Kultuuriministeerium · 7. jaanuar 2018
- Viit
- 10-3.1/47-1
- Registreeritud
- 7. jaanuar 2018
- Dokumendi liik
- Ettepanek (riiklik preemia ja stipendium)
- Funktsioon
- 10 Kultuuripoliitika kavandamine ja rakendamine
- Sari
- 10-3.1 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud 2023 (AV)
- Toimik
- 10-3.1 2018 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud (AV)
- Vastutaja
- Marion Selgall da Silva
Sisu (failidest)
Kultuuriministeerium
Riigi kultuuripreemiate komisjon 5.01.2018
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing esitab elutööpreemiale
JAAK KANGILASKI
Jaak Kangilaski on tänapäeva Eesti üks nimekamaid kunstiteadlasi, teenekamaid
kunstiajaloolaste ja kunstnike õpetajaid ning kunsti populariseerijaid. Kangilaski kohaolek
eesti kunsti- ja kunstiajaloopildis on olnud ja on siiani nii iseenesestmõistetav ja
põlvkondadeülene, et tema nimi on kujunenud justkui kunstiajaloolase sünonüümiks. Samuti
on Jaak Kangilaski näol tegemist mõjuka ühiskondliku mõtlejaga, kes on rääkinud kaasa
mitmetes Eesti jaoks olulistes aruteludes.
Kangilaski on kunstiteaduse väljal töötanud alates 1963. aastast, mil ta lõpetas Tartu Ülikooli.
1969. aastal kaitses ta kunstiteaduse kandidaadi väitekirja teemal „Les Nabis ja nende osa
prantsuse 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maalikunstis”. Samal ajal alustas Kangilaski
Tartu Ülikoolis kunstiajaloolaste ning alates 1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis kunstnike
õpetamist. Ta juhtis 1978–1987 Kunstiinstituudi kunstiajaloo kateedrit ning oli 1989–1995
sama kooli rektor, kelle õlule langes ka kunstikõrghariduse reformimise esimene ja kõige
raskem faas. Edasi sai Kangilaskist Tartu ülikooli kunstiajaloo õppetooli juhataja, seejärel
prorektor (2003–2006) ning 2006. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Kangilaski on olnud kunsti vahendajaks ja mõtestajaks aastakümneid, ta on andnud suure
panuse kunsti(ajaloo) õpetamisel mitte ainult ülikoolides, vaid ka kooliõpilastele. Ta on
kirjutanud „Kunsti kukeaabitsa” (1967, koos Ott Kangilaskiga), gümnaasiumiõpikud
„Kunstikultuuri ajalugu” (2003–2005), samuti hulga artikleid uude Eesti kunstiajalukku.
Kangilaski on Boris Bernšteini kõrval olnud üks eesti kunstiteaduse peamistest teoreetikutest,
kes on mõtestanud paljusid kunstimaailma probleeme (nt kunsti sotsiaalsus, rahvuslikkus,
autonoomsus) ning arutlenud nende üle, rakendades kriitiliselt humanitaarteaduste uusimate
teoreetiliste diskursuste vaatepunkte (nt postkolonialismi teooria kasutatavus eesti kunsti
ajaloo käsitlemisel). Seeläbi on ta mänginud võtmelist rolli mitmete kesksete teooriate ja
mõistete (postmodernsus, postkoloniaalsus) vahendamisel Eesti kultuuriruumi. Tema
publikatsioonide nimekiri on väga pikk. „Lühikese eesti kunsti ajaloo” (koos Sirje Helmega,
1999) ja „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud artiklite kogumiku „Kunstist, Eestist ja Eesti
kunstist” (2000) kõrval on ta „Eesti kunsti ajaloo” 6/I köite (2013), mis käsitleb nõukogude
perioodi esimest osa (1940–1970) ja sama sarja 1970–1991 aastaid käsitleva lõpuköite
koostaja ja toimetaja.
Jaak Kangilaski on nimetanud kunsti inimeste sidumise vahendiks ja pidanud oluliseks selle
suunatust võimalikult laiale ringile. Just tänu temale, tänu tema raamatutele, artiklitele ja
loengutele ning tööle Õpetajana on maailma ja Eesti kunst nii elementaarsel, üldhariduslikul
kui ka erialahariduse tasandil jõudnud väga paljude meie inimesteni.
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing on veendunud, et Jaak Kangilaski väärib oma
aastakümnete pikkuse mitmekülgse töö eest Eesti riigi kultuuripreemiat.
Lugupidamisega,
Tiina-Mall Kreem
esimees
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Vabaduse väljak 6, Tallinn
www.kty.ee