Kultuuriministeerium
Teie 01.02.2018 nr 1-11/365-1
Meie 28.02.2018 nr 1-5/18/747-3
Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine
märkustega arvestamisel
Keskkonnaministeerium kooskõlastab muinsuskaitseseaduse eelnõu alljärgnevate märkustega
arvestamisel.
1. Märgime, et kooskõlastamiseks saadetud muinsuskaitseseaduse eelnõus on konfliktkohad
muinsuskaitse ja keskkonnakaitse eesmärkide saavutamise vahel meie hinnangul endiselt
olemas.
Põhiline konfliktkoht kalanduse valdkonna eesmärkidega on paisud ja paisjärved, kus
muinsuskaitse ja looduskaitse eesmärkide saavutamine on sageli vastuolus. Vastavalt Euroopa
Liidu veepoliitika raamdirektiivile tuleb saavutada kõigi pinnaveekogude hea seisund. Selle
eesmärgini jõudmiseks on veeseaduses sätestatud mitmed piirangud ja kohustused, neist üheks
on kalade läbipääsu tagamine paisudel nii üles- kui allavoolu rändeks. Kalastiku seisund on
veekogu seisundi määramise üks komponentidest ning kuniks kalastiku seisund ei ole hea, ei
ole hea ka veekogu seisund tervikuna. Vastavalt veeseadusele tuleb kalade läbipääs tagada neil
paisudel, mis paiknevad keskkonnaministri 15.06.2004 määruses nr 73 „Lõhe, jõeforelli,
meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ nimetatud vooluveekogudel. Lisaks
tuleb kalapääs rajada neile paisudele, kus selle vajadus tuleneb eksperthinnangust.
Meile teada oleva info kohaselt on Eesti vooluveekogudel 4 paisu lõheliste veekogudel, millel
on kalade läbipääsu avamine esmatähtis ning, mis on samaaegselt muinsuskaitse all.
Nimetatud prioriteetsele paisule lisandub veel mitmeid selliseid muinsuskaitsealuseid paise,
kus kalade rändeteede avamine on küll vajalik, aga kus sellega kannatab veel mõned aastad
oodata. Suur osa Eesti paisudest on lagunemisohtlikud (http://keskkonnaagentuur.ee/et/kalade-
randetingimuste-parandamine). Muinsuskaitsealuste paisude juures tekivad vastuolud, kuidas
saavutada looduskaitselised eesmärgid tingimustes, kus mälestiste säilitamiseks seatud
piirangud muinsuskaitseseaduses seda takistavad.
Eelnõu § 11 lg 1 sätestab, et mälestise kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi, mille eesmärk on
kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja
seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise ning
teiseks kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.
Eelnõu seletuskirjas täpsustatakse, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib
kehtestada kaitsevööndi. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise või
Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/
[email protected]/ www.envir.ee/
Registrikood 70001231
muinsuskaitseala lähemas või kaugemas ümbruses, mis peab tagama mälestise või
muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning mälestise vaadeldavuse. Lisaks
selgitatakse, et kaitsevööndi ulatus määratakse igal üksikul juhul eraldi, kaaludes, mil moel
see tagab kaitsevööndi eesmärke. Eraldi on nimetatud eesmärgiks mälestisega ajalooliselt
seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimine. Need võivad olla kaitsevööndisse jäävad
ehitised või maastikuelemendid, millel on mälestisega ajalooline seos, nt mõisakompleksi
kuulunud abihoone, vesiveski paistiik, teed, kiviaiad jms.
Me ei toeta vesiveski paistiikide mainimist seletuskirjas näitena. Sellise mainimise puhul on
meie hinnangul tegemist vesiveski paisude puhul liialt selge juhise andmisega kaitsevööndi
kehtestamisel. Paistiikide määramisega kaitsevööndisse sisuliselt välistatakse tulevikus selliste
paisude eemaldamine ja paisjärvede paisutustaseme alandamine, mis ei ole iseenesest võetud
mälestisena kaitse alla. Näiteks olukorras, kus veekogu kaldal asuv vesiveski hoone või selle
muu osa (nt derivatsiooni või turbiinikanal) või muu element on võetud mälestisena arvele ei
tohiks Muinsuskaitseamet kaitsevööndi olemasolul enam tulevikus lubada paisu ja ka
paisutuse likvideerimist isegi olukorras, kus pais ja paisjärv ise ei ole mälestisena kaitstav.
Eelmisel korral samasisulise seaduseelnõu kooskõlastamise käigus juhtisime oma kirjas (Meie
20.03.2015 nr 1-7/15/1770-3) Kultuuriministeeriumi tähelepanu sellele asjaolule ja palusime
analüüsida, missugune on sellise konkreetse viite mõju vesiveskite omanikele (tihtipeale
füüsilised isikud), kellel edaspidi, mälestisele kaitsevööndi seadmisel, seatakse kohustuseks
veekogu paisutamise jätkamine ning seejuures võimalik, et seda kõike vastu omaniku tahtmist
ning kahjustades avalikku huvi (kalastiku kahju). Palusime analüüsida missugused kulutused
kaasnevad paisude ja paisjärvede hooldamise ja rekonstrueerimisega ja kas nende kulude
katmisega on arvestatud riigieelarves. MUKSi eelnõus on kirjeldatud, et kehtiva seaduse
kohaselt kultuurimälestiste omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole
olnud tasakaalus ning uue MUKSi eesmärgiks oli selle probleemiga tegelemine. Samas eelnõu
§ 31 sätestab mälestise säilimise toetamise, mis paraku sätestab, et mälestise hooldamiseks,
remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja
taastamiseks võib riik maksta riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust.
Seega kaitsevööndisse jäävate paisude ja paisjärvede töökorras pidamiseks mingit riigipoolset
toetust eelnõu ette ei näe ning see jäetakse kaitsevööndis olevate objektide omanike kanda.
Selline olukord, kus kaitsevööndi määramisel mälestise ümber nõutakse paistiikide
(paisjärvede) säilimist pannes suured rahalised ja administratiivsed (paisutamiseks vaja vee
erikasutusluba ning selle taotlemine eeldab sageli mahukaid keskkonnamõju hindamise
protseduuri jne) kohustused objektide omanikele ilma toetuse võimalust ette nägemata ei ole
meie arvates mõistlik. See süvendab paisude puhul olukorda, kus nad lagunevad edasi ning
avariidest põhjustatud oht inimese tervisele ja keskkonnale kasvab. Seejuures jääb üles konflikt
keskkonnakaitse ja muinsuskaitse eesmärkide saavutamise vahel, mis seab paisuomanikud
keerulisse olukorda.
Väljendame kahetsust, et Kultuuriministeerium ei ole Keskkonnaministeeriumi tähelepanu
juhtimisele vaatamata sellele olulisele probleemkohale reageerinud ning seletuskirjas ei ole
mingisugust mõju- ega kulu analüüsi ei paisu omanike ega riigi potentsiaalsetest kulutustest
lähtuvalt välja toodud. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et kulutused võivad ulatuda
sadadesse tuhandetesse eurodesse ühe objekti kohta. Tihtipeale tuleb paisjärvede hooldamisel
tuhandeid kuupmeetreid setteid eemaldada ning ei ole erandid ka olukorrad, kus setete
eemaldamise mahud jäävad sadadesse tuhandetesse kuupmeetritesse. Eestis olevad endiste
veskiveskite paisud on üldjuhul kehvas seisukorras, mistõttu vajaksid paisud nende säilitamisel
elu- ja looduskeskkonna ohutuse tagamiseks rekonstrueerimist (oht võib olla inimestele, aga
ka elustikule, kui objektid purunevad ning setted kanduvad paisjärvedest allavoolu).
Rekonstrueerimistööd on väga kallid, mistõttu vajaks välja toomist vajalike investeeringute
ulatus ning katmise võimalikkus riigieelarvest. Praegusel juhul ei ole eelnõu seletuskirjas
potentsiaalsete kuludega arvestatud. Seletuskirjas toodud Muinsuskaitseametile aastas
eraldatud vahendite määrast järeldub, et lagunevate paisude rahastamist ei lahendata ei nendel
paisudel, kus pais on mälestisena arvel ega ka neil juhtumitel, kus pais ja paisjärv asuvad
kaitsevööndis ning nende likvideerimine seetõttu võimatu. Seega tekib küsimus, kas
paisuomanikele on põhjendatud nii suurte hooldus- ja rekonstrueerimiskohustuste seadmine?
Ettepanek on eelnõu seletuskirja muuta nii, et vesiveskite paistiike ei mainitaks sellisel kujul
näitena seletuskirjas ning muuta eelnõu vastavaid sätteid nii, et vesiveskite paistiike ja paise,
mis ei ole mälestised ei saaks määrata edaspidi kaitsevööndisse.
2. Eelnõu § 17 lg 1 sätestab:
(1) Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui see:
1) on museaal muuseumiseaduse tähenduses;
2) on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses;
3) on teise mälestise lahutamatu osa;
4) ei vasta riikliku kaitse eeldusele;
5) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud;
6) ei ole leitav või tuvastatav ja on piisav alus arvata, et asi ei ole säilinud.
Oma kirjas (20.03.2015 nr 1-7/15/1770-3) tegime ettepanek muuta punkti 5 järgmiselt: „on
olulises osas hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud“. Sõna oluline välistaks selliste
situatsioonide kordumist, kus Muinsuskaitseamet keeldub keskkonnaeesmärkide täitmisest
paisudel, mis on olulises osas lagunenud. Tõime näite Süvahavva vesiveski paisust, mis asub
Veriora vallas. Tegemist on objektiga, mis asub Võhandu jõel. Paisust on säilinud sisuliselt
vaid põhjapalk, mis tekitab veekogus veetasemete vahe u 50 cm (paisutuse veeseaduse
mõistes). Objekt ei ole igal aastaajal kaladele läbitav ja see on probleem ning olukord on
vastuolus veeseaduse sätetega. Muinsuskaitseamet keeldus projektlahenduse kooskõlastamisel
paisu varemete ja põhjapalgi likvideerimisest, kuigi sisuliselt on rohkem kui 90% paisust
lagunenud. Olukorra teeb vastuoluliseks veel see, et looduskaitseseaduse § 51 lg 1 kohaselt on
keelatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või
selle lõigul olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute
paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Sätte kohaselt ei ole
seega võimalik näiteks Süvahavva paisu rekonstrueerimine endisel kujul, kuna see läheb
vastuollu looduskaitseliste eesmärkidega. Samuti võiks kaaluda punkti 5 täiendust sõnastuses
„…või taastamine on vastuolus muudes EV õigusaktides sätestatuga“. Selline sõnastus
võimaldaks lahendada analoogseid konfliktsituatsioone nagu Süvahavva paisu puhul ilmnes.
See võimaldaks alustada mälestise kaitse alt välja võtmise protseduuri juhul kui see on olulisel
määral hävinud ning selle taastamine on vastuolus muude EV õigusaktidega.
3. Eelnõu §-le 35 vastavalt tuleb mälestis või selle osa taastada, kui see on juhtumi asjaolusid
arvestades põhjendatud. Vastavalt lõikele 3 otsustab mälestise taastamiskohustuse ja-ulatuse
üle Muinsuskaitseamet.
Teeme ettepaneku kaasata otsustusprotsessi sarnaselt eelnõu § 13 toodule ka haldusorgan, kelle
õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava esemega. See väldib kodanike jaoks keeruka
olukorra teket, kus näiteks muinsuskaitselise objekti osaline hävimine on olnud kooskõlas
looduskaitseliste eesmärkidega ning erinevad ametkonnad on taastamise ulatuse suhtes
erineval seisukohal. Seega palume eelnõu § 35 lg 3 sõnastada järgmiselt: „Mälestise
taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Muinsuskaitseamet, kaasates otsustusprotsessi ka
haldusorgani, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava esemega. Mälestiste
taastamist korraldab mälestise omanik“. Ühtlasi palume vastavalt täiendada ka seletuskirja.
4. Eelnõu § 71 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid arvestavad
oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade ja nende kaitsevöönditega,
arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad
Muinsuskaitseametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille
ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga, arheoloogilise leiukoha või
veealuse kultuuripärandiga. Eelnõu § 71 lg 2 sätestab, et Muinsuskaitseamet ei kooskõlasta
tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise
leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist.
4.1. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, milline on Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu
kooskõlastamata jätmise õiguslik tagajärg, st kas see on juriidiliselt siduva tähendusega,
tuues kaasa keelduva haldusakti andmise ja oleks iseseisvalt vaidlustatav. Keskkonnaameti
hinnangul ei saa anda Muinsuskaitseametile pädevust otsustada muu haldusakti andmise, nt
vee erikasutusloa andmise1, üle, mistõttu Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu
kooskõlastamata jätmine ei saa olla juriidiliselt siduva tähendusega ega tuua kaasa keelduva
haldusakti andmise.
4.2. Juhul, kui Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu kooskõlastamata jätmine oleks
juriidiliselt siduva tähendusega, võib see tuua kaasa õiguslikult vastuolulise olukorra.
Näiteks Muinsuskaitseamet võib jätta kooskõlastamata vee erikasutusloa andmise eelnõu,
mis annab õiguse paisutamiseks ning kalade läbipääsu rajamiseks (veeseaduse § 17 lõikest
4 ja § 401 lõikest 13 tulenevalt). Kui sellisel juhul peaks koostama vee erikasutusloa
andmisest keelduva otsuse, siis veeseaduse § 171 lõigete 4 ja 6 kohaselt tuleb esitada
paisutuse likvideerimise teatis ning paisutus likvideerida. Kui Keskkonnaamet koostab
pärast paisutuse likvideerimise teatise esitamist paisutuse likvideerimise või veetaseme
alandamise kohta otsuse eelnõu, mille Muinsuskaitseamet jätab taaskord kooskõlastamata,
on põhjustatud vastuoluline ja õiguslikult ebaselge olukord – paisutamiseks ei saa vee
erikasutusluba anda ning paisutust ei saa ka likvideerida.
4.3. Teiseks ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, millise tähtaja jooksul tuleb Muinsuskaitseametil
haldusakti eelnõu kooskõlastada – kas hiljemalt haldusakti eelnõu kooskõlastamiseks
esitanud haldusorgani määratud tähtaja või muu tähtaja jooksul. Näiteks vee erikasutusloa
taotluse eelnõu avalikustatakse vähemalt kahe nädala jooksul, mistõttu tuleks ka
Muinsuskaitseametil haldusakti eelnõu kooskõlastada sama tähtaja jooksul.
4.4. Kolmandaks ei selgu, kas haldusakti eelnõu tuleb ka sellisel juhul Muinsuskaitseametiga
kooskõlastada, kui haldusakti andmise taotlusele on Muinsuskaitseameti
nõusolek/kooskõlastus (sh eritingimustega) juba lisatud (nt metsateatiste puhul).
Keskkonnaameti hinnangul puudub sellisel juhul Muinsuskaitseameti täiendava
kooskõlastuse vajadus, arvestades haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 2 sätestatut.
5. Seletuskirja leheküljel 14 esitatud selgitusest ajalooliste looduslike pühapaikade kohta jääb
eksitav mulje, et tegemist on täieliku loeteluga üksikobjektidest, mida peetakse
arheoloogiamälestise alaliigiks olevaks ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks. Sel moel
esitatud objektide käsitlus ei ole kooskõlas arengukavaga „Eesti looduslikud pühapaigad.
Uurimine ja hoidmine arengukava 2015 – 2020“, mille kohaselt on looduslikeks
pühapaikadeks oluliselt laiem ring objekte.
Eelnevast tulenevalt palume parema selguse huvides täiendada seletuskirjas esitatud ajalooliste
looduslike pühapaikade loetelu tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Arheoloogiamälestise alaliik võib olla ajalooline looduslik pühapaik, s.o maa-ala (küngas,
pank, hiis jmt) või üksikobjekt (lohukivi, ohvripuu või –allikas, ristipuu jmt), mille aktiivse
kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega.“ .
6. Seletuskirja leheküljel 75 on märgitud: „Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta riigi
julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ega looduskeskkonda ning seetõttu ei ole mõju olulisust
nendes mõjuvaldkondades hinnatud.“ Eelnõu § 71 võib samas suuresti looduskeskkonda ja -
väärtusi mõjutada ning tuua kaasa ka rahvusvaheliste nõuete ja lepete rikkumisi. Mõju
keskkonnale ja valdkonna eesmärkide saavutamisele on meie hinnangul märkimisväärne.
Samuti on eelpooltoodud paisude ja nende kaitse alla võtmisest tulenevalt väga suur
1
Näiteks paisudele kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist/paisutuse likvideerimist puudutavad juhtumid, kus
Keskkonnaamet otsustab vee erikasutusloa andmise/paisutuse likvideerimise üle, võivad olla seotud mälestise,
muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga.
majanduslik mõju paisu omanikele ja seda ka juhtumitel, kus pais ega paistiik ise ei ole
mälestisena kaitse all, vaid asuvad kaitsevööndis.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Siim Kiisler
minister
Merike Laidvee
626 2905,
[email protected]
Kaire Märtin
626 0711,
[email protected]
Jane Adler
680 7406,
[email protected]
Piret Palm
626 0730,
[email protected]