dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Meristo Õigusbüroo_vastus

Õiguskantsleri Kantselei · 15. oktoober 2021
Viit
14-1/211946/2106904
Registreeritud
15. oktoober 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Meristo Õigusbüroo
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
14 Avalduse läbi vaatamata jätmine
Sari
14-1 Menetlusse võtmata avaldus (puudub pädevus)
Toimik
14-1/211946
Vastutaja
Kristel Lekko (Õiguskantsleri Kantselei, Üldosakond, Õigusteenistus)

Failid

  • 📎14-12119462106904 15.10.2021 Väljaminev kiri.bdoc383 KB

Sisu (failidest)

Aadress Teie 25.02.2010 nr [Seosviit] Õiguskantsler 31.03.2010 nr 6-1/100514/1001908 Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta Pöördusite minu poole 26.02.2010 laekunud avaldusega, milles tõstatasite küsimuse karistusseadustiku § 82 lõigete 4 ja 5 ning vangistusseaduse § 44 lõike 2 kooskõlast Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ja § 27 lõikega 4. Tutvunud Teie avalduse ja muu asjaomase materjaliga, leian, et karistusseadustiku § 82 lõiked 4 ja 5 ning vangistusseaduse § 44 lõige 2 ei ole Teie poolt viidatud moel vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 12 ja § 27 lõikega 4. Samuti ei ole põhiseadusega vastuolus see, et isikule vanglast vabanemisel makstava ühekordse toetuse summa ei ole sama suur nagu vangistusseaduse § 44 lõike 3 alusel kogutav vabanemistoetuse maksimummäär. I Asjaolud ja menetluse käik Osutate, et 2010. aasta jaanuaris jõustusid karistusseadustiku (edaspidi ka KarS) § 82 muudatused, mis seisnevad muuhulgas KarS §-le 82 lõigete 4 ja 5 lisamises, millega sätestatakse ka täitmisele pööratud rahatrahvi, rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõudmise aegumine ja aegumise peatumine. Tõdete, et kuna paljudel kinnipeetavatel puudub vanglas töö, siis ei suuda nad täita vanglakaristuse kandmise ajal nende vastu esitatud nõudeid. Paljud kinnipeetavad siiski töötavad ja paljusid kinnipeetavaid toetavad ka lähedased. Kinnipeetavatele vanglasisesele isikuarvele laekuvatest summadest võetakse vastavalt vangistusseaduse (edaspidi ka VangS) § 44 lõikele 2 ka vangistuse kandmise ajal maha 50%. Leiate, et kujunenud on olukord, kus nõude aegumine on vastavalt KarS § 82 lõigetele 4 või 5 peatunud, aga nõudeid siiski täidetakse. Peate seda vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS) §-s 12 sätestatuga, kuna Teie arvates peaks ka sissenõudmine peatuma kuni isiku vabanemiseni vanglast. Leiate, et momendil pole kõik seaduse ees võrdsed ja paljudel kinnipeetavatel puudub sissetulek ning neid toetavad nende lähedased, et nad saaks vanglas osta esmatarbeesemeid. Selleks kohustab lähedasi PS § 27 ja vabaduses saab seda korraldada näiteks sularaha andmisega. Vanglas seevastu on võimalik lähedast toetada vaid ülekandega vanglasisesele isikuarvele ja kuna isikuarvele laekuvatest summadest peetakse nõuete täitmiseks kinni 50%, siis pannakse lähedased fakti ette, et kui soovid kinnipeetavat toetada, pead hüvitama ka 50% ulatuses kinnipeetavale kantavate 2 summade arvel tema nõudeid ja seda ajal, mil nõude aegumine on peatunud. Leiate, et see sarnaneb riigipoolse väljapressimisega ja pole kooskõlas PS § 27 mõttega. Viitate VangS § 44 lõike 2 alusel isikuarvele laekuvatest summadest 20% kinni pidamisele vabanemistoetuseks ja leiate, et kuna VangS § 44 lõike 3 alusel hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni, siis ongi see summa, mis Justiitsministeeriumi arvates on kinnipeetavale vajalik vabaduses õiguskuuleka elu jätkamiseks. Viitate VangS § 75 lõikele 4 ja osutate, et näiteks Tartu Vanglast vabanedes makstakse kinnipeetavale VangS § 44 lõikes 3 sätestatust tuntavalt väiksemaid summasid (250- 500 krooni), kui kinnipeetaval pole vabanemisfondi kogutud raha. Teile on arusaamatu, miks peab see kinnipeetav, keda toetavad lähedased, koguma vabanemisfondi kolmekordse kuupalga alammäärani ulatuva summa täitumiseni Leiate, et kui seadusandja on sätestanud summa, mis on vajalik isikule vabanemise järel hakkamasaamiseks, siis peaks see summa välja makstama ka neile, kellel vabanemistoetust kogutud pole. Soovite teada, kas tegemist võib olla põhiseaduse rikkumisega. II Õiguskantsleri seisukoht 1. KarS § 82 lõigete 4 ja 5 ning PS § 12 seos. Pean KarS § 82 lõigete 4 ja 5 osas tõdema, et ma ei adu, milles näete nende sätete seost ja seega ka vastuolu PS §-ga 12 (võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimise keeld). Minu hinnangul olete valesti aru saanud karistuse täideviimise aegumise ja aegumise peatumise instituutide olemusest ja omavahelistest seostest ning seetõttu teinud väärjäreldusi ka õigusliku olukorra kohta. Selgitan Teile järgnevalt, mida kujutab endast täitmise aegumine ja selle peatumine rahatrahvide, rahalise ja varalise karistuse puhul ning milline toime on aegumisel ja selle peatumisel. Õiguskirjanduses leitakse, et KarS §-s 82 sätestatud mõistetud karistuse täideviimise aegumine põhineb karistuse ja teo vahelise sideme katkemisel. Aegumise õiguslikuks tagajärjeks on, et isik on küll süüdi mõistetud ning talle on kohaldatud karistus, kuid ta vabaneb selle kandmisest või tasumisest. Üksikasjades mõeldakse KarS § 82 otsuse täitmise aegumise all kõiki neid süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvaid õigusjärelmeid, mis tulenevad süüdimõistmisest (põhi- või lisakaristus) või süüdlase suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusest (välja mõistetud menetluskulud).1 Täitmise aegumine ei tähenda seda, et isiku suhtes tehtud süüteootsus oleks aegumistähtaja lõppemisel ära langenud või poleks isik otsuses ette heidetavat tegu toime pannud. Täitmise aegumise instituudiga möönab riik vaid, et ta ei ole suutnud teatud aja jooksul tagada kohaldatud karistuse täitmist ja edasine täitmine ei ole enam põhjendatud. Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et mõistetud karistuse täideviimise aegumise peatumine ei tähenda, et ajal, mil täideviimise aegumine ei kulge (s.t on peatunud) ei või täideviimine - antud juhul rahatrahvi, rahalise või varalise karistuse sissenõudmine - toimuda. Sellist keeldu ei ole 1 P. Pikamäe. Kommentaarid §-le 82. – J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, § 82, komm 1 ja 2. 3 seadusandja sätestanud. Täitemenetluse peatumise alused on sätestatud täitemenetluse seadustiku (edaspidi ka TMS) §-s 44 ning rahalise karistuse ja menetluskulude pikendamine ja ajatamine kriminaalmenetluse seadustiku §-des 423 ja 424. Samuti võib põhimõtteliselt sissenõude täita ka süüdimõistetu muu vara arvelt, mitte üksnes vanglasisesele arvele laekuvate summade arvelt. Seega säilib süüdimõistetul ka vangistuse kandmise ajal kohustus tasuda tema vastu esitatud rahalised nõuded. Kuna vangistuse ajal võib rahaliste nõuete täitmine olla raskendatud, on seadusandaja otsustanud pikendada selle aja võrra täitmise üldist tähtaega Täideviimise aegumise peatumise tähendus on seega pelgalt selles, et teatud seadusandja poolt ette nähtud juhtudel ei kulge edasi tähtaeg, mille jooksul riik peab ühe või teise õigusjärelmi realiseerimist lubatavaks. Toon siinkohal võrdluse süüteo aegumisega. Kui isiku poolt toime pandud süüteo aegumine on peatunud näiteks KarS § 81 lõike 7 punkti 1 alusel (isik hoiab kõrvale kohtueelsest menetlusest), siis ei tähenda see seda, et sel ajal ei või isikut taga otsida ega tabada. Samuti ei tähenda see seda, et isik võiks sel ajal karistamatult toime panna uusi süütegusid ning loota, et aegumise peatumise tõttu ei arvestata tema suhtes nt korduvust. Seega leian, et olete valesti aru saanud karistuse täideviimise aegumise ja aegumise peatumise seostest. See, et rahatrahvi, rahalise või varalise karistuse täitmise aegumine on peatunud seoses vanglakaristuse või aresti kandmisega, ei tähenda, et aegumise peatumise ajal ei võiks nimetatud karistusteks mõistetud summasid isikult sisse nõuda. Keeldu täideviimise aegumise peatumise ajal sissenõudmist toimetada kehtivast õigusest ei tulene ning seda ei nõua ka põhiseadus. 2. PS § 27 lõikes 4 sätestatu seos isiku vastu esitatud nõuete täitmisega Tõsi on, et PS § 27 lõige 4 seab perekonnale kohustuse hoolitseda oma abivajavate liikmete eest, samas ei tulene sellest sättest õigust pidada perekonnalt või lähedastelt saadud rahasummat puutumatuks, millele ei võiks seaduses sätestatud korras sissenõuet pöörata. Ekslik on Teie arvamus, et kui perekond abistab vabaduses viibivat isikut sularaha andmisega, siis ei ole selliselt üle antud rahasummale nt kohtutäituril võimalik kehtiva õiguse kohaselt üldse sissenõuet pöörata. Eesti Vabariigi õigussüsteem tunnustab võimalust piirata teatud tingimustel isiku õigust omandile teiste isikute esitatud nõuete täitmiseks. Nii on ka vabaduses viibiv isik kohustatud tema vastu esitatud ja vaidlustamata nõuded täitma ja nende täitmise mehhanism, mis on ette nähtud täitemenetluse seadustikuga, on mõnel juhul mitmeski mõttes rangem kui VangS § 44 lõikes 2 kinnipeetavatele ette nähtud eriregulatsioon. TMS § 52 lõike 1 kohaselt toimub rahaliste nõuete täitmine üldiselt isikule kuuluva vara arvel. Vajadusel vara müüakse (nt kinnisasi) ja saadud raha eest rahuldatakse esitatud rahalised nõuded. TMS § 115 võimaldab sissenõuet pöörata ka võlgniku krediidiasutuses olevale kontole. Ka ei välista täitemenetluse seadustik sissenõude pööramist vabaduses viibiva isiku valduses olevale sularahale. Seejuures võib vabaduses viibiva isiku suhtes läbi viidav täitemenetlus olla oluliselt ulatuslikum, kuna üldjuhul pööratakse sissenõue kogu isiku vara vastu ja täitemenetlusest jäävad puutumata reeglina vaid isikule elementaarselt vajalikud asjad ja vara (nt TMS § 66 sätestatud isikule igapäevaolmes hädavajalikud vallasasjad ja TMS §-des 131-132 sätestatud osa sissetulekust). Kinnipeetavale jääb seevastu isikuarvele laekuvatest summadest kätte garanteeritult vähemalt 30% ja seda sõltumata isikuarvele laekuva rahasumma suurusest. Lisaks tuleb arvestada, et kinnipeetava 4 väga paljude elementaarsete igapäevavajaduste eest kannab oma kulul hoolt riik. Riik tagab kinnipeetavale vanglas peavarju, toitlustamise, võimaluse jälgida raadio- ja televisioonisaateid jne. Seega on ekslik Teie arvamus, nagu oleks lähedaste poolt vabaduses viibiva isiku abistamiseks antud sularaha õiguslikus mõttes automaatselt ja täies ulatuses kaitstud esitatud nõuete sissenõudmise eest. Kehtiva õiguse järgi võib kohtutäitur pöörata nõue vabaduses viibiva isiku valduses oleva sularaha vastu ja selle arvelt isiku vastu esitatud nõudeid rahuldada ning vahetut tähendust ei oma see, kas ja kelle poolt see summa isikule üle antud on. Praktikas taandub probleem pigemini sellele, et sularahakäivet on sissenõudmisel raske kontrollida ja sularaha üleandmine võimaldab isikutel hoida kõrvale sularahas üle antava summa suhtes sissenõudmise toimetamisest. 3. Kinnipeetava isikuarvele laekuvate summade omandiõigus Sarnaselt Teile on mitmed minu poole pöördunud isikud püüdnud väita, et neile lähedaste poolt vanglasisesele isikuarvele kantud summad oleks justkui mingis eristaatuses ega kuuluks täiel määral kinnipeetavale. Ma ei pea Eesti õiguskorraga ja majandussüsteemiga kooskõlas olevaks isikuarvele laekuva raha liigitamist "omaks" (s.t nt kinnipeetava poolt vanglas tööga teenitud rahaks) ja "võõraks" ehk väljastpoolt vanglat kolmandate isikute poolt saadetud summadeks. Raha on käibevahend, mis vahetab tihti omanikku ja mille osas pole käibe huvides võimalik hiljem öelda, et ehkki raha on teisele isikule üle antud, siis jääb see ikkagi raha üle andnud isiku omandiks (nagu see näiteks vallasasjadega võimalik on). Raha osas tuleb minu hinnangul ladusa käibe huvides eeldada, et kui raha on isikule üle antud (kas nt füüsiliselt rahatähtedena, kantud isiku pangaarvele või ka vanglasisesele isikuarvele), tuleb juhinduda sellest, et üleandmisega on raha saanud selle isiku omaks, kelle kätte või arvele see laekus. Nii tuleb ka kinnipeetava isikuarve osas tõdeda, et kui keegi sinna raha kannab, muutub see isikuarvele laekumisega kinnipeetava rahaks, kuna kuidagi pole võimalik vahet teha, milline osa raha on n.ö "oma" ja milline "võõras". Raha, mille kannab kinnipeetava isikuarvele tema lähedane, muutub isikuarvele kandmisega kinnipeetava rahaks, millele on võimalik rakendada kõiki seadusega ette nähtud piiranguid ja väär oleks väita, et tegemist on endiselt kellelgi teisele kuuluva rahaga. See mõistagi ei tähenda, et kui raha on kinnipeetava arvele sattunud ekslikult või kinnipeetav on kohustunud vastavalt kokkuleppele selle kandjale rahasumma hiljem tagasi maksma, pole raha edastanud isikul nõudeõigust kinnipeetava vastu. Nõudeõigus on õigus saada hiljem kinni peetavalt isikult rahasumma tagasi, ent üle antud ja isikuarvele saabunud raha on ikkagi kinnipeetava omandisse läinud. Ma ei soovi kuidagi alahinnata kinnipeetavate (ja Teie avaldusest nähtuvalt ka Teie) siirast tahet säästa oma lähedasi kinnipeetava vastu esitatud nõuete tasumises osalemisest. Samas leian, et see on küsimus, mille võib jätta iga kinnipeetava südametunnistuse ja lähedastega omavahelise kokkuleppe asjaks. Kinnipeetaval on võimalik leppida lähedastega kokku näiteks selles, et kui kinnipeetav vabaneb ja asub õiguskuulekat elu elama ning ausal teel elatist teenima, hüvitab ta lähedastele summad, mis kulusid vanglasisesele isikuarvele makstud summadelt mahaarvamisele seoses kinnipeetava vastu esitatud rahaliste nõuetega. Usun, et paljud kinnipeetavad on võimelised ses osas oma lähedastega kokkuleppele jõudma ilma, et riik peaks seda kuidagi eraldi reguleerima või kedagi selleks sundima. 5 Ei saa ka väita, et vanglasiseselt isikuarvele laekunud summadest 50% mahaarvamine tuleks makseid teinud isikule üllatusena. Vastav regulatsioon on vangistusseaduses selgesõnaliselt kirjas ja igaühel on võimalik sellega tutvuda ning raha kandmisel selle asjaoluga ka arvestada. Kui isik ei soovi kinnipeetavat toetada põhjusel, et 50% tema poolt üle kantavast summast võib minna kinnipeetava vastu esitatud nõuete rahuldamiseks, siis võib ta sõlmida alati kinnipeetavaga eelmises lõigus kirjeldatud kokkuleppe vastavate summade hilisemaks tagasimaksmiseks kinnipeetava poolt (nt pärast vabanemist). 4. VangS § 44 lõike 3 ja VangS § 74 lõike 4 seos Tõden, et ma ei ole nõus Teie poolt loodud seosega VangS § 44 lõikes 3 sätestatud vabanemistoetuse maksimummäära ja VangS § 75 lõikes 4 sätestatud ühekordse toetuse suuruse vahel ning kehtivast õigusest ei tulene, et ühekordne toetus peaks olema sama suur, kui seda on maksimaalne vabanemistoetuse määr. Rõhutan Teile, et kinnipeetava taasühiskonnastamine ei ole ainult riigi teha ja ka kinnipeetaval endal on selles oluline panus. Seepärast on põhjendatud, et vabanemisjärgse õiguskuuleka elu alustamise eelduste eest hoolitseb ennekõike kinnipeetav ise, kelle osas tuleb eeldada, et isik soovib teha oma eksimustest õigeid järeldusi ja jätkata elu õigusrikkumisi toime panemata. VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne toetus riigi poolt ei ole vabanemistoetus ega asenda kinnipeetava rahast moodustatud vabanemistoetust. See tagab ennekõike selle, et kinnipeetav saaks vabanemise järel sõita oma elukohta. Möönan, et kahtlemata oleks meeldiv, kui VangS § 75 lõikes 4 ette nähtud ühekordne toetus oleks suurem ja ulatuks VangS § 44 lõikes 3 sätestatud summani, ent paraku ei ole Eesti Vabariigil vahendeid, et tagada kõigile kinnipeetavatele vabanemisel riigi poolt ühekordne toetus vähemalt kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses. Soovin veel lisada eeltoodu kontekstis, et minu eelnev argumentatsioon lähtub eeldusest, et iga kinnipeetav soovib muutuda ja asuda vabanemise järel õiguskuulekat elu elama. Sealhulgas eeldan ka kinnipeetava soovi tasuda varem või hiljem tema vastu esitatud nõuded, luua tingimused edaspidiseks ausaks tööks ja küllaldaseks toimetulemiseks. Mõistagi ei ole kinnipeetavale, kes ei soovigi õiguskuulekat elu alustada ega süüteoga kaasnevaid sanktsioone kanda, meeltmööda, et temalt nõutakse sisse kohtuotsusega mõistetud rahasummad või et ta peaks ka ise panustama oma tulevase õiguskuuleka elu heaks. Seevastu oma kohustusi tunnetav kinnipeetav, kellel on siiras soov tehtud halb heastada ja jätkata elu õigusrikkumisi toime panemata, adub vajadust tema vastu esitatud rahalised nõuded tasuda ja hoolitseda ka ise selle eest, et vabanemise järel oleks võimalik ausat elu elada. Selline kinnipeetav püüab vanglas omandada hariduse (kui tal seda pole), töötada ning koguda vabanemiseks raha vabanemistoetuse näol. Õiguskuuleka elu perspektiivist huvituval kinnipeetaval ei peaks minu hinnangul olema kuigivõrd südamel soov vabaneda aegumise tõttu temalt välja mõistetud rahaliste karistuste kandmisest. 6 III Kokkuvõte Kokkuvõttes tõden, et ma ei näe Teie poolt viidatud vastuolu KarS § 82 lõigete 4 ja 5, VangS § 44 lõike 2 ja PS § 12 ning § 27 lõike 4 vahel. Ka ei ole õigusvastane, et isikule vanglast vabanemisel makstava ühekordse toetuse summa ei ole sama suur nagu VangS § 44 lõike 3 alusel kogutav vabanemistoetuse maksimummäär. Lugupidamisega Indrek Teder Indrek-Ivar Määrits 693 8406 E-post: [email protected] Monica Meristo-Dmitrijev Teie 13.10.2021 nr Meristo Õigusbüroo [email protected] Meie 15.10.2021 nr 14-1/211946/2106904 Lugupeetud avaldaja Palusite õiguskantsleril analüüsida karistusseadustiku § 82 lõiget 5 ja teha ettepanek seadusandjale selle muutmiseks. Õiguskantsler on seda sätet analüüsinud ega pole pidanud seda põhiseadusega vastuolus olevaks (õiguskantsleri 26.01.2011 seisukoht nr 6-1/100957/1007622, õiguskantsleri 31.03.2010 seisukoht nr 6-1/100514/1001908). Õiguskantsleri 26.01.2011 seisukoha leiate õiguskantsleri veebilehelt. Õiguskantsleri 31.03.2010 seisukoha lisame käesolevale kirjale. Kui isik leiab, et kohtutäitur rikub täitemenetluse läbiviimisel tema õiguseid, siis saab ta esitada kohtutäiturile kaebuse ja seejärel pöörduda vajaduse korral maakohtusse (täitemenetluse seadustiku §-d 217 ja 218). Ettepaneku karistusseadustiku sätete muutmiseks võite teha Justiitsministeeriumile. Ministeeriumi pädevuses õigusloome alal on mh karistusõiguse küsimused. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Kristel Lekko õigusteenistuse juhataja-õiguskantsleri nõunik õiguskantsleri volitusel Lisa: õiguskantsleri 31.03.2010 seisukoht nr 6-1/100514/1001908 (isikuandmeteta) Kristel Lekko 693 8404 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel