dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Sissetulev kiriAvalik

Eesti Erametsaliit_avaldus

Õiguskantsleri Kantselei · 25. august 2021
Viit
6-1/211741/2105438
Registreeritud
25. august 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Eesti Erametsaliit
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
6 Järelevalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle
Sari
6-1 Isiku avalduse alusel seaduse põhiseaduspärasuse kontroll
Toimik
6-1/211741
Vastutaja
Marje Kask (Õiguskantsleri Kantselei, Ettevõtluskeskkonna osakond)
Lahendamise tähtaeg
24. september 2021

Failid

  • 📎E-kiri (1).pdf529 KB
  • 📎Eesti Erametsaliit, 24.08.2021.asice92 KB

Sisu (failidest)

Saatja: <[email protected]> Saadetud: 24.08.2021 17:09 Adressaat: Info <[email protected]> Teema: [VÄLJAST] Seisukoha küsimine seose jahiseaduse rakendamisega Manused: Jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemine_EEML_24082021.asice Tere Käesolevaga palub Eesti Erametsaliit õiguskantsleri seisukohta Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud Jahiseaduse tõlgendamisel ja rakendamisel tõusetunud küsimustes. Küsimused koos tausta selgitustega on manuses. Tervitades Arpo Kullerkupp juhatuse nõunik +372 525 1026 Eesti Erametsaliit Toompuiestee 24 10149 Tallinn erametsaliit.ee Virus-free. www.avg.com Pr Ülle Madise Õiguskantsler 24. august 2021. a Kohtu tn 8 15193 TALLINN Elektronpost [email protected] Jahiseaduse § 67 lõike 2 kohaselt pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemine Käesolevaga Eesti Erametsaliit pöördub Õiguskantsleri poole seoses Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud jahiseaduse (edaspidi JahS) § 67 lõike 2 kohaselt 10 aastaks pikenenud varasema seadusandluse alusel väljaantud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemise ja jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamise küsimusega. Teatavasti sätestas 01.06.2013 jõustunud JahS § 67 lõige 2, et nimetatud seaduse jõustumisel kehtiv jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib kümme aastat pärast nimetatud seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus nimetatud seaduses sätestatuga. Järelikult lõppevad paljude jahipiirkondade kasutamise load 31.05.2023, kusjuures kahjuks on ilmnenud halduspraktika, et jahiseltsid ei soovi peale 10-aastase üleminekuaja möödumist asuda uut jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotlema JahS § 14-17 alusel, vaid on esitanud taotlused varasema seadusandluse alusel väljaantud jahipiirkonna kasutusõiguse loa uueks teistkordseks pikendamiseks JahS § 18 alusel, millisel juhul ei ole Keskkonnaameti poolt praktikas kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Nii juhtus näiteks Keskkonnaameti 26.04.2021.a. korralduse nr 1-3/21/201 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“ alusel Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Rapla-10 pikendamisega kuni 23.04.2031.a., kus Keskkonnaamet jättis täielikult kontrollimata Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi poolt maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Eestis on kokku 330 jahipiirkonda ning jahipiirkonnad on antud jahiseltsi (või mõne muu jahimeeste organisatsiooni) kasutusse 10-ks aastaks. Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS eelnevalt oli maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahel tekkinud tõsine konflikt küsimuses, kas, millisel määral ja millistel eeldustel ning tingimustel saavad jahipiirkonna kasutajad viibida maaomanike omandisse kuuluval kinnisasjal ning millisel määral peaksid jahipiirkonna kasutajad hüvitama maaomanikele ulukite poolt tekitatud kahjud, sh maksma tasu jahipiirkonna kasutajate poolt maaomanike kinnisasjade kasutamise eest. Kinnisasja omaniku õigused on kaitstud juba EV Põhiseaduse tasemel, kuivõrd EV Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kitsendused sätestab seadus. Analoogselt on asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68 lg 1 sätestatud, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle, kusjuures omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. 01.06.2013 jõustunud JahS § 6 punktid 2, 3 ja 4 kehtestavad jahipiirkonna maaomanikele kuuluvate õiguste ja vabadustena, et maaomanikul on õigus seadusega sätestatud ulatuses ja korras sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (punkt 2), seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (punkt 3) ning algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (punkt 4). JahS § 25 lg 1 sätestab analoogselt imperatiivselt kohustusliku nõudena, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Riigimaa jahindusliku kasutamise leping sõlmitakse riigimaa valitseja määratud isikuga. Asjaolu, et 01.06.2013 jõustunud JahS-ga kehtestatud uue regulatsiooni üheks olulisemaks eesmärgiks oli tagada jahipiirkonna piires asuvate kinnisasja omanike õiguste ja vabaduste kaitse, tuleneb selgelt JahS seletuskirjast, kuivõrd JahS seletuskirja kohaselt oli JahS uue redaktsiooni jõustumisele eelnevalt kehtinud regulatsiooni rakendamisel peamiseks probleemiks kujunenud teravad konfliktid maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahel. Konfliktide põhjuseks on enamasti olukord, kus maaomanikul tuleb 100%liselt kanda kahjud, mis ulukite poolt põllu- või metsamajanduslikule tegevusele tekitatakse, kuid samas on piiratud maaomaniku õigus kaasa rääkida ulukite arvukuse reguleerimisel ja seeläbi oma vara kaitsmisel jahiulukite tekitatud kahju eest (vt JahS seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“). JahS seletuskirjas muuhulgas märgiti, et Õiguskantsleri 12.07.2010 Keskkonnaministeeriumile saadetud märgukirja nr 6 1/091896/1004145 kohaselt ei ole kehtiva jahiseaduse sätted, mis reguleerivad jahipiirkondade kasutusse andmist ja jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust, põhiseaduspärased (vt JahS seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“). Täiendavalt on JahS seletuskirjas märgitud, et aastal 2012 käivitus maaomanike poolne aktsioon jahipidamise keelamiseks 2. maist kuni uue maaomanike huvidega arvestava jahiseaduse vastuvõtmiseni. Seisuga 27.06.2012 on aktsiooniga liitunud üle 140 000 hektari metsa- ja põllumaa omanikke (vt JahS seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“). JahS seletuskirja kohaselt oli Eesti Erametsaliit esitanud täiendavalt 25.07.2011 ja 14.05.2012 Õiguskantslerile avaldused jahiseaduse põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Nende hinnangul oli jahiseadus vastuolus põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui see ei ole vastuolus üldiste huvidega. Ollakse seisukohal, et maaomanikult oma vara (kinnisasja) käsutusõiguse võtmine jahindusega seonduvalt on suhteliselt intensiivne põhiseaduse riive, mis ei ole proportsionaalne ja selleks ei ole mõistlikku põhjendust, mis teeniks avalikku huvi. Ka allpool on JahS seletuskirjas korduvalt märgitud, et uue 01.06.2013 jõustunud JahS eesmärgiks oli suurendada maaomanike õigusi ning suurendada maaomanike subjektiivsete õiguste ja vabaduste kaitset. Näiteks JahS § 6 selgituseks märgitakse, et maaomanikul on õigus seada omal maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata, sõlmida kokkulepe maa kasutamiseks jahinduslikul eesmärgil, algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning teha ettepanekuid jahipiirkonna piiride muutmiseks (vt JahS seletuskirja kommentaari § 6 osas). JahS seletuskirjas on § 14-17 selgituseks märgitud, et lisaks on eelnõuga tagatud maaomanikele suuremad võimalused kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Kehtiva seaduse kohaselt see võimalus maaomanikel puudub ja sisuliselt tähendab see, et jahipiirkonna kasutaja on ja jääb samaks läbi aja sõltumata sellest, et kasutusõiguse luba väljastatakse 10 aastaks. Uue seadusega on aga võimalik kasutusõigus lõpetada, kui selle omaniku tegevus ei rahulda jahipiirkonda jäävate maade omanikke (vt JahS seletuskirja kommentaari § 14-17 osas). JahS seletuskirjas on JahS § 24 (praegune JahS § 25) osas selgitatud, et eelnõu peamine muudatus võrreldes kehtiva seadusega seisneb selles, et jahipiirkonna kasutaja on kohustatud sõlmima kokkuleppeid maaomanikuga. Samas on maaomanikul alati õigus seada jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keeleta. Jahipiirkonna kasutajate kontaktandmed saab maaomanik vajaduse korral Keskkonnaametist. Edaspidi on ka jahipiirkonna kasutajad ise rohkem motiveeritud sõlmima kokkuleppeid maaomanikega (vt JahS seletuskirja kommentaari § 24 osas). JahS seletuskirjas on JahS § 41 osas märgitud, et eelnõu kohaselt on maaomanikel edaspidi võimalik ühiselt algatada senise jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. See peaks motiveerima jahipiirkonna kasutajat jahipidamiseks kinnisasja omanikuga lepingut sõlmima. Üldjuhul lepitakse lepingutes kokku ka jahiuluki tekitatud kahju hüvitamises maaomanikule (vt JahS seletuskirja kommentaari § 41 osas). JahS seletuskirjas on § 42 osas analoogselt selgitatud, et kõigi eelduste kohaselt on edaspidi valdaval enamusel maaomanikest sõlmitud leping jahirentnikuga, kus täpsustatakse muuhulgas ka ulukikahjustustega seonduv ning käesoleva paragrahvis sätestatud korra rakendamine on pigem erandlik. Kui peaks juhtuma, et lepingut ei õnnestu sõlmida, siis on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist jahiseadusega kehtestatud korra kohaselt (vt JahS seletuskirja kommentaari § 42 osas). JahS seletuskirja punktis 6.1 „Maaomanike õigustega seotud probleemide ja lahenduste eelanalüüs“ on märgitud, et kehtiv seadus ei eelda jahimaade kasutusse andmisel kokkuleppeid maaomanikega ning halvimal juhul on maaelanikkond jahindusest üldse kõrvale jäetud. Suurim vastuolu seisneb selles, et jahiulukite kasvatamiseks ja elamiseks vajalikud investeeringud teeb maaomanik, sh kannab jahiulukite tekitatud kahjud põllu- ja metsamajandusele. Vähem tähtis ei ole ka kulutuste tegemine jahipidamiseks vajalikku infrastruktuuri, nagu teed, metsasihid jms. Jahindusse saab investeerida ainult maaomandit kasutades. Eelnõu kohaselt tekib maaomanikul edaspidi õigus omal maal jahti pidada või jahinduslikku tegevust korraldada, st jahiõigust edasi anda jahipidamisest huvitatud isikutele. Muudatused ei too kaasa seniste jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemist. Küll aga tekib maaomanikel edaspidi võimalus jahipiirkonna kasutajaga kokkulepete sõlmimiseks või äärmisel juhul jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui selleks peaks tekkima vajadus ja see on maaomanike ühine tahe (vt JahS seletuskirja p 6.1). JahS seletuskirja punktis 6.4 „Mõju majandusele“ selgitatakse, et asjaõigusseaduse kohaselt on jahiuluk peremehetu vara, kuid jahiuluki kasvamiseks ja elamiseks vajalikud ressursid ehk jahiuluki elupaik kuulub maaomanikule. Seega on maaomanikud pidanud seniajani jahindusega seoses kandma ainult kulusid. Otsesteks kuludeks on jahiulukite tekitatud kahju põllu- ja metsamajandusele. Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse andmetel kuluks hirvlaste kahjustatud metsanoorendike taastamiseks üks miljon eurot. Paraku ei ole täpseid andmeid ühe aasta jooksul tekitatud kahju kohta, kuid hinnanguliselt on see 600 000 eurot. Erametsade kohta selline statistika puudub, kuid kõrvutades erametsade suuremat noorendike hulka, kuid samas metsauuendustööde väiksemat ulatust, on tõenäoline kahju suurus vähemalt samas suurusjärgus. Põllumajandusele tekitatud kahju suurust on hinnatud väga erinevalt, kuid nt metssea kõrge arvukuse juures ei ole see kindlasti väiksem kui metsamajandusele tekitatud kahju (vt JahS seletuskirja p 6.4). Täiendavalt märgitakse antud JahS seletuskirja punktis, et edaspidi tekib maaomanikul võimalus oma kinnistul jahti pidada või jahinduslikku tegevust korraldada. Maaomaniku jahiõiguse taastamine võimaldab maaomanikel sõlmida omavahelisi kokkuleppeid ning seada tingimusi jahipiirkonna kasutajatele. Kõige olulisem on seejuures kokku leppida ulukikahjustustega seonduvas. Tulevikus võib jahimaade rendile andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks, mis võimaldaks kompenseerida ka jahiulukite metsa- ja põllumajandusele tekitatud majandusliku kahju (vt JahS seletuskirja p 6.4). Eelnõukohase seaduse vastuvõtmise positiivne küljena tulebki rõhutada eelkõige eelduste tekkimist jahiulukite tekitatud majanduskahju probleemi lahendamiseks osaliste kokkuleppel. Kuna jahinduse korraldamine eeldab edaspidi maaomanike koostööd, siis mõjutab see kaudselt ka koostööd metsa- ja põllumajanduse valdkonnas ning aitab omakorda kaasa maapiirkonda üldise konkurentsivõime suurendamisele (vt JahS seletuskirja p 6.4). Ülaltoodud JahS seletuskirja korduvad selgitused kinnitavad Eesti Erametsaliidu hinnangul, et 01.06.2013 jõustunud JahS kehtestatud uue regulatsiooni üheks peamiseks eesmärgiks oli tagada jahipiirkonna piires asuvate kinnisasja omanike seadusest tulenevate õiguste ja vabaduste ulatuslikum kaitse. Uue JahS redaktsiooni kehtestamise üheks peamiseks eesmärgiks oli suunata maaomanikud ja jahipiirkonna kasutajad koostööle ning mõjutada neid JahS täielikuks rakendamiseks JahS § 67 lõikes 2 kehtestatud 10-aastase üleminekuaja jooksul sõlmima omavahelisi kirjalikke lepinguid jahindustegevuse korraldamiseks maaomaniku kinnisasjal. Samuti on Eesti Erametsaliidu hinnangul ilmne, et kõik jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike seadusega tagatud õigusi ja vabadusi, kuivõrd ulukid toituvad maaomanike kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja puudest, sh kasutavad jahimehed küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju. Maaomanike kinnisasju kahjustavad ning seega maaomanike õigusi ja vabadusi kahjustavad ulukite poolt pinnasele ja puudele tekitatud kahjud (nn ulukikahju). Kuigi jahiseltsid teenivad suurt tulu seoses jahitegevuse korraldamisega ning maaomanike kanda jäävad üksnes kulud ja varalised kahjud, siis ei saa maaomanikud mistahes õiglast ja kohest hüvitist nende kinnisasjade ilma lepinguta, ilma nende nõusolekuta ja maaomaniku tahte vastase kasutamise ja kahjustamise eest. Väär on jätta maaomanikud jahindusest üldse kõrvale. Asjaolu, et jahipidamiseks tuleb jahiseltsil sõlmida maaomanikega lepingud, on tunnustatud ka Riigikohtu kohtupraktikas. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et JahS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida jahipidamiseks maaomanikega lepingud ning jahti ei või pidada kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahS § 25 lg 2), küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine, kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1268, p 11). JahS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti, selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (põhiseaduse § 32 lg 2) (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1268, p 14). Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahS § 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8), seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-1268, p 15). Senine praktika on aga näidanud, et toimivaid lepinguid jahiseltsi ja maaomanike vahel on sõlmitud vähe, kusjuures Keskkonnaameti halduspraktika kohaselt ei kontrollita maaomanikega sõlmitud lepingute olemasolu. Seetõttu peaks Eesti Erametsaliidu hinnangul peale JahS § 67 lg 2 sätestatud 10-aastase üleminekuaja möödumist esimese uue JahS alusel antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise või pikendamise eelduseks kindlasti olema maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Eesti Erametsaliit leiab, et peale varasema JahS alusel väljastatud ja JahS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemist ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid üleüldse uuesti pikendada JahS § 18 alusel, vaid jahiseltsid peaksid taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa 01.06.2013 jõustunud JahS § 14-17 alusel. Pikendada saab üksnes 01.06.2013 jõustunud JahS alusel antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid, mille puhul on loa väljastamisel loa väljaandja poolt eelnevalt kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Vastupidine tõlgendus oleks oluliselt vastuolus uue JahS sisu ja mõttega, mis on korduvalt välja toodud JahS eelnõu seletuskirjas. Kuivõrd Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS § 67 lg 2 ei näe ette jahipiirkonna kasutusõiguse loa teistkordset pikendamist, siis on Eesti Erametsaliidu hinnangul ilmne, et peale 10 aasta möödumist peavad jahiseltsid taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahS § 14-17 kehtestatud tingimuste kohaselt. Järelikult on Eesti Erametsaliidu hinnangul seadusevastane, põhjendamatu ja väär praeguseks hetkeks väljakujunenud halduspraktika, kus jahiseltsid ei soovi peale varasema seadusandluse alusel väljaantud jahipiirkonna kasutusõiguse loa 10-aastase tähtaja möödumist asuda taotlema uut jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.06.2013 jõustunud JahS § 14-17 alusel, vaid on esitanud Keskkonnaametile taotlused jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks JahS § 18 alusel, millisel juhul ei ole halduspraktikas kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Isegi juhul, kui aktsepteerida olemasolevate jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamist JahS § 18 alusel, siis on vastavas haldusmenetluses pädeva isiku poolt kindlasti vajalik üle kontrollida, kas jahipiirkonna kasutaja on täitnud Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS § 6 p 2 ja 3, § 14 lg 5 ja 6, § 15 lg 2 ning § 25 lg 1 imperatiivselt tulenevad kohustuslikud tingimused ja eeldused, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Eesti Erametsaliit leiab, et nii jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlejale kui ka esmasele taotlejale peaksid kehtima võrdsed ja ühetaolised tingimused ja nõuded, sh peaks mõlemal juhul samaväärselt olema tagatud JahS tulenevate maaomanike õiguste ja vabaduste kaitse. Samuti on Eesti Erametsaliit seisukohal, et jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse pikendamine ei tohiks Keskkonnaameti poolt toimuda tavalises haldusmenetluses, vaid see peaks toimuma avatud menetluses haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 46-50 tähenduses, andes maaomanikele õiguse osaleda asja otsustamisel ja olla kaasatud asja lahendamisse. Eesti Erametsaliidu hinnangul on väär väljakujunenud halduspraktika, kus jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse pikendamisse ei ole maaomanikud kaasatud, sh on Keskkonnaameti poolt asutud seisukohale, et maaomanikel puudub ka kaebeõigus jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise korraldusele. Näiteks on Keskkonnaameti 28.06.2021.a. teatega nr 1-7/21/52-4 „Vaide tagastamine“ Keskkonnaameti poolt tagastatud maaomanike Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ vaie Keskkonnaameti 26.04.2021.a. korralduse nr 1- 3/21/201 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“ peale, kuivõrd Keskkonnaameti arvates ei olnud vaide esitajad väidetavalt HMS § 76 lg 2 p 4 tähenduses isikud, kelle õigusi ja vabadusi kaevatav korraldus rikub. Seega tegelikult on maaomaniku jäetud vastuolus 01.06.2013 jõustunud JahS sisu, mõtte ja eesmärgiga jahindusest kõrvale. Käesolevaga Eesti Erametsaliit palub Õiguskantsleri seisukohta alljärgnevate Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS tõlgendamisel ja rakendamisel tõusetunud küsimuste kohta: 1) Kas peale varasema JahS alusel väljastatud ja 01.06.2013 jõustunud JahS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemisel saab jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid uuesti teistkordselt pikendada 01.06.2013 jõustunud JahS § 18 alusel või peaksid jahiseltsid taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahS § 14-17 alusel? 2) Juhul kui aktsepteerida haldusorgani õigust pikendada JahS § 18 alusel varasema JahS alusel väljastatud ja JahS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivust, kas on põhiseaduspärane, et esmase loa taotlemise ja loa pikendamise tingimused ei ole võrdsed ja ühetaolised ning et loa pikendamisel ei kontrollita haldusorgani poolt asjaolu, kas kinnisasjal jahipidamiseks on kinnisasja omanikuga sõlmitud vastavasisuline leping? 3) Kas jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse pikendamine peaks toimuma tavalises haldusmenetluses või avatud menetluses HMS § 46-50 tähenduses, andes maaomanikele õiguse osaleda asja otsustamisel ja olla kaasatud asja lahendamisse? Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ ________________ Andres Talijärv Eesti Erametsaliidu tegevjuht
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel