dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Rahandusministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Ministri ettepanek sobimatute kohanime muutmiseks

Rahandusministeerium · 29. märts 2023
Viit
14-5/2334-1
Registreeritud
29. märts 2023
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Narva Linnavalitsus, Siseministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post, DVK
Funktsioon
14 KOHALIK OMAVALITSUSTE ARENDAMINE, REGIONAALARENGU NING REGIONAALHALDUSE KAVANDAMINE JA KOORDINEERIMINE
Sari
14-5 Kohanimekorraldusega seotud kirjavahetus (REHPO)
Toimik
14-5/2023
Vastutaja
Timo Torm (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Regionaalvaldkond, Kohalike omavalitsuste poliitika osakond)

Failid

  • 📎14-52334-1 29.03.2023 Väljaminev kiri.asice3215 KB

Sisu (failidest)

Timo Torm Teie [Saatja kuupäev] nr [Saatja Rahandusministeerium kirja number] Meie 23.11.2022 nr 1-15/22/104-2 [email protected] Teabe küsimine Austatud Timo Torm, Saadan kokkulepitult Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi küsitud seitsme pühendusnime kohta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnu-Andrus Tannberg teadusdirektor Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 / [email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946 ÕIEND 23. november 2022 Mihhail Rumjantsev (14. august 1957 Sillamäe – 14. veebruar 1983 Hodžadkoh, Afganistan) oli Nõukogude sõjaväelane. Nõukogude armeesse kutsuti ta 12. juulil 1974. Ta lõpetas Rjazanis Sõjaväe õhudessantkooli. Alates veebruarist 1982 teenis ta Afganistanis. Vanemleitnant, motolaskuripataljoni staabiülema asetäitja. Mihhail Rumjantsev osales võitluses Hodžadkohi kišlakis, kus hukkus 14. veebruaril 1983. Teda autasustati postuumselt Punalipu ordeniga. On maetud Sinimäele. Mihhail Rumjantsevi auks sai nime Rumjantsevi tänav Sillamäel. Aastani 1989 kandis tänav Andrei Ždanovi nime. Siis leiti, et see tuleks ümber nimetada Rumjantsevi tänavaks. Rumjantsevi tänav nimetati ümber Sillamäe Linnavolikogu määrusega nr. 130 24. 09. 2009. a. Mihhail Rumjantsevi tänavaks. Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Neist kellegi auks ei ole nimelist tänavat, välja arvatud Mihhail Rumjantsev. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis polnud Eesti Vabariigi sõda, ehkki seal hukkus Eesti inimesi. (Allikad: Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/13222005 ; Küllo Arjakas. Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Eesti Päevaleht, 11. 02. 2006. a.; Кюлло Арьякас. Уроженцы Эстонии, погибшие в Афганской войне . "Молодежь Эстонии", 17. 02. 2006; Евгений Капов. Ветераны и одноклассники почтили память Михаила Румянцева. Delfi, 14. 08. 2009. a.) Aleksei Juhhanov (14. märts 1913 Rjazani kubermangu Troitsa küla — 20. september 1944 Narva-Jõesuu). Nõukogude armee leitnant. Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. 25. juulil 1944 ületas ta oma rühmaga Narva jõe Tõrvala juures ja sai jõe ületamise käigus haavata. Jõe ületamise järel sai teist korda haavata. Aleksei Juhhanov suri 20. septembril 1944 hospitalis haavadesse ja maeti Narva-Jõesuu kalmistule. 24. märtsil 1945 anti talle postuumselt NSV Liidu kangelase aunimetus. Narvas on Juhhovi nimeline tänav. (Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=13580 ) 1 Arsenti Bastrakov (13. märts 1919 Kirovi oblast, Mironovtsõ küla – 17. veebruar 1944 Narva) oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944. aasta veebruaris osales 64. laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis. Ta hukkus väidetavalt 17. veebruaril 1944 Auvere raudteejaama pärast toimunud lahingus. 5. oktoobril 1944 anti talle postuumselt NSV Liidu kangelase aunimetus. Arsenti Bastrakov maeti Vaivara vallas Sinimäe kalmistule. Narvas on Bastrakovi nimeline tänav. (Allikad: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=7000 ) Benito Agirre (Tegelikult: Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) (1923, Eibar, Hispaania – 9. märts 1944, Peipsi järv Mustvee lähedal). baski päritolu lendur, kes osales Teises maailmasõjas Nõukogude poolel ja langes tulevahetuses Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli Gdovi (Oudova) lennuväebaasist startinud Aguirre sunnitud saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse tõttu vigastatud lennukiga maanduma Mustvee lähedal Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal tulevahetus Omakaitse liikmetega. Et vältida vangisattumist, lasi Aguirre end maha. Kohalikud elanikud matsid ta Mustvee linna kalmistule. Kui 1973. aastal rajati Mustveesse vennaskalmistu, maeti Agirre säilmed sinna ümber. Ajaloolase Kaupo Deemanti arvates võis Aguirre osaleda samal päeval toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat, ehkki kindlalt see teada ei ole. Deemant oletas, et just Aguirre allatulistamise tõttu võis Mustvee jääda pommitamata. Seepärast pidas Deemant ka tänava nimetamist Aguirre järgi kohatuks. Eesti Keele Instituudi grammatikasektori juhataja Peeter Päll märkas tänavanime Benito Agirre ühes Postimehe artiklis. Ta kirjutas sellest oma sõbrale, baski ajakirjanikule Luistxo Fernandezile.«Eestisse pole kunagi sattunud Benito Agirret. Mehe nimi, kes on maetud Mustveesse, on Inazio Agirregoikoa,» vastas Fernandez. Benito Agirre. Tänavat Mustvees on varem soovitud ümber nimetada Kiriku (kirikutorn paistab), Jõe (tänav läheb üle oja) ja Silla (üle oja viib sild) tänavaks. (Allikad: Püttsepp, Juhani "Eestit ühendab Hispaaniaga väike Benito Agirre tänav". Postimees, 22. november 1999 Postimees, 22. 11. 1999; Kaupo Deemant "Kohatu ülistuslaul" Postimees, 29.11.1999 (vastukaja Juhani Püttsepa artiklile 1999. aastast). 2 Igor Grafov (14. november 1923 Petrograd – 22. veebruar 1944) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203. õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör, kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures Vaasa sillapea, mille vastase üksused likvideerisid 6. märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22. veebruaril. Grafov on maetud ühishauda Kingissepas. 1. juulil 1944 nimetati ta postuumselt NSV Liidu kangelaseks. Tema hukkumiskohale oli talle Narvas püstitatud mälestusmärk. Eemaldati 2022 a. Narvas on Grafovi nimeline tänav. (Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1105 ) Mihhail Gorbatš (2. oktoober 1916 Tšenigovi oblast, Sergejevka külla, Ukraina – 11. veebruar 1944 Narva). Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. Langes lahingus Narva pärast 11. veebruaril 1944. a. Postuumselt NSV Liidu kangelane. Maetud Narva-Jõesuu kalmistule. Narvas on Gorbatši nimeline tänav. (Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=6871 ) Valeri Tškalov (2. veebruar 1904 Nižni Novgorodi kubermang – 15. detsember 1938 Moskva). Nõukogude katselendur. Sooritas 1937. aastal esmakordselt Moskvast vahemaandumisteta lennu põhjapooluse kaudu USA-sse Washingtoni osariiki Vancouverisse. Hukkus hävituslennuki I- 180 katsetusel 15. detsembril 1938. Maetud Moskvasse Kremli müüri äärde. NSV Liidu kangelane (1936). Sillamäel on Tškalovi nimeline tänav. Venemaal oli 2017. aasta seisuga 1334 Valeri Tškalovi-nimelist tänavat. (Allikad: Urmas Vahe. Müstiline linn: Sillamäe kiivalt varjatud saladused. Õhtuleht, 20. 04. 2014. a. https://elu.ohtuleht.ee/576554/mustiline-linn-sillamae-kiivalt-varjatud-saladused ; Улицы России - https://yandex.ru/company/researches/2017/streets). NB! Eestis eksisteerinud analoogsed tänavanimetused, mis kaotatud mitukümmend aastat tagasi: Tallinna linna Tondi tänava nimi oli aastatel 1950–1990 Aleksandr Matrossovi tänav. Matrossovi tänav oli ka Tamsalus. Aleksandr Matrossov (1924-1943). NSV Liidu kangelane. Jevgeni Nikonov (18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang – väidetavalt 19. august 1941 Harku, Harju maakond) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, Punalipulise Balti laevastiku madrus, Nõukogude Liidu kangelane (1957). Soo tänav Tallinnas 3 Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks. Nikonovi tänav kaotati 1991. aastal. 1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992 kodukohta Vassiljevkasse. Joosep Laar (6. juuni 1905, Allmäe küla, Aleksandrovski maakond, Stavropoli kubermang, Venemaa – 7. august 1943 Leninski küla, Krasnodari krai, Vene NFSV, NSV Liit) oli eestlasest Nõukogude armee sõdur, kes pälvis postuumselt Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. 27. juunist 1950 kuni 18. oktoobrini 1991 kandis Joosep Laari tänava nime ka Villardi tänav Tallinnas. KOKKUVÕTTEKS Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. 1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas – 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine. Selle käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu siinkohal tänavanimedena linnades, ei ole seega kohane nii poliitilise kui üldinimliku loogika kohaselt. Tiit Noormets Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo Peaspetsialist-teadur Valdur Ohmann Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo Peaspetsialist-teadur 4 Mart Uusjärv Teie 14.02.2023 nr 14-5/1100-1 Rahandusministeerium Meie 21.02.2023 nr 1-15/23/8-2 Vastus teabe küsimisele Edastame Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi 26. juuli tänava kohta Narvas. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnu-Andrus Tannberg teadusdirektor Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 / [email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946 Õiend 21.02.2023 26. juuli tänav Narvas Tänavanimi on jäädvustamaks Narva linna „vabastamist“ Punaarmee poolt 1944. aastal. Selle päeva varahommikul ületasid Punaarmee kaks polku linna piirkonnas Narva jõe ja leitnant Dmitri Sergejev heiskas veetornile punalipu Narva linna või õigemini selleks ajaks juba linnavaremete võtmise tähistamiseks. Samuti samal päeval anti Moskvas suurtükisaluut 224 relvast Punaarmee Leningradi rinde auks „kes vabastas esimese Eesti linna“. Tegelikult olid Saksa väed juba eelmise päeva õhtul alustanud Narvast taandumist ning 26. juuli hommikuks põhijõud Narvast lääne pool Sinimägedes Tannenbergi kaitseliinil. Esimene Punaarmee võitlejate dessant tuli üle jõe juba ööl vastu 26. juulit. Umbes samal ajal alustati Punaarmee dessandiga Kreenholmi saarelt, mis oli hõivatud juba 25. juuli päeval. Seega tähistab 26. juuli punalipu heiskamist ja laiemas plaanis NSV Liidu võimu naasemist Eestisse. 31. juulil 2015 avaldas ajaleht „Narva“ pikema materjali selle päeva tähendusest Narva elanikele (http://www.narvaleht.eu/narva/society/mnenije-26-ijulja-dlja-narvy-den-okkupacii- ili-den-osvobozdenija.html). Ajaleht oma seisukohta ei võtnud, sisuks oli kümne linnaelaniku arvamuse tsiteerimine. Üldiselt olid väljendatud tunded kahetised – kahju hävinud linnast, aga see päev oli võit fašismi üle. Tuleb aga tsiteerida ka sellist arvamust: „1944. aastal Nõukogude Liit, vabastades Eesti, võttis tagasi oma maa … pidades lahinguid Narva pärast, Nõukogude Liit võitis vaenlaselt tagasi linna, mida nimetati kunagi Rugodiv“. Seega Narva on alati olnud Nõukogude Liidu/Venemaa oma ja 26. juuli sümboliseerib seda. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ 1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas, et 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine. Selle jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu siinkohal tänavanimena, ei ole seega kohane nii poliitilise kui üldinimliku loogika kohaselt. Tiit Noormets Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo Peaspetsialist-teadur Valdur Ohmann Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo Peaspetsialist-teadur Kohanimenõukogu koosolek PROTOKOLL nr 121 13.10.2022 nr 14-4/9-1 Tallinn Algus kell: 14:00 lõpp kell: 15:30 Juhatas: Mart Uusjärv Protokollis: Timo Torm Võtsid osa: Martin Kulp, Mall Leht, Peeter Päll, Pikne Kama, Ilmar Tomusk, Evar Saar, Raivo Aunap, Liisi Lumiste, Olev Veskimäe, Marja Kallasmaa, Taavi Pae Puudusid: Uudo Timm Kutsutud: Olivia Taluste PÄEVAKORD: 1. Kohanimeseadusest 2. Sobimatutest pühendusnimedest 3. Arvamuse andmine Narva tänavanimede osas 4. Pihuste küla ennistamisest 5. ADS-i määrusest 6. Muud teemad 1) Kohanimeseadusest Martin Kulp tutvustab kohanimenõukogule kohanimeseaduse võimalikke muudatusi. Ta selgitab, et muudatuste jõustumise korral tekiks riigihalduse ministrile õigus muuta kohanimeseadusega vastuolus olevaid pühendusnimesid, kui kohalik omavalitsus seda teinud ei ole. Pikne Kama uurib, kuidas saab kohanimi olla Eesti aja- ja kultuuriloole mittevastav. Ta selgitab, et kui kohanimi on juba kunagi määratud, siis on see osa aja- ja kultuuriloost. Peeter Päll toob välja, et parem sõnastus oleks „Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatu.“ Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Peeter Pälli arvamusega. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. 2) Sobimatutest pühendusnimedest Timo Torm selgitab, et seoses kohanimeseaduse muudatustega tekkis vajadus hinnata kohanimeseaduse muutmise võimalikke mõjusid, mistõttu tuli läbi vaadata Eestis kehtivate pühendusnimede nimekiri ning selgitada välja, millised pühendusnimed võivad kohanimeseadusega vastuolus olla. Ta lisab, et nende nimede osas, mis võivad kohanimeseadusega vastuolus olla, on plaan tellida ajaloolaste eksperthinnang. Timo Torm toob välja, et avalikele andmetele tuginedes on lisaks Ancis Daumani nimelisele tänavale ning Albert-August Tiimanni nimelisele tänavale kohanimeseadusega vastuolus järgmised kohanimed: 1. Aleksei Juhhanovi tänav 2. Arsenti Bastrakovi tänav 3. Benito Agirre tänav 4. Igor Grafovi tänav 5. Mihhail Gorbatši tänav 6. 26. juuli tänav 7. Valeri Tškalovi tänav Timo Torm uurib, kas kohanimenõukogu liikmete arvates on veel kohanimesid, mis võivad kohanimeseadusega vastuolus olla. Peeter Päll toob välja, et ka Sillamäel asuv Mihhail Rumjantsevi nimeline pühendusnimi võib kohanimeseadusega vastuolus olla. Ta lisab, et selle nime osas võiks ka ajaloolaste eksperthinnangu küsida. OTSUSTATI: Küsida ajaloolastelt täiendavat infot Mihhail Rumjantsevi, Aleksei Juhhanovi, Arsenti Bastrakovi, Benito Agirre, Igor Grafovi, Mihhail Gorbatši ning Valeri Tškalovi osas. 3) Arvamuse andmine Narva tänavanimede osas Timo Torm selgitab, et Narva linnavalitsus on algatanud Narva linnas asuvate tänavate ning platside nimede muutmise protsessi. Ta toob välja, et Narva nimekomisjon arutas tänavanimedega seonduvat 23.09.2022 toimunud nimekomisjoni koosolekul ning tänavate ümbernimetamise ettepanekud on järgmised: Aleksei Juhhanovi tänav – Väike-Rakvere tänav Arsenti Bastrakovi tänav – Masina tänav Igor Grafovi tänav – Madise tänav Mihhail Gorbatši tänav – Seedri tänav 26. juuli tänav – Juuli tänav Timo Torm lisab, et kuna eelpool mainitud nimed on kohanimeseadusega vastuolus, siis nende nimede muutmiseks Narva linnavalitsusel riigihalduse ministri nõusolekut vaja ei ole. Lisaks eelpool mainitud nimedele plaanib Narva linnavalitsus muuta veel osade tänavate nimesid, mis on nõukogude aegsed- ja meelsed, kuid ei ole kohanimeseadusega otseses vastuolus. Nende nimede muutmise osas tuleb kohanimenõukogul anda riigihalduse ministrile arvamus: Partisani tänav – Reeküla tänav Proletariaadi tänav – Staadioni tänav 1. mai tänav – Jaama tänav Vassili Gerassimovi tänav - Johann Ludwig von Knoop’i tänav Võidu park – Joala park Mart Uusjärv palub kohanimenõukogu liikmete arvamusi Narva nimekomisjoni ettepanekute osas. Kohanimenõukogu liikmed leiavad, et Narva nimekomisjoni ettepanekud uute tänavanimede osas on sobivad. OTSUSTATI: 1. Võtta info teadmiseks. 2. Narva nimekomisjoni ettepanekud uute tänavanimede osas on sobivad. 4) Pihuste küla ennistamisest Timo Torm selgitab, et Räpina Vallavolikogu 20.06.2018 otsuse nr 1-3/32 „Asustusjaotuse muutmise algatamine“ alusel algatati endise Pihuste küla piiresse jäävate elanike taotlusel Meeksi ja Jõepera küla asustusjaotuse muutmine ajaloolise Pihuste küla ennistamise eesmärgil. Räpina Vallavalitsus küsis 27.08.2018 Võru Instituudi seisukohta Pihuste küla ennistamise kohta. Võru Instituut vastuskirjaga 27.08.2018 kiidab heaks küla ennistamise ja soovitab võtta külanimena kasutusele Pihosi, mis on vana ja tänapäeval laialt tuntud kohalik hääldus. Veel märgitakse kirjas, et kohalik nimekuju on iseendast ka Pihostõ. Timo Torm lisab, et Räpina Vallavalitsus palub kohanimenõukogu arvamust ajaloolise küla ennistamisel Pihuste küla nime kasutusele võtu kohta. Ta palub kohanimenõukogu liikmete arvamust Pihuste küla nime kasutusele võtu kohta. Evar Saar toob välja, et tema soovitab ennistatava küla nimeks valida kahe kõnekeeles levinud variandi vahel - kas Pihosi või Pihoste. Need on rahvalikus kastutuses mõlemad tuntud, si-lõpuline variant esineb ka mitmetes teistes Kagu-Eesti külanimedes rööpselt ste- (stõ-) lõpulise variandi kõrval. Selles kohas oli si-lõpp tema enda 1997. a tehtud välitöö järgi rohkem kasutusel kui ste-lõpp. Evar Saar lisab, et nimekuju Pihosi on tänapäevaks mõnevõrra rohkem kinnistunud kirjalikus kasutuses (Eesti põhikaart, Eesti kohanimeraamat). Mehikoormas elav ja kohalikku keelt peensusteni tundev isik on kinnitanud, et tänapäeval kasutatakse külanime nii Pihosi kui Pihoste. Evar Saar on seisukohal, et vältida tuleks -u kasutamist nimes Pihuste, mis ei ole Põhja- Räpina kohalikule keelekujule vähimalgi määral omane. Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Evar Saare arvamusega. OTSUSTATI: Kohanimenõukogu soovitab küla ennistamisel kasutada nimekuju Pihosi või Pihoste. 5) ADS-i määrusest Mall Leht selgitab, et valminud on eelnõu ADS-i määruse muutmiseks. Ta lisab, et määruse eelnõu täpsustab, millised maaüksuste nimed on ebasobivad, sh sätestab, et ebasobivaid nimesid ei tekiks juurde. Erandina antakse võimalus säilitada enne määruse jõustumist antud ebasobivad nimed, mis ei ole regulatsiooniga kooskõlas, eesmärgiga säilitada ajaloolised nimed, millega on maaomanikud juba harjunud. Mall Leht toob välja, et määrus koosneb neljast punktist. Punktiga 1 tunnistatakse § 13 lõike 4 punktid 1 ja 5 kehtetuks. Nende punktide sisu sätestatakse § 13 uue lõike 4 1 punktides 1 ja 2. Punktiga 2 lisatakse § 13 uued lõiked 41 ja 42 maaüksuste ja hoonete nimede kohta koos erandiga. Seni kehtis § 13 lõike 4 punktidega 1 ja 5 reguleeritu kogu koha-aadressi kohta, kuid uus lõige 41 piirab nimetatud sõnade kasutamise ainult maaüksuste ja hoonete nimedes. See tähendab, et piirang ei kehti liikluspinna nimedele ega nende järgi määratud koha- aadressidele. Ruumiandmete seaduse § 40 lõike 3 kohaselt on koha-aadress territooriumi haldusjaotuse hierarhiast ja ametlikest kohanimedest lähtuv aadressiobjekti tekstilis- numbriline kirje. Uues lõikes 41 on kaks punkti, mille kohaselt ei kasutata maaüksuse ega hoone nimes, sealhulgas käändes, järgmist: 1) piisava eristusvõimeta ega juurdemõeldavaid sõnu, nagu „number“, „krunt“, „maatükk“, „maaüksus“, „katastriüksus“, „talu“, „maja“, „kodu“; 2) nimetuumana järgmisi maakonna, omavalitsuse, asustusüksuse, liikluspinna ja väikekoha liigisõnu: „tänav“, „tee“, „puiestee“, „maantee“, „ringtee“, „allee“, „põik“, „väikekoht“, „küla“, „vald“, „linn“, „alev“ ja „alevik“. Nimetuum on kohanimi ilma liigisõnata ja hargtäiendita. Liigisõna on kohanime osa, mis näitab nimetatava koha liiki (tänav, tee, saar, jõgi, linn jne); on mõnel juhul nimetuumaga kokkukirjutatav (nt Munamägi). Hargtäiend on kohanime täiendosa, mis lisab mõnele korduvale nimele eristava tunnuse. Tüüpilisi hargtäiendeid on nt Vana- (vrd Vana- ja Uue-Võidu), Suur(e)- (Suur- ja Väike-Karja). Seega kui varasema lõike 4 punkti 1 kohaselt ei tohtinud koha-aadressis sisalduda näiteks „Maja tänav“, on see maaüksuse nimes eelnõu määrusena jõustumise järel lõike 41 punkti 1 ja lõike 42 koosmõjust tulenevalt lubatud. Jätkuvalt on keelatud näiteks maaüksuse nimi „Raja maja“, kuna „maja“ liigisõnana ei loo seesuguses nimes lisaeristust. Nimelt on väga paljudel maaüksustel majad ja selle ametlikus maaüksuse nimes välja toomine ei ole vajalik. Sätetes loetletud sõnade kasutamine maaüksuse ja hoone nimes on eelnõu kohaselt keelatud ka käändes (näiteks Krundi, Aleviku, Tänava). See täpsustus on vajalik, et ei tekiks mitmetimõistetavust. Nimelt on senise praktika kohaselt tekkinud arusaamatusi, kas sõnad on keelatud ainult nimetavas või ka omastavas käändes. Uue §-ga 23 sätestatakse erand, et enne 10.11.2022 määratud § 13 lõike 41 punktis 2 sätestatud põhimõttega vastuolus olevat nime ei pea muutma. Erand on vajalik selleks, et kaitsta ajalooliselt väärtuslikke kohanimesid, arvestades kohanimeseaduse § 1 lõikes 2 sätestatud põhimõtet. Seega ei pea inimesed muutma oma elukoha ajaloolist aadressi. Erand ei puuduta § 13 lõike 41 punktis 1 sätestatuga vastuolus olevaid nimesid, sest eristusvõimeta ja juurde mõeldavate sõnade lubamine ametlikes koha-aadressides on eksitav ega aita tagada objektide leitavust ning need nimed tuleb muuta. Mart Uusjärv uurib, kui paljusid katastriüksuseid mõjutab see, et eristusvõimetud nimed tuleb ikkagi ka uue regulatsiooni alusel ära muuta. Mall Leht selgitab, et hetkel konkreetset numbrit teada ei ole. Ta arvab, et neid võib olla järgi jäänud suurusjärgus alla 50, sest nende muutmisega ei ole olnud ka seni sisulisi probleeme. Erandiga alles jäävate nimede osas on eelnõu seletuskirjas välja toodud järgmine: lähiaadresse, mis sisaldavad nimetuumana lubamatuid sõnu on kokku 566. Neist 212 on hoonestatud maaüksused. Neist omakorda umbes 80 juhul on nimi kasutuses enne 1940. aastat. Umbes 60 üksuse lähiaadressi muutmise vajadus tuleneb mõnest teisest õigusaktist või aadressiandmete süsteemi määruse mõnest teisest sättest ja need tuleb muuta sõltumata eelnõuga kavandatud muudatustest. Evar Saar uurib, kas näiteks „Puiestee“ või „Allee“ talunimena käändes sobiks uue kohanime määramisel. Mall Leht vastab, et uute kohanimede määramisel erand ei kehti, sest sellised nimed tekitavad nimepäringutes palju segadust. Mart Uusjärv uurib kohanimenõukogu liikmete arvamust määruse eelnõu osas. Peeter Päll toob välja, et kompromissina, et ajaloolised nimed säilivad, on ta määruse sõnastusega nõus. Evar Saar ja Marja Kallasmaa toovad välja, et nemad jäävad eriarvamusele. Marja Kallasmaa toob välja, et sõnu „maja“, „talu“ ja „kodu“ võiks endiselt saada maaüksuse nimes kasutada. Evar Saar nõustub Marja Kallasmaaga ning selgitab, et kui näiteks Kaasiku maaüksus jaotakse kaheks erinevaks maaüksuseks ning sellele maaüksusele, millel paikneb hoone, määratakse nimeks „Kaasikutalu“ või „Kaasikumaja“, siis see on igati loogiline nimemääramise põhimõte. Mall Leht selgitab, et sõnu „maja“, „talu“ ning „kodu“ on lubatud, kui need on liitsõna osad. Evar Saar toob välja, et tulevikus võiksid olla ka näiteks „Puiestee“, „Allee“, „Tee“ ja „Tänava“ maaüksuse nimes lubatud. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. 6) Muud teemad Timo Torm teatab, et sel aastal on plaanis kohanimepäev korraldada detsembri alguses Haapsalus. Timo Torm teatab, et ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise kohtumine toimub 15.-17. märts 2023. aastal Varssavis. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Mart Uusjärv Koosoleku juhataja (allkirjastatud digitaalselt) Timo Torm Protokollija Kohanimenõukogu koosolek PROTOKOLL nr 122 28.02.2023 nr 14-4/2-1 Tallinn Algus kell 15:00 lõpp kell: 16:20 Juhatas: Mart Uusjärv Protokollis: Timo Torm Võtsid osa: Martin Kulp, Peeter Päll, Mall Leht, Taavi Pae, Kristel Reiss, Liisi Lumiste, Uudo Timm, Olev Veskimäe, Pikne Kama Puudusid: Ilmar Tomusk, Raivo Aunap, Marja Kallasmaa, Evar Saar, Tiina Laansalu Kutsutud: Olivia Taluste PÄEVAKORD: 1. Uued liikmed kohanimenõukogus 2. Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest 3. Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas 4. Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist 5. Muud küsimused 1) Uued liikmed kohanimenõukogus Mart Uusjärv annab teada, et 01.02.2023 jõustus riigihalduse ministri käskkiri, millega kehtestati uus kohanimenõukogu koosseis. Kohanimenõukogu liikmete hulgast arvati välja Hendrick Rang ning kohanimenõukogu liikmete hulka arvati Kristel Reiss Transpordiametist ja Tiina Laansalu Eesti Keele Instituudist. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. 2) Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest Olivia Taluste annab ülevaate 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse muudatustest. Ta selgitab, et kui kohalik omavalitsus (edaspidi KOV) ei ole seaduse nõuetele mitte vastavat pühendusnime või Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatut kohanime omal algatusel varasemalt muutnud (nt kommunismikurjategijate nimeliste tänavate nimed), siis seaduse muudatusega on sobimatu kohanime menetlus võimalik kas nii, et:  KOV muudab ministri ettepaneku saamise järel nime ise või;  minister muudab nime, kui KOV ei ole kahe kuu jooksul ise uut kohanime määranud. Ta lisab, et seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta ning vajadusel küsib kohanimenõukogu ajaloolastelt eksperdiarvamust, et ajaloolised faktid oleks tuvastatavad ja hilisemate võimalike KOV algatatud kohtuvaidluste korral saaks nime sobimatust objektiivselt tõendada. Olivia Taluste selgitab, et kohanimenõukogu teeb ettepaneku riigihalduse ministrile kohanime muutmiseks, kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega. Kohanimenõukogu sisend on vajalik ministrile ka KOVile ettepaneku esitamiseks, milliseid uusi kohanimesid kaaluda, milline nimi on eelistatud, et menetlus KOVis oleks sujuvam. Olivia Taluste lisab, et KOVil kohanimemäärajana on aega muuta sobimatu kohanimi/määrata uus kohanimi kahe kuu jooksul ministri ettepaneku esitamisest. Kui KOV ei ole kahe kuu jooksul sobimatut kohanime muutnud ja selle asemel uut kohanime määranud, võib minister KOV asemel määrata senise sobimatu ja seadusevastase kohanime asemel uue kohanime. Kohanime määramise ministri määruse eelnõu saadetakse arvamuse andmiseks KOVile ning KOV võib pakkuda uue nime. Ta lisab, et eelnõu avalik väljapanek toimub Rahandusministeeriumi veebilehel ning lisaks ka maakonnalehes. Avalik väljapanek kestab 15 päeva. Siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kulud ministri algatatud uue kohanime määramisel kaetakse riigieelarvest. Koha-aadressid muudab Maa-amet. Ehk kohanimeseaduse muudatuse alusel tehtava aadressikoha kohanime muudatuse korral määrab vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga katastriüksusele, hoonele ja hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. 3) Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas Peeter Päll teatab, et taandab end Benito Agirre nime puudutavast arutelust. Timo Torm selgitab, et 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse muudatuste järgi võib riigihalduse minister kohanimenõukogult paluda seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Kohanimi on sobimatu, kui pühendusnimeks on määratud seadusevastane pühendusnimi või kui tegemist on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega. Ta lisab, et avalikele andmetele ning ajaloolaste ekspertarvamusele tuginedes on kohanimenõukogu hinnangul kohanimeseadusega vastuolus järgmised kohanimed: 1. Aleksei Juhhanovi tänav 2. Arsenti Bastrakovi tänav 3. Benito Agirre tänav 4. Igor Grafovi tänav 5. Mihhail Gorbatši tänav 6. Mihhail Rumjantsevi tänav 7. 26. juuli tänav Timo Torm selgitab, et tulenevalt 22.02.2023 Riigikogus vastuvõetud kohanimeseaduse muudatusest teeb kohanimenõukogu riigihalduse ministrile ettepaneku viia sobimatud pühendusnimed ja muud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatud kohanimed seadusega kooskõlla. Kohanimenõukogu pakub KOV-ile kaalumiseks välja võimalikud sobivad uued kohanimed. Riigihalduse minister pöördub KOV-i poole ettepanekuga muuta sobimatud pühendusnimed ja muud sobimatud kohanimed ning määrata 2 kuu jooksul seadusega kooskõlas olevad uued kohanimed. Narva tänavanimede osas kujundas kohanimenõukogu oma seisukoha 13.10.2022 toimunud koosolekul, kus toodi välja, et Narva nimekomisjoni 23.09.2022 koosoleku ettepanekud sobimatute nimede asendamiseks on sobilikud. Kohanimenõukogu on jätkuvalt samal seisukohal. Timo Torm selgitab, et kohanimenõukogul tuleb välja pakkuda võimalikud variandid Benito Agirre ning Mihhail Rumjantsevi tänavanimede asendamiseks. Ta küsib kohanimenõukogu liikmete arvamusi Benito Agirre tänavanime asendamiseks. Taavi Pae toob välja, et üks variant oleks Kiriku tänav, kuid nendib, et see on liiga tavaline nimi ning Mustvees on palju kirikuid. Ta lisab, et teine variant võiks olla Mustveest pärit Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ott Kursi poolt välja pakutud Jõesilla tänav. Taavi Pae lisab, et ühe variandina võiks kaaluda ka Mustjõe tänavat. Mall Leht pakub välja, et kuna Mustvees korraldatakse Kalevipoja matka, siis ühe variandina võiks kaaluda ka Kalevipoja tänava nimetust. Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Taavi Pae ja Mall Lehe ettepanekutega, et Benito Agirre nimelise tänava võiks asendada, kas Jõesilla, Mustjõe või Kalevipoja tänavaga. Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas. Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Jõesilla tänav. Timo Torm küsib kohanimenõukogu liikmete arvamust Mihhail Rumjantsevi tänavanime asendamiseks. Ta selgitab, et kuna tänav viib Sillamäe linnapargini, siis võiks kaaluda Pargi tänava või Linnapargi tänava nimesid. Taavi Pae toob välja, et kuna tänav ei vii pargi südamesse, siis ei ole need variandid kõige sobivamad. Timo Torm toob välja, et sellisel juhul võiks kaaluda Raekoja või Rae tänava nimesid, ta toob välja, et kuna tänav möödub Sillamäe linnavalitsuse hoonest, siis oleksid need asjakohased. Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Timo Tormi ettepanekuga. Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas. Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Raekoja tänav, kuid sobiv on ka Rae tänav. Arvestades tuvastatud asjaolusid, soovitab kohanimenõukogu riigihalduse ministril teha kohanimeseaduse § 13 lõike 61 alusel mainitud tänavanimedega kohaliku omavalitsuse üksustele ettepanek sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks seaduses ette nähtud aja jooksul. Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea sobimatute tänavanimede uue nimega asendamisel tingimata lähtuma kohanimenõukogu poolt välja pakutavatest nimedest, kuid asendatav nimi peab olema kooskõlas kohanimeseadusega. OTSUSTATI: 1. Narva nimekomisjoni 23.09.2022 ettepanekud uute tänavanimede osas on sobivad. 2. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Benito Agirre nimeline tänav Jõesilla tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Kalevipoja ja Mustjõe tänavate nimesid. 3. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Mihhail Rumjantsevi nimeline tänav Raekoja tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Rae tänava nime. 4. 26. juuli tänav on kohanimenõukogu ning ajaloolaste seisukohalt sobimatu ning tuleb ära muuta. Narva nimekomisjoni pakutud Juuli tänav on kohanimenõukogu seisukohalt sobiv. 4) Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist Mall Leht annab ülevaate aadresside ja kohanimede süsteemi ärianalüüsist. Ta selgitab, et hankepartnerid on valmis saanud AS-IS olukorra analüüsi, kus on analüüsitud tänaseid äriprotsesse ning tehnilisi lahendusi. Mall Leht selgitab, et AS-IS olukorra kaardistamisel tehti mitmeid intervjuusid nii avaliku sektori kui ka erasektori organisatsioonidega, kes kohanimesid tarbivad. Mart Uusjärv uurib, kuidas edasi minnakse. Mall Leht selgitab, et aprillis valmib ka TO-BE analüüs, pärast selle valmimist on seda võimalik kohanimenõukogule tutvustada. Ta selgitab, et kõige esimesena peab hakkama arendama kohanimeregistrit. Peeter Päll uurib, kas kohanimeregister asendub jupp-jupi haaval või ühel hetkel minnakse täielikult üle uuele registrile. Mall Leht selgitab, et AKS tervikuna valmib osade kaupa, sõltuvalt sellest, kuidas rahastusvõimalused tekivad, kuid kohanimeregister asendub ühel hetkel täielikult uue süsteemiga. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. 5) Muud küsimused Timo Torm selgitab, et 2023. aasta märtsis toimub ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise kohtumine Varssavis, kus Eestist on osalemas Peeter Päll, Tiina Laansalu ning Kadri Konsap. Ta lisab, et lisaks on 2023. aasta mai alguses toimumas ka ÜRO kohanimeekspertide kohtumine New Yorgis, kus praeguste andmete kohaselt on osalemas Peeter Päll ja Tiina Laansalu. OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Mart Uusjärv Koosoleku juhataja (allkirjastatud digitaalselt) Timo Torm Protokollija Narva Linnavalitsus [email protected] Meie 29.03.2023 nr 14-5/2334-1 Ministri ettepanek sobimatute kohanimede muutmiseks Austatud proua Raik 1. Kohanimeseaduse muudatustest Kohanimeseaduse 15. märtsil 2023. aastal jõustunud muudatuste järgi (kohanimeseaduse § 13 lõige 61) võib riigihalduse minister teha kohaliku omavalitsuse üksusele kohanimemäärajana ettepaneku kohanime muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui pühendusnimeks on määratud kohanimeseaduse § 13 lõikes 42 nimetatud isikunimi1 või kui tegemist on sama paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega. Seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Selleks, et tuvastada kohanimede selge sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga, tuleb ajaloolistele allikatele tuginedes objektiivselt tõendada, et tegemist on seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanimega. Seetõttu tellib kohanimenõukogu igakordselt ajaloolastelt eksperdiarvamuse vastavas kohanimes osundatud isiku, sündmuse või sümboli kohta (lisa 1; lisa 2) Kohanimeseaduse § 13 lõike 62 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus kohanimemäärajana kahe kuu jooksul pärast ministri ettepaneku saamist seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muutma ja selle asemel uue kohanime määrama. Kui kohalik omavalitsus seda teinud ei ole, võib minister kohaliku omavalitsuse üksuse asemel määrata senise kohanime asemele uue kohanime. 2. Arvestades eeltoodut, teeb riigihalduse minister Narva linnale, kui kohanimemäärajale, ettepaneku algatada ise vajalik menetlus seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede muutmiseks ja asendamiseks kohanimeseaduse nõuetega kooskõlas olevate nimedega. 1 Isikunime ei või pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272 Ajaloolaste eksperdiarvamustele (lisa 1; lisa 2) tuginedes on Narva linnas muutmist vajavad kohanimed, mis on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega järgmised: 1. Aleksei Juhhanovi tänav 2. Arsenti Bastrakovi tänav 3. Igor Grafovi tänav 4. Mihhail Gorbatši tänav 5. 26. juuli tänav 3. Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest kohanimemäärajana punktis 2 viidatud kohanimeseaduse nõuetega vastuolus olevaid kohanimesid muutnud ja nende asemel uusi kohanimesid määranud, on riigihalduse ministril tulenevalt kohanimeseaduse § 13 lõikest 62 õigus kaaluda, kas määrata ise kohaliku omavalitsuse üksuse asemel seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime asemele uued kohanimed. 4. Asjaolud ja põhjendused 4.1 Kohanimeseaduse nõuded Kohanimeseaduse § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab ametlikku kohanime muutma, kui kohanimi on vastuolus kohanimeseaduse 3. peatüki nõuetega. Sealhulgas tuleb ametlikku kohanime muuta, kui kohanimi on sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga (§ 13 lõike 6 punkt 3) või kui kohanimeks on määratud pühendusnimi, mis on nimetatud isiku järgi, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu (kohanimeseaduse § 13 lõige 42). Kehtiv kohanimeseadus kohustab kohanimemäärajat (kohalikku omavalitsust) algatama seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmise menetluse 30 päeva jooksul nimetatud asjaolude (seadusevastasuse) teada saamisest arvates2. Käesoleva aasta 15. märtsil jõustunud kohanimeseaduse muudatustega täpsustatakse menetluskorda, kuidas kohalikku omavalitsust teavitatakse seaduse nõuetega vastuolus olevatest kohanimedest ja tehakse ettepanek viia sobimatud kohanimed seadusega kooskõlla. Nagu punktis 1 viidatud, teeb valdkonna eest vastutav minister (riigihalduse minister) kohanimeseaduse § 13 lõike 61 järgi kohanimemäärajale ettepaneku kohanime muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui pühendusnimeks on määratud samas lõikes 42 nimetatud isikunimi või kui tegemist on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega. Kohanimede seaduse nõuetega vastuolu tuvastamise pädevuse on seadusandja andnud kohanimenõukogule, kellelt minister küsib enne kohalikule omavalitsusele ettepaneku saatmist arvamust nime sobimatuse kohta. Kohaliku omavalitsuse üksusel kohanimemäärajana tuleb kahe kuu jooksul ministri ettepaneku saamisest arvates seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muuta ja määrata selle asemel uus kohanimi. Kui omavalitsus kahe kuuga uut kohanime ei ole määranud, võib 2 Kohanimeseaduse § 7 lõige 4. 2 minister võtta kohalikult omavalitsuselt kohanime määramise õiguse üle ehk määrata kohaliku omavalitsuse üksuse asemel senise kohanime asemele ise uue kohanime (kohanimeseaduse § 13 lõige 62). Ministri algatusel kohanime muutmise menetluskord on sätestatud kohanimeseaduse § 13 lõigetes 63–67. Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatute kohanimede asendamine seadusega kooskõlas olevate nimedega tagab kohanimeseaduse § 1 lõikes 2 sätestatud seaduse eesmärgi täitmisse, milleks on kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede kaitse. Selliste seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede, mis on nimetatud isikute järgi, kes on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu, samuti kui kohanimeks on määratud muu Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu nimi, nö käibelt kõrvaldamine on vajalik ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas nimetatud Eesti omariikluse aluste tagamiseks. Ei ole kuidagi põhjendatud säilitada pühendusnimesid, kui isik on tegutsenud selgelt vastuolus Eesti rahva riikliku enesemääramise õigusega, ega ole aidanud kaasa eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Samamoodi ei saa säilida sellised Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatud kohanimed, mis ei ole vormiliselt pühendusnimed, kuid on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite ja sündmustega. Praeguses olukorras, kus Venemaa alustas 24. veebruaril 2022. a täiemahulist sõjalist agressiooni iseseisva Ukraina riigi vastu, on Eesti riigile ka sümboolse tähtsusega eemaldada Eestis võimalikult kiireloomuliselt käibelt Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu repressioonide ja kuritegevusega seotud olnud isikute pühendusnimed ja muud kohanimed, mis on selgelt sobimatud Eesti aja- ja kultuurilooga. Tänavate ja teede nimedena kommunistlike kurjategijate ja Eesti iseseisvuse ning selle taastamise vastu võidelnud isikute ja omariikluse vastaste sümbolite ning sündmuste eksponeerimine ja heroiseerimine avalikus ruumis on lubamatu.3 4.2 Eksperdiarvamus nimede osas Rahandusministeerium on kohanimenõukogu ning ajaloolaste eksperdiarvamusele tuginedes tuvastanud (lisad 1–5), et Narva linna territooriumil asuvad tänavad, mis on Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatud, see tähendab, et kohanimed on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega (KNS § 13 lg 61). Eksperdiarvamuse, millele alljärgnev selgitus põhineb, on koostanud Rahvusarhiivi peaspetsialist-teadurid Tiit Noormets ning Valdur Ohman, tuginedes ajaloolistele allikatele (lisa 1; lisa 2). Rahvusarhiivi peaspetsialist-teaduritel Tiit Noormetsal ning Valdur Ohmanil on omandatud kõrgharidus ajaloo erialal, mis teeb neist pädevad isikud ajaloolistele allikatele tuginedes hinnanguid andma. 3 Täpsemalt saab seaduse muudatuste selgitustega tutvuda kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise seaduse eelnõu (768 SE) seletuskirja kaudu. Kättesaadav Riigikogu veebilehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/019bcf9e-a7ec-4324-a5ec-b743b5a61712/kohanimeseaduse- ja-ruumiandmete-seaduse-muutmise-seadus. 3 Alljärgnevalt selgitame ajaloolaste eksperdiarvamustele tuginedes lühidalt, miks mainitud kohanimed on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega. Ajaloolaste eksperdiarvamused on koostatud järgmiste tänavanimede osas: 1) Aleksei Juhhanovi tänav; 2) Arsenti Bastrakovi tänav; 3) Igor Grafovi tänav; 4) Mihhail Gorbatši tänav; 5) 26. juuli tänav. Aleksei Juhhanov oli Nõukogude armee leitnant, kes osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. aastal Arsenti Bastrakov oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944. aasta veebruaris osales 64. laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis. Igor Grafov oli Nõukogude Liidu sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203. õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör, kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja rajada Vaasa küla (täna Pähklimäe linnaosa Narvas) juures Vaasa sillapea. Igor Grafov osales punaarmee koosseisus Narva pealetungis. Mihhail Gorbatš osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. aastal. 26. juuli tänavanimi on määratud jäädvustamaks Narva linna okupeerimist Punaarmee poolt 1944. aastal. Selle päeva varahommikul ületasid Punaarmee kaks polku linna piirkonnas Narva jõe ja leitnant Dmitri Sergejev heiskas veetornile punalipu Narva linna või õigemini selleks ajaks juba linnavaremete võtmise tähistamiseks. Samuti samal päeval anti Moskvas suurtükisaluut 224 relvast Punaarmee Leningradi rinde auks „kes vabastas esimese Eesti linna“. Rõhutame veelkord ajaloolaste seisukohta, et 1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas, et 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eesti vabastamine, vaid Eesti Vabariigi territooriumi (taas)vallutamine ja okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Peame vajalikuks tuua välja ka asjaolu, mida rõhutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo oma 13.03.2023 Narvas peetud ettekandes, et välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks Punaarmeel tulnud ise lahkuda pärast teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu (lisa 5). See tähendab, et kui oleks toimunud Eesti Vabariigi territooriumi vabastamine, siis oleksid pidanud siit lahkuma ka Nõukogude väed – seda aga paraku ei juhtunud, mistõttu ei ole võimalik rääkida asjaolust, et Nõukogude väed vabastasid Eesti, vaid üks okupatsioonivõim asendus teisega, mis tähendab omakorda, et eelpool mainitud isikud võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise vastu. 4 Eesti territooriumi okupeerimise jäädvustamine Eesti avalikus ruumis eelpool mainitud tänavanimedena on vastuolus kohanimeseaduse nõuetega. Eestlastele on okupatsioonisümbolite, nimede ja sündmuste avalik eksponeerimine ja heroiseerimine ka valus haav, seeläbi ei austata Eesti riiki ja eestlasi, keda tabasid jõhkrad kannatused NSV Liidu okupatsioonivõimu repressioonide all. 4.3 Kohanimenõukogu seisukohad Rahandusministeerium ning kohanimenõukogu on ka juba varasemalt Narva Linnavalitsuse tähelepanu juhtinud eelpool mainitud kohanimede sobimatusele kohanimeseadusega. Seda Rahandusministeeriumi kirjadega 16.09.2022 nr 14-5/7414-1 ning 07.02.2023 nr 14-5/896-1. Kohanimenõukogu arutas eelpool mainitud kohanimedega seonduvaid küsimusi nii 13.10.2022 (lisa 3) kui ka 28.02.2023 (lisa 4) toimunud koosolekutel. Kohanimenõukogu leidis, et kuna Narva Linnavalitsuse nimekomisjon arutas sobimatute tänavanimedega seonduvat 23.09.2022 toimunud koosolekul ning tegi ettepanekud uute nimede määramiseks, mis tuginevad eelkõige ajaloolistele kohanimedele, siis on Narva Linnavalitsuse nimekomisjoni ettepanekud uute nimede osas sobivad ning kohanimenõukogu alternatiivseid kohanimesid Narva linnale kaalumiseks välja ei paku. Narva Linnavalitsuse nimekomisjoni ettepanekud olid järgmised: 1) Aleksei Juhhanovi tänav - Väike-Rakvere tänav 2) Arsenti Bastrakovi tänav - Masina tänav 3) Igor Grafovi tänav - Madise tänav 4) Mihhail Gorbatši tänav - Seedri tänav 5) 26. juuli tänav – Juuli tänav Arvestades tuvastatud asjaolusid, pidas kohanimenõukogu põhjendatuks riigihalduse ministri poolt kohaliku omavalitsuse üksusele ettepaneku tegemist kooskõlas kohanimeseaduse § 13 lõikega 61 sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas olevate kohanimede määramiseks kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest. 4.4 Ettepanek kohanimemäärajale Eeltoodust tulenevalt palume Narva linnal kohanimemäärajana viia läbi kohanimeseaduses sätestatud menetlus seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede muutmiseks, mis on nimetatud kirja punktides 2 ja 4.2, ning hiljemalt kahe kuu jooksul käesoleva kirja saamisest määrata uued kohanimeseaduse nõuetega kooskõlas olevad kohanimed. Palun, et teavitaksite Rahandusministeeriumi kohanimeseaduses ette nähtud nõuete täitmiseks võetud sammudest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Solman riigihalduse minister 5 Lisad: Lisa 1: ajaloolaste eksperdiarvamus Narva tänavanimede osas Lisa 2: ajaloolaste eksperdiarvamus 26. juuli tänavanime osas Lisa 3: Kohanimenõukogu 13.10.2022 protokoll nr 121 Lisa 4: Kohanimenõukogu 28.02.2023 protokoll nr 122 Lisa 5: Lauri Mälksoo ettekanne TÜ Narva Kolledžis 13.03.2023 Sama: Siseministeerium Timo Torm; [email protected] Olivia Taluste; [email protected] Martin Kulp; [email protected] 6 Ettekanne TÜ Narva kolledžis 13.03.2023 Lauri Mälksoo, TÜ rahvusvahelise õiguse professor Taustaks: ettekanne põhineb minu varasemal teadustööl, eriti raamatul „Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus“, mille eestikeelne fail on siin: http://hdl.handle.net/10062/83582 venekeelne fail siin: http://hdl.handle.net/10062/83583 ja ingliskeelne fail siin: https://brill.com/display/title/60311?language=en . Tees: Narva hõivamisel 1944.a langenud Nõukogude sõjaväelasi meenutavad tänavanimed on vastuolus Eesti riigiõiguslike alustega, mis omakorda tuginevad rahvusvahelisele õigusele. Põhjendus: Eesti Vabariigi kehtivas, 1992.a vastu võetud põhiseaduse peambulis on sätestatud, et Eesti Vabariik kuulutati välja 24.02.1918. Samas peambulis on täpsustatud, et 1992.a põhiseadus võeti vastu 1938.a põhiseaduse alusel. Need ei ole suvalised sõnakõlksud, vaid kannavad endas olulist juriidilist, riigiõiguslikku mõtet. Tegemist on riikliku järjepidevuse doktriiniga (vene k государстенный континуитет), mis omakorda Eesti puhul tugineb rahvusvahelisele õigusele. Riiklikku järjepidevust on läbi aja rõhutanud nii Eesti riigivõimuorganid (Riigikogu, Riigikohus, muidugi ka valitsused) ja selle doktriiniga on nõustunud ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus erinevates ajalugu puudutavates kohtuasjades – Eesti puhul näiteks Kolk, Kislyi ja Penart kohtuasjades. Tuleb rõhutada, et riikliku järjepidevuse doktriin pole konstitutsiooniliselt maksvusel üksnes Eestis, vaid kõigis kolmes Balti riigis – Eestis, Lätis ja Leedus. Tahaksin peatuda küsimusel miks. Kui Eesti iseseisvus taastati 1991.a, miks lähtuti riikluse taastamisel just riikliku järjepidevuse doktriinist? Sellisena eristusid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude liiduvabariikidest, kes ei saanud enda kohta juriidiliselt öelda, et nad taastavad varasemaid riike. Erinevalt Balti riikidest on näiteks Kasahstan, Valgevene ja Armeenia alles 1991.a tekkinud riigid; nad kuulusid enne seda Nõukogude Liitu õiguslikult korrektselt. Põhiline vastus küsimusele ’miks?’ on see, et igal riigil ja rahval on võõrandamatu õigus mitte aktsepteerida seda, kui rahvusvahelist õigust tema suhtes jämedalt rikutakse. Rikkumisega ei kao ära õigused; ükskõik kuidas rikkuv riik omalt poolt asju ka näidata ei püüaks. Ja Nõukogude Liit rikkus 1940.a kõikvõimalikke rahvusvahelise õiguse norme, kui ta okupeeris (оккупация) ja annekteeris (st liitis enda külge; аннексия) Eesti Vabariigi territooriumi. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel kehtis terve rida tähtsaid riikidevahelisi lepinguid – 1920.a Tartu rahuleping, 1928.a nn Litvinovi protokoll, 1932.a mittekallaletungileping, 1933.a agressiooni 1 defineerimise konventsioon. Lisaks sellele kuulus Nõukogude Liit aastatel 1934-1939 Rahvasteliitu, tänapäeva ÜRO eelkäijasse; Rahvasteliidu liikmeks oli alates 1921-1940.a ka Eesti Vabariik. 1919.a vastu võetud Rahvasteliidu statuudi artiklis 10 võtsid Rahvasteliidu liikmed kohustusi teiste liikmesriikide kaitsmisel agressiooni vastu. 1928.a vastu võetud Briand-Kelloogi paktis (mida peagi kopeeris Litvinovi protokoll) mõistsid riigid hukka sõja kasutamise rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ja kuulutasid, et nad loobuvad sõjast kui riikliku poliitika teostamise vahendist. Ometi sõlmisid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit 23. augustil 1939.a mittekallaletungipakti, mille juurde kuulusid salajased lisaprotokollid. Toona maailma üldsus neid salaprotokolle veel ei näinud, neist liikusid vaid kuulujutud. Salaprotokollide originaaltekst avalikustati Lääne ajakirjanduses alles pärast Teise maailmasõja lõppu, 1946.a. Nõukogude Liit eitas salaprotokollide sõlmimist kuni 1989.a detsembrini, mil Rahvasaadikute kongress 1939.a MRP salaprotokollid õigustühiseks kuulutas. Venemaal on traditsiooniks rääkida Suurest Isamaasõjast, mis Nõukogude Liidu jaoks algas 22. juunist 1941.a, natsi-Saksamaa kallaletungiga. Kuid Teine maailmasõda meie regioonis ei alanud siiski natsi- Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 1941.a juunis. Peaaegu kaks aastat, 1939-1941 tegid natsi- Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel koostööd nende vahel asunud väiksemate riikide suveräänsuse ründamisel ja sellega rahvusvahelise õiguse rikkumisel. Salaprotokollides jagasid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit nende vahel asunud 1920.a suveräänsete riikide tunnustuse leidnud riigid omavahel ära mõjusfääridesse. Poola territoorium pidi tehtama omavahel pooleks, Soome, ja enamus Balti riike, aga ka Rumeenia osa Bessaraabia pidid jääma Nõukogude Liidu huvisfäääri. Hiljem, septembris 1939.a teid Berliin ja Moskva veel järelprotokolli, millega varasemalt Saksa mõjusfääri kuulunud Leedu läks üle Nõukogude Liidu mõjusfääri ja Moskva maksis selle eest Saksamaale raha. Oli põhjus, miks need salaprotokollid pidid jääma salajaseks – nad rikkusid rahvusvahelise õiguse kõige põhilisemaid aluspõhimõtteid. Teiste suveräänsete riikide territoorimide üle niiviisi kaubelda ju ei saa ja seda mitte ainult moraalses, vaid ka juriidilises mõttes. Õigupoolest varasematel sajanditel sai, aga pärast kõigi nende vallutust piiravate ja keelavate lepingute vastuvõtmist alates 1919, 1928 jne juriidiliselt enam ei saanud. Tänapäeval me ütleksime, et selline teguviisi rikub rahvusvahelise õiguse imperatiivset normi ehk jus cogens’it. Seejuures oli Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse rikkumine selles mõttes natsi- Saksamaast suuremgi, et salaprotokollid sõlmis Nõukogude Liit ju Rahvasteliidu liikmena, rikkudes sellega selle organisatsiooni aluspõhimõtteid. (Kui Hitler Saksamaal võimule tuli, siis natsi-Saksamaa lahkus Rahvasteliidust.) Kuidas siis kumbki suurriik MRP salaprotokolle kasutas? 1. septembril 1939.a ründas Saksamaa Poolat, ent 17. septembril tungisid Nõukogude väed Poolasse sisse ida poolt. Nõukogude ajalookäsitluses kutsuti seda muidugi ’vennasrahvaste vabastamiseks’, ent mõlemad riigid – natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit panid rahvusvahelise õiguse mõttes tegelikult toime agressiooni Poola kui suveräänse riigi suhtes. Valus tõde, aga Teist maailmasõda poleks vähemalt sellisel kujul puhkenud, kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit poleks omavahel sõda valla päästa aidanud kokkulepet sõlminud. Septembris 1939 kutsus Nõukogude Liidu juhtkond Balti riikide esindajad Moskvasse ja nõudis nn baaside lepingu sõlmimist (st et Nõukogude sõjaväebaasid viidaks Balti riikide territooriumile) , ähvardades keeldumise korral sõja ja vallutusega. Poolaga äsja juhtunud traagika oli kõigil nagunii silme ees. Baaside lepingu läbirääkimistel Moskvas mängis oma rolli ka see, et Stalin ise tõotas: baasid on üksnes ajutised ja Nõukogude Liit ei hakka puutuma Balti riikide suveräänsust. Riiklusega jääb kõik nii, nagu 1920.a Tartu rahulepingus sai kokku lepitud; nii lubas Stalin 1939.a. 2 Soome muide keeldus 1939.a sügisel analoogset baaside lepingut sõlmimast ja selle tulemusena tungis Nõukogude Liit novembris 1939 kallale; algas Talvesõda. Nõukogude ajal koolis käinutele ei õpetatud ajalootunnis, et Soome vastu toimepandud agressiooni eest visati Nõukogude Liit 1939.a lõpus Rahvasteliidust välja. Juba Soome Talvesõja ajal hakkas Nõukogude Liit Eestiga sõlmitud baaside lepingut rikkuma, sest kasutas oma Eestis asunud sõjaväebaase Soome pommitamiseks vaatamata sellele, et Eesti oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks. Kui me räägime sellest, missuguse iseloomu ja suunitlusega riik oli Nõukogude Liit tol ajal, siis ei saa unustada, et 1940.a aprillis ja mais hukati Nõukogude Liidus (Katõnis ja mujal) kokku peaaegu 22 000 Poola ohvitseri, kes olid langenud Nõukogude sõjavangi 1939.a sügisel. Tegu oli räige rahvusvahelise õiguse rikkumisega ja kuni 1980.aastate lõpuni Moskva valetas nagu oleks kuriteo toime pannud Saksamaa. Muidugi Stalin valetas ka siis, kui ta lubas Eesti esindajatele, et baaside lepinguga Eesti territooriumile sisse toodud vägesid ei kasutata Eesti iseseisvuse vastu ära. 1940.a esitas Nõukogude Liit Eesti valitsusele ultimaatumi, millega nõudis ’piiramatu väekontingendi’ Eestisse sisselaskmist; sisuliselt kuulutas Eesti okupeerimist. Sellega kaasnes õhu- ja mereblokaad, mis muide oli defineeritav agressioonina 1933.a agressiooni defineerimise konventsioonis, mille Nõukogude Liit oli kusjuures ise agatanud. 17. juunil 1940.a Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi ja 1940.a augustis liideti (annekteeriti) Eesti ka formaalselt Nõukogude Liidu külge. Muide, veel üks huvitav nüanss 1940.a juuni ultimaatumite kohta: Nõukogude välisminister Molotov põhjendas Balti riikide okupatsiooni vajadust näiteks Leedu esindajale Vene ajalooliste imperiaalsete püüdlustega Balti ruumis (Peeter I jne). 1940.a juuni oli aeg, mil natsi-Saksamaa oli parasjagu vallutamas Pariisi, mistõttu Eesti jt Balti riikidega juhtunu polnud tolles ajahetkes maailmas uudis nr 1. Siiski väljastas näiteks USA riigidepartemang (välisministeerium) 23.07.1940 deklaratsiooni (nn Wellesi deklaratsioon, Sumner Welles’i järgi), millega loeti Nõukogude Liidu poolne Balti riikide hõivamine rahvusvahelise õiguse vastaseks okupatsiooniks ja keelduti seda tunnustamast. Sellega sai alguse USA ja hiljem ka mitmete teiste lääneriikide mittetunnustamispoliitika Balti riikide Nõukogude Liitu kuulumise suhtes. Nagu Te teate, lasi USA iseseisvate Balti riikide diplomaatidel tegutseda kuni nende riikide isesisvuse taastamiseni 1991.a, st kogu Nõukogude perioodi jooksul. Muide, ekslik on öelda, nagu oleks USA olnud kogu aeg Venemaa geopoliitiline vastane. Näiteks Esimese maailmasõja võitnud riikidest tunnustas Eestit jt Balti riike de jure kõige viimasena just USA, sest ameeriklased tahtsid olla ausad just ajaloolise Venemaa suhtes ja oodata kõigepealt ära, kas vabariiki ei õnnestu Venemaal taastada. Võib küsida, kas on mingi juriidiline tähtsus sellel, et Eesti valitsus 1940.a juunis Nõukogude Liidule sõjaliselt vastu ei hakanud. Siin on sobilik analoogiana vaadata 1946.a Nürnbergi tribunali praktikat. Nürnbergi tribunali kohtuotsuses loeti kuriteoks rahu vastu (agressiooniks) nii need juhud, kui Saksamaa kasutas relvajõudu (puhkes sõda) nagu näiteks Poola vastu, aga ka need juhud, kus pelgalt ähvardati relvajõu kasutamisega ja alistumine toimus sõja puhkemiseta (näiteks Tšehhoslovakkia). Kui me räägime rahvusvahelisest õigusest sel ajal, siis Balti riikide suhtes kehtinud juriidiline standard oli veelgi kõrgem – oli ju Nõukogude Liit sõlminud nendega ülal viidatud regionaalsed ja kahepoolsed lepingud, lisaks rahvusvahelise õiguse üldisele standardile. Eestil jt Balti riikidel on õigus samale õiguslikule standardile, mida kasutati Nürnbergis, st sõja puhkemine või sõjaline vastupanu polnud vajalik vallutussõjaks kvalifitseerimisel, kui oli ähvardatud sõjalise jõu kasutamisega. 3 Mõnikord öeldakse, et Eesti polnud ju ainult okupeeritud, vaid oli ka annekteeritud, st Nõukogude Liidu külge liidetud. See on tehniliselt võttes õige, kuid ei muuda Eesti toonases õiguslikus staatuses midagi, sest kui anneksioon (teise riigi külge liitmine) viiakse läbi õigusvastase okupatsiooni tulemusena, siis jääb ka anneksioon õigusvastaseks. Suvest 1940.a kuni suveni 1941.a Nõukogude Liit ühtlasi ka käitus Eestis vaenuliku võõrvõimuna. Selle väljenduseks oli märkimisväärse osa Eesti Vabariigi eliidist arreteerimine, mahalaskmine või Venemaale vangilaagritesse saatmine ja muidugi ka 1941.a 14. juunil 10 000 Eesti kodaniku maasiküüditamine Venemaale; taas kord rahvusvahelise õiguse rikkumine. Teiste hulgas küüditati 14. juunil 1941.a Venemaale Narva pikaaegne sõjaeelne linnapea Jaan Luts, kes oli juhtumisi minu vanavanaisa (vaarisa) Hendrik Lutsu vend. Jaan Luts suri 1943.a Vosturallagis. 1941.a sügisest kuni 1944.a sügiseni oli Eesti territoorium Saksa okupatsiooni all. Erinevalt Nõukogude Liidust 1940.-1941.a natsi-Saksamaa vähemalt tunnustas Eestis, et tegemist oli rahvusvahelise õiguse mõttes okupatsioonivõimuga. Kui 1941.a said Nõukogude Liidust, USAst ja Suurbritanniast Teises maailmasõjas liitlased, siis üritas Nõukogude Liit sõja ajal korduvalt kätte saada lääneriikide tunnustust sellele, et Balti riigid on nüüd Nõukogude Liidu osad. Sellest on lähemalt kirjutanud ajaloolane Kaarel Piirimäe oma raamatus „Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas“. Siiski Moskva ei saanud mitte kunagi kätte seda tunnustust Washingtonilt ja Londonilt, eriti mitte de jure. 14.08.1941 võtsid Roosevelt ja Chruchill vastu Atlandi harta, millega kinnitasid, et need kaks riiki ei soovi maailmas näha territoriaalseid muutusi, mis ei vasta asjassepuutuvate rahvaste vabale tahtele. Teherani ja Jalta konverentsidel Teise maailmasõja ajal tuli see Stalinil, Rooseveldil ja Churchillil omavahel teemaks ja viimased rõhutasid, et ka Saksa armeed Baltikumist välja ajades peab Nõukogude Liit seal korraldama vabad valimised. Kuna USA ja Suurbritannia jätkasid pärast Teist maailmasõda mittetunnustamispoliitikat Balti riikide hõivamise suhtes, siis võib järeldada, et ka nende riikide arvates Stalin vabade valimisteni Balti riikides kunagi ei jõudnud. Seega kuidas siis ikkagi mõista rahvusvahelise õiguse mõttes 1944.a lahinguid Eestis? Sellele küsimusele vastates ei peaks me kasutama Eestis mitte Venemaa või mõne teise riigi perspektiivi, vaid ikkagi Eesti Vabariigi enda perspektiivi ja ajalugu. Ning see on järgmine: üks riik, kes oli Eestit õigusvastaselt okupeerinud ja annekteerinud 1940-1941 (Nõukogude Liit) oli 1944.a tagasi haaramas Eesti Vabariigi territooriumit teiselt Eestit okupeerinud (1941-1944) riigilt, natsi-Saksamaalt. Seejuures tuleb silmas pidada, et 1944.a septembris tegid Eesti Vabariigi viimase okupatsioonieelse peaministri Jüri Uluots’aga seotud poliitilised jõud tõsise katse Eesti iseseisvus taastada. Kui Nõukogude väed 1944.a septembris Tallinnasse jõudsid, siis ei võtnud nad Toompeal Pika Hermanni tornist maha mitte haakristilippu, vaid sini-must-valget. Viimane Nõukogude okupatsioonieelne Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots oli 1944.a septembris ametisse nimetanud Otto Tiefi valitsuse, mis sai aga tegutseda vaid mõned päevad. Euroopa riigid on oma mälupoliitikas käinud erinevalt ümber Nõukogude armee panusega Teises maailmasõjas. Näiteks Pariisis on Avenue de Stalingrad Stalingradi lahingu mälestuseks. Berliinis on alles mälestusmärgid Nõukogude sõduritele, näiteks Treptow’ pargis. Kuid nende riikide ajalugu erineb sellel perioodil Eesti ajaloost. Saksamaa ründas 1941.a juunis vallutussõjas Nõukogude Liitu ega ole seda hiljem kunagi eitanud, nii nagu ka Saksamaa poolt Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal toimepandud massivseid kuritegusid. Kuidas Nõukogude armeed Saksamaal mälestada on Saksamaa asi. Prantsusmaa jaoks oli Nõukogude Liit alates 1941.a suvest liitlane ja Nõukogude armee edasitung Ida- ja 4 Kesk-Euroopas aitas lõppastmes vabastada natsidest ka Prantsumaad. Prantsusmaad Nõukohgude Liit ei okupeerinud. Eesti Vabariik aga sattus Teises maailmasõjas kahekordse välisokupatsiooni ohvriks; üks okupatsioon lihtsalt asendus teisega ja siis tuli esimene okupatsioo tagasi. Nõukogude armee ajas küll 1944.a sakslased Eestist välja, kuid nad ei lahkunud Eestist ega taastanud olukorda, mida Eesti rahva väga suur enamus toona soovis, st iseseisvat Eesti Vabariiki. Ka edaspidi käitus Nõukogude võim sisuliselt okupatsioonivõimuna, mille tunnistuseks oli nii laialdane partisaniliikumine (metsavennad) Balti riikides kui ka 1949.a märtsiküüditamine. Kahjuks on Putini Venemaa asunud imperiaalsetes huvides Nõukogude Liidu poolt toimepandud rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja kuritegusid taas eitama, Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle õigustama jne. Seejuures vaikitakse taas maha ka kommunistide poolt vene rahva vastu toime pandud kuriteod; viimane näide on stalinismi ohvrite kohta tõe väljaselgitamisega tegelenud ühenduse Memorial välisagendiks kuulutamine ja sulgemine. Lõpetuseks tahangi rõhutada, et hinnang 1944.a sõjasündmustele Eestis sõltub paljuski ka sellest, millise riigi perspektiivi me võtame. Enam kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a peaks aga siiski olema loomulik ja tegelikult ainumõeldav, et Eestis kehtib selles küsimuses Eesti Vabariigi perspektiiv, mitte mõne välisriigi perspektiiv. Eesti perspektiiv tugineb omakorda aga rahvusvahelisele õigusele ja rõhutab, et õigusvastane vallutus ei saanud muutuda ’vabastamiseks’ isegi siis, kui selle käigus teist okupanti, natsi-Saksamaad, Eestist sõjaliselt välja suruti. Sõda ei käinud Eestis antud juhul natsi-Saksamaa territooriml, vaid okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil. See ei olnud muutunud rahvusvahelise õiguse mõttes ka Nõukogude Liidu enda territooriumiks, mida oleks saanud enda maana vabastada. Välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks aga tulnud ise lahkuda pärast teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu – mida aga ei juhtunud. Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama Teie küsimustele! 5
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →