dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Kultuuriministeerium
Ettepanek (riiklik preemia ja stipendium)Avalik

Taotlus riigipreemiale

Kultuuriministeerium · 10. jaanuar 2018
Viit
10-3.1/99-1
Registreeritud
10. jaanuar 2018
Dokumendi liik
Ettepanek (riiklik preemia ja stipendium)
Funktsioon
10 Kultuuripoliitika kavandamine ja rakendamine
Sari
10-3.1 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud 2023 (AV)
Toimik
10-3.1 2018 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud (AV)
Vastutaja
Marion Selgall da Silva

Failid

  • 📎Ettepanekud riigi kultuuripreemiatele 2018.bdoc493 KB
  • 📎Kultuuripreemia taotlus 2018, INGRID AGUR.bdoc64 KB

Sisu (failidest)

Eesti Teatriliit 09. jaanuar 2018 15/1 nr 2 Eesti Teatriliidu ettepanekud riigi kultuuripreemiatele Aastapreemia Rasmus Puur ( helilooja), Laur Lomper (Tõnu Oja) (libreto), Roman Baskin (lavastaja) ooperi „Pilvede värvid“ loomise eest Rahvusooperis Estonia (esietendus 22.09.2017). Esmakordselt taasiseisvunud Eestis on lavale jõudnud laulva revolutsiooni sündmused ja seda ooperikunsti komplitseeritud vormis. Ooperi idee põhineb Jaan Kruusvalli näidendil ”Pilvede värvid” (1983), mis käsitles eestlaste põgenemist kodumaalt 1944.aastal. Ooper jätkab samas kohas 45 aastat hiljem, taas on käes pöördeline aeg ning on vaja teha elumuutvaid valikuid. Teose üks suuremaid väärtusi on vaimukas ja särav tekst, kus tollaseid inimesi ei kujutata must-valgelt. Laur Lomperi poolt loodud libreto kirjeldab meile ühe konkreetse pere lugu, mille keskseks tegelaseks on Jaan Kruusvalli näidendis sõja lõpus kodumaale jäänud neiu. Selle p̶ere loos peegelduvad paljude Eesti perede tollased heitlused ja vastuolud. Lavale on toodud nii reaalseid ajaloolisi isikuid kui ka mitmeid äratuntavalt arhetüüpilisi tegelasi neilt päevilt. Ooperis puudub tühi pateetika, ta on mõtisklev ja ühiskonnakriitiline ning püstitab küsimuse ̶ kelle jaoks vaba Eesti taastati kui kaob hoolivus ja ühtehoidmine. Noore heliooja ja hiljutise koolinoorte laulupeo idee autori ja üldjuhi Rasmus Puuri esikooperi muusika on kaasahaarav, meloodiline ning üldmõistetav, mis on toonud saali ja kutsunud vaimustunud vastuvõtu esile ka ka lihtsama helikeelega harjunud publiku poolt. Lavastaja Roman Baskin on hoidunud lihtsutamisest, mis lähiminevikku värvikalt kujutava teose puhul oleks olnud kerge tulema ning on meisterlikult abistanud ooperilauljaid tõsiseltvõetavate lavakarakterite loomisel ning ooperi lavastuslikul vormimisel. Hingemineva aegade silla Mikk Mikiveri kunagise draamalavastusega toob etendusse omal ajal ema rolli mänginud Ita Ever vanaema Annana. Ooper „Pilvede värvid” on pälvinud suure publikuhuvi ning positiivse vastukaja teatrikriitikas. Võib eeldada, et teos läheb meie ooperikunsti kullafondi ning leiab ka tulevikus korduvat lavastamist. Elutööpreemia INGO NORMET (08.06.1946) ̶ lavastaja, õppejõud, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia emeriitprofessor 1964 - Tallinna 10. Keskkool 1969 - Moskva Riiklik Teatriinstituut (GITIS), lavastaja eriala 1981–1984 Leningradi Teatri-ja Kinematograafiainstituut 1990–1993 Helsingi Teatrikõrgkooli doktorantuur Töökäik 1969–1982 lavastaja Endlas 1982–1991 peanäitejuht Endlas 1991–1992 Eesti Televisiooni Teleteatri pearežissöör 1990– Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateeder, õppejõud 1995– EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhataja, a-st 1996 professor Näitlejatöö, lavastajatöö ja lavakõne õppejõud. Õpetab ka lavakooli magistrante ja doktorante. Alates 2011 EMTA emeriitprofessor. Eesti Lavastajate Liidu asutaja, esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Nõukogu aseesimees aastast 1991. Õpetanud Liège`is, Berliinis ja Helsingis. Teinud üle 100 lavastuse Eesti ja Soome teatrites, Eesti Televisioonis. Avaldanud teatriteoreetilisi artikleid ja teatriraamatuid. On olnud teatriraamatute, sh monograafiate, õpperaamatute, aastaraamatute, teatrileksikonide ja erialaste tõlkeraamatute väljaandmise innustajaks ja kaasaaitajaks. 2002. aastal pälvis Priit Põldroosi nimelise auhinna EMTA lavakunstikooli juhtimise, lavastaja õppesuuna sisseviimise ja eduka pedagoogitöö eest. Pidevat hoolt on ta kandnud teatriraamatute tõlkimisel, koostamisel ja väljaandmisel. Panus EMTA lavakunstikooli edendamisse Ingo Normet on juhendanud lavakunstikooli nelja lendu: XVI lendu (1990–1994), XIX lendu (1996–2000), XXI lendu (2000–2004) ja XXIII lendu (2004–2008). Ta on loonud lavakunstikooli juurde magistri- ja doktoriõppe, algatanud lavastaja ja dramaturgi õppesuuna. Tema ametiaja jooksul sai teoks õppehoone kapitaalremont (valmis 2004). Ingo Normet pani aluse lavakunstikooli raamatukogule ja tema eestvõttel täiendati seda pidevalt, praeguseks on lavakunstikooli raamatukogu (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu osa) rahvusraamatukogu teatriosakonna kõrval kindlasti parimaid teatrialaseid raamatukogusid Eestis, teatripraktika alal ilmselt parim. Lavakunstikooli raamatukogus on 8500 raamatut, lisaks videod ja DVD-d. Tänu Ingo Normetile on lavakunstikoolis õnnestunud säilitada 4-aastane bakalaureuseõpe. 1996. aastal võeti esmakordselt ametlikult vastu õppureid lavastaja õppesuunale, 2004. võeti esmakordselt üliõpilasi vastu dramaturgi õppesuunale. Käivitati täiemahuline 2-aastane magistriprogramm, alates 2006 seati sisse doktoriõpe, mis ei ole teatrikoolide juures sugugi tavaline. Ingo Normeti eestvõttel seati sisse välissuhted teiste Euroopa teatrikõrgkoolidega: Teatterikorkeakoulu Helsingis, Universität der Künste Berlin, Rose Bruford College Londonis. Viimasega on lavakool alates 2001. aastast üliõpilasi vahetanud, vahetusprogrammi käigus on Londonis õppimas käinud üle saja lavakooli üliõpilase. 1999. aastal alustas lavakunstikooli juures prof emer Lea Tormise juhtimisel tööd Eesti teatri ajaloo uurimise töörühm, mille peamiseks ülesandeks on eesti teatri ajaloo uurimine aastatel 1965-1985. Uurimisrühma töö päädib kollektiivse monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985” I–II osa väljaandmisega koostöös Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Eesti Teatriliiduga. Koostöös Teatriliiduga on Ingo Normet initsieerinud mitmete oluliste teatriraamatute koostamist ja tõlkimist, näiteks: Eugenio Barba “Paberlaevuke” (1999), Lyn Oxenford “Mängides ajaloolisi näidendeid” (1999), Martin Veinmann “Vajadus olla mõistetav” (2001), Jerzy Grotowski “Tekstid aastatest 1965–1969” (2002), “Oxfordi illustreeritud teatriajalugu”(The Oxford Illustrated History of Theatre” (2002), Yoshi Oida, Lorna Marshall “Nähtamatu näitleja” (eessõna Peter Brook, 2007), Patsy Rodenburg “Näitleja kõneleb. Hääl ja esitaja” (2008), Mihhail Tšehhov, Jerzy Grotowsky “Näitlejatreening” (2008), J. Benedetti ”Stanislavski ja näitleja” ja K. Stanislavski ”Näitleja töö rolliga”(2018) jpt. Koos lavastajaüliõpilastega intervjueeris Normet eesti lavastajaid, salvestatud materjali põhjal on praeguseks kirjastatud “Lavastajaraamat I” ja “Lavastajaraamat II”. Raamat on esimene lavastamisteooriast ja –praktikast kõnelev eestikeelne teos. Ingo Normeti eestvõttel on ilmunud kaks raamatut “Lavakooliraamat I. 12 intervjuud lavakooli õpetajatega” ja “Lavakooliraamat II. 12 intervjuud lavakooli õpetajatega”. Temalt endalt on ilmunud artiklikogumik “Teatrist. Artikleid ja intervjuusid aastatest 1971– 2001”, (Ilmamaa, 2002) ja teatripedagoogikale keskenduv raamat: ”Ujuda selles jões”. Teatrikooli aabits” (Teatriliit, 2011). Raamat ilmus Eesti Teatriliidu ja lavakunstikooli koostöös ja selles vaatleb Normet raamatus näitlejakoolitust läbi erinevate ajastute ja traditsioonide, peatudes detailsemalt vastuvõtueksamitel ja näitlejaõppel lavakunstikoolis ning pakkudes teoreetilisemate üldistuste kõrvale rohkelt konkreetseid näiteid ja harjutusi. 2014. aastal ilmus lavakunstikooli ja Eesti Teatriliidu koostöös Anatoli Efrose raamat ”Lavastaja kutse. Valimik kirjutisi teatrist”, mille koostajaks ja tõlkijaks oli. 2018.a. ilmub esmakordselt Eestis K. Stanislavski suurteos ”Näitleja töö rolliga”. Kogumiku on koostanud ja varustanud põhjaliku eessõnaga Ingo Normet. Ingo Normeti panus eesti teatrikultuuri edendamisse on olnud mitmekülgne ja pikaajalise mõjuga. Lavastaja, teatrijuht, teatripedagoog, meie lavakunstiõppe kaasajastaja, väärt teatriraamatute väljaandmise initsiaator – nendest tahkudest koosneb Ingo Normeti elutöö. TIIU RANDVIIR ( 10.03.1938) – priimabaleriin, ballettmeister -repetiitor, Tallinna Balletikooli õpetaja Tiiu Randviir lõpetas 1955.a. Tallinna Koreograafiakooli ja 1968.a. Tallinna Riikliku Lavakunstikateedri. Täiendas end 1958 – 59 Moskva Suures Teatris ja Moskva Koreograafiakoolis. 1955 – 1981 oli ta ”Estonia solist. 1981 – 1998 repetiitor (vaheaegadega). Olnud 1982 – 1985 Viini Riigiooperi balletikooli klassikalise tantsu ja näitlejameisterlikkuse õpetaja. Soome Rahvusooperi ja Kuopio balletikursustel pedagoog-repetiitor. 1987. aastal valiti ta RAT Estonia direktori asetäitjaks balleti alal. 1990 – 98 oli Randviir Stuttgardis J.Cranko balletikooli pedagoog ja aastast 1993 ühtlasi Montrealis balleti suvekursuste balletipedagoog. Alates 1970. aastast tänini on ta olnud Tallinna Koreograafiakooli/Tallinna Balletikooli õpetaja, valmistades ette eeskujuliku tehnika ja emotsionaalse väljendusvõimekusega tantsijaid. Tema õpilaste hulka kuuluvad Irina Härm, Marina Kesler, Age Oks, Toomas Edur, Kaie Kõrb, Tatjana Voronina, Maria Seletskaja, Galina Lauš jt. Tiiu Randviir on esinenud Moskva Suure Teatri, Vilniuse, Riia ja Jerevani ooperi-ja balletiteatrite lavastustes ning rahvusvahelises balletitähtede trupis kontserdiringreisidel paljudes välisriikides. Ta on võitnud Moskva rahvusvahelise balletivõistluse hõbemedali (1957). Temast on tehtud film ”Tantsib Tiiu Randviir”. Mai Murdmaa ja Enn Suve koreograafi-aeg 1970 –1980 ndatel oli tugevaima ja vaimselt mõtestatuma repertuaariga periood Estonia teatris ja seda mitte ainult tantsu liigutuskeelelt, vaid ka mõttelaadilt. Estonia balleti kuldaeg oli viljakas aeg ka Tiiu Randviirule. Sündisid epohhi loovad lavastused ja Eesti balleti ajalukku kinnistunud osatäitmised: Carmen ( Štšedrini –Bizet` ”Carmen”), mis sai balletisündmuseks Eestis, Soomes, Rootsis, Ungaris, Bulgaarias, Printsess (Stravinski ”Lugu sõdurist”), Tütarlaps (Tambergi ”Ballettsümfoonia”), Odette/Ottilie (Tšaikovski ”Luikede järv”), Liblikas (Tambergi ”Poiss ja Liblikas”), Julia (Prokofjevi ”Romeo ja Julia”), Medeia (Barberi ”Medeia”), Prostituut (Bartóki ”Võlumandariin”), Haldjas (Stravinski ”Haldja suudlus”), Joanna (Tambergi ”Joanna Tentata”), Baleriin (Minkuse ”Paquita”), Kleopatra (Lazarevi ”Antonius ja Kleopatra”), Kuradike (Petrovi ”Maailma loomine”). Tiiu Randviiru kaasaegsete hulgas oli palju tehniliselt tugevaid, suurt virtuoossust nõudvaks tantsuks võimelisi balletiartiste, kellest vaid üksikud olid silmapaistvad isiksused. Tiiu Randviir on olnud isiksus tantsulaval. Vallates kõrgtasemel nii romantilist kui klassikalist balletti oli ta samas erakordselt kaasaegne baleriin, kaasaegselt mõtlev kunstnik. Ta on olnud tehniliselt suurepärane, tantsuline, laval end kehtestav tantsija. Temataoline võrratu kunstnik võiks vallutada Pariisi, Londoni, maailma suured kunstilinnad. Praegu on ta «Estonia» ilu ja uhkus. Nii iseloomustas priimabaleriini Soome teatrikriitik Estonia teatri külalisetendustel Helsingis 1971. aastal. INGRID AGUR (19.01.1931) ̶ teatrikunstnik. Ugala teatri kunstnik 1964 – 2001, peakunstnik 1965 – 94. Teatrikunstniku aastaauhinna laureaat 1983 ja 1986. Eesti NSV rahvakunstniku tiitli pälvinud lavastuskunstnik ja elupõline ugalalane, kes on kujundanud 167 lavastust. Suurem osa neist on teostatud üksi provintsiteatri kitsastes oludes. Ingrid Agur on öelnud, et lavakujundus on teatris kaduvaim töö. Sõltub ju kunstniku elutöö ja edukus sellest, milliste lavastajatega elu teda kokku viib. Suurepärane lavakujundus jääb igapäevases teatrikajastuses läbi lahkamata ning isegi märkimata, kui lavastus tunnustust ei pälvi. Ingrid Aguril oli õnne umbes 15 aasta jagu, kui 1982. aastal valmis “Ugala” uus teatrimaja ja uued tingimused tõid Viljandimaale eesti tipplavastajad. „Ugala” uue teatrimaja valmimine 1982. aastal, Jaan Toominga tulek „Ugala” peanäitejuhiks (1979) andis teatrile uue hingamise, tõi teatrisse noore Priit Pedajase ja Mikk Sarve, ning andis kunstnikule suured võimalused vastvalminud Baltimaade tehniliselt võimalusterohkeima lava kasutamiseks. Valmisid teatrilukku jäävad Jaan Toominga suured, rahvarohked lavastused „Kihnu Jõnn” ja „Rahva sõda” (Osvald Toominga instseneering Vilde romaanide „Mahtra sõda”, „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet” põhjal). Enda poolt hinnatumaks peab Ingrid Agur lavakujundust Kaarin Raidi lavastusele „Juudit” (peaosades Leila Säälik, Kersti Kreismann ja Rein Malmsten), Vjatšeslav Gvozdkovi lavastusele „Hiirtest ja inimestest” Omski teatris, Priit Pedajase Kirgiisi muinasjuttude lavastusele Oši teatris Kirgiisias. Merle Karusooga valmisid lavastused Shakespeare`i „Othello” ja Enquisti „Vihmausside elust”, kus täielikult kasutati lava uusi tehnilisi võimalusi.ning „ Juudit” Soomes. Koos Priit Pedajasega toodi lavale Iiri, Eesti ja Hiina muinasjutud. Ingrid Aguri panus eesti lavakujunduse ajalukku on olnud jääva väärtusega ja eeskujuks mitmele teatrikunstnike põlvkonnale. HEIDI SARAPUU (25.01.1944) ̶ teater VARIUS asutaja, tegevjuht, dramaturg, lavastaja. Ligi kolmkümmend aastat tagasi organiseeris Heidi Sarapuu kooliõpilastest luuleringi, millest mõni aasta hiljem hiljem kasvas välja luuleteater ja mis aastast 1999 kannab nime ̶ teater VARIUS, kus nüüd osalevad juba professionaalsed näitlejad ja muusikud. VARIUS on ainulaadne nähtus meie kultuurimaastikul, tuues publiku ette lugusid meie ja Põhjamaade kirjanikest, näitlejatest, muusikutest jt. kultuuritegelastest, kirjapandud ja lavale toodud Heidi Sarapuu poolt, kes on teatri tegevjuht, dramaturg ning lavastaja ühes isikus ja tegutseb n.ö. projektipõhiselt juba 30 aastat. Eesti taasiseseisvumise perioodil omandasid Eesti ja Välis-Eesti kirjanikest kõnelevad lavastused „Arbujate aegu“ ja „Umbsed tõed“ erilise tähenduse ja pälvisid suure menu nii kodupubliku kui Rootsis elavate eestlaste seas. Aastate jooksul on mitmeid erinevaid kultuuriloolistel materjalidel põhinevaid lavastusi etendatud lisaks Rootsile veel Soomes, Norras, Saksamaal, USA-s, Kanadas, Austrias ja Austraalias. Nende reiside korraldamisega, kontaktide loojana sealsete kultuuriinimestega on Heidi Sarapuu olnud pühendunud Eesti kultuuri saadik, meie rahvuskultuuri tutvustaja välisriikides. 1990.a. pälvis ta Eesti Kultuurifondi auhinna. Eesti kultuurilugu on Heidi Sarapuud alati huvitanud. See on valdkond, mida ta on uurinud, mida ta tunneb ja mis tema loomingut inspireerib. See avaldub tema töös arvukate kirjandussaadete autorina ja saatejuhina Eesti Raadios (sarjad „Kirjatähti Põhjataevas“, „Maa ja Taeva vahel“, „Tuglasega Põhjamaades“jpt.), tema kirjutatud kuuldemängudes, mida on kokku üle kahekümne ja millest mitmed on võitnud auhindu sellekohastel konkurssidel. Põhjamaade nimekate autorite ja kultuuritegelaste loomingu kõrgetasemelise tutvustamise eest pälvis Heidi Sarapuu 2005.a. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Esinduse auhinna. Kultuurilugudesse sisseminek on on pannud aluse muuseumietenduste kirjutamiseks, lavastamiseks ja organiseerimiseks. Koostööd on tehtud Kristjan Raua majamuuseumi, Eduard Vilde majamuuseumi, Anton Hansen Tammsaare muuseumi, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonnaga, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Valminud on muuseumietendused arbujatest, Marie Underist, Artur Adsonist, Fr. Tuglasest, Eduard Vildest, A.H.Tammsaarest, Juhan Viidingust. Viimane neist lavastustest - „Laborant Viiding“- tõi Teatri- ja Muusikamuuseumile väärika auhinna. Variuse teatris mängivad juba mitmeid aastaid meie Rahvusooperi Estonia solistid: René Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma, Mart Laur, Olari Viikholm, neile lisandus Salzburgi ooperist Katrin Lehismets. Nii laienes Variuse tegevus ka muusikažanrile, ooperisolistid omandavad Heidi Sarapuu käe all sõnateatri kogemusi. Estonia teatri ajalugu on läbiv teema Variuse mängukavas. Valminud on lavastused „Paul Pinnat otsimas“, „Helisev viis“, „His Master's Voice“, „Lõbusad estoonlased“, „Viis kuud Vildega“, „Unustatud primadonna“, kus laval elustuvad Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Milli Rebane, Agu Lüüdik, Karl Viitol, Els Vaarman jpt. Heidi Sarapuu koostatud lavatekstidest Variusele on ilmunud trükist neli raamatut: „Ülemere“(2001), „Variuse lood“ (2007) „Klassikule külla“ (2010) ja „Suurte varjus“ (2014) ja kõik need kajastavad meile olulist kultuurilugu. 2013.a. andis Vabariigi President Heidi Sarapuule tulemusliku töö eest Valgetähe IV klassi ordeni, samal aastal pälvis ta ka Eesti Rahvuskultuuri Fondilt Kristi ja Siim Kallase stipendiumi. LUULE KOMISSAROV (11.08.1942) – näitleja Suurepärase lava-ja filminäitleja andega, elujõulise natuuriga Luule Komissarov lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu 1965. aastal ja suundus koos mitmete kursusekaaslastega tööle vastasutatud Noorsooteatrisse. Noorsooteatri aeg oli näitlejale viljakas, sündisid tema näitlejabiograafiaase kuuluvad olulised osad: Tiina (Kitzbergi „Libahunt“), Roxane (Rostand`i „Cyrano de Bergerac“), Dunjaša (Tšehhovi „Kirsiaed“), Alison (Osborne`i „Vaata raevus tagasi“), Maša (Tšehhovi „Kajakas“), Õpetaja (Razumovskaja „Armas õpetaja“), Naine (Gelmani „Pink“), Eleonore (Jamiaque`i „Härra Amilcar“), Eleanor (Goldmani „Lõvi talvel“), Madeleine Béjart (Bulgakovi „Moliére“), Halie ( Shepardi „Maetud laps“) jt. Ugala teatri periood alates 1996. aastast on pakkunud palju tööd, kui ka publiku armastust ja tunnustust. Ugala teatris on Luule Komissarov kujundanud silmapaistvaid osatäitmisi, kui nimetada vaid mõningaid: Anna Pavlovna (Tolstoi „Elav laip“), Filumena Marturano (De Filippo „Abielu itaalia moodi“), Arina Panteleimonovna „Gogoli „Naise võtmine“), Fonsia Dorsey (Coburni „Džinnimäng“), Ema (Peltola „Väike raha“), Ida (Menchelli „Kalmistuklubi“), Paruniproua (Õnnepalu ja Aedmaa „Sajand“), Mari (Tammsaare ja Parksepa „Vanad ja noored“). Portia (Williams`i „Orpheus allilmas“) on roll, mis lisandus näitlejanna loomebiograafiasse 2017. aastal, lisaks oli ta hõivatud 2017. aasta jooksul ligi 100. etenduses. Luule Komissarovi filmikarjäär sai alguse 1971. aastal peaosaga filmis „Metskapten“. Järgnesid filmid „Karoliine hõbelõng“, „Metsluiged“ ja „Jüri Rumm“ jt. Lõpetamisel on võtted Tanel Toomi käe all mängufilmiga „Tõde ja õigus“, mis linastub 2019. aastal. Teatri, televisiooni ja kino kõrval ei saa jätta tähelepanuta ka Komissarovi rohkearvulisi osalemisi Raadioteatri kuuldemängudes läbi mitme aastakümne. Publiku südametesse teed sillutada aitas ka aastakümnete pikkune töö erinevates estraadiprojektides. Luule Komissarov on pälvinud oma teatrirollide eest loendamatul arvul Ugala teatri publiku- ja kolleegipreemiaid. 2003. aastal sai ta Oskar Lutsu huumoripreemia, 2004. aastal Valgetähe IV klassi ordeni ning 2012. aastal Viljandi linna teatripreemia. Kuid, olulisim auhind näitlejale tuli 2018. aasta algul, kui Luule Komissarov pälvis Eesti vaegkuuljate liidu auhinna «Selge kõneleja 2017» . „Juba üle 50 aasta olen ma astunud publiku ette, et mängida, mängida ja veel kord mängida. Selleks olen ma sündinud ja selleks on elu mind vorminud. Vaevu on üks aplaus lõppenud, kui sa asud teele uuele rännakule, mille eesmärgiks on lootus kohata uut aplausi“. Eesti Teatriliidu juhatuse nimel Riina Viiding Eesti Teatriliidu vastutav sekretär (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel