dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 23. aprill 2018
Viit
12-6/936-2
Registreeritud
23. aprill 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Keskkonnaministeerium
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
12 Kultuuriväärtuste kaitse kavandamine ja rakendamine. Haldusjärelevalve teostamine
Sari
12-6 Kirjavahetus muinsuskaitsega seotud küsimustes
Toimik
12-6/2018 Kirjavahetus muinsuskaitsega seotud küsimustes
Vastutaja
Liina Jänes
Lahendamise tähtaeg
23. mai 2018

Failid

  • 📎Täiendav kiri riigi seisukohast Linnamäe hüdroelektrijaama küsimuses.bdoc386 KB

Sisu (failidest)

Hr Arno Kannike Teie 20.09.2017 nr 1-6/3967 Jõelähtme Vallavolikogu Meie 21.04.2018 nr 8-2/17/7000-3 Täiendav kiri riigi seisukohast Linnamäe hüdroelektrijaama küsimuses Austatud härra Kannike Oma esialgses kirjas (registreerimisnumber 1-6/3967) toote välja mitmeid väiteid, mis on seotud Linnamäe hüdroelektrijaamaga (edaspidi HEJ), mida Keskkonnaministeerium soovib täiendada või parandada. 1. Oma kirjas kirjeldate, et teadaolevalt toodab Jägala jõele rajatud Linnamäe HEJ CO2 emissioonivaba taastuvenergiat, mis rahuldab vähemalt 2000 majapidamise vajaduse. Sellise koguse elektrienergia tootmiseks 50 aasta jooksul kuluks 455 tuh tonni põlevkivi, tekiks 1505 tuh tonni tuhka, 385 tuh tonni CO2, 3500 tonni muid keskkonda kahjustavaid keemilisi ühendeid ning kasutataks ära 35 mln tonni vett. Vastavalt ekspertidelt saadud tagasiside põhjal juhime Teie tähelepanu asjaolule, et tuhka ei saa tekkida rohkem kui kasutatakse põlevkivi energia tootmiseks. Lisaks sellele jääb arusaamatuks, mida on mõeldud muude keskkonda kahjustavate keemiliste ühendite ja veekasutuse all ning kuidas on kujunenud vastavad kogused. Kõige olulisem siinjuures on aga asjaolu, et Linnamäe HEJ paisul hüdroenergia kasutamise mahu ja põlevkivi kasutamise mahu vahele sellist otsest seost tõmmata ei saa. Nimelt ei saa Narva- või Balti soojuselektrijaamade süsteemi ülesehitusest tulenevalt ühe suhteliselt marginaalse hüdroelektrijaama tsüklilise töörežiimi alusel nii-öelda auru maha või peale keerata. Seetõttu saaks sellise arvutuse teha üksnes teoreetiliselt ning tegelikult ei jää Linnamäe HEJ tõttu ühtegi tonni põlevkivi kasutamata, vaid HEJ tsükliliselt toodetav elektrienergia suunatakse ühtsesse elektrivõrku. Eesti elektrisüsteemil on väga head ühendused Põhjamaade ja Loode-Venemaa energiasüsteemidega ning regionaalses energiasüsteemis võivad väikest hüdroelektrijaama asendada mitmed erinevad elektrijaamad. Tänapäeval on ühe keskmise elektrituuliku võimsus 3 megavatti. Väga märkimisväärselt loodusele kahju tegeva Linnamäe HEJ-a saaks asendada tänapäeval vähem kui ühe tuulikuga. Linnamäe HEJ töötamise vajadust ei tasu ka üle tähtsustada taastuvenergia kontekstis, sest Linnamäe HEJ-s toodetud elektrienergia osakaal kogu elektrienergia tootmisest on marginaalne ning on isegi taastuvenergia kogutoodangust alla 1%. Pinnaveekogude tõkestamine taastuvenergia, s.o hüdroenergia, tootmisega põhjustab veekogude ökoloogilise seisundi muutusi, takistades siirdekalade rännet ning mõjutades kogu jõe ökosüsteemi Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231 ja selle elustikku. Euroopa Liidu suhtumine hüdroenergia tootmisesse on samuti muutunud. Euroopa Komisjonile sisevete kalanduse osas nõu andev organ (European Inland Fisheries Advisory Commission) on soovitanud väiksemahulist hüdroenergia tootmist mitte käsitleda enam rohelise energiana. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka kõik Eesti hüdroenergiajaamad. Eesti oludes jääb hüdroenergia osa elektribilansis jõgede väga väikese hüdropotentsiaali tõttu tühiseks. Viimased teaduslikud uuringud lisavad paisjärve negatiivsete mõjude hulka ka liigse metaani eraldamise atmosfääri. Võrreldes jõe ökosüsteemiga, mis on isepuhastuv ning pidevas liikumises, eraldavad paisjärved koos sinna settinud muda ja toitainetega kordades rohkem metaani atmosfääri, mõjutades seeläbi kasvuhoonegaaside dünaamikat. Seega saab väita, et paisjärvede negatiivset mõju jõe ökosüsteemile või kogu elukeskkonnale on alahinnatud. 2. Oma kirjas viitate, et keskkonnaminister vastutab Eesti ja EL looduskaitseliste keskkonnastrateegiate ja direktiivide täitmise eest, mille raames on toimunud ja toimub jätkuvalt kaitsealade ning kaitstavate loodusobjektide ja kaitstavate liikide laiendamine, sealhulgas Natura alade moodustamise kaudu. Selgitusena Teie poolt märgitule Natura alade moodustamisest, toome välja, et põhiline osa Natura võrgustikust moodustati Eestis 2004. aastal EL-ga liitumise eel. Hetkel Natura alasid enam oluliselt ei laiendata, pigem toimub olemasolevatel aladel kaitse tõhustamine. Tänaseks on Eesti Natura 2000 võrgustik praktiliselt komplekteeritud ja saanud Euroopa Komisjoni heakskiidu. Natura 2000 võrgustiku eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja II lisas nimetatud liikide soodsa seisundi säilitamine või vajaduse korral selle taastamine nende loodusliku leviku piires. Jägala jõe Natura 2000 ala kaitse-eesmärgiks on elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) ning hariliku võldase, jõesilmu, lõhe, paksukojalise jõekarbi ja saarma elupaikade kaitse. See tähendab, et lähtudes loodusdirektiivis sätestatud Natura 2000 võrgustiku eesmärgist tuleb kokkuvõttes tagada nii Jägala jõe kui elupaigatüübi looduslik olek kui ka lõhe ja jõesilmu rände-võimalused. Jõelähtme vald ja Eesti Energia on esitanud Keskkonnaministeeriumile ühispöördumise, milles paluvad Jägala jõe kaitstavat lõiku lõhejõgede määruses vähendada nii, et pais lõigult välja jääks ja kalade läbipääsu tagamise nõue kaoks. Keskkonnaamet tellis hinnangu andmiseks AS-lt Maves täiendava ekspertiisi, mille koosseisu kuulus ka SA Keskkonnaõiguse Keskuse antud juriidiline hinnang „Jägala jõe alamjooksu taastamise ja taastamisest loobumise võimalused lähtuvalt Natura alade kaitset käsitlevatest EL nõuetest ja Euroopa Kohtu praktikast“. Juriidiline hinnang sedastab, et kuigi paisutamiseks ja HEJ käitamiseks on saadud luba juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, tuleb Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt siiski enne tegevuse jätkamise lubamist hinnata selle mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele ning vastavalt saab tegevust kas lubada või mitte. Eestis kehtivate normide kohaselt tuleb Natura hindamine läbi viia keskkonnamõjude hindamise menetlusena. Seega juriidilise hinnangule tuginedes tuleb uue veeloa väljastamise võimalikkuse selgitamiseks läbi viia keskkonnamõjude hindamise protsess (edaspidi KMH), mille raames tuleb hinnata ka tegevuse mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele ja ala terviklikkusele. Eelnevate uuringute tulemustel on selgunud, et hüdroenergia eesmärke ja keskkonnakaitselisi eesmärke Jägala jõel samaaegselt saavutada ei ole võimalik. Selleks, et tagada Natura 2000 kaitse-eesmärgid (jõed ja ojad; lõhe, jõesilm jne) tuleb paisutus likvideerida, sest taastada tuleb nii LD I lisas olev elupaik – jõed ja ojad ning tagada LD II lisas nimetatud liikide (lõhe, jõesilm) soodne seisund. Jägala jõel läbi viidud uuringud tõestavad, et ala kaitseväärtused on säilinud, samuti on säilinud taastamisväärtus, mis tähendab, et Jägala loodusala Natura võrgustikust välja arvata ei saa. Seega säilivad olenemata Jägala jõe lõheliste nimistusse kuulumisest või mittekuulumisest ja kalade läbipääsu tagamise kohustuse olemasolust või puudumisest jõel Natura eesmärgid, mida ei ole ilma paisutuse likvideerimiseta võimalik saavutada. 3. Oma kirjas toote välja, et looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks on ette nähtud taastada Jägala jõgi lõhejõena merest kuni Jägala joani, millega lisanduks 1,6 km lõhe koelmu ala. Soovime parandada, et Jägala jõe suudmest kuni Linnamäe HEJ-ni on lõhe jaoks avatud alamjooksu pikkus 1,3 km. Jägala jõe suudme ja Jägala joa omavaheline kaugus on 4,3 km, mis tähendab, et Linnamäe paisjärve likvideerimisel lisanduks 3 km potentsiaalset elupaigatüüpi „jõed ja ojad“ ning lõhe looduslik sigimine võiks tõusta hinnanguliselt kuni 12 600 laskujani aastas. Jägala joa ja Linnamäe paisu vaheline ala on jõe hüdromorfoloogilisi tingimusi silmas pidades väga potentsiaalne ja kvaliteetne kudeala lõhele ja meriforellile (jõe lang on suur, mis teeb selle ideaalseks siirdekalade kudealaks). Eesti mõistes on tegemist ühe parima kudealaga. Jägala jõge võiks sel juhul pidada Keila jõe järel, arvestades lõhe laskujat/km kohta suhet, üheks parimaks lõhejõeks Eestis (Keila: 3611 laskujat/km; Jägala 2739 laskujat/km – kõikides teistes Eesti jõgedes on antud suhe alla 500 laskujat/km kohta). Linnamäe paisust allavoolu säilinud kärestik võiks maksimaalselt anda kuni 4% kogu Jägala jõe lõhe potentsiaalist. Kalavarudele mõjub negatiivselt vee tsükliline kogumine ja Linnamäe paisu aluse kärestiku eripära ja madal kvaliteet. Aeg-ajalt ujutab merevesi juba koetud kalamarja üle ja mari hukkub. Kui kudu ka õnnestub, jätab hüdroenergiajaam madalvee seisu korral paisualused kärestikud kuivaks, mis põhjustab lõhe noorjärkude hukkumise. Seetõttu on praegusel hetkel (koos kõikide eelpool nimetatud negatiivsete mõjude tõttu) lõhe looduslik produktsioon Jägala jões nullilähedane. Kui aga kogu elupaik oleks lõhele avatud kuni Jägala joani, võiks see 4,3 km pikkune Jägala jõe lõik igal aastal anda 12 600 lõhe noorjärku aastas (võrdluseks: ligi 10 korda pikema ja rändetõketeta Selja jõe potentsiaal on 11300 laskujat/noorjärku aastas). Kui Jägala jõel avada rändetee lõhele, võiks jõgi maksimaalselt anda igal aastal kuni 1890 täiskasvanud lõhet (15% potentsiaalist). Sellele lisandub veel meriforelli ja jõesilmu arvukuse kasv. Meriforelli arvukuse kasv on seotud ka Jõelähtme jõega, mis tähendab, et kui meriforell Linnamäes HEJ-st ülesvoolu pääseks, saaks meriforell asustada ka Jõelähtme jõge. Antud juhul ei tule kuidagi kõne all ka nö asendustegevus kusagil mujal, sest sellise lõhe laskujate potentsiaaliga veekogu mujal lihtsalt ei ole. 4. Oma kirjas nendite, et senini ei ole suudetud leida mõistlikku kompromissi selles, kuidas säilitada Linnamäe HEJ tegevus ning samal ajal leida lahendus lõheliste koelmuala suurendamiseks kavandatud mahus. Jägala jõel Linnamäe HEJ puhul ei saa välja töötada kompromissi, kuidas säilitada Linnamäe HEJ tegevus ning samal ajal tagada kalade läbipääs HEJ-s. Jägala jõgi on paisutatud mattes enda alla lõheliste elupaigad. Lõhe ja meriforelli elupaigaks ning kudealaks on ainult kärestikulised jõelõigud, mitte sügavad, aeglase vooluga ja mudastunud paisjärved. Paisjärv on rajatud Jägala jõe suurima languga (Põhja-Eesti lõhejõed läbivad Balti klinti) lõigule, mistõttu omab antud ala kalastikuliselt märkimisväärset potentsiaali. See tähendab, et isegi tehniliselt töötava kalapääsu rajamisel Linnamäe HEJ, ei suuda lõhelised paisjärves kudeda ning taastamata jääb ka elupaigatüüp jõed ja ojad. Eelnevate uuringute tulemustel on selgunud, et hüdroenergia eesmärke ja keskkonnakaitselisi eesmärke Jägala jõel samaaegselt saavutada ei ole võimalik. Selleks, et tagada Natura 2000 kaitse-eesmärgid (jõed ja ojad; lõhe, jõesilm jne) tuleb paisutus likvideerida, sest taastada tuleb nii LD I lisas olev elupaik – jõed ja ojad ning tagada LD II lisas nimetatud liikide (lõhe, jõesilm) soodne seisund. Lisame, et paisutuse likvideerimine ei tähenda muinsuskaitse aluse paisukeha likvideerimist. 5. Lisaks viitate asjaolule, et vee-erikasutusluba HEJ tootmiseks kehtib kuni 2017. a lõpuni ning Keskkonnaamet ei ole senini otsustanud, kas vee-erikasutusluba pikendada või mitte. Keskkonnaamet on selgelt väljendanud, et vee-erikasutusluba 2018. aastaks ei ole võimalik enam pikendada. Eelmise omanikule – AS EE-le, andis Keskkonnaamet 2016. aasta lõpus peale 4 aasta pikkust vee-erikasutusloa menetlust veel ühe lisa-aasta KMH teostamiseks. Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 17 lg 1 kohaselt pikendatakse olemasolevat vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni, kui olemasoleva vee erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee erikasutusloa andmist. AS EE-le anti KMH teostamiseks üks lisa-aasta, sest AS EE esitas korrektse kõiki alternatiive hindava KMH programmi Keskkonnaametile, mis vastas ka Jõelähtme valla poolt korraldatud ümarlaua memorandumile ehk selleks, et jõuda õige otsuseni, tuleb otsustajal (Keskkonnaamet) vastavalt kehtivatele õigusaktidele (Veeseadus, Looduskaitseseadus, Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord) kaaluda kõiki asjas sisulist tähtust omavaid asjaolusid ja avalikke huve. AS EE pidi KMH aruande esitama Keskkonnaametile 30.11.2017 avalikustamiseks. Eesti Energia AS võõrandas 30.10.2017 hoonestusõiguse Wooluvabrik OÜ-le. Peale edukat enampakkumist läksid uuele omanikule (Wooluvabrik OÜ) üle kõik vee erikasutusloaga seotud materjalid sh taotlused ja menetlused sh 04.10.2012 esitatud vee-erikasutusloa taotlus ja sellega seoses 19.03.2015 algatatud KMH menetlus. Kohus on teinud otsuse ja taganud esmase õiguskaitse OÜ Wooluvabrik kasuks ning Keskkonnaamet on pikendanud vee-erikasutusluba kuni 2019. a veebruarini, kuniks peab olema valminud ja kinnitatud KMH. 6. Viitate, et AS EE on otsustanud taanduda Linnamäe HEJ tegevusest õigusliku ebakindluse, määramatuse ning vastuolude tõttu. Selle väitega ei saa nõustuda ja selle kinnituseks toome väljavõtte AS EE pressiteatest: Hüdroenergia ressurss on Eestis looduslike tingimuste tõttu piiratud ja suuremahulist veest elektri tootmist ei ole võimalik Eestis seetõttu välja arendada. Eestis on hetkel ca 50 hüdroelektrijaama koguvõimsusega 9 megavatti. Võrdluseks, näiteks Eesti Energia Aulepa tuulepargis on ühe elektrituuliku võimsuseks 3 megavatti, kokku on tuulepargis 16 elektrituulikut koguvõimsusega 48 megavatti. Enefit Taastuvenergia juhatuse liige Innar Kaasik ütles, et enampakkumine ja müümine oli seadusandluse ja regulatsioonide tõttu möödapääsmatu. „Linnamäe elektrijaama toodang eelmisel aastal moodustas ligikaudu ühe protsendi kogu Eesti Energia taastuvenergia toodangust, seetõttu oli meie jaoks tegemist südamelähedase, kuid pigem sümboolse tootmisüksusega. Uute võimsuste rajamisel keskendume hetkel päikese- ja tuuleenergia võimsustele“. Seega ei ole tegemist õigusliku määramatusega, sest seadused ja määrused määratlevad täpselt KMH teostamise kohustuse ning hüdroenergia kasutamise ja paisutamisega seotud asjaolud (Natura alade hindamine, tingimused kalade läbipässuks jne). Oleme kindlad, et Linnamäe HEJ hoonestusõiguse soetanud OÜ Wooluvabrik oli ja kindlasti oleks pidanud olema teadlik valdkonna õigusaktides sätestatuga tulenevalt oma äriplaanist. Tulenevalt Keskkonnaameti kohtupraktikast tekib määramatuse olukord just KMH mitte teostamise tõttu. Tulenevalt kohtupraktikast on leitud, et KMH menetluse lõpetamine on võimalik, et „vältida määramatu olukorra jätkumist ning jõe seisundi edaspidist halvenemist“. Antud juhul oli KMH menetlus korralduse andmise ajaks kestnud juba ligikaudu 5 aastat ning KMH aruande viimasest heakskiitmata jätmise otsusest 2 aastat. Sarnane olukord on tekkimas Jägala jõel Linnamäe HEJ-s, kus Veeseaduse § 401 lg-ga 13 seatud kalade läbipääsu tagamise tähtajast (01.01.2013) on möödunud umbes 5 aastat ning möödunud on ka Veeseaduse § 35 lg-s 2 sätestatud pinna- ja põhjavee hea seisundi, k.a tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemilise seisundi ja hea ökoloogilise potentsiaali saavutamise tähtaeg, milleks oli 22.12.2015. 7. Oma kirjas toote välja, et Linnamäe paisjärv on püsinud pikemalt kui kolm inimpõlve. Tegemist on väljakujunenud elu- ja looduskeskkonnaga, milline omab tähtsust puhke- ja rekreatsioonipiirkonnana ning moodustab koos töötava Linnamäe HEJ-ga atraktiivse turismiobjekti. Linnamäe paisjärv on inimtekkeline veekogu, mistõttu ei saa väita, et tegemist on väljakujunenud looduskeskkonnaga. Paisjärv ei ole looduslik veekogu, vaid tugevalt inimese poolt mõjutatud ning paisjärve negatiivne mõju ei avaldu ainult siirdekaladele rände takistusena, vaid avaldab negatiivset mõju tervele jõe ökosüsteemile, nii üles- kui ka allavoolu. Enne 1922. aastat asus antud alal looduslik jõgi, mis toimis siirdekalade kude- ja elupaigana enne HEJ ehitamist aastatuhandeid. Seega, peaks tänapäeva ühiskond vaatama lähiminevikust ja -olevikust kaugemale ning kaaluma, milline lahendus on antud objektil 50-100 aasta lõikes parim nii ühiskonnale, kultuuriväärtustele, looduskeskkonnale kui ka sotsiaal-majanduslikult. Paisutuse likvideerimisel säiliks ajaloolise väärtusega HEJ paisu ja silla kompleks, mida saab taastunud jõesängiga koos kalandusliku potentsiaaliga üheskoos turistidele atraktiivseks kujundada (turismiväärtused jäävad, sest peamine turismi objekt on üle jõe kulgev kõrge sild, mitte HEJ hoone ise, mis pole tavakasutajale tegelikult eksponeeritud ega avatud. Säilivad ka muinsuskaitselased väärtused ning sellele lisandub märkimisväärne kalaturismi tõus) – sh oleks see nii otsene kui ka kaudne potentsiaalne tulu Jõelähtme vallale. Majanduslik tulu nii riigile kui ka kohalikule omavalitsusele tuleneks kalamajanduslikust väärtusest. Jõgede kalanduslik väärtus arvutatakse tagasipöördujate ehk täiskasvanud lõhede arvust (mere ellujäämus looduslikul kalal 10–20%), millest lahutatakse eelnevalt omakorda populatsiooni säilimiseks vajaminev protsent (1–2%). Püügiks jääv kalakogus (eeldades, et keskmine lõhe kaalub 5 kg) ehk meie kutseliste kaluritele ja harrastuskaluritele jääv võimalik saak korrutatakse esimesel juhul lõhe esmakokkuostu hinnaga (kutselistel ca 6 €/kg; 2016. aastal) ning harrastuskalurite puhul 145 €-ga (teadusuuringu põhjal lõhe kg hind; Eesti tingimustes kasutatud täielikku miinimumväärtust), mis sisaldab harrastuskaluri poolt tehtavaid kõiki kulutusi (kütus, varustus, majutus, toitlustus jne). Võttes antud summast keskmise, saame ühe jõe kalandusliku väärtuse aastas ainuüksi ühe liigi kohta. Siinkohal tuleb arvestada, et kutselised kalurid ka väärindavad saaki, millisel juhul kala väärtus kg kohta on suurem kui esmakokkuostu hind. Jägala joani jääva jõelõigu kalanduslik väärtus ainuüksi lõhe põhjal arvutatuna on keskmiselt 510 000 eurot aastas, sellele lisanduvad veel teised liigid (eelkõige meriforell 163 500 € ja jõesilm). Arvestades asjaolu, et Linnamäe paisu kaladele läbipääsetavaks tegemisel, suureneb ka Jõelähtme valla enda rannapiirkonna kalurite kui ka terve Põhja-Eesti rannikukalurite vääriskalade kogusaak, saavad sellest majanduslikku kasu eelkõige maapiirkondades tegutsevad väikeettevõtted ja ka turismiettevõtted, k.a kohalik omavalitsus. Lisaks sellele tekib kohalikel elanikel ning ka suurema raadiusega aladel võimalus osta ja tarbida Eestis püütud kohalikke kala ja väärindatud kalatooteid. Läbi Maaeluministeeriumi ning erinevate ametkondade toetatakse hetkel maapiirkonna ettevõtete konkurentsivõime kasvu ja arendatakse sealset elukeskkonda (toetusvõimalused: PRIA, LEADER, MES, EAS). Vastavalt statistikale püüdis Eestis 2016. aastal lõhet või meriforelli 616 kutselist kalurit (suurtest ettevõtetest kuni FIE-ni). Lisaks laekub riigieelarvesse iga-aastaselt kutseliste kalurite püügiõigustasude ja ka harrastuskalurite tasudest 1,6 miljonit eurot. Harrastuskalurite poolt soetatud kalastuskaartide hulk on võrreldes 2015. aastaga kahekordistunud. Sotsiaal- majanduslike mõjude kirjeldamine ja hindamine on üks osa KMH protsessist ja aruandest. 8. Esitate oma kirjas seisukoha, et sõltumata sellest, kes omandab AS Eesti Energia poolt müüki pandud Tammi kinnisasja hoonestusõiguse, ei ole Jõelähtme vald nõus muutma hoonestusõiguse lepingu tingimusi selliselt, et see tooks kaasa HEJ rajatiste likvideerimise või ümberehitamise ning vallale kuuluva Linnamäe paisjärve likvideerimise, mis teeks võimatuks HEJ tegevuse jätkamise. Keskkonnaministeerium viitab asjaolule, et uue omaniku poolt enampakkumise käigus omandatud hoonestusõigusleping ei sätesta, et antud lepingu raames peab tegelema hüdroenergia tootmisega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Marku Lamp Asekantsler Teadmiseks: Riigikantselei, Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kultuuriministeerium Sander Sandberg 626 0736, [email protected]
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel