COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN CENTRAL BANK, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE, THE COMMITTEE OF THE REGIONS The EU economy after COVID-19: implications for economic governance Introduction The Commission presented a Communication on the EU economic governance review in February 2020 . ( , ) The Communication highlighted a number of strengths and weaknesses facing the economic governance framework (Box 1) and opened a public debate on the basis of its findings . This debate was put on hold shortly afterwards due to the need to focus on the immediate challenges posed by the outbreak of COVID-19. T he Commission pledged to relaunch the debate once the recovery took hold. ( ) In the meantime, reports on the review were adopted by : the European Economic and Social Committee in September 2020 ; the Committee of Regions in December 2020 ; and the European Parliament in July 2021. ( ) The European Court of Auditors also published two special reports on the implementation of the EU fiscal rules. ( ) This Communication assesses the implications of the changed circumstances for economic governance following the COVID-19 crisis and relaunches the public debate on the review of the framework . This Communication complements the assessment published in February 2020 and follows President von der Leyen’s announcement of the relaunch of the public debate in her State of the European Union address on 15 September 2021. The aim of the public debate is to build a consensus on the way forward well in time for 2023. Medium to long-term economic trends in the E U The EU economy already face d several long-term structural challenges before the COVID-19 crisis . First, despite pre-pandemic improvements in labour market performance, a rapidly - ag e ing population threaten ed to eventually reduce labour supply and thus EU growth potential. Second, weak productivity growth act ed as a drag on economic growth and the EU was lagging behind China and the United States in the process of digital transformation . Third , the very substantial socio- economic costs of climate change were manifesting themselves with increasing clarity and urgency . F ourth , rising income and wealth inequality , territorial disparities within and among Member States, and un equal access to education and skill s , were holding back economic growth and creating strain in the EU’s social fabric . Climate challenges and environmental degradation require forceful and swift action . Climate change and the deterioration of the environment are materialising . T emperature s are rising and countries around the world are enduring catastrophic weather-related events with an alarming frequency. The goal of the Paris Agreement to limit global warming to well below 2 degrees Celsius and pursue efforts to limit the temperature increase to 1.5 degrees , compared to pre-industrial levels , is at risk unless greenhouse emissions are reduced drastically . ( ) About 1 million species are threatened with extinction, many within the next few decades. ( ) T hese trends can become a source of systemic risks if left unaddressed. This requires sustained private and public investment to support the green transition (Box 2) and to cushion its impact on the most vulnerable . Digital transformation is already happening but should be accelerated . The COVID-19 crisis has accelerated the digitalisation of our economies and societies. The lockdowns have boosted online services and e-commerce. EU citizens have experienced first-hand how teleworking, telemedicine, online shopping and digitalised administrative services have the potential to improve the quality of life and economic outcome s . However, a significant share of the population has weak digital skills and faced difficulties in accessing the new digital environment, with risks of widening social divides . The crisis has also exposed the divide between digitally - apt businesses and those yet to adopt digital solutions, and highlighted the gap between well-connected urban areas and rural or remote areas. Meanwhile, the growing shortage of digital skills, the limitations of digital infrastructures, delays in adoption of new technologies by governments and businesses , and dependencies in a number of key technologies such as semiconductors have brought to the fore significant challenges to the EU’s digital ambitions. The EU has to take urgent and ambitious act ion . Boosting s ocio- economic resilience is essential to improve Europe ’s growth potential and job creation and to reach the Sustainable Development Goals. Resilience is the ability to withstand and cope not only with challenges but also to undergo transitions in a sustainable , fair and democratic manner. Less resilient Member States , territories and sectors found it harder to withstand and respond to the crisis. ( ) Differences in resilience across the EU also have a bearing on social, economic and territorial cohesion, as well as convergence within the euro area and the effectiveness of the single monetary policy. Effective and well-designed active labour market policies and social protection systems, investment in education and skills , and sound public finances can strengthen resilience and increase potential growth . Member States focused on implementing such necessary reforms in the aftermath of the global financial crisis but the momentum faded over time , with progress becoming uneven across Member States and policy areas. The strong interdependencies between our economies within the Single Market and E conomic and M onetary U nion underline the need to coordinate national policies. Full implementation of the 2030 Agenda for Sustainable Development remains a key factor in strengthening resilience and delivering on the twin transitions. The COVID-19 crisis has made these cha lle nges more visible and more urgent . Addressing them offer s transformative opportunities but also require s major investments and reforms. Investment spending and reform momentum will need to increase compared to the pre-COVID period , when public investment dropped below levels needed to keep the stock of public capital stable as a share of GDP and a wide range of reforms remained to be implemented. The firepower of EUR 2 trillion of the new Multi-annual Financial Framework and Next Generation EU, and in particular the Recovery and Resilience Facility ( RRF ) , will help Member States address these challenges . The RRF is provid ing EUR 338 billion in non- repayable support and up to EUR 386 billion in loans (in current prices) to support investments and structural reforms until 2026, on top of about EUR 500 billion provided for by other EU funds . ( ) This large-scale funding will help bring Member States on a recovery path, while making their economies and societies more resilient and better prepared for the future by supporting the green and digital transitions . This effo rt was supplemented by REACT-EU , financed under Next Generation EU. ( ) Impact and implications of the COVID-19 crisis Impact of the crisis A significant economic contraction followed by a stronger-than-expected but uneven recovery The COVID-19 pandemic led to a severe economic downturn but the recovery has taken hold . The pandemic resulted in an unprecedented contraction in EU economic activity in 2020. However, t hanks to strong policy support, accelerated vaccine rollout and , where possible, the gradual easing of pandemic-related restrictions, growth resumed forcefully in spring 2021 . Economic developments over the summer suggest that the third quarter will register continued robust growth, not least thanks to the re-opening of our societies and resumption of travel . Economic activity is then expected to remain sustained for several quarters ahead, pushing the EU economy from recovery into expansion. At least 19 Member States are expected to reach the ir 2019 level s of GDP this year, while all other s are expected to reach that level in the course of next year. Similarly, EU trade in goods with non-EU countries recovered strongly in the first half of 2021. Nonetheless , u ncertainty and risks surrounding the outlook remain high , in particular linked to uncertainty about the future trajectory of the pandemic , inflation , energy prices , shortages in the labour market , and bottlenecks in international supply chains . The labour market impact has been cushioned by policy support measures . Employment contracted mildly compared with the recorded loss in output . Thanks to the widespread use of short-time work and other job retention schemes – backed by the new EU instrument for temporary support to mitigate unemployment risks in an emergency (SURE) – the adjustment was largely confined to a reduction in hours worked. As the economy recovers, unemployment rates have started to decline across the EU and the unemployment rate is now just ½ pp. above the pre-crisis level . However, employment gaps compared with the pre-crisis period remain significant in some regions and sectors across the EU while labour shortages have started to re- emerge in others. Moving forward, transitions between jobs, firms and sectors may generate some frictions as newly-created jobs often have higher or different skills requirements than the jobs that have been lost , which calls for adequate labour market policy interventions to ease adjustments . Pandemic-related disruptions increased pre-existing economic , social and territorial divergences , and made the achievement of the Sustainable Development Goals even more challenging. ( ) The economic impact of the pandemic varied across Member States and across economic activities ( ) due to the differing severity of the health situation , the stringency and duration of mitigation measures put in place, and differences in economic structures. C ountries with sizeable cross-border tourism sectors were especially affected by travel restrictions . Within countries, low-skilled workers and young people , as well as regions dependent on tourism and other personal contact services were the most affected. Overall, while less severe than initially expected, divergences between Member States, regions, sectors and generations have increased. T he crisis highlighted the essential need to uphold the free movement of persons, goods, services and capital in the Single Market and the need to work together to strengthen its resilience to disruptions. The necessary fiscal response has led to higher and more heterogeneous debt levels Public finances took a considerable hit as a result of the severe recession and the necessary policy response, with increased fiscal divergence between Member States . D eficits and debt ratios have soared in all Member States, with the EU headline deficit increasing to about 7% of GDP in 2020 from 0.5% of GDP in 2019 , and the aggregate debt ratio jumping by 13 pps. of GDP to 92% of GDP at the end of 2020. ( ) D eficits and debt ratios are expected to remain above pre-pandemic levels in the coming years . Member States with high levels of public debt have been among those most affected by the economic fallout of the COVID-19 crisis because of the s everity of the health situation, the measures put in place to shore up public health as well as the structure of their economies , including sizeable cross-border tourism sectors . As a result , these Member States recorded some of the steepest increases in debt ratios. On top of direct fiscal stimulus, governments also provided private - sector liquidity support of nearly 20% of GDP, mostly in the form of public guarantees to companies and tax defer r al s . ( ) The take-up of those public guarantees varied significantly across Member States . Any possible impact on public finances depends on the extent these guarantees will be called. While p ublic debt ratios have increased , measures of the Recovery and Resilience Plans to increase growth potential will support fiscal sustainability . High debt ratios are expected to persist, remaining above pre-pandemic levels in about a third of Member States over the next decade. ( ) They will increase further if COVID-related guarantees are called or interest rates increase. In the longer term, spending related to population ageing and climate change may also impact fiscal sustainability. At the same time, s everal factors can support fiscal sustainability : longer debt maturities; relatively stable financing sources with a diversified and large investor base; and favourable interest-growth differentials. Importantly, t he successful implementation of fiscal and growth-enhancing reforms and investment s under the RRF and cohesion policy funds , supported by the Commission through the Technical Support Instrument, is expected to support potential growth, contributing to improving fiscal sustainability and maintaining favourable financing conditions. I nvestment needs are pressing Investment needs are substantial and the RRF will help to address them until 2026 . The EU’s commitment to the twin transitions, enshrined in the EU Green Deal and the EU d igital s trategy, will require additional annual private and public investment of about EUR 6 50 billion over the next decade (Box 2) . ( ) The investment needed to support the digital transition and the EU’s open strategic autonomy ( ) ha s become more evident during the pandemic, highlighting the need for secure and fast internet connectivity, access to digital services, the importance of digital education and skills across society, and addressing the EU ’s dependenc i e s with respect to key digital capacities. Additional investment is also needed to improve the EU’s economic and social resilience, including in healthcare, education and training , research and development , innovation , and transport . While the cohesion policy funds will continue to help Member States address these needs , the RRF will also support these efforts through a mix of non-repayable support and loan financing but this funding is temporary. U ltimately, ensuring economic and social resilience and meeting the goals of the twin transitions will require a persistent and sizeable increase in both public and private investment in Member States that is sustained beyon d 2026 . In general, addressing these pressing needs will also require further efforts to promote private investment, including through the completion of capital markets union. Furthermore, the EU taxonomy for sustainable activities will help shift private investment to where it is most needed from the climate and environmental action perspective . P ost-pandemic fiscal adjustment should go hand - in - hand with improving the quality of public finances . RRF support will contribute to the recovery and lift potential growth only if it finance s additional productive and high-quality investment. That is, public investment funded by the RRF should come on top of sustained nationally-financed investment . Therefore, promoting nationally-financed investment for the twin transition and strengthening economic and social resilience will be critical. If RRF support does not result in additional investment, it will temporarily reduce deficits and debt ratios but without a positive effect on potential growth in the medium to long term, thus leading to a deterioration in the composition of public spending. Where debt ratios are very elevated, promoting nationally-financed investment will require clear prioritisation of expenditures and efforts to improve the overall composition and quality of public finances. The ongoing correction of m acroeconomic imbalances has encountered a setback The crisis has had an uneven impact across households and corporates but supportive policy action has cushioned the shock , including on the banking sector . First, w hile the number of job losses has overall been limited, they have been more frequent among low- and medium-skilled workers. Similarly, young workers and other new entrants to the labour market have been most affected. These trends can increase inequali ties in our societies and call for further policy action to re-skill and up-skill. The Porto Declaration of 8 May 2021 reaffirmed EU Leaders’ commitment to the European Pillar of Social Rights as a fundamental element of the recovery. Second, w hile corporates have had to resort to additional credit to meet working capital needs, the COVID-19 crisis has overall not resulted in an increase in insolvencies. ( ) The increased targeting of support measures is ongoing. In view of the remaining vulnerabilities, the phasing out of support programs should be done gradually. Third, t hanks to their strong capital ratios and high liquidity buffers , banks were able to keep providing credit to the economy . The suspension of dividend payments and some temporary regulatory relief also provided a breathing space for banks. The increase in non-performing loans has been contained but asset quality should be closely monitored. Fourth, d ynamic house and financial asset price s entail additional risks . The COVID-19 crisis has aggravated a number of pre-existing vulnerabilities . Internal imbalances related to high government and private debt have increased, driven by the drop in GDP in 2020 and measures taken to address the COVID-19 crisis. Pre-pandemic dynamic house price trends persisted and mortgage debt continued to grow significantly in some countries. C urrent account deficits widened in countries dependent on tourism revenues. At the same time, the correction of current account surpluses has stalled. Moving forward, new imbalances may emerge as a result of structural transformations accelerated by the COVID-19 crisis . Labour shortages , global value chain bottlenecks and strategic dependencies could have an impact on relative prices and competitiveness. The accelerated digital transition and shifts in consumption patterns could lead to skill s mismatches and frictional unemployment coexisting with labour shortages . Response to the crisis National policy response and the full use of flexibility within EU regulatory frameworks The unprecedented and coordinated policy response to the COVID-19 crisis has been successful in cushioning the impact of the crisis . The response to the crisis was carried out forcefully at both the national and EU level s. This was done in a coordinated manner and t ook various complementary forms. The activation of the general escape clause of the Stability and Growth Pact , agreement on the State Aid Temporary Framework (subsequently amended several times to take account of the evolution of the situation and the needs of businesses) , the Corona virus Response Investment Initiatives (which provided exceptional flexibility to redirect cohesion policy funds where most needed ) , and the set-up of emergency instruments such as SURE happened quickly. ( ) S ubsequent actions by the Commission and recommendations from the Council reflected the need for close economic policy coordination throughout the pandemic . Decisive EU-level action ensured the development , speedy procurement and coordinated distribution of COVID-19 vaccines. Beyond efforts to mitigate the impact of the crisis, dedicated temporary EU instruments have helped foster the recovery , and promote sustainable and inclusive growth. In this context, the Commission’s commitment to the 2030 Agenda and the Sustainable Development Goals provided a compass to ‘building back better’ and leaving no one behind. Faced with severe public health and economic crises, Member States quickly adopted wide-ranging fiscal support measures . The national policy responses was facilitated by the timely use of existing flexibilit ies within relevant EU frameworks. T he total fiscal response of EU Member States – including automatic stabilisers triggered by strong social safety net s – is estimated at almost 19 % of GDP in 2020-2022 . ( ) On top of this , EU Member States provided substantial liquidity supports to firms, in the form of state guarantees and tax deferrals . Monetary policy complemented fiscal policy efforts. This joint and coordinated policy response was successful as the impact of the COVID-19 crisis on unemployment, economic and social divergences, corporate insolvencies, and non-performing loans has been far less severe than originally anticipated. New EU instruments mitigate d the impact of the crisis SURE has been essential to support European labour markets . This rapidly-created safety net is providing cheap loans to Member States allowing them to support workers and firms during the crisis . It is also supporting the recovery and limit ing scarring in the labour market . The EU has so far approved over EUR 94 billion in SURE loans to 19 requesting Member States, of which almost EUR 90 billion has already been disbursed. SURE has helped to protect over 31 million people (including 8½ million self-employed workers) against unemployment risks and supported over 2½ million firms during the pandemic . SURE-supported n ational labour market measures have helped prevent unemployment for about 1½ million people in 2020 and are contributing to the recovery . ( ) The European Central Bank has implemented a broad set of monetary policy measures, which also supported the transmission of fiscal policy measures . The monetary policy response has consisted mainly of additional asset purchases and liquidity-provision operations to euro area banks. To enhance banks’ access to these operations, the European Central Bank also took a number of measures to ease collateral requirements. These measures have contributed to preserving favourable financing conditions for all sectors of the economy , including governments, throughout the pandemic, underpinning economic activity and safeguarding medium-term price stability. The mutually-reinforcing effects of fiscal and monetary policies have been crucial for alleviating the impact of the crisis and is supporting the recovery. Other instruments created at EU and euro area level have also played their part . The Pan-European Guarantee Fund, created by the European Investment Bank Group, is expected to mobili s e up to EUR 200 billion (1.4% of EU GDP) of additional financing to support to small and medium companies . As of 31 August 2021, the financing volume approved amounted to EUR 18 billion, which is expected to mobilise investments amounting to some EUR 144 billion. The European Stability Mechanism’s Pandemic Crisis Support instrument, worth up to EUR 240 billion (2.0% of euro area GDP) , remains available and has also contributed to anchor confidence in the EU policy response . E xiting the crisis and preparing for the future T he RRF will promote an investment-rich recovery and growth-enhancing reforms , increase potential growth , and mitigate fiscal challenges . Its effective implementation will make the EU economy more sustainable, inclusive, resilient and better prepared for the twin transition s while help ing mitigate the risk of socio-economic divergences . ( ) Measures financed by the RRF with non-repayable support will make it possible to fund high-quality investment projects and cover costs of productivity-enhancing reforms without giving rise to higher deficits and debt. RRF financing will thus contribute to Member States ’ efforts to support the economic recovery, fostering higher potential growth and gradually improving underlying fiscal positions . RRF non-repayable support and other sources of EU financing notably the cohesion policy funds, will provide support of about 0.5% of GDP per year in 2021 and 2022. Overall, p ublic investment, financed by both national sources and the RRF, is forecast to increase to 3.5% of GDP in both 2021 and 2022. Implications for the economic governance review The COVID-19 crisis has further underlined the challenges facing the economic governance framework . Almost two years after the Commission published it s review of the economic governance framework , the main conclusions remain valid (Box 1) . T he crisis has made many of them even more relevant. First, public debt ratios have increased further , highlighting the challenge of a gradual , sustained and growth-friendly reduction to prudent debt levels . Second, public investment will need to be sustained at high levels for years to come , highlighting the importance of a good composition and quality of public finances to ensure sustainable and inclusive growth . Third, counter-cyclical discretionary fiscal policy , together with temporary EU fisc a l support tools , has proved highly effective in cushioning the impact of this exceptional crisis in a timely and efficient manner, highlighting the importance of creating fiscal room in normal times for deployment in times of crisis . Fourth, the effective policy response has underscored the importance of strong policy coordination , including between different policy and funding tools , and between the EU and national level s . Fifth, the rapid evolution of the crisis illustrated the difficult ies associated with using indicators that are not observable and attempting to design rules that seek to cater for all possible circumstances. Sixth, the correction of macroeconomic imbalances has been interrupted and new vulnerabilities are emerging , highlighting the importance of prevent ing and address ing risks and divergences in a timely way . The relaunched review should combine the Commission’s earlier findings , as set out in the February 2020 Communication, with the lessons from the crisis . This will allow for reflection on an economic governance framework that can fully support Member States in tackling post-COVID macroeconomic challenges. EU fiscal rules Reducing high and divergent public debt ratios in a sustainable, growth-friendly manner will be a key post-crisis challenge . When economic conditions allow, resuming a path of reduction in public debt-to-GDP ratios will be essential for maintain ing sound public finances, avoiding persistent fiscal divergence between Member States, preserving favourable financing conditions for the public and private sector s , and preventing episodes of market stress that would result in costly spillovers. A strong economic recovery and sustained economic growth are essential for successful , continuous and sustainable reduction in debt ratios . While an overly - large upfront reduction in debt-ratios would entail a high social and economic cost and be counter-productive, in particular against the background of constrained monetary policy and the risk of economic scarring, a realistic , gradual and sustained reduction of public debt remains important also to rebuild buffers before the next downturn . The stabilisation role of coordinated discretionary fiscal polic y has proved to be crucial in the COVID-19 crisis . The COVID-19 crisis has highlighted the positive role that counter-cyclical discretionary fiscal policy and European coordination can play in responding to large economic shocks , and containing their social fallout . Complemented by the monetary policy actions taken by the ECB and national central banks , and facilitated by the activation of the general escape clause of the SGP , the coordinated an d consensual fiscal policy response has been effective in address ing the immediate challenge of a sizeable economic shock , instilling confidence and reduc ing the risk of scarring. This also reflects the effectiveness of the stabilisation role of fiscal policy in the current context of low interest rates. However , the ability to provide fiscal stimulus in bad times requires building fiscal buffers in good times. Reinforcing counter-cyclicality in the EU fiscal framework could strengthen the medium-term dimension of fiscal policy and, thus, the ability of national fiscal policy to respond to economic fluctuations. A growth-friendly composition of public finances should promote investment and support sustained , sustainable and inclusive growth . N ational budgets will have to play their role , with substantial though temporary support from the RRF . At the same time , public funding should not replace or crowd out private investment whe n no market failure exists. Overall, t h is underlines the importance of quality and composition of public finances. This should include a reflection on what is the appropriate role of the economic governance framework to incentivise national investment and reforms . Promoting green , digital and resilience- enhancing public investment deserve s special attention , given the long-term challenges facing our economy. Achieving the overarching goals of simplification, stronger national ownership and better enforcement remain s highly relevant . Whereas the current fiscal framework has included elements of flexibility and discretion through a complex set of interpretative provisions, an effective application of economic judgement within a rules-based framework needs to be done in a transparent manner. This calls for simpler fiscal rules using observable indicators for measuring compliance. It also includes considering whether a clear focus on ‘ gross policy errors ’, as set out in the Treaty , based on clearly defined objectives and a stronger involvement of national institutions , could contribute to a more effective implementation of the surveillance framework. These goals are interconnected. In particular, a simpler framework contribute s to increased ownership, better communication, and lower political costs for enforcement and compliance. Strong national fiscal frameworks can contribute to an effective economic governance framework . During t he COVID-19 crisis , national fiscal frameworks , including national independent fiscal institutions, were able to swiftly adjust to the changing circumstances . This suggests that a possible strengthening of their roles is worth considering . At the same time, the wide diversity in independent fiscal institutions’ legal mandates, performance and resources calls for an alignment with best practices across Member States with due consideration of differences in national institutional settings . Other issues that need to be considered include strategies to promote medium-term and green budgeting , public investment management , and ways to better reflect risks from climate change in budgetary planning. Macroeconomic Imbalances Procedure Returning to a path of convergence between M ember S tates is essential . P reventing and correcting macroeconomic imbalances enhances Member States’ ability to respond to shocks and supports economic convergence. Unwinding the build-up of internal and external vulnerabilities will help consolidate the recovery and strengthe n long-term growth. The asymmetric impact of the crisis and heightened divergences (albeit less than expected) highlight the importance of reducing both current account deficits and persistent and large current account surpluses. Reducing external imbalances will also be crucial to create positive demand spillovers across Member States , in particular within the euro area under a constrained monetary policy . A w ell-functioning Macroeconomic Imbalance Procedure ( MIP ) can help . The possible emergence of new imbalances as a result of structural transformations accelerated by the COVID-19 crisis stresses the importance for the MIP surveillance framework to timely identif y the build-up of imbalances so that they can be address ed early on. The MIP can also foster multilateral dialogue on macroeconomic challenges and support policy coordination, as experienced in the swift and aligned response of Member States to the COVID-19 crisis . Multilateral dialogue enhances the national ownership of policy actions needed to address the identified vulnerabilities. Since the introduction of the MIP, many Member States have been effective in reducing the severity of their imbalances over time. Nevertheless, the persistence of imbalances in some cases warrants further reflection on how the implementation and design of the MIP , including the Excessive Imbalance Procedure, could foster national ownership and enhance its political traction. Multiple surveillance streams partially overlap but the links have not always been fully exploited . While t he integration of the MIP and the SGP within the framework of the European Semester has helped to strengthen the interaction between those surveillance strands, there is further scope to make them work better together while avoiding overlaps between them when address ing at the same time macroeconomic imbalances, potential growth challenges and risks to fiscal sustainability . MIP surveillance may also have so far in sufficiently taken account of interactions between new emerging economic challenges, notably relat ed to climate change and other environmental pressure s . Lessons from the RRF L essons from the successful EU policy response to the crisis , and in particular the R R F framework and its governance , can be useful for the review of the economic governance framework . T he Parliament and the Council , based on a proposal from the Commission , agreed on a policy and governance framework for the RRF that aim s to have common EU objectives reflected in coordinated action at Member State level. ( ) Member States designed their national Recovery and R esilience P lans, covering investment and reforms, addressing country-specific challenges and EU policy priorities. On the basis of th o se plans, t he Commission engaged in constructive and intense policy dialogues with Member States, leading to a n improved mutual understanding of the challenges and policy priorities at national and EU level s . These dialogues have helped to build trust and ownership , and are intended to deliver transformative reforms and investments . The outcome of that dialogue has been reflected in a Commission proposal for a Council Implementing Decision, setting out the agreed reforms and investments, which is subsequently endorsed by the Council. A transparent assessment and monitoring framework enhanced mutual trust and will underpin the implementation of the RRF . Implementation will be monitored and assessed against specific milestones and targets proposed by the Member State, assessed and approved by the Commission, and endorsed by the Council. With its performance-based nature and close monitoring and scrutiny mechanisms, the RRF provides a consistent strategy to support reforms and public investment , and boost potential growth t o address the twin transition needs . E ach national plan has to devote a minimum of 37% of the allocated fund s to climate action and 20% to digital . ( ) Monitoring of these targets provides credibility to the RRF ’s climate and digital objective s . The Facility will also contribute to the implementation of the European Pillar of Social Rights thanks to the funding devoted to employment and social measures , and promoting equal opportunities for all . The RRF’s commitment -based approach to policy coordination, with strong national ownership of policy design and outcomes, is expected to support implementation of agreed reforms and investments . Th is approach takes into account the complexit ies that arise from the simultaneous pursuit of various national and EU objectives, in a context of differences in socioeconomic structures and national preferences . It underpin s ownership and trust. R apidly -evolving developments since the start of the pandemic (and even before it) have illustrated the difficulty of designing comprehensive rules that are able to cater for all possible circumstances. The same issues are relevant in the broader context of economic governance. For instance, in the fiscal domain, preserving the credibility of the framework requires that the objectives of fiscal sustainability, macroeconomic stabilisation and the quality of public finances are all appropriately addressed already at the planning stage , thus resulting in well-defined adjustment paths. T aking into account the lessons from the RRF, the economic governance review should consider how national ownership, mutual trust , the effective delivery of the framework on its key objectives , and the interplay between economic and fiscal dimensions c an be best ensured. Going forward, the European Semester will remain the reference framework for conducting integrated surveillance and the coordination of economic and employment policies in the EU. The European Semester has shown its merits in improving the coordination of economic and employment policies. However, it will need to be adapted to new challenges arising from the green and digital transitions and to the need for stronger resilience . The European Semester, with its broader scope, will complement the implementation of the R ecovery and R esilience P lans , which set the reform and investment agenda for the years to come . The two processes will be intrinsically linked , making the best use of the existing synergies and without creating overlaps. Issues for debate There are eleven key questions for the public debate , as reflected in the updated online survey . Taking into account the experience with the existing legal framework prior to the COVID-19 outbreak (Box 1) , the impact of the crisis and the challenges described above, the 9 questions guiding the public debate included in the Communication of February 2020 ( ) have been complemented by two additional question s , while one question has been slightly reformulated , as follows : New question : In what respects can the design, governance and operation of the RRF provide useful insights in terms of economic governance through improv ed ownership, mutual trust, enforcement and interplay between the economic and fiscal dimensions ? New question : Considering how the COVID-19 crisis has reshaped our economies, are there any other challenges that the economic governance framework should factor in beyond those identified so far? Reformulated question : In light of the wide-ranging impact of the COVID-19 crisis and the new temporary policy tools that have been launched in response to it , how can the framework – including the Stability and Growth Pact, the Macroeconomic Imbalances Procedure and, more broadly, the European Semester – best ensure a n adequate and coordinated policy response at the EU and national levels? Conclusions The Commission invites the other institutions and all stakeholders to engage in the public debate on the economic governance review . The Commission looks forward to an inclusive debate with the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee, the Committee of the Regions, the European Central Bank , national central banks, national governments and parliaments as well as a wide range of stakeholders, including social partners, academia, civil society organisations, independent fiscal institutions and national productivity boards. The debate will take place through various fora, including dedicated meetings, seminars, workshops and an online survey. The online survey has been relaunched today and citizens, organisations and public authorities are invited to submit their contributions by 31 December 2021. ( ) The Commission ’s dedicated economic governance website will serve as a hub for information on the various listening events that the Commission will organise. ( ) The Commission will also evaluate information and feedback gathered during other events organised by stakeholders across the EU. A wide-ranging and inclusive engagement with all stakeholders is necessary to build a broad based consensus . The effective functioning of the surveillance framework is the collective responsibility of all Member States, E U institutions and key stakeholders. The public debate will help to build consensus amongst all. This is important for the effectiveness of economic surveillance in the Union. Through its initiatives, the Commission will promote dialogue and mutual understanding among stakeholders, with the objective of formulating a widely - shared approach on the way forward. The Commission will consider all views expressed during the public debate. In the first quarter of 2022 , the Commission will provide guidance for fiscal policy for the period ahead, with the purpose of facilitating the coordination of fiscal policies and the preparation of Member States’ Stability and Convergence Programmes. The guidance will reflect the global economic situation, the specific situation of each Member State and the discussion on the economic governance framework. The Commission will provide orientations on possible changes to the economic governance framework with the objective of achieving a broad-based consensus on the way forward well in time for 2023. Box 1: Summary of the February 2020 Communication on the economic governance review The February 2020 Communication assess ed the effectiveness of the economic governance framework in achieving its key objectives. These objectives are : (i) ensuring sustainable government finances and growth, and avoiding macroeconomic imbalances; (ii) providing an integrated surveillance framework that supports coordination of economic policies , in particular in the euro area ; and (iii) promoting the macroeconomic convergence in the EU . The Communication found that the economic governance framework had been successful in reducing public debt levels , correcting existing macroeconomic imbalances, supporting a gradual convergence of Member States’ economic performances , and a better coordination of economic policies. T he Communication also pointed to issues related to Member States’ low potential growth , persistently low inflation, and continually high public debt levels in certain Member States. Further more , the Communication reasoned that the surveillance framework should help tackle today’s and tomorrow’s most pressing economic, demographic and environmental challenges. The fiscal framework The fiscal surveillance framework had been successful in encouraging Member States to return to sound budgetary positions by reducing their deficits and putting debt ratios on a downward path. However, the preventive arm of the framework had been less effective than the corrective arm. While the aggregate debt-to-GDP ratio began to decline in 2015, debt dynamics had widely diverged across Member States. The framework did not ensure a sufficient differentiation between Member States with markedly different fiscal positions, sustainability risks and other vulnerabilities. The Communication emphasi s ed that Member States’ fiscal policies remained pro-cyclical. The ability to steer the euro area fiscal stance had been limited, in the absence of a central fiscal capacity with stabili s ation features. Moreover, the fiscal framework had not sufficiently preserve d the level of public investment during periods of fiscal consolidation, while public finances had not become growth-friendlier. The Communication also highlighted the complexity of the EU fiscal rules, including the multiplicity of indicators and the reliance on un observable variables. The framework lacked transparency and its complexity hampered ownership and predictability. Finally, the development of national fiscal frameworks and independent fiscal institutions ha d increased national ownership of fiscal discipline. However, the effectiveness of national frameworks differed across Member States. The Macroeconomic Imbalance Procedure The MIP widen ed the scope of the surveillance framework but the interplay between the MIP and the SGP ha d been in sufficient. For example, the link between fiscal sustainability and macroeconomic imbalances could have be en further developed. Moreover, MIP surveillance ha d not sufficiently taken into account interactions with emerging economic challenges , notably relating to climate change and other environmental pressures . While the MIP ha d helped to raise awareness of macroeconomic imbalances, it ha d not led to sustained reforms in Member States where imbalances persist. The MIP ha d been more successful in reducing current account deficits than it ha d been in reducing persistent and large current account surpluses. Finally, since the MIP was introduced in a context of existing imbalances, its effectiveness in preventing the accumulation of new imbalances, vulnerabilities and risks remained to be tested. Euro-area Member States experiencing, or threatened with, serious difficulties with financial stability Mechanisms providing financial support to euro-area Member States experiencing difficulties related to financial stability were developed starting in 2010, leading to the establishment of the European Stability Mechanism. While all euro-area Member States that received financial assistance successfully returned to markets at reasonable financing rates, more attention could be given to the national ownership of programmes in the future, as well as to transparency and accountability. Box 2: Green and digital investment needs The additional private and public investment needs in relation to the twin transitions and their policy objectives are estimated at nearly EUR 650 billion per year until 2030 . ( 1 ) The green transition accounts for EUR 520 billion each year, or 80% of these needs, with nearly 60% of the total for climate and energy policy. Green transition The climate transition will inevitably lead to an accelerated obsolescence of certain existing capital stock. This does not necessarily mean that growth will decline but is likely to lead to a change in the composition of growth as more resources will have to be devoted to inve stment and less to consumption. ( 2 ) The increase in investment needs in the energy and transport sectors is estimated to be around EUR 390 billion per year. ( 3 ) The increase of more than 50% compared to the historical trend is mostly driven by climate and energy policies to decarbonise our economy but it also reflects the energy and transport needs of an expanding economy. ( 4 ) On average, this represents an increase of around 2.1 percentage points of the share of energy and transport investment in GDP compared to the historical trend. It includes investment in the power grid, power plants, industrial boilers and new fuels production and distribution , as well as investments in building insulation, energy renovation and vehicle purchasing costs and other transport sector investments. ( 5 ) Infrastructure investment needs for transport are partly included. ( 6 ) T hese estimates do not factor in future climate adaptation needs such as investments dedicated to making existing assets more resilient to climate change or increased costs due to more frequent extreme weather events. For the other environmental areas, the investment gap to achieve the polic y objective s is estimated to be around EUR 130 billion per year. This estimate reflects the investment needs for environmental policy areas such as environmental protection, including biodiversity, resource management and circular economy. ( 7 ) Whereas a substantial share of the investment will be borne by the private sector, public investment will have to increase as well. Digital transformation The overall investment gaps to deliver on a digital transformation in the EU is estimated to be about EUR 125 billion per year. ( 8 ) Th is figure includes investment gaps in communication networks, digital skills development and the development of key digital capacities and technologies, such as cloud, semiconductors and artificial intelligence but does not cover the digitalisation of public services and some other dimensions. _________________________ The investment needs for the various policies come from different sources and reflects different approaches (see footnotes 3, 7 and 8) , and provide an order of magnitude. Pisani-Ferry , J. (2021) , ‘Climate Policy is Macroeconomic Policy, and the Implications Will Be Significant’, PIIE Policy Brief 21-20 , August 2021. See the Impact Assessments for the 55% policy proposals, among others the Impact Assessment for the revision of the Renewable Energy Directive ( SWD(2021) 621 final ) . Around EUR 1 trillion is required to be invested annually in the energy and transport sectors for the 2021-2030 period. These estimates reflect investment needs to meet the economy’s energy and transport needs as well as increased investment needs due to higher climate and energy policy ambition s . These estimates include lower projected costs for energy and transport technologies such as renewable energy and battery costs. EUR 650 billion stems from the transport sector, mainly representing the purchasing cost of vehicles. This includes vehicles bought by private households, which are normally accounted as a durable good in national accounts, not an investment. The investment needs are derived from a partial equilibrium model of the energy and transport system. Figures include investment in new assets or capacity, including the replacement of existing assets at the end of their economic lifetime. The replacement of existing assets can be accelerated due to policy choices, for instance the phase-out of fossil fuel-based power generation capacity, or because of changing market conditions that make their operation uneconomic. They include investment in recharging or refuelling stations but do not include for example investments in rail or road infrastructure. European Commission (2020), ‘ Staff Working Document accompanying the Next Generation EU package ’, SWD (2020) 98 . Ibid .
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA KESKPANGALE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE COVID-19-järgne ELi majandus – tagajärjed majanduse juhtimisele Sissejuhatus 2020. aasta veebruaris esitas komisjon teatise ELi majanduse juhtimise paketi hindamise kohta .( , ) Teatises tõsteti esile majandusjuhtimise raamistiku tugevusi ja nõrkusi (tekstikast 1) ning selle järelduste põhjal algatati avalik arutelu. Arutelu peatati üsna varsti, kuna oli vaja keskenduda COVID-19 puhangust tingitud pakilistele probleemidele. Komisjon lubas majanduse taastudes aruteluga jätkata.( ) Samal ajal esitati hindamise kohta aruandeid: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2020. aasta septe mbris; regioonide komitee 2020. aasta detsembris ja Euroopa Parlament 2021. aasta juulis.( ) Ka Euroopa Kontrollikoda avaldas kaks eriaruannet ELi eelarvereeglite rakendamise kohta.( ) Käesolevas teatises hinnatakse COVID-19 järgse muutunud olukorra tagajärgi majanduse juhtimisele ja algatatakse uuesti avalik arutelu raamistiku läbivaatamise üle . Käesolev teatis täiendab 2020. aasta veebruaris avaldatud hindamist ja lähtub teadaandest avaliku arutelu taasalustamise kohta president von der Leyeni 15. septembri 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus. Avaliku arutelu eesmärk on saavutada aegsasti 2023. aastaks konsensus selle kohta, kuidas edasi liikuda. ELi majandussuundumused keskpikas ja pikas perspektiivis ELi majanduses oli mitu pikaajalist struktuurset probleemi juba enne COVID-19 kriisi . Esiteks valitses hoolimata pandeemiaeelsetest edusammudest tööturu toimimises oht, et kiiresti vananevas ühiskonnas hakkab varem või hiljem tööjõu pakkumine vähenema ja see piirab ELi kasvupotentsiaali. Teiseks pidurdas tootlikkuse aeglane kasv majanduskasvu ning EL jäi digiüleminekul Hiinast ja Ameerika Ühendriikidest maha. Kolmandaks muutusid kliimamuutuste väga suured sotsiaal-majanduslikud kulud üha selgemaks ja pakilisemaks. Neljandaks pärssis kasvav ebavõrdsus sissetulekutes ja jõukuses, territoriaalsed erinevused liikmesriikide vahel ja riikide sees ning ebaühtlane juurdepääs haridusele ja oskustele majanduskasvu ning tekitas pingeid ELi sotsiaalses struktuuris. Kliimaküsimused ja keskkonnaseisundi halvenemine nõuavad jõulist ja kiiret tegutsemist . Kliimamuutused on tõeks saamas ja keskkonnaseisund halveneb. Temperatuurid tõusevad ja kõigis maailma riikides esineb ärevusttekitava sagedusega katastroofilisi ilmastikunähtusi. Pariisi kliimakokkuleppe eesmärk hoida ülemaailmne kliima soojenemine selgelt allpool 2 °C ja püüelda maksimaalselt 1,5-kraadise temperatuuritõusu poole võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega on ohus, kui kasvuhoonegaaside heidet järsult ei vähendata.( ) Umbes miljon liiki on hävimisohus, paljud neist lähikümnenditel.( ) Kui neile suundumustele tähelepanu ei pöörata, võivad neist saada süsteemsed ohuallikad. Selleks on vaja pikaajalisi era- ja avaliku sektori investeeringuid, et toetada rohepööret (tekstikast 2) ja leevendada selle mõju kõige haavatavamatele. Digipööre on juba käimas, kuid seda tuleks kiirendada. COVID-19 kriis on kiirendanud meie majanduse ja ühiskonna digipööret. Liikumispiirangud on hoogustanud internetipõhiseid teenuseid ja e-kaubandust. ELi kodanikud on vahetult kogenud, kuidas kaugtöö, kaugmeditsiin, veebipoed ja digitaalsed haldusteenused võivad parandada elukvaliteeti ja majandustulemusi. Märkimisväärsel osal elanikkonnast on aga puudulikud digioskused ja neil on raske uuele digikeskkonnale juurde pääseda, mis võib põhjustada üha laieneva sotsiaalse lõhe. Kriis on toonud nähtavale ka lõhe digipädevate ettevõtete ja digilahendustest seni hoidunud ettevõtete vahel ning tõstnud esile hästi ühendatud linnapiirkondade ning maa- ja äärepoolseimate piirkondade erinevuse. Samal ajal on üha suurenev digioskuste nappus, digitaristute piiratus, valitsuste ja ettevõtjate viivitused uute tehnoloogiate kasutuselevõtul ning sõltuvus mitmes olulises tehnoloogias, näiteks pooljuhtides, toonud esile suured raskused ELi digieesmärkide saavutamisel. EL on võtnud kiireid ja ulatuslikke meetmeid. Euroopa kasvupotentsiaali parandamiseks ja töökohtade loomiseks ning kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on tähtis suurendada sotsiaal-majanduslikku vastupanuvõimet. Vastupanuvõime ei ole mitte ainult võime raskustele vastu pidada ja nendega toime tulla, vaid ka võime teha muutusi kestlikul, õiglasel ja demokraatlikul viisil. Väiksema vastupanuvõimega liikmesriikidel, piirkondadel ja sektoritel oli raskem kriisiga toi me tulla ja sellele reageerida. ( ) Liikmesriikide erinev vastupidavus mõjutab nii sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtsust kui ka euroala ühtekuuluvust ja ühtse rahapoliitika tõhusust. Tulemuslik ja hästi planeeritud aktiivne tööturupoliitika ja sotsiaalkaitsesüsteemid, haridusse ja oskustesse investeerimine ning usaldusväärne riigi rahandus võivad tugevdada vastupanuvõimet ja toetada potentsiaalset majanduskasvu. Üleilmse finantskriisi järel keskendusid liikmesriigid vajalike reformide elluviimisele, kuid ajapikku tempo aeglustus ning edusammud jäid liikmesriigiti ja poliitikavaldkonniti ebaühtlasteks. Ühtsel turul ning majandus- ja rahaliidus on meie riikide majandus tihedalt omavahel seotud ja see vastastikune sõltuvus rõhutab vajadust liikmesriikide poliitikat kooskõlastada. Kestliku arengu tegevuskava 2030 täielik rakendamine on jätkuvalt peamine tegur vastupanuvõime suurendamisel ja rohe- ja digipöörde saavutamisel. COVID-19 kriis on need probleemid nähtavale toonud ja nendega tegelema sundinud . Nende käsitlemine pakub võimalusi ümberkujunemiseks, kuid nõuab ka suuri investeeringuid ja reforme. Investeerimiskulutused ja reformihoog peavad suurenema võrreldes COVID- 19- eelse ajaga, mil avaliku sektori investeeringud vähenesid allapoole taset, mida oli vaja selleks, et stabiliseerida avaliku sektori kapitalivarud osakaaluna SKPst, ja paljud reformid olid veel ellu viimata. Kokku 2 triljonit eurot uue mitmeaastase finantsraamistiku, taasterahastu „Next Generation EU“ ning eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu raames aitavad liikmesriikidel neist raskustest võitu saada . Taaste- ja vastupidavusrahastu eraldab tagastamatu toetusena 338 miljardit eurot ja laenudena kuni 386 miljardit eurot (jooksevhindades), et toetada investeeringuid ja struktuurireforme kuni aastani 2026; see lisandub ligikaudu 500 miljardile eurole muudest ELi vahenditest .( ) Selline ulatuslik rahastamine võimaldab liikmesriikide majandusel taastuda, muudab nende majanduse ja ühiskonna vastupidavamaks, valmistab nad tulevikuks paremini ette ning aitab kaasa rohe- ja digipöördele. Sellele lisandus REACT-EU, mida rahastati taasterahastust „NextGenerationEU“.( ) COVID-19 kriisi mõju ja tagajärjed Kriisi mõju Märkimisväärne majanduslangus ja sellele järgnev oodatust jõulisem, kuid ebaühtlane taastumine COVID-19 pandeemia põhjustas suure majanduslanguse, kuid nüüdseks on majandus hakanud taastuma . Pandeemia põhjustas 2020. aastal ELi majandustegevuse enneolematu kahanemise. Tänu tugevale poliitilisele toetusele, vaktsineerimise kiirendamisele ja võimaluse korral pandeemiapiirangute järkjärgulisele leevendamisele taastus majanduskasv 2021. aasta kevadel jõudsasti. Majanduse areng suvel viitab sellele, et suuresti tänu ühiskonna taasavamisele ja reisimise taasalustamisele saab kolmanda kvartali kasv olema taas korralik. Seejärel prognoositakse majandusaktiivsuse püsimist mitme kvartali vältel, mis viib ELi majanduse taastumisetapist laienemisetappi. Prognooside kohaselt saavutavad vähemalt 19 liikmesriiki 2019. aasta SKP taseme sel aastal, samas kui teised liikmesriigid jõuavad sellele tasemele arvatavasti järgmise aasta jooksul. Ka ELi kaubavahetus kolmandate riikidega taastus 2021. aasta esimesel poolel jõudsalt. Siiski on prognoos veel ebakindel ja riskialdis, eelkõige pandeemia arengu ettearvamatuse, inflatsiooni, energiahindade, tööturu puudujääkide ja rahvusvaheliste tarneahelate kitsaskohtade tõttu. Mõju tööturule leevendavad poliitilised toetusmeetmed . Tööhõive kahanemine oli väike võrreldes toodangu registreeritud vähenemisega. Tänu lühendatud tööaja kavade ja muude töökohtade säilitamise kavade laialdasele kasutamisele ELi uue vahendi – eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) – toel piirdus kohandamine peamiselt töötundide vähendamisega. Majanduse taastudes on töötuse määr hakanud kogu ELis langema ja on nüüd vaid 0,5 protsendipunkti kõrgem kriisieelsest tasemest. Mõnes ELi piirkonnas ja sektoris on tööhõivelõhe kriisieelse ajaga võrreldes siiski veel suur, samal ajal kui teistes riikides on hakanud taas tekkima tööjõupuudus. Lähiajal võib tööjõu ümberjaotamine töökohtade, ettevõtete ja sektorite vahel tekitada mõningaid vastuolusid, sest äsja loodud töökohtadel vajatakse sageli keerukamaid või teistsuguseid oskusi kui kaotatud töökohtadel ja see nõuab adekvaatseid tööturupoliitilisi meetmeid, et kohanemist kergendada. Pandeemiast tulenevad häired suurendasid varasemaid majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi ning muutsid kestliku arengu eesmärkide saavutamise veelgi keerukamaks ( ) . Pandeemia majandusmõju oli liikmesriigiti ja majandusvaldkonniti erinev, ( ) tingituna erinevustest terviseolukorra raskuses, leevendusmeetmete rangusest ja kestusest ning erinevustest majandusstruktuurides. Reisimispiirangud mõjutasid eriti tugevalt liikmesriike, kus on suur piiriülese turismi sektor. Riigisiseselt olid kõige raskemas olukorras madala kvalifikatsiooniga töötajad ja noored ning turismist ja muudest isiklikel kontaktidel põhinevatest teenustest sõltuvad piirkonnad. Erinevused liikmesriikide, piirkondade, sektorite ja põlvkondade vahel on üldiselt suurenenud, ehkki vähem, kui esialgu eeldatud. Kriis tõi esile, kui tähtis on säilitada ühtsel turul isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist ning teha koostööd, et kaitsta seda häirete eest. Hädavajalikud fiskaalmeetmed on toonud kaasa suurema ja ebaühtlasema võlataseme Suur majanduslangus ja vajalikud poliitikameetmed on märkimisväärselt mõjutanud riikide rahandust, suurendades liikmesriikide eelarvepuudujäägi erinevusi. Eelarvepuudujääk ja võla suhe SKPsse on kõigis liikmesriikides järsult suurenenud: ELi valitsemissektori nominaalne eelarvepuudujääk suurenes 0,5 %st SKPst 2019. aastal ligikaudu 7 %ni SKPst 2020. aastal ning valitsemissektori võla suhe SKPsse kasvas 2020. aasta lõpuks 13 protsendipunkti võrra 92 %ni SKPst.( ) Eelarvepuudujääk ja võla suhe SKPsse ületavad eeldatavalt pandeemiaeelset taset ka lähiaastatel. Suure valitsemissektori võlaga liikmesriigid olid ühed neist, keda COVID-19 kriisi majanduslikud tagajärjed kõige enam mõjutasid, võttes arvesse terviseolukorra tõsidust, rahvatervise toetamiseks kehtestatud meetmeid ja nende majanduse struktuuri, sealhulgas suuri piiriülese turismi sektoreid. Seetõttu suurenes nende liikmesriikide võla suhe SKPsse kõige järsemini. Lisaks otsestele fiskaalstiimulitele andsid riigid erasektorile likviidsustoetust ligi 20 % ulatuses SKPst, peamiselt riigigarantiide ja maksude tasumise edasilükkamise näol.( ) Nende riigigarantiide kasutamine on liikmesriigiti üsna varieeruv. Mis tahes mõju riikide rahandusele sõltub sellest, millises ulatuses neid garantiisid kasutatakse. Ehkki valitsemissektori võla suhe SKPsse on suurenenud, toetavad taaste- ja vastupidavuskavades sisalduvad kasvupotentsiaali suurendamise meetmed riigi rahanduse jätkusuutlikkust . Kõrge võlasuhe püsib ligikaudu kolmandikus liikmesriikidest tõenäoliselt ka edaspidi ega lange lähikümnendil allapoole pandeemiaeelset taset .( ) COVID-19 kriisiga seotud tagatiste sissenõudmisel või intressimäärade kasvu korral kasvab võlasuhe veelgi. Pikemas perspektiivis võivad riigi rahanduse jätkusuutlikkust mõjutada ka elanikkonna vananemise ja kliimamuutustega seotud kulutused. Samal ajal võivad riigi rahanduse jätkusuutlikkust toetada mitmed tegurid: pikemad võlatähtajad, suhteliselt stabiilsed rahastamisallikad mitmekesise ja suure investoribaasiga ning soodsad intressimäära ja majanduskasvu vahed. Tähtis on see, et maksureformide ja majanduskasvu soodustavate reformide edukas elluviimine ning taaste- ja vastupidavusrahastust ja ühtekuuluvuspoliitika fondidest tehtavad investeeringud, mida komisjon toetab tehnilise toetuse instrumendi kaudu, peaks toetama potentsiaalset majanduskasvu, aidates parandada riigi rahanduse jätkusuutlikkust ja säilitades soodsad rahastamistingimused. Investeerimisvajadused on kiireloomulised Investeerimisvajadused on suured ning taaste- ja vastupidavusrahastu aitab neid täita kuni 2026. aastani . ELi pühendumine rohe- ja digipöördele, mis on kirjas ELi rohelises kokkuleppes ja Euroopa digistrateegias, nõuab järgmise kümnendi jooksul era- ja avalikult sektorilt ligikaudu 650 miljardit eurot täiendavaid investeeringuid aastas (tekstikast 2).( ) Digipöördeks ja ELi avatud strateegiliseks autonoomiaks( ) vajaminevad investeeringud on pandeemia kestel järjest selgemaks muutunud, kuna sel ajal on tulnud esile vajadus turvalise ja kiire internetiühenduse, digiteenuste kättesaadavuse ning kogu ühiskonna digihariduse ja -oskuste järele ja vajadus tegelda ELi sõltuvusega mitme keskse digivõimekuse alal. Lisainvesteeringuid on vaja ka selleks, et parandada ELi majanduslikku ja sotsiaalset vastupanuvõimet, sealhulgas tervishoiu, hariduse ja koolituse, teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja transpordi valdkonnas. Kuigi ühtekuuluvuspoliitika vahendid aitavad ka edaspidi liikmesriikidel neid vajadusi rahuldada, toetab neid jõupingutusi ka taaste- ja vastupidavusrahastu nii tagastamatu toetuse kui ka laenude rahastamise kaudu, kuid see rahastus on ajutine. Kokkuvõttes on majandusliku ja sotsiaalse vastupanuvõime tagamiseks ning rohe- ja digipöörde eesmärkide saavutamiseks vaja suurendada liikmesriikides järjekindlalt ja märkimisväärselt nii avaliku kui ka erasektori investeeringuid ka pärast 2026. aastat. Üldiselt nõuab nende pakiliste vajaduste rahuldamine ka uusi jõupingutusi erainvesteeringute edendamiseks, sealhulgas kapitaliturgude liidu täieliku väljakujundamise kaudu. Lisaks aitab ELi kestlike tegevusalade taksonoomia suunata erainvesteeringuid sinna, kus neid kliima- ja keskkonnameetmete seisukohast kõige rohkem vajatakse. Pandeemiajärgne eelarve kohandamine peaks käima käsikäes riigi rahanduse kvaliteedi parandamisega . Taaste- ja vastupidavusrahastu toetus aitab kaasa majanduse taastumisele ja suurendab potentsiaalset majanduskasvu ainult juhul, kui sellest rahastatakse täiendavaid tootlikke ja kvaliteetseid investeeringuid. See tähendab, et taaste- ja vastupidavusrahastu rahastatavad avaliku sektori investeeringud peaksid lisanduma riiklikult rahastatavatele püsiinvesteeringutele. Seetõttu on äärmiselt tähtis soodustada riiklikult rahastatavaid investeeringuid rohe- ja digipöördeks ning tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset vastupanuvõimet. Juhul kui taaste- ja vastupidavusrahastu toetus ei suurenda investeeringuid, vähendab see küll ajutiselt eelarvepuudujääki ja võlakoormust, kuid ei mõjuta positiivselt potentsiaalset majanduskasvu keskpikas ja pikas perspektiivis ning see võib kahjustada avaliku sektori kulutuste struktuuri. Kui võla suhe SKPsse on väga suur, nõuab riiklikult rahastatavate investeeringute edendamine kulude selget prioriseerimist ning jõupingutusi riigi rahanduse üldise struktuuri ja kvaliteedi parandamiseks. Käimasolevas makromajandusliku tasakaalustamatuse kõrvaldamises on esinenud tagasilöök Kriisi mõju kodumajapidamistele ja ettevõtetele on olnud ebaühtlane, kuid toetavad poliitikameetmed on šokki leevendanud, muu hulgas pangandussektoris . Esiteks, ehkki töökohtade kaotusi on üldiselt olnud vähe, on neid olnud sagedamini madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate hulgas. Lisaks on kõige rohkem kannatanud noored töötajad ja teised uued tööturule sisenejad. Need suundumused võivad suurendada ebavõrdsust ühiskonnas ja nõuda täiendavaid poliitikameetmeid ümber- ja täiendõppeks. 8. mai 2021. aasta Porto deklaratsioonis kinnitati taas ELi juhtide pühendumust Euroopa sotsiaalõiguste sambale kui majanduse taastumise põhielemendile. Teiseks, olgugi et ettevõtjad on pidanud võtma täiendavat krediiti käibekapitalivajaduste katmiseks, ei ole COVID-19 kriis üldiselt põhjustanud maksejõuetuse juhtumite kasvu.( ) Toetusmeetmete sihipärasem rakendamine jätkub. Võttes arvesse allesjäänud nõrku kohti, tuleks toetusprogrammid kaotada järk-järgult. Kolmandaks suutsid pangad tänu soodsatele omavahendite suhtarvudele ja suurtele likviidsuspuhvritele jätkata laenuandmist majandusele. Samuti andis pankadele hingamisruumi dividendimaksete peatamine ja mõningane ajutine regulatiivne lõdvendamine. Viivislaenude kasv on olnud mõõdukas, kuid varade kvaliteeti tuleks hoolikalt jälgida. Neljandaks kaasnevad dünaamiliste eluaseme- ja finantsvarade hindadega lisariskid. COVID-19 kriis on süvendanud mitmeid olemasolevaid nõrkusi . Valitsemis- ja erasektori suure võlakoormusega seotud sisemine tasakaalustamatus on suurenenud, tingituna SKP vähenemisest 2020. aastal ja COVID-19 kriisiga toimetulekuks võetud meetmetest. Pandeemiaeelsed dünaamilised suundumused eluasemehindades on jätkunud ja hüpoteeklaenud on mõnes riigis jätkuvalt märkimisväärselt kasvanud. Riikides, mis on sõltuvad turismitulust, on suurenenud jooksevkonto puudujääk. Samal ajal on jooksevkonto ülejäägi korrigeerimine peatunud. Tulevikus võivad COVID-19 kriisi tõttu kiirenenud struktuursed muutused põhjustada uut tasakaalustamatust. Tööjõupuudus, üleilmsete väärtusahelate kitsaskohad ja strateegiline sõltuvus võivad mõjutada suhtelisi hindu ja konkurentsivõimet. Kiirem digiüleminek ja tarbimisharjumuste muutumine võivad koos tööjõupuudusega põhjustada oskuste mittevastavust tööturu vajadustele ja siirdetöötust. Kriisile reageerimine Riikide poliitikameetmed ja ELi õigusraamistike paindlikkuse igakülgne kasutamine Pretsedenditu ja kooskõlastatud poliitiline reageerimine COVID-19 kriisile on kriisi mõju edukalt leevendanud . Kriisile reageeriti jõuliselt nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Seda tehti kooskõlastatud viisil ja täiendati mitmeti. Stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimine, kokkuleppele jõudmine riigiabi ajutises raamistikus (mida hiljem korduvalt muudeti, võtmaks arvesse olukorra arenemist ja ettevõtjate vajadusi), koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus (mis võimaldas erakordset paindlikkust ühtekuuluvuspoliitika vahendite ümbersuunamisel sinna, kus neid kõige enam vajati) ning erakorraliste rahastamisvahendite, sealhulgas TERA loomine leidsid aset kiiresti.( ) Komisjoni edasine tegevus ja nõukogu soovitused näitasid, kui vajalik on pandeemia vältel majanduspoliitika tihe kooskõlastamine. ELi tasandil võetud otsustavate meetmetega tagati COVID-19 vaktsiinide väljatöötamine, kiire hankimine ja koordineeritud levitamine. Lisaks kriisi mõju leevendamiseks tehtavatele jõupingutustele on ELi sihtotstarbelised ajutised vahendid aidanud majandusel taastuda ning toetanud kestlikku ja kaasavat majanduskasvu. Siinkohal on komisjoni pühendumine kestliku arengu tegevuskavale aastani 2030 ja selle tegevuskava eesmärkidele suunanäitaja, mille abil „ehitada üles paremini“, jätmata kedagi kõrvale. Raske rahvatervise- ja majanduskriisi lahendamiseks võtsid liikmesriigid kiiresti vastu ulatuslikud eelarvetoetusmeetmed . Liikmesriikide poliitikameetmete võtmist lihtsustas olemasolevate paindlikkusmeetmete õigeaegne kasutamine asjaomastes ELi raamistikes. ELi liikmesriikide eelarvemeetmed tervikuna, sealhulgas automaatsed tasakaalustusmehhanismid, mis käivituvad tugevate sotsiaalsete turvavõrkude mõjul, moodustavad aastatel 2020–2022 prognooside kohaselt ligi 19 % SKPst.( ) Lisaks on ELi liikmesriigid andnud ettevõtjatele suurel määral likviidsustoetust riigigarantiide ja maksude tasumise edasilükkamise kujul. Eelarvepoliitilisi meetmeid on täiendanud rahapoliitika. Selline ühine ja kooskõlastatud poliitiline tegevus on olnud edukas, kuna COVID-19 kriis on töötust, majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi, ettevõtete maksejõuetust ja viivislaenude osakaalu suurendanud palju vähem, kui oodatud. Uued ELi vahendid on kriisi mõju leevendanud TERA on olnud kesksel kohal Euroopa tööturgude toetamisel . See kiiresti loodud turvavõrk pakub liikmesriikidele soodsaid laene, mis võimaldavad neil kriisi ajal töötajaid ja ettevõtteid toetada. Samuti toetab see majanduse taastumist ja vähendab tööturu jäävat kahjustamist. EL on üheksateistkümnele taotluse esitanud liikmesriigile seni heaks kiitnud üle 94 miljardi euro TERA laene, millest ligi 90 miljardit eurot on juba välja makstud. TERA programm on pakkunud töötuksjäämise eest kaitset rohkem kui 31 miljonile inimesele (sealhulgas 8,5 miljonile füüsilisest isikust ettevõtjale) ja toetanud pandeemia ajal rohkem kui 2,5 miljonit ettevõtet. TERA toetatud riiklikud tööturumeetmed aitasid 2020. aastal ära hoida ligikaudu 1,5 miljoni inimese töötuks jäämise ning aitavad kaasa majanduse taastumisele.( ) Euroopa Keskpank on rakendanud mitmesuguseid rahapoliitika meetmeid, mis toetasid ka eelarvepoliitika meetmete ülekandmist. Rahapoliitika meetmed on peamiselt seisnenud täiendavates varaostudes ja euroala pankadele likviidsuse pakkumises. Selleks et parandada pankade juurdepääsu neile tehingutele, võttis Euroopa Keskpank meetmeid ka tagatisnõuete lihtsustamiseks. Need meetmed on kogu pandeemia vältel aidanud säilitada kõigi majandussektorite, sh valitsemissektori jaoks soodsad rahastamistingimused, toetades sel teel majandustegevust ja kaitstes keskpikas perspektiivis hinnastabiilsust. Eelarve- ja rahapoliitika vastastikku toetav mõju on olnud kriisi mõju leevendamisel otsustava tähtsusega ning toetab majanduse taastumist. Oma osa on etendanud ka muud ELi ja euroala tasandil loodud vahendid . Euroopa Investeerimispanga grupi loodud üleeuroopaline tagatisfond kaasab prognooside kohaselt kuni 200 miljardit eurot (1,4 % ELi SKPst) lisarahastust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetuseks. 31. augusti 2021. aasta seisuga oli heakskiidetud rahastuse maht 18 miljardit eurot, mis peaks kaasama investeeringuid ligikaudu 144 miljardi euro ulatuses. Euroopa stabiilsusmehhanismi pandeemia kriisitoetuse kaitsemeede väärtusega kuni 240 miljardit eurot (2,0 % euroala SKPst) on endiselt kättesaadav ja on aidanud kinnistada usaldust ELi poliitikameetmete vastu. Kriisist väljumine ja valmistumine tulevikuks Taaste- ja vastupidavusrahastu toetab investeeringuterohket majanduse taastumist ja majanduskasvu edendavaid reforme, suurendab potentsiaalset majanduskasvu ja leevendab eelarveprobleeme . Selle tulemuslik rakendamine muudab ELi majanduse kestlikumaks, kaasavamaks ja vastupanuvõimelisemaks, aitab paremini valmistuda rohe- ja digipöördeks ning leevendab sotsiaal-majanduslike erinevuste suurenemise ohtu.( ) Taaste- ja vastupidavusrahastu abimeetmed tagastamatu toetuse kujul võimaldavad rahastada kvaliteetseid investeerimisprojekte ja katta tootlikkust suurendavate reformide kulusid, ilma et sellega kaasneks suurem eelarvepuudujääk ja võlg. Taaste- ja vastupidavusrahastust saadav rahastus aitab seega liikmesriikidel toetada majanduse taastumist, suurendada potentsiaalset majanduskasvu ja järk-järgult parandada oma struktuurset eelarvepositsiooni. Taaste- ja vastupidavusrahastu tagastamatu toetus ja muud ELi rahastamisallikad, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika fondid, pakuvad 2021. ja 2022. aastal toetust ligikaudu 0,5 % SKPst aastas. Üldiselt prognoositakse, et avaliku sektori investeeringud, mida rahastatakse nii riiklikest allikatest kui ka taaste- ja vastupidavusrahastust, moodustavad nii 2021. kui ka 2022. aastal vähemalt 3,5 % SKPst. Tagajärjed majanduse juhtimise paketi hindamise seisukohalt COVID-19 kriis on majanduse juhtimise raamistikuga seonduvad probleemid veelgi selgemini esile toonud. Nüüd, mil on möödunud pea kaks aastat ajast, mil komisjon avaldas majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise tulemused, on peamised järeldused endiselt kehtivad (tekstikast 1). Kriis on muutnud paljud neist veelgi asjakohasemaks. Esiteks on valitsemissektori võla suhe veelgi kasvanud, mis on toonud esile vajaduse vähendada võlg järk-järgult, järjepidevalt ja majanduskasvu soodustavalt mõistlikule tasemele. Teiseks on avaliku sektori investeeringuid vaja hoida ka eelseisvatel aastatel kõrgel tasemel, mis näitab, kui oluline on riigi rahanduse hea struktuur ja kvaliteet selleks, et tagada kestlik ja kaasav majanduskasv. Kolmandaks on vastutsükliline kaalutlusõiguslik eelarvepoliitika koos ajutiste ELi eelarvetoetusvahenditega osutunud väga mõjusaks vahendiks, mis on pehmendanud selle enneolematu kriisi mõju õigeaegselt ja tõhusalt ning toonud esile, kui oluline on luua tavalistel aegadel eelarvepoliitiline manööverdamisruum, et seda saaks kasutada kriisiaegadel. Neljandaks on mõjusad poliitikameetmed toonud esile, kui tähtis on poliitika tugev kooskõlastus, sealhulgas eri poliitika- ja rahastamisvahendite vahel ning ELi ja liikmesriikide tasandi vahel. Viiendaks on kriisiolude kiire areng toonud ilmsiks raskused selliste näitajate kasutamisel, mis ei ole jälgitavad, ja selliste eeskirjade väljatöötamisel, millega püütakse ette näha kõiki võimalikke olusid. Kuuendaks on makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimine katkestatud ja tekkimas on uued nõrgad kohad, mis on toonud ilmsiks, kui tähtis on ennetada riske ja omavahelist kaugenemist ja nende probleemidega õigeaegselt tegeleda. Taasalustatud läbivaatamisel tuleks kombineerida komisjoni varasemad järeldused, mis on esitatud 2020. aasta veebruari teatises, kriisist saadud õppetundidega. See võimaldab pidada aru sellise majanduse juhtimise raamistiku üle, mis saab täielikult toetada liikmesriike COVIDi-järgsete makromajanduslike probleemide lahendamisel. ELi eelarvereeglid Üks olulisemaid kriisijärgseid väljakutseid on valitsemissektorite suure ja riigiti väga erineva võlasuhte vähendamine jätkusuutlikul ja majanduskasvu soodustaval viisil. Kui majandustingimused seda võimaldavad, on oluline asuda taas vähendama võla suhet SKPsse, et säilitada riigi rahanduse usaldusväärsus, vältida liikmesriikide vahel püsivaid eelarvepuudujäägi erinevusi, säilitada soodsad rahastamistingimused avalikule ja erasektorile ning vältida puhutisi turupingeid, mille ülekanduv mõju võib osutuda kulukaks. Edukaks, katkematuks ja kestlikuks võlavähenduseks on hädavajalik majanduse tugev taastumine ja kestev majanduskasv. Võlasuhte liigsuur ja ennatlik vähendamine tähendaks suuri sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid ja oleks seega arengut takistav, eelkõige kitsendatud rahapoliitika tingimustes, kus valitseb pikajalise negatiivse majandusmõju risk, aga kõrge võlataseme realistlik, järkjärguline ja pikaajaline vähendamine on endiselt tähtis selleks, et taastada puhvrid enne järgmist majanduslangust. Kaalutlusõigusliku koordineeritud eelarvepoliitika stabiliseeriv roll on COVID-19 kriisis osutunud määravaks. COVID-19 kriis on toonud esile positiivse rolli, mida vastutsükliline kaalutlusõiguslik eelarvepoliitika ja üleeuroopaline kooskõlastamine võivad täita suurtele majandusšokkidele reageerimisel ja nende sotsiaalsete tagajärgede ohjeldamisel. Koordineeritud ja konsensuslikud eelarvepoliitilised sammud, mida on täiendanud EKP ja riikide keskpankade rahapoliitilised meetmed ning millele on kaasa aidanud stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimine, on aidanud tulemuslikult tegeleda vahetu probleemi, nimelt ulatusliku majandusšokiga, kasvatada usaldust ja vähendada pikaajaliste järelmõjude riski. Sellest ilmneb ka eelarvepoliitika stabiliseeriva rolli tõhusus praegustes madalate intressimäärade tingimustes. Kuid selleks, et olla halbadel aegadel suuteline pakkuma fiskaalstiimuleid, on vaja headel aegadel luua eelarvepuhvreid. ELi eelarveraamistiku vastutsüklilisuse tugevdamine võiks tugevdada eelarvepoliitikat keskpikas perspektiivis ja seega riigi eelarvepoliitika võimet reageerida majanduskõikumistele. Majanduskasvu soodustav riigi rahanduse struktuur peaks edendama investeeringuid ning toetama pikaajalist, kestlikku ja kaasavat majanduskasvu. Oma rolli peavad täitma ka liikmesriikide eelarved, millele lisandub taaste- ja vastupidavusrahastust antav suur, kuid ajutine toetus. Samal ajal ei tohiks avaliku sektori poolne rahastamine asendada ega välja tõrjuda erainvesteeringuid, juhul kui ei esine turutõrkeid. Kokkuvõttes toonitab see riigi rahanduse struktuuri ja kvaliteedi tähtsust. Siia juurde peaks kuuluma arutelu selle üle, milline on majanduse juhtimise raamistiku sobiv roll riiklike investeeringute ja reformide stimuleerimisel. Kui arvestada pikemas perspektiivis meie majanduse ees seisvaid väljakutseid, väärib eritähelepan u avaliku sektori rohe- ja digi investeeringute ning vastupanuvõimet suurendavate investeeringute edendamine. Endiselt on väga oluline saavutada sellised üldeesmärgid nagu lihtsustamine, riikide suurem isevastutus ja paremad täitemeetmed. Kuigi praegune eelarveraamistik võimaldab teatavat paindlikkust ja otsustusvabadust tänu oma keerukale tõlgendussätete kogumile, tuleb reglementeeritud raamistikus tegelikke majandusotsuseid teha siiski läbipaistvalt. Selleks on vaja lihtsamaid eelarvereegleid, kus järgimise mõõtmiseks kasutatakse jälgitavaid näitajaid. Seejuures tuleb kaaluda näiteks ka seda, kas aluslepingukohane tõsistele poliitikavigadele keskendumine, mis põhineks selgelt määratletud eesmärkidel ja riiklike institutsioonide suuremal kaasatusel, võiks aidata järelevalveraamistikku tulemuslikumalt rakendada. Need eesmärgid on omavahel seotud. Eelkõige aitab lihtsam raamistik suurendada isevastutust, parandada teabevahetust ning vähendada poliitilisi kulusid, mis tulenevad täitetoimingutest ja nõuete järgimisest. Tugevad riiklikud eelarveraamistikud võivad anda oma panuse mõjusasse majanduse juhtimise raamistikku. COVID-19 kriisi ajal suutsid riiklikud eelarveraamistikud, sealhulgas sõltumatud riiklikud eelarveasutused, muutuvate oludega kiiresti kohaneda. Sellest võib järeldada, et nende rolli tugevdamine vääriks kaalumist. Samal ajal nõuab sõltumatute eelarveasutuste õiguslike volituste, tulemuslikkuse ja ressursside suur mitmekesisus seda, et need viidaks liikmesriikides vastavusse heade tavadega, võttes nõuetekohaselt arvesse riikide institutsioonilise korralduse erinevusi. Muud küsimused, mida on vaja kaaluda, on näiteks keskpika ja rohelise eelarvestamise edendamise strateegiad, avaliku sektori investeeringute haldamine ja see, kuidas eelarve planeerimisel paremini arvesse võtta kliimamuutustest tulenevaid riske. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus Äärmiselt oluline on asuda taas liikmesriikidevahelise lähenemise teele. Makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamine ja korrigeerimine suurendab liikmesriikide võimet reageerida šokkidele ja toetab majanduslikku lähenemist. Kuhjunud sisemistest ja välistest nõrkustest vabanemine aitab kindlustada majanduse taastumist ja tugevdada pikaajalist kasvu. Kriisi asümmeetriline mõju ja suurenenud (kuigi oodatust vähemal määral suurenenud) lahknevused näitavad, kui tähtis on vähendada nii jooksevkonto puudujääki kui ka püsivat ja suurt jooksevkonto ülejääki. Välise tasakaalustamatuse vähendamine on otsustav ka selleks, et tekitada liikmesriikide vahel nõudluse positiivset ülekanduvat mõju, eelkõige euroalal kitsendatud rahapoliitika tingimustes. Abi võib olla hästitoimivast makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusest. Võimalus, et COVID-19 kriisi tõttu kiirenenud struktuurimuutuste tagajärjel tuleb esile uusi tasakaalustamatuse ilminguid, on näidanud, kui tähtis on makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse järelevalveraamistik tasakaalustamatuste kuhjumise õigeaegseks kindlakstegemiseks, selleks et seda saaks juba varakult korrigeerida. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus võib soodustada ka mitmepoolset dialoogi makromajanduse väljakutsete teemal ja toetada poliitika koordineerimist, nagu on näidanud liikmesriikide kiired ja kooskõlastatud vastusammud COVID-19 kriisile. Mitmepoolne dialoog suurendab riikide isevastutust poliitikameetmete eest, mis on vajalikud kindlaks tehtud nõrkuste kõrvaldamiseks. Alates makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kehtestamisest on paljud liikmesriigid suutnud oma tasakaalustamatust aja jooksul edukalt vähendada. Siiski nõuab tasakaalustamatuse püsimine mõnel juhul edasist arutelu selle üle, kuidas makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse, sealhulgas ülemäärase tasakaalustamatuse menetluse rakendamine ja ülesehitus võiks soodustada riikide isevastutust ja suurendada selle poliitilist mõjujõudu. Mitu järelevalveharu kattuvad osaliselt, aga nende omavahelised seosed ei ole alati täielikku kasutust leidnud. Kuigi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse ning stabiilsuse ja kasvu pakti integreerimine Euroopa poolaasta raamistikku on aidanud tugevdada nende järelevalveharude omavahelist koostoimet, on veel võimalusi, kuidas panna nad omavahel paremini koos toimima ja vältida samas nende kattumist, kui samaaegselt käsitletakse makromajanduslikku tasakaalustamatust, võimalikke majanduskasvu probleeme ja riigi rahanduse jätkusuutlikkust ohustavaid riske. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse järelevalves ei ole seni ehk piisavalt arvestatud uute esilekerkivate majandusprobleemide omavahelisi seoseid, eelkõige probleemide puhul, mis on seotud kliimamuutuste ja muude keskkondlike surveteguritega. Taaste- ja vastupidavusrahastu õppetunnid Majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamisel võib olla kasu ka õppetundidest, mis on saadud ELi edukatest poliitilistest vastusammudest kriisile, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu raamistikus ja selle juhtimise alal. Komisjoni ettepaneku põhjal on parlament ja nõukogu leppinud kokku taaste- ja vastupidavusrahastu poliitika- ja juhtimisraamistikus, mille eesmärk on kajastada ELi ühiseid eesmärke kooskõlastatud tegevusena liikmesriikide tasandil.( ) Liikmesriigid on välja töötanud oma riiklikud taaste- ja vastupidavuskavad, mis näevad ette investeeringuid ja reforme ning käsitlevad igale riigile eriomaseid probleeme ja ELi poliitikaprioriteete. Nende kavade põhjal on komisjon pidanud liikmesriikidega intensiivseid ja konstruktiivseid poliitilisi dialooge, mis on toonud riikide ja ELi tasandil kaasa teineteise probleemide ja poliitikaprioriteetide parema mõistmise. Need dialoogid on aidanud kasvatada usaldust ja isevastutust ning on mõeldud pöördeliste reformide ja investeeringute tegemiseks. Selle dialoogi tulemused kajastuvad komisjoni ettepanekus nõukogu rakendusotsuse kohta, milles sätestatakse kokkulepitud reformid ja investeeringud ning mille nõukogu peab kinnitama. Läbipaistev hindamis- ja järelevalveraamistik on suurendanud vastastikust usaldust ja toetab taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamist. Rakendamist jälgitakse ja hinnatakse liikmesriigi pakutud konkreetsete eesmärkide ja sihtide alusel, mida komisjon peab hindama ja heaks kiitma ja mille nõukogu kinnitab. Kuna taaste- ja vastupidavusrahastu on oma olemuselt tulemuspõhine ja selles on ette nähtud hoolika järelevalve ja kontrolli mehhanismid, kujutab see endast järjepidevat strateegiat reformide ja avaliku sektori investeeringute toetamiseks ning potentsiaalse majanduskasvu hoogustamiseks, et rahuldada rohe- ja digipöörde vajadusi. Iga riiklik kava peab suunama vähemalt 37 % eraldatud vahenditest kliimameetmetele ja 20 % digivaldkonnale.( ) Nende sihtide seire suurendab taaste- ja vastupidavusrahastu kliima- ja digieesmärkide usaldusväärsust. Tänu tööhõive- ja sotsiaalmeetmete jaoks eraldatud vahenditele ning kõigi jaoks võrdsete võimaluste edendamisele annab rahastu oma panuse ka Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisse. Eeldatakse, et taaste- ja vastupidavusrahastu kulukohustustepõhine lähenemine poliitika koordineerimisele, millega kaasneb tugev riiklik isevastutus poliitikakujunduse ja tulemuste eest, toetab kokkulepitud reformide ja investeeringute tegemist. Selles lähenemises võetakse arvesse keerukaid küsimusi, mis tulenevad mitmesuguste riiklike ja ELi eesmärkide samaaegsest täitmisest olukorras, kus sotsiaal-majanduslikud struktuurid ja riiklikud eelistused erinevad. See toetab isevastutust ja usaldust. Kiire areng, mis on toimunud pandeemia algusest saadik (ja isegi enne pandeemia algust), on näidanud, kui keeruline on välja töötada kõikehõlmavaid eeskirju, mis suudaksid ette näha kõiki võimalikke asjaolusid. Samad küsimused on asjakohased ka majanduse juhtimise laiemas kontekstis. Näiteks eelarve valdkonnas eeldab raamistiku usaldusväärsuse säilitamine seda, et riigi rahanduse jätkusuutlikkuse, makromajandusliku stabiliseerimise ja riigi rahanduse kvaliteedi eesmärke käsitletakse sobival viisil juba planeerimise ajal ning see annab tulemuseks täpselt piiritletud kohandamiskavad. Võttes arvesse taaste- ja vastupidavusrahastust saadud õppetunde, tuleks majanduse juhtimise paketi hindamisel kaaluda, kuidas kõige paremini tagada riigi isevastutust, vastastikust usaldust, raamistiku tulemuslikkust selle peamiste eesmärkide saavutamisel ning majandusliku ja fiskaalmõõtme vastastikmõju. Edaspidi jääb Euroopa poolaasta baasraamistikuks, mille järgi tehakse ELis integreeritud järelevalvet ning koordineeritakse majandus- ja tööhõivepoliitikat. Euroopa poolaasta on tõestanud oma häid külgi majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimise parandamisel. Siiski on seda vaja kohandada, et see vastaks uutele väljakutsetele, mis tulenevad rohe- ja digipöördest, ning vajadusele suurema vastupidavuse järele. Taaste- ja vastupidavuskavadega pannakse paika eelseisvate aastate reformi- ja investeerimisplaanid, Euroopa poolaasta oma laiema ulatusega täiendab aga nende kavade rakendamist. Need kaks protsessi on omavahel olemuslikult seotud ja kasutavad olemasolevat koostoimet parimal viisil, ilma seejuures kattuvust tekitamata. Küsimused aruteluks Avalikule arutelule on pandud 11 olulisemat küsimust, mis on esitatud ajakohastatud veebiküsitluses. Võttes arvesse kogemusi, mis on omandatud enne COVID-19 puhangut kehtinud õigusraamistikuga (tekstikast 1), kriisi mõju ja eespool kirjeldatud probleeme, on lisaks 2020. aasta veebruari teatises ( ) esitatud üheksale küsimusele, millega suunata avalikku arutelu, esitatud kaks täiendavat küsimust ja üks küsimus on veidi ümber sõnastatud järgmiselt. Uus küsimus : Kuidas saab taaste- ja vastupidavusrahastu ülesehitus, juhtimine ja toimimine anda kasulikku teavet majanduse juhtimise kohta tänu suuremale isevastutusele, vastastikusele usaldusele, täitetegevusele ning majandusliku ja fiskaalmõõtme vastastikmõjule? Uus küsimus : Kui arvestada, kuidas COVID-19 kriis on meie majandust ümber kujundanud, siis kas on muid probleeme, mida majanduse juhtimise raamistikus tuleks lisaks seni kindlaks tehtud probleemidele arvesse võtta? Ümbersõnastatud küsimus : Kui arvestada COVID-19 kriisi ulatuslikku mõju ja uusi ajutisi poliitikavahendeid, mis on loodud vastuseks sellele kriisile, siis kuidas saaks raamistik – sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakt, makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus ja ka Euroopa poolaasta laiemalt – kõige paremini tagada piisava ja koordineeritud poliitilise vastuse ELi ja liikmesriikide tasandil? Kokkuvõte Komisjon kutsub teisi institutsioone ja kõiki sidusrühmi osalema avalikus arutelus majanduse juhtimise paketi hindamise üle. Komisjon loodab näha kaasavat arutelu Euroopa Parlamendi, nõukogu, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, Euroopa Keskpanga, riikide keskpankade, riikide valitsuste ja parlamentide ning mitmesuguste sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartnerite, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna organisatsioonide, sõltumatute eelarveasutuste ja riiklike tootlikkuse komiteedega. See arutelu toimub mitmesuguste foorumite kaudu, mille hulka kuuluvad erinõupidamised, seminarid, õpikojad ja veebiküsitlus. Täna avatigi see veebiküsitlus ning kodanikke, organisatsioone ja avaliku sektori asutusi kutsutakse esitama oma vastuseid 31. detsembriks 2021.( ) Keskseks punktiks, kust saab teavet mitmesuguste komisjoni korraldatavate loengute ja ettekannete kohta, saab majanduse juhtimise teemale pühendatud komisjoni veebisait.( ) Komisjon hindab ka teavet ja tagasisidet, mis kogutakse muude ürituste käigus, mida sidusrühmad korraldavad üle kogu ELi. Laialdase konsensuse saavutamiseks on vaja ulatuslikku ja kaasavat tööd kõikide sidusrühmadega . Järelevalveraamistiku tulemuslik toimimine on kõigi liikmesriikide, Euroopa institutsioonide ja olulisemate sidusrühmade ühine vastutus. Avalik arutelu aitab jõuda üleüldise konsensuseni. See on oluline liidu majandusjärelevalve tõhususe seisukohast. Oma algatuste kaudu edendab komisjon sidusrühmade vahel dialoogi ja vastastikust mõistmist, selleks et sõnastada laialdaselt omaks võetav lähenemisviis edasisele tegevusele. Komisjon kaalub kõiki avaliku arutelu käigus väljendatud seisukohti. 2022. aasta esimeses kvartalis esitab komisjon juhised eeloleva perioodi eelarvepoliitika kohta, et hõlbustada eelarvepoliitika koordineerimist ning liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ettevalmistamist. Juhised kajastavad maailmamajanduse olukorda, iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja arutelu majanduse juhtimise raamistiku üle. Komisjon näitab kätte majanduse juhtimise raamistiku võimalike muudatuste suuna, et jõuda aastaks 2023 valmistudes aegsasti laiapõhjalise konsensuseni edasise tegevuse suhtes. Tekstikast 1. Kokkuvõte 2020. aasta veebruari teatisest majanduse juhtimise paketi hindamise kohta 2020. aasta veebruari teatises hinnati majanduse juhtimise raamistiku tulemuslikkust selle olulisemate eesmärkide saavutamisel. Need eesmärgid on: i) tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja majanduskasv ning vältida makromajand uslikku tasakaalustamatust; ii) luua integreeritud järelevalveraamistik, mis toetab majanduspoliitika koordineerimist, eelkõige euroalal; iii) edendada ELis makromajanduslikku lähenemist. Teatises leiti, et valitsemissektori võla vähendamisel, olemasoleva makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimisel, liikmesriikide majandustulemuste järkjärgulise lähenemise toetamisel ja majanduspoliitika paremal koordineerimisel on majanduse juhtimise raamistik olnud edukas. Teatises juhiti tähelepanu ka küsimustele, mis on seotud liikmesriikide kasina potentsiaalse majanduskasvu, visalt madalal püsiva inflatsiooni ja teatavate liikmesriikide valitsemissektori jätkuvalt kõrge võlatasemega. Lisaks leiti teatises, et järelevalveraamistik peaks aitama lahendada praeguseid ja tulevasi kõige pakilisemaid majandus-, demograafilisi ja keskkonnaprobleeme. Eelarveraamistik Eelarvejärelevalve raamistik on edukalt andnud liikmesriikidele julgust vähendada oma eelarvepuudujääki ja asuda vähendama oma võlasuhet, selleks et naasta tugeva eelarvepositsiooni juurde. Raamistiku ennetuslik osa on aga olnud vähem tõhus kui paranduslik osa. Kuigi koguvõla suhe SKPsse hakkas 2015. aastal vähenema, oli võla dünaamika liikmesriigiti väga erinev. Raamistik ei taganud piisavat vahetegemist liikmesriikide vahel, kelle eelarvepositsioon, jätkusuutlikkusriskid ja muud nõrkused erinevad tuntavalt. Teatises rõhutati, et liikmesriikide eelarvepoliitika on jätkuvalt protsükliline. Võime juhtida euroala eelarvepoliitikat oli olnud piiratud, kuna puudus stabiliseerimiselementidega keskne fiskaalvõimekus. Lisaks ei olnud eelarveraamistik eelarve konsolideerimise ajal piisavalt säilitanud avaliku sektori investeeringute taset, samal ajal kui riigi rahandus ei olnud muutunud majanduskasvule soodsamaks. Teatises rõhutati ka ELi eelarvereeglite keerukust, sealhulgas näitajate paljusust ja sõltuvust muutujatest, mis ei ole jälgitavad. Raamistik ei ole olnud läbipaistev ja selle keerukus on takistanud isevastutust ja prognoositavust. Riiklike eelarveraamistike ja sõltumatute eelarveasutuste arendamine on suurendanud riikide isevastutust eelarvedistsipliini eest. Riiklike raamistike tulemuslikkus on aga liikmesriigiti olnud erinev. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus on laiendanud järelevalveraamistiku ulatust, kuid nimetatud menetluse ning stabiilsuse ja kasvu pakti vastastikmõju ei ole olnud piisav. Näiteks oleks võinud edasi arendada seost eelarve jätkusuutlikkuse ja makromajandusliku tasakaalustamatuse vahel. Peale selle ei ole makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse järelevalves seni piisavalt arvestatud seoseid uute esilekerkivate majandusprobleemidega, eelkõige probleemidega, mis puudutavad kliimamuutusi ja muid keskkondlikke survetegureid. Kuigi makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus on aidanud suurendada teadlikkust makromajanduslikust tasakaalustamatusest, ei ole see kaasa toonud järjepidevaid reforme liikmesriikides, kus tasakaalustamatus püsib. Jooksevkonto puudujäägi vähendamisel on makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus andnud paremaid tulemusi kui jooksevkonto püsiva ja suure ülejäägi vähendamisel. Ning kuna makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus võeti kasutusele olemasoleva tasakaalustamatuse tingimustes, on selle mõjusus uute tasakaalustamatuste, nõrkuste ja riskide kuhjumise ennetamisel veel järele proovimata. Euroala liikmesriigid, millel on või võib tekkida tõsiseid raskusi finantsstabiilsusega Alates 2010. aastast on välja töötatud mehhanisme, millega toetatakse finantsstabiilsusega seotud raskustesse sattunud euroala liikmesriike rahaliselt, ja selle tulemusel on loodud Euroopa stabiilsusmehhanism. Kuigi kõik euroala liikmesriigid, mis said rahalist abi, naasid edukalt turgudele mõistlike rahastamismääradega, võiks tulevikus pöörata rohkem tähelepanu programmide riiklikule isevastutusele ning läbipaistvusele ja aruandekohustusele. Tekstikast 2. Rohe- ja digiinvesteeringute vajadus Rohe- ja digipöördest ning selle poliitilistest eesmärkidest tulenev täiendavate avaliku ja erasektori investeeringute vajadus on 2030. aastani hinnanguliselt peaaegu 650 miljardit eurot aastas.( 1 ) Rohepööre nõuab igal aastal 520 miljardit eurot ehk 80 % sellest vajadusest ning sellest peaaegu 60 % suunatakse kliima- ja energiapoliitikasse. Rohepööre Kliimapööre toob vältimatult kaasa teatavate olemasolevate põhivarade kiirema iganemise. See ei pruugi tähendada majanduskasvu aeglustumist, kuid toob siiski tõenäoliselt kaasa muutuse majanduskasvu struktuuris, kuna rohkem vahendeid tuleb suunata investeeringutesse ja vähem tarbimisse.( 2 ) Energia- ja transpordisektori investeerimisvajaduse kasv on hinnanguliselt ligikaudu 390 miljardit eurot aastas.( 3 ) Enam kui 50 % kasv võrreldes varasema suundumusega tuleneb peamiselt kliima- ja energiapoliitikast, mille eesmärk on vähendada meie majanduse süsinikuheidet, kuid siin kajastub ka laieneva majanduse energia- ja transpordivajadus.( 4 ) Keskmiselt tähendab see, et energia- ja transpordiinvesteeringute osakaal SKPst suureneb ligikaudu 2,1 protsendipunkti, võrreldes varasema suundumusega. Siia kuuluvad investeeringud elektrivõrkudesse, elektrijaamadesse, tööstuslikesse kateldesse ning uute kütuste tootmisse ja turustamisse, samuti investeeringud hoonete soojustamisse, energiatõhusamaks renoveerimisse, sõidukite ostukuludesse ja muud transpordisektori investeeringud.( 5 ) Osaliselt on siia sisse arvestatud ka transpordi infrastruktuuri investeerimisvajadused.( 6 ) Nendes hinnangutes ei ole võetud arvesse tulevasi kliimamuutustega kohanemise vajadusi, nagu investeeringud, mille eesmärk on muuta olemasolevad varad kliimamuutustele vastupanuvõimelisemaks, või sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtuste tõttu suurenenud kulud. Muude keskkonnavaldkondade puhul on poliitikaeesmärkide saavutamiseks vajalike investeeringute puudujääk hinnanguliselt ligikaudu 130 miljardit eurot aastas. See hinnang kajastab investeerimisvajadusi sellistes keskkonnapoliitika valdkondades nagu keskkonnakaitse, sealhulgas elurikkus, ressursside majandamine ja ringmajandus.( 7 ) Kuigi oluline osa investeeringutest tuleb erasektorist, peavad ka avaliku sektori investeeringud suurenema. Digipööre ELis digipöörde saavutamiseks vajalike investeeringute puudujääk on hinnanguliselt ligikaudu 125 miljardit eurot aastas.( 8 ) See näitaja sisaldab investeerimispuudujääke sidevõrkudes, digioskuste arendamises ning peamiste digivõimekuste ja -tehnoloogiate, nagu pilvandmetöötluse, pooljuhtide ja tehisintellekti arendamises, kuid ei hõlma avalike teenuste digitaliseerimist ega mõningaid muid valdkondi. _________________________ Eri poliitikavaldkondade investeerimisvajadused tulenevad eri allikatest ja peegeldav ad erinevaid lähenemisviise (vt joonealused märkused 3, 7 ja 8) ning näitavad suurusjärku. Pisani-Ferry, J. (2021), „Climate Policy is Macroeconomic Policy, and the Implications Will Be Significant“, PIIE Policy Brief 21-20, august 2021. Vt 55 % poliitikaettepanekute mõjuhinnangud, muu hulgas taastuvenergiadirektiivi mõjuhinnang ( SWD(2021) 621 final ). Aastatel 2021–2030 tuleb energia- ja transpordisektorisse igal aastal investeerida ligikaudu 1 triljon eurot. Neis hinnangutes kajastuvad vajadused investeeringute järele, millega saaks rahuldada majanduse energia- ja transpordivajadust, ning suurenenud investeerimisvajadused, mis tulenevad kliima- ja energiapoliitilistest eesmärkidest. Need hinnangud sisaldavad prognoosikohaseid madalamaid kulusid energia- ja transporditehnoloogiatele, näiteks t aastuvenergiale ja akudele. 650 miljardit eurot tuleb transpordisektorist ja tähendab peamiselt sõidukite ostukulusid. Siia kuuluvad tavaleibkondade ostetud sõidukid, mida tavaliselt arvestatakse rahvamajanduse arvepidamises kestvuskaubana, mitte investeeringuna. Investeerimisvajadused tulenevad energia- ja transpordisüsteemi osalise tasakaalu mudelist. Arvud sisaldavad investeeringuid uutesse varadesse või võimsustesse, sealhulgas olemasolevate varade asendamiseks nende kasutusea lõpus. Olemasolevate varade asendamine võib kiireneda poliitiliste valikute tõttu, näiteks fossiilkütustel põhineva elektritootmisvõimsuse järkjärguline kasutuselt kõrvaldamine, või muutuvate turutingimuste tõttu, mis muudaks nende edasise kasutamise ebaökonoomseks. Siia hulka kuuluvad investeeringud laadimisjaamadesse või tanklatesse, kuid siia ei kuulu näiteks investeeringud raudtee- või maanteetaristusse. Euroopa Komisjon (2020), „NextGenerationEU“ paketile lisatud komisjoni talituste töödokument, SWD(2020) 98 . Samas.
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Rahandusministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/21-02392
Resolutsiooni teema: EL majanduse juhtimine
Adressaat: Rahandusministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva
algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA
KESKPANGALE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE
KOMITEELE COVID-19-järgne ELi majandus – tagajärjed majanduse juhtimisele, COM(2021) 662.
EISi toimiku nr: 21-1183.
Tähtaeg: 29.11.2021
Adressaat: Eesti Pank, Kaitseministeerium, Keskkonnaministeerium, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Rahandusministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud
eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 19.11.2021
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 09.12.2021 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi §
6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (01.12.2021) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid
EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 29.11.2021.
Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 03.11.2021
Resolutsiooni koostaja: Ann Saks
[email protected], 693 5201
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 6.1.1/21-1183 - COM(2021) 662 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA KESKPANGALE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE COVID-19-järgne ELi majandus – tagajärjed majanduse juhtimisele
Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Kaitseministeerium; Eesti Pank; Keskkonnaministeerium
Tähtaeg: 19.11.2021 23:59
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/394144a2-32ec-4246-b113-577da5d7839d
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/394144a2-32ec-4246-b113-577da5d7839d?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main