Aadress
Teie 25.02.2010 nr [Seosviit]
Õiguskantsler 31.03.2010 nr 6-1/100514/1001908
Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta
Pöördusite minu poole 26.02.2010 laekunud avaldusega, milles tõstatasite küsimuse
karistusseadustiku § 82 lõigete 4 ja 5 ning vangistusseaduse § 44 lõike 2 kooskõlast Eesti
Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ja § 27 lõikega 4.
Tutvunud Teie avalduse ja muu asjaomase materjaliga, leian, et karistusseadustiku § 82
lõiked 4 ja 5 ning vangistusseaduse § 44 lõige 2 ei ole Teie poolt viidatud moel vastuolus Eesti
Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ja § 27 lõikega 4. Samuti ei ole põhiseadusega vastuolus see, et
isikule vanglast vabanemisel makstava ühekordse toetuse summa ei ole sama suur nagu
vangistusseaduse § 44 lõike 3 alusel kogutav vabanemistoetuse maksimummäär.
I Asjaolud ja menetluse käik
Osutate, et 2010. aasta jaanuaris jõustusid karistusseadustiku (edaspidi ka KarS) § 82 muudatused,
mis seisnevad muuhulgas KarS §-le 82 lõigete 4 ja 5 lisamises, millega sätestatakse ka täitmisele
pööratud rahatrahvi, rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmise aegumine ja aegumise
peatumine.
Tõdete, et kuna paljudel kinnipeetavatel puudub vanglas töö, siis ei suuda nad täita vanglakaristuse
kandmise ajal nende vastu esitatud nõudeid. Paljud kinnipeetavad siiski töötavad ja paljusid
kinnipeetavaid toetavad ka lähedased. Kinnipeetavatele vanglasisesele isikuarvele laekuvatest
summadest võetakse vastavalt vangistusseaduse (edaspidi ka VangS) § 44 lõikele 2 ka vangistuse
kandmise ajal maha 50%. Leiate, et kujunenud on olukord, kus nõude aegumine on vastavalt KarS
§ 82 lõigetele 4 või 5 peatunud, aga nõudeid siiski täidetakse. Peate seda vastuolus olevaks Eesti
Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) §-s 12 sätestatuga, kuna Teie arvates peaks ka
sissenõudmine peatuma kuni isiku vabanemiseni vanglast.
Leiate, et momendil pole kõik seaduse ees võrdsed ja paljudel kinnipeetavatel puudub sissetulek
ning neid toetavad nende lähedased, et nad saaks vanglas osta esmatarbeesemeid. Selleks kohustab
lähedasi PS § 27 ja vabaduses saab seda korraldada näiteks sularaha andmisega. Vanglas seevastu
on võimalik lähedast toetada vaid ülekandega vanglasisesele isikuarvele ja kuna isikuarvele
laekuvatest summadest peetakse nõuete täitmiseks kinni 50%, siis pannakse lähedased fakti ette, et
kui soovid kinnipeetavat toetada, pead hüvitama ka 50% ulatuses kinnipeetavale kantavate
2
summade arvel tema nõudeid ja seda ajal, mil nõude aegumine on peatunud. Leiate, et see
sarnaneb riigipoolse väljapressimisega ja pole kooskõlas PS § 27 mõttega.
Viitate VangS § 44 lõike 2 alusel isikuarvele laekuvatest summadest 20% kinni pidamisele
vabanemistoetuseks ja leiate, et kuna VangS § 44 lõike 3 alusel hoiustatakse vabanemistoetust
kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni, siis ongi see
summa, mis Justiitsministeeriumi arvates on kinnipeetavale vajalik vabaduses õiguskuuleka elu
jätkamiseks. Viitate VangS § 75 lõikele 4 ja osutate, et näiteks Tartu Vanglast vabanedes
makstakse kinnipeetavale VangS § 44 lõikes 3 sätestatust tuntavalt väiksemaid summasid (250-
500 krooni), kui kinnipeetaval pole vabanemisfondi kogutud raha.
Teile on arusaamatu, miks peab see kinnipeetav, keda toetavad lähedased, koguma
vabanemisfondi kolmekordse kuupalga alammäärani ulatuva summa täitumiseni Leiate, et kui
seadusandja on sätestanud summa, mis on vajalik isikule vabanemise järel hakkamasaamiseks, siis
peaks see summa välja makstama ka neile, kellel vabanemistoetust kogutud pole.
Soovite teada, kas tegemist võib olla põhiseaduse rikkumisega.
II Õiguskantsleri seisukoht
1. KarS § 82 lõigete 4 ja 5 ning PS § 12 seos.
Pean KarS § 82 lõigete 4 ja 5 osas tõdema, et ma ei adu, milles näete nende sätete seost ja seega ka
vastuolu PS §-ga 12 (võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimise keeld). Minu hinnangul
olete valesti aru saanud karistuse täideviimise aegumise ja aegumise peatumise instituutide
olemusest ja omavahelistest seostest ning seetõttu teinud väärjäreldusi ka õigusliku olukorra kohta.
Selgitan Teile järgnevalt, mida kujutab endast täitmise aegumine ja selle peatumine rahatrahvide,
rahalise ja varalise karistuse puhul ning milline toime on aegumisel ja selle peatumisel.
Õiguskirjanduses leitakse, et KarS §-s 82 sätestatud mõistetud karistuse täideviimise aegumine
põhineb karistuse ja teo vahelise sideme katkemisel. Aegumise õiguslikuks tagajärjeks on, et isik
on küll süüdi mõistetud ning talle on kohaldatud karistus, kuid ta vabaneb selle kandmisest või
tasumisest. Üksikasjades mõeldakse KarS § 82 otsuse täitmise aegumise all kõiki neid
süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvaid õigusjärelmeid, mis tulenevad
süüdimõistmisest (põhi- või lisakaristus) või süüdlase suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusest
(välja mõistetud menetluskulud).1
Täitmise aegumine ei tähenda seda, et isiku suhtes tehtud süüteootsus oleks aegumistähtaja
lõppemisel ära langenud või poleks isik otsuses ette heidetavat tegu toime pannud. Täitmise
aegumise instituudiga möönab riik vaid, et ta ei ole suutnud teatud aja jooksul tagada kohaldatud
karistuse täitmist ja edasine täitmine ei ole enam põhjendatud.
Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et mõistetud karistuse täideviimise aegumise peatumine ei
tähenda, et ajal, mil täideviimise aegumine ei kulge (s.t on peatunud) ei või täideviimine - antud
juhul rahatrahvi, rahalise või varalise karistuse sissenõudmine - toimuda. Sellist keeldu ei ole
1
P. Pikamäe. Kommentaarid §-le 82. – J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn
2009, § 82, komm 1 ja 2.
3
seadusandja sätestanud. Täitemenetluse peatumise alused on sätestatud täitemenetluse seadustiku
(edaspidi ka TMS) §-s 44 ning rahalise karistuse ja menetluskulude pikendamine ja ajatamine
kriminaalmenetluse seadustiku §-des 423 ja 424. Samuti võib põhimõtteliselt sissenõude täita ka
süüdimõistetu muu vara arvelt, mitte üksnes vanglasisesele arvele laekuvate summade arvelt.
Seega säilib süüdimõistetul ka vangistuse kandmise ajal kohustus tasuda tema vastu esitatud
rahalised nõuded. Kuna vangistuse ajal võib rahaliste nõuete täitmine olla raskendatud, on
seadusandaja otsustanud pikendada selle aja võrra täitmise üldist tähtaega Täideviimise aegumise
peatumise tähendus on seega pelgalt selles, et teatud seadusandja poolt ette nähtud juhtudel ei
kulge edasi tähtaeg, mille jooksul riik peab ühe või teise õigusjärelmi realiseerimist lubatavaks.
Toon siinkohal võrdluse süüteo aegumisega. Kui isiku poolt toime pandud süüteo aegumine on
peatunud näiteks KarS § 81 lõike 7 punkti 1 alusel (isik hoiab kõrvale kohtueelsest menetlusest),
siis ei tähenda see seda, et sel ajal ei või isikut taga otsida ega tabada. Samuti ei tähenda see seda,
et isik võiks sel ajal karistamatult toime panna uusi süütegusid ning loota, et aegumise peatumise
tõttu ei arvestata tema suhtes nt korduvust.
Seega leian, et olete valesti aru saanud karistuse täideviimise aegumise ja aegumise
peatumise seostest. See, et rahatrahvi, rahalise või varalise karistuse täitmise aegumine on
peatunud seoses vanglakaristuse või aresti kandmisega, ei tähenda, et aegumise peatumise
ajal ei võiks nimetatud karistusteks mõistetud summasid isikult sisse nõuda. Keeldu
täideviimise aegumise peatumise ajal sissenõudmist toimetada kehtivast õigusest ei tulene ning
seda ei nõua ka põhiseadus.
2. PS § 27 lõikes 4 sätestatu seos isiku vastu esitatud nõuete täitmisega
Tõsi on, et PS § 27 lõige 4 seab perekonnale kohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest,
samas ei tulene sellest sättest õigust pidada perekonnalt või lähedastelt saadud rahasummat
puutumatuks, millele ei võiks seaduses sätestatud korras sissenõuet pöörata. Ekslik on Teie
arvamus, et kui perekond abistab vabaduses viibivat isikut sularaha andmisega, siis ei ole selliselt
üle antud rahasummale nt kohtutäituril võimalik kehtiva õiguse kohaselt üldse sissenõuet pöörata.
Eesti Vabariigi õigussüsteem tunnustab võimalust piirata teatud tingimustel isiku õigust omandile
teiste isikute esitatud nõuete täitmiseks. Nii on ka vabaduses viibiv isik kohustatud tema vastu
esitatud ja vaidlustamata nõuded täitma ja nende täitmise mehhanism, mis on ette nähtud
täitemenetluse seadustikuga, on mõnel juhul mitmeski mõttes rangem kui VangS § 44 lõikes 2
kinnipeetavatele ette nähtud eriregulatsioon.
TMS § 52 lõike 1 kohaselt toimub rahaliste nõuete täitmine üldiselt isikule kuuluva vara arvel.
Vajadusel vara müüakse (nt kinnisasi) ja saadud raha eest rahuldatakse esitatud rahalised nõuded.
TMS § 115 võimaldab sissenõuet pöörata ka võlgniku krediidiasutuses olevale kontole. Ka ei
välista täitemenetluse seadustik sissenõude pööramist vabaduses viibiva isiku valduses olevale
sularahale.
Seejuures võib vabaduses viibiva isiku suhtes läbi viidav täitemenetlus olla oluliselt ulatuslikum,
kuna üldjuhul pööratakse sissenõue kogu isiku vara vastu ja täitemenetlusest jäävad puutumata
reeglina vaid isikule elementaarselt vajalikud asjad ja vara (nt TMS § 66 sätestatud isikule
igapäevaolmes hädavajalikud vallasasjad ja TMS §-des 131-132 sätestatud osa sissetulekust).
Kinnipeetavale jääb seevastu isikuarvele laekuvatest summadest kätte garanteeritult vähemalt 30%
ja seda sõltumata isikuarvele laekuva rahasumma suurusest. Lisaks tuleb arvestada, et kinnipeetava
4
väga paljude elementaarsete igapäevavajaduste eest kannab oma kulul hoolt riik. Riik tagab
kinnipeetavale vanglas peavarju, toitlustamise, võimaluse jälgida raadio- ja televisioonisaateid jne.
Seega on ekslik Teie arvamus, nagu oleks lähedaste poolt vabaduses viibiva isiku abistamiseks
antud sularaha õiguslikus mõttes automaatselt ja täies ulatuses kaitstud esitatud nõuete
sissenõudmise eest. Kehtiva õiguse järgi võib kohtutäitur pöörata nõue vabaduses viibiva isiku
valduses oleva sularaha vastu ja selle arvelt isiku vastu esitatud nõudeid rahuldada ning vahetut
tähendust ei oma see, kas ja kelle poolt see summa isikule üle antud on. Praktikas taandub
probleem pigemini sellele, et sularahakäivet on sissenõudmisel raske kontrollida ja sularaha
üleandmine võimaldab isikutel hoida kõrvale sularahas üle antava summa suhtes sissenõudmise
toimetamisest.
3. Kinnipeetava isikuarvele laekuvate summade omandiõigus
Sarnaselt Teile on mitmed minu poole pöördunud isikud püüdnud väita, et neile lähedaste poolt
vanglasisesele isikuarvele kantud summad oleks justkui mingis eristaatuses ega kuuluks täiel
määral kinnipeetavale. Ma ei pea Eesti õiguskorraga ja majandussüsteemiga kooskõlas olevaks
isikuarvele laekuva raha liigitamist "omaks" (s.t nt kinnipeetava poolt vanglas tööga teenitud
rahaks) ja "võõraks" ehk väljastpoolt vanglat kolmandate isikute poolt saadetud summadeks. Raha
on käibevahend, mis vahetab tihti omanikku ja mille osas pole käibe huvides võimalik hiljem
öelda, et ehkki raha on teisele isikule üle antud, siis jääb see ikkagi raha üle andnud isiku
omandiks (nagu see näiteks vallasasjadega võimalik on). Raha osas tuleb minu hinnangul ladusa
käibe huvides eeldada, et kui raha on isikule üle antud (kas nt füüsiliselt rahatähtedena, kantud
isiku pangaarvele või ka vanglasisesele isikuarvele), tuleb juhinduda sellest, et üleandmisega on
raha saanud selle isiku omaks, kelle kätte või arvele see laekus.
Nii tuleb ka kinnipeetava isikuarve osas tõdeda, et kui keegi sinna raha kannab, muutub see
isikuarvele laekumisega kinnipeetava rahaks, kuna kuidagi pole võimalik vahet teha, milline osa
raha on n.ö "oma" ja milline "võõras". Raha, mille kannab kinnipeetava isikuarvele tema lähedane,
muutub isikuarvele kandmisega kinnipeetava rahaks, millele on võimalik rakendada kõiki
seadusega ette nähtud piiranguid ja väär oleks väita, et tegemist on endiselt kellelgi teisele kuuluva
rahaga.
See mõistagi ei tähenda, et kui raha on kinnipeetava arvele sattunud ekslikult või kinnipeetav on
kohustunud vastavalt kokkuleppele selle kandjale rahasumma hiljem tagasi maksma, pole raha
edastanud isikul nõudeõigust kinnipeetava vastu. Nõudeõigus on õigus saada hiljem kinni
peetavalt isikult rahasumma tagasi, ent üle antud ja isikuarvele saabunud raha on ikkagi
kinnipeetava omandisse läinud.
Ma ei soovi kuidagi alahinnata kinnipeetavate (ja Teie avaldusest nähtuvalt ka Teie) siirast tahet
säästa oma lähedasi kinnipeetava vastu esitatud nõuete tasumises osalemisest. Samas leian, et see
on küsimus, mille võib jätta iga kinnipeetava südametunnistuse ja lähedastega omavahelise
kokkuleppe asjaks. Kinnipeetaval on võimalik leppida lähedastega kokku näiteks selles, et kui
kinnipeetav vabaneb ja asub õiguskuulekat elu elama ning ausal teel elatist teenima, hüvitab ta
lähedastele summad, mis kulusid vanglasisesele isikuarvele makstud summadelt mahaarvamisele
seoses kinnipeetava vastu esitatud rahaliste nõuetega. Usun, et paljud kinnipeetavad on võimelised
ses osas oma lähedastega kokkuleppele jõudma ilma, et riik peaks seda kuidagi eraldi reguleerima
või kedagi selleks sundima.
5
Ei saa ka väita, et vanglasiseselt isikuarvele laekunud summadest 50% mahaarvamine tuleks
makseid teinud isikule üllatusena. Vastav regulatsioon on vangistusseaduses selgesõnaliselt kirjas
ja igaühel on võimalik sellega tutvuda ning raha kandmisel selle asjaoluga ka arvestada. Kui isik ei
soovi kinnipeetavat toetada põhjusel, et 50% tema poolt üle kantavast summast võib minna
kinnipeetava vastu esitatud nõuete rahuldamiseks, siis võib ta sõlmida alati kinnipeetavaga
eelmises lõigus kirjeldatud kokkuleppe vastavate summade hilisemaks tagasimaksmiseks
kinnipeetava poolt (nt pärast vabanemist).
4. VangS § 44 lõike 3 ja VangS § 74 lõike 4 seos
Tõden, et ma ei ole nõus Teie poolt loodud seosega VangS § 44 lõikes 3 sätestatud
vabanemistoetuse maksimummäära ja VangS § 75 lõikes 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse
vahel ning kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks olema sama suur, kui seda on
maksimaalne vabanemistoetuse määr. Rõhutan Teile, et kinnipeetava taasühiskonnastamine ei ole
ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus. Seepärast on põhjendatud, et
vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav ise,
kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid järeldusi ja jätkata elu
õigusrikkumisi toime panemata. VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne toetus riigi poolt ei ole
vabanemistoetus ega asenda kinnipeetava rahast moodustatud vabanemistoetust. See tagab
ennekõike selle, et kinnipeetav saaks vabanemise järel sõita oma elukohta.
Möönan, et kahtlemata oleks meeldiv, kui VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne toetus oleks
suurem ja ulatuks VangS § 44 lõikes 3 sätestatud summani, ent paraku ei ole Eesti Vabariigil
vahendeid, et tagada kõigile kinnipeetavatele vabanemisel riigi poolt ühekordne toetus vähemalt
kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses.
Soovin veel lisada eeltoodu kontekstis, et minu eelnev argumentatsioon lähtub eeldusest, et iga
kinnipeetav soovib muutuda ja asuda vabanemise järel õiguskuulekat elu elama. Sealhulgas eeldan
ka kinnipeetava soovi tasuda varem või hiljem tema vastu esitatud nõuded, luua tingimused
edaspidiseks ausaks tööks ja küllaldaseks toimetulemiseks. Mõistagi ei ole kinnipeetavale, kes ei
soovigi õiguskuulekat elu alustada ega süüteoga kaasnevaid sanktsioone kanda, meeltmööda, et
temalt nõutakse sisse kohtuotsusega mõistetud rahasummad või et ta peaks ka ise panustama oma
tulevase õiguskuuleka elu heaks.
Seevastu oma kohustusi tunnetav kinnipeetav, kellel on siiras soov tehtud halb heastada ja jätkata
elu õigusrikkumisi toime panemata, adub vajadust tema vastu esitatud rahalised nõuded tasuda ja
hoolitseda ka ise selle eest, et vabanemise järel oleks võimalik ausat elu elada. Selline kinnipeetav
püüab vanglas omandada hariduse (kui tal seda pole), töötada ning koguda vabanemiseks raha
vabanemistoetuse näol.
Õiguskuuleka elu perspektiivist huvituval kinnipeetaval ei peaks minu hinnangul olema kuigivõrd
südamel soov vabaneda aegumise tõttu temalt välja mõistetud rahaliste karistuste kandmisest.
6
III Kokkuvõte
Kokkuvõttes tõden, et ma ei näe Teie poolt viidatud vastuolu KarS § 82 lõigete 4 ja 5, VangS
§ 44 lõike 2 ja PS § 12 ning § 27 lõike 4 vahel. Ka ei ole õigusvastane, et isikule vanglast
vabanemisel makstava ühekordse toetuse summa ei ole sama suur nagu VangS § 44 lõike 3
alusel kogutav vabanemistoetuse maksimummäär.
Lugupidamisega
Indrek Teder
Indrek-Ivar Määrits 693 8406
E-post:
[email protected]
Monica Meristo-Dmitrijev Teie 13.10.2021 nr
Meristo Õigusbüroo
[email protected] Meie 15.10.2021 nr 14-1/211946/2106904
Lugupeetud avaldaja
Palusite õiguskantsleril analüüsida karistusseadustiku § 82 lõiget 5 ja teha ettepanek seadusandjale
selle muutmiseks.
Õiguskantsler on seda sätet analüüsinud ega pole pidanud seda põhiseadusega vastuolus olevaks
(õiguskantsleri 26.01.2011 seisukoht nr 6-1/100957/1007622, õiguskantsleri 31.03.2010 seisukoht
nr 6-1/100514/1001908).
Õiguskantsleri 26.01.2011 seisukoha leiate õiguskantsleri veebilehelt. Õiguskantsleri 31.03.2010
seisukoha lisame käesolevale kirjale.
Kui isik leiab, et kohtutäitur rikub täitemenetluse läbiviimisel tema õiguseid, siis saab ta esitada
kohtutäiturile kaebuse ja seejärel pöörduda vajaduse korral maakohtusse (täitemenetluse seadustiku
§-d 217 ja 218).
Ettepaneku karistusseadustiku sätete muutmiseks võite teha Justiitsministeeriumile. Ministeeriumi
pädevuses õigusloome alal on mh karistusõiguse küsimused.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Kristel Lekko
õigusteenistuse juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Lisa: õiguskantsleri 31.03.2010 seisukoht nr 6-1/100514/1001908 (isikuandmeteta)
Kristel Lekko 693 8404
[email protected]