dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 10. aprill 2018
Viit
10-5/884-1
Registreeritud
10. aprill 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Freyja Film OÜ
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
10 Kultuuripoliitika kavandamine ja rakendamine
Sari
10-5 Kirjavahetus audiovisuaalvaldkonda puudutavates küsimustes
Toimik
10-5/2018 Kirjavahetus audiovisuaalvaldkonda puudutavates küsimustes
Vastutaja
Hillar Sein
Lahendamise tähtaeg
10. mai 2018

Failid

  • 📎E-kiri.pdf269 KB
  • 📎Ideeprojektid.zip10170 KB

Sisu (failidest)

Austatud kultuuriminister Indrek Saar Üha intensiivsemalt on ühiskonnas hakatud arutama rahvuskultuuri hääbumise ohust. 2018. aastat tähistatakse Euroopas kui Euroopa kultuuripärandi aastat. Kultuuriministeerium kodulehel kinnitab, et loob võimalused ja töötatakse selle nimel, et säiliksid Eesti kultuurimälu ja rikkalik pärand. Tegelikkuses selgub aga, et üheks kultuurimälu hääbumise põhjustajaks võib olla ka kultuuriametnik kes otsustab valdkonna rahastamist. Eesti Filmi Instituudi eksperdi Kaarel Kuurma sihikindel nelja aastane kontrollimatu tegevus on ere näide teadlikust hävitusprotsessist kultuuridokumentalistikas. Riigiabist keeldutud kõikidest kultuurimälu teemalistest ideeprojektidest on allpool vaid valik eriala spetsialistide missioonist loodud kultuurfilmide stsenaariume (failina manuses):  Eesti 100 aastapäevale planeeritud dokumentaalfilm „Side“ (Sts. Silvia Paluoja);  „Pallas“ sajandaks aastapäevaks planeeritud kaheosaline uurimuslik dokumentaalfilm „Pallase sünd“ ja Pallase hukkamine“ (Sts. Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve);  Uurimuslik dokumentaalfilm Jaan Poskast „Riigiehitaja“ (Sts. Küllo Arjakas);  Muusikaajaloo uurimuslik dokumentaalfilm „ Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski“ ( Tõnis Rätsep, Jüri Trei, Tõnu Virve, muusikatoimetaja Alo Põldmäe);  Teatriajalooline uurimuslik dokumentaalfilm „Pillikandja“ (Sts. Jaak Viller);  Filosoofiline dokumentaalfilm „Põlvkonnad“ (Sts. Mati Eliste, Tõnu Virve);  Kunstifilm „Põldroos“ (Sts. Enn Põldroos)  Meediaajaloo film „Intellektuaalse triksteri maailm“ (Tõnu Virve, Arvo Vilu, Sven Grünberg). Ostsime koostöös positiivseid lahendusi. Palun vastust küsimustele:  Kas ülaltoodud kultuurfilmide teemad on olulised Eesti kultuurimälule?  Kas ja kuidas peate vajalikuks peatada hävitustegevus kultuuridokumentalistikas? Lugupidamisega, Tõnu Virve, filmindusekspert Kontakt: [email protected] Asutatud 1990 Loominguline dokumentaalfilm Intellektuaalse triksteri maailm Vastutav produtsent, stsenarist, režissöör - Tõnu Virve Peaoperaator – Arvo Vilu Produtsent – Arthur Virve Arthur Virve foto Ilmar Taska Jaan Ruus KIWA Tõnu Virve Kultuurikangelase lugu, keda huvitab ühiskond kui suhete kogum Intellektuaalse triksteri maailm Kultuurikangelase lugu, keda huvitab ühiskond kui suhete kogum. Sünopsis Jaan Ruus oli meie kaunite kunstide ja ühiselu väljal universaalne intellektuaalne trikster, loova innuga mänglev mees, kes ei tahagi eriti midagi oma olemusest varjata, vaid interaktiivses elukunstis igasuguste inimestega kontaktis olla, kõikses loovuse hoovuses kollektiivselt kümmelda. Ruusi on alati huvitanud teema „mina ja maailm”, inimene suures plaanis, ilma ja inimese vahekord, teda kannab uudishimu kõige ümbritseva vastu. Loodav film pakub meile raadio-, televisiooni- ja filmikolleegide meenutuste läbi lugu noortest idealistidest, kellest saavad ühe ajastu kultuuripoliitikud, kujundades lähimineviku ning järjepidevuse kaudu isegi tänast Eesti vaimuelu. Mitmekülgse Ruusi eluteekonna kulgemisega jutustatakse avameelselt kaasaegse Eesti meedia- ja filmikultuuri kujunemise lugu. Unikaalse isiksuse kaudu luuakse meie filmikunsti ja meedia arengust täiesti uus terviklik mõtestatus. Loodavat teost raamistab läbivalt Ruusi toimetatud avangardistlike tele- ja filmiteoste katkendid ning ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud tema loomingut, mis teeb sellest Eesti meediaajaloo tutvustuse ja suurepärase ergastava vaatamise igale visuaalkultuurihuvilisele. Stsenaarium ( 60 minutit) 1. Sissejuhatus. 2 minutit Minevikku on vaja selleks, et ennast mõista. Loominguline tõsielufilm algab reportaažliku tänavaküsitlusega eakatelt, noortelt ja keskealistelt, et kes oli Jaan Ruus? Intervjuud lõpetab elavate piltide ja fotode eksprssiivne montaaž: liigume visuaalselt ajas tagasi. Viimasele Ruusi fotomälestusele sulanduvad filmikaadrid ja näopildid aina noorenevast Ruusist lapsepõlveni. Filmis näeme neid fotosid ja filmikaadreid koos mõne Jaani elutee kaasteelisega raadio- ja teletööl või filmiüritustel. Elektrooniline Sven Grünbergi originaalmuusika loob publiku kaasahaarava meeleolu. Kaadritagune meeshääl loeb Jaani tsitaati: „Vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et seda siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada. Aga raisakullid ja kotkad on ka looduse sanitarid. Kriitikud on kunsti sanitarid. Kui režissöör peab ühendama endas luuletaja ja veltveebli, siis kriitik julmusega piirneva otsekohesuse viisaka taktitundega, vaimuka säravuse sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni selle sobiva rakendusega.“ 2. Jaan Ruus on sündinud Eesti Vabariigis 2 minutit Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate muusika. Arhiivpilti kommenteerib aktiivne meeshääl: „1938. aasta 1. jaanuarist kehtib uus Eesti Vabariigi Põhiseadus ja kolm kuud hiljem valitakse Konstantin Päts Vabariigi Presidendiks. Suvel toimub Tallinnas suurejooneline XI üldlaulupidu, mille avab Eesti Vabariigi president Päts. Septembris asub President oma uutesse tööruumidesse Kadriorus. Eesti romaanivõistlusel saab esikoha Karl Ristikivi romaan "Tuli ja raud", ilmub August Gailiti romaan "Karge meri" ja luulekogumik "Arbujad". Augustis külastab Tallinna maailmakuulus filmilavastaja Leni Riefenstahl. 23. novembril sünnib Tallinnas tulevane raadio-, televisiooni- ja filmimees Jaan Ruus. Päev hiljem tulevane luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel. Nende eluteed ristuvad filmiloomes. 3. Kujunemisaastad 5 minutit Eestlased on armastanud ja armastavad oma teatrit. Etendused on enamasti välja müüdud. See tuleb ilmselt pikast seltsimajade traditsioonist. Kutseline teater saab jalad alla esimese vabariigi ajal. Seepärast ongi soveti Eestis teatritegemisse kätketud iseseisvusaja nostalgia ja miks ka mitte, kultuuriinimeste vabadusvõitluse varjatud seeme. Jaani isa Aarne Ruus on kooliõpetaja, kellest peale Teatriinstituudi lõpetamist 1941 saab näitleja. Ema töötab vallavalitsuse sekretärina. Ruus on meenutanud, et juba koolipoisina istus ta koos isaga kunstiklubis Ku-ku Voldemar Panso, Ants Eskola, Hugo Lauri ja paljude teiste tolleaegsete teatrikuulsustega. Ilmselt siit pärineb Jaani kirg avalike esinemiste vastu. Paar kaadrit Amblast Järvamaal. Koolimaja. Samal aastal, kui Jaan Ambla 7-klassilise kooli esimesse klassi astub, saab Amblast linna tüüpi alevik. Tallinn. Niguliste on varemetes. Tartu maanteele kerkib stalinistlik arhitektuur. Sõjas hävinud hoonete asemele ehitatakse vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik kahe saaliga esinduskino „Sõprus“. 1952. aastast on teismeline Jaan juba Tallinna keskkooliõpilane. Raudne eesriie paotub. Samal 1957. aastal, kui Moskvas toimub noorsoofestival, läheb Ruus õppima Tartu ülikooli. On aeglaselt vabamaks mineku aeg. Rehabiliteeritakse just džässi, kuid žanri viljelemiseks otsitakse kattevarje nagu näiteks korraldatakse džässiüritus Lõuna-Eesti tantsuorkestrite ülevaatuse pähe. Võim ei anna midagi käest ilma võitluseta Jaan Ruusi kaks tütart Riina ja Kertu-Pirgit meenutavad must-valgeid perepilte vaaadates isiklikke mäluhetki - avaneb armastatud isa noorusaeg. 4. Eesti Raadiost Eesti Televisiooni 9 minutit Tartu kuuekümnendatel. Eesti Põllumajanduse Akadeemia, Lenini kuju. Inglisild. Raekoda ENSV lipuga. Ülikool. Sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin meenutab Jaanist mõnd põnevat ja iseloomulikku seika ülikoolipäevilt. Tallinnas on äsja valminud Tallinna Kaubamaja. Moderne panoraamkino „Kosmos“. Fotomälestus, noord Marju Lauristin ja Jaan Ruus Eesti Raadios. Marju Lauristini meenutus raadiotöö päevilt. Vanas Raadiomajas räägib raadioajakirjanik ja poliitik Toivo Tootsen, kuidas 1965. aastal koos raadio- ja telelegendi Valdo Pandi ning kirjaniku ja kultuuritoimetaja Juhan Saarega asutatakse Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetus ja Vikerraadio. Pannnakse alus RAMETO raadiomängudele, tänaste televiktoriinide eelkäijatele. Arhiivikaadrid ja fotod. Tootsen kommenteerib Ruusi helikilde raadiosaadetest. Telemaja. Eesti Televisiooni arhiivist kaadreid ja fotosid televisiooni sünniajast. Meediaõppejõud, teleajakirjanik ja dokumentaalfilmide režissöör Hagi Sein kirjeldab omaegsest Eesti Televisiooni loomingulist õhustikku, mida visualiseerivad katked Ruusi filmivalgustuslikest saadetest ”Staarid”, ”Teised linnud, teised laulud”. 5. Reklaamiklubi – värav Tallinnfilmi 3 minutit 1970ndate sümboliks Tallinnas on hotell Viru. Valmivad esimesed reklaamfilmid. Fotodel Ruus, kes osaleb Eesti Reklaamfilmi televiktoriinide „Parem pääseb edasi“, „Targem annab järele“ tegemisel. 25 aastat „Reklaamiklubi“ juhtinud ajakirjanik Mati Eliste meenutab, kuidas Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetja ja Reklaamfilmi rajaja Peedu Ojamaa pakkus Ruusile võimalust tulla tööle Tallinnfilmi dokumentaaalfilmide toimetajaks. Ruus näeb selles väljakutset stuudio iganenud ideoloogiliste raamide lammutamiseks. Oma esimese filmiartikli “Teine kivi seisvasse vette” kirjutab ta teisel töönädalal Õhtulehte. Kolleeg Valdeko Tobro oli nädal varem arvustanud Tallinnfilmi vaimuvaest olukorda pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”. Oma filmitoimetaja tööga Ruus seda seisvat vett ka liigutab. Kaadrid Ruusi toimetatud dokumentaalfilmist „Eduard Viiralt“, mille režissöör Ülo Tambek. 6. Tallinnfilm 4 minutit Kuuekümnendatel tuleb Tallinnfilmi tööle toimetajana ka kirjanik ja filmitegija Lennart Meri, kelle artikkel filmikunstist kui suurest üksiklasest muutub krestomaatiliseks, mida arutab pool Eesti rahvast. „Lennart Meri oluliseks teeneks tuleb pidada, et ta püüdis Tallinnfilmi liita eesti kultuuriga,” resümeerib Ruus. „Toimetaja oli tööl selleks, et juhtida tähelepanu režissööri ideoloogilistele eksimustele, ta oli nõukogude tavade järgi justkui politruk armees. Tallinnfilmi toimetajad seda rolli ei täitnud, tähtsam oli anda filmiloojatele tagasisidet, et oma ideid ja suundumusi kontrollida, ükskõik, kas see oli siis toimetaja, oma naine või sõber.“ VKIKi lõpetanud väljapaistev filmilavastaja ja operaator, dokumentaalfilmide autor Andres Sööt räägib Ruusist dokumentaalfilmide toimetajana. Visuaalis Söödi “511 paremat fotot Marsist”: kohvikusistujate portreegalerii Artur Alliksaare luule saatel. Ruusi animafilmide toimetaja perioodi meenutab režissöör Priit Pärn. Kaadreid Pärna multifilmidest „Kolmnurk“ ja „Harjutusi iseseisvaks eluks“, mida on toimetanud Ruus. 7. Eesti Telefilm 2 minutit Kaadrid dokumentaalfilmidest „Teise looduse tegijad“ ja „Meie Kreenholm“ millede režissöör on Ruus. Haruldased filmikaadrid stuudio Eesti Telefilm toimetuskolleegiumi koosolekust: Jaan Ruus, Juhan Saar, Endel Haasmaa jt. Ruus on toimetaja, stsenaariumide osakonna juhataja ja ka toimetuskolleegiumi liige. Filmiprodutsent ja režissöör Marianna Kaat on õppinud Leningradis Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis teatriteadust, kaitsnud kunstiteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Protagonisti probleem eesti mängufilmis“. Eesti Telefilmi omaaegne toimetaja Marianna Kaat annab hinnangu Ruusi seitsmekümnendate telefilmi perioodist. Mõned kaadrid Ruusi toimetatud dokumentaalfilmist „Liblikalend“, režissöör Dorian Supin. 8. Sirp ja Vasar 3 minutit Kaheksakümnendatel valmistub Tallinn Olümpia purjeregatiks. Ruus on kultuurilehe Sirp ja Vasar filmitoimetaja. Oma arvamuse Ruusi kohta avaldab omaaegne Sirp ja Vasar peatoimetaja, ühiskonnateadlane ja teatritegelane, publitsist, ajakirjanik, meediaõppejõud filosoofiadoktor Eduard Tinn. Vastavalt tekstile selgub visuaalne kattematerjal. 9. TeaterMuusikaKino 3 minutit Arhiivikaadrid Toompealt 1982. aasta loominguliste liitude kongressilt. On ilmunud esimene Teater.Muusika.Kino. Uue ajakirja loomine Brežnevi ajal oli tollaste kultuurijuhtide kangelastegu. Endine kultuuriminister, teatrikriitik, teatrijuht, lavastaja ja poliitik Jaak Allik meenutab ajakirja loomist. Ruusist saab ajakirja filmiosakonna juhataja. Visuaalid esimesest ajaloolisest TeMuKi-st. Värske TeMuKi filmitoimetaja Donald Tomberg jagab arvamust Ruusist. Samas arutleb, et kuidas innovaatiliselt edasi arendada Eesti ainukese filmiajakirja sisu ja vormi. 10. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 4 minutit Filmitegemist seostatakse Nõukogude Eesti kunstiga ja, mis eriti oluline: seda rahastati täies mahus Moskvast. Seetõttu ongi möödunud sajandi üheksakümnendatel, iseseisvuse taastamise ajal, filmikunst Eesti Vabariigi eelarve real „muu”. Sõltumatuks saanud Eesti film võitleb elu ja surma piiril, aga Kremli ideoloogia valvekoerte alt pääsenud vintsked filmimehed, vabaduse vere maitse suus, loovad usinalt erastuudioid. Tiina Lokist saab lausa unetu – tema ehitab PÖFFi, mis praeguseks on tõusnud A kategooria festivaliks. Tiina Lokk meenutab koostööd Ruusiga, kes on osalenud žüriides ja pälvinud PÖFFi elutööpreemia. Eesti Rahvusliku Sõltumatu Partei asutajaliige, endine Sirbi filmitoimetaja kirjanik Tarmo Teder teeb filosoofilise ja üldistava kokkuvõtte Eesti kultuurist, filmivaldkonnast ja Ruusi tegevusest murrangulistel taasiseseisvumise aastatel. 11. Eesti Ekspress 3 minutit „Ma olen Eesti Ekspressis ülemkelner, kes peab telekanalite poolt iga nädal pealesunnitud menüüst välja valima publiku jaoks need õiged road. Žongleerin tuhandete pallidega, millest mõned õiged on vaja täpselt auku lüüa,” on öelnud üheksakümnendate alguses nädalalehe Eesti Ekspress filmitoimetajajaks siirdunud Ruus. Hans H. Luik on eesti meediaärimees. Ta on Tallinna börsil noteeritud Ekspress Grupi asutaja ja suuromanik. 1994. aasta ärijuhi aunimetuse saanud Hans H. Luik kommenteerib Ruusi tegevuse olulisust nädalalehe sisu kujunemisel. 12. Eesti Kinoliit 2 minutit Tallinna Kinomaja. Ruus oli Eesti Kinoliidu liige 1971. aastast. Olnud Eesti Kinoliidu juhatuse loomingusekretär ja aasta ka juhatuse esimees. Arhiivfotod sellest perioodist. Praegune Kinoliidu esimees Martti Helde tutvustab tänast Kinoliitu kui meistrite liitu, mis ühendab professionaalseid filmitegijaid ning tegutseb eesmärgiga edendada Eesti filmikunsti, säilitada ja arendada professionaalset filmiloomet ning arendada üldist filmikultuuri. 14. Raadio 2 2 minutit 1994. aastal juhib Ruus Raadio 2-s saatesarju ”Eesti filminäitlejaid” ja paar aastat hiljem loodud saatesarja”Eesti filmilavastajaid”. Visuaalis ilmuvad filmikaadrid režissööridest. Filmiprodutsent ja stuudio Amrion omanik Riina Sildos avaldab oma arvamust filmikunsti arengutest ja praegusest olukorrast. Ta on olnud Eesti Filmi Sihtasutuse juht, rahvusvahelise filmituru Baltic Event ja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu asutaja. Sildos meenutab Ruusi raadiopäevilt, mil ta ise oli Raadio 2 filmikriitik. 15. Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Filmi Instituut 3 minutit Eesti aeg töötab Eesti filmi kasuks. Jõuliselt toetavad filmikunsti arengut kultuuriministrid Jaak Allik, Signe Kivi ja Rein Lang. Luuakse riigi poolt valdkonda korraldav avalik-õiguslik Eesti Filmi Sihtasutus. Märgatavalt suurenevad riigiabi andmise mahud. Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimeheks saab Jaan Ruus. „Filmiteadlane peaks saama süstemaatilise erialase hariduse,“ on öelnud Ruus. Praegu on juba esimesed doktorandid. Neli aastat tagasi reorganiseeritakse EFS Eesti Filmi Instituudiks. Edith Sepp on õppinud Lodzi's asuvas Poola riiklikus filmikoolis ja jätkanud Suurbritannias, kus ta 1997. aastal omandab magistrikraadi filmirežii erialal Sheffieldi ülikoolis. Edith Sepp on aastast 2010 kultuuriministeeriumi filminõunik ja alates 2013 Eesti Filmi Instituudi juhataja. Sepp hindab Ruusi tegevust instituudi vaatenurgast. 16. Eesti Filmiajakirjanike Ühing 1 minut Ruus on asutamise algusest kuulunud Eesti Filmiajakirjanike Ühingusse. Praegune ühingu esimees Andrei Liimets kommenteerib ühingu minevikku, olevikku ja tulevikku. 17. Inspireeriv eesti film 6 minutit Pikka aega ei peeta heaks tooniks nõukogude aja filmikunsti meenutada ega analüüsida, aga aja kulgemisega on mõtteviis muutunud. Tänu paljudele üritustele hakkab ka nõukogude eesti film eesti rahvale omasemaks saama. On tähelepanuväärne, et omamaine vanema aja film on hakanud inspireerima noort kultuuriinimeste põlvkonda. Intellektuaalse triksteri maailma tuumikrühma kuulub Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat KIWA. KIVA annab oma nägemuse Eesti kultuuriruumist üldisemalt filmi „Hukkunud Alpinisti“ hotell kaudu. Hotell mägedes on töölaud, isegi operatsioonilaud või katsepolügoon, kust on maha lükatud ja kõrvale jäetud kõik üleliigne, nii et nähtavale jääks ainult täieliselt olemuslik või vajalik. Oleva ja olematu vaheline piiritsoon, nagu Shambala budistlikus mütoloogias. Kuidas siseneda hotelli? Kas väljastpoolt, nagu inspektor Glebsky filmi avakaadrites, või seestpoolt, nagu tulnukad inimkehadesse? Kuidas võimumehhanismid, mütoloogia, keskkond, helid, utoopiad, kordused, peegeldused ja erinevused – kõik kaardid, mis film kätte mängib – mõjutavad inimpsüühikat, ja kuidas see omakorda mõjutab hotelli? Mängufilmi kunstnik Tõnu Virve filosofeerib Ruusi osast lähimineviku filmikultuuri mõistmise kujundamisel oma kauaaegse tutvuse ja koostöö baasil, alates teleajast seitsmekümnendatel kuni kaasajani. Arhiiviaadrid ETV meelelahutussaatest „Rahvusvaheline filmifestival Tallinnas“, kus mängivad noored Ada Lundver, Juhan Viiding, Jaan Ruus. Saate kunstnik on Tõnu Virve. Filmilavastaja, produtsent ja stsenarist ning kirjanik Ilmar Taska on VKIKi lõpetanud filmiteadlasena. On Tallinnfilmis stsenaariumide toimetuskolleegiumi liikmena toimetanud ka filmi "Hukkunud Alpinisti hotell". Loonud telestuudio Kanal 2. Ainukese eestlasena on Taska tootnud ja kirjutanud Hollywoodi stuudio filmi Back in the USSR, 1991, 20th Century Fox ja lavastanud õudusfilmi Thy Kingdom Come/Wings of Fear, 2010. Maailma näinud mehena avab mitmekülgne novaator Ilmar Taska toimetaja rolli filmis kui ka televisioonis. 18. Isiksuse koht ajaloos 5 minutit Abikaasa Viive-Riina Ruus, kes on praegu pedagoogikateadlane, kasvatusteaduste doktor, meenutab kohtumist Jaaniga, unustamatut noorusaega, õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus tudeeris aastatel 1956-1961, lõpetades majandusteadlasena. Viive-Riina teeb lähedasena ja teadlasena emotsionaalse kokkuvõtte . Jaanile tundus, et juura on liiga võimulähedane, ajakirjandus enam-vähem samasugune ning Moskva on kaugel ja venekeelne. Kuidagi ootamatult valis ta hoopis majanduse, mis tundus midagi konkreetset. Diplomeeritud majandusteadlasest Ruusist ei saanudki majandusteadlast. Pool sajandit on Ruus oma kirjatöödega populariseerinud filmikunsti, õpetanud vaatama ja eritlema, olnud publiku filmimaitse kultiveerija. Toimetas ainsat stuudio Tallinnfilm riiulifilmi „Talupojad“, mille stsenaristiks on Hando Runnel. Näidatakse esmakordselt 1990 aastal. Jaanist päev hiljem sündinud Hando Runneli kommentaar. Jaani teekaaslaste sisutihe tagasivaade kultuuri lähiajaloole on lugu noortest idealistidest, kellest saavad keerulise ajastu kultuuripoliitikud, kujundades lähimineviku ning järjepidevuse kaudu isegi tänase Eesti Vabariigi vaimuelu. Ilma minevikuta pole tulevikku. Jaan Ruus: et vanade vastu mässata, peab noor neid teadma. Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski MUUSIKAAJALOO UURIMUSLIK DOKUMENTAALFILM Stsenaristid: Tõnis Rätsep, Jüri Trei, Tõnu Virve Režissöör: Tõnu Virve Muusikatoimetaja: Alo Põldmäe Nõustav produtsent: Mati Eliste Peaprodutsent: Arthur Virve Tootja: MTÜ Estonian Educational Film Stsenaariumi I variant Sissejuhatus. Arhiivikaadrite kompositsioon ooperitest Lohengrin, Otello, Rigoletto, Traviata, Trubaduur. Euroopa ja Venemaa arhiivide materjalidest popurii Tšaikovski teostest . Kunstipildid Vene keisririigi pealinna Sankt –Peterburgi arhitektuurist ja kultuurist Peeter I ajast kuni ülemöödunud sajandi keskpaigani, mis vahelduvad kaasaja linnapildiga samadest paikadest. Jutustaja on kaadris ja mõnikord kaadri taga. Lisanduvad arhiivikaadrid tsaari perekonnast ja muust olmest, mis säilinud elavate piltidena või huvitavate fotodena arhiivides ja muuseumites. Jutustaja teksti sisu. Kui Vene Tsaar Peeter I Moskvast itaallaste projekteeritud Sankt Peterburgi kolis, valitses Neevalinnas euroopalik Pariisi mood ja õukonnas kõneldi prantsuse keelt. Tänu saksa mõisnike osavale poliitikale saadakse siinmail kätte poliitiline eristaatus ja vene keele kõrval on Baltimaades kõige tähtsamaks saksa keel. Saksa usinuse, lobitöö ja korrektsusega imbuvad sakslased vaikselt Peterburis Tsaarivalitsusse. Nii hakatakse ülemöödunud sajandil Tsaari õukonnas rääkima saksa keeles. Peeter Jürgenson on ainus, kes julgeb õukonnas valitsevale saksameelsusele ja saksa keelt kõnelevale tsaarile vene keeles vastu vaielda, et ta pole sakslane vaid eestlane ning pärineb Hiiumaa kaluri lihtsast perekonnast. Avameelsusega pälvib ta tsaari usalduse ja poolehoiu. Silmapaistvad noodikirjastajad eestlased, vennad Jürgensonid panevad 19. sajandi keskpaigas aluse vene rahvusliku muusika laiaulatuslikule levitamisele. Neist edukamaks osutub Peeter Jürgenson. Algustiiter: Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski 1. Sankt-Peterburgi 19. sajandi keskpaiga vaated. Rahvusluse kultuuripoliitilise liikumise Eesti ringi „Peterburi patrioodid“ liikmete arhiivmaterjal. Intervjuu Eesti diplomaadi, laulja ja pedagoogi Jüri Treiga. Sisu. Pärast pärisorjuse kaotamist algab Venemaal rahvuslik liikumine. Peterburis pannakse alus ka Eesti rahvusluse kultuuripoliitilisele liikumisele – luuakse ring „Peterburi patrioodid“ , kuhu kuuluvad heliloojad Carell, Hirsh, Keiserliku Teaduste Akadeemia keeleteadlane Wiedemann, Tsaari õukonnakunstnik Köler. Noodikirjastaja ja eesti kuulsam muusikaarendaja Peeter Jürgenson kuulub samasse ajajärku. Peeter Jürgenson on üks ringi juhtfiguure. Ta on mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski. 2. Visuaalse etekujutuse ajastust annavad tekstile sulanduvad, maalid, graafilised lehed ja litod KUMU hoidlatest ning Tallinna Linnamuuseumist. Kaadrid Tallinna Pühavaimu kirikust. Avaneb Koguduse aastate 1834 – 1847 registriraamat. Näeme Peeter Johan Jürgensoni sünni sissekannet kirikuraamatus. Kaamera libiseb aeglaselt mööda teksti. Hääl kaadri taga. Sündinud 1836, juulikuu viiendal, kell 2 hommikul, ristitud üheksateistkümnendal nr. 164: Peeter Johann. Vanemad: isa heeringapraakleri sulane Hans Jürgensohn, ema Aeta. Usk: evang. Luteri. Sünnikoht Tallinn, ristitud kirikus diakon Frese poolt. Vaderid: kojamees Voldemar Kreutzberg, tündersepp- meisterAleksander Kissner, heeringapraaklerisulase Tõnis Tõnissoni naine Wilhelmine Sophie. 3. Troonikaamera panoraam Hiiumaa kohal. Kaamerapilt Emmaste kohalt laskub De la Gardie mõisahoone ette. Intervjuu näitleja ja õppejõu ning Peeter Jürgensoni uurija Tõnis Rätsepaga. Sisu. Hiiumaalt pärit pere peab mõisniku survel saksastama nime Kirs Jürgensoniks. Peeter Jürgensonile tundub see elu lõpuni ülekohtune, et sakslastest mõisnikud tohtisid nõuda eesti talupoegadelt nimevahetust lihtsalt tuju pärast. Peeter Jürgensoni poeg Georgi on meenutanud: “Eesti rahva raske elu saksa parunite nuudi all ärgitas nõrgemaid eestlasi saksastuma ja isegi lugema end saksa kultuuri poegadeks. Isa sirgjooneline ja tugev iseloom vastupidi kasvatas temas vihkamist rõhujate vastu.” See on lugu, kuidas üksainus truu ja usus kindlameelne mees ohverdab iseend, et mõistetaks noodikirja ja edeneks muusikakunst. Kõikide uskumiste lõppeemärk on kultuur, Jürgensoni puhul, muusikakultuur. 4. Kaamera on Tallinna Toomkoguduses, libiseb üle koguduse revisjonikirjade. 2. novembril, 1850 on Kirsi perekonna liikmed loetletud järgmiselt: lesk Aeta Jürgenson Kirs, üle toodud Emmaste mõisa hingekirjast, vanus 48a.; Joseph Jürgenson Kirs 22a.; Peeter Johann Jürgenson Kirs 14a.; Helena Maris 20 a.; Maria Elisabeth 18a. Kaadritagune hääl jutustab, et pärast isa surma Tallinna asumisel elab taanlannast ema Aeta Kirs oma nelja lapsega pooles toas. Teist toapoolt kasutab teine perekond, sama arvukas ja niisama vaene. Ilmselt siit pärineb Peetri avatud ja inimlik suhtlemisoskus. 5. Lavastuslik episood. Sisu. Isa sureb, kui Peeter on alles väike. Nüüd jääb pere eest hoolitsemine puritaanlasest ema hooleks. Jürgensonide kodus tohib lugeda vaid piiblit. Tänu koolikaaslastele hakkab Peeter lugema siiski ka muid raamatuid. Ja nii innukalt, et lugemiskirg oleks väikesele poisile peaaegu saatuslikuks saanud. Kord toob üks jõukamatest õpilastest kooli kaasa raamatu, mida Peeter väga lugeda soovib. Et omanik raamatut ei laenuta, otsustab Peeter koos oma sõbraga raamatu salaja võtta. Trükise kadumine tuleb välja ja sellele järgneb karm karistus. Poiss põgeneb linnast välja ja satub lumetormi, kust juhuslikult päästetakse. 6 Sankt-Peterburgi ajaloolised vaated postkaartidel. Jutustaja Sankt-Peterburgi ajaloolise Kreiskooli maja ees räägib, et 14-aastaselt saadetakse Peeter Peterburi, kus ta vanem vend Joosep pärast Kreiskooli lõpetamist teenib müüjana Moritz Bernardi muusikaäris. Bernardi firma noodigraveerijatelt õpib nooruke Peeter selgeks keerulise ameti, mis seob teda nootide väljaandmisega kogu eluks. Litod Sankt-Peterburgis graveerimistöökojast. Juba aasta hiljem saab Peeter tööd Sankt-Peterburg´is graveerimistöökojas, kus tõuseb meistri abiks, selgitab kaadritagune hääl. 7. Jutustaja siseneb Sankt-Peterburgi ajaloolisse muusikaäri hoonesse ja selgitab, et sel ajal juhib Peetri vanem vend Joseph Jürgenson Sankt-Peterburgis tolle aja suurimat Bernardi muusikaäri Venemaal. Kompositsioon Bernardi noodikirjastuse toodangust pildis ja helis. Mitmesugused ajastut iseloomustavad olmepildid annavad vaatajale visuaalse elamuse tolleaegsest Sankt-Peterburgi elust. Võimalusel lisandub liikuvat pilti. 8. Intervjuu katteplaanid Stellowski ja Büttneri noodikirjastuse toodangust. Intervjuu helilooja ja Jürgensoni uurija Alo Põldmäega. Sisu. Andekus ja töökus viivad Peeter Jürgensoni kiiresti edasi. 1855 aastast teenib ta Stellowski noodikirjastuses ja 1859 aastast Büttneri juures. Need on Venemaa tipud. Põldmäe annab hinnangu vendadele Jürgensonide olulisusele. Peeter Jürgensoni põhjalikum põhjalikum uurija Eestis selgitab, et miks on filmilugu just Peeter Jürgensonist. 9. Moskva. Omaaegse „Vennad Schildbach“ kaubamaja piltpostkaart sulandub tänapäeva, kus Jutustaja kaadris räägib, et 1860. aastal kutsutakse Peeter Jürgenson Moskvasse kaubamaja „Vennad Schildbach“ ärijuhiks. Tööga seoses tutvub Peeter Jürgenson kõikide välismaiste kirjastustega. 10. Muusikaline kompositsioon Saksamaa levinumatest ajastu helilugudest. Visuaal Saksamaa noodikirjastajatest ja nende toodangust. Arhiivimaterjal Saksamaa muusikaarhiivi kogudest. 13. Maailmakuulsate orkestrite arhiivikaadrid Euroopa muusikaarhiivide kogudest. Popurii Pjotr Tšaikovski loomingust. Juhatavad maailmakuulsad dirigendid. Lõpukaader ühest Venemaa kuulsast Sankt-Peterburgi orkestrist. (Kõik muusikaga seonduvad lõplikud valikud teeb tulevane filmi muusikatoimetaja. Persoon avalikustatakse filmi arendusperioodil.) Panoraamid nootidest ja kuulsast vene dirigendist. Võib-olla on mitme orkestri ja dirigendi arhiivifilmide montaaž. Kaadritagune selgitav tekst. Tšaikovski sündis 7. mail 1840 Udmurtias Votkinskis haritlaste perekonnas. Tema isa Ilja Petrovitš Tšaikovski oli mäeinsener ja töötas Votkinski tehases juhtival ametikohal. Helilooja ema, Aleksandra d'Assier oli Ilja Tšaikovski teine abikaasa kolmest, mehest 18 aastat noorem ning isa poolt prantslanna. Helilooja vanavanaisa oli olnud Ukraina kasakas perekonnanimega Tšaika, millest järeltulijate venepärane nimi tulenes. Sulandub 1848 foto Tšaikovski perekonnast, kus Pjotr on kaheksa aastane. Kaadritagune hääl. Tšaikovski oli kuuelapselise pere teine laps. Aastal 1838 sündis pere vanim laps Nikolai, 1842 helilooja õde Aleksandra, seejärel Ippolit. Aastal 1850 sündisid perre kaksikud pojad Anatoli ja Modest. Anatoli oli aastail 1891–1892 Eestimaa asekuberner ja Modest oli tuntud näitekirjanik, tõlkija ja teatrikriitik. Ta kirjutas libretod Tšaikovski ooperitele "Padaemand" ja "Jolanthe". Lisanduvad fotod. Panoraamid nootidest ja kuulsast vene dirigendist. 12 Printsess Diana mälestuseks korraldatud mammutkontsert Londonis Wembley staadionil 31. augustil 2007. 10 aastat tagasi lahkunud printsessi lemmikballetibaar, eestlased Toomas Edur ja Age Oks esitavad katkendi meeleoluka etenduse Tšaikovski balletist “Luikede Järv”, mille lõpetab siiras suudlus, mis terve puupüsti täis staadioni huilgama paneb. Aplodeeritakse meie paarile püsti seistes, noored printsid teistele eeskuju näitamas. Hääl kaadri taga. Age Oks ja Toomas Edur lõpetasid 1988. aastal Tallinna Koreograafiakooli ja olid seejärel Estonia solistid. Edukas balletikonkurss USA-s 1990. aastal avas Age Oksale ja Toomas Edurile tee suurde balletti. Seejärel olid nad kuus aastat Inglise Rahvusliku Balleti solistid. Intervjuus maailmatähed Age Oks ja Toomas Edur avaldavad arvamust Tšaikovski balletidest ja helilooja muusikast. Kaadritagune hääl kommenteerib, et Elizabeth II nimetas 12. juunil 2010 Age Oksa ja Toomas Eduri kahe riigi kultuurisuhete edendamise eest Briti Impeeriumi Ordu komandörideks. 13. Jutustaja siseneb Sankt-Peterburgi ajaloolisse muusikaäri hoonesse ja selgitab, et sel ajal kui Peeter Jürgenson on Moskvas kaubamaja „Vennad Schildbach“ ärijuhiks, juhib Peteri vanem vend Joseph Jürgenson Sankt-Peterburgis tolle aja suurimat Bernardi muusikaäri Venemaal. Kompositsioon Bernardi noodikirjastuse toodangust pildis ja helis. Mitmesugused ajastut iseloomustavad olmepildid annavad vaatajale visuaalse elamuse tolleaegsest Sankt-Peterburgi elust. Võimalusel lisandub liikuvat pilti. 14. Pildid Nikolai Rubinsteinist. Nikolai Rubinsteini muusika. Arhiivikaader Euroopa kuulsast ajaloolisest Pariisi ja Viini orkestritest, kes esitavad Rubinsteini loomingut. (Valiku teeb muusikatoimetaja, kes otsustatakse arendusperioodil. ) Panoraam Rubinsteini nootidelt, mis antud Peeter Jürgensoni kirjastuse poolt, liigub arhiivikaadris ühe dirigendi kätele. Siis teise dirigendi kätele. 15. Intervjuu Moskva juhtiva muusikateadlasega. Sisu. Nikolai Rubinstein juhib tol ajal Moskva muusikaelu. Muusikateadlane kirjeldab võrdlevalt ka tolleaegset Euroopa muusikaelu. Katteplaanideks kasutatakse Venemaa ja Euroopa erinevate arhiivide materjale. Elustavad helilooja Rubinsteini kaasaegsete Moskva, Sankt-Peterburgi, Pariisi, Viini, Londoni ja Berliini kõrgseltskonna kultuuri- ja muusikaelu sündmuste kaleidoskoop. 16. Lavastus. 1861. aasta varakevadel jutustab Peeter Jürgenson Rubinsteinile oma kavatsusest asutada omaenda ärifirma. Noor ärimees jätab heliloojale väga hea mulje. Firma alustab tegevust juba sama aasta 23. augustil. Nikolai Rubinstein teeb Peter Jürgensonile ettepaneku leida oma muusikaärile sellised ruumid, kuhu võiks paigutada ka Muusikaühingu. Koos leitakse hoone Suure Dimitrovka ja Štolesnikovi põiktänava nurgal. See on Zassetski maja. Majas elab ja töötab ka tolle aja tuntuim muusikakriitik Nikolai Kaškin. Kriitik Kaškin ütleb ühes oma kirjutises, et lühikese ajaga hakkab Rubinstein Jürgensoni väga armastama ja neist saavad suured sõbrad. Alates 1861. aastast alustab Peeter Jürgenson nootide kirjastamist. Tema esimesteks väljaanneteks on Johann Sebastian Bachi gavott klaverile, Aleksandr Dargomõžski ja Anton Rubinsteini romansid ning Carl Maria von Weberi klaveriteosed. . Pildis heliloojate loomingu muusikaline kompositsioon arhiivfilmide vahendusel. 17. Jutustaja liigub Zassetski maja ees. Räägib, et siia kolib Jürgenson ka ise elama. Siseneb majja, kus asutatakse 1860 aastal Rubinsteini soovil Vene Keiserliku Muusikaühingu Moskva osakond. 18. Intervjuu Venemaa Keiserliku Muusikaühingu esindajaga. Teksti katavad arhiivipildid heliloojatest ja sündmustest, mida on võimalik leida Muusikaühingu arhiividest ja muudest säilikutest. Sisu. Maja hakkavad külastama silmapaistvad muusikud. Tekib muusikute huviring. Ringi hingeks on Nikolai Rubinstein ja praktiliseks juhiks Peeter Jürgenson. Jürgensonil on oma korteri ja Muusikaühingu kontori kõrval veel kaks vaba tuba. Nendesse ta kutsub elama Keiserliku Suure Teatri orkestrandi Konstantin Albrecti ning muusikakriitik Nikolai Kaškini. Kujunenud ring saab Moskva muusikaelu hälliks 19. Rubinsteini muusika. Sulandub kompositsioon Venemaa Muusikaühingu filmiarhiivi kaadritest ja vene kuulsatest dirigentidest. 20. Intervjuu Moskva P. I. Tšaikovski nimelise Moskva Riikliku Konservatooriumi esindajaga ajaloolises konservatooriumi hoones. (Kõik intervjueeritavad täpsustuvad arendusperioodil muusikatoimetaja poolt.) Sisu. Konservatooriumi asutavad Nikolai Rubinstein koos vürst Nikolai Petrovitš Trubetskoiga 1866. aastal. See on vanuselt teine muusikakõrgkool Venemaal. Üldistus tolle aja Moskva Konservatooriumist, heliloojatest ja nende suhtest Peeter Jürgensoniga. Intervjuus avab detaile Nikolai Kaškinist, kes on konservatooriumi kauaaegne professor ja Albrectist konservatoorimi inspektor. 21. Keila-Joa. Vürst Volkonski mõis. Lavastus. Volkonski kodukontsertidel esineb helilooja ja interpreedina erakordse intelligentsiga nooruke Laroche. Jürgensoni ja Laroche vahelised suhted. 22. Moskva vaateid. Rubinsteini muusika. Kaadrutagune hääl jutustab, et kui Larouche Moskvasse tuleb, elatub ta tundide andmisest. Elu kehvas toakeses emaga mõjub tervisele. Lavastus. Piltidel Sankt-Peterburgi heliloojad, kes kuuluvad Rubinsteini – Jürgensoni ringi. Lavrouce ilmub 16 aastasena Rubinsteini – Jürgensoni ringi. 23. Vana Tallinna vaated. Jutustaja. 1862 sõidab Larouche emaga Tallinna, mis on tuntud merekuurort. Helilooja paraneb Revelis. Lavastus. Larouche loob Revelis mitmeid heliteoseid. Saadab käsikirju Sankt-Peterburi Konservatooriumi Anton Rubinsteinile. Rubinstein klaveri taga, Jürgenson Jälgib noote. Rubinstein ja Jürgenson analüüsivad Larouche saadetud teost. Anton Rubinstein on vaimustuses ja annab korralduse suunata Reveli nooruk Larouce kohe Sankt-Peterburgi Konservatooriumi. 21. Lavastus. Piltidel ja fotodel Sankt-Peterburgi heliloojad, kes kuuluvad Rubinsteini – Jürgensoni ringi. Pilte elustavad näitlejad. 22. Moskva Tšaikovski nimelise Konservatooriumi raamatukogus Jutustaja räägib, et 1863. aastal ilmub vene keeles Belgia muusikateadlase ja helilooja François Gevaerti orkestratsiooniõpik “Traktat ob instrumentovke”, mille tõlgib Pjotr Tšaikovski. See on Peeter Jürgensoni esimene kokkupuude noore andeka heliloojaga. Lavastus. Sisu. Kohe esimestest kohtumistest mõistab Peeter Jürgenson alles algaja helilooja talendi ulatust ning sõlmib tollal täiesti tundmatu Pjotr Tšaikovskiga lepingu kõigi tema teoste kirjastamiseks. Nii ongi põhiosa Tšaikovski loomingust andnud välja Peeter Jürgenson. Esimene noot ilmus trükist 1868. aastal. 23. Lavastus. Noored muusikatudengid käivad Peeter Jürgensoni juures mängimas kahel klaveril. Pjotr Tšaikovski klaverikontsert neljal käel. Noodid. Noorte poiste ja Peeter Jürgensoni käed klaveri klahvidel. Muusikatudengid ja Peeter Jürgenson. Seejärel stseen kus kirglikult musitseerivad Tšaikovski ja Larouche. Kaadritagune hääl jutustab, et konservatooriumis avaldab noor Larouche oma eruditsiooniga tohutut mõju tudeng Pjotr Tšaikovskile, kellega koos musitseeritakse. 24. Sankt-Peterburg, Vaated Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riiklikule Konservatooriumile. Intervjuu Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooriumi esindajaga. Sisu. Räägib kõigepealt eesti muusikutest, kes on lõpetanud konservatooiumi - Juhan Aavik, Miina Härma, Mihkel Lüdig, Artur Kapp, August Topman, Rudolf Tobias, Cyrillus Kreek, Peeter Süda, Konstantin Türnpu, Raimund Kull, Mart Saar, Heino Eller. Seejärel vene noortest heliloojatest, sealhulgas Pjotr Tšaikovskist, kes lõpetab Peterburgi Konservatooriumi hiilgavalt 1865. aastal. 25. Vanad postkaardid Moskvast, Sankt-Peterburgist, Riiast, Odessast. Intervjuu Alo Põldmäega. Katteplaanideks on Peeter Jürgensi nooditoodang, millega ta varustab kogu Euroopat. Sisu. Alates 1870. aastast omandab Peter Jürgenson seitse muusikafirmat Sankt- Peterburgis, Moskvas, Riias, Odessas ja ühendab need oma ettevõttega. Ta ületab teisi sellega, et asetab rõhu mitte kvantiteedile vaid kvaliteedile. Peeter Jürgenson saavutab autoriteedi kogu maailmas. Jürgensoni nooditrükiste ampluaa oli väga lai. Lisaks 500 vene helilooja teosele andis ta välja täismahus klaveriteosed Mendelssohnilt, Schumannilt, Chopinilt, kõik Beethoveni klaverisonaadid, 28 täispartituuri ooperitest ja ballettidest, 300 orkestripartituuri, 230 partituuri sõjaväemuusikat, 150 ooperi klaviire, 90 ooperit klaverile 4-l käel, 2200 vaimuliku sisuga suurteost koos partituuri, koori- ja orkestrihäältega, populaarseid teoseid Bachilt, Händelilt, Haydnilt, Mozartilt, Schubertilt, Lisztilt ja ka sadadelt tol ajal moesolnud heliloojailt. Peeter Jürgenson on maailmas esimeste hulgas , kes viib nooditrüki rotatsioonimasinale ühes ladumisega masinal. 26. Lavastus. Sisu. 6. jaanuaril, 1866 saabub Tšaikovski Moskva Konservatooriumi, kus ta saab muusikateooria õppejõu koha. Pjotr Tšaikovski romanss „Pisar väreleb“. Romansi „Pisar väreleb“ pühendab Tšaikovski kirjastaja Peeter Jürgensonile. Pjotr ja Peeter musitseerivad klaveril koos. 27. Intervjuu Alo Põldmäega. Sisu. Jürgenson saadab 15 kaastöölist oma rahaga Saksamaale graveerimisasjandust õppima. Ta rakendab oma firmas ka kõige eesrindlikumaid tehnilisi uuendusi. 1895. aastal ehitatakse vana nooditrükikoja juurde uus kolmekorruseline korpus, kuhu mahuvad vabalt uued soetatud trükimasinad. Alates 1902. aastast minnakse üle elektrienergiale ning ehitatakse selleks spetsiaalne alajaam. Nii võib tema toodang juba 20. sajandi alguseks tasemelt edukalt võistelda tol ajal maailma parimaiks peetud Saksa väljaannetega. 28. Moskva. Jürgensoni kvartal Kolpatšnõi põiktänavas, mitte kaugel kesklinnast. Visuaalne kattematejal ajaloolistest isikutest, mis toetab jutustaja teksti. Jutustaja kaadris, kes kommenteerib, et XVII sajandil kuulub see maja duuma djakk Ukraintsevile. 1709. aastal annetab Peeter I maja vürst Golitsõnile. Sajandi teisel poolel ostab Katariina II selle Golitsõnilt Riikliku Välisasjade Arhiivi jaoks. Selles majas viibib Puškin, kes kogub arhiivis materjale oma teoste jaoks. Arhiiv paikneb siin üle 105 aasta – kuni 1873. aastani, mil siia asub Peeter Jürgenson. 29. Haapsalu. Intervjuu Alo Põldmäega. Sisu. Tihti viibib Pjotr Tšaikovski Haapsalus tervist ravimas. Siin sünnivad paljud ta kuulsad teosed, sealhulgas ballett „Luikede järv“, kelle teeb maailmakuulsaks Peeter Jürgenson oma noodikirjastuse kaudu. 30. Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järv“ katked. Tantsivad Inglise Rahvusliku Balleti ning Birminghami Kuningliku balleti solistid Age Oks ja Toomas Edur. 31. Pariis. Intervjuu Prantsuse muusikakriitikuga. Sisu. Jürgensoni olulisus Euroopa ja maailma muusikakultuuri edendamisel. Siis seigast, et üks Pariisi noodikirjastus ostab Jürgensonilt 1885. aastal õiguse Tšaikovski teoste väljaandmiseks ja maksab temale selle eest 20 000 franki. Jürgenson annab heliloojale poole summast, aga aasta pärast on Tšaikovski jälle inimene, kellel pole kopikatki sääste. 32. Moskva. Peredvižnikute maalisaalis. Peeter Jürgensoni tütre , kunstnik Aleksandra maal Tretjakovi Galeriis. Venemaa juhtiv kunstiteadlane Tretjakovi Galeriis. Sisu. Üle kolmakümne aasta oli Peeter Jürgenson üks Vene Muusikaseltsi Moskva osakonna direktoreid. Koostöö oli juhatusse kuuluvate Moskva miljonäridega nagu hilisem Moskva linnapea Sergei Tretjakov, üks Tretjakov galerii asutajaid. 33. Popurii vene heliloojate loomingust, mida esitavad kuulsamad vene dirigendid. Kaadritagune hääl. Selgitab, et Jürgensoni noodi- ja raamatuäri tegutses üle poole sajandi, mille jooksul ilmus üle 500 vene helilooja teose. Venemaa arhiivide filmid. 34. Filmi audiovisuaalne kunstiline kõrghetk. Pildis Euroopa arhiivfilmidest kompositsioon heliloojate Borodini, Varlamovi, Glinka, Glieri, Dargomõški, Mussorski, Prokofjevi, Rahmaninovi, Rimski-Korsakovi, Anton Rubinsteini, Nikolai Rubinsteini, Skrjabini, Stravinski tuntumatest ooperi- ja balletietendustest. Visuaal kandub Tretjakovi galeriisse. Valik heliloojate ja muusikateoste teemalisi maale Tretjakovi galeriis. 35. Genf. Lavastus. Pjotr Tšaikovski: Olen viimasel ajal oma teosed välja andnud eranditult Jürgensoni juures. Jürgenson on minu suhtes olnud alati erakordselt peenetundeline, helde ja tähelepanelik. Ta trükkis mu teoseid juba siis, kui keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Loeb Jürgensoni kirja: “Ma palun Sul minuga arvestada, kui vajad raha. Võin Sulle anda avanssi või laenu, nagu Sulle sobib. Ka saata Sulle Genfi tuhat või paar franki immediatement. Saadaksin kohe. Hüvasti, mu armas sõber, ole terve! Sinu P. J.” 36. Bolšoi Teatri solistid esitavad katkendi Pjotr Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“. Arhiivfilm. Intervjuu Boris Jürgensoni tütrega. Sisu. „Jevgeni Onegini“ ilmumine helilooja sõpradele vapustavat mõju. Erutust, mis valitseb saalis, kirjeldab Peeter Jürgensoni naine Sofia oma kirjas Tšaikovskile. 37. Lavastus. Sofia Jürgenson: Alles aegade möödudes mõistetakse Teie „Oneginit“; iga sugupõlvega kasvab tema ülemaailmne tähtsus. Selles peegeldus kogu maailm – nii möödunud, käesolev kui ka tulev. Muusika, muusika tõusis laval üles, ta helid sööstsid hinge. Olen veel praegugi meeletu, meeletu! Ulun aeg-ajalt kui segane. Ei suuda kirjutada – langen Teie ette .... P.S. Kui rumal olen....“ Pjotr Tšaikovski: Armas ja Kallis Sofia Ivanovna! Aitäh Teile! Teadsin, et valitud hinged suhtuvad sümpaatiaga sellesse teosesse ja et selles kajastub toosama poeetiline vaimustus, milles autor ise viibis „Oneginit“ kirjutades. Miks nimetate kirja rumalaks? Ta on just nimelt tark. Ainult targad inimesed ei häbene väljendada oma tundeid.... 38. Moskva lähedane Klini väikelinn, kus asub Tšaikovksi maja-muuseum. Intervjuu Tšaikovski maja-muuseumi juhatajaga. Sisu.Tutvustab materjale, mis seotud Jürgensoni ja Tšaikovski suhetega, näiteks kirjad. 39. Moskva. Jutustaja Peeter Jürgensoni maja ees räägib, et Neglinnaja 14 asuvas majas, kus omal ajal tegutses Peeter Jürgenson asub praegu üks populaarsemaid noodikauplusi Moskvas. Pärast Peeter Jürgensoni surma 1904. aastal jätkavad kirjastamistööd tema pojad Boriss ja Grigori. Nootide kõrval avaldab vendade Jürgensonide kirjastus ka raamatuid muusikateooriast ja -ajaloost, samuti heliloojate elulugusid. Nii Boriss kui Grigori Jürgensonid töötavad pärast 1917. aastat Vene Föderatsiooni Rahvakomissariaadi muusikaosakonna kirjastuses, millest moodustatakse hiljem riikliku kirjastuse muusikakirjanduse osakond, 1930. aastal kirjastus „Muzgiz“ ja 1964. aastal juba kirjastus „Muzõka“. 40. Euroopa, Jaapani ja Venemaa arhiivide materjalidest popurii Tšaikovski teostest , mida juhatab Paavo Järvi. Intervjuu Paavo Järviga, kes annab noodikirjastaja Peeter Jürgensoni tegevusele oma hinnangu. Kompositsioon maailma riikide rahvusarhiivide arhiivikaadrid ooperitest Lohengrin, Otello, Rigoletto, Traviata, Trubaduur, mida dirigeerivad maailma parimad dirigendid, nende hulgas Paavo Järvi. Sulanduvad arhiivikaadrid Tšaikovski ballettidest, mida esitavad maailma parimad solistid, nende hulgas Age Oks ja Toomas Edur. Hääl kaadri taga. Peeter Jürgenson on oluline mitte ainult Eesti kultuuriloole vaid kogu maailma muusikaajaloole. Filmi lõpp. Estonian Educational Film 2017 © Estonian Educational Film IDEE ARENDUSPROJEKT P A L L A S E HUKKAMINE Kunstiajaloo teemaline haridusfilm Kestus 54 min ; Formaat 16:9 HDV ; Helistandart Stereo Kuldaeg. Poliitiline flirt. Agooniad. Stsenaariumi autorid : Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve Rezissöör: Tõnu Virve Produtsent: Arthur Virve Estonian Education Film © 2014 Sünopsis „PALLASE HUKKAMINE“ tegevus hõlmab PALLAS lõpetajate elukäike alates I lennust kuni kooli sulgemiseni Tartus. 1940. aastani lõpetab 17 lendu, kes asuvad tööle kunstiõpetajatena üle kogu maa, kasvatavad noortes oma koolist kaasa toodud arusaamu kunsti olemusest ning kunstniku tähendusest ühiskonnas. Lavastuslike detailidega elustatakse ajaloolised isikud. Intrigeeriv on mängu- ja dokumentaaldraama stiilide ühendamine. Esmakordselt jutustatakse narratiivselt kunstnike isikulugusid. Foto- ja filmimaterjal dokumenteerib, maalid ja graafika loovad visuaalse meeleolu. Uudne on planeeritud kunstifilmi puhul, et esmakordselt Eesti kunstiajaloos tõstetakse esiplaanile loovisiksused. Kunstiinimeste omavahelised suhted, egod, juhused ja erinevad ideoloogilised arusaamad kujundavad Eesti kunsti ajaloolist arengut. Loomingut eksponeeritakse vaid reaalse elu peegeldusena kogu oma mitmekesisuses. Palju on teoseid, mida vaatajad näevad esmakordselt. Tänu „Pallasele“ on meil täna üle tuhande professionaalse kunstniku. Teises maailmasõjas Pallase hoone hävib. Tänapäeval asub sääl samanimeline hotell. Ei ole mingit märki endise kunstitempli paigast, peale hotelli nime. Side ajalooga on katkenud. Autor õppis Alfred Kongo juhendamisel Tartu Kunstikoolis, mis asus H. Heidemanni tänaval Filmi loominguline grupp komplekteeritakse arendusperioodil. STSENAARIUM III variant Pilt. I Lennu lõpetajad. Foto. Kaadritagune tekst. 1924. aastal lõpetab «Pallase» kooli esimene lend. Ferdi Sannamees. Pilt. Sannamehe varased ekspressionistlikud maalid; Amanda Jasmin portree; Portreed kultuuritegelastest – Gailit, Tassa, Tammsaare jt Vabadussõja monument koolipoistele Tallinnas. Kaadritagune tekst. Ferdi Sannamees Anton Starkopfi õpilasena. Pilt. Natalie Mei akvarellid ja kollaažid. Mehe portree. Natalie Mei Kaadritagune tekst. Natalie Mei õpetaja on Nikolai Triik Pilt. Muusika.Kuno Veeber. Foto. Tuulik 1920; Natalie Mei portree; Portree 1923; Maadlejad; Suplejad; Võitlus 1922 Muusika 1923; Suplejad 1924; Natyyrmort kolbaga 1928 Kuno Veeber Konrad Mägi õpilasena. Kuno Veeber (Näitleja): Ei ole mitte seda uisapäisa futuristitamist ja ekspressonistitamist olemas, puudub suurema osa juures värvide jõhkrus, see aiateibaga maalimine, see „kõiklubatav sünnitava kunsti nimel“, vaid siin paistab mingi enesevalitsemine juba üsna tähtsat osa etendavat maitse kui ka tehnilise töö suhtes.“ Pilt. Ado Vabbe Pariisis. A. Vabbe akv Seine'j jõgi, Pariisi bulvar, Arlekiin, joonistused Pariisist Vabbe foto sulab üle Vabbeks grimeeritud näitlejale. Vabbe - Arlekiin. Orienteeruv tekst. Pallaslaste enesetäiendamise sihtpunktiks saab Pariis. Ado Vabbe külastab Pariisi esmakordselt 1924. aasta kevadel. Vabbe «Arlekiin» on praegu Tartu Kunstimuuseumi logo. Ado Vabbe (Näitleja): Ma tean küll, mis minult nõutakse, – et ma maaliksin igasuguseid tegelasi, aga seda ma ei tee mitte, parema meelega maalin Pierrot'd ja Arlekiini. Pilt. Eesti inimesed.Grupifotod. 1920, 1925. Pariisi vaated ja samad kohad tänapäeval. Vabbe, Wiiralt, Grünberg, Teder, - autoportreed. Filmitud kaadreid Pariisist, mis seotud meie kunstnikega, üksikuid näiteid toonasest kunstist. Foto noorest Wiiraltist. Muksi Portree Wiiraltist; Teosed:Mon Paris;; Naised silindritega, Haaremis 1927 Fantastilised pead 1929 Põrgu 1930 Kabaree 1931 Jutlustaja 1932 Absindijoojad 1933. Pariisi vaated. Wiiralti kalm Pére-Lachaise´i kalmistul. Orienteeruv tekst. Pärast sõda on Euroopas toimunud mõjusfääride muutus. Saksa orientatsiooni on vahetanud välja prantsuse kultuuriruum. Ekspressionismi asendab uusasjalikkus ja art deco. Pallaslastele on Pariis väga oluline. Eduard Wiiralt 1925 aastal läheb Pariisi Eduard Wiiralt ja jääb kuni 1939. aastani. Sõja ajal läheb Pariisi tagasi. Sureb 8. jaanuaril, 1954 aastal Pariisis ja on maetud Pére-Lachaise´i kalmistule Pilt. Kristjan Teder /1926-28/, Kuno Veeber /1924-26/, Juhan Muks /1925-26j a 1933-39/, Jaan Grünberg /1926-1933 ja 1937-1939/, Aleksander Vardi /1925-29 ja 1937-38/ Tiiter ja Foto. Mustlastüdruk (akt, tahvlil kaasõpilaste nimed eludaaumitega) 1926 Pariisi vaated – Raspail` bulvar, Õitsev Pariis, Avatud aken, Natüürmort baklažaaniga jt. Tartu vaated – Talvine Tartu, Kristus rännakul 1937 Lilled. Aleksander Vardi. Tiiter ja Foto. Pariisi ja Tartu vaated. 1920Ndad; Pariisi ja Tartu vaated. 1920nNdad; Suplejad 1930ndad algus; Vaikelud. 1920Ndad Addo Vabbe - autoportree. A. Vabbe Pariisi aineil valminud tööd. Karin Luts. Tiiter ja Foto.1928. Aasta lõpetajate foto. /Pariisis 1928-29 ja 1939/ Süüta laste tapmine, Peale pariisi – Matuselised 1932, Vähisööming 1933, Koridoris 1935, Leerilapsed 1936, Kunstnik 1937, Härra 1938, (Peale Itaaliat Autoportree, 1939, Kuus meest, Veneetsia motiiv 1940) Karin Luts (Näitleja): „Naisi ei õppinud «Pallases» palju. Esimesel kevadel, pääle „Pallase“ astumist jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal kannavad pükse, viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, - ja kuuendal lähevad mehele.“ Voldemar Haas Pilt. Fotod Mei – kollaažid ja akvarellid, Haas - maalid Mei kostüümid: Flora ärkamine, Punane moon, Luikede järv, Giselle, Kratt. Haas lavapilt: Flora ärkamine, Punane moon, Luikede järv, Giselle, Kratt. Orienteeruv tekst. Teatrikunstnikud Mei ja Haas on ka head maalijad.Enamuse kolmekümnendate aastate lõpul lavastatud Estonia balleti kostüüme kavandab Natalie Mei ja lavadekoratsioonid Voldemar Haas. Nemad koolitavad välja kogu sõjajärgse ajal tegutsevad kutselised teatrikunstnikud. Pilt. Vabbe - «Daam boaga». Ajakiri Agu 1925, nr 7 lk 204 „Taevaskoja motiiv“ 1934 EKM Pütsepp (Näitleja): 1925. aastal „Pallase“ VIII-l kunstinäitusel eksponeeritud maali „Daam boaga“, varjamatu erootika põhjustab skandaali. Vabbe on pettunud Tartu publiku väikekodanlikust maitsest. „Noor kornet punaste põskiga“ on pettunud, noor põlvkond kunstnikke, kellest mitmed tema käe all võrsunud, on peale kasvamas. Nende soov kunstiareenile tõusta ja seal läbil üüa mõjub pärssivalt Vabbele. Muutunud aeg ja taltunud Vabbe, kelle noorpõlve elaan on kuhtunud. Pedagoogitöös kannab tema lähenemine õpilstele kui isiksustele vilja „Absoluutseid reegleid minu pedagookikas pole. Suhtun igasse töötavasse andesse individuaalselt, püüan igasse süveneda, ergutada seda, mille vastu õpilane huvi tunneb, ning kas või märkamatult koorida välja tema sisu.Ado Vabbe ei olnud mingi tegelane, vaid täisvereline, kompromissideta kunstnik. Isegi niivõrd suverräänne, et produtseeris hulk aastaid, panemata töid välja ja pakkumata neid müümiseks. Arnold Matteus Pilt. Starkopfi maja Tähtveres, Tartus. Teosed ja ta kalm maja aias. Teosed vastavalt tekstile. Orienteeruv tekst. Starkopfi on jõudnud oma loomingulisse kõrgaega. Tema esimene abielu kunstnik Lydia Meiga jäi lühiajaliseks. 1925 sõlmiti uus liit Alide Lepikuga. 1929 sai Starkopf „Pallase“ kunstikooli juhatajaks. 1930. valmis vastses Tähtvere linnaosas Arnold Matteuse projekteeritud uhke funkmaja koos ateljeega. Maalikunstnik Juhan Püttsepp meenutab, et maja sisseõnnistamisepeo külalisena saadeti teda starkopfi juures vanni, mis tol ajal oli veel uhkuse asjaks. Sel ajal valmis Starkopfil mitmeid hauasambaid, mis tõid majanduslikku kindlustunnet – August Jõksi rahula Nõo kalmistul. Viimase vend Karl Jõks (kunstnik Silvia Jõgeveri isa) tellis skulptorilt naisfiguuri, mis pandi suvila aeda Tuule tänavas. Pereema pani aga aias sööva lehma keti ümber Starkopfi skulptuuri ning viimane sikutas selle pikali. Skulptuur sai viga ning Starkopf oli solvunud teost enesest. Anton Starkopf oskab inimestega kiiresti kontakti luua. Temal on majanduslikku taipu ning ka paindlikkust ülemustega asju ajada. Raskeil aegadel jääb kunstikool „Pallas“ püsima peamiselt tänu Starkopfi hoolitsusele. Pilt: Püttsepp: Õhtune maastik teelistega /1927/, Liimand: Perekond õhtul /1932/, Ema ka laps /1932/, Õhtul /1933/, Vanaeit /1933/ Sügis (Kartulivõtjad) /1933/, Köögis /1934/, Sügis /1934/ Kummits: Talutares /1930/, Johani: Kõrtsis ja Laudkond /1934/ Kingsepad /joon. 1936/, Isa portree, Ema, Pesutriikijad /1932/, Rahvapidu /1939/, Pime moosekant /1931/ Leps: Värviproov /1933 Aino Bach Orienteeruv tekst. Vasakpoolsed Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand naudivad aguli poeesiat. Johani ja Liimand on Tallinna Riigi kunsttööstuskoolist 1926. aastal Tartusse kunsti õppima tulnud noored mehed, kes juba Tallinnas käisid tööliskeldris koosolekuil. Tartus sidus Johani oma elu Helene Mugastoga, kes osales samuti pahempoolses liikumises. Liimandi abikaasaks sai aga „Pallases“ graafikat õppiv Aino Bach, kes oli sündinud Venemaal ja Omskis elanud kaasa revolutsioonilistele sündmustele. Nii langes Nõukogude Vene telgitagune poliitika vastuvõtlikule pinnasele. Läbi kultuurikontaktide püüti sõlmida sidemeid siinsete kultuuritegelastega.Pahempoolsed vaated ei ühti sotsdemokraatide ideedega. 23. mail suri 1905. aasta noor-eesti põlvkonna aatekaaslane „Eesti sotsiaaldemokraatide isa“ Mihkel Martna. Pilt. Nõukogude kunst 30 aastatel. Nõukogude Vene graafika 30. aastatel. Ustinov. Foto. Starkopfi looming. Orienteeruv tekst. Head suhted on ühingul tekkinud Nõukogude Liidu saatkonnaga peale nõukogude graafika näituse korraldamist kooli ruumides. Näituse avamisest 1. mail 1934 võtab osa saadik A. Ustinov. Vastuvõtul tekib professor Starkopfil sõbralik vahekord saatkonna esindajatega ning saadik teeb ettepaneku korraldada „Pallase“ ekskursioon Nõukogude Liitu. Voldemar Vaga Pilt. „Pallase“ õpilastööde näituse tööd. Starkopfi töid. Ustinof, Starkopf. Fotod. Fotod kunstiajaloo õppejõud Voldemar Vaga ja noored pallaslased. Voldemar Vaga, Rudolf Sepp, Kaarel Liimand, Hando Mugasto, Juhan Nõmmik. A. Johani Leningradi vaadetega akvarellid. TKM Orienteeruv tekst. Juunis külastab NL saadik „Pallase“ õpilastööde näitust. Kooli direktsioon kingib igale delegatsiooniliikmele ühe talle enim meeldinud töö. Starkopf saadab saatkonda oma tööde fotosid. 1934. aastal oktoobris ja novembris toimub kooli „Pallas“ õppejõudude ja õpilaste ekskursioon Nõukogude Liitu, mille organiseerijaks on kunstiühing „Pallas“. Koolist osalevad õppejõududest Voldemar Vaga, õpilastest Rudolf Sepp, Kaarel Liimand, Hando Mugasto, Juhan Nõmmik. Reis süvendab noorkunstnike vasakpoolset maailmavaadet. Pilt. Arhiivfilm kalapüügist EFA. Sulanduvad autoportreed – Richard Uutmaa, Johannes Võerahansu Richard Uutmaa. Tiiter ja Foto. Rannamaastik kaluritega 1935 Johannes Võerahansu. Tiiter ja Foto. Karjamõisa õu, Õuel 1937, Lambad ojal, Põud 1938, Lambapügamine 1945, Tartu vaated. Kaadritegune tekst. Richard Uutmaa ja Johannes Võerahansu loomingut inspireerib rand ja randlased. Eerik Haamer Pilt. Eerik Haamer. Tiiter ja Foto. Pime 1938, Põud 1939, Noor ema 1940 Kaadritagune tekst. Eerik Haamer avastab Saaremaale lisaks Ruhnu ja selle inimesed. Pilt. Arhiivikaadrid. EFA. Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts. Arhiivifotod. Dokumendid, ajaleheartiklid. Eesti Filmiarhiiv. Kirjandusmuuseum. Eesti Rahva Muuseumi fotokogu. Orienteeruv tekst. Pärast 12. märtsil 1934. teostatud riigipööret saab haridusministriks endine Riigi Kunsttööstuskooli direktor Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts. Tema egiidi all töötatakse välja nn «Kunstiakadeemia asutamise eelnõu» asukohaga Tallinn. «Pallases» käsitletakse seda otsese ettevalmistusena Tartus asuva kooli sulgemiseks, sest mitme sarnase profiiliga õppeasutuse ülalpidamine käib väiksele riigile üle jõu.Tallinna ja Tartu vastasseis teravneb. Pilt: Eesti inimesed. Grupifotod. 1930, 1935. A. Johani Pätsu ja K. Liimandi Tõnissoni portreed. Tellimusportreed kultuuritegelastest Sannamehe Tammsaare jt. Ametlik eesti kunst. Esindusportreed, skulptuurid. KUMU skulptuuride hoidla. Kunstinäitused EFA 4, s 159, EFA 4, s.163, EFA 4, s 127. Pilte kodumaa lähimast minevikust puusse lõigatuna. J. Jõgi valmistab ajaloo ainelisi puulõikeid. EFA, s 135 Orienteeruv tekst. Muutunud aeg nõuab heroiseeritud Vabadussõja-ainelisi töid või riigitegelaste portreid. Tiit Hennoste Ajastut iseloomustab Tiit Hennoste: Kohvikud on kohaks, kus vahetatakse mõtteid viimase ilmunud värsikogu üle. Arutatakse viimati loetud filosoofilist teost. Paadunud pead on nimetanud Tartu kultuuri „kohvikukultuuriks“, mõeldes, et sellega on öeldud midagi hävitavat. Ometi on see õige, et Tartus käidi palju kohvikus. Seal istusid nii professorid kui üliõpilased, arstid ja kohtunikud, kunstnikud ja kirjanikud, näitlejad ja kooliõpetajad. Seal hakkas idanema ju ka kü Pallas loomise idee.Tartu vaimu ideede levitajana hakkab ilmuma ajakiri „Akadeemia“; 1938 ilmub luulekogumik „Arbujad“; 1940 ilmus üliõpilasseltsi „Veljesto“ koguteos „Võim ja Vaim“. Ko-Ko-Ko-sse koondub noorem põlvkond – arbujad: Betti Alver Heiti Talvik Bernard Kangro August Sang Werneris käivad peamiselt « Siuru» ja «Noor-Eesti» aegsed suurused: Friedebert Tuglas Gustav Suits August Alle Aleksander Tassa Villem Ormisson Jaan Vahtra Pilt.Kohvik Werner. Lisaks Arhiivfilm EFA 4. s 128. Starkopf, Kübarsepp, Sannamees, Aren, Vabbe, Uutmaa, Vardi, Triik, Mugasto, Grünberg. J. Püttsepp: Kunstnikud ilmuvad siis, kui nii pimedaks oli läinud, et ateljees enam töötada ei saa. Ormisson oli järjekindel kohvikus käija. Ta istus tihti Werneris ja mängis malet. Kohvikulauas oli tal ikka närtsinud pabeross suus, mis põneva malepartii puhul käis vilksti-vilksti ühest suunurgast teise. Kahe kohviku vahel liiguvad: Juhan Sütiste Mihkel Jürna Jaan Kärner. Pilt. Kunstnike tööd. Kaadritagune tekst. Korraldatakse esimene kohviku-kunsti näitus /1935 Ko-Ko- Kos, mida a-tel 1934-37 pidas pallaslane Nigul Espe/. Ain Kaalep Kommentaar Ain Kaalepilt. Kersti Merilaas Betti Alver Erni Hiir Valmar Adams Heiti Talvik Iseloomustab Kersti Merilaasi, Betti Alveri, Erni Hiire, Valmar Adamsi, Heiti Talviku isiksusi. Pilt. Eesti inimesed. Grupifotod 1935, 1936; Kunstnike looming, fotod, Tartu.n Tartu pallaslaste maalidel – vaated Emajõega – Kõks, Triik, Liimand jt Kõrvutusi kunstnike kujutatuga ja reaalsete vaadetega /kohati minevikus ja nüüd/. „Pallasega“ seotud paigad: kooli kolm asukohta Tartus - Lossi, Kaluri ja Kalevi tänav - kõik hävisid sõjaajal. Pallase kunstiühingu ruumid. Arvutigraafika. Pallaslaste Aktijoonised ja aktimaalid. Krokiid. Foto - Karlova tänava nr 2. Bajadeer. Fotod. Kunstnike teosed Bajadeerist Orienteeruv tekst. Alguses on koolis raskusi alasti poseerijate leidmisega. Kolmekümnendatel, majandussurutise ajal tulevad modellid end juba ise pakkuma. Endel Kõks Endel Kõks (Näitleja); Kuulsaim oli Bajadeer. «Pallase» ainuke professionaalne ja Eesti Vabariigi parim. Temata ei oleks eesti kunst üldse jalgu saanud. Ta oli õppinud balletti, tal olid skulpturaalsed vormid. Ta oskas hästi poose võtta. Ta sulandus hästi keskkonda, õppis isegi kunsti. Sõja ajal käis Vabbe juures majapidamist korraldamas. Pilt. Kaasaegne Pariis. Postkaart Pariisist. Orienteeruv tekst. 1937. aastal sõidavad taas peale majanduslikku surutist mitmed pallaslased ennast Pariisi täiendama. Liimand ja A. Bach saadavad Pariisist postkaardi A. Sääritsale: „Elame kõrgel katuse all üsna ligidases naabruses Notre- Dame'i kimääridega ja hingame sisse teist õhku, teist elu ja ei tahakski siit lahkuda enam.“ Pilt. Johani, Liimandi ja Bachi Pariisis valminud tööd ja Tartu vaated. Ado Vabbe ateljeeõpilasi. Foto 1937. Ella Mätlik, Grete Volberg, Johannes Võerahansu, Alfred Kongo, Priidu Aavik, Karl Pärsimägi. Karl Pärsimägi – autoportreed 1921, 1933-34, 1935-36; E. Viiralti ja Karl Pärsimäe portree Vabadussõja teenetemärgiga 1923;Varased akvarellid Eesti- Võru, Tartu; Talutuba soemüüriga 1935; Pallase koridori vaade 1936 M. Tiitso noodiäri Tartus1936;Kollased lilled sinisel foonil, Tartu supelmaja, Turg, toomemägi 1935; Maastik fotograafiga 1936 Akvarellid Pariisist. Ateljee Grande Chaumiére 1938 Lugeja 1938; Lamav akt 1939, Naised (Pariisi periood) – Naine rohelises rohelisel, Naine helesinises kleidis 1939 Jaapanlana 1940 Karl Pärsimägi Karl Pärsimägi (Näitleja): See pole mingi kunstnik, kes pole Pariisis käinud. Pariis – see on kunstide Meka. Seal on kõik kunstid koos. Pariisis leian oma teise kodu. Ado Vabbe (Näitleja): Iga noor kunstnik peaks välismaal ära käima. Elmar Kits näiteks, on küll väga andekas, aga viimane lihv on tal saamata. See on teine õhk, teine elu. Pariisist leiate seda, mida« Pallas» pakkuda ei suutnud – suurte kunstnike originaaltööd, võimalust vanameistreid kopeerida, teistmoodi õppimisvõimalusi. Pilt. A. Vardi Tartu ja Pariisi vaated 1930ndate lõpp; J. Võerahansu Saaremaa ja Pariisi vaated. Orienteeruv tekst:1939. aastal esinevad legendaarsel kuue kunstniku näitusel kõrvuti pallaslased Liimand, Grünberg, Vardi, Teder, Pärsimägi ja tallinlane Adamson-Eric. Kataloogi eessõnas tõstab Sten Karling esile, et kõik kuus kunstnikku tegelevad värviprobleemidega ega allu ametlikult soositud tendentslikule literatuursuse nõudele. 1939. aastal sõja puhkede pöörduvad pallaslased Pariisist tagasi kodumaale, isegi Wiiralt tuleb taas Eestisse vaid Pärsimägi jääb oma jaapani kunstniku kingituseks jäetud maalikastiga Jaan Grünbergi kaheks kuuks kinnimakstud korterisse ja maksab oma kiindumuse eest kunsti eluga (ta paigutatkse koonduslaagrisse, kus ta 27.7.42 sureb) „Pallase“ lõpetajate näitus 1939. ja prantsuse kunsti näitus, mis viimaste lendude lõpetajatele jäi viimaseks kokkupuuteks vaba maailma kunstiga. Pilt. 1939. aasta lõpetajate foto. Elmar Kits. Tiiter ja Foto. Figuur tool ja lilledega, Natüürmort viuliga 1939 Interjöör, Talvine tartu Vaade, Vana aednik 1940 Lepo Miko. Tiiter ja Foto. Natüürmort sibulatega 1939, Natüürmort mandoliiniga, Natüürmoet kohvikannuga jt; Endel Kõks. Tiiter ja Foto. Tartu Emajõgi aprillis 1939, Kohvikus /erinevad stseenid / 1939, Daam looriga 1942 Pargis 1943 Kaadritagune tekst. Loojaisiksused on alati erinevad. Karl Pärsimägi, Elmar Kits, Lepo Miko ja Endel Kõks avastavad enda jaoks värvi. Endel Kõks (Näitleja): Tartu vaim on kandunud generatsioonilt generatsioonile pidevalt uuenedes ja värskenedes. Ta on kujunenud eestlastele eri mõisteks ja eriliseks vaimsuseks. Ta ei ole mitte elust irdunud, abstraktne vaimulähedus, mis iseenesest puhates enam loominguks võimeline ei ole. Ma arvan vastupidi, et Tartu vaimsus on loomult aktiivne, kritiseeriv, omaksvõttev, julge ja katsetav ning seega tegelikkuses esinevaid nähtusi ümbermuutev ja loov. Tartu võttis vastu inimesi kõikjalt ja aktsepteeris nende individuaalsed omadused, liites nende talendiu oma vaimsusse ja muutis selle oma profiili üheks osaks. Selles mõttes on ta nagu väike Pariis. Mis on kogu maailma talentide sulatusahjuks ja küpsemiskohaks ja kus leitakse, et iga uue ande juurdetulek ainult rikastab „Pariisi kooli“. Pilt. Ajaleheartiklid. Arhiividokumendid. Arhiivfilm 14. mai 1938 aasta näitusest. EFA 4s 218 Orienteeruv tekst. Tallinna ja Tartu vastuolu teravnemisele viitab taas päevakorda tõusnud kunstimuuseumi idee, mis peab oma kogudesse koondama Eesti Vabariigi ajal loodud kunstnike loomingu.25. aprillil 1938 otsustatakse „Pallase“ 20. aastapäeva tähistada Kunstimuuseumi asutamisega. «Pallas» saab seda tähistada Tartu võiduna. 14. mail avatakse muuseumis maalide, skulptuuri ja graafika näitus. Antakse üle Belgia kõrgeväärtuslik kingitus Eestile Belgia kunstnike poolt, Belgia moodsa kunsti osakonna asutamiseks. Pilt. Arhiivfilmid Riigi Kõrgemast Kunstkoolist. EFA 4. s 136; EFA 4. s 82 (II) Ajaleheartiklid. NL saatkonna kutsed. Vilde muuseum, Riigiarhiiv. Orienteeruv tekst. Sama aasta augustis avatakse aga Tallinnas Riigi Kõrgem Kunstikool. «Pallas» loeb seda otseseks rünnakuks Tartu kooli ja kunstivabaduse vastu. Ajakirjanduses tõuseb äge poleemika. Tartu ja Tallinna vastasseis on järsult ja jõuliselt aktiviseerunud. Kunstiühing „Pallas“ saab igal aastal kutseid NL aastapäeva puhul korraldatavast vastuvõtust Nõukogude saatkonnas Tallinnas, Pikal tänaval. Pilt. Tartu vaatefilmi kaadrid. EFA 4. s. 401 Nõukogude lasteraamatud 1935 -1940. Venemaal välja antud eestikeelsed lasteraamatud 1930 -1940. Kaadritagune tekst. 1940. aasta veebruaris korraldatakse alusvara näitus „Pallase“ ruumides. Klubiruumides kostitatakse külalisi aga NL saatkonnalt saadud nõukogude šampusega ja „Kazbek“ paberossidega, mis on saadud kingituseks Nõukogude lasteraamatute näituse korraldamise eest Tartus. Pilt. Nõukogude saatkonna hoone . Foto – Kunstnik Juhan Püttsepp. Orienteeruv tekst. Juhan Pütsepp õpib «Pallases» Mäe, Triigi, Vabbe juhendamisel maali. Töötab hiljem joonistusõpetajana Tartu koolides. Riigipöördeni on jäänud vaid paar kuud. Õhus on tunda kulissede tagust tegevust. Juhan Pütsepp meenutab. Juhan Püttsepp Juhan Püttsepp (Näitleja): Nõukogude saatkond on Tartu kultuuritegelaste meelsusest ja hoiakutest hästi informeeritud. Pilt. Fotod. Venemaalt saadetud saadiku Botškarjovi vastuvõtmine Balti jaamas. EFA Juhan Püttsepp (Näitleja): Seltsimees Botškarjovi jaamas vastu võtma pidid minema kirjanik August Jakobson ja professor Anton Starkopf. Viimane millegipärast aga ei läinud, mistõttu Jakobson hakkab talle viltu vaatama – „Vana kõver!» Pilt. Fotod. «Vanemuine“ restoran. Arhiivfilm. Vanemuise sisevaated EFA 4. s 275. Mürsk tulistab sõjalennukit. EFA Prof. Gustav Suits abikaasaga. Foto. Orienteeruv tekst. Vene Saatkonna vastuvõtule «Vanemuise“ restorani on kutsutud ka professor Gustav Suits abikaasaga, aga et parajasti käimas on Soome Talvesõda Nõukogude Liiduga, siis nad koosviibimisele ei ilmu. Pilt. Arhiivfilm EFA 4s 401, fotod, arhiividokumendid, ajaleheartiklid EFA. Raadiosalvestused. Sulanduvad kunstnike teosed: Andrus Johani Töörahva ülestõus 21. juunil 1940 Tartus Nikolai Kummits Mees kirvega, Ehitaja Karl Liimand Demonstratsioon 1940. Arhiivfilm Johani, Bach. EFA 4 s. 285 (I) Autoportreed Liimand, Bach, Johani. E. Kits. Võim internatsionaalile. Kaadritagune tekst. Vabbe õpilased Andrus Johani, Aino Bach-Liimand, Karl Liimand asuvad aktiivselt toetama nõukogude võimu. Liimandid astuvad 1940 aastal kommunistlikusse parteisse. Ka osa Tallinna kunstnikkonnast toetab okupatsioonivõimu. 1940. aastal nimetatakse “Pallas“ ümber Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks. Starkopf vabastatakse omal palvel direktori kohalt. Pilt. Fotod - Nõmmik , Liimand, Bach. Jaan Koorti nim. Tallinna Riiklik Tarbekunstikool. Fotod. Orienteeruv tekst. Ajutiseks kohusetäitjaks saab Nõukogude Liidus käinud Juhan Nõmmik. Direktori abiks määratakse samuti Nõukogude Liidus käinud, värske kommunistliku partei liige Kaarel Liimand. Starkopf määratakse Jaan Koorti nim. Tallinna Riikliku Tarbekunstikooli direktoriks. Alfred Kongo Pilt. Pallase lõpetanud Endel Kõks, Richard Kaljo, Viktor Karrus, Alfred Kongo. Fotod. Kõks Kalurite puhkehetk, Mustlaspoiss; Kaljo Akordionimängija; Karrus Kunstnik; Kongo Maastikud; Orienteeruv tekst. 1940 lõpetavad Pallase Endel Kõks, Richard Kaljo, Viktor Karrus ja Alfred Kongo. Nikolai Triigi tervis sunnib teda vaid 55-aastasena 1940. aastal lahkuma õppejõu ametist „Pallases“. Ta asub elama Tallinna, kus ta 12. juunil leitakse oma korterist surnuna. Pilt. Eesti inimesed. Grupifotod 1940, 1941 Arhiivfilm.EFA Orienteeruv tekst. 1941 aastal algab Eestis Saksa okupatsioon. Johani ja Liimand on mõlemad hukkunud. Ado Vabbe Saksa ajal läks A. Vabbe kohaliku sõjaväe komandandi juurde Pallase taasavamiseks nõusolekut saama. Koju naastes oli ta näost valge, ära kohkunud, ta riidedki olid nagu pisut katkised. Mis seal täpselt juhtus ei tea, võibolla ütles Vabbe midagi kahtlast, või siis kasutas ägedamat tooni. Igatahes olla talle üks hundikoer kallale ässitatud. Vabbe öelnud. Ma ei oska diplomaat olla. Pilt. Tartu vaated. Arhiivfilm EFA Starkopf, Vabbe, Vardi, Matteuse fotod. Arhiivfoto Tartu Turuhoonest. Filmitud Tartu Turuhoonet. Foto Vanemuisest. 1943. a. 5. septembri „Postimehe“ teadaanne. Fotod. Orienteeruv tekst. Kooli taasavamisele aitab kaasa Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus, kes saab ka ise juhatajaks ning pooldavalt suhtub linnapea Karl Keerdoja, kelle abikaasa õppis samas kunsti. Starkopf tuleb Tartusse Kõrgematele Kujutava Kunsti Kursustele skulptuuriõpetajaks. Vabbe jätkab pedagoogi tööd. Koos Vardiga veavad sõjaajal aktiivselt kunstikooli avamist Tartus, mis saab teoks 1942. a. sügisel Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime all. Pidevalt kestab aga kemplemine kõrghariduse üleviimiseks Tallinnasse. 1943. a. 5. septembril ilmub „Postimehes“ teadaanne, et Kõrgem Kunstikool „Pallas“ jätkab taas oma tegevust. Pilt. Muud fotod.Pallaslased. Fotod:Aino Bach, Ricard Sagrits, Priidu Aavik, Ernst Hallop, Enn Roos ja Ferdi Sannamees. Sagrits. Nurk Jaroslavli ühisateljeest 1943, Jüriöö signaal 1943, Järve sünd. Lakkmaal 1943 Aavik. Partisani matus. Eesti kunstnike näituse tööd Moskvas 1943 . Fotod Jaroslavli päevilt. Erafotod. Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamiseks. Orienteeruv tekst. Pallaslased Aino Bach, Richard Sagrits, Priidu Aavik, Ernst Hallop, Enn Roos ja Ferdi Sannamees on sõja ajal Nõukogude tagalas Jaroslavlis. 1943 aastal korraldavad Jaroslavli kunstnikud Moskvas suure kunstinäituse. Pilt. Sõjaväkke värbamine. Arhiivfilm. Fotod. EFA. Fotod. Eesti rahva Muuseum. Fotod. Kirjandusmuuseum Orienteeruv tekst. 1944 arvatakse hulk «Pallase» õpilasi sõjaväkke. Koolihoone antakse saksa sõjaväeasutuse käsutusse. Õppetöö lõpetatakse aprillis 1944.Sõjas hävib „Pallase“ kooli hoone Karlova tänaval. Bajadeer meenutab. Bajadeer (Näitleja): Pole Pallases enam midagi teha... Kõik on kaputt, ainult tuhahunnikud järel... Sakslased panid tule otsa. Neil oli seal liiga palju sõjaväe tehnikat, mida ei jõutud ära vedada. Vaenlasele ei tohtinud ka jätta... mis muud kui tuli otsa..» Pilt. Põlev Tartu. Arhiivfilm. Fotod hoonest ja interjööridest Orienteeruv tekst. 15 augustil, 1944. jõuavad Punaarmee väed Tartusse. 15. novembril 1944. alustab Hans Heidemanni (nüüd Julius Kuperjanovi) endises «Ugandi» korporatsioonihoones tööd Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Praegu asub hoones taas «Ugandi» üliõpilaskorporatsioon. Pilt. Vabbe fotod. Orienteeruv tekst. Vabbe on koos „Pallase“ varadega sõjapaos. Tartu suurpommitamise tagajärjel kaotab ta oma kodu ja hävib tema noorpõlve avangardistlik looming. Ta on jäänud pojaga kahekesi, abikaasa suri sõja ajal. Ado Vabbe Ado Vabbe (Näitleja): Et parem oleks olnud, kui keegi oleks need maalid õigel ajal ära varastanud. Selliseid töid nagu Itaalia, Capri, Silm, Itaalia komöödia ei suuda ma ilmselt niisugusel kujul enam taasmaalida. Pilt. Kunstiteoste kompositsioon. Teosed. Maal - Erik Haamer -Kaardimängijad, Evakueeritavad, Metsavennad, Perekond vees, Isa ja poeg, Härg tümas; Endel Kõks – Pargis, Daam looriga; Karin Luts – Maletajad, Lipu õmblemine, Ootajad, Jumalagajätt, Kaluritüdruk rannal ; graafika - Eduard Wiiralt – Suplejad, Lodjad Emajõel, Natalie Verhoustinskaja; Eduard Rüga – Vainopea, Natüürmort linnuga; Salome Trei – Mustlaspoiss, Istuv tütarlaps ; Agathe Veeber – Petseri motiiv, Vanda Juhansoo portree; Erich Pehap – Väljast, Mehed parvel; skulptuur - Eduard Wiiralt – Konrad Mägi, Kristjan Tedre; Linda Sõber - Kalur; Endel Kübarsepp - Istuv naine; Amanda Jasmin – Poisi pea; Kaadritagune tekst. Paljud pallaslased põgenevad välismaale.Andekad maalijad Erik Haamer, Endel Kõks, Karin Luts.Graafikud Eduard Wiiralt, Eduard Rüga, Salome Trei, Agathe Veeber, Erich Pehap.Skulptorid Linda Sõber, Endel Kübarsepp, Amanda Jasmin. Enamus neist suudab võõrsil leida võimalusi loominguliseks tööks. Pilt. Filmiarhiivi sõjakaadrid, millest kumavad läbi tekstis esinevate kunstnike fotod ja teosed. Kaadritagune tekst. Sõjaaastatel jäävad kodumaale Elmar Kits, Linda Kits-Mägi Alfred Kongo, Ellinor Aiki ja Johannes Saal. Kunstnike loomingus kajastub sõja ja nõukogude aja traagika. Pilt. Kits Linnaümbrus 1943, Peale lõunat 1944, , Öine habaneera 1944, Meenutused 1946 Surnu juures. 1942, Verivorstitegija. 1944, Härg, Tapetud naine 1945. Kaadritagune tekst. Johannes Saal hakkab viljelema sõja aastatel surma teemat. Peale poja surma maalib ta 1945 aastal abikaasa portree. Pilt. Abikaasa portree, Sõjasuvel 1945 Autoportreed 1942 – 1949, Värdjas 1942-1949, Surija, Mahalaskmine 1946 Kaadritagune tekst. Surma teema jääb kunstnikku painama elu lõpuni. Ülo Sooster Pilt. Ülo Soosteri tööd enne vangilaagrit: Maastik härjaga 1947, Hiiumaa maastikud 1947, Laagris – Hirm 1954, joonistused. Kaadritagune tekst. Ülo Soosteri tööd enne vangilaagrit. Vangilaagri tööd. Pilt. Lembit Saartsi vanglas valminud tööd, eesti kunsti ühed haruldasemad teosed. Lembit Saarts meenutab arreteerimist, laagripäevi Siberis ja tagasitulekut koju. Filmitud. Pilt. Eesti inimesed. Grupifoto. 1945,1947,1950, 1959 Johannes Saali tööd. Enne esinemist 1952, Pioneer 1954, Nõuame rahu 1955, Töömees viglaga 1954, Viglamees 1959, Stalini portreed. Kaadritagune tekst. Pärast sõda katsetab Johannes Saal sotsrealismi. Pilt. Kaja Kärner. Foto Kaja Kärneri teosed – Ameerika häält kuulamas. 1959 (Heli – Siin Ameerika hääl, Washington .... Okupatsioonide muuseum.) Seltskond. 1958 Sulandub arhiivfilm 1950 aastate propagandafilmist. EFA Vanemuise varemed. 1957 Sulandub arhiivfilm Vanemuise teatri varemete õhkamisest 1959. Hommage Ado Vabbele 1957 Sulandub Vabbe « Arlekiin». Kaadritagune tekst. Kaja Kärneri kunst kuulub ohverdusele. Naispallaslane on vangiaagrite põlvkonna kunstnik ja tundlik ajastu peegeldaja. Ameerika hääl on eestlastele lootust süstiv ja pärst sõda sama oluline infokanal nagu hiljem Soome Televisioon Põhja-Eestile. Pilt. Varemeis Tartu fotod. Maalid varemeis Tartust – Kits, Aiki, Mikko, Kärner (Vanemuise varemed). TMM. «Vanemuise» varemete õhkamine. Arhiivfilm. EFA ja Pallaslaste kunstiteosed sulanduvad üksteisest läbi. Orienteeruv tekst. Vabbe ja Starkopf sattuvad tagakiusamise alla. 19. aprillil 1950 toimus Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis üldkoosolek, kus mõisteti hukka „Pallase“ traditsioonid ning nende kandjad. Vabbe ja Starkopf arvati instituudi koosseisust välja. 1. jaanuaril 1951 liideti Tartu Riiklik Kunstiinstituut Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudiga ja uus kool nimetati ENSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks. Tartusse jäid oma õpinguid lõpetama vaid varem vastuvõetud, viimane lend lõpetas 1955. Pilt. Pallaslaste nimed kasvavad sujuvalt üle lõputiitriteks. Orienteeruv tekst. Elu on kaduv. Meistrite kunst jääb meile kestma. 1924. aastast kuni 1940. aastani lõpetab koolis 17 lendu professionaalseid kunstnikke. Enamikus neist asuvad tööle kunstiõpetajatena üle kogu maa. Nad kasvatavad noortes euroopalikku arusaamasid kunstist. Sellel on hindamatu väärtus viiekümne okupatsiooniaasta jooksul raudse eesriide taga elava väikese rahva vaimsele kestmajäämisele. PALLASE maalijad, graafikud, skulptorid ja teatrikunstnikud panevad aluse Eesti professionaalsele kunstile. Nende looming kuulub eesti kultuuri kullafondi, samas kajastavad nende tööd isiklikke rõõmsaid ja traagilisi elusündmusi ning kahekümnenda sajandil vahelduvaid erinevaid riigikordi. PALLASE HUKKAMINE FILMI LÕPP Estonian Educational Film 2014 © Estonian Educational Film IDEE ARENDUSPROJEKT P A L L A S E S Ü N D Kunstiajaloo teemaline uurimuslik dokumentaalfilm Kestus 54 min ; Formaat 16:9 HDV ; Helistandart Stereo Eesti professionaalse kunsti häll Stsenaariumi autorid: Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve Lavastaja: Tõnu Virve Produtsent: Arthur Virve Estonian Educational Film © 2014 Sünopsis „PALLASE SÜND“ algab Ants Laikmaa looga, kes Saksamaalt kodumaale naaseb. Ta on esimene eestisoost professionaalne kunstnik Eestimaal. 1919. aastal käib äge Vabadussõda Eesti riigi olemasolu eest. Keegi ei tea, kuidas võitlus lõpeb, ent juba sõja ajal asutatakse Kunstimuuseum. 10. oktoobril 1919. alustab Tartus tööd esimene kunsti kõrgkool "PALLAS". „PALLASE SÜND“ tegevus kulgeb kuni kõrgema kunstikooli I lennu lõpetamiseni. Stsenaariumite loomisele on eelnenud kunstiteadlaste Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu põhjalik uurimistöö. Neilt on ilmunud mahukas raamat, mis pälvis Kultuurkapitali aastapreemia. Raamatuga seoses on tehtud visuaaltehniline eeltöö ka filmile - on digitaalseeritud kunstiteosed, mis märgitud ära stsenaariumis. Alfred Kongo ja Johannes Võerahansu õpilane Tõnu Virve on aastaid stsenaariumi stilistikat täiendanud. Lavastuslike detailidega elustatakse ajaloolised isikud. Intrigeeriv on mängu- ja dokumentaaldraama stiilide ühendamine. Narratiivselt jutustatakse kunstnike isikulugusid. Foto- ja filmimaterjal dokumenteerib, maalid ja graafika loovad visuaalse ja emotsionaalse meeleolu. Uudne on planeeritud kunstifilmi puhul, et esmakordselt Eesti kunstiajaloos tõstetakse esiplaanile loovisiksused. Omavahelised suhted, egod, juhused ja erinevad ideoloogilised arusaamad kujundavad Eesti kunsti ajaloo arengut. Loomingut eksponeeritakse vaid elukäikude peegeldusena kogu oma mitmekesisuses. Paljusid teoseid näevad vaatajad esmakordselt. Pallaslaste tähtsus Eesti kultuurile on määratlematu. Filmigrupp komplekteeritakse arendusperioodil. Lavastusprotsessi kaasatakse erinevate audio- ja visuaalkultuuri valdkonna erialade professionaale. STSENAARIUM III variant Pilt. Eestimaa inimesed. Grupifotod. 1900, 1905; Ülemöödunud sajandivahetuse postkaardid Venemaa, Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Eestimaa vaadetega. Iseloomulik muusikaline taust. Laikmaa teosed. Baltisaksa päritoluga Laikmaa õpilase Erna Brinckmanni värvilised joonistused- žarsid Laikmaa kooli olustikust. (Asuvad peamiselt Haapsalu Muuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis) Arhiivfilm. Laikmaa, Ants. EFA 4 s. 287 Vana foto: karvamütsiga Ants Laikmaa vannis oma noorte kunstijüngrite keskel. Ants Laikmaa Orienteeruv tekst. Eesti kunsti üks esimesi kodumaal tegevust alustanud pioneere on Ants Laikmaa. Peterburis, Düsseldorfis, Hollandis ja Belgias õppinud Ants Laikmaa asutab 1903. aaastal Tallinnas ateljeekooli, mis on esimene eesti kunstiõppeasutus. 1934. aastal valitakse Laikmaa «Pallase» auliikmeks. Laikmaa asutatud ateljees on nii külm, et meister magab oma vannis, karvamüts peas. On säilinud haruldane foto, kus noored kunstijüngrid vannis öö veetnud kunstiõpetajat hommikul üles äratavad. Tänu Laikmaale on noor-eestlased saanud kodumaal veel tundmatult, Peterburi Stieglitzi kunstööstuskoolis õppivalt Nikolai Triigilt oma lennuka «Tulekandja» sümboli. Pilt. Triik. «Tulekandja» kujund. Orienteeruv tekst. Triik on hiljem aktiivne «Noor-Eesti» ajakirja kunstioimetaja ja kunstinäituste organiseerija. Pilt. Fotod 20. sajandi alguse Tartust. 20. sajandi algusele iseloomulik muusikaline taust. Fotod noor-eestlastest. Tuglas, Suits.Noor-Eesti almanahhid ja ajakirjad Noor-Eesti. Arhiivfilm EFA 4. s. 115 R von Zur Mühlen - Stseene Tartust; Johan Köler - Kaarli kiriku fresko, Lorelei needmine; August Weizenberg - Adam ja Eva, mis leidsid koha „Vanemuise“ fuajees; Ants Laikmaa - Autoportree, Lääne neiu, Marie Under, Miina Härma, Fr. Tuglas, vana Aitsam; kaastööd J. Lilienbachi töölisalbumile; Kristjan Raud - Kahekesi, Inimene ja öö, Millal? Orienteeruv tekst. Õpingud viivad eesti noored Euroopa kunstitsentrumitesse – Peterburi, Põhjamaadesse, Pariisi, Müncheni.Samas säilib neil tugev side kodumaise kultuuri- ja alles elujõudu koguva kunstieluga. Pilt. Fotod: Peterburi, Stieglitzi kunsttööstuskool. Filmitud samad kohad. Peterburi Stieglitzi kunstööstuskooli aegsed joonistused. Orienteeruv tekst. Koos Nikolai Triigiga õpivad Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis tulevased «Pallase» asutajad Aleksander Tassa ja Konrad Mägi. Stieglitzi kunsttöösuskooli koondub hulgaliselt Eestimaalt pärit noori, kuna sealne õpetus on kasinatest oludest maapoistele taskukohane. Pilt. Mägi, Tassa, Koorti Tartu õpingute aegsed joonistused; Orienteeruv tekst. Enne Stieglitzi asumist saavad Konrad Mägi Mägi, Aleksander Tassa ja Jaan Koort kunstialast algõpetust Tartus käsitööliste seltsi joonistuskoolis. Pilt. Arhiivikaadrid – mässuliste laialiajamine. EFA Orienteeruv tekst. Seoses 1905. aasta revolutsioonisündmustest osavõtuga visatakse demonstratiivselt punaseid kaelasidemeid kandvad mässumehed Triik, Tassa ja Mägi Stieglizisi koolist välja. Pilt. Arhiivkaadrid Tallinnast. EFA. Postkaardid. Foto - Nikolai Triik. Triik. Joonistused Valentina Grekovast. Orienteeruv tekst. Nikolai Triik on sünnilt Tallinna poiss. Peale Peterburi Stieglitzi koolist lahkumist abiellub ta 1906. aastal noore kunstniku Valentina Grekovaga, kes pärineb küllalt varakast töösturi perekonnast. Kunstnik on loonud oma armastatust palju joonistusi. Abielu puruneb aga kiiresti. Pilt. Filmikaadrid Soome, Norra ja Ahvenamaa maastikest. Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander Tassa fotod. Nikolai Triik Konrad Mägi Aleksander Tassa Tagaotsitavatena suunduvad tulevased eesti kunsti suurkujud välismaale illegaalselt. Reisitakse võõraste nimede all. Pilt. Aleksander Tassa – Ahvenamaa maastikud Konrad Mägi – Ahvenamaa maastikud ja joonistused (Illustr. F. Tuglase novellikogule Kahekesi“ 1908) Nikolai Triik – Ahvenamaa maastikud; Soome maastik 1914, N. Triigi ja V Grekova sarž 1907; K. Mägi portree 1908, A. Tassa portree 1905 Tassa, Triiki, Mägi fotod. Postkaadid Ahvenamaalt Orienteeruv tekst. Aleksander Tassa ja Konrad Mägi siirduvad Soome. Tassa- Mägi sõprust ja kokkuhoidmist soodustab nende poissmehe staatus. Kondrad Mägi (Näitleja): Mehed lähevad enamasti Pariisi. Mis Pariisis ka pääle hakata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kord maailma minema, kui see ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb, ehk kus ta sureb. Esimene Eesti kunstinäitus, EÜSi majas 1906. a. Pilt. EÜSi maja Tartus. Vana foto ja nüüd filmitud. Noor-Eesti almanahhid ja ajakirjad. Orienteeruv tekst. I eesti kunstinäitus 1906 aastal, TARTUS Pilt. Pariisis kunstnike jälgedel - võtted Grande Chaumière'is, La Ruche. Fotosid toonasest ajast. Mõned toonased märktööd modernismi klassikast, kunstnike Pariisis valminud töid: Tassa - Palee Versailles, Saint-Cloud' park, Amori tempel Versailles's, Triik - Konrad Mägi portree, Mägi - Normandia rand, Normandia maastik Koort - Pariisi vaated. Orienteeruv tekst. Pariisis elatakse koos värvika kolooniana 20. sajandi esimese kümnendi vahetusel. Eesti üks esimesi diplomaate Ferdinad Kull meenutab tollest ajast. Pilt. Foto - diplomat Ferdinand Kull. Montparnasse tänapäeval.Lisandub teisi arhiivfotosid Calorossi, Grande Chaumière'i, Vene Akadeemia Pariisis. Ferdinand Kull Ferdinand Kull (Näitleja): PARIIS – Montparnasse kubiseb igasugustest kunstikoolidest, stuudiotest ja akadeemiatest. Eestlased töötavad nii mitmeski neist, nagu Calorossi, Grande Chaumière'i ja Vene Akadeemia. Need kõik on vabad õppeasutused, kuhu igamees ühegi eksamita sisse võib minna ja teatud nädalase tasu eest enda äranägemise järele töötada. Pilt. Ècole des Beaux Arts - tänapäeval. Jaan Koort. Pariisi perioodi töid. Pariisi vaated. Prantsuse riiklikku kunstikool – Ècole des Beaux Arts. Nikolai Triik. Pariisi perioodi teosed. Aktijoonised, krokiid. Orienteeruv tekst. Prantsuse riiklikus kunstikoolis – Ècole des Beaux Arts – nõutakse sisseastumisel juba väikest eksamit ning 50-frangilist maksu. Nikolai Triik pääseb Prantsuse riiklikku kunstikooli – Ècole des Beaux Arts õppima tänu humoorikale tembule – ta peab täielikult lahti riietuma ja alasti naismudeliga tükk aega kõrvu istuma, kuna teised siis neid takseerivad, et näha millist efekti see annab. Professor Ferrier, kelle juures Triik õpib, tähendab tema maalide kohta „c'est commecitron! (see on nagu sidrun)“. Konrad Mägi (Näitleja): Suurem osa eesti kunstiõpilasi elab Pariisis ainult talvel, kuna kevadel igaüks, kes vähegi saab, kusagile kolama katsub minna. Kuidas nad seda oma enam kui kehva finantsseisukorra juures teostada suutsid? Boheemlane on aga õnnelik, kui tal raha hädavaevalt piletiks jätkub. Pilt. Norra vaated Norra maastik. E. Munchi ka G. Munthe tööd. Tassa - Norra maastikud Triik - Norra maastikud ja Juhan Liivi portree Koort - Norra maastikud Mägi - Norra maastikud, Norra tütarlaps Orienteeruv tekst. Aleksander Tassat hüütakse omavahel Paanaks, sest ta elab soomlase Paananeni nime all. Tassa ja Mägi lahkusid Soomest kunstnike Yrjö Paananeni ja Tyko Sallineni passidega. Paana ja Konrad Mägi veedavad 1908. aasta suve Norras. Mägi peab raha puuduse tõttu jääma sinna veel paariks aastaks. Pilt. Pariis. Foto – Jaan Koort. Tiiter – Jaan Koort. Arhiivikaadrid 20 sajandi Pariisist. EFA 4, s 102 Jaan Koort. Pariisis eksponeeritud tööd. Fotod Mari Uusmann ja Koort. Orienteeruv tekst. Jaan Koort on esimene eestlane, kes õpib Prantsuse riiklikus kunstikoolis – Ècole des Beaux Arts. Eestit külastab ta valenimega. Tänu 1910. aastal Tallinnas Eesti Kunstiseltsi näitusest osavõtule tutvub ta näituse kassas istuva Mari Uusmaniga. Armastus esimesest silmapilgust on vastastikune. Samal aastal sõidab Mari mehele Pariisi järele, kus Jaan teda jõululaupäeva hommikul vaksalis valgete roosidega ootab. Sündmuseks on see kogu eestlaste kolooniale Pariisis. Pilt. Koorti skulptuurid abikaasast Mari Uusmannist, lastest; JAAN KOORT JAAN KOORT (Meesnäitleja): 1910. aasta Jõululaupäeva õhtul olime kõik jälle Café d'harcout'is Jaan Koorti tulevast abikaasat preili Mari Uusmanni vastu võtmas. Jõime sündmuse auks mitu head pudelit barsaci ja läksime siis rue Tomefort'ile Tallinna kilu ja muid kodumaalt kaasatoodud delikatesse sööma. Pilt. Koort skulptuur « Mure». Pariis, rue de I`universitė – Rodini ateljee asukoht. Orienteeruv tekst. Koortil õnnestub esineda skulptuuriga «Mure» Pariisis salonginäitusel. Teos on niivõrd populaarne, et Pariisi kuulsaim skulptor Auguste Rodin kutsub ta enda Pariisi ateljeesse töötama ja edasi õppima. Koort käib mõned korrad, kuid siis keeldub, kuna kardab suure meistri kõrval kaotada oma isikupära. Rodin on tuntud oma õpilaste vastu türanniliku iseloomu poolest, mis ei taha kuidagi tunnistada põhimõtteid, mis tema omadest milleski erinevad. Pariis, 47 rue Blomet, Eesti kunsnike koloonia maja Pilt.. Seltsi materjale. Fotod – Anton Starkopf. Ado Vabbe Tiiter – Anton Starkopf. Addo Vabbe. Fredinand Kull (Näitleja) : 1911. aasta sügisel asutatakse Jaan Koorti ateljees «Eesti Kunstnikkude, Kirjanikkude ja Üliõpilaste Abiandmise Selts Välismaal.» Koorti avar, savist egiptlaste ja marmorist rinnakujudega täiskuhjatud ateljee kujuneb eesti kunstnike, kirjanike ja üliõpilase kooskäimise kohaks. 1912. aastal saabub eesti kunstnike perele Pariisis täiendust Münchenist Ažbé kunstikoolist Anton Starkopf, kes õpib Münchenis saksa kunsti toonases ekspressionismi ja avangardse kunsti keskuses koos Ado Vabbega. Mõlemad on kümmekond aastat nooremad kui «noor-eestlastest» kunstnike põlvkond. Pilt. Barokne Narva. Arhiivfilm. Starkopf, Vabbe - joonistused. Fotod Lavrentsovide perest ja kunstikogust. Orienteeruv tekst. Anton Starkopfi ja Ado Vabbe õpingute toetus pärineb Narva kultuurilembesest Lavrentsovide perekonnast. Starkopf on Peterburis esmalt alustanud kaubanduse tudeerimist ja juba kõrgematele kaubandus-tööstuskursustele jõudnud. Omandatud teadmised on talle ja ilmselt ka meie kunstielule suureks kasuks tulnud, kui ta hiljem kunstikooli „Pallas“ juhatab. Pilt. Pariis. Vene Akadeemia hoone.Interjöörid. Arhiivfilm. Rodini skulptuurid - Suudlus, Mõtleja; Pariisi vaated.Vene Akadeemia. Starkopfi, Koorti, Lunatsharski, Joffe, Ehrenburgi, Trotski, Keskküla, Kandinsky, Tuglase Plehhanoffi, Kameneffi fotod ja arhiivfilmi katked. Lunatžarski. Arhiivfilm. Orienteeruv tekst. Pariisis asub Vene Akadeemia, mille ümber koondub kogu tolleaegne vene kunsti ja kirjanduslik rahvas. Akadeemial on kaks osakonda: kunstiline ja kirjanduslik. Kunstiosakonna juhatusse kuuluvad 1912. aastal Starkopf, Joffe, Lebedeff, Bulakovski ja Galperin. Kirjanduslikku osakonda juhivad Ilja Ehrenburg, Balmont, Lunatžarski ja Plehanoff. Igal laupäeval on kunstiosakonna omavahelised koosviibimised, mis peagi suurejoonelisteks pidudeks kujunevad ja millest kogu Pariisi vene kunsti eliit elavalt osa võtab.Paljud eesti noored kunstiinimesed käivad Vene Akadeemia õhtutel. Nad tutvuvad Venemaalt põgenenud ea- ja ideekaaslaste Lunatžarski, Joffe, Ehrenburgi, Trotski, Keskküla, Kandinsky, Plehhanoffi, Kameneffiga - isiksustega, kes muudavad maailma ja teevad kahekümnenda sajandi ajalugu. Paljudest noorpõlvesõpradest saavad hiljem verivaenlased. Igal neljapäeva õhtul peetakse kirjanduslikkke loenguid, kus peamiselt esinevad Ehrenburg, Balmont ja Lunatžarski. Ehrenburg kirjutab pärast Stalini surma populaarse teose «Sula», mille järgi hakatakse nimetama kuuekümnendate nõukogude ajalooperioodi. Ühel akadeemilisel kirjandusõhtul loeb Lunatžarski ette oma sümbolistliku näidendi «Palotžka»/Kepike/. Lunažarskist saab hiljem Nõukogude Liidu hariduskomissar. Pilt. Eestimaa inimesed. Grupifotod. 1910,1915. Müncheni vaated. DER Blaue Reiter; Kandinsky Ado Vabbe. Foto. Orienteeruv tekst. Sajandi alguse mässumeelne põlvkond kujundab ka Eesti kahekümnenda sajandi keerulise ajaloo ja veel saladusi täis ajaloo. Münchenis elanud kunstnikud jätavad endi seast kõige noorema, Vabbe, aga kõiki kogunenud võlgu maksma. Vabbe meenutab. Ado Vabbe Ado Vabbe (Näitleja): See ulatus nii kaugele, et mind võttis Baieri kohus vastutusele. Tänu noorusele, kõigest kaheksateist, tunnistati mind alaealiseks ja mina ei pruukinud maksta. Kaadritagune tekst. Kergelt solvuvale Vabbele jääb aga okas Starkopfi vastu südamesse. Pilt. Triik - Victoria Martna portreed. Triik - Mihkel Martna portree. Fotod sõjaeelsest Mihkel Martna elulooraamatust. Portree V. Martnast ja M. Martnast Nikolai Triik. Rahvusromantilised tööd - Lennuk, Sõtta minek, ekspressionistlikud joonistused, Orjad 1913, Märter 1913, portreed Ants Laikmaa 1913; Irmgard Menning ja Erna Vilmer. Orienteeruv tekst. Victoria Martna on sotsiaaldemokraat Mihkel Martna tütar. Martnate kodus käib koos kogu tolleaegne rahvuslik vaimueliit. Abielu Viktoria Martnaga on jäädvustunud kunsti. Pilt. Ahvenamaa vaated. Tänapäeval filmitud. Arhiivfoto Starkopf-Tassa-Tuglas. ERM. A. Tassa Ahvenamaa vaated – kivid ja männid. Illustratsioonid Tuglasele „Õhtu taevas“ ja „Liivakell“ ja Noor-Eesti albumi lainete stilisatsioonid. A. Starkopf – joonistused Bakhantide grupp. Kaks akti, Kompositsioon, Öömeeleolu jt N. Triik – Tuglase portree 1914 UTKK K. Mägi – Saaremaa maastikud 1913-14 Orienteeruv tekst. 20. veebruaril 1914 avatakse Tartus IV eesti kunstinäitus, kus esmakodselt esineb noor Ado Vabbe abstraktsete „Parafraasidega“; Pilt. Foto – Ado Vabbe. Vassily Kandinski üks võtmetöid « ST. George» I, 1911. Itaalia kunstikeskused. Filmikaadrid. Foto noorest Vabbest.Poskaardid Itaaliast.Itaalia (Capri) maastikud – A. Vabbe, Orienteeruv tekst. Vabbe isiklik kontakt Vassily Kandinskiga Pariisis mõjutab noore mehe arusaamasid kunstist. Sünnivad esimesed tõeliselt avangardistlikud, abstraktsed joonistused. Kevadel märtsi lõpus sõidab Vabbe Itaaliasse. Seal valitsevad kunstirevolutsioonilisemad futuristlikud ideed. Pilt. Itaalia futuristid. Giacomo Balla, Keti otsas oleva koera dünaamika 1912; Umberto Bocconi, Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis 1913; Carlo Carra, Apokalüpsise ratsanikud 1913, Anarhist Galli matus 1911; Gino Severini, Bussis oleva pea dünaamiline rütm 1912, Punase risti rong külale lähenemas 1913; Orienteeruv tekst. Futurismi manifestid nõuavad minevikust lahtirebimist. Futurism on ainus vool, mis tekib väljaspool Pariisi. Futurism reklaamib kärarikkalt masinate jumaldamist, kiirust, modernsust ja revolutsioonilisi muutusi. Inspireerivad ja täiesti uudsed on juba maalide nimed ja teemad: Keti otsas oleva koera dünaamika, Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis, Apokalüpsise ratsanikud, Anarhist Galli matus, Bussis oleva pea dünaamiline rütm, Punase risti rong külale lähenemas; Pilt. Vabbe. Portreed Sinaida Polenovast. Orienteeruv tekst. Noore Vabbe liisk võib langeda aga ka romantilise rännaku kasuks seetõttu, et saatjannaks on noorpõlve armastus Sinaida Polenova, kes siis kannab juba perekonnanime Rudolf. Pilt. Arhiivikatke Maailmasõjast. EFA N. Triigi ekspressionistlikud joonistused Katastroof ja Märter 1913 Ado Vabbe joonistused. Vene avangardistid Kazimir Malevitš, Vassily Kandinski. Kaadrid Vene avangardistlikust filmikunstist. Orienteeruv tekst. Starkopf on aga kistud I Maailmasõja poolt tekitatud kaosesse. Ta satub võõramaaslasena Saksamaal sõjavangi ja töötab vangina Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades, hiljem ka Berliinis kuulsa saksa kujuri Friedrich Metzneri ateljees. Vabbe pääseb nõrga tervise tõttu sõjaväest. Esimese Maailmasõja aastad on noor kunstnik poliitiliselt ja kultuuriliselt pulbitsevas Moskvas ja Peterburis, kus puutub kokku vene modernistidega, kes mõjutavad kahekümnenda sajandi kunsti. Tutvub Majakovski ja avangardistliku luulega. Tassa on sõjaväljal, Mägi Tartus ja Triik on Tallinnas. Pilt. Tallinn 20 aastatel. Arhiivfilm.Portreed-fotod. Orienteeruv tekst. 25. september 1917 „Estonias“ toimub uue kirjandusliku rühmituse „Siuru“ esimene avalik õhtu .Rühmitusse kuuluvad Friedebert Tuglas, August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Artur Adson ning Henrik Visnapuu. Pilt. Addo Vabbe autoportree Orienteeruv tekst. Kodumaale naastes leiab Vabbe peagi endale elupaiga Tallinnas, kus Tallinna Linna Kunsttööstuskoolis õpetab N. Triik ja õpib noor E. Wiiralt ning kuhu jõuab ka A. Starkopf. Tartus elab juba 1912. aastast K. Mägi, kelle kunstateljee on avatud kuntstiõppureile, siin tegutseb J. Koort ja elab kunstniku ameti kõrvale heitnud A. Tassa. Artur Adson Artur Adson (Näitleja): Vabbe kitsas nägu, vahakas tään, kõhetu kuju, heledavõitu hääl, väike habe ja eksalteerumus pilgus samastasid teda kuidagi ettekujutatavale Kristusele. Eriti tähelepandav oli ta spontaanne, loitvate puhangutena väljapaiskuv kõne, mis tihti kujunes kuidagi seosetuks, või mille sisemist seost ei olnud kerge kohe sedastada. Tuglas (Näitleja):: Natuke hull ikka on, aga ometi väga huvitav. Vabbel areneb tihe suhtlus ja kontakt «siurulastega». Pilt. Triigi – Siuru märk. Vabaduse sünd 1919 Anton Starkopf – joonistused Siuru albumile Ado Vabbe – illustratsioonid ja joonistused K. Mägi - ekspressionistlikud Otepää maastikud 1918-20, siurulaste portreed Eesti ajakirjanduses ilmunud teosed, kirjutised, artiklid. Orienteeruv tekst. Tassa, Mägi, Triik, Starkopf ja Vabbe asuvad ajakirjanduse vahendusel selgitama kunstiprobleeme kodumaisele olematule kunstipublikule. Pilt. Kaadrid ja fotod Tartust. Friedebert Tuglas Friedebert Tuglas (Näitleja): Terve sajandi oli Tartu olnud meie kultuurielu keskuseks, nii vähe-palju kui see suutis end avaldada. Alles selle sajandi saabumisel hakkas meie haritlaskond tööstuslinnaks paisunud tallinna koonduma ja seal end maksma panema. Siinne elutempo oli ägedam, „ideoloogia“ praktilisem, päevapoliitilisem. Kõik, mis nõudis asjaarmastavat, aineliselt tasumatut andumust, jäi endiselt Tartu hooleks: teaduslikud ja kirjanduslikud organisatsioonid, väärikamad kirjastused ning ajakirjad. Kõigeks sääraseks näis seal „rohkem aega“ olevat. Mõtted kunstiühingu moodustamiseks idanevad 1913. aastal, mil Starkopf- Tassa-Tuglas veedavad ühise suve Ahvenamaal. Nimigi saab valmis mõeldud - „Pallas“ - mis on vastukaaluks Soome „Ateneumile“. Esiotsa oli see lihtsalt tutvuskond, kes kohtus peaaegu iga päev Werneri kohvikus või vahel ka Raekoja platsil olevas Konrad Mäe ateljees. Vajalikuks sidemeheks sai Tassa.“«Pallased» on uute kunstivoolide ja ideoloogiliste protsesside keskmes ning aktiivsed osalejad. Nemad on uute kunstivoolude maaletoojad Eestis. Pilt. Fotod näitusest ja kunstnikest.E. Wiiralti plakat ja kataloog. Ajalehtede artiklid. Fotod kriitikutest. /Alle, Semper, Gaili/ Triik - portreed näitleja Eerna Vilmerist, L. Strandmann, M. Simsivard, I. Menning, E. Lüüs ekspressionistlikud joonistused „Märter“, „Jaht“, „Katastroof“, „Jaht“, „Alevi kõrts“, maalid „Vana aed“, „Soome maastik“, akv „Aknast“ Vabbe - „Itaalia“, (Ilmutus I, II, Ekspressioon, geaafika) joonistusi ja kompositsioone. Tassa - Versaille, Versaille, St Cloud, Kivid. Ahvenamaa, Kivi Ahvenamaa, Mänd Ahvenamaa, Rand, rand, graafika Starkopf - 15 joonistust. Mägi – Pieta, 5 Kasarita maastikut, 3 Pühajärve maastikut; 2 Virtsjärve randa; 2 portreed; pr Kangro-Pool, Koort – Halastaja õde graniit, Vanamehe pää graniit, Eesti taat puu; Mehe pää, puu; Poisikese pää, puu; Noormehe pää, tsement; Lapse pää, tsement; Poisikese figuur; Mure. Orienteeruv tekst. 9. juulil 1919 avati Tallinnas Tütarlaste Kommerstkoolis eimene eesti kunsti ülevaatenäitus. Kriitika kunstnike tööde kohta. August Gailit August Gailit (Näitleja): Ükski paraad meie noores riigis pole olnud nii rutuga kokku aetud, nii juhuslik, kui kunstnikkude oma. Nagu linnatänavatel liikuv ešelon, kus mehi igasugustes mundrites.... Nii mõndagi meest, keda oleme kujutavas kunstis ülendanud kindraliks, võime need niisama suure südamerahuga alandada reameesteks. ... Ning üks niisugustest kuldkolmnurgast on N. Triik, Kr. Raud ja H. Laipman. Pilt. Foto kuldsest kolmnurgast. Teosed A. Laikmaa – Autoportree; Poisikese portree; Neiu portree; Herra E. S.; Mia padrona; Soora; Helga; Tõrje-eit; Mänd merekaldalt; Vana Aitsam; Eesti maastikud Haapsalu rannalt.Kr. Raud – Rist; Urna; Kalmuneid; Kartulivõtt; Tähed; Matus; Üksinda; Kardsepad; Surma viis; Torupill, Purje paikajad. Gailit (Näitleja): - Kas Nikolai Triik pole ses ešelonis kui Vene aegne soldat: tuim, pedantlik, kes sammub iseteadlikult uulitsakividel ja muigab kõigi noorte mobiliseeitute üle, kel sõduri elu veel harjumata, tundmata ... N. Triik on rida portreesid näitusele toonud – elusuuruses daamid seismas poosis, silmad abipaluvalt issanda poole pööratud ... Need polegi portreed, vaid korralikud stuudiod, missugused võiks välja panna mõni valmisriiete kauplus ... August Alle: - Oma portreede juures armastab autor tarvitada süngeid, võikaid toone ja nii on sündinud ebaesteetiliselt mõjuv Triigilik violettpunane koloriit, mis nii väga toorest hobuseliha meelde tuletab ... Pilt. Triigi joonistused peale näitust – Ulguv koer 1921 ja Autoportree 1920 (TKM) Laikmaa teos. A. Vabbe portree A. Mülber August Alle August Alle (Näitleja): Hans Laipmann on ainuke kunstnik kogu näituse raskevõitu kohmakas ensembl'is kelel on teataval määral seda, mida prantslased espritiks nimetavad. Gailit(Näitleja): - teiste kõrval sammub Konrad Mägi. Ta nagu ei märkakski, mis sünnib ümberringi... Ta on joobunud värvide lummusest: nendest õhtu purpurlistest pilvedest, nendest tumesinistest mägede ahelikkudest, nendest järvedest orgude süles, mis sula hõbedana hiilgavad õhtu hämarikus... See on värvide jumalik lummus, see on värvide võluvus.... Johannes Semper Johannes Semper (Näitleja): Täiesti omapärase stiili on saavutanud Konrad Mägi ... Temal on nägu ja keha tähtis kui stilisatsiooni aine,. Iseäranis armastab Mägi käsi stiliseerida, sõrmed kaugelt üle loomulikkuse pikaks ja peeneks joonistada. Rasmus Kangro-Pool Rasmus Kangro-Pool (Näitleja):Kõige halvimais tingimustes kogu eksponentide hulgas on meie noor skulptor Starkopf: see on ju midagi ebaloomulikku, kui skulptor peab ennast joonistuste varal maksma panema. August Alle (Näitleja): Jaan Koort on „isevalitseja“ sõna tõsise mõttes näituse skulptuuri vallas. Ja et tal ühtki tõsist konkurenti ei ole see aitab veel rohkem ta tööde mõju tõsta. Johannes Semper (Näitleja): Jaan Koort võib täie õigusega kõrvu seista paljudegi paremate väljamaa skulptoritega... August Gailit(Näitleja): Ning kas Ado Vabbe pole noor kornet punaste põskiga, kes kaugele jooksnud ešelonist ette ning püüab tantsides lilli, mida daamid pilluvad akendest. Kui vallatu kui ülemeelik, täis elu hoovavat impulsse, täis elu virtuositeeti, pildudes suudlusi siia ja sinna elab läbi sada romaani ja sada avantüüri. Ning kõigile, kes näinud noort kornetti aknalt, jääb kauaks meelde see ülemeelik sõdur, nagu oleks ta toonud väikelinna igavasse ellu nii palju päikesepaistet ja iharat südametuksumist. Ta on kasvanud Itaalia sinise taeva all ühes kirgliste Colombiinide ja melanhoolsete Pierrot'dega, ta joob elu kui viina ning paneb purju ka teisi. ... Ning nii seisab ta oma maali „Itaaliaga“ kogu meie modernse kunsti keskkohal. Need muljed mis saadud Itaalia reisult ja kirjandusest. See on uulitsate kirju rägastik, rida päikesepaistelisi maastikke, arlekiinid ja poseerivad pikadoorid, rida keskaja rususid, rida muljeid, millele ei saa anda kuju, kui mis tõusevad mälestustes kirjude veeltlevate ahelatena... Alle (Näitleja): Mööda koridori salongide poole jalutajat kunstivõhikut rabab ju eemalt, teiseltpoolt koridori otsast nii kui päikesepaiste Ado Vabbe futuristiline Itaalia. Pilt. Fotode montaash Eduard Wiiraltist, Karl Pärsimägist, Paul Liivakust. Foto – Anton Starkopf. Eestimaa inimesed. Grupifotod (Vabadussõda.) 1918.1919 Arhiivfilm. Tartu vaated. Mäe ateljee ruumid Raekoja platsis. Fotosid Lossi tänavast. Lossi tänava tühi plats, kus asus esimene ühingu «PALLAS» ja koolhoone. Pallase kursuste kuulutus „Postimehes“. Orienteeruv tekst. „Pallase“ kunstikooli asutamine toimub Eestile majanduslikult ja poliitiliselt keerukates Vabadussõja aastates. Mitmed esimesed õpilased Eduard Wiiralt, Karl Pärsimägi, Paul Liivak, Juhan Muks tulevad koolipinki otse sõjaväest.Skulptuuri õpetamise soov toob Tallinnast Anton Starkopfi. Ta on üks ühingu PALLAS mõtte algatajaid. 1. oktoobril 1919 avavad Tartus uksed vastse kunstikooli «Pallas» skulptuuri, maali ja joonistamise ateljeed. Lossi t 3. Pilt. Õpetajate fotosid aastatest 1919-25 - Mägi, Tiik, Starkpof, Vabbe, Kind (tuli 1921), Zeller (1923-24). Kunstiühingu „Pallas“ näitustel esinenud Gontšarova ja Larionov, Otto Dix (1921. a. V näitusel); Fotod siurulastest. Subtiitrid. Fotod pallaslaste pidudest.Onni Gabriel, Maggie Grippenberg, Ella Ilbak ja tema tantsufotod. ERM ja Tartu Kirjandusmuuseumi fotokogud. Orienteeruv tekst. Siurulaste elulaadis on tunda pilvedel hõljumist, mis on justkui kontrastiks sõjale ning keerukale poliitilisele olukorrale. Elaan ja lennukus iseloomustab siurulaste poeete ja Vabbe kunstiloomingut. Skandaal „Vanemuises“ Onni Gabrieli ja Maggie Grippenbergi tantsuõhtul pallaslaste ja linna tõusikliku kodanluse vahel, organiseeritakse eesti tantsijatari Ella Ilbaku poolehoiuks. Jaan Tõnisson Eduard Sõrmus Sergei Jessenin Eino Leino Pilt. Eduard Sõrmuse foto, Sergei Jessenini foto. Eino Leino foto.1921 mai. Fotod: Jaan Tõnisson, Konrad Mägi, Köleri, Hoffmanni maalid. Ekspressionistlikud tööd pallaslastelt. Orienteeruv tekst. Noor-eestlaste ammuse aatekaaslase viiulikunstnik Eduard Sõrmuse vastuvõtt. Poeet Sergei Jessenini külaskäik. Need on «Pallase» märksõnad. Kaudselt kinnitab kooli opositsioonilisust koolile avaldatav surve, mida kogetakse eelkõige ebakindlusena riigilt toetussummade saamisel. Kooli juht Konrad Mägi kutsub linnapea Jaan Tõnissoni kunstikooli revideerima. Tõnisson teatavasti on kunsti suhtes väga vanameelne, kelle koduseinal ripuvad Köleri, Hoffmanni ja teiste taoliste tööd. Külaskäigu tagajärg on aga see, et kunstikooli toetused suurenevad. Isegi väikekodanlik Tartu seltskond hakkab „Pallasega“ leppima. Pilt. Fotod Kunstiühingu PALLAS uhked ruumid Jaani tänavas nr. 16 (Raekoja taga 19. aug. 1919- kevad/suvi 1923). Esimees A. Tassa kuni 13. nov. 1922. Fotod „Pallase“ koosviibimistest ja vastuvõttudest. Orienteeruv tekst. Kunstiühingu «Pallas» korraliku sisustamise eest hoolitseb peamiselt Tassa, kes on ühingus hea majavaim. Eestist läbisõitvailt vene emigrantidelt ostab ta soodsa hinnaga stiilset mööblit, kristall- ja hõbe- lauanõusid. Kunstiühingu „Pallas“ koosviibimised ja vastuvõtud kujunevad üsna noobleiks. Pilt. Õpingute ajal valminud tööd, mille kaudu näeme, kuidas kasvab välja mõiste pallaslik maalikool, pallaslik koolkond. Arhiivikaadrid tegevusest«Pallases». EFA 4, s 201 Orienteeruv tekst. Kõrgkoolis «Pallas» õpetöös nõutakse suurt pühendumist. Õpetuse aluseks on tugevate oskuste omandamine natuurist joonistamisel. Õpilastele antakse samas küllaltki palju iseseisvust, kuid õppejõud suhtuvad õpingute ajal kriitiliselt moodsate voolude matkimisse. Vabbe teosed kunstinäitustel ahvatlevad õppureid ta töid järele tegema. Pilt. Konrad Mäe ateljee 1923. a. Kaluri tänaval. Foto. Konrad Mäe ateljee. Foto. Konrad Mägi ja õpilased: Luts, Kutsar, Grünberg, Pärsimägi, Sivadi. Konrad Mägi teosed. Orienteeruv tekst. Konrad Mägi haigus sunnib teda peatselt õppetööst kõrvale jääma ja Tallinnast kutsutakse uueks õppejõuks Nikolai Triik. Pilt. Nikolai Triigi ateljee. Foto. Triik ja ta õpilased Anita Laigo, Salme Kümmel, Anna Põllusaar- Triik, Natalja Verhoutinskaja, Natalie Mei, Alma paju, Amanda Jasmin, Juhan Nõmmik. Nikolai Triik Katastroof 1917, Vabaduse sünd 1919, Ulguv Koer 1921, maastikud, aktimaalid. Orienteeruv tekst. Nikolai Triik oma plastilisema vormikäsitlusega pakub Vabbe kõrval alternatiivset maalikoolitust. Maaliõpilastele annab ta kätte kaks laia pintslit ja paleti, millel peab olema piiratud arv värve. Ta õpetab, et must ja karmiin annavad segades lilla tooni, musta segades kollasega saab rohelise tooni; paletil peab olema veel permanentrohelist ja ookrit, mida võib kasutada vajadust mööda. Aktimaalis nõuab ta alati jõulist vormi, mida peab modelleerima laia pintsliga. Maalis ta rõhutab alati üldistatud suurt vormi. Pilt. Ado Vabbe ateljee Kaluri tänaval . Foto 1922. Ado Vabbe õpilasi: Haas, Paris, Sannamees, Viiralt, Pütsepp. Foto 1922. Ado Vabbe õpilasi Vabbe ateljees. Foto 1928. Karl Pärsimägi; Johannes Võerahansu Pariis 1939. Johannes Võerahansu (Näitleja): Korrektuuri tehes seletab Ado Vabbe, mis tööl viga, aga kätt ta kunagi külge ei pane. Kunstikooli „Pallas“ eesmärgiks on igati soodustada õpilaste iseseisvat vaba arengut, mistõttu antakse võrdlemisi vabad käed käsitluslaadi valikul. Kõige aluseks on aga natuuristuudium, mida Vabbe rangelt nõuab. Riigivõimu esindajate suhtes on Vabbe kaunis trotslik. Pilt. Anton Starkopfi ateljee. Skulptuurid – istuv naine - ja skulptorid. Arhiivfoto. Anton Starkopfi ateljee. Fotol Starkopfi õpilased: Martin Saks, Lydia Laas, Jenny Rebane, Anna Põllusaar-Triik, Amanda Jasmin, Natalie Verhoustinaskaja, Enn Roos, Roman Timotheus, Magda Beek-Anso (Bajadeer). Starkopfi noore perioodi loomingut. Kaadrid punkteerimise meetodist. Anton Starkopf Orienteeruv tekst. Sageli töötab Starkopf koos õpilastega. Ta kasutab õpilasi oma suuremate tööde graniiti või puusse punkteerimisel. Punkteerimine on uus võte, mida ta on õppinud Pariisis. 1950. aastal, kui ta põgeneb repressioonide eest Tallinnast Moskvasse peitu, lööb Starkopf Nõukogude Liidu pealinnas punkteerimise meetodiga laineid. Starkopfi kutsub oma ateljeesse Merkulov, tolle aja kuulsam skulptor, ainus, kellel on luba kasutada modelliks Stalinit ennast. Pilt. Õppejõud Saksamaalt G. Kind ja M. Zeller, nende loomingu näited. Pallaslaste looming 1920ndate keskpaigani, kus näha ekspressionismi mõjud. Kunstnike teosed. Eduard Wiiralt. Foto. Wiiralti varased linoollõiked, Autoportree jt. 1919-1920; Dresdenis valminud joonistused 1922; G. Kindi portree; Skulptuurid – K. Mägi, K. Teder. Veristlikud tööd: Nälg, Õine külaline, Öine stseen; Daam kohvikus 1922-23; Illustratsioonid Tennmanni usuõpetuse lugemikule; Daam sigaretiga, Kohvikus, Püha õhtusöömaaeg, Ema lapsega 1925 Orienteeruv tekst. Georg Kind kutsutakse Dresdenist „Pallsesse“ graafika eriala juurutama, sest senini õpiti vaid linoollõiget. Eduard Wiiralt Ado Vabbe ja Georg Kindi õpilasena. Pilt. I Lennu lõpetajad. Foto. Kaadritagune tekst. 1924. aastal lõpetab «Pallase» kooli esimene lend. PALLASE SÜND FILMI LÕPP Estonian Educational Film 2014 © Asutatud 1990 Pillikandja Teatriajalooline uurimuslik dokumentaalfilm Pikkus 80 minutit Formaat: HDV Helistandart: Stereo Ideeprojekt Stsenarist – Jaak Viller Režisöör – Tõnu Virve Tegevprodutsent – Maarja Lääts Vastutav produtsent – Arthur Virve Pärastsõjajärgse Vanemuise näo kujunemist näinud, selle kaasateinud ja teatrile oma elu rakendańud Lui Läätsa portreefilm. Eluloo taustal avaneb senitundmatu kultuurilugu vanima teatri kujunemisest omalaadseks, paljužanriliseks ja rahvusvahelist tunnustust leidnud loomeorganismiks. [email protected] Tootja: Eesti Rahvuslik Stuudio Freyja Film Oü © Sünopsis PILLIKANDJA – kõik teavad, mis tööd teeb pillikandja, hoopis vähesed kujutavad ette, mis ametimees on lavastusala juhataja. Pillikandjal on sügavalt sümboolne tähendus, pilli kohalepaigutamisest algab kõik. Film lõpeb pillikandmisega Jaani kirikusse, mida LL praegu reaalselt ka teeb. LUI LÄÄTS (LL) - self-made man – kes pillikandjast on kasvanud teatrit oluliselt muutvaks ja kujundavaks tegelaseks. Esimese osa rõhk on rohkem teatri arengul ja teine osa filmi peategelase isiksuse elukäigul. Ühe „Vanemuise“ näo kujunemist näinud, selle kaasateinud ja olulisel määral sinna terve oma elu rakendanud teatrimehe LL portree, mille kaudu näidatakse teatri kujunemist omalaadseks, paljužanriliseks ja täisvereliseks rahvusvahelist tunnustust leidnud loomeorganismiks.Filmis saavad sõna „Vanemuise“ teatri tippjuhid, kunstnikud ja need, kes lavastusala juhataja LL tööde-tegemistega aastate jooksul kokku on puutunud. Olulised on LL meenutused isiklikust vahekorrast legendaarse teatrijuhi Kaarel Irdiga, tema osast Lui elutee kujunemisel. Peategelase LL isa õppis Inglismaal luurekoolis, tegutses Erna rühmas ning oli Leo Talgrega koos Koitjärve punkris. Lui ja Stocholmis elav Talgre tütar Maarja kohtuvad Koitjärve punkri jäänuste juures. Mõlemate verinoored emad pidid põgenema Rootsi, kuid Lui ema otsustas viimasel hetkel jääda kodumaale. LL isa saadetakse Sberi vangilaagrisse. 1949. aastal küüditatakse Lui ema koos Lui ning ta vanema vennaga Siberisse. Ema sureb 25. aastasena. Lapsed elavad aasta üksi Siberi karmis kliimas. Hiljem on järgi sõitnud vanaema hoole all. Eestisse naasmisel ei saa Tallinnas elamisluba. Vanaema otsustab minna elama Tartu lähistele venna juurde. Lui õpib Laeva algkoolis, hiljem Kaagvere tööstuskoolis. Pillikandja Stsenaariumi I variant Pikkus 80 (40 + 40) minutit Proloog: Diktor: Peale mitmeaastast ümberehitust avatakse 3. septembril 1939. aastal Vanemuise uus teatrimaja. Kaamera näitab ajalehti, kus kirjutatakse, kuidas riigivanem Konstantin Päts sõidab teatrit avama ja paigutavad silmapaistvale kohale vaateid uuest majast, mis oma tehnilise sisseseade poolest on toonase Euroopa moodsamaid. Diktor: 8.-9.IX toimuvad teatrihoone avamise pidulikud etendused. Uuteks etendusteks on August Jakobsoni "Viirastused" ning August Annisti ja Albert Kivikase näidend "Nimed marmortahvlil". Toimub ball. Katked arhiivifilmist. 1958.a kroonikafilmi kaadrites näeb, kuidas sellesama hoone varemed lastakse õhku. P. Mascagni ooper „Talupoja au“ Vaevuaimatavalt hakkab väga aeglaselt valjenevana kõlama Intermezzo P. Mascagni ooperist Talupoja au. Orkester koguneb Vanemuise väikese maja orkestriauku proovile, orkestrandid toovad oma pille, pillikandjad tõstavad paika harfi. Muusika taustal hakkavad jooksma avatiitrid – filmi nimi: Pillikandja 2´ I osa Pillikandjast lavastusala juhatajaks I episood Lavamaagia Kaamera siseneb läbi suure maja peasissekäigu, fuajee ja vaatesaali tühjale lavale, kus erinevate prožektorigruppide sisselülitamisega hakkab elama lavatehnika: tõusevad lavatõstukid, pöördlava hakkab liikuma. Lõpuks tõuseb lava alt valgustorn. Pilt näitab ka tänapäeval veel väga modernset lavatehnikat, millest jääb võimas mulje: muusikas Trollide tants E.Griegi Peer Gyndist“. Diktoritekst: 1967.aastal avatud Vanemuise uue teatrimaja lavatehnika oli tol ajal kõige moodsam ja funktsionaalsem vähemalt alal, mis jäi Euroopas Berliinist ida poole. See eeldas ka uut suhtumist ja teistsugust ümberkäimist. Pilt ja intervjuu Lui Läätsega (edaspidi LL): Kui ma lavamehena 1963. aasta lõpus tööle tulin, jäi uue maja valmis saamiseni veel üle kolme aasta. Ja siis ühel heal päeval, juba uue maja laval, kutsus Ird mind kõrvale ja ütles, et võtku ma see pealavameistri amet üle. Teksti ajal libiseb kaamera lühidalt üle ka väikese maja tühjast lavast. Lehekülg etenduse raamatust: Uue maja avaetendus E. Tambergi ooper „Raudne kodu“ 9. detsembril 1967 Diktor: Uue majaga muutus töökoormus, tempo ja rütm: senise 7-8 asemel hakati hooajas välja tooma 13-15 uuslavastust. Kaamera annab erinevates rakurssides emotsionaalse ülevaate lavatehnikast, valguspargist, demonstreerib skannerprozhektorite võimalusi jm, illustreerimaks järgnevat teksti. LL: mitmed vanemad mehed ei pidanud lavatööl enam sellele tempole vastu – etenduste arv kasvas senise 350 pealt üle 500, neist poolteist sada ringreisil. Uuslavastuste kasv tõi kaasa senisest palju suurema proovide hulga, mida lavameestel tuli ette valmistada ja teenindada. Eks vanad harjumused, sealhulgas sage viinaviskamine, segasid ka. Mul tuli mõte hakata lavatööle kutsuma üliõpilasi. Ird toetas seda ja mingil ajal oli lavameeste seltskond vaata et kõige haritum kõigist lavalkäijatest. 4,5´ II episood Pealavameistrist lavastusala juhatajaks – 1 Teatrijuhtide intervjuudes peaks selguma lavastusala juhataja ametikoha sisu teatris: - asend alasi ja haamri vahel, ühelt poolt kunstnik oma taotlustega, soovidega (materjalid, eriseadmed, erisoovid jmt) ja teiselt poolt teatri juhtkond oma piiratud võimalustega (raha, inimressurss kavandite realiseerimiseks, omal ajal ka materjalide kättesaadavus, ranged tähtajad) Pildis ülevaade teatriorganisatsioonist – administratsioon, kirjandusala, videoteek, raamatu- ja noodikogu jmt. - Vanemuise eristaatus – paljužanriline teater neljas eri teatrimajas kuni 20 uuslavastusega hooajas - kõige suurema ja eriilmelisema otsealluvate ringiga tippjuht teatris - kõige pikema staažiga lavastusala juhataja uue Vanemuise aegadel – varem pidevad vahetused ja rahulolematus ala tööga, esietenduste edasilükkumine, närvilisus rütmilise töö saavutamisel. Pilt annab ülevaate Vanemuise statsionaarsetest mängupaikadest: Suur maja, väike maja, Sadamateater, Teatrikodu, aga ka Solarise lavast ja veel mõnest tüüpilisemast ringreisikohast. Viimaste rolli ilmestab tiiter: Hooajal 2011/2012 andis Vanemuine Solarises 26 etendust, Kui midagi jääb intervjuudes nimetamata, siis toetav diktori tekst, näiteks: Teatrijuhil tuleb temasse uskuda ja teda usaldada, tema taga on kogu etenduse toimimist ja uuslavastuse valmimist tagav ja kunstilise poolega funktsiooni olulisuselt samaväärne teine pool, mis tagab igal õhtul kl 19.00 etenduse alguse – igas majas, igas žanris – oludele ja tingimustele vaatamata. 4´ III episood Demokraat või autokraat Uued märksõnad: - vastastikkuse usalduse vahekord teatrijuhi ja lavastusala juhataja vahel, - demokraatia või autoritaarsus: kindel käsuliin ja vastutus, - oma koha tunnetamine suures meeskonnatöös ja vastastikku lugupidav suhtumine, - lugupidamine ja armastus oma meeskonna vastu. - Osa vastuseid eelpool juba nimetatud teatrijuhtide intervjuudest: diskussioon kas väide, et teater on ebademokraatlik, pigem autoritaarne nähtus ja tõeliselt õnnestunud on ainult range käsu korras hierarhiliselt ülalt alla juhitud teatrid. LL vastus küsimusele: Vanemuise lavastusala juhataja (enne ka pealavameistri) lisarolliks on olnud kõikvõimalike linnaürituste (laulupeod, muusikapäevad jmt) kujunduse ja atribuutika teostamine: milliste inimestega see on sind kokku viinud ja kui palju tüli ja pahandust kaasa toonud? LL: TRÜ 350. See oli suur projekt ja tehnikat polnud mingisugust kasutada. Pärast kirjutati, et üsna hästi kukkus välja.. Minu korraldada olid dekoratsioonid, kohaleviimine, ülespanek, ettenähtud vahetused, demonteerimine ja nõnda edasi. Ülespanekul tuli kasutada riskantseid võtteid, et praegu läheb südame alt külmaks: Üks mees rippus peahoone ülemisest aknast pooleldi väljas ja sidus mingit asja riputise külge, sest kunstnik avastas, et see ununes ja keegi hoidis sees tema jalgadest, et ta alla ei kukuks. Näitemängus oli ülikooli esisel vaja lasta erinevaid riputisi Ülikooli peahoone ülemistest akendest. Kõik pidi olema nagu teatris ikka, üks pilt ja teine ja läks samuti märksõnade ja muusikataktidega sünkroonis. Arhiivifilm 1982.a ülikooli juubelietendusest peahoone ees pealesõitudega ülevalt langevatele riputistele. 3´ IV episood Pealavameistrist lavastusala juhatajaks-2 LL tekst: Pidev võimaluste nappus tingis äärmise kokkuhoidlikkuse, oskuse olemasolevat maksimaalselt ära kasutada – midagi ei visatud ära, vaid hoiti igaks juhuks alles – äkki läheb kuskil vaja ja tavaliselt läkski. Teksti ajal liigub kaamera mööda mööbliladu – alt üles, vasakult paremale jne. LL tekst: Ird käis alatasa ise dekoratsioonilaos mööblit ja igatsugu muud lavale sobivat koli valimas. Panin talle tugitooli alla ja hakkasin oma ettekujutuse järgi enam-vähem kõlbavat träna talle ette tooma. See stseen lavastatakse: selja tagant pikas avaras mantlis, suure salli ja karvamütsiga mees, keda näidatakse selja tagant, astub lao uksest sisse, istub iseloomulikus poosi talle ette tõstetud tugitooli. LL vastus küsimusele: Mida sa Irdilt õppisid? Episood Tagahoovis Estoniasse viimisega. Diktor: Suure menuga „Tagahoovis“ etendust oli Tartus mängitud 90 korda, lisaks 2 korda Moskvas ja Leningradis ning Zagrebis ja Belgradis. Selle lavastanud Kaarel Ird põdes aga hirmsasti selle pärast, et Tallinnas polnud seda võimalik näidata. Lavastuse kunstniku arvates ei olnud Vanemuise suure maja 14-meetrise diameetriga pöördlava äärest ääreni katvat tükki Estonia 12 ja poole meetrise läbimõõduga pöördlavale võimalik paigutada. Ird pöördus suures hädas lõpuks Lui Läätse poole ja peale viis aastat etendusi Tartus lahendus leiti. LL kommentaar väitele: Diktor: Niisiis oli Irdil midagi sinultki õppida. 3,5´ V episood Suhted teiste lavastajatega LL vastused: Aga kuidas teiste lavastajatega suhted kujunesid – rääkida mõni ere seik. Epp Kaidust – Kaidu kontrollis Lui olemasolu lava taga. Ja veel, kui prooviks lava oli üleval, tuli Kaidu( midagi nii) - kutsuge Lui. Lui laval- mis te soovisite? Lava on valesti. Lui siis algul püüdis vaielda, märgid ju lavapõrandal olemas, aga õppis üsna kähku, pole mõtet. Võttis siis nn. valesti oleva nihutas ette, siis kõrvale mõõtis pilguga ja sokutas täpselt tagasi, tegi siis veel mõne kõrvaloleva esemega sama ja küsis Kaidult, kas on parem, või hea või midagi nii. Kaidul oli hea meel, et asjad korda seati ja ütles - jah nüüd on hoopis teine. Ida Urbelist – Evald Hermakülast – need noored mehed ajasid oma asja ja Lui ajas kõrval tegelikult sama asja, aga helistik oli teine. Eks nad ju olid ka Irdi lemmikud ja nende lemmikutega ongi nii, et ollakse vahel ka lihtsalt kade, kui „üksi sülle ei mahu“. Luil polnud ju vaid draama. Veel täpselt sama asja ajav Ülo Vilimaa oli tol ajal ikka väga aval, heatahtlik ja märkav lisaks oma suure ande teostamisele. Jaan Toomingast – Mati Undist (nt lavastaja, kes tegi suurema osa oma Vanemuise lavastuste kujundusest ise, ja tõi Hamleti kujunduseks piimapaki) Mikk Mikiverist (nt tüli Tosca tegemisel, mis oli esimeseks lavastuseks Vanemuises) Lavastajate iseloomustuste illustreerimiseks kasutatakse lõike nende lavastustest, kas Vanemuise videotest või ERR videoarhiivist. 6´ VI episood Lavastusala juhataja suhted kunstnikega LL vastused kunstnike kohta – nende lühiiseloomustused, kellega koostöö eriti meeldis – Georg Sander, Lembit Roosa, Meeri Säre – koostöönäited – külmunud sirelite toomine Toomemäelt – „Madame Butterfly“, pajuvõsa – „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, Intervjuud Aime Undi, Ellen Cairnsi ja Iir Hermeliiniga vastused küsimustele, milles näevad nii paljude erinevate teatritega koostööd teinud lavakujundajatest kunstnikud Vanemuise eripära? Pildiliselt: erinevate nimetatud kunstnike kavandid ja nende teostamise tulemus laval. 6´ VII episood Lavastusala juhataja ja tema meeskond Käed – 1973 – kolmekesi (Lääts, Sahk ja Viller) sidusime akse – õnneks muud dekoratsiooni selles lavastuses ei olnudki. Diktor: Kuidas sünnib lavastus lavastusala juhataja vaatevinklist? Dekoratsioonid ja kostüümid on ainult pool asja – mõnel juhul võib neid neid üldse mitte olla, aga pimedas ruumis on see teise žanrisse kuuluv juhtum – nt kuuldemäng. Pildis oleme teatri Vanemuise tehnikanõukogu koosolekul kavandite vastuvõtmisel. Käime ühel päeval kaameraga läbi kõik osakonnajuhatajad, et kaardistada pilti, mis Vanemuises toimub ühel ajahetkel läbilõikena, millega kõik erinevad alajuhid tulevaste uuslavastuste jaoks tegelevad: dekoratsioonitöökoda, kostüümitöökoda, lava, rekvisiit – ettevalmistus ja jooksev töö, valgus: mis laval, mida ettevalmistatakse, heli: mis laval, mida ettevalmistatakse, grimm: mis laval, mida ettevalmistatakse + lava, et anda pilt selle kombinaadi tegelikust mastaabist. Intervjuudes tuleks rõhutada, et kõik, mis teatris tehakse on unikaalne, kordumatu, käsitsitöö, mis sünnib siin ja praegu. Pildis lavale tuleva suure muusikalavastuse (Tarmo Aintsi uudisooperi „Rehepapp“) lava- ja peaproovide melu ja sagin. Diktor: Luile sobivad selged vahekorrad – korraldused tulevad ülalt alla ja vastutus alt üles. 5´ VIII episood Koostöö Soome Rahvusooperiga Meeskonna teadlikkuse tõstmine ja kogemuste omandamine teatritehnilise tööjõu vahetuses Soome Rahvusooperiga – intervjuud peaprodutsent Keijo Kupiaise ja vanemlavameistri Hannu Aarioga – vastused küsimustele: Mida koostöö Vanemuise tehnilise ala inimestega ja LL-ga teile andis? Millisena teie näete lavastusala juhataja rolli teatris? Kuidas teie meelest LL selle rolliga halkkama sai? Mida erilist te nägite Vanemuise teatri tehnilise ala tegevuses? Kui mahajäänud võrreldes Soome Rahvusooperi supermodernse lavatehnikaga on Vanemuine? Pildis ülevaade Soome Rahvusooperi tehnilisest majapidamisest – lavatehnika, valguspark, töökojad. 2,5´ IX episood Lavastusala juhataja – visionäär Diktor: Ligi 50 aasta jooksul on Vanemuise tehniline pool teinud läbi mitu silmapaistvat arenguhüpet, isegi revolutsiooni. Peaaegu kõigis neis on käivitav roll olnud selle filmi peategelasel. Täna on päevakorras uue põlvkonna lavatehnika soetamine suure maja lavale, mis tagab arenguvõimalused juba uutele lavastajatele ja lavakujundatele. 1967. aastast tões ja vaimus teatrit teeninud Eestis projekteeritud ja valmis ehitatud tehnika võimalused on tänaseks ammendatud. LL- vastused küsimustele – Oled öelnud, et praeguse suure maja lavatehnika kasutamise vastu kadus üsna varsti (Toominga Põrgupõhja ja Poloneesi järel) suurem huvi ära. Miks? Märksõnad: - uued võimalused Austrias ettevalmistava lavatehnikaga, uus arengusuund - väiksem tõõjõu kulu Kaadris on uue lavatehnika projektjoonised, mida LL kommenteerib. Võrdluseks pilt samast kohast tänasel laval. 3´ Proloogi ja I osa orienteeruv kestvus 39,5´ II osa Teater hindab isiksusi I episood Siberisse Kaamera jälgib ja markeerib teekonda Eestist Omski oblastisse. Kostab laul „Warum?“ Miliza Korjuse esituses. Diktor: Eesti territooriumil kahe suurriigi vastasseisu sõjateatri järel 1945. aasta 23.juulil Tartus sündinud Lui Lääts ei saanud veel anda vähimatki põhjust, aga ometi sai temast 1949. märtsis üks eesti rahva vastu taasalustatud sõja ohvritest. Kui 3,5 aastane Lui koos ema ja 6-aastase vanema vennaga Tartust Siberisse küüditati, polnud ta oma isa näinudki. Soomes Inglise luurekoolis ohvitseriks õppinud Ludvig- Oskar Lääts oli kuulunud ERNA gruppi ja tema teekond Siberi vangilaagrisse oli alanud juba 1945. a veebruaris, pool aastat enne noorema poja Lui sündi. Näeme Siberi loodusvaateid: Irtõshi jõgi, selle saar, stepp jmt. Diktor: Elukohaks saab Omski oblasti Tšerlaki rajoon, kolhoos „Punane tee“ suurjõe Irtõši paremal kaldal. Sealset elu peegeldavad poiste ema emotsionaalsed appikarjed Eestisse oma emale, Lui vanaemale. Umbes 1,5 lk väljavõtteid jookseb ekraanile, mille taustaks Siberi loodusvaated. Diktor: Paraku ei pea ema tervis põllutöölise rängale koormusele, karmile kliimale, harjumatutele elutingimustele savionnis kuigi kaua vastu ja ta sureb 25-aastasena poole aasta möödudes pärast rasket haigust. 18.augustist 1949 kuni maikuuni 1950 elavad Lui ja Sven omapead pika ränga talve ilma koduta. Kirjadest näidatakse üksikasjalisemalt ema joonist onnist, milles elati. LL lühike kommantaar sellest, kuidas poisid ilma emata talve üleelamisega hakkama said. 3,5´ II episood Vanaema sõidab järgi LL: Maikuus 1950 tuli meile järele vanaema Adeele Eestist, kes sealsete seaduste järgi pidi surnud ema asemele kolhoosi tööle jääma. Esimese asjana tuli tal meid sellest viletsusest üles turgutada, pesta ja sööta. Olime vennaga sellest omaette elamisest, kehvast ja korrapäratust toidust üsna kehvaks jäänud. Vanaemal, kes oli kogu elu riiete õmblemisega elatist teeninud, oli Eestist kaasa võetud õmblusmasin, millega ta õmbles kõigepealt meile mõned asjad selga. Külarahvas nägi seda ja jutt korraliku õmbleja saabumisest läks kiiresti laiali. Selle tõttu pääsesime sellest savionnnidega külast varsti linna Tšerlakki. Seal hakkas vanaema õmblema komandandi naisele ja teistele, kes tasusuda töö eest küttev või toidukraamiga. Tol ajal ei tuntud sealkandis veel sellist pesueset nagu rinnahoidja. Vanaemal oli nende peale tellimusi nii palju, et meie Sveniga pidime neid peeneid õmblusmasina alt pahupidi tulevaid õlapaelu sukavarrastega ümber keerama. Õmblustööl kasutati ära pisemadki riidetükid - väga kokkuhoidlik tuli olla. Diktor: 1952. a.-1953. a. oli Lui I klassi õpilane rajoonikeskuse Tšerlaki Koolis nr. 4, loomulikult venekeelses koolis. Pildis Tšerlaki linna ja koolimaja vaated. LL: 1953.a. talvel jäi meie õpetaja teel koolist koju hundikarja kätte. Põletas vihikuid ja muid asju, et neid eemale peletada, aga lõpuks puresid hundid ta surnuks. Pildis lummetuisanud stepitasandikul põlevad vihikud. Üks proua, kes vanaemal endale õmmelda lasi, hakkas kord vanaema käest pärima, kus siis laste ema on, et vanaema peab lapselapsi hoidma. Eks ta vist rääkis oma suurte pagunitega mehele ja nii kui Stalin suri, saime kohe tulema. Siinkohal võiks markeerida sedasama teekonda, nüüd siis tagasi. LL :Vanaemale maksti toiduga, toodi kartulit, muna ja isegi „paduškasid“ (kompvek). Veel seal köeti „perekati polje`ga“ (selline veerev kuivanud okkaline põõsas) 4´ III episood Tagasi Eestis LL: 1953. aasta oktoobris jõudsime kõik kolmekesi Eestisse tagasi. Vanaemale ei antud enam võimalust tagasi minna oma koju Tallinnasse Nõmmele, kuhu jäi vanaema ja ema väike õmblusateljee ja kõik muu. Asusime elama sinna, kust meid küüditati - vanaonu tallu Laevas. Pidin kohe kooli minema - Laeva Kooli II klassi, aga eesti keelt ma eriti ei osanud, ainult rääkida oskasin. Hakkama ma ikka kuidagi sain, nii et 1954. a. jõuluks kingiti kooli poolt raamat, kuhu on sisse kirjutatud: Hea emakeele omandamise eest. Keskkooli läksin Puurmanis, kus olin 1959. a.- 1961. aastani. Pildis – tekstis kirjeldatud tegevuskohtade vaated ja koolist kodutee. Diktor: Seal tekkisid aga konfliktid toonase ellusuhtumise asjus. Kooli direktor korraldas aulas üldkogunemise, kus elavaloomulisel Luil kästi astuda toolile, et kõik aulas viibijad näeksid teda: meie koolis õpib rahvavaenlase poeg. Vanaema hell süda ei lubanud poisile liiga teha, nii otsustati üheskoos Lui koolist äratulek. Ja vanaonu soovitusel valiti Kaagvere Tööstuskool, mis oma kodukorra poolest sarnanes tegelikult poiste vanglaga. Ka seal tuli enda eest seista. LL: Pärast kooli hakkasin 1963. aastal tööle Pimedate Kombinaadis saepoisina, kus aga varsti juhtus tööõnnetus - vasaku käe sõrmed jäid sae ette. Elu tundus olema läbi, käsi sai väga tugevasti viga. Terve suve kuni poole detsembrini ravisin kätt, siis rääkis teatris koorilaulja ja solistina töötanud onu mõttest minna Vanemuise teatrisse tööd otsima. Diktor: 18. dets. 1963 astus Lui üle teatri tagaukse. Kaadrite inspektor Vaike Virsa võttis Lui tööle ja nii käis Lui vanaaasta lõpus ja uue aasta esimese kuu tööl. Kui veebruaris palka maksti, siis selgus, et Luid pole vormistatud ja palka ei saa. Nii sai tööraamatusse Vanemuise leivale asumise kuupäevana kirja 1964. aasta 6. veebruar ja ametikohaks – dekoratsiooni monteerija. LL: Hakkasin kohe tegema lavamehe tööd – ehitama etenduseks lava, käima ringreisidel jne. Lavameister on mees, kes konkreetse lavastuse dekoratsioonide eest vastutab, et nad oleksid terved ja korras, õigesti lavale üles pandud, peale etendust säästlikult maha võetud ja ladustatud kõige käepärasemal viisil, et need ringreisile viimiseks koormasse või uuesti lavale etenduseks üles panna. Lavameistrina oli mu esimene tükk Urbeli lavastatud ballett Edvard Griegi muusikale „Peer Gynt“ 1964. aasta detsembris. Pildis galerii fotosid „Peer Gyntist“ ja toonastest lavastustest rõhuasetusega Einari Koppeli, Lia Laatsi ja Heikki Haravee rollidel. Diktor: Ilmselt polnud teatri koosseisus parajasti vaba lavameistri kohta ja Lui Läätse tööraamatusse kirjutati ametinimetuseks „pillikandja“. Vahel tuli ette ka vajadust harfi prooviruumist toona Vanemuise käsutuses olnud majast Aia ja Kastani nurgal orkestriauku ja peale etendust jälle tagasi viia, mida harfimängijad ainult hoolsatele meestele usaldasid, aga peamised olid siiski lavameistri ülesanded. Pildis „Estica“ korporatsiooni maja ja selles asunud orkestri proovisaal täna ja fotodel orkestri proovid selles. 4,5´ IV episood 60-ndate aastate Vanemuine Diktor: 1960-ndad aastad olid teatri jaoks rahutuks üleminekuajaks. Mitu korda oli käidud küalalisesinemistel Moskvas – üleliiduliselt Vanemuist tunti ja tunnistati. Kodus aga tuli võidelda püsiva rahapuudumisega. Kultuuriministeerium põhjendas kehva majanduslikku seisu pikale veninud, mistõttu ka väga kuluka uue maja ehitusega. LL vastused küsimustele: Kuidas sinu sisseelamine küllalt keerulise teatri organismi läks? Kes olid abistajad ja toetajad? Näitlejate seltskond oli ju väga huvitav – väga tugev vanem ja keskmine põlvkond? Kui palju sul nendega läbikäimist oli? Mida sa said neilt õppida? Kas näitlejatega suhtlemisele aitas kaasa osalus lavastustes – oled ju mitmetel kavalehtedel näitlejana ära märgitud? LL: Kaidu nägi mind ja tahtis minust näitleja teha. See oli siin majas. Ma sain kaks kuud säärast koolitust, mitte ükski stuudios käija, või kõik need koolid, pole saanud säärast kooli. Mulle pandi Endla Hermann isiklikult õpetajaks. Hoidsin kive ja herneid suus, ja kõigil võimalikel õhtutel, kuni ma Endla käest palusin lõpus kahe kuu pärast – aidake mind sellest jamast välja. Aga ma mängisin Kaidu tükkides kuni lõpuni ikka kaasa, kõik tükid. Vaatamata sellele. Aga see oli nende kahe – Ird tuli vaatas mu üle, see oli tol korral: „Ah, sihuke poiss, noh, pikk, kurat, pikk küllalt.” Ja see oli kogu lugu. Aga Kaidu muudkui surus… Esimene näitlejatöö oli „Kaval-Antsus”, see oli lasteooper. Aga mind ennast polnud peaaegu nähagi. Lehmadega läksin üle lava. Kari tuli koju või läks karjamaale. „Joosepis ja tema vendades” mängisin juba kõvade meestega. Kaidu lavastas, me käisime sellega Riias. Seal olin ma juba mitte mingisugune tagaseisja, olid käigud ja liikumised. Seal oli ka juba teksti. Nii sain näitlejatega – Haravee, Einari Koppeli, Lia Laatsiga – kõik tolle aja põhijõud – hea suhte, vanusevahe oli olemas, aga see oli tore suhe. Olemised, reisid. Nemad said mingil ajal Irdiga üsna hästi läbi, ja sealt vist jõudis minu nimi temani. Pildis fotode valik nimetatud lavastustest, lisaks „Inimese tragöödiast“ jt. Ta polnud minuga otse midagi rääkinud või nõu pidanud, ja äkki oli selge seisukoht. Ma arvan, et see oli kuskil 15. novembril, enne etenduste algust suures majas, kui ta tuli, ja kutsus mu lavalt ära teise ritta, ma täpselt tean neid kohti, pani mu istuma. Ma ju ei julgenud kunagi istuda, kui tema kõrval oli. Ja siis: „Mis mees sa oled? Ma olen sust nii palju kuulnud, kurat!” Ja mina – seda ja teist, nii edasi ja edasi… Meie vestlus lõppes sellega – „Homsest oled sa pealavameister!” Kõik, tõusis püsti, kõlistas võtmetega, läks minema. Ega ta mind päris üksi välja ujuma ei jätnud. 1969.aastal saatis ta mind Saksamaale meie sõprusteatrisse Potsdamis 39-päevasele koolitusreisile, kus anti kaasa sealsete reeglite järgi kinnitatud koolitustunnistus. Sealolekust jäid kestma pikaajalised sõprussidemed selle teatri peakunstniku Eberhard Keienburgiga ja mitmete teistega. Intervjuu Georg Sanderiga: Lui peab sind oma kasvatajaks ja õpetajaks teatri asjades, mis mulje Lui sulle majja tulles jättis? Kuidas tema kujunemine välja nägi – tolle aja käskkirjadest loeb välja hulganisti karistusi ja preemia mahavõtmist levameestelt ja peaasjalikult joomise pärast? Hilisemad ühised tööd – kas Luist oli sulle oma ideede realiseerimisel tuge? Intervjuust peaks ilmnema isata kasvanud poisi isa kuju otsimine autoriteetses ja suhtluses tähelepanekikus kolleegis. LL vastus küsimustele: Sa oled sageli maininud, et mingil ajal olite näitlejatega nagu üks meeskond – millal see oli? Milles seisnes? Millal kadus? Miks? . LL Küllap siin rolli mängisid need maagilised teatri seinad, kust väljuti vaid magama ja hommikul jälle tagasi. Proovid algasid 10. Laval algas töö 8, lõppes õhtul 11. Etendused olid siis ikka pikad ja mahavõtmine oli lõputu. Nädalased ja pikemadki ringreisid korraldati ööbimistega baasides. Seal olid ju kõik ninapidi koos. Ja kui koju magama läksid, siis ka ühiselamusse, jälle sama kamp enam vähem. Raha polnud ju kellelgi kuigi palju ja napsupudel klapiti kampa peale. Ei kardetud nalja visata ka enda üle ja päid hoiti koos kui jutuks tulid olnud ajad Eestimaal. 5´ V episood Inimene teatris Intervjuu Mart Raikiga: Mida tähendab Lui näitel isiksus teatris? Kas see on ülim keskendumine, truudus valitud tegevusele? Kuidas inimene jääb teatrisse püsima, kui alati on mindud, aga alati on olnud ka järjepidevust? Kas see on ainult võimaluse puudumine? Kuidas sa hindad ühele organisatsioonile tähenduse andvaid vanu olijaid – LL nende hulgas? Kas kaasamõtlevad inimene, kes armastab oma tööd, on teatris oodatud? Kas vabameelsus ja vaba mõtlemine käib ka teatri tehniliste elukutsete juurde? Kuidas hinnata teatris fanaatikut? Kas sulle meeldivad samasugused fanaatilise teatriarmastusega inimesed? 2,5´ VI episood Pealavameister Diktor: Suure, kõiki žanre viljeleva teatri lavamajanduse pidamine on väga suur ja vastutusrikas lõik – see tähendab ülevaadet mõlemal laval toimuvast – nii suures kui väikeses majas, aga ka mahukatest dekoratsiooniladudest. Iga uue lavastuse mööbli ostmiseks raha ei jätku ja seetõttu tuleb alatihti mängukõlbulikuks kohandada mõni juba kasutaud möölitükk, vaheriie või majapidamisese. Aga selleks peab ladudest olema väga hea ülevaade. Tänapäeval on nendes talletatu fotod võimalik kutsuda arvutiekraanile, kuid aastal 1979, pealavameistriks saades, eesti teatrites arvuteid mõistagi veel ei olnud. Esimeseks ja parimaks õpetajaks on olnud teatrist kunstnik Georg Sander, kellel jätkus alati kannatlikku meelt teha algul üsna võhikule selgeks asjad, mis laval tehniliselt toimivad ja milleta kuidagi ei saa ja mis lausa segavad. Tema tahaplaanile hoidev kuju andis julgust katsetusteks. Koos sai palju uusi võtteid ja vahendeid lavatehnika vallas loodud, mida rakendatakse teatri laval siiamaani ja mitte ainult Vanemuises. LL intervjuust: Koos teatri peamehhaaniku Jaan Koiduaruga mõtlesime, kuidas muuta käepärasemaks lavatehnika juhtimise pult. Mina rääkisin, mis on vaja teha selleks, et võimalikult vähese inimjõu kuluga pöördlava ja riputisi kandvate stangede liikumine täpseks ja sujuvaks muuta. Jaan võttis neid mõtteid kuulda ja koos vaidlesime nende teostuse läbi. Nii sai võimalikuks ühe käega pulti käsitseda ja samas ka lava silmas pidada, mis algselt polnud üksi töötamiseks ettenähtud. Lülite juurdepanekuga sai liikuma lasta erinevaid riputisi muudetavatel kiirustel. Diktor: 1974. aastal kutsub Vanemuises mitmeid Kaidu lavastusi külalisena kujundanud Tamara Eliava Läätsa Moskvasse Stanislavski nime kandva draamateatri pealavameistriks, kuid koduteatri õhkkond kaalub võõrad meelitused üle. Aga saatus toob ette ootamatu elupöörde. Ületundide mittemaksmise pärast rahulolematud lavatöölised keelduvad 1976. aasta oktoobris korralise „Marta“ etenduse teenindamisest – läbirääkimised teatri administratiivse juhtkonnaga tulemusi ei anna. Lääts asub lavameeste poolele. Asjast liiga hilja teada saanud Irdil ei jäägi muud üle, kui 578 saali kogunenud vaataja ees vabandada – meie majja on tulnud hungveipingid. Lääts saab aru, et vaatajad polnud ju milleski süüdi ja võtab vastutuse – annab lahkumisavalduse. Teatriga nii kokkukasvanud mehe side teatriga katkeb kolmeks aastaks. Ird kutsub Läätse teatrisse tagasi, öeldes: ma ei sure enne äragi, kui sa teatrisse tagasi tuled. Alustada tuleb aga taas lavameistri ametikohast: Irdi kohmanud - kust ma tean, et sa kurat pole vahepeal jooma hakanud. Aasta hiljem saab Läätsest taas pealavameister. LL vastused küsimustele: miks mingil perioodil on tehnilise poole rahulolematus nii suureks läinud, et tehniliste töötajate nt lavameeste initsiatiivil jäeti etendus ära? Kelle poolel sina kui juht olid? Koosmeenutus filmi lavastaja ja LL ühisest teatritegemisest. 4´ VII episood Kuulsamad külalisesinemised Diktor: Alates 1960-date II poolest saavad toimuma sagedased Vanemuise külalisesinemised Moskvas ja Leningradis, mille iseloomulikuks jooneks saab Nõukogude Liidus oma paljužanrilisusega unikaalse teatri igakülgne tutvustamine. Kahe nädala jooksul mängitakse kümmekond eri lavastust – draamat, ooperit ja balletti. Mahult ja valikult väiksemad reisid tehakse Petroskoisse, Kiievisse, Minskisse, korduvalt Kaunasesse ja Vilniusse ning Riiga. LL: Üks juhtum Moskvas käigust 1982. aastal. Sealt on mul kõige paremini meelde jäänud juhtum Irdiga seoses. Kõik arvavad, et ta on poliitiline ja suur kummardaja Moskva ees. Oli „Südamevalu” etendus. Algab peale, riie läheb lahti, stseen bussipeatuses – tekst käib, saalis algab jalgadetrampimine, riie kinni, ei kuulda - tõlkeaparatuur ei tööta. Teine kord – lahti, sama pull, ja siis juba algavad viled – temperament läks suuremaks ja järsku ma kuulsin – ma olin ise puldis, töötasin – nurga sees ja Irdi hääl saalis, võimsalt, Jefremov oli kõrval, käratas – mul oli puldist nii ilusti näha: „Ne svistite, eto ne nasha tehnika, eto vasha tehnika!” Ja siis istus potsti! Maha. Ma olen mõelnud, et ta kohkus ise ka sellest avaldusest ära. Sest samal ajal oli niimoodi, et ühel hommikul kutsuti mind Jefromovi juurde välja, sest ma kogu aeg kaebasin Irdile, et nende vene tehniliste meestega kokkulepped ei pea. Kui me leppisime seitsmeks või kaheksaks hommikul töö alguse kokku, siis tema tuli kümneks, aga meil oli hästi selge see, et MHAT-is on kõik stanged mehaanilised, me sõltusime nendest, pult oli üleval töörõdu peal – me ei pääsenud ligi, ainult võtmega. Hiljem saime tuttavamaks, meid usaldati, saime ise ligi, aga algul, esimestel päevadel – anna aru, miks proov ei alga, samal ajal vene meest pole tööl... Ma olin noor mees, kui olin seal Jefremovi juures – kisa oli juba nii suur nende asjade pärast. Jefremov oli seal, nende direktor, Ird – ja mina ütlesin südamega, noh, mis mees mina ka olin, ja ütlesin välja: „Tak blizko ot Kremlja, tak mnogo durakov ja v svoei molodosti eshtsho ne videl!” Siis oli Ird äkki hirmus vagane: „Oota-oota, poiss, ole nüüd vakka. Kuidas sa niimoodi võid!” Kaks niisugust võrdlust: tema võis küll laamendada, aga mina ei tohtinud mögiseda. 1960-ndate lõpust algas tihe koostöö Potsdami teatriga. Ma leidsin selle oma toimiku, selle julgeolekumehe juures, kes meid valvas. Ungari reis, Soome ja Tšehhi reisid ja seesama Saksa reis – sinna on Ird kogu aeg võtnud mind isiklikul vastutusel kaasa. Vaata, ma olen Siberist läbi käinud. Inimesena. Hoopis teised suhted. Kui keegi oleks minu perekonnas võinud arvata, et ka mina saan välismaale. Aga ta on kogu aeg kirjutanud – Irdi vastutusel. Kõikidesse nendesse elulugudesse ja paberitesse on nurga peale kirjutatud - Irdi vastutusel. Ilma isata kasvanud poisi meheliku identiteedi otsimist eeskujuks olevast autoriteedist märgib muusika (võib-olla Norma aaria V.Bellini ooperist „Norma“) Lui vastused küsimustele: Kuidas te Georg Sanderiga toime tulite, kui ootamatult avastasite Leningradi 1972. aasta külalisetendustel, et Malaja Operas ei olnud „Õnnemängija“ etendamiseks vajalikku pöördlava? 1982. aastal oli Moskvas kaasas ka „Põrgupõhja“ lavastus, aga tehnilistelt võimalustelt meie lavale ligilähedaseltki sobinud „Sovremenniku“ teatri laval, lavastuse finaal sellisena kui kodus ei toiminud. Pildiliseks illustratsiooniks võiks kasutada kaadreid Eesti Telefilmi samanimelisest produktsioonist. 4,5´ VIII episood Rootsis Diktor: Vanemuisele lubati Nõukogule Liidu Kultuuriministeeriumi poolt juba peale 1975. aasta väga edukaid külalisesinemisi Moskvas võimalust näidata oma lavastusi mõnes Lääne-Euroopa riigis. Paraku pakkumisi ei tulnud. Põhjuseks toodi, et ei leita partnerit, kes oleks väikese eesti keeles mängiva teatri etenduste vahendamisest huvitatud. Oma soome tuttavate teatriinimeste kaudu lõi Ird kontakti Rootsi Kuningliku Draamateatri uue juhi, soome päritoluga Lasse Pöystiga, kes nõustus olema vastuvõtja rollis. 1983. aasta mais aset leidnud reisile valiti koos vastuvõtjatega „Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Faehlmann“ ja „Jegor Bulõtšov”. Intervjuu Rootsi eestlaste esindajaga, nt Hans Lepp – vastused küsimustele: Rootsi eestlastele kodu-Eesti teatri mahuka külalisesinemise tähendus? Vastukaja? LL: Rootsis Dramatenis olime „Põrgupõhja”, „Faehlmanni“ ja „Jegor Bulõtšoviga”. Abikaasa Maarja onututar oli juba mitmel korral Eestis sugulaste juures ära käinud ja küllap vist sealt see mote idanema hakkas… Kes need kõvad mehed on… Estam Rootsis, Ilves oli Münchenis, Aarne Vahtra oli ära karanud, kolas seal ringi … „Jegor Bulõtšov” oli viimane etendus, „Jegor Bulõtšovi” lõpp, sai kola peale tassida, ja minu ülesanne oli minna esimesse politseijaoskonda ja siis helistada teatud numbril ja öeldakse, et see poiss antakse üle ja viiakse lennuväljale ja keegi pidi mind toimetama kohe ära Kanadasse. See mäng oli kõik käima pandud, ja lubati, et Maarja lubatakse koos lapsega kohe järele. Väga sinisilmsed ikka… Ja see omaaegne kõige kõvem vend Rein Sillari oli ju kaasas meiega. Peale „Jegor Bulõtšovi” lõppu oli teatri fuajees bankett – marmorsaalis. Me laadisime koorma ära, mina tulin hiljem, lükkasin kaks õlut seal kotti ja lasin sealt jalga. Tegelaste sissepääsu ees on niisugune ümmargune ooteruum istumisega, ja lasin ennast sinna maha, üleni märg ja sääremarjad veel värisesid tõstmisest. Ja siis oli aega järele mõelda - finaal, kuidas nüüd edasi käituda. Jõin ühe õlle ära, jõin teise ka ära. Ausalt öeldes, kuskile minna ka pole, kust seda politseinikku kohe otsida… Aga ikka lubatud sai, ja kõik süsteem käima pandud, tuleb teha! Ja järsku tuli untsa-untsa Ird - üksinda. Mina ei tea siiamaani, kuidas ta sealt banketi lõpust ära sai, üksinda tuli, tuled särasid veel, kuninglik teater, ülal pandi pidu. Kott oli tal üle õla: „Ah, mis, sa siin…?” Vaikselt, niimoodi, ütlesin, et ah, puhkan lihtsalt… Ta istus maha ja ühel hetkel ütles: „Ah, hakkame minema… Võta minu kott, ja…” Ja me läksime jala hotelli … See oli nii aeglane minek… Ja tee peal ta rääkis mulle: „Kas sa nüüd, kurat, saad aru, mispärast ma „Parsadanjani „Soola” pean tegema? Ütle mulle, mis või kus ma olen käinud, kurat, „Soolaga”, missugusel maal ma olen käinud „Soolaga”? Soomes käisin „Külavahelauludega”, „Suveööga”, „Kremli kellad”, need on, kurat, tehtud, millega ma siia, kurat, tulin – „Faehlmann”, „Põrgupõhi”. Kas „Jegor Bulõtšov” on vene asi? Klassika, kurat!” Ta ise rääkis, ja tõestas iseendale, lönta-lönta, mina kandsin kotte, tõestas endale kõike seda kogu enda tegevust. Siin ongi, vaat siin on teine Ird, hoopis teine, väsinud, reisist, kuidas eks see sõit kõik, kuidas sinna saada, võttis kogu energia ära, ja ühe sõnaga, ta tühjendas… See oli ikka pikk maa, et sinna elamisse saada … Ja kui mina ükskord sinna jõudsin, siis oli mul veelkord toss väljas, kobisin voodisse, et magada, ja hommikul läksime bussi peale, ja kogu lugu… Ja, ma ütlen, et selle ärakargamise rikkus mul ära - tema … Ja ma olen talle väga tänulik selle peale… Selles mõttes ma ei saa, ükskõik, kust kandi pealt vaatad, ei saanud temast kuni lõpuni aru… Selle teekonna osa mööda öist kevadist Stockholmi Dramatenist mööda mereäärt üle Slusseni hotelli peaks kaameraga läbi tegema, et mõista, kuidas isegi kevadõites maailmalinn ei pruugi anda piisavat motivatsiooni. 6´ IX episood Inimsaatuste põimumine Intervjuu Maarja Talgrega: milles räägitakse lahti Erna rühma poiste järeltulijate saatused. Pildis Nõmme Apteekri 12 asuv maja, kust Lui isa põgenema pääses. Punkri jäänused Koitjärvel, kus kohtuvad kahe Erna rühma poisi järeltulijad Maarja Talgre ja Lui Lääts. 3´ X episood Lõpp Diktor: 1992. aastal saab Luist lavastusala juhataja – see on traditsiooniliselt olnud kõige nõrgem lüli teatris, pidev peksupoisi amet aastakümneid – juba rohkem kui 20 aastat. Kõige kõrgem tehnilise ala töötaja teatris, kelle roll ja tähendus jääb igavesti eesriide taha. Intervjuu Ain Jürissoniga: vastused küsimustele: Kes on sinu jaoks lavastusala juhataja Lui Lääts? Mil moel ja määral kujundab lavastusala juhataja oma teatri nägu? (Filmitud.) Diktor: See oli lugu oma õnne sepast – kes pillikandjast on kasvanud teatrit oluliselt muutvaks ja kujundavaks tegelaseks. Mehest, kes kannab pilli enese südames, pilli, mis on suurem, kui eesti vanim teater. Lõpukaadrid näitavad Luid kandmas pille: kontrabasse ja harfi oma autost Jaani kirikusse ja paigutama nende kohtadele orkestris. 3´ FILMI LÕPP II osa kestvus 40´ Kokku kestvus 80 minutit PÕL ΔROOS Eksperimentaalfilm. Pikkus 65` Stsenarist: Enn Põldroos Režissöör: Tõnu Virve Helilooja: Sven Grünberg Operaator: Mattias Veermets, Arthur Virve Produtsent: Arthur Virve MTÜ  DOC ESTONIA 2017© 1 PÕLDROOS Stsenaarium Euroopa kristliku kultuuri oluliseks sümboliks on Eedeni aed. Kesksel kohal on hea ja kurja tundmise Õunapuu. ENN PÕLDROOS ütleb, et ta oleks nagu surnud, sest tunneb end praegu elavat nagu Paradiisi Aias. Kunstniku kodutalu Aed on peakujund. Talvel algab siit mälestuste teekond, jõudes kulminatsiooni Suvel. Sügisel pakub kunstnik oma Muusale küpset õuna. E: „Kui oled elanud nii vanaks, nagu mina, ei ole päeva sündmuseks enam argitoiming. Pigem saab selleks hetk, mil mineviku määramatusest mingil arusaamatul põhjusel taastub mõni ununenud sündmus või nägu. Need on välgusähvatused, mis annavad tähenduse päevale. Vahest koguni elule. Credo 2012 Käeulatuses 2015 2 R:Kas mäletad oma sõnu sellest raamatust(loeb): Meenutades häälestad sa nagu kellekski teiseks, kes ei ole enam päris sina ise, oled pigem see, keda sa sooviksid neid kunagisi sündmusi vaatama - kuulama. Meenutades sa nagu etendaksid selle nimetu vaataja ees näitemängu, ise piiludes, kuidas see talle meeldib. Kiirelt teed sa veel korrektiive teksti, muudad midagi misanstseenides. Vaata seda tundmatut kuulajat tähelepanelikult. Tema nägu võib kõneleda sulle olulisi asju. Kuid ta võib ka valetada. Temas võib olla valskust ja sa ei tea, kas ta tunnistab süüdistuse või kaitse huvides. Tegelikult on ta see, kelleks sa oleksid tahtnud saada, kuid kes jäi sinust ometi kaugele. Võib-olla õnneks. Lapsepõlves oli lumi valge ja puhas. Mingil ajal muutus see soolaseguseks ja halliks. E: Nüüd, eluõhtul, kui oleme Ritaga taandunud kõigest eemale, vanasse tallu, on lumi muutunud taas valgeks nagu lapsepõlves. Ka lumi on tunnistaja. Emas oli midagi karget ja õhulist. Ema, küll sa oled ilus, ütlesin tihti. Õhtuti luges ema mulle ette „Onu Tomi onnikest“. Mõtted neegriorjadest, kellest rääkis ema pehme hääl ja keda ma tulevikus kindlasti kaitsema hakkan, panid mu noku esimest korda elus magusalt tuikama. 2014.Mälu I ja II Detail Ema foto või: Karin Luts Benita Põldroosi portree 3 Mälu 1 ja 2. /Kas oleks võimalik nõnda: algul ema foto, see sulab Mälu 1.näoks; laieneb terveks pildiks, edasi Mälu 2. Kaader koondub jalgadele. Järgneb jutt isast) R:Siin on öeldud ka nõnda: Isa oli noorusest peale pidanud ennast sotsiks. Isa ja ema töötasid Töölisteatris. Olid kolmekümnendad aastad. Veel eelmine sajand. Töölisteater oli pahempoolne teater. Küsisin isalt: „Mis on tähtsam, kas elu või teater?“ Isa vastas, et teater. Ema joonistas kostüümikavandeid ja kamandas õmblustöökojas. Teater oli puukuuri meenutav luitunud maja juudi sünagoogi kõrval Sakala tänava alguses. Mäletan Tallinnat veel sellisena. Edasi oli kino „Modern“ oma sammaskäiguga, mille eest sõitis mööda Tartu maantee siniseks värvitud tramm. Lennutasin tolmuses teatri fuajees isa kingitud kummimootoriga lennukit. 4 Isaga. Foto E: Pildid ammusest. Mäletan kuidas lõhnas Tallinn, kui tulime maalt. Juulikuu hõngu segunes vaevutajutav tolmu- ja bensiinilõhn, niivõrd nõrk, et seda ei pannud peaaegu tähelegi. Ja see oli hullukstegevalt meeldiv. Oli alati suvi, kui polnud just jõulud. Tallinna vanalinn suikus sajanditevanuses nõidusunes. Tänavate munakivisillutise vahelt kasvas õitsev kummel – vähesed läbisõitjad-käijad ei suutnud seda ära tallata. See lapsepõlve saladustelinn on jäänud minus elama ja mingis mõttes elan ma selles tänaseni. Kuigi keegi seda linna praegu enam ei mäleta. Mees vanalinnas 1966 Meie maja vastas laius Politseiaed – Politseiogorod, nagu tookord öeldi. Oligi ogorod – köögiviljaaed. Kõik see oli jaotatud väikesteks maalapikesteks, kus ümbruskonna vanamutid kasvatasid kurki, redist ja peterselli. Sekka saialilli ja karikakraid. Sealsed teerajad olid õhtuti ümberkaudse rahva armastatud jalutuskohaks. Ja polnud juhtunud, et pahatahtlikud – või hooletud - tegelased oleksid seal midagi lõhkunud või puruks tallanud. See 5 paik on minu mälus saanud nagu tookordse Eesti Vabariigi võrdkujuks – õrnad petersellitaimed, mis võisid ometi keset suurlinna tunda ennast turvaliselt. Sellesama Politseiogorodi nurgale ajas oma telgi püsti rändtsirkus. Tola 1993. akr. Õli Bukett 1971 Mustkunstnik rebis ajalehe katki, käkerdas kokku ja viskas võlusõnade saatel õhku – ja püüdis paberitükkide keskelt kinni alla kukkuva roosikimbu. Läksin koju, võtsin ajalehe ja sulgesin ennast sahvrisse. Kordasin samu võlusõnu, viskasin paberitükid õhku – kuid tulemusteta. Ja nii olengi vist eluks ajaks jäänud neid paberitükke loopima. Kuid mõnel korral olen siiski vist ka roosid kätte saanud. R: Sa oled Politseiaiast kirjutanud veel: Ma mõtlen kõigest sellest, kui millestki loetust, millel pole minuga mingit pistmist. Täna ärgates meenus mulle öine tulistamine Politseiogorodis. Oli 1940. aasta. Isa polnud kodus. Olin öösärgis, ema mässis mulle teki ümber ja viis teise tuppa, aknast kaugemale. Eesti sõdurid olid Punaväele ruumi tegemiseks kasarmutest koolimajadesse ümber paigutatud. Mingid relvastatud punased löömamehed olid tulnud neilt Raua tänava koolimajas relvi ära võtma. Kuid nad löödi püssitulega tagasi. Hommikul läksin isaga Politseiogorodi äärsete uute elumajade seintesse ilmunud kuuliauke vaatama. E: Olen elanud pika ja keerulise elu. See vingerdab selja taga nagu üks lohemadu, ikka vinkadi-vonkadi. Ise ilus, kirju ja värviline. Mul meeldib temaga mängid, lõua alt kõditada. Kuid ta võib vastuseks ka küünistada ja hammustada. Mälestused on ohtlikud asjad. 6 Super ego 2009 Kummaline, üha sagedamini torkab mälestusse teadmine, et olen viimane, kes mingit mälupilti veel endas kannab. Et teisi enam pole.Et olen jäänud võib-olla viimaseks veel püstiseisvaks verstapostiks kunagise ja tänapäeva vahel. See on kummaline äratundmine, mis annab kõigele erilise kõla. Olen lapsena näinud Konstsntin Pätsi Vabaduse väljakul paraadil kõnet pidamas, Ja Laidonäri valgel hobusel sõdurite rivi eest läbi sõitmas. R: Loen edasi: Olen korduvalt püüdnud oma elu uuesti alustada, kuid alati jõudnud samade tõdede uuestiavastamiseni. Mõnikord süvenenumal kujul, kuid mitte alati. Ma pean olema ettevaatlik, et mitte lasta ennast petta varasemast ajalikust kogemusest. E: Rita, sa õpetasid mind mäletama. Ma õppisin nägema sidemeid, mis ühendavad mind määramatute aegadega. Kes ütles, et kunstnik toimetab üksinduses? Et luua, on vaja kedagi teist, kes on su lähedal. 7 Tantsuõhtu 1968 Elu on tants, milles peab olema partner. Ma mäletan suurt sõda. Sõjapõgenikud 1968 Me sattusime teisele poole rindejoont. Isa oli ühes oma Töölisteatri lavastuses pilanud fašismi ja hitlerlasi. Saksa suursaadik Eestis ajas ennast tagujalgadele ja esitas välisministrile ametliku protesti. Kui Saksa väed hakkasid Tallinnasse jõudma, oli eluohtlik siia jääda. R: Jaroslavl võttis meid vastu täitaplaga. Sõja ajal olid need saun-konveierid käima pandud kõikides suuremates raudteejaamades. Nad pidid takistama raudteel möllavate epideemiate levimist linnadesse. Kõik saabunud aeti pikkades järjekordades läbi niiskusest tilkuvate koridoride duši alla, igaühel peos telliskivikõva seep. Seep tuli pärast tagastada. Riided olid ära võetud, need saadeti aurukateldesse. Tulises aurus pidavat täimunad lõhkema. Ema oli kaasa võtnud oma hinnalise skunksinahkse boa. See muutus aurus poole väiksemaks. Ema tegi sellest muhvi. Jaroslavli tänavapoisid vilistasid ja loopisid kividega. 8 Mõne aja pärast koondus Eestist tulnud kunstnike kogukond ühte Jaroslavli kesklinna kaupluseruumi. Adamson-Eric, Sagrits, Okas. Rebenenud sõjaaja vatikuued seljas. Kunagistesse mitmekorruselistesse kangariiulitesse piki seinu olid seatud magamisasemed, keset ruumi müdises raudahi, toru aknast väljas. Selle kõrval maaliti. Sehkendasin neil pidevalt jalus. Adamson-Eric pigistas tookord tuubidest vineeritükile igasuguseid värve, andis pintsli ja ütles: „Mine ja maali!“ Hiljem, Tallinnas oli ta meil sagedane külaline. E: Faktid ise pole tõde. Mälu teeb valiku, et luua tõde. Tõde pole mäletamises vaid unustamises. Olen palju unustanud. Uni 2014 R: Oli Stalini aeg, mil kõik tõed olid pööratud pea peale ning valikuvõimalused puudusid 10 Kulgeja 2009 Sõnad elutõest kunstis tundusid tõdeotsivale vinnilisele noormehele veenvad. Kuid vastuolu sõnade ja näituste hiigellõuendite võltselu vahel oli vist esimene, mis sundis mind kahtlema kuninga riiete ehtsuses. Sellisena läksin Kunstiinstituuti. Ikka veel uskusin realismiideaale, kuid ei uskunud teps mitte oma kahvatunäolisi õpetajaid, kes kordasid lubatuks tunnistatud tekste. Me ei teadnud ikka veel, mida tehakse ja mõeldakse selles salapärases ja keelatud ülejäänud maailmas seal kusagil kaugel. Ega suurt sedagi, mis oli Eestis tehtud varem. Kõik uksed ja aknad ja praod olid tihkelt kinni takutatud. Kuid väljapoole jääv oli põnev. Instituudis oli kaks markantset „teadusliku kommunismi“ professorit – Bucht ja Treier. Treier oli oktoobripöörde päevil Putilovi tehase töölisena kaasa teinud Talvepalee vallutamise. Tähtpäevaaktustel pidas ta vaimustunult lihtsameelseid kõnesid, lõbustades saali tavakohaste keelekomistustega: „Siis me läksime putilovlastega ja rahuldasime Kerenski naispataljoni.“ Bucht oli olnud kodusõja ajal Budjonnõi ratsakasakas. Varahommikusse loengusse tuli ta tavaliselt parajate konjakikraadidega. Bucht läks ERKI suvebaasis öösel purjuspäi ujuma ja uppus. Ma ei tea, kas ta leiti. 11 Süsteemi lülitatud 2011 Me olime hämmastavalt rumalad ja teadmishimulised. Me elasime kaootilist elu ning põlgasime kõike kombekohast ja täissöönut nii elus kui kunstis. Pesemata juuksed sorakil, püksisääred pikalt narmendamas, näod alatoitlusest kahvatud, vaidlesime kõrgete tõdede üle. Me uskusime realismi, kuid mitte sellisena, nagu seda kanoniseerisid ülevaatenäituste kuldraamid. Me olime aatelised kaltsakad. Portree 1969. Keksumäng 2009. E:Kas olete peolauas joonud kohvi, kuhu on kukkunud sigaretikoni? R:Talvistel õppevaheaegadel võtsin ette palverännakuid Leningradi Ermitaži. Sõitsin odavas üldvagunis, magama sai keeratud pakiriiulile. 12 Maarja Magdaleena 1999 Pähe ja kõrvadesse paiskuvat sõnadetulva ei usutud, kuid natuke usuti ka. Valge rahutuvi, mille oli joonistanud kommunist Picasso. Ei aatomile. Rahvaste võitlus rahu ja sõpruse eest. Kuid praegugi, nähes reklaamplakatitel Che Guevara pilti, läbib sisemust ammu unustatud jõnks. Keksumäng.2009 Oli uusaasta vastuvõtmine sugulaste juures. Raadios tinisesid toonaste käskude-keeeldude alusel ainulubatud reilenderid ja polkad. Äkki diktor teatas: „Tants!“ (teisiti ei tohtinud ju öelda) ja siis kõlas midagi, mis oli olnud aastaid keelatud. Tango. Impeerium hakkas äkitselt kärisema tangotaktis. E: Kummaline. Nagu mingi vaid servapidi asjasse puutuv sündmustejada on läbi aastate jäänud mälus tähistama murranguhetki... 13 Söömaaeg 1968 R:Moskvast saadetud Kunstiinstituudi direktor Friedrich Karlovitš Leht tormas närviliselt mööda treppe. Realismi reetmise, formalismi ning inimese värdjaliku moonutamise eest nõudis ta minu diplomitööle „kahte“. Komisjon ajas selja sirgu ja pani „nelja“. Ajad olid muutunud. Sügisel läks Friedrich Karlovitš hulluks ning varsti suri. Puges läbi 2011 Kevadised vasikad tormasid vabanemismörinaga koplisse, märkamata ümbritsevat kõrget tara. Hruštšovi abstraktsionismijaht polnud veel alanud. Rahvamalevlased kimbutasid tänaval kitsaste püksisäärte ja kirjude särkidega isendeid. Millegagi tuli asendada kõlbmatuks muutunud õpitut. E:Nooruses armastasin pikki arutelusid kunstist. Ma oskasin tookord täpselt seletada, miks ma mõnda pilti olen teinud nii ja mitte teisiti. Ma ei mäleta enam neid seletusi. Enam mul neid retsepte ei ole. 14 Siberist pääsesid valla kunagised Pallase tudengid. Roode, Viires, Ohakas ja teised. Ka siinmail oli välja kujunenud grupp pingsalt kunstis uusi teid otsivaid noori. Maran, Ulas, Eelmaa, Laretei. Regulaarselt, neljapäeviti käidi koos minu pööninguateljees. Tookord naistest suurt ei räägitud, ikka rohkem vaimsetest asjadest. Kitsast aknapilust poeti katusele kusema. Hüpe 1977 R: Oli üks raamat, mis sellel unest ärkamise ajal sai avastatud, eestiaegne “Elava teaduse” sarjas ilmunud kapsastunud Herbert Reedi “Moodne kunst”. See sai pähe õpitud. Selle kinkis vist Roode. Stardiasend 2009 Võtsime oma kambaga kätte ja hakkasime avastama olematuks tunnistatud kolmekümnendate aastate eesti kunsti. Kadrioru lossi tiibhoones, kus asus 15 Kunstimuuseumi maalihoidla, kaeti iga paari nädala tagant aknad paksude kardinatega (et keegi väljast ei näeks!) ja tõsteti kitsasse vahekäiku meile vaatamiseks valiku mõne kunstniku teoseid. Kui saabusime, oli kõik juba valmis seatud. Konrad Mägi, Greenberg, Aren, Vabbe – ärge ainult kellelegi rääkige! Kümmekond noort kunstijüngrit seisid ja imesid endasse seitsme luku taha peidetut. Oli inimesi, kes tundsid endal lasuvat kohustust võtta riski ja seda meile näidata. E:Kuid see oli ka aeg, mil avastasin enda jaoks pargid. Ja nüüd olen jõudnud taas ringiga parki. Sügisene park 1965 R: Parkide kõduhõng on saatnud mind kestvalt, see asub arvata õige lähedal minu maailma keskpunktile. Jumaldan põlispuid. Saatus on andnud neile voli vabalt ja lõpuni välja arendada oma võimsad võrad. Poleks suutnud nad seda räsiva avalooduse heitlikkuses. Nad on aristokraadid, küllastunud sajandite rahust ja tarkusest. Ja inimesed, kes siin liivatatud teedel kulgevad, võiksid olla meelisklema unustatud ammustest aegadest. R: Kunstnike Liidu esimees Jensen suri ootamatult. Ta oli vana kala ja kellegi hammas ta peale naljalt ei hakanud. Kunstnike Liidu etteotsa jäid kaks noort naga, kellel puudus igasugune kaal – Ilmar Torn ja mina. Selleks ajaks oli Kunstnike Liidul välja kujunenud varjatud, aga terav vastasseis Kultuuriministeeriumiga, kes püüdis igati säilitada vana kunstisuunda. Tuli täie tõsidusega hakata võitlema.. Nõukogude käsulauad ei saanud riimuda uue kunstiga sel lihtsal põhjusel, et kroonulik mõttehierarhia välistas määramatuse ja mitmetähenduslikkuse. Kõik selles süsteemis pidi olema ühetähenduslik ja registrisse kantav, kontrollitav ja juhitav. 16 Vene võim emantsipeerus lendlevas paplivatis. See lehvis pehmelt ja hingematvalt tänavatel ja tubades. See oli üks Suurtest Aktsioonidest, istutada kõikjale puid, mis kasvavad kibekähku nagu putked ja polegi enam pärispuud. Nii oli see kõigega. Me elasime ühest Suurest Aktsioonist teise. Praegu mõistan, et olen elanud kaksikelu ja ma ei tea, kummas olen tõeline. Mul on kaks elulugu või on neid veelgi rohkem. Olen olnud avaliku elu tegelane, nähtavasti piisavalt hiilgav. Olen astunud mööda heledasti valgustatud parketti kõnepuldi poole, tundes naudingut pilkudest. Olen teadnud ette, et esinen hästi, et suudan valitseda saali. Ilmselt tulenes see isast. Mulle meeldis sebida kabinettides ja viia ellu seda, mida pidasin tähtsaks. Mitte iseenda jaoks, vaid millegi tarvis, mis oli minust suurem. Mulle meeldivad prožektorid ja publiku aplaus. Foto – E. ja R. Presidendi vastuvõtul. Mulle meeldib, kokteiliklaas käes, loovida vastuvõttudel. Ilmselt tuleneb see isast. Kuid mitte üle poole tunni, - kui ainult keegi ei tuleks vestlema. Ma tunnen kutsumust maailmaparandamiseks, seon ennast millegi üldsusele vajalikuga, seiklen kabinettides, koostan tekste, lükkan asju käima ja tunnen sellest jahimehehasarti. Kui aga sellest tulenevad karjäärivõimalused kosuvad kaunikujuliseks, tunnen tahtelangust. Ma lõpetan päevapealt ja varjun sellesse, mida äsja nimetasin oma pargiks. Ikka ja jälle, nagu joodik, kes peale kaineid töö- ja perenädalaid tunneb kirglikku tarvidust kõike pikalt saata. Ma ei tea, millal lapsepõlves või nooruses tajusin esmakordselt pargi ja selle muu maailma erinevust. Pargis muutub vastumeelseks seltskondlik sära. Ma istun, vaikin ja kuulan puude kasvamist. Ma olen õnnelik. Kuni mingil hetkel miski sunnib mind taas tormama läbi raudväravate tänavate bensiinivingu. /Siia alla võiksid vahest sobida kaadrid mütsidevahetamisest?/ 17 E: Sinu peegeldus hõljub pea alaspidi sügisestes pargipuudes, kõhul ja rindadel veiklemas merekarbi lüstertoonid. Sa seisad kahel pool oma heiastust, olles uhke oma alastusele. Või on ehk külgedel peegeldused ning oma tõelisuses troonid Sa keskel? Taamal on klassitsistlik paviljon, jalutavad prouad ja härrad. Ma jätsin selle meelde ja maalisin maja trepikotta, kus vahepeal elasin. R: Kuid veelkord pidid sa tormama läbi raudväravate tänavamöllu. Kuula: Olen alati ennast hellitanud mõttega, et kuulun mõistuseinimeste klanni. Ometi läheb minus pidevalt midagi käima ebaratsionaalsetest hetkesööstudest, ikka ja jälle nagu leiaksin oma vöö vahelt avantüristi püstoleid. Mis parata, Küllap need riistapuud mulle meeldivad. Eks olnud ju avantüür meiesuguste poisikeste seljakeeramine parteilistele kunstikaanonitele. Avantüür oli ka Eesti väljamurdmine impeeriumi haardest, sest esimese hooga oli selle ettevõtmise õnnestumisvõimalus õhkõrn. Need aastad olid nagu pidev ennustamine karikakra kroonlehtedega: õnnestub, ei õnnestu. E: Revolutsioonid algavad ütlemisvajadusest, sündmused alles järgnevad. Bussipeatuste jutud hüppasid tribüünidele ja ajalehekülgedele. Kirjanike Liidu ja Kunstnike Liidu kongressidel öeldi kaugelekumisevaid asju. Foto KGB jälitusosakonna arhiivist. Enn Põldroos kõnelemas Rahvarinde kihutuskoosolekul 1990. aastal Vabaduse väljakul. 18 R:Ma elasin paar aastat pöörast ja küllap ka ohtlikku elu. Oli hetki, mil saatsin pere linnast julgemasse kohta ning varjusin öösiti. Pakitud seljakott ootas pidevalt autos, kõrvalteed linnast põgenemiseks olid maanteede sulgemise puhuks välja valitud. Aastates 1988 - 1992 oli pinget, sündmusi ja mõtteid koguses, mis oleks paras annus ühe tihedalt elatud pikaealise elu jaoks. Võin nüüd uhkustada, et mul on õnnestunud elada üks ülemäärane lisaelu. Niisiis kokku kaks. Siis, kui kõik oli möödas, algas kolmas – sest minunimelisest esimese elu inimesest polnud palju järgi. E:Praegu meenub päev, mil seisin linnaväljakul tuhandete ees. Sõnad voolasid iseenesest. Siis aga oli õhtu, põlesid küünlad ja mind vaatas tähelepanelik silmadepaar. Ma suutsin endast välja pigistada vaid kuivi, mõttetuid lihtlauseid. Viin küll aitas. R: Vist aitas! Rita Raave portree E: Me oleme vist surnud. Me oleme ju paradiisis. 20 Plaks! 2015 Palve 2011 Paan ja drüaad 1996 R: Sa oled korduvalt väitnud: Mulle meeldib vaadelda inimesi. Minu piltidel on peamiselt inimesed, äärmisel juhul midagi sellist, mis on väljunud inimesest ja võib temasse uuesti siseneda. Inimnägude vaatlemine pakub galaktikate avastamise pinget. Mind huvitab liikumine silmades, põskedes, 21 otsaesises, käest libisev hetk, mil üks ilme on kustumas ning sündimas teine. Need on hetked, mil inimene avaneb. Kahe ilme vahele moodustub pilu, milles paljastub planeedi sisemus Minu auahnus on tabada neid hetki. See on pööraselt raske. Valik nägusid Muutuvate ilmete loogikat ei saa mõista pungsilmselt otsa jõllitades. Nagu värvegi. Tuleb heita näole kiire kõrvalpilk ning tabatud saak kindlalt endasse peita. Ka tõde soovib, et teda vaadeldakse kõrvalt. Päranisilmselt jõllitav tõevaimustus viib tavaliselt tõest eemale. Me elame maailmas, mida võib mõista vaid siis, kui vaatad sellest parasjagu mööda. 22 Kõditajad 2010 E: Mis on reaalsus, milles elame? Sukeldudes kujutelmadesse me lihtsalt loome endale uue reaalsuse. Haardudes kramplikult hetkereaalsusse on meie eemärgiks tihti vaid põgenemine meid sajandite sügavusest jahtivate kimääride seltskonnast. Reaalsus olevat valgus, mis meid ümbritseb. Otsevalgus äratab meis epikuurlase, poolvari filosoofi, vari müstiku. Varjud on inimestest huvitavamad. 2015 23 R: Oled väitnud: Kunsti missiooniks jääb vahendada inimkäe puudutust eraldatuse maailmas. Jätta käejälgi kõikjale, nagu ürginimene koopaseinale. Või nagu grafitit kõrghoone isikupäratule poleerpinnale. Manuaalse töö rõõm, õigus loojana puudutada töödeldavat pinda, lasta pihust läbi vastvoolitud tarbepuu kumerus, see on eksistentsiaalne kõrghetk, mis hakkab kaduma kaasaegsetest registritest. Ma õnnistan oma ameti arhailisust, mis lubab teha käed värviseks ning venitada tangidega lõuendit raamile. Labidamees 2013 Vilkalt otsiv kursor suudab ühendada meid kõigega maailmas, kuid viib samas kõik päästmatult meie käeulatusest välja. Esemed, ka mõtted, mis jõuavad meieni, pole inimesest puudutatud ja seetõttu pole nad ka meie poolt puudutatavad. Puudutada aega, puudutada asju, puudutada inimesi. 24 Püha õhtusöömaaeg. Üks teie seast reedab minu 2014 E: minu eluunistuseks on olnud luua suuri, monumentaalseid teoseid. Jälgi iseendast. Raadiolill 1973 Mõnel vähesel korral on mul olnud õnn seda teha. Kuid oleks tahtnud rohkem. Suur mosaiik „Raadiolill“ Tallinna Raadiomajas. Eriti aga gigantse gobelääneesriide „Inimeste maailm“ kavandamine Tallinna Linnahalli. Sellele läks paar aastat minu elust. 25 Linnahalli eesriie 1985. Linnahalli eesriie 1985. Detail 1 Linnahalli eesriie 1985. Detail 2 26 Ma pean seda tööd oma loomingu tipuks. Olin seadnud endale eesmärgiks luua dramaatilise ülemlaulu inimeksistentsile, samas luua jõuliste, tugevate värvide ja voogavate vormide sümfoonia. Küllap oli see pöördepunktiks minu loomingus. Taas hakkasin süüvima eksistentsiaalsusse – millest olin hakanud vahepeal eemalduma. Inimese elu on üks suur põgenemine - asjade eest, mille vastu ta on kaotanud huvi. R: Kuula: Ons kunstnik šamaan? Aga mida on väärt maailm, mis ei vaja šamaani? Tühja sellest usust, et šamaan ühendab meid teise maailmaga, ma ei tea sellest teispoolsusest midagi. Šamaan aitab meil põgeneda reaalsusest, kus me viibime. Tihti on nõnda, et maailmast põgenemine on parim tee selle mõistmiseks. Jumalannad sünnivad lahkudes. Jumalannade lahkumine Oled öelnud ka nõnda: Ka minul on omad loitsud. Minu põhimõte on kahelda selles, mis asub pealispinnal. Edevust aga ma ei püüagi varjata. E: Ma usun, et kunsti peab tegema, see on tähtis ja vajalik. Vajalik kellele? Ei kellelegi. Kuid ometi ei suuda ma vabaneda usust, et kunst kuulub nende asjade hulka, ilma milleta maailm ei püsiks koos. Euroopa oleks tunduvalt vähem Euroopa kui Michelangelo poleks ühe suhteliselt ahta võlvruumi lakke maalinud “Maailma loomise”. Kunsti, muusika, kirjanduse eesmärk siin maailmas on vist eelkõige tühjuse täitmine. Tühjuse meis endas, aga kui õnnestub, siis väheke ka maailmas. R: Igal kunstnikul on midagi, millele looming toetada. Sinul on kahtlused. E. ulatab R-ile õuna. 27 PÕL ΔROOS SÜNOPSIS Eksperimentaalfilmi „Põldroos“ idee on avada kunstniku isiksus ta loomingu kaudu. Filmis ei intervjueerita kedagi. Põhiküsimus on nähtava kujutamine ja unenäolise mõistatuslikkuse ühendamises. Ametliku kunsti kanooniliste teemadega on Põldroosi loomingul vähe pistmist. Ta kuulub Euroopa kunsti uute arengusuundade otsijate ja provokaatorite põlvkonda. Kunstnik kasutab talle ainuomast visuaalsete žestide grammatikat ja pildilist dramaturgiat. Masside ja kummaliste isiksuste detailidega, montaažirežii, pildirütmi ja aleatoorilise muusika stiilide kooskõlas edastatakse publikule Põldroosi maalide inimisendite lugusid. Kulgeme piltide sees. Rahuldame oma uudishimu vahetult kunstniku mängleva ja kergelt uutele kujundileidude liikuvas ja vormieksperimentide maailmas. Muusa jõulu-kevadpäeva-õhtune dialoog kunstnikuga jääb enamuses kaadri taha. Tähtis ei olegi see, mida me kujutisena näeme vaid tähtis on see mida me kinoekraanilt vaadates ja kuuldes koosmõjuna tunneme. XX sajandi kunstniku Sol LeWitt`i tsitaat „kunstiteost võib mõista kunstniku ja vaataja vahelise mõtte juhina“ on kultuuriteose kontseptsiooniks. Maalide dialoog muusikaga on kehtestatud Põldroosi kunstireeglite järgi. Film eristub kunstnike portreefilmidest erandliku vormikäsitluse ja omapärase helitausta poolest. Põldroosi maalid põhjustavad loodavale filmile alternatiivset ja ebatraditsioonilist lähenemist Analüütilise kunstniku iseloomujooned paljastuvad ta töödes. Põldroos on huvitavamaid inimesetõlgendajaid Eesti kunstis. „Põldroos“ räägib katastroofi äärel balansseerivast ebakindlast ajastust ning võõrandunud ja ületöötanud inimestest, kes on haigestunud tsivilisatsiooni närvihaigusse. Kunstnik üldistab Euroopa kristlikku kultuuri, tsiteerides antiikkunsti, renessanssi ja modernismi suurkujusid. Korrastades kaosest sündivaid Põldroosi universumeid, kompab eksperimentaalfilm maali-, heli- ja filmikunsti koosmõju piire. PÕLVKONNAD Täispikk filosoofiline dokumentaalfilm Stsenaristid: Mati Eliste ja Tõnu Virve Režissöör: Tõnu Virve Toimetaja: Mati Eliste Vastutav produtsent: Tõnu Virve Tegevprodutsent: Mati Eliste Tootja: MTÜ Estonian Educational Film LÜHIKOKKUVÕTE Põlvkondade vahetuse võlu ja valu. Eesti poliitika- majanduse- ja kultuuri arengule oluliste perekondade kulgemised lähiajaloos. Filosoofilises dokumentaalfilmis analüüsitakse kangelaste juuri nende teekonda üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku. SÜNOPSIS Eestlastel on olnud XX sajandil liiga palju kultuurikatkestusi. Peame siduma viimase, üheksakümnendate kultuurikatkestuse Eestis. Ühendame erinevate põlvkondade tarkuse, kogemuse ja nooruse elujõu. Dokumentaalfilmis käsitletakse põlvkondade vahetuse valulisi probleeme Eesti poliitikas, majanduses ja kultuuris. Analüüsitakse Eesti teekonda üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku. Oma vaatenurki, kogemusi ja tulevikunägemusi jagavad Siim ja Kaja Kallas, Edgar ja Erkki Savisaar, perekond Oviiri kolm põlvkonda, isa ja poeg - Vladimir ja Jüri Käo, kunstiajaloolane Sirje Helme ja riigikogu liikmed Mart ja Martin Helme ning dirigendid Neeme Järvi ja Pojad. Sihtgrupp on noored kodumaalased. DOKUMENTAALFILMI STSENAARIUM IDEE Dokumentaalfilmis käsitletakse põlvkondade vahetuse valulisi probleeme. Põlvkondade sidudust pole varemalt taolisel kujul filmis käsitletud. Teema on oluline, sest noore põlvkonna mälu on tuhmunud. Eesti poliitika- majanduse- ja kultuuri arengule oluliste perekondade kulgemised lähiajaloos avatakse paljude era- ja arhiivide visuaalsete materjalide ja avameelsete intervjuude kaudu. Toimetaja ja intervjueerija on kogenud ajakirjanik Mati Eliste. Ta on televisioonis 25 aastat vedanud populaarseimat saadet Reklaamiklubi. Eliste on vanema põlvkonna intervjueeritavatega isiklikult tuttav. Palju fakte ja arhiivimaterjale esitletakse filmis esmakordselt. Analüüsitakse tegelaste juuri, nende teekonda üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku. Eesmärk on sõlmida üheksakümnendate kultuurikatkestusi. Taastada põlvkondade siduduse kaudu noore põlvkonna lähiajaloo kustunud mälu. Film on oluline Eesti kultuuri seisukohalt. Eestis võib prognoosida edukat kinolevi, samas võimaldab kultuuriteos ka uute platvormide hõivamist. SISU LOO ÜLESEHITUS Iga lugu on eraldi ja erinev, kuid neid ühendab miski esimesel pilgul nähtamatu. Neid kõiki ühendab pühendumus, suur kogemus, töökus ja sihikindlus oma eesmärkide saavutamiseks. Ka eetika. Lood on erinevad, ka inimesed, kuid kõiges selles on ka midagi ühist, mis tuleb esile kordustes. Filmi võlu on, et suured isiksused on mahutatud ühte terviklikku loosse. Erinevate isiksuste koosmõjuna avaneb meie rikas ja keerukas lähiajalugu. Uue põlvkonna kasvulava. Küsimused on erinevad, kindlasti ka vastused, kuid teema on sama – kuidas sündisid need isiksused nii erinevatel elualadel ja kuidas mõjutasid neid muutused ühiskonnas ja vastupidi. Mis on neis ühist? Visuaalselt kulgeb lugu vanade perekonna ja töökaaslaste fotodel, olme- ja poliitilistel arhiivfilmide katketel ning elavate piltidena jäädvustatud erinevatel tähtsündmuste kajastustel läbi Eesti riigi lähisajaloo. Ajaliselt koosneb film minilugudest, mis kõik kulgevad paralleelselt. Me näeme ühises mustris korraga erinevate valdkondade suurte isiksuste kujunemist ja jõudmist tänasesse päeva. Ja ka tuleviku Eestit, Euroopat ja kogu maailma. Kulgemise aluseks on ajatelg. Esimesed kaadrid on nende inimeste esimesed fotod, mis vahetuvad põlvkonniti. Me näitame elavaid portreid ja isiksusi sündmustes ja läbi nende Eesti arengut poliitikas, majanduses ja kultuuris. Film on ühe ajastu sõnum teisele – digiajastu noortele, kellel puudub mälupilt eelmisest ajastust. Muusika ilmestab ajastuid, sest ta liigub kaasa. Kõrgkultuuri puhul on selleks klassika Järvidelt. MILLEST Millest saavad alguse ühe pere kuulsused? Mis neid innustab? Eeskuju, kodune kasvatus, geenid, perekonna traditsioonid ... Kuidas hindavad neid eeldusi ja põhjuseid erinevad põlvkonnad? Isa ja poeg, ema ja tütar, vanavanemad ... Erinevad kuuluvused, erinevad erakonnad samas perekonnas. Miks nii? TEGELASED ISAD JA POJAD Vladimir Käo sündis 18. jaanuaril 1924 Petrogradis. Tema isa oli pärit Saaremaalt ja ema Pärnumaalt. Aastal 1930 kolis pere Moskvasse, kus Vladimir lõpetas 1944 aastal Moskva Tööpingi- ja Instrumendiinstituudi mehaanikainsenerina. Kaks aastat hiljem tuli Tallinnasse. Töötas raadiotehases Punane RET tsehhijuhataja ja peamehaanikuna. Tõusis Kunstsarvetehaste direktoriks, seejärel edutati masinatehase Ilmarine direktoriks. 1956. aastast oli ta Eesti NSV tekstiilitööstuse minister, seejärel kergetööstuse minister. 1959–1965 oli Eesti NSV Ministrite Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. Seejärel oli ta kohaliku tööstuse minister kust edutati Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1978–1983 EKP Keskkomitee sekretär ja seejärel Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja. Vladimir Käo suri 1989 Tallinnas ja maeti Metsakalmistule.. Ta poeg Jüri Käo on sündinud 1965 Tallinnas. Jüri Käo on erakapitalil põhineva, enam kui 4300 inimesele tööd andva tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG Investeeringud üks juhte ja suuromanikke. Ta õppis Leningradi Transpordiinstituudis mehaanikainseneriks. Asus tööle tootmiskoondisesse Norma ja tõusis 1992. aastal selle peadirektoriks. Alates 2016. aastast on Jüri Käo Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu aseesimees. Jüri Käo on olnud Eesti Energia AS nõukogu esimees. Edgar Savisaar sündis 31. mail 1950 Harku vallas. 1980 sai ta Lembit Valdi juhendamisel filosoofiakandidaadiks väitekirjaga „Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused“. Rahvarinde üks asutajaid. Aastatel 1990–1992peaminister. Keskerakonna endine esimees. On olnud Eesti Vabariigi siseminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister ja Tallinna linnapea. Harju Maakohus kõrvaldas ta 30. septembril 2015 linnapea ametist, põhjendades seda eesmärgiga vältida kriminaalasja kaasatud tunnistajate mõjutamist kriminaaluurimise ajal. Edgar Savisaare vanemad olid Elmar ja Marie. Kolhoosikorrale vastuhaku eest mõisteti Edgari vanematele vabadusekaotuslik karistus – isale 15-aastane ja emale 5-aastane vangistus. Edgar sündis Harku vanglas, kus ema karistust kandis. Esimesest abielust Kairega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin. Praegu elab Savisaar Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas Hundisilma talus. Erki Savisaar on sündinud 1978, lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis rakendusinformaatika eriala. Ta on töötanud Tallinna linnavalitsuses linnatranspordi IT- osakonna juhatajana.Erki Savisaar ütleb, et IT-inimesena ei saa üle ega ümber arvutiga seotud teemadest ning seisab selle eest, et oleksime e-teenuste arendamisel lisaks teooriale teerajajad ka praktikas. ISA JA TÜTAR Siim Kallas on sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas. Olnud Eesti NSV Hoiukassade Peavalitsuse juhataja ja seejärel ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja. Perestroika ajal sai Kallas tuntuks IME idee ühe autorina. 1994 asutades Reformierakonna. Järgmisel aastal toimunud parlamendivalimistel oli üks partnereid valitsuskoalitsioonis. Siim Kallasele kuulus seal välisministri portfell. Hilisemates valitsustes on ta olnud rahandus- ja peaminister. Kallas oli Liberaalse Internatsionaali asepresident ja seejärel Euroopa Komisjoni asepresident. Siim Kallase vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver, oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem. Ta on Betti Alveri sugulane. Kaja Kallas on sündinud 18. juunil 1977. Ta on töötanud advokaadina, olnud Eesti Riigikogu liige. Kuulub Reformierakonna juhatusse. Ta on Eestist valitud Europarlamendi liige, kes kuulub Euroopa Demokraatide ja Liberaalide fraktsiooni. Kaja Kallas on spetsialiseerunud Euroopa ja Eesti konkurentsiõigusele, samuti digitaalse ühisturu ja energeetika valdkondadele. PEREKOND OVIIRI KOLM PÕLVKONDA Siiri Oviir on sündinud 3. novembril 1947 Tallinnas. Keskerakonna asutajaliige ja juhatuse liige. Ta kuulus erakonda alates 1991 kuni 2012. Ta oli Tallinna Linnavolikogu liige VII, VIII, IX ja X Riigikogu liige ning Riigikogu aseesimee. Ta oli sotsiaalhooldusminister Edgar Savisaare valitsuses ning sotsiaalminister Tiit Vähi teises valitsuses ja Siim Kallase valitsuses. Aastatel 2004–2014 oli ta Euroopa Parlamendi liige. Siiri Oviir on abielus riigikontrolör Mihkel Oviiriga. Mihkel Oviir on sündinud 11. oktoobril 1942 Märjamaal. Lõpetas 1975. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna. Töötas justiitsministeeriumis. Sai Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi esimeseks kantsleriks. Aasta hiljem nimetati ta riigikontrolöriks ning kinnitati ametisse ka teiseks ametiajaks. Liisa Oviir on sündinud 1. märtsil 1977. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal. Töötas referendina Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis. Ta oli AS Tallink Grupis jurist, seejärel töötas Eesti Energia juhtiva juristina. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Oli ettevõtlusminister Taavi Rõivase teises valitsuses. Praegu on Riigikogu koosseisu liige. KUNSTNIKU JUURTEGA PEREKOND Sirje Helme on sündinud 1. jaanuaril 1949 Tallinnas. Ta on töötanud almanahhi „Kunst“ toimetajana, peatoimetaja ja direktorina ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana. Olnud külalisõppejõud Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Oli Kumu kunstimuuseumi direktor. 2009 aastast töötab Eesti Kunstimuuseumi direktorina. Sirje Helme isa oli skulptor Kalju Reitel. Tema kasuisa oli lavastaja Grigori Kromanov. Sirje Helme endine abikaasa on Mart Helme. Neil on poeg Martin Helme ning tütred Maarja Vaino ja Triin Pappel. Sirje Helme hilisem elukaaslane oli kunstnik ja Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla. Mart Helme on sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. Töötas kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas, seejärel ajalehe Harju Elu korrespondendina, siis ajakirja Pioneer toimetuses. Oli Eesti Kirjastajate Liidu tegevdirektor. 1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis. Järgmisel aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Seejärel oli välisministeeriumi asekantsler poliitika ja pressi alal. Ta oli Europarlamendi liikme Tunne Kelami nõunik, töötanud Rahvusvahelise Ülikooli Audentes õppejõuna. Kirjastuse Kunst juhatuse esimees. Alates 2013 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees. Martin Helme on sündinud 24. aprillil, 1976 Tallinnas. Lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo erialal. Helme on kirjastuse Kunst direktor, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja Riigikogu liige. Varem on ta juhtinud Eesti Rahvuslikku Liikumist ja olnud Delfi välisuudiste toimetaja. Martin Helme onu oli ajaloolane ja poliitik Rein Helme ja viimase poeg on kirjanik Peeter Helme. Martini abikaasa Eeva peres kasvab kolm tütart ja üks poeg. DIRIGENTIDE PEREKOND Neeme Järvi sündis 7. juunil 1937. Õppis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist. Seejärel õppis ta Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestridirigeerimist. Aastal 1963 asus Neeme Järvi tööle Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee Sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seejärel oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja peadirigent. 1980. aastal lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist ning asus elama Ameerika Ühendriikidesse. On olnud Göteborgi Sümfoonikute peadirigent. Sel aastal tähistati tema kümnendat hooaega Detroidi Sümfooniaorkestri peadirigendina. Maestro Järvi on ka Jaapani Filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti Rahvusorkestri audirigent. Tema dirigeerimisel on välja antud ligi 400 CD-plaati. Viimase 12 aasta jooksul on ta andnud 1119 kontserti 125 linnas, juhatades 72 orkestrit. 2010. Aasta septembris tuli Järvi taas ERSO peadirigendiks. Sellel aastal autasustas President Järvit elutöö preemiaga. Paavo Järvi on sündinud 30. detsembril 1962. Grammy auhinna võitja. Paavo Järvi on kolmandat hooaega Orchestre de Paris muusikaline direktor. 2015/2016 hooajal peadirigent Jaapani NHK Sümfooniaorkestri ees. Olles ka Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri peadirigent, on Paavo Järvi nendega esinenud nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Taiwanis kui ka viinud oma orkestri Euroopa suurematele festivalidele nagu BBC Proms, Rheingau Musik Festival ja Roberco Summeri sarjad Amsterdami Concertgebouws. Oma karjääri algusest saati on Järvi pidanud suuresti prioriteediks eesti heliloojate sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera ja Eduard Tubina teoste tunnustamist. Ta on ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Pärnus toimuva Järvi Summer Festivali kunstiline nõustaja. Kristjan Järvi on sündinud 13. juunil 1972 Tallinnas. Kristjan Järvi perekond kolis Ameerika Ühendriikidesse. Oma kooliteed alustaski Kristan 1980. aastal USAs. On õppinud Manhattani muusikakoolis klaverit, Michigani ülikoolis dirigeerimist, täiendanud end Salzburgi Mozarteumis pianistide meistriklassis. Kristjan Järvi asutas 1993. aastal New Yorgis ansambli Absolute Ensemble’i. Tänaseni on ta ka selle ansambli kunstiline juht ja peadirigent. Külalisdirigendina on ta juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid Valencias, Turus, Tamperes, Malmös, Umeås ja Västerasis. Samuti ka Göteborgi Sümfoonikuid, Winterturis Šveitsis, Colorado festivalil Vailis Detroidi sümfooniaorkestrit, Presidendi Sümfooniaorkestrit Ankaras, Tallinna Kammerorkestri. Kristjan Järvi on alates 2012 MDR Sümfooniaorkestri peadirigent Leipzigis. TEEMAD Kihistused Taustad Võitlused Konfliktid Kes keda? Päritolu ja traditsioonid Kulgemised SIHTGRUPP Kogu asja mõte ehk sihtgrupp on noored aga huvipakkuv on see ka vanemale põlvkonnale. Projekt sisaldab ärisaladusi Estonian Educational Film Uurimuslik dokumentaalfilm Jaan Poskast RIIGIEHITAJA Produtsent: Arthur Virve Stsenaariumi autor: Küllo Arjakas Režissöör: Tõnu Virve Operaatorid: Arthur Virve, Rasmus Puksman Rahvusraamatukogu materjalid: Mare Kurvet Projekti arendamist on toetanud Eesti Kultuurkapital Tallinna Linna toetusel on valminud eksperimentaalne pilootfilm Jaan Poska 10. märts 1920 Estonian Educational Film 2015© Sünopsis 24. jaanuaril 2016. möödub 150 aastat JAAN POSKA sünnist. Dokumentaalfilmi kangelane lahkub kõrghetkel elu näitelavalt, mõni kuu pärast Tartu Rahu sõlmimist. Poskat saadavad viimsel teekonnal erinevate erakondade ja vastandlike poliitiliste vaadetega väljapaistvad isiksused. Nende saatused on erinevad ja tihti dramaatilised nagu meie omariikluse ajalugugi. Tänaseks vähetuntud poliitikute elulugude kaudu jutustatakse Poska ehitatud riigi lugu. Liigume tema kaasaegsetega kuni möödunud sajandi kuuekümnendateni. Edasi jätkub teekond meie aja poliitikute lugude kaudu. Noored sekkuvad oma arvamustega. Poskal on elukestvad suhted Riia vaimuliku seminari ajast koolikaaslastega, mis avab vähetuntud lehekülje Eesti õigusteaduse ajaloost. Möödunud sajandi alguskümnenditel tuleb Poskal tegutseda kohalike baltisakslaste ja vene kõrgametnike vahel. Poska taastab Eesti territoriaalse terviklikkuse ühendades Põhja- ja Lõuna-Eesti. Osava poliitikuna manööverdab ta I Maailmasõja lõpul Vene keskvõimu, rahvuslikult meelestatud jõudude ja aina tugevnevate enamlaste vahel. Linnapea Jaan Poska salongis, mis asub tema äsja valminud majas Kadriorus, käivad koos Tallinna eesti, vene ja saksa poliitika- ning kultuurieliit. Meil on kasutada unikaalsed kaadrid Poska maja taastamisest. Pidulikul avamisel on juba käesoleva sajandi avaliku elu tegelased. Poska on Eesti Vabariigi esimene välisminister. Vabadussõja aastatel välisdelegatsiooni juhina otsib Poska Lääne-Euroopa erinevate huvidega riikide diplomaatide ringkondades Eesti riigile tunnustust. Rahuläbirääkimistel on Poska „üks-ühe“ vastu Nõukogude Venemaa diplomaatidega. Rahvarinde Muuseum korraldas esseedevõistluse koolides üle Vabariigi. Filmiloos ehitatakse mälusilda põlvkondade vahel. Noored koos kaasaja ja ajaloomälu kandvate poliitiliste suurkujudega avavad narratiivseid suhteid ja võrgustikke, moodustades terviku nimega Eesti. Film lõpeb Poska ausamba avamisega Kadriorus, mille idee pakkus Jaan Tõnisson Asutavas Kogu erakorralisel koosolekul juba 8. märtsil, 1920. Dokumentaalfilm Jaan Poskast R I I G I E H I T A J A Jaan Poska oma ja meie ajas Stsenaarium I 19 sajandi keskpaik. Läti filmiarhiivi kaadrid Liivimaa pealinnast Riiast. Näha on ka Riia vaimuliku seminari hoone. Sulanduvad tänase päeva kaadrid koolihoonest. Tuhalaane. Pärnumaalt pärit Jaan Poska isa Johann Poska on Riia vaimuliku seminari esimese kaheteistkümne eesti õpilase seas. Pärast kuueaastast õpingut töötab ta köster- kooliõpetajana Toris, Põltsamaal, Priipalus, Nõos ja Laiusel. Kaamerapilt visualiseerib ajaloolisi paiku tänapäeval. Jaan Poska sünnib teise pojana Laiusel. Jaan armastab juba noorena laulda. Ta lemmiklaul on „Stenka Razin“, mida igal võimalikul juhusel ja kohas vene keeles laulab. Tutvume Johann Jakobi p. Poska ja ta ema Anna Andrei t. Poska perega. Saame lähemalt teada meie filmi kangelase Jaan Poska vendadest ja õdedest. Isa eeskujul lähevad viis poega - Mihhail, Jaan, Nikolai, Paul ja Aleksander õppima Riia vaimulikku seminari. Kõige vanem poeg Mihhail lõpetab 1882. aasta kevadel seminari Riias, omandades õigeusu preestri kutse. Paar kuud hiljem sureb Laiusel peaaju põletikku 48 aasta vanuses ta isa Jaan Poska. Isa surma järel langeb nooremate õdede Anna, Olga, Vera, Klaudia ja vendade Nikolai, Pauli, Aleksandri, Peetri, Gabrieli ja ema ülalpidamine suurel määral Mihhaili õlgadele. Kõik asuvad elama Tartusse Mihhaili korterisse. Ka kaamera liigub majja, kus on elanud Mihhail. Suviti sõidab Liivimaa vaimsesse keskusse - Tartusse - ka Riia vaimulikus seminaris õppiv Jaan . Ta abistab kooli kõrvalt Ülikoolilinnas advokaaditööga teenides Mihhaili oma õdede- vendade ülalpidamises. Tartu õigusteaduste osakond, ajaloolised ruumid, kus on viibinud Jaan Poska. Riia. Vaimulik seminar. Kaamera liigub ajaloolistes ruumides, kus liikunud on liikunud tulevased Eesti Vabariigi ministrid.. Seminar annab oma õpilastele hea hariduse. Suur osa eestlastest ja Eestist pärit venelastest omandavad hiljem kõrghariduse. Ilmaliku kõrghariduse kõige eelistatumaks alaks on õigusteadus. Vastupidiselt Riia vaimuliku seminari eesmärgile kasvatada riigitruid venemeelseid kodanikke aitavad seminari kasvandikud hoopis luua Eesti omariiklust. Riia vaimuliku seminari kasvandikest juristid töötavad juhtivates ametites. Kõige enam leidub neid Eesti Vabariigi riigikohtunike seas. Ministriteks saavad Jaan Poska, Ado Birk, Anton Palvadre, Theodor Rõuk, Tõnis Vares, Nikolai Talts. Peaministriks ja hiljem riigivanemaks Konstantin Päts. Tallinna Nõmme Gümnaasium XI humanitaarklassi õpilane Karl-Lembit Laane: 1905. aasta revolutsiooni ajal nagu paljud teisedki eestimeelsed poliitikud, Poska vangistati. Tal vedas – kui paljud lasti maha, istus Poska Toompea vanglas, kus ta muuhulgas kohtus Eesti kirjanduse suurkuju Friedebert Tuglasega, mis ei möödunud kindlasti ainult viisakusi vahetades. Eesti asja aeti ka vanglas! II On 1920. aasta 7. märtsi hommik. Kadriorg, Liiva tn 6, Jaan Poska kodu. Nagu tavaliselt, möödub ka sellel hommikul Poska majast kitsarööpmelisel raudteel mürisev ja tossutav Tallinn-Viljandi rong, mida me ka arhiivfilmi vahendusel näeme. Poskal on kombeks laulda. Sellel märtsihommikul laulab 54 aastane riigimees riigihümni. Ta loobub perega kirikusse minekust. Ütleb, et tunneb ennast väsinuna. Kui lõuna paiku pereliikmed Jaani kirikust, lipnik Olliku matustelt tagasi jõuavad, leiavad nad Jaan Poska oma voodist surnuna. Sündmusest telefoneerib Poska abikaasa Constance peaminister Tõnissonile, kelle autoga dr. Masing kohale jõuab. Arstid Masing ja Leesment konstanteerivad peaaju rabanduse. III Jõhvi Gümnaasiumi 12. Klassi õpilane Mari-Liis Korkus: Minu vanavanaonu oli üks neist koolipoistest, kes vabatahtlikult läks vabadussõtta, kuid paraku suri oma käe läbi, vanust oli ehk sama palju kui minul praegu. Tema noorem vend pidi 40ndatel aastatel vahetama nime, et päästa oma pere, vastasel juhul oleks nad tembeldatud riigireeturiks Eesti iseseisvuse saavutamisele kaasaaitamise tõttu. Plaan toimis ning vanaema pere pääses Siberisse minekust. Vanaema valmistas siiski kirjeldamatut pahameelt oma eestimeelsetele vanematele, kui abiellus läbi ja lõhki eeskujuliku kommunistiga. Pealekauba Ivanoviga. Kuu tagasi on poliitik ja ajakirjanik Julius Seljamaa osalenud Poska juhitud Eesti ja Vene rahuläbirääkimistel Tartus. Jaan Poska on nimetatud Eesti delegatsiooni juhiks. 5. detsembril 1919 avab Poska esimese istungi eestikeelse kõnega. 31. detsembril 1919 tehakse vaherahu. Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpilane Diandra Must: Tänu juristi ettevalmistusele ning suurtele kogemustele suutis Poska oskuslikult kasutada enamlaste endi seadusi nende vastu. Tema ülikooliaegsed teadmised rahvusvahelisest õigusest pärinesid Carl Magnus Bergbohmilt. Ka Poska kõrgema astme juristi diplomi uurimistöö teemal „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ haakus rahvusvahelise õigusega. Poska tugines läbirääkimistel loogikale ning argumentide vettpidavusele – ta oskas meelitada, minna järeleandmistele ning säilitada rahu, kuid vajadusel õigel momendil survet avaldada ja teha julgeid otsuseid. Surve avaldamiseks ning kompromissile jõudmiseks katkestas Poska läbirääkimised Nõukogude delegatsiooniga ja sõitis Tallinnasse ning saavutas venelaste järeleandmised riigipiiride osas. Üksikasjaliku rahulepingu saavutamiseni kestavad läbirääkimised veel kuu aega. Tallinna Nõmme Gümnaasium XI humanitaarklassi õpilane Karl-Lembit Laane: Tartu rahuläbirääkimistel avaldusid Poska advokaadivõimed oskusliku läbirääkijana kõige ilmekamalt. Eriti rasketel hetkedel võttis ta kasutusele hoopis kummalised meetmed – kutsus mõlema delegatsiooni liikmed kas enda poole või sauna ja küttis venelastel nii naha kui ka ninad punaseks Tartu rahu leping kirjutatakse alla 2. veebruaril 1920. Eesti tunnustab esimese riigina Nõukogude Venemaad, seega on Poskal oma roll maailmatasemel diplomaatias. Jõhvi Gümnaasiumi 12. Klassi õpilane Mari-Liis Korkus: Poska suutis enda peal tõestada, et saab olla ühtaegu nii eestlaslikult isamaaline kui ka matrjoškade ning samovaride kultuuri austaja. 8. märtsil, 1920 kirjutab Julius Friedrich Seljamaa ajalehes Vaba Maa: „Põrutav teade Jaan Poska surma kohta lagunes eile peale lõunat pealinnas laiali. Ei tahtnud seda teadet esialgu kuidagi uskuda. Alles tund ehk pool enne seda kurba sündmust oli allakirjutanu kadunuga ühenduses telefoni teel. Poska kõnetoon oli nagu harilikult kindel ja rahulik. Olgu kerge vaba Eesti muld oma suure töö juurest nii ootamata ärakutsutud paremale töömehele! „ IV Surmajärgsel päeval, kell kuus peale lõunat on Toompea Valges saalis Asutava Kogu erakorraline koosolek. Kokku on tulnud 84 Asutava Kogu liiget. Valitsuse lauas on peaminister Jaan Tõnisson, välisminister Ado Birk, siseminister Aleksander Hellat, põllutööminister Theodor Pool, kohtuminister Jaan Jaakson. Päevakorras on ainult üks punkt:Vabariigi Valitsuse ettepanek Asutava Kogu liikme Jaan Poska surma puhul. Asutava Kogu juhataja August Rei ütleb oma kõnes: „Eesti rahvast ja riiki on tabanud raske löök. Asutav Kogu on kaotanud ühe oma lugupeetavamatest liigetest, Eesti rahvas ühe oma parematest poegadest. Eesti riik ühe oma tähtsamatest liigetest. Asutava Kogu juhatus teeb ettepaneku mälestada riigimeest, kes on omale jäädava mälestussamba loonud, meest, kellele meie iseseisvuse võitlus niipalju tänu võlgneb. Peaminister Jaan Tõnisson : „Purustanud ei ole see hoop mitte ainult õnneliku perekonna, kus järele jääb pesatäis alaealisi abituid lapsi, ühes leinava emaga, kellele kadunu oli kõik oma ustava armastuse ja heldusega. Purustatud on üks õnnelikumatest majades.“ V Kirikuraamatusse sissekande järgi laulatatakse 30. augustil 1895. aastal Tallinna Issanda Muutmise koguduses ülempiiskop Karp Tiisiku poolt vandeadvokaadi abi Ivan Ivani poeg Poska ja Rootsi alama, neiu Constance Ivari tütar Ekströmi abielu. Peigmees on 29 aastane õigeusklik ja pruut 20 aastane luterlane. Tsunftimeister Ivar Ekströmi klaasitöökoda asub Viru tänav 2. Samas majas elab kogu Ekströmide pere. Ivari keskmine tütar Constance õpib Laial tänaval asuvas Ernestine Tallinna Linna I järgu Tütarlastekoolis. Ta saab koduõpetaja kutse. Noor neiu võetakse Poska sõbra Nikolai Kinijevi laste koduõpetajaks. Advokaat Kinijevi büroo ja eluruumid asuvad Raekoja tänav 10. Seal vandeadvokaat ja hea suhtleja Jaan Poska verinoore rootslannaga tutvubki. Kinijevite kaudu loob Jaan Poska tutvusi Tallinna rikaste vene kaupmeeste ringkondadega. Kui 1905. aastal Poska poliitilistel põhjustel arreteeritakse, siis vabaneb ta vanglast lähedase sõbra Tallinna suurkaupmehe Tschumikovi poja abiga, kes teenib Peterburis ühes ministeeriumis kõrgel kohal. VI Tõnisson jätkab Asutava Kogu koosolekul mälestuskõnet. Teksti katavad Eesti Rahva Muuseumi, Ajalooarhiivi, Rahvusraamatukogu säilikutes olevate grupi- ja massifotode panoraamid erinevate elualade inimeste nägudest, meestest ja naistest, noortest ja vanadest. Tõnisson: „See hoop tabas igat teadlikku Eesti perekonda ja üle terve riigiradade käib see sõnum, järele jättes tõsist leinatunnet. Meie maa suurema omavalitsuse eesotsas Tallinna linnapeana on Jaan Poska teinud tööd, mis jääb Eesti kohaliku omavalitsuse ajaloos põhjapaneva loova töö tähisena seisma.“ Fotod juristidest Ajalooarhiivist, Tallinna Linnaarhiivist, Eesti Filmiarhiivist ja muudest kogudest, kus on esile tõstetud koostööd noorema ametivenna Konstantin Pätsiga, mis on Poska eluteel määrava tähtsusega. Kui 1905 aastal linnavalitsus Tallinnas eestlaste kätte läheb, valitakse teiste hulgas ka Poska linnanõunikuks ja sellest ajast peale jääb ta linnavalitsuse töösse, kuni suuremad ülesanded ta sealt ära kutsuvad. Karp Tiisik on Poskast 23 aastat vanem. Ta astub Riia vaimulikku seminari siis, kui selle lõpetab Jaan Poska isa. Hiljem õpib Tiisik Moskva vaimulikus akadeemias. Seejärel töötab vaimulikuna Suislepas, Arukülas ja esipreestrina Haapsalus, kus on seal suvitavate keiser Aleksander II paljude õukondlaste pihiisa. Tiisik on ka Jaan Poska pihiisa, tema vanemate tütarde Xenja ja Vera ristijaks. Jaan Poska nooremate õdede Klaudia ja Vera kasuisaks. Karp Tiisik saab endale lubada eestikeelseid avalikke esinemisi venekeelses ja -meelses seltskonnas. Tuntud on Karl Tiisiku eestikeelne jutlus 1913. aastal Estonia teatrihoone avamisel, mis vene ametnikke pahandab. Maailmasõja eel on Poska sunnitud Tallinna linnavolikogu tungival soovil vastu võtma linnapea koha ja keegi ei saa salata, et linna asju tema juhatusel ka hästi juhitakse. Filmikaadrid Venemaa Filmiarhiivist visualiseerivad Vene revolutsiooni tulekut. Kubernerid kõrvaldatakse ametist, semstvo esimehed astuvad nende asemele. Eestimaal, kui semstvota kubermangus langeb riigivõimu kõrgema esitaja kohuste täitmine Jaan Poska kui kubermangu linnapea osaks. Jaan Poska ametis olemise ajal võideldakse Peeterburis välja Eesti maaomavalitsuse ajutine korraldus, mille järele kogu Eesti üheks, ühtse omavalitsuse ja administratsiooni alla kuuluvaks üksuseks saab. Poska 1917 kui Vene Ajutise valitsuse poolt ametisse nimetatud kubemangukomisssar – on esimene ja ka ainus eestlane, kes Vene ajal tõuseb kubemangu juhiks. Sellega kaasneb manööverdamine Vene võimu, enamlaste ja rahvuslike jõudude vahel ja see on üks neid aegu, mi senine seaduslikkus laguneb - Poska jaoks ebasoovitatv aeg. Siia saaks juurde tuua fotosid Kerenski visiidist Tallinna. Illustratsiooniks ka Kerenski 1966.aastal New Yorgis ilmunud mälestusi, kus ta ka Poskat mainib. Täiesti võimalik, et Kerenski mälestused on uuemal ajal ka Venemaal avaldatud. Kubermangu komissari ametisse jääb Poska seniks, kuni enamlased ta sellelt kohalt 1917. aasta lõpul vägivaldselt kõrvaldavad. Jaan Tõnisson jätkab Asutava kogu koosolekul Valges saalis järelhüüet. „Vabariigi endise peaministri kohusetäitja, välisministri, kohtuministri, Eesti välissaatkonna esimehe, Eesti rahusaatkonna esimehe, Asutava Kogu liikme, Asutava Kogu välisasjade komisjoni esimehe ja põhiseaduse komisjoni esimehe ametites on Jaan Poska teinud määramatu töö meie riigi loomisel.“ VII Kui bolševikud võimu haaravad, kuulutab Eesti Maanõukogu end 15. novembril 1917. kõrgeimaks võimuks Eestis. 24. veebruaril 1918 määrab Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eestimaa Päästekomitee Poska Eesti esimeseks välisministriks. Advokaaditöö kogemused, hea suhtlemisoskus ja raudne loogika kujundavad Poskast vilunud diplomaadi. Poska otsib Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas riikidest Eestile diplomaatilist tunnustust. Ta osaleb Pariisi rahukonverentsil. Poska kogeb suurriikide üleolevat suhtumist, nende taotlusi „Eesti küsimus“ edasi lükata ning siduda see sündmuste arengutega Venemaal. Poska esitab välissaatkonna koosolekutel seisukohti, mis annavad tunnistust tema reaalpoliitilisest ilmavaatest. Prantsusmaa on Balti riikide tunnustamise vastu. Poska arvab koguni, et „Prantsusmaa näeks heameelega, et enamlased meid ära võtaksid“. Poska hinnangul pole aga ka näiteks Taani ja Rootsi, hoolimata Eestisse saadetud vabatahtlikest, just heatahtlikult meelestatud. Nende hirm on, et Eesti ja Läti arendavad iseseisvumise järel välja oma sadamad. See võtaks aga Kopenhageni ja Göteborgi sadamatelt sissetulekud, mida seni saadi kaubavahetusest Venemaaga. Poska tegevus Pariisi rahukonverentsil. Saab juurde tuua rahvusvahelise dimensiooni ja selleaegseid tegelasi. Saab kasutada illustratsiooniks Poska päevikute trükki (1921), mida redigeeris Anton- Hansen Tammsaare. Huvitav fakt - 1941 kevadel võttis üks ENSV arhivaar Poska Pariisi päeviku arhiivist välja ja nii läks see ka kaotsi - too arhivaar olevat uppunud evakueerumisel NSV Liitu. Poska teeb kõik võimaliku, et ameeriklastes huvi ja usaldust äratada, ning on tänulik Ameerika Punase Risti ja Herbert Hooveri poolt juhitud Ameerika abiandmise organisatsiooni toetuse eest Eestile. Poska on üks peaministri kandidaat novembris 1918 (Päts oli veel saksa vangistuses). Aeg, mil muudetakse 24. II 1918 ametisse astunud valitsust. 27. novembril otsustab valitsus alustada Vabadussõda, siis on valitsuse ees 44-aastane Päts. See on selle valitsuse äärmiselt kaalukas otsus - mõne teistsuguse otsuse korral oleks võinud kogu eesti ajalugu olla mõnel teisel rajal. Kuidas oleks Poska talitanud? Sest paljud ministrid olid ka kõhklevad, suuresti just Päts surus selle sõja-otsuse läbi. Probleem on küll selles, et valitsuse istungist protokolli ei tehtud aga ilmslt Poska osales seal. See koosolek oli Punase Risti majas (Raekoja plats 14). VIII Draamateatri seltsi juhatus otsustab Jaan Poska mälestuseks määrata 5000 markase stipendiumi asutamiseks tulevase Teatrikooli juurde Tallinnas. Jaan Tõnisson: „Jaan Poska ootamatu surma puhul kadunu suuri teeneid Eesti Riigi loomisel ja Eesti iseseisvuse kindlustamisel hinnates otsustas Vabariigi Valitsus: Jaan Poska matusekulud riigi kanda võtta, teaduslik abiraha Tartu ülikooli õigusteaduskonna juurde asutada, Poska abikaasa ja alaealiste laste tulevikku aineliselt kindlustada.“ IX Jaan Poska valdab kõnes ja kirjas kolme kohalikku keelt: eesti, vene ja saksa keelt. Jaani ja Constance koduseks keeleks on vene keel. Kirjavahetus naisega käib vene keeles nagu hiljem ka tütarde ja ema vahel. Elfriide Lender meenutab, et kui Poskade suurematel vastuvõttudel on kutsutute seas ka eesti haritlasi, siis saab eesti keel ülekaalu. Isegi XX sajandi algul on eestlaste etniline ja kultuuriline identiteet kahetine. See on ka arusaadav, kuna linnas kasutatakse eesti keelt koguni algkoolides ainult usuõpetuse tundides. Haritud eestlased rääkisid omavahel tavaliselt saksa keelt. Esimesena sünnib 1896 aastal Jaani ja Constance perre tütar Xenia, kes elab 68 aasta vanuseni. Kahe aasta pärast sünnib Vera. Elab aastani 1986. 1900 sünnib Tatjana. Abiellub Kadrioru kodu naabermajas elava Eduard Laamaniga. Laaman on kirjutanud palju olulisi mälestusraamatuid möödunud sajandi kolmekümnendate Eesti peavoolu poliitika- ja kultuuritegelastest. Ed Laaman Jaan Poska junior 27. juunil 1902 sünnib poeg, kellele pannakse nimeks Jaan. Isa eeskujul valib Jaan Poska junior juristi elukutse. Ta abiellub Oskar Kallase tütrega Laine Ilonaga, mis lahutatakse 1931. aastal. 1938 sõlmitakse abielu Estonia teatri operetilaulja Mercedes-Renate Kampiga. 1940. aastal sünnib poeg Jaan. Sama aasta detsembris Jaan Poska junior vahistatakse. Ka Tatjana mees Eduard Laaman arreteeritakse. Sõja algul Kirovi vanglasse transporditud Laaman ja Jaan Poska juunior lastakse maha 1941. aastal. 1904 aastal sünnib Georg, kes kahe aastasena sureb. Järgmisel aastal sünnib Anna, kes elab 1986. aastani. Helena sünnib 1907 aastal ja sureb noorelt 32 aastasena. Niina sünnib 1913 ja elab üsna kõrge eani - aastani 1953. Constance rootsi päritolu võimaldab aga ta laste peredel 1944. aastal hõlpsamini ja arvukamalt Rootsi asuda kui tavalistel paadipõgenikel. Poskade suguvõsast jõuab enne Punaarmee Eestisse jõudmist Rootsi 28 inimest. Sellega pääsevad paljud Jaan Poska järeltulijad ja sugulased nõukogude võimu vaenamisest, mis neid ainuüksi ehk nende perekonnanime tõttu oleks ähvardanud. X Vahelduvad vanad fotod ja postkaardid 1920 aastate Tallinna Linnast ja asutustest, tehastest ning käitistest Linnaarhiivi, Tallinna Ajalooarhiivi, Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti, Filmiarhiivi, Rahvusraamatukogu kogudest. Jaan Tõnissoni hääl: „Kolmapäeval 10. märtsil, matuseajal, kell 11 enne lõunat töö Vabariigi Valitsuse ministeeriumi asutustes Tallinnas seisma tuleb panna. Matusepäeval, kolmapäeval 10 märtsil, terve riigi piirides avalikud ja kergesisulised ettekanded ära keelata.“ Teksti katab fotomontaaž Eestimaa linnadest ja küladest. Visuaalne ja muusikaline ülev emotsionaalne episood. XI Kaamera libiseb üle kunstnik Anatoli Kaigarodovi loodud Poska portreemaali. Seejärel jälgib tundlikult Kumu Kunstimuuseumis asuvat kujur Anton Starkopfi elegantses vormikeeles modelleeritud Poska marmorbüsti. Jaan Tõnisson Asutava Kogu koosolekul 8. märtsil, 1920 kõnetoolist: „Valitsuse poole on juba pöördutud ettepanekuga, et mälestuse kindlustamiseks meie rahva keskel Jaan Poskale nähtav mälestusmärk üles seatakse.“ 95 aastat hiljem Poska 150 sünniaastapäeval avatakse mälestusmärk Kadrioru pargis Jaan Poska tänava ja Luigetiigi vahelisel väljakul. Jaan Poska mälestusmärgi võidutöö "Hetk" kujutab Jaan Poskat ülikonnas, portfell käes, pilk suunatud Kadrioru Luigetiigi poole. Töö autorid on kolm arhitekti Pille Noole, Üllar Ambos ja Ioannis Lykouras. "Juba teises ringis märkisid 16 žüriiliikmest 14 ära selle töö. Kolmandas ringis, kui läks lõpparuteluks, oli juba eelnev konsensus selle töö puhul võrdlemisi suur. See töö ongi parim, sest see on hästi inimlik ja ülevaatlik, sellel on kaasas ka Poska elulugu mahamärgituna," selgitab Taavi Aas. "Mälestusmärgi idee lähtepunktiks oli see, et mitte kujutada Jaan Poskat kui abstraktset tegelast ajalooraamatute lehekülgedelt, vaid kui reaalset inimest. Sellest tulenevalt võtsime välja ühe kujutletava hetke Poska igapäevaelust." selgitab Ioannis Lykouras. Toomas Vitsut ütleb, et Poskat ei saa unustada, sest tema tehtu elab edasi meie tänases päevas. Täna on meile antud selle riigi ja linna kodanikena Poska alustatud asja edasi ajada. Kui tavaliselt öeldakse, et asendamatuid ei ole, siis Poska ei ole asendatav ning võib pikalt arutada ja spekuleerida mõtte üle, mis oleks saanud kui Poskat poleks olnud. XII Tallinna linnavolikogu esimees Kalev Kallo avab Jaan Poska mälestusmärgi. Panoraam avamisele tulnud avaliku elu tegelastest ja publikust. Filmitakse mitme kaameraga.Pateetiline muusika. Jaan Tõnisson: „Jaan Poska mälestus elab kaua meie rahva keskel ja sütitab kahtlemata inimeste südametes seda, mis on mehine, suur ja ilus, ja paneb liikuma seda, mis on pärit aadete ilmast, mis viib edasi inimesi ja rahvaid sinna, kus elavad mõtted ja paleused. Eesti riiklik paleus on seda selgem kõigile Eesti kodanikele, kes mõtlevad selle peale, kuidas Jaan Poska võitles Eesti riikliku aate tunnustamiseks. Olgu tema meile eeskujuks ja virgutajaks, et meie kõik täidaksime oma kohust.“ Panoraamid grupifotodest ja rahvast Eestimaal möödunud sajandi esimesest poolest. Materjal mitmetest riigi- ja erakogudest. Segunevad kaasaja kaadrid ausamba avamisel osalenud inimestest: vanad ja noored, mehed ja naised. Erinevad mentaliteedid. XIII 9. märts, 1920. Järelehüüded ajalehtedes. Konstanin Päts avaldab Päevalehes isikliku mälestushüüde Poska surma puhul. Jüri Uluots mälestab Poskat ajalehes Kaja, Mihkel Martna kirjutab järelhüüde ajalehes Sotsiaaldemokraat. Karl Ast pealkirjastab „Sotsiaaldemokraadis“ nekroloogi Poskale „Sit tibi terra levis... „ Poskat mälestavad Eesti maakonnalehed: Meie Maa, Põhja Kodu, Sakala, Võru Teataja. Saaremaa kirjutab Poska matmise puhul, et kesknädalal 10. s.k.p. peeti kohalikes kirikutes jumalateenistust. Kõik ametiasutused ja ärid olid kella ühest poole kolmeni kinni. „Närtsimata pärjana viivad Eesti naised oma tänupisarad Poska hauale“ lõpetab emotsionaalse järelhüüde Naisterahva Töö ja Elu. Isegi Eesti punaste Peterburgi ajalehes Edasi on rubriigis „Sõnumeid valgest Eestist“ on teade: Eesti valgete valitsuse endine välisminister Poska surnud. „P. Pravda“ kuuleb, et endine välisminister ja rahukõneluste juht Jaan Poska olevat surnud.“ XIV 10. märts, 1920. Lahtine sark Kadriorus Poska kodumaja rõdul. Kadetid on sarga juures auvalves. Poska surimask 3D töötluses. Leinamuusika. Perele saabunud rohkelt kaastundevaldusi ja telegramme. Narvast Linna ja ajaleht „Põhja kodu“ poolt. Poska muldasängitamine toimub Eesti Vabariigis esimese riikliku matusena. Poska viimane teekond kulgeb praeguse Poska tänava kaudu Narva maanteele. Matuserongkäigu kohal tiirutab Eesti lendur – enamik inimesi polnud sel ajal veel lennukeid lähedalt näinud. Matusest võtavad osa ka välismaa diplomaatilise korpuse esindajad. Peaministrile on Poska surma puhul kaastundmust avaldanud Briti valitsuse ja oma nimel, Kommander Smhities Briti diplomaatilise saatkonna juhataja Eestis; Prantsuse Saatkonna nimel, Kolonel Hurstel; Aleksander Nevski pealinna koguduse nõukogu. Jõutakse Raekoja platsile. Peetakse hingepalve. Jõutakse Issanda Muutmise Peakirikusse. Sark pannakse piiskop Platoni haua kõrvale. Vaimulikku talitust teostab nagu hingepalvustki kadunu noorem vend Paul Poska, kes liigutavalt meelde tuletab Jaan Poska püüdlusi hariduse järele. Valus on kuulata lihtsaid südamest tulevaid venna sõnu. XV Kirikus on lähedaste viimsed hüvastijätuhetked armastatud sõbra ja kolleegiga. Ülikooli lõpetamise järel asub Poska Tallinna advokaadina tegevusse, kellena kuni viimase ajani Tallinnas on töötanud. Advokaadina oli Poska tuntud pealinna tsiviilõigusringkondades kui üks paremaid asjatundjaid. Poska külalised tema salongis, kodumajas, Kadriorus. Poska salong ühendab vene õigeusu vaimulikke, Tallinna vene ja eesti haritlasi. Siin idandatakse Eesti omariikluse võrseid. Oluline suhete loomisel on Jaan Poska elavaloomulise abikaasa Constance´i juhitud salongiõhtud. Tihti alustab Poska salongiõhtuid mõne vene romansi või siis oma lemmiklauluga „Stenka Razin“. Sujuvalt võtavad eesti haritlased üles rahvaliku viisi „Mingem üles mägedele“. Paljud neist õhtutest osavõtjad on tulnud kaastunnet avaldama leinavale abikaasale, lastele ja hüvasti jätma lähedase inimesega. Poska sarga juures jätab kauaaegse sõbraga hüvasti diplomaat Tõnis Vares – esimene diplomaat Venemaal, hilisem rahandusminister, Eesti Panga direktor. Siis Andrei Ramul, Issanda Muutmise koguduse ülempreester, vene õigeusu laulude tõlkija eesti keelde. Andrei Ramul on tuntud psüholoogi Konstantin Ramuli isa. XVI Matusetalituse järel liigub sark Toompeale, kus on viimane hingepalve. Samal ajal kostub Toompea lossi Valgest saalist Mozarti „Requiem“. Liigutakse Vabaduse platsile. Matuse rongkäigu teekonda ääristavad äsja Vabadussõjast naasnud Eesti Kaitseväe sõjamehed. Nii annavad nad au Eesti - Venemaa rahulepingu arhitektile. Siin võiks olla meenutuskaadrid võidukast Vabadussõjast. Patriootlik muusika. XVII Asutava Kogu pärg. Linnapead on saatma tulnud Tallinna Volikogu liikmeid sotsiaaldemokraate. 34 aastane Anton Palvadre, poliitik, minister, kohtunik, õigusteadlane. Esimene Eesti Wabariigi õiguskantsler. Sureb Põhja-Uurali Sosva vangilaagris 16. jaanuaril 1942. Palvadre abikaasa koos alaealiste tütardega küüditatakse 1941. aastal Kirovi oblastisse, kus peetakse kinni ligi 15 aastat. 37 aastane poliitik Johannes Pikkov. Ta on hiljem, okupatsioonide vahelises Otto Tiefi valitsuses teedeminister. Vangistatakse. Sureb enne hukkamist Krivoštšokovo laagris, Novosibirski oblastis 3.septembril, 1947. aastal. Poliitik ja kirjanik Johannes Normann, kes alates 1922. aastast toimetab Leningradis kalendrit „Külvaja“ . Hukatakse Nõukogude Liidus 1934. aastal. Werner Nerep on 25 aastane Asutava Kogu liige, „Estonia“ teatri dirigent ja koorijuht. Sureb Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 1959. aastal. Eduard Vilde abikaasa, ajakirjanik Linda Jürmann. Nõukogude Eestis asutab mehele Eesti Vabariigi poolt kingitud korterist Kadriorus Eduard Vilde Majamuuseumi. Sureb Eesti NSV-s 1966. aastal. Sotsiaalrevolutsionääridest on Poskat saatmas August Hansen. Paari aasta pärast astub Hansen illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks. 1924. aastal ta vahistatatakse ja mõistetakse riigivastase tegevuse eest 149 protsessil süüdi. Vabaneb 1938. aasta amnestiaseaduse põhjal. Pärast 1940. aasta juunipööret töötab Hansen ajalehtede Rahva Hääl ja Kommunist kirjastuse direktorina. Sõjaaastatel on Nõukogude Liidu tagalas. Pärast sõda on Eesti NSV kaubandusminister. August Hansen arreteeritakse 1950. aastal ja hukatakse 12. märtsil 1952, süüdistatuna "nõukogude kodumaa reetmises". Poska viimsel teekonna matuserongkäigus on esindatud kõik Tallinna volikogu erakonnad. Lisaks sotsidele ja sotsiaalrevolutsionääridele Saksa erakond, Tööerakond, Rahvaerakond, Kristlik rahvaerakond, Juudi koguduse nõukogust on Wiktor Levinovitsh. Volikogu liikmed Tallinna väikekaupmeeste ja „Üürniku“ seltsist. XVIII Poska matused olid ka haruldasel rahvarohkel osavõtul ja sellise toredusega, missugust seni veel kellegile Eestis varem osaks pole saanud. Pärgi tellitakse nii palju, et neid ei jõuta Tallinnas valmistada ning tuuakse lennukiga Helsingist ja rongiga Tartust. Poska sark liigub Siselinna kalmistu poole. Paistavad kalmistu väravaehituse kaks vägevat kellatorni. Tornikellade kumedad leinahelid võtavad vastu Eesti riigi ja rahva suurmeest viimsele puhkepaigale. IXX Siselinna Kalmistul peab viimase hüvastijätu kõne Jaan Tõnisson. Peaminister Tõnisson ei tea, et tema elukäik lõpeb vägivaldselt ja haud jääb Eesti rahvale igavesti teadmata. Jaan Poskat on ära saatmas Asutava Kogu liikmed: Alma Ast Karl Ast Ado Birk Kaarel Eenpalu Villem Ernits Karl Oskar Freiberg Timotheus Grünthal Jaan Järve Nikolai Kann Konstantin Konik Hans Kruus Juhan Kukk Alma Ostra-Oinas Kaarel Parts Ants Piip Peeter Põld Jaan Raamot Mari Raamot Johannes Semper Aurora Semper Otto Strandman Jaan Teemant Jüri Uluots Jakob Westholm Need on isiksused, kes hakkavad kujundama meie riigi kahekümnenda sajandi käekäiku. Nad kõik on Eesti kangelased, kellel oleks jutustada oma lugu. XX Hommik Tallinnas. Pika Hermanni torni tõuseb sini-must-valge trikoloor. Uus päev on alanud. Kaadrid Poska maja taastamisest. Paljud vabatahtlikud osalevad talgutel. Maja saab järjest enam uue väljanägemise. Leila Pärtelpoeg tegeleb sisekujundusega. Maja pidulik avamine. Kaadris on: Edgar Savisaar Hardo Aasmäe Urmas Paet Jüri Trei ja paljud teised tolleaegsed prominendid. Mängib Jaan Arderi muusik-bänd. Tänapäeva inimesed Tallinnas. Kadrioru park. Jaan Poska - ülikonnas ja portfelliga - pilk suunatud Luigetiigile, astub Hetke. Meie inimesed, tulevad ja lähevad, mööduvad mälestusmärgist. Tartu Mina Härma Gümnaasiumi õpilane Diandra Must: Tartu rahu on Eesti riikluse alusdokument, mis on riikliku ideoloogia aluseks ja oluliseks identiteedi kujundajaks. Poska kui lepingu sõlmija ja läbirääkija tähtsust tuleks hinnata kõrgemalt tänapäevalgi ning tulevikus arvestada ajaloolist kogemust, et õppida mineviku vigadest ja saavutustest ning leida meie aja Jaan Poska. Helitaustaks kõlab Jaan Poska tütre poja, 1950. aastal sündinud ja 2009. surnud luuletaja Ott Arderi sõnadele loodud laul. Ei väsi ma astumast tolmaval teel, Kus kesk märke muistseid lööb hellaks mu meel. Me tammikuis iidseis veel kohavad puud Ohvrikivid kõik on oma paigale truud. Maapõues on peale maavara muud: Sääl puhkamas meie vaarisade luud. Elu on üürike, igavik pikk. Tunni või meetriga mõõta ei saa. Kui armas on elu, kui kallis on maa. Estonian Educational Film 2015© Idee arendusprojekt Eesti Vabariigi 100 aastapäevale pühendatud tõsielufilm SIDE FILMI PIKKUS 58 minutit; FILMI HELISTANDARD STEREO, ESITUSFORMAAT 16:9 Filmiidee arendamist ja treileri tootmist on toetanud Pärnu Linn Stsenarist: Silvia Paluoja Režissöör: Tõnu Virve Arendusprodutsendid: Eino Jüri Laarmann, Enno Kross Peaprodutsent: Arthur Virve Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta Juhan Liiv [email protected] Tootja: Eesti Rahvuslik Stuudio Freyja Film Oü © 2014 Sünopsis Lähiajaloos on Pärnumaa oluline. Filmis jutustatakse Pärnu kui Eesti Vabariigi sünnilinna lugu, sest Pärnus loetakse 23. veebruaril 1918 ette “Manifest Eestimaa rahvastele”. Paljud tulevased poliitikud ja kultuuritegelased on suvepealinnas alustanud oma eluteed. Elavad pildid näitavad viimase 100 aasta lugu. Portreefilm on ühe lihtsa inimese lugu. See on ühe sirgeselgse ja läbini eestimeelse mehe elu ja saatus. Tema elutarkus, millest noorematel on õppida, kuidas raskeimaski olukorras säilitada kindel meel, tegutsemistahe ja inimväärikus. Tsaariajal Pärnumaal Karksi kihelkonnas Peebu talus seitsmenda lapsena sündinud ja eestlasena karmid keerdkäigud läbi teinud filmi kangelane on nagu elav ajalooraamat, mitte kuiv kroonika, kus kuupäevadel ja kohanimedel puuduvad emotsioonid. Enda kohta ütleb ta: “Arvestage seda, et mina olen juhuslikult ellu jäänud mees.” Pärnulase lugu on Eesti Vabariigi lugu. Ta saab viieaastaseks 28. novembril 1918. Päeval, mil algab Vabadussõda. Tema kolm vanemat venda lähevad rindele kaitsma oma noort riiki, Eesti Vabariiki. Noormees lõpetab Lilli algkooli, töötab metsavahina, on Kaitseliidu Sakalamaa maleva Lilli rühma pealik. Ta näeb Nõukogude vägede baasidesse tulekut, mõõdab uusmaasaajatele maad, organiseerib 1941. aastal suvesõda, võtab osa Omakaitse tegevusest. 12 aastat elust mööduvad Põhja polaarjoone taga Norilskis GULAGi sunnitöölaagris, kus surnuid kokku ei loeta. Poliitvangide mäss 1953. aastal toob paremad tingimused ja toidu, kuid jätab jõusse keskikka jõudnud mehe asumise aasta. Tahtmisest astuda ühiskonna muutustega ühte jalga ja olla toimuva aktiivne mõtestaja läheb ta 2009. aastal õppima Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli. Septembris 2013 algab tal seal viies õppeaasta. Vana ja elukogenud mees tahab aina rohkem teada. Ta on põlvkondade vahelise sideme hoidja. Ta on ka riigi järjepidevuse kandja, möödaniku sidemees vahetult kogetu edasirääkimise kaudu. Põhimõtetega ja suure sisemise väärikusega inimene, kes ei ole seitsme riigikorra ajal muutunud tuulelipuks. Ajaloolist tausta visualiseerivad arhiivimaterjalid ja erakogud. Keskmes on Pärnumaalt alguse saanud Eesti Karsklusseltsi rääkimata lugu, kuhu filmi kangelane kuulus juba noorest peast. Karskusvannet andes rajab ta endale vundamendi, millele toetuda kõrges easki hea tervise, reipa olemise ja elutarga jutuga. Terved eluviisid on ka tänase Eesti rahva tervise ja riigi kestmajäämise teema. “Side” on põlvkondi ühendava mälu lugu, räägituna ühele inimsaatusele tuginedes. Planeeritud maailmaesilinastus Pärnus, 24 veebruaril, 2018. aastal. Stsenaarium HOMMIK AJAJÄRK 1913-1939. Stseen number 1. Vabadussõda. 3 minutit Pilt:Varakevad. Puuste ärkab oma kodus Niidu tänavas. See on Pärnu äärelinn.Vaatab aknast välja, uurib ilma. Jätab aknapoole lahti, et värske hommikuõhk tuppa jõuaks. Hakkab toimetama. Sätib kohvikannu üles, tõstab tassi lauale, paneb sellesse pulbrit. Talle meeldib juua kanget meega kohvi. Tekst: Puuste: Kuidas ta magab vähem kui neli tundi, see on vähem kui näiteks Napoleon. Mis on tema esimene meenutus oma pikast eluteest. Milline on tema esimene mälestus Eesti Vabariigist. Pilt: Varakevad. Hommikune turgutav kohvi saab joodud. Puuste peseb hoolikalt tassi ja koristab laua – korraarmastus on talle maast madalast külge kasvatatud. Puuste läheb tuppa, istub oma tugitooli, võtab vana albumi. Avab selle kohast, kus on Vabadussõtta läinud vendade fotod, nende hulgas foto, millel on tema vend Harry Puuste Eesti-Vene piiril kordoniülemana. Tekst: Puuste: Sellest, et ta sai 5aastaseks 28. veebruaril 1918, päeval, mil algas Vabadussõda. Tema vanemad vennad Karl, Eduard ja Harry läksid kaitsma oma noort riiki, Eesti Vabariiki, nad formeeriti Viljandis 2. ratsaväepolgu koosseisu. Poisikesena meeldis tal lüüa näpuga trilli ratsaväelaste saabaste kannustega, kui vennad koju juhtusid. Vennad tulid sõjast tagasi, kuid Harry elutee katkes 28-aastaselt. Ta teenis Eesti-Vene piiril Narva lähedal Dolgaja Niva kordoniülemana ja suri tuberkuloosi. Kaks vanemat venda aitasid üles ehitada oma riiki, mille eest nad olid võidelnud. Stseen number 2. Vabadussõja sangarite monumendid. 6 minutit Pilt: Varakevad.Puuste näitab toas seinal kaarti, millel on kujutatud kõik ausambad, mis rahvas rajas oma sangaritele, nende hulgas ka 23. juunil 1936 Karksi-Nuias avatud Vabadussõja monument. Tekst: Puuste: Kuidas ta 1936. aastal aitas Karksi-Nuia monumenti rajada. Kuidas ta oli tunnistajaks selle hävitamisele punavõimu korraldusel ja käsilaste abil 16. juunil 1941. aastal, vaid nädalapäevad enne Teise maailmasõja algust. Pilt: Varakevad. Puuste otsib kodus albumi ja näitab fotot, millel ta on Karksi-Nuia samba taasavamisel 6. septembril 2008. Tekst: Puuste: Kuidas talle tuli postiga ootamatult kutse tulla samba taasavamisele 6. septembril 2008 kui aukülaline ja ta otsis välja oma parima ülikonna. Kuidas president Ilves teda seal rahva hulgas kätles. Pilt: Varakevad. Puuste väljas Karksi-Nuia ausamba juures, kaamera jälgib tema näoilmet. Tekst: Puuste: Miks Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel ei suutnud uus võim kustutada rahva mälust Vabadussõda ja selle sangareid. Kuidas vabaduse tuulte puhudes hakkas rahvas omaalgatuslikult ja muinsuskaitse seltside ärgitusel ausambaid taasavama. Stseen number 3. Oma riik. Seltsielu. Noorusradadel. 6 minutit Pilt: Varakevad. Lilli külas kohapeal. Pritsumaja, ehitatud 1927, selles asuvad külamaja ja raamatukogu. Kaamera jälgib Puuste näoilmet, tema emotsioone lapsepõlve- ja noorusradadel olles. Tekst: Puuste: Milline oli tema koduküla Polli-Peraküla (Lilli) ja isatalu Peebu. Kuidas linakaupmees selle talu tema isale ostis nii, et kumbki ei olnud enne kohapeal käinud. Kas Eesti Vabariigi taasiseseisvudes oli tema suguvõsas kellelgi õigusjärglasena veel midagi tagasi saada omandi-, maa- või põllumajandusreformiga. Pilt: Varakevad. Kunagine Polli-Peraküla koolimaja, selle asukoht. Tekst: Puuste: Milline oli seltsielu Läti piiri ääres, kuidas seal tegutsesid haridusselts ja tuletõrjeühing. Kuidas noorpõlve tegevused saadavad inimest läbi elu. Pilt: Varakevad. Puuste võtab ja näitab kaasa võetud eestiaegset fotot, millel ta on metsaametniku vormis. Seejärel fotot, kus ta on oma abikaasaga Polli-Perakülas. Seejärel näitab ta karskusliidu liikmekaarti, mille tagaküljel on karskustõotus. Tekst: Puuste: Miks ta astus 25aastasena karskusliitu ja andis karskustõotuse. Kui olulised on tervslikud eluviisid, mida ta on järginud. Mida ta arvab tänapäeval juba alaealiste hulgas levivast joomisest ja suitsetamisest Kuhu alkoholi liigtarvitamine inimese viib. Intervjuu. Karskustegelane ja arst Enno Kross: Miks alkohol on Eesti riigis vaenlane number üks. Miks peab järgima Puuste eeskuju. Pilt: Varakevad. Puuste istub Hallistes mulkidele avatud pingil “Meenuta”. Selle pingi meisterdas pärnulane, Mulgimaa juurtega Eino-Jüri Laarmann ja Puuste käis pingi avamisel. Tekst: Puuste: kuidas meenutused möödanikust tal öösiti magada ei lase. Stseen number 4. Kaitseliit. 4 minutit Pilt: Varakevad. Puuste väljas enda algatusel rajatud lasketiirus Lilli külas. Laskerada valmis enne sõda, mil ta oli Kaitseliidu Lilli (Polli) rühma pealik. Tekst: Puuste:Miks ta 1934. aastal Kaitseliitu astus ja organisatsiooni taasloomise järel liikmelisuse taastas. Kuidas rajati külla laskerada, kuigi 15 kilomeetri kaugusel Karksi-Nuias oli see olemas. Pilt: Varakevad. Puuste näitab kodus hõbedast rändkarikat, mis jäi tema kui hea laskuri kätte. Tekst: Puuste: Kuidas rändkarikas keerulistes aegades alles jäi. Pilt: Varakevad. Kaamera näitab Kaitseliidu Sakala maleva vapikilpi, mille Puuste kui auliige pälvis Kaitseliidu taastamise järel ja mis on tal aukohal toaseinal. Tekst: Puuste: Kuidas ta käis Viljandis fotoäris ja laskis ennast pildistada Kaitseliidu vormis (see jäigi viimaseks pildiks kaitseliitlasena). Pilt: Varakevad. Puuste näitab kodus seinal viimast fotot, tehtud kaks päeva enne Nõukogude okupatsiooni, see kuuest fotost ainus säilis tänu õele. Arhiivifoto Alfons Rebasest, Kaitseliidu Sakala maleva sõjaeelsest instruktorist. Tekst: Puuste: Mida rääkisid mehed Kaitseliidu Sakala maleva nooreminstruktor Alfons Rebasega staabiõppusel Karksi-Nuias 1939. aastal. Millised meeleolud valitsesid, kui 27. juunil 1940 andis president välja seaduse Kaitseliidu likvideerimise kohta. Kuidas ta korraldas fiktiivsed laskevõitslused, et jätta varuks padruneid. Pilt: Varakevad. Viljandis/Karulas Kaitseliidu Sakala maleva staabis maleva sõjaeelse viimase pealiku kapten Johannes Eisenbergi mäletustahvel. Samas selle taustal intervjuu maleva pealikuga. Intervjuu. Kaitseliidu Sakala maleva pealik major Kalle Köhler: Milline on auliikme staatus ja kohustused (Puuste on auliige 25. veebruarist 1998, ta avas Eisenbergi mälestustahvlit). Kellele auliikme nimetus antakse. Mitu auliiget on Kaitseliidu Sakala malevas. ENNELÕUNA AJAJÄRK 1939-1944. Stseen number 5. 4 minutit Baaside loomine. Nõukogude okupatsioon (1940). Maareform. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid punavägede sissetoomisest Eestissse. Tekst: Puuste: Miks Pätsi valitsus oli tema arvates sunnitud alla kirjutama Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise paktile 28. septembril 1939. Pilt: Hiliskevad. Puuste näitab ajaleheväljalõigeid, kus ta võttis sõna baaside teemal ja vastulauset, mille kirjutas ajaloolane Mart Laar. Tekst: Puuste: Kuidas ta sel teemal vaidles 50 aastat hiljem ajakirjanduses Mart Laariga. Pilt: Hiliskevad. Karksi-Nuias näitab Puuste maja, mille trepilt ta Kaitseliidu rühmapealikuna punavägede sissetulemist jälgis. Seejärel näitab Puuste fotot, millel ta on metsaametniku vormisriietuses, mille järgi punaväelased teda väga kõrgeks ülemuseks pidasid. Tekst: Puuste: Miks tema kui Kaitseliidu rühmapealik pidi jälgima punavooride liikumist. Milline nägi Eesti Vabariigi allohvitseri silmis välja punavägede tehnika ja sõdurid. Kuidas talle kui võõrvägede silmis kõrgele ülemusele au anti ja mis rolli etendas selles metsavahi karakulläärisega müts. Kuidas suhtus rahvas baaside leppesse, Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid juunipöördest 21. juunil 1940 ja arhiivimaterjalid maa kogu rahva omandiks kuulutamisest. Tekst: Puuste: Kuidas ta pidi ka naise talust kaardi järgi ära lõikama kaks kolmandikku maad, et jagada see uusmaasaajatele, sest suurtaludele jäeti maareformiga vaid 30 hektarit. Millist vastasseisu tekitas uusmaasaajate tekkimine külakogukonnas. Mida ta arvab taasiseisvunud Eesti Vabariigi maareformist, mida alustati 1991 ja see on kolmas maareform Eestis alates 1918. aaastast. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Vene vägede väljaminekust 31. augustil 1994. Tekst: Puuste:Kas tookord 1939. aastal loodeti veel ja kas ta ise lootis, et võõrväed kunagi ka välja lähevad ja masti tõmmatakse taas sinimustvalge. Stseen number 6. 2 minutit Suvesõda. Saksa okupatsioon. Omakaitse. Hinnang valikutele. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid või foto Stalinist. Tekst: Puuste: Kuidas 14. juuni 1941 küüditamine muutis rahva arvamust Nõukogude Liidu kohta. Kuidas ta ise ja pere sellest väljasaatmisest üle noatera pääses. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid suitsevatest asulatest 1941. aasta suvel. Tekst: Puuste: Mismoodi piiriäärses Lilli külas valmistuti hävituspataljoni tulekuks. Kuidas kohalikud mehed pidasid kinni Lätist sakslaste eest taanduva punavoori. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Saksa vägede jõudmisest Eestisse. Tekst: Puuste: Miks rahvas suhtus sakslastesse kui vabastajatesse. Millised olid noorte meeste valikud, kas lasta ennast mobiliseerida punaväkke või pageda metsa. Miks tagantjärgi hinnangute andmine tollastele valikutele on ebaõiglane. Pilt: Hiliskevad. Lilli külas metskonnahoone, kaamera näitab seda ja Puustet, kes samas meenutab 1941. aasta suvesündmusi kodukandis. Tekst: Puuste: Kuidas ta päästis oma korraldusega kohapeal mahalaskmisest sakslaste käest koolikaaslase. Millised oli Omakaitse ülesanded ja tegevus Lillis. Stseen number 7. Nõukogude okupatsioon (1944). 3 minutit Pilt: Arhiivikaadrid Tallinna pommitamisest 9. märtsil 1944. Tekst: Puuste: Kuidas 1944. aasta veebruarimobilatsioon Saksa väkke lõpetas Omakaitse tegevuse. Mis juhtus temaga, kui Sakala pataljoni I kompanii viidi Viljandist üle Tallinna. Kuidas saatus oli talle armuline, sest ta kirjutati K. Pätsi tänavas asunud hospidalist välja 9. märtsi hommikul 1944, samal õhtul pommitasid Nõukogude lennukid Tallinnat ja täistabamuse sai ka sõjaväehaigla hoone. Pilt: Hiliskevad. Arhiivifoto või –kaadrid Otto Tiefist. Tekst: Puuste: Millised lootused kaasnesid 18. septembril 1944 Jüri Uluotsa antud korraldusega Otto Tiefile moodustada valitsus. Kuidas tagalateenistusse määratud mehed magasid saabastes ja riietes, et minna kas või une pealt taas võitlema oma riigi eest. Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Tallinna “vabastamisest” ja punalipu heiskamisest Pika Hermanni torni 22. septembril 1944 ja leitnant Johan Lumistest. Tekst: Puuste: Kuidas ta kohtus 1940. aastate lõpul Norilski sunnitöölaagris sinna vangi saadetud leitnant Lumistega, kes viis 22. septembril 1944 sinimustvalge lipu asemele Toompea torni punase lipu. Pilt: Hiliskevad. Tori alevikus näitab kaamera kiriku välis- ja sisevaateid, taastatud kirik on pühendatud Eesti sõjameestele. Tekst: Puuste:Mida ta arvab sellest, et Toris taastatud kirik on pühendatud Eesti sõjameestele. Intervjuu. Tori kiriku taastajate ühenduse esimees, Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse president Jüri Kask: Milline tähendus on Eesti sõjameeste mälestuskirikul meie rahva jaoks. Kuidas see kirik väärtustab Eesti Vabariiki. Stseen number 8. NKVD Viljandi vangla. Sunnitööle saatmine. 2 minutit Pilt: Hiliskevad. Puuste endise Viljandi NKVD maja juures, siseneb. Otsib selle ruumi ust, mille taga teda üle kuulati. Tekst: Puuste: Kuidas ta sai kutse ilmuda Viljandi NKVDsse 15. novembril 1944. Mis oleks saanud tema perest, kui ta oleks kutset eiranud. Kuidas Viljandi NKVD ülem, tema koolivend Juhan Mägi püüdis teda mõjutada, tuletades talle meelde Maksim Gorki ütlemist: vaenlane, kes ei alistu, tuleb hävitada. Pilt: Hiliskevad. Puuste Viljandi vangla õuel, silmitseb aknaid. Tekst: Puuste: Kuidas talle lavastati süüdistus ja määrati paragrahv 58 alusel 15 aastat sunnitööd ja 5 aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Mis tundega ta seda otsust kuulas? Kas ta lootis, et näeb veel kunagi kodu ja lähedasi? Kuidas ta Viljandi vangla külmas kartsaruumis seisis Eesti Vabariigi 27. aastapäeval 24. veebruaril 1945 valvel ja kordas mõttes Eesti hümni sõnu. Pilt: Hiliskevad. Kaardil joonistub Puuste teekond Viljandi vanglast läbi Lasnamäe ja Leningradi vangla kuni põhjapolaarjoone taguse Norilskini. Tekst: Puuste:Milline oli tema kui kodanilik-natsionalisti teekond läbi tapivangla ja jaotuspunkti sihtkohta Norilskisse, kuhu ta jõudis 6. augustil 1945. Mismoodi Stalini režiim kaotas GULAGis inimeste nimed ja asendas need numbriga: ei olnud enam August Puustet, vaid oli poliitvang D-173, hiljem Š-950. LÕUNA AJAJÄRK 1944-1956 Pilt: Suvi Eestimaal, heinalised teevad heina. Kuldne rukis küpseb. Rukkipea. Rukkipõllul õitseb rukilill. .Horisondil kogunevad äikesepilved. Tekst (kaadri taga): Lõuna on piltlikult aeg, mis poolitab inimese elu: ettepoole jääb hommik kui lapsepõlv ja noorusaastad kui ennelõuna. Tahapoole aga pealelõuna kui küps keskiga, mis läheb sujuvalt üle õhtuks. August Puuste lõuna sattus keerulisele ajale: lõppes Saksa okupatsioon, algas taas Nõukogude okupatsioon. Teine maailmasõda kestis veel, kuid “vabastatud” kodumaal algasid repressioonid – suurriikide ambitsioonide hoorattal kannatasid tavalised inimesed, kellel ei olnud voli nende poliitkat muuta. Stseen number 9. Leib. 4 minutit Pilt: Suvi. Puuste läheb Port Arturi kaubanduskeskuses toidupoodi. See on Pärnu südalinnas tema harjumuspärane poeskäimise koht. Ta jõuab leivakastideni, valib sealt endale meelepärase pätsi, suundub kassasse. Tekst: Puuste: Kuidas nüüd on valida leiba maitse järgi ja millist tema eelistab. Mis juhtub, kui ühel päeval ei saa enam süüa leiba nii palju kui tahad. Pilt: Suvi. Puuste sõidab linnaliinibussiga koju. Paneb köögis leiva lauale, otsib noa. Lõikab tüki sellises suuruses, nagu seda anti sunnitööl vangidele. Vähendab siis tükki vangis saadud suurusesse ja sealt edasi veel viilu võrra, nagu ta sai seda kartsas. Tekst: Puuste: Kuidas ta Viljandi vangla kartsas sai 200 grammi leiba ja kolm kruusi leiget vett päevas. Kuidas tükk leiba aitas hinges püsida 11päevasel sõidul vangiveolaeva trümmis Arhangelskist kaugpõhja. Kuidas vangilaagris tegi päevase leivaportsu suurus vahet, kes suudab plaani ületada ja kes ei, ületajad said 600 ja teised 300 grammi leiba. Kuidas sunnitöölaagris vahetasid suitsetajad leiba tubaka vastu: 100 grammi leiba võrdus suitsutäis tubakat. Mis tähendas selline vahetuskaup niigi nõrkenud organismiga inimese tervisele. Kuidas pärast poliitvangide mässu hakati töö eest raha maksma ja kopikate eest võis laagripoest leiba osta. Millal ta sai leiba süüa uuesti nii palju nagu tahtis. Miks leiba tuleb austada kui ühte püsiväärtust, kui rahvustoitu. Stseen number 10. Norilsk. Saksa arst Miller. 2 minutit Pilt: Suvi. Kaadrid vanast pikast ja tühjast haiglakoridorist. Tekst: Puuste: Millistes tingimustes elasid ja töötasid GULAGis sunnitöövangid. Kuidas ta ühel hommikul ei jaksanud enam tööle minna, kuigi vangide hulgas ei tohtinud olla haigeid, olid kas elavad või surnud. Pilt: Suvi. Tavaline kaal, millel on 50kilone kartulikott, sellest muglaid välja tõstes jääb osuti pidama 42,5 kilo juures. Tekst: Puuste: Milleni tema kehakaal oli langenud: ta kaalus 42,5 kilo, seega vähem kui kartulikott (50 kilo). Kuidas ta sattus nii-öelda surijate konveierile – 6kohalisse laagrihaiglasse. Pilt: Suvi. Suurtes kottades mehe jalad, astuvad mööda põrandat, peatuvad. Tekst: Puuste: Kuidas hommikul tuli viltides sõdur, käes korraldus viia ta suuremasse haiglasse. Kuidas sakslasest arst Miller, vang, küsis: kellest Puustel on kõige rohkem kahju neist, kes kodumaale jäid. Puuste vastas, et väikesest tütrest. Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Teisest maailmasõjast ja Tiger-tankidest. Tekst: Puuste:Kuidas ühel päeval toodi palatisse näoarmiga mees, kes, nagu selgus, on Hitleri-Saksamaal olnud Tiger-tankide konstruktor, kindral, kes keeldus Stalingradi all vangivõtmise järel koostööst venelastega. Kuidas doktor Miller kindrali ja Puuste eest hoolitses, neile eriravi määras. Pilt: Suvi. Tavalisse kandilisse teeklaasi valatakse hapupiima, 200 grammi. Tekst: Puuste: Kuidas ta sai paranemiseks klaasi hapupiima, mida anti 96 inimese kohta vaid neljale neist. Kuidas pärast 4liikmelise komisjoni haiglaskäimist olid teadmata suunas kadunud nii doktor Miller kui ka kindral. Stseen number 11. Poliitvangide mäss. 2 minutit Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Stalini surma teatele reageerivast rahvast. Arhiivikaadrid kuulipildujatorust, laskmisest. Tekst: Puuste: Kuidas vangid reageerisid teatele Stalini surmast ja millised lootused neil sellega kaasnesid. Kuidas eestlastest poliitilised platsil võrkpalli mängisid ja kriminaalid ennast sisevangla õuele murdsid.Miks konvoi avas tule ja millised olid tagajärjed. Kuidas endine lendur, major Morozov 12liikmelise aktiiviga laagri üle võttis. Pilt: Suvi. Kaardil on näha GULAGi piirkond Norilski ümbruses, kus oli ligi 40 laagrit. Tekst: Puuste: Mismoodi tuulelohega saadeti lendlehed üle vanglatraataedade. Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Lavrenti Beriast. Tekst: Puuste: Kuidas mõjus mässajaid maha suruma saadetud väeosale teade Beria arreteerimisest. Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid 1950. aastatel Venemaal kasutatud veoautodest. Tekst: Puuste: Kuidas veoautod sõduritega purustasid laagriväravad. Millised tagajärjed olid 6. juunil 1953 alanud ja kaks kuud kestnud poliitvangide omavalitsusel Norilskis. Stseen number 12. 3 minutit Asumine. Kohver. Elust mahakirjutatud 12 aastat. Pilt: Suvi. Puuste näitab albumist fotot endast, mis on tehtud 1954. aastal Norilskis. Tekst: Puuste: Kuidas 25. mail 1955 toimus laagris Krasnojarski kraikohtu väljasõiduistung, millel vaadati läbi vangide toimikud. Ta vabastati enne tähtaega sunnitöölt, kuid alles jäi viis aastat asumist.Milline oli asumisele saadetavate 2500 kilomeetri pikkune teekond kaugpõhjast nii-öelda lõunasse, Krasnojarksi jõesadamasse. Pilt: Suvi. Puuste näitab albumist fotosid eestlastest, oma saatusekaaslastest, nimetab nimesid. Fotod on tehtud asumisele saatmise ootel ja Krasnojarskis 31. detsembril 1955. Seejärel näitab ta fotot barakist, kus ta asumisel olles 1955-1956 elas. Seejärel läheb ta toas seina juurde ja näitab lapselapse tehtud joonistust sellest barakist ja oma kodumajast Puntnikul (naise talu). Tekst: Puuste: Kuidas ta “pommitas” asumiselt vabastamise taotlusega NSV Liidu peaprokuröri ja sai vabastamise otsuse 9. aprillil 1956. Pilt: Suvi. Puuste tõuseb ja võtab toanurgast suure kandilise kohvri, tõstab selle voodile ja avab: kohvri tegid talle saatusekaaslased koduteele, sellesse oli tal panna üks riietusese – vanginumbriga puhvaika. Tekst: Puuste: Kuidas juhtus, et talle tehti kohver.Mida kõneleb see kohver talle inimsuhetest. Mida tähendas talle see, et elust oli maha kriipsutatud 12 aastat, noore mehe ja pereisa jaoks olulist aastat. Miks ta nimetab ennast juhuslikult ellu jäänud inimeseks. PÄRASTLÕUNA. AJAJÄRK 1956-1973. Stseen number 13. Kohtumine Tartus emaga. 1 minut Pilt: Sügis. Puuste näitab fotot, mis on tehtud temast Tartu perroonil 6. augustil 1956. Tekst: Puuste: Mis tunne oli astuda esimest korda üle 12 aasta kodumaa pinnale. Pilt: Sügis. Puuste näitab fotot emast ja kahe vennaga tehtud pilti. Tekst: Puuste:Milline oli ema reageering poega nähes. Kuidas ema ja lähedased ei teadnud 12 aastat, kas ta on elus. Kuidas tema oli samuti teadmatuses, sest poliitilistel vangidel ei lubatud koju kirjutada ega kirju saada. Stseen number 14. 3 minutit Tütar Helve-Mai, keda isa mäletas 3aastasena, oli 15aastane. Pilt: Sügis.Puuste näitab esimest fotot 1957. aastast, millel ta on Helve-Maiga. Tekst: Puuste: Kuidas ta käis oma kodukohas ja temaga kohtunud inimesed julgeolekusse kutsuti. Milline oli Pärnu elama asunud abikaasa ja tütre reageering, kui mees ja isa tagasi tuli, elusa ja tervena. Tekst: Järgneb jutuajamine tema vanima tütrega kas isa juures või tütre kodus. Kaadris mängivad ilmekas näoplaanid ise enda eest. Intervjuu: Puuste vanim tütar Helve-Mai: Millisena ta lapsena isa ette kujutas. Mida tähendas talle ja emale see, et isa oli poliitvang ja nemad rahvavaenlase pere. Kuidas mõjutas teadmatus tema saatusest peret. Millised on tema arvates need iseloomujooned, mis ta on pärinud isalt. Stseen number 15. 4 minutit Rikutud ankeet: enda taasleidmine. Pärnu metsamajand. Pensionile. Pilt: Sügis. Puuste kõnnib Pärnus oma pensionieelse viimase töökoha juures, metsamajandi kontorihoone ees. Tekst: Puuste: Kuidas ta pärast 12 Siberi-aastat endale tööd otsis ja endise poliitvangina pidi selle nimel rabelema, läks autojuhikursustele, siis ehitusmaterjalide lattu ja hiljem Pärnu metsamajandisse. Mismoodi saatus ja töö Pärnus viisid teda kokku kunagise koolikaaslse, Viljandi NKVD ülema Juhan Mägiga ja milline oli nende esimene ja teine kohtumine? Pilt: Sügis. Puuste näitab kodus tunnistust, mis kinnitab, et tema kui Pärnu metsamajandi metsapunkti juhataja on sotsialistliku võistluse võitja 1974. aastal. Tekst: Puuste: Kuidas ta Tallinnas ministeeriumis kolleegiumil kinnitati metsapunkti juhatajaks ja kaadrite ülem vaikis sellest, et ta on endine poliitvang. Kuidas toimis metsapunktis isemajandav süsteem ja milline vastutus sellega kaasnes. Pilt: Sügis. Arhiivikaadrid 1967. aasta augustitormist ja selle tagajärgedest. Kroonikaadrid Ruhnu saarest 1960. aastate lõpul. Tekst: Puuste: Kuidas ta metsapunkti juhatajana Ruhnu saarel 1967. aasta tormikahjustustest pidi jagu saama. Mismoodi viidi Pärnust 60 kilomeetri kaugusele Ruhnu üle mere saeveski, et töödelda tormimurdu. Kuidas tal metsamajandi uue direktoriga üksmeelt ei olnud ja ta kirjutas 1974. aasta juunis metsamajanduse ja looduskaitse ministrile avalduse sooviga jääda pensionile. Pilt: Sügis. Kaamerapildis on ilus mets: äsja istutatust taimedest noorendikuni ja sealt edasi juba raieküps mets. Tekst: Puuste: Kui oluline on järjepidev töö metsas, õige majandamine, et vanaisade kasvama pandud puid jätkuks lõigata nende lastelastel. Mets kui põlvkondade töö ühendaja. ÕHTU. AJAJÄRK 1973-TÄNAPÄEV Stseen number 16. Väärikate ülikool. 3 minutit Pilt: September. Puuste läheb jalgsi piki pärnaalleed, et jõuda Tervise klubisse loengusse. Ta võtab istet saali esimeses reas, oma tavalisel kohal. Otsib välja märkmiku ja pliiatsi, jääb lektorit ootama. Tekst: Puuste:Miks ta 2009. aastal Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis käima hakkas. Millised on tema huvid enda sõnul “mäe otsa ronimisel”, mille tippu jäi tal kui talupoisil omal ajal jõudmata. Pilt: Oktoober. November. Puuste vestleb lektorit oodates oma hea sõbra ja õpingukaaslase Venda Mitiga. Tuleb projektijuht Mari Suurväli, ulatab kursuse vanimale tudengile terekäe. Intervjuu: Pärnu väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli: Kui tubli tudeng on August Puuste.Mida õpetab nii väärikas tudeng teistele kuulajatele, oma õpingukaaslastele? Miks inimesele on enda vormisolekuks tarvilik pidev enesetäiendamine? Pilt: Talv. Puuste näitab kodus seinal fotot, millel ta on president Ilvese kõrval Väärikate ülikooli avaloengul 2012. aasta septembris. Tekst: Puuste räägib, kuidas ta sellele pildile sattus ja kuidas see foto saadeti talle postiga Presidendi kantseleist koju. Ta tunneb uhkust, et temasugust ligi 100aastast on veel ühiskonnale vaja. Stseen number 17. Vabariigi väljakuulutamise monument. 4 minutit Pilt: Talv. Puuste näitab kodus oma altarit, selle keskel on eestiaegne trikoloorne laualipp ja mõlemal pool ääres fotod, ühel president Päts ja teisel kindral Laidoner, nende taga on veel kummalgi pool fotod. Tekst: Puuste: Kuidas need neli fotot elasid keerulised ajad üle tapeedi vahele peidetuna. Mida need inimesed Eesti Vabariigi ajaloost talle kui nende kaasaegsele tähendavad. Mida tähendasid need inimesed Eesti Vabariigile, milline oli nende mõju. Pilt: Talv. Puuste väljas Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi kaare all hotell Pärnu ees endise Endla seltsimaja asukohas. Puuste loeb monumendile kantud teksti “Manifest Eestimaa rahvastele”. Tekst: Puuste: Kui uhke tunne on elada Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus. Pilt: Talv. Ajalooline foto Endla seltsimajast, mille rõdult advokaat Hugo Kuusner luges 23. veebruaril 1918 ette manifesti teksti. Tekst: Puuste: Milline ime on see oma riik eestlastele, kes selle Vabadussõjas kätte võitlseid, nende hulgas olid ka Puuste kolm venda. Pilt: Talv. Ajalooline foto Endlast pärast sõda ja selle varemete õhkimisest 1964. aastal – rahva mälust oli vaja kustutada selle maja tegelik tähendus. Kuninga tänava põhikool. Tekst: Puuste: Kuidas ta on näinud ja elanud seitsme riigikorra ajal (Tiefi valitsus seal hulgas) ja nüüd on kaheksas: Eesti Vabariik, taasiseseisvana. Pilt: Talv. Kaamera näitab Pärnu hotelli ees, Endla seltsimaja asukohas, professor Mati Karmini loodud monumenti “Endla”. Seejärel Pärnu Kuninga tänava põhikooli, endist Pärnu peoglaste gümnaasiumi, milles õppsisid vabariigi väljakuulutamise võtmeisikud ja koolimaja fuajees kolmikmaali neist: Oskar Kask, Hugo Kuusner, Jaan Teemant. Tekst: Puuste: Milline väärtus on oma keelel ja kui olulised on oma tahe ja oma meel. Miks teeb murelikuks kaasmaalaste ärajooksmine võõrsile, raha järele. Kuidas hoida oma riiki, oma iseseisvust. Stseen number 18. Esinduskuub. Meie ajalooline mälu. 2 minutit Pilt: Talv. Puuste võtab kodus riidekapist välja hoolikalt riidepuule sätitud kuue. See on tema visiitkuub. Selle ees ripuvad Riigivapi V klassi teenetemärk, Kaitseliidu Sakala maleva teenetmärk, Kaitseliidu Valgeristi I ja II klassi teenetemärk, Kaitsetahte toetajate liidu teenetemedal, Kaitseministeeriumi teenetemedal ja Pärnu linna teenetemärk, mis anti talle kui Eesti Vabariigi järjepidevuse kandmise eest. Ta näitab neid teenetemärke ükshaaval, veidi pintsakult üles kergitades nagu mõtiskledes. Tekst: Puuste: Miks ta seda kuube kapis hoiab ja sellega kusagil ei käi. Miks ta arvab, et kui ta selle pintsakuga bussi peale läheb, arvatakse, et vanamees on lolliks läinud. Pilt: Talv. Vaade aknasse, mille tagant paistab päikeseloojangu kuma. Seejärel sinimustvalgele laualipule Puuste toas. Laste ja lastelaste fotodele seinal. Tekst: Puuste: Kas nooremad põlvkonnad suudavad tema arvates mõista, et riigi järjepidevuse kandmise eest on vanemad põlvkonnad läbi käinud keerulise tee? Mida tähendab talle oma riik, oma järjepidev Eesti Vabariik? Mida see tähendab tema lastele ja nende lastele, lastelastele. Pilt: Talv. Kaamera jälgib Puuste nägu. Heli: Kõlab Estonia segakoori esituses 1923. aastal salvestatud Eesti hümn.
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel