Maris Lauri
Justiitsministeerium Teie 07.04.2021 nr 9-2/2358-1/
[email protected] Meie 19.04.2021 nr 1.2-5/1277-2
Vastus kaasamise ettepanekule
Esitame Sotsiaalministeeriumi seisukohad seksuaalse enesemääramise vanusepiiri ja
sellega seonduvate küsimuste osas vastusena kaasamise ettepanekule. Lisame, et
Sotsiaalministeerium jätkab Justiitsministeeriumiga arutelusid ja koostööd vastava
seaduseelnõu ettevalmistamisel vastavalt ministrite 23.03.2021 kokkuleppele.
1) Palume Teie põhjendatud arvamust selle kohta, kas karistusõiguslikku seksuaalse
enesemääramise eapiiri ehk vanust, millest noorema isikuga konsensuslikud
seksuaalsuhted on täisealisele keelatud ja kuriteona karistatavad, tuleb muuta. Eapiiri
muutmisel ootame Teie ettepanekut, kas selleks vanuseks võiks olla nt 15 aastat või
16 aastat.
Sotsiaalministeeriumi ettepanek on kehtestada seksuaalse enesemääramise vanusepiiriks
16 aastat (nähes ka ette erandid noorte omavahelistele suhetele vastavalt punktile 2).
ÜRO lapse õiguste konventsiooni preambulis on välja toodud, et laps vajab oma füüsilise ja
vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt. Konventsiooni artikli 19 kohaselt tuleb last
kaitsta igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu, hooletusse jätmise, hooletu või
julma kohtlemise või ärakasutamise ning seksuaalse või muu väärkohtlemise eest. Artikli 34
kohaselt tuleb kaitsta last igasuguse seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse
ärakasutamise eest.
2015. a laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu andmetel 4% noortest oli
olnud 14-aastaselt või nooremana vabatahtlikus seksuaalvahekorras endast vähemalt viis
aastat vanema isikuga (sarnased tulemused olid nii poiste kui tüdrukute puhul). Alla 14-
aastase lapse seksuaalsuhe endast palju vanema partneriga ei ole võrdne suhe, arvestades
lapse ebaküpsust ja arengulist erinevust täiskasvanust, ja võib nii lühikeses kui pikas
perspektiivis kahjustada lapse vaimset ja seksuaalset arengut ning heaolu. Viidatud uuringu
põhjal kogeb selliseid suhteid paraku arvestatav hulk lapsi. Lapse motiivid seksuaalse
läheduse otsimiseks on erinevad täiskasvanu omadest ja see loob kõrge riski lapse
ärakasutamiseks, sest laps on oma sotsiaalse ebaküpsuse tõttu ebavõrdses positsioonis
täiskasvanuga võrreldes, isegi näivalt konsensuslikus suhtes. Sageli mõistab laps sellise
suhte ebakohasust ja soovimatust alles palju hiljem.
Leiame, et vanusepiiri tõstmine 16 eluaastale oleks kooskõlas laste õiguste ja arenevate
võimetega, kaitstes nende õigust turvalisele arengule. Meile teadaolevalt toetavad eapiiri
tõstmist spetsialistide seisukohad (nt Eesti Seksuaaltervise Liit, kes on teinud juba varem
üleskutse vanusepiiri tõstmiseks) ning ka noored ise. Sotsiaalkaitseministri 30.03.2021.a
kohtumisel noorteorganisatsioonide esindajatega tegid noored ettepaneku tõsta seksuaalse
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
enesemääramise vanusepiir 16 eluaastani. Toodi välja, et täiskasvanu lähedust otsivad ja
võivad seetõttu sattuda väärkohtlemise ohvriks rohkem just need noored, kes on vaimselt
haavatavad.
Noorte arvamust seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmise osas küsiti ka 2015. a
laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringus, milles valdav enamus noori
pooldas vanusepiiri tõstmist kehtivaga võrreldes. Üle poole noortest pooldas vanusepiiri
tõstmist 16 eluaastale. Kuigi veidi rohkem noori pooldas vanusepiiri tõstmist 15-le aastale,
tuleb tulemuste hindamisel arvestada ka sellega, et uuringus ei käsitletud erandite tegemise
võimalust väikese vanusevahega noorte seksuaalsuheteks. See on aga noorte jaoks oluline,
vajadust määratleda noorte omavahelise seksuaalse läbikäimise lubatav vanusevahe
rõhutasid noorteorganisatsioonide esindajad ka kohtumisel sotsiaalkaitseministriga.
Vanusepiir 16 eluaastat oleks kooskõlas ka lastekaitseseaduse §-s 23 ette nähtud alla 16-
aastaste alaealiste öise liikumispiiranguga, mille kehtestamisel on seadusandja hinnanud, et
alla 16-aastane noor ei ole suuteline end iseseisvalt kaitsma kõigi ohtude eest.
Ühtlasi peame oluliseks, et seksuaalse enesemääramise vanusepiir oleks kooskõlas abielu
sõlmimise vanuselise alampiiriga, st viimane ei tohiks olla madalam. Hetkel on võimalik kohtu
loal abielluda alates 15. eluaastast. Arvestades, et praktikas on alaealisi abiellujaid väga
vähe (Statistikaameti andmetel viimasel viiel aastal 1-8 juhtu aastas), aga ka abielu olemust
ja eesmärki ning sellega kaasnevaid kohustusi, teeme ettepaneku täiendavaks aruteluks
alaealistel abiellumise võimaldamise üle.
2) Vältimaks noorte omavaheliste normaalsete seksuaalsuhete karistatavaks
muutumist seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmise tõttu, kaalume seadusesse
vastavate erisuste loomist. Palume Teie põhjendatud arvamust ka selle valiku
tegemisel.
Esitate kirjas kaks võimalikku varianti erisuste kehtestamiseks. Meie hinnangul tagavad
mõlemad pakutud alternatiivid praktikas üsna sarnase tulemuse. Sobiva variandi valimisel
tuleks tagada regulatsiooni võimalikult suur selgus ja arusaadavus, arvestades mh
õiguskaitseasutuste ja teiste valdkonna spetsialistide arvamust ja tähelepanekuid. Teeme
ettepaneku valida sobivaim viis erandite kehtestamiseks edasises ministeeriumidevahelises
arutelus seaduseelnõu koostamise protsessis, tuginedes kõigile kaasamisprotsessis esitatud
seisukohtadele ja mõjuhinnangutele.
3) Kas tuleks muuta seksuaalkuritegude puhul kehtivat arusaamisvõime piiri (praegu
10 aastat)? Kui vastate jaatavalt, siis milline oleks õigem vanus?
Leiame, et seksuaalkuritegude puhul kehtivat arusaamisvõime piiri tuleks tõsta ja lugeda
arusaamisvõimetuks kuni 12-aastane laps (k.a.). Meie hinnangul oleks see praegusest enam
kooskõlas laste seksuaalse arenguga ja aitaks paremini kaitsta eelpuberteediealisi lapsi
seksuaalse väärkohtlemise eest.
Eestis lähtutakse üldiselt 2015.a Maailma Terviseorganisatsiooni välja antud Euroopa
seksuaalhariduse standarditest, milles on käsitletud laste psühhoseksuaalset arengut ja
kirjeldatud selle etappe. Neljas etapp (eelteismelise- ja murdeiga, 10-15 eluaastat) hõlmab
eelteismeliseiga (10-11 aastat), mida iseloomustavad mh järgmised näitajad:
- Saabub murdeea algus. Suguhormoonid muutuvad aktiivseks ning väljenduvad
käitumises ja kehalises arengus, kuid ka tajudes ja emotsioonide kõikumises.
Tüdrukutel algab murdeiga tavaliselt kaks aastat varem kui poistel. Ilmsed kehalised
muutused hõlmavad rindade kasvu ja pikkuse suurenemist.
- Alates 10. eluaastast hakkavad lapsed rohkem huvituma täiskasvanute
seksuaalsusest. Nad fantaseerivad rohkem seksuaalsusest ning kuulevad ja näevad
3
raamatutes, teleris ja Internetis kõiksugu asju, mis tekitab neis uudishimu.
Sellegipoolest võib nende reaktsioon olla rõhutatult kombekas või kõrvaleheitev, kui
püüda nendega nende seksuaalsusest rääkida.
Seega on eelteismeline laps alles omandamas üldisi teadmisi seksist ja täiskasvanulikust
seksuaalsusest, kuid veel ei saa rääkida lapse seksuaalsest identiteedist, mis lapse käitumist
juhiks. Alles 12 kuni 20 eluaastal areneb järk-järgult välja noorte seksuaalne orientatsioon
ning kujunevad välja ja arenevad edasi nende seksuaalsed eelistused (vt ka standardi lk 23
ja 25). Seega ei ole eelteismeline laps arenguliselt suuteline mõistma täiskasvanulikku
seksuaalsust, samuti seksuaalvahekorra tähendust ning eesmärke, ning tegema selles osas
teadlikke valikuid. Ta ei saa seksuaaltegevusse kaasatuna toimuvast täielikult aru ega saa
selleks anda nõusolekut.
Et selles vanuses ehk umbes 10-12 eluaastal arenevad lapsed kiiresti ja suureneb nende
huvi seksi puudutavate teemade vastu, on nad just seetõttu ka väga vastuvõtlikud
seksuaalsele ärakasutamisele. Lapse teadmishuvi võib viia teda väljakutsuvalt käituma ja
seksuaalkogemusi otsima, millisel juhul ei saa alati rääkida ka lapse tahte murdmisest või
manipulatsioonist partneri poolt. See aga ei tähenda, et tegevus vastaks lapse huvidele ning
oleks talle eakohane ja kahjutu. Ärakasutajaks võivad olla nii teised lapsed ja noored kui ka
täiskasvanud.
Eelnevat käsitlust toetab ka Sensoa lipusüsteem, mis on Eestis kasutusel laste ja noorte
lubamatu ja sobimatu seksuaalkäitumise hindamise ja sellele reageerimisele abivahendina.
Lipusüsteemi arengutabeli kohaselt peetakse vanuses 6 kuni 11 eluaastat
seksuaalvahekorda eakaaslastega eakohatuks ja/või last kahjustavaks (tugevalt lubamatuks)
seksuaalkäitumiseks ning seksuaalvahekorda vanema partneriga täiesti vastuolus
eakohasuse põhimõttega ja/või äärmiselt kahjustavaks (äärmiselt lubamatuks) käitumiseks
(vt Sensoa lipusüsteemi käsiraamat lk 44 ja 96). Seega ei ole seksuaalvahekord kuni 11-
aastase lapse jaoks eakohane tegevus ning seejuures on tegemist last kahjustava või koguni
märkimisväärselt kahjustava käitumisega, mille eest tuleb last kaitsta. Kui tegemist on last
kahjustava käitumisega, ei peaks ka kriminaalõiguslikus mõttes jätma selles osas
kaalumisruumi asjaosalistele või menetlejale. Meil ei ole küll ülevaadet vastavast menetlus-
ja kohtupraktikast, aga peame üsna ebatõenäoliseks, et praktikas võiks hinnata 10-, 11- või
ka 12-aastase lapse arusaamisvõimeliseks ehk suuteliseks täielikult mõistma
seksuaalvahekorra tähendust ja tagajärgi ning andma teadlikku nõusolekut selleks
tegevuseks.
Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi, mil arusaamisvõimetuks loetakse kuni 9-aastane laps (k.a),
on suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu 10-12-aastase lapsega karistatavad juhul, kui
(1) esineb vägivald või tõendatakse lapse faktiline arusaamisvõimetus teo toimepanemise
ajal (sel juhul on täidetud KarS § 141 või § 1411 koosseis), (2) kui tegu pannakse toime lapse
tahte vastaselt, ära kasutades tema sõltuvust süüdlasest (KarS § 143), (3) kui toimepanija on
täisealine (KarS § 145), või (4) tegemist on seksi ostmisega (KarS § 1451). Samas ei saa
laste turvalise arengu ja tervise kaitse aspektist pidada lubatavaks nt 16-aastase nooruki
justkui konsensuslikku seksuaalvahekorda 10-aastase lapsega, arvestades eespool
kirjeldatut ehk 10-aastase lapse võimetust mõista seksuaalsuhte tegelikku tähendust ja
mõjusid ning oma käitumist sellele vastavalt juhtida.
Toome ka välja, et lapsed selles vanuses arenevad nii seksuaalses, sotsiaalses kui
emotsionaalses mõttes väga kiiresti, mistõttu lapse faktilise arusaamisvõimetuse
kindlakstegemine ja tõendamine kriminaalmenetluses võib osutuda äärmiselt keeruliseks ja
see omakorda vähendab selliste tegude toimepanijate süüdimõistmise tõenäosust. Sellest
tulenevalt väheneb ka normide preventiivne mõju, samal ajal kui nii Eesti kui Euroopa
uuringute põhjal on teada, et laste seksuaalne väärkohtlemine on murettekitavalt levinud ja
neist kuritegudest avastatakse vaid väike osa. Lapse arusaamisvõimet teo toimepanemise
ajal hinnatakse alati tagantjärele. Samas on teada, et lastevastased seksuaalkuriteod on
4
äärmiselt varjatud kuriteoliik ja tulevad sageli ilmsiks alles pika aja pärast –
Justiitsministeeriumi andmetel kulus 2020.a alaealise kannatanuga kontaktse
seksuaalkuriteo toimepanemise algusest kuriteo registreerimiseni keskmiselt 3 aastat. Seega
võib kuriteo menetlemine ja vastav hindamine toimuda alles mitmeid aastaid hiljem, mil võib
olla juba objektiivselt keeruline hinnata ja tõendada lapse arengutaset minevikus jm
asjaolusid. Väga oluline on arvestada ka sellega, milline on sellise hindamise ja
tõendamisprotsessi mõju seksuaalkuriteo ohvriks langenud lapsele, kes on sunnitud andma
oma (varasema) arusaamisvõime kohta tunnistusi, osalema vastavas hindamises
(ekspertiisis) ja üsna keerukat tõendamist nõudvas kriminaalmenetluses. See on suure
tõenäosusega lapse jaoks uus traumeeriv kogemus ning takistab tal juhtunust taastuda,
arvestades mh seksuaalvägivalla niigi kompleksseid psühholoogilisi mõjusid ja tagajärgi
(eneseväärtustunde vähenemine, süütunne, jne).
4) Kas ning kuidas tuleks reguleerida karistusõiguslikult 10 kuni 17-aastaste
omavahelisi seksuaalsuhteid?
Juhul kui tõsta arusaamisvõimetuse vanusepiiri, nagu eelnevalt välja pakutud, lahendaks see
meie hinnangul kõige suurema probleemi eelpuberteediealiste laste kaitsmise osas.
Murdeea juurde käivad lapse seksuaalse identiteedi otsingud ja esimesed seksuaalsed
kogemused, mistõttu ei peaks karistusõiguslikult sekkuma eakaaslaste vahel toimuvasse
eakohasesse seksuaaltegevusse. Mitte-eakohase ja osapooli kahjustava seksuaaltegevuse
ennetamiseks ja tõkestamiseks laste vahel on kõige tähtsam panustada ühelt poolt laste ja
noorte piisavasse seksuaalharidusse, et nad oskaksid eristada lubatavat ja lubamatut
käitumist, julgeksid neil teemadel täiskasvanutega rääkida ja vajadusel abi küsida, ning
teisalt lastega töötavate spetsialistide (eelkõige haridus- ja sotsiaaltöötajad) koolitamisse
laste seksuaalkäitumise hindamiseks ja vajadusel asjatundlikuks sekkumiseks, et lubamatut
seksuaalkäitumist takistada ja sobimatult käituvaid lapsi nt toetavatele teenustele suunata.
Karistusõiguslik reguleerimine ei pruugi anda olulist lisaväärtust alaealiste omavaheliste
suhete turvalisemaks muutmisel, arvestades ka sellega, et süüvõime vanus on 14a (KarS §
33) ja ka sellest vanem alaealine ei pruugi igal juhul olla kriminaalõiguslikult
vastutusvõimeline (Riigikohus on märkinud, et ka vanema kui 14-aastase alaealise puhul
tuleb igakordselt tuvastada, kas ta oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline
aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma). Kohus saab
alaealise vabastada karistusest ja rakendada tema suhtes KarS §-s 87 toodud
mõjutusvahendeid, millega sarnaseid meetmeid on võimalik rakendada ka väljaspool
kriminaalõigussüsteemi.
Samas oleme valmis osalema edasises arutelus selles küsimuses, lähtuvalt ka
kaasamisprotsessis esitatud võimalikest ettepanekutest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Signe Riisalo
sotsiaalkaitseminister
Maarja Kärson 6269 283
[email protected]