Egert Rünne Teie 19.08.2021 nr
Eesti Inimõiguste Keskus
[email protected] Meie 06.09.2021 nr 5-3/2105328
Lugupeetud härra Rünne
Palusite teavet Euroopa Põhiõiguste Ameti 2022. aasta põhiõiguste aruande koostamiseks. Vastan
esitatud küsimuste järjekorras.
1. Õiguskantsler ei ole 2021. aastal algatanud ega algatamas romasid puudutavaid
poliitikaettepanekuid, projekte, uuringuid ega muid selliseid tegevusi. Samuti ei ole sellel aastal
saadetud õiguskantslerile ühtegi romasid puudutavat avaldust.
2. Õiguskantsler pöörab erilist tähelepanu puuetega inimeste õiguste kaitsmisele ning püüab neid
õigusi ühiskonnas laiemalt tutvustada. Järgnevalt on toodud ülevaade õiguskantsleri tegevusest
selles valdkonnas alates 1. septembrist 2020. a.
Ligipääsetavus
Ühistranspordiseadus (§ 10 lõike 1 punkt 1) sätestab, et ühissõidukid on mõeldud kasutamiseks
kõigile ning ühistranspordi korraldamisel tuleb arvestada ka puudega inimeste liikumisvajadust, ei
ole olukord seaduse täitmisega paraku kõikjal hea.
Jätkuvalt ei pääse ratastooliga reisija Elroni rongide asendusbussidesse. See tähendab, et kui
raudteelõik läheb remonti, tuleb tavaliselt rongiga liikleval puudega inimesel kasutada oma autot
või sotsiaaltransporti või siis sõidust loobuda. Kui reisija oma sõiduvajadust pikemalt ette planeerib,
saab ta Elronile oma sõidusoovist siiski teada anda. Elroni kodulehel avaldatud teabe kohaselt
tagatakse ligipääsetav asendustransport kõigile neile, kes teatavad oma sõidusoovist kolm tööpäeva
ette. Selline skeem ei toimi aga paraku juhul, kui reisija peaks näiteks väljuvale reisile hilinema.
Musta stsenaariumi korral võib abivajadusega reisija jääda bussi justkui lõksu – näiteks siis, kui tal
ei ole võimalik bussist ratastooliga väljuda. Selline võimalik asjade käik võib paljusid inimesi aga
heidutada, panna neid reisist üldse loobuma või sõltuma sotsiaaltranspordist.
Soodsa arenguna saab ka esile tõsta, et uute bussihangete tegemisel on juba hakatud arvestama
liikumispuudega inimeste huve.
Rajatava Rail Balticu terminalid ja peatused on kavas rajada sellised, et need oleksid kõigile
ligipääsetavad. Selline koostöö juba tööde planeerimise järgus aitab vältida väga kulukaid
ümberehitusi.
2
Riigi Kinnisvara AS-i korraldatud riigimajade projekt jõudis olulise verstapostini 2021. aasta
jaanuaris, kui uksed avas täielikult ligipääsetav Tartu riigimaja. See projekt on eeskujuks nii
tellijatele kui ka ehitajatele. Ehkki juba aastaid on nii töösuhteid kui avalikku teenistust reguleerivad
normid keelanud puude alusel diskrimineerimise, ei võimaldanud olemasolevad hooned neist
normidest lähtuda. Riigi Kinnisvara AS-ile kuulub hulgaliselt kinnisvara, nüüd saab ettevõtet
pidada ka võrdse kohtlemise edendajaks.
Viipe-, kirjutus- ja kirjeldustõlge ning subtiitrid
Hea on tõdeda, et mõnest eelmiste aastate algatusest on praeguseks saanud hea tava. Kui näiteks
2020. aastal sai Eesti Vabariigi aastapäeva kontsert esimest korda kirjeldustõlke projektipõhise
lisarahastusega mitme organisatsiooni koostöös, siis 2021. aastal lisas presidendi kantselei üritusele
kirjeldustõlke juba hea tavana.
Koroonakriisi ajal hakati lisama valitsuse ja ametite pressikonverentside teleülekannetele eesti
viipekeelset tõlget. Paraku ei valda enamik vaegkuuljaist viipekeelt. Abi oleks kirjutustõlkest või
subtiitritest, samuti võimalusest lugeda suult. Kriisi ajal kehtestatud maskikandmise kohustuse tõttu
andsid paljud inimesed intervjuud maskiga. Ilma kirjutustõlke või subtiitriteta on nende jutt
vaegkuuljale mõistetamatu. Seetõttu lisati subtiitrid näiteks „Aktuaalse kaamera“ neisse lõikudesse,
kus kõneleja suu jäi maskiga kaetuks.
Tallinna Tehnikaülikoolis sai sisuliselt valmis tehniline lahendus, mis võimaldab suulise kõne
reaalajas subtiitritesse kanda. See aitab vaegkuuljatel jälgida näiteks televisiooni otseülekandeid ja
kasutada ka voogedastuse teenust. Kui lahendus on valmis saanud, võib automaatsest tiitritarkvarast
kasu olla ka ametkondade pressikonverentsidel.
Mullu novembris esilinastus Pimedate Ööde filmifestivalil Lauri Randla film „Hüvasti, NSVL“. See
on esimene Eesti film, mille kirjeldustõlget saab vaadata Movie Reading rakenduse abil. Seni sai
Eesti filmidele tehtud kirjeldustõlkeid kas pimedate raamatukogust või võis need leida filmi DVD-
lt. Kinos oli kirjeldustõlke kasutamine sisuliselt võimatu.
Muudes kunstivaldkondades lisati sel aastal kirjeldustõlge ka Bernt Notke kuulsale maalile
„Surmatants“ Niguliste kirikus.
Jätkuvalt ootab lahendust, kuidas korraldada viipekeelsete lapsevanemate osalemine haridusasutuse
töös. Probleemiks on viipetõlgi töötasu, täpsemini see, kas tõlke eest peaks maksma abi vajav
lapsevanem, haridusasutus või kohalik omavalitsus. Seda küsimust kaalub praegu kohus.
Erihoolekanne
Mitmel korral küsiti õiguskantslerilt psüühilise erivajadusega inimeste teenuste kohta. Üks
probleem on uued teenusekohad, mille loomine on toonud kaasa kohalike elanike vastuseisu.
Eelmisel aastal olid seesugused juhtumid Märjamaal ja Narvas, tänavu Tartus.
Kogukonnas elamise teenus on mõeldud neile, kes saavad valdavalt oma eluga hakkama, kuid
võivad vajada mõningast abistamist ja juhendamist. Õiguskantsler on selgitanud, et Eestis on
igaühel õigus valida elukohta ja et kedagi ei tohi puude tõttu diskrimineerida. Abivajajad vajavad
tõesti abi, endale ja teistele ohtu kujutavatele inimestele kogukonnateenust ei võimaldata.
Eestis napib teenuseid autismispektri häirega inimestele, kelle erihoolekande vajadus üha suureneb.
Ministri määrusega on ette nähtud, et autismispektri häirega raske või sügava puudega täisealine
3
võib saada ööpäevaringset erihooldusteenust kuni 4252 euro eest kuus. Paraku ministri määruses
kirjeldatud teenust ei osutata, sest puuduvad vajalikud spetsialistid. Samuti tuleks abi osutada
meditsiiniliselt kergematel juhtudel. Neile vajalik abi nõuab rohkem personali, kui on planeeritud
nn tavapärase erihoolekandeteenuse hinna sisse. Seega pole neile võimalik pakkuda vajalikku
teenust olemasoleva riikliku rahastamise raames ning sellest johtuvalt ei soovi ükski ettevõte ka
praegustel tingimustel seda vajalikku teenust osutada. Seda on möönnud ka Sotsiaalministeerium.
Erihoolekande korraldamisel ongi keskne probleem selles, et professionaalset abi on keeruline
saada. Samuti pole abi tihti võimalik saada abivajajale või tema lähedastele sobivas kohas; napib
professionaalset personali, ent erihoolekanne eeldab eriteadmisi ja töötajaid peab olema piisavalt.
Riigikogu on seda küsimust arutanud eelnõu SE146 menetluse ajal, mille kohta kujundas oma
seisukoha ka õiguskantsler. Arutelude tulemusel on Sotsiaalministeerium lubanud täiendada
töötajate kvalifikatsiooninõudeid ning näha ette baaskoolituse. See peaks välistama võimaluse, et
erihooldekodus saab tööd vajalike baasteadmisteta inimene.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 89 paneb omavalitsusele kohustuse katta hoolekandeteenuseks
kasutavate ruumide kulu, ent teha seda omavalitsuse enda kehtestatud ulatuses. Selline säte on
põhjustanud omavalitsuse ja hoolekandeasutuste vahel vaidlusi nii kulude suuruse kui ka kulu
komponentide üle. Õiguskantsler on juba mitme aasta eest juhtinud Riigikogu tähelepanu sellele, et
sätte sõnastust tuleb täpsustada, kuivõrd sellest sõltub abi kättesaadavus. Sotsiaalministeerium on
lubanud veel 2021. aastal vajaliku muudatuse välja töötada ja Riigikogule esitada.
Ravimite müük
2020. aasta 30. novembril tegi Andmekaitse Inspektsioon 100 000 euro suuruse sunniraha
hoiatusega ettekirjutuse kolmele apteegiketile, mis võimaldasid oma e-apteegis teise inimese
isikukoodi teades vaadata väljastatud retsepte ilma retseptiomaniku nõusolekuta. Täpsemalt öeldes,
inspektsioon kohustas apteeke lõpetama senisel viisil info kuvamise. E-apteegid lõpetasid teise isiku
isikukoodi alusel retseptide näitamise ja ka ravimite müügi teisele isikule. Sealhulgas lõpetati e-
apteegis ravimite müük ka lastele ja eestkostetavatele. Tavaapteegis säilis võimalus osta
retseptiravimeid teistele inimestele.
Selle juhtumi puhul põrkasid kokku kaks huvi: vajadus kaitsta delikaatseid terviseandmeid ning
teisalt tagada vajalike ravimite takistuseta liikumine. Kuna võimalus osta ja saada ravimeid
e-apteegist on oluline just puudega inimestele, küsis õiguskantsler ravimimüügi taasavamise
võimaluste kohta ametkondadelt selgitusi.
Andmekaitse Inspektsioon lähtus ettekirjutust tehes tõdemusest, et isikuandmete töötlemisel
rikutakse seadusi. Asjaolusid uurides selgus veel, et digiretsepti problemaatika on laiem: puudusi on
nii retsepti väljastajate harjumustes kui ka IT-süsteemide ühildumises. Praegu on teisele inimesele
ravimite müük e-apteegis ajutiselt taastatud.
Ühekordse kasutusega joogikõrred
Euroopa Komisjoni nn plastidirektiiv 2019/904 keelas ühekordse kasutusega plastist joogikõrte
kasutamise. Alates 3. juulist 2021. aastal ei tohi neid enam Eesti turule tuua. Direktiivi andes jäeti
täiesti analüüsimata piirangute mõju puudega inimestele, keskenduti üksnes keskkonnamõjule.
Ühekordse kasutusega painduva peaga plastist joogikõrred on paljudele puudega inimestele
möödapääsmatult vajalikud − ilma neid kasutamata ei saa nad juua. Painduva peaga joogikõrsi ei
saa ka millegagi asendada. Ükski teine ühekordselt kasutatav materjal ei taga samasugust
4
funktsionaalsust, sest kõigil on omad vead: mõni materjal lahustub soojas vedelikus, teine tekitab
allergiat jne. Mitmekordse kasutusega kõrre puhastamisega ei saa aga näiteks lihashaigusega
inimene ise hakkama. Sellest tulenevalt on kehtestatud keeld halvendanud puudega inimeste
elukvaliteeti, sest edaspidi vajavad nad joomisel kõrvalist abi.
Õiguskantsler on palunud ametkondadel leida võimalus, et puudega inimesed saaksid ka tulevikus
kasutada ühekordselt kasutatavaid plastkõrsi. Eelnõude infosüsteemis on kooskõlastusel
jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille seletuskirjas on
puudega inimeste muret selgitatud, ent lahendust pole veel leitud. Teadaolevalt on Euroopa
Komisjonis sama probleemi välja toonud ka mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik. Praegu on Eestis
endiselt võimalik ühekordseid plastkõrsi soetada ja neid ka riiki sisse tuua. Seega direktiivi selles
osas ei täideta.
Erivajadusega lapsed ja noored
Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem, kes oli oma lapsele riigi kompenseeritavate
ortopeediliste jalatsite ostmisel erandit taotlenud kaks aastat järjest. Ta leidis, et piirnormiks seatud
kolmest paarist jalatsitest kalendriaastas koolilapsele ei piisa. Õiguskantsler palus
sotsiaalkaitseministril põhjalikult kaaluda riigi kompenseeritavate ortopeediliste jalatsite piirnormi
suurendamist nende laste jaoks, kelle puhul on Sotsiaalkindlustusameti praktika põhjal näha, et
kehtiv piirnorm − kolm paari jalatseid kalendriaastas − ei vasta laste tegelikele vajadustele. Riigi
kompenseeritavate jalatsite piirnormi suurendamine hõlbustaks puudega lapse vanemate asjaajamist
ning vähendaks Sotsiaalkindlustusameti töökoormust. Õiguskantsler palus kaaluda ka võimalust
suurendada kõigi kompenseeritavate ortopeediliste lastejalatsite piirnormi. Sotsiaalministeerium
lubas kaaluda üldisemalt süsteemi muutmist.
Õiguskantslerile kirjutas lapsevanem, kelle laps ei saa koolis käia ilma tugiisikuta, kuid kellele
omavalitsus tugiisikut ei paku. Konkreetne laps sai siiski abi, ent igal aastal tuleb ette ka juhtumeid,
kus laps ei saagi tugiisiku puudumise tõttu koolis või lasteaias käia. Häda põhjuseks on pädevate
tugiisikute nappus, aga ka see, et omavalitsused ei ole valmis kandma tugiisikuga kaasnevat
möödapääsmatut kulu.
Õiguskantsleril paluti ka hinnata, kas koolil oli õigus piirata õpilase laagris osalemist. Kool andis
kolmanda klassi õpilasele loa osaleda kooli korraldatavas keelekümbluse laagris üksnes tugiisikuga.
Tugiisiku tingimus seati vahetult enne laagri toimumist. Enne seda soovitas kool perel laagrist
loobuda. Õiguskantsleri andmetel ei pakkunud kool lapsele laagris osalemiseks ühtegi kohandust
ning põhjendas oma otsust sellega, et laps vajab õppetöös erituge. Sellega rikkus kool lapse õigusi
nii laagrit ette valmistades kui ka lapse osalemise kohta otsust tehes.
Õiguskantsler tegeles ka tervislikel põhjustel eritoitu vajavate laste probleemidega. Ta selgitas, et
linnadel ja valdadel tuleb ka tervislikel põhjustel teistsugust toitu vajavatele õpilastele korraldada
sobiv vaheldusrikas koolilõuna. Kui omavalitsus on otsustanud jagada kõigile tasuta koolilõunat,
siis tuleb eritoidu pakkumisega seotud suurem kulu kanda omavalitsusel.
Ligipääs e-Eestile
Eestile on omane, et palju suhtlust riigiga toimub e-kanalites. Muu hulgas tähendab see, et osa uusi
teenuseid luuaksegi üksnes e-teenusena ning teisiti neile ligi ei pääse. Kui IT-lahenduste
arendamisel ei pöörata piisavalt tähelepanu kõigi, sealhulgas erivajadustega inimeste vajadustele,
lisandub ka selliseid lahendusi, mida kõik kasutada ei saa. Nii jäetakse osa inimesi kõrvale ja
sellega rikutakse nende õigusi.
5
On väga oluline, et kõik veebilehed ja mobiilirakendused, mida inimesed kasutavad riigi ja
omavalitsustega suhtlemiseks, sisuliselt avalike teenuste tarbimiseks, vastaksid ligipääsetavuse
nõuetele. Nõuete täitmist kontrollib praegu Andmekaitse Inspektsioon ja ametkondliku kokkuleppe
alusel ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Pärast seaduse muutmist hakkab seda
ülesannet täitma Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Koostöös puudega inimeste
esindusorganisatsioonide ja õiguskantsleriga on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
koostanud nimekirja kontrollitavatest veebilehtedest ja mobiilirakendustest.
Süsteemne viga avastati seoses koroonaviiruse vastu vaktsineerimisega. Selgus, et pimedad ei
saanud kasutada vastavat riigi loodud registratuuri.
Eesti Pimedate Liidu eestvõttel juhtis õiguskantsler digiregistratuuri töös ilmnenud puudustele
tähelepanu juba eelmisel aastal. Süsteemi arendav Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus vastas
siis lubadusega, et kõik vead parandatakse ja edasistes arendustes jälgitakse ligipääsetavuse
nõudeid. Nüüd on selgunud, et asjad nii ei ole.
See, et pimedad ei saanud kiiruga käiku antud süsteemi kasutada, selgus juhuslikult. Muid viise end
vaktsineerimisjärjekorda panna (telefoni teel, teiste lahenduste kaudu) neile ei tutvustatud. Kui
kiiresti muutuvas olukorras võetakse kasutusele hädalahendusi, siis tuleks inimesi vähemalt
teavitada alternatiivsetest võimalustest.
Puuetega inimeste nõukoja liige tõstis küsimuse muuseumide kodulehtede ligipääsetavusest.
Asjaolude uurimisel selgusid mitmed probleemid, nende hulgas ebakõlad kodulehe tellija, nende
valmistaja ja audiitori vahel. Kodulehe ligipääsetavus eeldab nõudlikkust tellijalt ja muidugi
teadmisi kodulehte valmistavalt firmalt. Samuti tuleb arvestada lisakuludega. Hea praktika on Eestis
alles kujunemas.
Puude tuvastamine
Kahjuks on endiselt segadusi laste puude raskusastme tuvastamisega ning lastele teenuste
osutamisega. Sotsiaalkindlustusamet on koostanud ja oma kodulehel avaldanud dokumendi „Puude
raskusastme tuvastamise põhialused lastel“, ent ainuüksi sellest ei piisa süsteemi korrastamiseks ja
probleemide lahendamiseks. Seadusest ja määrustest peab üheselt selguma, mis asjaolude
esinemisel mis raskusastmega puue lapsel tuvastatakse või millal puuet ei tuvastata. Seega tuleb
täiendada ka õigusakte.
Õiguskantsleri poole pöördus pime pensionär, kes ei mõistnud, miks ta peab puude raskusastme
tuvastamist taotlema korduvalt, kui peaks olema selge, et tema tervis enam ei parane. Nägemise
kaotus on pöördumatu. Sotsiaalministeerium selgitas, et püsiva või progresseeruva puude puhul ei
peaks pensionärid iga viie aasta tagant puude tuvastamist korduvalt taotlema. Ministeerium on
lubatud algatada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise, uus kord peaks jõustuma
2022. aastal. Edaspidi saab Sotsiaalkindlustusamet õiguse määrata sellistele abivajajatele puue kuni
20 aastaks.
Sotsiaaltoetuste ja -teenuste kättesaadavus
Mitu lapsevanemat on pöördunud õiguskantsleri poole murega, et kohalik omavalitsus ei maksa
neile puudega lapse hooldaja toetust selle tõttu, et nende laps ei ole veel kolmeaastane.
6
Juhuvaliku alusel läbi vaadatud kohalike omavalitsuste õigusaktidele tuginedes võib öelda, et suur
osa omavalitsusi on kehtestanud piirangu, mille kohaselt alla kolmeaastase lapse hooldajale
hooldajatoetust ei maksta. Vanusepiirangu seadmise põhjuseks on toodud lapsehooldustasu, mida
riik maksis kuni kolmeaastase lapse hooldajale pärast seda, kui tal ei olnud enam õigust saada
vanemahüvitist. 2019. aasta 1. septembrist alates sündinud laste eest riik seda toetust enam ei
maksa.
Õiguskantsler palus kohalikel omavalitsustel sotsiaaltoetuste maksmise aluseks olevad õigusaktid
üle vaadata ja vajaduse korral neid muuta, nii et puudega laste vanemad ei jääks vajaliku sotsiaalse
kaitseta. Nii Narva kui ka Tallinna linn andsid õiguskantslerile teada, et peavad põhjendatuks oma
hooldajatoetuse maksmist reguleerivad määrused üle vaadata ja teha neis alla kolmeaastaste
puudega laste vanemaid arvestades muudatusi.
Õiguskantsleri poole pöördus ka üliõpilane, kellele Eesti Töötukassa oli lõpetanud töövõimetoetuse
maksmise, ilma et oleks uurinud, kas toetuse saaja jätkab õpinguid ja seega vastab jätkuvalt toetuse
saamise tingimustele. Avaldaja ei olnud ka rahul, et toetuse saaja peab iga kolme kuu tagant esitama
Eesti Töötukassale õppeasutuse tõendi selle kohta, et ta jätkab õpinguid välismaal.
Õiguskantsler leidis, et Eesti Töötukassa peab enne, kui ta otsustab õppeasutuse nimekirjast välja
arvatud inimese töövõimetoetusest ilma jätta, kuulama ära toetuse saaja argumendid. Koolitõendit
saab nõuda vaid menetluses, millega otsustatakse töövõimetoetuse määramine või selle andmise
lõpetamine. Üldjuhul ei saa õppimine ülikoolis lõppeda enne semestri lõppu. Seetõttu on inimesele
koormav, kui amet alustab iga kolme kuu tagant töövõimetoetuse määramise otsuse kehtetuks
tunnistamise menetlust, et otsustada, kas inimesel on õigus edaspidi toetust saada.
Õiguskantsleri poole on pöördunud tööalase rehabilitatsiooni probleemiga inimesed, kellel on
tuvastatud puuduv töövõime. Eesti Töötukassa andmetel on nendest inimestest 26% leidnud endale
jõukohase töö, kuid kehtivad õigusaktid ei võimalda Eesti Töötukassal neile inimestele tööalast
rehabilitatsiooni osutada. Õiguskantsler leidis, et niisugune piirang ei ole põhjendatud ning
vastavaid õigusakte oleks vaja muuta.
Puudega inimene palus linnalt abi, et saada oma seisundile vajalik vaikne eluruum.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 42 annab talle sellise õiguse. Ta palus linnalt eluruumi selle tõttu, et
ei leidnud üüriturult korterit, kuhu ei kostaks tema terviseseisundiga kokkusobimatu olmemüra.
Linn pakkus inimesele järjest mitut eluruumi, kuid paraku ei vastanud need tema vajadustele, sest
linn ei pakkunud eluruume, mis olnuks ka päriselt ilma mürata. Õiguskantsler palus linnal
analüüsida konkreetset abi osutamise juhtumit nii dokumenteerimise, abi osutamise asjatundlikkuse
kui ka struktuuriüksuste omavahelise koostöö aspektist.
Õiguskantsleri poole pöördus üldhooldusteenuse osutaja, kes leidis, et vald ei seisnud piisavalt
hooldekodus elanud puudega eaka inimese õiguste eest. Selgus, et vald oli saanud eaka võimalikust
abivajadusest teada 2017. aasta kevadel. Toona leidis vallavalitsus, et inimesel ei ole enam võimalik
kodus toime tulla, misjärel eakas suundus hooldekodusse elama. Sama aasta suvel määras kohus
eakale ka eestkostja. 2020. aasta kevadel andis hooldekodu vallale teada, et lähedased pole tähtajaks
tasunud eaka eest hooldekandeasutuse arveid. Valla sotsiaaltöö spetsialist püüdis võtta ühendust
eestkostjaga, kuid see ei õnnestunud. Maakohus alustas suve hakul menetlust eestkostja ametist
vabastamiseks ja uue eestkostja määramiseks.
Õiguskantsler leidis, et pärast seda, kui vallavalitsus sai teate puudega eakale osutatud teenuse
võlgnevuse kohta, oleks pidanud vallavalitsus välja selgitama, kas ta vajab teenuse eest tasumisel
valla abi. Selleks oleks pidanud vald võtma ühendust abivajajaga või tema eestkostjaga ning neile
7
selgitama, et vallal on kohustus sotsiaalteenuse eest tasuda, kui inimesel endal pole võimalik seda
teha. Kui oleks selgunud, et teenuse eest tasumisel on vaja valla abi, oleks vald pidanud hindama ka
eaka abivajadust ning otsustama, millist sotsiaalteenust on ta õigustatud saama. Pärast seda saanuks
vald hinnata tema maksevõimet. Kui vald oleks leidnud, et teenuseosutajat tuleb vahetada, sest
teenus või selle hind ei ole sobiv, tulnuks kaaluda, kuidas mõjutab selline otsus eaka olukorda.
Õiguskantsler selgitas, et kui omavalitsus eestkostjaga mõistliku aja jooksul ühendust ei saa, kuid
on tekkinud põhjendatud kahtlus, et eestkostetava õigused pole tagatud, tuleb sellest teatada
kohtule.
Õiguskantsler lahendas veel avaldust, milles väljendati rahulolematust selle üle, kuidas vald on
korraldanud avaldaja vanematele sotsiaalteenuseid (kodukohandused ja sotsiaaltransport). Vald ei
olnud korraldanud avaldaja voodihaige isa transporti haiglasse ja haiglast koju nii, nagu seda näeb
ette seadus. Ka ei olnud vald korraldanud avaldaja emale kalmistul käimiseks sotsiaaltransporti.
Õiguskantsler asus seisukohale, et sotsiaalhoolekande seadust tuleb tõlgendada ÜRO puuetega
inimeste õiguste konventsiooni (PIK) vaimus, et tagada riigisisese õiguse kooskõla Eesti riigi
rahvusvaheliselt võetud kohustustega. Seega tuleb omavalitsustel lasuvat sotsiaaltranspordi
korraldamise kohustust näha ühe meetmena, kuidas tagada puuetega inimestele iseseisev elu ja
kogukonda kaasatus ning võimalikult iseseisev liikumisvõime (vt nt PIK art 19 ja selle
üldkommentaar ning art 20).
Samuti ei arvestanud vallavalitsus avaldaja vanemate 2020. aastal esitatud kodukohanduste taotlusi
lahendades seaduse nõudeid ega hea halduse tava. Ükski norm ei piira inimese õigust
kodukohandustele selle tõttu, et inimese eluaset on kord juba kohandatud. Valla vale praktika sai
tõenäoliselt alguse sotsiaalkaitseministri 26.02.2018 määruse nr 4 „Puuetega inimeste eluaseme
füüsiline kohandamine“ valesti mõistmisest. Nii selgitas õiguskantsler taas, et ministri määrus ei
reguleeri kohandusi vajava inimese ja kohaliku omavalitsuse vahelisi suhteid. Selle määruse alusel
annab riik kohalikule omavalitsusele lisaraha, et vald saaks inimesi kodukohanduste tegemisel
abistada ja täita sel viisil sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud puuetega inimeste eluruumide
kohandamise kohustust.
Õiguskantsler juhtis valla tähelepanu vajadusele lähtuda inimeste taotluste sisust, mitte nende
vormist, ning pakkuda abivajadusele vastavat abi kooskõlas seaduste ja määrustega. Kuna vald ei
olnud seni kehtestanud põhiseaduspärast puuetega inimeste eluaseme kohandamise korda, palus ta
vallavalitsusel koostöös vallavolikoguga see olukord lahendada. Vald möönis, et tuleb välja töötada
uus puuetega inimeste eluaseme füüsilise kohandamise kord. Korra kehtestab vallavolikogu
eeldatavasti 2021. aasta teisel poolel.
3. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikes 2 sätestatud järelevalve
sõltumatus on tagatud õiguskantsleri institutsiooni sõltumatuse kaudu. Puuetega inimeste õiguste
kaitse ja edendamise ülesandega tuli kaasa riigieelarveline lisarahastus.
Õiguskantsleril on head töised suhted puuetega inimeste õigusi esindavate ühendustega, eriti Eesti
Puuetega Inimeste Koja ja selle liikmesorganisatsioonidega.
Kodanikeorganisatsioonid ja erialaspetsialistid saavad panustada õiguskantsleri töösse ka puuetega
inimeste õiguste nõukoja kaudu, mis koguneb üldjuhul kaks korda aastas. Osa nõukoja liikmetega
teeb õiguskantsleri ametkond tihedat koostööd igapäevaselt. Tänu sellele jõuab info puuetega
inimeste murede kohta kiiresti õiguskantslerini ning probleemidega saab asuda kiiresti tegelema.
Näiteks lahendati vaegnägijate vaktsineerimisel ilmnenud probleem, kui selgus, et vaegnägijad ei
8
saanud kasutada riigi pakutavat IT-lahendust, mille kaudu oli võimalik end vaktsineerimisjärjekorda
registreerida.
Riigikantselei juhitav ligipääsetavuse rakkerühm koos oma arutelugruppidega on kahe aasta jooksul
aidanud tutvustada ja selgitada eri valdkondade ettevõtetele ja organisatsioonidele ligipääsetavuse
temaatikat. Rakkerühma aruanne esitatakse valitsusele, kes saab tehtud ettepanekud töösse võtta.
Õiguskantsleri ülesanne on jälgida, et ettepanekud ei jääks üksnes paberile.
Õiguskantsleri nõunikud teevad jätkuvalt aktiivselt teavitus- ja koolitustööd, sest mida paremini
teatakse puudega inimeste vajadustest, seda võrdsemaks ja avatumaks muutub ühiskond. Nõunikud
avaldavad arvamust meedias ning esinevad loengutega üliõpilastele. Puuetega inimeste õiguste
valdkonna juht andis loenguid nii Tartu Ülikoolis (eripedagoogide õppe ja „Kogukondade
arendamine ja sotsiaalne heaolu“ õppekava raames) kui ka Eesti Kunstiakadeemias (õppeaine
„Inimõigused ja disain: sissejuhatus“). Samuti osales ta eksperdi ja žüriiliikmena häkatonil Narvas,
kus kogukond, eksperdid ja linnajuhid otsisid lahendusi, kuidas muuta Narvas elu paremaks.
4.−5. Koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud ettevaatusabinõud muutsid paljude puuetega inimeste
igapäevaelu keerulisemaks.
Õiguskantsleri poole pöörduti murega, et ilma e-keskkondi kasutamata ei ole võimalik saada tõendit
Covid-19 vastu vaktsineerimise kohta. Inimestel, kellel ei olnud kas võimalust või oskust arvutit või
nutitelefoni kasutada või olid nende ID-kaardi paroolid aegunud, ei olnud võimalust tõendit
hõlpsasti saada, mistõttu pidid nad osast harjumuspärasest elust eemale jääma. Osa inimesi sai abi
lähedastelt ja osa raamatukogudest, ent kuna patsiendiportaalis saab Covid-tõendi genereerida
üksnes inimene ise, ei saanud teda paroolide puudumisel aidata ka tema harjumuspärane abiline:
tugiisik, sotsiaaltöötaja, lähedane ega ka raamatukogutöötaja.
Tõsi, oma terviseseisundit oli võimalik tõendada ka muude tõenditega, näiteks vaktsiinipassiga, nn
kollase paberraamatuga, kuhu vaktsineerija paneb kirja vaktsiiniinfo. Samas, kui inimene jättis
vaktsineerimise päeval raamatusse sissekande võtmata, nõudis selle tagantjärele hankimine eraldi
asjaajamist, mis võis olenevalt inimese elukohast või vaktsineerijast osutuda keerukaks ja
aeganõudvaks, aga mõnikord isegi võimatuks ettevõtmiseks.
Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, kes algselt pidi abistama tõendi genereerimisel
välismaalasi, abistas ka teisi e-teenusega kimpu jäänud inimesi. Seejuures said abi vaid need, kes
keskuse Tallinnas asuvasse kontorisse kohale läksid. Valitsus muutis tervise infosüsteemi
põhimäärust ja andis sellega võimaluse saada tõend kätte Sotsiaalkindlustusameti
klienditeenindusest sealsete ametnike abiga.
Õiguskantslerile kirjutas kinnises hoolekandeasutuses viibiva inimese esindaja, kes oli mures, kas
koroonaviiruse vastu vaktsineerimisel arvestatakse tema eestkostetava arvamust. Õiguskantsleri
nõunikud külastasid seda hooleandeasutust kahel päeval, vestlesid nii hooldekodu elanike kui ka
töötajatega ning tutvusid dokumentidega. Samuti jälgisid õiguskantsleri nõunikud koos
Terviseameti järelevalveametnikega teise vaktsiinidoosi manustamist hooldekodu elanikele.
Veenduti selles, et vaktsineerimisel hoolealuste suhtes jõudu ei kasutatud. Ühtlasi kinnitas
õiguskantsleri poole pöördunud inimese eestkostetav, et arvestati tema soovi teisest vaktsiinidoosist
loobuda.
Õiguskantsleri nõunikud selgitasid hoolekandeasutuse töötajatele, kuidas seaduse järgi hooldekodu
elanikke vaktsineerida nii, et see oleks õiguspärane ja inimväärikust austav. Eestis on
vaktsineerimine vabatahtlik. See tähendab, et kellelegi ei tohi vaktsineerimise nõusolekut peale
9
sundida ning kedagi ei tohi ka nõusolekut andma kallutada. Hooldekodu elanikele tuleb anda neile
arusaadaval viisil teavet vaktsiinide kohta. Tervishoiutöötaja, kes inimest vaktsineerib, peab
hindama, kas inimene suudab vaktsineerimist puudutavaid poolt- ja vastuväiteid kaaluda ning ise
vaktsineerimiseks nõusolekut anda. Kui piiratud teovõimega inimene on võimeline
vastutustundeliselt kaaluma vaktsineerimise poolt- ja vastuargumente, ei ole eestkostjal õigust tema
eest otsust teha.
Koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud ettevaatusabinõud muutsid keeruliseks ka erihooldekodude
elanike igapäevaelu. Paljudele psüühikahäiretega inimestele on igapäevane rutiin äärmiselt oluline,
mistõttu tekitas ühis- ja huvitegevuste piiramine ärevust ja pahameelt. Piirati võimalust lähedastega
kohtuda.
On hea, et mitmed erihooldekodud pidasid oluliseks pakkuda alternatiivseid suhtlusvõimalusi
tehniliste lahenduste abil. Videokõnede pidamise tarbeks seati sisse uusi arvutitöökohti ja soetati
tahvelarvuteid. Õiguskantsler juhtis ka erihooldekodude tähelepanu rahvusvahelistele soovitustele,
mille järgi ei ole mõistlik kehtestada sotsiaalhoolekandeasutustes täielikku külastuskeeldu. Eelistada
tuleks distantsi hoides ja vajaduse korral isikukaitsevahendeid kasutades korraldatud turvalisi
kohtumisi lähedastega.
Hea meel on tõdeda, et haridusliku erivajadusega lapsed said koroonaviiruse nn teise laine ajal
rohkem tuge kui varem. Liikumispiirangud nägid ette erandeid erivajadustega ja puudega
inimestele, näiteks jäi erivajadustega lastele alles ligipääs teistele õpilastele suletud koolimajadele ja
teistele avalikke teenuseid osutavatele hoonetele. Seega sai jätkuda nii erivajadustega laste
kontaktõpe kui ka mitmete füüsilist kokkupuudet eeldavate teenuste osutamine.
6.-7. Sellel aastal on õiguskantsler viidanud oma seisukohtades Euroopa Liidu põhiõiguste hartale
kahel korral.
Esimesel juhul tegi ta seda oma arvamuses Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, mis
puudutas seaduslikult Eestisse saabunud Ukraina hooajatööliste õigust kohtus vaidlustada enda
Eestist väljasaatmine. Õiguskantsler selgitas, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47
sätestab, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile kohtus. Samuti sätestab artikkel, et igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja
arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.
Teisel juhul selgitas õiguskantsler avaldajale üldisemalt Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise ja
vaidlustamise korda.
8. Õiguskantslerile saadetakse jätkuvalt palju isikuandmete töötlemist puudutavaid avaldusi.
Mitmed neist pöördumistest on seotud koroonaviirusega. Näiteks pahandasid inimesed, et nende
isikuandmeid oli töödeldud viirusega võitlemise ettekäändel või et nakatunud inimeste
terviseandmed on saanud avalikuks.
Õiguskantsleri poole pöördus koroonaviirusega nakatunud lasteaiakasvataja, kes oli oma
positiivsest testitulemusest teatanud ka lasteaia juhtkonnale. Direktor otsustas saata nakatunud
õpetaja rühma lapsed koju. Ühtlasi teatas ta lapsevanematele kasvataja nime. See omakorda
vallandas lapsevanemate meelepaha, kuigi kasvataja oli käitunud vastutustundlikult.
Õiguskantsleri hinnangul pole nakatunute isikuandmete avaldamisele mingit õigustust. Hirmu
viiruse ees võib mõista, ent nakatunute häbimärgistamisega koroonaviirust ei võida. Selline
häbimärgistav avalikustamine võib innustada inimesi haigust varjama. Delikaatse terviseinfo
10
avalikustamine on ühemõtteliselt keelatud. Ka kõnealusel juhul polnud põhjust lasteaia töötaja
nakatumisest sellisel viisil teatada.
Õiguskantslerilt otsis abi inimene, kes tundis end häirituna, sest sai Tervise Arengu Instituudilt
kutse vähi sõeluuringule. Avaldaja hinnangul tekitas see kutse temas stressi, kuna ta oli pidanud
varem läbi tegema keerulise operatsiooni.
Tervise Arengu Instituut lähtub sõeluuringute läbiviimisel seadusest ja vähi sõeluuringute registri
põhimäärusest. Vähi sõeluuringute register kogub andmed riigi infosüsteemide andmevahetuskihi
vahendusel teistest andmekogudest. Instituudi kui vähi sõeluuringute registri vastutava töötleja
tehtud päringud on masspäringud, mis saadetakse kõigile sihtrühma kuuluvatele inimestele
isikukoodi ja uuringukoodi alusel.
Vähi sõeluuringu sihtrühmast jäetakse välja inimesed, kellel on näiteks eelneva 60 kuu jooksul
diagnoositud pahaloomuline kasvaja (täpsemad põhjused on esitatud vähi sõeluuringute registri
põhimääruse § 7 lõike 2 punktides 1−3). Kõik sihtrühmast välja jätmise põhjused on meditsiinilised,
mistõttu ei saa õiguskantsler neid hinnata.
Kõigi sõeluuringute üldine eesmärk on kasvajate ennetamine ja nende varajane avastamine.
Sõeluuringute tegemine aitab õigeaegselt alustada ravi ja päästa elusid. Tervis on inimese kalleim
vara ning õiguskantsler soovitab kõigil kutsututel sõeluuringus osaleda. Konkreetsel juhul arvestas
Tervise Arengu Instituut inimese sooviga ning korduskutset talle ei saadetud.
Õiguskantsleri seaduse § 34 lõike 1 kohaselt võib õiguskantsler kontrollida põhiõiguste ja
-vabaduste tagamise põhimõtte ja hea halduse tava järgimist ka omal algatusel.
Õiguskantsleri tähelepanu pälvis tõsiasi, et Raadiku munitsipaalkorterisse elama asuda soovivate
inimeste andmed olid linnaosavalitsuste kodulehtedel avalikud. Andmed olid avaldatud Pirita,
Lasnamäe (mh Exceli tabel 400 noore pere andmetega), Kristiine ja Haabersti kodulehel.
Avalikustamist reguleerib Tallinna linnavalitsuse määrus. Määruse lisades sätestatu on praegu
kehtiva andmekaitseõiguse seisukohast aegunud ja sisult eksitav. Õiguskantsleri hinnangul ei olnud
nende andmete avaldamiseks ühtegi sisulist põhjust.
Pärast õiguskantsleri sekkumist eemaldati nimekirjad kodulehelt. Korteritaotlejad saavad nüüd
teavet oma taotluse kohta linnaosavalitsuselt. Küll aga on seni uuendamata õigusvastase olukorra
tinginud linnavalitsuse määrus koos lisadega.
Õiguskantsler on juhtinud tähelepanu ka probleemidele, mis on seotud füüsilisest isikust ettevõtjate
(FIE) isikuandmete avalikustamisega äriregistris ja majandustegevuse registris. Äriregister ja
majandustegevuse register ei kohusta FIE-t märkima ettevõtte aadressiks kodust aadressi, kuid
mõnel ettevõtjal ei pruugi olla muud mõistlikku valikut.
Kui FIE kannab registrisse enda elukoha andmed, muutuvad need avalikult kättesaadavaks ja neid
võib seostada konkreetse inimesega. Ettevõtte registreeritud aadressi põhjal võib küllalt suure
tõenäosusega teha järelduse ka FIE elukoha kohta (nt korter või eramaja). Mõnd ettevõtjat võib see
häirida. Sarnases olukorras on ainuosanikuga osaühingud ja ainsa juhatuse liikmega
mittetulundusühingud, kes ei vaja tegevuseks kontorit või äripinda.
Registrites isikuandmete avalikustamist käsitleb Justiitsministeerium tellitud revisjoni käigus.
Paraku on revisjoni tähtaega korduvalt edasi lükatud ning pole selge, kas revisjon selle probleemi
lahendab.
11
Põhjalikuma ülevaate õiguskantsleri tegevusest puuetega inimeste õiguste ja eraelu kaitse
valdkondades saab septembri keskel avaldatavast õiguskantsleri tegevuse ülevaatest.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor
õiguskantsleri volitusel
Kertti Pilvik 6938434
[email protected]