dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kiri

Kultuuriministeerium · 19. veebruar 2018
Viit
1-11/365-3
Registreeritud
19. veebruar 2018
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Muinsuskaitseamet
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1 Ministeeriumi ja valitsemisala tegevuse planeerimine ja juhtimine
Sari
1-11 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõud ja memorandumid
Toimik
1-11/2018 Ministeeriumi poolt ettevalmistatud seaduseelnõudega seotud dokumendid
Vastutaja
Liina Jänes
Lahendamise tähtaeg
21. märts 2018

Failid

  • 📎Arheo EN 2018-01-25_02-13_KP_vv_loplik.asice404 KB
  • 📎E-kiri.pdf79 KB
  • 📎Märkused muinsuskaitse seaduse eelnõu kohta.bdoc106 KB

Sisu (failidest)

ARHEOLOOGIAMÄLESTISTE EKSPERDINÕUKOGU 25.01.2018 JA 13.02.2018 TOIMUNUD KOOSOLEKUTE ÜHINE PROTOKOLL Tallinn, Pikk 2, V korrus, skype (Tartu) Algus 25.01.2018 kell 14 ja 13.02.2018 kell 10 Lõpp 25.01.2018 kell 16 ja 13.02.2018 kell 13 Koosolekul osalesid: Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Erki Russow, Heiki Valk, Jaan Tamm, Mati Mandel, Mauri Kiudsoo, Ragnar Nurk, Toomas Tamla, Tõnno Jonuks, Ulla Kadakas, Ülle Tamla Puudusid ette teatamisega: 25.01 Mauri Kiudsoo ja Valter Lang; 13.02 Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Erki Russow ja Valter Lang (esimees), Juurde kutsutud: Muinsuskaitseamet: Nele Kangert, Maili Roio Protokollis: Ulla Kadakas PÄEVAKORD 1. Muinsuskaitseseaduse eelnõu 2. Arutelu: arheoloogiliste leidude keskfond KOOSOLEKU PROTOKOLL JA OTSUSED 1. Muinsuskaitseseaduse eelnõu Muinsuskaitse Nõukogule ja Muinsuskaitseameti eksperdinõukogudele tutvustati Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti poolt uut muinsuskaitseseaduse eelnõu 11. jaanuaril 2018. Seejärel tutvusid kõik nõukogu liikmed eelnõuga iseseisvalt ning liikmete poolt tehtud ettepanekud arutati ühiselt läbi kahel koosolekul: 25. jaanuaril ja 13. veebruaril. Arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu lähtus ettepanekute tegemisel ühelt poolt arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonis sätestatust ning teiselt poolt praegu kehtiva seaduse ning muinsuskaitse korralduse kitsaskohtade parandamise vajadustest. 1992. aastal Maltal vastu võetud Euroopa Nõukogu arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, mille Riigikogu ratifitseeris 23.10.1996, defineerib arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse mälu allikat ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahendit ning peab selle elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi, sh rajatised, ehitised, hooneterühmad, inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, liikuvad objektid, muud liiki mälestised, samuti nendega seostuv ümbrus nii maa peal kui ka vee all. Arheoloogiapärandi kaitse ja uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga. Konventsioonis märgitakse ära arheoloogiapärandi säilimist ohustavad peamised tegurid, milleks on ka täna laiahaardelised planeerimiskavad, loomulikud riskid (nt põllumajanduslik või metsanduslik maakasutus), salajased ja mitteteaduslikud kaevamised ning avalikkuse ebapiisav teadvustamine. Kõigi nende tegurite mõju vähendamiseks nähakse konventsiooniga ette leevendavad sammud, mida iga riik peab ette võtma. Näiteks riik: • seab sisse arheoloogiapärandit puudutava õigussüsteemi, millega tagatakse selle kaitse, registripidamine, mälestiste tähistamine ning juhuleidude puhul leidjapoolse pädevate võimude kohustusliku teavitamise; • seab sisse arheoloogiapärandi säilitamise, uurimise ja illegaalse tegevuse ärahoidmiseks pädeva ja toimiva lubade süsteemi; kindlustab, et kaevamisi ja muid potentsiaalselt destruktiivseid võtteid teostavad ainult kvalifitseeritud ja volitatud isikud; • kui siseriiklikud seadused seda lubavad, kehtestab eriload metalliotsijate ning igasuguste muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või -meetodite kasutamiseks; • tagab arheoloogiapärandi konserveerimise ja säilitamise, soovitatavalt in situ, ning esialgsest leiukohast eemaldatud arheoloogiliste säilmete jaoks hoidlate rajamise. • kindlustab arheoloogide, linna- ja piirkondlike planeerijate süstemaatilised vastastikused konsultatsioonid, et võimaldada • a teha muudatusi arenguplaanidesse, kui need võivad kahjustada arheoloogiapärandit; • b eraldada piisavalt aega ja vahendeid arheoloogilise leiukoha asjakohaseks teaduslikuks uurimiseks ning selle tulemuste publitseerimiseks; • kindlustab, et keskkonda mõjutavate projektide hindamisel ning neil põhinevate otsuste tegemisel võetaks täiel määral arvesse arheoloogilised leiupaigad ning nende ümbrus; • kohustub korraldama ühiskonna rahalise toetuse arheoloogilisele uurimistööle riiklike, piirkondlike või kohalike võimude kaudu vastavalt nende pädevusele; eraldama rohkem materiaalseid vahendeid arheoloogilisteks päästekaevamisteks, eelnevalt nähes mõju- uuringutega ette vastavad kulud arheoloogilisteks eeluuringuteks • teadlikkuse tõstmine läbi arheoloogiliste leiupaikade ülevaadete ja kaartide koostamise, arvestuse pidamise, uurimistulemuste publitseerimise, kasvatuslike ürituste jms • leidude illegaalse ringluse takistamine Nõukogu märgib, et konventsioonis toodud põhimõtted on suuremas enamuses olemas ka praegu kehtivas Muinsuskaitseseaduses, kuid kõik sätted ei tööta hetkel selliselt, et oleks tagatud arheoloogiapärandi efektiivne kaitse. Ulla Kadakas ja Nele Kangert tõid välja senise seaduse kitsaskohad arheoloogiapärandi kaitse korraldamisel: • seadusega on MKA-le antud suur kaalutlusõigus, kuid pole lahti seletatud, millest kaalutlemisel lähtutakse (põhimõtted on esitatud konventsioonides, millega Eesti on ühinenud, kuid kõiki vajadusi need ei rahulda); • kehtiv MuKS ei ole laiendatav väljapoole mälestisi: teadaolevate, kuid veel mitte kaitse all olevate muististe puhul saab uuringute määramisel kasutada MuKS § 40 lg 5, kuid MKA ei saa lihtsalt kõigist arendusplaanidest teada, mistõttu on selle sätte rakendamine puudulik; • see säte on seotud vaid (ehitus)tööde juurde uuringu määramisega, otsingukeeldu juba teadaolevatele muististele laiendada ei ole võimalik; • uute mälestiste kaitse alla võtmise protsess on universaalne, peab sobima kõigile mälestiseliikidele, ei arvesta eripäradega. Näiteks arheoloogiapärandi puhul on 2018. aasta alguseks teada u 1300 muistist, mis tuleb maastikul üle kontrollida, teha eksperdihinnangud, suhelda maaomanikega. Seni läbi viidud menetlused on näidanud, et valitseb üsna suur lõhe arheoloogilise ekspertiisi ja erialaväliste inimeste arusaamas kui palju andmeid on vaja, et kultuurkihi ulatuse määramine oleks arusaadav; • projektide kooskõlastamisel uuringute määramisel tuleb iga kord eraldi põhjendada, miks uuring määratakse ja mille alusel just selline uuring – uuringuliike ei ole seaduses eraldi välja toodud (kasutusel § 24-25-40 ja 35 lg 7); • praegu kehtiva muinsuskaitse korralduse kõige suurem mure on alarahastatus – toetuste/kompensatsioonide vähesus uuringute läbiviimiseks; • uurimiskvaliteedi tagamiseks on ajalise piiranguta tegevusload probleem • hobiotsimine • seadusega on jäetud tühimik – lubatud mitte-kultuuriväärtuste otsimine, mistõttu on rikkumiste tõestamine keeruline, PPA kaasamine raskendatud; • müügikeskkonnas olevate leidude puhul rikkumise tuvastamine keeruline – tuleb tõestada, et tegemist on kultuuriväärtusega leiuga seotud nõuete rikkumisega; • aruannete kvaliteedi kõikumine, esitatud andmete kontrollimatus; • puudub süsteem andmete koondamiseks, ülevaadet raske saada leidudest, otsingukohtadest jne; • meil puudub võimekus teha maastikul järelevalvet ja seoses suure 2 (9) tõlgendusruumiga seaduse sõnastuses on tahtlikku kultuuriväärtuse otsimist rakse tõestada. • vastutus: • väärteomenetluses saame kasutada korrakaitseseaduse meetmeid § 30 (küsitlemine), 32 (isiku tuvastamine), 49 (vallasasja läbivaatus), 50 (valdusesse sisenemine), 51 (valduse läbivaatus), 52 (vallasasja hoiulevõtmine) – nende rakendamine on problemaatiline, sest arheoloogidest inspektoritel puudub koolitus, mistõttu ei suuda me ilma menetlusvigadeta neid korrakaitsemeetmeid rakendada. Alles sellest aastast on MKA-s eraldi vastava väljaõppega menetleja tööl; • politseiga tuleb koostööd parandada ning teha selgitustööd. Seni on seal, kus vähegi võimalik, saadetud MKA kuriteoteade mälestise rikkumise (detektorirüüste) osas tagasi viitega väärteole (otsinguloata otsimine); • KarS kohaselt on oluline kahju või süüteo ulatus siis, kui see ületab 4000 eurot; samas ütleb seletuskiri, et kui süüteo toimepanemise ulatust ei saa rahaliselt hinnata, tuleb see tunnus sisustada valdkonnaspetsiifiliselt. Seni oleme mitmel korral suutnud selle ka politsei ja prokuratuuri jaoks niiviisi lahti kirjutada, kuid nende prioriteetide hulgas selliste kuritegude uurimine ei ole. *** Eksperdinõukogu tutvus muinsuskaitseseaduse eelnõuga ning teeb järgnevad ettepanekud seaduseelnõu täpsustamiseks arheoloogiapärandi kaitse parema korraldamise tagamisel: 1. peatükk - SEADUSE EESMÄRK JA KOHALDAMISALA § 4. Mõisted Lisada veel üks mõiste: vrakk on vee-, õhu- ja muu sõiduki jäänus või selle osa või osad koos nende alla jääva alaga ning vrakiga seonduva lasti või muude esemetega. Selgitus: Vraki mõiste vajab seaduses defineerimist, sest sellega on seotud nii vrakkide kaitse alla võtmise kui ka leiuautasude menetluse küsimus. Muuta: arheoloogiline kultuurkiht on otsese inimtegevuse tulemusena või kaasmõjul tekkinud ladestus, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke jms. Selgitus: Arheoloogiline kultuurkiht võib koosneda mitmetest elementidest – pinnasekihtidest, rajatiste jäänustest, inimese tehtud esemetest või nende katketest, samuti looduslikest materjalidest, mis on ladestunud otsese inimtegevuse tulemusena või on vahetu inimtegevus nende tekke või muutumise põhjustaja (nt luuleiud, taimejäänused, söeosakesed jms). Selleks, et mingit kihti defineerida arheoloogilise kultuurkihina, ei pea kõik loetletud elemendid või nähtused esindatud olema. 2. peatükk - KAITSE KEHTESTAMINE 1. jagu - mälestis ja muinsuskaitseala § 8. Mälestise liigid Muuta: (3) Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säilmed, asjad või nende kogumid ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht. Selgitus: Arheoloogiamälestise, arheoloogilise kultuurkihi, arheoloogilise leiukoha ja arheoloogilise leiu mõiste peaksid seaduses olema omavahel seoses. Vahe arheoloogiamälestise ja arheoloogilise leiukoha vahel seisneb peamiselt selles, kas ja kuivõrd on põhjendatud muistise täielik läbi uurimine. Mälestise puhul tuleb eelistada muistise maksimaalset säilimist, leiukoha puhul võib selle ka täielikult läbi uurida. Inimühiskonna arengu seisukohalt oluliste objektide 3 (9) puhul tuleb püüda seal, kus vähegi võimalik, neid maastikul alles hoida kui märke kunagiste inimeste tegemistest ning planeerida uued rajatised neid säästvalt. Kuna arheoloogiapärandi kaitse seisukohalt olulised põhimõisted nagu arheoloogiamälestis ja arheoloogiline kultuurkiht peaksid seaduses olema omavahel selgelt ja üheselt mõistetavalt seotud, palume lisada täienduse kultuurkihi kui arheoloogiamälestise, olulise osa kohta. Muuta: (7) Vallasmälestis on kunstimälestis ja tehnikamälestis, samuti arheoloogiline leid või leiukogum, kui riik leiu võõrandamisel leidjale peab seda vajalikuks. Selgitus: Üldjuhul kui riik võõrandab arheoloogilise leiu leidjale ei ole põhjust leidu vallasmälestiseks tunnistada: leid on registreeritud andmebaasis, kuid eset ennast tulevikus uurimisobjektiks pole põhjust säilitada – uuel omanikul tekib õigus leiuga teha täpselt seda, mida ta soovib. Samas tuleb siiski näha ette võimalus tagada omandõiguse võõrandamise järel juurdepääs leiule või leiukogumile selle uurimiseks. Nende leidude puhul peab olema võimalus leid või leiukogum tunnistada vallasmälestiseks, mis tagab selle kompaktse säilimise ning väljaveo keelu; samas ei piira leiu(kogumi) uuel omanikul seda Eesti- siseselt tervikuna võõrandada. § 11. Kaitsevöönd Muuta: (2) Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas keskkonnas, mis tagab mälestise vaadeldavuse ja seda ümbritsevate, mälestisega ajalooliselt seotud kultuuriväärtuslike objektide ja struktuurielementide säilimise; 2) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Selgitus: Mälestist ümbritsevas kaitsevööndis annavad näiteks arheoloogiamälestiste puhul konteksti mitte ainult esemed, asjad, rajatised, mida võib objektideks nimetada, vaid ka laiemad nähtused, mida oleks õigem nimetada struktuurielementideks: näiteks kiviaja asulakohtade puhul võib selleks olla kunagine veekogu rannamoodustis, millele asulakoht on rajatud, või looduslike pühapaikade– nt pühad kivid, allikad, mäed, orud – puhul on struktuurielementideks paigas kasvav looduslik taimekooslus jne. 2. jagu - arheoloogiline leid ja arheoloogiline leiukoht § 21. Arheoloogiline leid Muuta: Arheoloogiline leid on maasse, maapinnale, ehitisse, veekogusse või selle põhjasetetesse ladestunud või peidetud arheoloogiline, sealhulgas ajaloolise, sõjaajaloolise, kunstilise, teadusliku või muu kultuuriväärtuse tunnusega ese või esemete kogum ning millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Selgitus: Arheoloogilise leiu mõistest tuleks välja jätta ajaline määratlus. Ka praegu kehtivas seaduses on kultuuriväärtusega leid defineeritud võimalikult laialt. Ajalise piiri määramine toob ühelt poolt kaasa osade leidude kaitsetuse, teisalt jällegi ülereguleerituse: igalt põllult või aiamaalt võib välja tulla 19. sajandi münte või esemeid, mille kultuuriväärtus ei ole üldjuhul kuigi suur, kuid mille leidmine ja leiust teavitamine toob riigile suure halduskoormuse või teavitamata jätmine teeb leidjast kohe seaduserikkuja. § 22. Arheoloogiline leiukoht Muuta: Arheoloogiline leiukoht on maa- või veeala, kust on andmeid arheoloogilise leiu või leidude, inimluude, ajalooliste ehituskonstruktsioonide jäänuste, vrakkide või muude arheoloogilisele kultuurkihile osutavate elementide kohta, ja mis sisaldab jätkuvalt ühte või mitut ülal loetletud elementi. Selgitus: 4 (9) 1) Paigad, kus on lisaks arheoloogilistele leidudele säilinud ka arheoloogiline kultuurkiht, peaksid lõpuks saama mälestisteks, kuid vahepealsel ajal muistise avastamisest kuni mälestiseks tunnistamiseni ei tohi need olla kaitseta. Praktika on näidanud, et eri põhjustel viibib mälestiseks tunnistamine rohkem kui ajutiseks kaitseks antud aeg ning olukorras, kus teadaolevaid muistiseid, mis pole kaitse alla jõudnud, on kogunenud juba u 1300, pole tööjõuressursse silmas pidades võimalik ette näha olukorda, kus väärtuslikud paigad saaksid kiiresti (ajutise kaitse perioodi jooksul) kaitse alla; 2) Leiukoha lai defineerimine võimaldab jätta osa väga nõrga või lõhutud kultuurkihiga kohti leiukohtadeks kuni nende täieliku läbi kaevamiseni, ka osa praegu mälestistena kaitstavatest muististest võiksid pigem olla leiukohad (nt aastaid künnipõllu all olnud asulakohad). 3) leiukohtadena ei saa silmas pidada ainult uurijate poolt maastikuleire käigus või hobiotsijate poolt avastatud paiku, vaid ka muid piirkondi, mille kohta on näiteks arheoloogia-alaste arhiiviuuringute käigus kogutud piisavalt kindlaid viiteid arheoloogiliste väärtuste olemasolu kohta: nt mitme allika (pärimus, sh teated leidudest, mis ei ole säilinud, kohanimed, analoogiad, ajaloolised plaanid ja kaardid) abil lokaliseeritavad kalmed, looduslikud pühapaigad, kabeli- või kirikukohad, keskaegsed eeslinnalised asumid, sadamapiirkonnad jms; 4) kui järgmise kümnendi jooksul suudetakse kaitse alla menetleda praeguseks viimase 20 aasta jooksul välja selgitatud, kuid seni ilma kaitseta olnud muistised ja juurdekasv on kaitse alla võtmise haldusmenetluste läbi viimiseks hallatavas suurusjärgus, võib kaaluda uut seadusemuudatust leiukoha ümber defineerimiseks. Seniks aga tuleb seaduses näha ette see, et ka leiukohana kaitstaval objektil võib olla arheoloogiline kultuurkiht ning et leiukoha kaitse lõppeb kas mälestiseks tunnistamisega või läbi uurimise järel (nagu see ongi sõnastatud eelnõu § 23-s). § 25. Õigus leiuautasule Muuta: (3) Arheoloogilise leiu võib Muinsuskaitseamet tasuta võõrandada leidjale. Võõrandatava leiu võib tunnistada vallasmälestiseks. Selgitus: vt selgitus § 8 punkt 7 juures § 26. Otsinguvahendi kasutamine Muuta lõigete 2 ja 3 sõnastust, lisada lõige 10: (2) Otsinguvahendi kasutamiseks maa- või vee-alal on nõutav uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuluba või otsinguvahendi luba, välja arvatud korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega. (3) Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas on otsinguvahendi kasutamine keelatud, välja arvatud: 1) uuringu teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras antud uuringuloa alusel; 2) korrakaitseorganil ja kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks või ettevõtjal majandustegevuses ehitamise, põlluharimise ja metsanduse tegevusalaga seotud ülesannete täitmiseks, mis ei ole seotud arheoloogilise leiu otsimisega, kui eelnevalt on otsinguvahendi kasutamisest teavitatud Muinsuskaitseametit. (10) Käesoleva seadusega sätestatud nõuete rikkumisel kaotab otsinguluba kehtivuse. Selgitus: Lõige 2: selliselt sõnastatult ei ole tegemist otsivahendi kasutamise absoluutse keeluga, erand on tehtud korrakaitseorganitele ja kindlatele majandustegevustele, sest otsivahendit, millega saab tuvastada arheoloogilist leidu, kasutatakse ka demineerimisel, ehitusel, põllunduses ja metsanduses, kus 5 (9) eesmärk ei ole leida arheoloogilisi väärtusi, vaid tuvastada inimesele ohtlikke lõhkekehi, või torustike ja muude kommunikatsioonide täpset asukohta, või juhuslike metallesemete olemasolu kohtades, mis võivad olla ohtlikud majandustegevuses kasutatavatele tööriistadele. Samas on sättes selgelt sõnastatud, et muul juhul on otsinguvahendi kasutamiseks vaja Muinsuskaitseameti luba. Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus hobiotsijad väidavad kas politseile või Muinsuskaitseametile, et nad ei otsi kultuuriväärtusi, vaid sõjavara või 20. sajandi kopikaid jms – sellisel puhul tuleb iga kord asuda diskussiooni, mida täpselt defineeritakse kultuuriväärtusena ning tõendada tahtlikkust otsida tegelikult ikkagi kultuuriväärtusi. Selleks, et seaduse abil oleks võimalik tegelikult kaitsta veel leidmata arheoloogiapärandit, takistada leidude omavolilist välja kaevamist ja illegaalset ringlust, tuleb vastavad sätted püüda sõnastada võimalikult ühemõtteliselt. Kui tegemist ei ole tööriistaga, mis on vajalik igapäevase töö tegemiseks, siis niisama hobiotsimiseks ei osteta otsivahendit, et maastikult leida pudelikorke või hiliseid väheväärtuslikke münte: hobiotsija, olenemata tema sõnadest, läheb maastikule väärtuslikke asju otsima. Kui otsivahendi kasutamiseks maastikul on ette nähtud üldine loa nõue, on võimalik eri korrakaitseorganitel teha maastikul illegaalse tegevuse takistamiseks koostööd. NB! Ilma loata hobiotsimise üldine keeld nagu see on sõnastatud eksperdinõukogu ettepanekus ja otsingule minekust teavitamine toimivad koos. Üks ilma teiseta ei hakka tööle: kui seadusesesse jääb sõnastus, et arheoloogilise leiu otsimine ilma MKA loata on keelatud, ja eriti olukorras, kui leiu definitsiooni jääb sisse ajaline määratlus, siis tekib väga suur hall ala ning motivatsioon/vajadus riigilt üldse lubagi taotleda kukub ära, rääkimata otsingule minekust teavitamisest. Hobiotsimise reguleerimine loaga tegevuseks ei loo majanduslikke kitsendusi otsivahendite müümisele: nagu autodegi puhul võib neid soetada lube mitte omav isik, kuid liiklusesse tohib sellega minna siiski vaid loa olemasolul. Samuti on reguleeritud loodusressursside kasutamine: õngi võib kodus kõigil olla, kuid kalapüüdmisel tuleb täita seadusega sätestatud reegleid. Lõige 3 - eksperdinõukogu ei pea oluliseks Muinsuskaitseameti teavitamist muinsuskaitsealadel otsivahendi kasutamisest sättes loetletud erandite puhul: enamasti on tegemist linnadega, kus pahatahtlikku hobiotsimist peaaegu ei esine ning Rebala muinsuskaitsealal piisab keelust mälestistel, nende kaitsevööndis ja leiukohtades. Erandina loetletud peavad mälestisel, selle kaitsevööndis või arheoloogilises leiupaigas otsivahendi kasutamise vajadusest Muinsuskaitseametile teada andma. Vajadusel on Muinsuskaitseametil sel juhul võimalik korraldada vastav järelevalve või arheoloogiline jälgimine tööde juurde. Lõige 10: praegu on loa andmise ja kehtetuks tunnistamise nõuded planeeritud esitada ministri määruses, kuid sõnum, et nõuete rikkumisel kaotab luba kehtivuse, peaks olema sätestatud seaduses, mis on avaliku kasutaja jaoks märksa kergemini leitav õigusakt. § 27. Arheoloogiliste leidude säilitamine Lisada: (3) Pärast arheoloogilise leiu võõrandamist on leid eraomandis ja võib kuuluda erakogusse. Leiu tunnistamine vallasmälestiseks ja edasise juurdepääsu võimaldamise kohustus või kitsenduste puudumine määratakse leiu võõrandamise otsusega. Selgitus: Arheoloogiline leid ei kaota omandi üleminekuga oma olemust ja leidmise asjaolusid ning ka uued omanikud vajavad kindlust, et nende käes võivad need esemed ametlikult olla. Teine eesmärk selle võimaluse selgesõnalisel defineerimisel on asjaolu, et aja jooksul on väga palju arheoloogilisi esemeid sattunud sisuliselt illegaalsetesse erakollektsioonidesse. Sageli ei ole selliste kogude omanikud arheoloogiapärandi suhtes pahatahtlikud, kuid nad ei soovi siiski ka riigile neist leidudest teada anda, sest pelgavad, et leiud võetakse neilt ära. Kultuuriväärtusega leidude registri abil on võimalik sellised leiud tuua siiski teaduskäibesse, pakkudes samas võimalust leiud anda ametlikult eravaldusesse. 6 (9) Erakogudeks kvalifitseeruksid MKA-s registreeritud kogud, mis kinnitavad oma huvi ja vastutust säilitada arheoloogilisi leide. MKA kogub ja säilitab infot kogude omaniku, asukoha, koosseisu ja leidude päritolu kohta. Seaduse kehtima hakkamisest järgneva 5 aasta jooksul tuleb sellised erakollektsioonid legaliseerida. MKA-l on õigus erakogu registreerimisel ning sellega kaasneval leidude võõrandamise otsuse tegemisel sätestada leidude säilitamisele ja juurdepääsetavusele tingimusi (nt vallasmälestisteks tunnistamine). § 28. Tööde peatamine arheoloogiapärandi kaitseks Muuta ja lisada: § 28 Arheoloogiapärandi täiendav kaitse 1) Kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja trasside rajamisel või muude mulla-, kaeve- ja maaparandustööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht, inimluud, arheoloogiline leid või maasse, veekogusse või selle põhjasetetesse mattunud ajaloolised ehituskonstruktsioonid või vrakk, on leidja kohustatud tööd peatama, säilitama leiukoha muutumatul kujul ning viivitamata teatama sellest Muinsuskaitseametile. 2) Kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadmata arheoloogiline leid, inimluud või arheoloogiline kultuurkiht, tuleb enne tööde alustamist teha uuringud. 3) Uuringu määramisele, läbiviimisele ja hüvitamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 42–45. Selgitus: Kõigis alates 1994. aastast kehtinud Muinsuskaitseseadustes on olnud tagatud selliste kohtade kaitse, kus spetsiifilise teadusliku teabe (teated leidudes, rahvapärimused, maastikureljeefi iseärasused, maakerge jms) alusel on võimalik prognoosida arheoloogiapärandi elemente, kuid nende tuvastamiseks vajalike uuringuteni ala mälestisena kaitse alla võtmiseks pole veel jõutud (praegune MuKS § 40 lg 5). Käesoleva eelnõuga pole sellist kaitset enam arheoloogiapärandile ette nähtud, mis eksperdinõukogu hinnangul on vastuolus arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega (artikkel 5). Samas on selline ennetava uuringu kohustus sedastatud veealuse kultuuripärandi puhul (§ 29). Maapeal puudutab selline täiendav kaitseklausel eeskätt suuri maastikku muutvaid planeeringuid (karjäärid ja kaevandused, joonobjektid, suured tehased, tootmiskeskused ja tehnopargid, põllumajandusmaade elamurajoonideks muutmine jms). Selle sätte olemasolu võimaldab kaitsta ka neid leiukohti, mis on juba teada, kuid mida Muinsuskaitseamet pole veel leiukohtadena või mälestistena kaitse alla jõudnud võtta. Sellise ennetava seadusesätte rakendamine teenib suuresti ka omanike huve, kellel on võimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet nende kinnisasjal olevate või mitte olevate arheoloogiliste leidude kohta (nt just tänu sellele sättele osutusid võimalikuks arheoloogilised eeluuringud kogu Eestit läbival Rail Balticu trassil). Seaduse eelnõu mõju hinnangutes uuringute hüvitamise küsimuses selle sätte lisamine midagi ei muuda, sest nimetatud arvutustes on juba sees praeguse seaduse § 40 lg 5 alusel määratud uuringud. Eelöeldule tuginedes soovitab eksperdinõukogu tungivalt ennistada nimetatud säte käesolevas seaduseelnõus. 3. peatükk - KAITSE KORRALDUS 1. jagu - mälestise ja muinsuskaitseala säilimise tagamine Muuta pealkirja: 1. jagu – Mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha säilimise tagamine § 30. Säilitamiskohustus Muuta (1) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise omanik või valdaja mälestist hooldama, vajadusel remontima ning mälestisel, muinsuskaitsealal 7 (9) või arheoloogilises leiukohas tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses sätestatud nõudeid. (3) Mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha hävitamine või rikkumine on keelatud. Selgitus: arheoloogiline leiukoha puhul tuleb seaduses samuti selgelt välja öelda, et selle hävitamine ja rikkumine on keelatud ning seal töid kavandades tuleb seaduses sätestatud nõudeid täita. § 32. Teavitamiskohustus Muuta: (1) Mälestise või arheoloogilise leiukoha omanik või valdaja on kohustatud viivitamata teavitama Muinsuskaitseametit: 1) mälestist ja arheoloogilist leiukohta kahjustada võivast ohust või mälestisel ja arheoloogilisel leiukohal tekkinud kahjustusest; (2) Kui mälestise või arheoloogilist leiukoha omanik annab mälestise või selle osa valduse rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel üle teisele isikule, on ta kohustatud teavitama asja valduse saajat asja mälestiseks või leiukohaks olemisest. Selgitus: Omanik peab teavitama näiteks kui ta avastab mälestise või leiukohas rüüstamise jälgi, samuti peab ta teavitama näiteks maa rentimisel põllumajanduslikuks kasutuseks, kas ja millised kitsendused on leiukohal maaharimisele (nt paljude laibamatustega kalmistute puhul toob iga künd uusi luid esile, mistõttu neis paigus kündmine tuleb lõpetada). 3. jagu - mälestise ja arheoloogilise leiukoha uuring Muuta: 3. jagu – mälestise, muinsuskaitseala ja arheoloogilise leiukoha uuring Selgitus: Arheoloogilisi uuringuid määratakse ka muinsuskaitsealadele, sest arheoloogiline kultuurkiht on põhimäärustes määratletud ühe muinsuskaitseala elemendina ja kaitse- eesmärgina, seetõttu pole enamike muinsuskaitsealade puhul linna keskaegne ja varauusaegne osa eraldi arheoloogiamälestisena kaitse all võetud. § 42. Uuring Lisada: (1) Ehitusprojekti või tegevuskava koostamiseks või konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks olulise teabe väljaselgitamiseks tuleb teha uuring. Uuring tehakse tellija kulul. Selgitus: Seaduses tuleb selgelt sõnastada, et uuringu kulu kannab tellija. § 45 märgitakse, et osaliselt see kulu hüvitatakse. 4. jagu - kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine Muuta: 4. jagu – kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemine § 46. Kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal tööde tegemine Muuta: § 46. Kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemine (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on Muinsuskaitseameti luba nõutav: 1) haljastus-, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks arheoloogiamälestisel, ehitismälestisest pargis, ajaloomälestisest lahingupaigas, kirikuaias, kalmistul, muinsuskaitsealal ja arheoloogilises leiukohas; 2) ankurdamiseks, traalimiseks, süvendamistööde tegemiseks ja tahkete ainete kaadamiseks veealusel mälestisel ja arheoloogilises leiukohas; Selgitus: Lõikes 1, mis keskendub konserveerimisele, restaureerimisele ja ehitamisele, ei ole arheoloogilise leiukoha eraldi ära märkimine vajalik, sest lõige 2 käsitleb kõikvõimalikke kaevetöid: ehitamisele eelneb kaevetöö ning see on tegevus, mis arheoloogiapärandit peamiselt ohustab. 8 (9) Seadusest tulenev kohustus enne kaevetöid arheoloogilisel leiukohal läbi viia uuring peab olema kirjas ka tööde aluseks olevas dokumendis (planeering, projekt, tegevuskava): arheoloogilise leiukoha omanik või tema poolt volitatud esindaja (projekteerija) ei pruugi seda ise osata või tahta planeeringusse või projekti sisse kirjutada ja kui riigi või kohaliku omavalitsuse asutustega kooskõlastamise käigus seda ära ei märgita, siis jäävad need uuringud tegelikkuses tegemata – töid teostav ettevõtja lähtub projektist, mis on KOV-i poolt väljastatava ehitus- või kaeveloa aluseks ning ei oska otsida seadusest lisanõudeid. Vastava halduskoormusega peab Muinsuskaitseamet lihtsalt hakkama saama. § 54. Tööde luba Muuta: (1) Tööde luba annab õiguse käesoleva seaduse § 46 lõigetes 1 ja 2 ning § 47 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tööde tegemiseks kinnismälestisel, muinsuskaitsealal ja nende kaitsevööndis ning arheoloogilises leiukohas. Selgitus: Kui § 46 lg 2 ära märkida arheoloogiline leiukoht, siis oluline viidata ka siin või loobuda üldse loetelust, sest viidatud paragrahvides on loetelu olemas. 5. peatükk - MUINSUSKAITSE TEGEVUSE KORRALDUS 2. jagu - Kultuurimälestiste register ja mälestise tähistamine § 73. Kultuurimälestiste register Lisada: (4) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: 11) Otsinguvahendi loata kasutamisest teavitamisega ning arheoloogiamälestiste ja arheoloogiliste leiukohtade kahjustamisega seotud andmed Selgitus: Tegemist võiks olla kaardirakendusega seotud infokanaliga, kuhu inimesed saaksid andmeid sisestada otsinguvahendi kasutamisele viitavate kohtade kohta või kui nähakse otsinguvahendi kasutajaid, kuid nägijal puudub võimalus uurida, kas otsijal on nõuetekohane luba ja tehtud teavitus. Samuti puudub seni ühtne keskkond info koondamiseks mälestiste ja leiukohtade muul viisil kahjustamise kohta (ehitus- ja mullatööd, kündmine künnikeelualal jms). 7. peatükk - VASTUTUS Muuta § 80. Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja arheoloogilisel leiukohal tööde teostamise nõuete rikkumine (1) Mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ja arheoloogilisel leiukohal tööde tegemise eest ilma Muinsuskaitseameti loata, kui Muinsuskaitseameti luba oli nõutav, – § 81. Mälestisel, muinsuskaitsealal, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamisekeelu rikkumine Mälestisel, selle kaitsevööndis ja arheoloogilises leiukohas otsinguvahendi kasutamise keelu rikkumise eest – 2. Arutelu: arheoloogiliste leidude ühishoidla /…/ Koosolekut juhatas Protokollis /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Jaan Tamm Ulla Kadakas 9 (9) Palun regada. Saadetud nutitelefoniga Sony Xperia™ ---- Algne sõnum ---- Teema: MK nõukogu märkused muinsuskaiyseseaduse kohta Saadetud: 18. veebr 2018 4:25 PM Saatja: Lilian Hansar <[email protected]> Adressaat: Liina Jänes <[email protected]> Koopia: Tere Liina Ma ei oska EIise kaudu märkuste kirja lisada, kas osakd nõu anda või võin kirja lihtsalt kultuuriministeeriumile saata. Lilian -- Dr. Lilian Hansar Estonian Academy of Arts Faculty of Art and Culture Suur-KLoostri 11 Tallinn ESTONIA [email protected] Märkused ja täiendused muinsuskaitseseaduse eelnõu kohta Järgnevalt esitan Muinsuskaitseameti Ehitismälestiste ekspertnõukogu ja Kultuuriministeeriumi Muinsuskaitse Nõukogu märkused ja täiendused muinsuskaitseseaduse eelnõu ja Lisa 1 määruste kohta. Ettepanek täiendada, kuna mälestis võib olla ka hoone osa (nt fassaad, uks jms) ning oluline on rõhutada arhitektuuri, mis mõjutab ehitismälestiseks tunnistamist § 8. (4) Ehitismälestis on hoone või hoone osa koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse fu nktsiooniga seotud sisseseadega ning rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti ruumilise keskkonna ja arhitektuuri arengu ning kohaliku identiteedi tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. Ettepanek täiendada, kuna muinsuskaitsealal on objekte, mille siseruumides on väärtuslikke detaile ja viimistluskihte s.h maalingud, mis võivad ilmneda uurimiste käigus ja mille konserveerimine või restaureerimine fikseeritud eritingimuste s. § 46. (3) Muinsuskaitseameti luba ei ole nõutav: muinsuskaitsealal asuva ehitise siseruumides ehitamiseks juhul, kui eritingimused loa taotlemist ei nõua ja välja arvatud maailmapärandi objektil; Ettepanek täiendada, kuna on juhuseid, kus detailplaneeringu asemel antakse välja Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud projekteerimistingimusi. § 49. (2) Muinsuskaitse eritingimused ei ole nõutavad kinnismälestisele või muinsuskaitsealale ehitise püstitamiseks kui ehitusprojekt järgib kehtiva detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimusi ja Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud detailplaneeringut või projekteerimistingimusi. Muinsuskaitseseaduse seletuskirja LISA D Kultuuriministri määrus: Uuringute liigid, uuringute tegemise, uuringute dokumenteerimise ning uuringute läbiviimisega seotud kulude hüvitamise kord Ettepanekud määruse täiendamiseks Määrusesse oleks vaja lisada eraldi punkt või täiendada erinevate uuringute sisu nõudega hilisemateks täpsustavateks uuringuteks nt juhul kui tarindeid, viimistluskihte jms ei ole võimalik uurimise käigus avada. Kultuuriministri määrus: Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste kord Ettepanekud määruse täiendamiseks Ettepanek täiendada detailplaneeringu eritingimuste nõudeid olemasoleva ruumilise keskkonna kirjelduse, analüüsi ja sellest tulenevate tingimustega, kuna lisaks ajaloo uuringutest tulenevale, sõltub nt uusehitise rajamine ka aastakümnete jooksul väljakujunenud olukorrast. § 4. Nõuded detailplaneeringu muinsuskaitse erit ingimustele (1) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustes esitatakse: planeeritava maa-ala ja selle ümbruse väljakujunenud olukorra kirjeldus ja analüüs sh hoonestuse paiknemine, mahud, üldilme, tänavaruumi iseloomustus jms ning selles tulenevad nõuded detailplaneeringule Ett epanek, et det ailplaneeringu lisas tuleb uuringute kokkuvõtted kindlasti esitada, mis võimaldab mõista esitatud eritingimusi. § 4. (2) Detailplaneeringu eritingimuste lisana võib esitada tehtud uuringute kokkuvõtteid. Lilian Hansar Ehitismälestiste ekspertnõukogu ja Muinsuskaitse Nõukogu esimees
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel