Sotsiaalministeerium
18.03.2021
Eesti Naisteühenduste Ümarlaua arvamus palkade läbipaistvuse direktiivi eelnõu kohta
Proposal for a directive of the European Parliament and of the Council to strengthen the
application of the principle of equal pay for equal work or work of equal value between men and
women through pay transparency and enforcement mechanisms
Täname võimaluse eest esitada oma seisukohad teemadel, mille kohta oleme varasemalt juba
korduvalt oma arvamusi ja ettepanekuid saatnud.
Leiame, et kuigi soolise palgalõhe vähendamine, töökohal asetleidva diskrimineerimise
kaotamine ning võrdse palga põhimõtte edendamine on äärmiselt olulised, tuleb meeles pidada,
et naiste ja meeste palgalõhe on tekkinud mitmete koostoimivate faktorite tulemusena ning seda
pole võimalik kaotada palga läbipaistvuse meetme ülalt survestatud jõustamisega.
Palga läbipaistvus kui palgalõhe kaotamise meede on selgelt üle tähtsustatud, see on
lihtsustatud lähenemine äärmiselt keerulisele ja mitmetahulisele probleemile.
Lahendusena tuleks pigem näha tegelemist palgalõhe algpõhjustega ning mitte loota
palga läbipaistvuse kui aeganõudva, ressursimahuka ning ebaselgete tulemustega
meetme rakendamisele.
Oma organisatsiooni või ettevõtte keskmiste sooliste palgaerinevuste teadmine ei ole piisav
selleks, et ükski töötaja saaks võrrelda enda töötasustamise tingimusi vastassoost töötajaga
selleks, et üldse kahtlustada soo alusel ebasoodsamat kohtlemist.
Oleme seisukohal, et direktiivi eelnõu ei loo töötaja jaoks üheselt mõistetavat ja selgelt
arusaadavat õigusraamistikku oma võrdsele palgale omatava õiguse kaitsmiseks. Kavandatud
normid ei avarda iga töötaja võimalusi saada informatsiooni võrreldava isiku töötasutingimuste
kohta juhul, kui ta kahtlustab soolist diskrimineerimist palgatingimuste määramisel. St. eelnõu
sätted ei muuda tegelikkuses töötasude määramise aluseid läbipaistvamaks.
Eelnõus ette nähtud meetmed pole suunatud organisatsiooni tasandi sooliste palgalõhede
põhjuste vähendamisele, selle asemel toovad kaasa suure halduskoormuse tööandjatele
arvandmete esitamiseks ning uut tüüpi ametikohtade klassifitseerimissüsteemide loomiseks.
Samuti suurendavad kavandatud meetmed riigi kulutusi järelevalvega tegelevatele
ametkondadele.
Palga läbipaistvuse meetme juurutamise ja palgasüsteemide väljatöötamise nõude kehestamine
toob eriti keskmisetle, väike- ja mikroettevõtetele kaasa ülejõu käiva halduskoormuse, kusjuues
saadavat kasutegurit pole võimalik konkreetselt ära näidata. Kavatsus seada nõuete täitmine
riigihangetes osalemise tingimuseks võib halvendada naisettevõtjate olukorda, kes kuuluvad
enamasti just väike- ja mikroettevõtete hulka.
Seejuures ei arvestata direktiivi eelnõus ka äärmiselt kiiresti muutuvaid töötegemise viise ja
regulatsioone, majanduskeskkonda ja tööturgu. Hetkeolukorda arvestades ka COVID-19 tohutut
mõju nii tööhõivele, töökohtadele kui majanduse struktuurile tervikuna.
1
Soolise palgalõhe vähendamiseks tuleks tegelda eelkõige soolise palgalõhe algpõhjustega
ühiskonna tasandil soostereotüüpide, tööturu horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni, naiste
ja meeste erinevate haridus- ja kutsevalikutega, kultuuriliste normide, karjäärikatkestuste,
taskukohaste lapsehoiuteenuste kättesaadavuse jm teguritega, mis on soolise ebavõrdsuse ja
diskrimineerimise põhipõhjused. Selleks tuleks kaasata haridussüsteemi alamatest astmetest
alates. On ilmselge, et siin on tegemata tohutu hulk tööd.
Väljapakutav palga läbipaistvuse meede tähendab olemuslikult tegelemist tagajärgedega.
Väljapakutud direktiiviga pannakse tööandja õlule vastutus ühiskonna tasandil esineva
struktuurse soolise ebavõrdsuse vähendamise eest, mis tegelikult eeldaks äärmiselt
kompleksseid ühiskonna kõiki tasandeid hõlmavaid meetmeid. Tööandja seisukohast ka
kindlat veendumust rakendatud meetmete otstarbekohasuses ja tõhususes.
Juba praegu EL tasandil rakendatavad õigusaktid on piisavad isikute õiguste kaitsmiseks
võrdse palga nõuete puhul, kuivõrd selline põhimõte sisaldub nii ELi kui riikide endi siseriiklikus
õiguses. Jõupingutused peaksid olema suunatud eelkõige olemasolevate õigussätete
efektiivsemale rakendamisele koos sotsiaalpartneritega ning sotsiaalset dialoogi edendades.
Uute bürokraatlike meetmete ressursikuluka juurutamise asemel oleks vaja
olemasolevaid meetmeid tõhusamalt rakendada, teavitades tööandjaid ning pakkudes
neile igakülgset tuge, teavet ja koolitusi.
Kõike eeltoodut arvestades Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ei näe vajadust uue EL
direktiivi vastuvõtmiseks palkade läbipaistvuse tagamiseks.
Järgnevalt esitame ENÜ ekspertide tähelepanekud teemade kaupa.
1. Kooskõla seniste EK soovitustega ja kehtiva EL õigusega.
Senistes EK soovitustes on sooline palgalõhe ning sooline diskrimineerimine palgas kui
eri tähendussisuga mõisted hoitud lahus, sest vajavad erinevaid meetmeid. Senised
euroopalikus õigusruumis soovitatavad meetmedki on olnud samuti erinevad.1 ,2. Palgalõhe on
struktuurse ebavõrdsuse probleem nii ühiskonnas kui ka organisatsioonide/ettevõtete
tasandil. Õigus mitte olla soo alusel diskrimineeritud on inimese põhiõiguste kaitstuse
küsimus.
Direktiivi eelnõus on püütud need ühendada, arvestamata sellega kaasnevaid õiguslikke
ja majanduslikke probleeme.
Soo tõttu diskrimineerimine on selgelt piiritletud õiguslik kontseptsioon, millele toetudes on ainult
kohtul või muul päeval organil õigus otsustada, kas diskrimineerimine on aset leidnud või mitte.
1
Komisjoni 7. märtsi 2014. aasta soovitus meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamise kohta
läbipaistvuse suurendamise kaudu, COM(2014) 1405 final,
http://ec.europa.eu/justice/genderequality/files/gender_pay_gap/c_2014_1405_et.pdf
2
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele , Brüssel,
20.11.2017 COM(2017) 678 final. Kaheksa peamist tegevussuunda soolise palgalõhe vähendamiseks: https://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1538977073317&uri=CELEX:52017DC0678
2
Sama, sarnase või võrdväärse töö eest vastassoost töötajaga võrdse tasu saamise õigus on
inimese põhiõiguste küsimus. Õigust mitte olla diskrimineeritud soo tõttu saab kaitsta isik ise,
direktiivi eelnõu üheks eesmärgiks on püstitatud tagada parem juurdepääs palgaandmetele, mis
võimaldaks diskrimineerimist kahtlustaval isikul pöörduda pädevate institutsioonide poole.
Soolise diskrimineerimise keeld on Euroopa Liidu õiguses kaetud direktiivis 2006/54/EÜ
sätestatuga.
Kehtiva õiguse kohaselt loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks, kui ta kehtestab ühest
soost töötaja(te)le ebasoodsamad töö tasustamise või töösuhtega seotud hüvede andmise ja
saamise tingimused kui sama või sellega võrdväärset tööd tegeva(te)le teisest soost
töötaja(te)le.
Seega ei piirdu soolise diskrimineerimise küsimus ainult väljamakstavate töötasude suuruse
võrdlemisega e palgalõhe tuvastamisega ettevõttes või organisatsioonis. Suur palgalõhe ei
tähenda, et tööandja kedagi töö tasustamise tingimuste kehtestamisel soo alusel
ebasoodsamalt kohtleb, nagu ka statistiliselt olematu erinevus nais- ja meestöötajate
keskmistes tunnipalkades võib varjata üksikute naiste või meeste ebasoodsamat
kohtlemist tasustamistingimuste kehtestamisel.
2. Eelnõu eesmärgid on ebaselged ja laialivalguvad.
Direktiivi eelnõus räägitakse paljudest erinevatest eesmärkidest ning potentsiaalsetest
kasuteguritest, mis puudutavad täiesti eri tasandeid alates ühiskonnast kui tervikust kuni
ettevõtte ja töötaja tasandini välja, ning mis eeldavad erinevat lähenemist.
Direktiivi eelnõu sätestab eesmärgina tegelda võrdsele palgale omatava põhiõiguse ebapiisava
jõustamisega, palga läbipaistvuse standardite kehtestamisega ning töötajate võimestamisega
võrdse palga õiguse rakendamiseks. Eesmärgi saavutamiseks kehtestatakse
organisatsioonides palga läbipaistvus; aidatakse kaasa võrdse palgaga seotud mõistete, sh
’palk’, ’võrdväärne töö’ kasutamisele; ning tugevdatakse jõustamismehhanisme. Eesmärgi
saavutamise vahendina nähakse siit tulenevalt ette juba aastakümneid kasutusel olnud mõistete
kasutamist!!
Lisaks mainitakse sissejuhatavas osas eesmärkide all muu hulgas, et palga läbipaistvus
võimaldab avastada võimalikku soopõhist diskrimineerimist, välja tuua soolist kallutatust
palgasüsteemides ja ametikohtade liigitamisel, võimaldab tööandjal kindlaks teha
diskrimineerivad soopõhiseid palgaerinevusi, võimaldab hajutada kahtlusi naiste ja meeste
võrdse palga osas (milliseid kahtlusi?), aidata kaasa muutuste esilekutsumisele suhtumisel
naiste palkadesse (mis on naiste palgad?) tõstes teadlikkust ning stimuleerides arutelusid
struktuursete sooliste palgaerinevuste üle (mis iseenesest on aastaid toimunud ja mistõttu palga
läbipaistvuse direktiivi eelnõu ellu kutsuti); lisaks võib see aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse
poliitika kriitilisele läbivaatamisele ettevõtte tasandil (eeldusena nähakse sellise poliitika
olemasolu, mida praktika tihtipeale ei kinnita). Lisaks mainitakse et palga läbipaistvuseta
valitseb oht, et ettevõtetel puuduvad võrdsed tegutsemistingimused, mis takistab siseturu
toimimist.
Tööandjale pandud palga läbipaistvuse lisakohustused ning nende jõustamisest saadav
kasu pole omavahel selges korrelatsioonis. Lk 6 mainitakse, et palga läbipaistvuse
3
kasuteguriteks võivad olla (st ei pruugi olla) kindlam töö, töötajate soov töökohal jätkata,
efektiivsemalt töötavad töötajad ja ettevõtted. Seetõttu on palga läbipaistvusel positiivne mõju
ettevõtte töö efektiivsusele ning siseturu toimimisele. Mõjude analüüsi osas mainitakse, et
direktiivi elluviimise kulud on õigustatud peamise pikaajalise kasuga, milleks on EL ühe
põhiväärtuse täielik kaitse.
3. Terminoloogia ja definitsioonid (Art 3)
Korduvad määratlused
ENÜ ei pea vajalikuks korrata direktiivi eelnõus juba liikmesriikide poolt ühtlustatud määratlusi
otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise kohta (art 3, lg 1, p. h, i, lg 2 p a,b,c) . Käesolevas
eelnõus toodud määratlus ei kaitse töötajaid muude sooga seotud asjaolude (nt lapsevanemaks
olemise jms) tõttu ebavõrdse kohtlemise eest.
Samuti on kehtivas õiguses sätestatud ümberpööratud tõendamiskohustus
diskrimineerimiskaasuste puhul (eelnõu art 16). EL õiguses on juba sätestatud meetmed
selleks, et aidata töötajat võrdse palga taotlemisel, kehtestades nn ümberpööratud
tõendamiskohustuse juhul, kui töötaja suudab tuua välja faktid, mis näitavad, et saab
madalamat tasu võrreldes teisest soost töötajaga, kes teeb võrdset või võrdse väärtusega tööd
samas asutuses või ettevõttes. Samuti on loodud kehtivad nn. võrdsusorganid (equality body –
art 3.1.j).
Kuna direktiivi eelnõu artiklis 23 on seoseviide direktiivile 2006/54/EÜ, on ülalnimetatud
määratlused antud eelnõus ebavajalikud.
Sotsiaal- ja majandusteaduslikud terminid
Kaheldav on majandusteaduslikele ja palgastatistilistele terminitele juriidilise sisu omistamine
(palgatase, mediaanpalga tase, mediaanpalkade sooline lõhe, palgakvartiil), sest
palgasüsteemide analüüsimiseks kasutatakse ka muid näitajaid. Soolise palgalõhe arvutamise
aluseks on hoopis nais- ja meestöötajate keskmised tunnipalgad. On ekslik määratleda
igasugune palgalõhe (‘pay gap’ art.3, 1.c) kohe sooliseks. Palgalõhet võib mõõta ka muude
sotsiaalsete gruppide vahel.
Toodud määratlused ei puuduta ainult sooaspekti. Arvestades organisatsioonide personali
mitmekesistumisega võib mediaan- ja muid palgaerinevusi vaja arvutada ka nt eri
rahvusgruppide võrdluseks või erivajadustega ning erivajadusteta isikute olukorra võrdlemiseks.
Eelnõus nimetatud viisil ei saaks „palgalõhet“ õigusterminina sätestada, sest naiste ja meeste
keskmiste palkade erinevusi võrreldakse juba aastaid ka eri tausttunnuste (haridus, rahvus,
elukoht, ametiala, tööaja vormi, juhtimiskohustuste olemasolu, tööandja liigi, ettevõtte või
asutuse suuruse jms järgi). Samuti võib põhimõtteliselt iga tööandja ise otsustada, mil viisil ta
naiste ja meeste töötasusid võrdleb, kas keskmiste tunnipalkade, kuu või aasta töötasude
alusel.
Puuduvad mõistete selgitused/määratlused
4
Puuduvad paljude terminite, mida eelnõus ja selle seletuskirjas on kasutatud,
määratlused, näiteks „pay discrimination“, „ direct or indirect pay discrimination“ (art 9, lg4, , art
19), „gender-based pay discrimination, lk. 7, „non-gender biased“ (…basis for pay setting , lk
25), gender-neutral ( lk 25) jms.
Õiguslikult sisustamata on palgaläbipaistvuse nõue (pay transparency obligation). See on
vajalik selleks, et vabastada tööandjad, kelle töötajate palgad on avalikud, muudest eelnõus
ettenähtud kohustustest. Eestis on näiteks valitsussektoris 88% töötajate palgad nimeliselt
teada. Selliste organisatsioonide tööandjatelt pole ju mõtet nõuda kõike direktiivis ettenähtut.
Töötajate kategooria mõiste
EK soovituses on lähtutud olemasolevatest töötajate kategooriate klassifitseerimise ja
ametiastmete süsteemist (Recommendation C(2014) 1405 final). Need on tavaliselt seotud
rahvusvaheliste ametite klassifitseerimise süsteemidega, mida rakendavad nii Eurostat kui
riiklikud statistikasüsteemid ning millega viiakse vastavusse tööandjate poolt kasutatavad
töötajate rühmitamised konkreetsetes ettevõtetes/organisatsioonides.
Erinevalt eelnevast on direktiivi eelnõus määratletud töötaja kategoriseerimise ja töötajate
kategooriate süsteem hoopis erinevalt. Direktiivi eelnõus on töötajate kategoriseerimine ette
nähtud uuel alusel.
Töötajad kategoriseeritakse selle alusel, kuivõrd sarnased on nõuded töötajate haridusele,
ametialasele koolitusele, võimetele, töötajate pingutus ja vastutus ning tehtud töö ja sellega
seotud ülesannete laad, nimetades siis selliselt rühmitatud töötajaid mingiteks kategooriateks.
Ülalkirjeldatud kategoriseerimine ei luba mingit muud alust, mida näiteks tavapäraselt
kasutatakse (nt ametialade klassifikaatori alusel, turupalkade alusel jms) ning toodud
kriteeriumid on liiga abstraktsed mingi palgasüsteemi loomiseks. Isegi sama tööd tegevate
töötajate puhul võib lisanduda muid kikriteeriume, nt töötingimused, töötamise koht jms.
Art 3, lg 1, g: ‘category of workers’ means workers performing the same work or work of equal
value grouped by the workers’ employer based on criteria as laid down in Article 4 of this
Directive and specified by the employer concerned.
ENÜ ei nõustu töötajate kategooria mõistele uue tähenduse andmisega. Võrdse ja
võrdväärse määratlusega hinnatakse töid, mitte töötajaid. Nii võrdse kui võrdväärse töö
määratlustes on rõhutatud ametikohale mingil alusel väärtuste omistamist. Selline ametikohtade
hindamine ei ole seotud töötajatega.
Tööde ja ametikohtade kategoriseerimisel kasutatakse tavaliselt tööandja ettevõttele või
organisatsioonile omaseid ametikohtade nimetusi ning hierarhiat.
Selline sõnastus, mille kohaselt peaks töötajaid jagama gruppidesse selle alusel, kas nad
teevad võrdseid ja/või võrdväärseid töid, tähendab sisuliselt seda, et tööandjad peavad
hakkama tegelema tööde analüüsimisega ja hindamisega.
Olenemata ametinimetustest ja kehtivast klassifikatsioonist on tööde hindamise eesmärgiks
välja selgitada töid, mida lugeda samadeks, mida võrdväärseteks. See tähendab kõigi tööde
väärtuse hindamise läbiviimist, et teha võrreldavaks sisuliselt erinevad ja eri hierarhiatasanditel
tehtavad tööd. Seda isegi siis, kui piisaval hulgal võrreldavaid nais- ja meestöötajaid pole.
5
Ühtegi erandit, mis lubaks arvestada organisatsiooni soolist struktuuri, eelnõus pole.
Eesti tööturule iseloomulik väga kõrge sooline segregatsioon teeb isegi riigi tasemel
võrreldavate naiste ja meeste gruppide leidmise keeruliseks, seda raskem on
võrreldavaid eri soost töötajaid leida organisatsiooni tasemel (näiteks lasteaedades või
eel- ja põhikoolides).
Kõik muud töötajad, kes teevad näiteks individuaalselt täiesti erinevaid ja erinevalt väärtustatud
töid, jäävad sellisest kategoriseerimisest välja.
Sisuliselt on tegemist palgasüsteemi või -struktuuri väljatöötamisega, kuigi erasektoris
ettevõtjatel sellist kohustust seni pole.
Tööandjatelt nõutakse eelkõige võrdsete ja võrdväärsete tööde väljaselgitamist, seejärel selliselt
kategoriseeritud töid tegevate nais- ja meessoost töötajate keskmiste töötasude võrdlemist.
Nimetatud keskmised töötasud peavad seejuures sisaldama kõiki töötasu komponente, sh.
mitterahalisi boonuseid ja hüvesid. (Vt palga mõiste art 3, p.1, a).
Töökohtade hindamine on äärmiselt töö- ja ressursimahukas ja on praeguse eelnõu
kohaselt ette nähtud ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes on art 7
vastavalt kohustatud sellist teavet töötajatele vahendama.
Eelnõu koostajatel on läbi mõtlemata, kuidas sellist töökohtade ja tööde kategoriseerimist saab
kokku viia kehtivate töötajate ametikohtade kategooriate süsteemiga. Ametinimetused ja koht
organisatsiooni hierarhias selleks ei sobi, sest ühe ametinimetusega ja erinevatel
hierarhiatasanditel tehtavad tööd võivad olla nii samad kui võrdsed, nii võrdväärsed kui ka
erinevalt väärtustatud.
Seega võimaldab selline kategoriseerimine küll analüüsida töötajaskonna soolist jagunemist
võrdsete ja/või võrdväärsete tööde vahel, aga ei anna mingit täiendavat informatsiooni isikule,
kes kahtlustab soo alusel diskrimineerimist töö tasustamise tingimustes, sest
klassifitseerimisalused ei võimalda määrata ei enda ega võrreldava isiku töötasu.
Loomulikult ei võimalda mitte mingisugused keskmised palgatasemete andmed
diskrimineerimiskahtlustuse tekkimist ega ka kaebuse esitamist. Keskmised näitajad
varjavad väga hästi selle vastassoost isiku, keda võetakse võrdluseks, töötasu suurust.
Vaatamata sellele, kuidas on kategoriseeritud sama, võrdne või võrdväärne töö tööandjate
poolt, on igal töötajal siiski õigus pöörduda diskrimineerimises kahtlustamise korral oma õiguste
kaitsmiseks pädevate institutsioonide poole, tuues võrdlusisiku hoopis mingis muust
kategooriarühmast. Lõppkokkuvõttes on ainult kohus see, kellel on võimalik otsustada, kas
olukorrad on võrreldavad ja kas diskrimineerimine on aset leidnud või mitte.
Töötaja kategooria mõiste erinev sisustamine toob välja direktiivi eelnõus vastuolu art 8 ja 9
sätestatu vahel. Art 8 – palgaaruandluse puhul viidatakse administratiivsetele palgaandmetele,
mida kogutakse tavaliselt ametite klassifikaatorite lõikes, aga art 9 – s viidatakse sama ja
võrdväärset tööd tegevate töötajate kategooriates ilmneva erinevuse piirmäärale (5 %), mille
põhjendamata jätmise korral on tööandjal kohustus viia läbi nn sooneutraalne ametikohtade
hindamine e uue palgasüsteemi loomine koos töötajate esindajatega.
Eelnõu koostajatel on eelarvamus, et läbiviidud ametikohtade hindamine võrdsete ja
võrdse väärtusega tööde väljaselgitamiseks pole olnud korrektne juhul, kui nais- ja
6
meestöötajate keskmine palgataseme (aasta- või tunnipalkade, art. 3) erinevus mõnes
samade või võrdväärsete tööde grupis on suurem kui 5 %, nõudes seejärel nn
sooneutraalset tööde hindamise läbiviimist. Seletuskirjas puudub viide allikale/uuringule,
miks on lubatud ainult 5 protsendiline erinevus töö tulemustes või töötaja efektiivsuses.
Mitmene diskrimineerimine ja hüpoteetiline võrdlusisik
ENÜ ei saa nõustuda, et eelnõuga luuakse nn mitmese diskrimineerimise määratlus nii,
et selles pole nimetatud, kes võiksid olla võrreldavateks isikuteks.
Eelnõust puudub otsese ja kaudse mitmese diskrimineerimise määratlus, mille alusel peaks
olema siseriiklikes kohtutes ühtviisi kaitstud isikute põhiõigused.
Ükski kohus ega muu pädev institutsioon ei saa mitmese diskrimineerimise juhtumeid
palgatingimuste kehtestamisel lahendada direktiivi eelnõus toodud otsese ja kaudse soolise
diskrimineerimise määratluse põhjal (art.3,lg1, p.h,i). Nii mõnelgi puhul ei pruugi soolisus üldse
määravaks tunnuseks olla.
Pole ühtegi rahvusvahelist õigusnormi, mis kehtestaks nn võrdse palga nõude kaitstud
diskrimineerimisaluste tunnuste lõikes võrreldavatele isikutele.
Pole selge, milliste tunnustega isiku peaks valima võrdlusisikuks, kui kahtlustatakse
diskrimineerimist palgatingimustes rahvuse või rassi tõttu, ning kellega võrrelda siis, kui
võimaliku diskrimineerimise aluseks võib olla vanus, erivajadus, usutunnistus,
veendumus, seksuaalne sättumus. Delikaatsete isikuandmete puhul ei saa kohtud ega
pädevad organid konstrueerida ka kujutletavat võrdlusisikut, kelle töötasuga diskrimineerimist
kahtlustava isiku saadavat/saadud tasu võrrelda.
Sellise sätte lisamine on lubamatu, arvestades, et EL tasemel puudub seni intersektsionaalse
diskrimineerimise alane õiguspraktika.
Pole selge, millisele normile tugineks antud juhul võrdse palga põhimõte ning milliseid
isikuid on vaja omavahel võrrelda, et diskrimineerimist tuvastada. Puuduvad ka õiguslikud
standardid selle kohta, et nimetatud gruppidesse kuuluvate isikute puhul peab kehtima võrdse
töö eest võrdse palga nõue.
Oleks vaja välja tuua ka erandid, mille puhul erineva töötasu maksmist ei loeta
diskrimineerimiseks ühe või teise tunnuse alusel.
4. Võrdne töö ja võrdväärne töö (art.4)
Eelnõus ja selle seletuskirjas kasutatakse peaaegu sünonüümidena sama töö, võrdse töö
ja võrdväärse töö mõisteid. Õiguslikult on nende sisu jäänud kahjuks avamata. Töö
võrdväärsuse määratlus on aga eelkõige oluline diskrimineerimiskaasuste lahendamiseks, mitte
tööandjate palgasüsteemide loomiseks.
Direktiivi eelnõus kasutatakse sünonüümidena nii sama kui ka võrdset tööd, püüdes ühtlasi
defineerida ka võrdväärse töö mõistet.
7
(Same work or work of equal value - educational, professional and training requirements, skills,
effort and responsibility, work undertaken and the nature of the tasks involved.)
Sama, võrdse ja võrdväärse töö määratlusi pole võimalik tuua ühes definitsioonis.
Eelnõus toodud määratluse alusel pole võimalik võrrelda olemuselt täiesti erilaadsete tööde
väärtuse võrdsust. Töö võrdväärsuse hindamisel ei tohiks määravaks olla üldse tööde või
ülesannete sarnasus nagu eelnõust võib välja lugeda.
Nagu näitab kohtupraktika, on sama töö (like work) puhul tegemist sama või väga sarnaste
töödega. EL õiguses on sama töö alla kuuluvaks loetud ka nn sarnased tööd, mis kuuluvad eri
ametinimetuste alla, aga nõuavad sama kvalifikatsiooni, on sarnase raskusega, keerukusega,
vastutusega.
Samuti võib sama tööd ja samu tööülesandeid täita erinevate ametkohtade nimetuste all.
Võrdseks tööks (equivalent work) tunnistatakse tööd, mille sisu on erinev, aga mida on
hinnatud samaväärseks, st ametikoha hindamisel on kasutatud samu hindamiskriteeriume ja
saadud punktisummad on võrdsed. Võrdväärseteks töödeks (work of equal value) on sellised
tööd, mille sisu on erinev, kuid nõudmised töö tegijale pingutuse, oskuste, otsustusõiguse ja
töötingimuste osas on võrdsed. Kõigil kolmel juhul on lähenemine erinev.
Väljend võrdväärse töö eest võrdne tasu, mis tuleneb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni
konventsioonist 100, on kasutusele võetud just seetõttu, et saaks võrrelda traditsiooniliselt
valdavalt meeste poolt ja naiste poolt tehtavaid töid, kuigi tööd pole samad ega sarnased.
Eelnõus toodud tööde võrdväärsuse määratluse kriteeriumid on tööandjatele piiravad, sest iga
organisatsioon võib valida endale sobiva ametikohtade/tööde väärtuse hindamise meetodid, nii
analüütilised kui ka mitteanalüütilised (nt tööde järjestamine, paaride võrdlev järjestamine, tööde
klassifitseerimine e tööde astmete määramine, aga ka turupalkadest lähtuvad meetodid).
Direktiivi eelnõus nimetatud kriteeriume on seni kasutatud diskrimineerimiskaebuste
lahendamise kohtutes, et määrata ära see, kas kaebaja ja võrdlusisik on üldse võrreldavas
olukorras.
Diskirmineerimise tuvastamisel käsitletakse tunduvalt rohkem tegureid (nt tööülesannete
jaotamine, töötulemuste hindamine, töötingimuste kehtestamine jms).
5. Juurdepääs palgainfole
Kehtiv EL õigus kaitseb üksikisiku õigust saada võrdse või võrdväärse töö eest võrdset palka.
Seega peab seda õigust kaitsma töötaja, kes kahtlustab enda diskrimineerimist palgatingimuste
kehtestamisel. Sellise võrdlusaluse leidmiseks on vaja, et diskrimineerimist kahtlustaval töötajal
on juurdepääs võrreldavale kolleegile makstava tasu suurusele ja teabele tööde võrreldavuse
kohta.
Direktiivi eelnõus on ilmselt selle tingimuse täitmiseks artikkel 7. Eelnõu artiklis 7 on sätestatud
õigus informatsioonile, enda isikliku palgataseme kohta (!) ja teiste sama tööd või tema tööga
võrdväärset tööd tegevate nais- ja meestöötajate keskmiste tasude kohta, mille puhul on
arvestatud ka kõiki hüvesid, lisatasusid ja boonuseid, (art 3, lg. 1,p.a).
8
Eelnõu kohaselt on ette nähtud, et tööde võrdväärsust on hinnatud ainult eelnõu artiklis 4 lg 3
toodud nn objektiivsetele kriteeriumidele tuginedes (hariduse-, kutse- ja koolitusnõuded,
oskused, pingutus, vastutus, tehtud töö ja sellega seotud ülesannete laad). Võib jääda mulje,
nagu ei võiks organisatsioonis võrdväärsed tööd olla sisult ja ülesannetelt erinevad. Seejuures
peavad töötajad ühtlasi teada saama, kas nad on „keskmiste töötajatega“ võrreldavas olukorras.
(whether workers are in a comparable situation).
Võrdse töö määratlus on loetelust välja jäetud.
Keskmiste töötasude avaldamine soo lõikes samade, võrdsete ja võrdväärsete tööde
kategooriate kaupa loob moonutatud ettekujutuse tegelikust palgakorraldusest.
Samuti ei anna see täiendavat informatsiooni töötajale, kes võib kahtlustada enda
diskrimineerimist palgatingimuste kehtestamisel, sest keskmised näitajad võivad varjutada
konkreetse isiku, kellega kaebuse esitaja end võrrelda saaks. Ükskõik mis alusel rühmitatud
töötajagruppide keskmiste töötasude andmed seda ei võimalda, sest iga võimaliku võrdlusisiku
andmed jäävad diskrimineerimist kahtlustava isiku jaoks varjatuks.
Töötajatel võib olla ka keeruline oletada, millises grupis ta ise on, sest rühmitamisel kasutatakse
ilmselgelt organisatsioonis kehtivaid ametinimetusi. Üks ja sama ametinimetus võib aga kuuluda
nii samade tööde, võrdsete tööde kui ka võrdse väärtusega töödeks hinnatud tööde
kategooriatesse.
6. Puuduvad erandid ja eeltingimused kohustuste rakendamiseks
Mingi normi täitmist saab nõuda eeldusel, et igas töötajate kategoorias või igal
ametikohal töötavate naiste ja meeste osakaal oleks piisav sellise võrdluse tegemiseks,
mis ei võimalda isikute individuaalseid tasusid tuvastada. Tugevasti segregeeritud
tööturul ei pruugi sarnaseid ülesandeid täitvaid eri soost töötajaid ettevõttes olla, keda
omavahel oleks kohane võrrelda.
7. Tööle kandideerijate teavitamine algsest palgatasemest või selle vahemikust.
Tööle kandideerijate teavitamine algsest palgatasemest või selle vahemikust ei peaks
olema kohustuslik, kuna järjest mitmekesistuvad töö tegemise vormid (platvormitöö,
projektipõhised tööd jms) on muutnud palga kujunemise nii mitmetahuliseks
protsessiks, et konkreetset summat või vahemikku esitada pole tihti lihtsalt võimalik
8. Töötasu määramise ja karjääri edendamise poliitikate läbipaistvust ei saa nõuda mikro-
ja väikeettevõtetelt.
Direktiivi eelnõu artiklis 6 toodud säte palgatasemete määramise kriteeriumide ja
karjääris edenemise kohta on vastuolus praegu kehtiva õigusega. Tööandjatel pole
kohustust kehtestada palgatasemeid, aga direktiivi eelnõus on ette nähtud kohustus
kirjeldada oma töötajatele kriteeriume, mille alusel palgatasemed on määratud.
9
Eestis on valdav osa ettevõtteid sellised, kus töötab alla 10 töötaja ning ametigruppidesse
rühmitamine või ametikohtadele määramine puudub. Kiirelt muutuva töö sisu tõttu lepitakse
palgad kokku ilma ametigruppe või isegi konkreetseid ametikohti määramata ja grupeerimata,
mikroettevõtetes puuduvad ka karjäärisüsteemid.
Väikeettevõtetele ei saa sellist normi kehtestada. Ühtlasi pole selge, kas töötajal on
võimalus seda õigust kaitsta.
9. Nais- ja meestöötajate palgalõhe aruandlus
Direktiivi eelnõus puudub igasugune viide sellele, kuidas kaitsta isikuandmeid ja isikute
tuvastamist juhul, kui võrreldavate gruppide suurus seda ei võimalda.
Arvestades tugevasti segregeerunud tööjõuturgu, iseloomustab selline olukord
enamikke ettevõtteid ja organisatsioone nii era- kui ka avalikus sektoris.
Juhul kui direktiiviga soovitakse kehtestada seaduslik alus palkade avalikustamiseks, olenemata
ettevõttes või organisatsioonis töötavate isikute soolisest koosseisust, tuleks palgaandmete
avalikustamise tingimuseks määrata minimaalne nais- ja meessoost isikute arv, kelle keskmisi
tasusid võrreldakse, et vältida isikute tuvastamise võimalust.
ENÜ on seisukohal, et andmeid organisatsiooni palgalõhede kohta ei pea avalikustama,
sest Eesti kultuurikeskkonnas võidakse seda tõlgendada vääralt – justkui oleksid
tööandjad üht või teist soogruppi töötasude maksmisel ebasoodsamalt kohelnud.
Pole selge, milliseid objektiivseid tegureid saab nimetada sooneutraalseks, kui sooline
palgalõhe peegeldab ühelt poolt tugevalt segregeerunud haridus- ja tööturgu, teisalt tööjõuturul
kujunenud töötasusid, kusjuures kumbki pole sooneutraalne.
Palgaaruanded saavad olla aluseks põhjalikumale analüüsile, mil minnakse märksa kaugemale
statistiliste näitajate esitamisest, määratakse kindlaks soolise võrdõiguslikkuse alased
eesmärgid ja meetmed nende saavutamiseks ning vaadatakse kompleksselt üle kogu ettevõtte
või organisatsiooni tegevus personali juhtimisel, värbamisel jms.
ENÜ ei poolda palgasüsteemide loomiseks ametikohtade hindamist, mille käigus läbi
subjektiivsete hinnangute taastoodetakse ühiskonnas kehtivaid väärtusi ning kultuuriliselt
kehtivat erinevate tööde erinevat väärtustamist. Kogu soolise palgalõhe põhjuseks on naiste ja
meeste poolt tehtavate tööde erinev väärtustamine ühiskonnas. On naiivne arvata, et
väljatöötatavad palgasüsteemid ei peegelda kultuurilisi norme. Ilmselgelt väärtustatakse juhtivat
tööd enam kui abitöötajaid ning teenuste osutamist madalamalt kui tootvat tööd.
10. Suur halduskoormus tööandjatele
Kuigi direktiivi eelnõus mainitakse, et tööandja koormus märkimisväärselt ei kasva,
langeb neile direktiivi heakskiitmisel äärmiselt suur halduskoormus olemasolevatest
tööde klassifitseerimis- ja palgasüsteemidest erinevate, nn samade ja võrdväärsete
tööde väljaselgitamise alusel nn sooneutraalsete süsteemide loomisega. Direktiivi eelnõu
kohaselt ei saa tööandjad piirduda nais- ja meestöötajate keskmiste töötasude võrdlemisega
10
organisatsioonis kasutatavate töötajate rühmitamise, klassifitseerimise alusel, vaid peavad
arvutama nais- ja meestöötajate keskmised tunnipalgad samade ja võrdväärsete tööde lõikes.
Eelnõuga sätestatud kohustuste täitmine on kavas seostada riigihangetel osalemise
tingimustega, mis võib osutuda ülejõu käivaks eelkõige väike- ja keskmistele ettevõtetele.
Kui seni pole kehtinud tööandjatele kohustust tööde klassifitseerimissüsteeme kasutada (vt
direktiivis 2006/54/EÜ, art 4 on need vaid tingimuslikud: „Tööde klassifitseerimissüsteemi
kasutamise puhul…“), siis uue direktiivi eelnõus on töötajate klassifitseerimise nõue kehtestatud
kõigile tööandjatele (art 6, 7).
ENÜ on seisukohal, et selle tuvastamine, kas kahe võrreldava soorühma töölised on
võrreldavas olukorras, arvestades tehtava töö olemust, väljaõpet ja töötingimusi ning et tööliste
arv rühmades on piisavalt suur, mis võimaldaks järeldada, et erinevused ei ole juhuslikud ja
lühiajalised ega tingitud tööliste isiklike töötulemuste erinevustest, peab jääma siseriiklike
kohtute otsustada.
11. Menetlused töötajate nimel või toetusel (Art 13)
ENÜ ei poolda eelnõu art 13 kohast seadusega õiguste andmist organisatsioonidele või
institutsioonidele kaasuste algatamiseks ja kohtu- või muus menetluses osalemiseks
mõne teise isiku õiguste kaitseks, et rakendada meeste ja naiste võrdse või võrdväärse
töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttega seotud õigusi.
See poleks proportsionaalne, sest muude diskrimineerimisjuhtude puhul (nt tööle saamine,
edutamine, jms) puhul pole see võimalik. Soolise diskrimineerimise puhul on tegemist isiku
põhiõiguste rikkumisega, mida tajub ja tunnetab isik, kes on vaba otsustama oma
kohtusse pöördumise üle.
ENÜ on seisukohal, et tööandjaid ja ettevõtteid tuleb kaitsta võimalike kergemeelsete
kohtuasjade kultuuri väljaarenemise eest.
12. Riiklikud juhendid tööde väärtuse võrdlemiseks (Art 4)
Direktiivis nõutakse liikmesriikidelt selliste vahendite ja metodoloogiate väljatöötamist,
mis võimaldaksid töö väärtuse hindamist vastavuses ülalnimetatud kriteeriumidega. (Art. 4, lg 2)
Tööde hindamine on iga konkreetse ettevõtte ja organisatsiooni sisene tööde väärtusi
võrdlev protsess, mille tulemusena grupeeritakse või järjestatakse ühe organisatsiooni
piires erinevad tööd/ametikohad vastavalt sellele, millist väärtust üks või teine ametikoht
organisatsioonile annab. Tulemusi ei ole võimalik kasutada võrdlemiseks teiste
organisatsioonide/ettevõtetega. Ainult konkreetne tööandja oskab hinnata oma
organisatsioonis tehtavate tööde väärtust vastavalt organisatsiooni struktuurile, eesmärkidele,
tegevuse iseloomule jne. Seejuures tuleb arvestada, et väga erineva iseloomuga tööd võivad
olla samaväärsed (nt füüsiline vs administratiivne töö, akadeemiline vs mitteakadeemiline töö).
Mõiste põhisisuks on töö, mitte töötaja hindamine.
11
Selline nõue võib tugevasti piirata ettevõtlusvabadust. Seoses kiiresti muutuva tööturu
ja töö iseloomuga, on aina enam populaarsust kogunud ametikohtade hindamine nende
turuväärtuse järgi.
Eesti tööandjad on liikunud selliste turupõhiste meetodite poole, mis tagavad tasustamisel
konkurentsivõime. Tööandjatele peab jääma vabadus valida, kas ja milliseid
palgastruktuure välja töötada.
Nõuet on võimatu riiklikul tasandil täita, sest igas organisatsioonis, ettevõttes on hindamise
tulemuseks ametikoha suhteline, mitte absoluutne väärtus, st omistatud väärtus on oluline ainult
organisatsioonisiseselt. Ehk üks ja sama töö või tööülesanne võib olla erinevates
organisatsioonides erineva tähtsuse ja väärtusega.
Sotsialistlikus plaanimajanduses oli selline normeerimine võimalik, nüüd enam õnneks mitte.
13. Võrdse ja võrdväärse töö mediaanpalgad
Ettepanekust ei selgu, milleks on vaja tööandjatel tuua välja võrdset ja võrdväärset tööd
tegevate nais- ja meestöötajate mediaanpalkade lõhe.
Kuna palk on eelnõus defineeritud mitte ainult põhi- või miinimumtasuga, vaid haarab
kõikvõimalikke boonuseid ja hüvesid, mida töötaja otseselt või kaudselt tööandjalt töösuhtes
saab, siis pole võimalik sellise määratluse korral välja arvutada mediaanpalkade lõhet.
EL õiguse kohaselt kuuluvad palga mõiste alla kõik tööga seonduvad hüvitised ja hüved. On
äärmiselt suur halduskoormus, kui tööandjale tehakse kohustuseks välja arvutada nais-
ja meestöötajatele antud hüvitiste keskmine rahaline väärtus.
Vastav näitaja oleks küll oluline palgasüsteemide läbipaistvuse suurendamiseks juhul, kui seda
arvutataks olemasolevate ametikohtade ning -astmete lõikes, aga ei aita kuidagi kaasa isikutele,
kes kahtlustavad enda diskrimineerimist palgatingimuste määramisel.
Võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ei tähenda, et kõigile
sama kategooria töötajatele tuleb alati maksta võrdset palka. Erinevat palka õigustavad
mitmed tegurid, nagu näiteks kvalifikatsioon, töökogemus, töö tulemus ja staaž.
Sellised on ENÜ ekspertide tähelepanekud eelnõu kohta.
Loodame, et meie sisendist on kasu Eesti seisukohtade kujundamisel direktiivi eelnõu
kohta. Samuti loodame väga, et Eesti valitsus ei toeta Euroopa Komisjoni poolt välja
töötatud direktiivi vastuvõtmist.
Lugupidamisega,
Harda Roosna, ENÜ eesistuja
Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär
12
Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 19.03.2021 11:25
Adressaat: SM Info <
[email protected]>
Teema: EL palkade läbipaistvuse direktiiv
Tähtsus: Tavaline
TereLisatud on Eesti Naisteühenduste Ümarlaua seisukohad Euroopa
Komisjoni poolt koostatud direktiivi eelnõu kohta.LugupidamisegaEha
Reitelmann