dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamus eelnõu kohta

Sotsiaalministeerium · 4. märts 2021
Viit
1.2-5/760-1
Registreeritud
4. märts 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-5 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.2-5/2021
Vastutaja
Pirjo Turk (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Tööala asekantsleri vastutusvaldkond, Töö- ja pensionipoliitika osakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf65 KB
  • 📎töö pereelu direktiivi ülevõtmine kiri SoM 04032021.asice229 KB
  • 📎Uuendatud versioonile töö- ja pereelu ühitamise direktiivi ülevõtmise eelnõu osas seisukohad..msg279 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium [email protected] Teie: 06.10.2020 nr 1.2-2/112 Meie: 04.03.2021 nr 2-1/2885 Arvamus avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta Tänan võimaluse eest avaldada oma arvamus avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) kohta. 1. ALAEALISTE TÖÖTAMISTE TAKISTUSTE VÄHENDAMINE TOETAB VÕRDSEID VÕIMALUSI. Tunnustan kõrgelt eelnõus toodud muudatusi, mis puudutavad töölepinguseaduse § 8 muudatust ehk 13-14-aastaste alaealistega töölepingu sõlmimist. Need muudatused võimaldavad noortel siseneda tööturule võrdsematel alustel, ent siiski olulise täiendava kaitse raamides. Volinik on varasemalt tähelepanu juhtinud et kehtiva seaduse raames ei ole sisuliselt võimalik noortel osaleda näiteks tööampsudel ega hooajatöödest maasikakorjamisel, mil pikema riigipüha tõttu võib kujuneda vahemik enne tööleasumist kahenädalaseks. Alaealiste töötamisega seotud riskide maandamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid meetmeid, mis ei takista lubatud ja sobilike tööde tegemist lausaliselt. 2. EELNÕU VÄHENDAB KEHTIVAID TÖÖTAJATE ÕIGUSI. Samas ei saa ma nõustuda töö- ja eraelu tasakaalu direktiivi (edaspidi direktiiv (EL) 2019/1158) ülevõtmist puudutavate ettepanekutega. Direktiivi preambuli p 46 kohaselt tuleks jätkuvalt kohaldada töötajatele käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval juba omandatud õigusi, kui käesoleva direktiiviga ei kehtestata soodsamaid õigusnorme: „Käesoleva direktiivi rakendamine ei tohi vähendada kehtivas liidu õiguses sätestatud sellekohaseid õigusi ega olla ka mõjuv põhjus, et vähendada töötajatele käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas võimaldatavat üldist kaitsetaset.“ Peamine murekoht ongi aga eelnõu osas varasemalt juba töötajatele antud õiguste kitsendamine. 3. EELNÕU EI KAJASTA KEHTIVAT TÖÖ- JA PEREELU ÜHITAMISE REGULATSIOONI. Eelnõus ei ole selgitatud, millises seoses on avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) ja töölepingu seaduse (edaspidi TLS) täiendused juba kehtiva soolise võrdõiguslikkuse seaduse (edaspidi SoVS) § 11 lg 1 punktis 3 tooduga, mille kohaselt peab tööandja naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades kujundama töötingimused sobivaks nii naistele kui ka meestele ning tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi. Koostoimes SoVS § 5 lg 2 punktis 5 tooduga1 annab see tööandjatele õiguse rakendada ja töötajatele õiguse taotleda töö- ja pereelu ühitamise tõhustamiseks väga erinevaid toetusmeetmeid, mille eesmärk on ära hoida või heastada ühest soost isikute rühma halvemusi ning vähendada soolist ebavõrdsust. Kuna kehtivas õiguses on olemas säte (kõnealune SoVS § 11 lg 1 p 3), mille nii sõnastus kui ka eesmärk on tagada, et kõik töötajad, nii naised kui mehed, saaksid reaalselt kasutada töö- ja eraelu sobitamise õigust vastavalt nende perekondlikest oludest ja töö iseloomust tingitud vajadustele, ning selleks on seatud tööandjale väga laialdane kohustus tõhustada töö- ja pereelu ühitamist vastavalt töötaja vajadustele, ei saa ma nõustuda ka eelnõu vastavustabelis artikkel 1 kommentaariga, et Eesti kehtiv õigus ei vasta selles osas direktiivile (EL) 2019/1158. 4. KEHTIV SEADUS KOHUSTAB TÖÖANDJAOD VÕTMA TARVITUSELE ERINEVAID MEETMEID VASTAVALT TÖÖTAJA VAJADUSTELE. Juba kehtiva SoVS § 11 lg 1 punkti 3 eesmärk on edendada sugudevahelist võrdsust kõigis töötingimuste aspektides – töökorralduses, töötingimustes, tööajas ja tööajanormides, töötervishoius, tööaja kasutuses, töövahendite jagamisel, töö tasustamisel ja hüvitiste maksmisel jne, et töötajad saaksid ennast teostada nende individuaalsete võimete ja oskuste, mitte sooliste stereotüüpide ja soost tingitud hoolduskoormuse põhjal, et oleks võimalik isiksusekeskne organisatsioonikultuur. Kõigil töötajatel peab de lege lata olema võimalus kasutada töö- ja pereelu ühitamise õigust, selle korraldamine on tööandja ülesanne. Kehtiv säte ongi vastu võetud naisi sageli piirava töökorralduse, mis ei arvesta nende suuremat vastutust pereliikmete hoolduskohustuse eest väljaspool tööelu, erinevusi tööalases karjääris ja piiratud aja- või muid ressursse, leevendamiseks2. Seega juba kehtiva õiguse kohaselt, kui töötaja vajadus on saada perekondlike kohustuste täitmisel tuge kasvõi näiteks pereliikmete transpordi korraldamisel, siis tuleb tööandjal seda ka SoVS § 11 lg 1 punkt 3 alusel proportsionaalselt toetada. Toetamisele ei ole seadusandja seadnud muid piire, kui et toetamine peab olema suunatud töö- ja pereelu ühitamisele ja vastama töötaja vajadustele3. Kehtiv töötajate õigus saada tööandjalt tuge vastavalt oma vajadustele on oluliselt laiem õigus, kui eelnõuga välja pakutud täiendused, kus kitsamaks on muudetud nii perekondlike kohustuste raamistust kui ka ulatust. Volinik ei nõustu töötajate õiguste kitsendamisega töö- ja pereelu ühitamisel. 5. RIIGIASUTUSTE ERIKOHUSTUS EI OLE EELNÕUS KAJASTATUD. Täiendavalt juhin tähelepanu, et riigiasutustel lasub SoVS’i kohaselt erikohustus soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendada. Riigiasutuste ülesanne on SoVS § 9 lg 1 kohaselt muuta tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist. Selle paragrahviga peetakse silmas nii poliitikaloomet ja -rakendamist kui ka 1 Positiivsete meetmete kasutamise eesmärk on Euroopa Liidu toimimise lepingus toodud eesmärgiga ära hoida või heastada halvemusi näiteks hoolduskoormuse tõttu (artikkel 157 (4): « Pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris.“) Lisan juurde, et hoolduskoormuse tõttu võivad halvemusse sattuda nii lapsi kasvatavad naised kui ka lapsi kasvatavad mehed. 2 Albi, K., Laidvee, J., Papp, Ü-M., Sepper, M-L. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn 2010. Lk 108-109. 3 Vaata ka nt Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei õigusteabe trükis lapsevanematele „Kirjad lapsevanemale“, lk 41-44. Leitav E-raamatuna siit: https://volinik.ee/wp-content/uploads/2020/12/KLV- 2021-EST-1.pdf. Kuna perekonnaseaduse § 96 alusel võib perekondliku hoolitsemise kohustus puudutada ka vanavanemaid, ehkki oluliselt väiksemas määras, oleme lisanud vastava teabe osa ka 50+ vanusele mõeldud õigusteabe ülevaatesse „Ise oled vana!“, lk. 18-20, E-raamatuna leitav: https://volinik.ee/wp- content/uploads/2020/12/IseOled-veeb.pdf. avaliku sektori institutsioonide enda sisest tegevust oma töötajate suunal, et asendada kohustuslikus korras senine sooneutraalne lähenemine oma funktsioonide ja ülesannete täitmisel sooteadliku, näiteks ka naiste suurema hoolduskoormuse leevendamisele suunatud personalipoliitikaga4. 6. HOOLDATAVA PÕHJENDAMATU VANUSEPIIRANG VÄHENDAB TÖÖTAJATE JUBA KEHTIVAID ÕIGUSI. Eelnõus sätestab õiguse taotleda paindlikke töötingimusi vaid kuni alla 8-aastast last kasvatavale töötajale. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §§ 124-126 paneb vanematele lapse isikuhoolduskohustuse, mis ei ole lapse vanusega seotud. Eelnõus toodud piirang on arusaamatu ning oluliselt kitsam töötajatele juba kehtivast õigusest. Eriti hästi on see välja tulnud distantsõppe perioodil, mil algklasside kontaktõppe jätkamist on põhjendatud ka vanemate töötamist soodustava meetmena. Eelnõus toodud vanusepiir vastab küll direktiivi soovitusele, ent ei vasta Eestis perekonnaseadusega sätestatud hoolduskohustusele ja võib nii perekondlikke kohustusi täitvad töötajad seada ikkagi halvemasse olukorda, ka võrreldes juba praegu kehtiva ilma vanusepiirita õigustega. Ettepanek on loobuda vanusepiiri kasutamisest. 7. ÜHISE MAJAPIDAMISE NÕUE EI VASTA KEHTIVALE HOOLDUSKOORMUSELE. Eelnõu sätestab, et hooldatav peab elama töötajaga ühises majapidamises. Eelnõu ei selgita, kuidas oleks tööandjal võimalik kontrollida, kes elab töötajaga samas majapidamises. Lisaks lasub juba eelpool nimetatud hoolduskohustus vanemal ka juhul, kui vanem ei ela lapsega samas majapidamises. Nõue, et hooldatav peab elama töötajaga ühises majapidamises, on põhjendamatu. Näiteks olukord, kus laps lasteaias ootamatult ja raskelt haigestub ning talle on vaja järgi minna, võib tabada ka lahuselavat vanemat. Praegu kehtiva õiguse kohaselt on vanematel võrdne õigus tööd ja pereelu ühitada sõltumata sellest, kas hooldatav elab vanemaga vahetult samas majapidamises või mitte – sellest ei sõltu ka perekonnaseaduse kohane hoolduskohustus. 8. DUBLEERIV ENT ERINEV REGULATSIOON VÕIB VÄHENDADA TÖÖTAJATE KAITSET JA HÜVITISI. Eelnõu koostaja on seisukohal, et kehtivas õiguses puuduvad tagatised direktiivi (EL) 2019/1158 artikkel 10 mõttes (tagatis, et direktiivi (EL) 2019/1158 artiklites 4, 5 ja 6 sätestatud puhkuse lõppedes on õigus naasta endisele või sellega samaväärsele töökohale tingimustel, mis ei ole vähem soodsad ning saada paremad töötingimused, millele neil oleks tekkinud õigus, kui puhkust ei oleks võtnud). Jääb arusaamatuks, miks on eelnõu koostaja otsustanud dubleerida, ja kitsamas sõnastuses, SoVS-s toodud diskrimineerimise keeldu puudutavad sätted, mis tagavad, et töötajaid ei koheldaks ebavõrdselt seoses nende perekondlike kohtuste täitmisega. Viide juba kehtivale õigusruumile on ka eelnõu seletuskirja eelnõu § 2 juures. Eelnõu rakendamisel tekiks aga Eesti õigusesse dubleeriv regulatsioon – SoVS keelab töötaja halvemini kohtlemise perekondlike kohustuste täitmise tõttu (sh töötaja ilma jätmise preemiast, koolitusest vmt-st, töötaja vallandamise jmt seoses nt lapse hooldamise tõttu puhkusel olemisega) ja näeb ette töötaja õiguse sellel puhul ka hüvitist nõutada aasta jooksul, ent kavandatv regulatsioon keelab samalaadsed halvemini kohtlemised ilma hüvitise nõutamiseta. 4 Ibid., Lk 90-91, sh joonealuse viite nr 237 näide Taani avaliku sektori asutuste töötajatele suunatud meetmetest. 9. EI KÄSITLETA KEHTIVAT TÕENDAMISKOORMUST. Eelnõu koostaja on seisukohal, et SoVS §§ 4, 6 ja 7 tagavad vaid osaliselt kaitse vallandamise vastu ja lahendavad tõendamiskoorumuse küsimuse ka vaid osaliselt. Eelnõu koostaja ei selgita, kuidas juba kehtivaid SoVS-i sätteid ja eelnõus toodud sätteid peaks edaspidi koosmõjus rakendama hakkama. 10. EI KÄSITLETA KEHTIVAID SANKTSIOONINORME. Eelnõu koostaja on seisukohal, et puudub vajadus sanktsiooninorme kehtestada, sest tööandjal ei ole kohustust võimaldada paindlikke töötingimusi. Lisaks, kui töötaja ei nõustu keeldumisega, on tal võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse või töövaidluskomisjoni. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõu koostaja võtnud arvesse SoVS-s ja KarS § 152 toodud sanktsioone ja mõjutusmehhanisme perekondlike kohustuste tõttu halvemini kohtlemise või perekondlike kohustuste tõtu vajalike erimeetmete mitterakendamise tõttu. 11. KOHALDAMISALA ON EELNÕUS LIIGA KITSAS. Eelnõu ei vasta täielikult direktiivi kohaldamisalale. Direktiivi artikkel 2 kohaselt peaks eelnõu kohalduma kõikidele töösuhetele, ent eelnõu kohaldub kitsamalt kui SoVS § 3 lg 2 p 1 toodud töösuhtes oleva isiku määratlus. Praktikas võib see probleeme tekitada näiteks tööle kandideerijale, kes ei saa perekondlike kohustuste tõttu osaleda mõnes kandideerimisvoorus, ehkki vähese kohandamise tulemusel oleks see talle võimalik (näiteks on juba kehtiva SoVS’i kohaselt keelatud tööintervjuust keeldumine juhul, kui töötajale pakutakse ainult ühte tööintervjuu aega, ent samal ajal on töötajal näiteks lapsega kauaoodatud arstiaeg; eelnõu sellist kaitset töö- ja pereelu ühitamisena ei paku, kuna töösuhtest on välja jäetud tööle kandideerijad). Tegemist on elulise murekohaga. 12. TÖÖKORRALDUS ON LAIEM MÕISTE KUI TÖÖTINGIMUSED. Juhin tähelepanu, et direktiivi paindliku töökoralduse mõiste on eelnõusse üle võetud põhjendamatult kitsendavalt. Direktiivi kohaselt mõistetakse paindliku töökorralduse all töötajate võimalust kohandada oma töökorraldust laiemalt, üksnes sealhulgas kasutada kaugtöövõimalust ja paindlikku töögraafikut või vähendada töötundide arvu (art 3 p 1-f, täiendavalt artikkel 9). Eelnõus kasutatakse selle asemel mõistet „paindlikud töötingimused, sealhulgas täita töökohustusi osaliselt või täielikult kaugtööna paindliku tööaja korralduse alusel, või asuda tööle osalise tööajaga.“ Paindlikud töötingimused on vaid üks osa töökorralduse kohandamisest töö- ja pereelu kohandamisele vastavaks. Lisan, et Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) on hiljuti koostanud ülevaate töö- ja pereelu ühitamise töökorralduslikest valdkondadest, mille hulka kuulub ka isegi näiteks lühiajaline toetus transpordi korraldamisel töö- ja pereelu ühitamiseks5. 13. ISAPUHKUSE INDIVIDUAALOSA EI VASTA DIREKTIIVILE. Selgusetuks jääb, kuidas kohaldub isade puhul Eestis direktiivi artikkel 5 punkt 2 – täpsemalt, kuidas on Eestis tagatud, et vanemapuhkuse kahte kuud ei saa isad emale üle kanda. Sellise kahekuulise individuaalosa nõue mõlemale vanemale on äärmiselt oluline soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks võrdsete võimaluste suurendamise läbi. Ei saa nõustuda seletuskirjas toodud tõlgendusega, mille kohaselt andvat direktiivi artikli 20 lõige 7 võimaluse 5 Gender equality Index 2019. Work-Life Balance. Luxembourg: Publications Office of the European Union, 2020. Leitav aadressilt https://eige.europa.eu/publications/gender-equality-index-2019-work-life-balance ; transpordi osas nt ptk 9.5 ja mujal. säilitada Eestile isa individuaalosa lühiduse osas erisus direktiivist. Artikkel 20 lg 7 käsitleb sõnaselgelt üksnes erisust direktiivi artikli 8 lõikes 2 osutatud tasu või hüvitise maksmise kohta, ning ei ole kuidagi seotud direktiivi artikli 5 punktiga 2. Seega peab direktiivi ülevõtmiseks Eesti pikendama vanemapuhkuste ülekantamatuid osasid isadele. Analoogiks ei sobi ka eelnõu seletuskirjas toodud hüpotees, et kuna isad võivad võtta palgata puhkust ja seda emadele üle kanda – kuna isad võivad võtta üksnes oma tööandja nõusolekul ka palgata puhkust – ent nad ei saa seda üldarusaadavalt kuidagi emadele üle kanda. Lisaks rõhutab direktiivi artikkel 8 lõige 3, et vanemapuhkuse ajal saadav hüvitis peab motiveerima mõlemat vanemat seda puhkust ka võtma. Tasustamata puhkuse puhul (mis pole ka ülekantavuse osas võrreldav) ei vasta eelnõu seletuskirjas välja pakutud tasustamata puhkuse alternatiiv direktiivile ka selles osas. 14. Tehnilise märkusena palun parandada ebatäpsus eelnõu seletuskirja lisas 1, kus vastavustabelis väidetakse: „Vanemapuhkust hüvitatakse vanemahüvitisega, mille asendusmäär on 100% eelnevast sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Perehüvitiste seaduse § -d 39 - 43 sätestavad vanemahüvitise arvutamise korra.“ Tegelikkuses sätestab PHS § 38 siiski hüvitise ülempiiri, mille tõttu võib vanemahüvitise asendusmäär olla väiksem kui 100%. 15. HOOLDAJA PUHKUS EI VASTA DIREKTIIVILE. Juhin ka tähelepanu, et direktiivis ette nähtud hooldaja puhkus (direktiivi artikkel 3 p 1-c ja artikkel 6) on eelnõuga direktiivi kohaselt täiel määral üle võtmata. Eelnõu seletuskirja ja selle lisa nr 1 (vastavustabeli) kohaselt loetakse Eestis direktiiviga ette nähtud hooldajapuhkus juba kehtivaks seoses sellega, et TLS § 65¹ kohaselt on täisealisel töötajal õigus saada kalendriaastas kuni 5 tööpäeva puhkust sügava puudega täisealise isiku hooldamiseks ning et hoolduskohustusega töötajal / ametnikul on võimalik täita hoolduskohustust RaKS § 52 lg 3 sätestatud hoolduslehel olles. Vastab tõele, et sel moel on Eestis juba kehtiv hoolduspuhkuse definitsioonile vastav võimalus olemas sügava puudega täisealise isiku hooldamiseks ning alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega inimese põetamiseks. Direktiivile vastav hoolduspuhkus puudub Eestis aga muude leibkonna hooldamist vajavate isikute osas, näiteks vanemaealise isiku hooldamiseks või täisealise raske puudega isiku hooldamiseks. Direktiivi preambuli punktis 10 on esile toodud hooldaja asjakohase puhkuse olulisus: „Peamine tegur, miks naised on tööturul alaesindatud, on töö ja perekonnaga seotud kohustuste tasakaalustamise keerukus. Kui naisel on lapsed, teeb ta tõenäoliselt vähem tunde palgatööd ja tal kulub rohkem aega tasustamata hoolduskohustuste täitmisele. Haige või hooldamist vajav sugulane on samuti osutunud üheks teguriks, mis mõjutab negatiivselt naiste tööhõivet ning viib selleni, et mõned naised tööturult täielikult lahkuvad.“ Ettepanek on eelnõu täiendada hooldaja puhkuse osas nii, et saavutataks vastavus direktiivile. 16. KULUTUSTE PROGNOOS EI VASTA DIREKTIIVILE. Volinik ei nõustu sedastusega, et direktiivi ülevõtmisega ei kaasne kulutusi (seletuskiri p 7). Näiteks direktiivi artikkel 17 kohaselt tuleb korraldada laialdased teavitustegevused, mis tavapäraselt on seotud ka kulutustega. Lisaks peaksid kaasuma kulud ka direktiivikohaste täiendavate hooldajapuhkuste rakendamisega. Eelnevat arvesse võttes teen ettepaneku loobuda TLS-i ja ATS-i täiendamisest dubleerivalt ja / või töötajate õigusi kitsendavalt kõikide nende sätete osas, mis on juba SoVS’is olemas. Täiendada tuleb SoVS-i ja sätestada töö- ja pereelu ühitamiseks vajalike meetmete taotlemise täpsem protseduur. Direktiivi artikkel 20 punkt 86 kohaselt pakub soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei koostööd töö- ja pereelu ühitamise tutvustamisel ja kehtiva õigusruumi osas teavitamisel, mis ei puuduta vajalikke uusi seadusemuudatusi, nagu isapuhkuse mitteüleantava osa pikendamine kahe kuuni ning hooldaja puhkuse sisseviimine, kaalutluse korral ka vajalike meetmete täiendava taotlemise osas näiteks SoVS § 11 täiendusena. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise edendamiseks peab ka praegu tööandja töötajaid julgustama oma vajadustest teada andma, et töö- ja pereelu ühitamine tegelikult toimuks (SoVS § 11 lg 1 p 5). Lihtne viis seda teha on täiendada asutuse või ettevõtte töökorralduse reegleid, ent mõistagi on ka teistsuguseid võimalusi. Julgustamise lihtsustamiseks oleme loonud ühises koostöös Sotsiaalministeeriumi, Tööinspektsiooni, Terviseameti, Tervise Arengu Instituudi, Eesti Töötukassa ja Eesti personalijuhtide ühendusega PARE näitlikud töökorralduse reeglite vastavad osad, mis on leitavad aadressilt toetav.ee. Selles töökorralduse reeglite näidislisas toodud võimalused töötajatele tulenevad eelpool nimetatud ametiasutuste seisukohtade kohaselt kehtivast õigusest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta volinik 6 Liikmesriigid võivad teha käesoleva direktiivi rakendamise ülesandeks sotsiaalpartneritele, kui sotsiaalpartnerid seda ühiselt taotlevad ja kui liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et käesoleva direktiiviga eesmärgiks seatud tulemused on alati saavutatud. Saatja: Liisa-Ly Pakosta <[email protected]> Saadetud: 04.03.2021 01:58 Adressaat: SM Info <[email protected]> Koopia: Pirjo Turk <[email protected]> Teema: Eelnõu kohta seisukohad, töö- ja pereelu ühitamise direktiivi ülevõtmine Manused: töö pereelu direktiivi ülevõ tmine kiri SoM 04032021.asice Tere! Edastan seisukohad ja palun vabandust hilinemise eest. Lugupidamisega Liisa Pakosta Saatja: Liisa-Ly Pakosta <[email protected]> Saaja: SM Info, Pirjo Turk Teema: Uuendatud versioonile töö- ja pereelu ühitamise direktiivi ülevõtmise eelnõu osas seisukohad. Manuses. Lugupidamisega Liisa Pakosta
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel