dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Vastus Tallinna Halduskohtu 07.03.2021 määrusele haldusasjas nr 3-20-2034

Sotsiaalministeerium · 24. märts 2021
Viit
1.2-4/332-5
Registreeritud
24. märts 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Tallinna halduskohus
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-4 Kohtumaterjalid
Toimik
1.2-4/2021
Vastutaja
Merilin Oldekop (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎1.2-4332-5 24.03.2021 Väljaminev kiri.asice325 KB

Sisu (failidest)

Tallinna halduskohus Teie 07.03.2021 nr 3-20-2034/ [email protected] Meie 24.03.2021 nr 1.2-4/332-5 Pärnu mnt 7 15082, Tallinn Harju maakond Vastus Tallinna Halduskohtu 07.03.2021 määrusele haldusasjas nr 3-20-2034 Austatud kohus Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-2034 09.12.2020 tehtud määrusega kaasanud haldusorganina menetlusse Sotsiaalministeeriumi. 13.01.2021 vastuses andis Sotsiaalministeerium oma selgitused ja vastas kohtu küsimustele vastavalt oma pädevuse piires. 01.02.2021 määrusega määras kohus tähtaja, millise jooksul on pooltel õigus esitada täiendavaid seisukohti, tõendeid ja taotlusi. Viidatud määruses palus kohus vastata ka täiendavatele küsimustele. 22.02.2021 seisukohas vastas Sotsiaalministeerium kohtu täiendavatele küsimustele. 07.03.2021 määrusega määras kohus mh tähtaja, millise jooksul tuleb Sotsiaalministeeriumil vastata kohtu täiendavatele küsimusele. Käesolevaga vastab Sotsiaalministeerium kohtu küsimustele. 1. Kohus on avaldanud, et kohtule ei ole üheselt selge, kus jookseb üld- ja eriarstiabi piir, millest edasi arstiabi osutamine enam selgelt perearsti pädevuses ei ole. Juhul kui see sõltub konkreetse arsti tunnetusest, teadmistest ja kogemustest, siis tekib siinkohal küsimus, miks ei võiks sünnitusabi osutamiseks olla pädev ka perearst, kes endal sellise kogemuse ja teadmise olemasolu kinnitab või teadvustab. Kohus küsib: mis on sünnitusabi andmisel pädevuse eristamise piir (tegevusluba, kokkulepitud praktika, arsti enda tunnetus) ning millest seda peaks järeldama, arvestades perearsti ka tänast õigust teha osaliselt tegevusi, mida võib teha ka eriarst või ämmaemand? Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 20 lõige 1 sätestab, et eriarstiabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Viidatud volitusnormi alusel on kehtestatud sotsiaalministri 28.11.2001 määrus nr 110 „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“. Sotsiaalministeerium on viidanud sellele määrusele ka oma 22.02.2021 seisukohas nr 1.2-4/332-2 ja selgitanud, et määruse § 3 punkti 28 kohaselt on eriarstide erialad nii sünnitusabi ja günekoloogia kui ka peremeditsiin. TTKS § 7 lõike 1 kohaselt on üldarstiabi ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad perearst (peremeditsiini erialaga eriarst) ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Üldarstiabi osutatakse vastava tegevusloa alusel. Sama seaduse § 8 lõike 6 kohaselt Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 perearst tagab tema nimistusse kantud inimestele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning järjepidevuse perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendis ettenähtud ulatuses ja korras. TTKS-i § 8 lõike 61 alusel on kehtestatud määrus „Perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhend“, mis määratleb ära üldarstiabi raames osutatavad tegevused nii pereõe kui perearsti poolt. Sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutamine üldarstiabi raames osutatavate tegevuste hulka ei kuulu. Oleme kohtule 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud, et perearst kui juriidilisest isikust üldarstiabi osutaja saab taotleda tegevusluba ka kodusünnitusabi osutamiseks, kui asutuses töötab ämmaemand, kellel on vastav pädevus kodusünnitusabi osutada1. Sünnitusabi andmisel on pädevuse eristamise piiriks ja eelduseks eriarstiabi tegevusluba vastaval erialal (sünnitusabi ja günekoloogia) või iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise tegevusluba kodusünnitusabi osutamiseks. Viidatud tegevuslubade menetluse kaudu saab riik kontrollida, kas tervishoiuteenuse osutajal on tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja oskused (vastava erialaga arstid), samuti nõutav muu personal ja töövahendid. Arstliku eriala pädevuse piirid määrab eriala omandamiseks läbitud residentuuri programm. Arstiõppele ja hambaarstiõppele järgneb residentuur ühel arsti või hambaarsti erialal. Residentuur on reguleeritud Tartu Ülikooli seaduse §-s 7, residentuuri raamnõuded on kehtestatud lõike 2 alusel määrusega ning residentuuri programmid lõike 11 alusel ülikooli senati poolt. Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib residentuuri programmi vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja registreerib nõuetele vastava residentuuri programmi Eesti hariduse infosüsteemis. Sünnitusabi alane spetsialiseeritud väljaõpe ei kuulu peremeditsiini residentuuri programmi. Praktikas määratlevad sageli piiri üldarstiabi ja eriarstiabi vahel erinevate haiguste ja seisundite puhul lisaks juriidilisele alusele (vastav tegevusluba) ning põhiõppe ja residentuuri programmi käigus omandatud pädevusele ka asjakohased ravi- ja käsitlusjuhendid, millisel juhul kuulub antud haigusseisundiga tegelemine perearsti pädevusse ja millistel juhtudel tuleb patsient edasi suunata vastava kitsa eriala eriarsti juurde. Peremeditsiini eriala iseärasuseks on, et perearst saab väljaõppe väga laia ampluaa haiguste ja kõikide eagruppidega tegelemiseks teatud ulatuses. Nn kitsad arstlikud erialad samas saavad väljaõppe mingi kitsa elundkonna (nt kardioloogia, psühhiaatria, pulmonoloogia jms), kitsa haiguste grupi või teatud eagrupi haiguste diagnostikaks ja raviks (nt reumatoloogia, allergoloogia, pediaatria ehk lastehaigused). 2. Kohus küsib üle, et kas kohus saab õigesti aru, et meditsiinilise sünnitunnistuse väljastamist, sh selgesõnalist pädevust, menetlust, tunnistuse vormi vms ei ole reguleeritud rohkem kui üksnes määruses „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“. Sj soovib kohus, et täpsustataks korra § 5 lg-st 1 tulenevat – miks peaks seda normi tõlgendama, et sünnitõendile annab koodi tervishoiuteenuse osutaja, kes on pädev sünnitusabi osutama (mis on kohtule arusaadavalt riigipoolne tõlgendus); mitte aga tervishoiuteenuse osutaja, kes faktiliselt sünnitusabi osutas. Sotsiaalministeerium on oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud, et sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“ § 4 lõike 2 punkti 7 kohaselt on kodusünnitusabi raames sooritatavaks tegevuseks mh meditsiinilise sünnitõendi vormistamine ja väljastamine. Seega 1 Vt sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“ § 5 lõige 1, kus on sätestatud nõuded ämmaemandale kodusünnitusabi osutamiseks. 3 kodusünnitusabi osutanud ämmaemanda õigus väljastada meditsiiniline sünnitõend on sätestatud viidatud määruses. Selgitame, et eraldiseisvat regulatsiooni meditsiinilise sünnitõendi väljastamise, menetluse ja tõendi vormi osas kehtestatud ei ole. Samas kahtleb Sotsiaalministeerium sellise eraldi regulatsiooni vajalikkuses. Assisteeritud kodusünnituse puhul vormistab ja väljastab meditsiinilise sünnitõendi kodusünnitusabi osutanud ämmaemand eelmises lõigus viidatud määruse § 4 lõike 2 punkti 7 alusel. Kui sünnitus toimub haiglas, siis vormistab meditsiinilise sünnitõendi siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ § 5 lõike 1 alusel tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. Meditsiinilise sünnitõendi väljastamise menetluse osas selgitame, et kuigi meditsiinilise sünnitõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine nagu seda on sünnitusabi osutamine, siis Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei ole mõistlik seda sünnitusabi osutamisel siiski ka täiesti eraldiseisvana käsitleda. Tegemist ei ole sellise tõendiga, mida peaks sünnitanud naine pärast lapse sündi tervishoiuteenuse osutajalt eraldi taotlema, vaid selle väljastamine toimub vahetult pärast sünnitust. Sisuliselt on meditsiinilise sünnitõendi väljastamine sünnitusabi raames sooritatav tegevus. Kui tegemist on assisteerimata sünnitusega ning naist ja last ei ole võimalik viivitamata pädeva tervishoiuteenuse osutaja poolt läbi vaadata, siis on seadusandja selge suunis see, et põlvnemine tuleb tuvastada kohtus2. Kohtu poolt viidatud siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ § 5 lõige 1 sätestab, et Eestis sündinud lapse meditsiinilisele sünnitõendile isikukoodi märkimiseks annab lapsele isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. Viidatud määruse seletuskirjas3 on selgitatud järgmist: „Paragrahviga 5 reguleeritakse kord, kuidas annab isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja. Tervishoiuteenuse osutaja saab lapsele isikukoodi anda meditsiinilisele sünnitõendile märkimiseks vaid juhul, kui ta on sünnitusabi andev tervishoiuteenuse osutaja (näiteks haigla). Samamoodi on olukord reguleeritud ka kehtivas määruses. Seega, ka eelnõu kohaselt annab lapsele isikukoodi sünnitusabi osutav haigla, kes edastab rahvastikuregistrisse lapse andmed (sünniaeg ja -koht ning sugu) koos ema andmetega, mille koosseis on ette nähtud käesolevas paragrahvis. […] Kui laps sünnib kodus ning meditsiinilise sünnitõendi annab kodusünnitust assisteerinud vastava tegevusloaga ämmaemand, annab lapsele isikukoodi perekonnaseisuasutus (vt eelnõu § 6 lõiget 2).“ Täiendavalt on samas seletuskirjas määruse § 6 lõike 2 osas selgitatud järgmist: „Paragrahvi 6 lõige 2 on erisäte eelnõu §-i 5 suhtes ning reguleerib olukorda, kus tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapsele isikukoodi andnud. Olukord saab tekkida näiteks assisteeritud kodusünnituse puhul, kus sünnitust assisteerib vastava loaga ämmaemand, kellel ei ole aga võimalik lapsele isikukoodi moodustamist taotleda, st anda rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle isikukoodi moodustamiseks vajalikud andmed. Sel juhul annab sünnitust assisteerinud ämmaemand lapse vanematele tõendi lapse sündimise kohta, mille alusel annab lapsele isikukoodi sünni registreerimise menetluse 2 Vt Siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ seletuskiri, lk 3: „Paragrahvi 6 lõige 2 on erisäte eelnõu §-i 5 suhtes ning reguleerib olukorda, kus tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapsele isikukoodi andnud. Olukord saab tekkida näiteks assisteeritud kodusünnituse puhul, kus sünnitust assisteerib vastava loaga ämmaemand, kellel ei ole aga võimalik lapsele isikukoodi moodustamist taotleda, st anda rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle isikukoodi moodustamiseks vajalikud andmed. Sel juhul annab sünnitust assisteerinud ämmaemand lapse vanematele tõendi lapse sündimise kohta, mille alusel annab lapsele isikukoodi sünni registreerimise menetluse käigus perekonnaseisuasutus. Assisteerimata sünnituse korral saab tervishoiuteenuse osutaja anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja laps viivitamata pärast sünnitust läbi vaadata. Kui seda ei ole võimalik teha, tuleb põlvnemine tuvastada kohtus. Sellisel juhul annab lapsele isikukoodi sünni registreerimisel perekonnaseisuasutus (sünd registreeritakse kohtuotsuse alusel).“ Eelnõude infosüsteemi toimik nr 18-1331, kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5641814-184d-4f02-b63b-d55e8726e5e2 3 Siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ seletuskiri. Eelnõude infosüsteemi toimik nr 18-1331, kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5641814-184d-4f02-b63b-d55e8726e5e2 4 käigus perekonnaseisuasutus. Assisteerimata sünnituse korral saab tervishoiuteenuse osutaja anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja laps viivitamata pärast sünnitust läbi vaadata. Kui seda ei ole võimalik teha, tuleb põlvnemine tuvastada kohtus. Sellisel juhul annab lapsele isikukoodi sünni registreerimisel perekonnaseisuasutus (sünd registreeritakse kohtuotsuse alusel).“ Sotsiaalministeeriumi hinnangul nähtub seletuskirjast, et meditsiinilisele sünnitõendile annab isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes on pädev sünnitusabi osutama ehk tervishoiuteenuse osutaja, kellel on sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutamiseks tegevusluba. Esiteks, seletuskirjas on viidatud haiglale. Sotsiaalministeerium on varasemalt selgitanud, et sünnitusabi osutamiseks haiglas on haiglal kui tervishoiuteenuse osutajal vajalik eriarstiabi tegevusluba sünnitusabi ja günekoloogia erialal (vt Sotsiaalministeeriumi 22.02.2021 vastus nr 1.2-4/332-2, lk 2). Teiseks, seletuskirjas on viidatud olukorrale, kus laps sünnib kodus ja meditsiinilise sünnitõendi väljastab kodusünnitust assisteerinud vastava tegevusloaga ämmaemand. Seega isegi kui kohus leiab, et grammatiliselt on kõnealust normi võimalik tõlgendada teisiti, tuleb siiski normi tõlgendamisel lähtuda seletuskirjast, milles on viited sellele, et meditsiinilisele sünnitõendile annab isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes on pädev sünnitusabi osutama (s.t kellel on vastav tegevusluba). Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik normi tõlgendamisel jõuda tulemuseni, et määrav võib pädevuse asemel olla sünnitusabi andmise fakt. 3. Kohus on avaldanud, et riigil on õigus piirata ja reguleerida, kes on pädev konkreetset asjaolu tuvastama ja sellest tulenevalt tõendit väljastama. Samas ei tohiks see piirang olla meelevaldne. Piirang võib olla, kui selleks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning see pole isikutele üleliia koormav, võrreldes toodud põhjuse kaalukusega. Kohtule näib, et tuleks eristada sünnitusabi andmise pädevust ja sünnitõendi väljastamist, sest esimene neist on tervishoiuteenuse osutamine ning seal võivad olla kaalukad põhjused, mis seonduvad lapse ning ema tervise ja elu kaitsega. Küll aga ei osutata tervishoiuteenust enam sünnitõendi väljastamisel, vaid sellega asub tervishoiuteenuse osutaja n.ö haldusorgani kingadesse ning tuvastab uue õigusvõimelise isiku (vastsündinu) ja tolle põlvnemissuhte emast. Kohtul on küsimus, miks on selle tõendamistegevuse ehk meditsiinilise sünnitõendi väljastamisel mõistlik ja asjakohane, et selleks oleks õigus üksnes sünnitusabi tegevusloaga isikul. Sotsiaalministeerium on varasemalt selgitanud, et Sotsiaalministeeriumi jaoks on esmatähtis, et sünnitus oleks nii lapsele kui tema emale võimalikult ohutu ja väheste riskidega. Seetõttu on seadusandja sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) tervishoiuteenuse osutamiseks näinud ette vastava tegevusloa nõude. Kordame, et tegevusloa menetluse kaudu saab riik kontrollida, kas tervishoiuteenuse osutajal on tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja oskused (vastava erialaga arstid), samuti nõutav muu personal ja töövahendid. Seega on riik tegevusloa väljastamise kaudu veendunud, et tegevusluba taotlenud tervishoiuteenuse osutaja on pädev sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutama. Võttes arvesse eelpool toodut, leiab Sotsiaalministeerium et kehtestatud regulatsioonil on inimeste valikuid suunav iseloom, mille eesmärgiks on ema ja lapse tervise kaitse. Rõhutame, et Sotsiaalministeerium pooldab, et kodusünnitus on assisteeritud ja assisteerijaks on pädev tervishoiuteenuse osutaja, kes omab kodusünnitusabi osutamiseks ettenähtud tegevusluba. Sotsiaalministeerium on ka oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574- 2 rõhutanud, et regulatsiooni eesmärk on soodustada, et sünnituse (sh kodusünnituse) juures viibiks pädev tervishoiuteenuse osutaja, kes kontrollib pidevalt naise ja vastsündinud lapse terviseseisundit ning ühtlasi teeb kindlaks ja saab tõendada lapse põlvemise sünnitanud naisest väljastades meditsiinilise sünnitõendi (vt viidatud vastuse lk 2). Sotsiaalministeerium nõustub, et konkreetsel juhul oli naine juba oma valiku teinud, küll aga ei kao sellega regulatsiooni suunav iseloom. Regulatsiooni eesmärk on suunata lapseootel ema tegema ohutuima valiku enne lapse sündi. Seejuures on vastustaja II oma 14.01.2021 menetlusdokumendis nr 2-10/795-2 asjakohaselt viidanud, et kodusünnituse kohta, 5 sealhulgas selle õiguslike aluste ja vajaminevate protseduuride kohta, on sellest huvitatud isikutel võimalik hankida laialdast teavet (vt viidatud menetlusdokumendi lk 3). Sotsiaalministeerium on oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud meditsiinilise sünnitõendi õiguslikku tähendust - see tõendab lapse sündi ning vastsündinud lapse põlvnemist sünnitanud naisest. Seetõttu on oluline, et meditsiinilise sünnitõendi väljastab tervishoiuteenuse osutaja, kes vahetult viibib sünnituse juures või kes on pädev vahetult pärast sünnitust tuvastama lapse põlvnemise sünnitanud naisest. Ei ole mõeldav, et sellist asjaolu saaks tõendada tervishoiuteenuse osutaja, kes vahetult sünnituse juures ei viibinud (ka käesolevas vaidluses oli tegemist assisteerimata kodusünnitusega). Sotsiaalministeerium on jaatanud kohtu seisukohta, et meditsiinilise sünnitõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine, vaid sellega asub tervishoiuteenuse osutaja n.ö haldusorgani kingadesse ning tuvastab uue õigusvõimelise isiku (vastsündinu) ja tolle põlvnemissuhte emast. Samas ei ole Sotsiaalministeeriumi hinnangul mõistlik kahte tegevust täiesti eraldiseisvana käsitleda. Oleme selgitanud, et sisuliselt on meditsiinilise sünnitõendi väljastamine sünnitusabi raames sooritatav tegevus. Seega on ka igati loogiline, et tervishoiuteenuse osutaja, kes osutab sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) annab tõendi, mis sisuliselt tõendab, et sünnitus leidis aset. Ka ei oleks sünnitanud naise jaoks vähem koormavam kui ta peaks meditsiinilise sünnitõendi väljastamist taotlema kelleltki kolmandalt. Sotsiaalministeerium kinnitab, et regulatsiooni eesmärk ei ole tagajärgede tekitamine ehk karistuse sarnase funktsiooniga. Riigi huvi on, et sünnituse juures oleks tagatud meditsiiniline abi. Seetõttu loodigi 2014. aastal kodusünnitusabi regulatsioon, millega tagati sünnitusabi osutamine koos pädeva ämmaemandusabiga lisaks haiglale ka kodus. Riik austab iga sünnitaja õigust vastu võtta iseseisvaid otsuseid, sh valida sünnitamiskohta ja -viisi, küll aga ei saa riik toetada assisteerimata kodusünnitusi ehk sünnitusi, mille juures ei viibi pädevat tervishoiuteenuse osutajat. 4. Kohus on laiema tausta kaasamiseks asja juurde võtnud MTÜ Sünni Vägi selgitused. Asja materjalide juurde võetud Lembe Alliku 17.01.2021 e-kirjas on avaldatud järgmist: „Sobivad ka tänapäeval, sest vahepealsetel aastatel pole kodusünnituse osas midagi paremuse suunas muutunud, vastupidi sots. min . määrusega juunist 2019 on kodusünni registreerimine tehtud veelgi keerulisemaks. Nõue et kodus sünnitanud ema peab koos vastsündinuga minema 24 tunni jooksul haiglasse ainult selleks ,et saada lapse sündi tõestav meditsiiniline tõend ( mille alusel saab hiljem sünnitunnistuse) , see nõue on vaenulik ja ema ning lapse tervisele ohtlik.“ Sotsiaalministeeriumile jääb arusaamatuks, kas kirjutaja räägib assisteeritud või assisteerimata kodusünnitusest. Peame vajalikuks täpsustada, et assisteeritud kodusünnituse korral4 ei ole kehtestatud nõuet, et sünnitanud ema peab koos vastsündinuga minema 24 tunni jooksul haiglasse. Kui e-kirja kirjutaja on silmas pidanud assisteerimata kodusünnitust5, siis on sünnitusejärgselt haiglasse pöördumine oluline sünnitanud naise ja vastsündinud lapse tervise huvides, mitte pelgalt meditsiinilise sünnitõendi väljastamise pärast. Samas e-kirjas on kirjutaja väitnud, et „Perearstid enam sünnitõendeid väljastada ei tohi“. Selgitame, et perearstidel ei ole sellist pädevust ka varem olnud. Kui mõni perearst on perekonna liikmete nõudmisel ja nende sõnade alusel meditsiinilise sünnitõendi väljastanud, siis on tegemist erandliku käitumisega, millega perearst võttis riski tõendades lapse põlvnemist sünnitanud naisest olukorras, kus ta ise sünnituse juures ei viibinud. 4 s.t sünnitus, mille juures viibib iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise tegevusluba (kodusünnitusabi osutamiseks) omav tervishoiuteenuse osutaja 5 s.t sünnitus, mille juures ei ole viibinud iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise tegevusluba (kodusünnitusabi osutamiseks) omav tervishoiuteenuse osutaja 6 Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Helen Tralla osakonnajuhataja Merilin Oldekop 6269 165 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel