Pille Vaiksaar Teie nr
direktor
Maarjamaa Hariduskolleegium Meie 17.08.2021 nr 7-9/210694/2105284
[email protected]
Kontrollkäik Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskusesse
Austatud direktor Pille Vaiksaar
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 04.02.–05.02.2021 Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe
õppekeskust (edaspidi õppekeskus).
Õppekeskuse rühmakodud on hubased. Igal noorel on oma magamistuba, mida ta saab enda maitse
järgi kaunistada. Õppekeskuses on väga head võimalused sportimiseks ning käsitööks, tegutsevad
huviringid.
Õpilased saavad perekonnaga kohtuda privaatselt peremajas. Samuti on noortele tagatud
privaatsus telefonivestluste ajal.
Õppekeskus teeb pidevalt koostööd noorte lähedastega, asenduskodudega, kohalike
omavalitsustega ning teiste ametkondadega ja spetsialistidega, et tagada õpilasele vajalikud
teenused. Hea, et õppekeskuse spetsialistid on noorega ühenduses ka pärast seda, kui ta on
õppekeskusest lahkunud.
Õppekeskuse personal on toetav. Hea mulje jättis õppekeskuse õe töö. Suhtlus töötajate ja noorte
vahel on pidev ning vahetu. Õpilased rääkisid, et usaldavad töötajaid ning üldjoontes saadakse
omavahel hästi läbi.
Õppekeskuse tegevus on korrektselt dokumenteeritud. Iga õpilase arengu kohta koostatakse
põhjalik ülevaade. Eraldi dokumenteeritakse ka eraldusruumi paigutamise ning erakorralised
juhtumid.
Õppekeskuse väikerühmade ruumid tuleb muuta hubasemaks, kui neid on kavas ka edaspidi
õpilaste majutamiseks kasutada. Pärast õppekeskusesse saabumist peab noorele kohe olema
tagatud teraapia ning psühholoogi tugi.
Telefoni kasutamiseks mõeldud minimaalse aja vähendamist ning kodukülastuste piiramist ei tohi
rakendada mõjutusvahendina. Paljud rühmakodudes õpilaste suhtes rakendatavad piirangud ja
karistusmeetmed ei ole õiguspärased. Kollektiivsed karistused ei ole lubatud ega kooskõlas
rahvusvaheliste standarditega.
2
Õiguskantsler palub dokumenteerida ning kanda eraldusruumi kasutamise üldregistrisse ka
juhtumid, kui õpilane viibib eraldusruumis, mille uks on jäetud lahti. Eraldusruumi kasutamise
vormil peab kajastuma, kuidas prooviti olukorda lahendada enne õpilase eraldamist. Personal peab
arvestama õpilaste võimete ja terviseseisundiga ning vältima tegevusi, mis võivad tekitada noortes
tugevat ärritust ning lõppeda tema eraldusruumi paigutamisega.
Õiguskantsler palub õppeasutusel kaaluda erinevaid strateegiaid kiusamisjuhtumitega
tegelemiseks. Arvestada tuleb ka konflikti kaasatud laste võimeid ja soove. Kiusamisohver ei pea
tajuma survet ametlikuks lepituseks kiusajaga. Personal peab mõistma noorte rühmadünaamikat,
et konflikti lahendamise asemel ei soodustaks valitud meetmed selle suurendamist.
Neidude saatmisel väljasõitudel peab saatemeeskonnas olema vähemalt üks naistöötaja.
Maarjamaa Hariduskolleegium on õppeasutus, kus noortele osutatakse kinnise lasteasutuse teenust
(SHS § 1301 jj). Teenus määratakse alaealisele kohtumäärusega. Kontrollkäigu ajal oli Emajõe
õppekeskuses 28 13–17-aastast õpilast, neist 17 olid noormehed ning 11 neiud.
Õiguskantsleri nõunikud ja tervishoiuekspert (lastepsühhiaater) vaatasid üle õppekeskuse ruumid,
vestlesid töötajate ja õpilastega ning tutvusid dokumentidega.
1. Olmetingimused rühmakodudes
Õppekeskuse noored on majutatud territooriumil asuvatesse rühmamajadesse. Rühmi on
rühmamajades kokku kuus ning igasse rühmamajja saab korraga majutada kuni kuus last.
Kontrollkäigu toimumise ajal olid vaid ühes rühmas kõik kohad täidetud. Teistes rühmades elas
kolm kuni viis noort. Kaks õpilast olid majutatud nn väikerühmadesse, kus nad pidid
koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil viibima kaks nädalat enne rühmamajja
suundumist. Väikerühmi on kaks ning need asuvad õppekeskuse peamajas endistes kohtumääruse
alusel osutatava ööpäevaringse erihoolekandeteenuse ruumides.
Õppekeskuse juhataja selgituse kohaselt ei tähenda vabad kohad rühmades seda, et õppekeskus
saab vastu võtta rohkem lapsi. Noored jaotatakse rühmadesse, arvestades nende omavahelist
sobivust ning individuaalseid vajadusi. Näiteks ei talu mõni noor psüühikahäire tõttu suuremas kui
kahe või kolme inimesega rühmas elamist. Samuti võiksid kiusamisohu vähendamiseks olla
rühmas enam-vähem ühevanused õpilased.
Peahoones asuvad väikerühmad erinevad rühmakodudest märkimisväärselt. Ühistegevuse ala on
palju väiksem, pole kööginurka ega õuevaadet. Väikerühmade sisustus on askeetlikum – ei ole
hubasust loovaid elemente (käsitöö, pildid, lilled jms), tubadel on terasuksed. Väikerühma
magamistoad on ühekohalised ning igas toas on oma WC ja pesemisruum. WC-pott ning
kraanikauss on roostevabast terasest, samuti ka seinale kinnitatud dušiotsik. Toa mööbel on
põranda külge kinnitatud. Mõnes toas puudub aknakate, kohati on näha lõhkumisjälgi (ustel,
seintel).
Õiguskantsler tunnustab õppekeskust selle eest, et noortel lubatakse rühmakodus oma
magamistuba ise kaunistada ning mööblit enda maitse järgi sättida. Hea, et igal õpilasel on
rühmakodus oma hästi sisutatud magamistuba ning kööginurga kasutamise võimalus. Ent ka
väikerühmade sisutus tuleb muuta hubasemaks ja lapsesõbralikumaks, et see toetaks ravi- ja
rehabilitatsiooniprotsessi.
3
2. Ravi- ja teraapiavõimalused ning vaba aja sisustamine
Paljud õppekeskuse noored kohtuvad psühholoogiga. Kui noorel on toetavad lähedased, kes on
valmis lapse heaolu nimel pingutama, saab rakendada mitmedimensioonilist pereteraapiat
(MDFT). Kahjuks osal lastest sellist tugivõrgustikku ei ole. Kontrollkäigu toimumise ajal osales
noorega mitmedimensioonilises pereteraapias ühe asenduskodu perevanem. See väärib tunnustust,
kuid MDFT on siiski rohkem suunatud neile, kellel on säilinud suhe oma vanemate ja sugulastega.
Kontrollkäigule kaasatud ekspert leidis, et õppekeskusesse suunatud noorte tausta arvestades on
oluline, et nad kõik saaksid psühholoogi abi. Oluline on alustada terapeutilist sekkumist kohe, kui
laps on teenusele suunatud. Mida varem alustatakse teraapiaga ning mida järjepidevam see on,
seda suurem on tõenäosus, et ka mitme kuu pärast on noor huvitatud ravi- ja
rehabilitatsiooniprotsessis osalemisest1. Mõne noore toimikust oli näha, et psühholoogi teenust
hakkas noor saama näiteks alles kuu aja möödudes õppekeskusse saabumisest. See on liiga pikk
ooteaeg. Kui noore abivajadus on hinnatud nii suureks, et ta vajab kinnisesse lasteasutusse
suunamist, peab talle kohe pärast saabumist olema tagatud kõigi vajalike spetsialistide abi.
Mitmedimensioonilise pereteraapia mudel, millele on õppekeskuses suurt rõhku pandud, ei pruugi
paljude õppekeskuse laste puhul toimida, sest neil puudub tugev ja toetav perekond. Peale
mitmedimensioonilise pereteraapia peaks noor saama ka personaalset nõustamist, mis toetaks tema
iseseisvat hakkamasaamist. Individuaalse professionaalse nõustamise tähtsust töös alaealistega on
rõhutanud2 ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise
Euroopa Komitee (CPT). Komitee on muu hulgas märkinud, et see peab olema pidev ja pikaajaline
protsess, mitte vaid konfliktijärgne reageering.
Igapäevaselt tegelevad noortega rühma kasvatuspedagoogid, kelle juhendamisel toimuvad
vestlusringid, arutatakse muresid ning koostatakse rühmaplaane. Õhtuti arutatakse rühmades
mõnd elulist teemat (nt tervislik toitumine, hügieen, käitumisreeglid, rahaga ümberkäimine) ning
vastavalt sellele lahendatakse ka ülesandeid. Mõni õhtu on sisustatud ka loomingulise tegevusega,
filmivaatamise või raamatu lugemisega. Kasvatuspedagoogid aitavad noortel ka koduseid
ülesandeid teha.
Ekspert märkis, et noorte kaasamine tegevustesse ning aruteludesse on igati positiivne, kuid
seejuures peab arvestama lapse arengut ja võimeid. Hea oleks kohandada ülesandeid vastavalt
noore arusaamis- ja õppimisvõimele. Mõned ülesanded, millega õiguskantsleri nõunikud
kontrollkäigu ajal tutvusid, võivad olla õpiraskustega noorte jaoks raskesti hoomatavad. Osa
õpilasi tõi vestlustes välja, et ülesanded on liiga lihtsad ning ei anna uusi teadmisi.
Tööpäeviti on õppeasutuses õde, kes nõustab tervisemuredega õpilasi. Õde jälgib õpilaste
terviseseisundit, suhtleb nende raviarstidega, korraldab arstivisiite, jälgib, et noorte raviskeemis
määratud ravimite oleksid olemas, ning jagab ravimeid dosaatoritesse. Koolipäevadel on õde
vahetundide ajal õpilaste seas, et noortel oleks võimalik vajaduse korral temaga otse suhelda.
Kontrollkäigu ajal oli näha õe ja noorte vahetut suhtlust. Selline proaktiivne tegevus väärib
tunnustamist.
1
Vt nt Roest, G. H. P. van der Helm, G. J. J. M. Stams. The Relation Between Therapeutic Alliance and Treatment
Motivation in Residential Youth Care: A Cross-Lagged Panel Analysis. Child and Adolescent Social Work Journal.
January 2016. 33(5). 33:455–468.
2
Vt p 65.
4
Õpilased mainisid, et neile meeldivad kohtumised terapeutidega, sest need on põhjalikud ja lisaks
saab suhelda oma perega (mitmedimensioonilise pereteraapia ajal). Samas on visiidid raviarsti
juurde liiga lühikesed selleks, et noor jõuaks kõigist oma muredest rääkida. Noored on saanud
karjäärinõustajalt abi edasiste õppeplaanide ja võimaliku ametivaliku kohta.
Tööpäeviti saavad noored pärast tunde osaleda õppekeskuse huviringides. Tegutsevad
meisterdamis-, käsitöö-, savitöö-, puidutöö-, muusika- ning spordiring. Mõnes ringis osaleb
korraga kogu rühm, aga mõnes käib töö lapsega individuaalselt. Noored tunnistasid, et neile
meeldib ringides osaleda, kuigi õppekeskusesse saabunud õpilastel võib huvi ringide vastu olla
leige. Õpetajatel õnnestub noored tegevusse kaasata, eriti tõsteti esile savitöö- ja puidutööringi.
Mõned noored on käinud huviringides ka väljaspool õppeasutust, kuid SARS-CoV-2 leviku ajal
neid ringe ei toimunud.
Õppekeskuses on suur spordirajatistega sisustatud hoov, kus vastavalt päevaplaanile saavad
noored kolm korda päevas jalutada. Jalutuskäik kestab tund aega. Mõni jalutuskäik võidakse
mõjutusmeetmena rühmakodu töötajate poolt ka ära jätta3. Õpilased rääkisid, et soovi korral ei ole
neil võimalik jalutuskäigult varem naasta. Näiteks on juhtunud, et noorel hakkab õues külm, kuid
ta peab ikkagi edasi jalutama. Töötajate sõnul viibib kogu rühm õues koos, muidu jääks osa noori
järelevalveta. Kuigi noortel on talveriided olemas, ei soovi paljud ilmaoludele vastavalt riietuda.
Seetõttu võibki õues jalutamise ajal külm hakata. Kontrollkäigul oli märgata, et mõned noored ei
kandnud mütsi või salli, talvesaabaste asemel olid jalas madala äärega botased.
Õiguskantsler mõistab, et kui rühma liikmed ei ole ühes kohas koos, on keeruline nende järele
valvata. Samas võiks lubada külmetaval noorel rühmakodusse naasta, et ta saaks end soojemalt
riidesse panna. Juhul kui noor keeldub jalutamast, peab püüdma mõista, mis on tema keeldumise
ajend. Kui üks õpilane ei saa mingil põhjusel jalutada, peab õppeasutus leidma lahenduse, mis
tagab, et ülejäänud rühmakaaslased saaksid õues käia.
Õppekeskuses on loodud head tingimused ning on olemas vajalikud vahendid sportimiseks
siseruumides. Vastavalt graafikule kasutavad õpilased spordisaali vähemalt kord päevas. Samuti
on õppekeskuses valik spordivarustust õues tegutsemiseks (jalgrattad, rulluisud, suusad).
Õpilastega käiakse sportimas ja aega veetmas ka väljaspool õppekeskust (ühised väljasõidud).
Õiguskantsler tunnustab spetsialiste, kes osalevad laste rehabilitatsioonis ja igapäevases
toetamises. Väga hea mulje jättis õppekeskuse õe töö ja noortele pühendumine. Õiguskantsler
palub hoolitseda, et iga õppekeskusesse suunatud noor saaks psühholoogilist nõustamist kohe, kui
laps on õppekeskusesse saabunud, ning et viivitamata alustataks ravi ja teraapiaga. Lisaks palub
õiguskantsler õppekeskusel lubada noored õue jalutama ka siis, kus üks neist tahab enne
kohustusliku jalutustunni möödumist rühma naasta.
3. Suhtlemine lähedastega (sh SARS-CoV-2 leviku ajal)
Õppekeskus on kinnine asutus. See tähendab muu hulgas seda, et laste suhtlusele väljaspool
asutust (vanematega, sõpradega, ametiasutustega) on kehtestatud reeglid. Hea meel on tõdeda, et
võrreldes eelmise kontrollkäiguga on õpilaste telefoni ja arvuti kasutamise võimalused paranenud.
Siiski on suhtlemise korralduses mõned probleemid, mis vajaksid lahendamist.
Helistamiseks saab õpilane üldjuhul kasutada oma mobiiltelefoni. Need, kellel telefoni ei ole,
saavad helistada õppekeskuse telefoniga. Kõik telefonivestlused toimuvad privaatselt õpilase toas.
3
Vt ka kokkuvõte p 7.
5
Tavapäraselt on telefoniaega iga päev ette nähtud 10 minutit. Oma telefoni saab kasutada nii
helistamiseks kui ka muudeks toiminguteks (sõnumite saatmine, e-kirja kirjutamine, interneti
kasutamine). Hea käitumise korral (nn boonuspunktide väljateenimisel) on õpilasel võimalik saada
telefoni kasutamiseks kuni 20 minutit lisaaega. Kolm korda nädalas 45 minuti jooksul on õpilasel
võimalik kasutada arvutit.
SARS-CoV-2 viiruse leviku ajal ei olnud võimalik õpilastele kodukülastusi lubada ning ka
vanemate külaskäike vähendati. Sestap pikendati kõikidel õpilastel minimaalselt ette nähtud
helistamisaega päevas 20 minuti võrra − 30 minutini. Hea käitumise ja muude positiivsete
tulemuste korral võidi aega pikendada kuni 50 minutini päevas. Kui noore käitumine hinnati
ebarahuldavaks, võidi helistamisaega vähendada 10 minutile. Selle piirangu rakendamise ja
kestuse üle otsustasid rühmatöötajad. Vestlustest noortega ning kontrollitud dokumentidest tuli
välja, et mitmetel juhtudel seda meedet ka rakendati.
Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud4, kui oluline on kinnises asutuses olevatele alaealistele
lähedastele helistamise võimalus. Kui asutuses on kokku lepitud, et helistamiseks antakse noortele
vähemalt 30 minutit päevas, peab asutuse personal sellest reeglist kinni pidama. Seda enam, et
niisuguse korralduse eesmärk on leevendada nakkushaiguse leviku tõttu kehtestatud piirangute
mõju (kodukülastuste keeld). Noortele helistamiseks lubatud minimaalset aega ei tohi vähendada
ning lubamatu on ka ähvardada noori sellise meetme rakendamisega. CPT on öelnud5, et alaealiste
suhtlemist väljaspool kinnist asutust ei tohi piirata nende karistamiseks, samuti ei tohi olla
suhtlemisvõimaluste ja -ajaga manipuleerimine privileegide jagamise süsteemi osa.
Vestlustest töötajatega selgus, et telefoniaja pikendamine nakkushaiguse leviku ajal ei toonud
kaasa korralduslikke probleeme ega häirinud päevakavast kinnipidamist. Õiguskantsler leiab, et
õpilaste igapäevane telefoni kasutamise minimaalne aeg võiks olla pikem kui kümme minutit. See
toetaks noorte suhtlust lähedastega. Näiteks CPT on kiitnud6 sellist korraldust, mille kohaselt
noored said kasutada oma toas telefoni kolm korda päevas kokku 60 minutit.
Rühmakodudes toimub helistamine õhtuti. Kui noorel on vaja kasutada telefoni tööajal, peab ta
selleks rühmatöötajalt eraldi luba küsima. Õiguskantsleri arvates on oluline lubada õpilastel
helistada vajaduse korral ka päevasel ajal. Nii saavad nad kiiresti võtta ühendust ametkondadega
(nt lastekaitse, õiguskantsler). Hea, et õppekeskuse kodukorras on nüüd selline võimalus ette
nähtud. Seejuures tuleks lähtuda põhimõttest, et noor ei pea oma helistamisvajadust põhjendama
ega töötajale avaldama, kellele ta soovib tööpäeva jooksul helistada. Võimaliku kuritarvitamise
vältimiseks (nt interneti kasutamine helistamisvajaduse ettekäändel) saab õpilast helistamise ajal
visuaalselt jälgida (nt videovalve vahendusel, ukseaknast), kuid vestluse sisu peab jääma
privaatseks.
Nakkushaiguse leviku ajal olid kodukülastused keelatud. Õpilaste vanemad/eestkostjad said
külastada noori õppekeskuses. Kohtumiseks kasutati pere- ja teraapiamaja ruume. Kohtumisele
lubati korraga üks õpilane ja ta lähedased. Külalised ja õpilane pidid kohtumisel kandma maski,
desinfitseerima käsi ning hoidma distantsi. Selleks, et oleks võimalik korraldada päevas
võimalikult palju kohtumisi, piirati ühe kohtumise kestust ühe tunniga.
4
Vt nt õiguskantsleri 17.05−18.05.2016 kontrollkäik Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskusesse (p 1);
õiguskantsleri 05.05.2018 kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite
osakonda (p 4).
5
Vt nt CPT 2019. aasta Inglismaa visiit (p 166); CPT 2017. aasta Poola visiit (p 109).
6
Vt p 166.
6
Õppekeskuse juhataja sõnul on väljatöötamisel kord, mis võimaldab lapsevanematel õppekeskuse
peremajas ka ööbida. Olmetingimused on selleks juba loodud (magamiskohad, kööginurk,
pesemisvõimalused) ning pärast SARS-CoV-2 levikust põhjustatud piirangute leevendamist
kavatsetakse plaan ka ellu viia. See on hea plaan.
Vestlusest noortega selgus, et kodukülastuse piirangud mõjutasid tugevalt nende meeleolu ning
motivatsiooni. Mõne noore sugulased elavad koolist kaugel ega soovinud lühikeseks
kokkusaamiseks kohale tulla. Töötajad nentisid samuti, et õpilaste ärritus ning lootusetustunne
kasvas piirangute pikenemisega. Teatud piirangud olid nakkushaiguse õppekeskusesse sattumise
vältimiseks kahtlemata paratamatud. Hea, et õppekeskus rakendas meetmeid paindlikult
(õppekeskuse külastused ning pakkide saatmine õpilastele olid lubatud) ning leidis viise piirangute
tasakaalustamiseks (telefoniaja pikendamine).
Kahjuks piiratakse kodukülastusi ka õpilaste mõjutamiseks ja karistamiseks. Kinnise lasteasutuse
teenuse osutajal on küll õigus piirata vajalikul määral lapse liikumisvabadust teenuse osutamise
kohas ja sellest väljaspool (SHS § 1303 lg 3), kuid seejuures on oluline arvestada, millist mõju
avaldab rakendatav piirang teenuse eesmärgi saavutamisele ning kas piirang on kooskõlas lapse
vajadustega. Näiteks on teenuseosutaja üks ülesanne lapse ja last kasvatava inimese vaheliste
suhete igakülgne toetamine (SHS § 1303 lg 1 p 5). Keelates lapse mõjutamiseks planeeritud
väljasõidu vanemate/hooldajate juurde või lühendades telefoniaega, piiratakse ühtlasi tema
kontakti lähedaste inimestega, mida ei saa kuidagi pidada lapse ja temale oluliste inimeste
vaheliste suhete toetamiseks. Seega tuleb sellise piirangu rakendamist hoolikalt kaaluda.
Kodukülastuse keeld võib teatud olukorras olla kehtestatud ka lapse parimates huvides (nt kodune
olukord ei ole noorele ohutu), kuid siis tuleks rakendada seda keeldu tasakaalustavaid meetmeid
(nt videokõned, lisaaeg helistamiseks, kohtumine lähedastega asutuse territooriumil). Hea oleks
eeldada, et kodukülastus on üldjuhul lubatud ning et seda võib tühistada/lükata edasi vaid lapse
heaolu silmas pidades. Selliselt tuleb seda õpilasele ka põhjendada. Karistus- või
mõjutusmeetmena kodukülastuse keelamine ei ole kooskõlas kinnise lasteasutuse teenuse
eesmärgiga7.
Õiguskantsler tunnustab õppekeskuse plaane, mis võimaldaksid õpilaste lähedastel õppekeskuses
ööbida. Hea, et helistamise võimalus on tagatud ka lastele, kellel ei ole oma telefoni. Minimaalne
telefoni kasutamise aeg päevas võiks olla pikem kui kümme minutit. Minimaalse helistamise aja
vähendamist ning kodukülastuste piiramist ei tohi rakendada mõjutusvahendina.
4. Personal ja turvalisus
Töötajate sõnul tunnevad nad ennast üldiselt turvaliselt. Füüsilisi rünnakuid personali vastu on
olnud väga harva. Mõnikord tuleb tegeleda verbaalsete solvangutega. Samuti on personali suunas
visatud mitmesuguseid asju. Ohtlikus olukorras saab rühmatöötaja või õpetaja kutsuda
raadiosaatja vahendusel appi järelevalvetöötaja. Abivajadusest on võimalik teada anda ka
videovalve vahendusel. Videovalvet kasutatakse õppekeskuse üldkasutavates ruumides, õuealal
ning eraldusruumis. Videovalve pilti jälgivad pidevalt valvespetsialistid. Rühmatöötajate sõnul
reageerivad järelevalvespetsialistid ohtlikele olukordadele väga kiiresti.
Töötajad möönsid, et ärevaid olukordi on võrreldes varasema ajaga jäänud palju vähemaks. Paar
aastat tagasi tehti personali töös mõningaid ümberkorraldusi ning suurendati lastega igapäevaselt
vahetult kokku puutuvate spetsialistide koosseisu. Samuti hoitakse rühmi väiksena, mis võimaldab
7
Vt ka kokkuvõte, p 7.
7
probleeme märgata ja ennetada enne nende eskaleerumist. Väärib tunnustust, et keerulist olukorda
lahendama pidanud töötajale pakutakse psühholoogi abi, millele kulunud aeg arvestatakse töötaja
tööaja hulka. Keerulisemaid olukordi arutatakse ka juhtkonnas. Töötate sõnul on juhtkond toetav
ning meeskond kokkuhoidev.
Õpilastega vesteldes selgus, et kõige rohkem kogetakse vaimset vägivalda – sõimamist, kiusamist.
Samas on olnud ka füüsilisi rünnakuid. Õpilased märkisid, et kõige keerulisem on
sisseelamisperiood, sest teised noored panevad uue tulija proovile.
Noored ütlesid, et teavad, kelle poole saab murega pöörduda ning paljud ka julgevad seda teha.
Mõned mainisid, et on esitanud kirjaliku kaebuse, millele on ka vastuse saanud. Üksikud
tunnistasid, et ei usalda ühtegi õppekeskuse töötajat ning räägivad oma muredest vaid raviarstile,
terapeudile või sõbrale.
Mõned õpilased mainisid, et kuigi nad peavad taluma oma rühmas kiusamist, ei soovi nad teise
rühma minna, sest seal võib olla veel hullem – praegune olukord on vähemalt tuttav. Õpilased olid
veendunud, et teise rühma viiakse üle kiusamisohver, mitte kiusaja. Mõnel juhul selgus kaebuste
või toimunud juhtumi lahendamise tulemusest, et kuigi kiusatud õpilane ei ole valmis enda
kiusajale andeks andma, soovib ta siiski jätkata temaga ühes rühmas elamist. Samuti leidis
kinnitust, et rühma vahetab kiusamise ohvriks sattunud õpilane. Rühma vahetanud õpilased
ütlesid, et tunnevad end uues rühmas paremini, kuigi esialgu tundsid uude rühma mineku eel suurt
ebakindlust.
Õppekeskusesse on suunatud ka riigikeelt vähesel määral valdavad noored. Kiusamise
ennetamiseks on oluline, et õpilast otseselt puudutav info õppekeskuse toimimise (kodukord,
päevakava, menüü jms) kohta oleks kättesaadav talle arusaadavas keeles. See toetab õpilase
iseseisvust, sest ta ei pea lootma kaasõpilaste või töötajate abile. Õpilasele arusaadavas keeles peab
olema kättesaadav ka info kaebevõimaluste kohta. Venekeelne kodukord on väljas õppekeskuse
eestikeelsel kodulehel, mistõttu ei pruugi vene emakeelega noored ja nende vanemad, kes loevad
kodulehe venekeelset versiooni, seda üles leida.
Samuti tõid õpilased välja, et osapoolte lepitamismeetod, mida kasutatakse konfliktide
lahendamiseks, ei pruugi kiusamisolukorras sobida. Kiusatu ei soovi niivõrd lepitust, kuivõrd seda,
et tema muret märgatakse ning kiusaja kutsutakse korrale. Paljud ei ole sisemiselt valmis oma
kiusajale andestama, kuid soovides teema käsitlemise (sh leppimisele survestamise) kiiret
lõpetamist, nõustuvad lepitustingimustega.
Personali sõnul suhtutakse kiusamisjuhtumitesse väga tõsiselt ning julgustatakse õpilasi neist
teada andma. Tegeldakse ka kiusamise ennetamisega ning toetatakse uut õpilast sisseelamisel.
Näiteks pidi SARS-CoV-2 leviku ajal asutusse suunatud noor veetma enne rühmaga liitumist kaks
nädalat nn karantiinirühmas (väikerühm peahoones). Selle aja jooksul valmistati tulevasi
rühmakaaslasi ette teda vastu võtma, näiteks korraldati vestlusringe meenutamaks, mis oli neile
alguses kõige keerulisem ja kuidas nad saaksid uut õpilast toetada. Samuti kirjutati rühmaga koos
tervituskiri, mille töötajad andsid üle karantiinirühmas viibivale lapsele. Karantiinirühma lapse
juures oli selle rühma töötaja, kuhu ta hiljem pidi edasi liikuma. See on hea praktika. Samuti on
positiivne, et noorele, kes esitab kirjaliku kaebuse, vastatakse samuti kirjalikult ja kiiresti ning
vastuses tunnustakse teda pöördumise eest.
8
Kontrollitud dokumentidest selgus, et kiusamisjuhtumitega tegelemiseks valitud meetodid ei
pruugi anda soovitud tulemust. Kiusamine ja muud konfliktid korduvad, mis võib viia ka füüsiliste
rünnakuteni.
Näiteks ühes rühmas oli juhtum, kus rühma õpilased ründasid füüsiliselt üht hiljuti nende rühma
majutatud kaaslast. Kasvatuspedagoogide sõnul tulid rünnakud nende jaoks ootamatult. Rünnakut
märgates sekkuti kohe. Samas on dokumentidest näha, et probleemid uue õpilase ning tema
kaaslaste vahel tekkisid juba siis, kui uus õpilane rühma elama asus. Rünnakute ohvriks langenud
õpilase toimikus on mitu kaebust rühmakaaslaste tegevuse peale.
Läbisaamisprobleeme üritati lahendada lepitamise ja vestlusringide abil. Samuti kehtestati
rühmaliikmete ebasobiva käitumise korral kogu rühmale kollektiivseid piiranguid. Sobivaks
õpilaste omavaheliste suhete parandamise abinõuks peeti muu hulgas ühise õueskäigu ärajätmist,
väljateenitud hüvede tühistamist ning telefoniaja vähendamist. Vestlustest selle rühma õpilastega
tuli välja, et mida rohkem uusi piiranguid kehtestati, seda suuremaks kasvas nende pahameel uue
rühmakaaslase vastu, mis päädis rünnakuga tema vastu. Et kaitsta ennast kiusamise eest, ähvardas
kiusatu teisi reeglite rikkumisega. Ilmselt lootis ta, et kollektiivse karistamise vältimiseks tema
kiusamine lõpetatakse. See aga vaid suurendas rühma vaenu tema vastu. Samuti tõid rünnakus
osalenud välja, et uus rühmakaaslane oli neist noorem ning võis tunda ennast ebakindlalt, mis
samuti viis kiusamiseni. Kahetsusväärselt ei osanud töötajad ohumärkidesse piisava tõsidusega
suhtuda ega mõista, et nende valitud piirangute rakendamine ei saa kuidagi soodustada
rühmaliikmete omavaheliste suhete paranemist.
Pärast järjekordset rünnakut viidi kiusatud õpilane üle teisse rühma, kus ta enda sõnul kohanes
kenasti ning tunneb ennast turvaliselt. Rünnakus osalenud õpilasi karistati erinevate kohustuste ja
piirangutega.
Kinnise lasteasutuse teenuse osutaja peab tagama lapsele turvalise keskkonna
(SHS § 1303 lg 1 p 2). See kohustus tähendab muu hulgas seda, et laps on kaitstud teiste laste
rünnete eest. Turvalisuse tagamise kohustus lasub kõikidel sotsiaalhoolekandeteenust pakkuvatel
asutustel. Näiteks ühes ööpäevaringset erihoolekandeteenust puudutavas kohtuasjas jõudis kohus
järeldusele, et hooldekodu peab kaitsma inimest hooldekodu teiste elanike agressiivse käitumise
eest, ning mõistis teenuseosutajalt kannatanule välja mittevaralise kahju hüvitise.
Õiguskantsler palub õppeasutusel kaaluda erinevaid strateegiaid kiusamisjuhtumitega
tegelemiseks8. Lahendusi otsides tuleb muu hulgas lähtuda konflikti kaasatud laste võimetest ning
soovidest. Kiusamisohver ei pea tajuma survet ametlikuks lepituseks kiusajaga, võib piisata
kinnitusest, et tema muret on märgatud ning kiusaja tegevust on takistatud. Personalil peavad
olema tugevad teadmised noorte rühmadünaamikast, mis aitaks vältida seda, et konflikti
lahendamise asemel soodustavad valitud meetmed selle võimendumist.
5. Järelevalve neidude üle
Kui õpilasel on vaja õppekeskusest välja minna – käia näiteks arsti juures –, siis saadab teda
üldjuhul järelevalve spetsialist. Vestlustest noortega tuli välja, et neide saadavad ka meessoost
järelevalvespetsialistid. Õppekeskuse töötajate hulgas oli kontrollkäigu ajal vaid kaks naissoost
järelevalve spetsialisti.
8
Vt ka infomaterjali „Kool kiusamisest vabaks“.
9
Rahvusvahelistes soovitustes, mis käsitlevad vabaduse kaotanud inimeste väärkohtlemise
ennetamist (nn Mandela reeglid), on öeldud, et vahetut järelevalvet naiskinnipeetavate üle peavad
tegema naissoost töötajad. Kaitsmaks naiste privaatsust ja turvatunnet, ei tohi meessoost
järelevalveametnikul olla juurdepääsu naiste hügieeniruumidele või kohtadele, kus naisi võidakse
näha lahti riietatuna.
Arvestades vabaduse kaotanud naiste erilist haavatavust, näeb Bangkoki reeglite art 31 ette, et
naisi tuleb kaitsta võimaliku naistevastase verbaalse ja füüsilise vägivalla, kuritarvitamise ja
seksuaalse ahistamise eest. Ennetava tegevuse kohta peavad asutuses olema vastavad juhised.
Tuginedes rahvusvahelistele konventsioonidele ja soovitustele, on ÜRO-d konsulteeriv
valitsusväline organisatsioon Penal Reform International leidnud, et tüdrukute järele peavad
valvama koolitatud naistöötajad, kes oskavad arvestada tüdrukute vaimseid ning arengust
tulenevaid vajadusi.
CPT on seisukohal9, et laste kinnipidamisasutuses aitab väärkohtlemist ennetada muu hulgas ka
see, kui asutuses on nii nais- kui ka meestöötajaid. Mehed peavad tegema naiskinnipeetavate üle
järelevalvet koos naiskolleegidega, et vältida olukordi, kus asutuses viibivad naised/tüdrukud
võiksid tunda ennast ebamugavalt (nt ei tohi meessoost vanglaametnik siseneda ootamatult
naiskinnipeetava kambrisse).10
Õiguskantsler leiab, et need põhimõtted on asjakohased ka kinnise lasteasutuse teenuse osutamisel.
Õppekeskusesse on suunatud käitumis- ja psüühikahäiretega neiud, kes on võib-olla varem
kogenud väärkohtlemist või ahistamist. Seetõttu ei pruugi nad tunda end meessoost töötajatega
üksi jäetuna turvaliselt. Neiul võib olla ebamugav mure korral meestöötajalt abi paluda.
Viidatud soovitused ei tähenda kindlasti seda, et meestöötajad üldse ei tohi kinnises asutuses
viibivate naistega/tüdrukutega kokku puutuda. Personali sooline tasakaal loob harjumuspärase
eluga sarnase keskkonna, mis on positiivne ja toetab rehabilitatsiooni. Asutus peab välja selgitama
olukorrad, milles tüdrukud võivad olla eriti haavatavad, ning tagama, et nendega tegeleksid
sellistel juhtudel naistöötajad.
Näiteks kui neiul on vaja minna õppekeskusest välja (arsti, ametnike või vanemate/hooldajate
juurde), peaks teda saatvas meeskonnas olema ka naistöötaja. Samuti olukorras, kus töötajatel on
vaja (nt ohu kahtluse korral) kiiresti siseneda neiu magamistuppa, riietus- või pesemisruumi, peab
esimesena sisenema naistöötaja. Kui rühmades, kuhu on majutatud neiud, on tööl vaid meessoost
kasvatuspedagoog(id), peab neidudel olema võimalus igal hetkel (sh õhtul ja öösel) pöörduda ka
naistöötaja poole, kasutades selleks näiteks privaatselt rühma telefoni. Neidudele tuleb sellest
võimalusest teatada.
Õiguskantsler palub jälgida, et neidude saatemeeskonnas oleks alati vähemalt üks naissoost
töötaja.
6. Eraldusruumi kasutamine
Eraldusruum asub õppekeskuse peahoones valvespetsialistide tööposti kõrval. Võrreldes 2016.
aastaga on eraldusruumi sisustust märkimisväärselt muudetud. Toast on eemaldatud mööbel (laud,
9
Vt p 99.
10
Vt nt CPT 2006. aasta Sloveenia visiit (p 81); CPT 2013. aasta Ungari visiit (p 53, 56); CPT 2018. aasta
Hispaania visiit (p 109).
10
tool, voodi). Põrandal on veekindla kattega madratsid. WC-nurka eraldusruumis enam ei ole.
Eraldusruumis viibiva lapse olukorda jälgitakse üldjuhul videokaamera kaudu. Eraldatud lapse
seisundit on võimalik jälgida ka ukseluugist.
CPT on rõhutanud11, et inimesel peab ka eraldusruumis säilima kontakt personaliga. Töötaja ei
pea eraldatuga samas ruumis olema, kuid eraldusruumi paigutatud inimene peab saama vahetut
tähelepanu, mida ei saa asendada videovalvega. Hea, kui eraldusruumis viibiv inimene näeb
personali näiteks läbi turvaklaasist ukseava.
Seadus ei sätesta kindlaid nõudeid kinnise lasteasutuse teenuse eraldusruumi sisustusele. CPT on
öelnud12, et eraldusruum peab olema sobilik ärevusseisundis inimese rahunemiseks ning selle
sisustus peab olema ohutu. Eraldusruumis ei ole enam WC-d ega kraanikaussi, kuid eraldatud
lapsele tuleb vajaduse korral viivitamata anda võimalus privaatselt tualetti kasutada ning tagada
talle joogivesi. Eraldusruumi paigutamisel peab õpilasele neist võimalustest teatama.
Õppekeskuses on kinnitatud eraldusruumi paigutamise kord, milles on muu hulgas märgitud, kui
sageli tuleb lapse seisundit dokumenteerida (iga 15 minuti järel). See on kiiduväärt täpsustus lisaks
seaduses sätestatud dokumenteerimisnõuetele (SHS § 107 lg 7–9).
Kontrollitud eraldusruumi kasutamise dokumentidest oli näha, et kirjeldati nii eraldamisele
eelnevat olukorda kui ka lapse seisundi muutumist. Hea, et eraldatud lapse arstiabi vajadust
märgatakse kiiresti. Mitmes eraldusruumi paigutamise dokumendis oli märgitud, et noorukile
kutsuti kiirabi ning et ta viidi haiglasse. Mõne eraldamisjuhtumi kohta oli kirjas, et eraldatud
õpilase juurde kutsuti õppekeskuse õde. See on hea praktika, mida võiks rakendada alati, kui õde
on parasjagu tööl. Paljudel vormidel puudus aga kohustuslik teave, mis meetmetega prooviti
noorukit rahustada enne, kui ta eraldusruumi viidi (SHS § 107 lg 8 p 3).
Mõne juhtumi puhul jäi kahtlus, et õpilase paigutamine eraldusruumi ei olnud õiguspärane.
Näiteks olukorras, kus nooruki ärritus väljendus vaid karjumises ja, sõimus13. Eraldamise vormilt
ei selgunud ka, kuidas õppekeskuse meeskond proovis õpilast rahustada enne eraldusruumi
paigutamist.
Eraldusruumi saab kasutada vaid äärmusliku meetmena juhul, kui on tekkinud vahetu oht õpilase
enda või teiste inimeste elule või tervisele (SHS § 1303 lg 4 p 2). Ka CPT on rõhutanud, et
ohjeldusmeetmete rakendamine (sh eraldusruumi paigutamine) on lubatud vaid vahetu ohu
ennetamiseks. Oma aruandes ütleb14 CPT, et personali kohta ebaviisakate väljendite kasutamise
eest alaealise eraldamine mõjub karistusena. Karistamise eesmärgil eraldusruumi paigutamine ei
ole lubatud. Kui õpilane on küll lärmakas ja ründab teisi verbaalselt, kuid ei väljenda füüsilise
rünnaku märke, ei ole tema eraldusruumi paigutamine õiguspärane.
Osa juhtumite kirjeldusi lugedes jäi mulje, et eraldusruumi paigutamist oleks võimalik ennetada,
kui töötajad arvestaksid paremini õpilaste eripärade ja vajadustega. Näiteks ühe eraldusruumi
paigutamise15 põhjustas see, et nooruk ärritus, kuna ei arvestatud tema soovi õhtul süüa. Selle
juhtumi dokumentidest ei selgunud, kuidas püüti olukorda lahendada enne, kui otsustati nooruk
11
Vt p 85.
12
CPT standardid (p 3.8).
13
17.12.2019 eraldamise juhtum.
14
Vt p 130.
15
14.01.2020 eraldamise juhtum.
11
eraldusruumi paigutada. Samuti ei selgunud, kas ja kuidas arvestati tõsiasja, et õpilasel võiski olla
kõht tühi.
Teise näitena võib tuua eraldamise16, kui nooruki käitumine muutus ohtlikuks pärast seda, kui talle
teatati samale päevale planeeritud kodukülastuse keelamisest. Kodukülastuse tühistamise
põhjuseks toodi, et õpilane segas tundi, ning muud käitumisprobleemid. Oli teada, et sellel
noorukil esineb raskeid psüühikahäireid, mistõttu ei pruugi ta oma käitumist alati kontrollida.
Sama õpilane on varem viibinud mitmel korral psühhiaatrilisel haiglaravil ning kohtumäärusega
ööpäevaringsel erihoolekandeteenusel. Õpilasega seotud asjaolusid arvestades pidi personal
aimama, et samale päevale planeeritud kodukülastuse tühistamine võib tekitada noorukis tugevat
negatiivset reaktsiooni, millega ta oma haiguse tõttu ei ole võimeline hakkama saama. On mõistlik
eeldada, et ka psüühikahäireteta inimesel põhjustab kaua oodatud sündmuse ärajäämine või
plaanide ootamatu muutus ärritust ja kurbust.
Samuti ei arvestatud asjaolu, et õpilasel võis esineda eelseisva kodukülastuse tõttu ootusärevus,
mis mõjutas sel päeval ka tema käitumist. Personal oleks pidanud karistuse asemel õpilast
emotsioonidega toime tulemisel toetama. Õppekeskuse personal peab olema piisavalt teadlik
noorukite tervisemuredest ja iseärasustest ning lähtuma sellest nende käitumise suunamisel.
Suunamine ja juhendamine ei tähenda karistusmeetmete rakendamist. Kirjeldatud juhtumi puhul
jääb kahtlus, et personal tegutses ebaprofessionaalselt, millega põhjustas õpilase ohtliku käitumise
eskaleerumise. Selliseid olukordi tuleb vältida.
Kõik eraldusruumi kasutamise juhtumid kantakse õppekeskuse üldregistrisse. Registrist selgus, et
aastatel 2019–2020 viibis õpilane eraldusruumis keskmiselt 50 minutit. Aastal 2020 oli
registreeritud vaid kolm eraldusruumi kasutamise juhtumit, mida on võrreldes varasemate
aastatega märkimisväärselt vähem. Registri andmetel ei olnud 2021. aasta esimese kuu jooksul
eraldusruumi kasutatud.
Ometi mainisid mõned õpilased, et on viibinud eraldusruumis ka 2021. aastal või teavad, et keegi
koolikaaslastest on sinna rahunema viidud. Eraldusruumi seinal oli märge, mis võis viidata sellele,
et õpilane võis seal viibida 2021. aastal.
Nooruki ärrituse maandamiseks kasutab personal mitmeid strateegiaid. Näiteks minnakse
õpilasega teistest eemale jalutama. Samuti suunatakse rahutu õpilane peahoone fuajeesse, mis on
sisustatud pehme mööbliga ning õpilasele on pidevalt toeks mõni töötaja. Fuajeest on otsepääs
eraldusruumi ning väidetavalt liigub õpilane fuajeest eraldusruumi omal soovil siis, kui tahab
rohkem omaette olla. Sellisel juhul eraldusruumi ust ei lukustata ning juhtumit ei käsitata
eraldusruumi paigutamisena SHS § 1303 lõike 4 punkti 2 mõistes.
Noorukite vestlustest ei jäänud siiski muljet, et nad on eraldusruumi läinud omal algatusel, vaid et
see on pigem toimunud personali suunamisel. Olukorda, kus õpilane on rahunemise eesmärgil
palutud fuajeesse, tajuvad noored kui korraldust, millele nad peavad alluma. Samamoodi võib
õpilane tajuda ettepanekut suunduda rahunemiseks eraldusruumi. Kui eraldusruumi uks jäetakse
lahti või lukustamata, ei pruugi noor olla kindel selles, kas ta võib ruumist omal soovil lahkuda
või peab ta ootama või küsima selleks töötajalt luba.
Eraldusruumi lahtise uksega kasutamine õpilase rahunemise soodustamiseks on mõistetav ning
mõnel puhul võib selline meede ka aidata. Samas ei saa sellises olukorras alati olla kindel, et
õpilane läks eraldusruumi omal soovil ning et ta julgeb sealt ka igal hetkel välja tulla. CPT on oma
16
13.05.2019 eraldamise juhtum.
12
aruannetes17 soovitanud dokumenteerida kõik juhtumid, kui asutuses viibiv alaealine on mingil
põhjusel suunatud eraldi ruumi (ka siis, kui ruumi uks on lahti jäetud).
Õiguskantsler palub dokumenteerida ning kanda eraldusruumi kasutamise üldregistrisse ka need
juhtumid, kui õpilane eraldusruumis nii, et selle ust ei lukustatud. Juhtumi kirjelduse juurde saab
lisada märke, et eraldusruumi uks oli kogu lapse seal viibimise aja avatud. Eraldusruumi
kasutamise vormil peab andma teavet, kuidas prooviti olukorda eelnevalt lahendada. Personal peab
arvestama teenust saavate õpilaste võimeid ja terviseseisundit ning vältima tegevust, mis võib
noori tugevalt ärritada.
7. Mõjutusmeetmed ja piirangud
Igas rühmakodus kasutatakse lapse käitumise hindamise süsteemi – nn boonuspunktide süsteemi.
Mõnes rühmas on mudel rohkem kohandatud konkreetse õpilase iseärasustega, et motiveerida
noorukit mõne talle keerulisema ülesandega hakkama saama (nt ei ole noorukil tekkinud
hambapesu harjumust ning selle eest, et ta seda iga päev teeb, on tal võimalik saada boonuspunkte).
Enamasti kasutatakse kõikide õpilaste hindamiseks ühesuguste hindamiskriteeriumidega tabeleid,
kus iga päev antakse hinnanguid kuni 18 kategoorias. Hinnatakse näiteks noorte käitumist koolis,
teistega läbisaamist (viisakus), kokkulepetest ja korrast kinnipidamist (nt öörahu algusajast
kinnipidamine). Kui ollakse noore käitumisega selles vallas rahul, siis märgitakse tabelisse „+“,
vastasel juhul märgitakse „–“ või jäetakse lahter tühjaks. Mõnes rühmakodus on lastel võimalik
lisada tabelisse oma selgitused või joonistused. Hinnanguid annavad ja tabelit täidavad
rühmatöötajad (kasvatuspedagoogid). Lapse käitumise kohta saavad teavet anda ka teised
spetsialistid (nt aineõpetajad).
Kogutud punktide eest pikendatakse näiteks lapse telefoni- või arvutiaega. Negatiivse
hindamistulemuse korral rakendatakse piiranguid. Näiteks vähendatakse telefoniaega või
keelatakse noorel oma telefoni kasutada (helistada saab vaid asutuse telefoniga), tühistatakse
planeeritud kojusõit või määratakse noor mitmel päeval järjest korrapidajaks.
Rakendatakse ka kollektiivseid karistusi ja piiranguid. Näiteks kui nooruk ei täida
vastutustundlikult korrapidaja ülesandeid, jäetakse kogu rühma lapsed ilma lisavõimalusest õhtul
õues olla. Samuti võib ühe nooruki eksimus reeglite vastu tuua kaasa kogu rühma planeeritud
väljasõidu tühistamise.
Mitmed noored tõid vestlustes välja, et osa piiranguid tajutakse eriti ebaõiglasena ning nende
teistest erineva olukorra ärakasutamisena. Näiteks kui noorel on teises rühmakodus elav poiss või
tüdruk, kellega on võimalik kohtuda vaid ühiseks jalutuskäiguks, siis noore käitumise
mõjutamiseks piiratakse selliseid kokkusaamisi.
Samuti on noortel keeruline mõista mõnes rühmas kehtestatud piiranguid, kui teistes rühmades
neid ei rakendata. Näiteks piirati ühes rühmas piiratud riiete hulka, mida õpilane võib enda toas
hoida. Piirang ei põhine ka rühma noorte vajadustel/omapäral, sest kui noor läheb teise rühma, siis
sellist piirangut talle ei seata.
Noored mainisid, et karistuseks suurema rikkumise eest (nt kaklus teise õpilasega) võidakse
õpilane viia peahoones asuvasse väikerühma. Seal on noored viibinud mitmeid ööpäevi. Samuti
17
Vt nt CPT 2007. a Madalmaade visiit (p 89); CPT 2015. a Malta visiit (p 170); CPT 2019. aasta Suurbritannia
visiit (p 182).
13
kirjeldati karistusmeedet, mille kohaselt pidi nooruk õues jalutama teistest eemal asuval muust
õuealast kõrge aiaga eraldatud palliplatsil.
On mõistetav, et kinnise asutuse kodukorraga kehtestatakse kindlad käitumisreeglid, helistamis-
ja külastusajad ning olemas on ka kindel päevakava, millest õpilased on kohustatud kinni pidama.
Selged ja kindlad asutuse reeglid ning läbimõeldud päevakava tagavad keerulise käitumisega
noorukitele kindlustunde ning toetavad õppe- ja rehabilitatsiooniprotsessi18. Samas peavad
õpilaste suhtes rakendatavad põhiõiguste piirangud (nt omandi kasutamise piirang – isikliku
telefoni kasutamise keeld) tulenema seadusest.
Õppekeskuses elavad lapsed on kohtumäärusega suunatud kinnises lasteasutuses teenust saama.
Samas viibivad nad ühtlasi õppeasutuses ning on majutatud selle õpilaskodus. Seega rakenduvad
õppekeskuse noorte suhtes nii sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) kui ka põhikooli- ja
gümnaasiumiseaduse (PGS) sätted.
PGS §-s 58 on ette nähtud mitmeid võimalusi õpilase toetamiseks ja mõjutamiseks (näiteks
noomitus). Õppekeskuse rühmakodudes kirjeldatud karistusviise ei ole PGS § 58 loetelus
mainitud.
SHS ei näe ette mõjutusvahendite rakendamist kinnise lasteasutuse teenust saava lapse suhtes. Kui
laps käitub ohtlikult, on võimalik ta paigutada eraldusruumi (SHS § 1303 lg 4 p 2), kuid seda ei
tohi teha karistamise eesmärgil19.
Nii CPT standardites20 kui ka Euroopa Nõukogu Ministrite Kommitee soovituses on rõhutatud, et
laste ja noorte käitumise suunamisel on lubamatu rakendada karistusi, mida põhjustab ühe
alaealise käitumine, kuid mis laienevad ka kõigile teistele lastele, kes asutuses viibivad (nn
kollektiivkaristused).
Kinnise lasteasutuse teenust reguleeriva seaduse (SHS) eelnõu seletuskirjas21 on öeldud, et laps ei
ole kinnisesse lasteasutusse suunatud selleks, et teda karistada või distsiplineerida, vaid selleks, et
teda abistada tema probleemide lahendamisel ning valmistada ette edukaks hakkamasaamiseks
koju tagasi pöördudes.
Enamikul kinnisesse lasteasutuse suunatud noortest on diagnoositud käitumishäireid ja
psüühikahäireid, paljudel on olnud trauma. Seetõttu kohtuvad nad korrapäraselt terapeutide ja
psühhiaatritega. CPT on psühhiaatrilise ravi kontekstis öelnud, et psühhiaatriapatsientide
karistamine haiglas kehtestatud korra rikkumise eest on küsitav, sest patsiendi käitumine sõltub
tema haigusseisundist ning probleeme tuleks lahendada terapeutilise sekkumisega, mitte
karistamisega. CPT on andnud riikidele soovitusi loobuda distsiplinaarkaristuste rakendamisest
psühhiaatriapatsientide suhtes.22 Õiguskantsler on seisukohal, et kinnise lasteasutuse teenust
18
Vt nt J. J. Roest, G. H. P. van der Helm, G. J. J. M. Stams. The Relation Between Therapeutic Alliance and
Treatment Motivation in Residential Youth Care: A Cross-Lagged Panel Analysis. Child and Adolescent Social
Work Journal. January 2016. 33(5). 33:455–468; F. A. Souverein, G. H. P. van der Helm, G. J. J. M. Stams. Nothing
works’ in secure residential youth care? Children and Youth Services Review 35 (2013) 1941–1945.
19
Vt ka CPT standards. Means of restraint in psychiatric establishments for adults. CPT/Inf(2017)6, (p 1.6); CPT
2017. a Sloveenia visiit (p 120).
20
Vt p 126. Vt ka CPT 2012. a Eesti visiit (p 72), CPT 2010. a Leedu visiit (p 42).
21
Vt lk 22.
22
Vt nt CPT 2016. a Saksamaa visiit (p 126); CPT 2016. a Madalmaade visiit (p 113); CPT 2017. a Poola visiit (p
136); CPT 2019. a Portugali visiit (p 114).
14
saama suunatud laste psüühilist seisundit ning traumakogemusi arvestades on CPT soovitused
asjakohased ka õppekeskuse laste kohtlemisel.
Boonuspunktide kogumise süsteemi puhul peab arvestama, et kui see ei ole kohandatud konkreetse
lapse võimetele ja vajadustele, võib sellest kujuneda pettumuse ning ärrituse allikas neile, kes
mingil põhjusel (nt intellektipuue, psühholoogilised probleemid) ei suuda boonuspunktide
väljateenimise tingimusi täita23. Seega on oht, et motiveerimise asemel tekitab boonussüsteem
ebavõrdsust. Näiteks õppekeskuses nõutud head hinded kojusõiduõiguse saamiseks võivad mõnes
õpilases tekitada lootusetuse tunde, kuna nende akadeemilised võimed ei pruugi eeldusele vastata.
Paljud lapsed on suunatud kinnise lasteasutuse teenust saama muu hulgas selle tõttu, et nad ei
täitnud koolikohustust. See tähendab, et nad peavad õppeprotsessiga uuesti kohanema ning head
hinded ei pruugi tulla kiiresti.
Seadus ei näe ette sellist meedet nagu konfliktis osalenud õpilase eraldamine teistest ning tema
viimine väikerühma ruumidesse. Vestlustest õpilastega selgus, et väikerühmas olles ei tea nad, kui
kaua nad peavad eraldatud osakonnas viibima ning kes selle üle otsustab. Dokumente sellise
meetme kohta ei koostata (vrd eraldusruumi paigutamise korraga). Õppekeskuse dokumentidest
selgus, et väikerühma suunatakse see konflikti osapool, kes õppeasutuse töötajate arvates on
toimunus süüdi. Nooruk on väikerühmas nii kaua, kuni ta on valmis oma tegu tunnistama ja
mõistma selle tagajärgi. Väikerühmas toimuvad noorukiga individuaalvestlused.
Arvestades seda, et väikerühma olmetingimused on võrreldes rühmakoduga palju askeetlikumad
ning nooruk on kõikidest teistest õpilastest määramata ajaks eraldatud, ei jää kahtlust, et kõik see
avaldab tugevat survet tema vaimsele seisundile. Võib eeldada, et väikerühmast pääsemiseks ja
tavapärase elurütmi juurde pääsemiseks on nooruk valmis leppima õppekeskuse seatud
tingimustega isegi siis, kui ta sisimas nendega ei nõustu (nt ei ole nõus sellega, et konflikt oli vaid
tema põhjustatud). On mõistetav, et konflikti järel võib olla vajalik noorega privaatselt vestelda,
et olukorda arutada ning mõelda, kuidas edasi minna. Samas on õppekeskuses mitu ruumi (nt
teraapiaruumid, klassiruumid, perekodu), kus võib sellise vestluse korraldada nii, et õpilast ei pea
teistest pikemaks ajaks eraldama.
CPT on tugevalt kritiseerinud24 kinnises asutuses viibiva alaealise karistamist teistest eraldamisega
(sisuliselt üksikvangistus) ning palunud riikidel loobuda sellisest meetmest nii seadustes kui ka
praktikas. Õiguskantsler palub, et konfliktis osalenud õpilasi ei eraldataks väikerühma.
Üks mõjutusmeede, mida kasutatakse siis, kui õpilane rikub reegleid või lõhub õppekeskuse vara,
on selle heastamine mõne muu tegevusega. Näiteks lõhutud eseme parandamine (kui see on
võimalik) või selle asendamine mõne enda tehtud asjaga. Ühiskonnas kokkulepitud
käitumisnormide vastu eksimisel (nt kaasõpilaste nimetamine inetute sõnadega) antakse õpilasele
ülesandeks teemat uurida ning kirjutada kirjand viisaka käitumise tähtsusest. Sellised meetmed
võivad osale lastest avaldada positiivset mõju. Samas tuleb jälgida, et õpilasele antud ülesanne
oleks talle jõukohane. Vajaduse korral tuleb õpilast heastamisülesande sooritamisel aidata. Hea
oleks ülesannet määrates märkida ka töötaja, kes õpilasele selle ülesande täitmisel toeks on.
23
Niinimetatud token economy principle – S. de Valk, C. Kuiper, G. H. P. van der Helm, A. J. J. A. Maas, G. J. J.
M. Stams. Repression in Residential Youth Care: A Scoping Review. Adolescent Research Review, 2016, vol 1,
195–216.
24
Vt nt CPT 2017. a Horvaatia visiit (p 90); CPT 2018. a Ungari visiit (p 72).
15
Mõnel noorel tekib õppekeskuses oma kaaslasega vastastikune sümpaatia. Õppekeskuse töötajad
noorte suhteid ei takista, kuid omavaheliseks suhtlemiseks on kehtestatud kindlad käitumis- ja
viisakusreeglid. Noored leidsid, et kohati on reeglid liiga ranged.
Kontrollkäigul osalenud eksperdi hinnangul on reeglid siiski üsna paindlikud ning võimaldavad
noortel omavahel suhelda (koos jalutamine, helistamine) ja tähelepanuavaldusi teha (kingitused,
kirjad), tagades samas nende turvalisuse ning teiste noorte rahu. Huvi ja tunded teineteise vastu on
noorte seksuaalarengu loomulik osa ning üldjuhul ei viita see noore riskikäitumisele25. Samas tuleb
arvestada, et õppekeskuses on traumakogemusega noori, kelle seksuaalse alatooniga käitumine
võib olla võimendatud. Selle põhjuseks võib olla eelnev väärkohtlemine, aga ka lähedus- ja
turvalisuse soov, mida teisiti ei osata väljendada. Kindlasti tuleb hoolitseda noorte
seksuaalhariduse eest, mis annaks neile oskusi turvalise ning teineteist austava suhte loomiseks,
suurendaks nende eneseväärikust ning aitaks kaitsta tervist26.
Kontrollkäigul osalenud ekspert märkis, et boonuspunktide tabeli süsteem on liiga üldine ning ei
arvesta teenust saavate laste iseärasusi. Eksperdi arvates oleks noorte motiveerimiseks tõhusam
püstitada sellised eesmärgid, mis arvestaksid konkreetse õpilase võimekust ning tema isiklikke
edusamme. Mõnel noorel võib psüühikahäire tõttu olla keeruline suhelda teiste noortega ning ta
võib kergesti muutuda rahutuks. Kui selle tulemuseks on pidevad miinused boonuspunktide
tabelis, võib see tekitada lootusetuse tunnet ning noor võib sootuks loobuda pingutamast. Samas
tuleb kindlasti märgata positiivseid muutusi noore käitumises ning siin võib boonussüsteem mõne
lapse puhul hästi sobida.
Boonuspunktidest ilmajäämine ei pea siiski automaatselt tähendama õpilase jaoks negatiivseid
tagajärgi. Samuti on küsitav, kui rikkumise eest tühistatakse varasema positiivse saavutusena
väljateenitud boonuspunkte. Nii kaotab noor usalduse täiskasvanute vastu, kuna lubatud
kokkulepe tühistati. See kahtlemata raskendab edasist teraapiat ja rehabilitatsiooni. Noorel võib
tekkida arusaam, et pole mõtet proovida, sest iga uus eksimus vähendab tema varasemate
saavutuste tähtsust.
Eksperdi hinnangul tekitavad muret ka juhtumid, kus piirang kehtestatakse vahetult enne
planeeritud tegevuse algust: näiteks kui nooruk saab teada telefoniaja vähendamisest või oma
telefoni kasutamise keelust vahetult enne helistamist. Seejuures ei jää alati nooruki juurde ka
ühtegi töötajat, kes võiks tema käitumist jälgida ning vajaduse korral teda toetada. Personali selline
otsus ärritab õpilast (mis on mõistlikult eeldatav), mis omakorda põhjustab uut probleemset
käitumist, mis päädib uue karistusega. Sellises olukorras on noore süüdistamine reeglite
rikkumises tema seisundit arvestades ebaõiglane.
Kontrollkäigul kogutud teabe põhjal jäi mulje, et õppeasutuses rakendatavad karistusmeetmed
ning nende rakendamise viisid ei pruugi olla kooskõlas tunnustatud sotsiaalteadlaste käsitlustega
selle kohta, milline võiks olla kinnise lasteasutuse keskkond ning suhe personali ning noorte vahel,
et see oleks turvaline ning toetaks noorte rehabilitatsiooni, ravi, iseseisvuse ja sotsiaalse
vastutustunde väljakujunemist.27
25
Vt nt laste ja teismeliste seksuaalkäitumise murebaromeeter .
26
Vt ka WHO recommendations on adolescent sexual and reproductive health and rights; Tervise Arengu Instituut
(seksuaaltervis). Vt lisaks: M. Lindroth Sex education and young people in group homes: Balancing risks, rights and
resilience in sexual health promotion. Sex Education, 2014,. Vol. 14, No. 4, 400–413; A. Cortínez-López , D.
Cuesta-Lozano, R. Luengo-González. Effectiveness of Sex Education in Adolescents. Sexes 2021, 2(1), 144−150.
27
Mitmeid selle teemalisi värskemaid uuringuid ning ülevaateid varasematest on avaldanud professor G. H. Peer van
der Helm PhD (University of Applied Sciences Leiden) ning tema kaasautorid.
16
Selged reeglid, motivatsioonimeetmed ning kindel päevakava on kinnise asutuse toimimiseks ning
noorukite toetamiseks vajalikud. Noorukid ise on tunnistanud mitmetes uuringutes, et reeglid on
neile toeks. Samas on kinnise asutuse puhul paratamatult see oht, et motivatsioonimeetmetest
kujunevad märkamatult välja karistuse ja rõhumise vahendid, mis noorte toetamise asemel
süvendavad nende käitumisprobleeme ja psüühikahäireid. Töötajad tegutsevad küll headest
kavatsustest lähtudes ning loodavad, et noortel on meetmetest abi. Paindlikkuse ja kontrolli vahel
tasakaalu leidmine on pidev protsess, mistõttu tuleb asutuses kehtestatud reeglid aeg-ajalt üle
vaadata. Meeskonnaga tuleb analüüsida, kas õppekeskus rakendab meetmeid noorte toetamiseks,
kaitsmiseks või konflikti lahendamiseks või tegeldakse sisuliselt karistusviisi otsimisega.
Karistamise asemel tuleks asutusel oma strateegiat korrigeerida.28
Kontrollkäigul kogutud teabe alusel saab järeldada, et personal toetub noortega töötamisel paljuski
mitteametlikele (asutuse või töötajate enda kehtestatud) karistus- ja mõjutusmeetmetele.
Vestlustes personaliga jäi kõlama, et kõige paremini motiveerib noori hästi käituma hirm
telefoniaja vähendamise ning kodukülastuse keelu ees. Näiteks üht noortekonflikti lahendades
jätsid töötajad lisapiirangud kehtestamata ainult selle pärast, et kontrollimisel võidakse avastada,
et nende tegevus ei olnud õiguspärane.
Tutvutud dokumentidest kumab läbi, et noortega igapäevaselt tegelevatel töötajatel napib oskusi
keeruliste olukordadega toime tulla, ohumärke tuvastada ning kiusamist ennetada. Puudulikud
teadmised viivad selleni, et töötajad ei tunne ennast turvaliselt ega oma otsustes kindlana29. Seega
tundub piirangutega manipuleerimine noorte käitumise suunamiseks sobiv viis. Kahjuks on
sellises olukorras kannatajateks noored, sest kuigi hirm karistuse ees võib ära hoida mõne
konflikti, takistab see pikemas perspektiivis rehabilitatsiooni ja iseseisvumist. Uuringutega on
leidnud kinnitust, et kinnipidamisasutuses viibivate noorte käitumist saab tunnustuse abil suunata
palju paremini kui karistamisega30.
Õpilaste toimikutes on spetsialistid märkinud, et noored vajavad tegemistes julgustust, kiitust ja
tähelepanu. Paljud teenust saama suunatud noored on olnud varem jäetud psüühika normaalseks
arenguks nõutava tähelepanuta, tunnustuseta ning hooleta. Samas on nad kogenud karistusi,
keerulisi perekonnasuhteid, vägivalda. Osal lastest on kaasasündinud haigusi, mis takistavad
nende arengut. Traumakogemusega noored reageerivad kriitikale ja karistamisele pigem selliselt,
et sulguvad endasse või ärrituvad, mis takistab edasist koostööd ja rehabilitatsiooni31.
Õppekeskuses on loodud kõik eeldused selleks, et liikuda noorte rehabilitatsiooni paremini toetava
töökorralduse suunas. Kuigi töötajate teadmised võivad olla mõnes valdkonnas puudulikud, on
nende suhtumine noortesse heatahtlik ja kaastundlik. Paljud noored ütlesid, et usaldavad personali
Vt nt: S. de Valk, C. Kuiper, G. H. P. van der Helm, A. J. J. A. Maas, G. J. J. M. Stams. Measuring Repression
in Residential Youth Care: Conceptualization, Development and Validation of the Institutional Repression
Questionnaire. Adolescent Research Review (2019) 4:357–368; G. H. P. van der Helm, C. H. Z. Kuiper, G.J.J.M.
Stams. Group climate and treatment motivation in secure residential and forensic youth care from the perspective of
self determination theory. Children and Youth Services Review 93 (2018) 339–344; G. H. P. van der Helm, I. Boekee,
G. J. J. M Stams, P. H. van der Laan. Fear is the Key Keeping the Balance between Flexibility and Control in a Dutch
Youth Prison. Journal of Children's Services. Dec 2011. 6(4):248–263.
28
Ibid.
29
Vt nt S. de Valk, C. Kuiper, G. H. P. van der Helm, A. J. J. A. Maas, G. J. J. M. Stams. Repression in Residential
Youth Care: A Scoping Review. Adolescent Research Review, 2016, vol 1, 195–216.
30
Vt nt P. van der Helm, G. J. Stams, M. Klapwijk, P. H. van der Laan. 'What works' for juvenile prisoners: The role
of group climate in a youth prison. Journal of Children's Services. Oct2009. 4(2):36- −48.
31
Vt nt J. van den Tillaart, E. Eltink , G. J. Stams, P. van der Helm, I. Wissink. Aggressive Incidents in Residential
Youth Care. International Journal of Offender Therapy and Comparative Criminology. 2018. 1–17.
17
ning on saanud töötajatelt tuge probleemide lahendamisel ja julgustust tuleviku planeerimiseks.
Noored suhtuvad piirangutesse ja karistusse kui süsteemi paratamatusesse. Selline arusaam võib
tuleneda ka sellest, et kahjuks on paljud õppekeskusesse suunatud noored pidanud taluma pidevaid
karistusi ja piiranguid, mõni noor ka väärkohtlemist.
Siiski võib öelda, et õppekeskuse personali ja õpilaste suhted on head ning noorte vajadusi ning
omapära on põhjalikult hinnanud ja dokumenteerinud mitmed spetsialistid. Samuti on noortel
väljaspool õppekeskust olemas tugivõrgustik, kellega õppekeskus teeb pidevalt koostööd (kohalik
omavalitsus, noorukite raviarstid ja terapeudid, asenduskodu, vanemad). Nende tugevate eelduste
alusel saab edukalt jätkata sellise organisatsioonikultuuri ehitamist, mis põhineb vastastikusel
usaldamisel, iseseisvuse toetamisel ning vastutuse võtmisel tegude tagajärgede mõistmise, mitte
karistamise kaudu.
Õiguskantsler palub õppekeskusel lõpetada laste suhtes õigusliku aluseta piirangute ja
mõjutusvahendite rakendamine ning kollektiivne karistamine. Karistamisel ja piirangutel põhinev
lähenemine ei toeta noorte rehabilitatsiooni. Õiguskantsler palub õppeasutusel korraldada
personalile koolitusi, mis aitaksid töötajatel leida konstruktiivsemaid viise noorte murede ja
konfliktide lahendamiseks. Õppekeskuse juhtkonnal tuleb rühmade ja juhtumite põhjal analüüsida
rakendatavaid meetmeid, et kindlaks teha, mis tegevused ei ole kooskõlas laste- ja noorte
rehabilitatsioonile pühendatud asutuse eesmärgiga.
Ootan Maarjamaa Hariduskolleegiumi tagasisidet soovitustele võimalusel hiljemalt 01.11.2021.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Lisa: Tervishoiueksperdi arvamus 4 lehel.
Koopia: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium.
Maria Sults 693 8448
[email protected]