dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 1. märts 2018
Viit
1-11/365-22
Registreeritud
1. märts 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Keskkonnaministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post/DVK
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-11 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõud ja memorandumid
Toimik
1-11/2018 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõudega seotud dokumendid
Vastutaja
Liina Jänes
Lahendamise tähtaeg
31. märts 2018

Failid

  • 📎Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine märkustega arvestamisel.bdoc212 KB

Sisu (failidest)

Kultuuriministeerium Teie 01.02.2018 nr 1-11/365-1 Meie 28.02.2018 nr 1-5/18/747-3 Muinsuskaitseseaduse eelnõu kooskõlastamine märkustega arvestamisel Keskkonnaministeerium kooskõlastab muinsuskaitseseaduse eelnõu alljärgnevate märkustega arvestamisel. 1. Märgime, et kooskõlastamiseks saadetud muinsuskaitseseaduse eelnõus on konfliktkohad muinsuskaitse ja keskkonnakaitse eesmärkide saavutamise vahel meie hinnangul endiselt olemas. Põhiline konfliktkoht kalanduse valdkonna eesmärkidega on paisud ja paisjärved, kus muinsuskaitse ja looduskaitse eesmärkide saavutamine on sageli vastuolus. Vastavalt Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivile tuleb saavutada kõigi pinnaveekogude hea seisund. Selle eesmärgini jõudmiseks on veeseaduses sätestatud mitmed piirangud ja kohustused, neist üheks on kalade läbipääsu tagamine paisudel nii üles- kui allavoolu rändeks. Kalastiku seisund on veekogu seisundi määramise üks komponentidest ning kuniks kalastiku seisund ei ole hea, ei ole hea ka veekogu seisund tervikuna. Vastavalt veeseadusele tuleb kalade läbipääs tagada neil paisudel, mis paiknevad keskkonnaministri 15.06.2004 määruses nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ nimetatud vooluveekogudel. Lisaks tuleb kalapääs rajada neile paisudele, kus selle vajadus tuleneb eksperthinnangust. Meile teada oleva info kohaselt on Eesti vooluveekogudel 4 paisu lõheliste veekogudel, millel on kalade läbipääsu avamine esmatähtis ning, mis on samaaegselt muinsuskaitse all. Nimetatud prioriteetsele paisule lisandub veel mitmeid selliseid muinsuskaitsealuseid paise, kus kalade rändeteede avamine on küll vajalik, aga kus sellega kannatab veel mõned aastad oodata. Suur osa Eesti paisudest on lagunemisohtlikud (http://keskkonnaagentuur.ee/et/kalade- randetingimuste-parandamine). Muinsuskaitsealuste paisude juures tekivad vastuolud, kuidas saavutada looduskaitselised eesmärgid tingimustes, kus mälestiste säilitamiseks seatud piirangud muinsuskaitseseaduses seda takistavad. Eelnõu § 11 lg 1 sätestab, et mälestise kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi, mille eesmärk on kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise ning teiseks kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Eelnõu seletuskirjas täpsustatakse, et kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks võib kehtestada kaitsevööndi. Kaitsevöönd kujutab endast puhverala kinnismälestise või Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231 muinsuskaitseala lähemas või kaugemas ümbruses, mis peab tagama mälestise või muinsuskaitseala säilimise sellele sobivas kontekstis ning mälestise vaadeldavuse. Lisaks selgitatakse, et kaitsevööndi ulatus määratakse igal üksikul juhul eraldi, kaaludes, mil moel see tagab kaitsevööndi eesmärke. Eraldi on nimetatud eesmärgiks mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimine. Need võivad olla kaitsevööndisse jäävad ehitised või maastikuelemendid, millel on mälestisega ajalooline seos, nt mõisakompleksi kuulunud abihoone, vesiveski paistiik, teed, kiviaiad jms. Me ei toeta vesiveski paistiikide mainimist seletuskirjas näitena. Sellise mainimise puhul on meie hinnangul tegemist vesiveski paisude puhul liialt selge juhise andmisega kaitsevööndi kehtestamisel. Paistiikide määramisega kaitsevööndisse sisuliselt välistatakse tulevikus selliste paisude eemaldamine ja paisjärvede paisutustaseme alandamine, mis ei ole iseenesest võetud mälestisena kaitse alla. Näiteks olukorras, kus veekogu kaldal asuv vesiveski hoone või selle muu osa (nt derivatsiooni või turbiinikanal) või muu element on võetud mälestisena arvele ei tohiks Muinsuskaitseamet kaitsevööndi olemasolul enam tulevikus lubada paisu ja ka paisutuse likvideerimist isegi olukorras, kus pais ja paisjärv ise ei ole mälestisena kaitstav. Eelmisel korral samasisulise seaduseelnõu kooskõlastamise käigus juhtisime oma kirjas (Meie 20.03.2015 nr 1-7/15/1770-3) Kultuuriministeeriumi tähelepanu sellele asjaolule ja palusime analüüsida, missugune on sellise konkreetse viite mõju vesiveskite omanikele (tihtipeale füüsilised isikud), kellel edaspidi, mälestisele kaitsevööndi seadmisel, seatakse kohustuseks veekogu paisutamise jätkamine ning seejuures võimalik, et seda kõike vastu omaniku tahtmist ning kahjustades avalikku huvi (kalastiku kahju). Palusime analüüsida missugused kulutused kaasnevad paisude ja paisjärvede hooldamise ja rekonstrueerimisega ja kas nende kulude katmisega on arvestatud riigieelarves. MUKSi eelnõus on kirjeldatud, et kehtiva seaduse kohaselt kultuurimälestiste omanike ja riigi kohustused mälestiste säilimise tagamisel ei ole olnud tasakaalus ning uue MUKSi eesmärgiks oli selle probleemiga tegelemine. Samas eelnõu § 31 sätestab mälestise säilimise toetamise, mis paraku sätestab, et mälestise hooldamiseks, remondiks, konserveerimiseks, restaureerimiseks, säilimistingimuste tagamiseks ja taastamiseks võib riik maksta riigieelarves selleks otstarbeks ette nähtud vahenditest toetust. Seega kaitsevööndisse jäävate paisude ja paisjärvede töökorras pidamiseks mingit riigipoolset toetust eelnõu ette ei näe ning see jäetakse kaitsevööndis olevate objektide omanike kanda. Selline olukord, kus kaitsevööndi määramisel mälestise ümber nõutakse paistiikide (paisjärvede) säilimist pannes suured rahalised ja administratiivsed (paisutamiseks vaja vee erikasutusluba ning selle taotlemine eeldab sageli mahukaid keskkonnamõju hindamise protseduuri jne) kohustused objektide omanikele ilma toetuse võimalust ette nägemata ei ole meie arvates mõistlik. See süvendab paisude puhul olukorda, kus nad lagunevad edasi ning avariidest põhjustatud oht inimese tervisele ja keskkonnale kasvab. Seejuures jääb üles konflikt keskkonnakaitse ja muinsuskaitse eesmärkide saavutamise vahel, mis seab paisuomanikud keerulisse olukorda. Väljendame kahetsust, et Kultuuriministeerium ei ole Keskkonnaministeeriumi tähelepanu juhtimisele vaatamata sellele olulisele probleemkohale reageerinud ning seletuskirjas ei ole mingisugust mõju- ega kulu analüüsi ei paisu omanike ega riigi potentsiaalsetest kulutustest lähtuvalt välja toodud. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et kulutused võivad ulatuda sadadesse tuhandetesse eurodesse ühe objekti kohta. Tihtipeale tuleb paisjärvede hooldamisel tuhandeid kuupmeetreid setteid eemaldada ning ei ole erandid ka olukorrad, kus setete eemaldamise mahud jäävad sadadesse tuhandetesse kuupmeetritesse. Eestis olevad endiste veskiveskite paisud on üldjuhul kehvas seisukorras, mistõttu vajaksid paisud nende säilitamisel elu- ja looduskeskkonna ohutuse tagamiseks rekonstrueerimist (oht võib olla inimestele, aga ka elustikule, kui objektid purunevad ning setted kanduvad paisjärvedest allavoolu). Rekonstrueerimistööd on väga kallid, mistõttu vajaks välja toomist vajalike investeeringute ulatus ning katmise võimalikkus riigieelarvest. Praegusel juhul ei ole eelnõu seletuskirjas potentsiaalsete kuludega arvestatud. Seletuskirjas toodud Muinsuskaitseametile aastas eraldatud vahendite määrast järeldub, et lagunevate paisude rahastamist ei lahendata ei nendel paisudel, kus pais on mälestisena arvel ega ka neil juhtumitel, kus pais ja paisjärv asuvad kaitsevööndis ning nende likvideerimine seetõttu võimatu. Seega tekib küsimus, kas paisuomanikele on põhjendatud nii suurte hooldus- ja rekonstrueerimiskohustuste seadmine? Ettepanek on eelnõu seletuskirja muuta nii, et vesiveskite paistiike ei mainitaks sellisel kujul näitena seletuskirjas ning muuta eelnõu vastavaid sätteid nii, et vesiveskite paistiike ja paise, mis ei ole mälestised ei saaks määrata edaspidi kaitsevööndisse. 2. Eelnõu § 17 lg 1 sätestab: (1) Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui see: 1) on museaal muuseumiseaduse tähenduses; 2) on arhivaal arhiiviseaduse tähenduses; 3) on teise mälestise lahutamatu osa; 4) ei vasta riikliku kaitse eeldusele; 5) on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud; 6) ei ole leitav või tuvastatav ja on piisav alus arvata, et asi ei ole säilinud. Oma kirjas (20.03.2015 nr 1-7/15/1770-3) tegime ettepanek muuta punkti 5 järgmiselt: „on olulises osas hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud“. Sõna oluline välistaks selliste situatsioonide kordumist, kus Muinsuskaitseamet keeldub keskkonnaeesmärkide täitmisest paisudel, mis on olulises osas lagunenud. Tõime näite Süvahavva vesiveski paisust, mis asub Veriora vallas. Tegemist on objektiga, mis asub Võhandu jõel. Paisust on säilinud sisuliselt vaid põhjapalk, mis tekitab veekogus veetasemete vahe u 50 cm (paisutuse veeseaduse mõistes). Objekt ei ole igal aastaajal kaladele läbitav ja see on probleem ning olukord on vastuolus veeseaduse sätetega. Muinsuskaitseamet keeldus projektlahenduse kooskõlastamisel paisu varemete ja põhjapalgi likvideerimisest, kuigi sisuliselt on rohkem kui 90% paisust lagunenud. Olukorra teeb vastuoluliseks veel see, et looduskaitseseaduse § 51 lg 1 kohaselt on keelatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogul või selle lõigul olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine. Sätte kohaselt ei ole seega võimalik näiteks Süvahavva paisu rekonstrueerimine endisel kujul, kuna see läheb vastuollu looduskaitseliste eesmärkidega. Samuti võiks kaaluda punkti 5 täiendust sõnastuses „…või taastamine on vastuolus muudes EV õigusaktides sätestatuga“. Selline sõnastus võimaldaks lahendada analoogseid konfliktsituatsioone nagu Süvahavva paisu puhul ilmnes. See võimaldaks alustada mälestise kaitse alt välja võtmise protseduuri juhul kui see on olulisel määral hävinud ning selle taastamine on vastuolus muude EV õigusaktidega. 3. Eelnõu §-le 35 vastavalt tuleb mälestis või selle osa taastada, kui see on juhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud. Vastavalt lõikele 3 otsustab mälestise taastamiskohustuse ja-ulatuse üle Muinsuskaitseamet. Teeme ettepaneku kaasata otsustusprotsessi sarnaselt eelnõu § 13 toodule ka haldusorgan, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava esemega. See väldib kodanike jaoks keeruka olukorra teket, kus näiteks muinsuskaitselise objekti osaline hävimine on olnud kooskõlas looduskaitseliste eesmärkidega ning erinevad ametkonnad on taastamise ulatuse suhtes erineval seisukohal. Seega palume eelnõu § 35 lg 3 sõnastada järgmiselt: „Mälestise taastamiskohustuse ja -ulatuse otsustab Muinsuskaitseamet, kaasates otsustusprotsessi ka haldusorgani, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud taastatava esemega. Mälestiste taastamist korraldab mälestise omanik“. Ühtlasi palume vastavalt täiendada ka seletuskirja. 4. Eelnõu § 71 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus ja riigi haldusorganid arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste, muinsuskaitsealade ja nende kaitsevöönditega, arheoloogiliste leiukohtade ja veealuse kultuuripärandiga ning kooskõlastavad Muinsuskaitseametiga haldusaktide eelnõud ning teatisekohustusega tegevuste lubamise, mille ese on seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga, arheoloogilise leiukoha või veealuse kultuuripärandiga. Eelnõu § 71 lg 2 sätestab, et Muinsuskaitseamet ei kooskõlasta tegevust, kui see võib kahjustada mälestise, selle osa, muinsuskaitseala või arheoloogilise leiukoha säilimist või seisundit või kaitsevööndi eesmärgi saavutamist. 4.1. Eelnõust ega seletuskirjast ei selgu, milline on Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu kooskõlastamata jätmise õiguslik tagajärg, st kas see on juriidiliselt siduva tähendusega, tuues kaasa keelduva haldusakti andmise ja oleks iseseisvalt vaidlustatav. Keskkonnaameti hinnangul ei saa anda Muinsuskaitseametile pädevust otsustada muu haldusakti andmise, nt vee erikasutusloa andmise1, üle, mistõttu Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu kooskõlastamata jätmine ei saa olla juriidiliselt siduva tähendusega ega tuua kaasa keelduva haldusakti andmise. 4.2. Juhul, kui Muinsuskaitseameti poolt haldusakti eelnõu kooskõlastamata jätmine oleks juriidiliselt siduva tähendusega, võib see tuua kaasa õiguslikult vastuolulise olukorra. Näiteks Muinsuskaitseamet võib jätta kooskõlastamata vee erikasutusloa andmise eelnõu, mis annab õiguse paisutamiseks ning kalade läbipääsu rajamiseks (veeseaduse § 17 lõikest 4 ja § 401 lõikest 13 tulenevalt). Kui sellisel juhul peaks koostama vee erikasutusloa andmisest keelduva otsuse, siis veeseaduse § 171 lõigete 4 ja 6 kohaselt tuleb esitada paisutuse likvideerimise teatis ning paisutus likvideerida. Kui Keskkonnaamet koostab pärast paisutuse likvideerimise teatise esitamist paisutuse likvideerimise või veetaseme alandamise kohta otsuse eelnõu, mille Muinsuskaitseamet jätab taaskord kooskõlastamata, on põhjustatud vastuoluline ja õiguslikult ebaselge olukord – paisutamiseks ei saa vee erikasutusluba anda ning paisutust ei saa ka likvideerida. 4.3. Teiseks ei selgu eelnõust ega seletuskirjast, millise tähtaja jooksul tuleb Muinsuskaitseametil haldusakti eelnõu kooskõlastada – kas hiljemalt haldusakti eelnõu kooskõlastamiseks esitanud haldusorgani määratud tähtaja või muu tähtaja jooksul. Näiteks vee erikasutusloa taotluse eelnõu avalikustatakse vähemalt kahe nädala jooksul, mistõttu tuleks ka Muinsuskaitseametil haldusakti eelnõu kooskõlastada sama tähtaja jooksul. 4.4. Kolmandaks ei selgu, kas haldusakti eelnõu tuleb ka sellisel juhul Muinsuskaitseametiga kooskõlastada, kui haldusakti andmise taotlusele on Muinsuskaitseameti nõusolek/kooskõlastus (sh eritingimustega) juba lisatud (nt metsateatiste puhul). Keskkonnaameti hinnangul puudub sellisel juhul Muinsuskaitseameti täiendava kooskõlastuse vajadus, arvestades haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 2 sätestatut. 5. Seletuskirja leheküljel 14 esitatud selgitusest ajalooliste looduslike pühapaikade kohta jääb eksitav mulje, et tegemist on täieliku loeteluga üksikobjektidest, mida peetakse arheoloogiamälestise alaliigiks olevaks ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks. Sel moel esitatud objektide käsitlus ei ole kooskõlas arengukavaga „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine arengukava 2015 – 2020“, mille kohaselt on looduslikeks pühapaikadeks oluliselt laiem ring objekte. Eelnevast tulenevalt palume parema selguse huvides täiendada seletuskirjas esitatud ajalooliste looduslike pühapaikade loetelu tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Arheoloogiamälestise alaliik võib olla ajalooline looduslik pühapaik, s.o maa-ala (küngas, pank, hiis jmt) või üksikobjekt (lohukivi, ohvripuu või –allikas, ristipuu jmt), mille aktiivse kasutamise algus ulatub 20. sajandist varasemasse aega.“ . 6. Seletuskirja leheküljel 75 on märgitud: „Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta riigi julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid ega looduskeskkonda ning seetõttu ei ole mõju olulisust nendes mõjuvaldkondades hinnatud.“ Eelnõu § 71 võib samas suuresti looduskeskkonda ja - väärtusi mõjutada ning tuua kaasa ka rahvusvaheliste nõuete ja lepete rikkumisi. Mõju keskkonnale ja valdkonna eesmärkide saavutamisele on meie hinnangul märkimisväärne. Samuti on eelpooltoodud paisude ja nende kaitse alla võtmisest tulenevalt väga suur 1 Näiteks paisudele kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist/paisutuse likvideerimist puudutavad juhtumid, kus Keskkonnaamet otsustab vee erikasutusloa andmise/paisutuse likvideerimise üle, võivad olla seotud mälestise, muinsuskaitseala, nende kaitsevööndiga. majanduslik mõju paisu omanikele ja seda ka juhtumitel, kus pais ega paistiik ise ei ole mälestisena kaitse all, vaid asuvad kaitsevööndis. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Siim Kiisler minister Merike Laidvee 626 2905, [email protected] Kaire Märtin 626 0711, [email protected] Jane Adler 680 7406, [email protected] Piret Palm 626 0730, [email protected]
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel