ARHEOLOOGIAMÄLESTISTE EKSPERDINÕUKOGU 25.01.2018 JA 13.02.2018
TOIMUNUD KOOSOLEKUTE ÜHINE PROTOKOLL
Tallinn, Pikk 2, V korrus, skype (Tartu)
Algus 25.01.2018 kell 14 ja 13.02.2018 kell 10
Lõpp 25.01.2018 kell 16 ja 13.02.2018 kell 13
Koosolekul osalesid: Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Erki Russow, Heiki Valk, Jaan Tamm, Mati
Mandel, Mauri Kiudsoo, Ragnar Nurk, Toomas Tamla, Tõnno Jonuks, Ulla Kadakas, Ülle
Tamla
Puudusid ette teatamisega: 25.01 Mauri Kiudsoo ja Valter Lang; 13.02 Aivar Kriiska, Andres
Tvauri, Erki Russow ja Valter Lang (esimees),
Juurde kutsutud: Muinsuskaitseamet: Nele Kangert, Maili Roio
Protokollis: Ulla Kadakas
PÄEVAKORD
1. Muinsuskaitseseaduse eelnõu
2. Arutelu: arheoloogiliste leidude keskfond
KOOSOLEKU PROTOKOLL JA OTSUSED
1. Muinsuskaitseseaduse eelnõu
Muinsuskaitse Nõukogule ja Muinsuskaitseameti eksperdinõukogudele tutvustati
Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti poolt uut muinsuskaitseseaduse eelnõu 11.
jaanuaril 2018. Seejärel tutvusid kõik nõukogu liikmed eelnõuga iseseisvalt ning liikmete poolt
tehtud ettepanekud arutati ühiselt läbi kahel koosolekul: 25. jaanuaril ja 13. veebruaril.
Arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu lähtus ettepanekute tegemisel ühelt poolt
arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonis sätestatust ning teiselt poolt praegu kehtiva
seaduse ning muinsuskaitse korralduse kitsaskohtade parandamise vajadustest.
1992. aastal Maltal vastu võetud Euroopa Nõukogu arheoloogiapärandi kaitse Euroopa
konventsioon, mille Riigikogu ratifitseeris 23.10.1996, defineerib arheoloogiapärandit kui
Euroopa kollektiivse mälu allikat ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit ning peab
selle elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid inimtegevuse säilmeid, esemeid ja
igasuguseid muid jälgi, sh rajatised, ehitised, hooneterühmad, inimtegevuse tulemusena
muudetud paigad, liikuvad objektid, muud liiki mälestised, samuti nendega seostuv ümbrus nii
maa peal kui ka vee all. Arheoloogiapärandi kaitse ja uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna
ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga.
Konventsioonis märgitakse ära arheoloogiapärandi säilimist ohustavad peamised tegurid,
milleks on ka täna laiahaardelised planeerimiskavad, loomulikud riskid (nt põllumajanduslik
või metsanduslik maakasutus), salajased ja mitteteaduslikud kaevamised ning avalikkuse
ebapiisav teadvustamine. Kõigi nende tegurite mõju vähendamiseks nähakse konventsiooniga
ette leevendavad sammud, mida iga riik peab ette võtma. Näiteks riik:
• seab sisse arheoloogiapärandit puudutava õigussüsteemi, millega tagatakse selle kaitse,
registripidamine, mälestiste tähistamine ning juhuleidude puhul leidjapoolse pädevate
võimude kohustusliku teavitamise;
• seab sisse arheoloogiapärandi säilitamise, uurimise ja illegaalse tegevuse ärahoidmiseks
pädeva ja toimiva lubade süsteemi; kindlustab, et kaevamisi ja muid potentsiaalselt
destruktiivseid võtteid teostavad ainult kvalifitseeritud ja volitatud isikud;
• kui siseriiklikud seadused seda lubavad, kehtestab eriload metalliotsijate ning igasuguste
muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või -meetodite
kasutamiseks;
• tagab arheoloogiapärandi konserveerimise ja säilitamise, soovitatavalt in situ, ning
esialgsest leiukohast eemaldatud arheoloogiliste säilmete jaoks hoidlate rajamise.
• kindlustab arheoloogide, linna- ja piirkondlike planeerijate süstemaatilised vastastikused
konsultatsioonid, et võimaldada
• a teha muudatusi arenguplaanidesse, kui need võivad kahjustada
arheoloogiapärandit;
• b eraldada piisavalt aega ja vahendeid arheoloogilise leiukoha asjakohaseks
teaduslikuks uurimiseks ning selle tulemuste publitseerimiseks;
• kindlustab, et keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning neil põhinevate otsuste
tegemisel võetaks täiel määral arvesse arheoloogilised leiupaigad ning nende ümbrus;
• kohustub korraldama ühiskonna rahalise toetuse arheoloogilisele uurimistööle riiklike,
piirkondlike või kohalike võimude kaudu vastavalt nende pädevusele; eraldama rohkem
materiaalseid vahendeid arheoloogilisteks päästekaevamisteks, eelnevalt nähes mõju-
uuringutega ette vastavad kulud arheoloogilisteks eeluuringuteks
• teadlikkuse tõstmine läbi arheoloogiliste leiupaikade ülevaadete ja kaartide koostamise,
arvestuse pidamise, uurimistulemuste publitseerimise, kasvatuslike ürituste jms
• leidude illegaalse ringluse takistamine
Nõukogu märgib, et konventsioonis toodud põhimõtted on suuremas enamuses olemas ka
praegu kehtivas Muinsuskaitseseaduses, kuid kõik sätted ei tööta hetkel selliselt, et oleks
tagatud arheoloogiapärandi efektiivne kaitse. Ulla Kadakas ja Nele Kangert tõid välja senise
seaduse kitsaskohad arheoloogiapärandi kaitse korraldamisel:
• seadusega on MKA-le antud suur kaalutlusõigus, kuid pole lahti seletatud, millest
kaalutlemisel lähtutakse (põhimõtted on esitatud konventsioonides, millega Eesti on
ühinenud, kuid kõiki vajadusi need ei rahulda);
• kehtiv MuKS ei ole laiendatav väljapoole mälestisi: teadaolevate, kuid veel mitte kaitse
all olevate muististe puhul saab uuringute määramisel kasutada MuKS § 40 lg 5, kuid
MKA ei saa lihtsalt kõigist arendusplaanidest teada, mistõttu on selle sätte rakendamine
puudulik;
• see säte on seotud vaid (ehitus)tööde juurde uuringu määramisega,
otsingukeeldu juba teadaolevatele muististele laiendada ei ole võimalik;
• uute mälestiste kaitse alla võtmise protsess on universaalne, peab sobima kõigile
mälestiseliikidele, ei arvesta eripäradega. Näiteks arheoloogiapärandi puhul on 2018.
aasta alguseks teada u 1300 muistist, mis tuleb maastikul üle kontrollida, teha
eksperdihinnangud, suhelda maaomanikega. Seni läbi viidud menetlused on näidanud,
et valitseb üsna suur lõhe arheoloogilise ekspertiisi ja erialaväliste inimeste arusaamas
kui palju andmeid on vaja, et kultuurkihi ulatuse määramine oleks arusaadav;
• projektide kooskõlastamisel uuringute määramisel tuleb iga kord eraldi põhjendada,
miks uuring määratakse ja mille alusel just selline uuring – uuringuliike ei ole seaduses
eraldi välja toodud (kasutusel § 24-25-40 ja 35 lg 7);
• praegu kehtiva muinsuskaitse korralduse kõige suurem mure on alarahastatus –
toetuste/kompensatsioonide vähesus uuringute läbiviimiseks;
• uurimiskvaliteedi tagamiseks on ajalise piiranguta tegevusload probleem
• hobiotsimine
• seadusega on jäetud tühimik – lubatud mitte-kultuuriväärtuste otsimine, mistõttu
on rikkumiste tõestamine keeruline, PPA kaasamine raskendatud;
• müügikeskkonnas olevate leidude puhul rikkumise tuvastamine keeruline –
tuleb tõestada, et tegemist on kultuuriväärtusega leiuga seotud nõuete
rikkumisega;
• aruannete kvaliteedi kõikumine, esitatud andmete kontrollimatus;
• puudub süsteem andmete koondamiseks, ülevaadet raske saada leidudest,
otsingukohtadest jne;
• meil puudub võimekus teha maastikul järelevalvet ja seoses suure
2 (9)
tõlgendusruumiga seaduse sõnastuses on tahtlikku kultuuriväärtuse otsimist
rakse tõestada.
• vastutus:
• väärteomenetluses saame kasutada korrakaitseseaduse meetmeid § 30
(küsitlemine), 32 (isiku tuvastamine), 49 (vallasasja läbivaatus), 50 (valdusesse
sisenemine), 51 (valduse läbivaatus), 52 (vallasasja hoiulevõtmine) – nende
rakendamine on problemaatiline, sest arheoloogidest inspektoritel puudub
koolitus, mistõttu ei suuda me ilma menetlusvigadeta neid korrakaitsemeetmeid
rakendada. Alles sellest aastast on MKA-s eraldi vastava väljaõppega menetleja
tööl;
• politseiga tuleb koostööd parandada ning teha selgitustööd. Seni on seal, kus
vähegi võimalik, saadetud MKA kuriteoteade mälestise rikkumise
(detektorirüüste) osas tagasi viitega väärteole (otsinguloata otsimine);
• KarS kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus siis, kui see ületab 4000 eurot;
samas ütleb seletuskiri, et kui süüteo toimepanemise ulatust ei saa rahaliselt
hinnata, tuleb see tunnus sisustada valdkonnaspetsiifiliselt. Seni oleme mitmel
korral suutnud selle ka politsei ja prokuratuuri jaoks niiviisi lahti kirjutada, kuid
nende prioriteetide hulgas selliste kuritegude uurimine ei ole.
***
Eksperdinõukogu tutvus muinsuskaitseseaduse eelnõuga ning teeb järgnevad ettepanekud
seaduseelnõu täpsustamiseks arheoloogiapärandi kaitse parema korraldamise tagamisel:
1. peatükk - SEADUSE EESMÄRK JA KOHALDAMISALA
§ 4. Mõisted
Lisada veel üks mõiste:
vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva
alaga ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega.
Selgitus:
Vraki mõiste vajab seaduses defineerimist, sest sellega on seotud nii vrakkide
kaitse alla võtmise kui ka leiuautasude menetluse küsimus.
Muuta:
arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud
ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja
tarbeesemeid, tootmisjääke jms.
Selgitus:
Arheoloogiline kultuurkiht võib koosneda mitmetest elementidest –
pinnasekihtidest, rajatiste jäänustest, inimese tehtud esemetest või nende
katketest, samuti looduslikest materjalidest, mis on ladestunud otsese
inimtegevuse tulemusena või on vahetu inimtegevus nende tekke või muutumise
põhjustaja (nt luuleiud, taimejäänused, söeosakesed jms). Selleks, et mingit kihti
defineerida arheoloogilise kultuurkihina, ei pea kõik loetletud elemendid või
nähtused esindatud olema.
2. peatükk - KAITSE KEHTESTAMINE
1. jagu - mälestis ja muinsuskaitseala
§ 8. Mälestise liigid
Muuta:
(3) Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud
jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad
teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta
looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht.
Selgitus:
Arheoloogiamälestise, arheoloogilise kultuurkihi, arheoloogilise leiukoha ja
arheoloogilise leiu mõiste peaksid seaduses olema omavahel seoses.
Vahe arheoloogiamälestise ja arheoloogilise leiukoha vahel seisneb peamiselt
selles, kas ja kuivõrd on põhjendatud muistise täielik läbi uurimine. Mälestise
puhul tuleb eelistada muistise maksimaalset säilimist, leiukoha puhul võib selle
ka täielikult läbi uurida. Inimühiskonna arengu seisukohalt oluliste objektide
3 (9)
puhul tuleb püüda seal, kus vähegi võimalik, neid maastikul alles hoida kui
märke kunagiste inimeste tegemistest ning planeerida uued rajatised neid
säästvalt.
Kuna arheoloogiapärandi kaitse seisukohalt olulised põhimõisted nagu
arheoloogiamälestis ja arheoloogiline kultuurkiht peaksid seaduses olema
omavahel selgelt ja üheselt mõistetavalt seotud, palume lisada täienduse
kultuurkihi kui arheoloogiamälestise, olulise osa kohta.
Muuta:
(7) Vallasmälestis on kunstimälestis ja tehnikamälestis, samuti arheoloogiline leid või
leiukogum, kui riik leiu võõrandamisel leidjale peab seda vajalikuks.
Selgitus:
Üldjuhul kui riik võõrandab arheoloogilise leiu leidjale ei ole põhjust leidu
vallasmälestiseks tunnistada: leid on registreeritud andmebaasis, kuid eset
ennast tulevikus uurimisobjektiks pole põhjust säilitada – uuel omanikul tekib
õigus leiuga teha täpselt seda, mida ta soovib. Samas tuleb siiski näha ette
võimalus tagada omandõiguse võõrandamise järel juurdepääs leiule või
leiukogumile selle uurimiseks. Nende leidude puhul peab olema võimalus leid
või leiukogum tunnistada vallasmälestiseks, mis tagab selle kompaktse säilimise
ning väljaveo keelu; samas ei piira leiu(kogumi) uuel omanikul seda Eesti-
siseselt tervikuna võõrandada.
§ 11. Kaitsevöönd
Muuta:
(2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada:
1) kinnismälestise säilimine sobivas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja
seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide ja
struktuurielementide säilimise;
2) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.
Selgitus:
Mälestist ümbritsevas kaitsevööndis annavad näiteks arheoloogiamälestiste
puhul konteksti mitte ainult esemed, asjad, rajatised, mida võib objektideks
nimetada, vaid ka laiemad nähtused, mida oleks õigem nimetada
struktuurielementideks: näiteks kiviaja asulakohtade puhul võib selleks olla
kunagine veekogu rannamoodustis, millele asulakoht on rajatud, või looduslike
pühapaikade– nt pühad kivid, allikad, mäed, orud – puhul on
struktuurielementideks paigas kasvav looduslik taimekooslus jne.
2. jagu - arheoloogiline leid ja arheoloogiline leiukoht
§ 21. Arheoloogiline leid
Muuta:
Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle
põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise,
sõjaajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtuse tunnusega ese või
esemete kogum ning millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks
teha.
Selgitus:
Arheoloogilise leiu mõistest tuleks välja jätta ajaline määratlus. Ka praegu
kehtivas seaduses on kultuuriväärtusega leid defineeritud võimalikult laialt.
Ajalise piiri määramine toob ühelt poolt kaasa osade leidude kaitsetuse, teisalt
jällegi ülereguleerituse: igalt põllult või aiamaalt võib välja tulla 19. sajandi
münte või esemeid, mille kultuuriväärtus ei ole üldjuhul kuigi suur, kuid mille
leidmine ja leiust teavitamine toob riigile suure halduskoormuse või teavitamata
jätmine teeb leidjast kohe seaduserikkuja.
§ 22. Arheoloogiline leiukoht
Muuta:
Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on andmeid arheoloogilise leiu või
leidude, inimluude, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuste, vrakkide või muude
arheoloogilisele kultuurkihile osutavate elementide kohta, ja mis sisaldab jätkuvalt ühte
või mitut ülal loetletud elementi.
Selgitus:
4 (9)
1) Paigad, kus on lisaks arheoloogilistele leidudele säilinud ka arheoloogiline
kultuurkiht, peaksid lõpuks saama mälestisteks, kuid vahepealsel ajal
muistise avastamisest kuni mälestiseks tunnistamiseni ei tohi need olla
kaitseta. Praktika on näidanud, et eri põhjustel viibib mälestiseks
tunnistamine rohkem kui ajutiseks kaitseks antud aeg ning olukorras, kus
teadaolevaid muistiseid, mis pole kaitse alla jõudnud, on kogunenud juba u
1300, pole tööjõuressursse silmas pidades võimalik ette näha olukorda, kus
väärtuslikud paigad saaksid kiiresti (ajutise kaitse perioodi jooksul) kaitse
alla;
2) Leiukoha lai defineerimine võimaldab jätta osa väga nõrga või lõhutud
kultuurkihiga kohti leiukohtadeks kuni nende täieliku läbi kaevamiseni, ka
osa praegu mälestistena kaitstavatest muististest võiksid pigem olla
leiukohad (nt aastaid künnipõllu all olnud asulakohad).
3) leiukohtadena ei saa silmas pidada ainult uurijate poolt maastikuleire käigus
või hobiotsijate poolt avastatud paiku, vaid ka muid piirkondi, mille kohta
on näiteks arheoloogia-alaste arhiiviuuringute käigus kogutud piisavalt
kindlaid viiteid arheoloogiliste väärtuste olemasolu kohta: nt mitme allika
(pärimus, sh teated leidudest, mis ei ole säilinud, kohanimed, analoogiad,
ajaloolised plaanid ja kaardid) abil lokaliseeritavad kalmed, looduslikud
pühapaigad, kabeli- või kirikukohad, keskaegsed eeslinnalised asumid,
sadamapiirkonnad jms;
4) kui järgmise kümnendi jooksul suudetakse kaitse alla menetleda praeguseks
viimase 20 aasta jooksul välja selgitatud, kuid seni ilma kaitseta olnud
muistised ja juurdekasv on kaitse alla võtmise haldusmenetluste läbi
viimiseks hallatavas suurusjärgus, võib kaaluda uut seadusemuudatust
leiukoha ümber defineerimiseks. Seniks aga tuleb seaduses näha ette see, et
ka leiukohana kaitstaval objektil võib olla arheoloogiline kultuurkiht ning et
leiukoha kaitse lõppeb kas mälestiseks tunnistamisega või läbi uurimise järel
(nagu see ongi sõnastatud eelnõu § 23-s).
§ 25. Õigus leiuautasule
Muuta:
(3) Arheoloogilise leiu võib Muinsuskaitseamet tasuta võõrandada leidjale.
Võõrandatava leiu võib tunnistada vallasmälestiseks.
Selgitus:
vt selgitus § 8 punkt 7 juures
§ 26. Otsinguvahendi kasutamine
Muuta lõigete 2 ja 3 sõnastust, lisada lõige 10:
(2) Otsinguvahendi kasutamiseks maa- või vee-alal on nõutav uuringu teostamiseks
käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuluba või otsinguvahendi luba, välja
arvatud korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal
majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud
ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega.
(3) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi
kasutamine keelatud, välja arvatud:
1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel;
2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal
majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud
ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega, kui eelnevalt on
otsinguvahendi kasutamisest teavitatud Muinsuskaitseametit.
(10) Käesoleva seadusega sätestatud nõuete rikkumisel kaotab otsinguluba kehtivuse.
Selgitus:
Lõige 2: selliselt sõnastatult ei ole tegemist otsivahendi kasutamise absoluutse
keeluga, erand on tehtud korrakaitseorganitele ja kindlatele
majandustegevustele, sest otsivahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist
leidu, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel, põllunduses ja metsanduses, kus
5 (9)
eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke
lõhkekehi, või torustike ja muude kommunikatsioonide täpset asukohta, või
juhuslike metallesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud
majandustegevuses kasutatavatele tööriistadele. Samas on sättes selgelt
sõnastatud, et muul juhul on otsinguvahendi kasutamiseks vaja
Muinsuskaitseameti luba.
Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus hobiotsijad väidavad kas
politseile või Muinsuskaitseametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid sõjavara
või 20. sajandi kopikaid jms – sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni,
mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada tahtlikkust otsida
tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik
tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude
omavolilist välja kaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda
sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on
vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta
otsivahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke
münte: hobiotsija, olenemata tema sõnadest, läheb maastikule väärtuslikke asju
otsima. Kui otsivahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue,
on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse
takistamiseks koostööd.
NB! Ilma loata hobiotsimise üldine keeld nagu see on sõnastatud
eksperdinõukogu ettepanekus ja otsingule minekust teavitamine toimivad
koos. Üks ilma teiseta ei hakka tööle: kui seadusesesse jääb sõnastus, et
arheoloogilise leiu otsimine ilma MKA loata on keelatud, ja eriti olukorras,
kui leiu definitsiooni jääb sisse ajaline määratlus, siis tekib väga suur hall
ala ning motivatsioon/vajadus riigilt üldse lubagi taotleda kukub ära,
rääkimata otsingule minekust teavitamisest.
Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo majanduslikke kitsendusi
otsivahendite müümisele: nagu autodegi puhul võib neid soetada lube mitte
omav isik, kuid liiklusesse tohib sellega minna siiski vaid loa olemasolul. Samuti
on reguleeritud loodusressursside kasutamine: õngi võib kodus kõigil olla, kuid
kalapüüdmisel tuleb täita seadusega sätestatud reegleid.
Lõige 3 - eksperdinõukogu ei pea oluliseks Muinsuskaitseameti teavitamist
muinsuskaitsealadel otsivahendi kasutamisest sättes loetletud erandite puhul:
enamasti on tegemist linnadega, kus pahatahtlikku hobiotsimist peaaegu ei esine
ning Rebala muinsuskaitsealal piisab keelust mälestistel, nende kaitsevööndis ja
leiukohtades. Erandina loetletud peavad mälestisel, selle kaitsevööndis või
arheoloogilises leiupaigas otsivahendi kasutamise vajadusest
Muinsuskaitseametile teada andma. Vajadusel on Muinsuskaitseametil sel juhul
võimalik korraldada vastav järelevalve või arheoloogiline jälgimine tööde
juurde.
Lõige 10: praegu on loa andmise ja kehtetuks tunnistamise nõuded planeeritud
esitada ministri määruses, kuid sõnum, et nõuete rikkumisel kaotab luba
kehtivuse, peaks olema sätestatud seaduses, mis on avaliku kasutaja jaoks
märksa kergemini leitav õigusakt.
§ 27. Arheoloogiliste leidude säilitamine
Lisada:
(3) Pärast arheoloogilise leiu võõrandamist on leid eraomandis ja võib kuuluda
erakogusse. Leiu tunnistamine vallasmälestiseks ja edasise juurdepääsu võimaldamise
kohustus või kitsenduste puudumine määratakse leiu võõrandamise otsusega.
Selgitus:
Arheoloogiline leid ei kaota omandi üleminekuga oma olemust ja leidmise
asjaolusid ning ka uued omanikud vajavad kindlust, et nende käes võivad need
esemed ametlikult olla. Teine eesmärk selle võimaluse selgesõnalisel
defineerimisel on asjaolu, et aja jooksul on väga palju arheoloogilisi esemeid
sattunud sisuliselt illegaalsetesse erakollektsioonidesse. Sageli ei ole selliste
kogude omanikud arheoloogiapärandi suhtes pahatahtlikud, kuid nad ei soovi
siiski ka riigile neist leidudest teada anda, sest pelgavad, et leiud võetakse neilt
ära. Kultuuriväärtusega leidude registri abil on võimalik sellised leiud tuua siiski
teaduskäibesse, pakkudes samas võimalust leiud anda ametlikult eravaldusesse.
6 (9)
Erakogudeks kvalifitseeruksid MKA-s registreeritud kogud, mis kinnitavad oma
huvi ja vastutust säilitada arheoloogilisi leide. MKA kogub ja säilitab infot
kogude omaniku, asukoha, koosseisu ja leidude päritolu kohta. Seaduse kehtima
hakkamisest järgneva 5 aasta jooksul tuleb sellised erakollektsioonid
legaliseerida. MKA-l on õigus erakogu registreerimisel ning sellega kaasneval
leidude võõrandamise otsuse tegemisel sätestada leidude säilitamisele ja
juurdepääsetavusele tingimusi (nt vallasmälestisteks tunnistamine).
§ 28. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks
Muuta ja lisada:
§ 28 Arheoloogiapärandi täiendav kaitse
1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või
muude mulla-, kaeve- ja maaparandustööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht,
inimluud, arheoloogiline leid või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud
ajaloolised ehituskonstruktsioonid või vrakk, on leidja kohustatud tööd peatama,
säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teatama sellest
Muinsuskaitseametile.
2) Kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadmata
arheoloogiline leid, inimluud või arheoloogiline kultuurkiht, tuleb enne tööde alustamist
teha uuringud.
3) Uuringu määramisele, läbiviimisele ja hüvitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse
§ 42–45.
Selgitus:
Kõigis alates 1994. aastast kehtinud Muinsuskaitseseadustes on olnud tagatud
selliste kohtade kaitse, kus spetsiifilise teadusliku teabe (teated leidudes,
rahvapärimused, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms) alusel on võimalik
prognoosida arheoloogiapärandi elemente, kuid nende tuvastamiseks vajalike
uuringuteni ala mälestisena kaitse alla võtmiseks pole veel jõutud (praegune
MuKS § 40 lg 5). Käesoleva eelnõuga pole sellist kaitset enam
arheoloogiapärandile ette nähtud, mis eksperdinõukogu hinnangul on vastuolus
arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega (artikkel 5).
Samas on selline ennetava uuringu kohustus sedastatud veealuse kultuuripärandi
puhul (§ 29). Maapeal puudutab selline täiendav kaitseklausel eeskätt suuri
maastikku muutvaid planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid,
suured tehased, tootmiskeskused ja tehnopargid, põllumajandusmaade
elamurajoonideks muutmine jms). Selle sätte olemasolu võimaldab kaitsta ka
neid leiukohti, mis on juba teada, kuid mida Muinsuskaitseamet pole veel
leiukohtadena või mälestistena kaitse alla jõudnud võtta. Sellise ennetava
seadusesätte rakendamine teenib suuresti ka omanike huve, kellel on võimalik
juba enne arenduse alustamist saada teavet nende kinnisasjal olevate või mitte
olevate arheoloogiliste leidude kohta (nt just tänu sellele sättele osutusid
võimalikuks arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu
trassil). Seaduse eelnõu mõju hinnangutes uuringute hüvitamise küsimuses selle
sätte lisamine midagi ei muuda, sest nimetatud arvutustes on juba sees praeguse
seaduse § 40 lg 5 alusel määratud uuringud.
Eelöeldule tuginedes soovitab eksperdinõukogu tungivalt ennistada nimetatud
säte käesolevas seaduseelnõus.
3. peatükk - KAITSE KORRALDUS
1. jagu - mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine
Muuta pealkirja:
1. jagu – Mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha säilimise tagamine
§ 30. Säilitamiskohustus
Muuta
(1) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise omanik
või valdaja mälestist hooldama, vajadusel remontima ning mälestisel, muinsuskaitsealal
7 (9)
või arheoloogilises leiukohas tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas
seaduses sätestatud nõudeid.
(3) Mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha hävitamine või rikkumine on
keelatud.
Selgitus:
arheoloogiline leiukoha puhul tuleb seaduses samuti selgelt välja öelda, et selle
hävitamine ja rikkumine on keelatud ning seal töid kavandades tuleb seaduses
sätestatud nõudeid täita.
§ 32. Teavitamiskohustus
Muuta:
(1) Mälestise või arheoloogilise leiukoha omanik või valdaja on kohustatud viivitamata
teavitama Muinsuskaitseametit:
1) mälestist ja arheoloogilist leiukohta kahjustada võivast ohust või mälestisel ja
arheoloogilisel leiukohal tekkinud kahjustusest;
(2) Kui mälestise või arheoloogilist leiukoha omanik annab mälestise või selle osa
valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule,
on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks või leiukohaks olemisest.
Selgitus:
Omanik peab teavitama näiteks kui ta avastab mälestise või leiukohas rüüstamise
jälgi, samuti peab ta teavitama näiteks maa rentimisel põllumajanduslikuks
kasutuseks, kas ja millised kitsendused on leiukohal maaharimisele (nt paljude
laibamatustega kalmistute puhul toob iga künd uusi luid esile, mistõttu neis
paigus kündmine tuleb lõpetada).
3. jagu - mälestise ja arheoloogilise leiukoha uuring
Muuta:
3. jagu – mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha uuring
Selgitus:
Arheoloogilisi uuringuid määratakse ka muinsuskaitsealadele, sest arheoloogiline
kultuurkiht on põhimäärustes määratletud ühe muinsuskaitseala elemendina ja kaitse-
eesmärgina, seetõttu pole enamike muinsuskaitsealade puhul linna keskaegne ja
varauusaegne osa eraldi arheoloogiamälestisena kaitse all võetud.
§ 42. Uuring
Lisada:
(1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks,
restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring.
Uuring tehakse tellija kulul.
Selgitus:
Seaduses tuleb selgelt sõnastada, et uuringu kulu kannab tellija. § 45 märgitakse,
et osaliselt see kulu hüvitatakse.
4. jagu - kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine
Muuta:
4. jagu – kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemine
§ 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine
Muuta:
§ 46. Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemine
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Muinsuskaitseameti luba nõutav:
1) haljastus-, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud
töödeks arheoloogiamälestisel, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest
lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul, muinsuskaitsealal ja arheoloogilises leiukohas;
2) ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete
kaadamiseks veealusel mälestisel ja arheoloogilises leiukohas;
Selgitus:
Lõikes 1, mis keskendub konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele, ei
ole arheoloogilise leiukoha eraldi ära märkimine vajalik, sest lõige 2 käsitleb
kõikvõimalikke kaevetöid: ehitamisele eelneb kaevetöö ning see on tegevus, mis
arheoloogiapärandit peamiselt ohustab.
8 (9)
Seadusest tulenev kohustus enne kaevetöid arheoloogilisel leiukohal läbi viia
uuring peab olema kirjas ka tööde aluseks olevas dokumendis (planeering,
projekt, tegevuskava): arheoloogilise leiukoha omanik või tema poolt volitatud
esindaja (projekteerija) ei pruugi seda ise osata või tahta planeeringusse või
projekti sisse kirjutada ja kui riigi või kohaliku omavalitsuse asutustega
kooskõlastamise käigus seda ära ei märgita, siis jäävad need uuringud
tegelikkuses tegemata – töid teostav ettevõtja lähtub projektist, mis on KOV-i
poolt väljastatava ehitus- või kaeveloa aluseks ning ei oska otsida seadusest
lisanõudeid. Vastava halduskoormusega peab Muinsuskaitseamet lihtsalt
hakkama saama.
§ 54. Tööde luba
Muuta:
(1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 ning § 47 lõigetes 1
ja 2 sätestatud tööde tegemiseks kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja nende
kaitsevööndis ning arheoloogilises leiukohas.
Selgitus:
Kui § 46 lg 2 ära märkida arheoloogiline leiukoht, siis oluline viidata ka siin või
loobuda üldse loetelust, sest viidatud paragrahvides on loetelu olemas.
5. peatükk - MUINSUSKAITSE TEGEVUSE KORRALDUS
2. jagu - Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine
§ 73. Kultuurimälestiste register
Lisada:
(4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid:
11) Otsinguvahendi loata kasutamisest teavitamisega ning arheoloogiamälestiste ja
arheoloogiliste leiukohtade kahjustamisega seotud andmed
Selgitus:
Tegemist võiks olla kaardirakendusega seotud infokanaliga, kuhu inimesed
saaksid andmeid sisestada otsinguvahendi kasutamisele viitavate kohtade kohta
või kui nähakse otsinguvahendi kasutajaid, kuid nägijal puudub võimalus uurida,
kas otsijal on nõuetekohane luba ja tehtud teavitus. Samuti puudub seni ühtne
keskkond info koondamiseks mälestiste ja leiukohtade muul viisil kahjustamise
kohta (ehitus- ja mullatööd, kündmine künnikeelualal jms).
7. peatükk - VASTUTUS
Muuta
§ 80. Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja arheoloogilisel leiukohal
tööde teostamise nõuete rikkumine
(1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja arheoloogilisel leiukohal
tööde tegemise eest ilma Muinsuskaitseameti loata, kui Muinsuskaitseameti luba oli
nõutav, –
§ 81. Mälestisel, muinsuskaitsealal, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas
otsinguvahendi kasutamisekeelu rikkumine
Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise
keelu rikkumise eest –
2. Arutelu: arheoloogiliste leidude ühishoidla
/…/
Koosolekut juhatas Protokollis
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Tamm Ulla Kadakas
9 (9)
Palun regada.
Saadetud nutitelefoniga Sony Xperia™
---- Algne sõnum ----
Teema: MK nõukogu märkused muinsuskaiyseseaduse kohta
Saadetud: 18. veebr 2018 4:25 PM
Saatja: Lilian Hansar <
[email protected]>
Adressaat: Liina Jänes <
[email protected]>
Koopia:
Tere Liina
Ma ei oska EIise kaudu märkuste kirja lisada, kas osakd nõu anda või võin kirja lihtsalt
kultuuriministeeriumile saata.
Lilian
--
Dr. Lilian Hansar
Estonian Academy of Arts
Faculty of Art and Culture
Suur-KLoostri 11
Tallinn ESTONIA
[email protected]
Märkused ja täiendused muinsuskaitseseaduse eelnõu kohta Järgnevalt esitan Muinsuskaitseameti Ehitismälestiste ekspertnõukogu ja Kultuuriministeeriumi Muinsuskaitse Nõukogu märkused ja täiendused muinsuskaitseseaduse eelnõu ja Lisa 1 määruste kohta. Ettepanek täiendada, kuna mälestis võib olla ka hoone osa (nt fassaad, uks jms) ning oluline on rõhutada arhitektuuri, mis mõjutab ehitismälestiseks tunnistamist § 8. (4) Ehitismälestis on hoone või hoone osa koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse fu nktsiooniga seotud sisseseadega ning rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti ruumilise keskkonna ja arhitektuuri arengu ning kohaliku identiteedi tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. Ettepanek täiendada, kuna muinsuskaitsealal on objekte, mille siseruumides on väärtuslikke detaile ja viimistluskihte s.h maalingud, mis võivad ilmneda uurimiste käigus ja mille konserveerimine või restaureerimine fikseeritud eritingimuste s. § 46. (3) Muinsuskaitseameti luba ei ole nõutav: muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks juhul, kui eritingimused loa taotlemist ei nõua ja välja arvatud maailmapärandi objektil; Ettepanek täiendada, kuna on juhuseid, kus detailplaneeringu asemel antakse välja Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud projekteerimistingimusi. § 49. (2) Muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud detailplaneeringut või projekteerimistingimusi. Muinsuskaitseseaduse seletuskirja LISA D Kultuuriministri määrus: Uuringute liigid, uuringute tegemise, uuringute dokumenteerimise ning uuringute läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Ettepanekud määruse täiendamiseks Määrusesse oleks vaja lisada eraldi punkt või täiendada erinevate uuringute sisu nõudega hilisemateks täpsustavateks uuringuteks nt juhul kui tarindeid, viimistluskihte jms ei ole võimalik uurimise käigus avada. Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord Ettepanekud määruse täiendamiseks Ettepanek täiendada detailplaneeringu eritingimuste nõudeid olemasoleva ruumilise keskkonna kirjelduse, analüüsi ja sellest tulenevate tingimustega, kuna lisaks ajaloo uuringutest tulenevale, sõltub nt uusehitise rajamine ka aastakümnete jooksul väljakujunenud olukorrast. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse erit ingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: planeeritava maa-ala ja selle ümbruse väljakujunenud olukorra kirjeldus ja analüüs sh hoonestuse paiknemine, mahud, üldilme, tänavaruumi iseloomustus jms ning selles tulenevad nõuded detailplaneeringule Ett epanek, et det ailplaneeringu lisas tuleb uuringute kokkuvõtted kindlasti esitada, mis võimaldab mõista esitatud eritingimusi. § 4. (2) Detailplaneeringu eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. Lilian Hansar Ehitismälestiste ekspertnõukogu ja Muinsuskaitse Nõukogu esimees