Kultuuriministeerium · 19. aprill 2018
- Viit
- 12-6/982-1
- Registreeritud
- 19. aprill 2018
- Dokumendi liik
- Sissetulev kiri
- Adressaat
- Eesti Muinsuskaitse Selts
- Saabumis/saatmisviis
- e-post
- Funktsioon
- 12 Kultuuriväärtuste kaitse kavandamine ja rakendamine. Haldusjärelevalve teostamine
- Sari
- 12-6 Kirjavahetus muinsuskaitsega seotud küsimustes
- Toimik
- 12-6/2018 Kirjavahetus muinsuskaitsega seotud küsimustes
- Vastutaja
- Merle Põld
- Lahendamise tähtaeg
- 18. mai 2018
Sisu (failidest)
Hr. Indrek Saar EV kultuuriminister Suur- Karja 23 Tallinn 11.04.2018 Muinsuskaitse seaduse eelnõu ja muinsuskaitse usaldusmeeste institutsioon Väga austatud härra minister! 19. juunil 1925. a. võttis Riigikogu vastu 21 paragrahvist koosneva „Muinasvarade kaitse seaduse“, mis lisaks otseselt mälestistele suunatud tegevusele nägi ette ka Muinsusnõukogu loomise, mille esmaseks ülesandeks oli muinasvarade registri koostamine. 1931. a. tegi Teedeministeerium ettepaneku ka rmistada muinsuskaitseseadust. 1 933. a. esitas äsja Tartu Ülikooli kunstiajaloo professoriks valitud väljapaistev õpetlane Sten Karling ettepaneku muinsuskaitse usaldu s meeste võrgustiku loomiseks ning selle võtsid järgnevatel aastatel oma tegevuskava aluseks nii Eesti Vabariigi Haridus- ja Sotsiaalministeerium kui ka Muinsusnõukogu. 1936. a. 12. augustil kuulutas Konstantin Päts kui peaminister riigivanema ülesannetes dekreedina välja uue, 35 paragrahvist koosneva „Muinasvarade kaitse seaduse“, mis nüüd juba ka seaduse tasemel nägi ette usaldusmeeste võrgu loomise. 1940. aastaks oli ametisse rakendatud ligi 400 muinsuskaitse usaldusmeest üle kogu Eesti ning välja töötatud ja trükitud spetsiaalne kirjavahetuse atribuutika. Teine maailmasõda purustas Eesti Vabariigi ja selle loodud ins ti tutsioonid. Seega tuli pärast sõda alustada ka usaldusmeeste võrgustiku taastamist. Idee elluäratajaiks olid arheoloogid, kelle edasine tegevus tugines Eesti NSV Teaduste Akadeemia üldkogu 1947. a. 29. aprilli otsusele. Kandepinna laiendamiseks ja võrgustiku taastamise kiirendamiseks pöörduti ka Kultuurihariduslike Asutuste Komitee ning kohalike täitevkomiteede poole. Eriti viimaste aktiivse kaasamise tulemusena oli 1949. a. esimeseks kvartaliks usaldusmeeste arv tõusnud 237-ni. Ning siis lõi kogu oma julmuses eestlaste ellu sisse 1949. a. märtsiküüditamine ning sellele 1950. a. kevadel järgnenud EK(b)P keskkomitee VIII pleenum, millel kõlanud süüdistused kodanlikus natsionalismis tabasid ka enamikku muinsuskaitse usaldusmeeste võrgu taastamisega seotud isikuid. Kõnesolevast vaimsete ja kohati ka füüsiliste repressioonide hoobist Eesti NSV perioodil mitmeharuliseks ka svanud muinsuskaitse puu enam ei toibunudki. Uus hingamine selles valdkonnas, mis paljuski tugines ajaloolise mälu taastumisele, saabus alles 1980-ndate aastate lõpul, mil muinsuskaitse muutus üldrahvalikuks liikumiseks. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel 1991. a. hakati ette valmistama ka uut muinsuskaitse seadust ja sellele tuginevat ühtset muinsuskaitse korraldust, mille ühe osana nähti ette ka usaldusmeeste võrgu taastamist. Usaldusmeeste kui institutsiooni tähendust ja tähtsust põhjendasid avalikkusele eriti veenvalt toonased väljapaistvad muinsuskaitsjad Villem Raam ja Vello Lõugas. Kõige selgemini väljendus usaldusmehe mõte ja otstarve 1994. a. 9. märtsil – Tallinna pommitamise 50. aastapäeval – Riigikogus vastu võetud Muinsuskaitse seaduses, mis seadusandlikul tasandil andis sellele võrgustikule taas eluõiguse. Ka järgnevates Muinsuskaitse seaduse versioonides (2002. a. 27. veebruar) või ka täiendustes (2004, 2007, 2011, 2014, 2015) on see säte olemas ning selle sisustab konkreetselt k ultuuriministri seitsmest parag rahvist koosnev määrus (viimati 19.06.2003, nr . 6, allkirjastatud minister Urmas Paeti ja kantsler Siim Suklese poolt). Kuna usaldusmeeste institutsiooni taastamisel, selle seadusetäheks saamisel osalesid paljud Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmed, siis on mõistetav, et ka tänane seltsi liikmeskond on ülimalt huvitatud selle võrgustiku püsimisest meie kultuurimaastikul. EMS-i suurkogu (aastakoosolek) arutas oma 2018. a. 7. aprilli istungil koostatava Muinsuskaitse seaduse eelnõust lähtuvalt usaldusmeeste institutsiooni küsimust. Kahetsusväärsel kombel puudub ettevalmistatava seaduseelnõu tekstis säte muinsuskaitse usaldusmeestest. Kõnesoleva hülgamisega kaob seni riiklikule muinsuskaitsele abiks olnud vabatahtlike võrgustik, mis meie niigi nappe ressursse silmas pidades pole sugugi mõistlik ega praktiline. Üht lasi väheneb sellega side riigi ameti ja ühiskonna rohujuuretasandi vahel, mis ei soosi kuidagi üldise muinsusteadvuse arengut. Eelnimetatu on eriti oluline pealinnast kaugemate maakondade, tühjenevate väikelinnade ja külade jaoks. Tuginedes oma kolme aastakümne pikkusele kogemusele pöördub Eesti Muinsuskaitse Selts Teie poole, härra minister, et Kultuuriministeerium veel kord kaaluks muinsuskaitse usaldusmeeste kui institutsiooni säilitamist seaduse sättena. Seda eriti EV 100 juubeli- ning Euroopa kultuuripärandi aastat silmas pidades. Eesti kultuuripärand on ju meie rahvusliku ja riikliku identiteedi peamisi alustalasid, mille kujundamisel soovib osaleda kogu kodanikuühiskond. Eesti Muinsuskaitse Seltsi suurkogu juhataja / Trivimi Velliste / Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees / Peep Pillak / CC. Hr . Tarvi Sits, Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler