Ilya Zuev Teie 23.08.2021 nr
Grandman Law Firm Advokaadibüroo
[email protected] Meie 21.09.2021 nr 14-1/211759/2106263
Austatud Ilya Zuev
Pöördusite õiguskantsleri poole mitme avaldusega (käesoleva kirjaga vastame viiele Teie poolt
23.08.2021 saadetud avaldusele), milles sisuliselt soovite teada, kuidas üht või teist õigusnormi
praktikas rakendatakse või rakendama peaks.
Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kelle pädevusjärgsete ametiülesannete ring on
piiritletud põhiseaduse ja õiguskantsleri seadusega. Õiguskantsleri võimuses on kontrollida, et
õigustloovad aktid (seadused, määrused) vastaksid põhiseadusele ja seadustele ning et avalikke
ülesandeid täitvad isikud ja asutused järgiksid inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ning hea
halduse tava. Õiguskantsleri ametiülesannete hulka ei kuulu kohtupraktika ega õigusaktide sätete
selgitamine. Õigusaktide sätete selgitamise ja tõlgendamise kohustus on ametiasutusel, kes on olnud
konkreetse õigusakti väljatöötajaks või kelle tegevusvaldkonda konkreetne õigusakt reguleerib
(märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 3).
Seega tuleks Teil karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku või vangistusseaduse sätete
selgitamise sooviga pöörduda Justiitsministeeriumi poole.
Õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 15 lg 1 alusel on igaühel õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri
poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks.
Sellisel juhul esitab avaldaja avalduses põhjendused, milles ta näeb õigusakti vastuolu põhiseaduse
või seadusega. Norm ei ole põhiseadusega vastuolus, kui seda on võimalik põhiseaduspäraselt
kohaldada. Kuna Teie küsimused või etteheited puudutavad erinevate õigusnormide
rakenduspraktikat, mitte vastuolu põhiseadusega, siis jäävad Teie pöördumised läbi vaatamata
(ÕKS § 151 lg 2).
Mitu Teie avaldust puudutasid vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangistusest
tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku (KarS) üldosa sätete alusel
saab süüdimõistetu seaduses ettenähtud tähtaja saabumisel küll nõuda enda tingimisi ennetähtaegse
vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi
ennetähtaegset vabastamist1. See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse
sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal
õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Tingimisi enne tähtaega vangistusest
vabastamise kriminaalpoliitiline eesmärk on vähendada reaalse vangistuse rakendusala ning säästa
konkreetset isikut vangistusest.
1
Riigikohtu 28. aprill 2017 määrus nr 3-1-1-12-17.
2
Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine väljendab üldsuse usaldust süüdlase suhtes,
andes talle võimaluse oma käitumisega kinnitada, et karistus on tema puhul mõjunud ettearvatust
varem ja et ta ei pane vabaduses olles toime uut kuritegu. Otsuse, kas inimene tingimisi enne
tähtaega vangistusest vabastada, langetab kohus (kohtu kaalutlusotsus). Samamoodi puudub
kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda avavanglasse paigutamist – avavanglasse paigutamise
eelduseks on küll kinnipeetava nõusolek, kuid avavanglasse paigutamine on haldusvõimu
kaalutlusotsus.2
Kokkuvõetult tähendab see seda, et kinnipeetav kannab karistust teadmisega, et eelduslikult tuleb
karistus täiel määral ja kinnises vanglas ära kanda.
Ühes avalduses tõstatasite probleemina selle, et Harju Maakohtus lahendab täitmiskohtuniku asju
vaid üks kohtunik ja inimesel (menetlusosalisel) ei ole kohtuniku isiku osas alternatiivi. Kohtunike
tööjaotus esimese ja teise astme kohtutes nähakse ette tööjaotusplaanis, mille kinnitavad kohtud
omavalitsuslikult kohtu üldkogul (kohtute seadus § 37). Tööjaotusplaaniga on võimalik ühtlustada
koormust kohtunike vahel ning suuremates kohtutes näha ette spetsialiseerumine lahendatavate
asjade liikide kaupa. Spetsialiseerumine on võimalik nii laiemalt (nt kriminaalasju ja tsiviilasju
lahendavad kohtunikud) kui ka kitsamalt (kohtuasjade jaotamine täpsete kategooriate abil, nt
eeluurimiskohtunikud, täitmiskohtunikud, alaealistele spetsialiseerunud kohtunikud jne).
Spetsialiseerumine peaks tagama, et kitsama teemavaldkonnaga tegelevad selles valdkonnas
põhjalikke teadmisi omavad kohtunikud, mis peaks kasulikult mõjuma nii kohtulahendite
kvaliteedile, kohtupraktika ühtsusele (õiguskindlusele) kui ka kohtu jõudlusele. Harju Maakohtus
on tööjaotusplaaniga süüteovaldkonnale spetsialiseerunud kohtunikest neli eeluurimiskohtunikku
ning üks täitmiskohtunik, kellele kuriteo- ja väärteoasju ei jagata, mis peaks praktikas tagama
täitmiskohtuniku asjade tõhusa läbivaatamise. Kohtunike spetsialiseerumist ei ole põhjust pidada
põhiseadusvastaseks. Põhiseaduse § 146 järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust
kooskõlas põhiseaduse ja seadusega. Kui menetlusosaline leiab, et kohus ei ole tema kohtuasja
lahendamisel erapooletu või esinevad muud taandamise alused, siis on tal võimalik esitada taotlus
kohtuniku taandamiseks. Kohtulahendi sisulisi puudusi on vajadusel võimalik välja tuua
kohtuotsuse vaidlustamisel, kus neile asjaoludele saab hinnangu anda kõrgema astme kohus. Lisaks
tuleb arvestada, et kohtusse pöördumisel (või kohtumenetlusse muud moodi osalisena jõudmisel) ei
saa inimene üheski kohtus valida kohtunikku, kes tema kohtuasja arutama hakkab.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Hannes Unt
õiguskorra kaitse osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]
2
L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud
väljaanne. Juura, Tallinn: 2014, § 20 komm 6 edasiviitega RKHKo 09.05.2006, nr 3-3-1-6-06, p 27.