dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine

Kultuuriministeerium · 12. aprill 2018
Viit
1-11/917-1
Registreeritud
12. aprill 2018
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
post
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-11 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõud ja memorandumid
Toimik
1-11/2018 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõudega seotud dokumendid
Vastutaja
Merle Põld

Failid

  • 📎1-11917-1 12.04.2018 Väljaminev kiri.bdoc2506 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium [email protected] 12.04.2018 nr 1-11/917-1 Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks muinsuskaitseseaduse eelnõu. Eelnõu ja seletuskiri on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis EIS. Palun eelnõu kooskõlastada 20 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Saar minister Lisad: muinsuskaitseseaduse eelnõu eelnõu seletuskiri seletuskirja lisa 1 – rakendusaktide kavandid seletuskirja lisa 2 - märkuste tabel Liina Jänes 6282381 [email protected] Merle Põld 6282347 [email protected] Suur-Karja 23/ 15076 Tallinn/ 628 2222/ [email protected]/ www.kultuuriministeerium.ee/ Registrikood 70000941 Eelnõu 06.04.2018. Muinsuskaitseseadus 1. peatükk Seaduse eesmärk ja kohaldamisala § 1. Seaduse eesmärk (1) Käesoleva seaduse eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus, mis tagatakse läbi: 1) kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate kultuuriväärtusega keskkondade säilimise ja kaitse; 2) arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse; 3) vaimse kultuuripärandi kaitse. (2) Ainelise kultuuripärandi kaitse hõlmab kultuuriväärtusega asjade ja maa-alade väljaselgitamist, uurimist ja dokumenteerimist, populariseerimist, mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamist ning nendega seotud tegevuste reguleerimist. (3) Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks. See hõlmab muu hulgas vaimse kultuuripärandi väljaselgitamist, uurimist, dokumenteerimist ja populariseerimist. § 2. Muinsuskaitse põhimõtted (1) Kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ja tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna. (2) Keskkonnas läbiviidavad muudatused lähtuvad kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse ning kvaliteedi hoidmise põhimõttest. Lisatav uus peab toetama varem loodud väärtusi. (3) Mälestiste ja muinsuskaitseala kaitsmisel lähtutakse ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud tegevused, peavad vähendama mälestiste ja muinsuskaitsealade hävimise ohtu ja suurendama väärtuste säilimist. Seaduses sätestatud juhtudel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus või taotleda tegevusteks pädeva haldusorgani luba. (4) Mälestise ja muinsuskaitseala konserveerimise ja restaureerimise eesmärk on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise autentsuse säilitamine ja selle potentsiaalse terviklikkuse taastamine, kui viimane on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. (5) Mälestist ja muinsuskaitseala konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb kasutada eeskätt algupäraseid materjale ning traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid. 1 (6) Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestavad oma ülesannete täitmisel kultuuripärandi kui avaliku väärtusega ning teevad selleks omavahel koostööd, toetades seeläbi kultuuripärandi säilimist ja kasutuses hoidmist. § 3. Seaduse kohaldamisala (1) Käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade ning arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Käesolev seadus kehtib ka majandusvööndis. (2) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ehitamise suhtes kohaldatakse ehitusseadustikus ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. (3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetluse suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. § 4. Mõisted Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) aineline kultuuripärand on käesoleva seaduse tähenduses inimtekkelised või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus; 2) vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi antavad tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ning nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ning hoiavad elavas ja loovas kasutuses; 3) arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms; 4) konserveerimine on tegevus, millega tõkestatakse mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade edasine hävimine, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid, arhitektuurseid ja dekoratiivseid elemente säilitades erinevate ajastute väärtuslikud kihistused ning jättes puuduvad osad taastamata; 5) restaureerimine on tegevus, millega fikseeritakse mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise autentne seisund, eemaldades vajaduse korral vähemväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvaid ja kahjustunud osi teaduslikult põhjendatud kujul ja meetodil, tuginedes originaaldokumentidele ning uuringutele; 6) hooldamine on järjepidev tegevus mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi korrashoidmiseks; 2 7) remontimine on tegevus mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi parandamiseks, millega ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile ning kasutatakse algupäraseid materjale; 8) ilme muutmine on tegevus, mis mõjutab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise eksterjööri ja interjööri senist väljanägemist, sealhulgas värvilahenduse ja viimistluse muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide ümberpaigutamine, eemaldamine või kinnikatmine, kinnismälestisele või muinsuskaitsealale objekti, sealhulgas teisaldatava objekti või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku, valgustus- ja muu seadme, tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami paigaldamine; 9) vrakk on vee-, õhu-ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega. 2. peatükk Kaitse kehtestamine 1. jagu Mälestis ja muinsuskaitseala § 5. Mälestis Mälestis on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks. § 6. Muinsuskaitseala (1) Muinsuskaitseala on käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-ala, mis moodustab inimese ja looduse koosmõjul kujunenud tervikliku ajaloolise keskkonna. (2) Muinsuskaitseala võib koosneda ühest või mitmest perioodist pärit hoonetest (edaspidi muinsuskaitsealal asuv ehitis) ja rajatistest, mis koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute, hoonestus- ja krundistruktuuriga moodustavad tervikliku kultuurmaastiku. § 7. Riikliku kaitse eeldus (1) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust. (2) Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid liikide kaupa töötab välja Kultuuripärandiamet ja avaldatakse ameti veebilehel. § 8. Mälestise liigid (1) Mälestise liigid on: 1) ajaloomälestis; 3 2) arheoloogiamälestis; 3) ehitismälestis; 4) kunstimälestis; 5) looduslik pühapaik; 6) tehnikamälestis. (2) Ajaloomälestis on poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste või silmapaistvate ühiskonna- ja kultuuritegelastega seotud asi või maa-ala. (3) Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht. (4) Ehitismälestis on hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. (5) Kunstimälestis on kunstilise, kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa, mis peegeldab kunsti, käsitööoskuste ja esteetika arengut, kohalike traditsioonide ning kogukonnaga seotud protsesse. (6) Looduslik pühapaik on rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad. (7) Tehnikamälestis on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuurilise- või sotsiaalse väärtusega vallasasi või asjade kogum, mis kajastab ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näide. (8) Mälestised jagunevad kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks. Kinnismälestisteks on ajaloomälestis, arheoloogiamälestis ja ehitismälestis. Vallasmälestisteks on kunstimälestis ja tehnikamälestis. § 9. Veealune mälestis (1) Veealune mälestis on sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asi või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. (2) Veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub riigile. (3) Riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet. § 10. Maailmapärandi objekt 4 Maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis on Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel koostatud maailmapärandi nimekirja arvatud objekt. § 11. Kaitsevöönd (1) Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi. (2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimise; 2) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. (3) Muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. (4) Kaitsevööndi võib jagada erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 toodud eesmärkidest. (5) Kaitsevööndit ei kehtestata: 1) muinsuskaitsealal paiknevatele mälestistele, kui muinsuskaitseala kaitsekorras ei ole määratud teisiti; 2) kalmistul paiknevale mälestisele; 3) kinnismälestiseks olevas pargis paiknevale mälestisele. (6) Ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele võib kehtestada ühise kaitsevööndi. § 12. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepanek (1) Igaühel on õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks. (2) Ettepanek peab sisaldama asja või maa-ala: 1) kirjeldust koos kaitse alla võtmise põhjendusega; 2) aadressi ja võimalusel kaarti, millele on kantud asja asukoht või piir, või asukoht, kui tegemist on vallasasjaga; 3) fotosid ja võimalusel muid asjakohaseid materjale. § 13. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamine (1) Enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist küsib Kultuuripärandiamet sellekohast arvamust: 1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt; 2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega; 3) asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omanikult, välja arvatud juhul, kui puudutatud omanike arv on suurem kui 100. 5 (2) Arvamuse andmiseks antakse piisav tähtaeg. Arvamuse esitamisel tuleb märkida selgelt väljendatud ettepanek koos põhjendusega ning teave kehtivate haldusaktide või pooleliolevate haldusmenetluste või muude oluliste asjaolude kohta, mis võivad kaitse alla võtmist mõjutada. (3) Asja või maa-ala mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatab Kultuuripärandiamet, kui on põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamine ning koostab eksperdihinnangu. Menetluse algatamisest teavitab Kultuuripärandiamet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuid, edastades teabe menetluse edasise käigu ja menetluse tõenäolise lõppemise aja kohta. (4) Eksperdihinnangus selgitatakse välja asja või maa-ala kultuuriväärtus, kaalutakse avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnatakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust. § 14. Mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine (1) Kultuuripärandiamet saadab eksperdihinnangu tutvumiseks menetlusosalistele, sealhulgas kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, ning annab piisava aja arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. (2) Pärast vastuväidete lahendamist muudab Kultuuripärandiamet vajadusel eksperdihinnangut, valmistab ette mälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu ning esitab selle otsustamiseks valdkonna eest vastutavale ministrile. (3) Kui pärast menetlusosaliste ärakuulamist selguvad asjaolud, mille tõttu mälestisteks tunnistamine ei ole põhjendatud, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. (4) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest menetlusosalisi ja ettepaneku tegijat. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. § 15. Muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamine (1) Muinsuskaitsealaks tunnistamine viiakse läbi avatud menetluses. (2) Kultuuripärandiamet avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes, kohalikus või maakondlikus lehes ning Muinsuskaitseameti veebilehel teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta. Teates kajastatakse lühidalt eksperdihinnangu sisu, eelnõu ja eksperdihinnangu väljapaneku aeg ja koht ning arvamuste ja vastuväidete esitamise tähtaeg. Avalik väljapanek ei tohi kesta vähem kui neli nädalat. (3) Avaliku väljapaneku kestel esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist. (4) Pärast arvamuste ja vastuväidete menetlemist ning vajadusel kaitse alla võtmise otsuse eelnõu uuendamist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu, välja arvatud juhul, kui tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud. 6 (5) Kui avaliku arutelu toimumise aega ei ole teatavaks tehtud koos väljapanekust teatamisega, teavitab Kultuuripärandiamet sellest vähemalt kümme päeva enne arutelu toimumist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. (6) Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks Kultuuripärandiameti veebilehel. (7) Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, kordab Kultuuripärandiamet avalikku väljapanekut või avalikku arutelu. (8) Kui avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. (9) Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. § 16. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine (1) Mälestiseks tunnistamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. (2) Mälestiseks tunnistamise õigusaktis märgitakse: 1) mälestise nimetus, koosseis, asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; 2) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus; 3) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid; 4) leevendused käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2, § 47 lõigetes 1 ja 2 ning § 58 lõikes 1 sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. (3) Muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. (4) Enne Vabariigi Valitsusele esitamist kuulab valdkonna eest vastutav minister ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu ja eksperdihinnangu kohta. (5) Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis määratakse muinsuskaitseala kaitsekord, milles märgitakse: 1) muinsuskaitseala nimetus ja piir; 2) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk; 3) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja muud kitsendused; 4) kaitsevööndi eesmärk ja piir; 5) leevendused käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud säilitamiskohustusest, § 46 lõikes 1, § 46 lõike 2 punktides 1 ja 3 ja § 47 lõikes 1 sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist. 7 § 17. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ja muutmine (1) Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui mälestis: 1) on museaal muuseumiseaduse tähenduses; 2) on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses; 3) on teise mälestise lahutamatu osa; 4) ei vasta riikliku kaitse eeldusele; 5) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud; 6) ei ole leitav ega tuvastatav ja on piisav alus arvata, et mälestis ei ole säilinud. (2) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetluse suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 12–15 sätestatut. (3) Mälestiseks olemise lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kuulates ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. (4) Muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist. (6) Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 12–16 sätestatut. § 18. Ajutise kaitse alla võtmine (1) Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib võtta ajutise kaitse alla, et viia läbi mälestiseks tunnistamise menetlus. (2) Ajutist kaitset kohaldatakse juhul, kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala võib enne mälestiseks tunnistamist hävida või kaduda või asja või maa-ala kultuuriväärtust rikutakse. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohustust. (3) Ajutise kaitse alla võtmise otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Käskkiri jõustub allakirjutamisest ja avaldatakse kultuurimälestiste registris. § 19. Ajutise kaitse abinõud Ajutise kaitse alla võetud asja suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses mälestise kohta sätestatut. Ajutise kaitse all oleva asja omanikul või valdajal on mälestise omaniku või valdaja õigused ja kohustused. § 20. Ajutise kaitse tähtaeg (1) Ajutise kaitse alla võib asja võtta kuni kuueks kuuks. Põhjendatud juhul võib ajutise kaitse tähtaega pikendada, kuid mitte kauem kui 12 kuuni. 8 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja kulg peatub ajaks, mille jooksul asja või maa-ala kultuuriväärtuse kindlakstegemine on takistatud haldusakti adressaadist sõltuvalt. (3) Ajutine kaitse kehtib kuni mälestiseks tunnistamiseni, kuid mitte kauem kui seadusega lubatud tähtaja lõpuni. (4) Ajutise kaitse vajaduse äralangemisel ajutine kaitse lõpetatakse. Ajutise kaitse lõpetamise otsustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Käskkiri jõustub allakirjutamisest ja avaldatakse kultuurimälestiste registris. 2. jagu Arheoloogiline leid ja arheoloogiline leiukoht § 21. Arheoloogiline leid (1) Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtusega inimtekkeline ese või esemete kogum, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (2) Arheoloogilise leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet. (3) Arheoloogilise leiu määratlemisel esemete kogumina võetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule arvesse esemete leidmise konteksti, omavahelist seost ning terviklikkust. (4) Arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses see on. Arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada. (5) Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse § 90 ja § 103. § 22. Arheoloogiline leiukoht (1) Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänused või muid arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente ja mis võib neid elemente jätkuvalt sisaldada. (2) Arheoloogilise leiukoha määrab Kultuuripärandiamet. Leiukoha määramise otsuses sätestatakse: 1) arheoloogiliste leidude, inimluude, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuste või arheoloogilisele kultuurkihile osutavate elementide olemasolu; 2) kohustus viia läbi uuring vastavalt käesoleva seaduse § 23 lõikele 1; 3) vajaduse korral leevendus käesoleva seaduse § 23 lõikes 1 sätestatud uuringukohustusest. (3) Isik, kelle kinnisasjast arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänused või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente leitakse, on kohustatud lubama Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke toiminguid. (4) Leiukoha tuvastamise otsus avaldatakse kultuurimälestiste registris. 9 § 23. Arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine (1) Arheoloogilises leiukohas tuleb enne ehitamist, teede, kraavide ja trasside rajamist ning muid mulla- ja kaevetöid ning lisaks veealuses leiukohas enne traalimist, süvendamistööde tegemist ja tahkete ainete kaadamist teha uuring. Uuringu läbiviimisele ja hüvitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõigetes 5 ja 7 ning §-des 43–45 sätestatut. (2) Isik, kelle kinnisasjal leiukoht asub, on kohustatud teavitama: 1) Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele; 2) leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte alusel. (3) Arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise õigusaktile. (4) Arheoloogilise leiukoha suhtes, kus on tuvastatud arheoloogilise kultuurkihi olemasolu, võib Kultuuripärandiamet algatada mälestiseks tunnistamise menetluse. (5) Kaitse leiukohana lõpeb, kui leiukoht tunnistatakse käesolevas seaduses sätestatud korras mälestiseks. (6) Kultuuripärandiamet lõpetab arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on läbi uuritud ja leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi leide või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente säilinud. § 24. Arheoloogilise leiu leidja kohustused (1) Arheoloogilise leiu tunnustega asja leidja on kohustatud säilitama leiu ja leiukoha muutumatul kujul. Leiust tuleb viivitamata teatada Kultuuripärandiametile. (2) Leitud asi tuleb kuni Kultuuripärandiametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leidja võib leitud asja leiukohast eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui tekib oht asja säilimisele. (3) Leidu ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise, väljakaevamise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada. (4) Juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvöödist, mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud esimesel võimalusel teavitama leiust Kultuuripärandiametit. § 25. Õigus leiuautasule (1) Arheoloogilise leiu leidjale määrab riik leiuautasu. 10 (2) Leiuautasu määrab Kultuuripärandiamet. Leiuautasu määramisel võetakse arvesse leitud asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust, samuti asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. (3) Arheoloogilise leiu võib Kultuuripärandiamet tasuta võõrandada leidjale. (4) Leiuautasu ei määrata, kui: 1) leid on vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud esemed; 2) arheoloogiliste leidude otsimine või väljakaevamine või mälestiste uurimine või muinsuskaitselise järelevalve tegemine kuulub leidja kohustuste hulka; 3) leid võõrandatakse leidjale; 4) leidja on rikkunud käesoleva seaduse §-s 24 või § 26 lõikes 11 sätestatud kohustusi; 5) leid on leitud mälestiselt, muinsuskaitsealalt, nende kaitsevööndist või arheoloogilisest leiukohast; 6) leidjal on kehtiv karistus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest; 7) leidjal on kehtiv karistus karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest; 8) leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast. (5) Leiuautasu määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 26. Otsinguvahendi kasutamine (1) Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha maapinnal, maa sees ja vee all olevate arheoloogiliste leidude asukohta. (2) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud, välja arvatud: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks; 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud juhtudel tuleb otsinguvahendi kasutamisest eelnevalt teavitada Kultuuripärandiametit. (4) Otsinguvahendi kasutamiseks veealal ning väljaspool linna, alevit, alevikku ja küla selgelt piiritletaval kompaktse asustusega ala ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi luba, välja arvatud: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks, 3) kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (5) Otsinguvahendi luba on õigus taotleda füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja läbinud täienduskoolituse, mille käigus omandatakse oskus arheoloogiline leid ära tunda ning mitte kahjustada leidu ega leiukohta. 11 (6) Otsinguvahendi loa annab Kultuuripärandiamet. Otsinguvahendi luba antakse viieks aastaks. (7) Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest, kui loa taotleja: 1) ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele; 2) on teadlikult esitanud valeandmeid; 3) loa taotlejal on kehtiv karistus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest; 3) loa taotlejal on kehtiv karistus karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. (8) Kui taotleja taotleb otsinguluba korduvalt, võib Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa andmisest lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule, kui eelmise otsinguloa kehtivuse ajal ei ole taotleja esitanud ühtegi otsinguaruannet. (9) Kultuuripärandiamet võib peatada otsinguloa kehtivuse, kui loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteomenetlus käesoleva seaduse nõuete rikkumise või kriminaalmenetlus kultuurimälestise rikkumise või hävitamise kahtlusega. (10) Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa kehtetuks, kui: 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid; 2) loa saaja ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid kultuuriväärtusega asja otsinguvahendiga otsimise kohta ning nõudeid kultuuriväärtusliku asja leidjale; 3) loa saajal on kehtiv karistus käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest. (11) Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud esitama Kultuuripärandiametile pärast igat otsingut otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul. (12) Otsinguvahendi kasutamisel peab isikul olema kaasas otsinguvahendi luba ja isikut tõendav dokument. Teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku luba. (13) Otsinguvahendi loa taotlemise korra, otsinguvahendi loa vormi, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 27. Arheoloogiliste leidude säilitamine (1) Arheoloogilisi leide säilitavaks asutuseks on: 1) muuseum; 2) arheoloogia teaduskogu säilitav teadus- ja arendusasutus; 3) Muinsuskaitseamet. (2) Arheoloogiliste leidude säilitamise koha määrab Kultuuripärandiamet, kuulates ära uuringu läbiviija ettepaneku ning võttes arvesse uuringuobjektilt pärineva leiukogu terviklikkuse põhimõtet ja säilitava asutuse arvamust. § 28. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks 12 (1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teavitama sellest Kultuuripärandiametit. (2) Kultuuripärandiametil on õigus peatada tööd kuni üheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele. (3) Kinnisasjal, kus Kultuuripärandiameti andmeil võib ajalooliste allikate põhjal leiduda arheoloogilisi esemeid, inimluid, arheoloogiline kultuurkiht, tuleb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse tähenduses keskkonnamõju hindamise käigus teha arheoloogiline uuring. Uuringu määramisele ja läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 42–45 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 45 lõike 2 alusel. 3. jagu Veealune kultuuripärand § 29. Veealuse kultuuripärandi kaitse (1) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid kohaldatakse seni avastamata või uurimata veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis ei ole tunnistatud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks. (2) Sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb enne ehitamist, sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või muu veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva tegevuse kavandamist teha uuring. (3) Uuringu määramisele ja uuringu läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 42– 45 sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 45 lõike 2 alusel. 3. peatükk Kaitse korraldus 1. jagu Mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine § 30. Säilitamiskohustus (1) Mälestise ja muinsuskaitseala hävitamine või rikkumine on keelatud. (2) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine seisneb: 1) mälestise või selle osade, muinsuskaitsealal asuv ehitise või muinsuskaitseala muude elementide rikkumises, mille tõttu mälestise või ehitise füüsikalised või keemilised omadused, konstruktiivsed ja dekoratiivsed elemendid või ilme on muutunud või mälestise või ehitise seisukord halvenenud; 2) säilitamiskohustuse täitmata jätmises, mille tõttu mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade seisukord on halvenenud; 13 3) arheoloogiamälestisel kultuurkihi või arheoloogiliste leidude rikkumises, eelkõige väljakaevamine või muu tegevuse tagajärjel segipaiskamine selliselt, et mälestise edasine teaduslik uurimine tervikliku ajalooallikana muutub võimatuks. (3) Rikkumisega tekitatud kahju ulatuse määramisel võetakse aluseks, et: 1) kahju on oluline, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 20% mälestisest, kuid selle autentsus on suuremas osas säilinud ja potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. 2) kahju on suur, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 40% mälestisest, kuid selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. (4) Mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada lähtuvalt nüüdisaja vajadustest, kuid mitte viisil, mis võib ohustada mälestise või ehitise või selle osade säilimist. (5) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist hooldama, vajadusel remontima ning tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses sätestatud nõudeid. § 31. Mälestise säilitamise toetamine (1) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja taastamiseks maksab riik riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust. Toetuse andmise otsustab Kultuuripärandiamet. (2) Toetust võib taotleda mälestise või muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik või valdaja. (3) Lõikes 1 nimetatud toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 32. Teavitamiskohustus (1) Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja on kohustatud esimesel võimalusel teavitama Kultuuripärandiametit: 1) mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või neil tekkinud kahjustusest või hävimisest; 2) mälestise või ehitise valduse tahtevastasest üleminekust; 3) vallasmälestise võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest. (2) Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik annab mälestise, ehitise või selle osa valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks olemisest või ehitise asumisest muinsuskaitsealal. § 33. Mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise võõrandamine 14 (1) Mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega kaitse kehtestamise õigusaktile. (2) Vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi, on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Kultuuripärandiameti loal. § 34. Mälestise sundvõõrandamine (1) Kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise või ehitise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada, võib mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise sundvõõrandada. (2) Mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva asja omanikule või pärijale. (3) Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt. (4) Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab valdkonna eest vastutav minister. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja. § 35. Mälestise taastamiskohustus (1) Hävinud või rikutud mälestise või selle osa tuleb taastada endises seisundis, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. (2) Mälestise taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Kultuuripärandiamet. Taastamist korraldab mälestise või ehitise omanik. (3) Enne mälestise taastamiskohustuse- ja ulatuse otsustamist küsib Kultuuripärandiamet sellekohast arvamust: 1) asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt; 2) riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega. (4) Mälestise taastamisel lähtutakse käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud kinnismälestisega või käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise korrast. (5) Kui mälestise ei ole põhjendatud, korraldab Kultuuripärandiamet vajadusel mälestise või ehitise kohta teabe talletamiseks uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda mälestise või ehitise omanikult või mälestist või ehitist rikkunud isikult ulatuses, milles mälestise või ehitise omanik või muu isik on mälestise või ehitise rikkumise või hävimise põhjustanud. § 36. Kinnismälestise teisaldamine (1) Kinnismälestise võib teisaldada tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure avaliku huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. 15 (2) Teisaldamise lubatavuse otsustab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga Kultuuripärandiameti eksperdihinnangu alusel, arvestades Muinsuskaitse Nõukogu ja mälestise asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksuse seisukohta. (3) Kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. § 37. Juurdepääs kinnismälestisele (1) Kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal isikute juurdepääsu mälestisele. (2) Õuemaale, kus asub kinnismälestis, või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras. § 38. Juurdepääs veealusele mälestisele (1) Veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel. (2) Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. (3) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. Sukeldumisluba antakse tähtajatult. (4) Sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja või sukeldumisloa saanud isik on kohustatud teavitama enne ja pärast mälestisele ja selle kaitsevööndisse sukeldumist Kultuuripärandiametit. (5) Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise korra ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 2. jagu Mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise nõuded § 39. Tööde tegemisele esitatavad nõuded (1) Mälestisel ja muinsuskaitsealal töid kavandades ning tehes tuleb lähtuda autentsuse ja terviklikkuse säilitamise põhimõttest, pidades oluliseks erinevate ajastute väärtuslikke kihistusi ning tagada tegevuse ohutus mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele. (2) Mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb järgida Kultuuripärandiameti heakskiidetud või kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava, tööde loaga sätestatud tingimusi ning tööde teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud. 16 § 40. Nõustamine Kultuuripärandiamet nõustab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, ehitamise, konserveerimise ja restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja juhendeid ning väljastab vajaduse korral hoolduskava. § 41. Hoolduskava Hoolduskava on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks koostatud kasutamis-, korrashoiu- ja hooldamisnõuannete kogum, mis arvestab mälestise või ehitise eripära. Hoolduskava sisaldab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks vajalike remondi- ja hooldustööde, selleks kasutatavate materjalide ja töövõtete sobivuse, asjakohasuse ja õigeaegse läbiviimise soovitusi, mis abistavad omanikku säilitamiskohustuse täitmisel. 3. jagu Mälestise, muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealal asuva ehitise uuring § 42. Uuring (1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. (2) Uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil. Teadusuuringu läbiviimise kulu ei kuulu hüvitamisele käesoleva seaduse § 45 lõike 2 alusel. (3) Uuringut kavandades või tehes lähtutakse minimaalse sekkumise põhimõttest. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele haldusorganile või tööde loas. (5) Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise materjali või võib kaasa tuua mälestise või ehitise muutmise, on nõutav uuringukava koostamine ja uuringuluba. (6) Uuringukava koostamine ja uuringuluba ei ole nõutav vallasmälestise uuringule, kui see on konserveerimise või restaureerimise osa ning sisaldub konserveerimise või restaureerimise tegevuskavas. (7) Uuringu liigid ja uuringu tegemise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 43. Uuringukava 17 (1) Uuringukavas esitatakse kavandatavad uuringu liigid, nende eesmärk ning tegemise meetodid ja ajakava, vajadusel joonised uuringu teostamise kohtade ning ulatuse kohta ja muud olulised andmed sõltuvalt uuringu liigist. (2) Uuringukava koostab uuringu tegija. § 44. Uuringuluba (1) Uuringuloa taotlus esitatakse Kultuuripärandiametile. Uuringuloa taotluses esitatakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele: 1) uuringukava; 2) uuringu tegija andmed. (2) Kultuuripärandiamet teeb otsuse uuringuloa andmise või andmata jätmise kohta 30 päeva jooksul taotluse saamisest. (3) Uuringuloas võib Kultuuripärandiamet määrata: 1) loa kehtivuse aja; 2) uuringuaruande esitamise tähtaja; 3) muud tingimused uuringu tegemiseks. (4) Kultuuripärandiamet keeldub uuringuloa andmisest, kui uuringu: 1) uuringukava ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni; 3) tegemisega tekitatakse oht mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele; 4) tegijal on varem tehtud uuringute nõuetekohane aruanne esitamata. § 45. Uuringuaruanne ja uuringu rahastamine (1) Uuring tuleb dokumenteerida ning uuringuaruanne anda üle Kultuuripärandiametile, kes kiidab nõuetele vastava uuringuaruande heaks. (2) Kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu. (3) Uuringute dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hüvitise määra, maksmise täpsemad tingimused, maksmisest keeldumise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 4. jagu Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine § 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine (1) Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks, kinnistu piiride muutmiseks ja mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks on nõutav Kultuuripärandiameti tööde luba. 18 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Kultuuripärandiameti tööde luba nõutav: 1) haljastus-, raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal; 2) maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis, looduslik pühapaik või muinsuskaitseala ja maa sihtotstarbe muutmine ei vasta kohaliku omavalitsuse üksuse üldplaneeringule. (3) Veealusel mälestisel on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. (4) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemine keelatud. (5) Kultuuripärandiameti tööde luba ei ole nõutav: 1) kinnismälestise ja muinsuskaitseala asuva ehitise hooldamiseks ja remontimiseks; 2) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks, välja arvatud maailmapärandi objektil; 3) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel; 4) käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 sätestatud tööde puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusakti või muinsuskaitseala kaitsekorras. § 47. Kaitsevööndis tööde tegemine (1) Kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis on Kultuuripärandiameti tööde luba nõutav: 1) ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks, laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks; 2) tegevusteks, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala vaadeldavust, sealhulgas kõrghaljastuse rajamine. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Kultuuripärandiameti luba nõutav raie- , kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, loodusliku pühapaiga, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis; (3) Veealuse mälestise kaitsevööndis on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. (4) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemine keelatud. (5) Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav kaitsevöödis asuva ehitise siseruumides ehitamisele ning käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde puhul ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks tunnistamise õigusakti või muinsuskaitseala kaitsekorras. § 48. Tööde peatamine kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal 19 Kui kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis töid tehes avastatakse rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või mistahes muu leid või asjaolu, mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või tööde loa andmisel ei ole arvestatud, on tööde tegija säilitama leitu muutumatul kujul ning viivitamata teavitama sellest muinsuskaitselise järelevalve teostajat ja Kultuuripärandiametit. § 49. Muinsuskaitse eritingimused (1) Muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, teisaldamise ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks. (2) Muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut. (3) Muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud juhul. (4) Muinsuskaitse eritingimustega määratakse, kui see on asjakohane: 1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide säilimist või seisundi parandamist või mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle seisundi parandamist, sealhulgas arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused; 2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil; 3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist sobivas keskkonnas või selle keskkonna seisundi parandamist; 4) mälestisel ja selle kaitsevöödis avanevad olulised vaatesuunad; 5) nõuded ehitusprojektile või tegevuskavale; 6) ehitusprojekti koostamise vajadus, kui see on põhjendatud mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise või konserveerimise või restaureerimise keerukusega, kuid ehitusprojekti koostamine ehitusseadustiku järgi ei ole nõutav; 7) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus; 8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus; 9) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. (5) Kultuuripärandiametil on õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste andmist uuringu tegemist, kui ilma uuringut läbi viimata ei ole võimalik kindlaks määrata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimusi. Muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. § 50. Muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus (1) Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluses esitatakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise 20 konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärk ja ulatus ning muud vajalikud andmed. (2) Kultuuripärandiamet kontrollib muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. (3) Kultuuripärandiamet annab muinsuskaitse eritingimused või otsustab nende andmata jätmise 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest. (4) Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui: 1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist; 2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid; 3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustamist. (5) Muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat alates nende andmisest. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra. (6) Kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse eritingimused, muutuvad varem antud tingimused kehtetuks. (7) Kultuuripärandiamet tunnistab muinsuskaitse eritingimused kehtetuks, kui nende taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutasid tingimuste andmise otsustamist. (8) Muinsuskaitse eritingimusi võib muuta, kui nende andmise aluseks olnud andmed või konserveerimisele, restaureerimisele või ehitamisele esitatavad nõuded on muutunud. § 51. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused (1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse planeerimisseaduses sätestatud juhtudel ja korras. (2) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada pädev isik. (3) Nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise korrale kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Muinsuskaitse eritingimustes nähakse ette muinsuskaitseala, kinnismälestiste või nende kaitsevööndi säilitamise ning vaadeldavuse tagamise nõuded. § 52. Ehitusprojekt (1) Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal võib konserveerida, restaureerida ja ehitada Kultuuripärandiameti heakskiidetud ehitusprojekti järgi, kui ehitusprojekt on nõutav ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse eritingimustega. (2) Ehitusprojekt tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega. 21 (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega kinnismälestise ehitusprojektile esitatavad nõuded. § 53. Tegevuskava (1) Tegevuskava koostatakse kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks, ja ehitamiseks või teisaldamiseks, juhul kui ehitusprojekt ei ole nõutav. (2) Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega. (3) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate konserveerimis-, restaureerimis- või remonttööde kohta, tööde kava ja ajakava, tööde metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid. § 54. Tööde luba (1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 ning § 47 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemiseks kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis. (2) Tööde luba ei ole vaja taotleda juhul, kui Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud tööd käesoleva seaduse § 71 lõike 1 alusel ning kooskõlastamisel märkinud, et tööde luba ei ole nõutav. (3) Tööde loa taotlus ja muud seonduvad dokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile. (4) Tööde loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele: 1) mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise andmed; 2) kavandatava töö kirjeldus; 4) kavandatava töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg; 5) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed, pädev isik), kui töö teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud käesoleva seaduse kohaselt; 6) muinsuskaitselise järelevalve teostaja andmed, kui järelevalve on määratud. (5) Koos tööde loa taotlusega esitatakse nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava, kui see on nõutav. § 55. Tööde loa menetlemine (1) Muinsuskaitseamet kontrollib tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. (2) Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. 22 (3) Tööde loas võib vajadusel määrata tingimusi konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele või muudele töödele ning uuringu kohustuse, kui see on vajalik. (4) Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele; 2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki. (5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule keeldub Kultuuripärandiamet konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tööde luba andmast, kui: 1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse tingimustele või uuringu tulemustele; 3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele; 4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. (6) Tööde luba antakse kuni viieks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on vahearuandena esitatud käesoleva seaduse paragrahvi 57 kohane aruanne ja Kultuuripärandiamet on selle heaks kiitnud. (7) Kultuuripärandiamet tunnistab loa kehtetuks, kui tööde teostaja kahjustab või rikub mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist või tööde loaga sätestatud tingimusi. § 56. Muinsuskaitseline järelevalve (1) Kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise nõuetekohaseks teostamiseks tagab kinnismälestise või ehitise omanik tööde üle muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik tulenevalt tööde iseloomust, keerukusest või ulatusest. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik. (2) Muinsuskaitselise järelevalve vajaduse määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. (3) Muinsuskaitselise järelevalve ülesanded on: 1) hinnata ja kontrollida tehtava töö vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale, tööde loa tingimustele või tööde tegemise nõuetele; 2) nõustada mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku ja töö teostajat töö käigus sobiva metoodika ja materjalide kasutamisel, detailide ja tarindite säilitamisel, ehitusprojektis või tegevuskavas tehtavate muudatuste või uuringute või ekspertiiside alal, kui need mõjutavad mälestise või selle osa säilimist; 3) teavitada Muinsuskaitseametit töö käigus tekkinud probleemidest, sealhulgas käesoleva seaduse §-s 48 sätestatud asjaoludest. § 57. Muinsuskaitselise järelevalve aruanne ja järelevalve rahastamine 23 (1) Muinsuskaitseline järelevalve tuleb dokumenteerida ning aruanne anda üle Kultuuripärandiametile. Kultuuripärandiamet kiidab nõuetele vastava järelevalve aruande heaks. (2) Aruande koostab järelevalvet teostav isik. Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande tööde teostaja. (3) Kui muinsuskaitse eritingimustega määratud muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu. (4) Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud hüvitise määra, maksmise täpsemad tingimused, maksmisest keeldumise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 5. jagu Vallasmälestisel tööde tegemine § 58. Vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine (1) Vallasmälestisel on Kultuuripärandiameti luba nõutav: 1) konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks; 2) hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks; 3) eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde see kuulub. (2) Ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tööde tegemine keelatud. (3) Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav nende tegevuste puhul ja ulatuses, mille kohta on tehtud leevendusi asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis. (4) Uuringuid tehes, konserveerides ja restaureerides tuleb järgida Kultuuripärandiameti heakskiidetud tegevuskava ning tööde teostaja pädevus peab olema tõendatud. § 59. Tegevuskava (1) Tegevuskava koostatakse käesoleva seaduse § 58 lõike 1 punktis 1 sätestatud tööde tegemiseks. (2) Tegevuskava sisaldab töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise seisundi kirjeldust, töö käigus tehtavate uuringute loetelu, tööde kava, metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid. § 60. Tööde luba (1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemiseks. 24 (2) Tööde loa taotluses märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 nimetatud andmetele: 1) mälestise andmed; 2) kavandatava töö kirjeldus; 3) kavandatava töö alustamise kuupäev ja kavandatav lõpetamisaeg; 4) töö teostaja andmed (isiku nimi, isiku- või äriregistrikood, kontaktandmed), kui töö teostaja kvalifikatsioon peab olema tõendatud. (3) Koos tööde loa taotlusega esitatakse Kultuuripärandiametile nõuetele vastav tegevuskava. (4) Kultuuripärandiamet kontrollib tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. (5) Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (6) Tööde loas võib sätestada tingimused käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemisele ning täiendavad uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik. (7) Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit; 2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele; 3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele; 5) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. (8) Töödeluba antakse kuni kaheks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kahe aasta võrra. (9) Kultuuripärandiamet tunnistab tööde loa kehtetuks, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi. (10) Muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 56 ja 57 sätestatut. § 61. Vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine ja tööde aruanne (1) Vallasmälestise konserveerimine ja restaureerimine tuleb dokumenteerida ning aruanne anda üle Kultuuripärandiametile. Kultuuripärandiamet kiidab nõuetele vastava aruande heaks. (2) Aruande koostab töö teostaja. (3) Lõikes 1 nimetatud tööde dokumenteerimise korra ja nõuded aruandele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 4. peatükk 25 Isikute kohustused muinsuskaitse valdkonnas tegutsemisel § 62. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded (1) Muinsuskaitse valdkonnas võib tegutseda ettevõtja, kellel on vastavasisuline õigussuhe käesoleva seaduse §-s 63 nimetatud pädeva isikuga või kui füüsilisest isikust ettevõtja on ise pädev isik. (2) Majandustegevusteate peab majandustegevuse registrisse esitama järgmistel muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel tegutsemiseks: 1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine; 2) loakohustusliku uuringu uuringukava koostamine ja sellise uuringu läbiviimine; 3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine; 4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine; 5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine; 6) veealusele mälestisele ja arheoloogilisele leiukohale sukeldumisteenuse pakkumine. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teatamiskohustust ei kohaldata muinsuskaitsealal, välja arvatud maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamise ning konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise suhtes. (4) Majandustegevusteates märgitakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud muinsuskaitse valdkonna tegevusala, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud andmed ning ettevõtja pädeva isiku kohta sama seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud andmed. (5) Majandustegevusteade on esitatud, kui majandustegevuse registris on olemas käesoleva seaduse §-s 63 sätestatud nõuetele vastava pädeva isiku kinnitus tema õigussuhte kohta majandustegevuseteate esitanud ettevõtjaga. (6) Kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1 nimetatud teadet ei esitata Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku kinnitusega Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad andmed majandustegevuse registrisse. (7) Kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti teabevärava kaudu, siis esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või sellest loobumise majandustegevuse registrisse. (8) Pädeva isiku ja ettevõtja vahelise õigussuhte katkemise korral on pädeval isikul õigus kinnitusest loobuda. Kui pädev isik on kinnitusest loobunud, esitab ettevõtja majandustegevuse üldandmete muutumise teate majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 30 lõike 5 kohaselt. Kui kinnitusest loobunud pädev isik on asjaomasel tegevusalal ettevõtja ainus pädev isik, loetakse, et ettevõtja ei ole sellel tegevussalal tegutsemiseks teatamiskohustust täitnud. § 63. Pädev isik 26 (1) Pädev isik on asjatundja, kes vastab käesoleva paragrahvi lõigetes 2‒6 sätestatud nõuetele ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. (2) Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva seaduse § 62 lõikes 2 sätestatud muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on vastavat kvalifikatsiooni tõendav kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. (3) Ettevõtja pädeva isikuna, kelle töö hõlmab teiste juhtimist, võib töötada isik, kelle kutsetase hõlmab teiste töö juhtimist või kellel on käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. (4) Pädeva isikuna võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Kultuuripärandiamet. (5) Pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale nõutava hoolsusega ega või samal ajal tegutseda pädeva isikuna rohkem kui kolme ettevõtja juures. (6) Pädev isik peab vajadusel kaasama töö tegemisse vastava eriala ja pädevusega spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav. (7) Ettevõtja, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, tagab, et pädeval isikul on võimalik teha oma tööd seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale vastava hoolsusega. § 64. Pädevustunnistus (1) Pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele. Pädevustunnistus annab isikule õiguse tegutseda selles märgitud tegevusalal tema kvalifikatsiooni ulatuses. (2) Isik ei pea pädevustunnistust taotlema, kui ta saab oma kvalifikatsiooni tõendada kutseseaduse kohase kutsega, mille kutsestandard sisaldab muinsuskaitsealast kompetentsi. § 65. Pädevustunnistuse taotlemine, andmine ja andmisest keeldumine (1) Pädevustunnistust taotlev isik peab olema: 1) vastavalt töö liigile riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga; 2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või 3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse. (2) Kõrghariduse nõuet ei ole vaja täita veealusele mälestisele ja arheoloogilisele leiukohale sukeldumisteenuse tegevusalal tegutsemiseks. (3) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et kõrghariduse ja täienduskoolituse nõuet ei ole vaja täita kinnismälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja 27 restaureerimise tegevusaladel tegutsemiseks, kui töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist. (4) Pädevustunnistuse saamiseks esitab taotleja Kultuuripärandiametile: 1) taotluse; 2) haridust tõendavad dokumendid; 3) tehtud tööde loetelu, mis sisaldab tööde kirjeldust ja fotomaterjali; 4) täienduskoolituse läbimist tõendava dokumendi; 5) andmed riigilõivu tasumise kohta. (5) Taotleja märgib taotluses lisaks haldusmenetluse seaduse § 14 lõikes 3 sätestatule isikukoodi ning tegevusala, millele ta pädevustunnistust taotleb. (6) Isiku pädevust hindab ja pädevustunnistuse annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada tingimusel, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. (7) Kultuuripärandiametil on õigus hinnata pädevustunnistuse andmisel isiku pädevust taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja kvalifikatsioonist ning piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest teatud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel. (8) Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse või selle pikendamise taotluse 30 päeva jooksul. (9) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust andmast, kui taotleja: 1) ei vasta käesoleva seaduse § 65 lõikes 1 sätestatud nõuetele; 2) tehtud tööd ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 3) on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid; 4) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. (10) Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui taotleja: 1) tehtud tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele; 2) on tehtud tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme; 3) ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või ei ole viimase viie aasta jooksul läbinud soovitud tegevusalale vastavat täienduskoolitust; 4) on esitamata nõuetekohane käesolevas seaduses sätestatud aruanne; 5) on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud valeandmeid; 6) ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. § 66. Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamine (1) Kultuuripärandiamet võib tunnistada pädevustunnistuse kehtetuks, kui: 1) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid; 2) pädevustunnistust omava isiku tegevus ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 3) pädevustunnitust omav isik on tegevusalal tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud mälestise, maailmapärandi objektil asuva ehitise või nende osa või ilme. 28 (2) Pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise korral ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise päevast arvates. § 67. Täienduskoolitus (1) Käesoleva seaduse § 65 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võib läbi viia täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud nõuetele vastav täienduskoolitusasutus. Täienduskoolituse õppekava kooskõlastatakse Kultuuripärandiametiga. (2) Õppekava kooskõlastamisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel käsitletavate teemade ja nende käsitluse kestuste piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste omandamiseks. 5. peatükk Muinsuskaitse tegevuse korraldus 1. jagu Muinsuskaitse korraldajad § 68. Muinsuskaitse korraldaja (1) Muinsuskaitse tegevuse korraldajad on vastavalt pädevusele Kultuuriministeerium ja Kultuuripärandiamet. (2) Vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja on Kultuuriministeerium. § 69. Muinsuskaitse Nõukogu (1) Muinsuskaitse Nõukogu on Kultuuriministeeriumi nõuandev kogu, kuhu kuuluvad muinsuskaitse ja sellega seotud valdkondade asjatundjad. (2) Muinsuskaitse Nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi käesolevast seadusest tulenevates küsimustes. Nõukogu seisukohad on muinsuskaitse tegevuse korraldajatele muinsuskaitsetöö kavandamise ja muinsuskaitse põhimõtete elluviimisel soovituslikuks aluseks. (3) Muinsuskaitse Nõukogu liikmed nimetab valdkonna eest vastutav minister neljaks aastaks. Liikmele võib nõukogu töös osalemise eest maksta tasu. (4) Muinsuskaitse Nõukogu töökorra ning liikme tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. § 70. Eksperdinõukogu (1) Kultuuripärandiameti peadirektor võib vastavalt vajadusele moodustada eksperdinõukogusid, kuhu kuuluvad vastava valdkonna eksperdid. (2) Eksperdinõukogu ülesandeks on anda eksperdiarvamusi ja teha ettepanekuid Kultuuripärandiameti töövaldkonda puudutavates küsimustes. Eksperdinõukogu liikmele võib nõukogu töös osalemise eest maksta tasu. 29 (3) Eksperdinõukogu töökorra ning liikme tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. § 71. Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid (1) Kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade, nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Kultuuripärandiametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga ning kui taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 23 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 29 lõikes 2, § 46 lõigetes 1–3 ning § 47 lõigetes 1–3 sätestatud töödega. (2) Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist. (3) Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste kooskõlastamisel seada tingimusi, mille täitmisel tagatakse mälestise, muinsuskaitseala, arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk, sealhulgas määrata uuringu tegemise kohustus. (4) Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist. § 72. Haldusülesande täitmiseks volitamine (1) Valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses sätestatud korras volitada kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel käesoleva seaduses sätestatud Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel korrakaitseorganina riiklikku järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil. Käesoleva paragrahvi esimeses lauses nimetatud ülesandeid võib üle anda täielikult või osaliselt. (2) Halduslepingu sõlmib ja haldusjärelevalvet halduslepinguga volitatud haldusülesannete täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet. 2. jagu Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine § 73. Kultuurimälestiste register (1) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. 30 (2) Registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Registri vastutav töötleja on Kultuuripärandiamet. (4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: 1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed; 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed; 3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta; 4) riikliku ja haldusjärelevalve andmed; 5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta; 6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed; 7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed; 8) otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed; 9) pädevustunnistustega seotud andmed. (5) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. (6) Registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem säilitamise tähtaeg sätestatakse registri põhimääruses. (7) Kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha asukoht kantakse riigi maakatastrisse. (8) Veealused mälestised kannab Veeteede Amet koostöös Kultuuripärandiametiga navigatsioonikaardile. § 74. Mälestise tähistamine (1) Kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid mälestisi võib tähistada vastava tähisega. (2) Mälestiste tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. (3) Mälestiste tähistamise korra ja tähisel oleva kujutise kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 6. peatükk Riiklik ja haldusjärelevalve § 75. Riikliku ja haldusjärelevalve teostamine Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teostab Kultuuripärandiamet. § 76. Riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr 31 (1) Kultuuripärandiamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 44 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (2) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Kultuuripärandiamet rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse sunniraha ülemmääras 6400 eurot füüsilise isiku puhul ja 64 000 eurot juriidilise isiku puhul. § 77. Riikliku ja haldusjärelevalve erisused (1) Kultuuripärandiamet võib peatada mistahes töö või tegevuse, mis võib ohustada mälestist, muinsuskaitsealal alal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu, leiukohta või kultuurkihti ning määrata vajadusel ühe nädala jooksul täiendavad uuringud või tööde teostamise tingimused selleks, et hoida ära mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise, arheoloogilise kultuurkihi või arheoloogilise leiu kahjustamine, samuti võib peatada töö, mis ei järgi ehitusprojektis või tegevuskavas määratud tingimusi. (2) Kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei saa õigel ajal peatada tööd või tegevust, mis võib ohustada mälestist, muinsuskaitsealal asuvat ehitist, arheoloogist leiukohta, arheoloogilist leidu või arheoloogilist kultuurkihti, võib kohaliku omavalitsuse üksus peatada nimetatud töö või tegevuse ning teavitab sellest viivitamata Kultuuripärandiametit. (3) Kultuuripärandiamet võib piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba juurdepääs võib ohustada kinnismälestise säilimist. 7. peatükk Vastutus § 78. Arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumine (1) Arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu või selle osa teadliku leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või arheoloogilise leiukoha või arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. § 79. Mälestise tähise rikkumine või eemaldamine (1) Mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 6 400 eurot. 32 (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. § 80. Mälestise rikkumine (1) Mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud olulist kahju – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistav. § 81. Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumine või hävitamine (1) Muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistav. § 82. Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde teostamise nõuete rikkumine (1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde tegemise eest ilma Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. (3) Käesolevas paragrahvis sätestatud väärteo katse on karistatav. § 83. Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamisekeelu rikkumine Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 84. Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumine (1) Veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot. 33 § 85. Otsinguvahendi kasutamine otsinguloata Kultuuripärandiameti otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest– karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. § 86. Otsinguvahendi konfiskeerimine Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 78, 81 ja 83 sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83. § 87. Menetlus Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kultuuripärandiamet. 8. peatükk Rakendussätted 1. jagu Üleminekusätted § 88. Muinsuskaitseala põhimääruste kehtivus (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärus jääb pärast käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas seaduses kehtestatud alusel ja korras. (2) Kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. § 89. Mälestise liigid Enne käesoleva seaduse jõustumist mälestiseks tunnistatud mälestise liigid korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 90. Kultuurimälestiste registri korrastamine Kultuurimälestiste registri andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 91. Kaitsekohustuse teatis Enne käesoleva seaduse jõustumist antud kaitsekohustuse teatises mälestise ja mälestise kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima ulatuses, mis ei ole vastuolus käesoleva seadusega ning kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. § 92. Kaitsevööndi ulatus ja muutmine 34 Enne 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja kaitsevöönd on 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja §-s 16 sätestatut. § 93. Halduslepingute muutmine (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud haldusleping muinsuskaitseliste riiklike kohustuste täitmiseks tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks. (2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. § 94. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotluse menetlemine (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud mälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis tehtavate tööde loa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt. (2) Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on esitatud mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tehtavate tööde loa taotlus tegevuse kohta, mille puhul tööde luba või nõusolek ei ole käesoleva seaduse kohaselt nõutav, lõpetab Kultuuripärandiamet tööde loa menetluse. § 95. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlus (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist välja antud sukeldumisluba ning kultuuriväärtusega asja otsimise luba kehtib selles märgitud tähtaja lõpuni. § 96. Leiuautasu Enne käesoleva seaduse jõustumist algatatud leiuautasu määramine menetletakse lõpuni menetluse algatamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. § 97. Enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust korraldanud isiku tegevusõigus Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduses sätestatud koolitust korraldanud isik peab viima oma tegevuse käesolevas seaduses sätestatud nõuetega kooskõlla 2020. aasta 1. jaanuariks. § 98. Uuringuluba 35 Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. § 99. Muinsuskaitse eritingimused (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist koostatud muinsuskaitse eritingimusi võib Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitada kuue kuu jooksul arvates käesoleva seaduse jõustumisest. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajal kooskõlastamiseks esitatud muinsuskaitse eritingimused menetletakse lõpuni enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. (3) Enne käesoleva seaduse jõustumist kooskõlastatud või Kultuuripärandiameti koostatud või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimused kehtivad määratud ajani. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse tähtaega ei pikendata. § 100. Vastutava spetsialisti tegevusluba (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel enne 2014. aasta 1. jaanuari antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2021. aasta 1. jaanuarini. (2) Enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel alates 2014. aasta 1. jaanuarist antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusluba kehtib kuni 2022. aasta 1. jaanuarini. § 101. Ettevõtja tegevusluba (1) Enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud ettevõtjad muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal tegutsevateks ettevõtjateks ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse jõustumisel täidetuks, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi. (2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada täiendavaid andmeid võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja esitama need andmed 90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete tähtaegselt esitamata jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud. § 102. Uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamine Käesoleva seaduse § 45 lõike 2 ja § 57 lõike 3 alusel hüvitatakse uuring ja muinsuskaitseline järelevalve, mis on määratud käesoleva seaduse alusel ja korras. 2. jagu Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine § 103. Autoriõiguse seaduse muutmine 36 Autoriõiguse seaduse paragrahvi 45 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Teost, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud, võivad vabalt kasutada kõik isikud, järgides käesoleva seaduse § 44 sätteid.“. § 104. Ehitusseadustiku muutmine Ehitusseadustiku tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes . § 105. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmine Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 106. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmine Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. §107. Maapõueseaduse muutmine Maapõueseaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 108. Maareformi seaduse muutmine Maareformi seaduse paragrahv 20 lõikes 12 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 109. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse muutmine Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse paragrahv 3 lõikes 4 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 110. Majandusvööndi seaduse muutmine Majandusvööndi seaduse V1. peatükk muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „V1. peatükk VEEALUSE KULTUURIPÄRANDI KAITSE § 131. Õiguslikud alused Veealuse kultuuripärandi, sealhulgas veealuste kultuurimälestiste, arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitset teostatakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. § 132. Isikute kohustused 37 Kõik majandusvööndis tegutsevad juriidilised ja füüsilised isikud peavad hoiduma tegevustest, mis võivad kahjustada veealuseid kultuurimälestisi või nende kaitsevööndeid, arheoloogilisi leide ja leiukohti ning sellise tegevuse ilmnemisel teatama kohe pädevale riigiasutusele. “. § 111. Muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine Muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153) tunnistatakse kehtetuks. § 112. Muuseumiseaduse muutmine Muuseumiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõikes 2, § 11 lõikes 7, § 15 lõikes 3, §-s 22 ja § 23 lõikes 1 asendatakse sõna „Kultuuriministeerium“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes; 2) paragrahvi 6 lõikes 2 ja § 15 lõikes 6 asendatakse sõnad „valdkonna eest vastutav minister“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes; 3) paragrahvis 14 asendatakse sõna „Muinsuskaitseametile“ sõnaga „Kultuuripärandiametile“. 4) paragrahv 21 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ja lõiget 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Avalik-õigusliku isiku muuseum, munitsipaalmuuseum ja eramuuseum võivad saada tegevustoetust riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu ning riigi sihtasutuse muuseum asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu järgmistel tingimustel: (4) Muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“. § 113. Planeerimisseaduse muutmine Planeerimisseaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. § 114. Riigilõivuseaduse muutmine Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse 7. peatüki 1. jao pealkirjas asendatakse sõna „Muinsuskaitseameti“ sõnaga „Kultuuripärandiameti“; 2) paragrahvi 143 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 143. Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise taotluse läbivaatamine Muinsuskaitseseaduses sätestatud pädevustunnistuse andmise ja pikendamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.“; 38 3) seadust täiendatakse paragrahviga 1431 järgmises sõnastuses: „§ 1431. Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa andmise taotluse läbivaatamine Muinsuskaitseseaduses sätestatud otsinguvahendi loa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 50 eurot.“; 3) paragrahvi 144 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kultuuriväärtuse väljaveoloa taotluse läbivaatamise eest, samuti väljaveoloa andmise või sellest keeldumise eest kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 16 lõikes 4 ja § 17 lõikes 3 sätestatud alustel tasutakse riigilõivu 20 eurot kultuuriväärtuse kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 200 eurot.“. § 115. Sõjahaudade kaitse seaduse muutmine Sõjahaudade kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 14 lõike 2 viimane lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Muinsuskaitseseaduses sätestatud Kultuuripärandiameti eksperdihinnangut ei koostata ja Muinsuskaitse Nõukogu seisukohta ei küsita.“ 2) paragrahvi 14 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“. § 116. Tulumaksuseaduse muutmine Tulumaksuseaduse paragrahvi 19 lõiget 3 täiendatakse punktiga 18 järgmises sõnastuses: “18) muinsuskaitseseaduse § 45 lõikes 2 sätestatud uuringu ja § 57 lõikes 3 sätestatud muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise kulu hüvitist.”. § 117. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Vabariigi Valitsuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“; 2) seadust täiendatakse §-ga 10513 järgmises sõnastuses: „§ 10513. Muinsuskaitseameti nimetuse muutmine (1) Kõigis õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindab Muinsuskaitseamet, loetakse alates 2019. aasta 1. jaanuarist Eesti Vabariigi esindajaks Kultuuripärandiamet. (2) 2019. aasta 1. jaanuarist loetakse kehtivates õigusaktides kuni vastava muudatuse sisseviimiseni sõna „Muinsuskaitseamet“ asendatuks sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. 3. jagu Seaduse jõustumine 39 § 118. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 40 27.03.2018 Seletuskiri muinsuskaitseseaduse eelnõu juurde 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Muinsuskaitseseaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) koostamise eesmärk on tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine. Muinsuskaitseseadus lähtub eeldusest, et kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, mis lubab seada mälestiseks tunnistatud asjade kasutamisele piiranguid. Mälestistega seotud tegevustele ja töödele on seatud kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama nende pikaajalise säilimise avalikes huvides, kuid mille täitmise eest lasub kehtiva seaduse järgi vastutus peamiselt mälestise omanikul või valdajal. Sealjuures napib omanike toetuseks mõeldud kompensatoorseid mehhanisme. Eelnõu eesmärgiks on tasakaalustada riigi ja mälestise omaniku kohustusi ja õigusi. Selleks: - antakse otsuste tegemisel suurem paindlikkus, - võtab riik osa kohustusi enda kanda ja hüvitab mälestise omanikule teatud kulud, - panustatakse senisest enam nõustamis- ja ennetustegevusele, - tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset. Lisaks eelnevale hakkab Muinsuskaitseameti tegevus hõlmama nii muinsuskaitse kui ka muuseumide valdkonda. Selline ümberkorraldus võimaldab kultuuriväärtuste valdkonda ühtselt juhtida, ühtlustada Kultuuriministeeriumi enda töökorraldust ning valdkonna ühiseid ressursse paindlikumalt ja efektiivsemalt kasutada. Muinsuskaitseseadust1 (edaspidi MuKS) on varem muudetud 17 korral. MuKS-e alusel on kehtestatud 26 rakendusakti. Õigustehniliselt on olemasolev süsteem keeruline, mitmete vasturääkivustega ning raskesti mõistetav. Sellest lähtuvalt vajab muinsuskaitsealane õiguslik regulatsioon muudatusi ja kaasajastamist ka õigusselguse parandamiseks. Eelnõu ettevalmistamisel kaardistasid Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti esindajad kehtiva õiguse ja selle rakendamise probleemkohti ning selgitasid välja põhiprobleemid:2 - kultuurimälestiste omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole tasakaalus; - MuKS-ega sätestatud tegevuslubade süsteem ei taga mälestiste konserveerimise, restaureerimise ega järelevalve kõrget kvaliteeti; - kultuuriväärtusega leidudega seonduv vajab senisest rangemat regulatsiooni; - kultuuriväärtuste kaitse, säilitamine, näitamine ja tutvustamine nii muinsuskaitse kui muuseumide valdkonnas vajab riigi tasandil ühtsemat strateegilist juhtimist. 1 RT I, 29.06.2014, 42 2 November 2013–jaanuar 2014. 1 Analüüsi ja selle järeldusi toetab Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni tellitud uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ja selle lõpparuanne.3 Eraomandis olevate kinnismälestiste hoidmine oli Riigikantselei Säästva Arengu Komisjoni 2013.-2014. a üheks fookusteemaks ning mälestiste kasutamise ja tugisüsteemi senise toimimise hindamiseks telliti uuring. Uuringus keskenduti riigi ja eraomanike vaheliste suhete analüüsimisele ja rollide jagunemisele mälestiste kaitsel ja arendamisel. Valdav osa Eesti mälestistest on eraomandis ja probleemid omanike erinevates gruppides on sarnased. Uuring tõi ühe peamise probleemina välja piirangute rohkuse ja vähese paindlikkuse, aga ka inimeste, kompetentside ja finantside nappuse, eelkõige üliväikesed muinsuskaitsespetsiifilised riiklikud toetused. Komisjoni raportis antakse soovitusi kinnismälestiste hoidmise tõhustamiseks ja kasutusvõimaluste arendamiseks. Lisaks analüüsiti eelnõu koostamise käigus võrdlusriikide õigust – Soome, Läti, Norra ja Suurbritannia vastava valdkonna õigust. Võrdlusriigid valiti põhimõttel, et oleksid esindatud meiega ajalooliselt sarnases olukorras riik Läti, lähiriik Soome ja meist erineva muinsuskaitsesüsteemiga Norra ning Suurbritannia. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on välja töötanud Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet. Eelnõu väljatöötamisel osalesid Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (6282 381; liina.jä[email protected]), muuseuminõunik Mirjam Rääbis (6282 335; [email protected]), kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits (6282 210; [email protected]), õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (6282347; [email protected]), õigusnõunik Siiri Pelisaar (6282225; [email protected]), Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie (6403050; [email protected]), Kultuuripärandiameti peadirektori asetäitja-üldosakonna juhataja Carolin Pihlap (6403020, [email protected]), õigusnõunik Merike Peterson (640 3038; [email protected]), restaureerimis- ja arendusosakonna juhataja Kais Matteus (640 3052, [email protected]) ning arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas (640 3010; [email protected]). Eelnõu on läbi arutatud Muinsuskaitseameti spetsialistidega. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Eiffel Meedia OÜ. 1.3 Märkused Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga 2016–2019, mille punktis 5.7 nähakse ette kaitsta Eesti pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning töötada selleks välja muinsuskaitseseaduse eelnõu.4 12. veebruaril 2014. a Riigikogu heakskiidetud dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ on märgitud nii valdkonna seadusandluse ajakohastamine (p. 33.2), muinsuskaitseliste väärtuste väljaselgitamise ja säilitamisega seotud toetused (sh uuringud, 3 Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid. 4 https://www.valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm 2 eritingimused, p. 33.3) kui ka muinsuskaitse ja muuseumide valdkonna sidustamine (p. 33.6 ja 34.2).5 Eelnõu on seotud muuseumiseaduse, ehitusseadustiku, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse, korrakaitseseaduse ning majandusvööndi seadusega. Eelnõuga muudetakse autoriõiguse seaduse redaktsiooni (RT I, 16.06.2017, 8), ehitusseadustiku redaktsiooni (RT I, 03.03.2017, 2), Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse redaktsiooni (RT I, 06.01.2016, 17), kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse redaktsiooni (RT I, 16.06.2017, 11), maapõueseaduse redaktsiooni (RT I, 05.01.2018, 3), maareformi seaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 47), maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 48), majandusvööndi seaduse redaktsiooni (RT I, 12.07.2014, 94), muuseumiseaduse redaktsiooni (RT I, 06.01.2016, 11), riigilõivuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.11.2017, 5), sõjahaudade kaitse seaduse redaktsiooni (RT I, 13.03.2014, 61), planeerimisseaduse redaktsiooni (RT I, 04.07.2017, 62), tulumaksuseaduse redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 77) ja Vabariigi Valitsuse seaduse redaktsiooni (RT I, 28.12.2017, 19). Eelnõu on välja töötatud 2014. aastal Kultuuriministeeriumis koostatud muinsuskaitseseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse alusel.6 Eelnõu on seotud UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõuga (eelnõude infosüsteemi toimik nr 16-0450). Eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus7. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu koostamise eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Muinsuskaitse regulatsioon on tihedas puutumuses põhiseaduse preambulis esiletoodud eesmärkidega, eelkõige riigi kohustusega tagada kultuuri säilimine läbi aegade. 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002 6 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ed8e4790-26f6-48e3-b2f5-7d847fcdbad2 7 Eelnõuga muudetakse Vabariigi Valitsuse seadust, mis kuulub põhiseaduse §-s 104 sätestatud konstitutsiooniliste seaduste loetellu. Eelnõuga kavandatav muudatuse järgi muudetakse Muinsukaitseameti, mis on valitsusasutus Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, nimetus Kultuuripärandiametiks. Tegemist on halduskorraldusliku muudatuse ja lihtõiguse normiga. Põhiseaduse kommentaarides on märgitud, et PS § 104 punktide 1–17 näol on tegemist valdkonnapõhise loeteluga, mitte seaduste pealkirjade ammendava nimekirjaga. See tähendab, et lähtuda tuleb sisulisest, mitte vormiliselt. Valitsusasutuse nimetus ei ole konstitutsioonilise seaduse oluliseks komponendiks. Samale viitab ka Virgo Saarmets Õiguskeeles (2009/4) avaldatud artiklis: „Põhiseadus eeldab üksnes Vabariigi Valitsuse kui poliitilise kogu (riigivõimuorgani) tegevuse reguleerimist. Seetõttu nt valitsusasutuste tegutsemist reguleeriv halduskorralduse seadus ilmselt ei nõuaks vastuvõtmiseks ega muutmiseks 51 Riigikogu liikme poolthäält“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/virgo_saarmets._konstitutsioonilistest_seadustest.pdf). 3 Eelnõu käsitleb muinsuskaitse eesmärki ja selle põhimõtteid, kultuuriväärtuste riikliku kaitse alla võtmise eeldusi ja menetlust, sealhulgas ajutise kaitse alla võtmist, mälestiste jagunemist liikideks ning liikide määratlusi, omaniku ja riigi kohustusi mälestiste kaitse tagamisel, mälestise kasutamispiiranguid ja juurdepääsu, nõudeid mälestisega seotud tööde tegemisel, sealhulgas nõudeid tööde teostajale, samuti arheoloogilise leiu ja leiukoha regulatsiooni, haldus- ja riiklikku järelevalvet ning vastutuse sätteid. Enne eelnõu väljatöötamist koostati väljatöötamiskavatus. Kaalutud võimalike lahendustena analüüsiti rahastamise suurendamist, deregulatsiooni, senise regulatsiooni paremat rakendamist ja uue regulatsiooni loomist. Väljatöötamiskavatsuse järelduste kohaselt on otstarbekaim lahendus uue tervikseaduse väljatöötamine. Probleemid on võimalik kõrvaldada muinsuskaitsealast regulatsiooni terviklikult muutes ning rahastust suurendades. Mitte midagi tegemine tähendaks seda, et olulised probleemkohad jääksid püsima, mis praktikas ei võimalda riigil ja omanikel kultuuriväärtusi tõhusalt kaitsta. Osaliselt on võimalik probleeme kõrvalda senise regulatsiooni paremal rakendamisel, näiteks omanike nõustamise läbi, kuid see ei kõrvalda probleeme, mis tulenevad õigusnormide sisust. Lisaks väljatoodud probleemidele vajab muinsuskaitsealane õiguslik regulatsioon muudatusi õigusselguse parandamiseks, kuna seaduse ja selle alusel antud määruste vahel on mitmeid vasturääkivusi. MuKS-e ja selle alamaktide süsteemi on vaja muuta rakendajate jaoks arusaadavamaks ja lihtsamaks. Ainuüksi seaduse muudatustega seda ei saavuta, vastupidi, see võib muuta seaduse arusaadavuse seisukohalt veel nõrgemaks. Seetõttu on asjakohane uue regulatsiooni loomine. Eelnõuga tehakse võrreldes kehtiva õigusega järgmised peamised muudatused: I Suurem paindlikkus kitsenduste seadmisel ja leevenduste tegemisel, kinnisasja kaitsevööndi ja muinsuskaitselise järelevalve määramisel, samuti suurem tähelepanu nõustamis- ja ennetustegevusele. Mälestistega seotud tööd erinevad n-ö tavatöödest kõrgemate nõudmiste tõttu, kuna tegu on suure kultuuriväärtusega objektidega. Sellisteks nõueteks on kehtivas MuKS-s näiteks tegevusloaga töö teostaja kasutamine, muinsuskaitse eritingimuste olemasolu, uuringud ja muinsuskaitseline järelevalve, mis kõik peavad tagama töö kvaliteedi ja kultuuriväärtusega asja säilimise, kuid mis toimuvad valdavalt tellija ehk omaniku kulul. Selline olukord ei motiveeri omanikke mälestisi korrastama ega kasutuses hoidma või kasutusse võtma, samuti võib tekitada tõrjuvat suhtumist asja mälestiseks tunnistamisel. Ka Riigikantselei uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa omanikke mõistab talle kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid piiranguid. Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused kitsendustest juba mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel. Kehtiva seaduse alusel on leevenduste tegemine võimalik üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Kaitsevööndi määramisel on Muinsuskaitseametil senisest suurem kaalutlusruum – kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea; kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada erinevate kitsendustega osadeks nii muinsuskaitsealal kui ka mälestisel. Mälestistel tehtavate tööde loakohustus piiritletakse selgemalt lähtudes mälestise liigist, mis lubab arvestada asja eripärasid. 4 Suurendatakse mälestiste omanike nõustamise osakaalu. Mälestise sihipärane ja õige hooldamine on parim viis tagada selle säilimine. Praegu on ennetav ja nõustav funktsioon riigi tegevuses tagaplaanil, kuigi see aitaks mälestisi säilitada ning vältida hilisemaid suuremaid kulutusi nende korrastamiseks. MuKS § 29 lg 1 annab küll omanikule õiguse saada mälestise kohta informatsiooni ning konsultatsioone mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks, kuid uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ ilmnes, et omanike hinnangul ei ole see olnud piisav. Omanikud näevad kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste hooldamisel ja restaureerimisel. II Muinsuskaitse eritingimusi annab riik (Muinsuskaitseamet). Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega seatakse avalik- õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab seega olema haldusorgan. Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul ning nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine omanikule kulukam kui n-ö tavatööd. Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, st väheneb omaniku reaalne kulu mälestisega seotud tööde tegemisele. III Riik (Muinsuskaitseamet) hüvitab uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulud. Riik hakkab omanikele hüvitama mälestise uuringute ja muinsuskaitselise järelevalvega seotud kulusid. Hüvitamisele kuuluvad uuringud, mille Muinsuskaitseamet on määranud mälestise säilimist tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve hüvitatakse, kui Muinsuskaitseamet on määranud eritingimustega järelevalve vajaduse. Omanikele muutub mälestistega seotud tööde tegemine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on paraneb riigi kaitse all olevate objektide säilimine. IV Mälestistel töid tegevate isikute ja ettevõtete pädevuse tagamise süsteem kujundatakse ümber. Loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast, see asendatakse majandustegevusteate esitamise kohustusega, mis on vähemkoormav instrument. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusluba asendatakse tähtajalise pädevustunnistusega ning seotakse kutsesüsteemiga. V Tugevdatakse arheoloogiapärandi kaitset, luues selleks uue kaitse tasandi ehk arheoloogilise leiukoha kaitse ning muutes otsinguvahendi loa omaniku kohustusi. Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see on taastumatu ressurss ja kordumatu ajalooallikas. Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Kuna muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine on sagenenud, on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Selleks sätestaks arheoloogilise leiukoha kaitse, kus piiranguid on vähem kui arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa sees, oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samuti muudetakse otsinguvahendi, mida laialdaselt kasutavad hobiotsijad arheoloogiliste leidude otsimiseks, kasutamise regulatsiooni ning piiritletakse selgemini juhud, mil otsinguvahendi kasutamiseks 5 on nõutav Muinsuskaitseameti luba. Otsinguvahendi loa eest seatakse sisse riigilõiv, samas muutub üheaastane luba viieaastaseks. VI Muinsuskaitseametile antakse juurde muuseumidega seotud ülesandeid, mis tagab kultuuriväärtuste valdkonna strateegilisema juhtimise riigi tasandil ning muuseumide ja muinsuskaitse koostoime kultuuriväärtustega tegelemisel, sealhulgas ühiste ressursside paindlikuma ning efektiivsema kasutamise. Sellega: - toimub riigi tasandil parem strateegiline planeerimine kultuuripärandi kesksete tegevuste osas: kogumine ja kaitse alla võtmine, säilitamine ja kaitsmine ning näitamine ja tutvustamine. Kultuuripärandiga tegeletakse seotumalt ja laiemalt, mitte ainult pärandi kaitsealuse osaga; - muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse; - muuseumikogude korralduse üle järelevalve tegemine liigub ministeeriumist ametisse ning amet hakkab rakendama ka näituste riikliku kindlustuse süsteemi; - panustatakse rohkem raha ja inimesi nõustamis- ja ennetustegevusele ning nii muinsuskaitse valdkonna kui muuseumiüleste teadus- ja arendustegevuste planeerimisele ja juhtimisele; - toimub süstemaatilisem valdkonna analüüs ja uuringute kasutamine kultuuripärandi säilimise planeerimisel; - andmekogude (register.muinas.ee ja muis.ee) arendamine hakkab toimuma ametis; - luuakse võimalus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus. Sellega seoses muudetakse Muinsuskaitseameti nimi Kultuuripärandiametiks (edaspidi tekstis nii nimetatud). Uus nimi annab uuenenud asutuse sisu paremini ja selgemini edasi. Amet hakkab seniste ülesannete kõrval koordineerima ka muuseumivaldkonna tegevusi. Kuigi mõlemad valdkonnad tegelevad kultuuripärandiga ja on eesmärkidelt sarnased, ei viita muinsuskaitse mõistena kuidagi muuseumide valdkonnale. Ameti nimes peaksid aga peegelduma mõlemad valdkonnad. Kultuuripärand on mõistena piisavalt lai, sobib iseloomustama mõlemat valdkonda ja toob nende omavahelise sarnasusi paremini välja. Muuseumiseaduses sätestatud muuseumi mõiste kohaselt on muuseumide ülesanne koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Muuseumi mõiste aluseks on rahvusvaheliselt tunnustatud ülddefinitsioon. Asutuse uus nimetus annab selgema aluse nende tegevuste koordineerimiseks. Muinsuskaitse mõistena ei kata kõiki nimetatud tegevusi ning see pole olnud varem kasutusel muuseumi valdkonna tegevustest kõnelemisel. Asutuse töö eesmärk on tegeleda kultuuripärandi valdkonnaga laiemalt – mh tõsta inimeste teadlikkust kultuuripärandist, seda mõtestada, tutvustada ning osaleda kultuuripärandit puudutavas dialoogis ühiskonnas. Asutusel on väga oluline roll kultuuripärandi positiivse mõju alases selgitustöös. Ameti ingliskeelne ametlik nimetus on juba vastav – Estonian National Heritage Board. Eelnõu koosneb 118 paragrahvist. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 1. peatükk. Seaduse eesmärk ja kohaldamisala 6 Eelnõu 1. peatükis avatakse seaduse eesmärk, sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted, selgitatakse selle kohaldamist koosmõjus teiste seadustega ning määratletakse regulatsiooni läbivad mõisted. Paragrahvis 1 sätestatakse seaduse eesmärk. Kehtiv MuKS seaduse eesmärki ei sätesta, selle eesmärgid on aimatavad üksnes regulatsiooniga kaitstud väärtustest. Eelnõuga on soov tuua muinsuskaitse korraldusliku külje kõrval sisse ka tegevuse eesmärk. Eesmärgist peab ilmnema õigusakti juhtmõte ning see, mida seadusandja muinsuskaitse regulatsiooni kehtestamise kaudu saavutada soovib. Seaduse eesmärgist ja põhimõtetest lähtub kogu järgnev regulatsioon, mistõttu omab see peatükk erilist tähtsust seaduse struktuuris tervikuna. Seaduse eesmärk on ära toodud ka võrdlusriikide seadustes. Näiteks Norra muinsuskaitseseadus sõnastab eesmärgi järgmiselt: „Käesoleva seaduse eesmärk on kaitsta arheoloogia- ja arhitektuurimälestisi ja paiku ning kultuurikeskkonda nende mitmekesisuses ja detailsuses, kuna see on osa nii meie kultuuripärandist ja identiteedist kui ka üldisest keskkonna- ja ressursimajandusest“. See on aluseks ka Norra muinsuskaitse tihedale seotusele keskkonnakaitsega (Norra Kultuuripärandiamet töötab sealse Keskkonnaministeeriumi alluvuses). Läti muinsuskaitseseaduse preambul ütleb: „Kultuuripärandi kaitse on meetmete kogum, mis tagab kultuuri- ja ajaloopärandi säilimise, hõlmab selle üle arvestuse pidamist, uurimist, restaureerimist, mälestiste kasutust ja populariseerimist“. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi riikliku muinsuskaitsepoliitika põhieesmärk on sõnastatud lühidalt: „Ajaloolise keskkonna kaitsmine, konserveerimine ja pärandvarale ligipääsu võimaldamine, et inimesed saaksid seda nautida nüüd ja tulevikus“. Eelnõu lõikes 1 sätestatakse, et käesoleva seaduse eesmärgiks on tagada ainelise ja vaimse kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus. Kultuuripärand on avar mõiste, mis omakorda jaguneb aineliseks ja vaimseks kultuuripärandiks. Ainelisest pärandist on käesoleva seaduse mõjualas kultuurimälestised ja muinsuskaitsealad koos neid ümbritseva kultuuriväärtusega keskkonnaga (mõeldud on kaitsevööndeid) ning arheoloogilised leiud ja arheoloogilised leiukohad. Vaimse kultuuripärandi puhul on kasutatud „kaitse“ asemel sõna „väärtustamine“, mille tausta selgitatakse sama paragrahvi kolmanda lõike juures. Lõigetes 2 ja 3 tuuakse ära ainelise ja vaimse kultuuripärandi kaitseks ja säilimise tagamiseks tehtavad tegevused. Lõike 2 kohaselt reguleerib eelnõu ainelise kultuuripärandi seda osa, mis on arvatud riiklikult oluliseks ja seaduses sätestatud korras tunnistatud kas mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks. Ainelise kultuuripärandi kaitsmiseks tuleb kultuuriväärtused välja selgitada, neid uurida, dokumenteerida ja populariseerida ning mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtadena kaitse alla võtta ning nendega seotud tegevused reguleerida. Riigi territooriumil asuva kultuuripärandi määratlemine ja säilitamine on ka rahvusvaheline kokkulepe. Vastavalt UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni8 artiklile 3 peab iga osalisriik määratlema kultuuri- ja loodusväärtused, mis asuvad tema territooriumil. Seda täiendab sama konventsiooni artikkel 4, millega osalisriik võtab endale 8 16.11.1972, Pariis. Eesti ühines 1995. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 7 kohustuse kindlustada enda territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele. Vastutus selle tegevuse eest lasub riigil. Eelnõu toetab konventsiooni põhimõtteid ning on nendega kooskõlas. Lõikes 3 käsitletakse vaimse kultuuripärandi kaitset, mida kehtiv MuKS ei sisalda. Vaimne kultuuripärand väljendub suulistes traditsioonides ja väljendusvormides, esituskunstides, kogukondlikes tegevustes, traditsioonilistes käsitööoskustes jms. Vaimse kultuuripärandiga seotud tegevusi eelnõus vahetult ei reguleerita, kuna vaimne pärand peab püsima elava ja muutuvana. Eelnõu kohaselt tähendab vaimse kultuuripärandi kaitse ennekõike tingimuste loomist selle pärandiliigi elujõulisuse tagamiseks. Eluspüsimise tagamiseks tegeletakse vaimse kultuuripärandi väljaselgitamise, uurimise, dokumenteerimise ja populariseerimisega, samuti peetakse vaimse kultuuripärandi nimistut. Eelnõus on vaimse kultuuripärandi kaitse sisustamisel võetud aluseks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonis9 toodud definitsioon ja ülesanded. Nii nagu konventsiooni üheks eesmärgiks on tõsta teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest, kannab selle mõiste sissetoomine eelnõusse sama eesmärki. Seni ei ole vaimse kultuuripärandi mõistet üheski Eesti õigusaktis. Vaimse kultuuripärandi väärtustamise, sealhulgas vaimse kultuuripärandi nimistu pidamise ülesannet täidab Kultuuriministeeriumi valitsemisalas Rahvakultuuri Keskus (selle kohta vt eelnõu § 68 lg 2 ja seletuskirja vastavad osad). Rahvusvahelises praktikas on samuti riike, kus muinsuskaitseseadus hõlmab lisaks ainelisele pärandile ka vaimset pärandit (nt Jaapani kultuuripärandi kaitse seadus). Lõigetes 2 ja 3 nimetatud populariseerimisele suunatud tegevused (informatsiooni kättesaadavaks tegemine ja levitamine, haridustöö jms) ei vaja otseselt reguleerimist seaduse tasandil, kuid on vahetute kaitsekorralduslike meetmete kõrval olulised kultuuripärandi säilimisele kaasaaitamisel. Teadlikkus suurendab mõistmist ja austust varem loodu vastu ja see on esimene samm pärandi väärtustamisel nii üksikisikute seas kui ka ühiskonnas laiemalt. Eelnõus on populariseerimine nimetatud üksnes seaduse eesmärgi paragrahvis. Ka „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ punkt 33.410 ütleb, et riik peab looma võimalused kultuurimälestiste tutvustamiseks, mille tulemusena paraneb muinsuskaitsealane teadlikkus ühiskonnas. Vaimse pärandi kaitse konventsiooni artiklis 1 rõhutatakse sama vaimse pärandi kohta. Paragrahvis 2 sätestatakse muinsuskaitse põhimõtted. See paragrahv on tihedalt seotud eelmise paragrahvi ehk seaduse eesmärgiga. Muinsuskaitse põhimõtted annavad seaduse kohaldamisele suuna ning on olulised seaduse mõtte avamisel. Muinsuskaitse põhimõtete sõnastamisel on lähtutud Eestis väljakujunenud praktikast, mis omakorda lähtub valdkonna rahvusvahelisest praktikast. Eesti on liitunud mitme rahvusvahelise konventsiooniga, mille põhimõtted on muinsuskaitsetöö osa.11 9 17.10.2003, Pariis. Eesti ühines 2006. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12736412 10 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/314022014002 11 Euroopa Nõukogu kultuuripärandi konventsioonid ja UNESCO ainelist pärandit puudutavad konventsioonid. Vt nt: https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/oigusaktid. 8 Lõikes 1 antakse edasi, et muinsuskaitses tegeletakse erinevate ajastute ja nähtuste väljendustega, mis kõik on osa meie kultuurilisest identiteedist. Nii nagu ökosüsteemides on oluline liigirikkuse säilitamine, on ka kultuurikeskkonnas oluline mitmekesisus. Olemasolevate väärtuste säilitamine on oluline meie ajaloo mõistmiseks ning selle teadmise edasiandmiseks. Eesti kultuuripärand on väga rikas. Eri ajastutest on säilinud väga eriilmelist pärandit. See on taastumatu ressurss, mis toob esile nii riigi ja selle ajaloo eripära ning rahvusvahelised seosed kui ka rõhutab väiksemate piirkondade iseloomu, loob eeldused mitmekesiseks elukeskkonnaks ja kultuuridevaheliseks dialoogiks. Lõikes 2 määratletud põhimõte käsitleb ajaloolises keskkonnas läbiviidavaid muudatusi. Asja mälestiseks tunnistamine ei tähenda status quo’d, vaid olemasolevate väärtuste hoidmist ja muudatuste vajalikkuse korral nende tegemist intelligentsel moel, st et muudatused toetaksid ja aitaksid esile tuua varem loodud ja oluliseks tunnistatud väärtuseid. Lõikes 3 määratletud ettevaatuspõhimõte. Selle eesmärgiks on vähendada mälestiste ja muinsuskaitsealade hävimise ohtu ning suurendada väärtuste säilimist. See põhjendab ka koormavate kohustuste vajalikkust enne tegevustega alustamist. Sarnane printsiip on olulisel kohal keskkonnaõiguses.12 Sarnaselt keskkonnaõigusega on kultuuripärandit ohustava tegevuse korral vajalik enne selle tegevuse lubamise üle otsustamist selgitada välja tegelik olukord, tegevuse võimalikud mõjud ja riskid. Lõikes 4 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise eesmärk. Mälestiste puhul on üldlevinud rahvusvaheliseks põhimõtteks, et mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida rohkem autentset originaali säilitada, seda parem. Sel põhjusel on muinsuskaitses keskseteks mõisteteks konserveerimine ja restaureerimine, mida on lähemalt selgitatud eelnõu §-s 4 mõistete all. Muinsuskaitse valdkonna aluspõhimõtteid defineerib juba üle poole sajandi Veneetsia harta (ICOMOS 1964),13 mille keskne mõiste on autentsus ning mis määratleb selgelt, et kõik uus olgu uus ja vana olgu vana. Restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus, st et restaureerimine peab toimuma teaduslikult põhjendatud meetodil. Lõige 5 jätkab autentsuse mõtet ja laiendab selle materjalidele ja tehnoloogiatele, millega mälestisi konserveeritakse ja restaureeritakse. See on n-ö eelduslik lähtekoht, kuid mõistagi kasutatakse tänapäeval kultuuripärandi juures ka kaasaegseid tehnoloogiaid ja materjale, eriti uurimisel ja konserveerimisel, kui see on vajalik ning põhjendatud. Samas on traditsiooniliste töövõtete alalhoidmine osa pärandihoiust. Asjade traditsiooniline tegemisviis on osa vaimsest pärandist, mis omakorda toetab ainelise pärandi säilimist. Lõige 6 annab riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele suunise arvestada oma tegevuses nii mälestiste kui ka kultuurpärandiga laiemalt, mille säilimiseks on olemas avalik huvi, näiteks tagada sellega arvestamine oma territooriumil ruumilise planeerimise protsessides. Mälestised, muinsuskaitsealad ning teised kultuuriväärtusega kohad ja üksikobjektid näitavad erinevate piirkondade ajalool mitmekihilisust ja on suure majandusliku ning erinevaid ühiskonnagruppe ühendava potentsiaaliga. Korrastatud asumid ja maastik on eelduseks paremale elukeskkonnale, elavamale turismile, suuremale tööhõivele ja seeläbi piirkondade tasakaalustatumale arengule, noorte sidumisele esivanemate kodukohtadega, 12 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11. 13 1964, Veneetsia. https://www.icomos.org/charters/venice_e.pdf 9 samuti keskkonda säästvale eluviisile ja regionaalarengule laiemalt. Kultuuripärandi seostele säästva arenguga viidatakse juba ka ülemaailmsetes dokumentides (näiteks ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärgid). Need põhimõtted on markeeritud ka Eesti säästva arengu riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21“. Seetõttu tuleb planeerimisel lähtuda kultuuripärandit säästvast põhimõttest ning arvestada vastava avaliku huviga. Võimalusel tuleb uue hoone ehitamisele alati eelistada kultuuriväärtusega hoone kasutuselevõttu, mille säilimine tuleb tagada. Samale viitab Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 11: „Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“ Piirkondade arengu eesmärgil on oluline arvestada võimalusel kultuuripärandiga laiemalt, st ka mälestiseks mitte tunnistatud kultuuripärandiga. Kultuuripärandiga arvestamise tegevuste planeerimisel sätestab ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mille alusel koostatakse keskkonnamõjude hinnanguid. Nimetatud seaduse § 5 järgi on kultuuripärandit ohustav tegevus määratletud olulise keskkonnamõjuna. Vastavalt Euroopa Liidu keskkonnamõju hindamise direktiivile14 tuleb keskkonnamõju hinnates pöörata tähelepanu ka ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikule ja kohtadele. Eesmärgiks on kaitsta ja edendada kultuuripärandit, sealhulgas ajaloolisi linnaalasid ja maastikke, mis on ka EL-i tasandil määratletud kui kultuurilise mitmekesisuse lahutamatu osa.15 Paragrahvis 3 sätestatakse seaduse kohaldamisala. Lõikes 1 sätestatakse, et käesolevat seadust kohaldatakse mälestiseks, muinsuskaitsealaks ja arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamisele, mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade ning arheoloogiliste leidude kaitse ja säilimise korraldusele. Arheoloogilised leiud ja leiukohad ei ole mälestised ja nendega seonduv moodustab eelnõus iseseisva reguleerimiseseme. Käesolev seadus kehtib ka majandusvööndis. See säte puudutab veealuse kultuuripärandi kaitset ja selle korraldust ning lähtub UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist, mille ratifitseerimine on Eestil plaanis. Lõige 2 sätestab teiste seaduste kohaldamise seoses muinsuskaitseseadusega. Mälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis ehitamise suhtes kohaldatakse ehitusseadustikus ning maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse muinsuskaitseseadusest tulenevaid erisusi. See puudutab mälestisi, mis on ehitised, muinsuskaitsealal ja kaitsevööndites asuvaid ehitisi ja seal ehitamist. Lõikes 3 nähakse ette, et muinsuskaitseseaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Paragrahvis 4 sätestatakse käesolevas seaduses kasutatavad mõisted, mis on keskse tähendusega. Mõistete sisustamisel on lähtutud nii rahvusvahelistest dokumentidest kui ka kohalikust akadeemilisest ja väljakujunenud traditsioonist. 14 2011/92/EL, muudetud 2014/52/EL. 15 Direktiivi 2014/52/EL preambul, punkt 16. 10 aineline kultuuripärand – aineline kultuuripärand tervikuna on väga avar mõiste. Käesoleva seaduse tähenduses on see inimtekkeline või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus See võib katta väga laia spektrit – linnad, maastik, muistised, inimese kodune fotoalbum jne. Vastavalt asja iseloomule võib riiklikult olulisi kultuuriväärtuseid säilitada kas mälestisena nende algses asukohas (muinsuskaitseseadus), museaalina muuseumikogudes (muuseumiseadus), väärtuslikke dokumente arhiivides (arhiiviseadus), trükiseid raamatukogudes (sundeksemplariseadus, Eesti Rahvusraamatukogu seadus), kohaliku tähtsusega kultuuriväärtuseid ka miljööväärtusega objektide või aladena kohalikes omavalitsustes (planeerimisseadus). Selles loetelus on asju, mida on võimalik n-ö kokku koguda ja mille eemaldamine nende algupärasest ehk loomishetke asukohast ei kahanda nende väärtust ega muuda tähendust. Muinsuskaitseseadus kaitseb ainelist kultuuripärandit selle algses asukohas ja sobivas keskkonnas. Nagu sätestatud §-s 1, reguleerib eelnõu seda osa ainelisest kultuuripärandist, mis on seaduses ettenähtud korras mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistatud. vaimne kultuuripärand – selleks on tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ja praktiseerivad seda ning mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega. Need kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega ning just nii püsivad need tänapäeva inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena. arheoloogiline kultuurkiht – arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms. Oluline on siinjuures rõhutada otsest inimtegevust, mis tähendab seda, et vastav kiht on inimese enda poolt kas teadlikult (täitekihid) või elutegevuse käigus ebateadlikult (näiteks maapinnal ladestuvate jäätmete läbi) kujunenud pinnase kiht. Kultuurkiht koosneb pudedatest ladestustest ja inimese poolt tehtud rajatiste jäänustest (puust ja kivist ehitised, pinnasesse kaevatud augud, sh hauad jne). konserveerimine ja restaureerimine – rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt on mälestistel lubatud tegevused konserveerimine, restaureerimine, remont ja hooldus. Konserveerimise ja restaureerimise mõisted on eelnõus sisult samad võrreldes kehtiva MuKS-ga (§ 24 lõiked 3 ja 4). Konserveerimise all mõeldakse otsest tegevust asja halveneva seisundi pidurdamiseks ning pärandi väärtuse esiletoomiseks. Restaureerimine hõlmab otsest tegevust kahjustatud või halvenenud seisukorraga asja osas, eesmärgiga fikseerida asja seisund, eemaldada või taastada vajadusel selle osi, austades sealjuures asja esteetilist, ajaloolist ja füüsilist terviklikkust. Restaureerimise eesmärgiks peab olema asja potentsiaalse terviklikkuse taastamine seni, kuni see on võimalik kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Seepärast on puuduvate osade taastamise juures rõhutatud, et see peab olema teaduslikult põhjendatud. Tavakeeles ja eelnõuga seonduvates seadustes on kasutusel ka teisi mõisteid (restaureerimise kohta on eesti keeles käibel ka ennistamine; ehitusseadustikus ümberehitamine ehk rekonstrueerimine). Muinsuskaitseseaduses kasutatav restaureerimise mõiste võib teatud juhtudel hõlmata ehitusseadustikus kasutatava rekonstrueerimise ehk ümberehitamise sisulist 11 tähendust, kuid laiemas pildis ei ole konserveerimine ja restaureerimine võrdsustatavad ehitamisega. Restaureerimine, konserveerimine ja remontimine võivad osaliselt kattuda ehitamise mõistega, kui mälestiseks on ehitis. Mõistet ehitamine ei ole eelnõus defineeritud, kuna seda kasutatakse ehitusseadustiku tähenduses. Ehitusseadustiku § 4 lg 1 järgi on ehitamine ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja millel on funktsionaalne seos ehitisega. Ehitusseadustikus puudub restaureerimise mõiste Mälestiste puhul on üldlevinud põhimõtteks, et mida vähem nende substantsi sekkuda ja mida rohkem autentset originaali säilitada, seda parem. Seetõttu on muinsuskaitses kasutusel mõisted konserveerimine, restaureerimine ning hooldus ja remont. Neid mõisteid ei kasutata mitte ainult ehitustegevuse iseloomustamiseks. Konserveerida ja restaureerida saab ka hooneid, esemeid, ajaloolisi parke, ajaloolist keskkonda jms, millel ei pruugi ehitamisega üldse seost olla. Toodud põhjustel ei ole mõistete ühtlustamine ehituses kasutatavate mõistega otstarbekas. hooldamine – on järjepidev tegevus mälestise seisundi korrashoidmiseks. Näiteks vihmaveerennide puhastamine ehitisel, võsa lõikamine arheoloogiamälestisel või riisumine pargis. remontimine – see on tegevus mälestise seisundi parandamiseks. Siinkohal on tingimuseks, et remondiga ei muudeta mälestise ilmet, konstruktsioone, mahtusid ega detaile. Kõik muu tegevus, mis väljub remondi mõistest, on eelnõu kohaselt kas ehitamine, restaureerimine või konserveerimine. Remontida on võimalik nii kinnis- kui vallasmälestist. Remondi alla kuulub näiteks hoone katusekatte ja vihmaveesüsteemi parandamine, värvimistööd sama tüüpi ja tooni värviga, tapeetimine vms. Kunstimälestise puhul võib see olla näiteks kantsli konstruktsiooni parandamine, kapi ühendustappide korrastamine, küünlajalal varda või kruvi parandamine, kroonlühtri haarade kinnituse korrigeerimine, kiriku pingistiku ülevärvimine sama tüüpi ja tooni värviga vms. ilme muutmine – tegevus, mis mõjutab mälestise iseloomulikku väljanägemist, sealhulgas värvilahenduse ja viimistluse muutmine, detailide või konstruktiivsete elementide ümberpaigutamine, eemaldamine või kinnikatmine, kinnismälestisele objekti, sealhulgas teisaldatava objekti või ajutise ehitise, näiteks kioski, müügipaviljoni või välikohviku, valgustus- ja muu seadme, tehnovõrgu, -rajatise ja -seadme, teabekandja ning reklaami paigaldamine. Ilme muutmise reguleerimine on oluline, kuna erinevalt remondist (mida võib teha ilma loata) mõjutab see mälestise iseloomulikku väljanägemist, mis võis olla põhjus selle mälestiseks tunnistamisel. Samuti võib ilme muutmine, nt viimistluse muutmine, mõjutada mälestise säilimist. Eesmärk on vältida ka ebasobivate kaasaegsete materjalide kasutamist, nagu juhtus näiteks 2005. a Vana-Vigala kiriku 17. sajandi altari ja kantsli ülevärvimisel tänapäevase koostisega õliakrüülvärviga, mille eemaldamine mälestiselt ilma algupäraseid aluskihte kahjustamata ei ole enam võimalik. Ka värvitooni valik mälestisel ei ole reeglina juhuslik, vaid on oluline väljendusvahend, mis töötab sisule kaasa, seda eriti kunstimälestiste juures (nt liturgilised värvid). Ilme muutmine vallasasjadel on peamiselt lisanduste tegemine, näiteks orelil ühe registri lisamine, millega kaasneb prospekti laiendamine, maalile tagumise lisakatte paigaldamine jms. 12 vrakk – vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos selle alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti ja muude esemetega. Vrakk ei ole ainult sõiduki kere, vaid kõik, mis sõiduki sees ja küljes on olnud, sh last, igapäevased esemed jms. Hukkumise käigus võib sõiduk olla lagunenud mitmeks tükiks, mille vahelisel alal võib leiduda vrakiga seonduvaid esemeid. Vrakke ei leidu mitte ainult vee all, vaid ka maal, sh märgalad, mattununa. Vraki mõiste vajab seaduses sätestamist, sest sellega on seotud nii vrakkide riikliku kaitse alla võtmise kui ka leiuautasu määramise küsimused. Eelnõu 2. peatükk. Kaitse kehtestamine Peatükk koosneb kolmes jaost, milles esimeses sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise alused ja kord (§-d 5–20), teises jaos sätestatakse arheoloogilise leiu ja leiukoha kaitse (§-d 21–28) ning kolmas jagu käsitleb veealust kultuuripärandit (§ 29). Paragrahvis 5 sätestatakse mälestise mõiste. Mälestis on muinsuskaitseseadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või ehituslik kompleks. Ehituslik kompleks võib koosneda nii hoonetest kui ka rajatistest, mis koos moodustavad funktsionaalselt koos toimiva terviku. Mälestised on väärtuslikum osa Eesti ainelisest kultuuripärandist ehk kõrge kultuuriväärtusega asjad ja maa-alad, mille riik on välja valinud ja põhjendatud juhul erilise tähelepanu ehk riikliku kaitse alla võtnud. Need on kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasjad, mis on tunnistatud mälestiseks seadusega ettenähtud korras ja mille säilimist korraldatakse seaduse alusel. Eelnõu lähtub Eestis seni kehtinud põhimõttest, et mälestiseks tunnistatakse ainelise kultuuripärandi objekte (kunstiobjekte, arheoloogiaobjekte, hooneid jm). Kultuuriväärtusega asi peab olema seotud kas ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, linnaehituse, arhitektuuri, kunsti, teaduse või usundilooga. Nimetatud valdkonnad katavad kultuuripärandi erinevaid tahke ja neile vastavad mälestiste erinevad liigid (vt §-d 7 ja 8). 2018. a seisuga on Eestis 26 639 mälestist. Neist kõige arvukamalt on kunstimälestisi – 13 375. Arheoloogiamälestisi on 6 656, ehitismälestisi 5 273, ajaloomälestisi 1 269, tehnikamälestisi 50 ja muinsuskaitsealasid 12. Paragrahvis 6 sätestatakse muinsuskaitseala mõiste. Lõigetes 1 ja 2 on toodud muinsuskaitseala määratlus, mis annab edasi, et tegu on väärtusliku maa-alaga, tervikliku kultuurmaastikuga. See ei tähenda ainult hoonete koosluse kaitset, vaid hõlmab ka tänavatevõrku, hoonestus- ja krundistruktuuri, asjakohasel juhul arheoloogilist kultuurkihti, loodusobjekte jm. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on linna või asula ajaloolised keskused nagu näiteks Tallinna, Haapsalu või Viljandi vanalinn. Vanalinnana on muinsuskaitseala väärtuslik kui tervik, mida hoiab koos tänavatevõrk, kvartalite ja kinnistute struktuur, hoonestuse traditsiooniline paigutus krundil ja tänava suhtes, mahud, mõistagi ka väärtuslik arhitektuur ja kõigi nende elementide omavahelised seosed. Muinsuskaitsealaks on tunnistatud ka üks looduse ja inimese koosmõjul kujunenud terviklik ajalooline keskkond väljaspool linnu – Rebala kultuurmaastik –, kus kvartalite jms asemel omavad tähenduslikku mõju teed, kõlvikud ning avatud vaadetega arhailine põllumajandusmaastik. Paragrahvis 7 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse eeldus. 13 Lõikes 1 avatakse mälestise või muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eeldus. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala võib riikliku kaitse alla võtta, st tunnistada mälestiseks või muinsuskaitsealaks, kui on täidetud kaitse alla võtmise eeldus. Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa- ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Samuti on oluline, et objekt peab täiendama juba kaitse all olevaid mälestisi viisil, et kõigi mälestiste põhjal oleks võimalik saada ülevaade Eesti ajaloo olulistest sotsiaalsetest ja kultuurilistest protsessidest ning asustuse ajaloost. Mälestiste nimekiri peab andma ülevaate Eesti kultuurilisest identiteedist meie ainelise pärandi põhjal, mida on mõjutanud erinevad ajalooetapid ja mis on ka piirkonniti küllalt erinev. Mälestiste nimekiri on tervik, mis ei saa kunagi valmis. Täielikku esinduslikkust ei ole võimalik saavutada ega ole vaja ka eesmärgiks seada, sest aja möödudes ladestuvad üha uued kultuurkihid, muutuvad uurimismeetodid ning ka arusaam möödunud aegade pärandist, esteetikast ja muust on ajas muutuv. Kaitse eelduse kaalumisel võetakse arvesse, kas asjal on teaduslik, ajalooline, kunstiline vm kultuuriväärtus. Objekti kaitse alla võtmise eelduseks võib olla ka selle teaduslik, ajaloolis- kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Näiteks tuleneb UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist kohustus kaitsta veealust kultuuripärandit, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Terminit kultuuriväärtus on rahvusvaheliselt, eriti maailmapärandi kontekstis16 selgitatud järgmiselt: kultuuriväärtus on objektile omistatud: a) emotsionaalne identiteeti kujundav side, mis võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, ajalookirjutuse, patriotismi või rahvustundega; b) uurimustööl põhinev tehniline või kunstiline väärtus, mille puhul on kriitiliselt hinnatud objekti tähendust, teostust ja kontseptsiooni nii loomise, kasutamise kui kaasaja hetkel; c) haruldusväärtus, mis tõstab selle esile võrreldes sama tüüpi, sama autori või sama ajaperioodi objektidest tema esinduslikkuse ja unikaalsuse poolest. Need on üldised suunised, mis annavad edasi mõtte, mida kultuuriväärtusega asju välja selgitades ja mälestiseks tunnistades tahetakse neist moodustuva kogumiga öelda. Kehtiva MuKS-e järgi hinnatakse mälestiseks tunnistamisel asja vastavust mälestise tunnustele. Samas on kirjeldatud tunnused olnud konkreetsele asjale omased spetsiifilised tunnused nagu näiteks arhitektuursed elemendid, materjal, stiilimääratlus, kunagine omanik vms. Seega on kehtiva seaduse alusel tunnuste määramine mõneti segadusttekitav – määratud tunnused on asjale ainuomased jooned, mitte liigitunnused, mille alusel võrrelda kaht samasse liiki kuuluvat objekti. Kehtiva MUKS-e järgi on mälestise tunnus sisuliselt mälestise kirjeldus, mis kuvatakse mälestiste registris ja tehakse kaitsekohustuse teatise kaudu omanikule teatavaks. Lõikes 2 nähakse ette, et mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid töötab välja Kultuuripärandiamet ja need avaldatakse ameti veebilehel. Kriteeriumide eesmärk on abistada riikliku kaitse eelduste hindamist ja valikute tegemist. Kriteeriumid omavad haldusesisese 16 Nt ICCROM-i Management Guidelines for World Cultural Heritage Sites. 14 eeskirja iseloomu. Kultuuripärandi väärtushinnangud on ajas muutuvad. Seetõttu on otstarbekas täpsemad kaitse alla võtmise kriteeriumeid, mis aitavad hinnata eelduste esinemist, kehtestada asutuse siseselt, st abistavad sisustada määratlemata mõisteid (eelnõu § 7 lg 1) ja annab suunised valikute tegemisel kultuuriväärtusega asjade hindamisel ning aitab ka omanikel ja laiemal avalikkusel mõista kultuuriväärtuste kaitse põhimõtteid. Kaitse kriteeriumid esitatakse mälestise liikide kaupa, kuna erinevat liiki asjade juures mängivad rolli erinevad aspektid. Näiteks võib asja arheoloogiamälestiseks tunnistamisel olla määrav roll asja vanusel, samas kui ehitismälestiseks on tunnistatud ka kõigest paarkümmend aastat vanu hooneid. Asja vanus on vaid üks paljudest kriteeriumitest ja sel võib olla erinevate asjade puhul erinev kaal. On riike, kus mälestiseks on tunnistatud ka kõigest mõne aasta vanuseid hooneid (nt Oslo 2008. a valminud ooperimaja võeti muinsuskaitse alla neli aastat hiljem, 2012. a). Mõned kriteeriumid võivad olla teineteist välistavad, näiteks haruldus ja tüüpilisus. Haruldaste objektide kõrval võidakse väärtustada ka mingile piirkonnale või ajastule väga iseloomulikku ehk tüüpilist pärandit, nt saartel tuulikuid või 20. saj alguse vene õigeusu kirikute ikoone. Asja vastavust riikliku kaitse eeldusele eeldab Kultuuripärandiamet enne menetluse algatamist, vastavust eeldusele hinnatakse kaitse kriteeriumide abil mälestise liikide kaupa menetluse käigus eksperdihinnangu tegemisel. Paragrahvis 8 sätestatakse mälestise liigid. Lõikes 1 sätestatakse mälestiste jagunemine ajaloo-, arheoloogia-, ehitis- ja kunstimälestiseks, looduslikuks pühapaigaks ning tehnikamälestiseks ja lõigetes 2–7 määratakse nende sisu. Ajaloomälestis (lg 2) on poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste või silmapaistvate ühiskonna- ning kultuuritegelastega seotud asi või paik. Ajaloomälestised peegeldavad riigi ja ühiskonna arengut. Need kannavad ajaloomälu ja kujundavad seeläbi riigi või piirkonna identiteeti. Ajaloomälestiseks võivad olla kultuuriväärtusega monumendid ja mälestusmärgid, kalmistud, ajaloosündmustega seotud asjad ning paigad. Ajaloomälestiseks on tunnistatud näiteks Vabadussõja mälestussambad, mitmed kalmistud ja matmispaigad. Ajaloomälestis on näiteks ka Friedrich Georg Wilhelm Struve teostatud meridiaanikaare mõõtmise Simuna-Võivere baasijoone Simuna otspunkt aastast 1827, mis on ühtlasi kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ühe osana kümne riigi ühisest pärandist. Ajaloomälestiseks on tunnistatud ka teatud hulk hooneid, mille väärtus seisneb neis toimunud sündmustes või neis elanud inimestes. Eelnõu järgi liigitatakse hooned edaspidi ehitismälestiste alla, kuna ajaloomälestistena on nende kaitse olnud mõnevõrra raskendatud – ka sündmustega seotud hoonete puhul on vajalik hoida füüsilise kehandi autentsust, et säiliks mälestis, mitte ainult mälestus. Arheoloogiamälestise liigi kirjeldamisel on lähtutud muuhulgas arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonist.17 Arheoloogiamälestiseks (lg 3) võivad olla muinas-, kesk- ja uusaegsed elupaigad, eelkõige asulakohad, linnused, pelgupaigad, muud rajatised ja ehitised; kultusekohad, matmispaigad; maaharimise ja tööndusega seotud kohad, sh muistsed põllud, rauasulatus- ja töötluskohad; laevahukukohad; muud inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, sh teed, sillad, sadamakohad, laevavrakid. Arheoloogiamälestiseks võivad olla ka 17 16. jaanuar 1992, Valletta. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089481 15 muud inimtegevuse säilmed, mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ja inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestised võivad paikneda nii maa peal (linnusevaremed, kultusekivid), maa sees (asulakoht) kui ka vee all (laevavrakid, sadamakohad). Arheoloogiamälestistel on lisaks uurimisallika väärtusele ka monumendi väärtus: arheoloogiamälestised on ainelised tunnusmärgid maastiku ajalisest mitmekihilisusest, mida tuleb võimaluse piires püüda maksimaalselt säilitada. Ehitismälestise (lg 4) defineerimisel on kasutatud nii Eestis välja kujunenud kui ka rahvusvahelist praktikat. Üheks lähtekohaks on Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon,18 mille kohaselt kuuluvad arhitektuuripärandi hulka nii üksikud silmapaistvad hooned ja rajatised kui ka ehitiste rühmad, nii linnas kui maal, nii hoonete välisilme kui sisseseade, samuti inimese ja looduse koosmõjul tekkinud paigad. Sisseseade (mööbel või seadmed) kaitse vajadus selgitatakse välja igakordselt mälestiseks tunnistamise menetluse käigus ja väärtusliku sisseseade korral märgitakse see mälestiseks tunnistamise käskkirjas mälestise olulise ehk säilitatava osana. Ehitismälestis on kaitse all tervikuna, st kui käskkirjas ei ole öeldud teisiti, on kaitse all ka interjöör. Vajadusel võib ehitismälestisest olla kaitse alla ka ainult eksterjöör või ainult interjöör, kui käskkirjas on sedastatud, et ühe või teisega seotud töid ei reguleerita ning käskkirjas on tehtud vastav leevendus. Ehitismälestiseks võib olla ka park või muu inimese poolt kujundatud maastikustruktuur. Eestis on parke nii loodus- kui muinsuskaitse all, tähelepanuväärsemad neist topeltkaitse all, mis kõneleb nende kõrgest loodus- ja kultuuriväärtusest. Enamik Eesti ajaloolistest kaitsealustest parkidest on mõisapargid, mis lisaks iseseisvale kujundus- ja loodusväärtusele on mõisaansamblite oluliseks osaks. Siingi on olemas vastav pikaajaline rahvusvaheline praktika Firenze harta näol.19 Kuigi parkide puhul on tegu n-ö elavate komponentidega mälestisega, kasutatakse ajalooliste parkide puhul samuti autentsuse mõistet (Firenze harta artikkel 9) ning sarnaseid säilitamismeetodeid kui teiste mälestise liikide puhul (hooldamine, restaureerimine). Ehitismälestiseks võib lisaks pargile olla ka muu inimkäega kujundatud maastikustruktuur. Kunstimälestis (lg 5) on kunsti-, kultuuri-, usundi- või ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, kollektsioon, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa. Kunstimälestised peegeldavad käsitööoskuste ja esteetika arengut, kohalike traditsioonide ning kogukonnaga seotud protsesse. Kunstimälestiseks võivad olla kujutava või tarbekunsti teosed, kultuuriloolised, ajaloolised või etnograafilised asjad, sakraalesemed või sakraalkunsti teosed, kultuuriloolised ajaloolise väärtusega käsikirjad, trükised ning nende kogumid või kollektsioonid; muusikainstrumendid, ehitistest eemaldatud osad või monumentaalkunsti teosed. Suurem osa Eesti kunstimälestistest on kirikuvara, aga nende hulgas on ka monumente, kunstiteoseid jm. Uue mälestise liigina luuakse eelnõuga looduslik pühapaik (lg 6). Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) määratluse järgi on looduslik pühapaik (inglise keeles sacred natural site) maa- või veeala, millel on rahvastele ja kogukondadele eriline vaimne 18 3. oktoober 1985, Granada. Eesti ratifitseeris 23.10.1996. https://www.riigiteataja.ee/akt/13089076 19 15. detsember 1982, Firenze. www.keskkonnaamet.ee/public/Firenze_harta.pdf 16 tähendus.20 Need on loodusliku välisilmega paigad, millega seostub ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Loodusliku pühapaigana käsitletakse maa-ala või üksikobjekti (kivi, puu, allikas vm), mille aktiivse kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega. Praeguse seisuga on Eestis muinsuskaitse all u 450 looduslikku pühapaika (valdavalt arheoloogiamälestistena – ohvrikivid, lohukivid, hiied). Looduskaitse all on üksikobjektidena u 90 looduslikku pühapaika. Lisaks on teada ligikaudu 700 ristipuud, millest riikliku kaitse all on kümmekond, osa ristipuid on kaitstud kohalikul tasandil. Kuna looduslik pühapaik ei ole praegu eraldi kaitstav liik ei muinsus- ega looduskaitses, on andmed hinnangulised. Tehnikamälestis (lg 7) on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuuri- või sotsiaalse väärtusega asi, asjade kogum või kollektsioon. Tehnikamälestised kajastavad ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näited. Tehnikamälestiseks võivad olla teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad, seadmed ja tooted. Tehnikamälestiseks on seni tunnistatud mitmesuguseid ajaloolisi relvi ning kitsarööpmelise raudteega seonduvaid masinaid ja seadmeid. Üks mälestis võib olla oluline ka mitme liigi seisukohast. Näiteks on mitmed kirikuaiad muinsuskaitse all nii ajaloo-, arheoloogia- kui ka ehitismälestisena, kuna mälestise sisuline väärtus seisneb nii ajaloolises matmispaigas, arheoloogilises kultuurkihis kui ka mitmesuguste arhitektuursete elementide olemasolus nagu näiteks piirdemüür või väravaehitis. Sel põhjusel võib mälestisel olla mitu liiki, mis määratakse asja kaitse alla võtmise käskkirjas. Eelnõuga kaotatakse tööstusmälestise liik. See liik viidi kehtivasse MuKS sisse 2011. a eesmärgiga anda võimalus utilitaarsemate tööstusarhitektuuri objektide eristamiseks ja nende spetsiifika väljatoomiseks võrreldes ehitis- või ajaloomälestistega. Praktikas ei osutunud see siiski vajalikuks ning alates selle mälestise liigi loomisest ei ole ühtki objekti tööstusmälestiseks tunnistatud. Selle asemel on eelnõus täpsustatud ehitismälestise sisu selliselt, et see katab ka tööstuslikke ehitisi. Ehitistena rakendatakse neile nii või teisiti ehitistele ja ehitamisele seatud piiranguid. Lõikes 8 nähakse ette mälestiste jagunemine kinnismälestisteks ja vallasmälestisteks. Kinnismälestis on ajaloomälestis, arheoloogiamälestis ja ehitismälestis. Vallasmälestis on kunstimälestis ja tehnikamälestis. Tegemist on praktilise vajadusega, mis johtub mälestisega soetud tööde reguleerimisest. Vallasmälestisteks on üldjuhul vallasasjad. Kinnismälestised on seotud kinnisasjadega (paikevad kinnisasjal), olles osa maatükist, hõlmates mitut kinnisasja või olles selle oluliseks osaks (ehitis). Samas ei kattu eelnõus kasutatud mõisted „kinnismälestis“ ja „vallasmälestis“ täies ulatuses tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud kinnisasja ja vallasasja mõistega. Eelnõu tähenduses on mälestiste jaotuse eesmärk eelkõige tööde reguleerimine. Paragrahvis 9 sätestatakse veealuse mälestise mõiste. Lõike 1 kohaselt on veealune mälestis sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis paiknev käesoleva seadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud 20 http://www.iucn.org/about/union/commissions/ceesp/ceesp_publications/?6649/Sacred-Natural-Sites- Conserving-Nature-and-Culture 17 kultuuriväärtusega asi või asjade kogum koos arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega. Mõiste sisustamisel ja tegevuste reguleerimisel on arvestatud UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Konventsiooni artikkel 1 nimetab asju koos nende arheoloogilise ja loodusliku ümbrusega (näiteks vrakist välja paiskunud last või kuhjunud setted). Veealune mälestis ei ole eraldi mälestise liik (vee all leidub nii arheoloogia-, ajaloo-, kui ka ehitismälestisi), kuid veealuse mälestise eraldi sätestamine on oluline selle asukoha eripära tõttu. Veealuseks mälestiseks võivad olla laevavrakid, õhusõidukid ja muud sõidukid või nende osad, nende last või muu sisu, aga ka üleujutatud hooned ja rajatised, artefaktid ja inimsäilmed jne. Veealuseks mälestiseks võib tunnistada ka vallasasju, näiteks suurtükid, mis asuvad vee all. Kuna veealuse kultuuripärandi säilitamisel on esimeseks valikuks selle säilitamine in situ ehk algses asukohas ehk vee all, on oluline näha ette ka sellest tulenevad spetsiifilised nõuded. Lisaks on eraldi väljatoomine vajalik, et sätestada veealusele mälestisele juurdepääsu tingimused. Veealune mälestis võib asuda sisevetes, territoriaalmeres ja majandusvööndis. Lõikes 2 sätestatakse, et veealune mälestis, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub riigile. Lõikes 3 määratakse, et riigile kuuluva veealuse mälestise valitseja on Kultuuripärandiamet. Paragrahvis 10 sätestatakse maailmapärandi objekti mõiste. UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel koostab, uuendab ja publitseerib osalisriikide esindajatest koosnev maailmapärandi komitee ülemaailmse pärandi nimestiku. See koosneb riikide väljapakutud kultuuri- ja loodusväärtustest, millel on komitee arvates erakordne ülemaailmne väärtus ja mis vastavad komitee kehtestatud kriteeriumidele. 2017. a seisuga kuulub sellesse arhitektuuri- ja looduspärandit ühendavasse nimekirja 1073 paika 167 riigist. 832 paika kuuluvad kultuuripärandisse, 206 looduspärandisse ja 35 paika on kantud nimekirja nii kultuuri- kui loodusväärtuste alusel. Esmajoones peavad oma kultuuripärandit väärtustama riik ja tema kodanikud ise. See tähendab, et eelduslikult on maailmapärandi nimekirja esitatavad objektid riigis kõrgeima ehk riikliku kaitse all. Seepärast on selles paragrahvis ka sätestatud, et maailmapärandi objekt on mälestis või muinsuskaitseala, mis tähendab, et eelduslikult peab objekt olema esmalt riikliku kaitse all. Maailmapärandi nimekirja kuulumine tähendab rahvusvahelise tunnustuse kõrval ka kogu maailma ees vabatahtlikult võetud kohustust selle paiga väärtusi hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. Eestist on maailmapärandi nimekirjas kaks kannet: Tallinna vanalinn (alates 1997) ja 10 riigi koostöös esitatud Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktid (alates 2005). Maailmapärandi objekti mõiste on eelnõus vajalik, kuna hilisemates §-des 62 ja 71 reguleeritakse sellega seotud tegevusi ning §-s 46 tuuakse välja erisus, mis kehtib mälestise või muinsuskaitseala suhtes, mis samaaegselt on maailmapärandi objektiks. Paragrahvis 11 sätestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevöönd. Lõikes 1 nähakse ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise või muinsuskaitseala lähemas või kaugemas ümbruses, mis peab tagama mälestise või muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning mälestise vaadeldavuse. Kaitsevöönd kehtestatakse ainult 18 kinnisasjal paiknevale mälestisele, st kinnismälestisele. Kaitsevööndit ei saa olla vallasasjast mälestisel. Mälestise kontekst on oluline, et hõlbustada selle mõistmist ja säilitamist. Täiesti kontekstita jäetud mälestist on keeruline „lugeda“ ja mõista selle säilitamise vajadust. Täiesti „kinni ehitatud“ ehk suletud vaadetega mälestis ei ole enam avalikkusele n-ö kättesaadav. Kontekstita mälestis võib kergesti muutuda museaalseks, langeda võib selle kasutusväärtus (näiteks hoonel) ning lõpuks võib mälestis sattuda hävimisohtu. Kaitsevööndi ulatus määratakse igal üksikul juhul eraldi, kaaludes, mil moel see tagab kaitsevööndi eesmärke ning kas naaberkinnisasjade osaline või täielik hõlmamine kaitsevööndisse on vajalik. Mälestisele ja muinsuskaitsealale annab konteksti selle lähim ümbrus, kuid neile avanevad vaatesihid võivad olenevalt objektist ulatuda üsna kaugele. Näiteks Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd ulatub üle Tallinna lahe Piritani, et kindlustada vanalinna silueti visuaalne puutumatus. Lõikes 2 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndi eesmärgid, millest lähtudes Kultuuripärandiamet kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaalub. Kaitsevöönd määratakse kinnismälestisele juhul, kui on vaja selle kaitseks rakendada kaitsevööndile seatud eesmärke. Kaitsevööndi kehtestamise vajadust ja kaitsevööndi eesmärke hinnatakse mälestiseks tunnistamisel. Sellest tuleneb, et kaitsevöönd määratakse juhul, kui on vaja tagada loetletud eesmärgid. Kui neid ei esine, siis kaitsevööndit ei määrata. Punktis 1 on lisaks juba selgitatud ümbritsevale keskkonnale nimetatud vaadeldavus, mis on kinnismälestiste kaitse üks olulisi tahke. Sageli on kinnismälestiseks tunnistatud objekte, mis paiknevad maastikul silmapaistval asukohal või on muul moel visuaalselt dominantsed. Näiteks on kirikutornid olnud läbi ajaloo maastikul orientiiriks ja nende järgi on kujunenud teede sihid. Hoone, monumendi, varemete või muu mälestise nähtavus maastikus teatud vaatesuundadelt võib seega olla iseseisev kvaliteet lisaks asja enese kunsti- või arhitektuuriväärtusele (nt Tallinna vanalinna silueti vaade merelt, tuulepealsel paikneva tuuliku vaade külateelt jne). Eraldi on samas punktis nimetatud mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikud objektid ja elemendid. Need võivad olla kaitsevööndisse jäävad ehitised või maastikuelemendid, millel on mälestisega ajalooline seos, nt mõisakompleksi kuulunud abihoone, teed, kiviaiad või kiviaja asulakoha puhul kunagine veekogu rannamoodustis, millele asulakoht on rajatud. Punktis 2 on määratud kaitsevööndi eesmärgina mälestist ümbritseva kultuurkihi säilimine. Arheoloogiamälestised koosnevad intensiivsematest ja vähemintensiivsetest kultuurkihi elementidega aladest, kus täpset piiri ja servaalasid on raske määrata, kuid see ei tähenda, et see pärandiosa oleks vähem oluline. Visuaalse vaatlusega pole arheoloogiamälestistel või arheoloogiapärandi elemente (kultuurkihte, ehitiste jäänuseid, esemeleide) sisaldavatel teistel mälestiseliikidel (nt mõisad või linnalised asulad, mis on kasutusele võetud keskajal, samuti kirikute ja kalmistute alad) arheoloogilise kultuurkihi või kultuuriväärtusega asjade leviala kindlaks tegemine võimalik. Seda saab kindlaks teha vaid arheoloogilise uuringuga, kuid sellise eesmärgiga uuring – teha kindlaks mälestise täpne piir – oleks destruktiivne. Piisavalt representatiivse tulemuseni jõuab vaid üsna laiaulatuslike kaevetöödega, kuid nii ulatuslik kaevetöö on arheoloogiapärandi seisukohast pöördumatu ja hävitav tegevus, üldjuhul poleks pärast sellist uuringut enam midagi kaitse alla võtta. Seetõttu käsitletakse ülalkirjeldatud mälestiste puhul kaitsevööndit kui ala, kus kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiapärandi elementide ilmnemisega ning tagada nende uurimine või säilitamine. 19 Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk. Selle eesmärk on tagada muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaug- ja sisevaadete säilimine ning silueti nähtavus. Toetava keskkonna all peetakse silmas muinsuskaitseala vahetut ümbrust, mille hoonestamisel on mõistlik vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses ja tiheduses, et tagada sujuv üleminek muinsuskaitsealalt seda ümbritsevale alale. Linnaliste muinsuskaitsealade puhul on oluline tagada linna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest ja vanalinnasuunalistelt tänavatelt. Lõikes 4 antakse võimalus jagada kaitsevöönd erinevate kitsendustega osadeks. Kaitsevööndi kitsendused seisnevad eelnõu §-s 47 ettenähtud loakohustusega tegevustes, mis hõlmavad kaitsevööndis ehitamist, vaadeldavuse tagamise ning kaeve- ja muid pinnasega seotud töid. Samaisuline säte sisaldub kehtiva MuKS § 25 lõikes 9 muinsuskaitseala kohta. Eelnõuga on laiendatud seda võimalust ka kinnismälestistele. Ka kinnismälestise kaitsevööndi teatud osades võib olla vajalik reguleerida ainult vaadeldavust (nt vaatesektorid, vaatekoridorid), mistõttu ei ole kõikide kitsenduste seadmine vajalik. See säte annab võimaluse arvestada üksikjuhtumi vajadusi ning kohaldada ainult neid piiranguid, mis on konkreetse kaitsevööndi eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Lõikes 5 sätestab juhud, mil kaitsevööndit ei kehtestata, st kaitsevööndi eesmärki ei ole vaja hinnata. Kaitsevööndit ei kehtestata: teise mälestise alal paiknevale mälestisele (nt muinsuskaitsealal paiknevale ehitismälestisele või mälestisele, mis paikneb muinsuskaitsealuses pargis), kuna seal on piisav kaitse juba tagatud; kalmistul paiknevale mälestisele (hauatähis, kabel vms), kuna seal ei ole otstarbekas laiendada kitsendusi (kõrval)haudadele. Lõikes 6 sätestatakse võimalus kehtestada ühine kaitsevöönd ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele. See annab võimaluse käsitleda ajalooliselt ühe terviku moodustanud kinnismälestisi ühtse kompleksina ning reguleerida nendevahelist ruumi selliselt, et säiliks kompleksi loetavus. Paragrahvis 12 sätestatakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise ettepaneku esitamine. Lõikes 1 nähakse ette igaühe õigus esitada Kultuuripärandiametile ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks. Põhiseaduse § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ning see õigus on tagatud HMS-e ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega. Selles paragrahvis korratakse see õigus üle, millega soovitakse muu hulgas anda isikutele märku aktiivseks osalemiseks kultuuriväärtuste kaitsel. Lõikes 2 on toodud nõuded ettepaneku sisule. See on vajalik, et oleks võimalik hinnata ettepaneku sisu. Isiku ettepanek asja mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise kohta on käsitletav märgukirjana ning see ei too automaatselt kaasa menetluse algatamist. Kultuuripärandiamet teavitab ettepaneku tegijat menetluse edasisest käigust. Menetluse algatamise aluseks võib olla nii asja omaniku, kohaliku omavalitsuse üksuse või kellegi teise ettepanek kui ka Kultuuripärandiameti läbi viidud või tellitud valdkonnauuringud. Senine kogemus näitab, et ettepanekuid asjade mälestiseks 20 tunnistamiseks teevad kõik nimetatud osapooled ja samuti algatatakse neid läbiviidud uuringute põhjal. Paragrahvis 13 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamine. Lõike 1 kohaselt küsib Kultuuripärandiamet enne menetluse algatamise üle otsustamist selle kohta arvamust asja omanikult, asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ning riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub menetluse esemega. Näitena saab siin tuua kultuuriväärtusega asjad, mis asuvad näiteks rahvuspargis ning on vajalik kaasata Keskkonnaamet. Puudutatud haldusorganite väljaselgitamine on Kultuuripärandiameti ülesanne ning sõltub menetluse esemest. Kui puudutatud omanikke on rohkem kui 100, siis ei pea nende arvamust selles etapis küsima. Tegu on haldusmenetluse üldreeglitest tuleneva halduskoormuse leevendusega. Ka HMS-s endas on teatud juhtudel menetlusosaliste isikliku teavitamise kohustust leevendatud. HMS § 31 lõike 1 p 1 kohaselt ei ole vaja dokumenti isiklikult menetlusosalistele kätte toimetada ning selle resolutiivosa võidakse avaldada ajalehes või väljaandes Ametlikud Teadaanded, kui menetlusosalisi on üle 100. Praktikas ei ole selliseid menetlusi palju ette näha, eelkõige saab see kõne alla tulla suure maa-ala, näiteks muinsuskaitseala korral. Kultuuripärandiamet küsib lõike 1 alusel arvamust juhul, kui kaalutakse mälestiseks tunnistamise algatamist. Kui Kultuuripärandiametile on tehtud ettepaneku osas ilmne, et ettepaneku ese ei vasta riikliku kaitse eeldustele, puudub vajadus ka arvamuse küsimiseks ning isikute ja organite koormamiseks. Kui Kultuuripärandiameti hinnangul on menetluse algatamine põhjendatud, on enne menetluse algatamise otsustamist arvamuse küsimine vajalik, et selgitada välja erinevad asjaolud, mis võivad menetluse algatamise otsustamist või menetluse läbiviimist mõjutada, näiteks pooleliolev ehitusloa menetlus vms. Lõikes 2 reguleeritakse arvamuse andmist. Kultuuripärandiamet määrab arvamuse andmiseks piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks 30 päeva, mis üldjuhul on ka piisav aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt asja asjaoludest võib osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Seetõttu ei ole eelnõu koostajad pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes. Tähtaeg peab olema selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema juhtumi asjaolusid arvestades piisav. Samas on sätestatud ka nõuded arvamusele. Arvamuses tuleb väljenda seisukohta asjale või maa-alale riikliku kaitse kehtestamise kohta ning teavitada Kultuuripärandiametit asjaoludest, mis võiksid menetluse algatamist mõjutada, eelkõige info kehtivate haldusaktide (näiteks ehitusluba) ja pooleliolevate haldusmenetluste (näiteks ehitusloa menetlus) kohta. Lõike 3 kohaselt otsustab mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise Kultuuripärandiamet. Selleks hindab Kultuuripärandiamet eelnevalt, kas on põhjendatud asja või maa-ala riikliku kaitse eelduste hindamise läbiviimine. Menetlus on nii aja- kui ka ressursimahukas tegevus, mistõttu on eelhinnangu andmine oluline. Mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamine on haldusmenetlus, mille käigus hinnatakse asja või maa-ala kultuuriväärtust ning mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise põhjendatust, sealhulgas mõju asja omanikule ning selle kohta koostatakse eksperdihinnang. Menetluse 21 algatamisest teavitab Kultuuripärandiamet juba kaasatud menetlusosalisi. Menetluse algatamise teates esitatakse ka teave menetluse edasise käigu ja menetluse tõenäolise lõppemise aja kohta. Lõikes 4 on sätestatud nõuded eksperdihinnangu koosseisule. Eksperdihinnang on aluseks mälestiseks tunnistamise otsuse tegemisel. Eksperdihinnangu koostamisse võib Kultuuripärandiamet kaasata vajadusel vastava valdkonna eksperte, sh Kultuuripärandiameti juurde moodustatud eksperdinõukogusid (eelnõu § 70). Eksperdihinnangus tehakse kindlaks asja kultuuriväärtus: hinnatakse eelduse paikapidavust, kasutades selleks riikliku kaitse kriteeriumide abi (eelnõu § 7 lg 2) ning riikliku kaitse kehtestamise põhjendatust, sh hinnatakse selle mõju omaniku õigustele ja kohustustele. Paragrahvis 14 sätestatakse mälestiseks tunnistamise ettevalmistamine. Lõike 1 kohaselt tutvustab Kultuuripärandiamet koostatud eksperdihinnangut menetlusosalistele. Eksperdihinnangust teavitamiseks võib kasutada kõiki HMS §-des 26–28 sätestatud viise (üldjuhul kättetoimetamine postiga, elektrooniliselt, haldusorgani poolt), kuid konkreetne teavitamise viis jääb Kultuuripärandiameti otsustada. Eksperdihinnangut tutvustatakse isikutele ja asutustele, kellelt küsiti arvamust menetluse algatamise kohta ning lisaks isikutele, keda mälestiseks tunnistamine mõjutab ja keda ei olnud võimalik tuvastada eelnevas etapis, näiteks kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikku või asja valdajat (kui see ei ole omanik). Eksperdihinnangu tutvustamisega annab Kultuuripärandiamet menetlusosalistele võimaluse selle kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, andes selleks piisava tähtaja. Praktikas on kujunenud arvamuse andmise tähtajaks 30 päeva, mis üldjuhul on ka piisava aeg, et arvamus kujundada ja see esitada. Kuid sõltuvalt asja asjaoludest võib osutada vajalikuks ka pikema või lühema tähtaja andmine. Näiteks asja mitmendat korda tutvumiseks saatmine või üksikutes küsimustes arvamuse küsimine. Seetõttu ei ole eelnõu koostajad pidanud võimalikuks konkreetse tähtaja sätestamist seaduse sättes. Tähtaeg peab olema selline, mis võimaldab arvamuse andjal arvamuse kujundada ning olema küsimuse asjaolusid arvestades piisav. Lõike 2 kohaselt lahendab esitatud vastuväited Kultuuripärandiamet ning muudab vajaduse korral eksperdihinnangut. Vastuväidete lahenduse teeb Kultuuripärandiamet teatavaks selle esitajale ja tutvustab vajaduse korral muudetud eksperdihinnangut uuesti menetlusosalistele. Kui eksperdihinnangust nähtub kultuuriväärtusega asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmise vajadus ja põhjendatus, valmistab Kultuuripärandiamet ette mälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu ning esitab materjalid otsustamiseks kultuuriministrile. Lõigetes 3 ja 4 reguleeritakse mälestiseks tunnistamise menetluse lõpetamist, kui eksperdihinnangust nähtub, et kultuuriväärtusega asja kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud või ilmnevad sellised asjaolud menetluse käigus. Sel juhul lõpetab menetluse Kultuuripärandiamet, kes teavitab sellest ja lõpetamise põhjusest menetlusosalisi. Paragrahv 15 reguleerib muinsuskaitsealaks tunnistamise ettevalmistamist. Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamine viiakse läbi avatud menetluses. Võrreldes kehtiva MuKS-ga siin põhimõttelist erinevust ei ole. 22 HMS § 46 lõike 1 esimese lause alusel viiakse haldusemenetlus õigusakti andmiseks läbi avatud menetluses seaduses sätestatud juhtudel. Muinsuskaitseala on pindalaline mälestis, mis võrreldes teiste pindalaliste mälestistega hõlmab üldjuhul suuremat maa-ala (näiteks ajalooline linnasüda ehk vanalinn) ja puudutab eelduslikult suurt arvu isikuid. Seetõttu on vajalik kasutada menetlusliiki, mis võimaldab suurema hulga isikute teavitamist ja otsustusprotsessi kaasamist, et anda neile võimalus muinsuskaitsealaks tunnistamisel kaasa rääkida. Vastavalt HMS § 46 lg 2 viiakse juhtudel, kui avatud menetluse läbiviimine on õigusakti andmiseks kohustuslik, avatud menetlus läbi ka õigusakti muutmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks. Lõigetes 2–7 on reguleeritud avatud menetluse läbiviimise täpsem kord. Kultuuripärandiamet avaldab vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ning kohalikus või maakondlikus lehes teate muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamise kohta ning avaliku väljapaneku aja ja koha. Muinsuskaitsealaks tunnistamise eelnõu ja eksperdihinnanguga saab tutvuda avalikul väljapanekul. Avaliku väljapaneku koht on füüsiline koht, lisaks sellele saab Kultuuripärandiamet avaldada dokumendid ka oma veebilehel. Avalik väljapanek ei tohi kesta vähem kui neli nädalat ning selle kestel on võimalik esitada eelnõu ja eksperdihinnangu kohta arvamusi ja vastuväiteid. Esitatud arvamused ja vastuväited lahendab Kultuuripärandiamet pärast väljapaneku lõppemist ning enne avaliku arutelu toimumist. Pärast arvamuste ja vastuväidete menetlemist korraldab Kultuuripärandiamet avaliku arutelu. Avalikku arutelu ei korraldata, kui tähtaja kestel arvamusi või vastuväiteid ei esitatud. Avaliku arutelu toimumise aja võib Kultuuripärandiamet teha teatavaks koos menetluse algatamise teate avaldamisega või teavitada selle toimumise ajast ja kohast hiljem, kuid vähemalt kümme päeva enne arutelu toimumist. Teade avaldatakse samas korras kui menetluse algatamise teade (lg 2). Avalik arutelu protokollitakse. Protokoll peab sisaldama arutelul esitatud seisukohti ja küsimusi ning neile antud vastuseid. Kultuuripärandiamet teeb protokolli kättesaadavaks Kultuuripärandiameti veebilehel (lg 6). Kui pärast avalikku väljapanekut või avalikku arutelu muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, kordab Kultuuripärandiamet avalikku väljapanekut või avalikku arutelu (lg 7). Lõigetes 8 ja 9 reguleeritakse muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamist. Kui avalikustamisel selguvad asjaolud, mis tingivad muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse lõpetamise, lõpetab Kultuuripärandiamet menetluse. Kultuuripärandiamet teavitab menetluse lõpetamisest samas korras kui menetluse algatamisest. Teates esitatakse menetluse lõpetamise põhjendus. Paragrahvis § 16 reguleeritakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamist. Lõike 1 kohaselt otsustab mälestiseks tunnistamise valdkonna eest vastutav minister ehk kultuuriminister. Enne otsuse tegemist kuulab minister ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht ei ole ministrile siduv. Lõikes 2 sätestatakse mälestiseks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse mälestise nimetus, koosseis, asukoht, vajadusel piir, mälestise liik või liigid, kaitse alla võtmise põhjendus, kaitsevööndi eesmärk ja ulatus ning vajadusel leevendused mälestisel tehtavate tööde tegemiseks. Oluline on esile tuua, et mälestiseks tunnistamise õigusaktis on õigus teha 23 asja omanikule või kaitsevööndisse jääva kinnistu omanikule leevendusi muinsuskaitseseaduses sätestatud piirangutest, milleks on seaduses nimetatud tööde tegemine ainult Kultuuripärandiameti loal ja seaduses sätestatud korras. Mälestisel ja selle kaitsevööndis seotud tööde tegemise nõuded on sätestatud eelnõu 3. peatüki 4. ja 5. jaos. Üldjuhul on tööde tegemiseks, mis võivad mõjutada mälestise ilmet, omadusi või säilimist, vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek ning tuleb järgida seaduses sätestatud nõudeid. Põhjendatud juhtudel, mis saab lähtuda üksnes konkreetse asja kaitse eesmärgist, ei ole tööde tegemiseks Kultuuripärandiameti sekkumine ning seadusega sätestatud piirangute järgmine vajalik. Näiteks võib ehitismälestiseks tunnistamisel teha leevenduse, mille kohaselt siseruumides ehitades ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav või ei ole kaitsevööndis kaevetöödeks luba vajalik. Vajaduse korral on võimalik piiritleda ka näiteks kaevetööde sügavus, millest alates on nõusolek vajalik. Tehtud leevenduse suhtes ei ole omanikul vaja taotleda eritingimusi, tööde luba, koostada tegevuskava ning selles osas ei saa nõuda ka uuringute teostamist. Oluline on tuua leevenduste tegemine ja määratlemine kaitse alla võtmise osaks, kuna selle kaudu saab määratleda objekti kaitseks vajalikud piirangud ning saavutada proportsioon kaitse vajaduse ja piirangute vahel. Kehtiv MuKS kaitse alla võtmisel leevenduste tegemist ette näe ning see teema on seaduses reguleeritud ebaselgelt ja vastuoluliselt. Leevenduste tegemine on kehtiva seaduse § 18 lg 2 p 3 alusel võimalik mälestiseks tunnistamise järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises, kuid üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Esiteks ei ole selline erisus põhjendatud ning teiseks on kaitsekohustuse teatis informatiivse iseloomuga dokument, mille väljastab Kultuuripärandiamet mälestiseks tunnistamise järel, seega on leevenduste tegemine seal küsitav. Mälestise koosseisuna tuleb mõista näiteks kollektsiooni kuuluvaid ükskuid esemeid (asjade kogumi osad) või hoonete ansambli osi (ehituslik kompleks). Kui mälestiseks tunnistatav asi või maa-ala vastab mitme mälestise liigi tunnustele, võib mälestisele määrata mitu liiki. Mälestise kaitsevööndit ei pea määrama, kui see ei ole konkreetse mälestise puhul asjakohane. Eelnõust on jäetud välja kehtivas seaduses sätestatud mälestiseks tunnistamise käskkirja osa – mälestise tunnus. Mälestise tunnus on konkreetsele mälestisele ainuomane tunnus, mille järgi saame väita, et see vastab ühele või teisele või mitmele mälestiseks tunnistamise eeldusele. Tunnused on spetsiifilised, iga kord eraldi määratletavad omadused (nt vanus, materjal, konstruktsioon, funktsioon, stiil, ajaloolise isiku elupaik vms). Tunnused ehk asja iseloomulikud omadused tuuakse välja eksperdihinnangus ja mälestiseks tunnistamise käskkirja motiveerivas osas. Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise otsustab Vabariigi Valitsus. Otsustaja tasandi osas ei erine eelnõuga kavandatav kehtivast MuKS-st. Muinsuskaitsealaks tunnistamise jätmine Vabariigi Valitsuse tasandile on põhjendatud eelkõige sellega, et see puudutab suurt hulka isikuid ja erinevaid tegevusi, näiteks planeerimis- ja ehitustegevus. Sätestatakse, et muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktiks on Vabariigi Valitsuse korraldus, st üksikakt. Eestis on hetkel 12 muinsuskaitseala, millest enamus on vanalinnad. Nende muinsuskaitsealana kaitse alla võtmine kehtiva MuKS-e alusel jääb aastatesse 2004–2006 ning need on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse määrustega. Kuni 31.05.2011. a kehtinud MuKS § 15 lg 1 sätestaski muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti vormiks määruse. MuKS-sse 2011. aastal sisseviidud muudatustega jäeti viidatud sättest välja määruse vorm, jättes õigusakti vormi üldse nimetamata. Eelnõu seletuskiri muudatust ei põhjendanud. 24 Siit tõusetub õigusakti vormi küsimus, mille esemeks on üldakti ja üksikakti vahekord, mille piiritlemine teatud juhtudel võib osutuda raskeks. Seetõttu ei ole põhjendatud jätta selles osas otsuse langetamine haldusele, vaid õigusakti vormi küsimus tuleb lahendada seaduse tasandil. Muinsuskaitsealana kaitse alla võtmise akt on otsustus, millega määratakse kaitse alla võetav ala ning kaitse eesmärk. Sellest tulenevalt rakendatakse kaitse alla võetud alale muinsuskaitseseaduses sätestatud piiranguid. Need piirangud kitsendavad alale ja selle kaitsevööndisse jäävate kinnistute omanike tegevusi talle kuuluva kinnisasja kasutamisel. Isiku omandiõiguse riive aluseks on muinsuskaitseala kaitse alla võtmise otsustus. Kultuuriväärtusega asjade riigi kaitse alla võtmine on haldustegevus ja seda viiakse läbi haldusmenetluses. HMS § 51 lõike 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS § 51 lõike 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Muinsuskaitsealaks tunnistamisel on vahetu toime konkreetse kinnisasja omaniku õigustele ja kohustustele. Seega materiaalses tähenduses on sellel aktil haldusakti tunnused. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 7. mai 2003. a määruses kohtuasjas nr 3-3- 1-31-03 muu hulgas seda, et akti puhul, mis ei reguleeri pelgalt kinnistul käitumist, vaid reguleeritav tegevus on otseselt seotud konkreetse kinnistuga, on tegemist üldkorraldusega (punkt 21). Üldnõude kohaselt peab akti vorm olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Selline aktide eristamise nõue tugineb muu hulgas põhiseaduse § 87 punktile 6 ja Vabariigi Valitsuse seaduse 1. peatüki 6. jaole. Sellest lähtuvalt on eelnõus määratletud muinsuskaitsealaks tunnistamine üksikaktina. Kuigi põhiosas on puudutatud isikuteks muinsuskaitsealale ja selle kaitsevööndisse jäävate kinnistute omanikud ja valdajad, puudutab riikliku kaitse kehtestamine ka abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Muinsuskaitse all oleva asja rikkumine või hävitamine võib kaasa tuua väärteo- või kriminaalkaristuse. HMS § 60 lg 2 alusel on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele. Siinjuures on oluline, et kaitse alla võtmise otsus on tehtud avalikuks viisil, mis võimaldab igaühel sellega hõlpsasti tutvuda. Eelnimetatu ei ole muinsuskaitseala kohta spetsiifiline, vaid hõlmab kõiki mälestisi. Seetõttu on ka seaduses ette nähtud kaitse alla võtmise õigusakti ning kaitse lõpetamise õigusakti avaldamine Riigi Teatajas (lõige 6). Lõikes 4 on toodud valdkonna eest vastutava ministri kohustus küsida enne muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele ka Muinsuskaitse Nõukogu seisukohta. Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti sisu. Selles märgitakse ala nimetus ja piir, tuuakse ära kaitse alla võtmise põhjendus, kaitse eesmärk ja nõuded selle tagamiseks, samuti kaitsevööndi eesmärk ja piir. Samuti nähakse ette võimalus teha leevendusi muinsuskaitseala piiresse jäävate kinnisasjade omanikele muinsuskaitseseadusega kehtestatud nõuetest ehitise säilitamiskohustusest ja tööde tegemiseks loakohustuse nõudest. Eelnõus on õigusakti sisu nimetatud muinsuskaitseala kaitsekorraks. Paragrahvis 17 sätestatakse mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamine ning muutmine. 25 Lõikes 1 sätestatakse alused, millal võib mälestiseks olemise lõpetada. HMS § 64 lg 2 alusel otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kehtivas MuKS-s ei ole mälestiseks olemise lõpetamise aluseid sätestatud, need on toodud kultuuriministri 10. septembri 2002. a määruses nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Eelnõu tegemisel otsustati alused, millal tuleb kaitse lõpetamist hinnata, tuua määruse tasandilt seaduse tasandile ning loetuelu ka täpsustati. Seejuures on lähtutud Kultuuripärandiameti ettepanekutest ja kultuuriministri 28. aprilli 2011. a käskkirjaga nr 209 moodustatud ehitismälestiste väärtuspõhise hindamise töörühma töö kokkuvõttest. Üldjuhul ei ole vaja asja kaitset korraldada MuKS-e alusel, kui asi on museaal (p 1) või arhivaal (p 2), kuna selliste asjade kaitset reguleerivad vastavalt muuseumiseadus ja arhiiviseadus ning topeltkaitse ei ole vajalik. Samuti on sisuliselt topeltkaitsega tegu juhul, kui üks mälestis on teise mälestise lahutamatu osa (p 3). Selliselt on mälestiseks tunnistatud näiteks mõningate keskaegsete kirikute ehitusdetaile, kus kirikuhoone on ehitismälestis ja selle detail, nt portaal, eraldi kunstimälestis. Eelnõu annab võimaluse need juhtumid üle vaadata ja vajadusel topeltkaitse lõpetada. Uue alusena on eelnõus toodud kaitse lõpetamine juhul kui asi ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele (p 4). Selline otsus peab tuginema Kultuuripärandiameti eksperdihinnangul. Kaitse on võimalik lõpetada ka juhul, kui asi on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud (p 5). Ka siin saab põhjendatust hinnata asja kaitse alla võtnud haldusorgan ehk Kultuuripärandiamet. Kehtiva MuKS-e sõnastuses on aluseks taastamise võimalikkus. On selge, et koopiana on võimalik taastada iga objekt, kuid lisaks tuleb kaaluda selle otstarbekust. Kui hävinud on suure avaliku huviga objekt nagu näiteks Nõmme turuhoone, siis eksisteerib muuhulgas avalikkuse ootus olulise sümbolobjekti taastamiseks, olgugi et koopiana. On mõeldav aga ka juhtum, kus kaitse alla võetud näiteks teatud abihoone vare on jõudnud hääbumiseni ning selle taastamine ei pruugi olla põhjendatud ei varemena ega ole võimalik ka kunagise hoone koopiana, kuna täpsed andmed selle algse väljanägemise kohta puuduvad. Hoonet, mille täpne algne kuju ei ole teada, ei luba taastada ka rahvusvahelised kokkulepped, kuna ajalooteaduse seisukohalt oleks tegu fantaasia või võltsinguga. Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui asi ei ole leitav või tuvastatav (p 6). Eelkõige puudutab see punkt maastikul asuvaid mälestisi, näiteks allikad või kivid, mis maastikul toimuvate muutuste käigus ei pruugi olla enam leitavad või tuvastatavad. Lõikes 2 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlus viiakse läbi sama korra järgi kui kaitse alla võtmine. St mälestiseks olemise lõpetamiseks küsitakse puudutatud isikute arvamust, koostatakse eksperdihinnang ja kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht. Muinsuskaitsealaks lõpetamine viiakse läbi avatud menetluses. Mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister käskkirjaga (lõige 3) ning muinsuskaitsealaks olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega (lõige 4), st õigusakti vorm on sama kui riikliku kaitse kehtestamisel. Lõpetamise otsused avaldatakse Riigi Teatajas (lõige 5). 26 Lõikes 6 sätestatakse, et mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmisele kohaldatakse sama menetluskorda, kui kaitse kehtestamisel. Kaitse kehtestamise õigusakti muutmise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse kohaselt (HMS § 64 lg 1 ja 2). Paragrahvis 18 sätestatakse ajutise kaitse alla võtmine. Lõikes 1 sätestatakse, et Kultuuripärandiameti peadirektor võib võtta kultuuriväärtusega asja või maa-ala ajutise kaitse alla, et viia läbi mälestiseks tunnistamise menetlus. Ajutine kaitse ei ole uus instituut, vaid see on kasutusel ka kehtivas MuKS-s ning eelnõu selles osas põhimõttelisi muudatusi kaasa ei too. Lõikes 2 täpsustatakse, millal ajutist kaitset võib kohaldada. Seda kohaldatakse ainult juhul, kui on piisav alus arvata, et kultuuriväärtusega asi võib mälestiseks tunnistamise menetluse ajal hävida või kaduda või asja kultuuriväärtust võidakse rikkuda. Ajutist kaitset võib kohalda samaaegselt mälestiseks tunnistamise algatamisega kui ka mälestiseks tunnistamise menetluse kestel. Sellest lähtuvalt on tegemist ohtu ennetava meetmega olulisele kultuuriväärtusele ning ajutise kaitse eesmärk on kindlustada asja seisukord menetluse ajaks ning samuti tagada mälestiseks tunnistamise menetluse efektiivsus. Tegemist on pigem erandliku otsustusega ning see peab olema kaalutud. Ajutise kaitse kohaldamise vajaduse korral ei pea järgima käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohustust, st ei pea küsima enne mälestiseks algatamist seotud isikute ja haldusorganite arvamust. Ajutise kaitse alla võtmise käskkiri jõustub selle allakirjutamisel, mis on seotud menetluse efektiivsuse vajadusega (lõige 3). Käskkiri avaldatakse kultuurimälestiste riiklikus registris. Isikule (asja omanik) tuleb käskkiri kätte toimetada HMS-s sätestatud korras. Paragrahvis 19 sätestatakse ajutise kaitse abinõud. Kehtiva MuKS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse ajutise kaitse alla võetud asjale MuKS-s sätestatud mälestise nõudeid ja kitsendusi. Ajutise kaitse alla võetud asja omanikul või valdajal on kõik mälestise omaniku või valdaja õigused ja kohustused. See on vajalik, et ajutise kaitse esemeks olev asi säiliks, seda ei muudetaks ega kahjustataks. Piirangud ei ole absoluutsed, vaid analoogselt mälestisega on ka ajutise kaitse alla võetud asjaga seotud tegevuste osas vajalik Kultuuripärandiameti nõusolek. Samuti saab Kultuuripärandiamet ka ajutise kaitse alla võtmise käskkirjas teha leevendusi. Paragrahvis 20 sätestatakse ajutise kaitse tähtaeg. Lõike 1 kohaselt on võimalik kehtestada ajutine kaitse kuni kuueks kuuks. Sama tähtaeg on ka kehtivas õiguses. Eelnõus sätestatakse tähtaja pikendamise võimalus. Praktikas on ilmnenud, et mõningatel juhtudel ei piisa kuuekuulisest tähtajast. Ajutise kaitse tähtaja pikendamiseks peab olema mõjuv põhjus. Pikendamine on haldusakt ja see peab olema põhjendatud. Lõikes 2 sätestatakse ajutise kaitse tähtaja kulu peatumise alus. Ajutise kaitse tähtaja kulg peatub ajaks, mil ajutise kaitse alla võetud asja omanik teeb takistusi mälestiseks tunnistamise menetlusele, näiteks ei luba asja üle vaadata. 27 Ajutine kaitse kehtib kas asja mälestiseks tunnistamiseni või kaitse vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui seadusega lubatud tähtaja lõpuni (lõige 3). Kui ajutise kaitse kehtivuse ajal ilmneb, et ajutine kaitse ei ole põhjendatud või vajalik, siis lõpetab selle Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga (lg 4). Paragrahv 21 reguleerib arheoloogilist leidu. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on mõiste kultuuriväärtusega leid asendatud mõistega arheoloogiline leid, kuna see väljendab täpsemalt asja sisu. Ka kehtivas õiguses puudutab kogu vastav regulatsioon arheoloogilisi leide ja lähtub nende iseloomust. 20-aastasele praktikale tuginedes võib kindlalt öelda, et 95% kultuuriväärtusega leidudest on arheoloogilised leiud. Samuti võib öelda, et kultuuriväärtusega leiu regulatsiooni loomisel 1990. aastate alguses, tuginedes nii arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile kui ka 1940. a tsiviilseadustiku eelnõu § 961-le, peeti peaasjalikult silmas arheoloogilisi leide. Lõikes 1 antakse arheoloogilise leiu mõiste. See on inimtekkeline materiaalse kultuuri aines, üksikese, selle katke või asjade kogum, mis on ladestunud või peidetud maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse. Arheoloogiline leiuaines võib olla väga mitmesugune, muuhulgas: üksikmündid ja mündikogumid; ehted ja rõivastuse osad (sõled, sõrmused, käe- ja kaelavõrud, helmed, ripatsid, pronksspiraalid, rõivajäänused, pandlad ja nende katked jms); relvad ja relvastuse osad (mõõgad, odaotsad, kirved, noole- ja ammunooleotsad ning nende katked, tulirelvad ja nende osad, kiivrid, turvised, kilbid jm kaitserelvastus ja nende osad jms); töö- ja tarberiistad (kirved, noad, ahingud, suitsed, kannused, tulerauad, naastud, savi- ja metallnõud ning nende tükid jms); tugevate põlemis- ja sulamisjälgedega, täpsemalt määratlemata metallesemed ja nende katked jms; vee- jm sõidukid ning nende osad (laevaneedid ja -naelad, ankrud jms). Eespool nimetatud esemed on leiukohta kas peitunud või peidetud ning neil ei ole omanikku või nende omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Arheoloogiline materjal koguneb kahel viisil – arheoloogiliste uuringute käigus kogutud teadusliku allikmaterjalina ja juhuleidudena (nt sihipärane harrastusotsijate ehk detektoristide tegevus, juhuslikult ehitus- või kaevetööde käigus). Leiu puhul ei määratleta seaduses vanuselist piiri. Üldjuhul on arheoloogiateaduse seisukohast eelkõige huvipakkuvad leiud, mis on vanemad 18. sajandist, siis olenevalt kontekstist võib arheoloogiline leid olla ka noorem, kuid kanda seejuures märkimisväärset kultuurilist või teaduslikku infot. Sellistena tuleb kindlasti käsitleda näiteks Esimese maailmasõja, Vabadussõja ja Teise maailmasõja lahingute ning metsavendlusega seotud esemeid, mille leidmisel tuleks samuti Kultuuripärandiametit teavitada. Lõige 2 määratleb, et leiu kultuuriväärtuse tuvastab Kultuuripärandiamet, kes on ka senises regulatsioonis olnud kultuuriväärtusega leidude suhtes otsuseid tegev haldusorgan. Arheoloogilise leiu tuvastamisel hinnatakse selle vastavust lõikes 1 sätestatule. Leiu kultuuriväärtuse määramise otsustus on haldusakt. Kultuuripärandiamet võib vastavalt vajadusele kaasata sellesse tegevusse eksperte. Senises praktikas on leidude kultuuriväärtuse hindamisel kasutatud vastavalt leiu iseloomule (mündid, keraamika, tekstiil, asja oletatav vanus jne) selle spetsiifikat tundvate teadlaste või nõuandva koguna Kultuuripärandiameti juurde peadirektori käskkirjaga moodustatud arheoloogimälestiste eksperdinõukogu arvamusi. Ekspertide arvamused on Kultuuripärandiametile soovituslikud. 28 Lõige 3 sätestab, et kui tegu on esemete kogumiga, siis omab lisaks muudele eeldustele kultuuriväärtuse tuvastamisel tähtsust ka esemete leidmise kontekst, nende omavaheline seos ja leiukogumi terviklikkus. Lõige 4 sätestab, et arheoloogiline leid kuulub riigile, sõltumata, kelle kinnisasjast see leiti või kelle valduses leid on. See põhimõte – kultuuriväärtusega leiu omanik on riik – on kehtinud kogu Eesti Vabariigi aja. Ajalooliselt on selliste leidude (aarded jm) avaliku võimu omandamise õigus tuntud ühena nn kuninglikest õigustest (iura regalia), mille kohta esimesed kirjalikud allikad pärinevad 13. sajandist. Tsiviilseadustiku 1940. a eelnõu otseseks eeskujuks võib pidada Šveitsi 1907. a tsiviilseadustiku norme (art 723 ja 724). Eelnõusse on lisatud, et arheoloogilist leidu ei saa heauskselt omandada. Lõige 5 sätestab asjaõigusseaduse §-de 90 ja 103 mittekohaladumise arheoloogilisele leiule. Arheoloogilise leiu suhtes ei kohaldata asjaõigusseaduse § 90, mis sätestab valdaja omandi eelduse ning § 103, mis reguleerib peitvara. Eelnõu § 21 lg 1 on erinorm asjaõigusseaduse §- st 103. Paragrahvis 22 sätestatakse arheoloogilise leiukoha mõiste ja tuvastamine. Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine. Sellest on kujunenud ülemaailmne probleem. Seetõttu on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega kõiki arheoloogiamälestisega kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud n-ö uus kaitse tasand ehk arheoloogilise leiukoha kaitse. Lõikes 1 on toodud arheoloogilise leiukoha definitsioon. See on koht, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud, inimluud, ehituskonstruktsioonide jäänused, vrakk või muud arheoloogilise kuultuurkihile osutavad elemendid ja mis võib jätkuvalt sisaldada eespool nimetatut. Seni kehtinud regulatsioon arheoloogilise leiukoha kaitset ei reguleeri. Kehtiv MuKS § 31 sätestab kultuuriväärtusega leiu automaatse kaitse selle leidmisest alates. Kultuuriväärtusega leid (eelnõus arheoloogiline leid) on üldjuhul leiukohast eemaldatud ning kuulub seaduse alusel riigile. Ajutist kaitset kohaldatakse asjade suhtes, et teha kindlaks nende kultuuriväärtus mälestiseks tunnistamiseks. Kultuuriväärtusega (arheoloogilisi) leide kaitstakse museaalidena või teadus- ja arendusasutuste teaduskogudes. Seetõttu kehtiv MuKS § 31 ei taga kaitset neile kohtadele, kust on arheoloogilisi leide leitud ja/või uuringu põhjal järeldatud, et neid võib seal veel leiduda. Lõige 2 räägib leiukohtade menetlemisest. Leiukohtade puhul on oluline menetlemise kiirus, et keelata juba kord leide andnud kohas otsimine ja arheoloogiapärandi edasine välja kaevamine. Kuna kiire tegutsemine on võtmetähtsusega ja kahju ärahoidmiseks on vaja viivitamatult tegutseda, on arheoloogilise leiukoha tuvastamise õigus antud Kultuuripärandiametile. Maaomanik, kelle kinnisasjast arheoloogiline leid leitakse, peab lubama Kultuuripärandiametil teha leiukoha tuvastamiseks vajalikke toiminguid. Kohapealseteks toiminguteks on leiukoha tuvastamiseks ja selle piiri määramiseks vajalik uuring. Uuring tehakse kohe leiuteate saamise järel, et välistada leide andnud koha rüüstamise 29 võimalus. Haldusakt leiukoha tuvastamise kohta on HMS tähenduses üldkorraldus. Vastavalt HMS-le tuleb otsus teatavaks teha ka leidjale ja isikule, kelle asjast asi leiti. Samuti avaldatakse leiukoha tuvastamise otsus kultuurimälestiste registris (lõige 4). Paragrahvis 23 nähakse ette arheoloogilise leiukoha kaitse ja kaitse lõpetamine. Arheoloogilises leiukohaks tunnistamine ei too kaasa maaomanikule samalaadseid piiranguid, mis kehtivad arheoloogiamälestise suhtes. Lõikes 1 sätestatakse uuringukohustus enne kaevetöid nõudvate tööde tegemist (ehitamine, kraavide ja trasside rajamine jm). Eraldi on välja toodud tegevused veealuses leiukohas, millele peab eelnema uuring. Nendeks on: traalimine, süvendustööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. Uuringukohustuse eesmärk on tuvastada nimetatud tegevustega hõlmatud aladel arheoloogiliste leidude olemasolu, et korralda arheoloogiliste leidude uurimise ja säilitamise võimalus. Uuringukohustuse seadmise eesmärk enne eespoolnimetatud tegevusi on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks ning see kindlustab, et oluline teave ei lähe kaduma. Samas ei too see kohustus kaasa nimetatud tegevuste piiramist või keelamist, kuid näiteks ehitusalal tuleb enne ehitama asumist arheoloogilised leiud fikseerida, hinnata nende leidmise konteksti ning leiud kokku koguda. Uuringukohustus ei tähenda ehituskeeldu (ega muude nimetatud tegevuste keeldu) – arheoloogilises leiukohas on võimalik selle läbiuurimine. Uuringukohustus on ka ennetav meede. Kui on piisavalt tõendatud arheoloogiliste leidude leidmise võimalikkus, siis uurimine enne tööde tegemist on ka maaomanikule vähemkoormavam kui juba alustatud tööde peatamine arheoloogilise leiu ilmnemise tõttu (eelnõu § 28, § 77). Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui Kultuuripärandiamet on uuringud määranud. Samuti on arheoloogilises leiukohas keelatud otsinguvahendi kasutamine vastavalt eelnõu § 26 lõikele 2. Enne töödega alustamist uuringukohustuse seadmine arheoloogiapärandi kaitseks ei ole iseenesest uus kohustus. Kehtiv MuKS § 40 lg 5 sätestab, et kinnisasjal, kus Kultuuripärandiameti andmeil võidakse avastada seni teadmata kultuuriväärtusega leid, tuleb enne tööde alustamist tööde tegija teha uuringud. Seni kehtinud regulatsiooni järgi oli kultuuriväärtusega leid automaatselt riikliku kaitse all, kuid leiu leiukohale see kaitse ei laienenud (MuKS § 31). Eelnõu järgi Kultuuripärandiamet tuvastab leiukoha ja avaldab vastava otsuse kultuurimälestiste registris. Kui leiuteate saamise ja leiupaiga uurimise järel selgub, et antud kohas rohkem arheoloogilisi leide ei ole, piirdub Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse määramisega ning ei määra seda kohta ei arheoloogilise leiukohana ega algata ka mälestiseks tunnistamise menetlust. Lõikega 2 seatakse kohustus isikule, kelle kinnisasjal leiukoht asub. Ta peab teavitama Kultuuripärandiametit arheoloogilise leiukoha rikkumisest või ohust selle säilimisele, samuti leiukoha asumisest kinnisasjal selle valduse üleandmisel rendi- või muu selletaolise suhte alusel. Teavitamiskohustuse eesmärgiks on, et võimlaikult operatiivselt saaks Kultuuripärandiamet ohust teadlikuks ja saaks tarvitusele võtta vajalikud meetmed. Kui isik annab oma maatüki, kus asub arheoloogiline leiukohta, näiteks rendile on oluline, et rentnik on teadlik asjal lasuvatest piirangutest. Teavitamiskohustused on ennetava meetmed arheoloogilise leiukoha kaitseks. 30 Lõikes 3 sätestatakse, et arheoloogilise leiukoha piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping peab sisaldama sellekohast sätet viitega arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise õigusaktile. See on analoogiline säte kinnismälestise võõrandmislepingu jmt-ga. Selle eesmärgiks on kindlustada, et asja uus omanik on teadlik asjal lasuvatest piirangutest ning tagab arheoloogilise leiukoha kaitset. Lõige 4 selgitab arheoloogilise leiukoha ja arheoloogiamälestise vahet – juhul kui Kultuuripärandiamet teeb uurides kindlaks, et leiuteate asukohas leidub kultuurkiht, algatab amet arheoloogiamälestiseks tunnistamise, et tagada selle igakülgne kaitse. Mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise otsuse aluseks on arheoloogilise kultuurkihi säilivusaste: kas ja kuivõrd on leiukohas säilinud hilisemast maakasutusest puutumata arheoloogilist kultuurkihti, sh nt in situ paiknevad matused, ehitiste jäänused, vrakid jms. Kui leiukoht tunnistatakse seaduses sätestatud korras mälestiseks, lõpeb selle kaitse leiukohana (lg 5). Teine alus leiukoha kaitse lõpetamiseks on toodud lõikes 6. Selle kohaselt lõpetab Kultuuripärandiamet arheoloogilise leiukoha kaitse, kui leiukoht on vastavalt seaduse nõuetele läbi uuritud (vt lg 1 selgitus) ja leiukohas ei ole rohkem arheoloogilisi esemeid või arheoloogilisele kultuurkihile osutavaid elemente säilinud. Paragrahvis 24 sätestatakse arheoloogilise leiu leidja kohustused. Lõigetes 1–3 sätestatakse leidja kohustused. Leid tuleb jätta leiukohta ning leiust tuleb koheselt teavitada Kultuuripärandiametit. Leitud ese tuleb kuni Kultuuripärandiametile üleandmiseni jätta leiukohta. Arheoloogilise leiu väärtus seisneb nii selle vanuses kui ka teaduslikus informatsioonis, mis saadakse suures osas leiukontekstist (mis asub mille kõrval, mis mille all jne). Leiukohas on või võib olla lisaks inimese tehtud esemetele (artefaktid) säilinud inimtegevuse tulemusel tekkinud või muutunud looduslikud ilmingud (ökofaktid), sh söetükid, loomaluude katked, mikro- ja makrotaimejäänused või muu keskkonna uurimist võimaldav looduslik aines. Teadusliku uurimise seisukohast on tähtis kogu leiu kontekst, mistõttu, ei tohi leidja leidu leiukohast eemaldada. Leidu leiukohast eemaldades või ümber paigutades riskitakse selle konteksti hävitamisega. Leidja võib leitud asja leiukohast eemaldada ainult Kultuuripärandiameti nõusolekul või juhul, kui selle leiukohta jätmine on ilmne oht asja säilimisele. Lõige 3 täpsustab, milliseid tegevusi ei tohi leiuga teha. Leidu ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada. Haljastamise all peetakse silmas metalli haljaks puhastamist ehk siis keelatud on leiu kraapimine, korrosiooni eemaldamine jmt tegevus. Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui arheoloogiline leid leitakse teise riigi majandusvöödist, mandrilavalt või süvamerepõhjast, on Eesti kodanik või Eesti lipu all sõitva laeva kapten kohustatud teavitama leiust Kultuuripärandiametit. Sellise kohustuse lisamine on vajalik, et tagada õiguse kooskõla UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tuleneva kohustusega. Nimetatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt nõuab osalisriik teise osalisriigi majandusvööndi või mandrilava puhul, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust või tegevusest nii talle kui ka teisele osalisriigile. Teise võimalusena võib osalisriik nõuda, et tema kodanik või tema lipu all sõitva laeva kapten teataks sellisest leiust talle, ning tagab ise, et nimetatud teade edastatakse kiiresti ja tulemuslikult kõigile teistele osalisriikidele. Samasisuline kohustus teavitada süvamerepõhjast leitud kultuuripärandist tuleneb konventsiooni artikli 11 lõikest 1. Konventsioon näeb teavituskohustuse täitmiseks ette kaks võimalust. Eelnõuga täpsustatakse, et leiust tuleb 31 teavitada Kultuuripärandiametit, kes teavitab leiust teist osalisriiki. Selline lahendus on konventsiooniga kooskõlas ning ka kohustatud isikuid vähemkoormav. Paragrahvis 25 sätestatakse õigus leiuautasule. Lõikes 1 sätestatakse riigi poolt leidjale leiuautasu määramine. Leiuautasu kujutab endast motivatsioonivahendit leiu riigile üle andmiseks seaduses ette nähtud korras. See peab vähendama hobiotsijate või juhuleidjate kaldumist musta arheoloogia poole ja vähendama võimalust, et meie kultuuripärand kaob mustale turule. Riik määrab arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu. See võib olla rahaline või mitterahaline. Selline korraldus võimaldab piirata nende otsinguvahendi kasutajate tegevust, kes leiuautasu eesmärgil juba teadaolevatel, kuid veel riikliku kaitse alla võtmata muististel või mälestiste ja selle kaitsevööndi vahetus läheduses leide pinnasest välja võtavad. Lõike 2 kohaselt otsustab leiuautasu määramise Kultuuripärandiamet. Leiuautasu määramisel võetakse arvesse leitud asja ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust, samuti asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. Leiuautasu suurus peab olema mõistlik ja piisav, et motiveerida leidjat asja riigile üle andma, aga ka mitte liiga suur, et mitte ergutada aarete otsimist sissetulekuallikana. Lõike 3 alusel võib arheoloogilise leiu võõrandada leidjale ning mitte suunata riiklikkusse kogusse. Sel juhul leidjale leiuautasu ei määrata. Selline säte on ka kehtivas MuKS-s kuhu see viidi sisse 2011. a tehtud muudatustega. Sellisteks leidudeks saavad olla üksikud juhuleiud, mille puhul pole teada või pole piisava usutavusega võimalik välja selgitada leiukonteksti ja/või on tegemist 17.-18. sajandil toodetud massmaterjaliga, mille säilitamine riigile kuuluvas kogus ei ole oluline. Lõikes 4 sätestatakse juhtumid, mil leiuautasu ei määrata. Leiuautasu ei määrata, kui leid on vee-, õhu- või muu sõiduki vrakk või selle osa või vrakiga seonduv last ja muud esemed. Selle põhjuseks on asjaolu, et sageli on sõidukite (vrakid, tankid) asukohad arhiivimaterjalide vm teabe põhjal teada ning neid käiakse teadlikult otsimas. Nende leidmise korral ei ole tegu tüüpilise n-ö juhuleiuga, küsimus on pigem täpse asukoha tuvastamises ehk üles leidmises. Leiuautasu võimalike saajate ringist on välistatud ka arheoloogid ja muinsuskaitse valdkonnas töötavad isikud, näiteks uurijad või järelevalve teostajad. Arheoloogid otsivad arheoloogilisi leide oma erialase töö käigus, tehes teadusuuringuid ehk plaanipäraseid arheoloogilisi kaevamisi. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leid võõrandatakse tasuta leidjale või leidja ei ole täitnud seaduses sätestatud arheoloogilise leiu leidja kohustusi, näiteks on leidu selle leiukohast eemaldamisega rikkunud, ei ole leiust teatanud vms. Samuti sätestatakse selgesõnaliselt, et mälestiselt või selle kaitsevööndist leitud asja leidmise korral leiuautasu ei määrata. Mälestise korral, olgu see arheoloogia- või ehitismälestis vm, on olemas teadmine selle kultuuriväärtusest, millega kaasneb eeldus võimalike seni avastamata arheoloogiliste leidude leidmiseks. Leiuautasu ei määrata ka juhul, kui leidjal on kehtiv karistus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest või leid on leitud teise riigi majandusvööndist, mandrilavalt või süvamerepõhjast. Lõikes 5 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määrusega leiuautasu täpsema korra määramiseks. 32 Kultuuripärandiamet on leiuautasusid maksnud: 2015. a 107 055, 2016. a 100 475 ja 2017. a 33 950 eurot. Mitmete leiuautasu jaoks on saadud toetust Vabariigi Valitsuse reservist, kuna Kultuuripärandiameti eelarvelised vahendid ei ole olnud piisavad praeguse hulga seaduskuulekate hobiotsijate jaoks. Paragrahvis § 26 sätestatakse otsinguvahendi kasutamine. Seoses otsinguvahendite kättesaadavuse ja harrastusdetektorismi populaarsusega on tekkinud kõikjal maailmas terav vajadus ohjata nn „musta arheoloogiat“ (illegaalsed kaevamised), mis väljendub arheoloogiapärandi rüüstamises ja kultuuriväärtusega esemetega hangeldamises. Kuna arheoloogiapärandi teatud elemendid omavad lisaks teadusväärtusele kõrget kollektsioneerimisväärtust (mündid, 20. saj sõjavara), siis on illegaalsetest kaevamistest eriti ohustatud matmispaigad, ajaloolised lahinguväljad ning peit- ja aardeleiu kohad, kus tahtlikult rikutakse kultuurkihti ja eemaldatakse leiumaterjal. Viikingiaegsete hõbeaarete turuväärtus võib küündida sadade tuhandete eurodeni. Juba 1992. aastal vastu võetud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni preambulas nimetatakse ühe suurema ohuna arheoloogiapärandile salajasi ja mitteteaduslike kaevamisi. Vastavalt konventsiooni artikli 3 punktile iii on vajalik pärandi kaitseks kehtestada eriload metalliotsijate ning muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või - meetodite kasutamiseks juhul kui siseriiklikud seadused seda lubavad. Rahvusvaheline praktika nimetatud artikli rakendamisel on riigiti erinev ning tihedalt seotud kohaliku õigussüsteemi, ühiskonna muinsusteadlikkuse ning kultuuriväärtuste iseloomu ja omandiküsimustega. Detektorite kasutamine kultuuriväärtuste otsimise eesmärgil on keelatud lähiriikidest Venemaal, Rootsis, Leedus ja Lätis. Liberaalsema süsteemi on valinud Taani, kus väljaspool mälestisi on metallidetektorite kasutamine lubatud ning kõrget kultuuriväärtust omavate leidude eest maksab riik leiutasu (Danefæ).21 Üldine trend osutab, et järjest rohkem Euroopa riike on astumas samme otsinguvahendite kasutamise rangemaks reguleerimiseks. Arheoloogiamälestised ja arheoloogilised leiukohad on võrreldavad arhiiviga, kus inimtegevust kajastavad andmed on ladestunud kultuurkihti. Arheoloogiamälestise ja arheoloogilise leiukoha rüüstamine on võrreldav arhiividokumentide varguse võihävitamisega. Leiud, mille puhul pole omanikku võimalik kindaks teha, on seaduse kohaselt riigi omad s.t tegemist on riigi varaga, hävimise korral taastumatu ressursiga ja kordumatu ajalooallikaga, endale jätmisel on see klassifitseeritav omastamisena. Eestis on nn aardeküttide tegevuse aktiivsus suurenenud viimase 15 aasta sees. Hobiotsijate põhiliseks töövahendiks on metallidetektor. Selleks, et piirata nende kasutamisest tulenevat mõju muististele, seati juba 2011. aastal sisse loa nõue kultuuriväärtusega asja otsimisel otsinguvahendi kasutamiseks. Selle eesmärk oli võimaldada otsinguvahendiga hobiotsijatel legaalselt tegeleda otsingutega, tagada arheoloogilise info jõudmine teadlasteni ning tõkestada arheoloogiapärandi rüüstamist. 21 Dobat, A. S. 2013. Between Rescue and Research: an Evaluation after 30 Years of Liberal Metal Detecting in Archaeological Research and Heritage Practice in Denmark. – European Journal of Archaeology 16 (4) 2013, 704–725. 33 Kultuuripärandiameti senine kogemus eelnimetatud regulatsiooni rakendamisel osutab, et on suurenenud riigile üle antavate leidude hulk ning tihenenud harrastajate ja arheoloogide koostöö, kuid esineb ka probleeme, mida püütakse lahendada käesoleva eelnõu raames. Lõikes 1 sätestatakse otsinguvahendi mõiste. Otsinguvahend käesoleva seaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mis võimaldab kindlaks teha maapinnal, maa sees ja vee all olevate arheoloogiliste leidude asukohta. Mõiste sisu võrreldes kehtiva seadusega ei ole oluliselt muudetud, kuid mõnevõrra täpsustatud. Peamiselt peetakse silmas metallidetektoreid, mille kasutamine hobi korras leidude otsimiseks on aasta-aastalt kasvanud, aga ka sonareid, magnetomeetreid, satelliitnavigaatoreid, hüdrolokaatoreid, georadareid jm kaasaegseid tehnilisi seadmeid. Lõikes 2 sätestatakse, et mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendiga otsimine keelatud. Samasisuline keeld tuleneb ka kehtiva MuKS § 301 lõikest 2. Samas sättes tehakse keelust välistus, et otsinguvahendit võib kasutada teatud tööülesannete täitmiseks või Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud uuringuteks. Võrreldes kehtiva MuKS-ega on eelnõus seda täpsustatud ning sätestatud, et mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas võib otsinguvahendit kasutada uuringu tegemisel käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel ning määratletud valdkonnad, kus otsinguvahendi kasutamine on vajalik teenistus- või tööülesannete täitmiseks. Sellistena on nimetatud korrakaitseorganid (näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet) ja kaitsevägi oma teenistusülesannete täitmisel. Samuti ei laine keeld kinnisasja omanikule endale kuuluval kinnistul ja ettevõtjale ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud töödeks, kui need ülesanded ei seondu arheoloogilise leiu otsimisega. Otsinguvahendi kasutamisest, välja arvatud uuringuloa korral, tuleb eelnevalt teavitada Kultuuripärandiametit (lg 3). Siinjuures tuleb silmas pidada arheoloogimälestise suhtes kehtivaid kitsendusi ning sõltuvalt tööst võib ettevõtjal või asja omanikul olla vajalik taotleda Kultuuripärandiametist tööde luba ( eelnõu § 46 lg 1 ja 2, § 47 lg 1 ja 2). Arheoloogilise leiu leidmise korral kohalduvad eelnõu §-s 24 sätestatud leidja kohustused. Lõikes 3 sätestatakse, et veealal ning väljaspool linna ja alevit ning alevikku ja küla selgelt piiritletavat kompaktse asustusega ala (tiheasustusala) ja õuemaad on nõutav otsinguvahendi kasutamiseks Kultuuripärandiameti väljastatud otsinguluba. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad. Need on alad, kus ilma vastava loata on otsinguvahendi kasutamine eespool nimetatud kohtades keelatud. Kehtiva MuKS § 301 lg 1 on otsinguvahendi luba nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Arvestades Kultuuripärandiameti senist kogemust senise regulatsiooni toimimise kohta, on välja jäetud viide otsingu eesmärgile. Samas nähakse ette juhud, mil otsinguluba ei ole nõutav. See tähendab, et tegemist ei otsinguvahendi kasutamise absoluutse keeluga ning arvestatud on elualadega, kus töö- või teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada. Otsinguvahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist leidu pinnases, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel, põllumajanduses, kus eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke lõhkekehi, torustike või muude kommunikatsioonide täpset asukohta, juhuslike suurte vanametalliesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud kasutatavatele tööriistadele. Samuti ei piirata kinnisasja omaniku õigusi oma tarbeks otsinguvahendit kasutada (näiteks endale kuuluva põllumaa puhastamise eesmärgil) ning keeld ei kohaldu õuemaale. Erandite sätestamisel on silmas peetud ka seda, et need tegevused ei seondu 34 arheoloogilise leiu otsimise eesmärgiga. Kui tegevuste raames leitakse arheoloogilise leiu tunnustega asi, kohalduvad leidja kohustused, mis on sätestatud eelnõu §-s 24. Tiheasustusalal otsinguvahendi kasutamine ei ole piiratud, välja arvatud lõikes 2 sätestatud juhul, kui otsinguvahendiga otsimine on piiratud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks olemise tõttu. Kehtiv regulatsioon, kus otsinguvahendiga otsimise luba on nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks, st loa nõutavus on seotud otsimise eesmärgiga, mis on otsija enda poolt määratletav subjektiivne kriteerium, on loonud olukorra, kus otsinguvahendiga otsijad väidavad maastikul politseile ja Kultuuripärandiametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid kadunud võtmeid, traktoripolte, 20. sajandi kopikaid jms. Sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada isiku soovi otsida tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi, mis praktikas on osutunud raskeks. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude omavolilist väljakaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsinguvahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte. Tegemist ei ole ka vahendiga, mille omamine ja kasutamine oleks laialt levinud ega puuduta inimeste igapäevaelu toiminguid. Hobiotsija läheb maastikule siiski väärtuslikke asju otsima, kuid kehtiv MuKS sõnastus võimaldab siin otsinguvahendi kasutajatel väita, et nad otsivad kõike muud kui kultuuriväärtusega esemeid. Kui otsinguvahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue, on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks koostööd ning astuda reaalseid samme arheoloogiapärandi kaitseks. Otsimise eesmärgi väljajätmine normi sõnastusest ei too kaasa olulist isikute ringi laienemist, kes peavad luba taotlema. Eelnõuga on piiritletud ala, kus otsinguvahendi luba on nõutav ning ette on nähtud erandid, millistel juhtudel võib otsinguvahendit kasutada ilma vastava loata, mis katab juhud, mil isik vajab otsinguvahendi kasutamist muul juhul, kui väärtuslike esemete otsimiseks. Küll peavad otsinguvahendi loa taotlema need isikud, kes sellise hobiga tegelevad, kuid on seni väitnud, et nende eesmärk ei ole kultuuriväärtuste otsimine. Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo kitsendusi otsinguvahendite müümisele ega laenutamisele. Lõikes 5 sätestatakse, et otsinguvahendi luba võib taotleda isik, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus tunda ära väärtuslik leid ning mitte kahjustada leidu ega leiukohta. Paikades, mis määratletud lõikes 3, on otsinguvahendi kasutamine suunatud eelkõige väärtuslike esemete otsimisele, välja arvatud samas lõikes nimetatud erandid. Seetõttu on koolituse läbimine vajalik ja selline nõue põhjendatud. Koolituse läbimine on nõutav ka kehtiva MuKS § 301 lg 4 alusel. Lõikes 6 täpsustatakse otsinguloasse puutuvat. Kehtiva korra järgi väljastatakse ühe kalendriaastase kehtivusega otsinguluba. Loa kehtivusaega pikendatakse ning nähakse ette, et otsinguluba antakse viieks aastaks ning lubade kehtivuse aega ei seota kalendriaastaga, vaid loa kehtivusaeg hakkab kulgema loa andmise otsuse tegemisest. Pikem lubade kehtivusperiood ning selle mitte kalendriaastaga sidumine vähendab Kultuuripärandiameti töökoormust, mis kulub iga aasta alguses uute lubade välja andmiseks. Samuti on see vähemkoormavam loa taotlejatele. 35 Alates otsinguvahendi loa reguleerimisest MuKS-es 2011. aastal on Kultuuripärandiameti väljastatavate lubade arv iga aastaga kasvanud. Iga aasta on toonud juurde u 100 uut harrastusotsijat. 2017. aastal anti välja 484 luba. 2108.a hetkeseisuga on välja antud 412 luba. Samas on arvatav detektoristide arv märksa suurem – juba 2008. aastal küündis see 500–1000 inimeseni. Suured rüüstejuhtumid kaitsealustel mälestistel (nt Niklusemäe külakalmistu Valgamaal, Varbola linnus ja Sõtke linnus Raplamaal) ning veel kaitse alla mitte jõudnud muististel (nt Viidumäe ohverdamiskohal Saaremaal), samuti veebioksjonitel müüdavad kultuuriväärtusega leiud annavad tunnistust „mustade arheoloogide“ kasvavast aktiivsusest. Eelnevat arvesse võttes lõikes 6 võimalus lõpetada otsinguvahendi lubade taotluste vastuvõtmine kui lubade arvu suurendamine võib kahjustada arheoloogiapärandit. Seda võimalust saab kasutada ennekõike juhul, kui näiteks välja antavate otsinguvahendi lubade arv kasvab, kuid riigile üleantavate leidude arv ei kasva. Arheoloogiapärandi otsimine ei ole põhiõigus Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming. Lisaks sellele on Eesti Vabariik võtnud endale arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni ratifitseerimisega kohustuse kaitsta arheoloogiapärandit kui kollektiivse mälu allikat ja ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit. Detektorism on harrastus, millel on otsene kokkupuude ajaloo- ja arheoloogiapärandiga. Lõikes 7 sätestatakse alused, mil Kultuuripärandiamet keeldub otsinguloa andmisest. Kultuuripärandiamet keeldub otsinguvahendi luba andmast, kui: 1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele (ei ole vastavas vanuses, ei ole läbinud koolitust); 2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid; 3) loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Lõikes 8 sätestatakse täiendav alus otsinguloa andmisest keeldumiseks isikule, kes taotleb korduvat luba. Selles nähakse ette alus, et kui taotleja taotleb otsinguluba korduvalt, võib Kultuuripärandiamet keelduda otsinguloa andmisest, kui eelmise otsinguloa kehtivuse ajal ei ole taotleja esitanud ühtegi otsinguaruannet. Eelnõu § 26 lõikes 11 tuleb otsinguloa saajale kohustus esitada pärast igat otsingut otsinguaruanne. Olukord, kus isik läbib tasulise koolituse, omandab otsinguloa ja otsinguvahendi selleks, et arheoloogilisi leide seaduslikult otsida ning seejärel seda viie aasta jooksul kordagi ei tee, on ülimalt ebatõenäoline. Palju tõenäolisem on, et isik on otsingutel käinud, kuid jätnud neist teatamata ehk aruanded esitamata. Lõige 9 sätestab Kultuuripärandiametile õiguse peatada otsinguloa kehtivus. Otsinguluba võib peatada, kui loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteomenetlus käesoleva seaduse nõuete rikkumise või kriminaalmenetlus kultuurimälestise rikkumise või hävitamise kahtlusega. Luba peatatakse kuni asjas otsuse jõustumiseni või asja lõpetamiseni. Loa peatamise võimalus on vajalik arheoloogiapärandi kaitseks. Lõikes 10 sätestatakse alused otsinguvahendi loa kehtetuks tunnistamiseks. Kultuuripärandiamet tunnistab otsinguloa kehtetuks, kui: 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid; 2) loa saaja ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid arheoloogilise leiu leidjale; 36 3) loa saajal on kehtiv karistus käesoleva seaduses sätestatud arheoloogilise leiuga seotud nõuete või otsinguvahendiga otsimise nõuete rikkumise eest või karistusseadustiku alusel kuultuurimälestise rikkumise või hävitamise eest. Lõikes 11 sätestatakse otsinguvahendi loa saaja kohustus esitada Kultuuripärandiametile pärast igat otsingut. Aruanne tuleb esitada 5 tööpäeva jooksul. Tähtaja seadmine on, et piiritleda kohustuse täitmist. Aruande esitamiseks luuakse võimalus elektroonselt kultuurimälestiste registri arenduse kaudu, mis nõuaks loaomanikult võimalikult väikest ajakulu andmete edastamiseks. Kehtiva MuKS-e järgi tuleb kogu kalendriaasta jooksul teostatud otsingute koondaruanne esitada järgmise aasta 31. jaanuariks. See eeldab, et isik peab aasta vältel pidama arvetust ning koondama andmed korra aastas. Aruannete jooksva esitamise eelised on kiirem info liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside jõudmine leidjani. See vähendab nii ameti töökoormust (kõik aruanded ei kuhju ühele ajale) kui ka lihtsustab aruande esitajal kohustuse täitmist. Arheoloogilised leiud jõuavad lühema aja jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on pidev ülevaade menetluse seisust. Samuti hajutab aruannete jooksev esitamine ka leidjate jaoks aruandekohustust pikema perioodi peale. Lõikes 12 sätestatakse, et otsinguvahendi kasutamisel peab olema kaasas luba, kui see on nõutav, ja isikut tõendav dokument. Selline kohustus on vajalik, et võimaldaks korrakaitseorganil tuvastada, kas isik kasutab otsinguvahendit seaduse nõuetega kooskõlas. Lisaks sätestatakse nõue, et teise isiku omandis oleval maatükil otsinguvahendi kasutamiseks peab olema omaniku luba. Kehtiva õiguse üldnormi kohaselt võib eraisiku maal viibida valgel ajal ning tingimusel, et maa ei ole piiratud ega tähistatud (KeÜS § 32). Selle sättega täpsustatakse üldnormi ning see on vajalik maaomaniku huvide kaitseks. Üldjuhul ei piirdu otsinguvahendi kasutamine ainult maatükil viibimisega, vaid otsimine hõlmab ka leitud asjade väljakaevamist (aukude kaevamine), mitteväärtuslike leidude mahajätmist jne. Kohustus saada maaomanikult nõusolek võimaldab ka maaomanikul seada tingimusi, näiteks seada nõue maastiku korrastamise kohta. Lõikes 13 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus otsinguvahendi loaga seonduva täpsemaks reguleerimiseks anda määrus. Paragrahvis 27 sätestatakse arheoloogiliste leidude säilitamine. Lõikes 1 määratakse arheoloogilisi leide säilitavad asutused. Eelnõus määratakse kultuuriväärtusega leide säilitavaks asutuseks: muuseum, arheoloogia teaduskogu säilitav teadus-ja arendusasutus ja Kultuuripärandiamet. Muuseumis hoiustatavatele arheoloogilistele leidudele kohaldub muuseumiseadusest tulenev museaali suhtes kehtiv regulatsioon. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel kehtestatud haridus- ja teadusministri määrus sätestab, et humanitaarteaduslike kollektsioonide alla kuulub mh arheoloogia rahvuskollektsioon22 ja näeb ette teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ja finantseerimise korra. Umbes 85% Eesti arheoloogilistest esemekogudest asub Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusala teadus- ja arendusasutustes (arheoloogia rahvuskollektsioon Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis ja 22 Humanitaarteaduslikud kogud jaotuvad viie eriala ehk rahvuskollektsiooni vahel: arheoloogia, eesti keel, kultuurilugu, rahvaluule, rahvusteavik. 37 Tartu Ülikoolis), ülejäänu muuseumides. Nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis on kogude juures olemas konserveerimislabor. Kultuuripärandiamet on leide säilitava asutusena märgitud, pidades silmas võimalust, et riik planeerib rajada kompetentsikeskust, mis ühendaks endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid (nn ühishoidla), kus saaks säilitada ka arheoloogilisi leide. Ühishoidla kavandatakse rajada Kultuuripärandiameti struktuuris. Leidude säilitamisega seonduv pole olnud seni täpselt reguleeritud. Kehtivas MuKS-s ja muuseumiseaduses23 ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel antud haridus- ja teadusministri määruses24 on arheoloogiliste leidude hoiustamise teema täpselt reguleerimata. Kehtivas MuKS-es on küll reguleeritud, kuidas peab toimuma riigi teavitamine juhuleidudest (§ 30–33), aga pole puudutatud seda, kuidas toimub juhuslikult või uuringute käigus saadud leidude edasine hoiustamine ja säilitamine. Esemete menetlemisel on peaaegu saja aasta jooksul lähtutud väljakujunenud traditsioonidest ja praktikatest. Selle tulemusena on Eestis arheoloogiliste leidude säilitamine korraldunud detsentraliseeritud moel. Leide hoidvateks asutusteks on muuseumid (riigimuuseumid ja riigi või KOV-i asutatud sihtasutusena tegutsevad muuseumid) ja ülikoolide teaduskogud. Suurim ja ühtlasi kõige kiiremini kasvav arheoloogiliste leidude kogu on Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogu. Selle kogu põhjal toimub põhiline arheoloogiline uurimistöö Eestis ja ühtlasi on need väärtuslikuks allikmaterjaliks kogu Läänemereruumi maade arheoloogidele, osteoloogidele, antropoloogidele ja numismaatikutele. Lõike 2 järgi määrab arheoloogilise leiu säilitamiskoha Kultuuripärandiamet. Enne otsuse tegemist saab Kultuuripärandiamet kuulata ära arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu sisukoha, samuti kuulates ära uuringu läbiviinud uurija ettepaneku. Põhiprintsiibiks on arheoloogiliste leidude kui teadusliku allika parim kättesaadavus uurimiseks ja eksponeerimiseks (nt ühelt objektilt pärinevad leiud antakse hoiule ühte asutusse, et säiliks terviklikkus). Aastakümnete jooksul on välja kujunenud traditsioonid, kus mingeid leide hoitakse. Näiteks Pärnumaa ja Pärnu linna leiud antakse SA Pärnu Muuseumisse, Lihula leiud Eesti Ajaloomuuseumisse, Haapsalu omad SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumisse, Tallinna linna arheoloogiliste kaevamiste leiud on hoiul Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudis, Tartu linna omad üldjuhul Tartu Linnamuuseumis jne. Ka juhuleidude hoiustaja on otsustanud ja määranud Kultuuripärandiamet. Suurem osa arheoloogilistest juhuleidudest, millest on Kultuuripärandiametile teada antud, on antud säilitamiseks Tallinna või Tartu Ülikooli, vähem kohamuuseumidesse (sama põhimõte: Pärnu asjad Pärnusse jne). Paragrahvis 28 reguleeritakse tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks. Lõikes 1 võetakse üle kehtiva MuKS-e § 443 lg 1. Säte on vajalik seni avastamata arheoloogiapärandi kaitseks. Sellega pannakse mistahes tööde teostajale kohustus tööd peatada, kui tööde käigus, eelkõige ehitamise, mulla- ja kaevetööde käigus leitakse arheoloogiline kultuurkiht. Leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit. Arheoloogiapärandi tõhusamaks kaitseks ja parema selguse huvides on lisaks kultuurkihist teatamisele eelnõus 23 Muuseumiseadus (https://www.riigiteataja.ee/akt/122122013003) 24 Teaduskollektsioonidele esitatavad nõuded ning teaduskollektsioonide finantseerimise taotlemise, taotluste läbivaatamise ja finantseerimise otsustamise tingimused ja kord (https://www.riigiteataja.ee/akt/128112012034) 38 eraldi nimetatud maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid, mis võivad olla kultuurkihi osa, kuid võivad leiduda ka eraldi. Lõige 2 annab Kultuuripärandiametile õiguse peatada lõikes 1 nimetatud juhtudel tööd kuni üheks nädalaks, et teha kindlaks uuringute vajalikkus või hinnata asja vastavust riikliku kaitse eeldusele. Võrreldes kehtiva seadusega on tööde peatamise tähtaega lühendatud kahelt nädalalt ühele. Lõikes 1 võetakse osaliselt üle kehtiva MuKS-e § 40 lg 5. Kehtiva seaduse kohaselt on Kultuuripärandiametil õigus määrata arheoloogiline uuring igal kinnisasjal, kust spetsiifilise teadusliku teabe (leiuteated, arhiiviandmed, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms) põhjal on teada, et seal võib leiduda arheoloogiapärandit. Selline säte on olnud kõigis alates 1994. aastast kehtinud muinsuskaitseseaduse versioonides. Näiteks toimusid MuKS-e § 40 lg 5 alusel arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu trassil. Kuna selline arheoloogiapärandi täiendava kaitse säte puudutab eeskätt suuri maastikku muutvaid planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid, suured tehased, tootmiskeskused ja tehnopargid, põllumajandusmaade elamurajoonideks muutmine jms), on seda eelnõus piiritletud keskkonnamõju hindamise kohustusega aladega. Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-le 21 on keskkonnamõju kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale. Keskkonnamõju on sama seaduse kohaselt oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Seega tuleb hinnata mõju kultuuripärandile ja seda, kas muudatused võivad olla pöördumatud. Keskkonnamõju hindamise regulatsioon tuleneb suures ulatuses EL direktiivist 2011/92/EL, mille artikli 3 lg 1 nimetab keskkonnaelemendina kultuuripärandi ja direktiivi III lisa nimetab erilist tähelepanu väärivate aladena ajaloolise, kultuurilise või arheoloogilise väärtusega maastikud ja kohad ning direktiivi IV lisa nimetab kultuuripärandi osadena eraldi ära arhitektuurilised ja arheoloogilised aspektid. Selle sätte alusel on võimalik arheoloogiapärandi igakülgne kaitse, mis vastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile, samuti on kinnisasja omanikul võimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet kinnisasjal olevate või mitte olevate arheoloogiliste leidude kohta ning planeerida oma tegevust vastavalt. Paragrahvis 29 sätestatakse veealuse kultuuripärandi kaitse. UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon võeti vastu 2. novembril 2001. a Pariisis ja see jõustus 2. jaanuaril 2009. a. Eesti ei ole nimetatud konventsiooniga veel ühinenud, kuid hetkel on konventsiooni ratifitseerimise eelnõu menetlus pooleli. Eesti ühinemine konventsiooniga annab veealuse kultuuripärandi kaitsele kindlama aluse ja edendab rahvusvahelist koostööd, samuti kasvatab Eesti kui mereriigi mainet. Konventsiooni eesmärk on tagada veealuse kultuuripärandi kaitse ja seda tugevdada ning selleks pannakse osalisriikidele kohustusi. Konventsioon reguleerib veealusele kultuuripärandile suunatud otseseid tegevusi kõikidel merealadel ning käsitletud on ka veealust kultuuripärandit juhuslikult mõjutada võivad tegevused. Konventsiooni artikli 1 lõikes 1 määratletakse veealune kultuuripärand järgmiselt: veealune kultuuripärand on kõik inimese olemasolu jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline iseloom ja mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Eesti riik on 39 kolmest küljest piiratud veega ja siin on ka ohtralt siseveekogusid. Kultuuriajaloo seisukohalt kujutavad uppunud laevad, vee alla jäänud asula- või sadamakohad jms endast kaitsmis- ja uurimisväärseid objekte, mis kannavad olulist infot nii rannikuriigi kui ka laiemalt Läänemere piirkonna ajaloost, merendusest, sõjasündmustest jm. Lõikes 1 sätestatakse, et käesolevat paragrahvi kohaldatakse veealuse kultuuripärandi kaitseks, mis on seni avastamata või läbi uurimata ja seetõttu ei ole saadud vajaduse korral võtta tarvitusele ka meetmeid selle kaitseks. Riigile teadaolev ja uuritud veealune pärand, mis kuulub konventsiooni kaitse alasse, on kaitstud mälestiseks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kaudu ja sellele suunatud tegevuste reguleerimise kaudu. Lõikes 2 sätestatakse, et sisevetes, territoriaalmeres, piiriveekogus või majandusvööndis tuleb enne ehitamist, sealhulgas rajatise ja seadmestiku paigaldamist või muu veealuse kultuuripärandi säilimist ohustada võiva tegevuse kavandamist teha uuring. Uuringu määramisele ja läbiviimisele kohaldatakse käesoleva seaduses mälestise uuringu kohta sätestatut. Nimetatud uuringu kulu ei kuulu käesoleva seaduse alusel hüvitamisele (lõige 3). Uuringukohustuse seadmise eesmärk on selgitada välja kavandatava tegevuse mõju veealusele kultuuripärandile ning vajadusel seada meetmeid selle kaitse tagamiseks (tunnistada mälestiseks või kaitsta leiukohana). Eelnõu 3. peatükk. Kaitse korraldus Peatükk koosneb viiest jaost, milles esimeses jaos sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine (§-d 30–38), teises jaos sätestatakse mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ning mälestisega seotud tööde tegemise nõuded (§-d 39–41, kolmas jagu reguleerib mälestise ja arheoloogilise leiukoha uuringut (§-d 42–45), neljandas jaos sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemise korraldus (§-d 46–57) ning viiendas jaos vallasmälestisel tööde tegemine (§-d 58–61). Paragrahvis 30 avatakse säilitamiskohustuse sisu. Lõikes 1 sätestatakse esmalt, et mälestise ja muinsuskaitseala hävitamine või rikkumine on keelatud. Lõikes 2 on avatud mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise sisu. Rikkumine, mille tõttu halveneb mälestise, ehitise või selle osa seisund või see hävib, saab seisneda nii punktis 1 toodud tegevuses (näiteks osaline või täielik lammutamine, süütamine, loata tööde tegemisel muutub pöördumatult kunstiteose viimistluskihtide keemiline koostis ja asi satub hävimisohtu, jms) kui ka punktis 2 toodud tegevusetuses (näiteks pikaajalise hooldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu laguneb hoone katus, mille tulemusena hoone vettib, jms). Ehitisel tervikuna ei ole keemilisi omadusi, küll aga selle osadel ja materjalidel – ennekõike tähendab see omavahel sobimatute keemiliste ühendite (näiteks viimistlusmaterjalide või sideainete (lubja ja tsemendi pH on erinevad)) kasutamist ja sellest tekkida võivaid kahjustusi. Punktis 3 selgitatakse arheoloogiamälestise rikkumist, mis seisneb eelkõige kultuurikihi või leidude rikkumises väljakaevamise või muu tegevuse tulemusena. Kui arheoloogilist kultuurkihti on mitteteaduslikult kaevatud või leide välja võetud, on mälestise edasine teaduslik uurimine raskendatud, kuna ajalooallikana ei ole see enam terviklik. 40 Lõikes 3 sätestab mälestise rikkumisega tekitatud kahju ulatuse määramise alused. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 204 sätestab kriminaalvastutuse kultuurimälestise rikkumise ja hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. KarS 205 näeb vastutuse kultuurimälestiste rikkumise ja hävitamise eest ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud suur kahju. KarS § 107 seob vastutuse kultuuriväärtuste, sh kultuurimälestis vastu suunatud ründe eest suure kahju tekitamisega. KarS § 121 seob süüteoga tekitatud varaline kahju rahalise väärtusega. Kui süüteokoosseisu tunnusena on sätestatud varalise kahju tekitamine või süüteo ulatus on määratav rahaliselt, hinnatakse kahju või süüteo ulatust rahaliselt järgmiselt: 1) oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot; 2) suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot; 3) eriti suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot. Arvestades mälestise kui kaitstava hüve eripära, siis mälestise kahjustamisel ei ole võimalik kahju ümber arvestada rahaliseks kahjuks ning kahju ulatuse hindamisel tuleb lähtuda teissugustest kriteeriumitest, milleks on mälestise autentsuse ja potentsiaalse terviklikkuse taastamise võimalikkus, arvestades rikkumisega tekitatud muutuste ulatust. Selleks sätestatakse, et mälestisele kahju tekitamise ulatuse määrmaisel võetakse aluseks, et: 1) kahju on oluline, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 20% mälestisest, kuid selle autentsus on suuremas osas säilinud ja potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. 2) kahju on suur, kui muutused on ulatuslikud ja hõlmavad rohkem kui 40% mälestisest, kuid selle potentsiaalne terviklikkus on taastatav ilma kunstilise või ajaloo võltsimiseta. Lõikes 4 on sätestatud, et mälestist või muinsuskaitsealal asuvat ehitist võib kasutada lähtuvalt kaasaja vajadustest, kuid see on piiratud mälestise või ehitise säilitamisega, st kasutamine ei tohi ohustada mälestise, ehitise või selle osade säilimist. Asja funktsiooni muutmine, uued kasutused jms võid puudutada paljusid mälestisi, näiteks ehitismälestisi. See säte ühtib ka rahvusvahelise praktikaga. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 11 ütleb: „Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub [riik] igal pool kaasa aitama: kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes; kus võimalik, vanadele ehitistele uue kasutuse andmisele.“ Sama probleemi tõi välja Riigikantselei tehtud uuring, mis läbi küsitluse vahendas mälestiseomanike arvamust, et piirangud ei luba anda mälestisele täiendavaid või ka uusi funktsioone, mida omanik vajaks (nt teatud ümberehituse probleemid).25 Oma esialgse funktsiooni kaotanud mälestised seisavad tihti lagunedes, kuna omanikud, sh kohalikud omavalitused ja riik ei leia neile uut kasutust. Peamiselt on see probleemiks väiksema elanike arvuga maapiirkondades, aga ka mujal asuvate väga suurte hoonete või hoonekomplekside puhul. Näiteks on seoses osades kogudustes liikmete arvu kahanemisega probleemiks tõusmas mitmete kultuuriväärtuslike kirikuhoonete säilitamine. Selle sättega väljendab riik, et kui mälestise säilimine ja selle kaitse eesmärk tagatakse, võib mälestist kasutada ka algsest funktsioonist erinevalt. 25 „Eraomanike...“, lk 6. 41 Lõikega 5 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks mälestise või ehitise hooldamise ja remontimise kohustus mälestise või ehitise omanikule ja valdajale. Samuti tuleb mälestisel ja ehitisel erinevate tööde tegemisel järgida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiskohustus on muinsuskaitse korralduse keskne mõiste. Ainult siis, kui on tagatud mälestiste ja muinsuskaitsealade säilimine, on tagatud muinsuskaitse eesmärgi saavutamine. Mälestise ja ehitise säilimist tagavad selle hooldamine ja vajadusel remontimine ning erinevate tööde tegemisel (näiteks ehitamine) seaduses sätestatud nõuete järgimine. Hooldamine on väga oluline tegevus. Hooldamine on järjepidev tegevus mälestise seisundi säilitamiseks või parandamiseks. Järjepideva hooldusega välditakse suuremate tööde tegemise vajadust. Teisisõnu, kui mälestise eest pidevalt hoolt kanda, ei ole vaja seda restaureerida. Võrreldes kehtiva MuKS-ega ei sätesta eelnõu eraldi mälestise tähise säilitamise kohustust, see on hoolduskohustuse osa. Paragrahvis 31 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamine. Lõikes 1 sätestatakse, et mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja taastamiseks maksab riik riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust. Toetuse andmise otsustab Kultuuripärandiamet, tehes seda eelarvevahendite piires, mis on talle riigieelarvest selleks eraldatud. Toetust võib taotleda mälestise või muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik või valdaja (lõige 2). Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm kultuuriministrile määruse kehtestamiseks, mis sätestab täpsemalt toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise korra ning toetuse tagasinõudmise alused ja korra. Mälestise omamine seab omanikule asja kasutamisel piiranguid. Ta peab asja säilitama ning teatud juhtudel asja taastama. Selleks otstarbeks võib riik maksta mälestise omanikule toetust. Ka kehtiv õigus näeb ette toetuse maksmise ning selles osas eelnõu muudatusi kaasa ei too. Võrreldes kehtiva õigusega on jäetud eelnõust välja viide valla- või linnaeelarvele. Eelnõu ei pane kohaliku omavalitsuse üksusule kohustust mälestiste omanikke toetada. Ka praeguses õigusruumis on see kohalikele omavalitsustele vabatahtlik ülesanne ning sellele viitamine MuKS-es on pigem segadusttekitav. Kohalike omavalitsuste roll mälestiste kaitsel on sõltuvalt omavalitsusest, selle tulubaasist ja haldusvõimekusest väga varieeruv. On omavalitsusi, kes taotlevad eraomanikega võrdsetel alustel Kultuuripärandiameti toetuseid, samas leidub ka omavalitsusi, mis on loonud ise täiendavad toetusmeetmed oma piirkonna väärtuslike hoonete kaitseks. Uuringu „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ andmetel pakuvad restaureerimistoetusi neli omavalitsust (Tallinna, Tartu, Paide ja Viljandi linnad). Enne 2010. aastat on toetusi makstud Pärnus ja Rakveres.26 Eelnõust välja jätmine ei võta kohaliku omavalitsuse üksuselt õigust näha ette toetusi mälestiste omanikele. Selleks annab aluse kohaliku omavalitsuse autonoomia ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. 26 „Eraomandis…“, lk 56–58. 42 Toetust makstakse iga-aastase riigieelarve võimaluste piires. Probleemiks on olnud toetussumma vähesus. Sellele juhtis tähelepanu juba Riigikontroll 2007. a auditis „Kultuurimälestiste kaitse“,27 mille kohaselt on kõige ohustatumad just ehitismälestised kui kõige suuremaid investeeringud vajavad objektid. 2017. aasta lõpu seisuga on heas ja rahuldavas seisukorras olevate ehitismälestiste osakaal ainult 65,3% (5274 ehitismälestisest 3442). Ka uuringus „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ on toodud mälestiste eraomanikke puudutava probleemi ühe tuumana asjaolu, et mälestisele seatud piirangud ja riigi poolt pakutavad toetused ei ole tasakaalus. Võrreldes Riigikontrolli auditis (2007) ja nimetatud uuringus (2014) toodud andmeid omanike teadlikkuse kohta oma kohustustest selgub, et teadlikkus piirangutest ja kohustustest on märkimisväärselt kasvanud, kuid ehitismälestiste olukord on jäänud samaks.28 2017. a andmete põhjal on ehitismälestiste olukord läinud halvemaks. Ehitismälestiste halvema seisundi põhjusteks võrreldes teiste mälestise liikidega on nende korrastamiseks vajalike rahaliste vahendite suurem maht, aga ka Eestis toimuvad sotsiaalsed ja majanduslikud arengud nagu näiteks ääremaastumine ning demograafilised protsessid. Võrdluseks on kunsti- ja tehnikamälestiste hulgas halvas või avariilises olukorras mälestiste osakaal ainult 8%. Vaatamata sellele, et riik panustab mälestiste restaureerimisse, on eraldatavad summad olnud aastaid ebapiisavad. Omanikele mõeldud toetuste eelarvet on jagunud peamiselt avariiliste mälestiste toetamiseks. See tähendab aga, et avariilisi hooneid toetades lagunevad samal ajal vähem investeeringuid vajavad hooned avariilisteks – tekib surnud ring. On ilmselge, et tegelike vajaduste mahukuse tõttu ei saa riik toetada kõiki omanikke piisavas mahus. Samas peab riik tagama toetuste mõistliku suuruse, et kindlustada toetuse eesmärgi realiseerumine. Kultuurimälestiste toetamine riigieelarvest toimub Kultuuripärandiameti eelarve kaudu, mis 2017. aastal oli 3,76 miljonit eurot, sealhulgas toetus kultuurimälestiste omanikele 675 tuhande ja pühakodade programm ca 723 tuhat eurot. Kultuurimälestiste omanikele mõeldud toetuste maht kasvas 100 tuhande euro võrra, mille arvelt toetati väärtuslike hoonedetailide ja interjööride uurimist ja konserveerimist. Aastate lõikes on Kultuuripärandiameti makstavad riiklikud restaureerimistoetused olnud järgmised: 2018 – 775 000 EUR 2017 – 775 000 EUR 2016 – 675 000 EUR 2015 – 650 000 EUR 2014 – 600 000 EUR 2013 – 575 205 EUR 2012 – 575 205 EUR 2011 – 575 205 EUR 27 Kättesaadav: http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/1984/Area/16/language/et-EE/Default.aspx 28 2007. a ei olnud 47% ehitismälestiste omanikest kursis mälestise omaniku kohustustega. 2013. a kinnismälestiste (ehitis-, arheoloogia-, ajaloomälestis) omanike hulgas läbi viidud küsitlus andis selleks protsendiks 10,1%. Auditis toodud avariiliste ja halvas olukorras ehitismälestiste protsent oli 26,3% (olukord näis parem, kuna kõiki ehitismälestisi ei olnud jõutud selleks ajaks inspekteerida). Riigikantselei uuring viidi läbi 2013-2014 ja selle perioodi vastav protsent on 27%. 43 Paragrahvis 32 reguleeritakse teavitamiskohustust. Lõikes 1 pannakse mälestise ka muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale kohustus teavitada Kultuuripärandiametit mälestist või ehitist kahjustada võivast ohust või neil tekkinud kahjustusest, valduse tahtevastasest üleminekust ning vallasmälestise võõrandamisest, pärimisest, hoiuleandmisest või hoiukoha muutmisest. Hoiukoha all peetakse silmas aadressi, kus mälestis asub. Teavitamiskohustuse eesmärk on mälestise ja ehitise säilimise kindlustamine. Sarnased kohustused on ka kehtivas MuKS-es, seega ei ole tegemist uute kohustuste panemisega. Lõikes 2 pannakse mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule kohustus, et kui ta annab mälestise valduse üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks olemisest. Ka selle teavitamise kohustuse eesmärk on tagada mälestise ja ehitise säilitamiskohustuse täitmist. Paragrahvis 33 sätestatakse kohustused mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise võõrandamisel, mille eesmärk on samuti mälestise ja ehitise säilimise tagamine. Lõike 1 kohaselt peab mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja võõrandamisleping või asjaõigusega koormamise leping sisaldama sellekohast sätet viitega mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktile. Sätte eesmärk on tagada, et mälestise või ehitise uus omanik oleks informeeritud asja mälestiseks olemisest või ehitise asumisest muinsuskaitsealal. Teavitamiskohustuse järgmine on esmajärjekorras müüja ülesanne. Kui mälestiseks oleva ehitise, muinsuskaitsealal asuva ehitise, kinnistu või nende osa võõrandamistehingut tõestab notar, on ta kohustatud kultuurimälestiste registrist kontrollima, kas lepingu esemeks olev ehitis, kinnistu või nende osa kuulub vallas- või kinnismälestise koosseisu või asub muinsuskaitsealal (notariaadimäärustik § 54). Lõikest 2 tulenev kohustus puudutab vallasmälestisi, mis moodustavad asjade kogumi. Neid on lubatud üksikult võõrandada või pärandada või pärandi jagamisel jaotada ainult Kultuuripärandiameti kirjalikul loal. Käesolevas eelnõus on loobutud mälestise võõrandamisel riigi ja kohaliku omavalistuse üksuse ostueesõigust. Seda seetõttu, et ostueesõigus ei ole kohane vahend mälestise säilitamiskohustuse tagamiseks. Parktikas on ostueesõigust väga harva kasutatud. Näiteks on kohaliku omavalitsuse üksus kasutanud mälestise ostueesõigust ühel korral, Obinitsa kääbaste puhul. Riik ostueesõigust kasutanud ei ole. Paragrahvis 34 sätestatakse mälestise sundvõõrandamine. Sundvõõrandamine on n-ö viimane meede mälestise säilimise tagamiseks, mida riik saab kohaldada. Kehtiva MuKS § 28 sätestab kinnismälestise sundvõõrandamise võimaluse. Eelnõuga laiendatakse seda ka vallasmälestistele. Küll on täpsemalt piiritletud sundvõõrandamise alus, mis oht mälestise säilimisele ning kui muud meetmed (järelevalve käigus rakendatavad meetmed) ei ole andnud tulemusi. 44 Lõike 1 kohaselt võib mälestise sundvõõrandada, kui mälestise omanik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid kohustusi ja mälestise säilimine on ohus ning selle säilimist ei ole võimalik teiste vahenditega tagada. Lõige 2 sätestab, et mälestis sundvõõrandatakse õiglase ja kohese hüvitise eest. Hüvitis makstakse sundvõõrandamisele kuuluva mälestise omanikule või pärijale. Kinnismälestise sundvõõrandamine toimub kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt (lõige 3). Vallasmälestise sundvõõrandamise otsustab, sealhulgas määrab õiglase hüvitise valdkonna eest vastutav minister ehk kultuuriminister. Sundvõõrandamise otsuses näidatakse sundvõõrandamise alus, väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus ja hüvitise saaja (lõige 4). Paragrahvis 35 sätestatakse mälestise taastamiskohustus. Hävinud mälestise taastamise teema seondub autentsuse ja rekonstruktsiooni teemaga valdkonna konventsioonides ja muudes rahvusvahelistes dokumentides. Alates Veneetsia harta vastuvõtmisest29 1964. aastal kuni Nara dokumendini30 1994. aastal on rõhutatud originaali tähtsust ning üheselt välistatud rekonstruktsioonid kui ajaloo võltsingud – Veneetsia harta sõnastuses lausa a priori. Siiski on erandjuhtudel mälestise koopiana taastamine lubatud, nt loodus- või inimkatastroofides hävinud eriti olulise kultuurikeskkonna osas (üleujutus, maavärin, tulekahju vms) või juhul, kui ajaloolised hooned on tahtlikult (näiteks omaniku poolt või sõjalistes konfliktides) hävitatud või muul juhul, kui mälestised on traagiliselt hävinud ja kui nende taastamine aitab säilitada koha tähtsust. Seejuures tohib taastamisel tugineda vaid faktidele, iga uus lisandus peab olema originaalist selgelt eristatav ning loobuda tuleb igasugustest hüpoteesidest. Taastamiskohustus on sarnaselt kehtiva seadusega eelnõu vajalik osa. See täiendab eelnõu §-s 30 toodud mälestise hävitamise ja rikkumise keeldu, kuna Kultuuripärandiametil on õigus nõuda hävinud või rikutud mälestise või selle osa taastamist. Mälestise osa all peetakse silmas üksiku objekti, näiteks kunstiteose mistahes osa. Lõikes 1 sätestatakse, et hävinud või rikutud mälestis või selle osa tuleb taastada endises seisundis, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. Võrreldes kehtiva õigusega on taastamiskohustuse juures toodud selgemalt välja juhtumi asjaoludega arvestamine. Haldusorganil on siinkohal põhjendamise kohustus. Mälestise taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Kultuuripärandiamet (lõige 2). Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet küsib enne taastamiskohustuse- ja ulatuse otsustamist arvamust asukohajärgselt kohaliku omavalitsuse üksuselt ja riigi haldusorganilt, kelle pädevus seondub kaitse alla võtmise menetluse esemega. Nimetatud osapooled kaasatakse otsustusprotsessi sarnaselt §-s 13 toodule, kui nende õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava esemega. Lõike 4 kohaselt lähtutakse mälestise taastamisel käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud kinnismälestisega või käesoleva peatüki 5. jaos vallasmälestisega seotud tööde tegemise 29 Veneetsia harta ehk mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, 1964. www.icomos.org/charters/venice_e.pdf 30 Rahvusvahelise tähtsusega autentsust käsitlev dokument www.icomos.org/charters/nara-e.pdf 45 korrast. Mälestise taastamiskohustus lasub eelkõige mälestise omanikul. Eelnõusse ei ole kehtivast õigusest üle võetud sätet, mille kohaselt rikutud mälestise taastamist korraldab mälestist rikkunud isik, kuna mälestise omanikul peab ise olema õigus otsustada, kellel ta oma vara taastada laseb. Asja taastamise korraldab selle omanik. Mälestise omanikul ja mälestist rikkunud isikul on õigus omavahel kokku leppida, et taastamist korraldab rikkuja. Mälestise omanikul on õigus esitada kahjunõue mälestist rikkunud või mälestise hävitanud isiku vastu ja see ei välista omaniku kahjunõuet rikkuja vastu võlaõigusseaduse alusel. Taastamiseks on õigus taotleda toetust muinsuskaitseseaduse alusel. Lõikega 5 reguleeritakse olukorda, kui mälestise taastamine ei ole põhjendatud. Sel juhul korraldab Kultuuripärandiamet vajadusel mälestise või ehitise kohta teabe talletamiseks uuringu. Uuringu kulu võib sisse nõuda mälestise või ehitise omanikult või mälestist rikkunud isikult ulatuses, milles isik on asja rikkumise või hävimise põhjustanud. Paragrahvis 36 sätestatakse kinnismälestise teisaldamine. Lõikes 1 sätestatakse kinnismälestise teisaldamise alus. Selle kohaselt võib kinnismälestise teisalda tema asukohast teise sobivasse asukohta, kui see on möödapääsmatu suure riikliku huvi tagamiseks ja kinnismälestise säilimine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ning selle säilimist ei ole muul viisil võimalik tagada. Muinsuskaitse valdkonna üks rahvusvahelisi alusdokumente Veneetsia harta ehk „Mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvahelise harta“ artikkel 7 ütleb: „Mälestis on lahutamatult seotud ajalooga, kuid ka oma asukohaga. Tema ümberpaigutamist, olgu tervikuna või osade kaupa ei tohi lubada. Erandi moodustavad need ümberpaigutused, mis on hädavajalikud mälestise säilitamiseks või tingitud eriti tähtsatest rahvuslikest või rahvusvahelistest vajadustest.“ Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni artikkel 5 on samasisuline. Eelnõuga kavandatav on nendega kooskõlas. Kinnismälestise teisaldamise võimalus toodi kehtivasse MuKS-sse sisse 2011. a muudatusega. See on praktikas harvaesinev ja erandlik, kuid teatud juhtudel vajalik säte. Teisaldamise regulatsioon on kohaldatav kinnismälestiste puhul, mis on kinnisasjaga või selle osaga püsivalt ühendatud (näiteks ehitismälestis, arheoloogiamälestiseks olev kultusekivi, mittemälestiseks oleva ehitise oluline osa, mis on mälestis). Regulatsioon ei kohaldu vallasasjast mälestisele. Kinnismälestise teisaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud kõik nimetatud tingimused. Praktikast saab tuua näite, kus Tallinna lennujaama territooriumil paiknevad kultusekivid teisaldati sama kinnistu piires lennu- ja ruleerimisradade laiendamise ja lennuohutuse tõttu. Lõike 2 järgi otsustab kinnismälestise teisaldamise võimalikkuse kultuuriminister Kultuuripärandiameti eksperdihinnangu alusel. Enne asja otsustamist kuulab minister ära Muinsuskaitse Nõukogu ja kinnismälestise asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse seisukoha. Teisaldamise otsustamise algatamiseks on vajalik tõestada, et mälestise säilimine tema olemasolevas keskkonnas on ohus. Lõikes 3 määratakse, et kinnismälestise teisaldamise tingimused määrab Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. Paragrahvis 37 sätestatakse juurdepääs kinnismälestisele. 46 Juurdepääs kinnismälestisele reguleeritakse analoogselt kehtiva MuKS-ga. Kinnismälestised on osa kultuuriväärtustest, millest osasaamise võimalus peab olema ka teistel isikutel, seega on juurdepääsu võimaldamise sätestamine õigustatud. Lõike 1 järgi on kinnismälestise juurde viivad teed ja rajad päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu mälestisele. See säte ei hõlma hoone sisse pääsemist. Lõikes 2 reguleeritakse kinnismälestiseks oleva hoonesse ja õuemaale pääsemist. Õuemaale, kus asub kinnismälestis või kinnismälestiseks olevasse hoonesse pääsevad teised isikud kinnisasja valdaja määratud ajal ja korras. See hõlmab ka omaniku või valdaja õigust küsida tasu. Suurema kasutuskoormusega mälestistega võivad kaasneda ka suuremad kulutused. Vastutus mälestise korrashoiu ja säilimise eest lasub omanikul. Omanik võib juurdepääsu piirata kinnismälestise säilimise huvides või kodurahu kindlustamiseks. Õuemaa mõiste on kasutusel erinevates seadustes, näiteks keskkonnaseadustiku üldosa seadus, kuid ühest definitsiooni sellel ei ole. Ka muinsuskaitseseaduse tähenduses ei pea eelnõu koostajad seda vajalikuks ega võimalikuks eelnõuga määratleda. Seda seetõttu, et ühest ja erijuhtumitega sobivat regulatsiooni loomine on raskendatud. Õuemaa määratlus lähtub sellest, kuidas mõistlik inimene õuemaa mõistest aru saab ning hinnata tuleb ka konkreetset konteksti. Õuemaaks saab lugeda maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti aiamaa, puuviljaaia, mesila jms. Selleks võib olla ka mõisapark. Õuemaa piir ei pea olema märgistatud, kuid see ei ole välistatud. Paragrahvis 38 reguleeritakse juurdepääsu veealusele mälestisele. Juurdepääs veealusele mälestisele on reguleeritud sarnaselt kehtiva seadusega. Selle eesmärgiks on tagada vastutustundlik ja kultuuriväärtusi säästev juurdepääs veealusele mälestisele in situ. Veealusele mälestisele avaliku juurdepääsu tagamisel on vajalik määratleda põhireegel – „vaata, aga ära katsu“. Igasugune inimesepoolne füüsiline sekkumine nagu näiteks erinevate vraki pindade ja esemete puhastamine sinna aja jooksul tekkinud kihtidest, on võrdsustatav mälestise seisundi rikkumisega. Mälestiste puhul, mis on tundlikumad inimmõjudele, mille puhul on tehtud kindlaks sukeldumiste tagajärjel tekkinud negatiivne mõju selle säilimisele või mille juurde sukeldumine on ohtlik inimestele, võib Kultuuripärandiamet juurdepääsu piirata või keelata. Veealust kultuuripärandit puudutav sai Eestis esmakordselt reguleeritud 2011. a. Seoses järjest tiheneva laevaliiklusega, sukeldumisklubide ja hobisukeldujate arvu kasvuga ning sukeldumistehnika väga kiire arengu ja kättesaadavusega osutus veealuse pärandi kaitse reguleerimine riiklikul tasandil hädavajalikuks. Veealuse pärandiga seonduva reguleerimine seaduse tasandil on ühtlasi eelduseks Eesti Vabariigi liitumisele UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mida Kultuuriministeerium ette valmistab. Lõikes 1 sätestatakse, et veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva ettevõtja juhendamisel. Lõigetes 2–4 sätestatakse sukeldumisloasse puutuv ning nähakse ette volitusnorm kultuuriministrile määruse andmiseks, mis täpsustab sukeldumisloa taotlemist ja andmist. 47 Paragrahvis 39 sätestatakse mälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemisele esitatavad nõuded. Lõikes 1 sätestatakse tööde tegemise üldnõuded, mida peab järgima kõiki töid tehes. Selle eesmärgiks on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise kindlustamine. Autentsus on muinsuskaitse keskseid printsiipe, millel põhineb kultuuriväärtuste hoidmine. Kõige väärtuslikumad on autentsed ehk algupärased objektid, materjalid, tehnoloogiad. Samuti tegeletakse kultuuriväärtusega objektidel töid tehes ja kavandades kõigi asjasse ladestunud kihtide kui väärtustega. Selleks, et need väärtused oleksid arusaadavad, tuleb võtta arvesse asja päritolu, kujunemist, kultuuriruumi jm. Lõikes 2 sätestatakse, et mälestist ja muinsuskaitsealal asuvat ehitist konserveerides, restaureerides ja ehitades tuleb järgida Kultuuripärandiameti heakskiidetud ehitusprojekti või tegevuskava ja tööde loaga seatud tingimusi. Samuti peab tööde teostaja pädevus olema tõendatud. Kultuuripärandiamet lähtub nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise ning selle kaitse eesmärgist, seades vajadusel kõrvaltingimusi. Paragrahvi 39 tuleb rakendada koosmõjus paragrahvidega 46, 58 ja 62. Paragrahvis 40 sätestatakse mälestise ja muinsuskaitseala ehitise omaniku või valdaja nõustamine. Mälestiste ja muinsuskaitsealade säilimist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus- ja nõustamistöö. Muinsuskaitseseaduse 2011. a muutmise järel, mil omanikule lihtsustus mälestise remonditöödega seotu, suurenes Kultuuripärandiameti vajadus tegeleda süstemaatiliselt omanike teavitus- ja nõustamistööga, esitada juhendmaterjale elektrooniliselt oma kodulehel ning publitseerida neid tasuta jagamiseks. Nõustamistööd tehakse ka praegu, kuid eelnõus on see ennetav suund selgemalt välja toodud. See eeldab ka Kultuuripärandiameti töö mõningast ümberkorraldamist ja teatud töötajate spetsialiseerumist nõustamistegevusele. Praegu töötab Kultuuripärandiameti koosseisus igas maakonnas üks järelevalveinspektor (mõnes kaks), kelle ülesanneteks on kõigi mälestise liikidega seotud kõigi loakohustuslike tegevuste kooskõlastamine ja riiklik järelevalve. Nõustamisega tegelevad ka Kultuuripärandiameti koosseisus olevad ehitusinsenerid, samuti teiste mälestise liikide spetsialistid oma vastutusvaldkonna piires. Vajadusel väljastab Kultuuripärandiamet mälestise hoolduskava. Paragrahvis 41 tuuakse sisse hoolduskava mõiste. Hoolduskava on mälestisespetsiifiline soovituslik dokument mälestise hooldamiseks, kasutamiseks jm. Hoolduskava ja nõustamistegevus on omavahel seotud selliselt, et hoolduskava väljastamine on üks võimalik nõustamise liik. Kehtiva MuKS-e kohaselt võib kaitsekohustuse teatises vajadusel märkida mälestise hooldamiseks tehtavate vajalike tööde loetelu. Kuna kaitsekohustuse teatis jäetaks eelnõust välja, saab kaitsekohustuse teatiste vastava osa edaspidi kajastada hoolduskavas. Samas ei ole muudatuse eesmärgiks mitte asendada üks dokument teisega, vaid tõsta hooldamiseks antavate juhiste kvaliteeti ning mälestisespetsiifilisust. Hoolduskavade andmiseks on juba olemas väga hea materjal Kultuuripärandiameti koostatud ja nii trükis kui veebis avaldatud juhendmaterjalide näol. Siiski ei seata kohustust kõigile mälestistele hoolduskavasid väljastada, kuna see ei pruugi alati vajalik olla. On hulk mälestisi, kus ei piisa hooldusest, vaid mis vajavad konserveerimist 48 või restaureerimist. Hoolduskava annab Kultuuripärandiamet vajaduse korral. Selle vajaduse põhjendatuse üle otsustab Kultuuripärandiamet. Hoolduskava ei ole samasisuline ehitusseadustikus reguleeritud hooldusjuhendiga. Mälestise hoolduskavasid võib anda kõigile mälestise liikidele (mitte ainult ehitistele). Ehitismälestise hoolduskava on konkreetsele mälestisele spetsiifiline nõuannete kogum, mille järgmine on eelduseks kultuuriväärtuse säilimisele (mitte hoonesse paigutatud materjali või seadme toimimisele nagu EhS-s toodud hooldusjuhend). Käesoleva seaduse alusel antud hoolduskava ei välista ehitusseadustiku alusel koostatavat hooldusjuhendit, mille koostab ehitise projekteerija või ehitaja. Paragrahvis 42 sätestatakse uuringu mõiste ja uuringu tegemise alused. Lõikes 1 sätestatakse, et millal on vajalik uuringu tegemine. Mälestisel ja muinsuskaitseala ehitisel ei saa teha töid ilma eelnevalt selleks uuringuga vajalikku teavet välja selgitamata. Sellega tagatakse, et tehtavad tööd on teaduslikult põhjendatud. Vajalikud abinõud võivad hõlmata kõike alates dokumentide kogumisest ja arhiiviuuringutest kuni vastava mälestise, ehitise füüsilisse kehandisse sekkuvate uuringuteni (väljakaevamine, konstruktsioonide avamine vm). Uuringu tulemustest lähtutakse, kui määratakse konserveerimise, restaureerimise või ehitamise tingimused. Uuringutulemused peavad tagama nii järgnevate tööde teadusliku põhjendatuse kui ka kvaliteedi. Uuring võib olla vajalik ka mälestise või ehitise tehnilise seisundi või varjatud kultuuriväärtuslike osade väljaselgitamiseks. Uuringu tulemustest sõltuvalt valitakse mälestise, ehitise jaoks sobivaim konserveerimis- või restaureerimislahendus ja neid arvestatakse ehitusprojekti või tegevuskava koostamisel. Uuringuid tehakse kõigil mälestise liikidel. Lõikes 2 tuuakse välja, et mälestise uuringut võib teha teaduslikul eesmärgil. Teadusuuringu kulu ei kuulu hüvitamisele. Teadusuuringu eest maksab uuringu tellija. Lõikes 3 sätestatakse uuringu kavandamise ja läbiviimise keskne põhimõte. Esimene valik uuringu tegemisel on saavutada soovitud tulemus kõige väiksema sekkumisega, st võimalusel selgitada vajalik teave välja mälestise kehandisse füüsiliselt sekkumata. Lõike 4 järgi määrab uuringute vajaduse ja ulatuse Kultuuripärandiamet. Uuring määratakse kas enne muinsuskaitse eritingimuste andmist või eritingimustes. Samuti võib Kultuuripärandiamet uuringu määrata ka kooskõlastamiseks esitatud haldusaktile kooskõlastuse andmisel või ka tööde loas. Uuringu määramisel peab Kultuuripärandiamet eelnevalt hindama uuringu vajadust ja ulatust lähtuvalt kavandatavast töös ja olemasolevatest uuringutest. Lõikes 5 sätestatakse, et kui füüsiline sekkumine mälestise materjali osutub vajalikuks, on uuringu tegemiseks nõutav uuringukava ja uuringuluba ning uuringu tegija kvalifikatsioon peab olema tõendatud, st uurigu tegija peab vastama muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele. Lõikes 6 tehakse erisus vallasmälestise uuringule. Vallasmälestise tavapärase konserveerimis- või restaureerimisprotsessi puhul kuuluvad mälestise uuringud reeglina töö protsessi juurde, mitte ei ole varem tehtav eraldiseisev osa. Ei ole põhjust suurendada halduskoormust ja nõuda eraldi uuringukava koostamist ja uuringuluba kui see sisaldub konserveerimise või restaureerimise tegevuskavas ning uuring viiakse läbi koos töödega. 49 Lõikes 7 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega uuringu liigid ning uuringu tegemise korra. Paragrahv 43 sätestab uuringukava. Lõikes 1 sätestatakse uuringukava sisunõuded. Uuringukava koostamine on nõutav, kui uuringu tegemisel on vajalik Kultuuripärandiameti luba, st mälestisse või muinsuskaitsealal asuva ehitisse füüsiliselt sekkuva uuringu korral. Uuringukava koostamise eesmärk on saavutada kokkulepe uuringu lubatava mahu ja ulatuse osas, samuti vaadata enne uuringuga alustamist üle võimalikud uurimismeetodid ja valida neist sobivaim, mis võimaldab vajaliku teabe saamise mälestist või ehitist kõige vähem kahjustaval moel. Kehtivas MuKS-s on selle nimetus uuringu tegevuskava, kuid et mitte tekitada segadust tööde tegevuskava mõistega, on eelnõus võetud kasutusele uuringukava mõiste. Lõikes 2 sätestatakse, et uuringukava koostab uuringu tegija. Paragrahvis 44 sätestatakse uuringuluba. Lõikes 1 sätestatakse uuringuloa taotlemine. Uuringuloa taotlus esitatakse Kultuuripärandiametile. Lõikega 2 kohustatakse Kultuuripärandiametit kaasama menetlusse kinnisasja või mälestise omanikku, kelle asja suhtes uuringuluba taotletakse, kui ta ei ole ise taotluse esitaja. See tähendab, et uuringuluba võib taotleda ka uuringu läbiviija, kes võib taotlusele juba lisada uuringu eseme omaniku nõusoleku. Kultuuripärandiamet otsustab uuringuloa andmise või andmata jätmise üle 30 päeva jooksul (lg 2) ning võib välja antavas loas määrata selle kehtivuse aja või aruande esitamise tähtaja (lg 3). Lõikes 4 sätestatakse uuringuloast keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub uuringuloa andmisest, kui: 1) uuringu tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele; 2) uuringu tegijal ei ole uuringu tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni; 3) uuringu tegemisega tekitatakse oht mälestisele või selle osa säilimisele; 4) uuringu tegijal on varem tehtud uuringute nõuetekohane aruanne esitamata. Paragrahvis 45 sätestatakse uuringu aruanne ja uuringu rahastamine. Lõikes 1 sätestatakse uuringu dokumenteerimise kohustus, mis täidab informatsiooni säilitamise eesmärki. Uuringuaruanne tuleb üle anda Kultuuripärandiametile, kes kiidab aruande heaks, st kontrollib selle vastavust uuringu dokumenteerimise nõuetele ja vajadusel tehtud uuringule. Uuringuaruanne säilitatakse Kultuuripärandiametis. Lõige 2 sätestab uuringu tellijale tema kantud uuringu kulu osalise hüvitamise võimaluse. Hüvitise saamise eeltingimuseks on, et tehtud uuring on Kultuuripärandiameti määratud, st hüvitatakse uuring, mis oli vajalik läbi viia, et valmistada ette mälestise konserveerimist, restaureerimist või ehitamist. Hüvitamiskõlblik on uuringukulu siis, kui uuring on 50 nõuetekohaselt teostatud ja dokumenteeritud. Uuringute kulu hüvitis on osaline, st ei hüvitata kogu uuringu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määruses. Uuringukohustuse eesmärgiks on kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse, see on suures osas avaliku huvi kaitsmine. Seni on uuringud olnud tellija ehk asja omaniku kulul. Uuring on üks muinsuskaitse nõuetest, mis teeb tööde teostamise kulukamaks võrreldes n-ö tavatöödega. Eelnõuga võtab riik uuringutega seotud kulu osaliselt enda kanda. See on seotud eelnõu üldeesmärgiga tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi ja mälestiste omanike kohustused ning õigused. Kultuurimälestiste omanikele muutub mälestistega seotud tööde teostamine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks. Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr, maksmisest keeldumise alused ning nõuded uuringuaruandele. Paragrahvis 46 sätestatakse kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine. Lõikes 1 sätestatakse loakohustus Kultuuripärandiameti kirjalikku luba (tööde luba) vajavate tööde kohta kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal on Kultuuripärandiameti tööde luba nõutav konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks, kinnistu piiride muutmiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks. Kinnismälestisteks on arheoloogiamälestised, ajaloomälestised ja ehitismälestised (eelnõu § 8 lg 7), st kõik need mälestised, mis on seotud kinnisasjaga. Loakohustus kehtib kõigi kinnismälestiste suhtes sõltumata nende spetsiifikast. Lõikes 2 sätestatakse tööde liigid, kus on vajalik tööde tegemiseks saada Kultuuripärandiameti tööde, arvestades mälestise liiki ja liigist või muinsuskaitsealast tulenevat spetsiifikat. Mälestiste omanike seas läbi viidud uuring tõi välja ühe peamise probleemina mälestise suhtes kehtivate piirangute rangus ja ühetaolisus, st et erinevatele objektidele ja töödele lähenetakse enamasti ühesuguse rangusega. Nagu eespool osutatud, on ka kehtiva MuKS-e kohaselt leevenduste tegemise võimalus piiratud. Selle probleemi valguses kaardistati eelnõu koostamisel mälestise liikide kaupa piirangud ja võimalikud leevendused, mida valdavalt loamenetluse käigus tehakse. Tulemuseks on erisused loakohustusest mälestise liikide kaupa, mis on toodud seaduse tasandile käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1-2. Kultuuripärandiameti luba on nõutav (lisaks lõikes 1 toodud üldisele loakohustusele): 1) haljastus-, raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, looduslikus pühapaigas, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal. Loetletud tööd võivad kahjustada arheoloogilist kultuurkihti, ehitusjäänuseid, inimtegevuse tulemusena tekkinud pinnasekihte, pargi kujunduslikku tervikut, looduslikku pühapaika, kirikuaia või kalmistu väljanägemist ning väärtuslikke elemente. 2) maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis, looduslik pühapaik või muinsuskaitseala ja maa sihtotstarbe muutmine ei vasta kohaliku omavalitsuse üldplaneeringule. Nii arheoloogiamälestise kui ka loodusliku pühapaiga puhul on väga oluline teada, kui nt karja-, põllu- või metsamaad soovitakse muuta elamumaaks ning ennetada tulutut asjaajamist või mälestise rikkumist. Sama kehtib muinsuskaitsealade kohta, kus ajalooline krundistruktuur on üks kaitse kehtestamise põhjuseid. Kui omavalitsuse 51 haldusterritooriumil kehtib üldplaneering, mis on koostatud üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi järgides ja üldplaneering on omakorda Kultuuripärandiametis kooskõlastatud ja kehtiv, puudub vajadus täiendava loa küsimiseks, kuna üldplaneeringuga kooskõlas olev maa sihtotstarbe muutmine on Kultuuripärandiameti poolt juba heakskiidu saanud. Lõikes 3 on toodud ankurdamise, traalimise, süvendamistööde tegemise ja tahkete ainete kaadamise keeld veealusel mälestisel. Mainitud tegevused on määravaks ohuks veealuste kultuuripärandi objektide säilimisele. Praktikas on ilmnenud, et enamik merealadel paiknevaid laevavrakke on kahjustatud traalimise tagajärjel. Traalvõrgu ja veealuse mälestise kokkupuutel kahjustuvad mõlemad, mistõttu on mälestistest eemalhoidmisest huvitatud ka kalurid. Levinud on veealustele mälestistele sukeldumise käigus neile ankurdamine. See kahjustab sageli objekti, näiteks võib vrakk talle rakendatava jõu tagajärjel laguneda. Rauast vrakkide puhul kiirendab ankurdamine tekitatud pisivigastuste kaudu korrosiooni teket. Süvendamine ehk veealune kaevandamine, lõhkamine või setete ärauhtumine laevateede rajamiseks võib oluliselt kahjustada või täielikult hävitada veealuse mälestise, selle arheoloogilise ja loodusliku ümbruskonna, kultuurkihi ja seal sisalduva teadusliku informatsiooni. Kui lõigetes 1 ja 2 sätestatud töö tegemiseks ei ole vajalik Kultuuripärandiameti luba lähtuvalt konkreetsest kinnismälestisest või muinsuskaitsealal asuvast ehitisest, saab loakohustusest teha leevenduse asja mälestiseks tunnistamise õiguskatist või muinsuskaitseala kaitsekorras. Regulatsiooni muutmine annab juurde paindlikkust ja võimaldab läheneda mälestistele spetsiifilisemalt, kohaldades ainult neid piiranguid, mis on konkreetse mälestise liigi kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Lõikes 4 sätestatakse, et kui Kultuuripärandiameti väljastatud tööde luba ei ole, siis on loakohustuslikud tegevused keelatud. Ilma loata näiteks ehitamine või mälestise ilme muutmine on käsitletav mälestise rikkumisena. Lõikes 5 on sätestatud tegevused, mille puhul ei ole Kultuuripärandiameti luba nõutav. Kultuuripärandiameti luba ei ole nõutav: 1) kinnismälestise hooldamiseks ja remontimiseks. Remontimine on juba alates 2011. a MuKS-e muudatusest loakohustusest vaba ning sellele ei laiene seega ka tegevusloa kohustus. Remont ja hooldamine on tegevused, mida võivad teha ilma erihariduseta omanik või valdaja või tegevusluba mitteomav ettevõtja ilma mahuka asjaajamiseta, samuti ei ole selleks vaja eritingimusi, projekti, tegevuskava ega muinsuskaitselist järelevalvet. 2) muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks, välja arvatud maailmapärandi objektil. Siin avaldub ehitismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise peamine erisus. Ehitismälestis on kaitse alla võetud tervikuna, st koos interjööriga. Muinsuskaitseala puhul on kaitstavaks väärtuseks maa-ala kui tervik. Terviku üksikud elemendid on olulised, kuid piirangud ei laiene muinsuskaitsealal asuvate ehitiste interjööri, vaid oluline on ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku või maamaastiku säilimine. Maailmapärandi objektile seevastu seatakse kõrgendatud nõudmised – reguleeritakse ka interjööride säilimist. Erisus on vajalik, kuna maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol on tegu rahvusvahelise tähtsusega pärandiga, mille suhtes eeldatakse selle kaitsmist esmalt kõige kõrgemal riiklikul tasandil. Muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi, mis on väärtuslikud eraldiseisva objektina nii väliskujunduselt kui ka interjööri poolest, saab kaitsta ehitismälestisena. 52 3) ajaloomälestisest kalmistul haua kaevamisel. Kui üldjuhul on ajaloomälestistest kalmistutel kaevetööd loakohustuslikud, siis aktiivses kasutuses olevatel kalmistutel ei ole põhjust piirangut seada haua kaevamisele. 4) tegevuste suhtes ja ulatuses, milles on tehtud leevendusi mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktis. Paragrahvis 47 sätestatakse kinnismälestise kaitsevööndis tööde tegemine. Selles paragrahvis reguleeritakse tööde tegemine kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis. Piirangud on seotud kaitsevööndi eesmärkidega – mälestise säilimine sobivas keskkonnas ning vaadeldavuse tagamine, arheoloogiamälestistel kultuurkihi säilimine. Paragrahvi üleseehitus on sama, mis eelmise paragrahvi puhul. Lõikes 1 sätestatakse, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis on Kultuuripärandiameti luba nõutav: 1) ehitise, sealhulgas ajutise ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks, laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks; 2) tegevusteks, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala vaadeldavust, sealhulgas kõrghaljastuse rajamine. Võrreldes kehtiva seadusega ei reguleerita eelnõuga kaitsevööndis ehitiste sisetöid, kuna tulenevalt kaitsevööndi eesmärgist ei ole see vajalik. Reguleeritakse üksnes väliseid parameetreid – uusehitise püstitamine, ümberehitamine, laiendamine (juurde, alla ja peale ehitamine, välja arvatud hoonesisene laiendamine nt pööningule, juhul kui see ei mõjuta hoone välisilmet, nt katuseakende paigaldamisega). Lõikes 2 sätestatakse tööd kinnismälestise kaitsevööndis, milleks on eelnevalt vajalik tööde tegemiseks saada Muinsuskaitseluba, arvestades mälestise liigist ja liigi spetsiifikast tulenevat kaitsevööndi eesmärki. Kultuuripärandiameti luba on nõutav: 1) raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, loodusliku pühapaiga ja ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia kaitsevööndis. Nimetatud tööde reguleerimise vajadust on selgitatud eelnõu § 46 lõike 2 juures. Sama vajadus on olemas veealuse mälestise kaitsevööndis. 2) ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ning tahkete ainete kaadamiseks veealuse mälestise kaitsevööndis. Nimetatud tööde reguleerimise vajadust on selgitatud eelnõu § 46 lõike 2 juures. Sama vajadus on olemas nimetatud mälestise liikide kaitsevööndis. Lõikes 3 sätestatakse, et veealuse mälestise kaitsevööndis on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine. Keelu seadmine on vajalik veealuste mälestiste kaitseks. Põhjendused kattuvad eelnõu 46 lõike 3 kohta antud selgitustega. Lõikes 4 korratakse, et ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemine keelatud. Lõike 5 kohaselt võib mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamisel ning nende kaitsevööndi kehtestamisel teha loakohustest leevendusi lähtuvalt konkreetse mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgist. 53 Paragrahvis 48 reguleeritakse tööde peatamist kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal. Selles paragrahvis võetakse üle kehtiva MuKS § 443 lg 1, muutes sõnastust eesmärgipärasemaks. Sellega pannakse tööde teostajale kohustus tööd kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis peatada, kui tööde käigus leitakse seni avastamata rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või mistahes muu leid. Sellega tagatakse informatsiooni edastamine seni teadmata kultuuriväärtusega asjade kohta, sealjuures on seni kehtinud arheoloogilisest kultuurkihist teatamisele lisatud muud olulised leiud (rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht vm). Praktikas tuleb nende leidmist ette. Leiust tuleb teavitada Kultuuripärandiametit ja muinsuskaitse järelevalve tegijat. Paragrahv on seotud eelnõu paragrahviga 77. Paragrahvis 49 sätestatakse muinsuskaitse eritingimused. Kehtiva MuKS-e alusel nähakse muinsuskaitse eritingimustes ette kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise uuringu, säilitamise, konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded. Eritingimused on vajalikud enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist. Kehtiva korra järgi koostab muinsuskaitse eritingimused tegevusloaga isik mälestise omaniku tellimisel ning Kultuuripärandiamet kooskõlastab need. Eritingimused on oma eesmärgilt avalik-õiguslikud siduvad tingimused. Seetõttu on õiguslikult probleemne, et omanik tellib/ostab eritingimused endale eraõigusliku suhte raames. Kehtiv MuKS annab võimaluse, et ka Kultuuripärandiamet võib eritingimusi koostada. Praktikas on nende osakaal väga väike. Selline kahene regulatsioon muudab eritingimuste andmise ja õigusliku tähenduse veel segasemaks. Eelnõuga muudetakse nii eritingimuste andmise korda, andjat kui ka eritingimuste sisu. Eritingimustest lahutatakse uuringute osa, mis jääb endiselt mälestise omaniku kohustuseks. Eritingimuste sisuks jäävad konkreetsed tingimused mälestise säilitamiseks lähtuvalt soovitava töö sisust. Lõikes 1 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused on nõutavad kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise, teisaldamise ja ehitamise ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks. Eritingimustega nähakse ette tingimused, mille järgimine on vajalik, et mälestis ja ehitis ning nende väärtused tööde käigus säiliksid. Lõikes 2 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringut. Detailplaneeringu kooskõla vajadus planeeringu eritingimustega tuleneb PlanS § 124 lõikest 8. Mõeldud on uusehitise ehitamist, mida tehakse detailplaneeringu alusel. Juhul kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus ja uusehitis püstitatakse projekteerimistingimuste alusel, tuleb väljastaval asutusel vastavalt EhS § 31 lõikele 4 esitada projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastamiseks asutusele, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud projekteerimistingimuste taotluse esemega, st mälestise ja muinsuskaitseala korral Kultuuripärandiametile. Lõikes 3 sätestatakse, et muinsuskaitse eritingimused annab Kultuuripärandiamet. Muinsuskaitse eritingimused on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kultuuripärandiamet ei anna üldplaneeringu ja detailplaneeringu eritingimusi – selle dokumendi koostamise korda võrreldes kehtiva õigusega ei muudeta. 54 Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimustega määratav. Tingimuste seadmisel lähtutakse mälestise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise eesmärgist ja ulatusest, mis on kirjeldatud eritingimuste andmise taotluses ning mälestise säilitamise eesmärgist. Muinsuskaitse eritingimustega võib määrata, kui see on asjakohane: 1) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise nõuded, pidades silmas mälestise kultuuriväärtusliku terviku, osade, tarindite ja detailide säilimist või seisundi parandamist või mälestise asukohas välja kujunenud keskkonda või selle seisundi parandamist, sealhulgas arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused; 2) ehitise püstitamise korral kõrgusepiirang, mahud ja hoonestuslaad, arhitektuurilised, ehituslikud ja kujunduslikud tingimused ning asend krundil; 3) ehitamise või muude tööde tegemise nõuded, pidades silmas mälestise säilimist sobivas keskkonnas või selle keskkonna seisundi parandamist; 4) mälestisele avanevad olulised vaatesuunad; 5) nõuded ehitusprojektile või tegevuskavale; 6) ehitusprojekti koostamise vajadus, kui see on põhjendatud mälestise säilimise või konserveerimise või restaureerimise keerukusega, kuid ehitusprojekti koostamine ehitusseadustiku järgi ei ole nõutav; 7) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal, ning nende eesmärk ja ulatus; 8) muinsuskaitselise järelevalve teostamise vajadus; 9) nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. Punkti 5 nõuete all ehitusprojektile on peetud silmas näiteks projekti staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik seada täpsemaid nõudeid ehitusprojekti dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri 04.07.2011. a määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda täiendavaid materjale. Analoogne määrus on kavas anda eelnõu § 52 lõike 3 alusel ning see seab piirid, milliseid nõudeid on võimalik projektile esitada. Vastavalt punktile 6 saab Kultuuripärandiamet eritingimustega määrata vajalikus mahus ehitusprojekti koostamise nõude ka juhul, kui ehitusseadustiku alusel ei ole ehitusprojekt nõutav. Ehitusseadustiku järgi on ehitusteatisel ja ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja teiste isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus nähtub ehitusseadustiku lisast 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“, mis ei pruugi tagada piisavalt mälestiste kaitse eesmärki. Ehitusseadustik lähtub kohustuste seadmisel ehitise tehnilist ohutusest silmas pidades ehitise tüüpi (hoonetüüp) ja suurust (ruutmeetrite arv). Ehitise kultuuriväärtusel ei ole ehitise tüübi ega suurusega otsest seost. Seetõttu on vajalik näha ette MuKS-es alus, mis võimaldab eritingimustega nõuda ehitusprojekti koostamist ka juhul, kui ehitusseadustiku järgi ei ole ehitusprojekt nõutav. Punkti 7 alusel saab määrata vajadusel lisauuringute tegemise kas enne tööde alustamist (kavandamise faasis) või tööde teostamise käigus. Selle vajadus on haldusorgani otsustada, kes teeb seda, hinnates kavandatava tegevuse mõju mälestisele ja olemasolevate andmete piisavust. 55 Lõike 5 järgi on Kultuuripärandiametil õigus nõuda enne muinsuskaitse eritingimuste andmist uuringu tegemist, kui eritingimuste andmise taotluse sisust ilmneb, et ilma uuringut läbi viimata ei ole võimalik muinsuskaitse eritingimusi kindlaks määrata. Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. See säte on seotud eelmise lõikega, st et mälestisel, millel eritingimused on kohustuslikud, võib Kultuuripärandiamet nõuda ja määrata uuringu tegemise nii eritingimuste andmiseks kui ka eritingimustega enne töid või tööde käigus tegemiseks. See on vajalik, kuna kõiki vajalikke uuringuid ei ole võimalik teha enne töödega alustamist (näiteks on vaja avada ehituskonstruktsioone). Paragrahvis 50 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste taotlemine ja menetlus. Lõike 1 kohaselt algab muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlus taotluse esitamisega Kultuuripärandiametile. Taotluses tuleb märkida taotleja nimi, taotluse sisu (töö eesmärk ja ulatus), taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri ning märkida haldusakti kättetoimetamiseks vajalikud kontaktandmed. Taotlusele võib lisada ka muid, konkreetse taotluse sisust lähtuvaid vajalikke andmeid. Lõike 2 kohaselt kontrollib Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimuste taotluse saamisel selle vastavust nõuetele. Kui taotluses esinevad puudused, annab menetleja taotlejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks HMS-s sätestatud korras. Kui esitatud taotlusest selgub, et muinsuskaitse eritingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Ilmselge võimatuse hindamisel tuleb hinnata asjaolusid, mille tõttu muinsuskaitse eritingimuste andmine taotlejale ei oleks võimalik. Sisuliselt on tegu HMS-e § 14 lõike 6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata seadusega sätestatud juhtudel. Sellisteks asjaoludeks saab MuKS-e mõistes lugeda näiteks olukorda, kus taotletav tegevus ilmselgelt ei taga mälestise või selle väärtuste säilimist (näiteks lammutamine). Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet annab eritingimused või otsustab nende andmata jätmise 30 päeva jooksul arvates nõuetekohase taotuse saamisest. Muinsuskaitse eritingimuste andmise taotluse menetlus peatub, kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole võimalik anda enne uuringu tegemist ja Kultuuripärandiamet uuringu määrab (eelnõu § 49 lg 5). Menetlus peatub kuni nõuetekohase uuringuaruande esitamiseni. Kui muinsuskaitse eritingimusi ei ole võimalik anda ettenähtud 30 päeva jooksul, peab Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema teatavaks eritingimuste sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Lõikes 4 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub muinsuskaitse eritingimusi andmast, kui: 1) kavandatavad muudatused ei taga mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimist; 2) ei ole tehtud eritingimuste andmiseks vajalikke uuringuid; 3) taotlemisel on esitatud teadvalt valeandmeid, mis mõjutavad muinsuskaitse eritingimuste andmise otsustamist. Lõikes 5 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtivuse aeg, milleks on viis aastat alates nende andmisest. Muinsuskaitse eritingimuste kehtivust võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra. Pikendamise vajadus võib tuleneda eritingimuste andmise järel 56 pikale veninud projekteerimisest ja ajamahukast tööst. Kui mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisukord, teaduslik teave selle kohta ega töödele esitatavad nõuded ei ole vahepeal muutunud, on pikendamiseks alus. Lõikes 6 sätestatakse, et kui sama taotluse eseme kohta on antud uued muinsuskaitse eritingimused, muutuvad varem antud eritingimused kehtetuks. See kehtib nii mälestise kui terviku kohta antud eritingimuste kui ka mälestise osa kohta antud eritingimuste kohta. Eriti just suuremate või investeeringumahukate mälestiste, näiteks suurte hoonete või komplekside puhul, võidakse töid teha osade kaupa ning ka eritingimusi on taotletud ja koostatud osade kaupa. Selline võimalus jääb ka käesoleva eelnõuga. Lõikes 7 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste kehtetuks tunnistamise alused ning lõikes 8 sätestatakse muinsuskaitse eritingimuste muutmine. Paragrahv 51 käsitleb üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi. Lõikes 1 tehakse viide planeerimisseadusele. Selle § 74 lõike 6 kohaselt tuleb üldplaneeringu koostamisel arvestada Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd, Kultuuripärandiameti nõusolekul ei pea eritingimusi koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. Planeerimisseaduse § 124 lõike 8 kohaselt tuleb detailplaneering koostada Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi arvestades, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise üldine eesmärk on kinnismälestist ja muinsuskaitseala säilitada ning igakülgselt kaitsta, sealhulgas tagada nende vaadeldavus. Järgides planeeringu koostamisel eelnevalt koostatud eritingimusi, milles on määratletud säilitamise nõuded, tagatakse, et mälestist või muinsuskaitseala ei kahjustata ehitusõiguse määramisel, hoonestusala piiritlemisel, haljastuse põhimõtete määramisel jne. Lõikega 2 määratakse, et üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik. Eelnõu § 62 lõige 2 p 3 alusel peab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja kvalifikatsioon olema tõendatud. Isiku kvalifikatsiooni tõendab kas kutsetunnistus või käesoleva seaduse alusel antud pädevustunnistus. Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, millega määratakse täpsemad nõuded üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamisele. Käeoleval ajal on samasisuline määrus antud kehtiva MuKS-e § 25 lõike 10 alusel. Selle sisu ei ole kavas muuta. Paragrahv 52 reguleerib ehitusprojekti. Lõikes 1 on sätestatud, et kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal võib ehitada ehitusprojekti alusel. Ehitusprojekt koostatakse, kui see on nõutav ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse eritingimustega. 57 Lõikes 2 on sätestatud, et ehitusprojekti koostamisel tuleb järgida muinsuskaitse eritingimusi. Koostatud ehitusprojekt peab olema muinsuskaitse eritingimustega kooskõlas. See säte seondub eelnõu § 49 lõikega 1. Lõikes 3 on sätestatud, et valdkonna eest vastutav minister annab määruse, milles täpsustatakse ehitusprojekti koosseisu nõudeid. Siin on peetud silmas näiteks projekti staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid, mis täpsustavad ehitusseadustikust tulenevaid nõudeid ehitusprojektile. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik anda heakskiit töödele põhjalikuma projekti alusel, st seada täiendavaid nõudeid ehitusprojekti dokumentidele. Ka kehtiva MuKS-e alusel antud kultuuriministri 04.07.2011. a määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ alusel on Kultuuripärandiametil õigus nõuda täiendavaid materjale, nt põhiprojekti kooskõlastamisel võib Kultuuripärandiamet nõuda tööprojekti täiendamist muinsuskaitseliste eriosade (hooneosade detailjoonised, profiilijoonised) või muude muinsuskaitseliselt oluliste detailide ning tarindite tööprojekti osadega. Paragrahv 53 reguleerib tegevuskava. Lõikes 1 sätestatakse, et juhul kui ehitusprojekt ei ole ehitusseadustiku alusel või muinsuskaitse eritingimustega nõutav, koostatakse kinnismälestise restaureerimiseks, konserveerimiseks, ehitamiseks või teisaldamiseks tegevuskava. Tegevuskava on kasutusel ka kehtiva õiguse järgi, kuid mõiste hõlmab kehtivas MuKS-s üksnes vallasmälestise konserveerimise- või restaureerimise tegevuskava. Eelnõuga laiendatakse tegevuskava mõistet kinnismälestistele, et eristada seda kui väiksemamahulist dokumenti ehitusprojektist. Tegevuskava tuleb koostada kooskõlas muinsuskaitse eritingimustega (lõige 2). Lõikes 3 sätestatakse tegevuskava sisunõuded. Tegevuskavas kirjeldatakse kavandatava töö eesmärki ja teostamise ajakava, mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise seisundi kirjeldust, tehtud uuringute järeldusi, andmeid varasemate konserveerimis-, restaureerimis- või remonttööde kohta, tööde metoodikat ja ulatust, kasutatavate materjalide kirjeldust, illustreerivat materjali ning vajadusel tehnilisi jooniseid. Paragrahv 54 reguleerib tööde luba. Lõikes 1 sätestatakse, et enne kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde alustamist on vajalik saada Kultuuripärandiameti kirjalik nõusolek tööde tegemiseks ehk tööde luba, st tööde luba anna õiguse muinsuskaitseseadusega reguleeritud töid kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal teha. Ilma tööde loata on sätestatud tööde tegemine keelatud. Lõikes 2 sätestatakse, millal tööde luba ei ole nõutav. Tööde luba ei ole vaja taotleda juhul, kui nimetatud töö teostamiseks on vajalik mõne teise haldusorgani luba ja Kultuuripärandiamet on kooskõlastanud töö selle haldusmenetluse raames ning märkinud, et eraldiseisvat tööde luba ei ole vaja saada. See tähendab, et kooskõlastusega antakse tööde tegemiseks luba ja töid võib teha, arvestades kooskõlastuses märgitud tingimusi, kui need on määratud. Muu haldusmenetlus võib olla näiteks kaeve- või raieloa menetlus, ehitusloa taotlus kinnismälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis. Eelkõige saavad siin kõne alla tulla 58 tegevused, milleks ei ole vaja taotleda muinsuskaitse eritingimusi ning mille tegemiseks ei pea töö teostaja kvalifikatsioon olema tõendatud MuKS-e kohaselt. Sellise võimaluse ettenägemine võimaldab vähendada taotleja halduskoormust. Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa taotlus koos lisadokumentidega esitatakse Kultuuripärandiametile ning lõikes 4 tuuakse nõuded taotluse sisule. Tööde loa saamise tingimused on nõuetele vastav ehitusprojekt või tegevuskava. Tööde luba taotletakse enne töödega faktilist alustamist. Selleks ajaks peab olema kokkulepe tööde teostajaga ja tema andmed tuleb esitada tööde loa taotluses. See on vajalik, et teha kindlaks, kas tööde teostaja kvalifikatsioon vastab kavandatavale tööle. Lõikes 5 sätestatakse, et koos tööde loa taotlusega esitatakse ehitusprojekt või tegevuskava. Ehitusprojekt või tegevuskava tuleb koostada kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimisel, restaureerimisel või ehitamisel. Ehitusprojekti või tegevuskava koostamisel tuleb järgida eritingimustega määratud tingimusi (sh nõue ehitusprojekti staadiumile), uuringutulemusi, samuti tuleb ehitusprojekti koostamisel järgida üldistele ehitusprojektile esitatavatele nõuetele (majandus- ja taristuministri 17.07.2015. a määrus nr 97) kultuuriministri määrusega lisatud nõudeid, kui need on kehtestatud. Kinnismälestise ehitusprojekti ja tegevuskava võib koostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik, kelle pädevus on tõendatud vastava kutsetunnistuse ja MuKS-e kohase pädevustunnistusega. Ehitusprojekt või tegevuskava võivad olla mahukad dokumendid, mille vastavuse hindamine on ajamahukas ning menetluse käigus võib ilmneda vajadus kõrvaldada selles puudusi. See omakorda pikendab tööde loa saamise otsuse langetamist. Seetõttu võib olla põhjendatud ja otstarbekas teha kindlaks ehitusprojekti ja tegevuskava vastavus enne lõppotsuse tegemist. Kehtiva MuKS § 35 lg 4 näeb ette, et kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektid tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. Sama paragrahvi lg 5 alusel annab Kultuuripärandiamet tööde alustamise loa pärast projekti kooskõlastamist. HMS-st tulenevalt ei ole siin õige kasutada terminit „kooskõlastama“. HMS § 16 tähenduses on kooskõlastamine kahe haldusorgani vaheline tegevus, kus lisaks menetlust läbiviivale haldusorganile osaleb menetluses ka teine haldusorgan. HMS võimaldab haldusmenetluses langetada otsused etapiviisiliselt, kui lahendatavad haldusküsimused on komplitseeritud, mahukad vms. Sellisel viisil on võimalik teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, näiteks ehitusprojekti nõuetele vastavus. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt on sellisel juhul tegemist eelhaldusaktiga. Paragrahvis 55 reguleeritakse tööde loa menetlemist. Lõikes 1 sätestatakse, et tööde luba menetleb Kultuuripärandiamet ja kontrollib selle nõuetele vastavust. Tööde loa taotluse saamisel kontrollitakse, kas ei esine asjaolusid, millal tööde loa andmine oleks ilmselgelt võimatu. Ilmselge võimatuse hindamisel tuleb hinnata asjaolusid, mille tõttu tööde loa andmine taotlejale ei oleks võimalik. Sisuliselt on tegu HMS-e § 14 lõike 6 punktis 2 sätestatud asjaoluga, kus haldusorgan tagastab taotluse seda läbi vaatamata seadusega sätestatud juhtudel. Sellisteks asjaoludeks saab olla näiteks muinsuskaitse eritingimuste puudumine, kui need on kohustuslikud. Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub selle andmisest 20 tööpäeva jooksul (lõige 2). Kui tööde luba ei ole võimalik anda ettenähtud aja jooksul, peab Kultuuripärandiamet HMS-e § 41 alusel viivituseta tegema 59 teatavaks loa andmise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Lõikes 3 sätestatakse, et tööde loa andmisel võib Kultuuripärandiamet seada kõrvaltingimusi, sh määrata uuringuvajadus tööde tegemisel ajal. Tingimuste seadmise eesmärk on tagada kinnismälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimine tööde tegemise ajal. Näiteks võib olla tööde luba andes, mille esemeks on raietööde tegemine, vajalik märkida, kus võib ja kus ei või raskeveokiga sõita, kui tegu on maastikul jälgitava arheoloogiamälestisega. Lõigetes 4 ja 5 sätestatakse tööde loast keeldumise alused. Lõikes 4 sätestatakse üldised alused, mis on kohaldatavad kõikide loakohustusega tööde puhul. Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud nõuetele; 2) kavandatav töö võib kahjustada mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärki. Lõikes 5 sätestatakse alused, mille esinemisel keeldub Kultuuripärandiamet konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks tööde luba andmast. Need on järgmised: 1) ehitusprojekti või tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 2) ehitusprojekt või tegevuskava ei vasta muinsuskaitse tingimustele või uuringu tulemustele; 3) töö teostaja või muinsuskaitselise järelevalve teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele (töö teostaja peab olema pädev); 4) töö teostajal või muinsuskaitselise järelevalve teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. Lõikes 6 sätestatakse, et tööde luba antakse kuni viieks aastaks. Tähtaja määramisel lähtutakse tööde loa taotluses esitatud tööde tegemise ajast. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra viie aasta võrra tingimusel, et Kultuuripärandiametile on esitatud tööde vahearuanne ja Kultuuripärandiamet on selle heaks kiitnud. Vahearuanne on vajalik väga pikalt kestvate tööde puhul, et oleks tagatud teabe säilitamine tehtud töödest, kasutatud töövõtetest ja materjalidest. Lõikes 7 sätestatakse Kultuuripärandiametile õigus tunnistada tööde luba kehtetuks. Seda juhul, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi. Paragrahvis 56 sätestatakse muinsuskaitseline järelevalve. Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve sisu. Muinsuskaitselise järelevalve eesmärk on kindlustada mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise või ehitamise nõuetekohane teostamine, st kultuuriväärtuste säilimine ja kaitse ning tööde teostamine konkreetsel objektil lähtuvalt muinsuskaitse nõuetest. Muinsuskaitselise järelevalve tagab kinnismälestise ja muinsuskaitse alal asuva ehitise omanik. Muinsuskaitselist järelevalvet võib teostada vastavat kvalifikatsiooni omav isik. Tema kvalifikatsioon peab olema tõendatud kas vastava kutsetunnistuse või käesoleva seaduse alusel antud pädevustunnistusega. Muinsuskaitseline järelevalve ei ole seotud riikliku järelevalvega. Lõike 2 kohaselt määrab muinsuskaitselise järelevalve vajaduse Kultuuripärandiamet muinsuskaitse eritingimustega. Eritingimuste andmisel peab Kultuuripärandiamet hindama, 60 kas muinsuskaitselise järelevalve määramine on konkreetsel objektil konkreetse töö tegemiseks vajalik. Selle otsustuse tegemisel tuleb hinnata tööde iseloomu, keerukust ja ulatust ning lähtuvalt sellest otsustada muinsuskaitselise järelevalve vajadus. Kehtiva MuKS-e kohaselt on muinsuskaitseline järelevalve kinnismälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimisel, restaureerimisel ja ehitamisel kohustuslik igal juhtumil. Eelnõu annab võimaluse seda kaaluda, lisades tööde tegemisse senisest enam paindlikkust. Lõikes 3 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve teostaja ülesanded. Muinsuskaitselise järelevalve teostaja jälgib tööde tegemist, nõustab töö teostajat ja teavitab vajadusel riikliku järelevalve tegijat (näiteks olukorrast, kus on vaja tööd peatada). Kehtivas seaduses ei ole nõustamise ülesannet, kuid see on väga oluline aspekt. Restaureerimisel, konserveerimisel või mälestisel ehitamisel ei ole võimalik kõiki küsimusi lahendada enne töödega alustamist (uurimis- või projekteerimisstaadiumis). Seetõttu on oluline tagada mälestisel tööde tegemise ajaks pädev konsultant, kes hindab läbiviidavate tööde vastavust kokku lepitud restaureerimismetoodikale, jälgib tööde vastavust ehitusprojektile või tegevuskavale ning annab ekspertarvamusi, kui töö käigus on vaja esialgset lahendust muuta või täpsustada. Sellise ekspertiisi tagamine töö käigus on väga oluline. Paragrahvis 57 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve aruandlus ja järelevalve rahastamine. Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kohustus ja aruande üleandmine Kultuuripärandiametile. Töö aruanne ehk töö dokumenteerimine on vajalik, et tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid materjale ja töövõtteid tegelikult kasutati, kust avastati seni teadmata detaile vm, mis tööde järgselt jäävad varjatuks, millal töid tehti jne. Selline info on vajalik mälestise hilisema korrashoiu tagamiseks ja väga vajalik tulevikus tehtavate tööde lähtematerjalina. Sama nõue on olemas ka kehtivas MuKS-es. Lõikes 2 sätestatakse, et kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande töö teostaja. Töö teostajale ei ole see liiga koormav, kuna tal on nõudest sõltumata kõige täpsem ülevaade ja info tehtud tööde kohta ning hõlbus esitada küsitud andmeid. Näiteks kunstimälestistel koostab juba praegu aruande töö teostaja ehk konservaator. Samuti tuleb ehitistel vastavalt ehitusseadustikule ehitamine dokumenteerida ning ehitismälestisel töö dokumenteerimine on analoogne protseduur. Arvestada tuleb ka sellega, et kui muinsuskaitselist järelevalvet ei määrata, on tegemist väiksemamahulise ja mitte kuigi keeruka tööga. Lõige 3 sätestab muinsuskaitselise järelevalve tellijale tema kantud muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulu osalise hüvitamise võimaluse. Hüvitise saamise tingimuseks on, et muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ning järelevalve aruanne on üle antud Kultuuripärandiametile ja heaks kiidetud. Muinsuskaitselise järelevalveks kantud kulu hüvitis on osaline, st ei hüvitata kogu kulu. Hüvitise määra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Sellist hüvitamise võimalust kehtiv MuKS ette ei näe. Kehtiva seaduse järgi tasub muinsuskaitselise järelevalve eest mälestise omanik (töö tellija). Muinsuskaitselise järelevalve teostamine mälestisel ja muinsuskaitsealal asuval ehitisel tehtavate tööde üle mõjutab mälestise säilimist, st kaitseb avalikku huvi. See on olemuselt lisakontroll, eesmärgiga tagada mälestisel tehtava töö kvaliteet. Muinsuskaitselise järelevalve kohustus on kehtiva seaduse järgi mälestise omanikule lisakohustus ning -kulu. Muinsuskaitselise 61 järelevalve kulu hüvitamise võimaldamine on seotud eelnõu üldeesmärgiga tagada paremini kultuuriväärtusega asjade säilimine, vaadates selleks üle riigi ja mälestise omaniku kohustused ning õigused. Kultuurimälestise omanikule muutub mälestisega seotud tööde tegemine majanduslikult soodsamaks. Lõikes 4 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile määruse kehtestamiseks, milles määratakse hüvitise maksmise tingimused ja määr ning nõuded muinsuskaitselisele järelevalvele. Paragrahvis 58 sätestatakse vallasmälestisel ja vallasmälestisega seotud tööde tegemine. Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestisel ja sellega seotud tööd, mille puhul on nõutav Kultuuripärandiameti luba. Vallasmälestisel on loakohustuslikud tööd analoogsed kinnismälestise loakohustuslike töödega – konserveerimine, restaureerimine ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmine. Vallasasjade eripärast tulenevalt on lisaks nõutav Kultuuripärandiameti luba vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks ning eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde vallasmälestis kuulub. Kaks viimast on omased ainult vallasmälestistele. Hoiu- ja säilitustingimuste muutmine on reguleeritud ka kehtivas seaduses. Sellise töö näitena võib tuua kiriku küttelahenduse muutmise, kui kirik ise ei ole mälestis, kuid millega toimuv võib oluliselt mõjutada seal paikneva vallasmälestise seisundit. Samuti näiteks kirikuaias paikneva hauaplaadi väljakaevamine ja eksponeerimine kirikuruumis, millisel juhul on oluline anda hinnang, kuidas mälestis saaks uutes tingimustes eksponeeritud ja kas uued säilitustingimused on sobivad. Ilma Kultuuripärandiameti loata on käesolevas lõikes nimetatud tööde tegemine keelatud. Lõikes 2 sätestatakse, et ilma Kultuuripärandiameti tööde loata on lõikes 1 nimetatud tööde tegemine keelatud. Lõikes 3 sätestatakse, millal ei ole vaja Kultuuripärandiameti luba taotleda. Need on tegevused, milles on tehtud leevendus, st antud nõusolek asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis. Lõikes 4 sätestatakse, et vallasmälestist võib konserveerida, restaureerida või uuringut teha üksnes Kultuuripärandiameti loal, mille aluseks on nõuetele vastav tegevuskava ja pädeva teostaja olemasolu. Paragrahvis 59 reguleeritakse tegevuskava. Lõikes 1 sätestatakse, et tegevuskava on vajalik vallasmälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muutmiseks ning see on tööde loa saamise tingimus. Lõikes 2 sätestatakse tegevuskava sisu. Selles kirjeldatakse kavandatava töö eesmärki, ajakava, mälestise seisundit, töö käigus planeeritavaid uuringuid, töö metoodikat, materjale ning vajadusel lisatakse tehnilised joonised. Tegevuskavas kirjeldatu annab võimaluse hinnata kavandatud töö mõju mälestisele. Paragrahv 60 käsitleb vallasmälestise tööde luba. 62 Lõikes 1 sätestatakse tööde luba. Tööde luba annab õiguse §-s 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemiseks. Lõikes 2 sätestatakse tööde loa taotluse esitamine. Koos tööde loa taotlusega esitatakse tegevuskava (lõige 3). Lõike 4 alusel kontrollib Kultuuripärandiamet tööde loa taotluse saamisel selle nõuetele vastavust. Kui tööde loa andmine on ilmselgelt võimatu, jätab Kultuuripärandiamet taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Lõige 5 sätestab tööde loa andmise tähtaja. Kultuuripärandiamet annab tööde loa või keeldub loa andmisest 20 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Lõige 6 annab Kultuuripärandiametile õiguse seada tööde loas kõrvaltingimusi, mis tagavad § 58 lõikes 1 sätestatud tööde tegemisel vallasmälestise ohutuse ja säilimise, ning täiendavaid uuringud või muinsuskaitselise järelevalve, kui see on vajalik lähtuvalt konkreetset tööst ja mälestisest. Erinevalt kinnismälestistest ei määra Kultuuripärandiamet vallasmälestistega seotud töödele reeglina muinsuskaitselist järelevalvet. Samas ei ole põhjendatud selline võimalus eelnõust välja jätta, kuna harvadel juhtudel võib see siiski olla vajalik. Lõikes 7 sätestatakse tööde loast keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub tööde loa andmisest, kui: 1) kavandatav töö ei vasta käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetele või võib kahjustada mälestise või selle osa säilimist või seisundit; 2) tegevuskava ei vasta käesolevas seaduses kehtestatud nõuetele või uuringu tulemustele; 3) tegevuskava ei ole koostanud pädev isik; 4) töö teostaja ei vasta käesoleva seaduse § 62 lõikes 1 sätestatud nõudele; 5) töö teostajal on varem tehtud tööde nõuetekohane aruanne esitamata. Lõikes 8 sätestatakse tööde loa tähtaeg. Tööde luba antakse kuni kaheks aastaks. Tööde luba võib põhjendatud juhul pikendada ühe korra kahe aasta võrra. Tööde luba antakse lühemaks ajaks kui kinnismälestiste puhul, kuna reeglina kestavad tööd ka lühemat aega. Lõikes 9 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet tunnistab tööde loa kehtetuks, kui tööde teostaja rikub mälestist või tööde loaga sätestatud tingimusi. Lõikes 10 sätestatakse, et muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisele, sh kulude hüvitamisele kohaldatakse samu sätteid kui kinnismälestise muinsuskaitselisele järelevalvele. Paragrahvis 61 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine ja tööde aruanne. Lõikes 1 sätestatakse vallasmälestise konserveerimise ja restaureerimise dokumenteerimine. Nimetatud tööde dokumenteerimine on vajalik, et tagada hilisem võimalus tuvastada, kuidas töid reaalselt tehti, millise metoodikaga, milliseid materjale ja töövõtteid kasutati, millal töid tehti jne. Selline info on hädavajalik tulevikus sama mälestisega tehtavate tööde lähtematerjalina. Sisuliselt on tegemist kehtiva seaduse nõudega. Tööd dokumenteerib ja aruande koostab tööde teostaja ehk konservaator (lõige 2). 63 Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile lõikes 1 nimetatud tööde dokumenteerimise korra kehtestamiseks. Eelnõu 4. peatükk. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevale ettevõtjale esitatavad nõuded Muinsuskaitselised tööd on kõrgendatud nõuetega tegevusala. Vajalik on kõrgendatud kvalifikatsioonikontroll ja tagada tuleb kvalifitseeritud spetsialistide vahetu osalemine tööde kavandamisel ja tegemisel. Kehtiva MuKS-e järgi on muinsuskaitseliste tööde teostamiseks kehtestatud topelt loakohustus. Nii ettevõtjal kui ka ettevõtja vastutaval spetsialistil peab olema tegevusluba (kehtiv MuKS § 36). MuKS § 38 sätestab tegevusloa kontrollieseme, st mis tingimustel saab ettevõtja tegevusloa. Ettevõtja tegevusloa kontrolliesemeks on vastutava spetsialisti kvalifikatsiooninõuded. Samas ei sätesta kehtiv MuKS, millised on vastutava spetsialisti tegevusloa saamise tingimused. Tegevusloa kohustust tuleb hinnata lähtuvalt põhiseaduse §-s 11 ja EL-i teenuste direktiivist tulenevatest kriteeriumidest ja põhimõtetest. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ega vabaduste olemust. Sellest tuleneb kohustus analüüsida kehtestatavaid piiranguid ja hinnata nende vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust. Lubatav on üksnes selline piirang, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, lähtub olulise avaliku huviga seotud põhjusest, sobib eesmärgi saavutamiseks ja ei lähe sellest kaugemale. Põhiõigused, mida antud juhul riivatakse, on eelkõige tegevusala ja elukutse valiku vabadus (PS § 29) ning ettevõtlusvabadus (PS § 31). Teenuste direktiivi reguleerimisobjektiks on tegevusalale juurdepääsu piirangud. Vastavad nõuded peavad olema mittediskrimineerivad ja põhjendatud olulise avaliku huviga. Oluline avalik huvi on Euroopa Kohtu praktikaga sisustatud mõiste, mis hõlmab muuhulgas järgmist põhjendust: keskkonna- ja linnakeskkonna kaitse, rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamine. Hinnates kehtivat regulatsiooni, lähtub muinsuskaitse valdkonnas tegevusalale juurdepääsu piirang avalikust huvist, kus eesmärk on reguleerida töö teostajat, et tagada tööde kvaliteet, mis lõppastmes tagab kultuuriväärtuse säilimise. Selle saavutamise eelduseks on töö tegija pädevus, st oskused ja asjatundlikkus. Küsitav on, kas soovitud eesmärgi saavutamiseks on vajalik tegevusloakohustus või on võimalik saavutada soovitud eesmärki vähem piiravate meetmetega. Eelnõuga loobutakse tegevuslubade süsteemist ning kasutusele võetakse ettevõtjale vähemkoormavam kohustus – majandustegevusteate esitamine. Teatamiskohustuse õiguslik tähendus ja sisu on kajastatud MsüS-is. Teatamiskohustuse rakendamine on vajalik. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva ettevõtja tegevusest lähtuv oht ei ole nii suur, et õigustada tegevusloakohustuse jätkamist, samas on see siiski piisavalt suur selleks, et hinnata ettevõtja pädevust enne mälestisel tehtavate töödega alustamist ning lihtsustada riikliku järelevalve teostamist. Ettevõtja pädevust hinnatakse läbi tema töötajate pädevuse. Ettevõtja on pädev, kui tema pädeval isikul on töö eripärale vastav kvalifikatsioon, mida tõendab kutseseaduse kohane tegevusalale vastav kutse või MuKS-e alusel välja antud pädevustunnistus. Loobutud on füüsilise isiku tegevusloast ning asendatud see pädevustunnistusega. MsüS § 16 lg 2 kohaselt on tegevusluba mis tahes nimetusega ettevõtjale adresseeritud haldusakt või ettevõtjaga sõlmitud haldusleping. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 alusel ei ole tegevusluba haldusakt, mis 64 annab füüsilisele isikule õiguse kutsetegevuseks. Seega on füüsilise isiku puhul tegevusloast rääkimine eksitav. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on kõrge keerukusastmega tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on väga oluline. Selle saavutamine toetub eelkõige heade oskuste ja teadmistega vastutavale spetsialistile. Printsiibis ei taga seda formaalne kõrghariduse nõue, isiku enda poolt esitatav töökogemus ja teoreetilise täienduskoolituse läbimine. Seetõttu on mõistlik liikuda muinsuskaitse valdkonnas isiku pädevuse tõendamisel kutsele kutseseaduse tähenduses. Kutse saamise eeldusi kontrollib erialaspetsialistidest koosnev kutsekomisjon, st isikute pädevust hindavad teised samas valdkonnas tegutsevad spetsialistid, kes suudavad pädevust hinnata sisulisemalt kui haldusorgan formaalselt dokumente hinnates. Kehtib ka n-ö naabrivalve. Pädevuskontroll on perioodiline ja efektiivsem. Samuti on kutsestandardid oluliselt paindlikumad ja dünaamilisemad kui õigusaktid ja võimaldavad tegeleda rohkem sisu kui vormiga, et tagada kvaliteetset tööd. Eestis on kehtestatud arhitektuuripärandi spetsialisti ja konservaatori kutsestandardid. Kutsestandardid on olemas ka arhitektidel ja ehituse ning ruumilise planeerimise valdkonnas, kuid käesoleval ajal ei hõlma need muinsuskaitsealuste objektidega seotud oskusi ning vajavad selles osas täiendamist. Eesmärgiks on liikuda perspektiivis rohkematel tegevusaladel kutsetele. Muinsuskaitse valdkond hõlmab väga erinevaid tegevusalasid ja kõigis neis ei ole kutsestandardeid või ei ole nende väljatöötamine lähtuvalt valdkonna spetsiifikast ja tegutsejate väikesest arvust põhjendatud (näiteks arheoloogia, sh allveearheoloogia). Seetõttu nähakse eelnõus ette ka regulatsioon isikute pädevuse hindamiseks Kultuuripärandiameti poolt. Kehtiva MuKS-e § 36 lõike alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline isik) olema tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-s sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks. MuKS füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta ning välja antud füüsilise isiku tegevusload kehtivad tähtajatult. Eelnõus on sätestatud pädevustunnistuse tähtajalisus, et tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni püsimine ja kontroll selle üle. Tähtajalised tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pädevustunnistuse pikendamise aluseks saavad pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine. Ka teiste seaduste alusel väljastatavad pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on tähtajalised (nt keskkonnamõju hindaja litsents). Paragrahvis 62 sätestatakse muinsuskaitse valdkonnas tegutsemise nõuded. Lõike 1 kohaselt on ettevõtjal lubatud tegutseda muinsuskaitse valdkonnas, kui tal on vastavasisuline õigussuhe pädeva isikuga, samuti võib muinsuskaitse valdkonnas tegutseda füüsilisest isikust ettevõtja, kes on ise pädev isik. Lõikes 2 sätestatakse teatamiskohustuslikud muinsuskaitse valdkonna tegevusalad. Teatamiskohustusega tegevusalad on: 1) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamine; 2) loakohustusliku uuringu uuringukava koostamine ja sellise uuringu läbiviimine; 3) üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamine; 4) mälestise ning maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimine ja restaureerimine; 65 5) mälestisel ja muinsuskaitsealal muinsuskaitselise järelevalve läbiviimine; 6) veealusele mälestisele sukeldumiseteenuse pakkumine. Võrreldes kehtiva õigusega on välja jäetud muinsuskaitse eritingimuste andmine, kuna seda ülesannet hakkab täitma riik (Kultuuripärandiamet). Lõikes 3 sätestatakse erisus muinsuskaitsealal asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise ehitusprojekti ja tegevuskava koostamisele ning konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele, mille suhtes teatamiskohustust ei kohaldata. See erisus kehtib kõigi muinsuskaitsealade kohta, välja arvatud Tallinna vanalinn, mis on maailmapärandi objekt. See tähendab kõrgendatud tähelepanu ja vastutust, mistõttu nõutakse eelnõuga tõendatud pädevust kõigi sel alal paiknevate ehitiste suhtes. Selles osas eelnõu kehtivat õigust põhimõtteliselt ei muuda – ka praegu on maailmapärandi alal kehtestatud tegevusloa nõue kõigil ehitistel, eelnõu kohaselt peab ettevõtja esitama majandustegevuste ja tema pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud. Maailmapärandi objektidena käib lõike 2 punktides 1 ja 4 toodud nõue ka Struve geodeetilise kaare mõõtmispunktide kohta: Tartu tähetorn ning Simuna-Võivere baasjoone otsapunktid. Lõike 4 kohaselt märgitakse majandustegevusteates lisaks ettevõtja üldistele andmetele ka andmed pädeva isiku kohta. Andmed pädeva isiku kutsetunnistuse või pädevustunnistuse kohta tulevad vastavalt kutseregistrist ja kultuurimälestiste registrist. Nende andmete alusel otsustatakse isiku pädevuse üle. Lõike 5 kohaselt loetakse majandustegevusteade esitatuks siis, kui majandustegevuse registris on olemas pädeva isiku kinnitus oma õigussuhte kohta ettevõtjaga. See suurendab pädeva isiku vastutust. Lõikes 6 sätestatakse , et kui majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 58 lõikes 1 nimetatud teadet ei esitata Eesti teabevärava kaudu, siis esitatakse see koos pädeva isiku kinnitusega Kultuuripärandiametile, kes kannab teates ja pädeva isiku kinnituses sisalduvad andmed majandustegevuse registrisse. Lõikes 7 määratakse, et kui pädev isik ei esita kinnitust või kinnitusest loobumist Eesti teabevärava kaudu, siis esitab ta selle Kultuuripärandiametile, kes kannab kinnituse või sellest loobumise majandustegevuse registrisse. Lõikes 8 sätestatakse tegevus ettevõtja ja pädeva isiku vahelise õigussuhte lõppemise korral. Sellisel juhul on pädeval isikul õigus teatada registripidajale, et ta loobub lõikes 1 nimetatud kinnitusest. Eelkõige vastutab oma tegevusega seotud andmete õigsuse eest ettevõtja. Kui ettevõtja tahab jätkata asjaomasel alal tegutsemist, tuleb tal MsüS § 30 lõike 5 kohaselt esitada registripidajale majandustegevuse üldandmete muutumise teade. Juhul kui ainuke pädev isik oli loobunud, siis on ka teade kehtetu (arhiveeritud) ja ettevõtja ei saa muutmise taotlust esitada vaid tuleb esitada uus taotlus. Ettevõtja jaoks kaob ära tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte heaks töötav pädev isik pikendab oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt, ei kaasne ka pädevustunnistuse tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi. Paragrahvis 63 sätestatakse nõuded pädevale isikule. 66 Lõike 1 kohaselt on pädev isik asjatundja, kes vastab käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele ning kes teeb, kontrollib või juhib tööd oma pädevusega seonduval muinsuskaitse valdkonna tegevusalal ja vastutab selle eest. Eelnõu koostamisel on olnud eesmärgiks suurendada pädeva isiku vastutust töö nõuetekohasel tegemisel. Seetõttu on rõhutatud põhimõtet, et pädev isik peab tegema töö ise või kontrollima teiste tööd ning tagama töö nõuetekohasuse. Lõikes 2 sätestatakse nõuded pädevale isikule. Isik võib tegutseda pädeva isikuna käesoleva seaduses sätestatud (eelnõu § 62 lg 2) muinsuskaitse valdkonna tegevusaladel, kui tal on vastavat kvalifikatsiooni tõendav kutsetunnistus või käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. Lõikes 3 sätestatakse täiendav nõue ettevõtja pädeva isikule, kelle töö hõlmab teiste juhtimist. Sellisel juhul peab pädeva isiku kutsetase hõlmama teiste töö juhtimist või isikul peab olema käesoleva seaduse kohane pädevustunnistus. Lõikes 4 sätestatakse kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadusele viidates, et pädeva isikuna võib tegutseda ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Nimetatud vastavuse otsustamiseks on pädev asutus eelnõu kohaselt Kultuuripärandiamet. Lõikes 5 sätestatakse, et pädev isik täidab oma ülesandeid asjatundlikult ja töö eripärale nõutava hoolsusega ega või samal ajal tegutseda pädeva isikuna rohkem kui kolme ettevõtja juures. Asjatundlikkuse põhimõte hõlmab tööde asjatundlikku teostamist, õiget metoodikat, materjalide ja töövõtete kasutamist ja mälestiste ning selle kultuuriväärtusega osade säilimise tagamist vastavalt seadustest tulenevatele põhimõtetele ja nõuetele. Oluline on tagada mälestise ohutus, kõigi seatud nõuete arvestamine ja nõuetekohase tulemuse saavutamine. Eelnõu näeb ette piirangu, et pädev isik ei või samal ajal tegutseda rohkem kui kolme ettevõtja juures pädeva isikuna. Samasisuline piirang on sätestatud ehitusseadustikus. Selle eesmärk on, et vastutav spetsialist ise reaalselt tööde teostamise juures oleks, neid juhiks ning kontrolliks, mitte ei annaks vaid formaalselt allkirja. Praktikas esineb olukordi, kus vastutav spetsialist tegutseb mitme ettevõtja vastutava spetsialistina ning vastutab väga paljude objektide eest, kuid ei pruugi ise reaalselt tööde teostamise juures olla. Esinenud on juhtumeid, kus n-ö müüakse tegevusloaga ettevõtja või vastutava spetsialisti allkirja, kuid reaalselt objektil ei tegutseta. Lõikes 6 pannakse pädevale isikule kohustus kaasata vajadusel töö tegemisse vastava eriala ja pädevusega spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole töö eripära tõttu piisav. Samuti pannakse ettevõtjale, kelle vastutusel ja heaks pädev isik töötab, kohustus tagada, et pädeval isikul on võimalik oma tööd teha seadusest tulenevate nõuete kohaselt ning töö eripärale vastava hoolsusega (lõige 7). Paragrahvis 64 reguleeritakse pädevustunnistust. 67 Lõikes 1 sätestatakse, et pädevustunnistus tõendab isiku kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele. Pädevustunnistus antakse füüsilisele isikule ja see annab õiguse tegutseda pädevustunnistuses märgitud tegevusalal ja pädevuse ulatuses. Lõikes 2 sätestatakse, et pädevustunnistust ei pea taotlema juhul, kui isik saab oma kvalifikatsiooni tõendada kutseseaduse kohase kutsega. Selleks peab taotletaval tegevusalal olema kehtiv kutsestandard, mis sisaldab muinsuskaitsealast kompetentsi. Paragrahvis 65 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist, andmist ja sellest keeldumist. Lõikes 1 sätestatakse nõuded, millele pädevustunnistust taotlev isik peab vastama. Pädevustunnistust taotlev isik peab olema: 1) vastavalt töö liigile riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga; 2) tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või 3) läbinud soovitud tegevusalale vastava täienduskoolituse. Eelnõuga võetakse üle kehtiva MuKS-e kõrghariduse nõue pädevale isikule, eesmärgiga hoida mälestistel tehtavate tööde kvaliteeti. Mälestised moodustavad väikese, kuid väga väärtusliku osa Eesti kultuuripärandist ning see on olulise avaliku huviga valdkond. Pädevustunnistuse taotlejalt eeldatakse vastavalt töö liigile ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri-, kunsti-, restaureerimis- või tehnikaalast kõrgharidust. Lõikes 2 tehakse erisus veealusele mälestisele sukeldumisteenuse tegevusalal tegutsemiseks. Sellel juhul ei ole vaja pädevustunnistuse saamiseks täita kõrghariduse nõuet. Lõikes 3 antakse Kultuuripärandiametile õigus otsustada, et kõrghariduse ja täienduskoolituse nõuet ei ole vaja täita, kui tegutsetakse kinnismälestisel või maailmapärandi objektil asuva ehitise konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise tegevusalal, kui töö ei hõlma teiste töö juhtimist ja korraldamist. See annab võimaluse teatud kitsast liiki spetsialistil tõendada oma pädevust konkreetsel alal ka ainult töökogemusega. Selle eelduseks on, et tehtav töö ei hõlma teiste juhendamist, vaid nimetatud spetsialist on ise tegev ja vastutab töö kvaliteedi eest. Samuti ei pruugi kõigil spetsiifilistel tööliikidel olla asjakohast täienduskoolitust saadaval ning selle nõudmine välistaks hulga meistreid, kes võiksid muinsuskaitse valdkonnas tegutseda. Lõikes 4 reguleeritakse pädevustunnistuse taotlemist ja sätestatakse, mis dokumendid tuleb pädevustunnistuse taotlemisel esitada. Lõikes 5 reguleeritakse taotluse sisu. Lõikes 6 sätestatakse, et taotleja pädevust hindab ja pädevustunnistuse annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. Pädevustunnistuse kehtivust võib isiku taotlusel viie aasta kaupa pikendada tingimusel, et isiku tegevusvaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole langenud. Pädevustunnistuse tähtajaline kehtivus on oluline, et hinnata isiku kvalifikatsiooni püsimist ja pidevat tegutsemist tegevusalal. Pädevustunnistuse taotluse lahendab Kultuuripärandiamet, kes hindab pädevustunnistuse andmisel isiku pädevust taotletava tegevusala piires lähtuvalt mälestise liigist ja taotleja 68 kvalifikatsioonist ning võib piirata pädevustunnistuses isiku tegutsemisõigust lähtuvalt taotleja oskustest teatud liiki ja teatud materjalist mälestistega töötamisel (lg 7). Tegutsemisõiguse piiramise võimalus on vajalik. Kultuuripärandi valdkond on väga lai, mälestised väga erinevad ja vajavad erioskustega konservaatorid ja meistreid. Tänapäeval leidub väga kitsale töölõigule spetsialiseerunud meistreid, näiteks pabertapeetide konservaator või sepiste taastaja. Nende oskusi vajatakse, kuid samas on mõistlik piirata nende tegevusala. Praeguse konservaatori kutsestandardis on samuti olemas kompetentsusnõuded ka võimalik spetsialiseeruda materjali alusel. Näiteks on maali ja monumentaalmaali konserveerimine erinevad oskused. Hoopis isesuguseid oskusi nõuavad paberi, puidu, köite, tekstiili, metalli jne konserveerimine. Lõikes 8 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet lahendab pädevustunnistuse taotluse 30 päeva jooksul. Lõikes 9 sätestatakse pädevustunnistuse andmisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust andmast, kui: 1) taotleja ei vasta pädevustunnistuse taotlemiseks sätestatud nõuetele; 2) taotleja tehtud tööd ei vasta seaduses sätestatud nõuetele; 3) taotleja on pädevustunnistuse taotlemisel esitanud valeandmeid; 4) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. Lõikes 10 sätestatakse pädevustunnistuse pikendamisest keeldumise alused. Kultuuripärandiamet keeldub pädevustunnistust pikendamast, kui: 1) taotleja tööd ei ole vastanud käesoleva seaduse nõuetele; 2) taotleja on tööde käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme; 3) taotleja ei ole tegutsenud soovitud tegevusalal pidevalt vähemalt neli viimast aastat või ei ole viimase viie aasta jooksul läbinud soovitud tegevusalale vastavat täienduskoolitust; 4) on esitamata nõuetekohane käesolevas seaduses sätestatud aruanne; 5) taotleja on pädevustunnistuse pikendamisel esitanud valeandmeid; 6) taotleja ei ole tasunud nõutavat riigilõivu. Paragrahvis 66 reguleeritakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamist. Lõikes 1 sätestatakse pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise alused. Kultuuripärandiamet võib pädevustunnistuse kehtetuks tunnistada, kui taotleja on taotlemisel esitanud valeandmeid või oma tegutsemise käigus rikkunud või hävitanud mälestise, selle osa või ilme, või muul moel rikkunud MuKS-s sätestatud nõudeid. Lõikes 2 sätestatakse piirang isikule, kelle pädevustunnistus on kehtetuks tunnistatud. Sel juhul ei saa isik uut pädevustunnistust taotleda ühe aasta jooksul pädevustunnistuse kehtetuks tunnistamise päevast arvates. Piirang on vajalik seada mälestiste säilimise kaitseks ning annab isikule piisava aja oma kvalifikatsiooni parandamiseks. Piirang ei võta isikult õigust töötada mälestistega, küll ei saa ta olla ise tööde juhtijaks, vaid saab seda teha pädeva isiku kontrolli all. Paragrahvis 67 reguleeritakse täienduskoolitust. Käeoleva seaduse paragrahvi 65 lõike 1 punktis 3 nimetatud täienduskoolitust võivad läbi viia koolitajad, kes vastavad täiskasvanute koolituse seaduses täienduskoolitusasutusele 69 esitatavatele nõuetele. Täienduskoolituse õppekava tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. Õppekava kooskõlastamine Kultuuripärandiametiga tagab, et täienduskoolituse sisu annab koolitusel osalejatele piisavad teadmised pädevustunnistuse taotlemiseks ning töö tegemiseks. Lõikes 2 sätestatakse, et õppekava kooskõlastamisel hindab Kultuuripärandiamet koolitusel käsitletavate teemade ja nende käsitluse kestuste piisavust muinsuskaitsealaste pädevuste omandamiseks, st hinnatakse, kas käsitletavad teemad ja nende maht ning koolituse läbimisele esitatavad nõuded nagu kohalkäimise arv või teadmiste kontroll on piisavad. Eelnõu 5. peatükk. Muinsuskaitselise tegevuse korraldus. Peatükk koosneb kahest jaost, milles esimeses sätestatakse muinsuskaitse korraldajad (§-d 68–72) ning teises sätestatakse kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine (§-d § 73– 74). Paragrahvis 68 sätestatakse muinsuskaitse korraldaja. Lõikes 1 sätestatakse muinsuskaitse tegevuse korraldajad. Muinsuskaitse korraldamine on Kultuuriministeeriumi valitsemisala ülesanne. Sellest tulenevaid ülesandeid täidavad Kultuuriministeerium ja Kultuuripärandiamet. Täpsemad ülesanded sätestatakse asutuste põhimäärustes. Lõikes 2 sätestatakse vaimse kultuuripärandi kaitse korraldaja, mis on seotud eelnõu paragrahviga 1, kus on kirjas vaimse kultuuripärandi kaitse. UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, mistõttu korraldab seda Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas täidab vaimse kultuuripärandi valdkonna ülesandeid ka hallatav riigiasutus Rahvakultuuri Keskus. Rahvakultuuri Keskuse üks põhiülesandeid on kultuuriministri 22. detsembri 2011. a määrusega nr 23 kinnitatud põhimääruse järgi vaimse kultuuripärandi väärtustamine. Rahvakultuuri Keskus koordineerib vaimse kultuuripärandi nõukogu tegevust31, peab vaimse pärandi nimistut (UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tulenev osalisriigi kohustus, vt http://www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu/) ning eraldab nimistu sissekannete koostamiseks toetuseid. Paragrahv 69 sätestab Muinsuskaitse Nõukogu. Lõikes 1 sätestatakse Muinsuskaitse Nõukogu, kes tegutseb ka kehtiva MuKS-e alusel, nõuandva koguna Kultuuriministeeriumi juures. Muinsuskaitse Nõukogusse kuuluvad valdkonna asjatundjad. Kuigi minister võib moodustada nõuandvaid kogusid ka ministeeriumi põhimääruse alusel, annab seaduses sellise kogu fikseerimine ühelt poolt partneritele kindlustunde, et neid sellises vormis ka edaspidi kaasatakse, teisalt avalikkusele signaali, et olulistes ja laiemat kõlapinda omavates küsimustes kaasatakse eksperte ja otsustel on laiem aluspõhi. Kuna muinsuskaitse valdkond on seotud väga erinevate valdkondadega (keskkonnakaitse, regionaalküsimused, riigi kinnisvarapoliitika, põllumajandus, 31 Moodustatakse kultuuriministri käskkirjaga. Tegutsev nõukogu moodustatud 04.12.2017. a käskkirjaga nr 265. 70 kultuuriturism jm), ei ole otstarbekas nimetada konkreetseid valdkondi või erialasid, mille esindajad peaksid nõukogusse kuuluma. Lõike 2 kohaselt annab Muinsuskaitse Nõukogu arvamusi muinsuskaitseseadusega seotud küsimustes. Lisaks sellele on eelnõu §-des 16 ja 17 sätestatud Muinsuskaitse Nõukogu roll vastavalt mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ning selleks olemise lõpetamise protsessis. Lõike 3 kohaselt nimetab nõukogu liikmed valdkonna eest vastutav minister. Lõikes 4 sätestatakse, et Muinsuskaitse Nõukogu liikmele võib maksta tasu nõukogu töös osalemise eest ning tasu suuruse ja maksmise korra määrab kultuuriminister käskkirjaga. Paragrahvis 70 sätestatakse eksperdinõukogu. Lõikes 1 reguleeritakse eksperdinõukogude moodustamist. Eksperdinõukogu moodustakse Kultuuripärandiameti juurde vastavalt vajadusele ja vastavalt spetsiifikale. Lõikes 2 määratakse eksperdinõukogu nõuandev roll. Selle eesmärgiks on kaasata oma valdkonna parimaid eksperte ja praktikuid otsuse tegemise protsessi ning anda olulisematel puhkudel või suuremat avalikku huvi tekitavates küsimustes Kultuuripärandiametile ostuste tegemisel eksperdiarvamusi. Eksperdinõukogu liikmele võib maksta nõukogu töös osalemise eest tasu. Lõike 3 kohaselt kehtestab nõukogu töökorra ning liikmetele tasu suuruse ja maksmise korra Kultuuripärandiameti peadirektor. Paragrahvis 71 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse ja riigi haldusorganite ülesanded muinsuskaitse valdkonnas. Lõikes 1 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksused ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade ja nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Kultuuripärandiametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga. Kooskõlastamise vajaduse hindamiseks tuleb haldusorganil kontrollida, kas taotletav tegevus on seotud käesoleva seaduse § 23 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 29 lõikes 2, § 46 lõigetes 1–3 ning § 47 lõigetes 1–3 sätestatud töödega. Tegemist ei ole uue kohustusega ja see on sätestatud juba ka erinevates seadustes – näiteks planeerimisseadus, ehitusseadustik, maapõueseadus jt. Eelnõus on kasutatud kooskõlastamist haldusmenetluse seaduse § 16 tähenduses. Sätte eesmärk on koondada ja rõhutada ning tuua esile koostöö aspekt, et nii kohaliku omavalitsuse üksused kui ka teised haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel riiklikult oluliseks tunnistatud kultuuriväärtustega ning kooskõlastavad haldusaktide eelnõud, mis puudutavad mälestisi, muinsuskaitsealasid ja nende kaitsevööndeid, arheoloogilisi leiukohti ja veealust kultuuripärandit. Lõikes 2 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist. 71 Lõikes 3 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste kooskõlastamisel seada tingimusi, mille täitmisel tagatakse mälestise, muinsuskaitseala, arheoloogilise leiukoha säilimine ja seisund või nende kaitsevöödi eesmärk, sealhulgas määrata uuringu tegemise kohustus. Lõikes 4 sätestatakse, et Kultuuripärandiamet võib nõuda maailmapärandi objektil ehitise püstitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist. Reeglina käib arhitektuurivõistluse korraldamine käsikäes detailplaneeringu menetlusega, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Seega võib Kultuuripärandiamet sellise nõude esitada detailplaneeringu menetlemisel. Säte on vajalik, kuna UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva objekti näol on tegu rahvusvahelise tähtsusega pärandiga, kõige kõrgemal võimalikul tasandil tunnustatud ja väärtustatud mälestisega, mille autentse säilimise vastu ei avaldu mitte ainult kohalik, vaid ka rahvusvaheline huvi. Maailmapärandi paiga haldamisele on seatud kõrgemad nõudmised ning seal tehtavad muudatused peavad olema mitmekordselt läbikaalutud ja eeskujuks teiste mälestiste haldamisel. Avaliku arhitektuurivõistluse korraldamine on levinuim viis parima arhitektuurse lahenduse saamiseks. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole säte kuigi koormav, sest võimalused ajaloolise linnatuumiku alal uusehitise püstitamiseks on vastavalt Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusele juba praegu väga piiratud, pigem erandlikud. Käesolev säte on antud ehitise püstitamise kohta. Siinkohal on oluline märkida, et arhitektuurivõistluse korraldamise nõue ei ole absoluutne. Kultuuripärandiametil on nõude seadmisel kaalutlusõigus. Paragrahvis 72 sätestatakse haldusülesande täitmiseks volitamine. Lõikes 1 sätestatakse, et valdkonna eest vastutav minister võib halduskoostöö seaduses sätestatud korras volitada kohaliku omavalitsuse üksust täitma riigi nimel MuKS-e 3. peatüki 2., 3., 4. ja 5. jaos sätestatud Kultuuripärandiameti haldusülesandeid ja teostama riigi nimel korrakaitseorganina riiklikku järelevalvet vastava kohaliku omavalituse üksuse territooriumil. Nimetatud ülesandeid võib üle anda täielikult või osaliselt. Selline võimalus on sätestatud ka kehtiva MuKS-e § 9 lõikes 2. Kohaliku omavalitsuse üksusele võib täitmiseks üle anda Kultuuripärandiameti ülesandeid, mis seonduvad kinnismälestisel ja vallasmälestisel tööde tegemisega nagu tööde lubade menetlemine ning riikliku järelevalve tegemine, samuti uuringute määramine ja mälestise omanike nõustamine. Täitmiseks võib haldusülesande üle anda ka osaliselt, näiteks ainult kinnismälestise ja muinsuskaitsealal tööde tegemisega seotud ülesanded. See sõltub vajadusest ja kohaliku omavalitsuse üksuse võimekusest. Praegu on sõlmitud haldusleping nelja kohaliku omavalitsuse üksusega: Tallinn, Tartu, Viljandi ja Narva. Lõike 2 kohaselt sõlmib halduslepingu ministri volituse alusel ja teostab haldusjärelevalvet halduslepinguga volitatud haldusülesannete täitmise üle Kultuuripärandiamet. Paragrahvis 73 sätestatakse kultuurimälestiste register. Lõikes 1 sätestatakse kultuurimälestiste registri pidamise eesmärk. Selleks on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 72 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. Lõikes 2 sätestatakse, et kultuurimälestiste registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel on kultuurimälestiste riiklik register juba asutatud. Kultuurimälestiste riikliku registri pidamise põhimääruse32 kohaselt peetakse arvestust ainult mälestiste üle, kuid see ei ole seaduse kohaldamisala silmas pidades piisav. Kehtiva MuKS-e § 13 lõike 1 alusel kehtestab registri põhimääruse Vabariigi Valitsus. Eelnõuga viiakse registri põhimääruse kehtestamine ministri määruse tasandile, kuna sellesse registrisse koonduvad andmed puudutavad Kultuuriministeeriumi valitsemisala ning see vähendab Vabariigi Valitsuse töökoormust. Lõikes 3 määratakse registri vastutavaks töötlejaks Kultuuripärandiamet. Kehtiva registri pidamise põhimääruse kohaselt on kultuurimälestiste riikliku registri nii vastutav kui volitatud töötleja Kultuuripärandiamet. Selles osas sisulist muudatust ei plaanita. Volitatud töötleja määratakse ka edaspidi registri põhimääruses. Lõikes 4 sätestatakse andmekategooriad, mille kohta registrisse andmeid koondatakse. Andmete koosseis on sätestatud üldistatud kujul. Andmekategooriate kehtestamisel on lähtutud eelnõuga määratud registri eesmärgist, st kogutakse eesmärgi täitmiseks vajalikke andmeid. Lõikes 5 sätestatakse, et kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. Asja tunnistab mälestiseks või mälestiseks olemise lõpetab kultuuriminister. Mälestiseks olemise lõpetamise puhul võib säilitada mälestisega seotud isikuandmeid isikustatud kujul asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks või säilitamiseks. Samal põhjusel võib säilitada andmeid ka mälestise omaniku või valdaja muutumisel. Lõikes 6 sätestatakse, et registrisse kantavate andmete täpsem koosseis ja nende täpsem säilitamise tähtaeg sätestatakse registri põhimääruses. Lõike 7 kohaselt kantakse kinnismälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndi ning arheoloogilise leiukoha asukoht riigi maakatastrisse. Silmas on peetud maakatastri muinsuskaitselisi kitsendusi kajastavat kaardikihti. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS- e § 13 lõikes 2. Võrreldes sellega lisanduvad eelnõuga arheoloogilised leiukohad. Lõike 8 kohaselt kannab Veeteede Amet veealused mälestised koostöös Kultuuripärandiametiga navigatsioonikaardile. Samasisuline säte sisaldub kehtiva MuKS-e § 13 lõikes 3. Paragrahvis 74 sätestatakse mälestise tähistamine. Lõikes 1 sätestatakse, et kinnismälestisi tähistatakse ning vallasmälestisi ja veealuseid mälestisi võib tähistada vastava tähisega. Mälestiste tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet (lõige 2). Mälestise tähistamise osas võrreldes kehtiva MuKS-e §-ga 14 sisulisi muudatusi ei tehta. 32 Vabariigi Valitsuse 08.10.2002. a määrus nr 321. 73 Lõikes 3 sätestatakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm määruse kehtestamiseks, milles määratakse mälestiste tähistamise kord ja tähisel olev kujutis. Eelnõu 6. peatükk. Riiklik ja haldusjärelevalve Peatükis sätestatakse riiklikusse ja haldusjärelevalvesse puutuv. Paragrahvis 75 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostaja. Riiklikku ja haldusjärelevalvet teostab Kultuuripärandiamet. Eelnõu kohane järelevalve omab nii riikliku kui ka haldusjärelevalve tunnuseid. KorS-e § 6 lõike 1 kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Haldusjärelevalve on ühe haldusorgani kontroll teise haldusorgani üle. Haldusjärelevalve mõiste ja meetmed on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduse §-des 751 ja 752. Muinsuskaitse kontekstis teostatakse haldusjärelevalvet riigiasutuste (ministeeriumid ja teised riigiasutused) üle, kelle valitsemisel oleval maal asub kinnismälestis, muinsuskaitsealal asub ehitis või kelle valduses on vallasmälestis. Paragrahvis 76 sätestatakse riikliku järelevalve meetmed ja sunniraha määr. Lõikes 1 sätestatakse KorS-s sätestatud erimeetmed, mida kohaldatakse riikliku järelevalve teostamisel. Nimetatud erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, isikusamasuse tuvastamine, viibimiskeeld, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus ja vallasasja hoiulevõtmine. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on riikliku järelevalve meetmete ring sama. Lisaks erimeetmetele on korrakaitseorganil lubatud riikliku järelevalve teostamiseks kasutada riikliku järelevalve üldmeetmeid, mis on sätestatud KorS-e §-des 26−29. Riikliku järelevalve teostamisel kasutatakse nendest kõige enam ettekirjutust. Lõikes 2 kehtestatakse sunniraha ülemmäärad. Kohustuse täitmisele sundimiseks kehtestatakse sunniraha ülemmääraks füüsilisele isikule 6400 eurot ja juriidilisele isikule 32 000 eurot. Kehtiv MuKS § 442 sätestab sunniraha ülemmääraks 1300 eurot eristamata füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Eelnõus on sunniraha ülemmäära tõstetud ning eristatud füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Selle juures on võetud eeskujuks ehitusseadustiku §-s 133 sätestatud määrad. Kehtiv sunniraha ülemmäära suurus on selline, mis ei pruugi tagada sunniraha eesmärki ning ülemmäära tõstmine on õigustatud. Paragrahvis 77 sätestatakse riikliku ja haldusjärelevalve erisused. Riikliku ja haldusjärelevalve erisused lähtuvad muinsuskaitse valdkonna eripärast, mille eesmärgiks on tagada mälestise ja muinsuskaitsealana kaitse all olevate kultuuriväärtuste ning arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitse. Käsitletud meetmed ei ole uued, vaid sisalduvad ka kehtivas MuKS-s (§ 26 lg 4, § 443 lg 4). Lõige 1 annab Kultuuripärandiametile õiguse peatada töö või tegevus, mis võib ohustada mälestist, muinsuskaitsealal alal asuvat ehitist, arheoloogilist leidu või leiukohta või ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja ning määrata vajadusel ühe nädala jooksul 74 täiendavad uuringud või tingimused tööde tegemiseks. Tööde käigus tuleb ette erinevaid põhjuseid, miks töö ei kulge planeeritud moel ning selleks, et hoida ära mälestise vm loetletud kultuuriväärtuse kahjustamine, peab olema võimalik riikliku järelevalve käigus koheselt sekkuda. Samas sättes antakse riikliku järelevalve tegijale võimaluse sekkuda ka juhul, kui ei järgita näiteks ehitusprojektis või tegevuskavas määratud tingimusi, seda ka juhtudel kui see ei mõjuta otseselt mälestise kui terviku säilimist. Lõikes 2 nähakse ette, et kui Kultuuripärandiamet ei saa või ei saa õigel ajal rakenda tööde või tegevuste, mis võivad mälestist vm loetletud kultuuriväärtust ohustada, peatamise volitust, on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus seda teha. Peatamisest tuleb koheselt teavitada Kultuuripärandiametit, kes otsustab edasised tegevused. Sellise erakorralise pädevuse ettenägemine kohaliku omavalitsuse üksusele on kultuuriväärtuste kaitse seisukohalt oluline. Kultuuripärandiamet ja kohaliku omavalitsuse üksused teevad igapäevaselt tihedat koostööd. Oluline osa mälestisel toimuvaid töid, milleks on vajalik saada Kultuuripärandiameti nõusolek, on seotud ka erinevate kohaliku omavalitsuse üksuse antavate lubadega. Kultuuripärandiameti mehitatus on maakonnapõhine ja väike (Kultuuripärandiametil on maakonnas üldjuhul üks, mõnes maakonnas kaks järelevalve inspektorit), mistõttu võib kohaliku omavalitsuse üksusel olla parem (kiirem) ülevaade ja teabe saamise võimalus oma territooriumil asuvatest mälestistest ja muudest loetletud kultuurväärtustest ning kiirem võimalus sekkuda. Kultuuriväärtuste kaitsel on teatud juhtudel oluline kiire reageerimine, sh tööde ja tegevuste peatamine, vastasel korral võivad kultuuriväärtused saada pöördumatult kahjustada. Seetõttu on kõige sobivam ja kohasem kaasata kohaliku omavalitsuse üksus ning anda talle vastav pädevus. Kehtiva MuKS-e kohaselt on valla- ja linnavalitsuse ülesandeks peatada mälestisi või kultuuriväärtusega leide ohustavad tööd ja muu tegevus (§ 9 lg 1 p 7) ning valla- ja linnavalitsuse volitus tuleneb § 443 lg 2. Tegemist ei ole uue ülesandega. Lõike 3 kohaselt võib Kultuuripärandiamet piirata juurdepääsu kinnismälestisele, kui vaba juurdepääs võib ohustada mälestise säilimist. Eelnõu 7. peatükk. Vastutus Paragrahvides 78‒87 sätestatakse vastutus seadusest tulenevate nõuete rikkumise korral. Kehtiva MuKS-s sätestatud väärteo koosseisud vaadati üle karistusseadustiku revisjoni käigus ning eelnõus sätestatus väärtegude koosseisud järgivad üldjuhul kehtivat õigust. Lähtutud on põhimõttest, et oleks võimalik kohaldada väärteokaristust kõikide nõuete rikkumise korral ning põhimõttest, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei anna tulemust, st tegu on juba toime pandud ja tagantjärele tehtav ettekirjutus ei muuda enam midagi. Üle on vaadatud ka kehtivate koosseisude trahviühikute määrad ja rahatrahvide suurused. Kehtivate karituste rahaline suurus suurus on selline, mis ei pruugi tagada karistuse eesmärki ning nende tõstmine on õigustatud. Paragrahvis 78 sätestatakse vastutus arheoloogilise leiuga seotud nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et arheoloogilisest leiust mitteteatamise, samuti arheoloogilise leiu või selle osa teadliku leiukohast eemaldamise, samuti arheoloogilise leiu, selle osa või arheoloogilise leiukoha või arheoloogilise kultuurkihi teadliku rikkumise eest karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 46. 75 Paragrahvis 79 sätestatakse vastutus mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest. Paragrahvis sätestatakse, et mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 45. Paragrahvis 80 sätestatakse vastutus mälestise rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse vastutus mälestise rikkumise eest, kui rikkumisega ei põhjustatud olulist kahju. Kui mälestise rikkumisega on tekitatud oluline kahju, siis kohaldatakse KarS §-i 204. Mälestise rikkumine alla olulise kahju sätestatakse väärteona, mida menetleb Kultuuripärandiamet. Kahju olulisuse hindamisel lähtutakse eelnõu § 30 lõikest 3. Paragrahvis 81 sätestatakse vastutus muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Kuni 01.01.2015 kehtis MuKS § 48 väärteokoosseis, mis sätestas vastutuse mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Karistusõiguse revisjoni käigus viidatud koosseis tunnistati kehtetuks. Seletuskirjast: Seda põhjusel, et mälestise või ehitise kahjustamine on karistatav väärteona KarS § 218 ja kuriteona olulise kahju tekitamise korral § 204 alusel. Kuivõrd mälestis ja muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole samatähenduslikud; muinsuskaitsealal asuv ehitis ei ole mälestis (v. a juhul kui ehitis on eraldi ka mälestisena kaitse alla võetud). KarS § 204 ei kohaldu muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise ja hävitamise korral. See asjaolu jäi karistusõiguse revisjoni käigus tähelepanuta ning muinsuskaitsealal asuva ehitise osas tuleb taastada endine olukord, st sätestada väärteokoosseis muinsuskaitsealal asuva ehitise rikkumise või hävitamise eest. Paragrahvis 82 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde teostamise nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde tegemise eest ilma Kultuuripärandiameti loata, kui Kultuuripärandiameti luba oli nõutav, karistatakse rahatrahviga. Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 47, kuid eelnõus on seda täpsustatud. Eelnõu näeb teatud tööde tegemiseks ette eelneva Kultuuripärandiameti loa kohustuse. Kultuuripärandiameti luba on nõutav uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise materjali või võib kaasa tuua mälestise või ehitise muutmise (eelnõu § 42 lg 5), kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal konserveerimiseks, restaureerimiseks, ehitamiseks, kinnistu piiride muutmiseks, mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks (eelnõu § 46 lg 1), haljastus-, raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, ehitismälestisest pargis, looduslikus pühapaigas, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul ja muinsuskaitsealal (eelnõu § 46 lg 2 p 1), ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks veealusel mälestisel (eelnõu § 46 lg 3), maa sihtotstarbe muutmiseks, kui sellel asub arheoloogiamälestis või muinsuskaitseala (eelnõu § 46 lg 2 p 2), kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitsevööndis ehitise püstitamiseks ning olemasoleva ehitise ümberehitamiseks, laiendamiseks, välisilme muutmiseks ja lammutamiseks (eelnõu § 47 lg 1 p 1), tegevusteks kaitsevööndis, mis võivad mõjutada kinnismälestise või muinsuskaitseala 76 vaadeldavust, sealhulgas kõrghaljastuse rajamine (eelnõu § 47 lg 1 p 2), raie-, kaeve-, pinnase mineraliseerimise ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemiseks arheoloogiamälestise, ajaloomälestisest kalmistu ja kirikuaia ning ehitismälestisest pargi kaitsevööndis (eelnõu § 47 lg 2 p 1), ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks veealuse mälestise kaitsevööndis (eelnõu § 47 lg 2 p 2), vallasmälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme või omaduste muul viisil muutmiseks, hoiu- ja säilitustingimuste muutmiseks ning eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde see kuulub (eelnõu § 58 lg 1). Paragrahvis 83 sätestatakse vastutus mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 26 lõikes 3 on sätestatud, et mälestisel, muinsuskaitsealal, nende kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud. Väärteovastutust kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §- s 462. Paragrahvis 84 sätestatakse vastutus veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest. Paragrahvis sätestatakse, et veealusele mälestisele sukeldumise nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 38 lõike 1 kohaselt on veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndis sukeldumine lubatud Kultuuripärandiameti loal või majandustegevuse raames tegutseva ettevõtja juhendamisel. Veealusele mälestisele sukeldumise luba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. Enne veealusele mälestisele sukeldumist tuleb teavitada Kultuuripärandiametit (eelnõu § 38 lg 2 ja 3). Veealusele mälestisele sukeldumisteenust pakkuv ettevõtja on kohustatud esitama majandustegevusteate ning tal peab olema õigussuhe pädeva füüsilise isikuga (eelnõu 62 lg 1, lg 2 p 7). Väärteovastutust kohaldatakse nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 471. Paragrahvis 85 sätestatakse vastutus otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest. Paragrahvis sätestatakse, et otsinguloata otsinguvahendi kasutamise eest karistatakse rahatrahviga. Eelnõu § 26 lõikes 2 on sätestatud, et otsinguvahendi kasutamiseks arheoloogilise leiu otsimiseks maa- või veealal on nõutav otsinguvahendi luba. Väärteovastutust kohaldatakse füüsilisele isikule. Samasisuline väärteokoosseis on sätestatud kehtiva MuKS §-s 461. Paragrahvis 86 sätestatakse otsinguvahendi konfiskeerimine. Kultuuripärandiamet või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 78, 82 ja 84 sätestatud väärteo vahetuks objektiks olnud otsinguvahendi konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83. Paragrahvis 87 sätestatakse väärtegude kohtuväline menetleja. 77 Paragrahvis sätestatakse, et eelnõu §-des 78−85 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Kultuuripärandiamet. Võrreldes kehtiva MuKS-ga on välja jäetud kohtuvälise menetlejana valla- ja linnavalitsus. Kuigi kehtivas seaduses on valla- või linnavalitsus kohtuvälise menetlejana nimetatud, siis praktikas nad MuKS-est tulenevaid väärtegusid ei menetle. Kuna kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole seaduse järgi sisulisi muinsuskaitsealaseid ülesandeid, ei ole neil üldjuhul selles valdkonnas ka kompetentsi ega ressurssi väärtegude menetlemiseks. Eelnõu 8. peatükk. Rakendussätted. Paragrahvis 88 reguleeritakse muinsuskaitseala põhimääruste kehtivust. Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist kehtestatud muinsuskaitseala põhimäärused jäävad pärast käesoleva seaduse jõustumist kehtima, kuni Vabariigi Valitsus tunnistab selle kehtetuks või kuni muinsuskaitseala kaitsekord kehtestatakse käesolevas seaduses kehtestatud alusel ja korras. Kehtiva MuKS-e alusel on kehtestatud 12 muinsuskaitseala põhimäärust. Põhimäärused on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse vormis, kuigi kehtiv MuKS õigusakti vormi ei sätesta. Sisult on tegemist üldkorralduse, st haldusaktiga. Eelnõuga selline muudatus tehakse (eelnõu § 16 lg 3). Rakendussäte on vajalik, et tagada õigusselgus ja vältida vaidlusi, mis saaks õigusaktist, mis on vormilt määrus, kuid sisult haldusakt, kui õigusakti andmise ajal kehtinud seadus tunnistatakse kehtetuks. Muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti menetlusele kohaldatakse haldusakti andmisel avatud menetlust, mitte määruse andmise kohta käivaid sätted. Arvestades muinsuskaitsealade arvu ning menetlustele kuluvat ressurssi ei ole võimalik eelnõu jõustumise ajaks muinsuskaitsealaks tunnistamisi uuesti läbi vaadata ja nende kaitsekordasid uuesti kehtestada. Perspektiivis on vajalik olemasolevate muinsuskaitsealade põhimäärused üle vaadata ning kehtestada nende kaitsekorrad uuesti. Lõikes 2 sätestatakse, et kui muinsuskaitseala põhimääruse osa on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. Paragrahvis 89 sätestatakse üleminekusäte mälestise liikide kohta. Kehtiva MuKS-e kohaselt ei ole mälestise liigi määramine kohustuslik. MuKS § 3 lg 4 alusel võib mälestisi liigitada arheoloogia-, ehitis-, kunsti-, tehnika-, tööstus- ja ajaloomälestiseks. Kuigi seadus otseselt ei kohusta, on praktikas mälestiseks tunnistamisel määratud ka mälestise liik. Eelnõu kohaselt tuleb mälestisele alati liik määrata ning sellest lähtub ka edasine regulatsioon. Mälestise liigina loobutakse tööstusmälestisest. Üks mälestis võib kuuluda mitmesse liiki. Sellest lähtuvalt on vajalik olemasolevate mälestiste liigid üle vaadata ning vajadusel määrata uus liik. Kuna mälestiste arv on suur, nähakse ette üleminekuaeg. Paragrahvis 90 sätestatakse kultuurimälestiste registri korrastamine. Paragrahvis reguleeritakse kultuurimälestiste registri andmete korrastamist. Arvestades muudatuste ulatust, on vajalik ette näha üleminekuaeg, mille jooksul viiakse andmekogu andmed kooskõlla uue seadusega. Paragrahvis 91 reguleeritakse kaitsekohustuse teatisesse puutuv. 78 Eelnõus loobutakse kaitsekohustuse teatise regulatsioonist. Selle õiguslik tähendus on kehtiva MuKS-e alusel kahetimõistetav. Eelkõige on tegemist informatiivse dokumendiga, samas võis see sisaldada leevendusi mälestise või selle kaitsevööndi kitsendustest ja mälestise hooldamiseks vajalike tööde loetelu. Õigusselguse huvides on vajalik leevendused kitsendustest teha juba mälestiseks tunnistamisel. Kaitsekohustuse teatistes mälestise kitsendustes tehtud leevendused, samuti kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning vallasmälestise säilitamise tingimused jäävad kehtima kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Paragrahvis 92 sätestatakse üleminekusäte kaitsevööndi ulatuse ja selle muutmise kohta. Kehtiva MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks kaitsevöönd. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kohaldatakse kinnismälestise kaitsevööndi kehtestamise ja muutmise menetlusele ning valdkonna eest vastutava ministri käskkirja avaldamisele muinsuskaitseseaduse paragrahvi 12. Alates 19.12.2008. a, mil jõustus MuKS muudatus, kehtib kaitsevööndi kehtestamise ja muutmise menetlusele mälestiseks tunnistamisega sarnase menetluskord. Kuni 19.12.2008. a kehtinud MuKS-e § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd, millele kohaldatakse § 25 lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Analoogne säte oli ka 1994. a vastuvõetud MuKS-es (§ 25. Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele laienevad kaitsekohustuse teatises esitatud kitsendused. Kui mälestiseks tunnistamise aktis ei ole märgitud teisiti, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates). 1990ndatel ja 2000. aastate alguses võeti mälestisi kaitse alla pikkade nimekirjade kaupa. Tolle aja õigusaktidest võib leida vaid üksikuid näiteid, kus mälestistele kaitsevöönd eraldi kehtestati ja sel juhul oli see erinev kui seadusest tulenev 50 m. Senise tõlgenduse kohaselt on kaitsevööndiks automaatselt 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui ministri määruses või käskkirjas ei ole kaitsevööndit kehtestatud. Seega, kaitsevöönd tekkis kaitse alla võtmise õigusakti (kehtestamine) ja seaduse koostoimes. Käesolevaga lisatakse eelnõusse õigusselgust ja -kindlust tagav rakendussäte, milles fikseeritakse olukord, mille kohaselt kaitsevööndi ulatus eraldi kehtestamata jäetuna on selle seadusest tulenev 50 m, kui õigusaktis pole sätestatud teisiti. Rakendussätte kohaselt enne 2008. aasta 19. detsembrit ministri määruse või käskkirjaga mälestiseks tunnistatud asja kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole määratud teisiti. Kaitsevööndi muutmise menetlusele ja vastava õigusakti avaldamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 13, 14 ja §-s 16 sätestatut. Paragrahvis 93 reguleeritakse halduslepingute muutmist. 79 Enne käesoleva seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse volikoguga sõlmitud haldusleping tuleb viia käesoleva seadusega kooskõlla või lõpetada 2020. aasta 1. jaanuariks. Halduslepingud vaadatakse üle 2019. aasta jooksul ja valmistatakse ette uued lepingud või lõpetatakse. Lõikes 2 sätestatakse, et kui enne seaduse jõustumist kohaliku omavalitsuse üksuse volikoguga sõlmitud halduslepingu säte on käesoleva seadusega vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid. Paragrahvis 94 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotluse menetlemist. Enne uue seaduse jõustumist esitatud tööde loa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt. Kui uue seaduse järgi ei ole tööde luba nõutav, lõpetab Kultuuripärandiamet töö loa menetluse. Paragrahvis 95 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ja sukeldumisloa taotlust. Enne uue seaduse jõustumist esitatud kultuuriväärtusega asja otsimise loa ning sukeldumisloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt. Paragrahvis 96 reguleeritakse leiuautasu. Enne uue seaduse jõustumist algatatud leiuautasu määramine menetletakse lõpuni menetluse algatamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. Paragrahvis 97 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitseseaduses sätestatud täienduskoolituse korraldamise jätkamist. Kehtiv MuKS ei sätesta nõudeid täienduskoolituse korraldajatele. Nõuded täienduskoolitusasutuse pidamisele ja täienduskoolituse läbiviimisele tulenevad täiskasvanute koolituse seadusest. Eelnõuga seatakse täienduskoolitusasutusele õppekava kooskõlastamise kohustus Kultuuripärandiametiga. Seni koolitust korraldanud isik, kes soovib jätkata eelnõu § 67 sätestatud koolituste läbiviimist, peab viima oma tegevuse kooskõlla käesolevas seaduses sätestatud nõuetega 2020. aasta 1. jaanuariks. Paragrahvis 98 reguleeritakse enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotluse menetlemist. Enne uue seaduse jõustumist esitatud uuringuloa taotlus menetletakse lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse alusel. Paragrahvis 99 sätestatakse üleminekusäte muinsuskaitse eritingimustele. Eelnõuga muudetakse eritingimuste väljastamise korda. Kui kehtiva korra kohaselt tellib mälestise omanik eritingimused ettevõtjalt, siis uue seaduse kohaselt hakkab eritingimusi välja andma riik (Kultuuripärandiamet). Sellest lähtuvalt on vaja kehtestada üleminekusätted 80 eritingimustele, mis on koostatud, kuid ei ole Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitatud, mis on uue seaduse jõustumisel kooskõlastamisel või mis on juba välja antud ning määrata nende kehtivuse aeg. Paragrahvis 100 sätestatakse üleminekusäte vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusele. Kehtiva MuKS-e § 36 alusel peab töid juhtival vastutaval spetsialistil (füüsiline isik) olema tegevusluba, mis annab õiguse MuKS-es sätestatud tegevusaladel tegutsemiseks. MuKS füüsilise isiku tegevusloale tähtaega ei sätesta. Need on antud tähtajatult. Eelnõus on loobutud füüsilise isiku tegevusloast ja asendatud see pädevustunnistusega ning sätestatud sellele kehtivuse aeg, et tagada töid juhtiva isiku kvalifikatsiooni kestmine ja kontroll selle üle. Tähtajalised tegevusload olid MuKS-e alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks. Ka näiteks teiste seaduste alusel väljastatavad pädevustunnistused või muud isiku pädevust tõendavad dokumendid on tähtajalised (nt keskkonnamõju hindaja litsents). Selles paragrahvis nähakse ette enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud MuKS-e alusel antud töid juhtiva vastutava spetsialisti tegevusloa kehtivusaeg. Käesoleval ajal on Kultuuripärandiamet väljastanud suurusjärgus 800 füüsilise isiku tegevusluba, mis kehtivad tähtajatult. Tähtajaline luba on vajalik kindlustamaks seda, et loa alusel tegutsevate isikute töövaldkonnas nõutav kvalifikatsioon ei ole muutunud. Tegevuslubade kehtivusajad on antud kahes jaos, vastavalt sellele, millal luba väljastati. Kui isik vastab pädevustunnistuse saamise nõuetele, saab ta taotleda käesoleva seaduse alusel pädevustunnistust. Muudatuse rakendamiseks on antud piisav aeg, mis võimaldab isikutel sellega kohaneda ning vajadusel oma kvalifikatsiooni täiendada. Teisalt võimaldab see jaotada Kultuuripärandiameti töökoormust pädevustunnistuste taotluste menetlemisel. Paragrahvis 101 reguleeritakse ettevõtja tegevusluba. Käesoleva seaduse jõustumisel loobutakse muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloa nõudest ning sätestatakse nimetatud valdkonnas tegutsevale ettevõtjale majandustegevusteate esitamise kohustus. Lõikes 1 sätestatakse, et enne käesoleva seaduse jõustumist tegevusloa alusel tegutsenud ettevõtjad muutuvad käesoleva seaduse jõustumisel teatamiskohustusega tegevusalal tegutsevateks ettevõtjateks ning nende teatamiskohustus loetakse käesoleva seaduse jõustumisel täidetuks, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi. Lõikes 2 sätestatakse, et kui teatamiskohustuse täitmiseks tuleb esitada täiendavaid andmeid võrreldes selle jõustumise hetkeni kehtinud nõuetega, peab ettevõtja esitama need andmed 90 päeva jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Andmete tähtaegselt esitamata jätmise korral ei ole teatamiskohustus täidetud. Paragrahvis 102 reguleeritakse uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamist. 81 Kuna käesoleva seaduse jõustumisel hakatakse hüvitama uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulusid, on selguse huvides oluline sätestada, et hüvitamise õigus on käesoleva seaduse alusel määratud uuringule ja muinsuskaitselise järelevalve tegemisele kantud kulu korral. Paragrahvis 103 sätestatakse autoriõiguse seaduse muutmine. Muudetakse autoriõiguse seaduse paragrahvi 45 teksti ja jäetakse välja viide muinsuskaitseseadusele. Autoriõiguse seaduse §-s 45 reguleerib teose kasutamist, mille suhtes autoriõiguse kehtivuse tähtaeg on lõppenud. Viide muinsuskaitseseadusele ei ole asjakohane. Paragrahvis § 104 sätestatakse ehitusseadustiku muutmine. Muudatus on tehniline. Ehitusseadustiku tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes . Paragrahvis § 105 sätestatakse Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis § 106 sätestatakse kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 107 sätestatakse maapõueseaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Maapõueseaduse tekstis asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 108 sätestatakse maareformi seaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Maareformi seaduse paragrahv 20 lõikes 12 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis § 109 sätestatakse maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse muutmine Muudatus on tehniline. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse paragrahv 3 lõikes 4 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. Paragrahvis 110 sätestatakse majandusvööndi seaduse muutmine. 82 Muudetakse majandusvööndis seaduse 51. peatükki, mis reguleerib kultuurimälestiste kaitset. Peatükki laiendatakse veealuse kultuuripärandi kaitsele ning tehakse viide, et veealuse kultuuripärandi, sealhulgas veealuste kultuurimälestiste, arheoloogiliste leidude ja leiukohtade kaitset teostatakse vastavuses Eesti Vabariigi välislepingute, muinsuskaitseseaduse ja teiste Eesti õigusaktidega. Käesoleva eelnõu § 3 lg 1 kohaselt kehtib muinsuskaitseseadus ka majandusvööndis. Muudatus on vajalik UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga ühinemiseks. Paragrahvis 111 sätestatakse muinsuskaitseseaduse kehtetuks tunnistamine. Tunnistatakse kehtetuks muinsuskaitseseadus (RT I 2002, 27, 153). Paragrahvis 112 sätestatakse muuseumiseaduse muutmine. Seoses Kultuuripärandiameti ülesannete laiendamisega tehakse muuseumiseaduses muudatusi, millega Kultuuriministeeriumi osad pädevused ja ülesanded lähevad üle Kultuuripärandiametile. Nendeks on muuseumiseaduse § 3 lõikes 2 sätestatud muuseumide nõustamine muuseumikogu korraldamisel ja muuseumi ülesannete täitmisel, §-s 11 sätestatud muuseumikogust välja arvatud asja avaliku enampakkumise korraldamine, § 15 lõikes 3 sätestatud muuseumide andmekogu vastutava töötleja ülesannete täitmine ning §-des 22 ja 23 sätestatud riikliku ja haldusjärelevalve teostamine. Eestis on 182 muuseumit, seahulgas 30 riigi muuseumikogu kasutavat muuseumit (10 Kultuuriministeeriumi haldusala riigimuuseumit, 6 teiste ministeeriumide haldusala riigimuuseumit, 12 riigi asutatud sihtasutuse muuseumit ning 2 kohaliku omavalitsuse muuseumit). Muuseumide Infosüsteemi kasutavad hetkel 60 muuseumit. Muudatus puudutab kõiki muuseume, kellele kehtib muuseumiseadus, kuna osad seaduses sätestatud ülesanded lähevad Kultuuripärandiametile üle. Teisi muuseume puudutab muudatus vähem, kuid Kultuuripärandiameti koostatavatest või kättesaadavaks tehtavatest metoodilistest materjalidest ja standarditest, projektitoetuse taotlusvoorudest ning uuringutest ja nende tulemustest saavad kasu igasuguse omandivormiga muuseumid. Eestis puudub muuseumide valdkonda ühendav arenduskeskus. See on olemas paljudes teistes kultuurivaldkondades nagu näiteks rahvakultuur, muinsuskaitse või teatrid ning mitmetes Euroopa riikides, näiteks Soome, Holland, Saksamaa jpt. Eestis on kaks ühingut, mis koondavad muuseumitöötajaid ning toetavad nende arengut. MTÜ ICOM Rahvuskomitee on Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu ICOM Eesti esindus ning toetab oma liikmeid rahvusvahelises tegevuses ja suhtluses. MTÜ Eesti Muuseumiühing aga toetab Eesti muuseumitöötajate erialast arengut ning muuseumispetsialistide väärtustamist. Muuseumideülene arendustegevus on aga koondunud Kultuuriministeeriumisse, kus see on valdkonnana erandlik, sest teiste valdkondade puhul tegeletakse ministeeriumi tasandil pigem poliitikakujundamisega. Muudatuse põhieesmärk on kultuuripärandi valdkonna strateegilisem juhtimine - muuseumidele luuakse valitsusasutuse tasandil tugiüksus ning kahele kultuuripärandiga tegelevale valdkonnale luuakse alused sünergia tekkimiseks. Poliitikakujundamine jääb endiselt Kultuuriministeeriumisse, kuid valdkonnaülesed uuringud, statistilised analüüsid, metoodiliste materjalide koostamine ja kättesaadavaks tegemine, riikliku kogumispoliitika 83 koordineerimine jm liigub Kultuuripärandiametisse (vt tabel 1). Muudatus ei puuduta muuseumide igapäevast juhtimist ega juriidilist staatust, samuti ei sekkuta muudatusega muuseumide otsustusvabadusse iga muuseumi konkreetse teemavaldkonna arendamisel või teadustöös. Tabel 1. Muuseumide valdkonna arendamine Kultuuriministeeriumi ja Kultuuripärandiameti vastutusalas. Kultuuriministeerium Kultuuripärandiamet 1. Muuseumipoliitika strateegiline 1. Osalemine muuseumipoliitika planeerimine strateegilisel planeerimisel 2. Muuseumide strateegilist 2. Osalemine muuseumidega seotud arengut toetava õigusloome õigusloome kujundamisel ja ellu kujundamine viimisel 3. Muuseumide rahastamise 3. Muuseumideüleste uuringute ellu (tegevustoetuste, viimine (sh tellimine), statistilised investeeringute) planeerimine ja analüüsid ja kaardistused ning trendide korraldamine jälgimine 4. Muuseuminõukogu töö 4. Muuseumide kogumispoliitika korraldamine koordineerimine 5. Metoodiliste materjalide ja standardite koostamine ja/või kättesaadavaks tegemine 6. Muuseumide arendamisega seotud projektitoetuste taotlusvoorude korraldamine 7. Muuseumikogude järelevalve ja muuseumide nõustamine 8. Muuseumide Infosüsteemi arendamine ja pidamine 9. Koolituste ja ürituste korraldamine 10. Andmekaitseametniku teenus muuseumidele Muudetakse ka muuseumi seaduse paragrahv 21, mis reguleerib muuseumidele riigieelarvest tegevustoetuse taotlemist ja määramist. Muudatus ei ole sisuline, vaid täpsustakse tegevustoetuse maksmist riigi sihtasutuse muuseumile ning sätestatakse, et riigi sihtasutusele makstakse tegevustoetust muuseumi asutajaõigusi teostava ministeeriumi kaudu. Seega näiteks kui riigi sihtautusest muuseumi asutajaõigusi teostab Maaeluministeerium, siis makstakse ka selle ministeeriumi kaudu tegevustoetust. Muudatuse on tinginud vajadus, et kui muuseumid, mis ei tegutse Kultuuriministeeriumi valitsemisala, vaid mõne teise ministeeriumi valitsemisalas ja korraldatakse ümber sihtasutuseks, siis tema tegevuse toetamist jätkab sama ministeerium, mitte ei liigu see ülesanne Kultuuriministeeriumisse. Sellest lähtuvalt on muudetud ka § 21 lõikes 4 sisalduvat volitusnormi. Sarnane lahendus on kasutusel ka muuseumiseaduse § 18 lõikes 2 ja § 20 lõikes 4. § 113 sätestatakse planeerimisseaduse muutmine. Muudatus on tehniline. Planeerimisseaduses asendatakse läbivalt sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes. 84 Paragrahvis 114 sätestatakse riigilõivuseaduse muutmine. Riigilõivuseadusesse tehtavad muudatused on seotud ettevõtja tegevuslubade kaotamisega ning riigilõivu kehtestamisega pädevustunnistuse ja otsinguvahendi kasutamise loa andmise taotluste läbivaatamise eest. Vastutava spetsialisti tegevusloa taotluse läbivaatamise eest on praegu kehtiv riigilõiv 50 eurot. Pädevustunnistuse riigilõivu ettepanek on sama – 50 eurot. Sama suur on otsinguvahendi riigilõivu ettepanek – 50 eurot. Riigilõivuseadust muudetakse ka kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduses sätestatud kultuuriväärtuse väljaveoloa taotluse läbivaatamise osas. 2016. aastast jõustunud 20 eurose riigilõivu puhul iga kultuuriväärtuse kohta on mõistlik sätestada riigilõivu ülempiir, kuna sageli on loataotluse esemeks mitmeid asju. Seega nähakse ette, et riigilõiv jääb samaks – 20 eurot kultuuriväärtuse kohta –, kuid see ei ole kokku mitte rohkem kui 200 eurot ühe taotluse kohta. Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes, mis on tehniline muudatus. Paragrahvis 115 sätestatakse sõjahaudade kaitse seaduse muutmine. Sõjahaudade kaitse seaduses sisalduv erisus haua ja matmispaiga mälestiseks olemise lõpetamise kohta viiakse kooskõlla eelnõus sisalduva mälestiseks olemise lõpetamisega (lg 1). Muudatus ei ole sisuline. Punktis 2 tunnistatakse kehtetuks sõjahaudade kaitse seaduse § 14 lg 4. Selle sisu on kaetud eelnõu §-dega 13–17. Seaduses asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“ vastavas käändes, mis on tehniline muudatus. Paragrahvis 116 sätestatakse tulumaksuseaduse muutmine. Muudatuse sisuks on, et uue muinsuskaitseseaduse alusel füüsilisele isikule makstavat hüvitist, millega hüvitatakse osaliselt uurigu läbiviimise ja muinsuskaitselise järelevalve kulu, ei maksustata tulumaksuga. Paragrahvis § 117 sätestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine. Vabariigi Valitsuse seaduse paragrahvi 62 lõikes 2 asendatakse sõna „Muinsuskaitseamet“ sõnaga „Kultuuripärandiamet“. Muudatust on põhjendatud seletuskirja seaduse eesmärki põhjendavas osas (lk 6). Vabariigi Valituse seaduse täiendamine §-ga 10513 on vajalik ameti nime muutmise rakendamiseks. Juhul kui ilmneb, et ameti nimetus on mõnes seaduses või rakendusaktis jäänud muutmata, siis loetakse õigeks käesolevas eelnõus nimetatud ameti uus nimetus ja tehniline parandus viiakse sisse esimesel võimalusel. 85 Paragrahvis 118 sätestatakse seaduse jõustumise tähtpäev. Seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril, mis annab piisava aja Kultuuripärandiametiga seotud ümberkorraldusteks. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei ole kasutusele võetud uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Plaanitav regulatsioon on puutumuses järgmiste Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse normidega ja EL õiguse normidega: 1. EL Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta. 2. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon, 14. mai 1954, Haag (Eesti Vabariik ühines 22.02.1995). 3. Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon, 14. november 1970, Pariis (ratifitseeritud 05.04.1995). 4. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, 16. november 1972, Pariis (ratifitseeritud 05.04.1995). 5. Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, 16. jaanuar 1992, Valletta (ratifitseeritud 23.10.1996). 6. Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, 3. oktoober 1985, Granada (ratifitseeritud 23.10.1996). 7. Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Uurimiskeskuse (ICCROM) põhikiri, 21. oktoober 1993 (Eesti Vabariik ühinenud 27.09.2000). 8. Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsiooni protokoll, 14. mai 1954, Haag, ja teine protokoll, 26.03.1999, Haag (Eesti Vabariik ühinenud 24.12.2004). 9. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon, 17. oktoober 2003, Pariis (Eesti Vabariik ühines 05.01.2006). 6. Seaduse mõjuanalüüs Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punktis 5.7 nähakse ette kaitsta Eesti pärandväärtuste säilimist ja reformida muinsuskaitsekorraldust ning töötada selleks välja muinsuskaitseseaduse eelnõu. Eelnõus sisalduvate muudatuste eesmärk on muuta kehtivat regulatsiooni selliselt, et see tagaks parimal viisil kultuuripärandi säilimise ja looks paindliku muinsuskaitsekorralduse. Eelnõuga kaasnevate muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist järgmistes valdkondades: mõju haridusele ja kultuurile, mõju majandusele ning mõju riigiasutuste töökorraldusele ja kuludele. Muudatusega kaasneb eeldatav läbiv positiivne mõju kultuuri korraldusele, täpsemalt kultuuripärandi säilimisele. Kultuuripärand on oluline osa Eesti kultuurist, mille säilimine läbi 86 aegade on põhiseaduslik ülesanne ning rahvusriigi identiteedi alus. Muudatuste tulemusel võiks tõusta mälestise omanike motivatsioon kultuuripärandit senisest enam hoida ja hooldada. Eelnõu mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta riigi julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ega looduskeskkonda ning seetõttu ei ole mõju olulisust nendes mõjuvaldkondades hinnatud. Kavandatavatel muudatustel on eeldatav positiivne mõju kultuuripärandi paremale hoidmisele ja säilimisele ning seeläbi kaudne mõju elukeskkonnale ning regionaalarengule (mälestised paiknevad kõikjal üle Eesti). 6.1. Muudatus 1 – suurem paindlikkus kultuuriväärtuste mälestiseks tunnistamisel leevenduste tegemisel, mis võimaldab arvestada mälestise liigist lähtuvaid ja konkreetse asja eripärasid, samuti suurem kaalutlusruum kinnisasja kaitsevööndi määramisel. Mälestistel, sh muinsuskaitsealal asuva ehitise tööde tegemisel Kultuuripärandiameti loaga lubatud tööde tegemise selgem piiritlemine lähtuvalt mälestise liigist, võimalus kaaluda muinsuskaitselise järelevalve määramise vajadust. Suurem tähelepanu nõustamis- ja ennetustegevusele. 6.1.1 Sihtrühm: mälestiste ning mälestiste kaitsevööndi piiridesse jäävate kinnisasjade omanikud ja potentsiaalsed omanikud (sh muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik) Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele) Mõju kirjeldus: Uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“ näitas, et suurem osa omanikke mõistab talle kuuluva mälestise väärtust, kuid soovib proportsionaalsemaid piiranguid ja rohkem paindlikkust. Eelnõuga luuakse selleks võimalused, samuti õigusselgus leevenduste tegemisel ja kaitsevööndi määramisel. Sihtrühm on kahesugune: olemasolevate kinnismälestiste omanikud ja eelnõu jõustumise järel mälestiseks tunnistatavate kinnisasjade omanikud ehk potentsiaalne sihtrühm. Mõlemale sihtrühmale saavad omandiga seotud kitsendused ja leevenduste tegemise kord olema selgemad. Kehtiva seaduse alusel on leevenduste tegemine võimalik mälestiseks tunnistamise järel väljastatavas kaitsekohustuse teatises ning üksnes ajaloo- ja arheoloogiamälestise liikidel. Eelnõu järgi tehakse edaspidi leevendused juba mälestiseks tunnistamise õigusaktis ja leevenduste tegemine on võimalik kõigil mälestise liikidel. Kaitsevööndi määramisel on Kultuuripärandiametil senisest suurem kaalutlusruum – kaitsevööndi võib kehtestada, kuid ei pea. Kaitsevööndi määramise korral võib selle jagada erinevate kitsendustega osadeks, lähtudes kaitsevööndi eesmärkidest. Kaitsevööndi kehtestamisel võib piirangute osas teha leevendusi nende tegevuste osas, kus lähtuvalt kaitsevööndi eesmärgist ei ole vaja Kultuuripärandiameti nõusolekut taotleda. Mälestisel tehtavate tööde täpsem reguleerimine mõjutab sihtrühma niivõrd, kuivõrd konkreetne mälestis vajab loakohustuslike tööde tegemist. See vajadus võib olla mälestiste erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne, kindlasti mitte iga-aastane. Eelnõu alusel tehtavad otsused võimaldavad omanikul töid ja tööde eelarvet täpsemini planeerida. 87 Eelnõu kohaselt on Kultuuripärandiametil õigus juba muinsuskaitse eritingimustes määrata, kas muinsuskaitseline järelevalve on vajalik, samuti seada nõuded töö teostaja ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja kvalifikatsioonile. Juhul kui järelevalve ei ole vajalik, tähendab see omanikule kokkuhoidu võrreldes praegu kehtiva korraga. Muinsuskaitse eritingimused on projekti või tegevuskava koostamise aluseks. See tähendab, et juba kõige varasemas tööde kavandamise etapis on nimetatud aspektid teada ja nendega on võimalik arvestada. Töö teostajale ja muinsuskaitselisele järelevalvele esitatavate nõuete selles etapis teada saamine võimaldab juba varakult leida õige spetsialist pädevate isikute hulgast. Muudatuse esinemissagedus ehk tööde tegemise vajadus on mõlemal sihtrühma osal sarnane, kuid nagu öeldud, sõltub see konkreetse mälestise tehnilisest seisundist. Sagedasem võib olla vajadus kinnismälestist hooldada ning selleks on eelnõu järgi Kultuuripärandiametil kohustus mälestise omanikku nõustada ning anda selleks soovitusi ja vajadusel hoolduskava. Eelnõu järgi nõustab Kultuuripärandiamet mälestise omanikku nii mitte-loakohustuslike tööde (hooldamine, remont) tegemisel kui ka loakohuslike tööde (konserveerimine, restaureerimine) kavandamisel. Eesmärk on suurendada mälestiste omanike nõustamise osakaalu ning teha seda senisest süsteemsemalt, mis peaks aitama ennetada probleeme ja vältima nende kuhjumist suuremaid kulutusi nõudvateks töödeks. Olemasoleva sihtrühma puhul on mõju keskmine, kuna sihtrühm on keskmine, kuid mõju avaldumise sagedus sihtrühma suuruse ja mälestiste koguarvuga võrreldes pigem väike. See vajadus võib olla mälestiste erineva seisundi tõttu väga erinev, kuid ei ole regulaarne, kindlasti mitte iga-aastane. Vajadus loakohustuslike tööde tegemise järele sõltub mälestiste tehnilisest seisundist, mis on väga erinev, kuid ei ole kindlasti regulaarne (ei ole iga-aastane). Kultuurimälestisi on kokku 26 480, neist umbes pooled on vallasmälestised ja pooled kinnismälestised. Vallasmälestisi ei puuduta kaitsevööndi osas tehtavad muudatused, kuna neile ei määrata kaitsevööndit. Kinnismälestisi on kokku 13 486. Mälestiste ja muinsuskaitsealadel asuvate ehitiste omanikke on 97 226, mälestise ja muinsuskaitsealade kaitsevööndis asuva kinnisasja omanikke 36 594. Mälestise omanik võib olla igaüks, st iga juriidiline või füüsiline isik. Ehitismälestistest kuulub u 80% eraomanikele (juriidilised ja füüsilised isikud), u 10% omavalitsustele ja u 10% riigile. Sihtrühm kokku on 135 000 omanikku ja valdajat. Mõju potentsiaalsele sihtrühmale on pigem väike, kuna see sihtrühma osa on väike – aastas tunnistatakse mälestiseks keskmiselt 10 asja. Sihtrühm kokku on keskmise suurusega, s.o elanikkonnast alla 10% ning muudatuse esinemissagedus on pigem väike, seega kokkuvõtvalt ei ole mõju oluline. 6.1.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Paindlikkuse loomine kehtivas süsteemis annab Kultuuripärandiametile otsuste tegemisel rohkem kaalutlusruumi, teisalt lisab vastutust. Näiteks leevenduste tegemine mälestiseks tunnistamise õigusaktis eeldab juba mälestiseks tunnistamisel hoolikat läbimõtlemist, milliseid töid ja tegevusi on vajalik tulevikus sellel objektil reguleerida ning millistest kitsendustest võib üldse loobuda. Nõustamistöö osas on oluline märkida, et 88 uuringust “Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“33 ilmnes, et omanikud näevad kompetentse nõu saamist olulise abina mälestiste hooldamisel ja restaureerimisel. Mälestiste säilimise tagamist peab toetama riigipoolne professionaalne teavitus- ja nõustamistöö. Kokkuvõtvalt tähendavad loetletud muudatused mõju Kultuuripärandiameti töökorraldusele ning kasvatavad töökoormust. Nõustamine ja hoolduskavade andmine eeldab kahe lisatöökoha loomist. Ka täna tegelevad ehitismälestiste ja muinsuskaitsealade nõunikud, insenerid ja maakonnainspektorid omanike nõustamise ja juhendmaterjalide koostamisega, kuid eelnõus on need tegevused selgemalt välja toodud. See eeldab muudatusi ameti struktuuris ja töö ümberkorraldamist. Mõju eelarvele: kahe töökoha kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. 6.2. Muudatus 2 – muinsuskaitse eritingimusi annab riik (Kultuuripärandiamet) 6.2.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele) Mõju kirjeldus: Muinsuskaitse eritingimused on seni olnud tellija ehk asja omaniku kulul ning nende võrra on olnud mälestisega seotud tööde teostamine kulukam kui n-ö tavatööd. Muinsuskaitse eritingimused annab edaspidi riik, st väheneb omaniku kulu mälestisega seotud tööde tegemisele. Muudatus mõjutab just halvemas tehnilises seisus olevate mälestiste omanikke, kes peavad mälestise säilimiseks tegema loakohustuslikke töid, mille puhul eritingimused on nõutavad. Nende omanike puhul on mõju reaalne ehk nende kulutused on edaspidi eelduslikult väiksemad. Muudatuse esinemissagedus on keskmiselt 280 korda aastas (aastatel 2015–2017 kooskõlastas Kultuuripärandiamet kokku 839 muinsuskaitse eritingimust). Eritingimuste keskmine turuhind on u 3000 eurot, kuid see varieerub oluliselt olenevalt objekti seisundist ja tööde mahust. Eritingimuste andmiseks vajalike uuringute teostamine ja rahastamine jääb mälestise omaniku ülesandeks, kuid need on eelnõu kohaselt osaliselt hüvitatavad (p. 6.3). 6.2.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Eritingimuste eesmärgiks on avaliku huvi kaitsmine ning eritingimustega seatakse avalik-õiguslikud tingimused mälestise säilimisele. Eritingimuste väljastaja peab olema haldusorgan. Eritingimuste andmise ümberkujundatud regulatsioon kasvatab Kultuuripärandiameti töökoormust teatud määral. Seni telliti valdav osa eritingimustest vastava tegevusloaga ettevõtjatelt. Kultuuripärandiamet koostas samuti eritingimusi, kuid nende arv oli marginaalne, u 10 aastas. Samas kaasneb ka erasektorist tellitud eritingimustega Kultuuripärandiametile töökoormus, kuna amet peab need läbi vaatama, kontrollima tingimuste vastavust uuringu tulemustele ja sobivust mälestisele ning tegema vajadusel parandused või eritingimused heaks kiitma. Kultuuripärandiameti koormus suureneb, kuid mitte väga olulisel määral. Muinsuskaitse eritingimuste andmiseks peab amet läbi vaatama mälestise kohta tehtud uuringud ja/või need määrama (Kultuuripärandiamet ei tee uuringuid 33 Koostajad Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, 2014. Tellija Riigikantselei Säästva Arengu komisjon. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/saastev-areng/saastva-arengu-komisjoni-raportid. 89 ise), tutvuma mälestise seisundiga ja otsustama kavandatavate tööde võimalikkuse üle. Seega jäävad töö etapid põhimõtteliselt samaks, lisandub tingimuste formuleerimine. Kultuuripärandiamet võtab selleks tööle kaks uut töötajat ning teeb muudatusi töökorralduses. Mõju eelarvele: kahe spetsialisti tööjõu kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. 6.3. Muudatus 3 – Kultuuripärandiameti määratud uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve kulude hüvitamine 6.3.1 Sihtrühm: mälestiste ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud (nii füüsilised kui juriidilised isikud). Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Kultuurimälestiste omanikele muutub mälestistega seotud tööde teostamine majanduslikult soodsamaks. Eelduslikult mõjutab see omanikke tegema rohkem otsuseid mälestiste korrastamiseks ja seeläbi on tagatud riigi kaitse all olevate objektide parem säilimine. Hüvitamisele kuulub uuring, mille Kultuuripärandiamet on määranud mälestise säilimist tagavate tööde kavandamiseks. Muinsuskaitseline järelevalve kuulub hüvitamisele, kui Kultuuripärandiamet on määranud eritingimustega muinsuskaitselise järelevalve vajaduse. Hüvitamisega ei kaasne omanikule märkimisväärset halduskoormust. Kui uuring või muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud vastavalt seaduses ette nähtud nõuetele, esitab mälestise omanik Kultuuripärandiametile vastava taotluse koos uuringu- või muinsuskaitselise järelevalve aruande ja kuludokumentidega. Mõju sagedus. Kehtiva seaduse alusel anti 2017. aastal mälestise või muinsuskaitseala ehitise uuringu lubasid 47 tk, hüvitatava arheoloogilise uuringu lubasid 225 tk. Samas toimus hulk ehitiste uuringuid mitte uuringuloa alusel, vaid kehtiva seaduse järgi suures osas eritingimuste koostamise osana (tehnilise seisukorra uuringud, ehitusajaloo uuringud). Kokku on seega episoodide arv u 300 aastas. Uuringute keskmine hind: Eramute puhul kuni 3000 eurot, mõisa- jm suuremate hoonete puhul kuni 9000 eurot. Linnuste jt suuremahuliste ehitiste puhul kuni 30 000 eurot. Muinsuskaitselise järelevalve teenuse hind oli teenuse pakkujatelt küsitud näidete keskmise põhjal oli keskmine 2017. a turul hinnanguliselt 1500 eurot. Uuringute ja järelevalve hind mälestistel erineb väga olulisel määral ning täiemahuline hüvitamine ei ole võimalik. Eelnõu järgi on hüvitatava osa suurus 50% uuringu tegemise või muinsuskaitselise järelevalve kulust, kuid üksnes ettenähtud piirmäärani. Piirmäärad on 50% või: - ajaloo-, arheoloogia-, ehitis-, kunsti- ja tehnikamälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise ning arheoloogilise leiukoha uuringu kogumaksumusest kuni 1500 eurot; - muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest kuni 1500 eurot. Kulude teatud piirmäära ulatuses hüvitamise negatiivne kõrvalmõju võib olla, et uuringute ja järelevalve turuhind võib suureneda. Eelnõuga puudub võimalus seda reguleerida. 6.3.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet 90 Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Hüvitisi hakkab maksma Kultuuripärandiamet, kes määrab ka uuringud, mis hüvitamisele kuuluvad ja muinsuskaitselise järelevalve vajaduse. See tähendab mõju nii Kultuuripärandiameti töökorraldusele kui ka eelarvele. Mõju eelarvele. Hüvitiste ja toetuste menetlemiseks Kultuuripärandiametis nähakse ette üks lisanduv töökoht. Sellega kaasnev kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. Uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve hüvitamiseks on riigieelarvest ette nähtud 1,4 mln eurot aastas alates 2019. aastast. Ehitustegevuse aluseks olevate ja muinsuskaitse eritingimuste andmiseks vajalike uuringute kogumaht aastas on u 300 episoodi x hüvitis kuni 1500 eurot = 450 000 eurot aastas. Arheoloogiamälestistel on hüvitatavaid uuringuid keskmiselt 50 aastas x hüvitis kuni 1500 = 75 000 eurot. Muinsuskaitselise järelevalve teenuse keskmine turuhind oli teenuse pakkujatelt küsitud näidete põhjal 2017. a hinnanguliselt 1500 eurot. Ajaloo- ja ehitismälestistel ning muinsuskaitsealadel on järelevalve vajadusega tööde arv aastas keskmiselt 500. Seega on kokku muinsuskaitselise järelevalve hüvitamise eelarvevajadus aastas keskmiselt 500 tööd x hüvitis kuni 1500 eurot = 750 000 eurot aastas. Arheoloogiamälestistel esineb arheoloogilist jälgimist ehk järelevalvet u 150 korda aastas x hüvitis kuni 1500 eurot = 225 000 eurot. 6.4 Muudatus 4 – muinsuskaitse valdkonnas tegutseva ettevõtja tegevusloast loobumine ja asendamine majandustegevusteate esitamise kohustusega. Muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva füüsilise isiku tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise pädevustunnistusega ning sidumine kutsesüsteemiga. 6.4.1 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga ettevõtjad Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele) Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitse valdkonnas 808 ettevõtet. Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid. Mõju avaldub positiivsena, kuna eelnõuga kaotatakse tegevusloakohustus (ettevõtja keeld tegutseda enne loa saamist). Käesolevas eelnõus on tegutsemise aluseks valitud tegevusloast vähemkoormav instrument – majandustegevusteate esitamine. Ettevõtjal on lubatud tegevusalal tegutseda, kui tal on vastavasisuline õigussuhe eelnõus nimetatud pädeva isikuga. Ettevõtjatel, kellel on kehtiva seaduse järgi saadud muinsuskaitse tegevusluba, loetakse majandustegevusteade eelnõu järgi esitatuks. Tegevusalal alustada sooviv ettevõtja peab sõlmima lepingu vastavat pädevust omava isikuga ja seejärel esitama vastava teate majandustegevuse registrile. Ettevõtja jaoks kaob ära ka tegevusloa riigilõiv. Kui ettevõtte heaks töötav pädev isik pikendab oma pädevustunnistust või uuendab oma kutset regulaarselt, ei kaasne ka pädevustunnistuse tähtajaliseks muutumisega ettevõtjale uusi kohustusi. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate ettevõtjate jaoks ei ole muudatuse mõju oluline. Kaovad ära tegevusloakohustus ja sellega seotud riigilõiv, mis leevendab ettevõtjate tegutsemise piiranguid. 91 6.4.2 Sihtrühm: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsevad tegevusloaga füüsilised isikud. Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele ning halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Muinsuskaitseameti andmetel tegutseb Eestis muinsuskaitsevaldkonnas 800 vastutavat spetsialisti (füüsilist isikut). Muudatus puudutab kõiki muinsuskaitse valdkonnas tegutsevaid vastutavaid spetsialiste. Tähtajatu tegevusloa asendamine tähtajalise pädevustunnistusega omab sihtrühmale majanduslikku mõju. Isik, kes soovib muinsuskaitse valdkonnas tegutseda, peab tegema kulutusi ja hankima pädevustunnistuse või omandama muinsuskaitsealast pädevust sisaldava kutse. Pädevustunnistuse taotlemine ei ole uus lahendus. Kehtiva seaduse järgi peab vastutav spetsialist taotlema tegevusloa. Eelnõu järgi peab pädevust hakkama perioodiliselt tõendama. Ka see ei ole iseenesest uus lahendus. Tähtajalised tegevusload olid MuKS alusel kasutusel kuni aastani 2011. Nende muutmine tähtajatuks vähendas küll isikute halduskoormust ja Kultuuripärandiameti töökoormust, kuid kiiresti arenevas konserveerimise ja restaureerimise valdkonnas ei ole tähtajatu luba end õigustanud, sest kord loa saanud isik ei pruugi vastaval erialal tööle asuda ning ilma igapäevase praktikata oskused ununevad. Pidev töötamine valdkonnas või täienduskoolituse läbimine saavad pädevustunnistuse pikendamise aluseks. Kehtiva seaduse järgi on võimalik tegevusluba saada kohe peale kooli lõpetamist (kõrgharidus + täienduskoolitus) või varasemate tööde alusel (kõrgharidus + neli aastat töökogemust). Tegelikult puudub tegevusloa andjal sisuline teadmine spetsialisti reaalsetest oskustest, rollist senistel töödel ja senise töö kvaliteedist. Ebapiisav pädevus ilmneb alles töö käigus, kuid eluaegse tegevusloa äravõtmiseks peab olema tõestatud korduvalt tõsiseid rikkumisi, mida mälestiste peal katsetades ei ole võimalik lubada. Muinsuskaitse valdkonnas tegutsemine on kõrge keerukusastmega tegevusvaldkond, kus kvaliteetne lõpptulemus on äärmiselt oluline. Selle saavutamine toetub eelkõige ajakohaste oskuste ja teadmistega spetsialistile. Tähtajaline pädevustunnistus on oluline, et hinnata isiku pädevust ja pidevat tegutsemist tegevusalal. Pädevustunnistuse riigilõiv on planeeritud sama suur praeguse tegevusloa riigilõivuga – 50 eurot. Vahe võrreldes kehtiva korraga on esinemissageduses ehk pädevustunnistuse pikendamiseks tuleb esitada taotlus iga viie aasta tagant ja tasuda riigilõiv. See on analoogne või väiksem kulu kui kutse tõendamise tasu (nt konservaatori kutseeksam praegu 103 eurot, taastõendamine 51 eurot). Kui soovitud tegevusalal on olemas muinsuskaitsealast kompetentsi sisaldav kutsestandard, saab isik enda pädevust tõendada kutsetunnistusega. Muudatus võiks perspektiivis soodustada kutsesüsteemile üleminekut ja koos Kultuuripärandiameti aktiivse tegutsemisega uute kutsete teket muinsuskaitse valdkonnas. Pädevustunnistuse tähtajalisus on analoogne kutsesüsteemiga, kus kutseoskuseid tuleb samuti perioodiliselt taastõendada. Sihtrühm on väike, kaasnev halduskoormus on võrreldav praeguse tegevusloa taotlemisega ja erinevusena esineb edaspidi kord viie aasta tagant. Eelnõu ei tõsta riigilõivu kulu, kuid seoses pädevustunnistuse tähtajalisusega on edaspidi vaja riigilõiv tasuda iga kord pädevustunnistuse pikendamisel ehk viie aasta tagant. Pädevustunnistustele üleminek on planeeritud eelnõu jõustumise järel kahes etapis vastavalt sellele, millal praegune tegevusluba on väljastatud. Eeldatavaid kohanemisraskusi muudatusega ei kaasne. 6.4.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: 92 Eelnõuga kujundatakse ümber muinsuskaitsevaldkonnas tegutsevate ettevõtjate tegevusõiguse reguleerimine. Eelnõuga loobutakse tegevusloa nõudest ettevõtjale ning tuuakse sisse asjatundlikkuse põhimõtte rakendamine. Kui tegevusalal on väljastatud kutse, tõendatakse pädevust kutsega. Muudel juhtudel väljastab Kultuuripärandiamet vastavalt taotleja kvalifikatsioonile pädevustunnistuse. Kultuuripärandiameti töökoormus ei muutu olulisel määral. Koormus väheneb ettevõtja tegevuslubade väljastamise arvelt. Koormus suureneb aga veidi selle arvelt, et senised vastutava spetsialisti tegevusload välja vahetuv pädevustunnistus muutub tähtajaliseks. Kokkuvõttes mõju Kultuuripärandiameti eelarvele puudub. Muudatusega kaasneb majandustegevuse registri arendustöödega seotud kulu: esialgse hinnangu kohaselt on majandustegevuse registrile kuluvate arendustööde maksumus hinnanguliselt 6000 eurot (andmestruktuuride ja vormide muutmine, X-tee teenuste arendamine, jne).34 6.5 Muudatus 5 – arheoloogilise leiukoha kaitse 6.5.1 Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile) Mõju kirjeldus: Otsinguvahendite (peamiselt metallidetektorite) massiline levik on kujunenud otseseks ohuks arheoloogiapärandi säilimisele. Sagenenud on muististe rüüstejuhtumid ja leidudega salakaubitsemine. Seetõttu on vajalik arheoloogiapärandi otsimise ja väljakaevamise keeldu laiendada. Samas ei ole vajalik kõiki kohti, kust leide avastatakse, mälestiseks tunnistada ega kõiki arheoloogiamälestisega kaasnevaid kitsendusi rakendada. Selleks on eelnõus ette nähtud n-ö uus kaitse tasand ehk arheoloogilise leiukoha kaitse. Arheoloogiline leiukoht on koht, kust on leitud arheoloogiline leid või leiud ja mis sisaldab jätkuvalt arheoloogilisi esemeid. Need on kohad, kus leiukoha tuvastamise otsuse järel on keelatud otsinguvahendi kasutamine ja on seatud uuringu tegemise kohustus enne teatud tööde tegemist. Piiranguid on vähem kui arheoloogiamälestisel ja need peavad täitma eesmärki säilitada arheoloogiapärandit maa sees, oma algses kontekstis, kus see säilib kõige paremini. Samas ei ole välistatud arheoloogilise leiukoha läbiuurimine seadusega ette nähtud korras. Uuringukohustus ei tähenda seega ehitamise ega muude tegevuste keeldu. Arheoloogiapärand on Eesti kultuuri üks ilming, see on taastumatu ressurss ja kordumatu ajalooallikas. Muudatusel on positiivne mõju arheoloogiapärandi säilimisele. Kultuuripärandiametile on läbi eri allikate (publikatsioonid, leire-aruanded jms) teada u 1300–1400 arheoloogilist leiukohta või muistist, mis ei ole hetkel riigi kaitse all. Täna puudub nende üle arve pidamiseks ühtne andmebaas ning detektoristide aruannetega võrdlemiseks kaardirakendus. Puudub täpne statistika, kui palju käiakse arheoloogilisi leide otsimas just neis kohtades, kuid igal aastal annavad otsijad üle leide ka neist, teada olevatest, kuid seni kaitse all mitte olevatest kohtadest. 6.5.2 Sihtrühm: arheoloogilises leiukohas asuva kinnisasja omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele, mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, mõju halduskoormusele) 34 MKM kooskõlastuskiri (26.02.2018 nr 2-7/18-0111/1695) muinsuskaitseseaduse eelnõule 93 Mõju kirjeldus: Kuna tegu on esmakordse regulatsiooniga, saab hinnata üksnes potentsiaalset omanike hulka ning neile tulevikus avalduda võivat mõju. Nii nagu mälestise omanik võib olla igaüks, st iga juriidiline või füüsiline isik, käib sama arheoloogiliste leiukohtade kohta. Kuna arheoloogilise leiukoha kaitse ei piira maakasutust ning nõuab vaid uuringukohustuse täitmist juhul, kui leiukohas on plaanis hakata ehitama. Uuringukohustust tasakaalustab õigus saada hüvitist, kui Kultuuripärandiamet on uuringud määranud. Samuti kehtib arheoloogilises leiukohas otsinguvahendiga otsimise keeld, kuid sellest ei teki maaomanikule mõju. 6.5.3 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Kultuuripärandiameti ülesannete hulka lisandub lisaks leiuteadete menetlemisele (mida tehakse ka praegu) arheoloogiliste leiukohtade tuvastamine ja kaitse kehtestamine. Kõikide leiupaikade puhul tuleb käia objektil, objekt kaardistada ja määrata selle piirid. Välitöödele lisandub info koondamine (objekti kirjeldus, leiud, dateeringud jms) ja menetlemine. Kultuuripärandiametil on vaja teha kindlaks leiukohaga edaspidi toimuv – kas see tunnistatakse arheoloogiliseks leiukohaks või algatatakse mälestiseks tunnistamise menetlus. Aasta jooksul laekub Kultuuripärandiametile info u 100 kontrollimist vajava leiupaiga kohta. Arheoloogiliste leiukohtade menetlemiseks nähakse Kultuuripärandiametis ette üks lisanduv töökoht. Sellega kaasnev lisaraha nähakse ette Kultuuriministeeriumi eelarvest. Mõnevõrra väheneb selle muudatuse mõjul leiuautasude väljamaksmise vajadus, kuna edaspidi on leiukohaks tunnistatud paigas otsinguvahendiga otsimine keelatud. Enamasti on tegemist kohtadega, kust välja võetud leidudel ei ole nii suurt turuväärtust, et tegemist oleks väga suurte leiuautasudega, mis aga ei tähenda, et neil leidudel ei oleks suurt teaduslik- kultuurilist väärtust. 6.6 Muudatus 6 – otsinguvahendi kasutamine otsinguloa alusel, kohustus esitada pärast igat otsingut otsinguaruanne ning riigilõiv otsinguvahendi loa eest. 6.6.1 Sihtrühm: otsinguvahendi loa omanikud Mõju valdkond: majanduslikud mõjud (mõju halduskoormusele) Mõju kirjeldus: Kehtivas regulatsioonis on otsinguvahendiga otsimise luba nõutav kultuuriväärtusega leiu otsimiseks. Muudatusega jäetakse välja viide otsimise eesmärgile, mis on otsija enda määratletav subjektiivne kriteerium ja võimaldab vaidluseid politsei ja Kultuuripärandiametiga. Selle asemel on täpsemalt piiritletud otsingualad, kus tohib ja kus ei tohi detektorismi harrastada. Otsinguloaga hõlmatakse alad, kust kõige tõenäolisemalt on võimalik arheoloogilisi esemeid leida, st põllu- ja metsalad. Välja jäetakse linnad, alevid ning aleviku ja küla selgelt piiritletavad kompaktse asustusega alad (tiheasustusala) ja õuemaad. Isikute hulka, keda otsinguvahendi loa kohustus mõjutaks, ei laiendata. Selleks on tehtud vajalikud välistused eelnõu § 26 lõike 4 punktides 1–3. Arvestatud on elualadega, kus töö- või teenistusülesannete täitmisel on vajalik otsinguvahendit kasutada: uuringu läbiviimine muinsuskaitseseaduse alusel, korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmisel ning kinnisasja omanikul ja ettevõtjal majandustegevuse raames ehitamise, põlluharimise ja metsandusega seotud ülesannete täitmisel. 94 Otsinguvahendi loa omanike halduskoormus jääb samaks. Edaspidi kehtib otsinguluba ühe aasta asemel viis aastat, kuid otsingu aruanne on vaja esitada iga kord pärast otsingut, mitte ühekordse aasta-aruandena nagu seni. Aruannete jooksva esitamise eelised on kiirem info liikumine ameti ja otsijate vahel ning tagasiside jõudmine leidjani. Kultuuriväärtusega leiud jõuavad lühema aja jooksul menetlusse (konserveerimisele, määramisele jne) ning leidjal on pidev ülevaade menetluse seisust. Samuti hajutab aruannete jooksev esitamine ka leidjate jaoks aruandekohustust pikema perioodi peale võrreldes hetkel kehtiva korraldusega, kus kõigi kalendriaasta jooksul läbi viidud otsingute andmed tuleb peale üheaastase loa kehtivusaja lõppu esitada aasta-aruandes ühe kuu jooksul. Uuendusena kaasneb otsinguvahendi loaga riigilõiv. See on põhjendatav riigile kuuluva ressursi otsimisega (maa sees olev kultuuriväärtus ehk arheoloogiapärand). Iga arheoloogilise leiu leidmise korral kaasneb riigile kulu leiuteate menetlemise ning leiu konserveerimise ja hoiustamise näol. Samuti määrab riik leiuautasusid leidjatele, kes on toiminud seadusega kooskõlas. 2015 oli leiuautasude kogusumma 107 055, 2016 – 100 475, 2017 – 33 950 eurot. Riigilõivu ettepanek on 50 eurot. Taotluse menetlemisele kuluv aeg on Kultuuripärandiameti hinnangul keskmiselt (taotluse vastuvõtmine ja läbivaatamine, registritoimingud, aruannete läbivaatamine) 3h x 9 eurot = 27 eurot. Lisandub riikliku järelevalve tegemise kulu ning leidudega seonduv konserveerimise ja hoiustamise kulu, mis on väga erinevad ja sõltuvad leiust. Riigilõivu kehtestamisel peab silmas pidama, et seni kehtinud üheaastaste lubade asemel väljastatakse eelnõu järgi edaspidi viieaastaseid lube. Taotluste ja väljastatud otsingulubade hulk kasvab pidevalt: 2011 (regulatsioon hakkas kehtima) – 12 luba, 2012 - 91 luba, 2013 - 197 luba, 2014 - 285 luba, 2015 - 362 luba, 2016 - 472 luba, 2017 - 484 luba. Otsinguloa riigilõivust laekuv tulu on 50 eurot x lubade arv u 500 tk = 25 000 eurot seaduse jõustumise aastal ja sealt edasi igal neljandal aastal. Lisaks veel aastas lisanduvad u 50 luba x 50 eurot = 2500 eurot aastas. 6.6.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: Muudatuse jõustamine aitab jaotada Kultuuripärandiameti töökoormust ajaliselt ühtlasemalt. Kehtiva regulatsiooni järgi koondub väga suur koormus kõigi otsinguvahendi loa omanike aastaaruannete ülevaatamiseks iga aasta esimestele kuudele. Edaspidi laekuvad otsinguaruanded jooksvalt. Lubade väljastamise koormus väheneb, kuna otsinguloa kehtivust tõstetakse ühelt aastalt viiele aastale. 6.7 Muudatus 7 – Kultuuripärandiameti ülesanded muuseumide valdkonnas (muuseumide nõustamine, muuseumide andmekogu pidamine, riikliku kogumispoliitika koordineerimine, muuseumide projektitoetuste taotluste menetlemine, muuseumide üle riikliku ja haldusjärelevalve teostamine) 95 6.7.1 Sihtrühm: muuseumid Mõju valdkond: sotsiaalsed ja demograafilised mõjud (mõju haridusele ja kultuurile) Mõju kirjeldus: Muuseumide jaoks tähendab eelnõu, et muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse (muuseumide infosüsteemi pidamine, nõustamine, andmekaitse ning muuseumideülene kommunikatsioon, teadus-, arendus- ja koostööprojektide koordineerimine), mis muudab muuseumivaldkonna strateegilise arendamise koordineeritumaks ja muuseumide tegevus on paremini tugistruktuuriga toetatud. Samuti hakkab edaspidi muuseumikogude üle järelevalve teostamine toimuma Kultuuripärandiametis. Tulevikus planeerib riik Kultuuripärandiameti alluvusse rajada riigile kuuluvate muuseumidekogude säilitamise parandamiseks ühishoidla ehk kompetentsikeskuse, mis ühendab endas säilitamis-, digiteerimis-, konserveerimis- ja koolitusteenuseid.35 Ühishoidla rajamisega luuakse Kultuuripärandiameti alla uus struktuuriüksus, mille planeerimine on alles algusjärgus, kuid juba praeguses staadiumis võib kinnitada, et mõistlik on ühishoidla teenistusse ühendada konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut. Lisaks on mõistlik tulevikus Kultuuripärandiameti alla koondada ka autoriõigustealane nõustamine, sest igas muuseumis eraldi pole otstarbekas vastavat teadmist luua, samas see valdkond on seoses kogude digitaalse kättesaadavaks tegemisega järjest aktuaalsem. Loetletud tegevused toetavad muuseumide sisulisi tegevusi ja loovad alused valdkondade vaheliseks sünergiaks. Mõjutatud on kõik Eesti muuseumid, mis vastavad muuseumiseaduse muuseumi definitsioonile, sest muuseumide taotlusvoorud on avatud kõigile, olenemata omandivormist. Muuseume (juriidilisi üksuseid) on 182. Samuti saavad kõik muuseumid kasu metoodilistest materjalidest ja standarditest, mida hakatakse koondama ja välja töötama. Muuseumide jaoks on edaspidi neis küsimustes partneriks mitte Kultuuriministeerium, vaid Kultuuripärandiamet. See on muudatus, mis küll vajab mingil määral ümberharjumist, kuid ei muuda oluliselt muuseumide igapäevatööd. Eesmärk on muudatusega aktiveerida suhtlust muuseumide ja strateegilise tasandi juhtimise vahel varasemaga võrreldes rohkem. Otsene mõju avaldub aga riigile kuuluvatele muuseumidele, kellel on kohustus järgida muuseumiseadust ning kelle vastutada on antud riigile kuuluvad muuseumikogud. 6.7.2 Sihtrühm: Kultuuripärandiamet ja Kultuuriministeerium Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele (mõju riigiasutuse töökorraldusele ning kuludele) Mõju kirjeldus: 35 Ühishoidla planeerimist on analüüsitud põhjalikult KPMG Baltics OÜ ja Ratus OÜ koostatud uuringus, mille tellis Kultuuriministeeriumi soovil Rahandusministeerium (2018). Analüüsi tulemusel leiti, et potentsiaalselt kõige efektiivsem ning ressursisäästlikum Eesti kultuuripärandi pikaajalist säilitamist tagav lahendus on ühishoidla loomine kompetentsikeskusena (arendajaks RKAS). Arvestatud on kokku 23 muuseumi vajadusi ning kõige mõistlikuma lahendusena on toodud välja, et ühishoidla võiks toimida ameti alluvuses. Analüüsitud on ka personalivajadusi, kuid neid kohti pole hetkel ametisse veel planeeritud. 96 Kultuuripärandiamet hakkab korraldama nii muinsuskaitse kui ka muuseumide valdkonda. Selline ümberkorraldus võimaldab parandada kultuuriväärtuste valdkonna ühtset juhtimist ning valdkonna ühiste ressursside paindlikumat ja efektiivsemat kasutamist. Kultuuripärandiamet saab juurde uusi ülesandeid muuseumide valdkonnas, muuseumid saavad endale ameti näol valitsusasutuse tasandil tugiüksuse. Osad ülesanded liiguvad Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse: - järelevalve muuseumikogude korralduse üle; - näituste riikliku kindlustuse süsteemi rakendamine; - muuseumide andmekogu pidamine; - taotlusvooru „Muuseumide arendamine“ taotluste menetlemine. Viimasega koos liigub Kultuuripärandiametisse taotlusvooru „Muinsuskaitse arendustegevused“ rakendamine ja need kaks taotlusvooru liidetakse valdkondade lõimimise eesmärgil. Teatud ülesanded, millega on Kultuuriministeeriumis on seni vähesel määral tegeletud, planeeritakse Kultuuripärandiametis rohkem prioritiseerida: - muuseumide nõustamine; - muuseumide valdkonna juhendite väljatöötamine ja standardite juurutamine; - muuseumide kogumispõhimõtete üle-Eestiline koordineerimine; - muuseumideülesed statistilised analüüsid ja uuringud. Viimane tegevus hakkab toimuma koos muinsuskaitse valdkonnaga valdkondade lõimimise eesmärgil. Samuti luuakse muudatusega eeldus muuseumide ühishoidla haldamiseks tulevikus Kultuuripärandiameti all. Eelnõu mõjutab Kultuuripärandiameti töökorraldust ja ülesandeid, teenuste osutamise võimet, struktuuri, personali kvalifikatsiooninõudeid, koolitusvajadust, kulusid. Eelnõu mõjutab asutustevahelisi suhteid kultuuripärandi valdkonnas (Kultuuripärandiamet ja muuseumid), tööjaotust ja koostööd. Muuseumidele eraldi struktuuriüksuse loomine Kultuuriministeeriumi juurde ei ole otstarbekas. Muinsuskaitse ja muuseumid on mõlemad kultuuripärandi valdkonnad ning teenuseid on mõttekas pakkuda ühest kohast. Sarnastele valdkondade koordineerimine ühes kohast annab eelduse nende ühiseks arenguks ning kultuuripärandi valdkonnast teadlikkuse tõstmiseks. Mõju eelarvele: Muudatusega seoses liigub Kultuuriministeeriumist Kultuuripärandiametisse kaks töökohta ja vastav eelarveosa. Ühe lisanduva spetsialisti tööjõu kulu kaetakse Kultuuriministeeriumi eelarvest. 7. Eelnõu rakendamisega seotud kulud ja tulud Eelnõu mõjutab riigieelarvet. Mõju riigieelarvele on 1,4 mln eurot aastas, mis on Vabariigi Valitsuse poolt planeeritud riigieelarvesse alates 2019. aastast ja mille sisu on lahti kirjutatud eespool seletuskirja punktis 6. 8. Rakendusaktid 97 Eelnõu alusel vajavad kehtestamist järgmised valdkonna eest vastutava ministri määrused: - Arheoloogilise leiu leiuautasu määramise kord; - Mälestise säilitamise toetamise alused, toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaja, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord; - Uuringu liigid, uuringu tegemise ja dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise määr, maksmise tingimused ja kord; - Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise kord; - Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise kord, nõuded aruandele ning hüvitise määr, maksmise tingimused ja kord; - Mälestiste tähistamise kord ja tähise kujutis; - Kultuurimälestiste registri asutamine ja selle põhimääruse kehtestamine. - Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ja sukeldumisest teavitamise alused ja kord ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale; - Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise, andmisest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused ja korra, otsingule minekust teavitamise korra, otsinguvahendi loa vormi, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale; Kultuuripärandiameti ülesannete muutmisega seoses kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse alusel kultuuriministri määrusega Kultuuripärandiameti põhimäärus ning tunnistatakse kehtetuks senikehtinud Kultuuripärandiameti põhimäärus. Muuseumiseaduse alusel muudetakse kultuuriministri 08.07.2013. a määrust nr 32 „Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus.“, kultuuriministri 08.07.2013.a määrust nr 35 „Riigieelarvest Kultuuriministeeriumile muuseumide tegevustoetuseks eraldatud vahendite taotlemise ja määramise kord“ ja Vabariigi Valitsuse 29.09.2013. a määrust nr 140 „Rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise kord“ ja 9. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustumine on kavandatud 2019. aasta 1. jaanuariks. 10. Eelnõu kooskõlastamine ja huvirühmade kaasamine Muinsuskaitseseaduse eelnõu koostamist alustati novembris 2013. a Eelnõu väljatöötamisse kaasati teemaga seotud isikuid ja ühendusi. Kaasatud isikud on leitavad Kultuuriministeeriumi veebilehel: http://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/muinsuskaitse/muinsuskaitseseaduse- uuendamine. Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja huvirühmadele infosüsteemi EIS kaudu 2015. aastal, mille järel eelnõu edasine menetlemine peatus. Vabariigi Valitsus arutas muinsuskaitsereformi 2016. a septembris ning kiitis heaks selle eesmärgid ja põhimõtted. Vabariigi Valitsus kiitis rahastamise 1,4 mln ulatuses heaks 2017. a kevadel, mille järel on Kultuuriministeerium koos Muinsuskaitseametiga eelnõud täiendanud vastavalt 2015. a kooskõlastusringil tehtud märkustele. 98 Seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse avaldamiseks teistele huvirühmadele. Ettepanekute ja nendega arvestamise tabel on lisatud eelnõu seletuskirjale. 99 Muinsuskaitseseaduse seletuskirja LISA 1 Rakendusaktide kavandid KAVAND 1 Kultuuriministri määrus: Uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 42 lõike 7 ja § 45 lõike 3 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Määruse kohaldamisala Määrus sätestab mälestise uuringu liigid, uuringu tegemise, uuringu dokumenteerimise ning uuringu läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. 2. peatükk Uuringu liigid ja nende eesmärk § 2. Uuringu koostamine ja uuringu liigid (1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuripärandiamet lähtuvalt kavandatud tööde iseloomust ja mahust enne muinsuskaitse eritingimuste andmist, muinsuskaitse eritingimustes, kooskõlastuse andmisel teisele haldusorganile või tööde loas. (2) Vastavalt tööde iseloomule ja mahule võib Kultuuripärandiamet nõuda ühe või mitme alljärgneva uuringu tegemist: 1) arhiivi- ja bibliograafiauuring; 2) ehitusuuring; 3) viimistluskihtide uuring; 4) mõõdistamine; 5) ehitise audit; 6) pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine; 7) arheoloogiline, sh allveearheoloogiline uuring; 8) materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs; 9) ekspertiis. (3) Uuring tehakse põhjendatud mahus nii, et sellega on täidetud uuringu eesmärk, sealhulgas selgitatud uuritava objekti ja selle väärtuslike kihistuste (või kultuurkihi) kujunemise etapid, väärtus, seisukord, ulatus ja muud andmed. (4) Uuring koosneb uuringu tegemisest ja aruande koostamisest. (5) Uuringu tegemiseks, mis sekkub füüsiliselt mälestise materjali või võib kaasa tuua mälestise muutmise, on nõutav uuringukava koostamine ja uuringuluba. § 3. Arhiivi- ja bibliograafiauuring (1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu eesmärk on selgitada välja kirjalike materjalide (dokumentide, jooniste, fotode) olemasolu ning nende põhjal ülevaate koostamine uuritava objekti kujunemisest. (2) Arhiivi- ja bibliograafiauuringuga saadakse lähteandmed edasiste uuringute tegemiseks ja eritingimuste väljastamiseks. (3) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu käigus hinnatakse uuritava objekti arhitektuurilist, ajaloolist, arheoloogilist, kunstilist ja kultuuriloolist väärtust. § 4. Ehitusuuring (1) Ehitusuuringu eesmärk on ehitusloo uurimine, sealhulgas ehitusetappide välja selgitamine, nende järjekorra kindlaks tegemine ja võimalusel dateerimine. (2) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise eesmärk on kultuuriväärtusega tarindite ja detailide jms väljaselgitamine, nende ehitamise aja, säilivuse ja seisukorra määramine ning nendele väärtushinnangu andmine. (3) Ehitusuuringut tehakse eelistatult mittelõhkuvate meetoditega, arhiivi- ja bibliograafiauuringute alusel ja visuaalse vaatluse teel. Vajadusel tehakse uuringu käigus avanguid, sondaaže, šurfe ja materjaliuuringuid. (4) Avangud tehakse objekti või selle detailide tarinduse, mõõtmete, ehitusjärkude või algilme, või varjatud varasemate detailide, tarindite selgitamiseks. (5) Šurfid kaevatakse pinnasesse võimaliku kultuurkihi määramiseks, samuti võimalike varjatud tarindite kindlakstegemiseks. § 5. Viimistluskihtide uuring (1) Viimistluskihtide uuring tehakse viimistluskihtide osalise avamise (sondaaž) teel, et teha kindlaks viimistluskihtide järjestus, vanus, säilivus, materjal, kujundusvõte ja seisukord. (2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. (3) Vajadusel tehakse täiendavalt mittelõhkuvad tehnilised uuringud (näiteks infrapunauuring, ultraviolettuuring, röntgenuuring jms). § 6. Mõõdistamine (1) Mõõdistamise eesmärk on tegevuskava või projekti koostamiseks või edasisteks uuringuteks vajaliku alusmaterjali saamine. Vastavalt vajalikule täpsusastmele jagunevad mõõdistustööd alljärgnevalt: 1) skemaatiline mõõdistamine tehakse uuritava objekti eelneva ülevaatuse või uurimise käigus, kui järgmistel etappidel on ette nähtud uuritava objekti detailne mõõdistamine; 2) mälestise arhitektuuriline mõõdistamine tehakse restaureerimisprojekti koostamiseks või mälestise teaduslikul uurimisel; 3) ehitusarheoloogiline mõõdistamine tehakse arheoloogilise uuringu tulemusena ilmnenud varasemate ehitiseosade ja ehitusetappide sidumiseks olemasoleva ehitisega. Kõik ehitusarheoloogilised mõõdistused tuleb siduda riigi geodeetilise põhivõrguga. (2) Varasemate mõõdistuste tulemusi võib projekti koostamisel kasutada pärast nende täpsuse kontrolli. § 7. Ehitise audit (1) Ehitise auditi eesmärk on: 1) tarinduse kahjustuse või deformatsiooni tekkepõhjuste selgitamine; 2) tarinduse ja ehitusvõtete selgitamine; 3) staatika skeemide koostamine ning tarindite tugevusarvutuste tegemine; 4) tarindimaterjalide tehnilise seisukorra selgitamine; 5) tarindi kahjustuse ja deformatsiooni selgitamine; 6) tarindi kandevõime ja avariiohtlikkuse selgitamine; 7) piirdetarindi ehitusfüüsikaliste karakteristikute määramine (kondenseerumisriski-, sooja- ja mürapidavuse arvutuse teostamine); 8) varjatud tarindielementide tehnilise seisukorra selgitamine; 9) pinnase omaduste, hüdrogeoloogiliste tingimuste ja vajumite selgitamine. (2) Vajadusel tehakse täiendavalt materjaliuuring. § 8. Pargi või kalmistu uuring ja puistu dendroloogiline inventeerimine (1) Pargi või kalmistu uuringu eesmärk on selle planeeringu, maastiku- ja kompositsioonielementide ning kultuuriväärtuslike väikeehitiste ja -vormide säilimise, erinevate ehitusjärkude ja seisukorra väljaselgitamine ning nendele väärtushinnangu andmine. (2) Puistu dendroloogilise inventeerimise eesmärk on olemasoleva puittaimestiku koosseisu ja seisukorra, kahjustuste, hooldusvajaduse ning ruumilise sobivuse (puittaime asukoha kooskõla pargiruumiga) hindamine. § 9. Arheoloogiline uuring (1) Arheoloogilise uuringu eesmärk on: 1) arheoloogilise kultuurkihi, st konstruktsioonide ja inimese poolt tekitatud ladestuste või arheoloogilisi leide (sh inimluid) sisaldavate looduslike objektide ja ladestuste tuvastamine ja kindlaks määramine ning nende tekkimise järjekorra selgitamine; 2) kultuuriväärtusega konstruktsioonielementide säilimise ja seisukorra selgitamine, vajadusel kultuurkihi läbiuurimine. (2) Arheoloogilise uuringu käigus tuleb leiud siduda tekkepõhiste (loomulikult ladestunud) pinnasekihtidega. (3) Arheoloogilise uuringu liigid on: 1) maastikuseire (leire) – arheoloogiapärandi otsimine maastikul visuaalse vaatluse ning väikesemahuliste šurfide või muu pinnaseuuringu abil, arheoloogiliste leidude kogumine; 2) eeluuring – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine enne kaeve-, ehitus- ja muid mullatöid. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; 3) kaevetööde arheoloogiline jälgimine – arheoloogilise kultuurkihi tuvastamine ja esmane kirjeldamine kaeve-, ehitus- ja muude mullatööde käigus. Tuvastatud arheoloogilisest kultuurkihist kogutakse teavet selle ulatuse ja teabemahukuse kohta, mille alusel saab hinnata edasise uuringu mahtu ning metoodikat; 4) arheoloogiline kaevamine – täiemahuline või osaline mälestise või arheoloogilise objekti või selle osa arheoloogiline läbi uurimine; 5) allveearheoloogiline uuring on veealuste kultuuriväärtusega asjade ja kultuurikihi otsimine ja tuvastamine, lokaliseerimine, dokumenteerimine ja nende seisundi ja säilimise ulatuse väljaselgitamine. Allveearheoloogiline uuring on ka tehniliste vahendite nagu külgvaate jm sonarisüsteemidega ja foto- ja videodokumentatsioonina teostatav uuring. (4) Uurija on kohustatud uuringu käigus kogutud arheoloogilised leiud korrastama ning need leide säilitavale asutusele üle andma. Enne üleandmist tuleb leiud nende säilimise tagamiseks pädeva isiku poolt konserveerida. Kogutud materjali osas tuleb teha materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs uuritud objekti kirjeldamiseks ja dateerimiseks. § 10. Materjaliuuring ja loodusteaduslik analüüs (1) Materjaliuuringu eesmärk on materjali seisukorra, omaduste, päritolu ja vanuse määramine. (2) Materjaliuuringuks on materjalide keemiline uuring ja analüüs, tarindite dendroloogiline ja dendrokronoloogiline uuring, bioloogiliste organismide määramise uuring, värvikihtide stratigraafiline (mikrolihvide) uuring, kruntide, pigmentide, sideainete ja kattekihtide keemiline ja spektraalanalüüs. Materjaliuuring on ka radioaktiivse süsiniku ehk 14C analüüs, paleoantropoloogiline, arheobioloogiline, mineraloogiline, geokeemiline ja muu analüüs. (3) Loodusteadusliku analüüsi eesmärk on teadmiste saamine ajalooliste, arheoloogiliste ja kultuuriväärtusega objektide, samuti mineviku keskkonna kohta loodusteaduslike meetodite abil. § 11. Ekspertiis (1) Ekspertiisi eesmärk on selgitada välja uuritava objekti või selle osa seisukord, säilivus ja selle põhjus ning anda hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis- ja restaureerimisvõimalustele. (2) Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid. 3. peatükk Uuringuaruande koostamine § 12. Üldised nõuded uuringuaruandele (1) Aruanne peab vastama uuringu eesmärgile ning uuringukavale. (2) Aruande koostamisel järgitakse ainevaldkonnas levinud sõnastustava, allikmaterjalide viitamise põhimõtteid, ühtset kirjutamisviisi ja keelelist korrektsust. (3) Aruanne varustatakse tiitellehega, millel esitatakse: 1) töö nimetus; 2) mälestise registrinumber; 3) uuringu objekti aadress või aadressid; 4) uuringu teostanud ettevõtja ärinimi ja kontaktandmed; 5) pädeva isiku nimi, allkiri ja pädevustunnistuse number; 6) aruande koostaja nimi ja allkiri; 7) aruande allkirjastamise aeg; 8) uuringu tellija nimi. (4) Uuringu aruanne koostatakse eesti keeles ning üks eksemplar antakse Kultuuripärandiametile üle digitaalselt PDF-vormingus (Portable Document Format) või A4 formaadis paberil köidetuna ja digitaalsel kujul, lisamaterjalid esitatakse süstematiseeritult. § 13. Aruande koostamise nõuded uuringu liikide kaupa (1) Arhiivi- ja bibliograafiauuringu aruandes esitatakse uuringu tulemusel kogutud ajaloolised andmed uuritava objekti ajaloo, ehitusloo, varasemate uuringute, restaureerimiste jm kohta allikaviidetega varustatud kokkuvõtlikul ja süstematiseeritud kujul koos uuringu põhjal tehtud järelduste või hüpoteesidega ning antakse uuringul põhinev hinnang planeeritavale tegevusele. Aruandele lisatakse vajadusel uuritava objektiga seotud kaartide ja plaanide koopiad ja fotod. (2) Ehitusuuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid hooneosi. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvifotod), mis annab ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Lisaks koopiad laboriuuringu tulemustest ning leiuainese või leidude puhul nende kokkuvõttev analüüs. (3) Kultuuriväärtusega tarindite ja detailide inventeerimise aruandes esitatakse inventeeritud detailide ja tarindite (nii kohakindlad kui ka ird-detailid) loetelu, kirjeldused ja seisukord ning antakse tarinditele ja detailidele väärtushinnangud ja dateeringud. Aruandele lisatakse joonised tarindite ja detailide asukoha lokaliseerimiseks, kultuuriväärtusega detailide ja tarindite kvaliteetsed fotod ja vajadusel mõõdistusjoonised. Eraldi esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. (4) Viimistluskihtide uuringu aruandes esitatakse uuringu eesmärk, metoodika ja tulemuste kirjeldus. Aruanne kajastab uuritud objekti ajaloo jooksul toimunud muutusi (ümberehitused, restaureerimistööd jms), annab ülevaate varasematest uuringutest, viimistluskihtide säilivusest ja seisukorrast ning kirjeldab erinevatest perioodidest pärinevaid viimistluskihte ja dekoori. Aruande lisadena esitatakse graafiline materjal (plaanid, joonised, värvikaardid, fotod), mis annavad ülevaate uuringuala paiknemisest, uuringu ulatusest ja uuritud materjalidest. Vajadusel lisatakse materjaliuuringu ja mittelõhkuva tehnilise uuringu tulemused. Samuti esitatakse uuritud viimistluskihtide analüüs ja leidude väärtushinnangud ning vajadusel uuringust lähtuvad ettepanekud leidude konserveerimiseks või restaureerimiseks. (5) Mõõdistamise tulemused vormistatakse mõõdistusjoonistena (plaanide, vaadete, lõigete, detailjoonistena). Mõõdistusjooniste mõõtkava valitakse vastavalt uuringu eesmärgile. Mõõdistusjoonised vormistatakse köitena ja soovitavalt digitaalsel kujul, mille. Seletuskirjas antakse ülevaade mõõdistamisel kasutatud meetoditest ja -tehnikast. (6) Ehitise auditi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud metoodikast, ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel arvutuste loetelu ja ettepanek objekti säilimise tagamiseks. Uuringu aruande lisana esitatakse uuritud objekti või selle osade seisundit dokumenteerivad fotod, väljavõtted tehtud laboriuuringu tulemustest või muu asjassepuutuv dokumentatsioon. Samuti esitatakse uuringust lähtuvad ettepanekud konserveerimiseks ja restaureerimiseks. (7) Pargi või kalmistu uuringu aruandes kirjeldatakse uuringu käigus dokumenteeritud ehitusajaloolise väärtusega pargistruktuure või kompositsioone, väikevorme ja -ehitisi või nende osi, antakse nendele väärtushinnang ja dateering. Aruandele lisatakse iga väikevormi või -ehitise või selle osa fotod ning mõõdistusjoonised, samuti nende osade asukohad joonisel või plaanil. Puistu dendroloogilise inventeerimise aruandes esitatakse taimestiku asukohad, eristades nende liigid ja suurused ning määratakse seisund. (8) Arheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, kaevamis- ja muude uuringute käik, uuringul ja mõõdistamisel kasutatud metoodika kirjeldus, uuritud kihtide ja konstruktsioonide kirjeldused, dateeringud ja muud teaduslikud järeldused ja uurimistulemused, ettepanekud leidude ja konstruktsioonide säilitamise tingimuste kohta, proovide ja leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse), illustratsioonide (sh mõõdistusjooniste, fotode jms) ning vajadusel eristatud kontekstide nimestik. Aruande illustratsioonide osas esitatakse uuritud ala asendi- ja kaevandiplaanid, leiuplaanid, avastatud konstruktsioonide vaated ja lõiked, kihtide ja profiilide joonised, fotod. Aruande koopia antakse uuringul kogutud arheoloogilisi leide säilitavale asutusele. (9) Allveearheoloogilise uuringu aruandes esitatakse uuringuala üldiseloomustus, eelnevate uuringute tulemuste kokkuvõte, ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud uurimismeetoditest, uuringu ja analüüsi tulemused, soovitused edasiseks tegevuseks uuringualal ning ettepanekud uuringukoha säilitamiseks. Aruandele lisatakse leidude nimekiri (viidetega hoidlatele, kus neid säilitatakse) ja iga uuringujärku kajastavad joonised ning fotod koos nende loeteluga. (10) Materjaliuuringu ja loodusteadusliku analüüsi aruandes esitatakse uuringu eesmärk, meetodid, analüüsimiseks võetud proovide või esemete täpne kirjeldus koos asukohaskeemiga (sh millisest eseme, hoone või rajatise osast, ruumist, tarindist, seinast, kihist jne need on võetud), tehtud laborikatsete või analüüside meetodid (koos viitega Eesti või rahvusvahelisele baas- või normdokumendile), katsetulemused proovide kaupa ning andmete võrdlemisel ja süstematiseerimisel saadud järeldused. (11) Ekspertiisi aruandes esitatakse ülevaade tehtud uuringust ja kasutatud meetodist, uuringu kirjeldus ning uuringu tulemuste kokkuvõte ja järeldused, uuringu ala joonistel ning vajadusel vastavate arvutuste loetelu ja hinnang mälestise või selle osa seisukorrale, säilivusele ja selle põhjustele ning antakse hinnang säilitamistingimustele ning konserveerimis-ja restaureerimisvõimalustele. § 14. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab esitatud uuringuaruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. 4. peatükk Kulude hüvitamise kord § 15. Uuringu kulude hüvitamise tingimused (1) Kui muinsuskaitseseaduse § 42 lõikes 4 sätestatud korras määratud uuring on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on uuringuaruande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt uuringu tellijale tema kantud uuringu läbiviimise kulu. (2) Isikule hüvitatakse uuringu läbiviimise kulud, kui: 1) uuring on läbi viidud Kultuuripärandiameti antud uuringuloa alusel ja vastavalt uuringuloa aluseks olnud uuringukavale; 2) uuringu on läbi viinud pädev isik. (3) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe uuringuloa alusel tehtud uuringute kohta ühe korra. (4) Uuringu läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast uuringuaruande heakskiitmist. § 16. Hüvitise määr (1) Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% uuringu tegemise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot ajaloo-, arheoloogia-, ehitis, kunsti- ja tehnikamälestisel, muinsuskaitsealal asuval ehitisel või arheoloogilises leiukohas läbiviidud uuringu eest; (2) Kultuuripärandiamet võib otsustada, et arheoloogiamälestise uuring hüvitatakse vahearuande alusel, kui uuringu käigus leitud arheoloogiliste leidude hulk on väga suur ja nende konserveerimine ajamahukas. § 17. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine (1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile uuringu läbiviimise kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. (2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. (3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. (4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 18. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: 1) taotleja ei ole esitanud kõiki käesolevas määruses ettenähtud dokumente, taotlejale on antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid taotleja ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud; 2) uuring ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; 3) Kultuuripärandiamet ei ole uuringuaruannet heaks kiitnud; 4) taotleja on esitanud valeandmeid; 5) taotlejal on samal mälestisel täitmata ettekirjutus või tasumata sunniraha. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 19. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 2 Kultuuriministri määrus: Muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise ja muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 57 lõike 4 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrus sätestab muinsuskaitselise järelevalve dokumenteerimise ning muinsuskaitselise järelevalve läbiviimisega seotud kulude hüvitamise korra. § 2. Nõuded muinsuskaitselise järelevalve aruandele (1) Muinsuskaitselise järelevalve aruande koostab järelevalvet teostav isik. Kui muinsuskaitselist järelevalvet ei ole määratud, koostab aruande tööde teostaja. (2) Muinsuskaitselise järelevalve aruandes esitatakse tehtud tööde kokkuvõtlik kirjeldus, ülevaade kasutatud töömeetoditest, tööde käigus avastatust koos vajalike jooniste ja fotodega ning kokkuvõtlik hinnang tehtud tööde muinsuskaitselisele kvaliteedile. (3) Aruandele lisatakse järgmiste dokumentide koopiad: 1) muinsuskaitse seisukohalt olulised väljavõtted ehitustööde päevikust ja ehitusnõupidamiste protokollid; 2) ekspertiisiaktid ja muud tööde käiku mõjutanud dokumendid; 3) tööde käigus tehtud uuringute aruanded juhul, kui need ei ole esitatud eraldi köitena, ja mälestise avatud osade mõõdistusjoonised või fotod koos selgitava tekstiga ja asukohta fikseerivate joonistega; 4) teostusjoonised projektist erinevalt tehtu kohta; 5) ülevaade kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilivuse kohta; 6) andmed ehituse lõppülevaatuse kohta. § 4. Aruande heakskiitmine Kultuuripärandiamet kiidab muinsuskaitselise aruande heaks 30 päeva jooksul selle esitamisest arvates või tagastab selle esitajale puuduste kõrvaldamiseks. § 5. Kulude hüvitamise üldnõuded (1) Kui muinsuskaitse eritingimustega või tööde loaga määratud muinsuskaitseline järelevalve on läbi viidud nõuetekohaselt ja Kultuuripärandiamet on järelevalvearuande heaks kiitnud, hüvitatakse osaliselt muinsuskaitselise järelevalve tellijale järelevalve läbiviimise kulu. (2) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist on võimalik taotleda ühe tööde loa alusel tehtud tööde kohta ühe korra. (3) Muinsuskaitse järelevalve läbiviimise kulude hüvitist saab taotleda ühe aasta jooksul pärast muinsuskaitselise järelevalve aruande heakskiitmist. § 6. Hüvitise määr Kultuuripärandiameti hüvitatava osa suurus on 50% muinsuskaitselise järelevalve läbiviimise kuludest, kuid mitte rohkem kui tuhat viissada eurot muinsuskaitselise järelevalve kogumaksumusest. § 7. Hüvitise taotlemine ja väljamaksmine (1) Mälestise omanik või valdaja esitab Kultuuripärandiametile muinsuskaitselisele järelevalvele tehtud kulutuste eest hüvitise saamiseks vastava taotluse koos kuludokumentidega. (2) Kultuuripärandiamet vaatab taotluse läbi 15 päeva jooksul taotluse saamisest arvates või tagastab taotlejale puuduste kõrvaldamiseks. (3) Kultuuripärandiamet võib nõuda kulutuste põhjendatuse kontrollimiseks muid täiendavaid dokumente. (4) Kultuuripärandiamet kannab hüvitatava summa taotleja näidatud arvelduskontole 15 päeva jooksul taotluse heakskiitmisest. § 8. Taotluse rahuldamata jätmine (1) Taotlus jäetakse rahuldamata kui: 1) taotleja ei ole esitanud kõiki käesolevas määruses ettenähtud dokumente, taotlejale on antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid taotleja ei ole puudusi tähtajaks kõrvaldanud; 2) muinsuskaitseline järelevalve ei ole läbi viidud nõuetekohaselt; 3) Kultuuripärandiamet ei ole muinsuskaitselist aruannet heaks kiitnud; 4) taotleja on esitanud valeandmeid; 5) taotlejal on samal mälestisel täitmata ettekirjutus või tasumata sunniraha. (2) Kui esitatud taotluste summa ületab Kultuuripärandiametile eelarveaastaks eraldatud riigieelarvelisi vahendeid, otsustab Kultuuripärandiamet hüvitamise järgmisel eelarveaastal sama taotluse alusel. § 9. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 3 Kultuuriministri määrus: Arheoloogilise leiu leidjale leiuautasu määramise kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 25 lõike 5 alusel § 1. Leiuautasu maksmise korraldaja Leiuautasu (edaspidi tasu) määramist arheoloogilise leiu (edaspidi leid) leidjale korraldab Kultuuripärandiamet. § 2. Leiu kultuuriväärtuse kindlaksmääramine (1) Kultuuripärandiamet määrab leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kuue kuu jooksul arvates päevast, mil leidja on leiu Kultuuripärandiametile üle andnud või leiukohast teatanud. (2) Leiu üleandmine Kultuuripärandiametile vormistatakse üleandmise-vastuvõtmise aktiga. (3) Juhul kui leiu kultuuriväärtuse määramiseks on vajalik uuringu läbi viimine leiukohas või leidude konserveerimine, siis määrab Kultuuripärandiamet leiu kultuuriväärtuse eksperdihinnanguga kindlaks kolme kuu jooksul pärast uuringute või konserveerimise lõppu. (4) Leiu ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtuse kindlaksmääramisele võib kaasata eksperte. (5) Tasu määramise ja vajadusel selle suuruse otsustab Kultuuripärandiamet eksperdihinnangu alusel ning vajadusel kaasates Kultuuripärandiameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu. Vajaduse korral küsitakse Muinsuskaitse Nõukogu arvamust. (6) Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse leiu kultuuriväärtust ning selle leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid. § 3. Tasu maksmine leidjale (1) Kultuuripärandiamet maksab leidjale tasu eelarves selleks ettenähtud vahenditest kolme kuu jooksul Kultuuripärandiameti otsuse tegemisest. (2) Kui leiu leidjale makstav tasu on suurem kui Kultuuripärandiameti eelarves selleks ettenähtud vahendid, esitab Kultuuripärandiamet kultuuriministri kaudu taotluse tasu jaoks vajaliku summa eraldamiseks Vabariigi Valitsuse reservist. Sel juhul makstakse leiu leidjale tasu ühe kuu jooksul pärast lisavahendite eraldamist. § 4. Tasu maksmise üle arvestuse pidamine Arvestust leiu leidjatele tasu maksmise üle peab Kultuuripärandiamet. § 5. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 4 Kultuuriministri määrus: Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamise toetamise kord. Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 31 lõike 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse riigieelarvest mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule või valdajale mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilitamiseks makstava toetusega toetatavad tegevused, toetuse taotlejale ja taotlusele esitatavad nõuded, taotluse esitamise tähtaeg, taotluse hindamise ja rahuldamata jätmise alused, toetuse sihipärase kasutamise kontrollimise kord ning toetuse tagasinõudmise alused ja kord. § 2. Toetatavad tegevused (1) Toetavad tegevused on: 1) Ehitiste puhul: 1. ehitusprojekti või tegevuskava koostamine; 2. konserveerimine ja restaureerimine; 3. hooldamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine; 4. taastamine. 2) Ajaloomälestiste (mis ei ole hooned), kunsti- ning tehnikamälestiste puhul: konserveerimine ja restaureerimine; 1. hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine; 2. säilitustingimuste tagamine, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamine asukohajärgsele hoonele; 3. taastamine. 3) Arheoloogiamälestiste puhul hooldamine, sh võsa ja puude eemaldamine. 4) Erakorralisi ja ettenägematuid töid, millega kõrvaldatakse mälestise säilimist ohustav akuutne avariiolukord. 5) Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis tööde käigus avastatud kultuuriväärtusliku rajatise, tarindi, hooneosa, viimistluskihi uurimist, restaureerimist, konserveerimist ja arheoloogilise kultuurkihi uurimist või konserveerimist. (2) Eelarve jaotuse toetavate tegevuste vahel kinnitab Kultuuripärandiameti peadirektor Kultuuripärandiameti iga-aastases eelarves. § 5. Nõuded taotlejale (1) Toetust on õigus taotleda mälestise omanikul või valdajal. (2) Taotleja peab vastama järgmistele tingimustele: 1) taotleja suhtes ei ole alustatud likvideerimismenetlust ega tehtud pankrotiotsust ning tal ei ole kehtivat äriregistrist kustutamise hoiatust; 2) taotlejal ei ole maksuvõlgnevust. Maksuvõla tasumise ajatamise korral peab maksuvõlg olema tasutud ajakava kohaselt; 3) taotlejal on tegevuste elluviimiseks vajalikud vahendid; 4) taotlejale ei ole varem sama kulu hüvitamiseks riigieelarvest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest raha eraldatud; 5) tegevustele või projekti üksikutele tegevustele samal ajal mitmest meetmest või muudest riigieelarvelistest, Euroopa Liidu või välisabi vahenditest toetuse taotlemise korral peab taotleja esitama sellekohase teabe; 6) taotlejal ei tohi olla Kultuuripärandiameti suhtes täitmata kohuseid. § 6. Taotluse esitamine (1 ) Sõltuvalt toetatavast tegevusest toimub taotlemine vooruliselt või jooksvalt. (2) Riigieelarvest toetuse saamiseks tuleb Kultuuripärandiametile esitada kirjalik taotlus eelarveaastale eelneva aasta 30. septembriks. (3) Käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud tegevusteks esitatakse taotlusi jooksvalt. (4) Kultuuripärandiamet võib jooksvalt toetatavateks tegevusteks taotluste vastuvõtmise lõpetada, kui toetatavate tegevuste eelarve jääk on võrdne menetlusesolevate, kuid veel otsustamata taotluste mahuga. (5) Taotlus esitatakse elektrooniliselt läbi kultuurimälestiste registri või paberkandjal esindusõigusliku isiku allkirjaga toetuse andja kinnitatud taotluse vormil. Taotluse vorm on kättesaadav Kultuuripärandiameti kodulehel ja kultuurimälestiste registris. (6) Taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid: 1) taotleja nimi (ärinimi), isikukood (registrikood), kontaktandmed, arveldusarve number, pank; 2) mälestise või muinsuskaitseala nimi ja registrinumber ning mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise aadress; 3) tööde loetelu, milleks toetust taotletakse, koos oma- ja/või kaasfinantseeringu äranäitamisega (taotleda saab kulude toetamist, mis on otseselt vajalikud kavandatavate tööde elluviimiseks) 4) tööde teostamise ajakava; 6) taotluse esitamise kuupäev ja taotleja allkiri. (7) Taotlusele peab olema lisatud: 1) mälestise valdamise õiguslikku alust tõendav dokument või omaniku kinnituskiri, kui taotleja ei ole mälestise omanik; 2) vähemalt kaks hinnapakkumist. Põhjendatud juhul võib arheoloogia, ajaloo ja kunstimälestiste toetuste puhul esitada ühe hinnapakkumise. Kultuuripärandiametil on õigus võtta lisaks võrdlevaid hinnapakkumisi; 3) kaasfinantseeringu korral seda tõendav kinnituskiri; 4) tööde erakorralisuse põhjendus, kui taotletakse jooksvast taotlusvoorust; 5) ehitusprojekti koostamise toetamiseks on nõutav muinsuskaitse eritingimuste olemasolu; 6) ehitise konserveerimise või restaureerimise toetamiseks on nõutav Kultuuripärandiametiga kooskõlastatud ehitusprojekti või tegevuskava olemasolu. (8) Taotleja oma- ja kaasfinantseerimise määr riigiasutustele on vähemalt 50%, muudele taotlejatele vähemalt 10%. § 7. Abikõlblikud ja mitteabikõlblikud kulud (1) Abikõlblik kulu on otseselt toetatava tegevuse elluviimisega seotud tekkepõhine kulu, mis on vajalik ja sobiv toetuse taotluses märgitud tööde tegemiseks ning mis tekib toetuse abikõlblikkuse perioodil. (2) Mitteabikõlblikud kulud on toetava tegevuse elluviimisega mitteseotud või tegevuse elluviimise seisukohast põhjendamatud kulud: 1) laenuintressid; 2) rahatrahvid, sunnirahad, leppetrahvid, viivised; 3) õigusabi kulud; 4) projektijuhtimise kulu; 5) koristus; 6) toitlustus; 7) tehnika või muu vara soetamine; 8) tegevused, mis on toimunud enne taotluse rahuldamise otsust. (3)Toetuse abikõlblikkuse periood on eelarveaasta ehk 1. jaanuar – 31. detsember. § 8. Taotluse menetlemine (1) Kultuuripärandiamet registreerib laekunud taotluse ja kontrollib, kas taotleja ja esitatud taotlus vastavad käesolevas määruses sätestatud nõuetele. (2) Juhul, kui taotluses esineb väiksemaid puudusi, see ei ole piisavalt selge või selles esitatud informatsiooni alusel ei ole võimalik taotlust hinnata, annab Kultuuripärandiamet taotlejale puuduste kõrvaldamiseks aega kuni 5 tööpäeva puuduste kõrvaldamise teate esitamise päevast arvates. (3) Kui taotleja ei ole määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud, jätab Kultuuripärandiamet selle hindamisele suunamata ning taotlus loetakse tagasi lükatuks. (4) Jooksvalt esitatud taotlusi menetletakse nende esitamise järjekorras. § 9. Hindamiskomisjoni moodustamine (1) Taotluseid hindab hindamiskomisjon, mille moodustab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. Võib moodustada eraldi komisjonid lähtuvalt mälestise liigist. (2) Hindamiskomisjon võib vajadusel taotluste hindamisel kaasata oma töösse eksperte. (3) Hindamiskomisjoni töökorra kehtestab Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga. § 10. Taotluste hindamine (1) Sisuliselt hinnatakse taotlusi, mis on tunnistatud vorminõuetele vastavaks. (2) Taotlusi hinnatakse järgnevate kriteeriumite alusel: 1. mälestise või selle detaili (tehniline) seisukord; 2. kavandatava töö asjakohasus ja edasilükkamatu iseloom (hinnatakse kavandatava töö mõju mälestise säilimisele, tegevuste mõju kestvust mälestisele, näiteks kas tegu on ehitise avariiliste konstruktsioonide parandamisega või muu avariilisust põhjustava teguri likvideerimisega); 3. mälestise või selle väärtusliku detaili kultuuriline, arhitektuuriline, ajalooline ja kunstiline väärtus (hinnatakse taotluse objekti autentsust, haruldust, säilivust); 4. mälestise või taotluse objektiks oleva detaili kättesaadavus avalikkusele (hinnatakse, kas mälestis või selle osa on avalikkusele ligipääsetav ja nähtav); 5. tegevuste jätkusuutlikkus (hinnatakse planeeritud tegevuste asjakohasust mälestise ja/või piirkonna kontekstis, mälestise kasutuspotentsiaali või selle perspektiivi, projekti teostatavust ja jätkusuutlikkust); 6. taotluse ja eelarve kvaliteet (hinnatakse, kas eesmärgid on selgelt sõnastatud, tegevused põhjendatud ning seotud eesmärkide ja oodatavate tulemustega. Eelarve puhul hinnatakse eelarve kulude põhjendatust; kas eelarve on piisavalt detailne ja katab kõiki planeeritud tegevusi; kas eelarve arvestab turuhindadega ning omaosaluse ja kaasfinantseerimise määra eelarves); 7. taotleja senine tegevus mälestise säilimise tagamisel ja/või seisukorra parandamisel. (3) Hooldustoetuste korral mälestise seisukorda hindamisel ei arvestata. (4) Taotluste hindamisel vaatavad hindamiskomisjonid hiljemalt 20. detsembriks läbi esitatud taotlused, koostavad taotluste pingerea ning teevad peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. (5) Jooksva taotlusvooru taotlused vaatab hindamiskomisjon läbi jooksvalt ning teeb peadirektorile ettepaneku toetuse andmise, taotluse osalise rahuldamise ning toetuse andmata jätmise kohta. § 11. Taotluse rahuldamise tingimused ja kord (1) Taotluse rahuldamise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga pärast seda kui kultuuriminister on kinnitanud Kultuuripärandiameti eelarve. (2) Taotluse rahuldamise otsus tehakse juhul, kui taotleja vastab käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja taotlus kuulub hindamistulemuste põhjal rahuldamisele. (3) Taotluse võib rahuldada osaliselt, kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik toetatavate tegevuste eelarve mahu tõttu või kui see ei ole põhjendatud, arvestades taotletud toetuse summat ja kavandatud tegevusi. Osalise rahuldamise ettepanek sisaldab ettepanekut taotletud toetuse vähendamiseks või kavandatud tegevuste muutmiseks. Taotluse võib osaliselt rahuldada tingimusel, et taotleja on sellega nõus. § 12. Taotluse rahuldamata jätmise tingimused ja kord (1) Taotluse rahuldamata jätmise otsuse teeb peadirektor käskkirjaga. (2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui: 1) taotleja, taotlus või toetatav tegevus ei vasta käesolevas määruses sätestatud nõuetele; 2) taotleja ei võimalda teostada taotluse nõuetele vastavuse kohapealset kontrolli, viibida kinnisasjal või hoones; 3) taotluses on esitatud ebaõigeid ja mittetäielikke andmeid või kui taotleja mõjutab pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil otsuse tegemist; 4) taotluste rahastamise eelarve mahu tõttu ei ole võimalik taotlust toetada ning tegevuse asjakohasus on täies ulatuses või osaliselt madalam kui teistel hinnatud taotlustel; 5) taotleja ei ole nõus käesoleva määruse § 11 lõike 3 kohase taotluse osalise rahuldamise ettepanekuga. § 13. Taotleja teavitamine (1) Kultuuripärandiamet teavitab 30 päeva jooksul pärast otsuse tegemist taotlejat taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. Otsus saadetakse elektrooniliselt, kui taotleja on andud selleks taotluses nõusoleku, või posti teel. (2) Taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuses märgitakse taotleja nimi, mälestise nimi, mälestise registrinumber, tööde nimetus, otsuse põhjendus, aruande esitamise tähtpäev, vaidlustamisviide. (3) Taotlus ja selle kohta täiendavalt esitatud teave on taotluse kohta tehtud otsuse lahutamatu lisa. (4) Reservist toetuse taotlemisel teavitab Kultuuripärandiamet taotlejat viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast otsuse tegemist kirjalikult või elektrooniliselt taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest. § 14. Lepingu sõlmimine ja toetuse maksmise tingimused (1) Toetuse kasutamiseks sõlmitakse toetuse saajaga sihtotstarbelise toetuse kasutamise leping. Lepingus määratakse toetuse ülekandmise, kasutamise ja aruandluse aeg ja muud täpsustatud tingimused ning poolte kohustused ja õigused juhul, kui muu seadusandlik akt ei sätesta teisiti. (2) Juhul kui toetatavad tegevused eeldavad tööde loa olemasolu, sõlmitakse toetuse leping pärast tööde loa väljastamist. Kui tööde luba pole väljastatud eelarveaasta 1. septembriks, loeb Kultuuripärandiamet toetuse saaja toetusest loobunuks ja vaatab toetuse eraldamise otsuse ümber ning võib suunata eraldatud summa jooksva taotlusvooru eelarvesse. § 14. Taotluse rahuldamise otsuse ja lepingu muutmine ja kehtetuks tunnistamine (1) Taotluse rahuldamise otsust ja lepingut muudetakse Kultuuripärandiameti algatusel või toetuse saaja sellekohase kirjaliku avalduse alusel. (2) Kultuuripärandiametil on õigus keelduda taotluse rahuldamise otsuse muutmisest juhul, kui soovitav muudatus ei taga mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise säilimist või selle seisukorra tagamist. (3) Kultuuripärandiameti peadirektor tunnistab käskkirjaga toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks: 1) toetuse saaja avalduse alusel; 2) kui ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud või rahuldatud osaliselt; 3) kui toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole võimalik jätkata toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel. § 15. Toetuse saaja kohustused Toetuse saaja on kohustatud: 1) kasutama toetust taotluses, taotluse rahuldamise otsuses ja selle lisades ettenähtud tingimuste kohaselt; 2) teavitama Kultuuripärandiametit viivitamatult asjaoludest, mis mõjutavad või võivad mõjutada toetuse kasutamist ettenähtud eesmärkidel või toetuse saaja kohustuste täitmist; 3) võimaldama Kultuuripärandiametil kontrollida toetuse sihipärast kasutamist (sh vajadusel esitama vahearuande); 4) maksma toetuse tagasi, kui Kultuuripärandiamet nõuab toetuse saajalt toetuse osaliselt või täielikult tagasi. § 16. Toetuse kasutamisega seotud aruannete esitamine (1) Toetuse saaja esitab toetuse kasutamise aruande ja vajadusel vahearuanded Kultuuripärandiametile taotluse rahuldamise otsuses või lepingus märgitud tähtaegadel. (2) Aruande vormi kehtestab Kultuuripärandiamet ja avalikustab selle oma veebilehel ja kultuurimälestiste registris. (3) Kultuuripärandiamet menetleb aruannet kuni 30 tööpäeva selle esitamisest arvates. (4) Teotuse saaja on kohustatud toetuse kasutamata jäägi tagastama koos aruande esitamisega. Toetuse jäägi piirmäär, mille osas toetust tagasi ei küsita, on kuni 5 eurot. § 17. Toetuse tagasinõudmise alused ja ulatus (1) Toetuse tagasinõudmise otsuse toetuse vähendamiseks või tühistamiseks teeb Kultuuripärandiameti peadirektor käskkirjaga järgmistel juhtudel: 1) toetust ei ole kasutatud ettenähtud korras ja tingimustel; 2) taotluses kirjeldatud eesmärke ei saavutatud või ei viidud ellu; 3) toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks; 4) toetusest tasutud kulud on tekkinud väljaspool toetuse kasutamise perioodi; 5) aruande kontrollimisel selgub, et esitatud kuludokumente on kasutatud toetuse saajale eraldatud muu toetuse aruande või vahearuande kuludokumentidena; 6) toetuse saaja ei ole esitanud toetuse kasutamise aruannet; 7) toetuse saaja on esitanud taotluses või aruandes valeandmeid; 8) toetuse saaja rikub muid lepingu tingimusi või muinsuskaitseseadusest tulenevaid kohustusi; 9) toetuse saaja ei tagasta kasutamata jäänud osa toetusest samal ajal aruande esitamisega; 10) toetuse saaja ei esita toetuse andja nõudmise korral toetuse kasutamise vahearuannet või toetuse kasutamisega seotud originaaldokumente. (2) Toetuse tagasinõude otsuse võib teha 3 aasta jooksul toetuse saaja viimase kohustuse täitmise lõppemisest arvates. (3) Toetuse saaja peab maksma tagasi tagasinõude otsuses nimetatud tagasimaksmisele kuuluva toetuse 60 kalendripäeva jooksul otsuse kehtima hakkamise päevast arvetes. § 16. Rakendussäte Enne käesoleva määruse jõustumist esitatud taotlused menetletakse lõpuni varem kehtinud määruse alusel. § 17. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 5 Kultuuriministri määrus: Sukeldumisloa taotlemise, andmise, sellest keeldumise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise ning sukeldumisest teavitamise alused ja korra ning nõuded mälestisele sukeldumise koolituse pakkujale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 38 lõike 5 alusel. § 1. Sukeldumisluba (1) Sukeldumisluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ja kes on läbinud mälestisele sukeldumise koolituse. Isikul, kes töötab sukeldumisteenust osutava ettevõtja pädeva isikuna, peab lisaks olema rahvusvaheliselt tunnustatud sukeldumisinstruktori litsents. (2) Sukeldumisloa annab Kultuuripärandiamet. (3) Sukeldumisluba antakse 5 aastaks. § 2. Sukeldumisloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine (1) Sukeldumisloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmete taotleja isikukood, elukoha aadress ja kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta. (2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist tõendav dokument. (3) Kultuuripärandiamet annab sukeldumisloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. (4) Kultuuripärandiamet keeldub sukeldumisloa andmisest, kui: 1) loa taotleja ei vasta muinsuskaitseseaduses sätestatud nõuetele; 2) loa taotleja on teadlikult esitanud valeandmeid; 3) loa taotlejal on karistatus käesolevast seadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või tema suhtes on algatatud käesoleva seaduse nõuete rikkumise menetlus. § 3. Sukeldumisloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine (1) Kultuuripärandiamet peatab sukeldumisloa kehtivuse, kui: 1) loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteo- või kriminaalmenetlus käesoleva seaduse nõuete rikkumise kohta või; 2) loa saanud isik ei ole teavitanud sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndisse vastavalt käesoleva määruse §-le 4. (2) Sukeldumisluba peatatakse kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude äralangemiseni. (3) Kultuuripärandiamet tunnistab sukeldumisloa kehtetuks, kui: 1) loa taotlemisel on esitatud teadlikult valeandmeid; 2) loa saanud isik ei täida käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid veealusele mälestisele sukeldumise osas; 3) loa saajal on karistatus käesoleva seaduse nõuete rikkumise eest. § 4. Sukeldumisest teavitamine (1) Sukeldumisest veealusele mälestisele ja selle kaitsevööndisse teavitab sukeldumise teenuse osutaja või sukeldumisloa saanud isik Kultuuripärandiametit nii viie päeva jooksul enne sukeldumist kui ka viie päeva jooksul pärast sukeldumist. (2) Sukeldumisest teavitamisel esitatakse järgmine teave: 1) sukeldumisloa number või ettevõtja nimi; 2) veealuse mälestise registrinumber, nimetus ja asukoht. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse enne sukeldumist järgmine teave: 1) sukeldumiseks planeeritud ajavahemik 24 tunni täpsusega; 2) sukeldumisel kasutatava ujuvvahendi number. (4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule esitatakse pärast sukeldumist järgmine teave: 1) sukeldumise tegelik ajavahemik; 2) veealuse mälestise ja selle kaitsevööndi seisund, eelkõige kõik sukeldumisel ilmnenud rikkumised veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis. (5) Sukeldumise korraldamise teenuse osutaja teatab pärast sukeldumist lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule sukeldumisele kaasavõetud inimeste arvu sukeldumiste kaupa. § 5. Nõuded täienduskoolituse korraldajale (1) Käesoleva määruse § 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võivad läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusautus. (2) Koolituse õppekava tuleb kooskõlastada Kultuuripärandiametiga. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 6 Kultuuriministri määrus: Otsinguvahendi loa taotlemise ja andmise kord, otsinguvahendi loa vorm, nõuded otsinguaruandele ning täienduskoolituse läbiviijale Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 26 lõike 9 alusel. § 1. Otsinguluba (1) Otsinguluba on õigus saada füüsilisel isikul, kes on vähemalt 18-aastane ning läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus ära tunda arheoloogiline leid ja mitte kahjustada leidu ega leiukohta. (2) Otsinguloa annab Kultuuripärandiamet viieks aastaks. § 2. Otsinguloa taotlemine, andmine ja sellest keeldumine (1) Otsinguloa saamiseks esitatakse Kultuuripärandiametile taotlus, milles märgitakse lisaks haldusmenetluse seaduse paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud andmetele taotleja isikukood, elukoha aadress, kontaktandmed ning andmed riigilõivu tasumise kohta. (2) Taotlusele lisatakse käesoleva määruse paragrahvi 1 lõikes 1 nimetatud koolituse läbimist tõendav dokument. (3) Kultuuripärandiamet annab otsinguloa või keeldub loa andmisest 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. § 3. Otsinguloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine (1) Kultuuripärandiamet peatab otsinguloa kehtivuse, kui: 1) loa saanud isiku suhtes on algatatud väärteo- või kriminaalmenetlus käesoleva seaduse nõuete rikkumise kohta või 2) loa saanud isikul on esitamata käesoleva määruse § 5 sätestatud aruanne. (2) Otsinguluba peatatakse kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolude äralangemiseni. § 5. Otsinguaruande esitamine ja nõuded otsinguaruandele (1) Otsinguvahendi loa saanud isik on kohustatud esitama Muinsuskaitseametile pärast igat otsingut otsinguaruande 5 tööpäeva jooksul. (2) ... § 6. Nõuded koolituse korraldajale (1) Käeoleva määruse paragrahv 1 lõikes 1 nimetatud koolitust võib läbi viia täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele vastav koolitusasutus. (2) Koolituse õppekava kooskõlastatakse Kultuuripärandiametiga. § 7. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 7 Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 51 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesolev määrus sätestab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja kooskõlastamise korra. § 2. Muinsuskaitse eritingimuste koostamine (1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd. Üldplaneeringu muinsuskaitse Eritingimusi ei pea Kultuuripärandiameti nõusolekul koostama juhul, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. (2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd. (3) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustega tagatakse, et planeeritaval maa-alal kavandatavad muudatused ei mõjutaks oluliselt muinsuskaitseala või kinnismälestise säilimist ega vaadeldavust, sealhulgas kaugvaadete säilimist ja silueti nähtavust ega kaitsevööndis paiknevaid mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslikke objektide ega elementide säilimist. (4) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused koostatakse planeeritaval maa-alal tehtud või muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus tehtavate uuringute põhjal. (5) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi võib koostada pädev isik. § 3. Nõuded üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustele (1) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: 1) planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ja kinnismälestiste loetelu; 2) analüüs planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu, krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang seal paiknevatele kinnismälestistele ja teistele kultuuriväärtuslikele objektidele; 3) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning kaitsevööndi eesmärgi täitmiseks, sealhulgas vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad ning tingimused ehitiste kõrgustele ja mahtudele; 4) ettepanekud planeeritaval maa-alal asuvate muinsuskaitsealade ning seal paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks, samuti hoonestusalade taastamiseks ning vajadusel teede, trasside ja tehnorajatiste asukohtadeks; 5) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal asuvad muinsuskaitsealad, kinnismälestised, nende kaitsevööndid, muinsuskaitsealal paiknevad kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktides 3 ja 4 esitatud nõuded ja ettepanekud. (2) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes võib esitada ettepanekuid planeeritaval maa- alal väljaspool muinsuskaitseala paiknevate kinnismälestiste ja teiste kultuuriväärtuslike objektide paremaks säilitamiseks ja kasutamiseks ning märkida need käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud joonisel. (3) Üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse tingimustes esitatakse: 1) planeeritaval maa-alal asuva muinsuskaitseala ja kinnismälestiste loetelu; 2) planeeritaval maa-alal väljakujunenud ruumilise keskkonna, sh hoonestuse paiknemise, mahtude ja tänavaruumi kirjeldus ja analüüs; 3) analüüs planeeritava maa-ala ajaloolise asustuse ja hoonestuse, teede- ja tänavatevõrgu, krundistruktuuri ja maastikuelementide kohta ning hinnang maa-alal säilinud kultuuriväärtuslikele objektidele; 4) hinnang planeeringuga kavandatavatele muudatustele lähtudes käesoleva määruse § 2 lõikes 3 sätestatust; 5) nõuded planeeringu koostamisel muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestiste säilitamise ja vaadeldavuse tagamiseks ning nende kaitsevööndi eesmärkide täitmiseks, sealhulgas vajalikud vaatesektorid ja vaatekoridorid, ehituskeelualad, ehitusjooned, kõrguspiirangud, krundi täisehitusprotsent, lubatud suurimad ehitusmahud ja võimalikud ehitusalad, tingimused uute hoonemahtude välisviimistlusmaterjalile, katusekujule ja piiretele ning vajadusel tingimused arheoloogilise kultuurkihi uurimiseks ja säilitamiseks; 6) illustreeriv joonis, kuhu märgitakse planeeritaval maa-alal paiknev muinsuskaitseala, kinnismälestised, nende kaitsevööndid ja teised kultuuriväärtuslikud objektid ning käesoleva lõike punktis 4 esitatud nõuded. (2) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. § 5. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamine (1) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused esitatakse koos lisadega Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna, millele on lisatud digitaalne koopia. (2) Kultuuripärandiamet kooskõlastab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Vajadusel võib Kultuuripärandiamet läbivaatamise tähtaega pikendada ning määrata uue tähtaja. (3) Kultuuripärandiamet jätab üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kooskõlastamata, kui: 1) eritingimusi ei ole koostanud pädev isik; 2) eritingimused ei taga muinsuskaitseala ja seal paiknevate kultuuriväärtuslike objektide, samuti kinnismälestise säilitamist ja vaadeldavust või nende kaitsevööndi eesmärki ning ei ole kooskõlas muinsuskaitseseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetega; 3) eritingimused ei vasta käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele; 4) eritingimustes on esitatud faktivigu või sisulisi ebatäpsusi, mis mõjutavad kooskõlastuse andmise otsustamist. § 6. Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kehtivus (1) Kultuuripärandiameti kooskõlastatud üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused kehtivad viis aastat. (2) Kultuuripärandiamet võib planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse üksuse või huvitatud isiku taotlusel pikendada üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastuse kehtivust ühe korra kuni viie aasta võrra. § 7. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 8 Kultuuriministri määrus: Kultuurimälestiste registri põhimäärus Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 73 lõike 2 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu nimi ja pidamise eesmärk (1) Andmekogu ametlik nimi on „Kultuurimälestiste register“ (2) Kultuurimälestiste registri (edaspidi register) eesmärk on tagada: 1) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade säilimiseks ja järelevalve teostamiseks vajalike andmete kogumine; 2) mälestiste, muinsuskaitsealade ja arheoloogiliste leiukohtade kohta teabe andmine ja avalikustamine; 3) ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidude üle arvestuse pidamine. (3) Registrit peetakse menetluskeskkonnana mälestiste ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste esitamisel. § 2. Registri vastutav ja volitatud töötleja (1) Registri vastutav ja volitatud töötleja on Muinsuskaitseamet. (2) Muinsuskaitseamet: 1) tagab registri pidamise, haldamise ja majutamise õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt 2) vastutab registri seaduslikkuse, haldamise ja arendamise eest; 3) korraldab keskse tehnoloogilise keskkonna loomise ja haldamise; 4) tagab registri funktsioonidest tulenevate andmeteenuste avamise ja toimimise; 5) tagab vaba juurdepääsu registri andmetele, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiiranguid; 6) tagab registri kasutajatoe; 7) tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registrisse kantud andmete tervikluse ja autentsuse; 8) tagab turbealase info pideva analüüsimise ja turvariskide väljaselgitamise ning võtab viivitamata tarvitusele vajalikud abinõud rikkumise lõpetamiseks 9) kogub ja analüüsib andmeandjate ja andmesaajate ettepanekuid, mis käsitlevad registri pidamist; 10) takistab registris andmete omavolilist salvestamist ja salvestatud registriandmete omavolilist muutmist või kustutamist ning tagab, et tagantjärele oleks võimalik kindlaks teha, millal, kelle poolt ja milliseid registriandmeid andmetöötlussüsteemi sisestati või andmetöötlussüsteemis muudeti; 11) takistab andmetöötlussüsteemi omavolilist kasutamist registriandmete ülekandmiseks andmesidevahendite abil; 12) registriandmete üleandmisel säilitab andmed, millal, kellele ja millised registriandmed üle anti; 13) kujundab oma töökorralduse selliseks, et see võimaldaks täita andmekaitse erinõudeid; 14) täidab teisi ülesandeid, mis õigusaktidega on tema pädevusse antud. (3) Muinsuskaitseamet kogub, salvestab, korrastab, avalikustab, parandab, arhiveerib ja kustutab registriandmeid. § 3. Registri pidamine ja registrisse kantud andmete töötlemise viis Registrit peetakse ühetasandilise andmekoguna digitaalselt. § 4. Registriandmete õiguslik režiim (1) Registriandmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. (2) Seaduses sätestatud juhtudel on registrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. § 5. Andmevahetus Andmevahetus teiste andmekogudega toimub avaliku teabe seaduse § 439 lõike 1 punkti 5 alusel kehtestatud korras riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu. § 6. Registriandmete turvaklass ja registri turbeaste Registriandmete turvaklass on K1T2S2. Registri turbeaste on keskmine (M). 2. peatükk Registri ülesehitus § 7. Registri koosseis (1) Register koosneb digitaalsest andmebaasist ja arhiveeritud registriandmetest. (2) Digitaalne andmebaas sisaldab alusdokumentide alusel registrisse kantud aktuaalseid andmeid ja andmete registrisse kandmise aega. § 8. Registrile andmete esitaja (1) Registrisse esitab andmeid: 1) Muinsuskaitseamet; 2) riigiasutus ja kohaliku omavalitsuse üksus; 3) mälestise omanik ja valdaja; 4) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja; (2) Muinsuskaitseamet esitab käesoleva määruse §-des 12 ja 14–20 toodud andmed; (3) riigiasutused ja kohaliku omavalitsuse üksused esitavad andmed kinnismälestiste omanike ja kasutajate kohta; (4) mälestiste omanikud või valdajad esitavad andmed uue omaniku või valdaja kohta mälestise valduse üleminekul; (5) uuringu või ekspertiisi teostaja, tegevuskava, aruande ja/ või projekti koostaja, tööde ja/ või järelevalve teostaja esitab andmed eelnimetatud dokumentide kohta; (6) andmed esitatakse paberkandjal või elektrooniliselt; (7) andmete esitaja vastutab registrisse esitatud andmete õigsuse eest. § 9. Alusdokumendid Andmete registrisse kandmise alusdokumendid on: 1) Vabariigi Valitsuse korraldus muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta; 2) kultuuriministri käskkiri mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise kohta; 3) Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri asja ajutise kaitse alla võtmise või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; 4) muu käesoleva määruse §-s 8 nimetatud registrile andmete esitaja poolt esitatud dokument. § 10. Registri andmete säilitamine ja arhiveerimine (1) Mälestiste, muinsuskaitsealade, arheoloogiliste leiukohtade, ajutise kaitse alla võetud asjade ja arheoloogiliste leidudega seotud andmeid säilitatakse alaliselt. Muid andmeid säilitatakse __. (täpsustamisel) (2) Kui mälestiseks olemine lõpetatakse või mälestise omaniku andmed muutuvad, säilitatakse mälestisega seotud isikuandmeid, mis on vajalikud asja kohta ajaloolise ülevaate saamiseks. (3) Registrikaardilt kustutatud andmete säilitamiseks ja kasutamiseks peab registri volitatud töötleja arhiivi. (4) Registri arhiivist andmete väljastamisele kohaldatakse registrist andmete väljastamise kohta sätestatut. 3. peatükk Registrisse kantavad andmed § 11. Registri andmed Registri andmed on järgmised: 1) mälestise ja muinsuskaitseala andmed; 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed; 3) andmed mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete kohta; 4) riikliku- ja haldusjärelevalve andmed; 5) andmed ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja või maa-ala kohta; 6) kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed; 7) arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed; 8) väljastatud otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed; 9) väljastatud pädevustunnistustega seotud andmed. § 12. Mälestise ja muinsuskaitseala andmed (1) Mälestise andmed on: 1) registri number; 2) mälestise nimetus; 3) mälestise koosseis; 4) mälestise asukoht ja maa-alalise objekti puhul selle piir; 5) mälestise liik või liigid ja kaitse alla võtmise põhjendus, kirjeldus, ajalugu; 6) mälestise seisukord ja hooldusaste, inspekteerimised; 7) mälestist puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); 8) mälestise asukoha andmed riigi maakatastri järgi (kinnismälestistel); 9) kui määratakse kaitsevöönd, siis selle eesmärk, piir ning kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud objektid 10) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud tööde loa kohustusest, kui neid tehakse; 11) andmed mälestiseks tunnistamise või mälestiseks olemise lõpetamise kohta (kultuuriministri käskkirja kuupäev ja number). (2) Muinsuskaitseala andmed on: 1) registri number; 2) muinsuskaitseala nimetus ja piir; 3) kaitse alla võtmise põhjendus ja kaitse eesmärk; 4) kaitse eesmärgi tagamiseks vajalikud nõuded, sealhulgas vajadusel ehitamise tingimused ja muud kitsendused; 5) kaitsevööndi eesmärk ja piir; 6) leevendused muinsuskaitseseaduses sätestatud säilitamiskohustusest ja tööde loa kohustusest, kui neid tehakse. 7) andmed muinsuskaitsealaks tunnistamise või muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise kohta (Vabariigi Valitsuse korralduse kuupäev ja number). (3) Mälestise või muinsuskaitseala kohta esitatakse võimalusel fotod. § 13. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omaniku ja valdaja andmed on: 1) ees- ja perekonnanimi või juriidilise isiku ärinimi; 2) isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku puhul registrikood; 3) kontaktandmed (telefoni number, e-posti aadress, aadress). § 14. Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotluste, hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed on: 1) taotluste, avalduste ja pöördumiste ning menetluse üldandmed; 2) menetlusega seotud dokumentide andmed; 3) hoolduskava, eritingimuste, uuringute ehitusprojektide, tegevuskavade, lubade ja aruannete andmed (kuupäev, koostaja andmed ja muud asjakohased andmed). § 15. Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed Riikliku- ja haldusjärelevalve andmed on: 1) riikliku järelevalve tegija nimi; 2) ettekirjutuse teinud ametiisiku nimi ja ametinimetus; 3) ettekirjutuse tegemise kuupäev ja ettekirjutuse number selle olemasolu korral; 4) ettekirjutuse saaja ees- ja perekonnanimi, isikukood või sünniaeg või juriidilise isiku ärinimi ja registrikood; 5) ettekirjutuse tegemise alus ja õigusrikkumise kirjeldus; 6) ettekirjutuse sisu. § 16. Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed: Ajutise kaitse alla võetud kultuuriväärtusega asja andmed on: 1) registri number; 2) asja või maa-ala nimetus; 3) asukoha andmed; 4) ajutise kaitse alla võtmise tähtaeg ja põhjendused; 5) Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri ajutise kaitse alla võtmise kohta (kuupäev ja number); 6) võimlusel fotod. § 17. Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed Kultuuriväärtusega asja või maa-ala tuvastamise andmed on: ... § 18. Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed Arheoloogiliste leidude ja leiukohtade andmed on: 1) registri number; 2) leiu nimi, leidmise koht ja kuupäev; 3) leidja nimi, isikukood, elukoha aadress; 4) otsus leiu kultuuriväärtuse kohta; 5) otsus leiuautasu määramise kohta; 6) leiukoha tuvastamise otsus; 7) info leiukohal teostatud uuringute ja ekspertiiside aruannete kohta. § 19. Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed Otsingulubade ja sukeldumislubadega seotud andmed on: 1) loa number; 2) isiku nimi, kellele luba on väljastatud; 3) isiku e-posti aadress ja telefoni nr; 4) väljaandmise kuupäev; 5) otsinguloa kehtivuse kuupäev; 6) otsinguaruande tähtaeg; 7) loa kehtivuse peatamise andmed; 8) loa kehtetuks tunnistamise andmed. § 20. Pädevustunnistustega seotud andmed Pädevustunnistustega seotud andmed on: 1) tunnistuse number; 2) isiku nimi, kellele on tunnistus väljastatud 3) tunnistuse väljaandmise kuupäev; 4) tunnistuse kehtivuse kuupäev; 5) mälestise liik; 6) tegevusala; 7) tööde liik; 8) täienduskoolitus; 9) isiku e-posti aadress ja telefoni nr; 10) tunnistuse pikendamise andmed; 11) tunnistuse kehtetuks tunnistamise andmed. 4. peatükk Andmete kandmine registrisse ja juurdepääs registrisse kantud andmetele § 21. Andmete kandmine registrisse (1) Andmed kantakse registrisse volitatud töötleja koostatud või talle esitatud alusdokumentides olevate andmete alusel või infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu andmepäringut esitades. (2) Volitatud töötleja kannab andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest, otsuse tegemisest või ettekirjutuse jõustumisest arvates. § 22. Juurdepääs registrisse kantud andmetele (1) Registriandmed on avalikud, kui juurdepääsu neile ei ole piiratud seadusega sätestatud korras. Registrist ei väljastata andmeid, mille avalikuks tulek ohustaks mälestist. (2) Registriandmeid, millele õigusaktidest tulenevalt on kehtestatud juurdepääsupiirangud, väljastatakse vaid õigustatud isikutele kirjaliku taotluse alusel digitaalselt või väljatrükina paberkandjal. (3) Registrisse kantud andmetele tagatakse juurdepääs volitatud töötleja veebilehelt ja volitatud töötleja juures kohapeal kooskõlas avaliku teabe seaduse, andmekogude seaduse ja isikuandmete kaitse seadusega. (4) Registri volitatud töötleja veebilehel avaldatakse järgmised andmed: 1) registreerimise number; 2) mälestise, muinsuskaitsealade ja arheoloogilise leiukoha nimetus; 3) mälestise liik või liigid; 4) andmed mälestiseks, muinsuskaitsealaks või arheoloogiliseks leiukohaks tunnistamise kohta; 5) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha asukoht Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu järgi ja aadress (v.a juhul, kui asukoht ja aadress on salastatud); 6) mälestist, muinsuskaitseala või arheoloogilist leiukohta puudutavad kinnistusraamatu andmed (kinnismälestistel); 7) mälestise, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha koosseis; 8) fotod (nende olemasolu korral); 9) info pädevustunnistuste kohta. (5) Registri andmed, mis ei ole registri avalikus vaates nähtavad: 1) isikuandmed (välja arvatud pädevustunnistusega seotud isikuandmed); 2) mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitisega seotud taotlused, hoolduskavad, eritingimused, ehitusprojektid, tegevuskavad, load ja aruanded; 3) otsinguvahendi ja sukeldumisteatiste, lubade ja aruannetega seotud andmed. § 22. Ebaõigete andmete parandamine (1) Kui registri volitatud töötleja avastab registris ebaõiged andmed või kui andmete esitaja teavitab teda registris olevatest ebaõigetest andmetest, parandab registri volitatud töötleja nimetatud andmed registris viie tööpäeva jooksul nendest teadasaamise päevast arvates. (2) Kui andmete esitaja avastab, et registrisse on kantud ebaõiged andmed, on ta kohustatud koheselt esitama registrile õiged andmed. § 23. Registriandmete väljastamine (1) Registriandmete kinnitatud väljavõtte väljastab registri volitatud töötleja pädev ametiisik. (2) Registriandmed, millele on õigusakti alusel kehtestatud juurdepääsupiirang, väljastatakse õigustatud isikule kirjaliku avalduse alusel paberkandjal või digitaalselt. (3) Muu teave väljastatakse avaliku teabe seaduses sätestatud korras. (4) Volitatud töötleja dokumendiregistris registreeritakse andmete registrist väljastamisel järgmised andmed: 1) koosseis; 2) kasutamise otstarve; 3) väljastamise aeg; 4) saaja isiku nimi. § 24. Registriandmete väljastamise eest tasumine Registriandmeid väljastatakse tasuta. § 25. Andmete logimine (1) Andmete registrisse kandmine, sealhulgas registriandmete muutmine, logitakse. Logis säilitatakse kande sisu, kuupäev ja kellaaeg ning selle tegija nimi. (2) Logi säilitatakse kolm aastat kande tegemisest arvates. 5. peatükk Registri tegevuse lõpetamine § 26. Registri likvideerimise kord Register likvideeritakse seaduses sätestatud korras. 6. peatükk Rakendussätted § 27. Rakendussäte Kultuurimälestiste register ja seal sisalduvad andmed korrastatakse 2022. aasta 1. jaanuariks. § 28. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. KAVAND 9 Kultuuriministri määrus: Mälestise tähistamise kord ja tähise kujutis Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 74 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse mälestise tähistamise kord ja kinnitatakse mälestise tähise kujutised, mis on esitatud määruse lisades 1 ja 2. § 2. Mälestise tähistamine (1) Mälestisi tähistatakse käesolevas määruses sätestatud korras ja kehtestatud tähisega. (2) Veealuseid mälestisi ja vallasmälestisi võib tähistada asjakohase sobiva tähisega. (3) Mälestise tähistamist korraldab Kultuuripärandiamet. Mälestise tähistamisel võib Kultuuripärandiamet teha koostööd valla- ja linnavalitsusega. (4) Mälestise tähistamisel jälgitakse, et: 1) tähise paigutus- või kinnitusviis ei kahjustaks mälestist ega piiraks selle vaadeldavust; 2) tähise paigutus- või kinnitusviis oleks püsiv, vältimaks tähise juhuslikku eemaldumist; 3) tähis oleks vajadusel eemaldatav; 4) tähis oleks ohutu mälestise külastaja või käsitseja jaoks. § 3. Mälestise tähise paigaldamine (1) Mälestise tähis paigaldatakse: 1) mälestise seinale või muule avalikkusele hästi nähtavale vertikaalsele pinnale; 2) mälestise juurde juhul, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud pind puudub või sellele ei ole määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides võimalik tähist paigaldada. (2) Mälestise tähise asukoha valikul arvestatakse: 1) tavapäraseid juurdepääsu- ja vaatesuundi mälestisele; 2) tähise nähtavust avalikkusele; 3) tähise asetust mälestise suhtes ja kaugust mälestisest nii, et nende seos oleks üheselt mõistetav. (3) Veealune mälestis tähistatakse üksnes järgmiste tingimuste täitmisel: 1) Kultuuripärandiamet ei ole vaba juurdepääsu veealusele mälestisele piiranud; 2) tagatud on ohutu veeliiklus ja selle kinnituseks on Veeteede Amet andnud tähise paigaldamiseks nõusoleku. (4) Veealuse mälestise tähis paigaldatakse: 1) veealuse mälestise kaitsevööndisse ankurdatud kollast värvi poile; 2) veekogu veealusele mälestisele lähimale kaldale juhul, kui on võimalik arvestada käesoleva paragrahvi lõikes 3 esitatud nõudeid. § 4. Mälestise tähise kujutis (1) Mälestiseks tunnistatud ehitise tähis on ümmargune, läbimõõduga 20 cm. Tähise keskel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning selle ümber kirjad „KULTUURIMÄLESTIS” ja „NATIONAL MONUMENT”. (2) Mälestise, mis on arheoloogiamälestis, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 2 esitatud hoburaudsõle kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS” ja „ARHEOLOOGIAMÄLESTIS on riigi kaitse all”, samuti arheoloogiamälestise liik ja kultuurimälestiste registri number. (3) Muu mälestise, eelkõige veealuse mälestise, ajaloomälestise ja loodusliku pühapaiga, tähis on tahvel või kleebis, millel paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ning mille tekstiväljal on kirjad: „KULTUURIMÄLESTIS”, „NATIONAL MONUMENT” ja „KULTUURIMÄLESTIS on riigi kaitse all”. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähise põhi on hõbehall ning lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähise põhi on valge. Tähisele kantav kiri on must või tumehall. § 5. Kunstimälestise tähise paigaldamine ja kujutis (1) Kunstimälestisele paigaldatakse tähis üksnes juhul, kui asja materjali, kuju ja suurust arvestades on võimalik järgida kõiki määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid. (2) Kunstimälestise tähis on asja materjalile, kujule ja suurusele sobivate mõõtmetega silt, kleebis või kirje. (3) Kunstimälestise tähise vasakul ääres paikneb määruse lisas 1 esitatud ruunimärgi kujutis ja paremal ääres asuval tekstiväljal kiri „KULTUURIMÄLESTIS” ning vallasmälestise kultuurimälestiste registri number. § 6. Tähise asendamine teabekandjaga Mälestise ja püsiva asukohaga kunstimälestise tähise võib asendada mälestise juurde püsivalt ning määruse § 2 lõikes 3 nimetatud põhimõtteid järgides paigutatud teabekandjaga juhul, kui selle tekstiväljal on määruse lisas 1 või 2 esitatud kujutis ja § 4 või 5 kohaselt tähise tekstiväli. § 7. Määruse jõustumine Käesoleva määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. Lisa 1 Ruunimärgi kujutis Lisa 2 Hoburaudsõle kujutis KAVAND 10 Kultuuriministri määrus: Kultuuripärandiameti põhimäärus Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Kultuuripärandiameti staatus (1) Kultuuripärandiamet (edaspidi amet) on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis teostab täidesaatvat riigivõimu ja riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. (2) Amet esindab ülesannete täitmisel riiki. § 2. Ameti eelarve, pitsat ja sümboolika (1) Amet on riigieelarvest finantseeritav asutus, millel on oma eelarve. (2) Ametil on väikese riigivapi kujutise ja oma nimega pitsat. (3) Ameti dokumendiplankide ja pitsati kord määratakse ameti asjaajamiskorras. § 3. Ameti asukoht Amet asub Tallinnas. Ameti aadress on Pikk tn 2, 10123 Tallinn. § 4. Ameti ingliskeelne nimetus Ameti nimetus inglise keeles on Estonian National Heritage Board. § 5. Järelevalve ameti tegevuse üle (1) Ameti kõrgemalseisvaks valitsusasutuseks on Kultuuriministeerium. (2) Ameti tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle teostab järelevalvet valdkonna eest vastutav minister. (3) Ameti tegevust koordineerib Kultuuriministeeriumi kantsler. 2. peatükk Tegevusvaldkond ja ülesanded § 6. Ameti tegevusvaldkond ja ülesanded (1) Ameti tegevusvaldkond on riigi muinsuskaitse- ja muuseumipoliitika ning arengukavade elluviimine. (2) Oma tegevusvaldkonnas täidab amet järgmisi ülesandeid: 1) valmistab ette ja viib läbi muinsuskaitse- ja muuseumivaldkonna arendusprojekte ning analüüsib kultuuripärandi valdkonna arengusuundi; 2) korraldab kultuuripärandialaseid uuringuid, kogub statistikat ja analüüsib kultuuripärandi seisundit; 3) koostab ja teeb kättesaadavaks kultuuripärandi alast teavet, metoodilisi materjale ja standardeid ning korraldab teabepäevi ja avalikkuse kaasamist; 4) töötab välja mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid mälestise liikide kaupa; 5) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetlusi ning valmistab ette mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusaktide ning muinsuskaitsealade kaitsekordade eelnõud; 6) viib oma pädevuse piires läbi mälestiseks ja muinsuskaitsealaks olemise lõpetamise menetlusi ning valmistab ette riikliku kaitse lõpetamise õigusaktide eelnõud; 7) koordineerib riiklikku muuseumide kogumispoliitikat, annab suuniseid muuseumikogu kogumispõhimõtete kujundamiseks ning nõustab muuseume teistes muuseumikogudega seotud küsimustes; 8) nõustab mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikku või valdajat mälestise või ehitise hooldamise, remondi, konserveerimise, restaureerimise küsimustes, annab soovitusi ja juhendid ning vajaduse korral väljastab hoolduskava; 9) annab seaduses sätestatud juhtudel välja muinsuskaitse tingimusi, tööde lubasid ning kooskõlastab üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse tingimusi; 10) seaduses sätestatud juhtudel määrab uuringuid, annab uuringulube; 11) hindab uuringu- ja muinsuskaitselise järelevalve aruannete vastavust ning korraldab uuringu ja muinsuskaitselise järelevalve teostamise kulude hüvitamist; 12) hindab arheoloogilise leiu kultuuriväärtust, määrab leiuautasu, arheoloogilisi leide säilitava asutuse või korraldab leiu võõrandmise leidjale; 13) annab arheoloogilise leiu otsimiseks otsinguvahendi lube ning sukeldumislube; 14) korraldab arheoloogideks leiukohaks määramist; 15) valitseb riigile kuuluvaid veealuseid mälestisi ning korraldab mälestiste tähistamist; 16) hindab seaduses sätestatud juhtudel muinsuskaitse valdkonnas tegutsevate isikute kvalifikatsiooni vastavust pädevuse nõuetele ning annab pädevustunnistusi; 17) peab kultuurimälestiste registrit ja muuseumide andmekogu; 18) teostab seaduses sätestatud juhtudel oma pädevuse piires riiklikku ja haldusjärelevalvet; 19) viib läbi rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tagamise taotluste ning hüvitistaotluste menetlusi ning valmistab ette otsuse eelnõud; 20) seaduses sätestatud juhtudel annab kultuuriväärtuse väljaveo lube ja teatisi ning teostab sellega seotud kultuuriväärtuste ekspertiise; 21) täidab Euroopa Liidu liikmesriigist ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamiseks ettenähtud keskasutuse ülesandeid; 22) teeb koostööd mäluasutustega, kohaliku omavalitsuse üksustega ning riigiasutustega kultuuripärandi kaitse korraldamisel ning teeb neile ettepanekuid; 23) osaleb rahvusvahelistes projektides; 24) teeb Kultuuriministeeriumile ettepanekuid muinsuskaitse- ja muuseumialaste õigusaktide muutmiseks. (3) Amet täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud õigusaktidega, samuti ministri Kultuuriministeeriumi kantsleri antud ülesandeid. 3. peatükk Ameti juhtimine § 7. Peadirektor Ametit juhib peadirektor, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist minister Kultuuriministeeriumi kantsleri ettepanekul. § 8. Ameti peadirektori pädevus: (1) Ameti peadirektor: 1) juhib ameti, samuti temale vahetult alluva ametniku ja töötaja ning struktuuriüksuse tööd ja korraldab peadirektori asetäitja ning ameti struktuuriüksuste juhtide kaudu ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; 2) vastutab ameti tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ja annab aru ministrile; 3) teostab teenistuslikku järelevalvet ministri poolt määratud ulatuses ja korras; 4) nimetab ametikohale ja vabastab ametikohalt ameti koosseisu kuuluvad ametnikud ning sõlmib, muudab ja lõpetab töölepingud ameti töötajatega; 5) esitab ministrile ettepanekuid ameti eelarve kohta ning vastutab selle täpse ja otstarbeka täitmise eest; 6) esitab ministrile ettepanekuid oma tegevusvaldkonna korraldamiseks ja ning muinsuskaitset ja muuseumealaste puudutavate õigusaktide muutmiseks ja täiendamiseks; 7) kinnitab ametnike ja töötajate ametijuhendid ning otsustab lisatasude ja muutuvpalga maksmise kooskõlas õigusaktide ja ameti eelarvega; 8) määrab ameti ametnikele distsiplinaarkaristusi ja töötajatele hoiatusi 9) hoiab ameti vapipitsatit ja kinnitab selle kasutamise korra; 10) kinnitab ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra ning muud sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid ja korrad; 11) korraldab ameti valduses oleva riigivara kasutamist ning käsutab ameti eelarvevahendeid vastavalt kultuuriministri kinnitatud eelarvele; 12) esindab ametit ja annab volitusi ameti esindamiseks; 13) täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse ja korraldusega ning kultuuriministri määruse ja käskkirjaga. (2) Ameti juhtimiseks ja tegevuse korraldamiseks annab peadirektor käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi. (3) Peadirektor võib moodustada nõuandva õigusega ajutisi või alalisi komisjone, määrates nende ülesanded ja töökorra. § 9. Peadirektori asetäitja (1) Peadirektoril on üks või mitu asetäitjat, kes alluvad vahetult peadirektorile. (2) Peadirektori asetäitja nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. (3) Peadirektori asetäitja: 1) koordineerib, suunab, juhendab, kontrollib ja analüüsib muinsuskaitse ja muuseumide valdkondade arendamisega seotud ülesannete täitmist ning korraldab osakondade ja valdkondade vahelist koostööd; 2) esindab ametit oma pädevuse ja peadirektorilt saadud volituste piires; 3) täidab muid õigusaktidega sätestatud või peadirektori antud ülesandeid. (4) Peadirektori asetäitja äraolekul asendab teda peadirektori määratud ametnik. § 10. Struktuuriüksuste juhid (1) Ameti struktuuriüksuste juhid on ameti osakondade juhid (edaspidi üksuse juht). (2) Üksuse juhi nimetab ametisse ja vabastab ametist peadirektor. (3) Üksuse juht allub vastavalt üksuse põhimäärusele vahetult peadirektorile või peadirektori asetäitjale. (4) Üksuse juht juhib ja esindab üksust oma vastutusalas ametis, tagab üksuse eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise ning annab peadirektorile aru üksuse tegevusest. 4. peatükk Ameti struktuur ja struktuuriüksuste põhiülesanded § 11. Ameti struktuuriüksused (1) Ameti struktuuriüksused on osakonnad. (2) Ameti struktuuri võivad kuuluda väljaspool struktuuriüksusi asuvad ametnikud ja töötajad, kes toetavad ameti põhiülesannete täitmist ja alluvad vahetult peadirektorile. § 12. Ameti osakonnad (1) Ameti põhiülesannete täitmiseks on ametis järgmised osakonnad: 1) Riikliku kaitse ja kogude osakond; 2) Pärandihoiu osakond 3) Järelevalve osakond 4) Üldosakond (2) Riikliku kaitse ja kogude osakonna põhiülesanded on: ... (3) Pärandihoiu osakonna põhiülesanded on: ... (4) Riskihalduse osakonna põhiülesanded on: ... (5) Üldosakonna põhiülesanded on: dokumendihalduse, personalihalduse ja – arendamise, töötajate koolitamise; sisekommunikatsiooni, finantsjuhtimise ja eelarvestamise, hanketegevuse ning varade haldusega seotud ülesannete ja muude peadirektori poolt määratud ülesannete täitmise. 5. peatükk Rakendussätted § 13. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. § 14. Määruse kehtetuks tunnistamine Kultuuriministri 09. veebruari 2007. a määrus nr 4 „Kultuuripärandiameti põhimäärus“ tunnistatakse kehtetuks Kultuuriministri määrus: Nõuded mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise ehitusprojektile Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 52 lõike 3 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala (1) Käesoleva määrus sätestab nõuded mälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste (edaspidi ehitis) konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektidele (edaspidi projekt) ja tegevuskavadele. (2) Projekti koostamisel lähtutakse ehitusseadustiku üldnõuetest projektile ning sama seaduse § 13 lõike 3 alusel antud määrusest Nõuded ehitusprojektile (edaspidi nõuded ehitusprojektile) nõuetest, arvestades käeolevast määrusest tulenevaid erisusi. (3) Määruses sätestatud korda ei rakendata juhtudel, kui ehitis, mida kavandatakse konserveerida, restaureerida või ehitada, on tehnovõrk või –rajatis. § 2. Nõuded projekti koostajale (1) Mälestise ning maailmapärandi nimekirja kantud objektil asuva ehitise konserveerimise ja restaureerimise projekti või tegevuskava võib koostada pädev isik. (2) Käesoleva paragrahvis nimetatud projektide koostamise pädevust omavate isikute loetelu avaldatakse Kultuuripärandiameti veebilehel. § 3. Projektdokumendid (1) Projektdokumendid on: 1) eelprojekt; 2) põhiprojekt; 3) tööprojekt; 4) konserveerimis- ja restaureerimistööde tegevuskava. (2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 loetletud projektdokumendid esitatakse Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks A4 formaadis paberil köidetuna või pdf (Portable Document Format) vormingus digitaalallkirjastatult. § 4. Projekti koostamise lähtedokumendid (1) Projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, lisanduvad järgmised kohustuslikud dokumendid: 1) muinsuskaitse tingimused; 2) mälestise või ehitise kohta tehtud uuringute, sealhulgas tehniliste uuringute tegevuskavad ja aruanded; 3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. (2) Muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks koostatava projekti korral lisanduvad projekti lähtealuseks olevatele dokumentidele, mis tulenevad nõuetest ehitusprojektile, järgmised kohustuslikud dokumendid: 1) detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused. Juhul kui detailplaneeringut ei ole koostatud või see on koostatud enne detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste nõuet, siis koostada muinsuskaitse eritingimused ehitise püstitamiseks; 2) ehituspiirkonnas tehtud käesoleva määruse § 8 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud uuringute aruanded; 3) Kultuuripärandiameti vastus taotlusele, ekspertiisiaktid ja muud asjassepuutuvad dokumendid. (3) Nõuetekohaste lähtedokumentideta võib koostada ainult projekti eskiise, mille järgi ei konserveerita, restaureerita ega ehitata. (4) Kui väliuuringud tehakse enne projekti koostamist, siis määratletakse uuringu tegevuskava, selle nõutav sisu ja maht eraldi dokumendina vastavalt käesoleva määruse §-le (5) Ehitustööde käigus tehtavate täiendavate uuringute vajadus määratletakse muinsuskaitse tingimustega. 2. peatükk PROJEKTI STAADIUMID JA SISUNÕUDED § 5. Eelprojekt (1) Eelprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eelprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse järgmised dokumendid, nõuded ja lahendused: 1) seletuskirjas esitada kehtivate muinsuskaitse tingimuste loetelu ja anda ülevaade nende järgimisest ; 2) seletuskirjas tuua esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise käsitlus.; 3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. 4) Eelprojekti joonistel eristada tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, suletavad ja uued avad, säilitatavad ja asendatavad avatäited. 5) Eelprojekti joonistel näidata tehniliste ruumide paiknemine ja suurus, sh hoone vaadetel, selle välisilmet muutvad tehnilised avad (nt ventilatsiooniavad), korstnad jms. Tehnosüsteemide käsitlused esitada põhimõtteliste lahendustena. 6) Seletuskirjas anda suunised tehnosüsteemide paigaldamiseks ehitist võimalikult vähe kahjustaval viisil (st läbiviigud olemasolevatest avadest, uuematest seintest, mitte võlvidest jne). § 6. Põhiprojekt (1) Põhiprojektis käsitletakse muinsuskaitse nõudeid eraldi põhiprojekti muinsuskaitse osas, milles esitatakse lahendused käesolevas paragrahvis nimetatud nõuetele: 1) seletuskirjas esitakse loeteluna väljavõte projekti aluseks olevatest muinsuskaitse tingimustest ja ülevaade nende järgimisest, samuti konserveerimis- või restaureerimiskontseptsiooni ja eelprojekti järgimisest. 2) eraldi tuuakse esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne). 3) restaureerimis- ja konserveerimisjuhised kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. 4) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega konservaatorid. 5) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. 6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. 7) Pargi või kalmistu puhul esitatakse väikevormide, ehitiste ja haljastuse käsitlus koos loetelu, mahtudega ja nõuetega nende säilitamiseks, korrastamiseks, rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks. 8) Parkide ja kalmistute puhul esitatakse vajadusel tehnovõrkude, väikevormide ning - ehitiste ja valgustuse tööprojekt. 9) Põhiprojekti joonistel eristatakse tingmärkidega säilitatavad, lammutatavad ja ehitatavad tarindid, pargi või kalmistu puhul ka väikevormid, ehitised ja haljastus, suletavad ja uued avad ning säilitatavad (korrastatavad, restaureeritavad) ja asendatavad (ajaloolise eeskuju järgi või erinevad) avatäited, kusjuures viimatinimetatute kohta esitatakse põhiprojekti mahus tööjoonised. 10) Restaureeritavate karniiside jms profileeritud detailide kohta anda šabloon 1:1, 11) oluliselt muutuvate tarindite kohta anda sõlmejoonised. 12) Juhul kui lõplikku sõlme lahendust ei ole võimalik lähteandmete ebapiisavuse tõttu esitada, esitatakse sõlme eeldatav tehniline lahendus koos viitega, milliseid näitajaid ja kelle poolt tuleb täpsustada ehitamise käigus pärast sõlme avamist ja enne ehitamise jätkamist. 13) nõuded uute tarindite ja tehnosüsteemide paigaldamiseks arvestades ehitise kultuuriväärtuse ja originaalsubstantsi säilitamise vajadust. 14) Anda ülevaade kasutatavatest materjalidest, uute tarindite, detailide ja tehnosüsteemide tehniline lahendus ja välimus. (2) Lisada põhiprojekti seletuskirja koosseisu ehitise kasutus- ja hooldusjuhend. (3) Juhul, kui Kultuuripärandiamet on andnud käesoleva määruse § 2 lõike 3 punktis 3 sätestatud nõusoleku, võib vastavalt kavandatavatele töödele koostada: 1) väiksema mahuga tööde korral mälestisel või ehitisel vähendatud mahuga põhiprojekti; 2) mälestise või ehitise fassaadide restaureerimiseks välisviimistluse põhiprojekti. (4) Põhiprojekti koosseisus esitatavate tehnosüsteemide projektide koostajatel ei pea olema pädevustunnistust juhul, kui pädev peaprojekteerija (arhitektuurse osa koostaja) on kõikide tehnosüsteemide projektide allkirjastamisega kinnitanud nende vastavust arhitektuursele lahendusele ja muinsuskaitse tingimustele. § 7. Välisviimistluse põhiprojekt (1) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. (2) Välisviimistluse põhiprojektis esitatakse kõikide fassaadide joonised mõõtkavas, mis võimaldab: 1) näidata välisviimistluskihi, katusekatte, korstnapitside, katuserennide ja vihmaveetorude kahjustuste kohad ja ulatuse ning restaureerimise ulatuse; 2) näidata kõikide värvitavate pindade värvitoonid ja -tüübid koos näidisviitega konkreetsele värvikataloogile; 3) eristada kõik restaureeritavad ja asendatavad avatäited, uute puhul lisatakse tööjoonised; 4) näidata valgustuse, tänava- ja majanumbrite ning reklaami ja tehniliste seadmete paigaldamise kohad; 5) näidata välistreppide, varikatuste jms restaureerimise põhimõtted. (3) Välisviimistluse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse: 1) ajaloolise fassaadiviimistluse säilitamise võimalusi; 2) vana värvi eemaldamise ja pinna ettevalmistamise nõudeid; 3) krohvi, värvi ja muude viimistlusmaterjalide koostis; 4) nõudeid juhtmete süvistamisele või nende muul viisil paigaldamisele; 5) nõudeid puhaskivipindade puhastamisele ja konserveerimisele; 6) avatäidete, välistreppide, varikatuste, katusekatte, korstnapitside, katuserennide, vihmaveetorude jms restaureerimise põhimõtteid; 7) valgustuse, tänava- ja majanumbrite, reklaami ja seadmete paigaldamise põhimõtteid. (4) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (5) Lisada projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 8. Sisekujunduse põhiprojekt (1) Sisekujunduse põhiprojekt koostatakse, kui mälestise või ehitise interjööride kultuuriväärtustega tarindite või detailide osas kavandatakse ehitustöid või sisekujunduse muudatusi. (2) Sisekujunduse põhiprojektis esitatakse ruumide pindade ja lõigete joonised, mis võimaldavad anda ülevaade viimistlusmaterjalidest ja värvilahendusest, neile kinnitatavatest esemetest ja inventarist (valgustid, kardinapuud, kardinad, vaibad jne), neil leiduvast dekoorist ja nendega külgnevatest tarinditest (kaminad, ahjud, sisseehitatud kapid jne), neis olevatest avatäidetest ja mööbli ning inventari paigutusest ruumides, mis on seotud kultuuriväärtusega tarindite ja detailidega. (3) Kultuuriväärtusega detailid ja tarindid tähistada eraldi tingmärgiga ja näidata nende asukoht igal joonisel, mille alasse nad jäävad. (4) Sisekujunduse põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid värve ja materjale koos kasutamise tehnoloogiaga ning kultuuriväärtusega tarindite kaitsmist tööde tegemise ajal ja nende edasiseks säilitamiseks vajalikke meetmeid (puhastamine ja konserveerimine, restaureerimine jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. (5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võivad teha ainult vastava pädevusega isik. (6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (7) Lisada põhiprojekti koosseisu projekteeritud lahenduse kasutus- ja hooldusjuhend. § 9. Vähendatud mahuga põhiprojekt (1) Vähendatud mahuga põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise osa restaureerimiseks, konserveerimiseks või ehitamiseks. (2) Vähendatud mahuga põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega. (3) Vähendatud mahuga põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse kontseptsiooni ja vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. (4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus (restaureerimine, konserveerimine, teisaldamine, eksponeerimine, kaitsmine ehitustööde ajal jne) koos restaureerimis- ja konserveerimisjuhistega kõikide restaureeritavate või konserveeritavate hooneosade kohta. (5) Eristada konserveerimis- ja restaureerimistööd üldehitustöödest ja märkida, et konserveerimis- ja restaureerimistöid võib teha ainult vastava pädevusega isik. (6) Anda restaureerimisel kasutatavate materjalide, sh puitmaterjali, kvaliteedinõuded. (7) Lisada põhiprojekti koosseisu käsitletava hooneosa kasutus- ja hooldusjuhend. § 10. Tehnosüsteemi põhiprojekt (1) Tehnosüsteemi põhiprojekt koostatakse mälestise või ehitise tehnosüsteemi ehitamiseks. (2) tehnosüsteemi põhiprojektis esitatakse joonised, mis võimaldavad määratleda kavandatavate tööde toimumise asukoha ja ulatuse koos selleks vajalike sõlm- ja detailjoonistega, sh läbiviikude kohad. (3) Tehnosüsteemi põhiprojekti seletuskirjas käsitletakse projektis esitatud lahenduse vastavust muinsuskaitse tingimustele, kasutatavaid materjale koos kasutamise tehnoloogiaga. (4) Tuuakse eraldi esile kultuuriväärtusega detailide ja tarindite käsitlus, märkida väärtuslikud detailid-tarindid joonistele. (5) Tehnosüsteemide projekteerija peaks kaasama pädeva spetsialisti. (6) Lisada põhiprojekti koosseisu tehnosüsteemi kasutus- ja hooldusjuhend. § 12. Tööprojekt (1) Tööprojekti staadiumis esitatakse konserveerimis-, restaureerimis- ja ehitustööde läbiviimiseks piisava täpsusastmega joonised ja selgitused. Vajalikud juhised tööde tegemiseks on: 1) kõikide restaureerimistööde kirjeldused, kasutatavate materjalide koostis ja töövõtted; 2) kõik ehitamiseks ja restaureerimiseks vajalikud sõlme- ja detailjoonised; 3) selgitused kultuuriväärtuslike tarindite kaitsmiseks tööde tegemise ajal. (2) Kultuuripärandiametile kooskõlastamiseks esitatav tööprojekt, kui see ei ole põhiprojekti arhitektuuriosa koostaja koostatud või juhendamisel koostatud, peab olema eelnevalt tema poolt läbi vaadatud ja viseeritud. Tööprojekti tehnosüsteemide osad peavad olema läbi vaadatud ja viseeritud arhitektuurse osa koostaja poolt, kellel on muinsuskaitse tegevusluba (pädevustunnistus). § 13. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel