Ministeeriumid
Meie 24.04.2018 nr 8-1/3187
Õiguspoliitika põhialused aastani 2030
kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
esitamine
Käesolevaga esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Riigikogu otsuse "Õiguspoliitika
põhialused aastani 2030" eelnõu.
Eelnõu ja seletuskirja leiate eelnõude infosüsteemist (EIS) aadressil: http://eelnoud.valitsus.ee.
Palume kooskõlastused ja arvamused esitada 31. maiks 2018. a
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Urmas Reinsalu
Minister
Arvamuse avaldamiseks:
Riigikontroll
Riigikogu Kantselei
Riigikantselei
Õiguskantsleri Kantselei
Justiitsministri õigusloome nõukoda
SA Poliitikauuringute Keskus Praxis
Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR
Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit
Statistikaamet
Eesti Keele Instituut
Tartu Ülikooli õigusteaduskond
TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE)
Tallinna Tehnikaülikool
Eesti Juristide Liit
Eesti Tööandjate Keskliit
Eesti Kaupmeeste Liit
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Teenusmajanduse Koda
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 /
[email protected] / www.just.ee
Registrikood 70000898
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon
Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts
Eesti Teaduste Akadeemia
Eesti õigusteaduse üliõpilaste liit
Balti Uuringute Instituut
Korruptsioonivaba Eesti
E-riigi Akadeemia
Karmen Vilms 620 8209
[email protected]
Eelnõu 03.04.2017
Õiguspoliitika põhialused aastani 2030
Riigieelarve seaduse § 20 lõike 1 alusel Riigikogu otsustab:
I. Õiguspoliitika visioon ja eesmärk
1. Õiguspoliitika kujundamisel ja rakendamisel kindlustatakse Eesti Vabariigi põhiseadusest
lähtuv õiguskord. Kui sekkumine ei ole põhiseadusest tulenevalt nõutav, sekkub riik nii
vähesel määral kui võimalik.
2. Õiguspoliitika on kaasav, ettenähtav ja teadmuspõhine. Õigus kui demokraatlikus
õigusriigis oluline poliitiliste otsuste elluviimise vahend tagab igaühe põhiseaduslikud
õigused ja vabadused ning ühiskonna koostoime.
3. Riigi pidamine on paindlik, tõhus ja kokkuhoidlik. Õiguskord on stabiilne ja selge, et
tagada õiguse kasutajate teadlikkus normidest ja võimekus neid järgida.
4. Sihiks seatakse, et aastaks 2030 väheneb õigusloome maht tuntavalt. Uusi seadusi ei
algatata kergekäeliselt. Uusi norme luuakse üksnes siis, kui nende vajalikkus on veenvalt
põhjendatud. Õigusliku reguleerimisega probleemide lahendamine on viimane abinõu, enne
mida kaalutakse teisi võimalusi. Hoidutakse ülereguleerimisest ja liigsest kiirustamisest
lahenduste väljapakkumisel.
5. Loobutakse praktikast, et valitsuse esimese saja päeva jooksul hea õigusloome põhimõtteid
ei rakendata. Koalitsioonilepingus sisalduv viide mis tahes eelnõule ei ole aluseks selle eelnõu
käsitlemiseks kiireloomulisena. Leitakse viis, kuidas koalitsioonilepingute juriidilist kvaliteeti
otsustavalt parandada.
6. Poliitika kavandamine kõigil tasanditel, sealhulgas valitsuse tegevusprogrammis, muutub
lahendusekesksest probleemipõhiseks. Õiguspoliitiliste otsuste kvaliteedi tagamiseks
lähtutakse poliitiliste ja õiguslike valikute eristamise ja koos käsitlemise põhimõttest.
7. Kvaliteetse õigusliku lahenduse saavutamiseks järgitakse kõrvalekaldumatult käesolevates
põhialustes väljendatud hea õigusloome põhimõtteid nii Vabariigi Valitsuse kui ka Riigikogu
tasandil. Riigikogus menetlusse võetav seaduseelnõu peab ka sisuliselt, mitte ainult
vormiliselt vastama hea õigusloome põhimõtetele.
1
8. Jätkuvalt lähtutakse õigusloomes põhimõttest, et õigusnormid koondatakse üldjuhul
süsteemselt arendatud üld- ja eriosa seadustesse. Avalikult tuleb hinnata ja kaaluda poliitiliselt
soovitavate lahenduste õigusliku realiseerimise alternatiive, sealhulgas võrrelda, kuidas
sarnaseid probleeme lahendatakse Eestiga õiguslikult, kultuuriliselt ja
ühiskonnakorralduslikult sarnastes riikides.
9. Õiguskord aitab tagada Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime ning võtab arvesse
hoogustuvat üleilmastumist ja teadmuspõhist majandust. Seadus aitab tagada inimeste heaolu,
majanduse konkurentsivõime ja ühiskonna turvalisuse ning riik pakub selleks uuenduslikke
lahendusi. Elukeskkonda kujundav õigusraamistik tagab üldiste huvide kaitse, seadmata
seejuures ülemääraseid ettevõtluspiiranguid.
10. Jätkuvalt on oluline kõrgel tasemel panustada Euroopa Liidu ja rahvusvahelisse
õigusloomesse, aidates kaasa ka sel tasandil hea õigusloome põhimõtete rakendamisele.
Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse rakendamine riigisiseses õiguses peab olema
süsteemne ning valdkonnapõhiselt tervikuna juhitud.
11. Õiguslike lahenduste väljatöötamisel kaalutakse alati nüüdisaegsete tehnoloogiliste
võimaluste kasutamist ja loomist. Kõik õiguslikud lahendused peavad olema rakendatavad
digiühiskonnas.
II. Valdkondlikud arengusuunad
SEADUSEELNÕUDE MENETLUS
12.1. Seaduseelnõu väljatöötamise eel koostab Vabariigi Valitsus sisulise
poliitikadokumendina sekkumise vajalikkust põhjendava väljatöötamiskavatsuse.
12.1.1. Väljatöötamiskavatsuses kirjeldatakse ülevaatlikult lahendatavat probleemi, seatavaid
eesmärke, probleemi lahendamise võimalusi ja mõju.
12.1.2. Väljatöötamiskavatsuse koostamine peab muutuma reegliks.
12.1.3. Pärast avalikku arutelu esitab Vabariigi Valitsus väljatöötamiskavatsuse Riigikogule
koos avaliku arutelu tulemuste ja kavaga, kuidas probleem lahendatakse. Riigikogu on
kutsutud väljatöötamiskavatsusi sisuliselt arutama.
12.2. Regulatsioonist mõjutatud isikutega arutatakse eelnõu põhilahendusi võimalikult varases
menetlusetapis.
12.2.1. Kaasamine on tõhus üksnes juhul, kui seda toetab riigiasutuse töökorraldus ja
õigusloomemenetlus. Kaasamise hindamiseks ja arendamiseks seirab Vabariigi Valitsus
kaasamispraktikat regulaarselt.
12.2.2. Õigusaktide ja õigusteabe kättesaadavuse parandamiseks ning õigusloomemenetluse
läbipaistvuse tagamiseks peavad IT-süsteemide arendused olema kodanikukesksed, kõigile
2
juurdepääsetavad ja terviklikud. Oluline õigusteave koondatakse jätkuvalt Riigi Teatajasse ja
selle kasutajasõbralikkust parandatakse.
12.2.3. Seaduste tõlked hoitakse järjepidevalt ajakohases seisus.
12.3. Seadus peab olema mõjus. Seaduse rakendamisega kaasneda võivat mõju hinnatakse
enne eelnõu koostamist, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest – olulise mõjuga muudatuse
analüüs peab olema põhjalikum ja sisaldama muu hulgas teiste võimalike lahendusviiside
mõjuanalüüsi. Riigikogu tagab, et ka Riigikogu menetluses tehtavatele olulise mõjuga
muudatusettepanekutele lisatakse mõjuanalüüs.
12.3.1. Mõjuanalüüs sisaldab senisest enam kvantitatiivseid andmeid. Parema kvaliteedi
tagamiseks on analüüs süsteemne ja kasutab nii tuntud kui ka uuenduslikke
analüüsimeetodeid. Vabariigi Valitsus loob toimiva korralduse, et uuringute ja
mõjuanalüüside tegemiseks saaks mõistlikult kasutada olemasolevaid andmeid.
12.3.2. Lahenduse testimiseks korraldatakse õigusloomes katsetusi. Katsetuse tegemist võiks
kaaluda eeskätt olukorras, kus võimalike lahendusviiside analüüs on väga ressursimahukas,
ettepaneku mõju on prognoosimatu või selle analüüs on muul moel märkimisväärselt
raskendatud.
12.3.3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel muudetakse
halduskoormuse mõõtmine süsteemseks, keskselt koordineerituks ja võrreldavuse tagamiseks
ühtsetest põhimõtetest lähtuvaks. Iga uue koormava õigusnormi kehtestamisel tuleb kehtetuks
tunnistada vähemalt üks seni kehtinud samaväärne norm.
12.3.4. Justiitsministeerium pakub mõjuanalüüsi tööriistu ja metoodilist tuge ning
koordineerib õigusaktide mõjuanalüüsi süsteemi.
12.4. Järelhindamine peab muutuma õigusloomemenetluse osaks.
12.4.1. Järelhindamise kaudu kontrollitakse eesmärgi saavutamist esmajoones selliste
eelnõude jõustumise järel, millel on oluline mõju. Alati nähakse järelhindamiskohustus ette
siis, kui seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus on erandlikult jäetud kiireloomulisuse tõttu
koostamata.
12.4.2. Vabariigi Valitsus seab sisse järelhindamiskohustuse võtmise ja täitmise seire
süsteemi.
12.4.3. Vabariigi Valitsus avalikustab järelhindamise tulemused ja esitab neis sisalduvad
järeldused Riigikogule arutamiseks.
ÕIGUSKEEL
13. Õigusaktide keel on selge, täpne ja võimalikult lihtne. Iga õigustloova akti eelnõu peab
olema keeleliselt toimetanud selleks pädev keeletoimetaja.
3
13.1. Õigusaktide keele ühtlaselt hea taseme saavutamiseks kõigil tasanditel koostab
Vabariigi Valitsus asjakohase koolituskava. Keelekoolitused muudetakse regulaarseks ja
kohustuslikuks kõigile õigusloojatele.
13.2. Terminoloogiliselt ühtlase ja korrektse õiguskeele saavutamiseks alustab eelnõu
koostaja keeletoimetajaga koostööd juba seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamise
etapis. Töökorralduslikult tagatakse, et Vabariigi Valitsuselt Riigikogule esitatav eelnõu
versioon on tervikuna keeleliselt toimetatud.
13.3. Et veenduda õigusakti keele selguses, testitakse teksti arusaadavust kasutajate peal juba
eelnõu koostamise ajal.
13.4. Tihendatakse õigusaktide eelnõude keeletoimetajate koostööd, luues
Justiitsministeeriumi juhtimisel toimiva ja regulaarse koostöövormi.
ÕIGUSLOOME KORRALDUS
14. Õigusloome korralduse eesmärk on toetada kvaliteetse õiguse loomist.
14.1. Jätkuvalt ja järjepidevalt parandatakse ja ühtlustatakse õigusloomejuristide taset.
Õigusloomejuristide arendamiseks ja nende koostöö tugevdamiseks jätkab
Justiitsministeerium kesksete õiguskoolituste, järelkasvuprogrammi ja õigusloomejuhtide
ümarlaua korraldamist. Soodustatakse õigusloomejuristide roteerumist ning pikaajalist
praktikat nii avalikus teenistuses kui ka sellest väljaspool. Regulaarselt korraldatakse
õigusloomejuristide arutelusid õiguspraktikutega.
14.2. Avaliku teenistuse tippjuhtide teadlikkuse parandamiseks korraldab Vabariigi Valitsus
tippjuhtidele järjepidevalt hea õigusloome koolitusi.
14.3. Kvaliteetse õigusloome toetamiseks analüüsitakse ja arendatakse uusi tehnilisi võimalusi
ja koostöövorme.
14.4. Võrdleva õigusteaduse ja interdistsiplinaarsuse kasvav roll eestikeelses akadeemilises
õigushariduses on vältimatult vajalik õigusloomejuristide järelkasvu tagamiseks.
14.5. Teadmuspõhise õiguspoliitika kujundamiseks ja hea õigusloome põhimõtete
teadvustamiseks jätkatakse ja arendatakse edasi koostööd teadusasutustega. Olemasoleva
hariduse rahastusmudeli kõrval toetab riik võimaluste piires eesmärki, et kõigis olulistes
õiguse valdkondades oleks õigusteaduse arendamine Eestis järjepidev, mitte projektipõhine.
III. Aruandlus
15. Peaminister esitab alates 2020. aastast igal aastal Riigikogule ettekande õiguspoliitika
põhialuste elluviimise kohta, lisades sellele ülevaate eelseisval perioodil kavandatavatest
seadusloomealgatustest.
16. Õiguspoliitika põhialused aastani 2030 vaadatakse üle ja vajaduse korral ajakohastatakse
viie aasta järel nende kehtima hakkamisest.
4
Riigikogu otsuse
„Õiguspoliitika põhialused aastani 2030”
eelnõu seletuskiri
Sisukord
I. Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 3
II. Õiguspoliitika põhialuste koostamine ............................................................................................. 4
III. Õiguspoliitika põhialuste vajalikkus ............................................................................................. 5
IV. Visioon ja üleriigiline eesmärk...................................................................................................... 7
PÕHISEADUSEST LÄHTUV ÕIGUSLOOME ............................................................................ 7
VÄHEM ÕIGUSLOOMET .............................................................................................................. 8
HEA ÕIGUSLOOME PÕHIMÕTTE RAKENDAMINE ........................................................... 10
ÕIGUSE SÜSTEEMNE ARENDAMINE ..................................................................................... 13
KONKURENTSIVÕIMELINE ÕIGUSKESKKOND ................................................................ 17
PAREM ÕIGUSLOOME EUROOPA LIIDUS ........................................................................... 21
V. Valdkondlikud arengusuunad ....................................................................................................... 24
SEADUSEELNÕUDE MENETLUS ............................................................................................. 24
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 24
Arengusuunad................................................................................................................................ 29
VÄLJATÖÖTAMISKAVATSUS .................................................................................................. 29
Arengusuunad................................................................................................................................ 32
ÕIGUSLOOME MAHT ................................................................................................................. 32
Hetkeolukord ja arengusuunad ..................................................................................................... 32
KAASAMINE .................................................................................................................................. 38
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 38
Arengusuunad................................................................................................................................ 39
MÕJUANALÜÜS ............................................................................................................................ 40
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 40
Arengusuunad................................................................................................................................ 50
JÄRELHINDAMINE ...................................................................................................................... 52
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 52
Arengusuunad................................................................................................................................ 54
ÕIGUSKEEL ................................................................................................................................... 55
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 55
1
Arengusuunad................................................................................................................................ 56
ÕIGUSLOOME KORRALDUS .................................................................................................... 58
Hetkeolukord ................................................................................................................................. 58
Arengusuunad................................................................................................................................ 59
VI. Aruandlus ja ajakohastamine ...................................................................................................... 61
VII. Õiguspoliitika põhialustega kaasnevad mõjud ......................................................................... 62
VIII. Jõustumine.................................................................................................................................. 74
2
I. Sissejuhatus
Õiguspoliitika põhialuste ülesandeks on seada hea õigusloome standard ja olla pikaajaliseks
poliitiliseks suunanäitajaks, millest õigusloomes lähtuda.
Seeläbi peaks olema võimalik tagada suurem stabiilsus ja ettenähtavus õiguspoliitilistes
valikutes. Samas ei saa põhialused ette näha väga konkreetseid tegevusi, mis lõppastmes
sõltuvad ikkagi võimul oleva valitsuse ja Riigikogu enamuse poliitilistest otsustest
üksikküsimustes. See tähendab, et põhialustes sätestatu on küllaltki üldine, kuid seejuures peab
olema võimalikult laialt läbi arutatud, toetust leidnud ning kokku lepitud. Õiguspoliitika
põhialused aastani 2030 on ideaalselt toimiva õigusloome mõõdupuu, mis peab vastu pidama
võimalikule valitsuse vahetumisele ja Riigikogu koosseisu muutumisele põhialuste
kehtivusajal. Poliitika põhialused, mida toetab ainult valitsuskoalitsioon ja mis ei leia Riigikogu
opositsiooni osalistki toetust, ei saa olla üleriigiliseks visiooniks ja nende pikaajaline kestus
oleks kaheldav.
Arengudokumendi koostamiseks korraldati arvukalt kohtumisi sidusrühmade esindajatega,
arutamaks seniste õiguspoliitika arengusuundade rakendumist, hetkeolukorda ja
arenguvajadusi. Kõik need kohtumised olid olulised ja väärtuslikud, leidmaks vajalikku
tasakaalupunkti selle vahel, mis õiguspoliitikas vajab jätkamist ja mis uuendamist, arendamist.
Õiguspoliitika põhialustega on võimalik kokku leppida Eesti õiguspoliitika pikaajalises
visioonis ning üldistes õigusloomepoliitika suundades, mis on aluseks seaduseelnõude
menetlemisel, õiguskeele arendamisel ja õigusloome korraldamisel järgneva
kümmekonna aasta jooksul. Poliitikasuundade selge sõnastamine ja jõustamine on oluline
ka huvirühmadele ja ühiskonnale laiemalt, tagamaks õiguspoliitika ettenähtavuse ja
avatuse.
Võrreldes õiguspoliitika arengusuundadega aastani 2018 ei muuda õiguspoliitika põhialused
aastani 2030 olulisel määral juba võetud suunda. Jätkuvalt on keskne kaasava ja tõendusel
põhineva hea õigusloome põhimõttest lähtuva õigusloome saavutamine. Varasemast selgemalt
on rõhutatud põhimõtet, mille kohaselt õigusloome pole mitte esimene, vaid viimane abinõu
probleemi lahendamisel. Samuti on uutes põhialustes erinevalt senistest seatud eesmärgiks, et
õigusloome maht peab vähenema. Kui aga õiguslikke meetmeid eelistatakse, suunatakse
õigusloojad kaaluma valikuid muu hulgas uuenduslikke meetodeid kasutades. Õigusloomele
esitatavad nõuded peavad tagama selle, et loodavad seadused on põhiseaduspärased,
suurendavad konkurentsivõimet, heaolu ja turvalisust. Seejuures on oluline märkida, et nende
valdkondlike eesmärkide sõnastamise mõte ei ole asendada koalitsioonilepingut, vaid märksa
üldisemal tasandil ja konsensuslikult seada suuremad, koalitsioonide ülesed sihid riigi
õiguspoliitikas.
Õiguspoliitika kujundamisel tuleb kõigis valdkondades ja kõigil tasanditel edaspidi lähtuda
õiguspoliitika põhialustega seatud eesmärkidest.
3
II. Õiguspoliitika põhialuste koostamine
Õiguspoliitika põhialuste aastani 2030 (edaspidi ÕPPA 2030) koostamine algatati Vabariigi
Valitsuses Justiitsministeeriumi eestvedamisel 2017. a sügisel loogilise jätkuna Riigikogu
otsusele „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“ (edaspidi ÕPAS 2018). Õiguspoliitika
põhialuste koostamist koordineeris Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse juhataja Karmen Vilms (
[email protected]), ettevalmistusprotsessi
juhtis õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand (
[email protected]). Õiguspoliitika
põhialuste eelnõu ja seletuskirja on koostanud Karmen Vilms, selle eri osade koostamisse on
panustanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand, õiguspoliitika
osakonna avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi, eraõiguse talituse juhataja Indrek
Niklus, õiguspoliitika osakonna nõunikud Annika Leevand ja Kärt Merilain, õigusloome
korralduse talituse nõunikud Külvi Noor, Merit Valge, Pilleriin Lindsalu, Uku-Mats Peedosk,
Joel Kook ja Margit Juhkam, keeletoimetaja Mari Koik, justiitshalduspoliitika osakonna Riigi
Teataja talituse juhataja Jüri Heinla ning kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja
menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja
Mari Koik.
Õiguspoliitika põhialuste koostamisel andis nõu ja arutas oma kolmel kohtumisel põhialustega
seatavaid eesmärke 2015. aastal loodud justiitsministri õigusloome nõukoda, mille ülesannete
hulka kuulub esitada omapoolsed seisukohad justiitsministri iga-aastase Eesti õiguspoliitika
arengusuundade täitmise ettekande kohta, arutada justiitsministri või nõukoja liikmete
ettepanekul konkreetsete õiguspoliitiliste või seadusandlike algatuste üle ja võtta nende suhtes
seisukoht, anda soovitusi hea õigusloome arendamiseks. Justiitsministri õigusloome nõukoja
esimees on vandeadvokaat Jüri Raidla. Nõukotta kuuluvad Allar Jõks, Lauri Mälksoo, Jaan
Ginter, Mihkel Oviir, Toomas Luman, Lasse Lehis, Priidu Pärna, Annika Uudelepp ja Ülle
Madise. Lisaks saadeti nõukoja liikmetele eelnõu ja seletuskirja tööversioonid kirjalikuks
arvamuse avaldamiseks enne ametliku kooskõlastusringi ja avaliku arutelu toimumist.
Huvirühmade kaasamiseks kõigis etappides, alustades probleemi püstitamisest ja eesmärkide
määratlemisest, korraldas Justiitsministeerium 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses
kümmekond huvirühmadele ning riigi- ja teadusasutustele suunatud aruteluringi, keskendudes
neis eraldiseisvatele teemadele, nagu kaasamine, õiguskeel, mõjude hindamine, mõju
ettevõtjatele, järelhindamine, innovatsioon, õigusloome korraldus jne.
Kaasamist puudutaval kohtumisel osalesid: Liia Hänni (E-riigi Akadeemia), Alari Rammo
(Vabaühenduste Liit), Henry Kattago (Riigikantselei), Merilin Truuväärt (Riigikantselei), Elo
Tuppits (Maaeluministeerium), Teele Pehk (Koostöö Kogu) ja Justiitsministeeriumi esindajad.
Õiguskeele teemadel toimunud aruteluringis osalesid: Maire Raadik (EKI
vanemkeelekorraldaja), Katrin Hallik (EKI vanemkeelekorraldaja; eurokeel + selge keel),
Helen Kranich (Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik), Katrin
Pever (Riigikogu stenogrammi- ja tõlkeosakonna juhataja), Riste Uuesoo (Õiguskantsleri
Kantselei keeletoimetaja) ja Justiitsministeeriumi esindajad.
4
Mõjuanalüüside kitsaskohti arutasid Justiitministeeriumi ametnikud Janno Järve (Centar),
Rauno Vinni (Praxis) ja Hede Sinisaarega (SoM).
Õigusloome ettevõtjatele avaldatava mõju hindamise ja ettevõtjate kaasamise arutelul osalesid
Piia Zimmermann (Eesti Tööandjate Keskliit), Nele Peil (Eesti Kaupmeeste Liit), Roomet
Sõrmus (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda), Evelyn Sepp (Teenusmajanduse Koda) ja
Justiitsministeeriumi ametnikud.
Õigushariduse ja teaduskoostöö teemadel kohtusid Justiitsministeeriumi ametnikud Peep
Pruksi (TÜ õigusteaduskonna direktor), Age Värvi (TÜ õigusteaduskonna asedirektor), Krista
Paali (Eesti Juristide Liidu direktor), Indrek Reimandi (Haridus- ja Teadusministeeriumi
asekantsler; kõrgharidus, teadus ja keelepoliitika) ja Tanel Kerikmäega (Tallinna
Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor).
Innovatiivsete lahenduste kasutuselevõttu õigusloomes arutati 2016. aastal Vabariigi Valitsuse
loodud avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma1 juhi Maarjo Mändmaaga.
Halduskoormuse mõõtmise teemadel vahetati mõtteid bürokraatia vähendamise rakkerühma2
juhi Liis Kasemetsaga. Kohtuti Riigikogu Kantselei, Riigikontrolli ja Riigikantselei
ametnikega.
Õiguspoliitika arengusuunad on olnud teemaks kahel (2017. aasta detsembris ja 2018. aasta
märtsis) õigusloomejuhtide ümarlaual, kus osalevad kõigi ministeeriumide ja Riigikantselei
ning põhiseaduslike institutsioonide (Riigikogu Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei ja
Vabariigi Presidendi Kantselei) õigusosakondade juhid.
III. Õiguspoliitika põhialuste vajalikkus
Selgesõnaliste poliitikasuuniste jõustamine on vajalik, sest annab ühtse aluse, millest
õigusloomes lähtuda. Kokkulepitud raamistik annab huvirühmadele ja ühiskonnale laiemalt
kindluse ja selged ootused, millele tugineda õigusloomes osalemisel.
Õiguspoliitika põhialuste vajalikkust rõhutati peaaegu kõigil eelnõu ettevalmistavatel
kohtumistel. Arvestades, et põhialustega seatakse õigusloome standard ja suund, mille poole
püüelda, on need oluliseks allikaks nii poliitikutele, ametnikele kui ka huvirühmadele.
Huvirühmadel, aga ka näiteks parlamendi opositsioonil oleks põhialuste näol – nagu siiani on
olnud ÕPAS 2018 – allikas, millele viidata või mille alusel nõuda õiguspoliitika kujundamist
selgete, demokraatlikule riigile kohaste ja rahvusvaheliselt tunnustatud reeglite alusel. Selline
allikas osutub vajalikuks eriti olukordades, kus kiputakse heast praktikast kõrvale kalduma.
Ka Euroopa Liidu tasandil, kus õigusloome kvaliteet on prioriteetne teema, on sellised
alusdokumendid olemas. Olulisima õigusloomepoliitika alusdokumendiga EL-s, Euroopa
Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud
1
https://riigikantselei.ee/et/avaliku-sektori-ja-sotsiaalse-innovatsiooni-rakkeruhm
2
https://www.mkm.ee/et/nullburokraatia
5
institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppega3 on paika pandud parema
õigusloome tava, millest kolm institutsiooni sellessamas kokkuleppes lubavad kinni pidada.
Kolm institutsiooni tunnistavad oma ühist vastutust kvaliteetsete EL õigusaktide koostamise
eest ja selle tagamise eest, et õigusaktid keskenduksid valdkondadele, kus neil on kõige suurem
lisaväärtus Euroopa kodanike jaoks, et õigusaktid oleksid liidu ühiste poliitikaeesmärkide
saavutamiseks võimalikult tõhusad, lihtsad ja selged, väldiksid ülereguleerimist ning
kodanikele, haldusasutustele ja ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega
ettevõtjatele (VKE-d) tulenevat halduskoormust ning et need koostataks viisil, mis võimaldaks
neid hõlpsalt üle võtta ja praktikas kohaldada ning tugevdada liidu majanduse
konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust4. Nimelt sedalaadi alusdokumentidele viidates ja nende
järgimist tähtsustades5 on võimalik saavutada edasine areng.
OECD põhialused õiguspoliitikas on koondatud soovitusteks6 hea õigusloome kohta, mis
pärinevad aastast 2012. Soovituste punkt 1.2 rõhutab sõnaselgelt vajadust kehtestada
õigusloome kvaliteedi parandamiseks kõigil tasanditel – nii valitsuse kui ka seadusandja
tasandil – valdkondadeülene integreeritud lähenemine, mis hõlmaks erinevaid poliitikasuundi
(ingl policies), tööriistu ja institutsioone. ÕPAS 2018 täidab seda soovitust ja selle kehtivuse
lõppemisel oleks sama eesmärk täita ÕPPA 2030-l. OECD 2015. aasta ülevaate7 kohaselt on
enamik riike seda soovitust täitnud.
Õigusel (nii õigusloome kui ka konkreetse õigusvaldkonna õigusnormide sisuline kvaliteet),
millele põhialused keskenduvad, on rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohtade kohaselt mõju
riigi konkurentsivõimele. Regulatsioonide mõju majanduskasvule tunnistavad nii EL, OECD
kui ka Maailma Pank. Nii toonitab Maailma Pank ühes oma paljudest raportitest8, et nimelt
õigusloomemenetluse ja nõuete reformid, mis parandavad õigusloome kvaliteeti, aitavad samas
parandada üldist heaolu ja loovad paremad tingimused ettevõtlusele. Seejuures viitab Maailma
Panga raport ka mitmetele uuringutele, mis on kinnitanud regulatsioonide kvaliteedi ja
majanduskasvu omavahelist seost, selgitades, et hea õigusloome elementide kasutamise mõju
võib olla nii mikro- kui makromajanduslik9. Õigusaktide kvaliteeti ja selle seost riigi
3
Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevaheline
parema õigusloome kokkulepe „Institutsioonidevaheline kokkulepe, 13. aprill 2016, parema õigusloome kohta“,
Euroopa Liidu Teataja, L 123, 12. mai 2016: http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=CELEX:32016Q0512(01)
4
Institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta, selgituspunkt 2.
5
Eesti eesistumise ajal oli hea õigusloome vallas olulisim ülesanne töötada välja EL Nõukogu mõjuhinnangute
lähteülesande standarditud vorm, millest edaspidi olenevad nii tellitavate mõjuhinnangute kvaliteet kui ka
eeldused, et nõukogu mõjuhinnangute süsteem kujuneks edukaks. Erinevalt Euroopa Komisjonist ja Euroopa
Parlamendist ei ole Euroopa Liidu Nõukogus mõjuanalüüsi süsteem veel välja arendatud selliseks, nagu see
institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt olema peaks.
6
Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance, OECD, 2012:
http://www.oecd.org/gov/regulatory-policy/49990817.pdf
7
OECD (2015), OECD Regulatory Policy Outlook 2015, OECD Publishing, Paris.
http://dx.doi.org/10.1787/9789264238770-en , p 26.
8
Jacobs, Scott; Ladegaard, Peter. 2010. Better regulation for growth : governance frameworks and tools for
effective regulatory reform - regulatory governance in developing countries (English). Washington, DC: World
Bank. http://documents.worldbank.org/curated/en/543401468176979961/Better-regulation-for-growth-
governance-frameworks-and-tools-for-effective-regulatory-reform-regulatory-governance-in-developing-
countries, p 1
9
Samas lk 9
6
majanduskeskkonnaga rõhutab näiteks raport Doing Business 201810. Ka EL Nõukogus
arutatakse parema õigusloome teemasid just konkurentsivõime nõukogu all korraldatavas
konkurentsivõime ja kasvu töörühmas.
See tähendab, et hea õigusloome ei ole asi iseeneses, vaid kindlate põhimõtete järgmine aitab
tagada laiemat heaolu. Põhialused suunavad looma sellist õiguskeskkonda, milles kehtivaid
norme õiguse adressaadid mõistavad ja tahavad järgida, kuna on saanud osaleda normide
kujunemises. Tuleb teadvustada, et pingutusi hea õiguskeskkonna nimel teevad paljud riigid, st
riikide vahel on konkurents. On selge, et edu saab tagada üksnes läbimõeldud, süsteemne ja
kavakindel õigusloome juhtimine.
IV. Visioon ja üleriigiline eesmärk
PÕHISEADUSEST LÄHTUV ÕIGUSLOOME
Õiguspoliitika põhialuste visioonina tagatakse aastaks 2030 Eestis põhiseadusest lähtuva hea
õigusloome põhimõtte rakendamine kõigil tasanditel: nii Vabariigi Valitsuse kui ka Riigikogu
tasandil.
Sarnaselt ÕPAS 2018 tekstiga rõhutab kõnesolev eelnõu õiguspoliitika tuginemist
põhiseadusele. Õiguspoliitika saab tugineda üksnes sellele, mis on põhiseaduse kohaselt
võimalik. Nii on asjakohane korrata ÕPAS 2018 seletuskirjas11 esitatut: „Eesti Vabariigi
õiguspoliitika kontseptsiooni ja õigusliku mõtte alusdokument on põhiseadus, mis määrab
kindlaks riigi poliitilised põhijooned ja eesmärgid. Seetõttu tuleb õiguspoliitika kujundamisel
esmajoones lähtuda põhiseaduse sätetest, mis tagavad üksikisiku õigused ja riigikorralduse.
Teisalt on põhiseadus ka esmane õigusloometegevuse kvaliteedi hindamise mõõdupuu. Nii on
põhiseaduse II peatükis sätestatud põhiõiguste kataloog raamiks, milles seadusandja tegutsema
peab. Seega sisaldub põhiseaduses n-ö miinimumstandard, millele teised seadused peavad
vastama. Riigi efektiivseks juhtimiseks peab aga seaduste kvaliteedi hindamisel minema
põhiseadusest kaugemale. Õigusaktide kvaliteedile suurema tähelepanu pööramise ning
kvaliteedi parandamise kaudu on võimalik mõjutada riigi konkurentsivõimet, viia poliitilisi
eesmärke ellu eesmärgistatumal ja efektiivsemal viisil ning hoida reaalselt kokku nii riigi kui
ka erasektori kulusid, suurendades seeläbi ühiskonna üldist efektiivsust.“
Põhiseadusest tuletatud olulistel õiguse üldpõhimõtetel, nagu proportsionaalsusel,
õiguskindlusel, õigusselgusel jne on oluline osa üldises raamistikus, mille alusel üldse uut
õigust luua saab. Samas vajab üldine raamistik nüüdisajast lähtuvat sisustamist ja arendamist,
millele põhialused saavad kaasa aidata.
10
Doing Business 2018, a World Bank Group Flagship Report, p 3,
http://www.doingbusiness.org/~/media/WBG/DoingBusiness/Documents/Annual-Reports/English/DB2018-Full-
Report.pdf
11
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f0c061f0-ec2c-001e-62ab-
b19ab878c7f5/Riigikogu%20otsus%20__Õiguspoliitika%20arengusuunad%20aastani%202018_%20heakskiitmi
ne_ lk 1.
7
ÕPPA 2030 on mõeldud täitmiseks eeskätt Vabariigi Valitsusele, kuid osades, kus on eraldi
nimetatud Riigikogu või ei ole kohustatud subjekti üldse nimetatud, on need täitmiseks siduvad
ka Riigikogule. Näiteks peab Riigikogu tagama, et seaduseelnõu menetluse käigus tehtud
oluliste muudatusettepanekute mõjusid analüüsitaks (ÕPPA 2030 nimetab ülesande täitjana
Riigikogu), kuid Riigikogu peab sarnaselt valitsusega tagama ka õiguskeele selguse ja
huvirühmade kaasamise õigusloomesse (ÕPPA 2030 ei nimeta konkreetset kohustatud
subjekti).
VÄHEM ÕIGUSLOOMET
Õigusnormide hulk on pidevas kasvus. Koos normide lisandumisega muutub keerulisemaks ja
detailsemaks normide sisu. Vajadusele õigusloome mahule piir panna on tähelepanu juhitud
korduvalt.12
Et õigusloomes tehtavad muudatused ja nende hulk peavad olema mõistlikus tasakaalus,
rõhutas justiitsminister ka 2015. aastal, kui valitsuse liikmetele õigusloome mahu vähendamise
kava13 tutvustas. Ometi ei ole ministeeriumide õigusloomeplaanide ülevaatest, mida
Justiitsministeeriumi eestvedamisel kokku pannakse,14 ega menetletud eelnõude arvu järgi
võimalik tõdeda, et õigusloome maht oleks tuntavalt vähenenud ja tempo aeglustunud.
2017. aasta 1. jaanuaril jõus olnud seadustest muudeti aasta jooksul rohkem kui pooli, mõnda
neist seejuures korduvalt.
Seejuures väärib esile tõstmist asjaolu, et peamine osa õigusloomest tuleneb riigisisesest
vajadusest, mitte EL õiguse rakendamise kohustusest, nagu ekslikult sageli arvatakse. Näiteks
kõigist 2017. aastal Justiitsministeeriumis läbi vaadatud õigusloomealgatustest (VTK-d ja
seaduseelnõud kokku) tuleneb EL õigusega ühtlustamise vajadusest umbes neljandik.
Ülejäänud 75% ei olnud EL õiguse ülevõtmise kohustusega seotud. EL õigusloome osakaal
Eesti õigusloomealgatuste seas on võrreldes varasemaga isegi veidi vähenenud. Uue Euroopa
Komisjoni parema õigusloome tegevuskava annab alust arvata, et sarnaselt käimasoleva arutelu
eesmärkidega Eestis väheneb lähitulevikus ka vastu võetavate EL õigusaktide arv.
Nimelt on Euroopa Komisjon õigusloome mahu ohjeldamise endale prioriteediks seadnud ja
sel eesmärgil asutas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker 14. novembril 2017
subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma juhtlausega „Teeme vähem, aga paremini“.
Rakkerühm annab presidendile oma tulemustest aru 15. juuliks 2018. Seejuures esitab ta
soovitused subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte paremaks kohaldamiseks, osutab
poliitikavaldkondadele, kus pädevuse võiks tagasi delegeerida või lõplikult tagasi anda
12
https://arvamus.postimees.ee/3379225/urmas-reinsalu-10-ettepanekut-kuidas-tommata-seaduste-
masstootmisele-pidurit, https://arvamus.postimees.ee/4106309/hanno-pevkur-seadused-ei-tohi-takistada-
majanduse-arengut , Indrek Neivelt ETV „Foorumi“ saates 09.01.2018, https://etv.err.ee/v/9895d47b-df22-40c0-
82eb-942a5fad69ff jne.
13
http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/oigusloome-mahu-vahendamise-kava
14
www.just.ee/oma
8
liikmesriikidele, ning pakub välja, kuidas piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi saaks
paremini kaasata EL poliitika kujundamisse ja elluviimisse.15
Rakkerühm alustas tööd 1. jaanuaril 2018. Seda asus juhtima parema õigusloome,
institutsioonidevaheliste suhete, õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste harta eest vastutav
komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans.
Vähem õigusloomet tähendab ka vähem kordi otsust, et probleemi lahendab seaduse muutmine
või uus seadus. Oluline on mõista eeskätt poliitilisel tasandil, et seaduse muutmise kõrval
eksisteerib muid, mitteregulatiivseid probleemi lahendamise viise, kusjuures seaduse muutmine
ei pruugi olla valikutest parim. Vaid õiguslikele lahendustele keskenduv mõtteviis sünnitabki
üha uusi ja uusi eelnõusid. ÕPPA 2030 suunab õigusloojaid, aga ka otsusetegijaid ehk
poliitikuid kaaluma ja valima ka muid lahendusi peale õiguslike. Eelnõu läheb veel kaugemale,
toonitades, et õiguslik lahendus on viimane abinõu.
On selge, et just väljatöötamiskavatsuse etapis tuleks muude kaalutud lahenduste
võimalikkusele suurimat tähelepanu pöörata, kuna eelnõu täpse sõnastuse väljatöötamise etapis
poleks sellest tõesti enam kasu. Ei tohiks unustada, et üldine põhimõte peaks olema nimelt
selles, et regulatiivse lahenduse kasuks võib otsustada alles siis, kui muul viisil probleemi
lahendada ei saa. Seega tuleks regulatiivset sekkumist näha kui viimast ja mitte esimest
võimalust asja lahendada. Selline mõtteviis peab alguse saama juba poliitikakujundamise
algetapist. Kui valitsuse tegevusprogramm või ministeeriumide tööplaanid näevad esimese
tegevusena ette seaduse muutmise, on ennatlikult määratud kindel viis, kuidas probleemi
lahendada, jättes kõrvale varajase kaasamise ja mõjude hindamise. Nii muutub kogu edasine
tegevus valmislahenduse õigustamiseks ja lahendusele probleemi otsimiseks. Ja lõppastmes
küsitakse otsustajatelt ikkagi, millest nad otsuse tegemisel lähtusid, milline oli huvirühmade
tagasiside ning millist mõju otsus eeldatavasti avaldaks. Nii poliitiline juhtkond kui ka
ametnikkond peavad seisma selle eest, et valitsuse tegevusprogrammi ega muudesse töö
planeerimise dokumentidesse ei satuks esimese tegevusena konkreetne õiguslik lahendus, vaid
et eelistataks probleemi- ja analüüsipõhist planeerimist, mis jätaks valitsusele aega sisuliseks
kaasamiseks ja mõjude hindamiseks.
See ei tähenda, et loobuda tuleks poliitiliste ja õiguslike valikute eristamise ja koos käsitlemise
põhimõttest. Vastupidi, see on jätkuvalt ÕPPA 2030 eelnõus sätestatud. Tõenduspõhised
analüüsid ja kaasamine ei asenda lõppastmes poliitilist otsustust, mis tehakse lähtuvalt
poliitilistest argumentidest. Ja kuna õiguslik lahendus ei ole ainus võimalikest, ei ole poliitilise
valiku analüüsita ärategemine mõistlik ega ettenägelik. Ka ÕPAS 2018 seletuskirjas on
rõhutatud, et poliitiliste valikute hindamiseks saab kasutada poliitilisi kriteeriume, õiguslike
valikute hindamiseks õiguslikke kriteeriume: „Oluline on seda eristamist silmas pidada ka
igapäevaste õiguspoliitiliste diskussioonide käigus, kuivõrd praktikas aetakse need kaks
argumentatsioonitaset tihti segi. Nii tuuakse tihti õigustehnilisi argumente – ükskõik kas
õigustatult või mitte – seaduse vastu, millele ollakse vastu hoopis selle poliitilise sisu tõttu. […]
15
Vt https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/planning-and-proposing-law/better-regulation-why-and-
how_et#objectives ; vt ka otsust rakkerühma loomise kohta: https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/2017-c-
7810-president-decision_en_1.pdf
9
Õigusloomeprotsessi jaoks saab siit järeldada ühte: poliitikavalikute ja õigustehniliste
lahenduste üle otsustamine tuleks võimaluse korral seaduse ettevalmistamise käigus lahutada.
Samuti tuleks seaduse õigustehnilise ettevalmistamise juurde asuda alles siis, kui on piisavalt
täpselt selgeks tehtud, mida poliitiliselt soovitakse saavutada. Just selle põhimõtte
realiseerimiseks on Euroopa Liidu õigusloomeprotsess kujundatud selliseks, et kõigepealt
toimub põhjalik poliitiline debatt roheliste ja valgete raamatute pinnal ja alles pärast nende
diskussioonide lõppu asutakse eelnõu juriidiliselt vormistama. Eelkõige tagatakse selliste
poliitikadokumentide koostamise abil: a) selge poliitiline kontroll tulevase õigusakti sisu üle;
b) selged poliitilised juhtnöörid seaduse tehnilisele koostajale.“16
Lisaks liiga konkreetsele planeerimisele on viimased valitsused oma tegevusprogrammides ette
näinud n-ö 100 päeva ülesanded, mille kõigi puhul, juhul kui need tavaolukorras nõuaks
väljatöötamiskavatsust õigusloome algetapina, on sellest kiireloomulisuse argumenti kasutades
loobutud. Kiirustamise juures jäetakse kõrvale alternatiivide analüüs, mistõttu sisuliselt
tekitatakse juurde õigusloomet, mille vajalikkuses ei ole kitsa ajaraami tõttu jõutud veenduda.
Mõjuanalüüs, aga ka eelnõude kvaliteet tervikuna on sellistes olukordades tavaliselt puudulik.
ÕPPA 2030 eelnõu ettepanek on seetõttu loobuda edaspidi nn 100 päeva reeglist, millel
tegelikult mingit õiguslikku alust kehtivas õiguses ei ole. Ka õiguskantsler on kritiseerinud 100
päeva kasutamist kiireloomuliste eelnõude menetlemiseks, öeldes oma 2016/2017
aastaülevaates järgmist: „Uue valitsuskoalitsiooni esimesed sada päeva on omandanud
tähenduse, mida Põhiseaduse kohaselt neil olema ei peaks. Sada päeva on ette nähtud
sisseelamiseks, töö alustamiseks, juhtimise ülevõtmiseks ning ehk ka uue koalitsiooni
prioriteete kajastavate seadusemuudatuste ettevalmistamiseks, aga mitte nende
kiireloomuliseks menetlemiseks parlamendis.“17
HEA ÕIGUSLOOME PÕHIMÕTTE RAKENDAMINE
Kui olemasolevat menetlust järgides on jõutud selleni, et probleemi lahendamiseks valitakse
õiguslik meede, on ametnikkonna ülesanne tagada selle õigusliku lahenduse kvaliteet. Praegu
ametis olev Euroopa Komisjon on rõhutanud, et parem õigusloome on tähtis teema. Õigusloome
ei ole eesmärk omaette – see peab tooma Euroopa kodanikele märgatavat kasu ja aitama
lahendada ühiseid probleeme. Täpselt suunatud, tõenditel põhinevaid ja lihtsas stiilis kirjutatud
õigusnorme rakendatakse suurema tõenäosusega nõuetekohaselt ning nendega saavutatakse
seatud eesmärgid, olgu siis majanduse, sotsiaal- või keskkonna valdkonnas. Ajakohased,
proportsionaalsed ja eesmärgile vastavad õigusnormid on äärmiselt olulised õigusriigi
16
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f0c061f0-ec2c-001e-62ab-
b19ab878c7f5/Riigikogu%20otsus%20__Õiguspoliitika%20arengusuunad%20aastani%202018_%20heakskiitmi
ne_ lk 7.
17
Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017, õigusloome osa:
http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/oigusloome
10
põhimõtte tagamise ja ühiste väärtuste toetamise, aga ka ametiasutuste ja äriühingute tegevuse
tulemuslikkuse seisukohast.18
Parema (või eestipärasemalt hea) õigusloome (ingl Better Regulation) all mõistetakse OECD
riikides, sealhulgas Euroopa Liidus, sellist õiguse loomist ja rakendamist, mis on hästi
planeeritud, kaasav ja tõendusel põhinev. OECD on eriti rõhutanud kõrgeima taseme poliitilise
toetuse olemasolu ning sobivat ja tõenduspõhist poliitikat soosivate struktuuride ja
institutsioonide olemasolu vajalikkust.19
2014. aastal ametisse astunud Euroopa Komisjon seadis parema õigusloome oma ametiaja
üheks prioriteediks. Paremale õigusloomele määrati esmakordselt kõrgetasemeline poliitiline
vastutaja komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi näol.
Eesti ei erine siin teistest EL ega OECD liikmesriikidest, kus kaasavat, ettenähtavat ja
tõenduspõhist õigusloomet tähtsustatakse. Tõuke hea õigusloome poliitika rakendamiseks andis
suurel määral kehtiv ÕPAS 2018. Nii võibki öelda, et hea õigusloome põhimõtted sisalduvad
Eesti kontekstis ÕPAS 2018-s ja selle rakendusaktides ning edaspidi edasiarendatud kujul muu
hulgas ÕPPA 2030 tekstis.
ÕPAS 2018 rakendamise tulemusena uuendas Vabariigi Valitsus ulatuslikult seniseid
normitehnika eeskirju20, täiendas õigusloomemenetlust väljatöötamiskavatsuse ja
järelhindamise etappidega ning töötas välja ühtsed nõuded mõjuanalüüsile ja kaasamise hea
tava. Riigikogu on ÕPAS 2018 rakendaja, kui koostöös valitsusega ühtlustati normitehnika
reeglid. ÕPAS 2018 rakendamisega seotuks võib pidada ka 2016. aastal vastu võetud ja
jõustunud21 Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 36 täiendamist nõudega, mille kohaselt
Riigikogu komisjon kaasab eelnõu arutellu need asjassepuutuvad huvirühmad, kes olid
kaasatud eelnõu ettevalmistamisse ja soovivad osaleda eelnõu arutelul. Kuigi eelnõu 2.
lugemise seletuskiri, millega eelnimetatud muudatusettepanek esitati, ei sisaldanud viidet
ÕPAS-ele, põhjendab see muudatust sooviga muuta Riigikogu töö kaasavamaks ja
avatumaks.22 Küll aga ei ole rakendatud ÕPAS 2018 punkte 6.1–7.1 Riigikogu juhatuse 2011.
aasta 27. detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude
normitehnika eeskirjas“.
Kuigi ÕPAS 2018 preambul rõhutab, et heakskiidetud arengusuundi tuleb järgida kõigil
tasanditel kavandatavate õiguslike vahendite abil elluviidavate poliitikaotsuste
ettevalmistamisel, ei ole Riigikogu rakendanud ÕPAS-t tervikuna. Näiteks
väljatöötamiskavatsuse koostamine on Vabariigi Valitsuse kehtestatud HÕNTE-st tulenev
18
Komisjoni teatis „Parem õigusloome: paremad tulemused – tugevam liit“, Brüssel,14.9.2016, COM(2016) 615
final, http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0615&from=ET
19
Soovitused 1 ja 3: Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance, OECD, 2012:
http://www.oecd.org/gov/regulatory-policy/49990817.pdf
20
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ (edaspidi HÕNTE), RT I, 29.12.2011, 228, https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011228
21
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus, RT I, 03.05.2016, 2,
https://www.riigiteataja.ee/akt/103052016002
22
175SE II seletuskiri, lk 1, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/74175104-bd2d-4f43-8f2e-
4a28202be242 .
11
nõue, mis Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ei sisaldu. Seega kui seaduse algatab muu
selleks õigustatud isik (PS § 103) peale valitsuse, siis temale VTK koostamise kohustus ei
laiene. Erinevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ning Riigikogu juhatuse 2011. aasta 27.
detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika
eeskirjast“ näeb Vabariigi Valitsuse kehtestatud HÕNTE ette seadusloome kohustusliku
algetapina väljatöötamiskavatsuse koostamise. Selle dokumendi koostamise nõude on valitsus
kehtestanud Riigikogu ülesandel lähtuvalt ÕPAS-est.
Ka mõjuanalüüsile ja järelhindamisele ettenähtud detailsemad nõuded on välja töötatud üksnes
valitsuse tasandil. Nii on tekkinud olukord, kus Riigikogus algatatud eelnõudele kehtivad
jätkuvalt teistsugused nõuded kui valitsuses algatatutele, kuigi ÕPAS 2018 eesmärk oli nõuded
täielikult ühtlustada.
Nõuete erinevus kerkis ühe küsimusena ka nn haldusreformi põhiseaduslikkuse järelevalve
asjas Riigikohtus.23
Väljatöötamiskavatsusel on oluline ülesanne nii proportsionaalsuse kui hea halduse
põhimõttega kooskõla tagamise seisukohast. VTK koostamise nõue seadusloome esimese
etapina on loodud tagama suuremat sidusust ja õiguslike lahenduste efektiivsust. VTK peab
andma vastuse, kas probleemi lahendamiseks on vaja seadust. Sellest lähtuvalt võib VTK
koostamata jätmine ja sellele järgnev, kõigis järgmistes menetlusetappides puudulik mõjude
hindamine ja kaasamine lõppastmes hüpoteetiliselt tuua kaasa Riigikogus vastu võetava
seaduse konkreetsete normide vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega (kavandatud meede ei
pruugi olla sobiv, vajalik ega mõõdukas). Nimelt peaks just VTK-st algav õigusloomeprotsess
tagama parimal viisil selle, et seaduseelnõus pakutavad lahendused on läbi mõeldud ja toimivad
ning nende mõjud tänu varajasele kaasamisele hästi prognoositavad. Samas tuleks
mõjuanalüüsi puudulikkuse ja sellest tingitud seaduse regulatsiooni hindamisel alati lähtuda
konkreetsest olukorrast. Ka juhul, kui läbitud on kõik menetlusetapid ja tehtud põhjalikud
analüüsid, jääb alati risk, et kõike ei suudeta prognoosida või tegelikkuses rakendumist igas
detailis ette näha. Seega võib VTK koostamata jätmine olla üks teguritest, mis lõppastmes võib
kaasa aidata sellele, et norm Riigikogu vastu võetud seaduses ei ole proportsionaalne ehk on
materiaalselt põhiseadusega vastuolus.
Lühidalt, väljatöötamiskavatsuse instituut on loodud selleks, et toimuks avatud arutelu selle üle,
milles on probleem ja kas sekkumist on üldse vaja, ning et aidata tagada seda, et loodav seadus
oleks proportsionaalne ja sellest tulenevalt põhiseaduspärane. Seetõttu on õigusloomele
kehtivate nõuete samasus kõigil tasanditel jätkuvalt eesmärk ka ÕPPA 2030-s. OECD
hinnangul on märgata parlamentide kasvavat rolli hea õigusloome põhimõtete rakendajate ja
edendajatena, tuues hea praktika näidetena välja Suurbritannia, Šveitsi, Rootsi, Tšiili ja
Euroopa Parlamendi24. Kui sageli on parlamendile kehtestatud mõjuanalüüsi kohustuses nähtud
põhjendamatut, sealhulgas põhiseadusevastast parlamendiliikme algatusõiguse piiramist, on
23
Riigikohtu 20.12.2016 otsus nr 3-4-1-3-16, p 110.
24
Law Evaluation and Better Regulation: The Role for Parliaments. Joint meeting of the OECD and the Scrutiny
Committee on Law Implementation of the French Senate, 5 December 2013. Kättesaadav:
https://www.oecd.org/regreform/regulatory-policy/Concept%20note_role%20for%20parliaments.pdf
12
teisalt rõhutatud ka seda, et parlamentide aktiivsem roll mõjuanalüüside koostajate või
kontrollijatena võimaldab neil taastada oma algset võimu seadusandjana25.
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 92 lõike1 kohaselt peab eelnõu vormistuselt vastama
Riigikogu juhatuse kehtestatud normitehnilistele eeskirjadele. Arvestades, et Riigikogu
normitehnilised eeskirjad sisaldavad HÕNTE-ga identseid nõudeid mõjuanalüüsi kohta, on
põhjust küsida, miks on seaduse kohaselt vaja piirduda nende nõuete vormistusliku, mitte aga
sisulise täitmisega. ÕPPA 2030 seab eesmärgiks, et nii kaasamiseks kui ka mõjuanalüüsi
koostamiseks kehtestatud nõuete täitmist kontrollitaks sisuliselt. Ainult juhul, kui need on
täidetud, oleks lubatav eelnõu menetlusse võtta. Mõjude kontrolli saavad seejuures teha
Riigikogu Kantselei mõjuanalüüsiüksused: õigus- ja analüüsiosakond ning Arenguseire
Keskus. Silmas pidades seaduseelnõude menetlemist Riigikogus, on oluline tagada
töökorralduslikult ka see, et Riigikogu menetluse käigus tehtud olulisematele
muudatusettepanekutele tehtaks mõjuanalüüs.
Nii väljatöötamiskavatsused kui ka järelhindamise tulemused peavad jõudma ka Riigikogu
liikmete kätte aruteluks. Väljatöötamiskavatsuste arutelu Riigikogus tagaks selle, et Riigikogu
liikmed saaksid kavandatava kohta teavet ajal, kui olulisi otsuseid langetatakse, mis omakorda
võimaldaks muuta tulemuslikumaks hilisema huvirühmade kaasamise Riigikogu komisjonide
töösse. Järelhindamise aruannete arutelu Riigikogus võimaldaks aga Riigikogu liikmetel saada
vahetut tagasisidet selle kohta, kas vastuvõetud ja jõustunud seadused praktikas soovitud viisil
rakendusid ning milliseid mõjusid tegelikult endaga kaasa tõid.
Selge, täpne ja võimalikult lihtne õiguskeel on hea õigusloome põhimõtte lahutamatu osa. Hea
õiguskeel võimaldab õiguse adressaatidel õigusnormides sisalduvast paremini aru saada.
Selleks, et õigust luues tekiks veendumus, kas loodav tekst on ikka arusaadav, võiks menetluse
käigus tekstide arusaadavust nende kasutajate peal testida. Õiguse kasutaja on ÕPPA 2030
kohaselt üldmõiste, mis hõlmab nii õiguse adressaate, huvirühmi, rakendajaid kui ka laiemalt
inimesi, kes potentsiaalselt konkreetse õigusnormi ja õiguse valdkonnaga võivad kokku
puutuda ja peaksid sellest seetõttu ka aru saama. Õiguskeele teemaline järjepidev koolitamine
ja nii õigusloomejuristide koostöö keeletoimetajatega kui ka keeletoimetajate omavaheline
koostöö on mõlemad ühtviisi vajalikud õigusaktide keele kvaliteedi paremaks muutmiseks.
ÕIGUSE SÜSTEEMNE ARENDAMINE
Võib öelda, et peamised alused õigusliku kvaliteedi tagamiseks on paigas ja nendega
arvestatakse õigusloomes. Tuleb tõdeda, et võrreldes ÕPAS 2018-ga olulisi muudatusi eelnõus
ei ole, küll aga leidub täpsustusi ja uusi rõhuasetusi. Seadus peab sobima Eesti õigussüsteemi
ja sobiva lahenduse väljatöötamise käigus on hea õigusloome tunnuseks tutvumine õiguslike
lahendustega ka teistes riikides. Võrdlev õigus mitte ainult ei võimalda teada saada, kuidas
25
L’étude d’impact au Parlement français : un instrument de mutation du rôle des assemblées dans le processus
législatif?, Bertrand Léo Combrade. Revue française d'administration publique 2014/1 (N° 149):
https://www.cairn.info/revue-francaise-d-administration-publique-2014-1-page-195.htm
13
teised riigid sama probleemi on lahendanud, vaid see võimaldab võrdleva kogemuse kaudu
paremini mõista oma riigi õigust.26
Võrdlev-õigusliku analüüsi tähtsustamise kõrval on ÕPPA 2030 eelnõus sõnaselgelt rõhutatud
pakutud lahenduste põhiseaduspärasuse tagamise vajalikkust. Praktika on näidanud, et kuigi
nõue analüüsida eelnõu seletuskirjas kooskõla põhiseadusega sisaldub HÕNTE-s, tehakse
selliseid analüüse harva või piirdutakse formaalse konstateeringuga, et eelnõu on kooskõlas
põhiseadusega. On rohkelt näiteid, kus analüüsi ei ole tehtud, kuigi on enam kui selge, et
tegemist on olukorraga, kus see peaks olema tehtud.27 Kohtab siiski ka näiteid, kus
põhiseadusega kooskõla analüüs on seletuskirjas esitatud. Paraku mitmete selliste analüüside
puhul on suureks probleemiks analüüsi enda kvaliteet. Sagedaseks puuduseks näiteks
proportsionaalsuse põhimõttega kooskõla analüüsimisel on see, et jäetakse tõendamata valitud
meetmete vajalikkus, st miks leitakse, et samu eesmärke ei ole võimalik saavutada mõne teise,
kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui valitud meede.28
Õigusnormi looja peab põhjalikult tundma reguleeritavat valdkonda, selle õigusliku
reguleerimise võimalusi (koos kaasnevate mõjudega) Eestis ja kasutatud lahendusi mujal
riikides. Normi mõjusa rakenduse eelduseks on selle sobivus Eesti õigusesse. Seejuures ei tohi
unustada, et lahenduste leidmisel on üleriigiline eesmärk otsida kõige
konkurentsivõimelisemaid lahendusi, mis ei koormaks õiguse adressaate ülemäära ja mille
täitmise tagamiseks kaasataks osapooli lahenduste väljatöötamisse võimalikult varases
staadiumis. Teaduslikult on uuritud ja kinnitust leidnud29, et inimesed aktsepteerivad norme –
isegi neid, mille vastu nad algselt olid – ja täidavad neid vabatahtlikult märksa suurema
tõenäosusega siis, kui eelnev menetlus on nende jaoks tundunud õiglane (ingl perceived
procedural justice). Seejuures on väljakutseks tagada õigusnormi selgus nii, et selle sisu oleks
adressaadile kerge vaevaga mõistetav. Kui tekstist arusaamine nõuab erilisi ponnistusi, ei
pruugi õiglasest menetlusest saadav positiivne tõuge kauaks kestma jääda.
Eelneva võtab kenasti kokku professor Raul Narits juba oma 1998. aastal ilmunud artiklis:
„Seadused on mõeldud inimkäitumise korrastamiseks, kindlustunde loomiseks. Nad on ka
ainsaks vahendiks riigi käes meie kõigi käitumise reguleerimiseks. Et aga seaduste regulatiivne
toime ei jääks ainult vastu vaatama õigusnormi tekstist, vaid et õigus tegelikult toimiks, on vaja,
et seadustes sisalduvad lahendused tuleneksid reaalsetest suhetest, tegelikust elust. Nii ma
arvangi, et ühe hea seaduse sünniks oleks vaja väga täpselt ja ammendavalt tunda seda elu, mida
seaduse abil püütakse korrastada. Teiseks on vaja see transformeerida õiguse keelde ning
26
R. David, C. Jauffret-Spinosi, „Les grands systèmes de droit contemporains“, Dalloz 2002, lk 9.
27
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/rahanduskomisjon-saatis-allar-joksi-oigusliku-analuusi-
ekspertiisi?id=67100690
28
Nt alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu,
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5e413a00-8cd4-4c61-bd42-81ad405ee80b
29
Kees van den Bos, Lynn van der Velden, E. Allan Lind, „On the Role of Perceived Procedural Justice in
Citizens’ Reactions to Government Decisions and the Handling of Conflicts“, Utrecht Law Review,
http://www.utrechtlawreview.org | Volume 10, Issue 4 (November) 2014 | URN:NBN:NL:UI:10-1-115837 |
14
kolmandaks on vaja seadusele leida võimalikult adekvaatne koht õigustloovate aktide
süsteemis.“30
Eesti kuulub Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Eraõigus, olles võtnud omaks pandektilise
süsteemi, lähtub üld- ja eriosa loogikast. Ka avalikus õiguses on see osaliselt realiseerunud. Just
osaline realiseeritus nõuabki iga kord avaliku õiguse valdkonna seaduste loomisel või
muutmisel otsima ja looma seoseid kehtivate seadustega ning andma uuele seadusele süsteemis
õige koht. Lähtudes eesmärgist süsteemsuse kaudu suurendada õiguse arusaadavust, on ka
avaliku õiguse valdkonna õigusloomes põhjendatud seaduste vaheliste seoste loomisel, aga ka
ühe seaduse sees võtta ülesehituses aluseks üld- ja eriosa jaotus niivõrd, kuivõrd see on
võimalik. Haldusõiguse üldosa moodustavad muu haldusõiguse ehk haldusõiguse eriosa suhtes
üldised ehk nn sulgude ette toodud normid. Praeguseks on välja kujunenud olukord, milles
kehtivad seadused reguleerivad haldusmenetluse ning haldusorganisatsiooni küsimusi
erinevalt, kusjuures erinevused on sageli põhjendamatud. Seetõttu on nn sulgude ette toodud
osa napp. Haldusõiguse üldosa täiustamise eesmärk on see tühik täita. Haldusõiguse üldosas
selgelt reguleeritud haldusorganisatsioon võimaldab ka saada selgema ülevaate riigist
tervikuna, esindades halduse ühtsuse ideed vastukaaluks üha suuremale halduse killustumisele.
Haldusorganisatsiooni ühtne regulatsioon tagab selle, et riigi täidetavad haldusülesanded
korraldatakse ja täidetakse kodaniku jaoks efektiivselt ja riigi jaoks optimaalselt, samuti
võimaldab see vältida tegevuste kattuvust, soodustab andmete ühekordset kogumist ja väldib
liigset halduskoormust.
Ulatuslikumaks viisiks õiguskorras korda ja süsteemsust luua on senise seaduse asemel uue
tervikteksti eelnõu koostamine või veel laiemalt valdkonna õiguse kodifitseerimine. Uue
seaduse, veelgi enam terve valdkonna kodifitseerimine ei tohiks toimuda kergekäeliselt.
Arvestada tuleb, et uue seaduse tervikteksti loomisega saab õiguskorras olulisel määral
kahjustada õiguse stabiilsus. Samuti kaotab aktuaalsuse senine kohtupraktika ja uuendamist
vajaksid ka kõik seonduvad õigusaktid, dokumendid, lepingud jne.
Teisalt, kehtiva õiguse analüüsi ja ajakohastamist käsitletakse samuti parema õigusloome osana
olukorras, kus selle eesmärgiks on muuta õigus selle kasutajatele paremini ligipääsetavaks.
Suurema selguse ja süsteemsuse loomiseks õiguskorras on Mandri-Euroopa õigusperekonda
kuuluvates riikides ajalooliselt kasutatud kodifitseerimist. 2001. aastal avaldatud Mandelkerni
raport31, mis on hea õigusloome poliitika üks alusdokumente, nimetas õiguse kodifitseerimist
üheks oluliseks viisiks, kuidas sama valdkonna õigusakte omavahel ühtlustada ja seeläbi
kehtiva õiguse kättesaadavust parandada.
Erinevalt mitmetest vana õiguskorraga riikidest on Eestis olemas lihtne ligipääs kehtivale
õigusele. Täpne ülevaade on meil olemas tänu sellele, et Eesti Riigi Teatajas ilmuvad kõik
õigustloovad aktid elektrooniliselt, neist koostatakse kohe avaldamisel terviktekstid ja ka
õigusloome on lähtuv tervikteksti loogikast. Selline taristu muudab õiguse oluliselt paremini
30
R. Narits „Eesti õiguskord ja väärtusjurisprudents“, Juridica 1998/1,|lk 2–6
31
Nn Mandelkerni grupi lõppraport parema õigusloome kohta, 13. november 2001, http://ec.europa.eu/smart-
regulation/better_regulation/documents/mandelkern_report.pdf
15
kättesaadavaks, võrreldes mitmete vanade demokraatiatega, kus mõnesaja aasta taguseid, kuid
siiski kehtivaid seadusi tuleb ka 21. sajandil otsida paberkandjalt.
Kodifitseerimise vajaduse tingisid Eestis valdkonna seaduste vahelised ebakõlad,
vasturääkivused ja süsteemitus, mis tähendab, et Eestis on kodifitseerimise abil soovitud muuta
õigust selgemaks, kõrvaldades seejuures sama valdkonna seaduste omavahelised vastuolud.
Valdkonniti on kodifitseerimise põhjused varieerunud, kuid üldistatult oli Eesti kontekstis
kodifitseerimisprojektide algatamise taga kaks peamist põhjust: 1) 90-ndatel õiguskorras
toimunud muudatuste rohkus, mille tulemusena kõigi loodud seaduste kvaliteet polnud sugugi
hea ega ühtlane; 2) kohe sellele järgnenud uued kiirkorras tehtud muudatused, ühtlustamaks
meie õigust Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega, mis omakorda paiskas segi
õigusaktide ja -normide esialgse süsteemi. Nii seadis 2007. aastal valitsuse moodustanud
koalitsioon eesmärgiks kodifitseerida mitmed õiguse valdkonnad32.
Praeguseks on kodifitseerimisprojektide olemus mõneti muutunud, hõlmates ka kehtiva
seadustiku või seaduste põhjalikku, sisulist ja süsteemset analüüsi, ühtlustamist ja
ajakohastamist ehk revisjoni, mis võib, aga ei pruugi kaasa tuua uue tervikseaduse loomist. Nii
ongi 2014–2020 rahastamisperioodil keskendutud esmajoones revisjonidele ja revisjoni etappi
on jõudnud järgmised õigusvaldkonnad: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, mereõigus,
riigikaitseõigus ja kriminaalmenetlusõigus.
On fakt, et õiguse kodifitseerimine kui väga ressursimahukas ettevõtmine on Eestis saanud ka
tugevat kriitikat33. Praktika on näidanud, et ka seaduse uue tervikteksti koostamise otsus
langetatakse tihti liiga kergelt. Näiteks 2015. aastal esitati uus seaduse terviktekst või soov
koostada uus terviktekst kokku 20 eelnõu ja 6 VTK-ga. Uue tervikteksti koostamine ei ole
õigustatav üksnes sellega, et kehtiv seadus on juba 10 aastat vana. 10 aastat ei pruugi seaduse
puhul olla sugugi palju. Hea seadus võib kesta märksa kauem. Uue seaduse loomist peavad
õigustama sisulised argumendid ja kindlasti mitte formaalne väide, et muudetakse üle poole
seaduse tekstist. Kuna õiguskorra stabiilsust tuleb säilitada niivõrd, kuivõrd see on võimalik,
kaaludes seejuures, kas õigusselgus ei vähene, tuleb esimese valikuna alati eelistada muutmise
32
Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel alustati 2007–2013 rahastamisperioodil seitsme õigusvaldkonna
kodifitseerimist: majandushaldusõigus, väärteomenetlus, karistusõigus, ehitus- ja planeerimisõigus,
keskkonnaõigus, sotsiaalõigus ja intellektuaalse omandi õigus.
Esimese alustatud kodifitseerimisprojekti – keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus loodi keskkonnaseadustiku
üldosa seadus ja uuendati täielikult kõiki eriosa seadusi. Protsess on olnud väga aja- ja töömahukas, mistõttu
viimased eriosa seaduseelnõud (veeseaduse eelnõu ja jäätmeseaduse eelnõu) on alles menetluses.
Majandushaldusõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja majandustegevuse seadustiku üldosa.
Väärteomenetluse kodifitseerimise käigus töötati välja väärteomenetluse seadustik. Karistusõiguse
kodifitseerimise käigus töötati välja karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seadus. Ehitus- ja planeerimisõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja ehitusseadustik ja planeerimisseadus
ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus.
Sotsiaalõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja järgmised seadused: 1) sotsiaalseadustiku üldosa seadus; 2)
sotsiaalhoolekande seadus; 3) perehüvitiste seadus. Tööseaduse eelnõu koostamine ei ole aga läinud, nagu
esialgu plaaniti, ja mitmetel põhjustel selle menetlemine praegu seisab.
Intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimise käigus töötati välja autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate
õiguste seaduse eelnõu ja tööstusomandiseadustiku eelnõu.
33
Nt õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017
16
seaduse eelnõu koostamist. Nii peabki õiguspoliitika põhialustes olema eelseisva 10 aasta
perspektiivis selgelt rõhutatud, et uute seaduste loomine ei peaks toimuma kergekäeliselt.
Eesti eraõiguse valdkonna seaduste ajakohastamine toimus üldistatult kahes etapis – esiteks
loodi 90-ndate alguses n-ö üleminekuseadused ja seejärel, pärast sajandivahetust, juba uued ja
modernsed seadused. Musternäide on kindlasti võlaõigusseadus, aga ka perekonnaseadus või
pärimisseadus või tsiviilkohtumenetluse seadustik. Üks väheseid erandeid, kus seni kehtib
1995. aastal jõustunud seadus, on äriühinguõigus (muud ühinguõigust reguleerivad seadused
on jõustunud hiljem). See, et äriseadustik jõustus juba enam kui 20 aastat tagasi, ei tähenda, et
äriseadustikku ei oleks vahepeal muudetud, vastupidi – seda on muudetud väga palju kordi.
Õigusloome korraldus peab toetama kvaliteetse õiguse loomist. Seepärast on oluline
õigusloomejuristide pädevuse pidev ja jätkuv arendamine. Samuti tuleb järjepidevalt
analüüsida uusi tehnilisi võimalusi ja koostöövorme, mille abil õigusloome kvaliteeti ja selle
läbipaistvust parandada. Lisaks õigusloomejuristide taseme tõstmisele on vaja panustada ka
analüütilisse võimekusse ja riigi käsutuses oleva statistika ning muude andmete kasutamisse
kvaliteetsete ja adekvaatsete mõjuhinnangute koostamisel.
KONKURENTSIVÕIMELINE ÕIGUSKESKKOND
Riigid on omavahelises tugevas konkurentsis nii majanduse, elukeskkonna kui ka õiguskorra
poolest. Õiguskord ja selle tulemuslik rakendamine peab tagama Eesti rahvusvahelise
konkurentsivõime ning võtma arvesse hoogustuvat üleilmastumist ja teadmistepõhist
majandust. Selleks peab seadus tagama inimeste heaolu, majanduse konkurentsivõime ja
ühiskonna turvalisuse ning riik peab selleks välja pakkuma uuenduslikke ja ettevaatavaid
lahendusi.
Riigi õiguspoliitiline suund peab olema püüelda selle poole, et Eesti õiguskeskkond oleks
nüüdisaegne, atraktiivne ja majanduse konkurentsivõimet tagav. Sellest aspektist vajab näiteks
ühinguõiguse valdkond kindlasti süsteemset ülevaatamist, korrastamist ja ajakohastamist, et
käia kaasas uute ärimudelitega. Kindlasti ei ole kõik kehtiva äriseadustiku aluseks olevad
põhimõtted valed (pigem on ikka õiged), kuid näiteks osaühingu kapitaliseerituse reeglite kohta
esitatavad nõudmised on tänapäeval mõnevõrra teistsugused, kui need oli 90-ndate keskel.
Sama saab öelda ka osanike suhtlemise kohta ühinguga või erinevate piiriülese
mobiilsusreeglite kohta, mis on eriti oluliseks muutunud just Euroopa Liidu liikmesriikide
vaheliste ärisuhete tihenemise tõttu.
Kuid praegune aeg esitab riigile õiguse arendamisel täiendavaid väljakutseid ka ainuüksi sellest
tulenevalt, et inimesed saavad palju vabamalt ja kiiremini riikide vahel liikuda, luues niiviisi
õigussuhteid muu hulgas selliste õiguskordadega, mille aluseks olevad väärtused või
põhimõtteid ei ühildu väga hästi näiteks Eesti enda õiguskorraga. Klassikaline näide on
perekonnaõigus, kus tuleb tegeleda võõras kultuuris sõlmitud abielu tunnustamisega või laste
õiguste kaitsmisega. Meie ühiskonna jaoks harjumatute peresuhete kõrval võiks näitena tuua
common law’ süsteemist pärit kohtulahendid karistavate kahjuhüvitistega ja nende täitmisega
17
seotud probleemid. Need on üksnes mõned näited küsimustest, mida üleilmastumine meie
õigussüsteemile esitab. Oma kodanikest hooliva riigina ei saa Eesti neist küsimustest kõrvale
vaadata. Seetõttu tuleb järjest enam ja põhjalikumalt tegeleda rahvusvahelise eraõiguse
normidega, mis reguleerivad õigusküsimusi seoses teiste riikide seaduste rakendamisega,
teistest riikidest pärit kohtumenetluse osalistega või kohtulahenditega, mida Eestis soovitakse
täita. Ühelt poolt aitab meid selles väga palju Euroopa Liit, kes on liikmesriikide ülese selguse
ja õiguskindluse tagamiseks kujundanud paljudes küsimustes ühtsed õiguslikud raamid, kuid
ikka veel on väga palju teha ka Eestil endal. Lisaks Euroopa Liidu õigusloomes osalemisele on
meie enda kujundada näiteks rahvusvahelise pankrotimenetluse alased suhted EL väliste
riikidega (majanduslikult esikohal on kindlasti suhted Venemaaga, aga ka Norraga, USA-ga).
Äriühingute tegevust ja elukaart reguleeriv õigusraamistik peab vastama nüüdisaegsetele
majanduse suundumustele. Kui ühinguõiguse peamine küsimus ja väljakutse seondub
piiriüleselt tegutsevate ühingute asutamise ja igapäevase tegevusega, siis samavõrra tuleb
mõelda ka sellele, mis saab siis, kui ühingu majandusnäitajad ei võimalda tal enam turul toimida
ja endale õigusi ning kohustusi võtta. Kuigi Eesti pankrotiseadust on korduvalt muudetud ja
loodud ka täiesti uusi seadusi (näiteks saneerimisseadus ning võlgade ümberkujundamise ja
võlakaitse seadus), siis tuleb tõdeda, et ka selles valdkonnas on märgata kogu maailmas teatud
paradigmaatilist nihet. Kui varem oli peamiseks küsimuseks see, kuidas jagada vara, mis
maksejõuetust ühingust maha jääb, siis nüüd ollakse jõutud tõdemuseni, et see on üksnes väga
viimaste tagajärgedega tegelemine. Pigem tuleks pöörata tähelepanu just sellele, et õigel ajal
oleks võimalik maksejõuetust ära tunda, võtta kasutusele sobivad abinõud ja pakkuda
ettevõtjale uut võimalust oma majandustegevus enne pankrotti ümber korraldada ja taas õitsele
saada.
Ilmselt on omandisuhted läbinud pärast Eesti taasiseseisvumist kõige suuremad ja
põhimõttelisemad muudatused. Omandit kui ühte põhiõigust ja vabadust tunnustab ka meie
põhiseadus, olemas on asjaõigusseadus, mis reguleerib omaniku suhet tema omandiga. See on
valdkond, mis vajab järjepidevat õigushoolet, et põhiseadusega pandud raamid püsiksid ka
järgmised aastakümned. Kuid koos ühiskonna pideva muutumisega on järjepidevalt muutunud
ja kasvanud ka immateriaalse vara osatähtsus meie igapäevaelus. Olgu näideteks
infotehnoloogia areng või interneti vahendusel tarbitav loominguline sisu, valdkond, mille
osakaal majanduses kasvab väga kiiresti. Kõik see – leiutised, ärisaladused, kaubamärgid,
autoriõigusega kaitstud teosed – vajavad järjepidevat kaitset. Intellektuaalne omand muutub
järjest tähtsamaks tänu infotehnoloogia arengule, kuid samas ka järjest ohustatumaks just tänu
infotehnoloogia arengule. Selle koosluse õige tasakaalu leidmine ongi tänapäeva õiguskorra
suur väljakutse.
Viimaste aastate areng on näidanud, et õiglane, kiire ja kulutõhus kohtumõistmine on omaette
väärtus, mille arendamisse tuleb pidevalt panustada, sest ühiskonna muutumisega muutuvad ka
ootused kohtumõistmisele ja muutub kohtumõistmine ise. Kohtupidamise ja -korralduse
tehnilises pooles tuleb järjest enam pöörata tähelepanu digilahenduste kasutamisele, mis aitab
kokku hoida kohtutele eraldatud ressurssi, kasutada seda just õigusemõistmise läbiviimiseks ja
vähendada seeläbi toetavate tegevuste peale kulutamist. Ning kindlasti tuleb järjepidevalt
18
analüüsida menetlusõigusi, et veelgi paremini tagada poolte õigusi ja huve kohtumenetluses,
kuid seda tuleb teha tõhusalt ja kohaselt, arvestades kaitstavate õiguste kaalu ühiskonnas.
Lisaks kohtumenetlusele peab jätkuvalt panustama kohtulahendite sundtäitmisse, sest üksnes
seeläbi kõrvaldatakse paljudel juhtudel tegelikult valitsev ebaõiglus – võlgnikult saadakse kätte
aastaid tasumata võlg või veekaitsevööndist kõrvaldatakse keskkonnale ohtlikud rajatised. Ka
selles valdkonnas on õiguskorral vaja muutuda, et arvestada ühiskonna arengut ja rõhuasetuste
muutumist. Kohtulahendite sundtäitmise kujundamisel peab kaaluma läbiviidava menetluse
kulutõhusust, osapoolte õigusi õiglasele menetlusele ja kiirust ning leidma nende põhiväärtuste
vahel tasakaalu, mis võib sõltuda ka täidetavate lahendite olemusest ja õigushüvest.
Vaidluste lahendamine ja õiguste jõustamine sundtäitmise kaudu ei hõlma üksnes riigisisest
kohtumenetlust või täitemenetlust, vaid peab hoogustuva üleilmastumise tingimustes arvestama
järjest enam ka sellega, et Eestis tuleb selgeks vaielda õiguslikke küsimusi, mis seonduvad
teiste riikide õiguskordadega, või täita lahendeid, mis on tehtud teistes riikides. Sest inimese
või ettevõtja jaoks on poolik lahendus see, kui tema õiguste maksmapanemine pahatahtliku
võlgniku suhtes lõppeb Eesti riigipiiril, olgu siis tegu kohtumenetluse või lahendi
sundtäitmisega. Nii peab riik järjest enam panustama koostöösse teiste riikidega, olgu see siis
Euroopa Liidu tasandil, panustades muude rahvusvaheliste organisatsioonide töösse (Haagi
Rahvusvaheline Eraõiguse Konverents, WIPO, EPO) või arendades kahepoolseid suhteid.
Kohtu vahendusel vaidluste lahendamine, olgu need siis kodaniku ja riigi vahelised vaidlused
või ettevõtja ja ettevõtja vahelised vaidlused, on möödapääsmatu ja vajalik eelkõige siis, kui
osapooled ei soovi oma seisukohtadest taganeda ega ole valmis ilma erapooletu kohtuniku
otsuseta vaidlust lõpetama. Kuid mitte alati ei ole osapoolte seisukohad „kivisse raiutud“. Kui
ei ole, saavad pooled kasutada lepitus- või vahendusmenetlust, mis ühelt poolt aitab vähendada
riiklike kohtute töökoormust, teisalt tagab eri meelt olevate poolte rahumeelsema
kooseksisteerimise pärast vaidluse lahendamist. Sellest tulenevalt on järjepidevalt vaja
arendada kohtuväliseid vaidluste lahendamise mehhanisme – lepitus, vahendamine, asjatundja
arvamus, aga ka vahekohtud. Teatud valdkondades, kus võib eeldada, et poolte vaidluse aluseks
on eelkõige emotsioonid, võiks kohtuvälised vaidluste lahendamise võimalused ühendada
kohtumenetlusega, et seeläbi eristada emotsioonid ja õiguslikud probleemid. Ja just viimastega
peaks tegelema kohus.
Elukeskkonda kujundav õiguslik raamistik peab väärtustama neid tegevusi, mille tagamiseks
normid on loodud, mitte muutuma kadalipuks. Seepärast tuleb näiteks majandushaldusõiguse
valdkonnas järgida sellist õigusloomelist suunda, mille tulemusena õiguskeskkond muutuks
ettevõtjale arusaadavamaks ja lihtsamaks. Majandushaldusõiguses ei tohiks seada ülemääraseid
ettevõtluspiirangud väheohtliku iseloomuga tegevustes, näiteks kaubandustegevuses, samuti ei
tohi need olla ebaproportsionaalselt koormavad. Samas peavad riigil säilima tõhusad
võimalused kontrollida ohtliku tegevusala ettevõtjaid. Jätkuvalt on küsitav loakohustuse
vajalikkus mitmetel tegevusaladel, samuti on kohati ebaselged loakohustuste piirid ning
menetlus on ebamõistlikult keeruline. Tuleb kaaluda reguleerimata majandustegevuse
valdkondade osakaalu suurendamist või vähemalt asendada loakohustus vähem koormava
19
teatamiskohustusega. Samuti tuleb kaaluda eri valdkondade tegevuslube sisaldavate
regulatsioonide suuremat ühtlustamist ning koondamist ühte seadustikku.
Niisamuti on asjakohane seada samad ootused ehitus- ja planeerimisõiguse valdkonnas, kus
olulisim väljakutse on vähendada regulatsioonidest tulenevat tarbetut koormust kodanikele,
sealhulgas ehitusettevõtjatele ja arendajatele. Teisest küljest tuleb senisest enam kaitsta
avalikku huvi, mis seisneb eeskätt üldiseid huve arvestava ja inimsõbraliku elukeskkonna
planeerimises ning väljaarendamises.
Õiguskeskkond peab püüdma tagada ühiskonna turvalisuse. Haldustegevus peab olema
efektiivne, paindlik ja vastutustundlik. Haldusõiguse eesmärk on õigusriikliku haldustegevuse
juurutamine, piisava õiguskaitse tagamine õiguste piirangute korral ning toimiv
haldustäitemenetlus. Halduse toimepidevus peab olema tagatud ka kriisisituatsioonides.
Nagu märgitakse karistusõiguse revisjoni eelnõu seletuskirjas34, saab karistusõigus ultima ratio
kui riikliku sunni ökonoomsuse põhimõttest lähtudes sekkuda üksnes siis, kui õigusliku
regulatsiooni muud vahendid – tsiviilõiguslik hüvitamine ja haldussund – ei ole rakendatavad.
Näib, et Eesti õiguskord on muret tekitavalt arenenud vastupidises suunas: esmase õigusliku
regulatsiooni vahendina ei nähta mitte tsiviil- ja haldusõigust, vaid karistusõigust oma
repressiivset laadi normidega. Selline areng pärsib ühiskonna iseregulatsiooni ning lisab
indiviidi ja riigi vahelistesse suhetesse üha enam konfliktsust. Teisisõnu, karistusõiguslikku
repressiooni on pahatihti nähtud ravimina igale ühiskondlikule pahele. See aga ei ole soovitatav
valik.
Karistusõiguse valik äärmise abinõuna on esmalt õiguspoliitiliste valikute tasandi küsimus: kui
soovitakse millegagi tagada õiguspärast käitumist või õiguspärast olukorda hoida või taastada,
tuleb esiteks analüüsida seda, kas soovitav tagajärg on saavutatav tsiviil- ja/või haldusõiguslike
abinõudega. Alles siis, kui see ei ole õiguserikkumise või selle ohu tõsidust arvestades küllalt
tõhus või üldse võimalik, on kohane pöörduda karistusõiguse poole. Üheselt tuleb hoiduda
kriminaliseerivatest või karistusi raskendavatest seadusemuudatustest juhul, kui need on
kehtiva õiguse tõlgendamise ja kohaldamise võimalusi arvestades ebavajalikud või ajendatud
üksikutest õiglustunnet riivavatest juhtumitest ja tehakse ilma muudatuse hädavajalikkust
tuvastava põhjaliku analüüsita – karistusõigus kui riikliku sunni äärmine abinõu peab jääma
süsteemseks, et säilitada oma tõsiseltvõetavus. Teiseks tuleb normikujundamise tasandil ultima
ratio põhimõttest tulenevalt valida karistatavale teole proportsionaalne karistusmäär, mis
tähendab raskemale karistusele kergema eelistamist igal juhul, kui see on tõhus. Samuti tuleb
võimaldada karistusest erinevate meetmete kohaldamist, kui need võimaldavad süütegusid ära
hoida ja õiguspärast olukorda taastada.35
34
Riigikogu XII koosseisu eelnõu 554SE
35
Öeldu kaalu vähendab asjaolu, et Eestil EL liikmena tuleb nõuetekohaselt kohaldada EL õigusest tulenevad
kriminaliseerimiskohustused, samuti endale võetud rahvusvahelised kriminaliseerimiskohustused. Samas peaks
Eesti esindajatel nii EL õigusloomemenetluses kui ka rahvusvahelise õiguse kujundamisel olema eesmärgiks
võimaluse korral vähendada põhjendamatute kriminaliseerimiskohustuste lisandumist EL ja rahvusvahelisse
õigusse.
20
PAREM ÕIGUSLOOME EUROOPA LIIDUS
Euroopa Liidu õigusloome tähtsus on aasta-aastalt kasvanud ja mõjutab juba märkimisväärselt
teatud õigusharude arengut. Tsiviilõiguses on EL õigusaktid loonud või loomas uut õigust lisaks
traditsioonilistele valdkondadele nagu erinevates õigusküsimustes tehtud kohtulahendite
tunnustamine ja täitmine, ka sellistes uutes valdkondades nagu ärisaladus või riigisisene
pankroti- ja saneerimismenetlus. Seejuures sulavad „Euroopa Liidu katlas“ kokku väga
eripalgelised väärtushinnangud, õiguskultuurid ja -süsteemid. Eesti jaoks toob see endaga kaasa
uusi väljakutseid, sest vaatamata EL õigusnormide olemusele peavad uued reeglid saama Eestis
üle võetud või rakendatud. Seda tööd ei saa teha teadmata, mis on õigusaktide tekkelugu,
millised olid vaidlused ühes või teises õiguslikus küsimuses või mida tähendab Euroopa Liidu
õigusaktis mõni uus erialatermin. Just sel põhjusel peabki järjest enam ja järjest tõsisemalt
panustama Euroopa tasandi õigusloomemenetlusse, sest Eesti inimese, ettevõtja ja riigiasutuse
jaoks ei ole väga tähtis, kas õigusnorm pärineb Euroopa Liidu seadusandjalt või on tegemist
Eesti riigisisese otsusega luua uus õigusnorm – õigust tuleb mõista ja sellele vastavalt toimida
ikka ühtmoodi, sõltumata sellest, millisest allikast see pärineb. EL õiguse mõistmise kõrval on
väga tähtis ka see, et koos teiste liikmesriikidega on ju Eesti ka ise üks neid otsustajaid, kelle
vajadusi ja soove arvestades uued reeglid meie ühiskonda tekivad. Me ei saa ega tohi end selles
protsessis taandada üksnes kõrvaltvaataja rolli, kes võtab vastu kõik, mis teised soovivad. Eesti
peab oma arvamused välja ütlema, seda eriti valdkondades, kus Eestil endal on väga häid
kogemusi ja teadmisi, mida vajavad ka teised riigid, et teha tarku ja põhjendatud otsuseid.
Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi ülesanne on EL õigus korrektselt ja õigeaegselt riigisiseses
õiguses rakendada. Seejuures on oluline, et EL õigusakti ei rakendataks Eesti õiguses
mehaaniliselt. Analüüsida ja mõista tuleb nii seda, mis on ülevõetava EL õigusakti mõte ja
eesmärk, kui ka seda, milline saaks Eesti riigisisest kehtivat õigust arvesse võttes olla
rakendatava regulatsiooni loogiline ja sobiv koht meie õiguses. Kuivõrd direktiiv võetakse Eesti
õiguskorda üle riigisisese õigusaktiga, peab väljatöötatav õiguslik muudatus sobituma kogu
olemasoleva õigusega. Lähtuda tuleb riigisisesest õigusest – eeskätt Eesti Vabariigi
põhiseaduses sätestatud nõuetest ja õigusloome põhimõtetest.36 Direktiivide ülevõtmisel, aga
ka EL määruste rakendamisel tuleb tagada Eesti õigussüsteemi terviklikkus ja tasakaalustatus.
Euroopa Liidu õigusloome ei ole üksnes direktiivid, määrused või soovitused. Väga suur osa
Euroopa Liidu õiguse arengus on ka Euroopa Kohtul, kellel on ainupädevus tõlgendada EL
õigusakte ja anda nende siduvaid tõlgendusi. Arvestades, et kohtute tähtsus õiguskorra
kujunemisel on ajas kasvanud ja jätkuvalt kasvab, kasvab ka Euroopa Kohtu lahendite tähtsus.
Järjest sagedamini jõuab Euroopa Kohtusse ka õigusküsimusi, mis on seotud Eestiga või mis
on püstitatud Eesti kohtute poolt. Euroopa Kohtule Eesti seisukohtade esitamise vajalikkuse
hindamisel on aluseks võimaliku otsuse mõju Eestile ehk kas see otsus võib tingida vajaduse
muuta Eesti õigusakte või rakenduspraktikat. 2015. aastal osales Eesti kümnes ning 2016. aastal
36
Ametniku Euroopa Liidu käsiraamat:
https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/et/riigikantselei/euroopa/otsuste-tegemine-euroopa-
liidus/ametnike-euroopa-liidu-kasiraamat/EL__Kasiraamat_2009.pdf
21
15 uues eelotsusemenetluses. 37 2017. aastal esitas Eesti seisukoha 13 uues eelotsuseasjas, neist
viis tuli Eesti kohtutest. Lisaks on Eesti menetlusosaliseks seitsmes otsese hagi asjas, seejuures
hagejaks kolmel ja menetlusse astujaks neljal juhul. Aastatel 2004–2017 on Eesti kohtud
esitanud kokku 25 eelotsusetaotlust, seisuga 31.01.2018 on menetluses seitse.38 Seetõttu peavad
muu hulgas Eesti valitsusasutused olema valmis aina enam panustama Euroopa Kohtu
eelotsustusmenetlusse, et kujundada riigi arvamus eelotsustusmenetluses ja seeläbi kaasa
rääkida kohtupraktika kujunemisel ja õigusaktide rakendamise praktikas.
Euroopa Liidu õigusloomemenetluse üheks eripäraks saab pidada ka eri valdkondade
ekspertide regulaarseid arutelusid, kuhu kaasatakse sageli huvirühmad. Sellistel aruteludel, mis
näiteks ühinguõiguses või intellektuaalse õiguse valdkonnas toimuvad regulaarselt, on
mõnevõrra erinevad eesmärgid, kuid samas mõjutavad nad otseselt ka Euroopa Komisjoni
tegevust õigusaktide ettevalmistamisel või olemasolevate õigusaktide muudatuste
väljatöötamisel. Sellistes töörühmades, komisjonides või koosolekutel osalemata jätmisega
annaks Eesti käest võimaluse mõjutada varakult EL õiguse arengut just selles suunas, mida
Eesti ühiskond ootab ja vajab.
Kuna üks Eesti eesistumise prioriteete oli parem õigusloome, oli eesmärgiks, et hea õigusloome
põhimõtetest lähtuks kõikide Euroopa Liidu Nõukogu töörühmade juhid. Selleks koostas
Justiitsministeerium juhise39, mis tõlgiti inglise keelde, et seda saaksid kasutada järgmisedki
eesistujad. Juhis annab üldsuunised Euroopa Komisjoni mõjuanalüüside kvaliteedi
hindamiseks. Õigusloome lihtsustamise huvides suunab juhis otsima võimalusi eelistada ja
võtta kasutusele digilahendusi.
Digilahendustega peaks arvestama ka meie enda õigusloome. Praegu ei ole Eestis veel
suuniseid võtta riigisiseses õiguses arvesse digitaalset mõõdet. Küll aga annab õiguse revisjoni
projektideks kehtestatud kodifitseerimismetoodika40 suunise võimaluse korral luua
elektrooniline menetlus.
Euroopa Komisjoni parema õigusloome vahendite41 hulgas on eraldi tööriist (# 27) digitaalse
majanduse ja ühiskonna ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) teemade mõjude
tuvastamiseks ning analüüsimiseks. Kuigi see ei ole kohustuslik, annab see raamistiku, kuidas
37
Välisministeeriumi koostatud „Ülevaade Eesti osalemisest Euroopa Liidu Kohtu ja EFTA Kohtu menetlustes,
Eesti vastu algatatud rikkumismenetlustest ja projekti „EU Pilot“ päringutest aastal 2016“. Kättesaadav
arvutivõrgust: http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/2016_ulevaade_loplik.pdf (23.02.2018).
38
Välisministeeriumi kogutud andmed.
39
Kättesaadav Eesti EL Nõukogu eesistumise veebilehelt:
https://www.eesistumine.ee/sites/el_veeb/files/avalikud_failid/parema_oigusloome_juhised_toogrupi_juhtidele.d
ocx
40
Riigisekretäri kk RS1622, 18.03.2016 "Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine" meetme käskkirja lisa
http://195.80.113.140/haldusvoimekus
41
Better Regulation: Guidelines and Toolbox, esmatutvustus 19. mai 2015. a, viimati uuendatud 2017. a
septembris https://ec.europa.eu/info/better-regulation-guidelines-and-toolbox_et. Selgituseks: Komisjoni parema
õigusloome suunised ja vahendid kehtestavad reeglid, millest Euroopa Komisjon juhindub uute
poliitikasuundade ja seadusandlike algatuste väljatöötamisel. Parema õigusloome suunised sisaldavad
kohustuslikke nõudeid, seda toetavad vahendid annavad aga täiendavaid juhiseid ja nõuandeid, mis on
kohustuslikud üksnes siis, kui see on sõnaselgelt väljendatud, muidu on need soovitusliku ja abistava iseloomuga
meetodite kogumiks.
22
EL eelnõude koostamisel analüüsida digitaalseid ja IKT-alaseid mõjusid ja võimalusi ehk
kokkuvõtvalt kuidas teha digitesti. Digitesti alustatakse esmalt digitaalse mõõtme olemasolu
tuvastamisega, vastates küsimustele, mis puudutavad seadusandliku algatuse digitaalseid ja
IKT-seoseid, misjärel antakse igaks konkreetseks juhuks suunised komisjoni vastavate
teenistustega konsulteerimiseks. Samuti tuletatakse näidete varal meelde, et digitaalsed
lahendused pakuvad küll võimalusi (järelevalve lihtsustamine, konkurentsi ja koostöö
parandamine jne), aga võivad rakendamisel põrkuda ka piirangutega (regioonipiirangud, vaid
ühekordselt kasutatavad lahendused jne).
Euroopa Liidu Nõukogu Eesti eesistumise üheks prioriteediks oli digitaalne Euroopa. Parem
õigusloome oli eesistumise ajal määratletud horisontaalselt prioriteetse valdkonnana.
Õigusloome digitaalse mõõtmega tegeles Eesti eesistujana ka 26.–28. juunil 2017. a Tallinnas
toimunud konverentsil „Directors and Experts of Better Regulation“, kus arutati muu hulgas,
kuidas kasutada e-lahendusi õigusloome lihtsustamiseks ja huvirühmade kaasamise
korraldamiseks ning kuidas reguleerida moodsaid tehnoloogiapõhiseid teenuseid.
EL Nõukogu konkurentsivõime ja kasvu (COMPCRO) töögrupis esitleti Eesti eestvõttel
komisjoni digitaalse tööriista kasutatavust käsitlenud uuringut42, milles juhiti tähelepanu ka
selle puudustele ja esitati soovitusi. Digitesti uuringu eesmärk oli analüüsida Euroopa
Komisjoni digitaalse tööriista vormi ja rakendamist uute algatuste väljatöötamisel. Vaatluse all
olid 2016. a jaanuarist kuni 2017. a juulini EL õigusloomealgatuste kohta koostatud
mõjuhinnangud ning eelkõige digitaalse mõõtmega arvestamine neis analüüsides. Tulemustest
selgus, et digitesti vajalikkust oli kaalutud ebaühtlaselt, seda nii algatuste puhul, kus digitaalne
mõõde oli lisaväärtust andev, kui ka algatuste puhul, kus digitaalne käsitlus oli põhisisuks ja
kus seetõttu oleks digitesti kindlasti pidanud tegema.
Analüüsi käigus tuvastati ka algatusi, kus lähtudes sisust ei olnud peetud digitesti tegemist
vajalikuks ega asjakohaseks, kuna seos digitaalse valdkonnaga oli nõrk, kuid teemale avaramalt
lähenemise korral oleks ka nendel juhtudel tuvastatud, kuidas IKT-võimalustest oleks tulu
tõusnud. Üheks järelduseks oligi, et digitaalsete ja IKT-võimaluste ärakasutamiseks on
soovituslik teha arvestatavat kaalu omav lihtsustatud digitaalne skriining kõikide algatuste
kohta õigusloomeprotsessi võimalikult varajases järgus.43
Arvestades Eesti kui e-riigi kuvandit, oleks põhjendatud ka Eesti õigusloome juhiseid täiendada
suunisega alati kaaluda infotehnoloogiliste lahenduste loomist (koos tähelepanu juhtimisega
kõigile võimalikele analüüsi vajavatele aspektidele) ja hinnata olemasolevate lahenduste
omavahelist koostoimet.
42
Impact Assessment Instituudi koostatud analüüs „KOM mõjuanalüüsides digitaalse tööriista rakendamise
kohta“ (19. detsember 2017).
43
2017. aasta septembris avalikustatud komisjoni uuendatud parema õigusloome vahendi kohta leidsid uuringu
autorid aga, et see ei ole kasutajasõbralik ning selle komplekssus võib takistada ka selle sammhaaval
rakendamist.
23
V. Valdkondlikud arengusuunad
Skemaatiliselt esitatuna kujuneb riigi õiguspoliitika järgmiste tegurite koosmõjus:
• väljatöötamiskavatsused • õigusaktide keele
• õigusloome maht kvaliteet
• kaasamine • õigusaktide arusaadavus
• mõjude hindamine, sh • eelnõude
uuenduslikud meetodid keeletoimetajate koostöö
• järelhindamine
ÕIGUSLOOME-
ÕIGUSKEEL
MENETLUS
ÕIGUSE
ÕIGUSLOOME
VALDKONDADE
KORRALDUS
SUUNAD
• konkurentsivõimeline, •
heaolu ja turvalisust tagav • õigusloomejuristide
õiguskeskkond pädevus ja koostöö
• konkeetsed suunad • õigusteabe kättesaadavus
määravad võimul olev ja kasutajamugavus
valitsus ja Riigikogu • teaduskoostöö
SEADUSEELNÕUDE MENETLUS
Hetkeolukord
ÕPAS-t 2018 rakendav hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (HÕNTE) jõustus 2012. aastal.
Selles ettenähtud väljatöötamiskavatsuse, kontseptsiooni, mõjuanalüüsi ja mõjude
järelhindamise uuendatud nõuetele kehtis kaheaastane üleminekuaeg. Alles 2014. aastal
rakendati uusi nõudeid täies mahus. Allpool on kirjeldatud ÕPAS 2018 alusel kehtestatud
õigusloomemenetlust valitsuse tasandil.
Nagu eespool märgitud, valitsuse ja Riigikogu normitehnilised juhised ühtlustati ühe erandiga:
Riigikogus algatatud seaduseelnõu puhul ei ole ette nähtud väljatöötamiskavatsuse ega
kontseptsiooni etappi. Valitsuse algatatud seaduseelnõude puhul on teatud juhtudel44
väljatöötamiskavatsuse etapp kohustuslik.
Kontseptsioon ei ole HÕNTE-s ette nähtud tavapärase õigusloomemenetluse etapina. Praktikas
koostatakse seda pigem harva ja selle koostamise vajadust hindab eelnõu koostaja (vastutav
ministeerium). HÕNTE kohaselt on selle koostamine ette nähtud olukordades, kus kavandatava
seaduseelnõu sisul on Eesti õiguskorras põhimõtteline tähendus ja VTK etapp ei võimalda
küsimust piisaval määral avada. HÕNTE tähenduses kontseptsiooni koostamise ajal on üldjuhul
juba tehtud valik, et seadust on vaja muuta või on vaja töötada välja täiesti uus seadus, kuid
seejärel on vaja otsustada ja analüüsida, milline tee seaduse muutmiseks valida.
44
Erandid tulenevad ÕPAS 2018 p-st 6.2.2.
24
Kontseptsiooni kohta eraldi vorminõudeid kehtestatud ei ole. HÕNTE kohaselt järgib
kontseptsioon seletuskirja kohta sätestatud nõudeid niivõrd, kuivõrd see on nimetatud
menetluse etapis võimalik. Seega kontseptsioon võib sisaldada tulevase seletuskirja erinevaid
osi. Täpsemaid nõudeid kontseptsiooni sisule ega vormile ei ole ja see on lähtuvalt vajadusest
paljuski koostaja enda kujundada. Seletuskirja ülesehitusest lähtumine on ette nähtud selleks,
et loodav dokument oleks võimalikult väikese lisatööga kasutatav õigusloome järgmises etapis.
Oluline erinevus seaduseelnõu seletuskirjast seisneb aga selles, et kui seaduseelnõu seletuskiri
selgitab eelnõus kavandatud lahendusi, siis kontseptsiooni etapis eelnõu veel ei ole ja
valikuvariante on rohkem. Vajadus eri valikuvariantide üle avalikult arutleda ja neid
detailsemalt analüüsida võib olla ka üks põhjuseid, miks kontseptsiooni etapp eraldi
kavandatakse. Valikud võivad olla esitatud võrdsete alternatiividena või selliselt, et ühe
lahenduse eelistatus on selgelt välja toodud ja seda on põhjendatud.
Kui aga VTK on olnud põhjalik ja juba selles etapis (või ka enne VTK-d tehtud alusuuringute
vms järgi) on alternatiivide analüüs tehtud nii, et kohe pärast VTK-d saab alustada seaduseelnõu
väljatöötamist ja selles väljapakutud lahenduse mõjuanalüüsi, ei pruugi kontseptsioon kui
vaheetapp olla otstarbekas. Nii on praktikas pigem kontseptsioon ja VTK ühendatud ning
valitud õigusloome algetapina üks või teine45. ÕPAS-e rakendamise jooksul on tehtud HÕNTE
alusel vaid mõned üksikud kontseptsioonid.
45
Nt isikuandmete kaitse uue õigusliku raamistiku kontseptsioonile
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/db80bf57-35ca-41e3-be15-827a2f056fdd VTK-d ei eelnenud.
25
Lihtsustatult on HÕNTE kohane valitsusest algav seadusloome skeem järgmine:
* Kontseptsioon on skeemil kajastatud vabatahtliku etapina, nagu see on praktikas kujunenud.
26
Sõltumata sellest, kas tegu on olulise muudatusega või mitte, on kaasamine ja mõjude
hindamine õigusloomemenetluse osad kogu aeg. Mõjude hindamine lähtub proportsionaalsuse
põhimõttest, s.o suurema ja olulisema mõjuga muudatuste väljatöötamisele tuleb planeerida
rohkem ressurssi, mis väljendub nii rohkemates kohustuslikes menetlusetappides kui ka
mõjuanalüüsile esitatud nõuetes.
Tabel 1. Nõuded mõjuanalüüsile, lähtudes muudatuste mõju olulisusest
Tehnilised, täpsustavad Väheolulise mõjuga Olulise mõjuga muudatused
muudatused (HÕNTE § 1 lg 2 p muudatused
5)
Seletuskiri (HÕNTE § 46 lg-d 1 VTK (HÕNTE § 1) VTK (HÕNTE § 1)
ja 2)
Seletuskiri (HÕNTE § 46 lg- (kontseptsioon – vabatahtlik
d 1 ja 2) etapp – samad nõuded mis SK-
le)
Seletuskiri ( HÕNTE § 46 lg-d
1–3)
Peamine erinevus olulise mõjuga muudatuste kavandamisel on vajadus menetluse käigus
põhjalikumalt analüüsida erinevaid lahendusi, mille abil eesmärki saavutada. Mida olulisem on
muudatusega kaasnev mõju, seda enam on põhjust küsida, kas ja kuidas saab sama eesmärki
saavutada muul viisil. Alternatiivide analüüsi tehes on oluline teadvustada, et menetluse käigus
muutub lahendus aina konkreetsemaks (kuni konkreetse normi sõnastusettepanekuni välja) ja
sellest tulenevalt lisandub pidevalt alternatiive, mida analüüsida. HÕNTE § 46 lg 3 kohaselt
peab piisav alternatiivide analüüs toimuma kõigis etappides.
Erinevates poliitikakujundamise ja õigusloome etappides tehakse erinevaid otsustusi, valides
erinevate alternatiivsete tegutsemisvõimaluste vahel (ka tegevusetus e status quo säilitamine vs
üks tegutsemismoodus liigitub alternatiivide paariks, enamasti ongi võimalik kõik valikud
sellisteks otsustusteks lahutada). Valikud muutuvad tasandite kasvades üldisest detailsemaks –
kui õigusloome-eelsel tasandil otsustatakse poliitika (ingl policy) valiku üle ja määratakse ära
valdkondlikud tegevussuunad, siis seaduseelnõu koostamise etapis valitakse alternatiivsete
õigustehniliste lahenduste vahel. Üldistatult võib õigusloomemenetluses eristada kolme
alternatiivide tasandit (otsustushetke) ning ühte eelnevat tasandit (vt järgnev tabel).
27
Tabel 2. Alternatiivide tasandid
Tasand Valitakse: Probleem lahendatakse Kirjeldatakse
läbi: dokumendis:
0-tasand Poliitika, programmi Arengukava
valdkondlikud projekti VV tegevusprogramm
tegevussuunad eelarve Roheline raamat
SEADUSE (poliitika analüüs,
alusuuring)
I tasand Õigusloomemeede, seaduse (uue loomine või VTK
üldine lahendus olemasoleva muutmine, sh
deregulatsioon)
II tasand Õigusloomemeede, seaduse Mõjuanalüüs
detailne lahendus seaduseelnõu
ettevalmistamise
käigus (või
kontseptsioon)
III tasand Tehniline õiguslik seaduse Seaduseelnõu
lahendus
Iga etappi iseloomustab valikute paljusus.
0-tasand tegevussuund I tegevussuund II üldine
I ja II tasand meede I meede II meede III
III tasand tehniline lahendus I tehniline lahendus III detailne
tehniline lahendus II tehniline lahendus IV
Joonis 1. Valikute paljusus
Alternatiivide vahel teeb lõpliku valiku poliitik (mitte ametnik), tuginedes seejuures nii
varasemale kogemusele, eksperdiarvamustele, poliitilistele eelistustele kui ka olemasolevale
analüütilisele teabele. Et valik oleks võimalikult teadmuspõhine, on igal tasandil tarvis
analüüsida võimalikke kaasnevaid mõjusid, muutmaks otsustusprotsessi valikud (arvuliselt)
võrreldavaks (alates poliitikakujundamisel tehtavatest otsustest kuni normide tõhusust
puudutavate tehniliste otsusteni). Mida mõõdetavamad (ja mõõdetumad) on alternatiivid, seda
lihtsam on nende võrdlemine, kuna sisendid ja väljundid paigutuvad ühtsele mõõtskaalale.
28
Mõjuanalüüs ei asenda ega pruugi muuta poliitikakujundaja otsust, kuid annab selge arusaama
iga otsusega kaasnevatest soovitud positiivsetest ja tahtmatutest negatiivsetest tagajärgedest.
Teadlikkus tagajärgedest loob võimaluse kõrvaldada kaasnevaid riske või pehmendada
lisategevustega negatiivseid tagajärgi, samuti võimaluse võimendada positiivset väljundit.
Arengusuunad
Hea õigusloome peab kaasama huvirühmi ja otsuste tegemine selles peab eeskätt mõjuanalüüsi
abil olema teadmuspõhine.
ÕPPA 2030 eelnõu kohaselt peab õigusloomemenetlus olema ka edaspidi ettenähtav ja avatud,
otsuste tegemine selles läbipaistev. Ettenähtav on selline menetlus, mis ka praktikas lähtub
kokkulepitud reeglitest. ÕPPA 2030 ei paku välja uusi õigusloomemenetluse etappe, sest juba
ÕPAS 2018 kohane menetlus vastab rahvusvahelisele standardile. Samas alati neid nõudeid
veel täies ulatuses ei täideta, mis tähendab, et uute põhialuste eesmärgiks oleks muuta
nõuetelevastavus õigusloomemenetluses reegliks ja harjumuspäraseks. Nii EL kui OECD
arenguid tuleb ÕPPA 2030 rakendamise jooksul jälgida ja arvesse võtta.
Erinevalt ÕPAS 2018-st ei näe ÕPPA 2030 eelnõu ettevalmistamisel kohustuslikuna ette
kontseptsiooni etappi, sest see ei ole praktikas plaanitud kujul rakendunud. Küll aga on edaspidi
võimalik seda vabatahtlikult kasutada vastavalt vajadusele.
VÄLJATÖÖTAMISKAVATSUS
Hetkeolukord
Väljatöötamiskavatsus peab HÕNTE § 1 lõike 1 kohaselt käsitlema järgmist teavet ja
põhjendusi: 1) valdkond või lahendamist vajav probleem (edaspidi ka küsimus) ja sihtrühm; 2)
eesmärk; 3) küsimuse võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav
lahendus; 4) valitud lahenduse sobivus kehtivasse õiguskorda; 5) küsimuse lahendus Eestiga
sarnase ühiskonnakorralduse ja õigussüsteemiga riikides; 6) kavandatava regulatsiooni
kirjeldus ja ülesehitus, sealhulgas regulatsiooni tasandi kindlaksmääramine, eelnõu eeldatav
valmimise aeg ja regulatsiooni soovitav kehtivusaeg; 7) millised olulised mõjud lähtudes nende
esinemise sagedusest, ulatusest, sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist võivad
seaduse rakendamisega kaasneda; 8) kuidas kaasnevaid olulisi mõjusid analüüsitakse ja
milliseid kaasnevaid mõjusid ei analüüsita; 9) seaduseelnõu edasise väljatöötamise
tegevuskava; 10) küsimuse lahendamisel tähtsust omav muu asjaolu.
Väljatöötamiskavatsust ei pea HÕNTE § 1 lg 2 kohaselt esitama viiel erandlikul juhul: 1)
kiireloomulisus; 2) EL õiguse rakendamine, kui sellega kaasnev mõju on juba hinnatud; 3)
välislepingu menetlemine; 4) iga-aastase riigieelarve seaduse menetlemine; 5) ei kaasne olulist
õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.
VTK-s esitatakse probleemi lahendamise võimalikud lahendused. Sõltuvalt olukorrast ja
eeltööst (valdkondlikud alusuuringud, eelanalüüsid jne) võivad alternatiivid olla esitatud kas
võrdsetena või selliselt, et üht neist esitletakse eelistatud variandina. Eelistus peaks tuginema
29
tõenduspõhisetele andmetele. VTK loomine ja selle avalik arutelu on protsess, mille raames
arutleda selle üle, millised on ühe probleemi võimalikud sisulised lahendusteed ning millised
positiivsed ja negatiivsed mõjud nende lahendustega Eestile eeldatavasti kaasneksid. VTK etapi
mõte on tekitada diskussioon selle üle, milline võiks olla Eesti arengu seisukohast mingile
probleemile kõige parem lahendus. Siin peaksid saama kokku huvirühmade, ekspertide,
akadeemikute, ametnikkonna, välisriikide ja teiste asjakohaste isikute teadmine ja kogemus.
VTK-s sisalduv teave ja sellele järgnenud avaliku arutelu tulemus peaks võimaldama
poliitilistel juhtidel otsustada, kas küsimus on sedavõrd oluline, et peaks aja maha võtma ja
koostama põhjalikuma mõjuanalüüsi, või piisab VTK-s sisalduvast teabest selleks, et otsustada,
milline lahendustee oleks Eesti jaoks parim, millega edasi minna.
Väljatöötamiskavatsuse koostamise statistika aastate jooksul on nähtav allolevas tabelis (3).
Tabel 3. Aastatel 2014–2017 kooskõlastamisele esitatud eelnõude ja väljatöötamiskavatsuste arv
Aasta Eelnõud VTK-d Kokku
2014 137 22 159
2015 101 41 142
2016 107 45 152
2017 119 39 158
VTK-de koostamise arv oli alates 2014. aastast tõusutrendis, jõudes 2016. aastaks 45 VTK-ni
aastas. 2017. aastal langes VTK-de arv taas 39-ni. Oluline on seejuures fakt, et
kooskõlastamisele esitatud seaduseelnõude arv valitsuses oli 2017. aastal suurem võrreldes
2016. aastaga. Informatiivne on ka see, kui paljudele Justiitsministeeriumile esitatud eelnõudele
on VTK eelnenud.
Tabel 4. Eelnõud väljatöötamiskavatsuse eelnemise järgi 2016. ja 2017. aastal
2016 2017
VTK eelnes 46 45% 35 29%
VTK ei
57 55% 84 71%
eelnenud
Kokku 103 100% 119 100%
2017. aastal kasutati VTK erandeid sagedamini kui sellele eelneval aastal, mis näitab, et 2017.
aastal olid rohkem kui kaks kolmandikku seaduseelnõudest sellised, millele VTK-d ei olnud
koostatud.
Millistel põhjustel VTK-sid ei koostatud, on nähtav VTK-de erandite kasutamise statistikast
(joonis 2).
30
VTK-de koostamata jätmise põhjused 2017. a
Vana HÕNTE eelnõu Põhjendus puudub
1% 10%
Puudub oluline mõju
(HÕNTE § 2 lg 1 p 5)
13%
Kiireloomulisus
(HÕNTE § 2 lg 1 p 1)*
33%
Välisleping (HÕNTE §
2 lg 1 p 3)
21% EL õigus (HÕNTE § 2
lg 1 p 2)
21%
Joonis 2. Väljatöötamiskavatsuste koostamata jätmise põhjused 2017. aastal
Alla poolel juhtudest ei koostatud VTK-d objektiivsete asjaolude tõttu: tegu oli EL õiguse
ülevõtmise või välislepinguga (kokku 42%-l juhtudest, kui erandit kasutati), mil VTK ei ole
alati nõutav. 33%-l juhtudest, kui VTK-d ei koostatud, selgitati seda eelnõu kiireloomulisusega
– see on subjektiivsem põhjendus, mille kasutamine on aastate jooksul ka kõige enam küsitavusi
tekitanud. Ka eelmise aasta ÕPAS 2018 ülevaates Riigikogule on kiirustamisega seonduv
leidnud käsitlust: „Praktika on näidanud, et kui kiirustamise tõttu pole VTK-d koostatud ja selle
juurde kuuluv avalik arutelu on ära jäänud, ei pruugi edasine menetlus just esimese etapi
ärajätmise tõttu hästi sujuda: huvirühmad ei mõista, kust ilmuvad välja lahendused, mida ei ole
nendega läbi arutatud; avaliku arutelu ärajätmine ei võimalda õigusloojatel koguda häda-
vajalikku teavet mõjude kohta; pakutud lahendused on laiemalt juristidega läbi arutamata ega
ole juriidiliselt pädevad; keeletoimetajad ei ole saanud teha küllalt tööd, et tagada selge, täpne
ja korrektne õiguskeel jne. Teisisõnu kulutatakse aega eelnõule, mida tuleb kooskõlastamise
käigus hakata ulatuslikult ja sageli kiirkorras muutma. […] Varasemast märksa vähem oli
juhtumeid, kus kiireloomulisuse argument esitati tagantjärele. Tänavu on kiiret menetlemist
nõudvad küsimused saanud enamjaolt valitsuskabineti varasema heakskiidu. Nii ei ole tarvit-
senud pärast eelnõu teksti kirjapanekut vaielda selle üle, kas küsimust üldse reguleerida. Samas
on neil juhtudel vajaka jäänud avalikust arutelust. Kui kord juba on valitud regulatiivne
lahendus, ei kiputa sellest enam loobuma.“46
46
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 3-4,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
31
Iseenesest on vaja säilitada õigusloomemenetluses paindlikkus kiiret lahendamist vajavate
probleemide või kriisidega tegelemiseks, kuid kiireloomulisuse erandi kasutamine muudel
juhtudel ehk liiga sageli paraku devalveerib väljatöötamiskavatsuse instituuti tervikuna.
Arengusuunad
Väljatöötamiskavatsusi silmas pidades on ÕPPA 2030 selge eesmärk, et VTK-d muutuks
õigusloomes reegliks, mida nad praegu veel ei ole. See oli ka ÕPAS 2018 eesmärk, mis täiel
määral ei realiseerunud, kuid millel on oluline roll hea õigusloome põhimõtete rakendamisel.
Arvestades, et VTK-de koostamise etapis tehakse olulised poliitikavalikud, võiks parlamendil
kui seadusandjal olla selles etapis oma roll. Juba ÕPAS 2018 seletuskirjas on välja pakutud, et
Riigikogu võiks VTK-sid arutada47. VTK-de Riigikogule teadmiseks esitamise korral oleks
Riigikogul hea võimalus saada ülevaade eelnõu ettevalmistamise käigus kerkinud
probleemidest, võttes teema arutelu näiteks valdkonna komisjoni päevakavva. Riigikogu
varajasem kaasumine menetlusse võiks olla kasulik eeskätt Riigikogu liikmetele endile, samuti
menetluse edasisele sujuvama kulgemise huvides. Nii saaksid Riigikogu liikmed kavandatava
eelnõu kohta teavet juba varem ja hilisem huvirühmade kaasamine Riigikogu komisjonide
töösse võiks seeläbi olla veelgi tulemuslikum.
VTK-de vormistamisega seoses on tulevikku silmas pidades oluline märkida ka, et tähtis ei ole
VTK pikkus, vaid see, et oleks selgelt kirjeldatud, millist probleemi lahendatakse, millist
eesmärki soovitakse saavutada ning mis on võimalikud lahendused ja nendega kaasnev mõju.
Tuleks keskenduda sellele, et oluline saaks kirja ja teksti ülemäära koormav ja vähem oluline
oleks viidete kaudu leitav. Arutamist on leidnud ka mõte, et pika VTK sisukokkuvõte võiks olla
mahutatav ühele leheküljele. Kui VTK avaliku arutelu jooksul oodatakse tagasisidet
konkreetsele esitatud küsimusele48, võiks olla läbi mõeldud, kuidas kaasatavate jaoks see
küsimus paremini nähtavaks ja leitavaks teha.
ÕIGUSLOOME MAHT
Hetkeolukord ja arengusuunad
ÕPAS 2018 õigusloome mahu teemat otsesõnu ei käsitle, kuigi sellega reformitud VTK etapi
kaudne eesmärk on samuti õigusloome mahtu vähendada. Küll on vajadusele õigusloome
vohamisele piir panna tähelepanu juhtinud viimased valitsused justiitsministri juhtimisel49 ja
Jüri Raidla juhitav justiitsministri nõukoda50. 2016. aasta kevadel tutvustas justiitsminister
Urmas Reinsalu Riigikogule ülevaadet õigusloome mahu vähendamise kavast ja ütles, et
seaduste kiirkorras masstootmise peatamiseks on vaja parlamendi toetust ja koostööd51.
47
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f0c061f0-ec2c-001e-62ab-
b19ab878c7f5/Riigikogu%20otsus%20__Õiguspoliitika%20arengusuunad%20aastani%202018_%20heakskiitmi
ne_ lk 9
48
Näide avalikule arutelule esitatud VTK-st, kust leiab nii lühikokkuvõtte teemadest, kaasatavatele esitatud
küsimused kui ka muu olulise asjassepuutuva teabe: https://www.just.ee/et/uurioiguse-muudatused
49
http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/oigusloome-mahu-vahendamise-kava
50
https://www.just.ee/et/uudised/justiitsministri-noukoda-seaduste-masstootmisele-tuleb-pidurit-tommata
51
https://www.just.ee/et/uudised/reinsalu-seaduste-kiirkorras-tootmise-lopetamiseks-vaja-riigikogu-toetust
32
Õigusloome mahtu võib mõõta erinevate näitajate alusel. Indikaatoriks saab näiteks võtta: 1)
kooskõlastamisele esitatud eelnõude ja väljatöötamiskavatsuste arv; 2) vastuvõetud ja
väljakuulutatud seaduste arv kindlal ajavahemikul, nt aasta või Riigikogu koosseisu jooksul; 3)
kindla ajavahemiku jooksul muudetud seaduste arv. Järgnevalt on esitatud eeltoodud kolmest
indikaatorist lähtuvad trendid õigusloomes viimastel aastatel.
KOOSKÕLASTAMISELE ESITATUD EELNÕUDE JA VTK-de ARV
Eelnõude ja VTK-de arv 2014, 2015, 2016 ja 2017
180
160
22
140 39
45
120 41
100
80
137
60 119
101 107
40
20
0
2014 2015 2016 2017
Eelnõud VTK-d
Joonis 3. Aastatel 2014–2017 kooskõlastamisele esitatud eelnõude ja väljatöötamiskavatsuste arv
Nelja aasta trende jälgides on tähelepanuväärne, et kuigi eelnõude arv on veidi vähenenud ja
VTK-de arv kasvanud, ei ole õigusloome maht viimastel aastatel siiski märkimisväärselt
vähenenud. Vaatamata sellele, et 2017 oli suur osa riigiametnikest hõivatud Eesti
eesistumistega EL Nõukogus, oli õigusloome maht 2016. aastaga võrreldes isegi suurem.
Paraku on 2017. aastal võrreldes sellele eelnevaga vähenenud väljatöötamiskavatsuste arv.
Mida enam algab õigusloome VTK-st, seda suurem on tõenäosus, et õigusnorme luuakse siis,
kui neid on tõesti vaja. VTK-de kooskõlastamiselt on mitmeid näiteid, kus eelnõu VTK-le ei
järgne või järgneb üksnes osalises mahus võrreldes esialgu planeerituga. Valminud eelnõust
aga reeglina enam loobuda ei taheta. Nii annabki VTK-de arv muu hulgas teavet selle kohta,
kui paljudel juhtudel jäi enne normide kirjapanekut alles reaalne võimalus vähendada
õigusloome mahtu.
VASTUVÕETUD JA VÄLJAKUULUTATUD SEADUSTE ARV KINDLAL AJAVAHEMIKUL
Valitsuses kooskõlastamisel käinud eelnõude arv korreleerub hästi Riigikogus vastuvõetud
seaduste arvuga.
33
Riigikogus vastu võetud seaduste arv aastatel 2010-2017
160
140
120
Seaduste arv aastas
100
80
142 140
60 115 114 121
110 107
96
40
20
0
2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017
Aasta
Joonis 4. Riigikogus vastu võetud seaduste arv 2010–2017
Riigikogu koosseisude kaupa vastuvõetud seaduste arvu võrreldes on näha, et õigusloomes on
olnud tormilisemaid aegu ja viimaste Riigikogu koosseisudega on vastuvõetud seaduste arv
mõneti vähenenud. Samas kui lähtuda sellest, et suurte reformide aeg on möödas, peaks
õigusloome rahunemine olema märkimisväärsem, kui numbrid praegu näitavad.
Tabel. 5. Seaduseelnõud: VII–XII Riigikogu52
Algataja Koosseis
algatatud/vastu
võetud
VII VIII IX X XI XII
RK liige* 248/79 219/91 234/96 106/33 25/5 34/7
Fraktsioon 52/8 189/60 137/41 217/62 216/37 159/22
Komisjon 74/52 88/69 106/96 48/38 69/59 43/39
Vabariigi Valitsus 345/285 513/435 646/555 561/531 489/461 432/413
RK juhatus 21/18 – – – – −
Vabariigi President – – 1/– – 1/1 −
Valimisõiguslikud 1/– – – – – −
kodanikud**
Kokku 741/442 1009/655 1124/788 932/664 800/563 668/481
* Riigikogu liikmete algatatud eelnõude hulka on arvatud ka need, mille algatasid ühiselt fraktsioon ja teised Riigikogu liikmed.
** Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse § 8 lg 2 alusel, mis võimaldas vähemalt 10 000 valimisõiguslikul kodanikul algatada
põhiseaduse muutmise rahvaalgatuse korras. See õigus kehtis 28. juunini 1995.
KINDLA AJAVAHEMIKU JOOKSUL MUUDETUD SEADUSTE ARV
52
Allikas: Riigikogu XII koosseis. Statistikat ja ülevaateid. Riigikogu Kantselei. Eesti Rahvusraamatukogu.
Tallinn 2015.
34
Eestis oli 2018. a 1. jaanuari seisuga 376 kehtivat seadust, kuhu hulka ei ole loetud põhiseadust
ega selle rakendamise ega täiendamise seadust. 2018. a esimese kuuga oli tol hetkel kehtinuist
30 ehk 8% juba muudetud ning täiendavalt oli 23 seaduse kohta teada lähitulevikus (2018-2019)
kehtima hakkav uus redaktsioon. 2017. aasta jooksul muudeti vähemalt ühel korral kokku 216
seadust, mis moodustab 56% kõigist seadustest, neist omakorda 103 seadust sai 2017. a jooksul
vähemalt kaks uut redaktsiooni53. Uute redaktsioonide arvu poolest olid 2017. a eesotsas
riigilõivuseadus (11 uut redaktsiooni), kriminaalmenetluse seadustik (8), liiklusseadus (7) ning
väärteomenetluse seadustik, välismaalaste seadus, väärtpaberituru seadus, isikut tõendavate
dokumentide seadus ja maksukorralduse seadus (kõik viimati nimetatud 6 redaktsiooniga). Viie
redaktsiooniga aasta jooksul olid 3, nelja redaktsiooniga 12, kolme redaktsiooniga 24 ja kahe
redaktsiooniga 56 seadust (vt joonis 5). Lugedes kokku kõigi seaduste aasta jooksul kehtinud
redaktsioonid, saame 416 uut seaduseredaktsiooni, mis on veidi rohkem, kui oli kehtivate
seaduste arv kokku ehk iga seaduse kohta tuleb keskmiselt veidi rohkem kui üks redaktsioon
2017. aasta kohta.
2017. a jooksul muudetud seaduste hulk
4 redaktsiooni 5 või enam redaktsiooni
3% 3%
3 redaktsiooni
6%
2 redaktsiooni Muutmata
15% 44%
1 redaktsioon
29%
Joonis 5. 2017. a jooksul muudetud seaduste arv
Siiski ei ole 2017. a seaduste muutmise hulgalt viimaste aastate arvestuses eesotsas. Vähemalt
ühe uue redaktsiooni said nt 2010., 2011., 2014. ja 2015. aastal 70% või rohkem tol ajal
kehtinud seadustest. Muudatuste arvu tipp jääb käimasoleval kümnendil aastasse 2014, kui
muudeti 75% seadustest. Viimase kaheksa aasta põhjal võib täheldada, et peaaegu pooled
seadustest muudetakse aasta jooksul alati. Väikseim oli vastav näitaja aastal 2012, mil
muutmisele läks 49% kehtinud seadustest. Viimasel paaril aastal on vastav näitaja jäänud
vahemikku 54–56%.
53
Redaktsioonina on arvestatud ka neid, kus seadus tunnistati kehtetuks või hakkas kehtima täiesti uus seadus.
35
Kui vaadata aga veelgi laiemalt, siis 1. veebruaril 2018 kehtinud seadustest ei olnud viimase
viie aasta jooksul kordagi muudetud 30 seadust 401-st sellel perioodil kehtinud seadusest, mis
moodustab 7,5% seaduste koguhulgast. Viimase 10 aasta kohta on aga vaid 13 seadust, mida
polnud 1. veebruariks 2018 kordagi muudetud.
Nende indikaatorite põhjal ei saa järeldada, et õigusloome mahtu oleks siiani suudetud oluliselt
vähendada. Ometi võimalusi, kuidas õigusloomest tulenevat koormust vähendada, on maailmas
olemas. Mitmete riikide valitsused on viimasel kümnendil asunud seadusloomega tekkinud
koormust hoogsalt vähendama, millest üks enim tähelepanu pälvinuid on ilmselt reegel, mis
sunnib valitsusi uute seaduste vastuvõtmisel olemasolevaid mittevajalikke vähemalt samas
mahus tühistama.
TEISTE RIIKIDE KOGEMUS ÕIGUSLOOME MAHU VÄHENDAMISEL
Suurbritannia valitsus, mis oli võimul aastatel 2010–2015, kehtestas uudse põhimõtte54 alates
2011. aastast, nähes ette, et iga uue seaduse kehtestamisel, mis suurendab ettevõtjate ja
vabatahtlike organisatsioonide kulu, tuleb riigil kas tühistada või muuta olemasolevaid nii, et
kulu ettevõtjaile väheneks samavõrra. 2013. aastal astuti samm edasi ja hakati rakendama
reeglit „üks sisse, kaks välja“, mis sisuliselt tähendas seda, et ühe uue seaduse kehtestamisel
tuli leida vähemalt kahekordses kulu määras olemasolevaid reegleid, mida tühistada või muuta.
Need pingutused said alguse ettevõtjate kriitikast, kus märgiti, et suurimaks probleemiks on
uute seadusloomealgatuste hulk, millega tuleb arvestada ja mis läheb nii rahas kui ajas kalliks
maksma. 2014. a kokkuvõtvas aruandes on leitud, et uue põhimõtte rakendamine on taganud
selle, et seadusloomelist algatust nähakse nüüd „viimase võimalusena, mitte esimese
lahendusena“55. 2016. aastal kehtestas uus valitsus uueks eesmärgiks juba „üks sisse, kolm
välja“56.
Kanada valitsus tutvustas 2012. aastal tarbetu bürokraatia vähendamise plaani, mille üheks
osaks oli iga lisanduva seaduse korral, mis ettevõtjatele koormust tekitab, leida samas mahus
seadusi, mida saaks tühistada ja mis vähendaksid koormust57. Halduskoormuse mõõtmiseks
võeti kasutusele ühtne standardkulu mudel.
Austraalia valitsus on pärast 2013. a alguse saanud reformi kehtestanud seadusloojatele 10
põhimõtet58, millest kinni pidada, et luua paremaid seadusi selle asemel, et neid rohkem toota.
Neist üks märgib, et iga uue seadusandliku algatusega kaasneva koormuse peab täielikult
tasakaalustama olemasolevate seaduste tekitatava koormuse vähendamisega. Plaan hõlmas muu
hulgas eraisikutele tekitatava koormuse vähendamist ning lisaks said kodanikud võimaluse
anda tagasisidet, kui nad nägid võimalusi bürokraatiat kuskil vähendada59.
54
https://www.gov.uk/government/publications/2010-to-2015-government-policy-business-regulation/2010-to-2015-government-policy-
business-regulation#appendix-4-operating-a-one-in-two-out-rule-for-business-regulation
55
https://www.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/397237/bis-14-p96b-ninth-statement-of-new-regulations-
better-regulation-executive.pdf
56
https://www.gov.uk/government/news/government-going-further-to-cut-red-tape-by-10-billion
57
https://www.canada.ca/en/treasury-board-secretariat/services/federal-regulatory-management/one-for-one-rule.html
58
https://www.cuttingredtape.gov.au/handbook/ten-principles-australian-government-policy-makers
59
https://www.cuttingredtape.gov.au/form/tell-us
36
Viimase USA valitsuse ja presidendi (Trump) ametisse asumisega kaasnes presidendi määrus
30. jaanuarist 201760, mis kehtestab üldise põhimõtte, et iga uue seadusandliku algatuse
kehtestamisel tuleb vähemalt kaks varasemat tühistada, mis oli olnud ka üks valimislubadustest.
Varem on USA presidendid pööranud tähelepanu pigem uutest seadustest tõusva tulu ja
kaasneva kulu võrdlemisele (Clinton) või ebavajalike ja aegunud seaduste tühistamisele
(Obama)61.
Samas on „üks sisse, n-arv välja“ lähenemise suhtes ilmunud ka põhjendatud kriitikat. Kuigi
mitmetes riikides ehk lisaks Suurbritanniale, USA-le, Austraaliale ja Kanadale Prantsusmaal
(2015. aastast), Saksamaal (2015. aastast), Hollandis (2003. aastast)62 ja Portugalis (2014.
aastast) on põhimõte erinevates variatsioonides juba juurutatud, ei pruugi see suurt
majanduslikku kokkuhoidu anda, kandes endas selle asemel pigem poliitilist sõnumit. Nii
väidavad valdkonda põhjalikult uurinud teadlased Robert Hahn ja Andrea Renda63. Tuleb
arvestada, et enamik nimetatud riikidest on kehtestanud reegli, kus ühe uue akti jõustamisel
nõutakse ühe kehtiva kehtetuks tunnistamist. „Üks sisse, n-arv välja“ reegli juures on määrava
tähtsusega, et selle näiline lihtsus peab tagama, et uue seaduse rakendamisel kogukulu
võrrelduna tühistatavate õigusaktide kogukuluga ei kasvaks. Selle põhimõtte tegelik efekt
sõltub riigiti suuresti aga sellest, millised seadused jäetakse reeglist puutumata. Nt USA-s
kehtib see vaid olulisematele seaduseelnõudele64, kuid välja jäetakse teatud strateegilised
valdkonnad (nt finantsala ja julgeolek), Suurbritannias jäeti reeglist muu hulgas välja EL
algatused, kuhu riigisiseselt midagi ei lisata. Lisaks on oluline, kuidas üldse seaduste tekitatavat
kulu arvutatakse. On tõsiasi, et sageli võetakse arvesse vaid halduskoormuse ehk asjaajamisega
seotud kulu, mis aga ei hõlma endas seaduse rakendamise ja jõustamisega seotud kulu. Siiski
on viimasega rohkem arvestama hakatud ning nt seadustega vastavusse viimise kulud
ettevõtjate jaoks on arvesse võetud nii Saksamaal, Hollandis kui ka hiljaaegu Portugalis.
Euroopa Komisjon on Euroopa Liidus aga mitu aastat rakendanud olemasoleva EL õiguse
läbivaatamiseks REFIT-platvormi65, mis kujutab endast huvirühmadelt ja teistelt saadud
tagasisidel põhinevat õigusaktide tulemuslikumaks ja kvaliteetsemaks muutmise algatustega
tegelevat sõltumatut ekspertide ja riikide esindajate kooslust. Lisaks on loodud ka eraldi
veebirakendus, kus igaühel on võimalus sõna sekka öelda ja ettepanekuid teha66. Oma hiljutises
teatises67 on Euroopa Komisjon informeerinud kõiki liikmesriike, et ei kavatse halduskoormuse
vähendamisel siiski lähtuda otsestest arvulistest eesmärkidest, sh sektoripõhistest. Seisukoht
lähtub sellest, et parem õigusloome ei võrdu õigusliku reguleerimise vähenemisega. Edaspidi
tuleb aga iga uue EL algatuse väljatöötamisel huvirühmi ja eksperte kaasates leida
kokkuhoiumeetmed, mille käigus vaadatakse esmalt otsa olemasolevale (valdkonda
60
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/2c/Executive_Order_13771.pdf
61
https://www.usatoday.com/story/news/politics/2017/02/24/trump-executive-order-builds-regulatory-reform-efforts-clinton-
obama/98353210/
62
Hollandis on reegel taandatud seadustega kooskõlla viimise kulude vähendamise eesmärgile (500 miljonit eurot aastas viieaastase perioodi
jooksul).
63
https://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=3022552
64
https://www.whitehouse.gov/sites/whitehouse.gov/files/briefing-room/presidential-actions/related-omb-
material/eo_iterim_guidance_reducing_regulations_controlling_regulatory_costs.pdf
65
https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/evaluating-and-improving-existing-laws/refit-making-eu-law-simpler-and-less-
costly/refit-platform_et
66
https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/evaluating-and-improving-existing-laws/refit-making-eu-law-simpler-and-less-
costly/refit-platform/lighten-load_et
67
https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/completing-the-better-regulation-agenda-better-solutions-for-better-results_en.pdf
37
reguleerivale) õigusele, leidmaks sealt lihtsustamise ja kulude vähendamise võimalusi. Selleks
plaanitakse kasutada mh eelnimetatud REFIT-platvormi ja veebirakenduse kaudu saadavat
infot.
ÕPPA 2030 rakendamise käigus on vaja hinnata, kas lähtuda õigusloome mahu vähendamiseks
ÕPPA-s sisalduvast kui mõtteviisi suunavast juhisest või luua mitmete eespool käsitletud
riikide eeskujul ja nende kogemust arvesse võttes sarnane rakendusmehhanism, mis näeks ette
selge arvepidamise uute loodavate koormust tekitavate kohustuste ja kehtetuks tunnistatavate
normide üle.
KAASAMINE
Hetkeolukord
Hea poliitikakujundamise ja õigusloome protsessi juurde käib lahutamatult arusaam, et selles
on võimalik kaasa rääkida kõigil, keda muudatus puudutab: kodanikul, valitsusvälisel partneril
ja eksperdil, samuti nõuab poliitikakujundamine mitme valitsusosapoole koostööd. ÕPAS 2018
tulemusel kehtestati 2011. aastal Vabariigi Valitsuse reglemendi § 4 lõike 2 alusel uuendatud
kaasamise hea tava.68 Riigikantselei on aastaid toetanud kaasamist edendavaid tegevusi.
Kaasamise põhimõtete tutvustamine kuulub Rahandusministeeriumi korraldatava avalike
teenistujate täienduskoolituse õppekavasse. Kaasamise hea tava seletuskirja järgi peab igas
ministeeriumis olema nimetatud kaasamist toetav ametnik. Osas ministeeriumides seda tehtud
pole.
Võib öelda, et avalikkuse kaasamine õigusloomesse on laialt levinud, sest kõik seaduseelnõud
on avaliku konsulteerimise ajal eelnõude infosüsteemis (EIS). Kuid see on passiivne
miinimumvariant, mis annab eelnõu koostajale harva kvaliteetset ja kasutatavat sisendit.
Vähemalt kolmandikul juhtudel kasutavad ministeeriumid aktiivsemaid ja põhjalikumaid
kaasamismeetodeid ning eesmärk ongi vähem passiivset ning rohkem aktiivset ja sisukat
kaasamist. VTK-del on avalikkuse kaasamisele oluline positiivne mõju. Umbes 75% Justiits-
ministeeriumile esitatud VTK-de puhul on kaasamine alanud juba koostamise ajal
(Justiitsministeeriumi kogutud statistika 2017. aasta kohta). Varane kaasamine saab alati
huvirühmadelt positiivset tagasisidet. Ometi on ülevaade kaasamise olukorrast ja probleemidest
koostatud pigem tunnetuse põhjal, sest viimastel aastatel ei ole kaasamispraktikaid süvitsi
uuritud. Viimane Siseministeeriumi tellitud ja Praxise teostatud põhjalikum uuring
valitsusasutuste kaasamispraktikatest69 valmis 2010. aastal. Uuring andis oma soovitused
kaasamispraktika parandamiseks nii kogu riigis kui ka valitsusasutustes. Üks oluline soovitus
oli korrata kaasamispraktikate analüüsi vastavalt vajadusele kohandatud versioonis iga viie
aasta tagant. Valdkonna seire peab olema regulaarne ja piisavalt põhjalik, et anda sisukat
tagasisidet. Praegu on see puudu.
68
https://riigikantselei.ee/et/kaasamise-hea-tava
69
http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/03/2010-Valitsusasutuste-kaasamispraktikad.pdf
38
Eelnõude infosüsteemist, mis kavandati esialgu ametnike töövahendiks, on kujunenud valitsuse
keskne infokanal, mille kaudu saavad kõik huvilised jälgida valitsuse eelnõude menetlemist ja
osaleda nende ettevalmistamisel. Selline asjade käik nõuab suuremat tähelepanu keskse
infokanali arendamisele, et muuta see kasutajasõbralikumaks ja ülevaatlikumaks. Kui eelnõu
menetlus jõuab Riigikogu etappi, tuleb asjast huvitatul teavet otsida Riigikogu menetlusinfo
süsteemist. Mõlemad eelnõude infosüsteemid on oma olemuselt dokumendihaldussüsteemid,
mitte aga kaasamist ja osalemist soosivad keskkonnad. Ainuüksi õige info leidmine neist nõuab
eelteadmisi.
Teavet kehtiva õiguse kohta tuleb otsida Riigi Teatajast. Aastatel 2011–2017 koondati Riigi
Teatajasse kogu oluline õigusteave: peale riigi õigusaktide kõik omavalitsuste ajakohases seisus
määrused, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu menetluses olevad eelnõud, Riigikohtu ja Euroopa
Inimõiguste Kohtu lahendite kokkuvõtted, seaduste tõlked inglise ja vene keeles ning kõigi
kohtuastmete jõustunud lahendid. 2017. aasta juulis, kui Riigikohus hakkas avaldama oma
lahendeid kohtute infosüsteemi kaudu, lisandus Riigi Teatajasse võimalus ka neid otsida ja
õigusaktidega seostada. Nii on iga kehtiva seaduse ja määruse ning seadusesätte juurest
võimalik leida seda selgitavad või tõlgendavad Riigikohtu lahendid. Seaduse ja nende sätetega
on kavas siduda kõik lahendid alates sellest, kui Riigikohus tööd alustas 1993. aastal. Riigikohtu
ligi 10 000 lahendist on enamik õigusaktidega seostatud.
Paremaks leidmiseks on õigusteave suures osas süstematiseeritud ja seostatud. Nii on loodud
seaduste süstemaatiline liigitus, välislepingute liigitus poolte alusel, omavalitsuste määruste
valdkondlik liigitus, Euroopa Inimõiguste Kohtu konventsiooni artiklite ja märksõnade liigitus,
kohtulahendite märksõnade liigitus. Vastuvõetud õigusaktide juures on leitav kogu
avaldamisele eelnev menetlusteave koos etappide läbimise aegade ja menetlusinfosüsteemides
oleva teabega (seletuskirjad jm).70
Arengusuunad
Eelnõu kaasamist puudutav osa pöörab tähelepanu kolmele tegevussuunale. Esiteks, kaasamist
toetav riigiasutuste töökorraldus ja õigusloomemenetlus. Poliitikakujundamine ja õigusloome
peavad olema senisest enam koosloomelised. Käimasoleva riigireformi ja teiste
arendustegevuste eesmärke on võimalik saavutada ainult tõeliselt hästi kaasates.
Teiseks, kaasamise hindamiseks ja edasiarendamiseks on vajalik regulaarne seire. Kaasamise
heas tavas on kirjas põhimõtted, mille realiseerumine ei ole iseeneslik. Kogudes ja võrreldes
vajalikke andmeid, on võimalik saada juhatust, mida ja kuidas teha, et kaasamine teeniks kõiki
osapooli.
Kaasamist peab toetama läbimõeldud töökorraldus, mis võimaldaks huvirühmadel reaalselt
õigusloomes osaleda. Kaasamist soosiva töökorralduse tekitamiseks oleks kasulik head
praktikat levitada. Näiteks on ettevõtjate esindajad märkinud positiivse kaasamisolukorrana ära
sellised juhud, kus osapooltega kohtuti kaasnevate mõjude väljaselgitamise eesmärgil juba
70
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 10,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
39
enne, kui eelnõu väljatöötamiskavatsust asuti koostama, aga ka olukorda, kus mahuka VTK
puhul korraldati ühisarutelu, mille käigus tehti muu hulgas VTK sisututvustus. Arvestada tuleb,
et esindusorganisatsioonide võimekus on jätkuvalt üpris piiratud, mistõttu ei jõuta mahukaid
materjale läbi töötada. Kasuks võiks tulla, kui koostada VTK-dest üheleheküljelised
lühikokkuvõtted, kus kõik oluline teave on lühidalt ja ülevaatlikult koos.
Kolmandaks, vajadus arendada IT-süsteeme kodanikukeskselt ja terviklikult. Eelnõude
infosüsteemi kui valitsuse keskset infokanalit tuleb edasi arendada eelkõige kodanikuvaadet
silmas pidades. Selleks saab kasutada juba olemasolevat analüüsiinfot.71 Õigusteadlikkusele
aitaks kaasa see, kui teha seadustest tulenev kodanikule märgatavaks ja inimkeelseks, isegi
huvitavaks.
Kasutajasõbralikkusele keskendub edaspidi ka Riigi Teataja, luues lisavõimalusi erivajadustega
inimestele, parandades otsingu- ja muude kasutusvõimaluste mugavust ning luues avaldatavale
teabele lisaseoseid, mis aitavad infot paremini üles leida. Minu RT teenuse abil on võimalik
tellida kogu Riigi Teatajas kättesaadav õigusteave oma e-posti aadressile. Kogu olulise
õigusteabe koondamine Riigi Teatajasse ja selle hõlbus kättesaadavus suurendab
õigusteadlikkust, sest kõigil õiguse rakendajatel ja huvilistel – avaliku võimu teostajatest
eraisikuteni – on tagatud ühest kohast lihtne ja kiire juurdepääs kehtivale õigusele ning olulisele
õigusteabele.72 Jätkuvalt ja järjepidevalt peavad seaduste tõlked olema ajakohases seisus,
avades meie õiguskorra ka neile, kes eesti keelest aru ei saa: mujalt tulnud töötajatele,
potentsiaalsetele välisinvestoritele, teadlastele jne.
MÕJUANALÜÜS
Hetkeolukord
ÕPAS 2018 järgi peab kavandatav seadus olema mõjus ja selleks tuleb mõjusid hinnata. Mõjude
hindamise eesmärk on: 1) tagada läbipaistev ja teadmuspõhine õigusloome; 2) veenduda, et
regulatiivne meede on probleemi lahendamiseks möödapääsmatu; 3) informeerida otsustajaid,
huvirühmi ja avalikkust seaduse mõjudest juba selle väljatöötamise käigus; 4) vältida otsuseid,
mille tagajärjed on prognoosimata ja ebaselged; 5) hinnata, kas seadusemuudatus täitis
püstitatud eesmärgid (ex-post hindamine ehk järelhindamine).73
Õigusaktide mõjuanalüüsi korraldust reguleerib valitsuse tasandil HÕNTE, kus seadusloojaid
kohustatakse: 1) mõjusid hindama õigusakti koostamise eel, esitades vastava analüüsi
tulemused seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses (HÕNTE § 1 lg 7 ja 8); 2) mõjusid hindama
õigusakti koostamise käigus, kajastades hindamise tulemusi seaduseelnõu seletuskirjas (§ 46 lg
1 ja samuti § 47). Kui põhimõtteliselt peab mõjuanalüüs kulgema paralleelselt
poliitikakujundamise ja õigusloomemenetlusega algusest lõpuni, siis nendes kahes dokumendis
antakse analüüsile selge kirjalik ja avalik kuju. Riigikogus algatatud seaduseelnõude
71
EIS-i ja osalusveebi kasutajakogemuse analüüs, Praxis, 2015 https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-
editors/Failid/AVP/Osalusveeb%2C%20EIS%20lopparuanne_8-05-15.pdf
72
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 10-11,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
73
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 4,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
40
seletuskirjale esitatavad nõuded on Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirjas
valitsuse omadega identsed. Õigusakti mõju analüüsimiseks on koostatud ja valitsuses heaks
kiidetud mõjude hindamise metoodika74 (HÕNTE § 1 lg 4). Mõjude hindamiseks on koostatud
mitmeid koolitustel põhinevaid juhendmaterjale, samuti on loodud valdkondlike mõjude
hindamise juhendeid.
Selleks et mõjuanalüüsis keskenduda (piiratud ressursside tingimustes) prioriteetsele, on
oluline eristada olulisi mõjusid väheolulistest. Selleks on loodud filtersüsteem ning oluliste
mõjude määratlemiseks kasutatakse nelja kriteeriumi – mõjutatud sihtrühma suurust, mõju
ulatust, avaldumise sagedust ning soovimatute kõrvalmõjude ilmnemise tõenäosust.
Kriteeriumid on küll kvantifitseeritavad, kuid sageli jääb hinnang siiski tunnetuslikuks (nt kui
suur sihtrühm on suur). Olulise mõjuga muudatusi tuleb põhjalikumalt analüüsida ja
analüüsitulemused fikseerida mõjuanalüüsi aruandes.
Mõjuanalüüsi aruandeid eraldi dokumendina vormistatuna praktikas koostatud ei ole, samas iga
seletuskirja mõjude osa, mis on koostatud hõlmama ja grupeerima eelnõus sisalduvaid
muudatusi ja nendega kaasnevaid mõjusid, ongi sisuliselt selle eelnõu mõjuanalüüsi aruanne.
Seletuskirja mõjuanalüüsi osa peab andma muudatustest ja nende mõjudest sellise ülevaate, et
seda oleks võimalik seletuskirjast eraldada ja ka sel moel mõista.
2017. aastal on ligi kolmandik VTK-de ja eelnõude mõjuanalüüsidest olnud kvaliteetsed (neid
ei pidanud oluliselt täiendama või uuesti esitama). Võrdluseks: 2014. aastal hindas
Justiitsministeerium piisavaks vaid 15% mõjuanalüüsidest ehk praegusest poole vähem.
Varasemaga võrreldes on kaasatud enam ja kvaliteetsemaid arvandmeid ning vaadeldud laiemat
mõjude ringi – ka neid, mida muudatused tingivad kaudselt.
Kuigi mõjude hindamise võimekus paraneb iga aastaga, on veel parandamisruumi.
Seadusemuudatust välja töötades jäetakse sageli kaalumata alternatiivid või võrreldakse
alternatiive nii üldsõnaliselt, et otsustusprotsess on läbipaistmatu.75 Eriti torkab alternatiivide
analüüsi puudulikkus silma nn kiireloomuliste eelnõude puhul. Seejuures on kiireloomulised
eelnõud sageli väga olulise mõjuga eelnõud76, millele tuleks pigem eraldada rohkem
analüüsiressurssi kui vähem. Kui alternatiive ei kaaluta, ei saa sel moel tehtud otsuseid pidada
teaduspõhisteks, samuti jäävad otsustajad, huvirühmad ja mõjutatud isikud ilma infost, mis
võiks viia valitud lahenduse muutmise või isegi regulatiivsest lahendusest loobumiseni.
Praktikute sõnul on alternatiivide teaduspõhine analüüsimine kallis ja ajamahukas, mis on
sageli põhjuseks, miks seaduslooja valib lihtsama tee ning tegutseb pigem sisetundest kui
tõendusmaterjalist lähtudes.
74
Mõjude hindamise metoodika, kinnitatud Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määruse nr 10 „Vabariigi
Valitsuse reglement” § 5 lg 2 alusel,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika.pdf
75
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 5,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
76
Mõned näited 2017. a kiireloomulistest eelnõudest: maksumuudatused, riigieelarve baasseaduse
põhimõttelised muudatused, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused seoses hariduslike erivajadustega
lastega, mittetöötavate noorte tööhõive suurendamist ja tööturule kaasamist käsitlev eelnõu jne.
41
Samuti on probleemiks keeruline ligipääs andmebaasidele, kus säilitatakse riiklikult kogutud
andmeid. Samuti on praktikute jaoks keeruline ja ajamahukas eri andmebaasides olevate
andmete sidumine ja ristkasutamine. Probleem on põhjustatud andmekaitsega seotud
kitsendustest ja pikkadest menetlusaegadest, mis muudavad praktikas andmed
analüüsiprotsessis kättesaamatuks ja mille tõttu jäävad sageli olemasolevad andmed kasutamata
ning ressurss kulub vajalike andmete kogumisele keerulisemaid meetodeid kasutades. Samuti
on osutunud andmete kasutamisel takistuseks andmebaase valdavate asutuste ametnike
kimbatus uuringuteks või andmeanalüüsiks loa andmisel – puudub ühtne standard, kuidas ja
kellele luba anda.
Viimaste aastakümnete vältel on Eestis tehtud palju erineva põhjalikkusastmega uuringuid
erinevates valdkondades. Võimalik, et paljudele mõjuanalüüsi käigus kerkivatele küsimustele
on kunagi juba vastust otsitud ja ka leitud ning selline teave oleks uue analüüsi koostamisel
suure väärtusega ja aitaks mõjuanalüüsi koostajal õppida varasemast kogemusest. Samas
puudub ühtne ja terviklik ülevaade tehtud uuringutest, sellist uuringute andmebaasi ei ole
loodud. Analüüside ja uuringute andmebaas oleks tulevaste mõjuanalüüside koostamisel
väärtuslik abivahend. Ka ei ole terviklikku ülevaadet riigi peetavatest registritest ja hoitavatest
andmekogudest ning andmetest, mis sinna on paigutatud. See tähendab, et iga analüüsiülesande
puhul peab mõjuhinnangu koostaja alustama ajamahukat andmeotsingut, mis sageli jääb
tulemusetuks tülika menetluse tõttu.
Ka õigusaktidest tulenev halduskoormuse hindamine ei toimu süsteemselt. Kuigi Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium on välja töötanud halduskoormuse mõõtmise kalkulaatori77, ei
ole see töövahend praktikas kasutusse võetud. Nii ongi halduskoormust puudutav teave
väljatöötamiskavatsustes ja eelnõude seletuskirjades esitatud lähtuvalt sellest, mis igale
õigusloojale jõukohane, mistõttu kokkuvõttes ei ole õigusloome halduskoormuse kohta kogutav
teave võrreldav ega kvantitatiivne. Kuigi tuleb tõdeda, et ka saadav hinnanguline teave
seadustest tuleneva halduskoormuse kohta on kõnekas.
Nii võib öelda, et iga viies 2017. aastal menetletud seaduseelnõu suurendab enamal või vähemal
määral ettevõtjate halduskoormust, samal ajal kui koormust vähendab üksnes iga seitsmes
eelnõu. Inimestele lisatava halduskoormusega on lood paremad: vaid 4% uutest eelnõudest
lisab kodanikele uusi kohustusi riigiga suhtlemisel, samal ajal kui 15% lihtsustab suhtlust.
Statistikast ilmneb ka vähem käsitletud, kuid muret tekitav suundumus: iga kolmas
seaduseelnõu suurendab avaliku sektori töökoormust, iga neljas eelnõu vähendab seda. Kuivõrd
Eestis otsitakse pidevalt võimalusi avaliku sektori kulusid kokku hoida, peaks seadusloome
avaliku sektori töökoormust või vähemalt administreerimist pigem vähendama. Muidu võib
kergesti tekkida olukord, kus ametnikud ei tule töökohustustega toime ja avalik sektor ei suuda
talle pandud ülesandeid füüsiliselt täita.78
77
https://hkm.mkm.ee/
78
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 5,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
42
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutsev bürokraatia vähendamise ehk
nn nullbürokraatia rakkerühm79 on võtnud eesmärgiks korrastada valitsuse tasandil
halduskoormuse mõõtmise süsteem, keskendudes aruandluskohustuste mõõtmisele
standardkulumudeliga. Koostatud standardkulu mudeli kokkuvõttes rõhutatakse, et võttes
arvesse nullbürokraatia projekti raames läbi viidud analüüsi80 ning mõjude hindamise
metoodikas81 esitatut, on standardkulu mudelis kirjeldatud meetod halduskoormuse kulude
arvestamiseks tehniliselt kergesti rakendatav ning annab seega õigete alusandmete kasutamise
korral lihtsalt teostatava viisi halduskoormuse suuruse hindamiseks ja probleemide
tuvastamiseks. Nullbürokraatia rakkerühm plaanib oma töö kestel korraldada nii, et iga
ministeerium teeks projekti raames kogutud bürokraatiat vähendavate ettepanekute seast ühe
ettepaneku halduskoormuse hindamise standardkulu mudelit kasutades.
MÕJUANALÜÜS UUENDUSLIKE MEETODITE ABIL
Hea õigusloome peab toetama, mitte pidurdama ega takistama innovatsiooni, olema ka ise
lihtne ja tõhus. Selleks kasutatakse paljudes arenenud riikides ja rahvusvahelistes
institutsioonides lisaks traditsioonilistele vahenditele aina enam ka uusi, eksperimentaalseid
vahendeid. Ka nii on võimalik vähendada õigusaktidest tulenevat koormust. Analoogsete
vahendite – miks mitte Eesti jaoks spetsiaalselt disainituna – kasutamist võiks ka Eesti
õigusloomes kaaluda. Eraldi võiks esile tuua „nügimise“ (ingl nudging), „regulatiivsed
liivakastid“ (ingl regulatory sandboxes) ja sotsiaalsed katsetused. Loomulikult tuleb arvestada,
et selliste vahendite kasutamine on üpris ressursimahukas (nii aja- kui rahalise kulu poolest),
mistõttu saavad need olla üksnes täienduseks tavapärastele õiguslooja tööriistadele.
Nügimise kontseptsioon ammutab inspiratsiooni käitumisteadustest ja toetub uurimustele, mis
kinnitavad, et inimeste otsuseid on võimalik mõjutada valikute erineva esitamise kaudu82.
Mõningatel puhkudel võib nügimine mingi tulemuse saavutamiseks olla kordades efektiivsem
lahendus kui konkreetsed käsud ja piirangud. Inimeste käitumise testimise ja jälgimise kaudu
on leitud väga lihtsaid ja odavaid lahendusi suurte probleemide lahendamiseks – näiteks leiti
Jaapanis, et vähendamaks inimeste rongi alla jäämist piisab sellest, et muuta raudteejaamade
ootepinkide asetust 90 kraadi võrra83, taanlased on näidanud, et „õige“ suurusega tükkide
lõikamine paneb inimesi tegema söögi suhtes märkimisväärselt tervislikumaid valikuid84 ja käte
desinfitseerija õige asetus haiglas ja sobiv sõnum selle kõrval võib suurendada selle kasutajate
arvu 3%-lt külastajatest 67%-ni külastajatest85 ning britid leidsid, et läbimõeldud sõnastus
meeldetuletuskirjal suurendab automaksu õigeaegset tasumist poole võrra86. Nügimisega
tegelevaid üksuseid on viimase kümne aasta jooksul üle maailma loodud nii riiklikul (USA,
79
https://www.mkm.ee/et/nullburokraatia
80
Halduskoormuse monitoorimise eelanalüüs. Lõpparuanne. AS PricewaterhouseCoopers Advisors (PwC),2012,
lk 17 jj.
81
Mõjude hindamise metoodika. Justiitsministeerium ja Riigikantselei
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika.pdf
82 http://www.economist.com/node/21551032
83 http://inudgeyou.com/en/could-a-nudge-improve-safety-at-railway-platforms/
84 http://inudgeyou.com/en/new-experiment-just-a-simple-trick-can-nudge-you-to-eat-healthier/
85 http://inudgeyou.com/en/nudging-hospital-visitors-hand-hygiene-compliance/
86 http://www.economist.com/node/21551032
43
Ühendkuningriik, Austraalia, Kanada, Saksamaa, Holland, Jaapan, Indoneesia, Peruu, Singapur
jne) kui ka rahvusvahelisel tasandil (OECD, Maailmapank, ÜRO, EL)87 ning kuigi oleks
ennatlik uskuda, et nügimine võiks täielikult asendada traditsioonilised regulatsioonid, võime
siiski eeldada, et selliste võtete kasutamine võib tulevikus muutuda valitsuste jaoks
elementaarseks.88 Kuna ÕPPA 2030 suunab poliitikakujundajaid kasutama õiguslikku meedet
alles viimases järjekorras, võiks tulevikus kasutada muu hulgas nügimist mitteregulatiivsete
lahenduste väljatöötamisel.
Regulatiivse liivakasti ideed tutvustas esmakordselt 2015. aastal Briti finantsinspektsioon FCA
(Financial Conduct Authority) ning selle katsetamist alustati 2016. Liivakastid on loodud
toetama uudseid lahendusi (peamiselt) finantstehnoloogia sektoris, luues innovatiivsete ideede
testimiseks piiratud aja jooksul ning piiratud arvu kasutajate peal turvalise keskkonna ilma, et
ettevõtja peaks kohe kinni pidama kõikidest regulatsioonidest. Liivakastide idee on levinud
kiiresti ning sellega katsetavad üle maailma juba umbes kakskümmend riiki89, mille hulka
kuuluvad näiteks USA, Kanada, Taani, Iirimaa, Holland, Šveits, Austraalia ning ka mitmed
Aasia ja Lähis-Ida riigid, nagu näiteks Jaapan, India, Singapur, Araabia Ühendemiraadid. 2017.
aastal, pärast aastast regulatiivsete liivakastide testimise projekti Ühendkuningriigis, millest
võttis osa 41 ettevõtjat, avaldas FCA ka kokkuvõtte katsetuse tulemustest ning järeldas, et
liivakastide kasutamine on tõepoolest vähendanud märkimisväärselt aega ja väljaminekuid, mis
kuluvad innovatiivsete ideede turule toomiseks90.
Mitmete teiste riikide kõrval panevad Soome ja Taani valitsused suurt rõhku katsetamisele uute,
innovatiivsete ja tõhusate vahendite väljatöötamiseks, et ühiskond saaks jõuliselt edasi areneda.
Mõlemas riigis on katsetamiseks asutatud ka eraldi internetiplatvormid – Soomes
http://kokeilevasuomi.fi/en/frontpage, mille keskseteks teemadeks on ringmajandus,
tehisintellekt ja tööhõive. Lehekülje vahendusel saab jälgida mitmete katsetuste käiku ja
tulemusi – märgiliseks võib pidada näiteks käimasolevat kodanikupalga katsetust, mis on palju
tähelepanu pälvinud nii rahvusvaheliselt kui ka Eesti meedias91. Taanlaste Mindlab testib
samuti väikeste gruppide peal eri poliitikasuundade tulemuslikkust92.
MÕJUANALÜÜSIÜKSUSED
ÕPAS 2018 nägi ette, et Vabariigi Valitsuse sees peab olema üks õigusaktide ja
õigusloomeprotsessi eest vastutav institutsioon, täpsustades, et seni on selleks olnud
Justiitsministeerium. Nii on Eesti näite puhul õigusakti mõjuanalüüsi süsteemi koordineerimise
ülesanne tuletatud õigusloome koordineerimise ülesandest ja sellega ühendatud.
87 http://blogs.worldbank.org/developmenttalk/nudge-units-where-they-came-and-what-they-can-do
88 https://themarketmogul.com/nudge-theory/
89 http://industrysandbox.org/regulatory-sandboxes/
90 https://www.fca.org.uk/publication/research-and-data/regulatory-sandbox-lessons-learned-report.pdf
91 https://www.aripaev.ee/uudised/2018/01/01/kuidas-laheb-soome-kodanikupalga-eksperiment
92 http://mind-lab.dk/en
44
Õigusloome arendamine ning kvaliteedikontroll toimub riigiti väga erinevalt ning kohati on
funktsioonid jaotatud mitme asutuse või üksuse vahel. Mitme riigi puhul on kasutusel mudel,
kus valitsusesiseseid üksusi täiendavad valitsusvälised, suuremal või väiksemal määral
sõltumatud üksused. Nende üksuste (õigusloome kvaliteedi järelevalve üksuste; ingl regulatory
oversight body) struktuur, funktsioonid, institutsionaalne paigutus, mandaat, õigused ja
juhtimine varieeruvad riigiti suures ulatuses. Enamasti peetakse selliste üksuste puhul silmas
nn mõjuanalüüsiüksusi, millel kas on lisafunktsioone ja -ülesandeid või mitte. OECD on
koostanud loetelu funktsioonidest ja ülesannetest, mida mõjuanalüüsiüksused eri riikides
täidavad (tabel 6).
Tabel 6. Õigusloome kvaliteedi järelevalve üksuste funktsioonide liigitus OECD liikmesriikide
andmete põhjal
Funktsioon Ülesanded
kontrollimine, et järgitud oleks korrektset õigusloomemenetlust;
Kontrollimine
normitehniline kontroll;
mõjuanalüüside kvaliteedi hindamine;
kasutatud õigusloometööriistade asjakohasuse ja piisavuse hindamine
sisendi kogumine huvirühmadelt valdkondade kohta, kus ilmnevad
Probleemsete valdkondade
suured kulud seoses seadusest tulenevate nõuete täitmisega või kus
tuvastamine, kus saaks
olemasolevad normid ei täida eesmärki;
regulatsioone muuta
õigusvaldkondade revisjonid;
tõhusamaks
reformimist vajavate valdkondade propageerimine
ettepanekute tegemine parandamaks õigusloomemenetlust;
Õiguspoliitika arendamine
rahvusvaheline õigusloomealane koostöö;
kontrollifunktsiooni koordineerimine erinevate asutuste/üksuste vahel;
õigusloome kvaliteedi seiramine ning raporteerimine
parlamendile/valitsusele
ühtsete õigusloomealaste põhimõtete järgimise tagamine valitsuses;
Valitsusesisene
õigusloometööriistade juurutamine valitsuses;
koordineerimine
ministeeriumidevahelise õigusloomealase koostöö edendamine
juhendite koostamine;
Tugi- ja nõustamisfunktsioon
abi osutamine ja koolituste läbiviimine õigusloome valdkonnas.
Allikas: OECD
Allpool antakse võrdlev ülevaade mõjuanalüüsiüksustest mõnedes riikides: Eestis, Soomes,
Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Taanis ja Hollandis93. Ülevaate eesmärk
on näidete varal tuua esile võimalused, kuidas on eri viisidel võimalik mõjuanalüüsi süsteemi
koordineerida. Sellised mõjuanalüüsiüksused annavad arvamuse õigusloomealgatuste kohta
ajal, kui algatust menetletakse valitsuse tasandil. Parlamentide analüüsiüksusi OECD jaotuses
kajastatud ei ole ja need tegelevad tavapäraselt eelnõude mõjuanalüüsidega etapis, kui eelnõu
on jõudnud parlamenti arutamisele.
EESTI
Eesti kontekstis võib õigusloome kvaliteedi järelevalve üksuseks pidada Justiitsiministeeriumi
struktuuri kuuluvat õigusloome korralduse talitust, kes teostab eelnõude juriidilist,
93
Näited valiti selle põhjal, millised riigid on õiguslikult või kultuuriliselt Eestile sarnased ja/või mille
mõjuanalüüsiüksused on oma tegevuse tõttu huvipakkuvad. Näidete valimisel kasutati OECD uuringu
Regulatory Policy Outlook 2018 esialgseid tulemusi (uuring avaldatakse 2018. aasta esimeses pooles).
45
normitehnilist, keelelist ja mõjude kontrolli. Üksuses on 7 juristi, 4 mõjuanalüütikut ja 2
keeletoimetajat.
Üksuse peamine ülesanne on VTK-de ja seaduseelnõude kooskõlastamise koordineerimine
Justiitsministeeriumis. Märkused eelnõude ja VTK-de kohta koondatakse Justiitsministeeriumi
kooskõlastuskirja, mille allkirjastab minister. Kooskõlastuskirjad on avalikud ja veebis
kättesaadavad. Lisaks kontrollile teevad üksuse mõjuanalüütikud mõjuanalüüse
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloomealgatuste jaoks ja keeletoimetajad
toimetavad keeleliselt Justiitsministeeriumi kõikide õigustloovate aktide eelnõusid.
Üksus tegeleb suuremal või vähemal määral kõikide tabelis 6 nimetatud funktsioonidega,
mistõttu ressursid mõjuanalüüside süsteemi arendamiseks on üpris piiratud.
Strateegiliste arengukavade ja EL õigusaktide mõjude hindamist koordineerib Eestis
Riigikantselei. Konkreetsete valdkondlike mudelite ja meetodite kasutamise kontroll on
valdkonna ministeeriumi ülesanne, nt halduskoormuse mõõtmise tervikliku süsteemi peaks
tagama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, sotsiaalsete mõjude analüüsi
adekvaatsuse hindamine on Sotsiaalministeeriumi ülesanne jne. Riigikogu juurde on loodud
Arenguseire Keskus94, mille peamine ülesanne on tulevikustsenaariumide analüüs.
Sõltumatu mõjuanalüüsi üksusena võib Eesti kontekstis käsitada justiitsministri õigusloome
nõukoda, millel on nõustamisfunktsioon, kuid mis erinevalt mitmete teiste riikide sõltumatutest
üksustest ei nõusta valitsust tervikuna, vaid ainult justiitsministrit.
SOOME
Mõjuanalüüsi nõukogu – Finnish Council of Regulatory Impact Analysis
Soome peaministri büroo juures tegutsev sõltumatu nõukogu analüüsib valitsuse
seaduseelnõusid, sh hindab mõjuanalüüside kvaliteeti, ning kujundab ja avaldab seisukoha
valitsuse ettepanekute kohta. Nõukogu ise mõjuanalüüse ei koosta. Nõukogu eesmärgiks on
parandada valitsuse seaduseelnõude kvaliteeti, seejuures eriti mõjuanalüüside kvaliteeti. Lisaks
soovitakse kujundada ühtne, tervet valitsust hõlmav õigusloomemenetlus, mis sisaldaks ka
õigusloomealgatuste senisest varasemat planeerimist. Kuigi nõukogu tegutseb valitsuse juures,
on tegu sõltumatu üksusega, mis valib ise valitsuse algatused, mida analüüsida ja kontrollida.
Nõukokku kuuluvad eesistuja ja kaheksa liiget, kelle valib valitsus lähtuvalt nende
kompetentsist (näiteks akadeemikud, ettevõtjad, kolmanda sektori esindajad). Tegemist on
suhteliselt noore üksusega, mis asutati 2015. aastal ning mille esimese koosseisu ametiaeg lõpeb
2019. aastal.95
SAKSAMAA
94
https://www.riigikogu.ee/arenguseire/
95
Finnish Council of Regulatory Impact Analysis: http://vnk.fi/en/council-of-regulatory-impact-analysis.
46
Liiduvalitsuse juures tegutsev parema õigusloome üksus.
Parema õigusloome üksus täidab föderaalsel tasandil mitmeid õigusloomefunktsioone:
kvaliteedikontrolli- ja nõustamisfunktsioon, õigusloome arendamine ja valitsusesisene
koordineerimine. Üksuse üheks peamiseks eesmärgiks on vähendada regulatsioonidest
tulenevaid kulusid ettevõtjatele. Muu hulgas rakendatakse „Bürokraatia vähendamise ja parema
õigusloome programmi“ ning toetatakse ministeeriume ja teisi asutusi bürokraatia
vähendamisel. Nimetatud programmi tulemusel on ettevõtjate halduskoormus Saksamaal alates
2006. aastast vähenenud umbes 25%96.
Nationaler Normenkontrollrat (NKR)
NKR näol on tegemist föderaalsel tasandil tegutseva õigusloome nõukoguga, kuhu kuulub 10
liiget, keda abistab 15-liikmeline sekretariaat. Kuigi nõukogu liikmed nimetab ametisse
Saksamaa president föderaalvalitsuse soovitusel, on NKR oma tegevuses sõltumatu, tegutsedes
seadusest tuleneva mandaadi alusel97. NKR loodi 2006. aastal vahetult pärast „Bürokraatia
vähendamise ja parema õigusloome programmi“ tutvustamist, mida on nüüdseks ellu viidud
üle kümne aasta98.
NKR-i ülesanded jagunevad neljaks: õigusakti ex-ante mõjude hindamise kontrollimine,
bürokraatia vähendamine olemasolevate regulatsioonide lihtsustamise kaudu, halduskoormuse
ja bürokraatia mõõtmise metoodikate arendamine ning rahvusvaheline koostöö eri
institutsioonidega parema õigusloome saavutamiseks. Koostöös NKR-iga on Saksamaa valitsus
rakendanud ja juurutanud selliseid parema õigusloome meetmeid nagu järelhindamine,
halduskoormuse mõõtmine ja vähendamine (seejuures on halduskoormuse mõiste aastate
jooksul muutunud laiemaks), „üks sisse, üks välja“ reegli kasutamine, Euroopa Liidu õigusest
tuleneva halduskoormuse hindamine ning õigusaktist tulenevate tulude kvantifitseerimine
(siiani on rõhk olnud eelkõige kuludel).99 NKR nõustab vajaduse korral ka mõlemat parlamendi
koda mõjuanalüüsi küsimustes.
AMEERIKA ÜHENDRIIGID
Office of Information and Regulatory Affairs (OIRA)
USA keskvalitsuse juures asuv OIRA vastutab valitsuse infotehnoloogia-, privaatsus- ja
statistikapoliitika rakendamise eest, samuti analüüsib olemasolevaid ja kavandatavaid
regulatsioone, jälgib valitsuse strateegiate elluviimist ning kontrollib seaduseelnõusid (sh
96
Federal Government’s programme for Bureaucracy Reduction and Better Regulation:
https://www.bundesregierung.de/Content/EN/StatischeSeiten/Buerokratieabbau_en/2015-07-28-programme-in-
brief.html;jsessionid=4C00FE4C3E6A06FA6FB7030A9DD6AB35.s7t1?nn=1404832.
97
Act on the Establishment of a National Regulatory Control Council: http://ec.europa.eu/smart-
regulation/impact/best_practices_examples/docs/de/act_on_regulatory_conctrol_council.pdf
98
Programmi tulemuste ja meetmete kohta on võimalik lugeda föderaalvalitsuse iga-aastasest ülevaatest
parlamendile: https://www.bundesregierung.de/Content/DE/Artikel/Buerokratieabbau/Anlagen/2017-11-06-
jahresbericht-2016-englisch.pdf?__blob=publicationFile&v=4
99
Nationaler Normenkontrollrat:
https://www.normenkontrollrat.bund.de/Webs/NKR/EN/About_Us/Overall_Concept/_node.html
47
mõjuanalüüse). Erinevalt näiteks Saksamaast või paljudest teistest riikidest ei ole
õigusloomefunktsioonid USA-s väga killustunud ning vähemalt föderaalsel tasandil täidab
kõiki funktsioone OIRA. Mõjuanalüüside kontrollimisel lähtutakse mõju olulisusest – OIRA
otsustab regulatsiooni põhjaliku läbivaatamise ja hindamise sõltuvalt sellest, kas
muudatus(t)ega kaasneb oluline majanduslik mõju100.
OIRA loodi juba 1980. aastal seoses eesmärgiga vähendada valitsusasutuste paberitööd. Läbi
aastate on ametit kritiseeritud nii ülemäärase sekkumise kui liigse passiivsuse tõttu101, praegusel
ajal on viidatud asutuse liigsele politiseeritusele102.
SUURBRITANNIA
Õiguspoliitika komitee – Regulatory Policy Committee (RPC)
RPC näol on tegemist kitsalt mõjuanalüüside kvaliteeti hindava üksusega. RPC kontrollib, kas
valitsuse algatuse puhul on järgitud parema õigusloome põhimõtteid, kas mõjuanalüüsides
kasutatud allikad ja tõendusmaterjalid on piisavad ja asjakohased ning kas kaasatud on kõik
huvirühmad. Suuremat tähelepanu pööratakse ettevõtjatele kaasnevate kulude ja tulude
hindamisele. RPC annab hinnangu, kas kavandatav meede on sobiv probleemi lahendamiseks
(ingl fit for purpose), ning teeb ettepanekuid mõjuanalüüsi täiendamiseks. RPC arvamus
meetme mittesobivuse kohta ei ole ministeeriumile küll õiguslikult siduv, st minister võib
negatiivsest arvamusest hoolimata jätkata seaduseelnõu menetlemist, kuid praktikas esineb
selliseid olukordi harva103.
RPC on sõltumatu ja nõuandev valitsusväline komitee, kuhu kuulub kaheksa sõltumatut
eksperti eri valdkondadest (lisaks 15 töötajast koosnev sekretariaat). Komitee on ka n-ö
vahekohtunikuks ettevõtjate ja valitsuse vahel, kui tekkinud on lahkarvamused plaanitava
regulatsiooniga kaasnevate kulude küsimuses.
TAANI
Taani ettevõtlusameti juures asuv parema õigusloome töörühm – Team Effective Regulation at
the Danish Business Authority
Taani ettevõtlusameti juures asuv parema õigusloome töörühm nõustab riigiasutusi
mõjuanalüüside teostamisel, hindab ja mõõdab ettevõtjate halduskoormust ning koostöös
ettevõtjatega otsib võimalusi, kuidas muuta seadusest tulenevate nõuete järgimine vähem
koormavaks (ingl simplification). Lisaks riigisisesele tasandile teeb asutus koostööd ka Euroopa
Komisjoni, EL-i liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja väliste sidusrühmadega, eesmärgiga
100
Copeland, C. W., Federal Rulemaking: The Role of the Office of Information and Regulatory Affairs
https://fas.org/sgp/crs/misc/RL32397.pdf.
101
Copeland, C. W., Federal Rulemaking: The Role of the Office of Information and Regulatory Affairs
https://fas.org/sgp/crs/misc/RL32397.pdf.
102
The Washington Post https://www.washingtonpost.com/news/made-by-history/wp/2017/09/28/the-federal-
agency-that-few-americans-have-heard-of-and-which-we-all-need-to-know/?utm_term=.e09d14f25ce7.
103
Allikana on kasutatud OECD ülevaadet Case Studies of RegWatchEurope regulatory oversight bodies and of
the European Union Regulatory Scrutiny Board, 2017, 95:75
48
lihtsustada regulatsioone ning muuta EL-i regulatiivne raamistik paindlikumaks ning ettevõtjate
igapäevast töökorraldust rohkem arvestavaks. EL-i õigusest tuleneva halduskoormuse
vähendamiseks koondab töörühm teavet ettevõtjatelt ning koostab arvutusi ja ettepanekuid,
mida riigiasutused saavad seejärel kasutada läbirääkimistel EL-i institutsioonidega.104
Tegemist on mõjuanalüüsiüksusega, mis on keskendunud ettevõtjate halduskoormuse
vähendamisele. Kokku on Taani teatanud seitsmest üksusest, mis täidavad riigis mõnda
õigusloomefunktsiooni. Seaduseelnõude normitehnilise kontrolli ja valitsusesisese
õigusloomealase koordineerimisega tegeleb sealgi sarnaselt Eestiga Justiitsministeeriumi
juures asuv õigusloome kvaliteedi osakond.105
HOLLAND
Hollandi õigusloomereform, millega alustati aastal 1994, on rahvusvaheliselt tuntud kui kõige
tulemuslikum ja innovaatilisem bürokraatia vähendamise programm. Maailmapank on
analüüsinud Hollandi edu ning toonud välja neli peamist edu põhjust106.
- Seati konkreetne eesmärk – halduskoormuse 25-protsendiline vähendamine. Tänu
sellele tõmbas reform tähelepanu ning lihtsustus reformi kommunikeerimine.
- Reformi koordineeris Rahandusministeerium, mis tagas ministri pühendumise
eesmärkidele ja mõju valitsuses. Ministeeriumidel on kohustus igal aastal raporteerida
Rahandusministeeriumile halduskoormuse vähendamisest oma haldusalas ja seatud
eesmärkide saavutamisest. Ministeeriumide tulemuslikkus selles vallas mängib rolli
eelarveläbirääkimistel.
- Loodi iseseisev mõjuanalüüsiüksus – halduskoormuse nõukogu (the Dutch Advisory
Board on Regulatory Burden), mis on oma hinnangutes ministeeriumidest sõltumatu.
- Kõik poliitilised parteid toetavad seaduse järgimisega ettevõtjatele kaasnevate kulude
vähendamist. Selle saavutamiseks teeb halduskoormuse nõukogu koostööd
parlamendiga, suheldes parlamendiliikmetega ning esitades aruandeid ja raporteid.
Hollandi halduskoormuse nõukogu – the Dutch Advisory Board on Regulatory Burden
Nõukogu on sõltumatu, valitsusväline kogu, mis annab nõu valitsusele ja parlamendile
eesmärgiga vähendada ettevõtjate ja kodanike halduskoormust. Ministeeriumid konsulteerivad
nõukoguga õigusloomeprotsessi varases etapis, kuid lisaks võib asutus kontrollida
seaduseelnõusid ka valitsuse õigusloomeprotsessi viimastes etappides. Samuti võib nõukogu
104
Taani ettevõtlusameti koduleht: https://danishbusinessauthority.dk/preventing-burdens.
105
Andmed põhinevad OECD 2018 Regulatory Policy Outlook esialgsetel tulemustel (avaldamata).
106
Review of the Dutch Administrative Burden Reduction Programme, Maailmapank, 2007
http://www.doingbusiness.org/~/media/WBG/DoingBusiness/Documents/Special-Reports/DB-Dutch-
Admin.pdf.
49
avaldada arvamust olemasolevate seaduste ja regulatsioonide kohta. Nõukogusse kuuluvad
esimees ja kaks liiget ning nõukogu tegevust toetavad 10 ametnikku.107
Arengusuunad
ÕPPA 2030 eesmärk on saavutada olukord, kus probleemipõhine lähenemine koos
tõsiseltvõetavate alternatiivide võrdlemisega on õigusloomemenetluse lahutamatu, läbipaistev
ja valitsusväliseid huvirühmi kaasav osa.
Ühtlustamaks mõjuanalüüside taset, on hindajatele tarvis jätkuvaid selgitusi ning näiteid
praktikast. Põhjendatud on jätkata ÕPAS 2018 lähenemisega, mille kohaselt olulise mõjuga
muudatuste analüüsiks planeeritakse enam ressurssi. See on tunnustatud lähenemine nii
OECD108 kui EL109 mõjuanalüüside põhimõtetes. Ka on oluline tagada, et kord oluliseks
tunnistatud mõjud saaksid igakülgselt hinnatud – levimas on trend, et oluliseks tunnistatud
mõjudega eelnõud tunnistatakse valitsuse otsusega kiireloomuliseks ning menetletakse
eranditena, kaldudes kõrvale kehtestatud mõjuanalüüsi korrast. Selline olukord on
taunimisväärne ning sellist menetlusreeglite väänamist tuleks vältida. Üheks võimaluseks
mõjuhinnangu olulisust rõhutada on koguda ja levitada edulugude kõrval ka näiteid suurtest
äpardustest, mis õnnestunuks mõjuanalüüsi abil ära hoida. Võibolla tekib ÕPPA 2030
rakendamise käigus tänu järelhindamisele muu hulgas selliseid negatiivseid näiteid, millest
õppida. Tugevnema peab Riigikogu roll mõjuanalüüside kontrollijana Vabariigi Valitsuse poolt
Riigikogule esitatavate seaduseelnõude puhul ja koostajana Riigikogu menetluses tehtavate
olulise mõjuga muudatusettepanekute puhul.
Mõjuanalüüs – ka kvantitatiivne ja üksikasjalik – üksi ei anna teadmistepõhist õigusloomet, kui
loobutakse alternatiivide võrdlemisest. Poliitikakujundamises tehakse valikuid kogu aeg –
alates strateegilisest poliitikakujundamisest kuni akti praktilise jõustamiseni. Saavutamaks
teadmistepõhist otsustusprotsessi, tuleb kõigis etappides võrrelda võimalikke alternatiive,
kasutades selleks võimalikult suurel määral üheselt arusaadavat ja võrreldavat kvantitatiivset
analüüsi. Õigusloomes on jõutud olukorda, kus õigusaktide koostamise lõppjärgus suudetakse
tehtud praktilisi valikuid arvuliselt põhjendada ja alternatiive omavahel võrrelda. Samas on
strateegilisel, poliitikakujundamise tasandil alternatiive harva võrreldud ning koostatud
mõjuanalüüsid täidavad pigem õigustuse rolli kui annavad otsustajale teavet valikutega
kaasnevate tagajärgede kohta. Eesmärgiks peaks olema juurutada alternatiivide võrdlemine
kõigil tasanditel. Alternatiivide võrdlemine ja mõjuanalüüs ei asenda seejuures poliitilist
otsustust, pigem loob see selguse valikutega kaasnevate tegelike tagajärgede suhtes ja muudab
õigusloome läbipaistvaks.
107
The Dutch Advisory Board on Regulatory Burden https://www.atr-regeldruk.nl/english/about-atr/.
108
Soovitus 4, selgituspunkt 4.1: Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance, OECD,
2012: http://www.oecd.org/gov/regulatory-policy/49990817.pdf
109
Komisjoni teatis „Parem õigusloome: paremad tulemused – tugevam liit“, Brüssel,14.9.2016, COM(2016)
615 final, http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0615&from=ET
50
Üheks alternatiivide võrdlemise võimaluseks empiiriliste analüüside kõrval on katsetuste
tegemine, samuti saab rakendada praktikat, kus seaduseelnõu kutsutakse ellu piiratud
ulatuses110.
Õigusaktide mõjuanalüüsi jaoks on keeruline kehtestada ühte analüüsimetoodikat, mis hõlmaks
nii andmete korjet kui ka töötlemist. Iga mõjuanalüüs vajab erinevaid sisendandmeid ja
statistilist analüüsi. Erinevalt õigusloome ja mõjuanalüüsi protseduurilisest juhendist ei saa
detailselt fikseerida analüüsi metoodilist poolt. Metoodilised juhendmaterjalid saavad seega
pakkuda pigem ideelist tuge ja inspireerida, aga ei vii lõpliku tõe avamiseni ega
analüüsitehnikate selgeksõpetamiseni. Seega on kasulikum õigusloome kvaliteedi
parandamiseks jagada parimaid kogemusi, hõlbustamaks järgmiste mõjuhinnangute teostamist.
Toimivaid ja bürokraatiat vähendavaid lahendusi tuleks otsida andmete ristkasutusest. Tuleb
ühtlustada menetlused, mis on vajalikud andmete statistiliseks kasutamiseks andmiseks.
Kehtestada tuleks ühtne juhend ametnikele, kuidas käituda, kui on esitatud taotlus saada
ligipääs andmebaasidele, millistel tingimustel nõustuda või keelduda. Ligipääs olemasolevatele
andmetele hõlbustab praktikute tööd hea mõjuanalüüsi koostamisel märkimisväärselt.
Statistikaameti arengukava aastateks 2018–2022 eesmärgiks on kujundada Statistikaamet uuel
strateegiaperioodil riiklikuks andmeagentuuriks – ametiks, kes pakub tarbijatele nii andmeid
eri allikatest, tuge andmete kasutamisel kui ka klassikalist riiklikku statistikat111.
Mõjuanalüüsi tööriistakast vajab täiustamist ka teistes riikides kasutusel olevate analüüsi
meetodite ja tehnikatega. Kuigi mujal kasutusel olevate tehnikate automaatne ülevõtmine ei
pruugi olla põhjendatud, saab teiste kogemustest siiski õppida või ammutada ideid, kuidas
analüüsimeetodeid parandada. Olgu märgitud kas või Suurbritannia avatud
poliitikakujundamise tööriistakast112, kust leiab laia valiku töövahendeid alates põhjalikku
analüüsi nõudvatest probleemi defineerimist toetavatest tehnikatest kuni juhisteni, mida teha
olukorras, kus lahenduste väljatöötamiseks on aega ainult 24 tundi.
2017. aastal valmisid Euroopa Komisjoni parema õigusloome suunised113 ja sellega seonduvalt
parema õigusloome vahendid (ingl toolbox)114. Näiteks sisaldub selles töövahend, mis on
suunatud väikestele ja keskmistele ettevõtjatele (edaspidi VKE) tekkiva mõju hindamiseks. Nn
VKE test koosneb neljast sammust/etapist:1) mõjutatud ettevõtjate tuvastamine; 2) VKE
sidusrühmadega konsulteerimine; 3) VKE-dele avalduva mõju mõõtmine; 4) võimalike
alternatiivsete mehhanismide ja leevendavate meetmete hindamine.
Näiteks taanlased on otsinud võimalusi, kuidas standardkulumudeli kasutamisest saadavat
teavet täiustada kvalitatiivse infoga. Selleks on loodud nn koormusepüüdjate projekt, mis on
oluline osa Taani parema õigusloome tegevusest. See täiendab olemasolevaid bürokraatia
110
Vt eespool käsitletud uuenduslikke meetmeid
111
http://www.stat.ee/pressiteade-2018-036
112
https://www.gov.uk/guidance/open-policy-making-toolkit
113
https://ec.europa.eu/info/better-regulation-guidelines-and-toolbox_et
114
https://ec.europa.eu/info/better-regulation-toolbox_et
51
vähendamise pingutusi ning keskendub ettevõtja tajutavale koormusele ja sellele, mida lisaks
ajakulule tajutakse regulatsioonide täitmise juures koormavana.115
Koormusepüüdjad keskenduvad kvalitatiivsetele meetoditele116 ja eesmärk on vahetult kaasata
ettevõtjad arukasse õigusloomesse (ingl smart regulation). Koormusepüüdjate tehnika117
võimaldab tuvastada bürokraatlikud kohustused, mida ettevõtjad tajuvad kõige
koormavamatena, ja keskenduda nendele. Seda kasutajakeskset innovatsiooniprotsessi saab
kasutada uurivates projektides, mis aitavad tuvastada koormust mingis valdkonnas või kindlast
seadusest tulenevat koormust. See aitab teada saada, mis on ettevõtjate tegelikud probleemid.
Täpsemalt sihitud projektid pakuvad lahendusi konkreetsetele probleemidele, näiteks annavad
sisendit töökorraldust puudutavateks otsusteks, sisendit digitaalsete lahenduste loomiseks või
ümberkujundamiseks.
Halduskoormuse mõõtmine tuleb muuta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures
toimiva nullbürokraatia rakkerühma töö lõppemise järel süsteemseks ja keskselt
koordineerituks. Vastasel juhul ei ole võimalik selgelt vastata küsimusele, kas õigusloome
tõstab või vähendab õiguse adressaatide halduskoormust, rääkimata sellest, et töötada selle
nimel, et põhjendamatut halduskoormust üldse ei tekiks. Nullbürokraatia rakkerühma töö koos
praktiliste näidetega halduskoormuse mõõtmisest ühtse standardkulumudeli alusel saab olla
heaks sisendiks edasisele, ent projektipõhiselt lähenemiselt tuleb edasi liikuda kõikehõlmavale
halduskoormuse seiramisele õigusloomes. Arvestades, et ka Statistikaameti uus arengukava
sisaldab eesmärki tagada väike halduskoormus, tuleb erinevate asutuste vahel leida sobiv
koostöömudel halduskoormuse mõõtmise ja seiramise korraldamiseks.
Seaduseelnõude mõjuanalüüsi süsteemi koordineerib Eestis jätkuvalt Justiitsministeerium.
Riigikogu tasandil tuleks töökorralduslikult tagada, et ka Riigikogu menetluses olevate
seaduseelnõude muudatusettepanekute mõjusid hinnataks.
JÄRELHINDAMINE
Hetkeolukord
ÕPAS 2018 rakendamiseks kehtestas Vabariigi Valitsus HÕNTE-s järelhindamise instituudi.
HÕNTE § 1 lg 6 kohaselt: olukorras, kus seaduseelnõus on § 46 lõike 2 punkti 7 kohaselt ette
nähtud seaduse mõjude järelhindamise aruande esitamine, juhindutakse selle koostamisel
järelhindamise tegevuskavast, kuid alati esitatakse: 1) seaduse eesmärk ja selle saavutamise
hindamise kriteeriumid; 2) mõjuanalüüs ja hinnang eesmärkide saavutamisele; 3) huvirühma
tagasiside; 4) edasine tegevuskava. Sama paragrahvi lõige 7 sätestab, et pärast lõikes 6
nimetatud mõjude järelhindamise aruande koostamist esitatakse see Vabariigi Valitsusele ja
115
OECD Regulatory Policy Outlook 2015 lk 84 http://www.oecd.org/publications/oecd-regulatory-policy-
outlook-2015-9789264238770-en.htm
116
Näiteks vaatlus, tegevusprotsesside kaardistamine, eksperdiintervjuud, fookusgrupid, koosloome, nügimine
(ingl nudging), teenusdisain ja kasutajakeskne innovatsioon.
117
Vt lähemalt: The Burden-Hunter technique https://opi-lab.regionsyddanmark.dk/dwn246869
52
reglemendi § 21 lõikes 1 sätestatud korras Riigikogule. Aruande koostanud ministeerium
saadab nimetatud aruande ka puudutatud huvirühma esindajale ja Justiitsministeeriumile.
Kuigi HÕNTE näeb ette õigusakti ex-post hindamise regulatsiooni, tuleb praktikat silmas
pidades nentida, et järelhindamist võib pidada Eesti mõjude hindamise süsteemi toimimise ja
arengu nõrgimaks kohaks – ühtsete reeglite järgi planeeritud järelhindamisi siiani veel tehtud
ei ole, nii metoodika kui ka järelevalve on nõrgad ja vajavad süsteemset arendamist. Ebaselge
on poliitilise tasandi huvi järelanalüüside tegemise vastu, isegi kui seadusega selline kohustus
on pandud. Küll aga on praeguseks nii õigusloojad kui ka huvirühmad märksa teadlikumad ex-
post hindamise rollist õigusloomeprotsessis ning seaduste rakendussätetes on hakatud tulevikku
määrama aina enam järelhindamisi118.
Õigusakti mõjude järelhindamist võib pidada õigusloometsükli viimaseks etapiks. Samas võib
see ka olla uue tsükli alguseks – tuvastatud on konkreetse õigusakti puudused ja tugevused ning
kasutades seda tagasisidet, saab regulatsiooni parandada ning tulevikus luua paremaid
regulatsioone. Mõjususe ja tõhususe kontrollimise kõrval aitab süstemaatiline järelhindamine
ära hoida olukorda, kus kodanike ja ettevõtjate halduskoormus uute õigusaktide tulemusel aina
kasvab. Kui õigusakti ex-ante mõjude hindamine keskendub konkreetse õigusakti
potentsiaalsetele mõjudele, siis hea järelhindamine katab üldjuhul ka natuke laiemat
probleemistikku – meetodite asjakohasus, tõhusus, ebasoovitavad mõjud ning mida saadud
kogemusest õppida.
Järelhindamise vajalikkusele tuleb hakata mõtlema juba eelnõu ette valmistades ning varakult
peab planeerima ka seda, milline peaks olema seaduse edukat toimimist kontrolliv uuring.
Selleks tuleb eelnõu koostades võimalikult täpselt paika panna, mis on muudatuste eesmärgid
ja kuidas nende täitumist hinnata. Praegu on eelnõu eesmärgid seletuskirjades sõnastatud väga
erinevalt – on eesmärke, mis on pandud paika täpselt, kindlate ühikute ja ajaraamiga, ent leidub
ka väga üldsõnalisi eesmärke, mille täitumist tulevikus kontrollida ei ole võimalik.
Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse kogutud andmete alusel on praeguse
seisuga tulevikku määratud 15 järelhindamise aruannet119. Praktika on erinev – järelhindamise
kohustus on kirjutatud kas eelnõu rakendussätetesse või vaid eelnõu seletuskirja. Kuna
järelhindamine võib toimuda eelnõu vastuvõtmisest aastaid hiljem, on seletuskirjas sätestamise
puhul oht, et võetud kohustus ununeb ja planeeritud järelhindamist määratud ajal ei toimu.
Seega on tähtis, et järelhindamise kohustuse määramine toimuks selge süsteemi alusel. Kuna
muudatused on eriilmelised, ei ole mõttekas luua ühtset järelhindamise metoodikat, ent vaja on
süsteemset teadmist, milliseid muudatusi millal hinnatakse ja kes seda tegema hakkab. Kindla
118
Näiteks, investeerimisfondide seaduse § 527 kohaselt analüüsib Rahandusministeerium 2020. aasta 1.
oktoobriks seaduse §-des 121–133 sätestatud pensionifondide vara investeerimise ja riskide hajutamise nõuete
rakendamise otstarbekust ja eesmärgipärasust ning vajaduse korral esitab ettepanekud õigusaktide muutmiseks.
119
Neist viis on planeeritud seaduste rakendussätetes, ülejäänud kohustused on võetud seletuskirja kaudu.
Näiteks, pakendiseaduse § 393 kohaselt analüüsib Keskkonnaministeerium 2018. aasta 31. märtsiks seaduse § 5
lõikes 2 sätestatud meetmete tõhusust ja eesmärgipärasust arvestades, et õhukese plastkandekoti tarbimine peab
jääma 2019. aasta 31. detsembriks alla 90 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas ja 2025. aasta 31.
detsembriks alla 40 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas, ning vajaduse korral esitab ettepanekud
õigusakti muutmiseks.
53
ülevaate saamiseks oleks aga vajalik ühtne seire, et järge saaks pidada kõigi kehtivas õiguses
sisalduvate järelhindamiskohustuste täitmise üle.
Head õigusloomet pärssivaks probleemiks võib pidada ka seda, et on palju eelnõusid, millel on
olulised mõjud, aga mis menetletakse kiireloomuliselt ilma neile VTK-d koostamata ning nende
mõjusid korralikult hindamata. Enamasti läbivad kiireloomuliselt menetluse just sellised
eelnõud, millega kaasneb eeldatavasti ka oluline mõju. 2017. aasta esimesel poolel […] loobuti
kiireloomulisuse tõttu just mitme olulist mõju ja ulatuslikke muutusi kaasa toova eelnõu VTK-
st120.
Järelhindamist peab prioriteetseks ka Euroopa Komisjon, kes rõhutab seda õigusloome mahu
vähendamise eesmärgi kõrval ühe olulise tegevussuunana. Nimelt on Junckeri juhitav Euroopa
Komisjon ametiaja algusest alates toonitanud, et olemasoleva õiguse toimimise hindamine on
vähemalt sama oluline (kui mitte olulisem) kui uue õiguse loomine. Sellest tulenevalt lubas
komisjon panna õigusaktide järelhindamisele sama palju rõhku kui uutele algatustele121.
Komisjoni tööplaanis ongi uute algatustega võrdsel arvul kehtiva õiguse järelhindamise
ülesandeid.
Arengusuunad
Põhiline eesmärk seoses järelhindamisega on asjatundliku ja proportsionaalse õigusaktide
järelanalüüsi põhistamine ja muutmine õigusloomeprotsessi lahutamatuks osaks. Selle
eesmärgi saavutamiseks saab ÕPPA 2030 nimetada mitmeid arengukohti järelhindamise
kavandamisel.
Järelhindamise kavandamine peab muutuma senisest läbimõeldumaks. Õigusakti oodatavad
mõjud ja eesmärgid peavad eelnõu esmase mõju hindamise käigus olema sõnastatud
konkreetselt ja mõõdetavalt ning ajaliselt määratletult. Järelhindamise kohustus peab olema
määratud eelnõu rakendussätetes ning vormistatud eelnõude lõikes sarnase sõnastuse ning
täpsusega.
Oluline on märkida ka seda, et järelhindamine nõuab märkimisväärset ressurssi. Sestap tuleb
sedalaadi kohustuste sätestamist hoolega planeerida ja mõistlik on neid proportsionaalsuse
tagamiseks võtta ikkagi olulise mõjuga muudatuste eesmärkide täitmise kontrollimiseks. Lisaks
sellele näeb ÕPPA 2030 eelnõu ette, et kõikidele sellistele eelnõudele, millele on erandlikult
jäetud koostamata väljatöötamiskavatsus, tuleb alati planeerida järelhindamiskohustus. Selline
täiendus järelhindamissüsteemi on vajalik, sest paraku on praktika näidanud, et nn
kiireloomulised eelnõud on kõige puudulikumalt ette valmistatud. Mainimata ei saa jätta ka
sellise täienduse pedagoogilist aspekti – kiirustades ettevalmistatud muudatustega seatud
eesmärkide saavutamata jäämine ja selle analüüs võiks osutuda kasulikuks õppetunniks, et
edaspidi põhjendamatut kiirustamist vältida.
120
Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018: ettekanne elluviimise kohta 2017. aastal, lk 3,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
121
Komisjoni teatis „Parem õigusloome: paremad tulemused – tugevam liit“, Brüssel,14.9.2016, COM(2016)
615 final, http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0615&from=ET
54
Poliitika kujundajate informeerimise kõrval on järelhindamise puhul oluline ka avalikkuse
kontroll. Selleks peab ÕPPA 2030 kohaselt teave planeeritud järelhindamiste kohta olema
kompaktne ning kodanikule ja huvirühmadele lihtsasti leitav. Mõistagi peab seda infot valdama
õiguslooja. Sisse on võimalik seada järelhindamist puudutav töökorraldus ja infovahetus eri
üksuste vahel, kes oma töös puutuvad kokku seaduseelnõuga selle eri menetlusetappides.
Järelhindamise puhul on oluline tagada analüüsitulemuste avalikustamine ja sellele järgnev
arutelu. Vastasel juhul puudub seadusandjal võimalus teha järeldusi seaduses sätestatud
regulatsiooni adekvaatsuse kohta. Samuti on huvirühmadel õigustatud huvi tutvuda
järelhinnangute tulemustega. Järelhindamiskohustusest kinnipidamist saab omal moel
kontrollida ka Riigikontroll, näiteks saab ta regulaarselt oma töös olevates auditites kontrollida,
kas seaduses ettenähtud järelhindamiskohustus on tähtaegselt valitsusele ja valitsusel omakorda
Riigikogule esitatud. Samuti ei saa välistada, et Riigikontroll sõltumatult ja omal algatusel oma
tööplaaniliste auditite käigus muu hulgas hindab mõjude avaldumist mõnes valdkonnas, mida
ka valdkonna ministeerium peab seadusest tulenevalt järelhindama. Sellises olukorras oleks
positiivne saada Riigikontolli auditil põhinev sõltumatu hinnang järelhinnatavale küsimusele ja
ministeeriumi koostatud järelhindamisaruannet oleks lõppastmes võimalik Riigikontrolli
audititulemustega kõrvutada ning järelduste üle Riigikogus debateerida.
ÕIGUSKEEL
Hetkeolukord
Valitsuse ja Riigikogu normitehnika reeglid on õiguskeele kvaliteedile esitatavate nõuete
poolest identsed. Seaduseelnõu keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile ning olema
seejuures selge, ühetähenduslik ja täpne. Eelnõu seletuskirja sissejuhatavas osas peab olema
märgitud eelnõu keeletoimetaja.
Praegu on keeletoimetajad ametis 11-st ministeeriumist 8-s. Keeletoimetajat ei ole
Kaitseministeeriumis, Kultuuriministeeriumis ning Haridus- ja Teadusministeeriumis.
Keeletoimetajate omavaheliseks suhtluseks ja kogemuste vahetamiseks on loodud eelnõude
keeletoimetajate list, mis paraku aktiivses kasutuses ei ole olnud. Regulaarselt kohtuvad
eelnõude keeletoimetajad (valitsuse, Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide
keeletoimetajad) kord aastas Justiitsministeeriumi korraldataval õiguskeelepäeval.
Kuna 2017. aasta oli Eesti EL Nõukogu eesistumise aasta ja konverentse toimus niigi palju,
toimus viimane õiguskeelepäev 2016. aastal. Üritus oli pühendatud õiguskeele selgusele ja
arusaadavusele kui aktuaalsele teemale kogu maailmas. Traditsiooniliselt on õiguskeelepäev
kohaks, kus osalevad ja kohtuvad omavahel keeleinimesed ja õigusloomejuristid.
Keeleteemade fookuses hoidmiseks annab Justiitsministeerium välja ajakirja Õiguskeel122,
millel sel kevadel ilmub 100. number. Arvestades asjaolu, et ajakiri ilmub veebis ja tasuta, on
see ühtviisi ligipääsetav kõigile keeletoimetajatele ja õigusloomejuristide. Ajakirja olulisust on
122
https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/ajakiri-oiguskeel
55
toonitanud ka Euroopa Liidu institutsioonide juures töötavad eesti keele tõlkijad, kes samuti
kujundavad oma tööga eesti õiguskeelt. Seetõttu on väga tähtis, et neil oleks võimalik kursis
olla eesti õiguskeele arenguga ning sellega seotud teoreetiliste ja praktiliste käsitlustega.
2015. aasta ülevaates Riigikogule on märgitud, et seaduseelnõude vastavus normitehnika
reeglitele on viimastel aastatel paranenud, sealhulgas on keelekasutus muutunud ühtlasemaks
ja seadusele sobivamaks, kuid ka adressaadile keerulisemaks.123
Riigikogu 2017. a ettekandes ÕPAS 2018 täitmise kohta leidis õiguskeel äramärkimist muu
hulgas järgmiselt: „Kolmandikus eelnõudes, mille Justiitsministeerium 2017. aasta seitsme kuu
jooksul kooskõlastamisel läbi vaatas, esines ulatuslikke keeleprobleeme. Eriti taunimisväärne
on, et nende seas oli ka kaks uut tervikteksti eelnõu, mis nõuavad keeletoimetajatelt iseäranis
põhjalikku tööd. Tuleb rõhutada, et probleem ei ole keeletoimetajate pädevuses, vaid eeskätt
selles, et eelnõu menetlust kavandades ei arvestata keeletööga. Õigusnormi selgus ja lihtsus
pelga keelelise korrektsuse kõrval nõuab aega ning keeletoimetaja ja õiguslooja tihedat
koostööd.“124
Arengusuunad
Olemasolevad nõuded õiguskeele kvaliteedile on piisavad ega vaja muutmist. ÕPPA 2030
eelnõuga soovitakse õiguskeele standardit – selge, täpne ja võimalikult lihtne keelekasutus –
uuesti rõhutada. Loomulikult peab jätkuma muu, juba toimuv õiguskeele arengut soosiv
tegevus, nt ajakirja ilmumine, jooksvate koolituste, temaatiliste seminaride ja
õiguskeelepäevade korraldus jne. Eraldi väärib aga märkimist see, et keele kvaliteedi saab
tagada üksnes pädev keeletoimetaja. Pädev õiguskeele toimetaja peab lisaks sellele, et tal on
filoloogi haridus, tegelema põhitööna eelnõude toimetamisega või omama kogemust
õigusaktide tekstidega, sest õigusakti ja ilukirjandusliku või ajakirjandusliku teksti toimetamine
on mitmes mõttes erinevad. Seepärast on vaja analüüsida, milline töökorraldus võiks tagada, et
ka sellised väiksema õigusloome mahuga ministeeriumid, kus ei ole keeletoimetajat ametis,
saaksid eelnõude keeletoimetamisel kasutada pädevaid keeletoimetajaid.
Arvestades asjaolu, et jätkuvalt esineb eelnõudes ulatuslikke keeleprobleeme ja nende
parandamist ei peeta oluliseks või ei osatagi neid märgata, veel vähem teha ettepanekuid, kuidas
saaks paremini (õigemini ja selgemalt) väljenduda, on kohane arutelda selle üle, kuidas
olukorda parandada. Selleks on ÕPPA 2030 välja pakkunud asjakohase koolitusprogrammi
koostamise. Kuigi jooksvaid koolitusi oma praktika põhjal on Justiitsministeeriumi
keeletoimetajad aeg-ajalt ministeeriumidele, aga ka õigusloomejuristide
järelkasvuprogrammile teinud, ei ole neil oma tavatöö kõrvalt võimalik väga suures mahus
koolitusi pakkuda. Koostatud koolitusmaterjalid ei pretendeeri terviklikule teemakäsitlusele,
vaid on lähtunud pigem hetkevajadustest ja käepärastest näidetest. Lähtuvalt sellest, et suunised
eelnõude menetlemise ajakava kohta tulevad enamasti juhtkondadest, kes viimases etapis
123
„Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“: ülevaade elluviimise kohta 2015. aastal, lk 3,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_elluviimine_2015_ulevaade.pdf
124
„Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“: ülevaade elluviimise kohta 2017. aastal, lk 8,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/oiguspoliitika_arengusuundade_taitmine_2017.pdf
56
eelnõude keelekvaliteedi lihvimiseks enam aega ei eralda, näeb ÕPPA 2030 ette, et hea
õigusloome põhimõtete koolitusi, sealhulgas keelekoolitusi tuleks teadlikkuse tõstmiseks teha
ka avaliku teenistuse tippjuhtidele.
Koostöö keeletoimetajaga peab algama enne normide kirjapanekut, eelistatult juba VTK etapis
või isegi enne seda. On tõsisasi, et sageli võetakse eelnõu ettevalmistavates etappides kasutusele
termineid või keelendeid, mis ei vasta õiguskeele standardile. Hiljem, kui halba terminit125 on
juba kasutatud mitmetes materjalides, see on sisse lipsanud mõnda dokumentigi ja võetud
omaks ka nt meedia poolt, on eelnõu toimetades väga keeruline eelnõu autorit sellest loobuma
sundida. Siis on juba hilja. Seepärast ongi oluline, et koostöö keeletoimetajaga toimuks kogu
protsessi vältel: varasemas etapis saaks toimuda arutelu kasutatavate terminite üle, hilisemas
aga juba konkreetse eelnõu keelekasutuse põhjal. Kui juba on jõutud eelnõuni, siis on oluline
märkida, et ei piisa, kui toimetamiseks esitatakse üksnes eelnõu alg- või mõni vaheversioon.
Alati peab olema toimetatud eelnõu lõppversioon – olgu selleks lõppversioon eelnõust, mille
Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule arutamiseks või lõppversioon, mille Riigikogu vastu
võtab. Kooskõlastamise (nii ametkondliku kui ka ministeeriumide vahelise) ja avaliku arutelu
tulemusena eelnõu muudetakse ja ka muudatused tuleks eelnõu keeletoimetajal üle vaadata.
Sageli on just viimases etapis tehtud muudatused oma sisult väga olulised ja kui neis sisalduv
on keeleliselt korda tegemata, ei pruugi sisu olla mõistetav ega lõppastmes õigusnorm ise
rakendatav. Seepärast ongi ÕPPA 2030 eelnõus eraldi rõhutatud seda, et töökorralduslikult
tuleb tagada, et valituselt Riigikogule esitatav versioon oleks tervikuna keeleliselt toimetatud.
Õiguskeele, aga ka reguleeritava valdkonna erialakeele keerukuse ja õigusakti kasutaja jaoks
arusaadavuse vahel tasakaalu leidmine ongi keelelise korrektsuse tagamise kõrval peamine
ülesanne, millega keeletoimetajad igapäevalt kokku puutuvad. Seejuures ei ole tegemist üksnes
Eesti-spetsiifilise probleemiga, vaid selge keele teema on päevakorral nii Eestis126 kui ka
mujal127. Nii näiteks on Norra algatanud eelnõude keele kvaliteedi parandamiseks
mudelseaduste projekti128, kus kasutajatestide abil püüti välja selgitada, kas kasutaja, õiguse
adressaat saab õigusnormist aru, mis arusaadavust takistab, milliseid küsimusi tekib ja kas
sellest aru saadakse õigesti. Mudelseaduste eelnõude menetlemise käigus tehti Norras
125
Näiteks on juba aastaid kasutusel termin rahvatervis, kuigi ei Eesti Keele Instituudi keelekorraldajad ega
ülikooli keeleteadlased ei ole seda algusest peale heaks kiitnud: http://kn.eki.ee/?Q=rahvatervis. Rahvatervise
eeskujul soovitakse rahvatervise seaduse uue tervikteksti eelnõus kasutusele võtta muidki samalaadseid
termineid. Näiteks kasutatakse eelnõus terminit keskkonnatervis. See termin on veelgi ebaõnnestunum kui
rahvatervis, sest on ka eksitava tähendusega. Nimelt ei ole siin silmas peetud mitte keskkonna seisundit, vaid
inimese terviseseisundit keskkonnateguritest mõjutatuna.
126
Vt Mari Koik „Õigus- ja ametikeele arusaadavus. Ülevaade 24. õiguskeelepäevast“, ajakiri Õiguskeel 1/2017,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/mari_koik._oigus-_ja_ametikeele_arusaadavus.pdf; Helen Kranich
„Lihtsus, hea sõna ja siiras toon asjaajamiskeeles“, ajakiri Õiguskeel 1/2017,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/lihtsus_sona_hea_mote_ja_siiras_toon_oiguskeele_elitaarsusena_2.p
df; Triin Raaper „Selge suhtlus Maksu- ja Tolliametis“, ajakiri Õiguskeel 4/2017,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/triin_raaper._selge_suhtlus_maksu-_ja_tolliametis.pdf , samuti
teemat laiemalt käsitlev veebileht http://selgesonum.ee/
127
Vt Katariina Kärsten „Õigusselgusele pühendatud sümpoosion Berliinis“, ajakiri Õiguskeel 2/2017,
https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/katariina_karsten._oigusselgusele_puhendatud_sumpoosion_berliinis
.pdf;
128
https://www.difi.no/fagomrader-og-tjenester/klart-sprak-og-brukerinvolvering/klart-lovsprak
57
kvalitatiivne uuring kasutajate peal, selgitamaks välja eelnõu keele puudused arusaadavuse
aspektist. Pidamata vajalikuks mudelseaduste väljatöötamist, tasuks järgevatel aastatel ka
Eestis kaaluda, mil moel eelnõude arusaadavust nende menetlemise käigus katsetada lisaks
tavapärasele keelekontrollile, mida teevad keeletoimetajad, kes on paraku juba harjunud
õigusaktide keerukaid tekste oma töö käigus palju lugema.
Oluline on tagada ka see, et õiguse kasutaja üldse õige tekstini jõuaks. Kehtiva õiguse puhul on
see tänu terviktekstisüsteemis elektroonilisele Riigi Teatajale väga hõlpsaks tehtud. Märksa
keerulisem on leida aga menetluses olevate eelnõude seast üles see õige. Üks hea moodus
juhtida lugeja õige tekstini on sõnastada muutmisseaduse pealkiri arusaadavalt nii, et lisaks
muudetavate seaduste pealkirjale kajastub selles ka muudatuse sisu129. Valitsus on seda
viimasel ajal praktiseerinud.
Õiguskeele kvaliteedi parandamist võib toetada ka eelnõude keeletoimetajate tihedam suhtlus.
Praktikas esinevate korduvate küsimuste arutelu ja infovahetus võiks aidata keele taset
ühtlustada. Luua tuleks õigusloomejuristide eeskujul koostöövorm, mis võimaldab eelnõude
keeletoimetajatel regulaarselt omavahel kohtuda. Lisaks ministeeriumide keeletoimetajatele
peaksid sellisesse koostöövormi olema kaasatud ka Riigikogu Kantselei ja Riigikantselei
keeletoimetajad.
ÕIGUSLOOME KORRALDUS
Hetkeolukord
Riigikogus heaks kiidetud ÕPAS 2018 ja ka valitsuse õigusloome vähendamise kava
eesmärkide elluviimisel on oluline roll täita õigusloomejuristidel. ÕPAS 2018 järgi tuleb
pöörata süsteemset tähelepanu õigusaktide koostamise eest vastutavate ametnike
õigusteaduslikule ettevalmistusele. Ühtlustada tuleb õigusloomejuristide taset, mis on erinev
nii seetõttu, et õigusloome korraldus erineb ministeeriumiti, kui ka põhjusel, et pole selgeid
nõudeid, mida õigusloomejuristilt oodatakse. Selle eesmärgi täitmiseks on käimas mitu
projekti. Allpool on esitatud olulisemad tegevused.
Justiitsministeeriumi eestvedamisel on käima lükatud õigusloomejuristide keskne
koolitusprojekt kuni aastani 2020. Eesmärk on olnud ühtlustada õigusloomejuristide
ettevalmistust, pakkudes neile õigusloome valdkonnaga seotud teemakoolitusi. Koolitusi on
toimunud seitsmel teemal ja käesoleval aastal on plaanis koolitused kolmel teemal.
Selleks et ülikooli lõpetavad parimad juuratudengid kaaluksid karjääri alustades ühe hea
võimalusena ka õigusloomejuristi ametit, on ellu kutsutud õigusloomejuristide järelkasvu
programm. Alates 2015. aastast on järelkasvuprogrammi läbinud seitse noort juristi, kes
129
Näiteks: Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisest tulenev avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus,
https://www.riigiteataja.ee/akt/106102016001; Karistusseadustiku muutmise seadus (turukuritarvituse direktiivi
ülevõtmine), https://www.riigiteataja.ee/akt/121062016015; Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seadus (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse),
https://www.riigiteataja.ee/akt/107072017001.
58
projekti vältel viibisid praktikal eri asutustes, alustades seaduseelnõusid ettevalmistavatest
ministeeriumidest ja Riigikantseleist ning lõpetades Riigikogu Kantselei, Vabariigi Presidendi
Kantselei, Õiguskantselei Kantselei ja Riigikohtuga. 2017. aastal lõppenud programmis
osalenutel oli võimalik programmi raames osaleda õigusloomes ka erasektori poolel,
stažeerides nt poliitikauuringute keskuses PRAXIS ja ettevõtjaid esindavas Kaubandus-
Tööstuskojas.
Kõiki õigusloomejuristide arendamiseks kavandatud projekte rahastab Euroopa
Sotsiaalfond130.
Hea koostööplatvorm õigusloomejuristide on olnud ka Justiitsministeeriumi juhitav
õigusloomejuhtide ümarlaud. Regulaarselt (enamasti kord kuus) toimuvad ümarlauad
võimaldavad õigusloomes aktuaalsete teemade arutelu kaudu ühtlustada õigusloome taset ja
soodustavad häid koostöösuhteid asutuste vahel. Õigusloomejuhtide ümarlaual osalevad
ministeeriumide õigusosakondade juhid, esindajad Riigikogu Kantseleist, Õiguskantsleri
Kantseleist, Vabariigi Presidendi Kantseleist ja Riigikantseleist.
Teaduskoostöö ei ole keskselt koordineeritud ning partnerid on olnud erinevad sõltuvalt
valdkonnast. Uurimine konkreetsetes valdkondades on vastavate ministeeriumide vastutusala.
Seda teevad erineval määral oma valdkondades Maaelu-, Kaitse-, Sise- ja
Keskkonnaministeerium, samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Haridus-
ja Teadusministeerium. Valdkondlikult on toetatud ka õigusteadust, nt IT-õiguse doktoriõpet
toetab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Justiitsministeeriumil on erinevad
koostöövormid mitme Eesti kõrgkooliga õigusteaduse arendamiseks. Samas on tavaks sõlmida
lepinguid konkreetsete isikutega, mitte ülikoolidega, sest esimene variant on tellijale soodsam.
See mõjub aga negatiivselt ülikooli kui institutsiooni püsimisele ja tugevdamisele.
Ülikoolid otsivad aktiivselt teadustöö rahastamise võimalusi ning kasutavad välisriikidest või
institutsioonidest saadavaid toetusi, kuid selle varjukülg on, et Eesti-spetsiifilised teemad ning
õigusvaldkonnad, millel pole lootust välist toetust saada, jäävad tagaplaanile. Nii puudub riigil
mitmes olulises valdkonnas kvaliteetne sisend, et kujundada poliitikat teaduspõhiselt. Selliste
valdkondade uurimist saab edendada ainult riikliku toetusega.
Arengusuunad
Õigusloome kvaliteedi parandamiseks tuleb jätkuvalt ka uue ÕPPA 2030 alusel süsteemselt
tegeleda õigusloomejuristide oskuste arendamise, taseme ühtlustamise ja järelkasvu
tagamisega. Õigusteadust õpetavate ülikoolide õppekavad ei paku õigusloome perspektiivist
piisavalt valikuvõimalusi, koolitusturul pakutav on mõeldud eelkõige õigust rakendavatele
juristidele ega kata õigusloomejuristide vajadusi. Spetsiaalselt õigusloomejuristidele mõeldud
koolitusi toimub harva, asutused korraldavad neid eraldi, kuid üldine koolitussüsteem praegu
puudub ja järelkasvu ei arendata. Seda tühimikku tuleb täita õigusloomejuristidele kesksete
koolituste korraldamise ja järelkasvu arendamisega – nii tagatakse parem tulemus, väärtustades
130
Vt lähemalt https://www.just.ee/et/oiguspoliitika/parem-oigusloome/projektide-oiguse-kodifitseerimine-ja-
oigusloome-arendamine
59
ühist tööpraktikat ja koostöökogemust ning seades suuremaid nõudmisi kompetentsusele.
Koolituste vahetu tulemus on õigusloomejuristide õigusalaste teadmiste ajakohastumine ja
kinnistumine ning järelkasvuprogrammi vahetu tulemus õigusloomejuristide järelkasvu
tagamine.
Õigusloomejuristide õppevisiidid annavad lisavõimaluse suurendada õigusloomejuristide ja
teiste õigusloomega tegelevate isikute pädevust ja üldisemalt Eesti õigusloome kvaliteeti. Nii
ÕPAS 2018 kui ka ÕPPA 2030 eelnõu näevad ette, et õigusliku lahenduse väljatöötamisel tuleb
võrrelda, kuidas sarnaseid probleeme teistes riikides lahendatakse. Võimalus tutvuda teiste
riikide õiguslike lahendustega ja vahetada teiste riikide ekspertidega kogemusi annab meile
läbimõelduma ja kaalutletuma õigusloome. Seejuures tuleb rõhutada, et võrdlemine ei tähenda
automaatselt teiste riikide õigusnormide ülevõtmist, vaid õpitu ja kogetu tuleb ümber panna just
Eesti konteksti. Ka see on väärtus, kui mujal nähtu tulemusena kinnistub arusaam, et konkreetse
riigi valitud lahendused ei pruugi Eestile sobida. Iga ühiskond on ainulaadne ja ühes toimivad
lahendused ei pruugi teises sugugi sobivad olla.
Nii õigusloomejuristide regulaarsed koolitused, järelkasvuprogramm kui ka õppevisiidid
saavad Euroopa Sotsiaalfondi toel jätkuda 2020. aasta lõpuni, kuid edasi peab Eesti riik ise
nende tegevuste rahastamiseks vahendid leidma. Seepärast tuleb leida lahendus, kuidas
koolitusi pärast EL rahastuse lõppu jätkata. Kuna õigusloomejuristide keskne arendamine on
kokkuvõttes siiski säästlikum kui igas asutuses selle eraldi korraldamine või üldse tegemata
jätmine, mis pikas perspektiivis võib halvendada õigusloome kvaliteeti, tuleks küsimus
lahendada õigusloomeüksuste omavahelises koostöös.
Hea õigusloome põhimõtete rakendamises on oluline roll tippjuhtidel. Selleks nimetab ÕPPA
2030 sõnaselgelt ära tippjuhtide koolitamise vajaduse nende teadlikkuse tõstmiseks.
Koolitusprogrammi koostamine ja koolitamine on võimalik tellida teadusasutustelt, kuid
programmi koostamine peaks toimuma Riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskuse
juhtimisel, kaasates eri teemade koolitusplokkide loomisse asjaomased asutused (nt õiguskeele
puhul Justiitsministeeriumi ja Riigikogu Kantselei keeletoimetajad ning Eesti Keele Instituudi;
mõjuanalüüsi puhul Justiitsministeeriumi mõjuanalüütikud, Riigikantselei strateegiabüroo,
Riigikontrolli, Riigikogu Kantselei jne).
Õigusloojate töö kvaliteeti mõjutab ka see, kui hästi nende töövahendid nende tööd toetavad.
Töövahendite all on siinkohal mõeldud võimalusi, mida infotehnoloogia saaks õigusloojate töö
kergendamiseks ja töö kvaliteedi parandamiseks pakkuda. Õigusloojate peamine töövahend on
Word, kuid selles puuduvad eraldi õiguslooja vajadusi arvesse võtvad võimalused. Loodavad
dokumendid ei ole andmetöötluse mõttes töödeldavad. Puuduvad automatiseeritud tegevused
ja võimalused. Igas menetlusetapis luuakse uued dokumendid, mis on avalikkusele nähtavad
sama dokumendihaldussüsteemi erinevates vaadetes või erinevates dokumendihalduse
süsteemides. Arvestades olemasolevaid infotehnoloogilisi võimalusi, peaks õiguslooja
töövahend täitma järgmisi eesmärke: 1) parandab ja ühtlustab õigusloome kvaliteeti; 2)
võimaldab kasutusmugavust õigusloojale; 3) vähendab tehnilise töö mahtu; 4) muudab
õigusloome läbipaistvamaks. Seetõttu näeb ÕPPA 2030 eelnõu ette, et tuleb analüüsida ja
arendada uusi tehnilisi võimalusi ja koostöövorme, mis toetaks hea ja kvaliteetse õiguse
60
loomist. Õigusloomemenetlust silmas pidades peaks õigusloojate töövahendi parendamine
toimuma kõigi nende asutuste omavahelises koostöös, kes menetlusega seotud on.
Jätkuvalt on õigusteaduses kõige olulisem kvaliteetse eestikeelse õigushariduse tagamine, mis
annaks tudengitele põhjaliku ülevaate Eesti õigussüsteemist ning valmistaks nad ette ka ise
Eestis õigust praktiseerima. Rahvusvaheline õpe on sellisele haridusele kasulik täiendus, kuid
ei suuda seda asendada. Tulevikku vaadates on õigusteaduses nagu paljudel teistelgi aladel
kvaliteetse järelkasvu saamiseks vajalik senisest suurem interdistsiplinaarsus ning eri
valdkondade tihedam sidumine. Teine oluline asi, millele tuleb õigusõppes senisest rohkem
tähelepanu pöörata, on võrdleva komponendi suurendamine (selle sissetoomine erinevatesse
õigusainetesse). Seejuures on olulised nii teadmised kui ka metoodika erinevate süsteemide
võrdlemiseks. Tudengite paremaks ettevalmistamiseks on oluline tõsta ka nende üldoskusi –
sellele aitavad suuresti kaasa praktikavõimalused.
Nii kvaliteetse õigusõppe kui ka teaduspõhise poliitikakujundamise seisukohast on oluline leida
ülikoolidele ja eeskätt teadusele jätkusuutlik rahastamismudel. Selleks saab riik toetada mõne
valdkonna doktoriõpet, tellides ülikoolidelt nii konkreetseid uuringuid kui ka akadeemilist
kompetentsi mingis valdkonnas, pakkuda välja ühiskonnale huvi pakkuvaid teadustööde
teemasid, sõlmida institutsionaalseid lepinguid, toetada valdkonna konverentse, trükiseid jne.
Oluline on riiklik rahastus eelkõige selliste õigusteaduse valdkondade uurimiseks, mis mujalt
toetust ei saa, aga on ühiskonna ja Eesti õigusteaduse arengu seisukohast siiski olulised.
VI. Aruandlus ja ajakohastamine
Regulaarse aruandmise tagamiseks on sätestatud peaministrile kohustus esitada alates 2019.
aastast igal aastal Riigikogule aruanne õiguspoliitika põhialuste arvestamise kohta
õiguspoliitika kujundamisel ja otsuste elluviimisel. Lisaks ettekandele põhialuste rakendamise
kohta annab peaminister ülevaate eelseisval perioodil planeeritavatest õigusloomealgatustest.
ÕPAS 2018 aruandlus on toimunud samuti ettekande vormis Riigikogu täiskogule. Ettekande
on valitsuse nimel teinud justiitsminister. Mitmetes riikides teeb parlamendi ees eelseisva
perioodi õigusloomeplaanidest ülevaate peaminister131. Valitsuse peamine poliitika
kujundamise vahend on õigus, mistõttu on põhjendatud, et selle rakendamise kohta annab aru
nimelt peaminister, kes valituse juhina on paremal positsioonil rääkima kogu valitsuse nimel.
Aasta-aastalt on Riigikogu liikmete huvi ettekande vastu suurenenud, mida näitab näiteks
ettekande järel esitatavate küsimuste arvu kasv. Samas tuleb tunnistada, et täiskogu
ettevalmistav komisjoni istung (siiani õiguskomisjon) võiks kasutada võimalust arutleda
õiguspoliitika arengu üle nii heade kui ka halbade näidete kaudu, laiemas ringis ja põhjalikumalt
kui seni. Arvestades, et õiguspoliitika on olemuselt väga horisontaalne ja igal valdkonna eest
vastutaval ministril on oma valitsemisala küsimused, millele teistel on vastust anda keeruline,
võiks kaaluda, kas kutsuda Riigikogu komisjoni arutelule osalema ja aru andma ka nende
131
Nt Taanis. Nii Norras kui Suurbritannias peab valitsuse poliitikat tutvustava kõne parlamendi istungjärgu
alguses riigi kroonitud pea.
61
valdkondade ministrid, kelle valitsemisala õiguspoliitika kujundamisel kuidagi eriliselt eelmise
perioodi jooksul silma on jäänud. Laiema ringi ministrite, aga ka näiteks mõnede tippametnike
(kantslerite, asekantslerite) kaasamine võiks anda märku, et õigusaktide kvaliteet ei ole ainult
justiitsministri mure ja vastutus. Reaalne kohustus hea õigusloome põhimõtete järgimata
jätmisest parlamendis aru anda võiks õigusloomepraktikat positiivselt mõjutada. Samuti võiks
kaaluda kõlapinna ja aruteluteemade avardamiseks Riigikogu komisjonide ühisistungite
korraldamist, kuivõrd ka teistes Riigikogu komisjonides menetletakse seaduseelnõusid.
Õigusloomeplaanide tutvustamine Riigikogule võimaldaks anda selgema ülevaate valitsuse
plaanidest. Praegu üldjuhul ministeeriumid küll käivad valdkonna komisjonides oma
õigusloomeplaane tutvustamas, kuid tervikpilti Riigikogu liikmetele ei esitata.
Õigusloomeplaanide selline tutvustamine Riigikogule nõuaks mõningaid muudatusi praeguses
õigusloomeplaanide kogumise protsessis, mis paraku käib aeglaselt ega pruugi alati sisaldada
kõiki kavatsusi, mis ministeeriumide tööplaanides sees.
Arengudokumendi ajakohasuse ja aktuaalsuse tagamiseks vaadatakse see üle üks kord
kehtivusajal, s.o viie aasta järel alates kehtima hakkamisest. See on oluline, et niivõrd
pikaajalise, aastani 2030 kavandatud arengudokumendi sisus saaks arvesse võtta olulisi muutusi
ja arengut õiguspoliitika kujundamises.
VII. Õiguspoliitika põhialustega kaasnevad mõjud
Õigusloome põhisuundades on väljendatud 11 olulisemat praktilist eesmärki:
1. Vähendada õigusloome mahtu.
2. Vähendada olemasolevat halduskoormust ja vältida uue teket.
3. Suurendada väljatöötamiskavatsuste rolli seaduseelnõude menetluses.
4. Koondada mõjuanalüüsi vahendid oluliste mõjude analüüsimiseks.
5. Muuta mõjuanalüüsid alternatiivide (võrdlemise) põhiseks.
6. Suurendada kvantitatiivsete andmete osa mõjuanalüüsis.
7. Suurendada järelhindamiste hulka.
8. Parandada õiguskeele taset.
9. Parandada õigusloomejuristide pädevust.
10. Parandada olulise õigusteabe kättesaadavust ja suurendada õigusloomemenetluse
läbipaistvust.
11. Teavitada Riigikogu ja laiemat avalikkust põhialuste rakendamisest.
62
Eesmärkidega kaasnevad vahetud mõjud valitsussektorile (riigiasutuste korraldusele ja
igapäevatööle), samuti majanduslikud mõjud ettevõtluskeskkonnale ning sotsiaalsed mõjud
kodanikuühiskonnale. Järgnevalt on üksikasjalikumalt vaadeldud kõiki eesmärke eraldi.
Eesmärk I. Vähendatakse õigusloome mahtu. Mahu vähendamiseks lepitakse valitsuse
tasandil kokku ühtses lähenemisviisis, kuidas mahtu vähendatakse.
Sihtrühm I-I: valitsusasutused, laiemalt avaliku sektori asutused
Soovitud mõju I-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärgiks on ümberkorraldused valitsusasutuste töös. Senisest enam ressurssi suunatakse
õigusloome planeerimisele, alternatiivide otsimisele ja probleemide sisulisele lahendamisele
ning piiratakse ressurssi, mis kulub eelnõude õigustehnilisele valmistamisele. Muudatustega
taotletavaks eesmärgiks on õigusloome kõrgem kvaliteet vähema mahu juures ning seeläbi
aktide parem püsivus ajas – läbimõeldud seadust ei ole põhjust hooajaliselt muuta. Eesmärk on
saavutatud, kui toimub ka nihe valitsusasutuste organisatsioonikultuuris ning õigusaktide
loomisele suunatud planeerimine ja käitumine asendub probleemide lahendamisele suunatud
tegutsemisega.
Teatud määral kaasneb tõhusama planeerimisega juba iseeneslik seadusloome mahu
vähenemine, kuna aktid on põhjendatumad ja läbimõeldumad (mõju toetavad eesmärgid III, IV
ja V, mis kõik on mõeldud planeerimisetapi tõhustamiseks). Valitsusasutuste töökoormus
seejuures ei suurene ega vähene, muutuvad osategevuste töömahud – osa õigusloomele kulunud
ressursist (eeskätt ametnike tööajast) liigub tehnilisest õigusloomest planeerimis- ja
ettevalmistusetappi.
Kui eesmärgi saavutamiseks rakendatakse teiste riikide eeskujul „üks sisse, n-arv välja“
lähenemist, tähendaks see selget arvepidamist lisanduvate koormust tekitavate normide üle.
Kuna enamasti on teistes riikides sellisel juhul kasutatud just lisanduva koormuse seiramist
standardkulu mudeli rakendamise kaudu, siis juhul kui Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi koordineerimisel halduskoormuse mõõtmine viidaks
ühtsetele alustele valitsuses, ei tooks lisanduva koormuse üle arvestuse pidamine enam
iseenesest täiendavat töökoormust.
Sihtrühm I-II: kodanikud
Soovitud mõju I-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Muudatus tugevdab kodanikuühiskonda ja lihtsustab selle toimimist. Stabiilne õiguskeskkond
suurendab usku püsivasse kodanikuühiskonda, muudab hõlpsamaks valitsemise mõistmise,
samuti võimaldab arusaadav õiguskeskkond kodanikel kergemalt osaleda ja kaasa rääkida. Ajas
püsiva õigusloome korral väheneb inimeste ajakulu ja vajadus tähele panna, mis muidu kaasneb
pidevalt muutuvate seadustega kursis olemiseks, nende järgimiseks ja ümberkohanemiseks.
Stabiilne õiguskeskkond muudab kodanikuks olemise ja kodanikukohuse täitmise hõlpsamaks
– ajas stabiilsed riigipoolsed ootused hõlbustavad nendele ootustele vastamist.
63
Sihtrühm I-III: ettevõtjad
Mõju I-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Püsiv õiguskeskkond vähendab ettevõtjate halduskoormust, mis kaasneb uute regulatsioonide
tundmaõppimisega, ettevõtja protsesside ümberkujundamisega ning seaduse järgimisega. Mida
lihtsam ja üheselt mõistetavam on õiguskeskkond, seda turvalisem on ka ettevõtluskeskkond ja
vastupidi – pidevalt muudetav õiguskord kahjustab ettevõtluse jätkusuutlikkust, muudab
ettevõtjate majandustegevuse keerukaks ning tuleviku ettearvamatuks. Majandusarengu
soodustamiseks ja riigi konkurentsivõime parandamiseks on tarvilik stabiilne ja mõistetav
õiguskeskkond, millele eesmärk suunatud ongi.
Eesmärk II. Vähendatakse olemasolevat halduskoormust ja välditakse uue teket.
Sihtrühm II-I: valitsusasutused
Soovitud mõju II-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Bürokraatia ohjeldamine ei ole üksnes ettevõtjate huvides, vähene bürokraatia parandab ka
valitsusaparaadi toimimist. Kui nähtav osa bürokraatiast on suunatud avalikust sektorist välja,
siis ka valitsusasutuste sees ja vahel on vaja ohjeldada asjaajamiskohustuste hulka, vähendada
funktsioonide dubleerimist ja teabe kadumist süsteemi. Tarbetust asjaajamisest vabanev
ressurss on võimalik suunata valitsusasutuste põhifunktsioonide täitmisesse. Eesmärgiks on
ohjeldada bürokraatiat, et vähendada asjatut kommunikatsiooni ning eesmärgitult toodetud
(kasutuseta) teabe hulka. Tehniliselt toob bürokraatia vähendamine endaga kaasa töökorralduse
muutmise valitsusasutustes – vähem asjatuid ja dubleerivaid protseduure ning tühje kohustusi.
Halduskoormuse mõõtmise koordineerimisega seotud ülesanded on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumil, kuid oluline roll on selles ka Statistikaametil.
Sihtrühm II-II: kodanikud
Soovitud mõju II-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Kui riigiga suhtlemine on ajamahukas, keerukas või segane, kaob usaldus süsteemi vastu.
Kodanikuühiskonna toimimiseks peab riik olema kodanike teenistuses, mitte vastupidi –
koormaks kodanikele nende asjade ajamisel. Eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ning
ühtlasi kodanike halduskoormust ning hõlbustada inimeste suhtlemist riigiga. Seeläbi paraneb
inimeste sidusus riigiga ning tugevneb kodanikuühiskond.
Sihtrühm II-III: ettevõtjad
Soovitud mõju II-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Vähem bürokraatiat tähendab üheselt vähemat halduskoormust – ettevõtjate kulu riigiga
suhtlemisel. Halduskoormus on töötajate tööaja kaudu ettevõtjate jaoks otseselt väljendatav
rahas. Eesmärgiks on hõlbustada ettevõtjate lävimist riigiga, vähendada nende halduskoormust
64
ning seeläbi otseselt ettevõtluse põhiülesandega mitte seotud kulusid. Vabaneva ressursi saavad
ettevõtjad oma äranägemise järgi suunata põhitegevusse, innovatsiooni või investeeringuteks.
Eesmärk III. Suurendatakse VTK rolli seaduseelnõude menetlemisel. VTK rolli
suurendamiseks a) vähendatakse seaduseelnõude hulka, mis on valminud ilma eelneva VTK-
ta ja b) VTK-s planeeritud muudatuste arutelu toimub Riigikogus.
Sihtrühm III-I: Riigikogu
Soovitud mõju III-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on VTK-de Riigikogusse (valdkonna komisjoni) arutamiseks esitamise kaudu kaasata
Riigikogu juba võimalikult varases faasis – eesmärgiga tagada VTK-le järgneva võimaliku
eelnõu sujuvam menetlus hilisemas faasis Riigikogus. Aastal 2017 koostati valitsuses kokku 39
VTK-d. Arvestades, et ÕPPA 2030 eesmärk on vähendada selliste seaduseelnõude hulka, mis
on valminud ilma VTK-ta, võiks reaalseks pidada VTK-de arvu kasvu u 75-ni aastas. Neist
igaühe puhul selle ühekordne arutamine Riigikogu komisjonis ei mõjutaks oluliselt Riigikogu
töökoormust. Arvestades, et Riigikogu asjaomane komisjon saab ise otsustada, milliste VTK-
de arutelu ta soovib komisjonis pidada, ei pruugi arutelu hõlmata kõiki VTK-sid, mille valitsus
Riigikogule esitab.
Sihtrühm III-II: valitsusasutused
Soovitud mõju III-II: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on jätkata õigusloomemenetluse kujundamist, suurendades planeerimisfaasi olulisust
õigusloomes. Selleks jätkatakse valitsusasutuste töökorralduse ja menetluste suunamist ning
suurendatakse väljatöötamiskavatsuste rolli – nii üldist koostamise sagedust, sisukust kui ka
mõjukust. Soovitud mõjuks on muudatused valitsusasutuste töökorralduses, kus alati, kui
kavandatakse oluliste mõjudega muudatusi, koostatakse esmalt väljatöötamiskavatsus. Seeläbi
on võimalik vältida tulevasi vigu seaduste kujundamisel (eesmärki toetavad ka eesmärgid V ja
VII – õiguslike lahenduste töökindluse eelnev ja järgnev kontroll).
Väljatöötamiskavatsus ei ole mõeldud üksnes õigusloome koordineerimiseks valitsusasutuste
väliste partneritega, vaid ka teiste valitsusasutustega, samuti on see organisatsioonisiseseks
alusdokumendiks õigusloomeinitsiatiivide kooskõlastamisel. Seega hõlbustab VTK
kommunikatsiooni mitmel tasandil ning aitab jagatud teadmise kaudu vältida võimalikke vigu,
kontrollida muudatuste vajalikkust ja teostatavust ning vältida olukordi, kus konkureerivad
valitsusasutuste paralleelsed õigusloomeinitsiatiivid ühe ja sama probleemi lahendamiseks.
Eesmärgi täitmine ei too kaasneva mõjuna kaasa valitsusasutuste töökoormuse pikaajalist
kasvu. VTK avaliku arutelu tulemuste arutelu plaanimine pikendab mõneti
õigusloomemenetlust – esmajoones sõltub see ajast, millal Riigikogu asjaomane komisjon
otsustab teema komisjoni istungi päevakorda arvata. Kui aga VTK esitada Riigikogule
paralleelselt avalikule arutelule esitamisega ja komisjonis teema arutamise aeg leppida
Riigikoguga jooksvalt kokku (sõltuvalt VTK kohta tagasiside laekumisest), ei pruugi menetlus
pikeneda märkimisväärselt. Lisaks on Riigikogul võimalik valida, millistel teemadel ta soovib
65
valitsuse esindajatega VTK-sid arutada ja millistel mitte. Mõju väljendub ressurssi
ümbersuunamises ning tulemuseks on organisatsioonide tõhusam probleemide lahendamine
kvaliteetse õigusloome abil.
Sihtrühm III-III: kodanikuühendused, kodanikud
Soovitud mõju III-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Väljatöötamiskavatsus on avalik dokument ning annab kodanikuühendustele võimaluse saada
kaasatud õigusloome planeerimisse. Õigusloomes osalemine, selle kaudu ühiskonna
korraldamises kaasarääkimine, ideede pakkumine probleemide lahendamiseks ning asjakohane
diskursus on kodanikuühiskonda kujundavateks peamisteks elementideks. Seetõttu on eesmärgi
täitmisega kaasnevaks mõjuks kodanikuühiskonna tugevnemine ning riigi, kodanike ning
kodanikuühenduste tugev sidusus.
Sihtrühm III-IV: ettevõtjad, ettevõtjaid ühendavad erialaliidud
Soovitud mõju III-IV: mõju majanduskeskkonnale (majanduslik mõju)
Sarnaselt ühendustega avaneb ka ettevõtjatele ning neid esindavatele organisatsioonidele
võimalus saada kavandatavatest seadusemuudatustest varakult informeeritud. VTK loob
võimaluse kavandatud muudatuste planeerimises osaleda, juhtida tähelepanu võimalikele
riskidele, täpsustada kaasnevat kulu ja tulu ettevõtjatele ning majandusele ja pakkuda
alternatiivseid ideid probleemide lahendamiseks. Läbipaistev ja avatud õigusloomeprotsess
loob vähemalt osalise kindluse seadusemuudatuste põhjendatuses, aitab vältida vigu ja
maandada riske ning seeläbi parandab majandus- (ja õigus-)keskkonda.
Eesmärk IV: Mõjuanalüüsi vahendid suunatakse oluliste mõjudega eelnõude jaoks.
Selleks tõhustatakse filtersüsteemi olulisuse määramiseks.
Sihtrühm IV-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju IV-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Mõjuanalüüside teostamiseks vajalik ressurss (nii töötundide kui ka raha näol) on
valitsusasutustes piiratud. Eesmärgiks on koondada kriitiline kogus eksperditeavet ning aega
kõige olulisemate alternatiivide võrdlemiseks. See eeldab omakorda tõhusa
selektsioonisüsteemi olemasolu, mille abil eristada kõige olulisemaid muudatusi. Eesmärgiga
kaasneb valitsusasutuste töökorralduse muutus ning soovitud mõjuks on tõhusam
ressursikasutus mõjuanalüüsis, kus vahendite killustamise asemel on need koondatud. See
tähendab senisest põhjalikumaid mõjuanalüüse põhimõttelisemate alternatiivide võrdlemiseks.
Kaudseks soovitud mõjuks on see, et enim vahendeid kasutatakse kohtades, kus otsustajad
vajavad teadmistepõhiste otsuste tegemiseks võrdlusinfot. Seeläbi paraneb õigusloome
kvaliteet ning omakorda muutub tõhusamaks riigivalitsemine. Riigikogu peab tagama selle, et
menetlusse võetud eelnõude olulistele muudatusettepanekutele oleks lisatud mõjuanalüüs.
Arvestades, et Riigikogu Kantselei juures on olemas nii analüüsiüksus kui ka Arenguseire
66
Keskus ja võimalik on teavet küsida ka valdkonna ekspertidelt ministeeriumides, ei näi
põhjendatud selle ülesande täitmiseks lisavahendeid planeerida.
Sihtrühm IV-II: kodanikud
Soovitud mõju IV-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Ühiskonna jaoks muutuvad poliitiliste ja õiguslike valikute tegemise süsteem ja valikute
tagamaad senisest selgemaks. Eristatud on prioriteetne ja sekundaarne teave, olulised otsused
on põhjendatud ja valikute tegemise loogika arusaadav. Arvestades, et ka ühiskonna üldine
tähelepanuvõime on piiratud, koondub avalik diskursus põhimõttelisematele valikukohtadele.
See loob eeldused paremaks ühiskonna ja valitsusaparaadi dialoogiks ja koostööks, kodanikud
ei võõrandu riigist ja kaudselt paraneb kodanikuühiskonna toimimine tervikuna.
Eesmärk V. Mõjuanalüüsid muudetakse alternatiivide põhiseks. Selleks a) kontrollitakse
lahendusvariantide mõju ja b) avardatakse seaduslooja võimalusi teha katsetusi ja viia ellu
katseprojekte, näiteks, kutsudes seadus ellu piiratud perioodiks või üksnes piiritletud sihtrühma
peal lahenduse katsetamiseks.
Sihtrühm V-I: valitsusasutused
Soovitud mõju V-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärgiks on tekitada valikute paljusus õiguslike otsuste vastuvõtmisel. Kui langetatud on
põhimõtteline poliitiline otsus, siis ka selle raames on võimalik mitu õiguslikku valikut,
rääkimata paljudest tehnilistest lahendustest. Kõik valikud ei ole omavahel võrdsed ning
alternatiivid toovad enestega kaasa erinevaid positiivseid ja negatiivseid mõjusid. Olukorras,
kus ühe ainuvõimaliku lahendi asemel vaadeldakse mitut alternatiivi, tekib võimalus valida
võimalikult positiivsete mõjudega alternatiiv ja neutraliseerida võimalusel negatiivsed mõjud.
Õiguslikud otsused muutuvad seeläbi teadmuspõhiseks. Valitsusasutustes toob see endaga
kaasa eeskätt mõtlemismudeli muutuse – ühe ainuõige valiku asemel on tarvis kaaluda mitut
alternatiivi. Paljuski toimub alternatiivide üle otsustamine väljatöötamiskavatsuse koostamise
käigus, seega on antud eesmärk ja tulenevad mõjud seotud III eesmärgi saavutamisega
(suurenenud VTK-de roll).
Eesmärgiks on laiendada õigusloojate võimalusi kontrollida lahenduste mõju piiratud
sihtrühmale suunatud seaduste, katseprojektide ning ajutise kehtivusega seaduste abil. See loob
valitsusasutuste õigusloojatele senisest oluliselt laiema vahendite ringi, millega enne õigusakti
lõplikku koostamist kontrollida kavandatud muudatuste toimet. Kontrolli tulemusel omakorda
väheneb eksimuste ja mitte toimivate lahenduste hulk. See tähendab kaudselt tõhusamat
õigusloomet ja hiljem väiksemat ajakulu vigade parandamisel. Üldiseks eesmärgiks on
kvaliteetsem ja töökindlam õigusloome, mille kohendamise, parandamise ja ümbertegemisega
hiljem pidevalt tegelema ei pea – lahenduste kontroll tagab senisest töökindlama regulatsiooni.
67
Varase testimise eesmärgiks on vähendada uute õigusaktide kehtestamisel tekkida võivaid vigu,
kontrollida regulatsioonide eesmärgipärasust ja tõhusust ning testida neid võimalike vigade ja
vastuolude suhtes.
Sihtrühm V-II: kodanikud
Soovitud mõju V-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Kodanikud mõistavad mõjuanalüüsis kajastatud probleemide põhjusi ja tagajärgi ning
võimalikke lahendusvariante koos positiivsete ja negatiivsete järelmitega. See loob tugevama
sidususe ja eeldused seaduste järgimiseks, eeldusel, et need seadused põhinevad otsustel, mis
on tehtud arusaadavatel põhjustel (nõustutakse siis nende põhjuste ja poliitiliste otsustega või
mitte). Eesmärgiks on saavutada läbipaistvam ja põhjendatum õigusloome, mis omakorda
parandab ühiskonna sidusust ja kodanikuühiskonna toimimist.
Sihtrühm V-III: ettevõtjad
Soovitud mõju V-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Läbi lahenduste katsetamise antakse ettevõtjatele praktiline võimalus õppida esmastest
näidetest, seada ettevõtja valmis seadusemuudatuseks ja katsetada lühiajaliselt uut õigust. See
annab ettevõtjatele esmase kogemuse ja seab nad paremini valmis muudatusteks, misläbi uus
regulatsioon ei tule üllatusena ega tundu keeruline ega põhjendamatu. Kaasatus ja varane
teavitamine muudavad ettevõtjad koostöövalmimaks ning seeläbi paraneb kaudselt
majanduskliima ning võib-olla ka ettevõtjate käitumine maksumaksjatena. Teiseks annab
praktilises katses osalemine ettevõtjale vahetu kogemuse, et anda tulevase regulatsiooni kohta
tagasisidet riigile – isegi kui on vastu võetud poliitiline otsus regulatsiooni vajalikkuse kohta,
on selle kehtestamisel reeglina palju nüansse ning tehnilisi detaile, mis võivad ettevõtjat
mõjutada enam kui planeeritavate muudatuste keskne eesmärk. Õigusaktide tõhususe kontroll
planeerimisfaasis loob võimaluse kõrvaldada seaduse mõtte jaoks kõrvalised tehnilised detailid,
mis on ettevõtjate jaoks tülikad. Nii on võimalik vältida olukorda, kus ettevõtjate protest ei ole
suunatud planeeritud muudatuse, vaid selle rakendamise viisi vastu.
Eesmärk VI. Suurendatakse kvantitatiivsete andmete osa mõjuanalüüsis. Kvantitatiivsete
andmete laialdasemaks kasutamiseks levitatakse tunnustatud analüüsimeetodeid. Selleks a)
hõlbustatakse ligipääsu olemasolevatele andmetele ja b) luuakse mõjuanalüüsi tööriistakast.
Sihtrühm VI-I: valitsusasutused
Soovitud mõju VI-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk hõlbustab valitsusasutustes mõjuanalüüsiga tegelevate üksuste ja ametnike tööd.
Arvestades, et andmete hankimine on üks komplitseeritumaid osasid kvantitatiivse analüüsi
teostamisel, annab eesmärgi saavutamine nii töökoormuse languse andmete hankimisel kui ka
kvaliteetsematele andmetele rajatud analüüsid. Andmete hankimine on ka väga ajamahukas,
68
mis tähendab, et lüheneb korraliku mõjuanalüüsi tegemiseks vajalik periood – esimene ja
tülikas etapp õnnestub kokku suruda.
Sarnaselt andmetele ligipääsu loomisega hõlbustavad valitsusasutustes mõjuanalüüside
tegemist ka analüüsimeetodite tööriistakasti koostamine ja halduskoormuse töövahendi
loomine. Tulemus on sama – lühema perioodi jooksul on tänu ligipääsetavale ja avalikult
kasutatavale töövahendile võimalik saavutada parem tulemus. Lisaks tekib võimalus kasutada
analüüsimeetodeid kohtades, kus varem teadmiste või vahendite puudumise tõttu seda teha ei
saanud, see tähendab võimalust varustada mõjuanalüüsiga enam olulisi otsuseid.
Suurem kvantitatiivsete andmete maht toetab omakorda V eesmärgi täitmist – alternatiivide
võrdlemist mõjuanalüüsis. Ilma kvantitatiivsete andmeteta, millega kirjeldatakse alternatiivide
mõjusid, on keeruline neid mõjusid omavahel võrrelda. Arvandmete olemasolu loob eelduse
selgeteks ja üheselt mõistetavateks võrdlusteks.
Eesmärgi saavutamine nõuab koordineerivat tööd Statistikaametilt (andmete kättesaadavus) ja
Justiitsministeeriumilt (mõjuanalüüsi tööriistakasti loomine).
Sihtrühm VI-II: kodanikud
Soovitud mõju VI-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Eesmärgi täitmisel on kodanikuühiskonnale positiivne mõju – kodanike jaoks asetuvad
prognoositavad seadusemuudatuste tulemused tunnetuslikku perspektiivi, eesmärgid ja nende
tagajärjed muutuvad arvuliselt võrreldavaks ja arusaadavaks. Seeläbi on kodanikel lihtsam
kujundada oma isiklikku arvamust ja jälgida poliitilist debatti, teades valikutega kaasnevat
arvulist tulu ja kulu. See omakorda elavdab kodanikuühiskonda, annab võimaluse kaasa mõelda
ja kaasa rääkida.
Sihtrühm VI-III: ettevõtjad
Soovitud mõju VI-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Ettevõtjatel on kvantitatiivsete mõjuanalüüsi andmete olemasolul lihtsam teha äriarvestusi
prognoosimaks majandus- ja ärikeskkonna tulevikku ning seeläbi võtta vastu äritegevuseks
vajalikke otsuseid, tehes seda samuti kvantitatiivsetele andmetele tuginedes. Kvantitatiivsete
andmete laiem kasutus toob kaasa ettevõtluskeskkonna parema prognoositavuse, mis omakorda
elavdab majandust tervikuna. Tehnilise ja majandusliku innovatsiooni üheks eelduseks on
piisav arvandmete olemasolu ja kättesaadavus.
Eesmärk VII. Suurendatakse järelhindamiste hulka. a) Järelhindamise koordineerimiseks
luuakse vastav seirevahend; b) järelhindamisaruanded esitatakse Riigikogule.
Sihtrühm VII-I: Riigikogu
Soovitud mõju VII-I: mõju riigiasutuste korraldusele
69
Valitsus esitab järelhindamisaruanded seaduses ettenähtud tähtpäevaks Riigikogule.
Järelhindamisaruannet arutatakse Riigikogu asjaomases komisjonis, misjärel saab teha
järeldusi, kas kehtiv regulatsioon vajab täiendamist, muutmist, kehtetuks tunnistamist või mitte.
Mõistagi on järelhindamisaruandeid võimalik arutada Riigikogu komisjoni või fraktsiooni
algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogu istungil.
Sihtrühm VII-II: valitsusasutused
Soovitud mõju VII-II: mõju riigiasutuste korraldusele
Suurema järelhindamiste arvuga kaasneb valitsusasutustele ka suurem töökoormus ja vajadus
lisaressursi järele – seda nii töötundidena kui ka mõjuanalüüsi ekspertidena. Vajalik ressurss
tekib eesmärgi I (vähem regulatsiooni) realiseerumisel – väiksem arv seaduseelnõusid tähendab
vähem juriidilise teksti kirjutamist ja vähem mõjuanalüüse. Tööjõud ja ajakulu liiguvad
tööprotsessis eri etappide vahel ja kokkuvõttes töökoormus tervikuna ei suurene.
Eesmärgiga tagatakse, et kavandatud ja jõustatud regulatsioon on töökindel ja tõhus. Kui
eesmärk V aitab kaasa esmase töökindluse hindamisele varases planeerimisetapis (eesmärk V
– kontrollitakse lahenduste mõjusid), siis teine hindamine toimub jõustumise järel ja annab
tagasisidet, kas jõustatud seadusemuudatus ka tegelikult praktikas toimis ja oma sihte täitis.
Suurem järelhindamiste hulk võimaldab valitsusasutustel teostada õigusloomes tehtud vigade
kontrolli ja tõsta tõhusust, samuti mõista selgemalt sündmuste põhjusi ja tagajärgi ning leida
varasemates mõjuanalüüsides tehtud vigasid – järelhindamine on tagasisidesüsteem ka ex-ante
mõjuanalüüside kohta. Üldiseks eesmärgiks ja soovitud tulemiks on eesmärgipärasem
õigusloome.
Sihtrühm VII-III: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju VII-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Kodanikel ja ettevõtjatel tekib kindlus nii uute kui ka vanade seaduste eesmärgipärasuses,
samuti muutub nähtavaks ja arusaadavaks tagasiside varasematele otsustele. See võimaldab
vastavalt järelhindamise tulemustele ümber kujundada oma arvamusi ja veendumusi ühiskonda
mõjutavate õigusmeetmete kohta. Tekib ka parem arusaamine põhjuse-tagajärje ahelast.
Sellised mõjud loovad parema aluse ühiskondlikus elus osalemiseks ning muudavad avalikku
ühiskonnakorraldust puudutava diskursuse sisukamaks ja konstruktiivsemaks.
Eesmärk VIII. Parandatakse õiguskeele kvaliteeti, a) katsetades õigustekste lugejate peal ja
b) soodustatakse keeletoimetajate koostööd.
Sihtrühm VIII-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju VIII-I: mõju riigiasutuste korraldusele
70
Eesmärgiks on parem õiguskeel ja keeleliselt asjatundlikumad õigusloojad. Valitsusasutuste
jaoks tähendab see õiguskeele alase kompetentsi koondamist, tunnustamist ja arendamist. Mõju
avaldub toetavate tegevuste kaudu, nagu koolitused, teabepäevad, hea praktika levitamine ja
ekspertidevahelise arutelu soodustamine parimate otsuste vastuvõtmiseks. Ka katsetatakse uut
terminoloogiat ja õigusteksti tervikuna tulevase lugeja peal. Eesmärgi saavutamiseks on
olulised organisatsioonikultuuri puudutavad muudatused, kus senisest enam hinnataks
korrektset õigusteksti ning soodustataks õiguskeele arendamist organisatsiooni sees.
Sihtrühm VIII-II: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju VIII-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Selgem seaduse tekst, sealhulgas läbimõeldud terminoloogia, arusaadav struktuur, selge ja
ühene väljenduslaad aitavad seadusest lihtsamini aru saada. Paremini mõistetav õigustekst jääb
lihtsamalt meelde, vastav teadmine juurdub inimestes sügavamalt ja soodustab seeläbi ka
seaduste järgimist – kodanik käitub talle seatud ootustele vastavalt, kui need ootused on selgelt
väljendatud, tema jaoks arusaadavad ja täidetavad.
Ka aitab selge ja üheselt mõistetav keelekasutus vähendada võimalike (kohtu)vaidluste hulka,
mis on tingitud seadusandja sõnadele omistatud erinevatest tõlgendustest. Seega on kaugemaks
eesmärgiks ka vähem seaduse sõnastusest otseselt või kaudselt tingitud kohtuvaidlusi.
Eesmärk IX. Tõstetakse õigusloomejuristide taset. Taseme ühtlustamiseks ja soorituse
parandamiseks korraldatakse õigusloomejuristidele a) koolitusi, b) arendatakse järelkasvu
programmi, lisaks c) avardatakse praktika- ning ametikohtade vahelise rotatsiooni võimalusi.
Sihtrühm IX-I: valitsusasutused ja põhiseaduslikud institutsioonid
Soovitud mõju IX-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on parandada õigusloomejuristide pädevust, samuti tõsta huvi avalikus teenistuses
õigusloojana töötamise vastu. Laiem teadmistering, rohkem erialaseid kogemusi erinevates
valdkondades ja praktika valitsusasutustes ei tähenda pelgalt kompetentsi kasvu eksimuste
vähendamise ja eesmärgipärase korrektse töösoorituse tähenduses, vaid ka paremat oskust luua
seoseid, analüüsida nähtusi ning mõista sündmuste põhjusi. Rotatsiooni abil paraneb vahetult
ka valitsusasutuste vaheline kommunikatsioon. Samuti toimivad organisatsioonisisesed
koolitused, kus lisaks kogemuste ja teadmiste edasiandmisele tekivad eeldused edasiseks
suhtluseks ja koostööks.
Koolitusi ja järelkasvuprogrammi rahastatakse kuni 2020 Euroopa Sotsiaalfondi toel. Sellest
edasi tuleb analüüsida ka võimalust, et edaspidi tuleb koolitusi rahastada Eesti riigi vahenditest.
Praeguste koolituste puhul on keskmine ühe teemakoolituse (kolmel korral korratav
ühepäevane koolitus) eelarve koos õppematerjalide valmistamisega olnud u 10 000 eurot.
Seejuures on juba praegu hoitud kokku ruumide rendilt, kuivõrd koolitusi on viimastel aastatel
korraldatud riigiasutuste ruumides. Järelkasvuprogrammi raames on praktikandid üheksa kuu
71
jooksul viibinud tasustatud praktikal mitmes riigiasutuses. Pärast EL vahendite kasutuse
lõppemist tuleb nii koolituste korraldus kui ka järelkasvuprogramm ümber kujundada nii, et
neid suudetaks rahastada olemasolevate vahenditega. Õigusloomejuristidele mõeldud koolitusi
on põhimõtteliselt mõeldav korraldada kõigi osalejate omaosalusel, kui tuvastatakse keskset
koolitust vajavad teemad. Kõigis asutustes, kus on ametis õigusloomejuristid, on olemas
koolituseelarve. Järelkasvuprogramm tuleb tõenäoliselt osaliselt ümber sisustada, lähtudes
olemasolevatest rahalistest võimalustest. Näiteks on mõeldav Justiitsministeeriumi juhtimisel
ja partnerministeeriumidega koostöös jätkata programmi küll pikaajaliste praktikatena, kuid
siiski väiksemas mahus või tasustamata, püüdes leida muid motivaatoreid programmis
osalemiseks.
Sihtrühm IX-II: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju IX-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Eesmärgi täitumine avaldab avalikkusele kaudset mõju, kompetentsi paranedes paraneb ka
õigusloome üldine kvaliteet. Mida enam mõistetakse õigusloojate igapäevast tööd, mida
läbipaistvam on seaduse kirjutamise protsess, seda enam suudavad kodanikud sellega
suhestuda. Üksteise mõistmine on eelduseks konstruktiivsele arutelule ja positiivsele hoiakule.
Eesmärk X. Olulise õigusteabe kättesaadavuse parandamine ja õigusloomemenetluse
läbipaistvuse suurendamine, arendades ja täiustades a) Riigi Teatajat; b) eelnõude menetluse
infosüsteeme ning luues c) nüüdisaegseid tehnilisi võimalusi arvestavad töövahendid
õigusloomejuristidele.
Sihtrühm X-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju X-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Algatuse keskne eesmärk on läbipaistvuse ja õigusinfo kättesaadavuse suurendamine, millega
avaldub otsene soovitud mõju just riigiasutustele. Teabe kättesaadavuse parandamine sõltub
eeskätt infosüsteemide arhitektuurist ja neis sisalduva teabe avatusest kodanikele. Kuna
infosüsteemid on üles ehitatud elektrooniliselt (ja ligipääsetavad elektrooniliselt), siis neis
arenduste tegemine toob endaga kaasa mitmeid infotehnoloogilisi uuendusi ja ümberehitusi.
Infotehnoloogilised vahendid on samas pool lahendusest. Teave ei teki pelgalt tehnilistest
lahendustest, selleks on tarvis valitsusasutuste ametnike sisendit. Valitsusasutustele tähendab
see tööprotsesside analüüsi, selle võimalikku mõningast ümberkujundamist. Läbipaistvus,
avatus ja teabe kättesaadavus realiseeritakse läbi tehniliste vahendite, kuid teabe saab luua ja
avada ikkagi ametnik, kes peab vajalikud tegevused oma rutiini lülitama. See võib tähendada
Justiitsministeeriumile, Riigikantseleile ja Riigikogu Kantseleile nii sisulisi kui ka tehnilisi
arendustöid ning valitsusasutustele (ja Riigikogule) vajadust uuendused oma tööprotsessi sisse
tuua.
Sihtrühm X-II: kodanikud
72
Soovitud mõju X-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju),
Eesmärgi täitmine toob endaga kaasa inimeste ligipääsu õigusloomet puudutavale olulisele
informatsioonile kogu õigusloomemenetluse vältel. Teabe omamine on eelduseks igasugusele
kaasamisele ja kaasarääkimisele ning -mõtlemisele. Teadlikud kodanikud, tunnetades enda
osalust, aktsepteerivad õigust enam kui õigussüsteemist irdunud kodanikud, on
seaduskuulekamad ja suhtuvad riigivalitsemisse konstruktiivsemalt ning toetavamalt. Avatum
õigusloomesüsteem annab seega tõuke kodanikuühiskonna tugevnemiseks ja vähendab
inimeste kaugenemist riigist. Ligipääsetavuse suurendamine võimaldab ka erivajadustega
inimestel mugavalt olulist õigusteavet leida.
Sihtrühm X-III: ettevõtjad
Soovitud mõju X-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Eesmärgi mõju ettevõtjatele on sarnane sotsiaalse mõjuga kodanikele – teabe omamine annab
võimaluse olla kaasatud ning aktiivselt kaasa rääkida ja mõelda. Lisaks annab varane teavitus
võimalikest muudatustest ettevõtjatele vajaliku aja algatustega harjumiseks ja hiljem
äritegevuse kohandamiseks muutuva õigusega. See parandab ettevõtjate turvatunnet –
ennustatav õiguskeskkond annab võimaluse planeerida oma äritegevust, investeerida ja
ettevõtet arendada (erinevalt ebaselgest ja ennustamatust õiguskeskkonnast, mis tulevikuootusi
ähmastab ja arengut ning investeeringuid pärsib). Seaduste tõlked võimaldavad Eesti õigusega
tutvuda ka neil, kes eesti keelest aru ei saa. Seega parandab eesmärgi täitmine ettevõtjate
õiguskeskkonda ja seeläbi majanduskeskkonda tervikuna.
Eesmärk XI. Teavitatakse Riigikogu ja avalikkust laiemalt põhialuste rakendamisest,
andes a) regulaarselt Riigikogule aru ÕPPA 2030 elluviimisest ja b) esitades ülevaate eelseisval
perioodil kavandatavatest seadusloomealgatustest.
Sihtrühm XI-I: valitsusasutused
Soovitud mõju XI-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk avaldab mõju eeskätt nende valitsusasutuste (peamiselt Justiitsministeeriumi,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Riigikantselei) ametnike tööle, kes peavad
ülevaadet koostama; olulisemate seadusloomealgatuste kohta Riigikogule ülevaate koostamise
kaudu Riigikantselei ja Justiitsministeeriumi ametnike tööle; peaministrile kui Riigikogu ees
ettekandjale; samuti asjaomaste ministrite ja ametnike töökorraldusele juhul, kui neid
kutsutakse Riigikogu komisjoni või komisjonide ühisistungile ettekannet ettevalmistavale
arutelule.
Sihtrühm XI-II: Riigikogu
Soovitud mõju XI-II: mõju riigiasutuste korraldusele
73
Eesmärk avaldab mõju Riigikogu töö korraldusele. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus on ÕPPA
2030 elluviimise ülevaate esitanud Riigikogule, on Riigikogul võimalus arutada Vabariigi
Valitsuse ülevaadet kas juhtiva komisjoni istungil või komisjonide ühisistungil. Samuti
peetakse ÕPPA 2030 elluviimise kohta ettekanne Riigikogu täiskogu istungil.
Sihtrühm XI-III: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju XI-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Avalik aruandlus põhialuste elluviimisest võimaldab avalikkusel saada vahetut tagasisidet
nõutava täitmisest. Kavandatavate õigusloomealgatuste tutvustus loob eeldused ettenähtavaks
ja avatud õigusloomeks.
VIII. Jõustumine
Otsus jõustub selle allakirjutamisel.
74
Riigikogu otsuse
„Õiguspoliitika põhialused aastani 2030”
eelnõu seletuskiri
Sisukord
I. Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 2
II. Õiguspoliitika põhialuste koostamine ............................................................................................. 3
III. Õiguspoliitika põhialuste vajalikkus ............................................................................................. 4
IV. Visioon ja üleriigiline eesmärk...................................................................................................... 6
PÕHISEADUSEST LÄHTUV ÕIGUSLOOME ............................................................................ 6
VÄHEM ÕIGUSLOOMET .............................................................................................................. 7
HEA ÕIGUSLOOME PÕHIMÕTTE RAKENDAMINE ............................................................. 9
ÕIGUSE SÜSTEEMNE ARENDAMINE ..................................................................................... 12
KONKURENTSIVÕIMELINE ÕIGUSKESKKOND ................................................................ 16
PAREM ÕIGUSLOOME EUROOPA LIIDUS ........................................................................... 20
V. Aruandlus ja ajakohastamine ....................................................................................................... 23
VI. Õiguspoliitika põhialustega kaasnevad mõjud ........................................................................... 24
VII. Jõustumine ................................................................................................................................... 35
1
I. Sissejuhatus
Õiguspoliitika põhialuste ülesandeks on seada hea õigusloome standard ja olla pikaajaliseks
poliitiliseks suunanäitajaks, millest õigusloomes lähtuda.
Seeläbi peaks olema võimalik tagada suurem stabiilsus ja ettenähtavus õiguspoliitilistes
valikutes. Samas ei saa põhialused ette näha väga konkreetseid tegevusi, mis lõppastmes
sõltuvad ikkagi võimul oleva valitsuse ja Riigikogu enamuse poliitilistest otsustest
üksikküsimustes. See tähendab, et põhialustes sätestatu on küllaltki üldine, kuid seejuures peab
olema võimalikult laialt läbi arutatud, toetust leidnud ning kokku lepitud. Õiguspoliitika
põhialused aastani 2030 on ideaalselt toimiva õigusloome mõõdupuu, mis peab vastu pidama
võimalikule valitsuse vahetumisele ja Riigikogu koosseisu muutumisele põhialuste
kehtivusajal. Poliitika põhialused, mida toetab ainult valitsuskoalitsioon ja mis ei leia Riigikogu
opositsiooni osalistki toetust, ei saa olla üleriigiliseks visiooniks ja nende pikaajaline kestus
oleks kaheldav.
Arengudokumendi koostamiseks korraldati arvukalt kohtumisi sidusrühmade esindajatega,
arutamaks seniste õiguspoliitika arengusuundade rakendumist, hetkeolukorda ja
arenguvajadusi. Kõik need kohtumised olid olulised ja väärtuslikud, leidmaks vajalikku
tasakaalupunkti selle vahel, mis õiguspoliitikas vajab jätkamist ja mis uuendamist, arendamist.
Õiguspoliitika põhialustega on võimalik kokku leppida Eesti õiguspoliitika pikaajalises
visioonis ning üldistes õigusloomepoliitika suundades, mis on aluseks seaduseelnõude
menetlemisel, õiguskeele arendamisel ja õigusloome korraldamisel järgneva
kümmekonna aasta jooksul. Poliitikasuundade selge sõnastamine ja jõustamine on oluline
ka huvirühmadele ja ühiskonnale laiemalt, tagamaks õiguspoliitika ettenähtavuse ja
avatuse.
Võrreldes õiguspoliitika arengusuundadega aastani 2018 ei muuda õiguspoliitika põhialused
aastani 2030 olulisel määral juba võetud suunda. Jätkuvalt on keskne kaasava ja tõendusel
põhineva hea õigusloome põhimõttest lähtuva õigusloome saavutamine. Varasemast selgemalt
on rõhutatud põhimõtet, mille kohaselt õigusloome pole mitte esimene, vaid viimane abinõu
probleemi lahendamisel. Samuti on uutes põhialustes erinevalt senistest seatud eesmärgiks, et
õigusloome maht peab vähenema. Kui aga õiguslikke meetmeid eelistatakse, suunatakse
õigusloojad kaaluma valikuid muu hulgas uuenduslikke meetodeid kasutades. Õigusloomele
esitatavad nõuded peavad tagama selle, et loodavad seadused on põhiseaduspärased,
suurendavad konkurentsivõimet, heaolu ja turvalisust. Seejuures on oluline märkida, et nende
valdkondlike eesmärkide sõnastamise mõte ei ole asendada koalitsioonilepingut, vaid märksa
üldisemal tasandil ja konsensuslikult seada suuremad, koalitsioonide ülesed sihid riigi
õiguspoliitikas.
Õiguspoliitika kujundamisel tuleb kõigis valdkondades ja kõigil tasanditel edaspidi lähtuda
õiguspoliitika põhialustega seatud eesmärkidest.
2
II. Õiguspoliitika põhialuste koostamine
Õiguspoliitika põhialuste aastani 2030 (edaspidi ÕPPA 2030) koostamine algatati Vabariigi
Valitsuses Justiitsministeeriumi eestvedamisel 2017. a sügisel loogilise jätkuna Riigikogu
otsusele „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“ (edaspidi ÕPAS 2018). Õiguspoliitika
põhialuste koostamist koordineeris Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse juhataja Karmen Vilms (
[email protected]), ettevalmistusprotsessi
juhtis õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand (
[email protected]). Õiguspoliitika
põhialuste eelnõu ja seletuskirja on koostanud Karmen Vilms, selle eri osade koostamisse on
panustanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmand, õiguspoliitika
osakonna avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi, eraõiguse talituse juhataja Indrek
Niklus, õiguspoliitika osakonna nõunikud Annika Leevand ja Kärt Merilain, õigusloome
korralduse talituse nõunikud Külvi Noor, Merit Valge, Pilleriin Lindsalu, Uku-Mats Peedosk,
Joel Kook ja Margit Juhkam, keeletoimetaja Mari Koik, justiitshalduspoliitika osakonna Riigi
Teataja talituse juhataja Jüri Heinla ning kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja
menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja
Mari Koik.
Õiguspoliitika põhialuste koostamisel andis nõu ja arutas oma kolmel kohtumisel põhialustega
seatavaid eesmärke 2015. aastal loodud justiitsministri õigusloome nõukoda, mille ülesannete
hulka kuulub esitada omapoolsed seisukohad justiitsministri iga-aastase Eesti õiguspoliitika
arengusuundade täitmise ettekande kohta, arutada justiitsministri või nõukoja liikmete
ettepanekul konkreetsete õiguspoliitiliste või seadusandlike algatuste üle ja võtta nende suhtes
seisukoht, anda soovitusi hea õigusloome arendamiseks. Justiitsministri õigusloome nõukoja
esimees on vandeadvokaat Jüri Raidla. Nõukotta kuuluvad Allar Jõks, Lauri Mälksoo, Jaan
Ginter, Mihkel Oviir, Toomas Luman, Lasse Lehis, Priidu Pärna, Annika Uudelepp ja Ülle
Madise. Lisaks saadeti nõukoja liikmetele eelnõu ja seletuskirja tööversioonid kirjalikuks
arvamuse avaldamiseks enne ametliku kooskõlastusringi ja avaliku arutelu toimumist.
Huvirühmade kaasamiseks kõigis etappides, alustades probleemi püstitamisest ja eesmärkide
määratlemisest, korraldas Justiitsministeerium 2017. aasta lõpus ja 2018. aasta alguses
kümmekond huvirühmadele ning riigi- ja teadusasutustele suunatud aruteluringi, keskendudes
neis eraldiseisvatele teemadele, nagu kaasamine, õiguskeel, mõjude hindamine, mõju
ettevõtjatele, järelhindamine, innovatsioon, õigusloome korraldus jne.
Kaasamist puudutaval kohtumisel osalesid: Liia Hänni (E-riigi Akadeemia), Alari Rammo
(Vabaühenduste Liit), Henry Kattago (Riigikantselei), Merilin Truuväärt (Riigikantselei), Elo
Tuppits (Maaeluministeerium), Teele Pehk (Koostöö Kogu) ja Justiitsministeeriumi esindajad.
Õiguskeele teemadel toimunud aruteluringis osalesid: Maire Raadik (EKI
vanemkeelekorraldaja), Katrin Hallik (EKI vanemkeelekorraldaja; eurokeel + selge keel),
Helen Kranich (Õiguskantsleri Kantselei õiguskorra kaitse osakonna vanemnõunik), Katrin
Pever (Riigikogu stenogrammi- ja tõlkeosakonna juhataja), Riste Uuesoo (Õiguskantsleri
Kantselei keeletoimetaja) ja Justiitsministeeriumi esindajad.
3
Mõjuanalüüside kitsaskohti arutasid Justiitministeeriumi ametnikud Janno Järve (Centar),
Rauno Vinni (Praxis) ja Hede Sinisaarega (SoM).
Õigusloome ettevõtjatele avaldatava mõju hindamise ja ettevõtjate kaasamise arutelul osalesid
Piia Zimmermann (Eesti Tööandjate Keskliit), Nele Peil (Eesti Kaupmeeste Liit), Roomet
Sõrmus (Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda), Evelyn Sepp (Teenusmajanduse Koda) ja
Justiitsministeeriumi ametnikud.
Õigushariduse ja teaduskoostöö teemadel kohtusid Justiitsministeeriumi ametnikud Peep
Pruksi (TÜ õigusteaduskonna direktor), Age Värvi (TÜ õigusteaduskonna asedirektor), Krista
Paali (Eesti Juristide Liidu direktor), Indrek Reimandi (Haridus- ja Teadusministeeriumi
asekantsler; kõrgharidus, teadus ja keelepoliitika) ja Tanel Kerikmäega (Tallinna
Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor).
Innovatiivsete lahenduste kasutuselevõttu õigusloomes arutati 2016. aastal Vabariigi Valitsuse
loodud avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni rakkerühma1 juhi Maarjo Mändmaaga.
Halduskoormuse mõõtmise teemadel vahetati mõtteid bürokraatia vähendamise rakkerühma2
juhi Liis Kasemetsaga. Kohtuti Riigikogu Kantselei, Riigikontrolli ja Riigikantselei
ametnikega.
Õiguspoliitika arengusuunad on olnud teemaks kahel (2017. aasta detsembris ja 2018. aasta
märtsis) õigusloomejuhtide ümarlaual, kus osalevad kõigi ministeeriumide ja Riigikantselei
ning põhiseaduslike institutsioonide (Riigikogu Kantselei, Õiguskantsleri Kantselei ja
Vabariigi Presidendi Kantselei) õigusosakondade juhid.
III. Õiguspoliitika põhialuste vajalikkus
Selgesõnaliste poliitikasuuniste jõustamine on vajalik, sest annab ühtse aluse, millest
õigusloomes lähtuda. Kokkulepitud raamistik annab huvirühmadele ja ühiskonnale laiemalt
kindluse ja selged ootused, millele tugineda õigusloomes osalemisel.
Õiguspoliitika põhialuste vajalikkust rõhutati peaaegu kõigil eelnõu ettevalmistavatel
kohtumistel. Arvestades, et põhialustega seatakse õigusloome standard ja suund, mille poole
püüelda, on need oluliseks allikaks nii poliitikutele, ametnikele kui ka huvirühmadele.
Huvirühmadel, aga ka näiteks parlamendi opositsioonil oleks põhialuste näol – nagu siiani on
olnud ÕPAS 2018 – allikas, millele viidata või mille alusel nõuda õiguspoliitika kujundamist
selgete, demokraatlikule riigile kohaste ja rahvusvaheliselt tunnustatud reeglite alusel. Selline
allikas osutub vajalikuks eriti olukordades, kus kiputakse heast praktikast kõrvale kalduma.
Ka Euroopa Liidu tasandil, kus õigusloome kvaliteet on prioriteetne teema, on sellised
alusdokumendid olemas. Olulisima õigusloomepoliitika alusdokumendiga EL-s, Euroopa
Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud
1
https://riigikantselei.ee/et/avaliku-sektori-ja-sotsiaalse-innovatsiooni-rakkeruhm
2
https://www.mkm.ee/et/nullburokraatia
4
institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppega3 on paika pandud parema
õigusloome tava, millest kolm institutsiooni sellessamas kokkuleppes lubavad kinni pidada.
Kolm institutsiooni tunnistavad oma ühist vastutust kvaliteetsete EL õigusaktide koostamise
eest ja selle tagamise eest, et õigusaktid keskenduksid valdkondadele, kus neil on kõige suurem
lisaväärtus Euroopa kodanike jaoks, et õigusaktid oleksid liidu ühiste poliitikaeesmärkide
saavutamiseks võimalikult tõhusad, lihtsad ja selged, väldiksid ülereguleerimist ning
kodanikele, haldusasutustele ja ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega
ettevõtjatele (VKE-d) tulenevat halduskoormust ning et need koostataks viisil, mis võimaldaks
neid hõlpsalt üle võtta ja praktikas kohaldada ning tugevdada liidu majanduse
konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust4. Nimelt sedalaadi alusdokumentidele viidates ja nende
järgimist tähtsustades5 on võimalik saavutada edasine areng.
OECD põhialused õiguspoliitikas on koondatud soovitusteks6 hea õigusloome kohta, mis
pärinevad aastast 2012. Soovituste punkt 1.2 rõhutab sõnaselgelt vajadust kehtestada
õigusloome kvaliteedi parandamiseks kõigil tasanditel – nii valitsuse kui ka seadusandja
tasandil – valdkondadeülene integreeritud lähenemine, mis hõlmaks erinevaid poliitikasuundi
(ingl policies), tööriistu ja institutsioone. ÕPAS 2018 täidab seda soovitust ja selle kehtivuse
lõppemisel oleks sama eesmärk täita ÕPPA 2030-l. OECD 2015. aasta ülevaate7 kohaselt on
enamik riike seda soovitust täitnud.
Õigusel (nii õigusloome kui ka konkreetse õigusvaldkonna õigusnormide sisuline kvaliteet),
millele põhialused keskenduvad, on rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohtade kohaselt mõju
riigi konkurentsivõimele. Regulatsioonide mõju majanduskasvule tunnistavad nii EL, OECD
kui ka Maailma Pank. Nii toonitab Maailma Pank ühes oma paljudest raportitest 8, et nimelt
õigusloomemenetluse ja nõuete reformid, mis parandavad õigusloome kvaliteeti, aitavad samas
parandada üldist heaolu ja loovad paremad tingimused ettevõtlusele. Seejuures viitab Maailma
Panga raport ka mitmetele uuringutele, mis on kinnitanud regulatsioonide kvaliteedi ja
majanduskasvu omavahelist seost, selgitades, et hea õigusloome elementide kasutamise mõju
võib olla nii mikro- kui makromajanduslik9. Õigusaktide kvaliteeti ja selle seost riigi
3
Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevaheline
parema õigusloome kokkulepe „Institutsioonidevaheline kokkulepe, 13. aprill 2016, parema õigusloome kohta“,
Euroopa Liidu Teataja, L 123, 12. mai 2016: http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=CELEX:32016Q0512(01)
4
Institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta, selgituspunkt 2.
5
Eesti eesistumise ajal oli hea õigusloome vallas olulisim ülesanne töötada välja EL Nõukogu mõjuhinnangute
lähteülesande standarditud vorm, millest edaspidi olenevad nii tellitavate mõjuhinnangute kvaliteet kui ka
eeldused, et nõukogu mõjuhinnangute süsteem kujuneks edukaks. Erinevalt Euroopa Komisjonist ja Euroopa
Parlamendist ei ole Euroopa Liidu Nõukogus mõjuanalüüsi süsteem veel välja arendatud selliseks, nagu see
institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt olema peaks.
6
Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance, OECD, 2012:
http://www.oecd.org/gov/regulatory-policy/49990817.pdf
7
OECD (2015), OECD Regulatory Policy Outlook 2015, OECD Publishing, Paris.
http://dx.doi.org/10.1787/9789264238770-en , p 26.
8
Jacobs, Scott; Ladegaard, Peter. 2010. Better regulation for growth : governance frameworks and tools for
effective regulatory reform - regulatory governance in developing countries (English). Washington, DC: World
Bank. http://documents.worldbank.org/curated/en/543401468176979961/Better-regulation-for-growth-
governance-frameworks-and-tools-for-effective-regulatory-reform-regulatory-governance-in-developing-
countries, p 1
9
Samas lk 9
5
majanduskeskkonnaga rõhutab näiteks raport Doing Business 201810. Ka EL Nõukogus
arutatakse parema õigusloome teemasid just konkurentsivõime nõukogu all korraldatavas
konkurentsivõime ja kasvu töörühmas.
See tähendab, et hea õigusloome ei ole asi iseeneses, vaid kindlate põhimõtete järgmine aitab
tagada laiemat heaolu. Põhialused suunavad looma sellist õiguskeskkonda, milles kehtivaid
norme õiguse adressaadid mõistavad ja tahavad järgida, kuna on saanud osaleda normide
kujunemises. Tuleb teadvustada, et pingutusi hea õiguskeskkonna nimel teevad paljud riigid, st
riikide vahel on konkurents. On selge, et edu saab tagada üksnes läbimõeldud, süsteemne ja
kavakindel õigusloome juhtimine.
IV. Visioon ja üleriigiline eesmärk
PÕHISEADUSEST LÄHTUV ÕIGUSLOOME
Õiguspoliitika põhialuste visioonina tagatakse aastaks 2030 Eestis põhiseadusest lähtuva hea
õigusloome põhimõtte rakendamine kõigil tasanditel: nii Vabariigi Valitsuse kui ka Riigikogu
tasandil.
Sarnaselt ÕPAS 2018 tekstiga rõhutab kõnesolev eelnõu õiguspoliitika tuginemist
põhiseadusele. Õiguspoliitika saab tugineda üksnes sellele, mis on põhiseaduse kohaselt
võimalik. Nii on asjakohane korrata ÕPAS 2018 seletuskirjas11 esitatut: „Eesti Vabariigi
õiguspoliitika kontseptsiooni ja õigusliku mõtte alusdokument on põhiseadus, mis määrab
kindlaks riigi poliitilised põhijooned ja eesmärgid. Seetõttu tuleb õiguspoliitika kujundamisel
esmajoones lähtuda põhiseaduse sätetest, mis tagavad üksikisiku õigused ja riigikorralduse.
Teisalt on põhiseadus ka esmane õigusloometegevuse kvaliteedi hindamise mõõdupuu. Nii on
põhiseaduse II peatükis sätestatud põhiõiguste kataloog raamiks, milles seadusandja tegutsema
peab. Seega sisaldub põhiseaduses n-ö miinimumstandard, millele teised seadused peavad
vastama. Riigi efektiivseks juhtimiseks peab aga seaduste kvaliteedi hindamisel minema
põhiseadusest kaugemale. Õigusaktide kvaliteedile suurema tähelepanu pööramise ning
kvaliteedi parandamise kaudu on võimalik mõjutada riigi konkurentsivõimet, viia poliitilisi
eesmärke ellu eesmärgistatumal ja efektiivsemal viisil ning hoida reaalselt kokku nii riigi kui
ka erasektori kulusid, suurendades seeläbi ühiskonna üldist efektiivsust.“
Põhiseadusest tuletatud olulistel õiguse üldpõhimõtetel, nagu proportsionaalsusel,
õiguskindlusel, õigusselgusel jne on oluline osa üldises raamistikus, mille alusel üldse uut
õigust luua saab. Samas vajab üldine raamistik nüüdisajast lähtuvat sisustamist ja arendamist,
millele põhialused saavad kaasa aidata.
10
Doing Business 2018, a World Bank Group Flagship Report, p 3,
http://www.doingbusiness.org/~/media/WBG/DoingBusiness/Documents/Annual-Reports/English/DB2018-Full-
Report.pdf
11
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f0c061f0-ec2c-001e-62ab-
b19ab878c7f5/Riigikogu%20otsus%20__Õiguspoliitika%20arengusuunad%20aastani%202018_%20heakskiitmi
ne_ lk 1.
6
ÕPPA 2030 on mõeldud täitmiseks eeskätt Vabariigi Valitsusele, kuid osades, kus on eraldi
nimetatud Riigikogu või ei ole kohustatud subjekti üldse nimetatud, on need täitmiseks siduvad
ka Riigikogule. Näiteks peab Riigikogu tagama, et seaduseelnõu menetluse käigus tehtud
oluliste muudatusettepanekute mõjusid analüüsitaks (ÕPPA 2030 nimetab ülesande täitjana
Riigikogu), kuid Riigikogu peab sarnaselt valitsusega tagama ka õiguskeele selguse ja
huvirühmade kaasamise õigusloomesse (ÕPPA 2030 ei nimeta konkreetset kohustatud
subjekti).
VÄHEM ÕIGUSLOOMET
Õigusnormide hulk on pidevas kasvus. Koos normide lisandumisega muutub keerulisemaks ja
detailsemaks normide sisu. Vajadusele õigusloome mahule piir panna on tähelepanu juhitud
korduvalt.12
Et õigusloomes tehtavad muudatused ja nende hulk peavad olema mõistlikus tasakaalus,
rõhutas justiitsminister ka 2015. aastal, kui valitsuse liikmetele õigusloome mahu vähendamise
kava13 tutvustas. Ometi ei ole ministeeriumide õigusloomeplaanide ülevaatest, mida
Justiitsministeeriumi eestvedamisel kokku pannakse,14 ega menetletud eelnõude arvu järgi
võimalik tõdeda, et õigusloome maht oleks tuntavalt vähenenud ja tempo aeglustunud.
2017. aasta 1. jaanuaril jõus olnud seadustest muudeti aasta jooksul rohkem kui pooli, mõnda
neist seejuures korduvalt.
Seejuures väärib esile tõstmist asjaolu, et peamine osa õigusloomest tuleneb riigisisesest
vajadusest, mitte EL õiguse rakendamise kohustusest, nagu ekslikult sageli arvatakse. Näiteks
kõigist 2017. aastal Justiitsministeeriumis läbi vaadatud õigusloomealgatustest (VTK-d ja
seaduseelnõud kokku) tuleneb EL õigusega ühtlustamise vajadusest umbes neljandik.
Ülejäänud 75% ei olnud EL õiguse ülevõtmise kohustusega seotud. EL õigusloome osakaal
Eesti õigusloomealgatuste seas on võrreldes varasemaga isegi veidi vähenenud. Uue Euroopa
Komisjoni parema õigusloome tegevuskava annab alust arvata, et sarnaselt käimasoleva arutelu
eesmärkidega Eestis väheneb lähitulevikus ka vastu võetavate EL õigusaktide arv.
Nimelt on Euroopa Komisjon õigusloome mahu ohjeldamise endale prioriteediks seadnud ja
sel eesmärgil asutas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker 14. novembril 2017
subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma juhtlausega „Teeme vähem, aga paremini“.
Rakkerühm annab presidendile oma tulemustest aru 15. juuliks 2018. Seejuures esitab ta
soovitused subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte paremaks kohaldamiseks, osutab
poliitikavaldkondadele, kus pädevuse võiks tagasi delegeerida või lõplikult tagasi anda
12
https://arvamus.postimees.ee/3379225/urmas-reinsalu-10-ettepanekut-kuidas-tommata-seaduste-
masstootmisele-pidurit, https://arvamus.postimees.ee/4106309/hanno-pevkur-seadused-ei-tohi-takistada-
majanduse-arengut , Indrek Neivelt ETV „Foorumi“ saates 09.01.2018, https://etv.err.ee/v/9895d47b-df22-40c0-
82eb-942a5fad69ff jne.
13
http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/oigusloome-mahu-vahendamise-kava
14
www.just.ee/oma
7
liikmesriikidele, ning pakub välja, kuidas piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi saaks
paremini kaasata EL poliitika kujundamisse ja elluviimisse.15
Rakkerühm alustas tööd 1. jaanuaril 2018. Seda asus juhtima parema õigusloome,
institutsioonidevaheliste suhete, õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste harta eest vastutav
komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans.
Vähem õigusloomet tähendab ka vähem kordi otsust, et probleemi lahendab seaduse muutmine
või uus seadus. Oluline on mõista eeskätt poliitilisel tasandil, et seaduse muutmise kõrval
eksisteerib muid, mitteregulatiivseid probleemi lahendamise viise, kusjuures seaduse muutmine
ei pruugi olla valikutest parim. Vaid õiguslikele lahendustele keskenduv mõtteviis sünnitabki
üha uusi ja uusi eelnõusid. ÕPPA 2030 suunab õigusloojaid, aga ka otsusetegijaid ehk
poliitikuid kaaluma ja valima ka muid lahendusi peale õiguslike. Eelnõu läheb veel kaugemale,
toonitades, et õiguslik lahendus on viimane abinõu.
On selge, et just väljatöötamiskavatsuse etapis tuleks muude kaalutud lahenduste
võimalikkusele suurimat tähelepanu pöörata, kuna eelnõu täpse sõnastuse väljatöötamise etapis
poleks sellest tõesti enam kasu. Ei tohiks unustada, et üldine põhimõte peaks olema nimelt
selles, et regulatiivse lahenduse kasuks võib otsustada alles siis, kui muul viisil probleemi
lahendada ei saa. Seega tuleks regulatiivset sekkumist näha kui viimast ja mitte esimest
võimalust asja lahendada. Selline mõtteviis peab alguse saama juba poliitikakujundamise
algetapist. Kui valitsuse tegevusprogramm või ministeeriumide tööplaanid näevad esimese
tegevusena ette seaduse muutmise, on ennatlikult määratud kindel viis, kuidas probleemi
lahendada, jättes kõrvale varajase kaasamise ja mõjude hindamise. Nii muutub kogu edasine
tegevus valmislahenduse õigustamiseks ja lahendusele probleemi otsimiseks. Ja lõppastmes
küsitakse otsustajatelt ikkagi, millest nad otsuse tegemisel lähtusid, milline oli huvirühmade
tagasiside ning millist mõju otsus eeldatavasti avaldaks. Nii poliitiline juhtkond kui ka
ametnikkond peavad seisma selle eest, et valitsuse tegevusprogrammi ega muudesse töö
planeerimise dokumentidesse ei satuks esimese tegevusena konkreetne õiguslik lahendus, vaid
et eelistataks probleemi- ja analüüsipõhist planeerimist, mis jätaks valitsusele aega sisuliseks
kaasamiseks ja mõjude hindamiseks.
See ei tähenda, et loobuda tuleks poliitiliste ja õiguslike valikute eristamise ja koos käsitlemise
põhimõttest. Vastupidi, see on jätkuvalt ÕPPA 2030 eelnõus sätestatud. Tõenduspõhised
analüüsid ja kaasamine ei asenda lõppastmes poliitilist otsustust, mis tehakse lähtuvalt
poliitilistest argumentidest. Ja kuna õiguslik lahendus ei ole ainus võimalikest, ei ole poliitilise
valiku analüüsita ärategemine mõistlik ega ettenägelik. Ka ÕPAS 2018 seletuskirjas on
rõhutatud, et poliitiliste valikute hindamiseks saab kasutada poliitilisi kriteeriume, õiguslike
valikute hindamiseks õiguslikke kriteeriume: „Oluline on seda eristamist silmas pidada ka
igapäevaste õiguspoliitiliste diskussioonide käigus, kuivõrd praktikas aetakse need kaks
argumentatsioonitaset tihti segi. Nii tuuakse tihti õigustehnilisi argumente – ükskõik kas
õigustatult või mitte – seaduse vastu, millele ollakse vastu hoopis selle poliitilise sisu tõttu. […]
15
Vt https://ec.europa.eu/info/law/law-making-process/planning-and-proposing-law/better-regulation-why-and-
how_et#objectives ; vt ka otsust rakkerühma loomise kohta: https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/2017-c-
7810-president-decision_en_1.pdf
8
Õigusloomeprotsessi jaoks saab siit järeldada ühte: poliitikavalikute ja õigustehniliste
lahenduste üle otsustamine tuleks võimaluse korral seaduse ettevalmistamise käigus lahutada.
Samuti tuleks seaduse õigustehnilise ettevalmistamise juurde asuda alles siis, kui on piisavalt
täpselt selgeks tehtud, mida poliitiliselt soovitakse saavutada. Just selle põhimõtte
realiseerimiseks on Euroopa Liidu õigusloomeprotsess kujundatud selliseks, et kõigepealt
toimub põhjalik poliitiline debatt roheliste ja valgete raamatute pinnal ja alles pärast nende
diskussioonide lõppu asutakse eelnõu juriidiliselt vormistama. Eelkõige tagatakse selliste
poliitikadokumentide koostamise abil: a) selge poliitiline kontroll tulevase õigusakti sisu üle;
b) selged poliitilised juhtnöörid seaduse tehnilisele koostajale.“16
Lisaks liiga konkreetsele planeerimisele on viimased valitsused oma tegevusprogrammides ette
näinud n-ö 100 päeva ülesanded, mille kõigi puhul, juhul kui need tavaolukorras nõuaks
väljatöötamiskavatsust õigusloome algetapina, on sellest kiireloomulisuse argumenti kasutades
loobutud. Kiirustamise juures jäetakse kõrvale alternatiivide analüüs, mistõttu sisuliselt
tekitatakse juurde õigusloomet, mille vajalikkuses ei ole kitsa ajaraami tõttu jõutud veenduda.
Mõjuanalüüs, aga ka eelnõude kvaliteet tervikuna on sellistes olukordades tavaliselt puudulik.
ÕPPA 2030 eelnõu ettepanek on seetõttu loobuda edaspidi nn 100 päeva reeglist, millel
tegelikult mingit õiguslikku alust kehtivas õiguses ei ole. Ka õiguskantsler on kritiseerinud 100
päeva kasutamist kiireloomuliste eelnõude menetlemiseks, öeldes oma 2016/2017
aastaülevaates järgmist: „Uue valitsuskoalitsiooni esimesed sada päeva on omandanud
tähenduse, mida Põhiseaduse kohaselt neil olema ei peaks. Sada päeva on ette nähtud
sisseelamiseks, töö alustamiseks, juhtimise ülevõtmiseks ning ehk ka uue koalitsiooni
prioriteete kajastavate seadusemuudatuste ettevalmistamiseks, aga mitte nende
kiireloomuliseks menetlemiseks parlamendis.“17
HEA ÕIGUSLOOME PÕHIMÕTTE RAKENDAMINE
Kui olemasolevat menetlust järgides on jõutud selleni, et probleemi lahendamiseks valitakse
õiguslik meede, on ametnikkonna ülesanne tagada selle õigusliku lahenduse kvaliteet. Praegu
ametisolev Euroopa Komisjon on rõhutanud, et parem õigusloome on tähtis teema. Õigusloome
ei ole eesmärk omaette – see peab tooma Euroopa kodanikele märgatavat kasu ja aitama
lahendada ühiseid probleeme. Täpselt suunatud, tõenditel põhinevaid ja lihtsas stiilis kirjutatud
õigusnorme rakendatakse suurema tõenäosusega nõuetekohaselt ning nendega saavutatakse
seatud eesmärgid, olgu siis majanduse, sotsiaal- või keskkonna valdkonnas. Ajakohased,
proportsionaalsed ja eesmärgile vastavad õigusnormid on äärmiselt olulised õigusriigi
16
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f0c061f0-ec2c-001e-62ab-
b19ab878c7f5/Riigikogu%20otsus%20__Õiguspoliitika%20arengusuunad%20aastani%202018_%20heakskiitmi
ne_ lk 7.
17
Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017, õigusloome osa:
http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/oigusloome
9
põhimõtte tagamise ja ühiste väärtuste toetamise, aga ka ametiasutuste ja äriühingute tegevuse
tulemuslikkuse seisukohast.18
Parema (või eestipärasemalt hea) õigusloome (ingl Better Regulation) all mõistetakse OECD
riikides, sealhulgas Euroopa Liidus, sellist õiguse loomist ja rakendamist, mis on hästi
planeeritud, kaasav ja tõendusel põhinev. OECD on eriti rõhutanud kõrgeima taseme poliitilise
toetuse olemasolu ning sobivat ja tõenduspõhist poliitikat soosivate struktuuride ja
institutsioonide olemasolu vajalikkust.19
2014. aastal ametisse astunud Euroopa Komisjon seadis parema õigusloome oma ametiaja
üheks prioriteediks. Paremale õigusloomele määrati esmakordselt kõrgetasemeline poliitiline
vastutaja komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi näol.
Eesti ei erine siin teistest EL ega OECD liikmesriikidest, kus kaasavat, ettenähtavat ja
tõenduspõhist õigusloomet tähtsustatakse. Tõuke hea õigusloome poliitika rakendamiseks andis
suurel määral kehtiv ÕPAS 2018. Nii võibki öelda, et hea õigusloome põhimõtted sisalduvad
Eesti kontekstis ÕPAS 2018-s ja selle rakendusaktides ning edaspidi edasiarendatud kujul muu
hulgas ÕPPA 2030 tekstis.
ÕPAS 2018 rakendamise tulemusena uuendas Vabariigi Valitsus ulatuslikult seniseid
normitehnika eeskirju20, täiendas õigusloomemenetlust väljatöötamiskavatsuse ja
järelhindamise etappidega ning töötas välja ühtsed nõuded mõjuanalüüsile ja kaasamise hea
tava. Riigikogu on ÕPAS 2018 rakendaja, kui koostöös valitsusega ühtlustati normitehnika
reeglid. ÕPAS 2018 rakendamisega seotuks võib pidada ka 2016. aastal vastu võetud ja
jõustunud21 Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 36 täiendamist nõudega, mille kohaselt
Riigikogu komisjon kaasab eelnõu arutellu need asjassepuutuvad huvirühmad, kes olid
kaasatud eelnõu ettevalmistamisse ja soovivad osaleda eelnõu arutelul. Kuigi eelnõu 2.
lugemise seletuskiri, millega eelnimetatud muudatusettepanek esitati, ei sisaldanud viidet
ÕPAS-ele, põhjendab see muudatust sooviga muuta Riigikogu töö kaasavamaks ja
avatumaks.22 Küll aga ei ole rakendatud ÕPAS 2018 punkte 6.1–7.1 Riigikogu juhatuse 2011.
aasta 27. detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude
normitehnika eeskirjas“.
Kuigi ÕPAS 2018 preambul rõhutab, et heakskiidetud arengusuundi tuleb järgida kõigil
tasanditel kavandatavate õiguslike vahendite abil elluviidavate poliitikaotsuste
ettevalmistamisel, ei ole Riigikogu rakendanud ÕPAS-t tervikuna. Näiteks
väljatöötamiskavatsuse koostamine on Vabariigi Valitsuse kehtestatud HÕNTE-st tulenev
18
Komisjoni teatis „Parem õigusloome: paremad tulemused – tugevam liit“, Brüssel,14.9.2016, COM(2016) 615
final, http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52016DC0615&from=ET
19
Soovitused 1 ja 3: Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance, OECD, 2012:
http://www.oecd.org/gov/regulatory-policy/49990817.pdf
20
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika
eeskiri“ (edaspidi HÕNTE), RT I, 29.12.2011, 228, https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011228
21
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus, RT I, 03.05.2016, 2,
https://www.riigiteataja.ee/akt/103052016002
22
175SE II seletuskiri, lk 1, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/74175104-bd2d-4f43-8f2e-
4a28202be242 .
10
nõue, mis Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ei sisaldu. Seega kui seaduse algatab muu
selleks õigustatud isik (PS § 103) peale valitsuse, siis temale VTK koostamise kohustus ei
laiene. Erinevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ning Riigikogu juhatuse 2011. aasta 27.
detsembri otsusega nr 136 kinnitatud „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika
eeskirjast“ näeb Vabariigi Valitsuse kehtestatud HÕNTE ette seadusloome kohustusliku
algetapina väljatöötamiskavatsuse koostamise. Selle dokumendi koostamise nõude on valitsus
kehtestanud Riigikogu ülesandel lähtuvalt ÕPAS-est.
Ka mõjuanalüüsile ja järelhindamisele ettenähtud detailsemad nõuded on välja töötatud üksnes
valitsuse tasandil. Nii on tekkinud olukord, kus Riigikogus algatatud eelnõudele kehtivad
jätkuvalt teistsugused nõuded kui valitsuses algatatutele, kuigi ÕPAS 2018 eesmärk oli nõuded
täielikult ühtlustada.
Nõuete erinevus kerkis ühe küsimusena ka nn haldusreformi põhiseaduslikkuse järelevalve
asjas Riigikohtus.23
Väljatöötamiskavatsusel on oluline ülesanne nii proportsionaalsuse kui hea halduse
põhimõttega kooskõla tagamise seisukohast. VTK koostamise nõue seadusloome esimese
etapina on loodud tagama suuremat sidusust ja õiguslike lahenduste efektiivsust. VTK peab
andma vastuse, kas probleemi lahendamiseks on vaja seadust. Sellest lähtuvalt võib VTK
koostamata jätmine ja sellele järgnev, kõigis järgmistes menetlusetappides puudulik mõjude
hindamine ja kaasamine lõppastmes hüpoteetiliselt tuua kaasa Riigikogus vastu võetava
seaduse konkreetsete normide vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega (kavandatud meede ei
pruugi olla sobiv, vajalik ega mõõdukas). Nimelt peaks just VTK-st algav õigusloomeprotsess
tagama parimal viisil selle, et seaduseelnõus pakutavad lahendused on läbi mõeldud ja toimivad
ning nende mõjud tänu varajasele kaasamisele hästi prognoositavad. Samas tuleks
mõjuanalüüsi puudulikkuse ja sellest tingitud seaduse regulatsiooni hindamisel alati lähtuda
konkreetsest olukorrast. Ka juhul, kui läbitud on kõik menetlusetapid ja tehtud põhjalikud
analüüsid, jääb alati risk, et kõike ei suudeta prognoosida või tegelikkuses rakendumist igas
detailis ette näha. Seega võib VTK koostamata jätmine olla üks teguritest, mis lõppastmes võib
kaasa aidata sellele, et norm Riigikogu vastu võetud seaduses ei ole proportsionaalne ehk on
materiaalselt põhiseadusega vastuolus.
Lühidalt, väljatöötamiskavatsuse instituut on loodud selleks, et toimuks avatud arutelu selle üle,
milles on probleem ja kas sekkumist on üldse vaja, ning et aidata tagada seda, et loodav seadus
oleks proportsionaalne ja sellest tulenevalt põhiseaduspärane. Seetõttu on õigusloomele
kehtivate nõuete samasus kõigil tasanditel jätkuvalt eesmärk ka ÕPPA 2030-s. OECD
hinnangul on märgata parlamentide kasvavat rolli hea õigusloome põhimõtete rakendajate ja
edendajatena, tuues hea praktika näidetena välja Suurbritannia, Šveitsi, Rootsi, Tšiili ja
Euroopa Parlamendi24. Kui sageli on parlamendile kehtestatud mõjuanalüüsi kohustuses nähtud
põhjendamatut, sealhulgas põhiseadusevastast parlamendiliikme algatusõiguse piiramist, on
23
Riigikohtu 20.12.2016 otsus nr 3-4-1-3-16, p 110.
24
Law Evaluation and Better Regulation: The Role for Parliaments. Joint meeting of the OECD and the Scrutiny
Committee on Law Implementation of the French Senate, 5 December 2013. Kättesaadav:
https://www.oecd.org/regreform/regulatory-policy/Concept%20note_role%20for%20parliaments.pdf
11
teisalt rõhutatud ka seda, et parlamentide aktiivsem roll mõjuanalüüside koostajate või
kontrollijatena võimaldab neil taastada oma algset võimu seadusandjana25.
Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 92 lõike1 kohaselt peab eelnõu vormistuselt vastama
Riigikogu juhatuse kehtestatud normitehnilistele eeskirjadele. Arvestades, et Riigikogu
normitehnilised eeskirjad sisaldavad HÕNTE-ga identseid nõudeid mõjuanalüüsi kohta, on
põhjust küsida, miks on seaduse kohaselt vaja piirduda nende nõuete vormistusliku, mitte aga
sisulise täitmisega. ÕPPA 2030 seab eesmärgiks, et nii kaasamiseks kui ka mõjuanalüüsi
koostamiseks kehtestatud nõuete täitmist kontrollitaks sisuliselt. Ainult juhul, kui need on
täidetud, oleks lubatav eelnõu menetlusse võtta. Mõjude kontrolli saavad seejuures teha
Riigikogu Kantselei mõjuanalüüsiüksused: õigus- ja analüüsiosakond ning Arenguseire
Keskus. Silmas pidades seaduseelnõude menetlemist Riigikogus, on oluline tagada
töökorralduslikult ka see, et Riigikogu menetluse käigus tehtud olulisematele
muudatusettepanekutele tehtaks mõjuanalüüs.
Nii väljatöötamiskavatsused kui ka järelhindamise tulemused peavad jõudma ka Riigikogu
liikmete kätte aruteluks. Väljatöötamiskavatsuste arutelu Riigikogus tagaks selle, et Riigikogu
liikmed saaksid kavandatava kohta teavet ajal, kui olulisi otsuseid langetatakse, mis omakorda
võimaldaks muuta tulemuslikumaks hilisema huvirühmade kaasamise Riigikogu komisjonide
töösse. Järelhindamise aruannete arutelu Riigikogus võimaldaks aga Riigikogu liikmetel saada
vahetut tagasisidet selle kohta, kas vastuvõetud ja jõustunud seadused praktikas soovitud viisil
rakendusid ning milliseid mõjusid tegelikult endaga kaasa tõid.
Selge, täpne ja võimalikult lihtne õiguskeel on hea õigusloome põhimõtte lahutamatu osa. Hea
õiguskeel võimaldab õiguse adressaatidel õigusnormides sisalduvast paremini aru saada.
Selleks, et õigust luues tekiks veendumus, kas loodav tekst on ikka arusaadav, võiks menetluse
käigus tekstide arusaadavust nende kasutajate peal testida. Õiguse kasutaja on ÕPPA 2030
kohaselt üldmõiste, mis hõlmab nii õiguse adressaate, huvirühmi, rakendajaid kui ka laiemalt
inimesi, kes potentsiaalselt konkreetse õigusnormi ja õiguse valdkonnaga võivad kokku
puutuda ja peaksid sellest seetõttu ka aru saama. Õiguskeele teemaline järjepidev koolitamine
ja nii õigusloomejuristide koostöö keeletoimetajatega kui ka keeletoimetajate omavaheline
koostöö on mõlemad ühtviisi vajalikud õigusaktide keele kvaliteedi paremaks muutmiseks.
ÕIGUSE SÜSTEEMNE ARENDAMINE
Võib öelda, et peamised alused õigusliku kvaliteedi tagamiseks on paigas ja nendega
arvestatakse õigusloomes. Tuleb tõdeda, et võrreldes ÕPAS 2018-ga olulisi muudatusi eelnõus
ei ole, küll aga leidub täpsustusi ja uusi rõhuasetusi. Seadus peab sobima Eesti õigussüsteemi
ja sobiva lahenduse väljatöötamise käigus on hea õigusloome tunnuseks tutvumine õiguslike
lahendustega ka teistes riikides. Võrdlev õigus mitte ainult ei võimalda teada saada, kuidas
25
L’étude d’impact au Parlement français : un instrument de mutation du rôle des assemblées dans le processus
législatif?, Bertrand Léo Combrade. Revue française d'administration publique 2014/1 (N° 149):
https://www.cairn.info/revue-francaise-d-administration-publique-2014-1-page-195.htm
12
teised riigid sama probleemi on lahendanud, vaid see võimaldab võrdleva kogemuse kaudu
paremini mõista oma riigi õigust.26
Võrdlev-õigusliku analüüsi tähtsustamise kõrval on ÕPPA 2030 eelnõus sõnaselgelt rõhutatud
pakutud lahenduste põhiseaduspärasuse tagamise vajalikkust. Praktika on näidanud, et kuigi
nõue analüüsida eelnõu seletuskirjas kooskõla põhiseadusega sisaldub HÕNTE-s, tehakse
selliseid analüüse harva või piirdutakse formaalse konstateeringuga, et eelnõu on kooskõlas
põhiseadusega. On rohkelt näiteid, kus analüüsi ei ole tehtud, kuigi on enam kui selge, et
tegemist on olukorraga, kus see peaks olema tehtud.27 Kohtab siiski ka näiteid, kus
põhiseadusega kooskõla analüüs on seletuskirjas esitatud. Paraku mitmete selliste analüüside
puhul on suureks probleemiks analüüsi enda kvaliteet. Sagedaseks puuduseks näiteks
proportsionaalsuse põhimõttega kooskõla analüüsimisel on see, et jäetakse tõendamata valitud
meetmete vajalikkus, st miks leitakse, et samu eesmärke ei ole võimalik saavutada mõne teise,
kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui valitud meede.28
Õigusnormi looja peab põhjalikult tundma reguleeritavat valdkonda, selle õigusliku
reguleerimise võimalusi (koos kaasnevate mõjudega) Eestis ja kasutatud lahendusi mujal
riikides. Normi mõjusa rakenduse eelduseks on selle sobivus Eesti õigusesse. Seejuures ei tohi
unustada, et lahenduste leidmisel on üleriigiline eesmärk otsida kõige
konkurentsivõimelisemaid lahendusi, mis ei koormaks õiguse adressaate ülemäära ja mille
täitmise tagamiseks kaasataks osapooli lahenduste väljatöötamisse võimalikult varases
staadiumis. Teaduslikult on uuritud ja kinnitust leidnud29, et inimesed aktsepteerivad norme –
isegi neid, mille vastu nad algselt olid – ja täidavad neid vabatahtlikult märksa suurema
tõenäosusega siis, kui eelnev menetlus on nende jaoks tundunud õiglane (ingl perceived
procedural justice). Seejuures on väljakutseks tagada õigusnormi selgus nii, et selle sisu oleks
adressaadile kerge vaevaga mõistetav. Kui tekstist arusaamine nõuab erilisi ponnistusi, ei
pruugi õiglasest menetlusest saadav positiivne tõuge kauaks kestma jääda.
Eelneva võtab kenasti kokku professor Raul Narits juba oma 1998. aastal ilmunud artiklis:
„Seadused on mõeldud inimkäitumise korrastamiseks, kindlustunde loomiseks. Nad on ka
ainsaks vahendiks riigi käes meie kõigi käitumise reguleerimiseks. Et aga seaduste regulatiivne
toime ei jääks ainult vastu vaatama õigusnormi tekstist, vaid et õigus tegelikult toimiks, on vaja,
et seadustes sisalduvad lahendused tuleneksid reaalsetest suhetest, tegelikust elust. Nii ma
arvangi, et ühe hea seaduse sünniks oleks vaja väga täpselt ja ammendavalt tunda seda elu, mida
seaduse abil püütakse korrastada. Teiseks on vaja see transformeerida õiguse keelde ning
26
R. David, C. Jauffret-Spinosi, „Les grands systèmes de droit contemporains“, Dalloz 2002, lk 9.
27
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/rahanduskomisjon-saatis-allar-joksi-oigusliku-analuusi-
ekspertiisi?id=67100690
28
Nt alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu,
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5e413a00-8cd4-4c61-bd42-81ad405ee80b
29
Kees van den Bos, Lynn van der Velden, E. Allan Lind, „On the Role of Perceived Procedural Justice in
Citizens’ Reactions to Government Decisions and the Handling of Conflicts“, Utrecht Law Review,
http://www.utrechtlawreview.org | Volume 10, Issue 4 (November) 2014 | URN:NBN:NL:UI:10-1-115837 |
13
kolmandaks on vaja seadusele leida võimalikult adekvaatne koht õigustloovate aktide
süsteemis.“30
Eesti kuulub Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Eraõigus, olles võtnud omaks pandektilise
süsteemi, lähtub üld- ja eriosa loogikast. Ka avalikus õiguses on see osaliselt realiseerunud. Just
osaline realiseeritus nõuabki iga kord avaliku õiguse valdkonna seaduste loomisel või
muutmisel otsima ja looma seoseid kehtivate seadustega ning andma uuele seadusele süsteemis
õige koht. Lähtudes eesmärgist süsteemsuse kaudu suurendada õiguse arusaadavust, on ka
avaliku õiguse valdkonna õigusloomes põhjendatud seaduste vaheliste seoste loomisel, aga ka
ühe seaduse sees võtta ülesehituses aluseks üld- ja eriosa jaotus niivõrd, kuivõrd see on
võimalik. Haldusõiguse üldosa moodustavad muu haldusõiguse ehk haldusõiguse eriosa suhtes
üldised ehk nn sulgude ette toodud normid. Praeguseks on välja kujunenud olukord, milles
kehtivad seadused reguleerivad haldusmenetluse ning haldusorganisatsiooni küsimusi
erinevalt, kusjuures erinevused on sageli põhjendamatud. Seetõttu on nn sulgude ette toodud
osa napp. Haldusõiguse üldosa täiustamise eesmärk on see tühik täita. Haldusõiguse üldosas
selgelt reguleeritud haldusorganisatsioon võimaldab ka saada selgema ülevaate riigist
tervikuna, esindades halduse ühtsuse ideed vastukaaluks üha suuremale halduse killustumisele.
Haldusorganisatsiooni ühtne regulatsioon tagab selle, et riigi täidetavad haldusülesanded
korraldatakse ja täidetakse kodaniku jaoks efektiivselt ja riigi jaoks optimaalselt, samuti
võimaldab see vältida tegevuste kattuvust, soodustab andmete ühekordset kogumist ja väldib
liigset halduskoormust.
Ulatuslikumaks viisiks õiguskorras korda ja süsteemsust luua on senise seaduse asemel uue
tervikteksti eelnõu koostamine või veel laiemalt valdkonna õiguse kodifitseerimine. Uue
seaduse, veelgi enam terve valdkonna kodifitseerimine ei tohiks toimuda kergekäeliselt.
Arvestada tuleb, et uue seaduse tervikteksti loomisega saab õiguskorras olulisel määral
kahjustada õiguse stabiilsus. Samuti kaotab aktuaalsuse senine kohtupraktika ja uuendamist
vajaksid ka kõik seonduvad õigusaktid, dokumendid, lepingud jne.
Teisalt, kehtiva õiguse analüüsi ja ajakohastamist käsitletakse samuti parema õigusloome osana
olukorras, kus selle eesmärgiks on muuta õigus selle kasutajatele paremini ligipääsetavaks.
Suurema selguse ja süsteemsuse loomiseks õiguskorras on Mandri-Euroopa õigusperekonda
kuuluvates riikides ajalooliselt kasutatud kodifitseerimist. 2001. aastal avaldatud Mandelkerni
raport31, mis on hea õigusloome poliitika üks alusdokumente, nimetas õiguse kodifitseerimist
üheks oluliseks viisiks, kuidas sama valdkonna õigusakte omavahel ühtlustada ja seeläbi
kehtiva õiguse kättesaadavust parandada.
Erinevalt mitmetest vana õiguskorraga riikidest on Eestis olemas lihtne ligipääs kehtivale
õigusele. Täpne ülevaade on meil olemas tänu sellele, et Eesti Riigi Teatajas ilmuvad kõik
õigustloovad aktid elektrooniliselt, neist koostatakse kohe avaldamisel terviktekstid ja ka
õigusloome on lähtuv tervikteksti loogikast. Selline taristu muudab õiguse oluliselt paremini
30
R. Narits „Eesti õiguskord ja väärtusjurisprudents“, Juridica 1998/1,|lk 2–6
31
Nn Mandelkerni grupi lõppraport parema õigusloome kohta, 13. november 2001, http://ec.europa.eu/smart-
regulation/better_regulation/documents/mandelkern_report.pdf
14
kättesaadavaks, võrreldes mitmete vanade demokraatiatega, kus mõnesaja aasta taguseid, kuid
siiski kehtivaid seadusi tuleb ka 21. sajandil otsida paberkandjalt.
Kodifitseerimise vajaduse tingisid Eestis valdkonna seaduste vahelised ebakõlad,
vasturääkivused ja süsteemitus, mis tähendab, et Eestis on kodifitseerimise abil soovitud muuta
õigust selgemaks, kõrvaldades seejuures sama valdkonna seaduste omavahelised vastuolud.
Valdkonniti on kodifitseerimise põhjused varieerunud, kuid üldistatult oli Eesti kontekstis
kodifitseerimisprojektide algatamise taga kaks peamist põhjust: 1) 90-ndatel õiguskorras
toimunud muudatuste rohkus, mille tulemusena kõigi loodud seaduste kvaliteet polnud sugugi
hea ega ühtlane; 2) kohe sellele järgnenud uued kiirkorras tehtud muudatused, ühtlustamaks
meie õigust Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega, mis omakorda paiskas segi
õigusaktide ja -normide esialgse süsteemi. Nii seadis 2007. aastal valitsuse moodustanud
koalitsioon eesmärgiks kodifitseerida mitmed õiguse valdkonnad32.
Praeguseks on kodifitseerimisprojektide olemus mõneti muutunud, hõlmates ka kehtiva
seadustiku või seaduste põhjalikku, sisulist ja süsteemset analüüsi, ühtlustamist ja
ajakohastamist ehk revisjoni, mis võib, aga ei pruugi kaasa tuua uue tervikseaduse loomist. Nii
ongi 2014–2020 rahastamisperioodil keskendutud esmajoones revisjonidele ja revisjoni etappi
on jõudnud järgmised õigusvaldkonnad: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, mereõigus,
riigikaitseõigus ja kriminaalmenetlusõigus.
On fakt, et õiguse kodifitseerimine kui väga ressursimahukas ettevõtmine on Eestis saanud ka
tugevat kriitikat33. Praktika on näidanud, et ka seaduse uue tervikteksti koostamise otsus
langetatakse tihti liiga kergelt. Näiteks 2015. aastal esitati uus seaduse terviktekst või soov
koostada uus terviktekst kokku 20 eelnõu ja 6 VTK-ga. Uue tervikteksti koostamine ei ole
õigustatav üksnes sellega, et kehtiv seadus on juba 10 aastat vana. 10 aastat ei pruugi seaduse
puhul olla sugugi palju. Hea seadus võib kesta märksa kauem. Uue seaduse loomist peavad
õigustama sisulised argumendid ja kindlasti mitte formaalne väide, et muudetakse üle poole
seaduse tekstist. Kuna õiguskorra stabiilsust tuleb säilitada niivõrd, kuivõrd see on võimalik,
kaaludes seejuures, kas õigusselgus ei vähene, tuleb esimese valikuna alati eelistada muutmise
32
Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel alustati 2007–2013 rahastamisperioodil seitsme õigusvaldkonna
kodifitseerimist: majandushaldusõigus, väärteomenetlus, karistusõigus, ehitus- ja planeerimisõigus,
keskkonnaõigus, sotsiaalõigus ja intellektuaalse omandi õigus.
Esimese alustatud kodifitseerimisprojekti – keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus loodi keskkonnaseadustiku
üldosa seadus ja uuendati täielikult kõiki eriosa seadusi. Protsess on olnud väga aja- ja töömahukas, mistõttu
viimased eriosa seaduseelnõud (veeseaduse eelnõu ja jäätmeseaduse eelnõu) on alles menetluses.
Majandushaldusõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja majandustegevuse seadustiku üldosa.
Väärteomenetluse kodifitseerimise käigus töötati välja väärteomenetluse seadustik. Karistusõiguse
kodifitseerimise käigus töötati välja karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seadus. Ehitus- ja planeerimisõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja ehitusseadustik ja planeerimisseadus
ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus.
Sotsiaalõiguse kodifitseerimise käigus töötati välja järgmised seadused: 1) sotsiaalseadustiku üldosa seadus; 2)
sotsiaalhoolekande seadus; 3) perehüvitiste seadus. Tööseaduse eelnõu koostamine ei ole aga läinud, nagu
esialgu plaaniti, ja mitmetel põhjustel selle menetlemine praegu seisab.
Intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimise käigus töötati välja autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate
õiguste seaduse eelnõu ja tööstusomandiseadustiku eelnõu.
33
Nt õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017
15
seaduse eelnõu koostamist. Nii peabki õiguspoliitika põhialustes olema eelseisva 10 aasta
perspektiivis selgelt rõhutatud, et uute seaduste loomine ei peaks toimuma kergekäeliselt.
Eesti eraõiguse valdkonna seaduste ajakohastamine toimus üldistatult kahes etapis – esiteks
loodi 90-ndate alguses n-ö üleminekuseadused ja seejärel, pärast sajandivahetust, juba uued ja
modernsed seadused. Musternäide on kindlasti võlaõigusseadus, aga ka perekonnaseadus või
pärimisseadus või tsiviilkohtumenetluse seadustik. Üks väheseid erandeid, kus seni kehtib
1995. aastal jõustunud seadus, on äriühinguõigus (muud ühinguõigust reguleerivad seadused
on jõustunud hiljem). See, et äriseadustik jõustus juba enam kui 20 aastat tagasi, ei tähenda, et
äriseadustikku ei oleks vahepeal muudetud, vastupidi – seda on muudetud väga palju kordi.
Õigusloome korraldus peab toetama kvaliteetse õiguse loomist. Seepärast on oluline
õigusloomejuristide pädevuse pidev ja jätkuv arendamine. Samuti tuleb järjepidevalt
analüüsida uusi tehnilisi võimalusi ja koostöövorme, mille abil õigusloome kvaliteeti ja selle
läbipaistvust parandada. Lisaks õigusloomejuristide taseme tõstmisele on vaja panustada ka
analüütilisse võimekusse ja riigi käsutuses oleva statistika ning muude andmete kasutamisse
kvaliteetsete ja adekvaatsete mõjuhinnangute koostamisel.
KONKURENTSIVÕIMELINE ÕIGUSKESKKOND
Riigid on omavahelises tugevas konkurentsis nii majanduse, elukeskkonna kui ka õiguskorra
poolest. Õiguskord ja selle tulemuslik rakendamine peab tagama Eesti rahvusvahelise
konkurentsivõime ning võtma arvesse hoogustuvat üleilmastumist ja teadmistepõhist
majandust. Selleks peab seadus tagama inimeste heaolu, majanduse konkurentsivõime ja
ühiskonna turvalisuse ning riik peab selleks välja pakkuma uuenduslikke ja ettevaatavaid
lahendusi.
Riigi õiguspoliitiline suund peab olema püüelda selle poole, et Eesti õiguskeskkond oleks
nüüdisaegne, atraktiivne ja majanduse konkurentsivõimet tagav. Sellest aspektist vajab näiteks
ühinguõiguse valdkond kindlasti süsteemset ülevaatamist, korrastamist ja ajakohastamist, et
käia kaasas uute ärimudelitega. Kindlasti ei ole kõik kehtiva äriseadustiku aluseks olevad
põhimõtted valed (pigem on ikka õiged), kuid näiteks osaühingu kapitaliseerituse reeglite kohta
esitatavad nõudmised on tänapäeval mõnevõrra teistsugused, kui need oli 90-ndate keskel.
Sama saab öelda ka osanike suhtlemise kohta ühinguga või erinevate piiriülese
mobiilsusreeglite kohta, mis on eriti oluliseks muutunud just Euroopa Liidu liikmesriikide
vaheliste ärisuhete tihenemise tõttu.
Kuid praegune aeg esitab riigile õiguse arendamisel täiendavaid väljakutseid ka ainuüksi sellest
tulenevalt, et inimesed saavad palju vabamalt ja kiiremini riikide vahel liikuda, luues niiviisi
õigussuhteid muu hulgas selliste õiguskordadega, mille aluseks olevad väärtused või
põhimõtteid ei ühildu väga hästi näiteks Eesti enda õiguskorraga. Klassikaline näide on
perekonnaõigus, kus tuleb tegeleda võõras kultuuris sõlmitud abielu tunnustamisega või laste
õiguste kaitsmisega. Meie ühiskonna jaoks harjumatute peresuhete kõrval võiks näitena tuua
common law’ süsteemist pärit kohtulahendid karistavate kahjuhüvitistega ja nende täitmisega
16
seotud probleemid. Need on üksnes mõned näited küsimustest, mida üleilmastumine meie
õigussüsteemile esitab. Oma kodanikest hooliva riigina ei saa Eesti neist küsimustest kõrvale
vaadata. Seetõttu tuleb järjest enam ja põhjalikumalt tegeleda rahvusvahelise eraõiguse
normidega, mis reguleerivad õigusküsimusi seoses teiste riikide seaduste rakendamisega,
teistest riikidest pärit kohtumenetluse osalistega või kohtulahenditega, mida Eestis soovitakse
täita. Ühelt poolt aitab meid selles väga palju Euroopa Liit, kes on liikmesriikide ülese selguse
ja õiguskindluse tagamiseks kujundanud paljudes küsimustes ühtsed õiguslikud raamid, kuid
ikka veel on väga palju teha ka Eestil endal. Lisaks Euroopa Liidu õigusloomes osalemisele on
meie enda kujundada näiteks rahvusvahelise pankrotimenetluse alased suhted EL väliste
riikidega (majanduslikult esikohal on kindlasti suhted Venemaaga, aga ka Norraga, USA-ga).
Äriühingute tegevust ja elukaart reguleeriv õigusraamistik peab vastama nüüdisaegsetele
majanduse suundumustele. Kui ühinguõiguse peamine küsimus ja väljakutse seondub
piiriüleselt tegutsevate ühingute asutamise ja igapäevase tegevusega, siis samavõrra tuleb
mõelda ka sellele, mis saab siis, kui ühingu majandusnäitajad ei võimalda tal enam turul toimida
ja endale õigusi ning kohustusi võtta. Kuigi Eesti pankrotiseadust on korduvalt muudetud ja
loodud ka täiesti uusi seadusi (näiteks saneerimisseadus ning võlgade ümberkujundamise ja
võlakaitse seadus), siis tuleb tõdeda, et ka selles valdkonnas on märgata kogu maailmas teatud
paradigmaatilist nihet. Kui varem oli peamiseks küsimuseks see, kuidas jagada vara, mis
maksejõuetust ühingust maha jääb, siis nüüd ollakse jõutud tõdemuseni, et see on üksnes väga
viimaste tagajärgedega tegelemine. Pigem tuleks pöörata tähelepanu just sellele, et õigel ajal
oleks võimalik maksejõuetust ära tunda, võtta kasutusele sobivad abinõud ja pakkuda
ettevõtjale uut võimalust oma majandustegevus enne pankrotti ümber korraldada ja taas õitsele
saada.
Ilmselt on omandisuhted läbinud pärast Eesti taasiseseisvumist kõige suuremad ja
põhimõttelisemad muudatused. Omandit kui ühte põhiõigust ja vabadust tunnustab ka meie
põhiseadus, olemas on asjaõigusseadus, mis reguleerib omaniku suhet tema omandiga. See on
valdkond, mis vajab järjepidevat õigushoolet, et põhiseadusega pandud raamid püsiksid ka
järgmised aastakümned. Kuid koos ühiskonna pideva muutumisega on järjepidevalt muutunud
ja kasvanud ka immateriaalse vara osatähtsus meie igapäevaelus. Olgu näideteks
infotehnoloogia areng või interneti vahendusel tarbitav loominguline sisu, valdkond, mille
osakaal majanduses kasvab väga kiiresti. Kõik see – leiutised, ärisaladused, kaubamärgid,
autoriõigusega kaitstud teosed – vajavad järjepidevat kaitset. Intellektuaalne omand muutub
järjest tähtsamaks tänu infotehnoloogia arengule, kuid samas ka järjest ohustatumaks just tänu
infotehnoloogia arengule. Selle koosluse õige tasakaalu leidmine ongi tänapäeva õiguskorra
suur väljakutse.
Viimaste aastate areng on näidanud, et õiglane, kiire ja kulutõhus kohtumõistmine on omaette
väärtus, mille arendamisse tuleb pidevalt panustada, sest ühiskonna muutumisega muutuvad ka
ootused kohtumõistmisele ja muutub kohtumõistmine ise. Kohtupidamise ja -korralduse
tehnilises pooles tuleb järjest enam pöörata tähelepanu digilahenduste kasutamisele, mis aitab
kokku hoida kohtutele eraldatud ressurssi, kasutada seda just õigusemõistmise läbiviimiseks ja
vähendada seeläbi toetavate tegevuste peale kulutamist. Ning kindlasti tuleb järjepidevalt
17
analüüsida menetlusõigusi, et veelgi paremini tagada poolte õigusi ja huve kohtumenetluses,
kuid seda tuleb teha tõhusalt ja kohaselt, arvestades kaitstavate õiguste kaalu ühiskonnas.
Lisaks kohtumenetlusele peab jätkuvalt panustama kohtulahendite sundtäitmisse, sest üksnes
seeläbi kõrvaldatakse paljudel juhtudel tegelikult valitsev ebaõiglus – võlgnikult saadakse kätte
aastaid tasumata võlg või veekaitsevööndist kõrvaldatakse keskkonnale ohtlikud rajatised. Ka
selles valdkonnas on õiguskorral vaja muutuda, et arvestada ühiskonna arengut ja rõhuasetuste
muutumist. Kohtulahendite sundtäitmise kujundamisel peab kaaluma läbiviidava menetluse
kulutõhusust, osapoolte õigusi õiglasele menetlusele ja kiirust ning leidma nende põhiväärtuste
vahel tasakaalu, mis võib sõltuda ka täidetavate lahendite olemusest ja õigushüvest.
Vaidluste lahendamine ja õiguste jõustamine sundtäitmise kaudu ei hõlma üksnes riigisisest
kohtumenetlust või täitemenetlust, vaid peab hoogustuva üleilmastumise tingimustes arvestama
järjest enam ka sellega, et Eestis tuleb selgeks vaielda õiguslikke küsimusi, mis seonduvad
teiste riikide õiguskordadega, või täita lahendeid, mis on tehtud teistes riikides. Sest inimese
või ettevõtja jaoks on poolik lahendus see, kui tema õiguste maksmapanemine pahatahtliku
võlgniku suhtes lõppeb Eesti riigipiiril, olgu siis tegu kohtumenetluse või lahendi
sundtäitmisega. Nii peab riik järjest enam panustama koostöösse teiste riikidega, olgu see siis
Euroopa Liidu tasandil, panustades muude rahvusvaheliste organisatsioonide töösse (Haagi
Rahvusvaheline Eraõiguse Konverents, WIPO, EPO) või arendades kahepoolseid suhteid.
Kohtu vahendusel vaidluste lahendamine, olgu need siis kodaniku ja riigi vahelised vaidlused
või ettevõtja ja ettevõtja vahelised vaidlused, on möödapääsmatu ja vajalik eelkõige siis, kui
osapooled ei soovi oma seisukohtadest taganeda ega ole valmis ilma erapooletu kohtuniku
otsuseta vaidlust lõpetama. Kuid mitte alati ei ole osapoolte seisukohad „kivisse raiutud“. Kui
ei ole, saavad pooled kasutada lepitus- või vahendusmenetlust, mis ühelt poolt aitab vähendada
riiklike kohtute töökoormust, teisalt tagab eri meelt olevate poolte rahumeelsema
kooseksisteerimise pärast vaidluse lahendamist. Sellest tulenevalt on järjepidevalt vaja
arendada kohtuväliseid vaidluste lahendamise mehhanisme – lepitus, vahendamine, asjatundja
arvamus, aga ka vahekohtud. Teatud valdkondades, kus võib eeldada, et poolte vaidluse aluseks
on eelkõige emotsioonid, võiks kohtuvälised vaidluste lahendamise võimalused ühendada
kohtumenetlusega, et seeläbi eristada emotsioonid ja õiguslikud probleemid. Ja just viimastega
peaks tegelema kohus.
Elukeskkonda kujundav õiguslik raamistik peab väärtustama neid tegevusi, mille tagamiseks
normid on loodud, mitte muutuma kadalipuks. Seepärast tuleb näiteks majandushaldusõiguse
valdkonnas järgida sellist õigusloomelist suunda, mille tulemusena õiguskeskkond muutuks
ettevõtjale arusaadavamaks ja lihtsamaks. Majandushaldusõiguses ei tohiks seada ülemääraseid
ettevõtluspiirangud väheohtliku iseloomuga tegevustes, näiteks kaubandustegevuses, samuti ei
tohi need olla ebaproportsionaalselt koormavad. Samas peavad riigil säilima tõhusad
võimalused kontrollida ohtliku tegevusala ettevõtjaid. Jätkuvalt on küsitav loakohustuse
vajalikkus mitmetel tegevusaladel, samuti on kohati ebaselged loakohustuste piirid ning
menetlus on ebamõistlikult keeruline. Tuleb kaaluda reguleerimata majandustegevuse
valdkondade osakaalu suurendamist või vähemalt asendada loakohustus vähem koormava
18
teatamiskohustusega. Samuti tuleb kaaluda eri valdkondade tegevuslube sisaldavate
regulatsioonide suuremat ühtlustamist ning koondamist ühte seadustikku.
Niisamuti on asjakohane seada samad ootused ehitus- ja planeerimisõiguse valdkonnas, kus
olulisim väljakutse on vähendada regulatsioonidest tulenevat tarbetut koormust kodanikele,
sealhulgas ehitusettevõtjatele ja arendajatele. Teisest küljest tuleb senisest enam kaitsta
avalikku huvi, mis seisneb eeskätt üldiseid huve arvestava ja inimsõbraliku elukeskkonna
planeerimises ning väljaarendamises.
Õiguskeskkond peab püüdma tagada ühiskonna turvalisuse. Haldustegevus peab olema
efektiivne, paindlik ja vastutustundlik. Haldusõiguse eesmärk on õigusriikliku haldustegevuse
juurutamine, piisava õiguskaitse tagamine õiguste piirangute korral ning toimiv
haldustäitemenetlus. Halduse toimepidevus peab olema tagatud ka kriisisituatsioonides.
Nagu märgitakse karistusõiguse revisjoni eelnõu seletuskirjas34, saab karistusõigus ultima ratio
kui riikliku sunni ökonoomsuse põhimõttest lähtudes sekkuda üksnes siis, kui õigusliku
regulatsiooni muud vahendid – tsiviilõiguslik hüvitamine ja haldussund – ei ole rakendatavad.
Näib, et Eesti õiguskord on muret tekitavalt arenenud vastupidises suunas: esmase õigusliku
regulatsiooni vahendina ei nähta mitte tsiviil- ja haldusõigust, vaid karistusõigust oma
repressiivset laadi normidega. Selline areng pärsib ühiskonna iseregulatsiooni ning lisab
indiviidi ja riigi vahelistesse suhetesse üha enam konfliktsust. Teisisõnu, karistusõiguslikku
repressiooni on pahatihti nähtud ravimina igale ühiskondlikule pahele. See aga ei ole soovitatav
valik.
Karistusõiguse valik äärmise abinõuna on esmalt õiguspoliitiliste valikute tasandi küsimus: kui
soovitakse millegagi tagada õiguspärast käitumist või õiguspärast olukorda hoida või taastada,
tuleb esiteks analüüsida seda, kas soovitav tagajärg on saavutatav tsiviil- ja/või haldusõiguslike
abinõudega. Alles siis, kui see ei ole õiguserikkumise või selle ohu tõsidust arvestades küllalt
tõhus või üldse võimalik, on kohane pöörduda karistusõiguse poole. Üheselt tuleb hoiduda
kriminaliseerivatest või karistusi raskendavatest seadusemuudatustest juhul, kui need on
kehtiva õiguse tõlgendamise ja kohaldamise võimalusi arvestades ebavajalikud või ajendatud
üksikutest õiglustunnet riivavatest juhtumitest ja tehakse ilma muudatuse hädavajalikkust
tuvastava põhjaliku analüüsita – karistusõigus kui riikliku sunni äärmine abinõu peab jääma
süsteemseks, et säilitada oma tõsiseltvõetavus. Teiseks tuleb normikujundamise tasandil ultima
ratio põhimõttest tulenevalt valida karistatavale teole proportsionaalne karistusmäär, mis
tähendab raskemale karistusele kergema eelistamist igal juhul, kui see on tõhus. Samuti tuleb
võimaldada karistusest erinevate meetmete kohaldamist, kui need võimaldavad süütegusid ära
hoida ja õiguspärast olukorda taastada.35
34
Riigikogu XII koosseisu eelnõu 554SE
35
Öeldu kaalu vähendab asjaolu, et Eestil EL liikmena tuleb nõuetekohaselt kohaldada EL õigusest tulenevad
kriminaliseerimiskohustused, samuti endale võetud rahvusvahelised kriminaliseerimiskohustused. Samas peaks
Eesti esindajatel nii EL õigusloomemenetluses kui ka rahvusvahelise õiguse kujundamisel olema eesmärgiks
võimaluse korral vähendada põhjendamatute kriminaliseerimiskohustuste lisandumist EL ja rahvusvahelisse
õigusse.
19
PAREM ÕIGUSLOOME EUROOPA LIIDUS
Euroopa Liidu õigusloome tähtsus on aasta-aastalt kasvanud ja mõjutab juba märkimisväärselt
teatud õigusharude arengut. Tsiviilõiguses on EL õigusaktid loonud või loomas uut õigust lisaks
traditsioonilistele valdkondadele nagu erinevates õigusküsimustes tehtud kohtulahendite
tunnustamine ja täitmine, ka sellistes uutes valdkondades nagu ärisaladus või riigisisene
pankroti- ja saneerimismenetlus. Seejuures sulavad „Euroopa Liidu katlas“ kokku väga
eripalgelised väärtushinnangud, õiguskultuurid ja -süsteemid. Eesti jaoks toob see endaga kaasa
uusi väljakutseid, sest vaatamata EL õigusnormide olemusele peavad uued reeglid saama Eestis
üle võetud või rakendatud. Seda tööd ei saa teha teadmata, mis on õigusaktide tekkelugu,
millised olid vaidlused ühes või teises õiguslikus küsimuses või mida tähendab Euroopa Liidu
õigusaktis mõni uus erialatermin. Just sel põhjusel peabki järjest enam ja järjest tõsisemalt
panustama Euroopa tasandi õigusloomemenetlusse, sest Eesti inimese, ettevõtja ja riigiasutuse
jaoks ei ole väga tähtis, kas õigusnorm pärineb Euroopa Liidu seadusandjalt või on tegemist
Eesti riigisisese otsusega luua uus õigusnorm – õigust tuleb mõista ja sellele vastavalt toimida
ikka ühtmoodi, sõltumata sellest, millisest allikast see pärineb. EL õiguse mõistmise kõrval on
väga tähtis ka see, et koos teiste liikmesriikidega on ju Eesti ka ise üks neid otsustajaid, kelle
vajadusi ja soove arvestades uued reeglid meie ühiskonda tekivad. Me ei saa ega tohi end selles
protsessis taandada üksnes kõrvaltvaataja rolli, kes võtab vastu kõik, mis teised soovivad. Eesti
peab oma arvamused välja ütlema, seda eriti valdkondades, kus Eestil endal on väga häid
kogemusi ja teadmisi, mida vajavad ka teised riigid, et teha tarku ja põhjendatud otsuseid.
Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi ülesanne on EL õigus korrektselt ja õigeaegselt riigisiseses
õiguses rakendada. Seejuures on oluline, et EL õigusakti ei rakendataks Eesti õiguses
mehaaniliselt. Analüüsida ja mõista tuleb nii seda, mis on ülevõetava EL õigusakti mõte ja
eesmärk, kui ka seda, milline saaks Eesti riigisisest kehtivat õigust arvesse võttes olla
rakendatava regulatsiooni loogiline ja sobiv koht meie õiguses. Kuivõrd direktiiv võetakse Eesti
õiguskorda üle riigisisese õigusaktiga, peab väljatöötatav õiguslik muudatus sobituma kogu
olemasoleva õigusega. Lähtuda tuleb riigisisesest õigusest – eeskätt Eesti Vabariigi
põhiseaduses sätestatud nõuetest ja õigusloome põhimõtetest.36 Direktiivide ülevõtmisel, aga
ka EL määruste rakendamisel tuleb tagada Eesti õigussüsteemi terviklikkus ja tasakaalustatus.
Euroopa Liidu õigusloome ei ole üksnes direktiivid, määrused või soovitused. Väga suur osa
Euroopa Liidu õiguse arengus on ka Euroopa Kohtul, kellel on ainupädevus tõlgendada EL
õigusakte ja anda nende siduvaid tõlgendusi. Arvestades, et kohtute tähtsus õiguskorra
kujunemisel on ajas kasvanud ja jätkuvalt kasvab, kasvab ka Euroopa Kohtu lahendite tähtsus.
Järjest sagedamini jõuab Euroopa Kohtusse ka õigusküsimusi, mis on seotud Eestiga või mis
on püstitatud Eesti kohtute poolt. Euroopa Kohtule Eesti seisukohtade esitamise vajalikkuse
hindamisel on aluseks võimaliku otsuse mõju Eestile ehk kas see otsus võib tingida vajaduse
muuta Eesti õigusakte või rakenduspraktikat. 2015. aastal osales Eesti kümnes ning 2016. aastal
36
Ametniku Euroopa Liidu käsiraamat:
https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/et/riigikantselei/euroopa/otsuste-tegemine-euroopa-
liidus/ametnike-euroopa-liidu-kasiraamat/EL__Kasiraamat_2009.pdf
20
15 uues eelotsusemenetluses. 37 2017. aastal esitas Eesti seisukoha 13 uues eelotsuseasjas, neist
viis tuli Eesti kohtutest. Lisaks on Eesti menetlusosaliseks seitsmes otsese hagi asjas, seejuures
hagejaks kolmel ja menetlusse astujaks neljal juhul. Aastatel 2004–2017 on Eesti kohtud
esitanud kokku 25 eelotsusetaotlust, seisuga 31.01.2018 on menetluses seitse.38 Seetõttu peavad
muu hulgas Eesti valitsusasutused olema valmis aina enam panustama Euroopa Kohtu
eelotsustusmenetlusse, et kujundada riigi arvamus eelotsustusmenetluses ja seeläbi kaasa
rääkida kohtupraktika kujunemisel ja õigusaktide rakendamise praktikas.
Euroopa Liidu õigusloomemenetluse üheks eripäraks saab pidada ka eri valdkondade
ekspertide regulaarseid arutelusid, kuhu kaasatakse sageli huvirühmad. Sellistel aruteludel, mis
näiteks ühinguõiguses või intellektuaalse õiguse valdkonnas toimuvad regulaarselt, on
mõnevõrra erinevad eesmärgid, kuid samas mõjutavad nad otseselt ka Euroopa Komisjoni
tegevust õigusaktide ettevalmistamisel või olemasolevate õigusaktide muudatuste
väljatöötamisel. Sellistes töörühmades, komisjonides või koosolekutel osalemata jätmisega
annaks Eesti käest võimaluse mõjutada varakult EL õiguse arengut just selles suunas, mida
Eesti ühiskond ootab ja vajab.
Kuna üks Eesti eesistumise prioriteete oli parem õigusloome, oli eesmärgiks, et hea õigusloome
põhimõtetest lähtuks kõikide Euroopa Liidu Nõukogu töörühmade juhid. Selleks koostas
Justiitsministeerium juhise39, mis tõlgiti inglise keelde, et seda saaksid kasutada järgmisedki
eesistujad. Juhis annab üldsuunised Euroopa Komisjoni mõjuanalüüside kvaliteedi
hindamiseks. Õigusloome lihtsustamise huvides suunab juhis otsima võimalusi eelistada ja
võtta kasutusele digilahendusi.
Digilahendustega peaks arvestama ka meie enda õigusloome. Praegu ei ole Eestis veel
suuniseid võtta riigisiseses õiguses arvesse digitaalset mõõdet. Küll aga annab õiguse revisjoni
projektideks kehtestatud kodifitseerimismetoodika40 suunise võimaluse korral luua
elektrooniline menetlus.
Euroopa Komisjoni parema õigusloome vahendite41 hulgas on eraldi tööriist (# 27) digitaalse
majanduse ja ühiskonna ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) teemade mõjude
tuvastamiseks ning analüüsimiseks. Kuigi see ei ole kohustuslik, annab see raamistiku, kuidas
37
Välisministeeriumi koostatud „Ülevaade Eesti osalemisest Euroopa Liidu Kohtu ja EFTA Kohtu menetlustes,
Eesti vastu algatatud rikkumismenetlustest ja projekti „EU Pilot“ päringutest aastal 2016“. Kättesaadav
arvutivõrgust: http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/2016_ulevaade_loplik.pdf (23.02.2018).
38
Välisministeeriumi kogutud andmed.
39
Kättesaadav Eesti EL Nõukogu eesistumise veebilehelt:
https://www.eesistumine.ee/sites/el_veeb/files/avalikud_failid/parema_oigusloome_juhised_toogrupi_juhtidele.d
ocx
40
Riigisekretäri kk RS1622, 18.03.2016 "Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine" meetme käskkirja lisa
http://195.80.113.140/haldusvoimekus
41
Better Regulation: Guidelines and Toolbox, esmatutvustus 19. mai 2015. a, viimati uuendatud 2017. a
septembris https://ec.europa.eu/info/better-regulation-guidelines-and-toolbox_et. Selgituseks: Komisjoni parema
õigusloome suunised ja vahendid kehtestavad reeglid, millest Euroopa Komisjon juhindub uute
poliitikasuundade ja seadusandlike algatuste väljatöötamisel. Parema õigusloome suunised sisaldavad
kohustuslikke nõudeid, seda toetavad vahendid annavad aga täiendavaid juhiseid ja nõuandeid, mis on
kohustuslikud üksnes siis, kui see on sõnaselgelt väljendatud, muidu on need soovitusliku ja abistava iseloomuga
meetodite kogumiks.
21
EL eelnõude koostamisel analüüsida digitaalseid ja IKT-alaseid mõjusid ja võimalusi ehk
kokkuvõtvalt kuidas teha digitesti. Digitesti alustatakse esmalt digitaalse mõõtme olemasolu
tuvastamisega, vastates küsimustele, mis puudutavad seadusandliku algatuse digitaalseid ja
IKT-seoseid, misjärel antakse igaks konkreetseks juhuks suunised komisjoni vastavate
teenistustega konsulteerimiseks. Samuti tuletatakse näidete varal meelde, et digitaalsed
lahendused pakuvad küll võimalusi (järelevalve lihtsustamine, konkurentsi ja koostöö
parandamine jne), aga võivad rakendamisel põrkuda ka piirangutega (regioonipiirangud, vaid
ühekordselt kasutatavad lahendused jne).
Euroopa Liidu Nõukogu Eesti eesistumise üheks prioriteediks oli digitaalne Euroopa. Parem
õigusloome oli eesistumise ajal määratletud horisontaalselt prioriteetse valdkonnana.
Õigusloome digitaalse mõõtmega tegeles Eesti eesistujana ka 26.–28. juunil 2017. a Tallinnas
toimunud konverentsil „Directors and Experts of Better Regulation“, kus arutati muu hulgas,
kuidas kasutada e-lahendusi õigusloome lihtsustamiseks ja huvirühmade kaasamise
korraldamiseks ning kuidas reguleerida moodsaid tehnoloogiapõhiseid teenuseid.
EL Nõukogu konkurentsivõime ja kasvu (COMPCRO) töögrupis esitleti Eesti eestvõttel
komisjoni digitaalse tööriista kasutatavust käsitlenud uuringut42, milles juhiti tähelepanu ka
selle puudustele ja esitati soovitusi. Digitesti uuringu eesmärk oli analüüsida Euroopa
Komisjoni digitaalse tööriista vormi ja rakendamist uute algatuste väljatöötamisel. Vaatluse all
olid 2016. a jaanuarist kuni 2017. a juulini EL õigusloomealgatuste kohta koostatud
mõjuhinnangud ning eelkõige digitaalse mõõtmega arvestamine neis analüüsides. Tulemustest
selgus, et digitesti vajalikkust oli kaalutud ebaühtlaselt, seda nii algatuste puhul, kus digitaalne
mõõde oli lisaväärtust andev, kui ka algatuste puhul, kus digitaalne käsitlus oli põhisisuks ja
kus seetõttu oleks digitesti kindlasti pidanud tegema.
Analüüsi käigus tuvastati ka algatusi, kus lähtudes sisust ei olnud peetud digitesti tegemist
vajalikuks ega asjakohaseks, kuna seos digitaalse valdkonnaga oli nõrk, kuid teemale avaramalt
lähenemise korral oleks ka nendel juhtudel tuvastatud, kuidas IKT-võimalustest oleks tulu
tõusnud. Üheks järelduseks oligi, et digitaalsete ja IKT-võimaluste ärakasutamiseks on
soovituslik teha arvestatavat kaalu omav lihtsustatud digitaalne skriining kõikide algatuste
kohta õigusloomeprotsessi võimalikult varajases järgus.43
Arvestades Eesti kui e-riigi kuvandit, oleks põhjendatud ka Eesti õigusloome juhiseid täiendada
suunisega alati kaaluda infotehnoloogiliste lahenduste loomist (koos tähelepanu juhtimisega
kõigile võimalikele analüüsi vajavatele aspektidele) ja hinnata olemasolevate lahenduste
omavahelist koostoimet.
42
Impact Assessment Instituudi koostatud analüüs „KOM mõjuanalüüsides digitaalse tööriista rakendamise
kohta“ (19. detsember 2017).
43
2017. aasta septembris avalikustatud komisjoni uuendatud parema õigusloome vahendi kohta leidsid uuringu
autorid aga, et see ei ole kasutajasõbralik ning selle komplekssus võib takistada ka selle sammhaaval
rakendamist.
22
V. Aruandlus ja ajakohastamine
Regulaarse aruandmise tagamiseks on sätestatud peaministrile kohustus esitada alates 2019.
aastast igal aastal Riigikogule aruanne õiguspoliitika põhialuste arvestamise kohta
õiguspoliitika kujundamisel ja otsuste elluviimisel. Lisaks ettekandele põhialuste rakendamise
kohta annab peaminister ülevaate eelseisval perioodil planeeritavatest õigusloomealgatustest.
ÕPAS 2018 aruandlus on toimunud samuti ettekande vormis Riigikogu täiskogule. Ettekande
on valitsuse nimel teinud justiitsminister. Mitmetes riikides teeb parlamendi ees eelseisva
perioodi õigusloomeplaanidest ülevaate peaminister44. Valitsuse peamine poliitika
kujundamise vahend on õigus, mistõttu on põhjendatud, et selle rakendamise kohta annab aru
nimelt peaminister, kes valituse juhina on paremal positsioonil rääkima kogu valitsuse nimel.
Aasta-aastalt on Riigikogu liikmete huvi ettekande vastu suurenenud, mida näitab näiteks
ettekande järel esitatavate küsimuste arvu kasv. Samas tuleb tunnistada, et täiskogu
ettevalmistav komisjoni istung (siiani õiguskomisjon) võiks kasutada võimalust arutleda
õiguspoliitika arengu üle nii heade kui ka halbade näidete kaudu, laiemas ringis ja põhjalikumalt
kui seni. Arvestades, et õiguspoliitika on olemuselt väga horisontaalne ja igal valdkonna eest
vastutaval ministril on oma valitsemisala küsimused, millele teistel on vastust anda keeruline,
võiks kaaluda, kas kutsuda Riigikogu komisjoni arutelule osalema ja aru andma ka nende
valdkondade ministrid, kelle valitsemisala õiguspoliitika kujundamisel kuidagi eriliselt eelmise
perioodi jooksul silma on jäänud. Laiema ringi ministrite, aga ka näiteks mõnede tippametnike
(kantslerite, asekantslerite) kaasamine võiks anda märku, et õigusaktide kvaliteet ei ole ainult
justiitsministri mure ja vastutus. Reaalne kohustus hea õigusloome põhimõtete järgimata
jätmisest parlamendis aru anda võiks õigusloomepraktikat positiivselt mõjutada. Samuti võiks
kaaluda kõlapinna ja aruteluteemade avardamiseks Riigikogu komisjonide ühisistungite
korraldamist, kuivõrd ka teistes Riigikogu komisjonides menetletakse seaduseelnõusid.
Õigusloomeplaanide tutvustamine Riigikogule võimaldaks anda selgema ülevaate valitsuse
plaanidest. Praegu üldjuhul ministeeriumid küll käivad valdkonna komisjonides oma
õigusloomeplaane tutvustamas, kuid tervikpilti Riigikogu liikmetele ei esitata.
Õigusloomeplaanide selline tutvustamine Riigikogule nõuaks mõningaid muudatusi praeguses
õigusloomeplaanide kogumise protsessis, mis paraku käib aeglaselt ega pruugi alati sisaldada
kõiki kavatsusi, mis ministeeriumide tööplaanides sees.
Arengudokumendi ajakohasuse ja aktuaalsuse tagamiseks vaadatakse see üle üks kord
kehtivusajal, s.o viie aasta järel alates kehtima hakkamisest. See on oluline, et niivõrd
pikaajalise, aastani 2030 kavandatud arengudokumendi sisus saaks arvesse võtta olulisi muutusi
ja arengut õiguspoliitika kujundamises.
44
Nt Taanis. Nii Norras kui Suurbritannias peab valitsuse poliitikat tutvustava kõne parlamendi istungjärgu
alguses riigi kroonitud pea.
23
VI. Õiguspoliitika põhialustega kaasnevad mõjud
Õigusloome põhisuundades on väljendatud 11 olulisemat praktilist eesmärki:
1. Vähendada õigusloome mahtu.
2. Vähendada olemasolevat halduskoormust ja vältida uue teket.
3. Suurendada väljatöötamiskavatsuste rolli seaduseelnõude menetluses.
4. Koondada mõjuanalüüsi vahendid oluliste mõjude analüüsimiseks.
5. Muuta mõjuanalüüsid alternatiivide (võrdlemise) põhiseks.
6. Suurendada kvantitatiivsete andmete osa mõjuanalüüsis.
7. Suurendada järelhindamiste hulka.
8. Parandada õiguskeele taset.
9. Parandada õigusloomejuristide pädevust.
10. Parandada olulise õigusteabe kättesaadavust ja suurendada õigusloomemenetluse
läbipaistvust.
11. Teavitada Riigikogu ja laiemat avalikkust põhialuste rakendamisest.
Eesmärkidega kaasnevad vahetud mõjud valitsussektorile (riigiasutuste korraldusele ja
igapäevatööle), samuti majanduslikud mõjud ettevõtluskeskkonnale ning sotsiaalsed mõjud
kodanikuühiskonnale. Järgnevalt on üksikasjalikumalt vaadeldud kõiki eesmärke eraldi.
Eesmärk I. Vähendatakse õigusloome mahtu. Mahu vähendamiseks lepitakse valitsuse
tasandil kokku ühtses lähenemisviisis, kuidas mahtu vähendatakse.
Sihtrühm I-I: valitsusasutused, laiemalt avaliku sektori asutused
Soovitud mõju I-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärgiks on ümberkorraldused valitsusasutuste töös. Senisest enam ressurssi suunatakse
õigusloome planeerimisele, alternatiivide otsimisele ja probleemide sisulisele lahendamisele
ning piiratakse ressurssi, mis kulub eelnõude õigustehnilisele valmistamisele. Muudatustega
taotletavaks eesmärgiks on õigusloome kõrgem kvaliteet vähema mahu juures ning seeläbi
aktide parem püsivus ajas – läbimõeldud seadust ei ole põhjust hooajaliselt muuta. Eesmärk on
saavutatud, kui toimub ka nihe valitsusasutuste organisatsioonikultuuris ning õigusaktide
loomisele suunatud planeerimine ja käitumine asendub probleemide lahendamisele suunatud
tegutsemisega.
24
Teatud määral kaasneb tõhusama planeerimisega juba iseeneslik seadusloome mahu
vähenemine, kuna aktid on põhjendatumad ja läbimõeldumad (mõju toetavad eesmärgid III, IV
ja V, mis kõik on mõeldud planeerimisetapi tõhustamiseks). Valitsusasutuste töökoormus
seejuures ei suurene ega vähene, muutuvad osategevuste töömahud – osa õigusloomele kulunud
ressursist (eeskätt ametnike tööajast) liigub tehnilisest õigusloomest planeerimis- ja
ettevalmistusetappi.
Kui eesmärgi saavutamiseks rakendatakse teiste riikide eeskujul „üks sisse, n-arv välja“
lähenemist, tähendaks see selget arvepidamist lisanduvate koormust tekitavate normide üle.
Kuna enamasti on teistes riikides sellisel juhul kasutatud just lisanduva koormuse seiramist
standardkulu mudeli rakendamise kaudu, siis juhul kui Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi koordineerimisel halduskoormuse mõõtmine viidaks
ühtsetele alustele valitsuses, ei tooks lisanduva koormuse üle arvestuse pidamine enam
iseenesest täiendavat töökoormust.
Sihtrühm I-II: kodanikud
Soovitud mõju I-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Muudatus tugevdab kodanikuühiskonda ja lihtsustab selle toimimist. Stabiilne õiguskeskkond
suurendab usku püsivasse kodanikuühiskonda, muudab hõlpsamaks valitsemise mõistmise,
samuti võimaldab arusaadav õiguskeskkond kodanikel kergemalt osaleda ja kaasa rääkida. Ajas
püsiva õigusloome korral väheneb inimeste ajakulu ja vajadus tähele panna, mis muidu kaasneb
pidevalt muutuvate seadustega kursis olemiseks, nende järgimiseks ja ümberkohanemiseks.
Stabiilne õiguskeskkond muudab kodanikuks olemise ja kodanikukohuse täitmise hõlpsamaks
– ajas stabiilsed riigipoolsed ootused hõlbustavad nendele ootustele vastamist.
Sihtrühm I-III: ettevõtjad
Mõju I-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Püsiv õiguskeskkond vähendab ettevõtjate halduskoormust, mis kaasneb uute regulatsioonide
tundmaõppimisega, ettevõtja protsesside ümberkujundamisega ning seaduse järgimisega. Mida
lihtsam ja üheselt mõistetavam on õiguskeskkond, seda turvalisem on ka ettevõtluskeskkond ja
vastupidi – pidevalt muudetav õiguskord kahjustab ettevõtluse jätkusuutlikkust, muudab
ettevõtjate majandustegevuse keerukaks ning tuleviku ettearvamatuks. Majandusarengu
soodustamiseks ja riigi konkurentsivõime parandamiseks on tarvilik stabiilne ja mõistetav
õiguskeskkond, millele eesmärk suunatud ongi.
Eesmärk II. Vähendatakse olemasolevat halduskoormust ja välditakse uue teket.
Sihtrühm II-I: valitsusasutused
Soovitud mõju II-I: mõju riigiasutuste korraldusele
25
Bürokraatia ohjeldamine ei ole üksnes ettevõtjate huvides, vähene bürokraatia parandab ka
valitsusaparaadi toimimist. Kui nähtav osa bürokraatiast on suunatud avalikust sektorist välja,
siis ka valitsusasutuste sees ja vahel on vaja ohjeldada asjaajamiskohustuste hulka, vähendada
funktsioonide dubleerimist ja teabe kadumist süsteemi. Tarbetust asjaajamisest vabanev
ressurss on võimalik suunata valitsusasutuste põhifunktsioonide täitmisesse. Eesmärgiks on
ohjeldada bürokraatiat, et vähendada asjatut kommunikatsiooni ning eesmärgitult toodetud
(kasutuseta) teabe hulka. Tehniliselt toob bürokraatia vähendamine endaga kaasa töökorralduse
muutmise valitsusasutustes – vähem asjatuid ja dubleerivaid protseduure ning tühje kohustusi.
Halduskoormuse mõõtmise koordineerimisega seotud ülesanded on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumil, kuid oluline roll on selles ka Statistikaametil.
Sihtrühm II-II: kodanikud
Soovitud mõju II-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Kui riigiga suhtlemine on ajamahukas, keerukas või segane, kaob usaldus süsteemi vastu.
Kodanikuühiskonna toimimiseks peab riik olema kodanike teenistuses, mitte vastupidi –
koormaks kodanikele nende asjade ajamisel. Eesmärgiks on vähendada bürokraatiat ning
ühtlasi kodanike halduskoormust ning hõlbustada inimeste suhtlemist riigiga. Seeläbi paraneb
inimeste sidusus riigiga ning tugevneb kodanikuühiskond.
Sihtrühm II-III: ettevõtjad
Soovitud mõju II-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Vähem bürokraatiat tähendab üheselt vähemat halduskoormust – ettevõtjate kulu riigiga
suhtlemisel. Halduskoormus on töötajate tööaja kaudu ettevõtjate jaoks otseselt väljendatav
rahas. Eesmärgiks on hõlbustada ettevõtjate lävimist riigiga, vähendada nende halduskoormust
ning seeläbi otseselt ettevõtluse põhiülesandega mitte seotud kulusid. Vabaneva ressursi saavad
ettevõtjad oma äranägemise järgi suunata põhitegevusse, innovatsiooni või investeeringuteks.
Eesmärk III. Suurendatakse VTK rolli seaduseelnõude menetlemisel. VTK rolli
suurendamiseks a) vähendatakse seaduseelnõude hulka, mis on valminud ilma eelneva VTK-
ta ja b) VTK-s planeeritud muudatuste arutelu toimub Riigikogus.
Sihtrühm III-I: Riigikogu
Soovitud mõju III-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on VTK-de Riigikogusse (valdkonna komisjoni) arutamiseks esitamise kaudu kaasata
Riigikogu juba võimalikult varases faasis – eesmärgiga tagada VTK-le järgneva võimaliku
eelnõu sujuvam menetlus hilisemas faasis Riigikogus. Aastal 2017 koostati valitsuses kokku 39
VTK-d. Arvestades, et ÕPPA 2030 eesmärk on vähendada selliste seaduseelnõude hulka, mis
on valminud ilma VTK-ta, võiks reaalseks pidada VTK-de arvu kasvu u 75-ni aastas. Neist
igaühe puhul selle ühekordne arutamine Riigikogu komisjonis ei mõjutaks oluliselt Riigikogu
töökoormust. Arvestades, et Riigikogu asjaomane komisjon saab ise otsustada, milliste VTK-
26
de arutelu ta soovib komisjonis pidada, ei pruugi arutelu hõlmata kõiki VTK-sid, mille valitsus
Riigikogule esitab.
Sihtrühm III-II: valitsusasutused
Soovitud mõju III-II: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on jätkata õigusloomemenetluse kujundamist, suurendades planeerimisfaasi olulisust
õigusloomes. Selleks jätkatakse valitsusasutuste töökorralduse ja menetluste suunamist ning
suurendatakse väljatöötamiskavatsuste rolli – nii üldist koostamise sagedust, sisukust kui ka
mõjukust. Soovitud mõjuks on muudatused valitsusasutuste töökorralduses, kus alati, kui
kavandatakse oluliste mõjudega muudatusi, koostatakse esmalt väljatöötamiskavatsus. Seeläbi
on võimalik vältida tulevasi vigu seaduste kujundamisel (eesmärki toetavad ka eesmärgid V ja
VII – õiguslike lahenduste töökindluse eelnev ja järgnev kontroll).
Väljatöötamiskavatsus ei ole mõeldud üksnes õigusloome koordineerimiseks valitsusasutuste
väliste partneritega, vaid ka teiste valitsusasutustega, samuti on see organisatsioonisiseseks
alusdokumendiks õigusloomeinitsiatiivide kooskõlastamisel. Seega hõlbustab VTK
kommunikatsiooni mitmel tasandil ning aitab jagatud teadmise kaudu vältida võimalikke vigu,
kontrollida muudatuste vajalikkust ja teostatavust ning vältida olukordi, kus konkureerivad
valitsusasutuste paralleelsed õigusloomeinitsiatiivid ühe ja sama probleemi lahendamiseks.
Eesmärgi täitmine ei too kaasneva mõjuna kaasa valitsusasutuste töökoormuse pikaajalist
kasvu. VTK avaliku arutelu tulemuste arutelu plaanimine pikendab mõneti
õigusloomemenetlust – esmajoones sõltub see ajast, millal Riigikogu asjaomane komisjon
otsustab teema komisjoni istungi päevakorda arvata. Kui aga VTK esitada Riigikogule
paralleelselt avalikule arutelule esitamisega ja komisjonis teema arutamise aeg leppida
Riigikoguga jooksvalt kokku (sõltuvalt VTK kohta tagasiside laekumisest), ei pruugi menetlus
pikeneda märkimisväärselt. Lisaks on Riigikogul võimalik valida, millistel teemadel ta soovib
valitsuse esindajatega VTK-sid arutada ja millistel mitte. Mõju väljendub ressurssi
ümbersuunamises ning tulemuseks on organisatsioonide tõhusam probleemide lahendamine
kvaliteetse õigusloome abil.
Sihtrühm III-III: kodanikuühendused, kodanikud
Soovitud mõju III-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Väljatöötamiskavatsus on avalik dokument ning annab kodanikuühendustele võimaluse saada
kaasatud õigusloome planeerimisse. Õigusloomes osalemine, selle kaudu ühiskonna
korraldamises kaasarääkimine, ideede pakkumine probleemide lahendamiseks ning asjakohane
diskursus on kodanikuühiskonda kujundavateks peamisteks elementideks. Seetõttu on eesmärgi
täitmisega kaasnevaks mõjuks kodanikuühiskonna tugevnemine ning riigi, kodanike ning
kodanikuühenduste tugev sidusus.
Sihtrühm III-IV: ettevõtjad, ettevõtjaid ühendavad erialaliidud
Soovitud mõju III-IV: mõju majanduskeskkonnale (majanduslik mõju)
27
Sarnaselt ühendustega avaneb ka ettevõtjatele ning neid esindavatele organisatsioonidele
võimalus saada kavandatavatest seadusemuudatustest varakult informeeritud. VTK loob
võimaluse kavandatud muudatuste planeerimises osaleda, juhtida tähelepanu võimalikele
riskidele, täpsustada kaasnevat kulu ja tulu ettevõtjatele ning majandusele ja pakkuda
alternatiivseid ideid probleemide lahendamiseks. Läbipaistev ja avatud õigusloomeprotsess
loob vähemalt osalise kindluse seadusemuudatuste põhjendatuses, aitab vältida vigu ja
maandada riske ning seeläbi parandab majandus- (ja õigus-)keskkonda.
Eesmärk IV: Mõjuanalüüsi vahendid suunatakse oluliste mõjudega eelnõude jaoks.
Selleks tõhustatakse filtersüsteemi olulisuse määramiseks.
Sihtrühm IV-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju IV-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Mõjuanalüüside teostamiseks vajalik ressurss (nii töötundide kui ka raha näol) on
valitsusasutustes piiratud. Eesmärgiks on koondada kriitiline kogus eksperditeavet ning aega
kõige olulisemate alternatiivide võrdlemiseks. See eeldab omakorda tõhusa
selektsioonisüsteemi olemasolu, mille abil eristada kõige olulisemaid muudatusi. Eesmärgiga
kaasneb valitsusasutuste töökorralduse muutus ning soovitud mõjuks on tõhusam
ressursikasutus mõjuanalüüsis, kus vahendite killustamise asemel on need koondatud. See
tähendab senisest põhjalikumaid mõjuanalüüse põhimõttelisemate alternatiivide võrdlemiseks.
Kaudseks soovitud mõjuks on see, et enim vahendeid kasutatakse kohtades, kus otsustajad
vajavad teadmistepõhiste otsuste tegemiseks võrdlusinfot. Seeläbi paraneb õigusloome
kvaliteet ning omakorda muutub tõhusamaks riigivalitsemine. Riigikogu peab tagama selle, et
menetlusse võetud eelnõude olulistele muudatusettepanekutele oleks lisatud mõjuanalüüs.
Arvestades, et Riigikogu Kantselei juures on olemas nii analüüsiüksus kui ka Arenguseire
Keskus ja võimalik on teavet küsida ka valdkonna ekspertidelt ministeeriumides, ei näi
põhjendatud selle ülesande täitmiseks lisavahendeid planeerida.
Sihtrühm IV-II: kodanikud
Soovitud mõju IV-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Ühiskonna jaoks muutuvad poliitiliste ja õiguslike valikute tegemise süsteem ja valikute
tagamaad senisest selgemaks. Eristatud on prioriteetne ja sekundaarne teave, olulised otsused
on põhjendatud ja valikute tegemise loogika arusaadav. Arvestades, et ka ühiskonna üldine
tähelepanuvõime on piiratud, koondub avalik diskursus põhimõttelisematele valikukohtadele.
See loob eeldused paremaks ühiskonna ja valitsusaparaadi dialoogiks ja koostööks, kodanikud
ei võõrandu riigist ja kaudselt paraneb kodanikuühiskonna toimimine tervikuna.
Eesmärk V. Mõjuanalüüsid muudetakse alternatiivide põhiseks. Selleks a) kontrollitakse
lahendusvariantide mõju ja b) avardatakse seaduslooja võimalusi teha katsetusi ja viia ellu
katseprojekte, näiteks, kutsudes seadus ellu piiratud perioodiks või üksnes piiritletud sihtrühma
peal lahenduse katsetamiseks.
28
Sihtrühm V-I: valitsusasutused
Soovitud mõju V-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärgiks on tekitada valikute paljusus õiguslike otsuste vastuvõtmisel. Kui langetatud on
põhimõtteline poliitiline otsus, siis ka selle raames on võimalik mitu õiguslikku valikut,
rääkimata paljudest tehnilistest lahendustest. Kõik valikud ei ole omavahel võrdsed ning
alternatiivid toovad enestega kaasa erinevaid positiivseid ja negatiivseid mõjusid. Olukorras,
kus ühe ainuvõimaliku lahendi asemel vaadeldakse mitut alternatiivi, tekib võimalus valida
võimalikult positiivsete mõjudega alternatiiv ja neutraliseerida võimalusel negatiivsed mõjud.
Õiguslikud otsused muutuvad seeläbi teadmuspõhiseks. Valitsusasutustes toob see endaga
kaasa eeskätt mõtlemismudeli muutuse – ühe ainuõige valiku asemel on tarvis kaaluda mitut
alternatiivi. Paljuski toimub alternatiivide üle otsustamine väljatöötamiskavatsuse koostamise
käigus, seega on antud eesmärk ja tulenevad mõjud seotud III eesmärgi saavutamisega
(suurenenud VTK-de roll).
Eesmärgiks on laiendada õigusloojate võimalusi kontrollida lahenduste mõju piiratud
sihtrühmale suunatud seaduste, katseprojektide ning ajutise kehtivusega seaduste abil. See loob
valitsusasutuste õigusloojatele senisest oluliselt laiema vahendite ringi, millega enne õigusakti
lõplikku koostamist kontrollida kavandatud muudatuste toimet. Kontrolli tulemusel omakorda
väheneb eksimuste ja mitte toimivate lahenduste hulk. See tähendab kaudselt tõhusamat
õigusloomet ja hiljem väiksemat ajakulu vigade parandamisel. Üldiseks eesmärgiks on
kvaliteetsem ja töökindlam õigusloome, mille kohendamise, parandamise ja ümbertegemisega
hiljem pidevalt tegelema ei pea – lahenduste kontroll tagab senisest töökindlama regulatsiooni.
Varase testimise eesmärgiks on vähendada uute õigusaktide kehtestamisel tekkida võivaid vigu,
kontrollida regulatsioonide eesmärgipärasust ja tõhusust ning testida neid võimalike vigade ja
vastuolude suhtes.
Sihtrühm V-II: kodanikud
Soovitud mõju V-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
Kodanikud mõistavad mõjuanalüüsis kajastatud probleemide põhjusi ja tagajärgi ning
võimalikke lahendusvariante koos positiivsete ja negatiivsete järelmitega. See loob tugevama
sidususe ja eeldused seaduste järgimiseks, eeldusel, et need seadused põhinevad otsustel, mis
on tehtud arusaadavatel põhjustel (nõustutakse siis nende põhjuste ja poliitiliste otsustega või
mitte). Eesmärgiks on saavutada läbipaistvam ja põhjendatum õigusloome, mis omakorda
parandab ühiskonna sidusust ja kodanikuühiskonna toimimist.
Sihtrühm V-III: ettevõtjad
Soovitud mõju V-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Läbi lahenduste katsetamise antakse ettevõtjatele praktiline võimalus õppida esmastest
näidetest, seada ettevõtja valmis seadusemuudatuseks ja katsetada lühiajaliselt uut õigust. See
29
annab ettevõtjatele esmase kogemuse ja seab nad paremini valmis muudatusteks, misläbi uus
regulatsioon ei tule üllatusena ega tundu keeruline ega põhjendamatu. Kaasatus ja varane
teavitamine muudavad ettevõtjad koostöövalmimaks ning seeläbi paraneb kaudselt
majanduskliima ning võib-olla ka ettevõtjate käitumine maksumaksjatena. Teiseks annab
praktilises katses osalemine ettevõtjale vahetu kogemuse, et anda tulevase regulatsiooni kohta
tagasisidet riigile – isegi kui on vastu võetud poliitiline otsus regulatsiooni vajalikkuse kohta,
on selle kehtestamisel reeglina palju nüansse ning tehnilisi detaile, mis võivad ettevõtjat
mõjutada enam kui planeeritavate muudatuste keskne eesmärk. Õigusaktide tõhususe kontroll
planeerimisfaasis loob võimaluse kõrvaldada seaduse mõtte jaoks kõrvalised tehnilised detailid,
mis on ettevõtjate jaoks tülikad. Nii on võimalik vältida olukorda, kus ettevõtjate protest ei ole
suunatud planeeritud muudatuse, vaid selle rakendamise viisi vastu.
Eesmärk VI. Suurendatakse kvantitatiivsete andmete osa mõjuanalüüsis. Kvantitatiivsete
andmete laialdasemaks kasutamiseks levitatakse tunnustatud analüüsimeetodeid. Selleks a)
hõlbustatakse ligipääsu olemasolevatele andmetele ja b) luuakse mõjuanalüüsi tööriistakast.
Sihtrühm VI-I: valitsusasutused
Soovitud mõju VI-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk hõlbustab valitsusasutustes mõjuanalüüsiga tegelevate üksuste ja ametnike tööd.
Arvestades, et andmete hankimine on üks komplitseeritumaid osasid kvantitatiivse analüüsi
teostamisel, annab eesmärgi saavutamine nii töökoormuse languse andmete hankimisel kui ka
kvaliteetsematele andmetele rajatud analüüsid. Andmete hankimine on ka väga ajamahukas,
mis tähendab, et lüheneb korraliku mõjuanalüüsi tegemiseks vajalik periood – esimene ja
tülikas etapp õnnestub kokku suruda.
Sarnaselt andmetele ligipääsu loomisega hõlbustavad valitsusasutustes mõjuanalüüside
tegemist ka analüüsimeetodite tööriistakasti koostamine ja halduskoormuse töövahendi
loomine. Tulemus on sama – lühema perioodi jooksul on tänu ligipääsetavale ja avalikult
kasutatavale töövahendile võimalik saavutada parem tulemus. Lisaks tekib võimalus kasutada
analüüsimeetodeid kohtades, kus varem teadmiste või vahendite puudumise tõttu seda teha ei
saanud, see tähendab võimalust varustada mõjuanalüüsiga enam olulisi otsuseid.
Suurem kvantitatiivsete andmete maht toetab omakorda V eesmärgi täitmist – alternatiivide
võrdlemist mõjuanalüüsis. Ilma kvantitatiivsete andmeteta, millega kirjeldatakse alternatiivide
mõjusid, on keeruline neid mõjusid omavahel võrrelda. Arvandmete olemasolu loob eelduse
selgeteks ja üheselt mõistetavateks võrdlusteks.
Eesmärgi saavutamine nõuab koordineerivat tööd Statistikaametilt (andmete kättesaadavus) ja
Justiitsministeeriumilt (mõjuanalüüsi tööriistakasti loomine).
Sihtrühm VI-II: kodanikud
Soovitud mõju VI-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju)
30
Eesmärgi täitmisel on kodanikuühiskonnale positiivne mõju – kodanike jaoks asetuvad
prognoositavad seadusemuudatuste tulemused tunnetuslikku perspektiivi, eesmärgid ja nende
tagajärjed muutuvad arvuliselt võrreldavaks ja arusaadavaks. Seeläbi on kodanikel lihtsam
kujundada oma isiklikku arvamust ja jälgida poliitilist debatti, teades valikutega kaasnevat
arvulist tulu ja kulu. See omakorda elavdab kodanikuühiskonda, annab võimaluse kaasa mõelda
ja kaasa rääkida.
Sihtrühm VI-III: ettevõtjad
Soovitud mõju VI-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Ettevõtjatel on kvantitatiivsete mõjuanalüüsi andmete olemasolul lihtsam teha äriarvestusi
prognoosimaks majandus- ja ärikeskkonna tulevikku ning seeläbi võtta vastu äritegevuseks
vajalikke otsuseid, tehes seda samuti kvantitatiivsetele andmetele tuginedes. Kvantitatiivsete
andmete laiem kasutus toob kaasa ettevõtluskeskkonna parema prognoositavuse, mis omakorda
elavdab majandust tervikuna. Tehnilise ja majandusliku innovatsiooni üheks eelduseks on
piisav arvandmete olemasolu ja kättesaadavus.
Eesmärk VII. Suurendatakse järelhindamiste hulka. a) Järelhindamise koordineerimiseks
luuakse vastav seirevahend; b) järelhindamisaruanded esitatakse Riigikogule.
Sihtrühm VII-I: Riigikogu
Soovitud mõju VII-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Valitsus esitab järelhindamisaruanded seaduses ettenähtud tähtpäevaks Riigikogule.
Järelhindamisaruannet arutatakse Riigikogu asjaomases komisjonis, misjärel saab teha
järeldusi, kas kehtiv regulatsioon vajab täiendamist, muutmist, kehtetuks tunnistamist või mitte.
Mõistagi on järelhindamisaruandeid võimalik arutada Riigikogu komisjoni või fraktsiooni
algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogu istungil.
Sihtrühm VII-II: valitsusasutused
Soovitud mõju VII-II: mõju riigiasutuste korraldusele
Suurema järelhindamiste arvuga kaasneb valitsusasutustele ka suurem töökoormus ja vajadus
lisaressursi järele – seda nii töötundidena kui ka mõjuanalüüsi ekspertidena. Vajalik ressurss
tekib eesmärgi I (vähem regulatsiooni) realiseerumisel – väiksem arv seaduseelnõusid tähendab
vähem juriidilise teksti kirjutamist ja vähem mõjuanalüüse. Tööjõud ja ajakulu liiguvad
tööprotsessis eri etappide vahel ja kokkuvõttes töökoormus tervikuna ei suurene.
Eesmärgiga tagatakse, et kavandatud ja jõustatud regulatsioon on töökindel ja tõhus. Kui
eesmärk V aitab kaasa esmase töökindluse hindamisele varases planeerimisetapis (eesmärk V
– kontrollitakse lahenduste mõjusid), siis teine hindamine toimub jõustumise järel ja annab
tagasisidet, kas jõustatud seadusemuudatus ka tegelikult praktikas toimis ja oma sihte täitis.
Suurem järelhindamiste hulk võimaldab valitsusasutustel teostada õigusloomes tehtud vigade
31
kontrolli ja tõsta tõhusust, samuti mõista selgemalt sündmuste põhjusi ja tagajärgi ning leida
varasemates mõjuanalüüsides tehtud vigasid – järelhindamine on tagasisidesüsteem ka ex-ante
mõjuanalüüside kohta. Üldiseks eesmärgiks ja soovitud tulemiks on eesmärgipärasem
õigusloome.
Sihtrühm VII-III: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju VII-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Kodanikel ja ettevõtjatel tekib kindlus nii uute kui ka vanade seaduste eesmärgipärasuses,
samuti muutub nähtavaks ja arusaadavaks tagasiside varasematele otsustele. See võimaldab
vastavalt järelhindamise tulemustele ümber kujundada oma arvamusi ja veendumusi ühiskonda
mõjutavate õigusmeetmete kohta. Tekib ka parem arusaamine põhjuse-tagajärje ahelast.
Sellised mõjud loovad parema aluse ühiskondlikus elus osalemiseks ning muudavad avalikku
ühiskonnakorraldust puudutava diskursuse sisukamaks ja konstruktiivsemaks.
Eesmärk VIII. Parandatakse õiguskeele kvaliteeti, a) katsetades õigustekste lugejate peal ja
b) soodustatakse keeletoimetajate koostööd.
Sihtrühm VIII-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju VIII-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärgiks on parem õiguskeel ja keeleliselt asjatundlikumad õigusloojad. Valitsusasutuste
jaoks tähendab see õiguskeele alase kompetentsi koondamist, tunnustamist ja arendamist. Mõju
avaldub toetavate tegevuste kaudu, nagu koolitused, teabepäevad, hea praktika levitamine ja
ekspertidevahelise arutelu soodustamine parimate otsuste vastuvõtmiseks. Ka katsetatakse uut
terminoloogiat ja õigusteksti tervikuna tulevase lugeja peal. Eesmärgi saavutamiseks on
olulised organisatsioonikultuuri puudutavad muudatused, kus senisest enam hinnataks
korrektset õigusteksti ning soodustataks õiguskeele arendamist organisatsiooni sees.
Sihtrühm VIII-II: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju VIII-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Selgem seaduse tekst, sealhulgas läbimõeldud terminoloogia, arusaadav struktuur, selge ja
ühene väljenduslaad aitavad seadusest lihtsamini aru saada. Paremini mõistetav õigustekst jääb
lihtsamalt meelde, vastav teadmine juurdub inimestes sügavamalt ja soodustab seeläbi ka
seaduste järgimist – kodanik käitub talle seatud ootustele vastavalt, kui need ootused on selgelt
väljendatud, tema jaoks arusaadavad ja täidetavad.
Ka aitab selge ja üheselt mõistetav keelekasutus vähendada võimalike (kohtu)vaidluste hulka,
mis on tingitud seadusandja sõnadele omistatud erinevatest tõlgendustest. Seega on kaugemaks
eesmärgiks ka vähem seaduse sõnastusest otseselt või kaudselt tingitud kohtuvaidlusi.
32
Eesmärk IX. Tõstetakse õigusloomejuristide taset. Taseme ühtlustamiseks ja soorituse
parandamiseks korraldatakse õigusloomejuristidele a) koolitusi, b) arendatakse järelkasvu
programmi, lisaks c) avardatakse praktika- ning ametikohtade vahelise rotatsiooni võimalusi.
Sihtrühm IX-I: valitsusasutused ja põhiseaduslikud institutsioonid
Soovitud mõju IX-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk on parandada õigusloomejuristide pädevust, samuti tõsta huvi avalikus teenistuses
õigusloojana töötamise vastu. Laiem teadmistering, rohkem erialaseid kogemusi erinevates
valdkondades ja praktika valitsusasutustes ei tähenda pelgalt kompetentsi kasvu eksimuste
vähendamise ja eesmärgipärase korrektse töösoorituse tähenduses, vaid ka paremat oskust luua
seoseid, analüüsida nähtusi ning mõista sündmuste põhjusi. Rotatsiooni abil paraneb vahetult
ka valitsusasutuste vaheline kommunikatsioon. Samuti toimivad organisatsioonisisesed
koolitused, kus lisaks kogemuste ja teadmiste edasiandmisele tekivad eeldused edasiseks
suhtluseks ja koostööks.
Koolitusi ja järelkasvuprogrammi rahastatakse kuni 2020 Euroopa Sotsiaalfondi toel. Sellest
edasi tuleb analüüsida ka võimalust, et edaspidi tuleb koolitusi rahastada Eesti riigi vahenditest.
Praeguste koolituste puhul on keskmine ühe teemakoolituse (kolmel korral korratav
ühepäevane koolitus) eelarve koos õppematerjalide valmistamisega olnud u 10 000 eurot.
Seejuures on juba praegu hoitud kokku ruumide rendilt, kuivõrd koolitusi on viimastel aastatel
korraldatud riigiasutuste ruumides. Järelkasvuprogrammi raames on praktikandid üheksa kuu
jooksul viibinud tasustatud praktikal mitmes riigiasutuses. Pärast EL vahendite kasutuse
lõppemist tuleb nii koolituste korraldus kui ka järelkasvuprogramm ümber kujundada nii, et
neid suudetaks rahastada olemasolevate vahenditega. Õigusloomejuristidele mõeldud koolitusi
on põhimõtteliselt mõeldav korraldada kõigi osalejate omaosalusel, kui tuvastatakse keskset
koolitust vajavad teemad. Kõigis asutustes, kus on ametis õigusloomejuristid, on olemas
koolituseelarve. Järelkasvuprogramm tuleb tõenäoliselt osaliselt ümber sisustada, lähtudes
olemasolevatest rahalistest võimalustest. Näiteks on mõeldav Justiitsministeeriumi juhtimisel
ja partnerministeeriumidega koostöös jätkata programmi küll pikaajaliste praktikatena, kuid
siiski väiksemas mahus või tasustamata, püüdes leida muid motivaatoreid programmis
osalemiseks.
Sihtrühm IX-II: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju IX-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Eesmärgi täitumine avaldab avalikkusele kaudset mõju, kompetentsi paranedes paraneb ka
õigusloome üldine kvaliteet. Mida enam mõistetakse õigusloojate igapäevast tööd, mida
läbipaistvam on seaduse kirjutamise protsess, seda enam suudavad kodanikud sellega
suhestuda. Üksteise mõistmine on eelduseks konstruktiivsele arutelule ja positiivsele hoiakule.
Eesmärk X. Olulise õigusteabe kättesaadavuse parandamine ja õigusloomemenetluse
läbipaistvuse suurendamine, arendades ja täiustades a) Riigi Teatajat; b) eelnõude menetluse
33
infosüsteeme ning luues c) nüüdisaegseid tehnilisi võimalusi arvestavad töövahendid
õigusloomejuristidele.
Sihtrühm X-I: valitsusasutused ja Riigikogu
Soovitud mõju X-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Algatuse keskne eesmärk on läbipaistvuse ja õigusinfo kättesaadavuse suurendamine, millega
avaldub otsene soovitud mõju just riigiasutustele. Teabe kättesaadavuse parandamine sõltub
eeskätt infosüsteemide arhitektuurist ja neis sisalduva teabe avatusest kodanikele. Kuna
infosüsteemid on üles ehitatud elektrooniliselt (ja ligipääsetavad elektrooniliselt), siis neis
arenduste tegemine toob endaga kaasa mitmeid infotehnoloogilisi uuendusi ja ümberehitusi.
Infotehnoloogilised vahendid on samas pool lahendusest. Teave ei teki pelgalt tehnilistest
lahendustest, selleks on tarvis valitsusasutuste ametnike sisendit. Valitsusasutustele tähendab
see tööprotsesside analüüsi, selle võimalikku mõningast ümberkujundamist. Läbipaistvus,
avatus ja teabe kättesaadavus realiseeritakse läbi tehniliste vahendite, kuid teabe saab luua ja
avada ikkagi ametnik, kes peab vajalikud tegevused oma rutiini lülitama. See võib tähendada
Justiitsministeeriumile, Riigikantseleile ja Riigikogu Kantseleile nii sisulisi kui ka tehnilisi
arendustöid ning valitsusasutustele (ja Riigikogule) vajadust uuendused oma tööprotsessi sisse
tuua.
Sihtrühm X-II: kodanikud
Soovitud mõju X-II: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju),
Eesmärgi täitmine toob endaga kaasa inimeste ligipääsu õigusloomet puudutavale olulisele
informatsioonile kogu õigusloomemenetluse vältel. Teabe omamine on eelduseks igasugusele
kaasamisele ja kaasarääkimisele ning -mõtlemisele. Teadlikud kodanikud, tunnetades enda
osalust, aktsepteerivad õigust enam kui õigussüsteemist irdunud kodanikud, on
seaduskuulekamad ja suhtuvad riigivalitsemisse konstruktiivsemalt ning toetavamalt. Avatum
õigusloomesüsteem annab seega tõuke kodanikuühiskonna tugevnemiseks ja vähendab
inimeste kaugenemist riigist. Ligipääsetavuse suurendamine võimaldab ka erivajadustega
inimestel mugavalt olulist õigusteavet leida.
Sihtrühm X-III: ettevõtjad
Soovitud mõju X-III: mõju ettevõtjate õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Eesmärgi mõju ettevõtjatele on sarnane sotsiaalse mõjuga kodanikele – teabe omamine annab
võimaluse olla kaasatud ning aktiivselt kaasa rääkida ja mõelda. Lisaks annab varane teavitus
võimalikest muudatustest ettevõtjatele vajaliku aja algatustega harjumiseks ja hiljem
äritegevuse kohandamiseks muutuva õigusega. See parandab ettevõtjate turvatunnet –
ennustatav õiguskeskkond annab võimaluse planeerida oma äritegevust, investeerida ja
ettevõtet arendada (erinevalt ebaselgest ja ennustamatust õiguskeskkonnast, mis tulevikuootusi
ähmastab ja arengut ning investeeringuid pärsib). Seaduste tõlked võimaldavad Eesti õigusega
34
tutvuda ka neil, kes eesti keelest aru ei saa. Seega parandab eesmärgi täitmine ettevõtjate
õiguskeskkonda ja seeläbi majanduskeskkonda tervikuna.
Eesmärk XI. Teavitatakse Riigikogu ja avalikkust laiemalt põhialuste rakendamisest,
andes a) regulaarselt Riigikogule aru ÕPPA 2030 elluviimisest ja b) esitades ülevaate eelseisval
perioodil kavandatavatest seadusloomealgatustest.
Sihtrühm XI-I: valitsusasutused
Soovitud mõju XI-I: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk avaldab mõju eeskätt nende valitsusasutuste (peamiselt Justiitsministeeriumi,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Riigikantselei) ametnike tööle, kes peavad
ülevaadet koostama; olulisemate seadusloomealgatuste kohta Riigikogule ülevaate koostamise
kaudu Riigikantselei ja Justiitsministeeriumi ametnike tööle; peaministrile kui Riigikogu ees
ettekandjale; samuti asjaomaste ministrite ja ametnike töökorraldusele juhul, kui neid
kutsutakse Riigikogu komisjoni või komisjonide ühisistungile ettekannet ettevalmistavale
arutelule.
Sihtrühm XI-II: Riigikogu
Soovitud mõju XI-II: mõju riigiasutuste korraldusele
Eesmärk avaldab mõju Riigikogu töö korraldusele. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus on ÕPPA
2030 elluviimise ülevaate esitanud Riigikogule, on Riigikogul võimalus arutada Vabariigi
Valitsuse ülevaadet kas juhtiva komisjoni istungil või komisjonide ühisistungil. Samuti
peetakse ÕPPA 2030 elluviimise kohta ettekanne Riigikogu täiskogu istungil.
Sihtrühm XI-III: kodanikud ja ettevõtjad
Soovitud mõju XI-III: mõju kodanikuühiskonnale (sotsiaalne mõju), mõju ettevõtjate
õiguskeskkonnale (majanduslik mõju)
Avalik aruandlus põhialuste elluviimisest võimaldab avalikkusel saada vahetut tagasisidet
nõutava täitmisest. Kavandatavate õigusloomealgatuste tutvustus loob eeldused ettenähtavaks
ja avatud õigusloomeks.
VII. Jõustumine
Otsus jõustub selle allakirjutamisel.
35
EISi teade
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: JUM/18-0411 - Õiguspoliitika põhialused aastani 2030
Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium; Sotsiaalministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Maaeluministeerium; Riigikantselei; Kultuuriministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium
Kooskõlastajad:
Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikontroll
Kooskõlastamise tähtaeg: 31.05.2018 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5003c485-6814-4d64-bfe2-1399fbf8a361
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5003c485-6814-4d64-bfe2-1399fbf8a361?activity=1
Eelnõude infosüsteem (EIS)
http://eelnoud.valitsus.ee/main