Austatud kultuuriminister Indrek Saar
Üha intensiivsemalt on ühiskonnas hakatud arutama rahvuskultuuri hääbumise ohust.
2018. aastat tähistatakse Euroopas kui Euroopa kultuuripärandi aastat. Kultuuriministeerium
kodulehel kinnitab, et loob võimalused ja töötatakse selle nimel, et säiliksid Eesti kultuurimälu ja
rikkalik pärand. Tegelikkuses selgub aga, et üheks kultuurimälu hääbumise põhjustajaks võib
olla ka kultuuriametnik kes otsustab valdkonna rahastamist.
Eesti Filmi Instituudi eksperdi Kaarel Kuurma sihikindel nelja aastane kontrollimatu tegevus on
ere näide teadlikust hävitusprotsessist kultuuridokumentalistikas. Riigiabist keeldutud kõikidest
kultuurimälu teemalistest ideeprojektidest on allpool vaid valik eriala spetsialistide missioonist
loodud kultuurfilmide stsenaariume (failina manuses):
Eesti 100 aastapäevale planeeritud dokumentaalfilm „Side“ (Sts. Silvia Paluoja);
„Pallas“ sajandaks aastapäevaks planeeritud kaheosaline uurimuslik dokumentaalfilm
„Pallase sünd“ ja Pallase hukkamine“ (Sts. Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve);
Uurimuslik dokumentaalfilm Jaan Poskast „Riigiehitaja“ (Sts. Küllo Arjakas);
Muusikaajaloo uurimuslik dokumentaalfilm „ Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski“ (
Tõnis Rätsep, Jüri Trei, Tõnu Virve, muusikatoimetaja Alo Põldmäe);
Teatriajalooline uurimuslik dokumentaalfilm „Pillikandja“ (Sts. Jaak Viller);
Filosoofiline dokumentaalfilm „Põlvkonnad“ (Sts. Mati Eliste, Tõnu Virve);
Kunstifilm „Põldroos“ (Sts. Enn Põldroos)
Meediaajaloo film „Intellektuaalse triksteri maailm“ (Tõnu Virve, Arvo Vilu, Sven
Grünberg).
Ostsime koostöös positiivseid lahendusi. Palun vastust küsimustele:
Kas ülaltoodud kultuurfilmide teemad on olulised Eesti kultuurimälule?
Kas ja kuidas peate vajalikuks peatada hävitustegevus kultuuridokumentalistikas?
Lugupidamisega,
Tõnu Virve,
filmindusekspert
Kontakt:
[email protected]
Asutatud 1990
Loominguline dokumentaalfilm
Intellektuaalse triksteri
maailm
Vastutav produtsent, stsenarist, režissöör - Tõnu Virve
Peaoperaator – Arvo Vilu
Produtsent – Arthur Virve
Arthur Virve foto
Ilmar Taska Jaan Ruus KIWA Tõnu Virve
Kultuurikangelase lugu, keda huvitab ühiskond kui suhete kogum
Intellektuaalse triksteri
maailm
Kultuurikangelase lugu, keda huvitab ühiskond kui suhete kogum.
Sünopsis
Jaan Ruus oli meie kaunite kunstide ja ühiselu väljal universaalne intellektuaalne trikster,
loova innuga mänglev mees, kes ei tahagi eriti midagi oma olemusest varjata, vaid
interaktiivses elukunstis igasuguste inimestega kontaktis olla, kõikses loovuse hoovuses
kollektiivselt kümmelda.
Ruusi on alati huvitanud teema „mina ja maailm”, inimene suures plaanis, ilma ja inimese
vahekord, teda kannab uudishimu kõige ümbritseva vastu. Loodav film pakub meile raadio-,
televisiooni- ja filmikolleegide meenutuste läbi lugu noortest idealistidest, kellest saavad ühe
ajastu kultuuripoliitikud, kujundades lähimineviku ning järjepidevuse kaudu isegi tänast Eesti
vaimuelu.
Mitmekülgse Ruusi eluteekonna kulgemisega jutustatakse avameelselt kaasaegse Eesti
meedia- ja filmikultuuri kujunemise lugu. Unikaalse isiksuse kaudu luuakse meie filmikunsti
ja meedia arengust täiesti uus terviklik mõtestatus.
Loodavat teost raamistab läbivalt Ruusi toimetatud avangardistlike tele- ja filmiteoste
katkendid ning ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud tema loomingut, mis teeb sellest Eesti
meediaajaloo tutvustuse ja suurepärase ergastava vaatamise igale visuaalkultuurihuvilisele.
Stsenaarium ( 60 minutit)
1. Sissejuhatus. 2 minutit
Minevikku on vaja selleks, et ennast mõista. Loominguline tõsielufilm algab reportaažliku
tänavaküsitlusega eakatelt, noortelt ja keskealistelt, et kes oli Jaan Ruus?
Intervjuud lõpetab elavate piltide ja fotode eksprssiivne montaaž: liigume visuaalselt ajas
tagasi. Viimasele Ruusi fotomälestusele sulanduvad filmikaadrid ja näopildid aina
noorenevast Ruusist lapsepõlveni. Filmis näeme neid fotosid ja filmikaadreid koos mõne
Jaani elutee kaasteelisega raadio- ja teletööl või filmiüritustel. Elektrooniline Sven Grünbergi
originaalmuusika loob publiku kaasahaarava meeleolu. Kaadritagune meeshääl loeb Jaani
tsitaati: „Vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et
seda siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada. Aga raisakullid ja kotkad on ka
looduse sanitarid. Kriitikud on kunsti sanitarid. Kui režissöör peab ühendama endas luuletaja
ja veltveebli, siis kriitik julmusega piirneva otsekohesuse viisaka taktitundega, vaimuka
säravuse sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni selle sobiva rakendusega.“
2. Jaan Ruus on sündinud Eesti Vabariigis 2 minutit
Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate muusika. Arhiivpilti kommenteerib aktiivne
meeshääl: „1938. aasta 1. jaanuarist kehtib uus Eesti Vabariigi Põhiseadus ja kolm kuud
hiljem valitakse Konstantin Päts Vabariigi Presidendiks. Suvel toimub Tallinnas
suurejooneline XI üldlaulupidu, mille avab Eesti Vabariigi president Päts. Septembris asub
President oma uutesse tööruumidesse Kadriorus. Eesti romaanivõistlusel saab esikoha Karl
Ristikivi romaan "Tuli ja raud", ilmub August Gailiti romaan "Karge meri" ja luulekogumik
"Arbujad". Augustis külastab Tallinna maailmakuulus filmilavastaja Leni Riefenstahl.
23. novembril sünnib Tallinnas tulevane raadio-, televisiooni- ja filmimees Jaan Ruus. Päev
hiljem tulevane luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel. Nende eluteed ristuvad filmiloomes.
3. Kujunemisaastad 5 minutit
Eestlased on armastanud ja armastavad oma teatrit. Etendused on enamasti välja müüdud. See
tuleb ilmselt pikast seltsimajade traditsioonist. Kutseline teater saab jalad alla esimese
vabariigi ajal. Seepärast ongi soveti Eestis teatritegemisse kätketud iseseisvusaja nostalgia ja
miks ka mitte, kultuuriinimeste vabadusvõitluse varjatud seeme. Jaani isa Aarne Ruus on
kooliõpetaja, kellest peale Teatriinstituudi lõpetamist 1941 saab näitleja. Ema töötab
vallavalitsuse sekretärina. Ruus on meenutanud, et juba koolipoisina istus ta koos isaga
kunstiklubis Ku-ku Voldemar Panso, Ants Eskola, Hugo Lauri ja paljude teiste tolleaegsete
teatrikuulsustega. Ilmselt siit pärineb Jaani kirg avalike esinemiste vastu.
Paar kaadrit Amblast Järvamaal. Koolimaja. Samal aastal, kui Jaan Ambla 7-klassilise kooli
esimesse klassi astub, saab Amblast linna tüüpi alevik.
Tallinn. Niguliste on varemetes. Tartu maanteele kerkib stalinistlik arhitektuur. Sõjas
hävinud hoonete asemele ehitatakse vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik kahe saaliga
esinduskino „Sõprus“. 1952. aastast on teismeline Jaan juba Tallinna keskkooliõpilane.
Raudne eesriie paotub. Samal 1957. aastal, kui Moskvas toimub noorsoofestival, läheb Ruus
õppima Tartu ülikooli. On aeglaselt vabamaks mineku aeg. Rehabiliteeritakse just džässi, kuid
žanri viljelemiseks otsitakse kattevarje nagu näiteks korraldatakse džässiüritus Lõuna-Eesti
tantsuorkestrite ülevaatuse pähe. Võim ei anna midagi käest ilma võitluseta
Jaan Ruusi kaks tütart Riina ja Kertu-Pirgit meenutavad must-valgeid perepilte vaaadates
isiklikke mäluhetki - avaneb armastatud isa noorusaeg.
4. Eesti Raadiost Eesti Televisiooni 9 minutit
Tartu kuuekümnendatel. Eesti Põllumajanduse Akadeemia, Lenini kuju. Inglisild. Raekoda
ENSV lipuga. Ülikool. Sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin meenutab Jaanist mõnd
põnevat ja iseloomulikku seika ülikoolipäevilt.
Tallinnas on äsja valminud Tallinna Kaubamaja. Moderne panoraamkino „Kosmos“.
Fotomälestus, noord Marju Lauristin ja Jaan Ruus Eesti Raadios. Marju Lauristini meenutus
raadiotöö päevilt. Vanas Raadiomajas räägib raadioajakirjanik ja poliitik Toivo Tootsen,
kuidas 1965. aastal koos raadio- ja telelegendi Valdo Pandi ning kirjaniku ja kultuuritoimetaja
Juhan Saarega asutatakse Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetus ja Vikerraadio.
Pannnakse alus RAMETO raadiomängudele, tänaste televiktoriinide eelkäijatele.
Arhiivikaadrid ja fotod. Tootsen kommenteerib Ruusi helikilde raadiosaadetest.
Telemaja. Eesti Televisiooni arhiivist kaadreid ja fotosid televisiooni sünniajast.
Meediaõppejõud, teleajakirjanik ja dokumentaalfilmide režissöör Hagi Sein kirjeldab
omaegsest Eesti Televisiooni loomingulist õhustikku, mida visualiseerivad katked Ruusi
filmivalgustuslikest saadetest ”Staarid”, ”Teised linnud, teised laulud”.
5. Reklaamiklubi – värav Tallinnfilmi 3 minutit
1970ndate sümboliks Tallinnas on hotell Viru. Valmivad esimesed reklaamfilmid. Fotodel
Ruus, kes osaleb Eesti Reklaamfilmi televiktoriinide „Parem pääseb edasi“, „Targem annab
järele“ tegemisel. 25 aastat „Reklaamiklubi“ juhtinud ajakirjanik Mati Eliste meenutab,
kuidas Tallinnfilmi dokumentaalfilmide peatoimetja ja Reklaamfilmi rajaja Peedu Ojamaa
pakkus Ruusile võimalust tulla tööle Tallinnfilmi dokumentaaalfilmide toimetajaks. Ruus
näeb selles väljakutset stuudio iganenud ideoloogiliste raamide lammutamiseks.
Oma esimese filmiartikli “Teine kivi seisvasse vette” kirjutab ta teisel töönädalal Õhtulehte.
Kolleeg Valdeko Tobro oli nädal varem arvustanud Tallinnfilmi vaimuvaest olukorda
pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”.
Oma filmitoimetaja tööga Ruus seda seisvat vett ka liigutab. Kaadrid Ruusi toimetatud
dokumentaalfilmist „Eduard Viiralt“, mille režissöör Ülo Tambek.
6. Tallinnfilm 4 minutit
Kuuekümnendatel tuleb Tallinnfilmi tööle toimetajana ka kirjanik ja filmitegija Lennart
Meri, kelle artikkel filmikunstist kui suurest üksiklasest muutub krestomaatiliseks, mida
arutab pool Eesti rahvast.
„Lennart Meri oluliseks teeneks tuleb pidada, et ta püüdis Tallinnfilmi liita eesti kultuuriga,”
resümeerib Ruus. „Toimetaja oli tööl selleks, et juhtida tähelepanu režissööri ideoloogilistele
eksimustele, ta oli nõukogude tavade järgi justkui politruk armees. Tallinnfilmi toimetajad
seda rolli ei täitnud, tähtsam oli anda filmiloojatele tagasisidet, et oma ideid ja suundumusi
kontrollida, ükskõik, kas see oli siis toimetaja, oma naine või sõber.“
VKIKi lõpetanud väljapaistev filmilavastaja ja operaator, dokumentaalfilmide autor Andres
Sööt räägib Ruusist dokumentaalfilmide toimetajana. Visuaalis Söödi “511 paremat fotot
Marsist”: kohvikusistujate portreegalerii Artur Alliksaare luule saatel.
Ruusi animafilmide toimetaja perioodi meenutab režissöör Priit Pärn. Kaadreid Pärna
multifilmidest „Kolmnurk“ ja „Harjutusi iseseisvaks eluks“, mida on toimetanud Ruus.
7. Eesti Telefilm 2 minutit
Kaadrid dokumentaalfilmidest „Teise looduse tegijad“ ja „Meie Kreenholm“ millede
režissöör on Ruus. Haruldased filmikaadrid stuudio Eesti Telefilm toimetuskolleegiumi
koosolekust: Jaan Ruus, Juhan Saar, Endel Haasmaa jt. Ruus on toimetaja, stsenaariumide
osakonna juhataja ja ka toimetuskolleegiumi liige.
Filmiprodutsent ja režissöör Marianna Kaat on õppinud Leningradis Teatri-, Muusika- ja
Kinematograafiainstituudis teatriteadust, kaitsnud kunstiteaduste kandidaadi väitekirja teemal
"Protagonisti probleem eesti mängufilmis“. Eesti Telefilmi omaaegne toimetaja Marianna
Kaat annab hinnangu Ruusi seitsmekümnendate telefilmi perioodist. Mõned kaadrid Ruusi
toimetatud dokumentaalfilmist „Liblikalend“, režissöör Dorian Supin.
8. Sirp ja Vasar 3 minutit
Kaheksakümnendatel valmistub Tallinn Olümpia purjeregatiks. Ruus on kultuurilehe Sirp ja
Vasar filmitoimetaja. Oma arvamuse Ruusi kohta avaldab omaaegne Sirp ja Vasar
peatoimetaja, ühiskonnateadlane ja teatritegelane, publitsist, ajakirjanik, meediaõppejõud
filosoofiadoktor Eduard Tinn. Vastavalt tekstile selgub visuaalne kattematerjal.
9. TeaterMuusikaKino 3 minutit
Arhiivikaadrid Toompealt 1982. aasta loominguliste liitude kongressilt. On ilmunud esimene
Teater.Muusika.Kino. Uue ajakirja loomine Brežnevi ajal oli tollaste kultuurijuhtide
kangelastegu. Endine kultuuriminister, teatrikriitik, teatrijuht, lavastaja ja poliitik Jaak Allik
meenutab ajakirja loomist. Ruusist saab ajakirja filmiosakonna juhataja. Visuaalid esimesest
ajaloolisest TeMuKi-st.
Värske TeMuKi filmitoimetaja Donald Tomberg jagab arvamust Ruusist. Samas arutleb, et
kuidas innovaatiliselt edasi arendada Eesti ainukese filmiajakirja sisu ja vormi.
10. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 4 minutit
Filmitegemist seostatakse Nõukogude Eesti kunstiga ja, mis eriti oluline: seda rahastati täies
mahus Moskvast. Seetõttu ongi möödunud sajandi üheksakümnendatel, iseseisvuse taastamise
ajal, filmikunst Eesti Vabariigi eelarve real „muu”. Sõltumatuks saanud Eesti film võitleb elu
ja surma piiril, aga Kremli ideoloogia valvekoerte alt pääsenud vintsked filmimehed,
vabaduse vere maitse suus, loovad usinalt erastuudioid. Tiina Lokist saab lausa unetu – tema
ehitab PÖFFi, mis praeguseks on tõusnud A kategooria festivaliks. Tiina Lokk meenutab
koostööd Ruusiga, kes on osalenud žüriides ja pälvinud PÖFFi elutööpreemia.
Eesti Rahvusliku Sõltumatu Partei asutajaliige, endine Sirbi filmitoimetaja kirjanik Tarmo
Teder teeb filosoofilise ja üldistava kokkuvõtte Eesti kultuurist, filmivaldkonnast ja Ruusi
tegevusest murrangulistel taasiseseisvumise aastatel.
11. Eesti Ekspress 3 minutit
„Ma olen Eesti Ekspressis ülemkelner, kes peab telekanalite poolt iga nädal pealesunnitud
menüüst välja valima publiku jaoks need õiged road. Žongleerin tuhandete pallidega, millest
mõned õiged on vaja täpselt auku lüüa,” on öelnud üheksakümnendate alguses nädalalehe
Eesti Ekspress filmitoimetajajaks siirdunud Ruus.
Hans H. Luik on eesti meediaärimees. Ta on Tallinna börsil noteeritud Ekspress Grupi asutaja
ja suuromanik. 1994. aasta ärijuhi aunimetuse saanud Hans H. Luik kommenteerib Ruusi
tegevuse olulisust nädalalehe sisu kujunemisel.
12. Eesti Kinoliit 2 minutit
Tallinna Kinomaja. Ruus oli Eesti Kinoliidu liige 1971. aastast. Olnud Eesti Kinoliidu
juhatuse loomingusekretär ja aasta ka juhatuse esimees. Arhiivfotod sellest perioodist.
Praegune Kinoliidu esimees Martti Helde tutvustab tänast Kinoliitu kui meistrite liitu, mis
ühendab professionaalseid filmitegijaid ning tegutseb eesmärgiga edendada Eesti filmikunsti,
säilitada ja arendada professionaalset filmiloomet ning arendada üldist filmikultuuri.
14. Raadio 2 2 minutit
1994. aastal juhib Ruus Raadio 2-s saatesarju ”Eesti filminäitlejaid” ja paar aastat hiljem
loodud saatesarja”Eesti filmilavastajaid”. Visuaalis ilmuvad filmikaadrid režissööridest.
Filmiprodutsent ja stuudio Amrion omanik Riina Sildos avaldab oma arvamust filmikunsti
arengutest ja praegusest olukorrast. Ta on olnud Eesti Filmi Sihtasutuse juht, rahvusvahelise
filmituru Baltic Event ja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu asutaja. Sildos meenutab Ruusi
raadiopäevilt, mil ta ise oli Raadio 2 filmikriitik.
15. Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Filmi Instituut 3 minutit
Eesti aeg töötab Eesti filmi kasuks. Jõuliselt toetavad filmikunsti arengut kultuuriministrid
Jaak Allik, Signe Kivi ja Rein Lang. Luuakse riigi poolt valdkonda korraldav avalik-õiguslik
Eesti Filmi Sihtasutus. Märgatavalt suurenevad riigiabi andmise mahud. Sihtasutuse
ekspertkomisjoni esimeheks saab Jaan Ruus. „Filmiteadlane peaks saama süstemaatilise
erialase hariduse,“ on öelnud Ruus. Praegu on juba esimesed doktorandid.
Neli aastat tagasi reorganiseeritakse EFS Eesti Filmi Instituudiks. Edith Sepp on õppinud Lodzi's
asuvas Poola riiklikus filmikoolis ja jätkanud Suurbritannias, kus ta 1997. aastal omandab
magistrikraadi filmirežii erialal Sheffieldi ülikoolis. Edith Sepp on aastast 2010
kultuuriministeeriumi filminõunik ja alates 2013 Eesti Filmi Instituudi juhataja. Sepp hindab
Ruusi tegevust instituudi vaatenurgast.
16. Eesti Filmiajakirjanike Ühing 1 minut
Ruus on asutamise algusest kuulunud Eesti Filmiajakirjanike Ühingusse. Praegune ühingu
esimees Andrei Liimets kommenteerib ühingu minevikku, olevikku ja tulevikku.
17. Inspireeriv eesti film 6 minutit
Pikka aega ei peeta heaks tooniks nõukogude aja filmikunsti meenutada ega analüüsida, aga
aja kulgemisega on mõtteviis muutunud. Tänu paljudele üritustele hakkab ka nõukogude eesti
film eesti rahvale omasemaks saama. On tähelepanuväärne, et omamaine vanema aja film on
hakanud inspireerima noort kultuuriinimeste põlvkonda.
Intellektuaalse triksteri maailma tuumikrühma kuulub Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud
kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat KIWA. KIVA annab oma nägemuse Eesti
kultuuriruumist üldisemalt filmi „Hukkunud Alpinisti“ hotell kaudu. Hotell mägedes on
töölaud, isegi operatsioonilaud või katsepolügoon, kust on maha lükatud ja kõrvale jäetud
kõik üleliigne, nii et nähtavale jääks ainult täieliselt olemuslik või vajalik. Oleva ja olematu
vaheline piiritsoon, nagu Shambala budistlikus mütoloogias. Kuidas siseneda hotelli? Kas
väljastpoolt, nagu inspektor Glebsky filmi avakaadrites, või seestpoolt, nagu tulnukad
inimkehadesse? Kuidas võimumehhanismid, mütoloogia, keskkond, helid, utoopiad,
kordused, peegeldused ja erinevused – kõik kaardid, mis film kätte mängib – mõjutavad
inimpsüühikat, ja kuidas see omakorda mõjutab hotelli?
Mängufilmi kunstnik Tõnu Virve filosofeerib Ruusi osast lähimineviku filmikultuuri
mõistmise kujundamisel oma kauaaegse tutvuse ja koostöö baasil, alates teleajast
seitsmekümnendatel kuni kaasajani. Arhiiviaadrid ETV meelelahutussaatest „Rahvusvaheline
filmifestival Tallinnas“, kus mängivad noored Ada Lundver, Juhan Viiding, Jaan Ruus.
Saate kunstnik on Tõnu Virve.
Filmilavastaja, produtsent ja stsenarist ning kirjanik Ilmar Taska on VKIKi lõpetanud
filmiteadlasena. On Tallinnfilmis stsenaariumide toimetuskolleegiumi liikmena toimetanud
ka filmi "Hukkunud Alpinisti hotell". Loonud telestuudio Kanal 2. Ainukese eestlasena on
Taska tootnud ja kirjutanud Hollywoodi stuudio filmi Back in the USSR, 1991, 20th Century
Fox ja lavastanud õudusfilmi Thy Kingdom Come/Wings of Fear, 2010.
Maailma näinud mehena avab mitmekülgne novaator Ilmar Taska toimetaja rolli filmis kui
ka televisioonis.
18. Isiksuse koht ajaloos 5 minutit
Abikaasa Viive-Riina Ruus, kes on praegu pedagoogikateadlane, kasvatusteaduste doktor,
meenutab kohtumist Jaaniga, unustamatut noorusaega, õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis,
kus tudeeris aastatel 1956-1961, lõpetades majandusteadlasena. Viive-Riina teeb lähedasena
ja teadlasena emotsionaalse kokkuvõtte . Jaanile tundus, et juura on liiga võimulähedane,
ajakirjandus enam-vähem samasugune ning Moskva on kaugel ja venekeelne. Kuidagi
ootamatult valis ta hoopis majanduse, mis tundus midagi konkreetset. Diplomeeritud
majandusteadlasest Ruusist ei saanudki majandusteadlast.
Pool sajandit on Ruus oma kirjatöödega populariseerinud filmikunsti, õpetanud vaatama ja
eritlema, olnud publiku filmimaitse kultiveerija. Toimetas ainsat stuudio Tallinnfilm
riiulifilmi „Talupojad“, mille stsenaristiks on Hando Runnel. Näidatakse esmakordselt 1990
aastal. Jaanist päev hiljem sündinud Hando Runneli kommentaar.
Jaani teekaaslaste sisutihe tagasivaade kultuuri lähiajaloole on lugu noortest idealistidest,
kellest saavad keerulise ajastu kultuuripoliitikud, kujundades lähimineviku ning järjepidevuse
kaudu isegi tänase Eesti Vabariigi vaimuelu. Ilma minevikuta pole tulevikku. Jaan Ruus: et
vanade vastu mässata, peab noor neid teadma.
Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski
MUUSIKAAJALOO UURIMUSLIK DOKUMENTAALFILM
Stsenaristid: Tõnis Rätsep, Jüri Trei, Tõnu Virve
Režissöör: Tõnu Virve
Muusikatoimetaja: Alo Põldmäe
Nõustav produtsent: Mati Eliste
Peaprodutsent: Arthur Virve
Tootja: MTÜ Estonian Educational Film
Stsenaariumi I variant
Sissejuhatus.
Arhiivikaadrite kompositsioon ooperitest Lohengrin, Otello, Rigoletto, Traviata,
Trubaduur. Euroopa ja Venemaa arhiivide materjalidest popurii Tšaikovski teostest .
Kunstipildid Vene keisririigi pealinna Sankt –Peterburgi arhitektuurist ja kultuurist
Peeter I ajast kuni ülemöödunud sajandi keskpaigani, mis vahelduvad kaasaja
linnapildiga samadest paikadest. Jutustaja on kaadris ja mõnikord kaadri taga.
Lisanduvad arhiivikaadrid tsaari perekonnast ja muust olmest, mis säilinud elavate
piltidena või huvitavate fotodena arhiivides ja muuseumites.
Jutustaja teksti sisu. Kui Vene Tsaar Peeter I Moskvast itaallaste projekteeritud Sankt
Peterburgi kolis, valitses Neevalinnas euroopalik Pariisi mood ja õukonnas kõneldi
prantsuse keelt.
Tänu saksa mõisnike osavale poliitikale saadakse siinmail kätte poliitiline eristaatus ja
vene keele kõrval on Baltimaades kõige tähtsamaks saksa keel. Saksa usinuse, lobitöö
ja korrektsusega imbuvad sakslased vaikselt Peterburis Tsaarivalitsusse. Nii hakatakse
ülemöödunud sajandil Tsaari õukonnas rääkima saksa keeles.
Peeter Jürgenson on ainus, kes julgeb õukonnas valitsevale saksameelsusele ja saksa
keelt kõnelevale tsaarile vene keeles vastu vaielda, et ta pole sakslane vaid eestlane
ning pärineb Hiiumaa kaluri lihtsast perekonnast. Avameelsusega pälvib ta tsaari
usalduse ja poolehoiu. Silmapaistvad noodikirjastajad eestlased, vennad Jürgensonid
panevad 19. sajandi keskpaigas aluse vene rahvusliku muusika laiaulatuslikule
levitamisele. Neist edukamaks osutub Peeter Jürgenson.
Algustiiter:
Mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski
1.
Sankt-Peterburgi 19. sajandi keskpaiga vaated. Rahvusluse kultuuripoliitilise liikumise
Eesti ringi „Peterburi patrioodid“ liikmete arhiivmaterjal.
Intervjuu Eesti diplomaadi, laulja ja pedagoogi Jüri Treiga.
Sisu. Pärast pärisorjuse kaotamist algab Venemaal rahvuslik liikumine. Peterburis
pannakse alus ka Eesti rahvusluse kultuuripoliitilisele liikumisele – luuakse ring
„Peterburi patrioodid“ , kuhu kuuluvad heliloojad Carell, Hirsh, Keiserliku Teaduste
Akadeemia keeleteadlane Wiedemann, Tsaari õukonnakunstnik Köler. Noodikirjastaja
ja eesti kuulsam muusikaarendaja Peeter Jürgenson kuulub samasse ajajärku. Peeter
Jürgenson on üks ringi juhtfiguure.
Ta on mees, kes kinkis maailmale Tšaikovski.
2.
Visuaalse etekujutuse ajastust annavad tekstile sulanduvad, maalid, graafilised lehed
ja litod KUMU hoidlatest ning Tallinna Linnamuuseumist. Kaadrid Tallinna
Pühavaimu kirikust. Avaneb Koguduse aastate 1834 – 1847 registriraamat. Näeme
Peeter Johan Jürgensoni sünni sissekannet kirikuraamatus. Kaamera libiseb aeglaselt
mööda teksti.
Hääl kaadri taga. Sündinud 1836, juulikuu viiendal, kell 2 hommikul, ristitud
üheksateistkümnendal nr. 164: Peeter Johann. Vanemad: isa heeringapraakleri sulane
Hans Jürgensohn, ema Aeta. Usk: evang. Luteri. Sünnikoht Tallinn, ristitud kirikus
diakon Frese poolt. Vaderid: kojamees Voldemar Kreutzberg, tündersepp-
meisterAleksander Kissner, heeringapraaklerisulase Tõnis Tõnissoni naine Wilhelmine
Sophie.
3.
Troonikaamera panoraam Hiiumaa kohal. Kaamerapilt Emmaste kohalt laskub De la
Gardie mõisahoone ette.
Intervjuu näitleja ja õppejõu ning Peeter Jürgensoni uurija Tõnis Rätsepaga.
Sisu. Hiiumaalt pärit pere peab mõisniku survel saksastama nime Kirs Jürgensoniks.
Peeter Jürgensonile tundub see elu lõpuni ülekohtune, et sakslastest mõisnikud tohtisid
nõuda eesti talupoegadelt nimevahetust lihtsalt tuju pärast. Peeter Jürgensoni poeg
Georgi on meenutanud: “Eesti rahva raske elu saksa parunite nuudi all ärgitas
nõrgemaid eestlasi saksastuma ja isegi lugema end saksa kultuuri poegadeks. Isa
sirgjooneline ja tugev iseloom vastupidi kasvatas temas vihkamist rõhujate vastu.”
See on lugu, kuidas üksainus truu ja usus kindlameelne mees ohverdab iseend, et
mõistetaks noodikirja ja edeneks muusikakunst. Kõikide uskumiste lõppeemärk on
kultuur, Jürgensoni puhul, muusikakultuur.
4.
Kaamera on Tallinna Toomkoguduses, libiseb üle koguduse revisjonikirjade.
2. novembril, 1850 on Kirsi perekonna liikmed loetletud järgmiselt:
lesk Aeta Jürgenson Kirs, üle toodud Emmaste mõisa hingekirjast, vanus 48a.;
Joseph Jürgenson Kirs 22a.;
Peeter Johann Jürgenson Kirs 14a.;
Helena Maris 20 a.;
Maria Elisabeth 18a.
Kaadritagune hääl jutustab, et pärast isa surma Tallinna asumisel elab taanlannast ema
Aeta Kirs oma nelja lapsega pooles toas. Teist toapoolt kasutab teine perekond, sama
arvukas ja niisama vaene. Ilmselt siit pärineb Peetri avatud ja inimlik suhtlemisoskus.
5.
Lavastuslik episood.
Sisu. Isa sureb, kui Peeter on alles väike. Nüüd jääb pere eest hoolitsemine
puritaanlasest ema hooleks. Jürgensonide kodus tohib lugeda vaid piiblit. Tänu
koolikaaslastele hakkab Peeter lugema siiski ka muid raamatuid. Ja nii innukalt, et
lugemiskirg oleks väikesele poisile peaaegu saatuslikuks saanud. Kord toob üks
jõukamatest õpilastest kooli kaasa raamatu, mida Peeter väga lugeda soovib. Et
omanik raamatut ei laenuta, otsustab Peeter koos oma sõbraga raamatu salaja võtta.
Trükise kadumine tuleb välja ja sellele järgneb karm karistus. Poiss põgeneb linnast
välja ja satub lumetormi, kust juhuslikult päästetakse.
6
Sankt-Peterburgi ajaloolised vaated postkaartidel.
Jutustaja Sankt-Peterburgi ajaloolise Kreiskooli maja ees räägib, et 14-aastaselt
saadetakse Peeter Peterburi, kus ta vanem vend Joosep pärast Kreiskooli lõpetamist
teenib müüjana Moritz Bernardi muusikaäris. Bernardi firma noodigraveerijatelt õpib
nooruke Peeter selgeks keerulise ameti, mis seob teda nootide väljaandmisega kogu
eluks.
Litod Sankt-Peterburgis graveerimistöökojast.
Juba aasta hiljem saab Peeter tööd Sankt-Peterburg´is graveerimistöökojas, kus tõuseb
meistri abiks, selgitab kaadritagune hääl.
7.
Jutustaja siseneb Sankt-Peterburgi ajaloolisse muusikaäri hoonesse ja selgitab, et sel
ajal juhib Peetri vanem vend Joseph Jürgenson Sankt-Peterburgis tolle aja suurimat
Bernardi muusikaäri Venemaal.
Kompositsioon Bernardi noodikirjastuse toodangust pildis ja helis. Mitmesugused
ajastut iseloomustavad olmepildid annavad vaatajale visuaalse elamuse tolleaegsest
Sankt-Peterburgi elust. Võimalusel lisandub liikuvat pilti.
8.
Intervjuu katteplaanid Stellowski ja Büttneri noodikirjastuse toodangust.
Intervjuu helilooja ja Jürgensoni uurija Alo Põldmäega.
Sisu. Andekus ja töökus viivad Peeter Jürgensoni kiiresti edasi. 1855 aastast teenib ta
Stellowski noodikirjastuses ja 1859 aastast Büttneri juures. Need on Venemaa tipud.
Põldmäe annab hinnangu vendadele Jürgensonide olulisusele.
Peeter Jürgensoni põhjalikum põhjalikum uurija Eestis selgitab, et miks on filmilugu
just Peeter Jürgensonist.
9.
Moskva. Omaaegse „Vennad Schildbach“ kaubamaja piltpostkaart sulandub
tänapäeva, kus Jutustaja kaadris räägib, et 1860. aastal kutsutakse Peeter Jürgenson
Moskvasse kaubamaja „Vennad Schildbach“ ärijuhiks.
Tööga seoses tutvub Peeter Jürgenson kõikide välismaiste kirjastustega.
10.
Muusikaline kompositsioon Saksamaa levinumatest ajastu helilugudest. Visuaal
Saksamaa noodikirjastajatest ja nende toodangust.
Arhiivimaterjal Saksamaa muusikaarhiivi kogudest.
13.
Maailmakuulsate orkestrite arhiivikaadrid Euroopa muusikaarhiivide kogudest.
Popurii Pjotr Tšaikovski loomingust. Juhatavad maailmakuulsad dirigendid.
Lõpukaader ühest Venemaa kuulsast Sankt-Peterburgi orkestrist.
(Kõik muusikaga seonduvad lõplikud valikud teeb tulevane filmi muusikatoimetaja.
Persoon avalikustatakse filmi arendusperioodil.)
Panoraamid nootidest ja kuulsast vene dirigendist. Võib-olla on mitme orkestri ja
dirigendi arhiivifilmide montaaž.
Kaadritagune selgitav tekst. Tšaikovski sündis 7. mail 1840 Udmurtias Votkinskis
haritlaste perekonnas. Tema isa Ilja Petrovitš Tšaikovski oli mäeinsener ja töötas
Votkinski tehases juhtival ametikohal. Helilooja ema, Aleksandra d'Assier oli Ilja
Tšaikovski teine abikaasa kolmest, mehest 18 aastat noorem ning isa poolt
prantslanna. Helilooja vanavanaisa oli olnud Ukraina kasakas perekonnanimega
Tšaika, millest järeltulijate venepärane nimi tulenes.
Sulandub 1848 foto Tšaikovski perekonnast, kus Pjotr on kaheksa aastane.
Kaadritagune hääl. Tšaikovski oli kuuelapselise pere teine laps. Aastal 1838 sündis
pere vanim laps Nikolai, 1842 helilooja õde Aleksandra, seejärel Ippolit. Aastal 1850
sündisid perre kaksikud pojad Anatoli ja Modest. Anatoli oli aastail 1891–1892
Eestimaa asekuberner ja Modest oli tuntud näitekirjanik, tõlkija ja teatrikriitik. Ta
kirjutas libretod Tšaikovski ooperitele "Padaemand" ja "Jolanthe".
Lisanduvad fotod. Panoraamid nootidest ja kuulsast vene dirigendist.
12
Printsess Diana mälestuseks korraldatud mammutkontsert Londonis Wembley
staadionil 31. augustil 2007. 10 aastat tagasi lahkunud printsessi lemmikballetibaar,
eestlased Toomas Edur ja Age Oks esitavad katkendi meeleoluka etenduse
Tšaikovski balletist “Luikede Järv”, mille lõpetab siiras suudlus, mis terve puupüsti
täis staadioni huilgama paneb. Aplodeeritakse meie paarile püsti seistes, noored
printsid teistele eeskuju näitamas.
Hääl kaadri taga. Age Oks ja Toomas Edur lõpetasid 1988. aastal Tallinna
Koreograafiakooli ja olid seejärel Estonia solistid. Edukas balletikonkurss USA-s 1990.
aastal avas Age Oksale ja Toomas Edurile tee suurde balletti. Seejärel olid nad kuus
aastat Inglise Rahvusliku Balleti solistid.
Intervjuus maailmatähed Age Oks ja Toomas Edur avaldavad arvamust Tšaikovski
balletidest ja helilooja muusikast.
Kaadritagune hääl kommenteerib, et Elizabeth II nimetas 12. juunil 2010 Age Oksa ja
Toomas Eduri kahe riigi kultuurisuhete edendamise eest Briti Impeeriumi Ordu
komandörideks.
13.
Jutustaja siseneb Sankt-Peterburgi ajaloolisse muusikaäri hoonesse ja selgitab, et sel
ajal kui Peeter Jürgenson on Moskvas kaubamaja „Vennad Schildbach“ ärijuhiks,
juhib Peteri vanem vend Joseph Jürgenson Sankt-Peterburgis tolle aja suurimat
Bernardi muusikaäri Venemaal.
Kompositsioon Bernardi noodikirjastuse toodangust pildis ja helis. Mitmesugused
ajastut iseloomustavad olmepildid annavad vaatajale visuaalse elamuse tolleaegsest
Sankt-Peterburgi elust. Võimalusel lisandub liikuvat pilti.
14.
Pildid Nikolai Rubinsteinist. Nikolai Rubinsteini muusika.
Arhiivikaader Euroopa kuulsast ajaloolisest Pariisi ja Viini orkestritest, kes esitavad
Rubinsteini loomingut. (Valiku teeb muusikatoimetaja, kes otsustatakse
arendusperioodil. )
Panoraam Rubinsteini nootidelt, mis antud Peeter Jürgensoni kirjastuse poolt, liigub
arhiivikaadris ühe dirigendi kätele. Siis teise dirigendi kätele.
15.
Intervjuu Moskva juhtiva muusikateadlasega.
Sisu. Nikolai Rubinstein juhib tol ajal Moskva muusikaelu. Muusikateadlane kirjeldab
võrdlevalt ka tolleaegset Euroopa muusikaelu.
Katteplaanideks kasutatakse Venemaa ja Euroopa erinevate arhiivide materjale.
Elustavad helilooja Rubinsteini kaasaegsete Moskva, Sankt-Peterburgi, Pariisi, Viini,
Londoni ja Berliini kõrgseltskonna kultuuri- ja muusikaelu sündmuste kaleidoskoop.
16.
Lavastus.
1861. aasta varakevadel jutustab Peeter Jürgenson Rubinsteinile oma kavatsusest
asutada omaenda ärifirma. Noor ärimees jätab heliloojale väga hea mulje. Firma
alustab tegevust juba sama aasta 23. augustil.
Nikolai Rubinstein teeb Peter Jürgensonile ettepaneku leida oma muusikaärile sellised
ruumid, kuhu võiks paigutada ka Muusikaühingu. Koos leitakse hoone Suure
Dimitrovka ja Štolesnikovi põiktänava nurgal.
See on Zassetski maja. Majas elab ja töötab ka tolle aja tuntuim muusikakriitik
Nikolai Kaškin.
Kriitik Kaškin ütleb ühes oma kirjutises, et lühikese ajaga hakkab Rubinstein
Jürgensoni väga armastama ja neist saavad suured sõbrad.
Alates 1861. aastast alustab Peeter Jürgenson nootide kirjastamist. Tema esimesteks
väljaanneteks on Johann Sebastian Bachi gavott klaverile, Aleksandr Dargomõžski ja
Anton Rubinsteini romansid ning Carl Maria von Weberi klaveriteosed. .
Pildis heliloojate loomingu muusikaline kompositsioon arhiivfilmide vahendusel.
17.
Jutustaja liigub Zassetski maja ees. Räägib, et siia kolib Jürgenson ka ise elama.
Siseneb majja, kus asutatakse 1860 aastal Rubinsteini soovil Vene Keiserliku
Muusikaühingu Moskva osakond.
18.
Intervjuu Venemaa Keiserliku Muusikaühingu esindajaga. Teksti katavad arhiivipildid
heliloojatest ja sündmustest, mida on võimalik leida Muusikaühingu arhiividest ja
muudest säilikutest.
Sisu. Maja hakkavad külastama silmapaistvad muusikud. Tekib muusikute huviring.
Ringi hingeks on Nikolai Rubinstein ja praktiliseks juhiks Peeter Jürgenson.
Jürgensonil on oma korteri ja Muusikaühingu kontori kõrval veel kaks vaba tuba.
Nendesse ta kutsub elama Keiserliku Suure Teatri orkestrandi Konstantin Albrecti
ning muusikakriitik Nikolai Kaškini. Kujunenud ring saab Moskva muusikaelu hälliks
19.
Rubinsteini muusika. Sulandub kompositsioon Venemaa Muusikaühingu filmiarhiivi
kaadritest ja vene kuulsatest dirigentidest.
20.
Intervjuu Moskva P. I. Tšaikovski nimelise Moskva Riikliku Konservatooriumi
esindajaga ajaloolises konservatooriumi hoones.
(Kõik intervjueeritavad täpsustuvad arendusperioodil muusikatoimetaja poolt.)
Sisu. Konservatooriumi asutavad Nikolai Rubinstein koos vürst Nikolai Petrovitš
Trubetskoiga 1866. aastal. See on vanuselt teine muusikakõrgkool Venemaal.
Üldistus tolle aja Moskva Konservatooriumist, heliloojatest ja nende suhtest Peeter
Jürgensoniga. Intervjuus avab detaile Nikolai Kaškinist, kes on konservatooriumi
kauaaegne professor ja Albrectist konservatoorimi inspektor.
21.
Keila-Joa. Vürst Volkonski mõis.
Lavastus.
Volkonski kodukontsertidel esineb helilooja ja interpreedina erakordse intelligentsiga
nooruke Laroche. Jürgensoni ja Laroche vahelised suhted.
22.
Moskva vaateid. Rubinsteini muusika.
Kaadrutagune hääl jutustab, et kui Larouche Moskvasse tuleb, elatub ta tundide
andmisest. Elu kehvas toakeses emaga mõjub tervisele.
Lavastus.
Piltidel Sankt-Peterburgi heliloojad, kes kuuluvad Rubinsteini – Jürgensoni ringi.
Lavrouce ilmub 16 aastasena Rubinsteini – Jürgensoni ringi.
23.
Vana Tallinna vaated.
Jutustaja. 1862 sõidab Larouche emaga Tallinna, mis on tuntud merekuurort.
Helilooja paraneb Revelis.
Lavastus.
Larouche loob Revelis mitmeid heliteoseid.
Saadab käsikirju Sankt-Peterburi Konservatooriumi Anton Rubinsteinile.
Rubinstein klaveri taga, Jürgenson Jälgib noote. Rubinstein ja Jürgenson analüüsivad
Larouche saadetud teost.
Anton Rubinstein on vaimustuses ja annab korralduse suunata Reveli nooruk Larouce
kohe Sankt-Peterburgi Konservatooriumi.
21.
Lavastus.
Piltidel ja fotodel Sankt-Peterburgi heliloojad, kes kuuluvad Rubinsteini – Jürgensoni
ringi.
Pilte elustavad näitlejad.
22.
Moskva Tšaikovski nimelise Konservatooriumi raamatukogus Jutustaja räägib, et
1863. aastal ilmub vene keeles Belgia muusikateadlase ja helilooja François Gevaerti
orkestratsiooniõpik “Traktat ob instrumentovke”, mille tõlgib Pjotr Tšaikovski. See on
Peeter Jürgensoni esimene kokkupuude noore andeka heliloojaga.
Lavastus.
Sisu. Kohe esimestest kohtumistest mõistab Peeter Jürgenson alles algaja helilooja
talendi ulatust ning sõlmib tollal täiesti tundmatu Pjotr Tšaikovskiga lepingu kõigi
tema teoste kirjastamiseks. Nii ongi põhiosa Tšaikovski loomingust andnud välja
Peeter Jürgenson. Esimene noot ilmus trükist 1868. aastal.
23.
Lavastus.
Noored muusikatudengid käivad Peeter Jürgensoni juures mängimas kahel klaveril.
Pjotr Tšaikovski klaverikontsert neljal käel.
Noodid. Noorte poiste ja Peeter Jürgensoni käed klaveri klahvidel.
Muusikatudengid ja Peeter Jürgenson.
Seejärel stseen kus kirglikult musitseerivad Tšaikovski ja Larouche.
Kaadritagune hääl jutustab, et konservatooriumis avaldab noor Larouche oma
eruditsiooniga tohutut mõju tudeng Pjotr Tšaikovskile, kellega koos musitseeritakse.
24.
Sankt-Peterburg, Vaated Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riiklikule
Konservatooriumile.
Intervjuu Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooriumi esindajaga.
Sisu. Räägib kõigepealt eesti muusikutest, kes on lõpetanud konservatooiumi - Juhan
Aavik, Miina Härma, Mihkel Lüdig, Artur Kapp, August Topman, Rudolf Tobias,
Cyrillus Kreek, Peeter Süda, Konstantin Türnpu, Raimund Kull, Mart Saar, Heino
Eller.
Seejärel vene noortest heliloojatest, sealhulgas Pjotr Tšaikovskist, kes lõpetab
Peterburgi Konservatooriumi hiilgavalt 1865. aastal.
25.
Vanad postkaardid Moskvast, Sankt-Peterburgist, Riiast, Odessast.
Intervjuu Alo Põldmäega. Katteplaanideks on Peeter Jürgensi nooditoodang, millega
ta varustab kogu Euroopat.
Sisu. Alates 1870. aastast omandab Peter Jürgenson seitse muusikafirmat Sankt-
Peterburgis, Moskvas, Riias, Odessas ja ühendab need oma ettevõttega. Ta ületab teisi
sellega, et asetab rõhu mitte kvantiteedile vaid kvaliteedile. Peeter Jürgenson saavutab
autoriteedi kogu maailmas. Jürgensoni nooditrükiste ampluaa oli väga lai.
Lisaks 500 vene helilooja teosele andis ta välja täismahus klaveriteosed
Mendelssohnilt, Schumannilt, Chopinilt, kõik Beethoveni klaverisonaadid, 28
täispartituuri ooperitest ja ballettidest, 300 orkestripartituuri, 230 partituuri
sõjaväemuusikat, 150 ooperi klaviire, 90 ooperit klaverile 4-l käel, 2200 vaimuliku
sisuga suurteost koos partituuri, koori- ja orkestrihäältega, populaarseid teoseid
Bachilt, Händelilt, Haydnilt, Mozartilt, Schubertilt, Lisztilt ja ka sadadelt tol ajal
moesolnud heliloojailt.
Peeter Jürgenson on maailmas esimeste hulgas , kes viib nooditrüki
rotatsioonimasinale ühes ladumisega masinal.
26.
Lavastus.
Sisu. 6. jaanuaril, 1866 saabub Tšaikovski Moskva Konservatooriumi, kus ta saab
muusikateooria õppejõu koha.
Pjotr Tšaikovski romanss „Pisar väreleb“. Romansi „Pisar väreleb“ pühendab
Tšaikovski kirjastaja Peeter Jürgensonile.
Pjotr ja Peeter musitseerivad klaveril koos.
27.
Intervjuu Alo Põldmäega.
Sisu. Jürgenson saadab 15 kaastöölist oma rahaga Saksamaale graveerimisasjandust
õppima. Ta rakendab oma firmas ka kõige eesrindlikumaid tehnilisi uuendusi.
1895. aastal ehitatakse vana nooditrükikoja juurde uus kolmekorruseline korpus, kuhu
mahuvad vabalt uued soetatud trükimasinad.
Alates 1902. aastast minnakse üle elektrienergiale ning ehitatakse selleks spetsiaalne
alajaam. Nii võib tema toodang juba 20. sajandi alguseks tasemelt edukalt võistelda
tol ajal maailma parimaiks peetud Saksa väljaannetega.
28.
Moskva. Jürgensoni kvartal Kolpatšnõi põiktänavas, mitte kaugel kesklinnast.
Visuaalne kattematejal ajaloolistest isikutest, mis toetab jutustaja teksti.
Jutustaja kaadris, kes kommenteerib, et XVII sajandil kuulub see maja duuma djakk
Ukraintsevile.
1709. aastal annetab Peeter I maja vürst Golitsõnile.
Sajandi teisel poolel ostab Katariina II selle Golitsõnilt Riikliku Välisasjade Arhiivi
jaoks.
Selles majas viibib Puškin, kes kogub arhiivis materjale oma teoste jaoks.
Arhiiv paikneb siin üle 105 aasta – kuni 1873. aastani, mil siia asub Peeter Jürgenson.
29.
Haapsalu.
Intervjuu Alo Põldmäega.
Sisu. Tihti viibib Pjotr Tšaikovski Haapsalus tervist ravimas. Siin sünnivad paljud ta
kuulsad teosed, sealhulgas ballett „Luikede järv“, kelle teeb maailmakuulsaks Peeter
Jürgenson oma noodikirjastuse kaudu.
30.
Pjotr Tšaikovski balleti „Luikede järv“ katked.
Tantsivad Inglise Rahvusliku Balleti ning Birminghami Kuningliku balleti solistid
Age Oks ja Toomas Edur.
31.
Pariis.
Intervjuu Prantsuse muusikakriitikuga.
Sisu. Jürgensoni olulisus Euroopa ja maailma muusikakultuuri edendamisel. Siis
seigast, et üks Pariisi noodikirjastus ostab Jürgensonilt 1885. aastal õiguse Tšaikovski
teoste väljaandmiseks ja maksab temale selle eest 20 000 franki. Jürgenson annab
heliloojale poole summast, aga aasta pärast on Tšaikovski jälle inimene, kellel pole
kopikatki sääste.
32.
Moskva.
Peredvižnikute maalisaalis. Peeter Jürgensoni tütre , kunstnik Aleksandra maal
Tretjakovi Galeriis.
Venemaa juhtiv kunstiteadlane Tretjakovi Galeriis.
Sisu. Üle kolmakümne aasta oli Peeter Jürgenson üks Vene Muusikaseltsi Moskva
osakonna direktoreid. Koostöö oli juhatusse kuuluvate Moskva miljonäridega nagu
hilisem Moskva linnapea Sergei Tretjakov, üks Tretjakov galerii asutajaid.
33.
Popurii vene heliloojate loomingust, mida esitavad kuulsamad vene dirigendid.
Kaadritagune hääl. Selgitab, et Jürgensoni noodi- ja raamatuäri tegutses üle poole
sajandi, mille jooksul ilmus üle 500 vene helilooja teose. Venemaa arhiivide filmid.
34.
Filmi audiovisuaalne kunstiline kõrghetk. Pildis Euroopa arhiivfilmidest
kompositsioon heliloojate Borodini, Varlamovi, Glinka, Glieri, Dargomõški,
Mussorski, Prokofjevi, Rahmaninovi, Rimski-Korsakovi, Anton Rubinsteini, Nikolai
Rubinsteini, Skrjabini, Stravinski tuntumatest ooperi- ja balletietendustest.
Visuaal kandub Tretjakovi galeriisse. Valik heliloojate ja muusikateoste teemalisi
maale Tretjakovi galeriis.
35.
Genf.
Lavastus.
Pjotr Tšaikovski: Olen viimasel ajal oma teosed välja andnud eranditult Jürgensoni
juures. Jürgenson on minu suhtes olnud alati erakordselt peenetundeline, helde ja
tähelepanelik. Ta trükkis mu teoseid juba siis, kui keegi ei pööranud mulle tähelepanu.
Loeb Jürgensoni kirja: “Ma palun Sul minuga arvestada, kui vajad raha. Võin Sulle
anda avanssi või laenu, nagu Sulle sobib. Ka saata Sulle Genfi tuhat või paar franki
immediatement. Saadaksin kohe. Hüvasti, mu armas sõber, ole terve! Sinu P. J.”
36.
Bolšoi Teatri solistid esitavad katkendi Pjotr Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“.
Arhiivfilm.
Intervjuu Boris Jürgensoni tütrega.
Sisu. „Jevgeni Onegini“ ilmumine helilooja sõpradele vapustavat mõju. Erutust, mis
valitseb saalis, kirjeldab Peeter Jürgensoni naine Sofia oma kirjas Tšaikovskile.
37.
Lavastus.
Sofia Jürgenson: Alles aegade möödudes mõistetakse Teie „Oneginit“; iga
sugupõlvega kasvab tema ülemaailmne tähtsus. Selles peegeldus kogu maailm – nii
möödunud, käesolev kui ka tulev. Muusika, muusika tõusis laval üles, ta helid sööstsid
hinge. Olen veel praegugi meeletu, meeletu! Ulun aeg-ajalt kui segane. Ei suuda
kirjutada – langen Teie ette .... P.S. Kui rumal olen....“
Pjotr Tšaikovski: Armas ja Kallis Sofia Ivanovna! Aitäh Teile! Teadsin, et valitud
hinged suhtuvad sümpaatiaga sellesse teosesse ja et selles kajastub toosama poeetiline
vaimustus, milles autor ise viibis „Oneginit“ kirjutades. Miks nimetate kirja rumalaks?
Ta on just nimelt tark. Ainult targad inimesed ei häbene väljendada oma tundeid....
38.
Moskva lähedane Klini väikelinn, kus asub Tšaikovksi maja-muuseum.
Intervjuu Tšaikovski maja-muuseumi juhatajaga.
Sisu.Tutvustab materjale, mis seotud Jürgensoni ja Tšaikovski suhetega, näiteks kirjad.
39.
Moskva.
Jutustaja Peeter Jürgensoni maja ees räägib, et Neglinnaja 14 asuvas majas, kus omal
ajal tegutses Peeter Jürgenson asub praegu üks populaarsemaid noodikauplusi
Moskvas. Pärast Peeter Jürgensoni surma 1904. aastal jätkavad kirjastamistööd tema
pojad Boriss ja Grigori. Nootide kõrval avaldab vendade Jürgensonide kirjastus ka
raamatuid muusikateooriast ja -ajaloost, samuti heliloojate elulugusid.
Nii Boriss kui Grigori Jürgensonid töötavad pärast 1917. aastat Vene Föderatsiooni
Rahvakomissariaadi muusikaosakonna kirjastuses, millest moodustatakse hiljem
riikliku kirjastuse muusikakirjanduse osakond, 1930. aastal kirjastus „Muzgiz“ ja
1964. aastal juba kirjastus „Muzõka“.
40.
Euroopa, Jaapani ja Venemaa arhiivide materjalidest popurii Tšaikovski teostest ,
mida juhatab Paavo Järvi.
Intervjuu Paavo Järviga, kes annab noodikirjastaja Peeter Jürgensoni tegevusele oma
hinnangu.
Kompositsioon maailma riikide rahvusarhiivide arhiivikaadrid ooperitest Lohengrin,
Otello, Rigoletto, Traviata, Trubaduur, mida dirigeerivad maailma parimad dirigendid,
nende hulgas Paavo Järvi.
Sulanduvad arhiivikaadrid Tšaikovski ballettidest, mida esitavad maailma parimad
solistid, nende hulgas Age Oks ja Toomas Edur.
Hääl kaadri taga. Peeter Jürgenson on oluline mitte ainult Eesti kultuuriloole vaid
kogu maailma muusikaajaloole.
Filmi lõpp.
Estonian Educational Film
2017 ©
Estonian Educational Film
IDEE ARENDUSPROJEKT
P A L L A S E
HUKKAMINE
Kunstiajaloo teemaline haridusfilm
Kestus 54 min ; Formaat 16:9 HDV ; Helistandart Stereo
Kuldaeg. Poliitiline flirt. Agooniad.
Stsenaariumi autorid : Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve
Rezissöör: Tõnu Virve
Produtsent: Arthur Virve
Estonian Education Film ©
2014
Sünopsis
„PALLASE HUKKAMINE“ tegevus hõlmab PALLAS lõpetajate
elukäike alates I lennust kuni kooli sulgemiseni Tartus. 1940. aastani
lõpetab 17 lendu, kes asuvad tööle kunstiõpetajatena üle kogu maa,
kasvatavad noortes oma koolist kaasa toodud arusaamu kunsti
olemusest ning kunstniku tähendusest ühiskonnas.
Lavastuslike detailidega elustatakse ajaloolised isikud. Intrigeeriv on
mängu- ja dokumentaaldraama stiilide ühendamine. Esmakordselt
jutustatakse narratiivselt kunstnike isikulugusid. Foto- ja filmimaterjal
dokumenteerib, maalid ja graafika loovad visuaalse meeleolu.
Uudne on planeeritud kunstifilmi puhul, et esmakordselt Eesti
kunstiajaloos tõstetakse esiplaanile loovisiksused. Kunstiinimeste
omavahelised suhted, egod, juhused ja erinevad ideoloogilised
arusaamad kujundavad Eesti kunsti ajaloolist arengut. Loomingut
eksponeeritakse vaid reaalse elu peegeldusena kogu oma
mitmekesisuses. Palju on teoseid, mida vaatajad näevad esmakordselt.
Tänu „Pallasele“ on meil täna üle tuhande professionaalse kunstniku.
Teises maailmasõjas Pallase hoone hävib. Tänapäeval asub sääl
samanimeline hotell. Ei ole mingit märki endise kunstitempli paigast,
peale hotelli nime. Side ajalooga on katkenud. Autor õppis Alfred Kongo
juhendamisel Tartu Kunstikoolis, mis asus H. Heidemanni tänaval
Filmi loominguline grupp komplekteeritakse arendusperioodil.
STSENAARIUM
III
variant
Pilt. I Lennu lõpetajad. Foto.
Kaadritagune tekst. 1924. aastal lõpetab «Pallase» kooli esimene lend.
Ferdi Sannamees.
Pilt. Sannamehe varased ekspressionistlikud maalid;
Amanda Jasmin portree;
Portreed kultuuritegelastest – Gailit, Tassa, Tammsaare jt
Vabadussõja monument koolipoistele Tallinnas.
Kaadritagune tekst. Ferdi Sannamees Anton Starkopfi õpilasena.
Pilt. Natalie Mei akvarellid ja kollaažid.
Mehe portree.
Natalie Mei
Kaadritagune tekst. Natalie Mei õpetaja on Nikolai Triik
Pilt. Muusika.Kuno Veeber. Foto.
Tuulik 1920; Natalie Mei portree; Portree 1923; Maadlejad; Suplejad; Võitlus 1922
Muusika 1923; Suplejad 1924; Natyyrmort kolbaga 1928
Kuno Veeber Konrad Mägi õpilasena.
Kuno Veeber (Näitleja): Ei ole mitte seda uisapäisa futuristitamist ja
ekspressonistitamist olemas, puudub suurema osa juures värvide jõhkrus, see
aiateibaga maalimine, see „kõiklubatav sünnitava kunsti nimel“, vaid siin paistab
mingi enesevalitsemine juba üsna tähtsat osa etendavat maitse kui ka tehnilise töö
suhtes.“
Pilt. Ado Vabbe Pariisis.
A. Vabbe akv Seine'j jõgi, Pariisi bulvar, Arlekiin, joonistused Pariisist
Vabbe foto sulab üle Vabbeks grimeeritud näitlejale. Vabbe - Arlekiin.
Orienteeruv tekst. Pallaslaste enesetäiendamise sihtpunktiks saab Pariis.
Ado Vabbe külastab Pariisi esmakordselt 1924. aasta kevadel. Vabbe «Arlekiin» on
praegu Tartu Kunstimuuseumi logo.
Ado Vabbe (Näitleja): Ma tean küll, mis minult nõutakse, – et ma maaliksin
igasuguseid tegelasi, aga seda ma ei tee mitte, parema meelega maalin Pierrot'd ja
Arlekiini.
Pilt. Eesti inimesed.Grupifotod. 1920, 1925.
Pariisi vaated ja samad kohad tänapäeval.
Vabbe, Wiiralt, Grünberg, Teder, - autoportreed.
Filmitud kaadreid Pariisist, mis seotud meie kunstnikega, üksikuid näiteid toonasest kunstist.
Foto noorest Wiiraltist. Muksi Portree Wiiraltist;
Teosed:Mon Paris;; Naised silindritega, Haaremis 1927 Fantastilised pead 1929 Põrgu 1930 Kabaree 1931
Jutlustaja 1932 Absindijoojad 1933.
Pariisi vaated. Wiiralti kalm Pére-Lachaise´i kalmistul.
Orienteeruv tekst. Pärast sõda on Euroopas toimunud mõjusfääride muutus. Saksa
orientatsiooni on vahetanud välja prantsuse kultuuriruum. Ekspressionismi asendab
uusasjalikkus ja art deco. Pallaslastele on Pariis väga oluline.
Eduard Wiiralt
1925 aastal läheb Pariisi Eduard Wiiralt ja jääb kuni 1939. aastani. Sõja ajal läheb
Pariisi tagasi. Sureb 8. jaanuaril, 1954 aastal Pariisis ja on maetud Pére-Lachaise´i
kalmistule
Pilt. Kristjan Teder /1926-28/, Kuno Veeber /1924-26/, Juhan Muks /1925-26j a 1933-39/, Jaan Grünberg
/1926-1933 ja 1937-1939/, Aleksander Vardi /1925-29 ja 1937-38/ Tiiter ja Foto.
Mustlastüdruk (akt, tahvlil kaasõpilaste nimed eludaaumitega) 1926
Pariisi vaated – Raspail` bulvar, Õitsev Pariis, Avatud aken, Natüürmort baklažaaniga jt.
Tartu vaated – Talvine Tartu, Kristus rännakul 1937 Lilled.
Aleksander Vardi. Tiiter ja Foto.
Pariisi ja Tartu vaated. 1920Ndad; Pariisi ja Tartu vaated. 1920nNdad; Suplejad 1930ndad algus;
Vaikelud. 1920Ndad
Addo Vabbe - autoportree. A. Vabbe Pariisi aineil valminud tööd.
Karin Luts. Tiiter ja Foto.1928. Aasta lõpetajate foto. /Pariisis 1928-29 ja 1939/
Süüta laste tapmine, Peale pariisi – Matuselised 1932, Vähisööming 1933, Koridoris 1935, Leerilapsed
1936, Kunstnik 1937, Härra 1938, (Peale Itaaliat Autoportree, 1939, Kuus meest, Veneetsia motiiv 1940)
Karin Luts (Näitleja): „Naisi ei õppinud «Pallases» palju. Esimesel kevadel, pääle
„Pallase“ astumist jätavad tüdrukud kurameerimise maha. Teisel kevadel lõikavad
juuksed ära. Kolmandal kevadel loobuvad kõigest muust neitsilikust. Neljandal
kannavad pükse, viiendal tulevad tagasi puudri, pitside ja lokkide juurde, - ja
kuuendal lähevad mehele.“
Voldemar Haas
Pilt. Fotod
Mei – kollaažid ja akvarellid, Haas - maalid
Mei kostüümid: Flora ärkamine, Punane moon, Luikede järv, Giselle, Kratt.
Haas lavapilt: Flora ärkamine, Punane moon, Luikede järv, Giselle, Kratt.
Orienteeruv tekst. Teatrikunstnikud Mei ja Haas on ka head maalijad.Enamuse
kolmekümnendate aastate lõpul lavastatud Estonia balleti kostüüme kavandab
Natalie Mei ja lavadekoratsioonid Voldemar Haas. Nemad koolitavad välja kogu
sõjajärgse ajal tegutsevad kutselised teatrikunstnikud.
Pilt. Vabbe - «Daam boaga». Ajakiri Agu 1925, nr 7 lk 204
„Taevaskoja motiiv“ 1934 EKM
Pütsepp (Näitleja): 1925. aastal „Pallase“ VIII-l kunstinäitusel eksponeeritud maali
„Daam boaga“, varjamatu erootika põhjustab skandaali. Vabbe on pettunud Tartu
publiku väikekodanlikust maitsest. „Noor kornet punaste põskiga“ on pettunud, noor
põlvkond kunstnikke, kellest mitmed tema käe all võrsunud, on peale kasvamas.
Nende soov kunstiareenile tõusta ja seal läbil üüa mõjub pärssivalt Vabbele.
Muutunud aeg ja taltunud Vabbe, kelle noorpõlve elaan on kuhtunud. Pedagoogitöös
kannab tema lähenemine õpilstele kui isiksustele vilja „Absoluutseid reegleid minu
pedagookikas pole. Suhtun igasse töötavasse andesse individuaalselt, püüan igasse
süveneda, ergutada seda, mille vastu õpilane huvi tunneb, ning kas või märkamatult
koorida välja tema sisu.Ado Vabbe ei olnud mingi tegelane, vaid täisvereline,
kompromissideta kunstnik. Isegi niivõrd suverräänne, et produtseeris hulk aastaid,
panemata töid välja ja pakkumata neid müümiseks.
Arnold Matteus
Pilt. Starkopfi maja Tähtveres, Tartus. Teosed ja ta kalm maja aias. Teosed vastavalt tekstile.
Orienteeruv tekst. Starkopfi on jõudnud oma loomingulisse kõrgaega. Tema
esimene abielu kunstnik Lydia Meiga jäi lühiajaliseks. 1925 sõlmiti uus liit Alide
Lepikuga. 1929 sai Starkopf „Pallase“ kunstikooli juhatajaks. 1930. valmis vastses
Tähtvere linnaosas Arnold Matteuse projekteeritud uhke funkmaja koos ateljeega.
Maalikunstnik Juhan Püttsepp meenutab, et maja sisseõnnistamisepeo külalisena
saadeti teda starkopfi juures vanni, mis tol ajal oli veel uhkuse asjaks. Sel ajal valmis
Starkopfil mitmeid hauasambaid, mis tõid majanduslikku kindlustunnet – August
Jõksi rahula Nõo kalmistul. Viimase vend Karl Jõks (kunstnik Silvia Jõgeveri isa)
tellis skulptorilt naisfiguuri, mis pandi suvila aeda Tuule tänavas. Pereema pani aga
aias sööva lehma keti ümber Starkopfi skulptuuri ning viimane sikutas selle pikali.
Skulptuur sai viga ning Starkopf oli solvunud teost enesest. Anton Starkopf oskab
inimestega kiiresti kontakti luua. Temal on majanduslikku taipu ning ka paindlikkust
ülemustega asju ajada. Raskeil aegadel jääb kunstikool „Pallas“ püsima peamiselt
tänu Starkopfi hoolitsusele.
Pilt: Püttsepp: Õhtune maastik teelistega /1927/,
Liimand: Perekond õhtul /1932/, Ema ka laps /1932/, Õhtul /1933/, Vanaeit /1933/ Sügis (Kartulivõtjad)
/1933/, Köögis /1934/, Sügis /1934/
Kummits: Talutares /1930/,
Johani: Kõrtsis ja Laudkond /1934/ Kingsepad /joon. 1936/, Isa portree, Ema, Pesutriikijad /1932/,
Rahvapidu /1939/, Pime moosekant /1931/
Leps: Värviproov /1933
Aino Bach
Orienteeruv tekst. Vasakpoolsed Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand
naudivad aguli poeesiat. Johani ja Liimand on Tallinna Riigi kunsttööstuskoolist
1926. aastal Tartusse kunsti õppima tulnud noored mehed, kes juba Tallinnas käisid
tööliskeldris koosolekuil. Tartus sidus Johani oma elu Helene Mugastoga, kes osales
samuti pahempoolses liikumises. Liimandi abikaasaks sai aga „Pallases“ graafikat
õppiv Aino Bach, kes oli sündinud Venemaal ja Omskis elanud kaasa
revolutsioonilistele sündmustele. Nii langes Nõukogude Vene telgitagune poliitika
vastuvõtlikule pinnasele. Läbi kultuurikontaktide püüti sõlmida sidemeid siinsete
kultuuritegelastega.Pahempoolsed vaated ei ühti sotsdemokraatide ideedega. 23. mail
suri 1905. aasta noor-eesti põlvkonna aatekaaslane „Eesti sotsiaaldemokraatide isa“
Mihkel Martna.
Pilt. Nõukogude kunst 30 aastatel.
Nõukogude Vene graafika 30. aastatel.
Ustinov. Foto.
Starkopfi looming.
Orienteeruv tekst. Head suhted on ühingul tekkinud Nõukogude Liidu saatkonnaga
peale nõukogude graafika näituse korraldamist kooli ruumides.
Näituse avamisest 1. mail 1934 võtab osa saadik A. Ustinov.
Vastuvõtul tekib professor Starkopfil sõbralik vahekord saatkonna esindajatega ning
saadik teeb ettepaneku korraldada „Pallase“ ekskursioon Nõukogude Liitu.
Voldemar Vaga
Pilt. „Pallase“ õpilastööde näituse tööd. Starkopfi töid.
Ustinof, Starkopf. Fotod.
Fotod kunstiajaloo õppejõud Voldemar Vaga ja noored pallaslased.
Voldemar Vaga, Rudolf Sepp, Kaarel Liimand, Hando Mugasto, Juhan Nõmmik.
A. Johani Leningradi vaadetega akvarellid. TKM
Orienteeruv tekst. Juunis külastab NL saadik „Pallase“ õpilastööde näitust.
Kooli direktsioon kingib igale delegatsiooniliikmele ühe talle enim meeldinud töö.
Starkopf saadab saatkonda oma tööde fotosid. 1934. aastal oktoobris ja novembris
toimub kooli „Pallas“ õppejõudude ja õpilaste ekskursioon Nõukogude Liitu, mille
organiseerijaks on kunstiühing „Pallas“. Koolist osalevad õppejõududest Voldemar
Vaga, õpilastest Rudolf Sepp, Kaarel Liimand, Hando Mugasto, Juhan Nõmmik. Reis
süvendab noorkunstnike vasakpoolset maailmavaadet.
Pilt. Arhiivfilm kalapüügist EFA.
Sulanduvad autoportreed – Richard Uutmaa, Johannes Võerahansu
Richard Uutmaa. Tiiter ja Foto.
Rannamaastik kaluritega 1935
Johannes Võerahansu. Tiiter ja Foto.
Karjamõisa õu, Õuel 1937, Lambad ojal, Põud 1938, Lambapügamine 1945, Tartu vaated.
Kaadritegune tekst. Richard Uutmaa ja Johannes Võerahansu loomingut inspireerib
rand ja randlased.
Eerik Haamer
Pilt. Eerik Haamer. Tiiter ja Foto.
Pime 1938, Põud 1939, Noor ema 1940
Kaadritagune tekst. Eerik Haamer avastab Saaremaale lisaks Ruhnu ja selle
inimesed.
Pilt. Arhiivikaadrid. EFA. Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts.
Arhiivifotod. Dokumendid, ajaleheartiklid. Eesti Filmiarhiiv. Kirjandusmuuseum. Eesti Rahva Muuseumi
fotokogu.
Orienteeruv tekst. Pärast 12. märtsil 1934. teostatud riigipööret saab
haridusministriks endine Riigi Kunsttööstuskooli direktor Konstantin Pätsi vend
Voldemar Päts. Tema egiidi all töötatakse välja nn «Kunstiakadeemia asutamise
eelnõu» asukohaga Tallinn. «Pallases» käsitletakse seda otsese ettevalmistusena
Tartus asuva kooli sulgemiseks, sest mitme sarnase profiiliga õppeasutuse
ülalpidamine käib väiksele riigile üle jõu.Tallinna ja Tartu vastasseis teravneb.
Pilt: Eesti inimesed. Grupifotod. 1930, 1935.
A. Johani Pätsu ja K. Liimandi Tõnissoni portreed. Tellimusportreed kultuuritegelastest Sannamehe
Tammsaare jt.
Ametlik eesti kunst. Esindusportreed, skulptuurid. KUMU skulptuuride hoidla.
Kunstinäitused EFA 4, s 159, EFA 4, s.163, EFA 4, s 127.
Pilte kodumaa lähimast minevikust puusse lõigatuna. J. Jõgi valmistab ajaloo ainelisi puulõikeid. EFA, s
135
Orienteeruv tekst. Muutunud aeg nõuab heroiseeritud Vabadussõja-ainelisi töid või
riigitegelaste portreid.
Tiit Hennoste
Ajastut iseloomustab Tiit Hennoste:
Kohvikud on kohaks, kus vahetatakse mõtteid viimase ilmunud värsikogu üle.
Arutatakse viimati loetud filosoofilist teost.
Paadunud pead on nimetanud Tartu kultuuri „kohvikukultuuriks“, mõeldes, et sellega
on öeldud midagi hävitavat. Ometi on see õige, et Tartus käidi palju kohvikus. Seal
istusid nii professorid kui üliõpilased, arstid ja kohtunikud, kunstnikud ja kirjanikud,
näitlejad ja kooliõpetajad. Seal hakkas idanema ju ka kü Pallas loomise idee.Tartu
vaimu ideede levitajana hakkab ilmuma ajakiri „Akadeemia“; 1938 ilmub
luulekogumik „Arbujad“; 1940 ilmus üliõpilasseltsi „Veljesto“ koguteos „Võim ja
Vaim“.
Ko-Ko-Ko-sse koondub noorem põlvkond – arbujad:
Betti Alver Heiti Talvik Bernard Kangro August Sang
Werneris käivad peamiselt « Siuru» ja «Noor-Eesti» aegsed suurused:
Friedebert Tuglas Gustav Suits August Alle
Aleksander Tassa Villem Ormisson Jaan Vahtra
Pilt.Kohvik Werner. Lisaks Arhiivfilm EFA 4. s 128. Starkopf, Kübarsepp, Sannamees, Aren, Vabbe,
Uutmaa, Vardi, Triik, Mugasto, Grünberg.
J. Püttsepp: Kunstnikud ilmuvad siis, kui nii pimedaks oli läinud, et ateljees enam
töötada ei saa. Ormisson oli järjekindel kohvikus käija. Ta istus tihti Werneris ja
mängis malet. Kohvikulauas oli tal ikka närtsinud pabeross suus, mis põneva
malepartii puhul käis vilksti-vilksti ühest suunurgast teise.
Kahe kohviku vahel liiguvad:
Juhan Sütiste Mihkel Jürna Jaan Kärner.
Pilt. Kunstnike tööd.
Kaadritagune tekst. Korraldatakse esimene kohviku-kunsti näitus /1935 Ko-Ko-
Kos, mida a-tel 1934-37 pidas pallaslane Nigul Espe/.
Ain Kaalep
Kommentaar Ain Kaalepilt.
Kersti Merilaas Betti Alver Erni Hiir Valmar Adams Heiti Talvik
Iseloomustab Kersti Merilaasi, Betti Alveri, Erni Hiire, Valmar Adamsi, Heiti
Talviku isiksusi.
Pilt. Eesti inimesed. Grupifotod 1935, 1936;
Kunstnike looming, fotod, Tartu.n Tartu pallaslaste maalidel – vaated Emajõega – Kõks, Triik, Liimand jt
Kõrvutusi kunstnike kujutatuga ja reaalsete vaadetega /kohati minevikus ja nüüd/. „Pallasega“ seotud
paigad: kooli kolm asukohta Tartus - Lossi, Kaluri ja Kalevi tänav - kõik hävisid sõjaajal.
Pallase kunstiühingu ruumid. Arvutigraafika.
Pallaslaste Aktijoonised ja aktimaalid. Krokiid.
Foto - Karlova tänava nr 2.
Bajadeer. Fotod. Kunstnike teosed Bajadeerist
Orienteeruv tekst. Alguses on koolis raskusi alasti poseerijate leidmisega.
Kolmekümnendatel, majandussurutise ajal tulevad modellid end juba ise pakkuma.
Endel Kõks
Endel Kõks (Näitleja); Kuulsaim oli Bajadeer. «Pallase» ainuke professionaalne ja
Eesti Vabariigi parim. Temata ei oleks eesti kunst üldse jalgu saanud. Ta oli õppinud
balletti, tal olid skulpturaalsed vormid. Ta oskas hästi poose võtta. Ta sulandus hästi
keskkonda, õppis isegi kunsti. Sõja ajal käis Vabbe juures majapidamist korraldamas.
Pilt. Kaasaegne Pariis. Postkaart Pariisist.
Orienteeruv tekst. 1937. aastal sõidavad taas peale majanduslikku surutist mitmed
pallaslased ennast Pariisi täiendama. Liimand ja A. Bach saadavad Pariisist
postkaardi A. Sääritsale: „Elame kõrgel katuse all üsna ligidases naabruses Notre-
Dame'i kimääridega ja hingame sisse teist õhku, teist elu ja ei tahakski siit lahkuda
enam.“
Pilt. Johani, Liimandi ja Bachi Pariisis valminud tööd ja Tartu vaated.
Ado Vabbe ateljeeõpilasi. Foto 1937. Ella Mätlik, Grete Volberg, Johannes Võerahansu, Alfred Kongo,
Priidu Aavik, Karl Pärsimägi.
Karl Pärsimägi – autoportreed 1921, 1933-34, 1935-36; E. Viiralti ja Karl Pärsimäe portree Vabadussõja
teenetemärgiga 1923;Varased akvarellid Eesti- Võru, Tartu; Talutuba soemüüriga 1935; Pallase koridori
vaade 1936 M. Tiitso noodiäri Tartus1936;Kollased lilled sinisel foonil, Tartu supelmaja, Turg, toomemägi
1935;
Maastik fotograafiga 1936
Akvarellid Pariisist. Ateljee Grande Chaumiére 1938 Lugeja 1938; Lamav akt 1939, Naised (Pariisi
periood) – Naine rohelises rohelisel, Naine helesinises kleidis 1939
Jaapanlana 1940
Karl Pärsimägi
Karl Pärsimägi (Näitleja): See pole mingi kunstnik, kes pole Pariisis käinud. Pariis
– see on kunstide Meka. Seal on kõik kunstid koos. Pariisis leian oma teise kodu.
Ado Vabbe (Näitleja): Iga noor kunstnik peaks välismaal ära käima. Elmar Kits
näiteks, on küll väga andekas, aga viimane lihv on tal saamata. See on teine õhk,
teine elu. Pariisist leiate seda, mida« Pallas» pakkuda ei suutnud – suurte kunstnike
originaaltööd, võimalust vanameistreid kopeerida, teistmoodi õppimisvõimalusi.
Pilt. A. Vardi Tartu ja Pariisi vaated 1930ndate lõpp; J. Võerahansu Saaremaa ja Pariisi vaated.
Orienteeruv tekst:1939. aastal esinevad legendaarsel kuue kunstniku näitusel
kõrvuti pallaslased Liimand, Grünberg, Vardi, Teder, Pärsimägi ja tallinlane
Adamson-Eric. Kataloogi eessõnas tõstab Sten Karling esile, et kõik kuus kunstnikku
tegelevad värviprobleemidega ega allu ametlikult soositud tendentslikule
literatuursuse nõudele.
1939. aastal sõja puhkede pöörduvad pallaslased Pariisist tagasi kodumaale, isegi
Wiiralt tuleb taas Eestisse vaid Pärsimägi jääb oma jaapani kunstniku kingituseks
jäetud maalikastiga Jaan Grünbergi kaheks kuuks kinnimakstud korterisse ja maksab
oma kiindumuse eest kunsti eluga (ta paigutatkse koonduslaagrisse, kus ta 27.7.42
sureb)
„Pallase“ lõpetajate näitus 1939. ja prantsuse kunsti näitus, mis viimaste lendude
lõpetajatele jäi viimaseks kokkupuuteks vaba maailma kunstiga.
Pilt. 1939. aasta lõpetajate foto.
Elmar Kits. Tiiter ja Foto. Figuur tool ja lilledega, Natüürmort viuliga 1939
Interjöör, Talvine tartu Vaade, Vana aednik 1940
Lepo Miko. Tiiter ja Foto. Natüürmort sibulatega 1939, Natüürmort mandoliiniga, Natüürmoet
kohvikannuga jt;
Endel Kõks. Tiiter ja Foto.
Tartu Emajõgi aprillis 1939, Kohvikus /erinevad stseenid / 1939, Daam looriga 1942
Pargis 1943
Kaadritagune tekst. Loojaisiksused on alati erinevad. Karl Pärsimägi, Elmar Kits,
Lepo Miko ja Endel Kõks avastavad enda jaoks värvi.
Endel Kõks (Näitleja): Tartu vaim on kandunud generatsioonilt generatsioonile
pidevalt uuenedes ja värskenedes. Ta on kujunenud eestlastele eri mõisteks ja
eriliseks vaimsuseks. Ta ei ole mitte elust irdunud, abstraktne vaimulähedus, mis
iseenesest puhates enam loominguks võimeline ei ole. Ma arvan vastupidi, et Tartu
vaimsus on loomult aktiivne, kritiseeriv, omaksvõttev, julge ja katsetav ning seega
tegelikkuses esinevaid nähtusi ümbermuutev ja loov. Tartu võttis vastu inimesi
kõikjalt ja aktsepteeris nende individuaalsed omadused, liites nende talendiu oma
vaimsusse ja muutis selle oma profiili üheks osaks. Selles mõttes on ta nagu väike
Pariis. Mis on kogu maailma talentide sulatusahjuks ja küpsemiskohaks ja kus
leitakse, et iga uue ande juurdetulek ainult rikastab „Pariisi kooli“.
Pilt. Ajaleheartiklid. Arhiividokumendid.
Arhiivfilm 14. mai 1938 aasta näitusest. EFA 4s 218
Orienteeruv tekst. Tallinna ja Tartu vastuolu teravnemisele viitab taas päevakorda
tõusnud kunstimuuseumi idee, mis peab oma kogudesse koondama Eesti Vabariigi
ajal loodud kunstnike loomingu.25. aprillil 1938 otsustatakse „Pallase“ 20.
aastapäeva tähistada Kunstimuuseumi asutamisega. «Pallas» saab seda tähistada
Tartu võiduna.
14. mail avatakse muuseumis maalide, skulptuuri ja graafika näitus. Antakse üle
Belgia kõrgeväärtuslik kingitus Eestile Belgia kunstnike poolt, Belgia moodsa kunsti
osakonna asutamiseks.
Pilt. Arhiivfilmid Riigi Kõrgemast Kunstkoolist. EFA 4. s 136; EFA 4. s 82 (II)
Ajaleheartiklid.
NL saatkonna kutsed. Vilde muuseum, Riigiarhiiv.
Orienteeruv tekst. Sama aasta augustis avatakse aga Tallinnas Riigi Kõrgem
Kunstikool. «Pallas» loeb seda otseseks rünnakuks Tartu kooli ja kunstivabaduse
vastu. Ajakirjanduses tõuseb äge poleemika. Tartu ja Tallinna vastasseis on järsult ja
jõuliselt aktiviseerunud.
Kunstiühing „Pallas“ saab igal aastal kutseid NL aastapäeva puhul korraldatavast
vastuvõtust Nõukogude saatkonnas Tallinnas, Pikal tänaval.
Pilt. Tartu vaatefilmi kaadrid. EFA 4. s. 401
Nõukogude lasteraamatud 1935 -1940.
Venemaal välja antud eestikeelsed lasteraamatud 1930 -1940.
Kaadritagune tekst. 1940. aasta veebruaris korraldatakse alusvara näitus „Pallase“
ruumides. Klubiruumides kostitatakse külalisi aga NL saatkonnalt saadud nõukogude
šampusega ja „Kazbek“ paberossidega, mis on saadud kingituseks Nõukogude
lasteraamatute näituse korraldamise eest Tartus.
Pilt. Nõukogude saatkonna hoone .
Foto – Kunstnik Juhan Püttsepp.
Orienteeruv tekst. Juhan Pütsepp õpib «Pallases» Mäe, Triigi, Vabbe juhendamisel
maali. Töötab hiljem joonistusõpetajana Tartu koolides. Riigipöördeni on jäänud vaid
paar kuud. Õhus on tunda kulissede tagust tegevust. Juhan Pütsepp meenutab.
Juhan Püttsepp
Juhan Püttsepp (Näitleja): Nõukogude saatkond on Tartu kultuuritegelaste
meelsusest ja hoiakutest hästi informeeritud.
Pilt. Fotod. Venemaalt saadetud saadiku Botškarjovi vastuvõtmine Balti jaamas. EFA
Juhan Püttsepp (Näitleja): Seltsimees Botškarjovi jaamas vastu võtma pidid minema
kirjanik August Jakobson ja professor Anton Starkopf. Viimane millegipärast aga ei
läinud, mistõttu Jakobson hakkab talle viltu vaatama – „Vana kõver!»
Pilt. Fotod. «Vanemuine“ restoran.
Arhiivfilm. Vanemuise sisevaated EFA 4. s 275.
Mürsk tulistab sõjalennukit. EFA
Prof. Gustav Suits abikaasaga. Foto.
Orienteeruv tekst. Vene Saatkonna vastuvõtule «Vanemuise“ restorani on kutsutud
ka professor Gustav Suits abikaasaga, aga et parajasti käimas on Soome Talvesõda
Nõukogude Liiduga, siis nad koosviibimisele ei ilmu.
Pilt. Arhiivfilm EFA 4s 401, fotod, arhiividokumendid, ajaleheartiklid EFA. Raadiosalvestused.
Sulanduvad kunstnike teosed:
Andrus Johani Töörahva ülestõus 21. juunil 1940 Tartus
Nikolai Kummits Mees kirvega, Ehitaja
Karl Liimand Demonstratsioon 1940.
Arhiivfilm Johani, Bach. EFA 4 s. 285 (I) Autoportreed Liimand, Bach, Johani.
E. Kits. Võim internatsionaalile.
Kaadritagune tekst. Vabbe õpilased Andrus Johani, Aino Bach-Liimand, Karl
Liimand asuvad aktiivselt toetama nõukogude võimu. Liimandid astuvad 1940
aastal kommunistlikusse parteisse. Ka osa Tallinna kunstnikkonnast toetab
okupatsioonivõimu.
1940. aastal nimetatakse “Pallas“ ümber Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks
Kunstikooliks.
Starkopf vabastatakse omal palvel direktori kohalt.
Pilt. Fotod - Nõmmik , Liimand, Bach.
Jaan Koorti nim. Tallinna Riiklik Tarbekunstikool. Fotod.
Orienteeruv tekst. Ajutiseks kohusetäitjaks saab Nõukogude Liidus käinud Juhan
Nõmmik. Direktori abiks määratakse samuti Nõukogude Liidus käinud, värske
kommunistliku partei liige Kaarel Liimand. Starkopf määratakse Jaan Koorti nim.
Tallinna Riikliku Tarbekunstikooli direktoriks.
Alfred Kongo
Pilt. Pallase lõpetanud Endel Kõks, Richard Kaljo, Viktor Karrus, Alfred Kongo. Fotod.
Kõks Kalurite puhkehetk, Mustlaspoiss; Kaljo Akordionimängija; Karrus Kunstnik; Kongo Maastikud;
Orienteeruv tekst. 1940 lõpetavad Pallase Endel Kõks, Richard Kaljo, Viktor
Karrus ja Alfred Kongo. Nikolai Triigi tervis sunnib teda vaid 55-aastasena 1940.
aastal lahkuma õppejõu ametist „Pallases“. Ta asub elama Tallinna, kus ta 12. juunil
leitakse oma korterist surnuna.
Pilt. Eesti inimesed. Grupifotod 1940, 1941
Arhiivfilm.EFA
Orienteeruv tekst. 1941 aastal algab Eestis Saksa okupatsioon. Johani ja Liimand
on mõlemad hukkunud.
Ado Vabbe
Saksa ajal läks A. Vabbe kohaliku sõjaväe komandandi juurde Pallase taasavamiseks
nõusolekut saama. Koju naastes oli ta näost valge, ära kohkunud, ta riidedki olid nagu
pisut katkised. Mis seal täpselt juhtus ei tea, võibolla ütles Vabbe midagi kahtlast, või
siis kasutas ägedamat tooni. Igatahes olla talle üks hundikoer kallale ässitatud. Vabbe
öelnud. Ma ei oska diplomaat olla.
Pilt. Tartu vaated. Arhiivfilm EFA
Starkopf, Vabbe, Vardi, Matteuse fotod.
Arhiivfoto Tartu Turuhoonest. Filmitud Tartu Turuhoonet. Foto Vanemuisest.
1943. a. 5. septembri „Postimehe“ teadaanne. Fotod.
Orienteeruv tekst. Kooli taasavamisele aitab kaasa Tartu linnaarhitekt Arnold
Matteus, kes saab ka ise juhatajaks ning pooldavalt suhtub linnapea Karl Keerdoja,
kelle abikaasa õppis samas kunsti. Starkopf tuleb Tartusse Kõrgematele Kujutava
Kunsti Kursustele skulptuuriõpetajaks. Vabbe jätkab pedagoogi tööd. Koos Vardiga
veavad sõjaajal aktiivselt kunstikooli avamist Tartus, mis saab teoks 1942. a. sügisel
Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste nime all.
Pidevalt kestab aga kemplemine kõrghariduse üleviimiseks Tallinnasse. 1943. a.
5. septembril ilmub „Postimehes“ teadaanne, et Kõrgem Kunstikool „Pallas“ jätkab
taas oma tegevust.
Pilt. Muud fotod.Pallaslased. Fotod:Aino Bach, Ricard Sagrits, Priidu Aavik, Ernst Hallop, Enn Roos ja
Ferdi Sannamees.
Sagrits. Nurk Jaroslavli ühisateljeest 1943, Jüriöö signaal 1943, Järve sünd. Lakkmaal 1943
Aavik. Partisani matus.
Eesti kunstnike näituse tööd Moskvas 1943 . Fotod Jaroslavli päevilt. Erafotod.
Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamiseks.
Orienteeruv tekst. Pallaslased Aino Bach, Richard Sagrits, Priidu Aavik, Ernst
Hallop, Enn Roos ja Ferdi Sannamees on sõja ajal Nõukogude tagalas Jaroslavlis.
1943 aastal korraldavad Jaroslavli kunstnikud Moskvas suure kunstinäituse.
Pilt. Sõjaväkke värbamine. Arhiivfilm. Fotod. EFA. Fotod. Eesti rahva Muuseum.
Fotod. Kirjandusmuuseum
Orienteeruv tekst. 1944 arvatakse hulk «Pallase» õpilasi sõjaväkke. Koolihoone
antakse saksa sõjaväeasutuse käsutusse. Õppetöö lõpetatakse aprillis 1944.Sõjas
hävib „Pallase“ kooli hoone Karlova tänaval. Bajadeer meenutab.
Bajadeer (Näitleja): Pole Pallases enam midagi teha... Kõik on kaputt, ainult
tuhahunnikud järel... Sakslased panid tule otsa. Neil oli seal liiga palju sõjaväe
tehnikat, mida ei jõutud ära vedada. Vaenlasele ei tohtinud ka jätta... mis muud kui
tuli otsa..»
Pilt. Põlev Tartu. Arhiivfilm. Fotod hoonest ja interjööridest
Orienteeruv tekst. 15 augustil, 1944. jõuavad Punaarmee väed Tartusse. 15.
novembril 1944. alustab Hans Heidemanni (nüüd Julius Kuperjanovi) endises
«Ugandi» korporatsioonihoones tööd Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Praegu asub
hoones taas «Ugandi» üliõpilaskorporatsioon.
Pilt. Vabbe fotod.
Orienteeruv tekst. Vabbe on koos „Pallase“ varadega sõjapaos. Tartu
suurpommitamise tagajärjel kaotab ta oma kodu ja hävib tema noorpõlve
avangardistlik looming. Ta on jäänud pojaga kahekesi, abikaasa suri sõja ajal.
Ado Vabbe
Ado Vabbe (Näitleja): Et parem oleks olnud, kui keegi oleks need maalid õigel ajal
ära varastanud. Selliseid töid nagu Itaalia, Capri, Silm, Itaalia komöödia ei suuda ma
ilmselt niisugusel kujul enam taasmaalida.
Pilt. Kunstiteoste kompositsioon.
Teosed. Maal - Erik Haamer -Kaardimängijad, Evakueeritavad, Metsavennad, Perekond vees, Isa ja poeg,
Härg tümas;
Endel Kõks – Pargis, Daam looriga;
Karin Luts – Maletajad, Lipu õmblemine, Ootajad, Jumalagajätt, Kaluritüdruk rannal ;
graafika - Eduard Wiiralt – Suplejad, Lodjad Emajõel, Natalie Verhoustinskaja;
Eduard Rüga – Vainopea, Natüürmort linnuga;
Salome Trei – Mustlaspoiss, Istuv tütarlaps ;
Agathe Veeber – Petseri motiiv, Vanda Juhansoo portree;
Erich Pehap – Väljast, Mehed parvel;
skulptuur - Eduard Wiiralt – Konrad Mägi, Kristjan Tedre;
Linda Sõber - Kalur;
Endel Kübarsepp - Istuv naine;
Amanda Jasmin – Poisi pea;
Kaadritagune tekst. Paljud pallaslased põgenevad välismaale.Andekad maalijad
Erik Haamer, Endel Kõks, Karin Luts.Graafikud Eduard Wiiralt, Eduard Rüga,
Salome Trei, Agathe Veeber, Erich Pehap.Skulptorid Linda Sõber, Endel Kübarsepp,
Amanda Jasmin. Enamus neist suudab võõrsil leida võimalusi loominguliseks tööks.
Pilt. Filmiarhiivi sõjakaadrid, millest kumavad läbi tekstis esinevate kunstnike fotod ja teosed.
Kaadritagune tekst. Sõjaaastatel jäävad kodumaale Elmar Kits, Linda Kits-Mägi
Alfred Kongo, Ellinor Aiki ja Johannes Saal. Kunstnike loomingus kajastub sõja ja
nõukogude aja traagika.
Pilt. Kits Linnaümbrus 1943, Peale lõunat 1944, , Öine habaneera 1944, Meenutused 1946
Surnu juures. 1942, Verivorstitegija. 1944, Härg, Tapetud naine 1945.
Kaadritagune tekst. Johannes Saal hakkab viljelema sõja aastatel surma teemat.
Peale poja surma maalib ta 1945 aastal abikaasa portree.
Pilt. Abikaasa portree, Sõjasuvel 1945
Autoportreed 1942 – 1949, Värdjas 1942-1949, Surija, Mahalaskmine 1946
Kaadritagune tekst. Surma teema jääb kunstnikku painama elu lõpuni.
Ülo Sooster
Pilt. Ülo Soosteri tööd enne vangilaagrit:
Maastik härjaga 1947, Hiiumaa maastikud 1947,
Laagris – Hirm 1954, joonistused.
Kaadritagune tekst. Ülo Soosteri tööd enne vangilaagrit. Vangilaagri tööd.
Pilt. Lembit Saartsi vanglas valminud tööd, eesti kunsti ühed haruldasemad teosed.
Lembit Saarts meenutab arreteerimist, laagripäevi Siberis ja tagasitulekut koju.
Filmitud.
Pilt. Eesti inimesed. Grupifoto. 1945,1947,1950, 1959
Johannes Saali tööd.
Enne esinemist 1952, Pioneer 1954, Nõuame rahu 1955, Töömees viglaga 1954,
Viglamees 1959, Stalini portreed.
Kaadritagune tekst. Pärast sõda katsetab Johannes Saal sotsrealismi.
Pilt. Kaja Kärner. Foto
Kaja Kärneri teosed – Ameerika häält kuulamas. 1959 (Heli – Siin Ameerika hääl, Washington ....
Okupatsioonide muuseum.)
Seltskond. 1958
Sulandub arhiivfilm 1950 aastate propagandafilmist. EFA Vanemuise varemed. 1957
Sulandub arhiivfilm Vanemuise teatri varemete õhkamisest 1959.
Hommage Ado Vabbele 1957
Sulandub Vabbe « Arlekiin».
Kaadritagune tekst. Kaja Kärneri kunst kuulub ohverdusele. Naispallaslane on
vangiaagrite põlvkonna kunstnik ja tundlik ajastu peegeldaja. Ameerika hääl on
eestlastele lootust süstiv ja pärst sõda sama oluline infokanal nagu hiljem Soome
Televisioon Põhja-Eestile.
Pilt. Varemeis Tartu fotod. Maalid varemeis Tartust – Kits, Aiki, Mikko, Kärner (Vanemuise varemed).
TMM. «Vanemuise» varemete õhkamine. Arhiivfilm. EFA ja
Pallaslaste kunstiteosed sulanduvad üksteisest läbi.
Orienteeruv tekst. Vabbe ja Starkopf sattuvad tagakiusamise alla. 19. aprillil 1950
toimus Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis üldkoosolek, kus mõisteti hukka „Pallase“
traditsioonid ning nende kandjad. Vabbe ja Starkopf arvati instituudi koosseisust
välja. 1. jaanuaril 1951 liideti Tartu Riiklik Kunstiinstituut Tallinna Riikliku
Tarbekunstiinstituudiga ja uus kool nimetati ENSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks.
Tartusse jäid oma õpinguid lõpetama vaid varem vastuvõetud, viimane lend lõpetas
1955.
Pilt. Pallaslaste nimed kasvavad sujuvalt üle lõputiitriteks.
Orienteeruv tekst. Elu on kaduv. Meistrite kunst jääb meile kestma.
1924. aastast kuni 1940. aastani lõpetab koolis 17 lendu professionaalseid
kunstnikke.
Enamikus neist asuvad tööle kunstiõpetajatena üle kogu maa. Nad kasvatavad
noortes euroopalikku arusaamasid kunstist. Sellel on hindamatu väärtus viiekümne
okupatsiooniaasta jooksul raudse eesriide taga elava väikese rahva vaimsele
kestmajäämisele.
PALLASE maalijad, graafikud, skulptorid ja teatrikunstnikud panevad aluse Eesti
professionaalsele kunstile. Nende looming kuulub eesti kultuuri kullafondi, samas
kajastavad nende tööd isiklikke rõõmsaid ja traagilisi elusündmusi ning
kahekümnenda sajandil vahelduvaid erinevaid riigikordi.
PALLASE HUKKAMINE
FILMI LÕPP
Estonian Educational Film
2014 ©
Estonian Educational Film
IDEE ARENDUSPROJEKT
P A L L A S E S Ü N D
Kunstiajaloo teemaline uurimuslik dokumentaalfilm
Kestus 54 min ; Formaat 16:9 HDV ; Helistandart Stereo
Eesti professionaalse kunsti häll
Stsenaariumi autorid: Tiiu Talvistu, Mare Joonsalu, Tõnu Virve
Lavastaja: Tõnu Virve
Produtsent: Arthur Virve
Estonian Educational Film ©
2014
Sünopsis
„PALLASE SÜND“ algab Ants Laikmaa looga, kes Saksamaalt
kodumaale naaseb. Ta on esimene eestisoost professionaalne
kunstnik Eestimaal. 1919. aastal käib äge Vabadussõda Eesti riigi
olemasolu eest. Keegi ei tea, kuidas võitlus lõpeb, ent juba sõja ajal
asutatakse Kunstimuuseum. 10. oktoobril 1919. alustab Tartus tööd
esimene kunsti kõrgkool "PALLAS". „PALLASE SÜND“ tegevus
kulgeb kuni kõrgema kunstikooli I lennu lõpetamiseni.
Stsenaariumite loomisele on eelnenud kunstiteadlaste Tiiu Talvistu
ja Mare Joonsalu põhjalik uurimistöö. Neilt on ilmunud mahukas
raamat, mis pälvis Kultuurkapitali aastapreemia. Raamatuga
seoses on tehtud visuaaltehniline eeltöö ka filmile - on
digitaalseeritud kunstiteosed, mis märgitud ära stsenaariumis.
Alfred Kongo ja Johannes Võerahansu õpilane Tõnu Virve on
aastaid stsenaariumi stilistikat täiendanud.
Lavastuslike detailidega elustatakse ajaloolised isikud. Intrigeeriv
on mängu- ja dokumentaaldraama stiilide ühendamine.
Narratiivselt jutustatakse kunstnike isikulugusid. Foto- ja
filmimaterjal dokumenteerib, maalid ja graafika loovad visuaalse ja
emotsionaalse meeleolu. Uudne on planeeritud kunstifilmi puhul,
et esmakordselt Eesti kunstiajaloos tõstetakse esiplaanile
loovisiksused. Omavahelised suhted, egod, juhused ja erinevad
ideoloogilised arusaamad kujundavad Eesti kunsti ajaloo arengut.
Loomingut eksponeeritakse vaid elukäikude peegeldusena kogu
oma mitmekesisuses. Paljusid teoseid näevad vaatajad
esmakordselt. Pallaslaste tähtsus Eesti kultuurile on määratlematu.
Filmigrupp komplekteeritakse arendusperioodil. Lavastusprotsessi
kaasatakse erinevate audio- ja visuaalkultuuri valdkonna erialade
professionaale.
STSENAARIUM
III
variant
Pilt. Eestimaa inimesed. Grupifotod. 1900, 1905;
Ülemöödunud sajandivahetuse postkaardid Venemaa, Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Eestimaa
vaadetega. Iseloomulik muusikaline taust.
Laikmaa teosed. Baltisaksa päritoluga Laikmaa õpilase Erna Brinckmanni värvilised joonistused-
žarsid Laikmaa kooli olustikust.
(Asuvad peamiselt Haapsalu Muuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis)
Arhiivfilm. Laikmaa, Ants. EFA 4 s. 287
Vana foto: karvamütsiga Ants Laikmaa vannis oma noorte kunstijüngrite keskel.
Ants Laikmaa
Orienteeruv tekst. Eesti kunsti üks esimesi kodumaal tegevust alustanud
pioneere on Ants Laikmaa. Peterburis, Düsseldorfis, Hollandis ja Belgias
õppinud Ants Laikmaa asutab 1903. aaastal Tallinnas ateljeekooli, mis on
esimene eesti kunstiõppeasutus.
1934. aastal valitakse Laikmaa «Pallase» auliikmeks. Laikmaa asutatud ateljees
on nii külm, et meister magab oma vannis, karvamüts peas. On säilinud
haruldane foto, kus noored kunstijüngrid vannis öö veetnud kunstiõpetajat
hommikul üles äratavad. Tänu Laikmaale on noor-eestlased saanud kodumaal
veel tundmatult, Peterburi Stieglitzi kunstööstuskoolis õppivalt Nikolai Triigilt
oma lennuka «Tulekandja» sümboli.
Pilt. Triik. «Tulekandja» kujund.
Orienteeruv tekst. Triik on hiljem aktiivne «Noor-Eesti» ajakirja
kunstioimetaja ja kunstinäituste organiseerija.
Pilt. Fotod 20. sajandi alguse Tartust.
20. sajandi algusele iseloomulik muusikaline taust.
Fotod noor-eestlastest. Tuglas, Suits.Noor-Eesti almanahhid ja ajakirjad
Noor-Eesti. Arhiivfilm EFA 4. s. 115
R von Zur Mühlen - Stseene Tartust;
Johan Köler - Kaarli kiriku fresko, Lorelei needmine;
August Weizenberg - Adam ja Eva, mis leidsid koha „Vanemuise“ fuajees;
Ants Laikmaa - Autoportree, Lääne neiu, Marie Under, Miina Härma, Fr. Tuglas, vana Aitsam;
kaastööd J. Lilienbachi töölisalbumile;
Kristjan Raud - Kahekesi, Inimene ja öö, Millal?
Orienteeruv tekst. Õpingud viivad eesti noored Euroopa kunstitsentrumitesse
– Peterburi, Põhjamaadesse, Pariisi, Müncheni.Samas säilib neil tugev side
kodumaise kultuuri- ja alles elujõudu koguva kunstieluga.
Pilt. Fotod: Peterburi, Stieglitzi kunsttööstuskool. Filmitud samad kohad.
Peterburi Stieglitzi kunstööstuskooli aegsed joonistused.
Orienteeruv tekst. Koos Nikolai Triigiga õpivad Peterburis Stieglitzi
kunsttööstuskoolis tulevased «Pallase» asutajad Aleksander Tassa ja Konrad
Mägi. Stieglitzi kunsttöösuskooli koondub hulgaliselt Eestimaalt pärit noori,
kuna sealne õpetus on kasinatest oludest maapoistele taskukohane.
Pilt. Mägi, Tassa, Koorti Tartu õpingute aegsed joonistused;
Orienteeruv tekst. Enne Stieglitzi asumist saavad Konrad Mägi Mägi,
Aleksander Tassa ja Jaan Koort kunstialast algõpetust Tartus käsitööliste seltsi
joonistuskoolis.
Pilt. Arhiivikaadrid – mässuliste laialiajamine. EFA
Orienteeruv tekst. Seoses 1905. aasta revolutsioonisündmustest osavõtuga
visatakse demonstratiivselt punaseid kaelasidemeid kandvad mässumehed Triik,
Tassa ja Mägi Stieglizisi koolist välja.
Pilt. Arhiivkaadrid Tallinnast. EFA. Postkaardid.
Foto - Nikolai Triik.
Triik. Joonistused Valentina Grekovast.
Orienteeruv tekst. Nikolai Triik on sünnilt Tallinna poiss. Peale Peterburi
Stieglitzi koolist lahkumist abiellub ta 1906. aastal noore kunstniku Valentina
Grekovaga, kes pärineb küllalt varakast töösturi perekonnast. Kunstnik on
loonud oma armastatust palju joonistusi. Abielu puruneb aga kiiresti.
Pilt. Filmikaadrid Soome, Norra ja Ahvenamaa maastikest.
Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander Tassa fotod.
Nikolai Triik Konrad Mägi Aleksander Tassa
Tagaotsitavatena suunduvad tulevased eesti kunsti suurkujud välismaale
illegaalselt. Reisitakse võõraste nimede all.
Pilt. Aleksander Tassa – Ahvenamaa maastikud
Konrad Mägi – Ahvenamaa maastikud ja joonistused (Illustr. F. Tuglase novellikogule Kahekesi“
1908)
Nikolai Triik – Ahvenamaa maastikud; Soome maastik 1914, N. Triigi ja V Grekova sarž 1907; K.
Mägi portree 1908, A. Tassa portree 1905
Tassa, Triiki, Mägi fotod. Postkaadid Ahvenamaalt
Orienteeruv tekst. Aleksander Tassa ja Konrad Mägi siirduvad Soome. Tassa-
Mägi sõprust ja kokkuhoidmist soodustab nende poissmehe staatus.
Kondrad Mägi (Näitleja): Mehed lähevad enamasti Pariisi. Mis Pariisis ka
pääle hakata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kord maailma minema, kui see
ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb, ehk kus ta sureb.
Esimene Eesti kunstinäitus, EÜSi majas 1906. a.
Pilt. EÜSi maja Tartus. Vana foto ja nüüd filmitud.
Noor-Eesti almanahhid ja ajakirjad.
Orienteeruv tekst. I eesti kunstinäitus 1906 aastal, TARTUS
Pilt. Pariisis kunstnike jälgedel - võtted Grande Chaumière'is, La Ruche.
Fotosid toonasest ajast.
Mõned toonased märktööd modernismi klassikast, kunstnike Pariisis valminud töid: Tassa - Palee
Versailles, Saint-Cloud' park, Amori tempel Versailles's, Triik - Konrad Mägi portree, Mägi -
Normandia rand, Normandia maastik Koort - Pariisi vaated.
Orienteeruv tekst. Pariisis elatakse koos värvika kolooniana 20. sajandi
esimese kümnendi vahetusel. Eesti üks esimesi diplomaate Ferdinad Kull
meenutab tollest ajast.
Pilt. Foto - diplomat Ferdinand Kull. Montparnasse tänapäeval.Lisandub teisi arhiivfotosid
Calorossi, Grande Chaumière'i, Vene Akadeemia Pariisis.
Ferdinand Kull
Ferdinand Kull (Näitleja): PARIIS – Montparnasse kubiseb igasugustest
kunstikoolidest, stuudiotest ja akadeemiatest. Eestlased töötavad nii mitmeski
neist, nagu Calorossi, Grande Chaumière'i ja Vene Akadeemia. Need kõik on
vabad õppeasutused, kuhu igamees ühegi eksamita sisse võib minna ja teatud
nädalase tasu eest enda äranägemise järele töötada.
Pilt. Ècole des Beaux Arts - tänapäeval.
Jaan Koort. Pariisi perioodi töid.
Pariisi vaated. Prantsuse riiklikku kunstikool – Ècole des Beaux Arts.
Nikolai Triik. Pariisi perioodi teosed. Aktijoonised, krokiid.
Orienteeruv tekst. Prantsuse riiklikus kunstikoolis – Ècole des Beaux Arts –
nõutakse sisseastumisel juba väikest eksamit ning 50-frangilist maksu. Nikolai
Triik pääseb Prantsuse riiklikku kunstikooli – Ècole des Beaux Arts õppima
tänu humoorikale tembule – ta peab täielikult lahti riietuma ja alasti
naismudeliga tükk aega kõrvu istuma, kuna teised siis neid takseerivad, et näha
millist efekti see annab. Professor Ferrier, kelle juures Triik õpib, tähendab tema
maalide kohta „c'est commecitron! (see on nagu sidrun)“.
Konrad Mägi (Näitleja): Suurem osa eesti kunstiõpilasi elab Pariisis ainult
talvel, kuna kevadel igaüks, kes vähegi saab, kusagile kolama katsub minna.
Kuidas nad seda oma enam kui kehva finantsseisukorra juures teostada suutsid?
Boheemlane on aga õnnelik, kui tal raha hädavaevalt piletiks jätkub.
Pilt. Norra vaated
Norra maastik. E. Munchi ka G. Munthe tööd.
Tassa - Norra maastikud
Triik - Norra maastikud ja Juhan Liivi portree
Koort - Norra maastikud
Mägi - Norra maastikud, Norra tütarlaps
Orienteeruv tekst. Aleksander Tassat hüütakse omavahel Paanaks, sest ta elab
soomlase Paananeni nime all. Tassa ja Mägi lahkusid Soomest kunstnike Yrjö
Paananeni ja Tyko Sallineni passidega. Paana ja Konrad Mägi veedavad 1908.
aasta suve Norras. Mägi peab raha puuduse tõttu jääma sinna veel paariks
aastaks.
Pilt. Pariis.
Foto – Jaan Koort. Tiiter – Jaan Koort.
Arhiivikaadrid 20 sajandi Pariisist. EFA 4, s 102
Jaan Koort. Pariisis eksponeeritud tööd.
Fotod Mari Uusmann ja Koort.
Orienteeruv tekst. Jaan Koort on esimene eestlane, kes õpib Prantsuse
riiklikus kunstikoolis – Ècole des Beaux Arts. Eestit külastab ta valenimega.
Tänu 1910. aastal Tallinnas Eesti Kunstiseltsi näitusest osavõtule tutvub ta
näituse kassas istuva Mari Uusmaniga. Armastus esimesest silmapilgust on
vastastikune.
Samal aastal sõidab Mari mehele Pariisi järele, kus Jaan teda jõululaupäeva
hommikul vaksalis valgete roosidega ootab. Sündmuseks on see kogu eestlaste
kolooniale Pariisis.
Pilt. Koorti skulptuurid abikaasast Mari Uusmannist, lastest;
JAAN KOORT
JAAN KOORT (Meesnäitleja): 1910. aasta Jõululaupäeva õhtul olime kõik
jälle Café d'harcout'is Jaan Koorti tulevast abikaasat preili Mari Uusmanni vastu
võtmas. Jõime sündmuse auks mitu head pudelit barsaci ja läksime siis rue
Tomefort'ile Tallinna kilu ja muid kodumaalt kaasatoodud delikatesse sööma.
Pilt. Koort skulptuur « Mure». Pariis, rue de I`universitė – Rodini ateljee asukoht.
Orienteeruv tekst. Koortil õnnestub esineda skulptuuriga «Mure» Pariisis
salonginäitusel. Teos on niivõrd populaarne, et Pariisi kuulsaim skulptor
Auguste Rodin kutsub ta enda Pariisi ateljeesse töötama ja edasi õppima. Koort
käib mõned korrad, kuid siis keeldub, kuna kardab suure meistri kõrval kaotada
oma isikupära. Rodin on tuntud oma õpilaste vastu türanniliku iseloomu poolest,
mis ei taha kuidagi tunnistada põhimõtteid, mis tema omadest milleski erinevad.
Pariis, 47 rue Blomet, Eesti kunsnike koloonia maja
Pilt..
Seltsi materjale.
Fotod – Anton Starkopf. Ado Vabbe Tiiter – Anton Starkopf. Addo Vabbe.
Fredinand Kull (Näitleja) : 1911. aasta sügisel asutatakse Jaan Koorti ateljees
«Eesti Kunstnikkude, Kirjanikkude ja Üliõpilaste Abiandmise Selts Välismaal.»
Koorti avar, savist egiptlaste ja marmorist rinnakujudega täiskuhjatud ateljee
kujuneb eesti kunstnike, kirjanike ja üliõpilase kooskäimise kohaks.
1912. aastal saabub eesti kunstnike perele Pariisis täiendust Münchenist Ažbé
kunstikoolist Anton Starkopf, kes õpib Münchenis saksa kunsti toonases
ekspressionismi ja avangardse kunsti keskuses koos Ado Vabbega. Mõlemad on
kümmekond aastat nooremad kui «noor-eestlastest» kunstnike põlvkond.
Pilt. Barokne Narva. Arhiivfilm.
Starkopf, Vabbe - joonistused.
Fotod Lavrentsovide perest ja kunstikogust.
Orienteeruv tekst. Anton Starkopfi ja Ado Vabbe õpingute toetus pärineb
Narva kultuurilembesest Lavrentsovide perekonnast.
Starkopf on Peterburis esmalt alustanud kaubanduse tudeerimist ja juba
kõrgematele kaubandus-tööstuskursustele jõudnud. Omandatud teadmised on
talle ja ilmselt ka meie kunstielule suureks kasuks tulnud, kui ta hiljem
kunstikooli „Pallas“ juhatab.
Pilt. Pariis. Vene Akadeemia hoone.Interjöörid. Arhiivfilm.
Rodini skulptuurid - Suudlus, Mõtleja;
Pariisi vaated.Vene Akadeemia.
Starkopfi, Koorti, Lunatsharski, Joffe, Ehrenburgi, Trotski, Keskküla, Kandinsky, Tuglase Plehhanoffi,
Kameneffi fotod ja arhiivfilmi katked.
Lunatžarski. Arhiivfilm.
Orienteeruv tekst. Pariisis asub Vene Akadeemia, mille ümber koondub kogu
tolleaegne vene kunsti ja kirjanduslik rahvas. Akadeemial on kaks osakonda:
kunstiline ja kirjanduslik.
Kunstiosakonna juhatusse kuuluvad 1912. aastal Starkopf, Joffe, Lebedeff,
Bulakovski ja Galperin. Kirjanduslikku osakonda juhivad Ilja Ehrenburg,
Balmont, Lunatžarski ja Plehanoff. Igal laupäeval on kunstiosakonna
omavahelised koosviibimised, mis peagi suurejoonelisteks pidudeks kujunevad
ja millest kogu Pariisi vene kunsti eliit elavalt osa võtab.Paljud eesti noored
kunstiinimesed käivad Vene Akadeemia õhtutel. Nad tutvuvad Venemaalt
põgenenud ea- ja ideekaaslaste Lunatžarski, Joffe, Ehrenburgi, Trotski,
Keskküla, Kandinsky, Plehhanoffi, Kameneffiga - isiksustega, kes muudavad
maailma ja teevad kahekümnenda sajandi ajalugu. Paljudest noorpõlvesõpradest
saavad hiljem verivaenlased. Igal neljapäeva õhtul peetakse kirjanduslikkke
loenguid, kus peamiselt esinevad Ehrenburg, Balmont ja Lunatžarski. Ehrenburg
kirjutab pärast Stalini surma populaarse teose «Sula», mille järgi hakatakse
nimetama kuuekümnendate nõukogude ajalooperioodi.
Ühel akadeemilisel kirjandusõhtul loeb Lunatžarski ette oma sümbolistliku
näidendi «Palotžka»/Kepike/. Lunažarskist saab hiljem Nõukogude Liidu
hariduskomissar.
Pilt. Eestimaa inimesed. Grupifotod. 1910,1915.
Müncheni vaated.
DER Blaue Reiter; Kandinsky
Ado Vabbe. Foto.
Orienteeruv tekst. Sajandi alguse mässumeelne põlvkond kujundab ka Eesti
kahekümnenda sajandi keerulise ajaloo ja veel saladusi täis ajaloo. Münchenis
elanud kunstnikud jätavad endi seast kõige noorema, Vabbe, aga kõiki
kogunenud võlgu maksma. Vabbe meenutab.
Ado Vabbe
Ado Vabbe (Näitleja): See ulatus nii kaugele, et mind võttis Baieri kohus
vastutusele. Tänu noorusele, kõigest kaheksateist, tunnistati mind alaealiseks ja
mina ei pruukinud maksta.
Kaadritagune tekst. Kergelt solvuvale Vabbele jääb aga okas Starkopfi vastu
südamesse.
Pilt. Triik - Victoria Martna portreed.
Triik - Mihkel Martna portree.
Fotod sõjaeelsest Mihkel Martna elulooraamatust.
Portree V. Martnast ja M. Martnast
Nikolai Triik. Rahvusromantilised tööd - Lennuk, Sõtta minek, ekspressionistlikud joonistused, Orjad
1913, Märter 1913, portreed Ants Laikmaa 1913; Irmgard Menning ja Erna Vilmer.
Orienteeruv tekst. Victoria Martna on sotsiaaldemokraat Mihkel Martna tütar.
Martnate kodus käib koos kogu tolleaegne rahvuslik vaimueliit. Abielu Viktoria
Martnaga on jäädvustunud kunsti.
Pilt. Ahvenamaa vaated. Tänapäeval filmitud.
Arhiivfoto Starkopf-Tassa-Tuglas. ERM.
A. Tassa Ahvenamaa vaated – kivid ja männid. Illustratsioonid Tuglasele „Õhtu taevas“ ja
„Liivakell“ ja Noor-Eesti albumi lainete stilisatsioonid.
A. Starkopf – joonistused Bakhantide grupp. Kaks akti, Kompositsioon, Öömeeleolu jt
N. Triik – Tuglase portree 1914 UTKK
K. Mägi – Saaremaa maastikud 1913-14
Orienteeruv tekst. 20. veebruaril 1914 avatakse Tartus IV eesti kunstinäitus,
kus esmakodselt esineb noor Ado Vabbe abstraktsete „Parafraasidega“;
Pilt. Foto – Ado Vabbe.
Vassily Kandinski üks võtmetöid « ST. George» I, 1911.
Itaalia kunstikeskused. Filmikaadrid.
Foto noorest Vabbest.Poskaardid Itaaliast.Itaalia (Capri) maastikud – A. Vabbe,
Orienteeruv tekst. Vabbe isiklik kontakt Vassily Kandinskiga Pariisis
mõjutab noore mehe arusaamasid kunstist. Sünnivad esimesed tõeliselt
avangardistlikud, abstraktsed joonistused.
Kevadel märtsi lõpus sõidab Vabbe Itaaliasse. Seal valitsevad
kunstirevolutsioonilisemad futuristlikud ideed.
Pilt. Itaalia futuristid.
Giacomo Balla, Keti otsas oleva koera dünaamika 1912;
Umberto Bocconi, Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis 1913;
Carlo Carra, Apokalüpsise ratsanikud 1913, Anarhist Galli matus 1911;
Gino Severini, Bussis oleva pea dünaamiline rütm 1912, Punase risti rong külale lähenemas 1913;
Orienteeruv tekst. Futurismi manifestid nõuavad minevikust lahtirebimist.
Futurism on ainus vool, mis tekib väljaspool Pariisi. Futurism reklaamib
kärarikkalt masinate jumaldamist, kiirust, modernsust ja revolutsioonilisi
muutusi. Inspireerivad ja täiesti uudsed on juba maalide nimed ja teemad: Keti
otsas oleva koera dünaamika, Jätkuvuse unikaalsed vormid ruumis,
Apokalüpsise ratsanikud, Anarhist Galli matus, Bussis oleva pea dünaamiline
rütm, Punase risti rong külale lähenemas;
Pilt. Vabbe. Portreed Sinaida Polenovast.
Orienteeruv tekst. Noore Vabbe liisk võib langeda aga ka romantilise rännaku
kasuks seetõttu, et saatjannaks on noorpõlve armastus Sinaida Polenova, kes siis
kannab juba perekonnanime Rudolf.
Pilt. Arhiivikatke Maailmasõjast. EFA
N. Triigi ekspressionistlikud joonistused Katastroof ja Märter 1913
Ado Vabbe joonistused.
Vene avangardistid Kazimir Malevitš, Vassily Kandinski.
Kaadrid Vene avangardistlikust filmikunstist.
Orienteeruv tekst. Starkopf on aga kistud I Maailmasõja poolt tekitatud
kaosesse. Ta satub võõramaaslasena Saksamaal sõjavangi ja töötab vangina
Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades, hiljem ka Berliinis kuulsa saksa
kujuri Friedrich Metzneri ateljees.
Vabbe pääseb nõrga tervise tõttu sõjaväest. Esimese Maailmasõja aastad on
noor kunstnik poliitiliselt ja kultuuriliselt pulbitsevas Moskvas ja Peterburis, kus
puutub kokku vene modernistidega, kes mõjutavad kahekümnenda sajandi
kunsti. Tutvub Majakovski ja avangardistliku luulega.
Tassa on sõjaväljal, Mägi Tartus ja Triik on Tallinnas.
Pilt. Tallinn 20 aastatel. Arhiivfilm.Portreed-fotod.
Orienteeruv tekst. 25. september 1917 „Estonias“ toimub uue kirjandusliku
rühmituse „Siuru“ esimene avalik õhtu .Rühmitusse kuuluvad Friedebert Tuglas,
August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Artur Adson ning Henrik
Visnapuu.
Pilt. Addo Vabbe autoportree
Orienteeruv tekst. Kodumaale naastes leiab Vabbe peagi endale elupaiga
Tallinnas, kus Tallinna Linna Kunsttööstuskoolis õpetab N. Triik ja õpib noor E.
Wiiralt ning kuhu jõuab ka A. Starkopf. Tartus elab juba 1912. aastast K. Mägi,
kelle kunstateljee on avatud kuntstiõppureile, siin tegutseb J. Koort ja elab
kunstniku ameti kõrvale heitnud A. Tassa.
Artur Adson
Artur Adson (Näitleja): Vabbe kitsas nägu, vahakas tään, kõhetu kuju,
heledavõitu hääl, väike habe ja eksalteerumus pilgus samastasid teda kuidagi
ettekujutatavale Kristusele. Eriti tähelepandav oli ta spontaanne, loitvate
puhangutena väljapaiskuv kõne, mis tihti kujunes kuidagi seosetuks, või mille
sisemist seost ei olnud kerge kohe sedastada.
Tuglas (Näitleja):: Natuke hull ikka on, aga ometi väga huvitav. Vabbel areneb
tihe suhtlus ja kontakt «siurulastega».
Pilt. Triigi – Siuru märk. Vabaduse sünd 1919
Anton Starkopf – joonistused Siuru albumile
Ado Vabbe – illustratsioonid ja joonistused
K. Mägi - ekspressionistlikud Otepää maastikud 1918-20, siurulaste portreed
Eesti ajakirjanduses ilmunud teosed, kirjutised, artiklid.
Orienteeruv tekst. Tassa, Mägi, Triik, Starkopf ja Vabbe asuvad ajakirjanduse
vahendusel selgitama kunstiprobleeme kodumaisele olematule kunstipublikule.
Pilt. Kaadrid ja fotod Tartust.
Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas (Näitleja): Terve sajandi oli Tartu olnud meie kultuurielu
keskuseks, nii vähe-palju kui see suutis end avaldada. Alles selle sajandi
saabumisel hakkas meie haritlaskond tööstuslinnaks paisunud tallinna
koonduma ja seal end maksma panema. Siinne elutempo oli ägedam,
„ideoloogia“ praktilisem, päevapoliitilisem. Kõik, mis nõudis asjaarmastavat,
aineliselt tasumatut andumust, jäi endiselt Tartu hooleks: teaduslikud ja
kirjanduslikud organisatsioonid, väärikamad kirjastused ning ajakirjad. Kõigeks
sääraseks näis seal „rohkem aega“ olevat.
Mõtted kunstiühingu moodustamiseks idanevad 1913. aastal, mil Starkopf-
Tassa-Tuglas veedavad ühise suve Ahvenamaal. Nimigi saab valmis mõeldud -
„Pallas“ - mis on vastukaaluks Soome „Ateneumile“. Esiotsa oli see lihtsalt
tutvuskond, kes kohtus peaaegu iga päev Werneri kohvikus või vahel ka
Raekoja platsil olevas Konrad Mäe ateljees. Vajalikuks sidemeheks sai
Tassa.“«Pallased» on uute kunstivoolide ja ideoloogiliste protsesside keskmes
ning aktiivsed osalejad. Nemad on uute kunstivoolude maaletoojad Eestis.
Pilt. Fotod näitusest ja kunstnikest.E. Wiiralti plakat ja kataloog. Ajalehtede artiklid. Fotod
kriitikutest. /Alle, Semper, Gaili/
Triik - portreed näitleja Eerna Vilmerist, L. Strandmann, M. Simsivard, I. Menning, E. Lüüs
ekspressionistlikud joonistused „Märter“, „Jaht“, „Katastroof“, „Jaht“, „Alevi kõrts“, maalid
„Vana aed“, „Soome maastik“, akv „Aknast“
Vabbe - „Itaalia“, (Ilmutus I, II, Ekspressioon, geaafika) joonistusi ja kompositsioone.
Tassa - Versaille, Versaille, St Cloud, Kivid. Ahvenamaa, Kivi Ahvenamaa, Mänd Ahvenamaa, Rand,
rand, graafika
Starkopf - 15 joonistust.
Mägi – Pieta, 5 Kasarita maastikut, 3 Pühajärve maastikut; 2 Virtsjärve randa; 2 portreed; pr
Kangro-Pool,
Koort – Halastaja õde graniit, Vanamehe pää graniit, Eesti taat puu; Mehe pää, puu; Poisikese pää,
puu; Noormehe pää, tsement; Lapse pää, tsement; Poisikese figuur; Mure.
Orienteeruv tekst. 9. juulil 1919 avati Tallinnas Tütarlaste Kommerstkoolis
eimene eesti kunsti ülevaatenäitus. Kriitika kunstnike tööde kohta.
August Gailit
August Gailit (Näitleja): Ükski paraad meie noores riigis pole olnud nii rutuga
kokku aetud, nii juhuslik, kui kunstnikkude oma. Nagu linnatänavatel liikuv
ešelon, kus mehi igasugustes mundrites.... Nii mõndagi meest, keda oleme
kujutavas kunstis ülendanud kindraliks, võime need niisama suure
südamerahuga alandada reameesteks. ... Ning üks niisugustest kuldkolmnurgast
on N. Triik, Kr. Raud ja H. Laipman.
Pilt. Foto kuldsest kolmnurgast. Teosed A. Laikmaa – Autoportree; Poisikese portree; Neiu portree;
Herra E. S.; Mia padrona; Soora; Helga; Tõrje-eit; Mänd merekaldalt; Vana Aitsam; Eesti maastikud
Haapsalu rannalt.Kr. Raud – Rist; Urna; Kalmuneid; Kartulivõtt; Tähed; Matus; Üksinda;
Kardsepad; Surma viis; Torupill, Purje paikajad.
Gailit (Näitleja): - Kas Nikolai Triik pole ses ešelonis kui Vene aegne soldat:
tuim, pedantlik, kes sammub iseteadlikult uulitsakividel ja muigab kõigi noorte
mobiliseeitute üle, kel sõduri elu veel harjumata, tundmata ... N. Triik on rida
portreesid näitusele toonud – elusuuruses daamid seismas poosis, silmad
abipaluvalt issanda poole pööratud ... Need polegi portreed, vaid korralikud
stuudiod, missugused võiks välja panna mõni valmisriiete kauplus ...
August Alle: - Oma portreede juures armastab autor tarvitada süngeid, võikaid
toone ja nii on sündinud ebaesteetiliselt mõjuv Triigilik violettpunane koloriit,
mis nii väga toorest hobuseliha meelde tuletab ...
Pilt. Triigi joonistused peale näitust – Ulguv koer 1921 ja Autoportree 1920 (TKM)
Laikmaa teos.
A. Vabbe portree A. Mülber
August Alle
August Alle (Näitleja): Hans Laipmann on ainuke kunstnik kogu näituse
raskevõitu kohmakas ensembl'is kelel on teataval määral seda, mida prantslased
espritiks nimetavad.
Gailit(Näitleja): - teiste kõrval sammub Konrad Mägi. Ta nagu ei märkakski,
mis sünnib ümberringi... Ta on joobunud värvide lummusest: nendest õhtu
purpurlistest pilvedest, nendest tumesinistest mägede ahelikkudest, nendest
järvedest orgude süles, mis sula hõbedana hiilgavad õhtu hämarikus... See on
värvide jumalik lummus, see on värvide võluvus....
Johannes Semper
Johannes Semper (Näitleja): Täiesti omapärase stiili on saavutanud Konrad
Mägi ... Temal on nägu ja keha tähtis kui stilisatsiooni aine,. Iseäranis armastab
Mägi käsi stiliseerida, sõrmed kaugelt üle loomulikkuse pikaks ja peeneks
joonistada.
Rasmus Kangro-Pool
Rasmus Kangro-Pool (Näitleja):Kõige halvimais tingimustes kogu
eksponentide hulgas on meie noor skulptor Starkopf: see on ju midagi
ebaloomulikku, kui skulptor peab ennast joonistuste varal maksma panema.
August Alle (Näitleja): Jaan Koort on „isevalitseja“ sõna tõsise mõttes näituse
skulptuuri vallas. Ja et tal ühtki tõsist
konkurenti ei ole see aitab veel rohkem ta tööde mõju tõsta.
Johannes Semper (Näitleja): Jaan Koort võib täie õigusega kõrvu seista
paljudegi paremate väljamaa skulptoritega...
August Gailit(Näitleja): Ning kas Ado Vabbe pole noor kornet punaste
põskiga, kes kaugele jooksnud ešelonist ette ning püüab tantsides lilli, mida
daamid pilluvad akendest. Kui vallatu kui ülemeelik, täis elu hoovavat impulsse,
täis elu virtuositeeti, pildudes suudlusi siia ja sinna elab läbi sada romaani ja
sada avantüüri. Ning kõigile, kes näinud noort kornetti aknalt, jääb kauaks
meelde see ülemeelik sõdur, nagu oleks ta toonud väikelinna igavasse ellu nii
palju päikesepaistet ja iharat südametuksumist. Ta on kasvanud Itaalia sinise
taeva all ühes kirgliste Colombiinide ja melanhoolsete Pierrot'dega, ta joob elu
kui viina ning paneb purju ka teisi. ... Ning nii seisab ta oma maali „Itaaliaga“
kogu meie modernse kunsti keskkohal. Need muljed mis saadud Itaalia reisult ja
kirjandusest. See on uulitsate kirju rägastik, rida päikesepaistelisi maastikke,
arlekiinid ja poseerivad pikadoorid, rida keskaja rususid, rida muljeid, millele ei
saa anda kuju, kui mis tõusevad mälestustes kirjude veeltlevate ahelatena...
Alle (Näitleja): Mööda koridori salongide poole jalutajat kunstivõhikut rabab ju
eemalt, teiseltpoolt koridori otsast nii kui päikesepaiste Ado Vabbe futuristiline
Itaalia.
Pilt. Fotode montaash Eduard Wiiraltist, Karl Pärsimägist, Paul Liivakust. Foto – Anton Starkopf.
Eestimaa inimesed. Grupifotod (Vabadussõda.) 1918.1919 Arhiivfilm.
Tartu vaated. Mäe ateljee ruumid Raekoja platsis. Fotosid Lossi tänavast.
Lossi tänava tühi plats, kus asus esimene ühingu «PALLAS» ja koolhoone.
Pallase kursuste kuulutus „Postimehes“.
Orienteeruv tekst. „Pallase“ kunstikooli asutamine toimub Eestile
majanduslikult ja poliitiliselt keerukates Vabadussõja aastates. Mitmed esimesed
õpilased Eduard Wiiralt, Karl Pärsimägi, Paul Liivak, Juhan Muks tulevad
koolipinki otse sõjaväest.Skulptuuri õpetamise soov toob Tallinnast Anton
Starkopfi. Ta on üks ühingu PALLAS mõtte algatajaid. 1. oktoobril 1919 avavad
Tartus uksed vastse kunstikooli «Pallas» skulptuuri, maali ja joonistamise
ateljeed. Lossi t 3.
Pilt. Õpetajate fotosid aastatest 1919-25 - Mägi, Tiik, Starkpof, Vabbe, Kind (tuli 1921), Zeller
(1923-24). Kunstiühingu „Pallas“ näitustel esinenud Gontšarova ja Larionov, Otto Dix (1921. a. V
näitusel);
Fotod siurulastest. Subtiitrid.
Fotod pallaslaste pidudest.Onni Gabriel, Maggie Grippenberg, Ella Ilbak ja tema tantsufotod. ERM
ja Tartu Kirjandusmuuseumi fotokogud.
Orienteeruv tekst. Siurulaste elulaadis on tunda pilvedel hõljumist, mis on
justkui kontrastiks sõjale ning keerukale poliitilisele olukorrale. Elaan ja
lennukus iseloomustab siurulaste poeete ja Vabbe kunstiloomingut. Skandaal
„Vanemuises“ Onni Gabrieli ja Maggie Grippenbergi tantsuõhtul pallaslaste ja
linna tõusikliku kodanluse vahel, organiseeritakse eesti tantsijatari Ella Ilbaku
poolehoiuks.
Jaan Tõnisson Eduard Sõrmus Sergei Jessenin Eino Leino
Pilt. Eduard Sõrmuse foto,
Sergei Jessenini foto.
Eino Leino foto.1921 mai.
Fotod: Jaan Tõnisson, Konrad Mägi, Köleri, Hoffmanni maalid.
Ekspressionistlikud tööd pallaslastelt.
Orienteeruv tekst. Noor-eestlaste ammuse aatekaaslase viiulikunstnik Eduard
Sõrmuse vastuvõtt. Poeet Sergei Jessenini külaskäik. Need on «Pallase»
märksõnad.
Kaudselt kinnitab kooli opositsioonilisust koolile avaldatav surve, mida
kogetakse eelkõige ebakindlusena riigilt toetussummade saamisel. Kooli juht
Konrad Mägi kutsub linnapea Jaan Tõnissoni kunstikooli revideerima. Tõnisson
teatavasti on kunsti suhtes väga vanameelne, kelle koduseinal ripuvad Köleri,
Hoffmanni ja teiste taoliste tööd. Külaskäigu tagajärg on aga see, et kunstikooli
toetused suurenevad. Isegi väikekodanlik Tartu seltskond hakkab „Pallasega“
leppima.
Pilt. Fotod Kunstiühingu PALLAS uhked ruumid Jaani tänavas nr. 16 (Raekoja taga 19. aug. 1919-
kevad/suvi 1923). Esimees A. Tassa kuni 13. nov. 1922.
Fotod „Pallase“ koosviibimistest ja vastuvõttudest.
Orienteeruv tekst. Kunstiühingu «Pallas» korraliku sisustamise eest hoolitseb
peamiselt Tassa, kes on ühingus hea majavaim. Eestist läbisõitvailt vene
emigrantidelt ostab ta soodsa hinnaga stiilset mööblit, kristall- ja hõbe-
lauanõusid. Kunstiühingu „Pallas“ koosviibimised ja vastuvõtud kujunevad
üsna noobleiks.
Pilt. Õpingute ajal valminud tööd, mille kaudu näeme, kuidas kasvab välja mõiste pallaslik maalikool,
pallaslik koolkond.
Arhiivikaadrid tegevusest«Pallases». EFA 4, s 201
Orienteeruv tekst. Kõrgkoolis «Pallas» õpetöös nõutakse suurt pühendumist.
Õpetuse aluseks on tugevate oskuste omandamine natuurist joonistamisel.
Õpilastele antakse samas küllaltki palju iseseisvust, kuid õppejõud suhtuvad
õpingute ajal kriitiliselt moodsate voolude matkimisse.
Vabbe teosed kunstinäitustel ahvatlevad õppureid ta töid järele tegema.
Pilt. Konrad Mäe ateljee 1923. a. Kaluri tänaval. Foto.
Konrad Mäe ateljee. Foto.
Konrad Mägi ja õpilased: Luts, Kutsar, Grünberg, Pärsimägi, Sivadi.
Konrad Mägi teosed.
Orienteeruv tekst. Konrad Mägi haigus sunnib teda peatselt õppetööst kõrvale
jääma ja Tallinnast kutsutakse uueks õppejõuks Nikolai Triik.
Pilt. Nikolai Triigi ateljee. Foto. Triik ja ta õpilased Anita Laigo, Salme Kümmel, Anna Põllusaar-
Triik, Natalja Verhoutinskaja, Natalie Mei, Alma paju, Amanda Jasmin, Juhan Nõmmik.
Nikolai Triik Katastroof 1917, Vabaduse sünd 1919, Ulguv Koer 1921, maastikud, aktimaalid.
Orienteeruv tekst. Nikolai Triik oma plastilisema vormikäsitlusega pakub
Vabbe kõrval alternatiivset maalikoolitust. Maaliõpilastele annab ta kätte kaks
laia pintslit ja paleti, millel peab olema piiratud arv värve. Ta õpetab, et must ja
karmiin annavad segades lilla tooni, musta segades kollasega saab rohelise
tooni; paletil peab olema veel permanentrohelist ja ookrit, mida võib kasutada
vajadust mööda. Aktimaalis nõuab ta alati jõulist vormi, mida peab
modelleerima laia pintsliga. Maalis ta rõhutab alati üldistatud suurt vormi.
Pilt. Ado Vabbe ateljee Kaluri tänaval . Foto 1922.
Ado Vabbe õpilasi: Haas, Paris, Sannamees, Viiralt, Pütsepp. Foto 1922.
Ado Vabbe õpilasi Vabbe ateljees. Foto 1928.
Karl Pärsimägi; Johannes Võerahansu Pariis 1939.
Johannes Võerahansu (Näitleja): Korrektuuri tehes seletab Ado Vabbe, mis
tööl viga, aga kätt ta kunagi külge ei pane. Kunstikooli „Pallas“ eesmärgiks on
igati soodustada õpilaste iseseisvat vaba arengut, mistõttu antakse võrdlemisi
vabad käed käsitluslaadi valikul. Kõige aluseks on aga natuuristuudium, mida
Vabbe rangelt nõuab.
Riigivõimu esindajate suhtes on Vabbe kaunis trotslik.
Pilt. Anton Starkopfi ateljee. Skulptuurid – istuv naine - ja skulptorid. Arhiivfoto.
Anton Starkopfi ateljee. Fotol Starkopfi õpilased: Martin Saks, Lydia Laas, Jenny Rebane, Anna
Põllusaar-Triik, Amanda Jasmin, Natalie Verhoustinaskaja, Enn Roos, Roman Timotheus, Magda
Beek-Anso (Bajadeer).
Starkopfi noore perioodi loomingut.
Kaadrid punkteerimise meetodist.
Anton Starkopf
Orienteeruv tekst. Sageli töötab Starkopf koos õpilastega. Ta kasutab õpilasi
oma suuremate tööde graniiti või puusse punkteerimisel. Punkteerimine on uus
võte, mida ta on õppinud Pariisis. 1950. aastal, kui ta põgeneb repressioonide
eest Tallinnast Moskvasse peitu, lööb Starkopf Nõukogude Liidu pealinnas
punkteerimise meetodiga laineid. Starkopfi kutsub oma ateljeesse Merkulov,
tolle aja kuulsam skulptor, ainus, kellel on luba kasutada modelliks Stalinit
ennast.
Pilt. Õppejõud Saksamaalt G. Kind ja M. Zeller, nende loomingu näited.
Pallaslaste looming 1920ndate keskpaigani, kus näha ekspressionismi mõjud. Kunstnike teosed.
Eduard Wiiralt. Foto.
Wiiralti varased linoollõiked, Autoportree jt. 1919-1920;
Dresdenis valminud joonistused 1922; G. Kindi portree; Skulptuurid – K. Mägi, K. Teder. Veristlikud
tööd: Nälg, Õine külaline, Öine stseen;
Daam kohvikus 1922-23; Illustratsioonid Tennmanni usuõpetuse lugemikule;
Daam sigaretiga, Kohvikus, Püha õhtusöömaaeg, Ema lapsega 1925
Orienteeruv tekst. Georg Kind kutsutakse Dresdenist „Pallsesse“ graafika
eriala juurutama, sest senini õpiti vaid linoollõiget. Eduard Wiiralt Ado Vabbe ja
Georg Kindi õpilasena.
Pilt. I Lennu lõpetajad. Foto.
Kaadritagune tekst. 1924. aastal lõpetab «Pallase» kooli esimene lend.
PALLASE SÜND
FILMI LÕPP
Estonian Educational Film
2014 ©
Asutatud 1990
Pillikandja
Teatriajalooline uurimuslik dokumentaalfilm
Pikkus 80 minutit Formaat: HDV Helistandart: Stereo
Ideeprojekt
Stsenarist – Jaak Viller Režisöör – Tõnu Virve
Tegevprodutsent – Maarja Lääts
Vastutav produtsent – Arthur Virve
Pärastsõjajärgse Vanemuise näo kujunemist näinud, selle kaasateinud ja
teatrile oma elu rakendańud Lui Läätsa portreefilm. Eluloo taustal avaneb
senitundmatu kultuurilugu vanima teatri kujunemisest omalaadseks,
paljužanriliseks ja rahvusvahelist tunnustust leidnud loomeorganismiks.
[email protected]
Tootja: Eesti Rahvuslik Stuudio Freyja Film Oü ©
Sünopsis
PILLIKANDJA – kõik teavad, mis tööd teeb pillikandja, hoopis vähesed kujutavad ette, mis
ametimees on lavastusala juhataja. Pillikandjal on sügavalt sümboolne tähendus, pilli
kohalepaigutamisest algab kõik. Film lõpeb pillikandmisega Jaani kirikusse, mida LL praegu
reaalselt ka teeb.
LUI LÄÄTS (LL) - self-made man – kes pillikandjast on kasvanud teatrit oluliselt muutvaks
ja kujundavaks tegelaseks. Esimese osa rõhk on rohkem teatri arengul ja teine osa filmi
peategelase isiksuse elukäigul.
Ühe „Vanemuise“ näo kujunemist näinud, selle kaasateinud ja olulisel määral sinna terve oma
elu rakendanud teatrimehe LL portree, mille kaudu näidatakse teatri kujunemist omalaadseks,
paljužanriliseks ja täisvereliseks rahvusvahelist tunnustust leidnud loomeorganismiks.Filmis
saavad sõna „Vanemuise“ teatri tippjuhid, kunstnikud ja need, kes lavastusala juhataja LL
tööde-tegemistega aastate jooksul kokku on puutunud. Olulised on LL meenutused isiklikust
vahekorrast legendaarse teatrijuhi Kaarel Irdiga, tema osast Lui elutee kujunemisel.
Peategelase LL isa õppis Inglismaal luurekoolis, tegutses Erna rühmas ning oli Leo Talgrega
koos Koitjärve punkris. Lui ja Stocholmis elav Talgre tütar Maarja kohtuvad Koitjärve punkri
jäänuste juures. Mõlemate verinoored emad pidid põgenema Rootsi, kuid Lui ema otsustas
viimasel hetkel jääda kodumaale. LL isa saadetakse Sberi vangilaagrisse. 1949. aastal
küüditatakse Lui ema koos Lui ning ta vanema vennaga Siberisse. Ema sureb 25. aastasena.
Lapsed elavad aasta üksi Siberi karmis kliimas. Hiljem on järgi sõitnud vanaema hoole all.
Eestisse naasmisel ei saa Tallinnas elamisluba. Vanaema otsustab minna elama Tartu lähistele
venna juurde. Lui õpib Laeva algkoolis, hiljem Kaagvere tööstuskoolis.
Pillikandja
Stsenaariumi I variant
Pikkus 80 (40 + 40) minutit
Proloog:
Diktor: Peale mitmeaastast ümberehitust avatakse 3. septembril 1939. aastal Vanemuise
uus teatrimaja.
Kaamera näitab ajalehti, kus kirjutatakse, kuidas riigivanem Konstantin Päts sõidab teatrit
avama ja paigutavad silmapaistvale kohale vaateid uuest majast, mis oma tehnilise sisseseade
poolest on toonase Euroopa moodsamaid.
Diktor: 8.-9.IX toimuvad teatrihoone avamise pidulikud etendused. Uuteks etendusteks
on August Jakobsoni "Viirastused" ning August Annisti ja Albert Kivikase näidend
"Nimed marmortahvlil". Toimub ball. Katked arhiivifilmist.
1958.a kroonikafilmi kaadrites näeb, kuidas sellesama hoone varemed lastakse õhku.
P. Mascagni ooper „Talupoja au“
Vaevuaimatavalt hakkab väga aeglaselt valjenevana kõlama Intermezzo P. Mascagni ooperist
Talupoja au.
Orkester koguneb Vanemuise väikese maja orkestriauku proovile, orkestrandid toovad oma
pille, pillikandjad tõstavad paika harfi.
Muusika taustal hakkavad jooksma
avatiitrid – filmi nimi: Pillikandja 2´
I osa
Pillikandjast lavastusala juhatajaks
I episood
Lavamaagia
Kaamera siseneb läbi suure maja peasissekäigu, fuajee ja vaatesaali tühjale lavale, kus
erinevate prožektorigruppide sisselülitamisega hakkab elama lavatehnika: tõusevad
lavatõstukid, pöördlava hakkab liikuma. Lõpuks tõuseb lava alt valgustorn. Pilt näitab ka
tänapäeval veel väga modernset lavatehnikat, millest jääb võimas mulje: muusikas Trollide
tants E.Griegi Peer Gyndist“.
Diktoritekst: 1967.aastal avatud Vanemuise uue teatrimaja lavatehnika oli tol ajal kõige
moodsam ja funktsionaalsem vähemalt alal, mis jäi Euroopas Berliinist ida poole.
See eeldas ka uut suhtumist ja teistsugust ümberkäimist.
Pilt ja intervjuu Lui Läätsega (edaspidi LL): Kui ma lavamehena 1963. aasta lõpus tööle
tulin, jäi uue maja valmis saamiseni veel üle kolme aasta. Ja siis ühel heal päeval, juba uue
maja laval, kutsus Ird mind kõrvale ja ütles, et võtku ma see pealavameistri amet üle. Teksti
ajal libiseb kaamera lühidalt üle ka väikese maja tühjast lavast.
Lehekülg etenduse raamatust: Uue maja avaetendus E. Tambergi ooper „Raudne kodu“ 9.
detsembril 1967
Diktor: Uue majaga muutus töökoormus, tempo ja rütm: senise 7-8 asemel hakati
hooajas välja tooma 13-15 uuslavastust.
Kaamera annab erinevates rakurssides emotsionaalse ülevaate lavatehnikast, valguspargist,
demonstreerib skannerprozhektorite võimalusi jm, illustreerimaks järgnevat teksti.
LL: mitmed vanemad mehed ei pidanud lavatööl enam sellele tempole vastu – etenduste arv
kasvas senise 350 pealt üle 500, neist poolteist sada ringreisil. Uuslavastuste kasv tõi kaasa
senisest palju suurema proovide hulga, mida lavameestel tuli ette valmistada ja teenindada.
Eks vanad harjumused, sealhulgas sage viinaviskamine, segasid ka. Mul tuli mõte hakata
lavatööle kutsuma üliõpilasi. Ird toetas seda ja mingil ajal oli lavameeste seltskond vaata et
kõige haritum kõigist lavalkäijatest.
4,5´
II episood
Pealavameistrist lavastusala juhatajaks – 1
Teatrijuhtide intervjuudes peaks selguma lavastusala juhataja ametikoha sisu teatris:
- asend alasi ja haamri vahel, ühelt poolt kunstnik oma taotlustega, soovidega (materjalid,
eriseadmed, erisoovid jmt) ja teiselt poolt teatri juhtkond oma piiratud võimalustega (raha,
inimressurss kavandite realiseerimiseks, omal ajal ka materjalide kättesaadavus, ranged
tähtajad)
Pildis ülevaade teatriorganisatsioonist – administratsioon, kirjandusala, videoteek, raamatu- ja
noodikogu jmt.
- Vanemuise eristaatus – paljužanriline teater neljas eri teatrimajas kuni 20 uuslavastusega
hooajas
- kõige suurema ja eriilmelisema otsealluvate ringiga tippjuht teatris
- kõige pikema staažiga lavastusala juhataja uue Vanemuise aegadel – varem pidevad
vahetused ja rahulolematus ala tööga, esietenduste edasilükkumine, närvilisus rütmilise töö
saavutamisel.
Pilt annab ülevaate Vanemuise statsionaarsetest mängupaikadest: Suur maja, väike maja,
Sadamateater, Teatrikodu, aga ka Solarise lavast ja veel mõnest tüüpilisemast ringreisikohast.
Viimaste rolli ilmestab tiiter: Hooajal 2011/2012 andis Vanemuine Solarises 26 etendust,
Kui midagi jääb intervjuudes nimetamata, siis toetav diktori tekst, näiteks: Teatrijuhil tuleb
temasse uskuda ja teda usaldada, tema taga on kogu etenduse toimimist ja uuslavastuse
valmimist tagav ja kunstilise poolega funktsiooni olulisuselt samaväärne teine pool, mis
tagab igal õhtul kl 19.00 etenduse alguse – igas majas, igas žanris – oludele ja
tingimustele vaatamata.
4´
III episood
Demokraat või autokraat
Uued märksõnad: - vastastikkuse usalduse vahekord teatrijuhi ja lavastusala juhataja vahel,
- demokraatia või autoritaarsus: kindel käsuliin ja vastutus,
- oma koha tunnetamine suures meeskonnatöös ja vastastikku lugupidav suhtumine,
- lugupidamine ja armastus oma meeskonna vastu.
-
Osa vastuseid eelpool juba nimetatud teatrijuhtide intervjuudest: diskussioon kas väide, et
teater on ebademokraatlik, pigem autoritaarne nähtus ja tõeliselt õnnestunud on ainult range
käsu korras hierarhiliselt ülalt alla juhitud teatrid.
LL vastus küsimusele: Vanemuise lavastusala juhataja (enne ka pealavameistri) lisarolliks on
olnud kõikvõimalike linnaürituste (laulupeod, muusikapäevad jmt) kujunduse ja atribuutika
teostamine: milliste inimestega see on sind kokku viinud ja kui palju tüli ja pahandust kaasa
toonud?
LL: TRÜ 350. See oli suur projekt ja tehnikat polnud mingisugust kasutada. Pärast kirjutati,
et üsna hästi kukkus välja.. Minu korraldada olid dekoratsioonid, kohaleviimine, ülespanek,
ettenähtud vahetused, demonteerimine ja nõnda edasi. Ülespanekul tuli kasutada riskantseid
võtteid, et praegu läheb südame alt külmaks: Üks mees rippus peahoone ülemisest aknast
pooleldi väljas ja sidus mingit asja riputise külge, sest kunstnik avastas, et see ununes ja keegi
hoidis sees tema jalgadest, et ta alla ei kukuks. Näitemängus oli ülikooli esisel vaja lasta
erinevaid riputisi Ülikooli peahoone ülemistest akendest. Kõik pidi olema nagu teatris ikka,
üks pilt ja teine ja läks samuti märksõnade ja muusikataktidega sünkroonis.
Arhiivifilm 1982.a ülikooli juubelietendusest peahoone ees pealesõitudega ülevalt langevatele
riputistele.
3´
IV episood
Pealavameistrist lavastusala juhatajaks-2
LL tekst: Pidev võimaluste nappus tingis äärmise kokkuhoidlikkuse, oskuse olemasolevat
maksimaalselt ära kasutada – midagi ei visatud ära, vaid hoiti igaks juhuks alles – äkki läheb
kuskil vaja ja tavaliselt läkski.
Teksti ajal liigub kaamera mööda mööbliladu – alt üles, vasakult paremale jne.
LL tekst: Ird käis alatasa ise dekoratsioonilaos mööblit ja igatsugu muud lavale sobivat koli
valimas. Panin talle tugitooli alla ja hakkasin oma ettekujutuse järgi enam-vähem kõlbavat
träna talle ette tooma.
See stseen lavastatakse: selja tagant pikas avaras mantlis, suure salli ja karvamütsiga mees,
keda näidatakse selja tagant, astub lao uksest sisse, istub iseloomulikus poosi talle ette
tõstetud tugitooli.
LL vastus küsimusele: Mida sa Irdilt õppisid?
Episood Tagahoovis Estoniasse viimisega.
Diktor: Suure menuga „Tagahoovis“ etendust oli Tartus mängitud 90 korda, lisaks 2
korda Moskvas ja Leningradis ning Zagrebis ja Belgradis. Selle lavastanud Kaarel Ird
põdes aga hirmsasti selle pärast, et Tallinnas polnud seda võimalik näidata. Lavastuse
kunstniku arvates ei olnud Vanemuise suure maja 14-meetrise diameetriga pöördlava
äärest ääreni katvat tükki Estonia 12 ja poole meetrise läbimõõduga pöördlavale
võimalik paigutada. Ird pöördus suures hädas lõpuks Lui Läätse poole ja peale viis
aastat etendusi Tartus lahendus leiti.
LL kommentaar väitele:
Diktor: Niisiis oli Irdil midagi sinultki õppida.
3,5´
V episood
Suhted teiste lavastajatega
LL vastused: Aga kuidas teiste lavastajatega suhted kujunesid – rääkida mõni ere seik.
Epp Kaidust – Kaidu kontrollis Lui olemasolu lava taga. Ja veel, kui prooviks lava oli
üleval, tuli Kaidu( midagi nii) - kutsuge Lui. Lui laval- mis te soovisite? Lava on valesti. Lui
siis algul püüdis vaielda, märgid ju lavapõrandal olemas, aga õppis üsna kähku, pole mõtet.
Võttis siis nn. valesti oleva nihutas ette, siis kõrvale mõõtis pilguga ja sokutas täpselt tagasi,
tegi siis veel mõne kõrvaloleva esemega sama ja küsis Kaidult, kas on parem, või hea või
midagi nii.
Kaidul oli hea meel, et asjad korda seati ja ütles - jah nüüd on hoopis teine.
Ida Urbelist –
Evald Hermakülast – need noored mehed ajasid oma asja ja Lui ajas kõrval tegelikult sama
asja, aga helistik oli teine. Eks nad ju olid ka Irdi lemmikud ja nende lemmikutega ongi nii, et
ollakse vahel ka lihtsalt kade, kui „üksi sülle ei mahu“.
Luil polnud ju vaid draama. Veel täpselt sama asja ajav Ülo Vilimaa oli tol ajal ikka väga
aval, heatahtlik ja märkav lisaks oma suure ande teostamisele.
Jaan Toomingast –
Mati Undist (nt lavastaja, kes tegi suurema osa oma Vanemuise lavastuste kujundusest ise, ja
tõi Hamleti kujunduseks piimapaki)
Mikk Mikiverist (nt tüli Tosca tegemisel, mis oli esimeseks lavastuseks Vanemuises)
Lavastajate iseloomustuste illustreerimiseks kasutatakse lõike nende lavastustest, kas
Vanemuise videotest või ERR videoarhiivist.
6´
VI episood
Lavastusala juhataja suhted kunstnikega
LL vastused kunstnike kohta – nende lühiiseloomustused, kellega koostöö eriti meeldis –
Georg Sander, Lembit Roosa, Meeri Säre – koostöönäited – külmunud sirelite toomine
Toomemäelt – „Madame Butterfly“, pajuvõsa – „Ma langesin esimesel sõjasuvel“,
Intervjuud Aime Undi, Ellen Cairnsi ja Iir Hermeliiniga vastused küsimustele, milles
näevad nii paljude erinevate teatritega koostööd teinud lavakujundajatest kunstnikud
Vanemuise eripära?
Pildiliselt: erinevate nimetatud kunstnike kavandid ja nende teostamise tulemus laval.
6´
VII episood
Lavastusala juhataja ja tema meeskond
Käed – 1973 – kolmekesi (Lääts, Sahk ja Viller) sidusime akse – õnneks muud dekoratsiooni
selles lavastuses ei olnudki.
Diktor: Kuidas sünnib lavastus lavastusala juhataja vaatevinklist? Dekoratsioonid ja
kostüümid on ainult pool asja – mõnel juhul võib neid neid üldse mitte olla, aga pimedas
ruumis on see teise žanrisse kuuluv juhtum – nt kuuldemäng.
Pildis oleme teatri Vanemuise tehnikanõukogu koosolekul kavandite vastuvõtmisel.
Käime ühel päeval kaameraga läbi kõik osakonnajuhatajad, et kaardistada pilti, mis
Vanemuises toimub ühel ajahetkel läbilõikena, millega kõik erinevad alajuhid tulevaste
uuslavastuste jaoks tegelevad:
dekoratsioonitöökoda,
kostüümitöökoda,
lava,
rekvisiit – ettevalmistus ja jooksev töö,
valgus: mis laval, mida ettevalmistatakse,
heli: mis laval, mida ettevalmistatakse,
grimm: mis laval, mida ettevalmistatakse + lava, et anda pilt selle kombinaadi tegelikust
mastaabist.
Intervjuudes tuleks rõhutada, et kõik, mis teatris tehakse on unikaalne, kordumatu, käsitsitöö,
mis sünnib siin ja praegu.
Pildis lavale tuleva suure muusikalavastuse (Tarmo Aintsi uudisooperi „Rehepapp“) lava- ja
peaproovide melu ja sagin.
Diktor: Luile sobivad selged vahekorrad – korraldused tulevad ülalt alla ja vastutus alt
üles.
5´
VIII episood
Koostöö Soome Rahvusooperiga
Meeskonna teadlikkuse tõstmine ja kogemuste omandamine teatritehnilise tööjõu vahetuses
Soome Rahvusooperiga – intervjuud peaprodutsent Keijo Kupiaise ja vanemlavameistri
Hannu Aarioga – vastused küsimustele:
Mida koostöö Vanemuise tehnilise ala inimestega ja LL-ga teile andis?
Millisena teie näete lavastusala juhataja rolli teatris?
Kuidas teie meelest LL selle rolliga halkkama sai?
Mida erilist te nägite Vanemuise teatri tehnilise ala tegevuses?
Kui mahajäänud võrreldes Soome Rahvusooperi supermodernse lavatehnikaga on
Vanemuine?
Pildis ülevaade Soome Rahvusooperi tehnilisest majapidamisest – lavatehnika, valguspark,
töökojad.
2,5´
IX episood
Lavastusala juhataja – visionäär
Diktor: Ligi 50 aasta jooksul on Vanemuise tehniline pool teinud läbi mitu silmapaistvat
arenguhüpet, isegi revolutsiooni. Peaaegu kõigis neis on käivitav roll olnud selle filmi
peategelasel. Täna on päevakorras uue põlvkonna lavatehnika soetamine suure maja
lavale, mis tagab arenguvõimalused juba uutele lavastajatele ja lavakujundatele. 1967.
aastast tões ja vaimus teatrit teeninud Eestis projekteeritud ja valmis ehitatud tehnika
võimalused on tänaseks ammendatud.
LL- vastused küsimustele – Oled öelnud, et praeguse suure maja lavatehnika kasutamise vastu
kadus üsna varsti (Toominga Põrgupõhja ja Poloneesi järel) suurem huvi ära. Miks?
Märksõnad:
- uued võimalused Austrias ettevalmistava lavatehnikaga, uus arengusuund
- väiksem tõõjõu kulu
Kaadris on uue lavatehnika projektjoonised, mida LL kommenteerib.
Võrdluseks pilt samast kohast tänasel laval.
3´
Proloogi ja I osa orienteeruv kestvus 39,5´
II osa
Teater hindab isiksusi
I episood
Siberisse
Kaamera jälgib ja markeerib teekonda Eestist Omski oblastisse.
Kostab laul „Warum?“ Miliza Korjuse esituses.
Diktor: Eesti territooriumil kahe suurriigi vastasseisu sõjateatri järel 1945. aasta
23.juulil Tartus sündinud Lui Lääts ei saanud veel anda vähimatki põhjust, aga ometi
sai temast 1949. märtsis üks eesti rahva vastu taasalustatud sõja ohvritest.
Kui 3,5 aastane Lui koos ema ja 6-aastase vanema vennaga Tartust Siberisse küüditati,
polnud ta oma isa näinudki. Soomes Inglise luurekoolis ohvitseriks õppinud Ludvig-
Oskar Lääts oli kuulunud ERNA gruppi ja tema teekond Siberi vangilaagrisse oli
alanud juba 1945. a veebruaris, pool aastat enne noorema poja Lui sündi.
Näeme Siberi loodusvaateid: Irtõshi jõgi, selle saar, stepp jmt.
Diktor: Elukohaks saab Omski oblasti Tšerlaki rajoon, kolhoos „Punane tee“ suurjõe
Irtõši paremal kaldal.
Sealset elu peegeldavad poiste ema emotsionaalsed appikarjed Eestisse oma emale, Lui
vanaemale. Umbes 1,5 lk väljavõtteid jookseb ekraanile, mille taustaks Siberi loodusvaated.
Diktor: Paraku ei pea ema tervis põllutöölise rängale koormusele, karmile kliimale,
harjumatutele elutingimustele savionnis kuigi kaua vastu ja ta sureb 25-aastasena poole
aasta möödudes pärast rasket haigust. 18.augustist 1949 kuni maikuuni 1950 elavad Lui
ja Sven omapead pika ränga talve ilma koduta.
Kirjadest näidatakse üksikasjalisemalt ema joonist onnist, milles elati.
LL lühike kommantaar sellest, kuidas poisid ilma emata talve üleelamisega hakkama said.
3,5´
II episood
Vanaema sõidab järgi
LL: Maikuus 1950 tuli meile järele vanaema Adeele Eestist, kes sealsete seaduste järgi pidi
surnud ema asemele kolhoosi tööle jääma. Esimese asjana tuli tal meid sellest viletsusest üles
turgutada, pesta ja sööta. Olime vennaga sellest omaette elamisest, kehvast ja korrapäratust
toidust üsna kehvaks jäänud. Vanaemal, kes oli kogu elu riiete õmblemisega elatist teeninud,
oli Eestist kaasa võetud õmblusmasin, millega ta õmbles kõigepealt meile mõned asjad selga.
Külarahvas nägi seda ja jutt korraliku õmbleja saabumisest läks kiiresti laiali. Selle tõttu
pääsesime sellest savionnnidega külast varsti linna Tšerlakki. Seal hakkas vanaema õmblema
komandandi naisele ja teistele, kes tasusuda töö eest küttev või toidukraamiga. Tol ajal ei
tuntud sealkandis veel sellist pesueset nagu rinnahoidja. Vanaemal oli nende peale tellimusi
nii palju, et meie Sveniga pidime neid peeneid õmblusmasina alt pahupidi tulevaid õlapaelu
sukavarrastega ümber keerama. Õmblustööl kasutati ära pisemadki riidetükid - väga
kokkuhoidlik tuli olla.
Diktor: 1952. a.-1953. a. oli Lui I klassi õpilane rajoonikeskuse Tšerlaki Koolis nr. 4,
loomulikult venekeelses koolis.
Pildis Tšerlaki linna ja koolimaja vaated.
LL: 1953.a. talvel jäi meie õpetaja teel koolist koju hundikarja kätte. Põletas vihikuid ja muid
asju, et neid eemale peletada, aga lõpuks puresid hundid ta surnuks.
Pildis lummetuisanud stepitasandikul põlevad vihikud.
Üks proua, kes vanaemal endale õmmelda lasi, hakkas kord vanaema käest pärima, kus siis
laste ema on, et vanaema peab lapselapsi hoidma. Eks ta vist rääkis oma suurte pagunitega
mehele ja nii kui Stalin suri, saime kohe tulema.
Siinkohal võiks markeerida sedasama teekonda, nüüd siis tagasi.
LL :Vanaemale maksti toiduga, toodi kartulit, muna ja isegi „paduškasid“ (kompvek). Veel
seal köeti „perekati polje`ga“ (selline veerev kuivanud okkaline põõsas)
4´
III episood
Tagasi Eestis
LL: 1953. aasta oktoobris jõudsime kõik kolmekesi Eestisse tagasi.
Vanaemale ei antud enam võimalust tagasi minna oma koju Tallinnasse Nõmmele, kuhu jäi
vanaema ja ema väike õmblusateljee ja kõik muu.
Asusime elama sinna, kust meid küüditati - vanaonu tallu Laevas. Pidin kohe kooli minema -
Laeva Kooli II klassi, aga eesti keelt ma eriti ei osanud, ainult rääkida oskasin. Hakkama ma
ikka kuidagi sain, nii et 1954. a. jõuluks kingiti kooli poolt raamat, kuhu on sisse kirjutatud:
Hea emakeele omandamise eest.
Keskkooli läksin Puurmanis, kus olin 1959. a.- 1961. aastani.
Pildis – tekstis kirjeldatud tegevuskohtade vaated ja koolist kodutee.
Diktor: Seal tekkisid aga konfliktid toonase ellusuhtumise asjus. Kooli direktor
korraldas aulas üldkogunemise, kus elavaloomulisel Luil kästi astuda toolile, et kõik
aulas viibijad näeksid teda: meie koolis õpib rahvavaenlase poeg. Vanaema hell süda ei
lubanud poisile liiga teha, nii otsustati üheskoos Lui koolist äratulek. Ja vanaonu
soovitusel valiti Kaagvere Tööstuskool, mis oma kodukorra poolest sarnanes tegelikult
poiste vanglaga. Ka seal tuli enda eest seista.
LL: Pärast kooli hakkasin 1963. aastal tööle Pimedate Kombinaadis saepoisina, kus aga
varsti juhtus tööõnnetus - vasaku käe sõrmed jäid sae ette.
Elu tundus olema läbi, käsi sai väga tugevasti viga. Terve suve kuni poole detsembrini ravisin
kätt, siis rääkis teatris koorilaulja ja solistina töötanud onu mõttest minna Vanemuise
teatrisse tööd otsima.
Diktor: 18. dets. 1963 astus Lui üle teatri tagaukse. Kaadrite inspektor Vaike Virsa võttis
Lui tööle ja nii käis Lui vanaaasta lõpus ja uue aasta esimese kuu tööl. Kui veebruaris
palka maksti, siis selgus, et Luid pole vormistatud ja palka ei saa. Nii sai tööraamatusse
Vanemuise leivale asumise kuupäevana kirja 1964. aasta 6. veebruar ja ametikohaks –
dekoratsiooni monteerija.
LL: Hakkasin kohe tegema lavamehe tööd – ehitama etenduseks lava, käima ringreisidel jne.
Lavameister on mees, kes konkreetse lavastuse dekoratsioonide eest vastutab, et nad oleksid
terved ja korras, õigesti lavale üles pandud, peale etendust säästlikult maha võetud ja
ladustatud kõige käepärasemal viisil, et need ringreisile viimiseks koormasse või uuesti lavale
etenduseks üles panna.
Lavameistrina oli mu esimene tükk Urbeli lavastatud ballett Edvard Griegi muusikale „Peer
Gynt“ 1964. aasta detsembris.
Pildis galerii fotosid „Peer Gyntist“ ja toonastest lavastustest rõhuasetusega Einari Koppeli,
Lia Laatsi ja Heikki Haravee rollidel.
Diktor: Ilmselt polnud teatri koosseisus parajasti vaba lavameistri kohta ja Lui Läätse
tööraamatusse kirjutati ametinimetuseks „pillikandja“. Vahel tuli ette ka vajadust harfi
prooviruumist toona Vanemuise käsutuses olnud majast Aia ja Kastani nurgal
orkestriauku ja peale etendust jälle tagasi viia, mida harfimängijad ainult hoolsatele
meestele usaldasid, aga peamised olid siiski lavameistri ülesanded.
Pildis „Estica“ korporatsiooni maja ja selles asunud orkestri proovisaal täna ja fotodel orkestri
proovid selles.
4,5´
IV episood
60-ndate aastate Vanemuine
Diktor: 1960-ndad aastad olid teatri jaoks rahutuks üleminekuajaks. Mitu korda oli
käidud küalalisesinemistel Moskvas – üleliiduliselt Vanemuist tunti ja tunnistati. Kodus
aga tuli võidelda püsiva rahapuudumisega. Kultuuriministeerium põhjendas kehva
majanduslikku seisu pikale veninud, mistõttu ka väga kuluka uue maja ehitusega.
LL vastused küsimustele:
Kuidas sinu sisseelamine küllalt keerulise teatri organismi läks?
Kes olid abistajad ja toetajad?
Näitlejate seltskond oli ju väga huvitav – väga tugev vanem ja keskmine põlvkond?
Kui palju sul nendega läbikäimist oli? Mida sa said neilt õppida?
Kas näitlejatega suhtlemisele aitas kaasa osalus lavastustes – oled ju mitmetel kavalehtedel
näitlejana ära märgitud?
LL: Kaidu nägi mind ja tahtis minust näitleja teha. See oli siin majas.
Ma sain kaks kuud säärast koolitust, mitte ükski stuudios käija, või kõik need koolid, pole
saanud säärast kooli. Mulle pandi Endla Hermann isiklikult õpetajaks. Hoidsin kive ja
herneid suus, ja kõigil võimalikel õhtutel, kuni ma Endla käest palusin lõpus kahe kuu pärast
– aidake mind sellest jamast välja.
Aga ma mängisin Kaidu tükkides kuni lõpuni ikka kaasa, kõik tükid. Vaatamata sellele. Aga
see oli nende kahe – Ird tuli vaatas mu üle, see oli tol korral: „Ah, sihuke poiss, noh, pikk,
kurat, pikk küllalt.” Ja see oli kogu lugu. Aga Kaidu muudkui surus…
Esimene näitlejatöö oli „Kaval-Antsus”, see oli lasteooper. Aga mind ennast polnud peaaegu
nähagi. Lehmadega läksin üle lava. Kari tuli koju või läks karjamaale.
„Joosepis ja tema vendades” mängisin juba kõvade meestega. Kaidu lavastas, me käisime
sellega Riias. Seal olin ma juba mitte mingisugune tagaseisja, olid käigud ja liikumised. Seal
oli ka juba teksti. Nii sain näitlejatega – Haravee, Einari Koppeli, Lia Laatsiga – kõik tolle
aja põhijõud – hea suhte, vanusevahe oli olemas, aga see oli tore suhe.
Olemised, reisid. Nemad said mingil ajal Irdiga üsna hästi läbi, ja sealt vist jõudis minu nimi
temani.
Pildis fotode valik nimetatud lavastustest, lisaks „Inimese tragöödiast“ jt.
Ta polnud minuga otse midagi rääkinud või nõu pidanud, ja äkki oli selge seisukoht. Ma
arvan, et see oli kuskil 15. novembril, enne etenduste algust suures majas, kui ta tuli, ja kutsus
mu lavalt ära teise ritta, ma täpselt tean neid kohti, pani mu istuma. Ma ju ei julgenud kunagi
istuda, kui tema kõrval oli.
Ja siis: „Mis mees sa oled? Ma olen sust nii palju kuulnud, kurat!” Ja mina – seda ja teist, nii
edasi ja edasi… Meie vestlus lõppes sellega – „Homsest oled sa pealavameister!”
Kõik, tõusis püsti, kõlistas võtmetega, läks minema.
Ega ta mind päris üksi välja ujuma ei jätnud.
1969.aastal saatis ta mind Saksamaale meie sõprusteatrisse Potsdamis 39-päevasele
koolitusreisile, kus anti kaasa sealsete reeglite järgi kinnitatud koolitustunnistus.
Sealolekust jäid kestma pikaajalised sõprussidemed selle teatri peakunstniku Eberhard
Keienburgiga ja mitmete teistega.
Intervjuu Georg Sanderiga:
Lui peab sind oma kasvatajaks ja õpetajaks teatri asjades, mis mulje Lui sulle majja tulles
jättis?
Kuidas tema kujunemine välja nägi – tolle aja käskkirjadest loeb välja hulganisti karistusi ja
preemia mahavõtmist levameestelt ja peaasjalikult joomise pärast?
Hilisemad ühised tööd – kas Luist oli sulle oma ideede realiseerimisel tuge?
Intervjuust peaks ilmnema isata kasvanud poisi isa kuju otsimine autoriteetses ja suhtluses
tähelepanekikus kolleegis.
LL vastus küsimustele: Sa oled sageli maininud, et mingil ajal olite näitlejatega nagu üks
meeskond – millal see oli? Milles seisnes? Millal kadus? Miks?
.
LL Küllap siin rolli mängisid need maagilised teatri seinad, kust väljuti vaid magama ja
hommikul jälle tagasi. Proovid algasid 10. Laval algas töö 8, lõppes õhtul 11. Etendused olid
siis ikka pikad ja mahavõtmine oli lõputu.
Nädalased ja pikemadki ringreisid korraldati ööbimistega baasides. Seal olid ju kõik
ninapidi koos. Ja kui koju magama läksid, siis ka ühiselamusse, jälle sama kamp enam
vähem.
Raha polnud ju kellelgi kuigi palju ja napsupudel klapiti kampa peale.
Ei kardetud nalja visata ka enda üle ja päid hoiti koos kui jutuks tulid olnud ajad Eestimaal.
5´
V episood
Inimene teatris
Intervjuu Mart Raikiga:
Mida tähendab Lui näitel isiksus teatris?
Kas see on ülim keskendumine, truudus valitud tegevusele?
Kuidas inimene jääb teatrisse püsima, kui alati on mindud, aga alati on olnud ka
järjepidevust?
Kas see on ainult võimaluse puudumine?
Kuidas sa hindad ühele organisatsioonile tähenduse andvaid vanu olijaid – LL nende hulgas?
Kas kaasamõtlevad inimene, kes armastab oma tööd, on teatris oodatud?
Kas vabameelsus ja vaba mõtlemine käib ka teatri tehniliste elukutsete juurde?
Kuidas hinnata teatris fanaatikut? Kas sulle meeldivad samasugused fanaatilise
teatriarmastusega inimesed?
2,5´
VI episood
Pealavameister
Diktor: Suure, kõiki žanre viljeleva teatri lavamajanduse pidamine on väga suur ja
vastutusrikas lõik – see tähendab ülevaadet mõlemal laval toimuvast – nii suures kui
väikeses majas, aga ka mahukatest dekoratsiooniladudest. Iga uue lavastuse mööbli
ostmiseks raha ei jätku ja seetõttu tuleb alatihti mängukõlbulikuks kohandada mõni
juba kasutaud möölitükk, vaheriie või majapidamisese. Aga selleks peab ladudest olema
väga hea ülevaade. Tänapäeval on nendes talletatu fotod võimalik kutsuda
arvutiekraanile, kuid aastal 1979, pealavameistriks saades, eesti teatrites arvuteid
mõistagi veel ei olnud.
Esimeseks ja parimaks õpetajaks on olnud teatrist kunstnik Georg Sander, kellel jätkus
alati kannatlikku meelt teha algul üsna võhikule selgeks asjad, mis laval tehniliselt
toimivad ja milleta kuidagi ei saa ja mis lausa segavad. Tema tahaplaanile hoidev kuju
andis julgust katsetusteks. Koos sai palju uusi võtteid ja vahendeid lavatehnika vallas
loodud, mida rakendatakse teatri laval siiamaani ja mitte ainult Vanemuises.
LL intervjuust: Koos teatri peamehhaaniku Jaan Koiduaruga mõtlesime, kuidas muuta
käepärasemaks lavatehnika juhtimise pult. Mina rääkisin, mis on vaja teha selleks, et
võimalikult vähese inimjõu kuluga pöördlava ja riputisi kandvate stangede liikumine täpseks
ja sujuvaks muuta. Jaan võttis neid mõtteid kuulda ja koos vaidlesime nende teostuse läbi.
Nii sai võimalikuks ühe käega pulti käsitseda ja samas ka lava silmas pidada, mis algselt
polnud üksi töötamiseks ettenähtud. Lülite juurdepanekuga sai liikuma lasta erinevaid riputisi
muudetavatel kiirustel.
Diktor: 1974. aastal kutsub Vanemuises mitmeid Kaidu lavastusi külalisena kujundanud
Tamara Eliava Läätsa Moskvasse Stanislavski nime kandva draamateatri
pealavameistriks, kuid koduteatri õhkkond kaalub võõrad meelitused üle.
Aga saatus toob ette ootamatu elupöörde.
Ületundide mittemaksmise pärast rahulolematud lavatöölised keelduvad 1976. aasta
oktoobris korralise „Marta“ etenduse teenindamisest – läbirääkimised teatri
administratiivse juhtkonnaga tulemusi ei anna. Lääts asub lavameeste poolele. Asjast
liiga hilja teada saanud Irdil ei jäägi muud üle, kui 578 saali kogunenud vaataja ees
vabandada – meie majja on tulnud hungveipingid. Lääts saab aru, et vaatajad polnud ju
milleski süüdi ja võtab vastutuse – annab lahkumisavalduse.
Teatriga nii kokkukasvanud mehe side teatriga katkeb kolmeks aastaks.
Ird kutsub Läätse teatrisse tagasi, öeldes: ma ei sure enne äragi, kui sa teatrisse tagasi
tuled. Alustada tuleb aga taas lavameistri ametikohast: Irdi kohmanud - kust ma tean,
et sa kurat pole vahepeal jooma hakanud. Aasta hiljem saab Läätsest taas
pealavameister.
LL vastused küsimustele: miks mingil perioodil on tehnilise poole rahulolematus nii suureks
läinud, et tehniliste töötajate nt lavameeste initsiatiivil jäeti etendus ära? Kelle poolel sina kui
juht olid?
Koosmeenutus filmi lavastaja ja LL ühisest teatritegemisest.
4´
VII episood
Kuulsamad külalisesinemised
Diktor: Alates 1960-date II poolest saavad toimuma sagedased Vanemuise
külalisesinemised Moskvas ja Leningradis, mille iseloomulikuks jooneks saab
Nõukogude Liidus oma paljužanrilisusega unikaalse teatri igakülgne tutvustamine.
Kahe nädala jooksul mängitakse kümmekond eri lavastust – draamat, ooperit ja
balletti.
Mahult ja valikult väiksemad reisid tehakse Petroskoisse, Kiievisse, Minskisse,
korduvalt Kaunasesse ja Vilniusse ning Riiga.
LL: Üks juhtum Moskvas käigust 1982. aastal. Sealt on mul kõige paremini meelde jäänud
juhtum Irdiga seoses. Kõik arvavad, et ta on poliitiline ja suur kummardaja Moskva ees. Oli
„Südamevalu” etendus. Algab peale, riie läheb lahti, stseen bussipeatuses – tekst käib, saalis
algab jalgadetrampimine, riie kinni, ei kuulda - tõlkeaparatuur ei tööta. Teine kord – lahti,
sama pull, ja siis juba algavad viled – temperament läks suuremaks ja järsku ma kuulsin – ma
olin ise puldis, töötasin – nurga sees ja Irdi hääl saalis, võimsalt, Jefremov oli kõrval, käratas
– mul oli puldist nii ilusti näha: „Ne svistite, eto ne nasha tehnika, eto vasha tehnika!” Ja siis
istus potsti! Maha. Ma olen mõelnud, et ta kohkus ise ka sellest avaldusest ära. Sest samal
ajal oli niimoodi, et ühel hommikul kutsuti mind Jefromovi juurde välja, sest ma kogu aeg
kaebasin Irdile, et nende vene tehniliste meestega kokkulepped ei pea. Kui me leppisime
seitsmeks või kaheksaks hommikul töö alguse kokku, siis tema tuli kümneks, aga meil oli hästi
selge see, et MHAT-is on kõik stanged mehaanilised, me sõltusime nendest, pult oli üleval
töörõdu peal – me ei pääsenud ligi, ainult võtmega.
Hiljem saime tuttavamaks, meid usaldati, saime ise ligi, aga algul, esimestel päevadel – anna
aru, miks proov ei alga, samal ajal vene meest pole tööl...
Ma olin noor mees, kui olin seal Jefremovi juures – kisa oli juba nii suur nende asjade pärast.
Jefremov oli seal, nende direktor, Ird – ja mina ütlesin südamega, noh, mis mees mina ka olin,
ja ütlesin välja: „Tak blizko ot Kremlja, tak mnogo durakov ja v svoei molodosti eshtsho ne
videl!”
Siis oli Ird äkki hirmus vagane: „Oota-oota, poiss, ole nüüd vakka. Kuidas sa niimoodi
võid!”
Kaks niisugust võrdlust: tema võis küll laamendada, aga mina ei tohtinud mögiseda.
1960-ndate lõpust algas tihe koostöö Potsdami teatriga. Ma leidsin selle oma toimiku, selle
julgeolekumehe juures, kes meid valvas. Ungari reis, Soome ja Tšehhi reisid ja seesama
Saksa reis – sinna on Ird kogu aeg võtnud mind isiklikul vastutusel kaasa. Vaata, ma olen
Siberist läbi käinud. Inimesena. Hoopis teised suhted.
Kui keegi oleks minu perekonnas võinud arvata, et ka mina saan välismaale. Aga ta on kogu
aeg kirjutanud – Irdi vastutusel. Kõikidesse nendesse elulugudesse ja paberitesse on nurga
peale kirjutatud - Irdi vastutusel.
Ilma isata kasvanud poisi meheliku identiteedi otsimist eeskujuks olevast autoriteedist märgib
muusika (võib-olla Norma aaria V.Bellini ooperist „Norma“)
Lui vastused küsimustele: Kuidas te Georg Sanderiga toime tulite, kui ootamatult avastasite
Leningradi 1972. aasta külalisetendustel, et Malaja Operas ei olnud „Õnnemängija“
etendamiseks vajalikku pöördlava?
1982. aastal oli Moskvas kaasas ka „Põrgupõhja“ lavastus, aga tehnilistelt võimalustelt meie
lavale ligilähedaseltki sobinud „Sovremenniku“ teatri laval, lavastuse finaal sellisena kui
kodus ei toiminud.
Pildiliseks illustratsiooniks võiks kasutada kaadreid Eesti Telefilmi samanimelisest
produktsioonist.
4,5´
VIII episood
Rootsis
Diktor: Vanemuisele lubati Nõukogule Liidu Kultuuriministeeriumi poolt juba peale
1975. aasta väga edukaid külalisesinemisi Moskvas võimalust näidata oma lavastusi
mõnes Lääne-Euroopa riigis. Paraku pakkumisi ei tulnud. Põhjuseks toodi, et ei leita
partnerit, kes oleks väikese eesti keeles mängiva teatri etenduste vahendamisest
huvitatud. Oma soome tuttavate teatriinimeste kaudu lõi Ird kontakti Rootsi
Kuningliku Draamateatri uue juhi, soome päritoluga Lasse Pöystiga, kes nõustus olema
vastuvõtja rollis. 1983. aasta mais aset leidnud reisile valiti koos vastuvõtjatega
„Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Faehlmann“ ja „Jegor Bulõtšov”.
Intervjuu Rootsi eestlaste esindajaga, nt Hans Lepp – vastused küsimustele:
Rootsi eestlastele kodu-Eesti teatri mahuka külalisesinemise tähendus? Vastukaja?
LL: Rootsis Dramatenis olime „Põrgupõhja”, „Faehlmanni“ ja „Jegor Bulõtšoviga”.
Abikaasa Maarja onututar oli juba mitmel korral Eestis sugulaste juures ära käinud ja küllap
vist sealt see mote idanema hakkas… Kes need kõvad mehed on… Estam Rootsis, Ilves oli
Münchenis, Aarne Vahtra oli ära karanud, kolas seal ringi …
„Jegor Bulõtšov” oli viimane etendus, „Jegor Bulõtšovi” lõpp, sai kola peale tassida, ja minu
ülesanne oli minna esimesse politseijaoskonda ja siis helistada teatud numbril ja öeldakse, et
see poiss antakse üle ja viiakse lennuväljale ja keegi pidi mind toimetama kohe ära
Kanadasse.
See mäng oli kõik käima pandud, ja lubati, et Maarja lubatakse koos lapsega kohe järele.
Väga sinisilmsed ikka…
Ja see omaaegne kõige kõvem vend Rein Sillari oli ju kaasas meiega. Peale „Jegor
Bulõtšovi” lõppu oli teatri fuajees bankett – marmorsaalis.
Me laadisime koorma ära, mina tulin hiljem, lükkasin kaks õlut seal kotti ja lasin sealt jalga.
Tegelaste sissepääsu ees on niisugune ümmargune ooteruum istumisega, ja lasin ennast sinna
maha, üleni märg ja sääremarjad veel värisesid tõstmisest.
Ja siis oli aega järele mõelda - finaal, kuidas nüüd edasi käituda.
Jõin ühe õlle ära, jõin teise ka ära. Ausalt öeldes, kuskile minna ka pole, kust seda
politseinikku kohe otsida… Aga ikka lubatud sai, ja kõik süsteem käima pandud, tuleb teha!
Ja järsku tuli untsa-untsa Ird - üksinda. Mina ei tea siiamaani, kuidas ta sealt banketi lõpust
ära sai, üksinda tuli, tuled särasid veel, kuninglik teater, ülal pandi pidu. Kott oli tal üle õla:
„Ah, mis, sa siin…?”
Vaikselt, niimoodi, ütlesin, et ah, puhkan lihtsalt…
Ta istus maha ja ühel hetkel ütles: „Ah, hakkame minema… Võta minu kott, ja…”
Ja me läksime jala hotelli … See oli nii aeglane minek…
Ja tee peal ta rääkis mulle: „Kas sa nüüd, kurat, saad aru, mispärast ma „Parsadanjani
„Soola” pean tegema? Ütle mulle, mis või kus ma olen käinud, kurat, „Soolaga”, missugusel
maal ma olen käinud „Soolaga”? Soomes käisin „Külavahelauludega”, „Suveööga”,
„Kremli kellad”, need on, kurat, tehtud, millega ma siia, kurat, tulin – „Faehlmann”,
„Põrgupõhi”. Kas „Jegor Bulõtšov” on vene asi? Klassika, kurat!”
Ta ise rääkis, ja tõestas iseendale, lönta-lönta, mina kandsin kotte, tõestas endale kõike seda
kogu enda tegevust.
Siin ongi, vaat siin on teine Ird, hoopis teine, väsinud, reisist, kuidas eks see sõit kõik, kuidas
sinna saada, võttis kogu energia ära, ja ühe sõnaga, ta tühjendas…
See oli ikka pikk maa, et sinna elamisse saada …
Ja kui mina ükskord sinna jõudsin, siis oli mul veelkord toss väljas, kobisin voodisse, et
magada, ja hommikul läksime bussi peale, ja kogu lugu…
Ja, ma ütlen, et selle ärakargamise rikkus mul ära - tema … Ja ma olen talle väga tänulik
selle peale…
Selles mõttes ma ei saa, ükskõik, kust kandi pealt vaatad, ei saanud temast kuni lõpuni aru…
Selle teekonna osa mööda öist kevadist Stockholmi Dramatenist mööda mereäärt üle Slusseni
hotelli peaks kaameraga läbi tegema, et mõista, kuidas isegi kevadõites maailmalinn ei pruugi
anda piisavat motivatsiooni.
6´
IX episood
Inimsaatuste põimumine
Intervjuu Maarja Talgrega: milles räägitakse lahti Erna rühma poiste järeltulijate saatused.
Pildis Nõmme Apteekri 12 asuv maja, kust Lui isa põgenema pääses.
Punkri jäänused Koitjärvel, kus kohtuvad kahe Erna rühma poisi järeltulijad Maarja Talgre ja
Lui Lääts.
3´
X episood
Lõpp
Diktor: 1992. aastal saab Luist lavastusala juhataja – see on traditsiooniliselt olnud kõige
nõrgem lüli teatris, pidev peksupoisi amet aastakümneid – juba rohkem kui 20 aastat.
Kõige kõrgem tehnilise ala töötaja teatris, kelle roll ja tähendus jääb igavesti eesriide
taha.
Intervjuu Ain Jürissoniga: vastused küsimustele:
Kes on sinu jaoks lavastusala juhataja Lui Lääts?
Mil moel ja määral kujundab lavastusala juhataja oma teatri nägu? (Filmitud.)
Diktor: See oli lugu oma õnne sepast – kes pillikandjast on kasvanud teatrit oluliselt
muutvaks ja kujundavaks tegelaseks. Mehest, kes kannab pilli enese südames, pilli, mis
on suurem, kui eesti vanim teater.
Lõpukaadrid näitavad Luid kandmas pille: kontrabasse ja harfi oma autost Jaani kirikusse ja
paigutama nende kohtadele orkestris.
3´
FILMI LÕPP
II osa kestvus 40´
Kokku kestvus 80 minutit
PÕL ΔROOS
Eksperimentaalfilm. Pikkus 65`
Stsenarist:
Enn Põldroos
Režissöör:
Tõnu Virve
Helilooja:
Sven Grünberg
Operaator:
Mattias Veermets, Arthur Virve
Produtsent:
Arthur Virve
MTÜ
DOC ESTONIA
2017©
1
PÕLDROOS
Stsenaarium
Euroopa kristliku kultuuri oluliseks sümboliks on Eedeni aed. Kesksel kohal
on hea ja kurja tundmise Õunapuu. ENN PÕLDROOS ütleb, et ta oleks nagu
surnud, sest tunneb end praegu elavat nagu Paradiisi Aias. Kunstniku
kodutalu Aed on peakujund. Talvel algab siit mälestuste teekond, jõudes
kulminatsiooni Suvel. Sügisel pakub kunstnik oma Muusale küpset õuna.
E: „Kui oled elanud nii vanaks, nagu mina, ei ole päeva sündmuseks enam
argitoiming. Pigem saab selleks hetk, mil mineviku määramatusest mingil
arusaamatul põhjusel taastub mõni ununenud sündmus või nägu.
Need on välgusähvatused, mis annavad tähenduse päevale. Vahest koguni
elule.
Credo 2012 Käeulatuses 2015
2
R:Kas mäletad oma sõnu sellest raamatust(loeb): Meenutades häälestad sa
nagu kellekski teiseks, kes ei ole enam päris sina ise, oled pigem see, keda sa
sooviksid neid kunagisi sündmusi vaatama - kuulama. Meenutades sa nagu
etendaksid selle nimetu vaataja ees näitemängu, ise piiludes, kuidas see
talle meeldib. Kiirelt teed sa veel korrektiive teksti, muudad midagi
misanstseenides. Vaata seda tundmatut kuulajat tähelepanelikult. Tema
nägu võib kõneleda sulle olulisi asju. Kuid ta võib ka valetada. Temas võib
olla valskust ja sa ei tea, kas ta tunnistab süüdistuse või kaitse huvides.
Tegelikult on ta see, kelleks sa oleksid tahtnud saada, kuid kes jäi sinust
ometi kaugele. Võib-olla õnneks.
Lapsepõlves oli lumi valge ja puhas. Mingil ajal muutus see soolaseguseks ja
halliks.
E: Nüüd, eluõhtul, kui oleme Ritaga taandunud kõigest eemale,
vanasse tallu, on lumi muutunud taas valgeks nagu lapsepõlves. Ka lumi on
tunnistaja.
Emas oli midagi karget ja õhulist. Ema, küll sa oled ilus, ütlesin tihti.
Õhtuti luges ema mulle ette „Onu Tomi onnikest“. Mõtted neegriorjadest,
kellest rääkis ema pehme hääl ja keda ma tulevikus kindlasti kaitsema
hakkan, panid mu noku esimest korda elus magusalt tuikama.
2014.Mälu I ja II Detail
Ema foto või: Karin Luts Benita Põldroosi portree
3
Mälu 1 ja 2.
/Kas oleks võimalik nõnda: algul ema foto, see sulab Mälu 1.näoks; laieneb terveks pildiks, edasi Mälu 2. Kaader
koondub jalgadele. Järgneb jutt isast)
R:Siin on öeldud ka nõnda: Isa oli noorusest peale pidanud ennast sotsiks.
Isa ja ema töötasid Töölisteatris. Olid kolmekümnendad aastad. Veel eelmine
sajand. Töölisteater oli pahempoolne teater. Küsisin isalt: „Mis on tähtsam,
kas elu või teater?“ Isa vastas, et teater. Ema joonistas kostüümikavandeid
ja kamandas õmblustöökojas. Teater oli puukuuri meenutav luitunud maja
juudi sünagoogi kõrval Sakala tänava alguses. Mäletan Tallinnat veel
sellisena. Edasi oli kino „Modern“ oma sammaskäiguga, mille eest sõitis
mööda Tartu maantee siniseks värvitud tramm. Lennutasin tolmuses teatri
fuajees isa kingitud kummimootoriga lennukit.
4
Isaga. Foto
E: Pildid ammusest. Mäletan kuidas lõhnas Tallinn, kui tulime maalt.
Juulikuu hõngu segunes vaevutajutav tolmu- ja bensiinilõhn, niivõrd nõrk,
et seda ei pannud peaaegu tähelegi. Ja see oli hullukstegevalt meeldiv.
Oli alati suvi, kui polnud just jõulud.
Tallinna vanalinn suikus sajanditevanuses nõidusunes. Tänavate
munakivisillutise vahelt kasvas õitsev kummel – vähesed läbisõitjad-käijad ei
suutnud seda ära tallata. See lapsepõlve saladustelinn on jäänud minus
elama ja mingis mõttes elan ma selles tänaseni. Kuigi keegi seda linna
praegu enam ei mäleta.
Mees vanalinnas 1966
Meie maja vastas laius Politseiaed – Politseiogorod, nagu tookord öeldi. Oligi
ogorod – köögiviljaaed. Kõik see oli jaotatud väikesteks maalapikesteks, kus
ümbruskonna vanamutid kasvatasid kurki, redist ja peterselli. Sekka
saialilli ja karikakraid. Sealsed teerajad olid õhtuti ümberkaudse rahva
armastatud jalutuskohaks. Ja polnud juhtunud, et pahatahtlikud – või
hooletud - tegelased oleksid seal midagi lõhkunud või puruks tallanud. See
5
paik on minu mälus saanud nagu tookordse Eesti Vabariigi võrdkujuks –
õrnad petersellitaimed, mis võisid ometi keset suurlinna tunda ennast
turvaliselt.
Sellesama Politseiogorodi nurgale ajas oma telgi püsti rändtsirkus.
Tola 1993. akr. Õli Bukett 1971
Mustkunstnik rebis ajalehe katki, käkerdas kokku ja viskas võlusõnade
saatel õhku – ja püüdis paberitükkide keskelt kinni alla kukkuva
roosikimbu. Läksin koju, võtsin ajalehe ja sulgesin ennast sahvrisse.
Kordasin samu võlusõnu, viskasin paberitükid õhku – kuid tulemusteta. Ja
nii olengi vist eluks ajaks jäänud neid paberitükke loopima. Kuid mõnel
korral olen siiski vist ka roosid kätte saanud.
R: Sa oled Politseiaiast kirjutanud veel: Ma mõtlen kõigest sellest, kui
millestki loetust, millel pole minuga mingit pistmist. Täna ärgates meenus
mulle öine tulistamine Politseiogorodis. Oli 1940. aasta. Isa polnud kodus.
Olin öösärgis, ema mässis mulle teki ümber ja viis teise tuppa, aknast
kaugemale. Eesti sõdurid olid Punaväele ruumi tegemiseks kasarmutest
koolimajadesse ümber paigutatud. Mingid relvastatud punased löömamehed
olid tulnud neilt Raua tänava koolimajas relvi ära võtma. Kuid nad löödi
püssitulega tagasi.
Hommikul läksin isaga Politseiogorodi äärsete uute elumajade seintesse
ilmunud kuuliauke vaatama.
E: Olen elanud pika ja keerulise elu. See vingerdab selja taga nagu üks
lohemadu, ikka vinkadi-vonkadi. Ise ilus, kirju ja värviline. Mul meeldib
temaga mängid, lõua alt kõditada. Kuid ta võib vastuseks ka küünistada ja
hammustada. Mälestused on ohtlikud asjad.
6
Super ego 2009
Kummaline, üha sagedamini torkab mälestusse teadmine, et olen viimane,
kes mingit mälupilti veel endas kannab. Et teisi enam pole.Et olen jäänud
võib-olla viimaseks veel püstiseisvaks verstapostiks kunagise ja tänapäeva
vahel. See on kummaline äratundmine, mis annab kõigele erilise kõla.
Olen lapsena näinud Konstsntin Pätsi Vabaduse väljakul paraadil kõnet
pidamas, Ja Laidonäri valgel hobusel sõdurite rivi eest läbi sõitmas.
R: Loen edasi: Olen korduvalt püüdnud oma elu uuesti alustada, kuid alati
jõudnud samade tõdede uuestiavastamiseni. Mõnikord süvenenumal kujul,
kuid mitte alati. Ma pean olema ettevaatlik, et mitte lasta ennast petta
varasemast ajalikust kogemusest.
E: Rita, sa õpetasid mind mäletama. Ma õppisin nägema sidemeid, mis
ühendavad mind määramatute aegadega. Kes ütles, et kunstnik toimetab
üksinduses? Et luua, on vaja kedagi teist, kes on su lähedal.
7
Tantsuõhtu 1968
Elu on tants, milles peab olema partner.
Ma mäletan suurt sõda.
Sõjapõgenikud 1968
Me sattusime teisele poole rindejoont. Isa oli ühes oma Töölisteatri
lavastuses pilanud fašismi ja hitlerlasi. Saksa suursaadik Eestis ajas ennast
tagujalgadele ja esitas välisministrile ametliku protesti. Kui Saksa väed
hakkasid Tallinnasse jõudma, oli eluohtlik siia jääda.
R: Jaroslavl võttis meid vastu täitaplaga. Sõja ajal olid need saun-konveierid
käima pandud kõikides suuremates raudteejaamades. Nad pidid takistama
raudteel möllavate epideemiate levimist linnadesse. Kõik saabunud aeti
pikkades järjekordades läbi niiskusest tilkuvate koridoride duši alla, igaühel
peos telliskivikõva seep. Seep tuli pärast tagastada. Riided olid ära võetud,
need saadeti aurukateldesse. Tulises aurus pidavat täimunad lõhkema. Ema
oli kaasa võtnud oma hinnalise skunksinahkse boa. See muutus aurus
poole väiksemaks. Ema tegi sellest muhvi. Jaroslavli tänavapoisid vilistasid
ja loopisid kividega.
8
Mõne aja pärast koondus Eestist tulnud kunstnike kogukond ühte Jaroslavli
kesklinna kaupluseruumi. Adamson-Eric, Sagrits, Okas. Rebenenud sõjaaja
vatikuued seljas. Kunagistesse mitmekorruselistesse kangariiulitesse piki
seinu olid seatud magamisasemed, keset ruumi müdises raudahi, toru
aknast väljas. Selle kõrval maaliti. Sehkendasin neil pidevalt jalus.
Adamson-Eric pigistas tookord tuubidest vineeritükile igasuguseid värve,
andis pintsli ja ütles: „Mine ja maali!“ Hiljem, Tallinnas oli ta meil sagedane
külaline.
E: Faktid ise pole tõde. Mälu teeb valiku, et luua tõde. Tõde pole
mäletamises vaid unustamises. Olen palju unustanud.
Uni 2014
R: Oli Stalini aeg, mil kõik tõed olid pööratud pea peale ning
valikuvõimalused puudusid
10
Kulgeja 2009
Sõnad elutõest kunstis tundusid tõdeotsivale vinnilisele noormehele
veenvad. Kuid vastuolu sõnade ja näituste hiigellõuendite võltselu vahel oli
vist esimene, mis sundis mind kahtlema kuninga riiete ehtsuses. Sellisena
läksin Kunstiinstituuti. Ikka veel uskusin realismiideaale, kuid ei uskunud
teps mitte oma kahvatunäolisi õpetajaid, kes kordasid lubatuks tunnistatud
tekste. Me ei teadnud ikka veel, mida tehakse ja mõeldakse selles
salapärases ja keelatud ülejäänud maailmas seal kusagil kaugel. Ega suurt
sedagi, mis oli Eestis tehtud varem. Kõik uksed ja aknad ja praod olid tihkelt
kinni takutatud. Kuid väljapoole jääv oli põnev.
Instituudis oli kaks markantset „teadusliku kommunismi“ professorit –
Bucht ja Treier. Treier oli oktoobripöörde päevil Putilovi tehase töölisena
kaasa teinud Talvepalee vallutamise. Tähtpäevaaktustel pidas ta
vaimustunult lihtsameelseid kõnesid, lõbustades saali tavakohaste
keelekomistustega: „Siis me läksime putilovlastega ja rahuldasime Kerenski
naispataljoni.“ Bucht oli olnud kodusõja ajal Budjonnõi ratsakasakas.
Varahommikusse loengusse tuli ta tavaliselt parajate konjakikraadidega.
Bucht läks ERKI suvebaasis öösel purjuspäi ujuma ja uppus. Ma ei tea, kas
ta leiti.
11
Süsteemi lülitatud 2011
Me olime hämmastavalt rumalad ja teadmishimulised. Me elasime kaootilist
elu ning põlgasime kõike kombekohast ja täissöönut nii elus kui kunstis.
Pesemata juuksed sorakil, püksisääred pikalt narmendamas, näod
alatoitlusest kahvatud, vaidlesime kõrgete tõdede üle.
Me uskusime realismi, kuid mitte sellisena, nagu seda kanoniseerisid
ülevaatenäituste kuldraamid. Me olime aatelised kaltsakad.
Portree 1969. Keksumäng 2009.
E:Kas olete peolauas joonud kohvi, kuhu on kukkunud sigaretikoni?
R:Talvistel õppevaheaegadel võtsin ette palverännakuid Leningradi Ermitaži.
Sõitsin odavas üldvagunis, magama sai keeratud pakiriiulile.
12
Maarja Magdaleena 1999
Pähe ja kõrvadesse paiskuvat sõnadetulva ei usutud, kuid natuke usuti ka.
Valge rahutuvi, mille oli joonistanud kommunist Picasso. Ei aatomile.
Rahvaste võitlus rahu ja sõpruse eest. Kuid praegugi, nähes
reklaamplakatitel Che Guevara pilti, läbib sisemust ammu unustatud jõnks.
Keksumäng.2009
Oli uusaasta vastuvõtmine sugulaste juures. Raadios tinisesid toonaste
käskude-keeeldude alusel ainulubatud reilenderid ja polkad. Äkki diktor
teatas: „Tants!“ (teisiti ei tohtinud ju öelda) ja siis kõlas midagi, mis oli olnud
aastaid keelatud. Tango. Impeerium hakkas äkitselt kärisema tangotaktis.
E: Kummaline. Nagu mingi vaid servapidi asjasse puutuv sündmustejada on
läbi aastate jäänud mälus tähistama murranguhetki...
13
Söömaaeg 1968
R:Moskvast saadetud Kunstiinstituudi direktor Friedrich Karlovitš Leht
tormas närviliselt mööda treppe. Realismi reetmise, formalismi ning inimese
värdjaliku moonutamise eest nõudis ta minu diplomitööle „kahte“. Komisjon
ajas selja sirgu ja pani „nelja“. Ajad olid muutunud. Sügisel läks Friedrich
Karlovitš hulluks ning varsti suri.
Puges läbi 2011
Kevadised vasikad tormasid vabanemismörinaga koplisse, märkamata
ümbritsevat kõrget tara. Hruštšovi abstraktsionismijaht polnud veel alanud.
Rahvamalevlased kimbutasid tänaval kitsaste püksisäärte ja kirjude
särkidega isendeid. Millegagi tuli asendada kõlbmatuks muutunud õpitut.
E:Nooruses armastasin pikki arutelusid kunstist. Ma oskasin tookord täpselt
seletada, miks ma mõnda pilti olen teinud nii ja mitte teisiti. Ma ei mäleta
enam neid seletusi. Enam mul neid retsepte ei ole.
14
Siberist pääsesid valla kunagised Pallase tudengid. Roode, Viires, Ohakas ja
teised. Ka siinmail oli välja kujunenud grupp pingsalt kunstis uusi teid
otsivaid noori. Maran, Ulas, Eelmaa, Laretei. Regulaarselt, neljapäeviti käidi
koos minu pööninguateljees. Tookord naistest suurt ei räägitud, ikka
rohkem vaimsetest asjadest. Kitsast aknapilust poeti katusele kusema.
Hüpe 1977
R: Oli üks raamat, mis sellel unest ärkamise ajal sai avastatud, eestiaegne
“Elava teaduse” sarjas ilmunud kapsastunud Herbert Reedi “Moodne kunst”.
See sai pähe õpitud. Selle kinkis vist Roode.
Stardiasend 2009
Võtsime oma kambaga kätte ja hakkasime avastama olematuks tunnistatud
kolmekümnendate aastate eesti kunsti. Kadrioru lossi tiibhoones, kus asus
15
Kunstimuuseumi maalihoidla, kaeti iga paari nädala tagant aknad paksude
kardinatega (et keegi väljast ei näeks!) ja tõsteti kitsasse vahekäiku meile
vaatamiseks valiku mõne kunstniku teoseid. Kui saabusime, oli kõik juba
valmis seatud. Konrad Mägi, Greenberg, Aren, Vabbe – ärge ainult kellelegi
rääkige! Kümmekond noort kunstijüngrit seisid ja imesid endasse seitsme
luku taha peidetut. Oli inimesi, kes tundsid endal lasuvat kohustust võtta
riski ja seda meile näidata.
E:Kuid see oli ka aeg, mil avastasin enda jaoks pargid. Ja nüüd olen
jõudnud taas ringiga parki.
Sügisene park 1965
R: Parkide kõduhõng on saatnud mind kestvalt, see asub arvata õige lähedal
minu maailma keskpunktile. Jumaldan põlispuid. Saatus on andnud neile
voli vabalt ja lõpuni välja arendada oma võimsad võrad. Poleks suutnud nad
seda räsiva avalooduse heitlikkuses. Nad on aristokraadid, küllastunud
sajandite rahust ja tarkusest. Ja inimesed, kes siin liivatatud teedel
kulgevad, võiksid olla meelisklema unustatud ammustest aegadest.
R: Kunstnike Liidu esimees Jensen suri ootamatult. Ta oli vana kala ja
kellegi hammas ta peale naljalt ei hakanud. Kunstnike Liidu etteotsa jäid
kaks noort naga, kellel puudus igasugune kaal – Ilmar Torn ja mina. Selleks
ajaks oli Kunstnike Liidul välja kujunenud varjatud, aga terav vastasseis
Kultuuriministeeriumiga, kes püüdis igati säilitada vana kunstisuunda. Tuli
täie tõsidusega hakata võitlema..
Nõukogude käsulauad ei saanud riimuda uue kunstiga sel lihtsal põhjusel,
et kroonulik mõttehierarhia välistas määramatuse ja mitmetähenduslikkuse.
Kõik selles süsteemis pidi olema ühetähenduslik ja registrisse kantav,
kontrollitav ja juhitav.
16
Vene võim emantsipeerus lendlevas paplivatis. See lehvis pehmelt ja
hingematvalt tänavatel ja tubades. See oli üks Suurtest Aktsioonidest,
istutada kõikjale puid, mis kasvavad kibekähku nagu putked ja polegi enam
pärispuud. Nii oli see kõigega. Me elasime ühest Suurest Aktsioonist teise.
Praegu mõistan, et olen elanud kaksikelu ja ma ei tea, kummas olen tõeline.
Mul on kaks elulugu või on neid veelgi rohkem.
Olen olnud avaliku elu tegelane, nähtavasti piisavalt hiilgav. Olen astunud
mööda heledasti valgustatud parketti kõnepuldi poole, tundes naudingut
pilkudest. Olen teadnud ette, et esinen hästi, et suudan valitseda saali.
Ilmselt tulenes see isast. Mulle meeldis sebida kabinettides ja viia ellu seda,
mida pidasin tähtsaks. Mitte iseenda jaoks, vaid millegi tarvis, mis oli
minust suurem. Mulle meeldivad prožektorid ja publiku aplaus.
Foto – E. ja R. Presidendi vastuvõtul.
Mulle meeldib, kokteiliklaas käes, loovida vastuvõttudel. Ilmselt tuleneb see
isast. Kuid mitte üle poole tunni, - kui ainult keegi ei tuleks vestlema. Ma
tunnen kutsumust maailmaparandamiseks, seon ennast millegi üldsusele
vajalikuga, seiklen kabinettides, koostan tekste, lükkan asju käima ja
tunnen sellest jahimehehasarti. Kui aga sellest tulenevad
karjäärivõimalused kosuvad kaunikujuliseks, tunnen tahtelangust. Ma
lõpetan päevapealt ja varjun sellesse, mida äsja nimetasin oma pargiks. Ikka
ja jälle, nagu joodik, kes peale kaineid töö- ja perenädalaid tunneb kirglikku
tarvidust kõike pikalt saata. Ma ei tea, millal lapsepõlves või nooruses
tajusin esmakordselt pargi ja selle muu maailma erinevust. Pargis muutub
vastumeelseks seltskondlik sära. Ma istun, vaikin ja kuulan puude
kasvamist. Ma olen õnnelik. Kuni mingil hetkel miski sunnib mind taas
tormama läbi raudväravate tänavate bensiinivingu.
/Siia alla võiksid vahest sobida kaadrid mütsidevahetamisest?/
17
E: Sinu peegeldus hõljub pea alaspidi sügisestes pargipuudes, kõhul ja
rindadel veiklemas merekarbi lüstertoonid. Sa seisad kahel pool oma
heiastust, olles uhke oma alastusele. Või on ehk külgedel peegeldused ning
oma tõelisuses troonid Sa keskel? Taamal on klassitsistlik paviljon,
jalutavad prouad ja härrad. Ma jätsin selle meelde ja maalisin maja
trepikotta, kus vahepeal elasin.
R: Kuid veelkord pidid sa tormama läbi raudväravate tänavamöllu. Kuula:
Olen alati ennast hellitanud mõttega, et kuulun mõistuseinimeste klanni.
Ometi läheb minus pidevalt midagi käima ebaratsionaalsetest
hetkesööstudest, ikka ja jälle nagu leiaksin oma vöö vahelt avantüristi
püstoleid. Mis parata, Küllap need riistapuud mulle meeldivad. Eks olnud
ju avantüür meiesuguste poisikeste seljakeeramine parteilistele
kunstikaanonitele. Avantüür oli ka Eesti väljamurdmine impeeriumi
haardest, sest esimese hooga oli selle ettevõtmise õnnestumisvõimalus
õhkõrn. Need aastad olid nagu pidev ennustamine karikakra
kroonlehtedega: õnnestub, ei õnnestu.
E: Revolutsioonid algavad ütlemisvajadusest, sündmused alles järgnevad.
Bussipeatuste jutud hüppasid tribüünidele ja ajalehekülgedele. Kirjanike
Liidu ja Kunstnike Liidu kongressidel öeldi kaugelekumisevaid asju.
Foto KGB jälitusosakonna arhiivist. Enn Põldroos kõnelemas Rahvarinde kihutuskoosolekul
1990. aastal Vabaduse väljakul.
18
R:Ma elasin paar aastat pöörast ja küllap ka ohtlikku elu. Oli hetki, mil
saatsin pere linnast julgemasse kohta ning varjusin öösiti. Pakitud seljakott
ootas pidevalt autos, kõrvalteed linnast põgenemiseks olid maanteede
sulgemise puhuks välja valitud. Aastates 1988 - 1992 oli pinget, sündmusi
ja mõtteid koguses, mis oleks paras annus ühe tihedalt elatud pikaealise elu
jaoks. Võin nüüd uhkustada, et mul on õnnestunud elada üks ülemäärane
lisaelu. Niisiis kokku kaks. Siis, kui kõik oli möödas, algas kolmas – sest
minunimelisest esimese elu inimesest polnud palju järgi.
E:Praegu meenub päev, mil seisin linnaväljakul tuhandete ees. Sõnad
voolasid iseenesest. Siis aga oli õhtu, põlesid küünlad ja mind vaatas
tähelepanelik silmadepaar. Ma suutsin endast välja pigistada vaid kuivi,
mõttetuid lihtlauseid. Viin küll aitas.
R: Vist aitas!
Rita Raave portree
E: Me oleme vist surnud. Me oleme ju paradiisis.
20
Plaks! 2015 Palve 2011
Paan ja drüaad 1996
R: Sa oled korduvalt väitnud: Mulle meeldib vaadelda inimesi. Minu piltidel
on peamiselt inimesed, äärmisel juhul midagi sellist, mis on väljunud
inimesest ja võib temasse uuesti siseneda. Inimnägude vaatlemine pakub
galaktikate avastamise pinget. Mind huvitab liikumine silmades, põskedes,
21
otsaesises, käest libisev hetk, mil üks ilme on kustumas ning sündimas
teine. Need on hetked, mil inimene avaneb. Kahe ilme vahele moodustub
pilu, milles paljastub planeedi sisemus Minu auahnus on tabada neid hetki.
See on pööraselt raske.
Valik nägusid
Muutuvate ilmete loogikat ei saa mõista pungsilmselt otsa jõllitades. Nagu
värvegi. Tuleb heita näole kiire kõrvalpilk ning tabatud saak kindlalt endasse
peita. Ka tõde soovib, et teda vaadeldakse kõrvalt. Päranisilmselt jõllitav
tõevaimustus viib tavaliselt tõest eemale. Me elame maailmas, mida võib
mõista vaid siis, kui vaatad sellest parasjagu mööda.
22
Kõditajad 2010
E: Mis on reaalsus, milles elame? Sukeldudes kujutelmadesse me lihtsalt
loome endale uue reaalsuse. Haardudes kramplikult hetkereaalsusse on
meie eemärgiks tihti vaid põgenemine meid sajandite sügavusest jahtivate
kimääride seltskonnast.
Reaalsus olevat valgus, mis meid ümbritseb. Otsevalgus äratab meis
epikuurlase, poolvari filosoofi, vari müstiku.
Varjud on inimestest huvitavamad. 2015
23
R: Oled väitnud: Kunsti missiooniks jääb vahendada inimkäe puudutust
eraldatuse maailmas. Jätta käejälgi kõikjale, nagu ürginimene koopaseinale.
Või nagu grafitit kõrghoone isikupäratule poleerpinnale.
Manuaalse töö rõõm, õigus loojana puudutada töödeldavat pinda,
lasta pihust läbi vastvoolitud tarbepuu kumerus, see on eksistentsiaalne
kõrghetk, mis hakkab kaduma kaasaegsetest registritest. Ma õnnistan oma
ameti arhailisust, mis lubab teha käed värviseks ning venitada tangidega
lõuendit raamile.
Labidamees 2013
Vilkalt otsiv kursor suudab ühendada meid kõigega maailmas, kuid viib
samas kõik päästmatult meie käeulatusest välja. Esemed, ka mõtted, mis
jõuavad meieni, pole inimesest puudutatud ja seetõttu pole nad ka meie
poolt puudutatavad.
Puudutada aega, puudutada asju, puudutada inimesi.
24
Püha õhtusöömaaeg. Üks teie seast reedab minu 2014
E: minu eluunistuseks on olnud luua suuri, monumentaalseid teoseid. Jälgi
iseendast.
Raadiolill 1973
Mõnel vähesel korral on mul olnud õnn seda teha. Kuid oleks tahtnud
rohkem. Suur mosaiik „Raadiolill“ Tallinna Raadiomajas. Eriti aga
gigantse gobelääneesriide „Inimeste maailm“ kavandamine Tallinna
Linnahalli. Sellele läks paar aastat minu elust.
25
Linnahalli eesriie 1985.
Linnahalli eesriie 1985. Detail 1
Linnahalli eesriie 1985. Detail 2
26
Ma pean seda tööd oma loomingu tipuks. Olin seadnud endale eesmärgiks
luua dramaatilise ülemlaulu inimeksistentsile, samas luua jõuliste, tugevate
värvide ja voogavate vormide sümfoonia. Küllap oli see pöördepunktiks
minu loomingus. Taas hakkasin süüvima eksistentsiaalsusse – millest olin
hakanud vahepeal eemalduma.
Inimese elu on üks suur põgenemine - asjade eest, mille vastu ta on
kaotanud huvi.
R: Kuula: Ons kunstnik šamaan? Aga mida on väärt maailm, mis ei vaja
šamaani? Tühja sellest usust, et šamaan ühendab meid teise maailmaga, ma
ei tea sellest teispoolsusest midagi. Šamaan aitab meil põgeneda reaalsusest,
kus me viibime. Tihti on nõnda, et maailmast põgenemine on parim tee selle
mõistmiseks. Jumalannad sünnivad lahkudes.
Jumalannade lahkumine
Oled öelnud ka nõnda: Ka minul on omad loitsud.
Minu põhimõte on kahelda selles, mis asub pealispinnal.
Edevust aga ma ei püüagi varjata.
E: Ma usun, et kunsti peab tegema, see on tähtis ja vajalik. Vajalik kellele?
Ei kellelegi. Kuid ometi ei suuda ma vabaneda usust, et kunst kuulub nende
asjade hulka, ilma milleta maailm ei püsiks koos. Euroopa oleks tunduvalt
vähem Euroopa kui Michelangelo poleks ühe suhteliselt ahta võlvruumi
lakke maalinud “Maailma loomise”.
Kunsti, muusika, kirjanduse eesmärk siin maailmas on vist eelkõige
tühjuse täitmine. Tühjuse meis endas, aga kui õnnestub, siis väheke ka
maailmas.
R: Igal kunstnikul on midagi, millele looming toetada.
Sinul on kahtlused.
E. ulatab R-ile õuna.
27
PÕL ΔROOS
SÜNOPSIS
Eksperimentaalfilmi „Põldroos“ idee on avada kunstniku isiksus ta loomingu kaudu. Filmis ei
intervjueerita kedagi. Põhiküsimus on nähtava kujutamine ja unenäolise mõistatuslikkuse
ühendamises. Ametliku kunsti kanooniliste teemadega on Põldroosi loomingul vähe pistmist.
Ta kuulub Euroopa kunsti uute arengusuundade otsijate ja provokaatorite põlvkonda.
Kunstnik kasutab talle ainuomast visuaalsete žestide grammatikat ja pildilist dramaturgiat.
Masside ja kummaliste isiksuste detailidega, montaažirežii, pildirütmi ja aleatoorilise muusika
stiilide kooskõlas edastatakse publikule Põldroosi maalide inimisendite lugusid. Kulgeme
piltide sees. Rahuldame oma uudishimu vahetult kunstniku mängleva ja kergelt uutele
kujundileidude liikuvas ja vormieksperimentide maailmas.
Muusa jõulu-kevadpäeva-õhtune dialoog kunstnikuga jääb enamuses kaadri taha. Tähtis ei olegi
see, mida me kujutisena näeme vaid tähtis on see mida me kinoekraanilt vaadates ja kuuldes
koosmõjuna tunneme. XX sajandi kunstniku Sol LeWitt`i tsitaat „kunstiteost võib mõista
kunstniku ja vaataja vahelise mõtte juhina“ on kultuuriteose kontseptsiooniks.
Maalide dialoog muusikaga on kehtestatud Põldroosi kunstireeglite järgi. Film eristub
kunstnike portreefilmidest erandliku vormikäsitluse ja omapärase helitausta poolest.
Põldroosi maalid põhjustavad loodavale filmile alternatiivset ja ebatraditsioonilist lähenemist
Analüütilise kunstniku iseloomujooned paljastuvad ta töödes. Põldroos on huvitavamaid
inimesetõlgendajaid Eesti kunstis. „Põldroos“ räägib katastroofi äärel balansseerivast
ebakindlast ajastust ning võõrandunud ja ületöötanud inimestest, kes on haigestunud
tsivilisatsiooni närvihaigusse. Kunstnik üldistab Euroopa kristlikku kultuuri, tsiteerides
antiikkunsti, renessanssi ja modernismi suurkujusid. Korrastades kaosest sündivaid Põldroosi
universumeid, kompab eksperimentaalfilm maali-, heli- ja filmikunsti koosmõju piire.
PÕLVKONNAD
Täispikk filosoofiline dokumentaalfilm
Stsenaristid: Mati Eliste ja Tõnu Virve
Režissöör: Tõnu Virve
Toimetaja: Mati Eliste
Vastutav produtsent: Tõnu Virve
Tegevprodutsent: Mati Eliste
Tootja: MTÜ Estonian Educational Film
LÜHIKOKKUVÕTE
Põlvkondade vahetuse võlu ja valu. Eesti poliitika- majanduse- ja kultuuri arengule oluliste
perekondade kulgemised lähiajaloos. Filosoofilises dokumentaalfilmis analüüsitakse
kangelaste juuri nende teekonda üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku.
SÜNOPSIS
Eestlastel on olnud XX sajandil liiga palju kultuurikatkestusi. Peame siduma viimase,
üheksakümnendate kultuurikatkestuse Eestis. Ühendame erinevate põlvkondade tarkuse,
kogemuse ja nooruse elujõu. Dokumentaalfilmis käsitletakse põlvkondade vahetuse valulisi
probleeme Eesti poliitikas, majanduses ja kultuuris. Analüüsitakse Eesti teekonda
üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku.
Oma vaatenurki, kogemusi ja tulevikunägemusi jagavad Siim ja Kaja Kallas, Edgar ja Erkki
Savisaar, perekond Oviiri kolm põlvkonda, isa ja poeg - Vladimir ja Jüri Käo,
kunstiajaloolane Sirje Helme ja riigikogu liikmed Mart ja Martin Helme ning dirigendid
Neeme Järvi ja Pojad.
Sihtgrupp on noored kodumaalased.
DOKUMENTAALFILMI STSENAARIUM
IDEE
Dokumentaalfilmis käsitletakse põlvkondade vahetuse valulisi probleeme. Põlvkondade
sidudust pole varemalt taolisel kujul filmis käsitletud. Teema on oluline, sest noore põlvkonna
mälu on tuhmunud. Eesti poliitika- majanduse- ja kultuuri arengule oluliste perekondade
kulgemised lähiajaloos avatakse paljude era- ja arhiivide visuaalsete materjalide ja
avameelsete intervjuude kaudu. Toimetaja ja intervjueerija on kogenud ajakirjanik Mati
Eliste. Ta on televisioonis 25 aastat vedanud populaarseimat saadet Reklaamiklubi. Eliste on
vanema põlvkonna intervjueeritavatega isiklikult tuttav. Palju fakte ja arhiivimaterjale
esitletakse filmis esmakordselt. Analüüsitakse tegelaste juuri, nende teekonda
üheksakümnendatest tänasesse päeva ning vaadet tulevikku. Eesmärk on sõlmida
üheksakümnendate kultuurikatkestusi. Taastada põlvkondade siduduse kaudu noore
põlvkonna lähiajaloo kustunud mälu. Film on oluline Eesti kultuuri seisukohalt. Eestis võib
prognoosida edukat kinolevi, samas võimaldab kultuuriteos ka uute platvormide hõivamist.
SISU
LOO ÜLESEHITUS
Iga lugu on eraldi ja erinev, kuid neid ühendab miski esimesel pilgul nähtamatu. Neid kõiki
ühendab pühendumus, suur kogemus, töökus ja sihikindlus oma eesmärkide saavutamiseks.
Ka eetika.
Lood on erinevad, ka inimesed, kuid kõiges selles on ka midagi ühist, mis tuleb esile
kordustes. Filmi võlu on, et suured isiksused on mahutatud ühte terviklikku loosse. Erinevate
isiksuste koosmõjuna avaneb meie rikas ja keerukas lähiajalugu. Uue põlvkonna kasvulava.
Küsimused on erinevad, kindlasti ka vastused, kuid teema on sama – kuidas sündisid need
isiksused nii erinevatel elualadel ja kuidas mõjutasid neid muutused ühiskonnas ja vastupidi.
Mis on neis ühist?
Visuaalselt kulgeb lugu vanade perekonna ja töökaaslaste fotodel, olme- ja poliitilistel
arhiivfilmide katketel ning elavate piltidena jäädvustatud erinevatel tähtsündmuste kajastustel
läbi Eesti riigi lähisajaloo.
Ajaliselt koosneb film minilugudest, mis kõik kulgevad paralleelselt. Me näeme ühises
mustris korraga erinevate valdkondade suurte isiksuste kujunemist ja jõudmist tänasesse
päeva. Ja ka tuleviku Eestit, Euroopat ja kogu maailma.
Kulgemise aluseks on ajatelg. Esimesed kaadrid on nende inimeste esimesed fotod, mis
vahetuvad põlvkonniti. Me näitame elavaid portreid ja isiksusi sündmustes ja läbi nende Eesti
arengut poliitikas, majanduses ja kultuuris.
Film on ühe ajastu sõnum teisele – digiajastu noortele, kellel puudub mälupilt eelmisest
ajastust.
Muusika ilmestab ajastuid, sest ta liigub kaasa. Kõrgkultuuri puhul on selleks klassika
Järvidelt.
MILLEST
Millest saavad alguse ühe pere kuulsused?
Mis neid innustab? Eeskuju, kodune kasvatus, geenid, perekonna traditsioonid ...
Kuidas hindavad neid eeldusi ja põhjuseid erinevad põlvkonnad? Isa ja poeg, ema ja tütar,
vanavanemad ...
Erinevad kuuluvused, erinevad erakonnad samas perekonnas. Miks nii?
TEGELASED
ISAD JA POJAD
Vladimir Käo sündis 18. jaanuaril 1924 Petrogradis. Tema isa oli pärit Saaremaalt ja ema
Pärnumaalt. Aastal 1930 kolis pere Moskvasse, kus Vladimir lõpetas 1944 aastal Moskva
Tööpingi- ja Instrumendiinstituudi mehaanikainsenerina. Kaks aastat hiljem tuli Tallinnasse.
Töötas raadiotehases Punane RET tsehhijuhataja ja peamehaanikuna. Tõusis
Kunstsarvetehaste direktoriks, seejärel edutati masinatehase Ilmarine direktoriks. 1956.
aastast oli ta Eesti NSV tekstiilitööstuse minister, seejärel kergetööstuse minister. 1959–1965
oli Eesti NSV Ministrite Rahvamajandusnõukogu esimehe asetäitja. Seejärel oli ta kohaliku
tööstuse minister kust edutati Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1978–1983
EKP Keskkomitee sekretär ja seejärel Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene
asetäitja. Vladimir Käo suri 1989 Tallinnas ja maeti Metsakalmistule..
Ta poeg Jüri Käo on sündinud 1965 Tallinnas. Jüri Käo on erakapitalil põhineva, enam kui
4300 inimesele tööd andva tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG
Investeeringud üks juhte ja suuromanikke. Ta õppis Leningradi Transpordiinstituudis
mehaanikainseneriks. Asus tööle tootmiskoondisesse Norma ja tõusis 1992. aastal selle
peadirektoriks. Alates 2016. aastast on Jüri Käo Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu
aseesimees. Jüri Käo on olnud Eesti Energia AS nõukogu esimees.
Edgar Savisaar sündis 31. mail 1950 Harku vallas. 1980 sai ta Lembit Valdi juhendamisel
filosoofiakandidaadiks väitekirjaga „Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised
alused“. Rahvarinde üks asutajaid. Aastatel 1990–1992peaminister. Keskerakonna endine
esimees. On olnud Eesti Vabariigi siseminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister
ja Tallinna linnapea. Harju Maakohus kõrvaldas ta 30. septembril 2015 linnapea ametist,
põhjendades seda eesmärgiga vältida kriminaalasja kaasatud tunnistajate mõjutamist
kriminaaluurimise ajal.
Edgar Savisaare vanemad olid Elmar ja Marie. Kolhoosikorrale vastuhaku eest mõisteti
Edgari vanematele vabadusekaotuslik karistus – isale 15-aastane ja emale 5-aastane
vangistus. Edgar sündis Harku vanglas, kus ema karistust kandis.
Esimesest abielust Kairega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin.
Praegu elab Savisaar Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas Hundisilma talus.
Erki Savisaar on sündinud 1978, lõpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis
rakendusinformaatika eriala. Ta on töötanud Tallinna linnavalitsuses linnatranspordi IT-
osakonna juhatajana.Erki Savisaar ütleb, et IT-inimesena ei saa üle ega ümber arvutiga seotud
teemadest ning seisab selle eest, et oleksime e-teenuste arendamisel lisaks teooriale teerajajad
ka praktikas.
ISA JA TÜTAR
Siim Kallas on sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas. Olnud Eesti NSV Hoiukassade
Peavalitsuse juhataja ja seejärel ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja. Perestroika ajal sai
Kallas tuntuks IME idee ühe autorina. 1994 asutades Reformierakonna. Järgmisel aastal
toimunud parlamendivalimistel oli üks partnereid valitsuskoalitsioonis. Siim Kallasele kuulus
seal välisministri portfell. Hilisemates valitsustes on ta olnud rahandus- ja peaminister.
Kallas oli Liberaalse Internatsionaali asepresident ja seejärel Euroopa Komisjoni
asepresident. Siim Kallase vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver, oli Eesti Vabariigi
esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem. Ta on Betti Alveri sugulane.
Kaja Kallas on sündinud 18. juunil 1977. Ta on töötanud advokaadina, olnud Eesti
Riigikogu liige. Kuulub Reformierakonna juhatusse. Ta on Eestist valitud Europarlamendi
liige, kes kuulub Euroopa Demokraatide ja Liberaalide fraktsiooni. Kaja Kallas on
spetsialiseerunud Euroopa ja Eesti konkurentsiõigusele, samuti digitaalse ühisturu ja
energeetika valdkondadele.
PEREKOND OVIIRI KOLM PÕLVKONDA
Siiri Oviir on sündinud 3. novembril 1947 Tallinnas. Keskerakonna asutajaliige ja juhatuse
liige. Ta kuulus erakonda alates 1991 kuni 2012. Ta oli Tallinna Linnavolikogu liige VII,
VIII, IX ja X Riigikogu liige ning Riigikogu aseesimee. Ta oli sotsiaalhooldusminister Edgar
Savisaare valitsuses ning sotsiaalminister Tiit Vähi teises valitsuses ja Siim Kallase
valitsuses. Aastatel 2004–2014 oli ta Euroopa Parlamendi liige. Siiri Oviir on abielus
riigikontrolör Mihkel Oviiriga.
Mihkel Oviir on sündinud 11. oktoobril 1942 Märjamaal. Lõpetas 1975. aastal Tartu Riikliku
Ülikooli õigusteaduskonna. Töötas justiitsministeeriumis. Sai Eesti Vabariigi
justiitsministeeriumi esimeseks kantsleriks. Aasta hiljem nimetati ta riigikontrolöriks ning
kinnitati ametisse ka teiseks ametiajaks.
Liisa Oviir on sündinud 1. märtsil 1977. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal.
Töötas referendina Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis. Ta oli AS Tallink Grupis jurist,
seejärel töötas Eesti Energia juhtiva juristina. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Oli
ettevõtlusminister Taavi Rõivase teises valitsuses. Praegu on Riigikogu koosseisu liige.
KUNSTNIKU JUURTEGA PEREKOND
Sirje Helme on sündinud 1. jaanuaril 1949 Tallinnas. Ta on töötanud almanahhi „Kunst“
toimetajana, peatoimetaja ja direktorina ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana.
Olnud külalisõppejõud Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Oli Kumu kunstimuuseumi
direktor. 2009 aastast töötab Eesti Kunstimuuseumi direktorina. Sirje Helme isa oli skulptor
Kalju Reitel. Tema kasuisa oli lavastaja Grigori Kromanov. Sirje Helme endine abikaasa on
Mart Helme. Neil on poeg Martin Helme ning tütred Maarja Vaino ja Triin Pappel. Sirje
Helme hilisem elukaaslane oli kunstnik ja Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla.
Mart Helme on sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli
ajaloo osakonna. Töötas kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas, seejärel
ajalehe Harju Elu korrespondendina, siis ajakirja Pioneer toimetuses. Oli Eesti Kirjastajate
Liidu tegevdirektor. 1994. aastal läks ta riigiteenistusse Eesti Vabariigi välisministeeriumis.
Järgmisel aastal määras president Lennart Meri ta Eesti Vabariigi erakorraliseks ja
täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Seejärel oli välisministeeriumi
asekantsler poliitika ja pressi alal. Ta oli Europarlamendi liikme Tunne Kelami nõunik,
töötanud Rahvusvahelise Ülikooli Audentes õppejõuna. Kirjastuse Kunst juhatuse esimees.
Alates 2013 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees.
Martin Helme on sündinud 24. aprillil, 1976 Tallinnas. Lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo erialal.
Helme on kirjastuse Kunst direktor, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja
Riigikogu liige. Varem on ta juhtinud Eesti Rahvuslikku Liikumist ja olnud Delfi välisuudiste
toimetaja. Martin Helme onu oli ajaloolane ja poliitik Rein Helme ja viimase poeg on
kirjanik Peeter Helme. Martini abikaasa Eeva peres kasvab kolm tütart ja üks poeg.
DIRIGENTIDE PEREKOND
Neeme Järvi sündis 7. juunil 1937. Õppis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist. Seejärel
õppis ta Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel
orkestridirigeerimist. Aastal 1963 asus Neeme Järvi tööle Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja
Raadio Komitee Sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri
peadirigendiks. Seejärel oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja
peadirigent. 1980. aastal lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist ning asus elama Ameerika
Ühendriikidesse. On olnud Göteborgi Sümfoonikute peadirigent. Sel aastal tähistati tema
kümnendat hooaega Detroidi Sümfooniaorkestri peadirigendina. Maestro Järvi on ka Jaapani
Filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti Rahvusorkestri audirigent. Tema
dirigeerimisel on välja antud ligi 400 CD-plaati. Viimase 12 aasta jooksul on ta andnud 1119
kontserti 125 linnas, juhatades 72 orkestrit. 2010. Aasta septembris tuli Järvi taas ERSO
peadirigendiks. Sellel aastal autasustas President Järvit elutöö preemiaga.
Paavo Järvi on sündinud 30. detsembril 1962. Grammy auhinna võitja. Paavo Järvi on
kolmandat hooaega Orchestre de Paris muusikaline direktor. 2015/2016 hooajal peadirigent
Jaapani NHK Sümfooniaorkestri ees. Olles ka Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri
peadirigent, on Paavo Järvi nendega esinenud nii Jaapanis, Hiinas, Koreas, Taiwanis kui ka
viinud oma orkestri Euroopa suurematele festivalidele nagu BBC Proms, Rheingau Musik
Festival ja Roberco Summeri sarjad Amsterdami Concertgebouws.
Oma karjääri algusest saati on Järvi pidanud suuresti prioriteediks eesti heliloojate sh Arvo
Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Lepo Sumera ja Eduard Tubina teoste tunnustamist. Ta on ka Eesti
Riikliku Sümfooniaorkestri ja Pärnus toimuva Järvi Summer Festivali kunstiline nõustaja.
Kristjan Järvi on sündinud 13. juunil 1972 Tallinnas. Kristjan Järvi perekond kolis
Ameerika Ühendriikidesse. Oma kooliteed alustaski Kristan 1980. aastal USAs. On õppinud
Manhattani muusikakoolis klaverit, Michigani ülikoolis dirigeerimist, täiendanud end
Salzburgi Mozarteumis pianistide meistriklassis. Kristjan Järvi asutas 1993. aastal New
Yorgis ansambli Absolute Ensemble’i. Tänaseni on ta ka selle ansambli kunstiline juht ja
peadirigent. Külalisdirigendina on ta juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid Valencias,
Turus, Tamperes, Malmös, Umeås ja Västerasis. Samuti ka Göteborgi Sümfoonikuid,
Winterturis Šveitsis, Colorado festivalil Vailis Detroidi sümfooniaorkestrit, Presidendi
Sümfooniaorkestrit Ankaras, Tallinna Kammerorkestri. Kristjan Järvi on alates 2012 MDR
Sümfooniaorkestri peadirigent Leipzigis.
TEEMAD
Kihistused
Taustad
Võitlused
Konfliktid
Kes keda?
Päritolu ja traditsioonid
Kulgemised
SIHTGRUPP
Kogu asja mõte ehk sihtgrupp on noored aga huvipakkuv on see ka vanemale põlvkonnale.
Projekt sisaldab ärisaladusi
Estonian Educational Film
Uurimuslik dokumentaalfilm Jaan Poskast
RIIGIEHITAJA
Produtsent: Arthur Virve
Stsenaariumi autor: Küllo Arjakas
Režissöör: Tõnu Virve
Operaatorid: Arthur Virve, Rasmus Puksman
Rahvusraamatukogu materjalid: Mare Kurvet
Projekti arendamist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Tallinna Linna toetusel on valminud eksperimentaalne pilootfilm
Jaan Poska 10. märts 1920
Estonian Educational Film
2015©
Sünopsis
24. jaanuaril 2016. möödub 150 aastat JAAN POSKA sünnist. Dokumentaalfilmi kangelane
lahkub kõrghetkel elu näitelavalt, mõni kuu pärast Tartu Rahu sõlmimist.
Poskat saadavad viimsel teekonnal erinevate erakondade ja vastandlike poliitiliste vaadetega
väljapaistvad isiksused. Nende saatused on erinevad ja tihti dramaatilised nagu meie
omariikluse ajalugugi. Tänaseks vähetuntud poliitikute elulugude kaudu jutustatakse Poska
ehitatud riigi lugu. Liigume tema kaasaegsetega kuni möödunud sajandi kuuekümnendateni.
Edasi jätkub teekond meie aja poliitikute lugude kaudu. Noored sekkuvad oma arvamustega.
Poskal on elukestvad suhted Riia vaimuliku seminari ajast koolikaaslastega, mis avab
vähetuntud lehekülje Eesti õigusteaduse ajaloost.
Möödunud sajandi alguskümnenditel tuleb Poskal tegutseda kohalike baltisakslaste ja vene
kõrgametnike vahel. Poska taastab Eesti territoriaalse terviklikkuse ühendades Põhja- ja
Lõuna-Eesti. Osava poliitikuna manööverdab ta I Maailmasõja lõpul Vene keskvõimu,
rahvuslikult meelestatud jõudude ja aina tugevnevate enamlaste vahel.
Linnapea Jaan Poska salongis, mis asub tema äsja valminud majas Kadriorus, käivad koos
Tallinna eesti, vene ja saksa poliitika- ning kultuurieliit. Meil on kasutada unikaalsed kaadrid
Poska maja taastamisest. Pidulikul avamisel on juba käesoleva sajandi avaliku elu tegelased.
Poska on Eesti Vabariigi esimene välisminister. Vabadussõja aastatel välisdelegatsiooni
juhina otsib Poska Lääne-Euroopa erinevate huvidega riikide diplomaatide ringkondades Eesti
riigile tunnustust. Rahuläbirääkimistel on Poska „üks-ühe“ vastu Nõukogude Venemaa
diplomaatidega.
Rahvarinde Muuseum korraldas esseedevõistluse koolides üle Vabariigi. Filmiloos ehitatakse
mälusilda põlvkondade vahel. Noored koos kaasaja ja ajaloomälu kandvate poliitiliste
suurkujudega avavad narratiivseid suhteid ja võrgustikke, moodustades terviku nimega Eesti.
Film lõpeb Poska ausamba avamisega Kadriorus, mille idee pakkus Jaan Tõnisson Asutavas
Kogu erakorralisel koosolekul juba 8. märtsil, 1920.
Dokumentaalfilm Jaan Poskast R I I G I E H I T A J A
Jaan Poska oma ja meie ajas
Stsenaarium
I
19 sajandi keskpaik. Läti filmiarhiivi kaadrid Liivimaa pealinnast Riiast. Näha on ka Riia
vaimuliku seminari hoone. Sulanduvad tänase päeva kaadrid koolihoonest.
Tuhalaane. Pärnumaalt pärit Jaan Poska isa Johann Poska on Riia vaimuliku seminari
esimese kaheteistkümne eesti õpilase seas. Pärast kuueaastast õpingut töötab ta köster-
kooliõpetajana Toris, Põltsamaal, Priipalus, Nõos ja Laiusel.
Kaamerapilt visualiseerib ajaloolisi paiku tänapäeval.
Jaan Poska sünnib teise pojana Laiusel. Jaan armastab juba noorena laulda. Ta lemmiklaul
on „Stenka Razin“, mida igal võimalikul juhusel ja kohas vene keeles laulab.
Tutvume Johann Jakobi p. Poska ja ta ema Anna Andrei t. Poska perega. Saame lähemalt
teada meie filmi kangelase Jaan Poska vendadest ja õdedest.
Isa eeskujul lähevad viis poega - Mihhail, Jaan, Nikolai, Paul ja Aleksander õppima Riia
vaimulikku seminari.
Kõige vanem poeg Mihhail lõpetab 1882. aasta kevadel seminari Riias, omandades õigeusu
preestri kutse. Paar kuud hiljem sureb Laiusel peaaju põletikku 48 aasta vanuses ta isa Jaan
Poska.
Isa surma järel langeb nooremate õdede Anna, Olga, Vera, Klaudia ja vendade Nikolai,
Pauli, Aleksandri, Peetri, Gabrieli ja ema ülalpidamine suurel määral Mihhaili õlgadele.
Kõik asuvad elama Tartusse Mihhaili korterisse. Ka kaamera liigub majja, kus on elanud
Mihhail.
Suviti sõidab Liivimaa vaimsesse keskusse - Tartusse - ka Riia vaimulikus seminaris õppiv
Jaan . Ta abistab kooli kõrvalt Ülikoolilinnas advokaaditööga teenides Mihhaili oma õdede-
vendade ülalpidamises. Tartu õigusteaduste osakond, ajaloolised ruumid, kus on viibinud Jaan
Poska.
Riia. Vaimulik seminar. Kaamera liigub ajaloolistes ruumides, kus liikunud on liikunud
tulevased Eesti Vabariigi ministrid.. Seminar annab oma õpilastele hea hariduse. Suur osa
eestlastest ja Eestist pärit venelastest omandavad hiljem kõrghariduse. Ilmaliku kõrghariduse
kõige eelistatumaks alaks on õigusteadus.
Vastupidiselt Riia vaimuliku seminari eesmärgile kasvatada riigitruid venemeelseid
kodanikke aitavad seminari kasvandikud hoopis luua Eesti omariiklust.
Riia vaimuliku seminari kasvandikest juristid töötavad juhtivates ametites. Kõige enam
leidub neid Eesti Vabariigi riigikohtunike seas. Ministriteks saavad Jaan Poska, Ado Birk,
Anton Palvadre, Theodor Rõuk, Tõnis Vares, Nikolai Talts. Peaministriks ja hiljem
riigivanemaks Konstantin Päts.
Tallinna Nõmme Gümnaasium XI humanitaarklassi õpilane Karl-Lembit Laane: 1905.
aasta revolutsiooni ajal nagu paljud teisedki eestimeelsed poliitikud, Poska vangistati. Tal
vedas – kui paljud lasti maha, istus Poska Toompea vanglas, kus ta muuhulgas kohtus Eesti
kirjanduse suurkuju Friedebert Tuglasega, mis ei möödunud kindlasti ainult viisakusi
vahetades. Eesti asja aeti ka vanglas!
II
On 1920. aasta 7. märtsi hommik. Kadriorg, Liiva tn 6, Jaan Poska kodu. Nagu tavaliselt,
möödub ka sellel hommikul Poska majast kitsarööpmelisel raudteel mürisev ja tossutav
Tallinn-Viljandi rong, mida me ka arhiivfilmi vahendusel näeme. Poskal on kombeks laulda.
Sellel märtsihommikul laulab 54 aastane riigimees riigihümni. Ta loobub perega kirikusse
minekust. Ütleb, et tunneb ennast väsinuna.
Kui lõuna paiku pereliikmed Jaani kirikust, lipnik Olliku matustelt tagasi jõuavad, leiavad
nad Jaan Poska oma voodist surnuna.
Sündmusest telefoneerib Poska abikaasa Constance peaminister Tõnissonile, kelle autoga
dr. Masing kohale jõuab. Arstid Masing ja Leesment konstanteerivad peaaju rabanduse.
III
Jõhvi Gümnaasiumi 12. Klassi õpilane Mari-Liis Korkus: Minu vanavanaonu oli üks neist
koolipoistest, kes vabatahtlikult läks vabadussõtta, kuid paraku suri oma käe läbi, vanust oli
ehk sama palju kui minul praegu. Tema noorem vend pidi 40ndatel aastatel vahetama nime,
et päästa oma pere, vastasel juhul oleks nad tembeldatud riigireeturiks Eesti iseseisvuse
saavutamisele kaasaaitamise tõttu. Plaan toimis ning vanaema pere pääses Siberisse
minekust. Vanaema valmistas siiski kirjeldamatut pahameelt oma eestimeelsetele vanematele,
kui abiellus läbi ja lõhki eeskujuliku kommunistiga. Pealekauba Ivanoviga.
Kuu tagasi on poliitik ja ajakirjanik Julius Seljamaa osalenud Poska juhitud Eesti ja Vene
rahuläbirääkimistel Tartus. Jaan Poska on nimetatud Eesti delegatsiooni juhiks.
5. detsembril 1919 avab Poska esimese istungi eestikeelse kõnega.
31. detsembril 1919 tehakse vaherahu.
Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpilane Diandra Must: Tänu juristi ettevalmistusele
ning suurtele kogemustele suutis Poska oskuslikult kasutada enamlaste endi seadusi nende
vastu. Tema ülikooliaegsed teadmised rahvusvahelisest õigusest pärinesid Carl Magnus
Bergbohmilt. Ka Poska kõrgema astme juristi diplomi uurimistöö teemal „Sõjaseisundist
rahutegemiseni“ haakus rahvusvahelise õigusega. Poska tugines läbirääkimistel loogikale
ning argumentide vettpidavusele – ta oskas meelitada, minna järeleandmistele ning säilitada
rahu, kuid vajadusel õigel momendil survet avaldada ja teha julgeid otsuseid. Surve
avaldamiseks ning kompromissile jõudmiseks katkestas Poska läbirääkimised Nõukogude
delegatsiooniga ja sõitis Tallinnasse ning saavutas venelaste järeleandmised riigipiiride osas.
Üksikasjaliku rahulepingu saavutamiseni kestavad läbirääkimised veel kuu aega.
Tallinna Nõmme Gümnaasium XI humanitaarklassi õpilane Karl-Lembit Laane: Tartu
rahuläbirääkimistel avaldusid Poska advokaadivõimed oskusliku läbirääkijana kõige
ilmekamalt. Eriti rasketel hetkedel võttis ta kasutusele hoopis kummalised meetmed – kutsus
mõlema delegatsiooni liikmed kas enda poole või sauna ja küttis venelastel nii naha kui ka
ninad punaseks
Tartu rahu leping kirjutatakse alla 2. veebruaril 1920.
Eesti tunnustab esimese riigina Nõukogude Venemaad, seega on Poskal oma roll
maailmatasemel diplomaatias.
Jõhvi Gümnaasiumi 12. Klassi õpilane Mari-Liis Korkus: Poska suutis enda peal tõestada,
et saab olla ühtaegu nii eestlaslikult isamaaline kui ka matrjoškade ning samovaride kultuuri
austaja.
8. märtsil, 1920 kirjutab Julius Friedrich Seljamaa ajalehes Vaba Maa: „Põrutav teade Jaan
Poska surma kohta lagunes eile peale lõunat pealinnas laiali. Ei tahtnud seda teadet esialgu
kuidagi uskuda. Alles tund ehk pool enne seda kurba sündmust oli allakirjutanu kadunuga
ühenduses telefoni teel. Poska kõnetoon oli nagu harilikult kindel ja rahulik. Olgu kerge vaba
Eesti muld oma suure töö juurest nii ootamata ärakutsutud paremale töömehele! „
IV
Surmajärgsel päeval, kell kuus peale lõunat on Toompea Valges saalis Asutava Kogu
erakorraline koosolek. Kokku on tulnud 84 Asutava Kogu liiget. Valitsuse lauas on
peaminister Jaan Tõnisson, välisminister Ado Birk, siseminister Aleksander Hellat,
põllutööminister Theodor Pool, kohtuminister Jaan Jaakson.
Päevakorras on ainult üks punkt:Vabariigi Valitsuse ettepanek Asutava Kogu liikme Jaan
Poska surma puhul.
Asutava Kogu juhataja August Rei ütleb oma kõnes: „Eesti rahvast ja riiki on tabanud raske
löök. Asutav Kogu on kaotanud ühe oma lugupeetavamatest liigetest, Eesti rahvas ühe oma
parematest poegadest. Eesti riik ühe oma tähtsamatest liigetest. Asutava Kogu juhatus teeb
ettepaneku mälestada riigimeest, kes on omale jäädava mälestussamba loonud, meest, kellele
meie iseseisvuse võitlus niipalju tänu võlgneb.
Peaminister Jaan Tõnisson : „Purustanud ei ole see hoop mitte ainult õnneliku perekonna,
kus järele jääb pesatäis alaealisi abituid lapsi, ühes leinava emaga, kellele kadunu oli kõik
oma ustava armastuse ja heldusega. Purustatud on üks õnnelikumatest majades.“
V
Kirikuraamatusse sissekande järgi laulatatakse 30. augustil 1895. aastal Tallinna Issanda
Muutmise koguduses ülempiiskop Karp Tiisiku poolt vandeadvokaadi abi Ivan Ivani poeg
Poska ja Rootsi alama, neiu Constance Ivari tütar Ekströmi abielu. Peigmees on 29 aastane
õigeusklik ja pruut 20 aastane luterlane.
Tsunftimeister Ivar Ekströmi klaasitöökoda asub Viru tänav 2.
Samas majas elab kogu Ekströmide pere.
Ivari keskmine tütar Constance õpib Laial tänaval asuvas Ernestine Tallinna Linna I järgu
Tütarlastekoolis. Ta saab koduõpetaja kutse.
Noor neiu võetakse Poska sõbra Nikolai Kinijevi laste koduõpetajaks. Advokaat Kinijevi
büroo ja eluruumid asuvad Raekoja tänav 10. Seal vandeadvokaat ja hea suhtleja Jaan Poska
verinoore rootslannaga tutvubki.
Kinijevite kaudu loob Jaan Poska tutvusi Tallinna rikaste vene kaupmeeste ringkondadega.
Kui 1905. aastal Poska poliitilistel põhjustel arreteeritakse, siis vabaneb ta vanglast lähedase
sõbra Tallinna suurkaupmehe Tschumikovi poja abiga, kes teenib Peterburis ühes
ministeeriumis kõrgel kohal.
VI
Tõnisson jätkab Asutava Kogu koosolekul mälestuskõnet.
Teksti katavad Eesti Rahva Muuseumi, Ajalooarhiivi, Rahvusraamatukogu säilikutes olevate
grupi- ja massifotode panoraamid erinevate elualade inimeste nägudest, meestest ja naistest,
noortest ja vanadest.
Tõnisson: „See hoop tabas igat teadlikku Eesti perekonda ja üle terve riigiradade käib see
sõnum, järele jättes tõsist leinatunnet.
Meie maa suurema omavalitsuse eesotsas Tallinna linnapeana on Jaan Poska teinud tööd,
mis jääb Eesti kohaliku omavalitsuse ajaloos põhjapaneva loova töö tähisena seisma.“
Fotod juristidest Ajalooarhiivist,
Tallinna Linnaarhiivist,
Eesti Filmiarhiivist ja muudest kogudest, kus on esile tõstetud koostööd noorema
ametivenna Konstantin Pätsiga, mis on Poska eluteel määrava tähtsusega.
Kui 1905 aastal linnavalitsus Tallinnas eestlaste kätte läheb, valitakse teiste hulgas ka Poska
linnanõunikuks ja sellest ajast peale jääb ta linnavalitsuse töösse, kuni suuremad ülesanded ta
sealt ära kutsuvad.
Karp Tiisik on Poskast 23 aastat vanem. Ta astub Riia vaimulikku seminari siis, kui selle
lõpetab Jaan Poska isa. Hiljem õpib Tiisik Moskva vaimulikus akadeemias. Seejärel töötab
vaimulikuna Suislepas, Arukülas ja esipreestrina Haapsalus, kus on seal suvitavate keiser
Aleksander II paljude õukondlaste pihiisa.
Tiisik on ka Jaan Poska pihiisa, tema vanemate tütarde Xenja ja Vera ristijaks. Jaan Poska
nooremate õdede Klaudia ja Vera kasuisaks.
Karp Tiisik saab endale lubada eestikeelseid avalikke esinemisi venekeelses ja
-meelses seltskonnas. Tuntud on Karl Tiisiku eestikeelne jutlus 1913. aastal Estonia
teatrihoone avamisel, mis vene ametnikke pahandab.
Maailmasõja eel on Poska sunnitud Tallinna linnavolikogu tungival soovil vastu võtma
linnapea koha ja keegi ei saa salata, et linna asju tema juhatusel ka hästi juhitakse.
Filmikaadrid Venemaa Filmiarhiivist visualiseerivad Vene revolutsiooni tulekut. Kubernerid
kõrvaldatakse ametist, semstvo esimehed astuvad nende asemele. Eestimaal, kui semstvota
kubermangus langeb riigivõimu kõrgema esitaja kohuste täitmine Jaan Poska kui kubermangu
linnapea osaks.
Jaan Poska ametis olemise ajal võideldakse Peeterburis välja Eesti maaomavalitsuse ajutine
korraldus, mille järele kogu Eesti üheks, ühtse omavalitsuse ja administratsiooni alla
kuuluvaks üksuseks saab.
Poska 1917 kui Vene Ajutise valitsuse poolt ametisse nimetatud kubemangukomisssar – on
esimene ja ka ainus eestlane, kes Vene ajal tõuseb kubemangu juhiks.
Sellega kaasneb manööverdamine Vene võimu, enamlaste ja rahvuslike jõudude vahel ja see
on üks neid aegu, mi senine seaduslikkus laguneb - Poska jaoks ebasoovitatv aeg.
Siia saaks juurde tuua fotosid Kerenski visiidist Tallinna. Illustratsiooniks ka Kerenski
1966.aastal New Yorgis ilmunud mälestusi, kus ta ka Poskat mainib. Täiesti võimalik, et
Kerenski mälestused on uuemal ajal ka Venemaal avaldatud.
Kubermangu komissari ametisse jääb Poska seniks, kuni enamlased ta sellelt kohalt 1917.
aasta lõpul vägivaldselt kõrvaldavad.
Jaan Tõnisson jätkab Asutava kogu koosolekul Valges saalis järelhüüet. „Vabariigi endise
peaministri kohusetäitja, välisministri, kohtuministri, Eesti välissaatkonna esimehe, Eesti
rahusaatkonna esimehe, Asutava Kogu liikme, Asutava Kogu välisasjade komisjoni esimehe
ja põhiseaduse komisjoni esimehe ametites on Jaan Poska teinud määramatu töö meie riigi
loomisel.“
VII
Kui bolševikud võimu haaravad, kuulutab Eesti Maanõukogu end 15. novembril 1917.
kõrgeimaks võimuks Eestis.
24. veebruaril 1918 määrab Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eestimaa Päästekomitee
Poska Eesti esimeseks välisministriks.
Advokaaditöö kogemused, hea suhtlemisoskus ja raudne loogika kujundavad Poskast vilunud
diplomaadi. Poska otsib Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas riikidest Eestile
diplomaatilist tunnustust. Ta osaleb Pariisi rahukonverentsil. Poska kogeb suurriikide
üleolevat suhtumist, nende taotlusi „Eesti küsimus“ edasi lükata ning siduda see sündmuste
arengutega Venemaal.
Poska esitab välissaatkonna koosolekutel seisukohti, mis annavad tunnistust tema
reaalpoliitilisest ilmavaatest. Prantsusmaa on Balti riikide tunnustamise vastu. Poska arvab
koguni, et „Prantsusmaa näeks heameelega, et enamlased meid ära võtaksid“.
Poska hinnangul pole aga ka näiteks Taani ja Rootsi, hoolimata Eestisse saadetud
vabatahtlikest, just heatahtlikult meelestatud. Nende hirm on, et Eesti ja Läti arendavad
iseseisvumise järel välja oma sadamad. See võtaks aga Kopenhageni ja Göteborgi sadamatelt
sissetulekud, mida seni saadi kaubavahetusest Venemaaga.
Poska tegevus Pariisi rahukonverentsil. Saab juurde tuua rahvusvahelise dimensiooni ja
selleaegseid tegelasi.
Saab kasutada illustratsiooniks Poska päevikute trükki (1921), mida redigeeris Anton-
Hansen Tammsaare. Huvitav fakt - 1941 kevadel võttis üks ENSV arhivaar Poska Pariisi
päeviku arhiivist välja ja nii läks see ka kaotsi - too arhivaar olevat uppunud evakueerumisel
NSV Liitu.
Poska teeb kõik võimaliku, et ameeriklastes huvi ja usaldust äratada, ning on tänulik
Ameerika Punase Risti ja Herbert Hooveri poolt juhitud Ameerika abiandmise
organisatsiooni toetuse eest Eestile.
Poska on üks peaministri kandidaat novembris 1918 (Päts oli veel saksa vangistuses). Aeg,
mil muudetakse 24. II 1918 ametisse astunud valitsust.
27. novembril otsustab valitsus alustada Vabadussõda, siis on valitsuse ees 44-aastane Päts.
See on selle valitsuse äärmiselt kaalukas otsus - mõne teistsuguse otsuse korral oleks võinud
kogu eesti ajalugu olla mõnel teisel rajal.
Kuidas oleks Poska talitanud?
Sest paljud ministrid olid ka kõhklevad, suuresti just Päts surus selle sõja-otsuse läbi.
Probleem on küll selles, et valitsuse istungist protokolli ei tehtud aga ilmslt Poska osales seal.
See koosolek oli Punase Risti majas (Raekoja plats 14).
VIII
Draamateatri seltsi juhatus otsustab Jaan Poska mälestuseks määrata 5000 markase
stipendiumi asutamiseks tulevase Teatrikooli juurde Tallinnas.
Jaan Tõnisson: „Jaan Poska ootamatu surma puhul kadunu suuri teeneid Eesti Riigi loomisel
ja Eesti iseseisvuse kindlustamisel hinnates otsustas Vabariigi Valitsus:
Jaan Poska matusekulud riigi kanda võtta,
teaduslik abiraha Tartu ülikooli õigusteaduskonna juurde asutada,
Poska abikaasa ja alaealiste laste tulevikku aineliselt kindlustada.“
IX
Jaan Poska valdab kõnes ja kirjas kolme kohalikku keelt: eesti, vene ja saksa keelt. Jaani ja
Constance koduseks keeleks on vene keel. Kirjavahetus naisega käib vene keeles nagu hiljem
ka tütarde ja ema vahel.
Elfriide Lender meenutab, et kui Poskade suurematel vastuvõttudel on kutsutute seas ka eesti
haritlasi, siis saab eesti keel ülekaalu.
Isegi XX sajandi algul on eestlaste etniline ja kultuuriline identiteet kahetine. See on ka
arusaadav, kuna linnas kasutatakse eesti keelt koguni algkoolides ainult usuõpetuse tundides.
Haritud eestlased rääkisid omavahel tavaliselt saksa keelt.
Esimesena sünnib 1896 aastal Jaani ja Constance perre tütar Xenia, kes elab 68 aasta
vanuseni. Kahe aasta pärast sünnib Vera. Elab aastani 1986.
1900 sünnib Tatjana. Abiellub Kadrioru kodu naabermajas elava Eduard Laamaniga.
Laaman on kirjutanud palju olulisi mälestusraamatuid möödunud sajandi kolmekümnendate
Eesti peavoolu poliitika- ja kultuuritegelastest.
Ed Laaman Jaan Poska junior
27. juunil 1902 sünnib poeg, kellele pannakse nimeks Jaan. Isa eeskujul valib Jaan Poska
junior juristi elukutse. Ta abiellub Oskar Kallase tütrega Laine Ilonaga, mis lahutatakse
1931. aastal. 1938 sõlmitakse abielu Estonia teatri operetilaulja Mercedes-Renate Kampiga.
1940. aastal sünnib poeg Jaan. Sama aasta detsembris Jaan Poska junior vahistatakse. Ka
Tatjana mees Eduard Laaman arreteeritakse.
Sõja algul Kirovi vanglasse transporditud Laaman ja Jaan Poska juunior lastakse maha 1941.
aastal.
1904 aastal sünnib Georg, kes kahe aastasena sureb. Järgmisel aastal sünnib Anna, kes elab
1986. aastani. Helena sünnib 1907 aastal ja sureb noorelt 32 aastasena. Niina sünnib 1913 ja
elab üsna kõrge eani - aastani 1953.
Constance rootsi päritolu võimaldab aga ta laste peredel 1944. aastal hõlpsamini ja
arvukamalt Rootsi asuda kui tavalistel paadipõgenikel.
Poskade suguvõsast jõuab enne Punaarmee Eestisse jõudmist Rootsi 28 inimest. Sellega
pääsevad paljud Jaan Poska järeltulijad ja sugulased nõukogude võimu vaenamisest, mis neid
ainuüksi ehk nende perekonnanime tõttu oleks ähvardanud.
X
Vahelduvad vanad fotod ja postkaardid 1920 aastate Tallinna Linnast ja asutustest, tehastest
ning käitistest
Linnaarhiivi,
Tallinna Ajalooarhiivi,
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti,
Filmiarhiivi,
Rahvusraamatukogu kogudest.
Jaan Tõnissoni hääl: „Kolmapäeval 10. märtsil, matuseajal, kell 11 enne lõunat töö Vabariigi
Valitsuse ministeeriumi asutustes Tallinnas seisma tuleb panna.
Matusepäeval, kolmapäeval 10 märtsil, terve riigi piirides avalikud ja kergesisulised
ettekanded ära keelata.“ Teksti katab fotomontaaž Eestimaa linnadest ja küladest.
Visuaalne ja muusikaline ülev emotsionaalne episood.
XI
Kaamera libiseb üle kunstnik Anatoli Kaigarodovi loodud Poska portreemaali. Seejärel
jälgib tundlikult Kumu Kunstimuuseumis asuvat kujur Anton Starkopfi elegantses
vormikeeles modelleeritud Poska marmorbüsti.
Jaan Tõnisson Asutava Kogu koosolekul 8. märtsil, 1920 kõnetoolist: „Valitsuse poole on
juba pöördutud ettepanekuga, et mälestuse kindlustamiseks meie rahva keskel Jaan Poskale
nähtav mälestusmärk üles seatakse.“
95 aastat hiljem Poska 150 sünniaastapäeval avatakse mälestusmärk Kadrioru pargis Jaan
Poska tänava ja Luigetiigi vahelisel väljakul. Jaan Poska mälestusmärgi võidutöö "Hetk"
kujutab Jaan Poskat ülikonnas, portfell käes, pilk suunatud Kadrioru Luigetiigi poole. Töö
autorid on kolm arhitekti Pille Noole, Üllar Ambos ja Ioannis Lykouras.
"Juba teises ringis märkisid 16 žüriiliikmest 14 ära selle töö. Kolmandas ringis, kui läks
lõpparuteluks, oli juba eelnev konsensus selle töö puhul võrdlemisi suur. See töö ongi parim,
sest see on hästi inimlik ja ülevaatlik, sellel on kaasas ka Poska elulugu mahamärgituna,"
selgitab Taavi Aas.
"Mälestusmärgi idee lähtepunktiks oli see, et mitte kujutada Jaan Poskat kui abstraktset
tegelast ajalooraamatute lehekülgedelt, vaid kui reaalset inimest. Sellest tulenevalt võtsime
välja ühe kujutletava hetke Poska igapäevaelust." selgitab Ioannis Lykouras.
Toomas Vitsut ütleb, et Poskat ei saa unustada, sest tema tehtu elab edasi meie tänases
päevas. Täna on meile antud selle riigi ja linna kodanikena Poska alustatud asja edasi ajada.
Kui tavaliselt öeldakse, et asendamatuid ei ole, siis Poska ei ole asendatav ning võib pikalt
arutada ja spekuleerida mõtte üle, mis oleks saanud kui Poskat poleks olnud.
XII
Tallinna linnavolikogu esimees Kalev Kallo avab Jaan Poska mälestusmärgi. Panoraam
avamisele tulnud avaliku elu tegelastest ja publikust. Filmitakse mitme kaameraga.Pateetiline
muusika.
Jaan Tõnisson: „Jaan Poska mälestus elab kaua meie rahva keskel ja sütitab kahtlemata
inimeste südametes seda, mis on mehine, suur ja ilus, ja paneb liikuma seda, mis on pärit
aadete ilmast, mis viib edasi inimesi ja rahvaid sinna, kus elavad mõtted ja paleused. Eesti
riiklik paleus on seda selgem kõigile Eesti kodanikele, kes mõtlevad selle peale, kuidas Jaan
Poska võitles Eesti riikliku aate tunnustamiseks. Olgu tema meile eeskujuks ja virgutajaks, et
meie kõik täidaksime oma kohust.“
Panoraamid grupifotodest ja rahvast Eestimaal möödunud sajandi esimesest poolest.
Materjal mitmetest riigi- ja erakogudest.
Segunevad kaasaja kaadrid ausamba avamisel osalenud inimestest: vanad ja noored, mehed ja
naised. Erinevad mentaliteedid.
XIII
9. märts, 1920. Järelehüüded ajalehtedes. Konstanin Päts avaldab Päevalehes isikliku
mälestushüüde Poska surma puhul.
Jüri Uluots mälestab Poskat ajalehes Kaja, Mihkel Martna kirjutab järelhüüde ajalehes
Sotsiaaldemokraat.
Karl Ast pealkirjastab „Sotsiaaldemokraadis“ nekroloogi Poskale „Sit tibi terra levis... „
Poskat mälestavad Eesti maakonnalehed: Meie Maa, Põhja Kodu, Sakala, Võru Teataja.
Saaremaa kirjutab Poska matmise puhul, et kesknädalal 10. s.k.p. peeti kohalikes kirikutes
jumalateenistust. Kõik ametiasutused ja ärid olid kella ühest poole kolmeni kinni.
„Närtsimata pärjana viivad Eesti naised oma tänupisarad Poska hauale“
lõpetab emotsionaalse järelhüüde Naisterahva Töö ja Elu.
Isegi Eesti punaste Peterburgi ajalehes Edasi on rubriigis „Sõnumeid valgest Eestist“ on
teade: Eesti valgete valitsuse endine välisminister Poska surnud.
„P. Pravda“ kuuleb, et endine välisminister ja rahukõneluste juht Jaan Poska olevat
surnud.“
XIV
10. märts, 1920. Lahtine sark Kadriorus Poska kodumaja rõdul.
Kadetid on sarga juures auvalves.
Poska surimask 3D töötluses. Leinamuusika.
Perele saabunud rohkelt kaastundevaldusi ja telegramme.
Narvast Linna ja ajaleht „Põhja kodu“ poolt.
Poska muldasängitamine toimub Eesti Vabariigis esimese riikliku matusena. Poska viimane
teekond kulgeb praeguse Poska tänava kaudu Narva maanteele.
Matuserongkäigu kohal tiirutab Eesti lendur – enamik inimesi polnud sel ajal veel lennukeid
lähedalt näinud.
Matusest võtavad osa ka välismaa diplomaatilise korpuse esindajad.
Peaministrile on Poska surma puhul kaastundmust avaldanud Briti valitsuse ja oma nimel,
Kommander Smhities Briti diplomaatilise saatkonna juhataja Eestis; Prantsuse Saatkonna
nimel, Kolonel Hurstel;
Aleksander Nevski pealinna koguduse nõukogu.
Jõutakse Raekoja platsile.
Peetakse hingepalve.
Jõutakse Issanda Muutmise Peakirikusse.
Sark pannakse piiskop Platoni haua kõrvale.
Vaimulikku talitust teostab nagu hingepalvustki kadunu noorem vend Paul Poska, kes
liigutavalt meelde tuletab Jaan Poska püüdlusi hariduse järele. Valus on kuulata lihtsaid
südamest tulevaid venna sõnu.
XV
Kirikus on lähedaste viimsed hüvastijätuhetked armastatud sõbra ja kolleegiga.
Ülikooli lõpetamise järel asub Poska Tallinna advokaadina tegevusse, kellena kuni viimase
ajani Tallinnas on töötanud. Advokaadina oli Poska tuntud pealinna tsiviilõigusringkondades
kui üks paremaid asjatundjaid.
Poska külalised tema salongis, kodumajas, Kadriorus.
Poska salong ühendab vene õigeusu vaimulikke, Tallinna vene ja eesti haritlasi. Siin
idandatakse Eesti omariikluse võrseid. Oluline suhete loomisel on Jaan Poska elavaloomulise
abikaasa Constance´i juhitud salongiõhtud.
Tihti alustab Poska salongiõhtuid mõne vene romansi või siis oma lemmiklauluga „Stenka
Razin“. Sujuvalt võtavad eesti haritlased üles rahvaliku viisi „Mingem üles mägedele“.
Paljud neist õhtutest osavõtjad on tulnud kaastunnet avaldama leinavale abikaasale, lastele ja
hüvasti jätma lähedase inimesega.
Poska sarga juures jätab kauaaegse sõbraga hüvasti diplomaat Tõnis Vares – esimene
diplomaat Venemaal, hilisem rahandusminister, Eesti Panga direktor.
Siis Andrei Ramul, Issanda Muutmise koguduse ülempreester, vene õigeusu laulude tõlkija
eesti keelde. Andrei Ramul on tuntud psüholoogi Konstantin Ramuli isa.
XVI
Matusetalituse järel liigub sark Toompeale, kus on viimane hingepalve. Samal ajal kostub
Toompea lossi Valgest saalist Mozarti „Requiem“.
Liigutakse Vabaduse platsile.
Matuse rongkäigu teekonda ääristavad äsja Vabadussõjast naasnud Eesti Kaitseväe
sõjamehed. Nii annavad nad au Eesti - Venemaa rahulepingu arhitektile.
Siin võiks olla meenutuskaadrid võidukast Vabadussõjast. Patriootlik muusika.
XVII
Asutava Kogu pärg.
Linnapead on saatma tulnud Tallinna Volikogu liikmeid sotsiaaldemokraate.
34 aastane Anton Palvadre, poliitik, minister, kohtunik, õigusteadlane. Esimene Eesti
Wabariigi õiguskantsler. Sureb Põhja-Uurali Sosva vangilaagris 16. jaanuaril 1942. Palvadre
abikaasa koos alaealiste tütardega küüditatakse 1941. aastal Kirovi oblastisse, kus peetakse
kinni ligi 15 aastat.
37 aastane poliitik Johannes Pikkov. Ta on hiljem, okupatsioonide vahelises Otto Tiefi
valitsuses teedeminister. Vangistatakse. Sureb enne hukkamist Krivoštšokovo laagris,
Novosibirski oblastis 3.septembril, 1947. aastal.
Poliitik ja kirjanik Johannes Normann, kes alates 1922. aastast toimetab Leningradis
kalendrit „Külvaja“ . Hukatakse Nõukogude Liidus 1934. aastal.
Werner Nerep on 25 aastane Asutava Kogu liige, „Estonia“ teatri dirigent ja koorijuht. Sureb
Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 1959. aastal.
Eduard Vilde abikaasa, ajakirjanik Linda Jürmann. Nõukogude Eestis asutab mehele
Eesti Vabariigi poolt kingitud korterist Kadriorus Eduard Vilde Majamuuseumi. Sureb Eesti
NSV-s 1966. aastal.
Sotsiaalrevolutsionääridest on Poskat saatmas August Hansen. Paari aasta pärast astub
Hansen illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks. 1924. aastal ta vahistatatakse
ja mõistetakse riigivastase tegevuse eest 149 protsessil süüdi. Vabaneb 1938. aasta
amnestiaseaduse põhjal. Pärast 1940. aasta juunipööret töötab Hansen ajalehtede Rahva Hääl
ja Kommunist kirjastuse direktorina. Sõjaaastatel on Nõukogude Liidu tagalas. Pärast sõda on
Eesti NSV kaubandusminister. August Hansen arreteeritakse 1950. aastal ja hukatakse 12.
märtsil 1952, süüdistatuna "nõukogude kodumaa reetmises".
Poska viimsel teekonna matuserongkäigus on esindatud kõik Tallinna volikogu erakonnad.
Lisaks sotsidele ja sotsiaalrevolutsionääridele
Saksa erakond,
Tööerakond,
Rahvaerakond,
Kristlik rahvaerakond,
Juudi koguduse nõukogust on Wiktor Levinovitsh.
Volikogu liikmed Tallinna väikekaupmeeste ja „Üürniku“ seltsist.
XVIII
Poska matused olid ka haruldasel rahvarohkel osavõtul ja sellise toredusega, missugust seni
veel kellegile Eestis varem osaks pole saanud.
Pärgi tellitakse nii palju, et neid ei jõuta Tallinnas valmistada ning tuuakse lennukiga
Helsingist ja rongiga Tartust.
Poska sark liigub Siselinna kalmistu poole.
Paistavad kalmistu väravaehituse kaks vägevat kellatorni. Tornikellade kumedad leinahelid
võtavad vastu Eesti riigi ja rahva suurmeest viimsele puhkepaigale.
IXX
Siselinna Kalmistul peab viimase hüvastijätu kõne Jaan Tõnisson.
Peaminister Tõnisson ei tea, et tema elukäik lõpeb vägivaldselt ja haud jääb Eesti rahvale
igavesti teadmata.
Jaan Poskat on ära saatmas Asutava Kogu liikmed:
Alma Ast Karl Ast Ado Birk Kaarel Eenpalu
Villem Ernits Karl Oskar Freiberg Timotheus Grünthal Jaan Järve
Nikolai Kann Konstantin Konik Hans Kruus Juhan Kukk
Alma Ostra-Oinas Kaarel Parts Ants Piip Peeter Põld
Jaan Raamot Mari Raamot Johannes Semper Aurora Semper
Otto Strandman Jaan Teemant Jüri Uluots Jakob Westholm
Need on isiksused, kes hakkavad kujundama meie riigi kahekümnenda sajandi
käekäiku.
Nad kõik on Eesti kangelased, kellel oleks jutustada oma lugu.
XX
Hommik Tallinnas.
Pika Hermanni torni tõuseb sini-must-valge trikoloor. Uus päev on alanud.
Kaadrid Poska maja taastamisest. Paljud vabatahtlikud osalevad talgutel. Maja saab järjest
enam uue väljanägemise.
Leila Pärtelpoeg tegeleb sisekujundusega.
Maja pidulik avamine. Kaadris on:
Edgar Savisaar Hardo Aasmäe Urmas Paet Jüri Trei
ja paljud teised tolleaegsed prominendid.
Mängib Jaan Arderi muusik-bänd.
Tänapäeva inimesed Tallinnas. Kadrioru park. Jaan Poska - ülikonnas ja portfelliga - pilk
suunatud Luigetiigile, astub Hetke.
Meie inimesed, tulevad ja lähevad, mööduvad mälestusmärgist.
Tartu Mina Härma Gümnaasiumi õpilane Diandra Must:
Tartu rahu on Eesti riikluse alusdokument, mis on riikliku ideoloogia aluseks ja oluliseks
identiteedi kujundajaks. Poska kui lepingu sõlmija ja läbirääkija tähtsust tuleks hinnata
kõrgemalt tänapäevalgi ning tulevikus arvestada ajaloolist kogemust, et õppida mineviku
vigadest ja saavutustest ning leida meie aja Jaan Poska.
Helitaustaks kõlab Jaan Poska tütre poja,
1950. aastal sündinud ja 2009. surnud luuletaja Ott Arderi sõnadele loodud laul.
Ei väsi ma astumast tolmaval teel,
Kus kesk märke muistseid lööb hellaks mu meel.
Me tammikuis iidseis veel kohavad puud
Ohvrikivid kõik on oma paigale truud.
Maapõues on peale maavara muud:
Sääl puhkamas meie vaarisade luud.
Elu on üürike, igavik pikk.
Tunni või meetriga mõõta ei saa.
Kui armas on elu, kui kallis on maa.
Estonian Educational Film
2015©
Idee arendusprojekt
Eesti Vabariigi 100 aastapäevale pühendatud tõsielufilm
SIDE
FILMI PIKKUS 58 minutit; FILMI HELISTANDARD STEREO, ESITUSFORMAAT 16:9
Filmiidee arendamist ja treileri tootmist on toetanud Pärnu Linn
Stsenarist: Silvia Paluoja
Režissöör: Tõnu Virve
Arendusprodutsendid: Eino Jüri Laarmann, Enno Kross
Peaprodutsent: Arthur Virve
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta Juhan Liiv
[email protected]
Tootja: Eesti Rahvuslik Stuudio Freyja Film Oü ©
2014
Sünopsis
Lähiajaloos on Pärnumaa oluline. Filmis jutustatakse Pärnu kui Eesti Vabariigi
sünnilinna lugu, sest Pärnus loetakse 23. veebruaril 1918 ette “Manifest Eestimaa
rahvastele”. Paljud tulevased poliitikud ja kultuuritegelased on suvepealinnas
alustanud oma eluteed. Elavad pildid näitavad viimase 100 aasta lugu.
Portreefilm on ühe lihtsa inimese lugu. See on ühe sirgeselgse ja läbini eestimeelse
mehe elu ja saatus. Tema elutarkus, millest noorematel on õppida, kuidas raskeimaski
olukorras säilitada kindel meel, tegutsemistahe ja inimväärikus.
Tsaariajal Pärnumaal Karksi kihelkonnas Peebu talus seitsmenda lapsena sündinud ja
eestlasena karmid keerdkäigud läbi teinud filmi kangelane on nagu elav ajalooraamat,
mitte kuiv kroonika, kus kuupäevadel ja kohanimedel puuduvad emotsioonid. Enda
kohta ütleb ta: “Arvestage seda, et mina olen juhuslikult ellu jäänud mees.”
Pärnulase lugu on Eesti Vabariigi lugu. Ta saab viieaastaseks 28. novembril 1918.
Päeval, mil algab Vabadussõda. Tema kolm vanemat venda lähevad rindele kaitsma
oma noort riiki, Eesti Vabariiki.
Noormees lõpetab Lilli algkooli, töötab metsavahina, on Kaitseliidu Sakalamaa
maleva Lilli rühma pealik. Ta näeb Nõukogude vägede baasidesse tulekut, mõõdab
uusmaasaajatele maad, organiseerib 1941. aastal suvesõda, võtab osa Omakaitse
tegevusest.
12 aastat elust mööduvad Põhja polaarjoone taga Norilskis GULAGi sunnitöölaagris,
kus surnuid kokku ei loeta. Poliitvangide mäss 1953. aastal toob paremad tingimused
ja toidu, kuid jätab jõusse keskikka jõudnud mehe asumise aasta.
Tahtmisest astuda ühiskonna muutustega ühte jalga ja olla toimuva aktiivne mõtestaja
läheb ta 2009. aastal õppima Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli.
Septembris 2013 algab tal seal viies õppeaasta. Vana ja elukogenud mees tahab aina
rohkem teada. Ta on põlvkondade vahelise sideme hoidja. Ta on ka riigi järjepidevuse
kandja, möödaniku sidemees vahetult kogetu edasirääkimise kaudu. Põhimõtetega ja
suure sisemise väärikusega inimene, kes ei ole seitsme riigikorra ajal muutunud
tuulelipuks.
Ajaloolist tausta visualiseerivad arhiivimaterjalid ja erakogud. Keskmes on
Pärnumaalt alguse saanud Eesti Karsklusseltsi rääkimata lugu, kuhu filmi kangelane
kuulus juba noorest peast. Karskusvannet andes rajab ta endale vundamendi, millele
toetuda kõrges easki hea tervise, reipa olemise ja elutarga jutuga.
Terved eluviisid on ka tänase Eesti rahva tervise ja riigi kestmajäämise teema.
“Side” on põlvkondi ühendava mälu lugu, räägituna ühele inimsaatusele tuginedes.
Planeeritud maailmaesilinastus Pärnus, 24 veebruaril, 2018. aastal.
Stsenaarium
HOMMIK
AJAJÄRK 1913-1939.
Stseen number 1. Vabadussõda. 3 minutit
Pilt:Varakevad. Puuste ärkab oma kodus Niidu tänavas. See on Pärnu äärelinn.Vaatab aknast välja,
uurib ilma. Jätab aknapoole lahti, et värske hommikuõhk tuppa jõuaks. Hakkab toimetama. Sätib
kohvikannu üles, tõstab tassi lauale, paneb sellesse pulbrit. Talle meeldib juua kanget meega kohvi.
Tekst: Puuste: Kuidas ta magab vähem kui neli tundi, see on vähem kui näiteks
Napoleon.
Mis on tema esimene meenutus oma pikast eluteest.
Milline on tema esimene mälestus Eesti Vabariigist.
Pilt: Varakevad. Hommikune turgutav kohvi saab joodud. Puuste peseb hoolikalt tassi ja koristab
laua – korraarmastus on talle maast madalast külge kasvatatud.
Puuste läheb tuppa, istub oma tugitooli, võtab vana albumi. Avab selle kohast, kus on Vabadussõtta
läinud vendade fotod, nende hulgas foto, millel on tema vend Harry Puuste Eesti-Vene piiril
kordoniülemana.
Tekst: Puuste: Sellest, et ta sai 5aastaseks 28. veebruaril 1918, päeval, mil algas
Vabadussõda. Tema vanemad vennad Karl, Eduard ja Harry läksid kaitsma oma noort
riiki, Eesti Vabariiki, nad formeeriti Viljandis 2. ratsaväepolgu koosseisu.
Poisikesena meeldis tal lüüa näpuga trilli ratsaväelaste saabaste kannustega, kui
vennad koju juhtusid.
Vennad tulid sõjast tagasi, kuid Harry elutee katkes 28-aastaselt. Ta teenis Eesti-Vene
piiril Narva lähedal Dolgaja Niva kordoniülemana ja suri tuberkuloosi.
Kaks vanemat venda aitasid üles ehitada oma riiki, mille eest nad olid võidelnud.
Stseen number 2. Vabadussõja sangarite monumendid. 6 minutit
Pilt: Varakevad.Puuste näitab toas seinal kaarti, millel on kujutatud kõik ausambad, mis rahvas rajas
oma sangaritele, nende hulgas ka 23. juunil 1936 Karksi-Nuias avatud Vabadussõja monument.
Tekst: Puuste: Kuidas ta 1936. aastal aitas Karksi-Nuia monumenti rajada.
Kuidas ta oli tunnistajaks selle hävitamisele punavõimu korraldusel ja käsilaste abil
16. juunil 1941. aastal, vaid nädalapäevad enne Teise maailmasõja algust.
Pilt: Varakevad. Puuste otsib kodus albumi ja näitab fotot, millel ta on Karksi-Nuia samba
taasavamisel 6. septembril 2008.
Tekst: Puuste: Kuidas talle tuli postiga ootamatult kutse tulla samba taasavamisele 6.
septembril 2008 kui aukülaline ja ta otsis välja oma parima ülikonna.
Kuidas president Ilves teda seal rahva hulgas kätles.
Pilt: Varakevad. Puuste väljas Karksi-Nuia ausamba juures, kaamera jälgib tema näoilmet.
Tekst: Puuste: Miks Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel ei suutnud uus võim
kustutada rahva mälust Vabadussõda ja selle sangareid.
Kuidas vabaduse tuulte puhudes hakkas rahvas omaalgatuslikult ja muinsuskaitse
seltside ärgitusel ausambaid taasavama.
Stseen number 3. Oma riik. Seltsielu. Noorusradadel. 6 minutit
Pilt: Varakevad. Lilli külas kohapeal. Pritsumaja, ehitatud 1927, selles asuvad külamaja ja
raamatukogu. Kaamera jälgib Puuste näoilmet, tema emotsioone lapsepõlve- ja noorusradadel olles.
Tekst: Puuste: Milline oli tema koduküla Polli-Peraküla (Lilli) ja isatalu Peebu.
Kuidas linakaupmees selle talu tema isale ostis nii, et kumbki ei olnud enne kohapeal
käinud.
Kas Eesti Vabariigi taasiseseisvudes oli tema suguvõsas kellelgi õigusjärglasena veel
midagi tagasi saada omandi-, maa- või põllumajandusreformiga.
Pilt: Varakevad. Kunagine Polli-Peraküla koolimaja, selle asukoht.
Tekst: Puuste: Milline oli seltsielu Läti piiri ääres, kuidas seal tegutsesid haridusselts
ja tuletõrjeühing.
Kuidas noorpõlve tegevused saadavad inimest läbi elu.
Pilt: Varakevad. Puuste võtab ja näitab kaasa võetud eestiaegset fotot, millel ta on metsaametniku
vormis. Seejärel fotot, kus ta on oma abikaasaga Polli-Perakülas.
Seejärel näitab ta karskusliidu liikmekaarti, mille tagaküljel on karskustõotus.
Tekst: Puuste: Miks ta astus 25aastasena karskusliitu ja andis karskustõotuse.
Kui olulised on tervslikud eluviisid, mida ta on järginud.
Mida ta arvab tänapäeval juba alaealiste hulgas levivast joomisest ja suitsetamisest
Kuhu alkoholi liigtarvitamine inimese viib.
Intervjuu.
Karskustegelane ja arst Enno Kross:
Miks alkohol on Eesti riigis vaenlane number üks.
Miks peab järgima Puuste eeskuju.
Pilt: Varakevad. Puuste istub Hallistes mulkidele avatud pingil “Meenuta”. Selle pingi meisterdas
pärnulane, Mulgimaa juurtega Eino-Jüri Laarmann ja Puuste käis pingi avamisel.
Tekst: Puuste: kuidas meenutused möödanikust tal öösiti magada ei lase.
Stseen number 4. Kaitseliit. 4 minutit
Pilt: Varakevad. Puuste väljas enda algatusel rajatud lasketiirus Lilli külas. Laskerada valmis enne
sõda, mil ta oli Kaitseliidu Lilli (Polli) rühma pealik.
Tekst: Puuste:Miks ta 1934. aastal Kaitseliitu astus ja organisatsiooni taasloomise
järel liikmelisuse taastas.
Kuidas rajati külla laskerada, kuigi 15 kilomeetri kaugusel Karksi-Nuias oli see
olemas.
Pilt: Varakevad. Puuste näitab kodus hõbedast rändkarikat, mis jäi tema kui hea laskuri kätte.
Tekst: Puuste: Kuidas rändkarikas keerulistes aegades alles jäi.
Pilt: Varakevad. Kaamera näitab Kaitseliidu Sakala maleva vapikilpi, mille Puuste kui auliige pälvis
Kaitseliidu taastamise järel ja mis on tal aukohal toaseinal.
Tekst: Puuste: Kuidas ta käis Viljandis fotoäris ja laskis ennast pildistada Kaitseliidu
vormis (see jäigi viimaseks pildiks kaitseliitlasena).
Pilt: Varakevad. Puuste näitab kodus seinal viimast fotot, tehtud kaks päeva enne Nõukogude
okupatsiooni, see kuuest fotost ainus säilis tänu õele.
Arhiivifoto Alfons Rebasest, Kaitseliidu Sakala maleva sõjaeelsest instruktorist.
Tekst: Puuste: Mida rääkisid mehed Kaitseliidu Sakala maleva nooreminstruktor
Alfons Rebasega staabiõppusel Karksi-Nuias 1939. aastal.
Millised meeleolud valitsesid, kui 27. juunil 1940 andis president välja seaduse
Kaitseliidu likvideerimise kohta.
Kuidas ta korraldas fiktiivsed laskevõitslused, et jätta varuks padruneid.
Pilt: Varakevad. Viljandis/Karulas Kaitseliidu Sakala maleva staabis maleva sõjaeelse viimase
pealiku kapten Johannes Eisenbergi mäletustahvel. Samas selle taustal intervjuu maleva pealikuga.
Intervjuu.
Kaitseliidu Sakala maleva pealik major Kalle Köhler:
Milline on auliikme staatus ja kohustused (Puuste on auliige 25. veebruarist 1998, ta
avas Eisenbergi mälestustahvlit).
Kellele auliikme nimetus antakse.
Mitu auliiget on Kaitseliidu Sakala malevas.
ENNELÕUNA
AJAJÄRK 1939-1944.
Stseen number 5. 4 minutit
Baaside loomine. Nõukogude okupatsioon (1940). Maareform.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid punavägede sissetoomisest Eestissse.
Tekst: Puuste: Miks Pätsi valitsus oli tema arvates sunnitud alla kirjutama
Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise paktile 28. septembril 1939.
Pilt: Hiliskevad. Puuste näitab ajaleheväljalõigeid, kus ta võttis sõna baaside teemal ja vastulauset,
mille kirjutas ajaloolane Mart Laar.
Tekst: Puuste: Kuidas ta sel teemal vaidles 50 aastat hiljem ajakirjanduses Mart
Laariga.
Pilt: Hiliskevad. Karksi-Nuias näitab Puuste maja, mille trepilt ta Kaitseliidu rühmapealikuna
punavägede sissetulemist jälgis.
Seejärel näitab Puuste fotot, millel ta on metsaametniku vormisriietuses, mille järgi punaväelased teda
väga kõrgeks ülemuseks pidasid.
Tekst: Puuste: Miks tema kui Kaitseliidu rühmapealik pidi jälgima punavooride
liikumist.
Milline nägi Eesti Vabariigi allohvitseri silmis välja punavägede tehnika ja sõdurid.
Kuidas talle kui võõrvägede silmis kõrgele ülemusele au anti ja mis rolli etendas
selles metsavahi karakulläärisega müts.
Kuidas suhtus rahvas baaside leppesse,
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid juunipöördest 21. juunil 1940 ja arhiivimaterjalid maa kogu rahva
omandiks kuulutamisest.
Tekst: Puuste: Kuidas ta pidi ka naise talust kaardi järgi ära lõikama kaks
kolmandikku maad, et jagada see uusmaasaajatele, sest suurtaludele jäeti
maareformiga vaid 30 hektarit.
Millist vastasseisu tekitas uusmaasaajate tekkimine külakogukonnas.
Mida ta arvab taasiseisvunud Eesti Vabariigi maareformist, mida alustati 1991 ja see
on kolmas maareform Eestis alates 1918. aaastast.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Vene vägede väljaminekust 31. augustil 1994.
Tekst: Puuste:Kas tookord 1939. aastal loodeti veel ja kas ta ise lootis, et võõrväed
kunagi ka välja lähevad ja masti tõmmatakse taas sinimustvalge.
Stseen number 6. 2 minutit
Suvesõda. Saksa okupatsioon. Omakaitse. Hinnang valikutele.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid või foto Stalinist.
Tekst: Puuste: Kuidas 14. juuni 1941 küüditamine muutis rahva arvamust Nõukogude
Liidu kohta.
Kuidas ta ise ja pere sellest väljasaatmisest üle noatera pääses.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid suitsevatest asulatest 1941. aasta suvel.
Tekst: Puuste: Mismoodi piiriäärses Lilli külas valmistuti hävituspataljoni tulekuks.
Kuidas kohalikud mehed pidasid kinni Lätist sakslaste eest taanduva punavoori.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Saksa vägede jõudmisest Eestisse.
Tekst: Puuste: Miks rahvas suhtus sakslastesse kui vabastajatesse.
Millised olid noorte meeste valikud, kas lasta ennast mobiliseerida punaväkke või
pageda metsa.
Miks tagantjärgi hinnangute andmine tollastele valikutele on ebaõiglane.
Pilt: Hiliskevad. Lilli külas metskonnahoone, kaamera näitab seda ja Puustet, kes samas meenutab
1941. aasta suvesündmusi kodukandis.
Tekst: Puuste: Kuidas ta päästis oma korraldusega kohapeal mahalaskmisest sakslaste
käest koolikaaslase.
Millised oli Omakaitse ülesanded ja tegevus Lillis.
Stseen number 7. Nõukogude okupatsioon (1944). 3 minutit
Pilt: Arhiivikaadrid Tallinna pommitamisest 9. märtsil 1944.
Tekst: Puuste: Kuidas 1944. aasta veebruarimobilatsioon Saksa väkke lõpetas
Omakaitse tegevuse.
Mis juhtus temaga, kui Sakala pataljoni I kompanii viidi Viljandist üle Tallinna.
Kuidas saatus oli talle armuline, sest ta kirjutati K. Pätsi tänavas asunud hospidalist
välja 9. märtsi hommikul 1944, samal õhtul pommitasid Nõukogude lennukid
Tallinnat ja täistabamuse sai ka sõjaväehaigla hoone.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivifoto või –kaadrid Otto Tiefist.
Tekst: Puuste: Millised lootused kaasnesid 18. septembril 1944 Jüri Uluotsa antud
korraldusega Otto Tiefile moodustada valitsus.
Kuidas tagalateenistusse määratud mehed magasid saabastes ja riietes, et minna kas
või une pealt taas võitlema oma riigi eest.
Pilt: Hiliskevad. Arhiivikaadrid Tallinna “vabastamisest” ja punalipu heiskamisest Pika Hermanni
torni 22. septembril 1944 ja leitnant Johan Lumistest.
Tekst: Puuste: Kuidas ta kohtus 1940. aastate lõpul Norilski sunnitöölaagris sinna
vangi saadetud leitnant Lumistega, kes viis 22. septembril 1944 sinimustvalge lipu
asemele Toompea torni punase lipu.
Pilt: Hiliskevad. Tori alevikus näitab kaamera kiriku välis- ja sisevaateid, taastatud kirik on
pühendatud Eesti sõjameestele.
Tekst: Puuste:Mida ta arvab sellest, et Toris taastatud kirik on pühendatud Eesti
sõjameestele.
Intervjuu.
Tori kiriku taastajate ühenduse esimees, Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse president
Jüri Kask:
Milline tähendus on Eesti sõjameeste mälestuskirikul meie rahva jaoks.
Kuidas see kirik väärtustab Eesti Vabariiki.
Stseen number 8. NKVD Viljandi vangla. Sunnitööle saatmine. 2 minutit
Pilt: Hiliskevad. Puuste endise Viljandi NKVD maja juures, siseneb. Otsib selle ruumi ust, mille taga
teda üle kuulati.
Tekst: Puuste: Kuidas ta sai kutse ilmuda Viljandi NKVDsse 15. novembril 1944.
Mis oleks saanud tema perest, kui ta oleks kutset eiranud.
Kuidas Viljandi NKVD ülem, tema koolivend Juhan Mägi püüdis teda mõjutada,
tuletades talle meelde Maksim Gorki ütlemist: vaenlane, kes ei alistu, tuleb hävitada.
Pilt: Hiliskevad. Puuste Viljandi vangla õuel, silmitseb aknaid.
Tekst: Puuste: Kuidas talle lavastati süüdistus ja määrati paragrahv 58 alusel 15 aastat
sunnitööd ja 5 aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega.
Mis tundega ta seda otsust kuulas?
Kas ta lootis, et näeb veel kunagi kodu ja lähedasi?
Kuidas ta Viljandi vangla külmas kartsaruumis seisis Eesti Vabariigi 27. aastapäeval
24. veebruaril 1945 valvel ja kordas mõttes Eesti hümni sõnu.
Pilt: Hiliskevad. Kaardil joonistub Puuste teekond Viljandi vanglast läbi Lasnamäe ja Leningradi
vangla kuni põhjapolaarjoone taguse Norilskini.
Tekst: Puuste:Milline oli tema kui kodanilik-natsionalisti teekond läbi tapivangla ja
jaotuspunkti sihtkohta Norilskisse, kuhu ta jõudis 6. augustil 1945.
Mismoodi Stalini režiim kaotas GULAGis inimeste nimed ja asendas need numbriga:
ei olnud enam August Puustet, vaid oli poliitvang D-173, hiljem Š-950.
LÕUNA
AJAJÄRK 1944-1956
Pilt: Suvi Eestimaal, heinalised teevad heina. Kuldne rukis küpseb. Rukkipea. Rukkipõllul õitseb
rukilill. .Horisondil kogunevad äikesepilved.
Tekst (kaadri taga): Lõuna on piltlikult aeg, mis poolitab inimese elu: ettepoole jääb
hommik kui lapsepõlv ja noorusaastad kui ennelõuna. Tahapoole aga pealelõuna kui
küps keskiga, mis läheb sujuvalt üle õhtuks. August Puuste lõuna sattus keerulisele
ajale: lõppes Saksa okupatsioon, algas taas Nõukogude okupatsioon. Teine
maailmasõda kestis veel, kuid “vabastatud” kodumaal algasid repressioonid –
suurriikide ambitsioonide hoorattal kannatasid tavalised inimesed, kellel ei olnud voli
nende poliitkat muuta.
Stseen number 9. Leib. 4 minutit
Pilt: Suvi. Puuste läheb Port Arturi kaubanduskeskuses toidupoodi. See on Pärnu südalinnas tema
harjumuspärane poeskäimise koht. Ta jõuab leivakastideni, valib sealt endale meelepärase pätsi,
suundub kassasse.
Tekst: Puuste: Kuidas nüüd on valida leiba maitse järgi ja millist tema eelistab.
Mis juhtub, kui ühel päeval ei saa enam süüa leiba nii palju kui tahad.
Pilt: Suvi. Puuste sõidab linnaliinibussiga koju. Paneb köögis leiva lauale, otsib noa. Lõikab tüki
sellises suuruses, nagu seda anti sunnitööl vangidele. Vähendab siis tükki vangis saadud suurusesse ja
sealt edasi veel viilu võrra, nagu ta sai seda kartsas.
Tekst: Puuste: Kuidas ta Viljandi vangla kartsas sai 200 grammi leiba ja kolm kruusi
leiget vett päevas.
Kuidas tükk leiba aitas hinges püsida 11päevasel sõidul vangiveolaeva trümmis
Arhangelskist kaugpõhja.
Kuidas vangilaagris tegi päevase leivaportsu suurus vahet, kes suudab plaani ületada
ja kes ei, ületajad said 600 ja teised 300 grammi leiba.
Kuidas sunnitöölaagris vahetasid suitsetajad leiba tubaka vastu: 100 grammi leiba
võrdus suitsutäis tubakat.
Mis tähendas selline vahetuskaup niigi nõrkenud organismiga inimese tervisele.
Kuidas pärast poliitvangide mässu hakati töö eest raha maksma ja kopikate eest võis
laagripoest leiba osta.
Millal ta sai leiba süüa uuesti nii palju nagu tahtis.
Miks leiba tuleb austada kui ühte püsiväärtust, kui rahvustoitu.
Stseen number 10. Norilsk. Saksa arst Miller. 2 minutit
Pilt: Suvi. Kaadrid vanast pikast ja tühjast haiglakoridorist.
Tekst: Puuste: Millistes tingimustes elasid ja töötasid GULAGis sunnitöövangid.
Kuidas ta ühel hommikul ei jaksanud enam tööle minna, kuigi vangide hulgas ei
tohtinud olla haigeid, olid kas elavad või surnud.
Pilt: Suvi. Tavaline kaal, millel on 50kilone kartulikott, sellest muglaid välja tõstes jääb osuti pidama
42,5 kilo juures.
Tekst: Puuste: Milleni tema kehakaal oli langenud: ta kaalus 42,5 kilo, seega vähem
kui kartulikott (50 kilo).
Kuidas ta sattus nii-öelda surijate konveierile – 6kohalisse laagrihaiglasse.
Pilt: Suvi. Suurtes kottades mehe jalad, astuvad mööda põrandat, peatuvad.
Tekst: Puuste: Kuidas hommikul tuli viltides sõdur, käes korraldus viia ta
suuremasse haiglasse.
Kuidas sakslasest arst Miller, vang, küsis: kellest Puustel on kõige rohkem kahju
neist, kes kodumaale jäid. Puuste vastas, et väikesest tütrest.
Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Teisest maailmasõjast ja Tiger-tankidest.
Tekst: Puuste:Kuidas ühel päeval toodi palatisse näoarmiga mees, kes, nagu selgus,
on Hitleri-Saksamaal olnud Tiger-tankide konstruktor, kindral, kes keeldus
Stalingradi all vangivõtmise järel koostööst venelastega.
Kuidas doktor Miller kindrali ja Puuste eest hoolitses, neile eriravi määras.
Pilt: Suvi. Tavalisse kandilisse teeklaasi valatakse hapupiima, 200 grammi.
Tekst: Puuste: Kuidas ta sai paranemiseks klaasi hapupiima, mida anti 96 inimese
kohta vaid neljale neist.
Kuidas pärast 4liikmelise komisjoni haiglaskäimist olid teadmata suunas kadunud nii
doktor Miller kui ka kindral.
Stseen number 11. Poliitvangide mäss. 2 minutit
Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Stalini surma teatele reageerivast rahvast. Arhiivikaadrid
kuulipildujatorust, laskmisest.
Tekst: Puuste: Kuidas vangid reageerisid teatele Stalini surmast ja millised lootused
neil sellega kaasnesid.
Kuidas eestlastest poliitilised platsil võrkpalli mängisid ja kriminaalid ennast
sisevangla õuele murdsid.Miks konvoi avas tule ja millised olid tagajärjed.
Kuidas endine lendur, major Morozov 12liikmelise aktiiviga laagri üle võttis.
Pilt: Suvi. Kaardil on näha GULAGi piirkond Norilski ümbruses, kus oli ligi 40 laagrit.
Tekst: Puuste: Mismoodi tuulelohega saadeti lendlehed üle vanglatraataedade.
Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid Lavrenti Beriast.
Tekst: Puuste: Kuidas mõjus mässajaid maha suruma saadetud väeosale teade Beria
arreteerimisest.
Pilt: Suvi. Arhiivikaadrid 1950. aastatel Venemaal kasutatud veoautodest.
Tekst: Puuste: Kuidas veoautod sõduritega purustasid laagriväravad.
Millised tagajärjed olid 6. juunil 1953 alanud ja kaks kuud kestnud poliitvangide
omavalitsusel Norilskis.
Stseen number 12. 3 minutit
Asumine. Kohver. Elust mahakirjutatud 12 aastat.
Pilt: Suvi. Puuste näitab albumist fotot endast, mis on tehtud 1954. aastal Norilskis.
Tekst: Puuste: Kuidas 25. mail 1955 toimus laagris Krasnojarski kraikohtu
väljasõiduistung, millel vaadati läbi vangide toimikud. Ta vabastati enne tähtaega
sunnitöölt, kuid alles jäi viis aastat asumist.Milline oli asumisele saadetavate 2500
kilomeetri pikkune teekond kaugpõhjast nii-öelda lõunasse, Krasnojarksi
jõesadamasse.
Pilt: Suvi. Puuste näitab albumist fotosid eestlastest, oma saatusekaaslastest, nimetab nimesid. Fotod
on tehtud asumisele saatmise ootel ja Krasnojarskis 31. detsembril 1955. Seejärel näitab ta fotot
barakist, kus ta asumisel olles 1955-1956 elas. Seejärel läheb ta toas seina juurde ja näitab lapselapse
tehtud joonistust sellest barakist ja oma kodumajast Puntnikul (naise talu).
Tekst: Puuste: Kuidas ta “pommitas” asumiselt vabastamise taotlusega NSV Liidu
peaprokuröri ja sai vabastamise otsuse 9. aprillil 1956.
Pilt: Suvi. Puuste tõuseb ja võtab toanurgast suure kandilise kohvri, tõstab selle voodile ja avab:
kohvri tegid talle saatusekaaslased koduteele, sellesse oli tal panna üks riietusese – vanginumbriga
puhvaika.
Tekst: Puuste: Kuidas juhtus, et talle tehti kohver.Mida kõneleb see kohver talle
inimsuhetest. Mida tähendas talle see, et elust oli maha kriipsutatud 12 aastat, noore
mehe ja pereisa jaoks olulist aastat. Miks ta nimetab ennast juhuslikult ellu jäänud
inimeseks.
PÄRASTLÕUNA.
AJAJÄRK 1956-1973.
Stseen number 13. Kohtumine Tartus emaga. 1 minut
Pilt: Sügis. Puuste näitab fotot, mis on tehtud temast Tartu perroonil 6. augustil 1956.
Tekst: Puuste: Mis tunne oli astuda esimest korda üle 12 aasta kodumaa pinnale.
Pilt: Sügis. Puuste näitab fotot emast ja kahe vennaga tehtud pilti.
Tekst: Puuste:Milline oli ema reageering poega nähes.
Kuidas ema ja lähedased ei teadnud 12 aastat, kas ta on elus.
Kuidas tema oli samuti teadmatuses, sest poliitilistel vangidel ei lubatud koju
kirjutada ega kirju saada.
Stseen number 14. 3 minutit
Tütar Helve-Mai, keda isa mäletas 3aastasena, oli 15aastane.
Pilt: Sügis.Puuste näitab esimest fotot 1957. aastast, millel ta on Helve-Maiga.
Tekst: Puuste: Kuidas ta käis oma kodukohas ja temaga kohtunud inimesed
julgeolekusse kutsuti.
Milline oli Pärnu elama asunud abikaasa ja tütre reageering, kui mees ja isa tagasi tuli,
elusa ja tervena.
Tekst: Järgneb jutuajamine tema vanima tütrega kas isa juures või tütre kodus.
Kaadris mängivad ilmekas näoplaanid ise enda eest.
Intervjuu: Puuste vanim tütar Helve-Mai: Millisena ta lapsena isa ette kujutas.
Mida tähendas talle ja emale see, et isa oli poliitvang ja nemad rahvavaenlase pere.
Kuidas mõjutas teadmatus tema saatusest peret.
Millised on tema arvates need iseloomujooned, mis ta on pärinud isalt.
Stseen number 15. 4 minutit
Rikutud ankeet: enda taasleidmine.
Pärnu metsamajand. Pensionile.
Pilt: Sügis. Puuste kõnnib Pärnus oma pensionieelse viimase töökoha juures, metsamajandi
kontorihoone ees.
Tekst: Puuste: Kuidas ta pärast 12 Siberi-aastat endale tööd otsis ja endise
poliitvangina pidi selle nimel rabelema, läks autojuhikursustele, siis ehitusmaterjalide
lattu ja hiljem Pärnu metsamajandisse.
Mismoodi saatus ja töö Pärnus viisid teda kokku kunagise koolikaaslse, Viljandi
NKVD ülema Juhan Mägiga ja milline oli nende esimene ja teine kohtumine?
Pilt: Sügis. Puuste näitab kodus tunnistust, mis kinnitab, et tema kui Pärnu metsamajandi metsapunkti
juhataja on sotsialistliku võistluse võitja 1974. aastal.
Tekst: Puuste: Kuidas ta Tallinnas ministeeriumis kolleegiumil kinnitati metsapunkti
juhatajaks ja kaadrite ülem vaikis sellest, et ta on endine poliitvang.
Kuidas toimis metsapunktis isemajandav süsteem ja milline vastutus sellega kaasnes.
Pilt: Sügis. Arhiivikaadrid 1967. aasta augustitormist ja selle tagajärgedest.
Kroonikaadrid Ruhnu saarest 1960. aastate lõpul.
Tekst: Puuste: Kuidas ta metsapunkti juhatajana Ruhnu saarel 1967. aasta
tormikahjustustest pidi jagu saama.
Mismoodi viidi Pärnust 60 kilomeetri kaugusele Ruhnu üle mere saeveski, et töödelda
tormimurdu.
Kuidas tal metsamajandi uue direktoriga üksmeelt ei olnud ja ta kirjutas 1974. aasta
juunis metsamajanduse ja looduskaitse ministrile avalduse sooviga jääda pensionile.
Pilt: Sügis. Kaamerapildis on ilus mets: äsja istutatust taimedest noorendikuni ja sealt edasi juba
raieküps mets.
Tekst: Puuste: Kui oluline on järjepidev töö metsas, õige majandamine, et vanaisade
kasvama pandud puid jätkuks lõigata nende lastelastel. Mets kui põlvkondade töö
ühendaja.
ÕHTU.
AJAJÄRK 1973-TÄNAPÄEV
Stseen number 16. Väärikate ülikool. 3 minutit
Pilt: September. Puuste läheb jalgsi piki pärnaalleed, et jõuda Tervise klubisse loengusse. Ta võtab
istet saali esimeses reas, oma tavalisel kohal. Otsib välja märkmiku ja pliiatsi, jääb lektorit ootama.
Tekst: Puuste:Miks ta 2009. aastal Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikoolis
käima hakkas.
Millised on tema huvid enda sõnul “mäe otsa ronimisel”, mille tippu jäi tal kui
talupoisil omal ajal jõudmata.
Pilt: Oktoober. November.
Puuste vestleb lektorit oodates oma hea sõbra ja õpingukaaslase Venda Mitiga. Tuleb projektijuht
Mari Suurväli, ulatab kursuse vanimale tudengile terekäe.
Intervjuu: Pärnu väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli:
Kui tubli tudeng on August Puuste.Mida õpetab nii väärikas tudeng teistele
kuulajatele, oma õpingukaaslastele?
Miks inimesele on enda vormisolekuks tarvilik pidev enesetäiendamine?
Pilt: Talv. Puuste näitab kodus seinal fotot, millel ta on president Ilvese kõrval Väärikate ülikooli
avaloengul 2012. aasta septembris.
Tekst: Puuste räägib, kuidas ta sellele pildile sattus ja kuidas see foto saadeti talle
postiga Presidendi kantseleist koju. Ta tunneb uhkust, et temasugust ligi 100aastast on
veel ühiskonnale vaja.
Stseen number 17. Vabariigi väljakuulutamise monument. 4 minutit
Pilt: Talv. Puuste näitab kodus oma altarit, selle keskel on eestiaegne trikoloorne laualipp ja mõlemal
pool ääres fotod, ühel president Päts ja teisel kindral Laidoner, nende taga on veel kummalgi pool
fotod.
Tekst: Puuste: Kuidas need neli fotot elasid keerulised ajad üle tapeedi vahele
peidetuna.
Mida need inimesed Eesti Vabariigi ajaloost talle kui nende kaasaegsele tähendavad.
Mida tähendasid need inimesed Eesti Vabariigile, milline oli nende mõju.
Pilt: Talv. Puuste väljas Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi kaare all hotell Pärnu ees
endise Endla seltsimaja asukohas. Puuste loeb monumendile kantud teksti “Manifest Eestimaa
rahvastele”.
Tekst: Puuste: Kui uhke tunne on elada Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus.
Pilt: Talv. Ajalooline foto Endla seltsimajast, mille rõdult advokaat Hugo Kuusner luges 23.
veebruaril 1918 ette manifesti teksti.
Tekst: Puuste: Milline ime on see oma riik eestlastele, kes selle Vabadussõjas kätte
võitlseid, nende hulgas olid ka Puuste kolm venda.
Pilt: Talv. Ajalooline foto Endlast pärast sõda ja selle varemete õhkimisest 1964. aastal – rahva
mälust oli vaja kustutada selle maja tegelik tähendus. Kuninga tänava põhikool.
Tekst: Puuste: Kuidas ta on näinud ja elanud seitsme riigikorra ajal (Tiefi valitsus
seal hulgas) ja nüüd on kaheksas: Eesti Vabariik, taasiseseisvana.
Pilt: Talv. Kaamera näitab Pärnu hotelli ees, Endla seltsimaja asukohas, professor Mati Karmini
loodud monumenti “Endla”. Seejärel Pärnu Kuninga tänava põhikooli, endist Pärnu peoglaste
gümnaasiumi, milles õppsisid vabariigi väljakuulutamise võtmeisikud ja koolimaja fuajees kolmikmaali
neist: Oskar Kask, Hugo Kuusner, Jaan Teemant.
Tekst: Puuste: Milline väärtus on oma keelel ja kui olulised on oma tahe ja oma meel.
Miks teeb murelikuks kaasmaalaste ärajooksmine võõrsile, raha järele.
Kuidas hoida oma riiki, oma iseseisvust.
Stseen number 18. Esinduskuub. Meie ajalooline mälu. 2 minutit
Pilt: Talv. Puuste võtab kodus riidekapist välja hoolikalt riidepuule sätitud kuue. See on tema
visiitkuub. Selle ees ripuvad Riigivapi V klassi teenetemärk, Kaitseliidu Sakala maleva teenetmärk,
Kaitseliidu Valgeristi I ja II klassi teenetemärk, Kaitsetahte toetajate liidu teenetemedal,
Kaitseministeeriumi teenetemedal ja Pärnu linna teenetemärk, mis anti talle kui Eesti Vabariigi
järjepidevuse kandmise eest. Ta näitab neid teenetemärke ükshaaval, veidi pintsakult üles kergitades
nagu mõtiskledes.
Tekst: Puuste: Miks ta seda kuube kapis hoiab ja sellega kusagil ei käi.
Miks ta arvab, et kui ta selle pintsakuga bussi peale läheb, arvatakse, et vanamees on
lolliks läinud.
Pilt: Talv. Vaade aknasse, mille tagant paistab päikeseloojangu kuma. Seejärel sinimustvalgele
laualipule Puuste toas. Laste ja lastelaste fotodele seinal.
Tekst: Puuste: Kas nooremad põlvkonnad suudavad tema arvates mõista, et riigi
järjepidevuse kandmise eest on vanemad põlvkonnad läbi käinud keerulise tee?
Mida tähendab talle oma riik, oma järjepidev Eesti Vabariik?
Mida see tähendab tema lastele ja nende lastele, lastelastele.
Pilt: Talv. Kaamera jälgib Puuste nägu.
Heli: Kõlab Estonia segakoori esituses 1923. aastal salvestatud Eesti hümn.