Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu üldise tooteohutuse määruse (COM (2021) 346) eelnõu
kohta
Eesti seisukoht antakse Euroopa Komisjoni poolt 30. juunil 2021. a. esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusele, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrust (EL) nr 1025/2012 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/357/EEC ja Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ (edaspidi üldise tooteohutuse määrus).
Kavandatava üldise tooteohutuse määrusega:
asendatakse üldise tooteohutuse1 ja toitu imiteerivate toodete2 direktiivid;
täiendatakse EL digiteenuste õigusakti (edaspidi digiteenuste määrus)3, turujärelevalve määrust4 ja
tehisintellekti määrust5;
muudetakse standardiseerimismäärust.
Algatuse eesmärk on ajakohastada EL tooteohutuse nõudeid arvestamaks muuhulgas uute tehnoloogiate ja
oluliselt kasvanud veebimüügiga. Samuti on uue algatuse eesmärgiks tõhustada toodete tagasikutsumise
protseduure ning ühtlustada turujärelevalve reegleid harmoneeritud ja harmoneerimata toodete osas.
Seisukohtades toome välja järgmist:
1. Eesti toetab üldise tooteohutuse ajakohastatud reeglite kehtestamist määrusega, et tagada sidusus
turujärelevalve õigusraamistikuga ja ühetaoline tõhus kaitse kõigis EL liikmesriikides. Toetame
ettepaneku eesmärki ajakohastada üldise tooteohutuse direktiivis sätestatud norme, et tagada kõigi
toodete jaoks turvavõrk, olenemata uute ärimudelite ja tehnoloogiate kasutuselevõtust.
2. Määruse nõuded peavad olema ettevõtjate suhtes proportsionaalsed, näiteks ettevõtjale kohustuste
osas tuleks läbirääkimistel võtta arvesse ka toodete erinevat ohutaset. Karistuste määramisel tuleb
lähtuda ultima ratio põhimõttest ehk karistus nähakse ette üksnes raskemate rikkumiste eest,
kusjuures liikmesriigile peab jääma vabadus otsustada rikkumise menetlemise liigi üle, olgu selleks siis
näiteks haldus- või väärteomenetluses.
3. Toetame, et määrus keskendub tarbijatele ja neile mõeldud toodetele. Eelistame mitte laiendada
määruse kohaldamisala sellisele toote lõppkasutajale, kes tegutseb tööstusliku või kutsetegevuse
raames, seetõttu, et võrreldes tarbijatega on kutselised lõppkasutajad paremini informeeritud ning
asjakohastest ohtudest teadlikumad.
4. Toetame lähenemist, et määruses sätestatakse selgelt, et seda kohaldatakse kõigi turule lastud või
turul kättesaadavaks tehtud toodete suhtes, juhul kui EL õigusnormid ei sisalda eraldi sama
eesmärgiga erisätteid toodete ohutuse reguleerimiseks.
5. Toetame määruse ettepanekus olevat toote määratlust, mis võimaldab kohaldada määruse reegleid
tulevikukindlalt muuhulgas digitaalse komponendiga toodetele, tarkvarale ja uudsetele
tehnoloogiatele, sealjuures tehisintellektile.
6. Toetame toodete tagasinõudmise ja selle teatele sätestatud nõuete täpsustamist. Peame oluliseks, et
oleksid tagatud tagasinõudmise tehniline teostatavus, sest näiteks pakutud protseduur peab olema
sobilik ka näiteks tarkvara korral, ning suhtluskanalite paindlikkus ehk võimalik peab olema ka
otsesuhtlus. Sealjuures tuleb arvestada isikuandmete töötlemise reeglitega.
1 Nõukogu 25. juuni 1987. aasta direktiiv 87/357/EMÜ tervist või turvalisust ohustavaid eksitava välimusega tooteid käsitlevate
liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 192, 11.7.1987, lk 49).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4–17).
3 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega
muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (COM(2020) 825 final).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi
2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169,
25.06.2019, lk 1–44).
5 Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid
(tehisintellekti käsitlev õigusakt) ja muudetakse teatavaid Liidu õigusakte (COM(2021) 206 final).
7. Peame oluliseks tagada, et kaugmüügile ja internetipõhistele kauplemiskohtadele sätestatavad
kohustused ning nõuded oleksid sidusad muude õigusaktidega nagu näiteks digiteenuste õigusakt ja
küberturvalisuse määrus.
8. Toetame kolmandatest riikidest pärinevate toodete turule laskmisel liikmesriikides kohustust määrata
vastutav isik, kes on turujärelevalveasutuste koostööpartner. Samas peame oluliseks lähtuda selle
kohustuse kehtestamisel eelkõige toote ohutasemest.
9. Peame oluliseks, et EL liikmesriikidel oleks võimalus teatada ohtlikest toodetest kiirhoiatussüsteemi
ohutusvärava kaudu ning ettevõtjatel teatada ohtlikest toodetest turujärelevalveasutustele pikema
aja jooksul kui kahe tööpäevaga tingimusel, et tooted ei kujuta endast tõsist ohtu tarbijatele.
EELNÕU
VABARIIGI VALITSUS
ISTUNGI PROTOKOLL
Tallinn, Stenbocki maja november 2021 nr
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu üldise tooteohutuse määruse (COM (2021)
346) eelnõu kohta
1. Kiita heaks järgmised ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad Euroopa
Parlamendi ja Nõukogu üldise tooteohutuse määruse (COM (2021) 346) eelnõu kohta:
1.1. Eesti toetab üldise tooteohutuse ajakohastatud reeglite kehtestamist määrusega, et tagada
sidusus turujärelevalve õigusraamistikuga ja ühetaoline tõhus kaitse kõigis Euroopa Liidu
liikmesriikides. Toetame ettepaneku eesmärki ajakohastada üldise tooteohutuse direktiivis
sätestatud norme, et tagada kõigi toodete jaoks turvavõrk, olenemata uute ärimudelite ja
tehnoloogiate kasutuselevõtust.
1.2. Eestile on oluline, et määruse nõuded oleksid ettevõtjate suhtes proportsionaalsed, näiteks
ettevõtjale kohustuste osas tuleks läbirääkimistel võtta arvesse ka toodete erinevat ohutaset.
Karistuste määramisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest ehk karistus nähakse ette üksnes
raskemate rikkumiste eest, kusjuures liikmesriigile peab jääma vabadus otsustada rikkumise
menetlemise liigi üle, olgu selleks siis näiteks haldus- või väärteomenetluses.
1.3. Eesti toetab, et määrus keskendub tarbijatele ja neile mõeldud toodetele. Eelistame mitte
laiendada määruse kohaldamisala sellisele toote lõppkasutajale, kes tegutseb tööstusliku või
kutsetegevuse raames, seetõttu, et võrreldes tarbijatega on kutselised lõppkasutajad paremini
informeeritud ning asjakohastest ohtudest teadlikumad.
1.4. Toetame lähenemist, et määruses sätestatakse selgelt, et seda kohaldatakse kõigi turule lastud
või turul kättesaadavaks tehtud toodete suhtes, juhul kui liidu õigusnormid ei sisalda eraldi
sama eesmärgiga erisätteid toodete ohutuse reguleerimiseks.
1.5. Toetame määruse ettepanekus olevat toote määratlust, mis võimaldab kohaldada määruse
reegleid tulevikukindlalt muuhulgas digitaalse komponendiga toodetele, tarkvarale ja
uudsetele tehnoloogiatele, sealjuures tehisintellektile.
1.6. Toetame toodete tagasinõudmise ja selle teatele sätestatud nõuete täpsustamist. Peame
oluliseks, et oleksid tagatud tagasinõudmise tehniline teostatavus, sest näiteks pakutud
protseduur peab olema sobilik ka näiteks tarkvara korral, ning suhtluskanalite paindlikkus
ehk võimalik peab olema ka otsesuhtlus. Sealjuures tuleb arvestada isikuandmete töötlemise
reeglitega.
1.7. Peame oluliseks tagada, et kaugmüügile ja internetipõhistele kauplemiskohtadele
sätestatavad kohustused ning nõuded oleksid sidusad muude õigusaktidega nagu näiteks
digiteenuste õigusakt ja küberturvalisuse määrus.
1
1.8. Eesti toetab kolmandatest riikidest pärinevate toodete turule laskmisel liikmesriikides
kohustust määrata vastutav isik, kes on turujärelevalveasutuste koostööpartner. Samas peame
oluliseks lähtuda selle kohustuse kehtestamisel eelkõige toote ohutasemest.
1.9. Peame oluliseks, et Euroopa Liidu liikmesriikidel oleks võimalus teatada ohtlikest toodetest
kiirhoiatussüsteemi ohutusvärava kaudu ning ettevõtjatel teatada ohtlikest toodetest
turujärelevalveasutustele pikema aja jooksul kui kahe tööpäevaga tingimusel, et tooted ei
kujuta endast tõsist ohtu tarbijatele.
2. Eesti esindajatel väljendada ülaltoodud seisukohti Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel.
3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud algatused ja seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha
seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja Eestist nimetatud Regioonide
Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmetele.
Kaja Kallas
Peaminister Taimar Peterkop
Riigisekretär
2
SELETUSKIRI
Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu üldise tooteohutuse määruse kohta
1. Sissejuhatus
Eesti seisukoht antakse Euroopa Komisjoni poolt 30. juunil 2021. a. esitatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusele, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega muudetakse
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ning tunnistatakse kehtetuks
nõukogu direktiiv 87/357/EEC ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ
(edaspidi üldise tooteohutuse määrus).
Kavandatava üldise tooteohutuse määrusega:
asendatakse üldise tooteohutuse1 ja toitu imiteerivate toodete2 direktiivid;
täiendatakse Euroopa Liidu digiteenuste õigusakti (edaspidi digiteenuste määrus)3,
turujärelevalve määrust4 ja tehisintellekti määrust5;
muudetakse standardiseerimismäärust.
Algatuse eesmärk on ajakohastada EL tooteohutuse nõudeid arvestamaks muuhulgas uute
tehnoloogiate ja oluliselt kasvanud veebimüügiga. Samuti on uue algatuse eesmärgiks
tõhustada toodete tagasikutsumise protseduure ning ühtlustada turujärelevalve reegleid
harmoneeritud ja harmoneerimata toodete osas. Algatusega uuendatakse järgmist:
Lisanduvad meetmed sisaldavad uusi tehnoloogiaid, näiteks asjade internetti (IoT) ning
tehisintellekti sisaldavate toodete ohutuse tuvastamiseks. Kõrge riskiga tehisintellekti
süsteemidele hakkab kohalduma tehisintellekti määrus ja madala ning keskmise
ohuasemega toodetele üldise tooteohutuse määrus;
Üldise tooteohutuse määrusega integreeritakse toitu imiteerivate toodete direktiiv, et
ühtlustada hetkel kehtiva direktiivi rakendamist;
Lisanduvad nõuded e-turgudel vahendusteenuse osutajatele, täiendatakse kauplejate
kohustusi ja järelevalveasutuste pädevusi.
Tagasikutsumise reegleid täiendatakse kohustusega pakkuda tarbijale toote parandamine,
asendamine või ostusumma tagastamine. Õigus lisandub tarbijale müügi direktiivist6
tulenevale õigusele, kuid ei sõltu lepingulisest suhtest ning on ajaliselt piiramatu.
Ühtlustatakse turujärelevalve reegleid harmoneeritud ja harmoneerimata toodete osas,
näiteks lisatakse võimalus blokeerida veebileht, mis jätkab ohtlike harmoneerimata toodete
müüki. Samuti täiendatakse ohtlike kaupade müüki puudutavat teabevahetuse (RAPEX)
1
Nõukogu 25. juuni 1987. aasta direktiiv 87/357/EMÜ tervist või turvalisust ohustavaid eksitava välimusega
tooteid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 192, 11.7.1987, lk 49).
2
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4–
17).
3
Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt)
ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (COM(2020) 825 final).
4
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega
muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169,
25.06.2019, lk 1–44).
5
Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud
õigusnormid (tehisintellekti käsitlev õigusakt) ja muudetakse teatavaid Liidu õigusakte (COM(2021) 206 final).
6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771, 20. mai 2019, kaupade müügilepingute teatavate
aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28—50).
1
süsteemi luues „ohutusvärav“ (Safety Gate), kuhu tootja saab teavitada tootega toimunud
õnnetustest ning turujärelevalve asutused saavad õiguse kohaldada sanktsioone ja karistusi.
Seisukohad ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus-
ja tarbimiskeskkonna osakonna toote ohutuse ja tarbijakaitse nõunik Jekaterina Iljina
(
[email protected], 6256 482); Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna metroloogia ja vastavushindamise nõunik Triinu
Sillamaa (
[email protected], 6256 391); Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna ettevõtluskeskkonna valdkonnajuht Merike Koppel
(
[email protected], 6256 411); Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi EL ja
rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Evelin Kuuse (
[email protected], 6256 353) ja
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna
juhataja Külli Kraner (kü
[email protected], 6256 409). Valdkonna eest vastutav asekantsler
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on Kristi Talving (
[email protected],
6256 319).
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Ettepanek koosneb 11 peatükist, mis sisaldavad 47 artiklit.
I peatükk – Üldsätted
Selles peatükis sätestatakse kavandatud määruse kohaldamisala ja põhimõisted. Määrust
kohaldatakse turule lastud või turul kättesaadavaks tehtud uute, kasutatud, parandatud või
taastatud tarbijatoodetele, millele ei ole kehtestatud eriõigusaktidega spetsiifilisi harmoneeritud
nõudeid (näiteks mööbel, jalgrattad, raamatud). Sellega nähakse kõigile määruse
kohaldamisalasse kuuluvatele toodetele ette turvavõrk, kehtestades nõuded tarbijale mõeldud
toodete ohutuse ja ka tarbijate ohutuse tagamiseks. Selles sätestatakse normid käesoleva
määruse kohaldamise kohta ühtlustamata õigusaktide suhtes. Sellega ajakohastatakse
direktiivis 2001/95/EÜ kasutatud mõisteid, eesmärgiga võtta arvesse toote määratluse erinevat
ulatust. Võetakse kasutusele erimõiste „internetipõhine kauplemiskoht“.
II peatükk – Ohutusnõuded
II peatükis kehtestatakse üldine ohutusnõue, kinnitatakse Euroopa Liidu Teatajas avaldatud
standardite tähtsust ohutuse eeldusena. Samuti ajakohastatakse tooteohutuse hindamise
aspekte, et võtta pärast direktiivi 87/357/EMÜ kehtetuks tunnistamist riski hindamisel arvesse
toiduga sarnanevaid tooteid. Tooteohutuse hindamine hõlmab ka uutel tehnoloogiatel
põhinevate toodetega seotud riske.
III peatükk. Ettevõtjate kohustused
1. jagu
Selles jaos sätestatakse kohustused ettevõtjate jaoks, v.a nende ettevõtjate jaoks, kes kuuluvad
määruse (EL) 2019/1020 kohaldamisalasse. Selle eesmärk on vältida, et käesolevas peatükis
sisalduvad kohustused satuvad vastuollu ühtlustatud õigusaktides sisalduvate sarnaste
kohustustega. Lisaks ettevõtjate üldisematele tooteohutuse tagamise kohustustele võetakse
kasutusele olulise muudatuse mõiste, mille puhul vastutus toote ohutuse eest läheb üle
muudatuse teinud isikule. Lisaks laiendatakse sellega määruse (EL) 2019/1020 artiklis 4
sätestatud vastutava isiku mõistet ühtlustamata toodetele. See on vajalik tingimus toodete turul
kättesaadavaks tegemiseks, et lahendada kolmandatest riikidest tuleva otseimpordiga seotud
2
probleemid. Peatükk sisaldab lisaks jälgitavust käsitlevaid põhisätteid, mis on enamasti üle
võetud otsusest 768/2008/EÜ, ning võimalust võtta toodete puhul, mis võivad kujutada endast
tõsist ohtu inimeste tervisele ja ohutusele, vastu rangem jälgitavussüsteem, mis võetakse vastu
delegeeritud õigusaktiga.
2. jagu
See jagu sisaldab ettevõtjate kohustusi, mida kohaldatakse ka määruse (EL) 2019/1020
kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate suhtes. Need on kohustused, millel puuduvad vasted
ühtlustatud valdkondades, mistõttu nende kohaldatavus ka selles valdkonnas ei tekitaks
vastuolu. See puudutab ettevõtjate kohustusi kaugmüügi ja tootega seotud õnnetuste korral.
IV peatükk – Internetipõhised kauplemiskohad
Käesolevas peatükis uuritakse internetipõhiste kauplemiskohtade rolli ja sätestatakse nende
suhtes kohaldatavad erikohustused.
V peatükk – Turujärelevalve ja rakendamine
Selle peatükiga võetakse üle ja kohandatakse turujärelevalve määruse (EL) 2019/1020 IV, V ja
VI peatükki täies ulatuses. Eesmärk on luua võimalikult ühtne kord nii ühtlustatud kui ka
ühtlustamata toodetele.
VI peatükk – Kiirhoiatussüsteem „ohutusvärav“
Selles peatükis sätestatakse ohtliku toote kohta teabe vahetamise põhimõte. Samuti muudetakse
RAPEXi süsteemi nimi ohutusväravaks (Safety Gate), säilitades samas süsteemi omadused.
Ettepanekuga lisatakse konkreetsemad tähtajad. Muudetakse selgemaks seos Safety Gate’i ning
turujärelevalve info- ja teavitussüsteemi vahel. Peatükis selgitatakse, et liikmesriikide
ametiasutused võivad otsustada usaldada ühtse kontaktametniku ülesande Safety Gate’i
riiklikule kontaktpunktile.
VII peatükk – Euroopa Komisjoni roll ja täitmise tagamise koordineerimine
Selles peatükis nähakse komisjonile ette võimalus võtta rakendusaktidega vastu meetmeid
tõsise riski korral, mida ei saa rahuldavalt ohjata asjaomase liikmesriigi (asjaomaste
liikmesriikide) meetmete või mis tahes muu ELi õigusaktide kohase menetluse abil. See
võimalus on üldise tooteohutuse direktiivis juba olemas: määruse ettepanekuga täpsustatakse
selle kohaldamisala. V peatükis kehtestatakse vabatahtlik vahekohtumehhanism, mille kohaselt
võivad liikmesriigid esitada komisjonile küsimusi tootega seotud riski kindlakstegemise või
selle taseme kohta, kui riskihinnangud on erinevad. See võimaldab võtta ELi tasandil ühtsemaid
meetmeid ohtlike toodete vastu.
VIII peatükk – Õigus teabele ja õiguskaitsevahenditele
Selles peatükis nähakse ette sätted tarbijate teavitamise kohta. Peatükis kinnitatakse komisjoni
ja liikmesriikide kohustust teha tarbijatele kättesaadavaks teave toodetest tulenevate tervise- ja
ohutusriskide kohta. Samuti kehtestatakse sellega liikmesriikidele kohustus anda tarbijatele
võimalus esitada liikmesriikide pädevatele asutustele kaebusi. Sellega kinnitatakse ja
laiendatakse juba olemasoleva veebiportaali Safety Gate kohaldamisala, lisades uue osa, kus
tarbijad saavad tutvuda ettevõtjate poolt otse väljastatud hoiatuste ja tagasinõudmistega. Uute
sätetega püütakse suurendada tagasinõudmise tulemuslikkust, tagades seeläbi tarbijatele
3
täielikuma ja laiaulatuslikuma teabe esitamise ning tõhusama tarbijatele kättesaadavate
õiguskaitsevahendite süsteemi.
IX peatükk – Rahvusvaheline koostöö
Käesolevas peatükis sätestatakse õiguslik alus, mille põhjal komisjon loob koostöövormid
tooteohutuse parandamiseks. Need hõlmavad ühiseid täitmise tagamise meetmeid, tehnilist
tuge, ametnike vahetust ning teabevahetust ohtlike toodete ja eelkõige Safety Gate’is sisalduva
teabe kohta. Sellega seoses võimaldab säte kas täiemahulist osalemist Safety Gate’is või valitud
teabe vahetamist.
X peatükk – Finantssätted
Kavandatava määrusega nähakse ette, et komisjon rahastab tegevust kõigis määruse
kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes.
Kavandatav määrus sisaldab üldklausleid ELi finantshuvide kaitse kohta.
XI peatükk - Lõppsätted
Selles peatükis sätestatakse eelkõige karistuste süsteem: ehkki peatükis tunnistatakse, et
karistuste kehtestamine kuulub liikmesriikide pädevusse, sätestatakse selles karistuste
määramise juhtpõhimõte, eelkõige karistuste määramise kriteeriumid, karistatavate rikkumiste
liigid, ülemmäärade kehtestamise kriteeriumid ning võimalus määrata perioodilisi
karistusmakseid.
3. Euroopa Liidu asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
3.1 Õiguslik alus
Määruse õiguslikuks aluseks on valitud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 114,
võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 1697. See annab õiguse kehtestada meetmeid, mille
eesmärk on tagada tooteohutus ja parandada EL siseturu toimimist. Samal ajal on selle eesmärk
tagada tarbijakaitse kõrge tase, aidates kaasa Euroopa tarbijate tervise ja ohutuse kaitsmisele
ning edendades nende õigust teabele.
3.2 Subsidiaarsuse printsiip
Nõustume komisjoni subsidiaarsuse analüüsiga. Komisjon toob välja, et ettepanekuga
ühtlustatakse üldise tooteohutuse nõuet ELis. Liikmesriigid ei suuda üksi tegutsedes piisaval
määral tagada toodete ohutust ühtsel turul järgmistel põhjustel:
– tooted ringlevad ühtsel turul vabalt. Kui mõnes liikmesriigis tuvastatakse ohtlik
toode, on väga tõenäoline, et sama toodet võib leida ka teistes liikmesriikides,
eelkõige internetimüügi hüppelise kasvu tõttu;
– erinevad tooteohutuse normid riiklikul tasandil võivad põhjustada ettevõtjatele
tooteohutust käsitlevate õigusaktide täitmisel ebaühtlasi kulusid ning seetõttu
moonutada võrdseid konkurentsi tingimusi siseturul;
7
Artikli 169 eesmärkide saavutamiseks osutatakse selles artiklile 114.
4
– kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks peab EL aitama kaasa tarbijate tervise ja
ohutuse kaitsmisele. Kui eri riikides kehtivad erinevad normid, ei ole tarbijad kogu
ELis ohtlike toodete eest samal viisil kaitstud;
– selleks et turujärelevalve oleks tulemuslik, peab see olema ühtne kogu ELis. Kui
turujärelevalve on mõnes ELi osas leebem, tekivad nõrgad kohad. Need ohustavad
avalikku huvi, loovad ebaausaid konkurentsitingimusi ja soodustavad meelepärase
kohtualluvuse valimist8.
Harmoneerimata toodete ohutuse alastel ELi tasandi meetmetel on järgmine lisaväärtus:
– ELi tasandi ühised tooteohutusnormid ja -standardid tähendavad seda, et ettevõtjad
ei pea enam järgima erinevaid riigisiseseid norme. Sellest tulenev kasu väljendub
kulude kokkuhoius, väiksemas halduskoormuses ja ettevõtjate jaoks vähem
keerukas õiguskorras. See võimaldab ka kaupade vaba ringlust ELis ja tihedamat
koostööd liikmesriikide vahel;
– ühised ELi normid võimaldavad turujärelevalves mastaabisäästu, mis on eriti
oluline seoses internetimüügi hüppelise kasvuga, mis intensiivistab piiriülest müüki
ja otseimporti väljastpoolt ELi. Turujärelevalve kulusid aitavad jagada ka ühised
turujärelevalvemeetmed ja ELi liikmesriikide vaheline teabevahetus;
– ELi tasandi meetmed parandavad ühtse turu toimimist. Ühised tooteohutus- ja
turujärelevalvenormid kogu ELis tagavad ettevõtjate võrdsema kohtlemise ning
seetõttu on vähem tõenäoline, et need moonutavad võrdseid tingimusi ELi ühtsel
turul;
– ELi meetmed võimaldavad teavet levitada kiiremini ja tõhusamalt, eelkõige
süsteemi Safety Gate / RAPEX kaudu, tänu millele saab ohtlike toodete suhtes võtta
meetmeid kiiresti kogu ELis ja tagada võrdsed võimalused;
– rahvusvahelisel tasandil on üldise tooteohutuse direktiivi alusel kehtestatud ühised
sätted võimaldanud ELil jõulisemalt edendada kõrget ohutustaset nii kahepoolselt
kui ka mitmepoolselt, aidates lahendada probleeme, mis kaasnevad kolmandatest
riikidest pärit kaupade üha suurema ringlusega internetimüügi kaudu.
3.3 Proportsionaalsuse põhimõte
Ettepanekuga soovib Euroopa Komisjon saavutada tasakaalu ühelt poolt ELi liikmesriikide
regulatiivse autonoomia vahel tarbijakaitse ja turujärelevalve taseme määramisega, teisest
küljest soovitakse lahendada tooteohutusega seotud küsimusi. Väljakutsed on endiselt
märkimisväärsed ning ELi turul on mitmeid ohtlikke tarbijale mõeldud tooteid. ELis juhtub igal
aastal hinnanguliselt 11 miljonit tootega seotud vigastust, mille tõttu pöörduvad tarbijad haigla
erakorralise meditsiini osakonda. Vigastusi seostatakse paljude tarbekaupadega. Euroopa
vigastuste andmebaasi 200 toodet moodustavad 95% kõigist tootega seotud vigastustest. Laste
vigastused on kõige sagedamini seotud spordi- või meelelahutustegevuseks mõeldud seadmete;
mööbli ja sisustuse; imiku või lapse toodete; ja kuuma objekti või ainega. Vanurite vigastused
on sageli seotud isiklikuks kasutamiseks mõeldud esemetega (mööbel, ehitusdetailid ja
abivahendid). Ettepanekuga seotud kulud ja regulatiivne koormus on komisjoni hinnangul
eesmärgi olulisusega arvestades väiksed. Käesoleva määruse rakendamise esimesel aastal on
8
Kauplejad proovivad erinevaid ELi sissetoomise kohti.
5
kogukulu EL 27 ettevõtjate jaoks hinnanguliselt 0,02 % ELi äriühingute ühtlustamata toodete
tootmise, hulgi- ja jaemüügi käibest.
Ettepanekus kirjeldatud meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik tuvastatud
probleemide lahendamiseks ja püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Komisjoni ja
liikmesriikide prognoositavad kulud on vastuvõetavad ning neid tasakaalustab ettevõtjate
kulude kokkuhoid ning ettevõtjatele, tarbijatele ja liikmesriikidele kaasnev kasu.
4. Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
4.1 Mõju majandusele
Mõju majandusele on oluline. Üldise tooteohutuse määrus mõjutab kohaldamisala tõttu suurt
hulka ettevõtjaid (nii tootjaid, importijaid kui ka levitajaid), kuna määrus hõlmab kõiki ELi
turul olevaid tooteid, mille suhtes puuduvad EL ühtlustamise õigusaktid (harmoneerimata
valdkond). Ettepanek aitab ettevõtjatel, sealhulgas väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel,
vähendada ebaausast konkurentsist ja EL liikmesriikide turujärelevalveasutuste erinevast
pädevuse ulatusest tingitud negatiivset mõju. Ettevõtjad saaksid kasu selgematest reeglitest, mis
on harmoneeritud ja harmoneerimata valdkonnas sarnased, kõigi ettevõtjate suhtes
kohaldatavatest ühtsetest tingimustest ning ebaausa konkurentsi vähenemisest. Riiklike
rakendamise erinevuste ja õigusliku killustatuse vähenemisest tulenev hinnanguline kulude
kokkuhoid on ELi ettevõtjatele 59 miljonit eurot aastas. Mõnede ettevõtjate jaoks võivad
määruse sätted tähendada täiendavate kulutuste tegemist. Need kulud on seotud ettevõtjate
suurenenud kohustustega, mis on seotud peamiselt internetimüügi, innovaatiliste toodete müügi
ja ohtlike toodete tagasinõudmisega, tehnilise dokumentatsiooni koostamise ning
turujärelevalve normide vastavusse viimisega ühtlustatud toodete suhtes kohaldatavate
normidega.
Ettevõtjad peavad täitma jälgitavuse ja läbipaistvusega seotud lisanõudeid. Tagasinõudmist
käsitlevaid lisanõudeid kohaldatakse ettevõtjate suhtes, kes on tegelikult toonud turule ohtlikke
tooteid. Ka internetipõhised kauplemiskohad peavad tagama, et nad loovad sisemehhanismid
oma uute tooteohutusega seotud kohustuste täitmiseks. Lisaks peavad ELi-välised ettevõtjad,
kes müüvad oma kaupa ELi ühtsel turul, kehtestama korra, millega tagatakse, et ELis
müüdavatele toodetele on määratud vastutav ettevõtja. ELi ettevõtjate (kes tegelevad
ühtlustamata toodete tootmise, hulgi- ja jaemüügiga) kogukulud on esimesel rakendusaastal
hinnanguliselt 196,6 miljonit eurot, mis moodustab 0,02 % nende käibest.
Eelnõu mõju tarbijatele on positiivne. Tarbijatele on oluline, et EL turul müüdavad tooted
oleksid tarbijatele ohutud. Ettepanek tugevdab tarbijate tervise ja ohutuse kaitset ning edendab
nende õigust teabele. Algatusega tõhustatakse turujärelevalvet ühtsel turul ning tagatakse
harmoneeritud ja harmoneerimata toodete suhtes kohaldatavate normide parem vastavus. Uued
reeglid aitavad, et kõik tarbijale mõeldud tooted oleksid tarneahela omadustest sõltumata
ohutud. EL tarbijad oleksid tänu eeltoodule paremini kaitstud toodetest põhjustatud õnnetuste
(praegu hinnanguliselt 11,5 miljardit eurot aastas) ja toodetest põhjustatud vigastuste eest
(praegu hinnanguliselt 6,7 miljardit eurot aastas). Lisaks vähenevad vigastustega seotud
tervishoiukulud. Tarbijate jaoks tähendab paremini koordineeritud koostöö harmoneeritud ja
harmoneerimata valdkonna turujärelevalveasutuste võrgustike vahel ohtlike või nõuetele
mittevastavate toodete osakaalu tõenäolist vähenemist turul. Sama eesmärki teenib
õigusraamistiku täiendamine lähtudes uute tehnoloogiatega seotud väljakutsetest. Hinnanguline
tarbijakahju ELis peaks määruse rakendamise esimesel aastal vähenema ligikaudu 1 miljardi
6
euro võrra ja järgmisel kümnendil ligikaudu 5,5 miljardi euro võrra. Seetõttu peaksid uued
reeglid suurendama tarbijate usaldust soetatavate toodete ohutuse osas.
4.2 Mõju riigiasutuste korraldusele ja eelarvele
Üldise tooteohutuse ehk harmoneerimata tarbijatoodete üle teeb turujärelevalvet Tarbijakaitse
ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA). Eeldatavasti suureneb TTJA koormus, mis
võib olla seotud muuhulgas kiirhoiatussüsteemi edaspidi lühema aja jooksul
parandusmeetmetest teavitamisega. Art 21 kohaselt kohaldatakse määrusega hõlmatud toodete
suhtes turujärelevalve määruse volitusi ja kohustusi, mis on sätestatud artiklites 10–16, 18–19
ja 21–24. Kuna need uued volitused on suures osas kooskõlas turujärelevalve määruse kohaste
ühtlustatud toodete suhtes kohaldatavate sätetega, on turujärelevalveasutused nendega tuttavad,
eelkõige nendes liikmesriikides, kus samad riiklikud turujärelevalveasutused juba tegelevad nii
ühtlustatud kui ka ühtlustamata toodetega. Praktiline mõju liikmesriikidele seisneb paremas
sünergias ning olemasolevate struktuuride ja ressursside paremas kasutamises. Harmoneeritud
ja harmoneerimata toodete turujärelevalve tegevuste ühtlustamine eelnõus tagab
järelevalvasutusele selgemad suunised ja ühtlustab rakendamist.
TTJA võib vajada lisavahendeid (suurusjärku on arvestades praegust läbiräämiste etappi raske
hinnata), et tulla toime ka muude turujärelevalve kohustuste kasvuga ja ametile antavate uute
pädevustega. Näiteks laiendavad uued veebipõhise turujärelevalve vahendid riiklike
ametiasutuste võimalusi ning nende kasutamiseks võib olla vaja lisaressursse ja -oskusi. Uutest
tehnoloogiatest tulenevate riskide (nt ohutust mõjutavad küberturvalisuse riskid) laiem
hõlmatus suurendab eeldatavasti EL liikmesriikides vajadust spetsialistide ja ekspertide järele,
et kontrollida uute tehnoloogiatega seotud toodete ohutust.
Kehtiv üldise tooteohutuse direktiiv on riigisisesse õigusesse üle võetud toote nõuetele
vastavuse seaduse9 ja selle alamaktiga „Toote turule laskmise kitsendustest Euroopa Komisjoni
teavitamise kord“.10 Seega määruse rakendamiseks on vajalik eelnimetatud õigusakte muuta.
5. Seisukohad üldise tooteohutuse määruse kohta
5.1. Eesti toetab üldise tooteohutuse ajakohastatud reeglite kehtestamist määrusega, et
tagada sidusus turujärelevalve õigusraamistikuga ja ühetaoline tõhus kaitse kõigis
Euroopa Liidu liikmesriikides. Toetame ettepaneku eesmärki ajakohastada üldise
tooteohutuse direktiivis sätestatud norme, et tagada kõigi toodete jaoks turvavõrk,
olenemata uute ärimudelite ja tehnoloogiate kasutuselevõtust.
Hetkel reguleerib üldist tooteohutust üldise tooteohutuse direktiiv. Aastate jooksul on
ilmnenud, et üldist tooteohutuse direktiivi on erinevates EL liikmesriikides rakendatud erineval
viisil, mistõttu erinevad ka vastavad reeglid. See tekitab õiguslikku ebakindlust, ebatõhusust
ning toob turuosalistele kaasa tarbetuid ja vajalikest suuremaid kulusid. Direktiivi asemel
määruse valimine aitab paremini saavutada eesmärki tagada sidusus turujärelevalve
õigusraamistikuga. On oluline, et Euroopa Liidu tarbijatel oleks ühetaoline tõhus kaitse
liikmesriigist olenemata. Seetõttu peab Eesti oluliseks kehtestada tooteohutuse ajakohastatud
reeglid määrusega.
9
Toote nõuetele vastavuse seadus. - RT I, 06.04.2021, 6.
10
Toote turule laskmise kitsendustest Euroopa Komisjoni teavitamise kord. - RT I, 10.04.2019, 15.
7
Üldise toote ohutuse nii direktiivi kui ka kavandatava määruse reeglitega on hõlmatud nii uued
kui ka kasutatud, parandatud või taastatud tarbijatooted. Määruse reeglistik aitab jätkuvalt kaasa
rohepöörde elluviimisele, ringmajanduse toimimisele ning parandatud ja taastatud toodete
ohutuse tagamisele. Peame oluliseks lähenemist, mis soodustaks rohetehnoloogiate kasutusele
võtmist viisil, mis ei toimu tooteohutuse arvelt ning tarbijaid ohtu seadmata. Lisaks võib esile
tuua, et Eesti seisukohtades Euroopa ringmajanduse tegevuskava Puhtama ja
konkurentsivõimelise Euroopa nimel kohta (heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse 18. juuni 2020.
a istungil) tõime välja, et Eesti toetab uut toodete parandamise õiguse kehtestamist, alustades
sammhaaval elektri- ja elektroonikaseadmetest ning arvestades sektorite eripäradega.
Turvalise ja hästi toimiva EL siseturu loomiseks peavad toodete jaoks kehtestatud reeglid
toimima olenemata uude ärimudelite ja tehnoloogiate kasutuselevõtust. E-kaubanduse kasv on
vähendanud üldise tooteohutuse direktiivi tulemuslikkust. Üldist tooteohutuse direktiivi
kohaldatakse kõigi tarbijale mõeldud toodete suhtes, olenemata sellest, kas neid müüakse tava-
või veebipoes. Üldises tooteohutuse direktiivis puuduvad aga selged sätted, mis käsitleksid
internetimüügi eripärasid, mis on avaldanud negatiivset mõju ELi tarbijate ohutusele ja ELi
ettevõtjate võrdsetele võimalustele. Uute tehnoloogiate kiire arengu tõttu on tekkinud uued
ohud, mis on seotud ühenduvusega, direktiivi kohaldatavusega tarkvara uuenduste ja
allalaadimiste suhtes ning tehisintellektil põhinevate toodete arenevate funktsioonidega. Nende
kontekstis ei paku 20 aastat tagasi kehtestatud tooteohutuse direktiiv ettevõtjatele piisavat
õiguskindlust ja tarbijatele nende õiguste kaitset. Tarbijatele tuleks teha kättesaadavaks vaid
tooted, mida peetakse ohutuks, see tähendab kui tavalised ja mõistlikult prognoositavad
kasutustingimused ei kujuta endast ohtu.
5.2. Eestile on oluline, et määruse nõuded oleksid ettevõtjate suhtes proportsionaalsed,
näiteks ettevõtjale kohustuste osas tuleks läbirääkimistel võtta arvesse ka toodete erinevat
ohutaset. Karistuste määramisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest ehk karistus
nähakse ette üksnes raskemate rikkumiste eest, kusjuures liikmesriigile peab jääma
vabadus otsustada rikkumise menetlemise liigi üle, olgu selleks siis näiteks haldus- või
väärteomenetluses.
Ettepaneku põhjenduspunkt 46 ütleb, et selleks, et säilitada turujärelevalve õigusraamistiku
sidusus ja tagada samal ajal tulemuslik koostöö määrusega loodava liikmesriikide tooteohutuse
eest vastutavate ametiasutuste Euroopa võrgustiku ning liidu toodete nõuetele vastavuse
võrgustiku vahel, tuleks kaasata tarbijaohutuse võrgustik liidu toodete nõuetele vastavuse
võrgustiku tegevusse turujärelevalve määruse artiklites 11, 12, 13 ja 21 osutatud juhtudel
(turujärelevalveasutuste tegevus, vastastikune hindamine, riiklikud turujärelevalvestrateegiad
ja EL katserajatised). Eesti leiab, et võrgustike seostamist tuleb praktilistel põhjustel toetada.
Näiteks vastastikuse hindamise süsteemi ning liikmesriikide jaoks uute väljakutsete
(tehisintellekt, e-kaubandus, asjade internet (IoT)) valguses ei tohiks füüsilisi või
laboratoorseid kontrollide läbiviimise metoodikaid välja töötada ainult ühe ja mitte teise võrgu
jaoks. Sellel meetmel võib olla positiivne mõju nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide
eelarvele.
Artiklis 7 on sätestatud põhjused toote ohutusomaduste hindamiseks, kui toote suhtes ei kehti
art 6 sätestatud ohutuse eeldus. Tulemusliku rakendamise ja õigusselguse eesmärgil tuleks
määruses või muus sobivas dokumendis (näiteks Sinises raamatus ELi toote-eeskirjade
8
rakendamise kohta11) selgitada, et toodet võib pidada ohtlikuks isegi siis, kui see vastab art 7(3)
esitatud hindamiskriteeriumidele. Selline reegel oli varasemalt juba sätestatud tooteohutuse
direktiivi art-s 3(4). Peame oluliseks täpsustada, et art 7(3) kriteeriumid võtavad kokku
kohtupraktika abil lisandunud elemente, st ei anna lõplikke lahendusi ning hindamine toimub
lähtudes konkreetsetest asjaoludest iga üksikjuhtumi puhul eraldi.
Samuti on tootjatele lisandunud kohustus koostada toodete kohta tehniline dokumentatsioon
(art 8), mis peaks sisaldama nende toote ohutust tõendavat teavet ja mida tuleb säilitada kümme
aastat. Harmoneerimata tarbijatooted on väga laia spektriga ja erineva ohutasemega, alates
pliiatsitest ja raamatutest kuni mööblini. Nõustume, et tehnilise dokumentatsiooni koostamine
on proportsionaalse tõsist ohtu põhjustada võivate toodete puhul, kuid ei pruugi olla
proportsionaalne väga lihtsate toodete puhul.
Eesti eelistab, et Art 40 (reguleerib karistusi) puhul lähtutaks ultima ratio põhimõttest, st
karistus on ette nähtud üksnes raskemate rikkumiste eest. Samuti tuleb liikmesriikidele tagada
maksimaalne paindlikkus sobiva sanktsioonisüsteemi (sh väärteomenetlus) valikuks ning
ettekirjutused karistuse suuruse ja karistuse kohaldamise protseduuri osas peaksid olema
minimaalsed. Olemuselt on nende puhul tegemist karistuslike meetmetega ning karistusõiguse
harmoneerimiseks on õiged alused ELTL art 82-83 (reguleerib õigusalast koostööd
kriminaalasjades) koos nendes sätetes ette nähtud hädapiduri kasutamise õigusega.
5.3. Eesti toetab, et määrus keskendub tarbijatele ja neile mõeldud toodetele. Eelistame
mitte laiendada määruse kohaldamisala sellisele toote lõppkasutajale, kes tegutseb
tööstusliku või kutsetegevuse raames, seetõttu, et võrreldes tarbijatega on kutselised
lõppkasutajad paremini informeeritud ning asjakohastest ohtudest teadlikumad.
Toetame ettepaneku eesmärki tagada tarbijate tervist ja ohutust ning siseturu toimimist
tarbijatele mõeldud toodete puhul ehk kaitsta tarbijaid ja nende ohutust kui üht ELi
õigusraamistiku aluspõhimõtet, mis on sätestatud ELi põhiõiguste hartas (põhjenduspunktid 4
ja 5). Leiame, et määruse kohaldamisala ei ole läbirääkimiste käigus vajalik laiendada
lõppkasutajatele, kes kasutab tooteid oma tööstusliku või kutsetegevuse raames, ja on võrreldes
tarbijatega paremini informeeritud ning asjakohastest ohtudest teadlikumad. Vajadusel võib see
küsimus olla lahendatud siseriiklikus õiguses ning vastastikuse tunnustamise abil.
5.4 Toetame lähenemist, et määruses sätestatakse selgelt, et seda kohaldatakse kõigi
turule lastud või turul kättesaadavaks tehtud toodete suhtes, juhul kui liidu õigusnormid
ei sisalda eraldi sama eesmärgiga erisätteid toodete ohutuse reguleerimiseks.
Liidus on koostatud mitmeid valdkondlikke ühtlustamisõigusakte12, milles käsitletakse
konkreetsete toodete või tootekategooriate (nt kosmeetikatooted, mänguasjad, gaasiseadmed)
ohutusaspekte. Tooted, mida hõlmavad sellised valdkondlikud ühtlustamisõigusaktid ei vaja
üldise tooteohutuse määruse poolt pakutud minimaalset kaitset (turvavõrku), v.a. ulatuses,
milles mõni aspekt ei ole harmoneeritud õigusaktis reguleeritud. Sellele vaatamata on peaaegu
võimatu võtta vastu liidu õigusakt, mis käsitleks kõiki tarbijate jaoks mõeldud tooteid, mis on
juba olemas või mis võidakse veel välja töötada. Seetõttu nõustume põhjenduspunktiga 6, et
11
Kättesaadav: https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/3dbc738a-6d06-11e5-9317-
01aa75ed71a1 (14.10.2021).
12
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning
millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169,
25.06.2019, lk 1–44) I lisa.
9
endiselt on vaja horisontaalset õigusraamistikku, mis täidaks olemasolevad lüngad ja tagaks
muul moel tagamata tarbijakaitse, eelkõige selleks, et saavutada tarbijate tervise ja ohutuse
kaitse kõrge tase, nagu on nõutud aluslepingu artiklites 114 ja 169. Eelkõige tuleks üldist
tooteohutuse nõuet ja sellega seotud sätteid kohaldada liidu ühtlustamisõigusaktidega hõlmatud
tarbijale mõeldud toodete suhtes juhul, kui neis õigusaktides ei käsitleta teatavat liiki ohte.
Käesoleva määruse sätteid, mis käsitlevad internetipõhiste kauplemiskohtade kohustusi,
ettevõtjate kohustusi õnnetusjuhtumite korral, tarbijate õigust saada teavet ning tarbijale
mõeldud toodete tagasinõudmist, tuleks kohaldada liidu ühtlustamisõigusaktidega hõlmatud
toodete suhtes juhul, kui sellistes õigusaktides ei ole sama eesmärgiga erisätteid
(põhjenduspunkt 8). Seetõttu peame oluliseks, et vastavalt art 2(1) kohaldatakse määrust turule
lastud või turul kättesaadavaks tehtud toodete suhtes, juhul kui liidu õigusnormid ei sisalda
sama eesmärgiga erisätteid asjaomaste toodete ohutuse reguleerimiseks. Toetame, et määrust
kohaldatakse ainult nende nõuetega reguleerimata aspektide ja ohtude või ohuliikide suhtes,
mis ei ole kaetud sama eesmärgiga erisätetega asjaomaste toodete ohutuse reguleerimiseks.
5.5. Toetame määruse ettepanekus olevat toote määratlust, mis võimaldab kohaldada
määruse reegleid tulevikukindlalt muuhulgas digitaalse komponendiga toodetele,
tarkvarale ja uudsetele tehnoloogiatele, sealjuures tehisintellektile.
Uue tehnoloogiaga kaasnevad tarbijate tervisele ja ohutusele uued riskid. Lisaks võib uus
tehnoloogia muuta juba olemasolevate ohtude avaldumise viise, näiteks võidakse toodet välise
sekkumisega mõjutada või selle omadusi muuta. Tõhususe ja tulevikukindluse kaalutlustel
toetame ettepanekus sätestatud toote määratlust, mis võimaldab katta ka kõige uuemaid
tehnoloogiaid, sealhulgas tehisintellekti, määruse poolt loodava turvavõrguga. Tehisintellekti
käsitlused on tehisintellekti määruse ja üldise tooteohutuse määruse ettepanekute puhul
erinevad, kuna erineb viidatud määruste reguleerimisese ja eesmärgid. Tehisintellekti määrus
sisaldab muuhulgas suure riskiga tehisintellekti süsteemidele kohalduvaid nõudeid. Suure
riskiga tehisintellektisüsteemide kasutamine Euroopa Liidu turul on lubatud vaid siis, kui on
täidetud määruses toodud kohustuslikud nõuded ja tehtud vastavuse eelhindamine. Suure
riskiga tehisintellektisüsteemiks liigitamisel lähtutakse tehisintellektisüsteemi sihtotstarbest.
Tehisintellekti määrus on üldise tooteohutuse määruse suhtes lex specialis. Üldise tooteohutuse
määruse ettepaneku poolt loodav tooteohutuse turvavõrk hõlmab samuti selliseid tooteid, mille
riski tase oleks tehisintellekti määruse järgi madal või keskmine. Üldise tooteohutuse määruse
ettepanek võib hõlmata ka nn suure riskiga tehisintellektisüsteeme, kuid vaid nendes aspektides,
mida tehisintellekti määrus ei reguleeri. Ettepaneku eesmärk on, et ettevõtjad laseksid Euroopa
Liidu turule või teeksid turul kättesaadavaks vaid ohutuid tooteid. Seetõttu ei ole võimalik
lähtuda samast loogikast, mis oli tehisintellekti määruse aluseks.
Tehisintellekti definitsiooni üldise tooteohutuse määruse ettepanek ei anna. Küll on aga toote
mõiste sõnastatud viisil, et uued tehnoloogiad, sealhulgas tehisintellekt, oleksid sellega siiski
hõlmatud. Art 3() järgi on „toode“ ese, mis on või ei ole ühendatud muude esemetega ja mida
tarnitakse või mis tehakse tasu eest või tasuta kättesaadavaks kaubandustegevuse, sealhulgas
teenuse osutamise käigus, ning mis on mõeldud tarbijale või mida tarbija võib eeldatavalt
mõistlikul viisil kasutada ka siis, kui see ei ole tarbijale mõeldud. Siinjuures „ohutu toode“ on
art 3(2) järgi toode, mis tavalistes või mõistlikult eeldatavates kasutustingimustes või
väärkasutuse tingimustes, mis hõlmavad tegelikku kasutusaega, ei põhjusta ohtu või põhjustab
vastavalt kasutusele minimaalset ohtu, mida peetakse aktsepteeritavaks ning tarbijate tervise ja
ohutuse kaitse kõrgele tasemele vastavaks. Toetame sellist lähenemist ning nõustume
põhjenduspunktiga 19, et esemed, mis on ühendatud teiste esemetega, või integreerimata
esemed, mis mõjutavad muude esemete toimimist, võivad kujutada endast riski toote ohutusele.
10
Seda aspekti tuleks võimaliku ohuna nõuetekohaselt arvesse võtta. Ühendused ja seosed, mis
esemel võivad olla väliste esemetega, ei tohi selle ohutust vähendada.
Toetame ja peame tähtsaks, et vastavalt üldise tooteohutuse direktiivi pika aja jooksul testitud
ning olulisele põhimõttele, välja kujunenud turujärelevalveasutuste praktikale ning Euroopa
Komisjoni poolt kokku kutsutud ekspertrühma „Tehisintellekti alamgrupp“ (Sub-group on
artificial intelligence) soovitusele, hõlmab „ohutu toote“ mõiste kasutamist nii tavalistes või
mõistlikult eeldatavates kasutustingimustes, kui ka väärkasutuse puhul. Rõhutame, et
liikmesriikide turujärelevalve asutused ise kasutavad väärkasutuse mõistet oma hinnangute
andmisel tooteohutusele.
Toetame määruse ettepanekut teha raamistik tulevikukindlaks. Tehisintellektile on iseloomulik
selle arenemine ja õppimine. Tooteohutuse vaates on oluline tagada, et toode, mis on lastud
turule ohutuna, ohutuks ka jääb. Seetõttu on teretulnud artikkel 12, millega lisandub „olulise
muudatuse“ mõiste ja mille alusel käsitletakse tootjana ka füüsilist või juriidilist isikut, kes ei
ole tootja, kuid kes toodet oluliselt muudab. Selle isiku suhtes kohaldatakse artiklis 8 sätestatud
tootja kohustusi seoses toote selle osaga, mida muudatus mõjutab, või seoses kogu tootega, kui
oluline muudatus mõjutab toote ohutust.
Toetame komisjoni sammu tulevikukindluse suunas, mis oli tehtud põhjenduspunktis 21 ehk
tõlgendusega, et vaimne tervis on inimtervise lahutamatu osa ka tooteohutuse kontekstis.
Maailma Terviseorganisatsioon määratleb tervist füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaoluna, mitte
üksnes haiguse või puude puudumisena. Selle määratlusega toetatakse asjaolu, et uue
tehnoloogia arendamine võib tarbijatele kaasa tuua uued terviseriskid, näiteks psüühikahäirete,
arengu-, eelkõige laste arengu häirete, vaimsete häirete, depressiooni, unehäirete või
ajufunktsiooni muutumise riskid. On tõenäoline, et tehisintellekt ja robotid ohustavad vaimset
tervist. Kuigi RAPEX praegu vastavat alajaotust ei sisalda, hõlmab üldise tooteohutuse
direktiivi tervise määratlus ka vaimset tervist. Toetame sellist lähenemist läbirääkimiste käigus.
Siinjuures tuleb arvestada, et üksikasjalik protseduur vaimse tervisega seotud riskide
hindamiseks on komisjonis alles välja töötamisel.
5.6. Toetame toodete tagasinõudmise ja selle teatele sätestatud nõuete täpsustamist.
Peame oluliseks, et oleksid tagatud tagasinõudmise tehniline teostatavus, sest näiteks
pakutud protseduur peab olema sobilik ka näiteks tarkvara korral, ning suhtluskanalite
paindlikkus ehk võimalik peab olema ka otsesuhtlus. Sealjuures tuleb arvestada
isikuandmete töötlemise reeglitega.
Kui tarbijatele juba müüdud toode osutub ohtlikuks, võib olla vajalik see tarbijate kaitseks
tagasi nõuda. Selleks, et tagada tulemuslikumat tagasinõudmist, lisatakse lähtudes
tagasinõudmise parimatest praktikatest ettepanekuga ettevõtjatele kohustus anda tarbijatele
teavet nende ostetud toodete tagasinõudmise kohta. Toetame, et määrusega on täpsustatud
tagasikutsumise reegleid ja nõudeid teatele, mis aitab ühtlustada ka EL liikmesriikide
praktikaid.
Varasemad tagasinõudmise reeglid ei olnud praktikas selged ja tõhusad, tagasikutsumise
õnnestumise tase on madal. Põhjenduspunkti 63 kohaselt kasutab kolmandik tarbijatest ohtlikke
tooteid edasi ka siis, kui neile on saadetud tagasinõudmise teade, eelkõige seetõttu, et
tagasinõudmise teated on keerukalt koostatud või neis on võimalikku ohtu minimeeritud.
Tagasinõudmise teade peaks olema arusaadav ja selles peaks olema ohtu selgelt kirjeldatud,
vältides termineid või väljendeid, mis võivad luua tarbijatele ettekujutuse tegelikust väiksemast
11
ohust. Tihti pakutakse toote tagastamisele allahindluskupongi, mis ei meelita toodet tagastama
või toote kasutamist lõpetama. Seetõttu toetame art 34(2) sätestatud reeglit, et tagasinõudmise
teade peab sisaldama korraldust lõpetada viivitamata tagasi nõutava toote kasutamine ning
tagasi nõutava tootega seostatava ohu selget kirjeldust, milles välditakse elemente, mis võivad
tarbijate ettekujutust ohust pehmendada, sealhulgas sõnu ja väljendeid nagu „vabatahtlik“,
„ettevaatusabinõu“, „oma äranägemise järgi“ ja „harvadel/konkreetsetel juhtudel“ ning viiteid
sellele, et õnnetusjuhtumitest teatatud ei ole.
Tarbijad ei pruugi teada, et neil on tagasinõutav toode. Tulemuslikumaks tagasinõudmiseks on
seetõttu oluline saada asjaomaste tarbijatega paremini ühendust. Kõige tulemuslikum viis
tarbijatele toodete tagasinõudmise kohta teabe edastamiseks ja nende tegutsema õhutamiseks
on otsekontakt. See on eelistatud suhtluskanal kõigi tarbijarühmade seas. Seetõttu toetame, et
ettevõtjad peaksid kasutama nende käsutuses olevaid kliendiandmeid, et anda tarbijatele teavet
nende ostetud toodete tagasinõudmise ja toodetega seotud ohutushoiatuste kohta (vt nt art
33(1)). Eesti jaoks on samas oluline, et isikuandmete töötlemisega seotud tagasinõudmise
aspektid oleksid kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega. Näiteks on see asjakohane
isikuandmete säilitamise tähtaegade puhul. Art 8(2) kohaselt tuleb kaebuste registris säilitada
vaid selliseid isikuandmeid, mida tootjal on väidetava ohtliku toote kohta esitatud kaebuse
uurimiseks tarvis. Neid andmeid säilitatakse seni, kui see on uurimise jaoks vajalik, ent mitte
kauem kui viis aastat pärast nende kodeerimist. Meie hinnangul on see isikuandmete kaitse
üldmäärusega kooskõlas, kuid seda tuleb tagada läbirääkimiste käigus.
Artiklis 35 nähakse ette ohtliku toote tagasinõudmise eest vastutava ettevõtja kohustus pakkuda
tarbijale toote tagasikutsumisel tasuta ja tõhusaid õiguskaitsevahendeid, mis peab hõlmama
vähemalt ühte järgmistest võimalustest: (a) tagasi nõutud toote parandamine; (b) tagasi nõutud
toote asendamine sama liiki ohutu, vähemalt sama väärtuse ja kvaliteediga tootega; (c) tagasi
nõutud toote väärtuse hüvitamine. Toetame vastava sätte eesmärke, kuid EL nõukogu töögrupi
aruteludel soovime välja selgitada, kas tarbijale algatuses ette nähtud individuaalse
nõudeõiguse andmine omaks praktikas ohtlike toodete tagastamise osas niivõrd olulist mõju.
Tarbijal on enamikul juhtudest kõige mugavam pöörduda isiku poole, kellelt ta on toote ostnud.
Igal juhul tuleks tarbijale võimalike otsenõuete ette nägemisel edasise menetluse käigus
kindlasti põhjalikumalt analüüsida ning täpsustada, kuidas need liikmesriikide olemasolevasse
vastutussüsteemi sobituksid ning millised siseriiklikud reeglid vastavatele nõuetele paralleelselt
kohalduksid.
Mõnes aspektis ei ole aga sammud läbimõeldud tagasinõudmise süsteemi suunas olnud
piisavad. Isegi rahvusvaheliselt tunnustatud ja ajas ära proovitud meetmed ja praktikad ei
pruugi sobida alati otsesele ülekandmisele tehisintellekti kui toote reguleerimise konteksti ning
võivad vajada määruse tõhusa rakendamise jaoks täiendavat kohendamist. Tehniliselt on
tarkvara puhul rääkida selle tagasinõudmisest problemaatiline. Samuti ei ole praegusel kujul
sõnastatud reeglid tarkvara suhtes praktikas alati täidetavad. Ohutuse tagamise eesmärki võib
olukorrast sõltuvalt tõhusamalt saavutada kohustusega süsteem viivitamatult ning
kaugjuhtimise teel desaktiveerida.
5.7. Peame oluliseks tagada, et kaugmüügile ja internetipõhistele kauplemiskohtadele
sätestatavad kohustused ning nõuded oleksid sidusad muude õigusaktidega nagu näiteks
digiteenuste õigusakt ja küberturvalisuse määrus.
Viidatud põhjenduspunkti ja artiklite sisustamise jaoks on olulised samal ajal toimuvad
läbirääkimised, mis puudutavad digiteenuste määrust. Arvestades õigusaktide tihedat seotust ja
12
koosmõju, tuleb eelnõu läbirääkimistel tagada, et digiteenuste määruse üldnormide ja üldise
tooteohutuse määruse erinormide vahel ei oleks vastuolusid. Seejuures peab veenduma, et
meetmete rangus vastaks kaitstavate õigustatud huvide olulisusele. Samadel kaalutlustel on
oluline, et määrus ei seaks ulatuslikku ja üldist sisu jälgimise kohustust.
Määruse ja teiste õigusaktide erinormide ühetaolise kohaldamise võimaldamiseks on oluline, et
õigusaktis kasutatud mõisted oleksid selgelt piiritletud ning kooskõlas teistes kohaldatavates
ELi õigusaktides sätestatuga. Vaid nõnda on võimalik tagada, et ettevõtjatele kohalduvad
nõuded on selged, tõhusad, proportsionaalsed ja praktiliselt rakendatavad. Ettevõtjad vajavad
õigusselgust ja õiguskindlust, et täita oma kohustusi võimalikult väikese halduskoormusega.
See on oluline ettevõtjate kohustuste üle tõhusa järelevalve teostamiseks. Tarbijad vajavad
õigusselgust ja õiguskindlust, et olla oma õigustest teadlik ning saada neid vajadusel tõhusalt
kaitsta.
Läbirääkimiste käigus tuleb tagada, et üldise tooteohutuse määrus oleks kooskõlas e-
kaubanduse direktiivist tuleneva siseturu ehk päritoluriigi põhimõttega, millega tagatakse, et
infoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas. Määruse
läbirääkimiste käigus tuleb selgitada, kellel on õigus teostada internetipõhise kauplemiskoha
üle järelevalvet ning rakendada vajadusel sunnimeetmeid.
Toetame, kuidas on ettepaneku puhul juhindutud e-kaubanduse direktiivis sätestatud
tingimusliku piiratud vastutuse põhimõttest. Internetipõhistel kauplemiskohtadel on üldjuhul
võimalus muuta nii nende poolt talletatavat teavet kui oma teenuse saajat. Seetõttu on
põhjendatud, et internetipõhine kauplemiskoht, kellel on tekkinud tegelik teadmine või
teadlikkus ebaseaduslikust sisust, peab piiratud vastutuse erandile tuginemiseks teabe kiiresti
eemaldama või sellele juurdepääsu tõkestama. Määruse läbirääkimiste käigus tuleb artikli 20
lõike 4 osas selgitada, millisel puhul loetakse tooteohutuse valdkonnas, et internetipõhisele
kauplemiskohale on teatavaks tehtud faktid või asjaolud, mille alusel hoolikas ettevõtja oleks
pidanud kõnealuse ebaseaduslikkuse tuvastama. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et internetipõhine
kauplemiskoht tegeleb üksnes teabe vahendamisega ning sageli ei ole neil kaupadele füüsilist
ligipääsu. Seega ei pruugi neil olla võimalik toote ohutusenõuetele vastavust viie tööpäeva
jooksul kontrollida, kuna nad peavad enne kauba enda füüsilisse valdusesse saama.
Meie jaoks on oluline, et ettepanek toetab internetipõhiste kauplemiskohtade võimalikku
vabatahtlikku tegevust, mille käigus lähtuvad internetipõhised kauplemiskohad
turujärelevalveasutuste poolt ohtlike toodete kohta avaldatavast teavest. Pelgalt vabatahtlike
meetmete rakendamist ei peaks samas tõlgendama selliselt, et internetipõhine kauplemiskoht
on selle ohtlike toodete tegelikult teadlik. Määrus saab õigusselguse loomisega toetada
ettevõtete vastutustundlikku käitumist. Samuti on oluline, et määrus ei sea üldist sisu jälgimise
kohustust.
Läbirääkimistel tuleb tagada kooskõla ka küberturvalisuse valdkonnas olevate nõuetega, mis
muudavad IKT toodet turvalisemaks ning seeläbi ka ohutumaks määruse ettepaneku
tähenduses. Ettepanek viitab küberturvalisuse määrusele13 ning ütleb, et selles ei ole „IKT-
toodete minimaalseid küberturvalisuse alaseid õigusnõudeid“. Samas on küberturvalisuse
määruses sätestatud Euroopa küberturvalisuse sertifitseerimise kava koostamine. Selles kavas
määratakse EL-i tasandil kindlaks normide, tehniliste nõuete, standardite ja menetluste põhjalik
13
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/881, 17. aprill 2019, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu
Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega
tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 7.6.2019, lk 15—69).
13
kogum, mida kasutatakse konkreetsete IKT-toodete, -teenuste ja -protsesside sertifitseerimiseks
või nende vastavuse hindamiseks. Hetkel on kava koostamine pooleli pilveandmetöötluse ja 5G
teemal. Küberturvalisuse määruse artiklis 51 on määratletud nende kavade turvalisusega seotud
eesmärgid. Küberturvalisuse määruses on ka muid sätteid, mis on sarnased käesoleva
ettepanekuga – näiteks on seal nõue, et IKT toote tootja või pakkuja peab tegema avalikkusele
kättesaadavaks mh viited internetis olevatele andmebaasidele, kus on loetletud IKT tootega
seotud avalikult teada antud turvanõrkused ja asjakohased küberturvalisuse alased nõuanded
(art 55(1)d)). Viidatud kavad ja küberturvalisuse nõuded aitavad tagada IKT toote
(küber)turvalisust ning seeläbi ka selle toote ohutust.
5.8. Eesti toetab kolmandatest riikidest pärinevate toodete turule laskmisel
liikmesriikides kohustust määrata vastutav isik, kes on turujärelevalveasutuste
koostööpartner. Samas peame oluliseks lähtuda selle kohustuse kehtestamisel eelkõige
toote ohutasemest.
Artikliga 15 laiendatakse määruse (EL) 2019/1020 artiklis 4 sätestatud vastutava isiku mõistet
ühtlustamata toodetele. Vastutav isik on ELis on registreeritud ettevõtja, kes vastutab vastava
toote tooteohutuse eest ning on partneriks turujärelevalve asutustele tooteohutuse tagamisel.
See on oluline tingimus toodete turul kättesaadavaks tegemiseks, et lahendada kolmandatest
riikidest tuleva otseimpordiga seotud probleemid. 70% komisjoni avaliku konsultatsiooni
raames vastanutest leidis, et üldise tooteohutuse direktiiviga hõlmatud tooteid tuleks ELi turule
lasta ainult juhul, kui ELis on registreeritud ettevõtja, kes vastutab tooteohutuse eest.
Eesti toetab vastutava isiku mõiste kasutusele võtmist, mille peamiseks eesmärgiks on tagada
tooteohutusele suunatud kohustuste täitmine heade kontaktide loomise kaudu tootjate või nende
määratud esindajate ja turujärelevalveasutuste vahel ning luua õiglased kauplemistingimused
ELi turul.
Nõuetele vastavust käsitleva teabe eest vastutav isik võib olla tootja, importija või mõni muu
tootja volitatud ettevõtja. Nõuetele vastavust käsitleva teabe eest vastutava isiku ülesandeks on
esitada turujärelevalveasutustele toote kohta teavet ning teha asutustega koostööd.
Harmoneerimata valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele on tegemist uue nõudega. Arvestades e-
kaubanduse üha laiemat levikut, võib sellise nõude kehtestamine kolmandate riikide
ettevõtjatele tekitada olukorra, kus kolmandad riigid hakkavad nõudma vastukaaluks nende
riiki oma tooteid pakkuvatelt EL ettevõtjatelt kohaliku esindaja nimetamist.
5.9. Peame oluliseks, et Euroopa Liidu liikmesriikidel oleks võimalus teatada ohtlikest
toodetest kiirhoiatussüsteemi ohutusvärava kaudu ning ettevõtjatel teatada ohtlikest
toodetest turujärelevalveasutustele pikema aja jooksul kui kahe tööpäevaga tingimusel,
et tooted ei kujuta endast tõsist ohtu tarbijatele.
Art 24(1) järgi peavad EL liikmesriigid teatama komisjoni hallatava kiirhoiatussüsteemi
„ohutusvärav“ (Safety Gate) kaudu oma turujärelevalveasutuste ja ettevõtjate võetud
parandusmeetmetest, mida on rakendatud mitteharmoneeritud tarbija tervisele ja ohutusele ohtu
kujutavate toodete ning tõsist ohtu kujutavate harmoneeritud toodete puhul. Teade esitatakse
ettepaneku kohaselt kiirhoiatussüsteemis kahe tööpäeva jooksul alates parandusmeetme
võtmisest. Praegu kehtiva korra järgi tuleb tõsist ohtu kujutavate toodetega seotud
parandusmeetmetest teavitada 3 päeva ja muul juhul 10 päeva jooksul. Kiirhoiatussüsteemis
teatist koostav turujärelevalveasutus vajab asjakohase teabe koostamiseks aega. Seda vajab
14
riiklik kontaktpunkt teatise vastuvõtmiseks ja esitamiseks vastavalt kehtivale süsteemile.
Seetõttu tundub esmase analüüsi tulemusel vastav tähtaeg liiga lühike.
Artikkel 19 näeb ette ettevõtja kohustused toodetega seotud õnnetuste või ohutusprobleemide
korral. Selle paragrahvi 1 alusel peab tootja tagama, et turule lastud või turul kättesaadavaks
tehtud toote põhjustatud õnnetusest teavitatakse kahe tööpäeva jooksul pärast õnnetusest
teadasaamist selle liikmesriigi pädevaid asutusi selleks loodud portaali kaudu. Teade peab
sisaldama toote tüübi- ja identifitseerimisnumbrit ning õnnetuse asjaolusid, kui need on teada.
Nõudmisel peab tootja esitama pädevatele ametiasutustele ka muu asjakohase teabe. Importijad
ja levitajad, kes on teadlikud õnnetusest, mille on põhjustanud nende poolt turule lastud või
kättesaadavaks tehtud toode, teatavad sellest tootjale, kes võib importijale või ühele levitajale
anda korralduse teatist jätkata. Kaks tööpäeva võib osutuda liialt lühikeseks ajavahemikuks,
keerukaks praktikas rakendamisel ja tekitada ettevõtetele (eriti väike- ja keskmise suurusega
ettevõtetele) ebaproportsionaalset halduskoormust. Tihtipeale ei saada tarbijad vastavat infot
selle edastamiseks piisavalt korrastatud ja lünkadeta kujul. Piisava info saamiseks peavad
ettevõtjad üldjuhul võtma tarbijaga ühendust. Juba see protsess võib vajada pikemat aega kui
kaks tööpäeva ning sõltuda tarbija aktiivsusest. Üheks variandiks võiks pakkuda kohustuse
täitmiseks näiteks 5 tööpäeva. Ei saa aga välistada, et praegune reegli sõnastus võiks olla
proportsionaalne eelkõige endast tõsist ohtu kujutavate toodete puhul.
Praegune ettepaneku sõnastus lubab seda mõista nii, et importija või levitaja, kes saab teada, et
tema imporditud/turustatud toode on põhjustanud õnnetuse, peab kõigepealt pöörduma tooja
poole. Siinjuures on oluline märkida, et osa meie turul olevatest toodetest võivad olla ka
kolmandate riikide tootjate tooted. Selline teabe edastamise viis ei pruugi olla kõige kiirem
lahendus pädevat turujärelevalve asutust teavitada. Võib juhtuda, et pärast kolmanda riigi
tootjale edastamist jääb teave kaduma. Sellises olukorras oleks eelistatud variant, et kohustus
esitada turujärelevalveasutusele teave oleks koheselt importijal, ilma, et ta peaks jääma ootama
tootjalt korraldust teatisega tegeleda.
Ohtlikest toodetest teatamise veebiportaali üheks eesmärgiks on see, et oleks võimalik tagada
tõhusat teabevahetust ohtlike toodete kohta. Soovime siinkohal märkida, et selliste
andmebaaside teave võib pakkuda huvi pahatahtlikele isikutele (küberturvalisuse alaste
nõrkustega tooted ja info tarbijate kohta, kes neid tooteid omavad). See tähendab, et
andmebaaside jaoks on vaja sobilikke ja tugevaid kaitsemeetmeid.
Lisaks kulub Euroopa Komisjonil mõnikord märkimisväärselt aega süsteemis (RAPEX,
edaspidi Safety Gate) esitatud sõnumite kinnitamiseks. Arvestades, et asutustele ja ettevõtjatele
seatakse kavandatava määrusega kindlad tähtajad teatete sisestamiseks, siis eelistaksime, et
kavandatavas määruses oleks komisjoni kohustused teadete kinnitamisel selgemalt käsitletud,
et tagada teadete kiire ülesmineku süsteemi.
6. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohtade ettevalmistamisel pöördunud
arvamuse saamiseks Justiitsministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Maaeluministeeriumi,
Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi poole.
Lisaks paluti ettepanekuid järgmistelt huvigruppidelt: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti
Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Toiduainetööstuse
Liit, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
15
Arvamuse andsid Justiitsministeerium, Keskkonnaministeerium, Maaeluministeerium, Eesti
Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti
Keemiatööstuse Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Amet. Esitatud arvamustega on Eesti seisukohtade kujundamisel võimaluse korral arvestatud.
Saabunud ettepanekute kaasamise tabel on esitatud Lisas 1.
Ministeeriumid on seisukohad kooskõlastanud Euroopa Liidu koordinatsioonikogus.
16
Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel
Ministeeriumid, riigiametid
Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine
Justiitsministeerium Vastavalt Riigikantselei 15.07.2021 resolutsioonile esitab Arvestatud seisukohas 1.1 ja 1.2.
Justiitsministeerium sisendi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
eelnõule, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega muudetakse
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ning
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ ja Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ.
Artiklid 35 ja 39
Artiklis 35 nähakse ette ohtliku toote tagasinõudmise eest vastutava
ettevõtja kohustus pakkuda tarbijale toote tagasikutsumisel tasuta ja
tõhusaid õiguskaitsevahendeid, mis peab hõlmama vähemalt ühte
järgmistest võimalustest: (a) tagasi nõutud toote parandamine; (b) tagasi
nõutud toote asendamine sama liiki ohutu, vähemalt sama väärtuse ja
kvaliteediga tootega; (c) tagasi nõutud toote väärtuse hüvitamine.
Seletuskirjas on selgitatud, et see konkreetne olukord õigustab osaliselt
erinevate ja hõlpsamini rakendatavate normide kehtestamist, eelkõige
seetõttu, et tarbija ei pea tõendama toote mittevastavust.
Põhjenduspunkt 65 sätestab, et selleks, et ärgitada tarbijaid
tagasinõudmise teadetele reageerima, on ühtlasi oluline, et tarbijatelt
nõutav tegevus oleks võimalikult lihtne ning pakutavad
õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad, tasuta ja õigeaegsed. Seejuures
selgitatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)
2019/771 on ette nähtud lepingulised õiguskaitsevahendid juhuks, kui
kaup ei vasta selle üleandmise ajal nõuetele ja kauba mittevastavus tuleb
ilmsiks müüja vastutuse tähtaja jooksul ning, et toote tagasinõudmise
eest vastutav ettevõtja peaks pakkuma tarbijale samalaadseid
õiguskaitsevahendeid.
Mõistame vastava sätte eesmärke, kuid arvesse tuleb võtta, et määruse
ettepanek sätestab avalik-õiguslikud reeglid, mille eesmärgiks on kaitsta
tarbijate ohutust, tagades sealhulgas toote võimalikult kiire
kõrvaldamise turult ning kättesaamise tarbijatelt. Me ei ole veendunud,
kas tarbijale algatuses ette nähtud individuaalse nõudeõiguse andmine
omaks praktikas ohtlike toodete tagastamise osas niivõrd olulist mõju,
kuna tarbijal on enamikul juhtudest kõige mugavam pöörduda isiku
poole, kellelt ta on toote ostnud. Seejuures usume, et eraõiguslikes
suhetes tagab tarbijatele ulatusliku kaitse juba EL tasandil loodud
põhjalik lepinguõiguslik reeglistik.
Oluline on rõhutada, et algatuses välja pakutud lahendus tarbijale
otsenõudeõiguse andmise teel on meie eraõiguses võõras ning tekitab
palju küsimusi selle paigutumisest terviklikku tsiviilvastutuse süsteemi.
Märgime ka seda, et erinevates liikmesriikides kvalifitseeritakse tarbija
otsenõudeid tootja vastu erinevalt, osades liikmesriikides on tegemist nö
lepinguahelast tuleneva nõudega, st et võimalikud nõuded liiguvad koos
tootega mööda tehinguahelat edasi järgmistele ostjatele, teistes aga
lepinguvälise nõudega1.
Eesti õiguse kohaselt puudub tarbijal ja tootjal (või muul eelnõus
sätestatud ettevõtjal) lepinguline suhe, mille alusel oleks tarbijal võimalik
esitada toote mittevastavusest tulenevaid nõudeid otse tootja vastu.
Selline nõue võib siiski tarbijal olla näiteks olukorras, kus tootja on
andnud oma tootele vastava garantii, mida teatud kestvuskaupade puhul
saab ka juba praegu lugeda turul levinud praktikaks.
VÕS-i lepinguväliste kohustuste osast võiks võimalikest nõuetest kõne
alla tulla üldine deliktiline kahju hüvitamise nõue (VÕS § 1043) või tootja
vastutuse regulatsioonist tulenev nõue (VÕS § 1061), kuid selliseid
õiguskaitsevahendeid, nagu näiteks asja asendamine või parandamine,
kehtiv õigus ette ei näe. Tuleb arvesse võtta, et kehtiva süsteemi kohaselt
on lepingulistel ja lepinguvälistel nõuetel erinev eesmärk. Deliktilise
vastutuse süsteemi eesmärgiks on eelkõige lepinguväliselt tekitatud
1
O. Meyer, M. Ebers, A. Janssen, (ed.) European Perspectives on Producers’ Liability: Direct Producers’ Liability and the Sellers’ Right of Redress - Comparative Report, 2009, lk 34-
35. Arvutivõrgus kättesaadav:
https://www.academia.edu/44106572/European_Perspectives_on_Producers_Liability_Direct_Producers_Liability_and_the_Sellers_Right_of_Redress_Comparative_Report
kahju hüvitamine, lepinguõiguse eesmärgiks on kaitsta poolte lepingu
täitmisele suunatud huvi.
Lepingulised võlasuhted ja deliktilised võlasuhted on ka oma eelduste ja
õigusliku tagajärgede osas üksteisest erinevad ning alluvad nendele
vastutussüsteemidele omastele põhimõtetele. Algatuses toodud väga
üldiselt sõnastatud sätteid lugedes ei ole selge, kelle vastu tarneahelas
(tootja, importija, levitaja) peaks tarbija saama nõudeid esitada ning
millised oleksid vastava nõude eeldused.
Art 39 lõige 1 sätestab, et määruse kohaselt tehtud otsused, mis
käsitlevad toote turule laskmise piiramist või nõuavad selle turult
kõrvaldamist või tagasinõudmist, ei mõjuta asjaomaste isikute vastutuse
hindamist asjaomase juhtumi suhtes kehtiva riigisisese õiguse alusel.
Samas on seletuskirjas toodud, et määruses ette nähtud erireeglite
kasutamine on lihtsam, kuna tarbija ei pea tõendama toote
mittevastavust ning sätestab, et toote tagasinõudmise eest vastutav
ettevõtja peaks pakkuma tarbijale samalaadseid õiguskaitsevahendeid
nagu on ettenähtud uues müügiõiguse direktiivis. See kõik kokku on
ebaselge ning vajaks kindlasti täpsustamist.
Eelnevast tulenevalt tuleks tarbijale võimalike otsenõuete ette
nägemisel kindlasti põhjalikumalt analüüsida, kuidas need liikmesriikide
olemasolevasse vastutussüsteemi sobituksid ning millised siseriiklikud
reeglid vastavatele nõuetele paralleelselt kohalduksid.
Artikkel 40
Karistustega seonduvat sätet saab selles osas pidada sobivaks, et
seletuskirjas rõhutatakse liikmesriikide vabadust valida sobiv lahendus
(lk 17); ei rõhutata sõna "administrative"; on välja toodud milliste sätete
rikkumise eest tuleks karistus ette näha (art 40 lg 3); karistused on ette
nähtud vaid juriidilistele isikutele. Siiski tuleks menetluse käigus tagada,
et lähtutaks ultima ratio põhimõttest, st karistus on ette nähtud üksnes
raskemate rikkumiste eest. Samuti tuleb liikmesriikidele tagada
maksimaalne paindlikkus sobiva sanktsioonisüsteemi (sh
väärteomenetlus) valikuks ning ettekirjutused karistuse suuruse ja
karistuse kohaldamise protseduuri osas peaksid olema minimaalsed, sest
olemuselt on tegemist karistuslike meetmetega ning karistusõiguse
harmoneerimiseks on õiged alused ELTL art 82-83 koos nendes sätetes
ette nähtud hädapiduri kasutamise õigusega.
Tähelepanu tasub pöörata ka art 40 lõikele 5 (periodic penalty payment).
See ei sätesta mitte karistust, vaid Eesti tähenduses sunniraha, s.t selle
eesmärk on sundida isik täitma talle pandud kohustusi.
Keskkonnaministeerium Keskkonnaministeeriumi vaatest on algatuse ettepanekud asjakohased Teadmiseks võetud.
ning otseselt sõnastusettepanekuid praeguses faasis seisukohtadeks ei
tee. KEM huvid on kaetud ringmajanduse tegevuskava seisukohtadega
(heaks kiidetud 2020. a suvel) ning ka kemikaalistrateegia
seisukohtadega (heaks kiidetud 2020. a sügisel).
Ootame aga MKMi ettevalmistatud materjali, et saada aru ka sellest
mõõtmest, mida need nõuded tähendavad meie tootjatele ja
järelevalvele (sh nt veebimüük).
Leiame, et on positiivne, et algatuse juures on ka see välja toodud, et n-
ö parandavate tegevuste või toodete tagasikutsumise vm korral on
oluline silmas pidada seda, et lahendus oleks võimalikult väikese
keskkonnajalajäljega.
Tooksime täiendavalt kommentaarina välja selle, et kui nüüd luuakse
uuesti üldisi tooteohutuse nõudeid käsitlev regulatsioon, siis oleks
oluline teada, mis lähenemise võtab MKM seoses määruses kasutatavate
eesti keelsete terminitega ning kuidas GPSR võiks ja peaks käsitlema uusi
toodete kontekstis kasutatavaid termineid. Näiteks on artiklis 3 välja
toodud tavapärane ’product’, mis kirjelduse järgi võiks sisuliselt katta
’toote’ variandid nagu ’product, article, complex object’, aga kus peaks
olema käsitletud nt ’article, complex object’? Või kuidas läheneme eesti
keelsetes terminites kasutatavate ’dangerous’ ja ’hazard’ tõlkimisele,
mis mõlemad on sisuliselt ohtlikkuse kirjeldamine.
Maaeluministeerium Vastavalt Riigikantselei resolutsioonile nr 2-5/21-01581 esitab Teadmiseks võetud. Osaliselt arvestatud seisukohtades
Maaeluministeerium ettepanekud Eesti seisukohtadeks Euroopa 1.1 ja 1.2.
Komisjoni üldise tooteohutuse regulatsiooni kohta. Palume Majandus-ja
Kommunikatsiooniministeeriumil arvestada EL koordinatsioonikogu ja
Vabariigi Valitsuse istungile esitatavas seletuskirjas vastuskirjas toodud
järgmiste seisukohtadega:
2. Peame oluliseks, et turul tehakse kättesaadavaks üksnes
ohutud tooted ning et tarbijale esitatav info toodete ohutuse
kohta peab olema selge ja arusaadav, et vältida võimalikke
tervisekahjusid.
Selgitus: toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitleva Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 1935/2004 nõutakse, et toiduga
kokkupuutumiseks mõeldud materjale ja esemeid tuleb toota nii, et neist
ei erituks toitu koostisosi koguses, mis oleks tervisele ohtlik, rikuks toidu
koostise või organoleptilised omadused. Sama määrus reguleerib toote
kohta esitatavat teavet, mis muuhulgas peab sisaldama sõnu „toiduga
kokkupuutumiseks“ või kahvli ja peekri sümbolit. Siiski ei pea neid sõnu
või sümbolit esitama nende esemete puhul, mille omadustest (nt kuju)
lähtuvalt on need üheselt toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud (nt
tassid, kruusid, lusikad-kahvlid). Seega ei pea nt kohvikruusi välimusega
ja selliseks kasutamiseks ettenähtud tootel esitama eelmainitud sõnu
ega kahvli ja peekri sümbolit. Mõningaid toidunõu kujuga esemeid, nt
keraamilisi kruuse turustatakse ka suveniiridena, mis ei pruugi olla ette
nähtud kasutamiseks toidunõuna ning mis seetõttu ei pea toiduohutuse
valdkonna nõuetele vastama. Siiski võivad tarbijad selliseid tooteid
välimuse järgi toidunõuks ja sel eesmärgil kasutada. Sel juhul võib tootest
toitu erituvate ainete kogus ohustada tarbija tervist. Teeme ettepaneku
kaaluda, kas selliste esemete ohutuse tagamist oleks mõistlik eelnõuga
täpsemini reguleerida.
Täpsem ettepanek: Üheks võimaluseks on lisada artikli 7 lõikesse 1 eraldi
punkt või täiendada punkti f sõnastust.
Pakume võimaliku sõnastuse punkti f täiendamiseks:
„f) toote välimus, eelkõige järgmistel juhtudel:
1) kui toode, kuigi see ei ole toiduaine, sarnaneb toiduainega ja seda
võib kuju, lõhna, värvuse, välimuse, pakendi, mahu, suuruse või muude
omaduste tõttu toiduga segi ajada;
2) kui toode, kuigi see ei ole toiduga kokkupuutumiseks mõeldud,
sarnaneb kuju tõttu toiduga kokkupuutumiseks mõeldud esemega,
mistõttu seda võidakse kasutada sellise esemena;“.
Samuti võiks kaaluda tarbijate paremaks teavitamiseks nõude
kehtestamist, et sellistel toodetel esitataks teave toidunõuna
kasutamiseks sobimatuse kohta kas sõnade või sümboliga, milles tuleks
kokku leppida.
2. Leiame, et üldine tooteohutuse regulatsioon ja toiduga
kokkupuutuvate materjalide ja esemete toiduohutuse regulatsioon
peavad olema kooskõlas, et tagada õigusselgus.
Selgitus: praegu on eelnõu ja toiduga kokkupuutuvate materjalide
määruses 1935/2004 kattuvaid alasid, nt nõuded tootel või selle pakendil
toote turule viimise eest vastutaja kohta esitatavate andmete kohta.
Nimetatud määruses nõutakse ühenduses asutatud vastutava ettevõtja
kohta järgmisi andmeid: nimi või ärinimi ning kummalgi juhul aadress või
registreeritud asukoht. Eelnõus nõutakse nime, registreeritud ärinime
või registreeritud kaubamärgi ning posti- ja meiliaadressi esitamist.
Juhul, kui tuleb kohaldada mõlemat määrust, ei ole selge, milliseid
andmeid tuleb esitada.
Huvigrupid
Eesti Kaupmeeste Liit Määrusest tulenevad kohustused on pigem suunatud tootjatele ja Teadmiseks võetud.
liikmesriikide tarbijakaitse asutustele. Kaupmeestena oleme selles
ahelas levitajateks ning võrreldes olemasolevate kohustustega Ettepaneku kontekstis ei vabastata mikroettevõtjaid ega
esmapilgul ei tundu palju muutuvat võrreldes tänasega. Tooteid müüki VKEsid ühestki kohustusest. ELi tooteohutusalased
võttes peaksime tulevikus veenduma, et tootja on omapoolsed õigusaktid ei võimalda VKEdele lihtsamat korda, kuna kõik
kohustused täitnud ja toode on tarbijatele ohutu. Selle kohustuse tarbijale
täitmiseks antakse õigus nõuda dokumente, sertifikaate, teha testimisi. mõeldud tooted peavad tarneahela omadustest sõltumata
Sisuliselt peaks toodetele edaspidi rakendatama topelt kontrolli. Kui olema ohutud, et saavutada tooteohutuse ja tarbijakaitse
kaupmees avastab puuduse, tuleb sellest teavitada nii tootjat kui TTJA-d, üldeesmärk (vaadake palun määruse ettepaneku lk 13).
samuti korjata toote müügilt, teha tarbijatele hoiatus. Meile teadaolevalt Printsiibis toetame aga väiksemate levitajate koormuse
on see protsess ka praegu selliselt korraldatud. Samuti ei ole Eesti leevendamise vajadust automatiseeritud lahendustega.
tarbijaõiguse kontekstis juba praegu vahet, millisest müügikanalist
tarbija toote soetab.
Tõenäoliselt on selline topeltkontroll koormav ja keerukas pigem
väiksematele levitajatele, kelle ostumeeskondades või
juriidilises/kvaliteedijuhtimise meeskonnas ei ole vastavat kompetentsi
ega ka hakka seda olema, sest ettevõte on liiga väike. Mõjusid hinnates
oleks vajalik mõelda ka konkurentsikeskkonna mõjudele ja kaaluda, kas
on võimalik kuidagi väiksemate levitajate koormust automatiseeritud või
konsultatiivsete lahendustega leevendada. Riigid võivad ka hinnata, et
turu konsolideeriumine suuremate ja võimekamate kauplejate kätte, kes
suudavad topeltkontrolli oma sortimendile teostada on konkurentsi
vähenemist ja väiksemate ettevõtete koormamist väärt.
Meile tundub, et algfaasis on meil on keeruline kaasa rääkida. Palume
ennast siiski hoida kursis tootjatelt tuleva tagasisidega, kuna sealt võib
tulla osundusi, mida meie ei osanud ette näha.
Eesti Kaubandus- 1. Millised on teie seisukohad seoses III peatükis ettevõtjatele 1.1. Osaliselt arvestatud.
Tööstuskoda lisanduvate olulise muudatuse, kaugmüügi ja õnnetustega seotud
kohustustega, sh art 8 lg 4 sätestatud tehnilise dokumentatsiooni Ka importijal on tarneahelas toote ohutuse vaatenurgast
koostamine, toodete märgistamine tüübi-, seeria, partiinumbriga? oluline roll. Samas vastavalt ettepaneku
põhjenduspunktidele, peaksid tootjad ja importijad
Märgime, et tootja on antud juhul kõige pädevam hindaja toodangu pidama tarbijate kaebuste registrit ainult seni, kuni see on
ohutust puudutavates küsimustes (eriti osades, mis vajavad analüüsi, vajalik käesoleva määruse kohaldamiseks.
katsetamist ja tehnilise dokumentatsiooni koostamist).
1.2. Arvestatud seisukohapunktis 1.7.
Leiame, et järgmised punktid võivad olla ebamõistlikult koormavad
importija jaoks:
1.1. Importija ei peaks registreerima kaebusi ja teavet, vaid see peaks
olema eelkõige tootja ja/või volitatud esindaja (art 9 nimetatud esindaja)
kohustus. Vajadusel võiks olla võimalus, et importija saab infot edastada
näiteks läbi Safety Gate süsteemi turujärelevalveasutusele. Safety Gate
annaks parema ülevaate, kuna sellisel juhul on info ühes kohas ka
Euroopa Liidu tasandil.
1.2. Artikli 18 punktid b,c,d võivad ettevõtjate jaoks olla ebamõistlikult
koormavad, sest need mõjutavad suurel määral toodete haldamist.
Piisav võiks olla olukord, kui vastav teave on füüsilise tootega kaasas.
2. Kui mõistlik ja praktikas teostatav tundub teile tootjale lisanduv Arvestatud seisukohas 1.9.
kohustus tagada, et turule lastud või turul kättesaadavaks tehtud toote
põhjustatud õnnetusest teavitatakse kahe tööpäeva jooksul pärast
õnnetusest teadasaamist selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus
õnnetus toimus? Millised on vajalikud eeldused ja riskid?
Kaubanduskoda pooldab lahendust, mis annaks võimaluse teavitus
edastada viie tööpäeva jooksul. Kaks tööpäeva on liialt lühike
ajavahemik, mis võib tekitada ettevõtetele (eriti väikestele ettevõtetele)
ebaproportsionaalset halduskoormust.
3. Kas e-kaubanduse eripärad ja riskid on määrusega, sh selle IV Arvestatud seisukohapunktis 1.7.
peatükiga, hõlmatud piisavalt?
Märgime, et artikkel 20 lõike 5 punktid b,c,d võivad olla ebamõistlikult
koormavad (sama, mis artikli 18 punktid b,c,d), kuna sellise teabe
lisamine mõjutab olulisel määral toodete haldamist ning suurendab
ettevõtjate halduskoormust. Praktikas võiks olla piisav, kui vastav teave
on füüsilise tootega kaasa pandud.
4. Kas ja milliseid probleeme võib turuosalejate tegevuse jaoks tekitada Teadmiseks võetud.
kahe erineva, s.t. EL tasandil ühtlustatud ja ühtlustamata nõuetega Ettepaneku kontekstis ei vabastata mikroettevõtjaid ega
toodete, õigusraamistiku olemasolu? VKEsid ühestki kohustusest. ELi tooteohutusalased
õigusaktid ei võimalda VKEdele lihtsamat korda, kuna kõik
Tõenäoliselt tekitab see turuosalejates segadust ning arusaamatusi. tarbijale mõeldud tooted peavad tarneahela omadustest
Samuti ei pruugi paljudel väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel olla sõltumata olema ohutud, et saavutada tooteohutuse ja
võimekust ja oskust kõikide keeruliste ja ebaselgete juriidiliste nõuetega tarbijakaitse üldeesmärk (vaata palun määruse
korrektselt arvestada. Väikestel ettevõtetel puudub tihtipeale vajalik ettepaneku lk 13).
kompetents ning nemad vajavad selles osas lisatoetust. Samuti on oluline
hinnata erinevaid konkurentsikeskkonnaga seotud mõjusid.
Eesti Keemiatööstuse Liit Paragrahvi 1 punktis 11 täiendatakse TKS-i paragrahviga 161 ja Teadmiseks võetud. Saame ettepanekuid ja küsimusi
sätestatakse kaupleja kohustus esitada järelevalveasutuse nõudel täpsustada läbirääkimiste käigus.
tõendid oma faktiliste väidete õigsuse kinnitamiseks. Muudatusega
võetakse üle direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 12.
Direktiivi 2005/29 art 12 näeb ette, et liikmesriigid annavad pädevatele
asutustele ja kohtule õiguse menetluse raames küsida kauplejalt
tõendeid tema esitatud faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue
on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ning lugeda kaupleja
esitatud väited eksitavaks, kui ta tõendeid ei esita või esitatud tõendid
on ebapiisavad. Tõendite küsimine on võimalik ka KorS § 30 ja HMS § 38
alusel, kuid nimetatud sätted ei reguleeri tõendite esitamata jätmise
tagajärge.
Näiteks hinna alandamisest teavitamisel peab kaupleja avaldama ka
varasema hinna ning suutma tõendada, et avaldatud varasem hind on
alandamisele eelnenud 30 päeva jooksul kohaldatud madalaim hind.
Kauplemisvõttega seotud väited on üldjuhul seotud kauba või teenuse
teatud omadustega, nt omistatakse tootele mingit kasulikku mõju
tervisele või siis rõhutatakse toote ökoloogilisust ja keskkonnasäästlikke
omadusi. Taolisi väiteid esitades peab kaupleja olema valmis
põhjendama faktilisi väiteid teaduslike tõenditega. Kui kaupleja
asjakohaseid tõendeid ei esita, võib tegemist olla keelatud
kauplemisvõttega.
Finantsteenuste puhul võib näiteks tuua olukorra, kus finantsteenuse
osutaja väidab, et tema laenuintressid on kõige madalamad või tema
pensionifond kõige suurema aastatootlusega. Sellisel juhul peab ta
olema valmis tõendama neid faktilisi väiteid asjakohaste tõenditega.
Märkus: Oleme korduvalt viidanud asjakohastele instantsidele, et turul
on keemiakaubad, mille on „tootja“ omistatud omadusi, mida tegelikult
nad ei oma. Kopeeritakse konkurendi analoogse toote märgistust,
näiteks. Eriti segane saab olem keskkonnalaste väidetega, kuni Komisjon
töötab välja ühtse tõendasime metoodika. Arvatavasti saab selleks PEF.
Seega:
1. Meie tarbijakaitse võimekus kontrollida kogu turgu on madal.
Võimekust on vaja kindlasti tugevdada.
2. Väidete teaduslikud tõendid võivad olla kergesti võltsitavad või
eksitavad. Näiteks internetist ostitud. Keemiakaupade puhul aitab
väiteid kontrollida ka laborianalüüsid.
3. Tegelikult peaks Komisjon toodete väidete tõendamise jaoks
välja töötama ühtse protseduuri koos metoodikaga ja kui vaja ka
juhendmaterjali. Väga palju on näiteks nn piiripealseid tooteid.
Kosmeetikaga on asi selge, sest on Komisjoni määrus väited
kosmeetikatootel ja lisaks piiripeasete tootete kohta on koostatud
juhendmaterjal.
Eesti Toiduainetööstuse Mis puudutab toidukaupu, siis toiduainete ja jookide turustamine on Teadmiseks võetud.
Liit reguleeritud valdkond alustades toidu tootmisest ja seal hügieeni – ning
toiduohutusnõuete täitmisest, pakendite märgistamisest kuni
tarbijatele jaemüügini. Toit peab olema ohutu ja mitteohutu toit
kõrvaldatakse tagasikutsumise teel tarbimisest. Selleks on EL – s süsteem
RASFF. Toidu käitlemise ja turustamine üle peab järelevalvet
Põllumajandus- ja toiduamet (PTA) ning turundamise osas TTJA.
Igasuguse halduskoormuse lisandumisega tuleks enne hinnata, kas ja
millist konkreetset kasu lõpptarbija saab, kas hakkab kasutama. Samas
peaksid vastavad süsteemid olema välja töötatud kasutamissõbralikud ja
lihtsad käsitleda.
Pooldame alati EL – üleseid ja harmoniseeritud õigusraame, mille mõjud
on hinnatud ja eeldatavalt positiivsed.
Eesti E-kaubanduse Liit Toetame üldist printsiipi ja seisukohta. Oluline on mitte tõsta väiksemate Arvestatud seisukohas 1.2
ettevõtjate halduskoormust, et ei tekiks asjatut lisahalduskoormust.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Artikkel 8 Teadmiseks võetud. Saame esitatud küsimusi selgitada
Järelevalve Amet läbirääkimiste käigus.
Tootjal/importijal on kohustus uurida saadud kaebusi, mis puudutavad
tooteid mille nad on turul kättesaadavaks teinud ja mille kaebuse esitaja
on ohtlikuks tunnistanud. Tootja/importija peavad pidama kaebuste ja
toodete tagasivõtmise kohta registrit. Kui tootja sellist registrit ja info
kogumist ei tee peab seda tegema importija.
Tootjad/importijad (juhul kui tootja ei täida kohustusi) teevad avalikult
kättesaadavaks suhtluskanalid, nagu telefoninumber, elektrooniline
aadress või veebisaidi spetsiaalne jaotis, võimaldades tarbijatele esitada
kaebusi ja teavitada neid toodetega seoses tekkinud õnnetustest või
ohuprobleemidest.
Küsimus 1 : Arusaamatuks jääb mis keeles vastavat teavet kogutakse ja
tarbijatele edastatakse. Ei saa eeldada, et kõikide liikmesriikide kõik
tarbijad on võimelised inglise keelset teavet esitama või vastu võtma, et
piisav teave kätte saada. Kas on mõeldud keeleküsimuste peale? Kui ei
ole mõeldud, siis ilmselt suure osa tarbijate jaoks on selline kanali lihtsalt
vormiline võimalus, mida reaalselt kasutada ei saa või ei kasutata, kuna
tekivad keeleprobleemid.
Küsimus 2: Mida tähendab „teeb avalikult kättesaadavaks“, kus see
informatsioon peab olema kuvatud, kas nt toote pakendil,
kasutusjuhendis vms. Kas peab olema juures viide, et tegu on kontaktiga
kuhu saab kaebuseid/teavet esitada või piisab sellest, et on
tootja/importija kontaktandmed ning tarbija siis vajadusel neid kasutab.
Artikkel 18 ja 20 Osaliselt arvestatud seisukohapunktis 1.5. CE-
vastavusmärgis ei ole määruse ettepaneku kohaldamisala
E-kaubanduse jms kaugmüügi korral lisanduvad kohustused avaldada arvestades asjakohane.
toote pakkumise juures andmed tootja kohta (s.h kontaktandmed), kui
tootja ei ole EL-is siis vastutava isiku nimi ja kontaktandmed,
identifitseerimist võimaldav teave (mudeli, - partii vms), hoiatused,
ohutusalane teave.
Tähelepanek: Sellega lisandub e-kaubanduse jms kaugmüügiga
tegelevatele ettevõtetele päris detailse teabe esitamise kohustus ning
toob ettevõtjatele hulga lisatööd, arvestades s.h e-kauplustes
müüdavate toodete hulka. Samas kui suur osa teabest peab esitatud
olema, aga CE-vastavusmärgise kohta info andmine (nende toodete
puhul, kus CE vastavusmärgis vajalik) kohustuslik ei ole. Pigem on oluline
just CE-märgise olemasolu ja näiteks partii number või mõni muu
analoogne ostuotsuse tegemiseks mittevajalik info võiks e-poes toote
infos jääda lisamata.
Artikkel 19 Teadmiseks võetud. Küsimus 1 on arvestatud
seisukohapunktis 1.9.
Tootja tagab, et artiklis 25 osutatud Safety Business Gateway kaudu
teatatakse turule lastud või kättesaadavaks tehtud toote põhjustatud
õnnetusest, selle liikmesriigi pädevat asutust, kus õnnetus juhtus kahe
tööpäeva jooksul alates hetkest, mil ta õnnetusest teada sai. Teade peab
sisaldama toote tüüpi ja identifitseerimisnumbrit ning õnnetuse
asjaolusid, kui need on teada. Tootja teavitab taotluse korral pädevaid
asutusi mis tahes muust asjakohasest teabest.
Importijad ja turustajad, kes on teadlikud õnnetusest, mille on
põhjustanud nende poolt turule lastud või kättesaadavaks tehtud toode,
teatavad sellest tootjale, kes võib importijale või ühele turustajale anda
korralduse teatist jätkata.
Küsimus 1: Sellest mõistame, et importija/turustaja kes saab teada, et
tema imporditud/turustatud toode on põhjustanud õnnetuse peab
kõigepealt pöörduma tooja poole (suures osas meie turul olevatest
toodetest on Hiina tootjate tooted)? Kas selline teabe edastamise viis on
kõige kiirem lahendus pädevat turujärelevalve asutust teavitada. Kas ei
või juhtuda, et teave jääb kaduma. Importija/turustaja edastab teate
Hiina tootjale ning see edasi kuhugi ei jõua. Kas ei võiks see kohustus olla
kohe importijal, mitte et ta jääb ootama tootjalt korraldust teatisega
tegeleda.
Artikkel 33 ja 34 Teadmiseks võetud. Saame tõstatatud küsimusi selgitada
läbirääkimiste käigus.
Tähelepanek: Määrusega on täpsustatud tagasikutsumise reegleid ja
nõudeid teatele, mis on igati teretulnud ning aitab liikmeriikide
praktikaid ühtlustada. Kahjuks ei ole sisse kirjutatud nõuet, kui kaua üks
tagasikutsumise teade üleval peaks olema ja kaua n.ö tagasikutsumise
kampaania aktiivselt toimuma peaks. Liikmesriigiti on siin ka praktikad
erinevad ja võiksid tegelikult ühtlustamise mõttes määruses kajastuda.
Kui see on mõeldud juhtumipõhiselt erinevalt, siis ka see võiks olla selge.
Määrusesse on lisatud ka puuetega inimestele teabe kättesaamise
tagamine (toodete tagasikutsumisel, ohtudest teavitamisel). On
arusaadav sellise nõude kohustus, kuid väikeettevõtjate puhul (nt. n.ö
turukaubandus jms) tekib küsimus, kas nad on suutelised kõiki neid
nõudeid järgima. Kuhu ja kuidas peaks sellise teate puuetega inimeste
jaoks üles panema? Kas näiteks kaupluses pimedakirjas letil olev teade
on piisav?