Sotsiaalministeerium · 30. aprill 2021
Sisu (failidest)
Vähitõrje
tegevuskava
2021–2030
Kinnitatud Eesti vähitõrje tegevuskava juhtrühma poolt 7. aprillil 2021.
Soovitatav viide: Vähitõrje tegevuskava 2021–2030. Tallinn: Sotsiaalministeerium, Tervise Arengu Instituut; 2021.
VÄHITÕRJE TEGEVUSKAVA
2021–2030
4 //
// 5
Sisukord
Kokkuvõte���������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 6
Executive summary������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 8
Sissejuhatus����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 10
Ülevaade hetkeolukorrast ���������������������������������������������������������������������������������������������������������� 12
Vähk Eestis����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 12
Vähiravi korraldus����������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 19
Eelmise vähistrateegia õppetunnid����������������������������������������������������������������������������������� 19
Kokkuvõte hetkeolukorrast������������������������������������������������������������������������������������������������ 20
Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 koostamine���������������������������������������������������������������������� 21
Vähitõrje visioon �������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 22
Visiooniga seotud prioriteedid 2021–2030 ���������������������������������������������������������������������������� 23
Esmane vähiennetus�������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 24
Sõeluuringud ��������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������30
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi���������������������������������������������������������������������������������������������� 33
Diagnostika ja ravi������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 38
Piltdiagnostika ja piltjuhitud ravi�����������������������������������������������������������������������������������������39
Patoloogia, tsütogeneetika ja molekulaardiagnostika����������������������������������������������������43
Kirurgiline ravi���������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 46
Süsteemravi�������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 49
Kiiritusravi �����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������52
Palliatiivne ja elulõpuravi�����������������������������������������������������������������������������������������������������56
Taastusravi�����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������62
Hematoloogia�������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������� 65
Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia����������������������������������������������������������������������68
Elu vähiga ja pärast vähki������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 73
Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad���������������������������������������������������������������������������������� 76
Vähiandmed ja teadusuuringud ������������������������������������������������������������������������������������������������ 82
Vähiandmed �������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������82
Teadusuuringud ������������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 86
Vähitõrje tegevuskava elluviimine �������������������������������������������������������������������������������������������� 87
Tulemusindikaatorid��������������������������������������������������������������������������������������������������������������������88
Protsessiindikaatorid��������������������������������������������������������������������������������������������������������������������89
Mõisted ������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 93
Lühendid����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������94
Töörühmade koosseisud ������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 95
Juhtrühma koosseis ������������������������������������������������������������������������������������������������������������������ 103
Lisad����������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������������104
6 // // Kokkuvõte
Kokkuvõte Prioriteet 2. Uute põlvkondade kaitse – vaktsineerimine
vähki põhjustavate viiruste vastu
Vaktsineerimisega on võimalik tulevasi põlvkondi kaitsta
Vähitõrje all mõistetakse kogu vähivastast tegevust inimese papilloomiviiruse (HPV) ja B viirushepatiidi põh-
alates vähiennetusest kuni tavaellu naasmiseni pärast justatud vähkide vastu. Selleks jätkatakse kõigi vastsün-
vähist tervenemist või väärika elulõpuni. WHO definit- dinute vaktsineerimist B viirushepatiidi vastu ja tütarlaste
siooni järgi on riiklik vähitõrje tegevuskava rahvatervis- HPV vastast riiklikku vaktsineerimist. Eesmärk on alusta-
hoiuprogramm, mille eesmärk on vähendada vähijuhtu- da poiste HPV-vastast vaktsineerimist. Kõigi vaktsineeri-
de ja vähisurmade arvu ning parandada vähipatsientide miste puhul pööratakse tähelepanu võimalikult laialdase
elukvaliteeti. hõlmatuse saavutamisele.
Eestis on viimastel aastakümnetel tehtud palju edusam-
Prioriteet 3. Vähieelsete seisundite avastamine enneta-
me. Väheneb enneaegne (< 65 aasta vanuses) vähisure-
vate sõeluuringute abil (emakakaela- ja soolevähk)
mus, meeste seas on püsivalt vähenemas suitsetamisega
seotud haigestumus ja pikeneb vähielulemus, mis mit- Emakakaelavähi ja soolevähi sõeluuringud võimaldavad
me vähiliigi puhul on saanud samaväärseks Põhjamaade avastada ning ravida vähieelseid seisundeid ja seeläbi
vähielulemusega. Kuid Eesti vähitõrje ees seisab ka rida neid vähke vältida. Sõeluuringud on tõhusad ainult juhul,
probleeme. Vähijuhtude absoluutarv suureneb 2030. kui neis osaleb piisavalt palju inimesi ja need on läbi vii-
aastaks eeldatavalt 11 000ni, tingituna ühelt poolt rah- dud kvaliteetselt. Seetõttu kutsutakse ellu sõeluuringute
vastiku vananemisest, kuid teisalt elustiilist tulenevate keskne juhtorgan ning panustatakse sõeluuringute hõl-
riskitegurite (nt rasvumine) mõjust. Endiselt diagnoosi- matuse laiendamisse ja nende kvaliteedi tagamisse.
takse palju uusi vähijuhte hilises staadiumis. Samuti ei ole
seni pööratud piisavat tähelepanu patsientide ja nende
lähedaste psühholoogilisele ega sotsiaalsele toetamisele Inimesed elavad pärast vähidiagnoosi kauem ja terve-
ning elukvaliteedile nii ravi ajal kui ka pärast vähist terve- mana
nemist. Eesti ainukese riikliku vähistrateegia (2007–2015)
hindamisel toodi välja, et Eesti vähitõrjes puudub stra- Prioriteet 1. Vähi võimalikult varane diagnoosimine igas
teegiline planeerimine. vanuses patsientidel
Vähitõrje tegevuskava koostamisel aastateks 2021–2030 Vähist paranemise tõenäosus on mitu korda suurem, kui
osales üle saja eksperdi, kes töötasid 16 töörühmas ja vähk diagnoositakse varases staadiumis, seda nii täiskas-
sõnastasid oma valdkonna probleemid, eesmärgid ning vanutel kui ka lastel. Paraku jõutakse Eestis diagnoosini
nende saavutamiseks vajalikud tegevused. sageli alles siis, kui haigus on juba algkoldest kaugema-
le levinud. Eesmärk on parandada varasele avastamisele
suunatud sõeluuringute (rinna- ja soolevähi sõeluuring)
Vähitõrje visioon hõlmatust ja kvaliteeti. Et suurem osa vähipatsientidest
jõuavad diagnoosini siiski sümptomite tekkides, on teine
eesmärk suurendada inimeste teadlikkust eri vähkidele
Vähki haigestub vähem inimesi
iseloomulikest sümptomitest ning tagada sujuv ja kiire
Inimesed elavad pärast vähidiagnoosi kauem ja teekond diagnoosi ning esmase vähispetsiifilise ravini.
tervemana Selleks töötatakse välja standardsed patsienditeekonnad
Vähiga elavate inimeste elukvaliteet on parem esmasest pöördumisest ravi alustamiseni.
Prioriteet 2. Parim võimalik ravi igale patsiendile – diag-
Visiooni suunas liikumiseks seatakse järgmiseks kümneks nostika ja ravi koondamine vähikeskuste juhtimise alla
aastaks prioriteedid.
Mis tahes staadiumis diagnoositud vähi puhul on määrava
tähtsusega kvaliteetse diagnostika ja ravi kättesaadavus
hoolimata inimese elukohast, haridusest või elujärjest.
Vähki haigestub vähem inimesi
Eesmärk on tagada kvaliteetne vähidiagnostika ja -ravi
Prioriteet 1. Elustiiliga seotud vähiriski vähendamine kõigile patsientidele. Selleks koondatakse vähiravi multi-
modaalset vähiravi pakkuvatesse keskustesse. Tagatakse
Teadaolevalt on 40% vähijuhtudest ennetatavad. Ees- ühtne lähenemine raviasutuste vahel, tehakse pingutusi
märk on vähendada elustiiliga seotud vähi riskitegurite teadustulemuste võimalikult kiireks rakendamiseks iga-
levimust rahvastiku seas, esmajoones tubakatoodete ja päevapraktikasse ja mõõdetakse pidevalt ravitulemusi.
alkoholi tarvitamist, ülekaalulisust ning vähest kehalist Harvaesinevate kasvajate (sh laste vähk) diagnostikas ja
aktiivsust. Selleks suurendatakse inimeste teadlikkust ja ravis on olulisel kohal koostöö üleeuroopaliste võrgusti-
panustatakse tervislikumat käitumist soodustava kesk- ke ja kompetentsikeskustega.
konna loomisse.
Kokkuvõte // // 7
Prioriteet 3. Ravi kättesaadavus lähtuvalt patsiendi vaja- Prioriteet 2. Vähist paranenute optimaalne järelkontroll
dustest, sh kodulähedane ravi vähikeskuste koordinee- vähikeskuste ja esmatasandi koostöös
rimisel
Tänu varasemale avastamisele ja ravivõimaluste para-
Patsiendi vähiteekonnal on etappe, mil patsiendi huvi- nemisele on Eestis igal aastal üha rohkem inimesi, kes
des on saada tervishoiuteenuseid ja kvaliteetset vähira- elavad vähidiagnoosiga pikki aastaid. Luuakse ravijärgse
vi võimalikult kodu lähedal. Eesmärk on luua võrgustik, jälgimise süsteem eriarstide ja esmatasandi koostöös
kus vähikeskuste koordineerimisel integreeritakse es- nii täiskasvanute kui ka lapseea vähist tervenenute jaoks
matasand, kohalikud haiglad, õendusabi ja tugiteenused ning töötatakse välja juhised, lähtudes saadud ravist ja
kodulähedase ravi pakkumisse, tagades samal ajal opti- võimalikest kaugtüsistustest.
maalse ravikvaliteedi.
Prioriteet 3. Elu pärast vähki – psühhosotsiaalne tugi
ühiskonda naasmiseks
Vähiga elavate inimeste elukvaliteet on parem Vähidiagnoos ja vähiravi toovad kaasa võimalikud kõr-
valtoimed ning psühhosotsiaalsed tagajärjed, millest osa
Prioriteet 1. Patsiendikeskne terviklik vähiteekond koos jääb inimest saatma kogu eluks ja millega toimetulekuks
sotsiaalse ja psühholoogilise toega patsiendile ning tema vajavad nii patsient kui ka tema lähedased professio-
lähedastele naalset tuge. Eesmärk on toetada patsientide ja nende
Vähiteekond algab enne vähidiagnoosi kinnitumist ja lähedaste kohanemist olukorraga, ühiskonda naasmist
ulatub ravijärgsesse perioodi. Eesmärk on pakkuda iga- ja tööturul püsimist. Luuakse vastav süsteem tervishoiu-
le patsiendile ja tema lähedastele individuaalsetest va- ja sotsiaalsüsteemi ning kohaliku omavalitsuse tasandil
jadustest lähtuvat abi kogu vähiteekonna vältel nii ravi ning võimestatakse patsiendiorganisatsioone.
kõrvaltoimetega tegelemiseks, eri ravietappide sujuvaks
läbimiseks kui ka psühholoogiliste ja sotsiaalsete prob-
leemide lahendamiseks. Patsientidele koostatakse ter-
viklik raviplaan ning viiakse sisse regulaarne elukvaliteedi
ja rahulolu hindamine.
Läbivad prioriteetsed tegevussuunad
Î Keskne juhtimine, strateegiline planeerimine ja hindamine – vähitõrje tervikvaade, sõeluuringud, vähiravi korraldus.
Î Tõhusam teavitus eri sihtrühmadele – elanikkond, patsiendid, lähedased, esmatasand, eriarstiabi.
Î Tervishoiuasutustevahelised diagnostika-, ravi- ja jälgimisjuhised.
Î Teadusuuringud ja teadustulemuste kiire rakendamine praktikasse.
Î Kesksed struktureeritud ja kvaliteetsed andmed tegevuste kavandamiseks ning tulemuste hindamiseks.
Î Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad.
Rakendamine
Vähitõrje tegevuskava rakendamine toimub rahvastiku tervise arengukava raames. Selles on kandev osa juhtrühmal ja
sotsiaalministeeriumil koos ministeeriumi haldusala asutustega, kellel on vajalikud volitused ning otsustusõigus. Esimene
rakendusplaan, millega määratletakse tegevuse eest vastutajad ja tähtajad, koostatakse 2021. aasta I poolaastal aastateks
2021–2024.
8 // // Executive summary
Executive summary Priority 2. Protection of younger generations –
vaccination against viruses that cause cancer
Future generations can be protected from cancers
Estonian Cancer Control Plan 2021-2030 caused by the human papillomavirus (HPV) and the
hepatitis B virus through vaccination. To this end, all
Cancer control as a term encompasses all actions newborns will continue to get vaccinations against
against cancer from cancer prevention to either hepatitis B and the national vaccination programme
returning to normal life after recovering from cancer against HPV will be continued for girls. The goal is to
or having a dignified end of life. According to WHO’s ensure universal access to the HPV vaccination for
definition, a national cancer control plan is a public both girls and boys. Efforts will be made to gain optimal
health programme designed to reduce the number of coverage within all vaccination programmes.
cancer cases and deaths and improve the quality of life
Priority 3. Detection of pre-cancerous conditions
of cancer patients.
through preventive screening (cervical and colorectal
There have been many advances in Estonia during the cancer)
last decades. Premature mortality (before the age of
Screening for cervical and colorectal cancer allows the
65) from cancer has declined, tobacco-related cancer
detection and treatment of pre-cancerous conditions
incidence among men is decreasing and cancer survival
and thereby the prevention of these cancers. Screening
continues to increase, having become equivalent to the
is only effective if enough people participate and all
survival rates of Northern countries for many cancer
steps of the process are carried out properly. Therefore,
types. However, Estonia faces many challenges in
a central screening board will be established with a focus
cancer control. The number of cancer cases is expected
on increasing the coverage and quality of screenings.
to reach 11,000 by 2030, caused partly by an ageing
population, but also by the impact of lifestyle-related
risk factors (e.g. obesity). Many new cancer cases are still
being detected in advanced stages. Moreover, until now, People live longer and healthier lives after a cancer
not enough attention has been paid to psychological diagnosis
and social support for patients and their families or
Priority 1. Early cancer diagnosis for patients of all ages
their quality of life both during and after treatment. An
evaluation of Estonia’s only national cancer strategy The chances of recovery are several times higher when
(2007-2015) highlighted the lack of strategic planning as cancer is diagnosed at an early stage, and this applies
a major pitfall in Estonian cancer control. both to children and adults. Unfortunately, cancer in
Estonia is often diagnosed when it has already spread
Over a hundred experts in 16 working groups were
beyond the original tumour. There are two strategies for
involved in the development of a cancer control plan
early detection. First, the coverage and quality of early
for 2021-2030, defining the challenges, objectives and
detection screening (for breast and colorectal cancer)
required actions in their respective fields.
will be improved. Second, as a greater share of cancers
are diagnosed only after symptoms emerge, the goal is
to raise public awareness of the signs and symptoms of
Vision for cancer control different types of cancer and ensure a smooth and fast
pathway to diagnosis and cancer-specific treatment.
Fewer people develop cancer Standard patient pathways will be implemented starting
People live longer and healthier lives after a cancer from the initial doctor’s appointment up to the initiation
diagnosis of primary treatment.
People living with cancer have a better quality of life Priority 2. Optimal care for every patient – centralisation
of diagnostics and treatment in cancer centres
Priorities are set for the next 10 years to move towards Whatever the stage of cancer at diagnosis, the key
this vision. to best possible outcome is access to high-quality
treatment for every patient regardless of their education,
livelihood or place of residence. To ensure high-quality
Fewer people develop cancer cancer diagnostics and treatment for all patients, cancer
care will be centralised in cancer centres offering
Priority 1. Lowering the risk of lifestyle-related cancers
multimodal cancer treatment. This way, a uniform
Up to 40% of cancer cases can be prevented. The goal approach will be achieved across all treatment facilities,
is to lower the prevalence of lifestyle-related risk factors efforts will be made to quickly implement research
among the population, primarily focusing on the use of results in everyday practice and treatment results will be
tobacco and alcohol, obesity and the lack of physical constantly monitored. The crucial factor in diagnosing
activity. This will be achieved through raising public and treating rare tumours (including paediatric cancers)
awareness and creating an environment that promotes is cooperation with pan-European networks and centres
healthier behaviours. of excellence.
Executive summary // // 9
Priority 3. Availability of care according to patient needs, basis.
including treatment close to home coordinated by
cancer centres Priority 2. Optimal follow-up of cancer survivors in
collaboration between cancer centres and primary care
There are stages along cancer patients journeys when
it is in their best interests to receive health services Thanks to early detection and improving treatment
and cancer treatment as close to home as possible. options, the number of long-term cancer survivors
A network, coordinated by cancer centres, will be increases each year. Close cooperation between cancer
established, integrating primary care, local hospitals, specialists and primary care is required to create after-
nursing care and support services into cancer treatment treatment follow-up pathways for adult and childhood
close to home while maintaining the optimal quality of cancer survivors and develop guidelines based on
care. received treatment and possible late complications.
Priority 3. Life beyond cancer – psychosocial support for
returning to society
People living with cancer have a better quality of life
Cancer diagnosis and treatment often have physical and
Priority 1. A patient-centred comprehensive cancer psychosocial consequences, some of which may last
journey offering social and psychological support for throughout the patient’s lifetime. Both the patient and
patients and their families their families often need professional support to cope
with these long-term consequences. To provide support
A cancer journey starts before the diagnosis is confirmed
for people living beyond cancer to adapt to the new
and extends into the period after treatment. The goal is to
situation, return to society and remain in employment,
offer each patient and their families help tailored to their
an integrated network of healthcare and social systems
individual needs throughout their cancer journey to cope
and municipalities will be established and patient
with the side effects of treatment, smoothly undergo
organisations will be empowered.
all treatment stages as well as solve psychological and
social problems. A holistic needs assessment and care
plan will be undertaken for each patient, and quality of
life and patient satisfaction will be evaluated on a regular
Key priority actions
Î Central management, strategic planning and evaluation – a comprehensive view of cancer control measures,
screening programmes, organisation of cancer care.
Î Better communication with target groups – the population, patients, families and carers, primary care, specialist
care.
Î Uniform diagnostic, treatment and follow-up guidelines across healthcare institutions.
Î Scientific research and quick implementation of research results in practice.
Î Uniform high-quality structured data to plan actions and evaluate results.
Î Competent and motivated workforce.
Implementation
The cancer control plan will be implemented within the framework of the Estonian National Health Plan. The key role
is played by the steering group and the Ministry of Social Affairs in cooperation with agencies who have the required
mandate and decision-making powers. The first implementation plan, assigning responsibilities and deadlines for the
period of 2021-2024, will be put in place during the first half of 2021.
10 // // Sissejuhatus
Sissejuhatus Aastal 2000 suri Eestis enne 65aastaseks saamist vähki
1200 inimest. Tänu 1990. aastatel alustatud tubakapolii-
tikale, inimeste elutingimuste ja terviseteadlikkuse para-
Vähk ehk pahaloomuline kasvaja on üldmõiste, mis haa- nemisele, samuti hüppeliselt paranenud ravivõimaluste-
rab üle kahesaja erineva haiguse. Vähile on iseloomulik le, on see arv märgatavalt vähenenud ja jääb 2030. aastal
rakkude kontrollimatu kasv ja võime tungida ümbritse- eeldatavalt juba alla 700. Kuid ka 700 enneaegu vähile
vatesse organitesse ning kudedesse ja levida nii vere- kui kaotatud elu on liiga palju. Rahvastiku tervise arenguka-
ka lümfisüsteemi kaudu organismis laiemalt. Vähi tekke vas (RTA) 2020–2030 on seatud eesmärgiks vähendada
aluseks on eri tegurite (nt geneetilised, elustiili- ja kesk- seda arvu kuni 550ni.
konnategurid) põhjustatud muutused rakkudes. Hinnan- Iga uus vähidiagnoos tähendab suurt muret haigestunu-
guliselt kuni 40% kõigist vähijuhtudest on välditavad, kui le ja tema lähedastele ning koormust tervishoiu- ja sot-
vähendada elustiilist ja keskkonnast tulenevaid riskitegu- siaalsüsteemile. Uute vähijuhtude arv suureneb pidevalt
reid ning vaktsineerida vähki põhjustavate viiruste vastu. nii maailmas, Euroopas kui ka Eestis ning seda paljuski
Vähi teke ja areng organismis on enamasti pikaajaline seoses eluea pikenemise ja eakate osakaalu suurenemi-
protsess, mis annab hea võimaluse vähieelsete seisundi- sega rahvastikus. Ent kasvab ka elustiilist tingitud vähi-
te avastamise ja raviga takistada haiguse väljakujunemist. risk. Euroopas prognoositakse 2035. aastaks vähihaiges-
Juba tekkinud vähi puhul on määrava tähtsusega varane tumuse 25% tõusu. Eestis läheneb praeguste trendide
diagnoosimine – vähist paranemise tõenäosus on mitu jätkudes uute vähijuhtude arv 2030. aastal juba 11 000le
korda suurem, kui vähk diagnoositakse varases arengu- (joonis 1).
järgus. Paraku jõutakse Eestis diagnoosini sageli alles siis,
kui haigus on juba algkoldest kaugemale levinud. 2017.
Î 40% vähijuhtudest on ennetatavad
aastal oli üle 40% soliidkasvajatest1 diagnoosimise het-
keks lokaalselt, regionaalselt või kauglevinud2. Samavõr- Î 2017. aastal elas Eestis üle 62 000 inimese,
ra tähtis on kvaliteetse diagnostika ja ravi kättesaadavus kellel oli elu jooksul diagnoositud vähk
hoolimata inimese elukohast, haridusest või elujärjest.
8738 10845
6055
2000 2015 2030
Joonis 1. Vähi esmasjuhtude arv ja prognoos aastateks 2000–2030.
Vähidiagnoosi saanute seas on üha enam eakaid, 75aastaseid ja vanemaid inimesi – 2017. aastal juba üle kolmandiku. See
seab arstide ette uued proovikivid – kuidas ravida vähki inimesel, kellel juba on üks või mitu kroonilist haigust, olgu see siis
südamehaigus, kõrge vererõhk või diabeet. Samas ei tohi unustada, et vähk ei ole ainult täiskasvanute ja eakate haigus.
Eestis saab igal aastal vähidiagnoosi keskmiselt 35 alla 15aastast last ja 40 15–24aastast noort inimest. Kui laste puhul
tulenevad peamised raskused diagnostika- ja ravivõimaluste puudulikust kättesaadavusest, siis noortel mängivad lisaks
kliinilistele probleemidele tähtsat osa ka vanusele iseloomulikud bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.
1
Eristatakse soliidkasvajaid, mis moodustavad kasvajalise massi tahketes organites (nt kops, rind, sool), ning hematoloogilisi ehk lüm-
foid- ja vereloomekoe kasvajaid, mis esinevad veres ja luuüdis.
2
Lokaalselt levinud – vähk on kasvanud naaberkudedesse; regionaalselt levinud – vähk on levinud piirkondlikesse lümfisõlmedesse;
kauglevinud – vähk on andnud vereringe kaudu siirdeid teistesse elunditesse.
Sissejuhatus // // 11
Inimesed elavad pärast vähidiagnoosi üha kauem – viimastel andmetel on Eestis viis aastat pärast diagnoosimist elus üle
60% vähidiagnoosi saanud inimestest. Tänu sellele suureneb ka nende inimeste arv, kes elavad vähiga pikki aastaid. Kui
2000. aastal elas Eestis 34 500 inimest, kellel oli elu jooksul diagnoositud
vähk, siis 2017. aastal oli neid juba üle 62 000. Meie ühiskond vajab muu- Î Aastatel 2002–2006 oli viis aastat
tust mõtteviisis, et vähidiagnoos tähendab surmaotsust, mis võib sageli olla pärast diagnoosimist elus 53%
takistuseks nii elustiili muutmisele, sõeluuringus osalemisele kui ka raviga vähipatsientidest, aastatel 2012–
nõustumisele. Vähki käsitletakse tänapäeval pigem kroonilise haigusena, 2016 juba 63%
mille puhul haiguse taandumine vaheldub perioodiliste ägenemisepisoo-
didega.
Patsientide ja nende lähedaste heaolu vähiteekonna jooksul, elu vähiga ja pärast vähki on üha enam vähitõrje keskpunktis
kogu maailmas ning huvipunkt nihkub haiguse asemel rohkem inimesele.
Vähitõrje tegevuskava3 aastateks 2021–2030 kirjeldab Eesti seniseid edusamme ja vajakajäämisi ning seab prioriteedid
edasiseks – kuidas tulla toime vähitõrje ja tervishoiusüsteemi ees seisvate katsumustega, tagada igale patsiendile parim
võimalik ravitulemus ning toetada vähiteekonnal patsiente ja nende lähedasi.
Eesti vähitõrje tegevuskava koostamine toimub paralleelselt Euroopa Komisjoni algatatud Euroopa vähktõvevastase võit-
luse kava ja vähimissiooniga, mis samamoodi keskenduvad praegustele vähiga seotud võtmeteemadele eesmärgiga hoi-
da 2030. aastaks ära kolm miljonit vähisurma, pikendada tunduvalt vähipatsientide eluiga ning parandada nende elukva-
liteeti. Rõhutatakse vajadust muuta tõenduspõhine vähiennetus, tänapäevane vähidiagnostika ja kasvajaspetsiifiline ravi
ning taastus- ja toetusravi võrdselt kättesaadavaks kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.
3
Vähitõrje all mõistetakse kogu vähivastast tegevust alates vähiennetusest kuni tavaellu naasmiseni pärast vähist tervenemist või vää-
rika elulõpuni. WHO definitsiooni järgi on riiklik vähitõrje tegevuskava (national cancer control plan) rahvatervishoiuprogramm, mille
eesmärk on vähendada vähijuhtude ja vähisurmade arvu ning parandada vähipatsientide elukvaliteeti.
12 // // Ülevaade hetkeolukorrast
Ülevaade hetkeolukorrast
VÄHK EESTIS
Haigestumus
2018. aastal haigestus Eestis vähki 8783 inimest [1]. Kõige sagedamini diagnoositud vähipaikmed meestel ja naistel on
toodud lisas 1.
Eesti mehed haigestuvad vähki umbes 15% sagedamini kui Euroopa mehed keskmiselt, samal ajal kui naiste puhul jääb
vanusestandarditud4 koguvähihaigestumus Euroopa keskmisele umbes 10% alla (joonis 2). Suurim erinevus esineb ema-
kakaelavähi korral, millesse Eesti naised haigestuvad üle kahe korra sagedamini. Euroopa keskmisest rohkem esineb
Eestis veel mao-, neeru- ja kõhunäärmevähki ning leukeemiat; meestel eesnäärme- ja kopsuvähki. Euroopa keskmisest
märgatavalt vähem haigestuvad Eesti inimesed kilpnäärmevähki, naised kopsu- ja rinnavähki ning mehed munandivähki.
EUROOPA KESKMINE
-120 -110 -100 -90 -80 -70 -60 -50 -40 -30 -20 -10 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100 110 120
KÕIK PAIKMED
KÕIK PAIKMED
MAGU
MAGU
KÄÄR- JA PÄRASOOL
KÄÄR- JA PÄRASOOL
KÕHUNÄÄRE
KÕHUNÄÄRE
MAKS
MAKS
KOPS
KOPS
NAHAMELANOOM
NAHAMELANOOM
RIND
EMAKAKEHA
EMAKAKAEL
MUNASARI
EESNÄÄRE
MUNAND
NEER
NEER
KUSEPÕIS
KUSEPÕIS
KILPNÄÄRE
KILPNÄÄRE
HODGKINI TÕBI
HODGKINI TÕBI
MITTE-HODGKINI LÜMFOOM
MITTE-HODGKINI LÜMFOOM
HULGIMÜELOOM
HULGIMÜELOOM
LEUKEEMIA
LEUKEEMIA
-120 -110 -100 -90 -80 -70 -60 -50 -40 -30 -20 -10 0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100 110 120
Haigestumuse suhteline erinevus võrreldes Euroopa keskmisega, 2020, mehed ja naised (%)
Joonis 2. Eesti meeste ja naiste vähihaigestumus võrreldes Euroopa keskmisega, 2020 [2].
4
Vanusestandarditud haigestumus – standardimine tähendab kohandamist rahvastiku vanuselisele koostisele ja kõrvaldab eri riikide
või ajaperioodide võrdlemisel eri rahvastike vanuselise koostise mõju haigestumusele (sh rahvastiku vananemise mõju).
Ülevaade hetkeolukorrast // // 13
Sageli esinevate maovähi ja meeste kopsuvähi puhul ilmneb Eestis haigestumuse püsiv vähenemine (joonis 3). Teisalt,
ehkki soolevähki, nahamelanoomi ja naiste kopsuvähki diagnoositakse Eestis harvem kui Euroopas keskmiselt, tähel-
datakse nende vähipaikmete puhul kasvavat haigestumustrendi. Soolevähi- ja naiste kopsuvähihaigestumus suureneb
igal aastal umbes 1% [3,4], nahamelanoomihaigestumus on viimastel kümnenditel suurenenud aga lausa 4% igal aastal
[5]. Kõigi nende vähkide ühiseks nimetajaks on seos inimese elustiiliga – peamised riskitegurid on suitsetamine, ülekaal,
liigne UV-kiirgus. Tervisekäitumisega seotud kasvajatest tuleb esile tuua veel emakakehavähk, mille peamine riskitegur on
rasvumine ja mille haigestumus on alates 2008. aastast suurenenud ligi 3% igal aastal [6]; samuti neeruvähk, mida võib
seostada nii rasvumise kui ka kõrge vererõhuga [7].
MEHED NAISED
120 Eesnääre 120 Rind
Kops Kops
Käär- ja pärasool
Standarditud haigestumuskordaja 100000 in.k.
Käär- ja pärasool
Standarditud haigestumuskordaja 100000 in.k.
Magu Emakakael
100 Neer 100 Emakakeha
Kõhunääre Kõhunääre
Nahamelanoom Nahamelanoom
80 80
60 60
40 40
20 20
0 0
1975
1965
1970
1985
1995
2015
2010
1975
2015
1980
1990
1965
1970
1985
1995
2005
2020
2010
1980
1990
2000
2005
2020
2000
Aasta Aasta
Joonis 3. Sagedamate vähipaikmete haigestumustrendid Eestis 1968–2018.
Sõeluuringute mõju haigestumusele ja suremusele
Eestis toimub kolm rahvastikupõhist sõeluuringut – emakakaela-, rinna- ja soolevähi sõeluuring.
Emakakaelavähi sõeluuringu eesmärk on avastada ja ravida vähieelseid seisundeid, et hoida ära vähi teke, seega saab
sõeluuringuga mõjutada haigestumust. Kui enamikus Euroopa riikides on varsti pärast sõeluuringu alustamist emaka-
kaelavähi uute juhtude arv hakanud kiiresti vähenema, siis Eestis see paraku nii ei ole ja hoolimata 2006. aastal alustatud
sõeluuringust on haigestumus 1980. aastatest saadik pidevalt suurenenud (umbes 1% igal aastal) [8,9]. Alles viimastel aas-
tatel võib märgata langustrendi algust. Sõeluuringu ebaefektiivsuse põhjustena võib välja tuua madalat osalusmäära ning
keskse juhtimise ja kvaliteedikontrolli puudumist.
120 75+
Modelleeritud suremuskordaja 100 000 kohta
Rinnavähi varasele avastamisele suunatud sõeluu-
ring on olnud mõnevõrra edukam. Naistel vanuses
50–64, kellel on juba mõnda aega olnud võimalus 90
iga kahe aasta tagant osaleda mammograafilises 65-74
sõeluuringus, on rinnavähisuremus püsivalt vähe-
nemas (joonis 4). Tuleb siiski märkida, et suremuse
60
vähenemine algas juba mitu aastat enne 2004. aas-
tal alustatud sõeluuringut. Paraku suureneb endiselt
50-64
65aastaste ja vanemate naiste rinnavähisuremus,
30
mis peegeldab asjaolu, et 65–69aastased hõlmati
sõeluuringuga alles alates 2018. aastast, ent viitab
ühtlasi sellele, et need naised ei osalenud noore- <50
mana sõeluuringus.
2000
2005
1990
2010
1985
2018
1995
2015
2016. aastal alustatud soolevähi sõeluuringu mõju
haigestumusele ja suremusele ei ole veel võimalik
hinnata. Täpsemalt vt „Sõeluuringud“. Joonis 4. Rinnavähisuremus vanuserühmiti, 1985–2017.
14 // // Ülevaade hetkeolukorrast
Vähielulemus osakaal, kes on elus viis aastat pärast diagnoosimist, on
Eestis sel sajandil suurenenud 65%lt 80%ni ja sellele on
Vähipatsientide elulemuse5 määrab suurel määral haigu- kindlasti kaasa aidanud nii varasem avastamine kui ka tõ-
se staadium6 diagnoosimisel, mis näitab kasvaja suurust hustunud diagnostika ja ravi. Uuringud näitavad, et enim
ja levikut. on Eestis paranenud II ja III staadiumis diagnoositud rin-
Rinnavähi avastamine on viimastel aastakümnetel nihku- navähielulemus, mille puhul mängib määravat osa mit-
nud varasemaks – kui aastatuhande vahetuse ajal diag- me ravimeetodi kombineerimine lähtuvalt kasvaja ise-
noositi väga varases (I) staadiumis vaid 17% kõigist uu- ärasustest [11] (tabel 1).
test rinnavähijuhtudest, siis viimastel andmetel ligi 30%. Edusammudest hoolimata jääb Eesti naiste rinnavähielu-
Siiski on see märkimisväärselt vähem kui näiteks Norras, lemus endiselt alla paljudes arenenud riikides saavutatud
kus vastav näitaja ületab 40% [10]. Rinnavähiga naiste tulemustele (joonis 5).
50 55 60 65 70 75 80 85 90 95 100
SOOME
KANADA
TAANI
UK
EESTI
POOLA
50 55 60 65 70 75 80 85 90 95 100
5 aasta suhteline elulemus (%)
Joonis 5. Rinnavähielulemuse muutus, 2000–2004 kuni 2010–2014 [12].
Sama võib öelda soolevähi kohta, mille puhul elulemuse kasv on olnud üks kiiremaid, kuid mahajäämus püsib (joonis 6).
0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100
KANADA
SOOME
TAANI
UK
EESTI
POOLA
0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100
5 aasta suhteline elulemus (%)
Joonis 6. Pärasoolevähi elulemuse muutus, 2000–2004 kuni 2010–2014 [12].
5
Elulemus – tõenäosus olla elus teatud arv aastaid pärast diagnoosimist. Enim kasutatav näitaja on viie aasta suhteline elulemus, mis
on tõlgendatav kui patsientide protsent, kes on elus viis aastat pärast diagnoosimist.
6
Staadiumid sõltuvad vähipaikmest, kuid enamasti on TNMi klassifikatsiooni I ja II staadiumi puhul tegemist lokaalse ning väikese-
mõõdulise kasvajaga, III staadiumiga kaasneb levik naaberorganitesse või piirkondlikesse lümfisõlmedesse; IV staadiumi puhul on vähk
andnud siirdeid teistesse elunditesse (kaugmetastaasid).
Ülevaade hetkeolukorrast // // 15
Elulemuse mahajäämuse peamiseks põhjuseks võib siin vastuolus suremusstatistikaga, mille kohaselt on Eestis
pidada avastamist hilisemas staadiumis – üle veerandi eesnäärmevähi suremus üks Euroopa suuremaid. Ühe
soolevähijuhtudest Eestis diagnoositakse endiselt alles võimaliku selgitusena uuritakse praegu, kas eesnäärme-
siis, kui haigus on juba levinud ja tekkinud on kaugme- vähk on surma põhjusena märgitud korrektselt (uuringu
tastaasid [4]. Soo- tulemused saavad kättesaadavaks
levähi sõeluurin- 2021. aastal).
Î Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis elavatel inimestel
gut alustati Eestis
diagnoositakse soolevähk IV staadiumis 20% sage- Tähtis muutus varases avastamises
2016. aastal, see-
damini kui mujal Eestis ja sellest tulenevalt ka elulemuses
tõttu võib sõeluu-
on viimastel aastatel toimunud
ringu mõju oodata
nahamelanoomi puhul. Kui 2000.
alles lähiaastatel. Murettekitav on nende soolevähipat-
aastate alguses diagnoositi I staadiumis vaid 16% mees-
sientide suur osakaal, keda opereeritakse erakorraliselt
tel ja 28% naistel esinenud melanoomidest, siis viimastel
[13], mis viitab õigeaegse diagnoosimise puudulikkusele
andmetel on need näitajad meestel 44% ja naistel 52%.
ja toob patsientide jaoks kaasa halvema prognoosi võr-
Paralleelselt on märkimisväärselt paranenud ka viie aasta
reldes plaanilise operatsiooniga. Elulemuse kiire para-
elulemus – meestel 81% ja naistel 87%, mis siiski jäävad
nemine on aga peamiselt tingitud diagnostika ja ravi tõ-
madalamaks kui Põhjamaade näitajad (meestel üle 85%
hustumisest, tänu millele on märkimisväärselt paranenud
ja naistel üle 90%) [16].
elulemus kõigis staadiumides (tabel 1) [4,13,14].
Vähi hiline avastamine ei selgita sageli aga kogu elule-
Eesnäärmevähi viie aasta elulemus on Eesti meestel
muse mahajäämust ja on täheldatud, et ka ravitulemu-
viimastel andmetel 92% ja
sed jäävad alla teistes
kümne aasta elulemus 88%.
riikides saavutatule. Nii
Umbes 60% juhtudest diag- Î Kaks kolmandikku alla 50aastastel diagnoositud
on leitud, et elulemus
noositakse varastes staadiu- nahamelanoomidest on I staadiumis
jääb sama staadiumi
mites, mille puhul viie aasta
korral Eestis lühemaks
elulemus on 100% (tabel 1).
näiteks nii rinnavähi,
2000. aastatel toimunud eesnäärmevähi haigestumuse
nahamelanoomi kui ka soolevähi korral [4,5,11,14]. Ees-
kiire suurenemine oli tingitud intensiivsest prostataspet-
ti patsientidel on täheldatud ka suuremat vähi taastekke
siifilise antigeeni (PSA) testimisest keskealiste ja vanema-
riski [17].
te meeste seas. Uuringud on näidanud, et haigestumus
suurenes ainult varase eesnäärmevähi arvelt [15]. Kauge- Teisalt on näiteid, kus Eesti vähipatsientide elulemus läbi
learenenud eesnäärmevähi haigestumus ei muutunud, aastakümnete on võrreldav või paremgi kui teistes riiki-
mistõttu ei ole alust rääkida eesnäärmevähi riski suure- des, näiteks kopsuvähi puhul (joonis 7).
nemisest. Haigestumus- ja elulemusnäitajad on teravas
0 5 10 15 20 25
KANADA
EESTI
TAANI
POOLA
UK
SOOME
0 5 10 15 20 25
5 aasta suhteline elulemus (%)
Joonis 7. Kopsuvähielulemuse muutus 2000–2004 kuni 2010–2014 [12].
16 // // Ülevaade hetkeolukorrast
Kopsuvähielulemus on paranenud paljuski tänu sellele, et järjest rohkem patsiente ravitakse kirurgiliselt ja opereeritud lo-
kaalse kasvaja korral ulatub elulemus ligi 70%ni [18]. Häid tulemusi võib seostada kopsuvähikirurgia koondumisega kahte
piirkondlikku haiglasse ja minimaalinvasiivse (endoskoopilise) kirurgia üha sagedama kasutamisega, mis võimaldab kirur-
giliselt ravida ka halvemas üldseisundis, kaasuvate haigustega ning hapramaid patsiente. Koguelulemus jääb kopsuvähi
puhul aga alla 20%, sest ligi pooled juhtudest diagnoositakse kaugelearenenud staadiumis – probleem, mille ees seisavad
samamoodi teised riigid nii Euroopas kui ka mujal.
Kopsuvähi mustriga sarnane muster iseloomustab ka maovähki. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti elulemusnäitajad
head, edestades paljusid Euroopa riike. Kuigi ka maovähi puhul ulatub lokaalse staadiumi elulemus 70%ni, diagnoositak-
se umbes 40% juhtudest juba kaugmetastaasidega [19]. Vaatamata püsivale vähenemistrendile on maovähihaigestumus
Eestis üks Euroopa suuremaid.
Ka munasarjavähi võib välja tuua kui vähipaikme, kus Eesti viimased elulemusnäitajad on võrreldavad Põhjamaade jt Eu-
roopa riikide näitajatega (viie aasta elulemus Eestis 45%, Soomes 44%) [16,20].
Vähidiagnostika ja -ravi tõhustumisest annavad tunnistust mitme uuringu tulemused – võrreldes 1990. aastate teise
poolega kasutatakse märksa sagedamini standardseid raviskeeme, rohkematel patsientidel tehakse vajalikud diagnosti-
lised protseduurid haiguse leviku hindamiseks või uuritakse operatsioonimaterjalis piisav arv lümfisõlmi [14,21,22]. Paar-
kümmend aastat tagasi täheldatud tohutu erinevus diagnostikas ja ravis võrreldes teiste Euroopa riikidega on paljuski
kadunud. Tõhustunud kirurgilise ravi mõju elulemusele on lisaks kopsuvähile demonstreeritud ka emakakehavähi puhul,
kus elulemus paranes enim just nendes patsientide rühmades, kus suurenes kirurgilist ravi saanud patsientide osakaal [6].
Tabel 1. Valitud vähipaikmete viie aasta suhteline elulemus staadiumi järgi diagnoosimisel, 2012–20161
Kõik staadiumid (%) I staadium (%) II staadium (%) III staadium (%) IV staadium (%)
Suu ja neel 36 76 65 57 27
Magu 28 81 62 28 4
Käärsool 59 94 84 70 14
Pärasool 59 95 79 70 12
Maks 9 36 30 2 1
Kõhunääre 8 42 22 7 2
Kops 16 60 41 14 3
Nahamelanoom 85 99 81 64 15
Rind 80 97 93 65 15
Emakakael 66 96 81 55 21
Emakakeha 79 95 82 55 31
Munasari 45 98 89 38 21
Eesnääre 92 100 100 96 52
Neer 66 94 82 76 11
1
Vanusestandarditud viie aasta suhteline elulemus arvutatuna perioodmeetodil aastate 2012–2016 kohta, v.a suu ja neel, magu, maks, kõhunääre, kops,
eesnääre, mille puhul staadiumispetsiifiline elulemus on andmete kättesaadavusest tingituna arvutatud täielikul meetodil aastate 2010–2016 kohta. Väikes-
te arvude tõttu standardimata: maks, kõik staadiumid; kõhunääre, I staadium; munasari, I ja II staadium.
Soolised ja vanuselised erinevused elulemuses
Üheks Eesti eripäraks võib pidada suurt erinevust meeste ja naiste vähielulemuses (joonis 8). Eriti märkimisväärne on
sooline erinevus suu- ja neelukasvajate korral, aga ka nahamelanoomi, neeru- ja seedetrakti kasvajate puhul. Põhjused
võivad peituda nii avastamises, tervisekäitumises enne ja pärast diagnoosi, nõustumises raviga kui ka bioloogilistes ise-
ärasustes [23].
Ülevaade hetkeolukorrast // // 17
0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100
NAHAMELANOOM
NEER
PÄRASOOL
MITTE-HODGKINI LÜMFOOM
KÄÄRSOOL
LEUKEEMIA
HUUL, SUUÕÕS, NEEL
MAGU
KOPS
KÕHUNÄÄRE
0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100
Vanusestandarditud viie aasta suhteline elulemus, mehed ja naised (%)
Joonis 8. Viie aasta vähielulemus meestel ja naistel, 2012–2016.
Eakad vähipatsiendid (75aastased ja vanemad) ei ole saanud keskealistega
samavõrra kasu diagnostika ja ravi kiirest arengust, mistõttu vanuseline lõhe Î Ligi veerandil varase rinnavähiga
elulemuses süveneb mitme vähi korral [4,6,11,20]. Selle vanuserühma elule- naistest esineb kaks või enam
must võivad tuntavalt mõjutada kaasuvad haigused, mis takistavad piisavalt kaasuvat haigust
agressiivse ravi rakendamist – rahvusvahelised uuringud on näidanud, et Eesti
vähipatsientidel esineb tõsiseid kaasuvaid haigusi rohkem kui teistes Euroopa
riikides [14,22].
18 // // Ülevaade hetkeolukorrast
Hematoloogilised kasvajad
Hematoloogilisi pahaloomulisi kasvajaid diagnoositakse aastas keskmiselt 560 korral, kõige sagedamini mitte-Hodgkini
lümfoomi ja leukeemiat (mõlemat üle 200 juhu), hulgimüeloomi juhtude keskmine arv aastas on umbes 100 ja Hodgkini
tõve juhtude arv ligi 40. Nagu näha joonisel 2, on leukeemiahaigestumus Eestis nii meestel kui ka naistel suurem kui Eu-
roopas keskmiselt, samal ajal kui teiste hematoloogiliste kasvajate puhul tulemused varieeruvad. Alates 2000. aastast on
tuntavalt suurenenud mitte-Hodgkini lümfoomi ja hulgimüeloomi haigestumus, umbes 3% igal aastal (tabel 2).
Prognoosi kohaselt suureneb 2030. aastaks hematoloogiliste kasvajate keskmine arv aastas 770 esmasjuhuni.
Tabel 2. Hematoloogiliste kasvajate haigestumuse aastane protsentuaalne muutus, 2000–2017
Haigestumuse aastane juurdekasv (%)
Mehed Naised
Hodgkini tõbi 1,2 1,1
Mitte-Hodgkini lümfoom 2,8* 3,4*
Hulgimüeloom 3,3* 2,8*
Leukeemia 0,8 0,7
* statistiliselt oluline muutus
Hematoloogilistest kasvajatest on kõige parema elulemusega Hodgkini tõbi, mille viie aasta suhteline elulemus on vii-
mastel andmetel 83%. Mitte-Hodgkini lümfoomi elulemus on 58%, kusjuures haiguse follikulaarse alatüübi elulemus
läheneb 90%le. Leukeemiate puhul on viie aasta elulemus 55% ja hulgimüeloomi korral 40%.
Lapsed ja noored mete kudede ja luuvälised sarkoomid ning idurakulised
kasvajad) [24]. Tõsiasi, et Eesti laste vähielulemus jääb
Lapsed haigestuvad vähki väga harva – Eestis diagnoo- alla teistes Euroopa riikides saavutatule, näitab jätkuvaid
sitakse kuni 15aastastel lastel keskmiselt 35 pahaloo- vajakajäämisi õigeaegses diagnoosimises, ravis ja toeta-
mulise kasvaja es- vates teenustes.
masjuhtu aastas ja Î Kuni 15aastastel lastel
haigestumus on Eraldi patsientide rühma moodustavad noorukid ja noo-
diagnoositakse keskmiselt
12% väiksem kui red täiskasvanud (15–24aastased), kelle vähihaigestumus
35 vähijuhtu aastas, neist
Euroopas kesk- suureneb ligi 2% igal aastal. Haigestumuse kasv on pea-
üle poole alla 5aastastel
miselt. Viie aasta miselt tingitud lümfoidleukeemia ja mitte-Hodgkini lüm-
elulemus on 1980. foomi, kesknärvisüsteemi kasvajate, nahamelanoomi,
aastatega võrreldes enam kui kahekordistunud (30%-lt kilpnäärmevähi ja suguelundite kasvajate sagedamast
üle 70%) [24]. Muutusi elulemuses saab seostada konk- diagnoosimisest. Kõigi paikmete arvestuses on viie aas-
reetsete arengutega diagnostika- ja ravimeetodites – nt ta elulemus selles
suure annuse metotreksaadi ja allogeense luuüdi siirda- vanuserühmas Î 15–24aastastel noortel
mise (sugulasdoonorilt) kasutuselevõtt 1995. aastal pa- viimastel andme- diagnoositakse keskmiselt 40
randas leukeemiate elulemust 52%lt 65%le vahemikus tel üle 80%, lüm- vähijuhtu aastas
1995–1999 kuni 2000–2004. Märkimisväärset mõju foomide puhul ligi
avaldas ravi koondamine lasteonkoloogia osakondades- 95%, kesknärvi-
se. Ent viimastel aastatel on elulemuse kasv aeglustunud. süsteemi pahaloomuliste kasvajate korral ligi 70%, kuid
Edusammudest hoolimata on mitmed kasvajate rühmad leukeemiate puhul alla 60%.
endiselt väikese elulemusega (kesknärvisüsteemi kasva-
jad, neuroblastoomid, pahaloomulised luukasvajad, peh-
Ülevaade hetkeolukorrast // // 19
VÄHIRAVI KORRALDUS ja pärasoolevähi operatsioonid järgmiselt: 45% PERHis,
26% TÜKis, 16% ITKs, 10% Lääne-Tallinna Keskhaiglas
Sotsiaalministri 19.08.2004 määruse nr 103 „Haigla liikide (LTKH), 2% teistes keskhaiglates ning 1% üldhaiglates
nõuded“ kohaselt on Eestis õigus osutada täies mahus [25]. Radikaalsed prostatektoomiad jaotusid 2018. aastal
(kirurgiline, süsteem- ja kiiritusravi) onkoloogilist ja he- järgmiselt: PERH 26%, TÜK 37%, ITK 19%, LTKH 16% ja
matoloogilist raviteenust piirkondlikel haiglatel. Nendeks üldhaiglad 2%. Radikaalseid kopsuvähioperatsioone tehti
on SA Tartu Ülikooli Kliinikum (TÜK) ja SA Põhja-Eesti Re- vähiregistri andmetel ainult PERHis (65%) ja TÜKis (35%).
gionaalhaigla (PERH). Eriloal toimub alates 2007. aastast Täpsem diagnostika ja ravi ülevaade erialade lõikes on
onkoloogia raviteenuse (keemiaravi tähenduses) osu- toodud vastavates peatükkides.
tamine ka AS Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITK) ning alates
2014. aastast Pärnu Haiglas, 2018. aastast Ida-Viru Kesk-
haiglas (koostöös vastavalt PERHi ja TÜKiga) ja 2020.
aastast Kuressaare Haiglas (koostöös ITKga). Tervishoiu rahastamine
Laste vähi (soliidkasvajad ja pahaloomulised hematoloo- 2019. aastal oli tervishoiukulude osakaal sisemajanduse
gilised haigused) diagnostika ja ravi toimub TÜKis ja SA kogutoodangust Eestis 6,8%, mis on Euroopa Liidu riiki-
Tallinna Lastehaiglas, silmakasvajate ravi on koondunud dest üks väiksemaid [26]. Haigekassa 2019. aastaaruande
ITK silmakliinikusse. andmetel moodustasid kulutused vähile 2019. aastal 12%
kogu eriarstiabi rahastusest, kusjuures tasuti 49 000 ini-
Kui kasvajate kiiritusravi toimub vaid piirkondlike haiglate mese onkoloogilise või hematoloogilise ravi eest ja ühe
vähikeskustes7, süsteemravi vähikeskustes ja nende poolt vähipatsiendi raviks kulus keskmiselt 2100 eurot [27].
superviseeritud osakondades väljaspool vähikeskusi, siis Onkoloogia rahastus suurenes võrreldes 2018. aastaga
märkimisväärne osa mõnede paikmete plaanilistest lõi- 11% 103 miljoni euroni.
kustest tehakse väljaspool vähikeskusi. Haigekassa 2018.
aasta andmetel jaotusid statsionaarsel ravil tehtud käär-
EELMISE VÄHISTRATEEGIA ÕPPETUNNID
Eelmine ja seni ainuke riiklik vähistrateegia koostati Eestis aastateks 2007–2015 [28]. Kuid veel enne selle lõppemist, ala-
tes 2013. aastast, koondati eri tervisevaldkonna strateegiad ühte terviklikku RTAsse, kuhu oleksid pidanud üle minema ka
vähistrateegia eesmärgid ja tegevused. Paraku lõimiti RTAsse vaid ennetuse ja sõeluuringutega seotu [29].
Riikliku vähistrateegia 2007–2015 vähihaigestumuse ja -suremusega seotud eesmärkidest täideti strateegia perioodil
ainult meeste kopsuvähki puudutavad eesmärgid, samal ajal kui sõeluuringuga ennetatava emakakaelavähi puhul jäid
strateegia eesmärgid kaugelt saavutamata [28]. 2009. aastasse plaanitud sõeluuringute registriga alustamine toimus alles
2015. aastal ja sõeluuringute kvaliteedi hindamisel ei täida register siiani kõiki oma eesmärke. Kuigi nii vähistrateegia kui
ka RTA raames tegutseti sõeluuringute hõlmatuse parandamise nimel, on Eestis endiselt Euroopa keskmisest madalam
vähi sõeluuringutes osalemise määr [30]. Vähi diagnostika ja ravi kvaliteedi ning kättesaadavusega seotud eesmärkide
saavutamist ei olnud paljuski võimalik mõõta indikaatorite või nende sihttasemete puudumise tõttu [30].
2017. aastal ilmunud vähistrateegia hindamisaruandes tõdeti, et alates 2013. aastast ei ole Eestis seatud riiklikul tasemel
vähi ennetamise, diagnoosimise ega ravi kohta strateegilisi eesmärke ning kõrvale on jäetud vähipatsientide ja tervis-
hoiusüsteemi vajadused. Edaspidi soovitati sõnastada eesmärgid, meetmed ja indikaatorid lähtuvalt vähipatsiendi ravi-
teekonnast ning parandada epidemioloogiliste, sõeluuringute, kliiniliste ja elukvaliteedi andmete kättesaadavust, et pare-
mini hinnata vähivaldkonna arenguid ning planeerida tegevusi [30].
7
Vähikeskus – multimodaalse vähiravi peamisi raviviise (kirurgiline, kiiritus- ja süsteemravi) ning palliatiivravi pakkuv raviasutus, mis
lisaks diagnostika- ja ravitööle tegeleb vähiennetuse ja vähi varase avastamisega, meditsiinitöötajate väljaõppega, vähipatsientide ja
nende lähedaste toetamise ja koolitamisega ning vähialase teadus- ja arendustööga.
20 // // Ülevaade hetkeolukorrast
KOKKUVÕTE HETKEOLUKORRAST
MIS ON HÄSTI?
Väheneb enneaegne (< 65 a) vähisuremus
Vanusestandarditud haigestumus on stabiliseerumas
Püsivalt on vähenemas suitsetamisega seotud vähihaigestumus (meestel)
Mõne vähi korral on toimunud nihe varasema avastamise suunas (nt rind, nahamelanoom)
Toimub kolm sõeluuringut8, mille mõju on rahvusvaheliselt tõendatud
Elulemus on kahe aastakümne vältel pikenenud ja mitmete paikmete puhul saanud samaväärseks Põhjamaadega
Üldine vähiravi kättesaadavus ei sõltu inimese sotsiaalsest positsioonist
Mõne paikme ravi on koondatud vähikeskustesse ja selle mõju väljendub heades ravitulemustes (nt kopsuvähk)
Rahvastikupõhise vähiregistri kvaliteetne andmestik võimaldab pikaajaliselt hinnata vähihaigestumust, -elulemust ja
staadiumijaotuse muutusi
KUS ON PROBLEEMID?
Suureneb juhtude absoluutarv
Suureneb tervisekäitumisega seotud vähihaigestumus
Riskitegurite esinemist iseloomustab suur sotsiaalne ebavõrdsus
Paljud uued vähijuhud diagnoositakse endiselt hilises staadiumis
Sõeluuringud ei ole olnud piisavalt tulemuslikud
Sõeluuringud ei ole olnud kättesaadavad ravikindlustamata inimestele
Vähitõrjet ei käsitleta tervikuna ja vähiravi korralduses puudub strateegiline planeerimine
Kogu vähi aktiivravi ei ole koondatud multimodaalset9 vähiravi pakkuvatesse vähikeskustesse
Struktureeritud kliiniliste andmete puudumine ei võimalda hinnata patsiendi raviteekonda, diagnostika ja ravi kätte-
saadavust ning kvaliteeti
Patsiendi vähiteekonda10 ei käsitleta tervikuna ja ei mõõdeta patsientide ning nende lähedaste elukvaliteeti ega
rahulolu vähiteekonna eri etappidel
8
Sõeluuring – tervetel inimestel tehtav uuring vähieelsete seisundite või vähi varaseks avastamiseks.
9
Multimodaalne vähiravi – vähiravi, mille puhul kombineeritakse kirurgiline, kiiritus- ja medikamentoosne ravi.
10
Vähiteekond algab vähikahtlusest ja ulatub ravijärgsesse perioodi.
Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 koostamine // // 21
Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 koostamine
2019. aasta septembris liitus Eesti maailma vähideklaratsiooniga, mille allkirjastasid Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas,
Vähiliidu nõukogu esimees dr Vahur Valvere ja rahvusvahelise vähitõrje organisatsiooni (Union for International Cancer
Control, UICC) tegevjuht dr Cary Adams. Maailma vähideklaratsioon seab eesmärgiks vähist tingitud enneaegse sure-
muse vähendamise, inimeste elukvaliteedi parandamise ja elulemuse pikendamise ning selleks otsustas valitsus alustada
Eestile vähitõrje tegevuskava koostamist aastateks 2021–2030. 2020. aasta alguses toimusid konsultatsioonid sotsiaal-
ministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi (TAI) ja Vähiliidu vahel. Sotsiaalministri käskkirjaga 19.05.2020 moodustati vä-
hitõrje tegevuskava juhtrühm (vt „Juhtrühma koosseis“) ja anti TAI-le volitused koordineerida plaani koostamist ning
kutsuda kokku erialaekspertide töörühmad. Töörühmade moodustamisega alustati pärast juhtrühma esimest koosolekut
juulis 2020, kus otsustati vähitõrje tegevuskava üldine struktuur ja töörühmade teemad. Laiapõhjalistesse töörühmadesse
kaasati eriarstid, perearstid, õed, patsientide esindajad, teadlased jt (vt „Töörühmade koosseis“), kokku üle 100 eksperdi.
Koordineeriv töörühm TAIs koostas vähi epidemioloogilise olukorra kirjelduse. Töörühmad sõnastasid oma valdkon-
na probleemid, eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused. Vähitõrje tegevuskava esimene versioon valmis
oktoobri lõpuks. Koguti laiapõhjalist tagasisidet juhtrühmalt ja teistelt töörühmadelt. Juhtrühma koosolekul lepiti kokku
visioon ja prioriteedid. Detsembri alguses valminud teise versiooni arutasid läbi juhtrühm ja töörühmad, mille tulemusena
valmis avalikkusele tutvustatav dokument. 2020. aasta detsembrist kuni 2021. aasta jaanuarini toimus avalik kaasamine,
mille käigus oli kõigil soovijatel võimalik avaldada arvamust ja teha ettepanekuid. Lõpliku versiooni kinnitas juhtrühm
07.04.2021.
22 // // Vähitõrje visioon
Vähitõrje visioon
Vähki haigestub vähem inimesi
Inimesed elavad pärast vähidiagnoosi kauem ja tervemana
Vähiga elavate inimeste elukvaliteet on parem
Visiooniga seotud prioriteedid 2021–2030 // // 23
Visiooniga seotud prioriteedid 2021–2030
VÄHKI HAIGESTUB VÄHEM Î Elustiiliga seotud vähiriski vähendamine
INIMESI
Î Uute põlvkondade kaitse – vaktsineerimine vähki põhjustavate viiruste vastu
Î Vähieelsete seisundite avastamine ennetavate sõeluuringute abil (emakakaela-
ja soolevähk)
INIMESED ELAVAD PÄRAST Î Vähi võimalikult varane diagnoosimine igas vanuses patsientidel
VÄHIDIAGNOOSI KAUEM
JA TERVEMANA Î Parim võimalik ravi igale patsiendile – diagnostika ja ravi koondamine
vähikeskuste juhtimise alla
Î Ravi kättesaadavus lähtuvalt patsiendi vajadustest, sh kodulähedane ravi
vähikeskuste koordineerimisel
VÄHIGA ELAVATE Î Patsiendikeskne terviklik vähiteekond koos sotsiaalse ja psühholoogilise toega
INIMESTE ELUKVALITEET patsiendile ning tema lähedastele
ON PAREM
Î Vähist paranenute optimaalne järelkontroll vähikeskuste ja esmatasandi
koostöös
Î Elu pärast vähki – psühhosotsiaalne tugi ühiskonda naasmiseks
Läbivad prioriteetsed tegevussuunad
Î Keskne juhtimine, strateegiline planeerimine ja hindamine – vähitõrje tervikvaade, sõeluuringud,
vähiravi korraldus
Î Tervishoiuasutustevahelised diagnostika-, ravi- ja jälgimisjuhised
Î Tõhusam teavitus eri sihtrühmadele – elanikkond, patsiendid, lähedased, esmatasand11, eriarstiabi
Î Teadusuuringud ja teadustulemuste kiire rakendamine praktikas
Î Kesksed struktureeritud ja kvaliteetsed andmed tegevuste kavandamiseks ning tulemuste hindamiseks
Î Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad
11
Esmatasand – ambulatoorsed tervishoiuteenused inimese sagedasemate terviseprobleemide lahendamiseks, mida pakub perearst
koos pereõe ja teiste toetavate spetsialistidega.
24 // // Esmane vähiennetus
Esmane vähiennetus
Taust
Esmane ennetus käsitleb tegevusi, mille eesmärgiks on hoida ära vähki haigestumine. Kuivõrd 30–50% vähijuhtudest
on ennetatavad [31], siis parem teadlikkus vähi tekkega seotud käitumuslikest ja keskkonnaga seotud teguritest ning
personaalsetest ennetavatest tegevustest loob eelduse vähist põhjustatud tervisekao vähendamiseks mõeldud tõhusate
sekkumiste arendamiseks.
Tervisekäitumine ja tervise ebavõrdsus
Tubaka tarvitamine
Tubakatoode on täielikult või osaliselt tubakast valmistatud toode suitsetamiseks, närimiseks, imemiseks või ninna tõm-
bamiseks [32]. Tubakatooted sisaldavad nikotiini, mis tekitab kergesti nii füüsilist kui ka vaimset sõltuvust, millest on raske
vabaneda, ning erinevaid kemikaale, millest osa on kantserogeensed [33]. Tubaka tarvitamine on üks peamisi krooniliste
haiguste ennetatavaid riskitegureid, mille tõttu sureb (sh vähki) maailmas seitse miljonit inimest aastas [34]. Suitsetamine
on riskiteguriks erinevate vähipaikmete puhul, nagu kops, suuõõs, neel, kõri, söögitoru, kõhunääre, kusepõis, neerud
[31,35]. Neist esimesel juhul suurendab suitsetamine sõltumata soost haigestumise suhtelist riski ligikaudu seitse korda
[36].
Eestis on täiskasvanud rahvastiku igapäevasuitsetamine aastatel 2004–2018 vähenenud meestel 48%lt 23%ni ja nais-
tel 21%lt 13%ni, kokku 33%lt 17%ni [37,38], olles tunduvalt suurem madalama haridusega meeste ja naiste hulgas [39]
(joonis 9).
50%
Kesk/kutse või madalam haridus
Kõrgharidus
40%
30%
20%
10%
0%
2000 2002 2004 2006 2008 2010 2012 2014 2016 2018
Joonis 9. Igapäevasuitsetamise levimus täiskasvanud rahvastiku seas haridustaseme järgi [39].
Enamikus Euroopa Liidu (EL) riikides on täiskasvanute igapäevasuitsetamine olnud viimastel aastatel stabiilne või vähe-
nenud, olles suurem meeste ja madalama haridusega täiskasvanute hulgas [40]. Kui Eesti naiste igapäevasuitsetamise
levimus on võrreldav ELi keskmisega, siis meestel on see ELi keskmisest mõnevõrra suurem [40]. Viimastel aastatel on
sigarettide suitsetamise kõrvale tekkinud alternatiivsete tubakatoodete tarvitamine, mille pikaajalisem tervisemõju on
teadmata. Kui 2012. aastal kasutas vesipiipu 20% meestest ja 16% naistest, siis 2018. aastal oli see vastavalt 18% ja 11%
[37]. Samas suurenes Eestis aastatel 2012–2018 e-sigareti kasutamine meestel 2% ja naistel ligi 1% võrra [41]. Huuletu-
baka tarvitamine vastamisele eelnenud kuu jooksul suurenes aastatel 2015–2019 15–16aastastel poistel 10%lt 17%ni ja
tüdrukutel 3%lt 9%ni [42].
Esmane vähiennetus // // 25
Alkoholi tarvitamine
Alkohol on suurima riskiga kantserogeen [43], mis on teadaolevalt seotud suuõõne-, neelu-, söögi-toru-, kõri-, rinna-,
soole- ning maksavähi tekkega [44]. Maailmas põhjustab alkohol hinnanguliselt 5,5% kõigist vähijuhtudest ja 5,8% kõigist
vähisurmadest [45]. Eestis on eelnimetatud vähipaikmetega seotud ligikaudu 6% kõigist surmadest [46].
Vähiriski mõjutavad alkoholi kogus ja tarvitamise kestus [47], kuid suurenenud vähirisk on tõendatud isegi väheses kogu-
ses alkoholi tarvitamise korral [48]. Alkoholi kogutarbimine12 on alates 2015. aastast püsinud Eestis vähem kui üheksa liitrit
absoluutalkoholi ühe elaniku kohta. Näiteks 2019. aastal tarbiti kõigi elanike kohta 8,7 ja üle 15aastaste elanike kohta 10,4
liitrit puhast alkoholi [49]. Tarbimismustrites esinevad aga märgatavad demograafilised erinevused: mõnel korral nädalas
või sagedamini tarvitas 2018. aastal alkoholi 36% meestest ja 15% naistest ning tervist ohustavas koguses tarvitas alkoholi
22% meestest ja 9% naistest [50].
Toitumine, kehaline aktiivsus ja ülemäärane kehakaal
Kolmandik vähisurmadest on seotud tasakaalustamata toitumise, vähese kehalise aktiivsuse ja ülemäärase kehakaaluga
[51]. Teatud toitumisharjumused võivad mõjutada vähiriski ühes või teises suunas. Kui rohke puu- ja köögiviljade söömine
on seotud paljude vähitüüpide riski vähenemisega, siis liigne töödeldud ja punase liha söömine on seotud suurenenud
riskiga haigestuda erinevatesse seedeelundkonna vähkidesse, peamiselt käär- ja pärasoolevähki, aga ka mao- ja kõhu-
näärmevähki ning lisaks ka kopsuvähki.
Epidemioloogilised uuringud kinnitavad, et võrreldes kehaliselt väheaktiivsete inimestega on kehaliselt aktiivsetel väiksem
risk haigestuda erinevatesse vähivormidesse, nt põie-, rinna-, jämesoole-, endomeetriumi-, söögitoru- ja neerukasvaja-
tesse [51,52]. Eestis on kehaline aktiivsus nii täiskasvanute kui ka laste ja noorte hulgas ebapiisav – vaid 15% järgivad eale
vastava päevase kehalise aktiivsuse soovitust [37,53].
Erinevate tegurite koosmõjul on aastatuhande algusest saadik Eesti inimeste kehakaal tõusujoonel: tööealise rahvastiku
hulgas on ülekaaluliste osakaal suurenenud 42%lt [54] 51%ni [37] ja koolinoorte hulgas 7%lt [55] 18%ni [53]. Ülekaalulisi
ja rasvunud teismelisi (10–17aastased) oli 2014. aastal ligikaudu kolmandik [1] ja 1. klassi lastest oli 2016. aastal iga neljas
ülekaaluline või rasvunud [56]. Ülemäärane kehakaal on vastupidises seoses haridustasemega: põhi- ja keskharidusega
täiskasvanutel esineb rasvumist rohkem kui kõrgharidusega meestel ja naistel [57,58]. Sarnane seos on olemas ka lapse-
vanema hariduse ja laste ülekaalu/rasvumise puhul. Ka toob selge erinevuse esile majanduslik toimetulek: kui hõlpsasti
toimetulevate perede hulgas oli Eesti laste kasvu viimase uuringu andmetel ülekaalulisi ja rasvunuid 24%, siis vaesemates
leibkondades oli ülemäärase kehakaaluga 45% lastest (andmed avaldatakse 2021. aastal).
Tervist toetav keskkond
Elu- ja töökeskkond
Füüsilise keskkonna peamised vähki tekitavad tegurid on ultraviolettkiirgus (UV-kiirgus), radoon, keskkonna tubakasuits
ning välis- ja siseõhus levivad peenosakesed, kokkupuude toodetest pärinevate erinevate kantserogeenidega, aga ka
toidu kasvatamise, käitlemise ning valmistamisega seotud saaste- ja lisaained.
UV-kiirgus põhjustab intensiivsel ja/või pikaajalisel kokkupuutel nahaga melanoomi. Eestis diagnoositakse üle 200 mela-
noomi esmasjuhu aastas. Võrreldes 2000. aastaga on melanoomi haigestumus 2017. aastaks ligikaudu kahekordistunud
(8,5 vs. 17,1 juhtu 100 000 elaniku kohta) [1]. Selle põhjuseks loetakse rahvastiku suurenenud kokkupuudet UV-kiirgusega.
Radoon on klassifitseeritud kui kantserogeen [59] ning on lõhnatu ja värvitu pinnasest erituv radioaktiivne gaas, mis elu-
ja tööruumidesse sattudes võib põhjustada kopsuvähki. Üleilmselt põhjustab siseõhu radoon aastas hinnanguliselt 70
000–170 000 uut kopsuvähijuhtu [60]. Kopsuvähkidest 3–14% on tingitud ruumide siseõhus sisalduvast radoonist [61].
Keskkonna tubakasuits on mittesuitsetaja kokkupuude tubaka kantserogeenide jt toksiliste ainetega teiste suitsetamise
tõttu. Mittesuitsetavate täiskasvanute ekspositsioon keskkonna tubakasuitsule on aastatel 1996–2016 Eesti meeste hul-
gas vähenenud ligi neli ja naiste hulgas viis korda [62].
Peenosakesed on õhu kaudu levivad kuni 10 μm läbimõõduga osakesed, mis pärinevad heitgaasidest (transport), põle-
misprotsessidest (ahiküte, tööstusettevõtted) ja atmosfääris toimunud keemilistest reaktsioonidest. Need on võimelised
tungima sügavale kopsualveoolidesse ja võivad põhjustada kopsuvähki [63,64]. Koos peenosakestega võivad organismi
sattuda mitmesugused kahjulikud keemilised ühendid, sh kantserogeenid [62].
12
Alkoholi kogutarbimine – legaalne alkohol (ilma turistide kaasaostude ja tarbimiseta Eestis), illegaalne müük ja ostmine välismaalt.
26 // // Esmane vähiennetus
Vähki tekitavad ohutegurid töökeskkonnas on kokkupuude mürgiste ühenditega (nt põlevkivitolm, puidutolm, arseeni-
ühendid, asbest, vinüülkloriid jne). Mitu neist ühenditest on klassifitseeritud kindlate või võimalike inimkantserogeenidena
[65]. Kokkupuude töökeskkonnas esinevate kantserogeensete ühenditega on reguleeritud töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse ning selle alusel kehtestatud määrustega [66].
Toidutootmisega seotud probleemsed saasteained, mis võivad vähki tekitada, on mükotoksiinid (alfatoksiinid, fumonisii-
nid), dioksiinid, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud suitsutatud toodetes, veterinaarravimite jäägid loomsetes toi-
duainetes (antibiootikum klooramfenikool), akrüülamiid teravilja- ja kartulitoodetes ning kohvis, aga ka taimsed toksiinid,
mis tekivad ainevahetussaadustena (pürrolisidiinalkaloidid) taimedes endis.
Personaalsed ennetavad tegevused
Infektsioonide ennetamine
Inimese papilloomiviirusnakkus (HPV) on üks levinumaid seksuaalsel teel ülekantavaid infektsioone. Tuntakse ligikaudu
12 suure riskiga HPV tüüpi, mis võivad põhjustada erinevaid vähke. Teadaolevalt on ligikaudu 99% emakakaela, 70% tupe,
50% peenise, 43% häbeme, 88% päraku ja 39% suuneelu vähijuhtudest Euroopas põhjustatud HPVst [67]. Esmane kaitse
HPVga seotud vähi vastu on vältida seda infektsiooni immuniseerimise kaudu, aga ka infektsiooni varajane avastamine
ja vähieelsete muutuste ravi. Tüdrukute vaktsineerimine HPV vastu lisati riiklikku immuniseerimiskalendrisse 2018. aastal.
Enne papilloomiviirusesse nakatumist (st enne suguelu alustamist) on vaktsineerimine kõige tõhusam. Vaktsiini tõhusus
on ligikaudu 90% emakakaelavähi ja üle 95% in situ adenokartsinoomi puhul [68]. Paljudes riikides kaalutakse ka poiste
HPV-vastast vaktsineerimist ja mitmes riigis seda juba ka tehakse [67,69].
Eestis diagnoositakse igal aastal rohkem kui 120 inimesel pahaloomuline maksakasvaja [1]. Enamik hepatotsellulaarse
vähi juhte tekib maksatsirroosiga patsientidel, selle üks olulisi põhjusi on viirushepatiit [70]. B-viirushepatiidi vastu vakt-
sineeritakse Eestis riskirühmi 1996. aastast saadik ja alates 2003. aastast kuulub see kõigi vastsündinute riiklikku immu-
niseerimiskalendrisse [71]. Vaktsiini kaitse tõhusus on kliinilistes uuringutes vahemikus 95–100% [72]. Praeguseks on üle
90% Eesti elanikest vanuses kuni 30 aastat B-viirushepatiidi vastu vaktsineeritud.
Inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) nakkusega kaasneb teatud kasvajate, näiteks Kaposi sarkoomi ja mitte-Hodg-
kini lümfoomi risk. Varajane HIVi diagnoosimine ja ravi vähendavad nende kasvajate riski. Eestis diagnoositi 2018. aastal
190 uut HIVi juhtu (14,4 juhtu 100 000 inimese kohta) [73].
Eestis diagnoositakse aastas üle 300 maovähi [1]. Helicobacter pylori infektsioon suurendab maovähi tekkeriski kuni kuus
korda. Põhjuseks on H. pylori’st tingitud krooniline gastriit, mille levimus on täiskasvanutel 20–65% ja ligikaudu 1%l gast-
riidiga patsientidest tekib maovähk. Samas vähendab H. pylori ravi maovähi tekkeriski [67,70].
Geenitestide põhine ennetamine
Kõik kasvajad tekivad eri geenide mutatsioonide tulemusel. Enamikul juhtudest on tegemist kasvajakoes toimunud päri-
likkusaine juhuslike muutustega, kuid teatud osa kasvajatest tekib põlvest põlve päranduvate geenimutatsioonide tõttu.
Tuntud pärilike kasvajate näitena võib tuua päriliku rinna- ja munasarjavähi sündroomi ning Lynchi sündroomi [74].
Pärilikud mutatsioonid on tuvastatavad ligikaudu 5%l kõikidest rinna-, munasarja- ja jämesoolevähi juhtudest [74]. Samuti
võib pärilikke mutatsioone leida ka mitme teise pahaloomulise kasvaja korral. Taolisi pärilikke sündroome iseloomus-
tab keskmisest suurem risk kasvajate tekkeks. Näiteks BRCA1 geeni muutustest tingitud päriliku rinna- ja munasarja-
vähi sündroomi korral on naistel elu jooksul risk haigestuda rinnavähki üle 70% ning munasarjavähi tekkerisk kuni 45%
[74]. Jämesoolevähi suure riskiga on seotud mitu pärilikku geenimuutust, osa neist (näiteks perekondlik adenomatoosne
polüpoos) võib põhjustada isegi kuni 100% riski jämesoolevähi tekkeks [75].
Pärilike kasvajasündroomide diagnostika on tähtis mitmest aspektist: 1) suure vähiriskiga isikute jälgimine toimub erine-
valt tavapärastest sõeluuringutest; 2) teatud pahaloomulisi kasvajaid saab ennetada profülaktilise kirurgia meetoditega;
3) kasvaja ravitaktika sõltub patsiendil esinevast geenimutatsioonist.
Eestis on olemas tänapäevased võimalused nii pärilike kasvajasündroomidega perede uurimiseks kui ka kasvajaliste ku-
dede geneetilisteks uuringuteks. Patsientide vastuvõtud toimuvad erinevates raviasutustes nii Tallinnas kui ka Tartus,
kliinilise geneetiku vastuvõtule saavad isikuid suunata kõik eriarstid ja esmatasandi arstid.
Esmane vähiennetus // // 27
Probleemid
Tervisekäitumine ja tervise ebavõrdsus
Vaatamata igapäevasuitsetamise vähenemisele on ligi viiendik (17%) Eesti täiskasvanutest igapäevasuitsetajad [37] ja see
on rohkem levinud madalama haridusega täiskasvanute hulgas. Suitsetamise kõrvale on tekkinud alternatiivsete tubaka-
toodete (vesipiip, e-sigaretid, huuletubakas) tarvitamine, millest kahe viimase tarvitamine on viimastel aastatel suurene-
nud.
Vähiriski kontekstis ei ole olemas tarbimiseks ohutut alkoholihulka ja rahvusvahelised juhised soovitavad alkoholi mitte
tarvitada või piirduda vastasel juhul meestel kahe ning naistel ühe alkoholiühikuga päevas [76]. Eestis on arvestataval osal
rahvastikust nii alkoholi tarvitamise sagedus kui ka kogused soovitatutest suuremad ning seostatavad täiendava vähiris-
kiga. Alkoholiga seotud vähiriski teadvustatakse vähe. Vähiriski kontekstis tuleb arvestada ka alkoholi ja tubaka sagedase
koostarvitamisega, lisaks on alkohoolsete jookide energiasisaldus kaudselt seotud ka liigse kehakaalu tekkega. Samuti
eristub Eesti ELi keskmisest märgatavalt suurema alkoholiga seotud üldsuremuse poolest [77].
Eesti rahvastiku toitumisharjumuste põhilised probleemid on vähene puu- ja köögiviljade, täisteratoodete, pähkli-
te-seemnete söömine ning ülemäärane energiarikaste lihatoodete ja maiustuste tarbimine. See kajastub ilmekalt Eesti
toitumissoovitustel [78] põhineval toitumise kvaliteedi indeksil, mis oli rahvastiku toitumise uuringu 2014. aasta tulemus-
tel 52% [79].
Peale ebatervisliku toitumise on riskiteguriks vähene kehaline aktiivsus nii laste kui ka täiskasvanute hulgas [37,53]. Laste
liikumisaktiivsus on tagasihoidlik juba põhikoolis, kus WHO liikumissoovitust (60 min igapäevast mõõdukat ja tugevat
kehalist aktiivsust [80]) täidab vaid neljandik õpilastest. Samas moodustab istumisaeg suure osa koolipäevast ja vabast
ajast [81]. Jalgsi läheb kooli ja spordib koos perega vaid veerand kuni kolmandik õpilastest ning umbes pooltel õpilastest
ei ole võimalust viibida aasta ringi vahetunnil õues ega olla koolipäeva jooksul aktiivne [82].
Vähene liikumine ja ebatervislik toitumine põhjustavad ajapikku ülemäärast kehakaalu, mis on arenenud riikides tubaka
järel teine peamine välditav vähi riskitegur [83]. Rasvumise vanusestandarditud levimus13 oli 2018. aastal Eesti täiskasva-
nud meestel 22% ja naistel 18%, mis oli võrreldes 2000. aastaga märksa suurem [58]. WHO andmetel on sarnane rasvu-
mise levimuse kasv esinenud ka Eesti naaberriikides [84].
Elu- ja töökeskkond
UV-kiirguse põhjustatud nahavähk on peaaegu täielikult (üle 90%) ennetatav teadliku päevituskäitumise ja mõistliku so-
laariumi kasutamisega. Ennetavad meetmed on eriti vajalikud nooremates vanusrühmades, sest inimene saab eluaegsest
UV-kiirguse doosist 40–50% enne 20. eluaastat [85]. Eestis ei ole alaealiste solaariumi kasutus reguleeritud, kuid selle
keelamine on lisatud uue rahvatervishoiu seaduse eelnõusse [86].
Eesti kuulub Euroopas keskmisest suurema radooniriskiga riikide hulka. Üldjuhul on rohke radooniga aladel asuvate ra-
doonikaitsemeetmeteta hoonete siseõhus suur radooni kontsentratsioon. Selle peamine põhjus on majaaluse pinnase
suur radoonirisk, mille põhjustavad aluspõhja uraanirikkad kivimid. Ligi kolmandik Eesti maismaa pindalast on suure või
eriti suure radooniriskiga [87,88].
Eesti tööealisest rahvastikust viibib üle tunni aja iga päev suitsuses tööruumis 4% ja kodus puutub tubakasuitsuga kokku
12% [37]. Samas on kokkupuude keskkonna tubakasuitsuga kodus, töökohal või autos nii laste kui ka täiskasvanute seas
endiselt aktuaalne, hoolimata sellest, et Eestis on reguleeritud tubakatoodete kättesaadavust ja avalikus ruumis suitseta-
mist [32].
Töö- ja elukeskkonnas esinevate keemiliste ainete mõõtmisvõimekus on väike. Tööandjate suutlikkus tuvastada töökesk-
konnas esinevaid keemilisi aineid, sh kantserogeene, on tagasihoidlik. Tööinspektsiooni järelevalve käigus ei jõuta kõigi
ettevõteteni, kus kasutatakse ohtlikke kemikaale. Eestis ei ole ülevaadet, milliseid keemilisi aineid töökeskkonnas kasuta-
takse. Kutsehaigusi diagnoositakse vähe [89].
Toiduohutuse järelevalveasutuse praegused prioriteedid on otsesed rahvatervishoiu riskid (nt toidutekkelised nakkushai-
gused), kuid pikaajalise mõjuga riskidega (nt saasteained, lisaained) on seni tegeldud ebapiisavalt [90].
Erinevates valdkondades kogutav teave elukeskkonnast tulenevate riskitegurite kohta peab olema kokkuviidav ja kasu-
tatav inimeste summaarse kokkupuute hindamiseks, kokkupuute vähendamise sekkumiste väljatöötamiseks ning tervist
toetava elu- ja töökeskkonna kujundamiseks.
13
Levimus – näitaja, mis iseloomustab riskiteguri või terviseseisundi esinemist kindlaksmääratud rahvastikus kindlaksmääratud ajahet-
kel või -perioodil.
28 // // Esmane vähiennetus
Personaalsed ennetavad tegevused
Eestis on probleemiks vaktsineerimisega hõlmatuse kahanemine ja selle piirkondlikud eripärad. HPV-vastase vaktsinee-
rimise hõlmatus oli 2018. aastal 18–51% sihtrühmast [91]. B-viirushepatiidi vastase vaktsineerimise hõlmatus oli 2019.
aastal 2aastaste laste hulgas Eestis keskmiselt 91%, samas 2015. aastal oli see üle 93% ja 2010. aastal üle 96%. Piirkonniti
esineb hõlmatuses suur varieeruvus, näiteks Ida-Virumaal ja Jõgevamaal on vaktsineerimisega hõlmatud üle 97% ning
Tallinnas ja Harjumaal alla 90% [92]. Puudub riiklik poiste HPV-vastane vaktsineerimine.
Eesti on aastaid olnud kiireima HIVi levikuga riike maailmas.
Eestis puuduvad kindlad ja tõenduspõhised juhised H. pylori tuvastamise kohta rahvastiku tasandil.
Teatud osal rahvastikust (ligikaudu 5%) on tegemist keskmisest tunduvalt suurema riskiga pahaloomuliste kasvajate tek-
keks, sest neil esineb vastav pärilik eelsoodumus [74]. Nende isikute jälgimine peaks toimuma erinevalt tavapärastest
sõeluuringutest. Samuti võib pärilike kasvajate korral sõltuda ravi peres esinevast geenimuutusest [93–95]. Eestis ei jõua
geneetiku juurde veel kõik vähipatsiendid, kellel on vastav näidustus olemas. Vajalik on pärilikele kasvajasündroomidele
suunatud käsitlusjuhendite ja geneetilise testimise kättesaadavus.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Tervisekäitumuslikest teguritest põhjustatud vähi haiguskoormus väheneb
Tegevused ja soovitused
Î Rahvastikku teavitatakse välditavatest vähiriskidest, mis väljendub teadlikkuse suurenemises ja loob eelduse positiiv-
seks muutuseks tervisekäitumises, keskkonnast tulenevate terviseriskide vähendamises, infektsioonide ennetamises
ning pärilike eelsoodumustega arvestamises.
Î Ennetatakse ja vähendatakse tubakatoodete tarvitamist ning vastavat sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust. Arendatak-
se suitsetamisest loobumise nõustamisteenust ja tagatakse selle parem kättesaadavus kõigile sihtrühmadele. Jälgitak-
se tubakatoodete kättesaadavuse piirangute järgmist.
Î Teavitatakse laiemalt ja eesmärgipäraselt avalikkust (nt teabekampaaniad, pakendimärgistus) alkoholi vähki tekitavast
toimest. Vähendatakse alkoholi tarvitamist nii riskirühmades kui ka rahvastikus tervikuna alkoholi kättesaadavuse ja
reklaamipiirangute kaudu ning olukorra seire abil.
Î Töötatakse välja toidu koostise muutmise (reformuleerimise) plaan koostöös toiduainetööstusega ning viiakse ellu
toidu reformuleerimine toiduainetööstuse tasandil eesmärgiga vähendada järk-järgult suhkru, soola ja küllastunud
rasvhapete keskmist sisaldust toidus.
Î Töötatakse välja ja rakendatakse lastele turundamise koodeks. Võetakse kasutusele pakendi esikülje märgistus (eelis-
tatult hinnanguline ja värvidega).
Î Arendatakse kehalist aktiivsust toetavaid keskkondi ning laste ja noorte haridusasutustele (Liikuma Kutsuv Kool) [96],
töökohtadele ning eakatele suunatud sekkumisprogramme. Toetatakse kohalikke omavalitsusi ja kogukondlikke aren-
dustegevusi kehaliselt aktiivse eluviisi kujundamisel. Haridusasutuste tervisekaitsenõudeid täiendatakse kehalist aktiiv-
sust toetavate nõuetega. Koostöös kohalike omavalitsustega tagatakse vähekindlustatud perede lastele nii koolipõhi-
sed kui ka koolivälised mitmekesised sportimisvõimalused.
Esmane vähiennetus // // 29
Eesmärk 2. Kõigile rahvastikurühmadele on tagatud tervist toetav ohutu elu- ja töökeskkond ning toiduohutus
Tegevused ja soovitused
Î Rahvastikku teavitatakse keskkonnast tulenevatest terviseriskidest ja nende vähendamise viisidest.
Î Luuakse terviklik keskkonnatervise infosüsteem tervist mõjutavatest keskkonnateguritest, mis on erinevatele osalistele
(sh rahvastikule) vajalikus ulatuses kättesaadav.
Î Nahavähi ennetamiseks keelustatakse solaariumiteenuse osutamine alla 18aastastele.
Î Täieliku ülevaate saamiseks viiakse ellu üleriigiline siseruumide radooniuuring. Hoonete radoonitaseme määramine
peab olema kohustuslik piirkondades, kus radooni on normaalsest rohkem.
Î Viiakse läbi bioseire, et hinnata kokkupuudet erinevate kantserogeensete kemikaalidega nii elu- kui ka töökeskkonnas,
suurendatakse keemiliste ainete mõõtmisvõimekust. Suurendatakse tööandjate ja töötajate teadlikkust keemiliste ai-
netega seotud riskidest. Koostatakse ülevaade erinevate kemikaalide kasutamise kohta.
Î Suurendatakse kutsehaiguste diagnoosimise võimekust.
Î Suurendatakse nii tarbijate kui ka toidukäitlejate teadlikkust toiduohutusega seonduvatest pikaajalise mõjuga riskidest
inimeste tervisele. Tõhustatakse pikaajalise mõjuga riskide järelevalvet.
Î Arendatakse süsteem (sh kommunikatsioon) toiduohutuse alase olukorra hindamiseks ja teaduslike riskihinnangute
ning neid toetavate uuringute tegemiseks.
Eesmärk 3. Inimestele on tagatud kaitse infektsioonidest põhjustatud vähkide vastu ja vajaduse korral
geenitestide põhine ennetus
Tegevused ja soovitused
Î Jätkatakse kõigi vastsündinute B-viirushepatiidi ja tütarlaste HPV-vastast riiklikku vaktsineerimist ning parandatakse
hõlmatust.
Î Alustatakse poiste HPV-vastast vaktsineerimist, esimeses järjekorras suure kasvajariskiga poistele.
Î Vaktsineerimisinfo registreeritakse isikupõhiselt, et paremini rakendada sõeluuringustrateegiaid.
Î Tervishoiusüsteemis rakendatakse riiklikult HIVi ja teiste sugulisel teel levivate infektsioonide ennetamise, testimise,
varajase diagnoosimise ja raviga tegelemine.
Î Koostatakse tõenduspõhised juhised H. pylori diagnoosimiseks ja raviks.
Î Tagatakse käsitlusjuhendi põhine geneetilise testimise kättesaadavus ja sellekohane nõustamine, sh personaalmedit-
siini võimaluste rakendamine vähiriskide vähendamiseks kõigile, kellele see on näidustatud. Rahvusvahelised pärilikele
kasvajasündroomidele suunatud käsitlusjuhendid tõlgitakse ja kohandatakse Eesti oludele. Pärilike kasvajasündroomi-
de käsitlusjuhenditest juhindutakse vähipatsientide ravis ja nende pereliikmete uuringutes.
30 // // Sõeluuringud
Sõeluuringud
Taust
Sõeluuringud võimaldavad diagnoosida vähki varases staadiumis ja vähendada enneaegset suremust. Teatud vähipaikme-
te korral on võimalik diagnoosida ja ravida vähieelseid seisundeid ning vähendada haigestumust. Sõeluuring ehk skriining
(screening) on haiguse prekliiniline avastamine tervetel inimestel võimalikult lihtsa testi abil rahvastiku seas regulaarselt
läbiviidava korduva testimise abil eesmärgiga vähendada haigestumust ja/või suremust ning parandada elukvaliteeti. Vähi
sõeluuring on protsess, mis algab osalemiskutsega ja lõpeb nende isikute raviga, kellel on tuvastatud ebanormaalne leid.
Tõhus sõeluuringuprogramm vastab järgmistele kriteeriumitele: 1) süstemaatiline kutsete saatmine kindlaksmääratud
sihtrühmale; 2) järelkontrolli mehhanismid isikute jaoks, kellel tuvastati ebanormaalne leid; 3) hõlmatus üle 70% kontrolli-
tavast sihtrühmast; 4) taristu ja ressursid sihtrühma perioodiliseks kutsumiseks ja kontrollimiseks ning vähi või vähieelsete
muutustega patsientide diagnoosimiseks ja raviks; 5) tugev seire- ja hindamisraamistik kvaliteedi tagamiseks – madala
osalemismäära ja ebaühtlase sõelumisega ei vähene haigusspetsiifiline suremus, vaid suurenevad tervishoiukulud.
Rahvusvahelised soovitused
WHO on juba 1968. aastal sõnastanud eeldused rahvastikupõhise organiseeritud sõeluuringu korraldamiseks [97]. Euroo-
pa Liit on välja töötanud kvaliteedinõuded eri paikmete sõeluuringu programmidele [98–100]. Euroopa Liidu soovituste
kohaselt on organiseeritud sõeluuringuprogrammide läbiviimisel nõutav keskne juhtimisorgan, kes tegutseb tervishoiu
eest vastutava ministeeriumi alluvuses ja koordineerib sõeluuringuprogrammide tegevust, tehes poliitilisi otsuseid siht-
rühma laiendamise, uute vähipaikmete lisamise, esmastesti, uuringu intervalli muutmise jms kohta [101]. Euroopa vähi-
missiooni 2020. aastal vastu võetud liikmena on Eesti ülesanne toetada teaduspõhiste uudsete lahenduste rakendamist
kliinilises praktikas, sh rahvastikupõhiste organiseeritud sõeluuringute läbiviimisel, ja selleks vajalikku teadustööd mis-
siooni eesmärkide täitmise tagamiseks [102].
Eestis toimuvad sõeluuringud
Eestis on praegu rakendatud kolm vähi sõeluuringu programmi lähtuvalt WHO ülaltoodud põhimõtetest ja arvestades
ELi kvaliteedinõudeid.
Rinnavähi sõeluuring on rahvastikupõhine alates 2003. aastast, esmasuuringuks on mammograafia, sihtrühma kuuluvad
50–69aastased naised, keda kutsutakse uuringusse 2aastase intervalliga. Rinnavähi sõeluuringu sihtrühma kuuluvatest
naistest osales 2019. aastal sõeluuringul 55,0% [1].
Emakaelavähi sõeluuring on rahvastikupõhine 2006. aastast, esmasuuringuks PAP-test, sihtrühma kuuluvad 30–55aas-
tased naised, keda kutsutakse uuringusse 5aastase intervalliga. Emakakaelavähi haigestumuse andmed näitavad, et riiklik
sõeluuringuprogramm ei ole andnud soovitud tulemust [9,103]. Alates 2021. aastast võetakse esmastestina kasutusele
HPV NAT test. Emakakaelavähi sõeluuringu sihtrühma kuuluvatest naistest osales 2019. aastal sõeluuringul 46,1% [1].
Jämesoolevähi sõeluuring on Eestis rahvastikupõhine 2016. aastast. 2020. aastaks olid kaasatud kõik planeeritud va-
nuserühmad, esmasuuringuks peitvere FIT-test, sihtrühma kuuluvad 60–68aastased naised ja mehed, keda kutsutakse
osalema 2aastase intervalliga. Jämesoolevähi sõeluuringu sihtrühma kuuluvatest naistest ja meestest osales 2019. aastal
sõeluuringul 52,9% [1].
Kõigi vähi sõeluuringute kulutõhusust on hinnatud tervisetehnoloogiate hindamise (TTH) raportites. TTH raporti olemas-
olu on ka uute vähi sõeluuringute lisamise ja muutmise eeldus [104–106].
Paikmepõhiste sõeluuringuprogrammide jaoks on töörühmad koostanud põhjalikud eestikeelsed korraldusjuhendid
[107–109], mida vaadatakse vajaduse järgi perioodiliselt üle ja uuendatakse ning mis sisaldavad muuhulgas paikmepõ-
histe kvaliteediindikaatorite loetelu. Sõeluuringute korraldamisel Eestis ei arvestata personaalmeditsiini- ja geeniandmeid
ning sõeluuringute sihtrühmi ei täpsustata individuaalsete riskihinnangute abil.
Sõeluuringute andmeid kogub alates 2015. aastast TAI hallatav vähi sõeluuringute register (VSR) (vt „Vähiandmed ja tea-
dusuuringud“).
Sõeluuringud // // 31
Uued sõeluuringuprogrammid
Võimalikud uued sõeluuringuprogrammid puudutavad hetkeseisuga eesnäärme- ja kopsuvähki.
Eesnäärmevähi kui Eestis kõige sagedamini diagnoositava pahaloomulise kasvaja sõeluuringut ei peetud 2017. aastal
avaldatud TTH raporti hinnangul põhjendatuks [110]; raport on uuendamisel.
Kopsuvähk põhjustas 2017. aastal Eestis 18% kõigist vähisurmadest. Kahe suure rahvusvahelise uuringu tulemused näita-
vad, et kopsuvähi sõeluuring parandab nii üldelulemust kui ka vähispetsiifilist elulemust. Uuringumeetodina on kasutusel
väikesedoosiline kompuutertomograafia (low-dose computer tomography, LDCT). Röntgenograafia sõeluuringu mee-
todina ei ole tulemuslik [111,112]. Kopsuvähi sõeluuringu soovituse on andnud mitu rahvusvahelist organisatsiooni, sh
Euroopa kopsuarstide selts (European Respiratory Society, ERS) ja Euroopa radioloogia ühing (European Society of Ra-
diology, ESR) juba 2015. aastal [113], samuti Euroopa Liit [114]. Samas on kopsuvähi sõeluuringusse osalejate kaasamine
keerukam võrreldes teiste sõeluuringutega, sest peale vanuse tuleb arvestada ka riskiteguritega (suitsetamise anamnees).
Vastav TTH raport on TÜs koostamisel.
Personaalmeditsiini rakendamine sõeluuringutes
Personaliseeritud sõeluuringute puhul kaasatakse vähi sõeluuringute korraldamisel erinevaid tervise-, sh geeniandmeid,
käitumis- ja keskkonnaandmeid ning vajaduse korral rakendatakse neid täpsemaks sõelumiseks. Sõeluuringute tulemus-
likkust võib parandada genoomiandmete pealt arvutatud polügeensete riskiskooride rakendamine [115,116]. On näidatud,
et riskipõhine sõeluuring võib olla kulutõhusam, parandada kasu-kahju suhet rinnavähi sõeluuringu puhul ja vähendada
ülediagnoosimist eesnäärmevähi sõeluuringu puhul [117,118]. Polügeensete riskiskooride rakendatavust rinnavähi sõe-
luuringute korraldamiseks uuritakse estPerMedi kliinilises juhtprojektis.
Probleemid
Eestis puudub sõeluuringute üldine koordineerimine, sh uute sõeluuringutega alustamise kord, auditeerimine ja juhtimi-
ne ning puudub paikmepõhiste sõeluuringute kvaliteediindikaatorite regulaarne analüüs.
Sõeluuringute tulemusnäitajate statistika on puudulik, tulenedes andmehõive- ja kvaliteediprobleemidest andmete ko-
gumisel tervise infosüsteemist (TIS). Puudulikud andmed vähi sõeluuringute registris ei võimalda teha järeldusi sõeluurin-
gute tõhususe kohta ega anda soovitusi sõeluuringute läbiviimise, muutmise või täiendamise kohta.
Rahvastikupõhiste sõeluuringute osalusmäär Eestis jääb kõigi paikmete puhul alla soovitatud 70% piiri.
Probleemiks on sõeluuringute juhendite puudulik järgimine tervishoiuteenuse osutajate poolt, mida peegeldab oportu-
nistlike uuringute suur osakaal.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Toimib sõeluuringute juhtimisstruktuur, mis hindab olemasolevaid ja algatab uusi sõeluuringuid,
arvestades teaduslikke arenguid, muuhulgas ka personaalmeditsiini valdkonnas
Tegevused ja soovitused
Î Kutsutakse ellu sõeluuringuid koordineeriv laiapõhjaline riiklikult rahastatav juhtimisstruktuur.
Î Juhtorgan/nõukoda kutsub kokku paikmepõhised töörühmad, kaasates erialaspetsialistid. Töörühmade ülesanne on
teha nõukogule ettepanekuid sõeluuringute parendamiseks kvaliteediindikaatorite analüüsi tulemuste põhjal.
Î Sõeluuringute korraldusjuhendites [108,109,119] avaldatud kvaliteediindikaatoreid analüüsitakse regulaarselt.
Î Tehakse jämesoolevähi sõeluuringu esimese viie aasta (2016–2020) tulemusnäitajate analüüs, mille põhjal otsustatak-
se vajalike muudatuste tegemine sõeluuringu programmis (sh sihtrühmade vanusevahemik).
Î Emakakaelavähi esmasuuringuna on kasutusel HPV-test ja uuendatud sõeluuringu algoritm alates 2021. aastast.
32 // // Sõeluuringud
Eesmärk 2. Sõeluuringute andmed laekuvad registrisse täielikult ja kvaliteetselt, mis võimaldab teha järeldusi
sõeluuringute efektiivsuse ning kvaliteedi kohta
Tegevused ja soovitused
Î Koostöös partneritega (TEHIK, sotsiaalministeerium, tervishoiuasutused) luuakse IT-lahendused, tagamaks sõel-
uuringute andmete täielik ja kvaliteetne laekumine registrisse, et saada kehtivate korraldusjuhendite kohast teavet
sõeluuringute tulemusnäitajate kohta.
Eesmärk 3. Rahvastikupõhiste sõeluuringute osalemise määr on vähemalt 70% sihtrühmast
Tegevused ja soovitused
Î Sõeluuringutesse kaasatakse ravikindlustuseta isikud alates 2021. aastast.
Î Sõeluuringuga hõlmatuse suurendamiseks kasutatakse eri kanaleid, nagu perearstikeskused, avalik meedia ja sot-
siaalmeedia. Siinkohal on elanikkonna hulgas tervislike eluviiside propageerimiseks tähtis koostöö erinevate liitude,
erialaseltside ja haigekassaga.
Î Parendatakse andmebaaside-registrite andmestruktuuri ja kvaliteeti, et kutsed jõuaksid sihtrühmani võimalikult vähes-
te kadudega, kasutades traditsioonilist posti teel saadetud kutset, e-kutset ning digitaalset kutset-saatekirja patsien-
diportaalis (vm digitaalset lahendust).
Î Vähendatakse sõeluuringu sihtrühmadele väljaspool sõeluuringut tehtavate oportunistlike uuringute osakaalu.
Eesmärk 4. Uute sõeluuringute rakendamisel järgitakse teaduslikku põhjendust, tervisetehnoloogiate hindamise
raporti otsust ning kaalutakse personaliseeritud riskiskoori ja geeniandmete kasutamist
Tegevused ja soovitused
Î Kaalutakse uute sõeluuringute alustamist, kui TTH raportid koos teostatavuse uuringu ja kulutõhususe hindamisega
toetavad vastavate sõeluuringute korraldamist Eestis.
Î Kui vastav TTH raport koos kulutõhususe hindamisega toetab kopsuvähi sõeluuringu korraldamist Eestis, luuakse
kopsuvähi sõeluuringu töörühm. Töörühma ülesanne on hinnata kopsuvähi sõeluuringu läbiviimise võimalikkust, mil-
le eelduseks on sõeluuritavate sihtrühma, kaasamise metoodika, sõeluuringu intervalli ja positiivse uuringutulemuse
defineerimine.
Î Täpsustatakse sõeluuringute sihtrühmad, kasutades individuaalseid riskihinnanguid ning rakendades sõeluuringute
programmi personaalmeditsiini printsiipe, kui on olemas vastav tõenduspõhisus.
Î Luuakse võimekus personaliseeritud riskiskoori rakendamiseks sõeluuringute korraldamisel Eestis, muutes digiloo ka-
sutamise ja patsiendipoolse teabe lisamise (nt perekondliku eelsoodumuse ja riskikäitumise andmed) lihtsamaks.
Î Katseprojektiga rinnavähi sõeluuringu täiendamiseks personaliseeritud riskiskoori alusel alustatakse, kui estPerMedi
tulemused annavad vajaliku tõenduse.
Î Paikmepõhise riskiskoori rakenduse eeldus sõeluuringu programmis on selle valideerimise positiivne tulemus ja seda
toetav tervishoiuteenuse hindamise raport.
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi // // 33
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi
Taust
Vähitõrjes on tähtis osa nii sõeluuringutel kui ka pahaloomuliste kasvajate õigeaegsel diagnoosimisel. Sõeluuringuid
viiakse läbi haigustunnusteta ehk asümptomaatilisel elanikkonnal ning nende abil on võimalik diagnoosida vähki varases
staadiumis, samuti diagnoosida ja ravida vähieelseid seisundeid (vt „Sõeluuringud“). Õigeaegne diagnoosimine erineb
sõeluuringutest, sest hõlmab vähi varast avastamist nendel patsientidel, kellel juba on haigusest tingitud sümptomid
[120]. Vähi õigeaegse diagnoosimise eesmärk on vähile viitavate sümptomitega haigete kiire diagnostika, et tagada vä-
hiravi viivituseta algus (joonis 10). Varane diagnoosimine on sellel haigete rühmal äärmiselt tähtis, sest mida varem vähk
avastatakse, seda suurem on tõenäosus tervistavaks raviks ja patsientide paremaks elukvaliteediks. Lisaks eeltoodule
aitab vähi õigeaegne diagnostika ja ravi kokku hoida kulutusi levinud haiguse raviks, sest iga järgneva vähistaadiumiga
suurenevad kulutused vähiravile [121].
Vähist tingitud
sümptomid
Kasvaja teke,
Lokaalne ja lokaalselt/
vähieelsed Kaugmetastaasid
regionaalselt levinud vähk
seisundid
Vähi õigeaegne diagnoosimine
Sõeluuringud ja ravi keskendub sümptomitega
vähi varajasele avastamisele ning
kiirele haiguse diagnostikale, et
tagada viivitusteta vähivastase
ravi algus. Mida varem vähk
avastatakse, seda suurem on
tõenäosus tervistavaks raviks.
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi
päästab elusid ning hoiab kokku
tervishoiukulutusi.
Joonis 10. Vähi õigeaegne diagnostika ja ravi.
Vähi õigeaegne diagnoosimine hõlmab kolme etappi [120]: (1) inimeste teadlikkus vähi varastest sümptomitest ja pöör-
dumine arstiabi saamiseks; (2) vähi diagnostika, haiguse staadiumi määramine; (3) vähiravi kättesaadavus. Vähitõrje prog-
rammides on seetõttu vähi õigeaegse diagnoosimise ja ravi juures tähtis pöörata tähelepanu nii meetmetele patsientide
teadlikkuse parandamiseks kui ka kiireks vähisümptomitega patsientide käsitluseks tervishoiusüsteemis.
34 // // Õigeaegne diagnoosimine ja ravi
Patsiendi viivitus
Juba aastakümneid on näidatud, et mida pikem on ajaperiood vähist tingitud sümptomite tekke ja ravi alguse vahel, seda
lühem on patsientide elulemus [122]. Seetõttu on äärmiselt vajalik, et ka inimesed ise mõistaksid vähi varajasi sümpto-
meid ning pöörduksid kiiremini arsti poole. Viimase ajaintervalli tähtsust kinnitavad ka mitmed avaldatud uuringud, kus on
leitud, et patsiendiga seotud viivitus on üks tähtis tegur, mis mõjutab vähiravi efektiivsust [123,124].
Perearsti osa
Uuringud on näidanud, et enamik patsientidest pöördub enne vähi diagnoosi saamist perearsti vastuvõtule, aga isegi
suure tõenäosusega vähisümptomitel on tavaliselt väike positiivne ennustusväärtus, sest vähk on perearsti jaoks pigem
haruldane seisund. Keskmiselt näeb perearst aastas umbes seitset kuni üheksat uut vähipatsienti ja võib-olla vaid üht
vähki haigestunud last kogu oma karjääri jooksul [125]. Eestis on piirkonniti probleeme perearstiabi kättesaadavusega
(perearstide ja pereõdede puudus) ning laiemalt on takistuseks pikad järjekorrad uuringutele ja eriarsti vastuvõtule pää-
semiseks. Mõned aastad tagasi on koostatud käsitlusjuhendid erinevate vähipaikmete [126] kohta, mis praeguseks on
aegunud. Kõik need tegurid võivad takistada patsiendi jõudmist vähiravile.
Pikad ooteajad diagnostika- ja ravirajal mõjutavad tuntavalt vähiravi tulemust
Varasemas peatükis (vt „Ülevaade hetkeolukorrast“) käsitletu põhjal võib välja tuua, et paljud uued vähijuhud diagnoo-
sitakse hilises staadiumis. Samuti on leitud, et vähisurma risk on suurem Ida-Euroopas ka pärast kohandamist vanusele,
soole ja staadiumile, sh Eestis [127]. Eeltoodu viitab, et halvemat ravitulemust ei saa seletada vaid vähi hilisema avas-
tamisega ning ilmselt esineb puudujääke ka patsientide diagnostika- ja raviteekonnal. Kahetsusväärselt esinevad need
puudujäägid ka lokaalse ja lokoregionaalse levikuga haiguse korral, mille puhul peaks esinema suurim tõenäosus vähist
tervistumiseks.
Kuratiivse ehk tervistava ravi puhul mõjutavad pikad ooteajad nii vähi lokaalset kontrolli kui ka haigete üldist elulemust
[128,129]. Varajase rinna-, kopsu-, neeru- ja kõhunäärmevähi puhul on näidatud, et ravi alguse viivitus suurendab sure-
must 1,2–3,2% iga edasilükatud nädala kohta. Samuti on kinnitatud, et pikemad kui kuus nädalat kestvad ooteajad mõ-
jutavad kõikide pahaloomuliste kasvajatega haigete elulemust (v.a eesnäärmevähk). Nii näiteks on I staadiumi kopsuvähi
korral viie aasta elulemus 56%, kui ooteaeg on olnud ≤ 6 nädalat, ning vaid 43%, kui ooteaeg on olnud > 6 nädalat [128].
Äsja avaldatud uuringus, mis hõlmas kokku seitset vähipaiget, näidati, et ravi alustamine nelja nädala möödudes diag-
noosi kinnitamisest suurendas haigete suremust keskmiselt 6–13% võrreldes haigetega, kelle alustati ravi varem [130].
Ooteaegade standardimine ja seeläbi nende lühendamine on vähitõrjes tõhus
Enamikus riikides, kus vähitõrje on olnud tõhus, kasutati ooteaegade standardimist ja seeläbi lühendati neid. Nii näiteks
on Ühendkuningriigis seatud piiriks, et vähikahtluse korral ei ületa kõrgemasse etappi jõudmise ooteaeg kahte nädalat ja
vähi diagnoosi kinnitumisel (pärast diagnoosimiseks kulunud aega) ei ole ravi ooteaeg üle 31 päeva [131].
Taanis on määratletud, et pärast vähikahtlusega kõrgemasse etappi jõudmist ei tohi ravi (operatsioon, kiiritusravi, radioke-
moteraapia, medikamentoosne ravi) ooteaeg ületada 42 päeva [132], st 42 päeva jooksul tehakse kõik vajalikud uuringud
(radioloogia, patoloogia, geneetika), kinnitatakse diagnoos ja haiguse staadium ning tehakse raviotsus multidistsiplinaar-
ses konsiiliumis.14 Tähtis on siinjuures mainida, et kõik need tegevused on saanud tugeva poliitilise toetuse, mille alguseks
võib lugeda valitsuse pressikonverentsi „Vähk on äge haigus“ (10.08.2007). Kiire diagnostikaga ja ravi viivituseta algusega
on Taani kopsuvähi registri andmetel suudetud näiteks kopsuvähi elulemust võrreldes 2003. aastaga parandada 2016.
aastaks järgmiselt: ühe aasta elulemus on 33%lt tõusnud 51%ni, kahe aasta elulemus 18%lt 33%ni ning viie aasta elulemus
8%lt 15%ni. Ajaperioodil 2000–2014 on vähipatsientide viie aasta elulemuse kiiret paranemist Taanis kinnitatud ka hiljuti
avaldatud CONCORD-3 uuringus, kus näidati, et Taani on saavutamas Euroopa parimate tulemustega Skandinaavia riiki-
de (Island, Soome, Rootsi, Norra) taset [12].
Tõhusaks vähitõrjeks on vajalik standardida kogu patsiendi teekond vähisümptomite tekkest kasvajavastase ravi alguseni
Patsiendi teekond vähikahtlusest kuni kasvajavastase ravi alguseni hõlmab elanikkonna teadlikkuse parandamist (sümp-
tomite äratundmine ja pöördumine arstiabi saamiseks), esmatasandit ja eriarste (sümptomite äratundmine, esmased
uuringud vähikahtluse korral, suunamine vähikeskusesse) ning tegevusi vähikeskuses (histoloogiline kinnitus, radioloogi-
lised uuringud, konsiilium, ravi ooteajad).
Tõhusaks vähitõrjeks on vajalik standardida kogu patsiendi teekond vähikahtlusest kasvajavastase ravi alguseni (joonis 10).
14
Multidistsiplinaarne konsiilium – paikmepõhine konsiilium, kuhu kuuluvad kolme raviviisi spetsialistid ja kasvaja diagnostikaga tegele-
vad eriarstid.
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi // // 35
Ooteaegade standardimine ja analüüsimine aitab parandada vähi käsitlust
Diagnostika ja ravi ooteaegade standardimise tagajärjel on võimalik avastada vähk varem, võimaldada tõhusamat ravi,
suurendada vähist tervistunud inimeste hulka ning parandada elulemust.
Samuti annab ooteaegade standardimine ja analüüs võimalusi vähi käsitluse optimeerimiseks ja parandamiseks:
Î jälgides õigeaegse diagnoosimise ja ravi indikaatoreid, on võimalik hinnata üksuse (haigla) sees kitsaskohti ning pla-
neerida vastavalt ressursse (diagnostiliste meetodite ja ravi kättesaadavus, inimressursi ja/või tehnilise ressursi puudus
jne);
Î jälgides õigeaegse diagnoosimise ja ravi indikaatoreid, on haigekassal võimalus panustada eelarveliselt sinna, kus on
selleks suurem vajadus. Iga järgneva vähistaadiumiga suurenevad kulutused vähiravile [121]. Seetõttu on eriti tähtis
optimeerida ravi ooteaegu varajase vähi (lokaalse ja lokoregionaalse levikuga) korral, kus tervistumise tõenäosus on
kõige suurem;
Î riigi tasandil on õigeaegse diagnoosimise ja ravi indikaatoreid jälgides võimalus optimeerida inimressurssi (nt avatavate
riigieelarveliste residentuurikohtade arv).
Lisaks eeltoodule võib öelda, et ooteaegade standardimine ja analüüs on muutunud üha tähtsamaks, sest paljudes riiki-
des on viimastel aastatel näha ooteaegade indikaatorite halvenemise trendi [128,133]. Viimase põhjus on pahaloomulis-
tesse kasvajatesse haigestumise kasv, näidustuste suurenenud hulk ja sellest lähtuv märgatavalt suurem diagnostika- ja
ravivajadus.
Probleemid
Mitu rahvastikupõhist uuringut kinnitavad, et vähi varane avastamine on Eestis probleem, sest varajases staadiumis avas-
tatud vähi esmasjuhtude osakaal on Eestis muu maailmaga võrreldes väiksem. Nii näiteks moodustavad lokaalse rinnavä-
hi esmasjuhud Eestis 44%, kuid Saarlandis Saksamaal ja USAs vastavalt 50% ning 63% [11,134]. Samuti on Eestis väiksem
näiteks I ja II staadiumi neeruvähi osakaal (61%) võrreldes USAga (70%) ning I staadiumi emakakaelavähi osakaal (35%)
võrreldes Norraga (60%) [7,8,135]. Vt ka „Ülevaade hetkeolukorrast“.
Eestis ei ole toimunud süsteemset ooteaegade analüüsi. Teatud ooteajad ja sellele vastavad indikaatorid on fikseeritud
2011. aasta dokumendis „Eesti vähiravi kvaliteedi tagamise nõuded“ [136]. Nii näiteks peaks dokumendi kohaselt tervistav
ehk kuratiivne kiiritusravi algama 28 päeva jooksul. Samuti on mitmete pahaloomuliste kasvajate kohta koostatud käsit-
lusjuhendid [126], mis küll defineerivad ligikaudu ära haigete käsitluse kuni konsiiliumini, kuid ravi ooteaegade kohta selge
teave puudub.
Kokkuvõttes võib öelda, et siiani ei ole Eestis ooteaegade ja nende dünaamika kohta süsteemselt teavet kogutud ega
hinnatud. Kuna puuduvad ka selged indikaatorid patsiendi teekonna jälgimiseks esmatasandi ja eriarsti juurest vähikes-
kusesse suunamiseni ning vajaliku kasvajavastase ravi alguseni, on kogu protsessi standardimine, indikaatorite kogumine
ning analüüsimine vähitõrjes äärmiselt tähtsad.
36 // // Õigeaegne diagnoosimine ja ravi
Eesmärgid
Eesmärkide elluviimiseks rakendatavad tegevused ja standarditud ooteajad on ülevaatlikult ära toodud joonisel 11.
Esmatasandi, eriarstide ja vähikeskuste koostöös on vajalik tagada, et maksimaalne aeg vähikahtlusest esmase vähiravini
ei ületaks 63 päeva. Vähikeskuses on vajalik standardida diagnostika ja raviprotsessid ning tagada, et diagnostikaks ja ravi
ootuseks kulunud maksimaalne aeg ei ületaks 49 päeva.
Pöördumine
Esimesed Pöördumine Diagnoos,
perearstile või Ravi algus*
sümptomid vähikeskusesse konsiilium
eriarstile
ESMATASAND,
PATSIENT DIAGNOSTIKA JA RAVI OOTEAEG
ERIARST
≤14 päeva Diagnostika: ≤21 päeva Ravi ootus: ≤28 päeva
Elanikkonna
teadlikkuse
tõstmine
Eesmärk: ≤49 päeva
Eesmärk: ≤63 päeva
* kirurgia, kiiritusravi, medikamentoosne ravi
Joonis 11. Patsiendi teekond vähikahtlusest kasvajavastase ravi alguseni.
Eesmärk 1. Elanikkonna teadlikkus vähist ja vähisümptomitest on suurem
Tegevused ja soovitused
Î Koostatakse ja rakendatakse tegevuskava elanikkonna teadlikkuse suurendamiseks. Tegevuskava hõlmab sagedamini
esinevate pahaloomuliste kasvajate sümptomite äratundmist ning suuniseid arsti poole pöördumiseks. Teabe edasta-
misel tuleb arvestada vajadust mitme kommunikatsioonikanali kasutamiseks.
Î Moodustatakse tegevuskava meeskond, kuhu kuuluvad erialaseltside, haiglate, Tartu Ülikooli, sotsiaalministeeriumi,
TAI ja haigekassa esindajad ning kommunikatsioonispetsialistid.
Eesmärk 2. Vähikahtlusega patsiendid jõuavad esmatasandi või eriarsti suunatuna vähikeskusesse maksimaalselt
14 päeva jooksul
Tegevused ja soovitused
Î Perearsti- ja tervisekeskuste meeskondadele koostatakse nimekiri (nn checklist) sümptomitest ning lihtsamate uu-
ringute tulemustest, mis viitavad teatud paikme vähikahtlusele vähemalt viie kõige sagedama vähipaikme osas. Teiste
harvem esinevate vähipaikmete puhul koostatakse nimekiri hiljem.
Î Perearstide ja eriarstide jaoks lepitakse kokku täpne vähikahtlusega patsiendi teekond vähikeskusesse, kasutades ole-
masolevaid ning kiiremaid võimalusi (nt e-konsultatsioon).
Î Vähikeskuses registreeritakse vähikahtlusega patsient ja korraldatakse edasine diagnostika.
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi // // 37
Eesmärk 3. Kogu patsiendi teekond kasvajavastase ravi alguseni on vähikeskuses standarditud
Tegevused ja soovitused
Î Vähikeskuses koostatakse juhised, millised uuringud ja analüüsid on konkreetse paikme pahaloomulise kasvaja diag-
noosi kinnitamiseks või välistamiseks vajalikud. Võimalusel ja sobivusel kasutatakse varem välja töötatud pahaloomuli-
se kasvajaga patsiendi käsitlusjuhendeid. Alustatakse viie sagedamini esineva vähipaikmega ja jätkatakse teiste, harvem
esinevate vähipaikmetega.
Î Vähikeskuses tehakse täiendav diagnostika ja patsient suunatakse konsiiliumi ette maksimaalselt 21 päeva jooksul.
Î Kui vähidiagnoos ei leia kinnitust, suunatakse patsient tagasi esmatasandile.
Î Vähikeskuses korraldatakse töö selliselt, et vähipatsiendi esmane ravi algaks konsiiliumist arvestatuna maksimaalselt
28 päeva jooksul.
Î Vähikeskuses korraldatakse töö niimoodi, et kogu diagnostikaks ja ravi ootuseks kulunud maksimaalne aeg ei ületaks
49 päeva.
Î Esmatasandi ja eriarstide ning vähikeskuse koostöö korraldatakse selliselt, et kogu teekonna maksimaalne kestus pat-
siendi vähikahtlusest esmase ravini ei ületaks 63 päeva.
Î Vähikeskustes on korraldatud pidev ja korduv õigeaegse diagnoosimise ning raviteekonna indikaatorite analüüs, vaja-
duse korral võetakse meetmed ajavahemiku lühendamiseks.
Î Haiglad lepivad kokku ühtse andmekogu struktuuri ja sisendid, mis võimaldavad õigeaegse diagnostika ning ravitee-
konna indikaatorite kogumist ja nende võrdlemist riiklikul tasemel.
Î Tähtis on tagada teabe- ja andmevahetus, eelkõige esmatasandi ning vähikeskuse vahel (vähikahtluse kinnitumine või
mittekinnitumine, epikriisid).
38 // // Diagnostika ja ravi
Diagnostika ja ravi
Vähidiagnoosini jõutakse eri meetoditel põhineva tõenduspõhise protsessi teel, mis hõlmab kliinilise pildi, piltdiagnostika,
endoskoopiliste jpt uurimisprotseduuride ning laboratoorsete tulemuste analüüsimist. Vähistaadiumi täpne määratlemi-
ne on ravimeetodite valiku ja prognoosi hindamise alus.
Käesoleval ajal on vähiravi Eestis reguleeritud 2011. aastal avaldatud dokumendi „Eesti vähiravi kvaliteedi tagamise nõu-
ded“ alusel [136]. Vähispetsiifilise ravi määrab kasvaja paikmepõhine multimodaalne konsiilium, kuhu kuuluvad kolme
ravimodaliteedi (vastava paikme kirurg, kiiritusravi ja süsteemravi/keemiaravi) spetsialistid ning kasvaja diagnostikaga
tegelevad eriarstid. Kõik kolm raviviisi on kättesaadavad kahes piirkondlikus haiglas – TÜKis ja PERHis. Kasvajavasta-
se medikamentoosse ravi võimalused on olemas keskhaiglates (ITK, Ida-Viru Keskhaigla ja Pärnu Haigla). Üldhaiglates
on võimalus onkoloogi ja hematoloogi ambulatoorseks vastuvõtuks/konsultatsiooniks. Tänapäevane vähiravi on lisaks
multimodaalsusele ka interdistsiplinaarne, seega kaasatakse erinevad erialad väljaspool onkoloogiat (kardioloogia, endo-
krinoloogia, gastroenteroloogia jt) eesmärgiga ennetada raviga seotud kõrvaltoimete väljakujunemist või tagada nende
õigeaegne ravi. Vähi või vähiravi tagajärjel häirunud funktsioonide taastamisega tegeleb vähihaigete taastusravi. Palliatiiv-
ravi eesmärk on tagada patsientidele parim võimalik elukvaliteet ning toetada patsiente ja nende lähedasi. Ravimeeskon-
da kuuluvad ka teised spetsialistid (logopeed, valuraviarstid ja -õed, toitumisspetsialistid, psühholoogid/kogemusnõusta-
jad, sotsiaaltöötajad, hingehoidjad jt), kes aitavad hoida patsiendi elukvaliteeti raviprotsessi ajal ning pärast seda.
Diagnostika ja ravi // // 39
PILTDIAGNOSTIKA JA PILTJUHITUD RAVI
Taust
Piltdiagnostika on kõiki meditsiinilise kuvamise aspekte hõlmav kliinilise meditsiini haru, mis võimaldab saada teavet
anatoomia, patoloogia, histoloogia, füsioloogia ja haiguse kulu kohta ning kasutab piltjuhitud tehnikaid haiguste diag-
noosimiseks ja ravimiseks [137].
Tänapäevase mõtteviisi kohaselt on radioloogia põhiväärtus kliiniliselt olulise teabe saamine, edastamine ning kasuta-
mine patsiendi seisundi hindamiseks ja haiguse raviks. Eesmärk saavutatakse radioloogiameeskonna koostöös kliinilis-
te partneritega. Radioloogilisi uuringuid vähi diagnostikaks, raviks ja haigete jälgimiseks viib läbi radioloogiameeskond,
kuhu kuuluvad radioloogid, menetlusradioloogid, nukleaarmeditsiiniarstid ja -tehnikud, radioloogiatehnikud, ultraheli
(UH) spetsialistid, meditsiinifüüsikud ja biomeditsiinitehnika insenerid.
Vähidiagnostikas, ravis ja jälgimises kasutatavaid seadmeid on meil Eestis võrreldes teiste Euroopa maadega vähem. Ühe
miljoni elaniku kohta on Eestis 17 kompuutertomograafi (KT) ja 14 magnetresonantstomograafi (MRT), mis on umbes
poole võrra vähem kui Euroopa maades keskmiselt [138]. Teisalt on meil aparatuuri hõivatus märksa suurem kui mujal,
näiteks 2017. aastal tehti Eestis ühe seadme kohta 9258 KT-uuringut ja 3797 MRT-uuringut, Soome vastavad numbrid on
1808 KT- ja 1592 MRT-uuringut [139]. Sellest järeldub, et meil on aparatuuri kasutus küll tunduvalt tõhusam, kuid see tu-
leneb töötamisest üle kaheksa tunni päevas ja plaaniliste uuringute tegemisest lisaks tööpäevadele ka nädalavahetustel.
Onkoloogiliste uuringute osakaal on suurem piirkondlikes haiglates ja keskhaiglates. PERHi ja TÜKi andmebaaside põhjal
moodustavad kolmandiku kõigist piltdiagnostilistest uuringutest vähipatsientidele tehtavad uuringud. TÜKi radioloogia-
kliiniku 2019. aasta aruande põhjal on suurte aeganõudvate KT-uuringute osakaal kõigist radioloogilistest uuringutest
suurenenud 13%lt 2009. aastal 42%ni 2019. aastal, KT-uuringute kasv on toimunud eeskätt vähidiagnostikaks ja vähipat-
sientide jälgimiseks tehtavate uuringute arvel.
Vähipatsiendi käsitlust arutatakse multidistsiplinaarsetel koosolekutel ja onkoloogilistes konsiiliumides. Konsiiliumide
koosseisus osaleb tavaliselt radioloog ning teatud paikmete puhul nukleaarmeditsiini arst ja menetlusradioloog. Piir-
kondlike haiglate töögraafikute põhjal kulub vähi-raviga tegelevate radioloogide tööajast umbes 20% multidistsiplinaar-
sete koosolekute ja konsiiliumide ettevalmistamiseks ning nendel osalemiseks. Sarnaseid andmeid on publitseeritud ka
teiste riikide kohta [140].
PERHi infosüsteemidest pärinevate andmete põhjal sai esmastest vähipatsientidest 68% KT-uuringu vastuse kahe nädala
jooksul alates esmasest visiidist eriarsti juurde. MRT vastuse sai kahe nädala jooksul 55% onkoloogilistest haigetest. Teiste
haiglate kohta ei ole sarnaseid andmeid võimalik saada. Patsiendi käsitluses on tähtis arvestada, et esmase vähidiagnoosi
võib saada ka ägeda patoloogiaga patsiendi hospitaliseerimisel erakorralise meditsiini osakonda.
Menetlusradioloogial on tähtis osa vähi diagnoosimisel, ravimisel ja vähist tingitud sümptomite leevendamisel ehk pat-
siendi elukvaliteedi parandamisel ning säilitamisel. Piltdiagnostika juhitud minimaalinvasiivne vähiravi (interventional
oncology) on kiiresti arenev menetlusradioloogia alaeriala, mille eeliseks on lokaalne toime kasvajale või elundile ning
minimaalne süsteemne toime. Menetlusradioloogia tehnoloogilise protsessi alus on tänapäeva onkoloogia vajadus jär-
jest enam võimaldada patsiendikeskset vähi täppisravi. Menetlusradioloogilisi raviprotseduure tehakse vähipatsientidele
vähe – 2019. aastal tehti Eestis 30 raadiosagedusliku ablatsiooni (radiofrequency ablation, RFA) protseduuri peamiselt
maksa- ja neerukasvajate raviks, kümme (DEB)-TACE (drug-eluting beads transarterial chemoembolization) maksakas-
vaja embolisatsiooni ja seitse tuumori embolisatsiooni (peamiselt vaagnapiikonna veritsevate kasvajate toitvate arterite
sulgemine). Üks selektiivne intravaskulaarne radioteraapia (selective internal radiation therapy, SIRT) protseduur tehti
koostöös Tampere Ülikooli Haigla kolleegidega.
Nukleaarmeditsiiniliste uuringute kasutamine onkoloogiliste haiguste diagnostikas kasvas pärast 2002. aastat, kui Ees-
tis võeti esimest korda kasutusele positronemissioontomograafia (PET) 18F-FDGga (fluorodeoksüglükoos). Praegu on
moodsal hübriidtehnoloogial põhinev kuvamismeetod PET/KT kättesaadav onkoloogilistele patsientidele riigi kolmes
suuremas vähikeskuses (PERH, TÜK, ITK). 2018. aastal võeti kõigis kolmes keskuses kasutusele uue põlvkonna märkaine
18F-PSMA (prostataspetsiifiline membraani antigeen), mille eesmärk on parandada eesnäärmevähi leviku diagnostikat.
Nukleaarmeditsiinilised raviprotseduurid võimaldavad patsiendil saada personaliseeritud märklaudravi. Kui kilpnäärme-
vähi radiojoodravi on Eestis juba aastakümneid kasutusel, siis nii neuroendokriintuumorite kui ka kaugelearenenud ees-
näärmevähi isotoopravi on küll Eestis kättesaadav, kuid erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist ei ole need raviprotse-
duurid meil käesoleva dokumendi koostamise ajal riiklikult piisaval määral haigekassa teenusena rahastatud ja on seetõttu
alakasutatud.
40 // // Diagnostika ja ravi
Piltdiagnostikal on tähtis osa ka kiiritusravi planeerimisel – PERHis ja TÜKis kasutatakse MRT-uuringuid kiiritusravi pla-
neerimiseks peaaju ning pea- ja kaelapiirkonna ning eesnäärmekasvajate puhul. Emakakaela kasvajate brahhüteraapia
planeerimine toimub MRT alusel; PET/KTuuringuid kasutatakse söögitoru-, emakakaela- ja kopsukasvajate kiiritusravi
planeerimisel.
Vähipatsientidele suunatud ravikvaliteedi auditeid, mis puudutavad ka piltdiagnostikat, on haigekassas tehtud kaks. „Pä-
rasoolevähi ravi kvaliteeti” hinnati 2009. aastal ja ravieelset diagnostikat hinnati paremaks piirkondlikes haiglates, nõrge-
maks aga keskhaiglates. „Emakakaelavähi ja munasarjavähi patsientide diagnostika ja ravi kvaliteet aastatel 2012–2013“
andis piltdiagnostika puhul väga hea tulemuse – haiguse ulatuse hindamine oli peaaegu kõigil juhtudel toimunud enne
ravi algust KT või MRT abil [141].
Radioloogiliste uuringute piltide ja vastustega on Eesti unikaalses seisus – kõik uuringud on salvestatud ja osalistele kät-
tesaadavad üleriigilises pildiarhiivis ning vastused salvestatakse nii pildipangas kui ka tervise infosüsteemis. Takistuseks
on haiglate infosüsteemide erinevus, mille tõttu andmete ristkasutus nende vahel ei ole tavaliselt võimalik. Pildipanka
arhiveeritud uuringud on standarditud DICOMi formaadis, ent nii saatekirjad kui ka uuringute vastused salvestatakse ta-
valiselt vabas tekstis ja väga madala struktureerituse astmega. Erandina võib siin välja tuua mammograafia sõeluuringute
struktureeritud vastused.
Probleemid
Euroopa keskmisega võrreldes on Eestis piltdiagnostika ja piltjuhitud ravi ressurss (nii aparatuuri kui ka personali mõistes)
piiratum ja seetõttu on väga tähtis selle ressursi mõistlik kasutamine.
Töötajate probleem on eriti terav väiksemates haiglates, kus puuduvad vajalikud spetsialistid. Uuringu tulemusi kirjelda-
takse suuremate haiglate radioloogiaosakondades harilikult kaugvastamise teel. Radioloogiliste uuringute tegemiseks
kasutatavad parameetrid ja uuringute kvaliteet on haiglati erinevad, sest Eestis puuduvad praegu kokku lepitud ühtsed
uuringute tegemise protokollid. Radioloogide puuduse tõttu kannatab ka lihtsam diagnostika, näiteks UH-uuringutele on
väga pikad järjekorrad. Täpsemalt vaadake peatükist „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Hõlmatus diagnostilise aparatuuriga on tervishoiuteenuse osutajate kaupa väga erinev. Piirkondlikes ja keskhaiglates
paiknevat aparatuuri kasutatakse 12/7 või 24/7, väiksemate haiglate aparatuur on alakasutatud. Seadmete kasutus ja
uuringute tellimine ei ole alati kõige optimaalsem, mis vähendab põhjendatud uuringute tegemiseks mõeldud ressurssi.
Puuduvad ühtsed kehtestatud kvaliteediindikaatorid. Praegused IT-süsteemid pole ette nähtud tähtsate kvaliteediindi-
kaatorite analüüsiks – näiteks ei ole kõigis haiglates olemasolevate infosüsteemide abil võimalik hinnata, kui kaua võtab
vähipatsiendil aega esimesest visiidist eriarsti juurde piltdiagnostilise uuringu vastuse saamiseni. Hinnanguliselt ei mahu
see näitaja mitte alati kvaliteedinäitajatega seatud piiridesse, mille kohaselt peaks esmane vähipatsient saama uuringu-
vastused kahe nädala jooksul alates esmasest visiidist eriarsti juurde [136].
Vähihaigele tähtsate radioloogiliste uuringute tellimine on eriarsti pädevuses. Uuringute läbimiseks peab patsient mitu
korda sõitma vähikeskusesse, kus uuringute kättesaadavus on halb aparatuuri hõivatuse ja ressursi puuduse tõttu. Puu-
dub kasutajamugav infotehnoloogiline lahendus jälgimisuuringuteks, mis toetaks nii raviarsti otsuseid kui ka patsienti
tema raviteekonnal.
Vähihaigete menetlusradioloogilised protseduurid on alakasutatud nii teranostiliste protseduuride kui ka valuravi as-
pektist [142]. Samamoodi on nukleaarmeditsiini üksuste probleem uute tehnoloogiliste lahenduste ja haigusspetsiifiliste
märkainete kasutuselevõtmine, sest kliiniliste ravimiuuringute läbimine tõenduspõhiste andmete saamiseks on liiga ae-
ganõudev protsess. See teeb innovaatiliste diagnostika- ja ravimeetodite kasutuselevõtmise ning rahastamise keeruliseks
ja raskendab onkoloogilisele patsiendile diagnostilise uuringu ning ravi kättesaadavust [102].
Haigekassa ei tasusta radioloogi kui eriarsti konsultatsiooni, teisest arvamust mujal asutustes tehtud piltdiagnostiliste
uuringute hindamisel ega vähihaige arutelusid. Tänu pildipangale on olemas ligipääs staatilistele uuringutele, ent puudub
teave saatekirja kohta, kliiniline vaade patsiendi ravirajale, mõnikord ei ole pildipangas nähtav ka uuringuvastus.
Puudub infosüsteemidesse sisestatavate onkoloogilise uuringu saatekirjade ja vastuste ühtne terminoloogia ning klassifi-
katsioon. Nii saatekirjad kui ka vastused on kirjutatud vaba tekstina, mistõttu automaatne onkoloogilise leiu radioloogilis-
te omaduste või numbriliste väärtuste dünaamiline võrdlemine ei ole võimalik. Samuti ei ole digitaalsel kujul kättesaada-
vad ühtsed radioloogiliste uuringute protokollid ega kvaliteedikriteeriumid. Suures osas on kasutamata pildipangas oleva
uuringupildi ja tähtsa leiu kirjelduse sidumine (nn võtmepildi link kirjelduses).
Diagnostika ja ravi // // 41
Eesmärgid
Eesmärk 1. Piltdiagnostikas on tagatud patsiendikeskne personaliseeritud lähenemine
Tegevused ja soovitused
Î Paikmepõhiste piltdiagnostika ja jälgimisjuhiste ajakohastamine ning nende personaliseeritud rakendamine.
Î Uuringute tegemine patsiendi elukoha lähedal.
Î Radioloogi kui eriarsti kulutõhusana tasustatud konsultatsiooni tagamine haigekassa poolt.
Vähipatsientide esmased eriarsti saatekirjaga tellitud lokaalse ja kaugleviku uuringud koondatakse spetsialiseeritud kes-
kustesse. Harvemini esinevate vähipaikmete käsitlus toimub paikmepõhistes kompetentsikeskustes (neuroendokriintuu-
morid jt harvikhaigused). Kui uuringud toimuvad elukohajärgses asutuses, siis tehakse need kokkulepitud standarditud
uuringuprotokollide kohaselt ja vastused vormistatakse võimalikult struktureeritult eesmärgiga tagada andmete maksi-
maalne masinloetavus.
Kompetentsikeskustes koostavad interdistsiplinaarsed töörühmad paikmepõhised piltdiagnostika, leiu kirjelduse ja jäl-
gimise juhendid, mille järgi ühtlustatakse uuringumetoodika ning mida rakendatakse olenevalt sümptomitest spetsiifili-
selt ning personaliseeritult. Jälgimise juhised arvestavad haiguse olemust, geneetilist diagnoosi, paikmepõhisust, kasvaja
prognoosi, retsidiivi esinemise riski jms. Juhiste kasutamiseks on kättesaadav kasutajamugav infotehnoloogiline lahendus
nii meditsiinipersonalile kui ka patsiendile.
Patsiendiportaalis peab patsiendil olema võimalik jälgida piltdiagnostika järjepidevust, sealhulgas näha esmaste ja jälgi-
misuuringute broneeringuid ning valida endale sobivaim uuringu tegemise koht.
Soovitatav on vähipatsiendi esmane käsitlus ja esmased raviefekti hindavad uuringud teha kompetentsikeskuses, järel-
kontrolliuuringud võivad toimuda elukohajärgses haiglas või patsiendile sobivas kohas. Uuringu tulemusi peaks interpre-
teerima valdkonna spetsialist vähikeskuses. Paljud uurimused on näidanud, et onkoloogiliste uuringute teisene hindami-
ne vähiraviga tegelevates kompetentsikeskustes töötavate radioloogide poolt on vähihaige raviotsuste tegemisel suure
lisaväärtusega [143–145]. Vähipatsiendi piltdiagnostilistele uuringutele peab vajaduse korral tagama radioloogi teisese
arvamuse, mida haigekassa kulutõhusana tasustab. Eriarsti e-konsultatsiooni võimalus peab hõlmama ka radioloogiat.
Radioloogi konsultatsioon ja teisese arvamuse koostamine radioloogiliste uuringute jaoks viiakse kulupõhisena haige-
kassa teenuste hinnakirja.
Eesmärk 2. Piltdiagnostika ja piltjuhitud ravi on läbi viidud nii, et patsientidele on tagatud optimaalne vähiteekond
Tegevused ja soovitused
Î Vähipatsiendile peab olema tagatud sobivate radioloogiliste ja nukleaarmeditsiiniliste uuringute ajakohane tellimine
e-lahenduste kaudu.
Î Vähikahtlusega patsient peab saama esmased piltdiagnostilised uuringud ja vastused kahe nädala jooksul alates es-
masest eriarsti vastuvõtust.
Î Radioloogi ja vajaduse korral nukleaarmeditsiini arsti ning menetlusradioloogi osalemine patsiendi raviteekonna ku-
jundamise meeskonna täieõiguslike liikmetena.
Piiratud ressursi tingimustes tuleb teha kokkulepitud juhiste järgseid diagnoosimis- ja jälgimisuuringuid, tagatud peab
olema radioloogiliste uuringute järjekorra haldus ja aegkriitiliste uuringute prioriseerimine. Radioloogil peab olema õigus
muuta vajaduse korral uuringu protokolli, asendada uuring teise modaliteediga või mitteinformatiivse ja valesti valitud
uuringu korral uuringust keelduda. Muutmise või keeldumise korral tuleb otsus läbi arutada uuringu tellinud raviarstiga.
Lahkarvamused lahendatakse raviasutuse töökorra kohaselt. Vähipatsiendi käsitluses on tähtis digitaalne kliiniline otsuse-
tugi (Digital Clinical Decision Support) – e-lahenduste kasutuselevõtt sobivate uuringute tellimise tagamiseks.
Vähikahtlusega patsient peab saama esmased piltdiagnostilised uuringud ja vastused kahe nädala jooksul alates esmasest
eriarsti vastuvõtust. Selle saavutamiseks peab olema tagatud radioloogiapersonali, biomeditsiinitehnika inseneride ning
füüsikute, tugipersonali ja aparatuuri ressurss.
Kõigil onkoloogilistel multidistsiplinaarsetel konsiiliumidel ja raviotsust puudutavatel koosolekutel on vaja kindlustada
vastava subspetsialiteediga radioloogi ning vajaduse korral ka nukleaarmeditsiini arsti ja menetlusradioloogi osalemine
[146].
42 // // Diagnostika ja ravi
Eesmärk 3. Patsientidele on tagatud kvaliteetne piltdiagnostika ja piltjuhitud ravi
Tegevused ja soovitused
Î Töötajate arvu ja pädevuse tagamine, vt „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Î Struktureeritud saatekirja, standarditud uuringuprotokollide ja struktureeritud vastuste kasutamine.
Î Piltdiagnostika juhitud minimaalinvasiivse vähiravi kasutamise laiendamine.
Î Nukleaarmeditsiini diagnostika ja ravivõimaluste suurendamine vähiravis.
Î Tõhus koostöö kiiritusravi planeerimisel MRT, KT ja PET abil.
Tähtis on laiendada teadustöö ja kliiniliste uuringute alast koostööd onkoloogidega.
Stabiilse diagnostika- ja ravikvaliteedi tagamiseks patsiendile maksimaalse kasu saamise eesmärgil on vajalik kindlustada
ressurss kliiniliste auditite kestlikkuse tagamiseks.
Standarditud protokollid aitavad parandada uuringute reprodutseeritavust, omavahelist võrdlust ajas ja modaliteetide
vahel ning uuringute kvaliteeti, võimaldavad saavutada diagnostilise kvaliteedi võimalikult väikse kiirgusdoosiga (ALARA)
ning hoiavad ära tarbetud kordusuuringud. Standarditud protokollide kasutamiseks on vajalik struktureeritud saatekiri,
kus kajastub patsiendi anamnees, kliinilised andmed, diagnostiline probleem ning uuringu näidustus [147]. Uuringuvas-
tuste kvaliteedi ning patsiendi käsitluse parandamiseks on vaja kasutusele võtta struktureeritud vastused, mis annavad
võimalikult täpse hinnangu patsiendi haigusseisundile ning võimaldavad kliinilisel partneril valida asjakohase teabe abil
õige ravi ja käsitlustaktika. Struktureeritud saatekirjade ja vastuste kasutuselevõtt eeldab üleriigilist terminoloogia, klassifi-
kaatorite ja kokkulepete olemasolu. Struktureeritud vastuste kasutamine lihtsustab uuringute dünaamilist võrdlemist ning
annab võimaluse kasutada neid koos kliiniliste andmetega erinevates teadusuuringutes ja vähiregistrites [148]. Samuti on
see personaalmeditsiini lahendustel ja tehisintellektil põhinevate arvutiprogrammide väljatöötamise alus. Struktureeritud
vastuses peaks kajastuma uuringuprotokoll, kliiniline teave, radioloogiline leid ja esmase vähidiagnoosi korral võimalusel
TNMi klassifikatsioon15, raviefekti hindamise vastus peab olema vormistatud struktureerituna (täielik, osaline ravivastus
jne) [148]. Struktureeritud saatekirja, standarditud uuringuprotokollide ja struktureeritud vastuste väljatöötamine peab
lähimate aastate jooksul olema Eesti Radioloogia Ühingu (ERÜ) ja Eesti Nukleaarmeditsiini Seltsi (ENMS) eelisvaldkond,
mis vajab kindlasti lisaressursse.
Tänu piltdiagnostika modaliteetide (UH, KT, MRT ja PET) jätkuvale kiirele arengule on võimalik minimaalinvasiivseid vä-
hiravi protseduure täpselt planeerida, teostada ja dünaamikas hinnata. Viimastel kümnenditel on tehnoloogilise arengu
tulemusena menetlusradioloogiast kujunemas lisaks kirurgiale, süsteem- ja kiiritusravile vähiravi nn neljas sammas ning
seetõttu peame arvestama nii töövoogude muutumise kui ka ruumi-, aparatuuri- ja inimressursi vajaduse kasvuga [149].
Eestis on lähiaastatel tähtis personaliseeritud isotoop-märklaudravi meetodite edendamine koostöös onkoloogidega.
Uute innovaatiliste nukleaarmeditsiiniliste meetodite kasutuselevõtmine onkoloogiliste haiguste diagnostikas ja ravis tin-
gib radiofarmatseutikumide kättesaadavuse parandamise, mis on omakorda seotud radiofarmaatsia väljaarendamisega
nukleaarmeditsiini üksustes. Haigekassal tuleb leida võimalused innovaatiliste protseduuride rahastamiseks eraldi fondist,
kuni need on lisatud tervishoiuteenuste loetellu.
Kiiritusravi kvaliteedi parandamiseks tuleb rakendada rohkemate paikmete puhul MRT- ja KT/PET põhist kiiritusravi pla-
neerimist. Ainult MRT põhjal tehtav kiiritusravi planeerimine eesnäärme, vaagnapiirkonna ja kesknärvisüsteemi paikmete-
ga vähipatsientide puhul suurendab märgatavalt MRT kasutust. Kasutatav MRT seade peab sisaldama kiiritusravi asendis
kujutiste salvestamist võimaldavaid lisaseadmeid ja spetsiifilisi programme. Tähtis on koostöö tõhustamine onkoloogide-
ga kiiritusravi planeerimisel, adaptiivse kiiritusravi teekonnal ja tehisintellekti rakendamine organ at risk kontureerimisel.
15
TNMi klassifikatsioon – rahvusvaheliste vähiorganisatsioonide American Joint Committee on Cancer (AJCC) ja Union for Interna-
tional Cancer Control (UICC) koostatud kasvajate staadiumide klassifikatsioon: T – kasvaja suurus ja levik naaberorganitesse; N – levik
piirkondlikesse lümfisõlmedesse; M – kaugmetastaasid.
Diagnostika ja ravi // // 43
PATOLOOGIA, TSÜTOGENEETIKA JA MOLEKULAARDIAGNOSTIKA
Taust
Molekulaardiagnostika ja patoloogia osa kasvajate diagnostikas
Patoloogia ja molekulaardiagnostika uurivad diagnostilise protseduuri või operatsiooni käigus võetud koe- või rakuma-
terjali, kasutades selleks koetöötlust, arvukaid histokeemilisi ja immuunhistokeemilisi värvinguid ning molekulaartasandil
uuringuid. Uuringute eesmärk on tuvastada kasvaja, määrata selle alamtüüp ja haiguse patoloogiline staadium koos
erinevate prognostiliste ning prediktiivsete tunnustega. Veel võimaldavad spetsiifilised uuringud hinnata kasvaja ravimi-
tundlikkust. Kasvaja hindamiseks kasutatakse rahvusvaheliselt tunnustatud sünoptilist või struktureeritud protokolli koos
biomarkerite standarditud hindamisega, mis nõuab molekulaarsete ja tsütogeneetika testide tulemusi ning võimaldab
seeläbi üheselt ja arusaadavalt koguda ning edastada eelmainitud teavet.
Tänu tehnoloogia arengule on molekulaarne ja tsütogeneetiline testimine muutunud järjest täpsemaks, odavamaks ja
seega kättesaadavamaks. Teisalt võimaldab üha suurenev geneetiline informatsioon täpsemat molekulaarpatoloogilist
diagnoosi ning paremat haiguse prognoosi hindamist ja määrata seeläbi täpsemat personaliseeritud ravi.
Patoloogia eriala keerukamaks muutumine on toonud kaasa vajaduse paikmepõhiseks alamspetsialiseerumiseks. See
võimaldab kontsentreerida oskusteavet ning pakkuda paremat ja standarditud teenust. Spetsialiseerumine Eesti väikese
rahvastiku tingimustes toob kaasa haruldasemate haiguste diagnostika tsentraliseerumise ning vajaduse tiheda koostöö
järele eri osakondade ja erialade vahel.
Multidistsiplinaarsed meeskonnad (konsiiliumid) peavad tagama vajaliku teabe liikumise ja tagasiside radioloogide, pato-
loogide, kirurgide, onkoloogide jt vajalike spetsialistide vahel [101,150].
Digitaalse patohistoloogilise diagnostika võimalused
Digitaalne patohistoloogiline diagnostika (digipatoloogia) koos tervikslaidi digitaliseerimise tehnoloogia, pilditöötluse,
masin- ja süvaõppe tehnoloogia arenguga loovad lisavõimalusi konventsionaalse valgusmikroskoopia meetodile [151].
Eestis kasutab 2020. aastal digipatoloogia vahendeid ITK patoloogiaosakond [152]. Digipatoloogia kasutamine aitab luua
kaugtöö võimalusi, võimaldab näidata slaide interdistsiplinaarses konsiiliumis, konsulteerida kiiremini keerulisi juhte ja
muuta osakonna töövoogu tõhusamaks. Digitaalse piltdiagnostika laiendamine ka tsütogeneetika laborisse võimaldab
integreerida erinevatest laboritest tulevat infot, aitab optimeerida töövoogusid ja kiirendab keerulisemate juhtude la-
hendamist. Olukorras, kus erialaspetsialiste on vähe, töömaht kasvav ning ootused uuringu aja lühendamisele suured,
on digipatoloogia meetodil potentsiaal kvantitatiivse hindamisega preparaate selekteerida, prioriseerida, abistada kasvaja
diferentseerumisastme määramisel ja biomarkerite hindamisel [153]. Digitaalne innovatsioon võimaldab moderniseerida
töövoogu ja diagnoosimist ning vähendada vaatlejatesisest ja -vahelist variaablust, mis omakorda võimaldab parandada
patsiendi turvalisust ning koostööd multidistsiplinaarsete ja haigusspetsiifiliste konsiiliumidega [154].
Patoloogiaosakonna vastuse andmekvaliteet
Võimalikult kiire diagnostika on kasvajate käsitlusel väga tähtis [150]. Pahaloomulise diagnoosiga vastuse kiirus on nüüd-
seks välja toodud eriala kvaliteediindikaatoris [25].
Praegu kasutatakse standarditud vastuseid vaid teatud paikmete puhul ja igal patoloogiaosakonnal on kasutusel oma
vastuste standardid. Käib töö standardite osakondadevaheliseks ühtlustamiseks. Vastuses kajastamist vajav teave on välja
toodud WHO paikmepõhistes klassifikaatorites ja TNMi klassifikatsiooni viimases väljaantud versioonis (praegu on Eestis
kokkuleppeliselt kasutusel TNMi 8. versioon).
Standarditud vastuste kasutamine peaks patsiendi käsitluse eri ravi- ja diagnostikaga tegelevate üksuste vahel sujuvamaks
muutma ning võimaldama kokkuvõttes paremat andmeanalüüsi [150].
Tsütogeneetiliste analüüside käsitlemise aluseks on Euroopa ühised juhised nii erinevate materjalide käitlemise, kvalitee-
di, vastustele esitatavate nõuete kui ka vastuste tähtaegade kohta [155].
Arenduste vajalikkus
Keerukamate uuringute kasutuselevõtu ja infotehnoloogia arenguga muutub patoloogia järjest andmekesksemaks ja
-mahukamaks ning eriala tuleviku areng sõltub otseselt kättesaadavatest infotehnoloogilistest lahendustest [156]. Peale
andmete kogumise ühe uuringu piires osakonna infosüsteemi on vaja need edastada, teha loetavaks ja analüüsitavaks
nii haigla infosüsteemis kui ka näiteks haiguspõhistes registrites. Lihtsamal tasandil on vaja teha päringuid osakondade
infosüsteemides kvaliteediindikaatorite hindamiseks, kuid vajalik on teha päringuid ka struktuuriüksuste ja erialade vahel.
Keerukamatest uuendustest toob digipatoloogia rakendamine kaasa vajaduse integreerida igapäevasesse töösse mahu-
kaid tehisintellekti rakendusi, sh diagnostilisi otsusetugesid [154,156].
44 // // Diagnostika ja ravi
Samuti on arenduste abil võimalik automatiseerida ja standardida subjektiivseid ning manuaalseid tööprotsesse, mis või-
maldavad patoloogil pühendada rohkem aega oma erialasele tööle.
Akrediteering
Patoloogia ja molekulaardiagnostika ning tsütogeneetika laborite akrediteering on garantii patsiendile ja arstile, et ta-
gatud on teenuse vastavus kokkulepitud standarditele, teenuse ohutus, järjepidev kvaliteet, täpsed ja usaldusväärsed
tulemused. Akrediteeringu olemasolu näitab selgelt, millised laborid täidavad kvaliteedi tagamiseks vajalikke nõudeid.
Eestis kasutatakse nii molekulaardiagnostika, tsütogeneetika kui ka patoloogia labori histoloogia ning tsütoloogia teenu-
se akrediteerimiseks ISO 15189:2012 meditsiinilabori kvaliteedi ja pädevuse nõudeid [157–159].
Probleemid
Diagnostilise töö maht suureneb ja nõuded vastuse sisule ning ajale ja lisauuringutele muutuvad keerukamaks.
IT ja digipatoloogia alaste arenduste vajalikkus suureneb aasta-aastalt, kuid reaalsus ei vasta vajadustele.
Andmete liikumine ja vastusest saadava teabe ühtlustamine on aina tähtsam, sest patsiendid liiguvad erinevate keskuste
vahel.
Patoloogia eriala kvaliteediindikaatorite täitmine peab olema kohustuslik. Kui mõne indikaatori täitmine on raskendatud,
siis tuleb analüüsida takistuste põhjuseid.
Molekulaarne ja tsütogeneetiline diagnostika onkoloogilistel ja onkohematoloogilistel haigetel ei ole Eesti erinevate
haiglate vahel ühtlustatud. Tuumorikoe analüüsimise võimalused multigeensel molekulaarsel tasemel on Eestis olemas
2020. aastast, üksikute geenide tasemel on somaatilisi mutatsioone analüüsitud juba aastast 2010.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Patoloogia eriala järjepidevust on hoitud ja toimib tõhus erialadevaheline koostöö
Tegevused ja soovitused
Î Tuleb tagada vajalik töötajate arv ja väljaõpe, vt „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“. Patoloogide ja molekulaarse-
le onkogeneetikale suunatud spetsialistide arvu suurendamine aitab hoida uuringute ooteajad vajalikes piirides [160].
Î Multidistsiplinaarsete konsiiliumide koosseisu peavad olema kaasatud nii patoloogid kui ka molekulaargeneetikud
[150,160]. Haruldaste morfoloogiliste diagnooside käsitlemine peab toimuma patoloogiliste konsiiliumide korras.
Alamerialadele spetsialiseerumine patoloogia erialal suurendab patoloogi ekspertiisi, mis on vajalik haruldasemate
haiguste diagnostika läbiviimiseks.
Eesmärk 2. Vähidiagnostikaga tegelevad patoloogiaosakonnad täidavad erialaga seotud kvaliteediindikaatoreid
Tegevused ja soovitused
Î Viiakse ellu vastuste standardimine. Pahaloomulise kasvaja histoloogilistest ja molekulaarsetest uuringutest saada-
vate andmete standarditud sisu esitamine ning üheselt mõistetavus on vajalik nii patsiendi ravi planeerimiseks kui
ka digitaalsesse registrisse andmete kogumiseks ning nende töötlemiseks [160,161]. Vastusele kehtestatud standard
tähendab muidugi ka suuremat ajakulu patoloogile ja molekulaarsetele onkogeneetikutele, mis omakorda viib taas
patoloogide hulga suurenemise vajaduseni.
Î Viiakse ellu IT arendused, mis on vajalikud erialaste kvaliteediindikaatorite [157] jälgimiseks (SNOMEDi nimekirjade
kasutamine, standarditud vastuse ajad pahaloomulise diagnoosi puhul), tagatakse ISO akrediteeringu olemasolu pa-
toloogia põhiteenustele, juurutatakse digipatoloogia. Patoloogia eriala kliinilised indikaatorid on heaks kiitnud Eesti
Haigekassa [157]. Indikaatoreid on võimalik hinnata haigla infosüsteemis, kui vastavasisulised infotehnoloogilised
arendused on läbi viidud.
Î Lihtsustatakse uute diagnostikavõimaluste (nt immuunhistokeemia) kasutuselevõttu. Diagnostika- ja ravivõimalused
peavad olema tagatud korraga (süsteem tervishoiuteenuse lisamiseks haigekassa tervishoiuteenuste loetellu peab
olema paindlikum ja kiirem).
Diagnostika ja ravi // // 45
Eesmärk 3. Molekulaarne diagnostika nii iduliini muutuste testimisel kui ka tuumori/metastaaside testimisel on
ühtlustatud üle Eesti eri haiglates eri paikmete korral rahvusvaheliste diagnostikajuhiste kohaselt
Tegevused ja soovitused
Î Luuakse üle-eestilised diagnostikajuhendid erinevate vähipaikmete jaoks, toetudes rahvusvahelistele juhenditele
[162,163], või võetakse üle ja rakendatakse rahvusvahelised diagnostika- ja ravijuhised [164].
Î Somaatiliste mutatsioonide uuringud koondatakse tsentraliseeritud laboritesse, et tagada kulutõhusus, valdkonna
spetsiifiliste teadmiste parim kasutus ja analüüsivastuste kvaliteet, sest somaatiliste mutatsioonide testimine multi-
geensete paneelidega nõuab suuri kogemusi ning IT investeeringuid.
Î Soovitatavalt kutsutakse kokku molekulaarne kasvajakonsiilium [165], mille koosseisu kuuluvad onkoloogid, kliinilised
molekulaargeneetikud, tsütogeneetikud ja teadlased ning kes annab soovitusi ravivalikute tegemisel haruldasemate
molekulaarsete muutuste korral.
46 // // Diagnostika ja ravi
KIRURGILINE RAVI
Taust
Kirurgiline vähiravi ehk vähikirurgia on pahaloomuliste kasvajate ja kasvajaeelsete muutuste eemaldamine kirurgiliste
meetoditega. Kirurgiline ravi on multimodaalse ravikompleksi lahutamatu osa, olles üks soliidkasvajate ravi kolmest põhi-
modaalsusest ja enamasti on radikaalne kirurgiline ravi tervenemise eeldus. Kirurgilise vähiravi kvaliteet on üks tähtsamaid
vähipatsientide elulemuse mõjutajaid [136].
Kirurgiline vähiravi võib oma olemuselt olla radikaalne või palliatiivne, plaaniline või vältimatu. Kasvaja algkolde onkoloo-
gilistele põhimõtetele vastav eemaldamine on kaugmetastaasideta kasvaja korral tervistava potentsiaaliga. Samuti võib
tervistav olla mõnede soliidkasvajate kaugmetastaaside kirurgiline eemaldamine [166,167]. Mitme vähipaikme korral võib
olla näidustatud kasvajakoe osaline eemaldamine ehk tsütoreduktiivne operatsioon [168,169]. Vähikirurgia tähtis osa on
palliatiivne kirurgia vähist tingitud tüsistuste korral.
Kiiritus- ja süsteemravi tõenduspõhine efektiivsus ja laialdasem kasutamine [170–172] on vähikirurgias kohati kaasa too-
nud muutusi [173,174]. Mõne vähipaikme ravis on toimunud kirurgilise ravi osaline asendumine tervistava plaaniga kiiri-
tus- ja süsteemraviga [175–177]. Kirurgiline ravimodaalsus jääb siin ometi vajalikuks halva ravivastuse või vähi taastekke
korral.
Eeldusel, et järgitakse vähikirurgia aluspõhimõtteid ja taotletakse tervistavat potentsiaali, toetab tänapäevase vähikirurgia
üldine suundumus organsäilitavat lähenemist, taastava kirurgia kaasamist ja elukvaliteedi arvestamist ravi planeerimisel
[173,174,178].
Tänapäevases vähikirurgias on tähtsal kohal minimaalinvasiivne lähenemine [174,179–181]. Minimaalinvasiivne kirurgia on
onkoloogilistes tulemusnäitajates tõestanud harilikult samaväärsust traditsioonilise juurdepääsuga. Eelduseks minimaa-
linvasiivse kirurgia rakendamisel on vähikirurgia aluspõhimõtete järgimine, st operatsioon toimub vähikirurgia nõuetele
vastavas mahus. Minimaalinvasiivse kirurgia eelised avalduvad kiiremas operatsioonijärgses taastumises, vähenenud ve-
rekaotuses ja teatud tüsistuste väiksemas tõenäosuses [179–183]. Õpikõverad keeruliste minimaalinvasiivsete vähiope-
ratsioonide korral on pikad, vajalik on eriaparatuur ja kogemus [184].
Eestis on minimaalinvasiivne kirurgia arenenud riigi võimaluste kohaselt. Minimaalinvasiivse vähikirurgia arenguks on
Eestis piisavalt vahendeid, mida näitab minimaalinvasiivsete operatsioonide osakaalu pidev suurenemine paljudel kirurgi-
listel erialadel [25]. Minimaalinvasiivse kirurgia kvaliteet sõltub pühendumisest antud kirurgilisele tegevusele ning keskuse
ja kirurgide kogemusest.
Üleilmselt on vähikirurgias suund tsentraliseerimisele ja spetsialiseerumisele [185]. Tsentraliseerimise all mõeldakse kee-
ruliste ja suuremahuliste onkoloogiliste operatsioonide sooritamist suuremates keskustes. Spetsialiseerumine tähendab,
et operatsioone viivad läbi vaid selleks spetsiaalse väljaõppe saanud kirurgid.
Eestis on vähiravi, sealhulgas vähikirurgia praegune korraldus ja haiglatevaheline tööjaotus fikseeritud riiklikes õigusakti-
des. Plaaniline üldkirurgiline ja günekoloogiline vähikirurgia on lubatud piirkondlikes haiglates (PERH ja TÜK) või piirkond-
liku haigla konsiiliumi otsusega keskhaiglates [186]. Onkouroloogiliste operatsioonide tegemiseks keskhaiglates ei ole
seadusest tulenevaid piiranguid. Praegu on täielikult piirkondlikesse haiglatesse koondunud kesknärvisüsteemi, pea-kae-
lapiirkonna ja rindkerekasvajate vähikirurgia, samas kui uroloogiline ning günekoloogiline vähikirurgia on mõnevõrra
ühtlasemalt jagunenud piirkondlike ja keskhaiglate vahel [25].
Seedetrakti ja pehmekoe vähikirurgiast toimub keskhaiglates paikmeti 15–30%. Nii näiteks tehti 2019. aastal Eestis 65
pankreatoduodenaalset resektsiooni, millest 16% toimus keskhaiglates; 2018. aastal tehtud käär- ja pärasoolevähi ope-
ratsioonidest toimus keskhaiglates 28% (sh 16% ITKs ja 10% LTKHs) ning üldhaiglates 2% [25].
Rinnakasvajaid opereeriti rohkem kui 700 patsiendil, neist 20% toimus keskhaiglates [25].
Onkouroloogiliste operatsioonide arv Eestis on erialaseltside andmetel keskmiselt 1500 aastas, neist üle 90% tehakse
piirkondlikes haiglates koos kahe keskhaiglaga (ITK, LTKH); jaotumine haiglaliikide vahel on orienteeruvalt 60% piirkond-
likes vs. 40% keskhaiglates.
Onkogünekoloogilisi operatsioone tehakse erialaseltside andmetel Eestis aastas umbes 800, kolmandik neist Tartus, kaks
kolmandikku Tallinnas (PERH, ITK, LTKH); jaotuvus piirkondlike ja keskhaiglate vahel on orienteeruvalt 60% vs. 40%.
Onkoloogiliste patsientide käsitlusega tegelevad paljude arstlike erialade esindajad. Onkoloog on Eestis kehtivas arstlike
erialade nimistus määratletud kui eriarst kiiritus- ja keemiaravi tähenduses [187]. Vähikirurgiaga tegelevad erinevate, põhi-
liselt organorienteerituse põhimõttel piiritletud kirurgiliste erialade spetsialistid ja vähikirurgia ei ole erialaliselt määratle-
tud. Kirurgiliste erialade residentuuriprogrammid sisaldavad piiratud mahus teoreetilist ja praktilist onkoloogilist koolitust
[188].
Diagnostika ja ravi // // 47
Onkoloogia kiire areng ja vähiravi põhimodaalsuste üha suurenev omavaheline seotus on muutnud iga päev vähiraviga
tegeleva kirurgiaspetsialisti osa nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kirurgiline vähiravi eeldab põhjalikke üldonkoloogilisi ja
konkreetsele kirurgilisele erialale omaseid spetsiifilisi vähikirurgilisi teadmisi.
Vähiravi, sh kirurgilise vähiravi pikaajalisi tulemusi on võimalik hinnata vähiregistri andmete põhjal mõõdetava vähielu-
lemuse kaudu. Vähiregistri eesmärk ei ole aga hinnata ravikvaliteeti. Ravikvaliteedi hindamiseks on kasutatud haigekassa
andmebaasi, ravikvaliteedi indikaatoreid, läbi viidud auditeid ja haiguslugude põhjal tehtud süvauuringuid [13,14,22,141].
Probleemid
Vähikirurgia organisatsioonilise struktuuri aluseks peavad olema kehtivad õigusaktid. Mis tahes muudatused vähikeskuste
arvus ja struktuuris peavad toimuma vaid kooskõlas seadusandluse eelneva muutumisega. Vähikirurgia korralduses puu-
dub Eestis strateegiline planeerimine paikmete kaupa lähtuvalt kirurgilise ravi vajadusest ja pädevusnõuetest, samuti ei
toimi õigusaktide järgimise tagamise mehhanismid. Rahvusvaheline kogemus näitab, et kirurgilise ravi vähese tsentrali-
seerituse korral võib vajaliku pädevuse ja kogemuse puudumine keerukate vähioperatsioonide läbiviimiseks ning operat-
sioonijärgsete tüsistustega tegelemiseks mõjutada ebasoodsalt ravitulemusi [185].
Vähikirurgiaalane lisapädevus ei ole Eestis arstlike erialade sees reguleeritud [187]. Kui arst on kantud konkreetsel kirurgi-
lisel erialal (nt üldkirurgia, sünnitusabi ja günekoloogia, uroloogia) tervishoiutöötajate registrisse, on tal seadusest tulenev
õigus teha antud eriala piires onkoloogilisi operatsioone. Paraku ei taga ainult kirurgilise eriala omamine pädevust vähi-
kirurgia läbiviimiseks, sest kirurgiliste erialade residentuuriprogrammides on vähikirurgia väljaõppe maht ebapiisav. Seega
võib tekkida olukord, kus kirurgilise vähiraviga tegelevad vastava lisapädevuseta arstid. Täpsemalt vt „Kvalifitseeritud ja
motiveeritud töötajad“.
Eestis puudub põhjalik ülevaade kirurgilise vähiravi hetkeolukorrast ja ravikvaliteedist. Puuduvad prospektiivselt kogutud
andmed tervikliku ja struktureeritud andmekoguna, mille põhjal saaks analüüsida ravikvaliteeti ja -tulemusi raviasutuste
ning kirurgide lõikes. See takistab ravikorraldust puudutavate otsuste vastuvõtmist. Seni kasutusel olnud retrospektiivse-
tele andmetele tuginevad paikmepõhised auditid ja süvauuringud on ressursimahukad ega anna ravikvaliteedi paranda-
miseks vajalikku kõikehõlmavat ja ajakohast teavet.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Kõigi vähipatsientide kirurgiline ravi toimub riiklikult tunnustatud vähikeskustes, mis pakuvad
multimodaalset ravi ja tugiteenuseid ning osalevad aktiivselt teadustöös
Tegevused ja soovitused
Mitme riigi eeskuju on näidanud, et ravitud vähipatsientide hulk vähikeskuses mõjutab otseselt patsientide ravi vahetut
perioperatiivset kulgu ja kaugtulemusi [185]. Kirurgilise ravi koondamine keskustesse on vähendanud tüsistuste ja eba-
soovitavate ravitulemuste hulka ning parandanud märgatavalt üldist elulemust [189]. Osa riike on seetõttu koondanud
kõhunäärme-, söögitoru-, mao- ja maksakasvajate ravi riiklikult vähikeskustesse, kus on olemas patsientide raviks vajalik
multidistsiplinaarne meeskond. Käär- ja pärasoolevähi kirurgias on leitud, et haigusvaba elulemuse paranemise üheks
iseseisvaks prognostiliseks teguriks on kirurgide suur individuaalne operatsioonide arv [190]. Sarnased soovitused ki-
rurgilise ravi koondamiseks ravitulemuste parandamise eesmärgil on ka kopsu-, munasarjavähi, kusepõievähi ning peh-
mekoekasvajate käsitlusel [185,191,192]. Mida suuremaks osutuvad nii kirurgi kui ka keskuse pädevus ja kogemus, seda
tõenäolisemalt julgetakse opereerida ka kehvemas üldseisundis ning kaasuvate haigustega patsiente, kellel muidu puu-
duks võimalus vähist terveneda. Euroopa Komisjoni hiljuti koostatud vähimissiooni dokumendis on väljendatud soovitust
koondada vähikirurgia ravikeskustesse, mis võimaldab minimaalinvasiivset lähenemist kirurgilisele ravile.
Î Töötatakse välja vähikeskuse definitsioon ja selle riikliku tunnustamise põhimõtted, võttes arvesse dokumendis „Eesti
vähiravi kvaliteedi tagamise nõuded“ [136] väljatoodut.
Î Analüüsitakse kirurgilist ravi vajavate patsientide arvu paikmete kaupa. Tuginedes analüüsi tulemustele ja rahvusvahe-
lisele tõenduspõhisusele leitakse optimaalne kirurgilist ravi tegevate raviasutuste arv iga vähipaikme kohta.
Î Eelnevale tuginedes koostatakse detailne plaan vähikirurgia koondamiseks ja töötatakse välja selle elluviimiseks vaja-
likud riiklikud meetmed.
Î Vähikirurgia koondamine viiakse ellu järk-järgult, tagades ravi pideva kättesaadavuse.
48 // // Diagnostika ja ravi
Eesmärk 2. Vähipatsiente opereerivad vastava eriala vähikirurgia lisapädevusega kirurgid
Tegevused ja soovitused
Tänapäevane vähiravi on oma olemuselt kompleksne – patsiendile parima raviplaani koostamiseks tuleb arvestada kõigi
olemasolevate võimalustega kirurgias, kiiritusravis ja süsteemravis ning nende rakendamise järjekorraga. Sellest lähtuvalt
on vajadus kirurgide järele, kes oma põhieriala raames (üldkirurgia, uroloogia, sünnitusabi ja günekoloogia jt) on fooku-
sesse seadnud tegelemise pahaloomuliste kasvajate kirurgilise ravi ehk vähikirurgiaga. Vähikirurgia valdkondi (lähtuvalt
põhierialast) ühendavaks jooneks on baasteadmised onkoloogilistest põhiprintsiipidest.
Î Defineeritakse vähikirurgia lisapädevus ja lisatakse see arstlike erialade nimistusse. Eestis on paljudel erialadel lisa-
pädevused juba rakendunud [187]. Lisapädevuse omandamiseks on eri võimalusi, vt „Kvalifitseeritud ja motiveeritud
töötajad“.
Î Vähikeskused tagavad vajaliku pädevusega kirurgide olemasolu ja töötajate pädevuse hoidmise. Samuti korraldavad
vähikeskused oma töö selliselt, et vähipatsiente opereerivad ainult vajaliku lisapädevusega kirurgid.
Eesmärk 3. Ravikvaliteeti ja -tulemusi mõõdetakse kõigis kirurgilise vähiraviga tegelevates raviasutustes ning
muudatusi ravikorralduses tehakse tulemuste põhjal
Tegevused ja soovitused
Ravikvaliteeti ja -tulemusi tuleb eri tervishoiuasutustes hinnata ühtse metoodika alusel. Saadud tulemuste põhjal on
tähtis teha järeldusi ja muuta ravikorraldust kõigi patsientide optimaalsete ravitulemuste tagamiseks. Üks võimalusi on
üleriigiliste paikmepõhiste andmekogude loomine, mis on paljudes riikides end õigustanud ja võimaldanud ravitulemusi
märgatavalt parandada [185,193–195]. Ühtlasi on tähtis tagada analüüsitavate andmete kättesaadavus igapäevapraktika
käigus kasutatavatest infosüsteemidest ja administratiivsetest andmebaasidest.
Î Erialaseltside, vähikeskuste ja riigi koostöös viiakse läbi katseprojekt paikmepõhiste andmete kogumiseks ravikvaliteedi
ja -tulemuste mõõtmiseks, vt „Vähiandmed ja teadusuuringud“.
Î Suurendatakse struktureeritud andmete osakaalu haiglate infosüsteemides ja tervise infosüsteemis, et tagada ravi
kvaliteedi mõõtmiseks vajalike ühtselt määratletud tunnuste kättesaadavus eri tervishoiuasutustes.
Diagnostika ja ravi // // 49
SÜSTEEMRAVI
Taust
Süsteemravi hõlmab vähi medikamentoosset ravi – keemia-, hormoon-, bioloogilist ja sihtmärkravi.
Onkoloogiline süsteemravi on kiiresti arenev meditsiiniharu. Viimastel aastakümnetel on toimunud selle eriala kvalita-
tiivne muutus tänu uute ja tõhusate ravimite väljatöötamisele ning kasutuselevõtule, mis on aidanud kaasa vähipatsien-
tide ravitulemuste ja elukvaliteedi parandamisele. Süsteemravi rakendatakse ainsa raviviisina või kombinatsioonis teiste
ravimeetoditega, nagu kirurgiline või kiiritusravi. Vähi süsteemravi on muutumas mittespetsiifilisest keemiaravist perso-
naliseeritud sihtmärkraviks, mille tulemusel saab mõjutada vaid vähirakule omaseid molekulaarseid tunnuseid ning mis
omakorda viib kasvaja taandumise või hävimiseni organismis. Sihtmärkravi on võrreldes keemiaraviga vähem toksiline,
kuivõrd mõjutab vähem organismi normaalseid rakke. Personaliseeritud kasvajavastane süsteemravi põhineb kasvaja
genoomikal. Paljudel kasvajatel võimaldab kasvajakoe molekulaarne profileerimine anda kliiniliselt olulist diagnostilist
ja prognostilist informatsiooni. Tänapäevane personaliseeritud ravi lubab kasutada tõhusamaid kasvajavastaseid süs-
teemravi preparaate, mis võimaldab paremat ravivastust, vähem kõrvaltoimeid ja paremat kulutõhusust [196]. Viimastel
aastakümnetel on maailmas püsivalt suurenenud innovaatiliste sihtmärk- ehk personaliseeritud ravimite kasutuselevõtt.
Kui aastatel 1999–2008 registreeris Euroopa Ravimiamet 31 vähivastast preparaati, siis aastatel 2009–2018 oli vastav
arv juba 83 [197]. Protsessi kiirendab tulevikus üha kättesaadavam DNA sekveneerimine ja molekulaarsete sihtmärkide
määramine, mis suurendab tänu kogutud andmetele sihtmärkravimite kasutust nii otseselt kui ka kaudselt, ning see
omakorda soodustab uuenduslike ravimeetodite teadusarengut. Seega võib prognoosida, et edaspidi see trend jätkub ja
uute tõhusate ravimite valik laieneb. Innovaatiliste vähiravimite kasutuselevõtt on tuntavalt mõjutanud kulutusi medika-
mentoossele vähiravile. Kui Euroopas moodustasid kulutused vähiravimitele 2005. aastal keskmiselt 12% kogu vähiravist,
siis aastaks 2018 oli vastav näitaja tõusnud 31%ni [198]. Sama osakaal oli 2019. aastal Eestis 21%.
Tulenevalt eelnevast on süsteemraviga tegelevatel onkoloogidel vaja end pidevalt kursis hoida vähiravi arengutega taga-
maks, et uusimad ravivõimalused jõuaksid patsientideni õigel ajal. Samuti seab see nõuded onkoloogide ettevalmistusele
ja arvule. Euroopas läbi viidud uuringu kohaselt toimub paikmepõhine spetsialiseerumine ka süsteemravi piires – vaid
17% Lääne-Euroopa süsteemraviarstidest tegelevad praegu kõigi kasvajate raviga [199]. Kuivõrd süsteemravi on sageli
toksiline, põhjustades nii ägedaid kõrvaltoimeid kui ka hiliseid tüsistusi, peab kasvajavastase süsteemravi planeerimine ja
ettevalmistamine olema kooskõlas kõikide tsütostaatiliste ravimite käsitlemisega kaasnevate ohutusnõuetega ja olema
tehtud vastavates tingimustes. Käesoleval hetkel on Eestis vähiravi osutamise tingimused reguleeritud 2011. aastal aval-
datud sotsiaalministri määrusega „Eesti vähiravi kvaliteedi tagamise nõuded“.
Onkospetsiifiline raviplaan määratakse kasvajate paikmepõhistes konsiiliumides, kuhu kuuluvad vähemalt kolme vähi-
modaliteedi (kirurgia, süsteemravi, kiiritusravi) spetsialistid ja lisaks kasvaja diagnostikaga tegelevad eriarstid (radioloog,
patoloog jne).
Eestis on kasvajate süsteemravi tegemiseks vajalikud tingimused tagatud praegu kahes piirkondlikus haiglas (PERH ja
TÜK) ning ITKs. Piirkondlike haiglatega koostöös osutatakse kodulähedast ambulatoorset keemiaravi ka Pärnu Haiglas,
Ida-Viru Keskhaiglas ja ITKga koostöös ka Kuressaare Haiglas.
Parima väljavaate patsientide ligipääsuks innovaatilisele ravile annab ravi kliiniliste ja teadusuuringute raames. Kliinilised
uuringud on meditsiinipersonali osalusel korraldatavad teaduspõhised uuringud, et aidata leida patsientidele uusi tõhu-
said ravimeid, raviviise ja võimalusi elukvaliteedi parandamiseks. Euroopa vähiinstituutide organisatsiooni (OECI) hinnan-
gul on kliinilised uuringud vähikeskuse igapäevatöö osa.
Probleemid
Suur probleem on süsteemravi kättesaadavus seoses nii ravimite kättesaadavuse kui ka patsiente puudutavate sotsiaal-
sete teguritega. Innovatsioon vähiravis saab meie patsiente aidata vaid siis, kui need preparaadid jõuavad igapäevakasu-
tusse. Seni on uuemate ravimitega kaasnenud kulutusi osaliselt kompenseerinud vähenenud statsionaarse ravi osakaal
ja ohutum kõrvaltoimete profiil, kuid tulevikku vaadates on need tasakaalustavad mehhanismid end ammendamas. Neid
tendentse arvesse võttes võib ennustada, et üha raskem on uusi vähiravimeid vähiravile suunatud tervishoiukulutuste
kasvuta rahastada [198]. Vastasel juhul ei pruugi kõik tõhusad preparaadid Eesti patsientidele kalli hinna ega ka Eesti ravi-
turu väiksuse tõttu kättesaadavaks muutuda. Lisaks on ka uute registreeritud ravimite puhul tervishoiuteenuste taotluse
korralduslik pool ajale jalgu jäänud ja vajab uuendamist. Harvaesinevate mutatsioonide ja harvikhaiguste, samuti pidevalt
uuenevate ravinäidustuste jaoks puudub erialaühendustel ressurss kirjutada igale uuele näidustusele eraldi taotlus. Uute
ravimite/raviteenuste taotlemiseks vastutuse jätmine erialaühendustele ei ole kestlik.
50 // // Diagnostika ja ravi
Viimastel aastakümnetel on esinenud sageli kasutatavate kasvajavastaste ravimite kättesaadavuse probleeme, mille tõttu
on patsientide ravi katkenud või vahetatud mõne muu preparaadi vastu. Tähtsate ravimite puudumine võib tuua endaga
kaasa ravi edasilükkumise või ravitulemuse halvenemise, sundides kasutama alternatiivseid, rohkemate kõrvaltoimetega
ja väiksema tõenduspõhisusega tooteid. Aastatel 2000–2018 suurenesid Euroopa Liidus ravimite tarnehäired kaheküm-
nekordselt [200]. Nende preparaatide kättesaadavus, millest paljud on WHO kandnud riikide tervishoiukorralduse plaani-
miseks koostatud hädavajalike ravimite nimekirja (List of Essential Medicines), mõjutab potentsiaalselt kõikide patsientide
ravi- ning elukvaliteeti (morfiin, deksametasoon, iiveldusvastased preparaadid, keemiaravi preparaadid). WHO ravimite
nimekirjas on eraldi välja toodud ka elulemust märgatavalt parandavate vähiravimite loetelu. Nimekiri hõlmab üle 60
erineva vähiravimi ja 2019. aastal lisati sinna 12 uut onkoloogilist ravimit. Lisati ravimid, mis on mitmete kasvajate puhul
mõjutanud tuntavalt ravitulemusi [201,202]. Oluliste ravimite kättesaadavuse probleemid põhjustavad lisaks aja- ja res-
sursikulu nii haiglapersonalile (apteek, arstid, õed) kui ka patsientidele (müügikohtade otsimine, kallimate alternatiivide
kasutamine) [203]. Probleemide tõsidust iseloomustab asjaolu, et 38 Euroopa riigi haiglaapteekide küsimustiku alusel
leiab 91,8% vastanutest, et ravimite tarnehäired või defitsiit on aktuaalne ning igapäevatööd mõjutav mure [204].
Süsteemravi on praegu kättesaadav Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Kuressaares. Keskustest kaugemal elavate
patsientide ligipääsu regulaarsele ravile võivad piirata transpordiprobleemid, puuduvad aja- ja rahalised ressursid.
Süsteemravi kvaliteeti võib mõjutada süsteemravi onkoloogide ja õdede personalipuudusest tingitud suur töömaht ning
intensiivsus, vt „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Suureks probleemiks süsteemravi valdkonnas on teadustöö puudulik ressurss. Eestis on kliiniliste ravimiuuringute arv vii-
mase kümne aasta jooksul vähenenud [205] vastupidi Euroopa üldisele suundumusele. Patsientide osalus onkoloogilistes
ravimiuuringutes Eestis jääb alla Euroopa keskmisele (vastavalt 4,16/100 000 ja 5,5/100 000). Kui kogu Euroopas kokku
on viimase kümne aasta jooksul kasvanud varase faasi uuringute osakaal, moodustades valdava enamiku uuringutest
üldse, siis Eestis on see jäänud vaid 25% juurde.
Kliiniliste ravimiuuringute seisukohalt on Eesti peamine probleem väike rahvaarv, kuid plussiks tsentraliseeritud vähi-
ravi (piisav arv patsiente keskuse avamiseks). Ravimiuuringute korraldajad on huvitatud patsientide kiirest kaasamisest,
kogenud ja pädevast uuringumeeskonnast, vajalike uuringudokumentide valmimise kiirusest ja uuringukeskuse heast
tehnilisest varustusest [206]. Varase faasi uuringute puhul on tähtis kvalifitseeritud keskuse ja personali olemasolu, piisav
uuritavate patsientide hulk ning uuringukeskuse võimalused.
Onkoloogia kiire areng on toonud teravalt esile onkoloogiliste siirdemeditsiiniprojektide nappuse Eestis. Juba praegu on
paras katsumus kasvajate molekulaarse profileerimise tulemuste interpreteerimine ja patsiendi ravisse integreerimine.
Järjest enam on tähtsustatud tihedat koostööd teadlaste ja onkoloogide vahel patsiendile parima personaliseeritud ravi
valikul.
Eestis kasutatakse teadusuuringuteks peamiselt Eesti vähiregistri, haigekassa ja haiglate terviseinfo andmebaaside and-
meid. Paraku ei sisalda ükski neist piisavalt põhjalikku, selget ja struktureeritud teavet vähi ja vähiravi spetsiifiliste teadu-
suuringute tegemiseks. Samuti ei ole võimalik analüüsida neid andmeid patsiendi raviteekonna alusel.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Vähipatsientidele on kättesaadav optimaalne ja kvaliteetne süsteemravi
Tegevused ja soovitused
Î Eesti patsientidele tagatakse uute vähiravimite kättesaadavus raviks ESMO-MCBSi skoori A või B (tervistaval eesmärgil)
ning 4–5 järgi (palliatiivsel eesmärgil), hinnates eelnevalt ravimite kulutõhusust.
Î Töötatakse välja uued soodusravimite ja ravimeid sisaldavate tervishoiuteenuste taotlusi käsitlevad reeglid, et lihtsus-
tada ja kiirendada uute tõhusate ravimite jõudmist patsiendini. Ravimite kättesaadavuse tagamiseks saavutatakse, et
ravimite kompenseerimise ajaline intervall müügiloa saamisest või uue näidustuse kinnitamisest haigekassapoolse
hüvitamiseni ei oleks pikem kui Euroopa Liidu keskmine.
Î Harvikhaiguste kriteeriume täitvate kasvajate raviks kasutatavate ravimite hindamisel soodusravimite või tervishoiu-
teenuste loetellu lisamiseks tuleb rakendada teistsuguseid hindamiskriteeriume kui sagedaste haiguste ravimite korral.
Lihtsustatakse ja kiirendatakse ravimite tervishoiuteenuste loetellu lisamiseks vajalikke protseduure.
Î Võetakse meetmed probleemide vältimiseks laialt kasutatavate ja tähtsate ravimite kättesaadavusega. Töötatakse välja
strateegiline plaan tarneraskuste vähendamiseks.
Diagnostika ja ravi // // 51
Î Vähikeskustes luuakse uut tüüpi multimodaalne konsiilium – molekulaarne kasvajakonsiilium – ja tagatakse selle ra-
hastamine.
Î Tagatakse onkoloogiaõdede täiendõpe raviasutuses ja õde-nõustajate olemasolu, vt ka „Kvalifitseeritud ja motiveeri-
tud töötajad“.
Eesmärk 2. On tagatud süsteemravi patsiendikesksus, sh vajaduse korral kodulähedane süsteemravi
Tegevused ja soovitused
Î Koostöös partnerite ja võrgustunud haiglatega luuakse struktuur süsteemravi läbiviimiseks väljaspool vähikeskusi, in-
tegreerides koostööpartnerid süsteemravi kvalifitseeritud tagamisse. Tagatakse optimaalsed tingimused (sh arstide/
õdede olemasolu) süsteemravi osutamiseks patsientidele võimalikult kodu lähedal.
Î Suurendatakse molekulaarsete kasvajakonsiiliumide soovituste kättesaadavust patsientidele ja nende osakaalu ravi
valikute tegemisel.
Î Töötatakse välja üleriigiline vähipatsientide ohujuhtumite elektrooniline andmebaas.
Eesmärk 3. Ravitulemused paranevad tänu vähi diagnostika, ravi ja teadusuuringute integreerimisele
Tegevused ja soovitused
Î Personaliseeritud vähiravi juurutamiseks igapäevapraktikasse tihendatakse koostööd onkoloogide, molekulaargenee-
tikute ja teadlaste vahel, et leida patsiendile parim personaliseeritud ravi, sh molekulaarsete kasvajakonsiiliumide abil.
Î Töötatakse välja rahastusmudel personaliseeritud vähiravi rakendamiseks kliinilises praktikas.
Î Vähikeskustes tagatakse optimaalsed tingimused kliiniliste uuringute läbiviimiseks. Luuakse kliiniliste uuringute osa-
konnad, mille eesmärk on (ravimi)uuringute korraldamine haiglas/keskuses, uuringumeeskonna pädevuse tagamine ja
koolitamine ning uuringudokumentide haldamine.
Î Leitakse uusi võimalusi (ravimi)uuringute toomiseks Eestisse: osaletakse üleeuroopalistes uuringuorganisatsioonides
ja tehakse patsientide kaasamiseks ravimiuuringutesse regionaalset koostööd naaberriikidega.
Î Soodustatakse ja toetatakse Eesti arstide kavandatud ja algatatud rahvusvahelistele standarditele vastavaid kliinilisi
uuringuid ning rahastusvahendite leidmist uuringute läbiviimiseks.
Î Teaduspõhise onkoloogia arendamiseks luuakse üle-eestilised kasvajaspetsiifilised andmebaasid (sh biopangad) koos-
töös haiglate, erialaseltside, haigekassa ja sotsiaalministeeriumiga. Selliste andmebaaside olemasolu võimaldaks olla
partner erinevates rahvusvahelistes teadusuuringutes, platvorm uuringute planeerimisel ning võtta osa üleeuroopalis-
test vähiandmebaaside loomisest ja tegevusest [102].
52 // // Diagnostika ja ravi
KIIRITUSRAVI
Taust
Tänapäevane kiiritusravi on turvaline ja tulemuslik ravimeetod, mis kasutab kasvajarakkude hävitamiseks ioniseerivat kiir-
gust. Kiiritusravi on olnud viimase saja aasta jooksul üks tõhusa ja kvaliteetse kasvajavastase ravi nurgakive. Kiiritusravi
säästab elusid. Kui kõigile kiiritusravi vajavatele patsientidele oleks nende raviteekonnal vastav ravi kättesaadav, oleks
hinnanguliselt üle maailma aastaks 2035 igal aastal elus üks miljon vähipatsienti rohkem [207].
Kiiritusravi annab võimaluse mitme kasvajapaikme puhul vähist tervistuda [208,209]. 40% tervenenud vähipatsientidest
on oma raviteekonnal saanud kiiritusravi ainsa ravimeetodina või kombinatsioonis teiste vähiravi meetoditega [210]. Pal-
liatiivne kiiritusravi vähendab kasvajast tingitud erinevaid sümptomeid ja parandab elukvaliteeti [211–213].
Tänapäevane tehnoloogia võimaldab kiiritusravi doosi suunata kasvajasse igale patsiendile personaalselt koostatud ra-
viplaani alusel, vähendades seeläbi märkimisväärselt ravi kõrvaltoimeid ja tõhustades ravist saadavat efekti [214,215].
Kiiritusravi on meeskonnatöö, kus ravi edukuse tagamiseks on vajalik mitme personalikategooria (onkoloogide, meditsii-
nifüüsikute, kiiritusravi tehnikute, inseneride ja õdede) olemasolu ja professionaalne koostöö [216].
Kiiritusravi on kulutõhus ravimeetod. Kuigi esialgu on vajalikud suuremahulised investeeringud, taristu ja koolitatud per-
sonali olemasolu ning ettenägelik ressursside planeerimine, on pikaaegsed kulud väiksed [207].
Üle 50% kõigist vähipatsientidest võiksid saada oma raviteekonnal kiiritusravist kasu vähi tervistava ravina, pikaaegse hai-
gusvaba perioodi saavutamisel või vähist tingitud sümptomite leevendamisel. Paraku ei ole see ravimeetodi ebapiisava
kättesaadavuse tõttu neljandikul kiiritusravi vajavatest Euroopa vähipatsientidest võimalik. Enamikus riikides jäi kiiritusravi
tegeliku ja optimaalse kasutuse suhe 60–80% vahele, alla 60% oli tegelik kasutus vaid neljas riigis, sh Eestis [217].
Kiirelt muutuvas vähiravis on usaldusväärsed andmed tegeliku kiiritusravi kasutuse, optimaalse tõenduspõhise vajaduse
ja tulevikuprognoosi kohta ülitähtsad, neile peab tuginema vähiravi planeerimine ning kiiritusravi kättesaadavuse vajaka-
jäämiste ületamine [218]. Kiiritusravi tegelikku kasutust ja vajaduse prognoosi saab hinnata riigi tasandil paikmeti, kasu-
tades tõenduspõhiste ravinäidustuste ja rahvastikupõhiseid andmeid vähi esinemissageduse ning erinevate staadiumite
osakaalu kohta [219].
Euroopa kiiritusravi ja onkoloogiaühingu (European Society for Radiotherapy and Oncology, ESTRO) visioon 2030. aas-
taks on Radiation Oncology. Optimal Health for All, Together, mis seab eesmärgiks parandada optimaalset kiiritusravi
kättesaadavust kõigile patsientidele multidistsiplinaarse ravikäsitluse raames ja teadvustada nii meedikutele kui ka ter-
vishoiupoliitikutele ravimeetodist saadavat kasu patsientide elulemusele ning elukvaliteedile [220]. Juba praegu ei saa
neljandik Euroopa patsientidest vajalikku kiiritusravi, kuid aastaks 2025 kasvab ravimeetodi tõenduspõhine vajadus 16%
[221]. See nõuab patsientidele optimaalse ravi kättesaadavuse tagamiseks lisainvesteeringuid ja ressursside planeerimist.
Olukord Eestis
2020. aasta seisuga osutavad väliskiiritusravi ja lähikiiritusravi teenuseid Eestis kaks raviasutust, PERH ja TÜK (ITKs tehakse
silmakasvajate lähiravi). Kiiritusravi toimub PERHis kiiritusravi keskuses, TÜKis radio- ja onkoteraapia osakonnas. Mõlemas
kiiritusravi raviteenust pakkuvas asutuses töötavad onkoloogid (kiiritus- ja keemiaravi tähenduses), meditsiinifüüsikud,
kiiritusravi tehnikud, insenerid ja onkoloogiaõed.
Kiiritusravi spetsiifilist väljaõpet kõigi personalikategooriate jaoks on peale haiglate pikka aega (alates 1997. aastast) toeta-
nud Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) tehniliste koostöö projektide raames nii lühemate kui ka pikemaaja-
liste stipendiumitega õpinguteks teistes haiglates ja erialaspetsiifilistel kursustel (ESTRO, IAEA kursused). Aastatel 2005–
2020 on IAEA toetanud kiiritusravi arengut Eestis 2,8 miljoni euroga (sh tehnoloogia).
Eestis on 2020. aastal väliskiiritusraviks kokku kuus lineaarkiirendit (neli neist soetatud osaliselt IAEA kaasabil), seega 4,6
kiirendit miljoni elaniku kohta. Perioodil 2016–2020 on PERHis kasutusel olnud neli lineaarkiirendit ja TÜKis kaks kiirendit.
Mõlemas haiglas on üks suure doosikiirusega (HDR) lähikiiritusravi seade ja üks väikese doosikiirusega (LDR) eesnäärme
lähiravi võimaldav tarkvara.
Kasutusel olevad lineaarkiirendid võimaldavad teha 3D konformset, intensiivsusmoduleeritud, mahuliselt moduleeritud ja
hingamisega kohandatud kiiritusravi ning neli kiirendit stereotaktilist ehk täppiskiiritusravi. HDRi lähikiiritusravi kasutatak-
se peamiselt günekoloogiliste kasvajate raviks.
Mediaanooteajad konsiiliumist kuni kiiritusravi esimese fraktsioonini olid PERHis 2018. aastal kuratiivsele ravile 33 päeva,
palliatiivsele ravile 8 päeva, adjuvantsele ravile 44 päeva, TÜKis olid samad näitajad vastavalt 38, 39 ja 17 päeva.
Diagnostika ja ravi // // 53
Kiiritusravi tervishoiuteenused on haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, hüvitamine toimub fee-for service’i alusel [221].
Kiiritusravi investeeringute kulutused on arvestatud vastavasse tervishoiuteenuse maksumusse. Kiiritusravi seadmete aja-
kohastamine ja investeeringud on raviasutuste otsustuspädevuses.
Probleemid
Eesti patsientide kehvi elulemusnäitajaid ja võimalikke puudujääke elukvaliteedis võib muu maailma kogemuse aluse
seostada osaliselt kiiritusravi suboptimaalse kättesaadavusega.
Eestis on kiiritusravi kasutus alla optimaalse taseme. Vähiregistri ja TAI tervisestatistika osakonna andmetele tuginedes
võib anda ligikaudse hinnangu, et aastatel 2013–2017 sai esmastest vähipatsientidest (v.a mittemelanoomne nahavähk)
kiiritusravi 33% [1]. Rahvusvaheliste hinnangute alusel oleks optimaalne, kui elu jooksul saaks kiiritusravi vähemalt 50%
vähidiagnoosiga patsientidest (kahe arvu võrdlemisel tuleb silmas pidada, et arvutusmetoodika on erinev) [209].
Seoses elanikkonna vähihaigestumuse suurenemisega on perioodil 2021–2030 oodata kiiritusravi vajaduse kasvu. Tabe-
lis 3 on näidatud rahvusvahelise metoodika alusel arvutatud kiiritusravi senine kasutus aastatel 2013–2017 ja kiiritusravi
vajadus Eestis perioodiks 2028–2032 [209].
Tabel 3. Kiiritusravi kasutus ja prognoos
Keskmine vähijuh- Optimaalne kiiritus- Kiiritusravi kuuride Tegelik kiiritus- Minimaalse
tude arv aastas (v.a ravi kasutus [209] vajadus ravi kuuride vajaduse
mittemelanoomne keskmine arv ja tegeliku
nahk) Min (%) Max (%) Min (arv) Max (arv) aastas [1] kuuride
arvu vahe
2013–2017 7144 49,1 50,8 3508 3629 2292 –1216
2028–2032 8540 49,1 50,8 4193 4338
Kiiritusravi suboptimaalse kasutuse põhjused
Kiirendite arv on ebapiisav. IAEA on toonud välja kiiritusravi seadmete vajaduse, kus ühe kiirendi kohta on arvestatud 450
patsienti aastas [222]. Kasutades tabelis 3 toodud andmeid perioodi 2013–2017 kohta ja lisades ka 10% korduvkiiritusravi
vajavate patsientide arvu, oleks pidanud Eestis 2020. aastal olema üheksa kiirendit (3508 × 1,1) : 450 = 9. Eestis oli 2020.
aastal kuus kiirendit.
Kiiritusravi personali koolitus ei ole optimaalne. Personali puudulikud koolitusvõimalused kõigis personalikategooriates
ja ka siduserialade personali vähene teadlikkus kiiritusravi võimalustest võib olla üks kiiritusravi alakasutuse põhjusi Eestis.
Teemat käsitletakse peatükis „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Raviotsuste tegemisel ei arvestata alati kiiritusravi võimalustega. Eestis puudub süsteemne vähiravi kvaliteedi tagamist
monitooriv süsteem, mis jälgiks ravijuhiste põhist ravi ja raviotsuste tegemist multidistsiplinaarsetes konsiiliumides. Usal-
dusväärseid andmeid konsiiliumide toimumise kohta paikmeti on väljaspool auditeid raske saada. Auditeid tehakse harva
ja puudub ülevaade kõikidest kasvajapaikmetest. Haigekassa läbiviidud ravikvaliteedi auditis 2012.–2013. aastal ravitud
munasarja- ja emakakaelavähi juhtude kohta toodi välja, et emakakaelavähi puhul toimus multidistsiplinaarne konsiilium
enne esmast ravi vaid 70%l ravijuhtudest [223].
Ooteajad konsiiliumist kiiritusravi alguseni on liiga pikad. Eestis ei jälgita süsteemselt ja tsentraalselt kiiritusravi ooteaega-
sid ega kasutata neid andmeid tervishoiuressursside planeerimiseks. Ülalmainitud auditis toodi välja, et emakakaelavähi
puhul ületasid kuratiivse kiiritusravi ooteajad nelja nädala piiri kolmveerandil auditi valimisse kaasatud kiiritusravi vajava-
test patsientidest [223].
Praegu ei ole võimalik olemasolevate andmebaaside ja registrite abil hinnata järjepidevalt kiiritusravi kättesaadavust paik-
meti, tehtud raviotsuste tõenduspõhisust, analüüsida kiiritusravi kõrvaltoimeid, patsientide elukvaliteeti ega kiiritusravi
spetsiifilisi kvaliteedinäitajaid. Eestis on kiiritusraviga seotud teadusuuringute arv väike.
Ühtlasi on vähene elanikkonna, tervishoiupoliitikute ja meditsiinitöötajate teadlikkus tänapäevasest kõrgtehnoloogilisest
kiiritusravist saadavast kasust patsientide elulemusele ning elukvaliteedile.
54 // // Diagnostika ja ravi
Eesmärgid
Eesmärk 1. Kõigile vähipatsientidele on optimaalne ja turvaline kiiritusravi õigel ajal kättesaadav
Tegevused ja soovitused
Arvestades haigestumise prognoosi aastatel 2028–2032 ja ka vähemalt 10% korduvat kiiritusravi saavate patsientide arvu,
peaks kiirendite arv perioodil 2028–2032 olema 11 ehk 8,4 kiirendit miljoni elaniku kohta. Võrdluseks – Põhjamaade
(Soome, Rootsi, Taani) keskmine kiirendite arv miljoni elaniku kohta oli 2018. aastal 9,0 [224].
Patsiendi jaoks maksimaalselt ohutu ja tõhus kiiritusravi (sh täppiskiiritusravi, prootonravi, MRT-põhine adaptiivne kiiri-
tusravi jne) kättesaadavus on seotud ajakohaste kiiritusravi tehnoloogiate olemasoluga riigis. Aparatuuri kättesaadavus
ja järjepidev uuendamine on siinjuures võtmetähtsusega. Tehnoloogilise tsükli pikkus, mille järel peaks kiiritusravi sead-
meid uuendama, on soovitatavalt seitse aastat. COCIRi raporti kohaselt võiks tänapäevase kiiritusravi tagamiseks olla alla
seitsmeaastaste seadmete osakaal vähemalt 58% kõikidest kiiritusravi seadmetest ja üle kümne aasta vanade seadmete
osakaal vähem kui 17% [224].
Kiiritusravi seadmete uuendamisega alustati 2007. aastal ja praegu on Eestis 66% seadmetest alla seitsme aasta ja 17% üle
kümne aasta vanad.
Î Tehakse põhjalik analüüs (vajaduse korral koos välisekspertiisiga) kiiritusravi tegeliku kasutuse ja vajaduse kohta, võttes
arvesse vähijuhtude jaotust paikmeti ning staadiumiti.
Î Kiirendite arvu suurendatakse 11ni.
Î Vastavuse tagamiseks rahvusvahelistele nõuetele asendatakse kiirendeid järjepidevalt.
Î Kiiritusravi tehnoloogiate ja meetodite arengu kohaselt peab olema tagatud haigekassapoolne regulaarne kiiritus
raviga seotud tervishoiuteenuste ja neis sisalduvate teenuste hindade ülevaatamine soovitatavalt iga 7–10 aasta tagant
(uute ravimeetodite korral tervishoiuteenuste loetelu täiendamine vajadust mööda), et kindlustada tervishoiuasutuste-
le võimalus arendada ja pakkuda patsientidele optimaalseid, uuenduslikke ning personaliseeritud raviteenuseid.
Î Vähidiagnoosiga patsientide raviotsused raviteekonnal peavad olema kooskõlas rahvusvaheliste ravijuhistega ja tehtud
multidistsiplinaarsetes konsiiliumides [225] [226]. Soovitame regulaarseid tsentraalselt juhitud kasvajapaikme põhiseid
auditeid ravijuhiste järgimise kohta [227]. Soovitatav on koondada vähiravi kvaliteedi hindamine ühte institutsiooni,
vaadata üle senised indikaatorid ja luua vajaduse korral uued.
Î Kiiritusravile pääsemise ooteajad konsiiliumist ravi alguseni peavad ravieesmärgi ja kasvajapaikme kohaselt olema op-
timaalsed.
Î Laiendatakse kiiritusravialast teavitustööd. Koostöös Tartu Ülikooli, kiiritusravi tegevate haiglate, erialaseltside ja
patsiendiorganisatsioonidega on vaja pöörata suuremat tähelepanu kiiritusravile ning selle tähtsusele tervistavas vähi
ravis. Selleks korraldatakse regulaarseid kampaaniaid, üritusi ja konverentse. Lisaks eeltoodule avaldatakse nii popu-
laarteaduslikke kui ka teaduslikke emakeelseid artikleid.
Eesmärk 2. Patsientidele optimaalse kiiritusravi kättesaadavust tagav kvalifitseeritud kiiritusravipersonal on
olemas, koolitus on jätkusuutlik
Teemat käsitletakse peatükis „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Eesmärk 3. Kiiritusravi kvaliteedi tagamiseks on süsteemsed ja järjepidevad tegevused
Tegevused ja soovitused
Î Töötatakse välja rahvusvahelistele standarditele vastav kiiritusravi andmekogu struktuur ja alustatakse andmete süs-
teemset kogumist.
Et saada terviklikku, ajakohast ning usaldusväärset ülevaadet kiiritusravi ja selle kvaliteedi kohta, töötatakse välja kiiri-
tusravi andmekogu struktuur, mis annaks võimaluse hinnata kiiritusravi kättesaadavust, kasutust ja selle kvaliteeti. Üks
andmekogu osa on Eesti pildipangas salvestatavad kiiritusravi plaanid DICOMi formaadis.
Î Suurendatakse kiiritusraviga seotud kliiniliste ja teadusuuringute osakaalu.
Diagnostika ja ravi // // 55
Euroopa vähktõvevastase võitluse kava järgi loodetakse Euroopas säästa kolme miljoni inimese elu. Kiiritusravi on kirurgi-
lise ravi kõrval tähtsuselt teine tervistav ravimeetod [228]. Seetõttu ei ole võimalik suurendada vähist tervistunud inimeste
hulka kiiritusravi kasutuse optimeerimiseta ning innovaatiliste laheduste ja toimivamate ravikombinatsioonide leidmiseta.
Eeltoodust lähtudes on vajalik koostöös vähikeskuste ja TÜga süsteemne teaduslik tegevus nii prekliinilisel kui ka kliinilisel
tasemel. Lisaks siseriiklikule teadustööle on tähtis soodustada ja suurendada kiiritusraviga seotud rahvusvaheliste kliini-
liste uuringute osakaalu.
56 // // Diagnostika ja ravi
PALLIATIIVNE JA ELULÕPURAVI
Taust
Palliatiivne ravi kui vähiravi ja -kontrolli osa
Palliatiivne ravi on vähiravi ja -kontrolli lahutamatu osa. Vähipatsiendi palliatiivse ravi vajadused on individuaalsed ning
vajavad kogu raviteekonna vältel varajast avastamist, hindamist ja käsitlemist.
Palliatiivne ravi on suunatud haigusest või selle ravist tingitud vaevuste leevendamisele. Vähipatsiendi palliatiivse ravi va-
jadused on individuaalsed ning vajavad varajast avastamist, hindamist ja käsitlemist kogu raviteekonna vältel.
Palliatiivne ravi on interdistsiplinaarne terviklik aktiivne ravi, mis on suunatud elu ohustava ja elukvaliteeti halvendava
terviseseisundiga patsientide ning nende lähedaste elukvaliteedi parandamisele diagnoosi saamisest elu lõpuni ja vaja-
duse korral ka vähist tervistumisel. Tänapäevaste põhimõtete järgi peab palliatiivse ravi järjepidevus olema tagatud igas
ravietapis [232]. Palliatiivne ravi võimaldab meditsiinilist, psühholoogilist, sotsiaalset ja vaimset (spirituaalset) tuge ning
hõlmab ka elulõpuravi ja leinanõustamist.
Vähipatsient vajab individuaalset kompleksset käsitlust, mis hõlmab peale füüsiliste vaevuste (valu, iiveldus jm sümpto-
mid) märkamise, hindamise ja leevendamise ka psühhosotsiaalsete probleemidega arvestamist. See tähendab, et haigu-
sest tingitud sümptomite ja haigusspetsiifilise raviga kaasnevate vaevuste leevendamise kõrval vajavad patsient ning tema
lähedased nõustamist hingeliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide puhul. Terviklik ja erinevaid spetsialiste kaasav
lähenemine patsiendile ning lähedastele tagab parema ravisoostumuse, toetab raviprotsessi ja ravitulemusi, üldist toime-
tulekut ning tagab parima võimaliku elukvaliteedi [232]. Patsiendi füüsiliste vaevuste ja psühhosotsiaalsete probleemide
varane märkamine ning leevendamine on eluliselt tähtis ka vähist tervistunud inimeste edasises elus.
Elulõpuravi ehk parim toetav ravi kui palliatiivse ravi üks osa on suunatud elu lõpus olevatele vähipatsientidele ja nende
lähedastele. Elulõpuravi algab siis, kui vähispetsiifiline ravi on ammendunud. Elulõpuravi peamine eesmärk on vaevuste
leevendamine, inimväärikust austav põetamine ja parima võimaliku elukvaliteedi võimaldamine surmani, rahulik ja vääri-
kas surm ning perede toetamine, leinatöö surma saabudes ja selle järel. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et palliatiivse
ravi vajadus on kõige suurem kuus kuud enne patsiendi surma [233].
Hetkeolukord
Seoses vähihaigestumuse suurenemise ja elulemuse paranemisega Eestis on vähk muutunud krooniliseks haiguseks, mil-
lega patsient võib elada pikki aastaid. Eestis oli 2017. aasta seisuga 62 000 inimest, kellel diagnoositi elu jooksul vähk. Kõik
vähidiagnoosi saanud inimesed võivad vajada erinevates ravietappides palliatiivset ravi. Vananeva rahvastikuga kaasneb
palliatiivse ravi vajaduse kasv, samuti on palliatiivse ravi vajadus seda suurem, mida rohkem on patsiente, kellel diagnoo-
sitakse kasvaja metastaatilise haigusena. Vajadus palliatiivse ravi järele tekib elu ohustava haiguse korral varakult [234].
Tegelik palliatiivset ravi vajavate vähipatsientide arv on Eestis teadmata. Hinnanguliselt suri Eestis 2014. aastal palliatiivset
ravi vajades 8569 täiskasvanut ja 51 last [235]. Maailmapanga kvalifikatsiooni järgi vajab suurema sissetulekuga riikides
palliatiivset ravi 1042 inimest 100 000 elaniku kohta [234].
Patsientide ja lähedaste jaoks on tähtis, et patsient saaks võimalikult kaua kodus olla ja toime tulla. Toimiv palliatiivse ravi
võrgustik tagab teenuse hea kättesaadavuse eriti kodus, mis vähendab statsionaarse õendusabi ja aktiivravi koormust
(EMO, intensiivravi).
2002. aastal Eesti Vähiliidu asutatud SA Vähihaigete Toetusravi on aastate jooksul pakkunud vähipatsientidele kodust
toetusravi, kusjuures igas maakonnas oli üks meeskond. Meeskondadesse kuulusid kogenud õed ja arstid, kes spetsia-
liseerusid vähipatsientide kodusele palliatiivsele ravile. Arstid ja õed tegid koduvisiite. 2021. aasta alguses lõpetab orga-
nisatsioon haigekassa rahastuse puudumise tõttu tegevuse. Eestis pakub koduõendusteenuseid 2020. aasta seisuga 48
erinevat teenusepakkujat.
2017. aastal loodi PERHis palliatiivravi keskus, millel on Euroopa onkoteraapia ühingu (European Society for Medical
Oncology, ESMO) akrediteering ja töö toimub spetsiaalse interdistsiplinaarse palliatiivse ravi meeskonnana. Palliatiivravi
keskus osutab muuhulgas koduõendusteenust Tallinna ja Harjumaa vähipatsientidele.
2019. aastal loodi TÜKis interdistsiplinaarne vähihaigete toetava ravi töörühm ning TÜK osutab koduõendusteenust Tartu
linna ja Tartu ümbruse vähipatsientidele.
SA EELK Tallinna Diakooniahaiglas asub Eesti esimene 14 voodikohaga rahvusvahelise erialase väljaõppega hospiitsosa-
kond. Praeguseks on ITKs 12 ja TÜKis kuus hospiitsravi voodikohta. Alates 2020. aastast rahastab haigekassa statsionaarse
hospiitsravi voodipäeva teenust ning valmisolek on rahastada 40 hospiitsravi voodikohta.
Diagnostika ja ravi // // 57
Palliatiivse ravi erialaselts Pallium loodi 2010. aastal. Seltsi põhieesmärk on arendada Eestis palliatiivse ravi ja hospiits-
teenust. Organisatsiooni asutajad on olnud inimesed, kes on palliatiivse ravi ja hospiitsi tööga pikka aega tegelenud,
püüdnud seda nii oma asutuste sees kui ka ühiskonnas laiemalt edendada ning suurendada teadlikkust palliatiivsest ravist
ja selle vajadusest ühiskonnas, otsustajate ning tervishoiutöötajate hulgas. Pallium on välja töötanud palliatiivse ravi,
sh hospiitsravi põhimõtted ning korraldab teemakohaseid teabepäevi ja konverentse. Samuti osalevad seltsi esindajad
palliatiivse ravi valdkonna regulatsioonide ja eestikeelse terminoloogia väljatöötamisel ning riikliku palliatiivse ravi raviju-
hendi koostamisel.
Tänapäevaste arusaamade kohaselt on kõige tõhusam ja tulemuslikum proaktiivne palliatiivne ravi. See tähendab, et kogu
ravimeeskond märkab õigel ajal patsiendi probleeme ja vajadusi ning otsib lahendusi. Kui patsiendil on diagnoositud
kasvaja, ei ole ta füüsiliselt ega emotsionaalselt suuteline kõiki abivõimalusi ise otsima, seetõttu on varane märkamine
spetsialistide poolt eriti tähtis.
Palliatiivse ravi osutamine
Palliatiivse ravi teenuste osutamine peab toimuma igal tervishoiusüsteemi tasandil: perearstikeskustes, haiglates pal-
liatiivse ravi meeskonnas, aktiivse palliatiivse ravi osakondades, hospiitsides, päevaravis. Teenused peavad olema kätte-
saadavad kodudes ja hoolekandeasutustes.
Palliatiivse ravi meeskonna koosseis sõltub patsiendi ning lähedaste vajadustest ja vaevustest. Palliatiivse ravi põhimees-
konda kuuluvad tervishoiutöötajad (arstid, õed) ja toetavad spetsialistid (sotsiaaltöötajad, hingehoidjad, psühholoogid),
patsient ning patsiendi lähedased. Vajadusel ja võimalusel kaasatakse teised spetsialistid (toitumisnõustaja, stoomispet-
sialist, haavaõde, kogemusnõustaja, füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, hooldustöötajad jt), abistav kogukond ja
vabatahtlikud. Patsiendi interdistsiplinaarne käsitlus palliatiivses ravis tagab patsiendi ja tema lähedaste suurema rahulolu
ning parema elukvaliteedi ja hoiab kokku tervishoiukulusid [236]. Spetsialiseeritud palliatiivse ravi üksuste hulk riigis on
üks paremaid palliatiivse ravi taseme näitajaid [235]. Euroopa palliatiivse ravi assotsiatsiooni (EAPC) soovitus on rajada iga
100 000 elaniku kohta kaks palliatiivse ravi meeskonda (üks haigla ja üks koduravi meeskond) ning miljoni inimese kohta
80–100 palliatiivse ravi ja hospiitsi voodikohta [234,237]. Palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigil tervishoiu tasan-
ditel, kuid patsiendi algne hindamine peaks toimuma esmatasandil. Kompleksseid ravijuhte peab olema võimalik edasi
suunata spetsialiseeritud keskusesse [237].
Palliatiivse ravi plaani koostab kõikidel ravi tasanditel hetkel patsiendiga tegelev arst või palliatiivse ravi meeskond. Pari-
mate ravitulemuste saamiseks on raviplaani koostamisel vajalik tõhus suhtlus patsiendi ja tervishoiutöötajate ning muude
spetsialistide vahel, haigestumise ja raviga kaasnevate aspektide terviklik arvestamine, patsiendi ja lähedaste kaasamine
ning nende soovidega arvestamine palliatiivse ravi otsuste tegemisel ja palliatiivse ravi teenuste kättesaadavuse tagamine.
Raviplaani hinnatakse ja muudetakse patsiendi ja lähedaste vajaduste järgi kogu raviteekonna kestel kuni surmani.
Palliatiivse ravi plaani võib vajada ka vähist tervistunud inimene, sest alles võivad jääda füüsilised vaevused (valu, une-
häired, vähiravi tüsistused jms) ning püsida psüühilised ja sotsiaalsed probleemid. Tähtis on toetada vähist tervistunud
inimese toimetulekut, tema aktiivse eluhoiaku säilimist, tagasipöördumist ühiskonnaellu ja tööle.
Haiguse olemus/prognoos
Ravi võimalused/kõrvaltoimed
Tulevikujuhised
Valu
Õhupuudus
Iiveldus
INFORMATSIOON FÜÜSILISED
Kahheksia
Deliirium
Lootus Ärevus
Tähendus Depressioon
Väärikus Eitamine
SPIRITUAALSED EMOTSIONAALSED
Usk Toimetulek
SOTSIAALSED
Perekondlikud suhted
Joonis 12. Patsiendi vajadused palliatiivses ravis.
58 // // Diagnostika ja ravi
Palliatiivse ravi neli sammast: sümptomaatiline ravi, psühholoogiline ja sotsiaalne ehk psühhosotsiaalne
ning hingehoidlik tugi
Palliatiivne ravi käsitleb patsienti ja tema perekonda ühe tervikuna.
Sümptomaatiline ravi
Sümptomaatilise ravi eesmärk on ennetada ja varakult leevendada haigusest või ravist tingitud vaevuseid. Kõige sage-
damini esinevad füüsilised kaebused on valu, iiveldus ja oksendamine, õhupuudus, kõhulahtisus ja -kinnisus, kahheksia,
kurnatus, une- ja meeleoluhäired. Seejuures on sümptomaatiline ravi tähtis juba vähispetsiifilise ravi (näiteks kiiritusravi,
süsteemravi, kirurgiline ravi) ajal ning jätkub pärast vähispetsiifilise ravi lõppu või vajaduse korral ka pärast vähist tervistu-
mist. Vaevuste leevendamine on eriti tähtis elulõpuravis.
Sümptomaatilise ravi alased baasteadmised peavad olema kõigil tervishoiutöötajatel.
Psühhosotsiaalne tugi
Vähki haigestumine mõjutab patsientide ja nende lähedaste üldist toimetulekut, töö- ja pereelu, psühholoogilist, kog-
nitiivset ning sotsiaalset käitumist ja vaimset tervist tervikuna. Vähipatsiendid ja nende lähedased on psühhosotsiaalselt
haavatavad, mis mõjutab kogu raviprotsessi. Ka siis, kui vähispetsiifiline ravi on lõppenud ja inimene on tervistunud, või-
vad haigusjärgsed jääknähud, ravi kõrvaltoimed ning tüsistused tuntavalt halvendada psühhofüüsilist toimetulekuvõimet.
Lisaks on märkimisväärne osa vähi ja vähispetsiifilise ravi läbi teinud inimestest pidanud loobuma oma senisest tööst, saa-
vad töötada vaid osalise koormusega või on sunnitud tööelust isegi täiesti kõrvale jääma. Tõenäolised on majandusliku
toimetuleku raskused. Töö- ja sotsiaalsete, sh ka pererollide täitmist takistavad füüsiliste vaevuste kõrval vaimse tervise
probleemid, nagu depressioon, posttraumaatiline stress ja ärevushäired.
Patsiendi ja lähedaste võimalike tulevaste vajadustega tuleb arvestada vähidiagnoosi saamisel, et probleeme oleks või-
malik ennetada või käsitleda. Ka lähedaste psühholoogiline stress, hirm, masendus ja ärevus, mis tekib vähki haigestu-
nud inimese eest hoolitsemisel, on spetsiifilised, sest vähiga kaasnevad kannatusrohked sümptomid ja vaevused, mis
seostuvad lähedasele surmaga. Ennetades või aidates lahendada juba tekkinud psühholoogilisi ja sotsiaal-majanduslikke
probleeme, saab ravi tulemuslikkust ja tervenemisprotsessi positiivses suunas mõjutada (joonis 13).
Tõhus patsiendi-tervishoiuteenuse
osutaja kommunikatsioon
Patsient ja Patsiendi ja teenuse Teenust osutav
tema pere osutaja suhe meeskond
Psühhosotsiaalsete vajaduste
identifitseerimine
Tegevusplaani väljatöötamine ja täideviimine, mis
toetab patsiente:
• pakub personaliseeritud
informatsiooni
• identifitseerib
psühhosotsiaalsete
ühendab koordineerib
vajaduste rahuldamise
patsiendi talle psühhosotsiaalset
strateegiad
vajalike teenustega toetust ja ravi
• pakub emotsionaalset
tuge
• aitab patsiendil tulla
toime haigusega ja
toetada tervist
Tegevuste tulemuste jälgimine ja ümberhindamine
Joonis 13. Psühhosotsiaalsete teenuste osutamise mudel.
Diagnostika ja ravi // // 59
Hingehoidlik tugi
Hingehoid on haigestunud inimese toetamine kogu raviteekonna vältel psüühilise kriisi korral lähtuvalt inimese enda
vajadustest ja veendumustest, keskendudes spirituaalsetele, eksistentsiaalsetele ja religioossetele teemadele. Hingehoid-
likku tuge saab pakkuda ka ravimeeskonna liikmetele kriisiolukorraga toimetulekul ning surma ja leina teemadel.
Elulõpuravis on füüsiliste vaevuste leevendamise tähtis lisa surija eneseväärikust, usuveendumusi ja kultuurilist tausta
austav hingehoidlik ning psühholoogiline tugi ja lähedaste leinaprotsessi toetamine. Enamik lähedasi pole füüsiliselt ega
psüühiliselt valmis vähipatsiendi hooldamiseks elu lõpus, neil ei ole küllaldaselt teadmisi ja hingejõudu, et keerukate
ülesannete ning olukorraga toime tulla. Seepärast on tähtis neil puhkudel, kui omaksed hooldavad oma surevat lähedast
kodus, saada nõustamist, julgustamist ja toetust palliatiivse ravi spetsialistidelt.
Probleemid
Eestis puudub palliatiivse ravi riiklik strateegia ja seadusandlus. Seni on Eestis puudunud ka riiklikud palliatiivse ravi ja kä-
sitluse juhendid ning patsiendijuhendid. WHO koostatud dokumendis „Global Atlas of Palliative Care at the End of Life“
nenditakse, et palliatiivse ravi teenuse arendamine asjakohase strateegiata on riigis keeruline [232]. Arenenud riikides on
palliatiivse ravi teenuste osutamine riiklikult reguleeritud ning koostatud palliatiivse ravi juhendid või standardid. Praegu
on haigekassa rahastusel koostamisel Eesti palliatiivse ravi juhend, mille rakendamise kaudu on võimalik parandada pal-
liatiivse ravi teenuse osutamist Eestis. Koos ravijuhendiga koostatakse teemakohane patsiendijuhend.
Ühiskonna ja tervishoiutöötajate teadlikkus palliatiivsest ravist, selle olemusest ja võimalustest on väike. Palliatiivset ravi
on sageli võrdsustatud elulõpuraviga, mistõttu võib nii patsientidel kui ka nende lähedastel tekkida tõrge teenuse küsi-
misel.
Vähidiagnoosi saanud, haigusspetsiifilist ravi saavate või parima toetava ravi otsuse saanud patsientide palliatiivse ravi
vajadus on küll väga suur, kuid vajalike spetsialistide juurde jõuavad vähesed patsiendid ja sageli liiga hilja. Põhjuseks on
palliatiivse ravi alaste teadmiste vähesus tervishoiutöötajate seas, patsientide vähene teadlikkus palliatiivse ravi võimalus-
test ja tervistunud patsientidel esinev hirm vähi taastekke ees. Kardetakse, et olemasolevaid füüsilisi vaevusi leevendades
jääb märkamata vähi retsidiveerumine. Psühhosotsiaalsete probleemide puhul takistab abi küsimist ja vastuvõtmist soo-
vimatus tunnistada endale psüühilisi/emotsionaalseid probleeme, hirm näida nõrga, allaandja või mitte toimetulevana.
PERHi palliatiivravi keskuse meeskonna korraldatud vähipatsientide küsitluse põhjal 2019. aastal selgus, et inimesed ei
tea enamasti palliatiivse ravi olemasolust ning jäävad seetõttu ilma sümptomaatilise ravi ja psühhosotsiaalse toetuse
võimalustest.
Eestis puudub palliatiivse ravi võrgustik ja palliatiivse ravi teenuste piirkondlikult võrdne kättesaadavus. Probleemiks on ka
tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi vähene koostöö ning puudulik omavaheline teenuste koordineerimine. Puudub palliatiivse
ravi korraldus, mis võimaldaks vähipatsiendil võimalikult kaua kodus olla. Suur osa patsientidest satub elu lõpus haiglas-
se, sest lähedaste hoolduskoormus muutub üleliia suureks ja sageli jääb vajaka meditsiinitöötajate teadmistest vaevuste
leevendamise võimaluste kohta.
Koduõendusteenuste kvaliteet on ebaühtlane ja paljudes Eesti piirkondades puudub kogemus vähipatsientidele kodu-
õendusteenuse osutamiseks. Koduõendusteenuse osutajatel puudub ka arstlik tugi. Sageli ei soovi nad raskeid vähipat-
siente teenindada, sest nendega tegelemine on ressursimahukas, probleemiderohke ja emotsionaalselt raske.
Valdkond on ebapiisavalt rahastatud. Palliatiivse ravi osutamine toimub meeskonnatööna, meeskonda kuuluvad tugis-
petsialistid, kelle tööd ei ole võimalik praegu Eesti Haigekassa teenustes kajastada. Kindlasti on vajalik eraldi palliatiivse
ravi teenuse väljatöötamine (palliatiivse ravi meeskonna töö, aktiivse palliatiivse ravi voodipäev).
Puudub vabatahtlike kaasamine ning nende ettevalmistamise põhimõtted ja strateegia.
60 // // Diagnostika ja ravi
Eesmärgid
Eesmärk 1. Patsientidele on tagatud palliatiivse ravi kättesaadavus tervishoiusüsteemi igal tasandil
Tegevused ja soovitused
Î Reguleeritud ja süsteemse palliatiivse ravi teenuse osutamiseks töötatakse välja palliatiivse ravi struktuur ning teenu-
sed. Palliatiivse ravi teenuste osutamine peab toimuma igal tervishoiusüsteemi tasandil ja peab olema rakendatav kõi-
kidele palliatiivset ravi vajavatele patsientidele sõltumata patoloogiast. Palliatiivset ravi vajavate patsientide vajadused
võivad olla väga erinevad (joonis 14) ja sellest lähtuvalt tuleb kindlustada tervishoiusüsteemis tervishoiutöötajate (ja
tugispetsialistide) pädevus ning teenuste osutamine erinevatel tasanditel (vt I–III tasand allpool). Peab olema valmis-
olek pakkuda nii kontaktkonsultatsioone kui ka telefoni- ja videokonsultatsioone tulenevalt patsiendi seisundist ning
vajadustest, eesmärk on võimaldada patsiendile viibida võimalikult kaua kodus.
I tasand – palliatiivne ravi perearstiabis ja õendusabis
Î Perearstiabi on patsiendi palliatiivses ravis ja lähedase toetamisel kõige kaalukam, sest perearst teab patsiendi tervise
seisundit ja anamneesi ning tunneb tugivõrgustikku. Igal perearstil ja pereõel peavad olema baasteadmised ja -osku-
sed palliatiivse ravi põhimõtete rakendamiseks. Tugispetsialistide (sotsiaaltöötaja, hingehoidja, psühholoog jne) kaa-
samise võimalused esimesel tasandil peavad olema kirjeldatud, kättesaadavad ja rahastatud. Perearst saab vajaduse
korral konsulteerida II või III tasandi palliatiivse ravi meeskonnaga.
Î Koduõendus
Î Iseseisev statsionaarne õendusabi
Üksikud, sümptomaatika osas raskemad patsiendid,
Spetsialisti tasand
Patsient F
on ainult spetsiaalse palliatiivravi meeskonna
jälgimise all
Suurenev vajaduste keerukus
Mõned patsiendid võivad mõnikord vajada
Patsient E spetsiaalse palliatiivravi meeskonna abi
(spetsialisti konsultatsiooni või
multidistsiplinaarset käsitlust)
Esmatasand
Patsient D
Patsient C
Suurem osa patsiente vajab
Patsient B vaid esmatasandi palliatiivravi
Patsient A
Î perearsti- ja tervisekeskused
KOGUKOND
Diagnoos Surm
Haiguse kulg
Joonis 14. Patsientide vajadused ja tervishoiusüsteemi tasandid.
II tasand – maakondlikul tasandil osutatav spetsialiseeritud palliatiivne ravi
Î Palliatiivse ravi toetusmeeskonnad kesk-, üld- ja kohalikes haiglates. Meeskonnas on palliatiivse ravi täiendõppe läbi-
nud arst, õde ja juhtumikorraldaja. Peab olema valmidus tagada psühhosotsiaalne ja hingehoidlik abi, võimalus kaasata
sotsiaaltöötaja, hingehoidja ja psühholoog. Meeskond konsulteerib perearsti- ja tervisekeskusi ning iseseisva statsio-
naarse õendusabi osakondi, hooldekodusid, vajaduse korral ka antud maakonna teisi erialaspetsialiste palliatiivse ravi
osutamisel. Palliatiivse ravi alane konsultatsioon peab olema kättesaadav ööpäev läbi seitse päeva nädalas.
Diagnostika ja ravi // // 61
Î Hospiitsid ja koduhospiitsid, kus töötavad palliatiivse ravi lisapädevusega arstid ja õed. Hospiitsi tegevuse eesmärk on
tagada võimalikult inimväärne, vaevusteta ja turvaline, hingehoidlikult toetatud elu kuni surmani, sümptomaatilise ravi
tõhustamine, vajadust mööda teiste interdistsiplinaarse meeskonna liikmete kaasamine, leinatöö alustamine ja pere-
konnaga leinatöö jätkamine pärast patsiendi surma. Hospiitsi suunatakse mh patsiendid, kes vajavad sümptomaatilise
ravi tõhustamist või suurte lagunevate haavandunud kasvajate hooldust. Vajadus antud teenuse järele on pidevalt
kasvav.
Î Vähidiagnoosiga patsientide koduse toetusravi meeskonnad igas maakonnakeskuses. Meeskonda kuuluvad arst ja
õed, kes teevad koduvisiite ning kellel on süvendatud teadmised ja kogemused vähipatsientide palliatiivsest ravist.
Î Statsionaarse palliatiivse ravi voodikohad kesk- ja üldhaiglates.
Î Palliatiivne päevaravi, kus toimub sümptomaatiline ravi, nõustamine, väikesed protseduurid, nt astsiidi punktsioon.
Kestus maksimaalselt kuus tundi päevas.
III tasand – piirkondlikul tasandil osutatav spetsialiseeritud palliatiivne ravi
Î Spetsialiseerunud interdistsiplinaarne palliatiivse ravi meeskond, kus põhimeeskonda kuuluvad spetsialiseerunud ars-
tid, õed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, hingehoidjad. Lisanduvad meeskonnaliikmed patsiendi ja lähedaste vajaduste
kohaselt: toitumisnõustaja, füsioterapeut, tegevusterapeut, tegevusjuhendaja, kogemusnõustaja, eriõde, kes tegeleb
haavaravi, stoomide, diabeeti põdevate patsientidega jne. Spetsialiseeritud palliatiivse raviga tegelemise eelduseks on
spetsiaalse täiendõppe programmi läbinud spetsialistide olemasolu ja statsionaarsed palliatiivse ravi osakonnad. Inter-
distsiplinaarse palliatiivse ravi meeskonna olemasolu on kohustuslik kõikides piirkondlikes haiglates. Lastele (0–19aas-
tased) palliatiivse ravi osutamise pädevus peab olema kõrgema etapi lastehaiglatel.
Î Palliatiivse ravi meeskonna ambulatoorsed vastuvõtud, I ja II tasandil töötavate kolleegide konsulteerimine, komplit-
seeritud seisunditega patsientide statsionaarne ravi.
Î Palliatiivne päevaravi, kus toimub sümptomaatiline ravi, nõustamine, protseduurid, infusioonid. Kestus maksimaalselt
kuus tundi päevas.
Î Aktiivne statsionaarne palliatiivne ravi. Sümptomaatilise ravi tõhustamine, et patsient saaks pöörduda tagasi eelmistele
tasanditele.
Î Koolitamine ja praktikabaasiks olemine, standardite ning juhendite väljatöötamine.
Teenuse kirjeldamine ja rahastamine
Î Palliatiivse ravi teenuse rahastamiseks töötatakse välja palliatiivse ravi komplekshind, kirjeldatakse teenuse osutamise
tingimusi tervishoiusüsteemi eri tasanditel.
Î Töötatakse välja palliatiivse ravi teenuse rahastamise süsteem, kirjeldatakse ja hinnastatakse eri tasanditel pakutavad
teenused.
Î Tagatakse palliatiivse ravi teenuse rahastus kõikidel tervishoiusüsteemi tasanditel.
Eesmärk 2. Arstide, õdede, hooldustöötajate ja tugispetsialistide õppeprogrammid on koostatud ning juurutatud
baas- ja täiendõppesse
Teemat käsitletakse peatükis „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad”.
62 // // Diagnostika ja ravi
TAASTUSRAVI
Taust
Onkoloogiline taastusravi on näidustatud, kui patsiendil on haiguse või selle ravi käigus tekkinud funktsioonihäired, mis
piiravad iseseisvat füüsilist ja/või psühhosotsiaalset toimetulekut. Onkoloogiline taastusravi keskendub funktsioonihäire
taastamisele ja kompenseerimisele. Onkoloogilise taastusravi erinevaid sekkumisi rakendatakse kõige sagedamini rinna-,
põie-, eesnäärme-, jämesoole- ja päraku-, pea- ning kaelapiirkonna vähkide korral.
Tähtis on iga vähipatsiendi puhul hinnata tema füüsilist ja psühhosotsiaalset funktsionaalset toimetulekut. Funktsionaalse
hindamise tulemused aitavad eristada taastusravi vajadust peamiselt toetusravi/palliatiivravi vajadusest. Veel tuleb arvesse
võtta taastumispotentsiaali. Onkoloogiline taastusravi ei tohi patsienti koormata ega põhjustada kannatusi. Kui funktsio-
naalne paranemine ei ole võimalik, tuleb patsiendile pakkuda parimat toetavat ravi.
Onkoloogilist taastusravi võib vajadust mööda alustada spetsiifilise ravi ajal või selle järel. Sageli püsib vajadus onkoloo-
gilise taastusravi jätkamiseks aastaid pärast vähiravi lõppemist.
Patsiendi raviteekonna kokkuvõte
Vähipatsientide suunamine taastusravile on praegu Eestis üsna juhuslik. Statsionaarsele taastusravile suunatakse peami-
selt neuroloogiliste tüsistustega patsiente, ITKs suunavad vähipatsiente taastusravile ka lülisambakirurgid. Ambulatoorsele
taastusravile suunatakse peamiselt rinna- ja väikevaagnapiirkonna, vähemal määral ka pea- ja kaelapiirkonna kasvajatega
patsiente. Peamiselt võimaldatakse patsientidele individuaalset ravi, näiteks füsioteraapiat, tegevusteraapiat, psühhote-
raapiat, logopeedilist teraapiat jt, kuid PERHis toimivad ka rühmanõustamised lümfitursega patsientidele. Piirkondlikes ja
suuremates keskhaiglates pakutakse spetsialiseeritud vaagnapõhjafüsioteraapiat ja lümfiteraapiat. Kodufüsioteraapia ja
esmatasandi füsioteraapia teenus ei ole väga levinud. Töötukassa ja sotsiaalsüsteemi rehabilitatsioonivõimaluste kasuta-
miseks peab enne olema vormistatud töövõimekaotus ja/või puue.
Rahvusvaheline võrdlus
Euroopa vähimissioon [102] rõhutab, et elukvaliteedi parandamiseks on vaja mõista sügavuti vähist põhjustatud prob-
leeme alates põhjusliku ravi hilistest kõrvaltoimetest, kaasuvatest haigustest ja vanusega seotud funktsionaalsetest prob-
leemidest kuni vaimse tervise ja reproduktiivtervise probleemideni välja. Paljudel vähipatsientidel on raske naasta tööle
püsiva tervisehäire, aga ka tööandja mittetoetava suhtumise tõttu. Samuti võib olla takistusi vajalike taastusravi teenuste
piisaval rahastamisel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata lapseea vähi järelmõjudele, mis võivad vajada nii psühhosotsiaalset
kui ka materiaalset toetust.
2017. aastal hõlmas onkoloogiline taastusravi (v.a neuroloogilised tuumorid) eri riikides tehtud kogu taastusravi mahust
1–4% [229]. Onkoloogilist taastusravi teeb multidistsiplinaarne taastusravimeeskond, kes on välja õppinud diagnoosi-
ma ja ravima füüsilist, psühholoogilist ning kognitiivset puuet eesmärgiga säilitada või taastada funktsioon, suurendada
funktsionaalset iseseisvust ja parandada vähipatsiendi elukvaliteeti. Onkoloogiline taastusravi peaks ideaalis olema integ-
reeritud onkospetsiifilise ja toetusravi etappidesse kogu vähiravi ajal. Kahjuks on see praegu alakasutatud. Rahvusvahelise
kogemuse põhjal on onkoloogilise taastusravi programmide arendamist ja kättesaadavust takistavad tegurid peamiselt
rahastuse, inim- ja ruumiressursside puudus [230].
Palliatiivravi ja taastusravi vahel on sünergia. Mõlema eriala spetsialistid käsitlevad patsienti kui tervikut – haigestunud
organsüsteemi kõrval pööratakse tähelepanu ka tema sotsiaalsele keskkonnale. Vähipatsientidel esineb enne onkospet-
siifilist ravi, ravi ajal ja pärast ravi nii haigusest kui ka ravist tingitud kehalisi vaevusi, psühhosotsiaalset stressi, funktsiooni
kaotust ning elukvaliteedi halvenemist. Toetusravi strateegiad ja taastusravi on mõlemad vajalikud, et vähendada haiguse
ja selle ravi kõrvaltoimete mõju [231].
Saksamaal on onkoloogiline taastusravi tänapäevase vähiravi osa, mis järgneb kohe operatsioonile, farmakoloogilisele või
kiiritusravile. Samuti kasutatakse seda ka aastaid pärast ravi, juhul kui vähiravi järel on jäänud funktsioonipuue. Saksamaal
on ajalooliselt tehtud onkoloogilist taastusravi statsionaarselt, Põhja-Euroopas ja Skandinaavias toimub onkoloogiline
taastusravi pigem ambulatoorselt ning pikema aja vältel. Mõlemal juhul on tähtis, et taastusravi meeskond oleks võime-
line patsienti õpetama ja treenima end ise aitama (help for self-help) [232].
Kehaliste ja vaimsete funktsioonide hindamiseks läbiviidud Cochrane’i uuringus, mis hõlmas 12 randomiseeritud kliinilist
uuringut, kus talitlusvõimet hinnati funktsioonide põhjal SF-36 küsimustiku abil, ilmnes onkoloogilise taastusravi positiiv-
ne mõju [233].
Diagnostika ja ravi // // 63
Kokkuvõtteks
Tänu onkospetsiifilise ravi tõhustumisele ja elulemuse paranemisele käsitletakse vähki paljudel juhtudel kui kroonilist
haigust või terviseolukorda, mille puhul patsient vajab pikema aja vältel haiguse või selle ravi tagajärjel tekkinud vaevuste
multidistsiplinaarset käsitlust. Nendega toimetulekuks on sageli vajadus toetava ja taastava ravi järele.
Toetusravi kõrval vajab ligikaudu 40% vähipatsientidest funktsioonihäire(te) esinemise tõttu taastusravi. Füüsilistest vae-
vustest esineb kõige sagedamini valu, väsimust/jõuetust, turseid, labakäte-jalgade tuimust, paresteesiaid, tasakaaluhäi-
reid. Väikevaagna piirkonna vähiga patsientidel esineb põie- ja/või soolepidamatust, seksuaalfunktsiooni häireid. Pea- ja
kaelapiirkonna kasvaja korral võivad tekkida kõne- ja neelamishäired. Samuti esineb vähipatsientidel mälu- ja keskendu-
mishäireid ning meeleoluhäireid.
Taastusravis keskendutakse funktsioonihäire taastamisele ja kompenseerimisele, õpetades haiget oma igapäevaste tege-
vustega toime tulema kohandatud tegevusmustrit või abivahendeid kasutades.
Enim vajavad haiged füsioteraapiat ja psühhoteraapiat. Sõltuvalt vähipaikmest võivad haiged vajada funktsionaalse häire
spetsiifilist teraapiat, nagu kõne- ja neelamisteraapia, vaagnapõhjateraapia, lümfiteraapia, armi- ja pehmekoeteraapia,
temporomandibulaarne füsioteraapia. Märkimisväärne osa kuulub patsiendi õpetamisele, kuidas kohaneda haiguse ja
selle tüsistustega.
Probleemid
Eestis tervikuna puudub onkoloogilisele taastusravile suunamisel kindel süsteem ja korraldus. Puuduvad vähipatsientide
taastusravile suunamise näidustused, kriteeriumid ja ajaline määratlus.
Onkoloogilise taastusravi teenuse kättesaadavuse hindamise teeb keeruliseks diagnooside ja funktsioonihäirete ühtse
kodeerimise süsteemi puudulikkus. Põhidiagnoosina kasutatakse nii vähidiagnoosi kui ka funktsioonihäiret (nt rinnavähk,
RHK-10 kood C50, vs. jäseme lümfiturse, I97.2 või I89.0, jms), mistõttu täpsem analüüs ja tulemuste hindamine ei ole
võimalik.
Probleemiks on erialaarstide/onkoloogide vähene teadlikkus onkoloogilise taastusravi teenustest ja nende võimalustest.
Esinevad regionaalsed erisused taastusravi kättesaadavuses. Esmatasandil puudub teave, milline asutus osutab piirkonnas
taastusravi teenust ja kellel on patsiendile vajaliku teenuse osutamiseks haigekassa leping. Kodufüsioteraapia kättesaada-
vus haigekassa teenusena on teenusepakkujate vähesuse tõttu piiratud. Uute tehnoloogiate rakendamine (telemeditsiin
jm) ei ole veel levinud.
Töötukassa rehabilitatsiooniteenusele jõudmisel võivad saada takistuseks puudulikud TISi andmed raviarstilt (ei kajasta
funktsioonihäireid).
Eesmärgid
Eesmärk 1. Patsientidele on tagatud vajalike onkoloogilise taastusravi teenuste terviklik, kvaliteetne ja õigeaegne
kättesaadavus
Tegevused ja soovitused
Î Parandatakse teadlikkust onkoloogilise taastusravi võimalustest ja raviteekonna sidusust erialade vahel, luuakse toimiv
vähipatsientide ning nende omaste nõustamine funktsioone ja talitlusvõimet toetavate teenuste osas raviteekonna
kõikides etappides.
Î Regionaalse kättesaadavuse parandamiseks rakendatakse uusi tehnoloogiaid (tele- ja e konsultatsioonide kasutami-
ne). Osutatakse kaugteenust (telekonsultatsioonid). Keskusepõhise vähiravi korral kaasatakse onkoloogi juhitud mees-
konda taastusravi spetsialistid. Toimub suunamine elukohajärgsele onkoloogilise taastusravi teenusele. Võrgustikupõ-
hise kompleksse vähiravi puhul kaasatakse olenevalt asukohast taastusravispetsialist (ambulatoorne konsultatsioon,
e-konsultatsioon, telekonsultatsioon).
64 // // Diagnostika ja ravi
Î Vähikeskused koostavad patsiendile pikaaegse raviplaani ja vajaduse korral suunatakse patsient onkoloogilisele taas-
tusravi- või rehabilitatsiooniteenusele. Asutusesiseste erialade koostöö parandamiseks (kui see on asutuses võimalik)
teavitatakse onkolooge ka võimalusest suunata ise patsient füsioteraapiasse, lümfiteraapiasse. Toimib vajaduspõhi-
ne suunamine komplekssele taastusravile (kus meeskonda juhib taastusarst) ning taastusravilt psühhosotsiaalsele ja
kutserehabilitatsioonile. Talitlusvõime hinnangud, mis on vajalikud töövõime/puude dokumentide ja elukohalähedaste
rehabilitatsiooniteenuste jaoks, saadab TISi vähikeskuse õde/tegevusterapeut. Sotsiaalministeerium toetab program-
mipõhise rehabilitatsiooni rahastuse kasutamist vähipatsientide jaoks.
Î Riiklikul toel koostatakse patsiendijuhised (nt lümfitursega toimetulekuks).
Î Süsteemi kui terviku toimivuse hindamiseks mõõdetakse, kui suur osa patsiente loobub tööst aasta pärast diagnoosi
[234,235].
Eesmärk 2. Onkoloogilise taastusravi tulemuste usaldusväärne mõõdetavus on tagatud terminoloogia,
kodeerimis- ja hindamissüsteemi standardimisega
Tegevused ja soovitused
Î Ametlikes dokumentides võetakse kasutusele ühtne onkoloogilise taastusravi terminoloogia ja kodeerimispõhimõtted
(RHK-10, RFK).
Î Koostatakse onkoloogilise taastusravi RHK- ja RFK-põhised kodeerimisjuhendid.
Î TISi saadetud epikriisides kasutatakse standardset funktsioonihäire hindamist.
Î Talitlusvõime terviklikuks hindamiseks indiviidi tasemel võetakse kasutusele biopsühhosotsiaalsel mudelil põhinevad
talitlusvõime ja elukvaliteedi mõõdikud, mis arvestavad nii kehalise haiguse, psüühika kui ka keskkonna koosmõju
talitlusvõimele ning elukvaliteedile. WHO pakub välja funktsioonide klassifikaatori, mis võimaldab kaardistada nii struk-
tuuri- kui ka funktsioonipuuet, tegevusvõimet ja ühiskonnas osalemise piiranguid kui takistavaid keskkonnategureid
(b280 valu, b770 kõnnifunktsioon, b152 emotsioonid, b350 kehakaalu säilitamine, d640 kodutööde tegemine jne)
[236]. Rinna- ning pea- ja kaelapiirkonna vähipatsiendi hindamiseks on olemas ka haigusspetsiifilised lühivormid [237];
teistel juhtudel saab kasutada taastusravi ja rehabilitatsiooni osakondade jaoks koostatud lühivormi.
Hematoloogia // // 65
Hematoloogia
Taust
Hematoloogia on sisearstlik eriala, mis tegeleb vereloome- ja lümfisüsteemi haiguste diagnostika ning raviga. Käesoleval
ajal moodustavad pahaloomulised hematoloogilised haigused ligikaudu 80% ambulatoorsetest ja umbes 95% statsio-
naarsetest hematoloogia eriala ravijuhtudest.
Haigestumine hematoloogilistesse pahaloomulistesse kasvajatesse suureneb aasta-aastalt (vt „Vähk Eestis“). Tänapäeva-
ne hematoloogiliste haiguste diagnostika on kompleksne, hõlmates nii piltdiagnostikat, patomorfoloogilist kui ka genee-
tilist diagnostikat. Tänu patoloogilise ja eriti geneetilise diagnostika arengule on suuremad diagnoosirühmad jaotunud
mitmeks alarühmaks, mille puhul on sageli tegemist harvikhaigusega, mille ravi võib suurel määral erineda teistest samas-
se diagnoosirühma kuuluvatest haigustest.
Eestis on kolm spetsialiseeritud hematoloogiaosakonda – neist täiskasvanute ja noorukite (alates 18. eluaastast) hemato-
loogiliste haiguste diagnostika ning raviga tegelevad TÜKi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond ning PERHi
hematoloogiaosakond (laste hematoloogiliste kasvajatega tegeleb Tallinna Lastehaigla, vt „Laste ja noorte hematoloogia
ja onkoloogia“). Nendes osakondades on olemas võimekus ajakohaseks ja kõikidele nõuetele vastavaks hematoloogiliste
haiguste diagnostikaks.
Mõlemad raviasutused pakuvad nii ambulatoorset, päevaravi kui ka statsionaarset hematoloogilist teenust. Lisaks ni-
metatud raviasutustele osutatakse hematoloogilist ambulatoorset raviteenust (sh keemiaravi) Pärnu Haiglas (koostöös
PERHiga) ja Ida-Viru Keskhaiglas (koostöös TÜKiga).
Hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ravi tänapäevaseks osaks on vereloome tüvirakkude siirdamine. TÜKis tehak-
se nii allogeenset, autoloogset kui ka haploidentset perifeerse vere vereloome tüvirakkude ja luuüdi siirdamist, PERHis
autoloogset perifeerse vere vereloome tüvirakkude siirdamist.
Probleemid
Pahaloomuliste hematoloogiliste haigustega patsientide teekond spetsialiseeritud hematoloogia osakonda võib olla eri-
nev: sama tervishoiuasutuse erakorralise meditsiini osakonnast, sama tervishoiuasutuse mõnest teisest osakonnast, mõ-
nest teisest statsionaarset ravi tegevast tervishoiuasutusest või esmatasandi arsti suunatuna. Probleemideks on hilinenud
suunamine esmatasandi tervishoiusüsteemist hematoloogi juurde ja pikad esmase konsultatsiooni ootejärjekorrad. Sa-
mal ajal võidakse esmasele konsultatsioonile suunata patsiente, kes hematoloogi konsultatsiooni ei vaja.
Tänapäevane hematoloogiline diagnostika on kompleksne ja eeldab mitme erialaspetsialisti koostööd. Seetõttu saab he-
matoloogilise pahaloomulise kasvaja diagnoos tulla vaid raviasutusest, kus on kasutusel kõik tänapäevased diagnostika-
meetodid ja on olemas pädevus nende meetodite kasutamiseks. Probleemiks on hematoloogiliste kasvajate diagnostika
raviasutustes, kus need tingimused ei ole täidetud. See tingib diagnostiliste protseduuride kordamise, mistõttu viibib õige
diagnoosi vormistamine ja ravi alustamine.
Nii ambulatoorsete kui ka statsionaarsete ravijuhtude arv hematoloogiaosakondades kasvab kiiremini kui haiglate võime-
kus oma ruumiprogrammi suurendamiseks ja probleemiks on taristu piiratus.
Tähtis osa vähiravi kvaliteedi tagamises on raviprotokollide/ravijuhiste olemasolul. Eesti-suuruses riigis on ainuvõimalik,
et kaks keskust kasutavad kõikide tähtsamate diagnoosirühmade puhul sarnaseid raviprotokolle/ravijuhiseid. Suures osas
see nii ka on, kuid pigem on need kujunenud iseenesest kui teadliku koostöö tulem. Probleemiks on ühtsete raviproto-
kollide/ravijuhiste puudumine, mis on tingitud paljuski selleks vajaliku inim- ja rahalise ressursi vähesusest.
Tänu TÜKi ja PERHi koostööle vastavalt Ida-Viru Keskhaigla ja Pärnu Haiglaga antakse hematoloogilist ambulatoorset abi
(ka keemiaravi) Ahtmes ning Pärnus. Sellega on nendes piirkondades keemiaravi kättesaadavus mõnel määral paranenud.
Üle poole hematoloogilise statsionaarse abi juhtudest ei ole seotud spetsiifilise medikamentoosse ravi manustamisega,
vaid haigusest ja ravist tulenevate tüsistuste (infektsioonid, verekomponentide ülekanded) raviga, mida saab teha ka üld-
siseosakondades. Probleemiks on koostööpartnerite ja võrgustunud haiglate vähene integreeritus hematoloogilise stat-
sionaarse abi osutamisse ning ambulatoorse hematoloogilise eriarstliku abi kättesaadavus vaid viies Eesti linnas. Puudub
süsteemne palliatiivse, toetus- ja elulõpuravi korraldus.
66 // // Hematoloogia
Hematoloogiliste kasvajate ravi põhineb enamasti medikamentoossel ravil, aasta-aastalt saab üha enam innovatiivseid
ravimeid Euroopa Ravimiametilt müügiloa. Paljud hematoloogilised pahaloomulised kasvajad on harvikhaigused. Ajaline
intervall uute ravimite müügiloa saamise ja haigekassa soodusravimite nimekirja või tervishoiuteenuste loetellu võtmise
vahel on üks pikemaid Euroopa Liidu riikide seas. Hematoloogiliste pahaloomuliste harvikdiagnooside raviks kasutatavate
ravimite farmakoökonoomilisel hindamisel lähtutakse samadest kriteeriumitest kui levinud haiguste puhul kasutatavate
ravimite hindamisel. Ravimite tervishoiuteenuste loetellu võtmise protseduur on ajaliselt liiga pikk. Esinevad mitmete
oluliste ja asendamatute ravimite tarneprobleemid.
Patsientide parim võimalus saada innovaatilisi ravimeid on osalemine nii sponsorite kui ka uurija(te) algatatud kliinilistes
ravimiuuringutes. Patsientide vähesuse tõttu ei ole Eesti sponsorite algatatud ravimiuuringute korraldajatele enamasti
huvipakkuv koostööpartner. Seda enam peab kasutama võimalust ühineda rahvusvaheliste uurijarühmade algatatud uu-
ringuprotokollidega (nt ALLTogether ägeda lümfoblastleukeemia korral). Eestis osaleb kliinilistes ravimiuuringutes väike
osa patsiente. Uuringutes osalemist takistab rahvusvaheliste uurijarühmade algatatud uuringute võrdsustamine sponso-
rite algatatud uuringutega ja nende puhul eetikakomitee ja ravimiameti menetlustasudest ning riigilõivudest mittevabas-
tamine.
Täpsemaks ravitulemuste analüüsimiseks ja edasiste tegevuste prognoosimiseks on hädavajalikud kvaliteetsed andmed.
Eestis on tagatud esmasjuhtude registreerimine vähiregistris, kuid struktureeritud kliinilised andmed ei ole infosüsteemi-
dest kättesaadavad ja puuduvad diagnoosipõhised andmekogud. Andmekogude haldamine raviasutuste või erialaseltside
poolt on seadusandluse nõuetest ja finantsvahendite puudumisest tulenevalt seotud märkimisväärsete probleemidega.
Eesmärgid
Eesmärk 1. Tagatud on patsiendi kiire ja sujuv teekond hematoloogilise diagnoosini ning kvaliteetne diagnostika
Tegevused ja soovitused
Î Suunamine esmasele hematoloogi konsultatsioonile toimub vaid e-konsultatsiooni kaudu, mille abil saab eelselekt-
siooni teel otsustada, kui kiiresti patsient konsultatsiooni vajab. Esmatasandi tervishoiutöötajad saavad vastava teabe
ja teistele eriarstidele tutvustatakse hematoloogilisele erialakonsultatsioonile suunamise juhendit. Arendatakse edasi
e-konsultatsiooni tehnilist lahendust.
Î Hematoloogiline diagnostika koondatakse vaid neisse raviasutustesse, kus on tagatud kompleksse hematopatoloogi-
lise diagnoosimise võimekus (PERH ja TÜK).
Î Luuakse raviasutuste diagnostiliste osakondade sertifitseerimis-/akrediteerimissüsteem.
Î Pahaloomuliste hematoloogiliste haiguste diagnoos peab põhinema WHO klassifikatsioonil, mille tagamiseks luuak-
se hematoloogiliste kasvajate diagnostika standardid (vajalike uuringute miinimumnõuded), samuti luuakse hemato
patoloogide pädevusnõuded.
Î Esmane piltdiagnostika koondatakse spetsialiseeritud keskustesse, jälgimisuuringud võib teha elukohajärgsetes ravi
asutustes.
Î Luuakse süsteem keerukate ravijuhtude morfoloogilise diagnostika teisese arvamuse saamiseks väljastpoolt Eestit.
Eesmärk 2. Hematoloogiline ravi on korraldatud spetsialiseeritud keskuste juhtimisel koostöös partnerite ja
võrgustunud haiglatega ning patsientidele on tagatud ravi optimaalne kättesaadavus
Tegevused ja soovitused
Î Hematoloogiaalase tervishoiuteenuse osutamine ja spetsiifilise ravi korraldus koondatakse kahe keskuse (PERH ja
TÜK) juhtimise alla, arvestades kvalifitseeritud tööjõu piiratust. Haiglate uute taristute planeerimisel tuleb arvestada
patsientide kasvava hulga ja isoleerimisnõuetega.
Î Töötatakse välja ühtsed ravijuhised/protokollid sagedamate diagnooside kohta; selleks tagatakse vajalik inim- ja raha-
line ressurss.
Î Hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ravi paremaks korraldamiseks luuakse süsteemne integreeritud võrgustik
eri tervishoiuasutustest. Koostööpartnerid ja võrgustunud haiglad integreeritakse paremini hematoloogilise statsio-
naarse tervishoiuteenuse osutamisse.
Hematoloogia // // 67
Î PERHi ja TÜKiga koostöös laiendatakse ambulatoorse hematoloogilise arstiabi osutamist väljaspool Tallinnat/Tartut
asuvate kesk- ja kohalike haiglate juures (näiteks Võru, Viljandi, Narva, Paide, Haapsalu, Kärdla, Kuressaare).
Î Luuakse palliatiivse, toetus- ja elulõpuravi süsteem, kuhu on spetsialiseeritud keskuste nõustamisel kaasatud erinevad
statsionaarset ning ambulatoorset tervishoiuteenust pakkuvad raviasutused.
Î Ravimite kättesaadavuse tagamiseks saavutatakse, et ravimite kompenseerimise ajaline intervall müügiloa saamisest
haigekassapoolse hüvitamiseni ei oleks pikem kui Euroopa Liidu keskmine.
Î Harvikhaiguste kriteeriume täitvate hematoloogiliste kasvajate raviks kasutatavate ravimite hindamisel soodusravimite
või tervishoiuteenuste loetellu lisamiseks tuleb rakendada teistsuguseid hindamiskriteeriume kui sagedaste haiguste
ravimite korral. Lihtsustatakse ja kiirendatakse ravimite tervishoiuteenuste loetellu lisamiseks vajalike protseduure.
Î Keemiaravi tegevate haiglate koostöös luuakse ravimite piisavad laovarud.
Î Tagatakse kvalifitseeritud personali olemasolu, vt „Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad“.
Eesmärk 3. Saavutatakse suurem võimekus ravitulemuste hindamiseks, teadusuuringutes osalemiseks ja
rahvusvahelise koostöö tegemiseks
Tegevused ja soovitused
Î Soodustatakse rahvusvahelistes kliinilistes ravimiuuringutes osalemist ja aidatakse kaasa uuringute arvu suurenemi-
sele.
Î Uuringutes osalemisele aitab kaasa rahvusvaheliste uurijarühmade/organisatsioonide algatatud uuringute võrdsus-
tamine uurija algatatud uuringuga ning nende vabastamine eetikakomitee ja ravimiameti hindamisel rakendatavatest
tasudest, samuti finantsvahendite leidmine uurija algatatud uuringute korraldamiseks.
Î Eriala edasiseks arenguks on tähtis koostöö rahvusvaheliste erialaorganisatsioonidega (Euroopa hematoloogide
assotsiatsioon, EHA; Euroopa vere ja luuüdi siirdamise ühing, EBMT), vaja on soodustada ja tihendada koostööd rah-
vusvaheliste erialaorganisatsioonide ning uurimisrühmadega.
Î Tagatakse kliiniliste andmete kättesaadavus tulemuste analüüsiks, vt „Vähiandmed ja teadusuuringud“.
68 // // Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia
Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia
Taust
Laste (0–14 aastat) ja noorte (15–24 aastat) kasvajate näol on tegemist väga harva esinevate haigustega, mille sagedus
suureneb Eestis ~0,5% aastas ning mis on nii varases eas kolmas surma põhjus. Lapseea kasvajad on harvikhaigused.
Euroopa Liidus on määratletud harvikhaigusena haigused, mille esinemissagedus on < 5 juhtu 10 000 inimese kohta.
Selle määratluse järgi kuuluvad kõik lapseea pahaloomulised kasvajad harvikhaiguste hulka, sest nende esinemissagedus
varieerub 0,012 juhust 10 000 inimese kohta (hepatoblastoom) kuni 0,35 juhuni 10 000 inimese kohta kõige levinuma
lapseea pahaloomulise haiguse – ägeda lümfoblastleukeemia korral [238].
Paikmepõhine haigestumine kasvajatesse erineb lastel ja täiskasvanutel märkimisväärselt kogu maailmas. Lapseeas on
juhtival kohal embrüonaalsed kasvajad, mis vanuse kasvades taanduvad ja esiplaanile tõuseb haigestumine kartsinoomi-
desse (tabel 4).
Tabel 4. Vähijuhtude arv kasvaja liigi ja vanuserühma järgi
Pahaloomuline kasvaja (keskmine juhtude arv aastas)
0–14 aastat (35 juhtu) 15–24 aastat (40 juhtu)
Leukeemia (8) Lümfoom (10)
Kesknärvisüsteemi kasvajad (6) Kartsinoom (6)
Lümfoom (4) Leukeemia (4)
Neerukasvaja (nefroblastoom) (2) Kesknärvisüsteemi kasvajad (5)
Neuroblastoom (2) Idurakuline kasvaja (6)
Lähtuvalt lapseea ja täiskasvanute kasvajate bioloogilisest erinevusest ravitakse laste kasvajaid täiskasvanute kasvajatest
erinevalt. Lapseea pahaloomuliste kasvajate ravi Eestis toimub rahvusvaheliste raviprotokollide alusel, millest osa on
samal ajal uuringuprotokollid. Rahvusvahelised uuringuprotokollid on sageli ka parim teadaolev raviskeem antud hetkel
[239] ehk tegemist on standardraviga. Sellest lähtuvalt on äärmiselt tähtis tihe koostöö erinevate kompetentsikeskustega,
erialaorganisatsioonidega (Rahvusvaheline lasteonkoloogia ühing, SIOP, Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia
ühing, NOPHO, ERN PedCan jne) ja osalemine üleeuroopalistes uuringuprojektides (ALLTogether, UMBRELLA, CHIP-AML
2021 jne).
Euroopas on tavaks, et pahaloomulistesse kasvajatesse haigestunud lapsi ravitakse laste raviks ettenähtud keskustes, kus
on tagatud lastele ja peredele ealisi vajadusi arvestav keskkond ning tugisüsteemid ja spetsiaalse väljaõppega personal
[239]. Eestis on kaks rahvusvahelistele standarditele [239] vastavat laste hematoloogia-onkoloogiakeskust, kus diagnoo-
sitakse ja ravitakse kõiki lapseea pahaloomulise kasvaja diagnoosiga patsiente. Need keskused on TÜKi hematoloogia ja
luuüdi transplantatsiooni osakond ja Tallinna Lastehaigla (TLH) hematoloogia-onkoloogiaosakond.
TLHs diagnoositakse ja ravitakse umbes 2/3, TÜKis umbes 1/3 lapseea pahaloomuliste kasvajatega patsientidest. Lisaks
on TÜKi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond ainuke keskus Eestis, kus tehakse kõik allogeense ja auto-
loogse vereloome tüvirakkude siirdamise protseduurid lastele ning kuni 19aastastele noorukitele.
Kõigi patsientide kvaliteetse ja multidistsiplinaarse käsitluse tagamiseks toimub regulaarne ning tihe koostöö mitme haig-
la ja keskuse vahel: peale TLH ja TÜKi veel ITK (oftalmoloogia, ortopeediline kirurgia, nukleaarmeditsiin), PERH (patoloo-
gia, laboratoorium, radioloogia, nukleaarmeditsiin, kiiritusravi, onkokirurgia, neurokirurgia) jne.
Pahaloomulise hematoloogilise või onkoloogilise haiguse lõpliku diagnoosi kinnitab Eestis vanuserühmas 0–18 aastat
ainult laste hematoloog-onkoloog.
Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia // // 69
Vähk noortel
15–24aastastel noortel esinevad vähid on enamasti sarnased lapseeas esinevatega, kuigi esinevad ka täiskasvanutele
iseloomulikud vähitüübid, näiteks kartsinoomid. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et noorukite vähielulemus on
sama diagnoosi puhul lühem võrreldes lastega. See võib olla põhjustatud järgmistest teguritest: 1) vanuserühma patsien-
tide ravi jaguneb laste ja täiskasvanute onkoloogide vahel ega ole seega standarditud; 2) noorukid erinevad psühholoo-
giliselt ja füsioloogiliselt nii lastest kui ka täiskasvanutest; 3) noorukid jõuavad diagnoosini liiga hilja, sest nii patsiendid ise
kui ka esmatasandi tervishoiutöötajad ei tunne ära haigusele viitavaid sümptomeid; 4) vanuserühma patsiendid ei osale
piisaval määral kliinilistes uuringutes, mistõttu on uute ravimite arendamine aeglasem ja vähem edukas [240–242].
Eestis ravitakse 19–24aastaseid patsiente diagnoosile vastavates täiskasvanute osakondades. Raviprotokollid valitakse
histoloogilise leiu alusel – blasteemsete kasvajate, sarkoomide ning ägeda lümfoblastse leukeemia korral kasutatakse
lastel ja noortel samu raviprotokolle.
Probleemid
Ennetamine
Eestis puudub riiklikult toetatud poisslaste HPV-vastane vaktsineerimine, sh ka suurenenud kasvajariskiga poisslaste vakt-
sineerimine.
Kirjanduse andmetel on 10%l kasvajadiagnoosiga lastel kasvaja predispositsiooni geenis haigussõltuv muutus [243,244],
millest umbes 60% on otseselt seotud kasvaja tekkega. Inimestel, kellel on kasvaja predispositsiooni sündroom, on mär-
kimisväärselt suurenenud risk haigestuda ühte või mitmesse kasvajasse [243], seetõttu on tähtis nende patsientide tervist
regulaarselt jälgida (sõelumisprotokollid), et parandada kasvajate ennetust ja tuvastada asümptomaatiliste kasvajatega
pereliikmeid. Kasvajaga seotud stress halvendab elukvaliteeti, vähendab rahulolu raviga ning põhjustab lühemat üleüldist
elulemust. Sellest tingituna on vajalik tagada patsientidele ja perekondadele lisaks sõelumisele ka regulaarne psühholoo-
giline tugi. Eestis puudub ülevaade kasvajate predispositsioonisündroomidega patsientidest ja perekondadest (puudub
register), puuduvad neile vajalikud sõeluuringud kasvajate varajaseks avastamiseks. Samuti puudub selliste patsientide ja
perede psühholoogilise toetuse tagamise süsteem.
Varane diagnoosimine ja ravi
Eestis puudub ühtne teadlikkus, et 0–18aastaste patsientide pahaloomuliste kasvajate diagnostikat ja ravi juhib laste
hematoloog-onkoloog. Praegu võib laste kasvajate diagnoosimine hilineda seoses patsientide valesti suunamisega täis-
kasvanute ravile spetsialiseerunud keskustesse. Sellest lähtuvalt tuleb kõik pahaloomulise haiguse kahtlusega lapsed kuni
gümnaasiumi lõpetamiseni suunata laste hematoloog-onkoloogi juurde, mitte teistele onkoloogia eriala spetsialistide
vastuvõtule.
Kompetentsikeskustes puudub riiklikult toetatud hästi funktsioneeriv histoloogiliste materjalide konsultatsiooni süsteem.
Süsteemravi kättesaadavust raskendavad üleriigilised tarneprobleemid, uutel ravimitel müügiloa saamise ja Eestis kom-
penseerimise liiga pikk ajaline vahemik ning uute ravimeetodite kättesaadavuse piirangud tootja otsuste ja rahastuse
puuduse tõttu.
Uute ravimite kättesaadavust lastele takistab ka praegune rahastustaotluste korraldus, kus laste vähi tsütostaatilise ravi
efektiivsust hinnatakse kulutõhususe abil nagu sageli esinevate haiguste puhul. Ei arvestata sellega, et laste pahaloomu-
liste haiguste puhul on tegemist harvik- või üliharvikhaigustega.
Eestis on raskendatud prootonkiirituse kättesaadavus ajamahuka taotluste süsteemi tõttu. Prootonkiiritus on tähtsal ko-
hal lapseea kasvajate ravis, sest võimaldab teha kiiritusravi terveid kudesid säästvamal viisil võrreldes konventsionaalse
kiiritusraviga [245–248].
Praegu puudub piisav toetus lastele ja peredele koduse palliatiivse ravi ning elulõpuravi korraldamiseks.
Terminaalses seisundis lapse hooldus toimub peamiselt spetsialiseeritud aktiivraviosakondades Tallinnas ja Tartus või ka
vanemate soovil kohalikus haiglas, kus on olemas pidevalt kättesaadav väljaõppinud meditsiinipersonal [249]. Terminaal-
ses seisundis lapse hooldust kodus raskendab lapsespetsiifilise koduõendusteenuse puudus.
70 // // Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia
Elu vähiga ja pärast vähki
Eestis puudub hästi toimiv sotsiaalabisüsteem lapsevanematele, kelle laps on saanud vähidiagnoosi.
Pikaajalise haiglaravi ajal ei ole praegu piisavaid tingimusi lapse arengu toetuseks. Puudub riiklik rahastus laste loovtege-
vusele ja loovteraapiale, ei ole piisavalt kättesaadav logopeediline abi ega füsioteraapia.
Tähtis on tagada haiglas viibivate eelkooli- ja kooliealiste laste arengu tugi, sest lapsed viibivad oma eakaaslastest pikalt
eemal ning ravist tingitud terviseseisund ei võimalda ka tavapärast arengut. Lapse hilisemaks eduks koolis ja elus ei piisa
lapsevanema pingutustest.
Sarnane probleem on ka füsioteraapiaga. Arvestades aga kasvajatest ja ravist tingitud füüsilisi defekte, mis vajavad pika-
aegset taastusravi liikumise ja motoorsete võimete normaliseerumiseks, ei piisa ainult haiglas aktiivraviaegsest taastusra-
vist. Lapsed vajavad sageli pikaaegset taastusravi kodus, mis ei ole praegu riiklikult tagatud.
Rahvusvaheline vähihaigete laste vanemate organisatsioon Childhood Cancer International on sõnastanud eesmärgi:
„Iga vähihaige laps saab elada oma elu parima võimaliku kvaliteediga“. Seega peavad vähidiagnoosiga lastele olema riikli-
kult tagatud samasugused arenguvõimalused nagu tervetele lastele, kes saavad iga päev käia lasteaias või koolis.
Puudub spetsialist/meeskond (nn taastumise spetsialist), kes aitaks ravi lõppedes korraldada lapse lasteaeda või kooli
naasmist.
Praegu on probleemiks vähihaigete laste ja nende vanemate psühholoogilise toetuse puudulik korraldus. Nii vähidiag-
noosiga laste vanemad kui ka lapsed ise vajavad ravi käigus pidevalt psühholoogi ja psühhiaatri tuge. Haiglas viibides pii-
rab psühholoogi teenuse kättesaadavust rahastuse olemasolu ainult kliinilise psühholoogi kutsega psühholoogile. Psüh-
holoogilise või psühhiaatrilise abi väljaspool haiglat peavad lapsevanemad praegu ise leidma, sest riik ei rahasta seda.
Enamikule ei ole psühhiaatriline abi aga rahaliselt jõukohane.
Puude vormistamine kasvaja diagnoosiga lastele ei ole Eestis praegu ühtlane ja arusaadav.
Eestis puudub üle 12aastase lapse vanemal võimalus jääda haiglasse või koju vähihaiget last hooldama, ilma et ta kaotaks
töökoha ja/või sissetuleku, millega kaasneb elustandardi langus.
Transporditoetuse saamine on Eestis võimaldatud vaid nägemis- ja liikumispuudega lastele, kuid tegelikkuses vajaksid
seda kõik onkoloogilise diagnoosiga lapsed, kelle liikumispuue on seotud nii haigusest kui ka ravist tingitud raske üldsei-
sundiga. Peale selle esineb suur infektsioonirisk, mistõttu ei tohi kasutada ühistransporti.
Eestis puudub praegu ülevaade lapse- või noorukiea kasvajatest paranenute terviseseisundist ja hilistüsistustest. Samuti
puudub reguleeritud ja kokkulepitud jälgimissüsteem sekundaarsete kasvajate ning hilistüsistuste osas lapseeast välja-
kasvamisel. On teada, et iga lapseea kasvaja läbipõdemisega ja tehtud raviga kaasnevad tulevikus terviseriskid. Sellest
lähtuvalt tuleb tagada noorte täiskasvanute järjepidev jälgimine üleminekul lastearsti juurest perearsti või täiskasvanute
eriarsti juurde.
Terviseandmed ja teadusuuringud
Eestis puudub rahvastikupõhine laste kasvajate register, mis annaks parema võimaluse analüüsida laste kasvajate elule-
muse/suremuse erisuste põhjuseid võrreldes teiste riikidega.
Probleemne on osalemine rahvusvahelistes lapse- ja noorukiea kasvajate spetsiifilistes teadusuuringutes, mis tagaks
meie patsientidele juurdepääsu uusimatele ravimeetoditele. Seda takistab praegu kehtiv seadusandlus, mis kohustab
Eesti uurijaid rahvusvaheliselt algatatud uuringuprojektidega ühinemisel tasuma ravimiameti riigilõivu, erialase hindamise
tasu, kindlustust jne. Teine suur takistus on Eestis laste hematoloogia-onkoloogiaga tegeleva inimressursi vähesus. Prae-
gu moodustavad uuringumeeskonna praktiseerivad arstid/õed, kes teevad seda tööd põhitöö kõrvalt oma vabast ajast ja
ilma tasuta.
Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia // // 71
Eesmärgid
Eesmärk 1. Kaasasündinud kasvajate predispositsioonisündroomiga patsientidele ja peredele on korraldatud
jälgimissüsteem, psühholoogiline tugi ning registreerimine
Î Tõhustatakse geneetikute, lasteonkoloogide ja onkoloogide koostööd.
Î Luuakse kasvaja geneetiliste predispositsioonisündroomidega patsientide üle-eestiline register/andmebaas/andme-
kogu.
Î Töötatakse välja kasvaja geneetiliste predispositsioonisündroomidega patsientide jälgimise juhend/standardid/sõelu-
mine (rahvusvaheliste standardite baasil).
Î Leitakse viis kaasasündinud kasvajariskiga patsientidele ja peredele psühholoogilise toetussüsteemi korraldamiseks.
Eesmärk 2. Lastele ja noortele on tagatud kasvajate õigeaegne ning täpne diagnoosimine ja parim võimalik ravi
Tegevused ja soovitused
Î Viiakse läbi koolitused esmatasandi meeskondadele (arstid, õed, ämmaemandad, koolitervishoid) ning tagatakse teave
esmatasandi tervishoiuspetsialistidele laste hematoloog-onkoloogi töövaldkondadest ja kontaktidest erinevate info-
kanalite kaudu.
Î Võimaldatakse diagnostikat/konsultatsiooni riiklikult kokkulepitud (lepingud, logistika, rahastus) rahvusvahelistes kom-
petentsikeskustes üliharvade patoloogiate diagnostikaks ja ravialaseks koostööks (komplekssed histoloogilised vastu-
sed jne).
Î Lihtsustatakse ja kiirendatakse uute ravimite kättesaadavust. Uute ravimite ja ravimeetodite rahastuse saamiseks võe-
takse arvesse, et tegemist on harvikhaigustega ja ei lähtuta ainult kulutõhususest.
Î Riikliku kokkuleppe alusel ja rahastusega pakutakse tõenduspõhise näidustuse korral prootonravi välismaises kompe-
tentsikeskuses ning lihtsustatakse sinna ravile suunamise süsteemi.
Î Toetatakse spetsiifiliste andmebaaside/registrite loomist.
Î Parandatakse seadusloomet, mis annaks võimaluse harvik- ja üliharvikhaigusi põdevatele lastele ka Eestis liituda välis
uurijate algatatud uuringutega ilma lisatasudeta.
Î Tagatakse riigi- ja haiglatepoolne toetus ning rahastus uurijatele rahvusvahelistes uuringutes osalemiseks.
Î Luuakse laste kasvajate register ja tagatakse selle riigipoolne finantseerimine.
Î Viiakse regulaarselt läbi laste kasvajate suremuse ja elulemuse analüüse.
Î Arendatakse kliinilisi andmebaase haiglates ja rahastatakse nende tegevust.
Eesmärk 3. Onkoloogilise haigusega lastele/noortele ja nende laste/noorte vanematele on tagatud piisavad
tugiteenused ravi ajal ning diagnoosile vastav järelkontroll vähist tervenemisel
Î Lapse haiglasse jõudmisel ja diagnoosi saamisel peab lisaks arstidele-õdedele alustama perega tööd ka tugirühm,
kuhu kuuluvad sotsiaaltöötaja, psühholoog, hingehoidja ning kogemusnõustaja. Sellise meeskonna töö on perele
toetuse tagamine toimetulekuks väga muutunud oludes.
Î Lapsega ravil viibivale vanemale makstakse lapse haigestumise korral toetust.
Î Võimaldatakse logopeedilise abi ja füsioteraapia parem kättesaadavus väljaspool haiglat.
Î Parandatakse onkoloogilise diagnoosiga lastele/noortele ja nende laste/noorte vanematele ning peredele psühho-
loogilise või psühhiaatrilise abi korraldust ja tagatakse vastav rahastus. Lõpetatakse psühholoogi teenuse rahastuse
sõltumine kliinilise psühholoogi kutsest.
Î Täiendatakse ja parandatakse puude vormistamise süsteemi koos transporditoetuse laienemisega onkoloogilise diag-
noosiga lastele.
72 // // Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia
Î Luuakse koduõenduse süsteem, kus eraldi väljaõppega pereõed või laste hematoloogia-onkoloogia osakondades
töötavad õed toetaksid peresid ja aitaksid hooldada terminaalses seisundis last
Î Viiakse sisse taastumisspetsialisti teenus, kes kohtub perega haiglas ja edaspidi, kui lapse terviseseisund võimaldab
koolis/lasteaias käia, korraldab seda; käib lapse elukohajärgses koolis/lasteaias, kus kohtub õpetajate, kooli juhtkonna,
meditsiinipersonali ja lapsevanematega, teavitades kõiki vähihaige lapsega seotud eripäradest (infektsiooniriskid ja
muud riskid lapse tervisele).
Î Viiakse läbi elukvaliteedi uuringud parema ülevaate saamiseks lapse-/noorukiea kasvajatest ning ravist põhjustatud
hilistüsistustest.
Î Perearstikeskuses töötavaid tervishoiuspetsialiste koolitatakse onkoloogilise haiguse läbipõdenud lapse / noore täis-
kasvanu jälgimise korraldamiseks.
Î Ühinetakse Euroopa Liidu SurPassi platvormiga lapse-/noorukiea pahaloomulistest kasvajatest paranenute tervise pa-
remaks jälgimiseks või korraldatakse muul viisil vähist paranenud noorte täiskasvanute järjepidev ja regulaarne jälgi-
mine erinevate terviseriskide suhtes perearsti või eriarsti süsteemis, võttes arvesse erinevaid kasvajast ja ravist tingitud
tervisemõjusid.
Elu vähiga ja pärast vähki // // 73
Elu vähiga ja pärast vähki
Taust
Patsient ja tema lähedane vähiravis
Vähidiagnoos on patsientide jaoks uus ja hirmutav olukord, mis mõjutab pikka aega inimese elu mitut valdkonda. Sellest
tulenevalt vajatakse meditsiinilise abi kõrval ka psühholoogilist ja sotsiaalset tuge. Üldeesmärk on toetada patsienti ja
tema lähedasi, et tulla toime elukorralduse muutustega, mis kaasnevad vähi diagnoosimise, ravi ja jälgimisega. Kirjanduse
andmetel kogeb umbes kolmandik vähipatsientidest ja nende lähedastest haiguse mingis etapis emotsionaalseid vaevusi,
mis halvendavad toimetulekut ning mille tähelepanuta jätmine suurendab kannatusi, raskendab vähiravi ja/või takistab
haigusest taastumist. Psühhosotsiaalse toetuse all mõistetakse nii informatiivset, emotsionaalset kui ka praktilist tuge
[250]. Patsient ja tema lähedased seisavad silmitsi suure halduskoormusega, mis tähendab erinevate asutuste vahel liiku-
mist, täiesti uutes inforuumides orienteerumist olukorras, kus kogu teave on killustatud, vajalik on abi enda või lähedase
elu ümberkorraldamisel. Abi vajadus võib ilmneda juba enne diagnoosi saamist, ravi ajal või pärast aktiivravi lõppemist
ning võib mõjutada üldist toimetulekut ja ravisoostumust.
On erinevaid uuringuid, mis kinnitavad, et vähist tervenenute jaoks on praegused võimalused ebapiisavad ega lahenda
tegelikke probleeme. Rahvusvaheline kogemus näitab, et ligi 70% patsientidest kogevad pärast ravi lõppemist füüsilisi,
emotsionaalseid ja praktilisest elust tulenevaid probleeme [251]. Vähikoormus ei lõppe patsiendi jaoks raviperioodi lõ-
puga, vaid jätkub paljudel juhtudel pikaajaliste probleemidega, mille hulka võivad kuuluda valu, väsimus, neuropaatia,
südameprobleemid, unehäired, kognitiivsete funktsioonide halvenemine, seksuaalelu häired, meeleolu- ning keskendu-
misraskused, hirm vähi tagasituleku ees, finantsprobleemid jne [252].
Eestis on vähipatsiendi psühhosotsiaalse toetuse võimalused varieeruvad ja ebaühtlased. Piirkondlikes, kesk- ja üld-
haiglates on tööl hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad. PERHis on loodud eraldi palliatiivravikeskus, kus valuravi
kõrval pakutakse palliatiivravi õe, koduõe, psühholoogi, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja, toitumisnõustaja, hingehoidjate
ja kogemusnõustamise teenust. Sageli on need teenused haigele kättesaadavad vaid piiratud mahus, ei ole laienenud
patsiendi lähedastele, ei ole spetsiifilised onkoloogilise diagnoosiga patsientidele (eelkõige keskhaiglates) ja on tagatud
ainult selles kliinikus ravil olevatele isikutele. Patsient ja tema lähedane vajavad võimestamist uudse olukorraga tegele-
misel, mistõttu on vajalik, et süsteemi erinevad osalised pakuksid proaktiivset abi kõikide probleemide lahendamisel ja
eluvaldkondades. Eesti Vähiliit tegutseb 1992. aastast ja sellega on liitunud 18 piirkondlikku patsiendiorganisatsiooni, nii
et liikmeid on kokku umbes 2000. Eesti Vähiliit ja piirkondlikud patsientide ühendused pakuvad piiratud mahus koge-
musnõustamist (sh nõuandetelefonid, virtuaalsed suhtluskeskkonnad), tugiisikuteenust, kohanemiskursusi jm erinevatele
sihtrühmadele suunatud tegevusi.
Infosüsteemid
E-tervis ja tervise digitaalsed teenused peaksid toetama inimkeskset tervishoidu ning aitama tervishoiutöötajaid õigete
raviotsuste tegemisel. Vastavad teenused (nt elektrooniline tervisekaart ja saatekiri) on Eestis kasutusel juba aastaid, hil-
jem on lisandunud e-konsultatsiooni võimalus. Sageli on just digitaalsete teenuste puudused takistuseks (digiloos puu-
dub teave, teabe kättesaamine on ajamahukas jne) vähi esmasel diagnoosimisel või asjakohase ravi pakkumisel. Sotsiaal-
töötajatel, füsioterapeutidel, logopeedidel ja psühholoogidel puudub juurdepääs tervise infosüsteemile ning vajalikele
ajakohastele andmetele. Eestis läbiviidud uuringud on välja toonud, et infopuudust ja probleeme selle kättesaamisel on
kogenud ka patsiendid [253].
Probleemid
Regulaarsed ravivisiidid on sageli elukohast kauged ning aja-/ressursikulukad. Tagatud ei ole regionaalne transport liiku-
miseks kodu ja vähikeskuse vahel. Kui patsiendi seisund ei võimalda kasutada ühistransporti, peab üldjuhul patsient ise või
tema lähedased leidma transpordivõimalused ravile sõitmiseks. Puudub võimalus rakendada patsiendihotelle, mistõttu
vähikeskused on sunnitud kasutama tunduvalt kallimat statsionaarset haiglaravi ainult sotsiaalsetel põhjustel.
Eesti vähikeskustes ei ole piisav palliatiiv-, toetus- ja taastusravi kättesaadavus. Sageli jäävad raviplaanid fragmenteerituks
– puudub erinevate ravietappide vaheline sildamine, puudulikuks jääb järjepidev taastusravi, psühhosotsiaalne jm vajalik
toetus. Probleemiks on teiste spetsialistide (toitumisnõustaja, füsioterapeut, seksuaalterapeut, psühholoog, hingehoidja)
kättesaadavus, haigekassa ei rahasta teenust ja abi ei pakuta proaktiivselt. Kesk- ja eriti üldhaiglates on võimalused tugi-
teenuste osutamiseks veelgi piiratumad.
74 // // Elu vähiga ja pärast vähki
Eestis puudub teave vähipatsientide ravitulemuste ja raviteenusega rahulolu hinnangutest ning vähiravi aegsest ja järg-
sest elukvaliteedist. Vähiraviga tegelevates haiglates puudub regulaarne ja spetsiaalselt vähipatsientidele suunatud ra-
viaegse ja -järgse elukvaliteedi ning raviga rahulolu hindamine. Samuti puudub patsiendi elusituatsiooni ja vajaduste
terviklik kaardistus (Holistic Needs Assessment) [254–260] enne diagnoosi saamist, diagnoosimise hetkel ja selle alusel
eelhooldusplaani (Advanced care plan) [261–266] koostamine. Haiglavõrgu arengukava haiglates viiakse statsionaarsete
ja ambulatoorsete patsientide seas läbi raviteenusega rahulolu uuringuid, kuid need uuringud ei hinda spetsiaalselt vähi-
patsientide vajadusi ning rahulolu. Vähipatsientide elukvaliteeti hindavaid uuringuid rakendatakse ainult kliiniliste teadu-
suuringute (sh raviuuringute) osana. Samuti ei hinnata parema ravikvaliteedi tagamiseks vähiraviga tegelevate spetsialis-
tide ning personali rahulolu töötingimuste ja keskkonnaga.
Raviprotsessi rutiinse osana ei ole patsientidel võimalust/lahendusi teavitada ravimeeskonda 24/7 ravi kõrvaltoimetest.
Võimalikult varane kõrvaltoimetele suunatud ravi parandab patsientide ravisoostumust, elukvaliteeti ning ravitulemusi ja
sellest tulenevalt üldist elulemust [267–270]. Vähipatsientidega tegelevale personalile ei ole korraldatud rahulolu uurin-
guid ega võimaldatud osalemist supervisioonirühmades.
Patsiendi vähiteekonnal ei hinnata regulaarselt kõiki aspekte (nii ravi, kõrvaltoimeid, toitumist, sotsiaalseid, majanduslikke
kui ka psühholoogilisi) lähtuvalt tema toetusvajadusest. Patsientidele suunatud tõenduspõhise teabe ning tervise- ja elu-
viisi soovituste halb kättesaadavus või puudumine põhjustab patsientides ning nende lähedastes teadmatust, ärevust ja
emotsionaalset stressi. Probleemiks võib olla patsiendi vähene kaasamine raviotsuste tegemisse.
Operatiivne teabevahetus arstide vahel ei toimi, olemasolevad infosüsteemid ei toeta kiiret teabevahetust. Lisaks ei ühildu
tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna infosüsteemid.
Patsientidel puudub vajalik toetus tagasipöördumisel tavaellu pärast onkoloogilise ravi lõppemist, ei toimu ravijärgset
toimetuleku hindamist ega vajaduspõhist tugisüsteemide pakkumist. Puudub töötervishoiu- ja tööturualane hindamine
(olemasolev töökoht, sobivus töökohale ja tegevusalale, võimalikud töökeskkonnaalased probleemid jne). Puudub töö-
andjate toetamine, mis võimaldaks kroonilise haigusega töötaja tööturul hoidmist ja palkamist [271,272].
Eesmärgid
Eesmärk 1. Patsiendikeskne terviklik vähiteekond on kujundatud ja rakendatud
Tegevused ja soovitused
Î Koostatakse ja rakendatakse patsiendikeskne terviklik vähiteekond, mis algab enne vähidiagnoosi kinnitumist ning
ulatub ravijärgsesse perioodi. Igale vähipatsiendile peab olema kättesaadav vajaduspõhine abi ravi kõrvaltoimetega
tegelemiseks ja taastusraviks, samuti tervislike eluviiside, sotsiaalsete, majanduslike ning psühholoogiliste küsimuste
osas, mida tervikteekonna vältel regulaarselt hinnatakse. Regulaarne hindamine on aluseks nii taastusraviplaani kui ka
vajaduse korral eelhooldusplaani koostamisel.
Î Kvaliteetse ja ohutu raviteenuse pakkumiseks kirjeldatakse patsiendi teekonna etappe ning nende sidusust – kuidas
toimivad erinevad tasemed, kuidas toimib nendevaheline sujuv koostöö, milline on ajajoon järgmise teenuse saami-
seks, mis on aktsepteeritav ooteaeg jms.
Î Vähikeskustes luuakse paikmepõhine õe-koordinaatori teenus, kes on patsiendi ja lähedase kontaktisik kogu tervik-
teekonna jooksul ning aitab vähendada raviteekonna fragmenteeritust. Tagatakse õe-koordinaatori väljaõpe.
Î Multimodaalse vähikeskuse juhtimisel ja koordineerimisel suunatakse osa vähiravist võimalikult kodu lähedale. Luuak-
se toimiv infosüsteem erinevate osaliste vahel. Võimalikult kodulähedase ravi eelduseks on operatiivne teabevahetus
ja toimiva infosüsteemi olemasolu IT-platvormina: patsient – perearstikeskuse tervishoiuspetsialist – partnerhaigla
onkoloog / onkoloogiaõde – koordineeriv vähikeskus – kohalik omavalitsus.
Î Koostatakse kasvajavastaste ravimite nimekiri, mille puhul saab ravikuurid läbi viia võimalikult elukohale lähedal.
Partnerhaiglas luuakse onkoloogiaõe ametikoht koos väljaõppega ravimi manustamiseks ja kõrvaltoimetega tege-
lemiseks. Onkoloogiaõde suhtleb ravikeskuse õe nõustaja ja ravi koordineeriva onkoloogiga probleemide tekkimisel.
Töötatakse välja ja rakendatakse elukohajärgne vereanalüüside andmise ja vajaduse korral uuringute läbiviimise süs-
teem, mis toetab raviotsuste tegemist ravi koordineerivas vähikeskuses.
Î Kõikides vähiraviga tegelevates üksustes peavad tervishoiutöötajatele olema tagatud võimalused, et pakkuda patsienti-
dele ja nende lähedastele vajaduspõhist abi. Abivajadus ja rakendused sõltuvad haiguse etapist (vähi kahtlus, diagnoo-
simine, ravi, jälgimine, haiguse taastekked, terminaalravi), patsiendi kaasuvatest haigustest, vanusest, elusituatsioonist
jm teguritest. Tuleb tagada piisava arvu väljaõppinud töötajate olemasolu, kellel on teadmised ka psühhosotsiaalsete
vajaduste äratundmise ja abivõimaluste kohta, optimaalne meeskonna koosseis, toetavad infosüsteemid jm.
Elu vähiga ja pärast vähki // // 75
Î Koostatakse ning rakendatakse multimodaalse konsiiliumi osana taastus- ja toetusravi plaani vorm, mis sisaldab li-
saks kasvajavastasele raviplaanile visiite tugispetsialistide juurde (sh taastus- ja toetusravi), tagab varase palliatiiv- ja
psühhosotsiaalse ravi kaasamise ning muudab vähiteekonna sidusamaks. Raviplaani kõrval hinnatakse patsiendi vaja-
dusi ja koostatakse terviklik vajaduste hindamise kaart (Holistic Needs Assessment), mis edastatakse sotsiaalabi süs-
teemile ning on vajaduse korral aluseks eelhooldusplaani (Advance Care Plan) ja elulõpujuhiste koostamisel. Toimub
regulaarne tervikplaani hindamine ja vajaduse korral kohandamine vähiteekonna vältel. Terviklik raviplaan tuleb teha
kättesaadavaks tervise infosüsteemis.
Eesmärk 2. Patsientidele on kogu vähiteekonna vältel tagatud sotsiaalne ja psühholoogiline toetus
Tegevused ja soovitused
Î Psühhosotsiaalne toetus ja palliatiivne ravi paralleelselt muu vähiraviga aitab parandada patsientide elukvaliteeti ning
pikendada elulemust [273,274]. Olenemata elukohast tagatakse kõigile patsientidele raviteekonna vältel ja ravi järel
psühhosotsiaalse toetuse kättesaadavus.
Î Halduskoormuse vähendamiseks tehakse koostööd kohalike omavalitsustega, et parandada patsientide transpordivõi-
malusi vähiravi saamiseks multimodaalsetes vähikeskustes. Koostöös kohalike omavalitsustega luuakse toimiv toetus-
süsteem transpordivajaduste tagamiseks.
Î Patsiendiorganisatsioone võimestatakse nende tegevuses, et tagada patsientide ja nende lähedaste toetamiseks va-
jalikud tegevused väljaspool tervishoiuasutusi kogu raviperioodiks nii üleriigilisel kui ka maakondlikul tasandil (sh pat-
sientide ja nende lähedaste järjepidev nõustamine, koolitused, teabepäevad, kohanemiskursused jm).
Eesmärk 3. Vähipatsientide elukvaliteeti ja rahulolu/kogemust hinnatakse regulaarselt
Tegevused ja soovitused
Î Töötatakse välja spetsiaalselt vähipatsientidele suunatud rahuloluküsimustikud ravitulemuse (PROM) ja -teenuse
(PREM) regulaarseks hindamiseks, mida rakendatakse kõikides vähiraviga tegelevates tervishoiuasutustes aktiivravi pe-
rioodis ja ravi järel mitte harvem kui üks, kolm ja viis aastat pärast ravi lõppu. Tulemuste analüüsi alusel rakendatakse
vajalikud parendusmeetmed.
Î Parima raviteenuse tagamiseks viiakse 2–3aastase intervalliga läbi vähiravimeeskonna rahulolu uuringud. Töötajatel
võimaldatakse osaleda supervisioonirühmades.
Î Kõikides vähikeskustes rakendatakse elukvaliteedi ja ravisoostumuse hoidmiseks aktiivraviaegne pidev ravitüsistuste
jälgimine (EMO väljaspool EMO). Töötatakse välja vastav IT-platvorm koos otsustustoega.
Î Suurendatakse patsientide teadlikkust sihtrühma kõnetaval viisil.
Eesmärk 4. Elu pärast vähki: patsientidele on tagatud optimaalne järelkontroll ja igakülgne tugi ühiskonda
naasmiseks
Tegevused ja soovitused
Î Struktureeritakse ravijärgne jälgimine ning luuakse süsteem esmatasandi ja eriarsti vahel.
Î Koostöös perearstidega töötatakse välja ja rakendatakse ravijärgse jälgimise juhised, lähtudes saadud ravist ja võimali-
kest kaugtüsistustest ning tagades vajaduspõhise kohese konsultatsioonivõimaluse perearsti-eriarsti vahel.
Î Vähipatsientide ja nende lähedaste taasühiskonnastamisel toetatakse inimeste tööturul püsimist ning sinna naasmist.
Luuakse teabevahetus meditsiinisüsteemi, sotsiaalsüsteemi ja kohaliku omavalitsuse tasandi vahel, mis aitab järjepide-
valt pakkuda vajalikku abi ning hoida inimesi ühiskonnas ja tööturul. Koostöös töötervishoiuarstidega töötatakse välja
töötervishoiu- ja tööturualane (olemasolev töökoht, sobivus töökohale ja tegevusalale, võimalikud töökeskkonnast
tulenevad probleemid jm) hindamissüsteem.
Î Patsientide ja nende lähedaste paremaks toimetulekuks tõhustatakse patsientide esindusorganisatsioonide osa.
Patsiendiorganisatsioone võimestatakse nende tegevuses, et tagada patsientide ja nende lähedaste toetamiseks vaja-
likud tegevused taasühiskonnastamiseks nii üleriigilisel kui ka maakondlikul tasandil (sh patsientide ja nende lähedaste
järjepidev nõustamine, koolitused, teabepäevad, kohanemiskursused jm).
Î Vajalik on lähedaste igakülgne toetamine, kes ei ole saanud spetsiifilist ettevalmistust vähipatsientide toetamiseks, sest
nad võivad väsida ja kannatada ka ise emotsionaalsete vaevuste tõttu. Psühhosotsiaalne toetus nii patsiendile kui ka
lähedasele tagatakse nii kaua, kui seda on vaja [275–277].
76 // // Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad
Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad
Vähitõrje edukuse üks võtmeküsimusi on piisava arvu kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajate olemasolu, kes seisavad
patsientide tervise ning heaolu eest. Üha suurenev patsientide hulk, patsientide ja nende lähedaste ootused tervishoiu-
süsteemile ning diagnostika- ja ravivõimaluste kiire areng seavad järjest uusi nõudmisi nii töötajate arvule kui ka nende
teadmistele ja oskustele. Kõik eelnev tingib tarviduse vaadata regulaarselt üle töötajate vajadused, samuti nende väljaõp-
pe ja töökorralduse põhimõtted, et vähipatsientidele oleks tagatud kvaliteetne, ohutu ning elujõuline tervishoiuteenus.
Patsient puutub oma vähiteekonnal kokku väga paljude erialaspetsialistidega. Vähiteekond algab enamasti perearsti juu-
res, järgmises etapis võidakse kaasata eriarstid (nt gastroenteroloogid, pulmonoloogid, dermatoloogid, günekoloogid),
vähidiagnostikaga tegelevad radioloogid ja nukleaarmeditsiini arstid, patoloogid, tsütogeneetika ning molekulaardiag-
nostika spetsialistid, vähiravi läbi viivad kirurgid, kiiritusravi ja süsteemravi onkoloogid ning hematoloogid, vajaduse kor-
ral kaasatakse raviprotsessi ravi kõrvaltoimetega tegelevad eriarstid (nt kardioloogid, endokrinoloogid), funktsioonide
taastamisega tegelevad taastusraviarstid ning elukvaliteeti tagavad palliatiivravi arstid (sh valuraviarstid). Peale arstide on
raviteekonnale kaasatud õed (sh koduõed), radioloogiatehnikud, meditsiinifüüsikud, aga ka logopeedid, füsioterapeudid,
toitumisspetsialistid, psühholoogid, hingehoidjad jpt. Vähitõrjes laiemalt on tähtis osa ämmaemandatel sõeluuringutes,
geneetikutel personaalses ennetuses, registrite töötajatel ja teadlastel vähitõrje edukuse hindamisel ning uute lahenduste
väljatöötamisel.
Perearstikeskustel on vähitõrjes üha suurenev osa, mis vajab lisatööjõudu ja erinevate erialaspetsialistide kaasamist enne-
tustegevusteks, õigeaegseks diagnoosimiseks, ravi ja uuringute tegemiseks ning jätkuhoolduse pakkumiseks. Teatud piir-
kondades võivad takistuseks olla probleemid perearstiabi kättesaadavusega (perearstide ja pereõdede puudus). Samuti
nähakse vajadust vähiennetusega spetsiifiliselt ja järjepidevalt tegelevatele perearstidele ning pereõdedele eraldatava
ressursi suurendamiseks. Tähtis on tugevdada esmatasandi ja vähikeskuste spetsialistide meeskonnatööd koolituste ning
ühiste seminaridega, et tagada patsientide sujuv liikumine ühest etapist teise.
Sõeluuringuprogrammide rakendamisel on vajalik tihendada koostööd eri spetsialistide vahel, suurendades ämmaeman-
date osa nii emakakaelavähi kui ka rinnavähi sõeluuringute tegemisel. Jämesoolevähi sõeluuringute korraldamist takistab
kohati ressursinappus nii esmatasandil (suure nimistuga üksikpraksised, nimistu vanuselise rühma erisused, teise õe puu-
dumine) kui ka eriarstiabis (uuringuid läbi viivate spetsialistide, näiteks gastroenteroloogide vähesus).
Patsientidele parima võimaliku ravi tagamiseks on tähtis kindlustada piisava arvu kvalifitseeritud arstliku, õendusliku jm
tööjõu olemasolu onkoloogia ja hematoloogia valdkonnas. Euroopas ja USAs läbi viidud uuringutes on täheldatud, et vä-
hiravi korraldavate arstide ja õdede töö iseloomust ning koormusest tingituna esineb 45–78%l onkoloogidest ja ligi 50%l
onkoloogiaõdedest läbipõlemist ning lisaks esineb ligi 60%l onkoloogiaõdedest rohkesti kaastundeväsimust [278,279].
Seda iseloomustab emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon ja vähenenud sooritusvõime, mis vähendab märgatavalt
nii arstide kui ka õdede võimet teha kõrgetasemelist kliinilist tööd ning kujutab otsest ohtu patsiendi ja tema perekonna
heaolule [278,279]. Eestis pole uuritud vähihaigetega töötavate inimeste psühholoogilise stressi taset ja läbipõlemist, aga
see teema vajab kindlasti tähelepanu. Läbipõlemise vältimiseks on ääretult tähtis pakkuda töötajatele psühholoogilist
tuge, viia läbi töötajate rahuloluuuringuid ja hinnata regulaarselt tööjõu voolavuse näitajaid.
Järgnevalt antakse ülevaade peamistest töötajate rühmadest, kellele toetub vähiennetus, diagnostika ja -ravi.
Arstid
Arstide väljaõpe Eestis toimub Tartu Ülikoolis residentuuri eeskirja alusel [280].
Perearstid
Perearstid koos pereõdedega tegelevad vähi esmase ennetusega ja nõustavad patsiente suitsetamise, alkoholitarbimise,
toitumise ja liikumise kohta. Perearstide osa sõeluuringutes on otsene (jämesoole- ja emakakaelavähi sõeluuring) või
kaudne (vajaduse selgitamine ja meeldetuletused). Perearstid saaksid panustada vähiravi protsessis ja järelkontrollis, kui
patsiendi vähiraviplaanis oleksid selleks selged juhised (nt analüüside või uuringute tegemine ja vajaduse korral tõlgenda-
mine, edasised tegevused). Perearstid saavad ühtlasi tegeleda patsiendi teiste võimalike terviseprobleemidega. Perearstid
organiseerivad patsientidele koduõendust ja saavad aidata ka vähipatsiendi pereliikmete toetamises, sh vähihaige lapse
toetusmeeskonna liikmena. Selleks vajab esmatasand järjepidevat koolitust ning tõhusamat koostööd esmatasandi ja
eriarstiabi vahel.
Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad // // 77
Piltdiagnostika ja piltjuhitud ravi
Eestis on 100 000 elaniku kohta 11,4 radioloogi [281], Lääne-Euroopas oli see näitaja 2015. aastal keskmiselt 12 radioloogi
[282]. Praeguste suundumuste põhjal võib eeldada, et esmaste ja jälgimisuuringute arv üha suureneb, samuti kasvab va-
jadus komplekssete ning spetsiifiliste MRT- ja KT-uuringute, nukleaarmeditsiini ning menetlusradioloogiliste uuringute ja
raviprotseduuride järele. Ühtlasi tuleb arvestada sõeluuringute arvu suurenemise ja uute personaalmeditsiini võimalustest
lähtuvate sõeluuringute võimaliku alustamisega. See suurendab tuntavalt nõudlust kvalifitseeritud radioloogide järele
ja loob vajaduse suurendada vastuvõttu radioloogia residentuuri. Tehisintellekti laienevad kasutusvõimalused esmases
piltdiagnostikas võivad tulevikus abiks olla, kuid kindlasti ei leevenda vajadust lisatööjõu järele.
Eestis ei ole radioloogias mujal maailmas tunnustatud alaerialasid. Suurema professionaalsuse alaerialal saavutab radio-
loog residentuurijärgse täiendava spetsialiseerumise teel, selle korraldamine on Eestis algusjärgus. Radioloogia residen-
tuuri jooksul on kohustus läbida neljakuuline onkoradioloogia tsükkel, kahekuuline rinnaradioloogia tsükkel, viiekuuline
menetlusradioloogia tsükkel ja kolmekuuline nukleaarmeditsiini tsükkel. Kõrvalerialana puudub veel võimalus spetsia-
liseeruda nukleaarmeditsiini arstiks. Käesoleva ajani on Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) erinevate koos-
tööprojektide raames nukleaarmeditsiini eriala jätkusuutlikkuse Eestis taganud ning teinud arvestatavas mahus vajalikke
kulutusi uute diagnostiliste ja ravitehnoloogiate juurutamiseks, kuid arvestades Eesti häid majandusnäitajaid ei pruugi
selline koostöö tulevikus jätkuda. Töörühm näeb vajadust soodustada süvendatud spetsialiseerumist kindlas radioloo-
giavaldkonnas kliinilise eriala (rinnaradioloogia, rindkereradioloogia jt) või modaliteedi (interventsionaalne radioloogia,
nukleaarmeditsiin jt) põhiselt. Selleks on vaja jätkata ja süvendada valdkonnapõhist subspetsialiseerumist pärast radio-
loogia residentuuri lõpetamist [283].
Patoloogia, tsütogeneetika ja molekulaardiagnostika
2019. aastal töötas Eestis 44 patoloogi ehk 3,3 patoloogi 100 000 elaniku kohta [1]. 2015. aasta andmetel oli Eestis töö-
tavast 56 patoloogist 20% üle 65 aasta vanad [284]. Töökoormuse normeerimine, arvestades muutunud töönõudeid (im-
muunhistokeemiliste värvingute hulga suurenemine, molekulaarsete ja tsütogeneetiliste meetodite lisandumine, multi-
geensete paneelide kasutuselevõtt, osalemine multidistsiplinaarsetes konsiiliumides, õppetöö, vastuste vormistamisele
kuluva aja pikenemine), aitaks paremini välja selgitada patoloogide vajaduse.
Patoloogia residentuuris puudub Eestis praegu molekulaargeneetika ja tsütogeneetika alane väljaõpe (residentuuri tsük-
kel), mis teistes riikides on lisatud residentuurikavadesse ning mis tagaks ajakohase molekulaarse patoloogia käsitluse.
Samas on 2009. aastast saadik kümne aasta jooksul 20 korda suurenenud onkoloogiliste patsientide molekulaardiagnos-
tika testide arv. Molekulaargeneetika spetsialistide arv laboris on suurenenud vaid kolm korda, mistõttu on vaja juurde
spetsialiste ja arste, kes valdaksid patoloogiameetodite kõrval ka molekulaarseid ja tsütogeneetilisi meetodeid. Selliste
spetsialistide ülekoormus pikendab märgatavalt kõigi patoloogia ja onkogeneetikaga seotud uuringute vastuste täht-
aegu, mis omakorda pikendab patsientide ooteaegu, halvendab andmekvaliteeti ja raskendab arendustegevust. Pato-
loogia ja molekulaardiagnostika töörühma hinnangul tuleb molekulaargeneetika ning tsütogeneetika teemad lisada nii
onkoloogia kui ka patoloogia erialade residentuuriõppesse. Patoloogialaborites võiks kaasata ka geenitehnoloogia ja
biomeditsiini magistri- ning doktoriõppe lõpetanud spetsialiste, kes on juba leidnud kaasamist molekulaardiagnostika ja
tsütogeneetika erialadele.
Kirurgiline ravi
Kirurgiliste erialade õpetamisel Tartu Ülikooli residentuuriprogrammides (üldkirurgia, sünnitusabi ja günekoloogia, uro-
loogia, otorinolarüngoloogia) domineerib organil ja anatoomilisel piirkonnal põhineva kirurgia printsiip: organi või ana-
toomilise piirkonna puhul tuleb osata käsitleda nii hea- kui ka pahaloomulist patoloogiat. Onkoloogiaalane ettevalmistus
üldkirurgias, sünnitusabis ja günekoloogias, uroloogias ning otorinolarüngoloogias on viidud miinimumini. Samuti on
suhteliselt vähe aega jäetud tutvumiseks multimodaalse vähiraviga. Paremas seisus on torakaalkirurgia residentuur, läh-
tudes eriala spetsiifikast, kus iga päev puututakse kokku vähipatsientidega. Sünnitusabis ja günekoloogias kestab residen-
tuur neli aastat, millest ainult neli kuud on ette nähtud günekoloogilisele onkoloogiale ja ainult üks kuu rinnavähikirur-
giale. Üldkirurgia residentuur kestab viis aastat, millest kirurgilist onkoloogiat on ette nähtud vaid kuus kuud ja teoreetilist
onkoloogiaalast koolitust ainult kaks EAPd. Vähene on onkoloogiline õpe uroloogias ja otorinolarüngoloogias [280].
Vähikirurgia suurtest valdkondadest on täiesti katmata rinnakirurgia väljaõpe. Praegu saavad residentuuri lõpetajad vaja-
liku väljaõppe pahaloomuliste kasvajate kirurgiliseks raviks töökohal, kuid see ei kindlusta pädevate vähikirurgide ühtsetel
alustel ettevalmistamist kogu riigis.
78 // // Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad
Kirurgilise ravi töörühm peab vajalikuks määratleda vähikirurgia lisapädevus ja lisada see arstlike erialade loetelusse. Pal-
judel erialadel on Eestis lisapädevused rakendunud (näiteks pediaatria hematoloogia-onkoloogia lisapädevusega, uro-
loogia androloogia lisapädevusega, oftalmoloogia silmakirurgia lisapädevusega) [187]. Vähikirurgia on kirurgiliste erialade
ülene termin, mis hõlmab endas põhieriala valdkonda jäävate organsüsteemide ja kudede pahaloomuliste kasvajate en-
netamist, diagnostikat ning kirurgilist ravi. Vähikirurgia valdkondi (lähtuvalt põhierialast) ühendav joon on baasteadmised
onkoloogilistest põhiprintsiipidest. Vähikirurgia lisapädevus on töörühma hinnangul vaja luua järgmistele kirurgilistele
erialadele: üldkirurgia, sünnitusabi ja günekoloogia, uroloogia ning otorinolarüngoloogia. Parim lahendus vähikirurgia
lisapädevuse omandamiseks oleks 1–2aastane järelresidentuur (fellowship) vähikeskustes, mille rahastamine võiks toi-
muda riigi ja vähikeskuste koostöös.
Onkoloogia (süsteem- ja kiiritusravi)
Alates 2008. aastast toimub onkoloogide väljaõpe Tartu Ülikoolis kliinilise onkoloogia õppemudeli alusel, st resident saab
väljaõppe nii kiiritusravi kui ka medikamentoosse ravi alal [285]. Kahes Eesti piirkondlikus haiglas, mis pakuvad nii süs-
teem- kui ka kiiritusravi, on onkoloogide töökorraldus erinev: Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia-hematoloogiak-
liinikus on loodud eraldi kiiritusravi ja keemiaravi keskused ning seal töötavad onkoloogid on spetsialiseerunud vastavalt
kiiritus- või süsteemravile. Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku radio- ja onkoteraapia osakonnas
tegeleb suurem osa onkolooge paralleelselt mõlema raviliigiga.
Onkoloog vajab pädevuse omandamiseks ja hoidmiseks põhjalikku ettevalmistust residentuuris ning pidevat täiendõpet
arstipraksise vältel. Viimastel aastatel on onkoloogias suurenenud ravi vajavate patsientide ja ravinäidustuste arv, pidevalt
võetakse kasutusele uusi ravimeid ning ravimeetodeid. Sellega seoses kasvab personali töömaht ja vajadus töötajate
järele. Uute ravimeetodite ja näidustuste tundmaõppimine, nende juurutamine kliinilises praktikas, osalemine alus-, siir-
demeditsiinilistes ning kliinilistes uuringutes esitab onkoloogile suuri nõudmisi pideva täiendkoolituse osas, mida suure
kliinilise koormuse tõttu tuleb teha sageli väljaspool tööaega. Patsientide ootused onkoloogidele on aja jooksul samuti
märkimisväärselt kasvanud. Ravikvaliteedi ja töötajate ohutuse tagamiseks nähakse vajadust rakendada onkoloogide rah-
vusvaheliselt soovitatud ning raviasutuse töökorraldusele sobivad koormusstandardid, tuginedes süsteem- ja kiiritusravi
prognoositava vajaduse analüüsile [286–288]. Näiteks süsteemravi arsti soovitatav töökoormus on hinnanguliselt 150–
175 esmast patsienti aastas [289], ent PERHi süsteemravi arstide koormus on praegu ligi 300 esmast keemiaravi patsienti
aastas, mis ületab ohutu ja optimaalse tööstandardi soovituse [290]. Senine residentuuri planeerimise süsteem ei ole
töörühmade hinnangul arvestanud kõiki asjaolusid residentuurikohtade avamiseks ning alahindab spetsialistide vajadust.
Üks töötajate motiveerimise alus on optimaalne töökoormus. Onkoloogide läbipõlemise vältimiseks ja motiveerimiseks
on vaja kasutada täiendavaid abinõusid (lisapuhkus, psühholoogiline tugi, tööaja normeerimine jms).
Süsteemravi töörühma hinnangul vajavad süsteemraviga tegelevad onkoloogid pikemat ja põhjalikumat väljaõpet [291].
Ühtlasi peetakse vajalikuks pidevalt analüüsida väljaõppe vajadusi muutuvates oludes, arvestades rahvusvahelisi soovitusi
[292].
Kiiritusravi töörühm peab vajalikuks, et onkoloogia residentide ettevalmistus sisaldaks kiiritusravi baaskoolitust rahvusva-
heliste kursuste raames. Seni on kiiritusravi elukestva õppe ja uute ravitehnoloogiate juurutamiseks vajalikud kulutused
suures mahus kaetud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) koostööprojektide raames, mis ei pruugi Eesti häid
majandusnäitajaid arvestades tulevikus jätkuda. Piiratud ligipääs koolitustele on üks takistusi uuenduslike ravitehnoloo-
giate kättesaadavusele. Rahvusvaheliselt rõhutatakse spetsialistide väljaõppe korraldamise ja rahastamise tähtsust kiiri-
tusravi kättesaadavuse parandamiseks [207].
Palliatiivne ja elulõpuravi
Euroopas peetakse palliatiivse ravi alase hariduse ning koolitusvõimaluste puudumist palliatiivse ravi kui eriala arengu
pidurdajaks [293]. Palliatiivse ravi töörühma hinnangul on Eestis valu- ja palliatiivse ravi käsitlus arstide, õdede, tugispet-
sialistide ning omastehooldajate baas- ning täiendkoolituses ebapiisav. Probleemina nähakse ka spetsialistide puudust
ja valdkonna vähest väärtustamist. Tuginedes rahvusvahelistele soovitustele, peab töörühm vajalikuks nii arstide kui ka
õdede põhiõppes palliatiivse ravi põhimõtete käsitlemist (algteadmised palliatiivsest ravist, valu ja teiste sümptomite ravi,
psühholoogilised ja spirituaalsed aspektid, eetilised ja õiguslikud aspektid, suhtlemine, eneserefleksioon), spetsialisee-
ritud palliatiivse ravi alast täiendkoolitust arstidele ning palliatiivse ravi täiendõppe programmi valdkonnas töötavatele
õdedele, hooldustöötajatele ja tugispetsialistidele [294]. Õdede puhul võiks kaaluda palliatiivse ravi integreerimist eriõe
koolitusse (magistriõppes).
Taastusravi ja rehabilitatsioon
Vähihaigete taastusravi peamine probleem on töörühma hinnangul onkoloogilise taastusravi vähene maht taastusra-
viarstide ja taastusravispetsialistide väljaõppes. Et tagada vähihaigete taastusraviteenuste kvaliteet ja ohutus, peetakse va-
jalikuks käsitleda onkoloogilist taastusravi meditsiini- ning tugipersonali koolitusprogrammides, õppe-, info- ja juhend-
materjalides ning ravijuhendis ühtse terminoloogiaga ja piisavas mahus (sh arstiteaduse kui ka taastusravi spetsialistide
õppes, täiendkoolitustena arstidele ja siduserialadele).
Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad // // 79
Hematoloogia
Hematoloogias suureneb ühelt poolt haigestumus, aga samal ajal on paljud pahaloomulised hematoloogilised haigused
muutunud tänu paranenud ravivõimalustele surmaga lõppevatest haigustest kroonilise kuluga haigusteks. Sellest tulene-
va haigete arvu kasvuga ei ole proportsionaalselt kaasas käinud kvalifitseeritud töötajate arvu kasv. Vajadus hematoloogia
eriala arstide järele on lähiaastatel suurem kui residentuuri lõpetavate hematoloogi kvalifikatsiooni saavate arstide hulk.
Tulenevalt haiguste pahaloomulisusest ja patsientide suuremast suremusest võrreldes mõne teise erialaga on hemato-
loogia erialal töötamine seotud suurema psühholoogilise pingega, mis võib viia läbipõlemiseni. Peamised probleemid
on seega kvalifitseeritud arstliku tööjõu puudus ja läbipõlemine. Vajaliku arvu arstide tagamiseks näeb töörühm vajadust
igal aastal avada piisavalt hematoloogia eriala residentuurikohti, mis on rahastatud rahvusvaheliste standardite kohaselt.
Patsientidele pakutava ravi kvaliteedi tagamiseks on vaja hematoloogia residentuuri kestus viia vastavusse rahvusvahe-
liste nõuetega (5 aastat). Lisaks nähakse vajadust hinnata regulaarselt töötajate arvu ambulatoorsete ja statsionaarsete
ravijuhtude kohta.
Laste ja noorte onkoloogia ning hematoloogia
Laste hematoloogia-onkoloogia on Eestis pediaatria alaeriala (alates 2014). Erialaarstide ettevalmistus toimub Tartu Üli-
kooli meditsiiniteaduste valdkonna pediaatria alaeriala residentuuris. Eestis ühendab laste hematoloogia ja onkoloogiaga
tegelevaid arste Eesti Hematoloogide Seltsi laste hematoloogia-onkoloogia töörühm. Laste hematoloogidel-onkoloogi-
del puudub koormuse arvestus ja teenuse praegune rahastamine ei võimalda luua uusi töökohti.
Õendustöötajad
Hematoloogia-onkoloogia osakondade õdede õpe toimub Eesti tervishoiukõrgkoolides. Ettevalmistuselt liigituvad õed
üldõeks ja eriõeks. Eraldi väljaõpe onkoloogia erialale õenduses puudub. Eesti on valinud tee, kus eriõdede puhul eris-
tatakse vaid nelja õendusabi eriala: 1) intensiivõendus, 2) kliiniline õendus; 3) terviseõendus; 4) vaimse tervise õendus.
Vähiraviga on seotud eelkõige kliinilise õenduse eriala omandanud õed. Hematoloogia- ja onkoloogiaõena töötamine
nõuab spetsiifilisi teadmisi ning oskusi (tsütostaatiliste ravimite manustamine, kiiritusraviga seotud õendusabi, verekom-
ponentide ülekanded, vereloome tüvirakkude siirdamise õendus jne), mida spetsiifiliselt üldõe ja kliinilise õe õppekava
raames ei käsitleta. Statsionaarse hematoloogia osakonna voodipäevadest on umbes 50% I–III astme intensiivravi päe-
vad, mis eeldab suuremat õdede arvu, kui üldosakonna tööks on vajalik (seega on vajalik õdede-patsientide suhtarvu
selge määratlemine).
Onkoloogiavaldkonna õdede töö on seoses uute ülesannetega ravimite kasutamisel ja kiiresti muutuvate ravimeeto-
dite juurutamisega aasta-aastalt muutunud. Lisandunud on ambulatoorse ravi proaktiivne jälgimine. Ravi läbiviimine ja
patsiendi seisundi jälgimine ning koostöö perekonna ja onkoloogidega eeldab spetsiifilist erialast väljaõpet ning pidevat
praktikat mitte ainult kliinilistes küsimustes, vaid ka kriisidega toimetulekul.
Eestis puudub praegu selge õenduspersonali kvalifikatsioonisüsteem ja diferentseeritud palgaastmestik; olemasolev
õendusstandard ei vasta tegelikele vajadustele, sest õdede-patsientide suhtarv on määratlemata.
Puudub onkoloogiaõe töökoormuse arvestus ja õdede osa teenuse rahastamisel ei võimalda luua lisatöökohti. See võib
kaasa tuua õdede läbipõlemise onkoloogia ja hematoloogia erialal, millest tuleneb õdede pidevalt suur voolavus, eriti
statsionaarsetes osakondades.
Hematoloogia ja onkoloogiaga tegelevaid õdesid ühendab Eesti Õdede Liidu allorganisatsioon Eesti Onkoloogiaõdede
Ühing (EOÕÜ). EOÕÜ kuulub Euroopa onkoloogiaõdede ühingu (European Oncology Nursing Society, EONS) liikmes-
konda. EONS esitab selged eesmärgid ja sisu onkoloogiavaldkonnas töötavate õdede väljaõppeprogrammidele ning
annab ka teisi soovitusi onkoloogiaõdede töö kohta, mille eesmärk on patsientide ja lähedaste ohutus [295].
Ämmaemanda kutse omandatakse tervishoiukõrgkoolides, kus õppekava hõlmab alusteadmisi naistehaiguste, sh ema-
kakaela- ja rinnavähi ennetuse alal, mis võimaldab ämmaemandaid selles valdkonnas rakendada ning vähendada see-
läbi õdede koormust. Naise tervise tervikliku käsitluse omandavad ämmaemandad baasteadmisena (reproduktiivtervis,
rasedus, sünnitus, sünnitusjärgne periood ja imetamine), kuid nad vajavad kindlasti vähialaste spetsiifiliste teadmiste ja
oskuste täiendamist.
Radioloogiatehnikud
Radioloogiatehnikuks saab õppida Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Radioloogiatehnikutel on mõningal määral toimunud
valdkonnapõhine tööjaotus, eriti nukleaarmeditsiinis, MRT ja mammograafia valdkonnas, kuid ultrahelispetsialistide ning
nukleaarmeditsiini radioloogiatehnikute jätkuõpe on ebapiisav. Radioloogiatehnikute järelkasv on suur probleem. Radio-
loogiatehnikute vajadust hindav 2017. aastal läbi viidud OSKA uuring ei anna adekvaatset pilti hetkeolukorrast, sest selles
uuringus ei ole piisavalt arvestatud radioloogiatehnikute kasvavat vajadust seadmete arvu ja uuringute hulga suurenemise
tõttu [296]. Radioloogiatehnikutest on puudus eelkõige üldhaiglates. Töörühm näeb vajadust suurendada radioloogia-
tehnikute vastuvõttu, soodustada radioloogiatehnikute subspetsialiseerumist ning parandada nukleaarmeditsiini ja ultra-
helitehnikute väljaõpet Tartu Tervishoiu Kõrgkooli baasil.
80 // // Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad
Kiiritusravi tehnikud
Eestis ei ole võimalik riikliku õppekava alusel spetsialiseeruda kiiritusravi tehnikuks (radiation therapist, RTT). Kiiritusravi
protseduure viivad läbi radioloogiatehnikud, kelle põhiõppe (rakenduskõrgharidus, EQFi tase 6) peamine rõhuasetus
on diagnostiliste protseduuride tegemisel. Kiiritusravispetsiifiliste ainete osakaal on 3% kogu programmist, mis ei vasta
rahvusvahelistele soovitustele [297]. Eestis 2020. aastal töötavast 32st kiiritusravi tehnikust vaid kolm (9%) on läbinud kii-
ritusravi tehnikuks spetsialiseerumise õppe ühekordse RADEKi projekti (2009–2012) raames. 2019. aastal avati Tartu Ter-
vishoiu Kõrgkoolis esimene kiiritusravi magistriõppe kursus radiograafia õppekava jätkuna, kuid see ei ole püsiv lahendus,
sest kursus on õppurile tasuline (3300 eurot aastas) ja ingliskeelne. Töörühm näeb vajadust viia kursus vastavusse ESTRO
baasõppekavaga [225], mis tagab kiiritusravi tehniku tööks vajalikud minimaalsed teadmised [298]. Kursuse aluseks sobib
osa olemasolevast magistriõppe programmist. Kiiritusravi tehniku kutse saamise eeldus on spetsialiseerumine kiiritusravi
valdkonnas.
Meditsiinifüüsikud ja teised siduserialad
Eestis puudub kiiritusravile spetsialiseerunud meditsiinifüüsikute struktureeritud, vähemalt kaheaastane kliiniline residen-
tuur. 2020. aastal on kiiritusravi keskustes töötavatest meditsiinifüüsikutest meditsiinifüüsika kiiritusravialane kutsetunnis-
tus vaid 50%l füüsikutest. TTÜ korraldab füüsikutele meditsiinitehnika ja meditsiinifüüsika kursust magistriõppe tasemel 6
EAP mahus. See ei võimalda omandada teadmisi ELi nõuete kohaselt [299].
Radioloogiavaldkonnas on meditsiinifüüsika inseneridest ja füüsikutest eriti suur puudus kesk- ja maakonnahaiglates,
mistõttu kvaliteedi tagamiseks nähakse vajadust õpetada välja tunduvalt rohkem biomeditsiinitehnika insenere ning füü-
sikuid.
Lähiaastateks on planeeritud radiofarmaatsia väljaarendamine nukleaarmeditsiini üksustes, kuid radiofarmaatsia alane
eriväljaõpe Eestis puudub. Radiofarmaatsia areng saab toimuda proviisori või radiokeemia eriala täiendava spetsialiseeri-
mise kaudu, kus radiofarmatseutide ettevalmistus peab sisaldama baaskoolitust rahvusvaheliste kursuste raames EANMi/
ESMITi (European Association of Nuclear Medicine / European School of Multimodality Imaging & Therapy) programmi-
de alusel koos pideva jätkukoolitusega töökohal.
Eesmärk 1. Vähitõrjega tegeleb piisav arv töötajaid
Tegevused ja soovitused
Î Analüüsitakse eriarstide vajadust erialade kaupa ja tehakse vastavad muudatused residentuurikohtade avamisel.
Î Analüüsitakse vähipatsientidega tegelevate teiste spetsialistide (õed, radioloogiatehnikud, meditsiinifüüsikud jt) vaja-
dust ja kohandatakse vastavalt koolitustellimust.
Î Kaalutakse eri lahendusi ennetustöö tõhustamiseks esmatasandil, sh sõeluuringute raames.
Î Registrite rahastamisel arvestatakse personalivajadusega, mis võimaldab tagada andmete usaldusväärsuse.
Eesmärk 2. Töötajate väljaõpe vastab vajadustele
Tegevused ja soovitused
Î Analüüsitakse olemasolevaid õppekavu (residentuur, radioloogiatehnikute, meditsiinifüüsikute jt erialade väljaõpe) ja
nende vastavust rahvusvahelistele nõuetele ning analüüsi tulemusel neid ajakohastatakse.
Î Analüüsitakse arstlike erialade lisapädevuste vajadust ja nende määratlemiseks vajalikke muudatusi residentuuri
programmides või residentuurijärgses õppes ning tehakse vastavad muudatused.
Î Kaalutakse võimalusi hematoloogia-onkoloogiaõdede eriväljaõppeks ja spetsialiseerumiseks.
Kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad // // 81
Eesmärk 3. Töötajad on motiveeritud
Tegevused ja soovitused
Î Analüüsitakse arstide, õdede jt spetsialistide töökoormust, töötatakse välja ning rakendatakse koormusstandardid ja
pädevusnõuded.
Î Rakendatakse lisaabinõusid töötajate läbipõlemise vältimiseks (sh rahulolu uuringud, psühholoogiline tugi, lisapuhkus).
Î Onkoloogiliste teenuste rahastamisel vaadatakse üle töötajate osa.
Tegevuste elluviimiseks luuakse erialapõhised töörühmad, kuhu kaasatakse asjassepuutuvad õppe-, tervishoiu- ja
riigiasutused ning erialaühendused.
82 // // Vähiandmed ja teadusuuringud
Vähiandmed ja teadusuuringud
VÄHIANDMED
Taust
Tänu rahvastikupõhise vähiregistri pikaajalisele andmestikule (alates 1968. aastast) on Eestis põhjalik ülevaade vähi esi-
nemisest läbi aastakümnete ja head võimalused vähialaste teadusuuringute tegemiseks. Vähisuremust hinnatakse surma
põhjuste registri andmetel, mis sisaldab surmatõendite andmeid alates 1985. aastast. Alates 2015. aastast kogutakse
andmed Eestis läbiviidavate vähi sõeluuringute kohta vähi sõeluuringute registrisse.
Vähiregister
Rahvastikupõhise vähiregistri põhieesmärk on järjepidev andmete kogumine kõigi rahvastikus diagnoositud vähijuhtu-
de kohta, et tagada riiklik vähihaigestumusstatistika, vähielulemuse andmed ja andmed teadusuuringuteks. Registrisse
kogutakse andmeid rahvusvaheliste reeglite järgi ning andmekoosseisu kuuluvad minimaalselt vajalikud andmeväljad
diagnoosi, staadiumi, ravi ja jälgimise kohta [300]. Eesti vähiregister kuulub rahvusvahelisse vähiregistrite assotsiatsiooni
ja Euroopa vähiregistrite võrgustikku.
Andmeid kogutakse kaht tüüpi teatiste abil, millest üks täidetakse vähi diagnoosinud või vähiravi läbi viinud tervishoiuasu-
tuses ja teise täidab patoloog või kohtuarst-ekspert, kui vähidiagnoos kinnitub koeproovi alusel [301]. Praegu esitatakse
mõlemad teatised paberil. Andmevahetus toimub rahvastikuregistri ja surma põhjuste registriga üle andmevahetuskanali
X-tee [301]. Vähiregistril on olemas võimekus andmete täiendamiseks linkida teiste andmekogudega (nt haigekassa and-
mekogu, haiglate infosüsteemid, tervise infosüsteem jt).
Mis tahes registri või andmekogu andmetele tuginedes saab teha usaldusväärseid järeldusi ainult juhul, kui on tagatud
andmekvaliteet. Registri andmekvaliteedis eristatakse nelja tähtsat aspekti: täielikkus, valiidsus, võrreldavus ja ajakohasus
[302]. Vähijuhtude registreerimise täielikkus sõltub esmajoones tervishoiuasutuste andmete esitamisest, aga ka registri
tegevustest täielikkuse parandamisel [303]. Vähiregister kõrvutab oma andmeid regulaarselt surma põhjuste registri ning
kolme vähikeskuse – PERHi, TÜKi ja TLH – andmetega. Andmete valiidsuse (andmete täpsus ja tõesus) tagamisel on
tähtis tervishoiuasutuste algandmete ja registrile esitatavate andmete täpsus ning registritöötajate kogemustel ja oskustel
põhinev vähijuhu registreerimise kvaliteet [302]. Et tagada andmete võrreldavus ajas ja rahvusvaheliselt, järgib vähire-
gister rahvusvahelisi reegleid ning klassifitseerimis- ja kodeerimisjuhiseid [302]. Nende täitmiseks on registri töötajad
läbinud väljaõppe.
Vähi diagnostika ja ravi on aeganõudvad protsessid ning ühtlasi nõuab aega andmete jõudmine registrisse, nende kont-
rollimine, täielikkuse ja valiidsuse tagamiseks vajalikud toimingud ning ettevalmistused avaldamiseks. Seetõttu peetakse
rahvusvahelise tava kohaselt ajakohaseks vähiandmeid, mis avaldatakse kuni kaheaastase viivitusega; hiljuti tehtud uurin-
gu kohaselt oli Euroopa vähiregistrite viivituse mediaanaeg 18 kuud [304]. Eesti vähiregister avaldab praegu haigestumus-
andmed kaheaastase viivitusega (2021. aastal avaldatakse 2019. aasta haigestumusandmed).
Surma põhjuste register
Surma põhjuste register tegutseb surma põhjuse tuvastamise seaduse § 32 alusel [305]. Registrisse kogutakse surma
teatiste, surma põhjuse teatiste ja perinataalsurma põhjuse teatise andmeid tervise infosüsteemi vahendusel. Surma
algpõhjus määratakse WHO reeglite kohaselt. Registri andmeid täiendatakse rahvastikuregistri ja raseduse infosüsteemi
andmetega.
Vähi sõeluuringute register
Vähi sõeluuringute register toimib elektroonse registrina, millesse terviseteenuse osutajad esitavad andmeid tervise in-
fosüsteemi vahendusel. Andmed laekuvad registrisse päringute teel üle X-tee andmevahetuskihi. Lisaks kasutatakse teiste
riiklike registrite ja andmekogude andmeid (nt rahvastikuregister, surma põhjuste register, vähiregister, haigekassa) [306].
Register kogub rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringu programmide korraldamiseks vajalikke andmeid. Re-
gistri eesmärk on analüüsida ja regulaarselt hinnata sõeluuringuprogrammide tõhusust ning kvaliteeti ja võimaldada
registri andmete põhjal teha teadusuuringuid, sealhulgas epidemioloogilisi uurimistöid. Teine eesmärk on sõeluuringute
korraldamisel osalemine, sh elektroonsete digisaatekirjade moodustamise algatamine tervise infosüsteemis sihtrühma-
dele iga sõeluuringu aasta eel ning individuaalsete kutsete ja korduskutsete saatmine nii e-posti kui ka otsepostiga [306].
Vähiandmed ja teadusuuringud // // 83
Sõeluuringuprogrammide hindamiseks on vajalik arvutada Euroopa Komisjoni soovitustest lähtuvaid kvaliteediindi-
kaatoreid [307], mis jaotuvad protsessiindikaatoriteks (nt hõlmatus kutsete või uuringutega, uuringu tulemused, mitte
adekvaatsete testide arv) ja tulemusindikaatoriteks (nt lisauuringule suunatute hulk pärast positiivset esmastesti, avastatud
kasvajate ja/või vähieelsete seisundite hulk, tehtud ravi adekvaatsus, intervallvähkide esinemine, muutused vähihaiges-
tumuses ja suremuses). Lisaks kasutatakse paikmespetsiifilisi indikaatoreid, nagu uuringu käigus tekkinud tüsistused,
kaugelearenenud rinnavähi osamäär.
Vähi sõeluuringute register on praegu võimeline analüüsima ja regulaarselt avaldama peamisi protsessiindikaatorite
tulemusi: hõlmatus sõeluuringuga, hõlmatus kutsetega ja osalusmäär sõeluuringutes. Vähi sõeluuringu sihtrühmade,
kutsutavate ja uuringutega hõlmatuse ning avastatud vähkide andmed avaldatakse tervisestatistika ja terviseuuringute
andmebaasis alates 2015. aastast [54].
Tulemusindikaatorite ebapiisav analüüs on põhjustatud sõeluuringute vastuste ebapiisavast laekumisest tervise infosüs-
teemi kaudu.
Registrite pidamine
TAIsse on koondatud enamik rahvastikupõhiseid terviseregistreid, sest siin on olemas vajalik pädevus ja registrid töötavad
ühtsel andmeplatvormil. Registrite töö toimub kindlate rahvusvaheliste reeglite alusel, registritöötajate väljaõpe on pika-
ajaline ja toimub peamiselt registris töötades.
Probleemid
Vähiregistri andmekvaliteet
Andmete esitamine vähiregistrile on rahvatervise seadusest [308] tulenev kohustus, kuid vaatamata sellele jäävad paljude
vähijuhtude andmed (umbes 20% kõikidest vähijuhtudest) registrile õigel ajal esitamata ning vastavate juhtude väljaselgi-
tamise ja registrisse kandmise koormus langeb registri töötajatele.
Puudub struktureeritud digitaalne vähiteatis ja vähiregistrile esitatud andmetes on ebatäpsusi, need on esitatud vaid osa-
liselt või ei ole järgitud vähiteatiste täitmise juhendeid.
Registri töötajate suur koormus andmete täiendamisel ja täpsustamisel ei võimalda vähiandmeid avaldada kiiremini kui
kaheaastase viivitusega. Oma osa on asjaolul, et vähiregistri töötajate arv jääb eelarvest tulenevalt märgatavalt alla hilju-
tises üleeuroopalises uuringus näidatule, mille kohaselt töötab vähiregistris keskmiselt üks inimene 1120 vähijuhu kohta
(Eesti vähiregistris töötab üks inimene 4500 vähijuhu kohta) [309].
Paljuski puudub andmeesitajate ja registri vahel dialoog, mis võimaldaks vastastikuse tagasiside kaudu andmekvaliteeti
mõjutada ning parandada. Meditsiiniliste andmete registreerimist, rahvastikupõhiste haigusandmete vajalikkust, mõist-
mist ja kasutamist käsitlev väljaõpe (nt arsti põhiõpe, residentuuriõpe, õe ja ämmaemanda põhiõpe) on ebapiisav, samuti
on puudulik registriteatiste täitmise väljaõpe.
Surma põhjuse kvaliteet
Surma põhjuste statistikas on võimalik nii ala- kui ka üleregistreerimine. Alaregistreerimise põhjuseks võib olla teabe
puudumine tegeliku surma põhjuse kohta registrisse kogutud andmetest. Üleregistreerimine tekib siis, kui surma põh-
juse teatisele märgitakse läbipõetud haigus, mis pärast valitakse surma algpõhjuseks. Vähi puhul on üleregistreerimine
rohkem tõenäoline, sest vähki peetakse tähtsaks nii surma põhjuse teatise täitmisel kui ka surma algpõhjuse valimisel.
Andmekvaliteedi hindamiseks võrreldakse registri andmeid teiste allikatega, nt haiguslugudega.
Vähi sõeluuringute registri andmekvaliteet
Vähi sõeluuringute registri peamine andmekvaliteedi probleem on puudulik andmete laekumine tervise infosüsteemist.
Tulemusindikaatorite analüüsimiseks vajalikud uuringuvastused ei laeku tervise infosüsteemist vähi sõeluuringute re-
gistrisse; 2017. aastal rinnavähi sõeluuringul käinute puhul ei laekunud uuringu tulemus registrisse 13%, emakakaelavähi
puhul koguni 50% andmetest. Jämesoolevähi 2017. aasta vastav analüüs avaldati 2020. aasta detsembris [1]. Teine prob-
leem on uuringuvastuste laekumine registri andmebaasi vabatekstina – kirjelduse väljal või ambulatoorse epikriisi osana.
Andmete analüüs sellises vormis on väga töö- ja ajamahukas ning võimaldab erinevatest tõlgendustest põhjustatud vigu.
Andmete puuduliku laekumise ja kvaliteedi probleemidest on tingitud vähi sõeluuringu registri andmete piiratud kasutus
nii vähi sõeluuringute kui ka tervishoiuteenuste hindamiseks.
84 // // Vähiandmed ja teadusuuringud
Kliiniliste andmete puudumine
Eestis puuduvad vähi diagnostika ja ravi kvaliteedi hindamiseks vajalikud andmed keskse tervikliku ning struktureeritud
andmekoguna, mis võimaldaks hinnata diagnostika ja ravi kättesaadavust ning kvaliteeti patsiendi vähiteekonna alusel ja
ravimodaliteetide lõikes. Tervishoiutöötajate kasutatavad infosüsteemid on ebamugava kasutajaliidesega ega võimalda
digitaalsete andmete abil piisavalt parandada diagnostika ja raviteekonna korraldust. Seetõttu puudub riigis ülevaade ravi
kättesaadavuse, kvaliteedi ja ravitulemuste kohta, mis võimaldaks teha täpsemaid tervishoiupoliitilisi otsuseid vähiravi
plaanimisel ja rahastamisel. Ühtlasi takistab tervikliku ja struktureeritud andmekogu puudumine osalemist rahvusvahelis-
tes teadusuuringutes ning üleeuroopaliste vähiandmebaaside loomises.
Eesmärk 1. On tagatud rahvastikupõhiste registrite järjepidevus ja hea andmekvaliteet
Tegevused
Î Vähiregistrile andmete esitamise digitaliseerimine
Tuleb luua kindla vormiga struktureeritud digitaalne teatis, mis on integreeritud haiguslukku, kasutajamugav, sisestus-
kontrollidega; teatist on enne edastamist kontrollinud ja kinnitanud tervishoiutöötaja ning vähiregistri töötaja saab selle
vajaduse korral andmete parandamiseks või täiendamiseks tagasi saata; teatis jääb nähtavaks patsiendiga edaspidi tege-
levatele spetsialistidele ja tervishoiuasutusele. Tegevus parandab andmete esitamise täielikkust ja täpsust, mis omakorda
vähendab registri töötajate tehtavate tagasipäringute hulka, aitab kiirendada registri rutiinset tööd ja vähistatistika aval-
damist.
Î Tervise infosüsteemi ja vähi sõeluuringute registri vahelise andmevahetuse IT-lahenduse reorganiseerimine (VSRi
andmeait)
Tegevus aitab tagada sõeluuringute andmete täielikuma ja kvaliteetsema laekumise registrisse, mis võimaldab kehtivate
korraldusjuhendite kohaselt saada pidevalt teavet sõeluuringute tulemusnäitajate kohta, et teha järeldusi sõeluuringu
tõhususe ja kvaliteedi kohta ning esitada vajaduse korral muudatusettepanekuid.
Î Andmeesitajatele suunatud tegevused andmete dokumenteerimise, registriteatiste täitmise ja andmete edastamise
parandamiseks
Arstide/residentide, õdede ja ämmaemandate koolitus, täiendkoolitused, registriteatiste täitmise, sh surma põhjuse mää-
ratlemise koolitus, detailsem tagasiside tervishoiuasutustele/arstidele, vt ka „Eesmärk 3. Tegevused“. Koostöös andme-
esitajatega tagatakse, et vähi sõeluuringute registrile vajalikud andmed edastatakse tervise infosüsteemi struktureeritult,
rakendades enne sisestamist automaatseid kvaliteedikontrolle.
Î Registrite põhimääruste alusel toimuvate andmevõrdluste parandamine ja täiendavate andmevõrdluste rakendamine
registriandmete täiendamiseks, kontrollimiseks ning parandamiseks
Registritevahelise (vähi sõeluuringute register, vähiregister, surma põhjuste register) andmevahetuse tõhustamine ja kva-
liteedialane tagasiside. Täiendavad andmevõrdlused muude andmekogudega, nagu haigekassa andmekogu, tervise in-
fosüsteem.
Eesmärk 2. Saavutatakse praegusest suurem võimekus hinnata vähitõrje edukust, mõõta ravikvaliteeti, teha
teadusuuringuid ja osaleda rahvusvahelistes projektides
Tegevused
Î Vähiregistri andmekoosseisu täiendamine rahvusvaheliste reeglite ja soovituste kohaselt
Koostöös erialaspetsialistidega ja tuginedes rahvusvahelistele soovitustele [310] on juba välja töötatud uus täiendatud
andmekoosseis rahvastikupõhisele vähiregistrile. Täiendatud andmekoosseis viiakse sisse koos digitaalse teatamisega.
Uus andmekoosseis võimaldab tõhustada vähiregistri andmete kasutamist, mõista paremini vajakajäämisi vähitõrje te-
gevustes ning avardada rahvusvahelisi koostöövõimalusi projektide ja granditaotluste näol. Uus andmekoosseis sisaldab
täpsemaid andmeid järgmiste tunnuste kohta:
- vähi staadium – soliidtuumoritel nii kliiniline kui ka patoloogiline TNM; hematoloogiliste ja laste kasvajate korral vas-
tavad staadiumi klassifikatsioonid (Ann Arbor, Toronto);
- ravi – kirurgilise, süsteem- ja kiiritusravi eesmärk, kiiritusravi meetod, luuüdi siirdamine;
- patohistoloogilised tunnused – lümfisõlmede uuritus, valvurlümfisõlme uuring, kasvaja piirid, hormoonretseptorid,
molekulaarsed ja tsütogeneetilised markerid jm.
Vähiandmed ja teadusuuringud // // 85
Î Täiendavate struktureeritud paikmepõhiste andmete kogumine, mis võimaldavad eri vähipaikmete lõikes mõõta diag-
nostika ja ravi kvaliteeti ning ravitulemusi ja sellest tulenevalt teha järeldusi tervishoiukorralduse muutmiseks
Tuginedes rahvusvahelisele kogemusele on selleks parim võimalus rahvastikupõhisele vähiregistrile lisaks paikmepõhiste
(sh hematoloogilised ja lastel esinevad pahaloomulised kasvajad) andmekogude loomine, mis on paljudes riikides aida-
nud märkimisväärselt ravikvaliteeti parandada [185,193].
Erialaseltside, tervishoiuasutuste ja riigi koostöös algatatakse katseprojekt ühe või mitme paikme raames. Luuakse asu-
tuste- ja organisatsioonidevaheline algatusrühm, kes töötab senisele riigisisesele ning rahvusvahelisele kogemusele tugi-
nedes ja kooskõlas andmekaitse- jt kehtivate seadustega välja andmekogumise kontseptsiooni, eesmärgid, koostööpõhi-
mõtted ja kvaliteedi tagamise meetodid. Lepitakse kokku tervishoiutöötajate kasutatav terminoloogia ja andmestruktuur
ning töötatakse välja sobiv infotehnoloogiline lahendus andmete kogumiseks tervishoiuasutustes. Eesmärk on sisestada
vähiandmeid üks kord igapäevapraktika käigus ning kasutada sisestatud standarditud ja struktureeritud digitaalseid and-
meid erinevatel eesmärkidel: patsiendi raviteekonnal erinevate tervishoiutöötajate sisestatud andmed, andmed registri-
tes, rahastuse planeerimises ja teadustöös. Digitaalsete ja igapäevatöösse integreeritud andmete kogumine ei suurenda
sellisena tervishoiutöötajate töökoormust, vaid pigem toetab kliiniliste otsuste tegemisel. Standarditud uuringuvastused,
protseduurikoodid vms on andmete tähtis osa. Kogutavatest andmetest on lahutamatu ka kvaliteedikontroll nii andme-
loome, -sisestuse kui ka hilisema töötluse käigus. Töötatakse välja korrapäraselt jälgitavad rutiinsed kvaliteediindikaatorid.
Andmekogumise kestlikkuse tagamiseks valitakse eksperdinõukogu. Katseprojekti käigus saadud kogemustele tuginedes
tehakse otsused edaspidiseks.
Registritesse ja andmekogudesse aitaks andmeid tõhusamalt koguda vähipatsiendi teekonda arvestava infosüsteemi
mooduli kasutuselevõtmine. Kasutades infotehnoloogia väljatöötamise moodsaid meetodeid, kasutajate kaasamist ja
teenusedisaini, võiks arendada või hankida tervise infosüsteemi ning haiglate infosüsteemidega integreeritud onkoloogi-
amooduli, mis ühtlasi toetaks üle-eestilise ühtse terminoloogia kasutamist. Optimaalselt standarditud ja struktureeritud
andmete kogumine infosüsteemi peaks lähtuma põhimõtetest, et esmane andmekasutus ehk andmete sisestamine töö-
kohal oleks kasutajale intuitiivne ja vähekoormav ning sisestatud digitaalsed andmed kanduksid võimalikult automaatselt
üle teiseseks andmekasutuseks vajalikesse registritesse ja andmebaasidesse (TAI, haigekassa, haiglate andmebaasid).
Î Tehakse eesmärgipärast koostööd ülikoolide (rahvatervishoiu jm erialade magistrandid, doktorandid) ja tervishoiu
asutustega, mille tulemuseks on epidemioloogilise ning kliinilise teadustöö suurem integreerimine
Tegevused aitavad suurendada teadusuuringutes osalemist, parandades seeläbi registriandmete kvaliteeti, ning aitavad
hinnata vähitõrje edukust.
Eesmärk 3. Registriandmed ning nendel põhinevad uuringutulemused ja järeldused jõuavad tõhusamalt eri
sihtrühmadeni (rahvastik, vähipatsiendid, tervishoiutöötajad, terviseedendajad, poliitikakujundajad jne)
Tegevused
Î Regulaarne tõlgendatud registriandmete avaldamine eri sihtrühmadele sobival kujul; võimalikult detailne tagasiside
tervishoiuasutustele registrisse esitatud andmete kohta.
Î Läbimõeldud teaduskommunikatsioon – teadusuuringute tulemuste/järelduste viimine eri sihtrühmadeni (sh elanik-
kond, vähipatsiendid, pere- ja eriarstid jt tervishoiutöötajad, poliitikakujundajad), mis muuhulgas aitab kaasa tõendus-
põhisele poliitikakujundamisele otsuste tegemisel, vähitõrjemeetmete tõhustamisele.
Soovitused
Î Eesmärkide täitmisele aitab kaasa vähiandmete kogumisele suunatud ressursside suurendamine, mis omakorda suu-
rendab andmetest saadavat kasu.
Registrid vajavad lisaressursse vajaliku arvu töötajate olemasolu ja väljaõppe, andmebaasi infotehnoloogilise ajakohas-
tamise, andmete parema laekumise ning kvaliteedi, linkimiste toimimise, andmete ja nende põhjal tehtavate analüüside
tegemise ning tulemuste avaldamise tagamiseks. Samuti vajavad tervishoiuteenuse osutajad lisarahastust andmete ko-
gumiseks ühtsetel alustel ja infotehnoloogiliste lahenduste ühildamiseks teiste osalistega.
86 // // Vähiandmed ja teadusuuringud
TEADUSUURINGUD
Vähiteemalised teadusuuringud aitavad selgitada vähi põhjusi ja töötada välja tõhusaid meetmeid vähi vältimiseks, diag-
noosimiseks ja raviks. Teadusuuringutel on keskne osa vähitõrje tegevuskava väljatöötamisel, elluviimisel ja hindamisel.
Teadustulemuste ja teaduspõhiste parimate praktikate kiire rakendamine on vähipatsientide, aga laiemalt ka kogu ühis-
konna huvides.
Vähiuuringud hõlmavad laia spektrit teadusuuringuid, sh epidemioloogilised ja rahvatervishoiu uuringud, alus- ja raken-
dusuuringud, kliinilised ja siirdemeditsiini uuringud, elukvaliteedi ja tervishoiuteenuste uuringud. Vähitõrje tegevuskavas
rõhutatakse vajadust luua soodne keskkond vähiuuringute tegemiseks Eestis:
Î interdistsiplinaarse koostöö soodustamine ülikoolide, teiste teadus-arendusasutuste ja tervishoiuasutuste vahel;
Î vähikeskuste jt tervishoiuasutuste loodud eeldused ja võimalused töötajate osalemiseks ning taristu kasutamiseks
teadusuuringutes, sh kliinilistes ravimiuuringutes;
Î teadlaste järelkasvu soodustamine;
Î andmete kättesaadavus, infosüsteemide ja biopankade olemasolu;
Î teaduseetika järelevalve ja toetamise riiklik süsteem;
Î patsientide ja nende lähedaste kaasamine ning nende teadlikkuse suurendamine teadusuuringutest;
Î teadmussiirde riiklik tugi;
Î riiklikud tellimused ja suunatud rahastus prioriteetsete teemade uurimiseks;
Î tugi uurijatele, et tagada edukus konkurentsipõhise rahastuse taotlemisel.
Vähitõrje tegevuskava elluviimine // // 87
Vähitõrje tegevuskava elluviimine
Vähitõrje tegevuskava on raamistik, mis hõlmab vähitõrje kogu spektrit alates ennetusest, diagnostikast ja ravist kuni vä-
hijärgse perioodini inimese elus. Vähiplaanide rakendamine on olnud kõige edukam riikides, kus neil on tugev mandaat,
põhjalikult läbimõeldud juhtimisstruktuur ning plaani rakendumist on järjepidevalt hinnatud ja antud soovitusi edaspi-
disteks täiendusteks. Samuti aitab edukust tagada piisavate rahaliste vahendite eraldamine. Seda eesmärki sillutab RTA
2020–2030, mille kinnitab Vabariigi Valitsus ja mille rakendamiseks koostatakse programmid.16 Esimesed programmid
RTA 2020–2030 alusel koostatakse riigieelarve strateegia perioodiks 2021–2024. Vähitõrje tegevuskava rahalised vahen-
did planeeritakse samasse programmi.
Tegevuskava rakendamisel on kandev osa vähitõrje tegevuskava juhtrühmal ja sotsiaalministeeriumil koos ministeeriumi
haldusala asutustega, kellel on vajalikud volitused ja otsustusõigus vähitõrje tegevuskavas kavandatud tegevuste raken-
damiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks ja kontrollimiseks, tõenduspõhiste juhiste ning standardite kehtestamiseks,
ressursside suunamiseks, tulemuste hindamiseks ja sellest lähtuvalt tervishoiuteenuste ümberkorraldamiseks. Juhtrühm
on moodustatud sotsiaalministri käskkirjaga ja sinna kuuluvad Eesti Vähiliidu, Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu,
Eesti Onkoloogide Seltsi, Tartu Ülikooli rahvatervishoiu ja peremeditsiini ning kliinilise meditsiini instituudi esindajad, Eesti
Õdede Liidu, Ravimiameti, Eesti Haigekassa, TAI ning Sotsiaalministeeriumi esindajad. Juhtrühma koosseisu täiendatakse
ekspertide soovituste kohaselt. Juhtrühma ülesanne on tegevuskava kinnitamine, tegevuskava rakendumise hindamine,
vajaduse korral tegevuskava uuendamise algatamine ning rahvusvahelistele organisatsioonidele Eesti seisukohtade ku-
jundamine ja tutvustamine vähi valdkonnas.
Vähitõrje tegevuskava elluviimiseks koostatakse rakendusplaan, kus määratletakse tegevused, vastutajad, tähtajad ja hin-
damise kriteeriumid. Rakendumise hindamisel on abiks tegevuskava üldised ja konkreetsete tegevuste mõõdikud (vt
„Tulemusindikaatorid“ ja „Protsessiindikaatorid“). Tegevuskava eesmärkide saavutamist ja meetmete tõhusust hinnatakse
2025. aastal vahehindamise raames. Esimene detailne rakendusplaan koos vastutajatega koostatakse 2021. aasta I pool-
aastal aastateks 2021–2024.
16
Programm – riigieelarve seaduse kohaselt on programm arengudokument, milles määratakse tulemusvaldkonna alaeesmärgi saavu-
tamisele suunatud meetmed, mõõdikud, tegevused ja rahastamiskava.
88 // // Tulemusindikaatorid
Tulemusindikaatorid
Visioon Tulemusindikaator Siht Tähtaeg
Vähki haigestub vähem inimesi Vanusestandarditud Vanusestandarditud koguvähi 2030
vähihaigestumus haigestumus hakkab vähenema
Haigestumus ennetavatesse vähkidesse
hakkab vähenema:
emakakaelavähk 2022
käär- ja pärasoolevähk 2026
Inimesed elavad pärast Suhteline vähielulemus Paikmeti paraneb 1, 5 ja 10 aasta pidev
vähidiagnoosi kauem ja elulemus
tervemana
Elulemusnäitajad paikmeti on samal pidev
tasemel kui Põhjamaadel
Vähenevad soolised erinevused pidev
elulemuses
Vähiga elavate inimeste Elukvaliteet Paraneb patsientide ja nende lähedaste pidev
elukvaliteet on parem vähiteekonna kogemus ja elukvaliteet
Rahulolu eri etappidel1
1
eeldab regulaarse elukvaliteedi mõõtmise alustamist
Protsessiindikaatorid // // 89
Protsessiindikaatorid
Eesmärk/tegevus Protsessiindikaator (key performance indicator) Siht Tähtaeg
Eesmärk: välditavate vähkide ennetamine
Riskitegurite levimuse Igapäevasuitsetajate osakaal täiskasvanud rahvastikus Mehed: 19% 2024
vähendamine
Naised: 10%
Absoluutalkoholi tarbimine elaniku kohta aastas < 8 liitri 2030
Ülekaaluliste ja rasvunute osakaal täiskasvanute seas < 50% 2030
Ülekaaluliste ja rasvunute osakaal 7–8aastaste laste < 25% 2030
seas
Viimase 7 päeva jooksul päevas keskmiselt üle 300 g ≥ 40% 2030
päevas köögivilju söönud inimeste osakaal tööealise
rahvastiku seas
Viimase 7 päeva jooksul päevas keskmiselt üle 200 ≥ 65% 2030
g päevas puuvilju/marju söönud inimeste osakaal
rahvastiku seas
Suhkrute, soola või küllastanud rasvhapete sisalduse ≥ 10% 2030
vähenemine reformuleerimise plaanis kokkulepitud
toidugruppides
Neli korda nädalas või sagedamini poole tunni või ≥ 15% 2030
pikema aja vältel tervisesporti harrastavate täiskasva-
nute osakaal
Iga päev vähemalt 60 minutit kehaliselt aktiivsete 11-, ≥ 30% 2030
13-, ja 15aastaste kooliõpilaste osakaal
Kodus tubakasuitsuga kokkupuutuvate elanike osakaal < 5% 2030
Rahvastiku teadlikkus toiduohutuse riskidest on 5% 2030
kasvanud
Toiduohutuse keemilise ohu baromeetri näitaja > 100 2030
Vaktsineerimine Sihtrühma hõlmatus HPV vaktsiiniga ≥ 70% 2030
Sihtrühma hõlmatus HBV vaktsiiniga ≥ 95% 2030
Eesmärk: võimalikult varane diagnoos ja ravi igas vanuses patsientidele
Tõhusad sõeluuringud Rahvastikupõhiste sõeluuringute osalusmäär ≥ 70% 2025
sihtrühmas
I ja II staadiumis diagnoositud rinnavähijuhtude ≥ 75% 2025
osakaal
I ja II staadiumis diagnoositud käär- ja pärasoolevähi ≥ 70% 2025
juhtude osakaal
90 // // Protsessiindikaatorid
Eesmärk/tegevus Protsessiindikaator (key performance indicator) Siht Tähtaeg
Õigeaegne diagnoosimine ja ravi 14 päeva jooksul vähikeskusesse suunatud 90–95% 2023
vähikahtlusega patsientide osakaal
Vähikahtlusega patsientide osakaal, kes on 90–95% 2023
vähikeskusesse suunatud e-konsultatsiooni teel
Vähikahtlusega patsientide osakaal, kellel on lõpliku 90–95% 2023
diagnoosi kinnitamiseks vajalikud uuringud tehtud 21
päeva jooksul
Patsientide osakaal, kellel esmane vähiravi on alanud 90–95% 2023
konsiiliumist arvestatuna 28 päeva jooksul
Vähikahtlusega saadetud ja vähidiagnoosi kinnituse 90–95% 2023
saanud patsientide osakaal
Vähikeskuse patsientide osakaal, kellel diagnostikaks 90–95% 2023
ja ravi ootuseks kulunud aeg vähikeskusesse jõudmi-
sest on maksimaalselt kuni 49 päeva
Vähikeskuse patsientide osakaal, kellel aeg 90–95% 2023
vähikahtlusest esmase vähiravini on
maksimaalselt kuni 63 päeva
Patsientide osakaal, kelle raviplaan on koostatud ≥ 95% 2023
multidistsiplinaarses konsiiliumis
Esmase vähihaige eriarsti saatekirjaga leviku hinda- ≥ 60% 2023
miseks tehtud radioloogilised uuringud on tehtud ja
vastatud kahe nädala jooksul alates esmasest visiidist ≥ 75% 2027
eriarsti juurde
Uuringute osakaal, mille korral aeg operatsiooni- või ≥ 80% 2021
biopsiamaterjali laboris registreerimisest kuni
pahaloomulise kasvaja patomorfoloogilise lõpp-
diagnoosiga uuringuvastuse lõpliku kinnitamiseni on
ettenähtud ajavahemikus (bioptaadid 10 päeva,
operatsioonimaterjalid 20 päeva)
Laste ja noorte vähi õigeaegne Geneetiliselt kinnitunud kasvajariski diagnoosiga laste ≥ 75% 2025
diagnoosimine osakaal, kes on aktiivsel jälgimisel
Lapseeas patsientide osakaal, kes jõuavad onkoloogi ≥ 90% 2021
juurde 7 päeva jooksul alates esmaste sümptomitega
pöördumisest
Eesmärk: parima võimaliku diagnostika ja ravi tagamine
Diagnoosi kvaliteedi tagamine Eestis patoloogia põhiteenust – histoloogia ja 100% 2025
tsütoloogia teenust pakkuvatel laboritel on
rahvusvahelise standardi ISO 15189 järgi kehtiv
akrediteerimistunnistus
SNOMED-CT nomenklatuuri kodeeringute 100% 2021
kasutamine kõikides patoloogia teenust
pakkuvates osakondades
Pahaloomulise kasvaja histoloogiliste ≥ 80% 2021
operatsioonipreparaatide vastamine
sünoptilise või struktureeritud vastusega
Kirurgilise ravi kvaliteedi Riiklikult tunnustatud vähikeskustes opereeritud ≥ 95% 2030
tagamine vähipatsientide osakaal
Süsteemravi kvaliteedi tagamine Esmaselt IV staadiumi patsientide osakaal, kelle 99% 2030
palliatiivset süsteemravi on käsitletud paikmepõhises
multidistsiplinaarses konsiiliumis
Patsientide osakaal, kellel on süsteemravi alustatud 14 ≥ 90% 2023
päeva jooksul alates konsiiliumist
Protsessiindikaatorid // // 91
Eesmärk/tegevus Protsessiindikaator (key performance indicator) Siht Tähtaeg
Kiiritusravi kättesaadavuse Patsientide osakaal, kes saavad raviteekonna vältel ≥ 39% 2025
tagamine vähemalt ühe kiiritusravi kuuri
≥ 50% 2030
Patsientide osakaal, kellel on kuratiivset kiiritusravi ≥ 95% 2022
alustatud < 28 päeva jooksul alates konsiiliumi
otsusest
Patsientide osakaal, kellel on kuratiivset kiiritusravi ≥ 50% 2025
alustatud < 14 päeva jooksul alates konsiiliumi
otsusest ≥ 75% 2030
Patsientide osakaal, kellel on palliatiivset kiiritusravi ≥ 50% 2025
alustatud < 14 päeva jooksul alates konsiiliumi
otsusest
Kiirendite arv miljoni elaniku kohta 8,4 2030
Alla 7 aastat vanade kiiritusravi seadmete osakaal ≥ 58% 2025
Üle 10 aasta vanade seadmete osakaal < 17% 2030
Palliatiivravi kättesaadavuse Palliatiivravi voodikohtade arv 100 2030
tagamine
Hospiitsravi voodikohtade arv 80 2025
Taastusravi kättesaadavuse Taastusravi saavate vähipatsientide osakaal ≥ 40% 2030
tagamine
Aasta pärast diagnoosi tööle naasvate patsientide ≥ 60% 2030
osakaal
Hematoloogilise vähi ravi Vähikeskuses hematoloogilise pahaloomulise kasvaja ≥ 95% 2025
kvaliteedi tagamine diagnoosi saanud patsientide osakaal
Perearsti või eriarsti poolt põhjuseta hematoloogi < 5% 2023
konsultatsioonile suunatud patsientide osakaal
Kahe vähikeskuse vahel ühtlustatud ravijuhendite arv 10 2024
Laste ja noorte ravikvaliteedi Prootonravi saavate lapseeas patsientide osakaal ≥ 95% 2025
tagamine prootonravi vajavatest patsientidest
Ravimite kättesaadavuse Aeg innovatiivsete ravimite müügiloa saamisest kuni ≤ ELi kesk- 2025
tagamine kompenseerimiseni haigekassa poolt kas tervis- mine
hoiuteenuste loetelus või soodusravimite nimekirjas
(ravimite puhul, mille kohta on esitatud taotlus)
92 // // Protsessiindikaatorid
Eesmärk/tegevus Protsessiindikaator (key performance indicator) Siht Tähtaeg
Eesmärk: elukvaliteedi tagamine
Elu vähiga ja pärast vähki Patsientide osakaal, kellele on tagatud ≥ 90% 2030
õe‑koordinaatori teenus
Patsientide osakaal, kellele on koostatud terviklik ≥ 95% 2024
raviplaan
Patsientide osakaal, kelle raviplaani osana on ≥ 90% 2025
rakendunud taastus- ja toetusravi plaan
Patsientide osakaal, kellele on koostatud terviklik ≥ 90% 2025
vajaduste hindamise kaart, milles sisalduv teave on
elektrooniliselt kättesaadav sotsiaalhoolekandele
Patsientide osakaal, kes saavad soovi korral anda 100% 2023
analüüse ja teha uuringuid oma elukohale võimalikult
lähedal
Patsientide osakaal, kellele on rakendatud regulaarsed ≥ 95% 2024
rahuloluküsimustikud
Patsientide osakaal, kellele on kättesaadav aktiivne ja 100% 2027
tagasisidestatud kõrvaltoimetest teatamise süsteem
Lapse- ja noorukieas patsientide osakaal, kes on ≥ 95% 2025
kaasatud elukvaliteedi uuringutesse
Lapseeas vähidiagnoosi saanud patsientide osakaal, ≥ 95% 2025
kes on hilisemal jälgimisel eriarsti või perearsti juures
Vähiravi lõpetanud tööealiste patsientide kaasatus ≥ 80% 2028
tööturul
Eesmärk: paremad ja kvaliteetsemad andmed
Andmete kättesaadavuse ja Vähiregistri andmete avaldamise viivitus ≤ 18 kuud 2025
kvaliteedi tagamine
Vähi sõeluuringute registri avaldatavad sõeluuringute ≥ 80% 2022
kvaliteediindikaatorid
HPV vaktsineerimisandmete isikupõhise 100% 2024
registreerimise täielikkus
Mõisted // // 93
Mõisted
Mõiste Selgitus
Alkoholi kogutarbimine Legaalne alkohol (ilma turistide kaasaostude ja tarbimiseta Eestis), illegaalne müük ja
ostmine välismaalt.
Elulemus Tõenäosus olla elus teatud arv aastaid pärast diagnoosimist. Enim kasutatav näitaja on
viie aasta suhteline elulemus, mis on tõlgendatav kui patsientide protsent, kes on elus
viis aastat pärast diagnoosimist.
Esmatasand Ambulatoorsed tervishoiuteenused inimese sagedamate terviseprobleemide lahendami-
seks, mida osutab perearst koos pereõe ja teiste toetavate spetsialistidega.
Harvikhaigus Pahaloomuliste kasvajate puhul loetakse harvikhaiguseks vähki, mille haigestumus on
alla 6 juhu 100 000 inimese kohta aastas [311].
Kauglevinud ehk kaug- Vähk, mis on andnud vereringe kaudu siirdeid e metastaase teistesse elunditesse.
metastaasidega vähk
Levimus Näitaja, mis iseloomustab riskiteguri või terviseseisundi esinemist kindlaksmääratud rah-
vastikus kindlaksmääratud ajahetkel või -perioodil.
Lokaalselt levinud vähk Vähk, mis on kasvanud naaberkudedesse.
Multidistsiplinaarne Paikmepõhine konsiilium, kuhu kuuluvad kolme raviviisi spetsialistid ja kasvaja diagnosti-
konsiilium kaga tegelevad eriarstid.
Multimodaalne vähiravi Vähiravi, mille puhul kombineeritakse kirurgilist, kiiritus- ja medikamentoosset ravi.
Programm Riigieelarve seaduse kohaselt on programm arengudokument, milles määratakse tule-
musvaldkonna alaeesmärgi saavutamisele suunatud meetmed, mõõdikud, tegevused ja
rahastamiskava.
Regionaalselt levinud Vähk, mis on levinud piirkondlikesse lümfisõlmedesse.
vähk
Sõeluuring Tervetel inimestel tehtav uuring vähieelsete seisundite või vähi varaseks avastamiseks.
Soliidkasvajad Eristatakse soliidkasvajaid, mis moodustavad kasvajalise massi tahketes organites (nt
kops, rind, sool), ning hematoloogilisi ehk lümfoid- ja vereloomekoe kasvajaid, mis esi-
nevad veres ja luuüdis.
Staadium Staadiumid sõltuvad vähipaikmest, kuid enamasti on TNMi klassifikatsiooni I ja II staa-
diumi puhul tegemist lokaalse ning väikesemõõdulise kasvajaga, III staadiumiga kaasneb
levik naaberorganitesse või piirkondlikesse lümfisõlmedesse; IV staadiumi puhul on vähk
andnud siirdeid teistesse elunditesse (kaugmetastaasid).
TNMi klassifikatsioon Rahvusvaheliste vähiorganisatsioonide American Joint Committee on Cancer (AJCC) ja
Union for International Cancer Control (UICC) koostatud kasvajate staadiumi klassifikat-
sioon: T – kasvaja suurus ja levik naaberorganitesse; N – levik piirkondlikesse lümfi-
sõlmedesse; M – kaugmetastaasid.
Vanusestandarditud Standardimine tähendab kohandamist rahvastiku vanuselisele koostisele ja kõrvaldab eri
riikide või ajaperioodide võrdlemisel eri rahvastike vanuselise koostise mõju haigestumu-
sele (sh rahvastiku vananemise mõju).
Vähikeskus Multimodaalse vähiravi peamisi raviviise (kirurgiline, kiiritus- ja süsteemravi) ning pallia-
tiivravi pakkuv raviasutus, mis lisaks diagnostika- ja ravitööle tegeleb vähiennetuse ja vähi
varase avastamisega, meditsiinitöötajate väljaõppega, vähipatsientide ja nende lähedaste
toetamise ja koolitamisega ning vähialase teadus- ja arendustööga.
Vähiteekond Vähiteekond algab vähikahtlusest ja ulatub ravijärgsesse perioodi.
Vähitõrje Vähitõrje all mõistetakse kogu vähivastast tegevust alates vähiennetusest kuni tavaellu
naasmiseni pärast vähist tervenemist või väärika elulõpuni. WHO definitsiooni järgi on
riiklik vähitõrje tegevuskava (national cancer control plan) rahvatervishoiuprogramm,
mille eesmärk on vähendada vähijuhtude ja vähisurmade arvu ning parandada vähi-
patsientide elukvaliteeti.
94 // // Lühendid
Lühendid
Lühend Tähendus
EL Euroopa Liit
EMO erakorralise meditsiini osakond
ESMO Euroopa onkoteraapia ühing
ESTRO Euroopa kiiritusravi ja onkoloogiaühing
HIV inimese immuunpuudulikkuse viirus (human immunodeficiency virus)
HPV inimese papilloomiviirus (human papillomavirus)
IAEA Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur
ITK Ida-Tallinna Keskhaigla
KT kompuutertomograafia
LTKH Lääne-Tallinna Keskhaigla
MRT magnetresonantstomograafia
PERH Põhja-Eesti Regionaalhaigla
PET positronemissioontomograafia
PSA prostataspetsiifiline antigeen
RFK rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon
RHK rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon
RTA rahvastiku tervise arengukava
TAI Tervise Arengu Instituut
TEHIK tervise ja heaolu infosüsteemide keskus
TIS tervise infosüsteem
TTH tervisetehnoloogiate hindamine
TÜ Tartu Ülikool
TÜK Tartu Ülikooli Kliinikum
UH ultraheli
VSR vähi sõeluuringute register
WHO Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization)
Töörühmade koosseisud // // 95
Töörühmade koosseisud
1. Kliinilise olukorra kirjeldus ja vähiravi korraldus Eestis:
Nimi Töökoht Amet
Vahur Valvere (töörühma juht) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia-hematoloogia teadus- ja arendus-
juht, onkoloog-ülemarst
Vähiliit Nõukogu esimees
Helis Pokker Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja,
onkoloog-ülemarst
Kristiina Ojamaa Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhataja, onkoloog
Mariken Ross Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku hemato-
loogiakeskuse juhataja, hematoloog-ülemarst
Margit Valgma Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravi
keskuse onkoloog-ülemarst
Lenne-Triin Kõrgvee Tartu Ülikooli Kliinikum Vähikeskuse direktori kohusetäitja, arst-õppejõud
Toomas Veidebaum Tervise Arengu Instituut Teadusdirektor, juhtteadur
Kaire Innos Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja,
vanemteadur
2. Esmane ennetus:
Nimi Töökoht Amet
Kersti Pärna (töörühma juht) Tartu Ülikool Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi
kaasprofessor
Eha Nurk Tervise Arengu Instituut Toitumisuuringute osakonna juhataja,
vanemteadur
Kadri Suija Tartu Ülikool Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi
kaasprofessor
Ülikooli Perearstikeskus Perearst
Rainer Reile Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur
Eva-Maria Riso Tartu Ülikool Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi
liikumisharrastuse teadur
Piret Laidre Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinilise geneetika keskuse pediaater
Ene Indermitte Tartu Ülikool Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi lektor
Aive Telling Sotsiaalministeerium Rahvatervise osakonna keskkonnatervise ja
kemikaaliohutuse juht
Sille Pihlak Sotsiaalministeerium Rahvatervise osakonna nõunik
96 // // Töörühmade koosseisud
3. Sõeluuringud:
Nimi Töökoht Amet
Vahur Hollo (töörühma juht) Tervise Arengu Instituut Vähi sõeluuringute registri juht
Thomas Zimmerer Ida-Tallinna Keskhaigla Sisekliiniku gastroenteroloog-juhtivarst
Karin Kull Tartu Ülikooli Kliinikum Sisekliiniku endoskoopiakeskuse juhataja
Made Bambus Eesti Haigekassa Esmatasandi teenuste osakonna peaspetsialist
Irena Bartels Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku ämmaemand
Tanel Laisaar Tartu Ülikooli Kliinikum Kopsukliiniku torakaalkirurg, vanemarst-õppejõud
Tiina Saks Kodudoktori PAK Sinu Arst Perearst
Rein Raudsepp Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse radioloog
Tiina Kuum Tartu Ülikooli Kliinikum Radioloogiakliiniku radioloog
Theo Raudsepp Mammograaf Radioloog
Mare Meldre Mammograaf Radioloog
Piret Kaarde Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku naistehaiguste keskuse
günekoloog-vanemarst
Piret Veerus Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna
vanemteadur
Piret Viiklepp Tervise Arengu Instituut Registrite osakonna juhataja
Helen Lepa Tervise Arengu Instituut Personaalmeditsiini nõunik
Birgit Saare Tervise Arengu Instituut Vähi sõeluuringute registri analüütik
Kai Kabin Tervise Arengu Instituut Vähi sõeluuringute registri vanemanalüütik
4. Vähi varane diagnoosimine, diagnoosi- ja ravirajad esmase ravini:
Nimi Töökoht Amet
Jana Jaal (töörühma juht) Tartu Ülikool Onkoloogia kaasprofessor
Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja,
onkoloog
Jarno Raid Tartu Ülikooli Kliinikum Informaatikateenistuse arendusosakonna
vanemanalüütik
Gerli Kuusk Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogia keskuse onkoloog- juhtivarst
Maire Kuddu Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravi
keskuse juhataja, onkoloog-ülemarst
Malle Avarsoo Eesti Haigekassa Eriarstiabiteenuste osakonna peaspetsialist
Vanda Kristjan Mähe Perearst Perearst
Töörühmade koosseisud // // 97
5. Patoloogia ja molekulaardiagnostika:
Nimi Töökoht Amet
Liis Salumäe (töörühma juht) Tartu Ülikooli Kliinikum Patoloogiateenistuse direktor
Eero Semjonov Ida-Tallinna Keskhaigla Patoloogiakeskuse patoloog-konsultant
Pärnu Haigla patoloog
Katrin Lepik Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku patoloogiakeskuse
patoloog-vanemarst
Anu Planken Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse onkoloog
Tiina Kahre Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinilise geneetika keskuse molekulaar-
diagnostika labori juhataja
Kadri Toome Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinilise geneetika keskuse laborispetsialist
Pille Tammur Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori
juhataja
6. Piltdiagnostika:
Nimi Töökoht Amet
Äli Roose (töörühma juht) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku juhataja, radioloog-ülemarst
Liina Karusoo Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse nukleaar-
meditsiini osakonna juhataja kt, radioloog-
ülemarst
Reet Otsus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse radioloog
Kaarel Kärmas Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse radioloog
Peeter Ross Ida-Tallinna Keskhaigla Radioloog
TalTech E-tervise professor
Tõnis Loigom Ida-Tallinna Keskhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse juhataja
Anne Poksi Ida-Tallinna Keskhaigla Nukleaarmeditsiinikeskuse juhataja
Gitana Kiudma Tartu Ülikooli Kliinikum Radioloogiakliiniku radioloog
Triin Alter Tartu Ülikooli Kliinikum Radioloogia arst-resident
Pilvi Ilves Tartu Ülikooli Kliinikum Radioloogiakliiniku juhataja
7. Kirurgiline ravi:
Nimi Töökoht Amet
Tiit Suuroja Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku üld-ja onkokirurgia keskuse
(töörühma juht) üldkirurg-vanemarst
Onkoloogia-ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse onkoloog
Jaan Soplepmann Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise
onkoloogia osakonna vanemarst-õppejõud
Martin Kivi Ida-Tallinna Keskhaigla Kirurgiakliiniku uroloogiakeskuse juhataja,
uroloog
98 // // Töörühmade koosseisud
Ingemar Almre Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku kardiotorakaalkirurgia keskuse
torakaalkirurg-vanemarst
Piret Kaarde Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku naistehaiguste keskuse
günekoloog-vanemarst
Jüri Teras Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku üld-ja onkokirurgia keskuse
juhataja, üldkirurg-ülemarst
Taavi Põdramägi Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise
onkoloogia osakonna arst-õppejõud üldkirurgia
erialal
Priit Veskimäe Tartu Ülikooli Kliinikum Kirurgiakliiniku uroloog, arst-õppejõud
Lauri Maisvee Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku pea- ja kaelakirurgia keskuse pea-
ja kaelakirurg, otorinolarüngoloog-vanemarst
Mihkel Mettis Ida-Tallinna Keskhaigla Kirurgiakliiniku üld- ja onkoloogilise kirurgia
keskuse juhataja, üldkirurg
Jaak Lehtsaar Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise
onkoloogia osakonna arst-õppejõud
günekoloogia erialal
Pille Kirjanen Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku ortopeediakeskuse
plastikakirurg-vanemarst
8. Süsteemravi:
Nimi Töökoht Amet
Anneli Elme (töörühma juht) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse juhataja, onkoloog
Kristiina Ojamaa Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhataja-onkoloog
Andrus Mägi Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõud
Tõnis Metsaots Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
osakonna onkoloog
Elina Reva Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse õendusjuht
9. Kiiritusravi:
Nimi Töökoht Amet
Margit Valgma Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravi
(töörühma juht) keskuse onkoloog-ülemarst
Jana Jaal Tartu Ülikool Onkoloogia kaasprofessor
Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja,
onkoloog
Maire Kuddu Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku onkoloog-
ülemarst, kiiritusravi keskuse juhataja
Markus Vardja Tartu Ülikooli Kliinikum Meditsiinifüüsik
Eduard Gerškevitš Põhja-Eesti Regionaalhaigla Meditsiinifüüsik
Siret Kivistik Tartu Ülikooli Kliinikum Radioloogiatehnik, kvaliteedijuht
Töörühmade koosseisud // // 99
10. Palliatiivne ja elulõpuravi:
Nimi Töökoht Amet
Pille Sillaste (töörühma juht) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus- ja palliatiivravi kliiniku palliatiivravi
keskuse juhataja, ülemarst
Kaire Pakkonen Pärnu Haigla Valuarst anestesioloog
Ulvi Ragun Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku sisearst -
vähihaigete toetav ravi
Jelena Leibur Tallinna Diakooniahaigla Juhataja, sisearst
Mari Lõhmus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus- ja palliatiivravi kliiniku juhataja, onkoloog
Katri Aaslav-Tepandi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus- ja palliatiivravi kliiniku hingehoidja
Sotsiaalministeerium vanemkaplan
Anna Vesper Tallinna Diakooniahaigla Hospiitsosakonnaõendusjuht
11. Taastusravi:
Nimi Töökoht Amet
Varje-Riin Tuulik Lääne-Tallinna Keskhaigla Taastusravi osakonna juhataja
(töörühma juht)
Annika Albert-Aksjonov Tartu Ülikooli Kliinikum Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku
arst-õppejõud
Annelii Jürgenson Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus- ja palliatiivravi kliiniku taastusravi keskuse
juhataja
Ly Carlman Tartu Ülikooli Kliinikum Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku
arst-õppejõud
Meeli Mumma Ida-Tallinna Keskhaigla Taastusravikliiniku II taastusravi osakonna juhataja
12. Hematoloogia:
Nimi Töökoht Amet
Ain Kaare (töörühma juht) Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni
osakonna juhataja
Liina Karusoo Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse nukleaar-
meditsiini osakonna juhataja kohusetäitja
Kärt Tomberg Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku patoloogiakeskuse
patoloog-vanemarst
Mariken Ross Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku
hematoloogiakeskuse juhataja,
hematoloog-ülemarst
Kreete Ilves Arst-resident
Hele Everaus Tartu Ülikooli Kliinikum Konsultantarst, emeriitprofessor
100 // // Töörühmade koosseisud
13. Laste ja noorte onkoloogia ja hematoloogia:
Nimi Töökoht Amet
Kadri Saks Tallinna Lastehaigla Pediaatriakliiniku hematoloogia-onkoloogia
(töörühma juht) osakonna juhataja
Kristi Lepik Tallinna Lastehaigla Pediaatriakliiniku hematoloogia-onkoloogia
osakonna laste hematoloog onkoloog
Sirje Mikkel Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku laste
hematoloog onkoloog
Maarja Karu Tallinna Lastehaigla Laste hematoloogia-onkoloogia resident
Kaili Semm Eesti Vähihaigete Laste Juhatuse esimees
Vanemate Liit
Laine Ütt Eesti Vähihaigete Laste Juhatuse liige
Vanemate Liit
14. Elu vähiga ja pärast vähki
Nimi Töökoht Amet
Helis Pokker (töörühma juht) Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja,
onkoloog-ülemarst
Kadri Putnik Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse onkoloog-vanemarst
Mariken Ross Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku
hematoloogia keskuse juhataja,
hematoloog-ülemarst
Tõnu Jõgi Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõud
Kadri Suija Tartu Ülikool Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi
kaasprofessor
Ülikooli Perearstikeskus Perearst
Daniel Kotsjuba Avaliku sektori Avalike teenuste disainer
innovatsioonitiim
Vanda Kristjan Karulaugu Tervisekeskus Perearst
Siiri Rannama Saaremaa Vähiühing Patsientide ja nende lähedaste esindaja
15. Terviseandmed ja teadusuuringud:
Nimi Töökoht Amet
Margit Mägi (töörühma juht) Tervise Arengu Instituut Vähiregistri juht
Eleri Lapp Sotsiaalministeerium Tervisesüsteemi arendamise osakonna
peaspetsialist
Katrin Lang Tartu Ülikool Epidemioloogia ja biostatistika õppetooli
epidemioloogia kaasprofessor
Toomas Veidebaum Tervise Arengu Instituut Teadusdirektor, juhtteadur
Kaire Innos Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja,
vanemteadur
Töörühmade koosseisud // // 101
Vahur Hollo Tervise Arengu Instituut Vähi sõeluuringute registri juht
Piret Viiklepp Tervise Arengu Instituut Registrite osakonna juhataja
Gleb Denissov Tervise Arengu Instituut Surma põhjuste registri juht
Keiu Paapsi Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur
16. Vähitõrje tegevuskava elluviimine:
Nimi Töökoht Amet
Ulla Raid Sotsiaalministeerium Tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik
(töörühma juht)
Vahur Valvere Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia-hematoloogia teadus- ja arendus-
juht, onkoloog-ülemarst
Rainer Reile Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur
Vahur Hollo Tervise Arengu Instituut Vähi sõeluuringute registri juht
Jana Jaal Tartu Ülikool Onkoloogia kaasprofessor
Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja,
onkoloog
Kristiina Ojamaa Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhataja-onkoloog
Tiina Kahre Tartu Ülikooli Kliinikum Kliinilise geneetika keskuse molekulaar-
diagnostika labori juhataja
Äli Roose Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku juhataja, radioloog-ülemarst
Tiit Suuroja Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kirurgiakliiniku üld- ja onkokirurgia keskuse
üldkirurg-vanemarst
Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse onkoloog
Anneli Elme Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku keemiaravi
keskuse juhataja, onkoloog
Margit Valgma Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku kiiritusravi
keskuse onkoloog-ülemarst
Pille Sillaste Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastus- ja palliatiivravi kliiniku palliatiivravi
keskuse juhataja, ülemarst
Varje-Riin Tuulik Lääne-Tallinna Keskhaigla Taastusravi osakonna juhataja
Ain Kaare Tartu Ülikooli Kliinikum Hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni
osakonna juhataja
Kadri Saks Tallinna Lastehaigla Pediaatriakliiniku hematoloogia-onkoloogia
osakonna juhataja
Helis Pokker Põhja-Eesti Regionaalhaigla Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja,
onkoloog-ülemarst
Kaire Innos Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja,
vanemteadur
Kaljo Poldov Eesti Haigekassa Partnersuhtluse osakonna haldur
Heli Paluste Sotsiaalministeerium Tervisesüsteemi arendamise osakonna
tervishoiuvõrgu juht
102 // // Töörühmade koosseisud
Koordineeriv töörühm Tervise Arengu Instituudis:
Nimi Töökoht Amet
Kaire Innos Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja,
vanemteadur
Keiu Paapsi Tervise Arengu Instituut Epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur
Maria Suurna Tervise Arengu Instituut Vähitõrje tegevuskava projektijuht,
epidemioloogia ja biostatistika osakonna
vanemanalüütik
Juhtrühma koosseis // // 103
Juhtrühma koosseis
Asutus või organisatsioon Põhiliige Asendusliige
Sotsiaalministeerium Maris Jesse -
(juhtrühma esimees)
Sotsiaalministeerium Ulla Raid Heli Laarmann
Eesti Haigekassa Maivi Parv Rain Laane
Eesti Onkoloogide Selts Jüri Teras Tõnis Metsaots
Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit Kaili Semm (Lellep) Luive Merilai
Eesti Vähiliit Vahur Valvere Maie Egipt
Eesti Õdede Liit Kristi Rannus Kaire Jugar
Ravimiamet Mihkel Arrak -
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut Jana Jaal Marju Kase
Tartu Ülikooli rahvatervishoiu ja peremeditsiini instituut Kadri Suija Ruth Kalda
Tervise Arengu Instituut Annika Veimer Kaire Innos
104 // // Lisad
Lisad
Lisa 1. Sagedamad vähipaikmed Eestis 2018
Mehed Naised
Vähipaige (RHK-10 kood) Juhtude arv Vähipaige (RHK-kood) Juhtude arv
Eesnääre (C61) 1145 Rind (C50) 836
Kops (C33–34) 615 Käär- ja pärasool (C18–21) 497
Käär- ja pärasool (C18–21) 475 Kops (C33–34) 260
Magu (C16) 200 Emakakeha (C54) 212
Neer (C64–65) 184 Kõhunääre (C25) 176
Kusepõis (C67) 157 Magu (C16) 163
Kõhunääre (C25) 156 Neer (C64–65) 146
Huul, suuõõs, neel (C00–14) 152 Nahamelanoom (C43) 139
Leukeemia (C91–95) 110 Emakakael (C53) 127
Mitte-Hodgkini lümfoom (C82–85/96) 102 Mitte-Hodgkini lümfoom (C82–85/96) 125
Maks (C22) 93 Munasari (C56) 122
Nahamelanoom (C43) 84 Leukeemia (C91–95) 90
Lisa 2. Viited
[1] Tervise Arengu Instituut. Tervisestatistika ja -uuringute andmebaas. 2020. https://www.tai.ee/et/terviseandmed/
tervisestatistika-ja-uuringute-andmebaas/ (viimati vaadatud 15. detsembril 2020).
[2] European Cancer Information System. Incidence and mortality estimates 2020. ECIS 2020. https://ecis.jrc.ec.europa.eu/index.
php (viimati vaadatud 13. augustil 2020).
[3] Aareleid T, Zimmermann ML, Baburin A, Innos K. Divergent trends in lung cancer incidence by gender, age and histological
type in Estonia: A nationwide population-based study. BMC Cancer 2017;17:596.
[4] Innos K, Reima H, Baburin A, Paapsi K, Aareleid T, Soplepmann J. Subsite- and stage-specific colorectal cancer trends in
Estonia prior to implementation of screening. Cancer Epidemiol 2018;52:112–9.
[5] Padrik P, Valter A, Valter E, Baburin A, Innos K. Trends in incidence and survival of cutaneous malignant melanoma in Estonia: a
population-based study. Acta Oncol 2017;56:52–8.
[6] Ojamaa K, Veerus P, Baburin A, Everaus H, Innos K. Increasing incidence and survival of corpus uteri cancer in Estonia over the
past two decades. Cancer Epidemiol 2019;62:101566.
[7] Innos K, Sepp T, Baburin A, Kotsar A, Lang K, Padrik P, et al. Increasing kidney cancer incidence and survival in Estonia: role of
age and stage. Acta Oncol 2019;58:21–8.
[8] Ojamaa K, Innos K, Baburin A, Everaus H, Veerus P. Trends in cervical cancer incidence and survival in Estonia from 1995 to
2014. BMC Cancer 2018;18:1075.
[9] Ojamaa K. Epidemiology of gynecological cancer in Estonia [dissertation]. University of Tartu, 2020.
[10] Cancer Registry of Norway. Cancer in Norway, 2018 – Cancer incidence, mortality, survival and prevalence in Norway. Oslo:
2019.
[11] Baburin A, Aareleid T, Padrik P, Valvere V, Innos K. Time trends in population-based breast cancer survival in Estonia: Analysis by
age and stage. Acta Oncol2014;53:226–34.
[12] Allemani C, Matsuda T, Di Carlo V, Harewood R, Matz M, Nikšić M, et al. Global surveillance of trends in cancer survival
2000–14 (CONCORD-3): analysis of individual records for 37 513 025 patients diagnosed with one of 18 cancers from 322
population-based registries in 71 countries. Lancet 2018;391:1023–75.
[13] Reima H, Soplepmann J, Elme A, Lõhmus M, Tiigi R, Uksov D, et al. Changes in the quality of care of colorectal cancer in
Estonia : a population-based high-resolution study 2020;10:e035556.
Lisad // // 105
[14] Minicozzi P, Vicentini M, Innos K, Castro C, Guevara M, Stracci F, et al. Comorbidities, timing of treatments, and chemotherapy
use influence outcomes in stage III colon cancer: A population-based European study. Eur J Surg Oncol 2020;46:1151–9.
[15] Innos K, Baburin A, Kotsar A, Eiche IE, Lang K. Prostate cancer incidence, mortality and survival trends in Estonia, 1995–2014.
Scand J Urol 2017;51:442–9.
[16] Danckert B, Ferlay J, Engholm G, Hansen H, Johannesen TB, Khan S, et al. NORDCAN: Cancer Incidence, Mortality, Prevalence
and Survival in the Nordic Countries, Version 8.2 (26.03.2019). Association of the Nordic Cancer Registries. Danish Cancer
Society. http://www.ancr.nu.
[17] Sant M, Meneghini E, Bastos J, Rossi PG, Guevara M, Innos K, et al. Endocrine treatment and incidence of relapse in women
with oestrogen receptor-positive breast cancer in Europe: a population-based study. Breast Cancer Res Treat 2020;183:439–
50.
[18] Innos K, Oselin K, Laisaar T, Aareleid T. Patterns of survival and surgical treatment in lung cancer patients in Estonia by
histologic type and stage, 1996–2016. Acta Oncol 2019;58:1549–56.
[19] Pärn ML, Innos K, Baburin A, Kiivet RA, Jaal J. Gastric cancer trends in Estonia 1995–2014 by age, subsite, morphology and
stage. Acta Oncol 2019;58:283–9.
[20] Ojamaa K, Veerus P, Baburin A, Everaus H, Innos K. Time Trends in Ovarian Cancer Survival in Estonia by Age and Stage. Int J
Gynecol Cancer 2017;27:44–9.
[21] Reima H, Saar H, Innos K, Soplepmann J. Methylene blue intra-arterial staining of resected colorectal cancer specimens
improves accuracy of nodal staging: A randomized controlled trial. Eur J Surg Oncol 2016;42:1642–6.
[22] Minicozzi P, Van Eycken L, Molinie F, Innos K, Guevara M, Marcos-Gragera R, et al. Comorbidities, age and period of diagnosis
influence treatment and outcomes in early breast cancer. Int J Cancer 2019;144:2118–27.
[23] Innos K, Padrik P, Valvere V, Aareleid T. Sex differences in cancer survival in Estonia: A population-based study. BMC Cancer
2015;15:72.
[24] Paapsi K, Baburin A, Mikkel S, Mägi M, Saks K, Innos K. Childhood cancer incidence and survival trends in Estonia (1970-2016):
A nationwide population-based study. BMC Cancer 2020;20:30.
[25] Eesti Haigekassa. Ravikvaliteedi aruanded. 2020. https://www.haigekassa.ee/partnerile/tervishoiuteenuste-kvaliteet/
ravikvaliteedi-indikaatorid/ravikvaliteedi-aruanded#tab-2018 (viimati vaadatud 20. oktoobril 2020).
[26] Organisation for Economic Co-operation and Development. Health expenditure and financing. OECDStat 2020. https://stats.
oecd.org/index.aspx?DataSetCode=HEALTH_STAT.
[27] Eesti Haigekassa 2019. aasta majandusaasta aruanne. Tallinn: 2019.
[28] Sotsiaalministeerium. Riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015. Tallinn: 2007.
[29] Sotsiaalministeerium. Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020. Tallinn: 2008.
[30] Aaben L, Nurm Ü-K, Paat-Ahi G, Veldre V, Sikkut R, Kallavus K. Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 vahehindamine.
Uuringu koondaruanne. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis; 2017.
[31] World Health Organization. Cancer Prevention. 2020. https://www.who.int/cancer/prevention/en/ (viimati vaadatud 2.
oktoobril 2020).
[32] Tubakaseadus, 04.05.2005. RT I 2005, 29, 210. https://www.riigiteataja.ee/akt/119052020013?leiaKehtiv
[33] American Cancer Society. Harmful chemicals in tobacco products. 2020. https://www.cancer.org/cancer/cancer-causes/
tobacco-and-cancer/carcinogens-found-in-tobacco-products.html.
[34] World Health Organization. Tobacco. 2020. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/tobacco.
[35] Sasco AJ, Secretan MB, Straif K. Tobacco smoking and cancer: A brief review of recent epidemiological evidence. Lung Cancer
2004;45 Suppl 2:S3–9.
[36] O’Keeffe LM, Taylor G, Huxley RR, Mitchell P, Woodward M, Peters SAE. Smoking as a risk factor for lung cancer in women and
men: A systematic review and meta-analysis. BMJ Open 2018;8:21611.
[37] Reile R, Tekkel M, Veideman T. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2018. Tallinn: Tervise Arengu Instituut;
2019.
[38] Rahu M, Tekkel M, Veideman T. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2004. Tallinn: Tervise Arengu Instituut;
2005.
[39] Pärna K, Pürjer M-L, Ringmets I, Tekkel M. Educational differences in cigarette smoking among adult population in Estonia,
1990–2010: does the trend fit the model of tobacco epidemic? BMC Public Health 2014;14:709.
[40] EUROSTAT. Tobacco consumption statistics. 2020. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Tobacco_
consumption_statistics (viimati vaadatud 6. oktoobril 2020).
[41] Reile R, Pärna K. E-cigarette use by smoking status in Estonia, 2012–2018. Int J Environ Res Public Health 2020;17:519.
[42] Vorobjov S, Tamson M. Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: tubakatoodete, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine Eesti
15-–16-aastaste õpilaste seas. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2020.
[43] International Agency for Research on Cancer. Alcohol Consumption and Ethyl Carbamate. IARC Monographs on the Evaluation
of Carcinogenic Risks to Humans Volume 96. Lyon: 2010.
[44] LoConte NK, Brewster AM, Kaur JS, Merrill JK, Alberg AJ. Alcohol and cancer: A statement of the American society of clinical
oncology. J Clin Oncol 2018;36:83–93.
[45] Praud D, Rota M, Rehm J, Shield K, Zatoński W, Hashibe M, et al. Cancer incidence and mortality attributable to alcohol
consumption. Int J Cancer 2016;138:1380–7.
[46] The Institute for Health Metrics and Evaluation (IHME). Global burden of disease database. 2020. https://vizhub.healthdata.org/
gbd-compare/ (viimati vaadatud 5. oktoobril 2020).
[47] Scoccianti C, Cecchini M, Anderson AS, Berrino F, Boutron-Ruault MC, Espina C, et al. European Code against Cancer 4th
Edition: Alcohol drinking and cancer. Cancer Epidemiol 2016;45:181–8.
106 // // Lisad
[48] Bagnardi V, Rota M, Botteri E, Tramacere I, Islami F, Fedirko V, et al. Light alcohol drinking and cancer: A meta-analysis. Ann
Oncol 2013;24:301–8.
[49] Orro E, Martens K, Lepane L, Josing M, Reiman M, Hansa A. Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis. Aastaraamat 2020. Tallinn:
Eesti Konjuktuuriinstituut; 2020.
[50] Reile R, Tekkel M, Veideman T. Milline on Eesti inimeste tervis? Ülevaade täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu 2018.
aasta tulemustest. Eesti Arst 2019;98:377–80.
[51] Torre LA, Bray F, Siegel RL, Ferlay J, Lortet-Tieulent J, Jemal A. Global cancer statistics, 2012. CA Cancer J Clin 2015;65:87–
108.
[52] 2018 Physical Activity Guidelines Advisory Committee. 2018 Physical Activity Guidelines Advisory Committee Scientific Report.
Washington, DC: 2018.
[53] Oja L, Piksööt J, Aasvee K, Haav A, Kasvandik L, Kukk M, jt. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine 2017/2018. õppeaasta uuringu
raport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2019.
[54] Tekkel M, Veideman T. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2006. Tallinn: 2007.
[55] Maser M. Kooliõpilaste terviskäitumine. 2001/2002. õppeaasta uuring. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2004.
[56] Metsoja A, Nelis L, Nurk E. Euroopa laste rasvumise seire. WHO Childhood Obesity Surveillance Initiative (COSI). Eesti 2015/16.
õa raport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2017.
[57] Tekkel M, Rahu M. Changes over fourteen years in adult obesity in Estonia: socioeconomic status and use of outpatient health
services. Cent Eur J Public Health 2010;18:186–91.
[58] Kender E. Eesti täiskasvanute rasvumise levimus ja sellega seotud tegurid aastatel 2000-2018 [magistritöö]. Tartu: Tartu Ülikooli
peremeditsiini ja rahvatervishoiu Instituut; 2020.
[59] International Agency for Research on Cancer. Man-Made Mineral Fibres and Radon. IARC Monographs on the Evaluation of the
Carcinogenic Risks to Humans Volume 43. Lyon: 1988.
[60] Zeeb H, Shannoun F, editors. WHO handbook on indoor radon: a public health perspective. Geneva: World Health
Organization; 2009.
[61] World Health Organization. Radon and health. 2020. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/radon-and-health
(viimati vaadatud 16. oktoobril 2020).
[62] Reile R, Pärna K. Exposure to second-hand smoke in the context of tobacco policy changes in Estonia, 1996-2016. Eur J Public
Health 2019;29:772–8.
[63] Consonni D, Carugno M, De Matteis S, Nordio F, Randi G, Bazzano M, et al. Outdoor particulate matter (PM10) exposure and
lung cancer risk in the EAGLE study. PLoS One 2018;13:e0203539.
[64] International Agency for Research on Cancer. Outdoor Air Pollution IARC Monographs on the Evaluation of Carcinogenic Risks
to Humans Volume 109. Lyon: 2016.
[65] International Agency for Research on Cancer. IARC monographs on the evaluation of carcinogenic hazards to humans. 2020.
https://monographs.iarc.fr/.
[66] Töötervishoiu ja tööohutuse seadus. 16.06.1999. RT I 1999, 60, 616. https://www.riigiteataja.ee/akt/129122020014?leiaKehtiv
[67] Terveyden ja hyvinvoinnin laitos. Syövän ehkäisyn, varhaisen toteamisen ja kuntoutumisen tuen kehittäminen vuosina 2014-
2025 – Kansallisen syöpäsuunnitelman II osa. https://www.julkari.fi/handle/10024/116179 (viimati vaadatud 6. oktoobril 2020).
[68] Lei J, Ploner A, Elfström KM, Wang J, Roth A, Fang F, et al. HPV Vaccination and the Risk of Invasive Cervical Cancer. N Engl J
Med 2020;383:1340–8.
[69] European Centre for Disease Prevention and Control. Guidance on HPV vaccination in EU countries: focus on boys, people
living with HIV and 9-valent HPV vaccine introduction. Stockholm: 2020.
[70] Joensuu H, Roberts PJ, Kellokumpu-Lehtinen P-L, Jyrkkiö S, Kouri M, Teppo L. Syöpätaudit. Helsinki: Duodecim; 2013.
[71] Immuniseerimiskava. Tervise- ja tööministri 02.03.2017 määrus nr 9. RT I, 06.10.2020, 11. https://www.riigiteataja.ee/
akt/106102020011?leiaKehtiv.
[72] Vaktsineeri.ee. 100 aastat nakkushaiguseid Eestis. 2020. https://www.vaktsineeri.ee/index.php/100-aastat-nakkushaiguseid-
eestis (viimati vaadatud 6. oktoobril 2020).
[73] Terviseamet. HIV ja AIDS. 2020. https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-menuu/tervishoiutootajale/
nakkushaigustesse-haigestumine/hiv-ja-aids (viimati vaadatud 6. oktoobril 2020).
[74] Samadder NJ, Giridhar K V, Baffy N, Riegert-Johnson D, Couch FJ. Hereditary Cancer Syndromes—A Primer on Diagnosis and
Management: Part 1: Breast-Ovarian Cancer Syndromes. Mayo Clin Proc 2019;94:1084–98.
[75] Samadder NJ, Baffy N, Giridhar K V, Couch FJ, Riegert-Johnson D. Hereditary Cancer Syndromes—A Primer on Diagnosis and
Management, Part 2: Gastrointestinal Cancer Syndromes. Mayo Clin Proc 2019;94:1099–116.
[76] Veer P van ’t, Kampman E. Food, Nutrition, Physical Activity, and the Prevention of Cancer: a global perspective. World Cancer
Research Fund/American Institute for Cancer Research; 2007.
[77] World Health Organization. Trends in Alcohol Consumption 2016. Estonia. 2016.
[78] Pitsi T, Zilmer M, Vaask S. Eesti toitumis- ja liikumissoovitused 2015. Tallinn: Tervise Arengu Instituut; 2017.
[79] Bobrovski K, Craig L, Nurk E. Validity and reliability of a newly developed Diet Quality Index for Estonia (DQI-E), and its
relationship with sociodemographic factors. Aberdeen: University of Aberdeen; 2020.
[80] World Health Organization. Global recommendations on physical activity for health. Geneva: 2015.
[81] Mooses K, Mäestu J, Riso E-M, Hannus A, Mooses M, Kaasik P, et al. Different Methods Yielded Two-Fold Difference in
Compliance with Physical Activity Guidelines on School Days. PLoS One 2016;11:e0152323.
[82] Mäestu E, Kull M, Mooses K. Eesti laste ja noorte liikumisaktiivsuse tunnistus 2018. http://www.liikumakutsuvkool.ee/wp-
content/uploads/2018/10/LAT2018.pdf (viimati vaadatud 19. oktoobril 2020).
[83] Ma C, Avenell A, Bolland M, Hudson J, Stewart F, Robertson C, et al. Effects of weight loss interventions for adults who are
obese on mortality, cardiovascular disease, and cancer: systematic review and meta-analysis. BMJ 2017;359:j4849.
Lisad // // 107
[84] World Health Organization. World Health Data Platform. The Global Health Observatory. Indicators. 2020. https://www.who.
int/data/gho/data/indicators (viimati vaadatud 16. oktoobril 2020).
[85] Green AC, Wallingford SC, McBride P. Childhood exposure to ultraviolet radiation and harmful skin effects: Epidemiological
evidence. Prog Biophys Mol Biol 2011;107:349–55.
[86] Rahvatervise seaduse eelnõu. Sotsiaalministeerium; 2019.
[87] Petersell V, Täht-Kok K, Karimov M, Shtokalenko M, Milvek H, Nirgi S. Tallinna radooniriski kaart. Tallinn: Eesti Geoloogiakeskus;
2015.
[88] Petersell V, Åkerblom G, Ek B-M, Enel M, Möttus V, Täht K. 2005:16 Radon Risk Map of Estonia; Explanatory text to the Radon
Risk Map Set of Estonia at the scale of 1:500,000. Stockholm: 2005.
[89] Kutsehaigestumine ja tööst põhjustatud haigestumine 2018. aastal. Tallinn: Terviseamet; 2018.
[90] Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 eelnõu. Maaeluministeerium; 2019.
[91] Vaktsineeri.ee. HPV-vastane vaktsineerimine algas edukalt. 2018. https://www.vaktsineeri.ee/et/uudised/hpv-vastane-
vaktsineerimine-algas-edukalt (viimati vaadatud 19. oktoobril 2020).
[92] Vaktsineeri.ee. Statistika. 2020. https://www.vaktsineeri.ee/et/statistika (viimati vaadatud 19. oktoobril 2020).
[93] Tartu Ülikooli Kliinikum. Päriliku rinna- ja munasarjavähi käsitlusjuhend, versioon 3. Tartu: 2018.
[94] Tartu Ülikooli Kliinikum. Päriliku kolorektaalvähiga seotud sündroomide käsitlusjuhend. Tartu: 2020.
[95] National Comprehensive Cancer Network. NCCN Clinical Practice Guidelines in Oncology (NCCN Guidelines®) Genetic/
Familial High-Risk Assessment: Breast and Ovarian. Version 1.2021. 2020. http://www.nccn.org/professionals/physician_gls/
pdf/genetics_colon.pdf.
[96] Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabor. Liikuma Kutsuv Kool 2020. http://www.liikumakutsuvkool.
ee/ (viimati vaadatud 19. oktoobril 2020).
[97] Wilson JM, Jungner YG. [Principles and practice of mass screening for disease]. Bol Oficina Sanit Panam; 1968.
[98] von Karsa L, Arbyn M, Vuyst H De, Dillner J, Dillner L, Franceschi S, et al. European guidelines for quality assurance in cervical
cancer screening – Second Edition Supplements. Luxembourg: 2015.
[99] European Commission. European Guidelines for Quality Assurance in Breast Cancer Screening and Diagnosis. Luxembourg:
2013.
[100] European Commission. European Guidelines for Quality Assurance in Colorectal Cancer Screening and Diagnosis. 5th ed.
Luxembourg: 2010.
[101] Albreht T, Kiasuwa R, Van Den Bulcke M. European Guide on Quality Improvement in Comprehensive Cancer Control.
Ljubljana: National Institute of Public Health; 2015.
[102] Pita Barros P, Beets-Tan R, Chomienne C, Ghiorghiu S, Godfrey F, Ladenstein R, et al. Conquering cancer: mission possible.
Report of the Mission Board for Cancer. Luxembourg: Publications Office of the European Union; 2020.
[103] Nygard M, Orumaa M. Oluliselt suurenenud haigestumus emakakaelavähki Eestis perioodil 1998–2008. Eesti Arst 2016;95:20–
7.
[104] Kiisk E, Petersen M, Kuusemäe K, Padrik P, Kiivet R-A. Rinnavähi mammograafiline sõeluuring. Tartu: Tartu Ülikooli
peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut; 2016.
[105] Männik A, Suuroja T, Juus E, Võrno T, Uusküla A, Reile R, et al. Kolorektaalvähi sõeluuringu kulutõhusus. Tartu: Tartu Ülikooli
tervishoiu instituut; 2014.
[106] Laisaar K-T, Võrno T, Raud T, Jõers K, Meigas-Tohver D, Kiiver R-A. Inimese papilloomiviiruse (HPV) DNA-testi ja emakakaela
tsütoloogilise uuringu (Pap-testi) võrdlus emakakaelavähi sõeluuringu esmastestina. Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja
rahvatervishoiu instituut; 2018.
[107] Emakakaelavähi sõeluuringute juhend. SA Vähi Sõeluuringud, Tervise Arengu Instituut; 2011.
[108] Jämesoolevähi sõeluuringu korraldusjuhend. Tallinn: Eesti Haigekassa; 2017.
[109] Rahvastikupõhise rinnavähi mammograafilise sõeluuringu tegevusjuhend. Tallinn: Eesti Haigekassa; 2018.
[110] Jürisson M, Alloja J, Punab M, Lang K, Eiche I-E, Kiivet R-A. Organiseeritud sõeluuring eesnäärmevähi varaseks diagnoosimiseks
Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut; 2017.
[111] Aberle DR, Adams AM, Berg CD, Black WC, Clapp JD, Fagerstrom RM, et al. Reduced lung-cancer mortality with low-dose
computed tomographic screening. N Engl J Med 2011;365:395–409.
[112] de Koning HJ, van der Aalst CM, de Jong PA, Scholten ET, Nackaerts K, Heuvelmans MA, et al. Reduced Lung-Cancer Mortality
with Volume CT Screening in a Randomized Trial. N Engl J Med 2020;382:503–13.
[113] Kauczor H-U, Bonomo L, Gaga M, Nackaerts K, Peled N, Prokop M, et al. ESR/ERS white paper on lung cancer screening. Eur
Respir J 2015;46:28–39.
[114] Oudkerk M, Devaraj A, Vliegenthart R, Henzler T, Prosch H, Heussel CP, et al. European position statement on lung cancer
screening. Lancet Oncol 2017;18:e754–66.
[115] Mavaddat N, Michailidou K, Dennis J, Lush M, Fachal L, Lee A, et al. Polygenic Risk Scores for Prediction of Breast Cancer and
Breast Cancer Subtypes. Am J Hum Genet 2019;104:21–34.
[116] Frampton M, Houlston RS. Modeling the prevention of colorectal cancer from the combined impact of host and behavioral risk
factors. Genet Med 2017;19:314–21.
[117] Pashayan N, Morris S, Gilbert FJ, Pharoah PDP. Cost-effectiveness and Benefit-to-Harm Ratio of Risk-Stratified Screening for
Breast Cancer A Life-Table Model. JAMA Oncol 2018;4:1504–10.
[118] Pashayan N, Pharoah PDP, Schleutker J, Talala K, Tammela TLJ, Määttänen L, et al. Reducing overdiagnosis by polygenic risk-
stratified screening: Findings from the Finnish section of the ERSPC. Br J Cancer 2015;113:1086–93.
[119] Emakakaelavähi sõeluuring. Tegevusjuhend. Tallinn: Eesti Haigekassa; 2020.
108 // // Lisad
[120] World Health Organization. Guide to early cancer diagnosis. Geneva: 2017.
[121] Mittmann N, Porter JM, Rangrej J, Seung SJ, Liu N, Saskin R, et al. Health system costs for stage-specific breast cancer: A
population-based approach. Curr Oncol 2014;21:281–93.
[122] Richards M, Westcombe A, Love S, Littlejohns P, Ramirez A. Influence of delay on survival in patients with breast cancer: a
systematic review. Lancet 1999;353:1119–26.
[123] Walter F, Webster A, Scott S, Emery J. The Andersen Model of Total Patient Delay: A Systematic Review of Its Application in
Cancer Diagnosis. J Health Serv Res Policy 2012;17:110–8.
[124] Allgar VL, Neal RD. Delays in the diagnosis of six cancers: analysis of data from the National Survey of NHS Patients: Cancer. Br
J Cancer 2005;92:1959–70.
[125] Hunskår S, Kalda R, editors. Peremeditsiin. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; 2020.
[126] Ravijuhendite Nõukoda. Juhendid – Ravijuhend 2020. https://www.ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid (viimati vaadatud
20. oktoobril 2020).
[127] Minicozzi P, Walsh PM, Sánchez MJ, Trama A, Innos K, Marcos-Gragera R, et al. Is low survival for cancer in Eastern Europe due
principally to late stage at diagnosis? Eur J Cancer 2018;93:127–37.
[128] Khorana AA, Tullio K, Elson P, Pennell NA, Grobmyer SR, Kalady MF, et al. Time to initial cancer treatment in the United States
and association with survival over time: An observational study. PLoS One 2019;14:e0213209.
[129] Gupta S, King WD, Korzeniowski M, Wallace DL, Mackillop WJ. The Effect of Waiting Times for Postoperative Radiotherapy on
Outcomes for Women Receiving Partial Mastectomy for Breast Cancer: a Systematic Review and Meta-Analysis. Clin Oncol
2016;28:739–49.
[130] Hanna TP, King WD, Thibodeau S, Jalink M, Paulin GA, Harvey-Jones E, et al. Mortality due to cancer treatment delay:
systematic review and meta-analysis. BMJ 2020;371:m4087.
[131] Cancer Waiting Times Data Collection (CWT). NHS Digit https://digital.nhs.uk/data-and-information/data-collections-and-
data-sets/data-collections/cancerwaitingtimescwt (viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[132] Jakobsen E, Green A, Oesterlind K, Rasmussen TR, Iachina M, Palshof T. Nationwide quality improvement in lung cancer care:
The role of the Danish Lung Cancer Group and Registry. J Thorac Oncol 2013;8:1238–47.
[133] NHS England. Waiting times for suspected and diagnosed cancer patients for January 2020. https://www.gov.uk/government/
statistics/waiting-times-for-suspected-and-diagnosed-cancer-patients-for-january-2020 (viimati vaadatud 22. oktoobril
2020).
[134] Holleczek B, Brenner H. Trends of population-based breast cancer survival in Germany and the US: Decreasing discrepancies,
but persistent survival gap of elderly patients in Germany. BMC Cancer 2012;12:317.
[135] Sun M, Thuret R, Abdollah F, Lughezzani G, Schmitges J, Tian Z, et al. Age-adjusted incidence, mortality, and survival rates of
stage-specific renal cell carcinoma in North America: A trend analysis. Eur Urol 2011;59:135–41.
[136] Vähiravi kvaliteedi komisjon. Eesti vähiravi kvaliteedi tagamise nõuded. Tallinn: 2011.
[137] Eesti Radioloogiaühing. Radioloogia eriala arengukava aastani 2020. Tallinn: 2012
[138] EUROSTAT. Database. 2020. https://ec.europa.eu/eurostat/data/database (viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[139] EUROSTAT. Use of imaging equipment, 2017. 2020. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/images/b/bb/Use_of_
imaging_equipment%2C_2017_Health2019.png (viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[140] Brady AP. Measuring Consultant Radiologist workload: method and results from a national survey. Insights Imaging
2011;2:247–60.
[141] Eesti Haigekassa. Auditite kokkuvõtted 2014–2018. Tallinn: 2020. https://www.haigekassa.ee/auditite-kokkuvotted-2014-2018
(viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[142] Schoenberg SO, Attenberger UI, Solomon SB, Weissleder R. Developing a Roadmap for Interventional Oncology. Oncologist
2018;23:1162–70.
[143] Coffey K, D’Alessio D, Keating DM, Morris EA. Second-opinion review of breast imaging at a cancer center: Is it worthwhile?
Am J Roentgenol 2017;208:1386–91.
[144] Gollub MJ, Panicek DM, Bach AM, Penaiver A, Castellino RA. Clinical importance of reinterpretation of body CT scans obtained
elsewhere in patients referred for care at a tertiary cancer center. Radiology 1999;210:109–12.
[145] Lakhman Y, D’Anastasi M, Miccò M, Scelzo C, Vargas HA, Nougaret S, et al. Second-Opinion Interpretations of Gynecologic
Oncologic MRI Examinations by Sub-Specialized Radiologists Influence Patient Care. Eur Radiol 2016;26:2089–98.
[146] The Royal College of Radiologists. Cancer multidisciplinary team meetings – standards for clinical radiologists. 2nd Edition.
London: 2014.
[147] Nobel JM, Kok EM, Robben SGF. Redefining the structure of structured reporting in radiology. Insights Imaging 2020;11:10.
[148] European Society of Radiology. ESR paper on structured reporting in radiology. Insights Imaging 2018;9:1–7.
[149] Filippiadis D, Tutton S, Kelekis A. Pain management: The rising role of interventional oncology. Diagn Interv Imaging
2017;98:627–34.
[150] Sundhedsstyrelsen. National cancer plan II – Denmark : National Board of Health recommendations for improving cancer
healthcare services. Copenhagen: Sundhedsstyrelsen; 2005.
[151] Eesti Arsti Toimetus. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverents 2020. Eesti Arst 2020;99 (lisa 2):1–56.
[152] Semjonov E, Minajeva A, Džaparidze G, Gvozdkov A, Tamp E. Patohistoloogilise diagnostika digilahendused Eestis. Eesti Arst
2020;99:320–1.
[153] Mukhopadhyay S, Feldman MD, Abels E, Ashfaq R, Beltaifa S, Cacciabeve NG, et al. Whole Slide Imaging Versus Microscopy for
Primary Diagnosis in Surgical Pathology: A Multicenter Blinded Randomized Noninferiority Study of 1992 Cases (Pivotal Study).
Am J Surg Pathol 2018;42:39–52.
[154] Niazi MKK, Parwani A V., Gurcan MN. Digital pathology and artificial intelligence. Lancet Oncol 2019;20:e253–61.
Lisad // // 109
[155] Hastings RJ, Bown N, Tibiletti MG, Debiec-Rychter M, Vanni R, Espinet B, et al. Guidelines for cytogenetic investigations in
tumours. Eur J Hum Genet 2015;24:6–13.
[156] McKinsey&Company. Transforming healthcare with AI: The impact on the workforce and organisations. 2020.
[157] Eesti Haigekassa. Detailsed kliinilised indikaatorid 2020. https://www.haigekassa.ee/partnerile/tervishoiuteenuste-kvaliteet/
ravikvaliteedi-indikaatorid/detailsed-kliinilised (viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[158] Pathology Quality Assurance Review Board. Pathology Quality Assurance Review. London: 2014.
[159] Eesti Standardikeskus. Meditsiinilaborid. Kvaliteedi ja kompetentsuse nõuded. EVS-EN ISO 15189:2012. Standardikeskus 2020.
https://www.evs.ee/et/evs-en-iso-15189-2012 (viimati vaadatud 22. oktoobril 2020).
[160] Albreht T, Borras J, Conroy F, Dalmas M, Federici A, Gorgojo L, et al. European Guide for Quality National Cancer Control
Programmes. Ljubljana: National Institute of Public Health, 2015.
[161] Milner DA. CANCER in Any Language. Crit Values 2018;11:32–3.
[162] Mosele F, Remon J, Mateo J, Westphalen CB, Barlesi F, Lolkema MP, et al. Recommendations for the use of next-generation
sequencing (NGS) for patients with metastatic cancers: a report from the ESMO Precision Medicine Working Group. Ann Oncol
2020;31:1491–505.
[163] Konstantinopoulos PA, Norquist B, Lacchetti C, Armstrong D, Grisham RN, Goodfellow PJ, et al. Germline and somatic tumor
testing in epithelial ovarian cancer: ASCO guideline. J Clin Oncol 2020;38:1222–45.
[164] Stjepanovic N, Moreira L, Carneiro F, Balaguer F, Cervantes A, Balmaña J, et al. Hereditary gastrointestinal cancers: ESMO
Clinical Practice Guidelines for diagnosis, treatment and follow-up. Ann Oncol 2019;30:1558–71.
[165] Kato S, Kim KH, Lim HJ, Boichard A, Nikanjam M, Weihe E, et al. Real-world data from a molecular tumor board demonstrates
improved outcomes with a precision N-of-One strategy. Nat Commun 2020;11:4965.
[166] Onaitis MW, Petersen RP, Haney JC, Saltz L, Park B, Flores R, et al. Prognostic Factors for Recurrence After Pulmonary
Resection of Colorectal Cancer Metastases. Ann Thorac Surg 2009;87:1684–8.
[167] Ferguson PC, Deheshi BM, Chung P, Catton CN, O’Sullivan B, Gupta A, et al. Soft tissue sarcoma presenting with metastatic
disease. Cancer 2011;117:372–9.
[168] Randall TC, Rubin SC. Cytoreductive surgery for ovarian cancer. Surg Clin North Am 2001;81:871–83.
[169] Lyons YA, Reyes HD, Mcdonald ME, Newtson A, Devor E, Bender DP, et al. Interval debulking surgery is not worth the wait: A
National Cancer Database study comparing primary cytoreductive surgery versus neoadjuvant chemotherapy. Int J Gynecol
Cancer 2020;30:845–52.
[170] Iveson T, Sobrero AF, Yoshino T, Sougklakos I, Ou F-S, Meyers JP, et al. Prospective pooled analysis of four randomized trials
investigating duration of adjuvant (adj) oxaliplatin-based therapy (3 vs 6 months {m}) for patients (pts) with high-risk stage II
colorectal cancer (CC). J Clin Oncol 2019;37:3501–3501.
[171] Zhao X, Ren Y, Hu Y, Cui N, Wang X, Cui Y. Neoadjuvant chemotherapy versus neoadjuvant chemoradiotherapy for cancer of
the esophagus or the gastroesophageal junction: A meta-analysis based on clinical trials. PLoS One 2018;13:e0202185.
[172] André T, Boni C, Mounedji-Boudiaf L, Navarro M, Tabernero J, Hickish T, et al. Oxaliplatin, fluorouracil, and leucovorin as
adjuvant treatment for colon cancer. N Engl J Med 2004;350:2343–51.
[173] Galimberti V, Vicini E, Corso G, Morigi C, Fonatana S, Sacchini V, et al. Nipple-sparing and skin-sparing mastectomy: review of
aims, oncological safety and contraindications. Breast 2017;34:S82–4.
[174] Yibulayin W, Abulizi S, Lv H, Sun W. Minimally invasive oesophagectomy versus open esophagectomy for resectable esophageal
cancer: A meta-analysis. World J Surg Oncol 2016;14:304.
[175] Cooper JS, Guo MD, Herskovic A, Macdonald JS, Martenson JA, Al-Sarraf M, et al. Chemoradiotherapy of Locally Advanced
Esophageal Cancer Long-term Follow-up of a Prospective Randomized Trial (RTOG 85-01). JAMA 1999;281:1623–7.
[176] James RD, Glynne-Jones R, Meadows HM, Cunningham D, Myint AS, Saunders MP, et al. Mitomycin or cisplatin
chemoradiation with or without maintenance chemotherapy for treatment of squamous-cell carcinoma of the anus (ACT II): A
randomised, phase 3, open-label, 2×2 factorial trial. Lancet Oncol 2013;14:516–24.
[177] Dossa F, Chesney TR, Acuna SA, Baxter NN. A watch-and-wait approach for locally advanced rectal cancer after a clinical
complete response following neoadjuvant chemoradiation: a systematic review and meta-analysis. Lancet Gastroenterol
Hepatol 2017;2:501–13.
[178] Sauer R, Liersch T, Merkel S, Fietkau R, Hohenberger W, Hess C, et al. Preoperative Versus Postoperative Chemoradiotherapy
for Locally Advanced Rectal Cancer: Results of the German CAO/ARO/AIO-94 Randomized Phase III Trial After a Median
Follow-Up of 11 Years. J Clin Oncol 2012;30:1926–33.
[179] Wang CL, Qu G, Xu HW. The short- and long-term outcomes of laparoscopic versus open surgery for colorectal cancer: A
meta-analysis. Int J Colorectal Dis 2014;29:309–20.
[180] Kim HH, Han SU, Kim MC, Kim W, Lee HJ, Ryu SW, et al. Effect of Laparoscopic Distal Gastrectomy vs Open Distal Gastrectomy
on Long-term Survival among Patients with Stage i Gastric Cancer: The KLASS-01 Randomized Clinical Trial. JAMA Oncol
2019;5:506–13.
[181] Yu J, Huang C, Sun Y, Su X, Cao H, Hu J, et al. Effect of Laparoscopic vs Open Distal Gastrectomy on 3-Year Disease-Free
Survival in Patients with Locally Advanced Gastric Cancer: The CLASS-01 Randomized Clinical Trial. JAMA 2019;321:1983–92.
[182] Jayne DG, Guillou PJ, Thorpe H, Quirke P, Copeland J, Smith AMH, et al. Randomized trial of laparoscopic-assisted resection of
colorectal carcinoma: 3-Year results of the UK MRC CLASICC trial group. J Clin Oncol 2007;25:3061–8.
[183] Liang Y, Li G, Chen P, Yu J. Laparoscopic versus open colorectal resection for cancer: A meta-analysis of results of randomized
controlled trials on recurrence. Eur J Surg Oncol 2008;34:1217–24.
[184] van Workum F, Stenstra MHBC, Berkelmans GHK, Slaman AE, van Berge Henegouwen MI, Gisbertz SS, et al. Learning Curve and
Associated Morbidity of Minimally Invasive Esophagectomy. Ann Surg 2019;269:88–94.
[185] Walters S, Benitez-Majano S, Muller P, Coleman MP, Allemani C, Butler J, et al. Is England closing the international gap in
cancer survival? Br J Cancer 2015;113:848–60.
110 // // Lisad
[186] Haigla liikide nõuded. Sotsiaalministri 19.08.2004 määrus nr 103. RT I, 29.12.2020, 48. https://www.riigiteataja.ee/
akt/793970?leiaKehtiv.
[187] Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu. Sotsiaalministri 28.11.2001 määrus nr 110. RT I, 28.06.2018, 20. https://
www.riigiteataja.ee/akt/128062018020?leiaKehtiv.
[188] Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond. Erialade programmid. https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/residentuur/erialade-
programmid (viimati vaadatud 23. oktoobril 2020).
[189] Rebbeck TR, Kauff ND, Domchek SM. Meta-analysis of risk reduction estimates associated with risk-reducing salpingo-
oophorectomy in BRCA1 or BRCA2 mutation carriers. J Natl Cancer Inst 2009;101:80–7.
[190] Morino M, Spinelli A, Allaix ME. Volume-Outcome Relationship in Colorectal Surgery. In: Montorsi, M. (ed) Volume-Outcome
Relationship in Oncological Surgery. Updates in Surgery. Springer, Cham; 2021:55–65.
[191] Buurma M, Kroon HM, Reimers MS, Neijenhuis PA. Influence of individual surgeon volume on oncological outcome of
colorectal cancer surgery. Int J Surg Oncol 2015;2015:464570.
[192] Sheetz KH, Dimick JB, Nathan H. Centralization of high-risk cancer surgery within existing hospital systems. J Clin Oncol
2019;37:3234–42.
[193] Norwegian Ministry of Health and Care Services. Together-against cancer. National Cancer Strategy 2013-2017. Oslo: 2012.
[194] Moberger P, Sköldberg F, Birgisson H. Evaluation of the Swedish Colorectal Cancer Registry: an overview of completeness,
timeliness, comparability and validity. Acta Oncol 2018;57:1611–21.
[195] Påhlman L, Bohe M, Cedermark B, Dahlberg M, Lindmark G, Sjödahl R, et al. The Swedish Rectal Cancer Registry. Br J Surg
2007;94:1285–92.
[196] NHS England. Achieving World-Class Cancer Outcomes: Taking the strategy forward. London: 2016.
[197] Batta A, Kalra B, Khirasaria R. Trends in FDA drug approvals over last 2 decades: An observational study. J Fam Med Prim Care
2020;9:105.
[198] Hofmarcher T, Lindgren P, Wilking N, Jönsson B. The cost of cancer in Europe 2018. Eur J Cancer 2020;129:41–9.
[199] Seruga B, Sullivan R, Fundytus A, Hopman WM, Ocana A, Joffe J, et al. Medical Oncology Workload in Europe: One Continent,
Several Worlds. Clin Oncol 2020;32:e19–26.
[200] European Parliament. Medicine shortages in the EU: causes and solutions. News. https://www.europarl.europa.eu/news/en/
headlines/society/20200709STO83006/medicine-shortages-in-the-eu-causes-and-solutions (viimati vaadatud 24. oktoobril
2020).
[201] Robertson J, Barr R, Shulman LN, Forte GB, Magrini N. Essential medicines for cancer: WHO recommendations and national
priorities. Bull World Health Organ 2016;94:735–42.
[202] Shulman LN, Wagner CM, Barr R, Lopes G, Longo G, Robertson J, et al. Proposing essential medicines to treat cancer:
Methodologies, processes, and outcomes. J Clin Oncol 2016;34:69–75.
[203] The Economist Intelligence Unit. Cancer medicines shortages in Europe. Policy recommendations to prevent and manage
shortages. London: 2017.
[204] European Association of Hospital Pharmacists. Medicines Shortages in European Hospitals. EAHP: 2018.
[205] Carneiro F. Disparities in access to oncology clinical trials in Europe in the period 2009-2019, ESMO Congress 2020.
[206] Gehring M, Taylor RS, Mellody M, Casteels B, Piazzi A, Gensini G, et al. Factors influencing clinical trial site selection in Europe:
The Survey of Attitudes towards Trial sites in Europe (the SAT-EU Study). BMJ Open 2013;3:e002957.
[207] Atun R, Jaffray DA, Barton MB, Bray F, Baumann M, Vikram B, et al. Expanding global access to radiotherapy. Lancet Oncol
2015;16:1153–86.
[208] Hanna TP, Shafiq J, Delaney GP, Vinod SK, Thompson SR, Barton MB. The population benefit of evidence-based radiotherapy:
5-Year local control and overall survival benefits. Radiother Oncol 2018;126:191–7.
[209] Borras JM, Lievens Y, Barton M, Corral J, Ferlay J, Bray F, et al. How many new cancer patients in Europe will require
radiotherapy by 2025? An ESTRO-HERO analysis. Radiother Oncol 2016;119:5–11.
[210] NHS England. Radiotherapy Services in England 2012. https://www.gov.uk/government/publications/radiotherapy-services-in-
england-2012 (viimati vaadatud 23. oktoobril 2020).
[211] Westhoff PG, De Graeff A, Monninkhof EM, Pomp J, Van Vulpen M, Leer JWH, et al. Quality of Life in Relation to Pain Response
to Radiation Therapy for Painful Bone Metastases. Int J Radiat Oncol Biol Phys 2015;93:694–701.
[212] McDonald R, Ding K, Brundage M, Meyer RM, Nabid A, Chabot P, et al. Effect of radiotherapy on painful bone metastases: A
secondary analysis of the NCIC Clinical Trials Group Symptom Control Trial SC.23. JAMA Oncol 2017;3:953–9.
[213] Jacob S, Wong K, Delaney GP, Adams P, Barton MB. Estimation of an Optimal Utilisation Rate for Palliative Radiotherapy in
Newly Diagnosed Cancer Patients. Clin Oncol 2010;22:56–64.
[214] Garibaldi C, Jereczek-Fossa BA, Marvaso G, Dicuonzo S, Rojas DP, Cattani F, et al. Recent advances in radiation oncology.
Ecancermedicalscience 2017;11:785.
[215] Mazzola R, Fiorentino A, Ricchetti F, Gregucci F, Corradini S, Alongi F. An update on radiation therapy in head and neck cancers.
Expert Rev Anticancer Ther 2018;18:359–64.
[216] Lievens Y, Defourny N, Coffey M, Borras JM, Dunscombe P, Slotman B, et al. Radiotherapy staffing in the European countries:
Final results from the ESTRO-HERO survey. Radiother Oncol 2014;112:178–86.
[217] Lievens Y, Ricardi U, Poortmans P, Verellen D, Gasparotto C, Verfaillie C, et al. Radiation Oncology. Optimal Health for All,
Together. ESTRO vision, 2030. Radiother Oncol 2019;136:86–97.
[218] Lievens Y, Borras JM, Grau C. Provision and use of radiotherapy in Europe. Mol Oncol 2020;14:1461–9.
[219] Borras JM, Lievens Y, Grau C. The need for radiotherapy in Europe in 2020: Not only data but also a cancer plan. Acta Oncol
2015;54:1268–74.
Lisad // // 111
[220] Borras JM, Grau C, Corral J, Wong K, Barton MB, Ferlay J, et al. Estimating the number of fractions by tumour site for European
countries in 2012 and 2025: An ESTRO-HERO analysis. Radiother Oncol 2018;126:198–204.
[221] Eesti Haigekassa. Tervishoiuteenuste loetelu. Haigekassa 2020. https://www.haigekassa.ee/partnerile/raviasutusele/
tervishoiuteenuste-loetelu (viimati vaadatud 23. oktoobril 2020).
[222] International Atomic Energy Agency. Radiotherapy in Palliative Cancer Care: Development and Implementation. Vienna: 2012.
[223] Eesti Haigekassa. Kliinilised auditid 2020. https://www.haigekassa.ee/partnerile/tervishoiuteenuste-kvaliteet/kliinilised-
auditid#tab-auditid-2014-2018 (viimati vaadatud 23. oktoobril 2020).
[224] COCIR. Radiotherapy age profile & density. December 2019 Edition. Brussels: 2019.
[225] Kazmierska J, Sala N, Leech M, Jereczek-Fossa BA, Lievens Y, Yarnold J. RADIOTHERAPY: seizing the opportunity in cancer
care. ESTRO; 2018.
[226] Vinod SK, Sidhom MA, Delaney GP. Do multidisciplinary meetings follow guideline-based care? J Oncol Pract 2010;6:276–81.
[227] Johnson MJ, May CR. Promoting professional behaviour change in healthcare: What interventions work, and why? A theory-
led overview of systematic reviews. BMJ Open 2015;5:e008592.
[228] Bentzen SM, Heeren G, Cottier B, Slotman B, Glimelius B, Lievens Y, et al. Towards evidence-based guidelines for radiotherapy
infrastructure and staffing needs in Europe: The ESTRO QUARTS project. Radiother Oncol 2005;75:355–65.
[229] Jesus TS, Landry MD, Hoenig H, Zeng Y, Kamalakannan S, Britto RR, et al. Physical rehabilitation needs in the brics nations from
1990 to 2017: Cross-national analyses using data from the global burden of disease study. Int J Environ Res Public Health
2020;17:1–18.
[230] Dalzell MA, Smirnow N, Sateren W, Sintharaphone A, Ibrahim M, Mastroianni L, et al. Rehabilitation and exercise oncology
program: Translating research into a model of care. Curr Oncol 2017;24:e191–8.
[231] Chowdhury RA, Brennan FP, Gardiner MD. Cancer Rehabilitation and Palliative Care – Exploring the Synergies. J Pain Symptom
Manage 2020;60:1239–1252.
[232] Rick O, Dauelsberg T, Kalusche-Bontemps EM. Oncological Rehabilitation. Oncol Res Treat 2017;40:772–7.
[233] Scott DA, Mills M, Black A, Cantwell M, Campbell A, Cardwell CR, et al. Multidimensional rehabilitation programmes for adult
cancer survivors. Cochrane Database Syst Rev 2013;2013:CD007730.
[234] Péus D, Newcomb N, Hofer S. Appraisal of the Karnofsky Performance Status and proposal of a simple algorithmic system for
its evaluation. BMC Med Inform Decis Mak 2013;13:72.
[235] Baili P, Hoekstra-Weebers J, Van Hoof E, Bartsch HH, Travado L, Garami M, et al. Cancer rehabilitation indicators for Europe.
Eur J Cancer 2013;49:1356–64.
[236] Gilchrist LS, Galantino M Lou, Wampler M, Marchese VG, Morris GS, Ness KK. A framework for assessment in oncology
rehabilitation. Phys Ther 2009;89:286–306.
[237] ICF Research Branch. ICF Core-Sets. Creation of an ICF-based Documentation Form 2020. https://www.icf-core-sets.org/en/
page1.php (viimati vaadatud 21. oktoobril 2020).
[238] Pritchard-Jones K, Pieters R, Reaman GH, Hjorth L, Downie P, Calaminus G, et al. Sustaining innovation and improvement in
the treatment of childhood cancer: Lessons from high-income countries. Lancet Oncol 2013;14:e95–103.
[239] SIOP Europe. European Standards of Care for Children with Cancer. Warsaw: 2009.
[240] Bleyer A. Adolescent and young Adult (AYA) oncology: The first A. Pediatr Hematol Oncol 2007;24:325–36.
[241] Shaw PH, Reed DR, Yeager N, Zebrack B, Castellino SM, Bleyer A. Adolescent and young adult (AYA) oncology in the United
States: A specialty in its late adolescence. J Pediatr Hematol Oncol 2015;37:161–9.
[242] Rostgaard K, Hjalgrim H, Madanat-Harjuoja L, Johannesen TB, Collin S, Hjalgrim LL. Survival after cancer in children,
adolescents and young adults in the Nordic countries from 1980 to 2013. Br J Cancer 2019;121:1079–84.
[243] Brodeur GM, Nichols KE, Plon SE, Schiffman JD, Malkin D. Pediatric cancer predisposition and surveillance: An overview, and a
tribute to Alfred G. Knudson Jr. Clin Cancer Res 2017;23:e1–5.
[244] Malkin D, Nichols KE, Schiffman JD, Plon SE, Brodeur GM. The future of surveillance in the context of cancer predisposition:
Through the murky looking glass. Clin Cancer Res 2017;23:e133–7.
[245] Leroy R, Benahmed N, Hulstaert F, Van Damme N, De Ruysscher D. Proton Therapy in Children: A Systematic Review of Clinical
Effectiveness in 15 Pediatric Cancers. Int J Radiat Oncol Biol Phys 2016;95:267–78.
[246] Odei BCL, Boothe D, Keole SR, Vargas CE, Foote RL, Schild SE, et al. A 20-Year Analysis of Clinical Trials Involving Proton Beam
Therapy. Int J Part Ther 2016;3:398–406.
[247] Olsen DR, Bruland ØS, Frykholm G, Norderhaug IN. Proton therapy – A systematic review of clinical effectiveness. Radiother
Oncol 2007;83:123–32.
[248] Weber DC, Habrand JL, Hoppe BS, Hill Kayser C, Laack NN, Langendijk JA, et al. Proton therapy for pediatric malignancies:
Fact, figures and costs. A joint consensus statement from the pediatric subcommittee of PTCOG, PROS and EPTN. Radiother
Oncol 2018;128:44–55.
[249] Johnston EE, Rosenberg AR, Kamal AH. Pediatric-specific end-of-life care quality measures: an unmet need of a vulnerable
population. J Oncol Pract 2017;13:e874–80.
[250] Joensuu H, Roberts PJ, Kellokumpu-Lehtinen P-L, Jyrkkiö S, Kouri M, Teppo L. Psykososiaalisen tuen tarve ja toimintamallit.
Syöpätaudit. Duodecim; 2013.
[251] Canadian Partnership Against Cancer. Living with Cancer – A Report on the Patient Experience. Toronto: 2018.
[252] Cutshall SM, Cha SS, Ness SM, Stan DL, Christensen SA, Bhagra A, et al. Symptom burden and integrative medicine in cancer
survivorship. Support Care Cancer 2015;23:2989–94.
[253] Suija K, Kordemets T, Annuk K, Kalda R. The Role of General Practitioners in Cancer Care: A Mixed Method Design. J Cancer
Educ 2016;31:136–41.
[254] Johnston L, Campbell K. Protocol for a longitudinal mixed methods realist evaluation of holistic needs assessment and care
planning for people affected by cancer. BMC Health Serv Res 2018;18:563.
112 // // Lisad
[255] Snowden A, Young J, White C, Murray E, Richard C, Lussier MT, et al. Evaluating holistic needs assessment in outpatient cancer
care - A randomised controlled trial: The study protocol. BMJ Open 2015;5:1–8.
[256] Islam MS. Treat patient, not just the disease: holistic needs assessment for haematological cancer patients. Oncol Rev
2018;12:374.
[257] Young J, Cund A, Renshaw M, Quigley A. Patients : Holistic Needs Assessment. Br J Nurs 2015;24:S17-20.
[258] NHS. Holistic common assessment of supportive and palliative care needs for adults requiring end of life care. London: 2010.
[259] National Cancer Action Team. Holistic Needs Assessment for people with cancer: A practical guide for healthcare
professionals. London: 2013.
[260] Psychology Support Working Group. Guidelines for Holistic Needs Assessment of Adult Cancer Patients. Merseyside and
Cheshire Cancer Network; 2014.
[261] Agarwal R, Epstein A. Advance Care Planning and End-of-Life Decision Making for Patients with Cancer. Semin Oncol Nurs
2018;34:316–326.
[262] Lyon ME, Jacobs S, Briggs L, Cheng YI, Wang J. Family-centered advance care planning for teens with cancer. JAMA Pediatr
2013;167:460–7.
[263] Mack J, Cronin A, Taback N, Huskamp HA, Keating NL. End-of-Life Care Discussions Among Patients With Advanced Cancer.
Ann Intern Med 2012;156:204–10.
[264] Billings JA, Bernacki R. Strategic targeting of advance care planning interventions the goldilocks phenomenon. JAMA Intern
Med 2014;174:620–4.
[265] Zwakman M, Jabbarian LJ, van Delden JJM, van der Heide A, Korfage IJ, Pollock K, et al. Advance care planning: A systematic
review about experiences of patients with a life-threatening or life-limiting illness. Palliat Med 2018;32:1305–21.
[266] Matsuoka J, Kunitomi T, Nishizaki M, Iwamoto T, Katayama H. Advance care planning in metastatic breast cancer. Chinese Clin
Oncol 2018;7:1–6.
[267] Basch E, Deal AM, Kris MG, Scher HI, Hudis CA, Sabbatini P, et al. Symptom monitoring with patient-reported outcomes during
routine cancer treatment: A randomized controlled trial. J Clin Oncol 2016;34:557–65..
[268] Basch E. Patient-reported outcomes - harnessing patients’ voices to improve clinical care. N Engl J Med 2017;376:105–8.
[269] Sibeoni J, Picard C, Orri M, Labey M, Bousquet G, Verneuil L, et al. Patients’ quality of life during active cancer treatment: A
qualitative study. BMC Cancer 2018;18:951.
[270] Daly LE, Dolan RD, Power DG, Ní Bhuachalla É, Sim W, Cushen SJ, et al. Determinants of quality of life in patients with
incurable cancer. Cancer 2020;126:2872–82.
[271] Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur. Rehabilitatsioon ja tööle naasmine pärast vähki–vahendid ja tavad. Euroopa
Riskiseirekeskus. Kommenteeritud kokkuvõte. Luxembourg: 2018.
[272] Lamore K, Dubois T, Rothe U, Leonardi M, Girard I, Manuwald U, et al. Return to work interventions for cancer survivors: A
systematic review and a methodological critique. Int J Environ Res Public Health 2019;16:1343.
[273] Roeland EJ. Tailoring Palliative Care to the Changing Needs of People Facing Cancer. J Clin Oncol 2017;35:813–5.
[274] Grassi L, Spiegel D, Riba M. Advancing psychosocial care in cancer patients. F1000Research 2017;6:2083.
[275] Dy SM, Isenberg SR, Al Hamayel NA. Palliative Care for Cancer Survivors. Med Clin North Am 2017;101:1181–96.
[276] Lagergren P, Schandl A, Aaronson NK, Adami HO, de Lorenzo F, Denis L, et al. Cancer survivorship: an integral part of Europe’s
research agenda. Mol Oncol 2019;13:624–35.
[277] Ljungman L, Cernvall M, Grönqvist H, Ljótsson B, Ljungman G, Von Essen L. Long-term positive and negative psychological late
effects for parents of childhood cancer survivors: A systematic review. PLoS One 2014;9:e103340.
[278] Banerjee S, Califano R, Corral J, de Azambuja E, De Mattos-Arruda L, Guarneri V, et al. Professional burnout in European young
oncologists: results of the European Society for Medical Oncology (ESMO) Young Oncologists Committee Burnout Survey.
Ann Oncol Off J Eur Soc Med Oncol 2017;28:1590–6.
[279] Hlubocky FJ, Back AL, Shanafelt TD. Addressing Burnout in Oncology: Why Cancer Care Clinicians Are At Risk, What Individuals
Can Do, and How Organizations Can Respond. Am Soc Clin Oncol Educ Book 2016;35:271–9.
[280] Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond. Residentuur 2020. https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/residentuur (viimati vaadatud
1. detsembril 2020).
[281] Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi.
https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__04THressursid__05Tootajad/THT001.px/ (viimati vaadatud 23.
veebruaril 2021).
[282] GE Healthcare Partners. Workforce Review : Radiology. London: 2018.
[283] European Society of Radiology. European Training Curriculum for Subspecialisation in Radiology. Vienna: 2018.
[284] Liivlaid H, Eigo N. Arstid Eestis. Tallinn: 2017.
[285] Benstead K, Lara PC, Eller Y, Engell-Noerregaard L, Eriksen JG, Gaye PM, et al. Clinical oncology module for the ESTRO core
curriculum. Radiother Oncol 2021;156:19–22.
[286] Jacob SA, Ng WL, Do V. Estimation of an Optimal Chemotherapy Utilisation Rate for Cancer: Setting an Evidence-based
Benchmark for Quality Cancer Care. Clin Oncol 2015;27:77–82.
[287] Wilson BE, Jacob S, Yap ML, Ferlay J, Bray F, Barton MB. Estimates of global chemotherapy demands and corresponding
physician workforce requirements for 2018 and 2040: a population-based study. Lancet Oncol 2019;20:769–80.
[288] Dunscombe P, Grau C, Defourny N, Malicki J, Borras JM, Coffey M, et al. Guidelines for equipment and staffing of radiotherapy
facilities in the European countries: Final results of the ESTRO-HERO survey. Radiother Oncol 2014;112:165–77.
[289] Fundytus A, Sullivan R, Vanderpuye V, Seruga B, Lopes G, Hammad N, et al. Delivery of global cancer care: An international
study of medical oncology workload. J Glob Oncol 2018;4:1–11.
Lisad // // 113
[290] Wilson BE, Jacob S, Yap ML, Ferlay J, Bray F, Barton MB. Estimates of global chemotherapy demands and corresponding
physician workforce requirements for 2018 and 2040: a population-based study. Lancet Oncol 2019;20:769–80.
[291] ESMO ASCO Global Curriculum in Medical Oncology. https://www.esmo.org/career-development/global-curriculum-in-
medical-oncology (viimati vaadatud 23. veebruaril 2021).
[292] European Society for Medical Oncology. Recommendations for a Global Curriculum in Medical Oncology 2010. https://www.
esmo.org/career-development/global-curriculum-in-medical-oncology.
[293] Centeno C, Garralda E, Carrasco JM, Den Herder-Van Der Eerden M, Aldridge M, Stevenson D, et al. The Palliative Care
Challenge: Analysis of Barriers and Opportunities to Integrate Palliative Care in Europe in the View of National Associations. J
Palliat Med 2017;20:1195–204.
[294] Mason SR, Ling J, Stanciulescu L, Payne C, Paal P, Albu S, et al. From European Association for Palliative Care
Recommendations to a Blended, Standardized, Free-to-Access Undergraduate Curriculum in Palliative Medicine: The EDUPALL
Project. J Palliat Med 2020;23:1571–85.
[295] European Oncology Nursing Society. The EONS Cancer Nursing Education Framework. Brussels: 2018.
[296] SA Kutsekoda. Tööjõuvajaduse seire-ja prognoosisüsteem OSKA. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: tervishoid.
Tallinn: 2017.
[297] International Atomic Energy Agency. A Syllabus for the Education and Training of RTTs (radiation therapists/ therapy
radiographers). Training course series No. 25. Vienna: 2005.
[298] Coffey M, Leech M, Poortmans P. Benchmarking Radiation Therapist (RTT) education for safe practice: The time is now.
Radiother Oncol 2016;119:12–3.
[299] European Commission. European guidelines on medical physics expert. Luxembourg: Publications Office of the EU; 2014.
[300] Parkin DM. The evolution of the population-based cancer registry. Nat Rev Cancer 2006;6:603–12.
[301] Vähiregistri põhimäärus. Tervise- ja tööministri 06.03.2019 määrus nr 17. RT I, 12.03.2019, 22. https://www.riigiteataja.ee/
akt/112032019022.
[302] Bray F, Parkin DM. Evaluation of data quality in the cancer registry: Principles and methods. Part I: Comparability, validity and
timeliness. Eur J Cancer 2009;45:747–55.
[303] Parkin DM, Bray F. Evaluation of data quality in the cancer registry: Principles and methods Part II. Completeness. Eur J Cancer
2009;45:756–64.
[304] Zanetti R, Schmidtmann I, Sacchetto L, Binder-Foucard F, Bordoni A, Coza D, et al. Completeness and timeliness: Cancer
registries could/should improve their performance. Eur J Cancer 2015;51:1091–8.
[305] Surma põhjuse tuvastamise seadus. 13.04.2005. RT I 2005, 24, 179. https://www.riigiteataja.ee/akt/121122018015?leiaKehtiv
[306] Vähi sõeluuringute registri põhimäärus. Tervise- ja tööministri 07.03.2019 määrus nr 19. RT I, 12.03.2019, 24. https://www.
riigiteataja.ee/akt/112032019024
[307] Albreht RT, Kiasuwa R, van den Bulcke M, editor. European Guide on Quality Improvement in Comprehensive Cancer Control.
Ljubljana: National Institute of Public Health; Brussels: Scientific Institute of Public Health; 2017.
[308] Rahvatervise seadus. 14.06.1995. RT I 1995, 57, 978. https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019131?leiaKehtiv.
[309] Zanetti R, Calvia M, Bordoni A, Hakulinen T, Znaor A, Møller H, et al. Economic evaluation of cancer registration in Europe. J
Registry Manag 2014;41:31–7.
[310] Martos C, Crocetti E, Visser O, Rous B, Cancer Data Quality Checks Working Group. A proposal on cancer data quality checks:
one common procedure for European cancer registries. Joint Research Centre: 2018.
[311] RARECAREnet. RARECARE Cancer List 2020. https://www.rarecancerseurope.org/about-rare-cancers.
MINISTRI KÄSKKIRI
30.04.2021 nr 46
Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 kinnitamine
Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 1 punktide 1 ja 3, § 52 lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse 20.
märtsi 2014. a määruse nr 42 „Sotsiaalministeeriumi põhimäärus“ § 5, § 6 lõike 2 ja § 7 alusel
ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 2.12:
kinnitan „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030“ (lisatud).
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
tervise- ja tööminister