Sotsiaalministeerium
[email protected]
Teie: 06.10.2020 nr 1.2-2/112
Meie: 04.03.2021 nr 2-1/2885
Arvamus avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta
Tänan võimaluse eest avaldada oma arvamus avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) kohta.
1. ALAEALISTE TÖÖTAMISTE TAKISTUSTE VÄHENDAMINE TOETAB VÕRDSEID
VÕIMALUSI.
Tunnustan kõrgelt eelnõus toodud muudatusi, mis puudutavad töölepinguseaduse § 8
muudatust ehk 13-14-aastaste alaealistega töölepingu sõlmimist. Need muudatused
võimaldavad noortel siseneda tööturule võrdsematel alustel, ent siiski olulise täiendava kaitse
raamides. Volinik on varasemalt tähelepanu juhtinud et kehtiva seaduse raames ei ole
sisuliselt võimalik noortel osaleda näiteks tööampsudel ega hooajatöödest maasikakorjamisel,
mil pikema riigipüha tõttu võib kujuneda vahemik enne tööleasumist kahenädalaseks.
Alaealiste töötamisega seotud riskide maandamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid
meetmeid, mis ei takista lubatud ja sobilike tööde tegemist lausaliselt.
2. EELNÕU VÄHENDAB KEHTIVAID TÖÖTAJATE ÕIGUSI.
Samas ei saa ma nõustuda töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi (edaspidi direktiiv (EL)
2019/1158) ülevõtmist puudutavate ettepanekutega. Direktiivi preambuli p 46 kohaselt tuleks
jätkuvalt kohaldada töötajatele käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval juba omandatud
õigusi, kui käesoleva direktiiviga ei kehtestata soodsamaid õigusnorme: „Käesoleva direktiivi
rakendamine ei tohi vähendada kehtivas liidu õiguses sätestatud sellekohaseid õigusi ega olla
ka mõjuv põhjus, et vähendada töötajatele käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas
võimaldatavat üldist kaitsetaset.“ Peamine murekoht ongi aga eelnõu osas varasemalt juba
töötajatele antud õiguste kitsendamine.
3. EELNÕU EI KAJASTA KEHTIVAT TÖÖ- JA PEREELU ÜHITAMISE
REGULATSIOONI.
Eelnõus ei ole selgitatud, millises seoses on avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) ja
töölepingu seaduse (edaspidi TLS) täiendused juba kehtiva soolise võrdõiguslikkuse seaduse
(edaspidi SoVS) § 11 lg 1 punktis 3 tooduga, mille kohaselt peab tööandja naiste ja meeste
võrdõiguslikkust edendades kujundama töötingimused sobivaks nii naistele kui ka meestele
ning tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi. Koostoimes
SoVS § 5 lg 2 punktis 5 tooduga1 annab see tööandjatele õiguse rakendada ja töötajatele õiguse
taotleda töö- ja pereelu ühitamise tõhustamiseks väga erinevaid toetusmeetmeid, mille eesmärk
on ära hoida või heastada ühest soost isikute rühma halvemusi ning vähendada soolist
ebavõrdsust. Kuna kehtivas õiguses on olemas säte (kõnealune SoVS § 11 lg 1 p 3), mille nii
sõnastus kui ka eesmärk on tagada, et kõik töötajad, nii naised kui mehed, saaksid reaalselt
kasutada töö- ja eraelu sobitamise õigust vastavalt nende perekondlikest oludest ja töö
iseloomust tingitud vajadustele, ning selleks on seatud tööandjale väga laialdane kohustus
tõhustada töö- ja pereelu ühitamist vastavalt töötaja vajadustele, ei saa ma nõustuda ka eelnõu
vastavustabelis artikkel 1 kommentaariga, et Eesti kehtiv õigus ei vasta selles osas direktiivile
(EL) 2019/1158.
4. KEHTIV SEADUS KOHUSTAB TÖÖANDJAOD VÕTMA TARVITUSELE
ERINEVAID MEETMEID VASTAVALT TÖÖTAJA VAJADUSTELE.
Juba kehtiva SoVS § 11 lg 1 punkti 3 eesmärk on edendada sugudevahelist võrdsust kõigis
töötingimuste aspektides – töökorralduses, töötingimustes, tööajas ja tööajanormides,
töötervishoius, tööaja kasutuses, töövahendite jagamisel, töö tasustamisel ja hüvitiste
maksmisel jne, et töötajad saaksid ennast teostada nende individuaalsete võimete ja oskuste,
mitte sooliste stereotüüpide ja soost tingitud hoolduskoormuse põhjal, et oleks võimalik
isiksusekeskne organisatsioonikultuur. Kõigil töötajatel peab de lege lata olema võimalus
kasutada töö- ja pereelu ühitamise õigust, selle korraldamine on tööandja ülesanne. Kehtiv
säte ongi vastu võetud naisi sageli piirava töökorralduse, mis ei arvesta nende suuremat
vastutust pereliikmete hoolduskohustuse eest väljaspool tööelu, erinevusi tööalases karjääris
ja piiratud aja- või muid ressursse, leevendamiseks2. Seega juba kehtiva õiguse kohaselt, kui
töötaja vajadus on saada perekondlike kohustuste täitmisel tuge kasvõi näiteks pereliikmete
transpordi korraldamisel, siis tuleb tööandjal seda ka SoVS § 11 lg 1 punkt 3 alusel
proportsionaalselt toetada. Toetamisele ei ole seadusandja seadnud muid piire, kui et
toetamine peab olema suunatud töö- ja pereelu ühitamisele ja vastama töötaja vajadustele3.
Kehtiv töötajate õigus saada tööandjalt tuge vastavalt oma vajadustele on oluliselt laiem
õigus, kui eelnõuga välja pakutud täiendused, kus kitsamaks on muudetud nii perekondlike
kohustuste raamistust kui ka ulatust. Volinik ei nõustu töötajate õiguste kitsendamisega töö- ja
pereelu ühitamisel.
5. RIIGIASUTUSTE ERIKOHUSTUS EI OLE EELNÕUS KAJASTATUD.
Täiendavalt juhin tähelepanu, et riigiasutustel lasub SoVS’i kohaselt erikohustus soolist
võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendada. Riigiasutuste ülesanne on SoVS
§ 9 lg 1 kohaselt muuta tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse
saavutamist. Selle paragrahviga peetakse silmas nii poliitikaloomet ja -rakendamist kui ka
1
Positiivsete meetmete kasutamise eesmärk on Euroopa Liidu toimimise lepingus toodud eesmärgiga ära hoida
või heastada halvemusi näiteks hoolduskoormuse tõttu (artikkel 157 (4): « Pidades silmas meeste ja naiste
täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki
säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist
oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris.“) Lisan juurde, et hoolduskoormuse
tõttu võivad halvemusse sattuda nii lapsi kasvatavad naised kui ka lapsi kasvatavad mehed.
2
Albi, K., Laidvee, J., Papp, Ü-M., Sepper, M-L. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne.
Kirjastus Juura, Tallinn 2010. Lk 108-109.
3
Vaata ka nt Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei õigusteabe trükis lapsevanematele
„Kirjad lapsevanemale“, lk 41-44. Leitav E-raamatuna siit: https://volinik.ee/wp-content/uploads/2020/12/KLV-
2021-EST-1.pdf. Kuna perekonnaseaduse § 96 alusel võib perekondliku hoolitsemise kohustus puudutada ka
vanavanemaid, ehkki oluliselt väiksemas määras, oleme lisanud vastava teabe osa ka 50+ vanusele mõeldud
õigusteabe ülevaatesse „Ise oled vana!“, lk. 18-20, E-raamatuna leitav: https://volinik.ee/wp-
content/uploads/2020/12/IseOled-veeb.pdf.
avaliku sektori institutsioonide enda sisest tegevust oma töötajate suunal, et asendada
kohustuslikus korras senine sooneutraalne lähenemine oma funktsioonide ja ülesannete
täitmisel sooteadliku, näiteks ka naiste suurema hoolduskoormuse leevendamisele suunatud
personalipoliitikaga4.
6. HOOLDATAVA PÕHJENDAMATU VANUSEPIIRANG VÄHENDAB TÖÖTAJATE
JUBA KEHTIVAID ÕIGUSI.
Eelnõus sätestab õiguse taotleda paindlikke töötingimusi vaid kuni alla 8-aastast last
kasvatavale töötajale. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §§ 124-126 paneb vanematele lapse
isikuhoolduskohustuse, mis ei ole lapse vanusega seotud. Eelnõus toodud piirang on
arusaamatu ning oluliselt kitsam töötajatele juba kehtivast õigusest. Eriti hästi on see välja
tulnud distantsõppe perioodil, mil algklasside kontaktõppe jätkamist on põhjendatud ka
vanemate töötamist soodustava meetmena. Eelnõus toodud vanusepiir vastab küll direktiivi
soovitusele, ent ei vasta Eestis perekonnaseadusega sätestatud hoolduskohustusele ja võib nii
perekondlikke kohustusi täitvad töötajad seada ikkagi halvemasse olukorda, ka võrreldes juba
praegu kehtiva ilma vanusepiirita õigustega. Ettepanek on loobuda vanusepiiri kasutamisest.
7. ÜHISE MAJAPIDAMISE NÕUE EI VASTA KEHTIVALE
HOOLDUSKOORMUSELE.
Eelnõu sätestab, et hooldatav peab elama töötajaga ühises majapidamises. Eelnõu ei selgita,
kuidas oleks tööandjal võimalik kontrollida, kes elab töötajaga samas majapidamises. Lisaks
lasub juba eelpool nimetatud hoolduskohustus vanemal ka juhul, kui vanem ei ela lapsega
samas majapidamises. Nõue, et hooldatav peab elama töötajaga ühises majapidamises, on
põhjendamatu. Näiteks olukord, kus laps lasteaias ootamatult ja raskelt haigestub ning talle on
vaja järgi minna, võib tabada ka lahuselavat vanemat. Praegu kehtiva õiguse kohaselt on
vanematel võrdne õigus tööd ja pereelu ühitada sõltumata sellest, kas hooldatav elab
vanemaga vahetult samas majapidamises või mitte – sellest ei sõltu ka perekonnaseaduse
kohane hoolduskohustus.
8. DUBLEERIV ENT ERINEV REGULATSIOON VÕIB VÄHENDADA TÖÖTAJATE
KAITSET JA HÜVITISI.
Eelnõu koostaja on seisukohal, et kehtivas õiguses puuduvad tagatised direktiivi (EL)
2019/1158 artikkel 10 mõttes (tagatis, et direktiivi (EL) 2019/1158 artiklites 4, 5 ja 6
sätestatud puhkuse lõppedes on õigus naasta endisele või sellega samaväärsele töökohale
tingimustel, mis ei ole vähem soodsad ning saada paremad töötingimused, millele neil oleks
tekkinud õigus, kui puhkust ei oleks võtnud). Jääb arusaamatuks, miks on eelnõu koostaja
otsustanud dubleerida, ja kitsamas sõnastuses, SoVS-s toodud diskrimineerimise keeldu
puudutavad sätted, mis tagavad, et töötajaid ei koheldaks ebavõrdselt seoses nende
perekondlike kohtuste täitmisega. Viide juba kehtivale õigusruumile on ka eelnõu seletuskirja
eelnõu § 2 juures. Eelnõu rakendamisel tekiks aga Eesti õigusesse dubleeriv regulatsioon –
SoVS keelab töötaja halvemini kohtlemise perekondlike kohustuste täitmise tõttu (sh töötaja
ilma jätmise preemiast, koolitusest vmt-st, töötaja vallandamise jmt seoses nt lapse
hooldamise tõttu puhkusel olemisega) ja näeb ette töötaja õiguse sellel puhul ka hüvitist
nõutada aasta jooksul, ent kavandatv regulatsioon keelab samalaadsed halvemini kohtlemised
ilma hüvitise nõutamiseta.
4
Ibid., Lk 90-91, sh joonealuse viite nr 237 näide Taani avaliku sektori asutuste töötajatele suunatud meetmetest.
9. EI KÄSITLETA KEHTIVAT TÕENDAMISKOORMUST.
Eelnõu koostaja on seisukohal, et SoVS §§ 4, 6 ja 7 tagavad vaid osaliselt kaitse vallandamise
vastu ja lahendavad tõendamiskoorumuse küsimuse ka vaid osaliselt. Eelnõu koostaja ei
selgita, kuidas juba kehtivaid SoVS-i sätteid ja eelnõus toodud sätteid peaks edaspidi
koosmõjus rakendama hakkama.
10. EI KÄSITLETA KEHTIVAID SANKTSIOONINORME.
Eelnõu koostaja on seisukohal, et puudub vajadus sanktsiooninorme kehtestada, sest tööandjal
ei ole kohustust võimaldada paindlikke töötingimusi. Lisaks, kui töötaja ei nõustu
keeldumisega, on tal võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse või
töövaidluskomisjoni. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõu koostaja võtnud arvesse SoVS-s
ja KarS § 152 toodud sanktsioone ja mõjutusmehhanisme perekondlike kohustuste tõttu
halvemini kohtlemise või perekondlike kohustuste tõtu vajalike erimeetmete
mitterakendamise tõttu.
11. KOHALDAMISALA ON EELNÕUS LIIGA KITSAS.
Eelnõu ei vasta täielikult direktiivi kohaldamisalale. Direktiivi artikkel 2 kohaselt peaks
eelnõu kohalduma kõikidele töösuhetele, ent eelnõu kohaldub kitsamalt kui SoVS § 3 lg 2 p 1
toodud töösuhtes oleva isiku määratlus. Praktikas võib see probleeme tekitada näiteks tööle
kandideerijale, kes ei saa perekondlike kohustuste tõttu osaleda mõnes kandideerimisvoorus,
ehkki vähese kohandamise tulemusel oleks see talle võimalik (näiteks on juba kehtiva SoVS’i
kohaselt keelatud tööintervjuust keeldumine juhul, kui töötajale pakutakse ainult ühte
tööintervjuu aega, ent samal ajal on töötajal näiteks lapsega kauaoodatud arstiaeg; eelnõu
sellist kaitset töö- ja pereelu ühitamisena ei paku, kuna töösuhtest on välja jäetud tööle
kandideerijad). Tegemist on elulise murekohaga.
12. TÖÖKORRALDUS ON LAIEM MÕISTE KUI TÖÖTINGIMUSED.
Juhin tähelepanu, et direktiivi paindliku töökoralduse mõiste on eelnõusse üle võetud
põhjendamatult kitsendavalt. Direktiivi kohaselt mõistetakse paindliku töökorralduse all
töötajate võimalust kohandada oma töökorraldust laiemalt, üksnes sealhulgas kasutada
kaugtöövõimalust ja paindlikku töögraafikut või vähendada töötundide arvu (art 3 p 1-f,
täiendavalt artikkel 9). Eelnõus kasutatakse selle asemel mõistet „paindlikud töötingimused,
sealhulgas täita töökohustusi osaliselt või täielikult kaugtööna paindliku tööaja korralduse
alusel, või asuda tööle osalise tööajaga.“ Paindlikud töötingimused on vaid üks osa
töökorralduse kohandamisest töö- ja pereelu kohandamisele vastavaks. Lisan, et Euroopa
Liidu soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) on hiljuti koostanud ülevaate töö- ja pereelu
ühitamise töökorralduslikest valdkondadest, mille hulka kuulub ka isegi näiteks lühiajaline
toetus transpordi korraldamisel töö- ja pereelu ühitamiseks5.
13. ISAPUHKUSE INDIVIDUAALOSA EI VASTA DIREKTIIVILE.
Selgusetuks jääb, kuidas kohaldub isade puhul Eestis direktiivi artikkel 5 punkt 2 – täpsemalt,
kuidas on Eestis tagatud, et vanemapuhkuse kahte kuud ei saa isad emale üle kanda. Sellise
kahekuulise individuaalosa nõue mõlemale vanemale on äärmiselt oluline soolise
võrdõiguslikkuse saavutamiseks võrdsete võimaluste suurendamise läbi. Ei saa nõustuda
seletuskirjas toodud tõlgendusega, mille kohaselt andvat direktiivi artikli 20 lõige 7 võimaluse
5
Gender equality Index 2019. Work-Life Balance. Luxembourg: Publications Office of the European Union,
2020. Leitav aadressilt https://eige.europa.eu/publications/gender-equality-index-2019-work-life-balance ;
transpordi osas nt ptk 9.5 ja mujal.
säilitada Eestile isa individuaalosa lühiduse osas erisus direktiivist. Artikkel 20 lg 7 käsitleb
sõnaselgelt üksnes erisust direktiivi artikli 8 lõikes 2 osutatud tasu või hüvitise maksmise
kohta, ning ei ole kuidagi seotud direktiivi artikli 5 punktiga 2. Seega peab direktiivi
ülevõtmiseks Eesti pikendama vanemapuhkuste ülekantamatuid osasid isadele. Analoogiks ei
sobi ka eelnõu seletuskirjas toodud hüpotees, et kuna isad võivad võtta palgata puhkust ja
seda emadele üle kanda – kuna isad võivad võtta üksnes oma tööandja nõusolekul ka palgata
puhkust – ent nad ei saa seda üldarusaadavalt kuidagi emadele üle kanda. Lisaks rõhutab
direktiivi artikkel 8 lõige 3, et vanemapuhkuse ajal saadav hüvitis peab motiveerima mõlemat
vanemat seda puhkust ka võtma. Tasustamata puhkuse puhul (mis pole ka ülekantavuse osas
võrreldav) ei vasta eelnõu seletuskirjas välja pakutud tasustamata puhkuse alternatiiv
direktiivile ka selles osas.
14. Tehnilise märkusena palun parandada ebatäpsus eelnõu seletuskirja lisas 1, kus
vastavustabelis väidetakse: „Vanemapuhkust hüvitatakse vanemahüvitisega, mille
asendusmäär on 100% eelnevast sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Perehüvitiste seaduse
§ -d 39 - 43 sätestavad vanemahüvitise arvutamise korra.“ Tegelikkuses sätestab PHS § 38
siiski hüvitise ülempiiri, mille tõttu võib vanemahüvitise asendusmäär olla väiksem kui 100%.
15. HOOLDAJA PUHKUS EI VASTA DIREKTIIVILE.
Juhin ka tähelepanu, et direktiivis ette nähtud hooldaja puhkus (direktiivi artikkel 3 p 1-c ja
artikkel 6) on eelnõuga direktiivi kohaselt täiel määral üle võtmata. Eelnõu seletuskirja ja
selle lisa nr 1 (vastavustabeli) kohaselt loetakse Eestis direktiiviga ette nähtud hooldajapuhkus
juba kehtivaks seoses sellega, et TLS § 65¹ kohaselt on täisealisel töötajal õigus saada
kalendriaastas kuni 5 tööpäeva puhkust sügava puudega täisealise isiku hooldamiseks ning et
hoolduskohustusega töötajal / ametnikul on võimalik täita hoolduskohustust RaKS § 52 lg 3
sätestatud hoolduslehel olles. Vastab tõele, et sel moel on Eestis juba kehtiv hoolduspuhkuse
definitsioonile vastav võimalus olemas sügava puudega täisealise isiku hooldamiseks ning
alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega inimese põetamiseks. Direktiivile vastav
hoolduspuhkus puudub Eestis aga muude leibkonna hooldamist vajavate isikute osas, näiteks
vanemaealise isiku hooldamiseks või täisealise raske puudega isiku hooldamiseks. Direktiivi
preambuli punktis 10 on esile toodud hooldaja asjakohase puhkuse olulisus: „Peamine tegur,
miks naised on tööturul alaesindatud, on töö ja perekonnaga seotud kohustuste
tasakaalustamise keerukus. Kui naisel on lapsed, teeb ta tõenäoliselt vähem tunde palgatööd
ja tal kulub rohkem aega tasustamata hoolduskohustuste täitmisele. Haige või hooldamist
vajav sugulane on samuti osutunud üheks teguriks, mis mõjutab negatiivselt naiste tööhõivet
ning viib selleni, et mõned naised tööturult täielikult lahkuvad.“ Ettepanek on eelnõu
täiendada hooldaja puhkuse osas nii, et saavutataks vastavus direktiivile.
16. KULUTUSTE PROGNOOS EI VASTA DIREKTIIVILE.
Volinik ei nõustu sedastusega, et direktiivi ülevõtmisega ei kaasne kulutusi (seletuskiri p 7).
Näiteks direktiivi artikkel 17 kohaselt tuleb korraldada laialdased teavitustegevused, mis
tavapäraselt on seotud ka kulutustega. Lisaks peaksid kaasuma kulud ka direktiivikohaste
täiendavate hooldajapuhkuste rakendamisega.
Eelnevat arvesse võttes teen ettepaneku loobuda TLS-i ja ATS-i täiendamisest
dubleerivalt ja / või töötajate õigusi kitsendavalt kõikide nende sätete osas, mis on juba
SoVS’is olemas. Täiendada tuleb SoVS-i ja sätestada töö- ja pereelu ühitamiseks
vajalike meetmete taotlemise täpsem protseduur. Direktiivi artikkel 20 punkt 86
kohaselt pakub soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei
koostööd töö- ja pereelu ühitamise tutvustamisel ja kehtiva õigusruumi osas
teavitamisel, mis ei puuduta vajalikke uusi seadusemuudatusi, nagu isapuhkuse
mitteüleantava osa pikendamine kahe kuuni ning hooldaja puhkuse sisseviimine,
kaalutluse korral ka vajalike meetmete täiendava taotlemise osas näiteks SoVS § 11
täiendusena.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise edendamiseks peab ka praegu tööandja
töötajaid julgustama oma vajadustest teada andma, et töö- ja pereelu ühitamine tegelikult
toimuks (SoVS § 11 lg 1 p 5). Lihtne viis seda teha on täiendada asutuse või ettevõtte
töökorralduse reegleid, ent mõistagi on ka teistsuguseid võimalusi. Julgustamise
lihtsustamiseks oleme loonud ühises koostöös Sotsiaalministeeriumi, Tööinspektsiooni,
Terviseameti, Tervise Arengu Instituudi, Eesti Töötukassa ja Eesti personalijuhtide
ühendusega PARE näitlikud töökorralduse reeglite vastavad osad, mis on leitavad aadressilt
toetav.ee. Selles töökorralduse reeglite näidislisas toodud võimalused töötajatele tulenevad
eelpool nimetatud ametiasutuste seisukohtade kohaselt kehtivast õigusest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Liisa-Ly Pakosta
volinik
6
Liikmesriigid võivad teha käesoleva direktiivi rakendamise ülesandeks sotsiaalpartneritele,
kui sotsiaalpartnerid seda ühiselt taotlevad ja kui liikmesriigid võtavad kõik vajalikud
meetmed selle tagamiseks, et käesoleva direktiiviga eesmärgiks seatud tulemused on alati
saavutatud.
Saatja: Liisa-Ly Pakosta <
[email protected]>
Saadetud: 04.03.2021 01:58
Adressaat: SM Info <
[email protected]>
Koopia: Pirjo Turk <
[email protected]>
Teema: Eelnõu kohta seisukohad, töö- ja pereelu ühitamise direktiivi
ülevõtmine
Manused: töö pereelu direktiivi ülevõ
tmine kiri SoM 04032021.asice
Tere!
Edastan seisukohad ja palun vabandust hilinemise eest.
Lugupidamisega
Liisa Pakosta
Saatja: Liisa-Ly Pakosta <
[email protected]>
Saaja: SM Info, Pirjo Turk
Teema: Uuendatud versioonile töö- ja pereelu ühitamise direktiivi ülevõtmise eelnõu osas seisukohad.
Manuses.
Lugupidamisega
Liisa Pakosta