Taivo Ruus Teie 06.07.2021
Advokaadibüroo Ruus & Veso
[email protected] Meie 27.09.2021 nr 6-1/211377/2106416
Karusloomakasvatuse keelu põhiseaduspärasus
Austatud Taivo Ruus
Palusite kontrollida, kas 2. juunil 2021. a vastu võetud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse
muutmise seadus vastab põhiseadusele ja kas selle menetlemisel on järgitud hea halduse tava. Selle
seadusega keelati loomade pidamine, aretamine ja paljundamine üksnes või peamiselt karusnaha
tootmise eesmärgil (edaspidi karusloomakasvatus). Keeld jõustub alates 2026. aasta 1. jaanuarist.
Samuti muudeti seadust nii, et enne 1. juulit 2021 mingi ja kähriku tehistingimustes pidamiseks
antud tegevusload võivad kehtida kuni 2025. aasta 31. detsembrini.
Põhiseadus ei nõua ega välista karusloomakasvatuse keelamist. Riigikogu saab selles küsimuses
otsustada vastavalt sellele, milliste hoiakutega valijate esindajad on Riigikogus enamuses.
Põhiseaduse järgi on Riigikogul õigus kujundada ühiskonnas kehtivaid reegleid (Eesti Vabariigi
põhiseaduse (PS) § 59). Õigusnormidega kehtestatud reeglite aluseks on alati väärtushinnangud
ning tuleb arvestada, et nii nagu võivad aja jooksul muutuda väärtushinnangud, võidakse neist
lähtudes põhiseaduse raames muuta ka seadusi. Nii võib juhtuda, et ka ajalooliste traditsioonidega
tegevusalale seatakse piiranguid või mõnel tegevusalal keelatakse tegutsemine täielikult.
Karusnahatööstusega seonduvad väärtushinnangud on olnud juba pikemat aega muutumas.1
Karusloomakasvatuse keelustamine on olnud pikemat aega päevakorral ka Eestis. Riigikogu on
seda küsimust alates 2009. aastast korduvalt arutanud.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kontekstis saab praegusel juhul hinnata vaid seda, kas eetilistel
väärtushinnangutel põhinev keeld on nii vormi kui ka sisu poolest põhiseadusega kooskõlas.
Loomadele põhjendamatute kannatuste tekitamise keeld on Eesti õiguskorraga kooskõlas. Kui
karusloomapidamise ainus eesmärk on saada karusnahka, mis ei ole inimese eluks vajalik ja mida
saab asendada muude materjalidega, on loomadele kannatuste põhjustamine põhjendamatu.
Seejuures ei saa määravaks olla väärtushinnangute põhjendamise kvaliteet. Kõik võimalikud
argumendid ei pruugi olla eelnõu menetluses esile toodud ning mõnda hinnangut võib olla
võimalik põhjendada ka teisiti.
Selle seadusega piiratakse mitut põhiõigust: õigust valida tegevusala (PS § 29), ettevõtlusvabadust
(PS § 31) ja omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseadus lubab neid põhiõigusi piirata, kui selleks on
kaalukas õiguspärane eesmärk ja piirangud on proportsionaalsed. Praegusel juhul on olemas
1
Vt loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas viidatud materjale.
2
õiguspärane eesmärk ning kehtestatud keeldu ei ole alust pidada meelevaldseks. Põhiõiguste
piirangut tasakaalustab ka üleminekuaeg ja võimalus nõuda kehtestatud piiranguga kaasnenud
kahju hüvitamist. Järelikult sisulist vastuolu põhiseadusega ei ole.
Seaduse algatamine ja menetlemine oli Riigikogu pädevuses, seadust menetleti ettenähtud korras,
seadus võeti vastu poolthäälteenamusega ning seadus vastab vorminõuetele. Seadus on välja
kuulutatud ja Riigi Teatajas avaldatud. Seega on keeld ka vormi poolest põhiseaduspärane.
Hea halduse tava järgimine
Palusite ühtlasi hinnata seaduse menetluse vastavust hea halduse tavale. Kõnealusel juhul ei ole
mitmel põhjusel hea halduse tava järgimise kontrollimine asjakohane. Õiguskantsleril on
ombudsmani rollis võimalik anda rikkumise korral üksnes soovitusi (õiguskantsleri seaduse § 351).
Teie soovite aga seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Hea halduse tava on asjakohane
eelkõige haldusorganite haldusaktide ja toimingute ning nende andmise menetluse hindamisel.
Õigusloomele kohaldub hea õigusloome tava. Riigikogu õigusloomet reguleerib Riigikogu ise (PS
§ 104) Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega ja Riigikogu juhatuse kehtestatud eeskirjaga.
Kindlasti ei saa Riigikogu tegevust piirata ega hinnata Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud
hea õigusloome ja normitehnika eeskirja järgi.
Eelnõu menetlemise kvaliteet ja võimalikud eksimused hea õigusloome tava järgimisel ei mõjuta
vastuvõetud seaduse põhiseaduspärasust. Isegi kui Teie hinnangul ei ole kõiki vastuväiteid seaduse
menetlemisel käsitletud või kui neid on käsitletud puudulikult, ei ole see seaduse
põhiseaduspärasuse hindamisel määrav.
Karusloomakasvatuse keelu sisuline põhiseaduspärasus
Karusloomakasvatuse keelamisega piiratakse mitut põhiõigust: õigust valida tegevusala (PS § 29)
ja ettevõtlusvabadust (PS § 31). Seadusega sätestatud keelu tõttu ei saa enam tegeleda
karusloomakasvatusega, mille eesmärk on üksnes või peamiselt karusnaha saamine. Selle keeluga
piiratakse ka omandipõhiõigust (PS § 32), kui karuslooma pidamiseks vajalik vara muutub
kasutuks. Nii võivad mõned investeeringud muutuda lähiaastatel väärtusetuks.
Kõiki neid põhiõigusi võib seadusega piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega
vastuolus (nt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37; RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17,
p 57). Põhiseaduse § 11 järgi peavad piirangud olema õiguspärase eesmärgi saavutamiseks
sobivad, vajalikud ja mõõdukad (piirama põhiõigusi vähimal võimalikul määral). Peale selle ei
tohi põhiõiguse piirang hakata moonutama piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Õiguspärane eesmärk
Seaduseelnõu materjalid (seletuskiri, Riigikogu keskkonnakomisjoni istungi protokollid2,
Riigikogu täiskogu istungite stenogrammid3) annavad piisava ülevaate kaalutlustest, millest
lähtudes otsustas Riigikogu Eestis karusloomakasvatuse keelata.
2
Riigikogu keskkonnakomisjoni istungite protokollid: 21.09.2020, 06.04.2021, 11.05.2021.
3
Arutelud Riigikogus: 15.10.2020 I lugemise stenogramm; 18.05.2021 II lugemise stenogramm; 19.05 II lugemise
jätk; 02.06.2021 III lugemise stenogramm.
3
Seletuskirjast nähtub, et karusloomakasvatuse keeldu õigustades on lähtutud eetilisest
väärtushinnangust, mille järgi on oluline loomade heaolu. Lisanduvad keskkonnakaitset ja
tervishoidu puudutavad kaalutlused. Riigikogu leiab, et karusloomakasvatus on ebaeetiline
(seletuskiri, lk 1): loomi peetakse neile liigiomaseid elutingimusi eiravates oludes üksnes selleks,
et toota asju, mis ei ole inimesele eluks vajalikud ja mida hangitakse pigem või ainult edevusest.
Riigikogu hinnangul on karusnahale keskkonnasäästlikumaid alternatiive (seletuskiri, lk 10−11).
Lisaks kaasneb karusloomakasvatusega oht, et võõrliigid satuvad ökosüsteemi (seletuskiri, lk 10).
Seletuskirjas on veel märgitud, et kuna karusloomafarmid võivad kujuneda loomadelt inimestele
üle kanduva viiruse kolleteks, võivad need ohustada inimeste tervist (seletuskiri, lk 1, 9).
Eetilised väärtushinnangud võivad olla põhiõiguste piirangu õigustuseks, nende määratlemine ja
kujundamine ongi Riigikogu ülesanne.
Riigikogu esitatud põhjendusi ei saa pidada meelevaldseks. Loomade pidamine ja hukkamine
üksnes naha saamiseks, milleta inimene saab probleemideta hakkama, on ühiskonna
väärtushinnanguid puudutav küsimus. Riigikogul on õigus ühiskonna väärtushinnanguid
kujundada. Õiguspärane on ka keskkonna kaitsmise eesmärk ja püüd suunata ühiskonda käituma
keskkonnasäästlikult (PS §-d 5 ja 53). Inimeste tervise kaitse on samuti põhiseaduspärane eesmärk
(PS § 28 lg 1). Kõik need eesmärgid kokku annavad küllaldase kinnituse selle kohta, et
karusloomakasvatuse keeld ei lähtu meelevaldsetest põhjustest, vaid seda õigustab avalik huvi.
Keelu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamine
Kuigi mõne keeldu õigustava eesmärgi võiks saavutada ka leebemate meetmetega − näiteks
regulatsiooni täpsustades ja karusloomapidamise nõudeid karmistades −, on kõiki eesmärke ja
asjaolusid kogumis arvestades karusloomade kasvatamise keeld sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Kõiki neid eesmärke saab saavutada karusloomakasvatust keelates. Niisiis on keeld sobiv abinõu,
kuna see soodustab kõigi keeluga taotletavate eesmärkide saavutamist. Kui karusloomakasvatus
on keelatud, siis ei saa tekkida küsimust nende heaolu ega nende pidamise eetilisuse kohta, ka ei
ohustataks inimeste tervist ega põhjustataks ohtu keskkonnale.
Mõne eesmärgi saavutamiseks oleks võimalik rakendada isikuid vähem koormavaid abinõusid.
Kui on olemas alternatiivne ja isikuid vähem koormav abinõu, mis võimaldab eesmärki saavutada
sama tõhusalt, siis ei ole valitud abinõu vajalik. Siiski ei saa kõiki seatud eesmärke saavutada
isikuid vähem koormaval viisil ja järelikult on keeld vajalik. Silmas peab pidama sedagi, et
alternatiivsed abinõud ei tohi moonutada piiratava põhiõiguse olemust (PS § 11).
Keelu kehtestamise asemel võib kaaluda õigusaktide muutmist. Näiteks oleks võimalik kehtestada
selline regulatsioon, mis sunniks karusloomakasvatajaid paremini arvestama
keskkonnasäästlikkuse aspekte. Selliste reeglite väljatöötamine oleks keeruline, nende
rakendamine kulukas ja need ei pruugi olla samavõrd tõhusad kui keeld. Arvestada tuleb ka seda,
et karusnahatööstus on rahvusvaheline – Eestis kasvatatud looma nahk müüakse välismaal oksjonil
ning seda kasutatakse rahvusvahelises moetööstuses, üldjuhul luksuskaupade tootmiseks. Seega,
isegi kui oleks mõeldav sellise regulatsiooni väljatöötamine ja rakendamine, tähendaks see
tõenäoliselt, et Eestis toodetud karusnahkade hind ei oleks konkurentsivõimeline ning sellise
regulatsiooni mõju oleks samaväärne keeluga.
Isegi kui lähtuda eeldusest, et karusloomakasvatuses toodetud karusnahk on inimeste eluliste
vajaduste rahuldamiseks vajalik ja kui loomadele oleks võimalik tagada liigiomased
4
elutingimused, tuleb arvestada ka karusnahatootmise keskkonnamõju ja seda, kas karusnahale on
keskkonnasäästlikumaid alternatiive (seletuskiri, lk 13−14). Siiski ei saa karusnahka ja sellest
valmistatud tooteid pidada inimeste eluliste vajaduste rahuldamiseks vajalikuks. Moe- ja
rõivatööstus saab valmistada esemeid teisest materjalist, kui seda on karusnahk. Alternatiivi
olemasolul tuleb seda eelistada, ja Riigikogul on õigus seda arvestades seadust muuta.
Mõistagi peetakse ka teisi loomi inimeste huvides (nt kodu- ja põllumajandusloomad) ent määrav
on, et karusloomi peetakse enamasti vaid luksuskaupade saamise eesmärgil, mis ei ole inimese
eluks vajalik, nagu näiteks toit. Karusnahale on olemas laialdaselt kättesaadavad alternatiivsed
materjalid. Loomanahka on siiski endiselt lubatud toota, kuid seda üksnes loomapidamise
kõrvalsaadusena.
Karusloomakasvatuse keeluga piiratakse põhiõigusi (eelkõige PS §-d 29 ja 31). Mida intensiivsem
on kitsendus, seda kaalukam peab olema seda õigustav põhjus. Olukorras, kus karusloomade
kasvatamine Eestis on madalseisus või praeguseks peaaegu lõppenud, mõjub selle keelamine
vähem intensiivselt võrreldes sellega, kui karusloomade kasvatamine oleks paljudele inimestele
oluline elatusallikas. Samas on eetilistest väärtushinnangutest ja keskkonnahoiust lähtuvad
eesmärgid kaalukad ja õigustavad karusloomakasvatuse keeldu. Eetilistest väärtushinnangutest
lähtuvaid eesmärke ei ole võimalik saavutada muul viisil kui ebaeetiliseks peetavat tegevust
keelates. Seetõttu on keeld vajalik.
Seletuskirjast nähtub, et seaduseelnõu algatajad on tähelepanu pööranud keeluga kaasnevatele
mõjudele. Kaalutud on sotsiaalmajanduslikke aspekte, mille tõttu on just nüüd sobiv aeg
karusloomakasvatus keelata. Keeluga kaasnevad negatiivsed mõjud isikute põhiõigustele on
eeldatavalt väikesed. Karusloomatööstus on madalseisus, sellega hõivatud inimesi on väga vähe,
Eestis on karusloomakasvatus sisuliselt lõppenud (seletuskiri, lk 1−2 ja 7−9).
Keelu mõõdukust hinnates tuleb arvestada ka seda, millised on piirangu leevendamise meetmed.
Eelkõige on oluline, et on antud üleminekuaeg. Üleminekuaega tuleb arvestama hakata seaduse
jõustumisest ehk 1. juulist 2021. Üleminekuaeg lõpeb 1. jaanuaril 2026 (kokku neli aastat ja kuus
kuud). Võib arvata, et karusloomafarmis töötavatel inimestel on võimalik leida üleminekuaja
jooksul endale mõni muu tegevusala ja seega saab üleminekuaja pikkust pidada piisavaks. See on
kohane eelkõige põhiseaduse §-des 29 ja 31 sätestatud põhiõiguste kontekstis.
Omandipõhiõiguse (PS § 32) puhul ei pruugi ka pikemast üleminekuajast piisata tehtud
investeeringute tagasiteenimiseks. Karusloomakasvatuses on palju ebakindlust ka riikide
regulatsioonidest sõltumatult. Investeerimisotsused on tehtud äriplaanide alusel, mis omakorda
põhinevad prognoosidel. Äriplaanid ei pruugi realiseeruda sõltumata regulatsioonidest.
Karusnahatööstuse valdkonnas on mitmeid äririske, mida tuleks arvestada ka siis, kui Eesti ei
keelaks karusloomapidamist. Üha rohkem riike keelustab karusnahatootmise, mõnes riigis on juba
keelatud karusnahast toodete müük või on nende keelamine päevakorral, tarbijate eelistus on
muutunud, tõenäoliselt muutub veelgi ja eeldatavalt nõudlus väheneb. Kõiki äririske arvestades ei
pruugi ka pikemast üleminekuajast piisata tehtud investeeringute tagasiteenimiseks. Seega ei saa
üleminekuaja pikkuse proportsionaalsust siduda tingimata asjaoluga, kas selle aja jooksul peaks
olema võimalik tehtud investeeringuid tagasi teenida ja kahjumit vältida.
Üleminekuperioodil on võimalik endiselt karusloomi pidada, neid aretada ja paljundada. Ka on
veel võimalik saada tegevusluba mingi ja kähriku tehistingimustes pidamiseks
(looduskaitseseaduse § 57). Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamise tegevusluba antakse
praegu tähtajaliselt, üldjuhul kuni viieks aastaks. Looduskaitseseaduse § 91 lõikes 21 sätestatud
5
erinormi tõttu ei saa tegevusluba kehtida kauem kui 31. detsembrini 2025. Seadusega pole riivatud
mingi- ja kährikupidajate õiguspärast ootust ega muudetud tegevuslube nii, et mõnel loa saanud
ettevõtjal jääb enne seaduse jõustumist tegevusloaga antud õigus kasutamata. Kõik praegu
kehtivad mingi- ja kährikupidamist lubavad tegevusload lõpevad enne üleminekuaja lõppu.4
Seaduseelnõu materjalidest selgub, et on arutatud ka karusloomakasvatajatele mõeldud
toetusmeetmeid.5 Kõik praegu teada olevad võimalikud toetusmeetmed ei seondu siiski otseselt
karusloomakasvatuse keeluga, vaid tegemist on üldist laadi ettevõtlustoetustega.
Kahju hüvitamine
Omandipõhiõiguse (PS § 32) piiramisega seoses kerkib küsimus seeläbi tekitatud kahju hüvitamise
kohta. Põhiseaduse kohaselt kehtib sedalaadi juhtudel kahju hüvitamise kohustus üksnes siis, kui
sisuliselt on tegemist sundvõõrandamisega (PS § 32 lg 1). Kõigil muudel juhtudel (PS § 32 lg 2)
omandiõiguse piiramise korral hüvitamiskohustust tingimata ei ole. Kohtupraktikast tuleneb, et
omandiõiguse piiramisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus on ka juhul, kui hüvitise maksmata
jätmine läheks vastuollu põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva
proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt RKPJKo 15. juuni 2021, nr 5-21-3/11, p 40).
Riigikogu pole käsitlenud seaduses seda, kas seni karusloomakasvatusega tegelenud isikutel on
õigus nõuda kahju hüvitamist, ning ei ole näinud ette ka täpsemat korda kahju hüvitamiseks. Samas
on usutav, et karusloomakasvatuse keeluga võib kaasneda kahju, sest investeeringud muutuvad
üleminekuaja lõpuks väärtusetuks.
Siiski ei saa Riigikogule ette heita, et ühes karusloomakasvatuse keeluga jäeti kehtestamata kahju
hüvitamise täpsem regulatsioon. Vastav üldine regulatsioon on kehtestatud riigivastutuse
seadusega. Riigikogul on küll õigus reguleerida täpsemalt enda kehtestatud normide
rakendamisega kaasnevate kahjude hüvitamist, kuid põhiseaduse alusel konkreetse keeluga
kaasnevaid täpsemaid kahju hüvitamise norme nõuda ei saa.
Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 on ette nähtud võimalus nõuda ka õigustloova aktiga
tekitatud kahju hüvitamist. Isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega
tekitatud kahju hüvitamist üksnes siis, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste
olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub
õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute hulka.
RVastS § 14 lõikes 1 sätestatud kahjuhüvitusnõude esitamise tingimustest võib lisaselgitust vajada
see, kuidas mõista tingimust, mille kohaselt kahju hüvitamist võib nõuda üksnes siis, kui kahju
põhjustati avaliku võimu kandja (s.o kõnealusel juhul Riigikogu) kohustuste olulise rikkumisega.
Kohtupraktika kohaselt saab selle alla paigutada mistahes muu subjektiivse õiguse rikkumise
(RKHKo 7.06.2019, nr 3-16-1191, p 9.1).
Kahju hüvitamise üle otsustamisel tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid.
Karusloomakasvatusega kaasnenud kahjude hüvitamise õigus ja hüvitise suurus on võimalik välja
selgitada kohtumenetluses. Nii Eesti kohtutes kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtus on
4
Vt majandustegevuse register, tegevusala mingi- ja kährikupidamine. Praegu on kehtiv tegevusluba AS-il Balti
Karusnahk ja OÜ-l Rooküla Esimene. Mõlemale ettevõtjale on antud mingi ja kähriku tehistingimustes pidamise
tegevusluba 12. augustil 2019 ja need load kehtivad 11. augustini 2024. a.
5
Vt Riigikogu keskkonnakomisjoni 11.05.2021 istungi protokoll.
6
omandipiirangute hüvitamise kohta tehtud palju otsuseid ja kindlasti suudab kohus ka praegusel
juhul õiglaselt otsustada.
Lisaks kahju hüvitamise küsimusele on ka kohtul võimalik hinnata karusloomakasvatuse keelu
põhiseaduspärasust. Kaebuste lahendamisel ei ole kohus seotud õiguskantsleri hinnanguga.
Muud argumendid
Väitsite veel, et karusloomakasvatuse keeld ei ole kooskõlas vastava valdkonna arengukavaga.
Vabariigi Valitsuse kehtestatav põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030
(PõKa 2030) ei näe ette karusloomakasvatuse keelustamist.
Riigikogu liikmetel on õigus algatada seaduseelnõusid (PS § 103) ja selle õiguse kasutamise
eeltingimus ei ole Vabariigi Valitsuse või ministeeriumi vastava strateegia või arengukava
olemasolu, selle puudumine ega sisu. Nii ei saa Riigikogus vastuvõetud seadust pidada
õigusvastaseks selle tõttu, et põllumajanduse ja kalanduse arengukavas ei ole
karusloomakasvatuse keeldu ette nähtud. Selles arengukavas on siiski märgitud, et
karusloomakasvatuse keelustamine on Eestis päevakorral, kuid ei ole võetud seisukohta, kas see
keelata või mitte.
Põhiseaduse järgi on seadusandlik pädevus Riigikogul ning Riigikogu peabki seaduseid vastu
võttes arutama ja otsustama, milliseid väärtushinnanguid ühiskonnas kujundada ja milliseid
reegleid kehtestada. Riigikogu ei ole seadusandlikku võimu teostades seotud täitevvõimu
arvamuse ja seisukohtadega.
Märkisite, et karusloomakasvatusele kehtinud reeglid on pikka aega püsinud muutumatuna ning
pole ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks peaks nüüd seadust muutma. Asjaolu, et seadust pole
muudetud pikemat aega, ei keela seda muuta ega tekita õigustatud ootust, et seda ei muudeta
kunagi. Riigikogul on õigus seadusi muuta ja ise määrata nii muutmise vajadus kui ka muudatuse
sisu. Vastasel juhul ei saaks Riigikogu oma ülesannet täita.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]