Kultuuriministeerium · 10. jaanuar 2018
Sisu (failidest)
Eesti Teatriliit
09. jaanuar 2018
15/1 nr 2
Eesti Teatriliidu ettepanekud riigi kultuuripreemiatele
Aastapreemia
Rasmus Puur ( helilooja), Laur Lomper (Tõnu Oja) (libreto), Roman Baskin (lavastaja)
ooperi „Pilvede värvid“ loomise eest Rahvusooperis Estonia (esietendus 22.09.2017).
Esmakordselt taasiseisvunud Eestis on lavale jõudnud laulva revolutsiooni sündmused ja seda
ooperikunsti komplitseeritud vormis.
Ooperi idee põhineb Jaan Kruusvalli näidendil ”Pilvede värvid” (1983), mis käsitles eestlaste
põgenemist kodumaalt 1944.aastal.
Ooper jätkab samas kohas 45 aastat hiljem, taas on käes pöördeline aeg ning on vaja teha
elumuutvaid valikuid. Teose üks suuremaid väärtusi on vaimukas ja särav tekst, kus tollaseid
inimesi ei kujutata must-valgelt.
Laur Lomperi poolt loodud libreto kirjeldab meile ühe konkreetse pere lugu, mille keskseks
tegelaseks on Jaan Kruusvalli näidendis sõja lõpus kodumaale jäänud neiu. Selle p̶ere loos
peegelduvad paljude Eesti perede tollased heitlused ja vastuolud.
Lavale on toodud nii reaalseid ajaloolisi isikuid kui ka mitmeid äratuntavalt arhetüüpilisi
tegelasi neilt päevilt. Ooperis puudub tühi pateetika, ta on mõtisklev ja ühiskonnakriitiline
ning püstitab küsimuse ̶ kelle jaoks vaba Eesti taastati kui kaob hoolivus ja ühtehoidmine.
Noore heliooja ja hiljutise koolinoorte laulupeo idee autori ja üldjuhi Rasmus Puuri esikooperi
muusika on kaasahaarav, meloodiline ning üldmõistetav, mis on toonud saali ja kutsunud
vaimustunud vastuvõtu esile ka ka lihtsama helikeelega harjunud publiku poolt.
Lavastaja Roman Baskin on hoidunud lihtsutamisest, mis lähiminevikku värvikalt kujutava
teose puhul oleks olnud kerge tulema ning on meisterlikult abistanud ooperilauljaid
tõsiseltvõetavate lavakarakterite loomisel ning ooperi lavastuslikul vormimisel.
Hingemineva aegade silla Mikk Mikiveri kunagise draamalavastusega toob etendusse omal
ajal ema rolli mänginud Ita Ever vanaema Annana.
Ooper „Pilvede värvid” on pälvinud suure publikuhuvi ning positiivse vastukaja
teatrikriitikas. Võib eeldada, et teos läheb meie ooperikunsti kullafondi ning leiab ka
tulevikus korduvat lavastamist.
Elutööpreemia
INGO NORMET (08.06.1946) ̶ lavastaja, õppejõud, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia
emeriitprofessor
1964 - Tallinna 10. Keskkool
1969 - Moskva Riiklik Teatriinstituut (GITIS), lavastaja eriala
1981–1984 Leningradi Teatri-ja Kinematograafiainstituut
1990–1993 Helsingi Teatrikõrgkooli doktorantuur
Töökäik
1969–1982 lavastaja Endlas
1982–1991 peanäitejuht Endlas
1991–1992 Eesti Televisiooni Teleteatri pearežissöör
1990– Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateeder, õppejõud
1995– EMA Kõrgema Lavakunstikooli juhataja, a-st 1996 professor
Näitlejatöö, lavastajatöö ja lavakõne õppejõud. Õpetab ka lavakooli magistrante ja doktorante.
Alates 2011 EMTA emeriitprofessor.
Eesti Lavastajate Liidu asutaja, esimees (1993–1995),
Eesti Rahvuskultuuri Nõukogu aseesimees aastast 1991.
Õpetanud Liège`is, Berliinis ja Helsingis. Teinud üle 100 lavastuse Eesti ja Soome teatrites,
Eesti Televisioonis. Avaldanud teatriteoreetilisi artikleid ja teatriraamatuid. On olnud
teatriraamatute, sh monograafiate, õpperaamatute, aastaraamatute, teatrileksikonide ja erialaste
tõlkeraamatute väljaandmise innustajaks ja kaasaaitajaks.
2002. aastal pälvis Priit Põldroosi nimelise auhinna EMTA lavakunstikooli juhtimise,
lavastaja õppesuuna sisseviimise ja eduka pedagoogitöö eest. Pidevat hoolt on ta kandnud
teatriraamatute tõlkimisel, koostamisel ja väljaandmisel.
Panus EMTA lavakunstikooli edendamisse
Ingo Normet on juhendanud lavakunstikooli nelja lendu: XVI lendu (1990–1994),
XIX lendu (1996–2000), XXI lendu (2000–2004) ja XXIII lendu (2004–2008).
Ta on loonud lavakunstikooli juurde magistri- ja doktoriõppe, algatanud lavastaja ja dramaturgi
õppesuuna. Tema ametiaja jooksul sai teoks õppehoone kapitaalremont (valmis 2004).
Ingo Normet pani aluse lavakunstikooli raamatukogule ja tema eestvõttel täiendati seda
pidevalt, praeguseks on lavakunstikooli raamatukogu (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
raamatukogu osa) rahvusraamatukogu teatriosakonna kõrval kindlasti parimaid teatrialaseid
raamatukogusid Eestis, teatripraktika alal ilmselt parim. Lavakunstikooli raamatukogus on
8500 raamatut, lisaks videod ja DVD-d.
Tänu Ingo Normetile on lavakunstikoolis õnnestunud säilitada 4-aastane bakalaureuseõpe.
1996. aastal võeti esmakordselt ametlikult vastu õppureid lavastaja õppesuunale, 2004. võeti
esmakordselt üliõpilasi vastu dramaturgi õppesuunale. Käivitati täiemahuline 2-aastane
magistriprogramm, alates 2006 seati sisse doktoriõpe, mis ei ole teatrikoolide juures sugugi
tavaline.
Ingo Normeti eestvõttel seati sisse välissuhted teiste Euroopa teatrikõrgkoolidega:
Teatterikorkeakoulu Helsingis, Universität der Künste Berlin, Rose Bruford College
Londonis. Viimasega on lavakool alates 2001. aastast üliõpilasi vahetanud, vahetusprogrammi
käigus on Londonis õppimas käinud üle saja lavakooli üliõpilase.
1999. aastal alustas lavakunstikooli juures prof emer Lea Tormise juhtimisel tööd Eesti teatri
ajaloo uurimise töörühm, mille peamiseks ülesandeks on eesti teatri ajaloo uurimine aastatel
1965-1985. Uurimisrühma töö päädib kollektiivse monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985”
I–II osa väljaandmisega koostöös Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Eesti Teatriliiduga.
Koostöös Teatriliiduga on Ingo Normet initsieerinud mitmete oluliste teatriraamatute
koostamist ja tõlkimist, näiteks: Eugenio Barba “Paberlaevuke” (1999), Lyn Oxenford
“Mängides ajaloolisi näidendeid” (1999), Martin Veinmann “Vajadus olla mõistetav” (2001),
Jerzy Grotowski “Tekstid aastatest 1965–1969” (2002), “Oxfordi illustreeritud
teatriajalugu”(The Oxford Illustrated History of Theatre” (2002), Yoshi Oida, Lorna Marshall
“Nähtamatu näitleja” (eessõna Peter Brook, 2007), Patsy Rodenburg “Näitleja kõneleb. Hääl ja
esitaja” (2008), Mihhail Tšehhov, Jerzy Grotowsky “Näitlejatreening” (2008), J. Benedetti
”Stanislavski ja näitleja” ja K. Stanislavski ”Näitleja töö rolliga”(2018) jpt.
Koos lavastajaüliõpilastega intervjueeris Normet eesti lavastajaid, salvestatud materjali põhjal
on praeguseks kirjastatud “Lavastajaraamat I” ja “Lavastajaraamat II”. Raamat on esimene
lavastamisteooriast ja –praktikast kõnelev eestikeelne teos. Ingo Normeti eestvõttel on ilmunud
kaks raamatut “Lavakooliraamat I. 12 intervjuud lavakooli õpetajatega” ja “Lavakooliraamat
II. 12 intervjuud lavakooli õpetajatega”.
Temalt endalt on ilmunud artiklikogumik “Teatrist. Artikleid ja intervjuusid aastatest 1971–
2001”, (Ilmamaa, 2002) ja teatripedagoogikale keskenduv raamat: ”Ujuda selles jões”.
Teatrikooli aabits” (Teatriliit, 2011). Raamat ilmus Eesti Teatriliidu ja lavakunstikooli koostöös
ja selles vaatleb Normet raamatus näitlejakoolitust läbi erinevate ajastute ja traditsioonide,
peatudes detailsemalt vastuvõtueksamitel ja näitlejaõppel lavakunstikoolis ning pakkudes
teoreetilisemate üldistuste kõrvale rohkelt konkreetseid näiteid ja harjutusi.
2014. aastal ilmus lavakunstikooli ja Eesti Teatriliidu koostöös Anatoli Efrose raamat
”Lavastaja kutse. Valimik kirjutisi teatrist”, mille koostajaks ja tõlkijaks oli.
2018.a. ilmub esmakordselt Eestis K. Stanislavski suurteos ”Näitleja töö rolliga”.
Kogumiku on koostanud ja varustanud põhjaliku eessõnaga Ingo Normet.
Ingo Normeti panus eesti teatrikultuuri edendamisse on olnud mitmekülgne ja pikaajalise
mõjuga. Lavastaja, teatrijuht, teatripedagoog, meie lavakunstiõppe kaasajastaja, väärt
teatriraamatute väljaandmise initsiaator – nendest tahkudest koosneb Ingo Normeti elutöö.
TIIU RANDVIIR ( 10.03.1938) – priimabaleriin, ballettmeister -repetiitor, Tallinna
Balletikooli õpetaja
Tiiu Randviir lõpetas 1955.a. Tallinna Koreograafiakooli ja 1968.a. Tallinna Riikliku
Lavakunstikateedri. Täiendas end 1958 – 59 Moskva Suures Teatris ja Moskva
Koreograafiakoolis.
1955 – 1981 oli ta ”Estonia solist. 1981 – 1998 repetiitor (vaheaegadega).
Olnud 1982 – 1985 Viini Riigiooperi balletikooli klassikalise tantsu ja näitlejameisterlikkuse
õpetaja. Soome Rahvusooperi ja Kuopio balletikursustel pedagoog-repetiitor. 1987. aastal
valiti ta RAT Estonia direktori asetäitjaks balleti alal.
1990 – 98 oli Randviir Stuttgardis J.Cranko balletikooli pedagoog ja aastast 1993 ühtlasi
Montrealis balleti suvekursuste balletipedagoog. Alates 1970. aastast tänini on ta olnud
Tallinna Koreograafiakooli/Tallinna Balletikooli õpetaja, valmistades ette eeskujuliku tehnika
ja emotsionaalse väljendusvõimekusega tantsijaid. Tema õpilaste hulka kuuluvad Irina Härm,
Marina Kesler, Age Oks, Toomas Edur, Kaie Kõrb, Tatjana Voronina, Maria Seletskaja,
Galina Lauš jt.
Tiiu Randviir on esinenud Moskva Suure Teatri, Vilniuse, Riia ja Jerevani ooperi-ja
balletiteatrite lavastustes ning rahvusvahelises balletitähtede trupis kontserdiringreisidel
paljudes välisriikides.
Ta on võitnud Moskva rahvusvahelise balletivõistluse hõbemedali (1957). Temast on tehtud
film ”Tantsib Tiiu Randviir”.
Mai Murdmaa ja Enn Suve koreograafi-aeg 1970 –1980 ndatel oli tugevaima ja vaimselt
mõtestatuma repertuaariga periood Estonia teatris ja seda mitte ainult tantsu liigutuskeelelt,
vaid ka mõttelaadilt. Estonia balleti kuldaeg oli viljakas aeg ka Tiiu Randviirule.
Sündisid epohhi loovad lavastused ja Eesti balleti ajalukku kinnistunud osatäitmised:
Carmen ( Štšedrini –Bizet` ”Carmen”), mis sai balletisündmuseks Eestis, Soomes, Rootsis,
Ungaris, Bulgaarias, Printsess (Stravinski ”Lugu sõdurist”), Tütarlaps (Tambergi
”Ballettsümfoonia”), Odette/Ottilie (Tšaikovski ”Luikede järv”), Liblikas (Tambergi ”Poiss
ja Liblikas”), Julia (Prokofjevi ”Romeo ja Julia”), Medeia (Barberi ”Medeia”), Prostituut
(Bartóki ”Võlumandariin”), Haldjas (Stravinski ”Haldja suudlus”), Joanna (Tambergi
”Joanna Tentata”), Baleriin (Minkuse ”Paquita”), Kleopatra (Lazarevi ”Antonius ja
Kleopatra”), Kuradike (Petrovi ”Maailma loomine”).
Tiiu Randviiru kaasaegsete hulgas oli palju tehniliselt tugevaid, suurt virtuoossust nõudvaks
tantsuks võimelisi balletiartiste, kellest vaid üksikud olid silmapaistvad isiksused.
Tiiu Randviir on olnud isiksus tantsulaval. Vallates kõrgtasemel nii romantilist kui klassikalist
balletti oli ta samas erakordselt kaasaegne baleriin, kaasaegselt mõtlev kunstnik.
Ta on olnud tehniliselt suurepärane, tantsuline, laval end kehtestav tantsija.
Temataoline võrratu kunstnik võiks vallutada Pariisi, Londoni, maailma suured kunstilinnad.
Praegu on ta «Estonia» ilu ja uhkus. Nii iseloomustas priimabaleriini Soome teatrikriitik
Estonia teatri külalisetendustel Helsingis 1971. aastal.
INGRID AGUR (19.01.1931) ̶ teatrikunstnik. Ugala teatri kunstnik 1964 – 2001,
peakunstnik 1965 – 94.
Teatrikunstniku aastaauhinna laureaat 1983 ja 1986.
Eesti NSV rahvakunstniku tiitli pälvinud lavastuskunstnik ja elupõline ugalalane, kes on
kujundanud 167 lavastust. Suurem osa neist on teostatud üksi provintsiteatri kitsastes oludes.
Ingrid Agur on öelnud, et lavakujundus on teatris kaduvaim töö. Sõltub ju kunstniku elutöö ja
edukus sellest, milliste lavastajatega elu teda kokku viib. Suurepärane lavakujundus jääb
igapäevases teatrikajastuses läbi lahkamata ning isegi märkimata, kui lavastus tunnustust ei
pälvi.
Ingrid Aguril oli õnne umbes 15 aasta jagu, kui 1982. aastal valmis “Ugala” uus teatrimaja ja
uued tingimused tõid Viljandimaale eesti tipplavastajad.
„Ugala” uue teatrimaja valmimine 1982. aastal, Jaan Toominga tulek „Ugala” peanäitejuhiks
(1979) andis teatrile uue hingamise, tõi teatrisse noore Priit Pedajase ja Mikk Sarve, ning andis
kunstnikule suured võimalused vastvalminud Baltimaade tehniliselt võimalusterohkeima lava
kasutamiseks.
Valmisid teatrilukku jäävad Jaan Toominga suured, rahvarohked lavastused „Kihnu Jõnn” ja
„Rahva sõda” (Osvald Toominga instseneering Vilde romaanide „Mahtra sõda”, „Kuidas Anija
mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet” põhjal).
Enda poolt hinnatumaks peab Ingrid Agur lavakujundust Kaarin Raidi lavastusele „Juudit”
(peaosades Leila Säälik, Kersti Kreismann ja Rein Malmsten), Vjatšeslav Gvozdkovi
lavastusele „Hiirtest ja inimestest” Omski teatris, Priit Pedajase Kirgiisi muinasjuttude
lavastusele Oši teatris Kirgiisias.
Merle Karusooga valmisid lavastused Shakespeare`i „Othello” ja Enquisti „Vihmausside
elust”, kus täielikult kasutati lava uusi tehnilisi võimalusi.ning „ Juudit” Soomes. Koos Priit
Pedajasega toodi lavale Iiri, Eesti ja Hiina muinasjutud.
Ingrid Aguri panus eesti lavakujunduse ajalukku on olnud jääva väärtusega ja eeskujuks
mitmele teatrikunstnike põlvkonnale.
HEIDI SARAPUU (25.01.1944) ̶ teater VARIUS asutaja, tegevjuht, dramaturg,
lavastaja.
Ligi kolmkümmend aastat tagasi organiseeris Heidi Sarapuu kooliõpilastest luuleringi,
millest mõni aasta hiljem hiljem kasvas välja luuleteater ja mis aastast 1999 kannab nime ̶
teater VARIUS, kus nüüd osalevad juba professionaalsed näitlejad ja muusikud.
VARIUS on ainulaadne nähtus meie kultuurimaastikul, tuues publiku ette lugusid meie ja
Põhjamaade kirjanikest, näitlejatest, muusikutest jt. kultuuritegelastest, kirjapandud ja lavale
toodud Heidi Sarapuu poolt, kes on teatri tegevjuht, dramaturg ning lavastaja ühes isikus ja
tegutseb n.ö. projektipõhiselt juba 30 aastat.
Eesti taasiseseisvumise perioodil omandasid Eesti ja Välis-Eesti kirjanikest kõnelevad
lavastused „Arbujate aegu“ ja „Umbsed tõed“ erilise tähenduse ja pälvisid suure menu nii
kodupubliku kui Rootsis elavate eestlaste seas. Aastate jooksul on mitmeid erinevaid
kultuuriloolistel materjalidel põhinevaid lavastusi etendatud lisaks Rootsile veel Soomes,
Norras, Saksamaal, USA-s, Kanadas, Austrias ja Austraalias. Nende reiside korraldamisega,
kontaktide loojana sealsete kultuuriinimestega on Heidi Sarapuu olnud pühendunud Eesti
kultuuri saadik, meie rahvuskultuuri tutvustaja välisriikides. 1990.a. pälvis ta Eesti
Kultuurifondi auhinna.
Eesti kultuurilugu on Heidi Sarapuud alati huvitanud. See on valdkond, mida ta on
uurinud, mida ta tunneb ja mis tema loomingut inspireerib. See avaldub tema töös arvukate
kirjandussaadete autorina ja saatejuhina Eesti Raadios (sarjad „Kirjatähti Põhjataevas“, „Maa
ja Taeva vahel“, „Tuglasega Põhjamaades“jpt.), tema kirjutatud kuuldemängudes, mida on
kokku üle kahekümne ja millest mitmed on võitnud auhindu sellekohastel konkurssidel.
Põhjamaade nimekate autorite ja kultuuritegelaste loomingu kõrgetasemelise tutvustamise
eest pälvis Heidi Sarapuu 2005.a. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Esinduse auhinna.
Kultuurilugudesse sisseminek on on pannud aluse muuseumietenduste kirjutamiseks,
lavastamiseks ja organiseerimiseks. Koostööd on tehtud Kristjan Raua majamuuseumi,
Eduard Vilde majamuuseumi, Anton Hansen Tammsaare muuseumi, Underi ja Tuglase
kirjanduskeskuse muuseumiosakonnaga, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Valminud on
muuseumietendused arbujatest, Marie Underist, Artur Adsonist, Fr. Tuglasest, Eduard
Vildest, A.H.Tammsaarest, Juhan Viidingust. Viimane neist lavastustest - „Laborant
Viiding“- tõi Teatri- ja Muusikamuuseumile väärika auhinna.
Variuse teatris mängivad juba mitmeid aastaid meie Rahvusooperi Estonia solistid: René
Soom, Priit Volmer, Urmas Põldma, Mart Laur, Olari Viikholm, neile lisandus Salzburgi
ooperist Katrin Lehismets. Nii laienes Variuse tegevus ka muusikažanrile, ooperisolistid
omandavad Heidi Sarapuu käe all sõnateatri kogemusi. Estonia teatri ajalugu on läbiv teema
Variuse mängukavas.
Valminud on lavastused „Paul Pinnat otsimas“, „Helisev viis“, „His Master's Voice“,
„Lõbusad estoonlased“, „Viis kuud Vildega“, „Unustatud primadonna“, kus laval elustuvad
Paul Pinna, Alfred Sällik, Benno Hansen, Milli Rebane, Agu Lüüdik, Karl Viitol, Els
Vaarman jpt.
Heidi Sarapuu koostatud lavatekstidest Variusele on ilmunud trükist neli raamatut:
„Ülemere“(2001), „Variuse lood“ (2007) „Klassikule külla“ (2010) ja „Suurte varjus“ (2014)
ja kõik need kajastavad meile olulist kultuurilugu.
2013.a. andis Vabariigi President Heidi Sarapuule tulemusliku töö eest Valgetähe IV
klassi ordeni, samal aastal pälvis ta ka Eesti Rahvuskultuuri Fondilt Kristi ja Siim Kallase
stipendiumi.
LUULE KOMISSAROV (11.08.1942) – näitleja
Suurepärase lava-ja filminäitleja andega, elujõulise natuuriga Luule Komissarov lõpetas
Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu 1965. aastal ja suundus koos
mitmete kursusekaaslastega tööle vastasutatud Noorsooteatrisse.
Noorsooteatri aeg oli näitlejale viljakas, sündisid tema näitlejabiograafiaase kuuluvad olulised
osad: Tiina (Kitzbergi „Libahunt“), Roxane (Rostand`i „Cyrano de Bergerac“), Dunjaša
(Tšehhovi „Kirsiaed“), Alison (Osborne`i „Vaata raevus tagasi“), Maša (Tšehhovi „Kajakas“),
Õpetaja (Razumovskaja „Armas õpetaja“), Naine (Gelmani „Pink“),
Eleonore (Jamiaque`i „Härra Amilcar“), Eleanor (Goldmani „Lõvi talvel“), Madeleine Béjart
(Bulgakovi „Moliére“), Halie ( Shepardi „Maetud laps“) jt.
Ugala teatri periood alates 1996. aastast on pakkunud palju tööd, kui ka publiku armastust ja
tunnustust. Ugala teatris on Luule Komissarov kujundanud silmapaistvaid osatäitmisi, kui
nimetada vaid mõningaid: Anna Pavlovna (Tolstoi „Elav laip“), Filumena Marturano (De
Filippo „Abielu itaalia moodi“), Arina Panteleimonovna „Gogoli „Naise võtmine“), Fonsia
Dorsey (Coburni „Džinnimäng“), Ema (Peltola „Väike raha“), Ida (Menchelli
„Kalmistuklubi“), Paruniproua (Õnnepalu ja Aedmaa „Sajand“), Mari (Tammsaare ja
Parksepa „Vanad ja noored“).
Portia (Williams`i „Orpheus allilmas“) on roll, mis lisandus näitlejanna loomebiograafiasse
2017. aastal, lisaks oli ta hõivatud 2017. aasta jooksul ligi 100. etenduses.
Luule Komissarovi filmikarjäär sai alguse 1971. aastal peaosaga filmis „Metskapten“.
Järgnesid filmid „Karoliine hõbelõng“, „Metsluiged“ ja „Jüri Rumm“ jt. Lõpetamisel on
võtted Tanel Toomi käe all mängufilmiga „Tõde ja õigus“, mis linastub 2019. aastal.
Teatri, televisiooni ja kino kõrval ei saa jätta tähelepanuta ka Komissarovi rohkearvulisi
osalemisi Raadioteatri kuuldemängudes läbi mitme aastakümne. Publiku südametesse teed
sillutada aitas ka aastakümnete pikkune töö erinevates estraadiprojektides.
Luule Komissarov on pälvinud oma teatrirollide eest loendamatul arvul Ugala teatri publiku-
ja kolleegipreemiaid. 2003. aastal sai ta Oskar Lutsu huumoripreemia, 2004. aastal Valgetähe
IV klassi ordeni ning 2012. aastal Viljandi linna teatripreemia.
Kuid, olulisim auhind näitlejale tuli 2018. aasta algul, kui Luule Komissarov pälvis Eesti
vaegkuuljate liidu auhinna «Selge kõneleja 2017» .
„Juba üle 50 aasta olen ma astunud publiku ette, et mängida, mängida ja veel kord mängida.
Selleks olen ma sündinud ja selleks on elu mind vorminud. Vaevu on üks aplaus lõppenud,
kui sa asud teele uuele rännakule, mille eesmärgiks on lootus kohata uut aplausi“.
Eesti Teatriliidu juhatuse nimel
Riina Viiding
Eesti Teatriliidu vastutav sekretär
(allkirjastatud digitaalselt)
ArialMT;Times-Roman;TimesNewRomanPSMT;
;;;
Kasutaja
\*KV
HEIDI SARAPUU
Dramaturg, lavastaja, näitekirjanik
Sündinud: 25.01.1944
Kuulumine: Eesti Lavastajate Liidu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige
TUNNUSTUSED
1998 - " Arbujate aegu" eest Eesti Kultuuri Fondi auhind
1999 - " Umbsed tõed" eest Eesti Kultuuri Fondi auhind
2004 - Põhjamaade Ministrite Nõukogu kultuuripreemia kirjanduse tutvustamise eest
2013 - Valgetähe IV klassi orden tulemusliku töö eest
2013 - Kirsti ja Siim Kallase stipendium Eesti Rahvuskultuuri Fondilt
2017- KLASSIKU SÕBRA TIITEL
.
TEATER VARIUS
Kultuuriloolised lavastused
"Arbujate aegu"( 1988), "Umbsed tõed" (1988), "Ella Ilbak" (1989), "et cetera" (1990), "Samas paadis" (1990), "Austatud Riigikogu liikmed" (1992), "Ystadi eremiit" (1992), "Vana torukübar" (1992), "ad astra" (1994), "Surnud amatsoon" (1995), "Sinine puri" (1996), Jumalaga, Eesti!" (1996), "Legend Graalist" (1997), "Eesti Kirjanikkude Liit" (1997), "Linnud" (1997), "Mängumehe teekond" (1998), "Tervist, härra Vilde!" (1999), "Põud" (1999), Argipäev" (2000), "Kojutulek" (2000), "Saaga" (2001), "Nii tasa libiseb mu jalg parketil..." (2002), "Paul Pinnat otsimas" (2003), Nora" (2003), "Üle vee" (2003), "Doktor Kreutzwald Võrust" (2003), "Lahkumine" (2004), "Värvide igatsus" (2004), "Jutustan teile oma lugu..." (2005), "Suzannah" (Jon Fosse 2006), "Tänu tulemast" (2006), "Ankur hiivata!" (Rootsi trubaduuride laevareis 2007), "Helisev viis" (2007), "See ei ole Tammsaare" (2008), "His Master's Voice" (2008), "Rida on raha" (2009), "Üksi ja Vaba" (2010), "Ananassid ampanjas" (2010), "Lõbusad estoonlased" (2011), "Lageda taeva all" (2012), "Kui me elasime raamatukogus..." (2013), "Viis kuud Vildega" (2013), "Laborant Viiding" (2014), "Undset" (2014), "Suurem kui saatus" (2015), Unustatud primadonna ( 2015 )Mojens! (2016),Saatuslik Nahkhiir (2016), Lennud ( 2017 ), Premjäär ( 2017 )
KOKKU: 50 lavastust
Koostöö Tallinna Linnateatri näitlejatega KIHNU SAAREL, autor- lavastaja
Meri muigab teitele vasta ( 2016 )
RAADIOTEATER
"Kolm naist liftis" (1990), "Kirjad romaanist" (1991), "Kaleviküla viimne tütar" (1992), "Ella Ilbak" (1992), "Austatud Riigikogu liikmed" (1993), "Lööklaul" (1993), "Legendaarne Nils Ferlin" (1994), "Raekooli õpilane" (1994), "Tina 23" (1994), "Ära aja mu ringe segi" (1994), Jõulud tulnud ju
( 1995 )Sinise kaevu muusika" (1996), "Helesinine mälestus" (1997), "Müstiline klaver" (1997), "Tulesaiake" (1998), "Au hind" (1998), "Improvisatsioon Griegi teemale " (2002), "Lageda taeva all" (2013), "Tervist, härra Vilde" (2015)
Avaldanud kultuurilooliste tekstidega raamatud :
2001 - "Ülemere",
2007 "Variuse lood"
2010 - "Klassikule külla",
2012 - "Suurte varjus"
2017 - Estoonlased ! Estoonlased !
2017 - Kummardus
Film:
Sõber (2006)- stsenaarium
Kirjandussaadete sarjade ( Tuglasega Põhjamaades, Kirjatähti Põhjataevas , Kahel kaldal .
Maa ja taeva vahel jt. ) autor ja saatejuht
.
2. jaanuar 2018 Riigi kultuuripreemiate komisjonile Eesti Kirjanike Liit toetab Heidi Sarapuu kandidatuuri Eesti Vabariigi kultuuripreemiale . Heidi Sarapuu on toetanud oma loomingu ning tema juhitud Variuse teatri tegevusega eesti kirjandust ja kultuuri läbi aastakümnete . Antud preemia kontekstis oleks Heidi Sarapuu igati väärikas laureaat . Tiit Aleksejev Eesti Kirjanike Liidu esimees