Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 24.08.2021 17:09
Adressaat: Info <
[email protected]>
Teema: [VÄLJAST] Seisukoha küsimine seose jahiseaduse rakendamisega
Manused: Jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemine_EEML_24082021.asice
Tere
Käesolevaga palub Eesti Erametsaliit õiguskantsleri seisukohta Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja
01.06.2013 jõustunud Jahiseaduse tõlgendamisel ja rakendamisel tõusetunud küsimustes. Küsimused
koos tausta selgitustega on manuses.
Tervitades
Arpo Kullerkupp
juhatuse nõunik
+372 525 1026
Eesti Erametsaliit
Toompuiestee 24
10149 Tallinn
erametsaliit.ee
Virus-free. www.avg.com
Pr Ülle Madise
Õiguskantsler 24. august 2021. a
Kohtu tn 8
15193 TALLINN
Elektronpost
[email protected]
Jahiseaduse § 67 lõike 2 kohaselt pikenenud
jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemine
Käesolevaga Eesti Erametsaliit pöördub Õiguskantsleri poole seoses Riigikogu poolt 25.04.2013
vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud jahiseaduse (edaspidi JahS) § 67 lõike 2 kohaselt 10 aastaks
pikenenud varasema seadusandluse alusel väljaantud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade
lõppemise ja jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamise küsimusega.
Teatavasti sätestas 01.06.2013 jõustunud JahS § 67 lõige 2, et nimetatud seaduse jõustumisel kehtiv
jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib kümme aastat pärast nimetatud seaduse jõustumist
ulatuses, milles see ei ole vastuolus nimetatud seaduses sätestatuga. Järelikult lõppevad paljude
jahipiirkondade kasutamise load 31.05.2023, kusjuures kahjuks on ilmnenud halduspraktika, et
jahiseltsid ei soovi peale 10-aastase üleminekuaja möödumist asuda uut jahipiirkonna kasutusõiguse
luba taotlema JahS § 14-17 alusel, vaid on esitanud taotlused varasema seadusandluse alusel
väljaantud jahipiirkonna kasutusõiguse loa uueks teistkordseks pikendamiseks JahS § 18 alusel,
millisel juhul ei ole Keskkonnaameti poolt praktikas kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna
kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15
lg 2 järgi. Nii juhtus näiteks Keskkonnaameti 26.04.2021.a. korralduse nr 1-3/21/201 „Jahipiirkonna
kasutusõiguse loa pikendamine“ alusel Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa
jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Rapla-10 pikendamisega kuni 23.04.2031.a., kus Keskkonnaamet
jättis täielikult kontrollimata Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi poolt maaomanike ja jahipiirkonna
kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15
lg 2 järgi.
Eestis on kokku 330 jahipiirkonda ning jahipiirkonnad on antud jahiseltsi (või mõne muu jahimeeste
organisatsiooni) kasutusse 10-ks aastaks. Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013
jõustunud JahS eelnevalt oli maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahel tekkinud tõsine konflikt
küsimuses, kas, millisel määral ja millistel eeldustel ning tingimustel saavad jahipiirkonna kasutajad
viibida maaomanike omandisse kuuluval kinnisasjal ning millisel määral peaksid jahipiirkonna
kasutajad hüvitama maaomanikele ulukite poolt tekitatud kahjud, sh maksma tasu jahipiirkonna
kasutajate poolt maaomanike kinnisasjade kasutamise eest. Kinnisasja omaniku õigused on kaitstud
juba EV Põhiseaduse tasemel, kuivõrd EV Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu
ja võrdselt kaitstud ning et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada,
kitsendused sätestab seadus. Analoogselt on asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68 lg 1 sätestatud,
et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle, kusjuures omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja
käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise
tagajärgede kõrvaldamist. 01.06.2013 jõustunud JahS § 6 punktid 2, 3 ja 4 kehtestavad jahipiirkonna
maaomanikele kuuluvate õiguste ja vabadustena, et maaomanikul on õigus seadusega sätestatud
ulatuses ja korras sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal (punkt 2),
seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (punkt 3) ning algatada
jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (punkt 4). JahS § 25 lg 1 sätestab analoogselt imperatiivselt
kohustusliku nõudena, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping.
Riigimaa jahindusliku kasutamise leping sõlmitakse riigimaa valitseja määratud isikuga.
Asjaolu, et 01.06.2013 jõustunud JahS-ga kehtestatud uue regulatsiooni üheks olulisemaks
eesmärgiks oli tagada jahipiirkonna piires asuvate kinnisasja omanike õiguste ja vabaduste kaitse,
tuleneb selgelt JahS seletuskirjast, kuivõrd JahS seletuskirja kohaselt oli JahS uue redaktsiooni
jõustumisele eelnevalt kehtinud regulatsiooni rakendamisel peamiseks probleemiks kujunenud
teravad konfliktid maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahel. Konfliktide põhjuseks on enamasti
olukord, kus maaomanikul tuleb 100%liselt kanda kahjud, mis ulukite poolt põllu- või
metsamajanduslikule tegevusele tekitatakse, kuid samas on piiratud maaomaniku õigus kaasa rääkida
ulukite arvukuse reguleerimisel ja seeläbi oma vara kaitsmisel jahiulukite tekitatud kahju eest (vt JahS
seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“). JahS seletuskirjas muuhulgas märgiti, et Õiguskantsleri
12.07.2010 Keskkonnaministeeriumile saadetud märgukirja nr 6 1/091896/1004145 kohaselt ei ole
kehtiva jahiseaduse sätted, mis reguleerivad jahipiirkondade kasutusse andmist ja jahipiirkonna
kasutusõiguse lubade kehtivust, põhiseaduspärased (vt JahS seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“).
Täiendavalt on JahS seletuskirjas märgitud, et aastal 2012 käivitus maaomanike poolne aktsioon
jahipidamise keelamiseks 2. maist kuni uue maaomanike huvidega arvestava jahiseaduse
vastuvõtmiseni. Seisuga 27.06.2012 on aktsiooniga liitunud üle 140 000 hektari metsa- ja põllumaa
omanikke (vt JahS seletuskirja p 2 „Seaduse eesmärk“). JahS seletuskirja kohaselt oli Eesti Erametsaliit
esitanud täiendavalt 25.07.2011 ja 14.05.2012 Õiguskantslerile avaldused jahiseaduse põhiseadusele
vastavuse kontrollimiseks. Nende hinnangul oli jahiseadus vastuolus põhiseaduse §-ga 32, mille
kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui see ei ole vastuolus
üldiste huvidega. Ollakse seisukohal, et maaomanikult oma vara (kinnisasja) käsutusõiguse võtmine
jahindusega seonduvalt on suhteliselt intensiivne põhiseaduse riive, mis ei ole proportsionaalne ja
selleks ei ole mõistlikku põhjendust, mis teeniks avalikku huvi.
Ka allpool on JahS seletuskirjas korduvalt märgitud, et uue 01.06.2013 jõustunud JahS eesmärgiks
oli suurendada maaomanike õigusi ning suurendada maaomanike subjektiivsete õiguste ja vabaduste
kaitset. Näiteks JahS § 6 selgituseks märgitakse, et maaomanikul on õigus seada omal maal
jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata, sõlmida kokkulepe maa kasutamiseks jahinduslikul
eesmärgil, algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning teha ettepanekuid jahipiirkonna
piiride muutmiseks (vt JahS seletuskirja kommentaari § 6 osas). JahS seletuskirjas on § 14-17
selgituseks märgitud, et lisaks on eelnõuga tagatud maaomanikele suuremad võimalused kaasa
rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Kehtiva seaduse kohaselt see võimalus maaomanikel
puudub ja sisuliselt tähendab see, et jahipiirkonna kasutaja on ja jääb samaks läbi aja sõltumata
sellest, et kasutusõiguse luba väljastatakse 10 aastaks. Uue seadusega on aga võimalik kasutusõigus
lõpetada, kui selle omaniku tegevus ei rahulda jahipiirkonda jäävate maade omanikke (vt JahS
seletuskirja kommentaari § 14-17 osas).
JahS seletuskirjas on JahS § 24 (praegune JahS § 25) osas selgitatud, et eelnõu peamine muudatus
võrreldes kehtiva seadusega seisneb selles, et jahipiirkonna kasutaja on kohustatud sõlmima
kokkuleppeid maaomanikuga. Samas on maaomanikul alati õigus seada jahipidamiseks tingimusi või
jahipidamine keeleta. Jahipiirkonna kasutajate kontaktandmed saab maaomanik vajaduse korral
Keskkonnaametist. Edaspidi on ka jahipiirkonna kasutajad ise rohkem motiveeritud sõlmima
kokkuleppeid maaomanikega (vt JahS seletuskirja kommentaari § 24 osas). JahS seletuskirjas on JahS
§ 41 osas märgitud, et eelnõu kohaselt on maaomanikel edaspidi võimalik ühiselt algatada senise
jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. See peaks motiveerima jahipiirkonna kasutajat jahipidamiseks
kinnisasja omanikuga lepingut sõlmima. Üldjuhul lepitakse lepingutes kokku ka jahiuluki tekitatud
kahju hüvitamises maaomanikule (vt JahS seletuskirja kommentaari § 41 osas). JahS seletuskirjas on
§ 42 osas analoogselt selgitatud, et kõigi eelduste kohaselt on edaspidi valdaval enamusel
maaomanikest sõlmitud leping jahirentnikuga, kus täpsustatakse muuhulgas ka ulukikahjustustega
seonduv ning käesoleva paragrahvis sätestatud korra rakendamine on pigem erandlik. Kui peaks
juhtuma, et lepingut ei õnnestu sõlmida, siis on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt
uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist jahiseadusega kehtestatud korra kohaselt (vt JahS
seletuskirja kommentaari § 42 osas).
JahS seletuskirja punktis 6.1 „Maaomanike õigustega seotud probleemide ja lahenduste eelanalüüs“
on märgitud, et kehtiv seadus ei eelda jahimaade kasutusse andmisel kokkuleppeid maaomanikega
ning halvimal juhul on maaelanikkond jahindusest üldse kõrvale jäetud. Suurim vastuolu seisneb
selles, et jahiulukite kasvatamiseks ja elamiseks vajalikud investeeringud teeb maaomanik, sh kannab
jahiulukite tekitatud kahjud põllu- ja metsamajandusele. Vähem tähtis ei ole ka kulutuste tegemine
jahipidamiseks vajalikku infrastruktuuri, nagu teed, metsasihid jms. Jahindusse saab investeerida ainult
maaomandit kasutades. Eelnõu kohaselt tekib maaomanikul edaspidi õigus omal maal jahti pidada
või jahinduslikku tegevust korraldada, st jahiõigust edasi anda jahipidamisest huvitatud isikutele.
Muudatused ei too kaasa seniste jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse lõppemist. Küll aga
tekib maaomanikel edaspidi võimalus jahipiirkonna kasutajaga kokkulepete sõlmimiseks või äärmisel
juhul jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks, kui selleks peaks tekkima vajadus ja see on
maaomanike ühine tahe (vt JahS seletuskirja p 6.1).
JahS seletuskirja punktis 6.4 „Mõju majandusele“ selgitatakse, et asjaõigusseaduse kohaselt on
jahiuluk peremehetu vara, kuid jahiuluki kasvamiseks ja elamiseks vajalikud ressursid ehk jahiuluki
elupaik kuulub maaomanikule. Seega on maaomanikud pidanud seniajani jahindusega seoses
kandma ainult kulusid. Otsesteks kuludeks on jahiulukite tekitatud kahju põllu- ja metsamajandusele.
Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse andmetel kuluks hirvlaste kahjustatud metsanoorendike
taastamiseks üks miljon eurot. Paraku ei ole täpseid andmeid ühe aasta jooksul tekitatud kahju
kohta, kuid hinnanguliselt on see 600 000 eurot. Erametsade kohta selline statistika puudub, kuid
kõrvutades erametsade suuremat noorendike hulka, kuid samas metsauuendustööde väiksemat
ulatust, on tõenäoline kahju suurus vähemalt samas suurusjärgus. Põllumajandusele tekitatud kahju
suurust on hinnatud väga erinevalt, kuid nt metssea kõrge arvukuse juures ei ole see kindlasti
väiksem kui metsamajandusele tekitatud kahju (vt JahS seletuskirja p 6.4).
Täiendavalt märgitakse antud JahS seletuskirja punktis, et edaspidi tekib maaomanikul võimalus oma
kinnistul jahti pidada või jahinduslikku tegevust korraldada. Maaomaniku jahiõiguse taastamine
võimaldab maaomanikel sõlmida omavahelisi kokkuleppeid ning seada tingimusi jahipiirkonna
kasutajatele. Kõige olulisem on seejuures kokku leppida ulukikahjustustega seonduvas. Tulevikus
võib jahimaade rendile andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks, mis võimaldaks
kompenseerida ka jahiulukite metsa- ja põllumajandusele tekitatud majandusliku kahju (vt JahS
seletuskirja p 6.4). Eelnõukohase seaduse vastuvõtmise positiivne küljena tulebki rõhutada eelkõige
eelduste tekkimist jahiulukite tekitatud majanduskahju probleemi lahendamiseks osaliste
kokkuleppel. Kuna jahinduse korraldamine eeldab edaspidi maaomanike koostööd, siis mõjutab see
kaudselt ka koostööd metsa- ja põllumajanduse valdkonnas ning aitab omakorda kaasa
maapiirkonda üldise konkurentsivõime suurendamisele (vt JahS seletuskirja p 6.4).
Ülaltoodud JahS seletuskirja korduvad selgitused kinnitavad Eesti Erametsaliidu hinnangul, et
01.06.2013 jõustunud JahS kehtestatud uue regulatsiooni üheks peamiseks eesmärgiks oli tagada
jahipiirkonna piires asuvate kinnisasja omanike seadusest tulenevate õiguste ja vabaduste ulatuslikum
kaitse. Uue JahS redaktsiooni kehtestamise üheks peamiseks eesmärgiks oli suunata maaomanikud
ja jahipiirkonna kasutajad koostööle ning mõjutada neid JahS täielikuks rakendamiseks JahS § 67
lõikes 2 kehtestatud 10-aastase üleminekuaja jooksul sõlmima omavahelisi kirjalikke lepinguid
jahindustegevuse korraldamiseks maaomaniku kinnisasjal. Samuti on Eesti Erametsaliidu hinnangul
ilmne, et kõik jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike seadusega tagatud õigusi ja vabadusi,
kuivõrd ulukid toituvad maaomanike kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja puudest, sh kasutavad
jahimehed küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju. Maaomanike kinnisasju kahjustavad ning
seega maaomanike õigusi ja vabadusi kahjustavad ulukite poolt pinnasele ja puudele tekitatud kahjud
(nn ulukikahju). Kuigi jahiseltsid teenivad suurt tulu seoses jahitegevuse korraldamisega ning
maaomanike kanda jäävad üksnes kulud ja varalised kahjud, siis ei saa maaomanikud mistahes õiglast
ja kohest hüvitist nende kinnisasjade ilma lepinguta, ilma nende nõusolekuta ja maaomaniku tahte
vastase kasutamise ja kahjustamise eest. Väär on jätta maaomanikud jahindusest üldse kõrvale.
Asjaolu, et jahipidamiseks tuleb jahiseltsil sõlmida maaomanikega lepingud, on tunnustatud ka
Riigikohtu kohtupraktikas. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et JahS § 25 lg 1 kohaselt
tuleb jahiseltsil sõlmida jahipidamiseks maaomanikega lepingud ning jahti ei või pidada kinnistutel,
millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahS § 25 lg 2), küttimise eesmärgil, seejuures enamasti
relvaga võõral kinnistul viibimine, kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui
näiteks matkamine või seente-marjade korjamine (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus haldusasjas
nr 3-17-1268, p 11). JahS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav
jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti, selline tõlgendus
kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei
sätesta selleks selget alust (põhiseaduse § 32 lg 2) (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus haldusasjas
nr 3-17-1268, p 14). Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele
takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahS § 43, § 44 lg 1, lg 5
p-d 1 ja 8), seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida
jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama (vt Riigikohtu 13.12.2019 kohtuotsus
haldusasjas nr 3-17-1268, p 15).
Senine praktika on aga näidanud, et toimivaid lepinguid jahiseltsi ja maaomanike vahel on sõlmitud
vähe, kusjuures Keskkonnaameti halduspraktika kohaselt ei kontrollita maaomanikega sõlmitud
lepingute olemasolu. Seetõttu peaks Eesti Erametsaliidu hinnangul peale JahS § 67 lg 2 sätestatud
10-aastase üleminekuaja möödumist esimese uue JahS alusel antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa
andmise või pikendamise eelduseks kindlasti olema maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste
lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Eesti
Erametsaliit leiab, et peale varasema JahS alusel väljastatud ja JahS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt
10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemist ei saa jahipiirkonna
kasutusõiguse lubasid üleüldse uuesti pikendada JahS § 18 alusel, vaid jahiseltsid peaksid taotlema
uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa 01.06.2013 jõustunud JahS § 14-17 alusel. Pikendada saab
üksnes 01.06.2013 jõustunud JahS alusel antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid, mille puhul on
loa väljastamisel loa väljaandja poolt eelnevalt kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate
vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi.
Vastupidine tõlgendus oleks oluliselt vastuolus uue JahS sisu ja mõttega, mis on korduvalt välja
toodud JahS eelnõu seletuskirjas. Kuivõrd Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013
jõustunud JahS § 67 lg 2 ei näe ette jahipiirkonna kasutusõiguse loa teistkordset pikendamist, siis
on Eesti Erametsaliidu hinnangul ilmne, et peale 10 aasta möödumist peavad jahiseltsid taotlema
uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahS § 14-17 kehtestatud tingimuste kohaselt.
Järelikult on Eesti Erametsaliidu hinnangul seadusevastane, põhjendamatu ja väär praeguseks
hetkeks väljakujunenud halduspraktika, kus jahiseltsid ei soovi peale varasema seadusandluse alusel
väljaantud jahipiirkonna kasutusõiguse loa 10-aastase tähtaja möödumist asuda taotlema uut
jahipiirkonna kasutusõiguse luba 01.06.2013 jõustunud JahS § 14-17 alusel, vaid on esitanud
Keskkonnaametile taotlused jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks JahS § 18 alusel, millisel
juhul ei ole halduspraktikas kontrollitud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vaheliste lepingute
või maaomanike nõusolekute olemasolu JahS § 14 lg 5 ja 6 ning § 15 lg 2 järgi. Isegi juhul, kui
aktsepteerida olemasolevate jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamist JahS § 18 alusel, siis
on vastavas haldusmenetluses pädeva isiku poolt kindlasti vajalik üle kontrollida, kas jahipiirkonna
kasutaja on täitnud Riigikogu poolt 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS § 6 p 2
ja 3, § 14 lg 5 ja 6, § 15 lg 2 ning § 25 lg 1 imperatiivselt tulenevad kohustuslikud tingimused ja
eeldused, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Eesti Erametsaliit
leiab, et nii jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise taotlejale kui ka esmasele taotlejale peaksid
kehtima võrdsed ja ühetaolised tingimused ja nõuded, sh peaks mõlemal juhul samaväärselt olema
tagatud JahS tulenevate maaomanike õiguste ja vabaduste kaitse.
Samuti on Eesti Erametsaliit seisukohal, et jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse
pikendamine ei tohiks Keskkonnaameti poolt toimuda tavalises haldusmenetluses, vaid see peaks
toimuma avatud menetluses haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 46-50 tähenduses, andes
maaomanikele õiguse osaleda asja otsustamisel ja olla kaasatud asja lahendamisse. Eesti
Erametsaliidu hinnangul on väär väljakujunenud halduspraktika, kus jahipiirkondade kasutusõiguse
lubade kehtivuse pikendamisse ei ole maaomanikud kaasatud, sh on Keskkonnaameti poolt asutud
seisukohale, et maaomanikel puudub ka kaebeõigus jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise
korraldusele. Näiteks on Keskkonnaameti 28.06.2021.a. teatega nr 1-7/21/52-4 „Vaide
tagastamine“ Keskkonnaameti poolt tagastatud maaomanike Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable
Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ vaie Keskkonnaameti 26.04.2021.a. korralduse nr 1-
3/21/201 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine“ peale, kuivõrd Keskkonnaameti arvates ei
olnud vaide esitajad väidetavalt HMS § 76 lg 2 p 4 tähenduses isikud, kelle õigusi ja vabadusi kaevatav
korraldus rikub. Seega tegelikult on maaomaniku jäetud vastuolus 01.06.2013 jõustunud JahS sisu,
mõtte ja eesmärgiga jahindusest kõrvale.
Käesolevaga Eesti Erametsaliit palub Õiguskantsleri seisukohta alljärgnevate Riigikogu poolt
25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahS tõlgendamisel ja rakendamisel tõusetunud
küsimuste kohta:
1) Kas peale varasema JahS alusel väljastatud ja 01.06.2013 jõustunud JahS § 67 lõike 2 kohaselt
automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade kasutusõiguse lubade lõppemisel saab
jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid uuesti teistkordselt pikendada 01.06.2013 jõustunud JahS § 18
alusel või peaksid jahiseltsid taotlema uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa JahS § 14-17 alusel?
2) Juhul kui aktsepteerida haldusorgani õigust pikendada JahS § 18 alusel varasema JahS alusel
väljastatud ja JahS § 67 lõike 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkondade
kasutusõiguse lubade kehtivust, kas on põhiseaduspärane, et esmase loa taotlemise ja loa
pikendamise tingimused ei ole võrdsed ja ühetaolised ning et loa pikendamisel ei kontrollita
haldusorgani poolt asjaolu, kas kinnisasjal jahipidamiseks on kinnisasja omanikuga sõlmitud
vastavasisuline leping?
3) Kas jahipiirkondade kasutusõiguse lubade kehtivuse pikendamine peaks toimuma tavalises
haldusmenetluses või avatud menetluses HMS § 46-50 tähenduses, andes maaomanikele õiguse
osaleda asja otsustamisel ja olla kaasatud asja lahendamisse?
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
________________
Andres Talijärv
Eesti Erametsaliidu tegevjuht