Ruumiandmete seaduse jt seaduste muutmise seaduse ning teenuste kujundamise väljatöötamiskavatsuse vastus

Saatja: xxxxxxxxxx Saadetud: 24.04.2026 14:24 Adressaat: Antti Pääsukene - MKM <[email protected]>; info - MKM <[email protected]> Teema: Ruumiandmete seaduse jt seaduste muutmise seaduse ning teenuste kujundamise väljatöötamiskavatsuse vastus Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.Tundmatu saatja korral palume linke ja faile mitte avada.Tere, Antti, Edastan arvamuse VTK-le. Kõike head, xxxxxxxx Ettepanekud ruumiandmete seaduse VTK kohta Viide algdokumendile: https://adr.rik.ee/mkm/dokument/18546357 Ruumiandmete seaduse VTK käsitleb mitut olulist teemat, millest enamik ettepanekuid paistavad eraldi võetuna pealiskaudsel esmapilgul mõistlikud ja vajalikud. Kuid kui süveneda, sisaldab kavand suuri sisemisi vastuolusid ning mitmeid ettepanekuid, mille mõistlikkus pakutud kujul on kaheldav. Mitme käsitletava probleemi potentsiaalne lahendus ei vasta sõnastatud probleemile või on pakutav lahendus poolik, mistõttu ühe probleemi lahendamise asemel võidakse tulevikus maadelda kahe poollahendatud küsitavusega. Esimese tähelepanekuna tekib küsimus, kas Ruumiandmete seadust saab üldse nimetada ruumiandmete seaduseks, kui seadus reguleerib vaid väga spetsiifilisi andmeid piiratud hulgas organisatsioonides? Võttes arvesse kui mastaapseid ettepanekuid VTK sisaldab, siis oleks mõistlik eelda, et seadus reguleerib kõiki eestimaad ja Eesti ruumi puudutavaid andmeid, eriti kui üks ettepanekutest seab ruumiandmete turul tegutseva organisatsiooni teistega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. 2.1 Aadresside, kohanimede ja huvipunktide haldamine Probleemi 2.1 kirjelduses mainitakse, et kohanime määramine takerdub KOV-i tegevusetuse taha. Saan aru vajadusest selgelt sõnastatud seaduse järele, pakutava regulatiivse lahenduse esimene punkt on samm õiges suunas, kuid võiks minna kaugemalegi. Eristuva unikaalaadressi määramine saaks ka olla automatiseeritud – unikaalaadressi nõue kehtib tavaliselt siis, kui ühel katastriüksusel on mitu eluhoonet. Põhimõtteliselt saaks ju öelda, et esimene olemasolev hoone saab /1-järelliite ja iga järgnev saab ühe võrra suurema numbriga järelliite. Vaja oleks vaid kirjeldada, mis alusel määrata unikaalaadressid, kui pole võimalik tuvastada, kumb hoone enne valmis. Üks variant oleks nt hakata nummerdama tänavapoolsed hooned esimesena, ehk õigusaktidesse sobivamas sõnastuses „liikluspinna aadressiobjektile lähima tsentroidiga (keskpunktiga) veel unikaalaadressita unikaalaadressi vajav hoone esimesena“. Pakutav lahendus võiks aidata valdava enamuse tõenäolistest olukordadest automatiseerida, et KOV-i ega ka MaRu töötaja ei peaks tegema käsitööd, (v.a juhul kui eelkirjeldatud hoonele ei soovita katastriüksuse aadressist eristuvat unikaalaadressi. Huvipunktidega seonduv probleem ei ole punkti 2.1 osas selgelt mõistetav, sest POI ja aadresside korrastamine tunduvad olevat pigem erinevad teemad. POI-de osas võiks kaaluda (ühekordset?) integreerumist eraõiguslike andmeteenustega (nt OpenStreetMap (OSM) või Google Maps), sest seal on sobival kujul info tihti juba olemas. Teisalt kui tegu on avalikult muudetava andmestikuga, siis pole andmete muutmine riigi kontrolli all ja peamiselt vandalismi tulemusel võib andmete kvaliteeti kahjustuda. Samuti tekitaks probleeme kahe- 1 kolme andmebaasi sünkroonis hoidmine kuna teised vabatahtlikud on lisanud ise täiendavat informatsiooni. POI-de suund vajab hädasti kõrvale väga tugevaid mitteregulatiivseid meetmeid (s.t peamiselt teabevaldajatele suunatud turundust), et ei hakataks taaskord dubleerivaid andmehalduse süsteeme looma. 3.2 Aeromõõdistusandmete avaldamine / eraelu puutumatuse riive Probleemi olemus ja ajend Suures pildis on probleem 3.2 olemas, kuid on üritatud lahendada valest otsast. VTK ja õiguskantsleri märgukirja 7-7/252405/2508574 tegelik tuumikprobleem on ruumiandmete seaduse § 19 ja § 12 umbmäärane sõnastus, mis ei selgita, millise täpsusega andmeid avalikustatakse. Kuid kogu kantsleri arvamuse põhjendus märgukirjas keerles eraelu puutumatuse ümber, mida ei ole ammendavalt faktipõhiselt tõestatud. Samuti on Maa- ja Ruumiamet vastanud, et neile teadaolevalt pole 2025.a novembri seisuga eraelu puutumatust riivatud ning pole teada, miks õiguskantsler nii väitis. Paaris kohas on ka väidetud, et mis- küsimus vajab vastamist, kuid selle lahendab juba AvTS § 3 lg 1. Ka VTK probleemi 3.2 püstitus keskendub sellele: „Avalikustamise detailsus ei ole seaduses piiritletud ning sõltub peamiselt kasutatavast tehnoloogiast, mistõttu suureneb eraelu puutumatuse riive koos tehnika arenguga“. Hetkel asutusele võetud ajutine lahendus avalike aerofotode ära keelamiseks ei lahenda probleemi ebaselge seadusega. Aprillis 2026 vastas MaRu esindaja, et aerofotode kvaliteet on selline, et väiksemaid objekte on võimalik näha, aga ilma eelnevalt teadmata ei ole võimalik öelda, mis objekti pildil vaadatakse. Iseenesest on antud selgitus loogiline – kui aerofotol on tee peal tumedam ümar laik, siis ilma koha peal kontrollimata pole võimalik järeldada, kas teel on veeloik või kanalisatsioonikaas. Nt hele laik murul võib olla lillepuhmas, dekoratiivkivi või kriitikute meelest robotmuruniiduk, ilma kohapealset olukorda teadmata pole võimalik objekti määrata. Õiguskantsleri argumentatsiooni probleemid VTK lk 9 viidatakse õiguskantsleri seisukohtadele. Õiguskantsler on juhtinud probleemile tähelepanu, kuid ehitas oma põhjendused üles vigastele alustele, kasutades sealhulgas valeväiteid (nt väide nagu MaRu ei suudaks üksikuid katastriüksuseid hägustada, kuigi just seda juba tehakse), hooletust (nt väide nagu oleks MaRu ainuke organisatsioon maailmas, mis toodab kaldaerofotosid, kuigi 2 minutit internetiotsingut tõestab vastupidist) ning esitanud väiteid pildikvaliteedist tingitud privaatsusriivest, ilma pildi kvaliteeti tõestamata. Näiteks õiguskantsleri pöördumise kolmandas lauses esitatud väide tänavakivide eraldatavuse kohta 2 pole tõestatud. Võibolla vaadati Riia avalikke ortofotosid, kus on tõesti üksikud sillutisekivid eristatavad. Samuti pole tõestatud VTK lk 8 väidetud vallasvara nähtavus. On oletatud nagu saaks mitu kuud vanu aerofotosid kasutada kelleltki varastamiseks, kuid Eesti kõrget siseturvalisust arvestades on olukord mikroskoopilise tõenäosusega. Veel ebatõenäolisem on tõestada varguse korral MaRu aerofotode võtmetähtsust. Vastuolu ja kulu Probleem 3.2 pakutava lahenduse olemus läheb vastuollu lk 2 sõnastatud muudatusettepaneku põhieesmärgiga („Muudatuste eesmärk on tagada, et riik suudaks pakkuda kvaliteetseid, ajakohaseid ja kasutajate vajadustele vastavaid teenuseid ilma täiendava koormuseta riigieelarvele“). Mitte ükski ptk 3.2 ettepanek ei arvesta võrdse kohtlemise põhimõttega, kehtestades piirangud, mis mõjutavad ühe konkreetse riigiameti rohkelt auhindu pälvinud teenust. Pole loogiline väita, et kui kaldaerofoto teeb riigiamet, on selle levitamine on keelatud, aga kui erafirma, siis on tegu innovatsiooniga (lk 10). Nagu juba probleemi sissejuhatuses selgitatakse, vajaks olukord väga kulukat lahendust, kuid unustatakse, et süvenedes konkreetsete kaebuste argumentidesse, siis ei ole probleem privaatsusriives, vaid seaduse mitmetimõistetavuses. Kasutades ähmaseid mitmeti tõlgendavaid mõisteid, mis ei kuulu keskmise inimese igapäevasõnavarasse (nt „õigustatud huvi“, „avalikud ülesanded“, „avalik huvi“), ei lahenda täiendavad ebamäärased seadusepügalad juurprobleemi, et olemasolev ruumiandmete seadus ei ole piisavalt konkreetne. VTKs prognoositud 500 000 € kulu on arvestatud ainult avaliku sektori kulutusi. Samas erasektori kogukulud võivad olla kordi suuremad. Sisselogimise ja isikutuvastusega WMS/WMTS/TMS teenused ei ole maailmas kuigi levinud, mis tähendab, varasema standardtarkvarade asemel peab erasektor hakkama aerofotode nägemiseks kasutama erilahendusi, mille ühekordne rahakulu võiks olla 40 000 – 120 000 eurot iga MaRu ruumiandmeid kasutava ettevõtte kohta. Aerofotode avaldamisega venitamine mõjub riigieelarvele negatiivselt. AvTS alusel on inimestel õigus nõuda avalike ülesannete (s.t aeropildistamise) käigus kogutud teavet. Seega isikutel, kellel on soov uute aerofotode järele, peavad täpselt samadel alustel teabe saamiseks pöörduma nüüd läbi teabenõude vormi, mida omakorda menetleb MaRu ametnik. Selline protsess tekitab kulutusi era- ja avalikule sektorile ning tõhususkadude tõttu väheneb Eesti SKT. 3 Julgeolekuargument Mõju riigi julgeolekule ei parane oluliselt. Väide nagu aerofotode hägustamine parandaks Eesti julgeolekut kehtib ainult eeldusel, et pahatahtlikud isikud kasutavad ainult MaRu avaandmeid ning ei ole teadlikud alternatiivsetest keskkondadest. Üks tuntuimaid alternatiive on näiteks Google Maps, mille lõpptarbijale suunatud kaardirakenduse aerofotod on praegu parema kvaliteediga kui 2025. aerofotod. Kaldaerofotode ligipääsu piiramine võib ajutiselt julgeolekut tagasihoidlikul määral parandada, kuid mitte kriisiolukorras. Ptk-s 3.2.5 sisaldub kummaline fraas „Riigid, kellel on luurehuvi Eesti vastu, saavad seni avalikult pakutavat täpset pildimaterjali kasutada strateegiliste objektide hindamiseks“. Enamik tõsiseltvõetavat julgeolekuohtu kujutavad luurehuvilised riigid, omavad teadaolevalt enda välisluureagentuure, kosmoseprogramme ning seega loogiliselt eeldades ka luuresatelliite. Võttes arvesse, et MaRu veebiahiivis avaldatud 1960ndate satelliidipilte, siis oleks paslik oletada, et kui 60 aastat tagasi tegid satelliidid parema kvaliteediga pilte kui need, mida MaRu 2026.a avaldab, siis võiks tänane militaarsatelliidi pilt olla detailsemgi kui 2024.a MaRu fotod. Andmete senisest suurem hägustamine ei vähenda drooniriske, sest a) droone valdav ründaja saaks lihtsalt enne ründedrooni saata luuredrooni piirkonda üle vaatama, b) riigikaitseobjektid on juba MaRu hägustanud, aga nt Apple'i kaardil ei ole. Kuni ruumiandmete seadus isegi ei ürita reguleerida Eesti kujutist kõigis maailma kaardirakendustes, pole mingisuguste julgeolekuriskide maandamine võimalik. Eelneva Apple’i näitel jätkates erinevalt Eestist Prantsusmaal hägustab Apple sõjalisi objekte, nt koordinaatidel -20.933,55.288 asuvat mereväebaasi. MaRu visioonikonverentsi arutelul toodi välja, et sõjakolletes kasutatakse tuhandeid droone, mis suudavad soovitud objekti kas või iga tund uuesti üle pildistada. Kohatu oleks eeldada, et Eestit ründav vaenlane hakkab ruumiandmete või lennuohutuse seadustest kinni pidama. Võrdlus erasektoriga Väga palju aerofotode-vastasest argumentatsioonist ignoreerib erasektorit (v.a Google Maps). Kui ruumiandmete seadus kehtestab ruumiandmete täpsusele isikuandmetest tulenevad piirangud, siis tuleb piirangud ja nende rikkumiste karistused kehtestada selliselt, et meetmed on rakendatavad ka erapakkujate suhtes. Trahvid peaks omama karistuslikku mõju ka lääne suurfirmadele. Planeeritavad seadusemuudatused mõjutavad Euroopa ja maailma suurimaid firmasid (nt Alphabet, Microsoft, Meta, Boeing, Maxar, Airbus, Apple). Kõik eelnimetatud firmad (v.a Alphabet ja Microsoft) tegelevad andmehõivega, ülejäänud kaks ainult üldsusele kättesaadavaks tegemisega. Kui seadusesse kirjutatavad mõjutusmeetmed ei suuda ja täidesaatev võim ei taha neid ettevõtteid mõjutada, pole MaRu tegevusvabaduse pärssimine kooskõlas PõS § 12 võrdse kohtlemise printsiibiga. Kui seaduslik oleks ruumiandmete seadus, mis keelab avalikul sektoril, aga lubab erafirmadel samu privaatsust riivavaid fotosid avaldada? 4 Isikuandmete küsimus Andmekaitseinspektsioon väidab, et „Isikuandmeteks on sellised andmed, mille kaudu on võimalik konkreetset füüsilist isikut otseselt või kaudselt tuvastada.“ Kinnistusraamatu kaudu on võimalik tuvastada vaid objekti omanik(ud), mitte isik, kes konkreetset maatükki kasutab. Kasutaja info saab tõenäolisemalt rahvastikuregistrist, mis üldiselt ei ole avalikkusele kättesaadav. Seega kuna aerofotolt ei ole võimalik tuvastada, kas hüpoteetiliselt piisavalt detailsel pildil nähtav ese kuulub maatüki omanikule või üürniku külalisele (v.a juhul kui nt on esemele kirjutatud omaniku nimi ja aerofotolt on nimi loetav), siis ei ole võimalik aerofotosid isikuandmetena käsitleda. Teine variant isikuandmeteks liigituda oleks kui pildi pealt on võimalik kõnnaku varju põhjal üksikisikut tuvastada. Seni kuni kumbki eelnimetatud tingimustest pole täidetud, ei ole mitte kuidagi võimalik käsitleda aerofotosid eraelu riivavate andmetena, veel vähem oluliselt riivavatena. Innovatsiooni mõju Kvaliteetsetele aerofotodele ligipääsu puudumine kahjustab tugevalt innovatsioonivõimet, eriti valdkondades, mis ei saa oma töös tugineda puhtalt ETAKi andmetele, vaid vajavad ka alusandmestikku ehk aerofotosid (nt väiksemad eraõiguslikud kaardirakendused või ehituste pojekteerimine). Õiguskantsler tugines oma arvamuses väga palju Google'iga võrdlemisele, kuid jättis arvestamata, et ülejäänud maailma erafirmade jaoks kujutaks Google Mapsi kasutamine potentsiaalset äririski ning seega väiksema kaardistusvõimega firmad nagu Apple ja Meta tuginevad oma kaardirakendustes Esri ja OSMi vahendusel kaudselt MaRu aerofotodele. Microsoft näiteks kasutab MaRu/Esri aerofotosid AI mudelites, mis suudavad kiirendada hoonete ja teede kaardistamist. Alternatiivne lahendus Regulatiivne lahendus on veidi valesti sihitud. Avaandmete piiramise asemel on vaja avaandmete avalikustamist seadusega lubada, mis seeläbi tagab õigusselguse ning muudab väidetavalt liigse eraelu riive selgelt piiritletuks. Realistlik lahendus: ühiskonnas vastuvõetavam kompromisslahendus oleks piirata andmete suurim lubatud täpsus 2024.a tasemele, kus linnades on täpsus 4 cm/px ja mujal Eestis 10 cm/px. Kindlasti tuleb tulevaste vaidluste ennetamiseks kehtestada ka ülempiirid, mis aja jooksul peab aerofotod hiljemalt avaldama ja mis on minimaalne nõutav aerofotode eraldusvõime. 5 Võimalikud hägustamise reeglid Kuna etteheited puudutavad vaid koduhoovi fotode avaldamist, tuleks hägustada ainult eraomandis maa mille sihtotstarve on elamumaa ja kuhu on rahvastikuregistri andmetel registreeritud kellegi püsiv elukoht. Võibolla saab teha nii et kinnistu (kaas-) omanik, kasutaja ja (korteri) registreeritud elanik saab näha kinnistut ja krundi piirist 50m väljapoole algupärasel kujul, sest on võimalus, et kõrghoonete, suuremate puude või lihtsalt krundi ja MaRu pildistuslennuki paiknemise tõttu ei mahu maatüki sisu lennukilt vaadatuna maapinnal olevate katastripiiride sisse. Lahendus on tehniliselt teostatav, sest juba praegu peab kaardiserver iga kaardivaate kuvamisel genereerima asusutsüksuse siltide optimaalseks paigutamiseks konkreetsele kasutajale sobiva unikaalse pildi. Personaalse hägustamise takistuseks on IT-arendus- ja halduskulud, kusjuures halduskulud oleks oluliselt suurema proportsiooniga kui esmase arenduse kulu. Võiks lisada tingimused, mida mitte mingil juhul ei tohiks hägustada: • Transpordimaa sõltumata omandivormist (sest osad uusarenduste tänavad on arendaja eraomandis) • Munitsipaal- ja riigiomandis maa, mis pole riigikaitsemaa • Segaomandivormi või -sihtotstarbega maa korral lähtutakse suurima osakaaluga vormist või otstarbest. Riigikaitsemaad tuleks alati hägustada. Samuti riigikaitsemaaga külgnevad veekogud 100m kaugusel rannikust (mereväe baasis seisvate laevade pärast) ning muud veekogude piirkonnad mereväe ülema põhjendatud otsusel (nt mereväe harjutusala Osmussaarest kirdes). Seejuures Streisandi efekti tõttu võiks kaitseväel olla õigus öelda, milliseid riigikaitseobjekte ei peaks hägustama. Piltide hägustamisel on oluline hägustatud pildi näiv kvaliteet. Kuigi edasiantava info hulk on sama, tundub sakitõrjutud (i.k anti-aliased) pilt nägevat välja teravam kui tegelikkuses. Hägustamiseks kasutada sujuva interpoleerimisega algoritmi. Nt riigikaitsemaa hägustatakse MaRu Gaussi algoritmiga, mis peidab teavet sama tõhusalt kui muud filtrid, aga tänu sujuvatele üleminekutele ei riiva nii väga silma. Võibolla peaks eristama asulaid ja maapiirkondi, sest maal on inimestel suurem õigustatud ootus privaatsusele, samas linnas ja suurte teede ümbruses jällegi on palju rohkem potentsiaalseid isikuid, kellel on vajadus kvaliteetsete andmete järele. Teoorias annaks maapiirkondades madalama kvaliteediga andmete hoidmine umbes 30-50% andmemahu säästu. 6 Kaldaerofotod Kaldaerofotode piiramine on õigustatud, sest MaRul puudub hetkel tehniliselt usaldusväärne lahendus kaldaerofotol kindla maatüki nähtavuse piiramiseks. Teadaolevalt olemasolev lahendus kustutaks lihtsalt umbes 10 ha suuruse piirkonna pildid sellepärast, et üks nurk pildist võib vilksamisi katta ala, mida ei tohiks näidata. Samas ei ole 2024 ega 2025.a fotode kvaliteet piisav olulise privaatsusriive tekitamiseks. Soovitan kaldaerofotode määrata eraldusvõime seaduslikuks piiriks 2025. eraldusvõime. Soovitan kaaluda lisaks autentimiskohustusele piirata ühe isiku poolt kalendriaastas vaadatavate kaldaerofotode hulka. Piirarv peaks olema selline, et mõistliku kasutuse korral ei tekitaks kogus probleeme isegi neile isikutele, kes vajavad suuremat kogust pilte mõned korrad aastas (näiteks põllumajandajad, kellel on vaja toetuste taotlemiseks lisada põllust pilte) või paari pilti iganädalaselt (nt kinnisvaramaaklerid, projekteerijad). Soovitan piirarvuks suurusjärgus 500-600 pilti kalendriaastas. Kuigi see number võib tunduda suur, siis reaalsuses tuntakse huvi konkreetse piirkonna kohta - kaamera paigutusest vaadeldava objekti suhtes ning objektiivi optilistest parameetritest tingituna võib umbes 60% kasutaja soovitud piltidest olla tema eesmärgiks kasutuskõlbmatud. Teine variant on võtta loendamisel arvesse vaid neid pilte, mida on vaadatud üle 15 sekundi (samas see argument oleks kehvem, sest siis saaks automaatsete kraabitsatega piiramatult pilte alla laadida). PS: Potentsiaalne privaatsuse kaitse võimalus – üks kaldaerofoto katab enamasti mitukümmend hektarit, samas tavaliselt huvitab kasutajat reaalselt vaid ca 1-4 ha suurune ala. MaRu kaardirakendus teab juba sel hetkel kui kasutaja kaardile vajutab, millist kohta soovitakse vaadata, ning milliseid piirkondi konkreetsetel fotodel kasutaja soovib vaadata. Selle asemel et kuvada kasutajale kogu foto, suudaks server automaatselt lõigata fotost välja huvipakkuvast kohast 200 x 200 m suuruse ala ja kuvada esialgu ainult seda. Õiguslikud argumendid (3.2) Kõigi osapoolte õiguste riive peab olema minimaalne. Nii nagu väidetavalt riivatakse eraelu puutumatust, peab minimeerima ka avalike ülesannete käigus kogutud teabega tutvumise õiguse riivet. Avaliku teabe seaduse § 31 lg 7 lubab piirata vaid oluliselt eraelu puutumatust kahjustavat teavet. 2024.a kaldaerofotode kvaliteet ei kujuta endast olulist riivet kuni kohus pole nii otsustanud. Kuna riigikaitserajatised ja militaartehnika on oluliselt suuremad kui üksikisik või tolle esemed, siis riigikaitseliste vajaduste riive risk on sellevõrra suurem. Aga viimase riski maandamiseks MaRu kasutab alates 2020.a vastavaid meetmeid, siis kaldaerofotode avaldamine ei kahjusta ka riigi julgeolekut. Kuna Eesti vabariigis ei saa kedagi (s.h riigiametit) käsitleda seaduserikkumises süüdiolevana enne kui pole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, siis järelikult ilma kohtuotsuseta väita tõe pähe nagu oleks tegu liigse eraelulise teabe avaldamisega (lk 9), on MKM valitsusala asutuse vastane laim. Kuni kodu ja vara liigne eksponeerimine pole tõestatud, siis ei pruugi ka väidetava 7 liigse eksponeerimise vähendamine olla võimalik – pole võimalik vähendada miskit mida ei ole. Jah, lihtsalt näitamist on võimalik vähendada ning seda VTK soovib teha. 3.2.3 - Ebamäärase mõiste „õigustatud vajadus“ kasutamine juurdepääsu piiramisel on käesoleva VTK kontekstis seadusesse sobimatu, sest see ei lahenda püstitatud probleemi, milleks on ebamäärane sõnastus. Säärase mõiste kasutamine läheb vastuollu juba kõigest lehekülg varem esitatud väitega „Tehniliste meetmete kasutuselevõtt üheselt mõistetava õigusliku aluseta ei taga piirangute läbipaistvust ega vaidluskindlust.“ 3.2.4 – Punktis viidatud visioonikonverentsil soovitati märkida andmejälgijasse kui keegi on kellegi kodu kaardilt vaadanud. Kus kohast jookseb suurenduse piir, mida andmejälgijasse kanda? Võttes arvesse et kaardil on mitmeid suurendusastmeid ja xGIS kaardirakenduse avaleht avaneb kogu Eestit katvasse vaatesse, kas sellisel juhul peaks kogu Eesti elanikkonda teavitama iga kord, kui keegi kaardirakenduse avab, sest kuskil tolle külastaja ekraanil oli pisike täpp, mille sees oli eestimaalase kodu? Mõistlik piir oleks logida alates 1:100 või 1:200 mõõtkavast suuremat vaadet. Võttes arvesse varasemat riigiametite ebatõhusat suhtumist tervikpilti, kus sama käe üks sõrm ei tea mida teine teeb, on kaheldav, kas sisselogimise lisamine muudab päriselt ka ligipääsu jälgitavamaks. Samuti praegune VTK sõnastus ei põhjenda ammendavalt miks ja kuidas kontrollitavus andmete kaitset parandab (lk 10). Pigem vähendab andmete kasutajate privaatsust ning kui süsteem hakkaks jälgima ka, kelle kodu ümbruse pilte vaadati, siis kahjustaks see ka kinnistu omaniku (ja/või rahvastikuregistrijärgse elaniku) õigusi, sest mudiu poleks võimalik öelda kelle põhiõiguseid kaitstakse. Kinnistusraamat ja juurdepääsu piiramine Kuna aerofotod muutuvad probleemseks alles kinnistusraamatu andmetega sidumisega, siis tasuks raskendada kinnistusraamatust päringute tegemist. Esiteks võiks päringu hind olla indekseeritud, et seda ei peaks iga paari kõrge inflatsiooniga aasta järel tõstma. Võiks nt määrata riigilõivuks 0,5% Eesti keskmisest brutokuupalgast (või indekseerida summa sarnaselt kõrgemate riigiametnike määraga inflatsiooni ja sotsiaalmaksuga). Ja hinnastada selliselt, et kõigi kolme küsimisel oleks lõiv 25% väiksem, värskeimatel andmetel vastavalt 11,5 või 25,88 €. Samuti piirata kinnistusraamatust tehtavate päringute hulka, nt 25 päringut kalendriaastas, kõiki ühe päeva jooksul kinnistu kohta tehtud päringuid loetakse üheks päringuks. Mõned on tundunud muret, et see raskendab ajakirjanikel uurimistöö tegemist, sellisel juhul võiks akrediteeritud meediaväljaandel (juriidilisel isiku esindajal) ja muudel põhjendatud juhtudel (nt kliendi huvides tegutsev kutsetunnistusega kinnisvaramaakler) lubada teha kuni 150 päringut aastas. 8 3.3 Geodeetiliste mõõteseadmete kvaliteet Üldiselt asjalikud väited, punktis 3.3.2 on üks lahendus eksinud eesmärkide alla. Väide riigi julgeoleku paranemisest on vastuolus punktiga 3.2.5. Kui lk 11 väideti, et ruumiandmete kvaliteedi vähendamine parandab riigi julgeolekut, siis lk 14 ja 20 väidetakse, et ruumiandmete kvaliteedi suurendamine parandab riigi julgeolekut. 4. Tasulised teenused Ruumiandmed ei ole tänapäeval pelgalt kaardid, vaid digitaalse ühiskonna alustala. Nende kvaliteedist sõltub kõik alates isesõitvate sõidukite tehnoloogiatest ja täpsuspõllumajandusest kuni riigikaitse ja operatiivse kriisijuhtimiseni Nende sõnadega algab 4. peatüki sissejuhatus. Seega on eelnõu koostajad teadlikud, et ülimalt oluline on kõigi mõeldavate ja mittemõeldavate ruumiandmeid kasutavate teenuste jaoks kvaliteetsed sisendandmed. Võttes arvesse, et ETAK andmekogus olevate andmete reaalne täpsus ei ole isegi asulates nii hea kui võiks olla, siis on hädavajalik võimaldada parima tulemuse saamiseks ligipääsu ka aerofotodele. Näiteks Mustamäe tee 51 sisehoovi parkla idapoolne külg on ETAKi andmestikus tegelikkusest pool meetrit nihkes. Kui VTKs näitlikustatud isesõitev auto usaldaks ETAK andmestikku, ei mahuks teised autod kitsas parklas manööverdama. Lk 14 peatüki esimene lõik tervikuna on sisuliselt vastuolus peatükiga 3.2. Täpselt nii nagu ruumiandmed ei ole pelgalt kaardid, moodustab digitaalse ühiskonna alustala teave, mida ei ole võimalik või otstarbekas tavalises ETAKi andmestikus kajastada. Lk 15 soovitaks justkui vältida ruumiandmete võimekuse degradeerumist samal ajal kui lk 9 argumenteeritakse, et ruumiandmete hõivevõimekuse areng on üks probleemi 3.2 juurpõhjuseid. 4.2 GNSS tugijaamad Punktide 4.1.5 ja 4.2.5 täiendav julgeolekualane kasutegur võib olla et kuna tugijaam asub Eesti territooriumil ja on vastuvõtjale lähemal, kaitseb see Eesti GPSi kasutajaid paremini GPS- signaali segamise eest, kuna sellisel juhul vajaks vaenulik pool sama kahju tekitamiseks võimsamat-kallimat segajat. 4.3 Riikliku ruumiandmete uuendamise süsteemi jäikus Avalikus sektoris võib on-demand ETAKi uuendamine olla ahvatlev teenus kuna tellival asutusel võib puududa kaardiinfo koostamiseks vajalikud võimalused, olgu need GIS- teadmised või seadusest tekkivad piirangud. Potentsiaalse erasektori kliendi jaoks oleks arvatavasti põhiline huvi säästa raha lennuki või drooni ostu/rendi kuludelt, sest soovitava 9 täpsuse ja kvaliteediga kaardistamistöö saaks delegeerida AI-le või arengumaade odavtööjõule. Samuti võib näiteks juhtuda, et väga spetsiifilise projekti vajadusi ei pruugi ETAKi klassifikatsioon kattagi. Selliste kaardistuslendude käigus kogutavad aerofotod tuleks loomulikult mingi aja möödudes avaldada. Aga erinevalt 3.2-st on just siin selline olukord, kus on vaja põhjalikult kaaluda era- ja isikuandmete mõju. Kui teostada lend väljaspool tavalist lennutsüklit, siis on erandkorras pildistatavas piirkonnas väga suure tõenäosusega teine kellaaeg (teistmoodi varjud), teine aastaaeg (puud lehtes/raagus) või teine kuupäev (teistsugune päikese langemisnurk). Tervikuna muudavad nad vaadeldava ala väga selgelt ümbruskonnast eristuvaks, mis erinevalt ptk 3.2 probleemidest avaldub juba terve maakonna ortofoto vaatamisel ning saadab selge signaali „siin on midagi erilist, mis vääris eraldi kaardistuslendu“. Loomulikult peab kliendil olema valik lubada soovi korral aerofoto viivituseta avalikustamine. Tegelikult, kasutades erasektorist tuttavaid kasutajakogemuse disainimustreid, peaks olema vastupidi, et vaikimisi avalikustatakse aerofoto viivitamatult, aga tellijal on võimalus viivitamatust avaldamisest loobuda. Kui palju selline teenus maksaks, kas eraisikule oleks see jõukohane? 4.4 Teabevaldajate tehniline pädevus Probleem 4.4 on vägagi loogiline ja teretulnud alternatiiv 2.1 lahendusest tingitud potentsiaalsete probleemidele. 4.4 võiks hõlmata ka KOVide rakendusi, nt Tallinna geoportaalil on meeletu hulk rakendusi, mis töötavad vanamoodsal ArcGISi serveril ning nende veebirakenduste mobiilis kasutamine on suhteliselt kasutajavaenulik. Samuti saaks siis Tallinna ja Tartu ajalooliste linnakaartide kihid MaRu oskusteabe abil ühtsesse süsteemi integreerida ning muuta seejuures tõhusama kaardifailide pakkimisega kasutajakogemust ja serveriteenuse kuluefektiivsust oluliselt paremaks. Siiski soovitan lk 3 probleemi lühikokkuvõtte ümber sõnastada, sest praegune sõnastus on üks äärmiselt pikk ja lohisev lause: Paljudel ruumiandmeid loovatel avaliku sektori asutustel puudub võimekus hallata kaasaaegset kaardirakendust. Seega on tõhusam töötada olemasoleva geoportaali põhjal välja ühtne veebirakenduse arhitektuur. Arendus- ja hooldustegevuste koondumine aitab pikas plaanis tegevustelt säästa ning ühtne liides parandab ruumiandmete kättesaadavust. Pakutav lahendus on õige, aga võib pealtnäha tunduda risti vastupidine soovitava lahendusega. Soovitan lisada punkti 4.4.5 majandusliku mõju, et uues olukorras oleks KOVile tellitava arenduse omahind väiksem kui sarnane töö erasektorist hankides. Lahendusel on positiivne mõju riigi küberjulgeolekule, sest eeldatavasti on xGIS-i aastate jooksul saanud turvaparandusi ning seega on turberiskid väiksemad kui värskelt valmis arendataval süsteemil. 10 PS. Miks peab üldse MaRu rakendust arendama, miks ei võiks Kemit sellega tegeleda? 4.6 Menetlusväline nõustamine Ettepanek on loogiline ning üldise mõttena tundub põhjendatud, kuid paraku ei pruugi probleem olla regulatiivsel teel üldsegi lahendatav, sest mis tahes lahendus piiraks võrdset ligipääsu riigile ning on tõenäoliselt vastuolus PõS § 51 ja § 12-ga. 4.7 Trükikaardid ja infoproduktid Ptk 4.7 vajab täpsustamist mis moodi hind kujuneb, sest tõenäoliselt pole ei oska tellija ega MaRu tellimust kokku leppides töö täpset mahtu hinnata. Samuti võiks kaardi kujundamise protsessi tingimused sõnastada selliselt, et kaartide tellimise saaks hiljem geoportaali kaudu automatiseerida. 4.7.3 vajab vähemalt seletuskirja tasemel põhjendust, miks otsustati valida just 1:5000 kuni 1:350000 piirangud. 1:350000 põhjendus võiks näiteks olla, et siis mahuks kogu Eesti A3 paberile. 2026-04-24 11