LOODUSLIKE PÜHAPAIKADE KESKUS
Kultuuriminister Indrek Saar
Suur-Karja 23, 15076 Tallinn
Muinsuskaitseseaduse eelnõu täpsustavad ettepanekud looduslike pühapaikade asjus
20.03.2018
Austatud minister Indrek Saar! Esitan ettepanekud muinsuskaitseseaduse eelnõus looduslike
pühapaikade mälestise liigi ja selle kaitseks vajaliku regulatsiooni lisamiseks. Hiied ja teised
looduslikud pühapaigad on Eesti pärandmaastike ja rahvakultuuri iseloomulik ja väärtuslik osa,
millel on märgiline tähtsus nii eesti kui soome-ugri ühisidentiteedi hoidmisel. Pikka aega
õiguslikus vaakumis olnud looduslike pühapaikade õigusregulatsiooni loomine ei ole pelgalt
normitehniline küsimus, vaid see puudutab enamiku eestimaalaste kõlblus- ja kodutunnet ning
vajab seetõttu Teie kui Eesti kultuurivaldkonna kõrgeima vastutava isiku tähelepanu. Seetõttu
loodan, et peate küsimust piisavalt oluliseks, et sellesse isiklikult süveneda ja jälgida edasist
lahenduskäiku.
Lugupidamisega
Ahto Kaasik
TÜ looduslike pühapaikade keskuse juhataja
Muinsuskaitseseaduse eelnõust on jäetud välja loodusliku pühapaiga mälestise liik ning selle
spetsiifilisi väärtusi ja kaitsevajadusi arvestav regulatsioon. Looduslikke pühapaiku mainitakse
üksnes eelnõu seletuskirjas kui arheoloogiamälestiste üht alamliiki. Seetõttu on eelnõu vastuolus
Riigikogus heaks kiidetud Kultuuripoliitika põhialustega aastani 2020 ning kultuuriministri
kinnitatud looduslike pühapaikade arengukavaga aastateks 2015-2020. Samuti on jäetud
põhjendamatult arvestamata pühapaikade õigusregulatsiooni alal aastatel 2004-2015 toimunud,
erinevaid riigi- ja teadusasutusi ning huvirühmi hõlmanud, arutelude ja uuringute tulemused,
milles peeti vajalikuks eraldi loodusliku pühapaiga mälestise liigi loomist. 2014. a
Kultuuriministeeriumis algatatud muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõus oli looduslik
pühapaik määratletud eraldi mälestise liigina. Eelnõu kooskõlastamis- ja avalikustamisringis
esitati mitmeid täpsustavaid küsimusi ja täiendusettepanekuid, kuid ei vaidlustatud loodusliku
pühapaiga mälestise liigi loomist.
Senise töö kõrvalejätmisega osutuks raisatuks looduslike pühapaikade õigusregulatsiooni
loomisel aastatel 2004-2015 kasutatud sotsiaalne, intellektuaalne ja aineline ressurss, mis
omakorda pole kooskõlas demokraatliku õigusriigi põhimõtete ning hea halduse tavaga. Samuti
ei arvesta eelnõu praegune sõnastus ulatusliku avaliku huviga tagada hiite ja teiste looduslike
pühapaikade kaitse.
Looduslike pühapaikade keskus tel+372 5668 6892
Tartu Ülikool
[email protected]
Jakobi 2-232 Tartu 51014 http://www.fl.ut.ee/hiis
Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 näeb muinsuskaitse valdkonnas ette ainelise ja
vaimse pärandi tervikliku kaitse:
„Riiklik prioriteet on kultuuripärandi väärtustamine terviklikult – vaimne ja aineline
pärand ei ole lahutatud ning kultuurimälestiste objektipõhine kaitse on laienenud
keskkonna ja konteksti väärtustamisele. Muinsuskaitse valdkonda mõistetakse lisaks kultuuri
järjepidevuse hoidmisele ka säästva arengu osana ja majandusliku eelisena, sh kultuuriturismi
olulise osana.“[1]
Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 tõdeb eelneva punkti osas järgmist: „Punkt
puudutab väga otseselt ajaloolisi looduslike pühapaiku, sest neis on seotud nii vaimne kui
materiaalne, nii loodus- kui kultuuripärand.“[2]
Eelnõu sõnastus ei ole Riigikogu kehtestatud kultuuripoliitika põhialustega kooskõlas, kuna ei
käsitle looduslikke pühapaiku terviklike vaimse ja ainelise pärandi objektidena mille keskkonda
ja konteksti väärtustatakse.
Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 määratleb looduslikud pühapaigad
loodusliku välisilmega paikadena, millega seostub teatud vaimne kultuuripärand:
„Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub
ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid,
arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi vm andmeid. Need võivad olla üksikud puud,
puuderühmad ja metsad, allikad, jõed, ojad vm veekogud, erinevad maastikuvormid nagu
künkad, orud, pangad, kivid, mitmesugused ohvripaigad jm. Looduslike pühapaikade hulka on
arvatud ka ristipuud, millega seostub ajalooline matusekombestik.
[---]
Paljud looduslikud pühapaigad on kasutusel ka tänapäeval. Seal ravitakse, ohverdatakse,
palvetatakse, mälestatakse lahkunuid ning järgitakse muid tavasid. Pühapaik on põlvkondade
sideme ning järjepidevuse, samuti looduse ja vaimse pärandi hoidmise koht.“
Eelnõu sõnastus ei ole looduslike pühapaikade arengukavaga kooskõlas, kuna hõlmab
pühapaiku vaid valikuliselt (ristipuud on jäetud välja) ning ei arvesta sellega, et tegemist on
loodusliku välisilmega paikade ja maastikega. Eelnõu on arengukavaga vastuolus ka seetõttu, et
jätab tähelepanuta pühapaikadega seotud vaimse pärandi ja vajaduse tagada selle elujõulisus.
Muinsuskaitseseaduse eelnõu § 1, (1), 3 kohaselt on muinsuskaitseseaduse eesmärk mh
vaimse pärandi kaitse. § 4.2 täpsustab: 2) vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi
antavad tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ning nendega seotud tööriistad,
esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud
tunnustavad oma kultuuripärandi osana ning hoiavad elavas ja loovas kasutuses. Eelnõu § 1.(3)
on esitatud ka vaimse pärandi kaitse tähendus: Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab
tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks.
Eelnõu on vastuolus enda seatud vaimse pärandi kaitse eesmärgiga, kuna eelnõus puudub
loodusliku pühapaiga eripära arvestav mälestise liik ja selle täpsem regulatsioon.
Riigi maal asuvates looduslikes pühapaikades on lihtsam tagada pühapaikade
looduskeskkonna ja pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi elujõulisust.
Riigi maal asuvates pühapaikades majanduslikule jm kõrvalise inimtegevusele kitsenduste
seadmine ei põhjusta kitsendusi eraomanikele ning ei tekita riigile täiendavaid kohustusi.
Pühapaikade hoidmine tähendab peamiselt nende looduskeskkonna rahulejätmist. Selle poolest
erinevad pühapaigad selgelt kõigist teistest kultuurimälestistest. Praegu müüb riik
pühapaikadega kinnistuid eraomandisse. Näiteks 2010. a erastatud ja Rebala muinsuskaitsealal
asuvas Maardu hiiemetsas tegi eraomanik peatselt lageraie. Pühapaikade kaitse tagamiseks
peaks riik lõpetama riigi maal asuvate pühapaikade erastamise ning kasutama aktiivselt
erakinnistutel asuvate pühapaikade ostueesõigust. Sarnane praktika kehtib ka looduskaitses.
Eelnõu on vastuolus enda seatud ainelise ja vaimse pärandi kaitse eesmärgiga, kuna ei näe ette
lähtuvalt pühapaikade eripärast nende riigi omandisse jätmist.
Looduslike pühapaikade kaitsmiseks on ulatuslik avalik huvi.
Looduslike pühapaikade arengukava raames aastatel 2011, 2012 ja 2014 toimunud avaliku
arvamuse uuringute kohaselt peab hiite jt looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga
tähtsaks 70-84% Eesti elanikkonnast. 2014. a leidis 86% vastanutest, et riik peab tagama
pühapaikade säilimise. Seejuures on ühtlane toetus esindatud erinevate sugude, vanuserühmade
ja uskkondade lõikes, samuti eesti- ja venekeelse elanikkonna seas. Arvestatav osa ühiskonnast
külastab pühapaiku korrapäraselt ja enamik sooviks külastada neid senisest sagedamini. 29%
vastanutest külastab mõnd pühapaika vähemalt kord aastas, 39% kord mõne aasta tagant ning
70% külastaks pühapaiku sagedamini, kui nendega seotud teave oleks paremini kättesaadav.
19% vastanuist kinnitas, et mõni looduslik pühapaik on talle eriliselt tähtis.[3]
Sajad pühapaigad on praegu elavas kasutuses – seal kogutakse jõudu, palvetatakse, jäetakse
ande, ravitakse, võetakse tervisevett, tehakse tuld, mälestatakse lahkunuid, tähistatakse
rahvakalendri tähtpäevi ja järgitakse muid eesti vaimse kultuuripärandi traditsioone. Kuigi
looduslike pühapaikadega seotud rahvatraditsioonid moodustavad olulise osa maausuliste
tavandist, on need siiski omased Eesti ühiskonnale laiemalt. Erinevate avaliku arvamuse
uuringute kohaselt teab 65% eestlastest, et puul ja taimedel on hing.[4] 2010. a toimunud üle-
eestilises uuringus „Uus vaimsus” oli 51% vastanuist nõus väitega: “pean pühaks esivanemate
põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalusel vanu rahvausu kombeid”.[5]
Tingimuste loomine pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi tavade järgimiseks ei ole
seega mitte kitsalt ühe konfessiooni huvide kaitsmine, vaid teenib ühiskonna enamuse huve.
Eelnõu eirab looduslike pühapaikadega seotud avalikku huvi, kuna jätab pühapaikade kaitseks
vajaliku regulatsiooni loomata.
Miks ei taga seaduseelnõu praegune sõnastus pühapaikade hädavajalikku kaitset?
Eelnõu § 8 „Mälestise liigid“ jätab seadusest välja loodusliku pühapaiga peamised
tunnused, nende kaitsmise eesmärgid ja vahendid. Eelnõu määratleb arheoloogiamälestise
inimtegevuse säilmete, asjade jm jälgedena ja toob esile nende selgelt minevikulise väärtuse:
„Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed, mis
annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta
looduskeskkonnaga.“
Eelnõus ei mainita pühapaikade olevikulist kultuurilist ja usundilist väärtust, ega vajadust
tagada tingimused (juurdepääs ja looduslik keskkond) looduslike pühapaikadega seotud vaimse
kultuuripärandi avaldumiseks.
Loodusliku pühapaiga mälestise liigi määratlus peab sarnaselt mõne teise mälestise liigiga
sisaldama olevikulisi väärtusi nagu kultuuriline, usundiline ja etnoloogiline väärtus.
Eelnõu § 11 Kinnismälestise kaitsevöönd seab pühapaikade jaoks kaks vastandlikku
eesmärki: sobiva ja toetava keskkonna säilimise ning vaadeldavuse tagamise:
(2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja
toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda ümbritsevate, mälestisega
ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide säilimise;
Loodusliku pühapaiga sobiv ja toetav keskkond peaks tagama pühapaiga looduse säilimise või
taastumise ja tingimused sellega seotud vaimse kultuuripärandi avaldumiseks. Et mitte
põhjustada pühapaigas kasvavate puude murdumist ja luua inimestele tingimused paigaga
seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks, peaks loodusliku pühapaiga kaitsevöönd pakkuma
vaba liikumisvõimaluse, tuulevarju, summutama müra ning varjama kõrvaliste isikute vaadet
pühapaigale.
Eelnõu § 30 (1) ja seletuskirja sõnastus suunab maaomanikke pühapaiku rüüstama.
Eelnõu kohaselt on mälestise omanikul ja valdajal mälestise hooldamise kohustus. Seletuskirja
järgi on hooldamine järjepidev tegevus, arheoloogiamälestise hooldamise näitena esitatakse
võsa raiumine. Seletuskirjast ei selgu loodusliku pühapaiga eripära, mille kohaselt seal tagatakse
looduskeskkonna vaba areng ning hoidutakse karjatamisest, niitmisest, raietöödest jms.
Eelnõu samale puudusele on tähelepanu juhtinud Siseministeerium Kultuuriministeeriumile
saadetud kirjas 20.03.2015 nr 1-7/108-3 ning 20.03.2015 nr 1-7/108-3.
Võrreldes kehtiva muinsuskaitseseadusega on eelnõust kõrvaldatud riigi ostueesõigust
reguleeriv § 27. Seadusemuudatus kõrvaldab ühe võimaluse pühapaikade kaitse paremaks
korraldamiseks. Arvestades looduslike pühapaikade halba olukorda, ohustatust ja vajadust
tagada seal tingimused vaimse kultuuripärandi järgimiseks, peaks riik kasutama looduslike
pühapaikade kinnistute võõrandamisel ostueesõigust.
Eelnõu seletuskirja loodusliku pühapaiga määratlus on ebaühtlane ja eksitav ning jätab
seaduse reguleerimisalast välja ristipuud.
Seletuskirja pühapaikade loetelus on kolm näidet: (lohukivi, ohvripuu või -allikas). Pühapaikade
fenomenoloogilised rühmad ei ole loodusobjektidega üheselt seotud. Näiteks pühaks peetud puu
võib olla ohvri-, ravi-, palve-, risti- jm puu, iga pühapaik ei ole ohvrikoht jne). Pühapaikadega
seotud usundilised tegevused võivad olla väga erinevad ja seejuures sama liiki loodusobjektide
juures erinevalt esindatud. Seetõttu on pühapaikade ainsaks hõlmavaks ja korrektseks liigitamise
aluseks nende looduslik liik. Seetõttu võiks seletuskirja pühapaikade tüpoloogia sisaldada
näiteks järgmist loetelu: pühad allikad, ojad, jõed, järved, sood, puud, puuderühmad, metsad,
kivid, pangad, paljandid, koopad, karstid, mäed, orud jm pinnavormid ning maa-alad.
Seletuskirja loetelusse on ekslikult kantud lohukivi. Sarnaselt kalmete ja asulakohtadega on
lohukivide näol tegemist inimtegevuse jälgedega, mida ei saa määratleda pühapaigaks. Valdava
enamiku (ca 1500) lohukivi pühapaigana määratlemiseks pole arheoloogilisi, ajaloolisi,
folkloristlikke ega muid andmeid.
Seletuskiri jätab seadusest välja ristipuud. Seletuskiri määratleb pühapaigana paigad, mille
aktiivne kasutamine algas enne 20. sajandit. Säilinud ristipuude kasutamise algus aga ei ulatu
reeglina 20. sajandist varasemasse aega.
Senine arheoloogiamälestiste kaitsepraktika võimaldab looduslike pühapaikade
rüüstamist. Looduslikke pühapaiku on muinsuskaitseseaduse alusel ka seni käsitletud
arheoloogiamälestiste alaliigina. Arheoloogiamälestisena kaitstavates pühapaikades lubatakse
loomi karjatada, rohtu niita, maad künda, vilja kasvatada, mürgitada, väetada (sh sõnnikut
laotada), pinnast ja kive teisaldada, prügi ladustada ning muid pühapaiga looduskeskkonda
kahjustavaid tegusid teha. Reeglina on pühapaigas lubatud samasugune majandustegevus nagu
ümbritseval maal. Kõrvalise inimtegevuse tõttu puudub sageli neile pühapaikadele vaba
juurdepääs ning vaimse kultuuripärandi järgimine on seal häiritud, takistatud või suisa ohtlik.
Muinsuskaitseameti hinnangul on selliselt koheldud mälestised aga rahuldavas või heas
seisundis.
Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse koostatud ülevaatesse on koondatud ligi 80
näidet rüüstatud pühapaikadest, millest enamik on arheoloogiamälestised. Kaitsealuste
pühapaikade rüüstamise ülevaate leiab siit:
www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/ryystatud_pyhapaigad_avaldamiseks.pdf
Ettepanekud seaduseelnõu muutmiseks
1.
§ 8 lisada kultuurimälestise liik:
Looduslik pühapaik.
Looduslik pühapaik on kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või arheoloogilise
väärtusega loodusliku ilmega maismaa- või veeala, mis esindab inimese ja looduse
traditsioonilisi suhteid ning rikastab elukeskkonda.
Seletuskirjas lisada täpsustus:
Looduslike pühapaikade kaitsmise eesmärgiks nende loodusliku välisilme hoidmine ja
taastamine ning tingimuste loomine pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi
avaldumiseks.
Looduslikud pühapaigad võivad olla suuremat maa-ala hõlmavad hiielaadsed komplekssed
pühapaigad, või ühe loodusobjekti ümber asuvad alad. Looduslikeks pühapaikadeks on pühad
allikad, ojad, jõed, järved, sood, puud, puuderühmad, metsad, kivid, pangad, paljandid, koopad,
karstid, mäed, orud jm pinnavormid ning maa-alad. Käesoleva seaduse mõistes käsitletakse
looduslike pühapaikadena alasid, mida on kasutatud juba enne 20. sajandit. Erandina on seaduse
objektiks ka 20. sajandil kasutusele võetud ristipuud.
Looduslike pühapaikade kaitset on seni korraldatud arheoloogiamälestiste raames. Kui
arheoloogilise pärandi kaitse keskendub eeskätt maapõues asuvatele inimtegevuse jälgedele ja
nende minevikulistele väärtustele, siis looduslike pühapaikade kaitsmise peamiseks eesmärgiks
on tagada maapinna ja sellel asuva looduskeskkonna vaba areng ning tingimused pühapaigaga
seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks. Pühapaikade maapõues peituva võimaliku
kultuurkihi säilimine on vajalikul määral tagatud nende looduskeskkonna kaitsmise läbi.
Looduslikud pühapaigad on inimkonna vanimad kaitsealad. Seetõttu on pühapaikadega seotud
teadmiste, tavade, rituaalide ja uskumuste kõrval ka pühapaikade looduskeskkonna kaitsmine
väärtuslik ja aktuaalne joon meie vaimsest kultuuripärandist.
2.
§ 11. (2). 1. täpsustada kaitsevööndi eesmärki:
1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse
või varjamise ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide
säilimise;
Seletuskirjas lisada täpsustus:
Looduslike pühapaikade puhul on kaitsevööndi üheks eesmärgiks tingimuste loomine
pühapaigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks. Seetõttu on vaadeldavuse tagamine seal
üldjuhul mittesoovitav. Kaitsevööndi ülesanne on pakkuda pühapaiga külastajatele turvalist ja
privaatset keskkonda, kus järgida pühapaigaga seotud ajaloolisi traditsioone. Pühasid puid
ümbritsevas kaitsevööndis ei või teha lageraiet, et mitte põhjustada tuulele avatud puude
murdumist. Sageli kuulub kaitse alla vaid osa ajaloolise pühapaiga maa-alast, näiteks üks kivi,
allikas või kalme suuremast hiiest. Juhul kui kaitsevööndi maa-alal asub ajalooline looduslik
pühapaik, mis pole mälestisena kaitse alla võetud on seal keelatud igasugune majandustegevus.
Juhul kui kaitsevöönd ei kattu ajaloolise pühapaigaga on seal keelatud väetamine, taimemürkide
kasutamine jm intensiivne majandustegevus, leevendusena on seal lubatud valik-, aegjärkne
(ilma lõppjärguta) ja hooldusraie.
3.
Lisada eelnõule praegu kehtivas muinsuskaitseseaduses § 27 olevad sätted kinnismälestiste
ostueesõiguse kohta.
Seletuskirjas lisada täpsustus:
Ostueesõigus on mõeldud eeskätt looduslike pühapaikade parema kaitse tagamiseks. Selle
mälestise liigi üheks peamiseks kaitse-eesmärgiks on looduskeskkonna vaba arengu ja vaimse
kultuuripärandi järgimiseks vajalike tingimuste loomine. On ootuspärane, et pühapaikade kaitse-
eesmärgiga seotud kitsendused jäävad riigi kanda.
4.
Lisada seadusesse säte, mille kohaselt riigi omandis olevatel (sh reformimata maal)
pühapaikade ja nende kaitsevööndite maad ei erastata.
Seletuskirjas lisada täpsustus:
Selle mälestise liigi üheks peamiseks kaitse-eesmärgiks on looduskeskkonna vaba arengu ja
vaimse kultuuripärandi järgimiseks vajalike tingimuste loomine. On ootuspärane, et
pühapaikade kaitse-eesmärgiga seotud kitsendused jäävad riigi kanda.
5.
Eelnõu § 30 (1) seletuskirja lisada täpsustus:
Erinevalt arheoloogiamälestistest tähendab loodusliku pühapaiga hooldamine üldjoontes selle
looduskeskkonna rahulejätmist. Pühapaiga ootuspärane seisund on looduslik muutumine.
Lubatud on murdunud puude ja okste eemaldamine kohapeal kasutamiseks. maha jäetud ja
pühapaiga kasutamisega mitte seotud rajatiste lammutamine, kaevete ja sõidurööbaste
tasandamine, inimtekkelise prügi koristamine, piirkonnale etnograafiliselt iseloomulike piirete
ja väravate rajamine ja parandamine jm pühapaigaga seotud vaimse kultuuripärandi järgimiseks
vajalike rajatiste püstitamine ja uuendamine. Allikate puhastamine ja süvendamine ning
eelpoolloetletud lubatud tööde puhul maapõue avamine on lubatud vaid arheoloogilise
järelvalve all. Erandkorras on lubatud võõrliikide tõrje. Lubatud on pühapaigaga seotud vaimse
pärandi järgimine.
Lisa 1:
Pühapaikade õigusregulatsiooni teemaline kronoloogia ja viited
29.01.2004 toimus Siseministeeriumis riigiasutuste ja huvirühmade pühapaikade teemaline
ümarlaud, kus otsustati algatada looduslike pühapaikade riiklik programm, mille üheks
eesmärgiks oleks pühapaikade õigusregulatsiooni loomine.
15.09.2005 esitas kultuurminister Vabariigi Valitsusele eelnõu “Riikliku programmi “Eesti
looduslikud pühapaigad” koostamise algatamine”. Eelnõu seletuskirjas lk 4 on kavandatavate
tegevuste hulgas ka pühapaiku puudutava seadusandluse täpsustamine 2007-2010.
1.04.2008 kultuuriministri kinnitatud looduslike pühapaikade arengukava meetmeks 2.1 oli
looduslike pühapaikade õigusliku seisundi täpsustamine. See nägi ette seadusemuudatuste
ettepanekute või eraldi pühapaikade seaduse koostamise.
2012 looduslike pühapaikade arengukava raames koostas Keskkonnaõiguse Keskus
pühapaikade õiguskorralduse analüüsi: http://hiis.ee/files/Pyhapaigad_Oigusanalyys.pdf
2012 Õiguskorralduse analüüsi laiapõhjaliste arutelude järel koostas Keskkonnaõiguse Keskus
pühapaikadega seotud seadusemuudatuste ettepanekud:
http://hiis.ee/files/Pyhapaikadeeeln6u_251102.pdf
Eelnõu seletuskiri: http://hiis.ee/files/Pyhapaikadeeeln6u_seletuskiri_251102.pdf
2013-2014. a Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade laiendatud eksperdinõukogus
koostatud ja 4.04.2014. a heaks kiidetud looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 eelnõu
meede 2.1 kohaselt tuli 2015. a teha pühapaikadega seotud seadusemuudatused ning luua
kultuurimälestiste looduslike pühapaikade liik:
https://www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/lp_arengukava_2015_2020_140404_ametlik.p
df
2014. a kevadel Kultuuriministeeriumis algatatud ja 2015 a alguses valminud
muinsuskaitseseaduse eelnõu nägi ette loodusliku pühapaiga liigi sätestamise. Seaduseelnõu
kooskõlastusringis ei laekunud ühtegi kommentaari, mis oleks vaidlustanud või seadnud
kahtluse alla pühapaiga mälestise liigi loomise.
[1] http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf
[2] https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-
editors/ALPAK/alpak_arengukava_2015-2020.pdf
[3] https://www.flaj.ut.ee/sites/default/files/www_ut/aruanne2014_faktumariko.pdf
[4] Argo Moor, 1998. Hingepuu, vanade müütide jälgedes. Tartu: Elmatar, lk 104; Lea Altnurme
2011. Eestlased usulises pöördes. Postimees 20.03.
[5] Lea Altnurme 2011. Eestlased usulises pöördes. Postimees 20.03.