dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Pöördumine

Sotsiaalministeerium · 1. aprill 2021
Viit
5.2-7/1197-1
Registreeritud
1. aprill 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5.2 Tervishoiuteenuste kättesaadavuse korraldamine
Sari
5.2-7 Ravimite, meditsiiniseadmete ja verepreparaatidega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
5.2-7/2021
Vastutaja
Madis Tõns (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Ravimiosakond)
Lahendamise tähtaeg
28. mai 2021

Failid

  • 📎20210331 pöördumine (VTL).asice378 KB
  • 📎20210331 pöördumise lisa 1 (VTL).pdf669 KB
  • 📎E-kiri.pdf275 KB

Sisu (failidest)

Austatud tervise- ja tööminister hr Tanel Kiik Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn E-post: [email protected] Austatud maaeluminister hr Urmas Kruuse Maaeluministeerium Lai tn 39 // Lai tn 41 15056 Tallinn E-post: [email protected] Austatud peadirektor Urmas Kirtsi cc: austatud pr Hele-Mai Sammel Peadirektori asetäitja loomatervise, loomade heaolu ja toiduohutuse valdkondades Põllumajandus- ja Toiduamet Väike-Paala 3 11415 Tallinn E-post: [email protected] Austatud peadirektor pr Kristin Raudsepp Eesti Ravimiamet Nooruse 1 50411 Tartu E-post: [email protected] 31.03.2021 PÖÖRDUMINE seoses inimtervishoius kasutamiseks mõeldud ravimite jätkuva ja suuremahulise väärkasutamisega veterinaarias Käesolevaga pöördume tervise- ja tööministri, maaeluministri, Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ning Eesti Ravimiameti (Ravimiamet) poole uuesti ajendatuna asjaolust, et Eestis toimub jätkuvalt inimtervishoius kasutamiseks mõeldud ravimite (sh antibiootikumide) suuremahuline ning õigusvastane kasutamine veterinaarias, mis aastatega paraku järjest enam ja enam kasvab. On äärmiselt kahetsusväärne, et oleme järjekordselt sunnitud sellele teemale tähelepanu juhtima, nagu oleme (seni tulemusetult) teinud juba üle 10 aasta. Nii näiteks oleme samas küsimuses pöördunud Ravimiameti poole 09.09.2009, 07.03.2011, 02.05.2011, 09.05.2011, 20.02.2012, 03.11.2015 ja 30.11.2016 ning maaeluministri poole 30.06.2017. Samuti on selle teema arutamiseks ning lahenduste leidmiseks korraldatud mitmeid kohtumisi Ravimiameti, senise Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ning Sotsiaalministeeriumi esindajatega, mistõttu puudub mistahes kahtlus, et kõik osapooled on probleemist teadlikud ja sellega kursis juba pikemat aega. Meie 30.06.2017 pöördumise järgselt saatis maaeluminister PTA-le (s.o endisele VTA-le) ka 24.08.2017 märgukirja nr 7.1-2/5391-8 ja selgitas, et „ravimite ebaõige kasutamine mõjutab toiduohutust, loomade heaolu ja ravimite kättesaadavust laiemalt ning võib põhjustada mikroobide [multi]resistentsust ja mõjutada seeläbi inimeste tervist“. Vajadust probleemi lahendamiseks on samuti möönnud Ravimiamet oma 2 vastustes ja nii Ravimiameti, PTA kui ka Sotsiaalministeeriumi esindajad nendega toimunud kohtumistel. Ülalosundatud teema keskmes on Euroopa Liidu otsekohalduvast ja minimaalselt harmoniseerivast direktiivist nr 2001/82/EÜ tulenev nn kaskaadi põhimõte ja selle rakendamine Eestis. Nimelt, kaskaadi põhimõtte kohaselt võib inimtervishoius kasutatavaid ravimeid kasutada veterinaarias üksnes looma tervisest tuleneval erandlikul meditsiinilisel põhjusel ja sedagi ainult juhul, kui puudub vastav müügiloaga veterinaarravim (sh selline veterinaarravim, mis on lubatud muudele loomaliikidele või sama liigi, kuid muu haiguse korral). Jättes kõrvale direktiivi võimalikud ülevõtmislüngad, siis analoogselt on see põhimõte reguleeritud põllumajandusministri 23.02.2005 määruse nr 21 „Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja kord“ §-s 2. Sisuliselt käsitletakse inimtervishoius kasutatavaid ravimeid (ehk humaanravimeid) veterinaarias seega justkui müügiloata ravimitena, mille kasutamine on lubatav üksnes põhjendatud juhtudel erandkorras ning veterinaararsti isiklikul vastutusel. Kui küsida, mis on viinud selleni, et humaanravimite suurmahuline ning õigusvastane kasutamine veterinaarias jätkub ja aastatega järjest kasvab, siis meie hinnangul on selleks eelkõige olnud Ravimiameti soovimatus riivata suurte humaanravimite hulgimüüjate ärihuve ning motivatsiooni puudumine teemaga tegelemiseks, kuid samuti ka olemasoleva õigusliku regulatsiooni lünklikkus ning veterinaararstide raviotsuste üle efektiivse ja toimiva riikliku järelevalve puudumine. Kui oleme abi saamiseks korduvalt ja korduvalt pöördunud Ravimiameti poole, siis Ravimiamet on osundanud PTA-le (ehk endisele VTA-le) ning selgitanud, et „kaskaadi rakendamise õiguspärasuse ja vajaduse üle teostab järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet“, kuid samas möönnud, et „[kaskaadi rakendamisel] saab tegemist olla üksnes väga erandliku olukorraga arvestades veterinaararsti [poolt] esitatud meditsiinilist põhjendatust.“ Meile jääb arusaamatuks selline Ravimiameti põiklev ning vastutusest kõrvalehiiliv käitumine. Direktiivi nr 2001/82/EÜ alusel, lisaks põllumajandusministri ülalosundatud 23.02.2005 määrusele nr 21, on sotsiaalministri poolt kehtestatud 17.02.2005 määrus nr 27 „Ravimite hulgimüügi tingimused ja kord1“. Selle määruse § 8 (Ravimite väljastamine hulgimüügiettevõttest) lg 15 kohaselt võib veterinaararstile ravimite hulgimüügi korras müüa inimtervishoius kasutatavat ravimit ainult siis, kui vastava toimeaine, toimeaine sisalduse ja ravimvormiga veterinaarravimil ei ole Eestis kehtivat müügiluba või nimetatud veterinaarravimit ei ole Eesti hulgimüügiettevõtetes müügil. Sellist regulatsiooni Ravimiamet praktikas ka agaralt kasutab, teatades hulgimüüjatele, millal on keelatud veterinaarseks otstarbeks inimtervishoius kasutatavate ravimite ehk humaanravimite väljastamine. Ülalosundatust tulenevalt Ravimiamet justkui ühest küljest selgitaks, et ta ei saa kaskaadi rakendamist ja veterinaararsti raviotsuseid mõjutada ning üleüldse peaks veterinaarias humaanravimite kasutamise küsimuses PTA poole pöörduma, kuid samas teiselt poolt keelab Ravimiamet nendele samadele veterinaararstidele humaanravimite väljastamise sotsiaalministri määruse alusel! Möödapääsmatult on ju veterinaararstidele ja -kliinikutele hulgimüügiettevõttest humaanravimi väljastamise keelu tagajärjeks veterinaararstide raviotsuste mõjutamine, millest ei jää puutumata ka kaskaadi alusel tehtud raviotsustused. Seega, vastuvaidlematult on Ravimiametil tegelikkuses olemas pädevus ning põhimõttelised ja sisulised hoovad, millega saab veterinaarias mõjutada humaanravimite kasutamist ja humaanravimi kasutamise lubatavusele hinnangu andmist. Jääb täiesti mõistetamatuks, miks Ravimiamet ei soovi ega suvatse neid võimalusi kasutada veterinaarias humaanravimite väärkasutamise tõkestamisel? Sotsiaalministri määrusi muudab ja täiendab vajadusel ikkagi minister, kelle valitsemisalas on kõnealuse õigusakti muutmine (antud juhul tervise- ja tööminister), mitte aga maaeluminister. Ravimiamet kuulub valitsusasutusena ju ikkagi Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse. Oleme Ravimiametiga pikalt diskuteerinud sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sisalduva regulatsiooni ning selle kohaldamise ja tõlgendamise kitsaskohtade üle. Nimelt sätestab 3 kõnealune säte, et humaanravimit võib veterinaararstile väljastada, kui puudub müügiloaga ja „vastava toimeaine, toimeaine sisalduse ja ravivormiga“ veterinaarravim. Senini on Ravimiamet seda regulatsiooni tõlgendanud äärmiselt kitsendavalt ja rakendanud kõnealust keeldu üksnes juhul, kui müügiloaga veterinaarravim vastab 100%liselt humaanravimile. Sellise ebamõistlikult kitsa tõlgenduse tagajärjeks veterinaarias on seniajani olnud meditsiiniliselt põhjendamatute humaanravimite formalistlik ja paindumatu lubatavus. Kuigi veterinaarias on sadu asjakohaseid näited humaanravimite põhjendamatust kasutamisest, siis siinkohal toome kõnealuse määruse § 8 lg 15 liigse formalistlikkuse ja Ravimiameti sellekohaste ettekäänete põhjendamatuse näitlikustamiseks esile kaks näidet:  Tramvetol (toimeaine: tramadool; toimeaine sisaldus: tramadool (vesinikkloriidina) 43,9 mg. Vastab 50 mg tramadoolvesinikkloriidile; ravivorm: suukaudne, tableti kujul). Tramvetol on tramadooli sisaldav müügiloaga veterinaarravim, mida kasutatakse koertel kerge, ägeda või kroonilise pehmete kudede või luu- ja lihaskonna valu vähendamisel. Farmakoloogiliselt on tramadool tsentraalse toimega analgeetikum, mis kuulub opioidide rühma. Opiodina on tramadool narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel kehtestatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelu III nimekirjas. Tramvetol´i ravimi omaduste kokkuvõttest nähtuvalt ravimi täpse annustamise tagamiseks on ette nähtud tableti vajadusel kaheks võrdseks osaks jagamine ning antud veterinaarravim ongi tootja poolt välja töötatud eeldusel, et vajaliku annuseni jõudmine tähendab vajadusel tableti poolitamist või mitme tableti korraga manustamist. Nii näiteks ravimi omaduste kokkuvõttes näidatud juhise kohaselt on soovitatav anda koerale kehakaaluga 6,25 kg pool tabletti ning kehakaaluga 62,5 kg kokku viis tabletti. Viimasel juhul on toimeaine kogus ühes annuses kokku 250 mg. Ravimiamet on Tramvetol´i osas 23.11.2020 teatanud ravimite hulgimüüjatele, et „kuna nüüd on 50 mg tramadooli sisaldav müügiloaga veterinaarravim saadaval, siis inimtervishoius kasutatavaid 50 mg tramadooli sisaldusega suukaudseid ravimeid ei ole lubatud veterinaarseks otstarbeks väljastada.“ Osundatu on ilmekaks näiteks Ravimiameti põhjendamatule käsitlusele, et veterinaarias olevat küll edaspidi justkui keelatud hulgimüügiettevõttest veterinaararstidele selliste humaanravimite müük, mille toimeaineks on 50 mg tramadooli, aga kui tegemist on mistahes teistsuguses mahus narkootilist toimeainet tramadooli sisaldava ravimiga, siis Ravimiametit selline narkootikumi müük ja veterinaarne kasutamine ei huvita ning Ravimiamet selle üle mitte mingisugustki sisulist järelevalvet ega kontrolli ei teosta! Kuigi analoogne seisukoht on Ravimiametil ka sadade teiste veterinaarias kasutatavate humaanravimite osas, siis Ravimiameti kergekäeline suhtumine narkootikumide ja psühhotroopsete ainete võimalikku väärkasutamisse jääb täielikult arusaamatuks. Kui Ravimiametit narkootiliste veterinaarravimite edasine käekäik ei huvita ja ta nende kasutamist ei kontrolli, siis pole mitte kuidagi tagatud, et need ei jõua ringiga tagasi inimtervishoidu! Ravimiameti ja mistahes muu kolmanda isiku võimalik ettekääne antud narkootilise humaanravimi müügi ja veterinaarse kasutamise lubatavuse küsimuses, et puudub suukaudne veterinaarravim, mis toimeainena sisaldab mingis muus hüpoteetilises koguses tramadooli, on ühtaegu nii naeruväärne kui ka meditsiinilises mõttes ilmselgelt sisutu. Milline meditsiiniline põhjendus saaks antud juhul üleüldse olla nt 25 mg, 75 mg, 100 mg, 150 mg jms koguses tramadooli sisaldava humaanravimi veterinaarsel kasutamisel? Olukorras, kus veterinaarravim ongi spetsiaalselt välja töötatud raviannuse suuruse muutmise võimalusega, siis ilmselgelt puudub mistahes põhjendus analoogse toimeaine suurusega humaanravimi kasutamiseks! Oleks ju absurdne, kui veterinaarravimitootjad peaksid hakkama eraldi tootma poole milligrammi kaupa järjest suureneva toimeaine sisaldusega veterinaarravimeid ning veel eraldi taotlema sellistele veterinaarravimitele müügiloa.  Clavaseptin (toimeaine amoksitsilliin ja klavulaanhape; toimeaine sisaldus: sõltuvalt ravimi suurusest 50, 62,5, 250 või 500 mg kas 40/50/200/400 mg amoksitsilliini ja 10/12,5/50/100 mg klavulaanhapet; ravivorm: suukaudne, tableti kujul). Clavaseptin on antibiootikum, mida veterinaarias kasutatakse amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsioonile tundlike 4 mikroorganismide põhjustatud põletike ja infektsioonide raviks. Ka Clavaseptini puhul on ravimi omaduste kokkuvõttest nähtuvalt ravimi täpse annustamise tagamiseks ette nähtud võimalus jagada tablett kaheks võrdseks osaks ning antud veterinaarravim on samuti tootja poolt välja töötatud eeldusel, et vajaliku annuseni jõudmine tähendab vajadusel tableti poolitamist või mitme tableti korraga manustamist. Veterinaaria eripäradest tingituna on tihti paraku nii, et olemasolev müügiloaga veterinaarravim ei vastagi analoogsele humaanravimile 100%liselt. Nii on iseenesest mõistetav, kuivõrd inimese ja looma füsioloogia on erinevad ja sestap on ka neil esinevad haigused liikide eripärasid arvesse võttes mõneti erinevad. Seetõttu on veterinaarravimi väljatöötamisel arvestatud loomade ja eri loomaliikide eripäradega ning veterinaarravimid ongi juba oma olemuslikult mõneti erinevad inimtervishoius kasutatavatest ravimitest. Üheks probleemseimaks veterinaarias kasutatavaks humaanravimiks on antibiootikum Augmentin ja selle analoogid (toimeaine amoksitsilliin ja klavulaanhape; toimeaine sisaldus: sõltuvalt ravimi suurusest nt Augmentin 500 ja 1000 mg puhul vastavalt 500/875 mg amoksitsilliini ja 125/125 mg klavulaanhapet; ravivorm: suukaudne, tableti kujul). Inimtervishoius üldtuntud antibiootikumi Augmentin ja selle analooge kasutatakse veterinaarses praktikas kahjuks sisuliselt kirvemeetodil igasuguste põletike ja infektsioonide raviks. Sellise kasutuspraktika olemasolu on meile eelnevalt kinnitanud ka PTA (endine VTA) ja Ravimiamet. Augmentin´ile üks-üheselt analoogsed on ka humaanravimid Amoksiklav ja Betaklav. Clavaseptin´i 500 mg toimeaine sisaldus ei vasta 100%liselt Augmentin´i 500 mg toimeaine sisaldusele, kuna veterinaarses müügiloaga ravimis on amoksitsilliini 100 mg ja klavulaanhapet 25 mg vähem. Ka Clavaseptin´i 500 mg kahe tableti toimeaine sisaldus ei vasta 100%liselt Augmentin´i 1000 mg toimeaine sisaldusele, seejuures veterinaarses müügiloaga ravimis on amoksitsilliini 75 mg vähem ja klavulaanhapet 75 mg rohkem. Kas sellest, kui müügiloaga veterinaarravimis on mõnda toimeainet mingil vähesel määral rohkem või vähem, peaks järeldama, et veterinaarravim ei toimi vastavalt müügiloale? Või peaks see tähendama seda, et mistahes väikseimgi toimeaine erinevus annab a priori ettekäände humaanravimi eelistamisele, lubatavusele ja kasutamise meditsiinilisele põhjendatusele? Kui vastavalt Clavaseptin´i ravimi omaduste kokkuvõttele kombineerida üks tablett Clavaseptin 500 mg ja pool tabletti Clavaseptin 250 mg, siis vastab toimeainete amoksitsilliini ja klavulaanhappe sisaldus ka 100%liselt Augmentin 500 mg sisaldusele – kuna sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg 15 ei välista veterinaarravimi kombineerimist, siis kas Ravimiamet ei peaks sellest tulenevalt keelama hulgimüügi korras veterinaararstidele Augmentin 500 mg väljastamise? Meie hinnangul on sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sätestatu mõttest lähtuvalt lubamatu hulgimüügi korras väljastada humaanravimit, kui analoogsel veterinaarravimil on müügiluba. Meie hinnangul tuleb Ravimiametil antud küsimuses lähtuda ka sätte eesmärgist ja mõttest, mitte üksnes mingist arusaamatult kitsast tõlgendusest. Pealegi, keeleliselt ja antud juhul kontekstist lähtuvalt ei ole sõna „vastav“ („vastava toimeaine, toimeaine sisalduse ja ravivormiga“) ilmtingimata samatähenduslik sõnaga „sama“. Ka Ravimiamet enda meditsiinilise eriharidusega eksperdid on eravestlustes meile kinnitanud, et tegelikkuses ja üldreeglina on meditsiiniliselt põhjendamatu eristada sama ravivormi ja toimeaine (ning toimeaine doseerimise võimalusega) müügiloaga veterinaarravimeid müügiloata ravimitest, mille toimeaine sisaldus võib mingis väheses ja ebaolulises ulatuses olla erinev. Nii näiteks on ülalesitatud näitena toodud ravimi Augmentin puhul meditsiiniliselt põhjendamatu Augmentin 500 mg eelistamine müügiloaga veterinaarravimile Clavaseptin 500 mg. Nii näiteks on samavõrd põhjendamatu ka süstelahusena 2 mg/ml toimeainet sisaldava müügiloata ravimi eelistamine süstelahusena 4 mg/ml toimeainet sisaldavale müügiloaga ravimile – kui sellise müügiloata ravimi kasutaja eesmärgiks ongi manustada patsiendile 2 ml müügiloata ravimit ja sellega saavutada raviannus 4 mg/ml ning n-ö kõrvale hiilida müügiloaga ravimi kasutamise kohustusest, siis sõltumata meditsiinilise erihariduse olemasolust on igale mõistlikule kolmandale isikule selge, et tegelikkuses on 2 mg/ml toimeainet sisaldava müügiloata ravimi eelistamine ja kasutamine meditsiiniliselt sisutu ja põhjendamatu! Viimase näite puhul: ettekääne, et puudub 2 mg/ml toimeainet sisaldav 5 müügiloaga ravim on otsitud, põhjendamatu ja meditsiiniliselt küündimatu, kuna sama hästi võib patsiendile manustada 0,5 ml müügiloaga ravimit, et saavutada raviannus 2 mg/ml! Tegelikkuses Ravimiamet teab suurepäraselt, et igasugune sisuline põhjendus Augmentin´i jt analoogsete humaanravimite kasutamiseks veterinaarias puudub. Sama hästi mõistab Ravimiamet analoogsete humaan- ja veterinaarravimite puhul tegelikkuses, et nende toimeaine sisalduse väike erinevus on humaanravimi eelistamisel ja kasutamisel meditsiiniliselt ilmselgelt sisutu ja ainetu. Kuid teemaga sisulise tegelemise asemel on Raviamet üksnes viidanud oma senisele ja sealjuures põhjendamatule tõlgenduspraktikale ning osundanud näpuga PTA järelevalvepädevusele. Ravimiameti osundatud hoiaku eluliseks tagajärjeks on paraku aga inimtervishoius kasutamiseks mõeldud antibiootikumide suuremahuline ja aastatega järjest progresseeruv väärkasutamine veterinaarias. Lisaks Ravimiameti õigusele keelata veterinaarias humaanravimite müük, kui on olemas vastav veterinaarravim, on Ravimiametil ka kohustus kontrollida hulgimüüjate poolt humaanravimite väljastamise nõuetelevastavust ning müügist ja nn off-label kasutamisest teavitamise õiguspärasust. Nii on Ravimiametil õigus ja kohustus kontrollida, kas humaanravimite müügiloa hoidja on kogunud teavet ravimi müügiloale mittevastavast kasutamisest ning selle nõuetekohaselt dokumenteerinud (ravimiohutus). Ülalosundatust nähtuvalt on Ravimiametil olemas pädevus ja kõik võimalused veterinaarias humaanravimite väärkasutamise piiramiseks. Ravimiameti poolt veterinaararstile ravimite hulgimüügi korras humaanravimite väljastamise põhjendatud piiramine on kahtlematult ka kõige lihtsamaks ja efektiivsemaks meetodiks kõnealuse küsimuse lahendamisel. Kui Ravimiameti arvates tuleks selleks kaasajastada sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-t 15, siis oleme korduvalt teinud Ravimiametile sellekohase ettepaneku. Nii oleme arutanud, et Ravimiametil võiks olla diskretsiooniõigus õigusnormis sätestatud „toimeaine sisalduse“ ulatuse küsimuses või jätta „toimeaine sisalduse“ tingimus üldse sättest välja. Ilmselt üksnes Ravimiamet teab, kas meie ettepanekud on jäänud lihtsalt tähelepanuta, ametkondadesse toppama või on seda peetud ebavajalikuks, aga igal juhul on seda teemat juba üle 10.a edukalt ignoreeritud. Ülaltoodust sõltumata on Ravimiametil aga õigus selles, et ravimiseaduse kohaselt on PTA selleks järelevalveorganiks, kes peaks teostama riiklikku järelevalvet veterinaarias humaanravimite kasutamise üle ja menetlema väärteona humaanravimite kasutamise võimalikke rikkumisi. Kui 30.06.2017 pöördumises tegime etteheiteid veterinaarias humaanravimite kasutamise kontrollimatuse ja järelevalve ebapiisavuse küsimustes, siis sellele saadetud vastuses1 avaldas maaeluminister lootust, et [usutavasti on] ravimi valiku mõjutamisel enam abi tõhusast ja suunatud järelevalvest ning teavitustööst. […] Veterinaar- ja Toiduamet on oma ülesannete paremaks täitmiseks muutuste teel, korraldades ümber on struktuuri üle Eesti ning ajakohastades tegevuspraktikaid.“ Meie 30.06.2017 pöördumise järgselt VTA-le (s.o tänasele PTA-le) saadetud 24.08.2017 märgukirjas nr 7.1-2/5391-8 andis maaeluminister antud ametiasutusele selgesõnalised ja ka igale keskmisele isikule mõistetavad juhised veterinaarias ravimite kasutamise üle järelevalve teostamiseks, mh:  „alustada vajadusel järelevalvemenetlust koostöös Ravimiametiga müügistatistikat jm sisendit arvestades nimetatud ravimeid [(konkreetselt Augmentin´i, aga ka teisi inimtervishoius kasutatavaid ravimeid)] omandanud veterinaararstide suhtes“;  „korraldada ravimite kasutamise järelevalve ravimiseaduse, veterinaarkorralduse seaduse ning nendega seotud määruste kohaselt nii, et järelevalve on võimalik ravimite kasutamise kõigi nõuete üle, sh ravimite valiku põhjendatus“;  „teha ravimite kasutamise järelevalves, veterinaararstide ning järelevalveametnike kompetentsi osas järjepidevad koostööd Ravimiametiga, nt regulaarsed ühised kontrollid, 2 korda aastas saadava sisendi arvestamine järelevalve kavandamisel, teavitused ja koolitused.“ 1 24.08.2017 vastuskiri nr 7.1-2/5391-9. 6 Maaeluministri eeltoodud märgukirja järgselt, s.o 2017.a augustist arvates, võinuks eeldada, et hakkab vähenema selleks hetkeks juba niigi suuremahuliseks kasvanud humaanravimite väärkasutamine veterinaarias? Paraku ei vasta selline eeldus ligilähedaseltki tegelikkusele. Nii müüsid humaanravimite hulgimüüjad Ravimiameti peetava ametliku ja kontrollitud statistika (Humaanravimite müük veterinaararstidele) kohaselt veterinaararstidele inimtervishoius kasutatavat ja meie 30.06.2017 kirjas eraldi esiletoodud antibiootikumi Augmentin oraalselt manustatavas vormis alljärgmiselt:  2010.a müüdi kokku 1 273 pakendit;  2017.a müüdi kokku 3 283 pakendit; ja  2019.a müüdi kokku 4 277 pakendit. On ümberlükkamatu fakt, et Ravimiameti kontrollitud ja avaldatud andmetest nähtuvalt on 10 aastaga Augmentin´i kasutamine veterinaarias põhimõtteliselt 4-kordistunud! Ainuüksi 3 aasta jooksul 2017-2019.a suurenes Augmentin´i kasutamine veterinaarias märkimisväärselt pea 1 000 pakendi võrra ning kogutarbimine kokku ca 25%!!! Olukorras, kus veterinaarravimite turul on olemas üle 10 erineva müügiloaga veterinaarravimi, mille toimeaineks on amoksitsiliini ja klavulaanhappe kombinatsioon, puudub mistahes põhjendus ning eluline usutavus, et 2019.a esines Eestis 4 277 erandlikku meditsiinilist juhtumit, mille puhul oli veterinaarias humaanravimi eelistamine ja kasutamine justkui meditsiiniliselt põhjendatud ning häda- vajalik. Siinkohal on mainimisväärt, et antibiootikum Augmentin on üksnes üks konkreetne näide sadade humaanravimite hulgast, mida veterinaarias ilmselgelt väärkasutatakse. Ravimiameti ametliku statistika kohaselt müüdi veterinaararstidele 2020.a tableti vormis muuhulgas ka 2 854 pakendit Amoksiklav´i ning 322 pakendit Betaklav´i – jääb arusaamatuks ja uskumatuks, kas 2020.a esines üle 3 000 „erandliku“ meditsiinilise juhtumi? Meile jääb ühtlasi täiesti mõistetamatuks, kas ja kuidas saab maaeluministri viidatud „tõhusa ja suunatud järelevalve ja teavitustöö“ tagajärjeks veterinaarias olla humaanravimite, muuhulgas antibiootikumide, ilmselgelt jätkuv väärkasutamine ja sellise väärkasutamise märkimisväärne suurenemine? Või tähendabki tõhus ja suunatud järelevalve antud juhul Augmentin´i jt analoogsete antibiootikumide veterinaarias järjest suurenevat kasutamispraktikat? Puutuvalt veterinaarias humaanravimite kasutamise küsimuses PTA teostatava riikliku järelevalve ebapiisavusse ja -tõhususse, saab lühidalt öelda veel alljärgmist:  Kui maaeluministri poolt meile saadetud 24.08.2017 vastuses selgitati, et veterinaararstide tegevust (sh nende poolt humaanravimite kasutamist) kontrollitakse ühe korra 3 aasta (!) jooksul, siis tegelikkuses on selge, et selline järelevalve ei saagi olla sisuline, tõhus ega toimiv, vaid saabki piirduda üksnes pealiskaudse vormikontrolliga. Kui PTA-poolne riikliku järelevalve teostamise ebapiisavus tuleneb haldusressursi puudumisest, siis inimlikult võib see olla mõistetav, kuid õiguslikus mõttes on järelevalvefunktsiooni täitmatajätmisel aja- ja inimressursi puudumisele tuginemine lubamatu. Samavõrd arusaamatult võiks ju politsei jätta mõne teo uurimata ettekäändel, et selle uurimiseks uurijaid ja ajaressurssi pole? Olgugi, et PTA teatel2 2019.a arvates on „kontrollplaan riskipõhine ning tsentraalne“, siis PTA enda andmed näitavad ka sellise kontrollplaani ebatõhusust antud küsimuses (vt lisa). Nii teatas PTA (endine VTA) ise 2020.a novembris, et ravimi kasutamise nõuete rikkumise osas 2019.a mitte ühtegi (!) ettekirjutust ei tehtud ning 2020.a tehti ettekirjutusi kokku 1 (vähemasti 2020.a novembrikuu seisuga)! Kas sellest saab järeldada, et 2019.a veterinaararstidele müüdud 4 277 pakendi Augmentin´i küsimuses olid kõik 4 277 võimalikku ravijuhtu PTA kinnitusel meditsiiniliselt põhjendatud ja kontrollitud? Ja 2020.a kasutatud üle 3 000 pakendi Amoksiklav´i ja Betaklav´iga seotud „erandlikud“ ravijuhud olid samuti meditsiiniliselt põhjendatud? Ka juhul, kui arvates 2019.a on PTA teostatav järelevalve olnud kuidagi suunatum, siis 2 Vt PTA (endise VTA) poolt koostatud ja veterinaararstidele edastatud 2020.a infopäeva materjalid „Nõuded tegevusloaga veterinaararsti erialasele tegevusele ja järelevalve selle üle“. 7 Ravimiameti andmeid arvestades on selge, et sellisel järelevalvel pole olnud mistahes tulemust humaanravimite võimaliku väärkasutamise ärahoidmisele.  PTA (endine VTA) on ise 2020.a infopäeva materjalides selgesõnaliselt kinnitanud, et PTA tegelikkuses ei saavatki kontrollida veterinaararsti ravi, diagnostilise ja muude menetluste arvestust. Seda kummastaval põhjusel, et selles küsimuses polevat vorminõudeid jätkuvalt kehtestatud. PTA selgitab veterinaararstidele seejuures, et „soovitatav on aga üles kirjutada, pildistada või muul moel salvestada, [mh] läbivaatuse tulemused, diagnoos ja ravimivaliku põhjendatus“. Jääb loogiliselt täiesti mõistetamatuks, kuidas peaks PTA üleüldse kontrollima veterinaarias humaanravimi kasutamise meditsiinilist põhjendatust, kui selliseks kontrollimiseks puuduvad lähteandmed? Kui järelevalve teostajal tegelikkuses puudub võimalus kontrollida ja jälgida raviotsuse kujunemist, sh seda, kuidas on looma läbivaatuse ja uuringute tulemustest ning nendele vastavast diagnoosist lähtudes jõutud sobiva ja vajaliku (humaan)ravimini, siis on selge, et polegi võimalik teostada tõhusat ja toimivad järelevalvet sellise (humaan)ravimi meditsiinilise põhjendatuse küsimuses. Kui PTA aga riikliku järelevalve teostamisel on senini lähtunud ja ka edaspidi tulevikus lähtub üksnes veterinaararstide kontrollimatutest ja kord 3 aasta jooksul esitatavatest selgitustest, siis selline järelevalve teostamise viis oleks ju ühtaegu nii kummastav, sisutu kui ka tautoloogiline. See ju tähendaks PTA asumist kummitempli rolli ning väidetava „tõhusa ja toimiva riikliku järelevalve“ tulemuseks oleks ainetu nentimus, et veterinaararsti A raviotsustega on kõik korras, kuna veterinaararst A ise nii väitis? Sellises olukorras võiks PTA ju mõne isiku suhtes ka väärteomenetluse lõpetada samavõrd absurdse põhjendusega, selgitades, et väärtegu pole toime pandud, kuna selles kahtlustatav isik niimoodi väidab? Samuti jääb täiesti arusaamatuks, miks on PTA 2017.a arvates ignoreerinud maaeluministri juhiseid, mille kohaselt tuleb PTA-l vajadusel korraldada järelevalve selliselt, et oleks võimalik teostada tõhusat järelevalvet veterinaarias ravimi kasutamise kõigi nõuete üle, sh ravimite valiku põhjendatuse küsimuses. Kui siinkohal on tegemist õigusaktide lüngaga, siis on ammu viimane aeg sellise tegematajätmise reguleerimiseks.  PTA seisukohad ülalosundatud kaskaadi regulatsiooni tõlgendamisel on läbi aastate teinud küll märgatavalt positiivse arengu, kuid on jätkuvalt ebaselged. Nii on tervitatav, et meie 10.a töö tulemusena ei pea PTA (s.o endine VTA) looma tervisest tulenevaks meditsiiniliseks põhjuseks enam seda, mitu eurot rohkem või vähem mõni ravim maksab. Kuid meile ja ilmselt ka keskmisele mõistlikule isikule jääb arusaamatuks, miks veel 2020.a peeti PTA poolt looma tervisest tulenevaks meditsiiniliseks põhjuseks loomaomaniku tervist (sh milline on loomaomaniku vanus, töövõime jms). Kui PTA esitas oma 2020.a infopäeva materjalides veterinaararstidele sellist informatsiooni, siis loodetavasti ei saa seda käsitleda üleskutsena humaanravimite väärkasutamiseks veterinaarias ja PTA ikkagi mõistab kaskaadi korrektse tõlgendamise ja rakendamise olulisust ja vajalikkust. Veterinaarias humaanravimite väärkasutamise küsimuses PTA-poolse riikliku järelevalve teostamise mõningatele puudustele vaatamata oleme veendunud, et PTA on siiski täitnud järelevalveülesandeid oma parimatele erialastele teadmistele ja võimetele tuginedes ning ressursse arvestades tõhusaimal võimalikul viisil. PTA teostatav järelevalve veterinaararstide tegevuse üle paraku möödapääsmatult kompab veterinaarmeditsiinieetika, veterinaararstide pädevuse ning raviotsuste diskretsiooni piire, mistõttu sellise mitmekülgse ja aeg-ajalt ka vastuolulise valdkonna üle ongi üksikjuhtumi tasandil keeruline tõhusa ja toimiva riiklik järelevalve teostamine. PTA-poolse järelevalve üheks probleemseimaks aspektiks ilmselt on veterinaararstide raviotsuste meditsiinilise põhjendatuse kontrollimine ja sellele hinnangu andmine ning praktikas ei pruugi üksikjuhtumile hinnangu andmine alati olla meditsiiniliselt ja õiguslikult üheseltmõistetav. On selge, et veterinaararstidel on mitte üksnes seadusest tulenev pädevus, vaid ka arstieetikast tulenev õigus ja kohustus looma huvidest ja looma tervisest tulenevalt asjakohaste ja põhjendatud raviotsuste tegemiseks. Samavõrd selge on aga ka see, et veterinaararsti tehtavad raviotsused peavad põhinema üksnes arsti professionaalsel ja põhjendatud diskretsiooniotsusel, mitte mingil 8 subjektiivsel suvaotsustusel. Kui veterinaararst esitab humaanravimi kasutamiseks mingi suvalise ja näilise ettekäände, siis kas sellise formaalse põhjenduse olemasolu möönmisega PTA järelevalvefunktsioon piirnebki või peaks PTA sellisel juhul ikkagi kontrollima ja hindama humaanravimi veterinaarse kasutamise üksikjuhtumi sisulist põhjendatust? Nii näiteks oleks ju naeruväärne arvata, et veterinaararst ei leia ettekäänet oma otsuse põhjendamiseks, ka juhul, kui tegelikult põhineks raviotsus täiesti mittemeditsiinilisel suval (s.o harjumusel, mugavusel, kõhutundel või loomaomaniku intellektuaalsel/ealisel võimekusel). Kui veterinaararst erialaspetsialistina aga otsustab, et konkreetsel üksikjuhul on kõiki asjasse- puutuvaid asjaolusid ja uuringuid arvesse võttes ikkagi vajalik humaanravimi manustamine ning kaskaad ei välista humaanravimi erandkorras kasutamist, siis kuidas peaks PTA hindama spetsialisti põhjendust üksikjuhtumi järelevalvekontrolli raames ning millistest kaalutlustest lähtuvalt saaks PTA üldse seada kahtluse alla spetsialisti raviotsuse? Kui aga PTA jätab humaanravimi kasutamise meditsiinilisele põhjendatusele kohase õigusliku ja meditsiinilise hinnangu andmata, siis sellise tegevusetuse tagajärjeks ongi ülalosundatud „4 277 erandlikku meditsiinilist juhtumit“ aastas. Kuigi maaeluminister selgitab, et „kutsetegevuse loaga veterinaararstil on pädevus teha iseseisvaid otsuseid looma ravimisel õigusaktide, kutse-eetika ja hea veterinaarse tava piires ning ta peab olema valmis neid vajadusel põhjendama“ ja Ravimiamet nendib, et „[kaskaadi rakendamisel] saab tegemist olla üksnes väga erandliku olukorraga arvestades veterinaararsti [poolt] esitatud meditsiinilist põhjendatust“, siis sellised seletused on sisutud ega anna vastust, millistel juhtudel on humaanravimi veterinaarne kasutamine kaskaadi järgi meditsiiniliselt „ja erandlikult“ põhjendatud ja millistel juhtudel mitte. Ka õigusaktidest tulenevalt jääb ebaselgeks, millistest kaalutlustest peaks PTA oma järelevalveülesannete teostamisel lähtuma humaanravimi veterinaarias kasutamise meditsiinilise põhjendatuse hindamisel ja kuhu peaks tõmbama piiri humaanravimi kasutamise õiguspärasuse ja keelatuse küsimuses. Veterinaararsti diskretsioonina tehtavate raviotsuste meditsiinilise põhjendatuse hindamise kontekstis võib jällegi asjakohase ja klassikalise näitena esile tuua antibiootikumi Augmentin / Amoksiklav / Betaklav väärkasutamise veterinaarias. Vaatamata mõne erakordse hüpoteetilise üksikjuhtumi meditsiinilise põhjendatuse hindamise keerukusele, siis kas sellise antibiootikumi kasutamine veterinaarias saakski üleüldse olla üldreeglina meditsiiniliselt põhjendatud juhul, kui on olemas sama toimeainet sisaldavad müügiloaga veterinaarravimid? Kuigi veterinaararstid on praktikas toonud igasuguseid ettekäändeid Augmentin´i 1000 mg kasutamiseks, sh õigustanud selle n-ö off-label kasutamist sellega, et „puudub ühe tabletina manustatav müügiloaga veterinaarravim“, „kogemusest lähtudes mõjub üksnes ja ainult Augmentin´i 875 mg amoksitsilliini ja 125 mg klavulaanhappe kombinatsioon üleüldse kuidagi paremini“ ja „konkreetne loom sööb Augmentin´i meeleldi“, siis sellised põhjused on meditsiinilise põhjendusena ilmselgelt ainetud. Tegelikkuses on ju ilmne, et amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsiooni sisaldavad antibiootikumid mõjuvad sellisele kombinatsioonile tundlikele mikroorganismidele sõltumata sellest, kas tegemist on veterinaar- või humaanravimiga, ja kui mingist põhjusest tingituna on haiguse raviks vajalik suurema raviannuse saavutamine, siis saab loomale manustada ju ka mitu tabletti müügiloaga veterinaarravimit. Kui aga veterinaarravim sisaldab sama toimeainet ning mitme tableti manustamisega saavutatakse haiguse raviks vajalik raviannus, siis mis tähtsust ja tähendust omab meditsiinilise põhjendatuse küsimuses asjaolu, et veterinaarravimiga võrreldes on Augmentin´i 500 mg või 1000 mg toimeainete sisaldus vähesel määral teistsugune? Ilmselgelt on eeltoodud põhjustel antibiootikumi Augmentin /Amoksiklav / Betaklav veterinaarne kasutamine juba eelduslikult täiesti põhjendamatu. Ka kaskaadi kohaselt peaks müügiloaga veterinaarravimi puudumisel kasutama analoogset ehk lähedast veterinaarravimit ja alles sellise veterinaarravimi puudumisel on looma tervisest tuleneval erandlikul põhjusel lubatud humaanravimi kasutamine. Nii näiteks puudub mistahes kahtlus, et amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsiooni kasutamist tingiva ravi korral on Augmentin´i 1000 mg kasutamine lubatud üksnes juhul, kui Clavaseptin või muu müügiloaga analoogne veterinaarravim pole mingil põhjusel kättesaav. Mööname, et ravimite valdkond on mitmekülgne ja aeg-ajalt ka vastuoluline, ravimitega seotud pädevused, sh järelevalvepädevus, kohustused ja õigused, jagunevad ametite ja erinevate huvidega 9 asjakohaste osapoolte vahel. Tuleb ka nentida, et mida konkretiseeritumalt PTA veterinaararstide poolt humaanravimi kasutamise õiguspärasust kontrollib, seda keerulisem võib mõnele üksikjuhtumile kohase õigusliku ja meditsiinilise hinnangu andmine olla. Seetõttu on meie hinnangul veterinaarias kasutatavate humaanravimite väärkasutamise tõkestamisel sobivaks, vajalikuks ja proportsionaalseks meetodiks humaanravimi kasutamise nn meditsiinilise põhjendatuse reguleerimine üldjuhtumi tasandil, sarnaselt müügiloata humaanravimi kasutamisele. Seda saab teha Ravimiamet, kellel on pädevus, õigus ja võimalus reguleerida üldjuhtumi tasandil, milliseid ravimeid võib hulgimüüja üldse veterinaararstile väljastada ja milliste humaanravimite kasutamine veterinaarias on üldreeglina põhimõtteliselt lubatud. Kahtlemata on hulgimüügi tasandil võimaliku humaanravimite väärkasutamise ärahoidmine kõige mõistlikumaks, lihtsamaks ja efektiivsemaks meetodiks antud küsimuse lahendamisel ja selliselt on antud küsimus lahendatud muuhulgas paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kuna veterinaararstidele jääb jätkuvalt kaskaadi kasutamise õigus, siis ei saa selline lahendus veterinaararstide õiguspäraseid ja põhjendatud otsuseid ega loomade efektiivset ja näidustatud ravi mõjutada ega häirida. Kui peakski erandlik üksikjuhtum esinema, siis jaemüügi korras väljastatakse humaanravimeid veterinaarretsepti alusel ka üldapteegist. Meenutame, et kui 2017.a kordasime oma varasemat3 ettepanekut veterinaarias humaanravimite kasutamise lubatavuse küsimuses müügiloata ravimite loamenetlusega analoogse menetluse kehtestamiseks, siis sellist ettepanekut pidas maaeluminister millegipärast ebavajalikuks ja viitas veterinaarias humaanravimite väärkasutamise võimaliku lahendusena „tõhusale ja suunatud järelevalvele“. Ravimiameti ametlikust statistikast nähtuvalt on aga paraku vastuvaidlematu, et maaeluministri viidatud meede veterinaarias humaanravimite väärkasutamise ärahoidmist tegelikkuses ei mõjuta ning meie ettepaneku tagasilükkamise tulemuseks veterinaarias on humaanravimite väärkasutamise järjepidev ja kontrollimatu suurenemine. Nagu juba 2010.a ja 2017.a, oleme ka täna jätkuvalt seisukohal, et üksnes üksikjuhtumi järelevalvekontrolli või veterinaararstide n-ö eneseregulatsiooni raames pole antud küsimuses võimalik jõuda toimiva ja tõhusa lahenduseni. Tänased ametlikud andmed näitavad selgelt ka seda, et meie 2010.a ja 2017.a pessimistlikud ennustused, mida Ravimiamet, PTA, Sotsiaalministeerium ja maaeluminister tollal ei uskunud, on paraku täitunud. Meie hinnangul järeldub ülalosundatud põhjendustest ja Ravimiameti ametlikust statistikast üheselt, et ilma struktuursete, sisuliste ja õiguslike muutusteta on humaanravimite väärkasutamise edukas piiramine antud juhul välistatud ning kui me teemat jätkuvalt ignoreerime, siis oleme 10 aasta pärast (aga tõenäoliselt isegi varem) olukorras, kus inimtervishoius kasutatavate ravimite kasutamine veterinaarias on mitmekordistunud. Meie ettepanek veterinaarias humaanravimite kasutamise lubatavuse küsimuses müügiloata ravimite loamenetlusega analoogse menetluse kehtestamiseks on jätkuvalt aktuaalne ja asjakohane. Sealjuures oleks ühiskonna ja erialaorganisatsioonide tasandil, nagu Eesti Loomaarstide Ühingus või Eesti Väikeloomaarstide Seltsis, võimalik leppida kokku, millise humaanravimi kasutamine veterinaarias on meditsiiniliselt vajalik ja põhjendatud ning esitada selline kokkulepe Ravimiametile hindamiseks. Selline kokkulepe ei kahjustaks ega saakski kuidagi kahjustada veterinaararstide pädevust või piirata õiguspäraste raviotsuste tegemist. Küll aga võimaldaks sellise ühiskondliku ja Ravimiameti hinnatava kokkuleppe täitmine tõhusamalt piirata veterinaarias humaanravimite väärkasutamist. On diskussiooni kohaks, kas üldjuhtumi tasandil humaanravimite väärkasutamise vähendamine saavutada läbi sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sätestatu täpsustamise või mõnel muul moel, kuid loodetavasti on kõigile käesoleva pöördumisele osapooltele ülalesitatust tulenevalt selge, et senine olukord enam jätkuda ei saa. Veterinaarias aastatega järjest suurenev ja juurduv humaanravimite väärkasutamise praktika on veterinaarravimitootjate jaoks ületanud igasuguse valuläve ning mistahes mõistlikkuse ja taluvuse piiri. Seejuures jääb täiesti arusaamatuks, miks me peame aastaid ja aastaid paluma, et riik looks veterinaarturul osalejate poolt õigusaktide 3 Oleme sellist ettepanekut varasemalt arutanud ka Ravimiameti, VTA ja Sotsiaalministeeriumiga ning 2017.a täiendavalt maaeluministriga. 10 kohase täitmise tagamiseks tõhusa ja toimiva regulatsiooni ning teostaks õigusaktide täitmise üle efektiivset kontrolli, samas kui riigiasutused antud küsimuses lahenduste leidmise ja vastutamise asemele üksteisele n-ö näpuga näitavad ning peitust mängivad. Millegi muuga pole võimalik seletada veterinaarias aastast-aastasse jätkuvat ja järjest suurenevat humaanravimite ebaeetilist ja põhjendamatut kasutuspraktikat ja asjaolu, miks riigiasutused, olles enda sõnutsi probleemist juba pikemat aega teadlikud, kõnealuse küsimuse lahendamiseks midagi ette ei võta. Oletatavasti mõistate ülalosundatud probleemi tõsidust, mis mõjutab niivõrd olulisi eluvaldkondi nagu toiduohutus, loomade heaolu, ravimite kättesaadavus, inimeste tervis ja mikroobide resistentsus? On ilmselge, et veterinaarias humaanravimite suuremahulise turustamise talumise möödapääsmatuks tagajärjeks on veterinaarravimite turul niigi piiratud toodete valiku kahanemine, kuna müügiloa hoidjad pole väiksest ja järjest vähenevast turust huvitatud, sh huvitatud uutest investeeringutest ja uute veterinaarravimite turustamisest Eestis. See omakorda viib veterinaarse abi kättesaadavuse, elukvaliteedi, töökohtade ning Eesti majanduse konkurentsivõime vähenemiseni. Lõpetuseks veel markantselt niipalju, et ka Ravimiameti enda ravimiohutuse spetsialist, mikroobide resistentsuse töörühma töö raames, on viidanud töörühma e-kirjas, et tulevikus tuleb „rohkem tähelepanu koondada [sellele, et] humaanravimitest kasutatakse päris suures koguses suukaudset amoksitsilliini, samuti doksütsükliini, sulfametoksasooli ja mõningaid muid antibiootikume, mis on veterinaarravimina Eestis saadaval ja kasutuses“ ning humoorikalt veel, et „veterinaararstidele oleks vaja selgitada, et kõik neile müüdud ravimid arvestatakse kui kasutamine loomadel; st ka iseenda tarbeks tellitud ravimid arvestatakse kui kasutamine loomadel. Kui tuua näiteid kõikide veterinaararstidele müüdud humaanravimite alusel, siis tõesti ei kujuta ette loomi imemas Faringodol tablette või joomas kuuma Coldrex teed“. Ülalesitatust lähtudes ja juhindudes õigusaktides sätestatust, palume 1) Maaeluministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil tellida audit sõltumatu hinnangu saamiseks veterinaarias humaanravimi kasutamise probleemide kohta, sh õigusliku regulatsiooni ja järelevalve kitsaskohtade osas; 2) Sotsiaalministeeriumil analüüsida, kas sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sätestatu vajaks ülalosundatud põhjendusi arvestades muutmist ja kas inimtervishoius kasutatavate ravimite kasutamist veterinaarias on väärtarvitamiste ärahoidmise eesmärgil põhjendatud reguleerida üldjuhtumi tasandil Ravimiameti poolt; 3) Põllumajandus- ja Toiduametil:  selgitada, miks ja millisel meditsiinilisel põhjendusel (olukorras, kus on samaks otstarbeks olemas erinevad müügiloaga veterinaarravimid) turustatakse Eestis veterinaarvaldkonnas jätkuvalt suuremahuliselt Augmentin/Amoksiklav/Betaklav´i;  selgitada, kas üldse ja mida on Põllumajandus- ja Toiduamet teinud (sh järelevalvemenetlused) inimtervishoius kasutatavate ravimite veterinaarse väärkasutamise tõkestamiseks;  teatada, mitu väärteomenetlust viis Põllumajandus- ja Toiduamet läbi Augmentin/ Amoksiklav/Betaklav´i väärkasutamise uurimiseks 2019.a ja 2020.a.;  teatada, mitut Augmentin/Amoksiklav/Betaklav´i veterinaarse kasutamise juhtu Põllumajandus- ja Toiduamet 2019.a ja 2020.a. kontrollis;  edastada meile andmed veterinaararstide poolt 2019.a kasutatud 4 277 pakendi suukaudselt manustatava Augmentin meditsiinilisest põhjendusest. Palume siinkohal andmeid kõigi 4 277 pakendi osas ning ühtlasi palume küsitud põhjendused koondada statistikaks; 11  edastada meile andmed veterinaararstide poolt 2020.a kasutatud 2 854 pakendi Amoksiklav´i ning 322 pakendi Betaklav´i meditsiinilisest põhjendusest. Palume siinkohal andmeid kõigi pakendite osas ning ühtlasi palume küsitud põhjendused koondada statistikaks; 4) Ravimiametil:  selgitada, miks ja millisel meditsiinilisel põhjendusel (olukorras, kus on samaks otstarbeks olemas erinevad müügiloaga veterinaarravimid) turustatakse Eestis veterinaarvaldkonnas jätkuvalt suuremahuliselt ravimeid Augmentin / Amoksiklav / Betaklav;  selgitada, mida on Ravimiamet teinud (sh järelevalvemenetlused) Augmentin / Amoksiklav / Betaklav väärkasutamise tõkestamiseks;  teatada meile, mitu korda hulgimüüjad teavitasid 2019.a ja 2020.a müügiloa hoidjaid humaanravimi off-label kasutamisest (ravimiohutuse lepingute alusel) ning kas hulgimüüjad on kohaselt edastanud müügiloa hoidjatele ka sellise off-label kasutamise põhjused;  edastada meile andmed hulgimüüjate poolt 2019.a iga 4 277 pakendi suukaudselt manustatava Augmentin osas müügiloa hoidjatele saadetud teavituste kohta (sh ravimi müügiloale mittevastava kasutamise põhjenduste osas), samuti sama informatsioon 2020.a kasutatud 2 854 pakendi Amoksiklav´i ning 322 pakendi Betaklav´i kohta. Võimalusel palume küsitud andmed koondada statistikaks. Palume meid käesoleva pöördumise läbivaatamise tulemusest esimesel võimalusel informeerida, saates vastuse e-postile [email protected]. Lisatud PTA (s.o endise Veterinaar- ja Toiduameti) poolt koostatud 2020.a infopäeva materjalid. Lugupidamisega ja üksikasjaliku vastuse eest ette tänades /digitaalselt allkirjastatud/ Rasmus Kuklane MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit juhatuse liige Nõuded tegevusloaga veterinaararsti erialasele tegevusele ja järelevalve selle üle. Veterinaar- ja Toiduamet Loomatervise ja –heaolu osakond Eve Forsyth Kontrollvisiitide planeerimine • Enne 2019.aastat kontrolliti iga tegevusloaga veterinaararsti vähemalt üks kord 3 aasta jooksul. • Alates 2019.aastast kontrolliplaan riskipõhine ning tsentraalne • 2020 keskendume sigalatele ja piimakarjadele ning teostame 2019 ettekirjutuste järelkontrollid. Riskipõhine kontrollivalim 2020 • Kriitiliste antibiootikumide kasutajad (müügiandmed ravimite hulgimüüjatelt) • Suuremad EL lemmikloomapasside soetajad (müügiandmed passide hulgimüüjatelt) • Kaebused veterinaarteenuse kvaliteedi kohta • Puudulikud andmed veterinaararstide registris • Ravimsöödaretseptidega seonduvad küsimused • Lysthenoni ostmine ja kasutamine Ettekirjutused 2019.aastal, kokku 44 • 2 registri sissekannete ajakohastamist • 20 ravimiarvestuse nõudeid • 11 ravimite säilitamise nõudeid • 7 kõlbmatute ravimite käitlemise nõudeid • 2 narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite käitlemise eeskirja puudumist • 1 ravimite manustamist • 1 ravimite loomapidajale väljastamist puudutavat ettekirjutust. Ettekirjutused 2020 aastal, kokku 16 4 ravimiarvestuse nõudeid 3 ravimite säilitamise nõudeid 3 kõlbmatute ravimite käitlemise nõudeid 3 EL lemmikloomapasside arvestuse nõudeid 1 retseptide arvestust 1 ravimite kasutamist 1 pitsatis puuduvat tegevusloa numbrit puudutavat ettekirjutust. Mida VTA ametnik kontrollib: • Registri sissekanne • Arvestuskohustuse täitmine • Retseptide väljastamine • Loomataudidest teavitamine ja aruandlus • Ravimite ja ravimsöötade käitlemine • Pitsati kasutamine Ravi, diagnostiliste ja muude menetluste arvestus • Vorminõudeid ei ole kehtestatud • Soovitav on aga üles kirjutada, pildistada või muul moel salvestada: - kliinilise läbivaatuse tulemused - diagnoos ja diferentsiaaldiagnoos - prognoos - ravimivaliku põhjendus - kas ja milline koduravi juhend on kaasa antud - mida loomaomanikuga arutatud ja milline nõusolek saadud jms Ravimite arvestus • Iga ravimi vastuvõtmine ja kasutamine peab olema dokumentaalselt tõestatud. • Peab olema tuvastatav ravimite summaarne sissetulek ja summaarne kasutamine ravimpreparaatide lõikes. • Ravimvaru inventuur 1x kord aastas • Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite arvestus 1x kuus • Kõlbmatute ravimite arvestus Retseptide arvestus • Ravim kirjutatakse välja vastava näidustuse olemasolul ja määratud ravi peab kajastuma tervishoiuteenuse osutamist tõendavas dokumendis koos retsepti numbri äramärkimisega. • Kasutamata retseptiplanki ei tohi säilitada allkirjastatult ega veterinaararsti isikliku pitsati jäljendiga. • Retseptiplanki ei tohi edasi anda teisele isikule. • Retseptiplangi säilitamise korral tuleb välistada selle sattumine teise isiku kätte. Ravimsöötade väljakirjutamine • Veterinaararst kirjutab ravimsööda retsepti välja loomapidajale, tuginedes looma läbivaatusele ja uuringule • Ühe retseptiga võib ravialusele loomale määrata ühe ravikuuriks mineva ravimsööda koguse • Ravimsööda retsept kehtib 2 kuud väljakirjutamisest arvates Ravimite ja ravimsöötade käitlemise nõuded.  Eestis võib müüa ja kasutada ainult ravimeid, sh veterinaarravimeid ja ravimsööda eelsegusid, millele Ravimiamet on väljastanud müügiloa.  Raviotsuste tegemisel juhinduda ravimi omaduste kokkuvõttest. Sellest kõrvale kaldumine on lubatud ainult kaskaadi kaalutluse kasutamisel. KASKAAD  Kui teatud liiki loomale asjakohasel näidustusel manustamiseks ettenähtud ravim ei ole Eestis kättesaadav. I Kas ravimil pole müügiluba – kontrolli Ravimiregistrist Ravimiameti kodulehel II Kas esinevad tarneraskused – tähistatud värviliselt Ravimiregistris Ravimiameti kodulehel III Kas hulgimüüjal pole pakkuda – küsi hulgimüüjatelt DOKUMENTEERI JA OLE VALMIS PÕHJENDAMA Kui need sammud on läbi tehtud, võib kaskaadi alusel kasutada: 1. teist liiki loomale manustamiseks ettenähtud ravimit või sama liiki loomale muul näidustusel manustamiseks ettenähtud ravimit 2. kui see pole kättesaadav, siis humaanravimit, mis ravimi omaduste kokkuvõtte põhjal on mõeldud kasutamiseks samal näidustusel 3. kui punktides 1 ja 2 nimetatud ravimid ei ole kättesaadavad, siis veterinaarravimit, mida on lubatud manustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis sama või teist liiki loomale samal või muul näidustusel, Müügiloata veterinaarravimid tuleb enne Ravimiameti poolt heaks kiita. 4. Kui punktides 1–3 nimetatud ravimid ei ole kätte- saadavad, siis võib kasutada veterinaararsti retsepti kohaselt ekstemporaalselt valmistatud ravimit. KEELUAJAD! Vaata Põllumajandusministri 23.02.2005 määrus nr 21 § 2 Mõned põhjendused kaskaadi kasutamiseks: 1. RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTTES olev raviskeem ei sobi konkreetse haigusseisundi optimaalseks raviks. 2. PATSIENDI vanus, üldseisund, patsiendi tundlikkus, ravimi kõrvalnähud ja vastunäidustused. 3. OMANIKU tervis - omanik on eakas, puudega ega pole võimeline tabletti manustama, ravimit ette valmistama vms. 4. KROONILISED HAIGUSED - näidustatud preparaat ei ole efektiivne kroonilise haiguse ravis ja senine ravi on seda näidanud. 5. LOOMA HEAOLU - iga juhtumit tuleb eraldi kaaluda RAVIMI MAKSUMUS EI OLE PIISAV PÕHJUS RAVIMI off-label KASUTAMISEKS Lysthenon toimeaine - suksametooniumkloriid Lysthenoni kasutamine veterinaarias: • Näidustus • Kasutamise põhjendus KASKAAD? • Eesti Maaülikooli ekspertarvamus • Alternatiivid Loomakaitse seadus §18 Eutanaasia (4) Eutanaasiameetod peab põhjustama loomal viivitamatult teadvusetuse ja surma või viima ta sügavast üldanesteesiast kindla surmani. (5) Keelatud on looma lämmatamine, uputamine, mürgiste ainete või ravimite kasutamine, mille annustamise ja manustamise määr ei pruugi põhjustada käesoleva paragrahvi lõikes 4 mainitud mõju. Ravimi väljastamine • Vaid looma läbivaatuse järel va käsimüügi antiparasitaarsed käsimüügi preparaadid • Vaid ühe ravikuuri ulatuses. • Loomapidaja poolt loomale manustatava ravimi väljastamise korral lisab veterinaararst loomapidaja nõudmisel kirjaliku selgituse (loomale pandud diagnoos, ravimi nimetus, annustamine, manustamise viis, kasutamise kestus, põllumajanduslooma puhul keeluaeg ning ravimi määranud veterinaararsti nimi ja telefoninumber); Keelatud on väljastada: a) östrogeenselt, androgeenselt või gestageenselt mõjuvat ainet sisaldavat ravimit, prostaglandiine sisaldavat ravimit b) immunoloogilist, narkootilist, psühhotroopset ja muud peamiselt kesknärvisüsteemile mõjuvat ainet, süstina manustatavat kortikosteroidravimit ning süstina manustatavat β-agoniste sisaldavat ravimit (va suukaudselt manustatavat psühhotroopset ainet teatud haiguste, nagu epilepsia, raviks vajaliku raviskeemi rakendamise korral); c) alkoholisisaldusega ravimit, mida on võimalik kasutada joobe tekitamiseks Arvestuskohustuse täitmine Dokumentide säilitamise tähtajad • Ravi, diagnostiliste ja muude menetluste arvestus 3a • Ravimite arvestus (k.a. inventuur) 2a/3a • Retseptide arvestus 3a/5a • Kõlbmatute ravimite arvestus 2a/5a • EL lemmikloomapasside arvestus 10a Tänan tähelepanu eest! Saatja: Rasmus Kuklane <[email protected]> Saadetud: 31.03.2021 21:46 Adressaat: SM Info <[email protected]>; <[email protected]>; <[email protected]>; info ravimiamet ee <[email protected]> Teema: 31.03.2021 pöördumine Manused: 20210331 pöördumise lisa 1 (VTL).pdf; 20210331 pöördumine (VTL).asice Austatud tervise- ja tööminister hr Tanel Kiik ja maaeluminister hr Urmas Kruuse Austatud Põllumajandus- ja Toiduameti peadirektor Urmas Kirtsi Austatud Eesti Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp Edastan juuresoleva failiga digitaalselt allkirjastatuna MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit 31.03.2021 pöördumise ja eraldi failiga selle lisa. Jääme ootama vastuseid selles pöördumises esitatud küsimustele. Lisatud 2 faili. Palun kinnitada käesoleva e-kirja kättesaamist. Lugupidamisega Rasmus Kuklane MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit juhatuse liige
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel