dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 20. märts 2018
Viit
1-11/365-29
Registreeritud
20. märts 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Looduslike pühapaikade keskus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-11 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõud ja memorandumid
Toimik
1-11/2018 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõudega seotud dokumendid
Vastutaja
Liina Jänes
Lahendamise tähtaeg
19. aprill 2018

Failid

  • 📎180320_MK seaduse asjus.pdf121 KB

Sisu (failidest)

LOODUSLIKE PÜHAPAIKADE KESKUS Kultuuriminister Indrek Saar Suur-Karja 23, 15076 Tallinn Muinsuskaitseseaduse eelnõu täpsustavad ettepanekud looduslike pühapaikade asjus 20.03.2018 Austatud minister Indrek Saar! Esitan ettepanekud muinsuskaitseseaduse eelnõus looduslike pühapaikade mälestise liigi ja selle kaitseks vajaliku regulatsiooni lisamiseks. Hiied ja teised looduslikud pühapaigad on Eesti pärandmaastike ja rahvakultuuri iseloomulik ja väärtuslik osa, millel on märgiline tähtsus nii eesti kui soome-ugri ühisidentiteedi hoidmisel. Pikka aega õiguslikus vaakumis olnud looduslike pühapaikade õigusregulatsiooni loomine ei ole pelgalt normitehniline küsimus, vaid see puudutab enamiku eestimaalaste kõlblus- ja kodutunnet ning vajab seetõttu Teie kui Eesti kultuurivaldkonna kõrgeima vastutava isiku tähelepanu. Seetõttu loodan, et peate küsimust piisavalt oluliseks, et sellesse isiklikult süveneda ja jälgida edasist lahenduskäiku. Lugupidamisega Ahto Kaasik TÜ looduslike pühapaikade keskuse juhataja Muinsuskaitseseaduse eelnõust on jäetud välja loodusliku pühapaiga mälestise liik ning selle spetsiifilisi väärtusi ja kaitsevajadusi arvestav regulatsioon. Looduslikke pühapaiku mainitakse üksnes eelnõu seletuskirjas kui arheoloogiamälestiste üht alamliiki. Seetõttu on eelnõu vastuolus Riigikogus heaks kiidetud Kultuuripoliitika põhialustega aastani 2020 ning kultuuriministri kinnitatud looduslike pühapaikade arengukavaga aastateks 2015-2020. Samuti on jäetud põhjendamatult arvestamata pühapaikade õigusregulatsiooni alal aastatel 2004-2015 toimunud, erinevaid riigi- ja teadusasutusi ning huvirühmi hõlmanud, arutelude ja uuringute tulemused, milles peeti vajalikuks eraldi loodusliku pühapaiga mälestise liigi loomist. 2014. a Kultuuriministeeriumis algatatud muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõus oli looduslik pühapaik määratletud eraldi mälestise liigina. Eelnõu kooskõlastamis- ja avalikustamisringis esitati mitmeid täpsustavaid küsimusi ja täiendusettepanekuid, kuid ei vaidlustatud loodusliku pühapaiga mälestise liigi loomist. Senise töö kõrvalejätmisega osutuks raisatuks looduslike pühapaikade õigusregulatsiooni loomisel aastatel 2004-2015 kasutatud sotsiaalne, intellektuaalne ja aineline ressurss, mis omakorda pole kooskõlas demokraatliku õigusriigi põhimõtete ning hea halduse tavaga. Samuti ei arvesta eelnõu praegune sõnastus ulatusliku avaliku huviga tagada hiite ja teiste looduslike pühapaikade kaitse. Looduslike pühapaikade keskus tel+372 5668 6892 Tartu Ülikool [email protected] Jakobi 2-232 Tartu 51014 http://www.fl.ut.ee/hiis Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 näeb muinsuskaitse valdkonnas ette ainelise ja vaimse pärandi tervikliku kaitse: „Riiklik prioriteet on kultuuripärandi väärtustamine terviklikult – vaimne ja aineline pärand ei ole lahutatud ning kultuurimälestiste objektipõhine kaitse on laienenud keskkonna ja konteksti väärtustamisele. Muinsuskaitse valdkonda mõistetakse lisaks kultuuri järjepidevuse hoidmisele ka säästva arengu osana ja majandusliku eelisena, sh kultuuriturismi olulise osana.“[1] Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 tõdeb eelneva punkti osas järgmist: „Punkt puudutab väga otseselt ajaloolisi looduslike pühapaiku, sest neis on seotud nii vaimne kui materiaalne, nii loodus- kui kultuuripärand.“[2] Eelnõu sõnastus ei ole Riigikogu kehtestatud kultuuripoliitika põhialustega kooskõlas, kuna ei käsitle looduslikke pühapaiku terviklike vaimse ja ainelise pärandi objektidena mille keskkonda ja konteksti väärtustatakse. Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 määratleb looduslikud pühapaigad loodusliku välisilmega paikadena, millega seostub teatud vaimne kultuuripärand: „Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Need võivad olla üksikud puud, puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvripaigad jm. Looduslike pühapaikade hulka on arvatud ka ristipuud, millega seostub ajalooline matusekombestik. [---] Paljud looduslikud pühapaigad on kasutusel ka tänapäeval. Seal ravitakse, ohverdatakse, palvetatakse, mälestatakse lahkunuid ning järgitakse muid tavasid. Pühapaik on põlvkondade sideme ning järjepidevuse, samuti looduse ja vaimse pärandi hoidmise koht.“ Eelnõu sõnastus ei ole looduslike pühapaikade arengukavaga kooskõlas, kuna hõlmab pühapaiku vaid valikuliselt (ristipuud on jäetud välja) ning ei arvesta sellega, et tegemist on loodusliku välisilmega paikade ja maastikega. Eelnõu on arengukavaga vastuolus ka seetõttu, et jätab tähelepanuta pühapaikadega seotud vaimse pärandi ja vajaduse tagada selle elujõulisus. Muinsuskaitseseaduse eelnõu § 1, (1), 3 kohaselt on muinsuskaitseseaduse eesmärk mh vaimse pärandi kaitse. § 4.2 täpsustab: 2) vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi antavad tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ning nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana ning hoiavad elavas ja loovas kasutuses. Eelnõu § 1.(3) on esitatud ka vaimse pärandi kaitse tähendus: Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks. Eelnõu on vastuolus enda seatud vaimse pärandi kaitse eesmärgiga, kuna eelnõus puudub loodusliku pühapaiga eripära arvestav mälestise liik ja selle täpsem regulatsioon. Riigi maal asuvates looduslikes pühapaikades on lihtsam tagada pühapaikade looduskeskkonna ja pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi elujõulisust. Riigi maal asuvates pühapaikades majanduslikule jm kõrvalise inimtegevusele kitsenduste seadmine ei põhjusta kitsendusi eraomanikele ning ei tekita riigile täiendavaid kohustusi. Pühapaikade hoidmine tähendab peamiselt nende looduskeskkonna rahulejätmist. Selle poolest erinevad pühapaigad selgelt kõigist teistest kultuurimälestistest. Praegu müüb riik pühapaikadega kinnistuid eraomandisse. Näiteks 2010. a erastatud ja Rebala muinsuskaitsealal asuvas Maardu hiiemetsas tegi eraomanik peatselt lageraie. Pühapaikade kaitse tagamiseks peaks riik lõpetama riigi maal asuvate pühapaikade erastamise ning kasutama aktiivselt erakinnistutel asuvate pühapaikade ostueesõigust. Sarnane praktika kehtib ka looduskaitses. Eelnõu on vastuolus enda seatud ainelise ja vaimse pärandi kaitse eesmärgiga, kuna ei näe ette lähtuvalt pühapaikade eripärast nende riigi omandisse jätmist. Looduslike pühapaikade kaitsmiseks on ulatuslik avalik huvi. Looduslike pühapaikade arengukava raames aastatel 2011, 2012 ja 2014 toimunud avaliku arvamuse uuringute kohaselt peab hiite jt looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks 70-84% Eesti elanikkonnast. 2014. a leidis 86% vastanutest, et riik peab tagama pühapaikade säilimise. Seejuures on ühtlane toetus esindatud erinevate sugude, vanuserühmade ja uskkondade lõikes, samuti eesti- ja venekeelse elanikkonna seas. Arvestatav osa ühiskonnast külastab pühapaiku korrapäraselt ja enamik sooviks külastada neid senisest sagedamini. 29% vastanutest külastab mõnd pühapaika vähemalt kord aastas, 39% kord mõne aasta tagant ning 70% külastaks pühapaiku sagedamini, kui nendega seotud teave oleks paremini kättesaadav. 19% vastanuist kinnitas, et mõni looduslik pühapaik on talle eriliselt tähtis.[3] Sajad pühapaigad on praegu elavas kasutuses – seal kogutakse jõudu, palvetatakse, jäetakse ande, ravitakse, võetakse tervisevett, tehakse tuld, mälestatakse lahkunuid, tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi ja järgitakse muid eesti vaimse kultuuripärandi traditsioone. Kuigi looduslike pühapaikadega seotud rahvatraditsioonid moodustavad olulise osa maausuliste tavandist, on need siiski omased Eesti ühiskonnale laiemalt. Erinevate avaliku arvamuse uuringute kohaselt teab 65% eestlastest, et puul ja taimedel on hing.[4] 2010. a toimunud üle- eestilises uuringus „Uus vaimsus” oli 51% vastanuist nõus väitega: “pean pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalusel vanu rahvausu kombeid”.[5] Tingimuste loomine pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi tavade järgimiseks ei ole seega mitte kitsalt ühe konfessiooni huvide kaitsmine, vaid teenib ühiskonna enamuse huve. Eelnõu eirab looduslike pühapaikadega seotud avalikku huvi, kuna jätab pühapaikade kaitseks vajaliku regulatsiooni loomata. Miks ei taga seaduseelnõu praegune sõnastus pühapaikade hädavajalikku kaitset? Eelnõu § 8 „Mälestise liigid“ jätab seadusest välja loodusliku pühapaiga peamised tunnused, nende kaitsmise eesmärgid ja vahendid. Eelnõu määratleb arheoloogiamälestise inimtegevuse säilmete, asjade jm jälgedena ja toob esile nende selgelt minevikulise väärtuse: „Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed, mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta looduskeskkonnaga.“ Eelnõus ei mainita pühapaikade olevikulist kultuurilist ja usundilist väärtust, ega vajadust tagada tingimused (juurdepääs ja looduslik keskkond) looduslike pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi avaldumiseks. Loodusliku pühapaiga mälestise liigi määratlus peab sarnaselt mõne teise mälestise liigiga sisaldama olevikulisi väärtusi nagu kultuuriline, usundiline ja etnoloogiline väärtus. Eelnõu § 11 Kinnismälestise kaitsevöönd seab pühapaikade jaoks kaks vastandlikku eesmärki: sobiva ja toetava keskkonna säilimise ning vaadeldavuse tagamise: (2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise; Loodusliku pühapaiga sobiv ja toetav keskkond peaks tagama pühapaiga looduse säilimise või taastumise ja tingimused sellega seotud vaimse kultuuripärandi avaldumiseks. Et mitte põhjustada pühapaigas kasvavate puude murdumist ja luua inimestele tingimused paigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks, peaks loodusliku pühapaiga kaitsevöönd pakkuma vaba liikumisvõimaluse, tuulevarju, summutama müra ning varjama kõrvaliste isikute vaadet pühapaigale. Eelnõu § 30 (1) ja seletuskirja sõnastus suunab maaomanikke pühapaiku rüüstama. Eelnõu kohaselt on mälestise omanikul ja valdajal mälestise hooldamise kohustus. Seletuskirja järgi on hooldamine järjepidev tegevus, arheoloogiamälestise hooldamise näitena esitatakse võsa raiumine. Seletuskirjast ei selgu loodusliku pühapaiga eripära, mille kohaselt seal tagatakse looduskeskkonna vaba areng ning hoidutakse karjatamisest, niitmisest, raietöödest jms. Eelnõu samale puudusele on tähelepanu juhtinud Siseministeerium Kultuuriministeeriumile saadetud kirjas 20.03.2015 nr 1-7/108-3 ning 20.03.2015 nr 1-7/108-3. Võrreldes kehtiva muinsuskaitseseadusega on eelnõust kõrvaldatud riigi ostueesõigust reguleeriv § 27. Seadusemuudatus kõrvaldab ühe võimaluse pühapaikade kaitse paremaks korraldamiseks. Arvestades looduslike pühapaikade halba olukorda, ohustatust ja vajadust tagada seal tingimused vaimse kultuuripärandi järgimiseks, peaks riik kasutama looduslike pühapaikade kinnistute võõrandamisel ostueesõigust. Eelnõu seletuskirja loodusliku pühapaiga määratlus on ebaühtlane ja eksitav ning jätab seaduse reguleerimisalast välja ristipuud. Seletuskirja pühapaikade loetelus on kolm näidet: (lohukivi, ohvripuu või -allikas). Pühapaikade fenomenoloogilised rühmad ei ole loodusobjektidega üheselt seotud. Näiteks pühaks peetud puu võib olla ohvri-, ravi-, palve-, risti- jm puu, iga pühapaik ei ole ohvrikoht jne). Pühapaikadega seotud usundilised tegevused võivad olla väga erinevad ja seejuures sama liiki loodusobjektide juures erinevalt esindatud. Seetõttu on pühapaikade ainsaks hõlmavaks ja korrektseks liigitamise aluseks nende looduslik liik. Seetõttu võiks seletuskirja pühapaikade tüpoloogia sisaldada näiteks järgmist loetelu: pühad allikad, ojad, jõed, järved, sood, puud, puuderühmad, metsad, kivid, pangad, paljandid, koopad, karstid, mäed, orud jm pinnavormid ning maa-alad. Seletuskirja loetelusse on ekslikult kantud lohukivi. Sarnaselt kalmete ja asulakohtadega on lohukivide näol tegemist inimtegevuse jälgedega, mida ei saa määratleda pühapaigaks. Valdava enamiku (ca 1500) lohukivi pühapaigana määratlemiseks pole arheoloogilisi, ajaloolisi, folkloristlikke ega muid andmeid. Seletuskiri jätab seadusest välja ristipuud. Seletuskiri määratleb pühapaigana paigad, mille aktiivne kasutamine algas enne 20. sajandit. Säilinud ristipuude kasutamise algus aga ei ulatu reeglina 20. sajandist varasemasse aega. Senine arheoloogiamälestiste kaitsepraktika võimaldab looduslike pühapaikade rüüstamist. Looduslikke pühapaiku on muinsuskaitseseaduse alusel ka seni käsitletud arheoloogiamälestiste alaliigina. Arheoloogiamälestisena kaitstavates pühapaikades lubatakse loomi karjatada, rohtu niita, maad künda, vilja kasvatada, mürgitada, väetada (sh sõnnikut laotada), pinnast ja kive teisaldada, prügi ladustada ning muid pühapaiga looduskeskkonda kahjustavaid tegusid teha. Reeglina on pühapaigas lubatud samasugune majandustegevus nagu ümbritseval maal. Kõrvalise inimtegevuse tõttu puudub sageli neile pühapaikadele vaba juurdepääs ning vaimse kultuuripärandi järgimine on seal häiritud, takistatud või suisa ohtlik. Muinsuskaitseameti hinnangul on selliselt koheldud mälestised aga rahuldavas või heas seisundis. Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse koostatud ülevaatesse on koondatud ligi 80 näidet rüüstatud pühapaikadest, millest enamik on arheoloogiamälestised. Kaitsealuste pühapaikade rüüstamise ülevaate leiab siit: www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/ryystatud_pyhapaigad_avaldamiseks.pdf Ettepanekud seaduseelnõu muutmiseks 1. § 8 lisada kultuurimälestise liik: Looduslik pühapaik. Looduslik pühapaik on kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või arheoloogilise väärtusega loodusliku ilmega maismaa- või veeala, mis esindab inimese ja looduse traditsioonilisi suhteid ning rikastab elukeskkonda. Seletuskirjas lisada täpsustus: Looduslike pühapaikade kaitsmise eesmärgiks nende loodusliku välisilme hoidmine ja taastamine ning tingimuste loomine pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi avaldumiseks. Looduslikud pühapaigad võivad olla suuremat maa-ala hõlmavad hiielaadsed komplekssed pühapaigad, või ühe loodusobjekti ümber asuvad alad. Looduslikeks pühapaikadeks on pühad allikad, ojad, jõed, järved, sood, puud, puuderühmad, metsad, kivid, pangad, paljandid, koopad, karstid, mäed, orud jm pinnavormid ning maa-alad. Käesoleva seaduse mõistes käsitletakse looduslike pühapaikadena alasid, mida on kasutatud juba enne 20. sajandit. Erandina on seaduse objektiks ka 20. sajandil kasutusele võetud ristipuud. Looduslike pühapaikade kaitset on seni korraldatud arheoloogiamälestiste raames. Kui arheoloogilise pärandi kaitse keskendub eeskätt maapõues asuvatele inimtegevuse jälgedele ja nende minevikulistele väärtustele, siis looduslike pühapaikade kaitsmise peamiseks eesmärgiks on tagada maapinna ja sellel asuva looduskeskkonna vaba areng ning tingimused pühapaigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks. Pühapaikade maapõues peituva võimaliku kultuurkihi säilimine on vajalikul määral tagatud nende looduskeskkonna kaitsmise läbi. Looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad kaitsealad. Seetõttu on pühapaikadega seotud teadmiste, tavade, rituaalide ja uskumuste kõrval ka pühapaikade looduskeskkonna kaitsmine väärtuslik ja aktuaalne joon meie vaimsest kultuuripärandist. 2. § 11. (2). 1. täpsustada kaitsevööndi eesmärki: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse või varjamise ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise; Seletuskirjas lisada täpsustus: Looduslike pühapaikade puhul on kaitsevööndi üheks eesmärgiks tingimuste loomine pühapaigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks. Seetõttu on vaadeldavuse tagamine seal üldjuhul mittesoovitav. Kaitsevööndi ülesanne on pakkuda pühapaiga külastajatele turvalist ja privaatset keskkonda, kus järgida pühapaigaga seotud ajaloolisi traditsioone. Pühasid puid ümbritsevas kaitsevööndis ei või teha lageraiet, et mitte põhjustada tuulele avatud puude murdumist. Sageli kuulub kaitse alla vaid osa ajaloolise pühapaiga maa-alast, näiteks üks kivi, allikas või kalme suuremast hiiest. Juhul kui kaitsevööndi maa-alal asub ajalooline looduslik pühapaik, mis pole mälestisena kaitse alla võetud on seal keelatud igasugune majandustegevus. Juhul kui kaitsevöönd ei kattu ajaloolise pühapaigaga on seal keelatud väetamine, taimemürkide kasutamine jm intensiivne majandustegevus, leevendusena on seal lubatud valik-, aegjärkne (ilma lõppjärguta) ja hooldusraie. 3. Lisada eelnõule praegu kehtivas muinsuskaitseseaduses § 27 olevad sätted kinnismälestiste ostueesõiguse kohta. Seletuskirjas lisada täpsustus: Ostueesõigus on mõeldud eeskätt looduslike pühapaikade parema kaitse tagamiseks. Selle mälestise liigi üheks peamiseks kaitse-eesmärgiks on looduskeskkonna vaba arengu ja vaimse kultuuripärandi järgimiseks vajalike tingimuste loomine. On ootuspärane, et pühapaikade kaitse- eesmärgiga seotud kitsendused jäävad riigi kanda. 4. Lisada seadusesse säte, mille kohaselt riigi omandis olevatel (sh reformimata maal) pühapaikade ja nende kaitsevööndite maad ei erastata. Seletuskirjas lisada täpsustus: Selle mälestise liigi üheks peamiseks kaitse-eesmärgiks on looduskeskkonna vaba arengu ja vaimse kultuuripärandi järgimiseks vajalike tingimuste loomine. On ootuspärane, et pühapaikade kaitse-eesmärgiga seotud kitsendused jäävad riigi kanda. 5. Eelnõu § 30 (1) seletuskirja lisada täpsustus: Erinevalt arheoloogiamälestistest tähendab loodusliku pühapaiga hooldamine üldjoontes selle looduskeskkonna rahulejätmist. Pühapaiga ootuspärane seisund on looduslik muutumine. Lubatud on murdunud puude ja okste eemaldamine kohapeal kasutamiseks. maha jäetud ja pühapaiga kasutamisega mitte seotud rajatiste lammutamine, kaevete ja sõidurööbaste tasandamine, inimtekkelise prügi koristamine, piirkonnale etnograafiliselt iseloomulike piirete ja väravate rajamine ja parandamine jm pühapaigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks vajalike rajatiste püstitamine ja uuendamine. Allikate puhastamine ja süvendamine ning eelpoolloetletud lubatud tööde puhul maapõue avamine on lubatud vaid arheoloogilise järelvalve all. Erandkorras on lubatud võõrliikide tõrje. Lubatud on pühapaigaga seotud vaimse pärandi järgimine. Lisa 1: Pühapaikade õigusregulatsiooni teemaline kronoloogia ja viited 29.01.2004 toimus Siseministeeriumis riigiasutuste ja huvirühmade pühapaikade teemaline ümarlaud, kus otsustati algatada looduslike pühapaikade riiklik programm, mille üheks eesmärgiks oleks pühapaikade õigusregulatsiooni loomine. 15.09.2005 esitas kultuurminister Vabariigi Valitsusele eelnõu “Riikliku programmi “Eesti looduslikud pühapaigad” koostamise algatamine”. Eelnõu seletuskirjas lk 4 on kavandatavate tegevuste hulgas ka pühapaiku puudutava seadusandluse täpsustamine 2007-2010. 1.04.2008 kultuuriministri kinnitatud looduslike pühapaikade arengukava meetmeks 2.1 oli looduslike pühapaikade õigusliku seisundi täpsustamine. See nägi ette seadusemuudatuste ettepanekute või eraldi pühapaikade seaduse koostamise. 2012 looduslike pühapaikade arengukava raames koostas Keskkonnaõiguse Keskus pühapaikade õiguskorralduse analüüsi: http://hiis.ee/files/Pyhapaigad_Oigusanalyys.pdf 2012 Õiguskorralduse analüüsi laiapõhjaliste arutelude järel koostas Keskkonnaõiguse Keskus pühapaikadega seotud seadusemuudatuste ettepanekud: http://hiis.ee/files/Pyhapaikadeeeln6u_251102.pdf Eelnõu seletuskiri: http://hiis.ee/files/Pyhapaikadeeeln6u_seletuskiri_251102.pdf 2013-2014. a Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade laiendatud eksperdinõukogus koostatud ja 4.04.2014. a heaks kiidetud looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 eelnõu meede 2.1 kohaselt tuli 2015. a teha pühapaikadega seotud seadusemuudatused ning luua kultuurimälestiste looduslike pühapaikade liik: https://www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/lp_arengukava_2015_2020_140404_ametlik.p df 2014. a kevadel Kultuuriministeeriumis algatatud ja 2015 a alguses valminud muinsuskaitseseaduse eelnõu nägi ette loodusliku pühapaiga liigi sätestamise. Seaduseelnõu kooskõlastusringis ei laekunud ühtegi kommentaari, mis oleks vaidlustanud või seadnud kahtluse alla pühapaiga mälestise liigi loomise. [1] http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf [2] https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content- editors/ALPAK/alpak_arengukava_2015-2020.pdf [3] https://www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/aruanne2014_faktumariko.pdf [4] Argo Moor, 1998. Hingepuu, vanade müütide jälgedes. Tartu: Elmatar, lk 104; Lea Altnurme 2011. Eestlased usulises pöördes. Postimees 20.03. [5] Lea Altnurme 2011. Eestlased usulises pöördes. Postimees 20.03.
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel