Tallinna halduskohus Teie 07.03.2021 nr 3-20-2034/
[email protected] Meie 24.03.2021 nr 1.2-4/332-5
Pärnu mnt 7
15082, Tallinn Harju maakond
Vastus Tallinna Halduskohtu 07.03.2021
määrusele haldusasjas nr 3-20-2034
Austatud kohus
Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-2034 09.12.2020 tehtud määrusega kaasanud
haldusorganina menetlusse Sotsiaalministeeriumi. 13.01.2021 vastuses andis
Sotsiaalministeerium oma selgitused ja vastas kohtu küsimustele vastavalt oma pädevuse
piires.
01.02.2021 määrusega määras kohus tähtaja, millise jooksul on pooltel õigus esitada
täiendavaid seisukohti, tõendeid ja taotlusi. Viidatud määruses palus kohus vastata ka
täiendavatele küsimustele. 22.02.2021 seisukohas vastas Sotsiaalministeerium kohtu
täiendavatele küsimustele.
07.03.2021 määrusega määras kohus mh tähtaja, millise jooksul tuleb Sotsiaalministeeriumil
vastata kohtu täiendavatele küsimusele. Käesolevaga vastab Sotsiaalministeerium kohtu
küsimustele.
1. Kohus on avaldanud, et kohtule ei ole üheselt selge, kus jookseb üld- ja eriarstiabi
piir, millest edasi arstiabi osutamine enam selgelt perearsti pädevuses ei ole. Juhul
kui see sõltub konkreetse arsti tunnetusest, teadmistest ja kogemustest, siis tekib
siinkohal küsimus, miks ei võiks sünnitusabi osutamiseks olla pädev ka perearst, kes
endal sellise kogemuse ja teadmise olemasolu kinnitab või teadvustab. Kohus küsib:
mis on sünnitusabi andmisel pädevuse eristamise piir (tegevusluba, kokkulepitud
praktika, arsti enda tunnetus) ning millest seda peaks järeldama, arvestades perearsti
ka tänast õigust teha osaliselt tegevusi, mida võib teha ka eriarst või ämmaemand?
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 20 lõige 1 sätestab, et eriarstiabi on
ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja
temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab
eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu valdkonna eest vastutav minister
määrusega. Viidatud volitusnormi alusel on kehtestatud sotsiaalministri 28.11.2001 määrus
nr 110 „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“. Sotsiaalministeerium on
viidanud sellele määrusele ka oma 22.02.2021 seisukohas nr 1.2-4/332-2 ja selgitanud, et
määruse § 3 punkti 28 kohaselt on eriarstide erialad nii sünnitusabi ja günekoloogia kui ka
peremeditsiin.
TTKS § 7 lõike 1 kohaselt on üldarstiabi ambulatoorne tervishoiuteenus, mida osutavad
perearst (peremeditsiini erialaga eriarst) ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad.
Üldarstiabi osutatakse vastava tegevusloa alusel. Sama seaduse § 8 lõike 6 kohaselt
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
perearst tagab tema nimistusse kantud inimestele tervishoiuteenuste kättesaadavuse ning
järjepidevuse perearsti ja temaga koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhendis ettenähtud
ulatuses ja korras. TTKS-i § 8 lõike 61 alusel on kehtestatud määrus „Perearsti ja temaga
koos töötavate tervishoiutöötajate tööjuhend“, mis määratleb ära üldarstiabi raames
osutatavad tegevused nii pereõe kui perearsti poolt. Sünnitusabi (sh kodusünnitusabi)
osutamine üldarstiabi raames osutatavate tegevuste hulka ei kuulu.
Oleme kohtule 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud, et perearst kui juriidilisest
isikust üldarstiabi osutaja saab taotleda tegevusluba ka kodusünnitusabi osutamiseks, kui
asutuses töötab ämmaemand, kellel on vastav pädevus kodusünnitusabi osutada1.
Sünnitusabi andmisel on pädevuse eristamise piiriks ja eelduseks eriarstiabi tegevusluba
vastaval erialal (sünnitusabi ja günekoloogia) või iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise
tegevusluba kodusünnitusabi osutamiseks. Viidatud tegevuslubade menetluse kaudu saab
riik kontrollida, kas tervishoiuteenuse osutajal on tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud
teadmised ja oskused (vastava erialaga arstid), samuti nõutav muu personal ja töövahendid.
Arstliku eriala pädevuse piirid määrab eriala omandamiseks läbitud residentuuri programm.
Arstiõppele ja hambaarstiõppele järgneb residentuur ühel arsti või hambaarsti erialal.
Residentuur on reguleeritud Tartu Ülikooli seaduse §-s 7, residentuuri raamnõuded on
kehtestatud lõike 2 alusel määrusega ning residentuuri programmid lõike 11 alusel ülikooli
senati poolt. Haridus- ja Teadusministeerium kontrollib residentuuri programmi vastavust
õigusaktidega kehtestatud nõuetele ja registreerib nõuetele vastava residentuuri programmi
Eesti hariduse infosüsteemis. Sünnitusabi alane spetsialiseeritud väljaõpe ei kuulu
peremeditsiini residentuuri programmi.
Praktikas määratlevad sageli piiri üldarstiabi ja eriarstiabi vahel erinevate haiguste ja
seisundite puhul lisaks juriidilisele alusele (vastav tegevusluba) ning põhiõppe ja residentuuri
programmi käigus omandatud pädevusele ka asjakohased ravi- ja käsitlusjuhendid, millisel
juhul kuulub antud haigusseisundiga tegelemine perearsti pädevusse ja millistel juhtudel
tuleb patsient edasi suunata vastava kitsa eriala eriarsti juurde. Peremeditsiini eriala
iseärasuseks on, et perearst saab väljaõppe väga laia ampluaa haiguste ja kõikide
eagruppidega tegelemiseks teatud ulatuses. Nn kitsad arstlikud erialad samas saavad
väljaõppe mingi kitsa elundkonna (nt kardioloogia, psühhiaatria, pulmonoloogia jms), kitsa
haiguste grupi või teatud eagrupi haiguste diagnostikaks ja raviks (nt reumatoloogia,
allergoloogia, pediaatria ehk lastehaigused).
2. Kohus küsib üle, et kas kohus saab õigesti aru, et meditsiinilise sünnitunnistuse
väljastamist, sh selgesõnalist pädevust, menetlust, tunnistuse vormi vms ei ole
reguleeritud rohkem kui üksnes määruses „Isikukoodide moodustamise ja andmise
kord“. Sj soovib kohus, et täpsustataks korra § 5 lg-st 1 tulenevat – miks peaks seda
normi tõlgendama, et sünnitõendile annab koodi tervishoiuteenuse osutaja, kes on
pädev sünnitusabi osutama (mis on kohtule arusaadavalt riigipoolne tõlgendus); mitte
aga tervishoiuteenuse osutaja, kes faktiliselt sünnitusabi osutas.
Sotsiaalministeerium on oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud, et
sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud
ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi
osutamise tingimused ja kord“ § 4 lõike 2 punkti 7 kohaselt on kodusünnitusabi raames
sooritatavaks tegevuseks mh meditsiinilise sünnitõendi vormistamine ja väljastamine. Seega
1 Vt sotsiaalministri 02.07.2014 määruse nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud
ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi
osutamise tingimused ja kord“ § 5 lõige 1, kus on sätestatud nõuded ämmaemandale kodusünnitusabi
osutamiseks.
3
kodusünnitusabi osutanud ämmaemanda õigus väljastada meditsiiniline sünnitõend on
sätestatud viidatud määruses.
Selgitame, et eraldiseisvat regulatsiooni meditsiinilise sünnitõendi väljastamise, menetluse ja
tõendi vormi osas kehtestatud ei ole. Samas kahtleb Sotsiaalministeerium sellise eraldi
regulatsiooni vajalikkuses. Assisteeritud kodusünnituse puhul vormistab ja väljastab
meditsiinilise sünnitõendi kodusünnitusabi osutanud ämmaemand eelmises lõigus viidatud
määruse § 4 lõike 2 punkti 7 alusel. Kui sünnitus toimub haiglas, siis vormistab meditsiinilise
sünnitõendi siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise
kord“ § 5 lõike 1 alusel tervishoiuteenuse osutaja, kes andis sünnitusabi. Meditsiinilise
sünnitõendi väljastamise menetluse osas selgitame, et kuigi meditsiinilise sünnitõendi
väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine nagu seda on sünnitusabi osutamine, siis
Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei ole mõistlik seda sünnitusabi osutamisel siiski ka täiesti
eraldiseisvana käsitleda. Tegemist ei ole sellise tõendiga, mida peaks sünnitanud naine
pärast lapse sündi tervishoiuteenuse osutajalt eraldi taotlema, vaid selle väljastamine toimub
vahetult pärast sünnitust. Sisuliselt on meditsiinilise sünnitõendi väljastamine sünnitusabi
raames sooritatav tegevus. Kui tegemist on assisteerimata sünnitusega ning naist ja last ei
ole võimalik viivitamata pädeva tervishoiuteenuse osutaja poolt läbi vaadata, siis on
seadusandja selge suunis see, et põlvnemine tuleb tuvastada kohtus2.
Kohtu poolt viidatud siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja
andmise kord“ § 5 lõige 1 sätestab, et Eestis sündinud lapse meditsiinilisele sünnitõendile
isikukoodi märkimiseks annab lapsele isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes andis
sünnitusabi. Viidatud määruse seletuskirjas3 on selgitatud järgmist: „Paragrahviga 5
reguleeritakse kord, kuidas annab isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja. Tervishoiuteenuse
osutaja saab lapsele isikukoodi anda meditsiinilisele sünnitõendile märkimiseks vaid juhul,
kui ta on sünnitusabi andev tervishoiuteenuse osutaja (näiteks haigla). Samamoodi on
olukord reguleeritud ka kehtivas määruses. Seega, ka eelnõu kohaselt annab lapsele
isikukoodi sünnitusabi osutav haigla, kes edastab rahvastikuregistrisse lapse andmed
(sünniaeg ja -koht ning sugu) koos ema andmetega, mille koosseis on ette nähtud
käesolevas paragrahvis. […] Kui laps sünnib kodus ning meditsiinilise sünnitõendi annab
kodusünnitust assisteerinud vastava tegevusloaga ämmaemand, annab lapsele isikukoodi
perekonnaseisuasutus (vt eelnõu § 6 lõiget 2).“ Täiendavalt on samas seletuskirjas määruse
§ 6 lõike 2 osas selgitatud järgmist: „Paragrahvi 6 lõige 2 on erisäte eelnõu §-i 5 suhtes ning
reguleerib olukorda, kus tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapsele isikukoodi andnud. Olukord
saab tekkida näiteks assisteeritud kodusünnituse puhul, kus sünnitust assisteerib vastava
loaga ämmaemand, kellel ei ole aga võimalik lapsele isikukoodi moodustamist taotleda, st
anda rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle isikukoodi moodustamiseks vajalikud andmed.
Sel juhul annab sünnitust assisteerinud ämmaemand lapse vanematele tõendi lapse
sündimise kohta, mille alusel annab lapsele isikukoodi sünni registreerimise menetluse
2 Vt Siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ seletuskiri, lk
3: „Paragrahvi 6 lõige 2 on erisäte eelnõu §-i 5 suhtes ning reguleerib olukorda, kus tervishoiuteenuse
osutaja ei ole lapsele isikukoodi andnud. Olukord saab tekkida näiteks assisteeritud kodusünnituse
puhul, kus sünnitust assisteerib vastava loaga ämmaemand, kellel ei ole aga võimalik lapsele
isikukoodi moodustamist taotleda, st anda rahvastikuregistri volitatud töötlejale üle isikukoodi
moodustamiseks vajalikud andmed. Sel juhul annab sünnitust assisteerinud ämmaemand lapse
vanematele tõendi lapse sündimise kohta, mille alusel annab lapsele isikukoodi sünni registreerimise
menetluse käigus perekonnaseisuasutus. Assisteerimata sünnituse korral saab tervishoiuteenuse
osutaja anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja laps
viivitamata pärast sünnitust läbi vaadata. Kui seda ei ole võimalik teha, tuleb põlvnemine tuvastada
kohtus. Sellisel juhul annab lapsele isikukoodi sünni registreerimisel perekonnaseisuasutus (sünd
registreeritakse kohtuotsuse alusel).“ Eelnõude infosüsteemi toimik nr 18-1331, kättesaadav:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5641814-184d-4f02-b63b-d55e8726e5e2
3 Siseministri 03.01.2019 määruse nr 1 „Isikukoodide moodustamise ja andmise kord“ seletuskiri.
Eelnõude infosüsteemi toimik nr 18-1331, kättesaadav:
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5641814-184d-4f02-b63b-d55e8726e5e2
4
käigus perekonnaseisuasutus. Assisteerimata sünnituse korral saab tervishoiuteenuse
osutaja anda lapse sünni kohta meditsiinilise sünnitõendi juhul, kui tal on võimalik naine ja
laps viivitamata pärast sünnitust läbi vaadata. Kui seda ei ole võimalik teha, tuleb põlvnemine
tuvastada kohtus. Sellisel juhul annab lapsele isikukoodi sünni registreerimisel
perekonnaseisuasutus (sünd registreeritakse kohtuotsuse alusel).“
Sotsiaalministeeriumi hinnangul nähtub seletuskirjast, et meditsiinilisele sünnitõendile annab
isikukoodi tervishoiuteenuse osutaja, kes on pädev sünnitusabi osutama ehk
tervishoiuteenuse osutaja, kellel on sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutamiseks
tegevusluba. Esiteks, seletuskirjas on viidatud haiglale. Sotsiaalministeerium on varasemalt
selgitanud, et sünnitusabi osutamiseks haiglas on haiglal kui tervishoiuteenuse osutajal
vajalik eriarstiabi tegevusluba sünnitusabi ja günekoloogia erialal (vt Sotsiaalministeeriumi
22.02.2021 vastus nr 1.2-4/332-2, lk 2). Teiseks, seletuskirjas on viidatud olukorrale, kus
laps sünnib kodus ja meditsiinilise sünnitõendi väljastab kodusünnitust assisteerinud vastava
tegevusloaga ämmaemand. Seega isegi kui kohus leiab, et grammatiliselt on kõnealust
normi võimalik tõlgendada teisiti, tuleb siiski normi tõlgendamisel lähtuda seletuskirjast,
milles on viited sellele, et meditsiinilisele sünnitõendile annab isikukoodi tervishoiuteenuse
osutaja, kes on pädev sünnitusabi osutama (s.t kellel on vastav tegevusluba). Eelnevast
tulenevalt ei ole võimalik normi tõlgendamisel jõuda tulemuseni, et määrav võib pädevuse
asemel olla sünnitusabi andmise fakt.
3. Kohus on avaldanud, et riigil on õigus piirata ja reguleerida, kes on pädev
konkreetset asjaolu tuvastama ja sellest tulenevalt tõendit väljastama. Samas ei tohiks
see piirang olla meelevaldne. Piirang võib olla, kui selleks on mõistlik ja asjakohane
põhjus ning see pole isikutele üleliia koormav, võrreldes toodud põhjuse kaalukusega.
Kohtule näib, et tuleks eristada sünnitusabi andmise pädevust ja sünnitõendi
väljastamist, sest esimene neist on tervishoiuteenuse osutamine ning seal võivad olla
kaalukad põhjused, mis seonduvad lapse ning ema tervise ja elu kaitsega. Küll aga ei
osutata tervishoiuteenust enam sünnitõendi väljastamisel, vaid sellega asub
tervishoiuteenuse osutaja n.ö haldusorgani kingadesse ning tuvastab uue
õigusvõimelise isiku (vastsündinu) ja tolle põlvnemissuhte emast. Kohtul on küsimus,
miks on selle tõendamistegevuse ehk meditsiinilise sünnitõendi väljastamisel mõistlik
ja asjakohane, et selleks oleks õigus üksnes sünnitusabi tegevusloaga isikul.
Sotsiaalministeerium on varasemalt selgitanud, et Sotsiaalministeeriumi jaoks on esmatähtis,
et sünnitus oleks nii lapsele kui tema emale võimalikult ohutu ja väheste riskidega. Seetõttu
on seadusandja sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) tervishoiuteenuse osutamiseks näinud ette
vastava tegevusloa nõude. Kordame, et tegevusloa menetluse kaudu saab riik kontrollida,
kas tervishoiuteenuse osutajal on tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja
oskused (vastava erialaga arstid), samuti nõutav muu personal ja töövahendid. Seega on riik
tegevusloa väljastamise kaudu veendunud, et tegevusluba taotlenud tervishoiuteenuse
osutaja on pädev sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) osutama.
Võttes arvesse eelpool toodut, leiab Sotsiaalministeerium et kehtestatud regulatsioonil on
inimeste valikuid suunav iseloom, mille eesmärgiks on ema ja lapse tervise kaitse.
Rõhutame, et Sotsiaalministeerium pooldab, et kodusünnitus on assisteeritud ja
assisteerijaks on pädev tervishoiuteenuse osutaja, kes omab kodusünnitusabi osutamiseks
ettenähtud tegevusluba. Sotsiaalministeerium on ka oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-
2 rõhutanud, et regulatsiooni eesmärk on soodustada, et sünnituse (sh kodusünnituse)
juures viibiks pädev tervishoiuteenuse osutaja, kes kontrollib pidevalt naise ja vastsündinud
lapse terviseseisundit ning ühtlasi teeb kindlaks ja saab tõendada lapse põlvemise
sünnitanud naisest väljastades meditsiinilise sünnitõendi (vt viidatud vastuse lk 2).
Sotsiaalministeerium nõustub, et konkreetsel juhul oli naine juba oma valiku teinud, küll aga
ei kao sellega regulatsiooni suunav iseloom. Regulatsiooni eesmärk on suunata lapseootel
ema tegema ohutuima valiku enne lapse sündi. Seejuures on vastustaja II oma 14.01.2021
menetlusdokumendis nr 2-10/795-2 asjakohaselt viidanud, et kodusünnituse kohta,
5
sealhulgas selle õiguslike aluste ja vajaminevate protseduuride kohta, on sellest huvitatud
isikutel võimalik hankida laialdast teavet (vt viidatud menetlusdokumendi lk 3).
Sotsiaalministeerium on oma 13.01.2021 vastuses nr 1.2-4/3574-2 selgitanud meditsiinilise
sünnitõendi õiguslikku tähendust - see tõendab lapse sündi ning vastsündinud lapse
põlvnemist sünnitanud naisest. Seetõttu on oluline, et meditsiinilise sünnitõendi väljastab
tervishoiuteenuse osutaja, kes vahetult viibib sünnituse juures või kes on pädev vahetult
pärast sünnitust tuvastama lapse põlvnemise sünnitanud naisest. Ei ole mõeldav, et sellist
asjaolu saaks tõendada tervishoiuteenuse osutaja, kes vahetult sünnituse juures ei viibinud
(ka käesolevas vaidluses oli tegemist assisteerimata kodusünnitusega).
Sotsiaalministeerium on jaatanud kohtu seisukohta, et meditsiinilise sünnitõendi väljastamine
ei ole tervishoiuteenuse osutamine, vaid sellega asub tervishoiuteenuse osutaja n.ö
haldusorgani kingadesse ning tuvastab uue õigusvõimelise isiku (vastsündinu) ja tolle
põlvnemissuhte emast. Samas ei ole Sotsiaalministeeriumi hinnangul mõistlik kahte tegevust
täiesti eraldiseisvana käsitleda. Oleme selgitanud, et sisuliselt on meditsiinilise sünnitõendi
väljastamine sünnitusabi raames sooritatav tegevus. Seega on ka igati loogiline, et
tervishoiuteenuse osutaja, kes osutab sünnitusabi (sh kodusünnitusabi) annab tõendi, mis
sisuliselt tõendab, et sünnitus leidis aset. Ka ei oleks sünnitanud naise jaoks vähem
koormavam kui ta peaks meditsiinilise sünnitõendi väljastamist taotlema kelleltki kolmandalt.
Sotsiaalministeerium kinnitab, et regulatsiooni eesmärk ei ole tagajärgede tekitamine ehk
karistuse sarnase funktsiooniga. Riigi huvi on, et sünnituse juures oleks tagatud meditsiiniline
abi. Seetõttu loodigi 2014. aastal kodusünnitusabi regulatsioon, millega tagati sünnitusabi
osutamine koos pädeva ämmaemandusabiga lisaks haiglale ka kodus. Riik austab iga
sünnitaja õigust vastu võtta iseseisvaid otsuseid, sh valida sünnitamiskohta ja -viisi, küll aga
ei saa riik toetada assisteerimata kodusünnitusi ehk sünnitusi, mille juures ei viibi pädevat
tervishoiuteenuse osutajat.
4. Kohus on laiema tausta kaasamiseks asja juurde võtnud MTÜ Sünni Vägi
selgitused. Asja materjalide juurde võetud Lembe Alliku 17.01.2021 e-kirjas on avaldatud
järgmist: „Sobivad ka tänapäeval, sest vahepealsetel aastatel pole kodusünnituse osas
midagi paremuse suunas muutunud, vastupidi sots. min . määrusega juunist 2019 on
kodusünni registreerimine tehtud veelgi keerulisemaks. Nõue et kodus sünnitanud ema
peab koos vastsündinuga minema 24 tunni jooksul haiglasse ainult selleks ,et saada
lapse sündi tõestav meditsiiniline tõend ( mille alusel saab hiljem sünnitunnistuse) , see nõue
on vaenulik ja ema ning lapse tervisele ohtlik.“ Sotsiaalministeeriumile jääb arusaamatuks,
kas kirjutaja räägib assisteeritud või assisteerimata kodusünnitusest. Peame vajalikuks
täpsustada, et assisteeritud kodusünnituse korral4 ei ole kehtestatud nõuet, et sünnitanud
ema peab koos vastsündinuga minema 24 tunni jooksul haiglasse. Kui e-kirja kirjutaja on
silmas pidanud assisteerimata kodusünnitust5, siis on sünnitusejärgselt haiglasse
pöördumine oluline sünnitanud naise ja vastsündinud lapse tervise huvides, mitte pelgalt
meditsiinilise sünnitõendi väljastamise pärast.
Samas e-kirjas on kirjutaja väitnud, et „Perearstid enam sünnitõendeid väljastada ei tohi“.
Selgitame, et perearstidel ei ole sellist pädevust ka varem olnud. Kui mõni perearst on
perekonna liikmete nõudmisel ja nende sõnade alusel meditsiinilise sünnitõendi väljastanud,
siis on tegemist erandliku käitumisega, millega perearst võttis riski tõendades lapse
põlvnemist sünnitanud naisest olukorras, kus ta ise sünnituse juures ei viibinud.
4 s.t sünnitus, mille juures viibib iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise tegevusluba
(kodusünnitusabi osutamiseks) omav tervishoiuteenuse osutaja
5 s.t sünnitus, mille juures ei ole viibinud iseseisvalt ämmaemandusabi osutamise tegevusluba
(kodusünnitusabi osutamiseks) omav tervishoiuteenuse osutaja
6
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Helen Tralla
osakonnajuhataja
Merilin Oldekop 6269 165
[email protected]