Heiki Rits Teie nr
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioon
[email protected] Meie 26.02.2021 nr 6-1/202073/2101244
Tööandja kohustus maksta haigushüvitist
Lugupeetud Heiki Rits
Tänan Teid ja Teie kolleege sisuka arutelu eest väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele olulistel
teemadel. Olen tänulik ka Teie edastatud kirjaliku teabe eest, mida pidasite vajalikuks jagada.
Võib vaid nõustuda, et väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatel ei ole nn koroonakriisi
tingimustes just kerged ajad. Ettevõtjatele oleks suureks leevenduseks, kui neid kaasataks otsuste
tegemisse ning riik neid niigi keerulisel ajal põhjendamatult ei koormaks. Kohtumisel selgitasite,
et ootate põhimõttelist vastust, kas põhiseaduse järgi saab tööandjale panna töötaja haiguspäevade
hüvitamise kohustust. Tuleb tõdeda, et tervisekindlustussüsteem nagu üldse sotsiaalsete õiguste
kujundamine on sotsiaalpoliitika valdkonna küsimus, mille üle otsustamisel on Riigikogul avar
kaalutlusõigus (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-65-03, p 14). Nii nagu põhiseadus lubab
pensionisüsteemi loomisel inimeste sotsiaalse kaitse tagamisse kaasata eraõiguslikke isikuid
(Riigikohtu otsus nr 5-20-3/43, p 45 jj), pole põhiseadust arvestades ilmselt välistatud ka tööandja
kaasamine töötaja haiguspäevade hüvitamise skeemi. Mis puutub hüvitise tagamisse
lähikontaktsetele, siis kavatsen juhtida Riigikogu tähelepanu lahendamist vajavatele küsimustele,
nii nagu Teile kohtumisel lubasin.
Tõite välja, et riik on kohustanud füüsilisest isikust ettevõtjaid (FIE) maksma sotsiaalmaksu, kuid
FIE-d ei saa haiguse korral samasugust kindlustuskaitset, nagu saavad näiteks töölepingu alusel
töötavad inimesed. Riikliku ravikindlustuse vahenditest makstakse haigushüvitist nii töötajatele
kui ka FIE-dele siiski üldjuhul sarnaste põhimõtete alusel – töövabastuse üheksandast (ajutiselt
kuuendast) päevast arvates. Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) järgi vähendatakse FIE sotsiaalmaksuga
maksustatavat tulemit arvestusliku haigushüvitise võrra. Täiendav mahaarvamise õigus tekib
töövõimetuse teise kuni kaheksanda (ajutiselt viienda) päeva kohta (SMS § 3 p 18). Selle tulemusel
laieneb tööandjatele kehtestatud haigushüvitise maksusoodustus ka FIE-dele (eelnõu seletuskiri,
lk 6−8). FIE-del on õigus vähendada oma sotsiaalmaksu miinimumkohustust ajutise töövõimetuse
korral (SMS § 2 lõige 10).
Riigi kohustus kaitsta inimese tervist
1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 kohustab riiki kaitsma inimese tervist. See põhiõigus
sisaldab mh õigust saada kaitset sissetulekukaotuse vastu, kui inimesel pole haigestumise või
vigastuse tõttu võimalik tervist kahjustamata raha teenida (PS kommenteeritud väljaanne, § 28,
p 9). Sotsiaalkaitse eesmärk on tagada töötajale haiguse korral piisav asendussissetulek ja
võimalus hoolitseda tervise eest. Selleks võimaldatakse töötajatele haiguspuhkust ja -hüvitist,
2
millega saab vähendada tervisekahjusid, terviseseisundist tingitud vaesust ja parandada tootlikkust
(Euroopa Komisjoni sotsiaalkaitsekomitee, lk 7; ILO, lk 2).
2. Põhiseadus ei sätesta, kuidas haigestumise korral asendussissetuleku kindlustamiseks vajalik
süsteem üles ehitada või kui suures mahus kaetakse haigushüvitis (sotsiaal)maksutulust.
Põhiseadus on andnud Riigikogule nende küsimuste reguleerimiseks ulatusliku otsustusõiguse.
See on tingitud sellest, et sotsiaal-poliitiliste valikute tegemisel tuleb arvestada olulisel määral riigi
majanduslikku olukorda, mis mõjutab suuresti avaliku sektori eelarvet (RKPJKo, nr 5-20-1, p 20).
3. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 9 kohustab riiki
võtma tarvitusele abinõud, mis tagaksid sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustuse. ÜRO
majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee üldkommentaaris nr 19 (lk 2) on
selgitatud, et meetmeid, mida sotsiaalkaitse tagamiseks kasutada, ei tohi tõlgendada kitsalt. Need
meetmed võivad hõlmata peale kindlustussüsteemide ka teisi vorme, nt eraõiguslikke skeeme.
4. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta kohustab riike esmajoones looma toimivaid
sotsiaalkindlustussüsteeme (art 12), mis võimaldavad inimesele teatud olukorras (sh
haigestumisel) hüvitise. Sotsiaalkindlustussüsteem peaks olema kollektiivselt rahastatud, mis
tähendab, et sellesse annavad oma panuse nii tööandja kui ka töötaja, aga sellesse võib panustada
ka osaliselt või täielikult riik. Kollektiivse rahastamise põhimõte on harta artiklis 12 ette nähtud
sotsiaalkaitse oluline põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt jaotatakse riskid kogukonna liikmete,
sealhulgas tööandjate vahel õiglaselt ja majanduslikult sobivalt (Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee
praktika kogumik, lk 138). Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks näeb ette, et haigushüvitist tuleb
maksta kogu haiguse aja. Mööndusega, et maksmist võib piirata 26 nädalaga iga haigusjuhtumi
kohta ning haigestumise esimese kolme päeva eest võib hüvitist mitte maksta (art 18).
5. Niisiis peab riik tagama töötajale asendussissetuleku alates haigestumise 4. päevast. Riigil pole
aga kohustust anda inimesele raha otse riigikassast või tagada asendussissetulek üksnes
sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu. Asendussissetulekut võib anda ka muul moel. Seda tehes tuleb
Riigikogul arvestada, et riik saab anda isikule piisavalt abi PS § 28 nimetatud sotsiaalsete riskide
puhul üksnes siis, kui riik loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi
(RKPJKo, nr 3-4-1-17-16, p 51, nr 5-20-3, p 44). Riigi abi andmine ajutise töövõimetuse korral
sarnaneb riigi abi andmisega vanaduses. See tähendab, et see ei ole niisugune riigi ülesanne
(tuumikfunktsioon), mida peaks põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt täitma vahetult üksnes riik
(RKPJKo, nr 5-20-3, p 45). Inimesele võib kindlustada asendussissetuleku ka nt tööandjale
pandava kohustusega.
6. Sellega, et Riigikogu paneb töötajale asendussissetuleku maksmise kohustuse tööandjale,
sekkub ta ettevõtlusvabadusse (PS § 31) ja piirab ka omandipõhiõigust (PS § 32), sest tööandja
peab võimaldama töötajal haigestumise või vigastuse korral tööst eemal olla ja võimaldama talle
samal ajal asendussissetuleku. Üksikisiku subjektiivne õigus nõuda majanduslikesse raskustesse
sattumise korral äraelamiseks piisavat sissetulekut on üldjuhul piiratud. Riigil tuleb leida tasakaal
üksikisiku ja perekonna vajaduste rahuldamise ning ettevõtluskeskkonna stimuleerimise vahel.
Selleks et ettevõtja ja töötaja põhiõigused ja -vabadused oleksid tasakaalus, tuleb nõudeid
kehtestades hinnata, kas üks või teine tingimus on eluliselt vajalik, arvestades tööturu olemust ning
selle osapoolte õigusi ja huve. Toetuste süsteem ei tohi ülemäära pärssida tulu teenimist ja
majandusliku heaolu loomist erasektoris. Neid tingimusi kehtestades tuleb alati hinnata nende
proportsionaalsust PS §-des 31 ja 32 sätestatud õiguste suhtes (PS kommenteeritud väljaanne, § 29,
p 26, § 10, p 26).
3
Tööandja makstav haigushüvitis
7. TTOS § 122 kohustab tööandjat maksma töötajale hüvitist haiguse või vigastuse
4.−8. kalendripäeva (perioodil 01.01.−30.04.2021 2.−5. kalendripäeva) eest 70% töölepingu
seaduse (TLS) § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. See hüvitis
on sisuliselt tööandja haigustasu – töötajale jätkatakse (osaliselt või täielikult) palga maksmist
piiratud aja jooksul. Seega nähakse Eestis nagu paljudes teistes riikides haiguse ajaks sissetuleku
säilitamise peamiste vahenditena tööandja võimaldatavat haiguspuhkust ja -tasu ning
sotsiaalkindlustussüsteemi pakutavat ravikindlustushüvitist (sotsiaalkaitsekomitee, lk 4−9).
8. Ajal (2009. aastal), mil tööandjad kaasati haigushüvitise maksmise skeemi, põhjendati seda
sellega, et haigushüvitist pole võimalik endises mahus sotsiaalmaksust rahastada.
Seadusemuudatusega pandi osa vastutusest ka tööandjale. Selgitati, et tööandja kohustus maksta
osa haigushüvitisest paneb teda rohkem arvestama sellega, et ka temal tuleb aidata kaasa töötajate
kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu parandamisele (algataja seletuskiri).
9. Riigikohus on tunnustanud (RKÜKo, nr 3-41-12-10, p 42) legitiimse eesmärgina Riigikogu
soovi säästa ravikindlustuse raha, et ravikindlustussüsteemi vahendeid kasutataks efektiivselt ja
otstarbekalt ning et süsteem oleks toimiv ja jätkusuutlik. Seega on muudatus tehtud põhiseadusega
lubatud eesmärgil.
10. Põhiseadus ei ütle, millise valdkonna seadusega peab Riigikogu tööandja makstavat
haigushüvitist reguleerima. Seetõttu ei pea õigus haigustasule (TTOS § 122) olema sätestatud
tingimata sotsiaalkindlustust reguleerivas aktis. Selle võib sätestada ka töövaldkonna seadustes, nt
TTOS-s või TLS-s.
11. Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides on tööandjad kaasatud haigushüvitise maksmisesse
(sotsiaalkaitsekomitee 2016). Ka enamiku OECD liikmesriikide tööandjad on kohustatud seaduse,
kollektiivsete või individuaalsete lepingute alusel maksma kindlal perioodil töötajale
haigushüvitist. Tööandja kaasamise ühe põhjusena on samuti nimetatud seda, et tööandja
haigustasu võib motiveerida tööandjat võtma kasutusele abinõusid töötaja tervise säilitamiseks.
12. Eesti haigushüvitise skeemi muutmist on peetud majanduslikult edukaks, selle tulemusel on
vähenenud haiguse tõttu töölt puudumine kolmandiku võrra (E. Aaviksoo, „Sickness absence in
Estonia: determinants and influence of the sick-pay cut reform“, lk 54). Võrreldes reformieelse
2008. aastaga vähenesid haiguslehtede arv ja haiguspäevade arv. See lubab väita, et Riigikogu
valitud meede on aidanud kaasa eesmärgi saavutamisele.
13. Eesti tööandja osalust haigushüvitise maksmisel tavapärastes tingimustes ei saa pidada
ülemäära koormavaks: näiteks suures osas OECD riikides maksab tööandja haigushüvitist 5–15
päeva eest, kuid see võib ulatuda ka mõnest nädalast mõne kuuni (nt Austria, Saksamaa, Itaalia,
Šveits) või isegi kahe aastani (nt Holland, OECD lk 17). Samas on märgitud, et ideaalset tööandja
vastutuse perioodi ei ole (OECD, lk 133).
14. Eesti töövõimekao hüvitamise süsteemi analüüsis on öeldud, et kui tööandja vastutab
töövõimekao hüvitise kulu kandmise eest, võib ta olla majanduslikult huvitatud seda kulu
ennetama ja juhtima. Eesti töövõimekao hüvitamise süsteemis on tööandja omavastutusperiood
küllaltki lühike – viis kalendripäeva –, mis võib tähendada, et selle mõju tööandjate käitumisele
on väike („Töövõimekao hüvitamise süsteem Eestis ja rahvusvaheline võrdlus“, Praxis 2015,
lk 111). Samas võib perioodi ülemäärane pikendamine tekitada töötajale surve naasta tööle siis,
kui see ei ole tervise või töövõime taastamiseks õige aeg (samas, lk 13−14).
4
15. Oluline on silmas pidada sedagi, et Eestis puudub tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustus.
Tööõnnetuse, kutsehaigestumise ja tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistuste eest maksab Eesti
Haigekassa haigushüvitist töötaja haigestumise teisest päevast alates ja hüvitise suurus on 100%
eelnevast töötasust. Samuti hüvitab Eesti Haigekassa neil põhjustel tekkinud vajaduse
tervishoiuteenuste ja ravimite järele. Seega kannab osa tööandja riske praegu kollektiivselt
rahastatud ravikindlustussüsteem.
16. Mõistagi tuleb sotsiaal-poliitiliste valikute tegemisel kaaluda nende mõju põhiõigustele.
Abstraktselt hinnates ei saa siiski öelda, et TTOS § 122 tulemusena oleks vastanduvatele
põhiseaduslikele väärtustele (töötaja tervise põhiõigus, ettevõtlusvabadus ja omandipõhiõigus)
omistatud igal juhul vale kaal.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Kärt Muller 693 8418
[email protected]
Anneli Kivitoa
[email protected]