Rahandusministeerium · 1. veebruar 2023
Sisu (failidest)
Justiitsminister Lea Danilson-Järg
Riigihalduse minister Riina Solman
Austatud ministrid
Pöördun Teie poole päringuga, mis puudutab ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse
kaitse seaduse (EKTÄKS) ja avaliku teabe seaduse (AvTS) kohaldamist hankelepingute kohta
teabe avaldamisele. Pöördumisele on lisatud mitmeid küsimusi EKTÄKS, AvTS ja riigihangete
seaduse (RHS) kohaldamisest, millele loodetavasti saavad ministeeriumid koostöös vastata.
Küsimused on ajendatud Eurosec OÜ pikaaegsest kirjavahetusest Riigi Kaitseinvesteeringute
Keskuse (RKIK) ja Andmekaitse Inspektsiooniga (AKI) seoses sellega, kas olukorras, milles
riik on sõlminud hankelepingu, see on täidetud, st asjad hankijale tarnitud, saavad tarnitud asjad
ise olla tarnija ärisaladuseks EKTÄKS § 5 lg 2 mõttes.
Lihtsamalt öeldes on tegemist põhimõttelise küsimusega, kas Eesti õigusruumis on isikul õigus
teada, mida riik maksumaksja raha eest ostis või jääb seda katma saladuseloor.
Haldusorganite tõlgendused
Käesoleval ajal on RKIK ja AKI võtnud ärisaladuse ulatuse kohta oma haldusaktides seisukoha,
mis on risti vastupidised seadusandja poolt omaks võetud õiguspoliitilisi valikutega. Kui selline
haldusorganite halduspraktika juurdub, siis pole ühelgi isikul võimalik teada, mida avalik sektor
riigihankega ostis, seda ka siis, kui hankeleping on ammilma täidetud.
Andmaks päringule konteksti, ei saa jätta vähemasti lühidalt kirjeldamata, kuidas selline RKIK-
i ja AKI käsitlus ärisaladuse kaitse absoluutsest ulatusest on tekkinud. Tegemist on riigihankega
247019, milles RKIK ostis asju. Vaidlust ei ole selle üle, et need asjad peaksid olema RKIK-
ile tarnitud ja Kaitseväe kasutuses. Teisisõnu on riigihanke menetlus lõppenud, hankeleping
eelduslikult täidetud ning asjad ammuilma tarnitud.
Asjad, mida RKIK on hankinud, ei ole oma olemuselt sellised, mille pakendilt või tootelt endalt
ei saaks tuvastada, mis on selle mudel ja kes on selle tootja. Veelgi enam, RKIK nõudis nende
asjade hankimisel, et need vastaksid standardile. Asjaomase standardi kohaselt peab nendel
asjadel olema markeering, mis on asjade kasutajatele vabalt näha. Lisaks on teave sellele
standardile vastavate asjade kohta avalikult kättesaadav vastavalt interneti leheküljelt.
Lihtsamalt öeldes, on RKIK ostnud suures koguses ja maksumaksja raha eest asju ja nõudnud,
et nendel oleks standardile vastav markeering. Asjad on riigi kasutuses, kuid RKIK keeldub
väljastamast teavet ostetud asjade tootja ja mudeli kohta, põhjendades, et see on isegi pärast
riigihanke lõppemist tarnija ärisaladus. Ja AKI näib sellise käsitlusega nõustuvat.
Mõlema haldusorgani peamine argument tarnitud asjade tootja ja mudeli varjamiseks on see, et
selle teabe avaldamine nt Eurosec OÜ-le ohustab tarnija tarneahela saladust.
Tsiteerides siinkohal AKI seisukohta: Inspektsioonile arusaadavalt loeb pakkuja oma
ärisaladuseks seda, et oma hangetes osalemise käigus on ta välja selgitanud tootjad ja mudelid,
mis on osutunud hangetes edukateks. Sellise teabe väljastamine vaide esitajale kui konkurendile
annaks vaide esitajale võimaluse edaspidistel pakkumistel kasutada saadud teavet paremate
pakkumiste tegemiseks ning võtaks pakkujalt konkurentsieelise, mille ta on oma pakkumiste
käigus välja töötanud. Samuti annaks see teavet tema tarnepartnerite kohta, mida saab
käsitleda ärisaladusena. Seega ei saa välistada, et vaide esitaja poolt soovitud teabe
avaldamine võib kahjustada pakkuja ärihuve, mida ka pakkuja esindaja on põhjalikult
selgitanud, millega inspektsioon nõustub ning ei pea siin seda vajalikuks korrata.
Kui hankelepingu täitmisel ja pärast seda saab ärisaladusena käsitleda tarnitud asjade tootjat ja
mudelit üksnes argumendil, et selle avalikustamine annab teavet isiku tarneahela ja äripartnerite
kohta, siis juhtub see, et kõik mida riik ostab muutub ärisaladuseks.
Igal ettevõtjal on nimelt äripartnerid ja tarneahel ning kui selle teatavaks saamist saab käsitleda
„pakkuja ärihuve kahjustavana“ ning ärisaladusena, siis puudub põhjus, miks üldse peaks olema
kellegi jaoks teada see, mida riik riigihankega ostis, kuna alati saab öelda, et kuskil on pakkuja
mingi tarnija, kelle ilmsiks tulek kahjustab pakkuja ärihuve. Pealegi ei ole ärisaladuse tempel
kuidagi lühiajaline, vaid üldsusel puuduks teave selle kohta, mida riik on hankinud, aastateks.
Haldusorganite tõlgendused ei vasta seadusandja tahtele
Minu arusaamise kohaselt ei ole ärisaladuse absoluutne ulatus „tarneahela kaitseks“ kooskõlas
ei EKTÄKS-i, AvTS-i ega RHS-i kandvate põhimõtete ega seadusandja eesmärkidega. Veelgi
kummastavamaks muudab eespool kirjeldatud AKI käsitluse see, et selle kohaselt on ärisaladus
kaitstud kiivamalt pärast seda, kui asjad on riigile tarnitud, kui riigihanke menetluse enda kestel.
See on veel vähem loogilisem ja ilmselgelt vastuolus seadusandja tahtega.
Avaliku teabe seaduse (AvTS) eesmärgiks oli selle väljatöötamise ajal saavutada avaliku võimu
teostamise läbipaistvus ning võimaldada avalikkusel kontrollida avalike ülesannete täitmist.
See, et avalik teave on kättesaadav, aitab muuta avaliku võimu teostamist, avalike teenuste
osutamist ja eelarveraha kasutamist võimalikult läbipaistvaks. Ka kohtupraktikas on leitud, et
avatud ühiskonna ning demokraatliku õigusriigi põhimõtetest tuleneb iga üksiku inimese õigus
saada avalike ülesannete täitmisest teavet, et hinnata nende ülesannete täitmise õiguspärasust.
Seesama oluline läbipaistvuse kaalutlus nähtub ka seadusandja tahtest RHS-i kehtestamisel.
Riigihangete seaduse eelnõu 204 SE esimesel lugemisel,1 põhjendas tollane riigihalduse
minister ärisaladuse ulatuse piiritlemist järgmiselt: Samamoodi on mõtteid vahetatud teemal,
millised pakkumuses esitatud andmed võivad olla konfidentsiaalsed ja milliste andmete suhtes
on avalik huvi nii suur, et neid ei tohiks avalikustamata jätta. Ühelt poolt peab pakkujatel olema
kindlus, et hankija ei avalda nende ärisaladusi, teiselt poolt on vaja tagada ühiskonnas
teadmine, et hange on korraldatud läbipaistvalt ning selle on võitnud pakkuja, kes on võidu
ausalt ära teeninud. Sellega saab maksumaksja hingerahu, et tema raha on õigesse kohta
usaldatud.2
Ärisaladuse ulatust puudutati ka eelnõu teisel lugemisel. Tollane majanduskomisjoni ettekandja
märkis, et ärisaladuse ulatuse osas oli majanduskomisjonis koos huvigruppidega elav arutelu,
seisukoht oli seinast seina ning lõpuks jäädi lahenduse juurde, mis on ka täna kehtivas seaduses,
et nii läbipaistvust juurde tekitada.3
Seetõttu on arusaadav, et nii AvTS-i kui ka RHS-i mõte ja kandev eesmärk on suurendada
maksumaksja raha kasutamise läbipaistvust ka riigihangete raames. Haldusorganite eeltoodud
tõlgenduste najal aga sellist läbipaistvust ei saavutata, kuna teave riigile juba ammulma tarnitud
asjade tootja ja mudeli kohta on nende haldusorganite väitel tarnija ärisaladus.
1
Riigihangete seaduse eelnõu 204 SE langes küll 03.05.2017 Riigikogu menetlusest välja, kuid see võeti aluseks
RHS-i eelnõule 450 SE, mis esitati Riigikogu menetlusse uuesti päev hiljem. Eelnõu 450 SE on kehtiva RHS-i
eelnõu.
2
Riigihangete seaduse eelnõu 207 SE esimene lugemine, riigihalduse minister Arto Aasta ettekanne.
3
Majanduskomisjoni ettekandja Denis Boroditši ettekanne riigihangete seaduse eelnõu 207 SE teisel lugemisel.
Avaldan siinkohal ka selle, et Eurosec OÜ on kõnealuses kaasuses esitanud vaide AKI-le, kuid
sellele vaatamata ei saa sedavõrd olulises küsimuses poliitika kujundajate seisukoht jääda vaka
alla.
Küsimused
1. Kas ministeeriumite hinnangul on seadusandja tahe olnud suurendada maksumaksja
raha kasutamise läbipaistvust ka riigihangete raames?
2. Kas ja millistel eeldustel saab riigihanke kaudu tarnitud asi, teenus või ehitustöö ise olla
ärisaladus EKTÄKS § 5 lg 2 mõttes?
3. Kui jah, siis kas see saab olla tarnija ärisaladus tema „tarneahela kaitseks“?
4. Kui EKTÄKS § 5 lg 2 mõttes saavad tarnitud asjad olla tarnija ärisaladus „tema
tarneahela kaitseks“, siis kas selline põhjendus teenib AvTS-i ja RHS-i eesmärke?
5. Kas ministeeriumid nõustuvad, et ärisaladuse kaitse vajadus üldjuhul ajas kahaneb?
6. Kui EKTÄKS võimaldab riigihanke teel soetatud asju pidada ärisaladuseks „tarneahela
kaitseks“, siis kui kaua sellist ärisaladust kaitsma peab?
7. Kas nõustute, et haldusorganite eeltoodud tõlgenduste kohaselt tekib olukord, milles
ärisaladus on riigihanke menetluse ajal (RHS § 461) vähemas ulatuses kaitstud, kui
pärast hankelepingu täitmist?
8. Kui jah, siis millise õiguspoliitilise kaalutluse kohaselt peaks pakkuja ärisaladus olema
pärast hankelepingu täitmist rohkemas ulatuses kaitstud, kui riigihanke menetluse ajal?
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Toomas Villo
Eurosec OÜ juhatuse liige
Tallinn, kuupäev digikonteineris