kavandatav muudatuse järgi muudetakse Muinsukaitseameti, mis
on valitsusasutus Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, nimetus Kultuuripärandiametiks. Tegemist on
halduskorraldusliku muudatuse ja lihtõiguse normiga. Põhiseaduse kommentaarides on märgitud, et PS § 104
punktide 1–17 näol on tegemist valdkonnapõhise loeteluga, mitte seaduste pealkirjade ammendava nimekirjaga.
See tähendab, et lähtuda tuleb sisulisest, mitte vormiliselt. Valitsusasutuse nimetus ei ole konstitutsioonilise
seaduse oluliseks komponendiks. Samale viitab ka Virgo Saarmets Õiguskeeles (2009/4) avaldatud artiklis:
„Põhiseadus eeldab üksnes Vabariigi Valitsuse kui poliitilise kogu (riigivõimuorgani) tegevuse reguleerimist.
Seetõttu nt valitsusasutuste tegutsemist reguleeriv halduskorralduse seadus ilmselt ei nõuaks vastuvõtmiseks ega
muutmiseks 51 Riigikogu liikme poolthäält“
(https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/virgo_saarmets._konstitutsioonilistest_seadustest.pdf).
3
Eelnõu käsitleb muinsuskaitse eesmärki ja selle põhimõtteid, kultuuriväärtuste riikliku kaitse
alla võtmise eeldusi ja menetlust, sealhulgas ajutise kaitse alla võtmist, mälestiste jagunemist
liikideks ning liikide määratlusi, omaniku ja riigi kohustusi mälestiste kaitse tagamisel,
mälestise kasutamispiiranguid ja juurdepääsu, nõudeid mälestisega seotud tööde tegemisel,
sealhulgas nõudeid tööde teostajale, samuti arheoloogilise leiu ja leiukoha regulatsiooni,
haldus- ja riiklikku järelevalvet ning vastutuse sätteid.
Enne eelnõu väljatöötamist koostati väljatöötamiskavatus. Kaalutud võimalike lahendustena
analüüsiti rahastamise suurendamist, deregulatsiooni, senise regulatsiooni paremat
rakendamist ja uue regulatsiooni loomist. Väljatöötamiskavatsuse järelduste kohaselt on
otstarbekaim lahendus uue tervikseaduse väljatöötamine. Probleemid on võimalik kõrvaldada
muinsuskaitsealast regulatsiooni terviklikult muutes ning rahastust suurendades. Mitte midagi
tegemine tähendaks seda, et olulised probleemkohad jääksid püsima, mis praktikas ei
võimalda riigil ja omanikel kultuuriväärtusi tõhusalt kaitsta. Osaliselt on võimalik probleeme
kõrvalda senise regulatsiooni paremal rakendamisel, näiteks omanike nõustamise läbi, kuid
see ei kõrvalda probleeme, mis tulenevad õigusnormide sisust. Lisaks väljatoodud
probleemidele vajab muinsuskaitsealane õiguslik regulatsioon muudatusi õigusselguse
parandamiseks, kuna seaduse ja selle alusel antud määruste vahel on mitmeid vasturääkivusi.
MuKS-e ja selle alamaktide süsteemi on vaja muuta rakendajate jaoks arusaadavamaks ja
lihtsamaks. Ainuüksi seaduse muudatustega seda ei saavuta, vastupidi, see võib muuta
seaduse arusaadavuse seisukohalt veel nõrgemaks. Seetõttu on asjakohane uue regulatsiooni
loomine.
Eelnõuga tehakse võrreldes kehtiva õigusega järgmised peamised muudatused:
I Suurem paindlikkus kitsenduste seadmisel ja leevenduste tegemisel, kinnisasja
kaitsevööndi ja muinsuskaitselise järelevalve määramisel, samuti suurem tähelepanu
nõustamis- ja ennetustegevusele.
Mälestistega seotud tööd erinevad n-ö tavatöödest kõrgemate nõudmiste tõttu, kuna tegu on
suure kultuuriväärtusega objektidega. Sellisteks nõueteks on kehtivas MuKS-s näiteks
tegevusloaga töö teostaja kasutamine, muinsuskaitse eritingimuste olemasolu, uuringud ja
muinsuskaitseline järelevalve, mis kõik peavad tagama töö kvaliteedi ja kultuuriväärtusega
asja säilimise, kuid mis toimuvad valdavalt tellija ehk omaniku kulul. Selline olukord ei
motiveeri omanikke mälestisi korrastama ega kasutuses hoidma või kasutusse võtma, samuti
võib tekitada tõrjuvat suhtumist asja mälestiseks tunnistamisel. Ka Riigikantselei uuring
„Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa omanikke mõistab talle
kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid piiranguid.
Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused kitsendustest juba mälestiseks tunnistamise
õigusaktis ja leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel. Kehtiva seaduse
alusel on leevenduste tegemine võimalik üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel.
Kaitsevööndi määramisel on Muinsuskaitseametil senisest suurem kaalutlusruum –
kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea; kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada
erinevate kitsendustega osadeks nii muinsuskaitsealal kui ka mälestisel. Mälestistel tehtavate
tööde loakohustus piiritletakse selgemalt lähtudes mälestise liigist, mis lubab arvestada asja
eripärasid.
4
Suurendatakse mälestiste omanike nõustamise osakaalu. Mälestise sihipärane ja õige
hooldamine on parim viis tagada selle säilimine. Praegu on ennetav ja nõustav funktsioon riigi
tegevuses tagaplaanil, kuigi see aitaks mälestisi säilitada ning vältida hilisemaid suuremaid
kulutusi nende korrastamiseks. MuKS § 29 lg 1 annab küll omanikule õiguse saada mälestise
kohta informatsiooni ning konsultatsioone mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks, kuid
uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ilmnes, et omanike hinnangul ei ole
see olnud piisav. Omanikud näevad kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste
hooldamisel ja restaureerimisel.
II Muinsuskaitse eritingimusi annab riik (Muinsuskaitseamet).
Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega seatakse avalik-
õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab seega olema
haldusorgan. Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul ning
nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine omanikule kulukam kui n-ö
tavatööd. Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, st väheneb omaniku reaalne kulu
mälestisega seotud tööde tegemisele.
III Riik (Muinsuskaitseamet) hüvitab uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulud.
Riik hakkab omanikele hüvitama mälestise uuringute ja muinsuskaitselise järelevalvega
seotud kulusid. Hüvitamisele kuuluvad uuringud, mille Muinsuskaitseamet on määranud
mälestise säilimist tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve hüvitatakse,
kui Muinsuskaitseamet on määranud eritingimustega järelevalve vajaduse. Omanikele
muutub mälestistega seotud tööde tegemine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab
see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on paraneb riigi
kaitse all olevate objektide säilimine.
IV Mälestistel töid tegevate isikute ja ettevõtete pädevuse tagamise süsteem
kujundatakse ümber.
Loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast, see asendatakse
majandustegevusteate esitamise kohustusega, mis on vähemkoormav instrument.
Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusluba asendatakse
tähtajalise pädevustunnistusega ning seotakse kutsesüsteemiga.
V Tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset, luues selleks uue kaitse tasandi ehk
arheoloogilise leiukoha kaitse ning muutes otsinguvahendi loa omaniku kohustusi.
Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see on taastumatu ressurss ja kordumatu
ajalooallikas. Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud
otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Kuna muististe rüüstejuhtumid ja leidudega
salakaubitsemine on sagenenud, on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise
keeldu laiendada. Selleks sätestaks arheoloogilise leiukoha kaitse, kus piiranguid on vähem
kui arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa
sees, oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samuti muudetakse
otsinguvahendi, mida laialdaselt kasutavad hobiotsijad arheoloogiliste leidude otsimiseks,
kasutamise regulatsiooni ning piiritletakse selgemini juhud, mil otsinguvahendi kasutamiseks
5
on nõutav Muinsuskaitseameti luba. Otsinguvahendi loa eest seatakse sisse riigilõiv, samas
muutub üheaastane luba viieaastaseks.
VI Muinsuskaitseametile antakse juurde muuseumidega seotud ülesandeid, mis tagab
kultuuriväärtuste valdkonna strateegilisema juhtimise riigi tasandil ning muuseumide ja
muinsuskaitse koostoime kultuuriväärtustega tegelemisel, sealhulgas ühiste ressursside
paindlikuma ning efektiivsema kasutamise.
Sellega:
- toimub riigi tasandil parem strateegiline planeerimine kultuuripärandi kesksete
tegevuste osas: kogumine ja kaitse alla võtmine, säilitamine ja kaitsmine ning
näitamine ja tutvustamine. Kultuuripärandiga tegeletakse seotumalt ja laiemalt, mitte
ainult pärandi kaitsealuse osaga;
- muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse;
- muuseumikogude korralduse üle järelevalve tegemine liigub ministeeriumist ametisse
ning amet hakkab rakendama ka näituste riikliku kindlustuse süsteemi;
- panustatakse rohkem raha ja inimesi nõustamis- ja ennetustegevusele ning nii
muinsuskaitse valdkonna kui muuseumiüleste teadus- ja arendustegevuste
planeerimisele ja juhtimisele;
- toimub süstemaatilisem valdkonna analüüs ja uuringute kasutamine kultuuripärandi
säilimise planeerimisel;
- andmekogude (register.muinas.ee ja muis.ee) arendamine hakkab toimuma ametis;
- luuakse võimalus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus.
Sellega seoses muudetakse Muinsuskaitseameti nimi Kultuuripärandiametiks (edaspidi
tekstis nii nimetatud). Uus nimi annab uuenenud asutuse sisu paremini ja selgemini edasi.
Amet hakkab seniste ülesannete kõrval koordineerima ka muuseumivaldkonna tegevusi.
Kuigi mõlemad valdkonnad tegelevad kultuuripärandiga ja on eesmärkidelt sarnased, ei viita
muinsuskaitse mõistena kuidagi muuseumide valdkonnale. Ameti nimes peaksid aga
peegelduma mõlemad valdkonnad. Kultuuripärand on mõistena piisavalt lai, sobib
iseloomustama mõlemat valdkonda ja toob nende omavahelise sarnasusi paremini välja.
Muuseumiseaduses sätestatud muuseumi mõiste kohaselt on muuseumide ülesanne koguda,
säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja
materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseumi
mõiste aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud ülddefinitsioon. Asutuse uus nimetus annab
selgema aluse nende tegevuste koordineerimiseks. Muinsuskaitse mõistena ei kata kõiki
nimetatud tegevusi ning see pole olnud varem kasutusel muuseumi valdkonna tegevustest
kõnelemisel. Asutuse töö eesmärk on tegeleda kultuuripärandi valdkonnaga laiemalt – mh
tõsta inimeste teadlikkust kultuuripärandist, seda mõtestada, tutvustada ning osaleda
kultuuripärandit puudutavas dialoogis ühiskonnas. Asutusel on väga oluline roll
kultuuripärandi positiivse mõju alases selgitustöös. Ameti ingliskeelne ametlik nimetus on
juba vastav – Estonian National Heritage Board.
Eelnõu koosneb 118 paragrahvist.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
1. peatükk. Seaduse eesmärk ja kohaldamisala
6
Eelnõu 1. peatükis avatakse seaduse eesmärk, sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted,
selgitatakse selle kohaldamist koosmõjus teiste seadustega ning määratletakse regulatsiooni
läbivad mõisted.
Paragrahvis 1 sätestatakse seaduse eesmärk. Kehtiv MuKS seaduse eesmärki ei sätesta, selle
eesmärgid on aimatavad üksnes regulatsiooniga kaitstud väärtustest. Eelnõuga on soov tuua
muinsuskaitse korraldusliku külje kõrval sisse ka tegevuse eesmärk. Eesmärgist peab ilmnema
õigusakti juhtmõte ning see, mida seadusandja muinsuskaitse regulatsiooni kehtestamise
kaudu saavutada soovib. Seaduse eesmärgist ja põhimõtetest lähtub kogu järgnev
regulatsioon, mistõttu omab see peatükk erilist tähtsust seaduse struktuuris tervikuna.
Seaduse eesmärk on ära toodud ka võrdlusriikide seadustes. Näiteks Norra
muinsuskaitseseadus sõnastab eesmärgi järgmiselt: „Käesoleva seaduse eesmärk on kaitsta
arheoloogia- ja arhitektuurimälestisi ja paiku ning kultuurikeskkonda nende mitmekesisuses ja
detailsuses, kuna see on osa nii meie kultuuripärandist ja identiteedist kui ka üldisest
keskkonna- ja ressursimajandusest“. See on aluseks ka Norra muinsuskaitse tihedale seotusele
keskkonnakaitsega (Norra Kultuuripärandiamet töötab sealse Keskkonnaministeeriumi
alluvuses). Läti muinsuskaitseseaduse preambul ütleb: „Kultuuripärandi kaitse on meetmete
kogum, mis tagab kultuuri- ja ajaloopärandi säilimise, hõlmab selle üle arvestuse pidamist,
uurimist, restaureerimist, mälestiste kasutust ja populariseerimist“. Suurbritannia ja Põhja-Iiri
Ühendkuningriigi riikliku muinsuskaitsepoliitika põhieesmärk on sõnastatud lühidalt:
„Ajaloolise keskkonna kaitsmine, konserveerimine ja pärandvarale ligipääsu võimaldamine,
et inimesed saaksid seda nautida nüüd ja tulevikus“.
Eelnõu lõikes 1 sätestatakse, et käesoleva seaduse eesmärgiks on tagada ainelise ja vaimse
kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Kultuuripärand on avar mõiste, mis omakorda
jaguneb aineliseks ja vaimseks kultuuripärandiks. Ainelisest pärandist on käesoleva seaduse
mõjualas kultuurimälestised ja muinsuskaitsealad koos neid ümbritseva kultuuriväärtusega
keskkonnaga (mõeldud on kaitsevööndeid) ning arheoloogilised leiud ja arheoloogilised
leiukohad. Vaimse kultuuripärandi puhul on kasutatud „kaitse“ asemel sõna „väärtustamine“,
mille tausta selgitatakse sama paragrahvi kolmanda lõike juures.
Lõigetes 2 ja 3 tuuakse ära ainelise ja vaimse kultuuripärandi kaitseks ja säilimise tagamiseks
tehtavad tegevused.
Lõike 2 kohaselt reguleerib eelnõu ainelise kultuuripärandi seda osa, mis on arvatud riiklikult
oluliseks ja seaduses sätestatud korras tunnistatud kas mälestiseks, muinsuskaitsealaks või
arheoloogiliseks leiukohaks. Ainelise kultuuripärandi kaitsmiseks tuleb kultuuriväärtused
välja selgitada, neid uurida, dokumenteerida ja populariseerida ning mälestiste,
muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtadena kaitse alla võtta ning nendega seotud
tegevused reguleerida.
Riigi territooriumil asuva kultuuripärandi määratlemine ja säilitamine on ka rahvusvaheline
kokkulepe. Vastavalt UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni8
artiklile 3 peab iga osalisriik määratlema kultuuri- ja loodusväärtused, mis asuvad tema
territooriumil. Seda täiendab sama konventsiooni artikkel 4, millega osalisriik võtab endale
8
16.11.1972, Pariis. Eesti ühines 1995. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943
7
kohustuse kindlustada enda territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine,
kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele. Vastutus selle
tegevuse eest lasub riigil. Eelnõu toetab konventsiooni põhimõtteid ning on nendega
kooskõlas.
Lõikes 3 käsitletakse vaimse kultuuripärandi kaitset, mida kehtiv MuKS ei sisalda. Vaimne
kultuuripärand väljendub suulistes traditsioonides ja väljendusvormides, esituskunstides,
kogukondlikes tegevustes, traditsioonilistes käsitööoskustes jms. Vaimse kultuuripärandiga
seotud tegevusi eelnõus vahetult ei reguleerita, kuna vaimne pärand peab püsima elava ja
muutuvana. Eelnõu kohaselt tähendab vaimse kultuuripärandi kaitse ennekõike tingimuste
loomist selle pärandiliigi elujõulisuse tagamiseks. Eluspüsimise tagamiseks tegeletakse
vaimse kultuuripärandi väljaselgitamise, uurimise, dokumenteerimise ja populariseerimisega,
samuti peetakse vaimse kultuuripärandi nimistut. Eelnõus on vaimse kultuuripärandi kaitse
sisustamisel võetud aluseks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonis9 toodud
definitsioon ja ülesanded. Nii nagu konventsiooni üheks eesmärgiks on tõsta teadlikkust
vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest, kannab selle mõiste
sissetoomine eelnõusse sama eesmärki. Seni ei ole vaimse kultuuripärandi mõistet üheski
Eesti õigusaktis. Vaimse kultuuripärandi väärtustamise, sealhulgas vaimse kultuuripärandi
nimistu pidamise ülesannet täidab Kultuuriministeeriumi valitsemisalas Rahvakultuuri Keskus
(selle kohta vt eelnõu § 68 lg 2 ja seletuskirja vastavad osad).
Rahvusvahelises praktikas on samuti riike, kus muinsuskaitseseadus hõlmab lisaks ainelisele
pärandile ka vaimset pärandit (nt Jaapani kultuuripärandi kaitse seadus).
Lõigetes 2 ja 3 nimetatud populariseerimisele suunatud tegevused (informatsiooni
kättesaadavaks tegemine ja levitamine, haridustöö jms) ei vaja otseselt reguleerimist seaduse
tasandil, kuid on vahetute kaitsekorralduslike meetmete kõrval olulised kultuuripärandi
säilimisele kaasaaitamisel. Teadlikkus suurendab mõistmist ja austust varem loodu vastu ja
see on esimene samm pärandi väärtustamisel nii üksikisikute seas kui ka ühiskonnas laiemalt.
Eelnõus on populariseerimine nimetatud üksnes seaduse eesmärgi paragrahvis. Ka
„Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ punkt 33.410 ütleb, et riik peab looma võimalused
kultuurimälestiste tutvustamiseks, mille tulemusena paraneb muinsuskaitsealane teadlikkus
ühiskonnas. Vaimse pärandi kaitse konventsiooni artiklis 1 rõhutatakse sama vaimse pärandi
kohta.
Paragrahvis 2 sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted.
See paragrahv on tihedalt seotud eelmise paragrahvi ehk seaduse eesmärgiga. Muinsuskaitse
põhimõtted annavad seaduse kohaldamisele suuna ning on olulised seaduse mõtte avamisel.
Muinsuskaitse põhimõtete sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud praktikast, mis
omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest praktikast. Eesti on liitunud mitme
rahvusvahelise konventsiooniga, mille põhimõtted on muinsuskaitsetöö osa.11
9
17.10.2003, Pariis. Eesti ühines 2006. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12736412
10
Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002
11
Euroopa Nõukogu kultuuripärandi konventsioonid ja UNESCO ainelist pärandit puudutavad konventsioonid.
Vt nt: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/oigusaktid.
8
Lõikes 1 antakse edasi, et muinsuskaitses tegeletakse erinevate ajastute ja nähtuste
väljendustega, mis kõik on osa meie kultuurilisest identiteedist. Nii nagu ökosüsteemides on
oluline liigirikkuse säilitamine, on ka kultuurikeskkonnas oluline mitmekesisus.
Olemasolevate väärtuste säilitamine on oluline meie ajaloo mõistmiseks ning selle teadmise
edasiandmiseks. Eesti kultuuripärand on väga rikas. Eri ajastutest on säilinud väga eriilmelist
pärandit. See on taastumatu ressurss, mis toob esile nii riigi ja selle ajaloo eripära ning
rahvusvahelised seosed kui ka rõhutab väiksemate piirkondade iseloomu, loob eeldused
mitmekesiseks elukeskkonnaks ja kultuuridevaheliseks dialoogiks.
Lõikes 2 määratletud põhimõte käsitleb ajaloolises keskkonnas läbiviidavaid muudatusi. Asja
mälestiseks tunnistamine ei tähenda status quo’d, vaid olemasolevate väärtuste hoidmist ja
muudatuste vajalikkuse korral nende tegemist intelligentsel moel, st et muudatused toetaksid
ja aitaksid esile tuua varem loodud ja oluliseks tunnistatud väärtuseid.
Lõikes 3 määratletud ettevaatuspõhimõte. Selle eesmärgiks on vähendada mälestiste ja
muinsuskaitsealade hävimise ohtu ning suurendada väärtuste säilimist. See põhjendab ka
koormavate kohustuste vajalikkust enne tegevustega alustamist. Sarnane printsiip on olulisel
kohal keskkonnaõiguses.12 Sarnaselt keskkonnaõigusega on kultuuripärandit ohustava
tegevuse korral vajalik enne selle tegevuse lubamise üle otsustamist selgitada välja tegelik
olukord, tegevuse võimalikud mõjud ja riskid.
Lõikes 4 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja
restaureerimise eesmärk. Mälestiste puhul on üldlevinud rahvusvaheliseks põhimõtteks, et
mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida rohkem autentset originaali säilitada, seda
parem. Sel põhjusel on muinsuskaitses keskseteks mõisteteks konserveerimine ja
restaureerimine, mida on lähemalt selgitatud eelnõu §-s 4 mõistete all. Muinsuskaitse
valdkonna aluspõhimõtteid defineerib juba üle poole sajandi Veneetsia harta (ICOMOS
1964),13 mille keskne mõiste on autentsus ning mis määratleb selgelt, et kõik uus olgu uus ja
vana olgu vana. Restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus, st et restaureerimine
peab toimuma teaduslikult põhjendatud meetodil.
Lõige 5 jätkab autentsuse mõtet ja laiendab selle materjalidele ja tehnoloogiatele, millega
mälestisi konserveeritakse ja restaureeritakse. See on n-ö eelduslik lähtekoht, kuid mõistagi
kasutatakse tänapäeval kultuuripärandi juures ka kaasaegseid tehnoloogiaid ja materjale, eriti
uurimisel ja konserveerimisel, kui see on vajalik ning põhjendatud. Samas on traditsiooniliste
töövõtete alalhoidmine osa pärandihoiust. Asjade traditsiooniline tegemisviis on osa vaimsest
pärandist, mis omakorda toetab ainelise pärandi säilimist.
Lõige 6 annab riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele suunise arvestada oma
tegevuses nii mälestiste kui ka kultuurpärandiga laiemalt, mille säilimiseks on olemas avalik
huvi, näiteks tagada sellega arvestamine oma territooriumil ruumilise planeerimise
protsessides. Mälestised, muinsuskaitsealad ning teised kultuuriväärtusega kohad ja
üksikobjektid näitavad erinevate piirkondade ajalool mitmekihilisust ja on suure majandusliku
ning erinevaid ühiskonnagruppe ühendava potentsiaaliga. Korrastatud asumid ja maastik on
eelduseks paremale elukeskkonnale, elavamale turismile, suuremale tööhõivele ja seeläbi
piirkondade tasakaalustatumale arengule, noorte sidumisele esivanemate kodukohtadega,
12
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11.
13
1964, Veneetsia. https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf
9
samuti keskkonda säästvale eluviisile ja regionaalarengule laiemalt. Kultuuripärandi seostele
säästva arenguga viidatakse juba ka ülemaailmsetes dokumentides (näiteks ÜRO jätkusuutliku
arengu eesmärgid). Need põhimõtted on markeeritud ka Eesti säästva arengu riiklikus
strateegias „Säästev Eesti 21“. Seetõttu tuleb planeerimisel lähtuda kultuuripärandit säästvast
põhimõttest ning arvestada vastava avaliku huviga. Võimalusel tuleb uue hoone ehitamisele
alati eelistada kultuuriväärtusega hoone kasutuselevõttu, mille säilimine tuleb tagada. Samale
viitab Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 11: „Tingimusel, et pärandi
arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal
pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus
võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“
Piirkondade arengu eesmärgil on oluline arvestada võimalusel kultuuripärandiga laiemalt, st
ka mälestiseks mitte tunnistatud kultuuripärandiga. Kultuuripärandiga arvestamise tegevuste
planeerimisel sätestab ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus,
mille alusel koostatakse keskkonnamõjude hinnanguid. Nimetatud seaduse § 5 järgi on
kultuuripärandit ohustav tegevus määratletud olulise keskkonnamõjuna. Vastavalt Euroopa
Liidu keskkonnamõju hindamise direktiivile14 tuleb keskkonnamõju hinnates pöörata
tähelepanu ka ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikule ja kohtadele.
Eesmärgiks on kaitsta ja edendada kultuuripärandit, sealhulgas ajaloolisi linnaalasid ja
maastikke, mis on ka EL-i tasandil määratletud kui kultuurilise mitmekesisuse lahutamatu
osa.15
Paragrahvis 3 sätestatakse seaduse kohaldamisala.
Lõikes 1 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja
arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste
leiukohtade ning arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Arheoloogilised
leiud ja leiukohad ei ole mälestised ja nendega seonduv moodustab eelnõus iseseisva
reguleerimiseseme.
Käesolev seadus kehtib ka majandusvööndis. See säte puudutab veealuse kultuuripärandi
kaitset ja selle korraldust ning lähtub UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse
konventsioonist, mille ratifitseerimine on Eestil plaanis.
Lõige 2 sätestab teiste seaduste kohaldamise seoses muinsuskaitseseadusega. Mälestisel,
muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis ehitamise suhtes kohaldatakse ehitusseadustikus
ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse muinsuskaitseseadusest tulenevaid
erisusi. See puudutab mälestisi, mis on ehitised, muinsuskaitsealal ja kaitsevööndites asuvaid
ehitisi ja seal ehitamist.
Lõikes 3 nähakse ette, et muinsuskaitseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse
haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
Paragrahvis 4 sätestatakse käesolevas seaduses kasutatavad mõisted, mis on keskse
tähendusega. Mõistete sisustamisel on lähtutud nii rahvusvahelistest dokumentidest kui ka
kohalikust akadeemilisest ja väljakujunenud traditsioonist.
14
2011/92/EL, muudetud 2014/52/EL.
15
Direktiivi 2014/52/EL preambul, punkt 16.
10
aineline kultuuripärand – aineline kultuuripärand tervikuna on väga avar mõiste. Käesoleva
seaduse tähenduses on see inimtekkeline või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed
ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus See
võib katta väga laia spektrit – linnad, maastik, muistised, inimese kodune fotoalbum jne.
Vastavalt asja iseloomule võib riiklikult olulisi kultuuriväärtuseid säilitada kas mälestisena
nende algses asukohas (muinsuskaitseseadus), museaalina muuseumikogudes
(muuseumiseadus), väärtuslikke dokumente arhiivides (arhiiviseadus), trükiseid
raamatukogudes (sundeksemplariseadus, Eesti Rahvusraamatukogu seadus), kohaliku
tähtsusega kultuuriväärtuseid ka miljööväärtusega objektide või aladena kohalikes
omavalitsustes (planeerimisseadus). Selles loetelus on asju, mida on võimalik n-ö kokku
koguda ja mille eemaldamine nende algupärasest ehk loomishetke asukohast ei kahanda
nende väärtust ega muuda tähendust. Muinsuskaitseseadus kaitseb ainelist kultuuripärandit
selle algses asukohas ja sobivas keskkonnas. Nagu sätestatud §-s 1, reguleerib eelnõu seda osa
ainelisest kultuuripärandist, mis on seaduses ettenähtud korras mälestiseks,
muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistatud.
vaimne kultuuripärand – selleks on tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja
nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja
mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ja praktiseerivad seda ning
mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka
elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline
koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega.
Need kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega ning just nii püsivad need tänapäeva
inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena.
arheoloogiline kultuurkiht – arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena
või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja
loomaluid, töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms. Oluline on siinjuures rõhutada otsest
inimtegevust, mis tähendab seda, et vastav kiht on inimese enda poolt kas teadlikult
(täitekihid) või elutegevuse käigus ebateadlikult (näiteks maapinnal ladestuvate jäätmete läbi)
kujunenud pinnase kiht. Kultuurkiht koosneb pudedatest ladestustest ja inimese poolt tehtud
rajatiste jäänustest (puust ja kivist ehitised, pinnasesse kaevatud augud, sh hauad jne).
konserveerimine ja restaureerimine – rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on mälestistel
lubatud tegevused konserveerimine, restaureerimine, remont ja hooldus. Konserveerimise ja
restaureerimise mõisted on eelnõus sisult samad võrreldes kehtiva MuKS-ga (§ 24 lõiked 3 ja
4). Konserveerimise all mõeldakse otsest tegevust asja halveneva seisundi pidurdamiseks ning
pärandi väärtuse esiletoomiseks. Restaureerimine hõlmab otsest tegevust kahjustatud või
halvenenud seisukorraga asja osas, eesmärgiga fikseerida asja seisund, eemaldada või taastada
vajadusel selle osi, austades sealjuures asja esteetilist, ajaloolist ja füüsilist terviklikkust.
Restaureerimise eesmärgiks peab olema asja potentsiaalse terviklikkuse taastamine seni, kuni
see on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Seepärast on puuduvate osade taastamise
juures rõhutatud, et see peab olema teaduslikult põhjendatud.
Tavakeeles ja eelnõuga seonduvates seadustes on kasutusel ka teisi mõisteid (restaureerimise
kohta on eesti keeles käibel ka ennistamine; ehitusseadustikus ümberehitamine ehk
rekonstrueerimine). Muinsuskaitseseaduses kasutatav restaureerimise mõiste võib teatud
juhtudel hõlmata ehitusseadustikus kasutatava rekonstrueerimise ehk ümberehitamise sisulist
11
tähendust, kuid laiemas pildis ei ole konserveerimine ja restaureerimine võrdsustatavad
ehitamisega. Restaureerimine, konserveerimine ja remontimine võivad osaliselt kattuda
ehitamise mõistega, kui mälestiseks on ehitis. Mõistet ehitamine ei ole eelnõus defineeritud,
kuna seda kasutatakse ehitusseadustiku tähenduses. Ehitusseadustiku § 4 lg 1 järgi on
ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega
seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused.
Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline
püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja millel on funktsionaalne seos ehitisega.
Ehitusseadustikus puudub restaureerimise mõiste
Mälestiste puhul on üldlevinud põhimõtteks, et mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida
rohkem autentset originaali säilitada, seda parem. Seetõttu on muinsuskaitses kasutusel
mõisted konserveerimine, restaureerimine ning hooldus ja remont. Neid mõisteid ei kasutata
mitte ainult ehitustegevuse iseloomustamiseks. Konserveerida ja restaureerida saab ka
hooneid, esemeid, ajaloolisi parke, ajaloolist keskkonda jms, millel ei pruugi ehitamisega
üldse seost olla. Toodud põhjustel ei ole mõistete ühtlustamine ehituses kasutatavate mõistega
otstarbekas.
hooldamine – on järjepidev tegevus mälestise seisundi korrashoidmiseks. Näiteks
vihmaveerennide puhastamine ehitisel, võsa lõikamine arheoloogiamälestisel või riisumine
pargis.
remontimine – see on tegevus mälestise seisundi parandamiseks. Siinkohal on tingimuseks,
et remondiga ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile. Kõik muu
tegevus, mis väljub remondi mõistest, on eelnõu kohaselt kas ehitamine, restaureerimine või
konserveerimine. Remontida on võimalik nii kinnis- kui vallasmälestist. Remondi alla kuulub
näiteks hoone katusekatte ja vihmaveesüsteemi parandamine, värvimistööd sama tüüpi ja
tooni värviga, tapeetimine vms. Kunstimälestise puhul võib see olla näiteks kantsli
konstruktsiooni parandamine, kapi ühendustappide korrastamine, küünlajalal varda või kruvi
parandamine, kroonlühtri haarade kinnituse korrigeerimine, kiriku pingistiku ülevärvimine
sama tüüpi ja tooni värviga vms.
ilme muutmine – tegevus, mis mõjutab mälestise iseloomulikku väljanägemist, sealhulgas
värvilahenduse ja viimistluse muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide
ümberpaigutamine, eemaldamine või kinnikatmine, kinnismälestisele objekti, sealhulgas
teisaldatava objekti või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku,
valgustus- ja muu seadme, tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami
paigaldamine. Ilme muutmise reguleerimine on oluline, kuna erinevalt remondist (mida võib
teha ilma loata) mõjutab see mälestise iseloomulikku väljanägemist, mis võis olla põhjus selle
mälestiseks tunnistamisel. Samuti võib ilme muutmine, nt viimistluse muutmine, mõjutada
mälestise säilimist. Eesmärk on vältida ka ebasobivate kaasaegsete materjalide kasutamist,
nagu juhtus näiteks 2005. a Vana-Vigala kiriku 17. sajandi altari ja kantsli ülevärvimisel
tänapäevase koostisega õliakrüülvärviga, mille eemaldamine mälestiselt ilma algupäraseid
aluskihte kahjustamata ei ole enam võimalik. Ka värvitooni valik mälestisel ei ole reeglina
juhuslik, vaid on oluline väljendusvahend, mis töötab sisule kaasa, seda eriti kunstimälestiste
juures (nt liturgilised värvid). Ilme muutmine vallasasjadel on peamiselt lisanduste tegemine,
näiteks orelil ühe registri lisamine, millega kaasneb prospekti laiendamine, maalile tagumise
lisakatte paigaldamine jms.
12
vrakk – vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos selle alla jääva
alaga ning vrakiga seonduva lasti ja muude esemetega. Vrakk ei ole ainult sõiduki kere, vaid
kõik, mis sõiduki sees ja küljes on olnud, sh last, igapäevased esemed jms. Hukkumise käigus
võib sõiduk olla lagunenud mitmeks tükiks, mille vahelisel alal võib leiduda vrakiga
seonduvaid esemeid. Vrakke ei leidu mitte ainult vee all, vaid ka maal, sh märgalad,
mattununa. Vraki mõiste vajab seaduses sätestamist, sest sellega on seotud nii vrakkide
riikliku kaitse alla võtmise kui ka leiuautasu määramise küsimused.
Eelnõu 2. peatükk. Kaitse kehtestamine
Peatükk koosneb kolmes jaost, milles esimeses sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks
tunnistamise alused ja kord (§-d 5–20), teises jaos sätestatakse arheoloogilise leiu ja leiukoha
kaitse (§-d 21–28) ning kolmas jagu käsitleb veealust kultuuripärandit (§ 29).
Paragrahvis 5 sätestatakse mälestise mõiste.
Mälestis on muinsuskaitseseadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud
kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik
kompleks. Ehituslik kompleks võib koosneda nii hoonetest kui ka rajatistest, mis koos
moodustavad funktsionaalselt koos toimiva terviku. Mälestised on väärtuslikum osa Eesti
ainelisest kultuuripärandist ehk kõrge kultuuriväärtusega asjad ja maa-alad, mille riik on välja
valinud ja põhjendatud juhul erilise tähelepanu ehk riikliku kaitse alla võtnud. Need on
kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasjad, mis on tunnistatud mälestiseks seadusega
ettenähtud korras ja mille säilimist korraldatakse seaduse alusel.
Eelnõu lähtub Eestis seni kehtinud põhimõttest, et mälestiseks tunnistatakse ainelise
kultuuripärandi objekte (kunstiobjekte, arheoloogiaobjekte, hooneid jm). Kultuuriväärtusega
asi peab olema seotud kas ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, linnaehituse, arhitektuuri, kunsti,
teaduse või usundilooga. Nimetatud valdkonnad katavad kultuuripärandi erinevaid tahke ja
neile vastavad mälestiste erinevad liigid (vt §-d 7 ja 8). 2018. a seisuga on Eestis 26 639
mälestist. Neist kõige arvukamalt on kunstimälestisi – 13 375. Arheoloogiamälestisi on 6 656,
ehitismälestisi 5 273, ajaloomälestisi 1 269, tehnikamälestisi 50 ja muinsuskaitsealasid 12.
Paragrahvis 6 sätestatakse muinsuskaitseala mõiste.
Lõigetes 1 ja 2 on toodud muinsuskaitseala määratlus, mis annab edasi, et tegu on väärtusliku
maa-alaga, tervikliku kultuurmaastikuga. See ei tähenda ainult hoonete koosluse kaitset, vaid
hõlmab ka tänavatevõrku, hoonestus- ja krundistruktuuri, asjakohasel juhul arheoloogilist
kultuurkihti, loodusobjekte jm. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on linna
või asula ajaloolised keskused nagu näiteks Tallinna, Haapsalu või Viljandi vanalinn.
Vanalinnana on muinsuskaitseala väärtuslik kui tervik, mida hoiab koos tänavatevõrk,
kvartalite ja kinnistute struktuur, hoonestuse traditsiooniline paigutus krundil ja tänava suhtes,
mahud, mõistagi ka väärtuslik arhitektuur ja kõigi nende elementide omavahelised seosed.
Muinsuskaitsealaks on tunnistatud ka üks looduse ja inimese koosmõjul kujunenud terviklik
ajalooline keskkond väljaspool linnu – Rebala kultuurmaastik –, kus kvartalite jms asemel
omavad tähenduslikku mõju teed, kõlvikud ning avatud vaadetega arhailine
põllumajandusmaastik.
Paragrahvis 7 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse eeldus.
13
Lõikes 1 avatakse mälestise või muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eeldus.
Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib riikliku kaitse alla võtta, st tunnistada mälestiseks
või muinsuskaitsealaks, kui on täidetud kaitse alla võtmise eeldus. Mälestise ja
muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-
ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Samuti on oluline, et objekt
peab täiendama juba kaitse all olevaid mälestisi viisil, et kõigi mälestiste põhjal oleks
võimalik saada ülevaade Eesti ajaloo olulistest sotsiaalsetest ja kultuurilistest protsessidest
ning asustuse ajaloost. Mälestiste nimekiri peab andma ülevaate Eesti kultuurilisest
identiteedist meie ainelise pärandi põhjal, mida on mõjutanud erinevad ajalooetapid ja mis on
ka piirkonniti küllalt erinev. Mälestiste nimekiri on tervik, mis ei saa kunagi valmis. Täielikku
esinduslikkust ei ole võimalik saavutada ega ole vaja ka eesmärgiks seada, sest aja möödudes
ladestuvad üha uued kultuurkihid, muutuvad uurimismeetodid ning ka arusaam möödunud
aegade pärandist, esteetikast ja muust on ajas muutuv.
Kaitse eelduse kaalumisel võetakse arvesse, kas asjal on teaduslik, ajalooline, kunstiline vm
kultuuriväärtus. Objekti kaitse alla võtmise eelduseks võib olla ka selle teaduslik, ajaloolis-
kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Näiteks
tuleneb UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist kohustus kaitsta veealust
kultuuripärandit, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või
pidevalt vee all.
Terminit kultuuriväärtus on rahvusvaheliselt, eriti maailmapärandi kontekstis16 selgitatud
järgmiselt: kultuuriväärtus on objektile omistatud: a) emotsionaalne identiteeti kujundav side,
mis võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, legendaarsuse,
imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, ajalookirjutuse,
patriotismi või rahvustundega; b) uurimustööl põhinev tehniline või kunstiline väärtus, mille
puhul on kriitiliselt hinnatud objekti tähendust, teostust ja kontseptsiooni nii loomise,
kasutamise kui kaasaja hetkel; c) haruldusväärtus, mis tõstab selle esile võrreldes sama tüüpi,
sama autori või sama ajaperioodi objektidest tema esinduslikkuse ja unikaalsuse poolest.
Need on üldised suunised, mis annavad edasi mõtte, mida kultuuriväärtusega asju välja
selgitades ja mälestiseks tunnistades tahetakse neist moodustuva kogumiga öelda.
Kehtiva MuKS-e järgi hinnatakse mälestiseks tunnistamisel asja vastavust mälestise
tunnustele. Samas on kirjeldatud tunnused olnud konkreetsele asjale omased spetsiifilised
tunnused nagu näiteks arhitektuursed elemendid, materjal, stiilimääratlus, kunagine omanik
vms. Seega on kehtiva seaduse alusel tunnuste määramine mõneti segadusttekitav – määratud
tunnused on asjale ainuomased jooned, mitte liigitunnused, mille alusel võrrelda kaht samasse
liiki kuuluvat objekti. Kehtiva MUKS-e järgi on mälestise tunnus sisuliselt mälestise
kirjeldus, mis kuvatakse mälestiste registris ja tehakse kaitsekohustuse teatise kaudu
omanikule teatavaks.
Lõikes 2 nähakse ette, et mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid töötab välja
Kultuuripärandiamet ja need avaldatakse ameti veebilehel. Kriteeriumide eesmärk on abistada
riikliku kaitse eelduste hindamist ja valikute tegemist. Kriteeriumid omavad haldusesisese
16
Nt ICCROM-i Management Guidelines for World Cultural Heritage Sites.
14
eeskirja iseloomu. Kultuuripärandi väärtushinnangud on ajas muutuvad. Seetõttu on
otstarbekas täpsemad kaitse alla võtmise kriteeriumeid, mis aitavad hinnata eelduste
esinemist, kehtestada asutuse siseselt, st abistavad sisustada määratlemata mõisteid (eelnõu §
7 lg 1) ja annab suunised valikute tegemisel kultuuriväärtusega asjade hindamisel ning aitab
ka omanikel ja laiemal avalikkusel mõista kultuuriväärtuste kaitse põhimõtteid. Kaitse
kriteeriumid esitatakse mälestise liikide kaupa, kuna erinevat liiki asjade juures mängivad
rolli erinevad aspektid. Näiteks võib asja arheoloogiamälestiseks tunnistamisel olla määrav
roll asja vanusel, samas kui ehitismälestiseks on tunnistatud ka kõigest paarkümmend aastat
vanu hooneid. Asja vanus on vaid üks paljudest kriteeriumitest ja sel võib olla erinevate
asjade puhul erinev kaal. On riike, kus mälestiseks on tunnistatud ka kõigest mõne aasta
vanuseid hooneid (nt Oslo 2008. a valminud ooperimaja võeti muinsuskaitse alla neli aastat
hiljem, 2012. a). Mõned kriteeriumid võivad olla teineteist välistavad, näiteks haruldus ja
tüüpilisus. Haruldaste objektide kõrval võidakse väärtustada ka mingile piirkonnale või
ajastule väga iseloomulikku ehk tüüpilist pärandit, nt saartel tuulikuid või 20. saj alguse vene
õigeusu kirikute ikoone.
Asja vastavust riikliku kaitse eeldusele eeldab Kultuuripärandiamet enne menetluse
algatamist, vastavust eeldusele hinnatakse kaitse kriteeriumide abil mälestise liikide kaupa
menetluse käigus eksperdihinnangu tegemisel.
Paragrahvis 8 sätestatakse mälestise liigid.
Lõikes 1 sätestatakse mälestiste jagunemine ajaloo-, arheoloogia-, ehitis- ja kunstimälestiseks,
looduslikuks pühapaigaks ning tehnikamälestiseks ja lõigetes 2–7 määratakse nende sisu.
Ajaloomälestis (lg 2) on poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste või
silmapaistvate ühiskonna- ning kultuuritegelastega seotud asi või paik. Ajaloomälestised
peegeldavad riigi ja ühiskonna arengut. Need kannavad ajaloomälu ja kujundavad seeläbi riigi
või piirkonna identiteeti. Ajaloomälestiseks võivad olla kultuuriväärtusega monumendid ja
mälestusmärgid, kalmistud, ajaloosündmustega seotud asjad ning paigad. Ajaloomälestiseks
on tunnistatud näiteks Vabadussõja mälestussambad, mitmed kalmistud ja matmispaigad.
Ajaloomälestis on näiteks ka Friedrich Georg Wilhelm Struve teostatud meridiaanikaare
mõõtmise Simuna-Võivere baasijoone Simuna otspunkt aastast 1827, mis on ühtlasi kantud
UNESCO maailmapärandi nimekirja ühe osana kümne riigi ühisest pärandist.
Ajaloomälestiseks on tunnistatud ka teatud hulk hooneid, mille väärtus seisneb neis toimunud
sündmustes või neis elanud inimestes. Eelnõu järgi liigitatakse hooned edaspidi
ehitismälestiste alla, kuna ajaloomälestistena on nende kaitse olnud mõnevõrra raskendatud –
ka sündmustega seotud hoonete puhul on vajalik hoida füüsilise kehandi autentsust, et säiliks
mälestis, mitte ainult mälestus.
Arheoloogiamälestise liigi kirjeldamisel on lähtutud muuhulgas arheoloogiapärandi kaitse
Euroopa konventsioonist.17 Arheoloogiamälestiseks (lg 3) võivad olla muinas-, kesk- ja
uusaegsed elupaigad, eelkõige asulakohad, linnused, pelgupaigad, muud rajatised ja ehitised;
kultusekohad, matmispaigad; maaharimise ja tööndusega seotud kohad, sh muistsed põllud,
rauasulatus- ja töötluskohad; laevahukukohad; muud inimtegevuse tulemusena muudetud
paigad, sh teed, sillad, sadamakohad, laevavrakid. Arheoloogiamälestiseks võivad olla ka
17
16. jaanuar 1992, Valletta. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481
15
muud inimtegevuse säilmed, mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ja
inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestised võivad paikneda nii maa
peal (linnusevaremed, kultusekivid), maa sees (asulakoht) kui ka vee all (laevavrakid,
sadamakohad).
Arheoloogiamälestistel on lisaks uurimisallika väärtusele ka monumendi väärtus:
arheoloogiamälestised on ainelised tunnusmärgid maastiku ajalisest mitmekihilisusest, mida
tuleb võimaluse piires püüda maksimaalselt säilitada.
Ehitismälestise (lg 4) defineerimisel on kasutatud nii Eestis välja kujunenud kui ka
rahvusvahelist praktikat. Üheks lähtekohaks on Euroopa arhitektuuripärandi kaitse
konventsioon,18 mille kohaselt kuuluvad arhitektuuripärandi hulka nii üksikud silmapaistvad
hooned ja rajatised kui ka ehitiste rühmad, nii linnas kui maal, nii hoonete välisilme kui
sisseseade, samuti inimese ja looduse koosmõjul tekkinud paigad. Sisseseade (mööbel või
seadmed) kaitse vajadus selgitatakse välja igakordselt mälestiseks tunnistamise menetluse
käigus ja väärtusliku sisseseade korral märgitakse see mälestiseks tunnistamise käskkirjas
mälestise olulise ehk säilitatava osana. Ehitismälestis on kaitse all tervikuna, st kui käskkirjas
ei ole öeldud teisiti, on kaitse all ka interjöör. Vajadusel võib ehitismälestisest olla kaitse alla
ka ainult eksterjöör või ainult interjöör, kui käskkirjas on sedastatud, et ühe või teisega seotud
töid ei reguleerita ning käskkirjas on tehtud vastav leevendus.
Ehitismälestiseks võib olla ka park või muu inimese poolt kujundatud maastikustruktuur.
Eestis on parke nii loodus- kui muinsuskaitse all, tähelepanuväärsemad neist topeltkaitse all,
mis kõneleb nende kõrgest loodus- ja kultuuriväärtusest. Enamik Eesti ajaloolistest
kaitsealustest parkidest on mõisapargid, mis lisaks iseseisvale kujundus- ja loodusväärtusele
on mõisaansamblite oluliseks osaks. Siingi on olemas vastav pikaajaline rahvusvaheline
praktika Firenze harta näol.19 Kuigi parkide puhul on tegu n-ö elavate komponentidega
mälestisega, kasutatakse ajalooliste parkide puhul samuti autentsuse mõistet (Firenze harta
artikkel 9) ning sarnaseid säilitamismeetodeid kui teiste mälestise liikide puhul (hooldamine,
restaureerimine). Ehitismälestiseks võib lisaks pargile olla ka muu inimkäega kujundatud
maastikustruktuur.
Kunstimälestis (lg 5) on kunsti-, kultuuri-, usundi- või ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku
väärtusega vallasasi, kollektsioon, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa.
Kunstimälestised peegeldavad käsitööoskuste ja esteetika arengut, kohalike traditsioonide
ning kogukonnaga seotud protsesse. Kunstimälestiseks võivad olla kujutava või tarbekunsti
teosed, kultuuriloolised, ajaloolised või etnograafilised asjad, sakraalesemed või sakraalkunsti
teosed, kultuuriloolised ajaloolise väärtusega käsikirjad, trükised ning nende kogumid või
kollektsioonid; muusikainstrumendid, ehitistest eemaldatud osad või monumentaalkunsti
teosed. Suurem osa Eesti kunstimälestistest on kirikuvara, aga nende hulgas on ka
monumente, kunstiteoseid jm.
Uue mälestise liigina luuakse eelnõuga looduslik pühapaik (lg 6). Rahvusvahelise
Looduskaitseliidu (IUCN) määratluse järgi on looduslik pühapaik (inglise keeles sacred
natural site) maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne
18
3. oktoober 1985, Granada. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076
19
15. detsember 1982, Firenze. www.keskkonnaamet.ee/public/Firenze_harta.pdf
16
tähendus.20 Need on loodusliku välisilmega paigad, millega seostub ohverdamisele,
pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele
viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Loodusliku
pühapaigana käsitletakse maa-ala või üksikobjekti (kivi, puu, allikas vm), mille aktiivse
kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega. Praeguse seisuga on Eestis
muinsuskaitse all u 450 looduslikku pühapaika (valdavalt arheoloogiamälestistena –
ohvrikivid, lohukivid, hiied). Looduskaitse all on üksikobjektidena u 90 looduslikku
pühapaika. Lisaks on teada ligikaudu 700 ristipuud, millest riikliku kaitse all on kümmekond,
osa ristipuid on kaitstud kohalikul tasandil. Kuna looduslik pühapaik ei ole praegu eraldi
kaitstav liik ei muinsus- ega looduskaitses, on andmed hinnangulised.
Tehnikamälestis (lg 7) on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuuri- või sotsiaalse väärtusega
asi, asjade kogum või kollektsioon. Tehnikamälestised kajastavad ühiskonnas toimunud
protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näited.
Tehnikamälestiseks võivad olla teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad,
seadmed ja tooted. Tehnikamälestiseks on seni tunnistatud mitmesuguseid ajaloolisi relvi ning
kitsarööpmelise raudteega seonduvaid masinaid ja seadmeid.
Üks mälestis võib olla oluline ka mitme liigi seisukohast. Näiteks on mitmed kirikuaiad
muinsuskaitse all nii ajaloo-, arheoloogia- kui ka ehitismälestisena, kuna mälestise sisuline
väärtus seisneb nii ajaloolises matmispaigas, arheoloogilises kultuurkihis kui ka mitmesuguste
arhitektuursete elementide olemasolus nagu näiteks piirdemüür või väravaehitis. Sel põhjusel
võib mälestisel olla mitu liiki, mis määratakse asja kaitse alla võtmise käskkirjas.
Eelnõuga kaotatakse tööstusmälestise liik. See liik viidi kehtivasse MuKS sisse 2011. a
eesmärgiga anda võimalus utilitaarsemate tööstusarhitektuuri objektide eristamiseks ja nende
spetsiifika väljatoomiseks võrreldes ehitis- või ajaloomälestistega. Praktikas ei osutunud see
siiski vajalikuks ning alates selle mälestise liigi loomisest ei ole ühtki objekti
tööstusmälestiseks tunnistatud. Selle asemel on eelnõus täpsustatud ehitismälestise sisu
selliselt, et see katab ka tööstuslikke ehitisi. Ehitistena rakendatakse neile nii või teisiti
ehitistele ja ehitamisele seatud piiranguid.
Lõikes 8 nähakse ette mälestiste jagunemine kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks.
Kinnismälestis on ajaloomälestis, arheoloogiamälestis ja ehitismälestis. Vallasmälestis on
kunstimälestis ja tehnikamälestis. Tegemist on praktilise vajadusega, mis johtub mälestisega
soetud tööde reguleerimisest. Vallasmälestisteks on üldjuhul vallasasjad. Kinnismälestised on
seotud kinnisasjadega (paikevad kinnisasjal), olles osa maatükist, hõlmates mitut kinnisasja
või olles selle oluliseks osaks (ehitis). Samas ei kattu eelnõus kasutatud mõisted
„kinnismälestis“ ja „vallasmälestis“ täies ulatuses tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud
kinnisasja ja vallasasja mõistega. Eelnõu tähenduses on mälestiste jaotuse eesmärk eelkõige
tööde reguleerimine.
Paragrahvis 9 sätestatakse veealuse mälestise mõiste.
Lõike 1 kohaselt on veealune mälestis sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või
majandusvööndis paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud
20
http://www.iucn.org/about/union/commissions/ceesp/ceesp_publications/?6649/Sacred-Natural-Sites-
Conserving-Nature-and-Culture
17
kultuuriväärtusega asi või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Mõiste
sisustamisel ja tegevuste reguleerimisel on arvestatud UNESCO veealuse kultuuripärandi
kaitse konventsiooniga. Konventsiooni artikkel 1 nimetab asju koos nende arheoloogilise ja
loodusliku ümbrusega (näiteks vrakist välja paiskunud last või kuhjunud setted).
Veealune mälestis ei ole eraldi mälestise liik (vee all leidub nii arheoloogia-, ajaloo-, kui ka
ehitismälestisi), kuid veealuse mälestise eraldi sätestamine on oluline selle asukoha eripära
tõttu. Veealuseks mälestiseks võivad olla laevavrakid, õhusõidukid ja muud sõidukid või
nende osad, nende last või muu sisu, aga ka üleujutatud hooned ja rajatised, artefaktid ja
inimsäilmed jne. Veealuseks mälestiseks võib tunnistada ka vallasasju, näiteks suurtükid, mis
asuvad vee all. Kuna veealuse kultuuripärandi säilitamisel on esimeseks valikuks selle
säilitamine in situ ehk algses asukohas ehk vee all, on oluline näha ette ka sellest tulenevad
spetsiifilised nõuded. Lisaks on eraldi väljatoomine vajalik, et sätestada veealusele mälestisele
juurdepääsu tingimused. Veealune mälestis võib asuda sisevetes, territoriaalmeres ja
majandusvööndis.
Lõikes 2 sätestatakse, et veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole
võimalik kindlaks teha, kuulub riigile.
Lõikes 3 määratakse, et riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet.
Paragrahvis 10 sätestatakse maailmapärandi objekti mõiste.
UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni artikli 11 lõike 2
alusel koostab, uuendab ja publitseerib osalisriikide esindajatest koosnev maailmapärandi
komitee ülemaailmse pärandi nimestiku. See koosneb riikide väljapakutud kultuuri- ja
loodusväärtustest, millel on komitee arvates erakordne ülemaailmne väärtus ja mis vastavad
komitee kehtestatud kriteeriumidele. 2017. a seisuga kuulub sellesse arhitektuuri- ja
looduspärandit ühendavasse nimekirja 1073 paika 167 riigist. 832 paika kuuluvad
kultuuripärandisse, 206 looduspärandisse ja 35 paika on kantud nimekirja nii kultuuri- kui
loodusväärtuste alusel. Esmajoones peavad oma kultuuripärandit väärtustama riik ja tema
kodanikud ise. See tähendab, et eelduslikult on maailmapärandi nimekirja esitatavad objektid
riigis kõrgeima ehk riikliku kaitse all. Seepärast on selles paragrahvis ka sätestatud, et
maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis tähendab, et eelduslikult peab
objekt olema esmalt riikliku kaitse all. Maailmapärandi nimekirja kuulumine tähendab
rahvusvahelise tunnustuse kõrval ka kogu maailma ees vabatahtlikult võetud kohustust selle
paiga väärtusi hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. Eestist on maailmapärandi nimekirjas
kaks kannet: Tallinna vanalinn (alates 1997) ja 10 riigi koostöös esitatud Struve geodeetilise
kaare mõõtmispunktid (alates 2005). Maailmapärandi objekti mõiste on eelnõus vajalik, kuna
hilisemates §-des 62 ja 71 reguleeritakse sellega seotud tegevusi ning §-s 46 tuuakse välja
erisus, mis kehtib mälestise või muinsuskaitseala suhtes, mis samaaegselt on maailmapärandi
objektiks.
Paragrahvis 11 sätestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevöönd.
Lõikes 1 nähakse ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada
kaitsevööndi. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise või muinsuskaitseala
lähemas või kaugemas ümbruses, mis peab tagama mälestise või muinsuskaitseala säilimise
sellele sobivas kontekstis ning mälestise vaadeldavuse. Kaitsevöönd kehtestatakse ainult
18
kinnisasjal paiknevale mälestisele, st kinnismälestisele. Kaitsevööndit ei saa olla vallasasjast
mälestisel. Mälestise kontekst on oluline, et hõlbustada selle mõistmist ja säilitamist. Täiesti
kontekstita jäetud mälestist on keeruline „lugeda“ ja mõista selle säilitamise vajadust. Täiesti
„kinni ehitatud“ ehk suletud vaadetega mälestis ei ole enam avalikkusele n-ö kättesaadav.
Kontekstita mälestis võib kergesti muutuda museaalseks, langeda võib selle kasutusväärtus
(näiteks hoonel) ning lõpuks võib mälestis sattuda hävimisohtu.
Kaitsevööndi ulatus määratakse igal üksikul juhul eraldi, kaaludes, mil moel see tagab
kaitsevööndi eesmärke ning kas naaberkinnisasjade osaline või täielik hõlmamine
kaitsevööndisse on vajalik. Mälestisele ja muinsuskaitsealale annab konteksti selle lähim
ümbrus, kuid neile avanevad vaatesihid võivad olenevalt objektist ulatuda üsna kaugele.
Näiteks Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd ulatub üle Tallinna lahe Piritani, et
kindlustada vanalinna silueti visuaalne puutumatus.
Lõikes 2 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndi eesmärgid, millest lähtudes
Kultuuripärandiamet kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaalub. Kaitsevöönd määratakse
kinnismälestisele juhul, kui on vaja selle kaitseks rakendada kaitsevööndile seatud eesmärke.
Kaitsevööndi kehtestamise vajadust ja kaitsevööndi eesmärke hinnatakse mälestiseks
tunnistamisel. Sellest tuleneb, et kaitsevöönd määratakse juhul, kui on vaja tagada loetletud
eesmärgid. Kui neid ei esine, siis kaitsevööndit ei määrata. Punktis 1 on lisaks juba selgitatud
ümbritsevale keskkonnale nimetatud vaadeldavus, mis on kinnismälestiste kaitse üks olulisi
tahke. Sageli on kinnismälestiseks tunnistatud objekte, mis paiknevad maastikul silmapaistval
asukohal või on muul moel visuaalselt dominantsed. Näiteks on kirikutornid olnud läbi ajaloo
maastikul orientiiriks ja nende järgi on kujunenud teede sihid. Hoone, monumendi, varemete
või muu mälestise nähtavus maastikus teatud vaatesuundadelt võib seega olla iseseisev
kvaliteet lisaks asja enese kunsti- või arhitektuuriväärtusele (nt Tallinna vanalinna silueti
vaade merelt, tuulepealsel paikneva tuuliku vaade külateelt jne).
Eraldi on samas punktis nimetatud mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikud
objektid ja elemendid. Need võivad olla kaitsevööndisse jäävad ehitised või
maastikuelemendid, millel on mälestisega ajalooline seos, nt mõisakompleksi kuulunud
abihoone, teed, kiviaiad või kiviaja asulakoha puhul kunagine veekogu rannamoodustis,
millele asulakoht on rajatud.
Punktis 2 on määratud kaitsevööndi eesmärgina mälestist ümbritseva kultuurkihi säilimine.
Arheoloogiamälestised koosnevad intensiivsematest ja vähemintensiivsetest kultuurkihi
elementidega aladest, kus täpset piiri ja servaalasid on raske määrata, kuid see ei tähenda, et
see pärandiosa oleks vähem oluline. Visuaalse vaatlusega pole arheoloogiamälestistel või
arheoloogiapärandi elemente (kultuurkihte, ehitiste jäänuseid, esemeleide) sisaldavatel teistel
mälestiseliikidel (nt mõisad või linnalised asulad, mis on kasutusele võetud keskajal, samuti
kirikute ja kalmistute alad) arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega asjade leviala
kindlaks tegemine võimalik. Seda saab kindlaks teha vaid arheoloogilise uuringuga, kuid
sellise eesmärgiga uuring – teha kindlaks mälestise täpne piir – oleks destruktiivne. Piisavalt
representatiivse tulemuseni jõuab vaid üsna laiaulatuslike kaevetöödega, kuid nii ulatuslik
kaevetöö on arheoloogiapärandi seisukohast pöördumatu ja hävitav tegevus, üldjuhul poleks
pärast sellist uuringut enam midagi kaitse alla võtta. Seetõttu käsitletakse ülalkirjeldatud
mälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi
elementide ilmnemisega ning tagada nende uurimine või säilitamine.
19
Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk. Selle eesmärk on tagada
muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus,
sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. Toetava keskkonna all
peetakse silmas muinsuskaitseala vahetut ümbrust, mille hoonestamisel on mõistlik vältida
järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek
muinsuskaitsealalt seda ümbritsevale alale. Linnaliste muinsuskaitsealade puhul on oluline
tagada linna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest ja vanalinnasuunalistelt tänavatelt.
Lõikes 4 antakse võimalus jagada kaitsevöönd erinevate kitsendustega osadeks. Kaitsevööndi
kitsendused seisnevad eelnõu §-s 47 ettenähtud loakohustusega tegevustes, mis hõlmavad
kaitsevööndis ehitamist, vaadeldavuse tagamise ning kaeve- ja muid pinnasega seotud töid.
Samaisuline säte sisaldub kehtiva MuKS § 25 lõikes 9 muinsuskaitseala kohta. Eelnõuga on
laiendatud seda võimalust ka kinnismälestistele. Ka kinnismälestise kaitsevööndi teatud
osades võib olla vajalik reguleerida ainult vaadeldavust (nt vaatesektorid, vaatekoridorid),
mistõttu ei ole kõikide kitsenduste seadmine vajalik. See säte annab võimaluse arvestada
üksikjuhtumi vajadusi ning kohaldada ainult neid piiranguid, mis on konkreetse kaitsevööndi
eesmärgi saavutamiseks vajalikud.
Lõikes 5 sätestab juhud, mil kaitsevööndit ei kehtestata, st kaitsevööndi eesmärki ei ole vaja
hinnata. Kaitsevööndit ei kehtestata: teise mälestise alal paiknevale mälestisele (nt
muinsuskaitsealal paiknevale ehitismälestisele või mälestisele, mis paikneb
muinsuskaitsealuses pargis), kuna seal on piisav kaitse juba tagatud; kalmistul paiknevale
mälestisele (hauatähis, kabel vms), kuna seal ei ole otstarbekas laiendada kitsendusi
(kõrval)haudadele.
Lõikes 6 sätestatakse võimalus kehtestada ühine kaitsevöönd ajaloolise terviku
moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele. See annab võimaluse käsitleda
ajalooliselt ühe terviku moodustanud kinnismälestisi ühtse kompleksina ning reguleerida
nendevahelist ruumi selliselt, et säiliks kompleksi loetavus.
Paragrahvis 12 sätestatakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepaneku
esitamine.
Lõikes 1 nähakse ette igaühe õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala
riikliku kaitse alla võtmiseks. Põhiseaduse § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade
ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ning see õigus
on tagatud HMS-e ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega. Selles
paragrahvis korratakse see õigus üle, millega soovitakse muu hulgas anda isikutele märku
aktiivseks osalemiseks kultuuriväärtuste kaitsel.
Lõikes 2 on toodud nõuded ettepaneku sisule. See on vajalik, et oleks võimalik hinnata
ettepaneku sisu. Isiku ettepanek asja mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise kohta
on käsitletav märgukirjana ning see ei too automaatselt kaasa menetluse algatamist.
Kultuuripärandiamet teavitab ettepaneku tegijat menetluse edasisest käigust.
Menetluse algatamise aluseks võib olla nii asja omaniku, kohaliku omavalitsuse üksuse või
kellegi teise ettepanek kui ka Kultuuripärandiameti läbi viidud või tellitud
valdkonnauuringud. Senine kogemus näitab, et ettepanekuid asjade mälestiseks
20
tunnistamiseks teevad kõik nimetatud osapooled ja samuti algatatakse neid läbiviidud
uuringute põhjal.
Paragrahvis 13 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse
algatamine.
Lõike 1 kohaselt küsib Kultuuripärandiamet enne menetluse algatamise üle otsustamist selle
kohta arvamust asja omanikult, asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ning riigi
haldusorganilt, kelle pädevus seondub menetluse esemega. Näitena saab siin tuua
kultuuriväärtusega asjad, mis asuvad näiteks rahvuspargis ning on vajalik kaasata
Keskkonnaamet. Puudutatud haldusorganite väljaselgitamine on Kultuuripärandiameti
ülesanne ning sõltub menetluse esemest.
Kui puudutatud omanikke on rohkem kui 100, siis ei pea nende arvamust selles etapis küsima.
Tegu on haldusmenetluse üldreeglitest tuleneva halduskoormuse leevendusega. Ka HMS-s
endas on teatud juhtudel menetlusosaliste isikliku teavitamise kohustust leevendatud. HMS §
31 lõike 1 p 1 kohaselt ei ole vaja dokumenti isiklikult menetlusosalistele kätte toimetada ning
selle resolutiivosa võidakse avaldada ajalehes või väljaandes Ametlikud Teadaanded, kui
menetlusosalisi on üle 100. Praktikas ei ole selliseid menetlusi palju ette näha, eelkõige saab
see kõne alla tulla suure maa-ala, näiteks muinsuskaitseala korral.
Kultuuripärandiamet küsib lõike 1 alusel arvamust juhul, kui kaalutakse mälestiseks
tunnistamise algatamist. Kui Kultuuripärandiametile on tehtud ettepaneku osas ilmne, et
ettepaneku ese ei vasta riikliku kaitse eeldustele, puudub vajadus ka arvamuse küsimiseks
ning isikute ja organite koormamiseks. Kui Kultuuripärandiameti hinnangul on menetluse
algatamine põhjendatud, on enne menetluse algatamise otsustamist arvamuse küsimine
vajalik, et selgitada välja erinevad asjaolud, mis võivad menetluse algatamise otsustamist või
menetluse läbiviimist mõjutada, näiteks pooleliolev ehitusloa menetlus vms.
Lõikes 2 reguleeritakse arvamuse andmist. Kultuuripärandiamet määrab arvamuse andmiseks
piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks 30 päeva, mis üldjuhul on
ka piisav aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt asja asjaoludest võib
osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Seetõttu ei ole eelnõu koostajad
pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes. Tähtaeg peab olema
selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema juhtumi asjaolusid
arvestades piisav.
Samas on sätestatud ka nõuded arvamusele. Arvamuses tuleb väljenda seisukohta asjale või
maa-alale riikliku kaitse kehtestamise kohta ning teavitada Kultuuripärandiametit asjaoludest,
mis võiksid menetluse algatamist mõjutada, eelkõige info kehtivate haldusaktide (näiteks
ehitusluba) ja pooleliolevate haldusmenetluste (näiteks ehitusloa menetlus) kohta.
Lõike 3 kohaselt otsustab mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse
algatamise Kultuuripärandiamet. Selleks hindab Kultuuripärandiamet eelnevalt, kas on
põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamise läbiviimine. Menetlus on nii
aja- kui ka ressursimahukas tegevus, mistõttu on eelhinnangu andmine oluline. Mälestiseks ja
muinsuskaitsealaks tunnistamine on haldusmenetlus, mille käigus hinnatakse asja või maa-ala
kultuuriväärtust ning mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise põhjendatust,
sealhulgas mõju asja omanikule ning selle kohta koostatakse eksperdihinnang. Menetluse
21
algatamisest teavitab Kultuuripärandiamet juba kaasatud menetlusosalisi. Menetluse
algatamise teates esitatakse ka teave menetluse edasise käigu ja menetluse tõenäolise
lõppemise aja kohta.
Lõikes 4 on sätestatud nõuded eksperdihinnangu koosseisule. Eksperdihinnang on aluseks
mälestiseks tunnistamise otsuse tegemisel. Eksperdihinnangu koostamisse võib
Kultuuripärandiamet kaasata vajadusel vastava valdkonna eksperte, sh Kultuuripärandiameti
juurde moodustatud eksperdinõukogusid (eelnõu § 70). Eksperdihinnangus tehakse kindlaks
asja kultuuriväärtus: hinnatakse eelduse paikapidavust, kasutades selleks riikliku kaitse
kriteeriumide abi (eelnõu § 7 lg 2) ning riikliku kaitse kehtestamise põhjendatust, sh
hinnatakse selle mõju omaniku õigustele ja kohustustele.
Paragrahvis 14 sätestatakse mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine.
Lõike 1 kohaselt tutvustab Kultuuripärandiamet koostatud eksperdihinnangut
menetlusosalistele. Eksperdihinnangust teavitamiseks võib kasutada kõiki HMS §-des 26–28
sätestatud viise (üldjuhul kättetoimetamine postiga, elektrooniliselt, haldusorgani poolt), kuid
konkreetne teavitamise viis jääb Kultuuripärandiameti otsustada. Eksperdihinnangut
tutvustatakse isikutele ja asutustele, kellelt küsiti arvamust menetluse algatamise kohta ning
lisaks isikutele, keda mälestiseks tunnistamine mõjutab ja keda ei olnud võimalik tuvastada
eelnevas etapis, näiteks kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikku või asja
valdajat (kui see ei ole omanik). Eksperdihinnangu tutvustamisega annab
Kultuuripärandiamet menetlusosalistele võimaluse selle kohta arvamuse ja vastuväidete
esitamiseks, andes selleks piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks
30 päeva, mis üldjuhul on ka piisava aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt
asja asjaoludest võib osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Näiteks asja
mitmendat korda tutvumiseks saatmine või üksikutes küsimustes arvamuse küsimine. Seetõttu
ei ole eelnõu koostajad pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes.
Tähtaeg peab olema selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema
küsimuse asjaolusid arvestades piisav.
Lõike 2 kohaselt lahendab esitatud vastuväited Kultuuripärandiamet ning muudab vajaduse
korral eksperdihinnangut. Vastuväidete lahenduse teeb Kultuuripärandiamet teatavaks selle
esitajale ja tutvustab vajaduse korral muudetud eksperdihinnangut uuesti menetlusosalistele.
Kui eksperdihinnangust nähtub kultuuriväärtusega asja või maa-ala riikliku kaitse alla
võtmise vajadus ja põhjendatus, valmistab Kultuuripärandiamet ette mälestiseks tunnistamise
õigusakti eelnõu ning esitab materjalid otsustamiseks kultuuriministrile.
Lõigetes 3 ja 4 reguleeritakse mälestiseks tunnistamise menetluse lõpetamist, kui
eksperdihinnangust nähtub, et kultuuriväärtusega asja kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud
või ilmnevad sellised asjaolud menetluse käigus. Sel juhul lõpetab menetluse
Kultuuripärandiamet, kes teavitab sellest ja lõpetamise põhjusest menetlusosalisi.
Paragrahv 15 reguleerib muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamist.
Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamine viiakse läbi avatud menetluses.
Võrreldes kehtiva MuKS-ga siin põhimõttelist erinevust ei ole.
22
HMS § 46 lõike 1 esimese lause alusel viiakse haldusemenetlus õigusakti andmiseks läbi
avatud menetluses seaduses sätestatud juhtudel. Muinsuskaitseala on pindalaline mälestis, mis
võrreldes teiste pindalaliste mälestistega hõlmab üldjuhul suuremat maa-ala (näiteks
ajalooline linnasüda ehk vanalinn) ja puudutab eelduslikult suurt arvu isikuid. Seetõttu on
vajalik kasutada menetlusliiki, mis võimaldab suurema hulga isikute teavitamist ja
otsustusprotsessi kaasamist, et anda neile võimalus muinsuskaitsealaks tunnistamisel kaasa
rääkida.
Vastavalt HMS § 46 lg 2 viiakse juhtudel, kui avatud menetluse läbiviimine on õigusakti
andmiseks kohustuslik, avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks
tunnistamiseks.
Lõigetes 2–7 on reguleeritud avatud menetluse läbiviimise täpsem kord. Kultuuripärandiamet
avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ning kohalikus või maakondlikus lehes
teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta ning avaliku väljapaneku
aja ja koha. Muinsuskaitsealaks tunnistamise eelnõu ja eksperdihinnanguga saab tutvuda
avalikul väljapanekul. Avaliku väljapaneku koht on füüsiline koht, lisaks sellele saab
Kultuuripärandiamet avaldada dokumendid ka oma veebilehel. Avalik väljapanek ei tohi kesta
vähem kui neli nädalat ning selle kestel on võimalik esitada eelnõu ja eksperdihinnangu kohta
arvamusi ja vastuväiteid. Esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet
pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist. Pärast arvamuste ja
vastuväidete menetlemist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu. Avalikku arutelu ei
korraldata, kui tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud. Avaliku arutelu toimumise
aja võib Kultuuripärandiamet teha teatavaks koos menetluse algatamise teate avaldamisega
või teavitada selle toimumise ajast ja kohast hiljem, kuid vähemalt kümme päeva enne arutelu
toimumist. Teade avaldatakse samas korras kui menetluse algatamise teade (lg 2).
Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja
küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks
Kultuuripärandiameti veebilehel (lg 6). Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu
muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, kordab
Kultuuripärandiamet avalikku väljapanekut või avalikku arutelu (lg 7).
Lõigetes 8 ja 9 reguleeritakse muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamist. Kui
avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse
lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. Kultuuripärandiamet teavitab menetluse
lõpetamisest samas korras kui menetluse algatamisest. Teates esitatakse menetluse lõpetamise
põhjendus.
Paragrahvis § 16 reguleeritakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamist.
Lõike 1 kohaselt otsustab mälestiseks tunnistamise valdkonna eest vastutav minister ehk
kultuuriminister. Enne otsuse tegemist kuulab minister ära Muinsuskaitse Nõukogu
seisukoha. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht ei ole ministrile siduv.
Lõikes 2 sätestatakse mälestiseks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse mälestise
nimetus, koosseis, asukoht, vajadusel piir, mälestise liik või liigid, kaitse alla võtmise
põhjendus, kaitsevööndi eesmärk ja ulatus ning vajadusel leevendused mälestisel tehtavate
tööde tegemiseks. Oluline on esile tuua, et mälestiseks tunnistamise õigusaktis on õigus teha
23
asja omanikule või kaitsevööndisse jääva kinnistu omanikule leevendusi
muinsuskaitseseaduses sätestatud piirangutest, milleks on seaduses nimetatud tööde tegemine
ainult Kultuuripärandiameti loal ja seaduses sätestatud korras. Mälestisel ja selle
kaitsevööndis seotud tööde tegemise nõuded on sätestatud eelnõu 3. peatüki 4. ja 5. jaos.
Üldjuhul on tööde tegemiseks, mis võivad mõjutada mälestise ilmet, omadusi või säilimist,
vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek ning tuleb järgida seaduses sätestatud nõudeid.
Põhjendatud juhtudel, mis saab lähtuda üksnes konkreetse asja kaitse eesmärgist, ei ole tööde
tegemiseks Kultuuripärandiameti sekkumine ning seadusega sätestatud piirangute järgmine
vajalik. Näiteks võib ehitismälestiseks tunnistamisel teha leevenduse, mille kohaselt
siseruumides ehitades ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav või ei ole kaitsevööndis
kaevetöödeks luba vajalik. Vajaduse korral on võimalik piiritleda ka näiteks kaevetööde
sügavus, millest alates on nõusolek vajalik. Tehtud leevenduse suhtes ei ole omanikul vaja
taotleda eritingimusi, tööde luba, koostada tegevuskava ning selles osas ei saa nõuda ka
uuringute teostamist. Oluline on tuua leevenduste tegemine ja määratlemine kaitse alla
võtmise osaks, kuna selle kaudu saab määratleda objekti kaitseks vajalikud piirangud ning
saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja piirangute vahel. Kehtiv MuKS kaitse alla võtmisel
leevenduste tegemist ette näe ning see teema on seaduses reguleeritud ebaselgelt ja
vastuoluliselt. Leevenduste tegemine on kehtiva seaduse § 18 lg 2 p 3 alusel võimalik
mälestiseks tunnistamise järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises, kuid üksnes ajaloo- ja
arheoloogiamälestise liikidel. Esiteks ei ole selline erisus põhjendatud ning teiseks on
kaitsekohustuse teatis informatiivse iseloomuga dokument, mille väljastab
Kultuuripärandiamet mälestiseks tunnistamise järel, seega on leevenduste tegemine seal
küsitav.
Mälestise koosseisuna tuleb mõista näiteks kollektsiooni kuuluvaid ükskuid esemeid (asjade
kogumi osad) või hoonete ansambli osi (ehituslik kompleks). Kui mälestiseks tunnistatav asi
või maa-ala vastab mitme mälestise liigi tunnustele, võib mälestisele määrata mitu liiki.
Mälestise kaitsevööndit ei pea määrama, kui see ei ole konkreetse mälestise puhul asjakohane.
Eelnõust on jäetud välja kehtivas seaduses sätestatud mälestiseks tunnistamise käskkirja osa –
mälestise tunnus. Mälestise tunnus on konkreetsele mälestisele ainuomane tunnus, mille järgi
saame väita, et see vastab ühele või teisele või mitmele mälestiseks tunnistamise eeldusele.
Tunnused on spetsiifilised, iga kord eraldi määratletavad omadused (nt vanus, materjal,
konstruktsioon, funktsioon, stiil, ajaloolise isiku elupaik vms). Tunnused ehk asja
iseloomulikud omadused tuuakse välja eksperdihinnangus ja mälestiseks tunnistamise
käskkirja motiveerivas osas.
Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus.
Otsustaja tasandi osas ei erine eelnõuga kavandatav kehtivast MuKS-st. Muinsuskaitsealaks
tunnistamise jätmine Vabariigi Valitsuse tasandile on põhjendatud eelkõige sellega, et see
puudutab suurt hulka isikuid ja erinevaid tegevusi, näiteks planeerimis- ja ehitustegevus.
Sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse korraldus,
st üksikakt. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on vanalinnad. Nende
muinsuskaitsealana kaitse alla võtmine kehtiva MuKS-e alusel jääb aastatesse 2004–2006
ning need on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse määrustega. Kuni 31.05.2011. a kehtinud
MuKS § 15 lg 1 sätestaski muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti vormiks määruse.
MuKS-sse 2011. aastal sisseviidud muudatustega jäeti viidatud sättest välja määruse vorm,
jättes õigusakti vormi üldse nimetamata. Eelnõu seletuskiri muudatust ei põhjendanud.
24
Siit tõusetub õigusakti vormi küsimus, mille esemeks on üldakti ja üksikakti vahekord, mille
piiritlemine teatud juhtudel võib osutuda raskeks. Seetõttu ei ole põhjendatud jätta selles osas
otsuse langetamine haldusele, vaid õigusakti vormi küsimus tuleb lahendada seaduse tasandil.
Muinsuskaitsealana kaitse alla võtmise akt on otsustus, millega määratakse kaitse alla võetav
ala ning kaitse eesmärk. Sellest tulenevalt rakendatakse kaitse alla võetud alale
muinsuskaitseseaduses sätestatud piiranguid. Need piirangud kitsendavad alale ja selle
kaitsevööndisse jäävate kinnistute omanike tegevusi talle kuuluva kinnisasja kasutamisel.
Isiku omandiõiguse riive aluseks on muinsuskaitseala kaitse alla võtmise otsustus.
Kultuuriväärtusega asjade riigi kaitse alla võtmine on haldustegevus ja seda viiakse läbi
haldusmenetluses. HMS § 51 lõike 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete
täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või
kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus,
käskkiri või muu õigusakt. HMS § 51 lõike 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on
suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi
muutmisele. Muinsuskaitsealaks tunnistamisel on vahetu toime konkreetse kinnisasja
omaniku õigustele ja kohustustele. Seega materiaalses tähenduses on sellel aktil haldusakti
tunnused. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 7. mai 2003. a määruses kohtuasjas nr 3-3-
1-31-03 muu hulgas seda, et akti puhul, mis ei reguleeri pelgalt kinnistul käitumist, vaid
reguleeritav tegevus on otseselt seotud konkreetse kinnistuga, on tegemist üldkorraldusega
(punkt 21). Üldnõude kohaselt peab akti vorm olema vastavuses selle materiaalse sisuga.
Selline aktide eristamise nõue tugineb muu hulgas põhiseaduse § 87 punktile 6 ja Vabariigi
Valitsuse seaduse 1. peatüki 6. jaole. Sellest lähtuvalt on eelnõus määratletud
muinsuskaitsealaks tunnistamine üksikaktina.
Kuigi põhiosas on puudutatud isikuteks muinsuskaitsealale ja selle kaitsevööndisse jäävate
kinnistute omanikud ja valdajad, puudutab riikliku kaitse kehtestamine ka abstraktse isikute
ringi õigusi ja kohustusi. Muinsuskaitse all oleva asja rikkumine või hävitamine võib kaasa
tuua väärteo- või kriminaalkaristuse. HMS § 60 lg 2 alusel on kehtiva haldusakti resolutiivosa
kohustuslik igaühele. Siinjuures on oluline, et kaitse alla võtmise otsus on tehtud avalikuks
viisil, mis võimaldab igaühel sellega hõlpsasti tutvuda. Eelnimetatu ei ole muinsuskaitseala
kohta spetsiifiline, vaid hõlmab kõiki mälestisi. Seetõttu on ka seaduses ette nähtud kaitse alla
võtmise õigusakti ning kaitse lõpetamise õigusakti avaldamine Riigi Teatajas (lõige 6).
Lõikes 4 on toodud valdkonna eest vastutava ministri kohustus küsida enne
muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele ka
Muinsuskaitse Nõukogu seisukohta.
Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse ala
nimetus ja piir, tuuakse ära kaitse alla võtmise põhjendus, kaitse eesmärk ja nõuded selle
tagamiseks, samuti kaitsevööndi eesmärk ja piir. Samuti nähakse ette võimalus teha
leevendusi muinsuskaitseala piiresse jäävate kinnisasjade omanikele muinsuskaitseseadusega
kehtestatud nõuetest ehitise säilitamiskohustusest ja tööde tegemiseks loakohustuse nõudest.
Eelnõus on õigusakti sisu nimetatud muinsuskaitseala kaitsekorraks.
Paragrahvis 17 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ning
muutmine.
25
Lõikes 1 sätestatakse alused, millal võib mälestiseks olemise lõpetada. HMS § 64 lg 2 alusel
otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus
ei keela või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kehtivas MuKS-s ei ole mälestiseks
olemise lõpetamise aluseid sätestatud, need on toodud kultuuriministri 10. septembri 2002. a
määruses nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise
ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Eelnõu tegemisel otsustati alused, millal
tuleb kaitse lõpetamist hinnata, tuua määruse tasandilt seaduse tasandile ning loetuelu ka
täpsustati. Seejuures on lähtutud Kultuuripärandiameti ettepanekutest ja kultuuriministri 28.
aprilli 2011. a käskkirjaga nr 209 moodustatud ehitismälestiste väärtuspõhise hindamise
töörühma töö kokkuvõttest.
Üldjuhul ei ole vaja asja kaitset korraldada MuKS-e alusel, kui asi on museaal (p 1) või
arhivaal (p 2), kuna selliste asjade kaitset reguleerivad vastavalt muuseumiseadus ja
arhiiviseadus ning topeltkaitse ei ole vajalik. Samuti on sisuliselt topeltkaitsega tegu juhul, kui
üks mälestis on teise mälestise lahutamatu osa (p 3). Selliselt on mälestiseks tunnistatud
näiteks mõningate keskaegsete kirikute ehitusdetaile, kus kirikuhoone on ehitismälestis ja
selle detail, nt portaal, eraldi kunstimälestis. Eelnõu annab võimaluse need juhtumid üle
vaadata ja vajadusel topeltkaitse lõpetada. Uue alusena on eelnõus toodud kaitse lõpetamine
juhul kui asi ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele (p 4). Selline otsus peab tuginema
Kultuuripärandiameti eksperdihinnangul.
Kaitse on võimalik lõpetada ka juhul, kui asi on hävinud ja selle taastamine ei ole
põhjendatud (p 5). Ka siin saab põhjendatust hinnata asja kaitse alla võtnud haldusorgan ehk
Kultuuripärandiamet. Kehtiva MuKS-e sõnastuses on aluseks taastamise võimalikkus. On
selge, et koopiana on võimalik taastada iga objekt, kuid lisaks tuleb kaaluda selle otstarbekust.
Kui hävinud on suure avaliku huviga objekt nagu näiteks Nõmme turuhoone, siis eksisteerib
muuhulgas avalikkuse ootus olulise sümbolobjekti taastamiseks, olgugi et koopiana. On
mõeldav aga ka juhtum, kus kaitse alla võetud näiteks teatud abihoone vare on jõudnud
hääbumiseni ning selle taastamine ei pruugi olla põhjendatud ei varemena ega ole võimalik ka
kunagise hoone koopiana, kuna täpsed andmed selle algse väljanägemise kohta puuduvad.
Hoonet, mille täpne algne kuju ei ole teada, ei luba taastada ka rahvusvahelised kokkulepped,
kuna ajalooteaduse seisukohalt oleks tegu fantaasia või võltsinguga.
Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui asi ei ole leitav või tuvastatav (p 6). Eelkõige
puudutab see punkt maastikul asuvaid mälestisi, näiteks allikad või kivid, mis maastikul
toimuvate muutuste käigus ei pruugi olla enam leitavad või tuvastatavad.
Lõikes 2 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlus
viiakse läbi sama korra järgi kui kaitse alla võtmine. St mälestiseks olemise lõpetamiseks
küsitakse puudutatud isikute arvamust, koostatakse eksperdihinnang ja kuulatakse ära
Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht. Muinsuskaitsealaks lõpetamine viiakse läbi avatud
menetluses.
Mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister käskkirjaga (lõige 3) ning muinsuskaitsealaks
olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega (lõige 4), st õigusakti vorm on sama kui
riikliku kaitse kehtestamisel. Lõpetamise otsused avaldatakse Riigi Teatajas (lõige 5).
26
Lõikes 6 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele
kohaldatakse sama menetluskorda, kui kaitse kehtestamisel. Kaitse kehtestamise õigusakti
muutmise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse kohaselt (HMS § 64 lg 1 ja 2).
Paragrahvis 18 sätestatakse ajutise kaitse alla võtmine.
Lõikes 1 sätestatakse, et Kultuuripärandiameti peadirektor võib võtta kultuuriväärtusega asja
või maa-ala ajutise kaitse alla, et viia läbi mälestiseks tunnistamise menetlus. Ajutine kaitse ei
ole uus instituut, vaid see on kasutusel ka kehtivas MuKS-s ning eelnõu selles osas
põhimõttelisi muudatusi kaasa ei too.
Lõikes 2 täpsustatakse, millal ajutist kaitset võib kohaldada. Seda kohaldatakse ainult juhul,
kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi võib mälestiseks tunnistamise menetluse
ajal hävida või kaduda või asja kultuuriväärtust võidakse rikkuda. Ajutist kaitset võib kohalda
samaaegselt mälestiseks tunnistamise algatamisega kui ka mälestiseks tunnistamise menetluse
kestel.
Sellest lähtuvalt on tegemist ohtu ennetava meetmega olulisele kultuuriväärtusele ning ajutise
kaitse eesmärk on kindlustada asja seisukord menetluse ajaks ning samuti tagada mälestiseks
tunnistamise menetluse efektiivsus. Tegemist on pigem erandliku otsustusega ning see peab
olema kaalutud. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima käesoleva seaduse
§ 13 lõikes 1 sätestatud kohustust, st ei pea küsima enne mälestiseks algatamist seotud isikute
ja haldusorganite arvamust.
Ajutise kaitse alla võtmise käskkiri jõustub selle allakirjutamisel, mis on seotud menetluse
efektiivsuse vajadusega (lõige 3). Käskkiri avaldatakse kultuurimälestiste riiklikus registris.
Isikule (asja omanik) tuleb käskkiri kätte toimetada HMS-s sätestatud korras.
Paragrahvis 19 sätestatakse ajutise kaitse abinõud.
Kehtiva MuKS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse ajutise kaitse alla võetud asjale MuKS-s
sätestatud mälestise nõudeid ja kitsendusi. Ajutise kaitse alla võetud asja omanikul või
valdajal on kõik mälestise omaniku või valdaja õigused ja kohustused. See on vajalik, et
ajutise kaitse esemeks olev asi säiliks, seda ei muudetaks ega kahjustataks. Piirangud ei ole
absoluutsed, vaid analoogselt mälestisega on ka ajutise kaitse alla võetud asjaga seotud
tegevuste osas vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek. Samuti saab Kultuuripärandiamet ka
ajutise kaitse alla võtmise käskkirjas teha leevendusi.
Paragrahvis 20 sätestatakse ajutise kaitse tähtaeg.
Lõike 1 kohaselt on võimalik kehtestada ajutine kaitse kuni kuueks kuuks. Sama tähtaeg on ka
kehtivas õiguses. Eelnõus sätestatakse tähtaja pikendamise võimalus. Praktikas on ilmnenud,
et mõningatel juhtudel ei piisa kuuekuulisest tähtajast. Ajutise kaitse tähtaja pikendamiseks
peab olema mõjuv põhjus. Pikendamine on haldusakt ja see peab olema põhjendatud.
Lõikes 2 sätestatakse ajutise kaitse tähtaja kulu peatumise alus. Ajutise kaitse tähtaja kulg
peatub ajaks, mil ajutise kaitse alla võetud asja omanik teeb takistusi mälestiseks tunnistamise
menetlusele, näiteks ei luba asja üle vaadata.
27
Ajutine kaitse kehtib kas asja mälestiseks tunnistamiseni või kaitse vajaduse äralangemiseni,
kuid mitte kauem kui seadusega lubatud tähtaja lõpuni (lõige 3). Kui ajutise kaitse kehtivuse
ajal ilmneb, et ajutine kaitse ei ole põhjendatud või vajalik, siis lõpetab selle
Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga (lg 4).
Paragrahv 21 reguleerib arheoloogilist leidu.
Võrreldes kehtiva MuKS-ga on mõiste kultuuriväärtusega leid asendatud mõistega
arheoloogiline leid, kuna see väljendab täpsemalt asja sisu. Ka kehtivas õiguses puudutab
kogu vastav regulatsioon arheoloogilisi leide ja lähtub nende iseloomust. 20-aastasele
praktikale tuginedes võib kindlalt öelda, et 95% kultuuriväärtusega leidudest on
arheoloogilised leiud. Samuti võib öelda, et kultuuriväärtusega leiu regulatsiooni loomisel
1990. aastate alguses, tuginedes nii arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile kui ka
1940. a tsiviilseadustiku eelnõu § 961-le, peeti peaasjalikult silmas arheoloogilisi leide.
Lõikes 1 antakse arheoloogilise leiu mõiste. See on inimtekkeline materiaalse kultuuri aines,
üksikese, selle katke või asjade kogum, mis on ladestunud või peidetud maasse, maapinnale,
ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse. Arheoloogiline leiuaines võib olla väga
mitmesugune, muuhulgas: üksikmündid ja mündikogumid; ehted ja rõivastuse osad (sõled,
sõrmused, käe- ja kaelavõrud, helmed, ripatsid, pronksspiraalid, rõivajäänused, pandlad ja
nende katked jms); relvad ja relvastuse osad (mõõgad, odaotsad, kirved, noole- ja
ammunooleotsad ning nende katked, tulirelvad ja nende osad, kiivrid, turvised, kilbid jm
kaitserelvastus ja nende osad jms); töö- ja tarberiistad (kirved, noad, ahingud, suitsed,
kannused, tulerauad, naastud, savi- ja metallnõud ning nende tükid jms); tugevate põlemis- ja
sulamisjälgedega, täpsemalt määratlemata metallesemed ja nende katked jms; vee- jm
sõidukid ning nende osad (laevaneedid ja -naelad, ankrud jms). Eespool nimetatud esemed on
leiukohta kas peitunud või peidetud ning neil ei ole omanikku või nende omanikku ei ole
võimalik kindlaks teha. Arheoloogiline materjal koguneb kahel viisil – arheoloogiliste
uuringute käigus kogutud teadusliku allikmaterjalina ja juhuleidudena (nt sihipärane
harrastusotsijate ehk detektoristide tegevus, juhuslikult ehitus- või kaevetööde käigus).
Leiu puhul ei määratleta seaduses vanuselist piiri. Üldjuhul on arheoloogiateaduse
seisukohast eelkõige huvipakkuvad leiud, mis on vanemad 18. sajandist, siis olenevalt
kontekstist võib arheoloogiline leid olla ka noorem, kuid kanda seejuures märkimisväärset
kultuurilist või teaduslikku infot. Sellistena tuleb kindlasti käsitleda näiteks Esimese
maailmasõja, Vabadussõja ja Teise maailmasõja lahingute ning metsavendlusega seotud
esemeid, mille leidmisel tuleks samuti Kultuuripärandiametit teavitada.
Lõige 2 määratleb, et leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet, kes on ka senises
regulatsioonis olnud kultuuriväärtusega leidude suhtes otsuseid tegev haldusorgan.
Arheoloogilise leiu tuvastamisel hinnatakse selle vastavust lõikes 1 sätestatule. Leiu
kultuuriväärtuse määramise otsustus on haldusakt. Kultuuripärandiamet võib vastavalt
vajadusele kaasata sellesse tegevusse eksperte. Senises praktikas on leidude kultuuriväärtuse
hindamisel kasutatud vastavalt leiu iseloomule (mündid, keraamika, tekstiil, asja oletatav
vanus jne) selle spetsiifikat tundvate teadlaste või nõuandva koguna Kultuuripärandiameti
juurde peadirektori käskkirjaga moodustatud arheoloogimälestiste eksperdinõukogu arvamusi.
Ekspertide arvamused on Kultuuripärandiametile soovituslikud.
28
Lõige 3 sätestab, et kui tegu on esemete kogumiga, siis omab lisaks muudele eeldustele
kultuuriväärtuse tuvastamisel tähtsust ka esemete leidmise kontekst, nende omavaheline seos
ja leiukogumi terviklikkus.
Lõige 4 sätestab, et arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata, kelle kinnisasjast see leiti või
kelle valduses leid on. See põhimõte – kultuuriväärtusega leiu omanik on riik – on kehtinud
kogu Eesti Vabariigi aja. Ajalooliselt on selliste leidude (aarded jm) avaliku võimu
omandamise õigus tuntud ühena nn kuninglikest õigustest (iura regalia), mille kohta
esimesed kirjalikud allikad pärinevad 13. sajandist. Tsiviilseadustiku 1940. a eelnõu otseseks
eeskujuks võib pidada Šveitsi 1907. a tsiviilseadustiku norme (art 723 ja 724). Eelnõusse on
lisatud, et arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada.
Lõige 5 sätestab asjaõigusseaduse §-de 90 ja 103 mittekohaladumise arheoloogilisele leiule.
Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse § 90, mis sätestab valdaja omandi
eelduse ning § 103, mis reguleerib peitvara. Eelnõu § 21 lg 1 on erinorm asjaõigusseaduse §-
st 103.
Paragrahvis 22 sätestatakse arheoloogilise leiukoha mõiste ja tuvastamine.
Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks
arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega
salakaubitsemine. Sellest on kujunenud ülemaailmne probleem. Seetõttu on vajalik
arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki
kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega kõiki arheoloogiamälestisega
kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud n-ö uus kaitse tasand ehk
arheoloogilise leiukoha kaitse.
Lõikes 1 on toodud arheoloogilise leiukoha definitsioon. See on koht, kust on leitud
arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ehituskonstruktsioonide jäänused, vrakk või muud
arheoloogilise kuultuurkihile osutavad elemendid ja mis võib jätkuvalt sisaldada eespool
nimetatut.
Seni kehtinud regulatsioon arheoloogilise leiukoha kaitset ei reguleeri. Kehtiv MuKS § 31
sätestab kultuuriväärtusega leiu automaatse kaitse selle leidmisest alates. Kultuuriväärtusega
leid (eelnõus arheoloogiline leid) on üldjuhul leiukohast eemaldatud ning kuulub seaduse
alusel riigile. Ajutist kaitset kohaldatakse asjade suhtes, et teha kindlaks nende kultuuriväärtus
mälestiseks tunnistamiseks. Kultuuriväärtusega (arheoloogilisi) leide kaitstakse museaalidena
või teadus- ja arendusasutuste teaduskogudes. Seetõttu kehtiv MuKS § 31 ei taga kaitset neile
kohtadele, kust on arheoloogilisi leide leitud ja/või uuringu põhjal järeldatud, et neid võib seal
veel leiduda.
Lõige 2 räägib leiukohtade menetlemisest. Leiukohtade puhul on oluline menetlemise kiirus,
et keelata juba kord leide andnud kohas otsimine ja arheoloogiapärandi edasine välja
kaevamine. Kuna kiire tegutsemine on võtmetähtsusega ja kahju ärahoidmiseks on vaja
viivitamatult tegutseda, on arheoloogilise leiukoha tuvastamise õigus antud
Kultuuripärandiametile. Maaomanik, kelle kinnisasjast arheoloogiline leid leitakse, peab
lubama Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke toiminguid.
Kohapealseteks toiminguteks on leiukoha tuvastamiseks ja selle piiri määramiseks vajalik
uuring. Uuring tehakse kohe leiuteate saamise järel, et välistada leide andnud koha rüüstamise
29
võimalus. Haldusakt leiukoha tuvastamise kohta on HMS tähenduses üldkorraldus. Vastavalt
HMS-le tuleb otsus teatavaks teha ka leidjale ja isikule, kelle asjast asi leiti. Samuti
avaldatakse leiukoha tuvastamise otsus kultuurimälestiste registris (lõige 4).
Paragrahvis 23 nähakse ette arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine.
Arheoloogilises leiukohaks tunnistamine ei too kaasa maaomanikule samalaadseid piiranguid,
mis kehtivad arheoloogiamälestise suhtes. Lõikes 1 sätestatakse uuringukohustus enne
kaevetöid nõudvate tööde tegemist (ehitamine, kraavide ja trasside rajamine jm). Eraldi on
välja toodud tegevused veealuses leiukohas, millele peab eelnema uuring. Nendeks on:
traalimine, süvendustööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. Uuringukohustuse eesmärk
on tuvastada nimetatud tegevustega hõlmatud aladel arheoloogiliste leidude olemasolu, et
korralda arheoloogiliste leidude uurimise ja säilitamise võimalus. Uuringukohustuse seadmise
eesmärk enne eespoolnimetatud tegevusi on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks ning see
kindlustab, et oluline teave ei lähe kaduma. Samas ei too see kohustus kaasa nimetatud
tegevuste piiramist või keelamist, kuid näiteks ehitusalal tuleb enne ehitama asumist
arheoloogilised leiud fikseerida, hinnata nende leidmise konteksti ning leiud kokku koguda.
Uuringukohustus ei tähenda ehituskeeldu (ega muude nimetatud tegevuste keeldu) –
arheoloogilises leiukohas on võimalik selle läbiuurimine.
Uuringukohustus on ka ennetav meede. Kui on piisavalt tõendatud arheoloogiliste leidude
leidmise võimalikkus, siis uurimine enne tööde tegemist on ka maaomanikule
vähemkoormavam kui juba alustatud tööde peatamine arheoloogilise leiu ilmnemise tõttu
(eelnõu § 28, § 77). Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui
Kultuuripärandiamet on uuringud määranud. Samuti on arheoloogilises leiukohas keelatud
otsinguvahendi kasutamine vastavalt eelnõu § 26 lõikele 2.
Enne töödega alustamist uuringukohustuse seadmine arheoloogiapärandi kaitseks ei ole
iseenesest uus kohustus. Kehtiv MuKS § 40 lg 5 sätestab, et kinnisasjal, kus
Kultuuripärandiameti andmeil võidakse avastada seni teadmata kultuuriväärtusega leid, tuleb
enne tööde alustamist tööde tegija teha uuringud.
Seni kehtinud regulatsiooni järgi oli kultuuriväärtusega leid automaatselt riikliku kaitse all,
kuid leiu leiukohale see kaitse ei laienenud (MuKS § 31). Eelnõu järgi Kultuuripärandiamet
tuvastab leiukoha ja avaldab vastava otsuse kultuurimälestiste registris. Kui leiuteate saamise
ja leiupaiga uurimise järel selgub, et antud kohas rohkem arheoloogilisi leide ei ole, piirdub
Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse määramisega ning ei määra seda kohta ei
arheoloogilise leiukohana ega algata ka mälestiseks tunnistamise menetlust.
Lõikega 2 seatakse kohustus isikule, kelle kinnisasjal leiukoht asub. Ta peab teavitama
Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele, samuti
leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte
alusel. Teavitamiskohustuse eesmärgiks on, et võimlaikult operatiivselt saaks
Kultuuripärandiamet ohust teadlikuks ja saaks tarvitusele võtta vajalikud meetmed. Kui isik
annab oma maatüki, kus asub arheoloogiline leiukohta, näiteks rendile on oluline, et rentnik
on teadlik asjal lasuvatest piirangutest. Teavitamiskohustused on ennetava meetmed
arheoloogilise leiukoha kaitseks.
30
Lõikes 3 sätestatakse, et arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping
või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks
leiukohaks tunnistamise õigusaktile. See on analoogiline säte kinnismälestise
võõrandmislepingu jmt-ga. Selle eesmärgiks on kindlustada, et asja uus omanik on teadlik
asjal lasuvatest piirangutest ning tagab arheoloogilise leiukoha kaitset.
Lõige 4 selgitab arheoloogilise leiukoha ja arheoloogiamälestise vahet – juhul kui
Kultuuripärandiamet teeb uurides kindlaks, et leiuteate asukohas leidub kultuurkiht, algatab
amet arheoloogiamälestiseks tunnistamise, et tagada selle igakülgne kaitse. Mälestiseks
tunnistamise menetluse algatamise otsuse aluseks on arheoloogilise kultuurkihi säilivusaste:
kas ja kuivõrd on leiukohas säilinud hilisemast maakasutusest puutumata arheoloogilist
kultuurkihti, sh nt in situ paiknevad matused, ehitiste jäänused, vrakid jms. Kui leiukoht
tunnistatakse seaduses sätestatud korras mälestiseks, lõpeb selle kaitse leiukohana (lg 5).
Teine alus leiukoha kaitse lõpetamiseks on toodud lõikes 6. Selle kohaselt lõpetab
Kultuuripärandiamet arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on vastavalt seaduse
nõuetele läbi uuritud (vt lg 1 selgitus) ja leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi esemeid või
arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente säilinud.
Paragrahvis 24 sätestatakse arheoloogilise leiu leidja kohustused.
Lõigetes 1–3 sätestatakse leidja kohustused. Leid tuleb jätta leiukohta ning leiust tuleb
koheselt teavitada Kultuuripärandiametit. Leitud ese tuleb kuni Kultuuripärandiametile
üleandmiseni jätta leiukohta. Arheoloogilise leiu väärtus seisneb nii selle vanuses kui ka
teaduslikus informatsioonis, mis saadakse suures osas leiukontekstist (mis asub mille kõrval,
mis mille all jne). Leiukohas on või võib olla lisaks inimese tehtud esemetele (artefaktid)
säilinud inimtegevuse tulemusel tekkinud või muutunud looduslikud ilmingud (ökofaktid), sh
söetükid, loomaluude katked, mikro- ja makrotaimejäänused või muu keskkonna uurimist
võimaldav looduslik aines. Teadusliku uurimise seisukohast on tähtis kogu leiu kontekst,
mistõttu, ei tohi leidja leidu leiukohast eemaldada. Leidu leiukohast eemaldades või ümber
paigutades riskitakse selle konteksti hävitamisega. Leidja võib leitud asja leiukohast
eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui selle leiukohta jätmine on
ilmne oht asja säilimisele. Lõige 3 täpsustab, milliseid tegevusi ei tohi leiuga teha. Leidu ei
tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi
üksteisest eemaldada. Haljastamise all peetakse silmas metalli haljaks puhastamist ehk siis
keelatud on leiu kraapimine, korrosiooni eemaldamine jmt tegevus.
Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvöödist,
mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten
kohustatud teavitama leiust Kultuuripärandiametit. Sellise kohustuse lisamine on vajalik, et
tagada õiguse kooskõla UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tuleneva
kohustusega. Nimetatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt nõuab osalisriik
teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul, et tema kodanik või tema lipu all
sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile.
Teise võimalusena võib osalisriik nõuda, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten
teataks sellisest leiust talle, ning tagab ise, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja
tulemuslikult kõigile teistele osalisriikidele. Samasisuline kohustus teavitada süvamerepõhjast
leitud kultuuripärandist tuleneb konventsiooni artikli 11 lõikest 1. Konventsioon näeb
teavituskohustuse täitmiseks ette kaks võimalust. Eelnõuga täpsustatakse, et leiust tuleb
31
teavitada Kultuuripärandiametit, kes teavitab leiust teist osalisriiki. Selline lahendus on
konventsiooniga kooskõlas ning ka kohustatud isikuid vähemkoormav.
Paragrahvis 25 sätestatakse õigus leiuautasule.
Lõikes 1 sätestatakse riigi poolt leidjale leiuautasu määramine. Leiuautasu kujutab endast
motivatsioonivahendit leiu riigile üle andmiseks seaduses ette nähtud korras. See peab
vähendama hobiotsijate või juhuleidjate kaldumist musta arheoloogia poole ja vähendama
võimalust, et meie kultuuripärand kaob mustale turule. Riik määrab arheoloogilise leiu
leidjale leiuautasu. See võib olla rahaline või mitterahaline. Selline korraldus võimaldab
piirata nende otsinguvahendi kasutajate tegevust, kes leiuautasu eesmärgil juba teadaolevatel,
kuid veel riikliku kaitse alla võtmata muististel või mälestiste ja selle kaitsevööndi vahetus
läheduses leide pinnasest välja võtavad.
Lõike 2 kohaselt otsustab leiuautasu määramise Kultuuripärandiamet. Leiuautasu määramisel
võetakse arvesse leitud asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud
kultuuriväärtust, samuti asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. Leiuautasu suurus peab
olema mõistlik ja piisav, et motiveerida leidjat asja riigile üle andma, aga ka mitte liiga suur,
et mitte ergutada aarete otsimist sissetulekuallikana.
Lõike 3 alusel võib arheoloogilise leiu võõrandada leidjale ning mitte suunata riiklikkusse
kogusse. Sel juhul leidjale leiuautasu ei määrata. Selline säte on ka kehtivas MuKS-s kuhu see
viidi sisse 2011. a tehtud muudatustega. Sellisteks leidudeks saavad olla üksikud juhuleiud,
mille puhul pole teada või pole piisava usutavusega võimalik välja selgitada leiukonteksti
ja/või on tegemist 17.-18. sajandil toodetud massmaterjaliga, mille säilitamine riigile kuuluvas
kogus ei ole oluline.
Lõikes 4 sätestatakse juhtumid, mil leiuautasu ei määrata. Leiuautasu ei määrata, kui leid on
vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud esemed. Selle
põhjuseks on asjaolu, et sageli on sõidukite (vrakid, tankid) asukohad arhiivimaterjalide vm
teabe põhjal teada ning neid käiakse teadlikult otsimas. Nende leidmise korral ei ole tegu
tüüpilise n-ö juhuleiuga, küsimus on pigem täpse asukoha tuvastamises ehk üles leidmises.
Leiuautasu võimalike saajate ringist on välistatud ka arheoloogid ja muinsuskaitse valdkonnas
töötavad isikud, näiteks uurijad või järelevalve teostajad. Arheoloogid otsivad arheoloogilisi
leide oma erialase töö käigus, tehes teadusuuringuid ehk plaanipäraseid arheoloogilisi
kaevamisi. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leid võõrandatakse tasuta leidjale või leidja ei
ole täitnud seaduses sätestatud arheoloogilise leiu leidja kohustusi, näiteks on leidu selle
leiukohast eemaldamisega rikkunud, ei ole leiust teatanud vms. Samuti sätestatakse
selgesõnaliselt, et mälestiselt või selle kaitsevööndist leitud asja leidmise korral leiuautasu ei
määrata. Mälestise korral, olgu see arheoloogia- või ehitismälestis vm, on olemas teadmine
selle kultuuriväärtusest, millega kaasneb eeldus võimalike seni avastamata arheoloogiliste
leidude leidmiseks. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leidjal on kehtiv karistus käesolevast
seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kultuurimälestise
rikkumise või hävitamise eest või leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või
süvamerepõhjast.
Lõikes 5 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määrusega leiuautasu
täpsema korra määramiseks.
32
Kultuuripärandiamet on leiuautasusid maksnud: 2015. a 107 055, 2016. a 100 475 ja 2017. a
33 950 eurot. Mitmete leiuautasu jaoks on saadud toetust Vabariigi Valitsuse reservist, kuna
Kultuuripärandiameti eelarvelised vahendid ei ole olnud piisavad praeguse hulga
seaduskuulekate hobiotsijate jaoks.
Paragrahvis § 26 sätestatakse otsinguvahendi kasutamine.
Seoses otsinguvahendite kättesaadavuse ja harrastusdetektorismi populaarsusega on tekkinud
kõikjal maailmas terav vajadus ohjata nn „musta arheoloogiat“ (illegaalsed kaevamised), mis
väljendub arheoloogiapärandi rüüstamises ja kultuuriväärtusega esemetega hangeldamises.
Kuna arheoloogiapärandi teatud elemendid omavad lisaks teadusväärtusele kõrget
kollektsioneerimisväärtust (mündid, 20. saj sõjavara), siis on illegaalsetest kaevamistest eriti
ohustatud matmispaigad, ajaloolised lahinguväljad ning peit- ja aardeleiu kohad, kus tahtlikult
rikutakse kultuurkihti ja eemaldatakse leiumaterjal. Viikingiaegsete hõbeaarete turuväärtus
võib küündida sadade tuhandete eurodeni.
Juba 1992. aastal vastu võetud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni preambulas
nimetatakse ühe suurema ohuna arheoloogiapärandile salajasi ja mitteteaduslike kaevamisi.
Vastavalt konventsiooni artikli 3 punktile iii on vajalik pärandi kaitseks kehtestada eriload
metalliotsijate ning muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või -
meetodite kasutamiseks juhul kui siseriiklikud seadused seda lubavad. Rahvusvaheline
praktika nimetatud artikli rakendamisel on riigiti erinev ning tihedalt seotud kohaliku
õigussüsteemi, ühiskonna muinsusteadlikkuse ning kultuuriväärtuste iseloomu ja
omandiküsimustega. Detektorite kasutamine kultuuriväärtuste otsimise eesmärgil on keelatud
lähiriikidest Venemaal, Rootsis, Leedus ja Lätis. Liberaalsema süsteemi on valinud Taani, kus
väljaspool mälestisi on metallidetektorite kasutamine lubatud ning kõrget kultuuriväärtust
omavate leidude eest maksab riik leiutasu (Danefæ).21 Üldine trend osutab, et järjest rohkem
Euroopa riike on astumas samme otsinguvahendite kasutamise rangemaks reguleerimiseks.
Arheoloogiamälestised ja arheoloogilised leiukohad on võrreldavad arhiiviga, kus
inimtegevust kajastavad andmed on ladestunud kultuurkihti. Arheoloogiamälestise ja
arheoloogilise leiukoha rüüstamine on võrreldav arhiividokumentide varguse
võihävitamisega. Leiud, mille puhul pole omanikku võimalik kindaks teha, on seaduse
kohaselt riigi omad s.t tegemist on riigi varaga, hävimise korral taastumatu ressursiga ja
kordumatu ajalooallikaga, endale jätmisel on see klassifitseeritav omastamisena.
Eestis on nn aardeküttide tegevuse aktiivsus suurenenud viimase 15 aasta sees. Hobiotsijate
põhiliseks töövahendiks on metallidetektor. Selleks, et piirata nende kasutamisest tulenevat
mõju muististele, seati juba 2011. aastal sisse loa nõue kultuuriväärtusega asja otsimisel
otsinguvahendi kasutamiseks. Selle eesmärk oli võimaldada otsinguvahendiga hobiotsijatel
legaalselt tegeleda otsingutega, tagada arheoloogilise info jõudmine teadlasteni ning tõkestada
arheoloogiapärandi rüüstamist.
21
Dobat, A. S. 2013. Between Rescue and Research: an Evaluation after 30 Years of Liberal Metal Detecting in
Archaeological Research and Heritage Practice in Denmark. – European Journal of Archaeology 16 (4) 2013,
704–725.
33
Kultuuripärandiameti senine kogemus eelnimetatud regulatsiooni rakendamisel osutab, et on
suurenenud riigile üle antavate leidude hulk ning tihenenud harrastajate ja arheoloogide
koostöö, kuid esineb ka probleeme, mida püütakse lahendada käesoleva eelnõu raames.
Lõikes 1 sätestatakse otsinguvahendi mõiste. Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on
tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha
maapinnal, maa sees ja vee all olevate arheoloogiliste leidude asukohta. Mõiste sisu võrreldes
kehtiva seadusega ei ole oluliselt muudetud, kuid mõnevõrra täpsustatud. Peamiselt peetakse
silmas metallidetektoreid, mille kasutamine hobi korras leidude otsimiseks on aasta-aastalt
kasvanud, aga ka sonareid, magnetomeetreid, satelliitnavigaatoreid, hüdrolokaatoreid,
georadareid jm kaasaegseid tehnilisi seadmeid.
Lõikes 2 sätestatakse, et mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on
otsinguvahendiga otsimine keelatud. Samasisuline keeld tuleneb ka kehtiva MuKS § 301
lõikest 2. Samas sättes tehakse keelust välistus, et otsinguvahendit võib kasutada teatud
tööülesannete täitmiseks või Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud uuringuteks. Võrreldes
kehtiva MuKS-ega on eelnõus seda täpsustatud ning sätestatud, et mälestisel, selle
kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas võib otsinguvahendit kasutada uuringu tegemisel
käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel ning määratletud valdkonnad,
kus otsinguvahendi kasutamine on vajalik teenistus- või tööülesannete täitmiseks. Sellistena
on nimetatud korrakaitseorganid (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet) ja kaitsevägi
oma teenistusülesannete täitmisel. Samuti ei laine keeld kinnisasja omanikule endale kuuluval
kinnistul ja ettevõtjale ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud töödeks, kui need
ülesanded ei seondu arheoloogilise leiu otsimisega. Otsinguvahendi kasutamisest, välja
arvatud uuringuloa korral, tuleb eelnevalt teavitada Kultuuripärandiametit (lg 3). Siinjuures
tuleb silmas pidada arheoloogimälestise suhtes kehtivaid kitsendusi ning sõltuvalt tööst võib
ettevõtjal või asja omanikul olla vajalik taotleda Kultuuripärandiametist tööde luba ( eelnõu §
46 lg 1 ja 2, § 47 lg 1 ja 2). Arheoloogilise leiu leidmise korral kohalduvad eelnõu §-s 24
sätestatud leidja kohustused.
Lõikes 3 sätestatakse, et veealal ning väljaspool linna ja alevit ning alevikku ja küla selgelt
piiritletavat kompaktse asustusega ala (tiheasustusala) ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi
kasutamiseks Kultuuripärandiameti väljastatud otsinguluba. Otsinguloaga hõlmatakse alad,
kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad.
Need on alad, kus ilma vastava loata on otsinguvahendi kasutamine eespool nimetatud
kohtades keelatud. Kehtiva MuKS § 301 lg 1 on otsinguvahendi luba nõutav
kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Arvestades Kultuuripärandiameti senist kogemust senise
regulatsiooni toimimise kohta, on välja jäetud viide otsingu eesmärgile.
Samas nähakse ette juhud, mil otsinguluba ei ole nõutav. See tähendab, et tegemist ei
otsinguvahendi kasutamise absoluutse keeluga ning arvestatud on elualadega, kus töö- või
teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada. Otsinguvahendit, millega
saab tuvastada arheoloogilist leidu pinnases, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel,
põllumajanduses, kus eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele
ohtlikke lõhkekehi, torustike või muude kommunikatsioonide täpset asukohta, juhuslike
suurte vanametalliesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud kasutatavatele
tööriistadele. Samuti ei piirata kinnisasja omaniku õigusi oma tarbeks otsinguvahendit
kasutada (näiteks endale kuuluva põllumaa puhastamise eesmärgil) ning keeld ei kohaldu
õuemaale. Erandite sätestamisel on silmas peetud ka seda, et need tegevused ei seondu
34
arheoloogilise leiu otsimise eesmärgiga. Kui tegevuste raames leitakse arheoloogilise leiu
tunnustega asi, kohalduvad leidja kohustused, mis on sätestatud eelnõu §-s 24.
Tiheasustusalal otsinguvahendi kasutamine ei ole piiratud, välja arvatud lõikes 2 sätestatud
juhul, kui otsinguvahendiga otsimine on piiratud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks
olemise tõttu.
Kehtiv regulatsioon, kus otsinguvahendiga otsimise luba on nõutav kultuuriväärtusega leiu
otsimiseks, st loa nõutavus on seotud otsimise eesmärgiga, mis on otsija enda poolt
määratletav subjektiivne kriteerium, on loonud olukorra, kus otsinguvahendiga otsijad
väidavad maastikul politseile ja Kultuuripärandiametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid
kadunud võtmeid, traktoripolte, 20. sajandi kopikaid jms. Sellisel puhul tuleb iga kord asuda
diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada isiku soovi otsida
tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi, mis praktikas on osutunud raskeks. Selleks, et seaduse abil
oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude
omavolilist väljakaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada
võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö
tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsinguvahendit, et maastikult leida
pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte. Tegemist ei ole ka vahendiga, mille
omamine ja kasutamine oleks laialt levinud ega puuduta inimeste igapäevaelu toiminguid.
Hobiotsija läheb maastikule siiski väärtuslikke asju otsima, kuid kehtiv MuKS sõnastus
võimaldab siin otsinguvahendi kasutajatel väita, et nad otsivad kõike muud kui
kultuuriväärtusega esemeid. Kui otsinguvahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine
loa nõue, on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks
koostööd ning astuda reaalseid samme arheoloogiapärandi kaitseks. Otsimise eesmärgi
väljajätmine normi sõnastusest ei too kaasa olulist isikute ringi laienemist, kes peavad luba
taotlema. Eelnõuga on piiritletud ala, kus otsinguvahendi luba on nõutav ning ette on nähtud
erandid, millistel juhtudel võib otsinguvahendit kasutada ilma vastava loata, mis katab juhud,
mil isik vajab otsinguvahendi kasutamist muul juhul, kui väärtuslike esemete otsimiseks.
Küll peavad otsinguvahendi loa taotlema need isikud, kes sellise hobiga tegelevad, kuid on
seni väitnud, et nende eesmärk ei ole kultuuriväärtuste otsimine.
Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo kitsendusi otsinguvahendite müümisele
ega laenutamisele.
Lõikes 5 sätestatakse, et otsinguvahendi luba võib taotleda isik, kes on vähemalt 18-aastane ja
kes on läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus tunda ära väärtuslik leid ning mitte
kahjustada leidu ega leiukohta. Paikades, mis määratletud lõikes 3, on otsinguvahendi
kasutamine suunatud eelkõige väärtuslike esemete otsimisele, välja arvatud samas lõikes
nimetatud erandid. Seetõttu on koolituse läbimine vajalik ja selline nõue põhjendatud.
Koolituse läbimine on nõutav ka kehtiva MuKS § 301 lg 4 alusel.
Lõikes 6 täpsustatakse otsinguloasse puutuvat. Kehtiva korra järgi väljastatakse ühe
kalendriaastase kehtivusega otsinguluba. Loa kehtivusaega pikendatakse ning nähakse ette, et
otsinguluba antakse viieks aastaks ning lubade kehtivuse aega ei seota kalendriaastaga, vaid
loa kehtivusaeg hakkab kulgema loa andmise otsuse tegemisest. Pikem lubade
kehtivusperiood ning selle mitte kalendriaastaga sidumine vähendab Kultuuripärandiameti
töökoormust, mis kulub iga aasta alguses uute lubade välja andmiseks. Samuti on see
vähemkoormavam loa taotlejatele.
35
Alates otsinguvahendi loa reguleerimisest MuKS-es 2011. aastal on Kultuuripärandiameti
väljastatavate lubade arv iga aastaga kasvanud. Iga aasta on toonud juurde u 100 uut
harrastusotsijat. 2017. aastal anti välja 484 luba. 2108.a hetkeseisuga on välja antud 412 luba.
Samas on arvatav detektoristide arv märksa suurem – juba 2008. aastal küündis see 500–1000
inimeseni. Suured rüüstejuhtumid kaitsealustel mälestistel (nt Niklusemäe külakalmistu
Valgamaal, Varbola linnus ja Sõtke linnus Raplamaal) ning veel kaitse alla mitte jõudnud
muististel (nt Viidumäe ohverdamiskohal Saaremaal), samuti veebioksjonitel müüdavad
kultuuriväärtusega leiud annavad tunnistust „mustade arheoloogide“ kasvavast aktiivsusest.
Eelnevat arvesse võttes lõikes 6 võimalus lõpetada otsinguvahendi lubade taotluste
vastuvõtmine kui lubade arvu suurendamine võib kahjustada arheoloogiapärandit. Seda
võimalust saab kasutada ennekõike juhul, kui näiteks välja antavate otsinguvahendi lubade
arv kasvab, kuid riigile üleantavate leidude arv ei kasva. Arheoloogiapärandi otsimine ei ole
põhiõigus
Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming. Lisaks sellele on Eesti Vabariik võtnud
endale arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni ratifitseerimisega kohustuse kaitsta
arheoloogiapärandit kui kollektiivse mälu allikat ja ajaloolise ja teadusliku uurimistöö
vahendit. Detektorism on harrastus, millel on otsene kokkupuude ajaloo- ja
arheoloogiapärandiga.
Lõikes 7 sätestatakse alused, mil Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest.
Kultuuripärandiamet keeldub otsinguvahendi luba andmast, kui:
1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele (ei ole vastavas vanuses, ei
ole läbinud koolitust);
2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid;
3) loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või
karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest.
Lõikes 8 sätestatakse täiendav alus otsinguloa andmisest keeldumiseks isikule, kes taotleb
korduvat luba. Selles nähakse ette alus, et kui taotleja taotleb otsinguluba korduvalt, võib
Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa andmisest, kui eelmise otsinguloa kehtivuse ajal ei
ole taotleja esitanud ühtegi otsinguaruannet. Eelnõu § 26 lõikes 11 tuleb otsinguloa saajale
kohustus esitada pärast igat otsingut otsinguaruanne. Olukord, kus isik läbib tasulise
koolituse, omandab otsinguloa ja otsinguvahendi selleks, et arheoloogilisi leide seaduslikult
otsida ning seejärel seda viie aasta jooksul kordagi ei tee, on ülimalt ebatõenäoline. Palju
tõenäolisem on, et isik on otsingutel käinud, kuid jätnud neist teatamata ehk aruanded
esitamata.
Lõige 9 sätestab Kultuuripärandiametile õiguse peatada otsinguloa kehtivus. Otsinguluba
võib peatada, kui loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteomenetlus käesoleva seaduse
nõuete rikkumise või kriminaalmenetlus kultuurimälestise rikkumise või hävitamise
kahtlusega. Luba peatatakse kuni asjas otsuse jõustumiseni või asja lõpetamiseni. Loa
peatamise võimalus on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks.
Lõikes 10 sätestatakse alused otsinguvahendi loa kehtetuks tunnistamiseks.
Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa kehtetuks, kui:
1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid;
2) loa saaja ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid arheoloogilise leiu leidjale;
36
3) loa saajal on kehtiv karistus käesoleva seaduses sätestatud arheoloogilise leiuga seotud
nõuete või otsinguvahendiga otsimise nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel
kuultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest.
Lõikes 11 sätestatakse otsinguvahendi loa saaja kohustus esitada Kultuuripärandiametile
pärast igat otsingut. Aruanne tuleb esitada 5 tööpäeva jooksul. Tähtaja seadmine on, et
piiritleda kohustuse täitmist. Aruande esitamiseks luuakse võimalus elektroonselt
kultuurimälestiste registri arenduse kaudu, mis nõuaks loaomanikult võimalikult väikest
ajakulu andmete edastamiseks. Kehtiva MuKS-e järgi tuleb kogu kalendriaasta jooksul
teostatud otsingute koondaruanne esitada järgmise aasta 31. jaanuariks. See eeldab, et isik
peab aasta vältel pidama arvetust ning koondama andmed korra aastas. Aruannete jooksva
esitamise eelised on kiirem info liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside jõudmine
leidjani. See vähendab nii ameti töökoormust (kõik aruanded ei kuhju ühele ajale) kui ka
lihtsustab aruande esitajal kohustuse täitmist. Arheoloogilised leiud jõuavad lühema aja
jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on pidev ülevaade
menetluse seisust. Samuti hajutab aruannete jooksev esitamine ka leidjate jaoks
aruandekohustust pikema perioodi peale.
Lõikes 12 sätestatakse, et otsinguvahendi kasutamisel peab olema kaasas luba, kui see on
nõutav, ja isikut tõendav dokument. Selline kohustus on vajalik, et võimaldaks
korrakaitseorganil tuvastada, kas isik kasutab otsinguvahendit seaduse nõuetega kooskõlas.
Lisaks sätestatakse nõue, et teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks
peab olema omaniku luba. Kehtiva õiguse üldnormi kohaselt võib eraisiku maal viibida valgel
ajal ning tingimusel, et maa ei ole piiratud ega tähistatud (KeÜS § 32). Selle sättega
täpsustatakse üldnormi ning see on vajalik maaomaniku huvide kaitseks. Üldjuhul ei piirdu
otsinguvahendi kasutamine ainult maatükil viibimisega, vaid otsimine hõlmab ka leitud asjade
väljakaevamist (aukude kaevamine), mitteväärtuslike leidude mahajätmist jne. Kohustus
saada maaomanikult nõusolek võimaldab ka maaomanikul seada tingimusi, näiteks seada
nõue maastiku korrastamise kohta.
Lõikes 13 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus otsinguvahendi loaga
seonduva täpsemaks reguleerimiseks anda määrus.
Paragrahvis 27 sätestatakse arheoloogiliste leidude säilitamine.
Lõikes 1 määratakse arheoloogilisi leide säilitavad asutused. Eelnõus määratakse
kultuuriväärtusega leide säilitavaks asutuseks: muuseum, arheoloogia teaduskogu säilitav
teadus-ja arendusasutus ja Kultuuripärandiamet.
Muuseumis hoiustatavatele arheoloogilistele leidudele kohaldub muuseumiseadusest tulenev
museaali suhtes kehtiv regulatsioon. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel
kehtestatud haridus- ja teadusministri määrus sätestab, et humanitaarteaduslike
kollektsioonide alla kuulub mh arheoloogia rahvuskollektsioon22 ja näeb ette
teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ja finantseerimise korra. Umbes 85% Eesti
arheoloogilistest esemekogudest asub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala teadus- ja
arendusasutustes (arheoloogia rahvuskollektsioon Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis ja
22
Humanitaarteaduslikud kogud jaotuvad viie eriala ehk rahvuskollektsiooni vahel: arheoloogia, eesti keel,
kultuurilugu, rahvaluule, rahvusteavik.
37
Tartu Ülikoolis), ülejäänu muuseumides. Nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis on
kogude juures olemas konserveerimislabor.
Kultuuripärandiamet on leide säilitava asutusena märgitud, pidades silmas võimalust, et riik
planeerib rajada kompetentsikeskust, mis ühendaks endas säilitamis-, digiteerimis-,
konserveerimis- ja koolitusteenuseid (nn ühishoidla), kus saaks säilitada ka arheoloogilisi
leide. Ühishoidla kavandatakse rajada Kultuuripärandiameti struktuuris.
Leidude säilitamisega seonduv pole olnud seni täpselt reguleeritud. Kehtivas MuKS-s ja
muuseumiseaduses23 ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel antud haridus-
ja teadusministri määruses24 on arheoloogiliste leidude hoiustamise teema täpselt
reguleerimata. Kehtivas MuKS-es on küll reguleeritud, kuidas peab toimuma riigi teavitamine
juhuleidudest (§ 30–33), aga pole puudutatud seda, kuidas toimub juhuslikult või uuringute
käigus saadud leidude edasine hoiustamine ja säilitamine.
Esemete menetlemisel on peaaegu saja aasta jooksul lähtutud väljakujunenud traditsioonidest
ja praktikatest. Selle tulemusena on Eestis arheoloogiliste leidude säilitamine korraldunud
detsentraliseeritud moel. Leide hoidvateks asutusteks on muuseumid (riigimuuseumid ja riigi
või KOV-i asutatud sihtasutusena tegutsevad muuseumid) ja ülikoolide teaduskogud. Suurim
ja ühtlasi kõige kiiremini kasvav arheoloogiliste leidude kogu on Tallinna Ülikooli Ajaloo
Instituudi arheoloogiakogu. Selle kogu põhjal toimub põhiline arheoloogiline uurimistöö
Eestis ja ühtlasi on need väärtuslikuks allikmaterjaliks kogu Läänemereruumi maade
arheoloogidele, osteoloogidele, antropoloogidele ja numismaatikutele.
Lõike 2 järgi määrab arheoloogilise leiu säilitamiskoha Kultuuripärandiamet. Enne otsuse
tegemist saab Kultuuripärandiamet kuulata ära arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu
sisukoha, samuti kuulates ära uuringu läbiviinud uurija ettepaneku. Põhiprintsiibiks on
arheoloogiliste leidude kui teadusliku allika parim kättesaadavus uurimiseks ja
eksponeerimiseks (nt ühelt objektilt pärinevad leiud antakse hoiule ühte asutusse, et säiliks
terviklikkus). Aastakümnete jooksul on välja kujunenud traditsioonid, kus mingeid leide
hoitakse. Näiteks Pärnumaa ja Pärnu linna leiud antakse SA Pärnu Muuseumisse, Lihula leiud
Eesti Ajaloomuuseumisse, Haapsalu omad SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumisse, Tallinna
linna arheoloogiliste kaevamiste leiud on hoiul Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudis, Tartu
linna omad üldjuhul Tartu Linnamuuseumis jne. Ka juhuleidude hoiustaja on otsustanud ja
määranud Kultuuripärandiamet. Suurem osa arheoloogilistest juhuleidudest, millest on
Kultuuripärandiametile teada antud, on antud säilitamiseks Tallinna või Tartu Ülikooli,
vähem kohamuuseumidesse (sama põhimõte: Pärnu asjad Pärnusse jne).
Paragrahvis 28 reguleeritakse tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks.
Lõikes 1 võetakse üle kehtiva MuKS-e § 443 lg 1. Säte on vajalik seni avastamata
arheoloogiapärandi kaitseks. Sellega pannakse mistahes tööde teostajale kohustus tööd
peatada, kui tööde käigus, eelkõige ehitamise, mulla- ja kaevetööde käigus leitakse
arheoloogiline kultuurkiht. Leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit. Arheoloogiapärandi
tõhusamaks kaitseks ja parema selguse huvides on lisaks kultuurkihist teatamisele eelnõus
23
Muuseumiseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/122122013003)
24
Teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ning teaduskollektsioonide finantseerimise taotlemise, taotluste
läbivaatamise ja finantseerimise otsustamise tingimused ja kord (https://www.riigiteataja.ee/akt/128112012034)
38
eraldi nimetatud maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised
ehituskonstruktsioonid, mis võivad olla kultuurkihi osa, kuid võivad leiduda ka eraldi.
Lõige 2 annab Kultuuripärandiametile õiguse peatada lõikes 1 nimetatud juhtudel tööd kuni
üheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse
eeldusele. Võrreldes kehtiva seadusega on tööde peatamise tähtaega lühendatud kahelt
nädalalt ühele.
Lõikes 1 võetakse osaliselt üle kehtiva MuKS-e § 40 lg 5. Kehtiva seaduse kohaselt on
Kultuuripärandiametil õigus määrata arheoloogiline uuring igal kinnisasjal, kust spetsiifilise
teadusliku teabe (leiuteated, arhiiviandmed, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms)
põhjal on teada, et seal võib leiduda arheoloogiapärandit. Selline säte on olnud kõigis alates
1994. aastast kehtinud muinsuskaitseseaduse versioonides. Näiteks toimusid MuKS-e § 40 lg
5 alusel arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu trassil. Kuna selline
arheoloogiapärandi täiendava kaitse säte puudutab eeskätt suuri maastikku muutvaid
planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid, suured tehased, tootmiskeskused ja
tehnopargid, põllumajandusmaade elamurajoonideks muutmine jms), on seda eelnõus
piiritletud keskkonnamõju hindamise kohustusega aladega. Vastavalt keskkonnamõju
hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-le 21 on keskkonnamõju
kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt
kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile
või varale. Keskkonnamõju on sama seaduse kohaselt oluline, kui see võib eeldatavalt ületada
mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu
inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Seega tuleb hinnata mõju
kultuuripärandile ja seda, kas muudatused võivad olla pöördumatud. Keskkonnamõju
hindamise regulatsioon tuleneb suures ulatuses EL direktiivist 2011/92/EL, mille artikli 3 lg 1
nimetab keskkonnaelemendina kultuuripärandi ja direktiivi III lisa nimetab erilist tähelepanu
väärivate aladena ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikud ja kohad
ning direktiivi IV lisa nimetab kultuuripärandi osadena eraldi ära arhitektuurilised ja
arheoloogilised aspektid. Selle sätte alusel on võimalik arheoloogiapärandi igakülgne kaitse,
mis vastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile, samuti on kinnisasja
omanikul võimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet kinnisasjal olevate või mitte
olevate arheoloogiliste leidude kohta ning planeerida oma tegevust vastavalt.
Paragrahvis 29 sätestatakse veealuse kultuuripärandi kaitse.
UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2. novembril 2001. a
Pariisis ja see jõustus 2. jaanuaril 2009. a. Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga veel
ühinenud, kuid hetkel on konventsiooni ratifitseerimise eelnõu menetlus pooleli. Eesti
ühinemine konventsiooniga annab veealuse kultuuripärandi kaitsele kindlama aluse ja
edendab rahvusvahelist koostööd, samuti kasvatab Eesti kui mereriigi mainet.
Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tugevdada ning
selleks pannakse osalisriikidele kohustusi. Konventsioon reguleerib veealusele
kultuuripärandile suunatud otseseid tegevusi kõikidel merealadel ning käsitletud on ka
veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutada võivad tegevused. Konventsiooni artikli 1
lõikes 1 määratletakse veealune kultuuripärand järgmiselt: veealune kultuuripärand on kõik
inimese olemasolu jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline iseloom ja mis
on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Eesti riik on
39
kolmest küljest piiratud veega ja siin on ka ohtralt siseveekogusid. Kultuuriajaloo seisukohalt
kujutavad uppunud laevad, vee alla jäänud asula- või sadamakohad jms endast kaitsmis- ja
uurimisväärseid objekte, mis kannavad olulist infot nii rannikuriigi kui ka laiemalt Läänemere
piirkonna ajaloost, merendusest, sõjasündmustest jm.
Lõikes 1 sätestatakse, et käesolevat paragrahvi kohaldatakse veealuse kultuuripärandi
kaitseks, mis on seni avastamata või läbi uurimata ja seetõttu ei ole saadud vajaduse korral
võtta tarvitusele ka meetmeid selle kaitseks. Riigile teadaolev ja uuritud veealune pärand, mis
kuulub konventsiooni kaitse alasse, on kaitstud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks
tunnistamise kaudu ja sellele suunatud tegevuste reguleerimise kaudu.
Lõikes 2 sätestatakse, et sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb
enne ehitamist, sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või muu veealuse
kultuuripärandi säilimist ohustada võiva tegevuse kavandamist teha uuring. Uuringu
määramisele ja läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduses mälestise uuringu kohta
sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu käesoleva seaduse alusel hüvitamisele (lõige 3).
Uuringukohustuse seadmise eesmärk on selgitada välja kavandatava tegevuse mõju veealusele
kultuuripärandile ning vajadusel seada meetmeid selle kaitse tagamiseks (tunnistada
mälestiseks või kaitsta leiukohana).
Eelnõu 3. peatükk. Kaitse korraldus
Peatükk koosneb viiest jaost, milles esimeses jaos sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala
säilimise tagamine (§-d 30–38), teises jaos sätestatakse mälestisel, muinsuskaitsealal, nende
kaitsevööndis ning mälestisega seotud tööde tegemise nõuded (§-d 39–41, kolmas jagu
reguleerib mälestise ja arheoloogilise leiukoha uuringut (§-d 42–45), neljandas jaos
sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise korraldus (§-d 46–57) ning
viiendas jaos vallasmälestisel tööde tegemine (§-d 58–61).
Paragrahvis 30 avatakse säilitamiskohustuse sisu.
Lõikes 1 sätestatakse esmalt, et mälestise ja muinsuskaitseala hävitamine või rikkumine on
keelatud.
Lõikes 2 on avatud mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise sisu. Rikkumine,
mille tõttu halveneb mälestise, ehitise või selle osa seisund või see hävib, saab seisneda nii
punktis 1 toodud tegevuses (näiteks osaline või täielik lammutamine, süütamine, loata tööde
tegemisel muutub pöördumatult kunstiteose viimistluskihtide keemiline koostis ja asi satub
hävimisohtu, jms) kui ka punktis 2 toodud tegevusetuses (näiteks pikaajalise
hooldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu laguneb hoone katus, mille tulemusena hoone
vettib, jms). Ehitisel tervikuna ei ole keemilisi omadusi, küll aga selle osadel ja materjalidel –
ennekõike tähendab see omavahel sobimatute keemiliste ühendite (näiteks
viimistlusmaterjalide või sideainete (lubja ja tsemendi pH on erinevad)) kasutamist ja sellest
tekkida võivaid kahjustusi. Punktis 3 selgitatakse arheoloogiamälestise rikkumist, mis seisneb
eelkõige kultuurikihi või leidude rikkumises väljakaevamise või muu tegevuse tulemusena.
Kui arheoloogilist kultuurkihti on mitteteaduslikult kaevatud või leide välja võetud, on
mälestise edasine teaduslik uurimine raskendatud, kuna ajalooallikana ei ole see enam
terviklik.
40
Lõikes 3 sätestab mälestise rikkumisega tekitatud kahju ulatuse määramise alused.
Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 204 sätestab kriminaalvastutuse kultuurimälestise
rikkumise ja hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. KarS 205 näeb vastutuse
kultuurimälestiste rikkumise ja hävitamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud
suur kahju. KarS § 107 seob vastutuse kultuuriväärtuste, sh kultuurimälestis vastu suunatud
ründe eest suure kahju tekitamisega.
KarS § 121 seob süüteoga tekitatud varaline kahju rahalise väärtusega. Kui süüteokoosseisu
tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt,
hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt järgmiselt:
1) oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot;
2) suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot;
3) eriti suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot.
Arvestades mälestise kui kaitstava hüve eripära, siis mälestise kahjustamisel ei ole võimalik
kahju ümber arvestada rahaliseks kahjuks ning kahju ulatuse hindamisel tuleb lähtuda
teissugustest kriteeriumitest, milleks on mälestise autentsuse ja potentsiaalse terviklikkuse
taastamise võimalikkus, arvestades rikkumisega tekitatud muutuste ulatust.
Selleks sätestatakse, et mälestisele kahju tekitamise ulatuse määrmaisel võetakse aluseks, et:
1) kahju on oluline, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 20%
mälestisest, kuid selle autentsus on suuremas osas säilinud ja potentsiaalne
terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta.
2) kahju on suur, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 40% mälestisest,
kuid selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo
võltsimiseta.
Lõikes 4 on sätestatud, et mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada
lähtuvalt kaasaja vajadustest, kuid see on piiratud mälestise või ehitise säilitamisega, st
kasutamine ei tohi ohustada mälestise, ehitise või selle osade säilimist. Asja funktsiooni
muutmine, uued kasutused jms võid puudutada paljusid mälestisi, näiteks ehitismälestisi. See
säte ühtib ka rahvusvahelise praktikaga. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni
artikkel 11 ütleb: „Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud
piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele
tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“
Sama probleemi tõi välja Riigikantselei tehtud uuring, mis läbi küsitluse vahendas
mälestiseomanike arvamust, et piirangud ei luba anda mälestisele täiendavaid või ka uusi
funktsioone, mida omanik vajaks (nt teatud ümberehituse probleemid).25
Oma esialgse funktsiooni kaotanud mälestised seisavad tihti lagunedes, kuna omanikud, sh
kohalikud omavalitused ja riik ei leia neile uut kasutust. Peamiselt on see probleemiks
väiksema elanike arvuga maapiirkondades, aga ka mujal asuvate väga suurte hoonete või
hoonekomplekside puhul. Näiteks on seoses osades kogudustes liikmete arvu kahanemisega
probleemiks tõusmas mitmete kultuuriväärtuslike kirikuhoonete säilitamine. Selle sättega
väljendab riik, et kui mälestise säilimine ja selle kaitse eesmärk tagatakse, võib mälestist
kasutada ka algsest funktsioonist erinevalt.
25
„Eraomanike...“, lk 6.
41
Lõikega 5 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks
mälestise või ehitise hooldamise ja remontimise kohustus mälestise või ehitise omanikule ja
valdajale. Samuti tuleb mälestisel ja ehitisel erinevate tööde tegemisel järgida käesolevast
seadusest tulenevaid nõudeid. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiskohustus
on muinsuskaitse korralduse keskne mõiste. Ainult siis, kui on tagatud mälestiste ja
muinsuskaitsealade säilimine, on tagatud muinsuskaitse eesmärgi saavutamine. Mälestise ja
ehitise säilimist tagavad selle hooldamine ja vajadusel remontimine ning erinevate tööde
tegemisel (näiteks ehitamine) seaduses sätestatud nõuete järgimine. Hooldamine on väga
oluline tegevus. Hooldamine on järjepidev tegevus mälestise seisundi säilitamiseks või
parandamiseks. Järjepideva hooldusega välditakse suuremate tööde tegemise vajadust.
Teisisõnu, kui mälestise eest pidevalt hoolt kanda, ei ole vaja seda restaureerida.
Võrreldes kehtiva MuKS-ega ei sätesta eelnõu eraldi mälestise tähise säilitamise kohustust,
see on hoolduskohustuse osa.
Paragrahvis 31 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise
toetamine.
Lõikes 1 sätestatakse, et mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks,
remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja
taastamiseks maksab riik riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust.
Toetuse andmise otsustab Kultuuripärandiamet, tehes seda eelarvevahendite piires, mis on
talle riigieelarvest selleks eraldatud. Toetust võib taotleda mälestise või muinsuskaitse alal
asuva ehitise omanik või valdaja (lõige 2).
Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm kultuuriministrile määruse kehtestamiseks, mis sätestab
täpsemalt toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse
esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase
kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra.
Mälestise omamine seab omanikule asja kasutamisel piiranguid. Ta peab asja säilitama ning
teatud juhtudel asja taastama. Selleks otstarbeks võib riik maksta mälestise omanikule toetust.
Ka kehtiv õigus näeb ette toetuse maksmise ning selles osas eelnõu muudatusi kaasa ei too.
Võrreldes kehtiva õigusega on jäetud eelnõust välja viide valla- või linnaeelarvele. Eelnõu ei
pane kohaliku omavalitsuse üksusule kohustust mälestiste omanikke toetada. Ka praeguses
õigusruumis on see kohalikele omavalitsustele vabatahtlik ülesanne ning sellele viitamine
MuKS-es on pigem segadusttekitav. Kohalike omavalitsuste roll mälestiste kaitsel on
sõltuvalt omavalitsusest, selle tulubaasist ja haldusvõimekusest väga varieeruv. On
omavalitsusi, kes taotlevad eraomanikega võrdsetel alustel Kultuuripärandiameti toetuseid,
samas leidub ka omavalitsusi, mis on loonud ise täiendavad toetusmeetmed oma piirkonna
väärtuslike hoonete kaitseks. Uuringu „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ andmetel
pakuvad restaureerimistoetusi neli omavalitsust (Tallinna, Tartu, Paide ja Viljandi linnad).
Enne 2010. aastat on toetusi makstud Pärnus ja Rakveres.26 Eelnõust välja jätmine ei võta
kohaliku omavalitsuse üksuselt õigust näha ette toetusi mälestiste omanikele. Selleks annab
aluse kohaliku omavalitsuse autonoomia ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.
26
„Eraomandis…“, lk 56–58.
42
Toetust makstakse iga-aastase riigieelarve võimaluste piires. Probleemiks on olnud
toetussumma vähesus. Sellele juhtis tähelepanu juba Riigikontroll 2007. a auditis
„Kultuurimälestiste kaitse“,27 mille kohaselt on kõige ohustatumad just ehitismälestised kui
kõige suuremaid investeeringud vajavad objektid. 2017. aasta lõpu seisuga on heas ja
rahuldavas seisukorras olevate ehitismälestiste osakaal ainult 65,3% (5274 ehitismälestisest
3442). Ka uuringus „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ on toodud mälestiste
eraomanikke puudutava probleemi ühe tuumana asjaolu, et mälestisele seatud piirangud ja
riigi poolt pakutavad toetused ei ole tasakaalus. Võrreldes Riigikontrolli auditis (2007) ja
nimetatud uuringus (2014) toodud andmeid omanike teadlikkuse kohta oma kohustustest
selgub, et teadlikkus piirangutest ja kohustustest on märkimisväärselt kasvanud, kuid
ehitismälestiste olukord on jäänud samaks.28 2017. a andmete põhjal on ehitismälestiste
olukord läinud halvemaks.
Ehitismälestiste halvema seisundi põhjusteks võrreldes teiste mälestise liikidega on nende
korrastamiseks vajalike rahaliste vahendite suurem maht, aga ka Eestis toimuvad sotsiaalsed
ja majanduslikud arengud nagu näiteks ääremaastumine ning demograafilised protsessid.
Võrdluseks on kunsti- ja tehnikamälestiste hulgas halvas või avariilises olukorras mälestiste
osakaal ainult 8%.
Vaatamata sellele, et riik panustab mälestiste restaureerimisse, on eraldatavad summad olnud
aastaid ebapiisavad. Omanikele mõeldud toetuste eelarvet on jagunud peamiselt avariiliste
mälestiste toetamiseks. See tähendab aga, et avariilisi hooneid toetades lagunevad samal ajal
vähem investeeringuid vajavad hooned avariilisteks – tekib surnud ring. On ilmselge, et
tegelike vajaduste mahukuse tõttu ei saa riik toetada kõiki omanikke piisavas mahus. Samas
peab riik tagama toetuste mõistliku suuruse, et kindlustada toetuse eesmärgi realiseerumine.
Kultuurimälestiste toetamine riigieelarvest toimub Kultuuripärandiameti eelarve kaudu, mis
2017. aastal oli 3,76 miljonit eurot, sealhulgas toetus kultuurimälestiste omanikele
675 tuhande ja pühakodade programm ca 723 tuhat eurot. Kultuurimälestiste omanikele
mõeldud toetuste maht kasvas 100 tuhande euro võrra, mille arvelt toetati väärtuslike
hoonedetailide ja interjööride uurimist ja konserveerimist. Aastate lõikes on
Kultuuripärandiameti makstavad riiklikud restaureerimistoetused olnud järgmised:
2018 – 775 000 EUR
2017 – 775 000 EUR
2016 – 675 000 EUR
2015 – 650 000 EUR
2014 – 600 000 EUR
2013 – 575 205 EUR
2012 – 575 205 EUR
2011 – 575 205 EUR
27
Kättesaadav: http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1984/Area/16/language/et-EE/Default.aspx
28
2007. a ei olnud 47% ehitismälestiste omanikest kursis mälestise omaniku kohustustega. 2013. a
kinnismälestiste (ehitis-, arheoloogia-, ajaloomälestis) omanike hulgas läbi viidud küsitlus andis selleks
protsendiks 10,1%. Auditis toodud avariiliste ja halvas olukorras ehitismälestiste protsent oli 26,3% (olukord
näis parem, kuna kõiki ehitismälestisi ei olnud jõutud selleks ajaks inspekteerida). Riigikantselei uuring viidi läbi
2013-2014 ja selle perioodi vastav protsent on 27%.
43
Paragrahvis 32 reguleeritakse teavitamiskohustust.
Lõikes 1 pannakse mälestise ka muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale
kohustus teavitada Kultuuripärandiametit mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või
neil tekkinud kahjustusest, valduse tahtevastasest üleminekust ning vallasmälestise
võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest. Hoiukoha all peetakse
silmas aadressi, kus mälestis asub. Teavitamiskohustuse eesmärk on mälestise ja ehitise
säilimise kindlustamine. Sarnased kohustused on ka kehtivas MuKS-es, seega ei ole tegemist
uute kohustuste panemisega.
Lõikes 2 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule kohustus, et kui ta
annab mälestise valduse üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja
mälestiseks olemisest. Ka selle teavitamise kohustuse eesmärk on tagada mälestise ja ehitise
säilitamiskohustuse täitmist.
Paragrahvis 33 sätestatakse kohustused mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise
võõrandamisel, mille eesmärk on samuti mälestise ja ehitise säilimise tagamine.
Lõike 1 kohaselt peab mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi
piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping sisaldama
sellekohast sätet viitega mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktile. Sätte
eesmärk on tagada, et mälestise või ehitise uus omanik oleks informeeritud asja mälestiseks
olemisest või ehitise asumisest muinsuskaitsealal. Teavitamiskohustuse järgmine on
esmajärjekorras müüja ülesanne. Kui mälestiseks oleva ehitise, muinsuskaitsealal asuva
ehitise, kinnistu või nende osa võõrandamistehingut tõestab notar, on ta kohustatud
kultuurimälestiste registrist kontrollima, kas lepingu esemeks olev ehitis, kinnistu või nende
osa kuulub vallas- või kinnismälestise koosseisu või asub muinsuskaitsealal
(notariaadimäärustik § 54).
Lõikest 2 tulenev kohustus puudutab vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi. Neid
on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult
Kultuuripärandiameti kirjalikul loal.
Käesolevas eelnõus on loobutud mälestise võõrandamisel riigi ja kohaliku omavalistuse
üksuse ostueesõigust. Seda seetõttu, et ostueesõigus ei ole kohane vahend mälestise
säilitamiskohustuse tagamiseks. Parktikas on ostueesõigust väga harva kasutatud. Näiteks on
kohaliku omavalitsuse üksus kasutanud mälestise ostueesõigust ühel korral, Obinitsa kääbaste
puhul. Riik ostueesõigust kasutanud ei ole.
Paragrahvis 34 sätestatakse mälestise sundvõõrandamine.
Sundvõõrandamine on n-ö viimane meede mälestise säilimise tagamiseks, mida riik saab
kohaldada. Kehtiva MuKS § 28 sätestab kinnismälestise sundvõõrandamise võimaluse.
Eelnõuga laiendatakse seda ka vallasmälestistele. Küll on täpsemalt piiritletud
sundvõõrandamise alus, mis oht mälestise säilimisele ning kui muud meetmed (järelevalve
käigus rakendatavad meetmed) ei ole andnud tulemusi.
44
Lõike 1 kohaselt võib mälestise sundvõõrandada, kui mälestise omanik ei täida käesolevast
seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole
võimalik teiste vahenditega tagada.
Lõige 2 sätestab, et mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis
makstakse sundvõõrandamisele kuuluva mälestise omanikule või pärijale.
Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt
(lõige 3). Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab, sealhulgas määrab õiglase hüvitise
valdkonna eest vastutav minister ehk kultuuriminister. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse
sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja (lõige 4).
Paragrahvis 35 sätestatakse mälestise taastamiskohustus.
Hävinud mälestise taastamise teema seondub autentsuse ja rekonstruktsiooni teemaga
valdkonna konventsioonides ja muudes rahvusvahelistes dokumentides. Alates Veneetsia
harta vastuvõtmisest29 1964. aastal kuni Nara dokumendini30 1994. aastal on rõhutatud
originaali tähtsust ning üheselt välistatud rekonstruktsioonid kui ajaloo võltsingud – Veneetsia
harta sõnastuses lausa a priori. Siiski on erandjuhtudel mälestise koopiana taastamine lubatud,
nt loodus- või inimkatastroofides hävinud eriti olulise kultuurikeskkonna osas (üleujutus,
maavärin, tulekahju vms) või juhul, kui ajaloolised hooned on tahtlikult (näiteks omaniku
poolt või sõjalistes konfliktides) hävitatud või muul juhul, kui mälestised on traagiliselt
hävinud ja kui nende taastamine aitab säilitada koha tähtsust. Seejuures tohib taastamisel
tugineda vaid faktidele, iga uus lisandus peab olema originaalist selgelt eristatav ning loobuda
tuleb igasugustest hüpoteesidest.
Taastamiskohustus on sarnaselt kehtiva seadusega eelnõu vajalik osa. See täiendab eelnõu §-s
30 toodud mälestise hävitamise ja rikkumise keeldu, kuna Kultuuripärandiametil on õigus
nõuda hävinud või rikutud mälestise või selle osa taastamist. Mälestise osa all peetakse silmas
üksiku objekti, näiteks kunstiteose mistahes osa.
Lõikes 1 sätestatakse, et hävinud või rikutud mälestis või selle osa tuleb taastada endises
seisundis, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. Võrreldes kehtiva õigusega
on taastamiskohustuse juures toodud selgemalt välja juhtumi asjaoludega arvestamine.
Haldusorganil on siinkohal põhjendamise kohustus. Mälestise taastamiskohustuse ja -ulatuse
otsustab Kultuuripärandiamet (lõige 2).
Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet küsib enne taastamiskohustuse- ja ulatuse
otsustamist arvamust asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ja riigi haldusorganilt,
kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega. Nimetatud osapooled
kaasatakse otsustusprotsessi sarnaselt §-s 13 toodule, kui nende õigusaktist tulenev pädevus
on seotud taastatava esemega.
Lõike 4 kohaselt lähtutakse mälestise taastamisel käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud
kinnismälestisega või käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise
29
Veneetsia harta ehk mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta,
1964. www.icomos.org/charters/venice_e.pdf
30
Rahvusvahelise tähtsusega autentsust käsitlev dokument www.icomos.org/charters/nara-e.pdf
45
korrast. Mälestise taastamiskohustus lasub eelkõige mälestise omanikul. Eelnõusse ei ole
kehtivast õigusest üle võetud sätet, mille kohaselt rikutud mälestise taastamist korraldab
mälestist rikkunud isik, kuna mälestise omanikul peab ise olema õigus otsustada, kellel ta oma
vara taastada laseb. Asja taastamise korraldab selle omanik. Mälestise omanikul ja mälestist
rikkunud isikul on õigus omavahel kokku leppida, et taastamist korraldab rikkuja. Mälestise
omanikul on õigus esitada kahjunõue mälestist rikkunud või mälestise hävitanud isiku vastu ja
see ei välista omaniku kahjunõuet rikkuja vastu võlaõigusseaduse alusel. Taastamiseks on
õigus taotleda toetust muinsuskaitseseaduse alusel.
Lõikega 5 reguleeritakse olukorda, kui mälestise taastamine ei ole põhjendatud. Sel juhul
korraldab Kultuuripärandiamet vajadusel mälestise või ehitise kohta teabe talletamiseks
uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda mälestise või ehitise omanikult või mälestist rikkunud
isikult ulatuses, milles isik on asja rikkumise või hävimise põhjustanud.
Paragrahvis 36 sätestatakse kinnismälestise teisaldamine.
Lõikes 1 sätestatakse kinnismälestise teisaldamise alus. Selle kohaselt võib kinnismälestise
teisalda tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure riikliku
huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning
selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. Muinsuskaitse valdkonna üks rahvusvahelisi
alusdokumente Veneetsia harta ehk „Mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja
restaureerimise rahvusvahelise harta“ artikkel 7 ütleb: „Mälestis on lahutamatult seotud
ajalooga, kuid ka oma asukohaga. Tema ümberpaigutamist, olgu tervikuna või osade kaupa ei
tohi lubada. Erandi moodustavad need ümberpaigutused, mis on hädavajalikud mälestise
säilitamiseks või tingitud eriti tähtsatest rahvuslikest või rahvusvahelistest vajadustest.“
Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 5 on samasisuline. Eelnõuga
kavandatav on nendega kooskõlas.
Kinnismälestise teisaldamise võimalus toodi kehtivasse MuKS-sse sisse 2011. a
muudatusega. See on praktikas harvaesinev ja erandlik, kuid teatud juhtudel vajalik säte.
Teisaldamise regulatsioon on kohaldatav kinnismälestiste puhul, mis on kinnisasjaga või selle
osaga püsivalt ühendatud (näiteks ehitismälestis, arheoloogiamälestiseks olev kultusekivi,
mittemälestiseks oleva ehitise oluline osa, mis on mälestis). Regulatsioon ei kohaldu
vallasasjast mälestisele. Kinnismälestise teisaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud
kõik nimetatud tingimused. Praktikast saab tuua näite, kus Tallinna lennujaama territooriumil
paiknevad kultusekivid teisaldati sama kinnistu piires lennu- ja ruleerimisradade laiendamise
ja lennuohutuse tõttu.
Lõike 2 järgi otsustab kinnismälestise teisaldamise võimalikkuse kultuuriminister
Kultuuripärandiameti eksperdihinnangu alusel. Enne asja otsustamist kuulab minister ära
Muinsuskaitse Nõukogu ja kinnismälestise asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse
seisukoha. Teisaldamise otsustamise algatamiseks on vajalik tõestada, et mälestise säilimine
tema olemasolevas keskkonnas on ohus.
Lõikes 3 määratakse, et kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet
muinsuskaitse eritingimustega.
Paragrahvis 37 sätestatakse juurdepääs kinnismälestisele.
46
Juurdepääs kinnismälestisele reguleeritakse analoogselt kehtiva MuKS-ga. Kinnismälestised
on osa kultuuriväärtustest, millest osasaamise võimalus peab olema ka teistel isikutel, seega
on juurdepääsu võimaldamise sätestamine õigustatud.
Lõike 1 järgi on kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad päikesetõusust päikeseloojanguni
avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama
nimetatud ajal inimeste juurdepääsu mälestisele. See säte ei hõlma hoone sisse pääsemist.
Lõikes 2 reguleeritakse kinnismälestiseks oleva hoonesse ja õuemaale pääsemist. Õuemaale,
kus asub kinnismälestis või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud
kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras. See hõlmab ka omaniku või valdaja õigust küsida
tasu. Suurema kasutuskoormusega mälestistega võivad kaasneda ka suuremad kulutused.
Vastutus mälestise korrashoiu ja säilimise eest lasub omanikul. Omanik võib juurdepääsu
piirata kinnismälestise säilimise huvides või kodurahu kindlustamiseks.
Õuemaa mõiste on kasutusel erinevates seadustes, näiteks keskkonnaseadustiku üldosa
seadus, kuid ühest definitsiooni sellel ei ole. Ka muinsuskaitseseaduse tähenduses ei pea
eelnõu koostajad seda vajalikuks ega võimalikuks eelnõuga määratleda. Seda seetõttu, et
ühest ja erijuhtumitega sobivat regulatsiooni loomine on raskendatud. Õuemaa määratlus
lähtub sellest, kuidas mõistlik inimene õuemaa mõistest aru saab ning hinnata tuleb ka
konkreetset konteksti. Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa –
hoonete jm ehitiste vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti aiamaa, puuviljaaia,
mesila jms. Selleks võib olla ka mõisapark. Õuemaa piir ei pea olema märgistatud, kuid see ei
ole välistatud.
Paragrahvis 38 reguleeritakse juurdepääsu veealusele mälestisele.
Juurdepääs veealusele mälestisele on reguleeritud sarnaselt kehtiva seadusega. Selle
eesmärgiks on tagada vastutustundlik ja kultuuriväärtusi säästev juurdepääs veealusele
mälestisele in situ. Veealusele mälestisele avaliku juurdepääsu tagamisel on vajalik
määratleda põhireegel – „vaata, aga ära katsu“. Igasugune inimesepoolne füüsiline sekkumine
nagu näiteks erinevate vraki pindade ja esemete puhastamine sinna aja jooksul tekkinud
kihtidest, on võrdsustatav mälestise seisundi rikkumisega. Mälestiste puhul, mis on
tundlikumad inimmõjudele, mille puhul on tehtud kindlaks sukeldumiste tagajärjel tekkinud
negatiivne mõju selle säilimisele või mille juurde sukeldumine on ohtlik inimestele, võib
Kultuuripärandiamet juurdepääsu piirata või keelata.
Veealust kultuuripärandit puudutav sai Eestis esmakordselt reguleeritud 2011. a. Seoses
järjest tiheneva laevaliiklusega, sukeldumisklubide ja hobisukeldujate arvu kasvuga ning
sukeldumistehnika väga kiire arengu ja kättesaadavusega osutus veealuse pärandi kaitse
reguleerimine riiklikul tasandil hädavajalikuks. Veealuse pärandiga seonduva reguleerimine
seaduse tasandil on ühtlasi eelduseks Eesti Vabariigi liitumisele UNESCO veealuse
kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mida Kultuuriministeerium ette valmistab.
Lõikes 1 sätestatakse, et veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud
Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva ettevõtja juhendamisel.
Lõigetes 2–4 sätestatakse sukeldumisloasse puutuv ning nähakse ette volitusnorm
kultuuriministrile määruse andmiseks, mis täpsustab sukeldumisloa taotlemist ja andmist.
47
Paragrahvis 39 sätestatakse mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemisele esitatavad
nõuded.
Lõikes 1 sätestatakse tööde tegemise üldnõuded, mida peab järgima kõiki töid tehes. Selle
eesmärgiks on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise kindlustamine. Autentsus
on muinsuskaitse keskseid printsiipe, millel põhineb kultuuriväärtuste hoidmine. Kõige
väärtuslikumad on autentsed ehk algupärased objektid, materjalid, tehnoloogiad. Samuti
tegeletakse kultuuriväärtusega objektidel töid tehes ja kavandades kõigi asjasse ladestunud
kihtide kui väärtustega. Selleks, et need väärtused oleksid arusaadavad, tuleb võtta arvesse
asja päritolu, kujunemist, kultuuriruumi jm.
Lõikes 2 sätestatakse, et mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides,
restaureerides ja ehitades tuleb järgida Kultuuripärandiameti heakskiidetud ehitusprojekti või
tegevuskava ja tööde loaga seatud tingimusi. Samuti peab tööde teostaja pädevus olema
tõendatud. Kultuuripärandiamet lähtub nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel mälestise
ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise ning selle kaitse eesmärgist, seades vajadusel
kõrvaltingimusi. Paragrahvi 39 tuleb rakendada koosmõjus paragrahvidega 46, 58 ja 62.
Paragrahvis 40 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala ehitise omaniku või valdaja
nõustamine.
Mälestiste ja muinsuskaitsealade säilimist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus-
ja nõustamistöö. Muinsuskaitseseaduse 2011. a muutmise järel, mil omanikule lihtsustus
mälestise remonditöödega seotu, suurenes Kultuuripärandiameti vajadus tegeleda
süstemaatiliselt omanike teavitus- ja nõustamistööga, esitada juhendmaterjale elektrooniliselt
oma kodulehel ning publitseerida neid tasuta jagamiseks. Nõustamistööd tehakse ka praegu,
kuid eelnõus on see ennetav suund selgemalt välja toodud. See eeldab ka
Kultuuripärandiameti töö mõningast ümberkorraldamist ja teatud töötajate spetsialiseerumist
nõustamistegevusele. Praegu töötab Kultuuripärandiameti koosseisus igas maakonnas üks
järelevalveinspektor (mõnes kaks), kelle ülesanneteks on kõigi mälestise liikidega seotud
kõigi loakohustuslike tegevuste kooskõlastamine ja riiklik järelevalve. Nõustamisega
tegelevad ka Kultuuripärandiameti koosseisus olevad ehitusinsenerid, samuti teiste mälestise
liikide spetsialistid oma vastutusvaldkonna piires. Vajadusel väljastab Kultuuripärandiamet
mälestise hoolduskava.
Paragrahvis 41 tuuakse sisse hoolduskava mõiste.
Hoolduskava on mälestisespetsiifiline soovituslik dokument mälestise hooldamiseks,
kasutamiseks jm. Hoolduskava ja nõustamistegevus on omavahel seotud selliselt, et
hoolduskava väljastamine on üks võimalik nõustamise liik. Kehtiva MuKS-e kohaselt võib
kaitsekohustuse teatises vajadusel märkida mälestise hooldamiseks tehtavate vajalike tööde
loetelu. Kuna kaitsekohustuse teatis jäetaks eelnõust välja, saab kaitsekohustuse teatiste
vastava osa edaspidi kajastada hoolduskavas. Samas ei ole muudatuse eesmärgiks mitte
asendada üks dokument teisega, vaid tõsta hooldamiseks antavate juhiste kvaliteeti ning
mälestisespetsiifilisust. Hoolduskavade andmiseks on juba olemas väga hea materjal
Kultuuripärandiameti koostatud ja nii trükis kui veebis avaldatud juhendmaterjalide näol.
Siiski ei seata kohustust kõigile mälestistele hoolduskavasid väljastada, kuna see ei pruugi
alati vajalik olla. On hulk mälestisi, kus ei piisa hooldusest, vaid mis vajavad konserveerimist
48
või restaureerimist. Hoolduskava annab Kultuuripärandiamet vajaduse korral. Selle vajaduse
põhjendatuse üle otsustab Kultuuripärandiamet. Hoolduskava ei ole samasisuline
ehitusseadustikus reguleeritud hooldusjuhendiga. Mälestise hoolduskavasid võib anda kõigile
mälestise liikidele (mitte ainult ehitistele). Ehitismälestise hoolduskava on konkreetsele
mälestisele spetsiifiline nõuannete kogum, mille järgmine on eelduseks kultuuriväärtuse
säilimisele (mitte hoonesse paigutatud materjali või seadme toimimisele nagu EhS-s toodud
hooldusjuhend). Käesoleva seaduse alusel antud hoolduskava ei välista ehitusseadustiku
alusel koostatavat hooldusjuhendit, mille koostab ehitise projekteerija või ehitaja.
Paragrahvis 42 sätestatakse uuringu mõiste ja uuringu tegemise alused.
Lõikes 1 sätestatakse, et millal on vajalik uuringu tegemine. Mälestisel ja muinsuskaitseala
ehitisel ei saa teha töid ilma eelnevalt selleks uuringuga vajalikku teavet välja selgitamata.
Sellega tagatakse, et tehtavad tööd on teaduslikult põhjendatud. Vajalikud abinõud võivad
hõlmata kõike alates dokumentide kogumisest ja arhiiviuuringutest kuni vastava mälestise,
ehitise füüsilisse kehandisse sekkuvate uuringuteni (väljakaevamine, konstruktsioonide
avamine vm). Uuringu tulemustest lähtutakse, kui määratakse konserveerimise,
restaureerimise või ehitamise tingimused. Uuringutulemused peavad tagama nii järgnevate
tööde teadusliku põhjendatuse kui ka kvaliteedi. Uuring võib olla vajalik ka mälestise või
ehitise tehnilise seisundi või varjatud kultuuriväärtuslike osade väljaselgitamiseks. Uuringu
tulemustest sõltuvalt valitakse mälestise, ehitise jaoks sobivaim konserveerimis- või
restaureerimislahendus ja neid arvestatakse ehitusprojekti või tegevuskava koostamisel.
Uuringuid tehakse kõigil mälestise liikidel.
Lõikes 2 tuuakse välja, et mälestise uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil. Teadusuuringu
kulu ei kuulu hüvitamisele. Teadusuuringu eest maksab uuringu tellija.
Lõikes 3 sätestatakse uuringu kavandamise ja läbiviimise keskne põhimõte. Esimene valik
uuringu tegemisel on saavutada soovitud tulemus kõige väiksema sekkumisega, st võimalusel
selgitada vajalik teave välja mälestise kehandisse füüsiliselt sekkumata.
Lõike 4 järgi määrab uuringute vajaduse ja ulatuse Kultuuripärandiamet. Uuring määratakse
kas enne muinsuskaitse eritingimuste andmist või eritingimustes. Samuti võib
Kultuuripärandiamet uuringu määrata ka kooskõlastamiseks esitatud haldusaktile
kooskõlastuse andmisel või ka tööde loas. Uuringu määramisel peab Kultuuripärandiamet
eelnevalt hindama uuringu vajadust ja ulatust lähtuvalt kavandatavast töös ja olemasolevatest
uuringutest.
Lõikes 5 sätestatakse, et kui füüsiline sekkumine mälestise materjali osutub vajalikuks, on
uuringu tegemiseks nõutav uuringukava ja uuringuluba ning uuringu tegija kvalifikatsioon
peab olema tõendatud, st uurigu tegija peab vastama muinsuskaitseseaduses sätestatud
nõuetele.
Lõikes 6 tehakse erisus vallasmälestise uuringule. Vallasmälestise tavapärase konserveerimis-
või restaureerimisprotsessi puhul kuuluvad mälestise uuringud reeglina töö protsessi juurde,
mitte ei ole varem tehtav eraldiseisev osa. Ei ole põhjust suurendada halduskoormust ja nõuda
eraldi uuringukava koostamist ja uuringuluba kui see sisaldub konserveerimise või
restaureerimise tegevuskavas ning uuring viiakse läbi koos töödega.
49
Lõikes 7 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega uuringu liigid ning
uuringu tegemise korra.
Paragrahv 43 sätestab uuringukava.
Lõikes 1 sätestatakse uuringukava sisunõuded. Uuringukava koostamine on nõutav, kui
uuringu tegemisel on vajalik Kultuuripärandiameti luba, st mälestisse või muinsuskaitsealal
asuva ehitisse füüsiliselt sekkuva uuringu korral. Uuringukava koostamise eesmärk on
saavutada kokkulepe uuringu lubatava mahu ja ulatuse osas, samuti vaadata enne uuringuga
alustamist üle võimalikud uurimismeetodid ja valida neist sobivaim, mis võimaldab vajaliku
teabe saamise mälestist või ehitist kõige vähem kahjustaval moel. Kehtivas MuKS-s on selle
nimetus uuringu tegevuskava, kuid et mitte tekitada segadust tööde tegevuskava mõistega, on
eelnõus võetud kasutusele uuringukava mõiste.
Lõikes 2 sätestatakse, et uuringukava koostab uuringu tegija.
Paragrahvis 44 sätestatakse uuringuluba.
Lõikes 1 sätestatakse uuringuloa taotlemine. Uuringuloa taotlus esitatakse
Kultuuripärandiametile.
Lõikega 2 kohustatakse Kultuuripärandiametit kaasama menetlusse kinnisasja või mälestise
omanikku, kelle asja suhtes uuringuluba taotletakse, kui ta ei ole ise taotluse esitaja. See
tähendab, et uuringuluba võib taotleda ka uuringu läbiviija, kes võib taotlusele juba lisada
uuringu eseme omaniku nõusoleku.
Kultuuripärandiamet otsustab uuringuloa andmise või andmata jätmise üle 30 päeva jooksul
(lg 2) ning võib välja antavas loas määrata selle kehtivuse aja või aruande esitamise tähtaja (lg
3).
Lõikes 4 sätestatakse uuringuloast keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub
uuringuloa andmisest, kui:
1) uuringu tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni;
3) uuringu tegemisega tekitatakse oht mälestisele või selle osa säilimisele;
4) uuringu tegijal on varem tehtud uuringute nõuetekohane aruanne esitamata.
Paragrahvis 45 sätestatakse uuringu aruanne ja uuringu rahastamine.
Lõikes 1 sätestatakse uuringu dokumenteerimise kohustus, mis täidab informatsiooni
säilitamise eesmärki. Uuringuaruanne tuleb üle anda Kultuuripärandiametile, kes kiidab
aruande heaks, st kontrollib selle vastavust uuringu dokumenteerimise nõuetele ja vajadusel
tehtud uuringule. Uuringuaruanne säilitatakse Kultuuripärandiametis.
Lõige 2 sätestab uuringu tellijale tema kantud uuringu kulu osalise hüvitamise võimaluse.
Hüvitise saamise eeltingimuseks on, et tehtud uuring on Kultuuripärandiameti määratud, st
hüvitatakse uuring, mis oli vajalik läbi viia, et valmistada ette mälestise konserveerimist,
restaureerimist või ehitamist. Hüvitamiskõlblik on uuringukulu siis, kui uuring on
50
nõuetekohaselt teostatud ja dokumenteeritud. Uuringute kulu hüvitis on osaline, st ei hüvitata
kogu uuringu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määruses.
Uuringukohustuse eesmärgiks on kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse, see on suures osas
avaliku huvi kaitsmine. Seni on uuringud olnud tellija ehk asja omaniku kulul. Uuring on üks
muinsuskaitse nõuetest, mis teeb tööde teostamise kulukamaks võrreldes n-ö tavatöödega.
Eelnõuga võtab riik uuringutega seotud kulu osaliselt enda kanda. See on seotud eelnõu
üldeesmärgiga tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi
ja mälestiste omanike kohustused ning õigused. Kultuurimälestiste omanikele muutub
mälestistega seotud tööde teostamine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see
omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks.
Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse
kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr, maksmisest
keeldumise alused ning nõuded uuringuaruandele.
Paragrahvis 46 sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine.
Lõikes 1 sätestatakse loakohustus Kultuuripärandiameti kirjalikku luba (tööde luba) vajavate
tööde kohta kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal on
Kultuuripärandiameti tööde luba nõutav konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks,
kinnistu piiride muutmiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks.
Kinnismälestisteks on arheoloogiamälestised, ajaloomälestised ja ehitismälestised (eelnõu § 8
lg 7), st kõik need mälestised, mis on seotud kinnisasjaga. Loakohustus kehtib kõigi
kinnismälestiste suhtes sõltumata nende spetsiifikast.
Lõikes 2 sätestatakse tööde liigid, kus on vajalik tööde tegemiseks saada
Kultuuripärandiameti tööde, arvestades mälestise liiki ja liigist või muinsuskaitsealast
tulenevat spetsiifikat. Mälestiste omanike seas läbi viidud uuring tõi välja ühe peamise
probleemina mälestise suhtes kehtivate piirangute rangus ja ühetaolisus, st et erinevatele
objektidele ja töödele lähenetakse enamasti ühesuguse rangusega. Nagu eespool osutatud, on
ka kehtiva MuKS-e kohaselt leevenduste tegemise võimalus piiratud. Selle probleemi
valguses kaardistati eelnõu koostamisel mälestise liikide kaupa piirangud ja võimalikud
leevendused, mida valdavalt loamenetluse käigus tehakse. Tulemuseks on erisused
loakohustusest mälestise liikide kaupa, mis on toodud seaduse tasandile käesoleva paragrahvi
lõike 2 punktides 1-2. Kultuuripärandiameti luba on nõutav (lisaks lõikes 1 toodud üldisele
loakohustusele):
1) haljastus-, raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muudeks pinnase teisaldamise või
juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest
pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal. Loetletud
tööd võivad kahjustada arheoloogilist kultuurkihti, ehitusjäänuseid, inimtegevuse tulemusena
tekkinud pinnasekihte, pargi kujunduslikku tervikut, looduslikku pühapaika, kirikuaia või
kalmistu väljanägemist ning väärtuslikke elemente.
2) maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis, looduslik pühapaik või
muinsuskaitseala ja maa sihtotstarbe muutmine ei vasta kohaliku omavalitsuse
üldplaneeringule. Nii arheoloogiamälestise kui ka loodusliku pühapaiga puhul on väga oluline
teada, kui nt karja-, põllu- või metsamaad soovitakse muuta elamumaaks ning ennetada
tulutut asjaajamist või mälestise rikkumist. Sama kehtib muinsuskaitsealade kohta, kus
ajalooline krundistruktuur on üks kaitse kehtestamise põhjuseid. Kui omavalitsuse
51
haldusterritooriumil kehtib üldplaneering, mis on koostatud üldplaneeringu muinsuskaitse
eritingimusi järgides ja üldplaneering on omakorda Kultuuripärandiametis kooskõlastatud ja
kehtiv, puudub vajadus täiendava loa küsimiseks, kuna üldplaneeringuga kooskõlas olev maa
sihtotstarbe muutmine on Kultuuripärandiameti poolt juba heakskiidu saanud.
Lõikes 3 on toodud ankurdamise, traalimise, süvendamistööde tegemise ja tahkete ainete
kaadamise keeld veealusel mälestisel. Mainitud tegevused on määravaks ohuks veealuste
kultuuripärandi objektide säilimisele. Praktikas on ilmnenud, et enamik merealadel
paiknevaid laevavrakke on kahjustatud traalimise tagajärjel. Traalvõrgu ja veealuse mälestise
kokkupuutel kahjustuvad mõlemad, mistõttu on mälestistest eemalhoidmisest huvitatud ka
kalurid. Levinud on veealustele mälestistele sukeldumise käigus neile ankurdamine. See
kahjustab sageli objekti, näiteks võib vrakk talle rakendatava jõu tagajärjel laguneda. Rauast
vrakkide puhul kiirendab ankurdamine tekitatud pisivigastuste kaudu korrosiooni teket.
Süvendamine ehk veealune kaevandamine, lõhkamine või setete ärauhtumine laevateede
rajamiseks võib oluliselt kahjustada või täielikult hävitada veealuse mälestise, selle
arheoloogilise ja loodusliku ümbruskonna, kultuurkihi ja seal sisalduva teadusliku
informatsiooni.
Kui lõigetes 1 ja 2 sätestatud töö tegemiseks ei ole vajalik Kultuuripärandiameti luba
lähtuvalt konkreetsest kinnismälestisest või muinsuskaitsealal asuvast ehitisest, saab
loakohustusest teha leevenduse asja mälestiseks tunnistamise õiguskatist või muinsuskaitseala
kaitsekorras. Regulatsiooni muutmine annab juurde paindlikkust ja võimaldab läheneda
mälestistele spetsiifilisemalt, kohaldades ainult neid piiranguid, mis on konkreetse mälestise
liigi kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikud.
Lõikes 4 sätestatakse, et kui Kultuuripärandiameti väljastatud tööde luba ei ole, siis on
loakohustuslikud tegevused keelatud. Ilma loata näiteks ehitamine või mälestise ilme
muutmine on käsitletav mälestise rikkumisena.
Lõikes 5 on sätestatud tegevused, mille puhul ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav.
Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav:
1) kinnismälestise hooldamiseks ja remontimiseks. Remontimine on juba alates 2011. a
MuKS-e muudatusest loakohustusest vaba ning sellele ei laiene seega ka tegevusloa kohustus.
Remont ja hooldamine on tegevused, mida võivad teha ilma erihariduseta omanik või valdaja
või tegevusluba mitteomav ettevõtja ilma mahuka asjaajamiseta, samuti ei ole selleks vaja
eritingimusi, projekti, tegevuskava ega muinsuskaitselist järelevalvet.
2) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks, välja arvatud maailmapärandi
objektil. Siin avaldub ehitismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise peamine erisus.
Ehitismälestis on kaitse alla võetud tervikuna, st koos interjööriga. Muinsuskaitseala puhul on
kaitstavaks väärtuseks maa-ala kui tervik. Terviku üksikud elemendid on olulised, kuid
piirangud ei laiene muinsuskaitsealal asuvate ehitiste interjööri, vaid oluline on ajalooliselt
väljakujunenud linnaehitusliku terviku või maamaastiku säilimine. Maailmapärandi objektile
seevastu seatakse kõrgendatud nõudmised – reguleeritakse ka interjööride säilimist. Erisus on
vajalik, kuna maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol on tegu rahvusvahelise
tähtsusega pärandiga, mille suhtes eeldatakse selle kaitsmist esmalt kõige kõrgemal riiklikul
tasandil. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii
väliskujunduselt kui ka interjööri poolest, saab kaitsta ehitismälestisena.
52
3) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel. Kui üldjuhul on ajaloomälestistest kalmistutel
kaevetööd loakohustuslikud, siis aktiivses kasutuses olevatel kalmistutel ei ole põhjust
piirangut seada haua kaevamisele.
4) tegevuste suhtes ja ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks või
muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis.
Paragrahvis 47 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndis tööde tegemine.
Selles paragrahvis reguleeritakse tööde tegemine kinnismälestise ja muinsuskaitseala
kaitsevööndis. Piirangud on seotud kaitsevööndi eesmärkidega – mälestise säilimine sobivas
keskkonnas ning vaadeldavuse tagamine, arheoloogiamälestistel kultuurkihi säilimine.
Paragrahvi üleseehitus on sama, mis eelmise paragrahvi puhul.
Lõikes 1 sätestatakse, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis on
Kultuuripärandiameti luba nõutav:
1) ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks,
laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks;
2) tegevusteks, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala vaadeldavust,
sealhulgas kõrghaljastuse rajamine.
Võrreldes kehtiva seadusega ei reguleerita eelnõuga kaitsevööndis ehitiste sisetöid, kuna
tulenevalt kaitsevööndi eesmärgist ei ole see vajalik. Reguleeritakse üksnes väliseid
parameetreid – uusehitise püstitamine, ümberehitamine, laiendamine (juurde, alla ja peale
ehitamine, välja arvatud hoonesisene laiendamine nt pööningule, juhul kui see ei mõjuta
hoone välisilmet, nt katuseakende paigaldamisega).
Lõikes 2 sätestatakse tööd kinnismälestise kaitsevööndis, milleks on eelnevalt vajalik tööde
tegemiseks saada Muinsuskaitseluba, arvestades mälestise liigist ja liigi spetsiifikast tulenevat
kaitsevööndi eesmärki. Kultuuripärandiameti luba on nõutav:
1) raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga
seotud tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, loodusliku pühapaiga ja ajaloomälestisest
kalmistu ja kirikuaia kaitsevööndis. Nimetatud tööde reguleerimise vajadust on selgitatud
eelnõu § 46 lõike 2 juures. Sama vajadus on olemas veealuse mälestise kaitsevööndis.
2) ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ning tahkete ainete kaadamiseks
veealuse mälestise kaitsevööndis. Nimetatud tööde reguleerimise vajadust on selgitatud
eelnõu § 46 lõike 2 juures. Sama vajadus on olemas nimetatud mälestise liikide kaitsevööndis.
Lõikes 3 sätestatakse, et veealuse mälestise kaitsevööndis on keelatud ankurdamine,
traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. Keelu seadmine on
vajalik veealuste mälestiste kaitseks. Põhjendused kattuvad eelnõu 46 lõike 3 kohta antud
selgitustega.
Lõikes 4 korratakse, et ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi
lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemine keelatud.
Lõike 5 kohaselt võib mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamisel ning nende
kaitsevööndi kehtestamisel teha loakohustest leevendusi lähtuvalt konkreetse mälestise või
muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgist.
53
Paragrahvis 48 reguleeritakse tööde peatamist kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal.
Selles paragrahvis võetakse üle kehtiva MuKS § 443 lg 1, muutes sõnastust
eesmärgipärasemaks. Sellega pannakse tööde teostajale kohustus tööd kinnismälestisel,
muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis peatada, kui tööde käigus leitakse seni avastamata
rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või mistahes muu leid.
Sellega tagatakse informatsiooni edastamine seni teadmata kultuuriväärtusega asjade kohta,
sealjuures on seni kehtinud arheoloogilisest kultuurkihist teatamisele lisatud muud olulised
leiud (rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht vm). Praktikas tuleb nende leidmist ette. Leiust
tuleb teavitada Kultuuripärandiametit ja muinsuskaitse järelevalve tegijat. Paragrahv on
seotud eelnõu paragrahviga 77.
Paragrahvis 49 sätestatakse muinsuskaitse eritingimused.
Kehtiva MuKS-e alusel nähakse muinsuskaitse eritingimustes ette kinnismälestise ja
muinsuskaitsealal paikneva ehitise uuringu, säilitamise, konserveerimise, restaureerimise ja
ehitamise nõuded. Eritingimused on vajalikud enne ehitusprojekti või tegevuskava
koostamist. Kehtiva korra järgi koostab muinsuskaitse eritingimused tegevusloaga isik
mälestise omaniku tellimisel ning Kultuuripärandiamet kooskõlastab need. Eritingimused on
oma eesmärgilt avalik-õiguslikud siduvad tingimused. Seetõttu on õiguslikult probleemne, et
omanik tellib/ostab eritingimused endale eraõigusliku suhte raames. Kehtiv MuKS annab
võimaluse, et ka Kultuuripärandiamet võib eritingimusi koostada. Praktikas on nende osakaal
väga väike. Selline kahene regulatsioon muudab eritingimuste andmise ja õigusliku tähenduse
veel segasemaks. Eelnõuga muudetakse nii eritingimuste andmise korda, andjat kui ka
eritingimuste sisu. Eritingimustest lahutatakse uuringute osa, mis jääb endiselt mälestise
omaniku kohustuseks. Eritingimuste sisuks jäävad konkreetsed tingimused mälestise
säilitamiseks lähtuvalt soovitava töö sisust.
Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja
muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, teisaldamise ja ehitamise
ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks. Eritingimustega nähakse ette tingimused, mille
järgimine on vajalik, et mälestis ja ehitis ning nende väärtused tööde käigus säiliksid.
Lõikes 2 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või
muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu
muinsuskaitse eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut.
Detailplaneeringu kooskõla vajadus planeeringu eritingimustega tuleneb PlanS § 124 lõikest
8. Mõeldud on uusehitise ehitamist, mida tehakse detailplaneeringu alusel. Juhul kui puudub
detailplaneeringu koostamise kohustus ja uusehitis püstitatakse projekteerimistingimuste
alusel, tuleb väljastaval asutusel vastavalt EhS § 31 lõikele 4 esitada projekteerimistingimuste
eelnõu kooskõlastamiseks asutusele, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud
projekteerimistingimuste taotluse esemega, st mälestise ja muinsuskaitseala korral
Kultuuripärandiametile.
Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet.
Muinsuskaitse eritingimused on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kultuuripärandiamet ei
anna üldplaneeringu ja detailplaneeringu eritingimusi – selle dokumendi koostamise korda
võrreldes kehtiva õigusega ei muudeta.
54
Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimustega määratav. Tingimuste seadmisel
lähtutakse mälestise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärgist ja ulatusest,
mis on kirjeldatud eritingimuste andmise taotluses ning mälestise säilitamise eesmärgist.
Muinsuskaitse eritingimustega võib määrata, kui see on asjakohane:
1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise
kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide säilimist või seisundi parandamist või
mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle seisundi parandamist, sealhulgas
arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused;
2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised,
ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil;
3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise säilimist sobivas
keskkonnas või selle keskkonna seisundi parandamist;
4) mälestisele avanevad olulised vaatesuunad;
5) nõuded ehitusprojektile või tegevuskavale;
6) ehitusprojekti koostamise vajadus, kui see on põhjendatud mälestise säilimise või
konserveerimise või restaureerimise keerukusega, kuid ehitusprojekti koostamine
ehitusseadustiku järgi ei ole nõutav;
7) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või
tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus;
8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus;
9) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile.
Punkti 5 nõuete all ehitusprojektile on peetud silmas näiteks projekti staadiumi, tööjooniste
koosseisu või muid nõudeid. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise
tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik seada täpsemaid
nõudeid ehitusprojekti dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri
04.07.2011. a määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste
konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate
uuringute tegemise tingimused ja kord“ järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda
täiendavaid materjale. Analoogne määrus on kavas anda eelnõu § 52 lõike 3 alusel ning see
seab piirid, milliseid nõudeid on võimalik projektile esitada.
Vastavalt punktile 6 saab Kultuuripärandiamet eritingimustega määrata vajalikus mahus
ehitusprojekti koostamise nõude ka juhul, kui ehitusseadustiku alusel ei ole ehitusprojekt
nõutav. Ehitusseadustiku järgi on ehitusteatisel ja ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja
teiste isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus nähtub ehitusseadustiku
lisast 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“, mis ei pruugi
tagada piisavalt mälestiste kaitse eesmärki. Ehitusseadustik lähtub kohustuste seadmisel
ehitise tehnilist ohutusest silmas pidades ehitise tüüpi (hoonetüüp) ja suurust (ruutmeetrite
arv). Ehitise kultuuriväärtusel ei ole ehitise tüübi ega suurusega otsest seost. Seetõttu on
vajalik näha ette MuKS-es alus, mis võimaldab eritingimustega nõuda ehitusprojekti
koostamist ka juhul, kui ehitusseadustiku järgi ei ole ehitusprojekt nõutav.
Punkti 7 alusel saab määrata vajadusel lisauuringute tegemise kas enne tööde alustamist
(kavandamise faasis) või tööde teostamise käigus. Selle vajadus on haldusorgani otsustada,
kes teeb seda, hinnates kavandatava tegevuse mõju mälestisele ja olemasolevate andmete
piisavust.
55
Lõike 5 järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste
andmist uuringu tegemist, kui eritingimuste andmise taotluse sisust ilmneb, et ilma uuringut
läbi viimata ei ole võimalik muinsuskaitse eritingimusi kindlaks määrata. Muinsuskaitse
eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande
esitamiseni. See säte on seotud eelmise lõikega, st et mälestisel, millel eritingimused on
kohustuslikud, võib Kultuuripärandiamet nõuda ja määrata uuringu tegemise nii eritingimuste
andmiseks kui ka eritingimustega enne töid või tööde käigus tegemiseks. See on vajalik, kuna
kõiki vajalikke uuringuid ei ole võimalik teha enne töödega alustamist (näiteks on vaja avada
ehituskonstruktsioone).
Paragrahvis 50 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus.
Lõike 1 kohaselt algab muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus taotluse esitamisega
Kultuuripärandiametile. Taotluses tuleb märkida taotleja nimi, taotluse sisu (töö eesmärk ja
ulatus), taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri ning märkida haldusakti
kättetoimetamiseks vajalikud kontaktandmed. Taotlusele võib lisada ka muid, konkreetse
taotluse sisust lähtuvaid vajalikke andmeid.
Lõike 2 kohaselt kontrollib Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimuste taotluse
saamisel selle vastavust nõuetele. Kui taotluses esinevad puudused, annab menetleja taotlejale
tähtaja puuduste kõrvaldamiseks HMS-s sätestatud korras. Kui esitatud taotlusest selgub, et
muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet
taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Ilmselge võimatuse hindamisel
tuleb hinnata asjaolusid, mille tõttu muinsuskaitse eritingimuste andmine taotlejale ei oleks
võimalik. Sisuliselt on tegu HMS-e § 14 lõike 6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus
haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata seadusega sätestatud juhtudel. Sellisteks
asjaoludeks saab MuKS-e mõistes lugeda näiteks olukorda, kus taotletav tegevus ilmselgelt ei
taga mälestise või selle väärtuste säilimist (näiteks lammutamine).
Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet annab eritingimused või otsustab nende
andmata jätmise 30 päeva jooksul arvates nõuetekohase taotuse saamisest. Muinsuskaitse
eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub, kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole
võimalik anda enne uuringu tegemist ja Kultuuripärandiamet uuringu määrab (eelnõu § 49 lg
5). Menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni.
Kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole võimalik anda ettenähtud 30 päeva jooksul, peab
Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema teatavaks eritingimuste
sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse.
Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumise alused.
Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui:
1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist;
2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid;
3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad muinsuskaitse eritingimuste
andmise otsustamist.
Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse aeg, milleks on viis aastat alates
nende andmisest. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada
ühe korra viie aasta võrra. Pikendamise vajadus võib tuleneda eritingimuste andmise järel
56
pikale veninud projekteerimisest ja ajamahukast tööst. Kui mälestise või muinsuskaitsealal
asuva ehitise seisukord, teaduslik teave selle kohta ega töödele esitatavad nõuded ei ole
vahepeal muutunud, on pikendamiseks alus.
Lõikes 6 sätestatakse, et kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse
eritingimused, muutuvad varem antud eritingimused kehtetuks. See kehtib nii mälestise kui
terviku kohta antud eritingimuste kui ka mälestise osa kohta antud eritingimuste kohta. Eriti
just suuremate või investeeringumahukate mälestiste, näiteks suurte hoonete või komplekside
puhul, võidakse töid teha osade kaupa ning ka eritingimusi on taotletud ja koostatud osade
kaupa. Selline võimalus jääb ka käesoleva eelnõuga.
Lõikes 7 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtetuks tunnistamise alused ning lõikes 8
sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste muutmine.
Paragrahv 51 käsitleb üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi.
Lõikes 1 tehakse viide planeerimisseadusele. Selle § 74 lõike 6 kohaselt tuleb üldplaneeringu
koostamisel arvestada Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud üldplaneeringu muinsuskaitse
eritingimusi, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd,
Kultuuripärandiameti nõusolekul ei pea eritingimusi koostama juhul, kui kavandatav tegevus
ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja
vaadeldavust. Planeerimisseaduse § 124 lõike 8 kohaselt tuleb detailplaneering koostada
Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi
arvestades, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende
kaitsevöönd.
Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise üldine eesmärk
on kinnismälestist ja muinsuskaitseala säilitada ning igakülgselt kaitsta, sealhulgas tagada
nende vaadeldavus. Järgides planeeringu koostamisel eelnevalt koostatud eritingimusi, milles
on määratletud säilitamise nõuded, tagatakse, et mälestist või muinsuskaitseala ei kahjustata
ehitusõiguse määramisel, hoonestusala piiritlemisel, haljastuse põhimõtete määramisel jne.
Lõikega 2 määratakse, et üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada
vastavat kvalifikatsiooni omav isik. Eelnõu § 62 lõige 2 p 3 alusel peab üldplaneeringu ja
detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja kvalifikatsioon olema tõendatud. Isiku
kvalifikatsiooni tõendab kas kutsetunnistus või käesoleva seaduse alusel antud
pädevustunnistus.
Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse
kehtestamiseks, millega määratakse täpsemad nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu
muinsuskaitse eritingimuste koostamisele. Käeoleval ajal on samasisuline määrus antud
kehtiva MuKS-e § 25 lõike 10 alusel. Selle sisu ei ole kavas muuta.
Paragrahv 52 reguleerib ehitusprojekti.
Lõikes 1 on sätestatud, et kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal võib ehitada ehitusprojekti
alusel. Ehitusprojekt koostatakse, kui see on nõutav ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse
eritingimustega.
57
Lõikes 2 on sätestatud, et ehitusprojekti koostamisel tuleb järgida muinsuskaitse eritingimusi.
Koostatud ehitusprojekt peab olema muinsuskaitse eritingimustega kooskõlas. See säte
seondub eelnõu § 49 lõikega 1.
Lõikes 3 on sätestatud, et valdkonna eest vastutav minister annab määruse, milles
täpsustatakse ehitusprojekti koosseisu nõudeid. Siin on peetud silmas näiteks projekti
staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid, mis täpsustavad ehitusseadustikust
tulenevaid nõudeid ehitusprojektile. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille
säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik anda
heakskiit töödele põhjalikuma projekti alusel, st seada täiendavaid nõudeid ehitusprojekti
dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri 04.07.2011. a määruse nr 15
„Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja
ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“
alusel on Kultuuripärandiametil õigus nõuda täiendavaid materjale, nt põhiprojekti
kooskõlastamisel võib Kultuuripärandiamet nõuda tööprojekti täiendamist muinsuskaitseliste
eriosade (hooneosade detailjoonised, profiilijoonised) või muude muinsuskaitseliselt oluliste
detailide ning tarindite tööprojekti osadega.
Paragrahv 53 reguleerib tegevuskava.
Lõikes 1 sätestatakse, et juhul kui ehitusprojekt ei ole ehitusseadustiku alusel või
muinsuskaitse eritingimustega nõutav, koostatakse kinnismälestise restaureerimiseks,
konserveerimiseks, ehitamiseks või teisaldamiseks tegevuskava. Tegevuskava on kasutusel ka
kehtiva õiguse järgi, kuid mõiste hõlmab kehtivas MuKS-s üksnes vallasmälestise
konserveerimise- või restaureerimise tegevuskava. Eelnõuga laiendatakse tegevuskava
mõistet kinnismälestistele, et eristada seda kui väiksemamahulist dokumenti ehitusprojektist.
Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega (lõige 2).
Lõikes 3 sätestatakse tegevuskava sisunõuded. Tegevuskavas kirjeldatakse kavandatava töö
eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi
kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate konserveerimis-, restaureerimis-
või remonttööde kohta, tööde metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust,
illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid.
Paragrahv 54 reguleerib tööde luba.
Lõikes 1 sätestatakse, et enne kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis
tööde alustamist on vajalik saada Kultuuripärandiameti kirjalik nõusolek tööde tegemiseks
ehk tööde luba, st tööde luba anna õiguse muinsuskaitseseadusega reguleeritud töid
kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal teha. Ilma tööde loata on sätestatud tööde tegemine
keelatud.
Lõikes 2 sätestatakse, millal tööde luba ei ole nõutav. Tööde luba ei ole vaja taotleda juhul,
kui nimetatud töö teostamiseks on vajalik mõne teise haldusorgani luba ja
Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud töö selle haldusmenetluse raames ning märkinud, et
eraldiseisvat tööde luba ei ole vaja saada. See tähendab, et kooskõlastusega antakse tööde
tegemiseks luba ja töid võib teha, arvestades kooskõlastuses märgitud tingimusi, kui need on
määratud. Muu haldusmenetlus võib olla näiteks kaeve- või raieloa menetlus, ehitusloa taotlus
kinnismälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis. Eelkõige saavad siin kõne alla tulla
58
tegevused, milleks ei ole vaja taotleda muinsuskaitse eritingimusi ning mille tegemiseks ei
pea töö teostaja kvalifikatsioon olema tõendatud MuKS-e kohaselt. Sellise võimaluse
ettenägemine võimaldab vähendada taotleja halduskoormust.
Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa taotlus koos lisadokumentidega esitatakse
Kultuuripärandiametile ning lõikes 4 tuuakse nõuded taotluse sisule. Tööde loa saamise
tingimused on nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava. Tööde luba taotletakse enne
töödega faktilist alustamist. Selleks ajaks peab olema kokkulepe tööde teostajaga ja tema
andmed tuleb esitada tööde loa taotluses. See on vajalik, et teha kindlaks, kas tööde teostaja
kvalifikatsioon vastab kavandatavale tööle.
Lõikes 5 sätestatakse, et koos tööde loa taotlusega esitatakse ehitusprojekt või tegevuskava.
Ehitusprojekt või tegevuskava tuleb koostada kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva
ehitise konserveerimisel, restaureerimisel või ehitamisel. Ehitusprojekti või tegevuskava
koostamisel tuleb järgida eritingimustega määratud tingimusi (sh nõue ehitusprojekti
staadiumile), uuringutulemusi, samuti tuleb ehitusprojekti koostamisel järgida üldistele
ehitusprojektile esitatavatele nõuetele (majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a määrus nr
97) kultuuriministri määrusega lisatud nõudeid, kui need on kehtestatud. Kinnismälestise
ehitusprojekti ja tegevuskava võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik, kelle pädevus
on tõendatud vastava kutsetunnistuse ja MuKS-e kohase pädevustunnistusega.
Ehitusprojekt või tegevuskava võivad olla mahukad dokumendid, mille vastavuse hindamine
on ajamahukas ning menetluse käigus võib ilmneda vajadus kõrvaldada selles puudusi. See
omakorda pikendab tööde loa saamise otsuse langetamist. Seetõttu võib olla põhjendatud ja
otstarbekas teha kindlaks ehitusprojekti ja tegevuskava vastavus enne lõppotsuse tegemist.
Kehtiva MuKS § 35 lg 4 näeb ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise
konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektid tuleb kooskõlastada
Kultuuripärandiametiga. Sama paragrahvi lg 5 alusel annab Kultuuripärandiamet tööde
alustamise loa pärast projekti kooskõlastamist. HMS-st tulenevalt ei ole siin õige kasutada
terminit „kooskõlastama“. HMS § 16 tähenduses on kooskõlastamine kahe haldusorgani
vaheline tegevus, kus lisaks menetlust läbiviivale haldusorganile osaleb menetluses ka teine
haldusorgan. HMS võimaldab haldusmenetluses langetada otsused etapiviisiliselt, kui
lahendatavad haldusküsimused on komplitseeritud, mahukad vms. Sellisel viisil on võimalik
teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, näiteks
ehitusprojekti nõuetele vastavus. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt on sellisel juhul tegemist
eelhaldusaktiga.
Paragrahvis 55 reguleeritakse tööde loa menetlemist.
Lõikes 1 sätestatakse, et tööde luba menetleb Kultuuripärandiamet ja kontrollib selle nõuetele
vastavust. Tööde loa taotluse saamisel kontrollitakse, kas ei esine asjaolusid, millal tööde loa
andmine oleks ilmselgelt võimatu. Ilmselge võimatuse hindamisel tuleb hinnata asjaolusid,
mille tõttu tööde loa andmine taotlejale ei oleks võimalik. Sisuliselt on tegu HMS-e § 14 lõike
6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata
seadusega sätestatud juhtudel. Sellisteks asjaoludeks saab olla näiteks muinsuskaitse
eritingimuste puudumine, kui need on kohustuslikud. Kultuuripärandiamet annab tööde loa
või keeldub selle andmisest 20 tööpäeva jooksul (lõige 2). Kui tööde luba ei ole võimalik
anda ettenähtud aja jooksul, peab Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema
59
teatavaks loa andmise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise
põhjuse.
Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa andmisel võib Kultuuripärandiamet seada kõrvaltingimusi,
sh määrata uuringuvajadus tööde tegemisel ajal. Tingimuste seadmise eesmärk on tagada
kinnismälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimine tööde tegemise ajal. Näiteks
võib olla tööde luba andes, mille esemeks on raietööde tegemine, vajalik märkida, kus võib ja
kus ei või raskeveokiga sõita, kui tegu on maastikul jälgitava arheoloogiamälestisega.
Lõigetes 4 ja 5 sätestatakse tööde loast keeldumise alused. Lõikes 4 sätestatakse üldised
alused, mis on kohaldatavad kõikide loakohustusega tööde puhul. Kultuuripärandiamet
keeldub tööde loa andmisest, kui:
1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele;
2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade
säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki.
Lõikes 5 sätestatakse alused, mille esinemisel keeldub Kultuuripärandiamet
konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tööde luba andmast. Need on järgmised:
1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik;
2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse tingimustele või uuringu tulemustele;
3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62
lõikes 1 sätestatud nõudele (töö teostaja peab olema pädev);
4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde
nõuetekohane aruanne esitamata.
Lõikes 6 sätestatakse, et tööde luba antakse kuni viieks aastaks. Tähtaja määramisel
lähtutakse tööde loa taotluses esitatud tööde tegemise ajast. Tööde luba võib põhjendatud
juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on esitatud
tööde vahearuanne ja Kultuuripärandiamet on selle heaks kiitnud. Vahearuanne on vajalik
väga pikalt kestvate tööde puhul, et oleks tagatud teabe säilitamine tehtud töödest, kasutatud
töövõtetest ja materjalidest.
Lõikes 7 sätestatakse Kultuuripärandiametile õigus tunnistada tööde luba kehtetuks. Seda
juhul, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi.
Paragrahvis 56 sätestatakse muinsuskaitseline järelevalve.
Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve sisu. Muinsuskaitselise järelevalve
eesmärk on kindlustada mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise,
restaureerimise või ehitamise nõuetekohane teostamine, st kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse
ning tööde teostamine konkreetsel objektil lähtuvalt muinsuskaitse nõuetest.
Muinsuskaitselise järelevalve tagab kinnismälestise ja muinsuskaitse alal asuva ehitise
omanik. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik.
Tema kvalifikatsioon peab olema tõendatud kas vastava kutsetunnistuse või käesoleva
seaduse alusel antud pädevustunnistusega. Muinsuskaitseline järelevalve ei ole seotud riikliku
järelevalvega.
Lõike 2 kohaselt määrab muinsuskaitselise järelevalve vajaduse Kultuuripärandiamet
muinsuskaitse eritingimustega. Eritingimuste andmisel peab Kultuuripärandiamet hindama,
60
kas muinsuskaitselise järelevalve määramine on konkreetsel objektil konkreetse töö
tegemiseks vajalik. Selle otsustuse tegemisel tuleb hinnata tööde iseloomu, keerukust ja
ulatust ning lähtuvalt sellest otsustada muinsuskaitselise järelevalve vajadus. Kehtiva MuKS-e
kohaselt on muinsuskaitseline järelevalve kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva
ehitise konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel kohustuslik igal juhtumil. Eelnõu
annab võimaluse seda kaaluda, lisades tööde tegemisse senisest enam paindlikkust.
Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve teostaja ülesanded. Muinsuskaitselise
järelevalve teostaja jälgib tööde tegemist, nõustab töö teostajat ja teavitab vajadusel riikliku
järelevalve tegijat (näiteks olukorrast, kus on vaja tööd peatada). Kehtivas seaduses ei ole
nõustamise ülesannet, kuid see on väga oluline aspekt. Restaureerimisel, konserveerimisel või
mälestisel ehitamisel ei ole võimalik kõiki küsimusi lahendada enne töödega alustamist
(uurimis- või projekteerimisstaadiumis). Seetõttu on oluline tagada mälestisel tööde tegemise
ajaks pädev konsultant, kes hindab läbiviidavate tööde vastavust kokku lepitud
restaureerimismetoodikale, jälgib tööde vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale ning
annab ekspertarvamusi, kui töö käigus on vaja esialgset lahendust muuta või täpsustada.
Sellise ekspertiisi tagamine töö käigus on väga oluline.
Paragrahvis 57 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve aruandlus ja järelevalve
rahastamine.
Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kohustus ja aruande
üleandmine Kultuuripärandiametile. Töö aruanne ehk töö dokumenteerimine on vajalik, et
tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid
materjale ja töövõtteid tegelikult kasutati, kust avastati seni teadmata detaile vm, mis tööde
järgselt jäävad varjatuks, millal töid tehti jne. Selline info on vajalik mälestise hilisema
korrashoiu tagamiseks ja väga vajalik tulevikus tehtavate tööde lähtematerjalina. Sama nõue
on olemas ka kehtivas MuKS-es.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande
töö teostaja. Töö teostajale ei ole see liiga koormav, kuna tal on nõudest sõltumata kõige
täpsem ülevaade ja info tehtud tööde kohta ning hõlbus esitada küsitud andmeid. Näiteks
kunstimälestistel koostab juba praegu aruande töö teostaja ehk konservaator. Samuti tuleb
ehitistel vastavalt ehitusseadustikule ehitamine dokumenteerida ning ehitismälestisel töö
dokumenteerimine on analoogne protseduur. Arvestada tuleb ka sellega, et kui
muinsuskaitselist järelevalvet ei määrata, on tegemist väiksemamahulise ja mitte kuigi
keeruka tööga.
Lõige 3 sätestab muinsuskaitselise järelevalve tellijale tema kantud muinsuskaitselise
järelevalve teostamise kulu osalise hüvitamise võimaluse. Hüvitise saamise tingimuseks on, et
muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ning järelevalve aruanne on üle
antud Kultuuripärandiametile ja heaks kiidetud. Muinsuskaitselise järelevalveks kantud kulu
hüvitis on osaline, st ei hüvitata kogu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega. Sellist hüvitamise võimalust kehtiv MuKS ette ei näe. Kehtiva seaduse
järgi tasub muinsuskaitselise järelevalve eest mälestise omanik (töö tellija). Muinsuskaitselise
järelevalve teostamine mälestisel ja muinsuskaitsealal asuval ehitisel tehtavate tööde üle
mõjutab mälestise säilimist, st kaitseb avalikku huvi. See on olemuselt lisakontroll,
eesmärgiga tagada mälestisel tehtava töö kvaliteet. Muinsuskaitselise järelevalve kohustus on
kehtiva seaduse järgi mälestise omanikule lisakohustus ning -kulu. Muinsuskaitselise
61
järelevalve kulu hüvitamise võimaldamine on seotud eelnõu üldeesmärgiga tagada paremini
kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi ja mälestise omaniku
kohustused ning õigused. Kultuurimälestise omanikule muutub mälestisega seotud tööde
tegemine majanduslikult soodsamaks.
Lõikes 4 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse
kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr ning nõuded
muinsuskaitselisele järelevalvele.
Paragrahvis 58 sätestatakse vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine.
Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestisel ja sellega seotud tööd, mille puhul on nõutav
Kultuuripärandiameti luba. Vallasmälestisel on loakohustuslikud tööd analoogsed
kinnismälestise loakohustuslike töödega – konserveerimine, restaureerimine ja mälestise ilme
või omaduste muul viisil muutmine. Vallasasjade eripärast tulenevalt on lisaks nõutav
Kultuuripärandiameti luba vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks ning
eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde vallasmälestis kuulub. Kaks viimast on omased
ainult vallasmälestistele. Hoiu- ja säilitustingimuste muutmine on reguleeritud ka kehtivas
seaduses. Sellise töö näitena võib tuua kiriku küttelahenduse muutmise, kui kirik ise ei ole
mälestis, kuid millega toimuv võib oluliselt mõjutada seal paikneva vallasmälestise seisundit.
Samuti näiteks kirikuaias paikneva hauaplaadi väljakaevamine ja eksponeerimine
kirikuruumis, millisel juhul on oluline anda hinnang, kuidas mälestis saaks uutes tingimustes
eksponeeritud ja kas uued säilitustingimused on sobivad. Ilma Kultuuripärandiameti loata on
käesolevas lõikes nimetatud tööde tegemine keelatud.
Lõikes 2 sätestatakse, et ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on lõikes 1 nimetatud tööde
tegemine keelatud.
Lõikes 3 sätestatakse, millal ei ole vaja Kultuuripärandiameti luba taotleda. Need on
tegevused, milles on tehtud leevendus, st antud nõusolek asja mälestiseks tunnistamise
õigusaktis.
Lõikes 4 sätestatakse, et vallasmälestist võib konserveerida, restaureerida või uuringut teha
üksnes Kultuuripärandiameti loal, mille aluseks on nõuetele vastav tegevuskava ja pädeva
teostaja olemasolu.
Paragrahvis 59 reguleeritakse tegevuskava.
Lõikes 1 sätestatakse, et tegevuskava on vajalik vallasmälestise konserveerimiseks,
restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muutmiseks ning see on tööde loa saamise
tingimus.
Lõikes 2 sätestatakse tegevuskava sisu. Selles kirjeldatakse kavandatava töö eesmärki,
ajakava, mälestise seisundit, töö käigus planeeritavaid uuringuid, töö metoodikat, materjale
ning vajadusel lisatakse tehnilised joonised. Tegevuskavas kirjeldatu annab võimaluse hinnata
kavandatud töö mõju mälestisele.
Paragrahv 60 käsitleb vallasmälestise tööde luba.
62
Lõikes 1 sätestatakse tööde luba. Tööde luba annab õiguse §-s 58 lõikes 1 sätestatud tööde
tegemiseks.
Lõikes 2 sätestatakse tööde loa taotluse esitamine. Koos tööde loa taotlusega esitatakse
tegevuskava (lõige 3).
Lõike 4 alusel kontrollib Kultuuripärandiamet tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele
vastavust. Kui tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse
läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega.
Lõige 5 sätestab tööde loa andmise tähtaja. Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub
loa andmisest 20 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
Lõige 6 annab Kultuuripärandiametile õiguse seada tööde loas kõrvaltingimusi, mis tagavad
§ 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemisel vallasmälestise ohutuse ja säilimise, ning täiendavaid
uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik lähtuvalt konkreetset tööst ja
mälestisest. Erinevalt kinnismälestistest ei määra Kultuuripärandiamet vallasmälestistega
seotud töödele reeglina muinsuskaitselist järelevalvet. Samas ei ole põhjendatud selline
võimalus eelnõust välja jätta, kuna harvadel juhtudel võib see siiski olla vajalik.
Lõikes 7 sätestatakse tööde loast keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa
andmisest, kui:
1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud
nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit;
2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele;
3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik;
4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele;
5) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata.
Lõikes 8 sätestatakse tööde loa tähtaeg. Tööde luba antakse kuni kaheks aastaks. Tööde luba
võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kahe aasta võrra. Tööde luba antakse lühemaks
ajaks kui kinnismälestiste puhul, kuna reeglina kestavad tööd ka lühemat aega.
Lõikes 9 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet tunnistab tööde loa kehtetuks, kui tööde
teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi.
Lõikes 10 sätestatakse, et muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisele, sh kulude hüvitamisele
kohaldatakse samu sätteid kui kinnismälestise muinsuskaitselisele järelevalvele.
Paragrahvis 61 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise
dokumenteerimine ja tööde aruanne.
Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine.
Nimetatud tööde dokumenteerimine on vajalik, et tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas
töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid materjale ja töövõtteid kasutati, millal töid
tehti jne. Selline info on hädavajalik tulevikus sama mälestisega tehtavate tööde
lähtematerjalina. Sisuliselt on tegemist kehtiva seaduse nõudega. Tööd dokumenteerib ja
aruande koostab tööde teostaja ehk konservaator (lõige 2).
63
Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile lõikes 1 nimetatud
tööde dokumenteerimise korra kehtestamiseks.
Eelnõu 4. peatükk. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevale ettevõtjale esitatavad nõuded
Muinsuskaitselised tööd on kõrgendatud nõuetega tegevusala. Vajalik on kõrgendatud
kvalifikatsioonikontroll ja tagada tuleb kvalifitseeritud spetsialistide vahetu osalemine tööde
kavandamisel ja tegemisel. Kehtiva MuKS-e järgi on muinsuskaitseliste tööde teostamiseks
kehtestatud topelt loakohustus. Nii ettevõtjal kui ka ettevõtja vastutaval spetsialistil peab
olema tegevusluba (kehtiv MuKS § 36). MuKS § 38 sätestab tegevusloa kontrollieseme, st
mis tingimustel saab ettevõtja tegevusloa. Ettevõtja tegevusloa kontrolliesemeks on vastutava
spetsialisti kvalifikatsiooninõuded. Samas ei sätesta kehtiv MuKS, millised on vastutava
spetsialisti tegevusloa saamise tingimused.
Tegevusloa kohustust tuleb hinnata lähtuvalt põhiseaduse §-s 11 ja EL-i teenuste direktiivist
tulenevatest kriteeriumidest ja põhimõtetest. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata
ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas
vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ega vabaduste olemust. Sellest tuleneb
kohustus analüüsida kehtestatavaid piiranguid ja hinnata nende vajalikkust, sobivust ja
proportsionaalsust. Lubatav on üksnes selline piirang, mis on demokraatlikus ühiskonnas
vajalik, lähtub olulise avaliku huviga seotud põhjusest, sobib eesmärgi saavutamiseks ja ei
lähe sellest kaugemale. Põhiõigused, mida antud juhul riivatakse, on eelkõige tegevusala ja
elukutse valiku vabadus (PS § 29) ning ettevõtlusvabadus (PS § 31). Teenuste direktiivi
reguleerimisobjektiks on tegevusalale juurdepääsu piirangud. Vastavad nõuded peavad olema
mittediskrimineerivad ja põhjendatud olulise avaliku huviga. Oluline avalik huvi on Euroopa
Kohtu praktikaga sisustatud mõiste, mis hõlmab muuhulgas järgmist põhjendust: keskkonna-
ja linnakeskkonna kaitse, rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine.
Hinnates kehtivat regulatsiooni, lähtub muinsuskaitse valdkonnas tegevusalale juurdepääsu
piirang avalikust huvist, kus eesmärk on reguleerida töö teostajat, et tagada tööde kvaliteet,
mis lõppastmes tagab kultuuriväärtuse säilimise. Selle saavutamise eelduseks on töö tegija
pädevus, st oskused ja asjatundlikkus. Küsitav on, kas soovitud eesmärgi saavutamiseks on
vajalik tegevusloakohustus või on võimalik saavutada soovitud eesmärki vähem piiravate
meetmetega.
Eelnõuga loobutakse tegevuslubade süsteemist ning kasutusele võetakse ettevõtjale
vähemkoormavam kohustus – majandustegevusteate esitamine. Teatamiskohustuse õiguslik
tähendus ja sisu on kajastatud MsüS-is. Teatamiskohustuse rakendamine on vajalik.
Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva ettevõtja tegevusest lähtuv oht ei ole nii suur, et õigustada
tegevusloakohustuse jätkamist, samas on see siiski piisavalt suur selleks, et hinnata ettevõtja
pädevust enne mälestisel tehtavate töödega alustamist ning lihtsustada riikliku järelevalve
teostamist.
Ettevõtja pädevust hinnatakse läbi tema töötajate pädevuse. Ettevõtja on pädev, kui tema
pädeval isikul on töö eripärale vastav kvalifikatsioon, mida tõendab kutseseaduse kohane
tegevusalale vastav kutse või MuKS-e alusel välja antud pädevustunnistus. Loobutud on
füüsilise isiku tegevusloast ning asendatud see pädevustunnistusega. MsüS § 16 lg 2 kohaselt
on tegevusluba mis tahes nimetusega ettevõtjale adresseeritud haldusakt või ettevõtjaga
sõlmitud haldusleping. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 alusel ei ole tegevusluba haldusakt, mis
64
annab füüsilisele isikule õiguse kutsetegevuseks. Seega on füüsilise isiku puhul tegevusloast
rääkimine eksitav. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on kõrge keerukusastmega
tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on väga oluline. Selle saavutamine toetub
eelkõige heade oskuste ja teadmistega vastutavale spetsialistile. Printsiibis ei taga seda
formaalne kõrghariduse nõue, isiku enda poolt esitatav töökogemus ja teoreetilise
täienduskoolituse läbimine. Seetõttu on mõistlik liikuda muinsuskaitse valdkonnas isiku
pädevuse tõendamisel kutsele kutseseaduse tähenduses. Kutse saamise eeldusi kontrollib
erialaspetsialistidest koosnev kutsekomisjon, st isikute pädevust hindavad teised samas
valdkonnas tegutsevad spetsialistid, kes suudavad pädevust hinnata sisulisemalt kui
haldusorgan formaalselt dokumente hinnates. Kehtib ka n-ö naabrivalve. Pädevuskontroll on
perioodiline ja efektiivsem. Samuti on kutsestandardid oluliselt paindlikumad ja
dünaamilisemad kui õigusaktid ja võimaldavad tegeleda rohkem sisu kui vormiga, et tagada
kvaliteetset tööd. Eestis on kehtestatud arhitektuuripärandi spetsialisti ja konservaatori
kutsestandardid. Kutsestandardid on olemas ka arhitektidel ja ehituse ning ruumilise
planeerimise valdkonnas, kuid käesoleval ajal ei hõlma need muinsuskaitsealuste objektidega
seotud oskusi ning vajavad selles osas täiendamist. Eesmärgiks on liikuda perspektiivis
rohkematel tegevusaladel kutsetele.
Muinsuskaitse valdkond hõlmab väga erinevaid tegevusalasid ja kõigis neis ei ole
kutsestandardeid või ei ole nende väljatöötamine lähtuvalt valdkonna spetsiifikast ja
tegutsejate väikesest arvust põhjendatud (näiteks arheoloogia, sh allveearheoloogia). Seetõttu
nähakse eelnõus ette ka regulatsioon isikute pädevuse hindamiseks Kultuuripärandiameti
poolt. Kehtiva MuKS-e § 36 lõike alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline
isik) olema tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-s sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks.
MuKS füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta ning välja antud füüsilise isiku
tegevusload kehtivad tähtajatult. Eelnõus on sätestatud pädevustunnistuse tähtajalisus, et
tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni püsimine ja kontroll selle üle. Tähtajalised
tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks
vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti
arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud,
sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata
oskused ununevad. Pädevustunnistuse pikendamise aluseks saavad pidev töötamine
valdkonnas või täienduskoolituse läbimine. Ka teiste seaduste alusel väljastatavad
pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on tähtajalised (nt
keskkonnamõju hindaja litsents).
Paragrahvis 62 sätestatakse muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded.
Lõike 1 kohaselt on ettevõtjal lubatud tegutseda muinsuskaitse valdkonnas, kui tal on
vastavasisuline õigussuhe pädeva isikuga, samuti võib muinsuskaitse valdkonnas tegutseda
füüsilisest isikust ettevõtja, kes on ise pädev isik.
Lõikes 2 sätestatakse teatamiskohustuslikud muinsuskaitse valdkonna tegevusalad.
Teatamiskohustusega tegevusalad on:
1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise
ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine;
2) loakohustusliku uuringu uuringukava koostamine ja sellise uuringu läbiviimine;
3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine;
4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine;
65
5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine;
6) veealusele mälestisele sukeldumiseteenuse pakkumine.
Võrreldes kehtiva õigusega on välja jäetud muinsuskaitse eritingimuste andmine, kuna seda
ülesannet hakkab täitma riik (Kultuuripärandiamet).
Lõikes 3 sätestatakse erisus muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja
restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamisele ning konserveerimisele,
restaureerimisele ja ehitamisele, mille suhtes teatamiskohustust ei kohaldata. See erisus kehtib
kõigi muinsuskaitsealade kohta, välja arvatud Tallinna vanalinn, mis on maailmapärandi
objekt. See tähendab kõrgendatud tähelepanu ja vastutust, mistõttu nõutakse eelnõuga
tõendatud pädevust kõigi sel alal paiknevate ehitiste suhtes. Selles osas eelnõu kehtivat õigust
põhimõtteliselt ei muuda – ka praegu on maailmapärandi alal kehtestatud tegevusloa nõue
kõigil ehitistel, eelnõu kohaselt peab ettevõtja esitama majandustegevuste ja tema pädeva
isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud. Maailmapärandi objektidena käib lõike 2
punktides 1 ja 4 toodud nõue ka Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktide kohta: Tartu
tähetorn ning Simuna-Võivere baasjoone otsapunktid.
Lõike 4 kohaselt märgitakse majandustegevusteates lisaks ettevõtja üldistele andmetele ka
andmed pädeva isiku kohta. Andmed pädeva isiku kutsetunnistuse või pädevustunnistuse
kohta tulevad vastavalt kutseregistrist ja kultuurimälestiste registrist. Nende andmete alusel
otsustatakse isiku pädevuse üle.
Lõike 5 kohaselt loetakse majandustegevusteade esitatuks siis, kui majandustegevuse registris
on olemas pädeva isiku kinnitus oma õigussuhte kohta ettevõtjaga. See suurendab pädeva
isiku vastutust.
Lõikes 6 sätestatakse , et kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1
nimetatud teadet ei esitata Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku
kinnitusega Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad
andmed majandustegevuse registrisse.
Lõikes 7 määratakse, et kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti
teabevärava kaudu, siis esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või
sellest loobumise majandustegevuse registrisse.
Lõikes 8 sätestatakse tegevus ettevõtja ja pädeva isiku vahelise õigussuhte lõppemise korral.
Sellisel juhul on pädeval isikul õigus teatada registripidajale, et ta loobub lõikes 1 nimetatud
kinnitusest. Eelkõige vastutab oma tegevusega seotud andmete õigsuse eest ettevõtja. Kui
ettevõtja tahab jätkata asjaomasel alal tegutsemist, tuleb tal MsüS § 30 lõike 5 kohaselt
esitada registripidajale majandustegevuse üldandmete muutumise teade. Juhul kui ainuke
pädev isik oli loobunud, siis on ka teade kehtetu (arhiveeritud) ja ettevõtja ei saa muutmise
taotlust esitada vaid tuleb esitada uus taotlus.
Ettevõtja jaoks kaob ära tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte heaks töötav pädev isik pikendab
oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt, ei kaasne ka pädevustunnistuse
tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi.
Paragrahvis 63 sätestatakse nõuded pädevale isikule.
66
Lõike 1 kohaselt on pädev isik asjatundja, kes vastab käesolevas paragrahvis sätestatud
nõuetele ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse
valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. Eelnõu koostamisel on olnud eesmärgiks
suurendada pädeva isiku vastutust töö nõuetekohasel tegemisel. Seetõttu on rõhutatud
põhimõtet, et pädev isik peab tegema töö ise või kontrollima teiste tööd ning tagama töö
nõuetekohasuse.
Lõikes 2 sätestatakse nõuded pädevale isikule. Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva
seaduses sätestatud (eelnõu § 62 lg 2) muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on
vastavat kvalifikatsiooni tõendav kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane
pädevustunnistus.
Lõikes 3 sätestatakse täiendav nõue ettevõtja pädeva isikule, kelle töö hõlmab teiste juhtimist.
Sellisel juhul peab pädeva isiku kutsetase hõlmama teiste töö juhtimist või isikul peab olema
käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus.
Lõikes 4 sätestatakse kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadusele viidates, et pädeva isikuna
võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema
kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse
kohaselt. Nimetatud vastavuse otsustamiseks on pädev asutus eelnõu kohaselt
Kultuuripärandiamet.
Lõikes 5 sätestatakse, et pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale
nõutava hoolsusega ega või samal ajal tegutseda pädeva isikuna rohkem kui kolme ettevõtja
juures. Asjatundlikkuse põhimõte hõlmab tööde asjatundlikku teostamist, õiget metoodikat,
materjalide ja töövõtete kasutamist ja mälestiste ning selle kultuuriväärtusega osade säilimise
tagamist vastavalt seadustest tulenevatele põhimõtetele ja nõuetele. Oluline on tagada
mälestise ohutus, kõigi seatud nõuete arvestamine ja nõuetekohase tulemuse saavutamine.
Eelnõu näeb ette piirangu, et pädev isik ei või samal ajal tegutseda rohkem kui kolme
ettevõtja juures pädeva isikuna. Samasisuline piirang on sätestatud ehitusseadustikus. Selle
eesmärk on, et vastutav spetsialist ise reaalselt tööde teostamise juures oleks, neid juhiks ning
kontrolliks, mitte ei annaks vaid formaalselt allkirja. Praktikas esineb olukordi, kus vastutav
spetsialist tegutseb mitme ettevõtja vastutava spetsialistina ning vastutab väga paljude
objektide eest, kuid ei pruugi ise reaalselt tööde teostamise juures olla. Esinenud on
juhtumeid, kus n-ö müüakse tegevusloaga ettevõtja või vastutava spetsialisti allkirja, kuid
reaalselt objektil ei tegutseta.
Lõikes 6 pannakse pädevale isikule kohustus kaasata vajadusel töö tegemisse vastava eriala ja
pädevusega spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav. Samuti
pannakse ettevõtjale, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, kohustus tagada, et pädeval
isikul on võimalik oma tööd teha seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale
vastava hoolsusega (lõige 7).
Paragrahvis 64 reguleeritakse pädevustunnistust.
67
Lõikes 1 sätestatakse, et pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse
nõuetele. Pädevustunnistus antakse füüsilisele isikule ja see annab õiguse tegutseda
pädevustunnistuses märgitud tegevusalal ja pädevuse ulatuses.
Lõikes 2 sätestatakse, et pädevustunnistust ei pea taotlema juhul, kui isik saab oma
kvalifikatsiooni tõendada kutseseaduse kohase kutsega. Selleks peab taotletaval tegevusalal
olema kehtiv kutsestandard, mis sisaldab muinsuskaitsealast kompetentsi.
Paragrahvis 65 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist, andmist ja sellest keeldumist.
Lõikes 1 sätestatakse nõuded, millele pädevustunnistust taotlev isik peab vastama.
Pädevustunnistust taotlev isik peab olema:
1) vastavalt töö liigile riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi
kvalifikatsiooniga;
2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või
3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse.
Eelnõuga võetakse üle kehtiva MuKS-e kõrghariduse nõue pädevale isikule, eesmärgiga hoida
mälestistel tehtavate tööde kvaliteeti. Mälestised moodustavad väikese, kuid väga väärtusliku
osa Eesti kultuuripärandist ning see on olulise avaliku huviga valdkond. Pädevustunnistuse
taotlejalt eeldatakse vastavalt töö liigile ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-,
restaureerimis- või tehnikaalast kõrgharidust.
Lõikes 2 tehakse erisus veealusele mälestisele sukeldumisteenuse tegevusalal tegutsemiseks.
Sellel juhul ei ole vaja pädevustunnistuse saamiseks täita kõrghariduse nõuet.
Lõikes 3 antakse Kultuuripärandiametile õigus otsustada, et kõrghariduse ja
täienduskoolituse nõuet ei ole vaja täita, kui tegutsetakse kinnismälestisel või maailmapärandi
objektil asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise tegevusalal, kui töö ei
hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist. See annab võimaluse teatud kitsast liiki spetsialistil
tõendada oma pädevust konkreetsel alal ka ainult töökogemusega. Selle eelduseks on, et
tehtav töö ei hõlma teiste juhendamist, vaid nimetatud spetsialist on ise tegev ja vastutab töö
kvaliteedi eest. Samuti ei pruugi kõigil spetsiifilistel tööliikidel olla asjakohast
täienduskoolitust saadaval ning selle nõudmine välistaks hulga meistreid, kes võiksid
muinsuskaitse valdkonnas tegutseda.
Lõikes 4 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist ja sätestatakse, mis dokumendid tuleb
pädevustunnistuse taotlemisel esitada.
Lõikes 5 reguleeritakse taotluse sisu.
Lõikes 6 sätestatakse, et taotleja pädevust hindab ja pädevustunnistuse annab
Kultuuripärandiamet viieks aastaks. Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta
kaupa pikendada tingimusel, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole
langenud. Pädevustunnistuse tähtajaline kehtivus on oluline, et hinnata isiku kvalifikatsiooni
püsimist ja pidevat tegutsemist tegevusalal.
Pädevustunnistuse taotluse lahendab Kultuuripärandiamet, kes hindab pädevustunnistuse
andmisel isiku pädevust taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja
68
kvalifikatsioonist ning võib piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt
taotleja oskustest teatud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel (lg 7).
Tegutsemisõiguse piiramise võimalus on vajalik. Kultuuripärandi valdkond on väga lai,
mälestised väga erinevad ja vajavad erioskustega konservaatorid ja meistreid. Tänapäeval
leidub väga kitsale töölõigule spetsialiseerunud meistreid, näiteks pabertapeetide konservaator
või sepiste taastaja. Nende oskusi vajatakse, kuid samas on mõistlik piirata nende tegevusala.
Praeguse konservaatori kutsestandardis on samuti olemas kompetentsusnõuded ka võimalik
spetsialiseeruda materjali alusel. Näiteks on maali ja monumentaalmaali konserveerimine
erinevad oskused. Hoopis isesuguseid oskusi nõuavad paberi, puidu, köite, tekstiili, metalli
jne konserveerimine.
Lõikes 8 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse taotluse 30 päeva
jooksul.
Lõikes 9 sätestatakse pädevustunnistuse andmisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet
keeldub pädevustunnistust andmast, kui:
1) taotleja ei vasta pädevustunnistuse taotlemiseks sätestatud nõuetele;
2) taotleja tehtud tööd ei vasta seaduses sätestatud nõuetele;
3) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid;
4) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu.
Lõikes 10 sätestatakse pädevustunnistuse pikendamisest keeldumise alused.
Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui:
1) taotleja tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele;
2) taotleja on tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme;
3) taotleja ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või ei
ole viimase viie aasta jooksul läbinud soovitud tegevusalale vastavat täienduskoolitust;
4) on esitamata nõuetekohane käesolevas seaduses sätestatud aruanne;
5) taotleja on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud valeandmeid;
6) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu.
Paragrahvis 66 reguleeritakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamist.
Lõikes 1 sätestatakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise alused. Kultuuripärandiamet
võib pädevustunnistuse kehtetuks tunnistada, kui taotleja on taotlemisel esitanud valeandmeid
või oma tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme, või muul
moel rikkunud MuKS-s sätestatud nõudeid.
Lõikes 2 sätestatakse piirang isikule, kelle pädevustunnistus on kehtetuks tunnistatud. Sel
juhul ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks
tunnistamise päevast arvates. Piirang on vajalik seada mälestiste säilimise kaitseks ning annab
isikule piisava aja oma kvalifikatsiooni parandamiseks. Piirang ei võta isikult õigust töötada
mälestistega, küll ei saa ta olla ise tööde juhtijaks, vaid saab seda teha pädeva isiku kontrolli
all.
Paragrahvis 67 reguleeritakse täienduskoolitust.
Käeoleva seaduse paragrahvi 65 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võivad läbi viia
koolitajad, kes vastavad täiskasvanute koolituse seaduses täienduskoolitusasutusele
69
esitatavatele nõuetele. Täienduskoolituse õppekava tuleb kooskõlastada
Kultuuripärandiametiga. Õppekava kooskõlastamine Kultuuripärandiametiga tagab, et
täienduskoolituse sisu annab koolitusel osalejatele piisavad teadmised pädevustunnistuse
taotlemiseks ning töö tegemiseks.
Lõikes 2 sätestatakse, et õppekava kooskõlastamisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel
käsitletavate teemade ja nende käsitluse kestuste piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste
omandamiseks, st hinnatakse, kas käsitletavad teemad ja nende maht ning koolituse läbimisele
esitatavad nõuded nagu kohalkäimise arv või teadmiste kontroll on piisavad.
Eelnõu 5. peatükk. Muinsuskaitselise tegevuse korraldus.
Peatükk koosneb kahest jaost, milles esimeses sätestatakse muinsuskaitse korraldajad (§-d
68–72) ning teises sätestatakse kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine (§-d § 73–
74).
Paragrahvis 68 sätestatakse muinsuskaitse korraldaja.
Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitse tegevuse korraldajad. Muinsuskaitse korraldamine on
Kultuuriministeeriumi valitsemisala ülesanne. Sellest tulenevaid ülesandeid täidavad
Kultuuriministeerium ja Kultuuripärandiamet. Täpsemad ülesanded sätestatakse asutuste
põhimäärustes.
Lõikes 2 sätestatakse vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja, mis on seotud eelnõu
paragrahviga 1, kus on kirjas vaimse kultuuripärandi kaitse. UNESCO vaimse kultuuripärandi
kaitse konventsioon kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, mistõttu korraldab seda
Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas täidab vaimse kultuuripärandi
valdkonna ülesandeid ka hallatav riigiasutus Rahvakultuuri Keskus. Rahvakultuuri Keskuse
üks põhiülesandeid on kultuuriministri 22. detsembri 2011. a määrusega nr 23 kinnitatud
põhimääruse järgi vaimse kultuuripärandi väärtustamine. Rahvakultuuri Keskus koordineerib
vaimse kultuuripärandi nõukogu tegevust31, peab vaimse pärandi nimistut (UNESCO vaimse
kultuuripärandi kaitse konventsioonist tulenev osalisriigi kohustus, vt
http://www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu/) ning eraldab nimistu sissekannete koostamiseks
toetuseid.
Paragrahv 69 sätestab Muinsuskaitse Nõukogu.
Lõikes 1 sätestatakse Muinsuskaitse Nõukogu, kes tegutseb ka kehtiva MuKS-e alusel,
nõuandva koguna Kultuuriministeeriumi juures. Muinsuskaitse Nõukogusse kuuluvad
valdkonna asjatundjad. Kuigi minister võib moodustada nõuandvaid kogusid ka ministeeriumi
põhimääruse alusel, annab seaduses sellise kogu fikseerimine ühelt poolt partneritele
kindlustunde, et neid sellises vormis ka edaspidi kaasatakse, teisalt avalikkusele signaali, et
olulistes ja laiemat kõlapinda omavates küsimustes kaasatakse eksperte ja otsustel on laiem
aluspõhi. Kuna muinsuskaitse valdkond on seotud väga erinevate valdkondadega
(keskkonnakaitse, regionaalküsimused, riigi kinnisvarapoliitika, põllumajandus,
31
Moodustatakse kultuuriministri käskkirjaga. Tegutsev nõukogu moodustatud 04.12.2017. a käskkirjaga nr
265.
70
kultuuriturism jm), ei ole otstarbekas nimetada konkreetseid valdkondi või erialasid, mille
esindajad peaksid nõukogusse kuuluma.
Lõike 2 kohaselt annab Muinsuskaitse Nõukogu arvamusi muinsuskaitseseadusega seotud
küsimustes. Lisaks sellele on eelnõu §-des 16 ja 17 sätestatud Muinsuskaitse Nõukogu roll
vastavalt mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ning selleks olemise lõpetamise
protsessis.
Lõike 3 kohaselt nimetab nõukogu liikmed valdkonna eest vastutav minister.
Lõikes 4 sätestatakse, et Muinsuskaitse Nõukogu liikmele võib maksta tasu nõukogu töös
osalemise eest ning tasu suuruse ja maksmise korra määrab kultuuriminister käskkirjaga.
Paragrahvis 70 sätestatakse eksperdinõukogu.
Lõikes 1 reguleeritakse eksperdinõukogude moodustamist. Eksperdinõukogu moodustakse
Kultuuripärandiameti juurde vastavalt vajadusele ja vastavalt spetsiifikale.
Lõikes 2 määratakse eksperdinõukogu nõuandev roll. Selle eesmärgiks on kaasata oma
valdkonna parimaid eksperte ja praktikuid otsuse tegemise protsessi ning anda olulisematel
puhkudel või suuremat avalikku huvi tekitavates küsimustes Kultuuripärandiametile ostuste
tegemisel eksperdiarvamusi. Eksperdinõukogu liikmele võib maksta nõukogu töös osalemise
eest tasu.
Lõike 3 kohaselt kehtestab nõukogu töökorra ning liikmetele tasu suuruse ja maksmise korra
Kultuuripärandiameti peadirektor.
Paragrahvis 71 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi haldusorganite ülesanded
muinsuskaitse valdkonnas.
Lõikes 1 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksused ja riigi haldusorganid arvestavad oma
ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade ja nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste
leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Kultuuripärandiametiga
haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud
mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi, arheoloogilise leiukoha või veealuse
kultuuripärandiga. Kooskõlastamise vajaduse hindamiseks tuleb haldusorganil kontrollida,
kas taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 23 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 29 lõikes 2, §
46 lõigetes 1–3 ning § 47 lõigetes 1–3 sätestatud töödega. Tegemist ei ole uue kohustusega ja
see on sätestatud juba ka erinevates seadustes – näiteks planeerimisseadus, ehitusseadustik,
maapõueseadus jt. Eelnõus on kasutatud kooskõlastamist haldusmenetluse seaduse § 16
tähenduses. Sätte eesmärk on koondada ja rõhutada ning tuua esile koostöö aspekt, et nii
kohaliku omavalitsuse üksused kui ka teised haldusorganid arvestavad oma ülesannete
täitmisel riiklikult oluliseks tunnistatud kultuuriväärtustega ning kooskõlastavad haldusaktide
eelnõud, mis puudutavad mälestisi, muinsuskaitsealasid ja nende kaitsevööndeid,
arheoloogilisi leiukohti ja veealust kultuuripärandit.
Lõikes 2 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või
arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist.
71
Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
tegevuste kooskõlastamisel seada tingimusi, mille täitmisel tagatakse mälestise,
muinsuskaitseala, arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk,
sealhulgas määrata uuringu tegemise kohustus.
Lõikes 4 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise
püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist. Reeglina käib arhitektuurivõistluse
korraldamine käsikäes detailplaneeringu menetlusega, mis on kohaliku omavalitsuse
pädevuses. Seega võib Kultuuripärandiamet sellise nõude esitada detailplaneeringu
menetlemisel. Säte on vajalik, kuna UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol
on tegu rahvusvahelise tähtsusega pärandiga, kõige kõrgemal võimalikul tasandil tunnustatud
ja väärtustatud mälestisega, mille autentse säilimise vastu ei avaldu mitte ainult kohalik, vaid
ka rahvusvaheline huvi. Maailmapärandi paiga haldamisele on seatud kõrgemad nõudmised
ning seal tehtavad muudatused peavad olema mitmekordselt läbikaalutud ja eeskujuks teiste
mälestiste haldamisel. Avaliku arhitektuurivõistluse korraldamine on levinuim viis parima
arhitektuurse lahenduse saamiseks. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole säte kuigi koormav,
sest võimalused ajaloolise linnatuumiku alal uusehitise püstitamiseks on vastavalt Tallinna
vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusele juba praegu väga piiratud, pigem erandlikud.
Käesolev säte on antud ehitise püstitamise kohta. Siinkohal on oluline märkida, et
arhitektuurivõistluse korraldamise nõue ei ole absoluutne. Kultuuripärandiametil on nõude
seadmisel kaalutlusõigus.
Paragrahvis 72 sätestatakse haldusülesande täitmiseks volitamine.
Lõikes 1 sätestatakse, et valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses
sätestatud korras volitada kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel MuKS-e 3. peatüki
2., 3., 4. ja 5. jaos sätestatud Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel
korrakaitseorganina riiklikku järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil.
Nimetatud ülesandeid võib üle anda täielikult või osaliselt. Selline võimalus on sätestatud ka
kehtiva MuKS-e § 9 lõikes 2. Kohaliku omavalitsuse üksusele võib täitmiseks üle anda
Kultuuripärandiameti ülesandeid, mis seonduvad kinnismälestisel ja vallasmälestisel tööde
tegemisega nagu tööde lubade menetlemine ning riikliku järelevalve tegemine, samuti
uuringute määramine ja mälestise omanike nõustamine. Täitmiseks võib haldusülesande üle
anda ka osaliselt, näiteks ainult kinnismälestise ja muinsuskaitsealal tööde tegemisega seotud
ülesanded. See sõltub vajadusest ja kohaliku omavalitsuse üksuse võimekusest. Praegu on
sõlmitud haldusleping nelja kohaliku omavalitsuse üksusega: Tallinn, Tartu, Viljandi ja
Narva.
Lõike 2 kohaselt sõlmib halduslepingu ministri volituse alusel ja teostab haldusjärelevalvet
halduslepinguga volitatud haldusülesannete täitmise üle Kultuuripärandiamet.
Paragrahvis 73 sätestatakse kultuurimälestiste register.
Lõikes 1 sätestatakse kultuurimälestiste registri pidamise eesmärk. Selleks on tagada:
1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve
teostamiseks vajalike andmete kogumine;
2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja
avalikustamine;
72
3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine.
Lõikes 2 sätestatakse, et kultuurimälestiste registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel on
kultuurimälestiste riiklik register juba asutatud. Kultuurimälestiste riikliku registri pidamise
põhimääruse32 kohaselt peetakse arvestust ainult mälestiste üle, kuid see ei ole seaduse
kohaldamisala silmas pidades piisav. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel kehtestab registri
põhimääruse Vabariigi Valitsus. Eelnõuga viiakse registri põhimääruse kehtestamine ministri
määruse tasandile, kuna sellesse registrisse koonduvad andmed puudutavad
Kultuuriministeeriumi valitsemisala ning see vähendab Vabariigi Valitsuse töökoormust.
Lõikes 3 määratakse registri vastutavaks töötlejaks Kultuuripärandiamet. Kehtiva registri
pidamise põhimääruse kohaselt on kultuurimälestiste riikliku registri nii vastutav kui volitatud
töötleja Kultuuripärandiamet. Selles osas sisulist muudatust ei plaanita. Volitatud töötleja
määratakse ka edaspidi registri põhimääruses.
Lõikes 4 sätestatakse andmekategooriad, mille kohta registrisse andmeid koondatakse.
Andmete koosseis on sätestatud üldistatud kujul. Andmekategooriate kehtestamisel on
lähtutud eelnõuga määratud registri eesmärgist, st kogutakse eesmärgi täitmiseks vajalikke
andmeid.
Lõikes 5 sätestatakse, et kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed
muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta
ajaloolise ülevaate saamiseks. Asja tunnistab mälestiseks või mälestiseks olemise lõpetab
kultuuriminister. Mälestiseks olemise lõpetamise puhul võib säilitada mälestisega seotud
isikuandmeid isikustatud kujul asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks või säilitamiseks.
Samal põhjusel võib säilitada andmeid ka mälestise omaniku või valdaja muutumisel.
Lõikes 6 sätestatakse, et registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem
säilitamise tähtaeg sätestatakse registri põhimääruses.
Lõike 7 kohaselt kantakse kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning
arheoloogilise leiukoha asukoht riigi maakatastrisse. Silmas on peetud maakatastri
muinsuskaitselisi kitsendusi kajastavat kaardikihti. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS-
e § 13 lõikes 2. Võrreldes sellega lisanduvad eelnõuga arheoloogilised leiukohad.
Lõike 8 kohaselt kannab Veeteede Amet veealused mälestised koostöös
Kultuuripärandiametiga navigatsioonikaardile. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS-e §
13 lõikes 3.
Paragrahvis 74 sätestatakse mälestise tähistamine.
Lõikes 1 sätestatakse, et kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid
mälestisi võib tähistada vastava tähisega. Mälestiste tähistamist korraldab
Kultuuripärandiamet (lõige 2). Mälestise tähistamise osas võrreldes kehtiva MuKS-e §-ga 14
sisulisi muudatusi ei tehta.
32
Vabariigi Valitsuse 08.10.2002. a määrus nr 321.
73
Lõikes 3 sätestatakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm määruse
kehtestamiseks, milles määratakse mälestiste tähistamise kord ja tähisel olev kujutis.
Eelnõu 6. peatükk. Riiklik ja haldusjärelevalve
Peatükis sätestatakse riiklikusse ja haldusjärelevalvesse puutuv.
Paragrahvis 75 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostaja.
Riiklikku ja haldusjärelevalvet teostab Kultuuripärandiamet. Eelnõu kohane järelevalve omab
nii riikliku kui ka haldusjärelevalve tunnuseid. KorS-e § 6 lõike 1 kohaselt on
korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus,
kogu või isik. Riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu,
selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine.
Haldusjärelevalve on ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalve
mõiste ja meetmed on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduse §-des 751 ja 752. Muinsuskaitse
kontekstis teostatakse haldusjärelevalvet riigiasutuste (ministeeriumid ja teised riigiasutused)
üle, kelle valitsemisel oleval maal asub kinnismälestis, muinsuskaitsealal asub ehitis või kelle
valduses on vallasmälestis.
Paragrahvis 76 sätestatakse riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr.
Lõikes 1 sätestatakse KorS-s sätestatud erimeetmed, mida kohaldatakse riikliku järelevalve
teostamisel. Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, isikusamasuse
tuvastamine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus ja
vallasasja hoiulevõtmine. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on riikliku järelevalve meetmete ring
sama. Lisaks erimeetmetele on korrakaitseorganil lubatud riikliku järelevalve teostamiseks
kasutada riikliku järelevalve üldmeetmeid, mis on sätestatud KorS-e §-des 26−29. Riikliku
järelevalve teostamisel kasutatakse nendest kõige enam ettekirjutust.
Lõikes 2 kehtestatakse sunniraha ülemmäärad. Kohustuse täitmisele sundimiseks
kehtestatakse sunniraha ülemmääraks füüsilisele isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule
32 000 eurot. Kehtiv MuKS § 442 sätestab sunniraha ülemmääraks 1300 eurot eristamata
füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Eelnõus on sunniraha ülemmäära tõstetud ning eristatud füüsilisi
ja juriidilisi isikuid. Selle juures on võetud eeskujuks ehitusseadustiku §-s 133 sätestatud
määrad. Kehtiv sunniraha ülemmäära suurus on selline, mis ei pruugi tagada sunniraha
eesmärki ning ülemmäära tõstmine on õigustatud.
Paragrahvis 77 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve erisused.
Riikliku ja haldusjärelevalve erisused lähtuvad muinsuskaitse valdkonna eripärast, mille
eesmärgiks on tagada mälestise ja muinsuskaitsealana kaitse all olevate kultuuriväärtuste ning
arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitse. Käsitletud meetmed ei ole uued, vaid sisalduvad
ka kehtivas MuKS-s (§ 26 lg 4, § 443 lg 4).
Lõige 1 annab Kultuuripärandiametile õiguse peatada töö või tegevus, mis võib ohustada
mälestist, muinsuskaitsealal alal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu või leiukohta või ajutise
kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja ning määrata vajadusel ühe nädala jooksul
74
täiendavad uuringud või tingimused tööde tegemiseks. Tööde käigus tuleb ette erinevaid
põhjuseid, miks töö ei kulge planeeritud moel ning selleks, et hoida ära mälestise vm loetletud
kultuuriväärtuse kahjustamine, peab olema võimalik riikliku järelevalve käigus koheselt
sekkuda. Samas sättes antakse riikliku järelevalve tegijale võimaluse sekkuda ka juhul, kui ei
järgita näiteks ehitusprojektis või tegevuskavas määratud tingimusi, seda ka juhtudel kui see
ei mõjuta otseselt mälestise kui terviku säilimist.
Lõikes 2 nähakse ette, et kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei saa õigel ajal rakenda tööde
või tegevuste, mis võivad mälestist vm loetletud kultuuriväärtust ohustada, peatamise volitust,
on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus seda teha. Peatamisest tuleb koheselt teavitada
Kultuuripärandiametit, kes otsustab edasised tegevused. Sellise erakorralise pädevuse
ettenägemine kohaliku omavalitsuse üksusele on kultuuriväärtuste kaitse seisukohalt oluline.
Kultuuripärandiamet ja kohaliku omavalitsuse üksused teevad igapäevaselt tihedat koostööd.
Oluline osa mälestisel toimuvaid töid, milleks on vajalik saada Kultuuripärandiameti
nõusolek, on seotud ka erinevate kohaliku omavalitsuse üksuse antavate lubadega.
Kultuuripärandiameti mehitatus on maakonnapõhine ja väike (Kultuuripärandiametil on
maakonnas üldjuhul üks, mõnes maakonnas kaks järelevalve inspektorit), mistõttu võib
kohaliku omavalitsuse üksusel olla parem (kiirem) ülevaade ja teabe saamise võimalus oma
territooriumil asuvatest mälestistest ja muudest loetletud kultuurväärtustest ning kiirem
võimalus sekkuda. Kultuuriväärtuste kaitsel on teatud juhtudel oluline kiire reageerimine, sh
tööde ja tegevuste peatamine, vastasel korral võivad kultuuriväärtused saada pöördumatult
kahjustada. Seetõttu on kõige sobivam ja kohasem kaasata kohaliku omavalitsuse üksus ning
anda talle vastav pädevus. Kehtiva MuKS-e kohaselt on valla- ja linnavalitsuse ülesandeks
peatada mälestisi või kultuuriväärtusega leide ohustavad tööd ja muu tegevus (§ 9 lg 1 p 7)
ning valla- ja linnavalitsuse volitus tuleneb § 443 lg 2. Tegemist ei ole uue ülesandega.
Lõike 3 kohaselt võib Kultuuripärandiamet piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba
juurdepääs võib ohustada mälestise säilimist.
Eelnõu 7. peatükk. Vastutus
Paragrahvides 78‒87 sätestatakse vastutus seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral.
Kehtiva MuKS-s sätestatud väärteo koosseisud vaadati üle karistusseadustiku revisjoni käigus
ning eelnõus sätestatus väärtegude koosseisud järgivad üldjuhul kehtivat õigust. Lähtutud on
põhimõttest, et oleks võimalik kohaldada väärteokaristust kõikide nõuete rikkumise korral
ning põhimõttest, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna
tulemust, st tegu on juba toime pandud ja tagantjärele tehtav ettekirjutus ei muuda enam
midagi. Üle on vaadatud ka kehtivate koosseisude trahviühikute määrad ja rahatrahvide
suurused. Kehtivate karituste rahaline suurus suurus on selline, mis ei pruugi tagada karistuse
eesmärki ning nende tõstmine on õigustatud.
Paragrahvis 78 sätestatakse vastutus arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise eest.
Paragrahvis sätestatakse, et arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu
või selle osa teadliku leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või
arheoloogilise leiukoha või arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest karistatakse
rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.
Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 46.
75
Paragrahvis 79 sätestatakse vastutus mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest.
Paragrahvis sätestatakse, et mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest karistatakse
rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule.
Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 45.
Paragrahvis 80 sätestatakse vastutus mälestise rikkumise eest.
Paragrahvis sätestatakse vastutus mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud
olulist kahju. Kui mälestise rikkumisega on tekitatud oluline kahju, siis kohaldatakse KarS §-i
204. Mälestise rikkumine alla olulise kahju sätestatakse väärteona, mida menetleb
Kultuuripärandiamet. Kahju olulisuse hindamisel lähtutakse eelnõu § 30 lõikest 3.
Paragrahvis 81 sätestatakse vastutus muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või
hävitamise eest.
Kuni 01.01.2015 kehtis MuKS § 48 väärteokoosseis, mis sätestas vastutuse mälestise või
muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Karistusõiguse revisjoni käigus
viidatud koosseis tunnistati kehtetuks. Seletuskirjast: Seda põhjusel, et mälestise või ehitise
kahjustamine on karistatav väärteona KarS § 218 ja kuriteona olulise kahju tekitamise korral §
204 alusel. Kuivõrd mälestis ja muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole samatähenduslikud;
muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole mälestis (v. a juhul kui ehitis on eraldi ka mälestisena
kaitse alla võetud). KarS § 204 ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise ja
hävitamise korral. See asjaolu jäi karistusõiguse revisjoni käigus tähelepanuta ning
muinsuskaitsealal asuva ehitise osas tuleb taastada endine olukord, st sätestada
väärteokoosseis muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest.
Paragrahvis 82 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis
tööde teostamise nõuete rikkumise eest.
Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde
tegemise eest ilma Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav,
karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele
isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 47, kuid eelnõus on
seda täpsustatud. Eelnõu näeb teatud tööde tegemiseks ette eelneva Kultuuripärandiameti loa
kohustuse. Kultuuripärandiameti luba on nõutav uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt
mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise materjali või võib kaasa tuua mälestise või
ehitise muutmise (eelnõu § 42 lg 5), kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal konserveerimiseks,
restaureerimiseks, ehitamiseks, kinnistu piiride muutmiseks, mälestise ja muinsuskaitsealal
asuva ehitise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks (eelnõu § 46 lg 1), haljastus-, raie-,
kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud
töödeks arheoloogiamälestisel, ehitismälestisest pargis, looduslikus pühapaigas,
ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal (eelnõu § 46 lg 2 p
1), ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks
veealusel mälestisel (eelnõu § 46 lg 3), maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub
arheoloogiamälestis või muinsuskaitseala (eelnõu § 46 lg 2 p 2), kinnismälestise ja
muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise
ümberehitamiseks, laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks (eelnõu § 47 lg 1
p 1), tegevusteks kaitsevööndis, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala
76
vaadeldavust, sealhulgas kõrghaljastuse rajamine (eelnõu § 47 lg 1 p 2), raie-, kaeve-, pinnase
mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks
arheoloogiamälestise, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi
kaitsevööndis (eelnõu § 47 lg 2 p 1), ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde
tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks veealuse mälestise kaitsevööndis (eelnõu § 47 lg 2 p
2), vallasmälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muul
viisil muutmiseks, hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks ning eemaldamiseks kinnisasjast,
mille juurde see kuulub (eelnõu § 58 lg 1).
Paragrahvis 83 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja
arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest.
Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja
arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu §
26 lõikes 3 on sätestatud, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja
arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud. Väärteovastutust
kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-
s 462.
Paragrahvis 84 sätestatakse vastutus veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise
eest.
Paragrahvis sätestatakse, et veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest
karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 38 lõike 1 kohaselt on veealusele mälestisele ja selle
kaitsevööndis sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames
tegutseva ettevõtja juhendamisel. Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada
füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise
koolituse. Enne veealusele mälestisele sukeldumist tuleb teavitada Kultuuripärandiametit
(eelnõu § 38 lg 2 ja 3). Veealusele mälestisele sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja on
kohustatud esitama majandustegevusteate ning tal peab olema õigussuhe pädeva füüsilise
isikuga (eelnõu 62 lg 1, lg 2 p 7). Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka
juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 471.
Paragrahvis 85 sätestatakse vastutus otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest.
Paragrahvis sätestatakse, et otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse
rahatrahviga. Eelnõu § 26 lõikes 2 on sätestatud, et otsinguvahendi kasutamiseks
arheoloogilise leiu otsimiseks maa- või veealal on nõutav otsinguvahendi luba.
Väärteovastutust kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud
kehtiva MuKS §-s 461.
Paragrahvis 86 sätestatakse otsinguvahendi konfiskeerimine.
Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 78, 82 ja 84
sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt
karistusseadustiku §-le 83.
Paragrahvis 87 sätestatakse väärtegude kohtuväline menetleja.
77
Paragrahvis sätestatakse, et eelnõu §-des 78−85 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja
on Kultuuripärandiamet. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on välja jäetud kohtuvälise menetlejana
valla- ja linnavalitsus. Kuigi kehtivas seaduses on valla- või linnavalitsus kohtuvälise
menetlejana nimetatud, siis praktikas nad MuKS-est tulenevaid väärtegusid ei menetle. Kuna
kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole seaduse järgi sisulisi muinsuskaitsealaseid ülesandeid,
ei ole neil üldjuhul selles valdkonnas ka kompetentsi ega ressurssi väärtegude menetlemiseks.
Eelnõu 8. peatükk. Rakendussätted.
Paragrahvis 88 reguleeritakse muinsuskaitseala põhimääruste kehtivust.
Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala
põhimäärused jäävad pärast käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus
tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas
seaduses kehtestatud alusel ja korras. Kehtiva MuKS-e alusel on kehtestatud 12
muinsuskaitseala põhimäärust. Põhimäärused on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse
vormis, kuigi kehtiv MuKS õigusakti vormi ei sätesta. Sisult on tegemist üldkorralduse, st
haldusaktiga. Eelnõuga selline muudatus tehakse (eelnõu § 16 lg 3). Rakendussäte on vajalik,
et tagada õigusselgus ja vältida vaidlusi, mis saaks õigusaktist, mis on vormilt määrus, kuid
sisult haldusakt, kui õigusakti andmise ajal kehtinud seadus tunnistatakse kehtetuks.
Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti menetlusele kohaldatakse haldusakti andmisel
avatud menetlust, mitte määruse andmise kohta käivaid sätted. Arvestades muinsuskaitsealade
arvu ning menetlustele kuluvat ressurssi ei ole võimalik eelnõu jõustumise ajaks
muinsuskaitsealaks tunnistamisi uuesti läbi vaadata ja nende kaitsekordasid uuesti kehtestada.
Perspektiivis on vajalik olemasolevate muinsuskaitsealade põhimäärused üle vaadata ning
kehtestada nende kaitsekorrad uuesti.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega
vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid.
Paragrahvis 89 sätestatakse üleminekusäte mälestise liikide kohta.
Kehtiva MuKS-e kohaselt ei ole mälestise liigi määramine kohustuslik. MuKS § 3 lg 4 alusel
võib mälestisi liigitada arheoloogia-, ehitis-, kunsti-, tehnika-, tööstus- ja ajaloomälestiseks.
Kuigi seadus otseselt ei kohusta, on praktikas mälestiseks tunnistamisel määratud ka mälestise
liik. Eelnõu kohaselt tuleb mälestisele alati liik määrata ning sellest lähtub ka edasine
regulatsioon. Mälestise liigina loobutakse tööstusmälestisest. Üks mälestis võib kuuluda
mitmesse liiki. Sellest lähtuvalt on vajalik olemasolevate mälestiste liigid üle vaadata ning
vajadusel määrata uus liik. Kuna mälestiste arv on suur, nähakse ette üleminekuaeg.
Paragrahvis 90 sätestatakse kultuurimälestiste registri korrastamine.
Paragrahvis reguleeritakse kultuurimälestiste registri andmete korrastamist. Arvestades
muudatuste ulatust, on vajalik ette näha üleminekuaeg, mille jooksul viiakse andmekogu
andmed kooskõlla uue seadusega.
Paragrahvis 91 reguleeritakse kaitsekohustuse teatisesse puutuv.
78
Eelnõus loobutakse kaitsekohustuse teatise regulatsioonist. Selle õiguslik tähendus on kehtiva
MuKS-e alusel kahetimõistetav. Eelkõige on tegemist informatiivse dokumendiga, samas võis
see sisaldada leevendusi mälestise või selle kaitsevööndi kitsendustest ja mälestise
hooldamiseks vajalike tööde loetelu. Õigusselguse huvides on vajalik leevendused
kitsendustest teha juba mälestiseks tunnistamisel.
Kaitsekohustuse teatistes mälestise kitsendustes tehtud leevendused, samuti kaitsevööndi
kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning
vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima kuni neid ei muudeta käesolevas
seaduses sätestatud alustel ja korras.
Paragrahvis 92 sätestatakse üleminekusäte kaitsevööndi ulatuse ja selle muutmise kohta.
Kehtiva MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala
kaitseks kaitsevöönd. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kohaldatakse kinnismälestise
kaitsevööndi kehtestamise ja muutmise menetlusele ning valdkonna eest vastutava ministri
käskkirja avaldamisele muinsuskaitseseaduse paragrahvi 12.
Alates 19.12.2008. a, mil jõustus MuKS muudatus, kehtib kaitsevööndi kehtestamise ja
muutmise menetlusele mälestiseks tunnistamisega sarnase menetluskord.
Kuni 19.12.2008. a kehtinud MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise
kaitseks kaitsevöönd, millele kohaldatakse § 25 lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles
tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune
maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei
ole ette nähtud teisiti. Analoogne säte oli ka 1994. a vastuvõetud MuKS-es (§ 25.
Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele laienevad kaitsekohustuse teatises
esitatud kitsendused. Kui mälestiseks tunnistamise aktis ei ole märgitud teisiti, on
kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates).
1990ndatel ja 2000. aastate alguses võeti mälestisi kaitse alla pikkade nimekirjade kaupa.
Tolle aja õigusaktidest võib leida vaid üksikuid näiteid, kus mälestistele kaitsevöönd eraldi
kehtestati ja sel juhul oli see erinev kui seadusest tulenev 50 m. Senise tõlgenduse kohaselt on
kaitsevööndiks automaatselt 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui
ministri määruses või käskkirjas ei ole kaitsevööndit kehtestatud. Seega, kaitsevöönd tekkis
kaitse alla võtmise õigusakti (kehtestamine) ja seaduse koostoimes.
Käesolevaga lisatakse eelnõusse õigusselgust ja -kindlust tagav rakendussäte, milles
fikseeritakse olukord, mille kohaselt kaitsevööndi ulatus eraldi kehtestamata jäetuna on selle
seadusest tulenev 50 m, kui õigusaktis pole sätestatud teisiti. Rakendussätte kohaselt enne
2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja
kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui
mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele
ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja §-s 16
sätestatut.
Paragrahvis 93 reguleeritakse halduslepingute muutmist.
79
Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse volikoguga sõlmitud haldusleping
tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks.
Halduslepingud vaadatakse üle 2019. aasta jooksul ja valmistatakse ette uued lepingud või
lõpetatakse.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui enne seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse
volikoguga sõlmitud halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse
käesoleva seaduse sätteid.
Paragrahvis 94 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotluse
menetlemist.
Enne uue seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise
ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt. Kui uue seaduse järgi ei ole tööde luba nõutav,
lõpetab Kultuuripärandiamet töö loa menetluse.
Paragrahvis 95 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega
asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlust.
Enne uue seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ning sukeldumisloa
taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt.
Paragrahvis 96 reguleeritakse leiuautasu.
Enne uue seaduse jõustumist algatatud leiuautasu määramine menetletakse lõpuni menetluse
algatamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel.
Paragrahvis 97 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses
sätestatud täienduskoolituse korraldamise jätkamist.
Kehtiv MuKS ei sätesta nõudeid täienduskoolituse korraldajatele. Nõuded
täienduskoolitusasutuse pidamisele ja täienduskoolituse läbiviimisele tulenevad täiskasvanute
koolituse seadusest. Eelnõuga seatakse täienduskoolitusasutusele õppekava kooskõlastamise
kohustus Kultuuripärandiametiga. Seni koolitust korraldanud isik, kes soovib jätkata eelnõu §
67 sätestatud koolituste läbiviimist, peab viima oma tegevuse kooskõlla käesolevas seaduses
sätestatud nõuetega 2020. aasta 1. jaanuariks.
Paragrahvis 98 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotluse
menetlemist.
Enne uue seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse
esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel.
Paragrahvis 99 sätestatakse üleminekusäte muinsuskaitse eritingimustele.
Eelnõuga muudetakse eritingimuste väljastamise korda. Kui kehtiva korra kohaselt tellib
mälestise omanik eritingimused ettevõtjalt, siis uue seaduse kohaselt hakkab eritingimusi
välja andma riik (Kultuuripärandiamet). Sellest lähtuvalt on vaja kehtestada üleminekusätted
80
eritingimustele, mis on koostatud, kuid ei ole Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks
esitatud, mis on uue seaduse jõustumisel kooskõlastamisel või mis on juba välja antud ning
määrata nende kehtivuse aeg.
Paragrahvis 100 sätestatakse üleminekusäte vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusele.
Kehtiva MuKS-e § 36 alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline isik) olema
tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-es sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks. MuKS
füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta. Need on antud tähtajatult. Eelnõus on loobutud
füüsilise isiku tegevusloast ja asendatud see pädevustunnistusega ning sätestatud sellele
kehtivuse aeg, et tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni kestmine ja kontroll selle üle.
Tähtajalised tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine
tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid
kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end
õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma
igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse
läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks. Ka näiteks teiste seaduste alusel
väljastatavad pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on
tähtajalised (nt keskkonnamõju hindaja litsents).
Selles paragrahvis nähakse ette enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud MuKS-e alusel
antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusaeg. Käesoleval ajal on
Kultuuripärandiamet väljastanud suurusjärgus 800 füüsilise isiku tegevusluba, mis kehtivad
tähtajatult. Tähtajaline luba on vajalik kindlustamaks seda, et loa alusel tegutsevate isikute
töövaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. Tegevuslubade kehtivusajad on antud
kahes jaos, vastavalt sellele, millal luba väljastati. Kui isik vastab pädevustunnistuse saamise
nõuetele, saab ta taotleda käesoleva seaduse alusel pädevustunnistust. Muudatuse
rakendamiseks on antud piisav aeg, mis võimaldab isikutel sellega kohaneda ning vajadusel
oma kvalifikatsiooni täiendada. Teisalt võimaldab see jaotada Kultuuripärandiameti
töökoormust pädevustunnistuste taotluste menetlemisel.
Paragrahvis 101 reguleeritakse ettevõtja tegevusluba.
Käesoleva seaduse jõustumisel loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja
tegevusloa nõudest ning sätestatakse nimetatud valdkonnas tegutsevale ettevõtjale
majandustegevusteate esitamise kohustus.
Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud
ettevõtjad muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal
tegutsevateks ettevõtjateks ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse
jõustumisel täidetuks, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada täiendavaid andmeid
võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja esitama need andmed
90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete tähtaegselt esitamata
jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud.
Paragrahvis 102 reguleeritakse uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamist.
81
Kuna käesoleva seaduse jõustumisel hakatakse hüvitama uuringute ja muinsuskaitselise
järelevalve kulusid, on selguse huvides oluline sätestada, et hüvitamise õigus on käesoleva
seaduse alusel määratud uuringule ja muinsuskaitselise järelevalve tegemisele kantud kulu
korral.
Paragrahvis 103 sätestatakse autoriõiguse seaduse muutmine.
Muudetakse autoriõiguse seaduse paragrahvi 45 teksti ja jäetakse välja viide
muinsuskaitseseadusele. Autoriõiguse seaduse §-s 45 reguleerib teose kasutamist, mille
suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud. Viide muinsuskaitseseadusele ei ole
asjakohane.
Paragrahvis § 104 sätestatakse ehitusseadustiku muutmine.
Muudatus on tehniline. Ehitusseadustiku tekstis asendatakse läbivalt sõna
„Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes .
Paragrahvis § 105 sätestatakse Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud
kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmine.
Muudatus on tehniline. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud
kultuuriväärtuste tagastamise seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“
sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
Paragrahvis § 106 sätestatakse kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse
muutmine.
Muudatus on tehniline. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse tekstis
asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas
käändes.
Paragrahvis 107 sätestatakse maapõueseaduse muutmine.
Muudatus on tehniline. Maapõueseaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna
„Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
Paragrahvis 108 sätestatakse maareformi seaduse muutmine.
Muudatus on tehniline. Maareformi seaduse paragrahv 20 lõikes 12 asendatakse sõna
„Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
Paragrahvis § 109 sätestatakse maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise
seaduse muutmine
Muudatus on tehniline. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse
paragrahv 3 lõikes 4 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“
vastavas käändes.
Paragrahvis 110 sätestatakse majandusvööndi seaduse muutmine.
82
Muudetakse majandusvööndis seaduse 51. peatükki, mis reguleerib kultuurimälestiste kaitset.
Peatükki laiendatakse veealuse kultuuripärandi kaitsele ning tehakse viide, et veealuse
kultuuripärandi, sealhulgas veealuste kultuurimälestiste, arheoloogiliste leidude ja leiukohtade
kaitset teostatakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste
Eesti õigusaktidega. Käesoleva eelnõu § 3 lg 1 kohaselt kehtib muinsuskaitseseadus ka
majandusvööndis. Muudatus on vajalik UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse
konventsiooniga ühinemiseks.
Paragrahvis 111 sätestatakse muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine.
Tunnistatakse kehtetuks muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153).
Paragrahvis 112 sätestatakse muuseumiseaduse muutmine.
Seoses Kultuuripärandiameti ülesannete laiendamisega tehakse muuseumiseaduses
muudatusi, millega Kultuuriministeeriumi osad pädevused ja ülesanded lähevad üle
Kultuuripärandiametile. Nendeks on muuseumiseaduse § 3 lõikes 2 sätestatud muuseumide
nõustamine muuseumikogu korraldamisel ja muuseumi ülesannete täitmisel, §-s 11 sätestatud
muuseumikogust välja arvatud asja avaliku enampakkumise korraldamine, § 15 lõikes 3
sätestatud muuseumide andmekogu vastutava töötleja ülesannete täitmine ning §-des 22 ja 23
sätestatud riikliku ja haldusjärelevalve teostamine.
Eestis on 182 muuseumit, seahulgas 30 riigi muuseumikogu kasutavat muuseumit (10
Kultuuriministeeriumi haldusala riigimuuseumit, 6 teiste ministeeriumide haldusala
riigimuuseumit, 12 riigi asutatud sihtasutuse muuseumit ning 2 kohaliku omavalitsuse
muuseumit). Muuseumide Infosüsteemi kasutavad hetkel 60 muuseumit. Muudatus puudutab
kõiki muuseume, kellele kehtib muuseumiseadus, kuna osad seaduses sätestatud ülesanded
lähevad Kultuuripärandiametile üle. Teisi muuseume puudutab muudatus vähem, kuid
Kultuuripärandiameti koostatavatest või kättesaadavaks tehtavatest metoodilistest
materjalidest ja standarditest, projektitoetuse taotlusvoorudest ning uuringutest ja nende
tulemustest saavad kasu igasuguse omandivormiga muuseumid.
Eestis puudub muuseumide valdkonda ühendav arenduskeskus. See on olemas paljudes teistes
kultuurivaldkondades nagu näiteks rahvakultuur, muinsuskaitse või teatrid ning mitmetes
Euroopa riikides, näiteks Soome, Holland, Saksamaa jpt. Eestis on kaks ühingut, mis
koondavad muuseumitöötajaid ning toetavad nende arengut. MTÜ ICOM Rahvuskomitee on
Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM Eesti esindus ning toetab oma liikmeid
rahvusvahelises tegevuses ja suhtluses. MTÜ Eesti Muuseumiühing aga toetab Eesti
muuseumitöötajate erialast arengut ning muuseumispetsialistide väärtustamist.
Muuseumideülene arendustegevus on aga koondunud Kultuuriministeeriumisse, kus see on
valdkonnana erandlik, sest teiste valdkondade puhul tegeletakse ministeeriumi tasandil pigem
poliitikakujundamisega.
Muudatuse põhieesmärk on kultuuripärandi valdkonna strateegilisem juhtimine -
muuseumidele luuakse valitsusasutuse tasandil tugiüksus ning kahele kultuuripärandiga
tegelevale valdkonnale luuakse alused sünergia tekkimiseks. Poliitikakujundamine jääb
endiselt Kultuuriministeeriumisse, kuid valdkonnaülesed uuringud, statistilised analüüsid,
metoodiliste materjalide koostamine ja kättesaadavaks tegemine, riikliku kogumispoliitika
83
koordineerimine jm liigub Kultuuripärandiametisse (vt tabel 1). Muudatus ei puuduta
muuseumide igapäevast juhtimist ega juriidilist staatust, samuti ei sekkuta muudatusega
muuseumide otsustusvabadusse iga muuseumi konkreetse teemavaldkonna arendamisel või
teadustöös.
Tabel 1. Muuseumide valdkonna arendamine Kultuuriministeeriumi ja Kultuuripärandiameti
vastutusalas.
Kultuuriministeerium Kultuuripärandiamet
1. Muuseumipoliitika strateegiline 1. Osalemine muuseumipoliitika
planeerimine strateegilisel planeerimisel
2. Muuseumide strateegilist 2. Osalemine muuseumidega seotud
arengut toetava õigusloome õigusloome kujundamisel ja ellu
kujundamine viimisel
3. Muuseumide rahastamise 3. Muuseumideüleste uuringute ellu
(tegevustoetuste, viimine (sh tellimine), statistilised
investeeringute) planeerimine ja analüüsid ja kaardistused ning trendide
korraldamine jälgimine
4. Muuseuminõukogu töö 4. Muuseumide kogumispoliitika
korraldamine koordineerimine
5. Metoodiliste materjalide ja standardite
koostamine ja/või kättesaadavaks
tegemine
6. Muuseumide arendamisega seotud
projektitoetuste taotlusvoorude
korraldamine
7. Muuseumikogude järelevalve ja
muuseumide nõustamine
8. Muuseumide Infosüsteemi arendamine
ja pidamine
9. Koolituste ja ürituste korraldamine
10. Andmekaitseametniku teenus
muuseumidele
Muudetakse ka muuseumi seaduse paragrahv 21, mis reguleerib muuseumidele riigieelarvest
tegevustoetuse taotlemist ja määramist. Muudatus ei ole sisuline, vaid täpsustakse
tegevustoetuse maksmist riigi sihtasutuse muuseumile ning sätestatakse, et riigi sihtasutusele
makstakse tegevustoetust muuseumi asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu. Seega
näiteks kui riigi sihtautusest muuseumi asutajaõigusi teostab Maaeluministeerium, siis
makstakse ka selle ministeeriumi kaudu tegevustoetust. Muudatuse on tinginud vajadus, et kui
muuseumid, mis ei tegutse Kultuuriministeeriumi valitsemisala, vaid mõne teise
ministeeriumi valitsemisalas ja korraldatakse ümber sihtasutuseks, siis tema tegevuse
toetamist jätkab sama ministeerium, mitte ei liigu see ülesanne Kultuuriministeeriumisse.
Sellest lähtuvalt on muudetud ka § 21 lõikes 4 sisalduvat volitusnormi. Sarnane lahendus on
kasutusel ka muuseumiseaduse § 18 lõikes 2 ja § 20 lõikes 4.
§ 113 sätestatakse planeerimisseaduse muutmine.
Muudatus on tehniline. Planeerimisseaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“
sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes.
84
Paragrahvis 114 sätestatakse riigilõivuseaduse muutmine.
Riigilõivuseadusesse tehtavad muudatused on seotud ettevõtja tegevuslubade kaotamisega
ning riigilõivu kehtestamisega pädevustunnistuse ja otsinguvahendi kasutamise loa andmise
taotluste läbivaatamise eest.
Vastutava spetsialisti tegevusloa taotluse läbivaatamise eest on praegu kehtiv riigilõiv 50
eurot. Pädevustunnistuse riigilõivu ettepanek on sama – 50 eurot. Sama suur on
otsinguvahendi riigilõivu ettepanek – 50 eurot.
Riigilõivuseadust muudetakse ka kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduses
sätestatud kultuuriväärtuse väljaveoloa taotluse läbivaatamise osas. 2016. aastast jõustunud 20
eurose riigilõivu puhul iga kultuuriväärtuse kohta on mõistlik sätestada riigilõivu ülempiir,
kuna sageli on loataotluse esemeks mitmeid asju. Seega nähakse ette, et riigilõiv jääb samaks
– 20 eurot kultuuriväärtuse kohta –, kuid see ei ole kokku mitte rohkem kui 200 eurot ühe
taotluse kohta.
Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas
käändes, mis on tehniline muudatus.
Paragrahvis 115 sätestatakse sõjahaudade kaitse seaduse muutmine.
Sõjahaudade kaitse seaduses sisalduv erisus haua ja matmispaiga mälestiseks olemise
lõpetamise kohta viiakse kooskõlla eelnõus sisalduva mälestiseks olemise lõpetamisega (lg 1).
Muudatus ei ole sisuline.
Punktis 2 tunnistatakse kehtetuks sõjahaudade kaitse seaduse § 14 lg 4. Selle sisu on kaetud
eelnõu §-dega 13–17.
Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas
käändes, mis on tehniline muudatus.
Paragrahvis 116 sätestatakse tulumaksuseaduse muutmine.
Muudatuse sisuks on, et uue muinsuskaitseseaduse alusel füüsilisele isikule makstavat
hüvitist, millega hüvitatakse osaliselt uurigu läbiviimise ja muinsuskaitselise järelevalve kulu,
ei maksustata tulumaksuga.
Paragrahvis § 117 sätestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine.
Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“
sõnaga „Kultuuripärandiamet“. Muudatust on põhjendatud seletuskirja seaduse eesmärki
põhjendavas osas (lk 6).
Vabariigi Valituse seaduse täiendamine §-ga 10513 on vajalik ameti nime muutmise
rakendamiseks. Juhul kui ilmneb, et ameti nimetus on mõnes seaduses või rakendusaktis
jäänud muutmata, siis loetakse õigeks käesolevas eelnõus nimetatud ameti uus nimetus ja
tehniline parandus viiakse sisse esimesel võimalusel.
85
Paragrahvis 118 sätestatakse seaduse jõustumise tähtpäev.
Seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril, mis annab piisava aja Kultuuripärandiametiga seotud
ümberkorraldusteks.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei ole kasutusele võetud uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Plaanitav regulatsioon on puutumuses järgmiste Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse
normidega ja EL õiguse normidega:
1. EL Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud
kultuuriväärtuste tagastamise kohta.
2. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon, 14. mai 1954, Haag
(Eesti Vabariik ühines 22.02.1995).
3. Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise
ning ärahoidmise abinõude konventsioon, 14. november 1970, Pariis (ratifitseeritud
05.04.1995).
4. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, 16. november 1972, Pariis
(ratifitseeritud 05.04.1995).
5. Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, 16. jaanuar 1992, Valletta (ratifitseeritud
23.10.1996).
6. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, 3. oktoober 1985, Granada (ratifitseeritud
23.10.1996).
7. Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Uurimiskeskuse
(ICCROM) põhikiri, 21. oktoober 1993 (Eesti Vabariik ühinenud 27.09.2000).
8. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsiooni protokoll, 14. mai 1954,
Haag, ja teine protokoll, 26.03.1999, Haag (Eesti Vabariik ühinenud 24.12.2004).
9. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, 17. oktoober 2003, Pariis (Eesti Vabariik
ühines 05.01.2006).
6. Seaduse mõjuanalüüs
Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punktis 5.7 nähakse ette kaitsta Eesti
pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning töötada selleks välja
muinsuskaitseseaduse eelnõu.
Eelnõus sisalduvate muudatuste eesmärk on muuta kehtivat regulatsiooni selliselt, et see
tagaks parimal viisil kultuuripärandi säilimise ja looks paindliku muinsuskaitsekorralduse.
Eelnõuga kaasnevate muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes
valdkondades: mõju haridusele ja kultuurile, mõju majandusele ning mõju riigiasutuste
töökorraldusele ja kuludele.
Muudatusega kaasneb eeldatav läbiv positiivne mõju kultuuri korraldusele, täpsemalt
kultuuripärandi säilimisele. Kultuuripärand on oluline osa Eesti kultuurist, mille säilimine läbi
86
aegade on põhiseaduslik ülesanne ning rahvusriigi identiteedi alus. Muudatuste tulemusel
võiks tõusta mälestise omanike motivatsioon kultuuripärandit senisest enam hoida ja
hooldada.
Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel:
mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude
kaasnemise risk.
Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta riigi julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ega
looduskeskkonda ning seetõttu ei ole mõju olulisust nendes mõjuvaldkondades hinnatud.
Kavandatavatel muudatustel on eeldatav positiivne mõju kultuuripärandi paremale hoidmisele
ja säilimisele ning seeläbi kaudne mõju elukeskkonnale ning regionaalarengule (mälestised
paiknevad kõikjal üle Eesti).
6.1. Muudatus 1 – suurem paindlikkus kultuuriväärtuste mälestiseks tunnistamisel
leevenduste tegemisel, mis võimaldab arvestada mälestise liigist lähtuvaid ja konkreetse
asja eripärasid, samuti suurem kaalutlusruum kinnisasja kaitsevööndi määramisel.
Mälestistel, sh muinsuskaitsealal asuva ehitise tööde tegemisel Kultuuripärandiameti
loaga lubatud tööde tegemise selgem piiritlemine lähtuvalt mälestise liigist, võimalus
kaaluda muinsuskaitselise järelevalve määramise vajadust. Suurem tähelepanu
nõustamis- ja ennetustegevusele.
6.1.1 Sihtrühm: mälestiste ning mälestiste kaitsevööndi piiridesse jäävate kinnisasjade
omanikud ja potentsiaalsed omanikud (sh muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik)
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele
otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele)
Mõju kirjeldus: Uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa
omanikke mõistab talle kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid
piiranguid ja rohkem paindlikkust. Eelnõuga luuakse selleks võimalused, samuti õigusselgus
leevenduste tegemisel ja kaitsevööndi määramisel.
Sihtrühm on kahesugune: olemasolevate kinnismälestiste omanikud ja eelnõu jõustumise järel
mälestiseks tunnistatavate kinnisasjade omanikud ehk potentsiaalne sihtrühm. Mõlemale
sihtrühmale saavad omandiga seotud kitsendused ja leevenduste tegemise kord olema
selgemad. Kehtiva seaduse alusel on leevenduste tegemine võimalik mälestiseks tunnistamise
järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises ning üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise
liikidel. Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused juba mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja
leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel.
Kaitsevööndi määramisel on Kultuuripärandiametil senisest suurem kaalutlusruum –
kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea. Kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada
erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes kaitsevööndi eesmärkidest. Kaitsevööndi
kehtestamisel võib piirangute osas teha leevendusi nende tegevuste osas, kus lähtuvalt
kaitsevööndi eesmärgist ei ole vaja Kultuuripärandiameti nõusolekut taotleda.
Mälestisel tehtavate tööde täpsem reguleerimine mõjutab sihtrühma niivõrd, kuivõrd
konkreetne mälestis vajab loakohustuslike tööde tegemist. See vajadus võib olla mälestiste
erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne, kindlasti mitte iga-aastane. Eelnõu
alusel tehtavad otsused võimaldavad omanikul töid ja tööde eelarvet täpsemini planeerida.
87
Eelnõu kohaselt on Kultuuripärandiametil õigus juba muinsuskaitse eritingimustes määrata,
kas muinsuskaitseline järelevalve on vajalik, samuti seada nõuded töö teostaja ja
muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. Juhul kui järelevalve ei ole vajalik,
tähendab see omanikule kokkuhoidu võrreldes praegu kehtiva korraga. Muinsuskaitse
eritingimused on projekti või tegevuskava koostamise aluseks. See tähendab, et juba kõige
varasemas tööde kavandamise etapis on nimetatud aspektid teada ja nendega on võimalik
arvestada. Töö teostajale ja muinsuskaitselisele järelevalvele esitatavate nõuete selles etapis
teada saamine võimaldab juba varakult leida õige spetsialist pädevate isikute hulgast.
Muudatuse esinemissagedus ehk tööde tegemise vajadus on mõlemal sihtrühma osal sarnane,
kuid nagu öeldud, sõltub see konkreetse mälestise tehnilisest seisundist.
Sagedasem võib olla vajadus kinnismälestist hooldada ning selleks on eelnõu järgi
Kultuuripärandiametil kohustus mälestise omanikku nõustada ning anda selleks soovitusi ja
vajadusel hoolduskava. Eelnõu järgi nõustab Kultuuripärandiamet mälestise omanikku nii
mitte-loakohustuslike tööde (hooldamine, remont) tegemisel kui ka loakohuslike tööde
(konserveerimine, restaureerimine) kavandamisel. Eesmärk on suurendada mälestiste omanike
nõustamise osakaalu ning teha seda senisest süsteemsemalt, mis peaks aitama ennetada
probleeme ja vältima nende kuhjumist suuremaid kulutusi nõudvateks töödeks.
Olemasoleva sihtrühma puhul on mõju keskmine, kuna sihtrühm on keskmine, kuid mõju
avaldumise sagedus sihtrühma suuruse ja mälestiste koguarvuga võrreldes pigem väike. See
vajadus võib olla mälestiste erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne,
kindlasti mitte iga-aastane. Vajadus loakohustuslike tööde tegemise järele sõltub mälestiste
tehnilisest seisundist, mis on väga erinev, kuid ei ole kindlasti regulaarne (ei ole iga-aastane).
Kultuurimälestisi on kokku 26 480, neist umbes pooled on vallasmälestised ja pooled
kinnismälestised. Vallasmälestisi ei puuduta kaitsevööndi osas tehtavad muudatused, kuna
neile ei määrata kaitsevööndit. Kinnismälestisi on kokku 13 486. Mälestiste ja
muinsuskaitsealadel asuvate ehitiste omanikke on 97 226, mälestise ja muinsuskaitsealade
kaitsevööndis asuva kinnisasja omanikke 36 594. Mälestise omanik võib olla igaüks, st iga
juriidiline või füüsiline isik. Ehitismälestistest kuulub u 80% eraomanikele (juriidilised ja
füüsilised isikud), u 10% omavalitsustele ja u 10% riigile. Sihtrühm kokku on 135 000
omanikku ja valdajat. Mõju potentsiaalsele sihtrühmale on pigem väike, kuna see sihtrühma
osa on väike – aastas tunnistatakse mälestiseks keskmiselt 10 asja.
Sihtrühm kokku on keskmise suurusega, s.o elanikkonnast alla 10% ning muudatuse
esinemissagedus on pigem väike, seega kokkuvõtvalt ei ole mõju oluline.
6.1.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus: Paindlikkuse loomine kehtivas süsteemis annab Kultuuripärandiametile
otsuste tegemisel rohkem kaalutlusruumi, teisalt lisab vastutust. Näiteks leevenduste tegemine
mälestiseks tunnistamise õigusaktis eeldab juba mälestiseks tunnistamisel hoolikat
läbimõtlemist, milliseid töid ja tegevusi on vajalik tulevikus sellel objektil reguleerida ning
millistest kitsendustest võib üldse loobuda. Nõustamistöö osas on oluline märkida, et
88
uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“33 ilmnes, et omanikud näevad
kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste hooldamisel ja restaureerimisel. Mälestiste
säilimise tagamist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus- ja nõustamistöö.
Kokkuvõtvalt tähendavad loetletud muudatused mõju Kultuuripärandiameti töökorraldusele
ning kasvatavad töökoormust. Nõustamine ja hoolduskavade andmine eeldab kahe
lisatöökoha loomist. Ka täna tegelevad ehitismälestiste ja muinsuskaitsealade nõunikud,
insenerid ja maakonnainspektorid omanike nõustamise ja juhendmaterjalide koostamisega,
kuid eelnõus on need tegevused selgemalt välja toodud. See eeldab muudatusi ameti
struktuuris ja töö ümberkorraldamist.
Mõju eelarvele: kahe töökoha kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest.
6.2. Muudatus 2 – muinsuskaitse eritingimusi annab riik (Kultuuripärandiamet)
6.2.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele
otsustele)
Mõju kirjeldus: Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul
ning nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine kulukam kui n-ö tavatööd.
Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, st väheneb omaniku kulu mälestisega seotud
tööde tegemisele. Muudatus mõjutab just halvemas tehnilises seisus olevate mälestiste
omanikke, kes peavad mälestise säilimiseks tegema loakohustuslikke töid, mille puhul
eritingimused on nõutavad. Nende omanike puhul on mõju reaalne ehk nende kulutused on
edaspidi eelduslikult väiksemad.
Muudatuse esinemissagedus on keskmiselt 280 korda aastas (aastatel 2015–2017 kooskõlastas
Kultuuripärandiamet kokku 839 muinsuskaitse eritingimust). Eritingimuste keskmine
turuhind on u 3000 eurot, kuid see varieerub oluliselt olenevalt objekti seisundist ja tööde
mahust. Eritingimuste andmiseks vajalike uuringute teostamine ja rahastamine jääb mälestise
omaniku ülesandeks, kuid need on eelnõu kohaselt osaliselt hüvitatavad (p. 6.3).
6.2.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus: Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega
seatakse avalik-õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab
olema haldusorgan. Eritingimuste andmise ümberkujundatud regulatsioon kasvatab
Kultuuripärandiameti töökoormust teatud määral. Seni telliti valdav osa eritingimustest
vastava tegevusloaga ettevõtjatelt. Kultuuripärandiamet koostas samuti eritingimusi, kuid
nende arv oli marginaalne, u 10 aastas. Samas kaasneb ka erasektorist tellitud eritingimustega
Kultuuripärandiametile töökoormus, kuna amet peab need läbi vaatama, kontrollima
tingimuste vastavust uuringu tulemustele ja sobivust mälestisele ning tegema vajadusel
parandused või eritingimused heaks kiitma. Kultuuripärandiameti koormus suureneb, kuid
mitte väga olulisel määral. Muinsuskaitse eritingimuste andmiseks peab amet läbi vaatama
mälestise kohta tehtud uuringud ja/või need määrama (Kultuuripärandiamet ei tee uuringuid
33
Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja
konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav:
https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid.
89
ise), tutvuma mälestise seisundiga ja otsustama kavandatavate tööde võimalikkuse üle. Seega
jäävad töö etapid põhimõtteliselt samaks, lisandub tingimuste formuleerimine.
Kultuuripärandiamet võtab selleks tööle kaks uut töötajat ning teeb muudatusi töökorralduses.
Mõju eelarvele: kahe spetsialisti tööjõu kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest.
6.3. Muudatus 3 – Kultuuripärandiameti määratud uuringute ja muinsuskaitselise
järelevalve kulude hüvitamine
6.3.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud (nii füüsilised kui
juriidilised isikud).
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele
otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele)
Mõju kirjeldus: Kultuurimälestiste omanikele muutub mälestistega seotud tööde teostamine
majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid
mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on tagatud riigi kaitse all olevate objektide parem
säilimine.
Hüvitamisele kuulub uuring, mille Kultuuripärandiamet on määranud mälestise säilimist
tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve kuulub hüvitamisele, kui
Kultuuripärandiamet on määranud eritingimustega muinsuskaitselise järelevalve vajaduse.
Hüvitamisega ei kaasne omanikule märkimisväärset halduskoormust. Kui uuring või
muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud vastavalt seaduses ette nähtud nõuetele, esitab
mälestise omanik Kultuuripärandiametile vastava taotluse koos uuringu- või
muinsuskaitselise järelevalve aruande ja kuludokumentidega.
Mõju sagedus. Kehtiva seaduse alusel anti 2017. aastal mälestise või muinsuskaitseala ehitise
uuringu lubasid 47 tk, hüvitatava arheoloogilise uuringu lubasid 225 tk. Samas toimus hulk
ehitiste uuringuid mitte uuringuloa alusel, vaid kehtiva seaduse järgi suures osas eritingimuste
koostamise osana (tehnilise seisukorra uuringud, ehitusajaloo uuringud). Kokku on seega
episoodide arv u 300 aastas.
Uuringute keskmine hind: Eramute puhul kuni 3000 eurot, mõisa- jm suuremate hoonete
puhul kuni 9000 eurot. Linnuste jt suuremahuliste ehitiste puhul kuni 30 000 eurot.
Muinsuskaitselise järelevalve teenuse hind oli teenuse pakkujatelt küsitud näidete keskmise
põhjal oli keskmine 2017. a turul hinnanguliselt 1500 eurot.
Uuringute ja järelevalve hind mälestistel erineb väga olulisel määral ning täiemahuline
hüvitamine ei ole võimalik. Eelnõu järgi on hüvitatava osa suurus 50% uuringu tegemise või
muinsuskaitselise järelevalve kulust, kuid üksnes ettenähtud piirmäärani. Piirmäärad on 50%
või:
- ajaloo-, arheoloogia-, ehitis-, kunsti- ja tehnikamälestise, muinsuskaitsealal asuva
ehitise ning arheoloogilise leiukoha uuringu kogumaksumusest kuni 1500 eurot;
- muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest kuni 1500 eurot.
Kulude teatud piirmäära ulatuses hüvitamise negatiivne kõrvalmõju võib olla, et uuringute ja
järelevalve turuhind võib suureneda. Eelnõuga puudub võimalus seda reguleerida.
6.3.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet
90
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus: Hüvitisi hakkab maksma Kultuuripärandiamet, kes määrab ka uuringud, mis
hüvitamisele kuuluvad ja muinsuskaitselise järelevalve vajaduse. See tähendab mõju nii
Kultuuripärandiameti töökorraldusele kui ka eelarvele.
Mõju eelarvele. Hüvitiste ja toetuste menetlemiseks Kultuuripärandiametis nähakse ette üks
lisanduv töökoht. Sellega kaasnev kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Uuringute
ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamiseks on riigieelarvest ette nähtud 1,4 mln eurot
aastas alates 2019. aastast.
Ehitustegevuse aluseks olevate ja muinsuskaitse eritingimuste andmiseks vajalike uuringute
kogumaht aastas on u 300 episoodi x hüvitis kuni 1500 eurot = 450 000 eurot aastas.
Arheoloogiamälestistel on hüvitatavaid uuringuid keskmiselt 50 aastas x hüvitis kuni 1500 =
75 000 eurot.
Muinsuskaitselise järelevalve teenuse keskmine turuhind oli teenuse pakkujatelt küsitud
näidete põhjal 2017. a hinnanguliselt 1500 eurot. Ajaloo- ja ehitismälestistel ning
muinsuskaitsealadel on järelevalve vajadusega tööde arv aastas keskmiselt 500. Seega on
kokku muinsuskaitselise järelevalve hüvitamise eelarvevajadus aastas keskmiselt 500 tööd x
hüvitis kuni 1500 eurot = 750 000 eurot aastas.
Arheoloogiamälestistel esineb arheoloogilist jälgimist ehk järelevalvet u 150 korda aastas x
hüvitis kuni 1500 eurot = 225 000 eurot.
6.4 Muudatus 4 – muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast loobumine
ja asendamine majandustegevusteate esitamise kohustusega. Muinsuskaitsevaldkonnas
tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise
pädevustunnistusega ning sidumine kutsesüsteemiga.
6.4.1 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga ettevõtjad
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele)
Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitse valdkonnas
808 ettevõtet. Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid.
Mõju avaldub positiivsena, kuna eelnõuga kaotatakse tegevusloakohustus (ettevõtja keeld
tegutseda enne loa saamist). Käesolevas eelnõus on tegutsemise aluseks valitud tegevusloast
vähemkoormav instrument – majandustegevusteate esitamine. Ettevõtjal on lubatud
tegevusalal tegutseda, kui tal on vastavasisuline õigussuhe eelnõus nimetatud pädeva isikuga.
Ettevõtjatel, kellel on kehtiva seaduse järgi saadud muinsuskaitse tegevusluba, loetakse
majandustegevusteade eelnõu järgi esitatuks. Tegevusalal alustada sooviv ettevõtja peab
sõlmima lepingu vastavat pädevust omava isikuga ja seejärel esitama vastava teate
majandustegevuse registrile. Ettevõtja jaoks kaob ära ka tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte
heaks töötav pädev isik pikendab oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt,
ei kaasne ka pädevustunnistuse tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi.
Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks ei ole muudatuse mõju oluline.
Kaovad ära tegevusloakohustus ja sellega seotud riigilõiv, mis leevendab ettevõtjate
tegutsemise piiranguid.
91
6.4.2 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga füüsilised isikud.
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele
ning halduskoormusele)
Mõju kirjeldus: Muinsuskaitseameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitsevaldkonnas 800
vastutavat spetsialisti (füüsilist isikut). Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas
tegutsevaid vastutavaid spetsialiste. Tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise
pädevustunnistusega omab sihtrühmale majanduslikku mõju. Isik, kes soovib muinsuskaitse
valdkonnas tegutseda, peab tegema kulutusi ja hankima pädevustunnistuse või omandama
muinsuskaitsealast pädevust sisaldava kutse. Pädevustunnistuse taotlemine ei ole uus
lahendus. Kehtiva seaduse järgi peab vastutav spetsialist taotlema tegevusloa. Eelnõu järgi
peab pädevust hakkama perioodiliselt tõendama. Ka see ei ole iseenesest uus lahendus.
Tähtajalised tegevusload olid MuKS alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine
tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid
kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end
õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma
igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse
läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks.
Kehtiva seaduse järgi on võimalik tegevusluba saada kohe peale kooli lõpetamist (kõrgharidus
+ täienduskoolitus) või varasemate tööde alusel (kõrgharidus + neli aastat töökogemust).
Tegelikult puudub tegevusloa andjal sisuline teadmine spetsialisti reaalsetest oskustest, rollist
senistel töödel ja senise töö kvaliteedist. Ebapiisav pädevus ilmneb alles töö käigus, kuid
eluaegse tegevusloa äravõtmiseks peab olema tõestatud korduvalt tõsiseid rikkumisi, mida
mälestiste peal katsetades ei ole võimalik lubada. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on
kõrge keerukusastmega tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on äärmiselt oluline.
Selle saavutamine toetub eelkõige ajakohaste oskuste ja teadmistega spetsialistile. Tähtajaline
pädevustunnistus on oluline, et hinnata isiku pädevust ja pidevat tegutsemist tegevusalal.
Pädevustunnistuse riigilõiv on planeeritud sama suur praeguse tegevusloa riigilõivuga – 50
eurot. Vahe võrreldes kehtiva korraga on esinemissageduses ehk pädevustunnistuse
pikendamiseks tuleb esitada taotlus iga viie aasta tagant ja tasuda riigilõiv. See on analoogne
või väiksem kulu kui kutse tõendamise tasu (nt konservaatori kutseeksam praegu 103 eurot,
taastõendamine 51 eurot). Kui soovitud tegevusalal on olemas muinsuskaitsealast kompetentsi
sisaldav kutsestandard, saab isik enda pädevust tõendada kutsetunnistusega. Muudatus võiks
perspektiivis soodustada kutsesüsteemile üleminekut ja koos Kultuuripärandiameti aktiivse
tegutsemisega uute kutsete teket muinsuskaitse valdkonnas. Pädevustunnistuse tähtajalisus on
analoogne kutsesüsteemiga, kus kutseoskuseid tuleb samuti perioodiliselt taastõendada.
Sihtrühm on väike, kaasnev halduskoormus on võrreldav praeguse tegevusloa taotlemisega ja
erinevusena esineb edaspidi kord viie aasta tagant. Eelnõu ei tõsta riigilõivu kulu, kuid seoses
pädevustunnistuse tähtajalisusega on edaspidi vaja riigilõiv tasuda iga kord pädevustunnistuse
pikendamisel ehk viie aasta tagant. Pädevustunnistustele üleminek on planeeritud eelnõu
jõustumise järel kahes etapis vastavalt sellele, millal praegune tegevusluba on väljastatud.
Eeldatavaid kohanemisraskusi muudatusega ei kaasne.
6.4.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus:
92
Eelnõuga kujundatakse ümber muinsuskaitsevaldkonnas tegutsevate ettevõtjate tegevusõiguse
reguleerimine. Eelnõuga loobutakse tegevusloa nõudest ettevõtjale ning tuuakse sisse
asjatundlikkuse põhimõtte rakendamine. Kui tegevusalal on väljastatud kutse, tõendatakse
pädevust kutsega. Muudel juhtudel väljastab Kultuuripärandiamet vastavalt taotleja
kvalifikatsioonile pädevustunnistuse. Kultuuripärandiameti töökoormus ei muutu olulisel
määral. Koormus väheneb ettevõtja tegevuslubade väljastamise arvelt. Koormus suureneb aga
veidi selle arvelt, et senised vastutava spetsialisti tegevusload välja vahetuv pädevustunnistus
muutub tähtajaliseks. Kokkuvõttes mõju Kultuuripärandiameti eelarvele puudub.
Muudatusega kaasneb majandustegevuse registri arendustöödega seotud kulu: esialgse
hinnangu kohaselt on majandustegevuse registrile kuluvate arendustööde maksumus
hinnanguliselt 6000 eurot (andmestruktuuride ja vormide muutmine, X-tee teenuste
arendamine, jne).34
6.5 Muudatus 5 – arheoloogilise leiukoha kaitse
6.5.1 Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile)
Mõju kirjeldus:
Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks
arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega
salakaubitsemine. Seetõttu on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu
laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega
kõiki arheoloogiamälestisega kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud
n-ö uus kaitse tasand ehk arheoloogilise leiukoha kaitse. Arheoloogiline leiukoht on koht, kust
on leitud arheoloogiline leid või leiud ja mis sisaldab jätkuvalt arheoloogilisi esemeid. Need
on kohad, kus leiukoha tuvastamise otsuse järel on keelatud otsinguvahendi kasutamine ja on
seatud uuringu tegemise kohustus enne teatud tööde tegemist. Piiranguid on vähem kui
arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa sees,
oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samas ei ole välistatud arheoloogilise
leiukoha läbiuurimine seadusega ette nähtud korras. Uuringukohustus ei tähenda seega
ehitamise ega muude tegevuste keeldu. Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see
on taastumatu ressurss ja kordumatu ajalooallikas. Muudatusel on positiivne mõju
arheoloogiapärandi säilimisele.
Kultuuripärandiametile on läbi eri allikate (publikatsioonid, leire-aruanded jms) teada u
1300–1400 arheoloogilist leiukohta või muistist, mis ei ole hetkel riigi kaitse all. Täna puudub
nende üle arve pidamiseks ühtne andmebaas ning detektoristide aruannetega võrdlemiseks
kaardirakendus. Puudub täpne statistika, kui palju käiakse arheoloogilisi leide otsimas just
neis kohtades, kuid igal aastal annavad otsijad üle leide ka neist, teada olevatest, kuid seni
kaitse all mitte olevatest kohtadest.
6.5.2 Sihtrühm: arheoloogilises leiukohas asuva kinnisasja omanikud
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele
otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele)
34
MKM kooskõlastuskiri (26.02.2018 nr 2-7/18-0111/1695) muinsuskaitseseaduse eelnõule
93
Mõju kirjeldus:
Kuna tegu on esmakordse regulatsiooniga, saab hinnata üksnes potentsiaalset omanike hulka
ning neile tulevikus avalduda võivat mõju. Nii nagu mälestise omanik võib olla igaüks, st iga
juriidiline või füüsiline isik, käib sama arheoloogiliste leiukohtade kohta. Kuna arheoloogilise
leiukoha kaitse ei piira maakasutust ning nõuab vaid uuringukohustuse täitmist juhul, kui
leiukohas on plaanis hakata ehitama. Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui
Kultuuripärandiamet on uuringud määranud. Samuti kehtib arheoloogilises leiukohas
otsinguvahendiga otsimise keeld, kuid sellest ei teki maaomanikule mõju.
6.5.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti ülesannete hulka lisandub lisaks leiuteadete
menetlemisele (mida tehakse ka praegu) arheoloogiliste leiukohtade tuvastamine ja kaitse
kehtestamine. Kõikide leiupaikade puhul tuleb käia objektil, objekt kaardistada ja määrata
selle piirid. Välitöödele lisandub info koondamine (objekti kirjeldus, leiud, dateeringud jms)
ja menetlemine. Kultuuripärandiametil on vaja teha kindlaks leiukohaga edaspidi toimuv –
kas see tunnistatakse arheoloogiliseks leiukohaks või algatatakse mälestiseks tunnistamise
menetlus. Aasta jooksul laekub Kultuuripärandiametile info u 100 kontrollimist vajava
leiupaiga kohta.
Arheoloogiliste leiukohtade menetlemiseks nähakse Kultuuripärandiametis ette üks lisanduv
töökoht. Sellega kaasnev lisaraha nähakse ette Kultuuriministeeriumi eelarvest.
Mõnevõrra väheneb selle muudatuse mõjul leiuautasude väljamaksmise vajadus, kuna
edaspidi on leiukohaks tunnistatud paigas otsinguvahendiga otsimine keelatud. Enamasti on
tegemist kohtadega, kust välja võetud leidudel ei ole nii suurt turuväärtust, et tegemist oleks
väga suurte leiuautasudega, mis aga ei tähenda, et neil leidudel ei oleks suurt teaduslik-
kultuurilist väärtust.
6.6 Muudatus 6 – otsinguvahendi kasutamine otsinguloa alusel, kohustus esitada pärast
igat otsingut otsinguaruanne ning riigilõiv otsinguvahendi loa eest.
6.6.1 Sihtrühm: otsinguvahendi loa omanikud
Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju halduskoormusele)
Mõju kirjeldus: Kehtivas regulatsioonis on otsinguvahendiga otsimise luba nõutav
kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Muudatusega jäetakse välja viide otsimise eesmärgile, mis
on otsija enda määratletav subjektiivne kriteerium ja võimaldab vaidluseid politsei ja
Kultuuripärandiametiga. Selle asemel on täpsemalt piiritletud otsingualad, kus tohib ja kus ei
tohi detektorismi harrastada. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on
võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad. Välja jäetakse linnad, alevid ning
aleviku ja küla selgelt piiritletavad kompaktse asustusega alad (tiheasustusala) ja õuemaad.
Isikute hulka, keda otsinguvahendi loa kohustus mõjutaks, ei laiendata. Selleks on tehtud
vajalikud välistused eelnõu § 26 lõike 4 punktides 1–3. Arvestatud on elualadega, kus töö- või
teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada: uuringu läbiviimine
muinsuskaitseseaduse alusel, korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmisel
ning kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja
metsandusega seotud ülesannete täitmisel.
94
Otsinguvahendi loa omanike halduskoormus jääb samaks. Edaspidi kehtib otsinguluba ühe
aasta asemel viis aastat, kuid otsingu aruanne on vaja esitada iga kord pärast otsingut, mitte
ühekordse aasta-aruandena nagu seni. Aruannete jooksva esitamise eelised on kiirem info
liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside jõudmine leidjani. Kultuuriväärtusega leiud
jõuavad lühema aja jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on
pidev ülevaade menetluse seisust. Samuti hajutab aruannete jooksev esitamine ka leidjate
jaoks aruandekohustust pikema perioodi peale võrreldes hetkel kehtiva korraldusega, kus
kõigi kalendriaasta jooksul läbi viidud otsingute andmed tuleb peale üheaastase loa
kehtivusaja lõppu esitada aasta-aruandes ühe kuu jooksul.
Uuendusena kaasneb otsinguvahendi loaga riigilõiv. See on põhjendatav riigile kuuluva
ressursi otsimisega (maa sees olev kultuuriväärtus ehk arheoloogiapärand). Iga arheoloogilise
leiu leidmise korral kaasneb riigile kulu leiuteate menetlemise ning leiu konserveerimise ja
hoiustamise näol. Samuti määrab riik leiuautasusid leidjatele, kes on toiminud seadusega
kooskõlas. 2015 oli leiuautasude kogusumma 107 055, 2016 – 100 475, 2017 – 33 950 eurot.
Riigilõivu ettepanek on 50 eurot. Taotluse menetlemisele kuluv aeg on Kultuuripärandiameti
hinnangul keskmiselt (taotluse vastuvõtmine ja läbivaatamine, registritoimingud, aruannete
läbivaatamine) 3h x 9 eurot = 27 eurot. Lisandub riikliku järelevalve tegemise kulu ning
leidudega seonduv konserveerimise ja hoiustamise kulu, mis on väga erinevad ja sõltuvad
leiust. Riigilõivu kehtestamisel peab silmas pidama, et seni kehtinud üheaastaste lubade
asemel väljastatakse eelnõu järgi edaspidi viieaastaseid lube.
Taotluste ja väljastatud otsingulubade hulk kasvab pidevalt:
2011 (regulatsioon hakkas kehtima) – 12 luba,
2012 - 91 luba,
2013 - 197 luba,
2014 - 285 luba,
2015 - 362 luba,
2016 - 472 luba,
2017 - 484 luba.
Otsinguloa riigilõivust laekuv tulu on 50 eurot x lubade arv u 500 tk = 25 000 eurot seaduse
jõustumise aastal ja sealt edasi igal neljandal aastal. Lisaks veel aastas lisanduvad u 50 luba x
50 eurot = 2500 eurot aastas.
6.6.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus: Muudatuse jõustamine aitab jaotada Kultuuripärandiameti töökoormust
ajaliselt ühtlasemalt. Kehtiva regulatsiooni järgi koondub väga suur koormus kõigi
otsinguvahendi loa omanike aastaaruannete ülevaatamiseks iga aasta esimestele kuudele.
Edaspidi laekuvad otsinguaruanded jooksvalt. Lubade väljastamise koormus väheneb, kuna
otsinguloa kehtivust tõstetakse ühelt aastalt viiele aastale.
6.7 Muudatus 7 – Kultuuripärandiameti ülesanded muuseumide valdkonnas
(muuseumide nõustamine, muuseumide andmekogu pidamine, riikliku kogumispoliitika
koordineerimine, muuseumide projektitoetuste taotluste menetlemine, muuseumide üle
riikliku ja haldusjärelevalve teostamine)
95
6.7.1 Sihtrühm: muuseumid
Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile)
Mõju kirjeldus:
Muuseumide jaoks tähendab eelnõu, et muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse
tasandil tugiüksuse (muuseumide infosüsteemi pidamine, nõustamine, andmekaitse ning
muuseumideülene kommunikatsioon, teadus-, arendus- ja koostööprojektide
koordineerimine), mis muudab muuseumivaldkonna strateegilise arendamise
koordineeritumaks ja muuseumide tegevus on paremini tugistruktuuriga toetatud. Samuti
hakkab edaspidi muuseumikogude üle järelevalve teostamine toimuma
Kultuuripärandiametis.
Tulevikus planeerib riik Kultuuripärandiameti alluvusse rajada riigile kuuluvate
muuseumidekogude säilitamise parandamiseks ühishoidla ehk kompetentsikeskuse, mis
ühendab endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid.35 Ühishoidla
rajamisega luuakse Kultuuripärandiameti alla uus struktuuriüksus, mille planeerimine on alles
algusjärgus, kuid juba praeguses staadiumis võib kinnitada, et mõistlik on ühishoidla
teenistusse ühendada konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut. Lisaks on mõistlik
tulevikus Kultuuripärandiameti alla koondada ka autoriõigustealane nõustamine, sest igas
muuseumis eraldi pole otstarbekas vastavat teadmist luua, samas see valdkond on seoses
kogude digitaalse kättesaadavaks tegemisega järjest aktuaalsem.
Loetletud tegevused toetavad muuseumide sisulisi tegevusi ja loovad alused valdkondade
vaheliseks sünergiaks.
Mõjutatud on kõik Eesti muuseumid, mis vastavad muuseumiseaduse muuseumi
definitsioonile, sest muuseumide taotlusvoorud on avatud kõigile, olenemata omandivormist.
Muuseume (juriidilisi üksuseid) on 182. Samuti saavad kõik muuseumid kasu metoodilistest
materjalidest ja standarditest, mida hakatakse koondama ja välja töötama. Muuseumide jaoks
on edaspidi neis küsimustes partneriks mitte Kultuuriministeerium, vaid
Kultuuripärandiamet. See on muudatus, mis küll vajab mingil määral ümberharjumist, kuid ei
muuda oluliselt muuseumide igapäevatööd. Eesmärk on muudatusega aktiveerida suhtlust
muuseumide ja strateegilise tasandi juhtimise vahel varasemaga võrreldes rohkem. Otsene
mõju avaldub aga riigile kuuluvatele muuseumidele, kellel on kohustus järgida
muuseumiseadust ning kelle vastutada on antud riigile kuuluvad muuseumikogud.
6.7.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet ja Kultuuriministeerium
Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju
riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele)
Mõju kirjeldus:
35
Ühishoidla planeerimist on analüüsitud põhjalikult KPMG Baltics OÜ ja Ratus OÜ koostatud uuringus, mille
tellis Kultuuriministeeriumi soovil Rahandusministeerium (2018). Analüüsi tulemusel leiti, et potentsiaalselt
kõige efektiivsem ning ressursisäästlikum Eesti kultuuripärandi pikaajalist säilitamist tagav lahendus on
ühishoidla loomine kompetentsikeskusena (arendajaks RKAS). Arvestatud on kokku 23 muuseumi vajadusi ning
kõige mõistlikuma lahendusena on toodud välja, et ühishoidla võiks toimida ameti alluvuses. Analüüsitud on ka
personalivajadusi, kuid neid kohti pole hetkel ametisse veel planeeritud.
96
Kultuuripärandiamet hakkab korraldama nii muinsuskaitse kui ka muuseumide valdkonda.
Selline ümberkorraldus võimaldab parandada kultuuriväärtuste valdkonna ühtset juhtimist
ning valdkonna ühiste ressursside paindlikumat ja efektiivsemat kasutamist.
Kultuuripärandiamet saab juurde uusi ülesandeid muuseumide valdkonnas, muuseumid
saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse. Osad ülesanded liiguvad
Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse:
- järelevalve muuseumikogude korralduse üle;
- näituste riikliku kindlustuse süsteemi rakendamine;
- muuseumide andmekogu pidamine;
- taotlusvooru „Muuseumide arendamine“ taotluste menetlemine.
Viimasega koos liigub Kultuuripärandiametisse taotlusvooru „Muinsuskaitse
arendustegevused“ rakendamine ja need kaks taotlusvooru liidetakse valdkondade lõimimise
eesmärgil.
Teatud ülesanded, millega on Kultuuriministeeriumis on seni vähesel määral tegeletud,
planeeritakse Kultuuripärandiametis rohkem prioritiseerida:
- muuseumide nõustamine;
- muuseumide valdkonna juhendite väljatöötamine ja standardite juurutamine;
- muuseumide kogumispõhimõtete üle-Eestiline koordineerimine;
- muuseumideülesed statistilised analüüsid ja uuringud.
Viimane tegevus hakkab toimuma koos muinsuskaitse valdkonnaga valdkondade lõimimise
eesmärgil.
Samuti luuakse muudatusega eeldus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus
Kultuuripärandiameti all.
Eelnõu mõjutab Kultuuripärandiameti töökorraldust ja ülesandeid, teenuste osutamise võimet,
struktuuri, personali kvalifikatsiooninõudeid, koolitusvajadust, kulusid. Eelnõu mõjutab
asutustevahelisi suhteid kultuuripärandi valdkonnas (Kultuuripärandiamet ja muuseumid),
tööjaotust ja koostööd.
Muuseumidele eraldi struktuuriüksuse loomine Kultuuriministeeriumi juurde ei ole
otstarbekas. Muinsuskaitse ja muuseumid on mõlemad kultuuripärandi valdkonnad ning
teenuseid on mõttekas pakkuda ühest kohast. Sarnastele valdkondade koordineerimine ühes
kohast annab eelduse nende ühiseks arenguks ning kultuuripärandi valdkonnast teadlikkuse
tõstmiseks.
Mõju eelarvele: Muudatusega seoses liigub Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse
kaks töökohta ja vastav eelarveosa. Ühe lisanduva spetsialisti tööjõu kulu kaetakse
Kultuuriministeeriumi eelarvest.
7. Eelnõu rakendamisega seotud kulud ja tulud
Eelnõu mõjutab riigieelarvet. Mõju riigieelarvele on 1,4 mln eurot aastas, mis on Vabariigi
Valitsuse poolt planeeritud riigieelarvesse alates 2019. aastast ja mille sisu on lahti kirjutatud
eespool seletuskirja punktis 6.
8. Rakendusaktid
97
Eelnõu alusel vajavad kehtestamist järgmised valdkonna eest vastutava ministri määrused:
- Arheoloogilise leiu leiuautasu määramise kord;
- Mälestise säilitamise toetamise alused, toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele
esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise
alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused
ja kord;
- Uuringu liigid, uuringu tegemise ja dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise
määr, maksmise tingimused ja kord;
- Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise kord;
- Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise määr,
maksmise tingimused ja kord;
- Mälestiste tähistamise kord ja tähise kujutis;
- Kultuurimälestiste registri asutamine ja selle põhimääruse kehtestamine.
- Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks
tunnistamise ja sukeldumisest teavitamise alused ja kord ning nõuded mälestisele sukeldumise
koolituse pakkujale;
- Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise, andmisest keeldumise, kehtivuse peatamise ja
kehtetuks tunnistamise alused ja korra, otsingule minekust teavitamise korra, otsinguvahendi
loa vormi, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale;
Kultuuripärandiameti ülesannete muutmisega seoses kehtestatakse Vabariigi Valitsuse
seaduse alusel kultuuriministri määrusega Kultuuripärandiameti põhimäärus ning
tunnistatakse kehtetuks senikehtinud Kultuuripärandiameti põhimäärus. Muuseumiseaduse
alusel muudetakse kultuuriministri 08.07.2013. a määrust nr 32 „Muuseumide andmekogu
asutamine ja põhimäärus.“, kultuuriministri 08.07.2013.a määrust nr 35 „Riigieelarvest
Kultuuriministeeriumile muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja
määramise kord“ ja Vabariigi Valitsuse 29.09.2013. a määrust nr 140 „Rahvusvahelise
näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise kord“ ja
9. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustumine on kavandatud 2019. aasta 1. jaanuariks.
10. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine
Muinsuskaitseseaduse eelnõu koostamist alustati novembris 2013. a Eelnõu väljatöötamisse
kaasati teemaga seotud isikuid ja ühendusi. Kaasatud isikud on leitavad Kultuuriministeeriumi
veebilehel: http://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/muinsuskaitse/muinsuskaitseseaduse-
uuendamine.
Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja huvirühmadele infosüsteemi
EIS kaudu 2015. aastal, mille järel eelnõu edasine menetlemine peatus. Vabariigi Valitsus
arutas muinsuskaitsereformi 2016. a septembris ning kiitis heaks selle eesmärgid ja
põhimõtted. Vabariigi Valitsus kiitis rahastamise 1,4 mln ulatuses heaks 2017. a kevadel,
mille järel on Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga eelnõud täiendanud vastavalt
2015. a kooskõlastusringil tehtud märkustele.
98
Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti
Maaomavalitsuste Liidule infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse avaldamiseks teistele
huvirühmadele. Ettepanekute ja nendega arvestamise tabel on lisatud eelnõu seletuskirjale.
99
Muinsuskaitseseaduse seletuskirja
LISA 1
Rakendusaktide kavandid
KAVAND 1
Kultuuriministri määrus: Uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise
ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord
Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 42 lõike 7 ja § 45 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse kohaldamisala
Määrus sätestab mälestise uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning
uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra.
2. peatükk
Uuringu liigid ja nende eesmärk
§ 2. Uuringu koostamine ja uuringu liigid
(1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või
ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse
määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne
muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel
teisele haldusorganile või tööde loas.
(2) Vastavalt tööde iseloomule ja mahule võib Kultuuripärandiamet nõuda ühe või mitme
alljärgneva uuringu tegemist:
1) arhiivi- ja bibliograafiauuring;
2) ehitusuuring;
3) viimistluskihtide uuring;
4) mõõdistamine;
5) ehitise audit;
6) pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine;
7) arheoloogiline, sh allveearheoloogiline uuring;
8) materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs;
9) ekspertiis.
(3) Uuring tehakse põhjendatud mahus nii, et sellega on täidetud uuringu eesmärk, sealhulgas
selgitatud uuritava objekti ja selle väärtuslike kihistuste (või kultuurkihi) kujunemise etapid,
väärtus, seisukord, ulatus ja muud andmed.
(4) Uuring koosneb uuringu tegemisest ja aruande koostamisest.
(5) Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise materjali või võib kaasa tuua
mälestise muutmise, on nõutav uuringukava koostamine ja uuringuluba.
§ 3. Arhiivi- ja bibliograafiauuring
(1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu eesmärk on selgitada välja kirjalike materjalide
(dokumentide, jooniste, fotode) olemasolu ning nende põhjal ülevaate koostamine uuritava
objekti kujunemisest.
(2) Arhiivi- ja bibliograafiauuringuga saadakse lähteandmed edasiste uuringute tegemiseks ja
eritingimuste väljastamiseks.
(3) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu käigus hinnatakse uuritava objekti arhitektuurilist,
ajaloolist, arheoloogilist, kunstilist ja kultuuriloolist väärtust.
§ 4. Ehitusuuring
(1) Ehitusuuringu eesmärk on ehitusloo uurimine, sealhulgas ehitusetappide välja selgitamine,
nende järjekorra kindlaks tegemine ja võimalusel dateerimine.
(2) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise eesmärk on kultuuriväärtusega
tarindite ja detailide jms väljaselgitamine, nende ehitamise aja, säilivuse ja seisukorra
määramine ning nendele väärtushinnangu andmine.
(3) Ehitusuuringut tehakse eelistatult mittelõhkuvate meetoditega, arhiivi- ja
bibliograafiauuringute alusel ja visuaalse vaatluse teel. Vajadusel tehakse uuringu käigus
avanguid, sondaaže, šurfe ja materjaliuuringuid.
(4) Avangud tehakse objekti või selle detailide tarinduse, mõõtmete, ehitusjärkude või
algilme, või varjatud varasemate detailide, tarindite selgitamiseks.
(5) Šurfid kaevatakse pinnasesse võimaliku kultuurkihi määramiseks, samuti võimalike
varjatud tarindite kindlakstegemiseks.
§ 5. Viimistluskihtide uuring
(1) Viimistluskihtide uuring tehakse viimistluskihtide osalise avamise (sondaaž) teel, et teha
kindlaks viimistluskihtide järjestus, vanus, säilivus, materjal, kujundusvõte ja seisukord.
(2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring.
(3) Vajadusel tehakse täiendavalt mittelõhkuvad tehnilised uuringud (näiteks infrapunauuring,
ultraviolettuuring, röntgenuuring jms).
§ 6. Mõõdistamine
(1) Mõõdistamise eesmärk on tegevuskava või projekti koostamiseks või edasisteks
uuringuteks vajaliku alusmaterjali saamine. Vastavalt vajalikule täpsusastmele jagunevad
mõõdistustööd alljärgnevalt:
1) skemaatiline mõõdistamine tehakse uuritava objekti eelneva ülevaatuse või uurimise
käigus, kui järgmistel etappidel on ette nähtud uuritava objekti detailne mõõdistamine;
2) mälestise arhitektuuriline mõõdistamine tehakse restaureerimisprojekti koostamiseks või
mälestise teaduslikul uurimisel;
3) ehitusarheoloogiline mõõdistamine tehakse arheoloogilise uuringu tulemusena ilmnenud
varasemate ehitiseosade ja ehitusetappide sidumiseks olemasoleva ehitisega. Kõik
ehitusarheoloogilised mõõdistused tuleb siduda riigi geodeetilise põhivõrguga.
(2) Varasemate mõõdistuste tulemusi võib projekti koostamisel kasutada pärast nende täpsuse
kontrolli.
§ 7. Ehitise audit
(1) Ehitise auditi eesmärk on:
1) tarinduse kahjustuse või deformatsiooni tekkepõhjuste selgitamine;
2) tarinduse ja ehitusvõtete selgitamine;
3) staatika skeemide koostamine ning tarindite tugevusarvutuste tegemine;
4) tarindimaterjalide tehnilise seisukorra selgitamine;
5) tarindi kahjustuse ja deformatsiooni selgitamine;
6) tarindi kandevõime ja avariiohtlikkuse selgitamine;
7) piirdetarindi ehitusfüüsikaliste karakteristikute määramine (kondenseerumisriski-, sooja- ja
mürapidavuse arvutuse teostamine);
8) varjatud tarindielementide tehnilise seisukorra selgitamine;
9) pinnase omaduste, hüdrogeoloogiliste tingimuste ja vajumite selgitamine.
(2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring.
§ 8. Pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine
(1) Pargi või kalmistu uuringu eesmärk on selle planeeringu, maastiku- ja
kompositsioonielementide ning kultuuriväärtuslike väikeehitiste ja -vormide säilimise,
erinevate ehitusjärkude ja seisukorra väljaselgitamine ning nendele väärtushinnangu andmine.
(2) Puistu dendroloogilise inventeerimise eesmärk on olemasoleva puittaimestiku koosseisu ja
seisukorra, kahjustuste, hooldusvajaduse ning ruumilise sobivuse (puittaime asukoha
kooskõla pargiruumiga) hindamine.
§ 9. Arheoloogiline uuring
(1) Arheoloogilise uuringu eesmärk on:
1) arheoloogilise kultuurkihi, st konstruktsioonide ja inimese poolt tekitatud ladestuste või
arheoloogilisi leide (sh inimluid) sisaldavate looduslike objektide ja ladestuste tuvastamine ja
kindlaks määramine ning nende tekkimise järjekorra selgitamine;
2) kultuuriväärtusega konstruktsioonielementide säilimise ja seisukorra selgitamine, vajadusel
kultuurkihi läbiuurimine.
(2) Arheoloogilise uuringu käigus tuleb leiud siduda tekkepõhiste (loomulikult ladestunud)
pinnasekihtidega.
(3) Arheoloogilise uuringu liigid on:
1) maastikuseire (leire) – arheoloogiapärandi otsimine maastikul visuaalse vaatluse ning
väikesemahuliste šurfide või muu pinnaseuuringu abil, arheoloogiliste leidude kogumine;
2) eeluuring – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine enne kaeve-,
ehitus- ja muid mullatöid. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle
ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning
metoodikat;
3) kaevetööde arheoloogiline jälgimine – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane
kirjeldamine kaeve-, ehitus- ja muude mullatööde käigus. Tuvastatud arheoloogilisest
kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata
edasise uuringu mahtu ning metoodikat;
4) arheoloogiline kaevamine – täiemahuline või osaline mälestise või arheoloogilise objekti
või selle osa arheoloogiline läbi uurimine;
5) allveearheoloogiline uuring on veealuste kultuuriväärtusega asjade ja kultuurikihi otsimine
ja tuvastamine, lokaliseerimine, dokumenteerimine ja nende seisundi ja säilimise ulatuse
väljaselgitamine. Allveearheoloogiline uuring on ka tehniliste vahendite nagu külgvaate jm
sonarisüsteemidega ja foto- ja videodokumentatsioonina teostatav uuring.
(4) Uurija on kohustatud uuringu käigus kogutud arheoloogilised leiud korrastama ning need
leide säilitavale asutusele üle andma. Enne üleandmist tuleb leiud nende säilimise tagamiseks
pädeva isiku poolt konserveerida. Kogutud materjali osas tuleb teha materjaliuuring ja
loodusteaduslik analüüs uuritud objekti kirjeldamiseks ja dateerimiseks.
§ 10. Materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs
(1) Materjaliuuringu eesmärk on materjali seisukorra, omaduste, päritolu ja vanuse
määramine.
(2) Materjaliuuringuks on materjalide keemiline uuring ja analüüs, tarindite dendroloogiline ja
dendrokronoloogiline uuring, bioloogiliste organismide määramise uuring, värvikihtide
stratigraafiline (mikrolihvide) uuring, kruntide, pigmentide, sideainete ja kattekihtide
keemiline ja spektraalanalüüs. Materjaliuuring on ka radioaktiivse süsiniku ehk 14C analüüs,
paleoantropoloogiline, arheobioloogiline, mineraloogiline, geokeemiline ja muu analüüs.
(3) Loodusteadusliku analüüsi eesmärk on teadmiste saamine ajalooliste, arheoloogiliste ja
kultuuriväärtusega objektide, samuti mineviku keskkonna kohta loodusteaduslike meetodite
abil.
§ 11. Ekspertiis
(1) Ekspertiisi eesmärk on selgitada välja uuritava objekti või selle osa seisukord, säilivus ja
selle põhjus ning anda hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis- ja
restaureerimisvõimalustele.
(2) Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid.
3. peatükk
Uuringuaruande koostamine
§ 12. Üldised nõuded uuringuaruandele
(1) Aruanne peab vastama uuringu eesmärgile ning uuringukavale.
(2) Aruande koostamisel järgitakse ainevaldkonnas levinud sõnastustava, allikmaterjalide
viitamise põhimõtteid, ühtset kirjutamisviisi ja keelelist korrektsust.
(3) Aruanne varustatakse tiitellehega, millel esitatakse:
1) töö nimetus;
2) mälestise registrinumber;
3) uuringu objekti aadress või aadressid;
4) uuringu teostanud ettevõtja ärinimi ja kontaktandmed;
5) pädeva isiku nimi, allkiri ja pädevustunnistuse number;
6) aruande koostaja nimi ja allkiri;
7) aruande allkirjastamise aeg;
8) uuringu tellija nimi.
(4) Uuringu aruanne koostatakse eesti keeles ning üks eksemplar antakse
Kultuuripärandiametile üle digitaalselt PDF-vormingus (Portable Document Format) või A4
formaadis paberil köidetuna ja digitaalsel kujul, lisamaterjalid esitatakse süstematiseeritult.
§ 13. Aruande koostamise nõuded uuringu liikide kaupa
(1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu aruandes esitatakse uuringu tulemusel kogutud ajaloolised
andmed uuritava objekti ajaloo, ehitusloo, varasemate uuringute, restaureerimiste jm kohta
allikaviidetega varustatud kokkuvõtlikul ja süstematiseeritud kujul koos uuringu põhjal tehtud
järelduste või hüpoteesidega ning antakse uuringul põhinev hinnang planeeritavale
tegevusele. Aruandele lisatakse vajadusel uuritava objektiga seotud kaartide ja plaanide
koopiad ja fotod.
(2) Ehitusuuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus.
Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused,
restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, säilivusest ja seisukorrast
ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid hooneosi. Aruande lisadena esitatakse
graafiline materjal (plaanid, joonised, värvifotod), mis annab ülevaate uuringuala
paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Lisaks koopiad laboriuuringu
tulemustest ning leiuainese või leidude puhul nende kokkuvõttev analüüs.
(3) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise aruandes esitatakse inventeeritud
detailide ja tarindite (nii kohakindlad kui ka ird-detailid) loetelu, kirjeldused ja seisukord ning
antakse tarinditele ja detailidele väärtushinnangud ja dateeringud. Aruandele lisatakse
joonised tarindite ja detailide asukoha lokaliseerimiseks, kultuuriväärtusega detailide ja
tarindite kvaliteetsed fotod ja vajadusel mõõdistusjoonised. Eraldi esitatakse uuringust
lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks.
(4) Viimistluskihtide uuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste
kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused,
restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, viimistluskihtide säilivusest
ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid viimistluskihte ja dekoori.
Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvikaardid, fotod), mis
annavad ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest.
Vajadusel lisatakse materjaliuuringu ja mittelõhkuva tehnilise uuringu tulemused. Samuti
esitatakse uuritud viimistluskihtide analüüs ja leidude väärtushinnangud ning vajadusel
uuringust lähtuvad ettepanekud leidude konserveerimiseks või restaureerimiseks.
(5) Mõõdistamise tulemused vormistatakse mõõdistusjoonistena (plaanide, vaadete, lõigete,
detailjoonistena). Mõõdistusjooniste mõõtkava valitakse vastavalt uuringu eesmärgile.
Mõõdistusjoonised vormistatakse köitena ja soovitavalt digitaalsel kujul, mille. Seletuskirjas
antakse ülevaade mõõdistamisel kasutatud meetoditest ja -tehnikast.
(6) Ehitise auditi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud metoodikast, ning
uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel arvutuste
loetelu ja ettepanek objekti säilimise tagamiseks. Uuringu aruande lisana esitatakse uuritud
objekti või selle osade seisundit dokumenteerivad fotod, väljavõtted tehtud laboriuuringu
tulemustest või muu asjassepuutuv dokumentatsioon. Samuti esitatakse uuringust lähtuvad
ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks.
(7) Pargi või kalmistu uuringu aruandes kirjeldatakse uuringu käigus dokumenteeritud
ehitusajaloolise väärtusega pargistruktuure või kompositsioone, väikevorme ja -ehitisi või
nende osi, antakse nendele väärtushinnang ja dateering. Aruandele lisatakse iga väikevormi
või -ehitise või selle osa fotod ning mõõdistusjoonised, samuti nende osade asukohad joonisel
või plaanil.
Puistu dendroloogilise inventeerimise aruandes esitatakse taimestiku asukohad, eristades
nende liigid ja suurused ning määratakse seisund.
(8) Arheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate
uuringute tulemuste kokkuvõte, kaevamis- ja muude uuringute käik, uuringul ja
mõõdistamisel kasutatud metoodika kirjeldus, uuritud kihtide ja konstruktsioonide
kirjeldused, dateeringud ja muud teaduslikud järeldused ja uurimistulemused, ettepanekud
leidude ja konstruktsioonide säilitamise tingimuste kohta, proovide ja leidude nimekiri
(viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse), illustratsioonide (sh mõõdistusjooniste, fotode
jms) ning vajadusel eristatud kontekstide nimestik. Aruande illustratsioonide osas esitatakse
uuritud ala asendi- ja kaevandiplaanid, leiuplaanid, avastatud konstruktsioonide vaated ja
lõiked, kihtide ja profiilide joonised, fotod. Aruande koopia antakse uuringul kogutud
arheoloogilisi leide säilitavale asutusele.
(9) Allveearheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate
uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud uurimismeetoditest,
uuringu ja analüüsi tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud
uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus
neid säilitatakse) ja iga uuringujärku kajastavad joonised ning fotod koos nende loeteluga.
(10) Materjaliuuringu ja loodusteadusliku analüüsi aruandes esitatakse uuringu eesmärk,
meetodid, analüüsimiseks võetud proovide või esemete täpne kirjeldus koos asukohaskeemiga
(sh millisest eseme, hoone või rajatise osast, ruumist, tarindist, seinast, kihist jne need on
võetud), tehtud laborikatsete või analüüside meetodid (koos viitega Eesti või rahvusvahelisele
baas- või normdokumendile), katsetulemused proovide kaupa ning andmete võrdlemisel ja
süstematiseerimisel saadud järeldused.
(11) Ekspertiisi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud meetodist, uuringu
kirjeldus ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel
vastavate arvutuste loetelu ja hinnang mälestise või selle osa seisukorrale, säilivusele ja selle
põhjustele ning antakse hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis-ja
restaureerimisvõimalustele.
§ 14. Aruande heakskiitmine
Kultuuripärandiamet kiidab esitatud uuringuaruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest
arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks.
4. peatükk
Kulude hüvitamise kord
§ 15. Uuringu kulude hüvitamise tingimused
(1) Kui muinsuskaitseseaduse § 42 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud
nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt
uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu.
(2) Isikule hüvitatakse uuringu läbiviimise kulud, kui:
1) uuring on läbi viidud Kultuuripärandiameti antud uuringuloa alusel ja vastavalt uuringuloa
aluseks olnud uuringukavale;
2) uuringu on läbi viinud pädev isik.
(3) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe uuringuloa alusel tehtud
uuringute kohta ühe korra.
(4) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast uuringuaruande
heakskiitmist.
§ 16. Hüvitise määr
(1) Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% uuringu tegemise kuludest, kuid mitte
rohkem kui tuhat viissada eurot ajaloo-, arheoloogia-, ehitis, kunsti- ja tehnikamälestisel,
muinsuskaitsealal asuval ehitisel või arheoloogilises leiukohas läbiviidud uuringu eest;
(2) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et arheoloogiamälestise uuring hüvitatakse
vahearuande alusel, kui uuringu käigus leitud arheoloogiliste leidude hulk on väga suur ja
nende konserveerimine ajamahukas.
§ 17. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine
(1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile uuringu läbiviimise kulutuste
eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega.
(2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või
tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks.
(3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid
dokumente.
(4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva
jooksul taotluse heakskiitmisest.
§ 18. Taotluse rahuldamata jätmine
(1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui:
1) taotleja ei ole esitanud kõiki käesolevas määruses ettenähtud dokumente, taotlejale on
antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid taotleja ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud;
2) uuring ei ole läbi viidud nõuetekohaselt;
3) Kultuuripärandiamet ei ole uuringuaruannet heaks kiitnud;
4) taotleja on esitanud valeandmeid;
5) taotlejal on samal mälestisel täitmata ettekirjutus või tasumata sunniraha.
(2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud
riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal
sama taotluse alusel.
§ 19. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 2
Kultuuriministri määrus: Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise ja
muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord
Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 57 lõike 4 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
(1) Määrus sätestab muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise ning muinsuskaitselise
järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra.
§ 2. Nõuded muinsuskaitselise järelevalve aruandele
(1) Muinsuskaitselise järelevalve aruande koostab järelevalvet teostav isik. Kui
muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande tööde teostaja.
(2) Muinsuskaitselise järelevalve aruandes esitatakse tehtud tööde kokkuvõtlik kirjeldus,
ülevaade kasutatud töömeetoditest, tööde käigus avastatust koos vajalike jooniste ja fotodega
ning kokkuvõtlik hinnang tehtud tööde muinsuskaitselisele kvaliteedile.
(3) Aruandele lisatakse järgmiste dokumentide koopiad:
1) muinsuskaitse seisukohalt olulised väljavõtted ehitustööde päevikust ja ehitusnõupidamiste
protokollid;
2) ekspertiisiaktid ja muud tööde käiku mõjutanud dokumendid;
3) tööde käigus tehtud uuringute aruanded juhul, kui need ei ole esitatud eraldi köitena, ja
mälestise avatud osade mõõdistusjoonised või fotod koos selgitava tekstiga ja asukohta
fikseerivate joonistega;
4) teostusjoonised projektist erinevalt tehtu kohta;
5) ülevaade kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilivuse kohta;
6) andmed ehituse lõppülevaatuse kohta.
§ 4. Aruande heakskiitmine
Kultuuripärandiamet kiidab muinsuskaitselise aruande heaks 30 päeva jooksul selle
esitamisest arvates või tagastab selle esitajale puuduste kõrvaldamiseks.
§ 5. Kulude hüvitamise üldnõuded
(1) Kui muinsuskaitse eritingimustega või tööde loaga määratud muinsuskaitseline järelevalve
on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud,
hüvitatakse osaliselt muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu.
(2) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe tööde loa
alusel tehtud tööde kohta ühe korra.
(3) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul
pärast muinsuskaitselise järelevalve aruande heakskiitmist.
§ 6. Hüvitise määr
Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise
kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot muinsuskaitselise järelevalve
kogumaksumusest.
§ 7. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine
(1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile muinsuskaitselisele
järelevalvele tehtud kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos
kuludokumentidega.
(2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või
tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks.
(3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid
dokumente.
(4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva
jooksul taotluse heakskiitmisest.
§ 8. Taotluse rahuldamata jätmine
(1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui:
1) taotleja ei ole esitanud kõiki käesolevas määruses ettenähtud dokumente, taotlejale on
antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid taotleja ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud;
2) muinsuskaitseline järelevalve ei ole läbi viidud nõuetekohaselt;
3) Kultuuripärandiamet ei ole muinsuskaitselist aruannet heaks kiitnud;
4) taotleja on esitanud valeandmeid;
5) taotlejal on samal mälestisel täitmata ettekirjutus või tasumata sunniraha.
(2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud
riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal
sama taotluse alusel.
§ 9. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 3
Kultuuriministri määrus: Arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu määramise kord
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 25 lõike 5 alusel
§ 1. Leiuautasu maksmise korraldaja
Leiuautasu (edaspidi tasu) määramist arheoloogilise leiu (edaspidi leid) leidjale korraldab
Kultuuripärandiamet.
§ 2. Leiu kultuuriväärtuse kindlaksmääramine
(1) Kultuuripärandiamet määrab leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kuue kuu
jooksul arvates päevast, mil leidja on leiu Kultuuripärandiametile üle andnud või leiukohast
teatanud.
(2) Leiu üleandmine Kultuuripärandiametile vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise aktiga.
(3) Juhul kui leiu kultuuriväärtuse määramiseks on vajalik uuringu läbi viimine leiukohas või
leidude konserveerimine, siis määrab Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse
eksperdihinnanguga kindlaks kolme kuu jooksul pärast uuringute või konserveerimise lõppu.
(4) Leiu ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtuse
kindlaksmääramisele võib kaasata eksperte.
(5) Tasu määramise ja vajadusel selle suuruse otsustab Kultuuripärandiamet eksperdihinnangu
alusel ning vajadusel kaasates Kultuuripärandiameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu.
Vajaduse korral küsitakse Muinsuskaitse Nõukogu arvamust.
(6) Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse leiu kultuuriväärtust ning selle leidmise ja
riigile üleandmise asjaolusid.
§ 3. Tasu maksmine leidjale
(1) Kultuuripärandiamet maksab leidjale tasu eelarves selleks ettenähtud vahenditest kolme
kuu jooksul Kultuuripärandiameti otsuse tegemisest.
(2) Kui leiu leidjale makstav tasu on suurem kui Kultuuripärandiameti eelarves selleks
ettenähtud vahendid, esitab Kultuuripärandiamet kultuuriministri kaudu taotluse tasu jaoks
vajaliku summa eraldamiseks Vabariigi Valitsuse reservist. Sel juhul makstakse leiu leidjale
tasu ühe kuu jooksul pärast lisavahendite eraldamist.
§ 4. Tasu maksmise üle arvestuse pidamine
Arvestust leiu leidjatele tasu maksmise üle peab Kultuuripärandiamet.
§ 5. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 4
Kultuuriministri määrus: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise
toetamise kord.
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 31 lõike 3 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
Käesoleva määrusega kehtestatakse riigieelarvest mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise
omanikule või valdajale mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks makstava
toetusega toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse
esitamise tähtaeg, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase
kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord.
§ 2. Toetatavad tegevused
(1) Toetavad tegevused on:
1) Ehitiste puhul:
1. ehitusprojekti või tegevuskava koostamine;
2. konserveerimine ja restaureerimine;
3. hooldamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine;
4. taastamine.
2) Ajaloomälestiste (mis ei ole hooned), kunsti- ning tehnikamälestiste puhul:
konserveerimine ja restaureerimine;
1. hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine;
2. säilitustingimuste tagamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine
asukohajärgsele hoonele;
3. taastamine.
3) Arheoloogiamälestiste puhul hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine.
4) Erakorralisi ja ettenägematuid töid, millega kõrvaldatakse mälestise säilimist ohustav
akuutne avariiolukord.
5) Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde käigus avastatud
kultuuriväärtusliku rajatise, tarindi, hooneosa, viimistluskihi uurimist, restaureerimist,
konserveerimist ja arheoloogilise kultuurkihi uurimist või konserveerimist.
(2) Eelarve jaotuse toetavate tegevuste vahel kinnitab Kultuuripärandiameti peadirektor
Kultuuripärandiameti iga-aastases eelarves.
§ 5. Nõuded taotlejale
(1) Toetust on õigus taotleda mälestise omanikul või valdajal.
(2) Taotleja peab vastama järgmistele tingimustele:
1) taotleja suhtes ei ole alustatud likvideerimismenetlust ega tehtud pankrotiotsust ning tal ei
ole kehtivat äriregistrist kustutamise hoiatust;
2) taotlejal ei ole maksuvõlgnevust. Maksuvõla tasumise ajatamise korral peab maksuvõlg
olema tasutud ajakava kohaselt;
3) taotlejal on tegevuste elluviimiseks vajalikud vahendid;
4) taotlejale ei ole varem sama kulu hüvitamiseks riigieelarvest, Euroopa Liidu või välisabi
vahenditest raha eraldatud;
5) tegevustele või projekti üksikutele tegevustele samal ajal mitmest meetmest või muudest
riigieelarvelistest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest toetuse taotlemise korral peab
taotleja esitama sellekohase teabe;
6) taotlejal ei tohi olla Kultuuripärandiameti suhtes täitmata kohuseid.
§ 6. Taotluse esitamine
(1 ) Sõltuvalt toetatavast tegevusest toimub taotlemine vooruliselt või jooksvalt.
(2) Riigieelarvest toetuse saamiseks tuleb Kultuuripärandiametile esitada kirjalik taotlus
eelarveaastale eelneva aasta 30. septembriks.
(3) Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud tegevusteks esitatakse taotlusi
jooksvalt.
(4) Kultuuripärandiamet võib jooksvalt toetatavateks tegevusteks taotluste vastuvõtmise
lõpetada, kui toetatavate tegevuste eelarve jääk on võrdne menetlusesolevate, kuid veel
otsustamata taotluste mahuga.
(5) Taotlus esitatakse elektrooniliselt läbi kultuurimälestiste registri või paberkandjal
esindusõigusliku isiku allkirjaga toetuse andja kinnitatud taotluse vormil. Taotluse vorm on
kättesaadav Kultuuripärandiameti kodulehel ja kultuurimälestiste registris.
(6) Taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) taotleja nimi (ärinimi), isikukood (registrikood), kontaktandmed, arveldusarve number,
pank;
2) mälestise või muinsuskaitseala nimi ja registrinumber ning mälestise või muinsuskaitsealal
paikneva ehitise aadress;
3) tööde loetelu, milleks toetust taotletakse, koos oma- ja/või kaasfinantseeringu
äranäitamisega (taotleda saab kulude toetamist, mis on otseselt vajalikud kavandatavate tööde
elluviimiseks)
4) tööde teostamise ajakava;
6) taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri.
(7) Taotlusele peab olema lisatud:
1) mälestise valdamise õiguslikku alust tõendav dokument või omaniku kinnituskiri, kui
taotleja ei ole mälestise omanik;
2) vähemalt kaks hinnapakkumist. Põhjendatud juhul võib arheoloogia, ajaloo ja
kunstimälestiste toetuste puhul esitada ühe hinnapakkumise. Kultuuripärandiametil on õigus
võtta lisaks võrdlevaid hinnapakkumisi;
3) kaasfinantseeringu korral seda tõendav kinnituskiri;
4) tööde erakorralisuse põhjendus, kui taotletakse jooksvast taotlusvoorust;
5) ehitusprojekti koostamise toetamiseks on nõutav muinsuskaitse eritingimuste olemasolu;
6) ehitise konserveerimise või restaureerimise toetamiseks on nõutav Kultuuripärandiametiga
kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava olemasolu.
(8) Taotleja oma- ja kaasfinantseerimise määr riigiasutustele on vähemalt 50%, muudele
taotlejatele vähemalt 10%.
§ 7. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud
(1) Abikõlblik kulu on otseselt toetatava tegevuse elluviimisega seotud tekkepõhine kulu, mis
on vajalik ja sobiv toetuse taotluses märgitud tööde tegemiseks ning mis tekib toetuse
abikõlblikkuse perioodil.
(2) Mitteabikõlblikud kulud on toetava tegevuse elluviimisega mitteseotud või tegevuse
elluviimise seisukohast põhjendamatud kulud:
1) laenuintressid;
2) rahatrahvid, sunnirahad, leppetrahvid, viivised;
3) õigusabi kulud;
4) projektijuhtimise kulu;
5) koristus;
6) toitlustus;
7) tehnika või muu vara soetamine;
8) tegevused, mis on toimunud enne taotluse rahuldamise otsust.
(3)Toetuse abikõlblikkuse periood on eelarveaasta ehk 1. jaanuar – 31. detsember.
§ 8. Taotluse menetlemine
(1) Kultuuripärandiamet registreerib laekunud taotluse ja kontrollib, kas taotleja ja esitatud
taotlus vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele.
(2) Juhul, kui taotluses esineb väiksemaid puudusi, see ei ole piisavalt selge või selles esitatud
informatsiooni alusel ei ole võimalik taotlust hinnata, annab Kultuuripärandiamet taotlejale
puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 5 tööpäeva puuduste kõrvaldamise teate esitamise päevast
arvates.
(3) Kui taotleja ei ole määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud, jätab
Kultuuripärandiamet selle hindamisele suunamata ning taotlus loetakse tagasi lükatuks.
(4) Jooksvalt esitatud taotlusi menetletakse nende esitamise järjekorras.
§ 9. Hindamiskomisjoni moodustamine
(1) Taotluseid hindab hindamiskomisjon, mille moodustab Kultuuripärandiameti peadirektor
käskkirjaga. Võib moodustada eraldi komisjonid lähtuvalt mälestise liigist.
(2) Hindamiskomisjon võib vajadusel taotluste hindamisel kaasata oma töösse eksperte.
(3) Hindamiskomisjoni töökorra kehtestab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga.
§ 10. Taotluste hindamine
(1) Sisuliselt hinnatakse taotlusi, mis on tunnistatud vorminõuetele vastavaks.
(2) Taotlusi hinnatakse järgnevate kriteeriumite alusel:
1. mälestise või selle detaili (tehniline) seisukord;
2. kavandatava töö asjakohasus ja edasilükkamatu iseloom (hinnatakse kavandatava töö
mõju mälestise säilimisele, tegevuste mõju kestvust mälestisele, näiteks kas tegu on
ehitise avariiliste konstruktsioonide parandamisega või muu avariilisust põhjustava
teguri likvideerimisega);
3. mälestise või selle väärtusliku detaili kultuuriline, arhitektuuriline, ajalooline ja
kunstiline väärtus (hinnatakse taotluse objekti autentsust, haruldust, säilivust);
4. mälestise või taotluse objektiks oleva detaili kättesaadavus avalikkusele (hinnatakse,
kas mälestis või selle osa on avalikkusele ligipääsetav ja nähtav);
5. tegevuste jätkusuutlikkus (hinnatakse planeeritud tegevuste asjakohasust mälestise
ja/või piirkonna kontekstis, mälestise kasutuspotentsiaali või selle perspektiivi,
projekti teostatavust ja jätkusuutlikkust);
6. taotluse ja eelarve kvaliteet (hinnatakse, kas eesmärgid on selgelt sõnastatud,
tegevused põhjendatud ning seotud eesmärkide ja oodatavate tulemustega. Eelarve
puhul hinnatakse eelarve kulude põhjendatust; kas eelarve on piisavalt detailne ja
katab kõiki planeeritud tegevusi; kas eelarve arvestab turuhindadega ning omaosaluse
ja kaasfinantseerimise määra eelarves);
7. taotleja senine tegevus mälestise säilimise tagamisel ja/või seisukorra parandamisel.
(3) Hooldustoetuste korral mälestise seisukorda hindamisel ei arvestata.
(4) Taotluste hindamisel vaatavad hindamiskomisjonid hiljemalt 20. detsembriks läbi
esitatud taotlused, koostavad taotluste pingerea ning teevad peadirektorile ettepaneku toetuse
andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta.
(5) Jooksva taotlusvooru taotlused vaatab hindamiskomisjon läbi jooksvalt ning teeb
peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata
jätmise kohta.
§ 11. Taotluse rahuldamise tingimused ja kord
(1) Taotluse rahuldamise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga pärast seda kui kultuuriminister
on kinnitanud Kultuuripärandiameti eelarve.
(2) Taotluse rahuldamise otsus tehakse juhul, kui taotleja vastab käesolevas määruses
sätestatud tingimustele ja taotlus kuulub hindamistulemuste põhjal rahuldamisele.
(3) Taotluse võib rahuldada osaliselt, kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik
toetatavate tegevuste eelarve mahu tõttu või kui see ei ole põhjendatud, arvestades taotletud
toetuse summat ja kavandatud tegevusi. Osalise rahuldamise ettepanek sisaldab ettepanekut
taotletud toetuse vähendamiseks või kavandatud tegevuste muutmiseks. Taotluse võib
osaliselt rahuldada tingimusel, et taotleja on sellega nõus.
§ 12. Taotluse rahuldamata jätmise tingimused ja kord
(1) Taotluse rahuldamata jätmise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga.
(2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui:
1) taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele;
2) taotleja ei võimalda teostada taotluse nõuetele vastavuse kohapealset kontrolli, viibida
kinnisasjal või hoones;
3) taotluses on esitatud ebaõigeid ja mittetäielikke andmeid või kui taotleja mõjutab pettuse
või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil otsuse tegemist;
4) taotluste rahastamise eelarve mahu tõttu ei ole võimalik taotlust toetada ning tegevuse
asjakohasus on täies ulatuses või osaliselt madalam kui teistel hinnatud taotlustel;
5) taotleja ei ole nõus käesoleva määruse § 11 lõike 3 kohase taotluse osalise rahuldamise
ettepanekuga.
§ 13. Taotleja teavitamine
(1) Kultuuripärandiamet teavitab 30 päeva jooksul pärast otsuse tegemist taotlejat taotluse
rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Otsus saadetakse elektrooniliselt, kui taotleja on
andud selleks taotluses nõusoleku, või posti teel.
(2) Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuses märgitakse taotleja nimi, mälestise
nimi, mälestise registrinumber, tööde nimetus, otsuse põhjendus, aruande esitamise
tähtpäev, vaidlustamisviide.
(3) Taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave on taotluse kohta tehtud otsuse lahutamatu
lisa.
(4) Reservist toetuse taotlemisel teavitab Kultuuripärandiamet taotlejat viivitamatult, kuid
mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast otsuse tegemist kirjalikult või elektrooniliselt
taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest.
§ 14. Lepingu sõlmimine ja toetuse maksmise tingimused
(1) Toetuse kasutamiseks sõlmitakse toetuse saajaga sihtotstarbelise toetuse kasutamise
leping. Lepingus määratakse toetuse ülekandmise, kasutamise ja aruandluse aeg ja muud
täpsustatud tingimused ning poolte kohustused ja õigused juhul, kui muu seadusandlik akt ei
sätesta teisiti.
(2) Juhul kui toetatavad tegevused eeldavad tööde loa olemasolu, sõlmitakse toetuse
leping pärast tööde loa väljastamist. Kui tööde luba pole väljastatud eelarveaasta 1.
septembriks, loeb Kultuuripärandiamet toetuse saaja toetusest loobunuks ja vaatab toetuse
eraldamise otsuse ümber ning võib suunata eraldatud summa jooksva taotlusvooru eelarvesse.
§ 14. Taotluse rahuldamise otsuse ja lepingu muutmine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Taotluse rahuldamise otsust ja lepingut muudetakse Kultuuripärandiameti algatusel või
toetuse saaja sellekohase kirjaliku avalduse alusel.
(2) Kultuuripärandiametil on õigus keelduda taotluse rahuldamise otsuse muutmisest juhul,
kui soovitav muudatus ei taga mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise säilimist või
selle seisukorra tagamist.
(3) Kultuuripärandiameti peadirektor tunnistab käskkirjaga toetuse rahuldamise otsuse
kehtetuks:
1) toetuse saaja avalduse alusel;
2) kui ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud või rahuldatud osaliselt;
3) kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse
saajal ei ole võimalik jätkata toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel.
§ 15. Toetuse saaja kohustused
Toetuse saaja on kohustatud:
1) kasutama toetust taotluses, taotluse rahuldamise otsuses ja selle lisades ettenähtud
tingimuste kohaselt;
2) teavitama Kultuuripärandiametit viivitamatult asjaoludest, mis mõjutavad või võivad
mõjutada toetuse kasutamist ettenähtud eesmärkidel või toetuse saaja kohustuste täitmist;
3) võimaldama Kultuuripärandiametil kontrollida toetuse sihipärast kasutamist (sh vajadusel
esitama vahearuande);
4) maksma toetuse tagasi, kui Kultuuripärandiamet nõuab toetuse saajalt toetuse osaliselt või
täielikult tagasi.
§ 16. Toetuse kasutamisega seotud aruannete esitamine
(1) Toetuse saaja esitab toetuse kasutamise aruande ja vajadusel vahearuanded
Kultuuripärandiametile taotluse rahuldamise otsuses või lepingus märgitud tähtaegadel.
(2) Aruande vormi kehtestab Kultuuripärandiamet ja avalikustab selle oma veebilehel ja
kultuurimälestiste registris.
(3) Kultuuripärandiamet menetleb aruannet kuni 30 tööpäeva selle esitamisest arvates.
(4) Teotuse saaja on kohustatud toetuse kasutamata jäägi tagastama koos aruande esitamisega.
Toetuse jäägi piirmäär, mille osas toetust tagasi ei küsita, on kuni 5 eurot.
§ 17. Toetuse tagasinõudmise alused ja ulatus
(1) Toetuse tagasinõudmise otsuse toetuse vähendamiseks või tühistamiseks teeb
Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga järgmistel juhtudel:
1) toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel;
2) taotluses kirjeldatud eesmärke ei saavutatud või ei viidud ellu;
3) toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks;
4) toetusest tasutud kulud on tekkinud väljaspool toetuse kasutamise perioodi;
5) aruande kontrollimisel selgub, et esitatud kuludokumente on kasutatud toetuse saajale
eraldatud muu toetuse aruande või vahearuande kuludokumentidena;
6) toetuse saaja ei ole esitanud toetuse kasutamise aruannet;
7) toetuse saaja on esitanud taotluses või aruandes valeandmeid;
8) toetuse saaja rikub muid lepingu tingimusi või muinsuskaitseseadusest tulenevaid
kohustusi;
9) toetuse saaja ei tagasta kasutamata jäänud osa toetusest samal ajal aruande
esitamisega;
10) toetuse saaja ei esita toetuse andja nõudmise korral toetuse kasutamise vahearuannet
või toetuse kasutamisega seotud originaaldokumente.
(2) Toetuse tagasinõude otsuse võib teha 3 aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse
täitmise lõppemisest arvates.
(3) Toetuse saaja peab maksma tagasi tagasinõude otsuses nimetatud tagasimaksmisele
kuuluva toetuse 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvetes.
§ 16. Rakendussäte
Enne käesoleva määruse jõustumist esitatud taotlused menetletakse lõpuni varem kehtinud
määruse alusel.
§ 17. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 5
Kultuuriministri määrus: Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise,
kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise alused ja
korra ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 38 lõike 5 alusel.
§ 1. Sukeldumisluba
(1) Sukeldumisluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on
läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. Isikul, kes töötab sukeldumisteenust osutava
ettevõtja pädeva isikuna, peab lisaks olema rahvusvaheliselt tunnustatud
sukeldumisinstruktori litsents.
(2) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet.
(3) Sukeldumisluba antakse 5 aastaks.
§ 2. Sukeldumisloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine
(1) Sukeldumisloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse
lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmete taotleja isikukood,
elukoha aadress ja kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta.
(2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist tõendav
dokument.
(3) Kultuuripärandiamet annab sukeldumisloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul
nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
(4) Kultuuripärandiamet keeldub sukeldumisloa andmisest, kui:
1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele;
2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid;
3) loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või tema
suhtes on algatatud käesoleva seaduse nõuete rikkumise menetlus.
§ 3. Sukeldumisloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Kultuuripärandiamet peatab sukeldumisloa kehtivuse, kui:
1) loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteo- või kriminaalmenetlus käesoleva seaduse
nõuete rikkumise kohta või;
2) loa saanud isik ei ole teavitanud sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle
kaitsevööndisse vastavalt käesoleva määruse §-le 4.
(2) Sukeldumisluba peatatakse kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude
äralangemiseni.
(3) Kultuuripärandiamet tunnistab sukeldumisloa kehtetuks, kui:
1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid;
2) loa saanud isik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid veealusele mälestisele
sukeldumise osas;
3) loa saajal on karistatus käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest.
§ 4. Sukeldumisest teavitamine
(1) Sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndisse teavitab sukeldumise
teenuse osutaja või sukeldumisloa saanud isik Kultuuripärandiametit nii viie päeva jooksul
enne sukeldumist kui ka viie päeva jooksul pärast sukeldumist.
(2) Sukeldumisest teavitamisel esitatakse järgmine teave:
1) sukeldumisloa number või ettevõtja nimi;
2) veealuse mälestise registrinumber, nimetus ja asukoht.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse enne sukeldumist järgmine
teave:
1) sukeldumiseks planeeritud ajavahemik 24 tunni täpsusega;
2) sukeldumisel kasutatava ujuvvahendi number.
(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse pärast sukeldumist järgmine
teave:
1) sukeldumise tegelik ajavahemik;
2) veealuse mälestise ja selle kaitsevööndi seisund, eelkõige kõik sukeldumisel ilmnenud
rikkumised veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis.
(5) Sukeldumise korraldamise teenuse osutaja teatab pärast sukeldumist lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 4 sätestatule sukeldumisele kaasavõetud inimeste arvu sukeldumiste kaupa.
§ 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale
(1) Käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võivad läbi viia täiskasvanute
koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusautus.
(2) Koolituse õppekava tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga.
§ 6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 6
Kultuuriministri määrus: Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise kord,
otsinguvahendi loa vorm, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 26 lõike 9 alusel.
§ 1. Otsinguluba
(1) Otsinguluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ning läbinud
koolituse, mille käigus omandatakse oskus ära tunda arheoloogiline leid ja mitte kahjustada
leidu ega leiukohta.
(2) Otsinguloa annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks.
§ 2. Otsinguloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine
(1) Otsinguloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks
haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood,
elukoha aadress, kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta.
(2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse paragrahvi 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist
tõendav dokument.
(3) Kultuuripärandiamet annab otsinguloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul
nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
§ 3. Otsinguloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Kultuuripärandiamet peatab otsinguloa kehtivuse, kui:
1) loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteo- või kriminaalmenetlus käesoleva seaduse
nõuete rikkumise kohta või
2) loa saanud isikul on esitamata käesoleva määruse § 5 sätestatud aruanne.
(2) Otsinguluba peatatakse kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude
äralangemiseni.
§ 5. Otsinguaruande esitamine ja nõuded otsinguaruandele
(1) Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud esitama Muinsuskaitseametile pärast igat
otsingut otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul.
(2) ...
§ 6. Nõuded koolituse korraldajale
(1) Käeoleva määruse paragrahv 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võib läbi viia täiskasvanute
koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusasutus.
(2) Koolituse õppekava kooskõlastatakse Kultuuripärandiametiga.
§ 7. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 7
Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse
eritingimuste kord
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 51 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Käesolev määrus sätestab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste
koostamise ja kooskõlastamise korra.
§ 2. Muinsuskaitse eritingimuste koostamine
(1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub
muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Üldplaneeringu muinsuskaitse Eritingimusi ei pea
Kultuuripärandiameti nõusolekul koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt
väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust.
(2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal
asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd.
(3) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega tagatakse, et
planeeritaval maa-alal kavandatavad muudatused ei mõjutaks oluliselt muinsuskaitseala või
kinnismälestise säilimist ega vaadeldavust, sealhulgas kaugvaadete säilimist ja silueti
nähtavust ega kaitsevööndis paiknevaid mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikke
objektide ega elementide säilimist.
(4) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse planeeritaval
maa-alal tehtud või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus tehtavate uuringute põhjal.
(5) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi võib koostada pädev isik.
§ 3. Nõuded üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele
(1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse:
1) planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ja kinnismälestiste loetelu;
2) analüüs planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ajaloolise asustuse ja hoonestuse,
teede- ja tänavatevõrgu, krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang seal
paiknevatele kinnismälestistele ja teistele kultuuriväärtuslikele objektidele;
3) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ning seal paiknevate kinnismälestiste ja
teiste kultuuriväärtuslike objektide säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning kaitsevööndi
eesmärgi täitmiseks, sealhulgas vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad ning
tingimused ehitiste kõrgustele ja mahtudele;
4) ettepanekud planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ning seal paiknevate
kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja
kasutamiseks, samuti hoonestusalade taastamiseks ning vajadusel teede, trasside ja
tehnorajatiste asukohtadeks;
5) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal asuvad muinsuskaitsealad,
kinnismälestised, nende kaitsevööndid, muinsuskaitsealal paiknevad kultuuriväärtuslikud
objektid ning käesoleva lõike punktides 3 ja 4 esitatud nõuded ja ettepanekud.
(2) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes võib esitada ettepanekuid planeeritaval maa-
alal väljaspool muinsuskaitseala paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike
objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks ning märkida need käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 5 sätestatud joonisel.
(3) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute
kokkuvõtteid.
§ 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustele
(1) Detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustes esitatakse:
1) planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ja kinnismälestiste loetelu;
2) planeeritaval maa-alal väljakujunenud ruumilise keskkonna, sh hoonestuse paiknemise,
mahtude ja tänavaruumi kirjeldus ja analüüs;
3) analüüs planeeritava maa-ala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu,
krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang maa-alal säilinud
kultuuriväärtuslikele objektidele;
4) hinnang planeeringuga kavandatavatele muudatustele lähtudes käesoleva määruse § 2
lõikes 3 sätestatust;
5) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike
objektide, samuti kinnismälestiste säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning nende
kaitsevööndi eesmärkide täitmiseks, sealhulgas vajalikud vaatesektorid ja vaatekoridorid,
ehituskeelualad, ehitusjooned, kõrguspiirangud, krundi täisehitusprotsent, lubatud suurimad
ehitusmahud ja võimalikud ehitusalad, tingimused uute hoonemahtude
välisviimistlusmaterjalile, katusekujule ja piiretele ning vajadusel tingimused arheoloogilise
kultuurkihi uurimiseks ja säilitamiseks;
6) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal paiknev muinsuskaitseala,
kinnismälestised, nende kaitsevööndid ja teised kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva
lõike punktis 4 esitatud nõuded.
(2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute
kokkuvõtteid.
§ 5. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamine
(1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused esitatakse koos lisadega
Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna, millele on lisatud
digitaalne koopia.
(2) Kultuuripärandiamet kooskõlastab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse
eritingimused 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Vajadusel võib
Kultuuripärandiamet läbivaatamise tähtaega pikendada ning määrata uue tähtaja.
(3) Kultuuripärandiamet jätab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse
eritingimused kooskõlastamata, kui:
1) eritingimusi ei ole koostanud pädev isik;
2) eritingimused ei taga muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide,
samuti kinnismälestise säilitamist ja vaadeldavust või nende kaitsevööndi eesmärki ning ei ole
kooskõlas muinsuskaitseseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetega;
3) eritingimused ei vasta käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele;
4) eritingimustes on esitatud faktivigu või sisulisi ebatäpsusi, mis mõjutavad kooskõlastuse
andmise otsustamist.
§ 6. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kehtivus
(1) Kultuuripärandiameti kooskõlastatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse
eritingimused kehtivad viis aastat.
(2) Kultuuripärandiamet võib planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse
üksuse või huvitatud isiku taotlusel pikendada üldplaneeringu ja detailplaneeringu
muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastuse kehtivust ühe korra kuni viie aasta võrra.
§ 7. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 8
Kultuuriministri määrus: Kultuurimälestiste registri põhimäärus
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 73 lõike 2 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Andmekogu nimi ja pidamise eesmärk
(1) Andmekogu ametlik nimi on „Kultuurimälestiste register“
(2) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada:
1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve
teostamiseks vajalike andmete kogumine;
2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja
avalikustamine;
3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine.
(3) Registrit peetakse menetluskeskkonnana mälestiste ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega
seotud taotluste esitamisel.
§ 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja
(1) Registri vastutav ja volitatud töötleja on Muinsuskaitseamet.
(2) Muinsuskaitseamet:
1) tagab registri pidamise, haldamise ja majutamise õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt
2) vastutab registri seaduslikkuse, haldamise ja arendamise eest;
3) korraldab keskse tehnoloogilise keskkonna loomise ja haldamise;
4) tagab registri funktsioonidest tulenevate andmeteenuste avamise ja toimimise;
5) tagab vaba juurdepääsu registri andmetele, millele ei ole kehtestatud
juurdepääsupiiranguid;
6) tagab registri kasutajatoe;
7) tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registrisse kantud andmete tervikluse ja
autentsuse;
8) tagab turbealase info pideva analüüsimise ja turvariskide väljaselgitamise ning võtab
viivitamata tarvitusele vajalikud abinõud rikkumise lõpetamiseks
9) kogub ja analüüsib andmeandjate ja andmesaajate ettepanekuid, mis käsitlevad registri
pidamist;
10) takistab registris andmete omavolilist salvestamist ja salvestatud registriandmete
omavolilist muutmist või kustutamist ning tagab, et tagantjärele oleks võimalik kindlaks teha,
millal, kelle poolt ja milliseid registriandmeid andmetöötlussüsteemi sisestati või
andmetöötlussüsteemis muudeti;
11) takistab andmetöötlussüsteemi omavolilist kasutamist registriandmete ülekandmiseks
andmesidevahendite abil;
12) registriandmete üleandmisel säilitab andmed, millal, kellele ja millised registriandmed üle
anti;
13) kujundab oma töökorralduse selliseks, et see võimaldaks täita andmekaitse erinõudeid;
14) täidab teisi ülesandeid, mis õigusaktidega on tema pädevusse antud.
(3) Muinsuskaitseamet kogub, salvestab, korrastab, avalikustab, parandab, arhiveerib ja
kustutab registriandmeid.
§ 3. Registri pidamine ja registrisse kantud andmete töötlemise viis
Registrit peetakse ühetasandilise andmekoguna digitaalselt.
§ 4. Registriandmete õiguslik režiim
(1) Registriandmetel on informatiivne ja statistiline tähendus.
(2) Seaduses sätestatud juhtudel on registrisse kantud andmetel õiguslik tähendus.
§ 5. Andmevahetus
Andmevahetus teiste andmekogudega toimub avaliku teabe seaduse § 439 lõike 1 punkti 5
alusel kehtestatud korras riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu.
§ 6. Registriandmete turvaklass ja registri turbeaste
Registriandmete turvaklass on K1T2S2. Registri turbeaste on keskmine (M).
2. peatükk
Registri ülesehitus
§ 7. Registri koosseis
(1) Register koosneb digitaalsest andmebaasist ja arhiveeritud registriandmetest.
(2) Digitaalne andmebaas sisaldab alusdokumentide alusel registrisse kantud aktuaalseid
andmeid ja andmete registrisse kandmise aega.
§ 8. Registrile andmete esitaja
(1) Registrisse esitab andmeid:
1) Muinsuskaitseamet;
2) riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus;
3) mälestise omanik ja valdaja;
4) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või
järelevalve teostaja;
(2) Muinsuskaitseamet esitab käesoleva määruse §-des 12 ja 14–20 toodud andmed;
(3) riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused esitavad andmed kinnismälestiste omanike
ja kasutajate kohta;
(4) mälestiste omanikud või valdajad esitavad andmed uue omaniku või valdaja kohta
mälestise valduse üleminekul;
(5) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/
või järelevalve teostaja esitab andmed eelnimetatud dokumentide kohta;
(6) andmed esitatakse paberkandjal või elektrooniliselt;
(7) andmete esitaja vastutab registrisse esitatud andmete õigsuse eest.
§ 9. Alusdokumendid
Andmete registrisse kandmise alusdokumendid on:
1) Vabariigi Valitsuse korraldus muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks
olemise lõpetamise kohta;
2) kultuuriministri käskkiri mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise kohta;
3) Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri asja ajutise kaitse alla võtmise või
arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta;
4) muu käesoleva määruse §-s 8 nimetatud registrile andmete esitaja poolt esitatud dokument.
§ 10. Registri andmete säilitamine ja arhiveerimine
(1) Mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade, ajutise kaitse alla võetud
asjade ja arheoloogiliste leidudega seotud andmeid säilitatakse alaliselt. Muid andmeid
säilitatakse __. (täpsustamisel)
(2) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad,
säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate
saamiseks.
(3) Registrikaardilt kustutatud andmete säilitamiseks ja kasutamiseks peab registri volitatud
töötleja arhiivi.
(4) Registri arhiivist andmete väljastamisele kohaldatakse registrist andmete väljastamise
kohta sätestatut.
3. peatükk
Registrisse kantavad andmed
§ 11. Registri andmed
Registri andmed on järgmised:
1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed;
2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed;
3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava,
eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta;
4) riikliku- ja haldusjärelevalve andmed;
5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta;
6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed;
7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed;
8) väljastatud otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed;
9) väljastatud pädevustunnistustega seotud andmed.
§ 12. Mälestise ja muinsuskaitseala andmed
(1) Mälestise andmed on:
1) registri number;
2) mälestise nimetus;
3) mälestise koosseis;
4) mälestise asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir;
5) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus, kirjeldus, ajalugu;
6) mälestise seisukord ja hooldusaste, inspekteerimised;
7) mälestist puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel);
8) mälestise asukoha andmed riigi maakatastri järgi (kinnismälestistel);
9) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad
kultuuriväärtuslikud objektid
10) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse;
11) andmed mälestiseks tunnistamise või mälestiseks olemise lõpetamise kohta
(kultuuriministri käskkirja kuupäev ja number).
(2) Muinsuskaitseala andmed on:
1) registri number;
2) muinsuskaitseala nimetus ja piir;
3) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk;
4) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja
muud kitsendused;
5) kaitsevööndi eesmärk ja piir;
6) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud säilitamiskohustusest ja tööde loa
kohustusest, kui neid tehakse.
7) andmed muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta
(Vabariigi Valitsuse korralduse kuupäev ja number).
(3) Mälestise või muinsuskaitseala kohta esitatakse võimalusel fotod.
§ 13. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed
Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed on:
1) ees- ja perekonnanimi või juriidilise isiku ärinimi;
2) isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku puhul registrikood;
3) kontaktandmed (telefoni number, e-posti aadress, aadress).
§ 14. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava,
eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed
Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste,
uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed on:
1) taotluste, avalduste ja pöördumiste ning menetluse üldandmed;
2) menetlusega seotud dokumentide andmed;
3) hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete
andmed (kuupäev, koostaja andmed ja muud asjakohased andmed).
§ 15. Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed
Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed on:
1) riikliku järelevalve tegija nimi;
2) ettekirjutuse teinud ametiisiku nimi ja ametinimetus;
3) ettekirjutuse tegemise kuupäev ja ettekirjutuse number selle olemasolu korral;
4) ettekirjutuse saaja ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku
ärinimi ja registrikood;
5) ettekirjutuse tegemise alus ja õigusrikkumise kirjeldus;
6) ettekirjutuse sisu.
§ 16. Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed:
Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed on:
1) registri number;
2) asja või maa-ala nimetus;
3) asukoha andmed;
4) ajutise kaitse alla võtmise tähtaeg ja põhjendused;
5) Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri ajutise kaitse alla võtmise kohta (kuupäev ja
number);
6) võimlusel fotod.
§ 17. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed
Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed on: ...
§ 18. Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed
Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed on:
1) registri number;
2) leiu nimi, leidmise koht ja kuupäev;
3) leidja nimi, isikukood, elukoha aadress;
4) otsus leiu kultuuriväärtuse kohta;
5) otsus leiuautasu määramise kohta;
6) leiukoha tuvastamise otsus;
7) info leiukohal teostatud uuringute ja ekspertiiside aruannete kohta.
§ 19. Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed
Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed on:
1) loa number;
2) isiku nimi, kellele luba on väljastatud;
3) isiku e-posti aadress ja telefoni nr;
4) väljaandmise kuupäev;
5) otsinguloa kehtivuse kuupäev;
6) otsinguaruande tähtaeg;
7) loa kehtivuse peatamise andmed;
8) loa kehtetuks tunnistamise andmed.
§ 20. Pädevustunnistustega seotud andmed
Pädevustunnistustega seotud andmed on:
1) tunnistuse number;
2) isiku nimi, kellele on tunnistus väljastatud
3) tunnistuse väljaandmise kuupäev;
4) tunnistuse kehtivuse kuupäev;
5) mälestise liik;
6) tegevusala;
7) tööde liik;
8) täienduskoolitus;
9) isiku e-posti aadress ja telefoni nr;
10) tunnistuse pikendamise andmed;
11) tunnistuse kehtetuks tunnistamise andmed.
4. peatükk
Andmete kandmine registrisse ja juurdepääs registrisse kantud andmetele
§ 21. Andmete kandmine registrisse
(1) Andmed kantakse registrisse volitatud töötleja koostatud või talle esitatud
alusdokumentides olevate andmete alusel või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu
andmepäringut esitades.
(2) Volitatud töötleja kannab andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest,
otsuse tegemisest või ettekirjutuse jõustumisest arvates.
§ 22. Juurdepääs registrisse kantud andmetele
(1) Registriandmed on avalikud, kui juurdepääsu neile ei ole piiratud seadusega sätestatud
korras. Registrist ei väljastata andmeid, mille avalikuks tulek ohustaks mälestist.
(2) Registriandmeid, millele õigusaktidest tulenevalt on kehtestatud juurdepääsupiirangud,
väljastatakse vaid õigustatud isikutele kirjaliku taotluse alusel digitaalselt või väljatrükina
paberkandjal.
(3) Registrisse kantud andmetele tagatakse juurdepääs volitatud töötleja veebilehelt ja
volitatud töötleja juures kohapeal kooskõlas avaliku teabe seaduse, andmekogude seaduse ja
isikuandmete kaitse seadusega.
(4) Registri volitatud töötleja veebilehel avaldatakse järgmised andmed:
1) registreerimise number;
2) mälestise, muinsuskaitsealade ja arheoloogilise leiukoha nimetus;
3) mälestise liik või liigid;
4) andmed mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise
kohta;
5) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha asukoht Eesti territooriumi
haldusüksuste nimistu järgi ja aadress (v.a juhul, kui asukoht ja aadress on salastatud);
6) mälestist, muinsuskaitseala või arheoloogilist leiukohta puudutavad kinnistusraamatu
andmed (kinnismälestistel);
7) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha koosseis;
8) fotod (nende olemasolu korral);
9) info pädevustunnistuste kohta.
(5) Registri andmed, mis ei ole registri avalikus vaates nähtavad:
1) isikuandmed (välja arvatud pädevustunnistusega seotud isikuandmed);
2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotlused, hoolduskavad,
eritingimused, ehitusprojektid, tegevuskavad, load ja aruanded;
3) otsinguvahendi ja sukeldumisteatiste, lubade ja aruannetega seotud andmed.
§ 22. Ebaõigete andmete parandamine
(1) Kui registri volitatud töötleja avastab registris ebaõiged andmed või kui andmete esitaja
teavitab teda registris olevatest ebaõigetest andmetest, parandab registri volitatud töötleja
nimetatud andmed registris viie tööpäeva jooksul nendest teadasaamise päevast arvates.
(2) Kui andmete esitaja avastab, et registrisse on kantud ebaõiged andmed, on ta kohustatud
koheselt esitama registrile õiged andmed.
§ 23. Registriandmete väljastamine
(1) Registriandmete kinnitatud väljavõtte väljastab registri volitatud töötleja pädev ametiisik.
(2) Registriandmed, millele on õigusakti alusel kehtestatud juurdepääsupiirang, väljastatakse
õigustatud isikule kirjaliku avalduse alusel paberkandjal või digitaalselt.
(3) Muu teave väljastatakse avaliku teabe seaduses sätestatud korras.
(4) Volitatud töötleja dokumendiregistris registreeritakse andmete registrist väljastamisel
järgmised andmed:
1) koosseis;
2) kasutamise otstarve;
3) väljastamise aeg;
4) saaja isiku nimi.
§ 24. Registriandmete väljastamise eest tasumine
Registriandmeid väljastatakse tasuta.
§ 25. Andmete logimine
(1) Andmete registrisse kandmine, sealhulgas registriandmete muutmine, logitakse. Logis
säilitatakse kande sisu, kuupäev ja kellaaeg ning selle tegija nimi.
(2) Logi säilitatakse kolm aastat kande tegemisest arvates.
5. peatükk
Registri tegevuse lõpetamine
§ 26. Registri likvideerimise kord
Register likvideeritakse seaduses sätestatud korras.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 27. Rakendussäte
Kultuurimälestiste register ja seal sisalduvad andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks.
§ 28. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
KAVAND 9
Kultuuriministri määrus: Mälestise tähistamise kord ja tähise kujutis
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 74 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse mälestise tähistamise kord ja kinnitatakse mälestise tähise kujutised,
mis on esitatud määruse lisades 1 ja 2.
§ 2. Mälestise tähistamine
(1) Mälestisi tähistatakse käesolevas määruses sätestatud korras ja kehtestatud tähisega.
(2) Veealuseid mälestisi ja vallasmälestisi võib tähistada asjakohase sobiva tähisega.
(3) Mälestise tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. Mälestise tähistamisel võib
Kultuuripärandiamet teha koostööd valla- ja linnavalitsusega.
(4) Mälestise tähistamisel jälgitakse, et:
1) tähise paigutus- või kinnitusviis ei kahjustaks mälestist ega piiraks selle vaadeldavust;
2) tähise paigutus- või kinnitusviis oleks püsiv, vältimaks tähise juhuslikku eemaldumist;
3) tähis oleks vajadusel eemaldatav;
4) tähis oleks ohutu mälestise külastaja või käsitseja jaoks.
§ 3. Mälestise tähise paigaldamine
(1) Mälestise tähis paigaldatakse:
1) mälestise seinale või muule avalikkusele hästi nähtavale vertikaalsele pinnale;
2) mälestise juurde juhul, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud pind puudub või sellele ei
ole määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides võimalik tähist paigaldada.
(2) Mälestise tähise asukoha valikul arvestatakse:
1) tavapäraseid juurdepääsu- ja vaatesuundi mälestisele;
2) tähise nähtavust avalikkusele;
3) tähise asetust mälestise suhtes ja kaugust mälestisest nii, et nende seos oleks üheselt
mõistetav.
(3) Veealune mälestis tähistatakse üksnes järgmiste tingimuste täitmisel:
1) Kultuuripärandiamet ei ole vaba juurdepääsu veealusele mälestisele piiranud;
2) tagatud on ohutu veeliiklus ja selle kinnituseks on Veeteede Amet andnud tähise
paigaldamiseks nõusoleku.
(4) Veealuse mälestise tähis paigaldatakse:
1) veealuse mälestise kaitsevööndisse ankurdatud kollast värvi poile;
2) veekogu veealusele mälestisele lähimale kaldale juhul, kui on võimalik arvestada käesoleva
paragrahvi lõikes 3 esitatud nõudeid.
§ 4. Mälestise tähise kujutis
(1) Mälestiseks tunnistatud ehitise tähis on ümmargune, läbimõõduga 20 cm. Tähise keskel
paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning selle ümber kirjad
„KULTUURIMÄLESTIS” ja „NATIONAL MONUMENT”.
(2) Mälestise, mis on arheoloogiamälestis, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse
lisas 2 esitatud hoburaudsõle kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad:
„ARHEOLOOGIAMÄLESTIS” ja „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS on riigi kaitse all”, samuti
arheoloogiamälestise liik ja kultuurimälestiste registri number.
(3) Muu mälestise, eelkõige veealuse mälestise, ajaloomälestise ja loodusliku pühapaiga, tähis
on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning mille
tekstiväljal on kirjad: „KULTUURIMÄLESTIS”, „NATIONAL MONUMENT” ja
„KULTUURIMÄLESTIS on riigi kaitse all”.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähise põhi on hõbehall ning lõigetes 2 ja 3
nimetatud tähise põhi on valge. Tähisele kantav kiri on must või tumehall.
§ 5. Kunstimälestise tähise paigaldamine ja kujutis
(1) Kunstimälestisele paigaldatakse tähis üksnes juhul, kui asja materjali, kuju ja suurust
arvestades on võimalik järgida kõiki määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid.
(2) Kunstimälestise tähis on asja materjalile, kujule ja suurusele sobivate mõõtmetega silt,
kleebis või kirje.
(3) Kunstimälestise tähise vasakul ääres paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ja
paremal ääres asuval tekstiväljal kiri „KULTUURIMÄLESTIS” ning vallasmälestise
kultuurimälestiste registri number.
§ 6. Tähise asendamine teabekandjaga
Mälestise ja püsiva asukohaga kunstimälestise tähise võib asendada mälestise juurde püsivalt
ning määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides paigutatud teabekandjaga juhul, kui
selle tekstiväljal on määruse lisas 1 või 2 esitatud kujutis ja § 4 või 5 kohaselt tähise tekstiväli.
§ 7. Määruse jõustumine
Käesoleva määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
Lisa 1 Ruunimärgi kujutis
Lisa 2 Hoburaudsõle kujutis
KAVAND 10
Kultuuriministri määrus: Kultuuripärandiameti põhimäärus
Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Kultuuripärandiameti staatus
(1) Kultuuripärandiamet (edaspidi amet) on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev
valitsusasutus, mis teostab täidesaatvat riigivõimu ja riiklikku järelevalvet ning kohaldab
riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses.
(2) Amet esindab ülesannete täitmisel riiki.
§ 2. Ameti eelarve, pitsat ja sümboolika
(1) Amet on riigieelarvest finantseeritav asutus, millel on oma eelarve.
(2) Ametil on väikese riigivapi kujutise ja oma nimega pitsat.
(3) Ameti dokumendiplankide ja pitsati kord määratakse ameti asjaajamiskorras.
§ 3. Ameti asukoht
Amet asub Tallinnas. Ameti aadress on Pikk tn 2, 10123 Tallinn.
§ 4. Ameti ingliskeelne nimetus
Ameti nimetus inglise keeles on Estonian National Heritage Board.
§ 5. Järelevalve ameti tegevuse üle
(1) Ameti kõrgemalseisvaks valitsusasutuseks on Kultuuriministeerium.
(2) Ameti tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostab järelevalvet valdkonna eest
vastutav minister.
(3) Ameti tegevust koordineerib Kultuuriministeeriumi kantsler.
2. peatükk
Tegevusvaldkond ja ülesanded
§ 6. Ameti tegevusvaldkond ja ülesanded
(1) Ameti tegevusvaldkond on riigi muinsuskaitse- ja muuseumipoliitika ning arengukavade
elluviimine.
(2) Oma tegevusvaldkonnas täidab amet järgmisi ülesandeid:
1) valmistab ette ja viib läbi muinsuskaitse- ja muuseumivaldkonna arendusprojekte ning
analüüsib kultuuripärandi valdkonna arengusuundi;
2) korraldab kultuuripärandialaseid uuringuid, kogub statistikat ja analüüsib kultuuripärandi
seisundit;
3) koostab ja teeb kättesaadavaks kultuuripärandi alast teavet, metoodilisi materjale ja
standardeid ning korraldab teabepäevi ja avalikkuse kaasamist;
4) töötab välja mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid mälestise liikide
kaupa;
5) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusi
ning valmistab ette mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktide ning
muinsuskaitsealade kaitsekordade eelnõud;
6) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise
menetlusi ning valmistab ette riikliku kaitse lõpetamise õigusaktide eelnõud;
7) koordineerib riiklikku muuseumide kogumispoliitikat, annab suuniseid muuseumikogu
kogumispõhimõtete kujundamiseks ning nõustab muuseume teistes muuseumikogudega
seotud küsimustes;
8) nõustab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või
ehitise hooldamise, remondi, konserveerimise, restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja
juhendid ning vajaduse korral väljastab hoolduskava;
9) annab seaduses sätestatud juhtudel välja muinsuskaitse tingimusi, tööde lubasid ning
kooskõlastab üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi;
10) seaduses sätestatud juhtudel määrab uuringuid, annab uuringulube;
11) hindab uuringu- ja muinsuskaitselise järelevalve aruannete vastavust ning korraldab
uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulude hüvitamist;
12) hindab arheoloogilise leiu kultuuriväärtust, määrab leiuautasu, arheoloogilisi leide
säilitava asutuse või korraldab leiu võõrandmise leidjale;
13) annab arheoloogilise leiu otsimiseks otsinguvahendi lube ning sukeldumislube;
14) korraldab arheoloogideks leiukohaks määramist;
15) valitseb riigile kuuluvaid veealuseid mälestisi ning korraldab mälestiste tähistamist;
16) hindab seaduses sätestatud juhtudel muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate isikute
kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele ning annab pädevustunnistusi;
17) peab kultuurimälestiste registrit ja muuseumide andmekogu;
18) teostab seaduses sätestatud juhtudel oma pädevuse piires riiklikku ja haldusjärelevalvet;
19) viib läbi rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tagamise
taotluste ning hüvitistaotluste menetlusi ning valmistab ette otsuse eelnõud;
20) seaduses sätestatud juhtudel annab kultuuriväärtuse väljaveo lube ja teatisi ning teostab
sellega seotud kultuuriväärtuste ekspertiise;
21) täidab Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste
tagastamiseks ettenähtud keskasutuse ülesandeid;
22) teeb koostööd mäluasutustega, kohaliku omavalitsuse üksustega ning riigiasutustega
kultuuripärandi kaitse korraldamisel ning teeb neile ettepanekuid;
23) osaleb rahvusvahelistes projektides;
24) teeb Kultuuriministeeriumile ettepanekuid muinsuskaitse- ja muuseumialaste õigusaktide
muutmiseks.
(3) Amet täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud õigusaktidega, samuti ministri
Kultuuriministeeriumi kantsleri antud ülesandeid.
3. peatükk
Ameti juhtimine
§ 7. Peadirektor
Ametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister
Kultuuriministeeriumi kantsleri ettepanekul.
§ 8. Ameti peadirektori pädevus:
(1) Ameti peadirektor:
1) juhib ameti, samuti temale vahetult alluva ametniku ja töötaja ning struktuuriüksuse tööd ja
korraldab peadirektori asetäitja ning ameti struktuuriüksuste juhtide kaudu ameti pädevusse
kuuluvate ülesannete täitmist;
2) vastutab ameti tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ja annab
aru ministrile;
3) teostab teenistuslikku järelevalvet ministri poolt määratud ulatuses ja korras;
4) nimetab ametikohale ja vabastab ametikohalt ameti koosseisu kuuluvad ametnikud ning
sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud ameti töötajatega;
5) esitab ministrile ettepanekuid ameti eelarve kohta ning vastutab selle täpse ja otstarbeka
täitmise eest;
6) esitab ministrile ettepanekuid oma tegevusvaldkonna korraldamiseks ja ning
muinsuskaitset ja muuseumealaste puudutavate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks;
7) kinnitab ametnike ja töötajate ametijuhendid ning otsustab lisatasude ja muutuvpalga
maksmise kooskõlas õigusaktide ja ameti eelarvega;
8) määrab ameti ametnikele distsiplinaarkaristusi ja töötajatele hoiatusi
9) hoiab ameti vapipitsatit ja kinnitab selle kasutamise korra;
10) kinnitab ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra ning muud sisemist töökorraldust
reguleerivad juhendid ja korrad;
11) korraldab ameti valduses oleva riigivara kasutamist ning käsutab ameti eelarvevahendeid
vastavalt kultuuriministri kinnitatud eelarvele;
12) esindab ametit ja annab volitusi ameti esindamiseks;
13) täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse ja
korraldusega ning kultuuriministri määruse ja käskkirjaga.
(2) Ameti juhtimiseks ja tegevuse korraldamiseks annab peadirektor käskkirju ning suulisi ja
kirjalikke korraldusi.
(3) Peadirektor võib moodustada nõuandva õigusega ajutisi või alalisi komisjone, määrates
nende ülesanded ja töökorra.
§ 9. Peadirektori asetäitja
(1) Peadirektoril on üks või mitu asetäitjat, kes alluvad vahetult peadirektorile.
(2) Peadirektori asetäitja nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor.
(3) Peadirektori asetäitja:
1) koordineerib, suunab, juhendab, kontrollib ja analüüsib muinsuskaitse ja muuseumide
valdkondade arendamisega seotud ülesannete täitmist ning korraldab osakondade ja
valdkondade vahelist koostööd;
2) esindab ametit oma pädevuse ja peadirektorilt saadud volituste piires;
3) täidab muid õigusaktidega sätestatud või peadirektori antud ülesandeid.
(4) Peadirektori asetäitja äraolekul asendab teda peadirektori määratud ametnik.
§ 10. Struktuuriüksuste juhid
(1) Ameti struktuuriüksuste juhid on ameti osakondade juhid (edaspidi üksuse juht).
(2) Üksuse juhi nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor.
(3) Üksuse juht allub vastavalt üksuse põhimäärusele vahetult peadirektorile või peadirektori
asetäitjale.
(4) Üksuse juht juhib ja esindab üksust oma vastutusalas ametis, tagab üksuse eesmärkide
saavutamise ja ülesannete täitmise ning annab peadirektorile aru üksuse tegevusest.
4. peatükk
Ameti struktuur ja struktuuriüksuste põhiülesanded
§ 11. Ameti struktuuriüksused
(1) Ameti struktuuriüksused on osakonnad.
(2) Ameti struktuuri võivad kuuluda väljaspool struktuuriüksusi asuvad ametnikud ja töötajad,
kes toetavad ameti põhiülesannete täitmist ja alluvad vahetult peadirektorile.
§ 12. Ameti osakonnad
(1) Ameti põhiülesannete täitmiseks on ametis järgmised osakonnad:
1) Riikliku kaitse ja kogude osakond;
2) Pärandihoiu osakond
3) Järelevalve osakond
4) Üldosakond
(2) Riikliku kaitse ja kogude osakonna põhiülesanded on: ...
(3) Pärandihoiu osakonna põhiülesanded on: ...
(4) Riskihalduse osakonna põhiülesanded on: ...
(5) Üldosakonna põhiülesanded on: dokumendihalduse, personalihalduse ja – arendamise,
töötajate koolitamise; sisekommunikatsiooni, finantsjuhtimise ja eelarvestamise,
hanketegevuse ning varade haldusega seotud ülesannete ja muude peadirektori poolt määratud
ülesannete täitmise.
5. peatükk
Rakendussätted
§ 13. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
§ 14. Määruse kehtetuks tunnistamine
Kultuuriministri 09. veebruari 2007. a määrus nr 4 „Kultuuripärandiameti põhimäärus“
tunnistatakse kehtetuks
Kultuuriministri määrus: Nõuded mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise
ehitusprojektile
Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 52 lõike 3 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Reguleerimisala
(1) Käesoleva määrus sätestab nõuded mälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealal
paiknevate ehitiste (edaspidi ehitis) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektidele
(edaspidi projekt) ja tegevuskavadele.
(2) Projekti koostamisel lähtutakse ehitusseadustiku üldnõuetest projektile ning sama seaduse
§ 13 lõike 3 alusel antud määrusest Nõuded ehitusprojektile (edaspidi nõuded
ehitusprojektile) nõuetest, arvestades käeolevast määrusest tulenevaid erisusi.
(3) Määruses sätestatud korda ei rakendata juhtudel, kui ehitis, mida kavandatakse
konserveerida, restaureerida või ehitada, on tehnovõrk või –rajatis.
§ 2. Nõuded projekti koostajale
(1) Mälestise ning maailmapärandi nimekirja kantud objektil asuva ehitise konserveerimise
ja restaureerimise projekti või tegevuskava võib koostada pädev isik.
(2) Käesoleva paragrahvis nimetatud projektide koostamise pädevust omavate isikute loetelu
avaldatakse Kultuuripärandiameti veebilehel.
§ 3. Projektdokumendid
(1) Projektdokumendid on:
1) eelprojekt;
2) põhiprojekt;
3) tööprojekt;
4) konserveerimis- ja restaureerimistööde tegevuskava.
(2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 loetletud projektdokumendid esitatakse
Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna või pdf
(Portable Document Format) vormingus digitaalallkirjastatult.
§ 4. Projekti koostamise lähtedokumendid
(1) Projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile,
lisanduvad järgmised kohustuslikud dokumendid:
1) muinsuskaitse tingimused;
2) mälestise või ehitise kohta tehtud uuringute, sealhulgas tehniliste uuringute
tegevuskavad ja aruanded;
3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad
dokumendid.
(2) Muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks koostatava projekti korral lisanduvad projekti
lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, järgmised
kohustuslikud dokumendid:
1) detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Juhul kui detailplaneeringut ei ole
koostatud või see on koostatud enne detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste
nõuet, siis koostada muinsuskaitse eritingimused ehitise püstitamiseks;
2) ehituspiirkonnas tehtud käesoleva määruse § 8 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud
uuringute aruanded;
3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad
dokumendid.
(3) Nõuetekohaste lähtedokumentideta võib koostada ainult projekti eskiise, mille järgi ei
konserveerita, restaureerita ega ehitata.
(4) Kui väliuuringud tehakse enne projekti koostamist, siis määratletakse uuringu
tegevuskava, selle nõutav sisu ja maht eraldi dokumendina vastavalt käesoleva määruse §-le
(5) Ehitustööde käigus tehtavate täiendavate uuringute vajadus määratletakse muinsuskaitse
tingimustega.
2. peatükk
PROJEKTI STAADIUMID JA SISUNÕUDED
§ 5. Eelprojekt
(1) Eelprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eelprojekti muinsuskaitse osas, milles
esitatakse järgmised dokumendid, nõuded ja lahendused:
1) seletuskirjas esitada kehtivate muinsuskaitse tingimuste loetelu ja anda ülevaade nende
järgimisest ;
2) seletuskirjas tuua esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilitamise,
konserveerimise ja restaureerimise käsitlus.;
3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende
asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad.
4) Eelprojekti joonistel eristada tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad
tarindid, suletavad ja uued avad, säilitatavad ja asendatavad avatäited.
5) Eelprojekti joonistel näidata tehniliste ruumide paiknemine ja suurus, sh hoone
vaadetel, selle välisilmet muutvad tehnilised avad (nt ventilatsiooniavad), korstnad
jms. Tehnosüsteemide käsitlused esitada põhimõtteliste lahendustena.
6) Seletuskirjas anda suunised tehnosüsteemide paigaldamiseks ehitist võimalikult vähe
kahjustaval viisil (st läbiviigud olemasolevatest avadest, uuematest seintest, mitte
võlvidest jne).
§ 6. Põhiprojekt
(1) Põhiprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eraldi põhiprojekti muinsuskaitse osas,
milles esitatakse lahendused käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele:
1) seletuskirjas esitakse loeteluna väljavõte projekti aluseks olevatest muinsuskaitse
tingimustest ja ülevaade nende järgimisest, samuti konserveerimis- või
restaureerimiskontseptsiooni ja eelprojekti järgimisest.
2) eraldi tuuakse esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine,
konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne).
3) restaureerimis- ja konserveerimisjuhised kõikide restaureeritavate või
konserveeritavate hooneosade kohta.
4) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et
konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega
konservaatorid.
5) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende
asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad.
6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded.
7) Pargi või kalmistu puhul esitatakse väikevormide, ehitiste ja haljastuse käsitlus koos
loetelu, mahtudega ja nõuetega nende säilitamiseks, korrastamiseks,
rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks.
8) Parkide ja kalmistute puhul esitatakse vajadusel tehnovõrkude, väikevormide ning -
ehitiste ja valgustuse tööprojekt.
9) Põhiprojekti joonistel eristatakse tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja
ehitatavad tarindid, pargi või kalmistu puhul ka väikevormid, ehitised ja haljastus,
suletavad ja uued avad ning säilitatavad (korrastatavad, restaureeritavad) ja
asendatavad (ajaloolise eeskuju järgi või erinevad) avatäited, kusjuures
viimatinimetatute kohta esitatakse põhiprojekti mahus tööjoonised.
10) Restaureeritavate karniiside jms profileeritud detailide kohta anda šabloon 1:1,
11) oluliselt muutuvate tarindite kohta anda sõlmejoonised.
12) Juhul kui lõplikku sõlme lahendust ei ole võimalik lähteandmete ebapiisavuse tõttu
esitada, esitatakse sõlme eeldatav tehniline lahendus koos viitega, milliseid näitajaid ja
kelle poolt tuleb täpsustada ehitamise käigus pärast sõlme avamist ja enne ehitamise
jätkamist.
13) nõuded uute tarindite ja tehnosüsteemide paigaldamiseks arvestades ehitise
kultuuriväärtuse ja originaalsubstantsi säilitamise vajadust.
14) Anda ülevaade kasutatavatest materjalidest, uute tarindite, detailide ja
tehnosüsteemide tehniline lahendus ja välimus.
(2) Lisada põhiprojekti seletuskirja koosseisu ehitise kasutus- ja hooldusjuhend.
(3) Juhul, kui Kultuuripärandiamet on andnud käesoleva määruse § 2 lõike 3 punktis 3
sätestatud nõusoleku, võib vastavalt kavandatavatele töödele koostada:
1) väiksema mahuga tööde korral mälestisel või ehitisel vähendatud mahuga põhiprojekti;
2) mälestise või ehitise fassaadide restaureerimiseks välisviimistluse põhiprojekti.
(4) Põhiprojekti koosseisus esitatavate tehnosüsteemide projektide koostajatel ei pea olema
pädevustunnistust juhul, kui pädev peaprojekteerija (arhitektuurse osa koostaja) on
kõikide tehnosüsteemide projektide allkirjastamisega kinnitanud nende vastavust
arhitektuursele lahendusele ja muinsuskaitse tingimustele.
§ 7. Välisviimistluse põhiprojekt
(1) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende
asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad.
(2) Välisviimistluse põhiprojektis esitatakse kõikide fassaadide joonised mõõtkavas, mis
võimaldab:
1) näidata välisviimistluskihi, katusekatte, korstnapitside, katuserennide ja
vihmaveetorude kahjustuste kohad ja ulatuse ning restaureerimise ulatuse;
2) näidata kõikide värvitavate pindade värvitoonid ja -tüübid koos näidisviitega
konkreetsele värvikataloogile;
3) eristada kõik restaureeritavad ja asendatavad avatäited, uute puhul lisatakse
tööjoonised;
4) näidata valgustuse, tänava- ja majanumbrite ning reklaami ja tehniliste seadmete
paigaldamise kohad;
5) näidata välistreppide, varikatuste jms restaureerimise põhimõtted.
(3) Välisviimistluse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse:
1) ajaloolise fassaadiviimistluse säilitamise võimalusi;
2) vana värvi eemaldamise ja pinna ettevalmistamise nõudeid;
3) krohvi, värvi ja muude viimistlusmaterjalide koostis;
4) nõudeid juhtmete süvistamisele või nende muul viisil paigaldamisele;
5) nõudeid puhaskivipindade puhastamisele ja konserveerimisele;
6) avatäidete, välistreppide, varikatuste, katusekatte, korstnapitside, katuserennide,
vihmaveetorude jms restaureerimise põhimõtteid;
7) valgustuse, tänava- ja majanumbrite, reklaami ja seadmete paigaldamise põhimõtteid.
(4) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded.
(5) Lisada projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend.
§ 8. Sisekujunduse põhiprojekt
(1) Sisekujunduse põhiprojekt koostatakse, kui mälestise või ehitise interjööride
kultuuriväärtustega tarindite või detailide osas kavandatakse ehitustöid või sisekujunduse
muudatusi.
(2) Sisekujunduse põhiprojektis esitatakse ruumide pindade ja lõigete joonised, mis
võimaldavad anda ülevaade viimistlusmaterjalidest ja värvilahendusest, neile
kinnitatavatest esemetest ja inventarist (valgustid, kardinapuud, kardinad, vaibad jne), neil
leiduvast dekoorist ja nendega külgnevatest tarinditest (kaminad, ahjud, sisseehitatud
kapid jne), neis olevatest avatäidetest ja mööbli ning inventari paigutusest ruumides, mis
on seotud kultuuriväärtusega tarindite ja detailidega.
(3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende
asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad.
(4) Sisekujunduse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse
kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid värve ja materjale
koos kasutamise tehnoloogiaga ning kultuuriväärtusega tarindite kaitsmist tööde tegemise
ajal ja nende edasiseks säilitamiseks vajalikke meetmeid (puhastamine ja
konserveerimine, restaureerimine jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega
kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta.
(5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et
konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega isik.
(6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded.
(7) Lisada põhiprojekti koosseisu projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend.
§ 9. Vähendatud mahuga põhiprojekt
(1) Vähendatud mahuga põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise osa restaureerimiseks,
konserveerimiseks või ehitamiseks.
(2) Vähendatud mahuga põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda
kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja
detailjoonistega.
(3) Vähendatud mahuga põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse
kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos
kasutamise tehnoloogiaga.
(4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine,
konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne) koos
restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate
hooneosade kohta.
(5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et
konserveerimis- ja restaureerimistöid võib teha ainult vastava pädevusega isik.
(6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded.
(7) Lisada põhiprojekti koosseisu käsitletava hooneosa kasutus- ja hooldusjuhend.
§ 10. Tehnosüsteemi põhiprojekt
(1) Tehnosüsteemi põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise tehnosüsteemi ehitamiseks.
(2) tehnosüsteemi põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda
kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja
detailjoonistega, sh läbiviikude kohad.
(3) Tehnosüsteemi põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse
vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga.
(4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus, märkida väärtuslikud
detailid-tarindid joonistele.
(5) Tehnosüsteemide projekteerija peaks kaasama pädeva spetsialisti.
(6) Lisada põhiprojekti koosseisu tehnosüsteemi kasutus- ja hooldusjuhend.
§ 12. Tööprojekt
(1) Tööprojekti staadiumis esitatakse konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustööde
läbiviimiseks piisava täpsusastmega joonised ja selgitused. Vajalikud juhised tööde
tegemiseks on:
1) kõikide restaureerimistööde kirjeldused, kasutatavate materjalide koostis ja töövõtted;
2) kõik ehitamiseks ja restaureerimiseks vajalikud sõlme- ja detailjoonised;
3) selgitused kultuuriväärtuslike tarindite kaitsmiseks tööde tegemise ajal.
(2) Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitatav tööprojekt, kui see ei ole põhiprojekti
arhitektuuriosa koostaja koostatud või juhendamisel koostatud, peab olema eelnevalt
tema poolt läbi vaadatud ja viseeritud. Tööprojekti tehnosüsteemide osad peavad olema
läbi vaadatud ja viseeritud arhitektuurse osa koostaja poolt, kellel on muinsuskaitse
tegevusluba (pädevustunnistus).
§ 13. Määruse jõustumine
Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.