Kultuuriministeerium · 1. detsember 2017
Sisu (failidest)
KULTUURIMINISTEERIUMI VANA VÕRUMAA
KULTUURIPROGRAMMI MÕJU-UURING
Uuringu raport
Uuringu läbiviijad: Tartu Ülikooli etnoloogia osakond ja Rakendusliku Antropoloogia Keskus
Uuringurühm: prof. Kristin Kuutma, Ester Bardone (PhD), Reet Ruusmann (MA), Helleka
Koppel (MA), Keiu Telve (MA), Merilin Piipuu (MA), Tenno Teidearu (MA),
Mona Menets (BA)
Uuringu koostööpartnerid: Rahvakultuuri Keskus, Kultuuriministeerium
Tartu 2017
SISUKORD
Sissejuhatus ...................................................................................................................................... 3
1. VÕROKESE OMAKULTUUR ................................................................................................ 6
1.1. KUULUVUSTUNNE, IDENTITEET .................................................................................. 6
1.2. VÕROKESE OMAKULTUURI ERIPÄRAD ....................................................................... 7
1.3. LASTE JA KOOLINOORTE SUHE VÕROKESE IDENTITEEDIGA ............................... 8
2. OMAKULTUURI PRAKTIKAD .............................................................................................. 10
2.1. KEEL .................................................................................................................................. 10
2.1.1. Võru keele rääkijad ...................................................................................................... 10
2.1.2. Võru keele rääkimise situatsioonid .............................................................................. 11
2.1.3. Võru kirjakeel ............................................................................................................... 12
2.2.4. Keele teadvustamine ning varieeruvus ......................................................................... 13
2.2. RAHVAMUUSIKA ............................................................................................................ 13
2.3. KÄSITÖÖ JA RAHVARÕIVAD ....................................................................................... 14
2.4. TOIT.................................................................................................................................... 15
2.5. SUITSUSAUN .................................................................................................................... 16
3. OMAKULTUURI TOETAVAD TEGEVUSED....................................................................... 17
3.1. HARIDUS ........................................................................................................................... 17
3.1.1. Lasteaed ........................................................................................................................ 18
3.1.2. Kool ja keelelaagrid...................................................................................................... 19
3.1.2. Täiskasvanute keeleõpe ................................................................................................ 20
3.2. MEEDIA ............................................................................................................................. 20
3.3. KULTUURISÜNDMUSED ............................................................................................... 22
4. KULTUURIELU EESTVEDAJAD .......................................................................................... 24
4.1. KULTUURIVALDKONNA MITTETULUNDUSÜHINGUD ......................................... 24
4.2. VÕRU INSTITUUT............................................................................................................ 25
4.3. KOHALIK OMAVALITSUS ............................................................................................. 27
5. KULTUURIMINISTEERIUMI VANA VÕRUMAA KULTUURIPROGRAMM .................. 29
Kokkuvõte ja järeldused ................................................................................................................ 36
2
SISSEJUHATUS
Kultuuriministeeriumi üheks ülesandeks on väärtustada pärimuslike kultuuripiirkondade pärandit,
milleks on loodud kultuuriruumide programm. Kokku on seitse kultuuriruumi, mis haaravad Eesti
äärealasid. Vana Võrumaa kultuuriprogramm hõlmab kaheksa kihelkonnaga piiritletud ajaloolist
võru keele- ja kultuuriruumi, mis tänapäeval jääb Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondadesse.
2017. aasta suvel viisid Rakendusliku Antropoloogia Keskus ja Tartu Ülikooli etnoloogia osakond
Vana Võrumaa kultuuriprogrammi (edaspidi VVKP) piirkonnas läbi välitööd uurimaks seda, mida
piirkonnas elavad inimesed mõistavad vanale Võrumaale eripärase kultuuripärandina, võrokese
omakultuurina. Teisalt soovisime välja selgitada programmi mõju piirkonna vaimsele kultuuri-
pärandile1 – kuidas teadvustavad programmi kohalikud omavalitsused (edaspidi KOV), kodaniku-
ühendused ja programmi sihtrühmaks olevad n-ö tavalised kogukonnaliikmed ning millised on
ootused toetusprogrammi panusele piirkondliku identiteedi elujõulisuse säilimisel.
Uuringu sihiseadest (s.o võrokese omakultuuri kogemuslik tajumine) lähtuvalt valiti kvalitatiivne
lähenemine. Osalusvaatlus ja poolstruktureeritud intervjuud2 andmekogumise meetoditena
võimaldavad teemadesse süvitsi sisse minna. Ühtlasi tähendab selline lähenemine väiksemat, aga
samas hoolikalt valitud valimit, mille suurus võib välitööde käigus muutuda (sõltuvalt intervjuudes
esile kerkivatest nüanssidest ja leitud kontaktidest). Nii juhtus meiegi välitööde käigus – algselt
planeeritud 50 intervjuu asemel intervjueeriti lõpuks 72 inimest. Intervjuude aluseks olnud
küsimuskavades olid teemablokid jagatud vastavalt sihtrühmale, s.o küsimused olid mõnevõrra
erineva rõhuasutusega 1) VVKP-st toetust saanud/mittesaanud organisatsioonide esindajatele,
2) haridustöötajatele, 3) KOV töötajatele, 4) piirkonnas elavatele lastele ja 8–19 vanustele kooli-
noortele, 5) n-ö lihtsalt piirkonnas elavatele inimestele. Küsimuskavas olnud teemaringid
puudutasid võrokese omakultuuri olemust, olulisi kohalikke kultuurisündmusi, informantide
kokkupuudet VVKP-ga ja nende ootusi järgmisele programmiperioodile.
Valimi tuuma moodustasid kultuuri- ja haridusvaldkonna spetsialistid ning KOV töötajad, kellega
viidi läbi pikemad süvaintervjuud. Paralleelselt toimunud osaleva vaatluse ja osaliselt nende käigus
tehtud lühiintervjuude eesmärk oli avada konteksti ja saada taustainfot piirkonna kultuuri-
sündmuste kohta. Lühiintervjuudest saadud lisamaterjal võimaldas avada nende inimeste
perspektiivi, kes on / peaksid olema omakultuuri kandjad.
1
Praeguse VVKP (2014–2017) üldeesmärgiks on “hoida Vana Võrumaa kultuurilist ja keelelist eripära, elulaadi,
tavasid ja kombeid ning oskusi, tugevdada võru keele ja pärimusliku kultuuri keskkonda, laiendada võru keele
kasutusvaldkondi ja tugevdada kultuuriruumi kogukonda”.
2
Poolstruktureeritud intervjuude puhul on ette valmistatud intervjuu plaan ja põhiküsimused, kuid teemade
rõhuasetused ja järjekord jäetakse pigem vabaks võimaldamaks esile kerkida konkreetse informandi jaoks olulistel
teemadel, ka sellistel, mida uurija ei osanud ette näha. Uurija jaoks tähendab selline lähenemine aktiivset
kaasamõtlemist ning pidevat küsimuskava kohandamist.
3
Välitööde käik:
Esialgne süvaintervjueeritavate nimekiri ehk valimi tuum koostati VVKP 2014–2017
perioodil (mitte)eraldatud toetuste analüüsi ja programmi teksti alusel. Lisaks lähtuti
VVKP nõukogu liikme soovitustest. Välitööde käigus täienes valim juba lumepalli-
meetodil, st intervjueeritud ise andsid soovitusi, keda võiks veel kultuurivaldkonna
teemadel usutleda. Lõpliku valimi kujunemisel arvestati inimeste tegevusala, nende
varasemaid kokkupuuteid VVKP-ga ning vana Võrumaa erinevate piirkondade kaasatust.
Ühtekokku viidi süvaintervjuud läbi 39 inimesega, kes kõik olid nii oma töö kui ka elukoha
kaudu vana Võrumaa piirkonnaga seotud. Raportis kirjeldatavate kultuurielu eestvedajate
seisukohtade puhul on üldjuhul tegemist just siia valimiossa kuulunute arvamustega.
Osalev vaatlus 10 kultuurisündmusel3. Kuna välitööd toimusid suvel (põhiosas augustis),
siis jäid sõelale selle perioodi sündmused. Vaadeldavate kultuurisündmuste valikul lähtuti
erinevatest kriteeriumitest, nagu VVKP toetus, ürituse tüüp, toimumiskoht, intervjueeritute
endi soovitused või mida nad kavatsesid külastada. Eesmärk oli külastada võimalikult
erinevat tüüpi ettevõtmisi erinevates vana Võrumaa paikades, kus võiks olla märgata
võrokese omakultuuri ilminguid.
Lühiintervjuud 33 piirkonnas elava inimesega, kes kõik leiti jooksvalt välitööde käigus.
Enamik intervjueeritutest olid kultuurisündmustel osalejad. Neile lisandusid lumepalli-
meetodil leitud inimesed ning ka mõned püstijalaintervjuud lihtsalt välitööpiirkonnas
kohatutega. Samuti grupiintervjuu viie Lasva noortekeskuse 1.–8. klassi õpilasega, kellega
tekkis hea kontakt piirkonnas süvaintervjuu läbiviimise kõrvalt.
Intervjuud toimusid üle kogu vana Võrumaa. Teadlikult pöörati tähelepanu piirkonna äärealadele,
kuid sellegipoolest olid umbes pooled informandid pärit Võru maakonnast, mis ühtlasi illustreerib
hästi omakultuuriliste ettevõtmiste (ja ka inimeste) geograafilist koondumist. Teise poole valimist
moodustasid enam-vähem võrdselt Põlva ja Valga maakondadest pärit informandid, vähesemal
määral oli kaasatud Tartumaalt pärit inimesi. Kultuurisündmustel intervjueeritute hulgas olid ka
paar sellist isikut, kes ei elanud hetkel küll ajaloolisel Võrumaal, kuid olid sellega tööalase tegevuse
kaudu tihedalt seotud.
Intervjueeritud inimesed olid vanuses 8–94 aastat, enamik informante jäi vanusevahemikku 35–50.
Kaks kolmandikku intervjueeritutest moodustasid naissoost vastajad. Eraldi pöörati tähelepanu
noortele. Vastuseid analüüsides ei ilmnenud siiski vastanute vanusest või soost tulenevaid suuri
sisulisi erinevusi, mistõttu polnud otstarbekas raportis ka vastavaid gruppe eritleda. Aruandesse
kaasatud tsitaatide juurde on suurema anonüümsuse tagamiseks lisatud üksnes vastaja sugu ja
sünniaasta.
Välitööde käigus tehtud intervjuud transkribeeriti osaliselt ning materjali analüüsiti
kontentanalüüsi põhimõttel. Selle tulemusel loodi 31 kategooriat (nt piirkonna eripära, noored, võru
keel), mis võeti materjali teistkordse analüüsi aluseks. Need temaatilised kategooriad on üksiti
aluseks raporti peatükkidele.
3
Võru keele lastelaager Põlva Talurahvamuuseumis (II vahetus), Avatud talude päev, võru keele õpituba
“Kõnõlõmi võro kiilt”, Haanjamaa suitsusaunanädal, Hauka laat, Kaika suveülikool, Ökofestival “Rohelisem elu”,
Tulede öö Vastseliina piiskopilinnuses, Taheva valla 25. aastapäevale pühendatud kontsert, 19. Rahvapillilaagri
Võrumaal lõppkontsert Mõniste koolis.
4
Lähtuvalt valimi koostamise põhimõttest, mille kohaselt olid huviorbiidis kultuurielu eestvedajad
ja kultuuriürituste külastajad, peegeldab ka raport ennekõike (oma)kultuuriteadlikumate inimeste
seisukohti. Võib arvata, et päris juhuvalimina vana Võrumaa elanike küsitlemine annaks
mõnevõrra teistsuguse pildi võrokese omakultuurist.
Järgnevas aruandes mõtestatakse esmalt kultuuripiirkonna olemust ja kirjeldatakse hetkeolukorda,
seejärel alles keskendutakse kitsamalt Vana Võrumaa kultuuriprogrammi meetmele. Kokku on
raportis viis peatükki:
esimene avab lühidalt võrokese omakultuuri olemuse;
teine keskendub omakultuuri väljendusviisidele;
kolmas kajastab omakultuuri toetava hariduse, meedia ja kultuurisündmuste korraldamist;
neljas käsitleb kultuurielu eestvedajaid;
viiendas peatükis tuuakse välja VVKP tugevused ja arenguvõimalused.
5
1. VÕROKESE OMAKULTUUR
Teadlikkus vanale Võrumaale eripärasest kultuuripärandist ehk võrokese omakultuurist on viimase
kümne aasta jooksul piirkonnas elavate inimeste seas aina kasvanud. Tuuakse esile, et kuigi
kultuuri ja isetegevusega on piirkonnas alati tegeletud, paistab see viimasel ajal rohkem välja ka
ülejäänud Eestile.
Võrokese omakultuur on heterogeenne ning oleneb palju piirkonnast ja sealsete inimeste
aktiivsusest. Kõige esimesena seostub inimestel kohaliku kultuuriruumiga võru keel, mis on ühtlasi
vanal Võrumaal peamine kogukondi siduv element.
Rahvamänge ja -laule ja mõistatusi ja rahvariideid – neid ongi igal pool üle Eesti, aga paiga-
pealseid keeli igal pool ikka ei ole. (M, 1971)
Omakultuur on vanal Võrumaal väga olulisel kohal näiteks kunsti, käsitöö ja ka ettevõtluse
inspiratsiooniallikana ning majanduse elavdajana. Nii ettevõtjad kui ka kultuurivaldkonnas
töötavad inimesed näevad, et võrokese omakultuur ja vanad traditsioonid võivad uues kontekstis
taas kasulikuks osutuda.
1.1. KUULUVUSTUNNE, IDENTITEET
Võrokese kuuluvustunne tugineb peamiselt keelele. Inimesed mainivad seda kui esimest ja kõige
olulisemat kultuurimarkerit, mis eristab piirkonna inimesi. Isegi kui tänaval on võru keelt kuulda
harva, on enamik informante ühel meelel, et kohalikud siiski oskavad seda rääkida või saavad
vähemalt aru. Isegi kui ise keelt ei osata, peetakse seda oluliseks ühtekuuluvuse tunnuseks:
Tõenäoliselt keel on kõige olulisem näitaja, mille kaudu inimesed end identifitseerivad ja seda
võrokeseks olemist. Aga kui inimesel on keel kadunud, siis tegelikult ei saa üldse pisendada ka
juurte tundmist või seda, et kui ta ka elab mujal ja keelt enam ei oska, siis ikkagi teab, kust tema
juured pärit on ja võib-olla räägib uhkusega sellest, kuidas tema vanaema rääkis veel võru keelt,
aga näed, mina enam ei oska. (N, 1975)
Kuigi keel võib erinevates piirkonna nurkades kõlada erinevalt, olla segatud Tartu ja Setu murdega,
tunnetatakse seeläbi siiski kultuurilist seotust. Inimesed, kes elavad piirkonna äärealadel, on pigem
valmis ennast identifitseerima võru keele kõnelejana, aga mitte võrokesena. Ollakse küll näinud
vana Võrumaa silte ning teatakse ühisnimetuse olemasolu, aga see ei oma nende puhul suurt
tähtsust. Sõna võroke kipub äärealade elanikel seostuma ennekõike Võru maakonnas või Võru
linnas elavate inimestega.
Palju võrreldakse võrokesi setudega, kelle omakultuuri tuuakse eeskujuna esile elujõulisuse ja
rohkete põlvkondi siduvate traditsioonide poolest. Erinevalt setudest pole võrokese omakultuur
igapäevaelu loomulik osa, vaid pigem tähtpäevade puhul esile tõstetud kategooria. Kuigi kultuuri-
praktikaid nähakse olulisena ja neid tahetakse edasi anda lastele, on järjepidevuse hoidmine
keerulisem kui naabritel. Seetõttu leitakse, et setud on paremad omakultuuri esiletoojad ja
reklaamijad:
Setudel on süda väga õiges kohas ja nad on pidanud võitlema, et oma eripära edasi kanda. Ja
see ongi nüüd nende edumaa. Ka Vastseliina koolis tuleb see selgesti välja, kuidas setud ütlevad,
et nemad on setud. Võrukeste puhul on see suur puudujääk, sest nad tahavad olla kõige paremad
6
eestlased. Nüüd see on muidugi muutunud, et nad teavad ja julgevad olla võrokesed. Nad küll on
võrokesed, aga mingis situatsioonis tahavad nad olla väga eestlased, mida me kõik muidugi ka
oleme. Nad ei oska selle eest seista teadlikult, sellest jääb puudu. (N, 1973)
Mulkidega võrreldes tunnetavad võrokesed oma olukorda jällegi paremana, sest neil on ühendava
identiteedimarkerina säilinud eripärane keel.
1.2. VÕROKESE OMAKULTUURI ERIPÄRAD
Võrokese omakultuuri suurim eripära on keel, milles võib küll esineda piirkondlikke nüansse, ent
see on siiski omakultuuri peamine väljendusviis. Samuti tõdetakse, et võrokese omakultuur on
paljuski kohalike inimeste tunnetus ühtse maailmavaate ja mõtteviisi kohta, mille abil saadakse
teineteisest kergemini aru. Mõninga mõtlemise järel tuuakse ülejäänud Eestiga võrreldes
eripärasena välja ka veidi paremini säilinud talurahvakultuuri, mille näidetena nimetatakse
kohalikke kombeid (nt pulma- ja matusekombed), suitsusauna, rahvamuusikat, kohalikku toitu,
käsitööd ja rahvariideid. Erandiks on spetsialistid, kes tunnevad ja tähtsustavad just seda vald-
konda, milles tegutsevad. Nii toovad toiduga seotud inimesed esile suitsuliha ja sõira, muusika-
inimesed rõhutavad Teppo lõõtsa ja kandlemängu.
Võrokese omakultuuri erilaadsusteks loetakse veel looduse tundmist, ravimtaimede kasutamist,
aastaaegade rütmis elamist, maalähedust:
Võrumaal öeldakse, et "aigu om" ja mingis mõttes asju tehakse küll teistmoodi. Kuidagi teises
rütmis käib siin asi. Hooajalisust on rohkem. Paljud tegelevad põllumajandusega. (N, 1980)
See on terviklik elu. See on üks elu. Kõik on omavahel seotud. (N, 1963)
Tartust jõuad allapoole ja loodus hakkab veidi lainetama, siis on hea tunne, et jõudsid koju.
(N, 1982)
Ka kultuuripoliitika ning omakultuuriga seotud kommunikatsioonitegevus on aidanud kujundada
kohalike arusaamu oma kultuurist ning pannud neid nägema suitsusauna, keelt või enda toidulauda
väärtuslikumana. Siinjuures on oluline roll kultuuriüritustel ja regulaarsetel sündmustel nagu Uma
Pido ja Võru pärimustantsu festival (varasema nimega Võru folkloorifestival).
Piirkonnas elavad inimesed on üksmeelel, et nende kultuuriruum on eriti tänu keelele Eestis oma-
pärane ning seetõttu saab ka väljastpoolt rohkem tähelepanu kui mõni teine (maa)piirkond.
Tõdetakse, et eristuv väline kuvand aitab kindlasti ka piirkonna arengule kaasa ning innustab siia
kolima noori ettevõtlikke inimesi.
Kohalike kultuurielu eestvedajate arvates on vanal Võrumaal ruumi ka uutele ettevõtmistele ning
üldjuhul ei panda pahaks kui omakultuur on põimitud moodsate enesearenduspraktikate, jooga või
meditatsiooniga. Võrokese omakultuuri nähakse allikmaterjalina väga erinevat tüüpi liikumistele,
millega võiks rohkem tegeleda nagu näiteks käsitöö, ravimtaimed ja ravitsemise teadmised,
toidukultuur või ka kohalik arhitektuur. Senise kogemuse põhjal võib algul väikese seltskonna
isiklikust huvist sündinud avalik üritus (nt Südamemuusika Festival) muutuda aastatega oluliseks
kohaliku kultuurielu sündmuseks ja olla üksiti vastava omakultuuri valdkonna populaarsuse
kasvamise aluseks.
7
1.3. LASTE JA KOOLINOORTE SUHE VÕROKESE
IDENTITEEDIGA
1990ndatest alates on võrokese omakultuuris suurt tähelepanu pööratud järelkasvule ning laste ja
noorte omakultuurialasele haridusele. Peamiselt Võru Instituudi ja Võro Seltsi eestvedamisel
toimunud haridusvaldkonna kaasamine on end ära tasunud. Loodud on tugev lastele suunatud
kultuuritegevuste traditsioon. Selle tulemusena saab suur osa vana Võrumaa koolilastest esmase
omakultuuri kogemuse:
Uma Pido on hästi palju aidanud. Lapsed lähevad kooli, mudilaskoori ja kooriga õpivad selle
peo jaoks võrukeelse repertuaari. Võrumaal koolis käinud laps on selle tõttu vähemalt võro
keeles laulnud. (N, 1971)
Koorilaul, rahvatants ning näitlemine on noorte seas üldjuhul populaarsed. Entusiastliku juhendaja
olemasolul tegelevad noored hea meelega erinevate omakultuuriga seotud tegevustega. Samas
eestvedajate arvates on kaasalöömise aluseks pigem isetegemise rõõm, tegevusi ise noored vana
Võrumaa omakultuuri või kommetega nii tugevalt enda jaoks ei seostavat.
Nii lapsevanemad kui ka kultuurikorraldajad on üksmeelel, et võrokese omakultuuri ei saa õpetada
liiga suures mahus ja vastumeelsuse tingimustes. See tekitab pigem negatiivse kogemuse kogu
omakultuuri suhtes.
Omakultuuri õppimist soodustavad põlvkondadevahelised ettevõtmised, mis seovad lapsi,
vanemaid ja vanavanemaid. Perekonna rolli nähakse laste kultuurikasvatuses väga olulisena – kui
vanemad on kultuurielus aktiivsed ja väärtustavad kohalikke traditsioone, siis hakkavad seda
tegema ka nende lapsed. Võib juhtuda, et lapsevanem isegi on alles hiljuti saanud aru vajadusest
suunata oma lapsi teadlikumalt võrokese omakultuuri poole:
Oma kolmandat last suunan teadlikult vanaema juurde, et rääkige võru keeles. Kaks täiskasvanut
last, nad ei karda rääkida, võivad vastata ka võru keeles, aga nad ei tule sinu juurde rääkima
võro keeles. (N, 1971)
Noor ise ei oska öelda, et me tahaks nüüd hakata lõõtsa ehitama või mängima, see algatus peab
tulema täiskasvanu poolt. (N, 1982)
On ka teistsuguseid arvamusi, näiteks ühe intervjueeritud noorsootöötaja arvates tuleks just lastele
ja noortele endile anda suurem võimalus kultuurielu sündmuste korraldamises kaasa rääkida.
Noorte vabale ajale on suur konkurents ja meelsamini osaletakse ettevõtmistes, mis on olnud
algusest peale nende endi ideed. Sageli näib, et kodukoha kultuur ja keel pole noorte kõige
suuremateks huvideks ning jäävad paljude teiste valikutega võrreldes tagaplaanile:
Huvisid on lastel ja ka lapsevanematel nii palju, robootikad ja asjad, siis tuleb lihtsalt mingi
valik teha. Ja siis pole võru keel päris esimene prioriteet kõigile. (N, 1960)
Samas noorte endiga vesteldes jäi kõlama pigem seisukoht, mille kohaselt võru kultuur ja keel on
huvitavad ning nad tahaksid neist rohkem teada. Selle märgiks on ka võrukeelsete lastelaagrite suur
populaarsus. Suvistes laagrites osaleb palju neidki noori, kes ise vanal Võrumaal ei ela, aga kelle
juured on sealt, ning kes tahavad lihtsalt võrokese omakultuurist rohkem teada. Noored toovad
välja, et laagris oleku ajal nad õpivad võru keelt hoolega osates nädala lõpus natuke ehk isegi
rääkida, aga kuna laagrid toimuvad liiga harva, siis keel ununeb kiiresti. Kodus nad võru keelt
tavaliselt ei räägi, kuigi võivad kuulda seda vanemate ja vanavanemate omavahelises suhtluses.
8
Hajaasustuse tõttu võivad osad noored ka organiseeritud (kultuuri)tegevusest ilma jääda: piir-
konnas on vaid mõned noortekeskused ja noorsootöötajad. Noorte kaasamine vajab “sädeinimest”,
keda igal pool ei ole. Lisaks pole võru keele õpe jõudnud kõikidesse lasteaedadesse ja koolidesse,
kuigi pilootprojektide tulemused on olnud head.
9
2. OMAKULTUURI PRAKTIKAD
Võrokese omakultuuri praktikate all peame silmas tegevusi, mille kaudu kantakse teadlikult edasi
võru keelt ja kultuuri (rahvamuusikat, käsitööd, suitsusauna, kombeid, toitu jms).
Omakultuuri praktikate levimine ja väärtustamine sõltub väga tugevalt just valdkonna spetsialistist,
kelle eestvedamisel hakatakse talle südamelähedase teemaga vastavas piirkonnas rohkem tegelema.
Oluline roll omakultuuri ülevalhoidmise ja kogukondasid ühendava suhtluse juures on igasugusel
isetegevusel.
Omakultuuri praktikatega seonduvad ka Võrumaa tunnusmärk4 ja Uma Meki märk, millesse
mõlemasse suhtutakse positiivselt. Kui Uma Meki märgi taotlemise protsess on keerukam, siis
Võru Instituudi loodud Võrumaa tunnusmärk on vabas kasutuses leidnud rakendust üsna laialt.
Võrumaa tunnusmärgis nähakse võimalust siduda teadlikumalt erinevaid võrokese omakultuuri
valdkondi. Ühelt poolt informantidele meeldib, et märk on vabakasutuses ja otsustusõigus on antud
inimesele endale, teisalt ollakse äraootaval seisukohal võimalike tagasilöökide osas. Näiteks kui
märki hakkavad kasutama ka suurettevõtjad, kelle tegevus paljude kohalike jaoks ei kanna vana
Võrumaa väärtusi.
2.1. KEEL
Võru keel omab võrokese olulisima identiteedimarkerina tugevat emotsionaalset väärtust. Tegemist
on millegagi, mis on oma ja eriline. Samas võib keele (taas)väärtustamist pidada üsna uueks
ilminguks. Keele kasutuses on toimunud katkestus, sest võru keele prestiiž oli madal ja selle
rääkimist ei soositud. Viimase 10–20 aasta jooksul on toimunud pööre ning võru keelt on taas
hakatud teadlikumalt kasutama ning õpetama.
See mingisugune häbi, mis on olnud varem, see on küll ära kadunud võru liikumisega või nende
asjadega, mis on ära tehtud võru keele heaks. (M, 1975)
Võro keelt on täna põnev rääkida. Kui ma käisin noorena vanaema juures, siis ei olnud hea toon,
et sa räägid maainimeste keelt, aga nüüd on see muutunud. Nüüd on ju ka Tallinnas neid inimesi,
kes uhkelt tõstavad oma juuri esile ja räägivad võru keelt. (N, 1960)
Intervjueeritud viivad võru keele kuvandi paranemise ilmingud ajaliselt juba 1980ndate lõppu, mil
ilmus Madis Kõivu võrukeelne näidend. Positiivsemale mainele kaasaaitajatena tuuakse välja ka
Kaika Lainet, Aapo Ilvest ja Contrat, aga ka näiteks ansambli Ummamuudu 1990ndate hittlugu
„Kõnõtraat“ ning 2004. aastal Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel esindanud ansambel Neiokõsõ
laulu „Tii“.
2.1.1. Võru keele rääkijad
Tänapäeval räägivad võru keelt pea kõik vanal Võrumaal elavad vanemad inimesed, kes on
sündinud enne või vahetult pärast Teist maailmasõda ja kelle lapsepõlves kodune keel oli võru keel.
Hilisemal Nõukogude perioodil üleskasvanud inimeste igapäevasest kasutusest on võru keel pigem
taandunud. Erandiks on pered, kes hoolimata riigi poliitikast jätkasid võru keele kasutamist koduse
4
https://www.voru.ee/vorumaa-tunnusmark
10
keelena ka laste ja lastelastega rääkides. Näiteks meie intervjueeritutest määratlesid end võru keele
rääkijatena umbes pooled, samas nii mitmedki neist pidasid vajalikuks täpsustada oma keeleoskuse
piiratust või polnud kindlad, kas murdeline keel, mida nad räägivad, on ikka võru keel. Mitte-
kõnelejatest kolmandik omas passiivset keeleoskust.
Võru keelt on teadlikult hakatud tutvustama ja ka lastele õpetatama viimase kümne-kahekümne
aasta jooksul. Võru keele aktiivse kasutuse tagamisel on samavõrd olulised nii keele hea maine kui
ka loomulike keelekeskkondade olemasolu. Mitmegi intervjueeritu puhul jäi kõlama seisukoht,
mille järgi lastele õpetatavad võrukeelsed laulud või näidendid ei pruugi tähendada, et laps suudaks
või tahaks keelt ka väljaspool neid olukordi rääkida.
Keeleõppe parimaks keskkonnaks peetakse kodu, kuid lastega võru keeles rääkimine on kodudes
ikkagi erandlik. Enamik vana Võrumaa lapsi on pigem keele passiivsed oskajad – nad saavad aru
ning tunnevad sõnu, kuid nende jaoks pole harjumuspärane võru keelt igapäevaselt kasutada. Ühis-
konnas on jätkuvalt levinud muster, et noortega võru keeles ei räägita. Ilmselt on tegemist hirmuga
selle ees, et lastega murdekeeles rääkimine takistab eesti kirjakeele omandamist ning see võib
lastele edaspidises elus probleeme tekitada. See võib viia olukorrani, kus keeleoskajast vana-
vanemad suhtlevad lastelastega kirjakeeles isegi siis, kui oma lapsed või lapselapsed ise paluvad
rääkida võru keeles:
Ma vaatan või omagi vanemate pealt, et minuga räägivad [nad] võru keeles, minu lastega
lähevad eesti keele peale üle. Automaatselt – nad isegi ei mõtle selle peale. Ja ma pean neile
eraldi ütlema, et rääkige lastega võru keeles. (M, 1971)
Paradoksaalselt väärtustavad enim keelt aga vanale Võrumaale sisserännanud inimesed, n-ö uued
tulijad. Seda on märganud ka kohalikud:
Nende [sissetulnute] suhtumine võru keelde ja kultuuri on palju soojem kui põliselanike oma.
Kuidagi tundub, et nemad võtavad neid asju palju paremini vastu millegipärast. (M, 1975)
Pea kõik sisserännanud, keda intervjueeriti, ütlesid end austavat võru keelt. Keelt püütakse ka
õppida, kuigi rääkida julgevad neist vähesed, kuna kardetakse midagi valesti öelda. Kardavad isegi
sellised inimesed, kes on piirkonnas võib-olla 30 aastat elanud. Austusega keele vastu võib ka
liituda keele osas kaitsval positsioonil olek. Näiteks tõi üks sisserännanu välja, et ei talle ega tema
(sünnilt võrokestest) koorikaaslastele meeldi, kui väljaspool vana Võrumaad tegutsevad koorid
püüavad võru keeles laulda:
Tegelikult meile meeldib selle [keelega] eristuda ja me oleme uhked selle üle, et see on meie enda
asi. [...] See on meie asi, ärge andke seda liiga käest ära, muidu ta enam ei ole nii meie asi ja siis
me ka ei ole enam uhked selle üle. Järelikult on vaja seda, et ainult meie oskame seda, kui siuksed
tunded tekivad. Aga see näitabki, et ka tasub investeerida ja toetada selliseid kollektiive ja
ettevõtmisi ja julgustada rohkem. (N, 1970)
2.1.2. Võru keele rääkimise situatsioonid
Nooremad inimesed omavahel üldjuhul võru keeles ei räägi, kuid vanematele inimestele vastatakse
siiski võru keeles:
See viib kohe nagu lähemale talle, saad temaga nagu oma inimesega rääkida. Ja see on ühelt
poolt ka selline austusavaldus, et sa räägidki inimesega tema enda keeles. (M, 1977)
11
Mitmest intervjuust tuli välja, et isegi kui koduseinte vahel omavahel võru keeles ei räägita,
suheldakse näiteks naabrinaisega võru keeles või kasutatakse murret kultuuripidustustel, poodi
minnes või ühistranspordis:
Mina, kes ma sõidan palju bussiga, ma ikka rõõmuga kuulen. Vist ei ole bussi, kus võru keelt ei
kõnelda kuskil ääres. (M, 1974)
Nende seas, kes peavad endid passiivseteks keeleoskajateks, on väga levinud sõpradega võru keeles
naljatamine. Intervjuudes toodi korduvalt välja, kuidas vahel hakatakse näiteks hobiringis võru
keeles nalja tegema või kasutatakse mingit murdekeelset sõna „nalja pärast“.
Kodus me võru keelt ei räägi pigem, vahel kui nalja teeme. (N, 2000)
Tihti on välja kujunenud kindlad inimesed, kellega räägitakse võru keelt ja kellega mitte. Sarnaselt
eelkirjeldatud olukorrale, kus vanavanemad ei suhtle lastelastega võru keeles, ei eelda vanemad
inimesed noorematelt võru keele oskust üldisemalt, mistõttu nooremate poole pöördutakse eesti
kirjakeeles:
Kui ma noore inimesena ja teksamantliga läksin poodi ja hakkasin võru keeles rääkima, siis nad
olid ikka üllatunud küll. [...] Kui vanad rätikutega tädid tulevad, siis räägivad [müüjad] ikka võru
keelt. Aga kui räägid inimestele esimesena võru keelt, siis alati tullakse järgi ja hakatakse vastu
rääkima. Ei tea, kas on hääbumas meil see asi, et sa ei saa poes enam võru keeles oma asju
kätte... Külapoest saad, aga linnas on tõesti kahtlane. (N, 1971)
Meie intervjueeritud noored polnud võru keele ega kultuuri suhtes sugugi ükskõiksed, kuigi
tunnistati oma keeleoskamatust. Seetõttu ei suhelda ka omavahel kohalikus keeles. Mõnigi
väljendas soovi teada rohkem nii võru keelest kui ka kultuurist.
Ei räägi. Ei oska eriti. [...] Aktiivselt sellega ei tegele, aga midagi võiks ikka teada küll. Ise oled
siinkandis sündinud, siis oleks hea, kui tead ikka midagi ka sellest. (M, 2000)
Toodud intervjuukatkele sekundeerib teisteski intervjuudes kõlama jäänud arvamine lapsepõlves
saadud passiivse keeleoskuse olulisusest. See kergendaks hilisemas elus kohaliku murde juurde
tagasitulekut kui vahepeal ongi olnud keelekatkestus.
Seesama inimene, kes 20-selt ei rääkinud võru keelt, ta 40- või 50-aastaselt võib rääkida kogu
aeg. Ta oskab seda, ta on lapsepõlves selle selgeks saanud. Aga on olnud vahepeal mingi
probleem prestiižiga, näiteks koolis... Kui ta saab oma keskkonda tagasi, kus see on prestiižne,
siis ta räägib edasi. (M, 1975)
2.1.3. Võru kirjakeel
Võru kirjakeele arendamisega on palju tegelenud Võru Instituut. Välja on antud sõnaraamatuid,
ilukirjandust, lasteajakirju, õppematerjale jms. Väga populaarne on võrukeelne ajaleht Uma Leht.
Võrukeelset ilukirjandust loetakse aga pigem vähe. Paljud, eriti vanemad inimesed, nendivad, et
võru keelt on keeruline lugeda. Ka keeletunnis „Kõnõlõmi võro kiilt“, kus praktikaks oli kõva
häälega võrukeelse raamatu ettelugemine, tunnistasid osalejad sellise tegevuse võõrust, kuigi seda
peeti arendavaks. Tunnis tutvustatud võrukeelsete raamatutega (Kaplinski, Laaksoneni, Rahmani
looming) pigem ei oldud kursis, mis aga ei tähenda nagu peetaks võrukeelse omaloomingu
avaldamist ebaoluliseks. Vastupidi, leidus ka selliseid informante, kelle meelest võiks mõnedki
maailma kirjandusklassikasse kuuluvad teosed võru keelde tõlkida.
12
Paar informanti vaagisid võru kirjakeele vajaduse küsimust ka laiemast kontekstist lähtuvalt. Kuna
keele olukord on ebakindel ning pole teada, mil määral võib võru keele kasutus veelgi kaheneda,
on keele säilitamiseks tarvilik seda jäädvustada nii kirjapildis, õpikute vormis, kui ka
helisalvestistena.
2.2.4. Keele teadvustamine ning varieeruvus
Valdava hoiaku kohaselt pole olemas “ühte õiget võru keelt“. Ka sõna võruke või võroke (võro kiil
või võru kiil) kasutatakse kõnes erinevalt. Ent nagu varem juba mainitud, siis sisserännanud
muretsevad ometigi keele õigesti rääkimise pärast ning ka sünnilt võrokesed on mõnel juhul
ebakindlad, kas nende räägitav võru keel on ikka „päris võru keel“.
Siinkandis [Valgamaal] on selline segakeel: mis on Võru murrak, mis on Tartu murrak, täpselt
ei tea. Üks Kagu-Eesti keel. (M, 1965)
Sagedamini ajavad erinevad keeled segi vastava kultuuriruumiga üldse mitte seotud inimesed.
Näiteks jagab üks informant (N, 1962) kogemust sotsiaalmeediast: olles teinud võrukeelse posti-
tuse, järgnes sellele võõra inimese poolt kommentaar, mis soovitas „lõpetada seto propaganda“.
Mitu informanti olid pärit võru-setu segaperedest, mistõttu on ka nende keeles elemente mõlemast
kultuuriruumist.
Lapsena kuulsin rohkem seda Rõuge kihelkonna [keelt], teismelisena setusid ja siis oli minu jaoks
kaks keelt. 30-selt ei julenud midagi rääkida. Ja siis pani minu aju need kaks keelt kokku ja nüüd
on mingi segapudru, ei saa enam ise ka aru, et kumb on kumb. (N, 1971)
Osades vana Võrumaa külades rõhutatakse eelkõige oma küla kohaliku keele eripära, mitte ei
räägita ühtsest võru keelest (näiteks öeldakse end kõnelevat Antsla või Karula murret). Võru keele
keskus on tänu Võru Instituudi tegevusele Võru linn (samuti Haanja ja selle ümbrus). Seetõttu jääb
piirkonna äärepoolsetes valdades võru keele edendamine ja teadvustamine tagaplaanile ning
tugevam on oma valla või küla identiteet. Olenemata sellest, kuidas täpselt mingis piirkonnas
kohalikku keelepruuki nimetatakse, peetakse VVKP kontekstis keele paikkondlike eripärade
säilitamist ja elujõulisust tähtsaks.
2.2. RAHVAMUUSIKA
Muusika oli keele järel teine enim mainitud omakultuuri praktika. Paljuski on muusika laulusõnade
kaudu ka võru keelega seotud. Üsna palju on viimastel kümnenditel avaldatud võrukeelset
uusloomingut (nt Mari Kalkuni või Aapo Ilvese sulest). Võru (rahva)muusika esile kerkimisele on
kaasa aidanud ka Uma Pido, mida võib pidada suurimaks ja populaarseimaks kultuuriürituseks
piirkonnas. Uma Peo jaoks luuakse ja seatakse võrukeelset repertuaari, mille õpib selgeks ligi 4000
lauljat nii vanalt Võrumaalt kui väljastpoolt. Seega võib öelda, et Uma Pido on oluliselt aidanud
kaasa vana Võrumaa koorimuusika edendamisele ning samuti rahvatantsu populariseerimisele.
Vana Võrumaa rahvamuusika edendajad toovad välja, et erinevalt rahvatantsust on just rahva-
muusika puhul märgata kohalikke eriomaseid jooni. Isegi kui lood on noodipildis samasugused
nagu mujal Eestis, esitatakse neid vanal Võrumaal teistsuguses mängutehnikas. Eripärad on ka
rahvapillide ehitamises.
13
Noorte seas on nii rahvamuusikahuvilisi kui neid, kes seostavad rahvamuusikat eelkõige vanema
põlvkonnaga:
Ma arvan, et vanemad inimesed on sellest rahvatantsust ja rahvamuusikast rohkem huvitatud kui
noored. Et nemad võib-olla kuulavad seda rohkem ja see on nendeaegne muusika, mis neile
rohkem peale läheb. (M, 2000)
Piirkonnas korraldatakse suhteliselt palju pillilaagreid lastele (nt Mõnistes toimuv Rahvapillilaager
Võrumaal), millest võtavad osa nii vana Võrumaa noored kui ka rahvapilliharrastajad mujalt
Eestist. Neis laagrites tutvustatakse rahvamuusika kõrval võrokese omakultuurile iseloomulikke
tegevusi ka laiemalt (nt tutvutakse ravimtaimedega, õpitakse võru keelt).
Mitmes vallas tegutsevad külaseltside juures rahvapillirühmad. Võru linna lasteaedade töötajad
mainivad positiivsena 5 kandle olemasolu igas linna lasteaias. Rahvapillirühmade juurde tekkimist
takistab nii pillide kui ka juhendajate puudus. Kui rahvapillide puudumisele on osaliselt võimalik
lahendust leida hea projektikirjutamisoskusega, siis keerulisem on lugu rahvamuusikust
eestvedajaga – kas konkreetses piirkonnas leidub üldse selline inimene? Samuti kas sel inimesel on
tahet ja oskust hankida tegevustoetust korrapärase rahvapilli huviringi elushoidmiseks.
Välitööde käigus oli selgelt märgata rahvamuusika-alaste tegevuste koondumist küladesse, kus elab
mõni selle valdkonna tuntud oskaja. Nii on Teppo lõõtsatalu korraldanud kontserte, lõõtspillide
ehitamise õpitubasid ja pärimusõhtuid ning sealsed inimesed on seotud ka Võru pärimustantsu
festivali korraldamisega; Põlvamaal on lõõtspillimängu edendanud Heino Tartes; Mõniste koolis
toimub Muusikapesade projekt; Varstus ning Karulas korraldatakse pillilaagreid lastele. Kui
õpitoad ja pillilaagrid on informantide sõnul kenasti käima läinud, siis vajadust tuntakse rahva-
muusikateemaliste raamatute ja plaatide järele.
2.3. KÄSITÖÖ JA RAHVARÕIVAD
Käsitöö on vanal Võrumaal koondunud pigem üksiktegijate ümber. Tundub, et võrreldes rahva-
muusikaga saab käsitöö vähem tähelepanu. Aktiivseid rahvuslikku käsitööd edendavaid MTÜ-sid
on vähe. Organisatsioonina tegutsemiseks vajaliku paberimajandusega päris omapäi hakkama ei
saada (nt jäädakse hätta raamatupidamise ja majandusaasta aruannetega), samas teenuse
sisseostmiseks neil raha puudub. Kõige parem on olukord Karulas ja selle ümbruses, kus
tegutsevate MTÜde (Lüllemäe Rahvaõpistu, Karula Hoiu Ühing) eesmärkide hulgas ongi kohaliku
käsitöö uurimine ja edendamine. Üksinda tegutsevaid käsitööharrastajaid leidub muidugi ka mujal
ja mõnedes külades toimuvad regulaarsed käsitööringid, mis lisaks käsitööoskuste arendamisele
täidavad ka sotsiaalset funktsiooni:
Oma kandi naised [Erasveres] käivad koos käsitööringis, seal igaüks teeb endale, lisaks on see
kui naiste "jututuba". (N, 1954)
Seoses üritusega Uma Pido on rahvarõivaste valmistamine ja kandmine muutunud populaarsemaks,
kuid paljude arvates pole võrdluses kõrvalolevate piirkondadega (Setumaa ja Mulgimaa) võrokeste
seas rahvarõivaste kandmine nii populaarne:
Rahvariiete kandmine võrokeste hulgas oluline ei ole. Me oleme püüdnud seda propageerida,
aga väga vaevaliselt tuleb. Tuleb ikka küll, aga no mulkide ja setodega ikka võrrelda ei saa.
(M, 1971)
14
Üheks põhjenduseks pakutakse võrokeste harjumust end pigem keele kaudu eristada, mistõttu
rahvarõivad ja vastavad mustrid pole nii tuntud ega olulised. Sellegipoolest on rahvarõivad ning
nendel leitavad mustrid viimase kümnendi jooksul taas rohkem kasutusele võetud:
Rahvarõivad on ajapikku, viimase 10 aasta jooksul, ausse tõusnud, neid on mitmel pool endale
soetatud ning neid on taas hakatud pidurõivasteks pidama. Mingid ajad tagasi ega [rahvarõivad]
ei olnud ka meie kandis väga [populaarsed]. Nüüd on läinud jälle rahva sekka – mustrid ja
sümbolid on kasutuses, inimesed kannavad neid. Rahvarõivaste mustreid ja sümboleid on
hakanud ka vald enda kujundustes kasutama. (N, 1980)
Kuna rahvarõivaste valmistamine on äärmiselt kulukas, siis informantide meelest ei peaks see
olema esmane valdkond, mida VVKP-st toetada. Toetamisväärseteks peetakse pigem rahvarõivaste
valmistamise õpitube, mitte valmiskomplektide ostmist. Teisalt rahvamajades 5, kus tegutsevad
koorid ning rahvatantsuringid, tuntakse just puudust võimalusest soetada täiskasvanud liikmetele
korralikud esinemisriided.
2.4. TOIT
Vana Võrumaa toidu eripäradest inimesed väga teadlikud pole. Erandiks on need, kellele pakub
kohalik toit huvi hobi korras või tööga seoses, näiteks MTÜ Piiri Köök (ning Võrumaa Maitsed
OÜ) eestvedajatele. Kui küsida kohalikele omase toidu kohta, jäädakse üldjuhul pikalt mõtlema.
Osatakse mainida küll mõnda sööki, aga tihti pole ka vastajad ise kindlad, kas tegemist on ikkagi
ainult võrokestele iseloomuliku toiduga. Ollakse arvamusel, et vanal Võrumaal võidakse ilmselt
süüa rohkem traditsioonilisi eesti talurahva toite (nt iseküpsetatud leiba, mulgiputru ja -kapsaid,
ahjukartulit, kama, hernesuppi, suitsuliha, sülti), kuid neid ei peeta millekski üksnes vanale
Võrumaale eriomaseks.
Ei oska öelda, et oleks omapärane [toit], mida mujal ei oleks. Mulgiputru pakutakse ka siin
külapidudel, ei ole mingit eraldi oma asja. Pigem ma näen teiste piirkondade asju, mis on siin
omaks võetud. (N, 1970)
Ma pigem võtan seda kui mingit arhailist eesti kööki või midagi sellist. Okei, kala on vähem kui
mingil rannarahval, aga et oleks ainult Võrumaa toidud... no ma ei tea... ahjukartulit ja seda
tehakse ikka mujal ka. Sõira ja... (M, 1977)
Kui siiski on vaja mõni vanale Võrumaale omane toit välja tuua, siis enim ja suurima enese-
kindlusega mainitakse sõira ja saunas suitsutatud liha, samas Läti piiri ääres elav informant mainib
piirkonnale omasena hoopiski kanepitampi.
Teatud traditsioonilisi toite aitavad pidada muu Eestiga võrreldes kohalikeks siin paremini säilinud
valmistamistavad, ühe või teise toiduga seotud kombed. Samuti muudavad toite omasemaks
teistsugused, ainult vanal Võrumaal levinud nimetused. Oma panuse vanade toitude
väärtustamisele on andnud 2014. aastal ilmunud retseptiraamat “Võrokõisi köögi- ja söögiraamat”,
aga ka Uma Meki kaubamärk. Palju rõhutatakse kohaliku tooraine kasutamist ning looduslähedust
5
Siinses raportis on kasutatud sõna rahvamaja katusterminina, mis hõlmab ka kultuuri- ja seltsimajade nime all
tegutsevaid asutusi.
15
– võrokestele peetakse omaseks korilust ning seente ja marjade sissetegemist, samuti ravimtaimede
korjamist ja kasutamist.
Kohaliku toidu aktivistide tegevus täidab võrokeste endigi jaoks harivat funktsiooni. Sellised
toidukultuuri eripärasid toetavad ettevõtmised mõjuvad innustavalt ka potentsiaalsetele uutele
toiduvaldkonnas tegutsejatele. Näiteks on olemas idee teha noorematele inimestele oluliste
pühadega seotud traditsiooniliste toitude koolitusi, et nad tunneksid tähtsamaid kodukandi toite
ning jätkaksid nende valmistamist.
2.5. SUITSUSAUN
Kohaliku suitsusaunakombestiku kandmine UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja on
kasvatanud oluliselt teadlikkust suitsusaunast võrokese omakultuuri osana. Sarnaselt toidule
asutakse aga pärast suitsusauna mainimist mõtisklema, kas tegemist on puhtalt „võru asjaga“ või
on siinkandis lihtsalt varem üle Eesti levinud suitsusaunakultuur paremini säilinud. Need, kes on
vanal Võrumaal üles kasvanud, võtavad suitsusaunas käimist loomuliku argielu osana.
See on nii, et ise võtad seda nii loomulikult, kuid tegelikult Eestiski on ta on üsna unikaalne. Kuid
lisaks kultuuri [osaks olemisele] see on ka kehale ja vaimule – see puhastab päriselt, aitab terve
püsida. On raske ette kujutada, et see [suitsusaun] teiste jaoks ei olegi nii enesestmõistetav.
(M, 1974)
Teisalt leiab mainimist tendents, et tegelikult pole suitsusaunas käimine enam ammu kõigis taludes
iganädalane rituaal. Pigem tehakse suitsusauna paar korda aastas suuremate pidustuste ajal või
kaugetele külalistele.
Minu jaoks on suitsusaun ikkagi luksustoode. Need ka, kellel ta on, minu ringkonnas, seda
tehakse... ta on kas siis mingi teine või kolmas saun majapidamises ja teda tehakse suvel kolm-
neli korda, kui on mingi suurem sündmus, rahvas tuleb kokku. Aga sellist, et iganädalaselt ta
oleks tarbeese nagu auto, no sellist minu ringkonnas väga ei ole. Võib-olla kuskil on, aga ma ei
tea. No kindlasti on kuskil. Aga iseenesest on tore. Hästi vahva on, kui teatakse, kuidas seda
suitsusauna kütta ja... või kuidas seal liha teha. (M, 1977)
On turismitalusid, mis tegelevadki suitsusaunakombestiku tutvustamisega turistidele. Suitsusauna
tutvustavaid üritusi (nt Haanjamaa suitsusauna nädal) peetakse olulisteks ja vajalikeks, kuid
hoiatatakse suitsusaunakultuuri “palaganiks” muutumise eest. Suitsusaunakombestiku liigses
tähtsustamises nähakse ohtu just kombestikule endale:
Aga sellele ei tohiks mingit survet või teatraalsust ümber ehitada. Sa pead austama seda kommet,
seda asja, sa ei saa sellest mingit teatrit teha. (M, 1977)
16
3. OMAKULTUURI TOETAVAD TEGEVUSED
Vanale Võrumaale eripärane kultuuripärand tõuseb esile ennekõike ürituste ajal, millest nii
kohalike kui ka turistide seas on tuntumad Uma Pido ja Võru pärimustantsu festival / Võru
folkloorifestival. Samas omakultuur ei saa olla vaid kultuurisündmuste kogum, vaid peaks ulatuma
sügavamale inimeste teadvusesse. Kogu võrokese omakultuuri liikumisele oleks vaja pikemat
perspektiivi, mis tagaks ka tulevikus elujõulisuse.
Kultuurielu eestvedajad näevad probleemina kultuurielu projektipõhisust. Puudust tuntakse nii
kultuurivaldkonna strateegilisest planeerimisest, olemasolevate tegevuste konstruktiivsest
analüüsist kui ka tulevikueesmärkide sõnastamisest. Selleks tuleb osapoolte sõnul ületada hirm
tunnistada ebaõnnestumisi ning rääkida probleemidest ausalt. Samuti nähakse võrokese
omakultuuri tugevamaks muutmise võimalusena tegusate inimeste ja olemasolevate vahendite
koondamist ning paremat koostööd.
Eriti suureks probleemiks on projektipõhisus haridusvaldkonnas, mis vastupidiselt vajab pidevat ja
süstemaatilist planeerimist. Praegu sõltub nii koolide kui ka lasteaedade omakultuuriõpetus väga
palju konkreetse asutuse juhist, tema finantsplaneerimise ja projektikirjutamise oskustest.
Omakultuuri ülevalhoidvate valdkondadena nähakse ennekõike haridust ja kultuurikorraldust.
Nende kõrval leiab tugevat poolehoidu ka omakeelne meedia, mis võiks suurendada uhkustunnet
oma kultuuri üle. Kõik kolm valdkonda annavad võimaluse tõsta esile oma kultuurilist eripära ja
luua ruum, kus kultuurikandjad saavad oma oskusi ja teadmisi kasutada ning teistele esitleda.
3.1. HARIDUS
Omakultuuri õpetamine haridussüsteemis keskendub ennekõike keeleõppele, aga seeläbi
tutvustatakse lastele ka omakeelset kirjandust, pärimust ning kombeid. Kooli, kohalike oma-
valitsuste ning lapsevanemate suhtumine võru keele õppesse on muutunud aastatega järjest
soosivamaks. Esialgu oli raske veenda erinevaid osapooli võru keele tunni vajalikkuses. Kardeti,
et veel ühe keele õppimine toob kaasa laste mahajäämuse eesti keele õppimises ja liiga suure
koormuse kooliõpilastele, samuti oli tunda varasemate põlvkondade isiklikku negatiivset kogemust
seoses murdes rääkimisega:
Mõnel lapsevanemal on trauma oma võru keelega. À la koolis pandi kaks selle eest, et ta
kogemata kirjutas esimeses või teises klassis mõne võrukeelse lause kuhugi vahele. Vot neil on
trauma ja nad ei räägi oma lastega ka kindlasti mitte võru keeles. Ja kui see võru keel peaks
tulema, siis nad pigem ei suhtu hästi sellesse. [...] Et siis kui me hakkasime seda keelepesa
tegema, siis me nägime, kuidas mõned vanemad on täiesti vastu. Ja mõnda ei olegi nagu võimalik
ümber veenda, sest tema lihtsalt arvab, et see segab [eesti] keele õppimist lapsel, seda ei olegi
võimalik omandada, pärast on eesti keel vigane, kuna temal on selline kogemus lapsepõlves ja
kõik. (N, 1981)
Asjaosalised leiavad, et selliseid negatiivseid hinnanguid võru keele õppele on vähemaks jäänud
ning teavitustöö on ennast õigustanud.
Takistavaks teguriks võib olla ka mõne osapoole ekslik kujutluspilt nagu kuuluks võru keele õpe
ennekõike maapiirkonna koolide juurde ning toetaks just sealseid lapsi. Haridusvaldkonna töötajad
17
toovad välja, et maakoole jääb järjest vähemaks ning gümnaasiumisse lähevad noored õppima juba
Põlvasse või Võrru. Suuremaid koole ei tohiks jätta tähelepanuta, mis sellest et väiksemad koolid
on võru keele õpetamise suhtes vastutulelikumad:
Kui pean linna koolidega läbirääkimisi [võru keele õpetamise osas], siis nende juhtkondadel on
selline kujutelm, et selle asjaga on seal armsas maakoolis õigem tegeleda. Eks neil ole omamoodi
õigus, aga maal on rahvas praktiliselt otsas. (N, 1973)
Kuigi omakultuuri õpetamise olukord on paranenud, leidub noortekeskustel, koolidel ja laste-
aedadel endil vähe initsiatiivi panustada uute keeleringide, -rühmade ning -klasside loomisesse;
oodatakse Võru Instituudi kutset, suunamist ja abi. Intervjueeritavad oskavad nimetada vaid ühte
juhtu kogu keelepesade programmi toimumise jooksul, kui rühm alustas võru keele õpet lapse-
vanemate algatusel.
Ühehäälselt väljendatakse tarvidust mitte ületada piiri, millest edasi muutuks võru keele ja kultuuri
õpetamine noortele ebameeldivaks ning tõukaks neid vastupidiselt omakultuurist eemale. Siiski
õpetatakse praegu kultuurielu eestvedajate sõnul keelt ja kultuuri liiga väheses mahus, aga see on
kompromissi leidmine haridusasutuste ja lapsevanemate vahel:
Ka õpetajad on küsinud, et peaks ikka vanematelt küsima, kas nende lastele tohib võru keelt
õpetada, aga siis ma alati küsin, kas sa küsid, kas me täna matemaatikat võime õpetada.
(N, 1982)
Välitööde käigus intervjueeritud noortekeskuste töötajad pole endal seni näinud erilist rolli oma-
kultuuri õpetamisel vabatahtliku huvitegevusena. Ühtlasi kaheldakse, kas huviliste noorte hulk
oleks piisav. Samas enda senisele passiivsusele vaatamata ollakse vähemalt sõnades avatud
võimalikele pakkumistele ja koostööle võrokese omakultuuri teemadega tegelemiseks.
3.1.1. Lasteaed
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava sisaldab küll rahvakultuuri osa, kuid paljudel juhtudel
tähendab see rääkimist Eesti rahvakultuurist üldiselt ning vähemal määral just vanale Võrumaale
iseloomulikust kultuuripärandist, kuigi võimalused selleks on. Seda eriti tavaõppega rühmades.
Kõige paremini tõuseb lasteaedade võrokese omakultuuri õpetamise kontekstis esile keelepesade
programm, kus teatud lasteaiarühmades räägitakse üks kuni kolm päeva nädalas ainult võru keeles.
Kõige sagedamini on võrukeelseid päevi nädalas siiski üks. Keelepesade programmi alustati viie
rühmaga, nüüdseks on neid juba 20. Lastele pakub programm vaheldust ja õpetajate sõnul
meeldivad neile võrukeelsed tegevused väga. Keelepesa päeva(de) jooksul proovib kogu lasteaia-
personal rääkida lastega ainult võru keeles, tegevusi juhendatakse võru keeles ja laulutunnis on
repertuaaris samuti võrukeelsed laulud. Keeleõpe on tehtud lastele mänguliseks ning programmis
on ka mitmeid teisi omakultuurilisi üritusi ja kohtumisi teiste lasteaiarühmadega. Omakultuurilised
praktikad annavad ühtlasi väljundi keeleõppele ning toetavad laste enesekindlust kasutada võru
keelt. Kuigi lapsed hakkavad tänu õppele lasteaia-aastate jooksul võru keelest paremini aru saama
ning oskavad mõnda laulu ja luuletust, siis keelekõnelejaid neist nii väheses mahus keeleõppe abil
tõenäoliselt siiski ei saa. Sellegipoolest on lasteaedades võrukeelseid jutte ette lugemas käiva
informandi sõnul tajutav vahe keelepesade programmis osalenud ja mitteosalenud laste vahel.
See vahe on väga tuntav. Ühel juhul ma ikkagi saan nendega rääkida võru keeles ja teisel juhul
ei saa, sest nad hakkavad nihelema ja ei kuula, sest nad ei saa aru või see ei jõua nende
kõrvadeni. (N, 1975)
18
Keelepesade süsteem püsib suuresti motiveeritud ja entusiastlikel lasteaiaõpetajatel, kes
armastavad oma tööd. Programmiga seotud inimesed kohtuvad igakuiselt ning üheskoos arutatakse
õpetamismeetodite arendamise, õppematerjalide loomise ja teiste murekohtade üle. Kuigi võru-
keelne õpetamine pole enamasti lisatasustatud, võimaldab Võru Instituut programmi kuuluvatel
õpetajatel käia ennast koolitamas teistes omakultuuriga tegelevates asutustes (nt Eesti Rahva
Muuseumis, Kihnu Muuseumis). Pidev enesetäiendamisvõimalus ning võru keele õpetamisega
kaasnev vaheldusrikkus on ühtlasi õpetajate endi peamiseks motiveerijaks.
Välitööde käigus tuli kahel korral jutuks seegi, et Võrus võiks olla üks täiesti võrukeelne lasteaed,
kuna keelepesade programmi on juba nii palju katsetatud. Lisaks võimaldaksid nii võru keelde
suhtumise positiivsemaks muutumine kogukonna sees kui ka testitud õpetamise metodoloogia võru
keele osatähtsust vähemalt osades lasteaedades suurendada.
Võrukeelse lasteaiahariduse juures tuuakse välja mitmeid eeliseid. Esiteks saavad lapsed parema
arusaama omakultuurist, teiseks on lapsed keeleoskuse kaudu suuremal määral seotud kohaliku
kogukonnaga ja kolmandaks aitab keel tugevdada põlvkondadevahelisi suhteid. Lisakeele õppimist
lasteaias nähakse ka lihtsalt arendavana ning hiljem teiste võõrkeelte omandamist toetavana.
3.1.2. Kool ja keelelaagrid
Koolides on keele õpetamine ja õppimine kehvemas olukorras kui lasteaedades. Võru keele õpet
on vaid üks koolitund nädalas teatud vanuses õpilastele ning sedagi vaid loetud koolides. Vestlusest
noortega, kes õpivad võru keelt koolis, jäi mulje, et olles küll võru keelest huvitunud, ei osanud
nad siiski seda paari aasta õppimise järel rääkida. Tunde on selleks liiga vähe. Haridusvaldkonnaga
seotud inimesed tõid ka otsesõnu välja, et olukorda koolides võiks parandada keelepesade sarnase
süsteemi kasutusele võtmine, kus ühel päeval nädalas õpetataksegi kõiki aineid võru keeles.
Kõige problemaatilisem on võru keele õpetamine gümnaasiumiastmes, kus ei noored ega kooli
juhtkond pea seda oluliseks õppeaineks:
Gümnaasiumidega on eriti keeruline, sest seal arvatakse, et noori inimesi tuleb õpetada ikkagi
selleks, et nad ära läheks. Meil on tegelikult selline potentsiaal, mida noortele kaasa anda,
näiteks et mingu Tartu Ülikooli keeleteadusi õppima, kui sa siit saad juba sellise soome-ugri
keelte tausta külge, eeldused oleks ju palju paremad. Aga gümnaasiumirahvale me ei ole suutnud
veel seda isuäratavaks muuta. Teisest küljest ega me väga ei taha ka, et see oleks kohustuslik.
(M, 1971)
Võrokese omakultuuri edendamisega lähemalt seotud inimesed näevad, kuidas omakultuuri
õppimine ja õpetamine aitaksid kujundada noore inimese maailmatunnetust. Oma päritolu
tundmine võib just olla see pidepunkt ja enesekindluse andja tänapäevases kiiresti muutuvas
maailmas.
Haridus- ja teadusministeeriumi baasdokumentides (arengukavas ja õppekavades) on piirkondliku
kultuuri õpetamine eraldi alaosana sees, aga haridusvaldkonnas töötajate meelest ei saa see teema
sellegipoolest piisavalt tähelepanu. Parimal juhul on võru keel gümnaasiumiastmes valikaine, kus
on aga samaaegselt võimalik valida väga erinevate ainete vahel ning neis tingimustes ei pruugi
võru keel ja kultuur olla konkurentsivõimelised.
Võru Instituut saab ka sinna [riigigümnaasiumite valikainete ossa] pakkuda oma vabaaineid.
Kõik saavad, aga pole võimalik võrrelda akadeemilisi asju sellega, mis on klaasimaal ja
rannavõrkpall. Kui meil on riiklikud ja kohaliku programmid, oleks elementaarne, et kohaliku
19
Põlva või Võru gümnaasiumi noor peaks saama võru kultuuri ainet. Muidu ei oleks siin meie
tegevusel üldse mingit mõtet. Vähemalt humanitaaridele peaks see olema kohustuslik. (N, 1973)
Heaks täiendavaks keeleõppevõimaluseks on koolivaheaegadel toimuvad keele- ja rahvapilli-
laagrid, kus keeleõpe toimub teiste omakultuuriliste tegevuste vahendusel. Näiteks külastatud võru
keele lastelaagris Põlva Talurahvamuuseumis õpiti keelt läbi leivaküpsetamise töötoa, näitemängu
tegemise ja laulude õppimise. Keelelaagrid annavad juurde rääkimisjulgust ja viivad omavahel
kontakti võru keelest huvitatud lapsed, kuigi püsivama keeleoskuse omandamise jaoks toimuvad
laagrid liiga harva. Välitööde käigus puutusime kokku ka probleemiga, kus info keelelaagrite kohta
ei jõudnud sugugi kõigi võimalike huvilisteni. Nii Kanepi kui ka Antsla noored väljendasid huvi
seesuguste ettevõtmiste suhtes, aga seni ei oldud neid sellest võimalusest (kooli ega noortekeskuse
kaudu) teavitatud.
3.1.2. Täiskasvanute keeleõpe
Täiskasvanutele suunatud keeleõppe järele tunnevad vajadust ennekõike keskealised pereinimesed,
kes on lapsepõlves oma vanavanematega rääkinud võru keeles, aga selle hilisema elukäigu
(elukoha või töökoha muutumine, negatiivne tagasiside teistelt inimestelt murraku kõnelemisele)
tõttu unustanud. Enda sõnutsi saadakse küll kõigest aru, aga laste või lastelastega rääkimiseks jääb
keeleoskusest puudu. Võimalused täiskasvanute keeleõppeks on hetkel Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti
keele- ja kultuuriuuringute keskuse juures ning Võru Instituudi täiendusprogrammide ja õpitubade
raames. Täiskasvanutele pakuksid enim huvi regulaarsed kodu lähedal toimuvad hobitaseme
kursused. Kirjeldati ka juhtu, kus väikese rühma keeleõppe huvist ajendatuna asutati MTÜ keele-
kursuste pakkumiseks, kuid kahjuks ei leitud jätkukursuseks rahastust.
Heaks eeskujuks täiskasvanute keeleõppes on Stedingu majas igal juuli teisipäeval toimunud
Rainer Kuuba juhitud keeletunnid “Kõnõlõmi võro kiilt”. Keeletund pakkus osalejatele huvi ning
tegevusse kaasati ka kohviku külastajad, kes esialgu polnud plaaninud keeletundi jääda.
Kuna Uma Lehte või võrukeelset ilukirjandust on keeles algajal keeruline lugeda, siis võiks
informantide meelest ka täiskasvanute keeleõppes suuremal määral kasutada lastele suunatud
õppematerjale:
Tean võrukeelset aabitsat, tean, et Täheke ilmub võru keeles, tean ka neid töövihikuid, mis on
lasteaedades. See töövihik on nii huvitav, ma ei teadnud isegi. See lasteaia töövihik võiks vabalt
jõuda ka täiskasvanute sekka. Lisaks võiks olla võrukeelseid piltmõistatusi või muid mälu-
mängude küsimusi. (N, 1992)
3.2. MEEDIA
Omakeelsel meedial on kohalike jaoks suur väärtus. Ühelt poolt on võru keele kõlamine tele-
saadetes või üle-eestilises raadios südantsoojendav ja mõjub tunnustusena. Teisalt on keele
kuulmine meediakanalites märk keele elujõulisusest ning annab kõnelejatele praktiseerimis-
võimaluse. Siiani meenutatakse hea sõnaga “Tagamõtsa” teleseriaali, mis oli ETV eetris 2012.
aastal. Informantide arvates võiks olla televisioonis ka võrukeelseid lastesaateid. Samuti jääb nende
meelest vanal Võrumaal toimuv Eesti meedias ebaõiglaselt tagaplaanile:
Üks kord nädalas viis minutit võru uudiseid. Seda on vähe. Seda on ka lasteaiaõpetajad öelnud,
et peaks olema rohkem kajastatud see piirkond ka uudistes. Kas lehe, raadio või televisiooni
20
kaudu. Televisioon on kõige parem. Nad ütlevad, et nad teevad kõigest hingest ja lihtsalt tahaks
rohkem seda kajastust. (N, 1982)
Vana Võrumaa kontekstis mõneti üllatuslikuna leiab mitmeski intervjuus positiivsena äramärkimist
TallinnaTV, mis vahetevahel kannab üle siinse piirkonna kultuurisündmuseid.
Võru kultuuriruumi aitavad meedias nähtavaks muuta teadlikult võru keelt rääkivad kõneisikud.
Selliste tuntud võrokese omakultuuri persoonidena tuuakse välja Contrat ja Rainer Kuubat, samuti
Aapo Ilvest, Jan Rahmani ja Mari Kalkunit.
Võrukeelset ajalehte Uma Leht tuntakse hästi. Selle lugemist peetakse aga keeruliseks ja
aeganõudvaks, eriti esialgu:
Lugemine tundub nagu võõras. Nagu oleks pingutatult kirjutatud. See on ikka kõnekeel, mitte
kirjakeel. (M, 1972)
Mina seda lehte ei loe, minu jaoks on see selline hästi, hästi keeruline. Kui kõva häälega välja
lugeda, siis see võtab ka aega. (N, 1961)
Ajapikku lehes kasutatava kirjutamisviisiga siiski harjutakse. Segadust tekitab ka Uma Lehe
tellimine. Ei teata täpselt seda, miks ta postkasti tuleb või kas lehte on võimalik eraldi tellida.
Samuti ei mõisteta, miks ei ilmu lehes reklaami võrukeelsete ja võrokese omakultuuriga seotud
sündmuste kohta. Praegu saab väidetavalt lehest lugeda üksnes juba toimunud ettevõtmiste kohta.
Nendele küsimuskohtadele vaatamata loetakse ajalehte aktiivselt ning leht hoiab üleval inimeste
keeleoskust ja aitab kaasa ka selle õppimisele. Lehe lemmikosana nimetatakse kõige sagedamini
Olavi Ruitlase kolumni. Inimestele meeldib, et Uma Leht ilmub paberkandjal ja nad ei pea seda
internetist otsima. Arvatakse, et ajalehe ilmumist võiks muuta veelgi regulaarsemaks, näiteks
iganädalaseks. Samuti soovitatakse senisest aktiivsemalt reklaamida lehe tellimisvõimalust mujal
Eestis, sest huvilisi oleks Võrumaalt ära kolinud inimeste seas:
Tallinna vennad tellisid ka. Ütlesid, et nii hea kodune on lugeda. Kodu lõhn on toas kohe.
(N, 1982)
Kultuurivaldkonna spetsialistid on teadlikud Uma Lehe väljaandmise minekust sihtasutuse
Kultuurileht alluvusse ja näevad seda pigem positiivse muutusena. Lehe püsimajäämist peetakse
nüüd, mil lehe eestvedajad ei pea enam igal aastal toetust taotlema, tõenäolisemaks.
Tunnustust pälvivad informantide seas ka võrukeelsed uudised. Isegi kui inimesed ei saa kogu
sisust alati aru, on võrukeelseid uudiseid “ilus kuulata” ning nad võiksid olla eetris sagedamini.
Paaril juhul väljendatakse ka soovi Võrus asuva raadiokanali järele, mis keskenduks võrukeelsele
programmile, nt jutusaadete, järjejuttude ja võrukeelsete uudiste edastamisele. Teiste meelest on
võrukeelseid raadiosaateid praegugi piisavalt. Rõhutatakse, et esmatähtsad on siiski võrukeelsete
saadete kvaliteet ja sisu, sest vaid keele pärast enamik inimesi neid pidevalt kuulama ei hakkaks.
Vajadust tuntakse aktiivsemate sotsiaalmeediakanalite ja aktuaalse internetisisu järele, nagu
näiteks YouTube’i videod, põnevad sotsiaalmeedia leheküljed või keeleõppe rakendused, mis
lähendaksid üksiti võru keelt ja kultuuri nooremale põlvkonnale. Mõnevõrra kadestatakse ka
setusid, kel on Jalmar Vabarna näol nooremapoolne kõneisik, kes köidab ka lapsi ja teismelisi ning
aitab nii tõsta omakultuuri populaarsust.
Vajalike meediakanalitena nimetatakse veel Tähekese väljaandmist, Ummamuudu meililisti, aga
ka raamatute trükkimist. Väljendatakse mõtet, et igal meediakanalil (TV, raadio, ajaleht, internet)
21
on oma sihtrühm ning erinevate meediakanalite kombineerimine võimaldab jõuda võimalikult
paljude erinevate huvidega inimesteni.
3.3. KULTUURISÜNDMUSED
Võrokese omakultuuri jaoks oluliste sündmustena nimetatakse kõige sagedamini Uma Pido, Võru
pärimustantsu festivali / Võru folkloorifestivali ja Mooste rahvamuusikatöötluste festivali. Väga
oluliseks traditsiooniks peetakse ka Kaika suveülikooli, mis on nii uute kui ka juba varem aktiivselt
võrokese omakultuuriga seotud inimeste kogunemiskohaks. Kaika suveülikooli on algusaegadest
alates korraldanud Võro Selts kaasates alates 2007. aastast korraldusse ka toimumiskoha elanikke.
Informandid peavad Kaika suveülikooli ringlemist väga heaks mõtteks, sest see toob kultuuri koju
kätte ka neile, kes muidu üritusest kõrvale jääksid. Uue ja hästi toimiva algatusena tuuakse esile
Uma Meki suurlaata, mis tõstab inimeste teadlikust kohalikust toidukultuurist ja on oluline oma
toodete esitlemise koht kohalikele tootjatele.
Ürituste korraldamisel on aktiviseerunud külaseltsid ja teised MTÜ-d, millest tulenevalt on
viimastel aastatel maapiirkondade kultuurielu oluliselt mitmekülgsemaks muutunud. Maapiir-
kondade kontekstis tuuakse esile külapäevi, jaanipidusid ning kohvikute päevi, mis on tihtipeale
põimitud ka kohaliku omakultuuriga. Paikkondlike positiivsete näidetena märgitakse Taheva valla
päevi ja Hargla külapäevi. Siiski on tajutav piirkonnasisene erinevus– vana Võrumaa äärepoolsetel
aladel (näiteks Valga- ja Põlvamaal) on vähem sündmusi ning eriti lapsed ja noored tunnevad
aktiivsemast kultuurielust puudust. Oluliselt vähem sündmusi toimub ka talveperioodil. Tõlliste
valla Korijärve külas elav noor kirjeldab oma kultuurielus osalemist järgmiselt:
Hauka laat on meil traditsioon, sinna tuleb minna. Sangaste rukkipäeval käime ka iga päev. Meil
ei ole külas midagi, vanasti olid suured jaanituled, aga nüüd ei ole midagi. Mingid külapäevad
võiks ikka olla. Ma tahaks ise teha, aga keegi ei võta vedu. Ma tahaks arendada külaelu, aga
inimesi ei ole siin. (N 2000)
Võrule lähemal elavate küsitletute meelest toimub periooditi vastupidiselt liigagi palju üritusi.
Publik peab valima erinevate tegevuste vahel ning suvekuudel ei jätku kõigile ettevõtmistele ei
osalejaid, ei esinejaid ega meedia tähelepanu. Soovitatakse rohkem koostööd teha ning sarnase
temaatikaga üritusi korraldades jõud ühenda. Sealjuures võidakse külastajana ise eelistada just
sündmusi, kus võrokese omakultuur on esil:
Väga palju on erinevaid kultuuriüritusi. Kuna ma ise tegutsen kultuuriga, siis olen väga valiv,
väsinud ja valiv. Ma kindlasti valin sellised, kus võru kultuurile rohkem keskendutakse, olgu
selleks siis kas Kaika ülikool, Uma Pido. Kus ikkagi üritatakse autentset ja ehedat viljeleda.
(N, 1973)
Ühtlasi tuuakse välitööde kestel paaril korral esile, et enda korraldatavatel üritustel ei taheta
osalejate arvu väga suureks ajada ega pakkuda kultuurilist meelelahutust inimestele üle Eesti.
Pigem tehakse omakultuurilist üritust teadlikult väiksemas formaadis, et eristuda seeläbi
massiüritusest. Seda mainivad näiteks Roosiku šokolaadivabriku pidajad, kes korraldavad ka
Südamemuusika festivali. Liiga rahvarohkeks muutumise süüdistuse pälvib ühe informandi (ja
väidetavalt rohkemategi) hinnangul ka Uma Pido:
See Uma Pido on selline, mis võiks olla ja peaks olema ja loodame, et ta jääb ka, aga et
vähendada seda tendentsi, et mida rohkem võõraid tuleb siia, seda uhkem. Ta peaks just andma
22
meie enda laulukollektiividele järjest rohkem seda motivatsiooni vana võro keeles laulda, et see
ongi mi uma asi ja me eristume selle poolest ja et meid oodatakse ja tahetaksegi mujale ka
sellepärast, et me olemegi selle edasikandjad. (N, 1970)
Väga huvitunud ollakse nii teatri tegemisest kui ka teatritükkide vaatamisest. Võrukeelseid
näidendeid võiks kohalike arvates rohkemgi olla. Teatrietendused kipuvad olema isegi nii popu-
laarsed, et külastuse planeerimist viimasele hetkele jättes võib piletist ilma jääda.
Kultuuriürituste korraldajaid ja kohaliku kultuurielu ülevalhoidjaid hinnatakse väga, sest on ju
teada, et enamjaolt on tegemist õhinapõhise vabatahtliku tööga. Peamised korraldajad on ikkagi
aasta-aastalt samad ja järelkasv kohalike noorte hulgast väike. Mõnevõrra on abi küll piirkonda
elama kolinud kultuurikorraldamise oskustega noortest inimestest, kuid esiplaanil on siiski kartus
eestvedajate jõu raugemise ja kultuurielu soiku jäämise pärast. Kultuuriürituste korraldajate töö
tunnustamist ja toetamist peetakse väga oluliseks. Motiveerivana nimetatakse näiteks koolitustel
osalemist ja puhkusepaketi võimaldamist.
Samuti on oluline, et seniste eestvedajate jõu raugemisel võtaks ürituse korraldamise üle sobivad
inimesed. Nii näiteks polnud mõnedki informandid rahul Võru pärimustantsu festivali formaadis
sisse viidud muutustega.
Vana Võrumaa piirkonnas toimuvad ka mitmesugused iga-aastased laadad, mis on kohalike jaoks
kultuurielu osa ja traditsioonilised kokkusaamise kohad. Siiski leitakse, et võrokese omakultuuri
need üritused iseenesest märgatavalt esile ei too. Sama täheldasid ka uurijad välitööde käigus
Hauka laata ja ökofestivali “Rohelisem elu” külastades.
Kõigi kultuurisündmuste ühiseks kitsaskohaks tundub olevat kommunikatsioon ja turundamine.
Välitööde jooksul võis pidevalt kuulda väiteid, kuidas toredast sündmusest kuuldi tagantjärele või
saadi sellest teada sootuks alles intervjuu käigus.
23
4. KULTUURIELU EESTVEDAJAD
Vana Võrumaa omakultuuri eestvedajate võrgustik on lai ning mitmekesine. Eestvedajate all peame
silmas nii valdade kultuuritöötajaid, Võru Instituudi töötajaid kui ka erinevate mittetulundus-
ühingute liidreid. Kui Võru linnas on kultuuriline tegevus koondunud Võru Instituudi ümber, siis
maakohtades hoiavad tegevusi ülal tugevamad külaseltsid ja erialased ühendused (laulukoorid,
käsitööringid jms). Piirkonniti on aktiivsus erinev, sõltudes nii nooremate inimeste osalemisest kui
ka eestvedaja olemasolust ja tema energiast:
On näha, et entusiastlike inimeste peal see kõik üldse üleval seisab. Nende panus, mida nad
kultuuri panevad... tegelikult ei saa nad seda mingil kujul tagasi. (N, 1961)
Kuna omakultuuriga tegelevaid organisatsioone leidub vanal Võrumaal hulgaliselt, on potentsiaali
tugevaks ja tihedaks koostööks. Mõnes kohas see toimibki, kuid mitmed informandid toovad välja
tõhusa koostöö puudumise erinevate organisatsioonide vahel. Probleeme tekitavad eelkõige
isiklikud suhted ja hoiakud, millest osa on põlvest põlve edasi kandunud.
Samuti soodustab konflikte teatav rivaalitsemine – näiteks kui üks organisatsioon saab oma
tegevuseks programmidest toetust, aga teine mitte. Kusjuures kadedust ning umbusku esineb nii
ühe küla sees kui ka erinevate valdade vahel. Ühe informandi meelest ongi koduvallast lihtsam
korraldada üritusi koostöös mõne teise vallaga:
Siinkandis [Valgamaal] on ka see mure, et kui teed midagi ära, siis tekib kohe kadedus ja kellelegi
ei kõlba ja siis ollakse vihane ja nii edasi. Siis tekib küsimus, mille jaoks ma üldse tegin seda siis.
Inimeste kadedus on ikka suur, kui sa saad kuskilt toetust, siis lüüakse nuga selga. See on kõige
halvem asi, mis siin maal on. Lihtsam on teha isegi teises vallas, teed ära ja siis kaod sealt, siis
sa ei jää kellelgi pinnuks silma. (M, 1992)
Sarnast suhtumist ning rivaalitsemist esines teistegi informantide ja valdade puhul – asjaajamine
takerdub selle taha, et erinevad inimesed pole nõus omavahel koostööd tegema ning „konkurendi“
üritustel ei käida. Kultuurikorraldajad tunnevad sellise õhkkonna pärast muret:
Mulle tundub, et pigem on võrokeste probleem see, et igaüks teeb oma asja omas nurgas. Puudub
nagu selline ühiselt võrokese asja eest väljas olek. Kui võtta näiteks setosid, siis nemad on väga
ühe mütsi all, vähemalt mingi seltskond, ja nad ajavad ühiselt väga oma asja. Või Kihnu, mis
iganes. Meil on nagu pigem see, et Võru Instituut teeb nagu oma asja, meie teeme oma asja,
nemad teevad oma asja ja nemad teevad oma asja. Võib-olla see võiks nagu olla, et me teeme
kõik ühtset võru asja. Ja kui selle saaks nagu rohkem ühe mütsi alla, siis ilmselt see [võrokese]
prestiiž ka palju enam tõuseks, me oleksime veelgi rohkem pildis, kui kõik ühte liita. (N, 1971)
4.1. KULTUURIVALDKONNA MITTETULUNDUSÜHINGUD
Paljude vanal Võrumaal silma paistvate mittetulundusühingute eesotsas on alles hiljuti piirkonda
elama asunud inimesed. Ehkki neid ei peeta päris oma võrokesteks, on hoiak nende suhtes pigem
positiivne. On loomulik, et just uued tulijad on arvukate omakultuuriliste ettevõtmiste eesotsas,
kuna sisserännanuna on neil kergem märgata võrokese omakultuuri eripära:
Ma ise olen kogu aeg selle sees elanud. Mind nagu väga ei huvitagi see. Tahaks nagu pigem
midagi muud. Võib-olla oleks see huvitav kellelegi teisele, kes ei ole seda näinud. Aga ma olen
24
juba lapsest saadik kõike seda läbi elanud ja näinud. Nii väga see võru värk minule isiklikult küll
ei ole huvitav. (M, 1957)
Sissetulijad võetakse hästi vastu. See toob värsket verd ja kui võroke on tagasihoidlik, siis need
teised inimesed oskavad seda väärtust näidata, et kinnitavad, et see võru asi on õige asi. Et ära
sa jumala pärast oma saunale korstent pane, et siis see on juba Soome saun. (N, 1973)
Uute tulijate sobitumine kogukonda võib aga ka aega võtta, sest nende käitumine ja ettevõtmised
tunduvad esialgu kummalised. Sisserändajad (nt Sänna kultuurimõisa ja Stedingu kohviku eest-
vedajad, Karula aktiivne kogukond) toovad kaasa ka oma väärtused, harjumused ja eelistused:
Kui uued tulijad teevad sellist väga erilist asja, siis väikene distants tekib. Ma tunnetasin just
nende Sänna omadega, et kui nemad tulid alguses, hästi sellised maailmahinged ja vabameelsed
ja korraldasid à la tantralaagreid, siis kohalikud mõtlesid, et no mida nad teevad, see ei ole okei,
pole kunagi tehtud sellist asja. Aga noh, nad teevad ja ega nad ju kedagi ei sega... ja oma kooli
veavad seal ja... no super. Kui vaatad, mis seal kümne aastaga juhtunud on, kuidas see areng on
toimunud, siis mida sa seal ette heidad, ei ole midagi ette heita. (M, 1977)
Mõnikord võib uute tulijate suhtes kohata teatavat irooniat või üleolekutunnet, mis jääb siiski
pigem heatahtliku tögamise tasandile. Valdavaks on heameel selle üle kui piirkonda kolivad noored
inimesed ning siinset kultuurimaastikku oma üritustega rikastavad. Aktiivsete MTÜ-de rohkusega
paistavad silma näiteks Haanja, Karula ja Rõuge ümbrus ning Võru linn, sellal kui Antsla ja Kanepi
kandis omakultuuri valdkonna eestvedajaid napib.
MTÜ-de probleemiks on ebakindlus tuleviku ees ja kohati ka erioskuste puudumine. Välitööde ajal
kirjeldati juhtumeid, kus MTÜ-s võib olla küll äärmiselt tugev loomevaldkonna spetsialist, kuid
puudub inimene, kes suudaks projekte kirjutada ja organisatsiooni bürokraatliku poolega tegeleda.
Mitmel pool saavad väiksemad MTÜ-d siiski vallavalitsuselt nii rahalist kui ka moraalset tuge.
Väiksemad alustavad MTÜ-d võivad leida end omamoodi nõiaringist – ühelt poolt pole neil endil
piisavalt raha, mis takistab ettevõtmisi, ning teisalt kuna nad pole end tõestanud, on neil raske saada
ka kultuuriprogrammide toetusi. Seetõttu vaadatakse paljude ürituste korraldamisideede osas
suuremate ja vanemate MTÜ-de poole, mis võib jällegi viimastele koormav tunduda. Näiteks
tuuakse välja, et Võro Seltsilt eeldatakse kohati liiga palju.
4.2. VÕRU INSTITUUT
Võru Instituut on oma põhimäärusega teadus- ja arendusasutus kultuuriministeeriumi halduses.
1995. aastal asutatud instituudi tegevuspiirkonnaks on eelkõige vana Võrumaa ja sellega seotud
alad. Paljud vana Võrumaa kultuurielu eestvedajad on projektide kaudu või tööalaselt Võru
Instituudiga seotud. Praeguseks kuulub instituudi alla ka neli maakonna muuseumi6, mille üleval-
pidamine võtab suurima osa organisatsiooni eelarvest. Koondumist instituudi alla näevad
muuseumitöötajad positiivsena. Nad toovad ühinemise tulemina välja just paranenud koostöö nii
muuseumide endi vahel kui ka instituudiga. Probleemiks on (inim)ressursi nappus, kuid see on
iseloomulik ka enamikule teistele Eesti (maapiirkonna) muuseumidele.
6
Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, Mõniste Talurahvamuuseum, Põlva Talurahvamuuseum, Vana-
Võromaa Kultuurikoda.
25
Võru Instituudi tööd peetakse võrokese omakultuuri edenemise ning ühtsuse tagamiseks väga
oluliseks. Leitakse, et just instituudi töötajad aitavad “õigel kultuuril” püsida. Instituudil on
kohalikus kogukonnas autoriteetne positsioon ning nende poole pöördutakse kultuuriga seotud
küsimustes. See võib aga mõnikord kahandada rahvamajade töötajate ja teiste kultuurikorraldajate
motivatsiooni oma tegevust võrokese omakultuuriga siduda, sest tekib tunne nagu poleks nad selles
töös piisavalt pädevad või nende ettevõtmised ei sobitu olemasolevasse paradigmasse:
Tegelikult need rahvakultuuriteemad... ongi näha, et see ei ole enam rahvakultuur, sest seda
aetakse mingi teatud sellise kildkonna poolt, kes siis ise kujutavad ette, et nemad ongi kõige
suuremad ugrimugrilased või selle kultuuri esindajad... [...] Nad on nagu mingi hetk
eestkõnelejateks ja otsustajateks sellistes küsimustes saanud ja ühel hetkel ongi nad nii suured
eksperdid... No tõsi, tihtipeale on seal ka taust taga, aga selle kõige sees nagu see tavainimene,
kes tegeleb siin väikses maakohas rahvakultuuri tegelemisega, see jääb kuidagi selliseks
prügikalaks juba ära... (N, 1970)
Nende kultuurielu eestvedajate jaoks, kes pole Võru Instituudiga seotud, on probleemiks ka
organisatsiooni kohati elitaarne ja suletud kuvand. Seda probleemi suurendab asjaolu, et instituudi
väga paljud projektid saavad rahastust VVKP-st, mille programmi nõukogust osa moodustavad
instituudi töötajad. See tekitab kohati umbusku ning süvendab suletud ringi muljet. Samas on
projektide eestvedajate ja nõukogu liikmete kohatine kattumine paratamatu. Võrokese omakultuuri
eksperte on piiratud arv ning kui seada eesmärgiks range nõukogu ja projektide täitjate eristamine,
siis tekib oht, et teatud tegevused jäävad soiku või ei ole nõukogu kohalike ekspertide puudumise
tõttu enam pädev projektitaotlusi hindama.
Kriitikanootidele vaatamata Võru Instituudi tegevust pigem kiidetakse, enim just keelepesade
projekti. Kõige rohkem paistabki Võru Instituut silma võru keele edendamise alase tööga. Paradok-
saalsel kombel on liigne keelekesksus teine suurem kriitikakoht instituudi aadressil. Ka instituudi
töötajad ise toovad välja, et keele kõrval tuleks rohkem tegeleda ja rahastust leida näiteks käsitöö
jm materiaalse kultuuri ning kunsti edendamiseks. Samuti vajatakse lisaraha teadustöö jaoks. Teiste
suundade edendamiseks oleks hea kui iga-aastased keeleprojektid (nt keelepesad) poleks mitte
projektipõhised, vaid baasrahastusega.
Võru Instituudiga seotud inimeste endi poolt tuuakse suuremate probleemkohtadena esile üle-
koormatust ning alarahastatust. Riiklikust eelarvest ei piisa, et viia läbi kõiki tegevusi, mida
instituudilt eeldatakse. Seetõttu ollakse väga sõltuvad erinevatest taotlusvoorudest ja program-
midest, mis omakorda põhjustab palju lisatööd ja ebakindlust planeerimisel. Töötajad võtavad enda
kanda eelkõige projekte, mis kuuluvad nende valdkonda. On tavaline, et mõni töötaja tegeleb
korraga liiga paljude projektidega. Lahendus oleks, kui mõnda projekti hakkaks vedama selle
sektoriga seotud MTÜ. Praegu aga pole kõigil omakultuuri valdkondadel jätkusuutlikku katus-
organisatsiooni, sest MTÜ-de ülevalpidamine on kallis ning instituut ei suuda oma vahenditest
selleks raha leida.
Vahel tekitab Võru Instituudi ja MTÜ-de koostöö ka pingeid. Omavahelises suhtluses ei ole alati
suudetud selgeks teha, kes peaks milliseid ülesandeid ja rolle täitma või mis kulusid katma.
26
4.3. KOHALIK OMAVALITSUS
Kohalikud omavalitsused sekkuvad kultuurielu korraldusse eelkõige rahvamajade tegevuse ning
valla kultuuritöötajate kaudu. Samuti aitavad vallavalitsused paljusid MTÜ-sid kultuuriprojektide
kaasrahastamise osas ning vahel saavad MTÜ-d valdadelt ka tegevustoetusi või projektitoetusi.
Hetkel on haldusreformi tõttu KOV-ide olukord ja töö keerulised, kuid seni on võrokese oma-
kultuuri valdkonnas tegutsevate organisatsioonide koostöö vallavalitsustega üldiselt toiminud.
Kultuuri edendamiseks pole valdade eelarves küll palju vahendeid, kuid enamasti ei pea valla-
juhtidele pikalt selgitama, miks on vaja korraldada juba harjumuspäraseid üritusi nagu näiteks Uma
Pido. Samas kurdetakse, et tihti toetavad nii vallavalitsused kui ka kohalikud ettevõtjad parema
meelega spordisündmusi ning kultuuri suurüritusi, mitte väiksemaid omakultuurialaseid ette-
võtmisi. Ilmselt on see seotud sihtgrupi suurusega – suuremad üritused on nähtavamad ja nende
toetamisvajadust on kergem põhjendada nii volikogule kui ka kogukonna kaasliikmetele.
Kultuuri mõiste mitmetitõlgendatavus teeb muret nii mõnelegi rahvamaja juhile eelkõige seetõttu,
et kultuuri mõõdetakse (kultuuri)ministeeriumis ja kohapeal erinevalt. Näiteks toob üks rahvamaja
juhataja välja, et poliitikamaastikul mõõdetakse kultuuri väga tihti selle kaudu, kas rahvamajas on
käinud esinemas Eesti populaarsed staarid. Kui silmapaistvaid esinejaid pole käinud, siis on
poliitikute sõnul kultuuri halvasti juhitud. Omakultuuri peetakse seejuures teisejärguliseks.
Kusjuures ka see, mida omakultuuri all silmas peetakse, võib olla väga erinev. Näiteks võivad
rahvamaja juhataja jaoks olla olulisimad just laulukoorid ja tantsuringid, mis koondavad enim
inimesi, kuid mis ei pruugi kõigi jaoks tähendada erilise väärtusega omakultuuri.
Sarnaselt muuseumide ning Võru Instituudiga on KOV-ide haldusalas töötavate rahvamajade ja
raamatukogude suurimaks probleemiks töötajate ülekoormatus ning väheselt tasustatud töö.
Rahvamajadelt oodatakse väga mitmekesist tegevust. Samuti on keeruline inimeste kaasamine, eriti
tööealise elanikkonna osas:
Koormatus on nii suur, ajaühik, mille jooksul [rahvamaja juhataja] peab... Sa pead tegema
kohviõhtuid, kus käib mingi süldibänd ja rahvas siis tantsib selle järgi – sa pead seda korraldama
aastas mingi teatud hulk arv kordi. Samas sa pead mingeid loomingulisi asju välja mõtlema ja
tegema ja samas ka hoidma elus kollektiive. Ja no paraku see on tänapäeval päris keeruline, et
hoida sellise elutempo juures alles mingeid muid kollektiive peale memmede kollektiivi.
Memmedega ei ole kuskil probleemi – kuni neil on eluvaim sees, seni nad ikka koperdavad
kohale, tantsivad, laulavad, teevad ringmängu, mis vaja. Aga just selle järgmise, töötava
põlvkonna majja saamiseks [tuleb palju vaeva näha]... (N, 1970)
Rahvamajade töötajad tunnevad end kohati kõrvalejäetuna. Rahvamajade haldamise osas pole
ühtset süsteemi, eesmärki ega nende tööd reguleerivat seadust. Kurdetakse, et MTÜ-d näevad
mõnikord rahvamaju konkurentidena (ja ka vastupidi) ning ka vallavalitsused ei suuda oma rahva-
maju piisavalt toetada.
Kultuurimajad ei kuulu justkui mitte kellelegi ega mitte kuhugi. […] Miks ei kuulu rahvamajad
kultuuriministeeriumi alla? […] Need inimesed, kes kultuurimajades töötavad, pole nagu kellegi
asi. (N, 1982)
Samas kohtab ka positiivsemat suhtumist. Näiteks toetavad paljud KOV-id kohalikke seltse ja
kultuuriaktiviste. Valla kultuuritöötajad kirjutavad neile projekte, aitavad leida ressursse ning
vallad toetavad seltside tegevust võimaluse piires ka rahaliselt.
27
Kohalike omavalitsuste tasandil on tõsiseks probleemiks valdade eraldatus nii infrastruktuuri kui
ka kommunikatsiooni seisukohalt. Kohalikud elanikud kurdavad kehva ühistranspordivõrgustiku
üle vanal Võrumaal – see ei soodusta erinevate valdade kultuuriürituste külastamist ning vähendab
kaudselt võimalust koostööks. Ka erinevate valdade KOV töötajate omavaheline suhtlemine on
pigem nõrk. Suurürituste korraldajad mainivad, et kohati jääb oluline info ühte valda „kinni“, mis-
tõttu peavad nad käima erinevaid omavalitsusi sama jutuga tülitamas. Võib juhtuda ka nii, et
rahastusprogramme puudutav teave ei jõuagi valla kultuuritöötajalt edasi teiste eestvedajateni.
28
5. KULTUURIMINISTEERIUMI VANA VÕRUMAA
KULTUURIPROGRAMM
Vana Võrumaa kultuuriprogramm (VVKP) on rahastusmeetmena kultuurielu eestvedajate seas
pigem tuntud. Vaid vähesed nendest, kellega räägiti, ei omanud mingit kokkupuudet programmiga.
Rahastuse taotlejaid on piirkonnas suhteliselt palju ja VVKP-l omakultuuri toetajana on kindel
koht:
Ma arvan, et Rahvakultuuri Keskuse Vana Võrumaa programmis on neid asju sees, millele ma
mujalt ei saakski rahastust. [...] Sellel programmil on oma nišš täitsa olemas. ... Aga selle
teadmise edasi andmine, mis Kulka [Eesti Kultuurkapitali] mõistes ei lähegi alati kultuuri alla,
siis Vana Võrumaa programmis ta ongi pärimuse ja teadmise edasi andmine, see on päris oluline.
(N, 1981)
VVKP abil ellu viidud üritused on aidanud kaasa võrokese kultuuri ja keele prestiiži tõstmisele.
Märgatavalt on kahanenud valehäbi ning kasvanud kohaliku identiteedi ja eripära väärtustamine:
Selle programmi aja jooksul on see muutunud, et sa julged öelda, et sa oled võrokene, julged
mõned laused öelda, võib-olla ütled seda ka uhkusega. (N, 1971)
Eriliselt väärtustavad VVKP-d haridustöötajad, eelkõige lasteaiaõpetajad ja keelepesade program-
miga seotud inimesed:
Suur tänu, et te [kultuuriministeerium] väärtustate [võrokese omakultuuri ja keele edendamist],
võib-olla see ei paista suures plaanis välja, aga see on ülioluline. See ei ole ainult meie
projektijuhi arvamus, aga seda jagab ka kogu lasteaiarahvas. Ärge ainult katki jätke! (N, 1972)
VKKP-d haldavast Rahvakultuuri Keskusest rääkides tulevad mitmel korral jutuks ka maa-
kondlikud rahvakultuurispetsialisid, kelle tööd hinnatakse kõrgelt:
Mis Rahvakultuuri Keskusesse puutub, siis see on üks väga hea asi, et ta olemas on ja kõik need
koolitused, mis seal korraldatakse ja see, et on need rahvakultuurispetsialistid, kes selle keskuse
kaudu maakondades on... Mina tunnen küll, et meil on sellest spetsialistist siin Põlvamaal ikkagi
palju tuge ja abi olnud, eriti viimastel aastatel. (N, 1970)
VVKP puhul meeldib kultuurielu eestvedajatele ka taotlus- ning aruandlusprotsessi lihtsus ja
loogilisus, seda just võrdluses Keskkonnainvesteeringute Keskuselt või Kodanikuühiskonna Siht-
kapitalilt toetuste taotlemise protsessiga. Kiidetakse ka võimalust Rahvakultuuri Keskuse tööta-
jatega küsimuste korral kontakteeruda ning probleemkohtade ühist lahendamisvõimalust.
Kuigi leidub neidki, kelle jaoks tundub VVKP projektitoetuse taotlusvormis küsitav projekti lühi-
kirjelduse taust liiga lai ning eesmärkide põhjendamine ebavajalik ja kohati kummaline. Heidetakse
ette projektimajandusele omase ilukõnelisuse nõuet ja soovitakse rohkem konkreetsust:
Kõige suurem probleem minu jaoks on "mulli-jutu" ajamine. Kui mul on vaja, siis ma ütlen, et
"mul on vaja". Ma eeldan, et mind usaldatakse. Ja ma ei taha siinjuures mullitada. (N, 1950)
VVKP-st toetuse küsijatele meeldib ka taotluse esitamise ja vastuste saamise tähtaegade nihkumine
varasemast ettepoole. Nii on võimalik oma ettevõtmisi (eriti suviseid üritusi) paremini planeerida
ja tihti tekivadki esimesed kulud juba aasta algul.
29
Kultuurielu eestvedajatega VVKP teemal vesteldes kerkisid esile kaheksa valdkonda: kommuni-
katsioon, taotluse esitamine, taotluse kirjutamine, toetuste suurus, toetuste eraldamine, aruandlus,
tegevustoetused ning senistele lisaks toetust vajavad valdkonnad. Allpool olevasse tabeli esimesse
veergu ongi koondatud kõik kaheksa teemavaldkonda, mis teises veerus on seostatud VVKP tingi-
muste ja võimalustega. Seal olevad soovitused ühe või teise valdkonna kohta on toodud esinemis-
sageduse järjekorras ja tulenevad välitööde käigus küsitletud inimeste ettepanekutest. Tabeli
kolmandas veerus on esitatud VKKP arenguvõimalusi täpsustavad kommentaarid ühes
illustreerivate tsitaatidega informantidelt.
On oluline märkida, et tabelis olevad intervjuudes tõstatunud arenguvõimalused on esitatud ühtse
vaatena vana Võrumaa kultuuripiirkonnale tervikuna, mitte pole keskendutud sellele, kes
konkreetselt saaks või peaks ühe või teise valdkonna soovitustega arvestama. Eks kitsaskohtadegi
lahendamise võti peitu kõigi osapoolte (kogukond, kultuurielu eestvedajad, kultuuriministeerium)
ühises tegutsemises.
Tabel1: VVKP valdkondlikud arenguvõimalused
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
1. Kommunikatsioon Taotlemise Kuna taotlemise tähtajad nihkuvad, on vaja alati uuesti
tähtaegade üle teavitada ja juhtida tähelepanu muutunud kuu-
päevadele.
kommunikatsiooni
parendamine
Infokanalite Koduleht pole paljude jaoks esmane infoallikas, selleni
mitmekesistamine jõuavad need, kes juba programmist teavad. Kõikideni
info ei jõua ning abi oleks erinevate kanalite kasutamisest
info levitamisel. Lisaks kodulehele on vaja rohkem silma
paista sotsiaalmeedias, raadios ja võimalusel tele-
visioonis.
Aga mõelda tuleks, kuidas see oleks nähtavam nii-
öelda, et mina kui tavaline kultuuritöötaja saaks ka
varba ukse vahele. [...] Samuti ei teata, et selle [Uma
Lehe] taga on Vana Võrumaa kultuuriprogramm. See
nähtavus peaks olema parem. (N, 1982)
Programmi Programmi tutvustatakse kultuuri- ja haridusvaldkonna
võimaluste töötajatele. Tegelikult võiks sihtrühm olla palju laiem
ning programmi võimalusi võiks avada ka noorsoo-
kommunikeerimine
töötajatele, ettevõtjatele, põllumajandusega seotud
laiematele
inimestele jne.
sihtrühmadele
Samuti pole organisatsioonidel endil alati motivatsiooni
programmi võimalustest teisi teavitada, sest see
suurendaks konkurentsi jagatavatele vahenditele.
Kui keele ja kultuuri säilitamine on eesmärgiks, on ju
tegelikult kõik tõlgendamise küsimus. Aga võib-olla ei
30
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
tahetagi, et kõik sinna kirjutaks, muidu on ju taotlejaid
veel rohkem. (N, 1982)
Rohkem on vaja tähelepanu pöörata vana Võrumaa ääre-
alade inimestele, kes võivad pidada programmi üksnes
Võru maakonna organisatsioonidele suunatuks.
Edukate projektide Eestvedajaid peaks senisest rohkem tänama, tunnustama.
läbiviijate avalik Veelgi motiveerivamad oleksid tänupaketid (tasuta
koolitused, kingitused).
tunnustamine
Tegijana sa ei saa ju sealt midagi, väikse läbipõlemise
saad jälle. (N, 1971)
2. Taotluse esitamine Internetipõhise Programmist taotlemine võiks olla võimalik ka interneti-
taotlussüsteemi põhiselt. Inimesed toovad positiivse eeskujuna program-
me (nt Eesti Kultuurkapital), kus kogu taotlusprotsess on
loomine
võimalik läbi teha internetikeskkonnas.
Taotlustähtaegade Detsember on kultuurivaldkonnas väga kiire aeg ning
parem sobitamine taotluse esitamise tähtajad võiks olla hiljemalt novembri
keskpaigas. Isegi kui tähtaeg on 1. detsembril, jääb see
kultuurikorraldajate
näiteks lasteaedades ja koolides töötajate jaoks hiljaks,
aasta töögraafikusse
sest juba kahel viimasel novembrinädalal valmistutakse
jõuluperioodiks. Juhtub ikka nii, et esitamine lükatakse
viimasele hetkele ja nii tuleb taotlus esitada aasta
kiireimal ajal. Paremini sobiks taotluse kirjutamise ajaks
näiteks 15. oktoober – 15. november.
3. Taotluse Vähem detailsust Paljudel juhtudel pole aasta varem veel näiteks töötubade
kirjutamine nõudva taotlusvormi või huviringide juhendajad selgunud ning raske on
taotlemise etapis anda ürituse täpset päevakava.
loomine
Väikeste valdade puhul pole mõistlikud ka võrdlevad
hinnapakkumised. Tööde teostamisel tahetakse eelistada
kohalikku tegijat, kellega on ka varem olnud hea
koostöö.
Hetkel nõutakse liiga täpselt projektide lahti kirju-
tamist. Hinnapakkumised, mida nõutakse liiga palju.
Ja arvestades valla väiksust on raske teatud nõuetele
vastata, näiteks kolmele hinnapakkumisele. (N, 1950)
Taotlusvormi Taotlusvormi eelarvetabelis võiks olla eelsisestatud
eelarvetabelisse valemid, mis ise arvandmed kokku liidavad.
valemite sisestamine See on ikkagi absurdne, et ma pean sinna tabelisse
sisestama numbreid ja siis kuhugi arvutisse Excelisse
ise kopeerima neid numbreid, et vaadata kas ikka
31
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
õigesti kokku lööb. Et miks ei võiks see Exceli valem
seal tabelis olla? (N, 1975)
Noorte kaasamine Noori võiks innustada ise taotlusvoorust taotlema, sest
projektikirjutamise see sihtrühm on altim lööma kaasa tegevustes, mille nad
on ise välja pakkunud ning mille korralduse juures
faasist alates
algusest peale osalenud.
4. Toetuste suurus Programmi eelarve Programmi eelarve suurendamine motiveeriks uusi siht-
suurendamine rühmi rahastust taotlema. Arvestades piirkonnas elavate
inimese arvu peetakse programmi eelarvet ebaproport-
sionaalselt väikeseks võrreldes teiste kultuuriprogram-
midega. Mitmetel organisatsioonidel pole seetõttu moti-
vatsiooni taotlust esitada.
Ja väga paljud ongi käega löönud, vaatavad eelarvele
otsa ja ongi öelnud, et no me ju näeme, mis teil siin on
ja löövadki käega, ei hakka üldse taotlust kirjutama.
(M, 1971)
Tuuakse välja, et programmist saavad ja peavadki rahas-
tust saama juba end tõestanud Võru Instituudi projektid,
kuid see ei mõju innustavalt teistele.
Projektide Paljude projektide osalise toetamise asemel võiks toetada
toetussummade vähem projekte, aga täies mahus. See hoiaks ka kokku
kultuurikorraldajate aega, sest nad ei peaks taotlema
tõstmine
mitmest kohast ega kirjutama hiljem mitmeid aruandeid.
Samuti näitaks see austust projektikirjutajate vastu.
5. Toetuste Täpsustatud Eitava vastuse saamise korral on oluline anda põhjen-
eraldamine tagasiside andmine davat tagasisidet. Kõige olulisem on see esmakordsetele
ja vähem kogenud taotlejatele.
ja toetamise
prioriteetide Kummaline oligi see, et keeldumise põhjuseks oli see,
selgitamine et projektil ei olnudki midagi viga, lihtsalt ei saanud
toetust. Mulle jäi sellest pigem okas hinge! (N, 1973)
Toetuste jagamine Äärealadel tuuakse esile, et toetuse saajad on pigem Võru
eri maakondade ja maakonnast või linnast. Kõige keerulisemas olukorras on
vallad, kellest vaid väike osa kuulub vana Võrumaa alla.
valdade vahel
Kui ma seda programmi vaatasin, siis Põlvamaa on
ikkagi väga vähe saanud toetust, see on ikkagi
Võrumaa-keskne. Siin mõni MTÜ teeb ka väga tänu-
väärset tööd, aga ei ole saanud. Kui see piirkond on
nii suur, siis võiks arvestada, et igasse piirkonda võiks
jätkuda. (N, 1960)
32
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
Põlvkonnaüleste Võrokese kultuuri jätkusuutlikkuse tagamisel on oluline
projektide põlvkondadevahelise suhtluse toetamine. Eri põlvkondi
(lapsi, vanemaid ja vanavanemaid) ühendavad projektid
eelistamine
võiksid saada senisest suuremat tähelepanu.
Vähe on tehtud perekondadele üritusi. Keel, kultuur ja
kombestik on palju seotud perekonnaga. (N, 1963)
Uute taotlejate Uute taotlejate osakaalu aitaks suurendada see, kui
eelistamine võrdsete projektide korral eelistada just neid. Esimesel
katsel toetuse saamine võib motiveerida ka hiljem
projekte kirjutama. Toetusest ilmajäämine võib seda indu
kahandada.
Sest kui inimene on juba kaks korda jäänud ilma, siis
kolmas kord ta taotlust ei tee. (M, 1971)
Väiksemate Toetuste jagamisel võiks pöörata suuremat tähelepanu
organisatsioonide väiksematele organisatsioonidele. Programmiga lähe-
malt tutvudes on leitud, et suures ulatuses toetatakse
eelistamine
Võru Instituudi tööd. Sellest järeldatakse, et väiksematel
polegi mõtet konkureerida.
Jäi natukene kinnise ringi mulje kui ma seda
programmi vaatasin. (M, 1977)
6. Aruandlus Sisulise analüüsi Programmi aruandlus ei soosi kultuuri eestvedajate
soodustamine tegevuse põhjalikku analüüsimist, sest probleemide välja
toomisega kardetakse kahandada oma võimalust edaspidi
toetust saada.
Keegi ei taha sisulist analüüsi. Arvupõhisusest hakkab
asi kiiva kiskuma. [...] Vahel ilustatakse taotledes [ja
hiljem aruandluses]. Peaks tunnistama, mis on tõelised
probleemid. (N, 1963)
Aruandluses võiks rohkem keskenduda ettevõtmisele
endale ja vähem ürituse edukale kommunikatsioonile.
Väga palju sõltub sellest [...] kui palju sa suudad
meedias teha kära mingisuguse asja ümber ja kui suur
see asi on. Meie teeme ka ja kogu aeg ja need on meie
jaoks ka olulised ja suured asjad. [...] Aga siis tuleb
välja, et kui sa ise ei võta sulge ja järgmisesse ajalehte
sellest pikka artiklit ei kirjuta, siis sisuliselt on see
olematu. (N, 1970)
Aruandluse mahu Aruandlus on liiga mahukas. Kaaluda tasub aruandluse
vähendamine mahu vähendamist, eriti väikeste summade eraldamise
puhul.
33
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
See Rahvakultuuri Keskuse aruande vorm, mida ma
praegu täidan, seal on neli lehte, me saime 200 eurot
toetust. Täitsa hulluks ajab. (N, 1982)
Vahel on tunne, et sinusse suhtutakse nagu pätti või
kaabakasse. Usaldust ei ole tihti projektide kirjutamise
ja aruandluse puhul. Pead kogu aeg tõestama, et sa ei
topi seda raha endale kuhugi taskusse. (M, 1977)
7. Tegevustoetused Järjepidevuse Ennast tõestanud algatused peaksid saama järjepideva
tagamine rahastuse väljaspool VVKP-d.
Seda ärevust [on], kas me saame jätkata või ei saa
[keelepesade programmiga]. Lapsed on olemas, õpeta-
jad on olemas - kas me saame nüüd selle raha või ei
saa, et jätkata või mitte. [...] See hirm on kogu aeg, kas
saab raha või ei saa. (N, 1982)
Tegevustoetuse Rahvakultuuri Keskuse kodulehel leidub taotlemise ala-
andmine lehel ka tegevustoetuse osa, kuid kodulehel oleva info
põhjal pole võimalik aru saada, kellele see on mõeldud.
Oleme taotlenud sealt ka tegevustoetust, kuid saime
vastuseks, et selleks ei saa taotlust esitada, kuigi sel-
line info on lehel. (N, 1971)
8. Valdkonnad, mida (Lasteaia) õpetajate Probleeme on hetkel võrukeelse õpetamise tasus-
veel toetada võru keele tundide tamisega. Võru keele tundide andmine on lasteaedades
projektipõhine ja koolides tasustatud vaid väheses
andmine
mahus. Võru keele õpetamine püsib ennekõike mis-
sioonitundel, aga tulevikus võib seetõttu olla raske leida
Õppematerjalide uusi võru keele õpetajaid või ka motiveerida seniseid.
koostamine Samuti peaks järjepidevalt edasi tegelema võru keele
õpetamise metoodika parandamise ning õppematerjalide
Kihelkonnapõhiste loomisega, mis on praegu õpetajate jaoks vabatahtlik
tegevus.
õppereiside
korraldamine
õpetajatele
Tänapäevastele Noortes huvi äratamiseks oleks vaja kaasata omakultuuri
tehnoloogilistele õpetamisse tehnoloogilisi vahendeid ning kasutada roh-
vahenditele mõeldud kem ära ka internetivõimalusi.
omakultuurialase Äppi oleks noortele vaja. Kus nad ikka on kui telefonis.
sisu loomine (N, 1971)
Meil oleks vaja tänapäeva noortele multimeedia-
vahendeid, mille abil kultuuri huvitavamaks muuta.
Rääkida nende omas keeles. [...] IT-list arendust oleks
34
Valdkond Arenguvõimalused Kommentaar
väga vaja ja sinna on vaja raha. Kasvõi organi-
satsioonide kodulehed on viletsad. (N, 1973)
Vana Võrumaaga Kunstivaldkond on programmis vähe tähelepanu saanud,
seotud kunstielu seega tuleks kaaluda selle valdkonna varasemast suure-
mat toetamist.
arendamine
Kunstnikud tahavad näidata, et nad on Võrumaaga
seotud, meie tahame teha nendega raamatut, et see
oleks ka nagu visiitkaart maine tõstmiseks ja et see
raamat oleks kolmes keeles [eesti, võru ja inglise] ja
vot Vana Võrumaa kultuuriprogrammil ei ole kunagi
raha jätkunud selleks. (M, 1971)
Taluaianduse Omakultuuri seisukohalt peetakse kasulikumaks erine-
arendamine vate valdkondade toetamist. Sel moel haarataks
rohkemaid erinevate võrokese omakultuuri aspektidega
tegelevaid sihtrühmi kui loodetavasti suurendatakse
Rahvusliku käsitöö nende omavahelist läbikäimist.
soodustamine
Ma arvan, et oluline on ikka selline laiapõhisus. [...]
Oluline on ju, et kõik osad sellest Võrumaa kultuurist
Toidukultuuri jääksid püsima. Mitte ainult see keel või mitte ainult
arendamine tants, et tants on see prioriteet ja teised võivad välja
surra. Kõik need asjad peaksid koos käima. Et need,
Taluarhitektuuri- kes käivad suitsusaunas, need räägivad ka võru keelt,
ja need, kes laulavad, laulavad ka võru keeles.
alaste tegevuste
(N, 1971)
toetamine
Rahvakommete
edasiandmise
toetamine
Rahvarõivaste
valmistamise ja
soetamise toetamine
35
KOKKUVÕTE JA JÄRELDUSED
Kultuuriministeeriumi Vana Võrumaa kultuuriprogramm on oluline omakultuurivaldkonna rahas-
tusvõimalus piirkonna rohketele kultuurielu eestvedajatele. Programmi mõju on siiski suurim
piirkonna keskuses (Võru linn ja maakond laiemalt), mille taga võib näha kahesuguseid põhjuseid.
Esimene põhjus peitub tõsiasjas, et Võru maakonnas elabki pool kultuuriruumi elanikest. Teisalt
hakkab rolli mängima kultuuriprogrammi nimi, mis kattub (osaliselt) Võru maakonna kui haldus-
üksuse nimega ning nii ei pruugi kultuuriruumi Põlva-, Valga- või Tartumaa osas elavad inimesed
tunnetada, et vana Võrumaa programm on ka neile suunatud.
Oluline oleks edaspidi pöörata rohkem tähelepanu sellele, et info programmi võimalustest leviks
ka vana Võrumaa äärealadele – nii esitataks taotlusi erinevatest piirkondadest ning programmi
mõju võiks olla veelgi ulatuslikum. Samuti soodustaks see sidusust ajaloolise Võrumaa erinevate
piirkondade vahel: paraneks kokkukuuluvustunne ning enese vana Võrumaa kultuuriruumi osana
tunnetamine. Praegu suhestutakse vana Võrumaa äärealadel küll võru keelega, kuid võrokestena
piirkonnas elavad inimesed end alati ei määratle. Iseküsimus muidugi on kas ja kuidas üldisem
võrokese identiteet peaks asuma senise paikkondliku/kihelkondliku identiteedi kõrvale/asemele.
Viimatimainitut võis samuti välitööde käigus kohata.
Tähtsaim vana Võrumaa omakultuuri avaldumisviis on võru keel. Tegemist on kõige esimese ja
tugevama identiteedimarkeriga. Sellegipoolest võru keele kõnelejate arv kahaneb, sest laste ja
noorte võru keele oskus on endiselt pigem nõrk. Leidub üksikuid perekondi, kus koduseks keeleks
on võru keel, kuid levinum on siiski laste poole pöördumine eesti kirjakeeles. Lapsed on ennekõike
võru keele passiivsed kandjad. Kuuldes kohalikku keelt vanavanemate omavahelises jutuajamises
või tänaval saavad nad sellest aru, kuid omavahel keelt ei kasutata. Küll aga on nii noorte kui ka
täiskasvanute seas väga levinud üksikute murdesõnade kasutamine naljatlemisel.
Veidi soodsamas seisus on võru keel nendes peredes, kus lapsed käivad keelepesade programmis
osalevas lasteaias või koolis, kuhu on sisse viidud võru keele õpe. Haridusasutustes toimuva keele-
õppe juures on aga probleemiks võru keelt rääkivate pädevate õpetajate vähesus ning alatasustatus.
Õpetajatele keeleõppe toetamise kõrval tuleks soodustada täiskasvanute keeleõpet laiemalt. See
võimaldaks võru keelel ka koduses argikeskkonnas paremini esile tulla. Ei piisa vaid lasteaedades
ja koolides võru keele tutvustamisest ja õpetamisest, vaid oluline on ka keskkonna ja inimeste
olemasolu kus ja kellega keelt rääkida. Kuna praegusel tööealisel põlvkonnal on suures osas
aktiivne side võru keelega katkenud, siis tuleks proovida sihipärast teavitustööd vanemaealiste
hulgas. On oluline muuta vanavanemate tavapärast suhtlemismustrit pöörduda laste ja noorte poole
kirjakeeles, kuigi omaealistega suheldes võidakse eelistada võru keeles rääkimist.
Keeleõpet võiks rohkem siduda muu omakultuurilise tegevusega nagu rahvamuusika, käsitöö,
suitsusaun, kombed, toit. Ühtlasi võiks näidata kohalike tavade muutumist ja tuua esile nende
tänapäevaseid ilminguid. Juba praegugi on erinevates vana Võrumaa piirkondades olemas tugevad
ja motiveeritud rahvamuusikategijad, kelle ümber on koondunud (pilli)huvilised. Tundub, et see
on valdkond, mille kaudu võiks kergemini saavutada esmast kontakti omakultuuriga.
Selleks, et lapsed omakultuuriga suhestuksid, oleks vaja aga mitmekesistada õppevahendeid. Koha-
likel noortel ei puudu tingimata huvi võru keele ja teiste omakultuuri ilmingute vastu, kuid tihti ei
köida neid piisavalt olemasolevad võimalused omakultuuriliseks tegevuseks. Võrokese oma-
kultuuri meeldiva(ma)ks muutmist võivad toetada YouTube’i videod, põnevad sotsiaalmeedia
36
leheküljed või näiteks mõni rakendus nutiseadmele, mis teeks võru keele ja kultuuri atrak-
tiivsemaks eelkõige nooremale põlvkonnale. Samuti soodustaks võrokese omakultuuri kestmist
see, kui toetada ettevõtmisi, mis on saanud küll kohalikust vaimsest kultuuripärandist inspi-
ratsiooni, kuid võtnud uusi vorme sobitumaks tänapäeva inimeste vajaduste ning harjumustega.
Omakultuuriliste tegevuste eestvedajatena on oluline potentsiaal rahvamajadel, kuid nende tegevus
pole seadusandlikul tasandil reguleeritud ja rahvamajade haldamise osas puudub ühtne süsteem.
Seetõttu sõltub väga palju konkreetse rahvamaja palgal oleva kultuurielu eestvedaja isiklikest
võimalustest, pädevusest ja motivatsioonist. Rahvamajade juhid tajuvad oma kohatist kõrvale-
jäetust ja alaväärtustamist võrreldes MTÜ-de ja Võru Instituudiga, mistõttu tasuks rohkem tähele-
panu pöörata nende kaasamisele ja sellele, kuidas erinevate organisatsioonide vahel koostööd
soodustada. Nii võiks olukorra asemel, kus mõnel suvisel nädalavahetusel on liigagi palju väikseid
konkureerivaid üritusi, olla osa ettevõtmistest korraldatud ühiselt. See võimaldaks ühtlasi paremat
tööjõu ja rahaliste ressursside jaotamist.
Omakultuur vajab elujõulisuse tagamiseks ka strateegilist planeerimist ja konstruktiivset arutelu,
mis soodustaks koostööd erinevate organisatsioonide vahel. Puudub keskne infoportaal, kust piir-
konna inimesed võiksid saada teavet ka ümberkaudsetes valdades toimuvate ürituste kohta. Kohati
on probleemiks organisatsioonide omavaheline rivaalitsemine, mis sellist informatsiooni jagamist
pärsib. Samuti tunnetatakse võrokese omakultuuri eestvedamise kõige aktiivsemat organisatsiooni,
Võru Instituuti, kohati elitaarse ja suletuna. Kuna suur osa VVKP toetustest läheb iga-aastastele,
end juba tõestanud tegevustele, siis ei taju mitmed kultuurielu eestvedajad endal võrdseid võimalusi
VVKP-st raha taotleda. Võru Instituuti nähakse võrokese omakultuuri valdkonna autoriteedina ning
selle tegevusi olulisena, kuid ennast tõestanud ja kultuuriruumi jaoks suure tähtsusega tegevused
võiksid leida rahastust väljastpoolt VVKP-d (nt keelepesade programm), mis võimaldaks
mitmekesistada programmi sihtgruppi. See soov kehtib ka teiste kultuuriruumi seisukohalt
traditsiooniliseks peetavate ettevõtmiste puhul (nt Kaika suveülikool, Uma Pido). Lisaks oodatakse
kultuuriministeeriumilt võimaluse leidmist MTÜ-de tegevustoetusteks.
Uuringu põhjal võib öelda, et VVKP on üldjoontes oma eesmärgid täitnud, kuid mõningates
aspektides on jätkuvalt paranemisruumi. Suurimateks mõtlemiskohtadeks on taotlejate rahulolu
tagamine, sihtgrupi laiendamine ning eelarve suurendamine rohkemate tegevuste järjepidevaks
toetamiseks. Taotlejate rahulolu aitaks kasvatada internetipõhise taotlussüsteemi loomine, taotluste
põhjalikum tagasisidestamine ning sisupõhisema aruandluse nõudmine. Uusi taotlejaid aitaks leida
läbimõeldum ja laiapõhisem kommunikatsioon. Suuremat rõhku võiks panna programmi
võimaluste tutvustamisel noortele ning soodustada enam piirkonnaüleseid projekte.
Samas on selge, et praeguse eelarve juures pole uutele tulijatele ruumi, sest nende ideed ei suuda
konkureerida Võru Instituudi sissetöötatud ettevõtmisega. Samuti tunnevad ka hästi toimivate
projektide eestvedajad ebakindlust, sest nende algatused ei saa jätkuda, kui programmi toetus ära
kaob. Alternatiivse rahastuse leidmine on vähetõenäoline. Kultuurirahastuse ebasüstemaatilisus on
ka üheks põhjuseks, miks omakultuuri valdkonnas ei keskenduta pikaajalisele strateegilisele
planeerimisele ega ühiste eesmärkide sõnastamisele.
Arenguvõimalustele vaatamata leiavad piirkonna inimesed, et Vana Võrumaa kultuuriprogramm
on väga vajalik ning selle mõju võrokese omakultuurile on olnud märgatav – võru keelt,
rahvamuusikat, suitsusauna või ka enda toidulauda on hakatud rohkem nägema omapärase ja
väärtuslikuna. Üksmeelselt nõustutakse, et vastavat tegevust peaks kindlasti jätkama ka edaspidi.
37