Austatud tervise- ja tööminister hr Tanel Kiik
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn
E-post:
[email protected]
Austatud maaeluminister hr Urmas Kruuse
Maaeluministeerium
Lai tn 39 // Lai tn 41
15056 Tallinn
E-post:
[email protected]
Austatud peadirektor Urmas Kirtsi
cc: austatud pr Hele-Mai Sammel
Peadirektori asetäitja loomatervise, loomade heaolu ja toiduohutuse valdkondades
Põllumajandus- ja Toiduamet
Väike-Paala 3
11415 Tallinn
E-post:
[email protected]
Austatud peadirektor pr Kristin Raudsepp
Eesti Ravimiamet
Nooruse 1
50411 Tartu
E-post:
[email protected]
31.03.2021
PÖÖRDUMINE
seoses inimtervishoius kasutamiseks mõeldud ravimite jätkuva ja suuremahulise
väärkasutamisega veterinaarias
Käesolevaga pöördume tervise- ja tööministri, maaeluministri, Põllumajandus- ja Toiduameti
(PTA) ning Eesti Ravimiameti (Ravimiamet) poole uuesti ajendatuna asjaolust, et Eestis toimub
jätkuvalt inimtervishoius kasutamiseks mõeldud ravimite (sh antibiootikumide) suuremahuline
ning õigusvastane kasutamine veterinaarias, mis aastatega paraku järjest enam ja enam kasvab.
On äärmiselt kahetsusväärne, et oleme järjekordselt sunnitud sellele teemale tähelepanu juhtima,
nagu oleme (seni tulemusetult) teinud juba üle 10 aasta. Nii näiteks oleme samas küsimuses
pöördunud Ravimiameti poole 09.09.2009, 07.03.2011, 02.05.2011, 09.05.2011, 20.02.2012,
03.11.2015 ja 30.11.2016 ning maaeluministri poole 30.06.2017. Samuti on selle teema arutamiseks
ning lahenduste leidmiseks korraldatud mitmeid kohtumisi Ravimiameti, senise Veterinaar- ja
Toiduameti (VTA) ning Sotsiaalministeeriumi esindajatega, mistõttu puudub mistahes kahtlus, et
kõik osapooled on probleemist teadlikud ja sellega kursis juba pikemat aega. Meie 30.06.2017
pöördumise järgselt saatis maaeluminister PTA-le (s.o endisele VTA-le) ka 24.08.2017 märgukirja
nr 7.1-2/5391-8 ja selgitas, et „ravimite ebaõige kasutamine mõjutab toiduohutust, loomade heaolu ja
ravimite kättesaadavust laiemalt ning võib põhjustada mikroobide [multi]resistentsust ja mõjutada seeläbi
inimeste tervist“. Vajadust probleemi lahendamiseks on samuti möönnud Ravimiamet oma
2
vastustes ja nii Ravimiameti, PTA kui ka Sotsiaalministeeriumi esindajad nendega toimunud
kohtumistel.
Ülalosundatud teema keskmes on Euroopa Liidu otsekohalduvast ja minimaalselt harmoniseerivast
direktiivist nr 2001/82/EÜ tulenev nn kaskaadi põhimõte ja selle rakendamine Eestis. Nimelt,
kaskaadi põhimõtte kohaselt võib inimtervishoius kasutatavaid ravimeid kasutada veterinaarias
üksnes looma tervisest tuleneval erandlikul meditsiinilisel põhjusel ja sedagi ainult juhul, kui
puudub vastav müügiloaga veterinaarravim (sh selline veterinaarravim, mis on lubatud muudele
loomaliikidele või sama liigi, kuid muu haiguse korral). Jättes kõrvale direktiivi võimalikud
ülevõtmislüngad, siis analoogselt on see põhimõte reguleeritud põllumajandusministri 23.02.2005
määruse nr 21 „Ravimite ning ravimsöötade loomahaiguste ennetamiseks ja raviks kasutamise tingimused ja
kord“ §-s 2. Sisuliselt käsitletakse inimtervishoius kasutatavaid ravimeid (ehk humaanravimeid)
veterinaarias seega justkui müügiloata ravimitena, mille kasutamine on lubatav üksnes
põhjendatud juhtudel erandkorras ning veterinaararsti isiklikul vastutusel.
Kui küsida, mis on viinud selleni, et humaanravimite suurmahuline ning õigusvastane
kasutamine veterinaarias jätkub ja aastatega järjest kasvab, siis meie hinnangul on selleks eelkõige
olnud Ravimiameti soovimatus riivata suurte humaanravimite hulgimüüjate ärihuve ning
motivatsiooni puudumine teemaga tegelemiseks, kuid samuti ka olemasoleva õigusliku
regulatsiooni lünklikkus ning veterinaararstide raviotsuste üle efektiivse ja toimiva riikliku
järelevalve puudumine.
Kui oleme abi saamiseks korduvalt ja korduvalt pöördunud Ravimiameti poole, siis Ravimiamet
on osundanud PTA-le (ehk endisele VTA-le) ning selgitanud, et „kaskaadi rakendamise
õiguspärasuse ja vajaduse üle teostab järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet“, kuid samas möönnud, et
„[kaskaadi rakendamisel] saab tegemist olla üksnes väga erandliku olukorraga arvestades veterinaararsti
[poolt] esitatud meditsiinilist põhjendatust.“
Meile jääb arusaamatuks selline Ravimiameti põiklev ning vastutusest kõrvalehiiliv käitumine.
Direktiivi nr 2001/82/EÜ alusel, lisaks põllumajandusministri ülalosundatud 23.02.2005 määrusele
nr 21, on sotsiaalministri poolt kehtestatud 17.02.2005 määrus nr 27 „Ravimite hulgimüügi
tingimused ja kord1“. Selle määruse § 8 (Ravimite väljastamine hulgimüügiettevõttest) lg 15 kohaselt
võib veterinaararstile ravimite hulgimüügi korras müüa inimtervishoius kasutatavat ravimit ainult
siis, kui vastava toimeaine, toimeaine sisalduse ja ravimvormiga veterinaarravimil ei ole Eestis
kehtivat müügiluba või nimetatud veterinaarravimit ei ole Eesti hulgimüügiettevõtetes müügil.
Sellist regulatsiooni Ravimiamet praktikas ka agaralt kasutab, teatades hulgimüüjatele, millal on
keelatud veterinaarseks otstarbeks inimtervishoius kasutatavate ravimite ehk humaanravimite
väljastamine.
Ülalosundatust tulenevalt Ravimiamet justkui ühest küljest selgitaks, et ta ei saa kaskaadi
rakendamist ja veterinaararsti raviotsuseid mõjutada ning üleüldse peaks veterinaarias
humaanravimite kasutamise küsimuses PTA poole pöörduma, kuid samas teiselt poolt keelab
Ravimiamet nendele samadele veterinaararstidele humaanravimite väljastamise sotsiaalministri
määruse alusel! Möödapääsmatult on ju veterinaararstidele ja -kliinikutele hulgimüügiettevõttest
humaanravimi väljastamise keelu tagajärjeks veterinaararstide raviotsuste mõjutamine, millest ei jää
puutumata ka kaskaadi alusel tehtud raviotsustused. Seega, vastuvaidlematult on Ravimiametil
tegelikkuses olemas pädevus ning põhimõttelised ja sisulised hoovad, millega saab veterinaarias
mõjutada humaanravimite kasutamist ja humaanravimi kasutamise lubatavusele hinnangu
andmist. Jääb täiesti mõistetamatuks, miks Ravimiamet ei soovi ega suvatse neid võimalusi
kasutada veterinaarias humaanravimite väärkasutamise tõkestamisel? Sotsiaalministri määrusi
muudab ja täiendab vajadusel ikkagi minister, kelle valitsemisalas on kõnealuse õigusakti
muutmine (antud juhul tervise- ja tööminister), mitte aga maaeluminister. Ravimiamet kuulub
valitsusasutusena ju ikkagi Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Oleme Ravimiametiga pikalt diskuteerinud sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15
sisalduva regulatsiooni ning selle kohaldamise ja tõlgendamise kitsaskohtade üle. Nimelt sätestab
3
kõnealune säte, et humaanravimit võib veterinaararstile väljastada, kui puudub müügiloaga ja
„vastava toimeaine, toimeaine sisalduse ja ravivormiga“ veterinaarravim. Senini on Ravimiamet seda
regulatsiooni tõlgendanud äärmiselt kitsendavalt ja rakendanud kõnealust keeldu üksnes juhul, kui
müügiloaga veterinaarravim vastab 100%liselt humaanravimile. Sellise ebamõistlikult kitsa
tõlgenduse tagajärjeks veterinaarias on seniajani olnud meditsiiniliselt põhjendamatute
humaanravimite formalistlik ja paindumatu lubatavus. Kuigi veterinaarias on sadu asjakohaseid
näited humaanravimite põhjendamatust kasutamisest, siis siinkohal toome kõnealuse määruse § 8
lg 15 liigse formalistlikkuse ja Ravimiameti sellekohaste ettekäänete põhjendamatuse
näitlikustamiseks esile kaks näidet:
Tramvetol (toimeaine: tramadool; toimeaine sisaldus: tramadool (vesinikkloriidina) 43,9 mg.
Vastab 50 mg tramadoolvesinikkloriidile; ravivorm: suukaudne, tableti kujul). Tramvetol on
tramadooli sisaldav müügiloaga veterinaarravim, mida kasutatakse koertel kerge, ägeda või
kroonilise pehmete kudede või luu- ja lihaskonna valu vähendamisel. Farmakoloogiliselt on
tramadool tsentraalse toimega analgeetikum, mis kuulub opioidide rühma. Opiodina on
tramadool narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel
kehtestatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelu III nimekirjas.
Tramvetol´i ravimi omaduste kokkuvõttest nähtuvalt ravimi täpse annustamise tagamiseks on
ette nähtud tableti vajadusel kaheks võrdseks osaks jagamine ning antud veterinaarravim ongi
tootja poolt välja töötatud eeldusel, et vajaliku annuseni jõudmine tähendab vajadusel tableti
poolitamist või mitme tableti korraga manustamist. Nii näiteks ravimi omaduste kokkuvõttes
näidatud juhise kohaselt on soovitatav anda koerale kehakaaluga 6,25 kg pool tabletti ning
kehakaaluga 62,5 kg kokku viis tabletti. Viimasel juhul on toimeaine kogus ühes annuses kokku
250 mg.
Ravimiamet on Tramvetol´i osas 23.11.2020 teatanud ravimite hulgimüüjatele, et „kuna nüüd on
50 mg tramadooli sisaldav müügiloaga veterinaarravim saadaval, siis inimtervishoius kasutatavaid 50 mg
tramadooli sisaldusega suukaudseid ravimeid ei ole lubatud veterinaarseks otstarbeks väljastada.“
Osundatu on ilmekaks näiteks Ravimiameti põhjendamatule käsitlusele, et veterinaarias olevat
küll edaspidi justkui keelatud hulgimüügiettevõttest veterinaararstidele selliste humaanravimite
müük, mille toimeaineks on 50 mg tramadooli, aga kui tegemist on mistahes teistsuguses
mahus narkootilist toimeainet tramadooli sisaldava ravimiga, siis Ravimiametit selline
narkootikumi müük ja veterinaarne kasutamine ei huvita ning Ravimiamet selle üle mitte
mingisugustki sisulist järelevalvet ega kontrolli ei teosta! Kuigi analoogne seisukoht on
Ravimiametil ka sadade teiste veterinaarias kasutatavate humaanravimite osas, siis
Ravimiameti kergekäeline suhtumine narkootikumide ja psühhotroopsete ainete võimalikku
väärkasutamisse jääb täielikult arusaamatuks. Kui Ravimiametit narkootiliste
veterinaarravimite edasine käekäik ei huvita ja ta nende kasutamist ei kontrolli, siis pole mitte
kuidagi tagatud, et need ei jõua ringiga tagasi inimtervishoidu!
Ravimiameti ja mistahes muu kolmanda isiku võimalik ettekääne antud narkootilise
humaanravimi müügi ja veterinaarse kasutamise lubatavuse küsimuses, et puudub suukaudne
veterinaarravim, mis toimeainena sisaldab mingis muus hüpoteetilises koguses tramadooli, on
ühtaegu nii naeruväärne kui ka meditsiinilises mõttes ilmselgelt sisutu. Milline meditsiiniline
põhjendus saaks antud juhul üleüldse olla nt 25 mg, 75 mg, 100 mg, 150 mg jms koguses
tramadooli sisaldava humaanravimi veterinaarsel kasutamisel? Olukorras, kus veterinaarravim
ongi spetsiaalselt välja töötatud raviannuse suuruse muutmise võimalusega, siis ilmselgelt
puudub mistahes põhjendus analoogse toimeaine suurusega humaanravimi kasutamiseks!
Oleks ju absurdne, kui veterinaarravimitootjad peaksid hakkama eraldi tootma poole
milligrammi kaupa järjest suureneva toimeaine sisaldusega veterinaarravimeid ning veel eraldi
taotlema sellistele veterinaarravimitele müügiloa.
Clavaseptin (toimeaine amoksitsilliin ja klavulaanhape; toimeaine sisaldus: sõltuvalt ravimi
suurusest 50, 62,5, 250 või 500 mg kas 40/50/200/400 mg amoksitsilliini ja 10/12,5/50/100 mg
klavulaanhapet; ravivorm: suukaudne, tableti kujul). Clavaseptin on antibiootikum, mida
veterinaarias kasutatakse amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsioonile tundlike
4
mikroorganismide põhjustatud põletike ja infektsioonide raviks. Ka Clavaseptini puhul on
ravimi omaduste kokkuvõttest nähtuvalt ravimi täpse annustamise tagamiseks ette nähtud
võimalus jagada tablett kaheks võrdseks osaks ning antud veterinaarravim on samuti tootja
poolt välja töötatud eeldusel, et vajaliku annuseni jõudmine tähendab vajadusel tableti
poolitamist või mitme tableti korraga manustamist.
Veterinaaria eripäradest tingituna on tihti paraku nii, et olemasolev müügiloaga
veterinaarravim ei vastagi analoogsele humaanravimile 100%liselt. Nii on iseenesest mõistetav,
kuivõrd inimese ja looma füsioloogia on erinevad ja sestap on ka neil esinevad haigused liikide
eripärasid arvesse võttes mõneti erinevad. Seetõttu on veterinaarravimi väljatöötamisel
arvestatud loomade ja eri loomaliikide eripäradega ning veterinaarravimid ongi juba oma
olemuslikult mõneti erinevad inimtervishoius kasutatavatest ravimitest.
Üheks probleemseimaks veterinaarias kasutatavaks humaanravimiks on antibiootikum
Augmentin ja selle analoogid (toimeaine amoksitsilliin ja klavulaanhape; toimeaine sisaldus:
sõltuvalt ravimi suurusest nt Augmentin 500 ja 1000 mg puhul vastavalt 500/875 mg
amoksitsilliini ja 125/125 mg klavulaanhapet; ravivorm: suukaudne, tableti kujul).
Inimtervishoius üldtuntud antibiootikumi Augmentin ja selle analooge kasutatakse veterinaarses
praktikas kahjuks sisuliselt kirvemeetodil igasuguste põletike ja infektsioonide raviks. Sellise
kasutuspraktika olemasolu on meile eelnevalt kinnitanud ka PTA (endine VTA) ja Ravimiamet.
Augmentin´ile üks-üheselt analoogsed on ka humaanravimid Amoksiklav ja Betaklav.
Clavaseptin´i 500 mg toimeaine sisaldus ei vasta 100%liselt Augmentin´i 500 mg toimeaine
sisaldusele, kuna veterinaarses müügiloaga ravimis on amoksitsilliini 100 mg ja klavulaanhapet
25 mg vähem. Ka Clavaseptin´i 500 mg kahe tableti toimeaine sisaldus ei vasta 100%liselt
Augmentin´i 1000 mg toimeaine sisaldusele, seejuures veterinaarses müügiloaga ravimis on
amoksitsilliini 75 mg vähem ja klavulaanhapet 75 mg rohkem. Kas sellest, kui müügiloaga
veterinaarravimis on mõnda toimeainet mingil vähesel määral rohkem või vähem, peaks
järeldama, et veterinaarravim ei toimi vastavalt müügiloale? Või peaks see tähendama seda, et
mistahes väikseimgi toimeaine erinevus annab a priori ettekäände humaanravimi eelistamisele,
lubatavusele ja kasutamise meditsiinilisele põhjendatusele? Kui vastavalt Clavaseptin´i ravimi
omaduste kokkuvõttele kombineerida üks tablett Clavaseptin 500 mg ja pool tabletti Clavaseptin
250 mg, siis vastab toimeainete amoksitsilliini ja klavulaanhappe sisaldus ka 100%liselt
Augmentin 500 mg sisaldusele – kuna sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg 15 ei
välista veterinaarravimi kombineerimist, siis kas Ravimiamet ei peaks sellest tulenevalt keelama
hulgimüügi korras veterinaararstidele Augmentin 500 mg väljastamise?
Meie hinnangul on sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sätestatu mõttest
lähtuvalt lubamatu hulgimüügi korras väljastada humaanravimit, kui analoogsel
veterinaarravimil on müügiluba. Meie hinnangul tuleb Ravimiametil antud küsimuses lähtuda
ka sätte eesmärgist ja mõttest, mitte üksnes mingist arusaamatult kitsast tõlgendusest. Pealegi,
keeleliselt ja antud juhul kontekstist lähtuvalt ei ole sõna „vastav“ („vastava toimeaine, toimeaine
sisalduse ja ravivormiga“) ilmtingimata samatähenduslik sõnaga „sama“.
Ka Ravimiamet enda meditsiinilise eriharidusega eksperdid on eravestlustes meile kinnitanud,
et tegelikkuses ja üldreeglina on meditsiiniliselt põhjendamatu eristada sama ravivormi ja
toimeaine (ning toimeaine doseerimise võimalusega) müügiloaga veterinaarravimeid
müügiloata ravimitest, mille toimeaine sisaldus võib mingis väheses ja ebaolulises ulatuses olla
erinev. Nii näiteks on ülalesitatud näitena toodud ravimi Augmentin puhul meditsiiniliselt
põhjendamatu Augmentin 500 mg eelistamine müügiloaga veterinaarravimile Clavaseptin 500
mg. Nii näiteks on samavõrd põhjendamatu ka süstelahusena 2 mg/ml toimeainet sisaldava
müügiloata ravimi eelistamine süstelahusena 4 mg/ml toimeainet sisaldavale müügiloaga
ravimile – kui sellise müügiloata ravimi kasutaja eesmärgiks ongi manustada patsiendile 2 ml
müügiloata ravimit ja sellega saavutada raviannus 4 mg/ml ning n-ö kõrvale hiilida
müügiloaga ravimi kasutamise kohustusest, siis sõltumata meditsiinilise erihariduse
olemasolust on igale mõistlikule kolmandale isikule selge, et tegelikkuses on 2 mg/ml
toimeainet sisaldava müügiloata ravimi eelistamine ja kasutamine meditsiiniliselt sisutu ja
põhjendamatu! Viimase näite puhul: ettekääne, et puudub 2 mg/ml toimeainet sisaldav
5
müügiloaga ravim on otsitud, põhjendamatu ja meditsiiniliselt küündimatu, kuna sama hästi
võib patsiendile manustada 0,5 ml müügiloaga ravimit, et saavutada raviannus 2 mg/ml!
Tegelikkuses Ravimiamet teab suurepäraselt, et igasugune sisuline põhjendus Augmentin´i jt
analoogsete humaanravimite kasutamiseks veterinaarias puudub. Sama hästi mõistab
Ravimiamet analoogsete humaan- ja veterinaarravimite puhul tegelikkuses, et nende toimeaine
sisalduse väike erinevus on humaanravimi eelistamisel ja kasutamisel meditsiiniliselt ilmselgelt
sisutu ja ainetu. Kuid teemaga sisulise tegelemise asemel on Raviamet üksnes viidanud oma
senisele ja sealjuures põhjendamatule tõlgenduspraktikale ning osundanud näpuga PTA
järelevalvepädevusele. Ravimiameti osundatud hoiaku eluliseks tagajärjeks on paraku aga
inimtervishoius kasutamiseks mõeldud antibiootikumide suuremahuline ja aastatega järjest
progresseeruv väärkasutamine veterinaarias.
Lisaks Ravimiameti õigusele keelata veterinaarias humaanravimite müük, kui on olemas vastav
veterinaarravim, on Ravimiametil ka kohustus kontrollida hulgimüüjate poolt humaanravimite
väljastamise nõuetelevastavust ning müügist ja nn off-label kasutamisest teavitamise õiguspärasust.
Nii on Ravimiametil õigus ja kohustus kontrollida, kas humaanravimite müügiloa hoidja on
kogunud teavet ravimi müügiloale mittevastavast kasutamisest ning selle nõuetekohaselt
dokumenteerinud (ravimiohutus).
Ülalosundatust nähtuvalt on Ravimiametil olemas pädevus ja kõik võimalused veterinaarias
humaanravimite väärkasutamise piiramiseks. Ravimiameti poolt veterinaararstile ravimite
hulgimüügi korras humaanravimite väljastamise põhjendatud piiramine on kahtlematult ka kõige
lihtsamaks ja efektiivsemaks meetodiks kõnealuse küsimuse lahendamisel. Kui Ravimiameti
arvates tuleks selleks kaasajastada sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-t 15, siis oleme
korduvalt teinud Ravimiametile sellekohase ettepaneku. Nii oleme arutanud, et Ravimiametil võiks
olla diskretsiooniõigus õigusnormis sätestatud „toimeaine sisalduse“ ulatuse küsimuses või jätta
„toimeaine sisalduse“ tingimus üldse sättest välja. Ilmselt üksnes Ravimiamet teab, kas meie
ettepanekud on jäänud lihtsalt tähelepanuta, ametkondadesse toppama või on seda peetud
ebavajalikuks, aga igal juhul on seda teemat juba üle 10.a edukalt ignoreeritud.
Ülaltoodust sõltumata on Ravimiametil aga õigus selles, et ravimiseaduse kohaselt on PTA selleks
järelevalveorganiks, kes peaks teostama riiklikku järelevalvet veterinaarias humaanravimite
kasutamise üle ja menetlema väärteona humaanravimite kasutamise võimalikke rikkumisi.
Kui 30.06.2017 pöördumises tegime etteheiteid veterinaarias humaanravimite kasutamise
kontrollimatuse ja järelevalve ebapiisavuse küsimustes, siis sellele saadetud vastuses1 avaldas
maaeluminister lootust, et [usutavasti on] ravimi valiku mõjutamisel enam abi tõhusast ja suunatud
järelevalvest ning teavitustööst. […] Veterinaar- ja Toiduamet on oma ülesannete paremaks täitmiseks
muutuste teel, korraldades ümber on struktuuri üle Eesti ning ajakohastades tegevuspraktikaid.“ Meie
30.06.2017 pöördumise järgselt VTA-le (s.o tänasele PTA-le) saadetud 24.08.2017 märgukirjas nr
7.1-2/5391-8 andis maaeluminister antud ametiasutusele selgesõnalised ja ka igale keskmisele
isikule mõistetavad juhised veterinaarias ravimite kasutamise üle järelevalve teostamiseks, mh:
„alustada vajadusel järelevalvemenetlust koostöös Ravimiametiga müügistatistikat jm sisendit
arvestades nimetatud ravimeid [(konkreetselt Augmentin´i, aga ka teisi inimtervishoius kasutatavaid
ravimeid)] omandanud veterinaararstide suhtes“;
„korraldada ravimite kasutamise järelevalve ravimiseaduse, veterinaarkorralduse seaduse
ning nendega seotud määruste kohaselt nii, et järelevalve on võimalik ravimite kasutamise
kõigi nõuete üle, sh ravimite valiku põhjendatus“;
„teha ravimite kasutamise järelevalves, veterinaararstide ning järelevalveametnike kompetentsi osas
järjepidevad koostööd Ravimiametiga, nt regulaarsed ühised kontrollid, 2 korda aastas saadava sisendi
arvestamine järelevalve kavandamisel, teavitused ja koolitused.“
1 24.08.2017 vastuskiri nr 7.1-2/5391-9.
6
Maaeluministri eeltoodud märgukirja järgselt, s.o 2017.a augustist arvates, võinuks eeldada, et
hakkab vähenema selleks hetkeks juba niigi suuremahuliseks kasvanud humaanravimite
väärkasutamine veterinaarias? Paraku ei vasta selline eeldus ligilähedaseltki tegelikkusele. Nii
müüsid humaanravimite hulgimüüjad Ravimiameti peetava ametliku ja kontrollitud statistika
(Humaanravimite müük veterinaararstidele) kohaselt veterinaararstidele inimtervishoius kasutatavat
ja meie 30.06.2017 kirjas eraldi esiletoodud antibiootikumi Augmentin oraalselt manustatavas
vormis alljärgmiselt:
2010.a müüdi kokku 1 273 pakendit;
2017.a müüdi kokku 3 283 pakendit; ja
2019.a müüdi kokku 4 277 pakendit.
On ümberlükkamatu fakt, et Ravimiameti kontrollitud ja avaldatud andmetest nähtuvalt on 10
aastaga Augmentin´i kasutamine veterinaarias põhimõtteliselt 4-kordistunud! Ainuüksi 3 aasta
jooksul 2017-2019.a suurenes Augmentin´i kasutamine veterinaarias märkimisväärselt pea 1 000
pakendi võrra ning kogutarbimine kokku ca 25%!!! Olukorras, kus veterinaarravimite turul on
olemas üle 10 erineva müügiloaga veterinaarravimi, mille toimeaineks on amoksitsiliini ja
klavulaanhappe kombinatsioon, puudub mistahes põhjendus ning eluline usutavus, et 2019.a
esines Eestis 4 277 erandlikku meditsiinilist juhtumit, mille puhul oli veterinaarias
humaanravimi eelistamine ja kasutamine justkui meditsiiniliselt põhjendatud ning häda-
vajalik. Siinkohal on mainimisväärt, et antibiootikum Augmentin on üksnes üks konkreetne
näide sadade humaanravimite hulgast, mida veterinaarias ilmselgelt väärkasutatakse.
Ravimiameti ametliku statistika kohaselt müüdi veterinaararstidele 2020.a tableti vormis
muuhulgas ka 2 854 pakendit Amoksiklav´i ning 322 pakendit Betaklav´i – jääb arusaamatuks
ja uskumatuks, kas 2020.a esines üle 3 000 „erandliku“ meditsiinilise juhtumi?
Meile jääb ühtlasi täiesti mõistetamatuks, kas ja kuidas saab maaeluministri viidatud „tõhusa ja
suunatud järelevalve ja teavitustöö“ tagajärjeks veterinaarias olla humaanravimite, muuhulgas
antibiootikumide, ilmselgelt jätkuv väärkasutamine ja sellise väärkasutamise märkimisväärne
suurenemine? Või tähendabki tõhus ja suunatud järelevalve antud juhul Augmentin´i jt
analoogsete antibiootikumide veterinaarias järjest suurenevat kasutamispraktikat?
Puutuvalt veterinaarias humaanravimite kasutamise küsimuses PTA teostatava riikliku järelevalve
ebapiisavusse ja -tõhususse, saab lühidalt öelda veel alljärgmist:
Kui maaeluministri poolt meile saadetud 24.08.2017 vastuses selgitati, et veterinaararstide
tegevust (sh nende poolt humaanravimite kasutamist) kontrollitakse ühe korra 3 aasta (!)
jooksul, siis tegelikkuses on selge, et selline järelevalve ei saagi olla sisuline, tõhus ega toimiv,
vaid saabki piirduda üksnes pealiskaudse vormikontrolliga. Kui PTA-poolne riikliku
järelevalve teostamise ebapiisavus tuleneb haldusressursi puudumisest, siis inimlikult võib see
olla mõistetav, kuid õiguslikus mõttes on järelevalvefunktsiooni täitmatajätmisel aja- ja
inimressursi puudumisele tuginemine lubamatu. Samavõrd arusaamatult võiks ju politsei jätta
mõne teo uurimata ettekäändel, et selle uurimiseks uurijaid ja ajaressurssi pole?
Olgugi, et PTA teatel2 2019.a arvates on „kontrollplaan riskipõhine ning tsentraalne“, siis PTA enda
andmed näitavad ka sellise kontrollplaani ebatõhusust antud küsimuses (vt lisa). Nii teatas PTA
(endine VTA) ise 2020.a novembris, et ravimi kasutamise nõuete rikkumise osas 2019.a mitte
ühtegi (!) ettekirjutust ei tehtud ning 2020.a tehti ettekirjutusi kokku 1 (vähemasti 2020.a
novembrikuu seisuga)! Kas sellest saab järeldada, et 2019.a veterinaararstidele müüdud 4 277
pakendi Augmentin´i küsimuses olid kõik 4 277 võimalikku ravijuhtu PTA kinnitusel
meditsiiniliselt põhjendatud ja kontrollitud? Ja 2020.a kasutatud üle 3 000 pakendi Amoksiklav´i
ja Betaklav´iga seotud „erandlikud“ ravijuhud olid samuti meditsiiniliselt põhjendatud? Ka
juhul, kui arvates 2019.a on PTA teostatav järelevalve olnud kuidagi suunatum, siis
2 Vt PTA (endise VTA) poolt koostatud ja veterinaararstidele edastatud 2020.a infopäeva materjalid
„Nõuded tegevusloaga veterinaararsti erialasele tegevusele ja järelevalve selle üle“.
7
Ravimiameti andmeid arvestades on selge, et sellisel järelevalvel pole olnud mistahes tulemust
humaanravimite võimaliku väärkasutamise ärahoidmisele.
PTA (endine VTA) on ise 2020.a infopäeva materjalides selgesõnaliselt kinnitanud, et PTA
tegelikkuses ei saavatki kontrollida veterinaararsti ravi, diagnostilise ja muude menetluste
arvestust. Seda kummastaval põhjusel, et selles küsimuses polevat vorminõudeid jätkuvalt
kehtestatud. PTA selgitab veterinaararstidele seejuures, et „soovitatav on aga üles kirjutada,
pildistada või muul moel salvestada, [mh] läbivaatuse tulemused, diagnoos ja ravimivaliku põhjendatus“.
Jääb loogiliselt täiesti mõistetamatuks, kuidas peaks PTA üleüldse kontrollima veterinaarias
humaanravimi kasutamise meditsiinilist põhjendatust, kui selliseks kontrollimiseks puuduvad
lähteandmed? Kui järelevalve teostajal tegelikkuses puudub võimalus kontrollida ja jälgida
raviotsuse kujunemist, sh seda, kuidas on looma läbivaatuse ja uuringute tulemustest ning
nendele vastavast diagnoosist lähtudes jõutud sobiva ja vajaliku (humaan)ravimini, siis on
selge, et polegi võimalik teostada tõhusat ja toimivad järelevalvet sellise (humaan)ravimi
meditsiinilise põhjendatuse küsimuses.
Kui PTA aga riikliku järelevalve teostamisel on senini lähtunud ja ka edaspidi tulevikus lähtub
üksnes veterinaararstide kontrollimatutest ja kord 3 aasta jooksul esitatavatest selgitustest, siis
selline järelevalve teostamise viis oleks ju ühtaegu nii kummastav, sisutu kui ka tautoloogiline.
See ju tähendaks PTA asumist kummitempli rolli ning väidetava „tõhusa ja toimiva riikliku
järelevalve“ tulemuseks oleks ainetu nentimus, et veterinaararsti A raviotsustega on kõik
korras, kuna veterinaararst A ise nii väitis? Sellises olukorras võiks PTA ju mõne isiku suhtes ka
väärteomenetluse lõpetada samavõrd absurdse põhjendusega, selgitades, et väärtegu pole
toime pandud, kuna selles kahtlustatav isik niimoodi väidab?
Samuti jääb täiesti arusaamatuks, miks on PTA 2017.a arvates ignoreerinud maaeluministri
juhiseid, mille kohaselt tuleb PTA-l vajadusel korraldada järelevalve selliselt, et oleks võimalik
teostada tõhusat järelevalvet veterinaarias ravimi kasutamise kõigi nõuete üle, sh ravimite
valiku põhjendatuse küsimuses. Kui siinkohal on tegemist õigusaktide lüngaga, siis on ammu
viimane aeg sellise tegematajätmise reguleerimiseks.
PTA seisukohad ülalosundatud kaskaadi regulatsiooni tõlgendamisel on läbi aastate teinud küll
märgatavalt positiivse arengu, kuid on jätkuvalt ebaselged. Nii on tervitatav, et meie 10.a töö
tulemusena ei pea PTA (s.o endine VTA) looma tervisest tulenevaks meditsiiniliseks põhjuseks
enam seda, mitu eurot rohkem või vähem mõni ravim maksab. Kuid meile ja ilmselt ka
keskmisele mõistlikule isikule jääb arusaamatuks, miks veel 2020.a peeti PTA poolt looma
tervisest tulenevaks meditsiiniliseks põhjuseks loomaomaniku tervist (sh milline on
loomaomaniku vanus, töövõime jms). Kui PTA esitas oma 2020.a infopäeva materjalides
veterinaararstidele sellist informatsiooni, siis loodetavasti ei saa seda käsitleda üleskutsena
humaanravimite väärkasutamiseks veterinaarias ja PTA ikkagi mõistab kaskaadi korrektse
tõlgendamise ja rakendamise olulisust ja vajalikkust.
Veterinaarias humaanravimite väärkasutamise küsimuses PTA-poolse riikliku järelevalve
teostamise mõningatele puudustele vaatamata oleme veendunud, et PTA on siiski täitnud
järelevalveülesandeid oma parimatele erialastele teadmistele ja võimetele tuginedes ning ressursse
arvestades tõhusaimal võimalikul viisil. PTA teostatav järelevalve veterinaararstide tegevuse üle
paraku möödapääsmatult kompab veterinaarmeditsiinieetika, veterinaararstide pädevuse ning
raviotsuste diskretsiooni piire, mistõttu sellise mitmekülgse ja aeg-ajalt ka vastuolulise valdkonna
üle ongi üksikjuhtumi tasandil keeruline tõhusa ja toimiva riiklik järelevalve teostamine.
PTA-poolse järelevalve üheks probleemseimaks aspektiks ilmselt on veterinaararstide raviotsuste
meditsiinilise põhjendatuse kontrollimine ja sellele hinnangu andmine ning praktikas ei pruugi
üksikjuhtumile hinnangu andmine alati olla meditsiiniliselt ja õiguslikult üheseltmõistetav. On
selge, et veterinaararstidel on mitte üksnes seadusest tulenev pädevus, vaid ka arstieetikast tulenev
õigus ja kohustus looma huvidest ja looma tervisest tulenevalt asjakohaste ja põhjendatud
raviotsuste tegemiseks. Samavõrd selge on aga ka see, et veterinaararsti tehtavad raviotsused
peavad põhinema üksnes arsti professionaalsel ja põhjendatud diskretsiooniotsusel, mitte mingil
8
subjektiivsel suvaotsustusel. Kui veterinaararst esitab humaanravimi kasutamiseks mingi suvalise
ja näilise ettekäände, siis kas sellise formaalse põhjenduse olemasolu möönmisega PTA
järelevalvefunktsioon piirnebki või peaks PTA sellisel juhul ikkagi kontrollima ja hindama
humaanravimi veterinaarse kasutamise üksikjuhtumi sisulist põhjendatust? Nii näiteks oleks ju
naeruväärne arvata, et veterinaararst ei leia ettekäänet oma otsuse põhjendamiseks, ka juhul, kui
tegelikult põhineks raviotsus täiesti mittemeditsiinilisel suval (s.o harjumusel, mugavusel,
kõhutundel või loomaomaniku intellektuaalsel/ealisel võimekusel).
Kui veterinaararst erialaspetsialistina aga otsustab, et konkreetsel üksikjuhul on kõiki asjasse-
puutuvaid asjaolusid ja uuringuid arvesse võttes ikkagi vajalik humaanravimi manustamine ning
kaskaad ei välista humaanravimi erandkorras kasutamist, siis kuidas peaks PTA hindama
spetsialisti põhjendust üksikjuhtumi järelevalvekontrolli raames ning millistest kaalutlustest
lähtuvalt saaks PTA üldse seada kahtluse alla spetsialisti raviotsuse? Kui aga PTA jätab
humaanravimi kasutamise meditsiinilisele põhjendatusele kohase õigusliku ja meditsiinilise
hinnangu andmata, siis sellise tegevusetuse tagajärjeks ongi ülalosundatud „4 277 erandlikku
meditsiinilist juhtumit“ aastas. Kuigi maaeluminister selgitab, et „kutsetegevuse loaga veterinaararstil
on pädevus teha iseseisvaid otsuseid looma ravimisel õigusaktide, kutse-eetika ja hea veterinaarse tava piires
ning ta peab olema valmis neid vajadusel põhjendama“ ja Ravimiamet nendib, et „[kaskaadi rakendamisel]
saab tegemist olla üksnes väga erandliku olukorraga arvestades veterinaararsti [poolt] esitatud meditsiinilist
põhjendatust“, siis sellised seletused on sisutud ega anna vastust, millistel juhtudel on humaanravimi
veterinaarne kasutamine kaskaadi järgi meditsiiniliselt „ja erandlikult“ põhjendatud ja millistel
juhtudel mitte. Ka õigusaktidest tulenevalt jääb ebaselgeks, millistest kaalutlustest peaks PTA oma
järelevalveülesannete teostamisel lähtuma humaanravimi veterinaarias kasutamise meditsiinilise
põhjendatuse hindamisel ja kuhu peaks tõmbama piiri humaanravimi kasutamise õiguspärasuse ja
keelatuse küsimuses.
Veterinaararsti diskretsioonina tehtavate raviotsuste meditsiinilise põhjendatuse hindamise
kontekstis võib jällegi asjakohase ja klassikalise näitena esile tuua antibiootikumi Augmentin /
Amoksiklav / Betaklav väärkasutamise veterinaarias. Vaatamata mõne erakordse hüpoteetilise
üksikjuhtumi meditsiinilise põhjendatuse hindamise keerukusele, siis kas sellise antibiootikumi
kasutamine veterinaarias saakski üleüldse olla üldreeglina meditsiiniliselt põhjendatud juhul, kui
on olemas sama toimeainet sisaldavad müügiloaga veterinaarravimid? Kuigi veterinaararstid on
praktikas toonud igasuguseid ettekäändeid Augmentin´i 1000 mg kasutamiseks, sh õigustanud selle
n-ö off-label kasutamist sellega, et „puudub ühe tabletina manustatav müügiloaga veterinaarravim“,
„kogemusest lähtudes mõjub üksnes ja ainult Augmentin´i 875 mg amoksitsilliini ja 125 mg klavulaanhappe
kombinatsioon üleüldse kuidagi paremini“ ja „konkreetne loom sööb Augmentin´i meeleldi“, siis sellised
põhjused on meditsiinilise põhjendusena ilmselgelt ainetud. Tegelikkuses on ju ilmne, et
amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsiooni sisaldavad antibiootikumid mõjuvad sellisele
kombinatsioonile tundlikele mikroorganismidele sõltumata sellest, kas tegemist on veterinaar- või
humaanravimiga, ja kui mingist põhjusest tingituna on haiguse raviks vajalik suurema raviannuse
saavutamine, siis saab loomale manustada ju ka mitu tabletti müügiloaga veterinaarravimit. Kui
aga veterinaarravim sisaldab sama toimeainet ning mitme tableti manustamisega saavutatakse
haiguse raviks vajalik raviannus, siis mis tähtsust ja tähendust omab meditsiinilise põhjendatuse
küsimuses asjaolu, et veterinaarravimiga võrreldes on Augmentin´i 500 mg või 1000 mg toimeainete
sisaldus vähesel määral teistsugune? Ilmselgelt on eeltoodud põhjustel antibiootikumi Augmentin
/Amoksiklav / Betaklav veterinaarne kasutamine juba eelduslikult täiesti põhjendamatu. Ka kaskaadi
kohaselt peaks müügiloaga veterinaarravimi puudumisel kasutama analoogset ehk lähedast
veterinaarravimit ja alles sellise veterinaarravimi puudumisel on looma tervisest tuleneval
erandlikul põhjusel lubatud humaanravimi kasutamine. Nii näiteks puudub mistahes kahtlus, et
amoksitsilliini ja klavulaanhappe kombinatsiooni kasutamist tingiva ravi korral on Augmentin´i
1000 mg kasutamine lubatud üksnes juhul, kui Clavaseptin või muu müügiloaga analoogne
veterinaarravim pole mingil põhjusel kättesaav.
Mööname, et ravimite valdkond on mitmekülgne ja aeg-ajalt ka vastuoluline, ravimitega seotud
pädevused, sh järelevalvepädevus, kohustused ja õigused, jagunevad ametite ja erinevate huvidega
9
asjakohaste osapoolte vahel. Tuleb ka nentida, et mida konkretiseeritumalt PTA veterinaararstide
poolt humaanravimi kasutamise õiguspärasust kontrollib, seda keerulisem võib mõnele
üksikjuhtumile kohase õigusliku ja meditsiinilise hinnangu andmine olla. Seetõttu on meie
hinnangul veterinaarias kasutatavate humaanravimite väärkasutamise tõkestamisel sobivaks,
vajalikuks ja proportsionaalseks meetodiks humaanravimi kasutamise nn meditsiinilise
põhjendatuse reguleerimine üldjuhtumi tasandil, sarnaselt müügiloata humaanravimi
kasutamisele. Seda saab teha Ravimiamet, kellel on pädevus, õigus ja võimalus reguleerida
üldjuhtumi tasandil, milliseid ravimeid võib hulgimüüja üldse veterinaararstile väljastada ja milliste
humaanravimite kasutamine veterinaarias on üldreeglina põhimõtteliselt lubatud. Kahtlemata on
hulgimüügi tasandil võimaliku humaanravimite väärkasutamise ärahoidmine kõige
mõistlikumaks, lihtsamaks ja efektiivsemaks meetodiks antud küsimuse lahendamisel ja selliselt on
antud küsimus lahendatud muuhulgas paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kuna
veterinaararstidele jääb jätkuvalt kaskaadi kasutamise õigus, siis ei saa selline lahendus
veterinaararstide õiguspäraseid ja põhjendatud otsuseid ega loomade efektiivset ja näidustatud ravi
mõjutada ega häirida. Kui peakski erandlik üksikjuhtum esinema, siis jaemüügi korras väljastatakse
humaanravimeid veterinaarretsepti alusel ka üldapteegist.
Meenutame, et kui 2017.a kordasime oma varasemat3 ettepanekut veterinaarias humaanravimite
kasutamise lubatavuse küsimuses müügiloata ravimite loamenetlusega analoogse menetluse
kehtestamiseks, siis sellist ettepanekut pidas maaeluminister millegipärast ebavajalikuks ja viitas
veterinaarias humaanravimite väärkasutamise võimaliku lahendusena „tõhusale ja suunatud
järelevalvele“. Ravimiameti ametlikust statistikast nähtuvalt on aga paraku vastuvaidlematu, et
maaeluministri viidatud meede veterinaarias humaanravimite väärkasutamise ärahoidmist
tegelikkuses ei mõjuta ning meie ettepaneku tagasilükkamise tulemuseks veterinaarias on
humaanravimite väärkasutamise järjepidev ja kontrollimatu suurenemine. Nagu juba 2010.a ja
2017.a, oleme ka täna jätkuvalt seisukohal, et üksnes üksikjuhtumi järelevalvekontrolli või
veterinaararstide n-ö eneseregulatsiooni raames pole antud küsimuses võimalik jõuda toimiva ja
tõhusa lahenduseni. Tänased ametlikud andmed näitavad selgelt ka seda, et meie 2010.a ja 2017.a
pessimistlikud ennustused, mida Ravimiamet, PTA, Sotsiaalministeerium ja maaeluminister tollal
ei uskunud, on paraku täitunud. Meie hinnangul järeldub ülalosundatud põhjendustest ja
Ravimiameti ametlikust statistikast üheselt, et ilma struktuursete, sisuliste ja õiguslike muutusteta
on humaanravimite väärkasutamise edukas piiramine antud juhul välistatud ning kui me teemat
jätkuvalt ignoreerime, siis oleme 10 aasta pärast (aga tõenäoliselt isegi varem) olukorras, kus
inimtervishoius kasutatavate ravimite kasutamine veterinaarias on mitmekordistunud.
Meie ettepanek veterinaarias humaanravimite kasutamise lubatavuse küsimuses müügiloata
ravimite loamenetlusega analoogse menetluse kehtestamiseks on jätkuvalt aktuaalne ja
asjakohane. Sealjuures oleks ühiskonna ja erialaorganisatsioonide tasandil, nagu Eesti
Loomaarstide Ühingus või Eesti Väikeloomaarstide Seltsis, võimalik leppida kokku, millise
humaanravimi kasutamine veterinaarias on meditsiiniliselt vajalik ja põhjendatud ning esitada
selline kokkulepe Ravimiametile hindamiseks. Selline kokkulepe ei kahjustaks ega saakski
kuidagi kahjustada veterinaararstide pädevust või piirata õiguspäraste raviotsuste tegemist. Küll
aga võimaldaks sellise ühiskondliku ja Ravimiameti hinnatava kokkuleppe täitmine tõhusamalt
piirata veterinaarias humaanravimite väärkasutamist.
On diskussiooni kohaks, kas üldjuhtumi tasandil humaanravimite väärkasutamise vähendamine
saavutada läbi sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15 sätestatu täpsustamise või mõnel
muul moel, kuid loodetavasti on kõigile käesoleva pöördumisele osapooltele ülalesitatust tulenevalt
selge, et senine olukord enam jätkuda ei saa. Veterinaarias aastatega järjest suurenev ja juurduv
humaanravimite väärkasutamise praktika on veterinaarravimitootjate jaoks ületanud igasuguse
valuläve ning mistahes mõistlikkuse ja taluvuse piiri. Seejuures jääb täiesti arusaamatuks, miks
me peame aastaid ja aastaid paluma, et riik looks veterinaarturul osalejate poolt õigusaktide
3 Oleme sellist ettepanekut varasemalt arutanud ka Ravimiameti, VTA ja Sotsiaalministeeriumiga ning 2017.a
täiendavalt maaeluministriga.
10
kohase täitmise tagamiseks tõhusa ja toimiva regulatsiooni ning teostaks õigusaktide täitmise üle
efektiivset kontrolli, samas kui riigiasutused antud küsimuses lahenduste leidmise ja vastutamise
asemele üksteisele n-ö näpuga näitavad ning peitust mängivad. Millegi muuga pole võimalik
seletada veterinaarias aastast-aastasse jätkuvat ja järjest suurenevat humaanravimite ebaeetilist ja
põhjendamatut kasutuspraktikat ja asjaolu, miks riigiasutused, olles enda sõnutsi probleemist
juba pikemat aega teadlikud, kõnealuse küsimuse lahendamiseks midagi ette ei võta.
Oletatavasti mõistate ülalosundatud probleemi tõsidust, mis mõjutab niivõrd olulisi eluvaldkondi
nagu toiduohutus, loomade heaolu, ravimite kättesaadavus, inimeste tervis ja mikroobide
resistentsus? On ilmselge, et veterinaarias humaanravimite suuremahulise turustamise talumise
möödapääsmatuks tagajärjeks on veterinaarravimite turul niigi piiratud toodete valiku
kahanemine, kuna müügiloa hoidjad pole väiksest ja järjest vähenevast turust huvitatud, sh
huvitatud uutest investeeringutest ja uute veterinaarravimite turustamisest Eestis. See omakorda
viib veterinaarse abi kättesaadavuse, elukvaliteedi, töökohtade ning Eesti majanduse
konkurentsivõime vähenemiseni.
Lõpetuseks veel markantselt niipalju, et ka Ravimiameti enda ravimiohutuse spetsialist,
mikroobide resistentsuse töörühma töö raames, on viidanud töörühma e-kirjas, et tulevikus tuleb
„rohkem tähelepanu koondada [sellele, et] humaanravimitest kasutatakse päris suures koguses suukaudset
amoksitsilliini, samuti doksütsükliini, sulfametoksasooli ja mõningaid muid antibiootikume, mis on
veterinaarravimina Eestis saadaval ja kasutuses“ ning humoorikalt veel, et „veterinaararstidele oleks
vaja selgitada, et kõik neile müüdud ravimid arvestatakse kui kasutamine loomadel; st ka iseenda tarbeks
tellitud ravimid arvestatakse kui kasutamine loomadel. Kui tuua näiteid kõikide veterinaararstidele müüdud
humaanravimite alusel, siis tõesti ei kujuta ette loomi imemas Faringodol tablette või joomas kuuma
Coldrex teed“.
Ülalesitatust lähtudes ja juhindudes õigusaktides sätestatust, palume
1) Maaeluministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil tellida audit sõltumatu hinnangu
saamiseks veterinaarias humaanravimi kasutamise probleemide kohta, sh õigusliku
regulatsiooni ja järelevalve kitsaskohtade osas;
2) Sotsiaalministeeriumil analüüsida, kas sotsiaalministri 17.02.2005 määruse nr 27 § 8 lg-s 15
sätestatu vajaks ülalosundatud põhjendusi arvestades muutmist ja kas inimtervishoius
kasutatavate ravimite kasutamist veterinaarias on väärtarvitamiste ärahoidmise eesmärgil
põhjendatud reguleerida üldjuhtumi tasandil Ravimiameti poolt;
3) Põllumajandus- ja Toiduametil:
selgitada, miks ja millisel meditsiinilisel põhjendusel (olukorras, kus on samaks
otstarbeks olemas erinevad müügiloaga veterinaarravimid) turustatakse Eestis
veterinaarvaldkonnas jätkuvalt suuremahuliselt Augmentin/Amoksiklav/Betaklav´i;
selgitada, kas üldse ja mida on Põllumajandus- ja Toiduamet teinud (sh
järelevalvemenetlused) inimtervishoius kasutatavate ravimite veterinaarse
väärkasutamise tõkestamiseks;
teatada, mitu väärteomenetlust viis Põllumajandus- ja Toiduamet läbi Augmentin/
Amoksiklav/Betaklav´i väärkasutamise uurimiseks 2019.a ja 2020.a.;
teatada, mitut Augmentin/Amoksiklav/Betaklav´i veterinaarse kasutamise juhtu
Põllumajandus- ja Toiduamet 2019.a ja 2020.a. kontrollis;
edastada meile andmed veterinaararstide poolt 2019.a kasutatud 4 277 pakendi
suukaudselt manustatava Augmentin meditsiinilisest põhjendusest. Palume siinkohal
andmeid kõigi 4 277 pakendi osas ning ühtlasi palume küsitud põhjendused koondada
statistikaks;
11
edastada meile andmed veterinaararstide poolt 2020.a kasutatud 2 854 pakendi
Amoksiklav´i ning 322 pakendi Betaklav´i meditsiinilisest põhjendusest. Palume
siinkohal andmeid kõigi pakendite osas ning ühtlasi palume küsitud põhjendused
koondada statistikaks;
4) Ravimiametil:
selgitada, miks ja millisel meditsiinilisel põhjendusel (olukorras, kus on samaks
otstarbeks olemas erinevad müügiloaga veterinaarravimid) turustatakse Eestis
veterinaarvaldkonnas jätkuvalt suuremahuliselt ravimeid Augmentin / Amoksiklav /
Betaklav;
selgitada, mida on Ravimiamet teinud (sh järelevalvemenetlused) Augmentin /
Amoksiklav / Betaklav väärkasutamise tõkestamiseks;
teatada meile, mitu korda hulgimüüjad teavitasid 2019.a ja 2020.a müügiloa hoidjaid
humaanravimi off-label kasutamisest (ravimiohutuse lepingute alusel) ning kas
hulgimüüjad on kohaselt edastanud müügiloa hoidjatele ka sellise off-label
kasutamise põhjused;
edastada meile andmed hulgimüüjate poolt 2019.a iga 4 277 pakendi suukaudselt
manustatava Augmentin osas müügiloa hoidjatele saadetud teavituste kohta (sh ravimi
müügiloale mittevastava kasutamise põhjenduste osas), samuti sama informatsioon
2020.a kasutatud 2 854 pakendi Amoksiklav´i ning 322 pakendi Betaklav´i kohta.
Võimalusel palume küsitud andmed koondada statistikaks.
Palume meid käesoleva pöördumise läbivaatamise tulemusest esimesel võimalusel informeerida,
saates vastuse e-postile
[email protected].
Lisatud PTA (s.o endise Veterinaar- ja Toiduameti) poolt koostatud 2020.a infopäeva materjalid.
Lugupidamisega ja üksikasjaliku vastuse eest ette tänades
/digitaalselt allkirjastatud/
Rasmus Kuklane
MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit juhatuse liige
Nõuded tegevusloaga
veterinaararsti erialasele
tegevusele ja järelevalve selle üle.
Veterinaar- ja Toiduamet
Loomatervise ja –heaolu osakond
Eve Forsyth
Kontrollvisiitide planeerimine
• Enne 2019.aastat kontrolliti iga tegevusloaga
veterinaararsti vähemalt üks kord 3 aasta
jooksul.
• Alates 2019.aastast kontrolliplaan riskipõhine
ning tsentraalne
• 2020 keskendume sigalatele ja piimakarjadele
ning teostame 2019 ettekirjutuste
järelkontrollid.
Riskipõhine kontrollivalim 2020
• Kriitiliste antibiootikumide kasutajad
(müügiandmed ravimite hulgimüüjatelt)
• Suuremad EL lemmikloomapasside soetajad
(müügiandmed passide hulgimüüjatelt)
• Kaebused veterinaarteenuse kvaliteedi kohta
• Puudulikud andmed veterinaararstide registris
• Ravimsöödaretseptidega seonduvad küsimused
• Lysthenoni ostmine ja kasutamine
Ettekirjutused 2019.aastal, kokku 44
• 2 registri sissekannete ajakohastamist
• 20 ravimiarvestuse nõudeid
• 11 ravimite säilitamise nõudeid
• 7 kõlbmatute ravimite käitlemise nõudeid
• 2 narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite
käitlemise eeskirja puudumist
• 1 ravimite manustamist
• 1 ravimite loomapidajale väljastamist
puudutavat ettekirjutust.
Ettekirjutused 2020 aastal, kokku 16
4 ravimiarvestuse nõudeid
3 ravimite säilitamise nõudeid
3 kõlbmatute ravimite käitlemise nõudeid
3 EL lemmikloomapasside arvestuse nõudeid
1 retseptide arvestust
1 ravimite kasutamist
1 pitsatis puuduvat tegevusloa numbrit
puudutavat ettekirjutust.
Mida VTA ametnik kontrollib:
• Registri sissekanne
• Arvestuskohustuse täitmine
• Retseptide väljastamine
• Loomataudidest teavitamine ja aruandlus
• Ravimite ja ravimsöötade käitlemine
• Pitsati kasutamine
Ravi, diagnostiliste ja muude menetluste
arvestus
• Vorminõudeid ei ole kehtestatud
• Soovitav on aga üles kirjutada, pildistada või muul
moel salvestada:
- kliinilise läbivaatuse tulemused
- diagnoos ja diferentsiaaldiagnoos
- prognoos
- ravimivaliku põhjendus
- kas ja milline koduravi juhend on kaasa antud
- mida loomaomanikuga arutatud ja milline
nõusolek saadud jms
Ravimite arvestus
• Iga ravimi vastuvõtmine ja kasutamine peab olema
dokumentaalselt tõestatud.
• Peab olema tuvastatav ravimite summaarne sissetulek
ja summaarne kasutamine ravimpreparaatide lõikes.
• Ravimvaru inventuur 1x kord aastas
• Narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite arvestus 1x
kuus
• Kõlbmatute ravimite arvestus
Retseptide arvestus
• Ravim kirjutatakse välja vastava näidustuse
olemasolul ja määratud ravi peab kajastuma
tervishoiuteenuse osutamist tõendavas
dokumendis koos retsepti numbri äramärkimisega.
• Kasutamata retseptiplanki ei tohi säilitada
allkirjastatult ega veterinaararsti isikliku pitsati
jäljendiga.
• Retseptiplanki ei tohi edasi anda teisele isikule.
• Retseptiplangi säilitamise korral tuleb välistada
selle sattumine teise isiku kätte.
Ravimsöötade väljakirjutamine
• Veterinaararst kirjutab ravimsööda retsepti
välja loomapidajale, tuginedes looma
läbivaatusele ja uuringule
• Ühe retseptiga võib ravialusele loomale
määrata ühe ravikuuriks mineva ravimsööda
koguse
• Ravimsööda retsept kehtib 2 kuud
väljakirjutamisest arvates
Ravimite ja ravimsöötade käitlemise
nõuded.
Eestis võib müüa ja kasutada ainult ravimeid,
sh veterinaarravimeid ja ravimsööda
eelsegusid, millele Ravimiamet on väljastanud
müügiloa.
Raviotsuste tegemisel juhinduda ravimi
omaduste kokkuvõttest. Sellest kõrvale
kaldumine on lubatud ainult kaskaadi
kaalutluse kasutamisel.
KASKAAD
Kui teatud liiki loomale asjakohasel näidustusel
manustamiseks ettenähtud ravim ei ole Eestis
kättesaadav.
I Kas ravimil pole müügiluba – kontrolli Ravimiregistrist
Ravimiameti kodulehel
II Kas esinevad tarneraskused – tähistatud värviliselt
Ravimiregistris Ravimiameti kodulehel
III Kas hulgimüüjal pole pakkuda – küsi hulgimüüjatelt
DOKUMENTEERI JA OLE VALMIS PÕHJENDAMA
Kui need sammud on läbi tehtud, võib
kaskaadi alusel kasutada:
1. teist liiki loomale manustamiseks ettenähtud ravimit
või sama liiki loomale muul näidustusel
manustamiseks ettenähtud ravimit
2. kui see pole kättesaadav, siis humaanravimit, mis
ravimi omaduste kokkuvõtte põhjal on mõeldud
kasutamiseks samal näidustusel
3. kui punktides 1 ja 2 nimetatud ravimid ei ole
kättesaadavad, siis veterinaarravimit, mida on lubatud
manustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis sama või
teist liiki loomale samal või muul näidustusel,
Müügiloata veterinaarravimid tuleb enne Ravimiameti
poolt heaks kiita.
4. Kui punktides 1–3 nimetatud ravimid ei ole kätte-
saadavad, siis võib kasutada veterinaararsti retsepti
kohaselt ekstemporaalselt valmistatud ravimit.
KEELUAJAD!
Vaata Põllumajandusministri 23.02.2005 määrus nr 21 § 2
Mõned põhjendused kaskaadi kasutamiseks:
1. RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTTES olev raviskeem ei
sobi konkreetse haigusseisundi optimaalseks raviks.
2. PATSIENDI vanus, üldseisund, patsiendi tundlikkus,
ravimi kõrvalnähud ja vastunäidustused.
3. OMANIKU tervis - omanik on eakas, puudega ega pole
võimeline tabletti manustama, ravimit ette valmistama vms.
4. KROONILISED HAIGUSED - näidustatud preparaat ei
ole efektiivne kroonilise haiguse ravis ja senine ravi on seda
näidanud.
5. LOOMA HEAOLU - iga juhtumit tuleb eraldi kaaluda
RAVIMI MAKSUMUS EI OLE PIISAV PÕHJUS RAVIMI
off-label KASUTAMISEKS
Lysthenon
toimeaine - suksametooniumkloriid
Lysthenoni kasutamine veterinaarias:
• Näidustus
• Kasutamise põhjendus KASKAAD?
• Eesti Maaülikooli ekspertarvamus
• Alternatiivid
Loomakaitse seadus
§18 Eutanaasia
(4) Eutanaasiameetod peab põhjustama loomal
viivitamatult teadvusetuse ja surma või viima ta
sügavast üldanesteesiast kindla surmani.
(5) Keelatud on looma lämmatamine, uputamine,
mürgiste ainete või ravimite kasutamine, mille
annustamise ja manustamise määr ei pruugi
põhjustada käesoleva paragrahvi lõikes 4
mainitud mõju.
Ravimi väljastamine
• Vaid looma läbivaatuse järel va käsimüügi
antiparasitaarsed käsimüügi preparaadid
• Vaid ühe ravikuuri ulatuses.
• Loomapidaja poolt loomale manustatava
ravimi väljastamise korral lisab veterinaararst
loomapidaja nõudmisel kirjaliku selgituse
(loomale pandud diagnoos, ravimi nimetus,
annustamine, manustamise viis, kasutamise
kestus, põllumajanduslooma puhul keeluaeg
ning ravimi määranud veterinaararsti nimi ja
telefoninumber);
Keelatud on väljastada:
a) östrogeenselt, androgeenselt või gestageenselt mõjuvat
ainet sisaldavat ravimit, prostaglandiine sisaldavat ravimit
b) immunoloogilist, narkootilist, psühhotroopset ja muud
peamiselt kesknärvisüsteemile mõjuvat ainet, süstina
manustatavat kortikosteroidravimit ning süstina
manustatavat β-agoniste sisaldavat ravimit
(va suukaudselt manustatavat psühhotroopset ainet teatud
haiguste, nagu epilepsia, raviks vajaliku raviskeemi
rakendamise korral);
c) alkoholisisaldusega ravimit, mida on võimalik kasutada
joobe tekitamiseks
Arvestuskohustuse täitmine
Dokumentide säilitamise tähtajad
• Ravi, diagnostiliste ja muude menetluste
arvestus 3a
• Ravimite arvestus (k.a. inventuur) 2a/3a
• Retseptide arvestus 3a/5a
• Kõlbmatute ravimite arvestus 2a/5a
• EL lemmikloomapasside arvestus 10a
Tänan tähelepanu eest!
Saatja: Rasmus Kuklane <
[email protected]>
Saadetud: 31.03.2021 21:46
Adressaat: SM Info <
[email protected]>; <
[email protected]>; <
[email protected]>; info ravimiamet ee
<
[email protected]>
Teema: 31.03.2021 pöördumine
Manused: 20210331 pöördumise lisa 1 (VTL).pdf; 20210331 pöördumine (VTL).asice
Austatud tervise- ja tööminister hr Tanel Kiik ja maaeluminister hr Urmas Kruuse
Austatud Põllumajandus- ja Toiduameti peadirektor Urmas Kirtsi
Austatud Eesti Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp
Edastan juuresoleva failiga digitaalselt allkirjastatuna MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit 31.03.2021
pöördumise ja eraldi failiga selle lisa. Jääme ootama vastuseid selles pöördumises esitatud küsimustele.
Lisatud 2 faili.
Palun kinnitada käesoleva e-kirja kättesaamist.
Lugupidamisega
Rasmus Kuklane
MTÜ Veterinaarravimitootjate Liit juhatuse liige