dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Kultuuriministeerium
Ettepanek (riiklik preemia ja stipendium)Avalik

Taotlus riigipreemiale

Kultuuriministeerium · 11. jaanuar 2018
Viit
10-3.1/148-1
Registreeritud
11. jaanuar 2018
Dokumendi liik
Ettepanek (riiklik preemia ja stipendium)
Funktsioon
10 Kultuuripoliitika kavandamine ja rakendamine
Sari
10-3.1 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud 2023 (AV)
Toimik
10-3.1 2018 Riigi kultuuripreemiate ettepanekud (AV)
Vastutaja
Marion Selgall da Silva

Failid

  • 📎Ettepanek Sulev Keeduse esitamiseks.bdoc35 KB
  • 📎Hargnevate teede aed TMK retsensioon mängufilmile Mehetapja. Süütu. Vari.pdf497 KB
  • 📎Hinnaline ja hinnanguteta, intervjuu Sulev Keedusega.pdf507 KB
  • 📎Kolm naist ihkavad lämmile maale,Postimees, retsensioon mängufilmile Mehetapja. Süütu. Vari.pdf977 KB
  • 📎Põhjendus Sulev Keeduse 2017. aasta loomingu eest riiklikule kultuuripreemiale esitamiseks.pdf74 KB
  • 📎Rääkimata jätmise tühjus, Sirp, retsensioon filmie Sõda.pdf307 KB
  • 📎SA_Rakvere_Teatrimaja_Sulev_keedus.asice19 KB

Sisu (failidest)

TEATER. MUUSIKA. KINO./ARTIKLID Prindi HARGNEVATE TEEDE AED Detsember, 2017 DONALD TOMBERG Millest kõneleb Sulev Keeduse uus mängufilm? Meenub ühe hea tuttava väide, et kõige tähtsam filosoofiline küsimus on… Naine. Filmi esimene kaader: pilt libiseb üle metsa/puude latvade tähitus suveöös, mida sähvatustena valgustavad välgunooled. Pilt libiseb üksikule puule ja „vajub” mööda tüve allapoole — näeme meest (Saska — Jörgen Liik) toetamas käsi vastu puutüve. Teine kaader: välk on löönud lagendiku serval seisvasse kõrgesse puusse ja selle latv põleb nüüd heleda leegiga. Puu all seisab Saska. Mustas öös särab täiskuu. Nende kaadritega on kokku võetud filmi peateema, mis keerlebki valguse ja pimeduse ümber. Valgus — tuli ja pimedus, (päikese)varjutus — avaneb filmis mitmes tähendusregistris. Aga naine? Film koosneb kolmest lühiloost. Kõigi nende peategelane on naine: „Mehetapjas” Maara (nimekuju tuletatud Maarjast), „Süütus” ingerlannaElina Savolainen (Elina nimi viitab valgusele), „Varjus” Luna Lee (see nimekuju sugereerib oksüümoronlikult kuu leegitsemist. Luna — kuu. Lee — kolle, püsiv tulease). Novellide peakangelannad on kõik sõnaahtrad; näiteks Maara ütleb/hüüab esimeses novellis vaid ühe sõna, oma kallima nime: Saska! Seda enam saab nende puhul oluliseks see, mida ei öelda, millest, Wittgensteini parafraseerides, vaikitakse, sest sellest ei tohi või ei saa, pole tahtmist või tarvis rääkida. Olles kantud ühelt poolt sunnitud saatusest, teiselt poolt trotsist, vastupanust ja eksistentsiaalsest kohalolutundest ja viimaks ka metafüüsilise mõõtme tajumisest, on selline vaikimine rääkimisest mõistagi kõnekam. Kõiki nimetatud peategelasi kehastab suurepäraselt Rea Lest, kes suudab läbivalt tuua vaatajani tunde/aimuse oma tegelaste varjatud potentsiaalist, nö jäämäe veealusest osast, ja keda kaamera näib iseäranis armastavat. „Mehetapja” on oma ainese ammutanud rahvaluulest, „Süütu” seevastu tõsielust. Mõlemad pealkirjad määratlevad/kirjeldavad loo peategelast siiski realistlikus võtmes. Pealkiri „Vari” on antud kontekstis aga juba metafoorne. Ja tõepoolest, muu hulgas näeme viimases, Luna Leele keskenduvas loos, kuidas kuu varjab päikese… Üldse selgub „Varju” edenedes, et ka varasemad kirjeldused ja pealkirjad on samas ka metafoorid… Jah, Keedus võtab oma filmis ette luua omamoodi totaalsus. Et seda siinses kirjatöös veidi avada, tuleb mõne lausega visandada kolme filminovelli süžee. Olgu siinkohal antud ka spoiler’i-hoiatus. Jäämäe veepealne osa: naise objektistamise lugu „Mehetapja” tegevus paigutub 19. sajandi (teise poole?) Eesti külaühiskonda, kus oluline koht on juba ka eraomandil. Samas aimub loost, et täpsem (nt kümnendeid mõõtev) dateering vast polegi siin nii tähtis, tähtsad on tolle metsade vahele peidetud, just nagu muust maailmast eraldi seisva külakese sisesuhted ja reeglid. Võiks öelda, et neid sisesuhteid kinnistab antud loos nõid. Jah, see siin on eelkõige pärimustekstide maailm… Ent kõik ei ole nii lihtne — see on pärimustekstide maailm, millele on samas antud ajalooline asend (punctum) või pidevus. Loo alguses õhutab Maara armsam Saska neidu põgenema koos temaga soojale, „lämmile” maale, tüdruk aga vaikib, ei ava ust. Saska virutab vihaga ukselauda pussi ja pageb. Isal (Toomas Suuman) on Maaraga omad plaanid; ta pannakse väevõimuga mehele hiljuti leseks jäänud jõukamat sorti peremehele (Üllar Saaremäe). Et tüdruku vastupanu murda, kutsutakse appi nõid (Katariina Unt), kes halvab rästikuleotisega Maara tahte — force majeure. Toimuvad pulmad, sinna saabub ka ahastuses Saska. Aga muuta ei anna enam midagi. Uus peiu viib Maara kaasa, Saska poob end puulatva ja tema laibal nokivad linnud silmad peast. Maaraga ei lähe siiski kõik ettenähtud plaani mööda, tüdruku tahe käib viimaks mürgileotisest üle ja Maara põgeneb… Niisiis: Maaral võib ju olla oma tahe, aga see ei huvita kedagi. Enamgi veel, Maaralt võetakse (mürgi abil) tema tahe ka tegelikult, temast saab/tehakse justkui nukk. See nukk on ihaldatud, aga kõigile (meestele) samas võõras — ka isa tõdeb pulmalauas, et tütred, niipea kui nad suureks on sirgunud, on „täiesti võõrad”. Maara ei tee, tal ei lasta teha õieti midagi, kogu tants käib aga tema ümber. Ja viimaks saab ta tahtmatult–süütult Saska surma põhjustajaks. „Süütu” tegevusaeg on täpselt dateeritud, see toimub Stalini valitsemisajal 1949. aasta varakevadel (märtsiküüditamine) kusagil Ida-Virumaa kaevandusasulas. Seal teeb tuima ja ränka tööd nooruke ingerlanna Elina. Tulevad teated, et ingerlasi on hakatud Eestist välja saatma. Päästva plaani pakub Elina heatahtlik ülemus (Ain Lutsepp). Kui Elina sõlmiks fiktiivse abielu ülemuse vennapoja Heinoga (Risto Vaidla), pääseks ta küüditamisest. Nõnda tehaksegi, pealekaebus toob aga Elina uurija ette. Kas elatakse kokku nagu mees ja naine või on abielu pettus? Toodagu süütuse kohta tõend günekoloogilt… Elina pole meest tahtnud, ta t a h a b nimelt neitsipõlve pidada ja on abiellunud vaid pääsemise pärast. Tema süütusest on aga äkki saanud „riikliku tähtsusega küsimus”. Eeloodust piisab, et järeldada: kui eelmises novellis, külaühiskonnas, võeti naiselt tahe kogukonna sees, siis nüüd sekkub totalitaarne riigivõim ja kuulutab intiimseima sfääri enda omandiks. Mitte ainult tahe, vaid ka keha kuulub kellelegi teisele, ja mitte ainult keha, vaid selle kaudu ka puutumatus, see mida Elina t a h a b hoida, neitsilikkus. Süütus, puutumatus on süü. Süüdistajaks on aga Luise (Helena Merzin), kes oma kaasat petab. Kui mitte varem, siis hiljemalt nüüd saab selgeks, et meie ees on ühest küljest naise objektistamise lugu, kus ajalooline (kronoloogline) telg sisaldab ka jõuliselt sümboolset mõõdet. Siit edasi jõuame tänapäeva, kus leiab aset novelli „Vari” tegevus. Vee alla… Võiks öelda, et seni visandatud teljel juhatab Keedus vaatajat lihtsalt ja selgelt. Naise objektistamise loost ei anna kuidagi mööda vaadata. Seejuures kõnelevad kaks esimest novelli kumbki ka oma loo — mõistagi saavad nad oma tähenduse tervikus, aga neid on võimalik vaadata ka eraldi. Neis lugudes kogutakse sümboolsel väljal aegamisi tuure; samamoodi ilmub algul värvivaesesse filmipilti lugude/järkude kaupa rohkem värve. Keerulise, tuhmilt täisvärvilise, sümbolite ja allusioonide tulevärgini jõutakse aga alles kolmandas, „Varju” osas, mille „lugemine” saab võimalikuks üksnes eelnevate osade kaudu. Samas mõtestab „Vari” eelnevad lood ka üle/ümber. „Varjus” taotlevad kihistused, sümbolid, märgid, suhted ja seosed juba, nagu öeldud, omamoodi totaalsust. Neid on võimalik ka dešifreerida, sest mitmed viited on isegi nagu „alla joonitud”, aga neid ei saa üksteisest päriselt lahti haakida, kuna nad loovad üheskoos liikuva, pöörleva, otsekui planetaarse (sic!) süsteemi, kus ühe/iga keha liikumine on sõltuv ka teise keha omadustest/massist. (Ilma Kuuta pöörleks Maa ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused.) Vastakuti võnguvad ajalooline ja ürgne, müütiline, reaalne ja sümboolne, astroloogiline ja kosmoloogiline, religioosne ja metafüüsiline. Samuti võiks filmi iseloomustamiseks laenata kujundi Jorge Luis Borgeselt. See on nagu hargnevate teede aed: üks hargmik juhatab siin teiseni… Seejuures „naeratab” Keedus kohati detailide kaudu. Näiteks „Süütus” on stseen, kus näeme Elinat rahvamaja kuulutustulba ees, selja taga kinoplakat pealkirjaga „Jutustus Siberimaast”. Sinna võib ka Elina tee viia. Samas on rahvamaja uksel veel teinegi kinokuulutus — „Tuhkatriinu”; muidugi on see tuhamägedel töötav Elina. Sellised väiksed detailid on lõbusad, aga neid jutuks võttes saame viidata ka hoopis üldisemale, sedalaadi (Keeduse) kinokeelele, kus ühelt poolt võib end lasta kaasa viia maagilisel realismil, mida ei peagi püüdma lõpuni lahti seletada, teiselt poolt on me ees aga üksjagu viiteid, vihjeid ja sümboleid, mida (olgu või hoogsalt ambivalentseks tembitud) „põhiplaani” märkamiseks/tuvastamiseks tähelepanu alla võtta. Ühesõnaga, toimub midagi saladuslikku, kuid samas antakse meile saladuse avamiseks ka võtmeid. Aga tagasi „Varju” süžee juurde. Tänapäev. Luna Lee on neiu, kes kannatab üksinduse, eluhirmu ja/või -tüdimuse all. Luna ema on saatnud tütrele kaugelt maalt postkaardi, kus ta teatab, et ei kavatse koju tulla, soovitab aga (hääl: Kersti Heinloo) Lunal „elama hakata” ja lugeda ema saadetud raamatut transtsendentaalsest meditatsioonist. Luna on postkaardi tükkideks rebinud ja seab nüüd tükke nagu puslet kokku. Kaardi pildist — inimesed ja lehmad sõbralikult koos, keskel seismas kolm jumalakuju — võime järeldada, et kiri on saadetud Indiast. (Ja kui juba meditatsioon, siis võib arvata, et Luna ema tunneb seal huvi hinduismi vastu. Hinduismis on aga teadupärast tähtsal kohal reinkarnatsioon. Et see motiiv esineb vihjamisi ka „Varjus”, saame hiljem samuti näha.) Edasi kulgeb realistlik kõrvuti fantaasiaga/meditatsiooniga(?). Luna on läinud hääletades rännakule, rekas loksudes kuulab ta, klapid peas, salvestist hispaania keele õppematerjaliga. (Hispaania keele kaudu tuuakse novelli hiljem sisse Kuubalt, „lämmilt maalt” pärit Joussef Castro, kes teeskleb pimedat. Teda kehastab Jörgen Liik, kes esimeses osas mängis Saskat, kelle silmad linnud lõpuks ära nokkisid.) Rekajuht ajab alla hirve ja laseb pussiga loomal vere välja (puss oli olulisel kohal ka „Mehetapjas” ja „Süütus”); hirvest jääb teele V-kujuline vereloik, mis meenutab märki, mis joonistati Maarale otsaette „Mehetapjas”. Öö. Luna on heitnud teele vereloiku hukkunud hirve asemele — hiljem kutsub preester Teofilos (Tambet Tuisk) Lunat korduvalt Hirvekeseks. Lebava Luna ees peatub auto, milles on töötu näitleja Joel (Sergo Vares) ja tema kaaslanna Lilith (Piret Krumm). (Kabalistlikes tekstides on Lilith naissoost deemon, kes võis olla Aadama esimene naine.) Lilithi koerake Dollar (vist ei pea kommenteerima) jääb möödatuhiseva reka alla. Hiljem näitab Lilith Lunale taevakaarti, kus on olulisel kohal paradiisilind Apus (piiritaja ja lõunataeva väike tähtkuju)… „Sinu lugu tuleb homme,” ütleb Lilith Lunale. „Siis, kui su esiema, kellest sa alguse oled saanud, saab päikesega kokku…” Jah, nii võiks jätkata ja lood lubamatult ette ära rääkida, osutades põgusalt etteantud märkidele… Filmiteksti ammendamisele ma siin siiski ei pretendeeri, aga ehk andis eeltoodu aimu „Varju” tähendustihedusest. Lisagem veel, et kaasates vaat et igal sammul — maagilisrealistlikult — eelnenut, mängitakse selles novellis läbi mitmed valguse ja pimeduse tähendusregistrid. Valgus võib pimedust lõhestada ja tõrjuda, ent ere valgus võib ka pimestada. Valguse varjamine, (päikese)varjutus võib olla ka ilus. Tuli heidab valgust, aga leegid on ka ohtlikud. Valgus võib olla taevane, ent on ka põrgu, mis leegitseb. Taksidermistist isa Teofilos aitab rajada Brüsselisse looma- ja linnutopistest „varjudeta paradiisi” jne, jne. Keeduse üheks armastatuimaks sümboliks on lind. Lindude tähendusest ses filmis võiks kirjutada ka eraldi loo, kuid ütleme vaid, et ka linnud oma sümboolsuses osutavad siin tihti valguse ja pimeduse eri tahkudele. Kaks näidet võiks siinkohal siiski tuua: „Varjus”, kus Elina (nüüd Elle Kull) ja tema abikaasa Heino (nüüd Evald Aavik) on juba eakad, saame teada, et Heino on varem üle elanud varingu kaevanduses. Mees oli kadunud viis päeva, pärast päästmist hakkas aga järele tegema linnuhääli. Varisenud kaevanduses lõksus olla — see on ju vangistus pimeduses, linnud aga on ju taevas vabad nii päeval kui ööl. „Varjus” tehakse vihjamisi ja järjepanu juttu ka Luna Lee vanematest; tema ema kirjutab raamatuid, isast aga ei olegi ema midagi rääkinud. Ütleb vaid, et isa on lind… Teofilos laseb maha kulli, päris filmi finaalis on sümboolsel kohal (õigupoolest siia langebki filmi viimane aktsent) aga nukk, kel kulli pea ja inimese keha. Sellisena kujutati Vana-Egiptuses tähtsaimat jumalust, päikesejumal Rad, kes oli ka valguse personifikatsioon. Luna isa olevat lind, tema esiema sai aga (varjutuse ajal) Päikesega kokku… „Vari” on otsekui unenägu, kus tähendused vahel ühelt objektilt teisele üle kanduvad, kus üks kuju võib muutuda teiseks. Seletusi võib aimata, või ka klaarilt näha, ja samas võib kujumuutusi jälitades vabalt ka eksida… Ja ikka jookseb siin rööbiti ka tänapäevase naise liin. Luna Lee kätkeb endas ka olnut (ajalugu). Minevik — „Mehetapja” ja „Süütu” — on Lunale teadmatult(?) teda kujundanud ja transformatsioonide kaudu kohal ka tänapäevas. Aga kaasaeg on üldse pidetu, seal on kõige armsam Dollar ja valdava eksistentsiaalse seisundi (üldse, või antud kontekstis ehk eelkõige meeste seisundi) kirjeldamiseks sobib hästi Lucky monoloog Samuel Beckettinäidendist „Godot’d oodates”, mida „Varju” ühes keskses stseenis esitab töötu näitleja Joel. Lucky (õnnelik või õnnega koos) on ahastuses orja kuju. (Becketti näidendis on ta Pozzol konkreetselt nööri otsas — veetav/vedaja.) Lucky monoloog räägib metafüüsilisest üksindustundest ja hirmust (põrguleegid), sinna kõrvale (näidendi teisi tegelasi otse ehmatavalt) ka meeleheitlikust/absurdsest teadusele panustamisest, mis tollesama üksinduse vastu põrmugi ei aita, vaid, proovides seda kinni katta, seda hoopis võimendab. Sünteesist Võiks öelda, et kolmas novell „Vari” ei ole otseselt hegelliku dialektika väljendus, aga ta sünteesib ometi. Ütleme nii, et Hegelil kätkeb (näiliselt rahumeelne) süntees ka juba vastuolu — sest sellele järgneb taas uus tees, millele omakorda jälle antitees… Nii võiks hegelliku sünteesi kohta ütelda ka, et see esitab teesi ja antiteesi lihtsalt uuel astmel. Või nagu ütleb metsamoor Ita Everi esituses filmis „Nukitsamees”: „Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama”, ehk siis: rabamine võtab küll antud vastuolud kokku ja ületab need, aga ei lahenda neid. Samas, sünteesivast osast Keeduse filmis ju rääkida ikkagi saab ja/aga seda just sisaldumise mõttes. „Varjus” s i s a l d u v a d eelnevad lood, ent seal on ka palju rohkem, on ka see, mille kaudu eelnevaid novelle mõtestada — metafüüsiline plaan, mille ilmsiks tulles saab filmiteksti ühtäkki lugeda nii edasi kui ka tagasi, sest… metafüüsiline plaan, kui nii võtta, eelneb, on juba enne esimesi lugusid. Kui Kuu varjutab Päikese, siis ühelt poolt ju ikka seetõttu, et planeetide liikumise kord on vääramatu — unenäolises „Varju” ruumis aga sünnib see liikumine isikustatuna naiseks ja meheks (Ra) ning kosmilisel korral on ühtäkki teistmoodi sisu. Päikest varjates muutub Kuu mustaks, paistab mustana… See stseen on filmi võtmekoht, sümboolsest päikesevarjutusest hargnevad erinevad tähendusahelad, mis on selgelt esile toodud. Ajagem siin veidi järge: võime mõelda nii, et koos päikesevarjutusega on meie ees Must Päike — saksa müüdi kohaselt loov universumi keskpäike, mis kiirgab loovaid ürgvalguskiiri, mis muu hulgas on loonud elu.1 (Kui ühes stseenis valge tuvi — Püha Vaimu sümbol — Luna Lee suus ellu ärkab, siis on Lunaga ju tegelik eluhingus.) Ent teisest küljest (nii me ju näeme) on me ees mustana paistev kuu… Kuu tiirleb ümber maa ellipsikujulisel orbiidil, ellipsi maast kaugeim punkt kannab nime Kuu apogee ja astroloogias nimetatakse seda fiktiivset punkti Mustaks Kuuks ehk Lilithiks. Lääne astroloogias seostatakse Musta Kuud eelkõige musta maagia ja kiusatusega teha pahelisi tegusid; selle asukoht kaardil näitab aga punkti, kus inimene ühiskonnast eristub ja kus avaldub tema individuaalsus. Mõned koolkonnad näevad Mustas Kuus ka karmalist maksimumprogrammi, mille inimene on võimeline käesolevas kehastuses ellu viima, ning seostavad seda inimese suurimate annetega.2 Ja nüüd oleme sünteesi juures tagasi. See, mis algul paistis eelkõige naiste objektistamise loona, on saanud hoopis uued mõõtmed. Keeduse filmis toimub pidev transformatsioon, see puudutab nii tegelasi/isikut kui ajalugu, seejuures korduvad (süütuse ja paaripaneku) motiivid. Selline areng jõuab ka kulminatsioonini — lõpp pöördub uuel astmel tagasi algusesse, ilmneb mingi saladuslik maailma toimimise kord, kus on hoopis oma, peidetud jõujooned. Transformatsioonid on seejuures otsekui kaheplaanilised, on taust ja esiplaan — Rea Lest seob näitlejana kolme erineva ajastu naisekujud, Jörgen Liik seob näitlejana Saska ja pimedat teeskleva Youssefi. Lilith tahab aga minna kloostrisse… Aga… Lilith ja Luna Lee ei ole ju üks ja seesama. Jah, Lilith ja Luna Lee kehastavad neid kahte tähendusahelat, mis hargnevad lahti sümboolses päikesevarjutuse stseenis ja mis näitavad meile koos loost loosse arenevate transformatsioonidega kätte üksjagu „Mehetapja/Süütu/Varju” sisemisest ülesehitusest ja toimimise korrast. Viited: 1 Must Päike. Metapedia. — http://et.me tapedia.org/wiki/Must_P%C3%A4ike 2 Astromaailm — http://www.astromaailm.planet.ee/index.php?p=28 SIRP/ARTIKLID/FILM 17.11.2017 Hinnaline ja hinnanguteta Sulev Keedus: „Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene. Selles on oma võlu, kui on aega ja tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada.“ TRISTAN PRIIMÄGI Kui lapsed on oma vanemate nägu ja ka koerad pidada hakkama sarnanema oma peremehega, siis kuivõrd on oma looja nägu üks film? Need, kes on režissöör Sulev Keedusega kokku puutunud, teavad, et ta mõjub mitmeski mõttes samamoodi nagu ta filmid: mõõdetud ja sõnu otsiva oleku tagant kumab korraga nii heasoovlikkust kui ka skepsist. Miks ma siin olen? Mida ma temast õigupoolest tahan? Ainult õige piskut: pärida tema uue filmiga „Mehetapja/Süütu/Vari“ seostuvate asjaolude kohta. Filmi tehti üpris pika aja vältel, kuid nüüd lõpuks esilinastub see Pimedate Ööde filmifestivali rahvusvahelises võistlusprogrammis. Film koosneb kolmest novellist, mille peaosas on kolm naistegelast. XIX sajandi lõpus toimuvas „Mehetapjas“ pannakse Maara vastutahtsi mehele, „Süütus“ on ingerlanna Elina sunnitud 1949. aastal väljasaatmisest hoidumiseks sõlmima vastumeelse abielu ja meie kaasajal tegutsev Luna Lee põgeneb kodust viimases loos „Vari“, et välja selgitada, kas millelgi on veel üldse mingi mõte. Kõiki kolme naist mängib Rea Lest, igaühel neist tuleb oma ajas tugev olla vastu oma tahtmist, et leida enesele koht maailmas ja mõte oludele ja inimestele enda ümber. On juba teada-tuntud tõsiasi, et filmitegijad on väga kidakeelsed oma filme seletama, seetõttu alustan kohe küsimusega. Mis õieti on ja millest räägib „Mehetapja/Süütu/Vari“? Mul endal oli soov proovida lühivormi, mis venis kokku hoopis üheks pikaks filmiks. Kõigepealt oli olemas keskmine lugu „Süütu“, tõsielusündmustel põhinev lugu, millega tekkis tunne, et seda tahaks jagada. Ma ei tahtnud aga enam teha järjekordset filmi 1940ndate lõpust ja 1950ndate algusest – ajast, millest ma ise midagi ei tea. Sellepärast tahtsin selle külge siduda kaks novelli. Neid tol hetkel veel polnud, aga esimene oli mul kuskilt raamatutest ja kirjutatud eesti novellidest kokku loetud koondpildina kuklas olemas. Kolmas siis justkui pidi sinna otsa sündima. See on ehk võib-olla viimase mängufilmi „Kirjad Inglile“ (2011) jätk oma sellises tänapäeva tõlgenduses. Mulle on tänapäev ehk palju arusaamatum aeg kui mõni teine, varem olnu. Võikski ju arvata, et „Varju“ suhteliselt kaootiline struktuur ja tegelaskujude ajutisus on sinu vahendid tänapäeva filmikeeles kujutamiseks? Ma püüdsin seda niimoodi teha jah. Eks ma ise olen ka segaduses, püüan selles ajas orienteeruda, aga kerge pole kellelgi. Mõtled sa tõdede paljusust? Jah, ja välja hüütud tõejärgset aega üldse. Mis see tõde siis on ja mis ta pole? Selle filmi vormis pole aga neile, kes filmiga on kokku puutunud ja filmiajalooga tuttavad, midagi uut. Nagu ka selles, et üks tegelane liigub ühest novellist teise. Ma pole küll päris kindel, aga minu meelest pole seda Eestis üks autor üksinda teinud. Väga huvitav, sest tekivad sellised justkui juhuslikud seosed. Kas sa olid erinevaid osi tehes ka autorina eri positsioonis? Ma ei ole end üldse autorina defineerinud, kui nii võib öelda. Kui ma filmi teen, siis olen selles rohkem või vähem servapidi sees. Muidugi tekivad küll need küsimused, et miks ma seda üldse teen – loomulikult. Aga ei usu, et ma ise end erinevasse olukorda panin. Eks nad ole tehtud ja vähemasti kirjutatud ühe hooga. Oleks ka ühe hooga teha võinud, aga ei läinud päris nii … Sulev Keedus: „Mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid hinnanguid anda.“ Anu Hammer Tegemine käis mitmes järgus vist ja mingite komplikatsioonidega? Alguses oli plaan teha ühe aastaga kolm novelli, kasutada aastaaegu. Pärast teise novelli lõpetamist oli aga raha otsas ja kolmandat jäin siis ootama, et kus ja millal. Võtted olid nii keerulised, eriti esimese novelli puhul. Kõik loodusjõud olid meie vastu, sõna otseses mõttes. Esimene võttepäev algas hommikul sellise tormiga, et elekter oli läinud ja me pääsesime 20 kilomeetri taha võtteplatsile ainult seetõttu, et mõned tee peale kukkunud puud saeti pooleks. Kohapeal ootas meid tohutu tuul ja vihm, kaamerasuunad olid kõik sassis ja ühes suunas ei saanud üldse filmida. Esimese novelli teises episoodis on neid plaane ka näha. Ühe dekoratsiooni viis tuul minema – terve vesiveski oli kadunud. Kirikuepisoodi filmimise aga keelas ära Pärnu piiskop. Ma kohtusin temaga pärast keeldu ja pikema vestluse tulemusena anti meile siiski eriluba, aga mitte võtteperioodil, vaid nii-öelda lisapäevadel. Kuidas mõjutas selle filmi tegemist tõsiasi, et 2014. aastal lahkus filosoof Madis Kõiv, kellega kahasse on kirjutatud kõigi Sulev Keeduse mängufilmide stsenaariumid? Madis Kõivuga läks nii, nagu ikka inimestega läheb – vanadus. Kui selle filmi stsenaariumi kirjutamise mõte tekkis, oli ta küll valmis osalema ja tahtis ennekõike kirjutada keskmist novelli. See saigi kahepeale tehtud, aga siis läks tal tervis nii halvaks, et ta loobus esimesest ja kolmandast. Jaksu oli vähe ja teisigi asju pooleli. Me otsustasime, et eks ma siis proovi ise edasi teha. Ta luges küll ja kommenteeris. Tal oli kaks kommentaari: üks oli „Mehetapja“ kohta, et aidauks ei käi Eestis kunagi seestpoolt lukku, ja teine „Varju“ kohta, et lõppversioonis peaks kindlasti sees olema episood, kus vana Heino (Evald Aavik) läheb merre. Ta arvas, et see on väga vajalik. Aga ega ta üldiselt ei olnud väga kommenteerija, vaid võttis pigem abistaja positsiooni ja püüdis mõista asju, mis neis lugudes oli. Täpsustas, nagu ka see aidauks. Sulev Keeduse filmides on väga oluline naisekuju. Sinu filmide naised on seni olnud metsikud, ettearvamatud ja natuke ohtlikud, aga „Mehetapja/Süütu/Vari“ näitab tugevamat naist, kes võtab pigem tugeva positsiooni, et end raskustest välja vedada. Kas see erinevus on olemas? Sellega ma olen nõus, et viimase filmi peategelane on justkui selline keskpunkt, kes küll tunnetab oma kohta, aga ei kasuta seda ära. Ta püüab pigem ümbritsevat koos hoida: esimeses novellis kogukonda, teises on tal juba noorena väga keeruline olukord ees ja ta on sattunud siia Eestisse justkui võõrale maale, püüab igat pisemat vahendit kasutades hoida seda vähestki, mis tal on, ja säilitada sealjuures mingigi väärikuse. Kolmandas võib Luna Lee mõjuda kuidagi väliselt ükskõikse ja apaatsena, aga tal on ka mingisugune väga tugev elutahe. Ta on võib-olla natuke abitum kui esimesed kaks. Mul endal on ikka ja jälle raske neid asju seletada või analüüsida. Palju on tehtud intuitsiooni ja tunde mõjul. Tänapäeval on see muidugi suur luksus, kui ei pea väga tükkideks võtma oma filmi tegelasi. Üks põhjus, miks ma ka endale ei ole tahtnud asju väga selgeks teha, on see, et tahaksin ka vaatajale jätta ruumi luua seda filmi vaadates oma maailm. Sa teed ka dokumentaalfilme. Kaks viimast, „Varesesaare venelased“ (2012) ja just välja tulnud „Sõda“, ei kulgenud kumbki selles suunas, nagu oli planeeritud: võtta tuli üles hoopis midagi muud ja algsed plaanid läksid aia taha. Kas oskus vajadusel ümber mõelda on sulle ka mängufilmi tegemisel kasuks tulnud? Võimalik. Ma ei tea täpselt isegi seda, kas ma oma filmid lõpetatud saan. See on üks painaja. Teine asi on see, et mida rohkem oled filme teinud ja kauem elu elanud, seda vähem tahad mingeid hinnanguid anda. Teemale ja inimestele filmis. Kuidagi selline tunne, et ausam on teha ilma hinnanguteta. Las see jääda vaataja pähe. Mingi võlu on tänapäeval isegi mingil nõutusel. Ongi asjad, millele ei ole vastust. Ja neid asju pole vähe. Selle võib ka rahulikult välja öelda, et see nii on. Kui maailm liigub selles suunas, et suuri probleeme peetakse üldse lõpuni lahendamatuteks nende komplekssuse tõttu, siis filmikunstis läheb sõnum pigem järjest täpsemaks. Kas pole kummaline vastuolu? Jah, on küll. Ma ise ei kipu väga täpseid lugusid tegema. Mind ennast lausa häirib, kui ma näen väga täpse ja selge sõnumiga ühte väravasse löövat filmi. Ma ei otsi ega vaja selliseid, aga sellest pole midagi, et suurem osa vaatajaid vajab võib-olla just selliseid filme. Erinevalt paljudest filmitegijatest või nende jäetud muljest tundub mulle, et Sulev Keedus pole kunagi päris täpselt kindel selles, mida ta teeb. Jah, ma olen alati olnud suur kahtleja. Need kahtlused jõuavad muidugi kuidagi ka üle valge lina vaatajani. Film on karm kunst: ekraanil on näha kõik, mis tegijate peas on toimunud. Esimeste filmide puhul tundus mulle, et alustasin liiga noorelt, praegu jälle näib, et filmid on tegemata jäänud. Kas filmis „Mehetapja/ Süütu/Vari“ käsitletud kolm perioodi on sulle kuidagi märgilised? Tundub, et need on Eestile olulised ajad olnud. Ma olen konservatiivselt ja vanamoodsalt väikese Eesti kultuuri keskne inimene. Mulle isegi tegelikult meeldib natuke selline provintslik elukäsitlus ja maailmanägemine. Selles on oma võlu, kui on aega ja tahtmist mingis väikeses kohas väga pikalt kükitada. Olen ka mõelnud, et võib-olla ongi selliste filmide tegemise õigustus see, et keegi teine neid enam ei viitsi teha, sest neil ei ole nii laiapõhjalist tähendust. Ongi selline selle koha keskne asi. Oleks ju võimalik need lood kohalikust kontekstist välja rebida, aga siis oleksid need hoopis ühed teised novellid olnud. Ma ei häbene, et ma teen asju just siin ja püüan selle väikese kultuuri oludes omi asju ajada. See peaks ju sisepinge maha võtma. Selge, et väikesele kultuurile peabki peale maksma, kui tahta teha oma asja oma inimestele. Sõpruses oli Kusturica filmide nädal, suutsin isegi vahel sõita kodust Tallinna ja neid vaatama minna. Arvan, et selliseid filme saabki ainult sealkandis teha, nagu tema on teinud. Muidugi on tal sees selline plahvatus, et ta on jõudnud kogu maailma, aga kui keegi teine midagi sellist püüaks teha mingis teises kultuuriruumis, poleks see kindlasti nii ehe. Tobe sõna. Nüüd Kusturicat vaadates tundub mulle kõige parem film see, mille ta Ameerikas tegi.* Kuidas selle filmi võtteperiood tundus, kui lõhki läinud ajakava välja arvata? Võtetega on nii, et alati tehakse mingisugune plaan, mis on minu meelest utoopiline. Ma kipun seda ära unustama. Liiga tihe. Kui võtted käivituvad, siis on esimese kolme-nelja päevaga selge, et sellise graafikuga pole mõtet teha – ei jõua. Ma pole teisi kõrvalt tegemas näinud, aga ma ise ei suuda päevas üle kolme-nelja plaani filmida. Ega see võtteperiood kerge pole kõigile neile, kes minu filmi võtetel osalema peavad. Kui täpselt sa võtteplaani või stseene järgid? Viimasel ajal oleme kirjutanud režii väga täpselt lahti ja kunstnik on joonistanud kõik plaanid, kuid võtteperioodil ei ole ma ausalt öelda neid plaane isegi kotist välja võtnud. Need on mul küll peas, aga filmimine on hoopis midagi muud. Kõik episoodide lahendused sünnivad ikkagi filmimise hetkel. Ma ei suuda täpselt planeerida, kuidas miski algab ja lõpeb. Võib-olla ongi sellepärast mu produktiivsus nii vilets! Kas sa teed ka palju duubleid? Duubleid teen ka, aga pigem püüan vahest ühes plaanis teha nii täpse ja keerulise lahenduse, et sellist võtet, kus ei eksi keegi ei meeskonnast ega näitlejatest, on väga raske saada. See nõuab duubleid. Enne võtteid oleme teinud ka näitlejatega proove, kui on vähegi aega olnud. Pigem küll sisulisi proove, mitte koreograafiat, mida ei saa kuskil sees nelja seina vahel harjutada ja mis sünnib siiski kohapeal. Film on PÖFFi võistlusprogrammis. Kuipalju sa ise seda jälgid või sellele kaasa elad? Kõike ma ei jõua küll vaadata, aga mõnd lähen kindlasti vaatama. Ma olen nii palju käinud festivalidel ja filme vaadanud ja … festival on festival, mulle see melu ei sobi. Parema meelega käin õhtusel tunnil kinos koos ehk 30 inimesega. See ei kohusta mind millekski, saab olla anonüümne. Kui film on hea, siis ma ei taha seda kohe jagama hakata: tahan seda elamust mõnd aega endas kanda ja selle ainult endale hoida. Nii on see ka hea etenduse või näituse puhul. Ma ei kipu kohe seletama ja kui ümberringi palju seletatakse, siis see võib mulje ära lõhkuda. Mulle ei ole nii oluline mõtestada või seletada, miks mõni lugu mulle korda läheb. Piisab sellest, kui ma ise tean, et see mulle midagi tähendab: olen saanud sisemiselt natuke rikkamaks ja tahan sellest kinni hoida. Rääkimine on muidugi mõtete peegel. Jah, see on minu puhul isegi halb, et see nii on, aga midagi teha ei ole. Minu kultuurikogemus on abstraktne ja ma ei püüa seda iseendale seletada. Võib-olla see on natuke nagu protest tänases ajas, sest väga palju räägitakse. Noortele võib see olla isegi kasulik, kui nad saavad aru, mida nad teevad ja milleks see kasulik on, aga suur osa nendest juttudest muidugi ka jääb juttude tasemele. Tänapäeva digiajastu on toonud kaasa selle, et arvamusi saab paljundada nagu fotosid. Kõigil on õigus kuulutada mõni lause enda omaks ja ühed ja samad väljendid tiirlevad ringi. Jah, aga imelik, et filmitegijad aetakse tihti kimbatusse väitega, et nad on oma filmides kasutanud mingit tsitaati. Mina ei ole seda kunagi teadlikult teinud. Vahel saad tagantjärele aru, et alateadvuses on võib-olla tõesti olnud mõni visuaalne lahendus. Näiteks, kui mu esimene mängufilm „Georgica“ (1998) käis festivalidel, siis võis kataloogist lugeda, et film on Aleksandr Sokurovi mõjutustega. Olin toona ainult üht Sokurovi filmi näinud ja püüdsin edaspidi neid vältida, kui vähegi võimalik. Olen hiljem mõnda veel näinud ja ei saa aru, kuidas on meid üldse saadud võrrelda. Ma ise seda võimalust ei näe. Sa oled küll filmifestivalidel palju jama näinud, aga kas usk sellesse kunstivormi on alles? Jah, mul on usk alles, aga see võib olla väga suur enesepettus. Ma usun, et inimesed vajavad mingit renessanssi ka filmikunstis. Vähemalt korraks tõuseb mingi uus laine, aga ega siin midagi ennustada ei saa. Ma ise küll ootan seda. Kas filmitegemise vahendite vabanemine on ka vabadust juurde toonud? Oled näinud igasuguseid aegu … Igal ajal on oma eelised. Tänapäeva võtan ma ühelt poolt paratamatusena, aga näen ka praegusi suuri eeliseid. Tulemuseni jõudmine ei tundu enam nii ilmvõimatu. Sellel maailmal, mida tegijad püüavad ekraanile võluda, on suuremad võimalused. Paradoksaalselt jõutakse suurte võimaluste juures tihti just väga lihtsa vormini. Kui dirigendid arvavad, et sümfooniaid enam ei kirjutata, siis filmis on ehk mingi uus hingamine tulemas. Võib-olla on see juba alanud? * „Arizona unelm“/„Arizona Dream“, Emir Kusturica, 1993. Kolm naist ihkavad lämmile maale Sulev Keeduse uue filmi arvustus Eva Kübar kultuurikriitik 26. november 2017 23:59 Maara (Rea Lest) novellis «Mehetapja». | FOTO: Kaader filmist Sulev Keedus ei ole kompromisside mees. Filmi võtab ette siis, kui mõte, mida maailma öelda, on tõesti küps, lihvides siis teostust seni, kuni iga viimnegi sümbol ja repliik on paigas. «Keedusega oli 15 duublit keskmine, see tundus normaalne, arvasin, et nii tehaksegi. Olin üllatunud, kui Rainer Sarnet esimesel võttepäeval meile pärast teist duublit ütles: «Olemas. Lähme edasi,»» meenutab Teatritasku blogile antud intervjuus Rea Lest, «Mehetapja/Süütu/Vari» peaosatäitja. Linateos koosneb kolmest novellist, mis kõik kulgevad eri ajastutes (19. sajandi lõpp, 1949. aasta kevad ja tänapäev) ning portreteerivad ühe naise saatust oma ajas. 19. sajandi lõpu Eestimaa on kujutatud mustvalge ja porisena, käes on mõistagi novembrikuu (tõmmates meelevaldse paralleeli, on ka pildikeel ja teema üsna sarnased Rainer Sarneti «Novembriga» ning peaosatäitjadki samad) ning Maara (Rea Lest) peab vägisi mehele minema. Ei aita päris armastatu Saska (Jörgen Liik) meelitused põgenemisest lämmile maale, kus on punased väljad. Arvestades kliimat, on unistus lämmist maast eesti kultuuris läbiv ja ilmselt muutumatu motiiv. Praegu muidugi ostame lihtsalt lennupileti ja postitame Facebooki, et «Lendan Tallinnast Havannasse». Maara sellistes kategooriates mõelda ei osanud ega saanud. Temale seovad külanaised vägisi ümber setu kirjes vöö, pärast mida peetakse maha üks vägev setu motiividega pulm. Seda vööd, muide, kannab leitmotiivina viimases novellis «Vari» oma seljakotis kaasas Luna Lee (Rea Lest), tänapäevane ekslev hing, kes üritab pidepunkti leida kõigest, mis teele jääb. Naised kõigis kolmes novellis on tõe otsijad, tugeva hingega mässajad, kes võitlevad viimseni isegi siis, kui süsteem on neist ilmselgelt tugevam. «Sina oled teistsugune,» ütleb Heino (Risto Vaidla) Elinale (Rea Lest) novellis «Süütu». Ja see «teistsugune» on siin öeldud respektiga ega viita naise seksuaalsele ebaatraktiivsusele. Heino ja Elina on fiktiivses abielus, sest muidu ähvardaks Elinat Eestimaalt väljasaatmine. Magatakse eraldi voodites ning jagatakse katust veel mitme sugulase-tuttavaga, kellest üks on (vähemalt mingites eksistentsi vormides) kuulus Kuuba maletaja José Raúl Capablanca (Meelis Rämmeld). Ühtaegu koomiline ja teisalt õõvastav olukord. Lisagem siia veel ekshibitsionistlike kalduvustega psüühiliselt katkise Luise (Helena Merzin) ja saame paraja seltskonna friike, kes annavad täpselt edasi kogu ühiskonnas 1949. aasta kevadel valitsenud pinevat meeleolu. Kuigi pealtnäha elatakse oma tavalist elu, käiakse kaevanduses tööl, pestakse trussikuid ja kooritakse sibulaid, on närvid pidevalt viimsel piiril krussis – iga koputus tundub kuratlik ja ei tea, keda uskuda või keda mitte. Ainus, mis lõpuks aidata võib, on ehk tõesti malemäng. Koos kuulsa maletaja Capablancaga tuleb linateosesse sisse ka Kuuba ja hispaaniakeelse kultuuriruumi motiiv, mis jääbki kuni lõpuni läbivaks. Tõsi, üks väike vihje anti sellele juba ka «Mehetapjas», kus Saska soovis Maara viia just punastele väljadele, mis võib viidata Kuubas rikkalikult leiduvale punasele paekivile. Lõpuks saab ka «Süütu» ullike Raul endale väärilise malepartneri, kes samuti Kuubaga seotud... Nii Maara kui ka Elina saavad kokku tänapäevases hilisteismelises Luna Lees, kelle ema on pühendunud esoteerik, arvates, et ka last saab kasvatada eneseabiõpikutest leitud käibemantrate abil. Elina võtab nõu kuulda ja katsetabki seda «Hakka elama!» varianti. Nagu öeldud, on kõik need kolm naist heas mõttes «teistsugused». Nad on nõiad, ilma et nad seda ise otseselt teadvustaksidki. Igal juhul oleks kogu kolmik 16. sajandil tuleriidale saadetud. Ja ma ei viita siin feminismile, sest see tõesti pole filmi «Mehetapja/Süütu/Vari» teema (erinevalt näiteks ehk Sulev Keeduse eelmisest mängufilmist «Kirjad Inglile»). Luna Lee (Rea Lest) novellis «Vari». | FOTO: Kaader filmist Pigem on Maara, Elina ja Luna Lee need, kelle peale suurt miski ei hakka. Ei mõju Maarale külaposija Tato (Katariina Unt) suitsutamine ega ussileotusvedelik, ei saa Elinast jagu ei võimud ega libekeel Aleksander (Juhan Ulfsak) ning ka Luna Lee jääb neohipidest paari (Piret Krumm ja Sergo Vares) LSD-lembust ja teatraalselt rollimängu jälgides siiski kõrvaltvaataja kahtlevale positsioonile. Huvitav on naisneohipi nimevalik – Lilith – mis viitab Mesopotaamia legendi järgi lapseröövijale (Luna Lee ongi ju 17), aga samas ka Aadama päris esimesele, deemonlikule naisele. Lilithit peavad oma sümboliks ka feministid ja kui Piret Krummi kehastatud karakterist neid jooni otsida, siis kindlasti ka leiab. On terve hulk väärtussüsteeme, mille Keedus filmis armutult koos loputusveega alla laseb. Lisaks juba mainitule võib öelda, et ka pidev mööda maailma ringi reisimine seatakse kahtluse alla, sest pole üldse kindel, et me tegelikult näeme seda, mida pildistame. Seda ideed kannab endas novelli «Vari» karakter Youssef (Jörgen Liik), kes väidetavalt on Fidel Castro poeg (aga Castrol oli 10–20 last). Ka intellektuaalsus ei pruugi tõeni viia. See on küll hea katteloor ja puusalt Spinoza tsitaatide tulistamine, millega paistab «Varjus» silma isa Teofilos (Tambet Tuisk), lisab kindlasti sarmi, aga lõppkokkuvõttes võib segadus olla suurem kui enne. Siiski tundub, et Teofilosele ehk «Jumala armastajale» on Keedus andnud kõige suuremad šansid tõe leidmiseks. Vähemalt juhtub novelli «Vari» kirikustseenis midagi imelist. On see siis nõia- või taevane vägi (või nende sümbioos), jääb vaataja otsustada. Vaadates tervikut, on kolmest novellist keskmisel kõige klassikalisem narratiivne struktuur. Kuna aga viimane pole Keedust kunagi üleliia paelunud, on «Mehetapja» ja «Vari» jutustatud pigem poeetilises võtmes. Kokkuvõttev «Vari» on kindlasti tähendustelt kõige tihedam ja ambivalentsem. Selles novellis rõhutab Keedus ka otseselt seotust meie eelmiste põlvkondadega. Volli (Ain Lutsepp) ja Elina (Rea Lest) novellis «Süütu». | FOTO: Kaader filmist Ehk siis: kõik, mida Maara ja Elina läbi elasid, mõjutab ka Luna Leed. Surm saadab Luna Leed erinevates vormides kogu novelli vältel, kuid samas on tal olemas ka kontakt teispoolsusega ja oskus nende maailmade vahel laveerida (jälle šamanistlik/nõialik omadus). Võib ju ka mõelda, et selle väe annab Maara, kelle vööd tüdruk oma seljakotis kannab. Koos väega tuleb aga kaasa ka hirm ja süütunne. Lõppude lõpuks on elu teater ja meie oleme vaid marionetid. Kuid kes meid juhib, või saame seda hoopis ise teha? Kas selleks, et kogeda lämmit ilma, peaks sõitma Kuubale või piisaks ka inimlikust lähedusest setu külapeol? Vastust Keedus ei anna, kuid pakub kindlasti palju mõtteainet. ARVUSTUS «Mehetapja / Süütu / Vari» Režissöör ja stsenarist Sulev Keedus, kaasstsenarist Madis Kõiv, operaatorid Erik Põllumaa ESC ja Ivar Taim, kunstnikud Toomas Hõrak ja Anna-Liisa Liiver, monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Martynas Bialobžeskis, helirežissöör Saulius Urbanavičius, kaastootja Rasa Miškinyté ja Era Film (Leedu), produtsent Kaie-Ene Rääk, tootja F- Seitse. Osatäitjad: Rea Lest, Jörgen Liik, Üllar Saaremäe, Katariina Unt, Peeter Volkonski, Ain Lutsepp, Juhan Ulfsak,Jan Uuspõld, Indrek Taalmaa, Sergo Vares, Tambet Tuisk, Toomas Suuman, Priit Pedajas Sirp • SIRP/ARTIKLID/FILM 27.10.2017 Prindi Rääkimata jätmise tühjus KERSTI UIBO Dokumentaalfilm „Sõda“ (F-Seitse, Eesti 2017, 55 min), režissöör-stsenarist Sulev Keedus, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk. „See on väga lihtne film,“ iseloomustab režissöör Sulev Keedus oma vastvalminud „Sõda“. Ta juba teab, et sellise pealkirjaga filmi vaataja võib oodata lugu võitjatest ja kaotajatest. Meediasõjas on alati pooled: omad ja vaenlased. Massiteabevahendid vahendavad masinlikult sõjasõnumeid ja inimestel pole infomüras aega neid analüüsida. Nii on saanud meediast sõjatööstuse osa ja sõjast meelelahutuslik meediamäng, kus omad on positiivsed ja vaenlased negatiivsed. Sõjas aga võitjaid pole. Sõda on alati ebainimlik ja kehtib vaid üks reegel – jääda ellu. Sõda pole kunagi püha, see on julm ja ebainimlik. Kui dokumentaalfilmi režissöör läheb sõjapiirkonda filmi tegema, ei tule ka tema sealt võitjana tagasi. Mida vähem inimesed on sõjaga kokku puutunud, seda rohkem nad enda arvates sellest teavad. Seega vaidlen Keedusele vastu: valitud ülesanne pole sugugi lihtne, sest pärast filmi valmimist on autor sama haavatav kui need, keda ta filmis. Tean seda omast kogemusest, sest tegin NATO Jugoslaavia konflikti ajal ning pärast seda kaks filmi Kosovos. Ei osanud tookord arvata, et sõja ja selle tagajärgede kajastamine filmis nõuab aastaid tööd. Julgesin selle teekonna ette võtta, sest olin õppinud ajalugu Londoni ülikoolis ning võrrelnud Nõukogude ja Briti impeeriumi lagunemist. Jugoslaavia sõjad olid kodule liiga lähedal ja kestsid kümme aastat. Tol ajal sattus mulle kätte Independent, kus Rosie Boycott kirjutas, et sõjas on põhikannataja tõde. Dokfilmi autoril on aega vaadelda ja analüüsida. Kui teele kuhjatakse takistusi, tuleb filmi valmimise nimel leida väljapääs. Mõistad pea: mida rohkem süveneda, seda vähem tead, mis on tõde, ja sul tuleb endale tunnistada, et oled ebatäiuslik, samuti maailm su ümber. Tahtsin toona näidata, et vägivald on nagu langev spiraal, sünnitades uut vägivalda, mida tegelikult hävitada tahetakse. Minu ihukaitsjaks (tema olemasolu nõudis Briti fond, kes rahastas esimest ettevalmistusreisi) oli kanada kunstnik, kelle vend teenis Kosovos. Kuna kunstnik soovis portreteerida sõdureid, külastasime mitmeid sõjaväebaase. Maalimise käigus tekkis sõduritega isiklik side. Kaamera ees sõdurid oma mõtteid ei väljendanud. Nad ei tohi seda teha. Sain tuttavaks kahe kindraliga, üks pärit Saksamaalt, teine Itaaliast. Nad pakkusid end teejuhiks ja õpetajaks. Mõlemad vaatasid olukorrale nii objektiivselt, kui suutsid, ning rääkisid ausalt ja inimlikult, loomulikult mitte kaamera ees. Ajakirjanikud, kes viibisid Kosovos vaid mõne päeva, ööbisid Priština ainsas viietärnihotellis ja rääkisid õhtul baaris Londoni või New Yorgi toimetuse intriigidest. Nad sõidutati hommikul NATO baasi, kus toimusid infotunnid. Seejärel sõidutati sõjaväebaasidesse, kus filmiti õppusi ja tehti intervjuud. Pärast väsitavat ringsõitu pakuti kõigile osavõtjatele Prantsuse veini ja juustu. Käisin pressile korraldatud üritusel vaid korra, et näha oma silmaga, kui professionaalselt töötab meediamasin. Mõistsin, kui kiiresti muudab sõda miljonites värvitoonides mitmetahulise maailma must-valgeks ja jaotab kõik inimesed omadeks ja vaenlasteks. Sellises maailmas pole pooltoone: kahtlased on kõik, kelle seisukohad erinevad lihtsustatud skeemist. Tagantjärele võin öelda, et Kosovos kogetu kinkis ühe inimelu jagu sallivust ja alandlikkust. Just seetõttu näen Sulev Keeduse filmis seda, millest ei räägita. Keeduse filmi ülesehitus on lihtne ja tabav. Tegemist on tänapäevase pihilkäiguga. Pihiisaks on kaamerat hoidev autor, keda naine usaldab. Naise jutt vaheldub kaadritega, mis on filmitud afgaani külas ning sõjaväebaasis, kus teiste seas elavad ka Eesti kaitseväelased. Olen kindel, et see struktuur ei sündinud üleöö. Film küpses viis aastat ja nõudis Keeduselt suurt vaimset pingutust. Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et iga seisak on eluohtlik. Kaader filmist Filmi avakaadris seisab kaunis noor naine ookeani murdlainete ees ja vaatab merele. Hanna elab nüüd Austraalias. Lugu, mille naine räägib, pole kergete killast. Kindlasti oleks paljudele asjaosalistele lihtsam, kui Hanna oleks jätnud selle loo rääkimata. Hing aga ei anna rahu. Hanna räägib loo oma suhetest endise kaitseväelase Rivoga pärast sõjalist operatsiooni. Afganistanist tagasi tulnud Rivo oli hoopis teine inimene. Aastaid hiljem lõpetas ta elu enesetapuga, enne seda palus aga andeks neilt, kes maha jäid. Filmi olustik on üles võetud afgaani külas. Vaataja näeb külarahva keskaegset elustiili ja kaitseväelaste igapäevaelu sõjaväebaasis. Ühel pool kanalit elavad afgaanid, teisel pool paikneb kruusatünnidest laotud müüriga ümbritsetud baas, kus elavad ka Eesti kaitseväelased. Külaelanikke lahutab sõjaväebaasist hiigelsuur metallist värav. Külaelu. Naised, lapsed ja mehed on siin lammaste ja kaamelitega koos elanud sajandeid. Esmapilgul poleks nagu midagi muutunud: lapsed karjatavad lambakarju, mehed parandavad savimajakeste seinu. Inimesed on vahest mõtlikumad kui tavaliselt. Äkki ilmuvad tolmusele külateele soomukid. Üllatunult vaatavad neid kaamelid. Lapsed lehvitavad, emad ja isad vaatavad neid altkulmu. Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et iga seisak on eluohtlik. Soomukid, helikopterid ning hambuni relvastatud sõdurid on liivasel maastikul tõelised võõrkehad. Nad ei tunne siin ennast hästi ja pinget on tunda. Sõjaväebaasis käib üksluine tegevus: kokad valmistavad toitu, sõdurid kontrollivad enne operatsioonile minekut relvi, noored treenitud kehaga mehed tõstavad kangi. Hommikul avaneb metallvärav ja sõdurid sõidavad või lähevad jalgsi tööle. Enne pimedust jõuavad soomukid töölt koju. Ja nii iga päev, kuni päris koju pääsemiseni. Hanna teab, et autor jätab montaažis tema jutustusest välja nende kooselu kõige raskemad hetked ja kõige valusamad detailid, sest tuleb mõelda kõigele ja kõigile. Nii Rivo emale, endistele kaaslastele kaitseväes kui ka nende pereliikmetele. Hanna esitab endale küsimusi. Kas on võimalik päästa noormehe elu, kes ei suuda pärast sõda ümber lülituda normaalsele elulainele? Kui sõjaolukorras tagavad ellujäämise pidev valvelolek ja erutusseisund ning emotsioonide tuimenemine, siis rahuolukorras hävitavad samad omadused inimese vaimse tervise. Kuigi inimene jõuab koju füüsiliselt tervena, võib haige olla tema hing. Sõjalistel operatsioonidel saadud vaimse vigastuse tunnushaigus on traumajärgne stressihäire. Kaitsevägi keeldub suitsiidi eest vastutust võtmast. Eraeluliste põhjuste eest kaitsevägi ei vastuta. Nii jääbki süü vaid Rivo lähedaste kanda. Kaitseväe toetuse väejuhatuse psühholoog Marge Sillaste viitab ajakirjas Sõdur (2016, nr 5) kaitseväe andmetele, et traumajärgse stressihäire all kannatab Eestis vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest, USAs tehtud uuringute põhjal põeb seal traumajärgset stressihäiret umbes 10–15 protsenti sõjas käinud meestest. Kummaliselt mõjutab filmi väga tugevalt just see fakt, et paljust Hanna ei räägi. See rääkimata jätmise tühjus loobki meeleolu, millega vaataja saalist lahkub. Filmi autor on ära kuulanud kahe inimese loo ning jaotanud selle pisikesteks kildudeks meistri alandlikkusega. Hanna tänab Rivot selle eest, et noormees õpetas talle, mida tähendab tingimusteta armastus. Sellel teel pole võitjaid ega kaotajaid. Tähtsad SA Rakvere Teatrimaja leiab, et Sulev Keedus on igati õige mees pälvima kultuuripreemia 2017 aasta loominguliste saavutuste eest. Sulevi loominguline kõrgvorm algas juba 2016 aasta teises pooles, kui Rakvere Teatris esietendus lavastus „Somnambuul”. See polnud oluline lavastus mitte ainult Rakvere, vaid kogu Eesti teatripildi kontekstis. Ei juhtu just tihti, et algupärane filmistsenaarium jõuaks lavale, või veelgi enam, et autor tooks enda kirjutatud teose publiku ette kahel korral. Just nii läks „Somnambuuliga“, millest sai filmirežissöör Sulev Keeduse esmalavastus teatris. Lavastus, mille argine tasand kõneles 1944. aasta Eesti rannakülast ning sinna paigale jäänud isast ja tütrest, viis oma mõjusa atmosfääriga publiku mitte ainult kümnenditetagusesse sõjaaega, vaid ka reaalsuse ja ebamaisuse piirimaile – sinnasamma, kus eksles ka lavastuse peategelane. Harvaesinevalt suure pühendumisega tehtud rollid, ajastukohane, ent õhuline lavakujundus ja pisidetailideni viimistletud lavastajatöö moodustasid terviku, mis haaras publiku neljatunniseks teekonnaks endaga kaasa. „Somnambuul” tõstis vaatajad igapäevastest argitoimetustest kõrgemale ning puudutas piiriloleku ja unenäolise salapäraga hinge – mitte ainult teatris, vaid jäi vaataja sisse ka pärast saalist lahkumist. Lavastuse kunstilistest õnnestumistest andsid märku ka Anneli Rahkema kandideerimine Eesti teatri parima naisnäitleja auhinnale ning Vadim Fomitševi kandideerimine parimale kunstikutööle. 2017 aastal mängiti lavastust ka Eesti parimaid lavastusi koondaval teatrifestivalil „Draama” Tartus. Rakvere Teatri kollektiiv andis 2017 aastal parima lavastaja kollegipreemia Sulev Keedusele. Lisaks teatritööle õnnestus mitmel näitlejal proovida Suleviga loomingulist koostööd ka 2017 aastal esilinastunud mängufilmis. (digitaalselt allkirjastatud) Velvo Väli SA Rakvere Teatrimaja juhatuse liige 1 Sulev Keeduse film „Sõda“ TÕNIS KARK Arvustus ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino 2018. aasta veebruaris Ma ei ole Afganistanis olnud. Kui meie mehed ja naised seal käima hakkasid, teenisin mina Tapal — kolm aastat. Aga ma viibisin ka nö afgaani vaibis. Kuulasin puhkusele sõitnud sõdurite lugusid, kartsin nendega kaasa. Mõnda neist aitasin matta. Alguses oli väga kõhe. Hingehoidja osaks on näha hirmu ennast, mitte selle vahetut tekitajat. Nii mõjus see sõda ka minule. Kartsin Afganistani juba lapsena; neid tinakirste nõukogude aja lõpust. Mingi paratamatuse paine oli sellega seoses. Mäletan, kuidas naabritüdrukuga seitsmeaastasena arvutasime, kui palju aega kulub minu täisealiseks saamiseni, ja lootsime, et selle ajaga saab see sõda läbi. Et siis ei peaks minema. On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed, me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes. Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust, kui pahale afgaanile saab pihta kaevikust. Ta täidab kohustust. Ja sinine on taevas ja silme eest on must. “Sõjavägi kohustab”, J.M.K.E. 2 Vahepeal oli teema maas; sai otsa sõda Afganistanis ja lõppes ka Nõukogude Liit. Tuli vabadus, uued liidud, ja jälle —„Päikeses särab kaunis maa — Afganistaaaan!“ (“Sõjavägi kohustab”, J.M.K.E.). Taas oli vaja minna riiki tekitama. Olukorras, kus seda kunagi pole olnud ja loomulikul teel ka arvatavasti ei tule. Tegelikult jäi muidugi mulje, et mandritevahelisel tasandil oli vaja pooli valida ja sõdimine Afganistanis oli kas asendustegevus maailma jõujoonte tõmbamiseks-tirimiseks või relvastuse katsetamine ja sihipärane kulutamine. Või sai ühest piirkonnast „havi käsul“ taas lihtsalt terava moona ja reaalse vastasega polügoon, „teater“, nagu britid seda tabavalt nimetavad. Mõned meist mõtlesid selle Vabadussõja jätkuks — iseolemise garantiiks. Kõlas paremini. Ei keegi tõsta mässu, sest ajud ammu pestud. Ma läbi multimeedia märkamatult nuppe keeran, mu propagandamasin, kõikvõimas, aina vassib! “Masin”, Herald Sulev Keeduse filmis „Sõda“ ei näidata vahetult ühtegi õudset asja. Ometi on see painav film. Siin on teemadena üks tabu teise otsas ja arvustajale ei paista mingit läbini head võimalust antut vaadelda. Teema on inimlikult ülihabras. Selle filmi muljeid oleks lihtsam mitte sõnastada. Ainuvõimalik ja kõlbeliselt õige näib filmis 3 oma lugu rääkivad inimesed umbisikustada, nendega teatud piirini samastuda ja esitada endale miljoni dollari küsimus: „Kui kaugele kaasa ma selle mänguga lähen, kaotamata iseend?“ Selge on, et Keedus on selle filmi juba ammu ära andnud ja et nüüd lavastab seda uuesti igaüks, kes lõputiitriteni jõuab. Keedus näitab mulle oma teoses korraga nelja asümmeetrilist sõda. Sõnaseletus: asümmeetriline konflikt Asümmeetriline konflikt tähendab sellist konflikti, mille puhul vastased kasutavad organiseeritud vägivalla vahendeid ja meetodeid, mis meie silmis on ebaharilikud või mida meie ei saa kasutada. Selliseid vastaseid peetakse üldjuhul meist nõrgemaks; nad püüavad mööda hiilida meie tugevatest külgedest ja rünnata meid nõrkadest kohtadest. Kõige tüüpilisemad „asümmeetrilised vaenlased” on terroristid ja sissid. Olgu tegemist ameeriklastega Iraagis, NATOga Afganistanis, venelastega Tšetšeenias, iisraellastega Palestiina aladel või indialastega Kashmiris, kõik nad seisavad enda sõnul silmitsi asümmeetrilise vaenlasega ning asümmeetrilise ohuga oma sõjalisele kohalolekule ja strateegiale.1 1. Filmi taustsüsteemiks on niisiis viimane ametlik Afganistani sõda (aastatel 2001–2014, paljude meelest kestab see aga tänaseni). Ülesvõetud olustikulised kaadrid on Camp Bastionist ja Pimonist. Sõnaseletus: Afganistani Islamivabariik Afganistani Islamivabariik (puštu keeles Afghānistān, dari keeles Afghānestān) on paljurahvuseline merepiirita riik Aasia sisemaal. Riigi pealinn on Kabul. Tal on ühist piiri 4 Hiina, Pakistani, Iraani, Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistaniga ning teda võidakse arvata nii Kesk-Aasia, Lõuna-Aasia kui ka Lähis-Ida alla. Kolm neljandikku Afganistanist on ligipääsmatu. Afganistani kohta puuduvad täpsed, usaldatavad statistilised andmed. Näiteks on riigi pindala eri andmetel 652 225 või 645 806,56 või 647 500 km² ning elanike arv 2009. aasta seisuga oli 28 150 000 või 33 609 900. Alates 1970. aastatest on riik haaratud mitmesse sõjalisse konflikti, millest ulatuslikumad on olnud Nõukogude—Afganistani sõda ja 2001– 2014 väldanud USA sissetung. 2 2. Teine, võib öelda, et filmi põhiteemana püstitatud sõda, on surnud peategelase, veteran Rivo isiklik lugu ja tema siselahingud, mis viivad meid vaimus Eestisse pärast Rivo välislähetusest naasmist. See on ühe mehe lagunemise lugu. Enne suitsiidi sai ta diagnoosi “psühhopaat”. Rivo avaneb meile läbi oma kunagise elukaaslase Hanna pihtimuse. Sõnaseletus: psühhopaatia Psühhopaatia (kreeka keeles ψυχή psychḗ, 'hing' ja πάθος páthos, 'kannatus') on ühiskonnavaenulik isiksusehäire, mis avaldub kaastunde ja hirmu tundmise võime puudumises. Psühhopaatia on nartsissistliku isiksushäire raskekujuline vorm, mille tunnuseks on julmus, südametus ja empaatiavõime puudumine. Isiksusehäire võib väljenduda riskantses käitumises ja agressiivsuses. Psühhopaat peab oma taju kõrgemaks tegelikkuseks. Rahvakeeles nimetatakse niisuguseid „poolhulludeks“. „Psühhopaatia“ puudub rahvusvahelisest haiguste klassifikatsiooni loendist. Psühhopaatia on (...) võimetus mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on kalduvus üle tähtsustada oma isiklikke soove ning tajuda maailma sündmusi hea ja kurja 5 võitlusena. Kuna eesmärk pühitseb abinõu, on teised inimesed vaid vahendiks eesmärkide täitmisel. Erinevate uuringute kohaselt on maailmas inimestest 4–6% psühhopaate- sotsiopaate.3 3. Kolmanda sõja võtmefiguur on Hanna. Inimene, kes jagas neli aastat oma elu Rivoga. Tema jutustabki oma nägemuse Rivo loost. Mis jääb puudu vahetult kaamera ees öeldust, selle loeb Maiken Schmidt ette Hanna blogist.4 4. Neljas sõda — filmi lõpus tutvustatakse triksterit Austraaliast, kes kunagi noorusajal Jugoslaavias palgasõdurina teenides pidi valima ühelt poolt omaenda veendumuste, südametunnistuse ja tõekspidamiste ning teisalt süsteemi pimeda teenimise vahel. Mees valis isikliku südametunnistuse ja astus rattalt maha. Me ei tea, kui paljust ta sellega loobuma pidi, aga praegu korjab ta keskealise mehena hosteli eest konisid ja muud prahti, teeb lihttööd ja on ausana õnnelik. Ta süda on puhas ja ta ei kahetse nooruspõlves valitud teatavat ekskommunikatsiooni. Kõigi nelja sõja puhul on vastaseks „madu rohu sees“ — nähtamatu, arusaamatu, ilma kindla, äratuntava kujuta ja painavalt hirmutav. Esimest korda filmi vaadates kirusin selle isiklikkust — vaataja satub vahetult teiste inimeste ellu jne. Ebamugav ja piinlik oli kogu seda lugu pehmest ja turvalisest kanapeest vaadata. Tekkis tunne, nagu oleksin tööl ja kuulaksin pihti, ja ajusopis vasardas paine, et kui piht, siis kuidas ma saan sellest kirjutada, kuidas avalikult arvata? Siis aga, täiesti ootamatult, ilmutas end mulle Keeduse lunastuslik maasterplaan. Kõik isiklik taandus äkki mingile ühiskondlikule kollektiivmälu 6 tasandile. See oli väga kummaline efekt. Korraga sai selgeks, et kõik kolm tegelast ja nende „sõda“ abstraheeruvad kohe, kui nad on kuju võtnud. Nii Rivo, Hanna kui ka trikster (Austraalia mees) võivad olla kes tahes meist mis tahes oludes ja ajahetkel ja Afganistan tandrina mis iganes punkt meie planeedil. Nii oli/on kergem vaadata ja vaagida. Dokumentaalfilmi luust ja lihast inimestest said karakterid, tegelaskujud. Ja lõpuks on see ikkagi ainult film. Aitäh, hr Keedus! Stopp, kriitik, üks mustvalge samm veel ja tegemist nagu polekski enam žanrimääratluselt dokumentaaliga. Say no more! ESIMENE SÕDA. Afganistan, sõja lugu Ajaratas pöörleb, masin veereb, järel roomikute jälg. Igaüks meist süütu väike mutter, mille najal masin käib. “Masin”, Herald Keeduse kaadrid on pikad. Afganistanis filmitud pildid on visuaalselt nauditavad, ilusad. Ühtegi koledust ei näidata, sõda on vaid jutuks, alatooniks/tekstiks ja vihjeks. Ometi see mõjub vaatajale. Me ei näe mitte õudusi, vaid kuuleme tagantjärele surnud peategelase haavatavusest, segadusest ja hirmust. Keedus kasutab siin hitchcockilikku trikki — mitte näidata hirmu tekitajat, vaid luua kuvand hirmust, mida omakorda põhjustab selle nägemine ehk tundmine kellegi teise silmis või olekus. 7 Sagedased on kaadrid, kus üle poole vaatajale pakutud pildist on looduslik kõrbeolustiku idüll, millest lõpuks sõidab või lendab läbi kohatuna näiv lahingumasinate rivi. Enne soomukit oli kõik nii, nagu aastatuhandeid seal kandis on olnud: karjad, inimesed kõrberõivais, kohalikud mopeedide — nende moodsate tromedaride — seljas, omamoodi tuuslarid võrridel. Pärast soomukite läbisõitu endine olukord taastub. Päike loojub tuhandes värvitoonis liiva ja minarettidest kõlab aastasadades kivinenud kutse palvele. Romantikutele peab tõe huvides ütlema, et palvele kutsuja hääle suunas minnes jõutakse tänapäeval pahatihti valjuhääldist väge saanud transistori/iPhone`ini. Luust ja lihast palvelekutsujad asendati eelmisel sajandil makkidega lihtsal põhjusel — neid lasti liiga sageli minarettide otsast alla. Hoolimata sellest, et sõda ajab seal kandis sõda taga, pole ümbritsev maastik harjunud sõjamasinaga. Keedus näitab Pasi soomukit võõrkehana — mida see ka on. Sõda on seda ärevam, et ta on varjatud; ühtegi vaenlast pole võimalik ära tunda, pole rinnet ega vaenulikku univormi, on ainult inimesed, loomad, vanade valgete Toyotade ja no-name-võrride alt tõusev tolm, moonid, ajalikud Hescod ja ajatu kõrb. Kogu selle kohatu tehnika, mundrite ja taevas valvet pidava tsepeliini iseloom paistab Keedusel viitavat ajutisusele. Sõda on ajutine, ajutised ka need majad, ajutised Hesco-aiad, ajutised mundris inimesed, ajutine polügoon. Ja kaadrist 2/3 — ehk loodus ja toimetavad kohalikud ― on Keedusel „igavene“. Sõja, sekkumise ja common good´i toomise valge mehe poolt võtab Keedus minu meelest kokku filmi 16. minutil juhusliku elulise sketšiga, kus onni ees toimetava afgaanipere noorim võsu mänguliselt luua haarab ja otse kõrbeliivalt 8 tolmu pühkida vihub. Luud lausa lendab toimeka poisikese käes ja selle raagude alt kerkib kaadrisse kõikemattev tolm, heljudes veidi aega kuumas värelevas õhus, et langeda seejärel tagasi endisele kohale. Pühitud pinnast kihutab samas üle mopeed kahe habemikuga sadulas. Tolm on uuesti õhus ja väike poiss haarab taas luua järele. Samamoodi on traagilis-anekdootlikus ja võib öelda et sunnitult nõutus vaikelulises olustikupildis tabatud afgaani mees, kelle käru on kinni jäänud liitlaste poolt maha jäetud uhiuude, ent lootusetult sõlmes lõiketraati. Üldiselt käib aga pidev karjaajamine. Või on need põhiväärtused, mida afgaanikarjakud pikkade ritvadega ajavad? Vähemasti on kitsekari Keedusel sama aegumatu ja asendamatu kui kohalike siiras veendumus, et nad ei ela demokraatlikus ühiskonnas. Sõda on Keeduse filmis ühtaegu olustik ja stressor. Vist. TEINE SÕDA. Mehe lugu Janunedes tuigerdasin allikale orgu Väsinuna, vägi-väsinuna Silmileni lasin alla allikasse Sinisesse, sire-sinisesse Olid sire-allikas mu neiu hallid silmad Hetkeks ainult kiindusin ma neisse Hoop! Lõi mul pea otsast Otse allikasse 9 Punaudu sinise sest kattis Kalle Istvan Eller Eestlane on seesmiselt tegelikult väga tundeline, lausa emotsionaalne. Meie mees samuti. Ta võib olla teiste rahvusgruppidega võrreldes väliselt kiretu ja vaoshoitud, kuid mitte mingil juhul tuim — mulle meeldib näide ühe praktilise IT-rakenduse müümisest „külmadele“ eestlastele ja „kuumadele“ hispaanlastele. Äpi esitlused toimusid mõlemale rahvuspõhisele sihtgrupile eraldi ja samadel alustel — äpp sama, jutt sama, esitlus sama. Hispaanlased huilgasid juba esitluse ajal projekti kiita, karjuti „braavo!“ ja „hiilgav!“. Eesti publik kuulas tuimalt ja nohinal esitluse ära. Ei mingeid märke entusiasmist. Siis küsiti mõlemalt grupilt hinnet skaalal 1–10. Hispaanlased andsid 6 ja eestlased 9. Kõik toimib vaikselt ja seda vägevamalt. Nagu trummisoolo läbi kõrvaklappide. Ilma Keedusetagi on teada, et eesti mees ei saa oma hingehädadega hakkama ja professionaalset abi ta enamasti ei otsi — ei vaimsel ega füüsilisel tasandil. Isegi meie kodumaine filmikunst on terve viimase kümnendi löönud tantsu põhiliselt keskealise mehe valu ja sisekaemuse ümber. See on meil teema. Meil on liiga palju alkoholismi, narkomaaniat, lähisuhtevägivalda ja suitsiide. Perearsti regulaarne külastamine on juba kõva sõna, psühholoogi kardetakse — teised arvavad, et ma olen hull/nõrk/edasiseks karjääriks kõlbmatu. Psühhiaatri juurde tuleb konvoiga saata ja vaimulik hingehoidja on juba sama võõras kui mõni maaväline eluvorm. Nii kannatataksegi sageli seni, kuni on juba liiga hilja. 10 Kohati tundub mulle, et kõiges on süüdi A.H. Tammsaare ja tema teosed. Vana Andrese konksus sõrmedest räägib eesti poisikesele alates põhikoolist iga jumala eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Sellega tagatakse meie identiteet ja samas purustatakse elusid. Töö, töö, töö ja võimalikult vähe armastust. Tulemuseks on õhuke, peaaegu läbipaistev inimene. Katku Villu sai oma isalt esimest korda kiita pärast vabasurma minekut — „esimene mehe temp sinu elus“ jne, jne. Hanna sõnul oli Rivo „pealtnäha eht sõdur, suur ja tugev meesterahvas, sisemiselt aga ...“. Väga õrn ja haavatud. Õhukesest ja õrnast inimesest lähemalt. Kuidas õhenemine sageli toimub? Kujutame ette üht kiirtega palli, mis on nagu päike. Päikeseratas ise on meie minapilt, mis koosneb kiirte otsas olevatest väikestest pallikestest. Need väikesed pallikesed on meie minapildi osad, detailid, millest me moodustume. Seal on vastused küsimusele, kes ma selline olen. Mis seal võib olla? Näiteks üks pall, mis teatab, et ma olen isa — palli peale on märgitud „perekond“. Järgmise palli sees on kiri „töö“ — olen sõdur või pagar. Seejärel tuleb pall, millel on kirjas mu religioosne kuuluvus; siis veel hobide pall, sõprade pall ja nii muudkui edasi ja edasi. Mida rohkem meie minapildi päikesel on palle kiirte otsas, seda tervem on meie „mina“. Meie parimas tööeas inimesega juhtub aga see, et üksteise järel hakatakse neid ilusaid minapildi osiseid kustutama, ära lõikama, ohverdama. Kõige kurvemal juhul jääbki järele vaid üks või kaks kiire otsas olevat pallikest ja väga sageli on viimaseks identiteeti andvaks mina-palliks just „töö“ pall. Sellisel juhul vastab inimene küsimusele „kes sa oled?“: „Ma olen sõdur“ või „Ma olen pagar“. Terve minapildiga oleks lause konstruktsioon olnud „ma teenin sõdurina“ või „ma töötan 11 pagarina“. Kild killu järel end ohverdades jääb inimene õhukeseks. Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud heade kavatsustega ja meie kaasaegne, kes tahab ohverdada kõik muu tööelule, lõpuks läbipõlemise tõttu töötegemiseni ei jõuagi. Sõjalised missioonid kestavad meil enamasti pool aastat. Sellised pooleaastased eemalviibimised kõigest harjumuspärasest teevad iga inimese õhukeseks. Mõneks ajaks saab siis oluliseks vaid amet ja kõik muud rutiinid astuvad sammu tahapoole. See loob olukorra, kus võimenduvad nõrkused, avalduvad häired. Me jääme nõrgemaks, mõned meist põlevad läbi ja kustuvad. Lisaks on meie stereotüüpsed kujunemismallid minu meelest ohtlikult lapsikud. Pingeid ja masendust rõhutades taastoodame sakilisi soorolle. Meie poisslapsed kasvavad „tugevateks“ meesteks, niisugusteks, kes ei nuta muidu kui täis peaga. Emotsioonid jäägu nõrkadele. Poiste mänguasjad on Supermän, Aironmän, Spaidermän. Mees on pere toitja. Super Hiir. Ja väga tugev. Aamen. "Su lihased päästavad mu jälle, mis ma küll ilma sinuta teeks?" Vaiko Eplik, “Silvester otsustab surra” Teatud mõttes paneb selline tugevusekultus eneselt küsima, kas ei või juhtuda nii, et süsteem meelitab mõnikord neid, kes nõrgemad, heroiseeritud erialadele endid tõestama. On selge, et iga riiklik moodustis heroiseerib ameteid, mida maatriks kõige rohkem vajab. Sõduriamet on üks esimeste seas. Mõni aasta tagasi ehtis meie pealinna tänavaid Kõrgema Sõjakooli reklaamikampaania, kus meelitati noori sõjakooli astuma. Piltidel olid lõunakorealikult umbisikulised vormimütsides pead. 12 Inimesed ise olid uhkete mütside alt täiesti kadunud. Kunagi kuulsin anekdooti, kus laboritingimustes kasvavale inimajule unustati kogemata mõneks ajaks peale saksa sõduri kiiver ja sellest said — lõuad! See sõjakooli reklaamikampaania oli tõesti jube vaatepilt. PR-katastroof ja iga hingehoidja hirm. Vormimüts on muide elukutselise jaoks suhteliselt tüütu ese, ei midagi lahedat. Väike näide teemal heroiseeritud erialad — riiklik tellimus. Natsi-Saksamaa allveelaevnike elu heroiseerimine Teise maailmasõja ajal. Kangelasteks tegi Kolmas Riik just selle valdkonna esindajad, mis oli kõige sitasem, alatum ja higisem. Erialad, kust eluga pensionile pääsenud inimesed olid vaimselt kokku kukkunud või selle seisundi äärel. Hitlerliku Saksamaa kangelaslikkusega solgitud glamuuri müriseval taustal teavad vähesed, et keskmises Saksa allveelaevas oli terve meeskonna peale üks peldik, mida võis kasutada ainult siis, kui laev oli vee peal. Pesta sai ennast seintelt kogutava kondensvee või mootoriosi jahutava veelaadse ollusega. Allveesõja „õnneliku aja“ pidulike sildumiste juures on harva teada tõsiasi, et sillatorni luugi avamise juures olnud vaimustunud vastuvõtjad põrkasid õõvas tagasi, kui kaane alt paiskus neile näkku veealuste kangelaste võigas metaan ja räpp. Lisagem siia veel kõik vee all kogetud õõv ja hirm. Masinavärk teeb kangelase seal, kus tarvis. Alati kangelaste arvelt ja vastavalt vajadusele. Kangelane pole kunagi indiviid, vaid riigi omand. Ta ei ole tavaliselt õnnelik — tal pole aega ega jaksu isiklikuks õnneks. Olgu siis töö ja armastus, aga ometi peab inimene saama oma mure ära anda. See on põhiõigus. Katoliiklastel on selle tarbeks piht, meil aga enamasti purupurjus sõber või mõni juhututtav. Professionaalset abi, nagu juba öeldud, peljatakse. 13 Maailmas, kus argine toimetulekuvajadus ja kõrgendatud ootused üksikisiku suhtes annavad iga päev alust üha rohkem tööd rabada ja muretseda, on stress meie pidev kaaslane ja „läbikatsuja“. Kas pead vastu ega lähe hulluks? Küsimus pole k a s, vaid m i l l a l see juhtub. Ja siin pean ma silmas vaimselt täiesti terveid inimesi. Jõustruktuurides näiteks on stressirohket tööd tegevate inimeste kokkuvarisemise ennetamiseks tööle võetud kaplanid. Enamasti kuulab kaplan inimeste lugusid, muret, paineid. Ta on ventiiliks, läbi tema kanaliseeritakse oma emotsionaalne ballast. Ta ei anna nõu, ei rakenda toimetulekumehhanisme. Kaplan ei ole psühholoog ega psühhiaater, vaid hingehoidja. Ta ei paku toimetulekuks ravimeid, ta kuulab, tunneb kaasa ja unustab. Kaplani ülesandeks on olla „see teine inimene“, kes sageli lihtsalt puudu on. Ta on õppinud aktiivselt kuulama, ei räägi edasi, ei kuku ise jagatud murekoorma all kokku ja vajadusel suunab abivajaja psühholoogi või psühhiaatri juurde. Kurta kaplanile, nutta end tühjaks, naerda endast välja kogu vimm ja taak on minu meelest ainuõige ja tark lahendus. Ei ole mõtet vaevata oma pereliiget, parimat sõpra või tuttavat oma ängiga. Sageli saavad abikaasa, lapsed või vanemad aga koorma enda kaela ja vajavad varsti juba ise abi, elukutselist kuulajat, hingehoidjat või psühholoogi. Meeste puhul on elukaaslane- naine tavaliselt see, keda kasutatakse usaldusisikuna. See on esimese ringi abi. Mis saab aga siis, kui räägitud mure on sellesama naisega vahetult või kaudselt seotud? Mida ma olen oma kaheteistkümneaastase hingehoiupraktika juures õppinud, on see, et Estonians on „stonians“ (kivist mehed) ainult selle hetkeni, kuni nad täielikult murduvad, pildilt kaovad. Kangelast lüpsab süsteem, mis on alati suurem ja tugevam kuvatud heerosest. Vastuhaku korral oled McMurphy, tekitad katarsist 14 ja värinaid teistele, kuid hukkud ise. Samas võib alati loota, et loobudes minast ja tehes, mida Suur Vend soovib, hoiad ära midagi palju hullemat kui peategelase isiklik lõpp. Surivoodil pole keegi minu teada kahetsenud, et näe, sai elu jooksul liiga vähe ületunde tehtud. Igaühel meist on oma päästik. Midagi ikka leidub. Kui oleme vaimselt tugevad ja hoitud, on meid raskem kõigutada. Kui oleme „õhukesed“, lipendame tuule ja tormi käes. Igaühe valulävi on erinev, aga olemas on ta kõigil. Ähvardavalt populaarne on tervisespordi asemel saavutussport, saavutus kui vajadus, tõestamine, Estonians, stonians — kivist inimesed. Olgu sellega, kuidas on, aga minu meelest ütleb Keedus vaatajale otse ära, et inimene peab oskama õigel ajal abi otsida. Hanna on see, kes mainib muu jutu sees, et Rivo ei lasknud endale kedagi eriti ligi. See vist ikkagi on tavalisem, kui arvatakse. Olen mõnikord toonud oma hingehoiuloengutes näiteks olukorra, kus meie isiklikul autol süttib armatuurlaual mõni rikkest teatav hoiatustuluke. Kohe leitakse aeg, raha ja remonditöökoda ning aetakse asi joonde. Auto tehakse korda. Samal moel ja samasuguse kirega peaks hoolitsema oma vaimse ja füüsilise tervise eest. Kui meie isiklikul armatuurlaual tuluke süttib, peaksime kohe asuma professionaalset abi otsima. Keedus ei teinud minu meelest filmi üksikjuhtudest. See pole Rivo ega Hanna, kellest lugu räägib. Need oleme meie kõik. Peame üksteisest rohkem hoolima — meie kollektiivne teadvus võiks õppida tajuma, kellele missugust raskust ühiskonnas asetada saab, kes talub rohkem, kes vähem. Sootsium võiks olla midagi superorganismi laadset; ühiskond peaks tundma oma lapsi, liikmeid, osiseid. 15 Ühisväli oleks vastutav ja isikuline. Kas see on ulme? Tegelikult algab see kõik igaühe isiklikust vastutusest ja pilgust enda kõrval toimetavale lahingupaarilisele — kas temaga on kõik korras? Mitte luuramine, vaid hoolitsemine. KOLMAS SÕDA. Naise lugu Aastaid tagasi mereväekaplanina peretoetusprogramme luues ja läbi viies õppisin, et laevapere on alati kaks korda nii suur kui meeskonnaliikmete arv. Alati peab arvestama, et missioonile saadetud lahinguüksuse pereliikmed on otsesõnu teine pool meeskonnast. Pardameeskond sõltub kogu missiooni vältel koduste heast või halvast käekäigust ja vastupidi. Eks samamoodi on ka maaväe missioonidega. Millegipärast aga arvatakse, et kojujäämine on kuidagi lihtsam kui sõttaminek. See on müüt mitmel põhjusel. Esiteks: pikaajalisse lähetusse minev isik suunatakse teenistuspiirkonda täieliku logistilise toetusega. Iga järgnev samm on ette antud ja ära seletatud. Olme eest on enamasti hästi hoolitsetud, turvalisuse tagamiseks annavad oma parima väljaõppinud kaasteenijaskond ja ohvitserid, kes iga uue draft´itud sõduri puhul kasutavad oma olemasolevaid, pikaajalise praktika käigus omandatud kogemusi/teadmisi. Teiseks: sõduri senine kodune rutiin asendatakse täielikult uue ja tiheda päevakavaga. Eriti alguses pole aega kodu väga taga igatseda — palju on tegemist uue eluga harjumisega, sellesse sisse elamisega. Peale kitsa, sinule usaldatud töö 16 suurt midagi teha ei olegi — hoidku Jumal meid kõiki liiga aktiivsete welfare officer´ide eest! Aga nüüd kodusest olukorrast. Iga pere on tervik, „üksus“, kus kõigil liikmetel on oma ülesanded ja roll. Kui keegi lahkub, lõhutakse senine maailmakord. Rutiini tekib tühimik, mis tuleb täita. Mida väiksem on pere, seda suurem on lünk. Eemalolija senised ülesanded ja vastutus jagatakse ümber. See põhjustab muret ja pingeid. Samas on kodus kõik ka ju nagu enne, mõtted aga liiguvad kogu aeg sinna teadmatusse — ohtude ja tundmatuse alale, kus viibib kallis kaasa/järeltulija/vanem. Hirm ja äng, mida põhjustavad mis tahes halvad uudised ükskõik kummalt poolt rajajoont (kas sõjast või kodust), tavaliselt võimendub. Tõukejõuks on siin teadmatus. Mõlemad osapooled kipuvad juurde mõtlema ja muretsema. Muretsemiseks on tavaliselt rohkem aega kodustel, kelle senine rutiin jätkub tavapärasel, etteaimataval moel ja kelle lähedase ümber on nüüd taustsüsteemina terra incognita koos kõigi selle ududega. Samas ei saa alahinnata kodunt „põllule“ saabuvaid argielu puudutavaid teateid, seda, kui näiteks pesumasin või auto ei tööta või riita on ladumata koorem puid. Need on igapäevased ja väga tugevad painajad, kui sõdur on tuhandete kilomeetrite kaugusel ja seega võimetu midagi ette võtma. Tulemus on enese süüdistamine ja stress. Siin olen kojujääjatele hingehoidjana soovitanud mitte kurta sõdurile probleeme, mille lahendamiseks tal missioonipiirkonnas võimalus puudub. Sellistest olukordadest sõltub sageli sõduri tööhoog ja lõpuks kogu üksuse võitlusvõime. 17 Lisaks tuleb arvestada, et muret võivad valmistada ka nö poolikud sidepidamislahendused — pildiga/pildita telefoniühendus või kirjavahetusprogrammid, mis edastavad alati vaid pooliku sõnumi. Tihti tõuseb tüli suhtlejate vahel just seetõttu, et sidekanali eripärade tõttu jõuab sõnumist adressaadini vaid pool — puudub kehakeel, hääletoon, miimika, ja näe, ongi arusaamatus ning tüli majas! Hanna kurtis, et Rivo tuli sõjast tagasi ega „lülitunud“ enam ümber. Et jäigi otsekui sellesse Afganistani rutiinirattasse sisse. See võis tõesti nii olla — eks asjaosalised tea, mis ja kuidas sellega oli. Selle taustal ongi võimalus Keeduse kolmandas „sõjas“, abikaasa või elukaaslase sõjas, välja tuua, et eraldi õpitakse ka koduga kohanemist ja missioonirutiinist väljatulekut, koduse eluga haakumist. Tavaliselt esinevad siin vastupidised probleemid kui need, mis tekkisid missioonile minnes. Kui enne ei saanud minema, siis nüüd ei saa tulema. Kodune rutiin on poole aastaga uuel moel paika loksunud ja asjaosalistel tuleb nüüd oma ülesanded-rollid tagasi kätte võidelda. Seegi ei toimu niisama ja võtab sageli mitmeid nädalaid. NELJAS SÕDA. Iseendaks jäämine Purdelseisja, Ära pilla õit oma käest, peegeldus kaob. Kenko 18 Filmi lõpus jutustab üks keskealine Austraalia mees sõjakoledustest Jugoslaavias, mida ta nooruses sõdurina läbi elas. Temas ei saa aimata Rivo karakteri alter ego abstraktset teist poolt, teist võimalust, kuna vastupidiselt Rivole, kellele Hanna sõnul militaarsüsteem sobis, läks austraallane süsteemiga vastuollu. Tema valis isiklikud tõekspidamised, keeldudes arvatavasti täitmast mõnd „ülalt antud“ käsku. Ja näitas sellega üht väga olulist asja —seda, et alati on võimalik rattalt maha astuda. Et ei pea ilmtingimata kõigega kaasa või lõpuni minema. Keedus leiab selle Austraalia mehe näol lepituse. Ta näitab, et enamasti on võimalik asju läbi isikliku eetilise prisma vaadates sõjas süütundest priiks jääda. Elus on olulisemaid asju kui Jugoslaavia koos hoidmine. Mees ei toiminud oma tõekspidamiste vastu, jäi iseendaks, neelas alla teatava ekskommunikatsiooni, mis paratamatult ja loogiliselt järgneb käsu mittetäitmisele. Keedusel leiab austraallane lunastuse lihtsas töös. Oma parimas eas korjab ta hosteli ees maast konisid, koristab prügi, on ühesõnaga valinud vabaduse ja aususe ega mängi Suure Vennaga kaasa rohkem kui hädavajalik. Nüüd me teame, et mingit ühtset Jugoslaaviat pole olemas. Tegelikult teavad paljud ka seda, et mingit ühtset Afganistani pole kunagi olemas olnud. Aga noh, „havi käsul“ saab selle muidugi luua ja nii tehakse edaspidigi. Muuseas, ootasin kogu filmi vältel, millal siis Pärti lastakse. Ei lastudki. Hoopis Riho Sibula nimi oli lõputiitrites. See oli hea. Läbi aja rooman, suurest Roomast toonast. 19 Kes ei mulle allu, julmalt maha tallun. “Masin”, Herald ///AUTOR, PEALKIRI, VÄLJAANNE, ALLES SIIS LINK Viited: 1 https://www.diplomaatia.ee/artikkel/tanapaeva-relvastatud-konflikt-moned- motted-levinud-arusaamadest-ja-nende-kasutamisest/ 23.11.2017 Tõlge inglise keelest Marek Laane. 2 https://et.wikipedia.org/wiki/Afganistan 23.112017 3 allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Ps%C3%BChhopaatia#cite_note-:0-2 23.11.2017 4 http://isemasedatahtsin.blogspot.com.ee AUTORIST Tõnis Kark (sündinud 19. oktoobril 1978) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik. Lõpetas 2005 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. 2006–2015 teenis kaplanina Eesti Kaitseväes, nii maa- kui mereväes. Alates 2015 Politsei- ja Piirivalveameti kaplan Toetuskiri Sulev Keeduse 2017. aasta loomingu eest riiklikule kultuuripreemiale esitamiseks Sulev Keeduse looming, nii mängufilmid kui dokumentalistika, esindavad tänases eesti filmis kõige järjekindlamalt autorifilmi positsioone. Ta ei tee filme ülearu tihti, kuid alati on need tähelepanu äratanud, tihtipeale tänu kõrgele kunstiproovile ning kaalukale sõnumile filmisündmuseks kujunenud ja festivalidel tunnustust pälvinud. 2017. aastal jõudis vaatajateni nii mängufilm „Mehetapja/Süütu/Vari” kui tõsielufilm „Sõda”, mõlemas, hoolimata nende erinevusest, tajutav Keeduse tundlik sotsiaalne valulävi. Sulev Keeduse kõrge missioonitundega ja meie maailma eetiliste väärtuste pärast muretsev looming, mille jätkuvaks kinnituseks on ka „Mehetapja/Süütu/Vari” ja „Sõda”, väärib Sulev Keeduse esitamist 2017. aasta riiklikule kultuuripreemiale. Lugupidamisega Lauri Kärk, filmikriitik ja -ajaloolane, Tartu Ülikooli filmiajaloo õppejõud Tartu, 10.01.18
Allikas: Kultuuriministeerium dokumendiregister →
📎Sulev Keedus CV.doc53 KB
  • 📎Sõda, TMK retsensioon filmile Sõda.pdf495 KB