2.7. Õiguse revisjon
2.7.1. Toetatav tegevus
Toetust antakse õiguse revisjoniks, alates selle ettevalmistamisest kuni eelnõu vastuvõtmiseni
Riigikogus.
Revisjon9 on kehtiva õiguse korrastamine ja edasiarendamine kindlaksmääratud valdkonnas.
Selle käigus viiakse läbi õigusvaldkonna õigusloome põhjalik, sisuline ja süsteemne analüüs,
ühtlustamine ja ajakohastamine. Revisjoni ettevalmistavas etapis võidakse teha ettepanek
revisjoni etapp läbi viia järk-järguliselt (edaspidi teemapakett) näidates ära tööde järjekorra
Revisjoni käigus tuleb läbida kogu tavapärane õigusloomeprotsess ja lähtuda eelnõude
koostamisel kehtivatest nõuetest, arvestades käesolevas käskkirjas sätestatud erisusi ja
kodifitseerimise ja revisjoni läbiviimise metoodikat (vt lisa). Iga revisjon peab sisaldama
lihtsustamist, EL õiguse rakendamise analüüsi, alternatiivide kaalumist, mõjude analüüsi ja
huvirühmade kaasamist.
2.7.2. Tegevuse panus meetme alaeesmärkidesse
Tegevustega panustatakse meetme alaeesmärki „Arukas õigusloome revideeritud valdkondades
ja kvaliteetsem õigusloome kujundamine“.
2.7.3. Tegevuse oodatav tulemus
Toetuse tulemusena on revideeritud valdkondades arukas õigusloome, st selgem, lihtsam,
teadmistepõhisem ja kaasavam kui kehtiv õigus.
2.7.4. Tegevuse väljund
Revisjon viiakse läbi ning revideeritud eelnõud esitatakse Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks
vähemalt kuues valdkonnas. Kui revisjon viiakse läbi järk-järguliselt, siis loetakse sihttase
täidetuks, kui kõik revisjoni etapi teemapaketid on valdkondliku komisjoni heakskiidetud mahus
esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks.
Tabel 9. Meetme tegevuse väljundnäitaja ning selle sihttasemed
Näitaja nimetus Mõõtühik Sihttase Sihttase Andmeallikas Aruandluse
(2018) (2020) sagedus
Nende Kodifitseeritud 4 510 Seire Kord aastas
kodifitseeritud seaduseelnõu
seaduseelnõude arv,
mis on esitatud
Vabariigi Valitsusele
heakskiitmiseks
9 Moiste „revisjon“ on uldmoiste ning selle all moeldakse siin ja edaspidi nii revisjoni ettevalmistavat kui revisjoni etappi.
Kui soovitakse eraldi rohutada revisjoni ettevalmistavat voi revisjoni etappi, siis kirjutatakse see tervikuna valja.
10 Muudatus joustub, kui Euroopa Komisjon on kinnitanud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020“
muudatused ja Vabariigi Valitsus on kinnitanud need muudatused perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse
meetmete nimekirjas 2019. aasta alguses. Muudatus on setud Riigi eelarvestrateegia 2019-2022 protsessis
tegevuse 12.2.7 ja 12.2.8. eelarve vahendamisega kogusummas 112 942 eur (sh 96 000 EL toetus), millega seoses
tegi Riigikantselei ettepaneku vahendada 12.2.7 valjundnaitaja „Kodifitseeritud seaduseelnoude arv, mis on
esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks“ sihttaset 6-lt 5-le.
29
2.7.5. Tegevuse sihtrühm
Tegevuse sihtrühm on revideeritava valdkonna õigusloome eksperdid, huvirühmad ja
rakendajad.
2.7.6. Tegevusega seotud arengukavad
Tegevused lähtuvad haldusvõimekuse arendamise ja OECD riigivalitsemise raporti soovituste
rakendamise tegevuskavast.
2.7.7. Tegevuse elluviija
Tegevuse elluviija on Justiitsministeerium.
2.7.8. Partnerid
1) Partner on ministeerium, kes osaleb revisjonis toetatava tegevuse rakendamisel ja kellel
tekivad selle käigus kulud. Partner määratletakse revisjoni või selle ettevalmistava etapi
algatamisel.
2) Justiitsministeerium sõlmib partneriga koostöölepingu, milles täpsustatakse partneri
õigused ja kohustused ning vastutus ja aruandluskord programmi elluviimisel.
Koostöölepingus nähakse ette, et kui partner õigel ajal ja korrektselt revisjoni tegevusi
ellu ei vii, kohustub ta hüvitama Justiitsministeeriumile toetuse ulatuses, milles see
Justiitsministeeriumilt tagasi nõutakse.
3) Partner viib ise läbi vajalikud riigihanked ja sõlmib lepingud.
2.7.9. Revideeritavad valdkonnad
1) Revisjoni algatamise ettepaneku teeb Justiitsministeerium koostöös asjaomase
ministeeriumiga.
2) Revisjoni algatamise ettepanekus tuleb põhjendada hinnangulist revideerimise vajadust
ja ulatust, valdkonna õigusloome lihtsustamisvõimalusi, seost valitsuse prioriteetide ja
pikaajaliste strateegiatega, oluliste õigusloomes esinevate probleemide
lahendamisvõimalusi ja võimalikku kaasnevat mõju.
3) Revisjoni algatamise ettapanek esitatakse haldusvõimekuse valdkondlikule komisjonile
heakskiitmiseks.
4) Valdkondlik komisjon hindab ettepanku prioriteetsust lähtuvalt järgmistest aspektidest:
a. valdkonna revideerimisvajadus tuleneb Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist;
b. valdkonna revideerimisvajadus tuleneb pikaajalisest strateegiast;
c. valdkonna revisjon võimaldab õigusloomet oluliselt lihtsustada;
d. valdkonna revisjon võimaldab lahendada õigusloomes korduvalt esinevaid olulisi
probleeme;
e. revideeritav valdkond puudutab rohkem kui ühe ministeeriumi valitsemisala;
f. valdkonna revisjon puudutab võimalikult suurt sihtrühma.
5) Valdkondlik komisjon teeb pärast revisjoni algatamise ettapaneku sisulist läbivaatamist
järgmise otsuse:
a. kiidab revisjoni algatamise ettepaneku heaks;
b. kiidab revisjoni algatamise ettapaneku tingimuslikult heaks, leides, et seda tuleb
täpsustada;
c. ei toeta revisjoni algatamise ettepanekut.
30
2.7.10. Tegevuse etapid
Revisjonid koosnevad:
1) ettevalmistavast etapist ja
2) revisjoni etapist.
2.7.10.1. Ettevalmistav etapp
1) Ettevalmistava etapi tulemusena selgitatakse välja, kas revisjon on asjaomases
valdkonnas vajalik ja võimalik ning tehakse ettevalmistused revisjoni etapi läbiviimiseks,
sh selgitatakse välja, kas revisjoni on mõistlik läbi viia teemapaketipõhiselt või mõnda
punkti 2.7.11 alapunktis 4 nimetatud menetlusetappi ühendada või ära jätta
2) Ettevalmistav etapp algab valdkonna ekspertide kohtumisega, millest koostatakse
protokoll.
3) Ettevalmistava etapi tulemus koondatakse revisjoni lähteülesandesse, mis kirjeldab
revisjoni vajadust ja prognoositavat ulatust, probleemide kindlaksmääramist ja analüüsi
ülesandeid, revisjoni üldist tegevuskava ja esialgset huvirühmade väljaselgitamist.
Lähteülesanne peab läbima avaliku arutelu.
4) Justiitsministeerium koostöös asjaomase ministeeriumigateeb valdkondlikule
komisjonile ettepaneku:
a. jätkata revisjoni etapiga vastavalt lähteülesandele;
b. revisjoni etapiga mitte jätkata.
5) Valdkondlik komisjon otsustab:
a. jätkata revisjoni etapiga vastavalt lähteülesandele;
b. revisjoni etapiga mitte jätkata.
6) Kui revideerimise etapp viiakse läbi teemapaketipõhiselt ja valdkonna ministeerium
otsustab mõne teemapaketi osas revisjoni etapi ära jätta või muudab teemasid oluliselt
või mõne punkti 2.7.11 alapunktis 4 nimetatud menetlusetappidest ära jätta või
ühendada, tuleb otsus esitada valdkondlikule komisjonile heakskiitmiseks lisades
vajadusel muudetud lähteülesande.
7) Valdkondlik komisjon võib heaks kiita revisjoniga jätkamise või lõpetamise, mille
ettevalmistav etapp ei ole läbi viidud käesoleva punkti kohaselt, eeldusel, et revisjoni
ettevalmistav etapp vastab sisuliselt käesoleva punkti nõuetele.
2.7.10.2. Revisjoni etapp
1) Revisjoni etapi tulemusena revideeritakse valdkond vastavalt lähteülesandele, esitatakse
revideeritud eelnõu(d) Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja toetatakse eelnõu
menetlemist kuni selle vastuvõtmiseni Riigikogus.
2) Revisjoni etapi läbiviimiseks moodustatakse töörühm ning komisjon.
2.7.11. Töörühm
1) Töörühm koosneb valdkonna ekspertidest. Kandidaatidele esitatavad nõuded näeb ette
Justiitsministeerium või partner Justiitsministeeriumiga kooskõlastatult, kui ei ole
Justiitsministeeriumi valdkonna revideerimine.
31
2) Töörühma liikmed valib valdkonna ministeerium. Valdkonna ministeerium on käesoleva
peatüki mõistes ministeerium, kelle valitsemisalas revisjon toimub.
3) Töörühma juhi ja selle liikmete töö on tasustatud.
4) Töörühma töö koosneb järgmistest põhilistest etappidest:
a) revisjoni detailse tegevuskava koostamine;
b) analüüsi koostamine;
c) seaduseelnõu kontseptsiooni koostamine;
d) seaduseelnõu ja seletuskirja koostamine.
5) Kõikide etappide tulemused arutatakse läbi komisjonis ning esitatakse valdkonna
ministeeriumile heakskiitmiseks. Ilma valdkonna ministeeriumi heakskiiduta ei ole
lubatud tööd järgmise etapiga jätkata.
6) Avaliku konsultatsiooni ja ametliku kooskõlastuse peavad läbima vähemalt analüüs,
seaduseelnõu kontseptsioon ja seaduseelnõu ja neid korraldab valdkonna ministeerium.
7) Eelnõu menetlemist Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus toetab töörühma juht või vajaduse
korral töörühma juht koos mõne töörühma liikmega ja valdkonna ministeeriumi esindaja.
8) Valdkonna ministeeriumi juhtnöörid tegevuskava muutmiseks on töörühmale siduvad.
Partnerite revisjonide puhul kooskõlastatakse tegevuskavas sisalduv revisjoni ajakava
Justiitsministeeriumiga.
9) Töörühma juht või kokkuleppel mõni muu töörühma liige tagab, et teave töörühma töö
käigu, tegevuskava, vahetulemuste ja lõpptulemuse kohta oleks Justiitsministeeriumi
veebi kaudu avalikkusele jooksvalt kättesaadav. Töörühma koostatud materjali ei või
Justiitsministeeriumi veebi panna enne, kui valdkonna ministeerium on andnud sellele
heakskiidu.
10) Töörühma juht lepib komisjoni juhiga kokku komisjoni koosoleku aja ja edastab komisjoni
koosolekul arutamisele esitatavad materjalid komisjoni juhile enne komisjoni koosolekut,
jättes komisjoni liikmetele mõistliku aja nendega tutvumiseks. Töörühma juht osaleb
komisjoni koosolekutel ja võtab vajaduse korral kaasa töörühma liikmeid või eksperte.
11) Töörühm võib kasutada piiritletud teemade analüüsiks või muudeks töödeks eksperte,
kes ametlikku töörühma ei kuulu.
2.7.12. Komisjon
1) Komisjonis on vähemalt viis liiget.
2) Komisjonis peavad olema esindatud valdkonna ministeeriumi valdkonna eest vastutav
ametnik ja valdkonnaga seotud olulisemate asjaomaste institutsioonide esindajad. Kui
tegemist ei ole Justiitsministeeriumi valdkonna revideerimisega, on Justiitsministeeriumi
esindaja komisjonis esindatud.
3) Lisaks ametnikele on vähemalt pooled komisjoni liikmed selleks nõusoleku andnud
valdkonna eksperdid, teadlased, suuremate huvirühmade või nende
esindusorganisatsioonide esindajad.
4) Komisjoni liikmed valib valdkonna ministeerium ja kinnitab käskkirjaga. Partner
kooskõlastab komisjoni liikmete määramise käskkirja eelnõu Justiitsministeeriumiga.
5) Komisjoni tööd juhib komisjoni juht, kes on valdkonna ministeeriumi revideeritava
valdkonna eest vastutav ametnik.
6) Komisjoni juhi ülesandeks on komisjoni koosolekute juhtimine, valdkonna ministeeriumi
heakskiidetud töörühma tegevuskava täitmise jooksev jälgimine ja töörühma juhi
32
teavitamine võimalikest töörühma tööd mõjutavatest otsustest või seisukohtadest
ministeeriumis.
7) Komisjoni liikmete tööd ei tasustata ja nendega ei sõlmita lepinguid.
8) Komisjoni liikmetele hüvitatakse Eesti piires koosolekule kohaletulekuks vajalik majutus-
ja transpordikulu ning toitluskulud. Komisjoni koosoleku korraldamise kulud on
abikõlbikud.
9) Komisjon arutab oma koosolekutel töörühma esitatud töö tulemusi ja annab töörühmale
enda eksperditeadmistest lähtuvalt soovitusi ning teeb märkusi ja ettepanekuid (edaspidi
komisjoni arvamus). Komisjoni arvamus ei ole töörühmale järgmiseks kohustuslik.
10) Komisjoni arvamusega mittenõustumise korral esitab töörühm selle kohta kirjalikud
põhjendused kooskõlastustabelis, kui arvamuse esitanud komisjoni liige seda nõuab.
Põhjendamise vajadust nimetab komisjoni liige koosolekul ja sellekohane ettepanek
kantakse protokolli.
11) Komisjon ei võta oma koosolekutel vastu otsuseid.
12) Komisjoni koosolekud protokollitakse ja fikseeritakse kohal olnud isikud (osalejate leht).
13) Komisjoni koosoleku saab lugeda toimunuks, kui kohal on või oma arvamuse on eelnevalt
elektronposti teel esitanud vähemalt pooled komisjoni liikmetest. Kui ministeeriumi või
huvirühma esindaval komisjoni liikmel ei ole võimalik koosolekul osaleda, saadab ta
koosolekule enda asendaja vastavalt ministeeriumist või huvirühmast.
2.7.13. Ajakava
Tegevusi tehakse perioodil 1.04.2014 –31.12.2023. Tegevusi on kavas algatada jooksvalt. Igal
aastal koostatakse aasta kohta täpsem tegevusplaan.
33
2.7. Õiguse revisjon32
2.7.1. Toetatav tegevus
Käesolevaks hetkeks on Eestis mitmed olulised reformid erinevates õigusvaldkondades lõpule
jõudnud. Samas on aga mitmeid valdkondi, kus õigusloome areng on erinevatel põhjustel
toimunud kiirustades ja Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega ühtlustamine on segi
paisanud õigusaktide esialgse süsteemi.
Ühe valdkonna sisene õigusaktide ja -normide killustatus pärsib nende mõistmist. Sellist
killustatust esineb paljudes õiguse valdkondades ja selle tulemusena on täna muutunud
lihtsamaks kehtivate seaduste muutmise asemel välja töötada üha uusi seadusi, mis reguleerivad
ainult kitsast valdkonda. Põhjusteks on olnud kiired reformid õiguskorras, varasemate ja
hilisemate aktide vaheliste ebaühtluste esinemine, EL õigusest tulenevate muudatuste tõttu
tehtud mööndused süsteemsusele jne.
Suurema selguse ja süsteemsuse loomiseks õiguskorras on Mandri-Euroopa õigusperekonda
kuuluvates riikides kasutatud kodifitseerimist. Kodifitseerimise mõte seisneb eeskätt
õiguskindluse ja selguse loomises, muutes vajamineva regulatsiooni leidmise õiguse rakendajale
lihtsamaks ja andes samal ajal ülevaatlikuma pildi sellest, mis on kehtiv õigus.
Kodifitseerimise metoodikaid on riigiti erinevaid, varieerudes seaduste vormilisest
ühtlustamisest kuni kodifitseerimisteni, mis toovad muu seas kaasa ulatuslikke sisulisi muutusi
õigusloomes. Kodifitseerimine ise ja ka selleks kasutatav metoodika on tavapäraselt poliitilise
otsustuse objektid ning need määratakse ära enne kodifitseerimise läbiviimist. Sarnaselt 2007-
2014 programmi perioodiga on ka uue programmi alusel toimuv kodifitseerimine rohkemat kui
õigusloome vormiline muutmine.
Kodifitseerimine peab toimuma käskkirjas sätestatud töökorraldust ja
kodifitseerimismetoodikat järgides. Metoodika kohaselt võib kodifitseerimise eelnõu koondada
endasse valdkonna seni killustunud seadusi, kuid võib põhjendatud juhul jätta regulatsiooni
jätkuvalt eraldiseisvatesse seadustesse. Viimane võib olla põhjendatav erinevate asjaoludega (nt
regulatsiooni maht, tihe muutmisvajadus, senine kasutusharjumus, külgnevate teemade
mehhaanilise liitmise ebaotstarbekus jne), kuid igal juhul tuleb kodifitseerimise tulemusena
tagada valdkonnasisene regulatsiooni ühtsus, ajakohasus ja selgus. Seega põhjendatud juhul
säilitatakse regulatsiooni killustatus erinevates, kuid omavahel sisult kooskõlas olevates
eriseadustes. Viimasel juhul koondatakse kõikide eriseaduste jaoks ühtsed üldnormid valdkonna
nn üldseadusesse. Kodifitseerimine hõlmab ka juba kehtiva seadustiku või seaduste põhjalikku,
sisulist ja süsteemset analüüsi, ühtlustamist ja ajakohastamist juhul, kui selle käigus tehtav
analüüs vastab sisuliselt kõigile kodifitseerimisprojektis ettenähtud kohustuslikele tegevustele
ja etappidele. Selliste projektide puhul on sisuliselt õigem kasutada terminit „revisjon“. Asjaolu,
et metoodika võimaldab kodifitseerimise ja revisjoni käigus muu hulgas teha sisulisi ja
terminoloogilisi muudatusi, ei tähenda, et neid võiks teha kergekäeliselt. Toimivaid lahendusi ei
tule tingimata muuta. Muudatusi ja lihtsustusi tuleb teha seal, kus need on vajalikud ja
põhjendatud.
Kodifitseerimisprojekti ja revisjoni võib põhjendatud juhtudel läbi viia ka teemapaketipõhiselt.
Nimetatud vajadus selgitatakse välja kodifitseerimise või revisjoni ettevalmistavas etapis ja
32 2016. a alguses toimunud käskkirja muudatusega “ asendati kodifitseerimise mõiste revisjoni mõistega ning
võimaldati revisjoni etapiviisilist läbiviimist (kodifitseerimine asendati revisjoniga läbivalt terves käskkirjas).
Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 6.10.2015 (muudatuse haldusvõimekuse valdkondlikus komisjonis
kooskõlastamise kuupäevast).
35
fikseeritakse lähteülesandes. Kodifitseerimisprojekti ja revisjoni teemapaketipõhine läbiviimine
võimaldab valdkonnaprobleeme prioritiseerida ja neid lahendada operatiivsemalt.
Kodifitseerimisprojektid ja revisjonid võivad oma valdkonna haarde tõttu olla väga sisu- ja
ajamahukad, mistõttu võib tekkida oht, et pakilisematele probleemidele ei suudeta piisavalt
kiiresti reageerida. Kodifitseerimisprojektidel ja revisjonidel peab riigil olema otsene praktiline
kasu ja seetõttu on vaja paindlikumat lahendust, mida pakub revisjonide teemapaketipõhisus.
Samuti nagu kodifitseerimisprojekt või revisjon tervikpaketina peab kodifitseerimisprojekt või
revisjon erinevate teemapakettidena toimuma käskkirjas sätestatud töökorraldust ja
metoodikat järgides.
Kehtiva õiguse valdkondade kodifitseerimisel ja revideerimisel tuleb analüüsida
rakenduspraktikat ja püüda leida võimalusi regulatsiooni lihtsustamiseks, mis samuti aitab
saavutada normide paremat realiseerumist. Hinnata tuleb seda, kas kõik normid, mis praegu on
kehtivad seaduse tasandil, ikka peavad olema sel tasandil või nende tehnilisuse astmest
tulenevalt peaksid olema kehtestatud hoopis ministri või Vabariigi Valitsuse määrusega. Ka EL
õiguse korrektset ülevõtmist tuleks kodifitseerimise ja revisjoni juures uuesti hinnata.
Igas kodifitseerimisprojektis või revisjonis viiakse läbi järgmised tegevused, mis peavad projekti
lõpuks kajastuma eelnõu seletuskirjas:
Lihtsustamine:
o halduskoormuse vähendamine ja e-lahenduste eelistamine;
o põhjendamatult keerukate protseduuride isikutele lihtsamaks muutmine;
o ebamõistliku või mitteefektiivse regulatsiooni kehtetuks tunnistamine ja
vajaduse korral uue sisuga asendamine;
o normide vahelise loogilise ja selge süsteemi loomine või korrastamine;
o terminoloogiliste vastuolude ärakaotamine, terminite uuendamine, õiguskeele
selgem väljendus
EL õiguse rakendamise analüüs:
o EL õiguse korrektse ja efektiivse rakendamise analüüs;
o analüüsida selliste normide vajalikkust, mille EL õigusest Eesti õigusesse
ülevõtmine või rakendamine ei ole imperatiivne.
Alternatiivide kaalumine:
o teiste riikide kogemuse kasutamine õigusloome muudatuste kavandamisel
(erinevad võimalused teiste riikide kogemusele juurdepääsuks: kirjandus,
andmebaasid, tutvumisvisiidid, külalislektorid, seminarid, konverentsid);
o erinevate õiguslike ja mitteõiguslike reguleerimisvõimaluste kaalumine enne
õigusakti eelnõu väljatöötamisele asumist ning nende sobivuse ja rakenduvuse
analüüs ja võimaluse korral välisekspertiisi tellimine eelnõule.
Mõjude analüüs:
o probleemide kaardistamine lähteülesande etapis; kodifitseerimise ja revisjoni
etapis (analüüs) võimalike kaasnevate mõjude ja nende olulisuse
väljaselgitamine;
o iga kodifitseerimisprojekti või revisjoni puhul oluliste mõjude analüüs vastavalt
mõjude analüüsi metoodikale ja õiguspoliitika arengusuundadele.
Huvirühmade kaasamine:
o valdkondade spetsialistide (praktikud ja teoreetikud) kaasamine ekspertidena
eelnõude väljatöötamisse;
o kodifitseerimise või revisjoni etapis (analüüs) kaasamise heale tavale vastava
kaasamiskava väljatöötamine, hõlmates seda, keda, millal ja kuidas eelnõu
koostamisse kaasatakse;
o huvirühmadega ühisarutelude ja seminaride korraldamine;
36
o avalikus veebis ülevaate pidamine töö käigust teavitamiseks ja olulisemate
materjalide avaldamiseks, tutvustamiseks.
Kõik eelnimetatud tegevused teenivad üldisemat aruka õigusloome saavutamise eesmärki
kodifitseeritavas või revideeritavas valdkonnas. Täiendavaid juhiseid nende tegevuste
läbiviimiseks leiab kodifitseerimise ja revisjoni läbiviimise metoodikast (vt käskkirja lisa 1) ja
muudest olemasolevatest õigusloome juhendmaterjalidest, nt mõjude hindamise metoodika,
kaasamise hea tava jne. Eelnõu seletuskirjas tehtu fikseerimine aitab hiljem hinnata, mil määral
ja moel kodifitseerimise või revisjoni kaudu õigusloome kvaliteeti parandada püüti.
Eelmise EL struktuurivahendite perioodi jooksul kodifitseerimist ja revisjoni kui õiguse
ajakohastamise ja selgemaks muutmise meetodit mõnedes valdkondades juba kasutati.
Sellisteks valdkondadeks olid: keskkonnaõigus, majandushaldusõigus, ehitus- ja
planeerimisõigus, karistusõigus, väärteomenetlusõigus, sotsiaalõigus ja intellektuaalse omandi
õigus. Võttes arvesse seda, et kodifitseerimine ja revisjon on väga töö- ja ressursimahukas õiguse
ajakohastamise viis, ei jõutud seda läbi viia kõigis neis valdkondades, kus vajalik. Sellest
tulenevalt uuel perioodil jätkatakse kodifitseerimist või revisjoni uutes valdkondades.
2.7.2. Tegevuse panus meetme alaeesmärkidesse
Peatükis luuakse seos meetme (ala)tegevuse ja meetme alaeesmärgi vahel (millisesse meetme
alaeesmärki ja selle tulemusnäitajasse tegevus eelkõige panustab). Sama seos on ülevaatlikult
kirjeldatud ka käskkirja tabelis 2.
2.7.3. Tegevuse oodatav tulemus
Nii õiguse kodifitseerimine või revisjon kui ka selle käigus läbiviidavad tegevused –
lihtsustamine, kaasamine, alternatiivide kaalumine, EL õiguse ülevõtmise analüüs, mõjude
analüüs – on aruka õigusloome osad. Seega kodifitseerimise või revisjoni käigus, mis on juba ise
arukas õigusloome, kasutatakse veel teisi selliseid õigusloome kujundamise võtteid, mis
võimaldavad lõpptulemusena saavutada kvaliteetsema õiguse. Kvaliteet väljendub niisiis
süsteemsuses ja korrastatuses, lihtsuses ja selguses, laialdaselt läbiarutatud ja kaalutletud
otsustes. Seda kvaliteeti aitab saavutada selgelt paika pandud töökorraldus ning kodifitseerimise
ja revisjoni läbiviimise metoodika.
2.7.4. Tegevuse väljund
Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil 2014-2020 kavatsetakse kodifitseerida
(revideerida) 5 valdkonda.33
Väljund loetakse saavutatuks, kui antud käskkirja raames on nõuetekohaselt tehtud
kodifitseerimise või revisjoni etapp (sõltumata sellest, kas ettevalmistav etapp on tehtud antud
käskkirja vahenditest või muudest allikatest) ning eelnõu on esitatud Vabariigi Valitsusele
heakskiitmiseks. Kodifitseerimise või revisjoni ettevalmistava etapi sisulistele nõuetele
vastavust kontrollib valdkondlik komisjon kodifitseerimise või revisjoni etapiga jätkamise üle
otsustamisel.
Selline indikaator on valitud, lähtudes ministeeriumide õigusloome plaanide analoogiast. Samuti
sellepärast, et Vabariigi Valitsusele peab jääma võimalus otsustada, kas ja millist eelnõu heaks
33 Muudatus on seotud Riigi eelarvestrateegia 2019-2022 protsessis tegevuse 12.2.7 ja 12.2.8. eelarve
vähendamisega
kogusummas 112 942 eur (sh 96 000 EL toetus), mistõttu vähendati ka tegevuse 12.2.6. väljundnäitajat ühe
revisjoni võrra. Muudatus on heaks kiidetud 21.12.2018 ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskavas ning
31.01.2019 meetmete nimekirjas.
37
kiita. Kui valitsus eelnõu heaks kiidab, esitab ta selle Riigikogule menetlemiseks. Eelmisel
programmi perioodil oli väljundindikaatoriks kodifitseerimisprojektide või revisjonide puhul
kodifitseerimiskomisjoni heakskiit eelnõule. Sel perioodil on aga komisjoni ülesandeid
muudetud ja nende hulka ei kuulu enam töörühma töö erinevate etappide heakskiit, vaid arutelu
ja märkuste tegemine oma ekspertteadmistest lähtuvalt. Uuel perioodil kasutatakse
kodifitseerimiskomisjoni asemel nii kodifitseerimisprojektides kui revisjonides ühisnimetust
„komisjon“ Eelmise perioodi väljundindikaator ei hõlmanud endas sõnaselgelt ametlikku
kooskõlastusmenetlust ega näinud ette, kas ja millises etapis peab tehtud töö heaks kiitma
valdkonna ministeerium. Seega ei olnud piisaval määral tagatud koostöö töörühma ja valdkonna
ministeeriumi vahel. Kuigi praktikas koostööd tehti, sõltus selle toimimine liigselt töörühma
juhtidest ja oli valdkonniti erinev. Uuel perioodil soovitakse aga võimalikult suurel määral
maandada riski, et töörühma töö tulemus on valdkonna ministeeriumile vastuvõetamatu.
Kui kodifitseerimine või revisjon viiakse läbi teemapaketipõhiselt, siis loetakse sihttase
täidetuks, kui kodifitseerimise või revisjoni etapi viimane teemapakett on esitatud Vabariigi
Valitsusele heakskiitmiseks. Kodifitseerimise või revisjoni etapi mahu (teemapaketid) on heaks
kiitnud valdkondlik komisjon, kellel on võimalik algselt heakskiidetud mahu osas ka muudatusi
teha. Kuivõrd erinevad teemapaketid moodustavad üldjuhul ühtse terviku, siis viimase
teemapaketi esitamisega Vabariigi Valitsusele on eeldatavasti tagatud valdkonnasisene
regulatsiooni ühtsus, ajakohasus ja selgus.
2.7.5. Tegevuse sihtrühm
Tegevuse sihtrühmaks on kodifitseeritava või revideeritava valdkonna õigusloome rakendajad.
Sihtrühm on seega valdkonniti erinev.
2.7.6. Tegevusega seotud arengukavad
Tegevused on seotud OECD tegevuskavaga.
2.7.7. Tegevuse elluviija
Sarnaselt 2007-2014 programmperioodile, on tegevuste elluviijaks Justiitsministeerium. Seega
on elluviijal ka võimekus tegevusi ellu viia.
2.7.8. Partnerid
Partneriteks on ministeeriumid, kelle valitsemisalas kodifitseerimised või revisjonid toimuvad.
Partnereid selguvad konkreetsete kodifitseerimisprojektide või revisjonide valikul. Partner
määratletakse revisjoni algatamisel34. Partnerit ei määratleta kodifitseerimisprojektides või
revisjonides, mis kuuluvad Justiitsministeeriumi valitsemisalasse.
Iga partneriga sõlmib Justiitsministeerium koostöölepingu, milles nähakse ette partneri õigused
ja kohustused kodifitseerimise või revisjoni elluviimisel. Olulise punktina nähakse lepingus ette,
et kui partner ei tee õigeaegselt ja korrektselt projekti tegevusi, kohustub ta hüvitama
Justiitsministeeriumile toetuse ulatuses, milles see Justiitsministeeriumilt tagasi nõutakse.
Sellise punkti eesmärgiks on motiveerida ministeeriume oma valdkonna kodifitseerimisi ja
revisjone korrektselt ja õigeaegselt läbi viima.
34 2016. aasta alguses tehtud käskkirja muudatustega lisati täpsustus, et partnerid määratletakse revisjoni
algatamisel. See võimaldab vältida käskkirja muutmist iga partneri lisandumisel.
38
Kodifitseerimise või revisjonide raames riigihangete läbiviimisel lähtub partner riigihangete
seadusest, abikõlblikkuse reeglitest ning Justiitsministeeriumi ja oma asutuse väljatöötatud
juhistest riigihangete korraldamise kohta. Partner vastutab seaduspäraste ja korrakohaste
riigihangete läbiviimise eest.
Partner peab säilitama kõik abikõlblike kulude tõendamiseks vajalikud originaaldokumendid.
2.7.9. Kodifitseeritavad (revideeritavad) valdkonnad
Kodifitseerimise või revisjoni jätkamist uuel perioodil arutati Justiitsministeeriumi poolt
koostatud memo põhjal 05.07.2012. a ümarlaual ja paluti ministeeriumide esindajatel saata
Justiitsministeeriumile omapoolsed kirjalikud ettepanekud valdkondade kohta. Ümarlaual anti
ülevaade kodifitseerimisest ja revisjonidest eelmise programmi perioodi jooksul ja küsiti
ministeeriumidelt ettepanekuid valdkondade kodifitseerimisega või revideerimise jätkamise
kohta uuel perioodil. Seejuures juhiti tähelepanu, et uusi valdkondi saab lisada juhul, kui
valdkonna õigusloome ühtlustamine on ebaühtlase õigusloome kvaliteedi tõttu vajalik ja seal,
kus õigusloome ühtlustamise argument kaalub üles stabiilsuse tagamise vajaduse. Ettepanekud
tehti 6 valdkonna kohta: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, kriminaalmenetlusõigus, tsiviilõigus,
haridusõigus ja mereõigus. Sellega anti omapoolne esialgne hinnang sellele, kas valdkonda on
vajalik ulatuslikult korrastada ja ning et õiguse korrastamine on antud valdkondades olulisem
kui stabiilsus. See tähendab, et neis valdkondades on eelduslikult olemas valmisolek ja vajadus
kehtiv õigus korrastada. Haridusõiguse kodifitseerimist (revisjoni) antud käskkirja raames ei
toimu.
Esialgset vajaduste kaardistust arvestades esitatakse kodifitseerimise või revisjoni algatamise
ettepanekud haldusvõimekuse valdkondlikule komisjonile, kes hindab nende prioriteetsust
arvestades järgmiseid aspekte:
valdkonna kodifitseerimise või revideerimise vajadus tuleneb Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammist - kas valdkonna kodifitseerimine või revideerimine või valdkond
ise on valitsusele prioriteet ning välja toodud vabariigi valitsuse tegevusprogrammis?;
valdkonna kodifitseerimise või revideerimisvajadus tuleneb pikaajalisest strateegiast –
kas vajadus valdkonna õigusloome lihtsustamise või korrastatuse järele on kirjeldatud
valdkonna pikaajalises strateegias?;
valdkonna kodifitseerimine või revisjon võimaldab õigusloomet oluliselt lihtsustada –
kuivõrd on võimalik kodifitseerimise või revisjoni tulemusel valdkonda lihtsamaks ja
arusaadavamaks muuta;
valdkonna kodifitseerimine või revisjon võimaldab lahendada õigusloomes korduvalt
esinevaid olulisi probleeme;
kodifitseeritav või revideeritav valdkond puudutab rohkem kui ühe ministeeriumi
valitsemisala – kodifitseerimise või revideerimise vajadust näevad rohkem kui üks
ministeerium;
valdkonna kodifitseerimine või revisjon puudutab võimalikult suurt sihtrühma –
valdkonna lihtsustamisest ja ühtlustamisest võidab (halduskoormus väheneb, protsessid
lihtsustuvad, teenuskorraldus muutub paremaks) võimalikult suur kasutajaskond;
Valdkondlikul komisjonil on võimalus esitada ka ettepanekuid kodifitseerimisprojekti või
revisjoni kavandi täpsustamiseks.
Valdkondlikult komisjonilt heakskiidu saanud projekt läbib ettevalmistava etapi, misjärel
tullakse täpsustatud lähteülesandega uuesti valdkondlikku komisjoni ette.
39
2.7.10. Tegevuse etapid
Kodifitseerimine või revisjon viiakse läbi kahes etapis: ettevalmistav etapp ja kodifitseerimise
(revisjoni) etapp. Etappide eristamise põhjus seisneb selles, et ettevalmistava etapi käigus
selgitatakse täpsemalt välja nii kodifitseerimise või revisjoni vajalikkus kui ka võimalused ning
luuakse vajalikud alused kodifitseerimise või revisjoni läbiviimiseks.
2.7.10.1. Ettevalmistav etapp
Ettevalmistav etapp eelneb kodifitseerimise (revisjoni) etapile ja selle tulemusena soovitakse
saada selgust selles, kas kodifitseerimine või revideerimine antud valdkonnas on ikkagi vajalik ja
võimalik. Ettevalmistava etapi eesmärk on teha vajalikke ettevalmistusi kodifitseerimiseks või
revisjoniks – selgitada välja üldine kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja ulatus, teha
praktikas tekkinud probleemide kaardistus ja luua üldine edasine tegevuskava. Ettevalmistav
tegevus on sisend edasisele töörühma tööle.
Kui ettevalmistava etapi lõpuks valdkonna ministeerium ja valdkondlik komisjon lähteülesannet
heaks ei kiida, siis valdkonna kodifitseerimist või revideerimist ei järgne. Selleks, et teha
informeeritud otsus kodifitseerimise või revideerimise vajaduse ja võimalikkuse kohta, tulebki
koguda rohkem teavet. Ettevalmistav etapp on abiks ja toeks otsustajale enne, kui jätkata
projekti mahukama osaga, st kodifitseerimisega või revisjoniga.
Ettevalmistavas etapis tuleks läbi viia vähemalt järgmised tegevused:
1) Ekspertide kohtumine;
2) Lähteülesande koostamine;
3) Valdkonna ministeeriumi juhtkonna otsus;
4) Lähteülesande avalik arutelu;
5) Lähteülesande heakskiit valdkonna ministeeriumi juhtkonnas (protokollitud otsus)
1) Ekspertide kohtumine - Kohtumisest võtavad osa kodifitseeritava või revideeritava
valdkonna eksperdid. Kaasatavaid eksperte peaks olema vähemalt 5. Eelistatult võiks olla
tegu toimiva võrgustikuga, kes on tavapäraselt kaasatud valdkonna õigusloomesse ja selle
arengutega kursis. Kohtumisel peaks osalema ka valdkonna õigusloome juhtivad ametnikud
ministeeriumist.
Ekspertide kohtumine on ettevalmistav tegevus programmi tähenduses. Selle eesmärgiks on
välja selgitada kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja esialgne ulatus, kaasates sellesse
tegevusse valdkonna tunnustatud eksperdid.
Eksperdid annavad oma seisukoha muu hulgas järgmistes küsimustes:
a) Kas nimetatud valdkonnas on kodifitseerimine või revisjon (vt termini sisu antud
kontekstis) vajalik ja mis põhjustel?
b) Milliseid muudatusi on valdkonna õigusaktides vaja teha ja miks neid ei ole otstarbekas
teha tavapärases korras? Tuua mõned olulised näited.
c) Kas kodifitseerimine või revisjon on kõne all olevas valdkonnas lähiaastatel (2014-2020)
võimalik? Siinkohal tuleks arvesse võtta muid juba teadaolevaid muudatusi, mida
lähiaastatel selles valdkonnas teha plaanitakse (sh EL õigus), Riigikogu valimisi,
eelseisvat EL eesistumist 2018 ja sellest tulenevat töökoormuse kasvu mõnedes
valdkondades. Samuti seda, kas on teada, et on inimesi, kes on võimelised ja tahaksid
seda tööd teha.
40
d) Kas valdkonna kodifitseerimisel või revideerimisel saab läbi viia kõiki kohustuslikke
tegevusi (1) õiguse lihtsustamine; 2) EL õiguse rakendamise analüüs; 3) alternatiivid
probleemi lahendamiseks 4) oluliste mõjude analüüs; 5) huvirühmade kaasamine.)? Kui
ei, siis milliseid mitte ja miks?
Kodifitseerimise või revisjoni etapi ühes osas või teemapaketipõhiselt läbiviimise otsustab valdkonna
ministeerium. Küsimust võidakse arutada ettevalmistavas etapis kohtumisel ekspertidega
2) Lähteülesande koostamine - Ekspertide kohtumise järel pannakse kokku kodifitseerimise
või revisjoni lähteülesanne, mis saab edaspidi töörühmale analüüsi koostamise aluseks.
Lähteülesanne sisaldab eeskätt järgmist:
a) Kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja prognoositav ulatus
b) Üldine probleemide kaardistus ja analüüsi ülesanded
c) Üldine kodifitseerimise või revisjoni tegevuskava
d) Esmane huvirühmade kaardistus koos esialgse nägemusega kaasamise korraldamiseks
3) Valdkonna ministeeriumi juhtkonna otsus - Valdkonna ministeeriumi juhtkonna seisukoht,
mis kujundatakse pärast ekspertide kohtumist lähteülesande suhtes ja mis väljendab
valdkonna ministeeriumi valmisolekut ja toetust kodifitseerimisele või revisjonile. Seisukoht
peab olema fikseeritud kirjalikult (protokollitud juhtkonna otsus).
Vastavalt juhtkonnalt saadud sisendile täiendatakse lähteülesannet.;
4) Lähteülesande avalik arutelu - Täiendatud lähteülesanne esitatakse huvirühmadele ja
asjaomastele asutustele arvamuse avaldamiseks.
5) Lähteülesande heakskiit valdkonna ministeeriumi juhtkonnas - Pärast avaliku
konsultatsiooni toimumist pannakse saadud arvamusi analüüsides ja kooskõlastatult valdkonna
ministeeriumiga kokku lõplik lähteülesanne kodifitseerimiseks või revisjoniks, sh tehakse
vajadusel ettepanek kodifitseerimise teemapaketipõhiseks läbiviimiseks või mõne
menetlusetapi ühendamiseks või ära jätmiseks.
Kui kodifitseerimist või revisjoni soovitakse läbi viia teemapaketipõhiselt, siis esitatakse iga
etapi tööde järjekord, st esimese teemapaketi konkreetsed valdkonnad, üksikküsimused ja
üldise tegevuskava ning iga järgneva teemapaketi võimalikud valdkonnad, üksikküsimused ja
orienteeruv aeg (nt 2017 II poolaasta kuni 2019 II poolaasta). Iga järgneva teemapaketi täpseid
valdkondi ja tegevuskava ei ole võimalik esimeses või sellele eelnenud etapis veel öelda, kuna
edaspidised valdkonnad ja tegevuskava sõltuvad esimese või eelmise teemapaketi tulemustest.
Iga uue teemapaketiga alustades täpsustatakse lähteülesannet järgmisesse teemapaketti
kuuluvate valdkondade ja üksikküsimuste osas ning koostatakse üldine tegevuskava. Kui
valdkonna ministeerium otsustab, et järgmist etappi ei tulegi, kuivõrd eelneva etapiga on juba
täidetud valdkonna ühtsuse, asjakohasuses ja selguse nõue või otsustab, et järgmise etapi
teemasid tuleb oluliselt muuta, siis peab ta oma otsusele saama heakskiidu ka valdkondlikult
komisjonilt, kes on algselt heaks kiitnud lähteülesande koos teemapakettidega
kodifitseerimiseks või revideerimiseks.
Menetlusetappide ühendamise või ära jätmise küsimus võib tõusetuda eelkõige analüüsi ja
seaduseelnõu kontseptsiooni juures, kuivõrd teatud juhtudel need üksteisest suurel määral ei
erine. Samuti ei pruugi olla vajalik seaduseelnõu kontseptsiooni üldse koostada, kuivõrd selle
41
koostamine võib sõltuda konkreetse teemapaketi sisust. Samuti võivad analüüs ja kontseptsioon
olla eelnõu seletuskirja osa. 35
Lähteülesande lõpliku versiooni kiidab heaks valdkonna ministeerium. Kui lähteülesande
kohaselt on kodifitseerimine või revisjon vajalik ja võimalik, siis selle heakskiitmisega võtab
valdkonna ministeerium kohustuse kodifitseerimine või revisjon programmi raames ja selles
esitatud tingimustele vastavalt läbi viia. See tähistab ettevalmistava etapi lõppu. Seejärel teeb
Justiitsministeerium koos valdkonna ministeeriumiga (kellega esitati ka kodifitseerimise või
revisjoni ettevalmistava etapi algatamise ettepanek) valdkondlikule komisjonile ettepaneku kas
jätkata kodifitseerimisprojektiga või revisjoniga või mitte jätkata. Ettepanekule tuleb lisada
lähteülesande viimane versioon.
2.7.10.2. Kodifitseerimise või revisjoni etapp
Kodifitseerimise või revisjoni etapi jooksul koostatakse kodifitseerimisprojekti või revisjoni raames
analüüs, eelnõu kontseptsioon ning eelnõu koos seletuskirja ja muude selle juurde kuuluvate
kohustuslike osadega. Nimetatud dokumendid tuleb panna avalikule konsultatsioonile ja
ametlikule kooskõlastamisele, millele järgneb eelnõu menetluse toetamine Vabariigi Valitsuses ja
Riigikogus. Kodifitseerimise või revisjoni etapi töö lähtub ettevalmistava etapi lõpuks koostatud
lähteülesandest ja kui kodifitseerimisprojekt või revisjon on kodifitseerimise või revisjoni etappi
juba jõudnud, siis tuleb alustatu ka lõpule viia, st valdkonna ministeerium peab esitama eelnõu
Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks.
2.7.11. Töörühm
Töörühm (TR) teeb kodifitseerimisprojektis või revisjonis sisulist tööd eesmärgiga töötada välja
oma töö lõpptulemusena seaduse eelnõu ja seletuskiri koos kõigi selle juurde kuuluvate
nõutavate materjalidega. Kui kodifitseerimine või revisjon toimub teemapaketipõhiselt, võib iga
teemapaketiga tegelemiseks moodustada eraldi töörühma või kaasata olemasolevasse töörühma
uusi eksperte. See on vajalik, kuna järgmise etapi konkreetsed teemad selguvad lõplikult pärast
eelmist etappi ja uute teemadega tegelemiseks ei pruugi olemasolevas töörühma olla pädevaid
eksperte.
TR-i juhib töörühma juht, kes algatab töörühmas ka olulisemate otsuste tegemise ja jälgib, et
tulemus saavutataks korrektselt ja õigeaegselt. TR liikmed töötavad iseseisvalt. Kuid vajaduse
korral kutsub TR juht kokku töörühma koosoleku. Näiteks selleks, et erinevate TR liikmete
tehtavat tööd ühtlustada, olulisi sisulisi või töökorralduslikke küsimusi arutada või TR töö
vahetulemusi või lõpptulemust kinnitada.
Näitlikult võiks TR töö olla menetlusetappide kaupa järgmine:
1) Kodifitseerimise või revisjoni detailse tegevuskava koostamine:
milliseid töid ja millise ajakava alusel tehakse?
milline on kaasamisekava?
kokkuleppimine seaduse esialgses struktuuris, mis võetakse töö aluseks;
töörühma liikmete vahel analüüsivaldkondade ja -ülesannete jagamine;
seaduse reguleerimisala ja kodifitseeritavate või revideeritavate aktide/normide
piiritlemine;
35 2016. a alguses toimunud käskkirja muudatusega võimaldati menetlusetappide ühendamist või ära jätmist.
Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 6.10.2015 (muudatuse haldusvõimekuse valdkondlikus komisjonis
kooskõlastamise kuupäevast).
42
prognoositav eelarve tegevuste lõikes.
2) tegevuskava arutamine komisjonis;
3) tegevuskava esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks;
4) analüüsi koostamine;
5) analüüsi arutamine komisjonis;
6) analüüsi esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks;
7) analüüsi avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine;
8) seaduse kontseptsiooni koostamine;
9) vajaduse korral mõjude analüüsi tellimine ühele või mitmele kontseptsioonis
väljapakutud lahendusele;
10) kontseptsiooni ja mõjude analüüsi tulemuste arutelu komisjonis;
11) kontseptsiooni esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks;
12) seaduse kontseptsiooni avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine;
13) avalikult konsultatsioonilt ja kooskõlastamiselt laekunud tagasiside analüüs, vajaduse
korral kohtumised märkuste ja ettepanekute läbirääkimiseks ning tabel
ettepanekutega arvestamise kohta;
14) kooskõlastusjärgselt muudetud kontseptsiooni esitamine valdkonna ministeeriumile
heakskiitmiseks;
15) kontseptsiooni põhjal eelnõu ja seletuskirja koostamine;
16) vajaduse korral ühele või mitmele eelnõus sisalduvale lahendusele mõjude analüüsi
tellimine;
17) eelnõu ja seletuskirja esitamine komisjonile arutamiseks;
18) eelnõu ja seletuskirja keeleline ja normitehniline toimetamine;
19) eelnõu ja seletuskirja avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine;
20) avalikult konsultatsioonilt ja kooskõlastamiselt laekunud tagasiside analüüs, vajaduse
korral kohtumised märkuste ja ettepanekute läbirääkimiseks ning tabel
ettepanekutega arvestamise kohta;
21) kooskõlastusjärgselt muudetud eelnõu ja seletuskirja esitamine valdkonna
ministeeriumile heakskiitmiseks36;
22) eelnõu ja seletuskirja vabariigi valitsusele heakskiitmiseks esitamine;
23) eelnõu menetlemise toetamine Riigikogus.
TR esimene tööülesanne on koostada kodifitseerimise või revisjoni tegevuskava. See dokument
esitatakse KK-le arutamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui TR on oma tööd alustanud.
Pärast KK-s arutelu esitatakse tegevuskava valdkonna ministeeriumi juhtkonnale
heakskiitmiseks. Oluline on märkida, et partnerid esitavad oma tegevuse ajakava ka
Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks. Justiitsministeerium hindab seejuures, kas tegevused
on planeeritud realistlikult ja silmas pidades seda, et väljundindikaatorid saavutatakse seatud
tähtajaks. Justiitsministeeriumi kooskõlastus on vajalik, et töödega saaks jätkata.
Töörühma liikmed töötavad iseseisvalt. Töörühma juht kutsub vajaduse korral kokku töörühma
koosoleku. Ametliku kooskõlastamise ja avaliku konsultatsiooni viib läbi valdkonna
ministeerium. Selleks annab töörühm eelnevalt oma antud etapi töötulemuse ministeeriumile
üle. Nagu tavapäraselt hindab ministeerium sellises olukorras, kas dokumendid esitatakse
kooskõlastamisele muutmata kujul või tehakse neisse veel vajalikke muudatusi.
36 Kui valdkonna ministeeriumiks ei ole Justiitsministeerium, siis lisandub enne eelnõu valitsusele esitamist eraldi
kooskõlastusring Justiitsministeeriumiga vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendis sätestatule.
43
Töörühma tehtav analüüs (p 4 alap 4) peab sisaldama probleemide ja nende alternatiivsete
lahendusvariantide õigusvõrdlevat analüüsi ja vastama hea õigusloome ja normitehnika eeskirja
(edaspidi HÕNTE) mõistes väljatöötamiskavatsuse nõuetele. Soovitav on lisada parema
ülevaatlikkuse andmiseks analüüsile või selle erinevatele osadele tavapärane
väljatöötamiskavatsuse täidetud vorm. Väljatöötamiskavatsuse vorm oleks sellisel juhul
kasutatav kokkuvõttena analüüsist.
Kontseptsiooni koostamisel lähtub töörühm HÕNTE nõuetest. Seaduseelnõu kontseptsiooni
koostamine on analüüsi ning seaduseelnõu ja seletuskirja koostamise vaheetapp. Kontseptsioon
sisaldab elemente nii analüüsist kui ka seaduseelnõust ja seletuskirjast, kuid sisaldab võrreldes
nendega ka täiendavat informatsiooni. Selles käsitletakse põhjalikumalt analüüsi etapi tulemusel
väljavalitud eelistatud lahendusvarianti (lahendusvariante), mh tuleb selles põhjendada vastava
valiku tegemist. Kui välja on valitud mitu võimalikku lahendust, tuleb neid kontseptsioonis
põhjalikumalt analüüsida, et kontseptsiooni pinnalt oleks võimalik valida eelistatuim lahendus.
Vajadusel võib kontseptsiooni etapis välja pakkuda ka täiendavaid lahendusi, mida analüüsis ei
käsitletud. Kontseptsiooni etappi eristab analüüsi etapist muu hulgas ka analüüsi etapis või
hiljem tuvastatud oluliste mõjude analüüsi läbiviimine. Läbi tuleb viia kõigi selleks hetkeks
teadaolevate oluliste mõjude analüüs; eelnõu ja seletuskirja koostamise etapis viiakse läbi
üksnes täiendavalt selgunud oluliste mõjude analüüs. Ka see lihtsustab ühe kindla
lahendusvariandi väljavalimist. Põhjendatud juhtudel saab kontseptsioonis esitada juba
võimalikud normi sõnastused (alternatiividena). Üldreeglina toimub aga kontseptsiooni faasis
arutelu sisu üle ilma konkreetsete normisõnastusteta. Kontseptsiooni dokument peaks vastama
seletuskirja koostamise nõuetele niivõrd, kuivõrd ta antud olukorras seda saab. Sellise nõude
mõte on see, et pärast kontseptsiooni valmimist ei alustataks seletuskirja koostamist nullist, vaid
kontseptsioon saabki seletuskirja aluseks ning kontseptsiooni edasi arendades ja veidi muutes
ongi seletuskiri juba olemas. Seega saabki öelda, et pärast kontseptsiooni kooskõlastamist tuleb
kokkulepitu vormistada – s.o koostada eelnõu tekst. Pärast teksti valmimist järgneb selle
kooskõlastamine ja edasi juba menetlemine Vabariigi Valitsuses ning Riigikogus. See, millises
mahus ja mis ülesannetega osalevad töörühma liikmed eelnõu menetluse toetamises Vabariigi
Valitsuses ja Riigikogus, on iga projekti puhul töörühma liikmetega nendega sõlmitavates
lepingutes eraldi kokkulepitav. Kindlasti peavad aga nende eelnõude puhul edasistes
menetlusetappides toetama menetlust valdkonna ministeeriumi ametnikud.
Oma töö jaoks vajaliku poliitilise sisendi küsib TR juht valdkonna ministeeriumist. Selleks esitab
TR juht vajalikud küsimused või võimalikud valikuvariandid KK juhile, kes küsib vajaliku sisendi
ministrilt. Nii TR juht kui KK juht peavad olema valmis teemaga seonduvat tausta ministrile,
ministeeriumi juhtkonnale ja avalikkusele selgitama.
Töörühma juht otsustab (töörühma liikmete ettepanekul või omal algatusel), kas ja milliseid
täiendavaid materjale (raamatuid, ajakirju, muid teabeallikaid) töörühm või selle üksikud
liikmed oma ülesannete täitmiseks vajavad. Töörühma juht otsustab töörühma või selle mõne
liikme osaluse üle tema uurimisteemale vastaval seminaril, konverentsil, õppereisil vm üritusel
Eestis või mõnes välisriigis. Mõlemal juhul (materjalid v osalus mõnel üritusel) konsulteerib
töörühma juht enne otsuse tegemist valdkonna ministeeriumi ametnikuga, kes korraldab EL
struktuurivahendite kasutamist, veendumaks vajalike vahendite olemasolus ja abikõlbulikkuses.
Materjalide tellimise või osaluse üritusel korraldab valdkonna ministeeriumi ametnik, kes
vastutab EL struktuurivahendite eest.
Töörühma juhile tagab valdkonna ministeerium võimaluse korral töökoha ja töövahendid
valdkonna ministeeriumis. Sellise töökorralduse poolt räägib asjaolu, et töörühma juht peab
olema kursis ka valdkonna jooksvate õigusloome küsimustega ja tihedas kontaktis valdkonna
ministeeriumi vastava valdkonna poliitika kujundajatega.
44
Töörühmal on võimalik kasutada valdkonna ministeeriumi infrastruktuuri projekti raames nt
koosolekute, seminaride või muude projektiga seotud ürituste korraldamiseks.
Töörühm arutab ühele või mitmele kontseptsioonis või eelnõus väljapakutud lahendusele
mõjude analüüsi tellimise vajadust ja koostab sellesisulise lähteülesande mõjude analüüsi
tellimiseks. Töörühm korraldab eelnõule ja selle seletuskirjale keelelise ja normitehnilise
toimetamise tegemise enne eelnõu ametlikule kooskõlastamisele esitamist. Enne töö tellimist
konsulteerib töörühma juht valdkonna ministeeriumi ametnikuga, kes korraldab EL
struktuurivahendite kasutamist, veendumaks vajalike vahendite olemasolus ja juhtnööride
saamiseks abikõlbulikkuse reeglite järgimiseks.
Üldiselt ei erine töörühma töö korraldus eelmise programmi perioodi omast. Oluline erinevus
võrreldes eelmise perioodiga on see, et eraldi on ette nähtud töö erinevate etappide
kooskõlastamine valdkonna ministeeriumiga. Kui lähtuda sellest, et lõpptulemusena esitatakse
töörühma töö valitsusele heakskiitmiseks, ei ole põhjendatud, et see valmib tervikuna
eraldiseisvalt ja poliitiliste valikuteta. Kuivõrd valitsusele saavad seaduseelnõusid otsustamiseks
esitada siiski üksnes valitsuse liikmed ja eelnõu valitsusele otsustamiseks esitamisel asjaomane
valitsuse liige seda ise eelduslikult toetab, ei ole põhjendatud, et ministeerium eesotsas
ministriga eelnõu koostamisest osa ei võta. Seega on ette nähtud juba alates ettevalmistavast
etapist valdkonna ministeeriumi osalus, nagu ka see, et poliitilised juhtnöörid
lahendusvariantide valikul on töörühmale siduvad.
2.7.12. Komisjon
Komisjoni roll seisneb järgmises:
a) ekspertarvamustest lähtuv töörühma nõustamine, st nõustamisfunktsioon;
b) suuremate huvirühmade esindajate kaasamine komisjoni töösse, st
kaasamisefunktsioon;
c) kontrollifunktsioon töörühma töö üle, sh ajakavast ja sisust kinnipidamine, mis väljendub
eeskätt komisjoni juhi ülesannetes.
Komisjoni rollist tulenevalt ei saa töörühma liige olla samal ajal komisjoni liige.
Võrreldes eelmise programmi perioodiga on komisjoni roll muutunud – erinevalt varasemast ei
ole komisjoni ülesandeks enam töörühma töö heakskiitmine. Sellest lähtuvalt on muudetud ka
väljundindikaatoreid. Ei saa seada eesmärgiks omaette, et komisjon töörühma töö heaks kiidaks.
Selle liikmed esindavad siiski enda ekspertarvamusi, millele töörühm peab suutma vastata, kuid
millest lähtuvalt ei ole ta alati kohustatud oma tööd muutma. Kui lisaks valdkonna ministeeriumi
heakskiidule tuleks saavutada ka komisjoni heakskiit, siis ühelt poolt võiks juhtuda see, et
töörühm jääbki oma tööd erinevate juhtorganite suunistest lähtuvalt muutma. Teisalt võiks see
aga oluliselt mõjutada valdkonna ministeeriumi poolset komisjoni liikmete valikut. Neist
põhjendustest lähtuvalt on uuel programmi perioodil komisjoni roll muutunud. Samas on see
siiski jätkuvalt oluline ja töörühma täiustav organ.
Komisjon koosneb vähemalt 5 valdkonna ministeeriumi valitud liikmest.
Komisjonimaksimaalset liikmete arvu ei fikseerita, kuid komisjoni suurus peab olema
optimaalne, et komisjonis toimiks arutelu ja et komisjoni liikmete arvukus ei saaks takistuseks
kohtumisteks sobivate aegade leidmisel. Kui komisjoni liige ei saa koosolekust osa võtta, on tal
45
võimalik oma arvamust võimalik esitada ka elektronposti teel, mida saavad siis vajadusel ka
kohalolijad arutada.37
KK koosolekuid protokollitakse. KK liikmeks olek ei ole tasustatav, kuid koosolekutele
kohaletulekuks vajalik transpordi- ja majutuskulu hüvitatakse.
Eraldi väärib selgitamist ka KK juhi roll, kes on vahelüliks töörühma juhi ja ministeeriumi
juhtkonna vahel. Samuti on KK juhi ülesandeks jälgida, et töörühm töötaks lähtuvalt
tegevuskavast. Kõrvalekallete märkamisel peaks ta juhtima sellele töörühma juhi tähelepanu,
samuti teavitama ministeeriumi asjaomaseid ametnikke.
2.7.13. Ajakava
Tegevusi tehakse perioodil 1.04.201438 –31.12.202339. Tegevusi on kavas algatada jooksvalt. Igal
aastal koostatakse aasta kohta täpsem tegevusplaan.
Kodifitseerimine või revisjon on etapiviisiline tegevus, mille käigus lähteülesandest alustades
töötatakse lõppastmes välja eelnõu. Tööde etapiviisilisus on jälgitav alljärgnevas tabelis:
Tabel 1. Kodifitseerimise või revisjoni etapid
ETAPP DOKUMENT TEGEVUS
Ettevalmistav Lähteülesanne Avalik konsultatsioon
etapp
Kodifitseerimise Analüüs Avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine
või revisjoni etapp
Kontseptsioon + mõjude analüüs Avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine
Eelnõu + seletuskiri + mõjude Avalik konsultatsioon, ametlik kooskõlastamine ja
analüüs eelnõu edasise menetlemise toetamine
37 Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 01.03.2016.
38 Märtsis 2015 muudeti tegevuste algusaega varasemaks, kuna mereõiguse ettevalmistavate tegevustega alustati juba
2014 aasta aprillis.
39 2017. aasta käskkirja muudatusega pikendati projekti programmperioodi lõpuni.
46
Hankedokumendi lisa 2
Töörühma liikmete, sh töörühma juhi ülesanded
1. Töörühma liikmed peavad olema valmis revisjoni läbiviimisel täitma mh järgmisi ülesandeid:
1.1. töörühma juhi ja teis(t)e töörühma liikme(te)ga leppima kokku töörühma edasises töökavas, sh esitama
oma nägemuse tema poolt teostatava töö sisu (nt punktide/teemade kaupa VTK-s ja etappide osas
menetlusprotsessis) ja töö teostamiseks eelduslikult kuluvate töötundide kohta;
1.2. täitma ülesandeid vastavalt pakkumusele, hanke alusdokumentides esitatud tingimustele, toetuse
andmise käskkirjale ja seletuskirjale, hankelepingule ja töörühma tegevuskavale;
1.3. tegema mõjude analüüsi;
1.4. vajadusel osalema töörühma, komisjoni, hankija jms koosolekutel ning põhjendama oma seisukohti;
1.5. vajadusel osalema kohtumistel huvigruppide ja (välis)ekspertidega, korraldama kohtumisi, valmistama
neid ette ja protokollima ning põhjendama kohtumistel enda seisukohti ning analüüsima tagasisidet;
1.6. vajadusel osalema seminaridel, konverentsidel, kohtumistel välisekspertidega vms välismaal;
1.7. vajadusel toetama eelnõu ja seletuskirja menetlemist Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus;
1.8. andma hankijale infot, mis osutub vajalikuks projekti aruandluskohustuse täitmiseks või projekti
kulude tõendamiseks kogu hankelepingu kehtivuse jooksul;
1.9. pidevalt ajakohastama enda analüüsivaldkonnas olevaid töödokumente, neid muutma ja täiendama
vastavalt töörühma juhi, komisjoni, hankija, huvigruppide vms arvamustele või juhistele.
2. Töörühma juhi ülesandeid täitev töörühma liige peab olema, lisaks töörühma liikmete ülesannetele, valmis
revisjoni läbiviimisel täitma mh järgmisi ülesandeid:
2.1. kutsuma pakkumuses nimetatud töörühma kokku ja leppima kokku töörühma edasises töökavas ning
jaotama töörühma tööd töörühma liikmete vahel ära võimalikult võrdsetes mahtudes (v.a töörühma
juhi enda täiendavad ülesanded) vastavalt VTK-s toodud punktidele/teemadele. Töörühma liikmetel
peab olema võimalik esitada töörühma juhile oma nägemus nende poolt teostatava töö sisu (nt
punktide/teemade kaupa VTK-s ja etappide osas menetlusprotsessis) ja töö teostamiseks eelduslikult
kuluvate töötundide kohta, arvestades hanke alusdokumentides kirjeldatud ajalisi ja eelarvelisi
piirmäärasid. Töörühma juht kooskõlastab teostatava töö sisu ja eelduslikud töötunnid töörühma
liikmetega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning esitab vastavad kooskõlastused hankijale.
Töö sisu/teemade jaotus ja eelduslikud töötundide arvud töörühma liikmete lõikes lisatakse
tegevuskavale;
2.2. vastutama, et revisjoni tegevused saaksid vastavalt hanketingimustele, toetuse andmise käskkirjale ja
seletuskirjale, töörühma detailsele tegevuskavale, sh eelarvele ning muudele asjakohastele
dokumentidele (nt hea õigusloome ja normitehnika eeskiri) läbi viidud nõuetekohaselt ja õigeaegselt;
2.3. täitma ülesandeid vastavalt pakkumusele, riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele, toetuse
andmise käskkirjale ja seletuskirjale, hankelepingule ja töörühma detailsele tegevuskavale;
2.4. vaatama üle töörühma liikmete poolt esitatud tööd ja aktid lepingus sätestatud tähtajaks, vajadusel
andma täiendava tähtaja puuduste parandamiseks vmt;
2.5. kutsuma kokku ja juhtima töörühma koosolekuid ning tagama nende protokollimise;
2.6. osalema kohtumistel huvigruppidega ja (välis)ekspertidega kaasates vajadusel töörühma liikmeid,
nende kohtumiste korraldamine, ettevalmistamine ja protokollimise tagamine, kohtumistel enda ja
töörühma seisukohtade põhjendamine ning tagasiside analüüsimine, vajadusel töörühma liikmetele
sisendi andmine nende analüüsivaldkonnas olevate töödokumentide muutmiseks ja/või täiendamiseks;
2.7. olema teadlik projekti abikõlblikest tegevustest, sh abikõlblikest kuludest ja nende tegemise üldistest
põhimõtetest;
2.8. andma hankijale õigeaegselt infot, mis osutub vajalikuks projekti aruandluskohustuse täitmiseks või
projekti kulude tõendamiseks kogu hankelepingu kehtivuse jooksul ja viivitamata, sh vajadusel pärast
lepinguliste kohustuste lõppemist vastavalt toetuse andmise käskkirjas sätestatud dokumentide
säilitamise tähtajani;
2.9. teavitama hankijat mõistliku aja jooksul, aga mitte vähem kui 6 nädalat ette, vajadusest kaasata
töörühma töösse vajalikke eksperte või kui on vajalik teostada toiminguid või tellida teenuseid hankija
enda poolt või vajadusest teha vajalikke küsitlusi, uuringuid vms;
2.10. tagama toetuse andmise käskkirjas nimetatud komisjoni arvamuse avaldamised (protokollitud
otsused) ja valdkonna ministeeriumi heakskiidud protokollitud otsused) sh vajadusel andma töörühma
tegevusest aru komisjoni juhile, teavitama komisjoni juhti muudatustest detailses tegevuskavas, sh
Hankedokumendi lisa 2
ajakavas, küsima vajadusel komisjoni juhilt poliitilist sisendit, andma hankijale piisava ajavaruga
sisendit komisjoni ja/või hankijaga koosolekute korraldamiseks;
2.11. esitama töörühma tööd piisava ajavaruga hankijale avalikuks konsultatsiooniks või ametlikuks
kooskõlastamiseks esitamiseks;
2.12. olema teadlik Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määrusest nr 146 „Perioodi 2014-2020
struktuuritoetuse andmisest avalikkuse teavitamise, toetusest rahastatud objektide tähistamise ning
Euroopa Liidu osalusele viitamise nõuded ja kord“ tulenevatest teavitamisega seotud nõuetest;
2.13. teavitama hankijat mõistliku aja jooksul ette, aga mitte vähem kui 6 nädalat enne selliste projekti
tegevustega alustamise vajadust, mis eeldavad hankijapoolset korraldamist (nt teavitusüritused,
seminarid, koosolekud, lähetused, õppevisiidid, tõlkimine, õiguskirjanduse tellimine).
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
1. Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest
b) Kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajaduse hindamine ja
lihtsustamise võimalused
Käesolevas lähteülesande alapeatükis käsitleme kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise
vajadust ja lihtsustamise võimalusi. Esmane kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise
vajadus ilmneb 1991. a. kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) jäänustest, mis sisaldab praegu
ainult 29 paragrahvi, mis ei ole sobinud üle viia teistesse hilisematesse kaubanduslikku meresõitu
reguleerivatesse seadustesse. KMSK-sse on jäänud peatükid laevapere (3. ptk.) ja merre uppunud
vara kohta (6. ptk.), mis KMSK enamiku üldsätete tühistamise tõttu mõjuvad täiesti eraldiseisvatena
ülejäänud kaubanduslikku meresõitu reguleerivatest seadustest. Ka KMSK terminoloogia on jäänud
ühtlustamata teiste merendusvaldkonna seadustega. Näiteks kasutatakse kaubanduslikus meresõidus
laevaomaniku termini asemel tänapäeval laiemat mõistet reeder, mis on defineeritud
meresõiduohutuse seaduses (MSOS) § 2 p. 9 ja samamoodi ka KMSS § 68, mis peaks hõlmama ka
laevaomaniku mõistet. Reederi mõistet kasutab ka meretööseadus (MTööS), mille § 5 defineerib
reederi mõiste viidates MSOS-le, kuid sealjuures laiendab seda veel muudele isikutele. KMSK
kasutab laevapere regulatsiooni juures terminit laevaomanik, mis ei lähe kokku MSOS-iga ja eriti
problemaatiline on see seoses MTööS reguleerimisalaga, mis käsitleb reederi ja laevapere liikmete
vahelisi õigussuhteid. Selle konkreetse näite terminoloogilise ebaühtluse probleemi raskuskese lasub
eelkõige siiski KMSK-l, sest termini laevaomanik kasutamisega välistatakse teised isikud, kes
kuuluvad reederi mõiste alla (näiteks laevade mehitamis-ettevõte ing. k, crew manager) ja kes võivad
olla õigussuhtes laevapere liikmetega. Selline ebaselge olukord võib põhjustada mingites
situatsioonides arusaamatusi ja anda alust õigusvaidlustele, mille saab ära hoida hea õigusloome ja
alustatava mereõiguse kodifitseerimisega. Selliseid näiteid terminoloogilistest ebakõladest ja
kohatistest vastuoludest on veel, millest me oleme osa ära toonud eelnevalt käesoleva lähteülesande
I osa 2. peatüki punktis h) ja ka järgmistes osades.
Kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajadusega seostub ka kaubanduslikku meresõitu
puudutavate erinevate rahvusvaheliste konventsioonide sätete ja reeglistiku ühetaoliste põhimõtete
järgi kajastamise vajadus. Käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus Eesti siseriiklikkusse
õigusesse on üle võetud mingi osa rahvusvahelise konventsiooni norme (konventsiooni
kontsentratsioon), kuid muu konventsioonis kajastatud sellesse õiguslikku reguleerimise objekti
puutuv (näiteks erandid või eriolukorrad) on jäetud siseriiklikusse õigusesse üle võtmata. Sellega on
tekitatud Eesti õigustarbija jaoks ebaselge olukord, mis on olnud õigusvaidluste aluseks ka kohtus,
kuna siseriiklikust õigusest lähtuv isik ja isegi kohtud ei võta arvesse niivõrd enamasti üldise
regulatsiooni astmega rahvusvaheliste konventsioonide normide sõnastust, vaid pigem siseriikliku
õiguse sätteid, kus peaks üldistusaste olema väiksem ja regulatsioon detailsem lähtuvalt siseriikliku
õiguse eripäradest. Paraku Eesti siseriiklik õigus mitmetel juhtudel on läinud rahvusvahelise
konventsiooni (millega Eesti on ühinenud) regulatsiooni üldistamise teed siseriiklikes õigusaktides,
mis on muutnud ka mõnede konventsiooni normide mõtet, mille tulemusena on tekkinud vastuolu.
Õiguse üldpõhimõtete järgi muidugi rahvusvahelise konventsiooni sätted on ülimuslikud siseriikliku
õiguse normide osas, kuid sellele vaatamata selline halva õigusloome praktika on viinud
probleemideni ja kohtuvaidlusteni. Olukord võib olla selles situatsioonis veelgi keerulisem, kus Eesti
on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga ja kirjutanud selle mõned sätted ebaõnnestunult
siseriiklikusse õigusesse, kuid see konventsioon ise ei ole veel rahvusvaheliselt jõustunud ja see
jõustumine võtab aastaid. Selliseid probleemseid olukordi võimendavad veel konventsioonide halva
kvaliteediga ebakompetentsed tõlked eesti keelde. Kodifitseerimise käigus tuleb lahendada ka
olukord, kuidas asendada ebakompetentselt ja vigadega eesti keelde tõlgitud ja selliselt Riigi Teatajas
avaldatud konventsioonid korrektse eesti keelde tõlgitud konventsiooni tekstiga. Sellisteks
ebaõnnestunult Eesti siseriiklikusse õigusesse üle võetud konventsioonideks on 1993. a. merivõlgade
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
ja laevahüpoteekide konventsioon (ing. k. International Convention on Maritime Liens and
Mortgages) ja 1999. a. laevade aresti konventsioon (ing.k. International Convention on Arrest of the
Ships). Neid konventsioone võib olla kaubandusliku meresõiduõiguse valdkonnas ja laiemalt
mereõiguse valdkonnas veel, kuid käesoleva lähteülesande tegemise ajalise ja isikulise ressursi
piiratuse tõttu ei jõudnud kõiki võimalikke asjassepuutuvaid konventsioone sellest aspektist läbi
analüüsida. Siiski mereõiguse kodifitseerimise käigus tuleb see täiendav analüüs ära teha. Siinjuures
tuleb mereõiguse kodifitseerimise käigus revideerida ebaõnnestunud praktikaid konventsioonide
ülevõtmise osas (eelpool nimetatud konventsioonide osas näiteks 1993. a. merivõlgade ja
laevahüpoteekide konventsiooni mõned sätted on LAÕS-i IV osas (§§ 72-78) ja 1999. a. laevade
aresti konventsiooni merinõudeid puudutavad sätted on LAÕS-i IV1 osas (§§ 781 - 783), milline
praktika võib kahjustada õigusselgust. Prof. Erik Rosag Oslo Ülikooli juures asuvast Skandinaavia
Mereõiguse Instituudist on kirjutanud rahvusvaheliste konventsioonide kehtestamise kohta
Skandinaavia riikide õiguses, et need kehtestamise viisid, mis järgivad väga lähedalt konventsiooni
teksti, nii nagu en bloc inkorporeerimine, tagavad selle, et seda konventsiooni hakatakse tõlgendama
kooskõlas rahvusvahelise õiguse meetoditega, ja tulevane Skandinaavia õiguspraktika saab olema osa
rahvusvahelisest praktikakogumist. Suurenevad võimalused vahetada õigusala informatsiooni üle
jurisditktsioonide ainult sunnivad peale sellist tendentsi.1 Sellest lähtuvalt on mõistlik tuua
rahvusvahelised konventsioonid Eesti õigusesse üle tervik-tekstidena (kehtestada Eestis
muudatusteta), et ka Eestis oleks võimalik nende tõlgendamine kooskõlas rahvusvaheliste
praktikatega, kuna konventsiooni normide osaline ületoomine siseriiklikusse õigusesse võib
moonutada konventsioonide normide esialgset mõtet.
Selle konventsioonide Eestis kehtestamisega seotud küsimuseks, mida peab analüüsima mereõiguse
kodifitseerimise käigus, on veel see, et kuidas kehtestada õiguslikult korrektselt Eesti õiguse osana
nende konventsioonide muudatused, tehnilised lisad ja parandused, mis võivad olla kohati väga
mahukad, näiteks rahvusvahelise konventsioon inimelude ohutusest merel 2 (SOLAS) ja
rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni3 (MARPOL) puhul. Siin
on küsimuseks, kas on vajalik kõigi nende väga tehniliste dokumentide tõlkimine eesti keelde,
kusjuures nende dokumentide väga spetsiifilise ja kõrge tehnilise taseme juures võib nende eesti
keelde tõlkimine olla raskendatud või kohati isegi võimatu ja praktilistel kaalutlustel isegi mõttetu.
Selliste rahvusvahelise konventsiooni lisaks olevate keeruliste tehniliste dokumentide ja reeglite eesti
keelde tõlkimise kohatine praktiline mõttetus väljendub selles, et vastava ala spetsialistid ja eksperdid
lähtuvad tavaliselt mingi tehnilise dokumendi ja ka konventsiooni osas selle originaaltekstist
(enamasti inglise keeles, et vältida vigu ja arusaamatusi, mis võivad tulla ja on ka tulnud eestikeelsest
tõlkest). Siinjuures on soovitav leida õiguslikult korrektne lahendus, et vältida konventsioonide ja
selle lisade tehnilise osa tõlkeid eesti keelde, et kokku hoida ressurssi, mida võib kusagil mujal palju
rohkem vaja olla. Sarnane küsimus on seotud ka EL direktiivide sätete kehtestamisega Eesti õiguses,
et kuivõrd EL merendusvaldkonna direktiive on vaja ümber kirjutada Eesti merenduse õigusaktidesse
või kuidas selliste EL direktiivide regulatsioonid peaksid kajastuma Eesti siseriiklikus õiguses. Kõik
need küsimused ei ole otseselt mereõiguse kodifitseerimise käigus vastamiseks, kuid siiski
mereõiguse kodifitseerimise käigus on vaja käsitleda EL direktiive ja muid asjassepuutuvaid
rahvusvahelisi õigusakte ühtsetest põhimõtetest lähtuvalt. Eeltooduga seostub ka rahvusvaheliste
konventsioonide Eestis avaldamise küsimus, kuna praegu ei avaldata rahvusvaheliste
konventsioonide tervik-tekste Riigi Teatajas.
1
E. Rosag. Implementing Conventions – Scandinavian Style. - Scandinavian institute of Maritime Law Yearbook, 2009,
lk 198-199.
2
Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel. London 01.11.1974, jõust. 25.05.1980. - RT II 2001, 22, 117.
3
Rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioon. 02.11.1973, jõust. 02.10.1983. - RT II 2009,
19, 48.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
2. Kaubandusliku meresõidu seaduse muutmise seaduse eelnõu VTK4
1.1. NB. Mõned üksikud VTK-s välja toodud probleemid (ntk peatükis 5) võivad olla pärast VTK
kinnitamist mõningal määral seadusemuudatustena juba lahenduse saanud.
1.2. Esimene probleem seisneb selles, et kaubandusliku meresõidu õigust on siiani reguleerimas
kaks õigusallikat: KMSK, millest 372-st paragrahvist eraõiguslike normide kehtetuks
tunnistamisest 2002.a ja ridamisi muutmiste tulemusena eksisteerib täna 29 paragrahvi, ning
KMSS, mis eksisteerib kohustusliku seadusena alates 1.oktoobrist 2002.a. Eksperdid on
ühisel arvamusel, et KMSK kuulub antud mereõiguse revisjoni käigus tühistamisele täies
ulatuses. Koodeksisse järelejäänud 29 paragrahvi on üle vaadatud ning neile kohta otsitud
ümberpaigutamiseks kas KMSS-i või mõnda teise asjakohasesse Eesti seadusesse.
1.3. Osa KMSK normidest on aegunud. Kuid mõned neist nagu näiteks, 6. ptk „Merre uppunud
vara” §-d 110-114, 117 ja 1181 kuuluvad revideeritud kujul üleviimiseks MSOS-i kui avalik-
õiguslikud normid. KMSS sisaldab uppunud vara suhtes ainult ühte sätet ja see on küllaldane
eraõigusealase seaduse jaoks. Nimelt, vastavalt KMSS-i 7.1 ptk-le peab Eesti laevaomanik
omama kaubanduslikus meresõidus osalemiseks laevaga omama sellele kehtivat ettenähtud
vastutuskindlustust ning § 772 sätestab kohustusena, et kindlustuskate oleks võetud 7 eri liiki
merinõuete osas. Esitame nendest siinjuures vaid 2, mis on järgmised:
„4) uppunud, avarii teinud, randunud või mahajäetud laeva koos kõigega, mis selle laeva
pardal on või oli, ülestõstmise, kõrvaldamise, hävitamise või kahjutuks tegemise kulude
hüvitamise nõuded;
6) nõuded, mis tulenevad laeva tekitatud keskkonna, rannajoone või nendega seotud huvide
kahjustamisest või kahjustamise ohust; „
Seega, kuna KMSS pole koodeks, ei pea see sisaldama rannikumere haldamise avalik-
õiguslikke probleeme.
1.4. Teine lahendamist vajav probleem seisneb selles, et KMSS-i jõustumisest kuni tänaseni ja ka
enne seda on Eesti ühinenud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega või neid muutvate
protokollidega, millede arvestamine KMSS-i kohaldamisel kas pole üldse sätestatud või on
toodud üksikutes ptk-des, vananenud aastale viidates ja ilma uute protokollideta. Kuna
põhiseaduse § 121 p 2 alusel võetud kohustused vastavalt põhiseaduse §-le 123 lg 2 kuuluvad
kohaldamisele olenemata vastuolule mingi siseriikliku õigusaktiga, siis tuleb õigusselguse
tagamiseks lugeda vajalikuks KMSS-i §-s 3 „Seaduse kohaldamine” sätestada eraldi lõige
kohaldatavatest rahvusvahelistest konventsioonidest ühes nende täpse nimetusega ja koos
üldise märkega sõlmitud täiendavatest protokollidest ning Eesti poolt tehtud reservatsioonist
mingi kohustuse täitmise või sellest loobumise osas. Sellega seoses tagatakse mitte ainult
nende konventsioonide ja määruste kohaldumise osas õigusselgus juba üldsätetes, vaid
edaspidi puudub seaduse tekstis vajadus määruse ja võimaluse korral ka konventsioonide
konkreetsete õigusnormide dubleerimiseks KMSS-s.
Sellisteks KMSS-ga seotud konventsioonideks (esitame need siin koos rahvusvaheliselt
tunnustatud koodnimetusega) on:
- BUNKER 2001 - Punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse
2001. aasta rahvusvahelise konventsioon, jõustus Eesti suhtes 21.11.2008 (RT II 2006, 14,
38);
- CLC – 1992 Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta
rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokoll (RT II 2004, 25, 103) ning
vastavalt Protokolli artiklile 11 lg 2 loetakse konventsiooni aastaks edaspidi 1992;
4
VTK terviktekst on kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c3c71ce6-4e7b-44cb-b704-
ec905f3019c6
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
- PAL 1974 - Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsioon ja 1976.a
SDR Protokoll (RT II 2002, 21, 92);
- LLMC – merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsioon ja seda muutev
1996.a Protokoll (RT II 2002, 20, 88 ja RT II 31.01.2011, 6) koos 19.01.2011.a tehtud
reservatsiooniga;
- SALVAGE - Vara merepääste 1989. aasta rahvusvaheline konventsioon, mis on sõlmitud
1989.a 28.aprillil Londonis (RT II 2001, 19, 102), koos reservatsioonidega, jõustus Eesti
Vabariigi suhtes 31.juulil 2002.a ja
- York-ANTWERP Rules 2016 – York – Antwerpeni reeglid, mille alusel toimub tekitatud
loovutuste ja kulutuste suuruse kindlaks tegemine ning selle kahju jaotumine
kontributsioonilises kapitalis osalejate vahel. NB! Need reeglid nagu ka varasemad
versioonid, vaatamata KMSS-s viitamisele, pole siiani eesti keelde tõlgitud ega RT-s
avaldatud ja ei ole seetõttu täitmiseks kohustuslikud! See lünk tuleb revisjoni käigus
likvideerida.5
1.5. Samasugust omaette lõiget vajavad ka Euroopa Liidu (EL) määrused, mis on Eestis kui
liikmesriigis otsekohalduvad, milleks on järgmised:
- NÕUKOGU MÄÄRUS (EMÜ) nr 3577/92, 7. detsember 1992, teenuste osutamise vabaduse
põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž), mis sätestati
kehtetuks tunnistamisele kuuluvas KMSK §-s 3 alles 2011.a [RT I, 22.12.2010, 1 - jõust.
02.01.2011];
- EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1177/2010, 24. november
2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust
(EÜ) nr 2006/2004;
- EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 392/2009, 23. aprill 2009,
reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral.
1.6. Neist viimases määruses sisaldub artiklis 2 „Reguleerimisala” lõikes 2 säte ühe õiguse kohta,
mis on eeldatavasti jäänud lahendamata. Nimelt, puudub Eesti suhtumine liikmesriigile
antud õigusesse, mis kõlab järgmiselt: „Liikmesriigid võivad käesolevat määrust kohaldada
kõigi ühe liikmesriigi piires toimuvate merevedude suhtes.” Selle õiguse sätestamine tuleneb
sellest, et nii Ateena 1974/2002 konventsioon kui ka määrus ise kohalduvad rahvusvaheliste
reisijatevedude suhtes, jättes hõlmamata kabotaaži. Pakutud õiguse kasutamise suhtes tuleb
võtta seisukoht. Vastasel juhul kohaldub Eestis reisijate kabotaaživeol LLMC-1996
(merinõuete korral vastutuse piiramise konventsioon) artiklis 7 lg 1 kehtestatud väiksem
piirmäär 175 000 SDR-i reisija surma või talle kehavigastuse tekitamise korral.
1.7. Eksperdid eelistavad seda varianti, et Eestis mere-reisijateveo korral kabotaažis kuulub
kohaldamisele vedaja vastutuse kohta käiv regulatsioon (EÜ) määruse nr 392/2009 alusel
samuti nagu rahvusvaheliste reisijatevedude puhul. See oleks igati mõistlik lähenemine
võrdsustada reisijaid laeval olenemata, kas tegemist on riigisiseste või välisvedudega.
Kujutame ette võimalikku laevade kokkupõrget Tallinna lahel, kus Tallink AS-i välisvedusid
teostav reisipraam põrkab kokku mingi Eesti piires ristlust korraldava reisilaevaga – ja
tulemuseks oleks erinevate laevade reisijate teistsugune kohtlemine. See mõjutaks küll
reisilaevaga vedaja kohustusliku kindlustuse suurust ja kindlustuspreemiate mõningast
5
KMSS § 122. Üldavarii mõiste
(1) Üldavariiks loetakse kahju, mis tekkis tahtlikult ja põhjendatud piires tehtud erakorralistest kulutustest või
loovutustest, et päästa laev, prahiraha ja laeval veetav last neid ähvardavast ühisest ohust.
(2) Üldavarii loovutused ja kulutused jagatakse laeva, lasti ja prahiraha vahel vastavalt York-Antwerpeni reeglitele, välja
arvatud juhul, kui lastiveolepingust ja vedaja vastutuskindlustuse lepingust ei tulene teisiti.
(3) Tekitatud loovutuste ja kulutuste suuruse kindlakstegemine toimub vastavalt York-Antwerpeni reeglitele.
(4) Üldavariist tulenevatele suhetele kohaldatakse selle maa õigust, kus on väljastatud dispašš (§ 124), kui ei ole kokku
lepitud teisiti.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
lisandumist, kuid samas teeb laevafirmale lihtsamaks võimaluse kasutada oma laeva sujuvalt
kabotaažis või välisvedudes.
1.8. EL-i direktiivid ei ole otsekohaldatavad, mistõttu nende ülevõtmisel kasutatakse õigusloomes
kehtivat korda.
1.9. KMSS eelmärgitud probleemide osas on võimalikud järgmised lahendused:
1.9.1. Esiteks on vaja parandada või täiendada KMSS peatükis I „ÜLDSÄTTED” § 2 ja § 3
eeltoodud p-s 1.2 märgitud parandusettepanekutest lähtuvalt. KMSS §-s 2 sätestatud
kaubandusliku meresõidu mõiste osas võiks kaaluda selle ümbersõnastust, et paremini
kajastada kaasaegse kaubandusliku meresõidu sisu.
1.9.2. Teiseks, KMSS-s eksisteeriv lg 3 tuleb tühistada kui mittevajalik antud seaduses ja see
asendatakse revideeritud KMSK §-ga 3, mis puudutab õigusi kabotaažiks.
1.9.3. Kolmandaks, ekspertidelt ettepanek: seoses KMSK täieliku tühistamisega, tuleb selle
§ 3 viia revideeritult KMSS-i, asendades sellega praegune § 3 lg 3. Seejuures näitab
analüüs, nimetatud määruse nr 3577/1992 mõtte mittetäielikku sätestamist. Nimelt,
viide reguleerimisalale „ ainult Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti) sadamate vahel või
sadama akvatooriumil või väljumisega Eesti sadamast ja sisenemisega samasse
sadamasse” on põhimõtteliselt korrektne, kuid ei teadvusta seda, et meretranspordialane
teenus kabotaažis kõikides EL liikmesriikides on vaba kõikidele EL-i laevaomanikele
(vt määruse artikkel 1 lg 1). Seega tuleb sätte teksti redigeerida vastavalt.
1.9.4. Neljandaks, on ekspertidel ettepanek kombineeritud e multimodaalsete vedude korral
ühtse veodokumendi alusel: KMSS-i seaduse kohaldamise paragrahv 3 vajab lõppu
eraldi lõiget kombineeritud lastivedude ja kombineeritud reisijateveo puhul viidet, et
meritsi veolõigu eksisteerimise korral on KMSS-i suhtes VÕS-i 42. ptk-s sätestatu
ülimuslik.
1.9.5. Peatükis 2 „LASTIVEDU”6 toovad eksperdid järgmised ettepanekud:
a) on revisjoni töögrupil kinnistunud veendumus, et Eesti ei peaks ühinema ei Haag-
Visby (HVR) või Hamburgi (HR) või veel jõustumata Rotterdami reeglitega (RR)
piiriüleste lastiveolepingute reguleerimisel, vaid jätkama senist praktikat, kus KMSS-i
ptk 2 on üles ehitatud HVR põhiselt nii nagu enamikes mereriikides, sh ka kõikides meie
naaberriikides Läänemere ääres. Samas on analüüs toonud välja KMSS-s mitmeid
kõrvalekaldeid HVR-st, mis vajab korrektuuri, nagu näiteks:
- KMSS-i §-s 26 nimetatud vastutusest vabastavate asjaolude loetelu peab olema
erakordselt täpne rahvusvahelise praktika järgimisel. Eriti tähtis on see § 26 lg 1 p 1
puhul, kui meretranspordile ainuomase ja HVR reeglites artiklis IV lg 2 „a” toodud
inimliku eksituse sätestamisel. Esiteks, on puudulik isikute loetelu, kelle teod või
eksimused loevad vastutusest vabastamise argumendina ning teiseks, nende teod või
tegevusetus on ära toodud vaid laeva juhtimisel, mida mõistetakse tavaliselt
navigeerimisena, kuid pole lisatud „laevasõidu korraldamist”.
- HVR-s puudub vedaja tsiviilvastutus, mis oleks seotud lasti hilinenud
kohaletoimetamisega. Seda tuleb arvesse võtta KMSS-s ka seepärast, et naaberriikide
koodeksites taoline vastutus puudub ning ka konossementides (kus „paramount clause”
näeb veole ette HVR-i kohaldamise) seda küsimust ei reguleerita. Peale selle, näitab
analüüs, et kauba hiline kohaletoimetamine on igati puudulikult sätestatud, sest ei
KMSS-i § 5 ega § 30 lg 3 ei seo lasti hilist kohaletoimetamist kahju tekkimisega saajale?
Niisugusel juhul, kui vastutuse aluseks on ainult hilinemise fakt, peaks tegu olema
leppetrahviga, mitte aga pelgalt vedaja vastutuse piirmäära kehtestamisega. Samas ei
tähenda antud kriitika, et lastiveolepingu pooled ei või kokku leppida kindlas veotähtajas
ning vedaja vastutuses selle tähtaja rikkumise korral.
6
Laevanduspaketiga on sisse toodud mujal ka (TUMS) „reisijate ja kaupade meritsiveo“ termin. Üheski seaduses ei
defineerita, mida see tähendab ning KMSS räägib lastiveost.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
Need kõrvalekalded tuleb revisjoni käigus likvideerida sätete formuleeringute
muutmisega.
b) KMSS-i §-des 4, 6, 7, 8, 11 ja 13 esinevad üksikud väikesed puudused, millede puhul
piisab nende osas sätete suhteliselt lihtsast täiendamisest või redigeerimisest. Nende osas
tehtavad ettepanekud esitame käesolevaga:
- KMSS-i § 4 „Lastiveoleping” sisaldab lõikes 1 määratlust, mille osas analüüsis olime
kriitilised, pakkudes selle alustamist terminitega „lastiveoleping on üldkauba veoleping”
ühes pikema selgitusega merendusalaste mõistete korrektsema kasutamise kohta (vt
analüüsi lk 14-15), nt. meritsi veetav „kaup” asendada merendusterminiga last. Selles
lõikes 2. lause, mis kehtestab, et „Saatja kohustub vedamise eest maksma veotasu”.
Õigusselguse jaoks on vajalik viimane sõna see sätestada kahe sõnaga: kokkulepitud
veotasu. Loogiliselt võttes on lg-s 2 puudu sõna ka, pärast koma ja sõna „saajal”, sest
vastasel juhul tekib küsimus, kas nimetatud mõlema isiku õigused ikkagi saavad kuuluda
ühele ja samale isikule.
Tegelikult on õigusselguse jaoks aga vaja ka kolmandat lõiget antud paragrahvi või
alternatiivina paigutada järgnev mõte lõikesse 1, milles sisaldub väide, et lastiveoleping
toimub konossemendi või mereveokirja kui transpordidokumentide alusel.
- KMSS-i § 6 „Kaupade pakkimine ja valmispanek, lastimine”. Teine lg vajab
täiendamist: toimingute eesmärk pole mitte ainult saavutada kauba lastimine laevale,
vaid ka selle merekindlalt paigutamine ja kinnitamine trümmis või tekil ning
probleemideta lossimine. Seepärast, tuleb teise lause lõppu lisada „merekindlalt laeval
kinnitada ja lastida”.
Kolmas lg on liigselt ühekülgne ega arvesta kaubanduspraktikas teiste võimalike
variantidega. Saksa HGB 5. raamatu § 486 lg 27 algabki sellise arvestusega järgmiselt:
„Välja arvatud kui olukord või tavastandardid nõuavad teisiti, peab vedaja lastima
kaubad laevale..” Ekspertide arvamusel tuleb esiteks, lisada sättesse selline erandite
lubamise võimalus ja teiseks, lisada lastimisele veel kohustus last merekindlalt laeval
kinnitada. Kuna lossimise kohustuse kohta on KMSS-i §-s 18 pädev kohustus vedajale
juba sätestatud, siis seda korrata antud lõigu puhul pole vaja.
- KMSS § 7 „Kauba ülevaatamine”. Kuna kauba pakkimine ja konteineris kinnitamine
on saatja ülesanne, mis kahjuks otseselt antud paragrahvist ei järeldu, on ekspertidel
ettepanek lisada lõikesse 2 teises lauses keskel sõnade „kõrvaldada abinõudega” vahele
sõnad saatja kulul.
- KMSS § 8 „Ohtlikud kaubad”. KMSS-i §-d 8 - 10 on KMSS-i eelnõu seletuskirja
kohaselt seotud KMSS-i §-ga 6 „Kaupade pakkimine ja valmispanek, lastimine” ning
sisuliselt analoogilised VÕS-i §-dele 777, 778 lõige 2 ja 780. Analüüs ei näita nende
sätete hindamisel vigu, kuid toob esile vajaduse kaaluda kahte suhteliselt väikest
täiendust KMSS- §-s 8 lg 1:
1) NMC § 257 nimetab „vedaja” järel koos sidesõnaga „ja” veel „all-vedaja”, mis
kuuluksid lisamisele mõlemas lauses; ja
2) Saksa HGB 5. raamatu § 483 nimetab „saatja” järel koos sidesõnaga „või” veel „tema
poolt nimetatud kolmas isik, kes toimetab kaubad vedajale”, mis samuti kuuluksid
lisamisele mõlemas lauses.
- KMSS-i § 11 „Veotasu maksmine”. Esimene märkus ekspertidelt: § 11 lg 1 peab
algama lausega „Kui ei ole kokku lepitud teisiti, tuleb prahiraha vedajale maksta kauba
7
See säte kehtestab järgmist: „Unless the circumstances or customary standards require otherwise, the carrier
must load the goods on board the ship, stow them there and secure them (loading and stowing), and must also discharge
the goods from the ship.”
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
üleandmisel saajale.” Vastasel juhul on lastiveolepingu poolte õigused vabale
otsustamisele ebaõigelt piiratud.
Teiseks, sätted 11 ja 12 reguleerivad prahiraha maksmist vedajale, ka vedamis- või
üleandmistakistuse korral ning kauba kaotsimineku korral. Vaatamata KMSS-i § 22 lg
2 toodud saaja õigusele (ka saatjal) esitada nõudeid vedaja vastu 8, ei korrespondeeru
sellele vedaja prahiraha nõudmise õiguse kaotus sellele osale kaubast, mis osutus veo
lõppedes rikutuks. Näiteks, NMC § 260 lg 2 sätestab: „Kaupade eest, mis on veo
lõppedes rikutud, pole vedajal õigus nõuda prahiraha maksmist, välja arvatud kui nende
kogus on vähenenud kauba olemusest tingituna, ebaõigest pakkimisest saatja süül või
hooletusest või on vedaja müünud kaubad nende omaniku arvel või on lossinud need,
muutnud kahjutuks või hävitanud vastavalt ohtlikke kaupu käsitlevale paragrahvile
291.” Kuna see norm on adresseeritud vedajale, kuuluks see lisamisele omaette 4.
lõikena § 11. Antud küsimuse lahendamine tekitab võimaluse teatud tasaarvelduste
koheseks tegemiseks vedaja ja saaja vahel kauba üleandmise korraldamisel ja prahiraha
ning kauba säilimise huvides tehtud õigustatud kulutuste hüvitamisel vedajale.
- KMSS § 13 „Lastiveolepingu ülesütlemine saatja poolt”. Esimene märkus, millest
leiame ka seletuskirjas lause on selles, et antud sätte aluseks on võetud VÕS-i
samanimeline § 782. Analüüsides selle paragrahvi lõigete 4 ja 5 koostoimet KMSS-i §-
ga 13 lg 7 teevad eksperdid ettepaneku lisada KMSS-i § 13 lg 7 esimese lause lõppu
järgmine oluline tekst: „milleks on vedaja kohustatud üksnes juhul, kui see on võimalik
vedaja majandustegevust ning teiste saatjate või saajate veoseid kahjustamata.”
Teine küsimus, mis tuleneb NMC §-st 264 „Breach of contract by the carrier” analüüsist,
milles nähakse ette saatjale kohustus viivitamatult vedajale teada anda vedaja poolt
lastiveolepingu eeldatud olulisest rikkumisest (vt KMSS-i § 13 lg 7 viimane lause)
teatisega, mis tuleb esitada sellest teada saamisest koheselt ilma lubamatu viivitamiseta.
Vastasel juhul kaotab saatja õiguse lastiveolepingu tühistamiseks. Siinjuures on oluline
märgata, et antud §-i 13 esimene lõige on saatja õigustesse palju liberaalsemalt suhtuv
ning katab lastiveolepingu ülesütlemise ka vedajapoolse rikkumise korral, kuigi mõiste
„igal ajal” omab mõningasi reservatsioone (tuleks asendada sõnaga reeglina). Seega
vajab selle küsimuse otsustamine, kas tuleb sätte lg-sse 7 sisestada analoogiline
täiendus, edasist arutamist analüüsi lõpustaadiumis ja otsustamist pärast avalikku
arutelu.
c) KMSS-i § 17 „Mere- ja lastiveokõlblikkus” kahes lõikes sisaldab olulist viga HVR-
i vastava sätte tõlkimisel. Nimelt, ingl.k due diligence on tõlgitud kui kohustus
„hoolitseda”, mis on palju ebamäärasem kui reeglites kehtestatud nõue näidata üles
„nõutavat hoolsust”. See vajab redigeerimist sättes.
d) KMSS-i § 18 „Lastimine tekile” on jäänud puudulikuks selles aspektis, et ei sisalda
mingeid õiguslikke järelmeid juhtudel, kui vedaja on lastinud kauba tekile ilma selle
omaniku nõusolekuta ja sellest on tekkinud kaubakahju. Kuigi HVR ei sisalda reeglit
„deck cargo” kohta, siis nii Norra kui ka Saksamaa eeskujul sellisel juhul tuleb sätestada
esiteks, vedaja vastutus kahju eest ja teiseks, et vedaja kaotab siis õiguse oma vastutust
piirata. Mõistlik on niisugune täiendus antud sättesse sisse viia.
8
See säte kehtestab järgmist: „(2) Kauba kaotsimineku, kahjustumise või hilinenult kohaletoimetamise korral võib
saaja esitada oma nimel lepingust tulenevad nõuded vedaja vastu. Nõude esitamine saaja poolt ei välista saatja õigust
esitada sama nõue. „
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
e) Probleeme leiavad eksperdid ka KMSS-i §-s 23 „Kauba üleandmine” ja §-s 24
„Pandiõigus” lg 2 koostoimes, millest võib järeldada, et vedaja pandiõigus pole alati
tagatud, sest on loogiline järeldada, et vedaja valdus kauba suhtes lõpeb, kui ta on kas
ladustanud kauba või andnud selle vastutavale hoiule sadamas.
Seega on ekspertidel ettepanek: KMSS-s §-i 23 alguslauset tuleb täiendada ja sõnastada
see järgmiselt: „ Kaup on saajale üle antud või loetakse vedaja kohustus kaup saajale üle
anda täidetuks, kui:”.
Mis puudutab pandiõiguse säilimist kauba ülesandmisega seonduvalt, siis esiteks, §-s 24
lg 2 on ilmselgelt vajalik õigusselgus luua lõike esimese ja teise lause sisulises vastuolus
ning ettenähtud kolmepäevane tähtaeg tundub olevat liiga lühike vedaja jaoks, mis tuleb
mõelda selle võimaliku pikendamise peale 10 päevani.
Teiseks, puudub norm pandiõiguse kestmiseks erinevatel vedajatel, kui lastivedu toimub
mitme laevaga järjestikku. Saksa koodeksi § 496 reguleerib sellist lastiveos võimalikku
situatsiooni ning sätestab, et esimeste vedajate pandiõigus kehtib seni kuni kestab viimase
vedaja pandiõigus.
Eksperdid leiavad, et taoline säte peaks olema lisatud KMSS-i §-i 24 4. lõiguna.
f) Seoses konossementidega toome välja eraldi lõikudes viis probleemi.
Lastiveo praktikas eristatakse kahte tüüpi konossemente: a) „kaup vedamiseks vastu
võetud” (ingl.k received for shipment) ja b) „kaup lastitud” ja sisuliselt vedamiseks
valmis (ingl.k shipped). KMSS aga sisaldab §-i 38 lõikes 1 viidet sellele, et konossement
tõendab kauba vastuvõtmist vedamiseks nagu ka § 39 „Konossemendi väljastamine” lg 1
(Vedaja peab pärast kauba vastuvõtmist väljastama saatja nõudel konossemendi) ning lg
3 sätestab, et „Kui konossemendis ei ole märgitud teisiti, tõendab konossement, et vedaja
on konossemendis nimetatud kauba vastu võtnud ja laevale lastinud.” Siin on siiski
tegemist teatud selgusetusega, sest ei saa aru, kas tuleb konossemente välja anda kaks
korda, kui üks tähendab kauba vastuvõtmist ja teine lisaks ka laevale lastimist? See oleks
äärmiselt ebaloogiline ja kulukas. Norra ja Saksamaa seadusandjad on küsimuse
reguleerinud selliselt, et kui konossement on välja antud enne laevale lastimist, siis hiljem
tehakse sellele annotatsioon (seletav märge), millal ja missugusele laevale on kaup
vedamiseks lastitud. Asjakohane õigusselgus lähtuvalt teiste riikide praktikast tuleb
KMSS-s luua.
KMSS-i § 41 analüüs näitab, et olulisi regulatsioone on puudu ja vedaja esindaja
kohustus teha konossemendile enne allakirjutamist vajalikke märkusi lasti ja selle
pakendi seisukorra kohta on sätestatud pelgalt õigusena. Arvestades taoliste märkuste
olulisust ning kõiki võimalikke õiguslikke tagajärgi, ei saa nõustuda, et nende tegemise
kohta §-i 41 lg 3 esimeses lauses kasutatakse terminit „võib” - õige sõna on peab, millega
see sõna tuleb asendada.
KMSS-i § 44 „Läbiv konossement” on nii sisult puudulik kui ka ebaselge ja vajab
revideerimist. Sätte lg 1 peab käsitlema lastivedu konossemendi alusel, kui meritsi
vedajaid on mitu. Sättesse tuleb lg 2 lisada täiendav lause, mis lubab erinevatel meritsi
vedajatel kokku leppida solidaarses vastutuses ning seda konossemendis ka märkida, sest
reeglina vastutab läbiva konossemendi korral selle väljastaja kaubahuvi ees ainult
kaubakahju eest, mis põhjustati kaubale tema valduses oleku ajal.
Vaatamata sellele, et KMSS-i § 45 „Kauba üleandmine ja konossemendi tagastamine”
antud küsimust detailselt käsitleb, tuleb §-i 38 lg 1 lause viimane osa pärast koma
sätestada alljärgnevalt: „kes esitab ja tagastab konossemendi ning on vastavalt
konossemendile õigustatud kaupa vastu võtma.” Lasti üleandmine just konossemendi
originaali vastu on üks selliseid kohustusi, mida vedaja peab igal juhul teadma ja selliselt
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
käituma. Tegusõna „tagastab” lisamine on vajalik, et sätte mõte oleks täielik ning
õigusselgus tagatud.
Peale selle puudub tänapäevane lähenemine konossementidele – st nende väljaandmine
elektrooniliste dokumentidena. Üldiselt öeldes, võib elektrooniliste
transpordidokumentide laiem kasutamine võtta veel aastaid, sest põhilisteks
probleemideks just nende kasutamisel rahvusvahelise kaubanduse tarbeks on
konossemendi kui väärtpaberi replikatsioon, kaupade valdusega seotud probleemid ja
pankade ignorantsus. Selles küsimuses edasiliikumiseks tuleb §-le 38 lisada lg 5, mis
lubaks lastiveolepingu poolte otsesel nõusolekul vedajal väljastada ka elektrooniline
konossement, mida võrdsustatakse kirjaliku ja allkirjastatud dokumendiga tingimusel, et
kohaldatakse rahvusvaheliselt aktsepteeritud reegleid elektroonilise konossemendi kohta,
millega privaatsus ja dokumendi autentsus ning ülestähendatu puutumatus on tagatud igal
ajal. Eeskuju võib siin võtta Saksamaal 2013.a kevadel toimunud kaubandusliku
meresõidu õiguse reformist ja anda vastav volitusnorm nt Vabariigi Valitsusele.
1.9.6. Peatükis 3 „TŠARTERVEDU” :
c) Tuleb välja töötada lisasäte (§ 581), mis võiks olla pealkirjaga „Reisiks prahitud laeva
kasutamisega seotud muud õigused ja kohustused”. Eksperdid peavad vajalikuks selles
§-s järgnevaid lõike, mis on probleemidena eespool leidnud põhjalikku käsitlemist:
1) küsimus laeva meresõidukõlblikkuse üle, mida reguleerib KMSS-i § 17 ja mis antud
juhul on kehtiv kogu reisi vältel.
Mittemeresõidukõlblikkuse teke reisi ajal võib osutuda nii tõsiseks, et annab prahtijale
õiguse reisiprahileping olulise rikkumise tõttu üles öelda.
2) Täiendavat reguleerimist vajab küsimus, kes on vedaja võlgnikuks prahiraha
maksmise eest kauba üleandmisel? KMSS-s tuleb selles küsimuses kahest võlgnikust
prahiraha maksmise osas sätestada õigusnorm ligikaudu analoogselt Norrale (vt NMC §
345).
3) Kui KMSS § 26 lg 1 p 5 ja HVR artikkel IV lg 2 p „e” näevad lastiveolepingu puhul
ette vedaja vastutusest vabanemise kaubahuvi ees siis, kui ta tõendab, et kahju tekkis
sõja vms tagajärjel, siis reisiprahilepingu korral näeb Norra koodeks (vt NMC § 358
„War risk”) spetsiaalselt ette mõlemale lepingupoolele õiguse üles öelda prahileping
ilma mingisugusegi materiaalse vastutuseta juhul, kui pärast prahilepingu sõlmimist
selgub, et reis sisaldab endas ohtu laevale, inimestele laeva pardal ja kaubale seoses
sõjategevusega, rahutustega, piraatlusega või muude militaarsete aktsioonidega. See
prahilepingu ülesütlemise õigus kehtib nii prahileandjale kui ka reisiprahtijale ka siis,
kui reis on juba alanud (lg 1).
d) Omaette küsimuseks on nn „mahuprahilepingud” või „koguselised prahilepingud”,
(ingl.k kas volume contracts või quantity contracts), mida KMSS kui praktikas tuntud
võimalusi ei käsitle.
Seega on mõistlik pühendada nendele kahele reisiprahilepingu variatsioonile kui
võimalustele KMSS-i 3. ptk-s üks lisasäte - § 582.
1.9.7. Peatükk 4 „REISIJATE VEDU MEREL” :
Eeltoodule analüüsile ja probleemikäsitlusele tuginevalt tuleb luua õigusselgus erinevate
õigusallikate kohaldamise osas, milleks:
1) KMSS-i 4. ptk peab sisaldama viidet VÕS-i kohaldamisel kombineeritud
reisijaveolepingule, vaatamata sellele, et eksperdid loevad vajalikuks KMSS-i § 3
„Seaduse kohaldamine” lõpus tuua lõige VÕS-i 42.ptk ülimuslikkuse kohta
kombineeritud lastiveo ja ka reisijateveo korral;
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
2) Vedaja vastutus ja selle piirmäärad, mis täna on sätestatud mitmes erinevas
paragrahvis ja isegi erinevates ptk-des (vt KMSS-i §-e 61, 774), kahes eelpool nimetatud
rahvusvahelises konventsioonis (PAL e Ateena 1974.a ja LLMC-1996) ning EL-i
määruses 392/2009 ning näevad ette erinevaid vastutuse piirmäärasid ja erinevaid
kahjusid, vajavad õigusselguse saamiseks korrastamist. Seda ka aspektist, et näiteks
Ateena 1974.a konventsioon nagu ka EL-i määrus 392/2009 kohalduvad ainult reisijate
rahvusvahelise veo korral, aga LLMC-1996 sellist piirangut ei oma, kuid ei käsitle
vastutust reisija pagasi kahjustamise või kaotsimineku eest.
3) KMSS-i §-ga 61 vajab ühendamist §-ga 774 „Vastutuse piirmäär reisija surma,
tervisekahjustuse ja kehavigastuse põhjustamise korral”, mis osaliselt dubleerib § 61,
kuid on leidnud endale koha millegipärast vales ptk-s – 71 „Laevaomaniku
vastutuskindlustus merinõuete korral”. Mere-reisijateveo lepingust tulenev vastutus
reisija ees on teisel lepingupoolel, st vedajal, kes võib, kuid ei pruugi olla laevaomanik?
Selleks lisada §-i 61 lõikena 2 uus tekst:
Arvesse võttes lõikes 1 toodud määruse artikkel 1 lg 1 ja 2 sätteid peab:
- rahvusvahelise reisijateveo puhul olema vastutuse piirmääraks vähemalt 250 000
SDRi. Sõjalise riski esinemisel reisijateveo kestel ei või vastutuse piirmäär juhtumi kohta
ületada 250 000 SDRi reisija kohta või 340 miljonit SDRi laeva kohta, sõltuvalt sellest,
kumb on madalam;
- riigisisese reisijateveo puhul kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
piirmäärasid lähtudes laeva kohustuslikust sõidupiirkonnast järgmiselt:
1) laevale, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita
vähemalt A-klassi reisilaevaga – alates 2017. aasta 1. jaanuarist;
2) laevale, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita
vähemalt B-klassi reisilaevaga – alates 2019. aasta 1. jaanuarist.”
Peale selle, KMSS-i § 61 lõiked 2 ja 3 säilitavad oma sisu, kuid nende numeratsioon
muutub ühe võrra suuremaks – vastavalt 3 ja 4 ning lisada tuleb ka lõige 5, mis sisaldab
EL-i määruse nr 392/2009 I lisas toodud Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta
Ateena konventsiooni ja konventsiooni 2002. aasta protokolli konsolideeritud teksti
artiklis 4a lg 10 esitatud mõtet, et reisija võib esitada hüvitusnõude otse
kindlustusandjale.
4) Õigusloogika ütleb, et kõigepealt peab eksisteerima tsiviilvastutus ja alles siis saab
sätestada vastutuse piiramist. Seega on KMSS-i § 61 õigeks pealkirjaks: „Vedaja
vastutus õnnetusjuhtumite korral ja selle piiramine”. Samuti tuleb lg 1 alguses sõna
„vedaja” järel lisada „vastutab ja”.
5) Terminite kasutamise aspektist on ekspertidel ettepanek asendada §-s 59 esiteks,
„merematke” mõistega ristlus, mida EL-i määrus nr 1177/2010 24.novembrist 2010.a
kasutab artiklis 3 p „t” ja teiseks, lg-s 6 mõiste „reeder” terminiga vedaja. Terminite
sõnastamisel on vajalik konsulteerida Merendusnõukojaga.
1.9.8. Peatükk 5 „LAEVADE PRAHTIMINE”
a) KMSS-i 5. peatüki ega ka §-i 62 pealkirjast ei selgu, et tegelikult on reguleerimise
objektiks antud juhul kaks erinevat tüüpi laeva tähtajalise prahtimise lepingut: 1) eesti
keeles ajaprahileping (ingl.k time charter party), kui laev antakse prahtija kasutusse
koos laevaperega ning b) laeva laevapereta prahtimise leping – need mõlemad eristuvad
selgelt laeva reisipõhisest kasutuslepingust. Seega on esimeseks ettepanekuks
ekspertidelt: ptk 5 õige pealkiri „LAEVADE TÄHTAJALINE PRAHTIMINE” tuleb
kõigepealt sätestada nagu ka § 62 pealkiri „Laevade tähtajalise prahtimise leping”.
Kogu 5. ptk paragrahvid vajavad ümber struktureerimist ja ka puuduva, kuid vajaliku
sisuga täiendamist, sest et antud peatükis on ajaprahtimise ja laevapereta laeva
prahtimise (mõlemad kehtivad tähtajaliselt) normid segamini, esitatud selliselt, et § 62
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
lg 1 käsitleb mõlemat sorti tähtajalise prahtimise lepinguid ning lg 2 ja 3 „hüpatakse üle”
ainult ajaprahilepingu regulatsioonile ja vastupidi.
b) Siit segadusi sisaldavast regulatsioonist saab selguse ainult kogu peatüki
restruktureerimisega sellisel moel, et esimene paragrahv käsitleks üldiselt laevade
tähtajalist prahtimist ning neid probleeme, mis on ühised nii ajaprahilepingule kui ka
laevapereta prahilepingule ja vajavad reguleerimist ning viitaks poolte
lepinguvabadusele. Teine paragrahv käsitleks põhiküsimustes üldiselt ajaprahilepingut
ühes poolte peamiste õiguste ja kohustustega; kolmas paragrahv aga üldiselt laeva
laevapereta prahilepinguga seonduvat ja reguleerimist väärivat, arvestades selle
prahilepinguga pakutavaid muid võimalusi. Peame siinjuures silmas nii laeva registri kui
ka lipu vahetamise õigust prahtija valikul ning laeva kasutamise kõrval ka selle
väljaostmises kokku leppimist. Need paragrahvid hõlmavad ka prahiraha maksmist,
prahtija poolt tagatise andmist prahilepingu korrektse täitmise osas ning mõlemale
lepingupoolele kuuluvat pandiõigust (ingl.k lien). Viimase neljanda paragrahvi jätaks
laeva üleandmise ja tagastamisega ning avastatud puuduste kõrvaldamisega seotud
õigusprobleemide käsitlemisele.
Kaalumise kohaks on avaliku arutelu järgselt tähtajaliste prahilepingute korral
tüüplepingutes ette nähtud prahiraha ettemaksetena maksmise suurus (kui pooled ei ole
teisiti kokku leppinud) ning võimalikud variandid on 15 päeva (Saksamaal) või 30 päeva
(Norra).
1.9.9. Peatükk 7 „REEDER, REEDERI VASTUTUS”
Antud peatüki analüüs näitab regulatsiooni süsteemitust, sest käsitletakse põhiliselt
lepinguvälist, mitte lepingulist vastutust, ja kõige suuremaks probleemiks selles on
asjatu püüd viia kõikvõimalikud vastutust kandvad ja seda piirata võivad isikud ühe
nimetaja alla mõistega reeder.
a) ja b) ja c) Mõistlik oleks selle ptk esimese paragrahvid § 68 ja 69 lugeda kehtetuks
ning alata uue §-ga 68, milles kõigepealt sätestada kolm eraldi lõiget kohaldamisele
tulevate rahvusvaheliste konventsioonide kohta (momendil § 70). Igas lõikes antakse
ühe eeltoodud konventsiooni nimetus koos Eesti poolt tehtud reservatsiooni(de)ga jm
sätestamist vajavate põhimõtetega. Puutuvalt lisamisele tulevat kolmandat
konventsiooni BUNKER-2001, mis jõustus Eesti suhtes 21.11.2008.a, siis tehti viga, kui
koos MSOS-ga muudeti 14.12.2011.a KMSS-i seoses ptk-de 71 ja 111 lisamisega ja
täpsustati just §-i 70 lg 1 ja 2 kohaldamisele tulevate konventsioonide osas, kuid 4 aastat
varem jõustunud kohustused seoses Punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest
kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga jäeti välja.
Seega on eksperdil, eelnevat arvesse võttes järgmised ettepanekud, et:
- loobuda mõiste „reeder” kasutamisest antud peatükis ning nimetada see ümber kui
„Vastutus kahju tekitamise eest ja selle piiramine merinõuete korral”;
- tühistada §-d 68 ja 69 ning nende asemel alustada korrektsest konventsioonide
loetelust, mille alusel on võimalik õigustatud isikutel oma vastutust piirata. Selleks
koostada uus § 68 (e allpool revideeritud §-st 70), milles igas lõikes eraldi on otseselt ja
täpselt viidatud 3-le konventsioonile. Siis puudub vajadus nende sätteid KMSS-s uuesti
korrata;
- sätestada uus § 68 „Konventsioonide kohaldamine”, milles:
Esiteks, kuna tegemist on kolme erineva konventsiooniga, siis selle paragrahvi asemel
revideeritud uus § 68 peab koosnema neljast erinevast lõikest, millest kolm viitavad
otseselt vastutuse ja selle piiramise õiguslikule alusele, igaüks ühele kolmest
konventsioonist. Esimeses lõikes viidatakse LLMC-1996-le ühes Eesti Vabariigi poolt
konventsiooniga ühinemisel tehtud reservatsioonidega (RT II 2002, 20, 88). See lõige
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
algab järgmiste sõnadega: „Vastutaval isikul on õigus oma vastutust piirata ...........
alusel”.
Teiseks, tuleb § 68 lõikes 2 sätestada millegipärast paragrahvist välja jäänud Punkri-
kütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta
rahvusvahelise konventsioon (the International Convention on Civil Liability for Bunker
Oil Pollution Damage, 2001), mis jõustus Eesti suhtes 21.11.2008.a ning mille alusel
laeva omanik vastutab punkrikütuse merereostusega tekitatud kahju eest ning mille
artikkel 6 kohaselt piiratakse laevaomaniku vastutust vastavalt LLMC-1996 alusel. See
puudus tuleb ilmtingimata kõrvaldada ja lisada lõikesse 2 juurde BUNKERS 2001
konventsiooni nimi ja vastav viide LLMC-le. See lõige 2 algab järgmiste sõnadega:
„Laevaomanik vastutab punkrikütusega põhjustatud merekeskkonna reostuskahju eest
olenemata süüst või hooletusest ning tal on õigus oma vastutust piirata ..................
alusel.”
Kolmandaks, konventsiooniks kolmanda lõikena uues §-s 68 on naftareostust käsitlev
tsiviilvastutuse 1969.a konventsioon, mis juba ammugi – 1992.a protokolliga muudetud
1992.a konventsiooniks ja selle nimigi ei vasta 2004.a Riigikogu poolt võetud
ühinemisseadusele. Õige nimetus on: Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva
tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta
protokoll (RT II 2004, 25, 103), mida vastavalt protokolli artiklile 11 lg 2 kutsutakse
osalisriikide poolt 1992.a konventsiooniks. Ka see lõige 3 algab järgmiste sõnadega:
„„Laevaomanik vastutab nafta kui lasti põhjustatud merekeskkonna reostuskahju eest
olenemata süüst või hooletusest ning tal on õigus oma vastutust piirata ..................
alusel;
Neljandaks, tuleb anda neljanda lõikega selge viide, et vastutuse piiramise õiguse
kasutamine vastutava isiku ja tema vastutuskindlustuse andja poolt toimub kooskõlas
asjakohaste konventsioonidega ning KMSS- peatüki 8 „Merinõuete menetlemine
vastutuse piiramise fondiga või ilma”. Toodud 8. ptk pealkiri erineb eksisteerivast
oluliselt ja selleks antakse selgitusi KMSS-i 8. ptk analüüsi tehes.
d) Sätestada uus § 69 „Keelatud käitumise tagajärjed”, kolmes lõigus: „(1) Vastutaval
isikul ei ole õigust oma vastutust piirata, kui on tõendatud, et kahju tekkis tema enda teo
või tegevusetuse tagajärjel, mille ta pani toime kavatsusega põhjustada selline kahju või
hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib ja (2) Vastutava isiku
vastutust ega selleks kehtestatud piirmäärasid ei saa leevendada. Erandiks on juhtumid,
kus kannatanul lasub kahju tekkimisel tõendatud osasüü; (3) Vastutust ei saa piirata
kohtu- või vahekohtukulude hüvitamise nõuete suhtes.”
e) Sätestada uus § 70 „Merinõuete esitamise õigus”, milles käsitleda eraldi lõigetena
kahte küsimust antud peatükiga seonduvalt: (1) Peatükis 7 käsitletud merinõudeid võib
esitada ainult Eesti kohtutele, kui kahju tekitamine leidis aset Eesti merealadel või
vastutuse piiramise fond on moodustatud Eesti kohtus või meresõiduohutuse ja
keskkonnakaitse tagamiseks tehtud hädavajalikud kulutused on tehtud Eesti riigiasutuste
poolt; ja (2) Vaatamata eelmisele lõikele, võidakse vastutava isiku asemel nõudeid CLC-
1992 ja BUNKER-2001 alusel esitada ka otse laeva omanikule vastutuskindlustust
pakkunud kindlustusandja vastu.”
f) Kuna laevade kogumahutavuse iseloomustamisel tänapäeval numbrite kõrval tonne
enam ei kasutata, siis tuleb vastav parandus sisse viia paragrahvidesse 71 ja 74.
g) Probleemiks on §-s 73 „Sadamarajatiste ja veeteede kahjustamisest tulenevate nõuete
eesõigus” sätestatuna kahes lõikes. See säte kuulub tühistamisele kui sisuliselt KMSS-i
mitte kuuluv.
h) Kui on otsustatud, et mõistet „reeder” käesolevas ptk-s enam ei kasutata, siis
vastavalt vajab korrigeerimist ka § 77 „Muude isikute õigus piirata vastutust”.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
1.9.10. Peatükk 71 „ LAEVAOMANIKU VASTUTUSKINDLUSTUS MERINÕUETE
KORRAL”
Antud ptk on KMSS-i sisestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/20/EÜ
23.aprillist 2009.a laevaomanike kindlustuse kohta merinõuete korral (ELT L 131,
28.05.2009, lk 128–131) ülevõtmise teostamiseks. See direktiiv on üle võetud
14.12.2011.a KMSS-e ja MSOS-e muutmise seadusega (RT I, 30.12.2011, 1), kuid
ikkagi toob ekspertide analüüs välja rida puudusi ja järgmisi probleeme:
a) KMSS-i § 774 „Vastutuse piirmäär reisija surma, tervisekahjustuse ja kehavigastuse
põhjustamise korral” on „sattunud” sellesse ptk-i kui „võõrkeha”, sest ei puuduta üldse
kohustusliku vastutuskindlustuse küsimust. Ekspertide arvates nagu ka eelpool
märgitud, kuulub see säte KMSS 4. ptk paragrahvide hulka ning osalise analoogia tõttu
tuleb see kokku viia §-ga 61, st selles ptk-s tuleb tühistada.
b) Nimetatud direktiivi artikkel 5 „Kontroll, nõuetele vastavus, sadamast väljasaatmine
ja sadamasse sisenemise keelamine” annab liikmesriikidele õigused, mida Eesti pole
tegelikult üle võtnud? Sadamast väljasaatmise ja sadamasse sisenemise keelu
otsustamine kuulub riiklikule järelevalve organile – VTA-le. Seega tuleb tõstatatud
probleemi osas täiendada MSOS-i, mis on teise VTK ja eksperdi küsimus.
c) Ülevõetuna LLMC-1996 artiklist 2 „ Nõuded, mille suhtes on võimalik vastutust
piirata” lg 1 p „a” sisaldab tõlkeviga originaalist ja see on kandunud ka KMSS-i § 772
loetelus p 1. Seega on ekspertide ettepanekuks: asendada sõna „asja” terminiga omand
kasutades nii konventsiooni tõlkes kui ka KMSS-i §-s 772 .
1.9.11. KMSS: 8. peatükk „VASTUTUSE PIIRAMISE FOND JA SELLE JAGAMINE”
Nimetatud fondi moodustamist ja tööd reguleeriv 8.ptk on esiteks väga mahukas, siiani
aga veel kasutamata võimalus, kuid kindlasti merenduses vajalik meede.
Probleemid ja nende osas väljapakutavad lahendused:
a) ja b) Regulatsiooni põhimõttelise erisuse tõttu kahes nimetatud rahvusvahelises
konventsioonis (CLC ja LLMC), kuid mitte ainult, vajavad kõik vastutuse piiramist
sätestavad konventsioonid KMSS-i 8. ptk-s omaette ja koos põhimõtete kirjeldamisega
süsteemset käsitlust selle esimeses §-s 78, mis võiks omada pealkirja „Merinõuete
menetlemine vastutuse piiramise fondiga või ilma”. Selle §-i esimene lõige peab andma
kaks õiguspõhimõtet, millest esimeses konstanteeritakse LLMC-le viidates, et vastutava
isiku vastutuse piiramine saab toimuda kas vastutuse piiramise fondiga või ilma sellist
fondi moodustamata, v.a CLC-1992, mille kohaselt fondi moodustamine on sel
eesmärgil obligatoorne ning teises seda, et fondi moodustamise valiku tegemise vabadus
peab jääma vastutavale isikule ja temale vastutuskindlustust pakkunud
kindlustusandjale. Paragrahvi teises lõikes erinevates alapunktides tuleb tuua kõikide
meile teada olevate konventsioonide ja EL-i määruste, mis meretranspordis sätestavad
vastutuse piiramise võimaluse, kohaldamise ühes nende põhilisi erisusi selgitavate
tingimustega. Nendeks on:
- CLC-1992, mis nõuab alati vastutuse piiramise fondi loomist, kuid ei seo toimingute
järjestust alati selliseks, et enne peab olema esitatud kohtusse merinõue ja seejärel saab
alles vastutav laevaomanik või kindlustusandja fondi moodustada. Antud küsimuses
mingit forum shopping`ut pole lubatud. Peale kõige eelöeldu annab CLC-1992 artikkel
XII konventsioonile ülimuslikkuse kõikide teiste rahvusvaheliste konventsioonide
suhtes, „kuid ainult sellises ulatuses, milles nimetatud konventsioonid on käesoleva
konventsiooniga vastuolus”;
- LLMC-1996 ja sellele viitav BUNKER-2001, mille korral vastutuse piiramine on
lubatud ka ilma fondi asutamata, kuid sisaldub LLMC-s oluline ja kostjale forum
shopping`ut mitte võimaldav nõue – vastutav isik või temale vastutuskindlustuse andja
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
saavad fondi moodustada alles siis ja seal ning kus ja millal merinõude esitamine
kohtusse on toimunud;
- Ateena 1974 konventsioon koos 2002.a protokolliga ja (EÜ) määrus nr 392/2009
reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral.
c) KMSS-i 8. ptk-i esimese §-i 78 lg 2 kehtestab järgmist: „Jagamismenetlus toimub
kohtu- ja kohtuvälise menetlusena. Jagamismenetlusele kohaldatakse vastavalt
tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast
seadusest ei tulene teisiti.” Arvestades analüüsi ja probleemi käsitlust eespool, osutub
see lg 2 täies osas üleliigseks ja kuulub tühistamisele.
d) Arvestades jagamismenetluse küllaltki detailset käsitlust KMSS-i 8. ptk-s võib
eeldada, et neid §-e 79 -115 ei ole vaja muuta, v.a järgmised üksikud parandused:
1) § 80 lg 2 p 4 ja lg 4 – naftareostuse konventsiooni nime järel tuleb panna õige aasta
– 1992;
2) § 83 lg 1 tuleb naftareostuse konventsiooni nime järel panna õige aasta – 1992 ning
artikkel V järel panna õige lõige – 1, mille alusel määratletakse arvutuslikult vastutuse
piirmäär; lg 2 tuleb täiendada ka võimalusega luua fond kohtus näiteks, rahvusvaheliselt
aktsepteeritud P&I kindlustusklubi garantiikirjaga või muu tagatisega, mida aktsepteerib
kohus9;
3) § 86 lg 7 – sisaldab olulist viga (kas tuleb või võib?) ja sisulist mittemõistmist laeva
arestimise mõiste küsimuses (viide sundtäitmisele ja täitemenetlusele on kohatu ning
kõigi allpool nimetatud kolme konventsiooni jäme rikkumine). Viide LLMC-1996
artiklile 13 lg 2 on õige, kuid see ei käsitle täitemenetluse lõpetamist, vaid arestitud vara
(ka laeva) vabastamist ning sõna „võib” tuleb asendada sõnadega on kohustatud (NB!
Laeva arestimine ei ole täitemenetlus, vt Genfi 1999.a laevade arestimise konventsiooni
artiklit 1 lg 2); sama kehtib ka CLC-1992 artiklile VI lg 1 „b” tehtud viite osas. Kogu
see viide täitemenetlusele ja sundtäitmisele saab toimuda alles kohtuotsuse alusel, laev
aga arestitakse ja vabastatakse kohtu korralduse (ingl.k order of the court) e
kohtumääruse alusel. Siin me kohtame olulist vastuolu laeva jm vara arestimise
käsitluses Eesti eraõiguses.
Kogu see õigusselgusetus ja vigade sasipundar 8. ptk-s, eriti selle §-s 78 ja §-s 86 lg 7
tuleb revisjoni käigus korralikult ümber sõnastada.
Kõrvalproduktina on ekspert avastanud CLC 1992.a protokolli tõlkimisel
menetlusõiguses tehtud olulise vea. Nimelt, kui 1992.a protokolli originaali kohaselt
kuulub artikkel III lg 4 asendamisele järgmise tekstiga: „ No claim for compensation for
pollution damage may be made against the owner otherwise than in accordance with
this Convention” ja edasi keelatakse punktides „a” - „f” nõuete esitamine teiste isikute
vastu, siis eesti keeles loeme: „Kõik nõuded reostuskahju eest hüvitise saamiseks tuleb
esitada omanikule vastavalt käesolevale konventsioonile” ning edasi keelatakse
punktides „a”-”f” nimetatud isikutele nõuete esitamine. Sõna against (eesti.k vastu) on
jäetud välja, mis muudab adressaati ja on väär.
See viga CLC konventsioonis artikkel III lg 4 asendava teksti tõlge 1992.a protokollis
tuleb parandada.
1.9.12. 9. Peatükk „KAPTENI ESINDUSÕIGUS”
Arvestades, et kapten on keskne ametiisik laevasõidu ohutul ja turvalisel korraldamisel,
laevatöö ja laeval elukorralduse juhtimisel, hädasolijate abistamisel ning reederi äriliste
eesmärkide saavutamisel, tuleb märkida, et tema kohustuste ja õiguste sätestamine
toimub igas mereõiguse reguleerimisele pühendatud rahvusvahelises konventsioonis, nii
9
Eesti on taolised kohustused võtnud nii CLC-1992 artikliga V lg 3 kui ka LLMC-1996 artikliga 11 lg 1.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
EL-i kui ka Eesti siseriiklikus õigusaktis. Käesolevas VTK-s on eksperdid jõudnud
järeldusele, et kapteni esindusõiguse peatükk vajab põhjalikku revideerimist ja vastavad
kapteni staatust, õigusi ja kohustusi käsitlevad normid võivad jaguneda eri seaduste
vahel.
Mis seondub KMSS-ga, siis eelkõige on vaja kokkuleppele jõuda, kas kapteni staatust ja
põhiõigusi ning -kohustusi peaks andma üldist laadi legaaldefinitsiooniga, mida on
püütud anda KMSK §-s 62 (see vajab kindlasti uut tänapäevast redaktsiooni), või mitte.
Teiseks, sellisele üldist laadi paragrahvile tuleb lisada mitteammendav põhikohustuste
ja -põhiõiguste loetelu, mis ei peaks olema ammendav, vaid n.ö näidisloetelu. Selle
koostamisel tuleb võtta aluseks Indrek Nuudi poolt koostatud ja 02.02.2018.a esitatud
analüüsi „Laeva kapteni õiguste, kohustuste ja staatuse analüüs nende sätestamiseks
KMSS-s või muudes asjakohastes õigusaktides. KMSK sätestatud kapteniga seotud
normide kehtivuse ja teistesse õigusaktidesse üleviimise vajaduse analüüs.”
Kuid kaptenil on ka mitmeid kohustusi, mis ei ole otseselt seotud esindusõigusega, kuid
mis ilmtingimata peavad eksisteerima KMSS-s. Kaks sellist kohustust, mida on
sätestanud KMSK §-d 67 ja 70 oleme käesolevas VTK-s probleemide all juba esile
toonud, mis kehtestavad kohustuse appi tõtata merehädalistele või määratlevad kapteni
käitumise vältimatu laevahuku korral.
Seega tuleb tõdeda, et ka KMSS-i 9. peatükki pole antud revisjoni staadiumis veel
võimalik ammendavalt koostada, vaid eelduseks on kõikide VTK-de valmimine, nende
avaliku arutelu teostamine revisjoni komisjoniga ja sihtrühmadega, et jõuda
aktsepteeritud lahenduseni enne KMSS-i (antud juhul) kontseptsiooni koostamist.
Kaptenile suunatud regulatsiooni teeb vaieldamatult keerulisemaks ka asjaolu, et kõrvuti
avaldatud konventsioonide, EL-i määruste ja direktiivide ning seadustega, mis on
täitmiseks kohustuslikud kõigile, peab tema olema kursis hea merepraktikaga, oluliste
mereõnnetuste analüüsidega, IMO ringkirjadega ja soovitustega, turvalisuse detailidega
maailmamere eri piirkondades, kuhu reisid viivad. Seetõttu peavad eksperdid vajalikuna
sätestada kaptenile kindel hoolsuskohustus, mis tuleneb tema erilisest ametiseisundist.
1.9.13. Peatükk 10 „PÄÄSTMINE”
a) KMSS-i § 118 „Päästmise mõiste” annab legaaldefinitsiooni, mis kahjuks ei vasta ei
10. ptk sisule ega ka asjakohasele Londoni 1989.a vara merepääste rahvusvahelises
konventsioonis kasutatud mõistele „päästeoperatsioon”.
Ekspertide ettepanek: ptk pealkiri tuleb asendada sõnadega „Vara päästmine merel” ja
KMSS-i §-s 118 tuleb konventsiooniga ühtlustamise eesmärgil asendada sõna
„päästmine” terminiga „päästeoperatsioon”.
b) ja c) KMSS-i §-s 119 tuleb ekspertide arvates:
esiteks, pealkiri sätestada ümber järgmiselt: „Vara merepääste konventsiooni
kohaldamine”;
teiseks, eksisteeriv täpne viide muuta lg-ks 1 ning arvestades, et ühinemisel Londoni
1989.a vara merepääste konventsiooniga tegi Eesti vastavas seaduses 13.06.2001.a ühe
olulise avalduse sõja- ja riigilaevade osas ning kolm reservatsiooni, mis vajavad
õigusselguse jaoks konventsiooni kohaldamisel kindlasti kohest äratoomist lõigetes 2 ja
3 nii nagu esitatav väljavõte sellest ühinemise seadusest sätestab:
„§ 2. Konventsiooni artikli 4 lõike 1 alusel kohaldab Eesti Vabariik konventsiooni
sõjalaeva ja riigile kuuluva või riigi käsutuses oleva muu laeva suhtes, millele
rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgi on päästeoperatsiooni ajaks antud
riiklik puutumatus.
§ 3. Konventsiooni artikli 30 lõike 1 alusel reserveerib Eesti Vabariik endale õiguse
loobuda konventsiooni kohaldamisest, kui:
1) päästeoperatsioon toimub sisevetes ja kõik sellega seotud laevad on siseveelaevad;
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
2) päästeoperatsioon toimub sisevetes laevade osaluseta;
3) päästetav vara asub mere põhjas ja on tähtis merekultuurilisest, ajaloolisest või
arheoloogilisest seisukohast”;
kolmandaks, konventsiooni kohaldamise seisukohast on kohese õigusselguse aspektist
oluline lisada antud sätte lõppu omaette lõige, mis annab eesõiguse päästelepingule
võrreldes Londoni 1989.a vara merepääste konventsiooniga, mis siis, et konventsiooni
artikkel 6 lg 1 seda samuti sätestab. Siinjuures tuleb parandada ka väike tõlkeviga, sest
originaalis lubatakse päästelepingul ette näha teisiti kas otseselt või kaudselt (vt ingl.k
save to the extent that a contract otherwise provides expressly or by implication).
d) Neljast 10. ptk paragrahvist kaks viimast (§-d 120 ja 121) tõsist revideerimist need ei
nõua. Mõistlik oleks §-s 120 lg 1, mis sätestab: „Vara merepääste 1989. aasta
rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud päästetasunõuet omaval isikul ja
artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul on nõuete tagamiseks merivõlg
päästetud laeva suhtes,” täpsustada sätet selles, et see merivõlg on eriline – sel on
eesõigus kõigi teiste merivõlgade ees (vt Genfi 1993.a merivõlgade jt pantide
konventsiooni artiklit 5 lg 2 ja LAÕS-i §-i 78 lg 1).
Teiseks, kui Londoni 1989.a vara merepääste konventsiooni artikkel 21 „Tagatise
esitamise kohustus” lg 3 sätestab: „Kui päästja nõude rahuldamiseks ei ole piisavat
tagatist esitatud, ei või päästetud laeva ega muud vara päästja nõusolekuta teisaldada
asukohast või sadamast, kuhu need on toodud pärast päästeoperatsiooni lõppemist,” mis
on sisuliselt kinnipidamise õigus, siis KMSS-i § 120 lg 2 sätestab päästjale pandiõiguse
muu vara kui laeva suhtes järgmiselt: „Muude päästetud asjade suhtes on vara
merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud
päästetasunõuet omaval isikul ja artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul
pandiõigus. Reeder ja vedaja on kohustatud andma päästetasunõuet või erihüvitisenõuet
omavale isikule teavet päästetud asjade omaniku kohta.” Arvestades päästjate huvidega,
mitte muutuda päästetud lasti jm vara hoidjaks, tuleb kaaluda selle pandiõiguse
kasutamiseks mingi mõistliku tähtaja kehtestamist ning võimaluse loomist panditud vara
koheseks privaatseks müügiks.
e) Praktikast on ekspertidel teada, et üheks probleemiks on antud ptk jaoks kujunenud
lõbusõidu kaatrite ja jahtide kui vara päästmine Eesti merealadel, kui kütuse lõppemise
või ilmastikutingimuste tõttu on merel hätta sattunud inimesed. Nende päästmiseks
tehakse maksimaalselt kõik, kuid vara päästmiseks mitte. Tundub olevat vajalik anda
volitusnormiga siseministrile õigus kehtestada oma määrusega kord, millega
sätestatakse piirivalve laevade või VTA laevade poolt inimeste kõrval lõbusõidu laevade
kui vara päästmine Eesti territoriaalmeres või sisemeres, võttes arvesse SALVAGE-
1989 konventsiooni üldpõhimõtteid ja artiklit 5 lg.1, mis annab riigi juhitava
päästeoperatsiooni korral õiguse siseriikliku õigusaktiga kehtestada konventsioonist
erinev kord.
1.9.14. Peatükk 111 „VASTUTUS”
Arvestades asjaoluga, et KMSS-s sätestatu rikkumisega kaasnev karistuspoliitika pole
käesoleva revisjoni eesmärgiks, jätavad kaubandusliku meresõidu õiguse eksperdid
antud ptk-i suhtes oma seisukoha avaldamata. Mis puudutab tühistamisele kuuluva
KMSK 24. peatükki „VASTUTUS” (§-d 373-375), siis need peaks üle tooma
käesolevasse KMSS-i peatükki, kui revisjoni lõpptulemusena ei otsustata teisiti.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
3. Laevagentide õiguslik staatus ja regulatsioon
Käesolev analüüs on mereõiguse revisjoni 1.etapi käigus teostatud laevaagendi staatuse, õiguste ja
kohustuste proportsionaalsuse analüüs, mis võiks olla KMSS muutmise seaduse väljatöötamise
kavatsuse osaks.
Eksperdi arvates on vaja laevaagentide tegevuse reguleerimiseks kehtestada eriregulatsioon võrreldes
muude tegevusvaldkondade agentidega. Selleks on vaja välja töötada ja kehtestada laevaagentide
õigusi ja kohustusi, tegevusi ning kompetentsi reguleeriv õigusnormide kogum, mis võib olla KMSS-
is vastava laevaagente puudutava osana. Samas on vaja muuta laevaagentide vastutus
proportsionaalseks nende tegevuste ja kohustustega ning muuta laevaagentide vastavaid vastutuse
aluseid (vt. lähemalt mereõiguse revisjonis 2017-2018.a. Indra Kaunis analüüs laevagentide osas).
Mereõiguse revisjoni üldeesmärgiks on põhjalikult, sisuliselt ja süsteemselt analüüsida laevaagentide
õiguslikku staatust, õigusi ja kohustusi puudutavaid regulatsioone. See analüüs puudutab eelkõige
MSOS vastavaid sätteid kuna praegu sätestab MSOS mitmeid reederi ja laevaagendi ühised
kohustused laevadega seoses (teavitamiskohustused jms.). MSOS sätestab ka alused vastavate
rakendusaktide normide väljatöötamiseks. Analüüsis käsitletakse ka VÕS vastavaid norme üldiselt
agentide kohta (eelkõige VÕS 38 ptk. sätteid) ning nende sätete vastavust rahvusvahelisele praktikale.
Küsimuseks on laevaagentide (ship agent, nimetatakse ka laevade sadamaagentideks – port agent,
siin ei ole mõeldud laevaliiniagente, kellede töö sisu on erinev) osas kehtiva regulatsiooni vastavus
rahvusvahelisele praktikale, selle piisavus, võttes muuhulgas arvesse laevaagentide rolli tähtsuse
kasvu viimastel aastatel laevade meresõiduohutuseks ja merekeskkonnakaitseliseks ohutuseks
vajaliku informatsiooni ning laevade andmete kogujana ja edastajana ning mereinfosüsteemi esitajana
(nn. teavitamisformaalsuste täitmine laevade osas). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.oktoobri
2010.a. direktiiv 2010/65/EL, milles käsitletakse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist
väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ
(Reporting Formalities Directive - RFD), sätestab eesmärgiks laevade EL liikmesriikide sadamates
käimisega seotud teavitusformaalsuste lihtsamaks ja selgemaks tegemise, ühtlustada sellega seotud
haldusmenetlused ja muuta teabeedastus elektrooniliseks. Selle direktiivi alusel loodi 1. juuliks 2015
EL liikmesriikides teavitusformaalsuste elektrooniliseks edastamiseks ühtsed liidesed (single
window), milleks Eestis sai elektrooniline mereinfosüsteem (MSOS ptk.141). Laevaagendil on
oluline ja kandev roll laevade osas vajaliku informatsiooni edastamisel elektroonilisse
mereinfosüsteemi (edaspidi ”EMDE”) ja RFD ning teiste EL õigusaktide järgi laevade osas vajalike
teavitusformaalsuste täitmisel. Sellest tulenevalt on vaja uuesti läbi mõelda laevaagentide
kompetents, õigused ja kohustused ning vajadusel ka vastutuse piirid. Teiselt poolt on üle vaatamist
vajav kehtivate õigusaktidega laevaagendile pandud vastutuse õiguspärasus ja proportsionaalsus ning
sellise vastutuse otstarbekus. Praegu arvatakse ka, et laevaagentide roll teavitusformaalsuste täitmisel
peab tulevikus vähenema, kuna EL-s laiendamisel Euroopa mereinfo ühtne süsteem (European
Maritime Single Window), mis peaks muutma informatsiooni liikumise EL liikmesriikide sadamate
ja teiste asjakohaste institutsioonide vahel automaatseks, kiireks ja informatsiooni korduvaid sisestusi
vältimaks. Siiski kahjuks praktika näitab RFD kehtestamise ja rakendamisega seoses (ja ka muudes
taolistes projektides), et selline kõiki EL liikmesriike hõlmava ühtse hästi toimiva süsteemi
rakendamine võtab aega aastaid. Sellest tulenevalt on vaja praegu ja ka edaspidi arvestada
laevaagentide olulise rolliga laevade teavitusformaalsuste täitmisel ja muus osas laevaomanike
teenindamisel ning laevade Eesti külastustega seotud kohustuste täitmisel.
Eksperdi arvates on vaja laevaagentide tegevuse reguleerimiseks kehtestada eriregulatsioon võrreldes
muude tegevusvaldkondade agentidega. Selleks on vaja välja töötada ja kehtestada laevaagentide
õigusi ja kohustusi, tegevusi ning kompetentsi reguleeriv õigusnormide kogum, mis võib olla KMSS-
is vastava laevaagente puudutava osana. Samas on vaja muuta laevaagentide vastutus
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
proportsionaalseks nende tegevuste ja kohustustega ning muuta vastavaid vastutuse aluseid, mis
tähendab MSOS vastavate sätete muutmist.
Sellise laevaagendi staatust ja tegevusi puudutava õigusnormide kogu vajalikkus ja asukoht Eesti
õiguse süsteemis peaks saama selgeks järgnevate avalike arutelude käigus.
Laevaagendi õiguslik staatus, õigused ja kohustused kehtivas õiguses
MSOS § 2 p 17 järgi on laevaagent juriidiline või füüsiline isik, kes esindab reederit. See praegu
kehtiv laevaagendi definitsioon ei ava piisavalt selle ettevõtja õiguslikku sisu ega määratle selgelt
sellesse ringi kuuluvaid isikuid. Laevaagendi kui ühe laevandusega seotud ettevõtja õigusliku sisu
selgitamisel peab arvesse võtma VÕS § 670 agendilepingu mõiste, mille kaudu saame selgemaks, et
agent vahendab käsundiandja jaoks ja käsundiandja huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid või
sõlmib neid käsundiandja nimel ja arvel. Siiski siinjuures peab arvestama, et laevaagent (ing. k. ”ship
agent” või ”port agent”) (erinevalt VÕS-is sätestatud agendist ja ka laevaliini agendist) ei tegutse
reederi kui käsundiandja huvides püsivalt, kuna mõne reederi laev satub Eestisse ainult ühe korra ja
ei pruugi siia enam kunagi naasta. Tähtis on ära märkida ka MSOS järgse laevaagendi ja VÕS järgse
agendilepingu definitsioonides sisalduvat agendi põhitegevuse erisust s.o. laevaagent esindab üldiselt
MSOS järgi reederit, kuid VÕS-i sätestab täpsemalt, et agent vahendab tehinguid või sõlmib neid
käsundiandja nimel ja arvel. VÕS järgi üldised agendi volitused on VÕS § 676 alusel piiratud selle
agendi vahendatud või sõlmitud tehingutega, s.t. agendil on õigus vastu võtta teateid käsundiandja
eest (esindajana) ainult selle agendi kaudu tehtud tehingutega seoses sõltumata käsundiandja
volitusest. Muidugi võib käsundiandja agendile antud volitusi laiendada ja kitsendada, kuid ta ei saa
neid kitsendada kolmandate isikute ees rohkem kui VÕS sätestab. MSOS aga eeldab, et laevaagent
esindab reederit kõigis selle reederi Eestisse tuleva laevaga seotud tehingutes (lootsi tellimine, laeva
varustamine kütuse, proviandi ja muu vajalikuga) ja laeva riiki tulekuga seotud kõikvõimalikes teistes
küsimustes, kaasa arvatud teenindatava laeva, selle meeskonna liikmete (munsterrolli andmed),
reisijate ja kauba osas nõutud andmete edastamine sätestatud korras. Sellised kohustused on
laevaagendile kui reederi kohalikule esindajale pandud MSOS erinevate sätetega. Laevaagendi kui
reederi esindaja rolli on kaudselt kinnistatud ka MSOS § 51 (Laevaagendi nime kandmine
lootsikviitungile ja laeva ülddeklaratsioonile) sättega, mis nõuab, et kui laeval on laevaagent, siis
märgib laeva kapten laevaagendi nime lootsikviitungile ja VTA-le esitatavale laeva
ülddeklaratsioonile. Siiski MSOS või muu merendusvaldkonna seadus või muu alamalseisev akt ei
reguleeri piisavalt laevaagendi õiguslikku staatust ning samas ainult VÕS sätetest ei piisa laevaagendi
staatuse sisustamiseks. Seega on vaja analüüsida, kuivõrd on vaja reguleerida laevaagendi õiguslik
staatus, sest erinevates õigusaktides on laevaagendile pandud väga palju kohustusi (võib väita, et
ebaproportsionaalselt palju). Siiski põhiprintsiibiks on rahvusvahelises kaubanduslikus meresõidus
see, et laevaagendi poolt laevaomaniku või reederi või laeva prahtija esindamine ei too neid kohustusi
laevaagendi peale, vaid laevaagent tegutseb nende nimel ja kulul samasuguse üldpõhimõtte järgi nagu
VÕS § 670 sätestab. Millegipärast siiski erinevalt eeltoodust MSOS sätestab teatud paragrahvides
laevaagendi iseseisva vastutuse reederi ja kapteni kõrval, mis on ebaharilik. Eesti seaduste järgi on
laevaagent tehtud vastutavaks laevaandmete esitamise ja laeva võlgade eest, mis on seotud laeva
Eestis käigul selle laevaagendi vahendatud teenuste või tegevustega (näiteks veeteetasude
maksmine).
MSOS § 42 lg 5 järgi on Eesti sadamast lahkuva ohtliku lastiga laeva, välja arvatud kohalikus
rannasõidus sõitva laeva, reeder, kapten või laevaagent kohustatud enne laeva lahkumist esitama
VTA-le käesoleva paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe laeva ja ohtliku lasti kohta.
MSOS § 42 lg 6 sätestab, et kui väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriigi sadamat saabuva ohtliku
lastiga laeva sihtsadam või ankruala asub Eestis, peab reeder või kapten või laevaagent enne
lahkumissadamast väljumist või kohe pärast sihtsadama või ankruala selgumist esitama VTA-le
käesoleva paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe laeva ja ohtliku lasti kohta. MSOS § 42
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
lg 8 alusel laevaagent või tema puudumisel laeva kapten peab tagama teavitamisel edastatud lasti
iseloomustava teabe õigsuse ja teabe õigeaegse edastamise.
Eespool viidatud MSOS § 42 lg 9 alusel on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.
juuli 2011. a määrus nr 74 „Ohtlikust lastist teavitamise kord” . Selle määruse § 9 lõige 1 sätestab
nõutud teabe laeva ja selle laeva pardal veetava ohtliku lasti kohta, mis sisaldab järgmist:
- lastiveoüksuse identifitseerimisnumber, mis ei ole laeva lastitank või trümm;
- iga ohtliku osalasti kogumass või kogumaht, eraldi tuleb välja tuua lõhkematerjali kogu
netomass;
- laeva identifitseerimisandmed – laeva nimi, kutsung ja IMO identifitseerimisnumber või
MMSI number;
- iga ohtliku osalasti asukoht laevas;
- sihtsadama nimi ja asukohariik;
- sadamast lahkuva laeva korral eeldatav lahkumisaeg (ETD) ja eeldatav sihtsadamasse
saabumisaeg (ETA);
- väljastpoolt Euroopa Liitu saabuva laeva korral eeldatav sihtsadamasse saabumisaeg (ETA);
- reisijate arv pardal;
- aadress koos sidekanalite äranäitamisega, millelt võib saada täpsemat teavet laeval oleva
ohtliku lasti kohta;
- andmed kõigi laevas olevate ohtlike osalastide kohta vastavalt lasti vedamise viisile.
MSOS § 442 lg 6 järgi kui riikliku järelevalve raames laeva kattumisvastasest süsteemist võetud
proovi analüüsi tulemuste kohaselt ei vasta laev AFS-konventsiooni või käesoleva paragrahvi lõikes
5 nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 782/2003 nõuetele, kannab proovi
võtmise ja analüüsimise kulud reeder või laevaagent. Siinjuures tekib küsimus, et miks pannakse
selline laevaga seotud reederi kulude kandmise kohustus laevaagendile.
MSOS § 506 lg 1 järgi on laevaagent (koos reederiga) kohustatud kandma veeteetasu makseteatisel
näidatud pangakontole hiljemalt makseteatisel märgitud tähtpäevaks. MSOS § 507 lg 1 järgi on
laevaagent (koos reederiga) kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,05 protsenti
päevas. MSOS § 506 lg 2 sätestab koguni laevaagendi allutamise sundtäitmisele seitsme aasta jooksul
tasumise tähtaja saabumisest arvates. Ilmselgelt on see ebaproportsionaalne kohustus ja sanktsioon
laevaagendile, kes tegutseb kui reederi esindaja ja ei oma tavaliselt ise ega enda ettevõttes selliseid
vahendeid, et tasuda veeteetasude summasid reederi eest. Laevaagent ei tohiks olla juriidiliselt
vastutav laevade võlgade eest (nii veeteetasud, kui ka sadamatasud, lootsitasud jm.), sest laevaagent
tellib teenused laevale laevaomaniku, reederi või prahtija nimel ja arvel. Seega laevaagent tellib ja
sõlmib vastavad lepingud laevaomaniku, reederi või prahtija jaoks s.o. isikule, kes esitas
laevaagendile vastava tellimuse tema opereeritava laeva osas. Nende peamiste laevale vajalike
teenuse osutajate tasud on tagatud merivõlaga laevale veeteetasude, sadamatasude ja lootsitasude
eest, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kehtivad 1993.a. merivõlgade ja laevahüpoteekide
rahvusvahelise konventsiooni (International Convention on Maritime Liens and Mortgages) alusel.
Seega veeteetasude ja muude merivõlgadega tagatud tasude maksmise eest vastutuse panemine
laevaagendile on ülemäärane kohustus, seda enam, et enamasti laevagent ei oma tavaliselt
majanduslikku võimekust selliste kohustuste täitmiseks. Siinjuures on problemaatiline veel see, et
juhul kui laevaagent tasub ise ära need võlad oma rahaliste vahendite arvelt ja seejuures ei saa vastavat
hüvitust laevaomanikult, reederilt või prahtijalt, siis laevaagendi poolt ära makstud merinõude
ületulek sellele agendile ja merivõla jätkuv kehtivus sellise laevaagendile nõude tagatisena on Eesti
õiguses vaieldav. See erineb juriidiliselt olukorrast kui veeteetasusid nõuab laevaomanikult Veeteede
Amet, kelle nõue on sellisel juhul kindlalt tagatud merivõlaga seadustest lähtuvalt. Laevaagent saab
muidugi nõuda reederilt makstud tasude hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel, kuid see
menetlus on keeruline ja merivõla kehtivus sellise nõude tagatisena on vähetõenäoline. Siinjuures
märgime ära, et laevaagendi merinõuded laevaomaniku ja/või reederi vastu (LAÕS § 781 p 11, p 15
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
ja p 17 alusel) ei ole tagatud merevõlaga ja seetõttu on neid nõudeid raske realiseerida ning see võib
olla isegi mingites olukordades võimatu.
MSOS § 533 lg 1 järgi on teiste hulgas laevaagent kohustatud edastama VTA-le laeva Eesti
sadamasse saabumise teate asjakohaste andmetega 24 tundi enne laeva saabumist. Need laeva osas
esitatavad andmed on majandus- ja kommunikatsiooniministri 20. juuli 2011 määruse nr 81 „Laeva
saabumisest teatamisel esitatavate andmete loetelu” §-s 1 sätestatud teave laeva saabumise kohta,
mis sisaldab järgmist:
- laeva nimi, laeva kutsung, IMO number või MMSI number;
- laeva sihtsadam;
- sihtsadamasse või lootsi laevalemineku ja laevalt mahatuleku kohta jõudmise eeldatav aeg;
- sihtsadamast või lootsi laevalemineku ja laevalt mahatuleku kohast lahkumise eeldatav aeg;
- pardal olevate isikute koguarv;
- eelmine külastussadam ja sellest lahkumise aeg.
MSOS § 72 lg 1 järgi Eesti merealadel ja laevatatavatel sisevetel toimunud laevaõnnetusest on kapten,
reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata politseiasutusele ja kui õnnetusega kaasneb
reostus või selle oht, ka KKI-le.
Lisaks eespool märgitud teabele ja teavitustele tuleb erinevate õigusaktide alusel laevaagendil esitada
palju muid dokumente ja andmeid. MSOS § 75 lg 9 alusel kehtestatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri 12.06.2013 määrus nr. 39 “Elektroonilise mereinfosüsteemi põhimäärus”
(EMDE põhimäärus) paneb laevaagendile ülesanded andmete andmekogusse esitamise osas. EMDE
põhimääruse § 8 lg 1, 3, 4 ja 6 sätestavad viitega andmed, mille andmekogusse esitamise pädevus on
teiste hulgas ka laevaagendil. Need laevaagendi poolt EMDE-sse edastavad andmed on lisaks
eeltoodule järgmised (EMDE põhimääruse § 4 alusel):
1) majandus- ja kommunikatsiooniministri 18. juuli 2011. a määruse nr 75 „Välisriigi lippu
kandvate laevade kontrollimise kord” §-s 10 sätestatud laiendatud kontrolli alla kuuluva välisriigi
lippu kandva laeva osas teave selle saabumise kohta, mis sisaldab järgmist:
- laeva identifitseerimisandmed – nimi, kutsung, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni
identifitseerimisnumber;
- külastuse kavandatav kestus;
- tankeri puhul: laeva konfiguratsioon – ühekordse põhjaga, ühekordse põhja ja eraldatud
ballastitankidega, topeltpõhjaga; lasti- ja ballastimahutite seisund – täis, tühi, inertne; lasti kogus ja
liik;
- kavandatavad toimingud sihtsadamas või ankrualas – lastimine, lossimine, muud toimingud;
- sihtsadamas viibimise ajal läbiviidavad kohustuslikud ülevaatuslikud kontrollid ja olulised
hooldus- või remonditööd;
- eelmise laiendatud kontrolli kuupäev Paris MOU liikmesriigis;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 725/2004, laevade ja sadamarajatiste
turvalisuse tugevdamise kohta (ELT L 129, 29.4.2004, lk 6–91), artiklis 6 nimetatud laeva
saabumiseelne turvalisusalane teave, mis tuleneb 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude
ohutusest merel (SOLAS-konventsiooni) peatüki XI-2 reegli nr 9 lõikes 2.1 osutatud teavet;
3) sisenemise ja väljumise ülddeklaratsiooni andmed komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/93,
millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT L 253,
11.10.1993, lk 1–766), lisas 30A ettenähtud mahus;
4) meresõiduohutuse seaduse § 59 lõikes 7 sätestatud lootsitasõidu loa teave - lootsitasõidu loa
omaja nime, reisilaeval ka vanemtüürimehe nime;
5) meresõiduohutuse seaduse §-s 72 lõikes 12 sätestatud teave laevaõnnetusest või ohtlikust
juhtumist või reostusohtlikust olukorrast - teade peab sisaldama vähemalt laevaõnnetuse üksikasju,
laeva nime, laeva asukohta, laeva lähte- ja sihtsadamat, laeva pardal olevate isikute arvu,
kontaktandmeid, kust saab teavet pardal veetava ohtliku lasti või saastavate kaupade kohta, ja muud
käesoleva seaduse § 42 lõike 9 alusel kehtestatud korras nimetatud teavet ohtliku lasti kohta;
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
6) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 1 sätestatud ülddeklaratsiooni andmed;
7) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 2 sätestatud munsterrolli andmed;
8) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 3 sätestatud reisijate nimekirja andmed;
9) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 5 sätestatud laeva varude deklaratsiooni andmed;
10) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 6 sätestatud lasti manifesti andmed;
11) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 7 sätestatud konossemendi andmed;
12) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre,
sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord”
lisas 8 sätestatud laevapere vara deklaratsiooni andmed;
13) Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2003. a määruse nr 298 „Eesti riigipiiril eriti ohtlike
nakkushaiguste leviku tõkestamise kord ja tingimused” lisas 2 ning Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004.
a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile
kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” § 4 lõike 1 punktis 3 sätestatud
tervisedeklaratsiooni andmed;
14) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 1 sätestatud Eestis mahalaaditava kauba manifesti andmed;
15) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 1 sätestatud mahalaaditavate kaupade loend;
16) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 3 sätestatud tollile esitatava laeva Eestisse saabumise teate
andmed;
17) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 6 sätestatud Eestist välja toimetatavate kaupade loend;
18) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” §-s 26 sätestatud teade Eestist välja toimetatava kauba
saabumisest väljumistolliasutusse - isik teavitab tolli kaupade saabumisest sadama või lennujaama
piirkonnas asuvasse väljumistolliasutusse ühenduse tolliseadustiku rakendussätete artiklis 796c
nimetatud teatega;
19) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 7 sätestatud kauba manifesti andmed;
20) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja
väljumisformaalsuste teostamiseks” §-s 30 sätestatud teade laeva Eesti territooriumilt lahkumise
kohta (väljumisteade);
21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2009, millega kehtestatakse isikute üle
piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (ELT L 105, 13.4.2006, lk 1–32), VI lisa punktis 3.2.4
sätestatud merematkelaeva reisijate nimekiri.
Enamus neid eespool märgitud nõutud andmeid ja dokumente saab õigusaktide järgi esitada ka reeder
või laeva kapten, kuid praktikas on see laevaagendi teenuse osa, kuna kohalikul laevaagendil on kõige
parem ülevaade kõigist nendest nõuetest. See on ka rahvusvaheline praktika, et laevaagent teeb ära
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
kõik vajalikud laeva vormistused asukohariigis. Esiteks välismaa reeder ja laeva kapten ei tea, mis
andmed ja mis kujul on nõutud Eestis ning kuhu need tuleb esitada. Teiseks laevaagendil on
juurdepääs EMDE andmekogusse ja andmekogus võib andmeid ja dokumente sisestada ainult isik,
kellel on vastavad õigused ja kelle isikusamasus on tuvastatud (edaspidi autentimine) (EMDE
põhimääruse § 7 lg. 1). Kohaliku laevaagendi autentimine on lihtne isikutunnistuse abil. Välismaa
reederi ja laeva kapteni autentimine on võimalik paroolipõhiselt, kuid praktikas ei ole sellel
tõenäoliselt eriti rakendust, sest see on kindlasti keerulisem (lisaks isiku autentimisele on vaja teha
enne isiku autoriseerimine vastava lepingu sõlmimisega) kui kasutada selleks tööks pädevat
laevaagenti. Seega praktikas ei ole näha praegu töötavat alternatiivi laevaagendile, kes kõik need
laeva Eestisse tulekuga seotud nõuded täidab.
Sellest saab järeldada, et laevaagent peab võtma enda peale reederit esindama asudes selle reederi
laevade Eestisse tulekul terve rea õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja ka sellega seotud vastutuse
nende laevadega seoses. Ühest küljest tundub nende kohustuste laevaagendile panemine
ebaproportsionaalne ja irratsionaalne. See kohustuste ja vastutuse määramine laevaagendile
kehtestatud kujul paistab ebaproportsionaalne seetõttu, et laevaagent saab kõik nõutud laeva ja laeval
veetavate reisijate ning kauba andmed kas laeva kaptenilt või reederilt, kuid laevaagendil endal ei ole
võimalik neid andmeid kontrollida ega ka kaptenit või reederit sundida õigeid andmeid esitama.
Lõppkokkuvõttes saab nende andmete õigsuse ja täielikkuse eest vastutada reeder või laeva kapten,
kellel on reaalne võimalus neid andmeid kontrollida. Laevaagendile kohustuste panemine on
irratsionaalne selles mõttes, et laevaagent võib osutuda vastutavaks kellegi teise vigade või süü eest
(näiteks kui laeva kapten edastab laeva agendile valed andmed, mida agent kontrollida ei saa, ja agent
edastab need valed andmed mereinfosüsteemi, kus eeldatakse õigete andmete olemasolu laevade
kohta). Selles osas peaks eespool märgitud kohustuste täitja olema reeder, kes sõlmib laevaagendiga
lepingu, et laevaagent täidaks need kohustused tema eest. Reederi kõrval on kohustuste täitjaks ka
laeva kapten, kes on reederi ametlik esindaja laevas ja kes peab omama nõutud informatsiooni laeva,
selle kauba ja reisijate osas, et tagada laeva meresõiduohutus ja keskkonnaohutus.
Teisest küljest võib olla arusaadav riigi püüe panna kohaliku laevaagendi peale kohustusi välismaa
laevade osas, mille reederitele nad osutavad teenuseid ja keda laevaagendid esindavad, sest see
laevaagent on kõige otsesem kontaktisik reederi (ka laeva kapteni) vahel ühelt poolt ja riigi
täitevvõimu/kontrollorganite (VTA, KKI, Maksu- ja Tolliamet jms.) vahel teiselt poolt. Välismaa
reederit on andmete esitamise kohustuse ja nendega seotud puuduste ning vigade eest palju
keerulisem vastutama panna kui kohalikku laevaagenti, eriti veel siis kui laev on juba lahkunud Eesti
jurisdiktsioonist. Laevaagent saab oma õigused ja kohustused reguleerida reederiga sõlmitavas
eraõiguslikus lepingus. Kahjuks praktikas selline agendileping piirdub ainult laevaagendi
nomineerimisega laeva saabumissadamas ning mingeid põhjalikumaid reederi esindamise tingimusi
ei fikseerita kui tegemist on laeva ühekordse lühiajalise külastusega sellesse sadamasse. Olukord
laevaagendi jaoks reederi esinduslepingutega on komplitseeritud veel seetõttu, et vahetevahel määrab
laevale agendi laevaga saabuva lasti omanik reederi asemel. Sellises olukorras võib laevaagendil olla
väga raske tõendada lepingut reederiga ja selle lepingu tingimusi kuna kirjavahetus reederiga võib
olla olematu või väga piiratud kui lasti omanik on laevaagendi põhiliseks kontaktisikuks.
Praegu kehtiva Eesti õiguse põhjal on laevaagendi staatus ja õigused reguleeritud ebapiisavalt
lähtudes sellest, mis kohustused ja vastutus on laevaagendi peale pandud erinevate õigusaktidega.
Laevaagendile on kehtiva õigusega pandud märkimisväärsed kohustused vaatamata sellele, et
laevaagent on majanduslikult oluliselt nõrgem ja vähem vastutusvõimeline kui reeder. Näiteks MSOS
§ 90 lg. 1 ja 2 koostoimes ettenähtud rahatrahv 16 000 eurot juriidilisest isikust agendile lasti
ohtlikkuse kohta käiva teabe edastamata jätmise või mitteõigeaegse edastamise või ebaõige teabe
edastamise eest võib viia enamuse Eesti laevaagente pankrotti. Samas teame, et osa neid andmeid on
väga olulised ja võivad olla isegi kriitilise tähtsusega võimalikes ohuolukordades (näiteks teave laeval
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
oleva ohtliku lasti iseloomu ja koguse kohta laeva-avarii korral Eesti sadamas või kokkupõrkel
reisilaevaga).
MSOS § 903 lg. 1 ja 2 koostoimes ettenähtud rahatrahv 3200 eurot juriidilisest isikust agendile laeva
saabumisest ja lahkumisest teatamata jätmise ning teabe ja ülddeklaratsiooni edastamata jätmise eest
on samuti märkimisväärne karistus laevaagendile, kuid siin on vaja võtta arvesse olukordi kui
laevaagent ei saa ise vastavat teavet reederilt. Sellest tulenevalt ja lähtudes ka sellest, kellelt tulevad
nõutud andmed laeva ja selle lasti ning reisijate kohta, peab kaaluma kohustuste ja vastutuse esmase
raskuskeskme viimise teabe primaarse valdaja peale ning laevaagendi kui vahendaja rolli
vähendamist eelkõige vastutuse osas. Samas võiks kaaluda ka laevaagentide õiguste kaitsmist. VÕS
sätestatud imperatiivsed normid agendilepingute kohta ei laiene laevaagentidele. VÕS § 691 sätestab
erisused laevaagentide osas, et kui VÕS agendilepingu peatükis on otse sätestatud või sätte olemusest
tuleneb, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud, võib lepingupoolte kokkuleppel käesolevas
peatükis sätestatust siiski kõrvale kalduda, kui agent vahendab või sõlmib lepinguid, mille esemeks
on laevade prahtimine, sõiduks ettevalmistamine, varustamine või laevaga teostatav reisijavedu.
Laeva sõiduks ettevalmistamine ja varustamine võiks olla eelpool märgitud laevaagendi kohustuste
ühisnimetajaks selle VÕS § 691 osas, sest ees loetletud andmete, teabe, dokumentide ja muude nõuete
täitmine laevaagendi poolt on laeva Eesti vetes sõidu võimaldamise eelduseks.
MSOS § 7 p. 15 järgi peab laevade agenteerimist tegeval ettevõtjal olema tegevusluba. Eespool
märgitust tulenevalt peaks arutama ja kaaluma vajadust ja võimalusi laevaagentidele tegevuslubade
väljaandmise nõudeid täiendada, et sellel teel kindlustada laevaagentide piisav kompetents.
Laevaagentide vastutuse õiguspärasus ja proportsionaalsus
Kehtivas õiguses sätestatud laevaagentide vastutusega seoses tõusetub küsimus, et kas on
põhjendatud laevaagendi osas kehtestatud sanktsioonid (rahatrahvid) ja nende suurus kõigi kehtivates
õigusaktides sätestatud teadete ja andmete õigsuse eest kui laevaagent ei saa neid andmeid ise
kontrollida ega kuskilt võtta kui reeder või kapten neid talle ei edasta. Agendi tegevuse üldpõhimõtete
järgi agent ei vastuta käsundiandja tegevuse ega tegevusetuse eest s.t. laevaagent ei peaks vastutama
andmete, dokumentide ja muu teabe õigsuse ja korrektsuse eest, mida reeder annab laevaagendile
edastamiseks ametnikele ja andmebaasidesse. Laevaagendi vastutus on asjakohane kui ta ekslikult
edastab valed andmed vaatamata sellele, et talle on õiged andmed edastatud või kui laevaagent ei küsi
reederilt või laeva kaptenilt nõutud andmeid.
MSOS § 42 lg. 5 alusel Eesti sadamast lahkuva ohtliku lastiga laeva reeder, kapten või laevaagent
peab enne laeva lahkumist esitama VTA-le selle paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe
laeva ja ohtliku lasti kohta. MSOS § 42 lg. 8 järgi peab aga laevaagent või tema puudumisel laeva
kapten tagama teavitamisel edastatud lasti iseloomustava teabe õigsuse ja teabe õigeaegse edastamise.
Selle sättega seoses tõusetub küsimus, et kuidas laevaagent saab tagada ohtlikku lasti iseloomustava
teabe õigsuse. Laevaagent saab lähtuda ainult temale selle lasti kohta edastatud dokumentides olevast
informatsioonist, kuid kui see informatsioon on väär, siis agendil puudub praktiliselt võimalus
kontrollida laeval oleva ohtliku lasti kogust ja selle ohtlikkuse iseloomu. MSOS § 42 lg. 9 alusel
kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuli 2011. a määruse nr 74 „Ohtlikust lastist
teavitamise kord“ § 9 lõige 1 sätestatud nõutud teabe osas on laevaagendil endal enamikel juhtudel
praktiliselt võimatu tuvastada või kontrollida iga ohtliku osalasti kogumassi või kogumahtu, eraldi
väljatoodavat lõhkematerjali kogu netomassi; iga ohtliku osalasti asukohta laevas; sihtsadama nime;
andmeid kõigi laevas olevate ohtlike osalastide kohta vastavalt lasti vedamise viisile. Sellele
vaatamata on laevaagendile siiski pandud kohustus tagada ohtlikku lasti iseloomustava teabe õigsus.
Märgitud teabe saab laevaagent kas laeva kaptenilt, reederilt või vahel ka lasti saatjalt või nende poolt
saadetud dokumentidest. Seega laevaagent lähtub teistelt isikutelt saadud andmetest ja dokumentidest
MSOS § 42 lg. 5 järgi nõutud ohtliku lasti teabe esitamisel. Küsimuseks jääb seega, kas ja kuidas
laevaagent saab tagada selle ohtlikku lasti iseloomustava teabe õigsuse nagu on nõutud MSOS § 42
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
lg. 8. MSOS § 90 lg. 1 ja 2 sätestavad agendile lasti ohtlikkuse kohta ebaõige teabe edastamise eest
küllaltki suured rahatrahvid. Nende viidete ja selle näitega saab kahtluse alla seada laevaagendi
vastutuse õiguspärasuse ja proportsionaalsuse, vähemalt selles konkreetses olukorras. Sarnase
küsimuse saab püstitada ka MSOS § 533 (Laeva saabumisest ja lahkumisest teatamine) kohustuste
ja § 903 (Laeva saabumisest ja lahkumisest teatamata jätmine ning teabe ja ülddeklaratsiooni
edastamata jätmine) osas. EMDE põhimääruse § 9 lg. 1 sätestab andmete esitaja vastutuse, mis
hõlmab ka laevaagente, kes suures osas esitavad reederite nimel andmeid EMDE-sse. EMDE
põhimäärusega ei saa kehtestada isikutele vastutust. Laevaagentide vastutuse õiguspärasus ja
proportsionaalsus seoses nende kohustuste täitmisega laevade agenteerimisel kehtiva õiguse järgi ei
ole tasakaalus. See on probleemiks eelkõige olukordades, kus laevaagendi kohustuse korrektne
täitmine sõltub vältimatult teistest isikutest s.o. laevaomanikust, reederist või laeva prahtijast.
Laevaagentide vastutuse sätteid tuleb muuta selliselt, et nende õigused ja kohustused ning vastutus
oleksid adekvaatsed ja proportsionaalsed.
TSÜS 8 ptk. sätestab esindamise põhimõtted. TsÜS § 116 lg. 1 järgi: Esindaja võib tehingu teha
otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu
tegemisega seotud asjaoludest.
Selle sätte üks oluline mõte on see, et kui esindaja teeb teadlikust tehingu esindatava nimel, siis
esindaja ei selle tehingu osapool ja ei vastuta selle tehinguga tekkinud kohustuste eest.
Paragrahv sätestab reegli, mille kohaselt hakkab esindaja poolt esindatava huvides tehtud tehing
esindatava suhtes kehtima üksnes juhul, kui esindaja on tehingu tegemisel tegutsenud esindatava
nimel. Kui tehingu tegemisel ei ole esindaja tahe siduda oma tegudega kolmandat isikut (e
esindatavat) väliselt äratuntav, saab tehingupooleks esindaja isiklikult ning tehingust tulenevad
õiguslikud tagajärjed seovad esindajat, mitte esindatavat.
See muidugi eeldab, et esindajal on ka vastav esindusõigus. Laevaagentide puhul ei ole kahtlust, et
nad tegutsevad kui laevaomaniku või reederi esindajana, sest laevaagendil endal ei ole vaja
lootsiteenust või sadamateenust. Seda on vaja laevale, mis on Eestisse tulemas ja millega seoses
laevaagent osutab kohapeal vajalikke teenuseid selle laeva omanikule või reederile. Tehingu
tegemiseks teise isiku nimel ei ole vältimatult vajalik, et tehingu tegemiseks oleks isik, kelle nimel
tehing esindaja poolt tehakse, tehingu teisele poolele (nimeliselt) teada. Piisav on see, kui teine pool
teab, et tehing tehakse mingi teise isiku nimel. Tehingu teine pool võib seega nõustuda tegema tehingu
teise isikuga, kelle nimi ja identiteet ei ole talle tehingu tegemisel teada. Tahe tegutseda tehingu
tegemisel teise isiku nimel ei pea olema väljendatud otsese tahteavaldusega, vaid võib tuleneda ka
tehingu tegemisega seotud asjaoludest ja olla väljendatud kaudse tahteavaldusega (vt. ka RKTKo. 3-
2-1-117-07 p.14).
See põhimõte on sätestatud TsÜS § 118 lg. 2 järgmiselt: Kui esindajana tegutseva isiku avaldused
või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud
volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel
esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
Seega laevaagendi kui laevaomaniku või reederi esindajana tegutsemist peavad laevale teenuseid
osutavad kolmandad isikud eeldama. Seda toetab ka MSOS laevaagendi definitsioon § 2 p. 17, mille
järgi on laevaagent juriidiline või füüsiline isik, kes esindab reederit. Sellest omakorda tuleneb
esindamise üldpõhimõtete järgi (TsÜS 8. ptk.), et laevaagent kui esindaja ei vastuta esindatava
laevaomaniku või reederi kohustuste eest, mis tekivad selle esinduse käigus.
8. peatükis sisalduvad sätted ei ole dispositiivsed ning nendest kõrvalekalduvate kokkulepete
sõlmimine on lubatud üksnes ulatuses, milles 8.peatükis sisalduvad õigusnormid seadusest
kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimist otseselt lubavad.
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
Samas on laevaagent ebakõlas TsÜS üldpõhimõtetega tehtud MSOS järgi (MSOS § 442 lg 6,
MSOS § 506 lg. 1) vastutavaks reederi kohustuste ja võlgade eest. Selline ebakõla ja kohati vastuolu
ei soodusta õigusselgust ja ühetaolist arusaamist laevaagendi õigustest, kohustustest ja vastutusest.
Seetõttu on vaja vastav regulatsioon kriitiliselt üle vaadata ja vajalikud muudatused sisse viia
laevaagendi õigusliku staatuse suhtes.
Laevaagentide ja üldse agentide puhul nende esindamisel on vaja teha vahet välissuhtel ja sisesuhtel,
millede osas on kohalduv erinev õiguslik regulatsioon. Sisesuhe on esindaja ja esindatav ja vaheline
sisemine suhe, mida sageli reguleeritakse volituse ja/või lepinguga. Esindamise välissuhe on esindaja
ja esindatava suhe kolmandate isikutega.
TsÜS 8.peatükk reguleerib esindamisel tekkivat nn. välist suhet (external relationship,
Auβenverhältnis). Välise suhte all mõistetakse esindamise puhul esindatava ja kolmanda isiku,
kellega või kelle suhtes esindaja vahendusel tehingut tehakse, ning esindaja ja nimetatud kolmanda
isiku vahelisi suhteid.
Selle laevaagendi kui esindaja välise suhte reguleerimisele lisaks võiks kaaluda reguleerida
laevaagentide kui esindajate ja laevaomanike või reederite kui esindatavate vahelisi sisesuhteid.
Põhjus seisneb selles, et ühekordsed laevaagentide määramised e. volitused laevaomaniku või reederi
esindajaks on enamasti praktikas kiireloomulised ning vajalikud korralikud volitused ja lepingud
jäävad laevaagendi ja reederi vahel enamasti sõlmimata. Teiseks põhjuseks on see, et laevaagent
esitab eri õigusaktide järgi väga palju olulist informatsiooni laeva, laevapere ja kauba kohta
pädevatele ametitele, kuid vastava informatsiooni saab laevaagent kas laevaomanikult, reederilt või
kaptenilt. Selle informatsiooni ebakorrektsuse eest võib kaasneda vastutus ja see on vajalik
asjassepuutuvate isikute osas õigusaktidega ära reguleerida.
Euroopa Liidu ja teiste riikide õigus agentide osas
Direktiiv 86/653/EMÜ
Euroopa Liidu tasandil kehtib juba alates 18.12.1986. vastu võetud Euroopa Ühenduste Nõukogu
direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate
liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi “Kaubandusagentide direktiiv”) .
Kaubandusagentide direktiivi art 1 p2 järgi on kaubandusagent direktiivi tähenduses “füüsilisest
isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi
või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi “tööandja”, või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle
või neid sõlmida selle tööandja nimel.”
“Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev” ei tähenda Kaubandusagentide direktiivi kontekstis selle
kohaldamise piiramist Eestis tuntud “füüsilise isiku” ettevõtlusvormi suhtes (Äriseadustiku § 3), vaid
see tähendab, et vahendajana tegutsev agent peab olema tuvastatav kui self-employed commercial
agent Kaubandusagentide direktiivi ingliskeelse versiooni art 1 p 2 tähenduses. See tähendab, et
agent peab vahendajana oma ülesannete täitmisel tegutsema iseseisvalt, eelkõige saama ise otsustada,
mis viisil ja millal vahendamiseks sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täita.
Seda kinnitab ka Kaubandusagentide direktiivi art 3, mis ütleb:
“3. Kaubandusagendiks ei loeta käesolevas direktiivis:
— isikut, kellel on õigus ametiisikuna võtta äriühingule või ühingule siduvaid kohustusi,
— osanikku, kellel on seaduslik õigus võtta oma partneritele siduvaid kohustusi,
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
— hoidjat, hoidjat/haldajat, likvideerijat või pankrotihaldurit.”
Seega on direktiivi kohaldamisalast välistatud sellised vahendamisega tegelevad isikud, kelle jaoks
on vahendamine mingist muust õigus- või alluvussuhtest (nt töösuhe) tulenev kohustus või ülesanne.
Teise isiku, kelle nimel on kaubandusagendil püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või
ostu üle, Kaubandusagentide direktiivi eestikeelses versioonis “tööandjaks” nimetamine on veidi
ebaõnnestunud, kuna võib tekitada segadust seoses Eesti siseriiklikus õiguses kehtiva alluvusliku
töösuhte regulatsioonidega olukorras, kus Kaubandusagentide direktiiv kohaldub iseseisva
ettevõtjana tegutseva kaubandusagendi suhtes. “Tööandjat” Kaubandusagentide direktiivi mõttes
tuleks seega mõista kui “esindatavat” (kasutatud ka Kaubandusagentide direktiivi muudes artiklites,
nt art 3 p 1, art 4 p 1 jj) või “käsundiandjat” Eesti õiguse kontekstis.
Teise olulise eeldusena Kaubandusagentide direktiivi kohaldamiseks tuleb tuvastada, et
kaubandusagendil on püsiv volitus (ingl.k continuing authority) kaupade müügi või ostu üle teise
isiku nimel läbirääkimiste pidamiseks. See eeldab, et kaubandusagendi ja esindatava suhe on kestev
ja eelduslikult pikaajaline. Püsiva volituse sisu seletab ka art-s 2 kasutatud mitmuste vorm: “pidada
läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida” ja art 3-p-s 1 sätestatud kohustus: “Oma
ülesandeid täites peab kaubandusagent hoolitsema esindatava huvide eest ning tegutsema
kohusetundlikult ja heauskselt”.
Kaubandusagentide direktiivi kohaldamise kolmandaks põhitingimuseks on direktiivi kohaselt see,
et kaubandusagent tegutseks vahendamisega, mis on seotud kaupade müügi või ostuga. Samas on
Euroopa Kohus leidnud , et teatud tingimustel võib Kaubandusagentide direktiiv olla kohaldatav ka
selliste kaubandusagentide suhtes, kes peavad esindatava nimel läbirääkimisi või sõlmivad lepinguid,
mis on seotud teenuste osutamisega. Selleks peab liikmesriik olema Kaubandusagentide direktiivi
siseriiklikusse õigusesse üle võtnud selliselt, et seda on laiendatud ka teenuste osutamist
vahendatavate kaubandusagentide suhtes. Kaubandusagentide direktiiv ei piira liikmesriigi õigust
selliseid meetmeid teenuste osutamist vahendatavate kaubandusagentide kaitseks kasutada ning kui
liikmesriik on Kaubandusagentide direktiivi kohaldamist laiendanud ka sellistele agentidele, kaitseb
Kaubandusagentide direktiiv nende õigusi täpselt samamoodi nagu art 1 p-s 2 nimetatud
kaubaagentidel. Mitmed liikmesriigid on seda võimalust ka kasutanud, nt Holland, Saksamaa,
Austria, Itaalia, Portugal, Hispaania, Prantsusmaa . Samas on riike, kes on Kaubandusagentide
direktiivi kohaldanud üksnes kaupade müüki ja ostmist vahendavate kaubandusagentide suhtes, nt
Belgia, Kreeka, Luksemburg, Ühendkuningriik (Inglismaa, Šotimaa, Wales), Põhja-Iirimaa, Iirimaa,
samuti Põhjamaad. Seega tuleb arvestada, et kui liikmesriik on Kaubandusagentide direktiivi
laiendanud ka teenuste vahendamise suhtes, peab kaubandusagendi ja esindatava õigussuhte
hindamisel lähtuma ka Kaubandusagentide direktiivist.
Muus osas ühtlustab Kaubandusagentide direktiiv agendilepingu poolte õiguste ja kohustuste
põhimõtteid, kaubaagendi tasu arvestamise aluseid, agendilepingu sõlmimise ja lõpetamise aluseid,
sh hüvitise ja kompensatsiooni arvestamise korda agendilepingu lõppemise puhul.
Oluline on rõhutada, et Kaubandusagentide direktiiv käsitleb üksnes kaubandusagendi ja esindatava
sisesuhet ning ei käsitle küsimusi, mis jäävad nende omavahelisest suhtest väljapoole. Agendile ei
ole Kaubandusagentide direktiiviga sätestatud mingeid muid kohustusi vastutada tema esindatava
kohustuste eest, mis on tekkinud tehingutest, mida agent on läbi rääkinud või esindatava nimel
sõlminud, ega kohustuste eest, mis tekivad esindataval seaduse alusel. Agendil on üksnes kohustus
oma ülesandeid täites hoolitseda esindatava huvide eest ning tegutseda kohusetundlikult ja heauskselt
(art 3 p 1) ning “a) tegema asjakohaseid jõupingutusi tehingute läbirääkimiseks ja vajaduse korral
tehingute tegemiseks, mis on talle antud ülesandeks teha; b) edastama oma esindatavale kogu tema
valduses oleva vajaliku informatsiooni; c) täitma kõiki esindatava antud põhjendatud juhiseid” (art 3
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
p 2). Võib väita, et kaubaagendile muude, agendilepingu väliste kohustuste panemine ei oleks
Kaubaagentide direktiivi eesmärki arvestades põhjendatud, sest agendi esmane ülesanne ja roll on
üksnes lepingute vahendamine ning talle ei saa tulla kohustusi sellistest õigussuhetest, mille pooleks
ta ise ei ole. Agendi kohustused saavad olla ainult temaga agendilepingu sõlminud esindatava ees ja
suhtes.
Direktiivi kohaldamine laevaagentidele
Laevandusvaldkonnas kohtab erinevaid vahendustegevusi, mis puudutavad laevade ostmist-müümist,
laevade prahtimist, kaubavedu, laevade agenteerimine sadamates jne. Käesoleva analüüsi seisukohalt
on asjakohane analüüsida Kaubandusagentide direktiivi võimalikku kohaldamist laevaagentide
suhtes (ship agent, nimetatakse ka laevade sadamaagentideks – port agent, siin ei ole mõeldud
laevaliiniagente, vt ülal ega ka laevade ostmise-müümise ja prahtimise maaklereid (nn. shipbrokers).
Laevaomanik või reeder (teatud juhtudel ka kaubaomanik) valib endale laevaagendi, kelle ülesandeks
on laeva “teenindada” st tegeleda esindatava nimel laeva sadamasse saabumise, seal viibimise ning
sadamast lahkumisega seotud kõikvõimalike erinevate tegevustega (lootsi tellimine, laeva
varustamine kütuse, proviandi ja muu vajalikuga, meeskonnaliikmete, reisijate ja kauba osas nõutud
andmete edastamine e. nn teavitusformaalsuste täitmisega jms).
Üldiselt võib öelda, et kui laevaagendi kohustuste hulka kuulub kauba müügi ja ostmise vahendamine
(nt laevale kütuse ja proviandi hankimine), võiks selline laevaagent selles osas vastata kaubaagendi
mõistele Kaubaagendi direktiivi mõttes, kuna on selge, et laevaagendid on oma tegevuses iseseisvad.
Laevaga seotud teenuste (nt lootsi tellimine, sadamateenused, laevaremont, teavitusformaalsuste
täitmine) osas saaks Kaubaagentide direktiivi kohaldada juhul, kui liikmesriik on otsustanud
Kaubaagentide direktiivi laiendada ka teenuste vahendamisele.
Siiski on vaja igal juhul tuvastada Kaubaagentide direktiivi kohaldamise eeldus, mis ütleb, et
kaubandusagendil peab olema püsiv volitus (ingl.k continuing authority) teise isiku nimel
läbirääkimiste pidamiseks ja lepingute vahendamiseks (direktiivi art 1 p 2). Näiteks laevaliini agendi
puhul, kes on üldjuhul seotud mingi konkreetse laevaliini opereerijaga ja kes sisuliselt otsib kaupa ja
kaubasaatjaid, kes laevaliini opereerija teenuste osutamise vastu huvi tunnevad, ning sõlmib laevaliini
opereerija nimel nendega kaubaveolepinguid, võiks tunnistada sellise kaubaagendi püsiva volituse
olemasolu. Laevaagent ei tegutse aga laevaomaniku või reederi, kes ta enda esindajaks on valinud,
huvides püsivalt, kuna mõne reederi laev satub sadamasse ainult ühe korra ja ei pruugi sinna enam
kunagi naasta või kui naaseb, siis sellise aja järel, mida ei ole võimalik pikalt ette ennustada.
Sadamasse saabuval laeval on võimalik valida mitmete laevaagentide vahel ning reeglina on laeva
agenteerimine oma olemuselt nö ühekordne teenus, mis kestab laeva Eesti sisemerre ja sadamasse
saabumisest laeva sadamast ja Eesti sisemerest lahkumiseni (kui laeva lootsimine lõpeb).
Laevaagendil ei teki selle perioodi jooksul, isegi, kui laev jääb mingil põhjusel sadamasse kauemaks,
kui on vajalik kauba laadimiseks-lossimiseks, püsivat volitust Kaubaagentide direktiivi mõttes ning
sel põhjusel ei ole sobiv Kaubaagentide direktiivi laevaagentide (ship agent, port agent) suhtes
kohaldada, vähemalt mitte terves ulatuses.
Samas, kuna Kaubaagentide direktiiv on Euroopa Liidu tasandil peamine kommertsagentlust
reguleeriv õigusakt, võiks direktiivi kohaldamisalast välja jäävate agendisuhete osas siiski järgida
Kaubaagentide direktiivist tulenevat üldist agendilepingu olemust väljendavat põhimõtet, et agendile
ei saa tulla kohustusi sellistest õigussuhetest, mille pooleks ta ise ei ole ning ta vastutab oma
kohustuste täitmisel üksnes esindatava ees.
Ühendkuningriigi The Commercial Agents (Council Directive) Regulations 1993
Hankedokumendi lisa 1
Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK
Ühendkuningriigis jõustus 01.01.1994 kaubaagente puudutav õigusakt The Commercial Agents
(Council Directive) Regulations 1993 (edaspidi ”UK Regulatsioon”), millega võeti siseriiklikusse
õigusesse üle Kaubaagentide direktiiv. Ka UK Regulatsioon sätestab agendilepingu poolte õiguste ja
kohustuste põhimõtted, kaubaagendi tasu arvestamise alused, agendilepingu sõlmimise ja lõpetamise
alused, sh hüvitise ja kompensatsiooni arvestamise korda agendilepingu lõppemise puhul, jms.
Oluline on rõhutada, et ka UK Regulatsioon, nagu Kaubaagentide direktiivgi, käsitleb üksnes
kaubandusagendi ja esindatava sisesuhet ning ei käsitle küsimusi, mis jäävad nende omavahelisest
suhtes väljapoole. Agendile ei ole sellega pandud mingeid muid kohustusi vastutada tema esindatava
kohustuste eest, mis on tekkinud tehingutest, mida agent on läbi rääkinud või esindatava nimel
sõlminud, ega kohustuste eest, mis tekivad esindataval seaduse alusel. See on kooskõlas
Kaubaagentide direktiiviga ning Ühendkuningriik on jätnud agentide vastutuse laiendamata.
Kuna laevaagentide tegevus on otseselt seotud laevade teenindamisega kaubandusliku meresõidu
käigus ning selle kaudu kaubandusliku meresõiduga, siis sellest tulenevalt on sobilik laevaagentide
õiguslik staatus sätestada KMSS-s. Eksperdi arvates tuleb sätestada laevaagentide õigused ja
kohustused tasakaalus ning proportsionaalselt, mis ei ole paigas praegu kehtivate õigusaktide järgi.
Laevaagentidele tuleb tagada selgelt seaduse alusel merivõlgade üleminek, juhul kui laeva agent
maksab reederi eest veeteetasud, lootsitasud ja sadamatasud, mis omavad merivõla staatust. Praegu
kehtivate seaduste järgi on laevaagendi nõue reederi ja tema teenindatud laeva vastu tõlgendatav
ainult merinõudena, mille tagatus merivõlaga on küsitav ja vaieldav. Laevaagendile merivõlgade
staatuse üleminek veeteetasude, lootsitasude ja sadamatasude maksmisel on põhjalikumalt käsitletud
mereõiguse revisjoni laeva asjaõigusseaduse analüüsides ja vastavate seaduste väljatöötamise
kavatsustes.
Käskkirja lisa
„MEREÕIGUSE REVISJONI“ hanke alusdokument „HANKEDOKUMENT“ (HD)
1. Hanke üldinfo
1.1. Hankijaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi hankija),
registrikood 70003158, Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn, telefon 625 6342, e-post
[email protected].
1.2. Hankija teeb ettepaneku esitada pakkumus alla riigihanke piirmäära jäävale eriteenuse
hankele „Mereõiguse revisjon“ (edaspidi hange) vastavalt hanke alusdokumentides
sisalduvatele tingimustele. CPV kood: 79111000-5 (Õigusabiteenused).
1.3. Hange viiakse läbi vastavalt HD-s ja riigisekretäri 19.12.2014 käskkirjas nr 42 „Toetuse
andmine rakendusasutuse tegevusteks prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme
12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ tulemuste saavutamiseks“ (edaspidi
toetuse käskkiri) ja selle seletuskirjas (edaspidi toetuse seletuskiri) kirjeldatud
tingimustele. Revisjoni rahastatakse Euroopa Liidu struktuurivahenditest (Euroopa
Sotsiaalfond).
1.4. Hankelepingu täitmise tähtaeg on märgitud töövõtulepingu vormis (lisa 6). Hankijal on
õigus vajadusel pikendada hankelepingus märgitud tähtaegu, kuid mitte rohkem kui kuni
31.12.2022 (abikõlblikkuse perioodi lõpptähtaeg), kui see on vajalik mereõiguse revisjoni
lõpuleviimiseks ja kui hankelepingu pikendamise tulemusel ei suurene hankelepingu
kogumaksumus. Hankelepingu tähtaja pikendamine vormistatakse hankelepingu lisana
kooskõlas RHS-s sedastatud reeglitega.
1.5. Pakkumuste esitamise tähtaeg on 24.11.2021 kell 12.00.
1.6. Pakkumused esitatakse aadressile
[email protected].
1.7. Pakkumuse maksumuse piirmäär on 59 900 eurot (ilma käibemaksuta). Kõik hanke
alusdokumentides nimetatud hankija poolt töövõtjale hüvitatavad kulud tuleb arvestada
lepingu hinna sisse, st kogusumma ehk lepingu hind peab jääma alla pakkumuse
maksumuse piirmäära 59 900 eurot (ilma käibemaksuta).
1.8. Pakkuja esitab pakkumuses kogumaksumuse suuruse, märkides ära ka lisanduvad maksud
ja nende suuruse.
2. Hanke eesmärk ja objekt
2.1. Hanke eesmärgiks on 2016. a alustatud mereõiguse revisjoni1 tulemusel valminud
kaubandusliku meresõidu seaduse (sh laevaagente puudutava lisaga)
väljatöötamiskavatsuse (VTK)2 läbitöötamine, seaduseelnõu ja seletuskirja koostamises
koos nende juurde kuuluvate kohustuslike osadega, mõjude analüüsi teostamises,
osalemises nimetatud dokumentide avalikul konsultatsioonil ja/või kooskõlastamisel
ministeeriumide ja huvigruppidega, aruteludel komisjonis ja hankija juhtkonnas, nende
raames esitatud arvamuste, ettepanekute ja märkuste analüüsimine ja põhjendatud juhtudel
töö resultaati sisseviimine (selle muutmine), eelnõu ja seletuskirja menetlemise toetamises
Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus ning muudes hankelepingu täitmisega vahetult
seonduvates ja hankelepingu kohaseks täitmiseks ning mereõiguse revisjoni
lõpuleviimiseks vajalikes tegevustes ja töödes, lähtudes hanke alusdokumendis ja selle
lisades sätestatud tingimustest ja viidatud dokumentidest. Edukas pakkuja peab täitma
toetuse meetme käskkirjas ja seletuskirjas esitatud tingimusi.
2.2. Hankelepingu täitmisel tuleb lähtuda HD-s sätestatud tingimustest, sh mereõiguse revisjoni
lähteülesandest ja VTK-st (lisas 1), toetuse andmise käskkirjas (väljavõte lisas 3) ja
käskkirja seletuskirjas (väljavõte lisas 4) kirjeldatud nõuetest, samuti muudest
1
Hange „Mereõiguse revisjoni läbiviimine” (viitenumber 176195, 2019. a seisuga teostatud), kättesaadav:
https://hanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/703778/general-info 21.06.2021;
2
Punkti 2.1. alapunktides nimetatud VTK-d on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c3c71ce6-4e7b-44cb-b704-ec905f3019c6 21.06.2021.
1
Käskkirja lisa
dokumentidest, mille järgimine on professionaalse teenuseosutaja hinnangul antud
hankelepingu eesmärkide täitmiseks vajalik (nt hea õigusloome ja normitehnika eeskiri,
kaasamise hea tava, mõjude hindamise metoodika jmt).
2.3. Hankijal on õigus lisaks pakkuja tehtud eelnõu normitehnika- ja keelekontrollile teostada
töö vastuvõtmisel ise täiendav normitehnika- ja keelekontroll.
2.4. Hankija hüvitab töörühma liikmetele kõik toetuse andmise käskkirjas nimetatud
abikõlblikud kulud (nt majutuse ja transpordikulud), mis on tehtud lepinguliste kohustuste
täitmiseks, eelneval kirjalikul kooskõlastamisel hankijaga.
3. Pakkuja spetsialistid
3.1. Pakkuja meeskonnas peab olema kolm (3) spetsialisti, kes töötavad iseseisvate liikmetena,
ent koos moodustaksid töörühma (edaspidi töörühm), et p-s 2.1. kirjeldatud tegevused
oleksid teostatud aegsasti ja koordineeritult ühtse, omavahel kooskõlas oleva tervikuna.
Üks töörühma liige täidab mh ka töörühma juhi ülesandeid.
3.2. Pakkuja spetsialistidel peavad olema täidetud vähemalt järgmised nõuded:
3.2.1. akadeemiline juriidiline kõrgharidus (vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud
haridus) – esitada spetsialistide haridust tõendavate dokumentide koopiad;
3.2.2. õigusloome kogemus:
3.2.2.1. vähemalt kahel spetsialistil peab olema vähemalt kolme seaduseelnõu
koostamises osalemise kogemus – esitada iga spetsialisti kohta nimekiri koostatud
seaduseelnõudest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist).
Koostamises osalemise all peetakse silmas eelnõu või selle osade väljatöötamist,
kirjutamist.
3.2.2.2. kolme spetsialisti kohta peab kokku olema vähemalt kolme seaduse tervikteksti
koostamises osalemise kogemus – esitada nõudele vastava(te) spetsialisti(de) kohta
nimekiri seaduseelnõudest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt
spetsialistist). Koostamises osalemise all peetakse silmas eelnõu või selle osade
väljatöötamist, kirjutamist;
3.2.2.3. ühel spetsialistil peab olema vähemalt kolmele seaduseelnõule õigusliku
analüüsi koostamise kogemus – esitada spetsialisti kohta nimekiri õiguslikest
analüüsidest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist).
3.2.3. eesti keele oskus kõrgtasemel (C1), inglise keele oskus kõrgtasemel (C1) – esitada
andmed lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist).
3.3. Töörühma liikme, kes täidab mh töörühma juhi ülesandeid, kohale pakutaval spetsialistil
peab olema lisaks punkti 3.2. alapunktis 3.2.2.1. toodule ka vähemalt kolme projekti
juhtimise kogemus – esitada nimekiri juhitud projektidest ja nende toimumiste
kuupäevadest lisa 5.1 vormil.
3.4. Pakkumuses pakutud spetsialistid peavad täitma HD-s ja selle lisades kirjeldatud
ülesandeid isiklikult.
4. Nõuded pakkumusele ja pakkumuse vastavuse kontrollimine
4.1. Pakkumus (esitatavate dokumentide kogum) tuleb enne esitamist pakkuja allkirjaõiguslikul
isikul allkirjastada. Pakkumuse igat dokumenti eraldi allkirjastama ei pea.
4.2. Pakkumus ja kõik pakkumuse juurde kuuluvad dokumendid peavad olema vormistatud
eesti keeles. Kõik muukeelsed dokumendid peavad olema tõlgitud eesti keelde, kusjuures
tõlge peab vahetult järgnema originaalile.
4.3. Pakkumus peab sisaldama kõiki HD-s nõutud dokumente ning vastama HD-s esitatud
tingimustele ja Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele ega või olla mistahes viisil
eksitav.
4.4. Pakkuja võtab enda kanda pakkumuse ja pakkumuse tagasivõtmise teate hankijale
edastamise kogu riski, kaasa arvatud vääramatu jõu toime võimalus.
2
Käskkirja lisa
4.5. Pakkumuse esitamisega kinnitab pakkuja, et on arvestanud oma pakkumuse mahtu ka need
tööd, mis ei ole HD-s kirjeldatud, kuid mis on tuginedes heale tavale ja pakkuja
professionaalsusele vajalikud tööde nõuetekohaseks teostamiseks.
4.6. Pakkumus peab sisaldama:
4.6.1. spetsialistide haridust tõendavate dokumentide koopiaid (vt p 3.2.1);
4.6.2. iga spetsialisti poolt allkirjastatud vormikohast (lisa 5 või lisa 5.1) CV-d (vt p-i 3.2.2
alapunktid, p-d 3.2.3 ja 3.3), mille allkirjastamisega spetsialist kinnitab, et ta saab osaleda
lepingu täitmisel;
4.6.3. pakkumuse maksumust;
4.6.4. pakkuja kinnitust, et ta nõustub hanke tingimustega, et ta ei ole esitanud valeandmeid ja
et hankelepingu objektiks olev töö ei seondu otseselt tema poolt ametiasutuses
ametnikuna või töötajana täidetavate töökohustustega, nimetatud töid ei teostata kellegi
teise ülesandel ega saada selle eest tasu üheltki teiselt isikult ega asutuselt.
4.7. Pakkumus peab olema jõus 120 kalendripäeva pakkumuste esitamise tähtpäevast arvates.
5. Kõikide pakkumuste tagasilükkamine
5.1. Hankija võib põhjendatud vajaduse korral omal algatusel kõik pakkumused tagasi lükata ja
hankemenetluse kehtetuks tunnistada. Põhjendatud vajaduseks võib olla eelkõige, kuid
mitte ainult:
5.1.1. kui kõikide vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hanke maksumuse
piirmäära (p 1.7.);
5.1.2. kui hanke läbiviimise aluseks olevad tingimused on muutunud või tekib vajadus
hankelepingu eset muuta ja seetõttu osutub hankelepingu sõlmimine ebaotstarbekaks või
võimatuks;
5.1.3. kui hankemenetluses ilmnenud ebakõlasid ei ole võimalik kõrvaldada ega
hankemenetlust seetõttu ka õiguspäraselt lõpule viia.
6. Pakkumuste hindamine
6.1. Eduka pakkumuse valiku aluseks on majanduslik soodsus. Edukaks pakkumuseks
tunnistatakse pakkumus, milles esitatud kogumaksumus on madalaim.
7. Hankelepingu sõlmimine
7.1. Hankija sõlmib eduka pakkujaga hankelepingu (edaspidi töövõtuleping), mille vorm on
esitatud lisas 6.
7.2. Töövõtulepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kelle töötaja, kes pakkuja pakkumuse
kohaselt pidi hankelepingut isiklikult täitma, töökohustused ametiasutuses ametniku või
töötajana seonduvad otseselt hankelepingu objektiks oleva tööga või kes teostab nimetatud
töid kellegi teise ülesandel ja saab selle eest tasu teiselt isikult või asutuselt. Nimetatud
tingimus kehtib kogu hankelepingu kehtivuse perioodil ja hankijal on õigus kogu
hankelepingu kehtivuse perioodi jooksul sellisel juhtumil leping üles öelda.
7.3. Pakkuja kohustub talle edastatud töövõtulepingu allkirjastama ning tagastama allkirjastatud
töövõtulepingu hiljemalt 3 (kolme) tööpäeva jooksul lepingu edastamisest arvates.
7.4. Juhul, kui edukas pakkuja loobub lepingu sõlmimisest, on hankijal õigus sõlmida leping
maksumuse poolest järgmise madalaima maksumuse esitanud pakkujaga. Hankijal on õigus
eelnevas lauses nimetatud edukalt pakkujalt, kes loobus lepingu sõlmimisest, nõuda kahju
hüvitamist esialgu edukaks tunnistatud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud
pakkumuse maksumuse vahe ulatuses ning kõigi võimalike lisakulude ulatuses, mis
hankijal tuleb kanda seoses hankelepingu sõlmimisega selle pakkumuse alusel, mis
tunnistati edukaks pärast pakkumuste uuesti hindamist, samuti kulutuste ulatuses, mis
tulenesid uuest pakkumuste hindamisest.
3
Käskkirja lisa
8. Lisad
8.1. Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja VTK-st – lisa 1.
8.2. Töörühma liikmete ülesanded – lisa 2.
8.3. Väljavõte toetuse andmise käskkirjast – lisa 3.
8.4. Väljavõte toetuse andmise käskkirja seletuskirjast – lisa 4.
8.5. Töörühma liikme CV vorm – lisa 5.
8.6. Töörühma liikme, kes täidab mh töörühma juhi ülesandeid, CV vorm – lisa 5.1.
8.7. Töövõtulepingu vorm – lisa 6.
4
Lp Jaak Viilipus 24 . 11 .2021 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Pakkumus „Mereõiguse revisjon“ Täname Teid võimaluse eest osaleda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi läbiviidavas mereõiguse revisjoni hankes . ENEVE Invest OÜ (12128998) ja Advokaadibüroo TGS Baltic AS (10288628) teevad vastavalt hankedokumendi (HD) p-le 1.8 ühispakkumuse maksumusega 56 905 (viiskümmend kuus tuhat üheksasada viis) eurot (käibemaksuta). Ühispakkumusele on lisatud HD p-s 4.6 nõutud dokumendid, s.o spetsialistide haridust tõendavate dokumentide koopiaid , iga spetsialisti poolt allkirjastatud vormikoha ne CV ja ühispakkujate kinnitus. Ühispakkujate meeskond koosneb järgmistest spetsialistidest , kes moodustavad töörühma : Martti Peetsalu (töörühma juht) Eero Naaber Katerin Peärnberg Triin Kaurov Katri Paas-Mohando. Ühispakkujate spetsialistid täidavad HD p-s 3.2.2 sätestatud õigusloome kogemuse nõuded järgmiselt: vähemalt kahel spetsialisti l on vähemalt kolme seaduseelnõu koostamises osalemise kogemus (Martti Peetsalu ja Katerin Peärnberg ) ; kolme spetsialisti kohta on kokku vähemalt kolme seaduse terviktestki koostamises osalemise kogemus (Martti Peetsalu ja Katerin Peärnberg ); kahel spetsialistil on vähemalt kolmele seaduseelnõule õigusliku analüüsi koostamise kogemus (Triin Kaurov ja Katri Paas-Mohando). Töörühma liikme l , kes täidab mh töörühma juhi ülesandeid, on lisaks kolme seaduseelnõu koostamises osalemise kogemusele, kolme õigusloomega seotud projekti juhtimise kogemus (Martti Peetsalu). Kui teil on küsimusi, palun võtke ühendust e-posti aadressil
[email protected] või
[email protected] ning me oleme valmis hea meelega küsimustele vastama. Lisad: spetsialistide CV-d, millele on lisatud on haridust tõendavate dokumentide koopiad; ühis pakkujate kinnitus. (allkirjastatud digitaalselt) Lugupidamisega Sander Kärson Eero Naaber Advokaadibüroo TGS Baltic AS ENEVE Invest OÜ
Töörühma liikme CV Nimi: Katri Paas-Mohand o I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info: õppeasutuse ja õppekava nimi; sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta; omandatud kraad; lõputöö teema. 2005-2009 2007-2008 2007-2008 2004-2005 2000-2004 Tartu Ülikool, õigusteaduskond, doktorikraad, doktoritöö „ Implications of Smallness of an Economy on Merger Control “ New Yorki Üliko o l , õigusteaduskond , LLM Singapuri Rahvuslik Ülikool, õigusteaduskond, LLM, lõputöö, „ Particularities of Merger Remedies in Small Economies “ Helsingi Ülikool, õigusteaduskond, LLM, lõputöö „ Remedies in EU and Estonian Merger Control “ Tartu Ülikool, õigusteaduskond , baccalaureus artium , lõputöö „ Koondumine ja koondumisele hinnangu andmine (Eesti ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse võrdlev analüüs) “ II Õigusloomealane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info: tööandja nimi; tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega ; 3 seadus eelnõu koostamise l osalemise kogemus e kirjeldus (eelnõu de nim ed , väljatöötamise a jad ) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga või 3 seaduseelnõu kohta õiguslike analüüside koostamine (eelnõude nimed, õiguslike analüüside sisu, järeldused, tulemused). 05.2016 - … 09.2009-… 02.2004 - 04.2016 06.2008 - 10.2008 03.2006 - 04.2006 10.2005 - 02.2006 Advokaadibüroo TGS Baltic (endise nimega Varul), vandeadvokaat Tartu Ülikool, õigusteaduskond, konkurentsiõiguse õppejõud, perioodil 2015-2019 ka õigusloome metoodika erikursuse õppejõud Advokaadibüroo Cobalt (endise nimega Lawin ) vandeadvokaat (täpsustus: vandeadvokaat alates 02.2010, perioodil 09.2004 - 02.2010 advokaat, perioodil 02.2004 - 09.2004 jurist) Ambient Sound Investments, jurist Allen & Overy LLP, välisnõustaja Euroopa Komisjon, õigustalitus, praktikant S eaduseelnõu de õiguslik u analüüsi koostamise kog e mus: 2021 Õigusliku analüüsi koostamine konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (442 SE) eelnõu osas 2019 Õigusliku analüüsi koostamine konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu (325 SE) osas 2017 Õigusliku analüüsi koostamine konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (386 SE) osas, TÜ poolsete kommentaaride koostamine 2010 Õigusliku analüüsi koostamine karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (438 SE) osas, mh osalemine Riigikogus õiguskomisjoni 11.01.2010 istungil Muu õigusloome kogemus: 2019 Vabariigi Valitsuse määruse „Taastuvast energiaallikast ja tõhusa koostootmise režiimil energia tootmiseks korraldatava vähempakkumise tingimused ja kord“ eelnõu väljatöötamise töögrupis osalemine 2012 Maagaasiseaduse muutmise seaduse (166 SE) eelnõu koostamise töögrupis osalemine Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: C 2 Inglise keel: C2
Töörühma liikme CV Nimi: _ Eero Naaber ______________ I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info: õppeasutuse ja õppekava nimi; sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta; omandatud kraad; lõputöö teema. 2012 – 2014 : TTÜ Eesti Mereakadeemia , merenduse õppekava, tehnikateaduste magister, cum laude. Lõputöö teema: „E esti laevandussektori konkurentsivõime tugevdamine “ II Õigusloomealane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info: tööandja nimi; tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega ; 3 seadus eelnõu koostamise l osalemise kogemus e kirjeldus (eelnõu de nim ed , väljatöötamise a jad ) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga või 3 seaduseelnõu kohta õiguslike analüüside koostamine (eelnõude nimed, õiguslike analüüside sisu, järeldused, tulemused). 12 .201 1 – 0 6 .202 0 : Veeteede Amet – vaneminspektor/arendusjuht/arendusosakonna juhataja/peadirektori asetäitja strateegia ja arenduse alal 1) Seaduseelnõu ja seletuskirja koostamises osalemine: Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. C2 Inglise keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. C1
':t
,i
g
.9
a
.?
.:.
g
1.
:F
s
s
4
n
Töörühma liikme, sh töörühma juhi CV Nimi: Martti Peetsalu I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info: õppeasutuse ja õppekava nimi; sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta; omandatud kraad; lõputöö teema. Õppeasutuse ja õppekava nimi Sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta Omandatud kraad Lõputöö teema Tartu Ülikool , õigusteaduskond 2002 – 2006 B akalaureus Sõjakuritegude kriminaliseerimine mitterahvusvahelises relvakonfliktis Tartu Ülikool , õigusteaduskond 2006 – 2009 M agister Punase Risti nimetuse ja embleemi väärkasutamise ennetamine ja sanktsioneerimine II Õigusloome alane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info: tööandja nimi; tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega; 3 seadus eelnõu koostamise s osalemise kogemus e kirjeldus (eelnõude nimed, väljatöötamise ajad) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga. Tööandja nimi Tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg Töökoha/ametikoha nimetus Advokaadibüroo TGS Baltic (end VARUL) 11/ 2014 Assotsieerunud partner , Transpordi töögrupi juht , Vaidluste töögrupi kaasjuht Advokaadibüroo GLIMSTEDT 11/ 2008– 10/2014 jurist, advokaat, vandeadvokaat Välisministeerium 09/ 2006– 09/ 2008 r ahvusvaheliste lepingute büroo jurist Seaduse terviktekstide koostamise kogemus (2006–2008): 1 . Genfi konventsioonide III lisaprotokolli täiendava tunnusmärgi vastuvõtmise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu (terviktekst); 2 . 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artikli 90 lõike 2 punkti a alusel Rahvusvahelise Uurimiskomisjoni pädevuse tunnustamise deklaratsiooni tegemise seaduse eelnõu (terviktekst). Muu seadusloome kogemus (2006-2008): 1. Punase risti nimetuse ja embleemi seaduse ning karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu . III Projektij uhtimiskogemus Projektij uhtimiskogemuse kirjeldus N imetad a ära 3 juhitud projekti nimetuse d , projekti de tulemuse d ja projektide ajaline kestus . Projektijuhtimi se kogemus õigusloome valdkonnas : 1. Riigikaitseõiguse revisjoni raames juhtisin projekti „Kriminaal-, väärteo- ja kohtumenetluse erandid erikordades“, mille tulemusel valmisid ettepanekud järgmiste seaduste muutmiseks: väärteomenetluse seadustik, kriminaalmenetluse seadustik, erakorralise seisukorra seadus, tsiviilkohtumenetluse seadustik, kohtute seadus. Projekti kestus 1 aasta (2017) , töö tulemusena valmis analüüs ettepanekutega seaduste muutmiseks, et need vastaks erikordade vajadustele ; 2. Välisministeeriumi jurist ina j uhtisin meeskonda, mis koosnes Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajatest, läbirääkimistel kahepoolse välislepingu sõlmimiseks. Projekti tulemusel valmistati ette välislepingu tekst ja analüüsiti selle kooskõla Eesti õigusega , Vabariigi valitsuse korralduse eelnõu ja läbiti eelnõu riigisisene ning rahvusvaheline menetlus. Selle tulemus kiitis Vabariigi valitsus heaks „Eesti Vabariigi valitsuse ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali kohtuotsuste täitmise kokkuleppe eelnõu“ ja poolte vahel sõlmiti välisleping . Projekti kestus 2 aastat (2006–2008); 3. Välisministeeriumi jurist ina juhtisin meeskonda, mis koosnes Kaitseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajatest, et Eesti õigusse üle võtta Genfi konventsioonide III lisaprotokollist tulenevad rahvusvahelised kohustused. Töö tulemusel valmis analüüs muutmist vajavatest õigusaktidest, valmista ti ette CV ptk-s II nimetatud seaduste muutmise seaduse eelnõud, nende riigisisene menetlus ja rahvusvaheli ne teavitami n e. Projekti kestus 3 aastat (2006–2009). Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: C2. Inglise keel: C 1 . /allkirjastatud digitaalselt/
Töörühma liikme CV Nimi: Katerin Peärnberg I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info: õppeasutuse ja õppekava nimi; sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta; omandatud kraad; lõputöö teema. (pakkuja poolt täidetav lahter) 2017 – 2021 TTÜ Eesti Mereakadeemia – meretranspordi juhtimine, MSc cum laude Magistritöö teema: „ Tallinna rannikuala planeerimine ja sadamate funktsioonide muutumine Bekkeri ja Meeruse sadamaalade näitel “. 2016 – 2017 Hiiumaa Ametikool, tunnistusega väikesadama spetsialist 2011 – 2014 Tartu Ülikool, õigusteaduskond, õigusteadus, M.A in Law Magistritöö teema: „ Euroopa Liidu õiguse mõju kahepoolsetele välislepingutele sotsiaalkindlustuse valdkonnas “ Bakalaureusetöö teema: „ Patsiendile ja biomeditsiinilises teadusuuringus osalevale isikule informatsiooni andmise kohustuse regulatsiooni probleeme Eesti seadusandluses “. 2013 – 2013 Oslo Ülikool, õigusteaduskond (vahetusüliõpilane, NordPlus´i ja DORA 7 programmi stipendiaat), i.a laevakindlustus 2011 – 2012 Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž, TRADERUN Venemaa ja Ida-Euroopa õpingud 2008 – 2009 Uppsala Ülikool, õigusteaduskond (vahetusüliõpilane, Erasmuse stipendiaat), EL tööõigus, Rootsi õigussüsteem 1995 – 2006 Tallinna Prantsuse Lütseum II Õigusloomealane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info: tööandja nimi; tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega ; 3 seadus eelnõu koostamise l osalemise kogemus e kirjeldus (eelnõu de nim ed , väljatöötamise a jad ) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga. 03.2017 – 07.2021: Veeteede Amet / Transpordiamet – arendusosakonna ja merenduse konkurentsivõime osakonna nõunik ; 03.2016 – 03.2017: Siseministeerium – kodakondsus - ja rändepoliitika osakonna nõunik , seaduslik ja ebaseaduslik ränne ; 06.2011 – 11.2015: Sotsiaalministeerium – sotsiaalkindlustuse osakonna EL ja rahvusvahelise sotsiaalkindlustuse peaspetsialist ; Seaduse terviktekstide koostamise kogemus : 1) Seaduseelnõu tervikteksti ja seletuskirja koostamises osalemine : Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seadus 85 SE; 2) Seaduseelnõu tervikteksti ja seletuskirja koostamises osalemine : Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuslepingu ratifitseerimise seadus 189 SE; 3) Seaduseelnõu tervikteksti ja seletuskirja koostamises osalemine : töövõimetoetuse seadus 678 SE. Muu seadusloome kogemus : 1) Seaduseelnõu ja seletuskirja koostamine : Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 199 SE; 2) Seaduseelnõu ja seletuskirja koostamine : Turismiseaduse muutmise seaduse eelnõu , majutusteenuse kasutaja elektrooniline registreerimine ja andmekogu loomine ( Vabariigi Valitsuses ); 3) Seaduseelnõu ja seletuskirja koostamises osalemine : Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus ; 4) Erinevate Siseministeeriumi ning Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumi määruste ja nende seletuskirjade koostamises osalemine Kirjeldus : O len varasemalt osalenud nii seaduseelnõude VTK-de, seaduse tekstide kui ka nende seletuskirjade koostamises ja kirjutamises , samuti menetluses valitsuse ja Riigiko g u tasandil käies mõlemas koha peal ka eelnõusid tutvustamas . Üheks oluliseks osaks sellest tööst on olnud ka huvigruppide kaasamine ning suhtlemine erinevate ametiasutustega . Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus e eelnõu koostamises osalemine andis kogemuse ka seaduseelnõude koostamise koordineerimises erinevate riigiasutuste vahel . Samuti andis töö nimetatud eelnõuga koos t urismiseaduse muutmise seaduse eelnõu ga kogemuse pikalt seisnud ja ebapopulaarsete või varasemalt mittetoetatud seadusemuudatuste läbirääkimistes ja edasiviimises . Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus oli aga omakorda esimene oluline seadusmuudatus , mille eest täielikult vastutasin ning mis viis Eesti pensionisüsteemi sisse olulise muudatuse . Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest : A1, A2, B1, B2, C1, C2. C2 Inglise keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest : A1, A2, B1, B2, C1, C2. C1
Hankedokumendi lisa 5
Töörühma liikme CV
Nimi: Triin Kaurov
I Omandatud haridus
Haridus
Esitada vähemalt järgmine info:
• õppeasutuse ja õppekava nimi;
• sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta;
• omandatud kraad;
• lõputöö teema.
2011 – 2014 Tartu Ülikool, majandusteaduskond, finantsjuhtimise suund, MBA
(finantsjuhtimine)
2001 – 2005 Tartu Ülikool, õigusteaduskond, mag. iur. magistritöö “Kohtusse
pöördumise õigus Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 15 lõike 1 alusel”
1995 - 1999 Tartu Ülikool, õigusteaduskond, baccalaureus artium, lõputöö „Kohtuliku
rippumatuse tagamine“
1994 - 1995 bakalaureuseõpe, Tartu Ülikool, matemaatikateaduskond, lõpetamata, üle
viidud õigusteaduskonda
1983 - 1994 Tartu 15. Keskkool (kuldmedaliga)
II Õigusloomealane töökogemus
Töökogemus õigusloomes
Esitada vähemalt järgmine info:
• tööandja nimi;
• tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega;
• 3 seaduseelnõu koostamisel osalemise kogemuse kirjeldus (eelnõude nimed,
väljatöötamise ajad) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga
või
• 3 seaduseelnõu kohta õiguslike analüüside koostamine (eelnõude nimed, õiguslike
analüüside sisu, järeldused, tulemused).
06.2016 –… vandeadvokaat, Advokaadibüroo VARUL (nüüd Advokaadibüroo
TGS Baltic)
12.2008 – 06.2016 vandeadvokaat, Advokaadibüroo Glimstedt (endine Glimstedt Straus
& Partnerid)
09.2007 – 12.2008 advokaat, Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid
11.2005 – 09.2007 advokaat, Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid
04.2005 – 11.2005 jurist, Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid
10.1999 – 04.2005 jurist personalitöö alal, Tartu Ülikool
Alates 2017. a on Triin Kaurov Eesti Advokatuuri haldusõiguse komisjoni liige.
Haldusõiguse komisjon muude tegevuste hulgas jälgib ja analüüsib jooksvalt Eesti
õigusloomet ning avaldab vajadusel arvamust.
3 seaduseelnõu õiguslik analüüsi koostamise kogemus:
1. Kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) eelnõu (nov 2019, täiendatud dets
2019): Advokaadibüroo TGS Baltic Triin Kaurovi osalemisel koostas
/allkirjastatud digitaalselt/
Hankedokumendi lisa 5
Rahandusministeeriumile analüüsi „Kohustusliku kogumispensioni reformi eelnõu
analüüs põhiõiguste riivete seisukohalt”. Analüüsi eesmärk oli analüüsida eelnõu
võimalike põhiõiguste riivete seisukohalt, tuua esile võimalikud põhiseaduslikkuse
järelevalve menetluse algatamise riskid ning teha ettepanekud nende riskide
maandamiseks. Analüüsi tulemusena tuvastasime võimalikud põhiõiguste riived, mille
puhul esineb arvestatav põhiseadusvastasuse risk, ning hindasime sellise riski
põhiseadusega vastuolu tuvastamise tõenäosust.
2. Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu õiguslik analüüs ning Eesti Advokatuurile
arvamuse andmine (okt 2020). Nimelt esitas Justiitsministeerium Eesti
Advokatuurile haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu arvamuse avaldamiseks ning
advokatuuri erinevad komisjonid andsid selle kohta oma arvamuse, mis edastati ka
Justiitsministeeriumile. Triin Kaurov osales advokatuuri haldusõiguse komisjoni
liikmena nimetatud haldusõiguse komisjoni poolt nimetatud eelnõu õiguslikul eelnõu
analüüsimisel ning selle kohta õigusliku arvamuse koostamisel. Arvamuses on
tähelepanu juhitud mitmetele eelnõu kitsaskohtadele (kontseptsiooni ja ülesehituse
olulised puudused, haldustrahvi vastavus EIK praktikale ning selle asetus
karistusõiguse süsteemis, haldusõigusele omaste põhimõtete kandumine
karistusõigusesse ja sellega seonduvad probleemid, karistusõigusele omaste
põhimõtete mitte arvestamine, tõendamise ja tõendite kogumise probleemid).
Advokatuuri haldusõiguse komisjoni liikmena osales Triin Kaurov seejuures ka VTK
kohta seisukohtade esitamisel kevadel 2020.
3. Kõrgharidusseaduse eelnõu õiguslik analüüs (juuni 2018). Analüüs keskendus
teadus- ja arendustegevuse osas kõrgharidusseaduse eelnõuga kavandatud
muudatustele. Nimelt oli ka kavandatud kõrgharidusseadusega teha põhjapanevaid
muudatusi teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses (TAKS), sh eraõiguslike
teadus- ja arendusasutuste rahastamise põhimõtetes. Eelnõu iseenesest keskendus
kõrgharidusele ning teadus- ja arendustegevuse korraldus asus sellest struktuurist
väljaspool, mistõttu tegemist ei olnud kõrgharidusseaduse kehtestamisega kaasnevate
tehniliste ja redaktsiooniliste muudatustega TAKS-is. Analüüsi tulemusena esitasid
eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused haridus- ja teadusministrile arvamuse jätta
eelnõu kooskõlastamata.
4. 200 SE Haldusreformi seaduse eelnõu analüüs (mai 2016). Advokaadibüroo TGS
Baltic Triin Kaurovi osalemisel analüüsis HRS eelnõu kooskõla põhiseadusega.
Analüüsile järgnevalt nõustas ja esindas Advokaadibüroo TGS Baltic Triin Kaurovi
osalemisel 23 kohalikku omavalitsust taotlusega tunnistada põhiseadusvastasuse tõttu
kehtetuks haldusreformi seadus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-
1-3-16 ning sellele järgnevalt toimunud menetlustes.
5. 10.05.2020 kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse
punktide 15 (ajaloolise püügiõiguse vähendamine) ja 16 (ajaloolise püügiõiguse
vabanemine) õiguslik analüüs. Advokaadibüroo TGS Baltic Triin Kaurovi osalemisel
koostas Eesti Kutseliste Kalurite Liidule õigusliku arvamuse nimetatud VTK punktide
võimalike põhiõiguste riive kohta.
Keeleoskus
/allkirjastatud digitaalselt/
Hankedokumendi lisa 5
Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase
Eesti keel: C2
Inglise keel: C1
/allkirjastatud digitaalselt/
! " # $ " %
6 7 6 B
0 8 9 : 9 9
; < = > ?
@ A A
1 2 3 4 5
C D E D F D E G H I J G J I K F L M N O
6 k l m
f g f h i j
A e A
d
( )* + *
, - - . , / 0
*
P Q R S
T U V W U W U X U X Y Z [
\ ] ^ _ ` ` a b
n o p
0
q q r s t u t
5 4
³ ´ µ ¶ ³ · ³ ¸
v w x y z z { | } ~ ~ 6
¹
¹
¡ ¢ £ ¤ ¤
¥ ¦ § ¨ © ª « ¬ ¨ ® ¨ © ¯ «
° ° ° ° ± ²
c
& '
! " # $ " %
6 7 6 B
0 8 9 : 9 9
; < = > ?
@ A A
1 2 3 4 5
C D E D F D E G H I J G J I K F L M N O
6 k l m
f g f h i j
A e A
d
( )* + *
, - - . , / 0
*
P Q R S
T U V W U W U X U X Y Z [
\ ] ^ _ ` ` a b
n o p
0
q q r s t u t
5 4
³ ´ µ ¶ ³ · ³ ¸
v w x y z z { | } ~ ~ 6
¹
¹
¡ ¢ £ ¤ ¤
¥ ¦ § ¨ © ª « ¬ ¨ ® ¨ © ¯ «
° ° ° ° ± ²
c
& '
KINNITUS Ühispakkujad ENEVE Invest OÜ (12128998) ja Advokaadibüroo TGS Baltic AS (10288628) kinnitavad , et nad nõustu vad hanke tingimustega, ei ole esitanud valeandmeid ja hankelepingu objektiks olev töö ei seondu otseselt pakkujate poolt ametiasutuses ametnikuna või töötajana täidetavate töökohustustega, nimetatud töid ei teostata kellegi teise ülesandel ega saada selle eest tasu üheltki teiselt isikult ega asutuselt. /allkirjastatud digitaalselt/ Sander Kärson Eero Naaber
Töövõtuleping nr 1.9-8/21-479-1
Lepingu kuupäev /digitaalses allkirjas/
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, registrikood 70003158, asukoht Suur-Ameerika 1,
10122 Tallinn, mida esindab põhimääruse alusel kantsler Ando Leppiman (edaspidi tellija),
ja
ühispakkujad Eneve Invest OÜ, registrikood 12128998, aadress Tööstuse tn 14-4, 10414 Tallinn, mida
esindab seaduse alusel juhatuse liige Eero Naaber, ja
Advokaadibüroo TGS Baltic AS, registrikood 10288628, aadress Kaluri tn 2, 51004 Tartu, mida esindab
seaduse alusel juhatuse liige Sander Kärson,
(edaspidi ühispakkujad koos töövõtja),
keda edaspidi nimetatakse üheskoos ka pooled ja eraldi pool,
sõlmivad Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020
prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“
projekti 2014-2020.12.02.006.01.15-0007 „Õiguse revisjon“ ja „Mereõiguse revisjoni“ hanke
alusdokumentide ja edukaks tunnistatud pakkumuse alusel käesoleva töövõtulepingu (edaspidi leping)
alljärgnevas:
1. Lepingu ese ja töörühma liikmete ülesanded
1.1. Lepingu esemeks on mereõiguse revisjoni raames kaubandusliku meresõidu seaduse
väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK) kirjeldatud tööde teostamine (edaspidi tööd) vastavalt
hanke alusdokumentides esitatud tingimustele pakkumuses esitatud spetsialistide (töörühma
liikmete) kaudu. Töö sisuks on eelkõige eelnõu (vajadusel analüüside) ja seletuskirja koostamine,
kooskõlastuselt saabunud märkuste läbitöötamine ja nende osas seisukohtade kujundamine,
vajadusel muudatuste sisseviimine dokumentidesse.
1.2. Töörühma liikmete, sh töörühma juhi ülesanded on kirjeldatud hanke alusdokumentides (lisa 2 –
töörühma liikmete ülesanded), sh on töörühma juhi ülesanneteks:
1.2.1. vajadusel huvirühmadega kohtumiste korraldamine ja neis osalemine ning vajadusel
kavandatavate eelnõude muudatusettepanekute selgitamine;
1.2.2. vajadusel majandus- ja taristuministri 10.04.2017 käskkirjaga nr 1.1-2/17-023 moodustatud (ja
käskkirja hilisemate muudatustega muudetud) mereõiguse revisjoni komisjoni (edaspidi
komisjon) ja/või tellijaga kohtumistel osalemine ja seal lepingu alusel koostatud dokumentide
ning seal väljendatud seisukohtade selgitamine/põhjendamine ning analüüsi ja avaliku
konsultatsiooni ja kooskõlastamise tulemusena esitatud ja ka tellija ja/või komisjoni poolt
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud kommentaaride, ettepanekute ja arvamuste
läbi töötamine ning nende osas seiskohtade (kas arvestada või mitte arvestada) esitamine ja
põhjendamine;
1.2.3. töörühma juhtimine, sh töörühma teiste liikmete töö koordineerimine, töörühma teiste liikmetega
detailsemate ülesannete jaotuse kooskõlastamine;
1.2.4. komisjonile arutamiseks vajalike materjalide edastamine, osalemine komisjoni koosolekul
eelnõude ja seletuskirjade arutamiseks, vajadusel teiste töörühma liikmete kaasamine
kohtumistele, koosolekul arutatu edastamine töörühma liikmetele ning kohtumiste tulemusel
analüüsi ja/või eelnõude/seletuskirjade täiendamise ja/või muutmise ettepanekute arutamise
korraldamine töörühmas või selleks sisendi andmine töörühma liikmetele.
1.3. Lepingu täitmisel võtab töövõtja mh aluseks hanke alusdokumendid koos lisadega, samuti muud
dokumendid, millega arvestamine on lepingu eesmärkide täitmiseks vajalik (nt hea õigusloome ja
normitehnika eeskiri, kaasamise hea tava, mõjude hindamise metoodika).
2. Üldsätted
2.1. Lepingu eesmärgiks on poolte suhete, õiguste, kohustuste ning vastutuse reguleerimine lepingu
täitmisel.
2.2. Pooled juhinduvad lepingu täitmisel ja omavaheliste suhete reguleerimisel lepingust ja selle
lisadest, kuid lepinguga reguleerimata küsimustes ka Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest,
eeskirjadest, standarditest ning hea usu põhimõttest.
2.3. Töövõtjale laieneb ka nende teenuste ja toimingute, sealhulgas kõrvalkohustuste, täitmise
kohustus, mis ei ole lepingus sätestatud, kuid mis oma olemusest lähtuvalt kuuluvad lepinguga
seotud teenuste hulka. Nimetatu ei kuulu teistsuguse kokkuleppe puudumisel eraldi tasustamisele
ning töövõtja osutab need teenused ja toimingud lepingus fikseeritud tähtaja raames ja tasu eest.
2.4. Pooled ja/või nende esindajad kinnitavad, et neil on kõik õigused ja piisavad volitused sõlmida
leping esindatava nimel kooskõlas õigusaktidega ja nad ei tea ühtegi takistust lepinguga võetud ja
selles sätestatud kohustuste täitmiseks.
2.5. Mõisted „tellija“ ja „töövõtja“ hõlmavad kõiki vastavalt tellijaga või töövõtjaga töösuhtes olevaid
isikuid, aga samuti kõiki teisi isikuid, keda tellija või töövõtja on teise poole nõusolekul lepingu
täitmisse kaasanud.
2.6. Töövõtja kinnitab, et tal on tehniline kompetentsus ja võimalused lepingu professionaalseks ja
nõuetekohaseks täitmiseks. Töövõtja spetsialistid, kes lepingut isiklikult täidavad, ja nende
kontaktandmed on toodud lepingu p-s 14.
2.7. Lepingu dokumendid koosnevad käesolevast lepingust, lepingu lisadest ning lepingu võimalikest
muudatustest, milles lepitakse kokku pärast lepingu allkirjastamist.
2.8. Lepingu juurde kuuluvad allkirjastamise hetkel lisadena järgmised dokumendid:
Lisa 1 – Hanke alusdokumendid (hankedokument; väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest
ja VTK-st; töörühma ülesanded; väljavõte poliitikakujundamise meetme käskkirjast ja
seletuskirjast);
Lisa 2 - Töövõtja pakkumus.
3. Tähtajad ning töö üleandmine ja vastuvõtmine
3.1. Tööde teostamine toimub vaheetappidena järgmiselt:
3.1.1. eelnõu ja seletuskirja koostamine (sh tellijaga ning komisjoniga kooskõlastamise käigus
esitatud arvamuste, ettepanekute jmt analüüs ja vajadusel muudatuste sisseviimine) lepingu
jõustumisest kuni 30. aprillini 2022. Eelnõu ja seletuskiri peab olema tellijale esitatud ja tellija
poolt vastu võetud hiljemalt 30.04.2022;
3.1.2. eelnõu menetlemisel osalemine arvates eelnõu ja seletuskirja tellija poolt vastuvõtmisest
kuni teiste ministeeriumidega kooskõlastamiseni (sh avaliku kooskõlastamise käigus esitatud
arvamuste, ettepanekute jmt analüüs ja vajadusel muudatuste sisseviimine) ja eelnõu Vabariigi
Valitsusele esitamiseni, maksimaalselt kuni 30. oktoobrini 2022. Tulemuseks peab olema
kooskõlastatud ja Vabariigi Valitsusele esitamiseks valmis olev eelnõu ja seletuskiri.
3.1.3. Punktis 3.1.2. toodud töö valmistamisele järgnevalt peab töövõtja toetama ja osalema ka
eelnõude ja seletuskirjade menetlemisel Riigikogus kuni eelnõu vastuvõtmiseni või
tagasilükkamiseni.
3.2. Punktides 3.1.1 ja 3.1.2. sätestatud tähtpäevadeks (hiljemalt) esitab töövõtja tellija volitatud
esindajale teostatud töö koos allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti(de)ga (edaspidi akt).
3.3. Tellija vaatab töö üle ja tagastab allkirjastatud akti töövõtjale mõistliku aja jooksul arvates töö
üleandmisest.
2
3.4. Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral osutab tellija konkreetsele puudusele töös ja
määrab mõistliku tähtaja selle kõrvaldamiseks või uue, lepingutingimustele vastava töö
esitamiseks.
4. Tasu suurus, väljamaksmise tähtaeg ja kord
4.1. Lepingu alusel töövõtja poolt teostatavate tööde hind on 56 905 eurot (millele lisandub käibemaks),
mis jaguneb järgnevalt:
4.1.1. Punktis 3.1.1. nimetatud tööde tasu on 50% punktis 4.1. toodud hinnast;
4.1.2. Punktis 3.1.2. nimetatud tööde tasu on 50% punktis 4.1. toodud hinnast.
4.2. Punkti 4.1. alapunktides kirjeldamata, aga lepinguga hõlmatud muude tööde ja tasude (nt tasu
autoriõiguse varaliste õiguste loovutamisel ja isiklike õiguste litsentsimisel, tasu
töörühma/komisjoni aruteludel osalemisel) ja kulude (nt lepingu p-de 5.4.12-5.4.14, 6.1.5, 6.1.6
kohaselt hüvitatavate kulude) eest eraldi ei tasuta, vaid nimetatud tööde hind ja kulud sisalduvad
punktis 4.1. toodud hinnas.
4.3. Tellija tasub töövõtjale tellija poolt kinnitatud aktide alusel pärast töö vastuvõtmist (tulemuse
saavutamist).
4.4. Tellija tasub töö eest vastavalt esitatud aktidele hiljemalt 20 kalendripäeva jooksul töövõtja
esitatud arve kättesaamisest arvates.
4.5. Töövõtja esitab arve masintöödeldaval kujul vastavalt kehtivale e-arve juhendile
(https://www.riigiteataja.ee/akt/123042019008). Juhendi muutumisel kohaldatakse uut versiooni
automaatselt ning pooled ei sõlmi selle kohta lepingu lisa. Arvele märgitakse tellija
dokumendiregistris registreeritud lepingu number ja lepingus nimetatud tellija volitatud esindaja.
5. Tellija õigused ja kohustused
5.1. Tellijal on õigus:
5.1.1. nõuda töövõtjalt vastavalt lepingu tingimustele nõuetekohast ja tähtaegset töö teostamist ja
selle üleandmist;
5.1.2. kontrollida töö teostamise käiku ja nõuda töövõtjalt töö teostamise kohta informatsiooni;
5.1.3. pöörduda vajadusel kolmanda isiku poole sõltumatu eksperthinnangu saamiseks töö kvaliteedi
kohta;
5.1.4. kasutada õiguskaitsevahendeid (sh öelda leping üles), samuti nõuda lepingus sätestatud
juhtudel leppetrahvi, kui töövõtja ei pea kinni lepingus, selle lisades või muudes lepingu
juurde kuuluvates dokumentides sätestatud tähtaegadest, tingimustest ja maksumusest, samuti
kui töövõtja ei täida või täidab mittevastavalt muid endale lepinguga võetud kohustusi.
5.2. Tellijal on õigus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töövõtja ülesandeid tööde teostamise
käigus täpsustada.
5.3. Tellijal on õigus anda töövõtjale juhiseid, teha ettepanekuid esitatud tööde kohandamiseks või
täiendamiseks. Tellija juhised ja ettepanekud on töövõtjale kohustuslikud.
5.4. Tellija on kohustatud:
5.4.1. looma töövõtjale töö teostamiseks vajalikud tingimused, esitama töö teostamiseks vajalikud
andmed ja informatsiooni või korraldama neile juurdepääsu;
5.4.2. töövõtja esitatud töö üle vaatama ja vastu võtma, kui töö on teostatud nõuetekohaselt ja vastab
lepingutingimustele;
5.4.3. töö lepingu tingimustele mittevastavuse korral teatama sellest töövõtjale koos puuduse
kõrvaldamiseks sätestatud tähtajaga;
5.4.4. maksma töövõtjale töö eest tasu punktis 4 sätestatud tingimustel;
5.4.5. vajadusel korraldama ministeeriumide ja ametite esindajate kaasamist mereõiguse revisjoni
osas vajalikeks konsultatsioonideks ja aruteludeks töörühma liikmetega;
3
5.4.6. vajadusel kokku kutsuma töövõtja ettepanekul lepinguga hõlmatud mereõiguse revisjoni
küsimustes sisendi saamiseks asjassepuutuvate huvigruppide esindajaid enne avalikku arutelu
ja võimaldama ruumid ja vahendid selliste koosolekute pidamiseks;
5.4.7. vajadusel võimaldama töövõtjal konsultatsiooni tellija kompetentsete juristidega eelnõu ja
sellega seotud mõjude hindamise vormistamise alastes küsimustes, et tagada tööde vastavus
ettenähtud nõuetele;
5.4.8. töövõtja vastava päringu korral selgitama tööde esitamise järgselt välja tulnud puudusi ning
selgitama vajadusel tellija juhiseid tööde tegemise osas;
5.4.9. läbi viima töövõtjalt vastuvõetud dokumentide avaliku arutelu/konsultatsioonid ja
kooskõlastamise, järgides õigusaktides sätestatud tähtaegu;
5.4.10. kooskõlastama aegsasti töövõtja esindajaga (töörühma juhiga) tellijapoolsed tegevused seoses
mereõiguse revisjoniga ja tellija otsesuhtluse töörühma teiste liikmetega, kui selleks ilmneb
vajadus, samuti informeerima töövõtjat koheselt asjaoludest või muudatustest õigusloomes
või merenduspoliitikas, mis mõjutavad või võivad mõjutada kokkulepitud mereõiguse
revisjoni läbiviimise ulatust või käiku või töörühma ettevõetud tegevusi ning koostöös
töövõtjaga määratlema vajalikud muudatused mereõiguse revisjoniga seotud tegevustes;
5.4.11. vajadusel ja tellijalt mõistlikult oodataval määral konsulteerima ja otsima koos töövõtjaga
mereõiguse revisjoni läbiviimisel tõusetunud probleemidele lahendusi, et saavutada
mereõiguse revisjoni eesmärgid ja selle teostamiseks parimad võimalikud lahendused;
5.4.12. hüvitama töörühma liikmetele kõik toetuse andmise käskkirjas nimetatud abikõlblikud kulud
(nt majutuse ja transpordikulud), mis on tehtud lepinguliste kohustuste täitmiseks tingimusel,
et need kulud on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist
võimaldaval kujul kooskõlastatud;
5.4.13. hüvitama töövõtjale mereõiguse revisjoni käigus vajalike tasuliste artiklite, erialase kirjanduse
ja muude materjalide või teenuste ostu kulud tingimusel, et nende ostmine on töövõtja poolt
tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud;
5.4.14. hüvitama töövõtjale erialaste seminaride ja konverentside tasud ja nendel osalemisega seotud
kulud tingimusel, et need tasud ja kulud on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt
kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud.
6. Töövõtja õigused ja kohustused
6.1. Töövõtjal on õigus:
6.1.1. nõuda tellijalt töö teostamiseks vajalike tingimuste loomist ning andmete ja informatsiooni
esitamist või neile juurdepääsu võimaldamist;
6.1.2. kasutada töö teostamisel oma töömeetodeid ja -vahendeid;
6.1.3. nõuda tellijast sõltuvate takistuste kõrvaldamist töö teostamisel;
6.1.4. saada nõuetekohaselt teostatud ja tellija vastuvõetud töö eest punktis 4 ettenähtud tasu;
6.1.5. tellida mereõiguse revisjoniga seoses teemakohaseid tasulisi artikleid, erialakirjandust ja muid
materjale, mille ostu kulud hüvitatakse töövõtjale mereõiguse revisjoniks eraldatud rahalistest
vahenditest vastavalt kokkuleppele tellijaga, tingimusel, et nende ostmine on töövõtja poolt
tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud;
6.1.6. osaleda mereõiguse revisjoni teemavaldkonda puudutavatel konverentsidel või seminaridel,
mille osalustasud ja osalusega seotud kulud hüvitatakse töövõtjale mereõiguse revisjoniks
eraldatud rahalistest vahenditest vastavalt kokkuleppele tellijaga tingimusel, et kulud on
töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul
kooskõlastatud.
6.2. Töövõtja on kohustatud:
4
6.2.1. teostama tööd professionaalselt ja nõuetekohaselt vastavalt lepingus ja hanke
alusdokumentides esitatud tingimustele ning andma tööd tellijale üle lepingus sätestatud
tähtaegadel ja korras;
6.2.2. tööde teostamisel tegutsema sõltumatu eksperdina ning lähtuma tööde raames ettepanekute
tegemisel tellija juhistest, oma parimatest õigusteaduslikest teadmistest, kogemustest ja
meetoditest;
6.2.3. teostama kooskõlastamise ja/või avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekute, märkuste jmt
analüüsi, viima ettepanekud ja märkused dokumentidesse sisse või põhjendama
ettepanekute/märkustega mittearvestamist hiljemalt nelja nädala jooksul
ettepanekute/märkuste esitamisest;
6.2.4. järgima töö teostamisel lepingus ja õigusaktides sätestatud nõudeid ning tagama lepingust
tulenevate kohustuste täitmise kooskõlas heade kommetega;
6.2.5. vältima huvide konflikti, st töövõtja väldib enda või temaga seotud isikute otsest või kaudset
tegutsemist tööde teostamisel, tasu eest või tasuta, mistahes muu isiku huvidest lähtuvalt, mille
tõttu töövõtja huvid lähevad vastuollu tellija huvide ja töövõtja sõltumatuse kohustusega.
Töövõtja kohustub tagama, et mistahes temapoolne äri- või muu tegevus ei ole suunatud
kolmandate isikute huvide esindamisele tööde teostamisel;
6.2.6. teavitama tellijat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma mistahes huvist, mis võib
põhjustada huvide konflikti tekkimist;
6.2.7. kasutama töö teostamisel pakkumuses esitatud spetsialiste. Pakkumuses esitatud spetsialisti
muutmine on võimalik vaid tellija eelneval kirjalikul nõusolekul ja tingimusel, et pakkumuses
esitatud spetsialist vahetatakse välja spetsialisti vastu, kelle haridus ja töökogemus vastavad
vähemalt pakkumuses esitatud spetsialisti haridusele ja töökogemusele. Töövõtja esitab
tellijale sellekohased tõendid ning kohustub tagama töörühmale sh töörühma juhile
kehtestatud kohustuste täitmise vastavalt lepingule ja selle lisadele;
6.2.8. lubama tellijal kontrollida töö teostamise käiku ja esitama tellija nõudmisel töö teostamise
kohta informatsiooni;
6.2.9. teatama tellijale viivitamata võimalikust viivitusest või takistusest töö teostamisel, mis tuleneb
töörühma liikmetest, samuti teavitama tellijat muust asjaolust, mis võib mõjutada või takistada
lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist;
6.2.10. töö lepingutingimustele mittevastavuse korral kõrvaldama tellija nõudmisel puuduse töös või
esitama uue, lepingutingimustele vastava töö tellija sätestatud tähtaja jooksul.
6.3. Töövõtja on teadlik sellest, et töörühma liikmete tegevus lepingu täitmisel vastab
korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 nimetatud tingimustele ja seetõttu loetakse tööde teostaja
ametiisikuks. Samuti on töövõtja teadlik, et eelnevast tulenevalt peavad töörühma liikmed järgima
KVS § 3 lõikes 1 ja § 3 lõikes 2 punktis 1 sätestatud piiranguid. Töövõtja on kohustatud tagama,
et töörühma liikmed oleksid nimetatud kohustusest teadlikud.
6.4. Töövõtja kinnitab, et töörühma liikmed on teadlikud, et juhul, kui nad lepingu täitmise ajal asuvad
tööle avalikku teenistusse, siis on nad kohustatud täitma avaliku teenistuse seaduse § 60 lõikest 3
tuleneva teavitamise kohustuse.
6.5. Töövõtja kohustub enne huvirühmade jt asjaomaste asutuste või isikutega kohtumiste korraldamist
ja/või projekti „Õiguse revisjon“ raames valminud dokumentide kolmandatele isikutele edastamist
konsulteerima projekti nõuete (nt teavitamise nõuded) täitmise osas tellija kontaktisikuga
(volitatud esindajaga) vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
6.6. Töövõtja kohustub andma tellijale täiendavat infot tehtud tööde kohta, kui tellija vajab seda seoses
projekti „Õiguse revisjon“ aruannete koostamisega või muu asjaolu esinemisel, mis vastava
vajaduse tingib, viie aasta jooksul arvates lepingu lõppemisest.
7. Autoriõigused
5
7.1. Lepingu alusel töövõtja poolt loodud või tema poolt kolmandatelt isikutelt omandatud ja lepingu
alusel tellija poolt vastuvõetud ning tasutud mistahes tööde resultaadid (edaspidi teosed) ja
nendega seotud võõrandatavad intellektuaalse omandi õigused, sh autori kõik varalised õigused
(edaspidi õigused) lähevad iga teose vastuvõtmisega lepingus sätestatud tasu eest täies mahus üle
tellijale. Teoste suhtes kehtivate intellektuaalse omandi õiguste osas, mis oma olemuselt
üleantavad ei ole, sh autori isiklikud õigused, annab töövõtja tellijale arvates iga teose üleandmisest
tagasivõtmatu, piiramatu (sh geograafiliste piiranguteta) kogu autoriõiguste kehtivuse ajal kehtiva
ainulitsentsi.
7.2. Töövõtjal ei ole ilma tellija eelneva kirjaliku nõusolekuta õigust kasutada teoseid või nende
iseseisva tähendusega osasid või õigusi.
7.3. Töövõtja poolt lepingu alusel kogutud informatsioon või selle töötlused loetakse tellija omandiks
ja lepingu lõppemise korral või tellija nõudmisel on töövõtja kohustatud viivitamatult omal kulul
üle andma tellijale kogu tema valduses oleva sellise informatsiooni.
7.4. Kõik lepingu alusel loodud mistahes vormis ja sisuga projektid, plaanid, joonised,
spetsifikatsioonid ja muud dokumendid, mis on loodud töövõtja poolt või loodud tellija poolt ja
sattunud töövõtja valdusesse või kontrolli alla lepingu alusel tööde teostamisel, loetakse tellija
omandiks. Kui pooled ei lepi kokku teisiti, on töövõtja lepingu lõppemise korral või tellija
nõudmisel kohustatud oma kulul viivitamatult tagastama tellijale kõik tema valduses olevad ja
eespool viidatud dokumendid, muud infokandjad ja tehnilised vahendid.
7.5. Kui tellija pärast lepingu lõppemist ei nõua töövõtjalt lepingu punktides 7.3. ja 7.4. sätestatud
dokumentatsiooni üleandmist, on töövõtja kohustatud säilitama nimetatud dokumentatsiooni oma
kulul 5 (viis) aastat alates lepingu lõppemisest. Töövõtja kohustub edastama nimetatud
dokumentatsiooni oma kulul tellijale 30 (kolmekümne) päeva jooksul pärast vastava teate saamist.
Pärast säilitamisaja lõppu on töövõtjal õigus selline dokumentatsioon täielikult või osaliselt
hävitada ning tellijal lõppeb õigus neid välja nõuda. Igal juhul kohustub töövõtja ka ilma tellija
poolt vastavasisulist nõuet esitamata andma tellijale üle dokumendid ja teabe, mis on vajalikud
õiguste kasutamiseks lepingu alusel.
7.6. Kui kolmas isik takistab tellijat tema lepingust tulenevate intellektuaalse omandi õiguste
kasutamisel või rikub neid õigusi, teatab tellija sellest töövõtjale, kes peab viivitamata võtma
tarvitusele kõik vajalikud abinõud, et võimaldada lepingust tulenevate õiguste kasutamist ja
lõpetada tellija õiguste rikkumine.
7.7. Töövõtja kohustub tagama, et tal on kõik õigused käesolevas peatükis nimetatud viisil autoriõiguse
varalised õigused loovutada ja isiklike õiguste osas ainulitsents anda. Juhul kui tellija vastu
esitatakse nõue tööde tegemisel toimunud autoriõiguste rikkumise tõttu või teoste kasutamine on
muul viisil takistatud, vastutab tellijale tekkinud kahju eest töövõtja.
8. Konfidentsiaalsus ja isikuandmete töötlemine
8.1. Töövõtja kohustub lepingu kehtivuse ajal ning pärast lepingu lõppemist määramata tähtaja jooksul
hoidma konfidentsiaalsena kõiki talle seoses lepingu täitmisega teatavaks saanud andmeid.
Eelkõige, kuid mitte ainult, kohustub töövõtja hoidma konfidentsiaalsena andmeid, mis sisalduvad
lepingu täitmiseks üleantud dokumentides ja muudes dokumentides, mille sisuga on töövõtjal
olnud võimalus seoses lepingu täitmisega tutvuda, lisaks eeltoodule mistahes muid andmeid, mille
konfidentsiaalsena hoidmise vastu on tellijal eeldatavalt õigustatud huvi.
8.2. Konfidentsiaalse informatsiooni avaldamine kolmandatele isikutele on lubatud vaid tellija eelneval
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Lepingus sätestatud
konfidentsiaalsuse nõue ei laiene informatsiooni avaldamisele poolte audiitoritele, advokaatidele,
pankadele ning juhtudel, kui pool on õigusaktidest tulenevalt kohustatud informatsiooni avaldama
või kui informatsioon on juba avalikustatud.
6
8.3. Töövõtja kohustub täitma organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnilisi turvameetmeid
konfidentsiaalsete andmete kaitseks juhusliku või tahtliku volitamata muutmise, juhusliku
hävimise, tahtliku hävitamise, avalikustamise jms eest.
8.4. Töövõtja kohustub mitte kasutama konfidentsiaalset teavet mitte ühelgi viisil isikliku kasu saamise
eesmärgil ega kolmandate isikute huvides. Muuhulgas kohustub töövõtja tagama, et tema
esindaja(d), töötajad, lepingupartnerid ning muud isikud, keda ta oma kohustuste täitmisel kasutab,
oleksid käesolevas lepingus sätestatud konfidentsiaalsuse kohustusest teadlikud ning nõudma
nimetatud isikutelt selle kohustuse tingimusteta ja tähtajatut täitmist.
8.5. Töövõtja ei tegele lepinguga seoses avalike suhetega ega anna teateid pressile, elektroonilisele
meediale, üldsusele või teistele auditooriumidele, välja arvatud tellija eelneval kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Avaldada võib vaid teateid, mille tekst on
tellijaga eelnevalt kooskõlastatud.
8.6. Töövõtja töötleb ainult neid isikuandmeid, mille töötlemine on vajalik lepingust tulenevate tööde
teostamiseks. Eelkõige töötleb töövõtja lepingu täitmise käigus tellija volitatud esindaja ja
komisjoni liikmete isikuandmeid (ees- ja perekonnanimed). Töövõtja teostab ainult neid
isikuandmete töötlustoiminguid, mis on lepingu kohaseks täitmiseks vajalikud, nt tellija,
komisjoni, töövõtja ja töörühma omavahelise suhtluse ja arutelude korraldamine, töörühma
tegevuse koordineerimine jmt tegevused, mis tulenevalt lepingust ja/või hanke alusdokumentidest
ja on lepingu täitmisega lahutamatult seotud.
9. Vastutus
9.1. Töövõtja vastutab igasuguse lepingurikkumise eest, eelkõige kui tööd ei vasta lepingus ja selle
lisades kokkulepitud nõuetele. Tööd loetakse muuhulgas mittevastavaks juhul, kui töövõtja ei esita
tööde üleandmisel-vastuvõtmisel tööde kohta nõuetekohaseid andmeid, ei anna töid tähtaegselt
üle, ei teosta töid nõuetekohaselt, jätab tellijale lepingu täitmise kohta informatsiooni esitamata
vms.
9.2. Juhul, kui töövõtja rikub lepingu p-s 3.1.1. ja/või 3.1.2. sätestatud kohustust ega esita nõuetekohast
tööd seal toodud tähtpäeva(de)ks, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 5%, aga kokku
mitte rohkem kui 50%, üle andmata või nõuetekohaselt teostamata töö maksumusest vastavalt
lepingu punkti 4.1. alapunktides toodud tasu piirmääradele iga nõuetekohaselt teostatud tööga
viivitatud kalendripäeva eest.
9.3. Juhul, kui töövõtja rikub lepingus sätestatud konfidentsiaalsus- või isikuandmete töötlemise
nõudeid, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 500 eurot igakordse rikkumise eest.
9.4. Juhul, kui töövõtja rikub muid, p-des 9.2. ja 9.3. nimetamata, lepingust või muudest hanke
alusdokumentidest tulenevaid kohustusi, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 100 eurot
igakordse rikkumise eest või kui rikkumine oli seotud lepingus sätestatud tähtaja ületamisega, siis
on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 50 eurot iga tähtaega ületava kalendripäeva eest.
9.5. Leppetrahvi nõudmine ei välista tellija õigust kasutada töövõtja suhtes teisi seadusega ettenähtud
õiguskaitsevahendeid. Lisaks leppetrahvi tasumisele on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lepingu
täitmist ja/või kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud.
9.6. Tellijal on õigus leppetrahvi summa tasaarvestada töövõtjale maksmisele kuuluva tasuga.
9.7. Juhul, kui töö mittevastavuse korral ei kõrvalda töövõtja puudust või ei esita uut, nõuetekohaselt
teostatud tööd tellija nimetatud tähtpäevaks, on tellijal õigus nõuda käesolevas peatükis nimetatud
leppetrahvi ning lisaks leppetrahvi nõudele lepingust taganeda või leping üles öelda ja nõuda
tekitatud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud.
9.8. Tellija kohustub nõuetekohaselt teostatud ja vastuvõetud töö eest arve mitteõigeaegse tasumise
korral maksma töövõtjale viivist 0,05% õigeaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud
kalendripäeva eest.
7
9.9. Lepingus sätestatud viiviste ja leppetrahvide tasumine ei vabasta pooli muude õigusaktidest ja
lepingust tulenevate kohustuste täitmisest.
9.10. Lepingu erakorraline ühepoolne lõpetamine ei võta tellijalt õigust nõuda töövõtjalt
leppetrahvi ja kahju hüvitamist.
9.11. Juhul, kui ühe ja sama rikkumise eest võimaldab leping nõuda leppetrahvi mitme sätte
alusel, on tellijal õigus otsustada, millise sätte alusel ta leppetrahvi nõuab.
10. Vääramatu jõud (Force Majeure)
10.1. Pooled vastutavad kohustuste rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine on
vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui selle on põhjustanud prognoosimatu või
poole tegevusest olenematu asjaolu (vääramatu jõud). Vääramatu jõud on asjaolu, mida pool ei
saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu
sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks, seda väldiks, takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
10.2. Vääramatu jõu esinemise korral muutuvad lepingus nimetatud tähtajad perioodi võrra,
mille jooksul vääramatu jõu tegurid lepingu täitmist takistavad.
10.3. Pool, kes rikub kohustust vääramatu jõu asjaolude tõttu, peab vääramatu jõu asjaoludest ja
nende mõjust teisele poolele teatama viivitamata pärast seda, kui pool sai teada või pidi teada
saama vääramatu jõu asjaoludest. Poolel on kohustus võtta tarvitusele kõik abinõud vääramatu jõu
asjaolude ning nende tagajärjel tekitatava kahju vältimiseks või mõju vähendamiseks. Pool on
kohustatud jätkama oma lepinguliste kohustuste täitmist niipea, kui vääramatu jõu asjaolud on
kõrvaldatud.
11. Teabe vahetamine
11.1. Pool kohustub teist poolt teavitama kõikidest asjaoludest, mis võivad mõjutada või
takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist.
11.2. Teade loetakse teisele poolele kättetoimetatuks, kui:
11.2.1. teade on edastatud teisele poolele elektronposti teel digitaalselt allkirjastatuna (teate
edastamise päeval);
11.2.2. teade on üle antud allkirja vastu (teate allkirjastamise kuupäeval);
11.2.3. teade on saadetud postiasutuse tähitud kirjaga teise poole näidatud aadressil (kui postitamisest
on möödunud kolm kalendripäeva).
11.3. Punktis 11.2 nimetatud viisil peavad olema edastatud eelkõige poolte lepingu lõpetamise
avaldused, samuti poole nõue teisele poolele, mis esitatakse tulenevalt lepingu rikkumisest.
11.4. Informatiivset teadet, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, võib anda ka telefoni ja e-
kirja teel.
11.5. Kõigist muudatustest lepingus nimetatud andmetes teatatakse teisele poolele kahe tööpäeva
jooksul muudatuste tegemisest arvates.
12. Lepingu jõustumine, muutmine ja lõpetamine
12.1. Leping jõustub allakirjutamisest poolte poolt ja kehtib kuni lepingust tulenevate kohustuste
täitmiseni või lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni.
12.2. Lepingut võib muuta ainult pooltevahelise kirjaliku kokkuleppega vastavalt riigihangete
seaduses sätestatud tingimustele. Selline kokkulepe vormistatakse lepingu lisana.
12.3. Poolel on õigus ennetähtaegselt lepingust taganeda või leping üles öelda juhul, kui teine pool
rikub oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi. Lepingu võib etteteatamistähtajata üles öelda olulise
või korduva lepingurikkumise puhul, mh juhul, kui töövõtja ei ole lepingutingimustele
mittevastava töö esitamise korral puudust kõrvaldanud tellija poolt antud tähtaja jooksul.
12.4. Tellijal on õigus leping igal ajal põhjendatud vajadusel (eelkõige kui valdkondlik komisjon
otsustab revisjoniga mitte jätkata või kui tellija hinnangul ei ole võimalik revisjoni tegevuskavas
8
kirjeldatud tulemust tähtaegselt saavutada) üles öelda, teatades sellest töövõtjale kirjalikult
vähemalt 2 (kaks) nädalat ette.
12.5. Lepingu lõppemine ei mõjuta selliste kohustuste täitmist, mis oma olemuse tõttu kehtivad ka
pärast lepingu lõppemist (nt konfidentsiaalsuskohustus, kokkulepped teoste suhtes kehtivate
intellektuaalse omandi õiguste osas jms).
12.6. Kui lepingu ennetähtaegne lõppemine ei toimunud töövõtja lepingurikkumise tõttu, tasub tellija
lepingu lõppemise hetkeks töövõtja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde eest proportsionaalselt
vastavalt teostatud tööde osakaalule p-i 4.1. vastavas alapunktis nimetatud tasust.
13. Muud sätted
13.1. Kumbki pool ei tohi käesolevast lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kolmandale
isikule üle anda ilma teise poole nõusolekuta.
13.2. Kõik lepingu täitmisest, muutmisest, lõpetamisest või vastutuse kohaldamisest tulenevad
vaidlusküsimused lahendatakse läbirääkimiste teel. Kui läbirääkimistega kokkulepet ei saavutata,
lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õigusaktidega sätestatud korras tellija asukohajärgses kohtus.
Lepingu sisu puhul kohaldatakse Eesti Vabariigis kehtivaid õigusakte.
13.3. Töövõtja on teadlik, et leping on avaliku teabe seaduses sätestatud ulatuses avalik.
13.4. Leping on allkirjastatud digitaalselt.
14. Poolte volitatud esindajad
14.1. Tellija volitatud esindaja kõigis lepinguga seotud küsimustes on meremajandusosakonna
juhataja Jaak Viilipus, telefon 625 6491, e-post
[email protected]. Tellija volitatud esindajal
on õigus esindada tellijat kõikides lepinguga seotud küsimustes, välja arvatud lepingu muutmine,
tähtajalise lepingu ühepoolne lõpetamine ning leppetrahvi, viivise ja/või kahjude hüvitamise nõude
esitamine.
14.2. Töövõtja esindaja lepingu tingimuste täitmisel ja täitmise kontrollimisel on töörühma juht
Martti Peetsalu, telefon 55544530, e-post
[email protected].
14.3. Töövõtja poolt osalevad lepingu täitmisel lisaks p-s 14.2. nimetatud töörühma juhile ka
töörühma liikmed:
14.3.1. Eero Naaber, telefon 5174771, e-post
[email protected];
14.3.2. Katerin Peärnberg, telefon 555 2377,
[email protected];
14.3.3. Triin Kaurov, telefon 5279501, e-post
[email protected];
14.3.4. Katri Paas-Mohando, telefon 514 5944, e-post
[email protected].
/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/
Tellija: Töövõtja:
Ühispakkujad:
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Eneve Invest OÜ
Ando Leppiman Eero Naaber
Kantsler Juhatuse liige
Advokaadibüroo TGS Baltic AS
Sander Kärson
Juhatuse liige
9