Kultuuriministeerium · 11. jaanuar 2018
Sisu (failidest)
TEATER. MUUSIKA. KINO./ARTIKLID
Prindi
HARGNEVATE TEEDE AED
Detsember, 2017
DONALD TOMBERG
Millest kõneleb Sulev Keeduse uus mängufilm? Meenub ühe hea tuttava väide, et kõige tähtsam
filosoofiline küsimus on… Naine.
Filmi esimene kaader: pilt libiseb üle metsa/puude latvade tähitus suveöös, mida sähvatustena
valgustavad välgunooled. Pilt libiseb üksikule puule ja „vajub” mööda tüve allapoole — näeme meest
(Saska — Jörgen Liik) toetamas käsi vastu puutüve.
Teine kaader: välk on löönud lagendiku serval seisvasse kõrgesse puusse ja selle latv põleb nüüd
heleda leegiga. Puu all seisab Saska. Mustas öös särab täiskuu.
Nende kaadritega on kokku võetud filmi peateema, mis keerlebki valguse ja pimeduse ümber. Valgus
— tuli ja pimedus, (päikese)varjutus — avaneb filmis mitmes tähendusregistris.
Aga naine?
Film koosneb kolmest lühiloost. Kõigi nende peategelane on naine: „Mehetapjas” Maara (nimekuju
tuletatud Maarjast), „Süütus” ingerlannaElina Savolainen (Elina nimi viitab valgusele), „Varjus” Luna
Lee (see nimekuju sugereerib oksüümoronlikult kuu leegitsemist. Luna — kuu. Lee — kolle, püsiv
tulease). Novellide peakangelannad on kõik sõnaahtrad; näiteks Maara ütleb/hüüab esimeses
novellis vaid ühe sõna, oma kallima nime: Saska! Seda enam saab nende puhul oluliseks see, mida ei
öelda, millest, Wittgensteini parafraseerides, vaikitakse, sest sellest ei tohi või ei saa, pole tahtmist
või tarvis rääkida. Olles kantud ühelt poolt sunnitud saatusest, teiselt poolt trotsist, vastupanust ja
eksistentsiaalsest kohalolutundest ja viimaks ka metafüüsilise mõõtme tajumisest, on selline
vaikimine rääkimisest mõistagi kõnekam.
Kõiki nimetatud peategelasi kehastab suurepäraselt Rea Lest, kes suudab läbivalt tuua vaatajani
tunde/aimuse oma tegelaste varjatud potentsiaalist, nö jäämäe veealusest osast, ja keda kaamera
näib iseäranis armastavat.
„Mehetapja” on oma ainese ammutanud rahvaluulest, „Süütu” seevastu tõsielust. Mõlemad
pealkirjad määratlevad/kirjeldavad loo peategelast siiski realistlikus võtmes. Pealkiri „Vari” on antud
kontekstis aga juba metafoorne. Ja tõepoolest, muu hulgas näeme viimases, Luna Leele keskenduvas
loos, kuidas kuu varjab päikese… Üldse selgub „Varju” edenedes, et ka varasemad kirjeldused ja
pealkirjad on samas ka metafoorid…
Jah, Keedus võtab oma filmis ette luua omamoodi totaalsus. Et seda siinses kirjatöös veidi avada,
tuleb mõne lausega visandada kolme filminovelli süžee. Olgu siinkohal antud ka spoiler’i-hoiatus.
Jäämäe veepealne osa: naise objektistamise lugu
„Mehetapja” tegevus paigutub 19. sajandi (teise poole?) Eesti külaühiskonda, kus oluline koht on
juba ka eraomandil. Samas aimub loost, et täpsem (nt kümnendeid mõõtev) dateering vast polegi siin
nii tähtis, tähtsad on tolle metsade vahele peidetud, just nagu muust maailmast eraldi seisva
külakese sisesuhted ja reeglid. Võiks öelda, et neid sisesuhteid kinnistab antud loos nõid. Jah, see siin
on eelkõige pärimustekstide maailm… Ent kõik ei ole nii lihtne — see on pärimustekstide maailm,
millele on samas antud ajalooline asend (punctum) või pidevus.
Loo alguses õhutab Maara armsam Saska neidu põgenema koos temaga soojale, „lämmile” maale,
tüdruk aga vaikib, ei ava ust. Saska virutab vihaga ukselauda pussi ja pageb. Isal (Toomas Suuman) on
Maaraga omad plaanid; ta pannakse väevõimuga mehele hiljuti leseks jäänud jõukamat sorti
peremehele (Üllar Saaremäe). Et tüdruku vastupanu murda, kutsutakse appi nõid (Katariina Unt), kes
halvab rästikuleotisega Maara tahte — force majeure. Toimuvad pulmad, sinna saabub ka ahastuses
Saska. Aga muuta ei anna enam midagi. Uus peiu viib Maara kaasa, Saska poob end puulatva ja tema
laibal nokivad linnud silmad peast. Maaraga ei lähe siiski kõik ettenähtud plaani mööda, tüdruku tahe
käib viimaks mürgileotisest üle ja Maara põgeneb…
Niisiis: Maaral võib ju olla oma tahe, aga see ei huvita kedagi. Enamgi veel, Maaralt võetakse (mürgi
abil) tema tahe ka tegelikult, temast saab/tehakse justkui nukk. See nukk on ihaldatud, aga kõigile
(meestele) samas võõras — ka isa tõdeb pulmalauas, et tütred, niipea kui nad suureks on sirgunud,
on „täiesti võõrad”. Maara ei tee, tal ei lasta teha õieti midagi, kogu tants käib aga tema ümber. Ja
viimaks saab ta tahtmatult–süütult Saska surma põhjustajaks.
„Süütu” tegevusaeg on täpselt dateeritud, see toimub Stalini valitsemisajal 1949. aasta varakevadel
(märtsiküüditamine) kusagil Ida-Virumaa kaevandusasulas. Seal teeb tuima ja ränka tööd nooruke
ingerlanna Elina. Tulevad teated, et ingerlasi on hakatud Eestist välja saatma. Päästva plaani pakub
Elina heatahtlik ülemus (Ain Lutsepp). Kui Elina sõlmiks fiktiivse abielu ülemuse
vennapoja Heinoga (Risto Vaidla), pääseks ta küüditamisest. Nõnda tehaksegi, pealekaebus toob aga
Elina uurija ette. Kas elatakse kokku nagu mees ja naine või on abielu pettus? Toodagu süütuse kohta
tõend günekoloogilt… Elina pole meest tahtnud, ta t a h a b nimelt neitsipõlve pidada ja on
abiellunud vaid pääsemise pärast. Tema süütusest on aga äkki saanud „riikliku tähtsusega küsimus”.
Eeloodust piisab, et järeldada: kui eelmises novellis, külaühiskonnas, võeti naiselt tahe kogukonna
sees, siis nüüd sekkub totalitaarne riigivõim ja kuulutab intiimseima sfääri enda omandiks. Mitte
ainult tahe, vaid ka keha kuulub kellelegi teisele, ja mitte ainult keha, vaid selle kaudu ka
puutumatus, see mida Elina t a h a b hoida, neitsilikkus. Süütus, puutumatus on süü. Süüdistajaks on
aga Luise (Helena Merzin), kes oma kaasat petab. Kui mitte varem, siis hiljemalt nüüd saab selgeks, et
meie ees on ühest küljest naise objektistamise lugu, kus ajalooline (kronoloogline) telg sisaldab ka
jõuliselt sümboolset mõõdet. Siit edasi jõuame tänapäeva, kus leiab aset novelli „Vari” tegevus.
Vee alla…
Võiks öelda, et seni visandatud teljel juhatab Keedus vaatajat lihtsalt ja selgelt. Naise objektistamise
loost ei anna kuidagi mööda vaadata. Seejuures kõnelevad kaks esimest novelli kumbki ka oma loo —
mõistagi saavad nad oma tähenduse tervikus, aga neid on võimalik vaadata ka eraldi. Neis lugudes
kogutakse sümboolsel väljal aegamisi tuure; samamoodi ilmub algul värvivaesesse filmipilti
lugude/järkude kaupa rohkem värve. Keerulise, tuhmilt täisvärvilise, sümbolite ja allusioonide
tulevärgini jõutakse aga alles kolmandas, „Varju” osas, mille „lugemine” saab võimalikuks üksnes
eelnevate osade kaudu. Samas mõtestab „Vari” eelnevad lood ka üle/ümber. „Varjus” taotlevad
kihistused, sümbolid, märgid, suhted ja seosed juba, nagu öeldud, omamoodi totaalsust. Neid on
võimalik ka dešifreerida, sest mitmed viited on isegi nagu „alla joonitud”, aga neid ei saa üksteisest
päriselt lahti haakida, kuna nad loovad üheskoos liikuva, pöörleva, otsekui planetaarse (sic!)
süsteemi, kus ühe/iga keha liikumine on sõltuv ka teise keha omadustest/massist. (Ilma Kuuta
pöörleks Maa ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused.) Vastakuti võnguvad
ajalooline ja ürgne, müütiline, reaalne ja sümboolne, astroloogiline ja kosmoloogiline, religioosne ja
metafüüsiline. Samuti võiks filmi iseloomustamiseks laenata kujundi Jorge Luis Borgeselt. See on
nagu hargnevate teede aed: üks hargmik juhatab siin teiseni…
Seejuures „naeratab” Keedus kohati detailide kaudu. Näiteks „Süütus” on stseen, kus näeme Elinat
rahvamaja kuulutustulba ees, selja taga kinoplakat pealkirjaga „Jutustus Siberimaast”. Sinna võib ka
Elina tee viia. Samas on rahvamaja uksel veel teinegi kinokuulutus — „Tuhkatriinu”; muidugi on see
tuhamägedel töötav Elina. Sellised väiksed detailid on lõbusad, aga neid jutuks võttes saame viidata
ka hoopis üldisemale, sedalaadi (Keeduse) kinokeelele, kus ühelt poolt võib end lasta kaasa viia
maagilisel realismil, mida ei peagi püüdma lõpuni lahti seletada, teiselt poolt on me ees aga üksjagu
viiteid, vihjeid ja sümboleid, mida (olgu või hoogsalt ambivalentseks tembitud) „põhiplaani”
märkamiseks/tuvastamiseks tähelepanu alla võtta. Ühesõnaga, toimub midagi saladuslikku, kuid
samas antakse meile saladuse avamiseks ka võtmeid. Aga tagasi „Varju” süžee juurde.
Tänapäev. Luna Lee on neiu, kes kannatab üksinduse, eluhirmu ja/või -tüdimuse all. Luna ema on
saatnud tütrele kaugelt maalt postkaardi, kus ta teatab, et ei kavatse koju tulla, soovitab aga (hääl:
Kersti Heinloo) Lunal „elama hakata” ja lugeda ema saadetud raamatut transtsendentaalsest
meditatsioonist. Luna on postkaardi tükkideks rebinud ja seab nüüd tükke nagu puslet kokku. Kaardi
pildist — inimesed ja lehmad sõbralikult koos, keskel seismas kolm jumalakuju — võime järeldada, et
kiri on saadetud Indiast. (Ja kui juba meditatsioon, siis võib arvata, et Luna ema tunneb seal huvi
hinduismi vastu. Hinduismis on aga teadupärast tähtsal kohal reinkarnatsioon. Et see motiiv esineb
vihjamisi ka „Varjus”, saame hiljem samuti näha.)
Edasi kulgeb realistlik kõrvuti fantaasiaga/meditatsiooniga(?). Luna on läinud hääletades rännakule,
rekas loksudes kuulab ta, klapid peas, salvestist hispaania keele õppematerjaliga. (Hispaania keele
kaudu tuuakse novelli hiljem sisse Kuubalt, „lämmilt maalt” pärit Joussef Castro, kes teeskleb
pimedat. Teda kehastab Jörgen Liik, kes esimeses osas mängis Saskat, kelle silmad linnud lõpuks ära
nokkisid.) Rekajuht ajab alla hirve ja laseb pussiga loomal vere välja (puss oli olulisel kohal ka
„Mehetapjas” ja „Süütus”); hirvest jääb teele V-kujuline vereloik, mis meenutab märki, mis joonistati
Maarale otsaette „Mehetapjas”.
Öö. Luna on heitnud teele vereloiku hukkunud hirve asemele — hiljem kutsub
preester Teofilos (Tambet Tuisk) Lunat korduvalt Hirvekeseks. Lebava Luna ees peatub auto, milles
on töötu näitleja Joel (Sergo Vares) ja tema kaaslanna Lilith (Piret Krumm). (Kabalistlikes tekstides on
Lilith naissoost deemon, kes võis olla Aadama esimene naine.) Lilithi koerake Dollar (vist ei pea
kommenteerima) jääb möödatuhiseva reka alla. Hiljem näitab Lilith Lunale taevakaarti, kus on olulisel
kohal paradiisilind Apus (piiritaja ja lõunataeva väike tähtkuju)…
„Sinu lugu tuleb homme,” ütleb Lilith Lunale. „Siis, kui su esiema, kellest sa alguse oled saanud, saab
päikesega kokku…”
Jah, nii võiks jätkata ja lood lubamatult ette ära rääkida, osutades põgusalt etteantud märkidele…
Filmiteksti ammendamisele ma siin siiski ei pretendeeri, aga ehk andis eeltoodu aimu „Varju”
tähendustihedusest. Lisagem veel, et kaasates vaat et igal sammul — maagilisrealistlikult —
eelnenut, mängitakse selles novellis läbi mitmed valguse ja pimeduse tähendusregistrid. Valgus võib
pimedust lõhestada ja tõrjuda, ent ere valgus võib ka pimestada. Valguse varjamine,
(päikese)varjutus võib olla ka ilus. Tuli heidab valgust, aga leegid on ka ohtlikud. Valgus võib olla
taevane, ent on ka põrgu, mis leegitseb. Taksidermistist isa Teofilos aitab rajada Brüsselisse looma- ja
linnutopistest „varjudeta paradiisi” jne, jne. Keeduse üheks armastatuimaks sümboliks on lind.
Lindude tähendusest ses filmis võiks kirjutada ka eraldi loo, kuid ütleme vaid, et ka linnud oma
sümboolsuses osutavad siin tihti valguse ja pimeduse eri tahkudele. Kaks näidet võiks siinkohal siiski
tuua: „Varjus”, kus Elina (nüüd Elle Kull) ja tema abikaasa Heino (nüüd Evald Aavik) on juba eakad,
saame teada, et Heino on varem üle elanud varingu kaevanduses. Mees oli kadunud viis päeva,
pärast päästmist hakkas aga järele tegema linnuhääli. Varisenud kaevanduses lõksus olla — see on ju
vangistus pimeduses, linnud aga on ju taevas vabad nii päeval kui ööl. „Varjus” tehakse vihjamisi ja
järjepanu juttu ka Luna Lee vanematest; tema ema kirjutab raamatuid, isast aga ei olegi ema midagi
rääkinud. Ütleb vaid, et isa on lind… Teofilos laseb maha kulli, päris filmi finaalis on sümboolsel kohal
(õigupoolest siia langebki filmi viimane aktsent) aga nukk, kel kulli pea ja inimese keha. Sellisena
kujutati Vana-Egiptuses tähtsaimat jumalust, päikesejumal Rad, kes oli ka valguse personifikatsioon.
Luna isa olevat lind, tema esiema sai aga (varjutuse ajal) Päikesega kokku… „Vari” on otsekui
unenägu, kus tähendused vahel ühelt objektilt teisele üle kanduvad, kus üks kuju võib muutuda
teiseks. Seletusi võib aimata, või ka klaarilt näha, ja samas võib kujumuutusi jälitades vabalt ka
eksida…
Ja ikka jookseb siin rööbiti ka tänapäevase naise liin. Luna Lee kätkeb endas ka olnut (ajalugu).
Minevik — „Mehetapja” ja „Süütu” — on Lunale teadmatult(?) teda kujundanud ja
transformatsioonide kaudu kohal ka tänapäevas.
Aga kaasaeg on üldse pidetu, seal on kõige armsam Dollar ja valdava eksistentsiaalse seisundi (üldse,
või antud kontekstis ehk eelkõige meeste seisundi) kirjeldamiseks sobib
hästi Lucky monoloog Samuel Beckettinäidendist „Godot’d oodates”, mida „Varju” ühes keskses
stseenis esitab töötu näitleja Joel. Lucky (õnnelik või õnnega koos) on ahastuses orja kuju. (Becketti
näidendis on ta Pozzol konkreetselt nööri otsas — veetav/vedaja.) Lucky monoloog räägib
metafüüsilisest üksindustundest ja hirmust (põrguleegid), sinna kõrvale (näidendi teisi tegelasi otse
ehmatavalt) ka meeleheitlikust/absurdsest teadusele panustamisest, mis tollesama üksinduse vastu
põrmugi ei aita, vaid, proovides seda kinni katta, seda hoopis võimendab.
Sünteesist
Võiks öelda, et kolmas novell „Vari” ei ole otseselt hegelliku dialektika väljendus, aga ta sünteesib
ometi. Ütleme nii, et Hegelil kätkeb (näiliselt rahumeelne) süntees ka juba vastuolu — sest sellele
järgneb taas uus tees, millele omakorda jälle antitees… Nii võiks hegelliku sünteesi kohta ütelda ka, et
see esitab teesi ja antiteesi lihtsalt uuel astmel. Või nagu ütleb metsamoor Ita Everi esituses filmis
„Nukitsamees”: „Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama”, ehk siis: rabamine võtab
küll antud vastuolud kokku ja ületab need, aga ei lahenda neid. Samas, sünteesivast osast Keeduse
filmis ju rääkida ikkagi saab ja/aga seda just sisaldumise mõttes. „Varjus” s i s a l d u v a d eelnevad
lood, ent seal on ka palju rohkem, on ka see, mille kaudu eelnevaid novelle mõtestada —
metafüüsiline plaan, mille ilmsiks tulles saab filmiteksti ühtäkki lugeda nii edasi kui ka tagasi, sest…
metafüüsiline plaan, kui nii võtta, eelneb, on juba enne esimesi lugusid. Kui Kuu varjutab Päikese, siis
ühelt poolt ju ikka seetõttu, et planeetide liikumise kord on vääramatu — unenäolises „Varju” ruumis
aga sünnib see liikumine isikustatuna naiseks ja meheks (Ra) ning kosmilisel korral on ühtäkki
teistmoodi sisu.
Päikest varjates muutub Kuu mustaks, paistab mustana… See stseen on filmi võtmekoht, sümboolsest
päikesevarjutusest hargnevad erinevad tähendusahelad, mis on selgelt esile toodud. Ajagem siin
veidi järge: võime mõelda nii, et koos päikesevarjutusega on meie ees Must Päike — saksa müüdi
kohaselt loov universumi keskpäike, mis kiirgab loovaid ürgvalguskiiri, mis muu hulgas on loonud
elu.1 (Kui ühes stseenis valge tuvi — Püha Vaimu sümbol — Luna Lee suus ellu ärkab, siis on Lunaga ju
tegelik eluhingus.) Ent teisest küljest (nii me ju näeme) on me ees mustana paistev kuu… Kuu tiirleb
ümber maa ellipsikujulisel orbiidil, ellipsi maast kaugeim punkt kannab nime Kuu apogee ja
astroloogias nimetatakse seda fiktiivset punkti Mustaks Kuuks ehk Lilithiks. Lääne astroloogias
seostatakse Musta Kuud eelkõige musta maagia ja kiusatusega teha pahelisi tegusid; selle asukoht
kaardil näitab aga punkti, kus inimene ühiskonnast eristub ja kus avaldub tema individuaalsus.
Mõned koolkonnad näevad Mustas Kuus ka karmalist maksimumprogrammi, mille inimene on
võimeline käesolevas kehastuses ellu viima, ning seostavad seda inimese suurimate annetega.2
Ja nüüd oleme sünteesi juures tagasi. See, mis algul paistis eelkõige naiste objektistamise loona, on
saanud hoopis uued mõõtmed. Keeduse filmis toimub pidev transformatsioon, see puudutab nii
tegelasi/isikut kui ajalugu, seejuures korduvad (süütuse ja paaripaneku) motiivid. Selline areng jõuab
ka kulminatsioonini — lõpp pöördub uuel astmel tagasi algusesse, ilmneb mingi saladuslik maailma
toimimise kord, kus on hoopis oma, peidetud jõujooned. Transformatsioonid on seejuures otsekui
kaheplaanilised, on taust ja esiplaan — Rea Lest seob näitlejana kolme erineva ajastu naisekujud,
Jörgen Liik seob näitlejana Saska ja pimedat teeskleva Youssefi. Lilith tahab aga minna kloostrisse…
Aga… Lilith ja Luna Lee ei ole ju üks ja seesama. Jah, Lilith ja Luna Lee kehastavad neid kahte
tähendusahelat, mis hargnevad lahti sümboolses päikesevarjutuse stseenis ja mis näitavad meile
koos loost loosse arenevate transformatsioonidega kätte üksjagu „Mehetapja/Süütu/Varju”
sisemisest ülesehitusest ja toimimise korrast.
Viited:
1
Must Päike. Metapedia. — http://et.me tapedia.org/wiki/Must_P%C3%A4ike
2
Astromaailm — http://www.astromaailm.planet.ee/index.php?p=28
SIRP/ARTIKLID/FILM
17.11.2017
Hinnaline ja hinnanguteta
Sulev Keedus: „Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene.
Selles on oma võlu, kui on aega ja tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada.“
TRISTAN PRIIMÄGI
Kui lapsed on oma vanemate nägu ja ka koerad pidada hakkama sarnanema oma peremehega, siis
kuivõrd on oma looja nägu üks film? Need, kes on režissöör Sulev Keedusega kokku puutunud,
teavad, et ta mõjub mitmeski mõttes samamoodi nagu ta filmid: mõõdetud ja sõnu otsiva oleku
tagant kumab korraga nii heasoovlikkust kui ka skepsist. Miks ma siin olen? Mida ma temast
õigupoolest tahan? Ainult õige piskut: pärida tema uue filmiga „Mehetapja/Süütu/Vari“ seostuvate
asjaolude kohta. Filmi tehti üpris pika aja vältel, kuid nüüd lõpuks esilinastub see Pimedate Ööde
filmifestivali rahvusvahelises võistlusprogrammis. Film koosneb kolmest novellist, mille peaosas on
kolm naistegelast. XIX sajandi lõpus toimuvas „Mehetapjas“ pannakse Maara vastutahtsi mehele,
„Süütus“ on ingerlanna Elina sunnitud 1949. aastal väljasaatmisest hoidumiseks sõlmima
vastumeelse abielu ja meie kaasajal tegutsev Luna Lee põgeneb kodust viimases loos „Vari“, et välja
selgitada, kas millelgi on veel üldse mingi mõte. Kõiki kolme naist mängib Rea Lest, igaühel neist tuleb
oma ajas tugev olla vastu oma tahtmist, et leida enesele koht maailmas ja mõte oludele ja inimestele
enda ümber.
On juba teada-tuntud tõsiasi, et filmitegijad on väga kidakeelsed oma filme seletama, seetõttu
alustan kohe küsimusega.
Mis õieti on ja millest räägib „Mehetapja/Süütu/Vari“?
Mul endal oli soov proovida lühivormi, mis venis kokku hoopis üheks pikaks filmiks. Kõigepealt oli
olemas keskmine lugu „Süütu“, tõsielusündmustel põhinev lugu, millega tekkis tunne, et seda tahaks
jagada. Ma ei tahtnud aga enam teha järjekordset filmi 1940ndate lõpust ja 1950ndate algusest –
ajast, millest ma ise midagi ei tea. Sellepärast tahtsin selle külge siduda kaks novelli. Neid tol hetkel
veel polnud, aga esimene oli mul kuskilt raamatutest ja kirjutatud eesti novellidest kokku loetud
koondpildina kuklas olemas. Kolmas siis justkui pidi sinna otsa sündima. See on ehk võib-olla viimase
mängufilmi „Kirjad Inglile“ (2011) jätk oma sellises tänapäeva tõlgenduses. Mulle on tänapäev ehk
palju arusaamatum aeg kui mõni teine, varem olnu.
Võikski ju arvata, et „Varju“ suhteliselt kaootiline struktuur ja tegelaskujude ajutisus on sinu
vahendid tänapäeva filmikeeles kujutamiseks?
Ma püüdsin seda niimoodi teha jah. Eks ma ise olen ka segaduses, püüan selles ajas orienteeruda,
aga kerge pole kellelgi.
Mõtled sa tõdede paljusust?
Jah, ja välja hüütud tõejärgset aega üldse. Mis see tõde siis on ja mis ta pole? Selle filmi vormis pole
aga neile, kes filmiga on kokku puutunud ja filmiajalooga tuttavad, midagi uut. Nagu ka selles, et üks
tegelane liigub ühest novellist teise. Ma pole küll päris kindel, aga minu meelest pole seda Eestis üks
autor üksinda teinud. Väga huvitav, sest tekivad sellised justkui juhuslikud seosed.
Kas sa olid erinevaid osi tehes ka autorina eri positsioonis?
Ma ei ole end üldse autorina defineerinud, kui nii võib öelda. Kui ma filmi teen, siis olen selles
rohkem või vähem servapidi sees. Muidugi tekivad küll need küsimused, et miks ma seda üldse
teen – loomulikult. Aga ei usu, et ma ise end erinevasse olukorda panin. Eks nad ole tehtud ja
vähemasti kirjutatud ühe hooga. Oleks ka ühe hooga teha võinud, aga ei läinud päris nii …
Sulev Keedus: „Mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid
hinnanguid anda.“
Anu Hammer
Tegemine käis mitmes järgus vist ja mingite komplikatsioonidega?
Alguses oli plaan teha ühe aastaga kolm novelli, kasutada aastaaegu. Pärast teise novelli lõpetamist
oli aga raha otsas ja kolmandat jäin siis ootama, et kus ja millal. Võtted olid nii keerulised, eriti
esimese novelli puhul. Kõik loodusjõud olid meie vastu, sõna otseses mõttes. Esimene võttepäev
algas hommikul sellise tormiga, et elekter oli läinud ja me pääsesime 20 kilomeetri taha võtteplatsile
ainult seetõttu, et mõned tee peale kukkunud puud saeti pooleks. Kohapeal ootas meid tohutu tuul
ja vihm, kaamerasuunad olid kõik sassis ja ühes suunas ei saanud üldse filmida. Esimese novelli teises
episoodis on neid plaane ka näha. Ühe dekoratsiooni viis tuul minema – terve vesiveski oli kadunud.
Kirikuepisoodi filmimise aga keelas ära Pärnu piiskop. Ma kohtusin temaga pärast keeldu ja pikema
vestluse tulemusena anti meile siiski eriluba, aga mitte võtteperioodil, vaid nii-öelda lisapäevadel.
Kuidas mõjutas selle filmi tegemist tõsiasi, et 2014. aastal lahkus filosoof Madis Kõiv, kellega
kahasse on kirjutatud kõigi Sulev Keeduse mängufilmide stsenaariumid?
Madis Kõivuga läks nii, nagu ikka inimestega läheb – vanadus. Kui selle filmi stsenaariumi kirjutamise
mõte tekkis, oli ta küll valmis osalema ja tahtis ennekõike kirjutada keskmist novelli. See saigi
kahepeale tehtud, aga siis läks tal tervis nii halvaks, et ta loobus esimesest ja kolmandast. Jaksu oli
vähe ja teisigi asju pooleli. Me otsustasime, et eks ma siis proovi ise edasi teha.
Ta luges küll ja kommenteeris. Tal oli kaks kommentaari: üks oli „Mehetapja“ kohta, et aidauks ei käi
Eestis kunagi seestpoolt lukku, ja teine „Varju“ kohta, et lõppversioonis peaks kindlasti sees olema
episood, kus vana Heino (Evald Aavik) läheb merre. Ta arvas, et see on väga vajalik. Aga ega ta
üldiselt ei olnud väga kommenteerija, vaid võttis pigem abistaja positsiooni ja püüdis mõista asju, mis
neis lugudes oli. Täpsustas, nagu ka see aidauks.
Sulev Keeduse filmides on väga oluline naisekuju. Sinu filmide naised on seni olnud metsikud,
ettearvamatud ja natuke ohtlikud, aga „Mehetapja/Süütu/Vari“ näitab tugevamat naist, kes võtab
pigem tugeva positsiooni, et end raskustest välja vedada. Kas see erinevus on olemas?
Sellega ma olen nõus, et viimase filmi peategelane on justkui selline keskpunkt, kes küll tunnetab
oma kohta, aga ei kasuta seda ära. Ta püüab pigem ümbritsevat koos hoida: esimeses novellis
kogukonda, teises on tal juba noorena väga keeruline olukord ees ja ta on sattunud siia Eestisse
justkui võõrale maale, püüab igat pisemat vahendit kasutades hoida seda vähestki, mis tal on, ja
säilitada sealjuures mingigi väärikuse. Kolmandas võib Luna Lee mõjuda kuidagi väliselt ükskõikse ja
apaatsena, aga tal on ka mingisugune väga tugev elutahe. Ta on võib-olla natuke abitum kui
esimesed kaks.
Mul endal on ikka ja jälle raske neid asju seletada või analüüsida. Palju on tehtud intuitsiooni ja tunde
mõjul. Tänapäeval on see muidugi suur luksus, kui ei pea väga tükkideks võtma oma filmi tegelasi.
Üks põhjus, miks ma ka endale ei ole tahtnud asju väga selgeks teha, on see, et tahaksin ka vaatajale
jätta ruumi luua seda filmi vaadates oma maailm.
Sa teed ka dokumentaalfilme. Kaks viimast, „Varesesaare venelased“ (2012) ja just välja tulnud
„Sõda“, ei kulgenud kumbki selles suunas, nagu oli planeeritud: võtta tuli üles hoopis midagi muud
ja algsed plaanid läksid aia taha. Kas oskus vajadusel ümber mõelda on sulle ka mängufilmi
tegemisel kasuks tulnud?
Võimalik. Ma ei tea täpselt isegi seda, kas ma oma filmid lõpetatud saan. See on üks painaja. Teine asi
on see, et mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid
hinnanguid anda. Teemale ja inimestele filmis. Kuidagi selline tunne, et ausam on teha ilma
hinnanguteta. Las see jääda vaataja pähe. Mingi võlu on tänapäeval isegi mingil nõutusel. Ongi asjad,
millele ei ole vastust. Ja neid asju pole vähe. Selle võib ka rahulikult välja öelda, et see nii on.
Kui maailm liigub selles suunas, et suuri probleeme peetakse üldse lõpuni lahendamatuteks nende
komplekssuse tõttu, siis filmikunstis läheb sõnum pigem järjest täpsemaks. Kas pole kummaline
vastuolu?
Jah, on küll. Ma ise ei kipu väga täpseid lugusid tegema. Mind ennast lausa häirib, kui ma näen väga
täpse ja selge sõnumiga ühte väravasse löövat filmi. Ma ei otsi ega vaja selliseid, aga sellest pole
midagi, et suurem osa vaatajaid vajab võib-olla just selliseid filme.
Erinevalt paljudest filmitegijatest või nende jäetud muljest tundub mulle, et Sulev Keedus pole
kunagi päris täpselt kindel selles, mida ta teeb.
Jah, ma olen alati olnud suur kahtleja. Need kahtlused jõuavad muidugi kuidagi ka üle valge lina
vaatajani. Film on karm kunst: ekraanil on näha kõik, mis tegijate peas on toimunud. Esimeste filmide
puhul tundus mulle, et alustasin liiga noorelt, praegu jälle näib, et filmid on tegemata jäänud.
Kas filmis „Mehetapja/ Süütu/Vari“ käsitletud kolm perioodi on sulle kuidagi märgilised? Tundub,
et need on Eestile olulised ajad olnud.
Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene. Mulle isegi tegelikult
meeldib natuke selline provintslik elukäsitlus ja maailmanägemine. Selles on oma võlu, kui on aega ja
tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada. Olen ka mõelnud, et võib-olla ongi selliste
filmide tegemise õigustus see, et keegi teine neid enam ei viitsi teha, sest neil ei ole nii laiapõhjalist
tähendust. Ongi selline selle koha keskne asi. Oleks ju võimalik need lood kohalikust kontekstist välja
rebida, aga siis oleksid need hoopis ühed teised novellid olnud. Ma ei häbene, et ma teen asju just
siin ja püüan selle väikese kultuuri oludes omi asju ajada.
See peaks ju sisepinge maha võtma. Selge, et väikesele kultuurile peabki peale maksma, kui tahta
teha oma asja oma inimestele.
Sõpruses oli Kusturica filmide nädal, suutsin isegi vahel sõita kodust Tallinna ja neid vaatama minna.
Arvan, et selliseid filme saabki ainult sealkandis teha, nagu tema on teinud. Muidugi on tal sees
selline plahvatus, et ta on jõudnud kogu maailma, aga kui keegi teine midagi sellist püüaks teha
mingis teises kultuuriruumis, poleks see kindlasti nii ehe. Tobe sõna.
Nüüd Kusturicat vaadates tundub mulle kõige parem film see, mille ta Ameerikas tegi.*
Kuidas selle filmi võtteperiood tundus, kui lõhki läinud ajakava välja arvata?
Võtetega on nii, et alati tehakse mingisugune plaan, mis on minu meelest utoopiline. Ma kipun seda
ära unustama. Liiga tihe. Kui võtted käivituvad, siis on esimese kolme-nelja päevaga selge, et sellise
graafikuga pole mõtet teha – ei jõua. Ma pole teisi kõrvalt tegemas näinud, aga ma ise ei suuda
päevas üle kolme-nelja plaani filmida. Ega see võtteperiood kerge pole kõigile neile, kes minu filmi
võtetel osalema peavad.
Kui täpselt sa võtteplaani või stseene järgid?
Viimasel ajal oleme kirjutanud režii väga täpselt lahti ja kunstnik on joonistanud kõik plaanid, kuid
võtteperioodil ei ole ma ausalt öelda neid plaane isegi kotist välja võtnud. Need on mul küll peas, aga
filmimine on hoopis midagi muud. Kõik episoodide lahendused sünnivad ikkagi filmimise hetkel. Ma
ei suuda täpselt planeerida, kuidas miski algab ja lõpeb. Võib-olla ongi sellepärast mu produktiivsus
nii vilets!
Kas sa teed ka palju duubleid?
Duubleid teen ka, aga pigem püüan vahest ühes plaanis teha nii täpse ja keerulise lahenduse, et
sellist võtet, kus ei eksi keegi ei meeskonnast ega näitlejatest, on väga raske saada. See nõuab
duubleid.
Enne võtteid oleme teinud ka näitlejatega proove, kui on vähegi aega olnud. Pigem küll sisulisi
proove, mitte koreograafiat, mida ei saa kuskil sees nelja seina vahel harjutada ja mis sünnib siiski
kohapeal.
Film on PÖFFi võistlusprogrammis. Kuipalju sa ise seda jälgid või sellele kaasa elad?
Kõike ma ei jõua küll vaadata, aga mõnd lähen kindlasti vaatama. Ma olen nii palju käinud festivalidel
ja filme vaadanud ja … festival on festival, mulle see melu ei sobi. Parema meelega käin õhtusel tunnil
kinos koos ehk 30 inimesega. See ei kohusta mind millekski, saab olla anonüümne.
Kui film on hea, siis ma ei taha seda kohe jagama hakata: tahan seda elamust mõnd aega endas
kanda ja selle ainult endale hoida. Nii on see ka hea etenduse või näituse puhul. Ma ei kipu kohe
seletama ja kui ümberringi palju seletatakse, siis see võib mulje ära lõhkuda.
Mulle ei ole nii oluline mõtestada või seletada, miks mõni lugu mulle korda läheb. Piisab sellest, kui
ma ise tean, et see mulle midagi tähendab: olen saanud sisemiselt natuke rikkamaks ja tahan sellest
kinni hoida.
Rääkimine on muidugi mõtete peegel.
Jah, see on minu puhul isegi halb, et see nii on, aga midagi teha ei ole. Minu kultuurikogemus on
abstraktne ja ma ei püüa seda iseendale seletada. Võib-olla see on natuke nagu protest tänases ajas,
sest väga palju räägitakse. Noortele võib see olla isegi kasulik, kui nad saavad aru, mida nad teevad ja
milleks see kasulik on, aga suur osa nendest juttudest muidugi ka jääb juttude tasemele.
Tänapäeva digiajastu on toonud kaasa selle, et arvamusi saab paljundada nagu fotosid. Kõigil on
õigus kuulutada mõni lause enda omaks ja ühed ja samad väljendid tiirlevad ringi.
Jah, aga imelik, et filmitegijad aetakse tihti kimbatusse väitega, et nad on oma filmides kasutanud
mingit tsitaati. Mina ei ole seda kunagi teadlikult teinud. Vahel saad tagantjärele aru, et alateadvuses
on võib-olla tõesti olnud mõni visuaalne lahendus. Näiteks, kui mu esimene mängufilm „Georgica“
(1998) käis festivalidel, siis võis kataloogist lugeda, et film on Aleksandr Sokurovi mõjutustega. Olin
toona ainult üht Sokurovi filmi näinud ja püüdsin edaspidi neid vältida, kui vähegi võimalik. Olen
hiljem mõnda veel näinud ja ei saa aru, kuidas on meid üldse saadud võrrelda. Ma ise seda võimalust
ei näe.
Sa oled küll filmifestivalidel palju jama näinud, aga kas usk sellesse kunstivormi on alles?
Jah, mul on usk alles, aga see võib olla väga suur enesepettus. Ma usun, et inimesed vajavad mingit
renessanssi ka filmikunstis. Vähemalt korraks tõuseb mingi uus laine, aga ega siin midagi ennustada
ei saa. Ma ise küll ootan seda.
Kas filmitegemise vahendite vabanemine on ka vabadust juurde toonud? Oled näinud igasuguseid
aegu …
Igal ajal on oma eelised. Tänapäeva võtan ma ühelt poolt paratamatusena, aga näen ka praegusi
suuri eeliseid. Tulemuseni jõudmine ei tundu enam nii ilmvõimatu. Sellel maailmal, mida tegijad
püüavad ekraanile võluda, on suuremad võimalused. Paradoksaalselt jõutakse suurte võimaluste
juures tihti just väga lihtsa vormini. Kui dirigendid arvavad, et sümfooniaid enam ei kirjutata, siis
filmis on ehk mingi uus hingamine tulemas. Võib-olla on see juba alanud?
* „Arizona unelm“/„Arizona Dream“, Emir Kusturica, 1993.
Kolm naist ihkavad lämmile
maale
Sulev Keeduse uue filmi arvustus
Eva Kübar
kultuurikriitik
26. november 2017 23:59
Maara (Rea Lest) novellis «Mehetapja». | FOTO: Kaader filmist
Sulev Keedus ei ole kompromisside mees. Filmi võtab ette siis, kui mõte, mida
maailma öelda, on tõesti küps, lihvides siis teostust seni, kuni iga viimnegi
sümbol ja repliik on paigas.
«Keedusega oli 15 duublit keskmine, see tundus normaalne, arvasin, et
nii tehaksegi. Olin üllatunud, kui Rainer Sarnet esimesel võttepäeval
meile pärast teist duublit ütles: «Olemas. Lähme edasi,»» meenutab
Teatritasku blogile antud intervjuus Rea Lest, «Mehetapja/Süütu/Vari»
peaosatäitja.
Linateos koosneb kolmest novellist, mis kõik kulgevad eri ajastutes (19.
sajandi lõpp, 1949. aasta kevad ja tänapäev) ning portreteerivad ühe
naise saatust oma ajas.
19. sajandi lõpu Eestimaa on kujutatud mustvalge ja porisena, käes on
mõistagi novembrikuu (tõmmates meelevaldse paralleeli, on ka pildikeel
ja teema üsna sarnased Rainer Sarneti «Novembriga» ning
peaosatäitjadki samad) ning Maara (Rea Lest) peab vägisi mehele
minema. Ei aita päris armastatu Saska (Jörgen Liik) meelitused
põgenemisest lämmile maale, kus on punased väljad.
Arvestades kliimat, on unistus lämmist maast eesti kultuuris läbiv ja
ilmselt muutumatu motiiv. Praegu muidugi ostame lihtsalt lennupileti ja
postitame Facebooki, et «Lendan Tallinnast Havannasse».
Maara sellistes kategooriates mõelda ei osanud ega saanud. Temale
seovad külanaised vägisi ümber setu kirjes vöö, pärast mida peetakse
maha üks vägev setu motiividega pulm. Seda vööd, muide, kannab
leitmotiivina viimases novellis «Vari» oma seljakotis kaasas Luna Lee
(Rea Lest), tänapäevane ekslev hing, kes üritab pidepunkti leida kõigest,
mis teele jääb.
Naised kõigis kolmes novellis on tõe otsijad, tugeva hingega mässajad,
kes võitlevad viimseni isegi siis, kui süsteem on neist ilmselgelt tugevam.
«Sina oled teistsugune,» ütleb Heino (Risto Vaidla) Elinale (Rea Lest)
novellis «Süütu». Ja see «teistsugune» on siin öeldud respektiga ega
viita naise seksuaalsele ebaatraktiivsusele.
Heino ja Elina on fiktiivses abielus, sest muidu ähvardaks Elinat
Eestimaalt väljasaatmine. Magatakse eraldi voodites ning jagatakse
katust veel mitme sugulase-tuttavaga, kellest üks on (vähemalt mingites
eksistentsi vormides) kuulus Kuuba maletaja José Raúl Capablanca
(Meelis Rämmeld). Ühtaegu koomiline ja teisalt õõvastav olukord.
Lisagem siia veel ekshibitsionistlike kalduvustega psüühiliselt katkise
Luise (Helena Merzin) ja saame paraja seltskonna friike, kes annavad
täpselt edasi kogu ühiskonnas 1949. aasta kevadel valitsenud pinevat
meeleolu. Kuigi pealtnäha elatakse oma tavalist elu, käiakse
kaevanduses tööl, pestakse trussikuid ja kooritakse sibulaid, on närvid
pidevalt viimsel piiril krussis – iga koputus tundub kuratlik ja ei tea, keda
uskuda või keda mitte. Ainus, mis lõpuks aidata võib, on ehk tõesti
malemäng.
Koos kuulsa maletaja Capablancaga tuleb linateosesse sisse ka Kuuba
ja hispaaniakeelse kultuuriruumi motiiv, mis jääbki kuni lõpuni läbivaks.
Tõsi, üks väike vihje anti sellele juba ka «Mehetapjas», kus Saska soovis
Maara viia just punastele väljadele, mis võib viidata Kuubas rikkalikult
leiduvale punasele paekivile. Lõpuks saab ka «Süütu» ullike Raul endale
väärilise malepartneri, kes samuti Kuubaga seotud...
Nii Maara kui ka Elina saavad kokku tänapäevases hilisteismelises Luna
Lees, kelle ema on pühendunud esoteerik, arvates, et ka last saab
kasvatada eneseabiõpikutest leitud käibemantrate abil. Elina võtab nõu
kuulda ja katsetabki seda «Hakka elama!» varianti.
Nagu öeldud, on kõik need kolm naist heas mõttes «teistsugused». Nad
on nõiad, ilma et nad seda ise otseselt teadvustaksidki. Igal juhul oleks
kogu kolmik 16. sajandil tuleriidale saadetud. Ja ma ei viita siin
feminismile, sest see tõesti pole filmi «Mehetapja/Süütu/Vari» teema
(erinevalt näiteks ehk Sulev Keeduse eelmisest mängufilmist «Kirjad
Inglile»).
Luna Lee (Rea Lest) novellis «Vari». | FOTO: Kaader filmist
Pigem on Maara, Elina ja Luna Lee need, kelle peale suurt miski ei
hakka. Ei mõju Maarale külaposija Tato (Katariina Unt) suitsutamine ega
ussileotusvedelik, ei saa Elinast jagu ei võimud ega libekeel Aleksander
(Juhan Ulfsak) ning ka Luna Lee jääb neohipidest paari (Piret Krumm ja
Sergo Vares) LSD-lembust ja teatraalselt rollimängu jälgides siiski
kõrvaltvaataja kahtlevale positsioonile.
Huvitav on naisneohipi nimevalik – Lilith – mis viitab Mesopotaamia
legendi järgi lapseröövijale (Luna Lee ongi ju 17), aga samas ka Aadama
päris esimesele, deemonlikule naisele. Lilithit peavad oma sümboliks ka
feministid ja kui Piret Krummi kehastatud karakterist neid jooni otsida,
siis kindlasti ka leiab.
On terve hulk väärtussüsteeme, mille Keedus filmis armutult koos
loputusveega alla laseb. Lisaks juba mainitule võib öelda, et ka pidev
mööda maailma ringi reisimine seatakse kahtluse alla, sest pole üldse
kindel, et me tegelikult näeme seda, mida pildistame. Seda ideed kannab
endas novelli «Vari» karakter Youssef (Jörgen Liik), kes väidetavalt on
Fidel Castro poeg (aga Castrol oli 10–20 last).
Ka intellektuaalsus ei pruugi tõeni viia. See on küll hea katteloor ja
puusalt Spinoza tsitaatide tulistamine, millega paistab «Varjus» silma isa
Teofilos (Tambet Tuisk), lisab kindlasti sarmi, aga lõppkokkuvõttes võib
segadus olla suurem kui enne. Siiski tundub, et Teofilosele ehk «Jumala
armastajale» on Keedus andnud kõige suuremad šansid tõe leidmiseks.
Vähemalt juhtub novelli «Vari» kirikustseenis midagi imelist. On see siis
nõia- või taevane vägi (või nende sümbioos), jääb vaataja otsustada.
Vaadates tervikut, on kolmest novellist keskmisel kõige klassikalisem
narratiivne struktuur. Kuna aga viimane pole Keedust kunagi üleliia
paelunud, on «Mehetapja» ja «Vari» jutustatud pigem poeetilises
võtmes. Kokkuvõttev «Vari» on kindlasti tähendustelt kõige tihedam ja
ambivalentsem. Selles novellis rõhutab Keedus ka otseselt seotust meie
eelmiste põlvkondadega.
Volli (Ain Lutsepp) ja Elina (Rea Lest) novellis «Süütu». | FOTO: Kaader filmist
Ehk siis: kõik, mida Maara ja Elina läbi elasid, mõjutab ka Luna Leed.
Surm saadab Luna Leed erinevates vormides kogu novelli vältel, kuid
samas on tal olemas ka kontakt teispoolsusega ja oskus nende
maailmade vahel laveerida (jälle šamanistlik/nõialik omadus). Võib ju ka
mõelda, et selle väe annab Maara, kelle vööd tüdruk oma seljakotis
kannab. Koos väega tuleb aga kaasa ka hirm ja süütunne.
Lõppude lõpuks on elu teater ja meie oleme vaid marionetid. Kuid kes
meid juhib, või saame seda hoopis ise teha? Kas selleks, et kogeda
lämmit ilma, peaks sõitma Kuubale või piisaks ka inimlikust lähedusest
setu külapeol? Vastust Keedus ei anna, kuid pakub kindlasti palju
mõtteainet.
ARVUSTUS
«Mehetapja / Süütu / Vari»
Režissöör ja stsenarist Sulev Keedus, kaasstsenarist Madis Kõiv,
operaatorid Erik Põllumaa ESC ja Ivar Taim, kunstnikud Toomas Hõrak
ja Anna-Liisa Liiver, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Martynas
Bialobžeskis, helirežissöör Saulius Urbanavičius, kaastootja Rasa
Miškinyté ja Era Film (Leedu), produtsent Kaie-Ene Rääk, tootja F-
Seitse.
Osatäitjad: Rea Lest, Jörgen Liik, Üllar Saaremäe, Katariina Unt, Peeter
Volkonski, Ain Lutsepp, Juhan Ulfsak,Jan Uuspõld, Indrek
Taalmaa, Sergo Vares, Tambet Tuisk, Toomas Suuman, Priit Pedajas
Sirp
• SIRP/ARTIKLID/FILM
27.10.2017 Prindi
Rääkimata jätmise tühjus
KERSTI UIBO
Dokumentaalfilm „Sõda“ (F-Seitse, Eesti 2017, 55 min), režissöör-stsenarist
Sulev Keedus, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk.
„See on väga lihtne film,“ iseloomustab režissöör Sulev Keedus oma vastvalminud
„Sõda“. Ta juba teab, et sellise pealkirjaga filmi vaataja võib oodata lugu võitjatest ja
kaotajatest. Meediasõjas on alati pooled: omad ja vaenlased. Massiteabevahendid
vahendavad masinlikult sõjasõnumeid ja inimestel pole infomüras aega neid
analüüsida. Nii on saanud meediast sõjatööstuse osa ja sõjast meelelahutuslik
meediamäng, kus omad on positiivsed ja vaenlased negatiivsed. Sõjas aga võitjaid
pole. Sõda on alati ebainimlik ja kehtib vaid üks reegel – jääda ellu. Sõda pole kunagi
püha, see on julm ja ebainimlik. Kui dokumentaalfilmi režissöör läheb sõjapiirkonda
filmi tegema, ei tule ka tema sealt võitjana tagasi. Mida vähem inimesed on sõjaga
kokku puutunud, seda rohkem nad enda arvates sellest teavad. Seega vaidlen
Keedusele vastu: valitud ülesanne pole sugugi lihtne, sest pärast filmi valmimist on
autor sama haavatav kui need, keda ta filmis.
Tean seda omast kogemusest, sest tegin NATO Jugoslaavia konflikti ajal ning pärast
seda kaks filmi Kosovos. Ei osanud tookord arvata, et sõja ja selle tagajärgede
kajastamine filmis nõuab aastaid tööd. Julgesin selle teekonna ette võtta, sest olin
õppinud ajalugu Londoni ülikoolis ning võrrelnud Nõukogude ja Briti impeeriumi
lagunemist. Jugoslaavia sõjad olid kodule liiga lähedal ja kestsid kümme aastat. Tol
ajal sattus mulle kätte Independent, kus Rosie Boycott kirjutas, et sõjas on
põhikannataja tõde. Dokfilmi autoril on aega vaadelda ja analüüsida. Kui teele
kuhjatakse takistusi, tuleb filmi valmimise nimel leida väljapääs. Mõistad pea: mida
rohkem süveneda, seda vähem tead, mis on tõde, ja sul tuleb endale tunnistada, et
oled ebatäiuslik, samuti maailm su ümber. Tahtsin toona näidata, et vägivald on nagu
langev spiraal, sünnitades uut vägivalda, mida tegelikult hävitada tahetakse. Minu
ihukaitsjaks (tema olemasolu nõudis Briti fond, kes rahastas esimest
ettevalmistusreisi) oli kanada kunstnik, kelle vend teenis Kosovos. Kuna kunstnik
soovis portreteerida sõdureid, külastasime mitmeid sõjaväebaase. Maalimise käigus
tekkis sõduritega isiklik side. Kaamera ees sõdurid oma mõtteid ei väljendanud. Nad
ei tohi seda teha. Sain tuttavaks kahe kindraliga, üks pärit Saksamaalt, teine Itaaliast.
Nad pakkusid end teejuhiks ja õpetajaks. Mõlemad vaatasid olukorrale nii
objektiivselt, kui suutsid, ning rääkisid ausalt ja inimlikult, loomulikult mitte kaamera
ees. Ajakirjanikud, kes viibisid Kosovos vaid mõne päeva, ööbisid Priština ainsas
viietärnihotellis ja rääkisid õhtul baaris Londoni või New Yorgi toimetuse intriigidest.
Nad sõidutati hommikul NATO baasi, kus toimusid infotunnid. Seejärel sõidutati
sõjaväebaasidesse, kus filmiti õppusi ja tehti intervjuud. Pärast väsitavat ringsõitu
pakuti kõigile osavõtjatele Prantsuse veini ja juustu. Käisin pressile korraldatud
üritusel vaid korra, et näha oma silmaga, kui professionaalselt töötab meediamasin.
Mõistsin, kui kiiresti muudab sõda miljonites värvitoonides mitmetahulise maailma
must-valgeks ja jaotab kõik inimesed omadeks ja vaenlasteks. Sellises maailmas
pole pooltoone: kahtlased on kõik, kelle seisukohad erinevad lihtsustatud skeemist.
Tagantjärele võin öelda, et Kosovos kogetu kinkis ühe inimelu jagu sallivust ja
alandlikkust. Just seetõttu näen Sulev Keeduse filmis seda, millest ei räägita.
Keeduse filmi ülesehitus on lihtne ja tabav. Tegemist on tänapäevase pihilkäiguga.
Pihiisaks on kaamerat hoidev autor, keda naine usaldab. Naise jutt vaheldub
kaadritega, mis on filmitud afgaani külas ning sõjaväebaasis, kus teiste seas elavad
ka Eesti kaitseväelased. Olen kindel, et see struktuur ei sündinud üleöö. Film küpses
viis aastat ja nõudis Keeduselt suurt vaimset pingutust.
Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et iga
seisak on eluohtlik.
Kaader filmist
Filmi avakaadris seisab kaunis noor naine ookeani murdlainete ees ja vaatab merele.
Hanna elab nüüd Austraalias. Lugu, mille naine räägib, pole kergete killast. Kindlasti
oleks paljudele asjaosalistele lihtsam, kui Hanna oleks jätnud selle loo rääkimata.
Hing aga ei anna rahu. Hanna räägib loo oma suhetest endise kaitseväelase Rivoga
pärast sõjalist operatsiooni. Afganistanist tagasi tulnud Rivo oli hoopis teine inimene.
Aastaid hiljem lõpetas ta elu enesetapuga, enne seda palus aga andeks neilt, kes
maha jäid.
Filmi olustik on üles võetud afgaani külas. Vaataja näeb külarahva keskaegset
elustiili ja kaitseväelaste igapäevaelu sõjaväebaasis. Ühel pool kanalit elavad
afgaanid, teisel pool paikneb kruusatünnidest laotud müüriga ümbritsetud baas, kus
elavad ka Eesti kaitseväelased. Külaelanikke lahutab sõjaväebaasist hiigelsuur
metallist värav. Külaelu. Naised, lapsed ja mehed on siin lammaste ja kaamelitega
koos elanud sajandeid. Esmapilgul poleks nagu midagi muutunud: lapsed karjatavad
lambakarju, mehed parandavad savimajakeste seinu. Inimesed on vahest
mõtlikumad kui tavaliselt. Äkki ilmuvad tolmusele külateele soomukid. Üllatunult
vaatavad neid kaamelid. Lapsed lehvitavad, emad ja isad vaatavad neid altkulmu.
Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et
iga seisak on eluohtlik. Soomukid, helikopterid ning hambuni relvastatud sõdurid on
liivasel maastikul tõelised võõrkehad. Nad ei tunne siin ennast hästi ja pinget on
tunda.
Sõjaväebaasis käib üksluine tegevus: kokad valmistavad toitu, sõdurid kontrollivad
enne operatsioonile minekut relvi, noored treenitud kehaga mehed tõstavad kangi.
Hommikul avaneb metallvärav ja sõdurid sõidavad või lähevad jalgsi tööle. Enne
pimedust jõuavad soomukid töölt koju. Ja nii iga päev, kuni päris koju pääsemiseni.
Hanna teab, et autor jätab montaažis tema jutustusest välja nende kooselu kõige
raskemad hetked ja kõige valusamad detailid, sest tuleb mõelda kõigele ja kõigile. Nii
Rivo emale, endistele kaaslastele kaitseväes kui ka nende pereliikmetele. Hanna
esitab endale küsimusi. Kas on võimalik päästa noormehe elu, kes ei suuda pärast
sõda ümber lülituda normaalsele elulainele? Kui sõjaolukorras tagavad ellujäämise
pidev valvelolek ja erutusseisund ning emotsioonide tuimenemine, siis rahuolukorras
hävitavad samad omadused inimese vaimse tervise. Kuigi inimene jõuab koju
füüsiliselt tervena, võib haige olla tema hing. Sõjalistel operatsioonidel saadud
vaimse vigastuse tunnushaigus on traumajärgne stressihäire. Kaitsevägi keeldub
suitsiidi eest vastutust võtmast. Eraeluliste põhjuste eest kaitsevägi ei vastuta. Nii
jääbki süü vaid Rivo lähedaste kanda. Kaitseväe toetuse väejuhatuse psühholoog
Marge Sillaste viitab ajakirjas Sõdur (2016, nr 5) kaitseväe andmetele, et
traumajärgse stressihäire all kannatab Eestis vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest,
USAs tehtud uuringute põhjal põeb seal traumajärgset stressihäiret umbes 10–15
protsenti sõjas käinud meestest.
Kummaliselt mõjutab filmi väga tugevalt just see fakt, et paljust Hanna ei räägi. See
rääkimata jätmise tühjus loobki meeleolu, millega vaataja saalist lahkub. Filmi autor
on ära kuulanud kahe inimese loo ning jaotanud selle pisikesteks kildudeks meistri
alandlikkusega. Hanna tänab Rivot selle eest, et noormees õpetas talle, mida
tähendab tingimusteta armastus. Sellel teel pole võitjaid ega kaotajaid. Tähtsad
SA Rakvere Teatrimaja leiab, et Sulev Keedus on igati õige mees pälvima kultuuripreemia 2017 aasta loominguliste saavutuste eest. Sulevi loominguline kõrgvorm algas juba 2016 aasta teises pooles, kui Rakvere Teatris esietendus lavastus „Somnambuul”. See polnud oluline lavastus mitte ainult Rakvere, vaid kogu Eesti teatripildi kontekstis. Ei juhtu just tihti, et algupärane filmistsenaarium jõuaks lavale, või veelgi enam, et autor tooks enda kirjutatud teose publiku ette kahel korral. Just nii läks „Somnambuuliga“, millest sai filmirežissöör Sulev Keeduse esmalavastus teatris. Lavastus, mille argine tasand kõneles 1944. aasta Eesti rannakülast ning sinna paigale jäänud isast ja tütrest, viis oma mõjusa atmosfääriga publiku mitte ainult kümnenditetagusesse sõjaaega, vaid ka reaalsuse ja ebamaisuse piirimaile – sinnasamma, kus eksles ka lavastuse peategelane. Harvaesinevalt suure pühendumisega tehtud rollid, ajastukohane, ent õhuline lavakujundus ja pisidetailideni viimistletud lavastajatöö moodustasid terviku, mis haaras publiku neljatunniseks teekonnaks endaga kaasa. „Somnambuul” tõstis vaatajad igapäevastest argitoimetustest kõrgemale ning puudutas piiriloleku ja unenäolise salapäraga hinge – mitte ainult teatris, vaid jäi vaataja sisse ka pärast saalist lahkumist. Lavastuse kunstilistest õnnestumistest andsid märku ka Anneli Rahkema kandideerimine Eesti teatri parima naisnäitleja auhinnale ning Vadim Fomitševi kandideerimine parimale kunstikutööle. 2017 aastal mängiti lavastust ka Eesti parimaid lavastusi koondaval teatrifestivalil „Draama” Tartus. Rakvere Teatri kollektiiv andis 2017 aastal parima lavastaja kollegipreemia Sulev Keedusele. Lisaks teatritööle õnnestus mitmel näitlejal proovida Suleviga loomingulist koostööd ka 2017 aastal esilinastunud mängufilmis. (digitaalselt allkirjastatud) Velvo Väli SA Rakvere Teatrimaja juhatuse liige
1
Sulev Keeduse film „Sõda“
TÕNIS KARK
Arvustus
ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino
2018. aasta veebruaris
Ma ei ole Afganistanis olnud. Kui meie mehed ja naised seal käima hakkasid,
teenisin mina Tapal — kolm aastat. Aga ma viibisin ka nö afgaani vaibis. Kuulasin
puhkusele sõitnud sõdurite lugusid, kartsin nendega kaasa. Mõnda neist aitasin
matta. Alguses oli väga kõhe. Hingehoidja osaks on näha hirmu ennast, mitte selle
vahetut tekitajat. Nii mõjus see sõda ka minule.
Kartsin Afganistani juba lapsena; neid tinakirste nõukogude aja lõpust. Mingi
paratamatuse paine oli sellega seoses. Mäletan, kuidas naabritüdrukuga
seitsmeaastasena arvutasime, kui palju aega kulub minu täisealiseks saamiseni, ja
lootsime, et selle ajaga saab see sõda läbi. Et siis ei peaks minema.
On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed,
me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes.
Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust,
kui pahale afgaanile saab pihta kaevikust.
Ta täidab kohustust.
Ja sinine on taevas ja silme eest on must.
“Sõjavägi kohustab”, J.M.K.E.
2
Vahepeal oli teema maas; sai otsa sõda Afganistanis ja lõppes ka Nõukogude Liit.
Tuli vabadus, uued liidud, ja jälle —„Päikeses särab kaunis maa — Afganistaaaan!“
(“Sõjavägi kohustab”, J.M.K.E.). Taas oli vaja minna riiki tekitama. Olukorras, kus
seda kunagi pole olnud ja loomulikul teel ka arvatavasti ei tule. Tegelikult jäi
muidugi mulje, et mandritevahelisel tasandil oli vaja pooli valida ja sõdimine
Afganistanis oli kas asendustegevus maailma jõujoonte tõmbamiseks-tirimiseks või
relvastuse katsetamine ja sihipärane kulutamine. Või sai ühest piirkonnast „havi
käsul“ taas lihtsalt terava moona ja reaalse vastasega polügoon, „teater“, nagu britid
seda tabavalt nimetavad. Mõned meist mõtlesid selle Vabadussõja jätkuks —
iseolemise garantiiks. Kõlas paremini.
Ei keegi tõsta mässu,
sest ajud ammu pestud.
Ma läbi multimeedia
märkamatult nuppe keeran,
mu propagandamasin,
kõikvõimas, aina vassib!
“Masin”, Herald
Sulev Keeduse filmis „Sõda“ ei näidata vahetult ühtegi õudset asja. Ometi on see
painav film. Siin on teemadena üks tabu teise otsas ja arvustajale ei paista mingit
läbini head võimalust antut vaadelda. Teema on inimlikult ülihabras. Selle filmi
muljeid oleks lihtsam mitte sõnastada. Ainuvõimalik ja kõlbeliselt õige näib filmis
3
oma lugu rääkivad inimesed umbisikustada, nendega teatud piirini samastuda ja
esitada endale miljoni dollari küsimus: „Kui kaugele kaasa ma selle mänguga lähen,
kaotamata iseend?“ Selge on, et Keedus on selle filmi juba ammu ära andnud ja et
nüüd lavastab seda uuesti igaüks, kes lõputiitriteni jõuab.
Keedus näitab mulle oma teoses korraga nelja asümmeetrilist sõda.
Sõnaseletus: asümmeetriline konflikt
Asümmeetriline konflikt tähendab sellist konflikti, mille puhul vastased kasutavad
organiseeritud vägivalla vahendeid ja meetodeid, mis meie silmis on ebaharilikud või mida
meie ei saa kasutada. Selliseid vastaseid peetakse üldjuhul meist nõrgemaks; nad püüavad
mööda hiilida meie tugevatest külgedest ja rünnata meid nõrkadest kohtadest. Kõige
tüüpilisemad „asümmeetrilised vaenlased” on terroristid ja sissid. Olgu tegemist
ameeriklastega Iraagis, NATOga Afganistanis, venelastega Tšetšeenias, iisraellastega
Palestiina aladel või indialastega Kashmiris, kõik nad seisavad enda sõnul silmitsi
asümmeetrilise vaenlasega ning asümmeetrilise ohuga oma sõjalisele kohalolekule ja
strateegiale.1
1. Filmi taustsüsteemiks on niisiis viimane ametlik Afganistani sõda (aastatel
2001–2014, paljude meelest kestab see aga tänaseni). Ülesvõetud olustikulised
kaadrid on Camp Bastionist ja Pimonist.
Sõnaseletus: Afganistani Islamivabariik
Afganistani Islamivabariik (puštu keeles Afghānistān, dari keeles Afghānestān) on
paljurahvuseline merepiirita riik Aasia sisemaal. Riigi pealinn on Kabul. Tal on ühist piiri
4
Hiina, Pakistani, Iraani, Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistaniga ning teda võidakse
arvata nii Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia kui ka Lähis-Ida alla. Kolm neljandikku Afganistanist on
ligipääsmatu. Afganistani kohta puuduvad täpsed, usaldatavad statistilised andmed. Näiteks
on riigi pindala eri andmetel 652 225 või 645 806,56 või 647 500 km² ning elanike arv 2009.
aasta seisuga oli 28 150 000 või 33 609 900. Alates 1970. aastatest on riik haaratud mitmesse
sõjalisse konflikti, millest ulatuslikumad on olnud Nõukogude—Afganistani sõda ja 2001–
2014 väldanud USA sissetung. 2
2. Teine, võib öelda, et filmi põhiteemana püstitatud sõda, on surnud
peategelase, veteran Rivo isiklik lugu ja tema siselahingud, mis viivad meid vaimus
Eestisse pärast Rivo välislähetusest naasmist. See on ühe mehe lagunemise lugu.
Enne suitsiidi sai ta diagnoosi “psühhopaat”. Rivo avaneb meile läbi oma kunagise
elukaaslase Hanna pihtimuse.
Sõnaseletus: psühhopaatia
Psühhopaatia (kreeka keeles ψυχή psychḗ, 'hing' ja πάθος páthos, 'kannatus') on
ühiskonnavaenulik isiksusehäire, mis avaldub kaastunde ja hirmu tundmise võime
puudumises. Psühhopaatia on nartsissistliku isiksushäire raskekujuline vorm, mille
tunnuseks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Isiksusehäire võib
väljenduda riskantses käitumises ja agressiivsuses. Psühhopaat peab oma taju kõrgemaks
tegelikkuseks. Rahvakeeles nimetatakse niisuguseid „poolhulludeks“. „Psühhopaatia“
puudub rahvusvahelisest haiguste klassifikatsiooni loendist. Psühhopaatia on (...) võimetus
mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on
kalduvus üle tähtsustada oma isiklikke soove ning tajuda maailma sündmusi hea ja kurja
5
võitlusena. Kuna eesmärk pühitseb abinõu, on teised inimesed vaid vahendiks eesmärkide
täitmisel. Erinevate uuringute kohaselt on maailmas inimestest 4–6% psühhopaate-
sotsiopaate.3
3. Kolmanda sõja võtmefiguur on Hanna. Inimene, kes jagas neli aastat oma
elu Rivoga. Tema jutustabki oma nägemuse Rivo loost. Mis jääb puudu vahetult
kaamera ees öeldust, selle loeb Maiken Schmidt ette Hanna blogist.4
4. Neljas sõda — filmi lõpus tutvustatakse triksterit Austraaliast, kes kunagi
noorusajal Jugoslaavias palgasõdurina teenides pidi valima ühelt poolt omaenda
veendumuste, südametunnistuse ja tõekspidamiste ning teisalt süsteemi pimeda
teenimise vahel. Mees valis isikliku südametunnistuse ja astus rattalt maha. Me ei
tea, kui paljust ta sellega loobuma pidi, aga praegu korjab ta keskealise mehena
hosteli eest konisid ja muud prahti, teeb lihttööd ja on ausana õnnelik. Ta süda on
puhas ja ta ei kahetse nooruspõlves valitud teatavat ekskommunikatsiooni.
Kõigi nelja sõja puhul on vastaseks „madu rohu sees“ — nähtamatu,
arusaamatu, ilma kindla, äratuntava kujuta ja painavalt hirmutav.
Esimest korda filmi vaadates kirusin selle isiklikkust — vaataja satub vahetult
teiste inimeste ellu jne. Ebamugav ja piinlik oli kogu seda lugu pehmest ja turvalisest
kanapeest vaadata. Tekkis tunne, nagu oleksin tööl ja kuulaksin pihti, ja ajusopis
vasardas paine, et kui piht, siis kuidas ma saan sellest kirjutada, kuidas avalikult
arvata? Siis aga, täiesti ootamatult, ilmutas end mulle Keeduse lunastuslik
maasterplaan. Kõik isiklik taandus äkki mingile ühiskondlikule kollektiivmälu
6
tasandile. See oli väga kummaline efekt. Korraga sai selgeks, et kõik kolm tegelast ja
nende „sõda“ abstraheeruvad kohe, kui nad on kuju võtnud. Nii Rivo, Hanna kui ka
trikster (Austraalia mees) võivad olla kes tahes meist mis tahes oludes ja ajahetkel ja
Afganistan tandrina mis iganes punkt meie planeedil. Nii oli/on kergem vaadata ja
vaagida. Dokumentaalfilmi luust ja lihast inimestest said karakterid, tegelaskujud. Ja
lõpuks on see ikkagi ainult film. Aitäh, hr Keedus!
Stopp, kriitik, üks mustvalge samm veel ja tegemist nagu polekski enam
žanrimääratluselt dokumentaaliga. Say no more!
ESIMENE SÕDA. Afganistan, sõja lugu
Ajaratas pöörleb, masin veereb,
järel roomikute jälg.
Igaüks meist süütu väike mutter,
mille najal masin käib.
“Masin”, Herald
Keeduse kaadrid on pikad. Afganistanis filmitud pildid on visuaalselt nauditavad,
ilusad. Ühtegi koledust ei näidata, sõda on vaid jutuks, alatooniks/tekstiks ja
vihjeks. Ometi see mõjub vaatajale. Me ei näe mitte õudusi, vaid kuuleme
tagantjärele surnud peategelase haavatavusest, segadusest ja hirmust. Keedus
kasutab siin hitchcockilikku trikki — mitte näidata hirmu tekitajat, vaid luua kuvand
hirmust, mida omakorda põhjustab selle nägemine ehk tundmine kellegi teise silmis
või olekus.
7
Sagedased on kaadrid, kus üle poole vaatajale pakutud pildist on looduslik
kõrbeolustiku idüll, millest lõpuks sõidab või lendab läbi kohatuna näiv
lahingumasinate rivi. Enne soomukit oli kõik nii, nagu aastatuhandeid seal kandis
on olnud: karjad, inimesed kõrberõivais, kohalikud mopeedide — nende moodsate
tromedaride — seljas, omamoodi tuuslarid võrridel. Pärast soomukite läbisõitu
endine olukord taastub. Päike loojub tuhandes värvitoonis liiva ja minarettidest
kõlab aastasadades kivinenud kutse palvele. Romantikutele peab tõe huvides
ütlema, et palvele kutsuja hääle suunas minnes jõutakse tänapäeval pahatihti
valjuhääldist väge saanud transistori/iPhone`ini. Luust ja lihast palvelekutsujad
asendati eelmisel sajandil makkidega lihtsal põhjusel — neid lasti liiga sageli
minarettide otsast alla.
Hoolimata sellest, et sõda ajab seal kandis sõda taga, pole ümbritsev maastik
harjunud sõjamasinaga. Keedus näitab Pasi soomukit võõrkehana — mida see ka on.
Sõda on seda ärevam, et ta on varjatud; ühtegi vaenlast pole võimalik ära tunda,
pole rinnet ega vaenulikku univormi, on ainult inimesed, loomad, vanade valgete
Toyotade ja no-name-võrride alt tõusev tolm, moonid, ajalikud Hescod ja ajatu kõrb.
Kogu selle kohatu tehnika, mundrite ja taevas valvet pidava tsepeliini iseloom
paistab Keedusel viitavat ajutisusele. Sõda on ajutine, ajutised ka need majad,
ajutised Hesco-aiad, ajutised mundris inimesed, ajutine polügoon. Ja kaadrist 2/3 —
ehk loodus ja toimetavad kohalikud ― on Keedusel „igavene“.
Sõja, sekkumise ja common good´i toomise valge mehe poolt võtab Keedus
minu meelest kokku filmi 16. minutil juhusliku elulise sketšiga, kus onni ees
toimetava afgaanipere noorim võsu mänguliselt luua haarab ja otse kõrbeliivalt
8
tolmu pühkida vihub. Luud lausa lendab toimeka poisikese käes ja selle raagude alt
kerkib kaadrisse kõikemattev tolm, heljudes veidi aega kuumas värelevas õhus, et
langeda seejärel tagasi endisele kohale. Pühitud pinnast kihutab samas üle mopeed
kahe habemikuga sadulas. Tolm on uuesti õhus ja väike poiss haarab taas luua
järele.
Samamoodi on traagilis-anekdootlikus ja võib öelda et sunnitult nõutus
vaikelulises olustikupildis tabatud afgaani mees, kelle käru on kinni jäänud liitlaste
poolt maha jäetud uhiuude, ent lootusetult sõlmes lõiketraati.
Üldiselt käib aga pidev karjaajamine. Või on need põhiväärtused, mida
afgaanikarjakud pikkade ritvadega ajavad? Vähemasti on kitsekari Keedusel sama
aegumatu ja asendamatu kui kohalike siiras veendumus, et nad ei ela
demokraatlikus ühiskonnas. Sõda on Keeduse filmis ühtaegu olustik ja stressor. Vist.
TEINE SÕDA. Mehe lugu
Janunedes tuigerdasin allikale orgu
Väsinuna, vägi-väsinuna
Silmileni lasin alla allikasse
Sinisesse, sire-sinisesse
Olid sire-allikas mu neiu hallid silmad
Hetkeks ainult kiindusin ma neisse
Hoop!
Lõi mul pea otsast
Otse allikasse
9
Punaudu sinise sest kattis
Kalle Istvan Eller
Eestlane on seesmiselt tegelikult väga tundeline, lausa emotsionaalne. Meie mees
samuti. Ta võib olla teiste rahvusgruppidega võrreldes väliselt kiretu ja vaoshoitud,
kuid mitte mingil juhul tuim — mulle meeldib näide ühe praktilise IT-rakenduse
müümisest „külmadele“ eestlastele ja „kuumadele“ hispaanlastele. Äpi esitlused
toimusid mõlemale rahvuspõhisele sihtgrupile eraldi ja samadel alustel — äpp sama,
jutt sama, esitlus sama. Hispaanlased huilgasid juba esitluse ajal projekti kiita,
karjuti „braavo!“ ja „hiilgav!“. Eesti publik kuulas tuimalt ja nohinal esitluse ära. Ei
mingeid märke entusiasmist. Siis küsiti mõlemalt grupilt hinnet skaalal 1–10.
Hispaanlased andsid 6 ja eestlased 9. Kõik toimib vaikselt ja seda vägevamalt. Nagu
trummisoolo läbi kõrvaklappide.
Ilma Keedusetagi on teada, et eesti mees ei saa oma hingehädadega hakkama
ja professionaalset abi ta enamasti ei otsi — ei vaimsel ega füüsilisel tasandil. Isegi
meie kodumaine filmikunst on terve viimase kümnendi löönud tantsu põhiliselt
keskealise mehe valu ja sisekaemuse ümber. See on meil teema. Meil on liiga palju
alkoholismi, narkomaaniat, lähisuhtevägivalda ja suitsiide. Perearsti regulaarne
külastamine on juba kõva sõna, psühholoogi kardetakse — teised arvavad, et ma
olen hull/nõrk/edasiseks karjääriks kõlbmatu. Psühhiaatri juurde tuleb konvoiga
saata ja vaimulik hingehoidja on juba sama võõras kui mõni maaväline eluvorm. Nii
kannatataksegi sageli seni, kuni on juba liiga hilja.
10
Kohati tundub mulle, et kõiges on süüdi A.H. Tammsaare ja tema teosed.
Vana Andrese konksus sõrmedest räägib eesti poisikesele alates põhikoolist iga
jumala eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Sellega tagatakse meie identiteet ja samas
purustatakse elusid. Töö, töö, töö ja võimalikult vähe armastust. Tulemuseks on
õhuke, peaaegu läbipaistev inimene. Katku Villu sai oma isalt esimest korda kiita
pärast vabasurma minekut — „esimene mehe temp sinu elus“ jne, jne.
Hanna sõnul oli Rivo „pealtnäha eht sõdur, suur ja tugev meesterahvas,
sisemiselt aga ...“. Väga õrn ja haavatud.
Õhukesest ja õrnast inimesest lähemalt. Kuidas õhenemine sageli toimub?
Kujutame ette üht kiirtega palli, mis on nagu päike. Päikeseratas ise on meie
minapilt, mis koosneb kiirte otsas olevatest väikestest pallikestest. Need väikesed
pallikesed on meie minapildi osad, detailid, millest me moodustume. Seal on
vastused küsimusele, kes ma selline olen. Mis seal võib olla? Näiteks üks pall, mis
teatab, et ma olen isa — palli peale on märgitud „perekond“. Järgmise palli sees on
kiri „töö“ — olen sõdur või pagar. Seejärel tuleb pall, millel on kirjas mu religioosne
kuuluvus; siis veel hobide pall, sõprade pall ja nii muudkui edasi ja edasi. Mida
rohkem meie minapildi päikesel on palle kiirte otsas, seda tervem on meie „mina“.
Meie parimas tööeas inimesega juhtub aga see, et üksteise järel hakatakse neid
ilusaid minapildi osiseid kustutama, ära lõikama, ohverdama. Kõige kurvemal juhul
jääbki järele vaid üks või kaks kiire otsas olevat pallikest ja väga sageli on viimaseks
identiteeti andvaks mina-palliks just „töö“ pall. Sellisel juhul vastab inimene
küsimusele „kes sa oled?“: „Ma olen sõdur“ või „Ma olen pagar“. Terve
minapildiga oleks lause konstruktsioon olnud „ma teenin sõdurina“ või „ma töötan
11
pagarina“. Kild killu järel end ohverdades jääb inimene õhukeseks. Nagu tavaliselt,
on põrgutee sillutatud heade kavatsustega ja meie kaasaegne, kes tahab ohverdada
kõik muu tööelule, lõpuks läbipõlemise tõttu töötegemiseni ei jõuagi.
Sõjalised missioonid kestavad meil enamasti pool aastat. Sellised
pooleaastased eemalviibimised kõigest harjumuspärasest teevad iga inimese
õhukeseks. Mõneks ajaks saab siis oluliseks vaid amet ja kõik muud rutiinid astuvad
sammu tahapoole. See loob olukorra, kus võimenduvad nõrkused, avalduvad
häired. Me jääme nõrgemaks, mõned meist põlevad läbi ja kustuvad.
Lisaks on meie stereotüüpsed kujunemismallid minu meelest ohtlikult
lapsikud. Pingeid ja masendust rõhutades taastoodame sakilisi soorolle. Meie
poisslapsed kasvavad „tugevateks“ meesteks, niisugusteks, kes ei nuta muidu kui
täis peaga. Emotsioonid jäägu nõrkadele. Poiste mänguasjad on Supermän,
Aironmän, Spaidermän. Mees on pere toitja. Super Hiir. Ja väga tugev. Aamen.
"Su lihased päästavad mu jälle, mis ma küll ilma sinuta teeks?"
Vaiko Eplik, “Silvester otsustab surra”
Teatud mõttes paneb selline tugevusekultus eneselt küsima, kas ei või juhtuda nii, et
süsteem meelitab mõnikord neid, kes nõrgemad, heroiseeritud erialadele endid
tõestama. On selge, et iga riiklik moodustis heroiseerib ameteid, mida maatriks
kõige rohkem vajab. Sõduriamet on üks esimeste seas. Mõni aasta tagasi ehtis meie
pealinna tänavaid Kõrgema Sõjakooli reklaamikampaania, kus meelitati noori
sõjakooli astuma. Piltidel olid lõunakorealikult umbisikulised vormimütsides pead.
12
Inimesed ise olid uhkete mütside alt täiesti kadunud. Kunagi kuulsin anekdooti, kus
laboritingimustes kasvavale inimajule unustati kogemata mõneks ajaks peale saksa
sõduri kiiver ja sellest said — lõuad! See sõjakooli reklaamikampaania oli tõesti jube
vaatepilt. PR-katastroof ja iga hingehoidja hirm. Vormimüts on muide elukutselise
jaoks suhteliselt tüütu ese, ei midagi lahedat.
Väike näide teemal heroiseeritud erialad — riiklik tellimus. Natsi-Saksamaa
allveelaevnike elu heroiseerimine Teise maailmasõja ajal. Kangelasteks tegi Kolmas
Riik just selle valdkonna esindajad, mis oli kõige sitasem, alatum ja higisem. Erialad,
kust eluga pensionile pääsenud inimesed olid vaimselt kokku kukkunud või selle
seisundi äärel. Hitlerliku Saksamaa kangelaslikkusega solgitud glamuuri müriseval
taustal teavad vähesed, et keskmises Saksa allveelaevas oli terve meeskonna peale
üks peldik, mida võis kasutada ainult siis, kui laev oli vee peal. Pesta sai ennast
seintelt kogutava kondensvee või mootoriosi jahutava veelaadse ollusega. Allveesõja
„õnneliku aja“ pidulike sildumiste juures on harva teada tõsiasi, et sillatorni luugi
avamise juures olnud vaimustunud vastuvõtjad põrkasid õõvas tagasi, kui kaane alt
paiskus neile näkku veealuste kangelaste võigas metaan ja räpp. Lisagem siia veel
kõik vee all kogetud õõv ja hirm. Masinavärk teeb kangelase seal, kus tarvis. Alati
kangelaste arvelt ja vastavalt vajadusele. Kangelane pole kunagi indiviid, vaid riigi
omand. Ta ei ole tavaliselt õnnelik — tal pole aega ega jaksu isiklikuks õnneks.
Olgu siis töö ja armastus, aga ometi peab inimene saama oma mure ära anda.
See on põhiõigus. Katoliiklastel on selle tarbeks piht, meil aga enamasti purupurjus
sõber või mõni juhututtav. Professionaalset abi, nagu juba öeldud, peljatakse.
13
Maailmas, kus argine toimetulekuvajadus ja kõrgendatud ootused üksikisiku
suhtes annavad iga päev alust üha rohkem tööd rabada ja muretseda, on stress meie
pidev kaaslane ja „läbikatsuja“. Kas pead vastu ega lähe hulluks? Küsimus pole k a
s, vaid m i l l a l see juhtub. Ja siin pean ma silmas vaimselt täiesti terveid inimesi.
Jõustruktuurides näiteks on stressirohket tööd tegevate inimeste
kokkuvarisemise ennetamiseks tööle võetud kaplanid. Enamasti kuulab kaplan
inimeste lugusid, muret, paineid. Ta on ventiiliks, läbi tema kanaliseeritakse oma
emotsionaalne ballast. Ta ei anna nõu, ei rakenda toimetulekumehhanisme. Kaplan
ei ole psühholoog ega psühhiaater, vaid hingehoidja. Ta ei paku toimetulekuks
ravimeid, ta kuulab, tunneb kaasa ja unustab. Kaplani ülesandeks on olla „see teine
inimene“, kes sageli lihtsalt puudu on. Ta on õppinud aktiivselt kuulama, ei räägi
edasi, ei kuku ise jagatud murekoorma all kokku ja vajadusel suunab abivajaja
psühholoogi või psühhiaatri juurde. Kurta kaplanile, nutta end tühjaks, naerda
endast välja kogu vimm ja taak on minu meelest ainuõige ja tark lahendus. Ei ole
mõtet vaevata oma pereliiget, parimat sõpra või tuttavat oma ängiga. Sageli saavad
abikaasa, lapsed või vanemad aga koorma enda kaela ja vajavad varsti juba ise abi,
elukutselist kuulajat, hingehoidjat või psühholoogi. Meeste puhul on elukaaslane-
naine tavaliselt see, keda kasutatakse usaldusisikuna. See on esimese ringi abi. Mis
saab aga siis, kui räägitud mure on sellesama naisega vahetult või kaudselt seotud?
Mida ma olen oma kaheteistkümneaastase hingehoiupraktika juures õppinud,
on see, et Estonians on „stonians“ (kivist mehed) ainult selle hetkeni, kuni nad
täielikult murduvad, pildilt kaovad. Kangelast lüpsab süsteem, mis on alati suurem
ja tugevam kuvatud heerosest. Vastuhaku korral oled McMurphy, tekitad katarsist
14
ja värinaid teistele, kuid hukkud ise. Samas võib alati loota, et loobudes minast ja
tehes, mida Suur Vend soovib, hoiad ära midagi palju hullemat kui peategelase
isiklik lõpp. Surivoodil pole keegi minu teada kahetsenud, et näe, sai elu jooksul
liiga vähe ületunde tehtud.
Igaühel meist on oma päästik. Midagi ikka leidub. Kui oleme vaimselt
tugevad ja hoitud, on meid raskem kõigutada. Kui oleme „õhukesed“, lipendame
tuule ja tormi käes. Igaühe valulävi on erinev, aga olemas on ta kõigil. Ähvardavalt
populaarne on tervisespordi asemel saavutussport, saavutus kui vajadus,
tõestamine, Estonians, stonians — kivist inimesed.
Olgu sellega, kuidas on, aga minu meelest ütleb Keedus vaatajale otse ära, et
inimene peab oskama õigel ajal abi otsida. Hanna on see, kes mainib muu jutu sees,
et Rivo ei lasknud endale kedagi eriti ligi. See vist ikkagi on tavalisem, kui arvatakse.
Olen mõnikord toonud oma hingehoiuloengutes näiteks olukorra, kus meie
isiklikul autol süttib armatuurlaual mõni rikkest teatav hoiatustuluke. Kohe leitakse
aeg, raha ja remonditöökoda ning aetakse asi joonde. Auto tehakse korda. Samal
moel ja samasuguse kirega peaks hoolitsema oma vaimse ja füüsilise tervise eest.
Kui meie isiklikul armatuurlaual tuluke süttib, peaksime kohe asuma
professionaalset abi otsima.
Keedus ei teinud minu meelest filmi üksikjuhtudest. See pole Rivo ega
Hanna, kellest lugu räägib. Need oleme meie kõik. Peame üksteisest rohkem
hoolima — meie kollektiivne teadvus võiks õppida tajuma, kellele missugust raskust
ühiskonnas asetada saab, kes talub rohkem, kes vähem. Sootsium võiks olla midagi
superorganismi laadset; ühiskond peaks tundma oma lapsi, liikmeid, osiseid.
15
Ühisväli oleks vastutav ja isikuline. Kas see on ulme? Tegelikult algab see kõik
igaühe isiklikust vastutusest ja pilgust enda kõrval toimetavale lahingupaarilisele —
kas temaga on kõik korras? Mitte luuramine, vaid hoolitsemine.
KOLMAS SÕDA. Naise lugu
Aastaid tagasi mereväekaplanina peretoetusprogramme luues ja läbi viies õppisin, et
laevapere on alati kaks korda nii suur kui meeskonnaliikmete arv. Alati peab
arvestama, et missioonile saadetud lahinguüksuse pereliikmed on otsesõnu teine
pool meeskonnast. Pardameeskond sõltub kogu missiooni vältel koduste heast või
halvast käekäigust ja vastupidi. Eks samamoodi on ka maaväe missioonidega.
Millegipärast aga arvatakse, et kojujäämine on kuidagi lihtsam kui sõttaminek. See
on müüt mitmel põhjusel.
Esiteks: pikaajalisse lähetusse minev isik suunatakse teenistuspiirkonda
täieliku logistilise toetusega. Iga järgnev samm on ette antud ja ära seletatud. Olme
eest on enamasti hästi hoolitsetud, turvalisuse tagamiseks annavad oma parima
väljaõppinud kaasteenijaskond ja ohvitserid, kes iga uue draft´itud sõduri puhul
kasutavad oma olemasolevaid, pikaajalise praktika käigus omandatud
kogemusi/teadmisi.
Teiseks: sõduri senine kodune rutiin asendatakse täielikult uue ja tiheda
päevakavaga. Eriti alguses pole aega kodu väga taga igatseda — palju on tegemist
uue eluga harjumisega, sellesse sisse elamisega. Peale kitsa, sinule usaldatud töö
16
suurt midagi teha ei olegi — hoidku Jumal meid kõiki liiga aktiivsete welfare
officer´ide eest!
Aga nüüd kodusest olukorrast. Iga pere on tervik, „üksus“, kus kõigil
liikmetel on oma ülesanded ja roll. Kui keegi lahkub, lõhutakse senine maailmakord.
Rutiini tekib tühimik, mis tuleb täita. Mida väiksem on pere, seda suurem on lünk.
Eemalolija senised ülesanded ja vastutus jagatakse ümber. See põhjustab muret ja
pingeid. Samas on kodus kõik ka ju nagu enne, mõtted aga liiguvad kogu aeg sinna
teadmatusse — ohtude ja tundmatuse alale, kus viibib kallis
kaasa/järeltulija/vanem.
Hirm ja äng, mida põhjustavad mis tahes halvad uudised ükskõik kummalt
poolt rajajoont (kas sõjast või kodust), tavaliselt võimendub. Tõukejõuks on siin
teadmatus. Mõlemad osapooled kipuvad juurde mõtlema ja muretsema.
Muretsemiseks on tavaliselt rohkem aega kodustel, kelle senine rutiin jätkub
tavapärasel, etteaimataval moel ja kelle lähedase ümber on nüüd taustsüsteemina
terra incognita koos kõigi selle ududega. Samas ei saa alahinnata kodunt „põllule“
saabuvaid argielu puudutavaid teateid, seda, kui näiteks pesumasin või auto ei tööta
või riita on ladumata koorem puid. Need on igapäevased ja väga tugevad painajad,
kui sõdur on tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seega võimetu midagi ette võtma.
Tulemus on enese süüdistamine ja stress. Siin olen kojujääjatele hingehoidjana
soovitanud mitte kurta sõdurile probleeme, mille lahendamiseks tal
missioonipiirkonnas võimalus puudub. Sellistest olukordadest sõltub sageli sõduri
tööhoog ja lõpuks kogu üksuse võitlusvõime.
17
Lisaks tuleb arvestada, et muret võivad valmistada ka nö poolikud
sidepidamislahendused — pildiga/pildita telefoniühendus või
kirjavahetusprogrammid, mis edastavad alati vaid pooliku sõnumi. Tihti tõuseb tüli
suhtlejate vahel just seetõttu, et sidekanali eripärade tõttu jõuab sõnumist
adressaadini vaid pool — puudub kehakeel, hääletoon, miimika, ja näe, ongi
arusaamatus ning tüli majas!
Hanna kurtis, et Rivo tuli sõjast tagasi ega „lülitunud“ enam ümber. Et jäigi
otsekui sellesse Afganistani rutiinirattasse sisse. See võis tõesti nii olla — eks
asjaosalised tea, mis ja kuidas sellega oli. Selle taustal ongi võimalus Keeduse
kolmandas „sõjas“, abikaasa või elukaaslase sõjas, välja tuua, et eraldi õpitakse ka
koduga kohanemist ja missioonirutiinist väljatulekut, koduse eluga haakumist.
Tavaliselt esinevad siin vastupidised probleemid kui need, mis tekkisid missioonile
minnes. Kui enne ei saanud minema, siis nüüd ei saa tulema. Kodune rutiin on poole
aastaga uuel moel paika loksunud ja asjaosalistel tuleb nüüd oma ülesanded-rollid
tagasi kätte võidelda. Seegi ei toimu niisama ja võtab sageli mitmeid nädalaid.
NELJAS SÕDA. Iseendaks jäämine
Purdelseisja,
Ära pilla õit oma käest,
peegeldus kaob.
Kenko
18
Filmi lõpus jutustab üks keskealine Austraalia mees sõjakoledustest Jugoslaavias,
mida ta nooruses sõdurina läbi elas. Temas ei saa aimata Rivo karakteri alter ego
abstraktset teist poolt, teist võimalust, kuna vastupidiselt Rivole, kellele Hanna
sõnul militaarsüsteem sobis, läks austraallane süsteemiga vastuollu. Tema valis
isiklikud tõekspidamised, keeldudes arvatavasti täitmast mõnd „ülalt antud“ käsku.
Ja näitas sellega üht väga olulist asja —seda, et alati on võimalik rattalt maha astuda.
Et ei pea ilmtingimata kõigega kaasa või lõpuni minema.
Keedus leiab selle Austraalia mehe näol lepituse. Ta näitab, et enamasti on
võimalik asju läbi isikliku eetilise prisma vaadates sõjas süütundest priiks jääda.
Elus on olulisemaid asju kui Jugoslaavia koos hoidmine. Mees ei toiminud oma
tõekspidamiste vastu, jäi iseendaks, neelas alla teatava ekskommunikatsiooni, mis
paratamatult ja loogiliselt järgneb käsu mittetäitmisele.
Keedusel leiab austraallane lunastuse lihtsas töös. Oma parimas eas korjab ta
hosteli ees maast konisid, koristab prügi, on ühesõnaga valinud vabaduse ja aususe
ega mängi Suure Vennaga kaasa rohkem kui hädavajalik. Nüüd me teame, et mingit
ühtset Jugoslaaviat pole olemas. Tegelikult teavad paljud ka seda, et mingit ühtset
Afganistani pole kunagi olemas olnud. Aga noh, „havi käsul“ saab selle muidugi
luua ja nii tehakse edaspidigi.
Muuseas, ootasin kogu filmi vältel, millal siis Pärti lastakse. Ei lastudki.
Hoopis Riho Sibula nimi oli lõputiitrites. See oli hea.
Läbi aja rooman,
suurest Roomast toonast.
19
Kes ei mulle allu,
julmalt maha tallun.
“Masin”, Herald
///AUTOR, PEALKIRI, VÄLJAANNE, ALLES SIIS LINK
Viited:
1 https://www.diplomaatia.ee/artikkel/tanapaeva-relvastatud-konflikt-moned-
motted-levinud-arusaamadest-ja-nende-kasutamisest/ 23.11.2017 Tõlge inglise keelest
Marek Laane.
2 https://et.wikipedia.org/wiki/Afganistan 23.112017
3 allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Ps%C3%BChhopaatia#cite_note-:0-2
23.11.2017
4 http://isemasedatahtsin.blogspot.com.ee
AUTORIST
Tõnis Kark (sündinud 19. oktoobril 1978) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
vaimulik.
Lõpetas 2005 Tartu Ülikooli usuteaduskonna.
2006–2015 teenis kaplanina Eesti Kaitseväes, nii maa- kui mereväes.
Alates 2015 Politsei- ja Piirivalveameti kaplan
Toetuskiri Sulev Keeduse 2017. aasta loomingu eest riiklikule kultuuripreemiale esitamiseks
Sulev Keeduse looming, nii mängufilmid kui dokumentalistika, esindavad tänases eesti filmis
kõige järjekindlamalt autorifilmi positsioone. Ta ei tee filme ülearu tihti, kuid alati on need
tähelepanu äratanud, tihtipeale tänu kõrgele kunstiproovile ning kaalukale sõnumile
filmisündmuseks kujunenud ja festivalidel tunnustust pälvinud.
2017. aastal jõudis vaatajateni nii mängufilm „Mehetapja/Süütu/Vari” kui tõsielufilm „Sõda”,
mõlemas, hoolimata nende erinevusest, tajutav Keeduse tundlik sotsiaalne valulävi.
Sulev Keeduse kõrge missioonitundega ja meie maailma eetiliste väärtuste pärast muretsev
looming, mille jätkuvaks kinnituseks on ka „Mehetapja/Süütu/Vari” ja „Sõda”, väärib Sulev
Keeduse esitamist 2017. aasta riiklikule kultuuripreemiale.
Lugupidamisega
Lauri Kärk,
filmikriitik ja -ajaloolane,
Tartu Ülikooli filmiajaloo õppejõud
Tartu, 10.01.18