EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: RAM/18-0375 - Tulumaksuseaduse muutmise seadus
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Maaeluministeerium; Kultuuriministeerium; Sotsiaalministeerium; Siseministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad:
Kooskõlastamise tähtaeg: 09.05.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2576c8d9-eddf-4134-a790-8c1181f7cafe
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2576c8d9-eddf-4134-a790-8c1181f7cafe?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main
Ministeeriumid
Maksu- ja Tolliamet Meie 17.04.2018 nr 1.1-10/3166-1
Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda
Eesti Maksumaksjate Liit
Eesti Tööandjate Keskliit
Tulumaksuseaduse muutmise seaduse
eelnõu esitamine kooskõlastamiseks
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks tulumaksuseaduse muutmise seaduse
eelnõu, mis on kättesaadav koos seletuskirjaga õigusaktide eelnõude elektroonilise
kooskõlastamise süsteemi EIS vahendusel http://eelnoud.valitsus.ee/.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Toomas Tõniste
rahandusminister
Lisad:
1. Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu;
2. Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri;
3. Seletuskirja lisa Nõukogu direktiivi 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist
otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad ja tulumaksuseaduse
muutmise seaduse eelnõu sätete vastavustabel.
Inga Klauson 611 3066
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
EELNÕU
13.04.2018
Tulumaksuseaduse muutmise seadus
§ 1. Tulumaksuseaduse muutmine
Tulumaksuseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Paragrahvides 49–52, 541 ja 543 sätestatud tulumaksuga maksustatakse residendist
juriidilise isiku ja riigitulundusasutuse kasum selle jaotamisel sõltumata kasumi jaotamise
viisist ja vormist, tehtud kingitused, annetused ja vastuvõtukulud, ettevõtlusega ja
põhikirjalise eesmärgiga mitteseotud kulud ja väljamaksed ning püsivasse tegevuskohta
väljaviidav vara.
(4) Paragrahvis 53 sätestatud tulumaksuga maksustatakse mitteresidendist juriidilise isiku
Eestis asuva püsiva tegevuskoha kasum selle jaotamisel, sõltumata kasumi jaotamise viisist ja
vormist, mitteresidendi püsiva tegevuskoha kaudu või arvel tehtud erisoodustused,
kingitused, annetused ja vastuvõtukulud, ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed.“;
2) paragrahvi 1 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:
„(6) Paragrahvi 53 lõikes 7 ja §-s 542 sätestatud tingimustel maksustatakse tulumaksuga
mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või arvel või
residendist juriidilise isiku, välja arvatud finantsettevõtja, tehtud ülejääv laenukasutuse kulu.
(7) Paragrahvi 53 lõikes 8 ja §-s 544 sätestatud tingimustel maksustatakse tulumaksuga
mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha või residendist juriidilise
isiku välismaise kontrollitava äriühingu tulu.“;
3) paragrahvi 2 lõike 3 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lõikes 3“ tekstiosaga „lõigetes
3, 6 ja 7“;
4) paragrahvi 2 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 4“ tekstiosaga „lõigetes 4, 6 ja 7“;
5) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:
„(3) Paragrahvi 1 lõikes 6 nimetatud tulumaksu maksustamisperiood on majandusaasta.
(4) Paragrahvi 1 lõikes 7 nimetatud tulumaksu maksustamisperiood on mitteresidendist
juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha või residendist juriidilise isiku välismaise
kontrollitava äriühingu majandusaasta.“;
6) paragrahvi 4 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „lõigetes 2–4“ tekstiosaga „lõigetes 2–4, 6 ja
7“;
7) seadust täiendatakse §-ga 51 järgmises sõnastuses:
„§ 51.Üldine kuritarvituste vastane säte
(1) Tulumaksuga maksustamisel ei võeta arvesse tehinguid või tehingute ahelat, mille
põhieesmärk või üks põhieesmärkidest on saada maksueelis, mis on vastuolus kohaldatava
maksuõiguse või välislepingu sisu või eesmärgiga, ega ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja
asjaolusid arvesse võttes tegelik. Need tehingud võivad koosneda rohkem kui ühest
vaheastmest või osast.
(2) Lõike 1 kohaldamisel ei peeta tehinguid või tehingute ahelat tegelikuks, kui need ei ole
loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis kajastavad tegelikku majanduslikku sisu.“;
8) paragrahvi 23 lõike 2 teises lauses asendatakse tekstiosa „väiksem kui null“ tekstiosaga
„väiksem kui null ja suurem kui 6000“;
9) paragrahvi 311 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Lepinguriigi residendist füüsiline isik, kes sai maksustamisperioodil vähem kui 75% oma
maksustatavast tulust Eestis, võib teha 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi oma Eestis
maksustatavast tulust proportsionaalselt selle osakaaluga tema maksustamisperioodi
maksustatavas tulus, kui isikul ei ole tulumaksukohustust residendiriigis, kuna tema tulu on
liiga väike.“;
10) paragrahvi 42 lõike 1 teises lauses asendatakse tekstiosa „väiksem kui null“ tekstiosaga
„väiksem kui null ja suurem kui 500“;
11) paragrahvi 50 lõiget 11 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„8) dividendi makstakse § 543 alusel tulumaksuga maksustatud püsivasse tegevuskohta
väljaviidud vara arvel;
9) dividendi makstakse välismaiselt kontrollitavalt äriühingult saadud dividendi või sellise
äriühingu müügist saadud kasu arvel § 544 alusel tulumaksuga maksustatud summa ulatuses.“
12) paragrahvi 50 lõige 14 tunnistatakse kehtetuks;
13) paragrahvi 50 lõikesse 2 lisatakse peale kolmandat lauset järgmine lause:
„Kui vara, maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha majandustegevus tuuakse muust
lepinguriigist Eestisse, lähtutakse residendist äriühingu omakapitali sissemakse määratlemisel
maksumaksja või tema püsiva tegevuskoha liikmesriigis kindlaksmääratud vara väärtusest.
Kui kindlaksmääratud väärtus ei kajasta turuväärtust, lähtutakse turuväärtusest.“;
14) paragrahvi 50 lõike 21 esimeses lauses asendatakse tekstiosa „lõigetes 12 ja 14 sätestatud“
tekstiosaga „lõikes 12 sätestatud“ ja tekstiosa „lõikes 11 nimetatud dividend“ tekstiosaga
„lõikes 11 nimetatud summa“;
15) paragrahvi 50 lõike 22 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „ ilma likvideerimiseta“;
16) paragrahvi 53 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-de 48–52“ tekstiosaga „§-de 48–52, 541,
542 ja 544“;
17) paragrahvi 53 lõiget 4 täiendatakse pärast esimest lauset tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Eelmises lauses sätestatut ei kohaldata väärtpaberite rahastamisega seotud vara ülekandmise
suhtes, tagatiseks antud vara suhtes või juhul, kui vara kantakse üle usaldatavusnormatiivide
kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse juhtimiseks, kui vara paigutatakse selle välja
viimisest 12 kuu jooksul tagasi Eestisse. “;
18) paragrahvi 53 lõike 42 teises lauses asendatakse tekstiosa „lõigetest 13 ja 14“ tekstiosaga
„lõikest 13“;
19) paragrahvi 53 lõikest 43 jäetakse välja sõnad „ ilma likvideerimiseta“;
20) paragrahvi 53 täiendatakse lõigetega 410–413 järgmises sõnastuses:
„(410) Püsivast tegevuskohast väljaviidud kasumit ei maksustata lõikes 4 sätestatud
tulumaksuga, kui kasum viiakse välja § 502 alusel maksustatud tagastatud laenu arvel.
(411) Püsivast tegevuskohast väljaviidud kasumit, mille aluseks on välismaiselt kontrollitavalt
äriühingult saadud dividend või sellise äriühingu müügist saadud kasu, ei maksustata lõikes 4
sätestatud tulumaksuga ulatuses, mis on maksustatud vastavalt lõikele 8.
(412) Püsiva tegevuskoha jaoks Eestisse toodud vara väärtuse kindlaksmääramisel lähtutakse
selles riigis kindlaksmääratud vara väärtusest, kust vara toodi. Kui kindlaksmääratud väärtus
ei kajasta turuväärtust, siis lähtutakse turuväärtusest.
(413) Püsivale tegevuskohale omistatud kasumina lõike 4 tähenduses käsitatakse ka püsiva
tegevuskoha jaoks Eestisse toodud lõikes 412 sätestatud vara kindlaksmääratud väärtuse ja
vara turuväärtuse vahet selle püsivast tegevuskohast väljaviimise hetkel.“;
21) paragrahvi 53 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Paragrahvi 541 alusel maksustatakse tulumaksuga tulu, mis oleks püsivale tegevuskohale
omistatud, või kulu, mida ei oleks tehtud püsiva tegevuskoha kaudu või arvel, kui oleks
puudunud §-s 51 nimetatud tehing või tehingute ahel.
(7) Paragrahvi 542 alusel maksustatakse tulumaksuga püsiva tegevuskoha kaudu või arvel
tehtud ülejääv laenukasutuse kulu.
(8) Paragrahvi 544 alusel maksustatakse tulumaksuga välismaise kontrollitava äriühingu tulu
osa, mis saadi niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva
äriühingu püsiva tegevuskoha võtmetöötajatega ning mis on saadud näilikest tehingutest,
mille loomise peamine eesmärk oli saada maksueelis. Välismaise kontrollitava äriühingu tulu
jaotus arvutatakse kooskõlas turuväärtuse põhimõttega.“;
22) paragrahvi 54 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „Lõigetes 1–21" tekstiosaga „Lõigetes 1–21
ja §-s 545“ ;
23) paragrahvi 54 lõiget 5 täiendatakse pärast teist lauset lausega järgmises sõnastuses:
„Paragrahvides 541 ja 544 nimetatud tehingute puhul loetakse, et tulumaksu tasumine
välisriigis ei olnud kohustuslik.“;
24) seadust täiendatakse peatükiga 101 järgmises sõnastuses:
„101. peatükk
KASUMI MAKSUSTAMISEST KÕRVALEHOIDUMISE VASTASED MEETMED
§ 541. Kasumi maksustamise reeglite kuritarvitamine
Tulumaksuga maksustatakse summa, mille residendist äriühing oleks tuluna saanud, või
summa, mille residendist äriühing oleks kuluna kandmata jätnud, kui oleks puudunud §-s 51
sätestatud tehing või tehingute ahel.
§ 542. Tulumaks ülejäävalt laenukasutuse kulult
(1) Tulumaksuga maksustatakse residendist äriühingu, välja arvatud finantsettevõtja, ülejääv
laenukasutuse kulu, mis ületab 3 000 000 eurot ning 30% residendist äriühingu
majandusaasta intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist (EBITDA), osas, mis
ületab residendist äriühingu kahjumit, välja arvatud juhul, kui:
1) residendist äriühing ei ole finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni osa ning
tal ei ole sidusettevõtjat ega püsivat tegevuskohta või;
2) laenu kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori taristuprojektide rahastamiseks, mille puhul
nii projekti teostaja, laenukasutuse kulu, vara kui ka tulu asukoht on Euroopa Liidus või;
3) residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige,
valib käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise.
(2) Ülejääv laenukasutuse kulu lõike 1 tähenduses on summa, mille võrra residendist
äriühingu mahaarvatav laenukasutuse kulu ületab intressitulu ja muud majanduslikult
samaväärset maksustatavat tulu. Laenukasutuse kuluks loetakse seejuures intressikulu
igasuguse võlakohustuse puhul, muud kulud, mis on majanduslikult samaväärsed rahaliste
vahendite kaasamisega seoses tekkinud intressi ja kuluga, sealhulgas maksed
kasumiosaluslaenude alusel, vahetusvõlakirjadelt ja nullkupongvõlakirjadelt kogunenud
arvestuslik intress, alternatiivsete rahastamiskokkulepete alusel saadud summad, kapitalirendi
maksete rahastamiskulude osa, seotud vara bilansilise väärtusega hõlmatud kapitaliseeritud
intress või kapitaliseeritud intressi amortisatsioon, siirdehindade kohase rahastamise tootluse
põhjal arvutatud summad, tingliku intressi summad üksuse laenukasutusega seotud
tuletisinstrumentide või riskimaanduskokkulepete alusel, teatav vahetuskursikasum või –
kahjum seoses laenukasutuse ja rahaliste vahendite kaasamisega seotud instrumentidega,
rahastamiskokkulepete garantiitasud, korraldustasud ja samalaadsed rahaliste vahendite
laenamisega seotud kulud.
(3) Finantsettevõtjaks lõike 1 tähenduses on krediidiasutus, investeerimisühing, alternatiivse
investeerimisfondi valitseja, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks
investeerimiseks loodud fondivalitseja, kindlustusandja, edasikindlustusandja,
tööandjapensioni kogumisasutus, pensionikindlustusasutus, alternatiivne investeerimisfond,
vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja, keskne
vastaspool või väärtpaberite keskdepositoorium.
(4) Finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontsern lõike 1 punkti 1 tähenduses on
kontsern, kuhu kuuluvad kõik üksused, mis on täielikult hõlmatud konsolideeritud
finantsaruandega, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite või
liikmesriigi finantsaruandlussüsteemi alusel.
(5) Sidusettevõtja lõike 1 punkti 1 tähenduses on:
1) üksus, milles maksumaksjal on otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25%
hääleõigusest või kapitalist, või mille kasumist tal on õigus saada vähemalt 25% protsenti;
2) füüsiline isik või üksus, kellel on maksumaksjas otsene või kaudne osalus, mis on
vähemalt 25% hääleõigusest või kapitalist, või kellel on õigus saada vähemalt 25% selle
maksumaksja kasumist;
3) kõik asjaomased üksused, kui füüsilisel isikul või üksusel on maksumaksjas ning ühes või
enamas üksuses otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25%.
(6) Pikaajaline avaliku sektori taristuprojekt lõike 1 punkti 2 tähenduses on projekt, mille
eesmärk on pakkuda, ajakohastada, käitada ja/või hooldada suuremahulist vara, mida
liikmesriik peab üldist avalikku huvi pakkuvaks.
(7) EBITDA arvutatakse, liites tulumaksuga maksustatavale tulule ülejääva laenukasutuse
kulu maksustamise eesmärgil korrigeeritud summad ning maksustamise eesmärgil
korrigeeritud kulumi- ja amortisatsioonisummad. Kui maksustamise eesmärgil korrigeeritud
summasid ei ole, siis lähtutakse raamatupidamislikest summadest. EBITDAst jäetakse välja:
1) tulumaksust vabastatud tulu, sealhulgas tulu, mille arvel jaotatud kasumit ei maksustata;
2) kogu pikaajalise avaliku sektori taristuprojekti rahastamiseks kasutatud laenust saadud
tulu.
(8) Residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige,
võib valida, et tema ülejäävat laenukasutuse kulu ei maksustata, kui ta tõendab, et tema
omakapitali ja koguvara suhe on sama või suurem kui kontserni, välja arvatud kontserni
kuuluvate finantsettevõtjate, omakapitali ja koguvara suhe ning kui on täidetud järgmised
tingimused:
1) residendist äriühingu omakapitali ja koguvara suhet peetakse võrdseks kontserni
omakapitali ja koguvara suhtega, kui residendist äriühingu omakapitali ja koguvara suhe on
kuni kaks protsendipunkti väiksem, ning
2) kõiki varasid ja kohustusi hinnatakse sama meetodiga nagu konsolideeritud
finantsaruandes, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite alusel või
liikmesriigi finantsaruandlussüsteemi alusel.
(9) Residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige,
võib lähtuda lõikes 1 sätestatust suuremast ülejääva laenukasutuse kulu piirmäärast. Kõrgem
laenukasutuse kulu piirmäär arvutatakse kahes etapis:
1) suhtarv arvutatakse, jagades kolmandate isikutega seoses tekkinud kontserni ülejääva
laenukasutuse kulu, välja arvatud kontserni kuuluvate finantsettevõtjate ja lõike 1 punktis 2
nimetatud laenukasutuse kulu, kontserni, välja arvatud kontserni kuuluvate finantsettevõtjate,
EBITDA peale, ning
2) saadud suhtarv korrutatakse residendist äriühingu EBITDAga.
(10) Kui residendist äriühingu ülejääv laenukasutuse kulu jääb maksustamisperioodil
allapoole käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäära, on residendist äriühingul õigus teha
tulumaksu ümberarvutus eelnevatel maksustamisperioodidel ülejäävalt laenukasutuse kulult
tasutud tulumaksu osas kuni käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärani ning nõuda
enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse §-s 545 nimetatud
deklaratsioonis. Enammakstud tulumaksu tagastamine toimub maksukorralduse seaduses
sätestatud korras.
§ 543. Lahkumismaks
(1) Tulumaksuga maksustatakse summa, mis võrdub ülekantava vara turuväärtusega vara
riigist väljaviimise hetkel, kui residendist juriidiline isik kannab vara teises liikmesriigis või
kolmandas riigis asuvasse püsivasse tegevuskohta. Tulumaksuga ei maksustata esimeses
lauses nimetatud summat osas, mille ulatuses vara viiakse välja sellise summa arvel, mis
võimaldab teha § 50 lõikes 2 nimetatud väljamakset tulumaksu vabalt.
(2) Lõiget 1 ei kohaldata väärtpaberite rahastamisega seotud vara ülekandmise suhtes,
tagatiseks antud vara suhtes või juhul, kui vara kantakse üle usaldatavusnormatiivide
kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse juhtimiseks, kui vara paigutatakse 12 kuu jooksul
tagasi Eestisse.
(3) Lõikes 1 ja § 50 lõikes 22 nimetatud tulumaksu tasumist võib ajatada, tasudes seda kuni
viie aasta jooksul, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:
1) residendist juriidiline isik kannab vara lepinguriigis asuvasse püsivasse tegevuskohta;
2) residendist juriidiline isik viib maksuresidentsuse üle lepinguriiki.
(4) Lõiget 3 ei kohaldata EMP lepingu osaliste kolmandate riikide suhtes, kui nad ei ole
sõlminud Eestiga või Euroopa Liiduga lepingut vastastikuse abi kohta maksunõuete
sissenõudmisel, mis on samaväärne vastastikuse abiga, mis on ette nähtud nõukogu 16. märtsi
2010. aasta direktiivis 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste
meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (ELT L 84, 31.3.2010, lk 1).
(5) Kui on olemas tõendatav ja tegelik oht, et maksumaksja maksu ei maksa, võib temalt
nõuda lõikes 3 sätestatud tulumaksu ajatamisel tagatist. Tulumaksu tasumise ajatamine,
tagatise nõudmine ning ajatatud tulumaksukohustuselt intressi maksmine toimub
maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
(6) Lõikes 3 sätestatud tulumaksu tasumise ajatamine tühistatakse ja maksuvõlg muutub
sissenõutavaks järgmistel juhtudel:
1) ülekantud vara või püsiva tegevuskoha majandustegevus on müüdud või muul viisil
võõrandatud;
2) ülekantud vara on edasi kantud kolmandasse riiki;
3) maksumaksja maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha majandustegevus on üle viidud
kolmandasse riiki;
4) maksumaksja pankrotistub või tema tegevus likvideeritakse
5) maksumaksja ei täida oma kohustusi seoses ajatatud maksetega ja ei paranda olukorda 12
kuu jooksul.
(7) Lõike 6 punkte 2 ja 3 ei kohaldata EMP lepingu osalisest kolmandate riikide suhtes, kui
nad on sõlminud Eestiga või Euroopa Liiduga lepingu vastastikuse abi kohta maksunõuete
sissenõudmisel, mis on samaväärne nõukogu direktiivis 2010/24/EL ette nähtud vastastikuse
abiga.
§ 544. Tulumaks välismaiste kontrollitavate äriühingute tulult
(1) Tulumaksuga maksustatakse välismaise kontrollitava äriühingu tulu osa, mis saadi
niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva äriühingu
võtmetöötajatega ning mis on saadud näilikest tehingutest, mille loomise peamine eesmärk oli
saada maksueelis. Välismaise kontrollitava äriühingu tulu jaotus arvutatakse kooskõlas
turuväärtuse põhimõttega.
(2) Lõike 1 kohaldamisel peetakse tehingut või tehingute ahelat näilikuks niivõrd, kuivõrd
asjaomasel üksusel või püsival tegevuskohal ei oleks vara, millelt ta kogu või osa oma tulust
saab, ja ta ei oleks võtnud vastavaid riske, kui teda ei kontrolliks äriühing, kus täidetakse selle
vara ja nende riskidega seotud võtmetöötajate funktsiooni, mis on kontrollitava äriühingu tulu
loomisel määrava tähtsusega.
(3) Välismaise kontrollitava äriühinguna käsitatakse:
1) püsivat tegevuskohta või
2) üksust, mille puhul on residendist äriühingul üksi või koos oma sidusettevõtjatega § 542
lõike 6 tähenduses otsene või kaudne osalus rohkem kui 50% hääleõigusena või ta omab
otseselt või kaudselt rohkem kui 50% kapitalist või tal on õigus saada rohkem kui 50%
kõnealuse üksuse kasumist.
§ 545. Tulumaksu deklareerimine ja maksmine
(1) Paragrahvis 53 nimetatud mitteresident ja §-s 541 nimetatud äriühing on kohustatud
deklareerima Maksu- ja Tolliametile maksustamisperioodi jooksul §-s 51 nimetatud tehingu
või tehingute ahela tõttu saamata jäänud tulu või kantud kulu maksustamisperioodile järgneva
kalendrikuu 10. kuupäevaks.
(2) Maksumaksja on kohustatud kandma § 53 lõike 6 ja § 541 alusel maksmisele kuuluva
tulumaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva
kalendrikuu 10. kuupäevaks.
(3) Paragrahvis 53 nimetatud mitteresident ja §-s 542 nimetatud äriühing on kohustatud
Maksu- ja Tolliametile deklareerima majandusaastal tekkinud maksustatava ülejääva
laenukasutuse kulu majandusaastale järgneva seitsmenda kalendrikuu 10. kuupäevaks .
(4) Maksumaksja on kohustatud kandma § 53 lõike 7 ja § 542 alusel maksmisele kuuluva
tulumaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt majandusaastale järgneva üheksanda
kalendrikuu 10. kuupäevaks.
(5) Paragrahvis 543 nimetatud äriühing on kohustatud Maksu- ja Tolliametile deklareerima
maksustamisperioodi jooksul tema püsivasse tegevuskohta viidud vara maksustamisperioodile
järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks.
(6) Maksumaksja on kohustatud kandma § 543 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu Maksu-
ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10.
kuupäevaks, välja arvatud § 543 lõikes 3 nimetatud juhul.
(7) Paragrahvis 53 nimetatud mitteresident ja §-s 544 nimetatud äriühing on kohustatud
Maksu- ja Tolliametile deklareerima hiljemalt välismaise kontrollitava äriühingu
majandusaastale järgneva seitsmenda kalendrikuu 10. kuupäevaks Eestis maksustatava
kasumi.
(8) Maksumaksja on kohustatud kandma § 53 lõike 8 ja § 544 alusel maksmisele kuuluva
tulumaksu Maksu- ja Tolliameti pangakontole välismaise kontrollitava äriühingu
majandusaastale hiljemalt järgneva üheksanda kalendrikuu 10. kuupäevaks.“;
25) paragrahvi 61 täiendatakse lõikega 60 järgmises sõnastuses:
„(60) Paragrahvis 53 nimetatud mitteresident on kohustatud deklareerima Maksu- ja
Tolliametile 2019. aasta 10. veebruariks esitatavas § 54 lõikes 2 nimetatud
maksudeklaratsioonis püsiva tegevuskoha jaoks Eestisse toodud vara 2018. aasta 31.
detsembri seisuga.“;
26) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Nõukogu direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt
mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193, 19.07.2016, lk 1–
14).“.
§ 2. Seaduse jõustumine
(1) Käesolev seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril.
(2) Käesoleva seaduse § 1 punkte 8 ja 10 rakendatakse tagasiulatuvalt 2018. aasta 1.
jaanuarist.
Eiki Nestor
Riigikogu esimees
Tallinn, ”.…” …………….. 2018. a.
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2018
(allkirjastatud digitaalselt)
Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
Eelnõuga võetakse üle Nõukogu direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu
toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193,
19.7.2016, p. 1–14). Eelnõuga rakendatakse järgmisi maksudest kõrvalehoidumise takistamise
reegleid maksubaasi õõnestamise ja maksustamata kasumi siseturult väljapaigutamise
takistamiseks: üldine kuritarvituste vastane reegel, ülejääva laenukasutuse kulu
maksustamine, lahkumismaks ja välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad.
Lisaks muudetakse eelnõuga mitteresidendist füüsilise isiku tulust mahaarvamiste tegemise
korda vastavalt Euroopa Kohtu 9. veebruari 2017. a otsusele kohtuasjas C-283/15. Samuti
sisaldab eelnõu tehnilisi muudatusi seoses residendist füüsilise isiku maksuvaba tulu
arvutamisega.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja koostasid Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna
peaspetsialistid Inga Klauson (e-mail
[email protected], 611 3066) ja Marko Talur (e-mail
[email protected], 611 3607). Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi
õigusosakonna jurist Virge Aasa (e-mail
[email protected], tel 611 3549).
1.3 Märkused
Eelnõu näeb ette tulumaksuseaduse 1. jaanuaril 2019. a jõustuva redaktsiooni (RT I,
30.01.2018, 10) muutmise.
Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga ega muu menetluses oleva
eelnõuga, sh teiste tulumaksuseaduse muutmisi puudutavate eelnõudega.
Enne eelnõu ettevalmistamist ei ole koostatud eelnõule väljatöötamiskavatsust kooskõlas
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 2, kuna eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist.
Eelnõuga võetakse üle Nõukogu direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu
toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193,
19.7.2016, p. 1–14). Direktiivi artikli 11 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja
avaldavad direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembril
2018. a. Vastu võetud õigusnorme tuleb kohaldada alates 1. jaanuarist 2019. a.
Erandina ei võeta tulumaksuseadusesse üle direktiivi artiklit 9, mis puudutab hübriidseid
ebakõlasid, kuna seda artiklit muudeti Nõukogu direktiiviga (EL) 2017/952, millega
muudetakse direktiivi (EL) 2016/1164 kolmandate riikidega seotud hübriidsete ebakõlade
osas (ELT L 144, 7.6.2017, p. 1-11). Nõukogu direktiivi 2017/952 artikli 1 lõike 7 kohaselt
lisati Nõukogu direktiivi 2016/1164 artiklisse 11 uus lõige 5a, mille kohaselt võtavad
liikmesriigid vastu ja avaldavad artikli 9 järgimiseks õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31.
detsembriks 2019 ning kohaldavad neid norme alates 1. jaanuarist 2020. a. Seega võetakse
1
hübriidseid ebakõlasid puudutavaid sätteid tulumaksuseadusesse üle aastal 2019. a.
Lisaks direktiivi ülevõtmisele viiakse tulumaksuseaduse § 311 lõige 3 kooskõlla Euroopa
Kohtu 9. veebruari 2017. a otsusega kohtuasjas C-283/15.
Muudatuste seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
Seadus on kavandatud jõustuma 2019. aasta 1. jaanuaril. Seaduse § 1 punkte 8 ja 10
rakendatakse tagasiulatuvalt 2018. aasta 1. jaanuarist.
2. Seaduse eesmärk
Seaduseelnõu peamine eesmärk on kehtestada Nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 nõuetele
vastavad Euroopa Liidu (edaspidi EL) siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise
vältimise viiside vastased reeglid ((ELT L 193, 19.7.2016, p. 1–14), et tugevdada keskmist
kaitset agressiivse maksuplaneerimise vastu EL siseturul. Uusi kuritarvituste vastaseid
reegleid kohaldatakse nii residendist äriühingutele kui ka mitteresidendist äriühingu Eestis
asuvatele püsivatele tegevuskohtadele eesmärgiga takistada maksubaasi õõnestamist ja
maksustamata kasumi siseturult väljaviimist. Eesmärgi saavutamiseks kehtestatakse
maksudest kõrvalehoidumise vastased reeglid järgmistes valdkondades: üldine kuritarvituste
vastane reegel, ülejääva laenukasutuse kulu maksustamine, lahkumismaks ja välismaise
kontrollitava äriühingu tulu Eestis maksustamise käsitlevad eeskirjad.
Eelnõu kõrvaleesmärk on viia mitteresidendist füüsilise isiku tulust mahaarvamiste tegemise
kord vastavusse Euroopa Kohtu 9. veebruari 2017. a otsusega kohtuasjas C-283/15.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TuMS § 1 lõikeid 3 ja 4 eesmärgiga laiendada tulumaksu
objekti Eesti residendist juriidilise isiku püsivasse tegevuskohta väljaviidud varale. Lisaks
tuuakse senisest selgemalt esile, et Eestis maksustatakse kasum selle jaotamisel sõltumata
kasumi jaotamise viisist ja vormist.
Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TuMS § 1 uute lõigetega 6 ja 7 eesmärgiga laiendada
tulumaksu objekti mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva püsiva tegevuskoha või
residendist juriidilise isiku, välja arvatud finantsettevõtja, ülejäävale laenukasutuse kulule ja
välismaise kontrollitava äriühingu kasumile.
Ülejäävat intressikulu ei maksustata finantsettevõtjate, st finantsasutuste ja kindlustusandjate
puhul, kuna neil kahel sektoril on eriomased tunnused, mis nõuavad kohandatud
lähenemisviisi. Kuna kõnealuses valdkonnas ei ole rahvusvahelise ja EL tasandi arutelud veel
piisavaid tulemusi andnud, ei ole hetkel veel võimalik kehtestada finants- ja
kindlustussektoris konkreetseid eeskirju intresside mahaarvamise piirangu kohta, seetõttu
annab direktiiv liikmesriikidele võimaluse need sektorid ülejääva laenukasutuse kulu
maksustamise sätte kohaldamisalast välja jätta.
Eelnõu § 1 punktiga 3 lisatakse TuMS § 2 lõikesse 3 viide § 1 uutele lõigetele 6 ja 7, et
täpsustada, et tulumaksu maksja on residendist juriidiline isik ka ülejääva laenukasutuse kulu
ja välismaise kontrollitava äriühingu kasumi puhul.
2
Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatakse TuMS § 2 lõikesse 4 viide § 1 uutele lõigetele 6 ja 7, et
täpsustada, et tulumaksu maksja on mitteresidendist juriidiline isik, kellel on Eestis püsiv
tegevuskoht ka ülejääva laenukasutuse kulu ja välismaise kontrollitava äriühingu kasumi
puhul.
Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse TuMS § 3 lõigetega 3 ja 4 eesmärgiga sätestada erinev
maksustamisperiood ülejäävale laenukasutuse kulule ning välismaise kontrollitava äriühingu
kasumile. Nimetatud tulumaksu objektide puhul on maksustamisperiood majandusaasta
erinevalt tavapärasest juriidilise isiku maksustamisperioodist, milleks on kalendrikuu.
Ülejääva laenukasutuse kulu puhul sõltub maksustatav summa äriühingu intressi-, maksu- ja
amortisatsioonieelsest kasumist (EBITDAst), mida arvutatakse tavaliselt majandusaasta
põhiselt. Välismaise kontrollitava äriühingu puhul sõltub Eesti residendist juriidilise isiku või
mitteresidendist juriidilise isiku püsiva tegevuskoha tulumaksukohustus välismaise
kontrollitava äriühingu kasumist. Seetõttu lähtutakse Eestis maksustatava välismaise
kontrollitava äriühingu kasumi osa määratlemisel välismaise kontrollitava äriühingu
majandusaastast, mitte Eesti residendist juriidilise isiku või Eestis püsivat tegevuskohta
omava mitteresidendist juriidilise isiku majandusaastast.
Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse § 4 lõiget 11 viidetega § 1 uutele lõigetele 6 ja 7, kuna ka
ülejääva laenukasutuse kulu ja välismaise kontrollitava äriühingu puhul tuleb jagada
maksustatav summa enne maksumääraga korrutamist 0,8-ga.
Eelnõu § 1 punktiga 7 lisatakse TuMS-e uus § 51, millega võetakse üle üldine kuritarvituste
vastane reegel Nõukogu direktiivi 2016/1164 artiklist 6 ning ühtlasi maksulepingu
kuritarvitamise ärahoidmise säte maksubaasi õõnestamise ja kasumi ümberpaigutamise
ennetamiseks maksulepingutega seotud meetmete rakendamise mitmepoolse konventsiooni1
artiklist 7.
Konventsiooni artiklist 7 tuleneva maksulepingu kuritarvituste vastase sätte peab Eesti pea
kõikidesse topeltmaksustamise vältimise lepingutesse üle võtma ja samaväärne säte peaks
olema ka TuMS-s. Kuna direktiivi säte katab kõik konventsiooni sätte elemendid, on
direktiivi ja konventsiooni sätete ülevõtmine TuMS-sse ühildatud. Nende ainuke erinevus on
kohaldamisala – direktiiv kehtib ainult juriidilistele isikutele, konventsioon aga nii
juriidilistele kui füüsilistele isikutele. Seetõttu, erinevalt direktiivi sättest, rakendub eelnõus
sisalduv säte ka füüsilistele isikutele.
Uue üldise kuritarvituste vastase sätte kohaselt ei võeta tulumaksuga maksustamisel arvesse
tehinguid või tehingute ahelat, mille põhieesmärk või üks põhieesmärkidest on saada
maksueelis, mis on vastuolus kohaldatava maksuõiguse või välislepingu sisu või eesmärgiga,
ega ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja asjaolusid arvesse võttes tegelik. Need tehingud
võivad koosneda rohkem kui ühest vaheastmest või osast. Tehinguid või tehingute ahelat ei
peeta tegelikuks, kui need ei ole loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis kajastavad tegelikku
majanduslikku sisu.
Maksudest kõrvalehoidumise vastane säte on olemas ka maksukorralduse seaduse (edaspidi
MKS) §-s 84, milles on sätestatud nn majandusliku tõlgendamise põhimõte. See näeb ette, et
kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise
eesmärgil, siis kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis
1
http://www.oecd.org/tax/treaties/multilateral-convention-to-implement-tax-treaty-related-measures-to-prevent-
beps.htm
3
vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Nimetatud sätte rakendamine
eeldab seega tegeliku majandusliku sisu väljaselgitamist. Ühtlasi rakendub MKS § 84 üksnes
juhul, kui tehing on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil.
Nõukogu direktiivist 2016/1164 ja konventsioonist tulenev uus kuritarvituste vastane säte on
erinev MKS §-st 84. Esiteks ei ole selle puhul vajalik tehingu tegeliku majandusliku sisu
kindlaks tegemine või tehingu ümberkvalifitseerimine. Sõltuvalt asjaoludest võib
maksuhaldur piirduda üksnes tehingu kõrvalejätmisega maksuarvestusest. Teiseks kohaldub
uus säte ka olukorras, kus tehingu või tehingute ahela eesmärk ei ole küll täielik maksudest
kõrvalehoidumine, vaid kunstlikult soodsama maksutagajärje saavutamine.
Näiteks võib rakendada üldist kuritarvituste vastast sätet olukorras, kus Eestist makstakse
Küprose residendist äriühingule litsentsitasu. Maksuleping vähendab TuMS alusel
kinnipeetavat maksumäära. Mõningase uurimise järel selgub, et Küprose äriühing on Eesti ja
Venemaa residentide vaheline lüli, et kinnipeetavat tulumaksu vähendada. Sel juhul võib
üldise kuritarvituste vastase sätte alusel keelduda Küprose lepingut kohaldamast ja
litsentsitasult tuleb tulumaks TuMS alusel 10% määras kinni pidada.
Kõnealune üldine kuritarvituste vastane reegel on identne Nõukogu direktiivist 2011/96/EL2
(edaspidi ema-tütre direktiiv) TuMS § 50 lõikesse 14 üle võetud üldise kuritarvituste vastase
sättega. Seetõttu tunnistatakse eelnõuga punktiga 12 kehtetuks TuMS § 50 lõige 14, kuna uus
kuritarvituste vastane säte kehtib kogu tulumaksuseaduse suhtes, sealhulgas vabastusmeetodi
rakendamise suhtes. Kui tehingu vähemalt üks peamisi eesmärke on sellise maksueelise
saamine, mis on vastuolus ema-tütre direktiivi ülevõtmise sätete eesmärgiga, ei või äriühing
endiselt vabastusmeetodit kasutada (Eestis kasumit maksuvabalt edasi maksta), kuigi § 50
lõige 14 on kehtetuks tunnistatud. Ema-tütre direktiivi eesmärk on topeltmaksustamise
vältimine, kuid kui maksumaksja planeerib oma tegevust nii, et tänu direktiivist tulenevate
soodustuste ärakasutamisele ei pea ta üldse maksu tasuma ehk tekib topeltmittemaksustamine,
ei võimaldata maksumaksjal vabastusmeetodi kasutamist, välja arvatud juhul, kui tegemist on
tegeliku tehinguga, mis on tehtud reaalsetel ärilistel põhjustel (vastandina eelkõige
maksunduslikele põhjustele). Samuti ei võimaldata maksumaksjal vabastusmeetodi
kasutamist, kui maksumaksja saavutab kunstlikult olukorda, kus rakendatakse
tasaarvestusmeetodi asemel vabastusmeetodit.
Kuna kuritarvituste vastane säte on direktiivist üle võetud säte, siis kuulub selle tõlgendamine
Euroopa Kohtu pädevusse. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 kohaselt on Euroopa
Liidu Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad muu hulgas liidu institutsioonide,
organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Kui selline küsimus antakse
liikmesriigi kohtusse, võib kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune
küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust Euroopa Kohtult. Kui mingi niisugune
küsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuste peale ei
saa riigisisese õiguse järgi edasi kaevata, siis peab liikmesriigi kohus saatma asja Euroopa
Kohtusse.
Siinkohal on oluline, et kuigi uue kuritarvituste vastase sätte rakendusala on laiem kui
Nõukogu direktiivi 2016/1164 säte, kuna seda on laiendatud ka riigisisestele tehingutele ja
topeltmaksustamise vältimise lepingutele, võivad Eesti kohtud esitada eelotsuse taotluse
üldise kuritarvituste vastase sätte tõlgendamiseks Euroopa Kohtule ka nendes olukordades
tulenevalt Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. a otsusest kohtuasjas C-28/95 Leur-Bloem. See
2
Nõukogu direktiiv 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise
maksustamissüsteemi kohta (ELT L 345, 29.12.2011, lk 8-16).
4
kohtuasi puudutas ühinemisdirektiivist Hollandi seadusesse üle võetud sätte tõlgendamist.
Sätte ülevõtmisel laiendas Holland seda ka riigisisestele olukordadele, et tagada riigisiseste ja
EL liikmesriikide vaheliste tehingute võrdne kohtlemine. Kõnealuses kohtuasjas oli tegemist
riigisisese olukorraga ning Hollandi kohus küsis Euroopa Kohtult muu hulgas, kas Euroopa
Kohtule võib esitada eelotsuse taotluse, mis puudutab direktiivi sätte tõlgendamist olukorras,
kus direktiivi ei saa rakendada, kuna tegemist on riigisisese olukorraga, kuid seadusandja
eesmärk oli, et riigisisest olukorda koheldakse täpselt samamoodi nagu olukordi, mida
direktiiv katab. Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi kohus võib sellises olukorras Euroopa
Kohtule eelotsuse taotluse esitada. Antud lähenemine tagab, et üldist kuritarvituste vastast
reeglit kohaldatakse ühetaoliselt ühe liikmesriigi sees, Euroopa Liidu piires ja suhetes
kolmandate riikidega, nii et selle kohaldamisala ja kohaldamise tagajärjed ei oleks
riigisisestes ja piiriülestes olukordades erinevad.
Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse TuMS § 23 lõiget 2, mis puudutab maksuvaba tulu
arvutamist. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis täpsustab, et § 23 lõikes 2 sätestatud
valemi alusel arvutatud maksuvaba tulu ei tohi olla väiksem kui null ega suurem kui 6000.
See tuleneb ka TuMS § 23 lõikest 1, mille kohaselt on maksuvaba tulu 6000 eurot aastas ehk
500 eurot kuus. Kuid selguse huvides täpsustatakse, et § 23 lõikes 2 sätestatud valemi alusel
arvutatud summa ei tohi ületada 6000 eurot.
Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse TuMS § 311 lõiget 3, et viia see kooskõlla Euroopa Kohtu
9. veebruari 2017. a otsusega kohtuasjas C-283/15, kus Kohus otsustas, et Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikliga 49 on vastuolus, et liikmesriik, mille maksuõigusnormid lubavad
maha arvata eluasemega seotud „negatiivse tulemi“, ei luba seda mahaarvamist teha
mitteresidendil, kui ta saab selle liikmesriigi territooriumil 60% oma kogutulust ning ei saa
oma residendiriigis tulu, mis võimaldaks tal seal teostada õigust sama suurele
mahaarvamisele. Asjaolu, et mitteresident saab tegevuskohaliikmesriigis 60% oma
ülemaailmsest tulust, ei ole piisav, et järeldada, et residendiriik ei saa tema kogutulu ning
tema isiklikku ja perekondlikku olukorda arvesse võtta. Residendiriik ei saa isiklikku ja
perekondlikku olukorda arvesse võtta vaid juhul, kui isik ei ole oma residendiriigis tulu
saanud või sai nii väikest tulu, et residendiriik ei saa anda talle soodustusi, mis tulenevad tema
kogutulu ning isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmisest. Juhul, kui isik saab
maksustatavat tulu mitme liikmesriigi territooriumil, mis ei ole tema residendiriigid, on isikul
õigus nõuda igas tegevuskohaliikmesriigis maksusoodustusi proportsionaalselt iga
liikmesriigi territooriumil saadud tuluosaga, ja ta on kohustatud esitama pädevatele
siseriiklikele asutustele kõik andmed oma ülemaailmse tulu kohta, et nad saaksid selle osa
kindlaks määrata. Tegevuskohaliikmesriik kõnealuse kohtuotsuse tähenduses on liikmesriik,
kes on pädev maksustama maksumaksja töist tulu tervikuna või osaliselt või kus tulutoov
tegevus konkreetselt toimub.
Seega on nn tegevuskohaliikmesriik kohustatud tagama mitteresidendile maksusoodustusi,
mis tulenevad tema kogutulu ning isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmisest,
proportsionaalselt selle liikmesriigi territooriumil saadud tuluosaga isiku ülemaailmses tulus
juhul, kui isik
1) ei ole oma residendiriigis tulu saanud või;
2) sai nii väikest tulu, et residendiriik ei saa anda talle soodustusi, mis tulenevad tema
kogutulu ning isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmisest (vastavalt Euroopa
Kohtu 10. mai 2012. a otsusele kohtuasjas C-39/10 ei saa residendiriik võtta isiku
isiklikku ja perekondlikku olukorda arvesse, kui tema tulu ei ületa selle riigi maksuvaba
tulu).
5
Tulumaksuseaduse § 311 lõike 2 kohaselt võib lepinguriigi residendist füüsiline isik, kes sai
maksustamisperioodil vähemalt 75% oma maksustatavast tulust Eestis, teha 4. peatükis
sätestatud mahaarvamisi oma Eestis maksustatavast tulust proportsionaalselt selle osakaaluga
tema maksustamisperioodi maksustatavas tulus. Seega nende lepinguriigi residendist
füüsiliste isikute, kes said vähemalt 75% oma maksustatavast tulust Eestis, maksustamine on
vastavuses Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas C-283/15.
Samas § 311 lõike 3 kohaselt võib lepinguriigi residendist füüsiline isik, kes sai
maksustamisperioodil vähem kui 75% oma maksustatavast tulust Eestis, arvata §-s 23
sätestatud maksuvaba tulu maha oma Eestis maksustatavast tulust proportsionaalselt selle
osakaaluga tema maksustamisperioodi maksustatavas tulus. Seega saavad lepinguriigi
residendist füüsilised isikud, kes teenivad vähem kui 75% oma maksustatavast tulust Eestis,
proportsionaalselt maha arvata üksnes maksuvaba tulu. Nad ei saa teha teisi mahaarvamisi.
Kuna kohtuasja C-283/15 kohaselt on mitteresidendil õigus teha kõiki mahaarvamisi
proportsionaalselt isiku tulu osakaaluga tema maksustamisperioodi kogu maksustatavas tulus,
muudetakse § 311 lõiget 3, et võimaldada maksumaksjale kõikide mahaarvamiste tegemist
vastavalt isiku tulu osakaalule tema maksustamisperioodi kogu maksustatavas tulus. Samas
kuna Euroopa Kohus kinnitas kõnealuses kohtuasjas, et tegevuskohariigil on kohustus tagada
mahaarvamise õigus üksnes juhul, kui isik ei ole oma residendiriigis tulu saanud või sai nii
väikest tulu, et residendiriik ei saa anda talle soodustusi, mis tulenevad tema kogutulu ning
isikliku ja perekondliku olukorra arvesse võtmisest, siis lisatakse antud sättesse piirang, et
mahaarvamisi saab teha vaid juhul, kui isikul ei ole tulumaksukohustust residendiriigis, sest
tema tulu on liiga väike.
Eelnõu § 1 punktiga 10 muudetakse TuMS § 42 lõike 1 teine lause, mis puudutab tulumaksu
kinnipidamisel mahaarvatava maksuvaba tulu arvutamist. Tegemist on tehnilise muudatusega,
mis täpsustab, et § 42 lõikes 1 sätestatud valemi alusel arvutatud maksuvaba tulu ei tohi olla
väiksem kui null ega suurem kui 500. Selgitatud pikemalt eelnõu § 1 punkti 8 juures.
Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse § 50 lõiget 11 punktidega 8 ja 9, millega sätestatakse
uued juhud, mille puhul rakendub vabastusmeetod ehk saab tulumaksuvabalt kasumit jaotada,
et vältida topeltmaksustamist. Punktiga 8 laiendatakse vabastusmeetodit dividendile, kui
kasumit jaotatakse püsivasse tegevuskohta väljaviidud TuMS § 543 alusel tulumaksuga
maksustatud vara arvel.
Punktiga 9 laiendatakse vabastusmeetodit dividendile, mida makstakse välismaiselt
kontrollitavalt äriühingult saadud dividendi või sellise äriühingu müügist saadud tulu arvel §
544 alusel tulumaksuga maksustatud summa ulatuses. Muudatus tuleneb Nõukogu direktiivi
2016/1164 artikli 8 lõikest 5 ning on vajalik, kuna TuMS § 544 alusel omistatakse välismaise
kontrollitava äriühingu kasum Eesti äriühingule osas, mis saadi niisuguselt varalt ja selliste
riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva äriühingu võtmetöötajatega ning mis on saadud
näilikest tehingutest, mille loomise peamine eesmärk oli saada maksueelis. Sel juhul
maksustatakse välismaise kontrollitava äriühingu kasum Eesti äriühingu tasandil ka juhul, kui
välismaine kontrollitav äriühing ei ole kasumit jaotanud. Seetõttu on vaja vältida
topeltmaksustamist, kui välismaine kontrollitav äriühing jaotab kasumit või välismaine
kontrollitav äriühing võõrandatakse, kuna Eesti on saadavat tulu juba maksustanud.
Eelnõu § 1 punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks TuMS § 50 lõige 14, millega oli üle võetud
ema-tütre direktiivist tulenev üldine kuritarvituste vastane säte. Direktiivi 2016/1164 artiklist
6 võetakse üle üldine kuritarvituste vastane säte (TuMS § 51), mille sõnastus on identne ema-
tütre direktiivi üldise kuritarvituste vastase sätte sõnastusega. Uus üldine kuritarvituste
vastane säte hakkab kohalduma kogu tulumaksuseadusele, sealhulgas vabastusmeetodi
6
rakendamise suhtes, seetõttu ei ole enam vaja eraldi kuritarvituste vastast sätet
vabastusmeetodi rakendamise kohta. Kui tehingu vähemalt üks peamisi eesmärke on sellise
maksueelise saamine, mis on vastuolus ema-tütre direktiivi ülevõtmise sätte eesmärgiga, ei
või äriühing ka tulevikus vabastusmeetodit kasutada (Eestis kasumit maksuvabalt edasi
maksta) TuMS § 51 alusel, kuigi § 50 lõige 14 on kehtetuks tunnistatud. Ema-tütre direktiivi
eesmärk on topeltmaksustamise vältimine, kuid kui maksumaksja planeerib oma tegevust nii,
et tänu direktiivist tulenevate soodustuste ärakasutamisele ei pea ta üldse maksu tasuma ehk
tekib topeltmittemaksustamine, ei võimaldata maksumaksjal vabastusmeetodi kasutamist,
välja arvatud juhul, kui tegemist on tegeliku tehinguga, mis on tehtud reaalsetel ärilistel
põhjustel (vastandina eelkõige maksunduslikele põhjustele). Samuti ei võimaldata
maksumaksjal vabastusmeetodi kasutamist, kui maksumaksja saavutab kunstlikult olukorda,
kus rakendatakse tasaarvestusmeetodi asemel vabastusmeetodit.
Eelnõu § 1 punktiga 13 võetakse TuMS § 50 lõikesse 2 üle Nõukogu direktiivi 2016/1164
artikli 5 lõige 5, mis sätestab, millisest summast peab lähtuma liikmesriik, kuhu viiakse üle
vara, maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha majandustegevus, saabunud vara väärtuse
kindlaksmääramisel. Antud sätte kohaselt lähtutakse maksumaksja lähteriigis
kindlaksmääratud vara väärtusest, välja arvatud juhul, kui see ei kajasta turuväärtust. Sellest
tulenevalt sätestatakse § 50 lõikes 2, et kui vara, maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha
majandustegevus tuuakse üle lepinguriigist Eestisse, ning tekib vajadus hinnata sellega seotud
residendist äriühingu omakapitali tehtud sissemakset, siis lähtutakse lähteriigis
kindlaksmääratud vara väärtusest, välja arvatud juhul, kui see ei kajasta turuväärtust. Sel juhul
lähtutakse turuväärtusest.
Eelnõu § 1 punktiga 14 tehakse kaks muudatust TuMS § 50 lõikes 21. Esimene muudatus on
tehniline ning on seotud § 50 lõike 14 kehtetuks tunnistamisega, millega seoses võetakse
lõikest 21 välja viide lõikele 14. Teise muudatuse puhul asendatakse sõna „dividend“ sõnaga
„summa“, kuna § 50 lõikes 11 sätestatud maksuvabastuse saamise aluseks võib eelnõu
kohaselt olla lisaks dividendile ka TuMS § 543 alusel tulumaksuga maksustatud püsivasse
tegevuskohta väljaviidud vara väärtus ning välismaiselt kontrollitavalt äriühingult saadud
dividendi või sellise äriühingu müügist saadud kasu § 544 alusel tulumaksuga maksustatud
summa ulatuses.
Eelnõu § 1 punktiga 15 jäetakse välja TuMS § 50 lõike 22 esimesest lausest tekstiosa „ilma
likvideerimiseta“ eesmärgiga laiendada kõnealuse sätte rakendamisala kõigile äriühingu
maksuresidentsuse üleviimise olukordadele vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 1
punktile c. Maksuresidentsuse üleviimine on defineeritud direktiivi 2016/1164 artikli 2 lõikes
7, mille kohaselt on tegemist toiminguga, millega maksumaksja lakkab olemast
maksuresident ühes liikmesriigis, omandades maksuresidentsuse teises liikmesriigis või
kolmandas riigis.
Seega on see mõiste väga laialt defineeritud ja hõlmab järgmisi olukordi:
1) äriühingu ühinemine:
a) uue äriühingu asutamisega välisriigis;
b) teise piiratud vastutusega äriühinguga, mis on asutatud teise EMP lepinguriigi õiguse
alusel ja mille registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht asub
lepinguriigis;
2) äriühingu jaotumine uue äriühingu asutamisega välisriigis;
3) äriühingu kogu tegevuse kolimine välisriiki, mis tehniliselt tähendab Eesti äriühingu
likvideerimist ja uue äriühingu asutamist välisriigis.
7
Kehtiv TuMS § 50 lõige 22 hõlmab kahte esimest olukorda ehk ühinemist ja jagunemist, kuna
nende puhul kustutatakse äriühing registrist ilma likvideerimiseta. Et viia kõnealune säte
kooskõlla direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 1 punktiga c, laiendatakse eelnõuga TuMS § 50
lõike 22 kohaldamisala ka registrist kustutamisele äriühingu likvideerimisega. Seega
maksustatakse eelnõu kohaselt tulumaksuga omakapitali osa, mis ületab omakapitali tehtud
rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid, residendist äriühingu kustutamisel registrist, hoolimata
sellest, kas kustutamine toimub likvideerimisega või likvideerimiseta. Endiselt ei toimu
maksustamist juhul, kui registrist kustutatud äriühingu vara kasutatakse jätkuvalt
majandustegevuses teises äriühingus Eestis või mitteresidendist äriühingu püsivas
tegevuskohas.
Eelnõu § 1 punktiga 16 muudetakse TuMS § 53 lõiget 1, et laiendada selle kohaldamisala
uutele maksu objektidele, mis on sätestatud §-des 541, 542 ja 544. Kuna ülejäävalt
laenukasutuse kulult ja välismaise kontrollitava äriühingu kasumilt peab tasuma tulumaksu ka
püsiv tegevuskoht, lisatakse § 53 lõikesse 1 viited uutele paragrahvidele. Ka üldist
kuritarvituste vastast sätet rakendatakse püsivatele tegevuskohtadele ja seetõttu on lisatud
vastav viide.
Eelnõu § 1 punktiga 17 lisatakse TuMS § 53 lõikesse 4 eelkõige krediidiasutuste filiaalidele
suunatud erand (direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõige 7), mille kohaselt ei maksustata püsivast
tegevuskohast väljaviidud vara tingimusel, et vara paigutatakse 12 kuu jooksul tagasi
Eestisse, kui vara ülekandmine oli seotud väärtpaberite rahastamisega, vara anti tagatiseks või
juhul, kui vara kantakse üle usaldatavusnormatiivide kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse
juhtimiseks.
Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse TuMS § 53 lõike 42 teist lauset, kust jäetakse välja viide
§ 50 lõikele 14. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis on seotud § 50 lõike 14 kehtetuks
tunnistamisega, kuna eelnõuga kehtestatakse uus üldine maksudest kõrvalehoidumise säte,
mis rakendub kogu tulumaksuseaduse suhtes, sealhulgas ka vabastusmeetodi rakendamise
korral. Kuna uue sätte sõnastus on identne ema-tütre direktiivist üle võetud sätte sõnastusega,
mis oli sätestatud § 50 lõikes 14 ning kehtis siiani ainult vabastusmeetodi rakendamisel,
tunnistatakse eelnõuga ema-tütre direktiivist üle võetud säte kehtetuks ning vabastusmeetodi
rakendamise puhul kohaldatakse edaspidi TuMS §-s 51 sätestatud üldist kuritarvituste vastast
sätet.
Eelnõu § 1 punktiga 19 võetakse välja TuMS § 53 lõikest 43 tekstiosa „ilma likvideerimiseta“
sarnaselt § 50 lõikele 22 eesmärgiga laiendada kõnealuse sätte rakendamisala kõigile
äriühingu maksuresidentsuse üleviimise olukordadele vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5
lõike 1 punktile c. Nimetatud direktiivi säte lubab maksustada vara väärtust
maksuresidentsuse muutmisel vaid juhul, kui vara ei jää tegelikult seotuks Eestis asuva
püsiva tegevuskohaga. Kui vara jääb seotuks Eestis asuva püsiva tegevuskohaga, ei
maksustata vara väärtust maksuresidentsuse muutmisel ning § 53 lõike 43 alusel käsitatakse
püsivale tegevuskohale omistatud kasumina § 53 lõike 4 tähenduses ka äriregistrist
kustutatud äriühingu omakapitali osa, mis ületab omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi
sissemakseid.
Eelnõu § 1 punktiga 20 lisatakse TuMS § 53 lõiked 410–413. TuMS § 53 uus lõige 410
laiendab vabastusmeetodit püsivast tegevuskohast väljaviidud kasumile olukorras, kus selle
aluseks on TuMS § 502 alusel maksustatud tagastatud laen. Selle muudatuse eesmärk on
tagada residendist äriühingu ja mitteresidendist äriühingu Eestis asuva püsiva tegevuskoha
võrdne kohtlemine ning vältida topeltmaksustamist. TuMS § 50 lõike 11 punkti 7 kohaselt ei
maksustata tulumaksuga jaotatud kasumit, kui dividendi makstakse TuMS § 502 alusel
8
varjatud kasumieraldisena maksustatud tagastatud laenu arvel. Vabastuse eesmärk on vältida
topeltmaksustamist. Eelnõuga kehtestatakse mitteresidendist juriidilise isiku Eestis asuva
püsiva tegevuskoha puhul analoogne topeltmaksustamise vältimise säte.
TuMS § 53 lõige 411 laiendab vabastusmeetodit püsivast tegevuskohast väljaviidud kasumile
olukorras, kus selle aluseks on välismaiselt kontrollitavalt äriühingult saadud dividend või
sellise äriühingu müügist saadud kasum. Tulumaksuvabastus kehtib TuMS § 53 lõike 8 alusel
tulumaksuga maksustatud summa ulatuses. Kuna välismaise kontrollitava äriühingu tulu
omistatakse TuMS § 53 lõikes 8 sätestatud tingimustel kohe püsivale tegevuskohale ning
seda kasumit maksustatakse hoolimata sellest, et välismaine kontrollitav äriühing ei jaota
kasumit, vabastatakse topeltmaksustamise vältimiseks tulumaksust välismaise kontrollitava
äriühingu jaotatud kasum või sellise äriühingu müügist saadud kasum, kuna see oli juba
Eestis § 53 lõike 8 alusel tulumaksuga maksustatud.
TuMS § 53 lõige 412 sätestab, kuidas määratleda Eestisse püsiva tegevuskoha jaoks sisse
toodud vara väärtus vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõikele 5. Kui Eestisse tuuakse
püsiva tegevuskoha jaoks vara, lähtutakse vara väärtuse kindlaksmääramisel selle riigi
kindlaksmääratud vara väärtusest, kust vara toodi, välja arvatud juhul, kui see ei kajasta
turuväärtust. Seega deklareerides Eestisse sisse toodud vara, peab püsiv tegevuskoht
kajastama deklaratsioonis vara väärtust, mis on määratud selle riigi poolt, kust vara toodi või
vara turuväärtust.
TuMS §-i 53 lõige 413, mis täpsustab, et püsivale tegevuskohale omistatud kasumina § 53
lõike 4 tähenduses käsitatakse ka püsiva tegevuskoha jaoks Eestisse toodud vara lõikes 412
nimetatud väärtuse ja vara turuväärtuse vahet selle püsivast tegevuskohast väljaviimise
hetkel. Seega, kui väljaviidava vara turuväärtus ületab sisse toodud vara väärtust,
maksustatakse vahe kasumi väljaviimisena § 53 lõike 4 alusel. Kui väljaviidava vara väärtus
ei ületa sisse toodud vara väärtust, ei toimu vara väljaviimisel maksustamist § 53 lõike 4
alusel.
Eelnõu § 1 punktiga 21 lisatakse TuMS §-i 53 uued lõiked 6–8, millega reguleeritakse uute
direktiivist 2016/1164 tulenevate tulumaksu objektide maksustamist sarnaselt residendist
äriühingutele.
Lõike 6 kohaselt maksustatakse TuMS § 541 alusel tulumaksuga tulu, mis oleks püsivale
tegevuskohale omistatud, või kulu, mida ei oleks tehtud püsiva tegevuskoha kaudu või arvel,
kui oleks puudunud §-s 51 nimetatud tehing või tehingute ahel. Antud säte täpsustab TuMS §-
i 51 üle võetud üldise kuritarvituste vastase reegli rakendamist püsivate tegevuskohtade
maksustamisel.
Lõige 7 sätestab püsiva tegevuskoha kaudu või arvel tehtud ülejääva laenukasutuse kulu
tulumaksuga maksustamise sarnaselt residendist äriühingutele §-s 542 sätestatud tingimustel.
Lõike 8 alusel maksustatakse tulumaksuga välismaise kontrollitava äriühingu tulu osa, mis
saadi niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva äriühingu
püsiva tegevuskoha võtmetöötajatega ning mis on saadud näilikest tehingutest, mille loomise
peamine eesmärk oli saada maksueelis. Välismaise kontrollitava äriühingu tulu jaotus
arvutatakse kooskõlas turuväärtuse põhimõttega.
Eelnõu § 1 punktiga 22 lisatakse TuMS § 54 lõikesse 3 viide tulumaksu deklareerimise ja
maksmise uuele §-le 545.
9
Eelnõu § 1 punktiga 23 täpsustatakse TuMS § 54 lõikes 5 sätestatud välisriigis tasutud
tulumaksu Eestis tasutavast tulumaksust mahaarvamise piirangut võtmaks üle direktiivi
2016/1164 artikkel 8 lõige 7. Kehtiv TuMS § 54 lõige 5 lubab maha arvata ainult selle osa
välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli seaduse või välislepingu alusel kohustuslik.
Eelnõuga täpsustatakse, et näilike tehingute puhul loetakse, et tulumaksu tasumine välisriigis
ei olnud kohustuslik. Antud muudatus on tähtis eelkõige välismaise kontrollitava äriühingu
maksustamise sätte kontekstis. Kui välismaine kontrollitav äriühing maksis tulumaksu oma
residendiriigis, kuid selgub, et tegemist oli näiliku tehinguga, mille tegemise peamine
eesmärk oli saada maksueelis ning tulu saadi niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel,
mis on seotud Eesti äriühingu võtmetöötajatega, siis selle tulu maksustamise õigus on Eestil
ja Eesti ei võimalda tasaarvestusmeetodi rakendamist. Kui ei oleks toimunud näilikku
tehingut, oleks selle tulu maksustamise õigus olnud Eestil ja maksumaksjal ei oleks tulnud
välisriigis tulumaksu maksta. Seega ei väldi Eesti sellise tulumaksu topeltmaksustamist, mille
maksmise kohustus tekkis näiliku tehingu tulemusena.
Eelnõu § 1 punktiga 24 täiendatakse TuMS-i uue peatükiga 101, millega võetakse üle
direktiivist 2016/1164 tulenevad kasumi maksustamisest kõrvalehoidumise vastased
meetmed. Uus peatükk 101 sisaldab viit uut paragrahvi:
§ 541. Kasumi maksustamise reeglite kuritarvitamine;
§ 542. Tulumaks ülejäävalt laenukasutuse kulult;
§ 543. Lahkumismaks;
§ 544. Tulumaks välismaiste kontrollitavate äriühingute tulult;
§ 545. Tulumaksu deklareerimine ja maksmine.
Paragrahv 541 reguleerib Nõukogu direktiivi 2016/1164 artiklist 6 TuMS § 51 üle võetud
üldise kuritarvituste vastase sätte rakendamise ühte olukorda kasumi maksustamise puhul.
Kui on tuvastatud, et tegemist on tehingu või tehingute ahelaga, mille põhieesmärk või üks
põhieesmärkidest on saada maksueelis, mis on vastuolus kohaldatava maksuõiguse või
välislepingu sisu või eesmärgiga, ega ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja asjaolusid arvesse
võttes tegelik ning sellega kaasnes maksumaksjale tulu kaotus või üleliigsed kulud, siis
maksustatakse tulumaksuga summa, mille residendist äriühing oleks tuluna saanud või
kuluna kandmata jätnud, kui oleks puudunud nimetatud tehing või tehingute ahel. Tehing või
tehingute ahel ei ole tegelik, kui need ei ole loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis
kajastavad tegelikku majanduslikku sisu.
Üldine kuritarvituste vastane reegel on ette nähtud selleks, et võidelda nende kuritarvitatavate
maksutavadega, mida ei ole konkreetsete sätetega reguleeritud. Seega on üldise kuritarvituste
vastase sätte eesmärk täita lünki ja see ei mõjuta kuritarvituste vastaste erireeglite
kohaldamist. Kui on olemas kuritarvituste vastane erireegel, siis rakendatakse erireeglit.
Paragrahviga 542 võetakse üle direktiivi 2016/1164 artikkel 4, mis sätestab intresside
mahaarvamise piirangu, mis on vajalik, kuna kontsernid on hakanud oma üldise
maksukoormuse vähendamiseks üha rohkem kasutama maksubaasi õõnestamist ja kasumi
ümberpaigutamist ülemääraste intressimaksete kaudu. Sellise tegevuse tõkestamiseks
piiratakse direktiiviga maksumaksja ülejääva laenukasutuse kulu mahaarvamist.
Arvestades Eesti tulumaksusüsteemi eripära (kasumi maksustamine selle jaotamisel), ei saa
Eestis kehtestada intressi mahaarvamise piirangut. Selle asemel tuleb hakata maksustama
sarnaselt teiste ettevõtlusega mitteseotud kuludega ülejäävat laenukasutuse kulu. Seega
maksustatakse tulumaksuga TuMS § 542 lõike 1 alusel residendist äriühingu, välja arvatud
finantsettevõtja, ülejääv laenukasutuse kulu, mis ületab 3 000 000 eurot ning 30% tema
majandusaasta intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist (EBITDA) osas, mis
10
ületab residendist äriühingu kahjumit, välja arvatud juhul, kui
1) residendist äriühing ei ole finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni osa ning kui
tal ei ole sidusettevõtjat ega püsivat tegevuskohta või;
2) laenu kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori taristuprojektide rahastamiseks, mille puhul nii
projekti teostaja, laenukasutuse kulu, vara kui ka tulu asukoht on Euroopa Liidus või;
3) residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige, valib
käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise.
Kuna direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõige 7 lubab liikmesriikidel jätta intresside
mahaarvamise piirangu sätte kohaldamisalast välja finantsettevõtjad, sealhulgas juhul, kui
sellised finantsettevõtjad on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni osaks, on
finantsettevõtjad ka § 542 kohaldamisalast välja jäetud. Lisaks lubab direktiivi 2016/1164
artikli 4 lõike 3 punkt b jätta kõnealuse sätte kohaldamisalast välja eraldiseisva üksuse ehk
maksumaksja, kes ei ole finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni osa ning
kellel ei ole sidusettevõtjat ega püsivat tegevuskohta. Vastavalt TuMS § 542 lõike 1 punktile
1 on eraldiseisev üksus ka § 542 kohaldamisalast välja jäetud.
Seega residendist äriühing, kes ei ole finantsettevõtja ega eraldiseisev üksus, peab lähtuma
kolmest kriteeriumist (ülejääv laenukasutuse kulu üle 3 000 000 euro; ülejääv laenukasutuse
kulu üle 30% EBITDAst, maksustatav ülejääv laenukasutuse kulu ületab kahjumit), et
määratleda, kas tal tuleb ülejäävalt laenukasutuse kulult tulumaksu maksta.
Esiteks, tuleb vaadata, kas ülejääv laenukasutuse kulu ületab 3 000 000 eurot (erand, mis
tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõike 3 punktist a). Kui ülejääv laenukasutuse kulu jääb
alla 3 000 000 euro, ei pea sellelt tulumaksu tasuma ning ei ole vajadust analüüsida teistele
kriteeriumitele vastavust. Kui ülejääv laenukasutuse kulu ületab 3 000 000 eurot, tuleb
vaadata, kas see ületab 30% EBITDA-st. Kui ülejääv laenukasutuse kulu ei ületa 30%
EBITDA-st, ei tule sellelt tulumaksu maksta. Kui ülejääv laenukasutuse kulu ületab 30%
EBITDA-st, tuleb vaadata, kas äriühing on kasumis või kahjumis. Kui äriühing on kasumis,
siis tuleb maksta tulumaksu ülejäävalt laenukasutuse kulult, mis ületab 3 000 000 eurot ning
30% EBITDA-st. Kui äriühing on kahjumis ning ülejääv laenukasutuse kulu, mis ületab
3 000 000 eurot ning 30% EBITDA-st, ei ületa kahjumit, siis ei tule sellelt tulumaksu maksta.
Kui ülejääv laenukasutuse kulu, mis ületab 3 000 000 eurot ning 30% EBITDA-st, ületab
kahjumit, makstakse tulumaksu kahjumit ületavalt osalt.
Samas vastavalt § 542 lõike 1 punktile 2 ei arvata ülejääva laenukasutuse kulu hulka
summasid, mis on seotud laenuga, mida kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori
taristuprojektide rahastamiseks, mille puhul nii projekti teostaja, laenukasutuse kulu, vara kui
ka tulu asukoht on Euroopa Liidus. Antud erand tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõike 4
punktist b.
Lisaks tulenevad direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõikest 5 erandid äriühingule, kes on
finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige. TuMS-i on mõlemad erandid üle
võetud (TuMS § 542 lg 1 p 3 ning lõiked 8 ja 9) ning see on maksumaksja valik, kas ta soovib
kontserni erandit kasutada ning kui soovib, siis kas § 542 lõikes 8 või 9 sätestatud erandit.
Lõikes 8 sätestatud erand võimaldab vältida tulumaksukohustust ülejäävalt laenukasutuse
kulult täielikult. Lõikes 9 sätestatud erand võimaldab lähtuda suuremast ülejääva
laenukasutuse kulu piirmäärast.
TuMS § 542 lõigetes 2–6 on defineeritud erinevad direktiivi 2016/1164 artiklist 1 tulenevad
mõisted.
11
Lõikes 2 on defineeritud laenukasutuse kulu ja ülejääva laenukasutuse kulu mõiste, mis on
üle võetud direktiivi 2016/1164 artikli 1 lõigetest 1 ja 2. Laenukasutuse kulu on intressikulu
igasuguse võlakohustuse puhul, muud kulud, mis on majanduslikult samaväärsed rahaliste
vahendite kaasamisega seoses tekkinud intressi ja kuluga, sealhulgas maksed
kasumiosaluslaenude alusel, vahetusvõlakirjadelt ja nullkupongvõlakirjadelt kogunenud
arvestuslik intress, alternatiivsete rahastamiskokkulepete alusel saadud summad, kapitalirendi
maksete rahastamiskulude osa, seotud vara bilansilise väärtusega hõlmatud kapitaliseeritud
intress või kapitaliseeritud intressi amortisatsioon, siirdehindade kohase rahastamise tootluse
põhjal arvutatud summad, tingliku intressi summad üksuse laenukasutusega seotud
tuletisinstrumentide või riskimaanduskokkulepete alusel, teatav vahetuskursikasum või –
kahjum seoses laenukasutuse ja rahaliste vahendite kaasamisega seotud instrumentidega,
rahastamiskokkulepete garantiitasud, korraldustasud ja samalaadsed rahaliste vahendite
laenamisega seotud kulud.
Ülejääv laenukasutuse kulu lõike 1 tähenduses on summa, mille võrra residendist äriühingu
mahaarvatav laenukasutuse kulu ületab intressitulu ja muud majanduslikult samaväärset
maksustatavat tulu.
Lõikes 3 on defineeritud finantsettevõtja, mis tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 1 lõikest 5,
mille kohaselt on finantsettevõtja üks järgmistest üksustest:
a) krediidiasutus või investeerimisühing, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 1, või alternatiivse
investeerimisfondi valitseja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis b, või vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse
ühiseks investeeringuks loodud ettevõtja (eurofond) fondivalitseja, nagu on määratletud
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis b;
b) kindlustusandja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/138/EÜ artikli 13 punktis 1;
c) edasikindlustusandja, nagu on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 4;
d) tööandjapensioni kogumisasutus, mis kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2003/41/EÜ kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui liikmesriik on otsustanud nimetatud
direktiivi artikli 5 alusel seda direktiivi asjaomase asutuse suhtes kas tervikuna või osaliselt
mitte kohaldada, või nimetatud direktiivi artikli 19 lõikes 1 osutatud tööandjapensioni
kogumisasutuse esindaja;
e) pensionikindlustusasutused, kes haldavad selliseid pensioniskeeme, mida loetakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 987/2009 kohaldamisalasse kuuluvateks sotsiaalkindlustusskeemideks,
samuti juriidilised isikud, kes on asutatud selliste asutuste investeeringute tegemise
eesmärgil;
f) alternatiivne investeerimisfond, mida haldab alternatiivse investeerimisfondi valitseja, nagu
on määratletud direktiivi 2011/61/EL artikli 4 lõike 1 punktis b, või alternatiivne
investeerimisfond, mida juhitakse kohaldatava siseriikliku õigusakti kohaselt;
g) vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtja
direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõike 2 tähenduses;
h) keskne vastaspool, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 648/2012 artikli 2 punktis 1;
i) väärtpaberite keskdepositoorium, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 909/2014 artikli 2 lõike 1 punktis 1.
Lõikes 4 on defineeritud finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontsern, mis tuleneb
Nõukogu direktiivi 2016/1164 artikli 1 lõikest 10, mis lisati Nõukogu direktiivi 2016/1164
Nõukogu direktiiviga 2017/952. Finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontsern lõike
12
1 tähenduses on kontsern, kuhu kuuluvad kõik üksused, mis on täielikult hõlmatud
konsolideeritud finantsaruandega, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandluse
standardite (IFRS) või liikmesriigi finantsaruandlussüsteemi alusel. Siinkohal mõeldakse
mistahes liikmesriigi finantsaruandlussüsteemi, mitte ainult Eesti finantsaruandlussüsteemi.
Lõikes 5 on defineeritud sidusettevõtja, mis tuleneb Nõukogu direktiivi 2016/1164 artikli 1
lõikest 4, mille kohaselt on sidusettevõtja:
1) üksus, milles maksumaksjal on otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25% hääleõigusest
või kapitalist, või mille kasumist tal on õigus saada vähemalt 25% protsenti;
2) füüsiline isik või üksus, kellel on maksumaksjas otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt
25% hääleõigusest või kapitalist, või kellel on õigus saada vähemalt 25% selle maksumaksja
kasumist;
3) kõik asjaomased üksused, kui füüsilisel isikul või üksusel on maksumaksjas ning ühes või
enamas üksuses otsene või kaudne osalus, mis on vähemalt 25%.
Lõikes 6 on defineeritud pikaajaline avaliku sektori taristuprojekt, mis tuleneb direktiivi
2016/1164 artikli 4 lõikest 4, mille kohaselt on tegemist projektiga, mille eesmärk on
pakkuda, ajakohastada, käitada ja/või hooldada suuremahulist vara, mida liikmesriik peab
üldist avalikku huvi pakkuvaks.
Lõikes 7 selgitatakse, kuidas arvutada maksumaksja intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelset
kasumit (EBITDA) vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõikele 2. EBITDA arvutatakse,
liites residendist äriühingu tulumaksuga maksustatavale tulule ülejääva laenukasutuse kulu
maksustamise eesmärgil korrigeeritud summad ning maksustamise eesmärgil korrigeeritud
kulumi- ja amortisatsioonisummad. Kuna Eesti residendist äriühingute puhul maksustamise
eesmärgil korrigeeritud summasid ei ole, siis lähtutakse raamatupidamislikest summadest.
Kui äriühing valib § 542 lõikes 9 sätestatud erandi rakendamise, siis tuleb arvutada kontserni
EBITDA ja sel juhul tekib tõenäoliselt vajadus lähtuda maksustamise eesmärgil korrigeeritud
summadest teiste kontserni liikmete osas.
Tulumaksust vabastatud tulu, sealhulgas tulu, mille arvel jaotatud kasumit ei maksustata ehk
§ 50 lõikes 11 nimetatud summad, jäetakse residendist äriühingu EBITDAst välja. Kui laenu
kasutatakse pikaajaliste avaliku sektori taristuprojektide rahastamiseks, jäetakse kogu
pikaajalisest avaliku sektori taristuprojektist saadud tulu residendist äriühingu EBITDAst
välja vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõike 4 viimasele lausele.
Lõikes 8 on sätestatud üks kontserni eranditest, mis tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 4
lõike 5 punktist a. Maksumaksja saab ise valida, kas ta soovib rakendada kontserni erandit ja
kui soovib, kas lõikes 8 või 9 sätestatud erandit. Lõikes 8 sätestatud erandi kohaselt võib
residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud kontserni liige,
valida et tema ülejäävat laenukasutuse kulu ei maksustata, kui ta tõendab, et tema omakapitali
ja koguvara suhe on sama või suurem kui kontserni, välja arvatud kontserni kuuluvate
finantsettevõtjate, omakapitali ja koguvara suhe ning kui on täidetud järgmised tingimused:
1) residendist äriühingu omakapitali ja koguvara suhet peetakse võrdseks kontserni
omakapitali ja koguvara suhtega, kui residendist äriühingu omakapitali ja koguvara suhe on
kuni kaks protsendipunkti väiksem, ning
2) kõiki varasid ja kohustusi hinnatakse sama meetodiga nagu konsolideeritud
finantsaruandes, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite alusel või
liikmesriigi finantsaruandlussüsteemi alusel. Siinkohal mõeldakse mistahes liikmesriigi
finantsaruandlussüsteemi, mitte ainult Eesti finantsaruandlussüsteemi.
Lõikes 9 on sätestatud teine kontserni erand, mis tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõike 5
13
punktist b, mille kohaselt võib residendist äriühing, kes on finantsaruandluse eesmärgil
konsolideeritud kontserni liige, lähtuda suuremast ülejääva laenukasutuse kulu piirmäärast,
kui on lõikes 1 sätestatud. Kõrgem laenukasutuse kulu piirmäär käib finantsaruandluse
eesmärgil konsolideeritud kontserni kohta, mille liige residendist äriühing on ja see
arvutatakse kahes etapis:
1) suhtarv arvutatakse, jagades kolmandate isikutega seoses tekkinud kontserni ülejääva
laenukasutuse kulu, välja arvatud kontserni kuuluvate finantsettevõtjate ja lõike 1 punktis 2
nimetatud laenukasutuse kulu, kontserni, välja arvatud kontserni kuuluvate finantsettevõtjate,
EBITDA peale, ning
2) saadud suhtarv korrutatakse residendist äriühingu EBITDAga.
Lõikest 10 tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 4 lõike 6 punktis a sätestatud võimalus kanda
ülejääv laenukasutuse kulu, mida ei saanud maksustamisperioodil maha arvata ehk Eesti
puhul ülejääv laenukasutuse kulu, mis oli § 542 lõike 1 alusel maksustatud, ilma ajalise
piiranguta edasi. Eesti puhul tähendab see tulumaksu ümberarvutust olukorras, kus
maksustamisperioodi ülejääv laenukasutuse kulu ei ületa 30% residendist äriühingu
majandusaasta EBITDAst või lõike 10 alusel arvutatud piirmäära kontserni erandi
rakendamise puhul. Ümberarvutus tehakse eelnevatel maksustamisperioodidel ülejäävalt
laenukasutuse kulult tasutud tulumaksu osas kuni §-s 542 sätestatud piirmäärani ning
maksumaksjal tekib õigus nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Enammakstud
tulumaksu tagastamine toimub maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
Paragrahviga 543 võetakse üle direktiivi 2016/1164 artikkel 5, mille eesmärk on
lahkumismaksu kehtestades tagada, et kui maksumaksja viib vara või oma maksuresidentsuse
ühe riigi maksjurisdiktsioonist välja, maksustab see riik tema territooriumil tekkinud mistahes
kapitalikasumi majandusliku väärtuse, isegi kui seda kasumit ei ole riigist lahkumise hetkeks
veel realiseeritud. Seetõttu täpsustatakse direktiiviga olukorrad, kus maksumaksja suhtes
kehtib lahkumismaks ja maksustatakse tema realiseerimata kapitalitulu, mis on osa
üleviidavast varast. Siinkohal on oluline esile tõsta, et lahkumismaksu rakendatakse üksnes
vara liikumisel püsiva tegevuskoha ja peakontori vahel. Vara, sealhulgas raha ülekandmine
emaettevõtja ja selle tütarettevõtjate vahel jääb lahkumismaksu eeskirja kohaldamisalast välja.
TuMS § 543 lõike 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga summa, mis võrdub ülekantava vara
turuväärtusega vara riigist väljaviimise hetkel, välja arvatud selles osas, milles vara viiakse
välja sellise summa arvel, mis võimaldab teha § 50 lõikes 2 nimetatud väljamakset tulumaksu
vabalt. Antud säte vastab direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 1 punktile a.
Direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 1 punktid b ja d puudutavad vara väljaviimist püsivast
tegevuskohast või püsiva tegevuskoha majandustegevuse üleviimist teise liikmesriiki või
kolmandasse riiki ning on üle võetud püsivate tegevuskohtade maksustamist reguleerivasse §
53.
Direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 1 punkt c käsitleb maksumaksja residentsuse üleviimist
teise liikmesriiki või kolmandasse riiki ning see on üle võetud TuMS § 50 lõikesse 22.
TuMS § 543 lõikes 2 on sätestatud direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõikes 7 sätestatud eelkõige
krediidiasutustele suunatud erand, mille kohaselt ei maksustata vara väljaviimist tingimusel,
et vara paigutatakse 12 kuu jooksul tagasi Eestisse, kui vara ülekandmine oli seotud
väärtpaberite rahastamisega, vara anti tagatiseks või juhul, kui vara kantakse üle
usaldatavusnormatiivide kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse juhtimiseks.
Lõige 3 näeb ette võimaluse ajatada TuMS § 543 lõikes 1 ja § 50 lõikes 22 nimetatud
14
tulumaksu tasumist, tasudes seda viie aasta jooksul, kui esineb vähemalt üks järgmistest
asjaoludest:
1) residendist juriidiline isik kannab vara lepinguriigis asuvasse püsivasse tegevuskohta;
2) residendist juriidiline isik viib maksuresidentsuse üle lepinguriiki.
Ajatamise võimaldamise kohustus tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõikest 2. Tulumaksu
tasumise ajatamist tuleb lubada vaid juhul, kui vara või maksuresidentsus viiakse üle EMP
lepinguriiki. Kui vara või maksuresidentsus viiakse üle kolmandasse riiki, ei võimaldata
tulumaksu tasumise ajatamist.
Eestil on ajatamise kohustus üksnes residendist äriühingust vara väljaviimise korral ning
residendist äriühingu maksuresidentsuse üleviimisel. Püsivast tegevuskohast vara
väljaviimise puhul on Eestil erand, mis tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 11 lõikest 4.
Erandi kohaselt võib Eesti, niikaua kui ta ei maksusta jaotamata kasumit, käsitleda rahalises
või mitterahalises vormis varade, sealhulgas sularaha ülekandmist Eestis asuvast püsivast
tegevuskohast teises liikmesriigis või EMP lepingu osalisest kolmandas riigis asuvasse
registrijärgsesse asukohta või teise püsivasse tegevuskohta kasumi jaotamisena ning
kohaldada tulumaksu, andmata maksumaksjatele õigust sellise maksu tasumist edasi lükata.
Sellest erandist tulenevalt ei võimalda Eesti tulumaksu ajatamist vara väljaviimisel püsivast
tegevuskohast või püsiva tegevuskoha majandustegevuse üleviimisel teise liikmesriiki või
EMP lepingu osalisest kolmandasse riiki.
Lõike 4 kohaselt ei lubata tulumaksu tasumise ajatamist EMP lepingu osaliste kolmandate
riikide suhtes, kui nad ei ole sõlminud Eestiga või Euroopa Liiduga lepingut vastastikuse abi
kohta maksunõuete sissenõudmisel, mis on samaväärne nõukogu direktiivis 2010/24/EL ette
nähtud vastastikuse abiga. Nimetatud ajatamise keeld tuleneb direktiivi 2016/1164 artikli 5
lõike 2 viimasest lausest. Ainuke EMP lepingu osaline kolmas riik, kes ei osuta abi
maksunõuete sissenõudmisel on Liechtenstein. Seega ei luba Eesti tulumaksu tasumise
kohustuse ajatamist, kui vara või maksuresidentsus viiakse üle Liechtensteini.
Lõige 5 reguleerib tagatise nõudmist tulumaksu tasumise ajatamise puhul vastavalt direktiivi
2016/1164 artikli 5 lõikele 3, mis lubab nõuda tagatist, kui on olemas tõendatav ja tegelik
oht, et maksumaksja maksu ei maksa, välja arvatud juhul, kui maksuvõla saab sisse nõuda
teiselt Eesti residendist maksumaksjalt, kes kuulub samasse kontserni. Tulumaksu tasumise
ajatamine, tagatise nõudmine ning ajatatud tulumaksukohustuselt intressi maksmine toimub
maksukorralduse seaduses sätestatud korras.
Lõikes 6 sätestatakse, millal võib tühistada tulumaksu tasumise ajatamise, mille tulemusena
muutub maksuvõlg sissenõutavaks vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõikele 4. See on
võimalik järgmistel juhtudel:
1) ülekantud vara või püsiva tegevuskoha majandustegevus on müüdud või muul viisil
võõrandatud;
2) ülekantud vara on edasi kantud kolmandasse riiki;
3) maksumaksja maksuresidentsus või püsiva tegevuskoha majandustegevus on üle viidud
kolmandasse riiki;
4) maksumaksja pankrotistub või tema tegevus likvideeritakse
5) maksumaksja ei täida oma kohustusi seoses ajatatud maksetega ja ei paranda olukorda 12
kuu jooksul.
Lõikes 7 täpsustatakse lõike 6 kohaldamisala vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõike 4
viimasele lausele. Nimelt ei kohaldata lõike 6 punkte 2 ja 3 EMP lepingu osalisest
kolmandate riikide suhtes, kui nad on sõlminud Eestiga või Euroopa Liiduga lepingu
15
vastastikuse abi kohta maksunõuete sissenõudmisel, mis on samaväärne nõukogu direktiivis
2010/24/EL ette nähtud vastastikuse abiga. Kuna ainuke EMP lepingu osalisest kolmas riik,
mis ei osuta abi maksunõuete sissenõudmisel, on Liechtenstein, kehtivad lõike 6 punktid 2 ja
3 EMP lepinguriikidest üksnes Liechtensteini suhtes.
Paragrahviga 544 võetakse üle direktiivi 2016/1164 artiklid 7 ja 8, mis sätestavad välismaise
kontrollitava äriühingu tulu maksustamise reegleid.
Direktiiv pakub välismaise kontrollitava äriühingu tulu maksustamiseks kahte alternatiivi,
mis on sätestatud direktiivi artikli 7 lõike 2 punktides a ja b. TuMS-i võetakse üle punkt b,
kuna seda on lihtsam rakendada. Direktiivi artikli 7 lõike 2 punkti b kohaselt arvab
maksumaksja liikmesriik maksustatava summa hulka välismaise kontrollitava äriühingu
jaotamata tulu, mis on saadud fiktiivsetest skeemidest, mis on loodud peamise eesmärgiga
saada maksueelis. Direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt piirdub artikli 7 lõike 2 punkti b
kohaldamisel maksumaksja maksustatava summa hulka arvatav tulu summadega, mis saadi
niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva äriühingu
võtmetöötajatega. Välismaise kontrollitava äriühingu tulu jaotus arvutatakse kooskõlas
turuväärtuse põhimõttega.
Direktiivi artikli 7 lõike 2 punkt b ja artikli 8 lõige 2 võetakse üle TuMS § 544 lõikesse 1,
mille
kohaselt maksustatakse tulumaksuga välismaise kontrollitava äriühingu tulu osa, mis saadi
niisuguselt varalt ja selliste riskide tulemusel, mis on seotud kontrolliva äriühingu
võtmetöötajatega ning mis on saadud näilikest tehingutest, mille loomise peamine eesmärk oli
saada maksueelis. Välismaise kontrollitava äriühingu tulu jaotus arvutatakse kooskõlas
turuväärtuse põhimõttega.
Direktiivi artikli 7 lõike 2 punkti b viimane lause on üle võetud TuMS § 544 lõikesse 2, mille
kohaselt peetakse lõike 1 kohaldamisel tehingut või tehingute ahelat näilikuks niivõrd,
kuivõrd asjaomasel üksusel või püsival tegevuskohal ei oleks vara, millelt ta kogu või osa
oma tulust saab, ja ta ei oleks võtnud vastavaid riske, kui teda ei kontrolliks äriühing, kus
täidetakse selle vara ja nende riskidega seotud võtmetöötajate funktsiooni, mis on
kontrollitava äriühingu tulu loomisel määrava tähtsusega.
TuMS § 544 lõige 3 selgitab välismaise kontrollitava äriühingu mõistet vastavalt direktiivi
artikli 7 lõike 1 punktile a. Välismaine kontrollitav äriühing on püsiv tegevuskoht või üksus,
mille puhul on residendist äriühingul üksi või koos oma sidusettevõtjatega § 542 lõike 6
tähenduses otsene või kaudne osalus rohkem kui 50% hääleõigusena või ta omab otseselt või
kaudselt rohkem kui 50% kapitalist või tal on õigus saada rohkem kui 50% kõnealuse üksuse
kasumist.
Direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti a, millega võrreldakse välismaise kontrollitava äriühingu
tulumaksukohustust tulumaksukohustusega samalt tulult kontrolliva äriühingu residendiriigis,
ei võeta TuMS-i üle. Seega ei lähtuta Eestis välismaise kontrollitava äriühingu tulule
rakendatavast maksumäärast, vaid üksnes sellest, kas välismaise kontrollitava äriühingu tulu
on saadud näilikest tehingutest, mille loomise peamine eesmärk oli saada maksueelis. Kui
välismaise kontrollitava äriühingu tulu on saadud näilikust tehingust ning kui seda näilikku
tehingut ei oleks olnud, oleks tulu maksustamise õigus Eestil, siis ei ole oluline, kui kõrge
maksumäär on välismaise kontrollitava äriühingu riigis, kuna maksustamisõigus peaks olema
ikka Eestil. Seega on TuMS § 544 rangem kui direktiivi artikkel 7.
Artikli 7 ülevõtmisel lähtub Eesti direktiivi 2016/1164 artiklist 3, mille kohaselt ei piira
16
direktiiv selliste siseriiklike või lepingupõhiste sätete kohaldamist, mille eesmärk on tagada
riigisisesele äriühingute maksubaasile kõrgem kaitsetase. Seega on direktiivi puhul tegemist
miinimumkaitsega ning liikmesriikidel on õigus kehtestada rangemaid reegleid.
Uue §-ga 545 kehtestatakse §-dest 541–544 tuleneva tulumaksu deklareerimise ja tasumise
kord.
Lõiked 1 ja 2 puudutavad mittetegelike tehingute tulemusel saamata jäänud tulu või üleliigset
kulu. Sellise saamata jäänud tulu ja üleliigse kulu maksustamisperiood on tavapärane
kalendrikuu. Asjakohane tulu või kulu tuleb deklareerida mittetegelikule tehingule järgneva
kalendrikuu 10. kuupäevaks ning samaks ajaks tasuda ka tulumaks.
Lõiked 3 ja 4 puudutavad ülejääva laenukasutuse kulu deklareerimist ja sellelt tulumaksu
tasumist. Ülejääva laenukasutuse kulu puhul on maksustamisperiood majandusaasta ning
maksukohustus selgub pärast majandusaasta aruande esitamist. Seetõttu tuleb majandusaastal
tekkinud maksustatav ülejääv laenukasutuse kulu deklareerida majandusaastale järgneva
seitsmenda kalendrikuu 10. kuupäevaks ning tasuda sellelt tulumaksu hiljemalt
majandusaastale järgneva üheksanda kalendrikuu 10. kuupäevaks.
Lõigete 5 ja 6 kohaselt deklareeritakse püsivasse tegevuskohta viidud vara ja tasutakse sellelt
tulumaksu maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks, välja arvatud juhul,
kui tulumaksu tasumine on ajatatud vastavalt § 543 lõikele 3.
Lõigete 7 ja 8 alusel deklareeritakse välismaise kontrollitava äriühingu Eestis maksustatav
kasum majandusaastale järgneva seitsmenda kalendrikuu 10. kuupäevaks Maksu- ja
Tolliametile ning tasutakse sellelt tulumaksu välismaise kontrollitava äriühingu
majandusaastale järgneva üheksanda kalendrikuu 10. kuupäevaks.
Eelnõu § 1 punktiga 25 täiendatakse TuMS § 61 uue lõikega 60. Tegemist on
üleminekusättega, mille eesmärk on püsiva tegevuskoha jaoks Eestisse toodud vara
probleemideta käsitlemise tagamine seaduse rakendamise järgselt. Eelnõuga lisatakse TuMS §
53 lõige 412, mis sätestab, kuidas määratleda Eestisse püsiva tegevuskoha jaoks sisse toodud
vara väärtus vastavalt direktiivi 2016/1164 artikli 5 lõikele 5. Sellest hindamise korrast
hakatakse tulevikus lähtuma püsivast tegevuskohast vara välja viimisel. Segaduste vältimiseks
enne seaduse rakendumist Eestisse toodud ja peale seaduse rakendamist Eestist välja viidava
vara osas, on vajalik luua ülevaade Eestisse enne seaduse rakendumist toodud vara väärtusest.
See tuleb deklareerida 2019. aasta 10. veebruariks 2018. aasta 31. detsembri seisuga.
Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse TuMS normitehnilise märkusega eelnõuga rakendatavast
direktiivist 2016/1164.
Eelnõu § 2 punkt 1 sätestab, et muudatused jõustuvad 2019. aasta 1. jaanuaril. Tegemist on
hetkega, mil muudatuste jõustumine tekitab kõige vähem probleeme erinevatele
maksumaksjatele (sel hetkel algab füüsilistel isikutel uus maksustamisperiood ning enamustel
juriidilistel isikutel uus majandusaasta). Ka direktiivi artikli 11 lõike 1 viimase lause kohaselt
kohaldatakse direktiivist tulenevaid norme alates 1. jaanuarist 2019.
Eelnõu § 2 punkti 2 kohaselt rakendatakse § 1 punkte 8 ja 10 tagasiulatuvalt 2018. aasta 1.
jaanuarist. Tegemist on tehniliste muudatustega, mis täpsustavad ja selgitavad 2018. aasta 1.
jaanuaril jõustunud maksuvaba tulu arvutamise korda. Seetõttu rakendatakse neid muudatusi
tagasiulatuvalt 2018. aasta 1. jaanuaril.
17
4. Eelnõu terminoloogia
Direktiiv annab mitmetele mõistetele kindla tähenduse ainult selle direktiivi kontekstis, tehes
seda nii definitsioonidele reserveeritud artiklis 2 kui ka mõnel juhul direktiivi põhiteksti sees.
Mitmed direktiivis defineeritud mõisted on juba Eesti õigusruumis või isegi TuMS-s
kasutuses teises tähenduses. Vältimaks direktiivi soovimatut mõju väljaspool direktiivi
kohaldumisala, on direktiivi rakendamiseks vajalikud mõisted defineeritud eelnõuga
lisatavates uutes TuMS paragrahvides, mitte TuMS 2. peatükis. Selline lähenemine kindlustab
direktiivi nõuetekohase ülevõtmise sekkumata direktiivi kohaldumisalast väljajäävate
küsimuste senisesse reguleerimisse.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu koostamisel on lähtutud Euroopa Liidu aluslepingutest, Euroopa Majanduspiirkonna
lepingus sätestatud ning Euroopa Kohtu praktikast. Eelnõuga võetakse üle Nõukogu direktiiv
(EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise
vältimise viiside vastased eeskirjad. Käesoleva seaduseelnõu ning direktiivi 2011/96/EL
sätete vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas.
6. Seaduse mõjud
Eelnõu rakendamisega ei ole ette näha sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju; mõju riigi
julgeolekule ja välissuhetele; mõju elu- ja looduskeskkonnale; mõju regionaalarengule; muid
otseseid või kaudseid mõjusid. Eelnõu rakendamisega on ette näha mõju majandusele ning
riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Kaasnev mõju: Mõju majandusele
Sihtrühm. Eelnõu seadusena vastuvõtmisel vähenevad nii Eesti äriühingute võimalused
hoiduda kõrvale Eestis teenitud kasumi maksustamisest kui ka mitteresidendist ettevõtjate
võimalused kasutada Eestit maksudest kõrvalehoidumiseks. Samas puudutab eelnõu rohkemal
määral ainult nende Eesti ettevõtte tulumaksu maksjate tegevust, kes teevad näilikke
tehinguid, viivad vara püsivasse tegevuskohta või maksavad aastas üle 3 000 000 euro
intresse. Seega on sihtrüma suurus võrreldes kõigi ettevõtte tulumaksu maksjatega
marginaalne. Kõrvaleesmärgi raames puudutab eelnõu mitteresidendist füüsilisi isikuid, kelle
tulude jaotus riikide vahel jääb spetsiifilisse vahemikku. Selliste füüsiliste isikute arv
võrreldes kõigi füüsilise isiku tulumaksu maksjatega on väga väike.
Mõju ulatus. Ülejääva laenukasutuse kuluga seotud piirangu rakendamisel võimaldatakse
ettevõtjatele direktiivis lubatud erandit ning alla 3 000 000 euro suurust ülejääva
laenukasutuse kulu ei maksustata sõltumata maksumaksja EBITDA suurusest. Selline
lähenemine on põhjendatud asjaoluga, et ülejääva laenukasutuse kulu maksufilosoofiline
probleem algab n-ö traditsioonilisest ettevõtte tulumaksu süsteemist, kus laenuga
investeeringu tegemisel vähendavad laenuga kaasnevad intressid investeeringust saadava
kasumi jooksvat maksukohustust. Eesti ettevõtte tulumaksu süsteem on üles ehitatud
investeeringuid soosivalt, mistõttu ei ole oluline, kas investeeringuid tehakse laenuga või
mitte, kuna maksukohustuse suuruse ja aja valib igal juhul maksumaksja ise tehes otsuse
kasumi jaotamise kohta. Eestis on pigem probleemiks Eestis teenitud kasumi välja laenamine
(nt lisati hiljuti TuMS-i uus § 502 laenuks maskeeritud kasumieraldiste kohta), mitte laenuga
18
tehtavad investeeringud. Eelnevast tulenevalt on ülejääva laenukasutuse kuluga seotud
piirangust puudutatud ettevõtjate arv minimaalne, ulatudes analüüsi kohaselt 19-ni
(äriühingud, kes maksavad intressi üle 3 000 000 euro aastas). Arvestades eelnõuga
võimaldatavaid teisi direktiivi õgvendusi (finantsettevõtjate välistus, avaliku sektori
taristuprojekti rahastamise erand, võimalus arvutada EBITDA-t konsolideerimisgrupi baasil,
kahjumi ulatuses maksukohustuse välistamine) on uuest piirangust reaalselt puudutatud Eesti
äriühinguid ja Eestis asuvaid püsivaid tegevuskohti tõenäoliselt alla kümne.
Lahkumismaksu sätete mõju jääb Eestis tagasihoidlikuks erinevatel põhjustel. Esiteks lähtub
eelnõu direktiivi artiklis 11 ettenähtud Eesti erandist, mille tulemusena Eestis asuvast püsivast
tegevuskohast vara välja viimisel (sõltumata sellest, kas vara viiakse välja üksikult või kogu
püsiva tegevuskoha vara seoses lahkumisega Eestist) võib Eesti sisuliselt jätkata kehtiva
regulatsiooniga (see tähendab, et vara välja viimist käsitletakse kui kasumi väljaviimist
mitterahalises vormis, mis kuulub koheselt ja ilma ajatamiseta maksustamisele kasumi
jaotamisena). Eesti äriühingute tegevuses toob direktiivi rakendamine kaasa kaks muudatust,
kuid ka need ei mõjuta ettevõtlust palju. Esiteks tekib Eesti äriühingutel maksukohustus teise
jurisdiktsiooni püsivasse tegevuskohta viidava vara turuväärtuselt. Samal ajal võib seda
maksukohustust katta äriühingule kogunenud erinevate õiguste arvelt, mis võimaldaksid teha
omakapitalist maksuvabasid väljamakseid (selliseid õigusi annavad näiteks omakapitali
sissemaksed, saadud dividendid, jne). Püsivasse tegevuskohta viidud maksustatud vara arvel
saab äriühing tulevikus omakorda teha omakapitali väljamakseid maksukohustuse tekketa.
Vastavalt eelnõule on äriühingul õigus taotleda ka sellise maksukohustuse ajatamist kuni
viiele aastale. Kokkuvõttes on püsivasse tegevuskohta viidava vara maksustamise reaalne
mõju väike, kuna eelnõu annab mitmeid võimalusi selle maksukohustuse vähendamiseks või
edasilükkamiseks. Teiseks tekib Eestist mõnda teise EL või EMP riiki kolival äriühingul
õigus ajatada sisuliselt likvideerimisjaotiselt tekkivat maksukohustust kuni viiele aastale.
Oluline on rõhutada, et selline õigus tekib ainult juhul, kui äriühing tõesti kolib (vahetab
maksuresidentsust), mitte lihtsalt ei lõpeta tegevust ning ajatamisega kaasneb MKS-s
sätestatud intressi maksmise kohustus. Eelnevast tulenevalt ei ole oodata direktiivist tuleneva
ajatamise võimaldamise laialdast kasutamist.
Üldise kuritarvituste vastase sätte ja kontrollitava välismaise äriühingu kasumi maksustamise
lisamine aitavad kaasa ausale maksude tasumisele ning ettevõtluskeskkonna kvaliteedi
paranemisele. Need saadavad Eesti ettevõtjatele selge signaali, et kasumi maksustamisest
näilike tehingute abil ei pääse. Samuti saadavad need teiste riikide ettevõtjatele sõnumi, et
Eesti ei ole koht maksudest kõrvalehoidumise läbiviimiseks. Puudutatud maksumaksjate arvu
ei ole võimalik välja tuua, kuna see sõltub uute sätete jõustumisega kaasnevast
prognoosimatust käitumuslikust efektist ning Maksu- ja Tolliameti tulevikus planeeritavast
kontrollitegevusest.
Kõrvaleesmärgi raames tagab füüsilisest isikust mitteresidendi maksustamise muudatus Eesti
maksuõiguse kooskõlas olemise Euroopa Kohtu mitteresidentide maksustamist puudutava
praktikaga. Kuna muudatusega samaaegselt laiendatakse mitteresidendist füüsiliste isikute
õigusi teha Eesti tulust mahaarvamisi ning kitsendatakse olukordi, mil selline õigus üldse
tekib, siis ei ole praktikas oodata suuri muudatusi mitteresidendist füüsiliste isikute poolt
Eestis tehtavates mahaarvamistes.
Mõju avaldumise sagedus. Ideaalses maailmas peaks olema sisuliselt poolte eelnõu sätete
rakendumise sagedus null, kuna maksumaksjad ei peaks tegema näilike tehinguid, mistõttu
näilike tehingute maksustamist puudutavad sätted ei peaks ühtegi maksumaksjat puudutama.
Ülejääva laenukasutuse kulu 3 000 000 eurone alammäär on niivõrd kõrge Eesti tingimustes,
et see puudutab mõnda üksikut maksumaksjat ning sedagi teatud perioodi, mitte kogu nende
19
eksisteerimise aja jooksul. Lahkumismaksu muudatused võrreldes kehtiva olukorraga
puudutavad sisuliselt ainult vara viimist püsivasse tegevuskohta. Võrreldes kõikide
maksumaksjate igapäevase majandustegevusega, esineb kirjeldatud tegevus harva.
Mitteresidendist füüsilised isikud saavad esitada tuludeklaratsiooni koos tulumaksu
tagasinõudega kord aastas. Eelnevast tulenevalt on mõju avaldumise sagedus väga madal.
Ebasoovitavate mõjude risk. Üldisel kuritarvituste vastasel sättel ja kontrollitava äriühingu
reeglitel ebasoovitavaid mõjusid ei ole, kuna need puudutavad ainult näilikke tehinguid, mida
maksumaksjad ei peaks üldse sooritama. Ülejääva laenukasutuse kulu maksustamine võib
potentsiaalselt mõjuda negatiivselt investeeringutele, kuid selle ohu minimaliseerimiseks on
eelnõuga ettenähtud kasutada direktiivi võimalust seada alammääraks 3 000 000 eurot, mis
Eesti mahtude juures vabastab maksukohustusest peaaegu kõik laenuga tehtavad
investeeringud. Lahkumismaksu regulatsiooniga kaasnev püsivasse tegevuskohta viidava vara
maksustamine võib mõjuda negatiivselt piiriülesele laienemisele, kuid selle ohu
minimaliseerimiseks võimaldab eelnõu jätkuvalt laiendada ettevõtja tegevust piiriüleselt
tütarühingu asutamisega. Tütarühingusse viidava vara maksustamist eelnõu ette ei näe.
Mitteresidendist füüsiliste isikute maksustamise muudatusega ei ole ebasoovitavaid mõjusid
ette näha, kuna sarnane regulatsioon kehtib juba aastaid – muudatused vaid uuendavad seda
värskeima Euroopa Kohtu lahendi valguses. Eelnevast tulenevalt on eelnõuga kaasnevate
ebasoovitavate mõju risk majandusele minimaalne.
Kaasnev mõju: Mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm. Eelnõu jõustumine avaldab eelkõige mõju Maksu- ja Tolliametile. Sihtrühma
suurus võrreldes riigiasutuste koguarvuga on väike.
Mõju ulatus on väike, kuna Maksu- ja Tolliameti käitumises erilisi muutusi ei toimu. Maksu-
ja Tolliamet saab juurde võimalusi paremini ettevõtte tulumaksust kõrvalehoidumisega
võidelda ning ülesande administreerida mõnda uut tulumaksu nüanssi. Arvestades Eesti
tulumaksusüsteemi tervikut ning Maksu- ja Tolliameti ülesannete kogumit, on eelnõuga
kaasnev mõju Maksu- ja Tolliameti töökorraldusele marginaalne.
Mõju avaldumise sageduse hindamine ei ole antud kontekstis asjakohane, kuna eelnõuga ei
kaasne Maksu- ja Tolliametile ühtegi täiendavat ülesannet väljaspool nende rutiinset tegevust
maksuhaldurina.
Ebasoovitavate mõjude risk on väike, kuna eelnõu eesmärk on rakendada maksudest
kõrvalehoidumisega võitlemise direktiivi. Seega on eelnõu suunatud maksuhalduri positsiooni
parandamisele võitlemisel maksudest kõrvalehoidumisega.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Eelnõu rakendamine eeldab deklaratsioonivormide muutmist ning seega täiendusi Maksu- ja
Tolliameti e-maksuameti infosüsteemis. Tuginedes varasematele kogemustele on
prognoositav Maksu- ja Tolliameti kulu esialgsete hinnangute kohaselt ligi 300 000 eurot.
Seletuskirja punktis 6 analüüsitult ei ole eelnõu rakendamisest oodata märkimisväärset
maksutulude kasvu. Muudatuste mõju maksumaksjatele ja maksulaekumistele üldiselt on kas
väike (näiteks ülejääva laenukasutuse kulu maksustama hakkamine) või prognoosimatu
(näiteks eraldi kontrollitava välismaise äriühingu näilike tehingute maksustamise reegli
loomine). Üldises kontekstis on oluline siiski rõhutada asjaolu, et eelnõuga rakendatav
direktiiv võitleb globaalse kasumi nihutamise ja maksubaasi õõnestamisega. Selles kontekstis
on kogu Eesti maksulaekumine marginaalne ning maksukeskkond hea. Võrdlusena saab tuua,
et direktiivi ettepaneku taustadokumentides viidatakse, et EL liikmesriikidel jääb igal aastal
20
kasumi maksustamisest kõrvalehoidumise tõttu saamata 50-70 miljardit eurot (globaalselt
jääb laekumata 100-240 miljardit). Maksu- ja Tolliameti andmetel oli maksuauk Eestis kokku
2017. aastal umbes 500 miljonit, millest varasemate hinnangute kohaselt üle 2/3 moodustavad
ainuüksi käibe- ja sotsiaalmaks. Lisaks on oluline uuesti rõhutada, et eelnõuga rakendatav
direktiiv on suunatud maksudest kõrvalehoidumise tehingutele, mis on levinud nn
traditsioonilises ettevõtte tulumaksu süsteemis, kus toimub jooksev kasumite maksustamine.
Seetõttu võitleb näiteks rakendatavas direktiivis ülejääva laenukasutuse kulu maksustamise
reegel skeemiga, mille raames võetud laenude intresside maksmisega vähendatakse kasumit
ning viiakse raha maksuvabalt riigist välja. Tulenevalt Eesti ettevõtte tulumaksu süsteemi
eripärast on meil kirjeldatud olukorra asemel levinud hoopis skeem, kus raha viiakse
maksuvabalt riigist välja laene andes. Sellise skeemiga võitleb juba TuMS § 502 ning
eelnõuga rakendatav direktiiv otsest mõju ei oma. Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes
jõuamegi tulemusele, et direktiivi rakendamisega ei saagi olulist maksulaekumise tõusu Eestis
kaasneda.
8. Rakendusaktid
Eelnõu rakendamiseks on vaja muuta järgmisi rakendusakte:
1) Rahandusministri 24. jaanuari 2014. a. määrus nr 6 „Mitteresidendi ja lepingulise
investeerimisfondi deklaratsioonide ning füüsilise isiku residentsuse määramise vormide
kinnitamine ja täitmise korrad“;
2) Rahandusministri 29. novembri 2010. a määrus nr 60 „Tulumaksuseadusest,
sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest
tulenevate deklaratsioonide ja tõendite vormide kinnitamine ning nende täitmise ja esitamise
korrad“.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. See on tingitud kahest asjaolust. Esiteks on eelnõuga
rakendatava direktiivi ülevõtmise tähtaeg 1. jaanuar 2019. a. Teiseks puudutab Euroopa Kohtu
otsusest tingitud TuMS muudatus füüsilisest isikust mitteresidentide maksustamist Eestis.
Tulenevalt asjaolust, et mitteresidendist füüsilise isiku maksustamisperiood on kalendriaasta,
on kõigile osapooltele sobivaim aeg nende muudatuste jõustumiseks 1. jaanuar 2019.
Seaduse § 1 punkte 8 ja 10 rakendatakse tagasiulatuvalt 2018. aasta 1. jaanuarist. Tegemist on
tehniliste muudatustega, mis täpsustavad 2018. aasta 1. jaanuaril jõustunud maksuvaba tulu
arvutamise korda. Seetõttu rakendatakse neid muudatusi tagasiulatuvalt 2018. aasta 1.
jaanuarist.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Eesti
Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Maksumaksjate Liidule ja Eesti Tööandjate Keskliidule.
21
Tulumaksuseaduse muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja juurde
Lisa 1
Nõukogu direktiivi 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt
mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad ja tulumaksuseaduse
muutmise seaduse eelnõu sätete vastavustabel
EL-i õigusakti EL-i EL-i õigusakti normi sisuliseks Kommentaarid
norm õigusakti rakendamiseks kehtestatavad
normi riigisisesed õigusaktid
ülevõtmise
kohustus
Art 1 Jah TuMS § 2 lõiked 3 ja 4
Art 2 punktid 1 ja 2 Jah TuMS § 542 lg 2
Art 2 p 3 Jah TuMS § 3 lõiked 3 ja 4
Art 2 p 4 Jah TuMS § 542 lg 5
Art 2 p 5 Jah TuMS § 542 lg 3
Art 2 p 6 Jah TuMS § 53 lg 413 ja § 543 lg 1
Art 2 p 7 Jah TuMS § 50 lg 22
Art 2 p 8 Jah TuMS § 53 lg 4 ja lg 413
Art 2 p 9 Jah, kuid Hetkel ei ole üle võetud
hiljemalt
31.12.2019
Art 2 p 10 Jah TuMS § 542 lg 4
Art 3 Ei
Art 4 lg 1 Jah TuMS § 53 lg 7 ja § 542 lg 1
Art 4 lg 2 Jah TuMS § 542 lg 7
Art 4 lg 3 Ei TuMS § 542 lg 1 p 1
Art 4 lg 4 Ei TuMS § 542 lg 1 p 2 ja lg 6
Art 4 lg 5 Ei TuMS § 542 lg 1 p 3 ja lõiked 8
ja 9
Art 4 lg 6 Ei TuMS § 542 lg 10
Art 4 lg 7 Ei TuMS § 542 lg 1
Art 4 lg 8 Ei
Art 5 lg 1 p a Jah TuMS § 543 lg 1
Art 5 lg 1 p-d b ja d Jah TuMS § 53 lg 4
Art 5 lg 1 p c Jah TuMS § 50 lg 22
Art 5 lg 2 Jah TuMS § 543 lõiked 3 ja 4
Art 5 lg 3 Ei TuMS § 543 lg 5
Art 5 lg 4 Jah TuMS § 543 lõiked 6 ja 7
Art 5 lg 5 Jah TuMS § 50 lg 2, § 543 lg 2 ja §
53 lg 412
Art 5 lg 6 Jah TuMS § 8 lg 2
Art 5 lg 7 Jah TuMS § 53 lg 4 ja § 543 lg 2
Art 6 Jah TuMS § 51, § 53 lg 6 ja § 541
Art 7 lg 1 Jah TuMS § 544 lg 3
Art 7 lg 2 Jah TuMS § 53 lg 8 ja § 544 lõiked
1 ja 2
Art 7 lg 3 Ei
Art 7 lg 4 Ei
Art 8 lg 1 Ei
Art 8 lg 2 Jah TuMS § 544 lg 1
Art 8 lg 3 Ei
Art 8 lg 4 Jah TuMS § 3 lg 4
Art 8 lg 5 Jah TuMS § 50 lg 11 p 9 ja § 53 lg
411
Art 8 lg 6 Jah TuMS § 50 lg 11 p 9 ja § 53 lg
411
Art 8 lg 7 Jah TuMS § 54 lg 5
Art 9 Jah, kuid Hetkel ei ole üle võetud
hiljemalt
31.12.2019
Art 10 Ei
Art 11 Ei
Art 12 Ei
Art 13 Ei