Kultuuriministeerium · 7. märts 2018
Sisu (failidest)
Lisa. Kalmistu nr 30949 ja selle kaitsevööndi asukoht kaardil.
1. Mälestise koordinaadid
Nr X Y
1 6421212,03 650404,42
2 6421209,35 650402,99
3 6421214,08 650382,19
4 6421219,16 650370,34
5 6421224,24 650366,53
6 6421243,71 650355,94
7 6421259,59 650353,19
8 6421274,61 650354,67
9 6421287,31 650361,02
10 6421296,97 650365,47
11 6421308,19 650368,85
12 6421320,04 650367,80
13 6421332,53 650364,83
14 6421349,67 650361,66
15 6421356,45 650362,50
16 6421367,45 650368,22
17 6421374,44 650384,52
18 6421374,01 650399,97
19 6421368,51 650414,36
20 6421358,56 650424,73
21 6421343,11 650432,35
22 6421268,21 650461,68
23 6421223,41 650414,16
2. Kaitsevööndi koordinaadid
Nr X Y
1 6421199,29 650396,85
2 6421205,60 650374,51
3 6421215,87 650355,68
4 6421231,09 650342,54
5 6421246,88 650335,79
6 6421270,57 650333,83
7 6421403,48 650325,42
8 6421419,36 650425,04
9 6421386,81 650451,63
10 6421311,80 650467,50
11 6421286,92 650481,63
12 6421212,03 650404,42
MINISTRI KÄSKKIRI
Tallinn 07.03.2018 nr 46
Kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamine
Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades
Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu 30.11.2017. a ettepanekut.
1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga arheoloogiamälestis kalmistu (asukoht
Võru maakond Antsla vald Kirikuküla küla Kirikumõisa, KÜ 84301:002:1152).
2. Kehtestan mälestise piiri ja selle kaitsevööndi asukoha vastavalt kaardile käskkirja
lisas1.
Käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevöönd kantakse
kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevöönd kantakse lisaks Maa-ameti
kaardile.
Käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu
ettepanekuga saab tutvuda Muinsuskaitseametis.
Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikku või valdajat ning viib läbi toimingud
vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks
tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete
muutmise kord” § 4 lõikele 2.
Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul alates käskkirja avalikult
teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse
seadustikus sätestatud korras.
I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kalmistu avastas 15.07.2017. a Muinsuskaitseameti otsinguluba omav hobiotsija, kes leidis
Kirikumõisa kinnistult hilisrauaaegsed (11.–13. saj) käevõrud ning teavitas sellest
Muinsuskaitseametit.
Esmase arheoloogilise ülevaatuse leiukohal tegid Muinsuskaitseameti arheoloogid, kaasates
Tallinna Ülikooli arheoloogi Mauri Kiudsoo. 17.–20. juulil 2017. a toimunud välitööde käigus
1
Mälestise piir ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisas esitatud kaardil, mille koostamisel on kasutatud Eesti
põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris
(http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).
avastati rohkelt 5.–13. sajandi ehteid ja nende katkeid ning tuvastati, et leiud pärinevad samal
kohal asuvast kalmistust. Päästekaevamiste käigus puhastati tervikuna välja kaks rikkalike
hauapanustega luustikku. Uuringud näitasid, et maaharimisest lõhkumata luustikud paiknevad
vaid 30–50 cm sügavusel praegusest maapinnast.
Künnikihis olevate leidude avastamiseks viidi juulis ja septembris lisaks läbi detektoriuuringud.
Kuna kalmistut ohustas otseselt detektorirüüste, võeti muistis Muinsuskaitseameti 28.08.2017. a
peadirektori käskkirjaga nr 1.1-5/32-A ajutise kaitse alla.
Uuringutel saadud andmete põhjal algatas Muinsuskaitseamet Kirikumõisa kinnistul paikneva
kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse.
30.11.2017. a koosolekul vaatas Muinsuskaitse Nõukogu läbi Muinsuskaitseameti koostatud
eksperdihinnangu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada kalmistu kultuurimälestiseks.
Vastavus mälestise tunnustele
Kalmistu vastab arheoloogiamälestiseks tunnistamise kriteeriumidele: kalmistu tervikuna omab
ja sisaldab olulist teaduslikku teavet Eesti muinas- ja keskajast ning on oma olemuselt
ainulaadne. Kalmistu vastab arheoloogiamälestise tunnustele, milleks on matmispaigale
iseloomulikud hauarajatised, inimluud, arheoloogilisi leide ja muud teaduslikku informatsiooni
sisaldav kultuurkiht.
Kalmistu alal säilinud matused ja arheoloogilised leiud on hindamatuks allikas muinas- ja kesk-
aja ühiskonna, majanduse, religiooni ning elu- ja loodusolude uurimisel. Lisaks teaduslikule
potentsiaalile väärib arheoloogiline matusepaik säilitamist kollektiivset mälu ja
kultuuritraditsioone kandva maastikuobjektina.
Mälestise piiri ja kaitsevööndi määramine
Kalmistu on maa-alaline mälestis, mille asukoht ehk piirid on vaja kehtestada. Mälestise piir
kehtestatakse vastavalt väliuuringutel saadud andmetele, mis viitavad veel arheoloogiliselt
läbikaevamata matustele ja võimalikele arheoloogilistele leidudele. Arheoloogiliste
päästekaevamiste käigus uuriti läbi vaid osa kalmistust, suurem osa muistisest on veel
teaduslikult läbi uurimata. Arvestades asjaolu, et muistis sisaldab peamiselt metallist esemeid
(ehted, tööriistad, mündid), on objekt ohustatud salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste tõttu.
Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd.
Kaitsevööndi eesmärk on tagada kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike
struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis, sh võimaliku arheoloogilise kultuurkihi
säilimine kalmistu lähiümbruses. Arheoloogilise kultuurkihi paksus ja teabemahukus võivad
erineda paiguti ning ilma täielikult arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole kultuurkihi ulatust alati
võimalik täpselt määrata. Seega aitab kaitsevöönd kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib
ulatuda kaugemale seni teada olevalt mälestise alalt. Kaitsevööndiga tagatakse mälestise seni
avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks teaduslikuks uurimiseks.
Menetlusosaliste seisukohad
Kalmistu ja selle kaitsevöönd paiknevad tervenisti EELK Urvaste Püha Urbanuse kogudusele
kuuluval Kirikumõisa kinnistul, mis on kasutuses rohumaana. Muinsuskaitseamet teavitas
maaomanikku ja kohalikku omavalitsuse üksust kalmistu mälestiseks tunnistamise menetlusest ja
andis võimaluse tutvuda eksperdihinnanguga. Maaomaniku kirjalik tagasiside kalmistu
kultuurimälestiseks tunnistamise osas oli toetav.
II KAITSE ALLA VÕTMINE
Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on mälestis riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle
osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline,
etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu
kultuuriväärtus, mille tõttu see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud
korras.
Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud
avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade.
Mälestiseks tunnistamisega tagatakse kalmistu säilimine teadusliku ja kultuuriväärtusega
objektina. Riikliku kaitseta ohustavad muistist detektorirüüste, mitteteaduslikud kaevamised ning
teadmatusest tulenev lõhkumine.
Mälestiseks tunnistamine ei piira kinnismälestisel ega selle kaitsevööndis senist maakasutust.
Seda võib jätkata samas mahus. Kuna kalmistu matusekiht paikneb erosiooni tõttu maapinnale
väga lähedal, ei ole mälestise alal lubatud maaharimisega seotud mullatööd, mille sügavus ületab
10 cm. Sügavam maaharimine võib seni terviklikult säilinud luustikke lõhkuda. Soovitatav on
jätkata kalmistu ala kasutamist praeguses funktsioonis ehk rohumaana (heina- ja karjamaa).
Kinnismälestisel kehtivad kitsendused on sätestatud muinsuskaitseseaduse § 24 lõigetes 1 ja 2
ning kaitsevööndis kehtivad kitsendused § 25 lõikes 7. Kultuurimälestiseks tunnistamise järel
väljastab Muinsuskaitseamet maaomanikule muinsuskaitseseaduse § 18 kohaselt kaitsekohustuse
teatise, milles märgitakse arheoloogiamälestisel kehtivates kitsendustes tehtavad leevendused.
Muinsuskaitseameti luba ei ole vaja kaitsevööndis ehitus-, mulla ja kaevetöödeks, mille sügavus
ei ületa 20 cm.
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Saar