Timo Torm Teie [Saatja kuupäev] nr [Saatja
Rahandusministeerium kirja number]
Meie 23.11.2022 nr 1-15/22/104-2
[email protected]
Teabe küsimine
Austatud Timo Torm,
Saadan kokkulepitult Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite
Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi küsitud seitsme pühendusnime kohta.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnu-Andrus Tannberg
teadusdirektor
Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 /
[email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946
ÕIEND
23. november 2022
Mihhail Rumjantsev (14. august 1957 Sillamäe – 14. veebruar 1983 Hodžadkoh, Afganistan) oli
Nõukogude sõjaväelane. Nõukogude armeesse kutsuti ta 12. juulil 1974. Ta lõpetas Rjazanis
Sõjaväe õhudessantkooli. Alates veebruarist 1982 teenis ta Afganistanis. Vanemleitnant,
motolaskuripataljoni staabiülema asetäitja. Mihhail Rumjantsev osales võitluses Hodžadkohi
kišlakis, kus hukkus 14. veebruaril 1983. Teda autasustati postuumselt Punalipu ordeniga. On
maetud Sinimäele. Mihhail Rumjantsevi auks sai nime Rumjantsevi tänav Sillamäel. Aastani
1989 kandis tänav Andrei Ždanovi nime. Siis leiti, et see tuleks ümber nimetada Rumjantsevi
tänavaks. Rumjantsevi tänav nimetati ümber Sillamäe Linnavolikogu määrusega nr. 130 24. 09.
2009. a. Mihhail Rumjantsevi tänavaks.
Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Neist kellegi auks ei ole nimelist tänavat, välja
arvatud Mihhail Rumjantsev. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis polnud Eesti Vabariigi sõda,
ehkki seal hukkus Eesti inimesi.
(Allikad: Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/13222005 ; Küllo Arjakas. Afganistani
sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest. Eesti Päevaleht, 11. 02. 2006. a.; Кюлло Арьякас.
Уроженцы Эстонии, погибшие в Афганской войне . "Молодежь Эстонии", 17. 02. 2006;
Евгений Капов. Ветераны и одноклассники почтили память Михаила Румянцева. Delfi, 14.
08. 2009. a.)
Aleksei Juhhanov (14. märts 1913 Rjazani kubermangu Troitsa küla — 20. september 1944
Narva-Jõesuu). Nõukogude armee leitnant. Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. 25.
juulil 1944 ületas ta oma rühmaga Narva jõe Tõrvala juures ja sai jõe ületamise käigus haavata.
Jõe ületamise järel sai teist korda haavata. Aleksei Juhhanov suri 20. septembril 1944 hospitalis
haavadesse ja maeti Narva-Jõesuu kalmistule. 24. märtsil 1945 anti talle postuumselt NSV Liidu
kangelase aunimetus. Narvas on Juhhovi nimeline tänav.
(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=13580 )
1
Arsenti Bastrakov (13. märts 1919 Kirovi oblast, Mironovtsõ küla – 17. veebruar 1944 Narva)
oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944. aasta veebruaris osales 64.
laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis. Ta hukkus väidetavalt 17. veebruaril 1944 Auvere
raudteejaama pärast toimunud lahingus. 5. oktoobril 1944 anti talle postuumselt NSV Liidu
kangelase aunimetus. Arsenti Bastrakov maeti Vaivara vallas Sinimäe kalmistule. Narvas on
Bastrakovi nimeline tänav.
(Allikad: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=7000 )
Benito Agirre (Tegelikult: Inazio Agirregoikoa või Ignacio Agirregoicoa Benito) (1923,
Eibar, Hispaania – 9. märts 1944, Peipsi järv Mustvee lähedal). baski päritolu lendur, kes osales
Teises maailmasõjas Nõukogude poolel ja langes tulevahetuses Eesti pinnal. 9. märtsil 1944 oli
Gdovi (Oudova) lennuväebaasist startinud Aguirre sunnitud saksa õhutõrjekahurite tule tabamuse
tõttu vigastatud lennukiga maanduma Mustvee lähedal Peipsi järvel. Pärast maandumist tekkis tal
tulevahetus Omakaitse liikmetega. Et vältida vangisattumist, lasi Aguirre end maha. Kohalikud
elanikud matsid ta Mustvee linna kalmistule. Kui 1973. aastal rajati Mustveesse vennaskalmistu,
maeti Agirre säilmed sinna ümber. Ajaloolase Kaupo Deemanti arvates võis Aguirre osaleda
samal päeval toimunud Tallinna pommitamises või luurata Mustvee sadamat, ehkki kindlalt see
teada ei ole. Deemant oletas, et just Aguirre allatulistamise tõttu võis Mustvee jääda
pommitamata. Seepärast pidas Deemant ka tänava nimetamist Aguirre järgi kohatuks. Eesti Keele
Instituudi grammatikasektori juhataja Peeter Päll märkas tänavanime Benito Agirre ühes
Postimehe artiklis. Ta kirjutas sellest oma sõbrale, baski ajakirjanikule Luistxo
Fernandezile.«Eestisse pole kunagi sattunud Benito Agirret. Mehe nimi, kes on maetud
Mustveesse, on Inazio Agirregoikoa,» vastas Fernandez. Benito Agirre.
Tänavat Mustvees on varem soovitud ümber nimetada Kiriku (kirikutorn paistab), Jõe (tänav
läheb üle oja) ja Silla (üle oja viib sild) tänavaks.
(Allikad: Püttsepp, Juhani "Eestit ühendab Hispaaniaga väike Benito Agirre tänav". Postimees,
22. november 1999 Postimees, 22. 11. 1999; Kaupo Deemant "Kohatu ülistuslaul" Postimees,
29.11.1999 (vastukaja Juhani Püttsepa artiklile 1999. aastast).
2
Igor Grafov (14. november 1923 Petrograd – 22. veebruar 1944) oli Nõukogude Liidu
sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203. õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör,
kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja
rajada Vaasa küla juures Vaasa sillapea, mille vastase üksused likvideerisid 6. märtsiks. Igor
Grafov langes lahinguis 22. veebruaril. Grafov on maetud ühishauda Kingissepas. 1. juulil 1944
nimetati ta postuumselt NSV Liidu kangelaseks. Tema hukkumiskohale oli talle Narvas
püstitatud mälestusmärk. Eemaldati 2022 a. Narvas on Grafovi nimeline tänav.
(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=1105 )
Mihhail Gorbatš (2. oktoober 1916 Tšenigovi oblast, Sergejevka külla, Ukraina – 11. veebruar
1944 Narva). Osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. Langes lahingus Narva pärast 11.
veebruaril 1944. a. Postuumselt NSV Liidu kangelane. Maetud Narva-Jõesuu kalmistule. Narvas
on Gorbatši nimeline tänav.
(Allikas: https://warheroes.ru/hero/hero.asp?Hero_id=6871 )
Valeri Tškalov (2. veebruar 1904 Nižni Novgorodi kubermang – 15. detsember 1938 Moskva).
Nõukogude katselendur. Sooritas 1937. aastal esmakordselt Moskvast vahemaandumisteta lennu
põhjapooluse kaudu USA-sse Washingtoni osariiki Vancouverisse. Hukkus hävituslennuki I- 180
katsetusel 15. detsembril 1938. Maetud Moskvasse Kremli müüri äärde. NSV Liidu kangelane
(1936). Sillamäel on Tškalovi nimeline tänav.
Venemaal oli 2017. aasta seisuga 1334 Valeri Tškalovi-nimelist tänavat.
(Allikad: Urmas Vahe. Müstiline linn: Sillamäe kiivalt varjatud saladused. Õhtuleht, 20. 04.
2014. a. https://elu.ohtuleht.ee/576554/mustiline-linn-sillamae-kiivalt-varjatud-saladused ;
Улицы России - https://yandex.ru/company/researches/2017/streets).
NB! Eestis eksisteerinud analoogsed tänavanimetused, mis kaotatud mitukümmend aastat
tagasi:
Tallinna linna Tondi tänava nimi oli aastatel 1950–1990 Aleksandr Matrossovi tänav.
Matrossovi tänav oli ka Tamsalus. Aleksandr Matrossov (1924-1943). NSV Liidu kangelane.
Jevgeni Nikonov (18. detsember 1920 Vassiljevka, Stavropoli maakond, Samara kubermang –
väidetavalt 19. august 1941 Harku, Harju maakond) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane,
Punalipulise Balti laevastiku madrus, Nõukogude Liidu kangelane (1957). Soo tänav Tallinnas
3
Kalamaja asumis nimetati 1951. aastal ümber Jevgeni Nikonovi tänavaks. Nikonovi tänav
kaotati 1991. aastal. 1992. aastal viidi mälestusmärgi juures maetud kangelase säilmed
sõjaväelennukiga Venemaale Nižni Novgorodi ning maeti pärast omanimelise õppelaevaga
Togliattisse transportimist 2. märtsil 1992 kodukohta Vassiljevkasse.
Joosep Laar (6. juuni 1905, Allmäe küla, Aleksandrovski maakond, Stavropoli kubermang,
Venemaa – 7. august 1943 Leninski küla, Krasnodari krai, Vene NFSV, NSV Liit) oli eestlasest
Nõukogude armee sõdur, kes pälvis postuumselt Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe. 27.
juunist 1950 kuni 18. oktoobrini 1991 kandis Joosep Laari tänava nime ka Villardi tänav
Tallinnas.
KOKKUVÕTTEKS
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik,
kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja
võõrandamatu.
1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu
järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas – 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel
ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine.
Selle käigus langenud punaarmeelaste mälestuse jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu
siinkohal tänavanimedena linnades, ei ole seega kohane nii poliitilise kui üldinimliku loogika
kohaselt.
Tiit Noormets
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo
Peaspetsialist-teadur
Valdur Ohmann
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo
Peaspetsialist-teadur
4
Mart Uusjärv Teie 14.02.2023 nr 14-5/1100-1
Rahandusministeerium
Meie 21.02.2023 nr 1-15/23/8-2
Vastus teabe küsimisele
Edastame Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisosakonna peaspetsialist-teadurite
Valdur Ohmanni ja Tiit Noormetsa koostatud õiendi 26. juuli tänava kohta Narvas.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnu-Andrus Tannberg
teadusdirektor
Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 /
[email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946
Õiend
21.02.2023
26. juuli tänav Narvas
Tänavanimi on jäädvustamaks Narva linna „vabastamist“ Punaarmee poolt 1944. aastal. Selle
päeva varahommikul ületasid Punaarmee kaks polku linna piirkonnas Narva jõe ja leitnant
Dmitri Sergejev heiskas veetornile punalipu Narva linna või õigemini selleks ajaks juba
linnavaremete võtmise tähistamiseks. Samuti samal päeval anti Moskvas suurtükisaluut 224
relvast Punaarmee Leningradi rinde auks „kes vabastas esimese Eesti linna“.
Tegelikult olid Saksa väed juba eelmise päeva õhtul alustanud Narvast taandumist ning 26.
juuli hommikuks põhijõud Narvast lääne pool Sinimägedes Tannenbergi kaitseliinil. Esimene
Punaarmee võitlejate dessant tuli üle jõe juba ööl vastu 26. juulit. Umbes samal ajal alustati
Punaarmee dessandiga Kreenholmi saarelt, mis oli hõivatud juba 25. juuli päeval. Seega
tähistab 26. juuli punalipu heiskamist ja laiemas plaanis NSV Liidu võimu naasemist Eestisse.
31. juulil 2015 avaldas ajaleht „Narva“ pikema materjali selle päeva tähendusest Narva
elanikele (http://www.narvaleht.eu/narva/society/mnenije-26-ijulja-dlja-narvy-den-okkupacii-
ili-den-osvobozdenija.html). Ajaleht oma seisukohta ei võtnud, sisuks oli kümne linnaelaniku
arvamuse tsiteerimine. Üldiselt olid väljendatud tunded kahetised – kahju hävinud linnast, aga
see päev oli võit fašismi üle. Tuleb aga tsiteerida ka sellist arvamust: „1944. aastal
Nõukogude Liit, vabastades Eesti, võttis tagasi oma maa … pidades lahinguid Narva pärast,
Nõukogude Liit võitis vaenlaselt tagasi linna, mida nimetati kunagi Rugodiv“. Seega Narva
on alati olnud Nõukogude Liidu/Venemaa oma ja 26. juuli sümboliseerib seda.
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik
vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on
aegumatu ja võõrandamatu.“
1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu
järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas, et 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa
vahel ei toimunud Eesti vabastamine, vaid territooriumi (taas)vallutamine. Selle
jäädvustamine Eesti avalikus ruumis, nagu siinkohal tänavanimena, ei ole seega kohane nii
poliitilise kui üldinimliku loogika kohaselt.
Tiit Noormets
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo
Peaspetsialist-teadur
Valdur Ohmann
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo
Peaspetsialist-teadur
Kohanimenõukogu koosolek
PROTOKOLL nr 121
13.10.2022 nr 14-4/9-1
Tallinn
Algus kell: 14:00 lõpp kell: 15:30
Juhatas: Mart Uusjärv
Protokollis: Timo Torm
Võtsid osa: Martin Kulp, Mall Leht, Peeter Päll, Pikne Kama, Ilmar Tomusk, Evar Saar,
Raivo Aunap, Liisi Lumiste, Olev Veskimäe, Marja Kallasmaa, Taavi Pae
Puudusid: Uudo Timm
Kutsutud: Olivia Taluste
PÄEVAKORD:
1. Kohanimeseadusest
2. Sobimatutest pühendusnimedest
3. Arvamuse andmine Narva tänavanimede osas
4. Pihuste küla ennistamisest
5. ADS-i määrusest
6. Muud teemad
1) Kohanimeseadusest
Martin Kulp tutvustab kohanimenõukogule kohanimeseaduse võimalikke muudatusi. Ta
selgitab, et muudatuste jõustumise korral tekiks riigihalduse ministrile õigus muuta
kohanimeseadusega vastuolus olevaid pühendusnimesid, kui kohalik omavalitsus seda
teinud ei ole.
Pikne Kama uurib, kuidas saab kohanimi olla Eesti aja- ja kultuuriloole mittevastav. Ta
selgitab, et kui kohanimi on juba kunagi määratud, siis on see osa aja- ja kultuuriloost.
Peeter Päll toob välja, et parem sõnastus oleks „Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatu.“
Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Peeter Pälli arvamusega.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
2) Sobimatutest pühendusnimedest
Timo Torm selgitab, et seoses kohanimeseaduse muudatustega tekkis vajadus hinnata
kohanimeseaduse muutmise võimalikke mõjusid, mistõttu tuli läbi vaadata Eestis kehtivate
pühendusnimede nimekiri ning selgitada välja, millised pühendusnimed võivad
kohanimeseadusega vastuolus olla. Ta lisab, et nende nimede osas, mis võivad
kohanimeseadusega vastuolus olla, on plaan tellida ajaloolaste eksperthinnang.
Timo Torm toob välja, et avalikele andmetele tuginedes on lisaks Ancis Daumani nimelisele
tänavale ning Albert-August Tiimanni nimelisele tänavale kohanimeseadusega vastuolus
järgmised kohanimed:
1. Aleksei Juhhanovi tänav
2. Arsenti Bastrakovi tänav
3. Benito Agirre tänav
4. Igor Grafovi tänav
5. Mihhail Gorbatši tänav
6. 26. juuli tänav
7. Valeri Tškalovi tänav
Timo Torm uurib, kas kohanimenõukogu liikmete arvates on veel kohanimesid, mis võivad
kohanimeseadusega vastuolus olla.
Peeter Päll toob välja, et ka Sillamäel asuv Mihhail Rumjantsevi nimeline pühendusnimi
võib kohanimeseadusega vastuolus olla. Ta lisab, et selle nime osas võiks ka ajaloolaste
eksperthinnangu küsida.
OTSUSTATI: Küsida ajaloolastelt täiendavat infot Mihhail Rumjantsevi, Aleksei
Juhhanovi, Arsenti Bastrakovi, Benito Agirre, Igor Grafovi, Mihhail Gorbatši ning
Valeri Tškalovi osas.
3) Arvamuse andmine Narva tänavanimede osas
Timo Torm selgitab, et Narva linnavalitsus on algatanud Narva linnas asuvate tänavate ning
platside nimede muutmise protsessi. Ta toob välja, et Narva nimekomisjon arutas
tänavanimedega seonduvat 23.09.2022 toimunud nimekomisjoni koosolekul ning tänavate
ümbernimetamise ettepanekud on järgmised:
Aleksei Juhhanovi tänav – Väike-Rakvere tänav
Arsenti Bastrakovi tänav – Masina tänav
Igor Grafovi tänav – Madise tänav
Mihhail Gorbatši tänav – Seedri tänav
26. juuli tänav – Juuli tänav
Timo Torm lisab, et kuna eelpool mainitud nimed on kohanimeseadusega vastuolus, siis
nende nimede muutmiseks Narva linnavalitsusel riigihalduse ministri nõusolekut vaja ei ole.
Lisaks eelpool mainitud nimedele plaanib Narva linnavalitsus muuta veel osade tänavate
nimesid, mis on nõukogude aegsed- ja meelsed, kuid ei ole kohanimeseadusega otseses
vastuolus. Nende nimede muutmise osas tuleb kohanimenõukogul anda riigihalduse
ministrile arvamus:
Partisani tänav – Reeküla tänav
Proletariaadi tänav – Staadioni tänav
1. mai tänav – Jaama tänav
Vassili Gerassimovi tänav - Johann Ludwig von Knoop’i tänav
Võidu park – Joala park
Mart Uusjärv palub kohanimenõukogu liikmete arvamusi Narva nimekomisjoni
ettepanekute osas.
Kohanimenõukogu liikmed leiavad, et Narva nimekomisjoni ettepanekud uute tänavanimede
osas on sobivad.
OTSUSTATI:
1. Võtta info teadmiseks.
2. Narva nimekomisjoni ettepanekud uute tänavanimede osas on sobivad.
4) Pihuste küla ennistamisest
Timo Torm selgitab, et Räpina Vallavolikogu 20.06.2018 otsuse nr 1-3/32 „Asustusjaotuse
muutmise algatamine“ alusel algatati endise Pihuste küla piiresse jäävate elanike taotlusel
Meeksi ja Jõepera küla asustusjaotuse muutmine ajaloolise Pihuste küla ennistamise
eesmärgil. Räpina Vallavalitsus küsis 27.08.2018 Võru Instituudi seisukohta Pihuste küla
ennistamise kohta. Võru Instituut vastuskirjaga 27.08.2018 kiidab heaks küla ennistamise ja
soovitab võtta külanimena kasutusele Pihosi, mis on vana ja tänapäeval laialt tuntud kohalik
hääldus. Veel märgitakse kirjas, et kohalik nimekuju on iseendast ka Pihostõ.
Timo Torm lisab, et Räpina Vallavalitsus palub kohanimenõukogu arvamust ajaloolise küla
ennistamisel Pihuste küla nime kasutusele võtu kohta. Ta palub kohanimenõukogu liikmete
arvamust Pihuste küla nime kasutusele võtu kohta.
Evar Saar toob välja, et tema soovitab ennistatava küla nimeks valida kahe kõnekeeles
levinud variandi vahel - kas Pihosi või Pihoste. Need on rahvalikus kastutuses mõlemad
tuntud, si-lõpuline variant esineb ka mitmetes teistes Kagu-Eesti külanimedes rööpselt ste-
(stõ-) lõpulise variandi kõrval. Selles kohas oli si-lõpp tema enda 1997. a tehtud välitöö järgi
rohkem kasutusel kui ste-lõpp.
Evar Saar lisab, et nimekuju Pihosi on tänapäevaks mõnevõrra rohkem kinnistunud
kirjalikus kasutuses (Eesti põhikaart, Eesti kohanimeraamat). Mehikoormas elav ja
kohalikku keelt peensusteni tundev isik on kinnitanud, et tänapäeval kasutatakse külanime
nii Pihosi kui Pihoste.
Evar Saar on seisukohal, et vältida tuleks -u kasutamist nimes Pihuste, mis ei ole Põhja-
Räpina kohalikule keelekujule vähimalgi määral omane.
Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Evar Saare arvamusega.
OTSUSTATI: Kohanimenõukogu soovitab küla ennistamisel kasutada nimekuju
Pihosi või Pihoste.
5) ADS-i määrusest
Mall Leht selgitab, et valminud on eelnõu ADS-i määruse muutmiseks. Ta lisab, et määruse
eelnõu täpsustab, millised maaüksuste nimed on ebasobivad, sh sätestab, et ebasobivaid
nimesid ei tekiks juurde. Erandina antakse võimalus säilitada enne määruse jõustumist antud
ebasobivad nimed, mis ei ole regulatsiooniga kooskõlas, eesmärgiga säilitada ajaloolised
nimed, millega on maaomanikud juba harjunud.
Mall Leht toob välja, et määrus koosneb neljast punktist. Punktiga 1 tunnistatakse § 13
lõike 4 punktid 1 ja 5 kehtetuks. Nende punktide sisu sätestatakse § 13 uue lõike 4 1
punktides 1 ja 2.
Punktiga 2 lisatakse § 13 uued lõiked 41 ja 42 maaüksuste ja hoonete nimede kohta koos
erandiga. Seni kehtis § 13 lõike 4 punktidega 1 ja 5 reguleeritu kogu koha-aadressi kohta,
kuid uus lõige 41 piirab nimetatud sõnade kasutamise ainult maaüksuste ja hoonete nimedes.
See tähendab, et piirang ei kehti liikluspinna nimedele ega nende järgi määratud koha-
aadressidele. Ruumiandmete seaduse § 40 lõike 3 kohaselt on koha-aadress territooriumi
haldusjaotuse hierarhiast ja ametlikest kohanimedest lähtuv aadressiobjekti tekstilis-
numbriline kirje. Uues lõikes 41 on kaks punkti, mille kohaselt ei kasutata maaüksuse ega
hoone nimes, sealhulgas käändes, järgmist:
1) piisava eristusvõimeta ega juurdemõeldavaid sõnu, nagu „number“, „krunt“, „maatükk“,
„maaüksus“, „katastriüksus“, „talu“, „maja“, „kodu“;
2) nimetuumana järgmisi maakonna, omavalitsuse, asustusüksuse, liikluspinna ja väikekoha
liigisõnu: „tänav“, „tee“, „puiestee“, „maantee“, „ringtee“, „allee“, „põik“, „väikekoht“,
„küla“, „vald“, „linn“, „alev“ ja „alevik“. Nimetuum on kohanimi ilma liigisõnata ja
hargtäiendita. Liigisõna on kohanime osa, mis näitab nimetatava koha liiki (tänav, tee, saar,
jõgi, linn jne); on mõnel juhul nimetuumaga kokkukirjutatav (nt Munamägi). Hargtäiend on
kohanime täiendosa, mis lisab mõnele korduvale nimele eristava tunnuse. Tüüpilisi
hargtäiendeid on nt Vana- (vrd Vana- ja Uue-Võidu), Suur(e)- (Suur- ja Väike-Karja). Seega
kui varasema lõike 4 punkti 1 kohaselt ei tohtinud koha-aadressis sisalduda näiteks „Maja
tänav“, on see maaüksuse nimes eelnõu määrusena jõustumise järel lõike 41 punkti 1 ja lõike
42 koosmõjust tulenevalt lubatud. Jätkuvalt on keelatud näiteks maaüksuse nimi „Raja
maja“, kuna „maja“ liigisõnana ei loo seesuguses nimes lisaeristust. Nimelt on väga paljudel
maaüksustel majad ja selle ametlikus maaüksuse nimes välja toomine ei ole vajalik.
Sätetes loetletud sõnade kasutamine maaüksuse ja hoone nimes on eelnõu kohaselt keelatud
ka käändes (näiteks Krundi, Aleviku, Tänava). See täpsustus on vajalik, et ei tekiks
mitmetimõistetavust. Nimelt on senise praktika kohaselt tekkinud arusaamatusi, kas sõnad
on keelatud ainult nimetavas või ka omastavas käändes.
Uue §-ga 23 sätestatakse erand, et enne 10.11.2022 määratud § 13 lõike 41 punktis 2
sätestatud põhimõttega vastuolus olevat nime ei pea muutma. Erand on vajalik selleks, et
kaitsta ajalooliselt väärtuslikke kohanimesid, arvestades kohanimeseaduse § 1 lõikes 2
sätestatud põhimõtet. Seega ei pea inimesed muutma oma elukoha ajaloolist aadressi.
Erand ei puuduta § 13 lõike 41 punktis 1 sätestatuga vastuolus olevaid nimesid, sest
eristusvõimeta ja juurde mõeldavate sõnade lubamine ametlikes koha-aadressides on eksitav
ega aita tagada objektide leitavust ning need nimed tuleb muuta.
Mart Uusjärv uurib, kui paljusid katastriüksuseid mõjutab see, et eristusvõimetud nimed
tuleb ikkagi ka uue regulatsiooni alusel ära muuta.
Mall Leht selgitab, et hetkel konkreetset numbrit teada ei ole. Ta arvab, et neid võib olla
järgi jäänud suurusjärgus alla 50, sest nende muutmisega ei ole olnud ka seni sisulisi
probleeme. Erandiga alles jäävate nimede osas on eelnõu seletuskirjas välja toodud
järgmine: lähiaadresse, mis sisaldavad nimetuumana lubamatuid sõnu on kokku 566. Neist
212 on hoonestatud maaüksused. Neist omakorda umbes 80 juhul on nimi kasutuses enne
1940. aastat. Umbes 60 üksuse lähiaadressi muutmise vajadus tuleneb mõnest teisest
õigusaktist või aadressiandmete süsteemi määruse mõnest teisest sättest ja need tuleb muuta
sõltumata eelnõuga kavandatud muudatustest.
Evar Saar uurib, kas näiteks „Puiestee“ või „Allee“ talunimena käändes sobiks uue
kohanime määramisel.
Mall Leht vastab, et uute kohanimede määramisel erand ei kehti, sest sellised nimed
tekitavad nimepäringutes palju segadust.
Mart Uusjärv uurib kohanimenõukogu liikmete arvamust määruse eelnõu osas.
Peeter Päll toob välja, et kompromissina, et ajaloolised nimed säilivad, on ta määruse
sõnastusega nõus.
Evar Saar ja Marja Kallasmaa toovad välja, et nemad jäävad eriarvamusele.
Marja Kallasmaa toob välja, et sõnu „maja“, „talu“ ja „kodu“ võiks endiselt saada
maaüksuse nimes kasutada.
Evar Saar nõustub Marja Kallasmaaga ning selgitab, et kui näiteks Kaasiku maaüksus
jaotakse kaheks erinevaks maaüksuseks ning sellele maaüksusele, millel paikneb hoone,
määratakse nimeks „Kaasikutalu“ või „Kaasikumaja“, siis see on igati loogiline
nimemääramise põhimõte.
Mall Leht selgitab, et sõnu „maja“, „talu“ ning „kodu“ on lubatud, kui need on liitsõna osad.
Evar Saar toob välja, et tulevikus võiksid olla ka näiteks „Puiestee“, „Allee“, „Tee“ ja
„Tänava“ maaüksuse nimes lubatud.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
6) Muud teemad
Timo Torm teatab, et sel aastal on plaanis kohanimepäev korraldada detsembri alguses
Haapsalus.
Timo Torm teatab, et ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise kohtumine toimub 15.-17.
märts 2023. aastal Varssavis.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Mart Uusjärv
Koosoleku juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Timo Torm
Protokollija
Kohanimenõukogu koosolek
PROTOKOLL nr 122
28.02.2023 nr 14-4/2-1
Tallinn
Algus kell 15:00 lõpp kell: 16:20
Juhatas: Mart Uusjärv
Protokollis: Timo Torm
Võtsid osa: Martin Kulp, Peeter Päll, Mall Leht, Taavi Pae, Kristel Reiss, Liisi Lumiste,
Uudo Timm, Olev Veskimäe, Pikne Kama
Puudusid: Ilmar Tomusk, Raivo Aunap, Marja Kallasmaa, Evar Saar, Tiina Laansalu
Kutsutud: Olivia Taluste
PÄEVAKORD:
1. Uued liikmed kohanimenõukogus
2. Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest
3. Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas
4. Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist
5. Muud küsimused
1) Uued liikmed kohanimenõukogus
Mart Uusjärv annab teada, et 01.02.2023 jõustus riigihalduse ministri käskkiri, millega
kehtestati uus kohanimenõukogu koosseis. Kohanimenõukogu liikmete hulgast arvati välja
Hendrick Rang ning kohanimenõukogu liikmete hulka arvati Kristel Reiss
Transpordiametist ja Tiina Laansalu Eesti Keele Instituudist.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
2) Ülevaade kohanimeseaduse muudatustest
Olivia Taluste annab ülevaate 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse
muudatustest.
Ta selgitab, et kui kohalik omavalitsus (edaspidi KOV) ei ole seaduse nõuetele mitte
vastavat pühendusnime või Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatut kohanime omal
algatusel varasemalt muutnud (nt kommunismikurjategijate nimeliste tänavate nimed), siis
seaduse muudatusega on sobimatu kohanime menetlus võimalik kas nii, et:
KOV muudab ministri ettepaneku saamise järel nime ise või;
minister muudab nime, kui KOV ei ole kahe kuu jooksul ise uut kohanime määranud.
Ta lisab, et seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister
kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta ning vajadusel küsib kohanimenõukogu
ajaloolastelt eksperdiarvamust, et ajaloolised faktid oleks tuvastatavad ja hilisemate
võimalike KOV algatatud kohtuvaidluste korral saaks nime sobimatust objektiivselt
tõendada.
Olivia Taluste selgitab, et kohanimenõukogu teeb ettepaneku riigihalduse ministrile
kohanime muutmiseks, kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku
korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.
Kohanimenõukogu sisend on vajalik ministrile ka KOVile ettepaneku esitamiseks, milliseid
uusi kohanimesid kaaluda, milline nimi on eelistatud, et menetlus KOVis oleks sujuvam.
Olivia Taluste lisab, et KOVil kohanimemäärajana on aega muuta sobimatu
kohanimi/määrata uus kohanimi kahe kuu jooksul ministri ettepaneku esitamisest. Kui KOV
ei ole kahe kuu jooksul sobimatut kohanime muutnud ja selle asemel uut kohanime
määranud, võib minister KOV asemel määrata senise sobimatu ja seadusevastase kohanime
asemel uue kohanime. Kohanime määramise ministri määruse eelnõu saadetakse arvamuse
andmiseks KOVile ning KOV võib pakkuda uue nime. Ta lisab, et eelnõu avalik väljapanek
toimub Rahandusministeeriumi veebilehel ning lisaks ka maakonnalehes. Avalik väljapanek
kestab 15 päeva. Siltide ja viitade soetamise ja paigaldamise kulud ministri algatatud uue
kohanime määramisel kaetakse riigieelarvest. Koha-aadressid muudab Maa-amet. Ehk
kohanimeseaduse muudatuse alusel tehtava aadressikoha kohanime muudatuse korral
määrab vastavat kohanime sisaldava koha-aadressiga katastriüksusele, hoonele ja
hooneosale uue koha-aadressi ADS-i infosüsteemi vastutav töötleja.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
3) Arvamuse andmine riigihalduse ministrile sobimatute kohanimede osas
Peeter Päll teatab, et taandab end Benito Agirre nime puudutavast arutelust.
Timo Torm selgitab, et 22.02.2023 Riigikogus vastu võetud kohanimeseaduse muudatuste
järgi võib riigihalduse minister kohanimenõukogult paluda seaduse nõuetega vastuolus oleva
kohanime tuvastamiseks kohanimenõukogu arvamust nime sobimatuse kohta. Kohanimi on
sobimatu, kui pühendusnimeks on määratud seadusevastane pühendusnimi või kui tegemist
on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on
seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse
taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.
Ta lisab, et avalikele andmetele ning ajaloolaste ekspertarvamusele tuginedes on
kohanimenõukogu hinnangul kohanimeseadusega vastuolus järgmised kohanimed:
1. Aleksei Juhhanovi tänav
2. Arsenti Bastrakovi tänav
3. Benito Agirre tänav
4. Igor Grafovi tänav
5. Mihhail Gorbatši tänav
6. Mihhail Rumjantsevi tänav
7. 26. juuli tänav
Timo Torm selgitab, et tulenevalt 22.02.2023 Riigikogus vastuvõetud kohanimeseaduse
muudatusest teeb kohanimenõukogu riigihalduse ministrile ettepaneku viia sobimatud
pühendusnimed ja muud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatud kohanimed seadusega
kooskõlla.
Kohanimenõukogu pakub KOV-ile kaalumiseks välja võimalikud sobivad uued kohanimed.
Riigihalduse minister pöördub KOV-i poole ettepanekuga muuta sobimatud pühendusnimed
ja muud sobimatud kohanimed ning määrata 2 kuu jooksul seadusega kooskõlas olevad uued
kohanimed.
Narva tänavanimede osas kujundas kohanimenõukogu oma seisukoha 13.10.2022 toimunud
koosolekul, kus toodi välja, et Narva nimekomisjoni 23.09.2022 koosoleku ettepanekud
sobimatute nimede asendamiseks on sobilikud. Kohanimenõukogu on jätkuvalt samal
seisukohal.
Timo Torm selgitab, et kohanimenõukogul tuleb välja pakkuda võimalikud variandid Benito
Agirre ning Mihhail Rumjantsevi tänavanimede asendamiseks.
Ta küsib kohanimenõukogu liikmete arvamusi Benito Agirre tänavanime asendamiseks.
Taavi Pae toob välja, et üks variant oleks Kiriku tänav, kuid nendib, et see on liiga tavaline
nimi ning Mustvees on palju kirikuid. Ta lisab, et teine variant võiks olla Mustveest pärit
Tartu Ülikooli emeriitprofessori Ott Kursi poolt välja pakutud Jõesilla tänav. Taavi Pae
lisab, et ühe variandina võiks kaaluda ka Mustjõe tänavat.
Mall Leht pakub välja, et kuna Mustvees korraldatakse Kalevipoja matka, siis ühe
variandina võiks kaaluda ka Kalevipoja tänava nimetust.
Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Taavi Pae ja Mall Lehe ettepanekutega, et Benito
Agirre nimelise tänava võiks asendada, kas Jõesilla, Mustjõe või Kalevipoja tänavaga.
Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.
Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Jõesilla tänav.
Timo Torm küsib kohanimenõukogu liikmete arvamust Mihhail Rumjantsevi tänavanime
asendamiseks.
Ta selgitab, et kuna tänav viib Sillamäe linnapargini, siis võiks kaaluda Pargi tänava või
Linnapargi tänava nimesid.
Taavi Pae toob välja, et kuna tänav ei vii pargi südamesse, siis ei ole need variandid kõige
sobivamad.
Timo Torm toob välja, et sellisel juhul võiks kaaluda Raekoja või Rae tänava nimesid, ta
toob välja, et kuna tänav möödub Sillamäe linnavalitsuse hoonest, siis oleksid need
asjakohased.
Kohanimenõukogu liikmed nõustuvad Timo Tormi ettepanekuga.
Mart Uusjärv uurib, milline on kohanimenõukogu esimene eelistus tänavanime osas.
Kohanimenõukogu liikmed toovad välja, et esimene eelistus võiks olla Raekoja tänav, kuid
sobiv on ka Rae tänav.
Arvestades tuvastatud asjaolusid, soovitab kohanimenõukogu riigihalduse ministril teha
kohanimeseaduse § 13 lõike 61 alusel mainitud tänavanimedega kohaliku omavalitsuse
üksustele ettepanek sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas
oleva kohanime määramiseks seaduses ette nähtud aja jooksul.
Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea sobimatute tänavanimede uue nimega asendamisel
tingimata lähtuma kohanimenõukogu poolt välja pakutavatest nimedest, kuid asendatav nimi
peab olema kooskõlas kohanimeseadusega.
OTSUSTATI:
1. Narva nimekomisjoni 23.09.2022 ettepanekud uute tänavanimede osas on
sobivad.
2. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Benito Agirre nimeline tänav Jõesilla
tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Kalevipoja ja Mustjõe tänavate
nimesid.
3. Kohanimenõukogu eelistus on asendada Mihhail Rumjantsevi nimeline tänav
Raekoja tänavaga, kuid alternatiivina võiks kaaluda ka Rae tänava nime.
4. 26. juuli tänav on kohanimenõukogu ning ajaloolaste seisukohalt sobimatu ning
tuleb ära muuta. Narva nimekomisjoni pakutud Juuli tänav on
kohanimenõukogu seisukohalt sobiv.
4) Ülevaade aadresside ja kohanimede süsteemi (AKS) ärianalüüsist
Mall Leht annab ülevaate aadresside ja kohanimede süsteemi ärianalüüsist. Ta selgitab, et
hankepartnerid on valmis saanud AS-IS olukorra analüüsi, kus on analüüsitud tänaseid
äriprotsesse ning tehnilisi lahendusi. Mall Leht selgitab, et AS-IS olukorra kaardistamisel
tehti mitmeid intervjuusid nii avaliku sektori kui ka erasektori organisatsioonidega, kes
kohanimesid tarbivad.
Mart Uusjärv uurib, kuidas edasi minnakse.
Mall Leht selgitab, et aprillis valmib ka TO-BE analüüs, pärast selle valmimist on seda
võimalik kohanimenõukogule tutvustada. Ta selgitab, et kõige esimesena peab hakkama
arendama kohanimeregistrit.
Peeter Päll uurib, kas kohanimeregister asendub jupp-jupi haaval või ühel hetkel minnakse
täielikult üle uuele registrile.
Mall Leht selgitab, et AKS tervikuna valmib osade kaupa, sõltuvalt sellest, kuidas
rahastusvõimalused tekivad, kuid kohanimeregister asendub ühel hetkel täielikult uue
süsteemiga.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
5) Muud küsimused
Timo Torm selgitab, et 2023. aasta märtsis toimub ÜRO kohanimeekspertide Balti jaotise
kohtumine Varssavis, kus Eestist on osalemas Peeter Päll, Tiina Laansalu ning Kadri
Konsap.
Ta lisab, et lisaks on 2023. aasta mai alguses toimumas ka ÜRO kohanimeekspertide
kohtumine New Yorgis, kus praeguste andmete kohaselt on osalemas Peeter Päll ja Tiina
Laansalu.
OTSUSTATI: Võtta info teadmiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Mart Uusjärv
Koosoleku juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Timo Torm
Protokollija
Narva Linnavalitsus
[email protected] Meie 29.03.2023 nr 14-5/2334-1
Ministri ettepanek sobimatute
kohanimede muutmiseks
Austatud proua Raik
1. Kohanimeseaduse muudatustest
Kohanimeseaduse 15. märtsil 2023. aastal jõustunud muudatuste järgi (kohanimeseaduse § 13
lõige 61) võib riigihalduse minister teha kohaliku omavalitsuse üksusele kohanimemäärajana
ettepaneku kohanime muutmiseks ja seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui
pühendusnimeks on määratud kohanimeseaduse § 13 lõikes 42 nimetatud isikunimi1 või kui
tegemist on sama paragrahvi lõike 6 punktis 3 nimetatud Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt
sobimatu kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise,
põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või
sündmustega.
Seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime tuvastamiseks küsib minister kohanimenõukogu
arvamust nime sobimatuse kohta. Selleks, et tuvastada kohanimede selge sobimatus Eesti aja-
ja kultuurilooga, tuleb ajaloolistele allikatele tuginedes objektiivselt tõendada, et tegemist on
seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanimega. Seetõttu tellib kohanimenõukogu igakordselt
ajaloolastelt eksperdiarvamuse vastavas kohanimes osundatud isiku, sündmuse või sümboli
kohta (lisa 1; lisa 2)
Kohanimeseaduse § 13 lõike 62 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus
kohanimemäärajana kahe kuu jooksul pärast ministri ettepaneku saamist seaduse nõuetega
vastuolus olevat kohanime muutma ja selle asemel uue kohanime määrama. Kui kohalik
omavalitsus seda teinud ei ole, võib minister kohaliku omavalitsuse üksuse asemel määrata
senise kohanime asemele uue kohanime.
2. Arvestades eeltoodut, teeb riigihalduse minister Narva linnale, kui
kohanimemäärajale, ettepaneku algatada ise vajalik menetlus seaduse nõuetega
vastuolus olevate kohanimede muutmiseks ja asendamiseks kohanimeseaduse nõuetega
kooskõlas olevate nimedega.
1
Isikunime ei või pühendusnimeks määrata, kui isik on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra
püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Ajaloolaste eksperdiarvamustele (lisa 1; lisa 2) tuginedes on Narva linnas muutmist vajavad
kohanimed, mis on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või
Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega järgmised:
1. Aleksei Juhhanovi tänav
2. Arsenti Bastrakovi tänav
3. Igor Grafovi tänav
4. Mihhail Gorbatši tänav
5. 26. juuli tänav
3. Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja
kättesaamisest kohanimemäärajana punktis 2 viidatud kohanimeseaduse nõuetega
vastuolus olevaid kohanimesid muutnud ja nende asemel uusi kohanimesid määranud,
on riigihalduse ministril tulenevalt kohanimeseaduse § 13 lõikest 62 õigus kaaluda, kas
määrata ise kohaliku omavalitsuse üksuse asemel seaduse nõuetega vastuolus oleva
kohanime asemele uued kohanimed.
4. Asjaolud ja põhjendused
4.1 Kohanimeseaduse nõuded
Kohanimeseaduse § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt peab ametlikku kohanime muutma, kui
kohanimi on vastuolus kohanimeseaduse 3. peatüki nõuetega. Sealhulgas tuleb ametlikku
kohanime muuta, kui kohanimi on sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga (§ 13 lõike 6 punkt 3)
või kui kohanimeks on määratud pühendusnimi, mis on nimetatud isiku järgi, kes on
tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse
taastamise vastu (kohanimeseaduse § 13 lõige 42).
Kehtiv kohanimeseadus kohustab kohanimemäärajat (kohalikku omavalitsust) algatama
seaduse nõuetega vastuolus oleva kohanime muutmise menetluse 30 päeva jooksul nimetatud
asjaolude (seadusevastasuse) teada saamisest arvates2.
Käesoleva aasta 15. märtsil jõustunud kohanimeseaduse muudatustega täpsustatakse
menetluskorda, kuidas kohalikku omavalitsust teavitatakse seaduse nõuetega vastuolus
olevatest kohanimedest ja tehakse ettepanek viia sobimatud kohanimed seadusega kooskõlla.
Nagu punktis 1 viidatud, teeb valdkonna eest vastutav minister (riigihalduse minister)
kohanimeseaduse § 13 lõike 61 järgi kohanimemäärajale ettepaneku kohanime muutmiseks ja
seadusega kooskõlas oleva kohanime määramiseks, kui pühendusnimeks on määratud samas
lõikes 42 nimetatud isikunimi või kui tegemist on Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt sobimatu
kohanimega, sealhulgas kui kohanimi on seostatav Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku
korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.
Kohanimede seaduse nõuetega vastuolu tuvastamise pädevuse on seadusandja andnud
kohanimenõukogule, kellelt minister küsib enne kohalikule omavalitsusele ettepaneku
saatmist arvamust nime sobimatuse kohta.
Kohaliku omavalitsuse üksusel kohanimemäärajana tuleb kahe kuu jooksul ministri
ettepaneku saamisest arvates seaduse nõuetega vastuolus olevat kohanime muuta ja määrata
selle asemel uus kohanimi. Kui omavalitsus kahe kuuga uut kohanime ei ole määranud, võib
2
Kohanimeseaduse § 7 lõige 4.
2
minister võtta kohalikult omavalitsuselt kohanime määramise õiguse üle ehk määrata
kohaliku omavalitsuse üksuse asemel senise kohanime asemele ise uue kohanime
(kohanimeseaduse § 13 lõige 62). Ministri algatusel kohanime muutmise menetluskord on
sätestatud kohanimeseaduse § 13 lõigetes 63–67.
Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatute kohanimede asendamine seadusega kooskõlas olevate
nimedega tagab kohanimeseaduse § 1 lõikes 2 sätestatud seaduse eesmärgi täitmisse, milleks
on kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslike kohanimede kaitse.
Selliste seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede, mis on nimetatud isikute järgi, kes
on tegutsenud Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse
taastamise vastu, samuti kui kohanimeks on määratud muu Eesti aja- ja kultuurilooga selgelt
sobimatu nimi, nö käibelt kõrvaldamine on vajalik ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas
nimetatud Eesti omariikluse aluste tagamiseks. Ei ole kuidagi põhjendatud säilitada
pühendusnimesid, kui isik on tegutsenud selgelt vastuolus Eesti rahva riikliku
enesemääramise õigusega, ega ole aidanud kaasa eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele
läbi aegade. Samamoodi ei saa säilida sellised Eesti aja- ja kultuurilooga sobimatud
kohanimed, mis ei ole vormiliselt pühendusnimed, kuid on seostatavad Eesti Vabariigi
loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute,
sümbolite ja sündmustega.
Praeguses olukorras, kus Venemaa alustas 24. veebruaril 2022. a täiemahulist sõjalist
agressiooni iseseisva Ukraina riigi vastu, on Eesti riigile ka sümboolse tähtsusega eemaldada
Eestis võimalikult kiireloomuliselt käibelt Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu
repressioonide ja kuritegevusega seotud olnud isikute pühendusnimed ja muud kohanimed,
mis on selgelt sobimatud Eesti aja- ja kultuurilooga. Tänavate ja teede nimedena
kommunistlike kurjategijate ja Eesti iseseisvuse ning selle taastamise vastu võidelnud isikute
ja omariikluse vastaste sümbolite ning sündmuste eksponeerimine ja heroiseerimine avalikus
ruumis on lubamatu.3
4.2 Eksperdiarvamus nimede osas
Rahandusministeerium on kohanimenõukogu ning ajaloolaste eksperdiarvamusele tuginedes
tuvastanud (lisad 1–5), et Narva linna territooriumil asuvad tänavad, mis on Eesti aja- ja
kultuurilooga sobimatud, see tähendab, et kohanimed on seostatavad Eesti Vabariigi loomise,
põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või
sündmustega (KNS § 13 lg 61).
Eksperdiarvamuse, millele alljärgnev selgitus põhineb, on koostanud Rahvusarhiivi
peaspetsialist-teadurid Tiit Noormets ning Valdur Ohman, tuginedes ajaloolistele allikatele
(lisa 1; lisa 2). Rahvusarhiivi peaspetsialist-teaduritel Tiit Noormetsal ning Valdur Ohmanil
on omandatud kõrgharidus ajaloo erialal, mis teeb neist pädevad isikud ajaloolistele allikatele
tuginedes hinnanguid andma.
3
Täpsemalt saab seaduse muudatuste selgitustega tutvuda kohanimeseaduse ja ruumiandmete seaduse muutmise
seaduse eelnõu (768 SE) seletuskirja kaudu. Kättesaadav Riigikogu veebilehel:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/019bcf9e-a7ec-4324-a5ec-b743b5a61712/kohanimeseaduse-
ja-ruumiandmete-seaduse-muutmise-seadus.
3
Alljärgnevalt selgitame ajaloolaste eksperdiarvamustele tuginedes lühidalt, miks mainitud
kohanimed on seostatavad Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti
iseseisvuse taastamise vastaste isikute, sümbolite või sündmustega.
Ajaloolaste eksperdiarvamused on koostatud järgmiste tänavanimede osas:
1) Aleksei Juhhanovi tänav;
2) Arsenti Bastrakovi tänav;
3) Igor Grafovi tänav;
4) Mihhail Gorbatši tänav;
5) 26. juuli tänav.
Aleksei Juhhanov oli Nõukogude armee leitnant, kes osales Eesti territooriumi vallutamisel
1944. aastal
Arsenti Bastrakov oli Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude kaardiväe vanem. 1944.
aasta veebruaris osales 64. laskurdiviisi koosseisus Narva pealetungis.
Igor Grafov oli Nõukogude Liidu sõjaväelane. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203.
õhutõrjepolgu kuulipilduja rühma komandör, kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee
Narva jõe äärde, õnnestus allüksusel jõgi ületada ja rajada Vaasa küla (täna Pähklimäe
linnaosa Narvas) juures Vaasa sillapea. Igor Grafov osales punaarmee koosseisus Narva
pealetungis.
Mihhail Gorbatš osales Eesti territooriumi vallutamisel 1944. aastal.
26. juuli tänavanimi on määratud jäädvustamaks Narva linna okupeerimist Punaarmee poolt
1944. aastal. Selle päeva varahommikul ületasid Punaarmee kaks polku linna piirkonnas
Narva jõe ja leitnant Dmitri Sergejev heiskas veetornile punalipu Narva linna või õigemini
selleks ajaks juba linnavaremete võtmise tähistamiseks. Samuti samal päeval anti Moskvas
suurtükisaluut 224 relvast Punaarmee Leningradi rinde auks „kes vabastas esimese Eesti
linna“.
Rõhutame veelkord ajaloolaste seisukohta, et 1940. aastal Punaarmee okupeeris ja NSV
Liit annekteeris Eesti. Vastavalt sellele, ja nagu järgnevalt teadaolev ajalookäik näitas,
et 1944. aastal sõjategevuses NSV Liidu ja Saksamaa vahel ei toimunud Eesti
vabastamine, vaid Eesti Vabariigi territooriumi (taas)vallutamine ja okupeerimine
Nõukogude Liidu poolt.
Peame vajalikuks tuua välja ka asjaolu, mida rõhutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse
professor Lauri Mälksoo oma 13.03.2023 Narvas peetud ettekandes, et välisriigi territooriumi
puhastamisel teisest okupandist oleks Punaarmeel tulnud ise lahkuda pärast teise okupandi üle
saavutatud sõjalist võitu (lisa 5).
See tähendab, et kui oleks toimunud Eesti Vabariigi territooriumi vabastamine, siis
oleksid pidanud siit lahkuma ka Nõukogude väed – seda aga paraku ei juhtunud, mistõttu
ei ole võimalik rääkida asjaolust, et Nõukogude väed vabastasid Eesti, vaid üks
okupatsioonivõim asendus teisega, mis tähendab omakorda, et eelpool mainitud isikud
võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise vastu.
4
Eesti territooriumi okupeerimise jäädvustamine Eesti avalikus ruumis eelpool mainitud
tänavanimedena on vastuolus kohanimeseaduse nõuetega. Eestlastele on
okupatsioonisümbolite, nimede ja sündmuste avalik eksponeerimine ja heroiseerimine ka
valus haav, seeläbi ei austata Eesti riiki ja eestlasi, keda tabasid jõhkrad kannatused NSV
Liidu okupatsioonivõimu repressioonide all.
4.3 Kohanimenõukogu seisukohad
Rahandusministeerium ning kohanimenõukogu on ka juba varasemalt Narva Linnavalitsuse
tähelepanu juhtinud eelpool mainitud kohanimede sobimatusele kohanimeseadusega. Seda
Rahandusministeeriumi kirjadega 16.09.2022 nr 14-5/7414-1 ning 07.02.2023 nr 14-5/896-1.
Kohanimenõukogu arutas eelpool mainitud kohanimedega seonduvaid küsimusi nii
13.10.2022 (lisa 3) kui ka 28.02.2023 (lisa 4) toimunud koosolekutel. Kohanimenõukogu
leidis, et kuna Narva Linnavalitsuse nimekomisjon arutas sobimatute tänavanimedega
seonduvat 23.09.2022 toimunud koosolekul ning tegi ettepanekud uute nimede määramiseks,
mis tuginevad eelkõige ajaloolistele kohanimedele, siis on Narva Linnavalitsuse
nimekomisjoni ettepanekud uute nimede osas sobivad ning kohanimenõukogu alternatiivseid
kohanimesid Narva linnale kaalumiseks välja ei paku.
Narva Linnavalitsuse nimekomisjoni ettepanekud olid järgmised:
1) Aleksei Juhhanovi tänav - Väike-Rakvere tänav
2) Arsenti Bastrakovi tänav - Masina tänav
3) Igor Grafovi tänav - Madise tänav
4) Mihhail Gorbatši tänav - Seedri tänav
5) 26. juuli tänav – Juuli tänav
Arvestades tuvastatud asjaolusid, pidas kohanimenõukogu põhjendatuks riigihalduse ministri
poolt kohaliku omavalitsuse üksusele ettepaneku tegemist kooskõlas kohanimeseaduse § 13
lõikega 61 sobimatute kohanimede muutmiseks ja kohanimeseadusega kooskõlas olevate
kohanimede määramiseks kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest.
4.4 Ettepanek kohanimemäärajale
Eeltoodust tulenevalt palume Narva linnal kohanimemäärajana viia läbi kohanimeseaduses
sätestatud menetlus seaduse nõuetega vastuolus olevate kohanimede muutmiseks, mis on
nimetatud kirja punktides 2 ja 4.2, ning hiljemalt kahe kuu jooksul käesoleva kirja saamisest
määrata uued kohanimeseaduse nõuetega kooskõlas olevad kohanimed.
Palun, et teavitaksite Rahandusministeeriumi kohanimeseaduses ette nähtud nõuete täitmiseks
võetud sammudest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Riina Solman
riigihalduse minister
5
Lisad:
Lisa 1: ajaloolaste eksperdiarvamus Narva tänavanimede osas
Lisa 2: ajaloolaste eksperdiarvamus 26. juuli tänavanime osas
Lisa 3: Kohanimenõukogu 13.10.2022 protokoll nr 121
Lisa 4: Kohanimenõukogu 28.02.2023 protokoll nr 122
Lisa 5: Lauri Mälksoo ettekanne TÜ Narva Kolledžis 13.03.2023
Sama: Siseministeerium
Timo Torm;
[email protected]
Olivia Taluste;
[email protected]
Martin Kulp;
[email protected]
6
Ettekanne TÜ Narva kolledžis 13.03.2023
Lauri Mälksoo,
TÜ rahvusvahelise õiguse professor
Taustaks: ettekanne põhineb minu varasemal teadustööl, eriti raamatul „Nõukogude anneksioon ja riigi
järjepidevus“, mille eestikeelne fail on siin: http://hdl.handle.net/10062/83582
venekeelne fail siin: http://hdl.handle.net/10062/83583
ja ingliskeelne fail siin: https://brill.com/display/title/60311?language=en .
Tees: Narva hõivamisel 1944.a langenud Nõukogude sõjaväelasi meenutavad tänavanimed on vastuolus
Eesti riigiõiguslike alustega, mis omakorda tuginevad rahvusvahelisele õigusele.
Põhjendus:
Eesti Vabariigi kehtivas, 1992.a vastu võetud põhiseaduse peambulis on sätestatud, et Eesti Vabariik
kuulutati välja 24.02.1918. Samas peambulis on täpsustatud, et 1992.a põhiseadus võeti vastu 1938.a
põhiseaduse alusel. Need ei ole suvalised sõnakõlksud, vaid kannavad endas olulist juriidilist,
riigiõiguslikku mõtet. Tegemist on riikliku järjepidevuse doktriiniga (vene k государстенный
континуитет), mis omakorda Eesti puhul tugineb rahvusvahelisele õigusele. Riiklikku järjepidevust on
läbi aja rõhutanud nii Eesti riigivõimuorganid (Riigikogu, Riigikohus, muidugi ka valitsused) ja selle
doktriiniga on nõustunud ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus erinevates ajalugu puudutavates
kohtuasjades – Eesti puhul näiteks Kolk, Kislyi ja Penart kohtuasjades. Tuleb rõhutada, et riikliku
järjepidevuse doktriin pole konstitutsiooniliselt maksvusel üksnes Eestis, vaid kõigis kolmes Balti riigis –
Eestis, Lätis ja Leedus.
Tahaksin peatuda küsimusel miks. Kui Eesti iseseisvus taastati 1991.a, miks lähtuti riikluse taastamisel
just riikliku järjepidevuse doktriinist? Sellisena eristusid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude liiduvabariikidest,
kes ei saanud enda kohta juriidiliselt öelda, et nad taastavad varasemaid riike. Erinevalt Balti riikidest on
näiteks Kasahstan, Valgevene ja Armeenia alles 1991.a tekkinud riigid; nad kuulusid enne seda
Nõukogude Liitu õiguslikult korrektselt.
Põhiline vastus küsimusele ’miks?’ on see, et igal riigil ja rahval on võõrandamatu õigus mitte
aktsepteerida seda, kui rahvusvahelist õigust tema suhtes jämedalt rikutakse. Rikkumisega ei kao ära
õigused; ükskõik kuidas rikkuv riik omalt poolt asju ka näidata ei püüaks. Ja Nõukogude Liit rikkus 1940.a
kõikvõimalikke rahvusvahelise õiguse norme, kui ta okupeeris (оккупация) ja annekteeris (st liitis enda
külge; аннексия) Eesti Vabariigi territooriumi.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel kehtis terve rida tähtsaid riikidevahelisi lepinguid –
1920.a Tartu rahuleping, 1928.a nn Litvinovi protokoll, 1932.a mittekallaletungileping, 1933.a agressiooni
1
defineerimise konventsioon. Lisaks sellele kuulus Nõukogude Liit aastatel 1934-1939 Rahvasteliitu,
tänapäeva ÜRO eelkäijasse; Rahvasteliidu liikmeks oli alates 1921-1940.a ka Eesti Vabariik. 1919.a vastu
võetud Rahvasteliidu statuudi artiklis 10 võtsid Rahvasteliidu liikmed kohustusi teiste liikmesriikide
kaitsmisel agressiooni vastu. 1928.a vastu võetud Briand-Kelloogi paktis (mida peagi kopeeris Litvinovi
protokoll) mõistsid riigid hukka sõja kasutamise rahvusvaheliste probleemide lahendamisel ja kuulutasid,
et nad loobuvad sõjast kui riikliku poliitika teostamise vahendist.
Ometi sõlmisid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit 23. augustil 1939.a mittekallaletungipakti, mille juurde
kuulusid salajased lisaprotokollid. Toona maailma üldsus neid salaprotokolle veel ei näinud, neist liikusid
vaid kuulujutud. Salaprotokollide originaaltekst avalikustati Lääne ajakirjanduses alles pärast Teise
maailmasõja lõppu, 1946.a. Nõukogude Liit eitas salaprotokollide sõlmimist kuni 1989.a detsembrini, mil
Rahvasaadikute kongress 1939.a MRP salaprotokollid õigustühiseks kuulutas.
Venemaal on traditsiooniks rääkida Suurest Isamaasõjast, mis Nõukogude Liidu jaoks algas 22. juunist
1941.a, natsi-Saksamaa kallaletungiga. Kuid Teine maailmasõda meie regioonis ei alanud siiski natsi-
Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule 1941.a juunis. Peaaegu kaks aastat, 1939-1941 tegid natsi-
Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel koostööd nende vahel asunud väiksemate riikide suveräänsuse
ründamisel ja sellega rahvusvahelise õiguse rikkumisel. Salaprotokollides jagasid natsi-Saksamaa ja
Nõukogude Liit nende vahel asunud 1920.a suveräänsete riikide tunnustuse leidnud riigid omavahel ära
mõjusfääridesse. Poola territoorium pidi tehtama omavahel pooleks, Soome, ja enamus Balti riike, aga ka
Rumeenia osa Bessaraabia pidid jääma Nõukogude Liidu huvisfäääri. Hiljem, septembris 1939.a teid
Berliin ja Moskva veel järelprotokolli, millega varasemalt Saksa mõjusfääri kuulunud Leedu läks üle
Nõukogude Liidu mõjusfääri ja Moskva maksis selle eest Saksamaale raha.
Oli põhjus, miks need salaprotokollid pidid jääma salajaseks – nad rikkusid rahvusvahelise õiguse kõige
põhilisemaid aluspõhimõtteid. Teiste suveräänsete riikide territoorimide üle niiviisi kaubelda ju ei saa ja
seda mitte ainult moraalses, vaid ka juriidilises mõttes. Õigupoolest varasematel sajanditel sai, aga pärast
kõigi nende vallutust piiravate ja keelavate lepingute vastuvõtmist alates 1919, 1928 jne juriidiliselt enam
ei saanud. Tänapäeval me ütleksime, et selline teguviisi rikub rahvusvahelise õiguse imperatiivset normi
ehk jus cogens’it. Seejuures oli Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse rikkumine selles mõttes natsi-
Saksamaast suuremgi, et salaprotokollid sõlmis Nõukogude Liit ju Rahvasteliidu liikmena, rikkudes sellega
selle organisatsiooni aluspõhimõtteid. (Kui Hitler Saksamaal võimule tuli, siis natsi-Saksamaa lahkus
Rahvasteliidust.)
Kuidas siis kumbki suurriik MRP salaprotokolle kasutas? 1. septembril 1939.a ründas Saksamaa Poolat,
ent 17. septembril tungisid Nõukogude väed Poolasse sisse ida poolt. Nõukogude ajalookäsitluses kutsuti
seda muidugi ’vennasrahvaste vabastamiseks’, ent mõlemad riigid – natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit
panid rahvusvahelise õiguse mõttes tegelikult toime agressiooni Poola kui suveräänse riigi suhtes. Valus
tõde, aga Teist maailmasõda poleks vähemalt sellisel kujul puhkenud, kui natsi-Saksamaa ja Nõukogude
Liit poleks omavahel sõda valla päästa aidanud kokkulepet sõlminud.
Septembris 1939 kutsus Nõukogude Liidu juhtkond Balti riikide esindajad Moskvasse ja nõudis nn
baaside lepingu sõlmimist (st et Nõukogude sõjaväebaasid viidaks Balti riikide territooriumile) ,
ähvardades keeldumise korral sõja ja vallutusega. Poolaga äsja juhtunud traagika oli kõigil nagunii silme
ees. Baaside lepingu läbirääkimistel Moskvas mängis oma rolli ka see, et Stalin ise tõotas: baasid on
üksnes ajutised ja Nõukogude Liit ei hakka puutuma Balti riikide suveräänsust. Riiklusega jääb kõik nii,
nagu 1920.a Tartu rahulepingus sai kokku lepitud; nii lubas Stalin 1939.a.
2
Soome muide keeldus 1939.a sügisel analoogset baaside lepingut sõlmimast ja selle tulemusena tungis
Nõukogude Liit novembris 1939 kallale; algas Talvesõda. Nõukogude ajal koolis käinutele ei õpetatud
ajalootunnis, et Soome vastu toimepandud agressiooni eest visati Nõukogude Liit 1939.a lõpus
Rahvasteliidust välja. Juba Soome Talvesõja ajal hakkas Nõukogude Liit Eestiga sõlmitud baaside lepingut
rikkuma, sest kasutas oma Eestis asunud sõjaväebaase Soome pommitamiseks vaatamata sellele, et Eesti
oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks.
Kui me räägime sellest, missuguse iseloomu ja suunitlusega riik oli Nõukogude Liit tol ajal, siis ei saa
unustada, et 1940.a aprillis ja mais hukati Nõukogude Liidus (Katõnis ja mujal) kokku peaaegu 22 000
Poola ohvitseri, kes olid langenud Nõukogude sõjavangi 1939.a sügisel. Tegu oli räige rahvusvahelise
õiguse rikkumisega ja kuni 1980.aastate lõpuni Moskva valetas nagu oleks kuriteo toime pannud
Saksamaa.
Muidugi Stalin valetas ka siis, kui ta lubas Eesti esindajatele, et baaside lepinguga Eesti territooriumile
sisse toodud vägesid ei kasutata Eesti iseseisvuse vastu ära. 1940.a esitas Nõukogude Liit Eesti valitsusele
ultimaatumi, millega nõudis ’piiramatu väekontingendi’ Eestisse sisselaskmist; sisuliselt kuulutas Eesti
okupeerimist. Sellega kaasnes õhu- ja mereblokaad, mis muide oli defineeritav agressioonina 1933.a
agressiooni defineerimise konventsioonis, mille Nõukogude Liit oli kusjuures ise agatanud. 17. juunil
1940.a Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi ja 1940.a augustis liideti (annekteeriti) Eesti ka
formaalselt Nõukogude Liidu külge. Muide, veel üks huvitav nüanss 1940.a juuni ultimaatumite kohta:
Nõukogude välisminister Molotov põhjendas Balti riikide okupatsiooni vajadust näiteks Leedu esindajale
Vene ajalooliste imperiaalsete püüdlustega Balti ruumis (Peeter I jne).
1940.a juuni oli aeg, mil natsi-Saksamaa oli parasjagu vallutamas Pariisi, mistõttu Eesti jt Balti riikidega
juhtunu polnud tolles ajahetkes maailmas uudis nr 1. Siiski väljastas näiteks USA riigidepartemang
(välisministeerium) 23.07.1940 deklaratsiooni (nn Wellesi deklaratsioon, Sumner Welles’i järgi), millega
loeti Nõukogude Liidu poolne Balti riikide hõivamine rahvusvahelise õiguse vastaseks okupatsiooniks ja
keelduti seda tunnustamast. Sellega sai alguse USA ja hiljem ka mitmete teiste lääneriikide
mittetunnustamispoliitika Balti riikide Nõukogude Liitu kuulumise suhtes. Nagu Te teate, lasi USA
iseseisvate Balti riikide diplomaatidel tegutseda kuni nende riikide isesisvuse taastamiseni 1991.a, st
kogu Nõukogude perioodi jooksul. Muide, ekslik on öelda, nagu oleks USA olnud kogu aeg Venemaa
geopoliitiline vastane. Näiteks Esimese maailmasõja võitnud riikidest tunnustas Eestit jt Balti riike de jure
kõige viimasena just USA, sest ameeriklased tahtsid olla ausad just ajaloolise Venemaa suhtes ja oodata
kõigepealt ära, kas vabariiki ei õnnestu Venemaal taastada.
Võib küsida, kas on mingi juriidiline tähtsus sellel, et Eesti valitsus 1940.a juunis Nõukogude Liidule
sõjaliselt vastu ei hakanud. Siin on sobilik analoogiana vaadata 1946.a Nürnbergi tribunali praktikat.
Nürnbergi tribunali kohtuotsuses loeti kuriteoks rahu vastu (agressiooniks) nii need juhud, kui Saksamaa
kasutas relvajõudu (puhkes sõda) nagu näiteks Poola vastu, aga ka need juhud, kus pelgalt ähvardati
relvajõu kasutamisega ja alistumine toimus sõja puhkemiseta (näiteks Tšehhoslovakkia). Kui me räägime
rahvusvahelisest õigusest sel ajal, siis Balti riikide suhtes kehtinud juriidiline standard oli veelgi kõrgem –
oli ju Nõukogude Liit sõlminud nendega ülal viidatud regionaalsed ja kahepoolsed lepingud, lisaks
rahvusvahelise õiguse üldisele standardile. Eestil jt Balti riikidel on õigus samale õiguslikule standardile,
mida kasutati Nürnbergis, st sõja puhkemine või sõjaline vastupanu polnud vajalik vallutussõjaks
kvalifitseerimisel, kui oli ähvardatud sõjalise jõu kasutamisega.
3
Mõnikord öeldakse, et Eesti polnud ju ainult okupeeritud, vaid oli ka annekteeritud, st Nõukogude Liidu
külge liidetud. See on tehniliselt võttes õige, kuid ei muuda Eesti toonases õiguslikus staatuses midagi,
sest kui anneksioon (teise riigi külge liitmine) viiakse läbi õigusvastase okupatsiooni tulemusena, siis jääb
ka anneksioon õigusvastaseks.
Suvest 1940.a kuni suveni 1941.a Nõukogude Liit ühtlasi ka käitus Eestis vaenuliku võõrvõimuna. Selle
väljenduseks oli märkimisväärse osa Eesti Vabariigi eliidist arreteerimine, mahalaskmine või Venemaale
vangilaagritesse saatmine ja muidugi ka 1941.a 14. juunil 10 000 Eesti kodaniku maasiküüditamine
Venemaale; taas kord rahvusvahelise õiguse rikkumine. Teiste hulgas küüditati 14. juunil 1941.a
Venemaale Narva pikaaegne sõjaeelne linnapea Jaan Luts, kes oli juhtumisi minu vanavanaisa (vaarisa)
Hendrik Lutsu vend. Jaan Luts suri 1943.a Vosturallagis.
1941.a sügisest kuni 1944.a sügiseni oli Eesti territoorium Saksa okupatsiooni all. Erinevalt Nõukogude
Liidust 1940.-1941.a natsi-Saksamaa vähemalt tunnustas Eestis, et tegemist oli rahvusvahelise õiguse
mõttes okupatsioonivõimuga. Kui 1941.a said Nõukogude Liidust, USAst ja Suurbritanniast Teises
maailmasõjas liitlased, siis üritas Nõukogude Liit sõja ajal korduvalt kätte saada lääneriikide tunnustust
sellele, et Balti riigid on nüüd Nõukogude Liidu osad. Sellest on lähemalt kirjutanud ajaloolane Kaarel
Piirimäe oma raamatus „Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas“. Siiski
Moskva ei saanud mitte kunagi kätte seda tunnustust Washingtonilt ja Londonilt, eriti mitte de jure.
14.08.1941 võtsid Roosevelt ja Chruchill vastu Atlandi harta, millega kinnitasid, et need kaks riiki ei soovi
maailmas näha territoriaalseid muutusi, mis ei vasta asjassepuutuvate rahvaste vabale tahtele. Teherani
ja Jalta konverentsidel Teise maailmasõja ajal tuli see Stalinil, Rooseveldil ja Churchillil omavahel teemaks
ja viimased rõhutasid, et ka Saksa armeed Baltikumist välja ajades peab Nõukogude Liit seal korraldama
vabad valimised. Kuna USA ja Suurbritannia jätkasid pärast Teist maailmasõda mittetunnustamispoliitikat
Balti riikide hõivamise suhtes, siis võib järeldada, et ka nende riikide arvates Stalin vabade valimisteni
Balti riikides kunagi ei jõudnud.
Seega kuidas siis ikkagi mõista rahvusvahelise õiguse mõttes 1944.a lahinguid Eestis? Sellele küsimusele
vastates ei peaks me kasutama Eestis mitte Venemaa või mõne teise riigi perspektiivi, vaid ikkagi Eesti
Vabariigi enda perspektiivi ja ajalugu. Ning see on järgmine: üks riik, kes oli Eestit õigusvastaselt
okupeerinud ja annekteerinud 1940-1941 (Nõukogude Liit) oli 1944.a tagasi haaramas Eesti Vabariigi
territooriumit teiselt Eestit okupeerinud (1941-1944) riigilt, natsi-Saksamaalt. Seejuures tuleb silmas
pidada, et 1944.a septembris tegid Eesti Vabariigi viimase okupatsioonieelse peaministri Jüri Uluots’aga
seotud poliitilised jõud tõsise katse Eesti iseseisvus taastada. Kui Nõukogude väed 1944.a septembris
Tallinnasse jõudsid, siis ei võtnud nad Toompeal Pika Hermanni tornist maha mitte haakristilippu, vaid
sini-must-valget. Viimane Nõukogude okupatsioonieelne Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots oli 1944.a
septembris ametisse nimetanud Otto Tiefi valitsuse, mis sai aga tegutseda vaid mõned päevad.
Euroopa riigid on oma mälupoliitikas käinud erinevalt ümber Nõukogude armee panusega Teises
maailmasõjas. Näiteks Pariisis on Avenue de Stalingrad Stalingradi lahingu mälestuseks. Berliinis on alles
mälestusmärgid Nõukogude sõduritele, näiteks Treptow’ pargis. Kuid nende riikide ajalugu erineb sellel
perioodil Eesti ajaloost. Saksamaa ründas 1941.a juunis vallutussõjas Nõukogude Liitu ega ole seda
hiljem kunagi eitanud, nii nagu ka Saksamaa poolt Nõukogude Liidus Teise maailmasõja ajal
toimepandud massivseid kuritegusid. Kuidas Nõukogude armeed Saksamaal mälestada on Saksamaa asi.
Prantsusmaa jaoks oli Nõukogude Liit alates 1941.a suvest liitlane ja Nõukogude armee edasitung Ida- ja
4
Kesk-Euroopas aitas lõppastmes vabastada natsidest ka Prantsumaad. Prantsusmaad Nõukohgude Liit ei
okupeerinud.
Eesti Vabariik aga sattus Teises maailmasõjas kahekordse välisokupatsiooni ohvriks; üks okupatsioon
lihtsalt asendus teisega ja siis tuli esimene okupatsioo tagasi. Nõukogude armee ajas küll 1944.a
sakslased Eestist välja, kuid nad ei lahkunud Eestist ega taastanud olukorda, mida Eesti rahva väga suur
enamus toona soovis, st iseseisvat Eesti Vabariiki. Ka edaspidi käitus Nõukogude võim sisuliselt
okupatsioonivõimuna, mille tunnistuseks oli nii laialdane partisaniliikumine (metsavennad) Balti riikides
kui ka 1949.a märtsiküüditamine.
Kahjuks on Putini Venemaa asunud imperiaalsetes huvides Nõukogude Liidu poolt toimepandud
rahvusvahelise õiguse rikkumisi ja kuritegusid taas eitama, Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle
õigustama jne. Seejuures vaikitakse taas maha ka kommunistide poolt vene rahva vastu toime pandud
kuriteod; viimane näide on stalinismi ohvrite kohta tõe väljaselgitamisega tegelenud ühenduse Memorial
välisagendiks kuulutamine ja sulgemine.
Lõpetuseks tahangi rõhutada, et hinnang 1944.a sõjasündmustele Eestis sõltub paljuski ka sellest, millise
riigi perspektiivi me võtame. Enam kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a peaks aga
siiski olema loomulik ja tegelikult ainumõeldav, et Eestis kehtib selles küsimuses Eesti Vabariigi
perspektiiv, mitte mõne välisriigi perspektiiv. Eesti perspektiiv tugineb omakorda aga rahvusvahelisele
õigusele ja rõhutab, et õigusvastane vallutus ei saanud muutuda ’vabastamiseks’ isegi siis, kui selle
käigus teist okupanti, natsi-Saksamaad, Eestist sõjaliselt välja suruti. Sõda ei käinud Eestis antud juhul
natsi-Saksamaa territooriml, vaid okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumil. See ei olnud muutunud
rahvusvahelise õiguse mõttes ka Nõukogude Liidu enda territooriumiks, mida oleks saanud enda maana
vabastada. Välisriigi territooriumi puhastamisel teisest okupandist oleks aga tulnud ise lahkuda pärast
teise okupandi üle saavutatud sõjalist võitu – mida aga ei juhtunud.
Tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama Teie küsimustele!
5