dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
KäskkiriAvalik

Käskkiri

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 18. november 2021
Viit
96
Registreeritud
18. november 2021
Dokumendi liik
Käskkiri
Funktsioon
1.1/S Ministeeriumi juhtimine
Sari
1.1-2/S Kantsleri käskkirjad (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-2/2021
Vastutaja
Hana-Maarja Helinurm (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Transpordi valdkond, Meremajandusosakond)

Failid

  • 📎96 18.11.2021 Käskkiri.asice4521 KB

Sisu (failidest)

2.7. Õiguse revisjon32 2.7.1. Toetatav tegevus Käesolevaks hetkeks on Eestis mitmed olulised reformid erinevates õigusvaldkondades lõpule jõudnud. Samas on aga mitmeid valdkondi, kus õigusloome areng on erinevatel põhjustel toimunud kiirustades ja Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega ühtlustamine on segi paisanud õigusaktide esialgse süsteemi. Ühe valdkonna sisene õigusaktide ja -normide killustatus pärsib nende mõistmist. Sellist killustatust esineb paljudes õiguse valdkondades ja selle tulemusena on täna muutunud lihtsamaks kehtivate seaduste muutmise asemel välja töötada üha uusi seadusi, mis reguleerivad ainult kitsast valdkonda. Põhjusteks on olnud kiired reformid õiguskorras, varasemate ja hilisemate aktide vaheliste ebaühtluste esinemine, EL õigusest tulenevate muudatuste tõttu tehtud mööndused süsteemsusele jne. Suurema selguse ja süsteemsuse loomiseks õiguskorras on Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvates riikides kasutatud kodifitseerimist. Kodifitseerimise mõte seisneb eeskätt õiguskindluse ja selguse loomises, muutes vajamineva regulatsiooni leidmise õiguse rakendajale lihtsamaks ja andes samal ajal ülevaatlikuma pildi sellest, mis on kehtiv õigus. Kodifitseerimise metoodikaid on riigiti erinevaid, varieerudes seaduste vormilisest ühtlustamisest kuni kodifitseerimisteni, mis toovad muu seas kaasa ulatuslikke sisulisi muutusi õigusloomes. Kodifitseerimine ise ja ka selleks kasutatav metoodika on tavapäraselt poliitilise otsustuse objektid ning need määratakse ära enne kodifitseerimise läbiviimist. Sarnaselt 2007- 2014 programmi perioodiga on ka uue programmi alusel toimuv kodifitseerimine rohkemat kui õigusloome vormiline muutmine. Kodifitseerimine peab toimuma käskkirjas sätestatud töökorraldust ja kodifitseerimismetoodikat järgides. Metoodika kohaselt võib kodifitseerimise eelnõu koondada endasse valdkonna seni killustunud seadusi, kuid võib põhjendatud juhul jätta regulatsiooni jätkuvalt eraldiseisvatesse seadustesse. Viimane võib olla põhjendatav erinevate asjaoludega (nt regulatsiooni maht, tihe muutmisvajadus, senine kasutusharjumus, külgnevate teemade mehhaanilise liitmise ebaotstarbekus jne), kuid igal juhul tuleb kodifitseerimise tulemusena tagada valdkonnasisene regulatsiooni ühtsus, ajakohasus ja selgus. Seega põhjendatud juhul säilitatakse regulatsiooni killustatus erinevates, kuid omavahel sisult kooskõlas olevates eriseadustes. Viimasel juhul koondatakse kõikide eriseaduste jaoks ühtsed üldnormid valdkonna nn üldseadusesse. Kodifitseerimine hõlmab ka juba kehtiva seadustiku või seaduste põhjalikku, sisulist ja süsteemset analüüsi, ühtlustamist ja ajakohastamist juhul, kui selle käigus tehtav analüüs vastab sisuliselt kõigile kodifitseerimisprojektis ettenähtud kohustuslikele tegevustele ja etappidele. Selliste projektide puhul on sisuliselt õigem kasutada terminit „revisjon“. Asjaolu, et metoodika võimaldab kodifitseerimise ja revisjoni käigus muu hulgas teha sisulisi ja terminoloogilisi muudatusi, ei tähenda, et neid võiks teha kergekäeliselt. Toimivaid lahendusi ei tule tingimata muuta. Muudatusi ja lihtsustusi tuleb teha seal, kus need on vajalikud ja põhjendatud. Kodifitseerimisprojekti ja revisjoni võib põhjendatud juhtudel läbi viia ka teemapaketipõhiselt. Nimetatud vajadus selgitatakse välja kodifitseerimise või revisjoni ettevalmistavas etapis ja 32 2016. a alguses toimunud käskkirja muudatusega “ asendati kodifitseerimise mõiste revisjoni mõistega ning võimaldati revisjoni etapiviisilist läbiviimist (kodifitseerimine asendati revisjoniga läbivalt terves käskkirjas). Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 6.10.2015 (muudatuse haldusvõimekuse valdkondlikus komisjonis kooskõlastamise kuupäevast). 35 fikseeritakse lähteülesandes. Kodifitseerimisprojekti ja revisjoni teemapaketipõhine läbiviimine võimaldab valdkonnaprobleeme prioritiseerida ja neid lahendada operatiivsemalt. Kodifitseerimisprojektid ja revisjonid võivad oma valdkonna haarde tõttu olla väga sisu- ja ajamahukad, mistõttu võib tekkida oht, et pakilisematele probleemidele ei suudeta piisavalt kiiresti reageerida. Kodifitseerimisprojektidel ja revisjonidel peab riigil olema otsene praktiline kasu ja seetõttu on vaja paindlikumat lahendust, mida pakub revisjonide teemapaketipõhisus. Samuti nagu kodifitseerimisprojekt või revisjon tervikpaketina peab kodifitseerimisprojekt või revisjon erinevate teemapakettidena toimuma käskkirjas sätestatud töökorraldust ja metoodikat järgides. Kehtiva õiguse valdkondade kodifitseerimisel ja revideerimisel tuleb analüüsida rakenduspraktikat ja püüda leida võimalusi regulatsiooni lihtsustamiseks, mis samuti aitab saavutada normide paremat realiseerumist. Hinnata tuleb seda, kas kõik normid, mis praegu on kehtivad seaduse tasandil, ikka peavad olema sel tasandil või nende tehnilisuse astmest tulenevalt peaksid olema kehtestatud hoopis ministri või Vabariigi Valitsuse määrusega. Ka EL õiguse korrektset ülevõtmist tuleks kodifitseerimise ja revisjoni juures uuesti hinnata. Igas kodifitseerimisprojektis või revisjonis viiakse läbi järgmised tegevused, mis peavad projekti lõpuks kajastuma eelnõu seletuskirjas:  Lihtsustamine: o halduskoormuse vähendamine ja e-lahenduste eelistamine; o põhjendamatult keerukate protseduuride isikutele lihtsamaks muutmine; o ebamõistliku või mitteefektiivse regulatsiooni kehtetuks tunnistamine ja vajaduse korral uue sisuga asendamine; o normide vahelise loogilise ja selge süsteemi loomine või korrastamine; o terminoloogiliste vastuolude ärakaotamine, terminite uuendamine, õiguskeele selgem väljendus  EL õiguse rakendamise analüüs: o EL õiguse korrektse ja efektiivse rakendamise analüüs; o analüüsida selliste normide vajalikkust, mille EL õigusest Eesti õigusesse ülevõtmine või rakendamine ei ole imperatiivne.  Alternatiivide kaalumine: o teiste riikide kogemuse kasutamine õigusloome muudatuste kavandamisel (erinevad võimalused teiste riikide kogemusele juurdepääsuks: kirjandus, andmebaasid, tutvumisvisiidid, külalislektorid, seminarid, konverentsid); o erinevate õiguslike ja mitteõiguslike reguleerimisvõimaluste kaalumine enne õigusakti eelnõu väljatöötamisele asumist ning nende sobivuse ja rakenduvuse analüüs ja võimaluse korral välisekspertiisi tellimine eelnõule.  Mõjude analüüs: o probleemide kaardistamine lähteülesande etapis; kodifitseerimise ja revisjoni etapis (analüüs) võimalike kaasnevate mõjude ja nende olulisuse väljaselgitamine; o iga kodifitseerimisprojekti või revisjoni puhul oluliste mõjude analüüs vastavalt mõjude analüüsi metoodikale ja õiguspoliitika arengusuundadele.  Huvirühmade kaasamine: o valdkondade spetsialistide (praktikud ja teoreetikud) kaasamine ekspertidena eelnõude väljatöötamisse; o kodifitseerimise või revisjoni etapis (analüüs) kaasamise heale tavale vastava kaasamiskava väljatöötamine, hõlmates seda, keda, millal ja kuidas eelnõu koostamisse kaasatakse; o huvirühmadega ühisarutelude ja seminaride korraldamine; 36 o avalikus veebis ülevaate pidamine töö käigust teavitamiseks ja olulisemate materjalide avaldamiseks, tutvustamiseks. Kõik eelnimetatud tegevused teenivad üldisemat aruka õigusloome saavutamise eesmärki kodifitseeritavas või revideeritavas valdkonnas. Täiendavaid juhiseid nende tegevuste läbiviimiseks leiab kodifitseerimise ja revisjoni läbiviimise metoodikast (vt käskkirja lisa 1) ja muudest olemasolevatest õigusloome juhendmaterjalidest, nt mõjude hindamise metoodika, kaasamise hea tava jne. Eelnõu seletuskirjas tehtu fikseerimine aitab hiljem hinnata, mil määral ja moel kodifitseerimise või revisjoni kaudu õigusloome kvaliteeti parandada püüti. Eelmise EL struktuurivahendite perioodi jooksul kodifitseerimist ja revisjoni kui õiguse ajakohastamise ja selgemaks muutmise meetodit mõnedes valdkondades juba kasutati. Sellisteks valdkondadeks olid: keskkonnaõigus, majandushaldusõigus, ehitus- ja planeerimisõigus, karistusõigus, väärteomenetlusõigus, sotsiaalõigus ja intellektuaalse omandi õigus. Võttes arvesse seda, et kodifitseerimine ja revisjon on väga töö- ja ressursimahukas õiguse ajakohastamise viis, ei jõutud seda läbi viia kõigis neis valdkondades, kus vajalik. Sellest tulenevalt uuel perioodil jätkatakse kodifitseerimist või revisjoni uutes valdkondades. 2.7.2. Tegevuse panus meetme alaeesmärkidesse Peatükis luuakse seos meetme (ala)tegevuse ja meetme alaeesmärgi vahel (millisesse meetme alaeesmärki ja selle tulemusnäitajasse tegevus eelkõige panustab). Sama seos on ülevaatlikult kirjeldatud ka käskkirja tabelis 2. 2.7.3. Tegevuse oodatav tulemus Nii õiguse kodifitseerimine või revisjon kui ka selle käigus läbiviidavad tegevused – lihtsustamine, kaasamine, alternatiivide kaalumine, EL õiguse ülevõtmise analüüs, mõjude analüüs – on aruka õigusloome osad. Seega kodifitseerimise või revisjoni käigus, mis on juba ise arukas õigusloome, kasutatakse veel teisi selliseid õigusloome kujundamise võtteid, mis võimaldavad lõpptulemusena saavutada kvaliteetsema õiguse. Kvaliteet väljendub niisiis süsteemsuses ja korrastatuses, lihtsuses ja selguses, laialdaselt läbiarutatud ja kaalutletud otsustes. Seda kvaliteeti aitab saavutada selgelt paika pandud töökorraldus ning kodifitseerimise ja revisjoni läbiviimise metoodika. 2.7.4. Tegevuse väljund Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil 2014-2020 kavatsetakse kodifitseerida (revideerida) 5 valdkonda.33 Väljund loetakse saavutatuks, kui antud käskkirja raames on nõuetekohaselt tehtud kodifitseerimise või revisjoni etapp (sõltumata sellest, kas ettevalmistav etapp on tehtud antud käskkirja vahenditest või muudest allikatest) ning eelnõu on esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks. Kodifitseerimise või revisjoni ettevalmistava etapi sisulistele nõuetele vastavust kontrollib valdkondlik komisjon kodifitseerimise või revisjoni etapiga jätkamise üle otsustamisel. Selline indikaator on valitud, lähtudes ministeeriumide õigusloome plaanide analoogiast. Samuti sellepärast, et Vabariigi Valitsusele peab jääma võimalus otsustada, kas ja millist eelnõu heaks 33 Muudatus on seotud Riigi eelarvestrateegia 2019-2022 protsessis tegevuse 12.2.7 ja 12.2.8. eelarve vähendamisega kogusummas 112 942 eur (sh 96 000 EL toetus), mistõttu vähendati ka tegevuse 12.2.6. väljundnäitajat ühe revisjoni võrra. Muudatus on heaks kiidetud 21.12.2018 ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskavas ning 31.01.2019 meetmete nimekirjas. 37 kiita. Kui valitsus eelnõu heaks kiidab, esitab ta selle Riigikogule menetlemiseks. Eelmisel programmi perioodil oli väljundindikaatoriks kodifitseerimisprojektide või revisjonide puhul kodifitseerimiskomisjoni heakskiit eelnõule. Sel perioodil on aga komisjoni ülesandeid muudetud ja nende hulka ei kuulu enam töörühma töö erinevate etappide heakskiit, vaid arutelu ja märkuste tegemine oma ekspertteadmistest lähtuvalt. Uuel perioodil kasutatakse kodifitseerimiskomisjoni asemel nii kodifitseerimisprojektides kui revisjonides ühisnimetust „komisjon“ Eelmise perioodi väljundindikaator ei hõlmanud endas sõnaselgelt ametlikku kooskõlastusmenetlust ega näinud ette, kas ja millises etapis peab tehtud töö heaks kiitma valdkonna ministeerium. Seega ei olnud piisaval määral tagatud koostöö töörühma ja valdkonna ministeeriumi vahel. Kuigi praktikas koostööd tehti, sõltus selle toimimine liigselt töörühma juhtidest ja oli valdkonniti erinev. Uuel perioodil soovitakse aga võimalikult suurel määral maandada riski, et töörühma töö tulemus on valdkonna ministeeriumile vastuvõetamatu. Kui kodifitseerimine või revisjon viiakse läbi teemapaketipõhiselt, siis loetakse sihttase täidetuks, kui kodifitseerimise või revisjoni etapi viimane teemapakett on esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks. Kodifitseerimise või revisjoni etapi mahu (teemapaketid) on heaks kiitnud valdkondlik komisjon, kellel on võimalik algselt heakskiidetud mahu osas ka muudatusi teha. Kuivõrd erinevad teemapaketid moodustavad üldjuhul ühtse terviku, siis viimase teemapaketi esitamisega Vabariigi Valitsusele on eeldatavasti tagatud valdkonnasisene regulatsiooni ühtsus, ajakohasus ja selgus. 2.7.5. Tegevuse sihtrühm Tegevuse sihtrühmaks on kodifitseeritava või revideeritava valdkonna õigusloome rakendajad. Sihtrühm on seega valdkonniti erinev. 2.7.6. Tegevusega seotud arengukavad Tegevused on seotud OECD tegevuskavaga. 2.7.7. Tegevuse elluviija Sarnaselt 2007-2014 programmperioodile, on tegevuste elluviijaks Justiitsministeerium. Seega on elluviijal ka võimekus tegevusi ellu viia. 2.7.8. Partnerid Partneriteks on ministeeriumid, kelle valitsemisalas kodifitseerimised või revisjonid toimuvad. Partnereid selguvad konkreetsete kodifitseerimisprojektide või revisjonide valikul. Partner määratletakse revisjoni algatamisel34. Partnerit ei määratleta kodifitseerimisprojektides või revisjonides, mis kuuluvad Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Iga partneriga sõlmib Justiitsministeerium koostöölepingu, milles nähakse ette partneri õigused ja kohustused kodifitseerimise või revisjoni elluviimisel. Olulise punktina nähakse lepingus ette, et kui partner ei tee õigeaegselt ja korrektselt projekti tegevusi, kohustub ta hüvitama Justiitsministeeriumile toetuse ulatuses, milles see Justiitsministeeriumilt tagasi nõutakse. Sellise punkti eesmärgiks on motiveerida ministeeriume oma valdkonna kodifitseerimisi ja revisjone korrektselt ja õigeaegselt läbi viima. 34 2016. aasta alguses tehtud käskkirja muudatustega lisati täpsustus, et partnerid määratletakse revisjoni algatamisel. See võimaldab vältida käskkirja muutmist iga partneri lisandumisel. 38 Kodifitseerimise või revisjonide raames riigihangete läbiviimisel lähtub partner riigihangete seadusest, abikõlblikkuse reeglitest ning Justiitsministeeriumi ja oma asutuse väljatöötatud juhistest riigihangete korraldamise kohta. Partner vastutab seaduspäraste ja korrakohaste riigihangete läbiviimise eest. Partner peab säilitama kõik abikõlblike kulude tõendamiseks vajalikud originaaldokumendid. 2.7.9. Kodifitseeritavad (revideeritavad) valdkonnad Kodifitseerimise või revisjoni jätkamist uuel perioodil arutati Justiitsministeeriumi poolt koostatud memo põhjal 05.07.2012. a ümarlaual ja paluti ministeeriumide esindajatel saata Justiitsministeeriumile omapoolsed kirjalikud ettepanekud valdkondade kohta. Ümarlaual anti ülevaade kodifitseerimisest ja revisjonidest eelmise programmi perioodi jooksul ja küsiti ministeeriumidelt ettepanekuid valdkondade kodifitseerimisega või revideerimise jätkamise kohta uuel perioodil. Seejuures juhiti tähelepanu, et uusi valdkondi saab lisada juhul, kui valdkonna õigusloome ühtlustamine on ebaühtlase õigusloome kvaliteedi tõttu vajalik ja seal, kus õigusloome ühtlustamise argument kaalub üles stabiilsuse tagamise vajaduse. Ettepanekud tehti 6 valdkonna kohta: ühinguõigus, maksejõuetusõigus, kriminaalmenetlusõigus, tsiviilõigus, haridusõigus ja mereõigus. Sellega anti omapoolne esialgne hinnang sellele, kas valdkonda on vajalik ulatuslikult korrastada ja ning et õiguse korrastamine on antud valdkondades olulisem kui stabiilsus. See tähendab, et neis valdkondades on eelduslikult olemas valmisolek ja vajadus kehtiv õigus korrastada. Haridusõiguse kodifitseerimist (revisjoni) antud käskkirja raames ei toimu. Esialgset vajaduste kaardistust arvestades esitatakse kodifitseerimise või revisjoni algatamise ettepanekud haldusvõimekuse valdkondlikule komisjonile, kes hindab nende prioriteetsust arvestades järgmiseid aspekte:  valdkonna kodifitseerimise või revideerimise vajadus tuleneb Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist - kas valdkonna kodifitseerimine või revideerimine või valdkond ise on valitsusele prioriteet ning välja toodud vabariigi valitsuse tegevusprogrammis?;  valdkonna kodifitseerimise või revideerimisvajadus tuleneb pikaajalisest strateegiast – kas vajadus valdkonna õigusloome lihtsustamise või korrastatuse järele on kirjeldatud valdkonna pikaajalises strateegias?;  valdkonna kodifitseerimine või revisjon võimaldab õigusloomet oluliselt lihtsustada – kuivõrd on võimalik kodifitseerimise või revisjoni tulemusel valdkonda lihtsamaks ja arusaadavamaks muuta;  valdkonna kodifitseerimine või revisjon võimaldab lahendada õigusloomes korduvalt esinevaid olulisi probleeme;  kodifitseeritav või revideeritav valdkond puudutab rohkem kui ühe ministeeriumi valitsemisala – kodifitseerimise või revideerimise vajadust näevad rohkem kui üks ministeerium;  valdkonna kodifitseerimine või revisjon puudutab võimalikult suurt sihtrühma – valdkonna lihtsustamisest ja ühtlustamisest võidab (halduskoormus väheneb, protsessid lihtsustuvad, teenuskorraldus muutub paremaks) võimalikult suur kasutajaskond; Valdkondlikul komisjonil on võimalus esitada ka ettepanekuid kodifitseerimisprojekti või revisjoni kavandi täpsustamiseks. Valdkondlikult komisjonilt heakskiidu saanud projekt läbib ettevalmistava etapi, misjärel tullakse täpsustatud lähteülesandega uuesti valdkondlikku komisjoni ette. 39 2.7.10. Tegevuse etapid Kodifitseerimine või revisjon viiakse läbi kahes etapis: ettevalmistav etapp ja kodifitseerimise (revisjoni) etapp. Etappide eristamise põhjus seisneb selles, et ettevalmistava etapi käigus selgitatakse täpsemalt välja nii kodifitseerimise või revisjoni vajalikkus kui ka võimalused ning luuakse vajalikud alused kodifitseerimise või revisjoni läbiviimiseks. 2.7.10.1. Ettevalmistav etapp Ettevalmistav etapp eelneb kodifitseerimise (revisjoni) etapile ja selle tulemusena soovitakse saada selgust selles, kas kodifitseerimine või revideerimine antud valdkonnas on ikkagi vajalik ja võimalik. Ettevalmistava etapi eesmärk on teha vajalikke ettevalmistusi kodifitseerimiseks või revisjoniks – selgitada välja üldine kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja ulatus, teha praktikas tekkinud probleemide kaardistus ja luua üldine edasine tegevuskava. Ettevalmistav tegevus on sisend edasisele töörühma tööle. Kui ettevalmistava etapi lõpuks valdkonna ministeerium ja valdkondlik komisjon lähteülesannet heaks ei kiida, siis valdkonna kodifitseerimist või revideerimist ei järgne. Selleks, et teha informeeritud otsus kodifitseerimise või revideerimise vajaduse ja võimalikkuse kohta, tulebki koguda rohkem teavet. Ettevalmistav etapp on abiks ja toeks otsustajale enne, kui jätkata projekti mahukama osaga, st kodifitseerimisega või revisjoniga. Ettevalmistavas etapis tuleks läbi viia vähemalt järgmised tegevused: 1) Ekspertide kohtumine; 2) Lähteülesande koostamine; 3) Valdkonna ministeeriumi juhtkonna otsus; 4) Lähteülesande avalik arutelu; 5) Lähteülesande heakskiit valdkonna ministeeriumi juhtkonnas (protokollitud otsus) 1) Ekspertide kohtumine - Kohtumisest võtavad osa kodifitseeritava või revideeritava valdkonna eksperdid. Kaasatavaid eksperte peaks olema vähemalt 5. Eelistatult võiks olla tegu toimiva võrgustikuga, kes on tavapäraselt kaasatud valdkonna õigusloomesse ja selle arengutega kursis. Kohtumisel peaks osalema ka valdkonna õigusloome juhtivad ametnikud ministeeriumist. Ekspertide kohtumine on ettevalmistav tegevus programmi tähenduses. Selle eesmärgiks on välja selgitada kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja esialgne ulatus, kaasates sellesse tegevusse valdkonna tunnustatud eksperdid. Eksperdid annavad oma seisukoha muu hulgas järgmistes küsimustes: a) Kas nimetatud valdkonnas on kodifitseerimine või revisjon (vt termini sisu antud kontekstis) vajalik ja mis põhjustel? b) Milliseid muudatusi on valdkonna õigusaktides vaja teha ja miks neid ei ole otstarbekas teha tavapärases korras? Tuua mõned olulised näited. c) Kas kodifitseerimine või revisjon on kõne all olevas valdkonnas lähiaastatel (2014-2020) võimalik? Siinkohal tuleks arvesse võtta muid juba teadaolevaid muudatusi, mida lähiaastatel selles valdkonnas teha plaanitakse (sh EL õigus), Riigikogu valimisi, eelseisvat EL eesistumist 2018 ja sellest tulenevat töökoormuse kasvu mõnedes valdkondades. Samuti seda, kas on teada, et on inimesi, kes on võimelised ja tahaksid seda tööd teha. 40 d) Kas valdkonna kodifitseerimisel või revideerimisel saab läbi viia kõiki kohustuslikke tegevusi (1) õiguse lihtsustamine; 2) EL õiguse rakendamise analüüs; 3) alternatiivid probleemi lahendamiseks 4) oluliste mõjude analüüs; 5) huvirühmade kaasamine.)? Kui ei, siis milliseid mitte ja miks? Kodifitseerimise või revisjoni etapi ühes osas või teemapaketipõhiselt läbiviimise otsustab valdkonna ministeerium. Küsimust võidakse arutada ettevalmistavas etapis kohtumisel ekspertidega 2) Lähteülesande koostamine - Ekspertide kohtumise järel pannakse kokku kodifitseerimise või revisjoni lähteülesanne, mis saab edaspidi töörühmale analüüsi koostamise aluseks. Lähteülesanne sisaldab eeskätt järgmist: a) Kodifitseerimise või revideerimise vajadus ja prognoositav ulatus b) Üldine probleemide kaardistus ja analüüsi ülesanded c) Üldine kodifitseerimise või revisjoni tegevuskava d) Esmane huvirühmade kaardistus koos esialgse nägemusega kaasamise korraldamiseks 3) Valdkonna ministeeriumi juhtkonna otsus - Valdkonna ministeeriumi juhtkonna seisukoht, mis kujundatakse pärast ekspertide kohtumist lähteülesande suhtes ja mis väljendab valdkonna ministeeriumi valmisolekut ja toetust kodifitseerimisele või revisjonile. Seisukoht peab olema fikseeritud kirjalikult (protokollitud juhtkonna otsus). Vastavalt juhtkonnalt saadud sisendile täiendatakse lähteülesannet.; 4) Lähteülesande avalik arutelu - Täiendatud lähteülesanne esitatakse huvirühmadele ja asjaomastele asutustele arvamuse avaldamiseks. 5) Lähteülesande heakskiit valdkonna ministeeriumi juhtkonnas - Pärast avaliku konsultatsiooni toimumist pannakse saadud arvamusi analüüsides ja kooskõlastatult valdkonna ministeeriumiga kokku lõplik lähteülesanne kodifitseerimiseks või revisjoniks, sh tehakse vajadusel ettepanek kodifitseerimise teemapaketipõhiseks läbiviimiseks või mõne menetlusetapi ühendamiseks või ära jätmiseks. Kui kodifitseerimist või revisjoni soovitakse läbi viia teemapaketipõhiselt, siis esitatakse iga etapi tööde järjekord, st esimese teemapaketi konkreetsed valdkonnad, üksikküsimused ja üldise tegevuskava ning iga järgneva teemapaketi võimalikud valdkonnad, üksikküsimused ja orienteeruv aeg (nt 2017 II poolaasta kuni 2019 II poolaasta). Iga järgneva teemapaketi täpseid valdkondi ja tegevuskava ei ole võimalik esimeses või sellele eelnenud etapis veel öelda, kuna edaspidised valdkonnad ja tegevuskava sõltuvad esimese või eelmise teemapaketi tulemustest. Iga uue teemapaketiga alustades täpsustatakse lähteülesannet järgmisesse teemapaketti kuuluvate valdkondade ja üksikküsimuste osas ning koostatakse üldine tegevuskava. Kui valdkonna ministeerium otsustab, et järgmist etappi ei tulegi, kuivõrd eelneva etapiga on juba täidetud valdkonna ühtsuse, asjakohasuses ja selguse nõue või otsustab, et järgmise etapi teemasid tuleb oluliselt muuta, siis peab ta oma otsusele saama heakskiidu ka valdkondlikult komisjonilt, kes on algselt heaks kiitnud lähteülesande koos teemapakettidega kodifitseerimiseks või revideerimiseks. Menetlusetappide ühendamise või ära jätmise küsimus võib tõusetuda eelkõige analüüsi ja seaduseelnõu kontseptsiooni juures, kuivõrd teatud juhtudel need üksteisest suurel määral ei erine. Samuti ei pruugi olla vajalik seaduseelnõu kontseptsiooni üldse koostada, kuivõrd selle 41 koostamine võib sõltuda konkreetse teemapaketi sisust. Samuti võivad analüüs ja kontseptsioon olla eelnõu seletuskirja osa. 35 Lähteülesande lõpliku versiooni kiidab heaks valdkonna ministeerium. Kui lähteülesande kohaselt on kodifitseerimine või revisjon vajalik ja võimalik, siis selle heakskiitmisega võtab valdkonna ministeerium kohustuse kodifitseerimine või revisjon programmi raames ja selles esitatud tingimustele vastavalt läbi viia. See tähistab ettevalmistava etapi lõppu. Seejärel teeb Justiitsministeerium koos valdkonna ministeeriumiga (kellega esitati ka kodifitseerimise või revisjoni ettevalmistava etapi algatamise ettepanek) valdkondlikule komisjonile ettepaneku kas jätkata kodifitseerimisprojektiga või revisjoniga või mitte jätkata. Ettepanekule tuleb lisada lähteülesande viimane versioon. 2.7.10.2. Kodifitseerimise või revisjoni etapp Kodifitseerimise või revisjoni etapi jooksul koostatakse kodifitseerimisprojekti või revisjoni raames analüüs, eelnõu kontseptsioon ning eelnõu koos seletuskirja ja muude selle juurde kuuluvate kohustuslike osadega. Nimetatud dokumendid tuleb panna avalikule konsultatsioonile ja ametlikule kooskõlastamisele, millele järgneb eelnõu menetluse toetamine Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus. Kodifitseerimise või revisjoni etapi töö lähtub ettevalmistava etapi lõpuks koostatud lähteülesandest ja kui kodifitseerimisprojekt või revisjon on kodifitseerimise või revisjoni etappi juba jõudnud, siis tuleb alustatu ka lõpule viia, st valdkonna ministeerium peab esitama eelnõu Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks. 2.7.11. Töörühm Töörühm (TR) teeb kodifitseerimisprojektis või revisjonis sisulist tööd eesmärgiga töötada välja oma töö lõpptulemusena seaduse eelnõu ja seletuskiri koos kõigi selle juurde kuuluvate nõutavate materjalidega. Kui kodifitseerimine või revisjon toimub teemapaketipõhiselt, võib iga teemapaketiga tegelemiseks moodustada eraldi töörühma või kaasata olemasolevasse töörühma uusi eksperte. See on vajalik, kuna järgmise etapi konkreetsed teemad selguvad lõplikult pärast eelmist etappi ja uute teemadega tegelemiseks ei pruugi olemasolevas töörühma olla pädevaid eksperte. TR-i juhib töörühma juht, kes algatab töörühmas ka olulisemate otsuste tegemise ja jälgib, et tulemus saavutataks korrektselt ja õigeaegselt. TR liikmed töötavad iseseisvalt. Kuid vajaduse korral kutsub TR juht kokku töörühma koosoleku. Näiteks selleks, et erinevate TR liikmete tehtavat tööd ühtlustada, olulisi sisulisi või töökorralduslikke küsimusi arutada või TR töö vahetulemusi või lõpptulemust kinnitada. Näitlikult võiks TR töö olla menetlusetappide kaupa järgmine: 1) Kodifitseerimise või revisjoni detailse tegevuskava koostamine:  milliseid töid ja millise ajakava alusel tehakse?  milline on kaasamisekava?  kokkuleppimine seaduse esialgses struktuuris, mis võetakse töö aluseks;  töörühma liikmete vahel analüüsivaldkondade ja -ülesannete jagamine;  seaduse reguleerimisala ja kodifitseeritavate või revideeritavate aktide/normide piiritlemine; 35 2016. a alguses toimunud käskkirja muudatusega võimaldati menetlusetappide ühendamist või ära jätmist. Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 6.10.2015 (muudatuse haldusvõimekuse valdkondlikus komisjonis kooskõlastamise kuupäevast). 42  prognoositav eelarve tegevuste lõikes. 2) tegevuskava arutamine komisjonis; 3) tegevuskava esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks; 4) analüüsi koostamine; 5) analüüsi arutamine komisjonis; 6) analüüsi esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks; 7) analüüsi avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine; 8) seaduse kontseptsiooni koostamine; 9) vajaduse korral mõjude analüüsi tellimine ühele või mitmele kontseptsioonis väljapakutud lahendusele; 10) kontseptsiooni ja mõjude analüüsi tulemuste arutelu komisjonis; 11) kontseptsiooni esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks; 12) seaduse kontseptsiooni avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine; 13) avalikult konsultatsioonilt ja kooskõlastamiselt laekunud tagasiside analüüs, vajaduse korral kohtumised märkuste ja ettepanekute läbirääkimiseks ning tabel ettepanekutega arvestamise kohta; 14) kooskõlastusjärgselt muudetud kontseptsiooni esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks; 15) kontseptsiooni põhjal eelnõu ja seletuskirja koostamine; 16) vajaduse korral ühele või mitmele eelnõus sisalduvale lahendusele mõjude analüüsi tellimine; 17) eelnõu ja seletuskirja esitamine komisjonile arutamiseks; 18) eelnõu ja seletuskirja keeleline ja normitehniline toimetamine; 19) eelnõu ja seletuskirja avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine; 20) avalikult konsultatsioonilt ja kooskõlastamiselt laekunud tagasiside analüüs, vajaduse korral kohtumised märkuste ja ettepanekute läbirääkimiseks ning tabel ettepanekutega arvestamise kohta; 21) kooskõlastusjärgselt muudetud eelnõu ja seletuskirja esitamine valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks36; 22) eelnõu ja seletuskirja vabariigi valitsusele heakskiitmiseks esitamine; 23) eelnõu menetlemise toetamine Riigikogus. TR esimene tööülesanne on koostada kodifitseerimise või revisjoni tegevuskava. See dokument esitatakse KK-le arutamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui TR on oma tööd alustanud. Pärast KK-s arutelu esitatakse tegevuskava valdkonna ministeeriumi juhtkonnale heakskiitmiseks. Oluline on märkida, et partnerid esitavad oma tegevuse ajakava ka Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks. Justiitsministeerium hindab seejuures, kas tegevused on planeeritud realistlikult ja silmas pidades seda, et väljundindikaatorid saavutatakse seatud tähtajaks. Justiitsministeeriumi kooskõlastus on vajalik, et töödega saaks jätkata. Töörühma liikmed töötavad iseseisvalt. Töörühma juht kutsub vajaduse korral kokku töörühma koosoleku. Ametliku kooskõlastamise ja avaliku konsultatsiooni viib läbi valdkonna ministeerium. Selleks annab töörühm eelnevalt oma antud etapi töötulemuse ministeeriumile üle. Nagu tavapäraselt hindab ministeerium sellises olukorras, kas dokumendid esitatakse kooskõlastamisele muutmata kujul või tehakse neisse veel vajalikke muudatusi. 36 Kui valdkonna ministeeriumiks ei ole Justiitsministeerium, siis lisandub enne eelnõu valitsusele esitamist eraldi kooskõlastusring Justiitsministeeriumiga vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendis sätestatule. 43 Töörühma tehtav analüüs (p 4 alap 4) peab sisaldama probleemide ja nende alternatiivsete lahendusvariantide õigusvõrdlevat analüüsi ja vastama hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) mõistes väljatöötamiskavatsuse nõuetele. Soovitav on lisada parema ülevaatlikkuse andmiseks analüüsile või selle erinevatele osadele tavapärane väljatöötamiskavatsuse täidetud vorm. Väljatöötamiskavatsuse vorm oleks sellisel juhul kasutatav kokkuvõttena analüüsist. Kontseptsiooni koostamisel lähtub töörühm HÕNTE nõuetest. Seaduseelnõu kontseptsiooni koostamine on analüüsi ning seaduseelnõu ja seletuskirja koostamise vaheetapp. Kontseptsioon sisaldab elemente nii analüüsist kui ka seaduseelnõust ja seletuskirjast, kuid sisaldab võrreldes nendega ka täiendavat informatsiooni. Selles käsitletakse põhjalikumalt analüüsi etapi tulemusel väljavalitud eelistatud lahendusvarianti (lahendusvariante), mh tuleb selles põhjendada vastava valiku tegemist. Kui välja on valitud mitu võimalikku lahendust, tuleb neid kontseptsioonis põhjalikumalt analüüsida, et kontseptsiooni pinnalt oleks võimalik valida eelistatuim lahendus. Vajadusel võib kontseptsiooni etapis välja pakkuda ka täiendavaid lahendusi, mida analüüsis ei käsitletud. Kontseptsiooni etappi eristab analüüsi etapist muu hulgas ka analüüsi etapis või hiljem tuvastatud oluliste mõjude analüüsi läbiviimine. Läbi tuleb viia kõigi selleks hetkeks teadaolevate oluliste mõjude analüüs; eelnõu ja seletuskirja koostamise etapis viiakse läbi üksnes täiendavalt selgunud oluliste mõjude analüüs. Ka see lihtsustab ühe kindla lahendusvariandi väljavalimist. Põhjendatud juhtudel saab kontseptsioonis esitada juba võimalikud normi sõnastused (alternatiividena). Üldreeglina toimub aga kontseptsiooni faasis arutelu sisu üle ilma konkreetsete normisõnastusteta. Kontseptsiooni dokument peaks vastama seletuskirja koostamise nõuetele niivõrd, kuivõrd ta antud olukorras seda saab. Sellise nõude mõte on see, et pärast kontseptsiooni valmimist ei alustataks seletuskirja koostamist nullist, vaid kontseptsioon saabki seletuskirja aluseks ning kontseptsiooni edasi arendades ja veidi muutes ongi seletuskiri juba olemas. Seega saabki öelda, et pärast kontseptsiooni kooskõlastamist tuleb kokkulepitu vormistada – s.o koostada eelnõu tekst. Pärast teksti valmimist järgneb selle kooskõlastamine ja edasi juba menetlemine Vabariigi Valitsuses ning Riigikogus. See, millises mahus ja mis ülesannetega osalevad töörühma liikmed eelnõu menetluse toetamises Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus, on iga projekti puhul töörühma liikmetega nendega sõlmitavates lepingutes eraldi kokkulepitav. Kindlasti peavad aga nende eelnõude puhul edasistes menetlusetappides toetama menetlust valdkonna ministeeriumi ametnikud. Oma töö jaoks vajaliku poliitilise sisendi küsib TR juht valdkonna ministeeriumist. Selleks esitab TR juht vajalikud küsimused või võimalikud valikuvariandid KK juhile, kes küsib vajaliku sisendi ministrilt. Nii TR juht kui KK juht peavad olema valmis teemaga seonduvat tausta ministrile, ministeeriumi juhtkonnale ja avalikkusele selgitama. Töörühma juht otsustab (töörühma liikmete ettepanekul või omal algatusel), kas ja milliseid täiendavaid materjale (raamatuid, ajakirju, muid teabeallikaid) töörühm või selle üksikud liikmed oma ülesannete täitmiseks vajavad. Töörühma juht otsustab töörühma või selle mõne liikme osaluse üle tema uurimisteemale vastaval seminaril, konverentsil, õppereisil vm üritusel Eestis või mõnes välisriigis. Mõlemal juhul (materjalid v osalus mõnel üritusel) konsulteerib töörühma juht enne otsuse tegemist valdkonna ministeeriumi ametnikuga, kes korraldab EL struktuurivahendite kasutamist, veendumaks vajalike vahendite olemasolus ja abikõlbulikkuses. Materjalide tellimise või osaluse üritusel korraldab valdkonna ministeeriumi ametnik, kes vastutab EL struktuurivahendite eest. Töörühma juhile tagab valdkonna ministeerium võimaluse korral töökoha ja töövahendid valdkonna ministeeriumis. Sellise töökorralduse poolt räägib asjaolu, et töörühma juht peab olema kursis ka valdkonna jooksvate õigusloome küsimustega ja tihedas kontaktis valdkonna ministeeriumi vastava valdkonna poliitika kujundajatega. 44 Töörühmal on võimalik kasutada valdkonna ministeeriumi infrastruktuuri projekti raames nt koosolekute, seminaride või muude projektiga seotud ürituste korraldamiseks. Töörühm arutab ühele või mitmele kontseptsioonis või eelnõus väljapakutud lahendusele mõjude analüüsi tellimise vajadust ja koostab sellesisulise lähteülesande mõjude analüüsi tellimiseks. Töörühm korraldab eelnõule ja selle seletuskirjale keelelise ja normitehnilise toimetamise tegemise enne eelnõu ametlikule kooskõlastamisele esitamist. Enne töö tellimist konsulteerib töörühma juht valdkonna ministeeriumi ametnikuga, kes korraldab EL struktuurivahendite kasutamist, veendumaks vajalike vahendite olemasolus ja juhtnööride saamiseks abikõlbulikkuse reeglite järgimiseks. Üldiselt ei erine töörühma töö korraldus eelmise programmi perioodi omast. Oluline erinevus võrreldes eelmise perioodiga on see, et eraldi on ette nähtud töö erinevate etappide kooskõlastamine valdkonna ministeeriumiga. Kui lähtuda sellest, et lõpptulemusena esitatakse töörühma töö valitsusele heakskiitmiseks, ei ole põhjendatud, et see valmib tervikuna eraldiseisvalt ja poliitiliste valikuteta. Kuivõrd valitsusele saavad seaduseelnõusid otsustamiseks esitada siiski üksnes valitsuse liikmed ja eelnõu valitsusele otsustamiseks esitamisel asjaomane valitsuse liige seda ise eelduslikult toetab, ei ole põhjendatud, et ministeerium eesotsas ministriga eelnõu koostamisest osa ei võta. Seega on ette nähtud juba alates ettevalmistavast etapist valdkonna ministeeriumi osalus, nagu ka see, et poliitilised juhtnöörid lahendusvariantide valikul on töörühmale siduvad. 2.7.12. Komisjon Komisjoni roll seisneb järgmises: a) ekspertarvamustest lähtuv töörühma nõustamine, st nõustamisfunktsioon; b) suuremate huvirühmade esindajate kaasamine komisjoni töösse, st kaasamisefunktsioon; c) kontrollifunktsioon töörühma töö üle, sh ajakavast ja sisust kinnipidamine, mis väljendub eeskätt komisjoni juhi ülesannetes. Komisjoni rollist tulenevalt ei saa töörühma liige olla samal ajal komisjoni liige. Võrreldes eelmise programmi perioodiga on komisjoni roll muutunud – erinevalt varasemast ei ole komisjoni ülesandeks enam töörühma töö heakskiitmine. Sellest lähtuvalt on muudetud ka väljundindikaatoreid. Ei saa seada eesmärgiks omaette, et komisjon töörühma töö heaks kiidaks. Selle liikmed esindavad siiski enda ekspertarvamusi, millele töörühm peab suutma vastata, kuid millest lähtuvalt ei ole ta alati kohustatud oma tööd muutma. Kui lisaks valdkonna ministeeriumi heakskiidule tuleks saavutada ka komisjoni heakskiit, siis ühelt poolt võiks juhtuda see, et töörühm jääbki oma tööd erinevate juhtorganite suunistest lähtuvalt muutma. Teisalt võiks see aga oluliselt mõjutada valdkonna ministeeriumi poolset komisjoni liikmete valikut. Neist põhjendustest lähtuvalt on uuel programmi perioodil komisjoni roll muutunud. Samas on see siiski jätkuvalt oluline ja töörühma täiustav organ. Komisjon koosneb vähemalt 5 valdkonna ministeeriumi valitud liikmest. Komisjonimaksimaalset liikmete arvu ei fikseerita, kuid komisjoni suurus peab olema optimaalne, et komisjonis toimiks arutelu ja et komisjoni liikmete arvukus ei saaks takistuseks kohtumisteks sobivate aegade leidmisel. Kui komisjoni liige ei saa koosolekust osa võtta, on tal 45 võimalik oma arvamust võimalik esitada ka elektronposti teel, mida saavad siis vajadusel ka kohalolijad arutada.37 KK koosolekuid protokollitakse. KK liikmeks olek ei ole tasustatav, kuid koosolekutele kohaletulekuks vajalik transpordi- ja majutuskulu hüvitatakse. Eraldi väärib selgitamist ka KK juhi roll, kes on vahelüliks töörühma juhi ja ministeeriumi juhtkonna vahel. Samuti on KK juhi ülesandeks jälgida, et töörühm töötaks lähtuvalt tegevuskavast. Kõrvalekallete märkamisel peaks ta juhtima sellele töörühma juhi tähelepanu, samuti teavitama ministeeriumi asjaomaseid ametnikke. 2.7.13. Ajakava Tegevusi tehakse perioodil 1.04.201438 –31.12.202339. Tegevusi on kavas algatada jooksvalt. Igal aastal koostatakse aasta kohta täpsem tegevusplaan. Kodifitseerimine või revisjon on etapiviisiline tegevus, mille käigus lähteülesandest alustades töötatakse lõppastmes välja eelnõu. Tööde etapiviisilisus on jälgitav alljärgnevas tabelis: Tabel 1. Kodifitseerimise või revisjoni etapid ETAPP DOKUMENT TEGEVUS Ettevalmistav Lähteülesanne Avalik konsultatsioon etapp Kodifitseerimise Analüüs Avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine või revisjoni etapp Kontseptsioon + mõjude analüüs Avalik konsultatsioon ja ametlik kooskõlastamine Eelnõu + seletuskiri + mõjude Avalik konsultatsioon, ametlik kooskõlastamine ja analüüs eelnõu edasise menetlemise toetamine 37 Muudatus kehtib tagasiulatuvalt alates 01.03.2016. 38 Märtsis 2015 muudeti tegevuste algusaega varasemaks, kuna mereõiguse ettevalmistavate tegevustega alustati juba 2014 aasta aprillis. 39 2017. aasta käskkirja muudatusega pikendati projekti programmperioodi lõpuni. 46 2.7. Õiguse revisjon 2.7.1. Toetatav tegevus Toetust antakse õiguse revisjoniks, alates selle ettevalmistamisest kuni eelnõu vastuvõtmiseni Riigikogus. Revisjon9 on kehtiva õiguse korrastamine ja edasiarendamine kindlaksmääratud valdkonnas. Selle käigus viiakse läbi õigusvaldkonna õigusloome põhjalik, sisuline ja süsteemne analüüs, ühtlustamine ja ajakohastamine. Revisjoni ettevalmistavas etapis võidakse teha ettepanek revisjoni etapp läbi viia järk-järguliselt (edaspidi teemapakett) näidates ära tööde järjekorra Revisjoni käigus tuleb läbida kogu tavapärane õigusloomeprotsess ja lähtuda eelnõude koostamisel kehtivatest nõuetest, arvestades käesolevas käskkirjas sätestatud erisusi ja kodifitseerimise ja revisjoni läbiviimise metoodikat (vt lisa). Iga revisjon peab sisaldama lihtsustamist, EL õiguse rakendamise analüüsi, alternatiivide kaalumist, mõjude analüüsi ja huvirühmade kaasamist. 2.7.2. Tegevuse panus meetme alaeesmärkidesse Tegevustega panustatakse meetme alaeesmärki „Arukas õigusloome revideeritud valdkondades ja kvaliteetsem õigusloome kujundamine“. 2.7.3. Tegevuse oodatav tulemus Toetuse tulemusena on revideeritud valdkondades arukas õigusloome, st selgem, lihtsam, teadmistepõhisem ja kaasavam kui kehtiv õigus. 2.7.4. Tegevuse väljund Revisjon viiakse läbi ning revideeritud eelnõud esitatakse Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks vähemalt kuues valdkonnas. Kui revisjon viiakse läbi järk-järguliselt, siis loetakse sihttase täidetuks, kui kõik revisjoni etapi teemapaketid on valdkondliku komisjoni heakskiidetud mahus esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks. Tabel 9. Meetme tegevuse väljundnäitaja ning selle sihttasemed Näitaja nimetus Mõõtühik Sihttase Sihttase Andmeallikas Aruandluse (2018) (2020) sagedus Nende Kodifitseeritud 4 510 Seire Kord aastas kodifitseeritud seaduseelnõu seaduseelnõude arv, mis on esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks 9 Moiste „revisjon“ on uldmoiste ning selle all moeldakse siin ja edaspidi nii revisjoni ettevalmistavat kui revisjoni etappi. Kui soovitakse eraldi rohutada revisjoni ettevalmistavat voi revisjoni etappi, siis kirjutatakse see tervikuna valja. 10 Muudatus joustub, kui Euroopa Komisjon on kinnitanud „Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014-2020“ muudatused ja Vabariigi Valitsus on kinnitanud need muudatused perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse meetmete nimekirjas 2019. aasta alguses. Muudatus on setud Riigi eelarvestrateegia 2019-2022 protsessis tegevuse 12.2.7 ja 12.2.8. eelarve vahendamisega kogusummas 112 942 eur (sh 96 000 EL toetus), millega seoses tegi Riigikantselei ettepaneku vahendada 12.2.7 valjundnaitaja „Kodifitseeritud seaduseelnoude arv, mis on esitatud Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks“ sihttaset 6-lt 5-le. 29 2.7.5. Tegevuse sihtrühm Tegevuse sihtrühm on revideeritava valdkonna õigusloome eksperdid, huvirühmad ja rakendajad. 2.7.6. Tegevusega seotud arengukavad Tegevused lähtuvad haldusvõimekuse arendamise ja OECD riigivalitsemise raporti soovituste rakendamise tegevuskavast. 2.7.7. Tegevuse elluviija Tegevuse elluviija on Justiitsministeerium. 2.7.8. Partnerid 1) Partner on ministeerium, kes osaleb revisjonis toetatava tegevuse rakendamisel ja kellel tekivad selle käigus kulud. Partner määratletakse revisjoni või selle ettevalmistava etapi algatamisel. 2) Justiitsministeerium sõlmib partneriga koostöölepingu, milles täpsustatakse partneri õigused ja kohustused ning vastutus ja aruandluskord programmi elluviimisel. Koostöölepingus nähakse ette, et kui partner õigel ajal ja korrektselt revisjoni tegevusi ellu ei vii, kohustub ta hüvitama Justiitsministeeriumile toetuse ulatuses, milles see Justiitsministeeriumilt tagasi nõutakse. 3) Partner viib ise läbi vajalikud riigihanked ja sõlmib lepingud. 2.7.9. Revideeritavad valdkonnad 1) Revisjoni algatamise ettepaneku teeb Justiitsministeerium koostöös asjaomase ministeeriumiga. 2) Revisjoni algatamise ettepanekus tuleb põhjendada hinnangulist revideerimise vajadust ja ulatust, valdkonna õigusloome lihtsustamisvõimalusi, seost valitsuse prioriteetide ja pikaajaliste strateegiatega, oluliste õigusloomes esinevate probleemide lahendamisvõimalusi ja võimalikku kaasnevat mõju. 3) Revisjoni algatamise ettapanek esitatakse haldusvõimekuse valdkondlikule komisjonile heakskiitmiseks. 4) Valdkondlik komisjon hindab ettepanku prioriteetsust lähtuvalt järgmistest aspektidest: a. valdkonna revideerimisvajadus tuleneb Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist; b. valdkonna revideerimisvajadus tuleneb pikaajalisest strateegiast; c. valdkonna revisjon võimaldab õigusloomet oluliselt lihtsustada; d. valdkonna revisjon võimaldab lahendada õigusloomes korduvalt esinevaid olulisi probleeme; e. revideeritav valdkond puudutab rohkem kui ühe ministeeriumi valitsemisala; f. valdkonna revisjon puudutab võimalikult suurt sihtrühma. 5) Valdkondlik komisjon teeb pärast revisjoni algatamise ettapaneku sisulist läbivaatamist järgmise otsuse: a. kiidab revisjoni algatamise ettepaneku heaks; b. kiidab revisjoni algatamise ettapaneku tingimuslikult heaks, leides, et seda tuleb täpsustada; c. ei toeta revisjoni algatamise ettepanekut. 30 2.7.10. Tegevuse etapid Revisjonid koosnevad: 1) ettevalmistavast etapist ja 2) revisjoni etapist. 2.7.10.1. Ettevalmistav etapp 1) Ettevalmistava etapi tulemusena selgitatakse välja, kas revisjon on asjaomases valdkonnas vajalik ja võimalik ning tehakse ettevalmistused revisjoni etapi läbiviimiseks, sh selgitatakse välja, kas revisjoni on mõistlik läbi viia teemapaketipõhiselt või mõnda punkti 2.7.11 alapunktis 4 nimetatud menetlusetappi ühendada või ära jätta 2) Ettevalmistav etapp algab valdkonna ekspertide kohtumisega, millest koostatakse protokoll. 3) Ettevalmistava etapi tulemus koondatakse revisjoni lähteülesandesse, mis kirjeldab revisjoni vajadust ja prognoositavat ulatust, probleemide kindlaksmääramist ja analüüsi ülesandeid, revisjoni üldist tegevuskava ja esialgset huvirühmade väljaselgitamist. Lähteülesanne peab läbima avaliku arutelu. 4) Justiitsministeerium koostöös asjaomase ministeeriumigateeb valdkondlikule komisjonile ettepaneku: a. jätkata revisjoni etapiga vastavalt lähteülesandele; b. revisjoni etapiga mitte jätkata. 5) Valdkondlik komisjon otsustab: a. jätkata revisjoni etapiga vastavalt lähteülesandele; b. revisjoni etapiga mitte jätkata. 6) Kui revideerimise etapp viiakse läbi teemapaketipõhiselt ja valdkonna ministeerium otsustab mõne teemapaketi osas revisjoni etapi ära jätta või muudab teemasid oluliselt või mõne punkti 2.7.11 alapunktis 4 nimetatud menetlusetappidest ära jätta või ühendada, tuleb otsus esitada valdkondlikule komisjonile heakskiitmiseks lisades vajadusel muudetud lähteülesande. 7) Valdkondlik komisjon võib heaks kiita revisjoniga jätkamise või lõpetamise, mille ettevalmistav etapp ei ole läbi viidud käesoleva punkti kohaselt, eeldusel, et revisjoni ettevalmistav etapp vastab sisuliselt käesoleva punkti nõuetele. 2.7.10.2. Revisjoni etapp 1) Revisjoni etapi tulemusena revideeritakse valdkond vastavalt lähteülesandele, esitatakse revideeritud eelnõu(d) Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja toetatakse eelnõu menetlemist kuni selle vastuvõtmiseni Riigikogus. 2) Revisjoni etapi läbiviimiseks moodustatakse töörühm ning komisjon. 2.7.11. Töörühm 1) Töörühm koosneb valdkonna ekspertidest. Kandidaatidele esitatavad nõuded näeb ette Justiitsministeerium või partner Justiitsministeeriumiga kooskõlastatult, kui ei ole Justiitsministeeriumi valdkonna revideerimine. 31 2) Töörühma liikmed valib valdkonna ministeerium. Valdkonna ministeerium on käesoleva peatüki mõistes ministeerium, kelle valitsemisalas revisjon toimub. 3) Töörühma juhi ja selle liikmete töö on tasustatud. 4) Töörühma töö koosneb järgmistest põhilistest etappidest: a) revisjoni detailse tegevuskava koostamine; b) analüüsi koostamine; c) seaduseelnõu kontseptsiooni koostamine; d) seaduseelnõu ja seletuskirja koostamine. 5) Kõikide etappide tulemused arutatakse läbi komisjonis ning esitatakse valdkonna ministeeriumile heakskiitmiseks. Ilma valdkonna ministeeriumi heakskiiduta ei ole lubatud tööd järgmise etapiga jätkata. 6) Avaliku konsultatsiooni ja ametliku kooskõlastuse peavad läbima vähemalt analüüs, seaduseelnõu kontseptsioon ja seaduseelnõu ja neid korraldab valdkonna ministeerium. 7) Eelnõu menetlemist Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus toetab töörühma juht või vajaduse korral töörühma juht koos mõne töörühma liikmega ja valdkonna ministeeriumi esindaja. 8) Valdkonna ministeeriumi juhtnöörid tegevuskava muutmiseks on töörühmale siduvad. Partnerite revisjonide puhul kooskõlastatakse tegevuskavas sisalduv revisjoni ajakava Justiitsministeeriumiga. 9) Töörühma juht või kokkuleppel mõni muu töörühma liige tagab, et teave töörühma töö käigu, tegevuskava, vahetulemuste ja lõpptulemuse kohta oleks Justiitsministeeriumi veebi kaudu avalikkusele jooksvalt kättesaadav. Töörühma koostatud materjali ei või Justiitsministeeriumi veebi panna enne, kui valdkonna ministeerium on andnud sellele heakskiidu. 10) Töörühma juht lepib komisjoni juhiga kokku komisjoni koosoleku aja ja edastab komisjoni koosolekul arutamisele esitatavad materjalid komisjoni juhile enne komisjoni koosolekut, jättes komisjoni liikmetele mõistliku aja nendega tutvumiseks. Töörühma juht osaleb komisjoni koosolekutel ja võtab vajaduse korral kaasa töörühma liikmeid või eksperte. 11) Töörühm võib kasutada piiritletud teemade analüüsiks või muudeks töödeks eksperte, kes ametlikku töörühma ei kuulu. 2.7.12. Komisjon 1) Komisjonis on vähemalt viis liiget. 2) Komisjonis peavad olema esindatud valdkonna ministeeriumi valdkonna eest vastutav ametnik ja valdkonnaga seotud olulisemate asjaomaste institutsioonide esindajad. Kui tegemist ei ole Justiitsministeeriumi valdkonna revideerimisega, on Justiitsministeeriumi esindaja komisjonis esindatud. 3) Lisaks ametnikele on vähemalt pooled komisjoni liikmed selleks nõusoleku andnud valdkonna eksperdid, teadlased, suuremate huvirühmade või nende esindusorganisatsioonide esindajad. 4) Komisjoni liikmed valib valdkonna ministeerium ja kinnitab käskkirjaga. Partner kooskõlastab komisjoni liikmete määramise käskkirja eelnõu Justiitsministeeriumiga. 5) Komisjoni tööd juhib komisjoni juht, kes on valdkonna ministeeriumi revideeritava valdkonna eest vastutav ametnik. 6) Komisjoni juhi ülesandeks on komisjoni koosolekute juhtimine, valdkonna ministeeriumi heakskiidetud töörühma tegevuskava täitmise jooksev jälgimine ja töörühma juhi 32 teavitamine võimalikest töörühma tööd mõjutavatest otsustest või seisukohtadest ministeeriumis. 7) Komisjoni liikmete tööd ei tasustata ja nendega ei sõlmita lepinguid. 8) Komisjoni liikmetele hüvitatakse Eesti piires koosolekule kohaletulekuks vajalik majutus- ja transpordikulu ning toitluskulud. Komisjoni koosoleku korraldamise kulud on abikõlbikud. 9) Komisjon arutab oma koosolekutel töörühma esitatud töö tulemusi ja annab töörühmale enda eksperditeadmistest lähtuvalt soovitusi ning teeb märkusi ja ettepanekuid (edaspidi komisjoni arvamus). Komisjoni arvamus ei ole töörühmale järgmiseks kohustuslik. 10) Komisjoni arvamusega mittenõustumise korral esitab töörühm selle kohta kirjalikud põhjendused kooskõlastustabelis, kui arvamuse esitanud komisjoni liige seda nõuab. Põhjendamise vajadust nimetab komisjoni liige koosolekul ja sellekohane ettepanek kantakse protokolli. 11) Komisjon ei võta oma koosolekutel vastu otsuseid. 12) Komisjoni koosolekud protokollitakse ja fikseeritakse kohal olnud isikud (osalejate leht). 13) Komisjoni koosoleku saab lugeda toimunuks, kui kohal on või oma arvamuse on eelnevalt elektronposti teel esitanud vähemalt pooled komisjoni liikmetest. Kui ministeeriumi või huvirühma esindaval komisjoni liikmel ei ole võimalik koosolekul osaleda, saadab ta koosolekule enda asendaja vastavalt ministeeriumist või huvirühmast. 2.7.13. Ajakava Tegevusi tehakse perioodil 1.04.2014 –31.12.2023. Tegevusi on kavas algatada jooksvalt. Igal aastal koostatakse aasta kohta täpsem tegevusplaan. 33 Hankedokumendi lisa 6 Töövõtuleping nr Lepingu kuupäev _________ või /digitaalses allkirjas/ Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, registrikood 70003158, asukoht Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn, mida esindab põhimääruse alusel kantsler Ando Leppiman (edaspidi tellija), ja /XXX,/registrikood [number], /asukoht [aadress], mida esindab ______ juhatuse liige /volituse alusel … [ametinimetus] [ees- ja perekonnanimi], (edaspidi töövõtja), keda edaspidi nimetatakse üheskoos ka pooled ja eraldi pool, sõlmivad Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2014–2020 prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ projekti 2014-2020.12.02.006.01.15-0007 „Õiguse revisjon“ ja „Mereõiguse revisjoni“ hanke alusdokumentide ja edukaks tunnistatud pakkumuse alusel käesoleva töövõtulepingu (edaspidi leping) alljärgnevas: 1. Lepingu ese ja töörühma liikmete ülesanded 1.1. Lepingu esemeks on mereõiguse revisjoni raames kaubandusliku meresõidu seaduse väljatöötamiskavatsuses (edaspidi VTK) kirjeldatud tööde teostamine (edaspidi tööd) vastavalt hanke alusdokumentides esitatud tingimustele pakkumuses esitatud spetsialistide (töörühma liikmete) kaudu. Töö sisuks on eelkõige eelnõu (vajadusel analüüside) ja seletuskirja koostamine, kooskõlastuselt saabunud märkuste läbitöötamine ja nende osas seisukohtade kujundamine, vajadusel muudatuste sisseviimine dokumentidesse. 1.2. Töörühma liikmete, sh töörühma juhi ülesanded on kirjeldatud hanke alusdokumentides (lisa 2 – töörühma liikmete ülesanded), sh on töörühma juhi ülesanneteks: 1.2.1. vajadusel huvirühmadega kohtumiste korraldamine ja neis osalemine ning vajadusel kavandatavate eelnõude muudatusettepanekute selgitamine; 1.2.2. vajadusel majandus- ja taristuministri 10.04.2017 käskkirjaga nr 1.1-2/17-023 moodustatud (ja käskkirja hilisemate muudatustega muudetud) mereõiguse revisjoni komisjoni (edaspidi komisjon) ja/või tellijaga kohtumistel osalemine ja seal lepingu alusel koostatud dokumentide ning seal väljendatud seisukohtade selgitamine/põhjendamine ning analüüsi ja avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise tulemusena esitatud ja ka tellija ja/või komisjoni poolt tehtud kommentaaride, ettepanekute ja arvamuste läbi töötamine ning nende osas seiskohtade (kas arvestada või mitte arvestada) esitamine ja põhjendamine; 1.2.3. töörühma juhtimine, sh töörühma teiste liikmete töö koordineerimine, töörühma teiste liikmetega detailsemate ülesannete jaotuse kooskõlastamine; 1.2.4. komisjonile arutamiseks vajalike materjalide edastamine, osalemine komisjoni koosolekul eelnõude ja seletuskirjade arutamiseks, vajadusel teiste töörühma liikmete kaasamine kohtumistele, koosolekul arutatu edastamine töörühma liikmetele ning kohtumiste tulemusel analüüsi ja/või eelnõude/seletuskirjade täiendamise ja/või muutmise ettepanekute arutamise korraldamine töörühmas või selleks sisendi andmine töörühma liikmetele. 1.3. Lepingu täitmisel võtab töövõtja mh aluseks hanke alusdokumendid koos lisadega, samuti muud dokumendid, millega arvestamine on lepingu eesmärkide täitmiseks vajalik (nt hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, kaasamise hea tava, mõjude hindamise metoodika). 2. Üldsätted 2.1. Lepingu eesmärgiks on poolte suhete, õiguste, kohustuste ning vastutuse reguleerimine lepingu täitmisel. 2.2. Pooled juhinduvad lepingu täitmisel ja omavaheliste suhete reguleerimisel lepingust ja selle lisadest, kuid lepinguga reguleerimata küsimustes ka Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest, eeskirjadest, standarditest ning hea usu põhimõttest. 2.3. Töövõtjale laieneb ka nende teenuste ja toimingute, sealhulgas kõrvalkohustuste, täitmise kohustus, mis ei ole lepingus sätestatud, kuid mis oma olemusest lähtuvalt kuuluvad lepinguga seotud teenuste hulka. Nimetatu ei kuulu teistsuguse kokkuleppe puudumisel eraldi tasustamisele ning töövõtja osutab need teenused ja toimingud lepingus fikseeritud tähtaja raames ja tasu eest. 2.4. Pooled ja/või nende esindajad kinnitavad, et neil on kõik õigused ja piisavad volitused sõlmida leping esindatava nimel kooskõlas õigusaktidega ja nad ei tea ühtegi takistust lepinguga võetud ja selles sätestatud kohustuste täitmiseks. 2.5. Mõisted „tellija“ ja „töövõtja“ hõlmavad kõiki vastavalt tellijaga või töövõtjaga töösuhtes olevaid isikuid, aga samuti kõiki teisi isikuid, keda tellija või töövõtja on teise poole nõusolekul lepingu täitmisse kaasanud. 2.6. Töövõtja kinnitab, et tal on tehniline kompetentsus ja võimalused lepingu professionaalseks ja nõuetekohaseks täitmiseks. Töövõtja spetsialistid, kes lepingut isiklikult täidavad, ja nende kontaktandmed on toodud lepingu p-s 14. 2.7. Lepingu dokumendid koosnevad käesolevast lepingust, lepingu lisadest ning lepingu võimalikest muudatustest, milles lepitakse kokku pärast lepingu allkirjastamist. 2.8. Lepingu juurde kuuluvad allkirjastamise hetkel lisadena järgmised dokumendid: Lisa 1 – Hanke alusdokumendid (hankedokument; väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja VTK-st; töörühma ülesanded; väljavõte poliitikakujundamise meetme käskkirjast ja seletuskirjast); Lisa 2 - Töövõtja pakkumus. 3. Tähtajad ning töö üleandmine ja vastuvõtmine 3.1. Tööde teostamine toimub vaheetappidena järgmiselt: 3.1.1. eelnõu ja seletuskirja koostamine (sh avaliku arutelu ja kooskõlastamise käigus esitatud arvamuste, ettepanekute jmt analüüs ja vajadusel muudatuste sisseviimine) lepingu jõustumisest kuni 30. aprillini 2022. Eelnõu ja seletuskiri peab olema tellijale esitatud ja tellija poolt vastu võetud hiljemalt 30.04.2022; 3.1.2. eelnõu menetlemisel osalemine arvates eelnõu ja seletuskirja tellija poolt vastuvõtmisest kuni teiste ministeeriumidega kooskõlastamiseni ja eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamiseni, maksimaalselt kuni 30. oktoobrini 2022. Tulemuseks peab olema kooskõlastatud ja Vabariigi Valitsusele esitamiseks valmis olev eelnõu ja seletuskiri. Sellele järgnevalt peab töövõtja toetama ja osalema ka eelnõude ja seletuskirjade menetlemisel Riigikogus. 3.2. Punktides 3.1.1 ja 3.1.2. sätestatud tähtpäevadeks (hiljemalt) esitab töövõtja tellija volitatud esindajale teostatud töö koos allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akti(de)ga (edaspidi akt). 3.3. Tellija vaatab töö üle ja tagastab allkirjastatud akti töövõtjale mõistliku aja jooksul arvates töö üleandmisest. 3.4. Töö lepingutingimustele mittevastavuse korral osutab tellija konkreetsele puudusele töös ja määrab mõistliku tähtaja selle kõrvaldamiseks või uue, lepingutingimustele vastava töö esitamiseks. 4. Tasu suurus, väljamaksmise tähtaeg ja kord 4.1. Lepingu alusel töövõtja poolt teostatavate tööde hind on ________ eurot (sh käibemaks), mis jaguneb järgnevalt: 4.1.1. Punktis 3.1.1. nimetatud tööde tasu on 50% punktis 4.1. toodud hinnast; 2 4.1.2. Punktis 3.1.2. nimetatud tööde tasu on 50% punktis 4.1. toodud hinnast. 4.2. Punkti 4.1. alapunktides kirjeldamata, aga lepinguga hõlmatud muude tööde ja tasude (nt tasu autoriõiguse varaliste õiguste loovutamisel ja isiklike õiguste litsentsimisel, tasu töörühma/komisjoni aruteludel osalemisel) ja kulude (nt lepingu p-de 5.4.12-5.4.14, 6.1.5, 6.1.6 kohaselt hüvitatavate kulude) eest eraldi ei tasuta, vaid nimetatud tööde hind ja kulud sisalduvad punktis 4.1. toodud hinnas. 4.3. Tellija tasub töövõtjale tellija poolt kinnitatud aktide alusel pärast töö vastuvõtmist (tulemuse saavutamist). 4.4. Tellija tasub töö eest vastavalt esitatud aktidele hiljemalt 20 kalendripäeva jooksul töövõtja esitatud arve kättesaamisest arvates. 4.5. Töövõtja esitab arve masintöödeldaval kujul vastavalt kehtivale e-arve juhendile (https://www.riigiteataja.ee/akt/123042019008). Juhendi muutumisel kohaldatakse uut versiooni automaatselt ning pooled ei sõlmi selle kohta lepingu lisa. Arvele märgitakse tellija dokumendiregistris registreeritud lepingu number ja lepingus nimetatud tellija volitatud esindaja 5. Tellija õigused ja kohustused 5.1. Tellijal on õigus: 5.1.1. nõuda töövõtjalt vastavalt lepingu tingimustele nõuetekohast ja tähtaegset töö teostamist ja selle üleandmist; 5.1.2. kontrollida töö teostamise käiku ja nõuda töövõtjalt töö teostamise kohta informatsiooni; 5.1.3. pöörduda vajadusel kolmanda isiku poole sõltumatu eksperthinnangu saamiseks töö kvaliteedi kohta; 5.1.4. kasutada õiguskaitsevahendeid (sh öelda leping üles), samuti nõuda lepingus sätestatud juhtudel leppetrahvi, kui töövõtja ei pea kinni lepingus, selle lisades või muudes lepingu juurde kuuluvates dokumentides sätestatud tähtaegadest, tingimustest ja maksumusest, samuti kui töövõtja ei täida või täidab mittevastavalt muid endale lepinguga võetud kohustusi. 5.2. Tellijal on õigus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis töövõtja ülesandeid tööde teostamise käigus täpsustada. 5.3. Tellijal on õigus anda töövõtjale juhiseid, teha ettepanekuid esitatud tööde kohandamiseks või täiendamiseks. Tellija juhised ja ettepanekud on töövõtjale kohustuslikud. 5.4. Tellija on kohustatud: 5.4.1. looma töövõtjale töö teostamiseks vajalikud tingimused, esitama töö teostamiseks vajalikud andmed ja informatsiooni või korraldama neile juurdepääsu; 5.4.2. töövõtja esitatud töö üle vaatama ja vastu võtma, kui töö on teostatud nõuetekohaselt ja vastab lepingutingimustele; 5.4.3. töö lepingu tingimustele mittevastavuse korral teatama sellest töövõtjale koos puuduse kõrvaldamiseks sätestatud tähtajaga; 5.4.4. maksma töövõtjale töö eest tasu punktis 4 sätestatud tingimustel; 5.4.5. vajadusel korraldama ministeeriumide ja ametite esindajate kaasamist mereõiguse revisjoni osas vajalikeks konsultatsioonideks ja aruteludeks töörühma liikmetega; 5.4.6. vajadusel kokku kutsuma töövõtja ettepanekul lepinguga hõlmatud mereõiguse revisjoni küsimustes sisendi saamiseks asjassepuutuvate huvigruppide esindajaid enne avalikku arutelu ja võimaldama ruumid ja vahendid selliste koosolekute pidamiseks; 5.4.7. vajadusel võimaldama töövõtjal konsultatsiooni tellija kompetentsete juristidega eelnõu ja sellega seotud mõjude hindamise vormistamise alastes küsimustes, et tagada tööde vastavus ettenähtud nõuetele; 5.4.8. töövõtja vastava päringu korral selgitama tööde esitamise järgselt välja tulnud puudusi ning selgitama vajadusel tellija juhiseid tööde tegemise osas; 3 5.4.9. läbi viima töövõtjalt vastuvõetud dokumentide avaliku arutelu/konsultatsioonid ja kooskõlastamise, järgides õigusaktides sätestatud tähtaegu; 5.4.10. kooskõlastama aegsasti töövõtja esindajaga (töörühma juhiga) tellijapoolsed tegevused seoses mereõiguse revisjoniga ja tellija otsesuhtluse töörühma teiste liikmetega, kui selleks ilmneb vajadus, samuti informeerima töövõtjat koheselt asjaoludest või muudatustest õigusloomes või merenduspoliitikas, mis mõjutavad või võivad mõjutada kokkulepitud mereõiguse revisjoni läbiviimise ulatust või käiku või töörühma ettevõetud tegevusi ning koostöös töövõtjaga määratlema vajalikud muudatused mereõiguse revisjoniga seotud tegevustes; 5.4.11. vajadusel ja tellijalt mõistlikult oodataval määral konsulteerima ja otsima koos töövõtjaga mereõiguse revisjoni läbiviimisel tõusetunud probleemidele lahendusi, et saavutada mereõiguse revisjoni eesmärgid ja selle teostamiseks parimad võimalikud lahendused; 5.4.12. hüvitama töörühma liikmetele kõik toetuse andmise käskkirjas nimetatud abikõlblikud kulud (nt majutuse ja transpordikulud), mis on tehtud lepinguliste kohustuste täitmiseks tingimusel, et need kulud on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud; 5.4.13. hüvitama töövõtjale mereõiguse revisjoni käigus vajalike tasuliste artiklite, erialase kirjanduse ja muude materjalide või teenuste ostu kulud tingimusel, et nende ostmine on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud; 5.4.14. hüvitama töövõtjale erialaste seminaride ja konverentside tasud ja nendel osalemisega seotud kulud tingimusel, et need tasud ja kulud on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud. 6. Töövõtja õigused ja kohustused 6.1. Töövõtjal on õigus: 6.1.1. nõuda tellijalt töö teostamiseks vajalike tingimuste loomist ning andmete ja informatsiooni esitamist või neile juurdepääsu võimaldamist; 6.1.2. kasutada töö teostamisel oma töömeetodeid ja -vahendeid; 6.1.3. nõuda tellijast sõltuvate takistuste kõrvaldamist töö teostamisel; 6.1.4. saada nõuetekohaselt teostatud ja tellija vastuvõetud töö eest punktis 4 ettenähtud tasu; 6.1.5. tellida mereõiguse revisjoniga seoses teemakohaseid tasulisi artikleid, erialakirjandust ja muid materjale, mille ostu kulud hüvitatakse töövõtjale mereõiguse revisjoniks eraldatud rahalistest vahenditest vastavalt kokkuleppele tellijaga, tingimusel, et nende ostmine on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud; 6.1.6. osaleda mereõiguse revisjoni teemavaldkonda puudutavatel konverentsidel või seminaridel, mille osalustasud ja osalusega seotud kulud hüvitatakse töövõtjale mereõiguse revisjoniks eraldatud rahalistest vahenditest vastavalt kokkuleppele tellijaga tingimusel, et kulud on töövõtja poolt tellijaga eelnevalt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldaval kujul kooskõlastatud. 6.2. Töövõtja on kohustatud: 6.2.1. teostama tööd professionaalselt ja nõuetekohaselt vastavalt lepingus ja hanke alusdokumentides esitatud tingimustele ning andma tööd tellijale üle lepingus sätestatud tähtaegadel ja korras; 6.2.2. tööde teostamisel tegutsema sõltumatu eksperdina ning lähtuma tööde raames ettepanekute tegemisel tellija juhistest, oma parimatest õigusteaduslikest teadmistest, kogemustest ja meetoditest; 6.2.3. teostama kooskõlastamise ja/või avaliku arutelu käigus esitatud ettepanekute, märkuste jmt analüüsi, viima ettepanekud ja märkused dokumentidesse sisse või põhjendama ettepanekute/märkustega mittearvestamist hiljemalt nelja nädala jooksul ettepanekute/märkuste esitamisest; 4 6.2.4. järgima töö teostamisel lepingus ja õigusaktides sätestatud nõudeid ning tagama lepingust tulenevate kohustuste täitmise kooskõlas heade kommetega; 6.2.5. vältima huvide konflikti, st töövõtja väldib enda või temaga seotud isikute otsest või kaudset tegutsemist tööde teostamisel, tasu eest või tasuta, mistahes muu isiku huvidest lähtuvalt, mille tõttu töövõtja huvid lähevad vastuollu tellija huvide ja töövõtja sõltumatuse kohustusega. Töövõtja kohustub tagama, et mistahes temapoolne äri- või muu tegevus ei ole suunatud kolmandate isikute huvide esindamisele tööde teostamisel; 6.2.6. teavitama tellijat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma mistahes huvist, mis võib põhjustada huvide konflikti tekkimist; 6.2.7. kasutama töö teostamisel pakkumuses esitatud spetsialiste. Pakkumuses esitatud spetsialisti muutmine on võimalik vaid tellija eelneval kirjalikul nõusolekul ja tingimusel, et pakkumuses esitatud spetsialist vahetatakse välja spetsialisti vastu, kelle haridus ja töökogemus vastavad vähemalt pakkumuses esitatud spetsialisti haridusele ja töökogemusele. Töövõtja esitab tellijale sellekohased tõendid ning kohustub tagama töörühmale sh töörühma juhile kehtestatud kohustuste täitmise vastavalt lepingule ja selle lisadele; 6.2.8. lubama tellijal kontrollida töö teostamise käiku ja esitama tellija nõudmisel töö teostamise kohta informatsiooni; 6.2.9. teatama tellijale viivitamata võimalikust viivitusest või takistusest töö teostamisel, mis tuleneb töörühma liikmetest, samuti teavitama tellijat muust asjaolust, mis võib mõjutada või takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist; 6.2.10. töö lepingutingimustele mittevastavuse korral kõrvaldama tellija nõudmisel puuduse töös või esitama uue, lepingutingimustele vastava töö tellija sätestatud tähtaja jooksul. 6.3. Töövõtja on teadlik sellest, et töörühma liikmete tegevus lepingu täitmisel vastab korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 nimetatud tingimustele ja seetõttu loetakse tööde teostaja ametiisikuks. Samuti on töövõtja teadlik, et eelnevast tulenevalt peavad töörühma liikmed järgima KVS § 3 lõikes 1 ja § 3 lõikes 2 punktis 1 sätestatud piiranguid. Töövõtja on kohustatud tagama, et töörühma liikmed oleksid nimetatud kohustusest teadlikud. 6.4. Töövõtja kinnitab, et töörühma liikmed on teadlikud, et juhul, kui nad lepingu täitmise ajal asuvad tööle avalikku teenistusse, siis on nad kohustatud täitma avaliku teenistuse seaduse § 60 lõikest 3 tuleneva teavitamise kohustuse. 6.5. Töövõtja kohustub enne huvirühmade jt asjaomaste asutuste või isikutega kohtumiste korraldamist ja/või projekti „Õiguse revisjon“ raames valminud dokumentide kolmandatele isikutele edastamist konsulteerima projekti nõuete (nt teavitamise nõuded) täitmise osas tellija kontaktisikuga vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 6.6. Töövõtja kohustub andma tellijale täiendavat infot tehtud tööde kohta, kui tellija vajab seda seoses projekti „Õiguse revisjon“ aruannete koostamisega või muu asjaolu esinemisel, mis vastava vajaduse tingib, viie aasta jooksul arvates lepingu lõppemisest. 7. Autoriõigused 7.1. Lepingu alusel töövõtja poolt loodud või tema poolt kolmandatelt isikutelt omandatud ja lepingu alusel tellija poolt vastuvõetud ning tasutud mistahes tööde resultaadid (edaspidi teosed) ja nendega seotud võõrandatavad intellektuaalse omandi õigused, sh autori kõik varalised õigused (edaspidi õigused) lähevad iga teose vastuvõtmisega lepingus sätestatud tasu eest täies mahus üle tellijale. Teoste suhtes kehtivate intellektuaalse omandi õiguste osas, mis oma olemuselt üleantavad ei ole, sh autori isiklikud õigused, annab töövõtja tellijale arvates iga teose üleandmisest tagasivõtmatu, piiramatu (sh geograafiliste piiranguteta) kogu autoriõiguste kehtivuse ajal kehtiva ainulitsentsi. 7.2. Töövõtjal ei ole ilma tellija eelneva kirjaliku nõusolekuta õigust kasutada teoseid või nende iseseisva tähendusega osasid või õigusi. 5 7.3. Töövõtja poolt lepingu alusel kogutud informatsioon või selle töötlused loetakse tellija omandiks ja lepingu lõppemise korral või tellija nõudmisel on töövõtja kohustatud viivitamatult omal kulul üle andma tellijale kogu tema valduses oleva sellise informatsiooni. 7.4. Kõik lepingu alusel loodud mistahes vormis ja sisuga projektid, plaanid, joonised, spetsifikatsioonid ja muud dokumendid, mis on loodud töövõtja poolt või loodud tellija poolt ja sattunud töövõtja valdusesse või kontrolli alla lepingu alusel tööde teostamisel, loetakse tellija omandiks. Kui pooled ei lepi kokku teisiti, on töövõtja lepingu lõppemise korral või tellija nõudmisel kohustatud oma kulul viivitamatult tagastama tellijale kõik tema valduses olevad ja eespool viidatud dokumendid, muud infokandjad ja tehnilised vahendid. 7.5. Kui tellija pärast lepingu lõppemist ei nõua töövõtjalt lepingu punktides 7.3. ja 7.4. sätestatud dokumentatsiooni üleandmist, on töövõtja kohustatud säilitama nimetatud dokumentatsiooni oma kulul 5 (viis) aastat alates lepingu lõppemisest. Töövõtja kohustub edastama nimetatud dokumentatsiooni oma kulul tellijale 30 (kolmekümne) päeva jooksul pärast vastava teate saamist. Pärast säilitamisaja lõppu on töövõtjal õigus selline dokumentatsioon täielikult või osaliselt hävitada ning töövõtjal lõppeb õigus neid välja nõuda. Igal juhul kohustub töövõtja ka ilma tellija poolt vastavasisulist nõuet esitamata andma tellijale üle dokumendid ja teabe, mis on vajalikud õiguste kasutamiseks lepingu alusel. 7.6. Kui kolmas isik takistab tellijat tema lepingust tulenevate intellektuaalse omandi õiguste kasutamisel või rikub neid õigusi, teatab tellija sellest töövõtjale, kes peab viivitamata võtma tarvitusele kõik vajalikud abinõud, et võimaldada lepingust tulenevate õiguste kasutamist ja lõpetada tellija õiguste rikkumine. 7.7. Töövõtja kohustub tagama, et tal on kõik õigused käesolevas peatükis nimetatud viisil autoriõiguse varalised õigused loovutada ja isiklike õiguste osas ainulitsents anda. Juhul kui tellija vastu esitatakse nõue tööde tegemisel toimunud autoriõiguste rikkumise tõttu või teoste kasutamine on muul viisil takistatud, vastutab tellijale tekkinud kahju eest töövõtja. 8. Konfidentsiaalsus ja isikuandmete töötlemine 8.1. Töövõtja kohustub lepingu kehtivuse ajal ning pärast lepingu lõppemist määramata tähtaja jooksul hoidma konfidentsiaalsena kõiki talle seoses lepingu täitmisega teatavaks saanud andmeid. Eelkõige, kuid mitte ainult, kohustub töövõtja hoidma konfidentsiaalsena andmeid, mis sisalduvad lepingu täitmiseks üleantud dokumentides ja muudes dokumentides, mille sisuga on töövõtjal olnud võimalus seoses lepingu täitmisega tutvuda, lisaks eeltoodule mistahes muid andmeid, mille konfidentsiaalsena hoidmise vastu on tellijal eeldatavalt õigustatud huvi. 8.2. Konfidentsiaalse informatsiooni avaldamine kolmandatele isikutele on lubatud vaid tellija eelneval kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Lepingus sätestatud konfidentsiaalsuse nõue ei laiene informatsiooni avaldamisele poolte audiitoritele, advokaatidele, pankadele ning juhtudel, kui pool on õigusaktidest tulenevalt kohustatud informatsiooni avaldama või kui informatsioon on juba avalikustatud. 8.3. Töövõtja kohustub täitma organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnilisi turvameetmeid konfidentsiaalsete andmete kaitseks juhusliku või tahtliku volitamata muutmise, juhusliku hävimise, tahtliku hävitamise, avalikustamise jms eest. 8.4. Töövõtja kohustub mitte kasutama konfidentsiaalset teavet mitte ühelgi viisil isikliku kasu saamise eesmärgil ega kolmandate isikute huvides. Muuhulgas kohustub töövõtja tagama, et tema esindaja(d), töötajad, lepingupartnerid ning muud isikud, keda ta oma kohustuste täitmisel kasutab, oleksid käesolevas lepingus sätestatud konfidentsiaalsuse kohustusest teadlikud ning nõudma nimetatud isikutelt selle kohustuse tingimusteta ja tähtajatut täitmist. 8.5. Töövõtja ei tegele lepinguga seoses avalike suhetega ega anna teateid pressile, elektroonilisele meediale, üldsusele või teistele auditooriumidele, välja arvatud tellija eelneval kirjalikku 6 taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Avaldada võib vaid teateid, mille tekst on tellijaga eelnevalt kooskõlastatud. 8.6. Töövõtja töötleb ainult neid isikuandmeid, mille töötlemine on vajalik lepingust tulenevate tööde teostamiseks. Eelkõige töötleb töövõtja lepingu täitmise käigus tellija volitatud esindaja ja komisjoni liikmete isikuandmeid (ees- ja perekonnanimed). Töövõtja teostab ainult neid isikuandmete töötlustoiminguid, mis on lepingu kohaseks täitmiseks vajalikud, nt tellija, komisjoni, töövõtja ja töörühma omavahelise suhtluse ja arutelude korraldamine, töörühma tegevuse koordineerimine jmt tegevused, mis tulenevalt lepingust ja/või hanke alusdokumentidest ja on lepingu täitmisega lahutamatult seotud. 9. Vastutus 9.1. Töövõtja vastutab igasuguse lepingurikkumise eest, eelkõige kui tööd ei vasta lepingus ja selle lisades kokkulepitud nõuetele. Tööd loetakse muuhulgas mittevastavaks juhul, kui töövõtja ei esita tööde üleandmisel-vastuvõtmisel tööde kohta nõuetekohaseid andmeid, ei anna töid tähtaegselt üle, ei teosta töid nõuetekohaselt, jätab tellijale lepingu täitmise kohta informatsiooni esitamata vms. 9.2. Juhul, kui töövõtja rikub lepingu p-s 3.1.1. ja/või 3.1.2. sätestatud kohustust ega esita nõuetekohast tööd seal toodud tähtpäeva(de)ks, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 5%, aga kokku mitte rohkem kui 50%, üle andmata või nõuetekohaselt teostamata töö maksumusest vastavalt lepingu punkti 4.1. alapunktides toodud tasu piirmääradele iga nõuetekohaselt teostatud tööga viivitatud kalendripäeva eest. 9.3. Juhul, kui töövõtja rikub lepingus sätestatud konfidentsiaalsus- või isikuandmete töötlemise nõudeid, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 500 eurot igakordse rikkumise eest. 9.4. Juhul, kui töövõtja rikub muid, p-des 9.2. ja 9.3. nimetamata, lepingust või muudest hanke alusdokumentidest tulenevaid kohustusi, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 100 eurot igakordse rikkumise eest või kui rikkumine oli seotud lepingus sätestatud tähtaja ületamisega, siis on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 50 eurot iga tähtaega ületava kalendripäeva eest. 9.5. Leppetrahvi nõudmine ei välista tellija õigust kasutada töövõtja suhtes teisi seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Lisaks leppetrahvi tasumisele on tellijal õigus nõuda töövõtjalt lepingu täitmist ja/või kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud. 9.6. Tellijal on õigus leppetrahvi summa tasaarvestada töövõtjale maksmisele kuuluva tasuga. 9.7. Juhul, kui töö mittevastavuse korral ei kõrvalda töövõtja puudust või ei esita uut, nõuetekohaselt teostatud tööd tellija nimetatud tähtpäevaks, on tellijal õigus nõuda käesolevas peatükis nimetatud leppetrahvi ning lisaks leppetrahvi nõudele lepingust taganeda või leping üles öelda ja nõuda tekitatud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei katnud. 9.8. Tellija kohustub nõuetekohaselt teostatud ja vastuvõetud töö eest arve mitteõigeaegse tasumise korral maksma töövõtjale viivist 0,05% õigeaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. 9.9. Lepingus sätestatud viiviste ja leppetrahvide tasumine ei vabasta pooli muude õigusaktidest ja lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. 9.10. Lepingu erakorraline ühepoolne lõpetamine ei võta tellijalt õigust nõuda töövõtjalt leppetrahvi ja kahju hüvitamist. 9.11. Juhul, kui ühe ja sama rikkumise eest võimaldab leping nõuda leppetrahvi mitme sätte alusel, on tellijal õigus otsustada, millise sätte alusel ta leppetrahvi nõuab. 10. Vääramatu jõud (Force Majeure) 10.1. Pooled vastutavad kohustuste rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine on vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui selle on põhjustanud prognoosimatu või poole tegevusest olenematu asjaolu (vääramatu jõud). Vääramatu jõud on asjaolu, mida pool ei 7 saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks, seda väldiks, takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. 10.2. Vääramatu jõu esinemise korral muutuvad lepingus nimetatud tähtajad perioodi võrra, mille jooksul vääramatu jõu tegurid lepingu täitmist takistavad. 10.3. Pool, kes rikub kohustust vääramatu jõu asjaolude tõttu, peab vääramatu jõu asjaoludest ja nende mõjust teisele poolele teatama viivitamata pärast seda, kui pool sai teada või pidi teada saama vääramatu jõu asjaoludest. Poolel on kohustus võtta tarvitusele kõik abinõud vääramatu jõu asjaolude ning nende tagajärjel tekitatava kahju vältimiseks või mõju vähendamiseks. Pool on kohustatud jätkama oma lepinguliste kohustuste täitmist niipea, kui vääramatu jõu asjaolud on kõrvaldatud. 11. Teabe vahetamine 11.1. Pool kohustub teist poolt teavitama kõikidest asjaoludest, mis võivad mõjutada või takistada lepingus sätestatud kohustuste täitmist või õiguste realiseerimist. 11.2. Teade loetakse teisele poolele kättetoimetatuks, kui: 11.2.1. teade on edastatud teisele poolele elektronposti teel digitaalselt allkirjastatuna (teate edastamise päeval); 11.2.2. teade on üle antud allkirja vastu (teate allkirjastamise kuupäeval); 11.2.3. teade on saadetud postiasutuse tähitud kirjaga teise poole näidatud aadressil (kui postitamisest on möödunud kolm kalendripäeva). 11.3. Punktis 11.2 nimetatud viisil peavad olema edastatud eelkõige poolte lepingu lõpetamise avaldused, samuti poole nõue teisele poolele, mis esitatakse tulenevalt lepingu rikkumisest. 11.4. Informatiivset teadet, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, võib anda ka telefoni ja e- kirja teel. 11.5. Kõigist muudatustest lepingus nimetatud andmetes teatatakse teisele poolele kahe tööpäeva jooksul muudatuste tegemisest arvates. 12. Lepingu jõustumine, muutmine ja lõpetamine 12.1. Leping jõustub allakirjutamisest poolte poolt ja kehtib kuni lepingust tulenevate kohustuste täitmiseni või lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni. 12.2. Lepingut võib muuta ainult pooltevahelise kirjaliku kokkuleppega vastavalt riigihangete seaduses sätestatud tingimustele. Selline kokkulepe vormistatakse lepingu lisana. 12.3. Poolel on õigus ennetähtaegselt lepingust taganeda või leping üles öelda juhul, kui teine pool rikub oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi. Lepingu võib etteteatamistähtajata üles öelda olulise või korduva lepingurikkumise puhul, mh juhul, kui töövõtja ei ole lepingutingimustele mittevastava töö esitamise korral puudust kõrvaldanud tellija poolt antud tähtaja jooksul. 12.4. Tellijal on õigus leping igal ajal põhjendatud vajadusel (eelkõige kui valdkondlik komisjon otsustab revisjoniga mitte jätkata või kui tellija hinnangul ei ole võimalik revisjoni tegevuskavas kirjeldatud tulemust tähtaegselt saavutada) üles öelda, teatades sellest töövõtjale kirjalikult vähemalt 2 (kaks) nädalat ette. 12.5. Lepingu lõppemine ei mõjuta selliste kohustuste täitmist, mis oma olemuse tõttu kehtivad ka pärast lepingu lõppemist (nt konfidentsiaalsuskohustus, kokkulepped teoste suhtes kehtivate intellektuaalse omandi õiguste osas jms). 12.6. Kui lepingu ennetähtaegne lõppemine ei toimunud töövõtja lepingurikkumise tõttu, tasub tellija lepingu lõppemise hetkeks töövõtja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde eest proportsionaalselt vastavalt teostatud tööde osakaalule p-i 4.1. vastavas alapunktis nimetatud tasust. 8 13. Muud sätted 13.1. Kumbki pool ei tohi käesolevast lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kolmandale isikule üle anda ilma teise poole nõusolekuta. 13.2. Kõik lepingu täitmisest, muutmisest, lõpetamisest või vastutuse kohaldamisest tulenevad vaidlusküsimused lahendatakse läbirääkimiste teel. Kui läbirääkimistega kokkulepet ei saavutata, lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õigusaktidega sätestatud korras tellija asukohajärgses kohtus. Lepingu sisu puhul kohaldatakse Eesti Vabariigis kehtivaid õigusakte. 13.3. Töövõtja on teadlik, et leping on avaliku teabe seaduses sätestatud ulatuses avalik. 13.4. Leping on allkirjastatud digitaalselt. 14. Poolte volitatud esindajad 14.1. Tellija volitatud esindaja kõigis lepinguga seotud küsimustes on _________ , telefon ___________ , e-post ___________ . Tellija volitatud esindajal on õigus esindada tellijat kõikides lepinguga seotud küsimustes, välja arvatud lepingu muutmine, tähtajalise lepingu ühepoolne lõpetamine ning leppetrahvi, viivise ja/või kahjude hüvitamise nõude esitamine. 14.2. Töövõtja esindaja lepingu tingimuste täitmisel ja täitmise kontrollimisel on töörühma juht _______ , telefon _______ , e-post _______ . 14.3. Töövõtja poolt osalevad lepingu täitmisel lisaks p-s 14.2. nimetatud töörühma juhile ka töörühma liikmed: 14.3.1. _________ , telefon ___________ , e-post ___________ ; 14.3.2. _________ , telefon ___________ , e-post ___________ . /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Tellija: Töövõtja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Ando Leppiman kantsler 9 Hankedokumendi lisa 5.1 Töörühma liikme, sh töörühma juhi CV Nimi: _______________ I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info:  õppeasutuse ja õppekava nimi;  sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta;  omandatud kraad;  lõputöö teema. (pakkuja poolt täidetav lahter) II Õigusloome alane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info:  tööandja nimi;  tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega;  3 seaduseelnõu koostamises osalemise kogemuse kirjeldus (eelnõude nimed, väljatöötamise ajad) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga. (pakkuja poolt täidetav lahter) III Projektijuhtimiskogemus Projektijuhtimiskogemuse kirjeldus Nimetada ära 3 juhitud projekti nimetused, projektide tulemused ja projektide ajaline kestus. (pakkuja poolt täidetav lahter) Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. Inglise keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. /allkirjastatud digitaalselt/ Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 1. Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest b) Kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajaduse hindamine ja lihtsustamise võimalused Käesolevas lähteülesande alapeatükis käsitleme kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajadust ja lihtsustamise võimalusi. Esmane kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajadus ilmneb 1991. a. kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) jäänustest, mis sisaldab praegu ainult 29 paragrahvi, mis ei ole sobinud üle viia teistesse hilisematesse kaubanduslikku meresõitu reguleerivatesse seadustesse. KMSK-sse on jäänud peatükid laevapere (3. ptk.) ja merre uppunud vara kohta (6. ptk.), mis KMSK enamiku üldsätete tühistamise tõttu mõjuvad täiesti eraldiseisvatena ülejäänud kaubanduslikku meresõitu reguleerivatest seadustest. Ka KMSK terminoloogia on jäänud ühtlustamata teiste merendusvaldkonna seadustega. Näiteks kasutatakse kaubanduslikus meresõidus laevaomaniku termini asemel tänapäeval laiemat mõistet reeder, mis on defineeritud meresõiduohutuse seaduses (MSOS) § 2 p. 9 ja samamoodi ka KMSS § 68, mis peaks hõlmama ka laevaomaniku mõistet. Reederi mõistet kasutab ka meretööseadus (MTööS), mille § 5 defineerib reederi mõiste viidates MSOS-le, kuid sealjuures laiendab seda veel muudele isikutele. KMSK kasutab laevapere regulatsiooni juures terminit laevaomanik, mis ei lähe kokku MSOS-iga ja eriti problemaatiline on see seoses MTööS reguleerimisalaga, mis käsitleb reederi ja laevapere liikmete vahelisi õigussuhteid. Selle konkreetse näite terminoloogilise ebaühtluse probleemi raskuskese lasub eelkõige siiski KMSK-l, sest termini laevaomanik kasutamisega välistatakse teised isikud, kes kuuluvad reederi mõiste alla (näiteks laevade mehitamis-ettevõte ing. k, crew manager) ja kes võivad olla õigussuhtes laevapere liikmetega. Selline ebaselge olukord võib põhjustada mingites situatsioonides arusaamatusi ja anda alust õigusvaidlustele, mille saab ära hoida hea õigusloome ja alustatava mereõiguse kodifitseerimisega. Selliseid näiteid terminoloogilistest ebakõladest ja kohatistest vastuoludest on veel, millest me oleme osa ära toonud eelnevalt käesoleva lähteülesande I osa 2. peatüki punktis h) ja ka järgmistes osades. Kaubandusliku meresõiduõiguse kodifitseerimise vajadusega seostub ka kaubanduslikku meresõitu puudutavate erinevate rahvusvaheliste konventsioonide sätete ja reeglistiku ühetaoliste põhimõtete järgi kajastamise vajadus. Käesolevaks ajaks on tekkinud olukord, kus Eesti siseriiklikkusse õigusesse on üle võetud mingi osa rahvusvahelise konventsiooni norme (konventsiooni kontsentratsioon), kuid muu konventsioonis kajastatud sellesse õiguslikku reguleerimise objekti puutuv (näiteks erandid või eriolukorrad) on jäetud siseriiklikusse õigusesse üle võtmata. Sellega on tekitatud Eesti õigustarbija jaoks ebaselge olukord, mis on olnud õigusvaidluste aluseks ka kohtus, kuna siseriiklikust õigusest lähtuv isik ja isegi kohtud ei võta arvesse niivõrd enamasti üldise regulatsiooni astmega rahvusvaheliste konventsioonide normide sõnastust, vaid pigem siseriikliku õiguse sätteid, kus peaks üldistusaste olema väiksem ja regulatsioon detailsem lähtuvalt siseriikliku õiguse eripäradest. Paraku Eesti siseriiklik õigus mitmetel juhtudel on läinud rahvusvahelise konventsiooni (millega Eesti on ühinenud) regulatsiooni üldistamise teed siseriiklikes õigusaktides, mis on muutnud ka mõnede konventsiooni normide mõtet, mille tulemusena on tekkinud vastuolu. Õiguse üldpõhimõtete järgi muidugi rahvusvahelise konventsiooni sätted on ülimuslikud siseriikliku õiguse normide osas, kuid sellele vaatamata selline halva õigusloome praktika on viinud probleemideni ja kohtuvaidlusteni. Olukord võib olla selles situatsioonis veelgi keerulisem, kus Eesti on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga ja kirjutanud selle mõned sätted ebaõnnestunult siseriiklikusse õigusesse, kuid see konventsioon ise ei ole veel rahvusvaheliselt jõustunud ja see jõustumine võtab aastaid. Selliseid probleemseid olukordi võimendavad veel konventsioonide halva kvaliteediga ebakompetentsed tõlked eesti keelde. Kodifitseerimise käigus tuleb lahendada ka olukord, kuidas asendada ebakompetentselt ja vigadega eesti keelde tõlgitud ja selliselt Riigi Teatajas avaldatud konventsioonid korrektse eesti keelde tõlgitud konventsiooni tekstiga. Sellisteks ebaõnnestunult Eesti siseriiklikusse õigusesse üle võetud konventsioonideks on 1993. a. merivõlgade Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK ja laevahüpoteekide konventsioon (ing. k. International Convention on Maritime Liens and Mortgages) ja 1999. a. laevade aresti konventsioon (ing.k. International Convention on Arrest of the Ships). Neid konventsioone võib olla kaubandusliku meresõiduõiguse valdkonnas ja laiemalt mereõiguse valdkonnas veel, kuid käesoleva lähteülesande tegemise ajalise ja isikulise ressursi piiratuse tõttu ei jõudnud kõiki võimalikke asjassepuutuvaid konventsioone sellest aspektist läbi analüüsida. Siiski mereõiguse kodifitseerimise käigus tuleb see täiendav analüüs ära teha. Siinjuures tuleb mereõiguse kodifitseerimise käigus revideerida ebaõnnestunud praktikaid konventsioonide ülevõtmise osas (eelpool nimetatud konventsioonide osas näiteks 1993. a. merivõlgade ja laevahüpoteekide konventsiooni mõned sätted on LAÕS-i IV osas (§§ 72-78) ja 1999. a. laevade aresti konventsiooni merinõudeid puudutavad sätted on LAÕS-i IV1 osas (§§ 781 - 783), milline praktika võib kahjustada õigusselgust. Prof. Erik Rosag Oslo Ülikooli juures asuvast Skandinaavia Mereõiguse Instituudist on kirjutanud rahvusvaheliste konventsioonide kehtestamise kohta Skandinaavia riikide õiguses, et need kehtestamise viisid, mis järgivad väga lähedalt konventsiooni teksti, nii nagu en bloc inkorporeerimine, tagavad selle, et seda konventsiooni hakatakse tõlgendama kooskõlas rahvusvahelise õiguse meetoditega, ja tulevane Skandinaavia õiguspraktika saab olema osa rahvusvahelisest praktikakogumist. Suurenevad võimalused vahetada õigusala informatsiooni üle jurisditktsioonide ainult sunnivad peale sellist tendentsi.1 Sellest lähtuvalt on mõistlik tuua rahvusvahelised konventsioonid Eesti õigusesse üle tervik-tekstidena (kehtestada Eestis muudatusteta), et ka Eestis oleks võimalik nende tõlgendamine kooskõlas rahvusvaheliste praktikatega, kuna konventsiooni normide osaline ületoomine siseriiklikusse õigusesse võib moonutada konventsioonide normide esialgset mõtet. Selle konventsioonide Eestis kehtestamisega seotud küsimuseks, mida peab analüüsima mereõiguse kodifitseerimise käigus, on veel see, et kuidas kehtestada õiguslikult korrektselt Eesti õiguse osana nende konventsioonide muudatused, tehnilised lisad ja parandused, mis võivad olla kohati väga mahukad, näiteks rahvusvahelise konventsioon inimelude ohutusest merel 2 (SOLAS) ja rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni3 (MARPOL) puhul. Siin on küsimuseks, kas on vajalik kõigi nende väga tehniliste dokumentide tõlkimine eesti keelde, kusjuures nende dokumentide väga spetsiifilise ja kõrge tehnilise taseme juures võib nende eesti keelde tõlkimine olla raskendatud või kohati isegi võimatu ja praktilistel kaalutlustel isegi mõttetu. Selliste rahvusvahelise konventsiooni lisaks olevate keeruliste tehniliste dokumentide ja reeglite eesti keelde tõlkimise kohatine praktiline mõttetus väljendub selles, et vastava ala spetsialistid ja eksperdid lähtuvad tavaliselt mingi tehnilise dokumendi ja ka konventsiooni osas selle originaaltekstist (enamasti inglise keeles, et vältida vigu ja arusaamatusi, mis võivad tulla ja on ka tulnud eestikeelsest tõlkest). Siinjuures on soovitav leida õiguslikult korrektne lahendus, et vältida konventsioonide ja selle lisade tehnilise osa tõlkeid eesti keelde, et kokku hoida ressurssi, mida võib kusagil mujal palju rohkem vaja olla. Sarnane küsimus on seotud ka EL direktiivide sätete kehtestamisega Eesti õiguses, et kuivõrd EL merendusvaldkonna direktiive on vaja ümber kirjutada Eesti merenduse õigusaktidesse või kuidas selliste EL direktiivide regulatsioonid peaksid kajastuma Eesti siseriiklikus õiguses. Kõik need küsimused ei ole otseselt mereõiguse kodifitseerimise käigus vastamiseks, kuid siiski mereõiguse kodifitseerimise käigus on vaja käsitleda EL direktiive ja muid asjassepuutuvaid rahvusvahelisi õigusakte ühtsetest põhimõtetest lähtuvalt. Eeltooduga seostub ka rahvusvaheliste konventsioonide Eestis avaldamise küsimus, kuna praegu ei avaldata rahvusvaheliste konventsioonide tervik-tekste Riigi Teatajas. 1 E. Rosag. Implementing Conventions – Scandinavian Style. - Scandinavian institute of Maritime Law Yearbook, 2009, lk 198-199. 2 Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel. London 01.11.1974, jõust. 25.05.1980. - RT II 2001, 22, 117. 3 Rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsioon. 02.11.1973, jõust. 02.10.1983. - RT II 2009, 19, 48. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 2. Kaubandusliku meresõidu seaduse muutmise seaduse eelnõu VTK4 1.1. NB. Mõned üksikud VTK-s välja toodud probleemid (ntk peatükis 5) võivad olla pärast VTK kinnitamist mõningal määral seadusemuudatustena juba lahenduse saanud. 1.2. Esimene probleem seisneb selles, et kaubandusliku meresõidu õigust on siiani reguleerimas kaks õigusallikat: KMSK, millest 372-st paragrahvist eraõiguslike normide kehtetuks tunnistamisest 2002.a ja ridamisi muutmiste tulemusena eksisteerib täna 29 paragrahvi, ning KMSS, mis eksisteerib kohustusliku seadusena alates 1.oktoobrist 2002.a. Eksperdid on ühisel arvamusel, et KMSK kuulub antud mereõiguse revisjoni käigus tühistamisele täies ulatuses. Koodeksisse järelejäänud 29 paragrahvi on üle vaadatud ning neile kohta otsitud ümberpaigutamiseks kas KMSS-i või mõnda teise asjakohasesse Eesti seadusesse. 1.3. Osa KMSK normidest on aegunud. Kuid mõned neist nagu näiteks, 6. ptk „Merre uppunud vara” §-d 110-114, 117 ja 1181 kuuluvad revideeritud kujul üleviimiseks MSOS-i kui avalik- õiguslikud normid. KMSS sisaldab uppunud vara suhtes ainult ühte sätet ja see on küllaldane eraõigusealase seaduse jaoks. Nimelt, vastavalt KMSS-i 7.1 ptk-le peab Eesti laevaomanik omama kaubanduslikus meresõidus osalemiseks laevaga omama sellele kehtivat ettenähtud vastutuskindlustust ning § 772 sätestab kohustusena, et kindlustuskate oleks võetud 7 eri liiki merinõuete osas. Esitame nendest siinjuures vaid 2, mis on järgmised: „4) uppunud, avarii teinud, randunud või mahajäetud laeva koos kõigega, mis selle laeva pardal on või oli, ülestõstmise, kõrvaldamise, hävitamise või kahjutuks tegemise kulude hüvitamise nõuded; 6) nõuded, mis tulenevad laeva tekitatud keskkonna, rannajoone või nendega seotud huvide kahjustamisest või kahjustamise ohust; „ Seega, kuna KMSS pole koodeks, ei pea see sisaldama rannikumere haldamise avalik- õiguslikke probleeme. 1.4. Teine lahendamist vajav probleem seisneb selles, et KMSS-i jõustumisest kuni tänaseni ja ka enne seda on Eesti ühinenud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega või neid muutvate protokollidega, millede arvestamine KMSS-i kohaldamisel kas pole üldse sätestatud või on toodud üksikutes ptk-des, vananenud aastale viidates ja ilma uute protokollideta. Kuna põhiseaduse § 121 p 2 alusel võetud kohustused vastavalt põhiseaduse §-le 123 lg 2 kuuluvad kohaldamisele olenemata vastuolule mingi siseriikliku õigusaktiga, siis tuleb õigusselguse tagamiseks lugeda vajalikuks KMSS-i §-s 3 „Seaduse kohaldamine” sätestada eraldi lõige kohaldatavatest rahvusvahelistest konventsioonidest ühes nende täpse nimetusega ja koos üldise märkega sõlmitud täiendavatest protokollidest ning Eesti poolt tehtud reservatsioonist mingi kohustuse täitmise või sellest loobumise osas. Sellega seoses tagatakse mitte ainult nende konventsioonide ja määruste kohaldumise osas õigusselgus juba üldsätetes, vaid edaspidi puudub seaduse tekstis vajadus määruse ja võimaluse korral ka konventsioonide konkreetsete õigusnormide dubleerimiseks KMSS-s. Sellisteks KMSS-ga seotud konventsioonideks (esitame need siin koos rahvusvaheliselt tunnustatud koodnimetusega) on: - BUNKER 2001 - Punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsioon, jõustus Eesti suhtes 21.11.2008 (RT II 2006, 14, 38); - CLC – 1992 Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokoll (RT II 2004, 25, 103) ning vastavalt Protokolli artiklile 11 lg 2 loetakse konventsiooni aastaks edaspidi 1992; 4 VTK terviktekst on kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c3c71ce6-4e7b-44cb-b704- ec905f3019c6 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK - PAL 1974 - Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsioon ja 1976.a SDR Protokoll (RT II 2002, 21, 92); - LLMC – merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsioon ja seda muutev 1996.a Protokoll (RT II 2002, 20, 88 ja RT II 31.01.2011, 6) koos 19.01.2011.a tehtud reservatsiooniga; - SALVAGE - Vara merepääste 1989. aasta rahvusvaheline konventsioon, mis on sõlmitud 1989.a 28.aprillil Londonis (RT II 2001, 19, 102), koos reservatsioonidega, jõustus Eesti Vabariigi suhtes 31.juulil 2002.a ja - York-ANTWERP Rules 2016 – York – Antwerpeni reeglid, mille alusel toimub tekitatud loovutuste ja kulutuste suuruse kindlaks tegemine ning selle kahju jaotumine kontributsioonilises kapitalis osalejate vahel. NB! Need reeglid nagu ka varasemad versioonid, vaatamata KMSS-s viitamisele, pole siiani eesti keelde tõlgitud ega RT-s avaldatud ja ei ole seetõttu täitmiseks kohustuslikud! See lünk tuleb revisjoni käigus likvideerida.5 1.5. Samasugust omaette lõiget vajavad ka Euroopa Liidu (EL) määrused, mis on Eestis kui liikmesriigis otsekohalduvad, milleks on järgmised: - NÕUKOGU MÄÄRUS (EMÜ) nr 3577/92, 7. detsember 1992, teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž), mis sätestati kehtetuks tunnistamisele kuuluvas KMSK §-s 3 alles 2011.a [RT I, 22.12.2010, 1 - jõust. 02.01.2011]; - EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 1177/2010, 24. november 2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004; - EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 392/2009, 23. aprill 2009, reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral. 1.6. Neist viimases määruses sisaldub artiklis 2 „Reguleerimisala” lõikes 2 säte ühe õiguse kohta, mis on eeldatavasti jäänud lahendamata. Nimelt, puudub Eesti suhtumine liikmesriigile antud õigusesse, mis kõlab järgmiselt: „Liikmesriigid võivad käesolevat määrust kohaldada kõigi ühe liikmesriigi piires toimuvate merevedude suhtes.” Selle õiguse sätestamine tuleneb sellest, et nii Ateena 1974/2002 konventsioon kui ka määrus ise kohalduvad rahvusvaheliste reisijatevedude suhtes, jättes hõlmamata kabotaaži. Pakutud õiguse kasutamise suhtes tuleb võtta seisukoht. Vastasel juhul kohaldub Eestis reisijate kabotaaživeol LLMC-1996 (merinõuete korral vastutuse piiramise konventsioon) artiklis 7 lg 1 kehtestatud väiksem piirmäär 175 000 SDR-i reisija surma või talle kehavigastuse tekitamise korral. 1.7. Eksperdid eelistavad seda varianti, et Eestis mere-reisijateveo korral kabotaažis kuulub kohaldamisele vedaja vastutuse kohta käiv regulatsioon (EÜ) määruse nr 392/2009 alusel samuti nagu rahvusvaheliste reisijatevedude puhul. See oleks igati mõistlik lähenemine võrdsustada reisijaid laeval olenemata, kas tegemist on riigisiseste või välisvedudega. Kujutame ette võimalikku laevade kokkupõrget Tallinna lahel, kus Tallink AS-i välisvedusid teostav reisipraam põrkab kokku mingi Eesti piires ristlust korraldava reisilaevaga – ja tulemuseks oleks erinevate laevade reisijate teistsugune kohtlemine. See mõjutaks küll reisilaevaga vedaja kohustusliku kindlustuse suurust ja kindlustuspreemiate mõningast 5 KMSS § 122. Üldavarii mõiste (1) Üldavariiks loetakse kahju, mis tekkis tahtlikult ja põhjendatud piires tehtud erakorralistest kulutustest või loovutustest, et päästa laev, prahiraha ja laeval veetav last neid ähvardavast ühisest ohust. (2) Üldavarii loovutused ja kulutused jagatakse laeva, lasti ja prahiraha vahel vastavalt York-Antwerpeni reeglitele, välja arvatud juhul, kui lastiveolepingust ja vedaja vastutuskindlustuse lepingust ei tulene teisiti. (3) Tekitatud loovutuste ja kulutuste suuruse kindlakstegemine toimub vastavalt York-Antwerpeni reeglitele. (4) Üldavariist tulenevatele suhetele kohaldatakse selle maa õigust, kus on väljastatud dispašš (§ 124), kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK lisandumist, kuid samas teeb laevafirmale lihtsamaks võimaluse kasutada oma laeva sujuvalt kabotaažis või välisvedudes. 1.8. EL-i direktiivid ei ole otsekohaldatavad, mistõttu nende ülevõtmisel kasutatakse õigusloomes kehtivat korda. 1.9. KMSS eelmärgitud probleemide osas on võimalikud järgmised lahendused: 1.9.1. Esiteks on vaja parandada või täiendada KMSS peatükis I „ÜLDSÄTTED” § 2 ja § 3 eeltoodud p-s 1.2 märgitud parandusettepanekutest lähtuvalt. KMSS §-s 2 sätestatud kaubandusliku meresõidu mõiste osas võiks kaaluda selle ümbersõnastust, et paremini kajastada kaasaegse kaubandusliku meresõidu sisu. 1.9.2. Teiseks, KMSS-s eksisteeriv lg 3 tuleb tühistada kui mittevajalik antud seaduses ja see asendatakse revideeritud KMSK §-ga 3, mis puudutab õigusi kabotaažiks. 1.9.3. Kolmandaks, ekspertidelt ettepanek: seoses KMSK täieliku tühistamisega, tuleb selle § 3 viia revideeritult KMSS-i, asendades sellega praegune § 3 lg 3. Seejuures näitab analüüs, nimetatud määruse nr 3577/1992 mõtte mittetäielikku sätestamist. Nimelt, viide reguleerimisalale „ ainult Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti) sadamate vahel või sadama akvatooriumil või väljumisega Eesti sadamast ja sisenemisega samasse sadamasse” on põhimõtteliselt korrektne, kuid ei teadvusta seda, et meretranspordialane teenus kabotaažis kõikides EL liikmesriikides on vaba kõikidele EL-i laevaomanikele (vt määruse artikkel 1 lg 1). Seega tuleb sätte teksti redigeerida vastavalt. 1.9.4. Neljandaks, on ekspertidel ettepanek kombineeritud e multimodaalsete vedude korral ühtse veodokumendi alusel: KMSS-i seaduse kohaldamise paragrahv 3 vajab lõppu eraldi lõiget kombineeritud lastivedude ja kombineeritud reisijateveo puhul viidet, et meritsi veolõigu eksisteerimise korral on KMSS-i suhtes VÕS-i 42. ptk-s sätestatu ülimuslik. 1.9.5. Peatükis 2 „LASTIVEDU”6 toovad eksperdid järgmised ettepanekud: a) on revisjoni töögrupil kinnistunud veendumus, et Eesti ei peaks ühinema ei Haag- Visby (HVR) või Hamburgi (HR) või veel jõustumata Rotterdami reeglitega (RR) piiriüleste lastiveolepingute reguleerimisel, vaid jätkama senist praktikat, kus KMSS-i ptk 2 on üles ehitatud HVR põhiselt nii nagu enamikes mereriikides, sh ka kõikides meie naaberriikides Läänemere ääres. Samas on analüüs toonud välja KMSS-s mitmeid kõrvalekaldeid HVR-st, mis vajab korrektuuri, nagu näiteks: - KMSS-i §-s 26 nimetatud vastutusest vabastavate asjaolude loetelu peab olema erakordselt täpne rahvusvahelise praktika järgimisel. Eriti tähtis on see § 26 lg 1 p 1 puhul, kui meretranspordile ainuomase ja HVR reeglites artiklis IV lg 2 „a” toodud inimliku eksituse sätestamisel. Esiteks, on puudulik isikute loetelu, kelle teod või eksimused loevad vastutusest vabastamise argumendina ning teiseks, nende teod või tegevusetus on ära toodud vaid laeva juhtimisel, mida mõistetakse tavaliselt navigeerimisena, kuid pole lisatud „laevasõidu korraldamist”. - HVR-s puudub vedaja tsiviilvastutus, mis oleks seotud lasti hilinenud kohaletoimetamisega. Seda tuleb arvesse võtta KMSS-s ka seepärast, et naaberriikide koodeksites taoline vastutus puudub ning ka konossementides (kus „paramount clause” näeb veole ette HVR-i kohaldamise) seda küsimust ei reguleerita. Peale selle, näitab analüüs, et kauba hiline kohaletoimetamine on igati puudulikult sätestatud, sest ei KMSS-i § 5 ega § 30 lg 3 ei seo lasti hilist kohaletoimetamist kahju tekkimisega saajale? Niisugusel juhul, kui vastutuse aluseks on ainult hilinemise fakt, peaks tegu olema leppetrahviga, mitte aga pelgalt vedaja vastutuse piirmäära kehtestamisega. Samas ei tähenda antud kriitika, et lastiveolepingu pooled ei või kokku leppida kindlas veotähtajas ning vedaja vastutuses selle tähtaja rikkumise korral. 6 Laevanduspaketiga on sisse toodud mujal ka (TUMS) „reisijate ja kaupade meritsiveo“ termin. Üheski seaduses ei defineerita, mida see tähendab ning KMSS räägib lastiveost. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK Need kõrvalekalded tuleb revisjoni käigus likvideerida sätete formuleeringute muutmisega. b) KMSS-i §-des 4, 6, 7, 8, 11 ja 13 esinevad üksikud väikesed puudused, millede puhul piisab nende osas sätete suhteliselt lihtsast täiendamisest või redigeerimisest. Nende osas tehtavad ettepanekud esitame käesolevaga: - KMSS-i § 4 „Lastiveoleping” sisaldab lõikes 1 määratlust, mille osas analüüsis olime kriitilised, pakkudes selle alustamist terminitega „lastiveoleping on üldkauba veoleping” ühes pikema selgitusega merendusalaste mõistete korrektsema kasutamise kohta (vt analüüsi lk 14-15), nt. meritsi veetav „kaup” asendada merendusterminiga last. Selles lõikes 2. lause, mis kehtestab, et „Saatja kohustub vedamise eest maksma veotasu”. Õigusselguse jaoks on vajalik viimane sõna see sätestada kahe sõnaga: kokkulepitud veotasu. Loogiliselt võttes on lg-s 2 puudu sõna ka, pärast koma ja sõna „saajal”, sest vastasel juhul tekib küsimus, kas nimetatud mõlema isiku õigused ikkagi saavad kuuluda ühele ja samale isikule. Tegelikult on õigusselguse jaoks aga vaja ka kolmandat lõiget antud paragrahvi või alternatiivina paigutada järgnev mõte lõikesse 1, milles sisaldub väide, et lastiveoleping toimub konossemendi või mereveokirja kui transpordidokumentide alusel. - KMSS-i § 6 „Kaupade pakkimine ja valmispanek, lastimine”. Teine lg vajab täiendamist: toimingute eesmärk pole mitte ainult saavutada kauba lastimine laevale, vaid ka selle merekindlalt paigutamine ja kinnitamine trümmis või tekil ning probleemideta lossimine. Seepärast, tuleb teise lause lõppu lisada „merekindlalt laeval kinnitada ja lastida”. Kolmas lg on liigselt ühekülgne ega arvesta kaubanduspraktikas teiste võimalike variantidega. Saksa HGB 5. raamatu § 486 lg 27 algabki sellise arvestusega järgmiselt: „Välja arvatud kui olukord või tavastandardid nõuavad teisiti, peab vedaja lastima kaubad laevale..” Ekspertide arvamusel tuleb esiteks, lisada sättesse selline erandite lubamise võimalus ja teiseks, lisada lastimisele veel kohustus last merekindlalt laeval kinnitada. Kuna lossimise kohustuse kohta on KMSS-i §-s 18 pädev kohustus vedajale juba sätestatud, siis seda korrata antud lõigu puhul pole vaja. - KMSS § 7 „Kauba ülevaatamine”. Kuna kauba pakkimine ja konteineris kinnitamine on saatja ülesanne, mis kahjuks otseselt antud paragrahvist ei järeldu, on ekspertidel ettepanek lisada lõikesse 2 teises lauses keskel sõnade „kõrvaldada abinõudega” vahele sõnad saatja kulul. - KMSS § 8 „Ohtlikud kaubad”. KMSS-i §-d 8 - 10 on KMSS-i eelnõu seletuskirja kohaselt seotud KMSS-i §-ga 6 „Kaupade pakkimine ja valmispanek, lastimine” ning sisuliselt analoogilised VÕS-i §-dele 777, 778 lõige 2 ja 780. Analüüs ei näita nende sätete hindamisel vigu, kuid toob esile vajaduse kaaluda kahte suhteliselt väikest täiendust KMSS- §-s 8 lg 1: 1) NMC § 257 nimetab „vedaja” järel koos sidesõnaga „ja” veel „all-vedaja”, mis kuuluksid lisamisele mõlemas lauses; ja 2) Saksa HGB 5. raamatu § 483 nimetab „saatja” järel koos sidesõnaga „või” veel „tema poolt nimetatud kolmas isik, kes toimetab kaubad vedajale”, mis samuti kuuluksid lisamisele mõlemas lauses. - KMSS-i § 11 „Veotasu maksmine”. Esimene märkus ekspertidelt: § 11 lg 1 peab algama lausega „Kui ei ole kokku lepitud teisiti, tuleb prahiraha vedajale maksta kauba 7 See säte kehtestab järgmist: „Unless the circumstances or customary standards require otherwise, the carrier must load the goods on board the ship, stow them there and secure them (loading and stowing), and must also discharge the goods from the ship.” Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK üleandmisel saajale.” Vastasel juhul on lastiveolepingu poolte õigused vabale otsustamisele ebaõigelt piiratud. Teiseks, sätted 11 ja 12 reguleerivad prahiraha maksmist vedajale, ka vedamis- või üleandmistakistuse korral ning kauba kaotsimineku korral. Vaatamata KMSS-i § 22 lg 2 toodud saaja õigusele (ka saatjal) esitada nõudeid vedaja vastu 8, ei korrespondeeru sellele vedaja prahiraha nõudmise õiguse kaotus sellele osale kaubast, mis osutus veo lõppedes rikutuks. Näiteks, NMC § 260 lg 2 sätestab: „Kaupade eest, mis on veo lõppedes rikutud, pole vedajal õigus nõuda prahiraha maksmist, välja arvatud kui nende kogus on vähenenud kauba olemusest tingituna, ebaõigest pakkimisest saatja süül või hooletusest või on vedaja müünud kaubad nende omaniku arvel või on lossinud need, muutnud kahjutuks või hävitanud vastavalt ohtlikke kaupu käsitlevale paragrahvile 291.” Kuna see norm on adresseeritud vedajale, kuuluks see lisamisele omaette 4. lõikena § 11. Antud küsimuse lahendamine tekitab võimaluse teatud tasaarvelduste koheseks tegemiseks vedaja ja saaja vahel kauba üleandmise korraldamisel ja prahiraha ning kauba säilimise huvides tehtud õigustatud kulutuste hüvitamisel vedajale. - KMSS § 13 „Lastiveolepingu ülesütlemine saatja poolt”. Esimene märkus, millest leiame ka seletuskirjas lause on selles, et antud sätte aluseks on võetud VÕS-i samanimeline § 782. Analüüsides selle paragrahvi lõigete 4 ja 5 koostoimet KMSS-i §- ga 13 lg 7 teevad eksperdid ettepaneku lisada KMSS-i § 13 lg 7 esimese lause lõppu järgmine oluline tekst: „milleks on vedaja kohustatud üksnes juhul, kui see on võimalik vedaja majandustegevust ning teiste saatjate või saajate veoseid kahjustamata.” Teine küsimus, mis tuleneb NMC §-st 264 „Breach of contract by the carrier” analüüsist, milles nähakse ette saatjale kohustus viivitamatult vedajale teada anda vedaja poolt lastiveolepingu eeldatud olulisest rikkumisest (vt KMSS-i § 13 lg 7 viimane lause) teatisega, mis tuleb esitada sellest teada saamisest koheselt ilma lubamatu viivitamiseta. Vastasel juhul kaotab saatja õiguse lastiveolepingu tühistamiseks. Siinjuures on oluline märgata, et antud §-i 13 esimene lõige on saatja õigustesse palju liberaalsemalt suhtuv ning katab lastiveolepingu ülesütlemise ka vedajapoolse rikkumise korral, kuigi mõiste „igal ajal” omab mõningasi reservatsioone (tuleks asendada sõnaga reeglina). Seega vajab selle küsimuse otsustamine, kas tuleb sätte lg-sse 7 sisestada analoogiline täiendus, edasist arutamist analüüsi lõpustaadiumis ja otsustamist pärast avalikku arutelu. c) KMSS-i § 17 „Mere- ja lastiveokõlblikkus” kahes lõikes sisaldab olulist viga HVR- i vastava sätte tõlkimisel. Nimelt, ingl.k due diligence on tõlgitud kui kohustus „hoolitseda”, mis on palju ebamäärasem kui reeglites kehtestatud nõue näidata üles „nõutavat hoolsust”. See vajab redigeerimist sättes. d) KMSS-i § 18 „Lastimine tekile” on jäänud puudulikuks selles aspektis, et ei sisalda mingeid õiguslikke järelmeid juhtudel, kui vedaja on lastinud kauba tekile ilma selle omaniku nõusolekuta ja sellest on tekkinud kaubakahju. Kuigi HVR ei sisalda reeglit „deck cargo” kohta, siis nii Norra kui ka Saksamaa eeskujul sellisel juhul tuleb sätestada esiteks, vedaja vastutus kahju eest ja teiseks, et vedaja kaotab siis õiguse oma vastutust piirata. Mõistlik on niisugune täiendus antud sättesse sisse viia. 8 See säte kehtestab järgmist: „(2) Kauba kaotsimineku, kahjustumise või hilinenult kohaletoimetamise korral võib saaja esitada oma nimel lepingust tulenevad nõuded vedaja vastu. Nõude esitamine saaja poolt ei välista saatja õigust esitada sama nõue. „ Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK e) Probleeme leiavad eksperdid ka KMSS-i §-s 23 „Kauba üleandmine” ja §-s 24 „Pandiõigus” lg 2 koostoimes, millest võib järeldada, et vedaja pandiõigus pole alati tagatud, sest on loogiline järeldada, et vedaja valdus kauba suhtes lõpeb, kui ta on kas ladustanud kauba või andnud selle vastutavale hoiule sadamas. Seega on ekspertidel ettepanek: KMSS-s §-i 23 alguslauset tuleb täiendada ja sõnastada see järgmiselt: „ Kaup on saajale üle antud või loetakse vedaja kohustus kaup saajale üle anda täidetuks, kui:”. Mis puudutab pandiõiguse säilimist kauba ülesandmisega seonduvalt, siis esiteks, §-s 24 lg 2 on ilmselgelt vajalik õigusselgus luua lõike esimese ja teise lause sisulises vastuolus ning ettenähtud kolmepäevane tähtaeg tundub olevat liiga lühike vedaja jaoks, mis tuleb mõelda selle võimaliku pikendamise peale 10 päevani. Teiseks, puudub norm pandiõiguse kestmiseks erinevatel vedajatel, kui lastivedu toimub mitme laevaga järjestikku. Saksa koodeksi § 496 reguleerib sellist lastiveos võimalikku situatsiooni ning sätestab, et esimeste vedajate pandiõigus kehtib seni kuni kestab viimase vedaja pandiõigus. Eksperdid leiavad, et taoline säte peaks olema lisatud KMSS-i §-i 24 4. lõiguna. f) Seoses konossementidega toome välja eraldi lõikudes viis probleemi. Lastiveo praktikas eristatakse kahte tüüpi konossemente: a) „kaup vedamiseks vastu võetud” (ingl.k received for shipment) ja b) „kaup lastitud” ja sisuliselt vedamiseks valmis (ingl.k shipped). KMSS aga sisaldab §-i 38 lõikes 1 viidet sellele, et konossement tõendab kauba vastuvõtmist vedamiseks nagu ka § 39 „Konossemendi väljastamine” lg 1 (Vedaja peab pärast kauba vastuvõtmist väljastama saatja nõudel konossemendi) ning lg 3 sätestab, et „Kui konossemendis ei ole märgitud teisiti, tõendab konossement, et vedaja on konossemendis nimetatud kauba vastu võtnud ja laevale lastinud.” Siin on siiski tegemist teatud selgusetusega, sest ei saa aru, kas tuleb konossemente välja anda kaks korda, kui üks tähendab kauba vastuvõtmist ja teine lisaks ka laevale lastimist? See oleks äärmiselt ebaloogiline ja kulukas. Norra ja Saksamaa seadusandjad on küsimuse reguleerinud selliselt, et kui konossement on välja antud enne laevale lastimist, siis hiljem tehakse sellele annotatsioon (seletav märge), millal ja missugusele laevale on kaup vedamiseks lastitud. Asjakohane õigusselgus lähtuvalt teiste riikide praktikast tuleb KMSS-s luua. KMSS-i § 41 analüüs näitab, et olulisi regulatsioone on puudu ja vedaja esindaja kohustus teha konossemendile enne allakirjutamist vajalikke märkusi lasti ja selle pakendi seisukorra kohta on sätestatud pelgalt õigusena. Arvestades taoliste märkuste olulisust ning kõiki võimalikke õiguslikke tagajärgi, ei saa nõustuda, et nende tegemise kohta §-i 41 lg 3 esimeses lauses kasutatakse terminit „võib” - õige sõna on peab, millega see sõna tuleb asendada. KMSS-i § 44 „Läbiv konossement” on nii sisult puudulik kui ka ebaselge ja vajab revideerimist. Sätte lg 1 peab käsitlema lastivedu konossemendi alusel, kui meritsi vedajaid on mitu. Sättesse tuleb lg 2 lisada täiendav lause, mis lubab erinevatel meritsi vedajatel kokku leppida solidaarses vastutuses ning seda konossemendis ka märkida, sest reeglina vastutab läbiva konossemendi korral selle väljastaja kaubahuvi ees ainult kaubakahju eest, mis põhjustati kaubale tema valduses oleku ajal. Vaatamata sellele, et KMSS-i § 45 „Kauba üleandmine ja konossemendi tagastamine” antud küsimust detailselt käsitleb, tuleb §-i 38 lg 1 lause viimane osa pärast koma sätestada alljärgnevalt: „kes esitab ja tagastab konossemendi ning on vastavalt konossemendile õigustatud kaupa vastu võtma.” Lasti üleandmine just konossemendi originaali vastu on üks selliseid kohustusi, mida vedaja peab igal juhul teadma ja selliselt Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK käituma. Tegusõna „tagastab” lisamine on vajalik, et sätte mõte oleks täielik ning õigusselgus tagatud. Peale selle puudub tänapäevane lähenemine konossementidele – st nende väljaandmine elektrooniliste dokumentidena. Üldiselt öeldes, võib elektrooniliste transpordidokumentide laiem kasutamine võtta veel aastaid, sest põhilisteks probleemideks just nende kasutamisel rahvusvahelise kaubanduse tarbeks on konossemendi kui väärtpaberi replikatsioon, kaupade valdusega seotud probleemid ja pankade ignorantsus. Selles küsimuses edasiliikumiseks tuleb §-le 38 lisada lg 5, mis lubaks lastiveolepingu poolte otsesel nõusolekul vedajal väljastada ka elektrooniline konossement, mida võrdsustatakse kirjaliku ja allkirjastatud dokumendiga tingimusel, et kohaldatakse rahvusvaheliselt aktsepteeritud reegleid elektroonilise konossemendi kohta, millega privaatsus ja dokumendi autentsus ning ülestähendatu puutumatus on tagatud igal ajal. Eeskuju võib siin võtta Saksamaal 2013.a kevadel toimunud kaubandusliku meresõidu õiguse reformist ja anda vastav volitusnorm nt Vabariigi Valitsusele. 1.9.6. Peatükis 3 „TŠARTERVEDU” : c) Tuleb välja töötada lisasäte (§ 581), mis võiks olla pealkirjaga „Reisiks prahitud laeva kasutamisega seotud muud õigused ja kohustused”. Eksperdid peavad vajalikuks selles §-s järgnevaid lõike, mis on probleemidena eespool leidnud põhjalikku käsitlemist: 1) küsimus laeva meresõidukõlblikkuse üle, mida reguleerib KMSS-i § 17 ja mis antud juhul on kehtiv kogu reisi vältel. Mittemeresõidukõlblikkuse teke reisi ajal võib osutuda nii tõsiseks, et annab prahtijale õiguse reisiprahileping olulise rikkumise tõttu üles öelda. 2) Täiendavat reguleerimist vajab küsimus, kes on vedaja võlgnikuks prahiraha maksmise eest kauba üleandmisel? KMSS-s tuleb selles küsimuses kahest võlgnikust prahiraha maksmise osas sätestada õigusnorm ligikaudu analoogselt Norrale (vt NMC § 345). 3) Kui KMSS § 26 lg 1 p 5 ja HVR artikkel IV lg 2 p „e” näevad lastiveolepingu puhul ette vedaja vastutusest vabanemise kaubahuvi ees siis, kui ta tõendab, et kahju tekkis sõja vms tagajärjel, siis reisiprahilepingu korral näeb Norra koodeks (vt NMC § 358 „War risk”) spetsiaalselt ette mõlemale lepingupoolele õiguse üles öelda prahileping ilma mingisugusegi materiaalse vastutuseta juhul, kui pärast prahilepingu sõlmimist selgub, et reis sisaldab endas ohtu laevale, inimestele laeva pardal ja kaubale seoses sõjategevusega, rahutustega, piraatlusega või muude militaarsete aktsioonidega. See prahilepingu ülesütlemise õigus kehtib nii prahileandjale kui ka reisiprahtijale ka siis, kui reis on juba alanud (lg 1). d) Omaette küsimuseks on nn „mahuprahilepingud” või „koguselised prahilepingud”, (ingl.k kas volume contracts või quantity contracts), mida KMSS kui praktikas tuntud võimalusi ei käsitle. Seega on mõistlik pühendada nendele kahele reisiprahilepingu variatsioonile kui võimalustele KMSS-i 3. ptk-s üks lisasäte - § 582. 1.9.7. Peatükk 4 „REISIJATE VEDU MEREL” : Eeltoodule analüüsile ja probleemikäsitlusele tuginevalt tuleb luua õigusselgus erinevate õigusallikate kohaldamise osas, milleks: 1) KMSS-i 4. ptk peab sisaldama viidet VÕS-i kohaldamisel kombineeritud reisijaveolepingule, vaatamata sellele, et eksperdid loevad vajalikuks KMSS-i § 3 „Seaduse kohaldamine” lõpus tuua lõige VÕS-i 42.ptk ülimuslikkuse kohta kombineeritud lastiveo ja ka reisijateveo korral; Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 2) Vedaja vastutus ja selle piirmäärad, mis täna on sätestatud mitmes erinevas paragrahvis ja isegi erinevates ptk-des (vt KMSS-i §-e 61, 774), kahes eelpool nimetatud rahvusvahelises konventsioonis (PAL e Ateena 1974.a ja LLMC-1996) ning EL-i määruses 392/2009 ning näevad ette erinevaid vastutuse piirmäärasid ja erinevaid kahjusid, vajavad õigusselguse saamiseks korrastamist. Seda ka aspektist, et näiteks Ateena 1974.a konventsioon nagu ka EL-i määrus 392/2009 kohalduvad ainult reisijate rahvusvahelise veo korral, aga LLMC-1996 sellist piirangut ei oma, kuid ei käsitle vastutust reisija pagasi kahjustamise või kaotsimineku eest. 3) KMSS-i §-ga 61 vajab ühendamist §-ga 774 „Vastutuse piirmäär reisija surma, tervisekahjustuse ja kehavigastuse põhjustamise korral”, mis osaliselt dubleerib § 61, kuid on leidnud endale koha millegipärast vales ptk-s – 71 „Laevaomaniku vastutuskindlustus merinõuete korral”. Mere-reisijateveo lepingust tulenev vastutus reisija ees on teisel lepingupoolel, st vedajal, kes võib, kuid ei pruugi olla laevaomanik? Selleks lisada §-i 61 lõikena 2 uus tekst: Arvesse võttes lõikes 1 toodud määruse artikkel 1 lg 1 ja 2 sätteid peab: - rahvusvahelise reisijateveo puhul olema vastutuse piirmääraks vähemalt 250 000 SDRi. Sõjalise riski esinemisel reisijateveo kestel ei või vastutuse piirmäär juhtumi kohta ületada 250 000 SDRi reisija kohta või 340 miljonit SDRi laeva kohta, sõltuvalt sellest, kumb on madalam; - riigisisese reisijateveo puhul kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirmäärasid lähtudes laeva kohustuslikust sõidupiirkonnast järgmiselt: 1) laevale, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita vähemalt A-klassi reisilaevaga – alates 2017. aasta 1. jaanuarist; 2) laevale, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita vähemalt B-klassi reisilaevaga – alates 2019. aasta 1. jaanuarist.” Peale selle, KMSS-i § 61 lõiked 2 ja 3 säilitavad oma sisu, kuid nende numeratsioon muutub ühe võrra suuremaks – vastavalt 3 ja 4 ning lisada tuleb ka lõige 5, mis sisaldab EL-i määruse nr 392/2009 I lisas toodud Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni ja konventsiooni 2002. aasta protokolli konsolideeritud teksti artiklis 4a lg 10 esitatud mõtet, et reisija võib esitada hüvitusnõude otse kindlustusandjale. 4) Õigusloogika ütleb, et kõigepealt peab eksisteerima tsiviilvastutus ja alles siis saab sätestada vastutuse piiramist. Seega on KMSS-i § 61 õigeks pealkirjaks: „Vedaja vastutus õnnetusjuhtumite korral ja selle piiramine”. Samuti tuleb lg 1 alguses sõna „vedaja” järel lisada „vastutab ja”. 5) Terminite kasutamise aspektist on ekspertidel ettepanek asendada §-s 59 esiteks, „merematke” mõistega ristlus, mida EL-i määrus nr 1177/2010 24.novembrist 2010.a kasutab artiklis 3 p „t” ja teiseks, lg-s 6 mõiste „reeder” terminiga vedaja. Terminite sõnastamisel on vajalik konsulteerida Merendusnõukojaga. 1.9.8. Peatükk 5 „LAEVADE PRAHTIMINE” a) KMSS-i 5. peatüki ega ka §-i 62 pealkirjast ei selgu, et tegelikult on reguleerimise objektiks antud juhul kaks erinevat tüüpi laeva tähtajalise prahtimise lepingut: 1) eesti keeles ajaprahileping (ingl.k time charter party), kui laev antakse prahtija kasutusse koos laevaperega ning b) laeva laevapereta prahtimise leping – need mõlemad eristuvad selgelt laeva reisipõhisest kasutuslepingust. Seega on esimeseks ettepanekuks ekspertidelt: ptk 5 õige pealkiri „LAEVADE TÄHTAJALINE PRAHTIMINE” tuleb kõigepealt sätestada nagu ka § 62 pealkiri „Laevade tähtajalise prahtimise leping”. Kogu 5. ptk paragrahvid vajavad ümber struktureerimist ja ka puuduva, kuid vajaliku sisuga täiendamist, sest et antud peatükis on ajaprahtimise ja laevapereta laeva prahtimise (mõlemad kehtivad tähtajaliselt) normid segamini, esitatud selliselt, et § 62 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK lg 1 käsitleb mõlemat sorti tähtajalise prahtimise lepinguid ning lg 2 ja 3 „hüpatakse üle” ainult ajaprahilepingu regulatsioonile ja vastupidi. b) Siit segadusi sisaldavast regulatsioonist saab selguse ainult kogu peatüki restruktureerimisega sellisel moel, et esimene paragrahv käsitleks üldiselt laevade tähtajalist prahtimist ning neid probleeme, mis on ühised nii ajaprahilepingule kui ka laevapereta prahilepingule ja vajavad reguleerimist ning viitaks poolte lepinguvabadusele. Teine paragrahv käsitleks põhiküsimustes üldiselt ajaprahilepingut ühes poolte peamiste õiguste ja kohustustega; kolmas paragrahv aga üldiselt laeva laevapereta prahilepinguga seonduvat ja reguleerimist väärivat, arvestades selle prahilepinguga pakutavaid muid võimalusi. Peame siinjuures silmas nii laeva registri kui ka lipu vahetamise õigust prahtija valikul ning laeva kasutamise kõrval ka selle väljaostmises kokku leppimist. Need paragrahvid hõlmavad ka prahiraha maksmist, prahtija poolt tagatise andmist prahilepingu korrektse täitmise osas ning mõlemale lepingupoolele kuuluvat pandiõigust (ingl.k lien). Viimase neljanda paragrahvi jätaks laeva üleandmise ja tagastamisega ning avastatud puuduste kõrvaldamisega seotud õigusprobleemide käsitlemisele. Kaalumise kohaks on avaliku arutelu järgselt tähtajaliste prahilepingute korral tüüplepingutes ette nähtud prahiraha ettemaksetena maksmise suurus (kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud) ning võimalikud variandid on 15 päeva (Saksamaal) või 30 päeva (Norra). 1.9.9. Peatükk 7 „REEDER, REEDERI VASTUTUS” Antud peatüki analüüs näitab regulatsiooni süsteemitust, sest käsitletakse põhiliselt lepinguvälist, mitte lepingulist vastutust, ja kõige suuremaks probleemiks selles on asjatu püüd viia kõikvõimalikud vastutust kandvad ja seda piirata võivad isikud ühe nimetaja alla mõistega reeder. a) ja b) ja c) Mõistlik oleks selle ptk esimese paragrahvid § 68 ja 69 lugeda kehtetuks ning alata uue §-ga 68, milles kõigepealt sätestada kolm eraldi lõiget kohaldamisele tulevate rahvusvaheliste konventsioonide kohta (momendil § 70). Igas lõikes antakse ühe eeltoodud konventsiooni nimetus koos Eesti poolt tehtud reservatsiooni(de)ga jm sätestamist vajavate põhimõtetega. Puutuvalt lisamisele tulevat kolmandat konventsiooni BUNKER-2001, mis jõustus Eesti suhtes 21.11.2008.a, siis tehti viga, kui koos MSOS-ga muudeti 14.12.2011.a KMSS-i seoses ptk-de 71 ja 111 lisamisega ja täpsustati just §-i 70 lg 1 ja 2 kohaldamisele tulevate konventsioonide osas, kuid 4 aastat varem jõustunud kohustused seoses Punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsiooniga jäeti välja. Seega on eksperdil, eelnevat arvesse võttes järgmised ettepanekud, et: - loobuda mõiste „reeder” kasutamisest antud peatükis ning nimetada see ümber kui „Vastutus kahju tekitamise eest ja selle piiramine merinõuete korral”; - tühistada §-d 68 ja 69 ning nende asemel alustada korrektsest konventsioonide loetelust, mille alusel on võimalik õigustatud isikutel oma vastutust piirata. Selleks koostada uus § 68 (e allpool revideeritud §-st 70), milles igas lõikes eraldi on otseselt ja täpselt viidatud 3-le konventsioonile. Siis puudub vajadus nende sätteid KMSS-s uuesti korrata; - sätestada uus § 68 „Konventsioonide kohaldamine”, milles: Esiteks, kuna tegemist on kolme erineva konventsiooniga, siis selle paragrahvi asemel revideeritud uus § 68 peab koosnema neljast erinevast lõikest, millest kolm viitavad otseselt vastutuse ja selle piiramise õiguslikule alusele, igaüks ühele kolmest konventsioonist. Esimeses lõikes viidatakse LLMC-1996-le ühes Eesti Vabariigi poolt konventsiooniga ühinemisel tehtud reservatsioonidega (RT II 2002, 20, 88). See lõige Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK algab järgmiste sõnadega: „Vastutaval isikul on õigus oma vastutust piirata ........... alusel”. Teiseks, tuleb § 68 lõikes 2 sätestada millegipärast paragrahvist välja jäänud Punkri- kütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelise konventsioon (the International Convention on Civil Liability for Bunker Oil Pollution Damage, 2001), mis jõustus Eesti suhtes 21.11.2008.a ning mille alusel laeva omanik vastutab punkrikütuse merereostusega tekitatud kahju eest ning mille artikkel 6 kohaselt piiratakse laevaomaniku vastutust vastavalt LLMC-1996 alusel. See puudus tuleb ilmtingimata kõrvaldada ja lisada lõikesse 2 juurde BUNKERS 2001 konventsiooni nimi ja vastav viide LLMC-le. See lõige 2 algab järgmiste sõnadega: „Laevaomanik vastutab punkrikütusega põhjustatud merekeskkonna reostuskahju eest olenemata süüst või hooletusest ning tal on õigus oma vastutust piirata .................. alusel.” Kolmandaks, konventsiooniks kolmanda lõikena uues §-s 68 on naftareostust käsitlev tsiviilvastutuse 1969.a konventsioon, mis juba ammugi – 1992.a protokolliga muudetud 1992.a konventsiooniks ja selle nimigi ei vasta 2004.a Riigikogu poolt võetud ühinemisseadusele. Õige nimetus on: Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni muutmise 1992. aasta protokoll (RT II 2004, 25, 103), mida vastavalt protokolli artiklile 11 lg 2 kutsutakse osalisriikide poolt 1992.a konventsiooniks. Ka see lõige 3 algab järgmiste sõnadega: „„Laevaomanik vastutab nafta kui lasti põhjustatud merekeskkonna reostuskahju eest olenemata süüst või hooletusest ning tal on õigus oma vastutust piirata .................. alusel; Neljandaks, tuleb anda neljanda lõikega selge viide, et vastutuse piiramise õiguse kasutamine vastutava isiku ja tema vastutuskindlustuse andja poolt toimub kooskõlas asjakohaste konventsioonidega ning KMSS- peatüki 8 „Merinõuete menetlemine vastutuse piiramise fondiga või ilma”. Toodud 8. ptk pealkiri erineb eksisteerivast oluliselt ja selleks antakse selgitusi KMSS-i 8. ptk analüüsi tehes. d) Sätestada uus § 69 „Keelatud käitumise tagajärjed”, kolmes lõigus: „(1) Vastutaval isikul ei ole õigust oma vastutust piirata, kui on tõendatud, et kahju tekkis tema enda teo või tegevusetuse tagajärjel, mille ta pani toime kavatsusega põhjustada selline kahju või hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib ja (2) Vastutava isiku vastutust ega selleks kehtestatud piirmäärasid ei saa leevendada. Erandiks on juhtumid, kus kannatanul lasub kahju tekkimisel tõendatud osasüü; (3) Vastutust ei saa piirata kohtu- või vahekohtukulude hüvitamise nõuete suhtes.” e) Sätestada uus § 70 „Merinõuete esitamise õigus”, milles käsitleda eraldi lõigetena kahte küsimust antud peatükiga seonduvalt: (1) Peatükis 7 käsitletud merinõudeid võib esitada ainult Eesti kohtutele, kui kahju tekitamine leidis aset Eesti merealadel või vastutuse piiramise fond on moodustatud Eesti kohtus või meresõiduohutuse ja keskkonnakaitse tagamiseks tehtud hädavajalikud kulutused on tehtud Eesti riigiasutuste poolt; ja (2) Vaatamata eelmisele lõikele, võidakse vastutava isiku asemel nõudeid CLC- 1992 ja BUNKER-2001 alusel esitada ka otse laeva omanikule vastutuskindlustust pakkunud kindlustusandja vastu.” f) Kuna laevade kogumahutavuse iseloomustamisel tänapäeval numbrite kõrval tonne enam ei kasutata, siis tuleb vastav parandus sisse viia paragrahvidesse 71 ja 74. g) Probleemiks on §-s 73 „Sadamarajatiste ja veeteede kahjustamisest tulenevate nõuete eesõigus” sätestatuna kahes lõikes. See säte kuulub tühistamisele kui sisuliselt KMSS-i mitte kuuluv. h) Kui on otsustatud, et mõistet „reeder” käesolevas ptk-s enam ei kasutata, siis vastavalt vajab korrigeerimist ka § 77 „Muude isikute õigus piirata vastutust”. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 1.9.10. Peatükk 71 „ LAEVAOMANIKU VASTUTUSKINDLUSTUS MERINÕUETE KORRAL” Antud ptk on KMSS-i sisestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/20/EÜ 23.aprillist 2009.a laevaomanike kindlustuse kohta merinõuete korral (ELT L 131, 28.05.2009, lk 128–131) ülevõtmise teostamiseks. See direktiiv on üle võetud 14.12.2011.a KMSS-e ja MSOS-e muutmise seadusega (RT I, 30.12.2011, 1), kuid ikkagi toob ekspertide analüüs välja rida puudusi ja järgmisi probleeme: a) KMSS-i § 774 „Vastutuse piirmäär reisija surma, tervisekahjustuse ja kehavigastuse põhjustamise korral” on „sattunud” sellesse ptk-i kui „võõrkeha”, sest ei puuduta üldse kohustusliku vastutuskindlustuse küsimust. Ekspertide arvates nagu ka eelpool märgitud, kuulub see säte KMSS 4. ptk paragrahvide hulka ning osalise analoogia tõttu tuleb see kokku viia §-ga 61, st selles ptk-s tuleb tühistada. b) Nimetatud direktiivi artikkel 5 „Kontroll, nõuetele vastavus, sadamast väljasaatmine ja sadamasse sisenemise keelamine” annab liikmesriikidele õigused, mida Eesti pole tegelikult üle võtnud? Sadamast väljasaatmise ja sadamasse sisenemise keelu otsustamine kuulub riiklikule järelevalve organile – VTA-le. Seega tuleb tõstatatud probleemi osas täiendada MSOS-i, mis on teise VTK ja eksperdi küsimus. c) Ülevõetuna LLMC-1996 artiklist 2 „ Nõuded, mille suhtes on võimalik vastutust piirata” lg 1 p „a” sisaldab tõlkeviga originaalist ja see on kandunud ka KMSS-i § 772 loetelus p 1. Seega on ekspertide ettepanekuks: asendada sõna „asja” terminiga omand kasutades nii konventsiooni tõlkes kui ka KMSS-i §-s 772 . 1.9.11. KMSS: 8. peatükk „VASTUTUSE PIIRAMISE FOND JA SELLE JAGAMINE” Nimetatud fondi moodustamist ja tööd reguleeriv 8.ptk on esiteks väga mahukas, siiani aga veel kasutamata võimalus, kuid kindlasti merenduses vajalik meede. Probleemid ja nende osas väljapakutavad lahendused: a) ja b) Regulatsiooni põhimõttelise erisuse tõttu kahes nimetatud rahvusvahelises konventsioonis (CLC ja LLMC), kuid mitte ainult, vajavad kõik vastutuse piiramist sätestavad konventsioonid KMSS-i 8. ptk-s omaette ja koos põhimõtete kirjeldamisega süsteemset käsitlust selle esimeses §-s 78, mis võiks omada pealkirja „Merinõuete menetlemine vastutuse piiramise fondiga või ilma”. Selle §-i esimene lõige peab andma kaks õiguspõhimõtet, millest esimeses konstanteeritakse LLMC-le viidates, et vastutava isiku vastutuse piiramine saab toimuda kas vastutuse piiramise fondiga või ilma sellist fondi moodustamata, v.a CLC-1992, mille kohaselt fondi moodustamine on sel eesmärgil obligatoorne ning teises seda, et fondi moodustamise valiku tegemise vabadus peab jääma vastutavale isikule ja temale vastutuskindlustust pakkunud kindlustusandjale. Paragrahvi teises lõikes erinevates alapunktides tuleb tuua kõikide meile teada olevate konventsioonide ja EL-i määruste, mis meretranspordis sätestavad vastutuse piiramise võimaluse, kohaldamise ühes nende põhilisi erisusi selgitavate tingimustega. Nendeks on: - CLC-1992, mis nõuab alati vastutuse piiramise fondi loomist, kuid ei seo toimingute järjestust alati selliseks, et enne peab olema esitatud kohtusse merinõue ja seejärel saab alles vastutav laevaomanik või kindlustusandja fondi moodustada. Antud küsimuses mingit forum shopping`ut pole lubatud. Peale kõige eelöeldu annab CLC-1992 artikkel XII konventsioonile ülimuslikkuse kõikide teiste rahvusvaheliste konventsioonide suhtes, „kuid ainult sellises ulatuses, milles nimetatud konventsioonid on käesoleva konventsiooniga vastuolus”; - LLMC-1996 ja sellele viitav BUNKER-2001, mille korral vastutuse piiramine on lubatud ka ilma fondi asutamata, kuid sisaldub LLMC-s oluline ja kostjale forum shopping`ut mitte võimaldav nõue – vastutav isik või temale vastutuskindlustuse andja Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK saavad fondi moodustada alles siis ja seal ning kus ja millal merinõude esitamine kohtusse on toimunud; - Ateena 1974 konventsioon koos 2002.a protokolliga ja (EÜ) määrus nr 392/2009 reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral. c) KMSS-i 8. ptk-i esimese §-i 78 lg 2 kehtestab järgmist: „Jagamismenetlus toimub kohtu- ja kohtuvälise menetlusena. Jagamismenetlusele kohaldatakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.” Arvestades analüüsi ja probleemi käsitlust eespool, osutub see lg 2 täies osas üleliigseks ja kuulub tühistamisele. d) Arvestades jagamismenetluse küllaltki detailset käsitlust KMSS-i 8. ptk-s võib eeldada, et neid §-e 79 -115 ei ole vaja muuta, v.a järgmised üksikud parandused: 1) § 80 lg 2 p 4 ja lg 4 – naftareostuse konventsiooni nime järel tuleb panna õige aasta – 1992; 2) § 83 lg 1 tuleb naftareostuse konventsiooni nime järel panna õige aasta – 1992 ning artikkel V järel panna õige lõige – 1, mille alusel määratletakse arvutuslikult vastutuse piirmäär; lg 2 tuleb täiendada ka võimalusega luua fond kohtus näiteks, rahvusvaheliselt aktsepteeritud P&I kindlustusklubi garantiikirjaga või muu tagatisega, mida aktsepteerib kohus9; 3) § 86 lg 7 – sisaldab olulist viga (kas tuleb või võib?) ja sisulist mittemõistmist laeva arestimise mõiste küsimuses (viide sundtäitmisele ja täitemenetlusele on kohatu ning kõigi allpool nimetatud kolme konventsiooni jäme rikkumine). Viide LLMC-1996 artiklile 13 lg 2 on õige, kuid see ei käsitle täitemenetluse lõpetamist, vaid arestitud vara (ka laeva) vabastamist ning sõna „võib” tuleb asendada sõnadega on kohustatud (NB! Laeva arestimine ei ole täitemenetlus, vt Genfi 1999.a laevade arestimise konventsiooni artiklit 1 lg 2); sama kehtib ka CLC-1992 artiklile VI lg 1 „b” tehtud viite osas. Kogu see viide täitemenetlusele ja sundtäitmisele saab toimuda alles kohtuotsuse alusel, laev aga arestitakse ja vabastatakse kohtu korralduse (ingl.k order of the court) e kohtumääruse alusel. Siin me kohtame olulist vastuolu laeva jm vara arestimise käsitluses Eesti eraõiguses. Kogu see õigusselgusetus ja vigade sasipundar 8. ptk-s, eriti selle §-s 78 ja §-s 86 lg 7 tuleb revisjoni käigus korralikult ümber sõnastada. Kõrvalproduktina on ekspert avastanud CLC 1992.a protokolli tõlkimisel menetlusõiguses tehtud olulise vea. Nimelt, kui 1992.a protokolli originaali kohaselt kuulub artikkel III lg 4 asendamisele järgmise tekstiga: „ No claim for compensation for pollution damage may be made against the owner otherwise than in accordance with this Convention” ja edasi keelatakse punktides „a” - „f” nõuete esitamine teiste isikute vastu, siis eesti keeles loeme: „Kõik nõuded reostuskahju eest hüvitise saamiseks tuleb esitada omanikule vastavalt käesolevale konventsioonile” ning edasi keelatakse punktides „a”-”f” nimetatud isikutele nõuete esitamine. Sõna against (eesti.k vastu) on jäetud välja, mis muudab adressaati ja on väär. See viga CLC konventsioonis artikkel III lg 4 asendava teksti tõlge 1992.a protokollis tuleb parandada. 1.9.12. 9. Peatükk „KAPTENI ESINDUSÕIGUS” Arvestades, et kapten on keskne ametiisik laevasõidu ohutul ja turvalisel korraldamisel, laevatöö ja laeval elukorralduse juhtimisel, hädasolijate abistamisel ning reederi äriliste eesmärkide saavutamisel, tuleb märkida, et tema kohustuste ja õiguste sätestamine toimub igas mereõiguse reguleerimisele pühendatud rahvusvahelises konventsioonis, nii 9 Eesti on taolised kohustused võtnud nii CLC-1992 artikliga V lg 3 kui ka LLMC-1996 artikliga 11 lg 1. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK EL-i kui ka Eesti siseriiklikus õigusaktis. Käesolevas VTK-s on eksperdid jõudnud järeldusele, et kapteni esindusõiguse peatükk vajab põhjalikku revideerimist ja vastavad kapteni staatust, õigusi ja kohustusi käsitlevad normid võivad jaguneda eri seaduste vahel. Mis seondub KMSS-ga, siis eelkõige on vaja kokkuleppele jõuda, kas kapteni staatust ja põhiõigusi ning -kohustusi peaks andma üldist laadi legaaldefinitsiooniga, mida on püütud anda KMSK §-s 62 (see vajab kindlasti uut tänapäevast redaktsiooni), või mitte. Teiseks, sellisele üldist laadi paragrahvile tuleb lisada mitteammendav põhikohustuste ja -põhiõiguste loetelu, mis ei peaks olema ammendav, vaid n.ö näidisloetelu. Selle koostamisel tuleb võtta aluseks Indrek Nuudi poolt koostatud ja 02.02.2018.a esitatud analüüsi „Laeva kapteni õiguste, kohustuste ja staatuse analüüs nende sätestamiseks KMSS-s või muudes asjakohastes õigusaktides. KMSK sätestatud kapteniga seotud normide kehtivuse ja teistesse õigusaktidesse üleviimise vajaduse analüüs.” Kuid kaptenil on ka mitmeid kohustusi, mis ei ole otseselt seotud esindusõigusega, kuid mis ilmtingimata peavad eksisteerima KMSS-s. Kaks sellist kohustust, mida on sätestanud KMSK §-d 67 ja 70 oleme käesolevas VTK-s probleemide all juba esile toonud, mis kehtestavad kohustuse appi tõtata merehädalistele või määratlevad kapteni käitumise vältimatu laevahuku korral. Seega tuleb tõdeda, et ka KMSS-i 9. peatükki pole antud revisjoni staadiumis veel võimalik ammendavalt koostada, vaid eelduseks on kõikide VTK-de valmimine, nende avaliku arutelu teostamine revisjoni komisjoniga ja sihtrühmadega, et jõuda aktsepteeritud lahenduseni enne KMSS-i (antud juhul) kontseptsiooni koostamist. Kaptenile suunatud regulatsiooni teeb vaieldamatult keerulisemaks ka asjaolu, et kõrvuti avaldatud konventsioonide, EL-i määruste ja direktiivide ning seadustega, mis on täitmiseks kohustuslikud kõigile, peab tema olema kursis hea merepraktikaga, oluliste mereõnnetuste analüüsidega, IMO ringkirjadega ja soovitustega, turvalisuse detailidega maailmamere eri piirkondades, kuhu reisid viivad. Seetõttu peavad eksperdid vajalikuna sätestada kaptenile kindel hoolsuskohustus, mis tuleneb tema erilisest ametiseisundist. 1.9.13. Peatükk 10 „PÄÄSTMINE” a) KMSS-i § 118 „Päästmise mõiste” annab legaaldefinitsiooni, mis kahjuks ei vasta ei 10. ptk sisule ega ka asjakohasele Londoni 1989.a vara merepääste rahvusvahelises konventsioonis kasutatud mõistele „päästeoperatsioon”. Ekspertide ettepanek: ptk pealkiri tuleb asendada sõnadega „Vara päästmine merel” ja KMSS-i §-s 118 tuleb konventsiooniga ühtlustamise eesmärgil asendada sõna „päästmine” terminiga „päästeoperatsioon”. b) ja c) KMSS-i §-s 119 tuleb ekspertide arvates: esiteks, pealkiri sätestada ümber järgmiselt: „Vara merepääste konventsiooni kohaldamine”; teiseks, eksisteeriv täpne viide muuta lg-ks 1 ning arvestades, et ühinemisel Londoni 1989.a vara merepääste konventsiooniga tegi Eesti vastavas seaduses 13.06.2001.a ühe olulise avalduse sõja- ja riigilaevade osas ning kolm reservatsiooni, mis vajavad õigusselguse jaoks konventsiooni kohaldamisel kindlasti kohest äratoomist lõigetes 2 ja 3 nii nagu esitatav väljavõte sellest ühinemise seadusest sätestab: „§ 2. Konventsiooni artikli 4 lõike 1 alusel kohaldab Eesti Vabariik konventsiooni sõjalaeva ja riigile kuuluva või riigi käsutuses oleva muu laeva suhtes, millele rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgi on päästeoperatsiooni ajaks antud riiklik puutumatus. § 3. Konventsiooni artikli 30 lõike 1 alusel reserveerib Eesti Vabariik endale õiguse loobuda konventsiooni kohaldamisest, kui: 1) päästeoperatsioon toimub sisevetes ja kõik sellega seotud laevad on siseveelaevad; Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 2) päästeoperatsioon toimub sisevetes laevade osaluseta; 3) päästetav vara asub mere põhjas ja on tähtis merekultuurilisest, ajaloolisest või arheoloogilisest seisukohast”; kolmandaks, konventsiooni kohaldamise seisukohast on kohese õigusselguse aspektist oluline lisada antud sätte lõppu omaette lõige, mis annab eesõiguse päästelepingule võrreldes Londoni 1989.a vara merepääste konventsiooniga, mis siis, et konventsiooni artikkel 6 lg 1 seda samuti sätestab. Siinjuures tuleb parandada ka väike tõlkeviga, sest originaalis lubatakse päästelepingul ette näha teisiti kas otseselt või kaudselt (vt ingl.k save to the extent that a contract otherwise provides expressly or by implication). d) Neljast 10. ptk paragrahvist kaks viimast (§-d 120 ja 121) tõsist revideerimist need ei nõua. Mõistlik oleks §-s 120 lg 1, mis sätestab: „Vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud päästetasunõuet omaval isikul ja artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul on nõuete tagamiseks merivõlg päästetud laeva suhtes,” täpsustada sätet selles, et see merivõlg on eriline – sel on eesõigus kõigi teiste merivõlgade ees (vt Genfi 1993.a merivõlgade jt pantide konventsiooni artiklit 5 lg 2 ja LAÕS-i §-i 78 lg 1). Teiseks, kui Londoni 1989.a vara merepääste konventsiooni artikkel 21 „Tagatise esitamise kohustus” lg 3 sätestab: „Kui päästja nõude rahuldamiseks ei ole piisavat tagatist esitatud, ei või päästetud laeva ega muud vara päästja nõusolekuta teisaldada asukohast või sadamast, kuhu need on toodud pärast päästeoperatsiooni lõppemist,” mis on sisuliselt kinnipidamise õigus, siis KMSS-i § 120 lg 2 sätestab päästjale pandiõiguse muu vara kui laeva suhtes järgmiselt: „Muude päästetud asjade suhtes on vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud päästetasunõuet omaval isikul ja artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul pandiõigus. Reeder ja vedaja on kohustatud andma päästetasunõuet või erihüvitisenõuet omavale isikule teavet päästetud asjade omaniku kohta.” Arvestades päästjate huvidega, mitte muutuda päästetud lasti jm vara hoidjaks, tuleb kaaluda selle pandiõiguse kasutamiseks mingi mõistliku tähtaja kehtestamist ning võimaluse loomist panditud vara koheseks privaatseks müügiks. e) Praktikast on ekspertidel teada, et üheks probleemiks on antud ptk jaoks kujunenud lõbusõidu kaatrite ja jahtide kui vara päästmine Eesti merealadel, kui kütuse lõppemise või ilmastikutingimuste tõttu on merel hätta sattunud inimesed. Nende päästmiseks tehakse maksimaalselt kõik, kuid vara päästmiseks mitte. Tundub olevat vajalik anda volitusnormiga siseministrile õigus kehtestada oma määrusega kord, millega sätestatakse piirivalve laevade või VTA laevade poolt inimeste kõrval lõbusõidu laevade kui vara päästmine Eesti territoriaalmeres või sisemeres, võttes arvesse SALVAGE- 1989 konventsiooni üldpõhimõtteid ja artiklit 5 lg.1, mis annab riigi juhitava päästeoperatsiooni korral õiguse siseriikliku õigusaktiga kehtestada konventsioonist erinev kord. 1.9.14. Peatükk 111 „VASTUTUS” Arvestades asjaoluga, et KMSS-s sätestatu rikkumisega kaasnev karistuspoliitika pole käesoleva revisjoni eesmärgiks, jätavad kaubandusliku meresõidu õiguse eksperdid antud ptk-i suhtes oma seisukoha avaldamata. Mis puudutab tühistamisele kuuluva KMSK 24. peatükki „VASTUTUS” (§-d 373-375), siis need peaks üle tooma käesolevasse KMSS-i peatükki, kui revisjoni lõpptulemusena ei otsustata teisiti. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 3. Laevagentide õiguslik staatus ja regulatsioon Käesolev analüüs on mereõiguse revisjoni 1.etapi käigus teostatud laevaagendi staatuse, õiguste ja kohustuste proportsionaalsuse analüüs, mis võiks olla KMSS muutmise seaduse väljatöötamise kavatsuse osaks. Eksperdi arvates on vaja laevaagentide tegevuse reguleerimiseks kehtestada eriregulatsioon võrreldes muude tegevusvaldkondade agentidega. Selleks on vaja välja töötada ja kehtestada laevaagentide õigusi ja kohustusi, tegevusi ning kompetentsi reguleeriv õigusnormide kogum, mis võib olla KMSS- is vastava laevaagente puudutava osana. Samas on vaja muuta laevaagentide vastutus proportsionaalseks nende tegevuste ja kohustustega ning muuta laevaagentide vastavaid vastutuse aluseid (vt. lähemalt mereõiguse revisjonis 2017-2018.a. Indra Kaunis analüüs laevagentide osas). Mereõiguse revisjoni üldeesmärgiks on põhjalikult, sisuliselt ja süsteemselt analüüsida laevaagentide õiguslikku staatust, õigusi ja kohustusi puudutavaid regulatsioone. See analüüs puudutab eelkõige MSOS vastavaid sätteid kuna praegu sätestab MSOS mitmeid reederi ja laevaagendi ühised kohustused laevadega seoses (teavitamiskohustused jms.). MSOS sätestab ka alused vastavate rakendusaktide normide väljatöötamiseks. Analüüsis käsitletakse ka VÕS vastavaid norme üldiselt agentide kohta (eelkõige VÕS 38 ptk. sätteid) ning nende sätete vastavust rahvusvahelisele praktikale. Küsimuseks on laevaagentide (ship agent, nimetatakse ka laevade sadamaagentideks – port agent, siin ei ole mõeldud laevaliiniagente, kellede töö sisu on erinev) osas kehtiva regulatsiooni vastavus rahvusvahelisele praktikale, selle piisavus, võttes muuhulgas arvesse laevaagentide rolli tähtsuse kasvu viimastel aastatel laevade meresõiduohutuseks ja merekeskkonnakaitseliseks ohutuseks vajaliku informatsiooni ning laevade andmete kogujana ja edastajana ning mereinfosüsteemi esitajana (nn. teavitamisformaalsuste täitmine laevade osas). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.oktoobri 2010.a. direktiiv 2010/65/EL, milles käsitletakse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ (Reporting Formalities Directive - RFD), sätestab eesmärgiks laevade EL liikmesriikide sadamates käimisega seotud teavitusformaalsuste lihtsamaks ja selgemaks tegemise, ühtlustada sellega seotud haldusmenetlused ja muuta teabeedastus elektrooniliseks. Selle direktiivi alusel loodi 1. juuliks 2015 EL liikmesriikides teavitusformaalsuste elektrooniliseks edastamiseks ühtsed liidesed (single window), milleks Eestis sai elektrooniline mereinfosüsteem (MSOS ptk.141). Laevaagendil on oluline ja kandev roll laevade osas vajaliku informatsiooni edastamisel elektroonilisse mereinfosüsteemi (edaspidi ”EMDE”) ja RFD ning teiste EL õigusaktide järgi laevade osas vajalike teavitusformaalsuste täitmisel. Sellest tulenevalt on vaja uuesti läbi mõelda laevaagentide kompetents, õigused ja kohustused ning vajadusel ka vastutuse piirid. Teiselt poolt on üle vaatamist vajav kehtivate õigusaktidega laevaagendile pandud vastutuse õiguspärasus ja proportsionaalsus ning sellise vastutuse otstarbekus. Praegu arvatakse ka, et laevaagentide roll teavitusformaalsuste täitmisel peab tulevikus vähenema, kuna EL-s laiendamisel Euroopa mereinfo ühtne süsteem (European Maritime Single Window), mis peaks muutma informatsiooni liikumise EL liikmesriikide sadamate ja teiste asjakohaste institutsioonide vahel automaatseks, kiireks ja informatsiooni korduvaid sisestusi vältimaks. Siiski kahjuks praktika näitab RFD kehtestamise ja rakendamisega seoses (ja ka muudes taolistes projektides), et selline kõiki EL liikmesriike hõlmava ühtse hästi toimiva süsteemi rakendamine võtab aega aastaid. Sellest tulenevalt on vaja praegu ja ka edaspidi arvestada laevaagentide olulise rolliga laevade teavitusformaalsuste täitmisel ja muus osas laevaomanike teenindamisel ning laevade Eesti külastustega seotud kohustuste täitmisel. Eksperdi arvates on vaja laevaagentide tegevuse reguleerimiseks kehtestada eriregulatsioon võrreldes muude tegevusvaldkondade agentidega. Selleks on vaja välja töötada ja kehtestada laevaagentide õigusi ja kohustusi, tegevusi ning kompetentsi reguleeriv õigusnormide kogum, mis võib olla KMSS- is vastava laevaagente puudutava osana. Samas on vaja muuta laevaagentide vastutus Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK proportsionaalseks nende tegevuste ja kohustustega ning muuta vastavaid vastutuse aluseid, mis tähendab MSOS vastavate sätete muutmist. Sellise laevaagendi staatust ja tegevusi puudutava õigusnormide kogu vajalikkus ja asukoht Eesti õiguse süsteemis peaks saama selgeks järgnevate avalike arutelude käigus. Laevaagendi õiguslik staatus, õigused ja kohustused kehtivas õiguses MSOS § 2 p 17 järgi on laevaagent juriidiline või füüsiline isik, kes esindab reederit. See praegu kehtiv laevaagendi definitsioon ei ava piisavalt selle ettevõtja õiguslikku sisu ega määratle selgelt sellesse ringi kuuluvaid isikuid. Laevaagendi kui ühe laevandusega seotud ettevõtja õigusliku sisu selgitamisel peab arvesse võtma VÕS § 670 agendilepingu mõiste, mille kaudu saame selgemaks, et agent vahendab käsundiandja jaoks ja käsundiandja huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid või sõlmib neid käsundiandja nimel ja arvel. Siiski siinjuures peab arvestama, et laevaagent (ing. k. ”ship agent” või ”port agent”) (erinevalt VÕS-is sätestatud agendist ja ka laevaliini agendist) ei tegutse reederi kui käsundiandja huvides püsivalt, kuna mõne reederi laev satub Eestisse ainult ühe korra ja ei pruugi siia enam kunagi naasta. Tähtis on ära märkida ka MSOS järgse laevaagendi ja VÕS järgse agendilepingu definitsioonides sisalduvat agendi põhitegevuse erisust s.o. laevaagent esindab üldiselt MSOS järgi reederit, kuid VÕS-i sätestab täpsemalt, et agent vahendab tehinguid või sõlmib neid käsundiandja nimel ja arvel. VÕS järgi üldised agendi volitused on VÕS § 676 alusel piiratud selle agendi vahendatud või sõlmitud tehingutega, s.t. agendil on õigus vastu võtta teateid käsundiandja eest (esindajana) ainult selle agendi kaudu tehtud tehingutega seoses sõltumata käsundiandja volitusest. Muidugi võib käsundiandja agendile antud volitusi laiendada ja kitsendada, kuid ta ei saa neid kitsendada kolmandate isikute ees rohkem kui VÕS sätestab. MSOS aga eeldab, et laevaagent esindab reederit kõigis selle reederi Eestisse tuleva laevaga seotud tehingutes (lootsi tellimine, laeva varustamine kütuse, proviandi ja muu vajalikuga) ja laeva riiki tulekuga seotud kõikvõimalikes teistes küsimustes, kaasa arvatud teenindatava laeva, selle meeskonna liikmete (munsterrolli andmed), reisijate ja kauba osas nõutud andmete edastamine sätestatud korras. Sellised kohustused on laevaagendile kui reederi kohalikule esindajale pandud MSOS erinevate sätetega. Laevaagendi kui reederi esindaja rolli on kaudselt kinnistatud ka MSOS § 51 (Laevaagendi nime kandmine lootsikviitungile ja laeva ülddeklaratsioonile) sättega, mis nõuab, et kui laeval on laevaagent, siis märgib laeva kapten laevaagendi nime lootsikviitungile ja VTA-le esitatavale laeva ülddeklaratsioonile. Siiski MSOS või muu merendusvaldkonna seadus või muu alamalseisev akt ei reguleeri piisavalt laevaagendi õiguslikku staatust ning samas ainult VÕS sätetest ei piisa laevaagendi staatuse sisustamiseks. Seega on vaja analüüsida, kuivõrd on vaja reguleerida laevaagendi õiguslik staatus, sest erinevates õigusaktides on laevaagendile pandud väga palju kohustusi (võib väita, et ebaproportsionaalselt palju). Siiski põhiprintsiibiks on rahvusvahelises kaubanduslikus meresõidus see, et laevaagendi poolt laevaomaniku või reederi või laeva prahtija esindamine ei too neid kohustusi laevaagendi peale, vaid laevaagent tegutseb nende nimel ja kulul samasuguse üldpõhimõtte järgi nagu VÕS § 670 sätestab. Millegipärast siiski erinevalt eeltoodust MSOS sätestab teatud paragrahvides laevaagendi iseseisva vastutuse reederi ja kapteni kõrval, mis on ebaharilik. Eesti seaduste järgi on laevaagent tehtud vastutavaks laevaandmete esitamise ja laeva võlgade eest, mis on seotud laeva Eestis käigul selle laevaagendi vahendatud teenuste või tegevustega (näiteks veeteetasude maksmine). MSOS § 42 lg 5 järgi on Eesti sadamast lahkuva ohtliku lastiga laeva, välja arvatud kohalikus rannasõidus sõitva laeva, reeder, kapten või laevaagent kohustatud enne laeva lahkumist esitama VTA-le käesoleva paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe laeva ja ohtliku lasti kohta. MSOS § 42 lg 6 sätestab, et kui väljastpoolt Euroopa Liidu liikmesriigi sadamat saabuva ohtliku lastiga laeva sihtsadam või ankruala asub Eestis, peab reeder või kapten või laevaagent enne lahkumissadamast väljumist või kohe pärast sihtsadama või ankruala selgumist esitama VTA-le käesoleva paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe laeva ja ohtliku lasti kohta. MSOS § 42 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK lg 8 alusel laevaagent või tema puudumisel laeva kapten peab tagama teavitamisel edastatud lasti iseloomustava teabe õigsuse ja teabe õigeaegse edastamise. Eespool viidatud MSOS § 42 lg 9 alusel on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuli 2011. a määrus nr 74 „Ohtlikust lastist teavitamise kord” . Selle määruse § 9 lõige 1 sätestab nõutud teabe laeva ja selle laeva pardal veetava ohtliku lasti kohta, mis sisaldab järgmist: - lastiveoüksuse identifitseerimisnumber, mis ei ole laeva lastitank või trümm; - iga ohtliku osalasti kogumass või kogumaht, eraldi tuleb välja tuua lõhkematerjali kogu netomass; - laeva identifitseerimisandmed – laeva nimi, kutsung ja IMO identifitseerimisnumber või MMSI number; - iga ohtliku osalasti asukoht laevas; - sihtsadama nimi ja asukohariik; - sadamast lahkuva laeva korral eeldatav lahkumisaeg (ETD) ja eeldatav sihtsadamasse saabumisaeg (ETA); - väljastpoolt Euroopa Liitu saabuva laeva korral eeldatav sihtsadamasse saabumisaeg (ETA); - reisijate arv pardal; - aadress koos sidekanalite äranäitamisega, millelt võib saada täpsemat teavet laeval oleva ohtliku lasti kohta; - andmed kõigi laevas olevate ohtlike osalastide kohta vastavalt lasti vedamise viisile. MSOS § 442 lg 6 järgi kui riikliku järelevalve raames laeva kattumisvastasest süsteemist võetud proovi analüüsi tulemuste kohaselt ei vasta laev AFS-konventsiooni või käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 782/2003 nõuetele, kannab proovi võtmise ja analüüsimise kulud reeder või laevaagent. Siinjuures tekib küsimus, et miks pannakse selline laevaga seotud reederi kulude kandmise kohustus laevaagendile. MSOS § 506 lg 1 järgi on laevaagent (koos reederiga) kohustatud kandma veeteetasu makseteatisel näidatud pangakontole hiljemalt makseteatisel märgitud tähtpäevaks. MSOS § 507 lg 1 järgi on laevaagent (koos reederiga) kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,05 protsenti päevas. MSOS § 506 lg 2 sätestab koguni laevaagendi allutamise sundtäitmisele seitsme aasta jooksul tasumise tähtaja saabumisest arvates. Ilmselgelt on see ebaproportsionaalne kohustus ja sanktsioon laevaagendile, kes tegutseb kui reederi esindaja ja ei oma tavaliselt ise ega enda ettevõttes selliseid vahendeid, et tasuda veeteetasude summasid reederi eest. Laevaagent ei tohiks olla juriidiliselt vastutav laevade võlgade eest (nii veeteetasud, kui ka sadamatasud, lootsitasud jm.), sest laevaagent tellib teenused laevale laevaomaniku, reederi või prahtija nimel ja arvel. Seega laevaagent tellib ja sõlmib vastavad lepingud laevaomaniku, reederi või prahtija jaoks s.o. isikule, kes esitas laevaagendile vastava tellimuse tema opereeritava laeva osas. Nende peamiste laevale vajalike teenuse osutajate tasud on tagatud merivõlaga laevale veeteetasude, sadamatasude ja lootsitasude eest, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kehtivad 1993.a. merivõlgade ja laevahüpoteekide rahvusvahelise konventsiooni (International Convention on Maritime Liens and Mortgages) alusel. Seega veeteetasude ja muude merivõlgadega tagatud tasude maksmise eest vastutuse panemine laevaagendile on ülemäärane kohustus, seda enam, et enamasti laevagent ei oma tavaliselt majanduslikku võimekust selliste kohustuste täitmiseks. Siinjuures on problemaatiline veel see, et juhul kui laevaagent tasub ise ära need võlad oma rahaliste vahendite arvelt ja seejuures ei saa vastavat hüvitust laevaomanikult, reederilt või prahtijalt, siis laevaagendi poolt ära makstud merinõude ületulek sellele agendile ja merivõla jätkuv kehtivus sellise laevaagendile nõude tagatisena on Eesti õiguses vaieldav. See erineb juriidiliselt olukorrast kui veeteetasusid nõuab laevaomanikult Veeteede Amet, kelle nõue on sellisel juhul kindlalt tagatud merivõlaga seadustest lähtuvalt. Laevaagent saab muidugi nõuda reederilt makstud tasude hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel, kuid see menetlus on keeruline ja merivõla kehtivus sellise nõude tagatisena on vähetõenäoline. Siinjuures märgime ära, et laevaagendi merinõuded laevaomaniku ja/või reederi vastu (LAÕS § 781 p 11, p 15 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK ja p 17 alusel) ei ole tagatud merevõlaga ja seetõttu on neid nõudeid raske realiseerida ning see võib olla isegi mingites olukordades võimatu. MSOS § 533 lg 1 järgi on teiste hulgas laevaagent kohustatud edastama VTA-le laeva Eesti sadamasse saabumise teate asjakohaste andmetega 24 tundi enne laeva saabumist. Need laeva osas esitatavad andmed on majandus- ja kommunikatsiooniministri 20. juuli 2011 määruse nr 81 „Laeva saabumisest teatamisel esitatavate andmete loetelu” §-s 1 sätestatud teave laeva saabumise kohta, mis sisaldab järgmist: - laeva nimi, laeva kutsung, IMO number või MMSI number; - laeva sihtsadam; - sihtsadamasse või lootsi laevalemineku ja laevalt mahatuleku kohta jõudmise eeldatav aeg; - sihtsadamast või lootsi laevalemineku ja laevalt mahatuleku kohast lahkumise eeldatav aeg; - pardal olevate isikute koguarv; - eelmine külastussadam ja sellest lahkumise aeg. MSOS § 72 lg 1 järgi Eesti merealadel ja laevatatavatel sisevetel toimunud laevaõnnetusest on kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata politseiasutusele ja kui õnnetusega kaasneb reostus või selle oht, ka KKI-le. Lisaks eespool märgitud teabele ja teavitustele tuleb erinevate õigusaktide alusel laevaagendil esitada palju muid dokumente ja andmeid. MSOS § 75 lg 9 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.06.2013 määrus nr. 39 “Elektroonilise mereinfosüsteemi põhimäärus” (EMDE põhimäärus) paneb laevaagendile ülesanded andmete andmekogusse esitamise osas. EMDE põhimääruse § 8 lg 1, 3, 4 ja 6 sätestavad viitega andmed, mille andmekogusse esitamise pädevus on teiste hulgas ka laevaagendil. Need laevaagendi poolt EMDE-sse edastavad andmed on lisaks eeltoodule järgmised (EMDE põhimääruse § 4 alusel): 1) majandus- ja kommunikatsiooniministri 18. juuli 2011. a määruse nr 75 „Välisriigi lippu kandvate laevade kontrollimise kord” §-s 10 sätestatud laiendatud kontrolli alla kuuluva välisriigi lippu kandva laeva osas teave selle saabumise kohta, mis sisaldab järgmist: - laeva identifitseerimisandmed – nimi, kutsung, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni identifitseerimisnumber; - külastuse kavandatav kestus; - tankeri puhul: laeva konfiguratsioon – ühekordse põhjaga, ühekordse põhja ja eraldatud ballastitankidega, topeltpõhjaga; lasti- ja ballastimahutite seisund – täis, tühi, inertne; lasti kogus ja liik; - kavandatavad toimingud sihtsadamas või ankrualas – lastimine, lossimine, muud toimingud; - sihtsadamas viibimise ajal läbiviidavad kohustuslikud ülevaatuslikud kontrollid ja olulised hooldus- või remonditööd; - eelmise laiendatud kontrolli kuupäev Paris MOU liikmesriigis; 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 725/2004, laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta (ELT L 129, 29.4.2004, lk 6–91), artiklis 6 nimetatud laeva saabumiseelne turvalisusalane teave, mis tuleneb 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS-konventsiooni) peatüki XI-2 reegli nr 9 lõikes 2.1 osutatud teavet; 3) sisenemise ja väljumise ülddeklaratsiooni andmed komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1–766), lisas 30A ettenähtud mahus; 4) meresõiduohutuse seaduse § 59 lõikes 7 sätestatud lootsitasõidu loa teave - lootsitasõidu loa omaja nime, reisilaeval ka vanemtüürimehe nime; 5) meresõiduohutuse seaduse §-s 72 lõikes 12 sätestatud teave laevaõnnetusest või ohtlikust juhtumist või reostusohtlikust olukorrast - teade peab sisaldama vähemalt laevaõnnetuse üksikasju, laeva nime, laeva asukohta, laeva lähte- ja sihtsadamat, laeva pardal olevate isikute arvu, kontaktandmeid, kust saab teavet pardal veetava ohtliku lasti või saastavate kaupade kohta, ja muud käesoleva seaduse § 42 lõike 9 alusel kehtestatud korras nimetatud teavet ohtliku lasti kohta; Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK 6) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 1 sätestatud ülddeklaratsiooni andmed; 7) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 2 sätestatud munsterrolli andmed; 8) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 3 sätestatud reisijate nimekirja andmed; 9) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 5 sätestatud laeva varude deklaratsiooni andmed; 10) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 6 sätestatud lasti manifesti andmed; 11) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 7 sätestatud konossemendi andmed; 12) Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” lisas 8 sätestatud laevapere vara deklaratsiooni andmed; 13) Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2003. a määruse nr 298 „Eesti riigipiiril eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord ja tingimused” lisas 2 ning Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord” § 4 lõike 1 punktis 3 sätestatud tervisedeklaratsiooni andmed; 14) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 1 sätestatud Eestis mahalaaditava kauba manifesti andmed; 15) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 1 sätestatud mahalaaditavate kaupade loend; 16) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 3 sätestatud tollile esitatava laeva Eestisse saabumise teate andmed; 17) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 6 sätestatud Eestist välja toimetatavate kaupade loend; 18) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” §-s 26 sätestatud teade Eestist välja toimetatava kauba saabumisest väljumistolliasutusse - isik teavitab tolli kaupade saabumisest sadama või lennujaama piirkonnas asuvasse väljumistolliasutusse ühenduse tolliseadustiku rakendussätete artiklis 796c nimetatud teatega; 19) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” lisas 7 sätestatud kauba manifesti andmed; 20) rahandusministri 5. juuni 2009. a määruse nr 38 „Täiendavad juhised kauba sisenemis- ja väljumisformaalsuste teostamiseks” §-s 30 sätestatud teade laeva Eesti territooriumilt lahkumise kohta (väljumisteade); 21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2009, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (ELT L 105, 13.4.2006, lk 1–32), VI lisa punktis 3.2.4 sätestatud merematkelaeva reisijate nimekiri. Enamus neid eespool märgitud nõutud andmeid ja dokumente saab õigusaktide järgi esitada ka reeder või laeva kapten, kuid praktikas on see laevaagendi teenuse osa, kuna kohalikul laevaagendil on kõige parem ülevaade kõigist nendest nõuetest. See on ka rahvusvaheline praktika, et laevaagent teeb ära Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK kõik vajalikud laeva vormistused asukohariigis. Esiteks välismaa reeder ja laeva kapten ei tea, mis andmed ja mis kujul on nõutud Eestis ning kuhu need tuleb esitada. Teiseks laevaagendil on juurdepääs EMDE andmekogusse ja andmekogus võib andmeid ja dokumente sisestada ainult isik, kellel on vastavad õigused ja kelle isikusamasus on tuvastatud (edaspidi autentimine) (EMDE põhimääruse § 7 lg. 1). Kohaliku laevaagendi autentimine on lihtne isikutunnistuse abil. Välismaa reederi ja laeva kapteni autentimine on võimalik paroolipõhiselt, kuid praktikas ei ole sellel tõenäoliselt eriti rakendust, sest see on kindlasti keerulisem (lisaks isiku autentimisele on vaja teha enne isiku autoriseerimine vastava lepingu sõlmimisega) kui kasutada selleks tööks pädevat laevaagenti. Seega praktikas ei ole näha praegu töötavat alternatiivi laevaagendile, kes kõik need laeva Eestisse tulekuga seotud nõuded täidab. Sellest saab järeldada, et laevaagent peab võtma enda peale reederit esindama asudes selle reederi laevade Eestisse tulekul terve rea õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja ka sellega seotud vastutuse nende laevadega seoses. Ühest küljest tundub nende kohustuste laevaagendile panemine ebaproportsionaalne ja irratsionaalne. See kohustuste ja vastutuse määramine laevaagendile kehtestatud kujul paistab ebaproportsionaalne seetõttu, et laevaagent saab kõik nõutud laeva ja laeval veetavate reisijate ning kauba andmed kas laeva kaptenilt või reederilt, kuid laevaagendil endal ei ole võimalik neid andmeid kontrollida ega ka kaptenit või reederit sundida õigeid andmeid esitama. Lõppkokkuvõttes saab nende andmete õigsuse ja täielikkuse eest vastutada reeder või laeva kapten, kellel on reaalne võimalus neid andmeid kontrollida. Laevaagendile kohustuste panemine on irratsionaalne selles mõttes, et laevaagent võib osutuda vastutavaks kellegi teise vigade või süü eest (näiteks kui laeva kapten edastab laeva agendile valed andmed, mida agent kontrollida ei saa, ja agent edastab need valed andmed mereinfosüsteemi, kus eeldatakse õigete andmete olemasolu laevade kohta). Selles osas peaks eespool märgitud kohustuste täitja olema reeder, kes sõlmib laevaagendiga lepingu, et laevaagent täidaks need kohustused tema eest. Reederi kõrval on kohustuste täitjaks ka laeva kapten, kes on reederi ametlik esindaja laevas ja kes peab omama nõutud informatsiooni laeva, selle kauba ja reisijate osas, et tagada laeva meresõiduohutus ja keskkonnaohutus. Teisest küljest võib olla arusaadav riigi püüe panna kohaliku laevaagendi peale kohustusi välismaa laevade osas, mille reederitele nad osutavad teenuseid ja keda laevaagendid esindavad, sest see laevaagent on kõige otsesem kontaktisik reederi (ka laeva kapteni) vahel ühelt poolt ja riigi täitevvõimu/kontrollorganite (VTA, KKI, Maksu- ja Tolliamet jms.) vahel teiselt poolt. Välismaa reederit on andmete esitamise kohustuse ja nendega seotud puuduste ning vigade eest palju keerulisem vastutama panna kui kohalikku laevaagenti, eriti veel siis kui laev on juba lahkunud Eesti jurisdiktsioonist. Laevaagent saab oma õigused ja kohustused reguleerida reederiga sõlmitavas eraõiguslikus lepingus. Kahjuks praktikas selline agendileping piirdub ainult laevaagendi nomineerimisega laeva saabumissadamas ning mingeid põhjalikumaid reederi esindamise tingimusi ei fikseerita kui tegemist on laeva ühekordse lühiajalise külastusega sellesse sadamasse. Olukord laevaagendi jaoks reederi esinduslepingutega on komplitseeritud veel seetõttu, et vahetevahel määrab laevale agendi laevaga saabuva lasti omanik reederi asemel. Sellises olukorras võib laevaagendil olla väga raske tõendada lepingut reederiga ja selle lepingu tingimusi kuna kirjavahetus reederiga võib olla olematu või väga piiratud kui lasti omanik on laevaagendi põhiliseks kontaktisikuks. Praegu kehtiva Eesti õiguse põhjal on laevaagendi staatus ja õigused reguleeritud ebapiisavalt lähtudes sellest, mis kohustused ja vastutus on laevaagendi peale pandud erinevate õigusaktidega. Laevaagendile on kehtiva õigusega pandud märkimisväärsed kohustused vaatamata sellele, et laevaagent on majanduslikult oluliselt nõrgem ja vähem vastutusvõimeline kui reeder. Näiteks MSOS § 90 lg. 1 ja 2 koostoimes ettenähtud rahatrahv 16 000 eurot juriidilisest isikust agendile lasti ohtlikkuse kohta käiva teabe edastamata jätmise või mitteõigeaegse edastamise või ebaõige teabe edastamise eest võib viia enamuse Eesti laevaagente pankrotti. Samas teame, et osa neid andmeid on väga olulised ja võivad olla isegi kriitilise tähtsusega võimalikes ohuolukordades (näiteks teave laeval Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK oleva ohtliku lasti iseloomu ja koguse kohta laeva-avarii korral Eesti sadamas või kokkupõrkel reisilaevaga). MSOS § 903 lg. 1 ja 2 koostoimes ettenähtud rahatrahv 3200 eurot juriidilisest isikust agendile laeva saabumisest ja lahkumisest teatamata jätmise ning teabe ja ülddeklaratsiooni edastamata jätmise eest on samuti märkimisväärne karistus laevaagendile, kuid siin on vaja võtta arvesse olukordi kui laevaagent ei saa ise vastavat teavet reederilt. Sellest tulenevalt ja lähtudes ka sellest, kellelt tulevad nõutud andmed laeva ja selle lasti ning reisijate kohta, peab kaaluma kohustuste ja vastutuse esmase raskuskeskme viimise teabe primaarse valdaja peale ning laevaagendi kui vahendaja rolli vähendamist eelkõige vastutuse osas. Samas võiks kaaluda ka laevaagentide õiguste kaitsmist. VÕS sätestatud imperatiivsed normid agendilepingute kohta ei laiene laevaagentidele. VÕS § 691 sätestab erisused laevaagentide osas, et kui VÕS agendilepingu peatükis on otse sätestatud või sätte olemusest tuleneb, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud, võib lepingupoolte kokkuleppel käesolevas peatükis sätestatust siiski kõrvale kalduda, kui agent vahendab või sõlmib lepinguid, mille esemeks on laevade prahtimine, sõiduks ettevalmistamine, varustamine või laevaga teostatav reisijavedu. Laeva sõiduks ettevalmistamine ja varustamine võiks olla eelpool märgitud laevaagendi kohustuste ühisnimetajaks selle VÕS § 691 osas, sest ees loetletud andmete, teabe, dokumentide ja muude nõuete täitmine laevaagendi poolt on laeva Eesti vetes sõidu võimaldamise eelduseks. MSOS § 7 p. 15 järgi peab laevade agenteerimist tegeval ettevõtjal olema tegevusluba. Eespool märgitust tulenevalt peaks arutama ja kaaluma vajadust ja võimalusi laevaagentidele tegevuslubade väljaandmise nõudeid täiendada, et sellel teel kindlustada laevaagentide piisav kompetents. Laevaagentide vastutuse õiguspärasus ja proportsionaalsus Kehtivas õiguses sätestatud laevaagentide vastutusega seoses tõusetub küsimus, et kas on põhjendatud laevaagendi osas kehtestatud sanktsioonid (rahatrahvid) ja nende suurus kõigi kehtivates õigusaktides sätestatud teadete ja andmete õigsuse eest kui laevaagent ei saa neid andmeid ise kontrollida ega kuskilt võtta kui reeder või kapten neid talle ei edasta. Agendi tegevuse üldpõhimõtete järgi agent ei vastuta käsundiandja tegevuse ega tegevusetuse eest s.t. laevaagent ei peaks vastutama andmete, dokumentide ja muu teabe õigsuse ja korrektsuse eest, mida reeder annab laevaagendile edastamiseks ametnikele ja andmebaasidesse. Laevaagendi vastutus on asjakohane kui ta ekslikult edastab valed andmed vaatamata sellele, et talle on õiged andmed edastatud või kui laevaagent ei küsi reederilt või laeva kaptenilt nõutud andmeid. MSOS § 42 lg. 5 alusel Eesti sadamast lahkuva ohtliku lastiga laeva reeder, kapten või laevaagent peab enne laeva lahkumist esitama VTA-le selle paragrahvi lõike 9 alusel kehtestatud korras teabe laeva ja ohtliku lasti kohta. MSOS § 42 lg. 8 järgi peab aga laevaagent või tema puudumisel laeva kapten tagama teavitamisel edastatud lasti iseloomustava teabe õigsuse ja teabe õigeaegse edastamise. Selle sättega seoses tõusetub küsimus, et kuidas laevaagent saab tagada ohtlikku lasti iseloomustava teabe õigsuse. Laevaagent saab lähtuda ainult temale selle lasti kohta edastatud dokumentides olevast informatsioonist, kuid kui see informatsioon on väär, siis agendil puudub praktiliselt võimalus kontrollida laeval oleva ohtliku lasti kogust ja selle ohtlikkuse iseloomu. MSOS § 42 lg. 9 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuli 2011. a määruse nr 74 „Ohtlikust lastist teavitamise kord“ § 9 lõige 1 sätestatud nõutud teabe osas on laevaagendil endal enamikel juhtudel praktiliselt võimatu tuvastada või kontrollida iga ohtliku osalasti kogumassi või kogumahtu, eraldi väljatoodavat lõhkematerjali kogu netomassi; iga ohtliku osalasti asukohta laevas; sihtsadama nime; andmeid kõigi laevas olevate ohtlike osalastide kohta vastavalt lasti vedamise viisile. Sellele vaatamata on laevaagendile siiski pandud kohustus tagada ohtlikku lasti iseloomustava teabe õigsus. Märgitud teabe saab laevaagent kas laeva kaptenilt, reederilt või vahel ka lasti saatjalt või nende poolt saadetud dokumentidest. Seega laevaagent lähtub teistelt isikutelt saadud andmetest ja dokumentidest MSOS § 42 lg. 5 järgi nõutud ohtliku lasti teabe esitamisel. Küsimuseks jääb seega, kas ja kuidas laevaagent saab tagada selle ohtlikku lasti iseloomustava teabe õigsuse nagu on nõutud MSOS § 42 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK lg. 8. MSOS § 90 lg. 1 ja 2 sätestavad agendile lasti ohtlikkuse kohta ebaõige teabe edastamise eest küllaltki suured rahatrahvid. Nende viidete ja selle näitega saab kahtluse alla seada laevaagendi vastutuse õiguspärasuse ja proportsionaalsuse, vähemalt selles konkreetses olukorras. Sarnase küsimuse saab püstitada ka MSOS § 533 (Laeva saabumisest ja lahkumisest teatamine) kohustuste ja § 903 (Laeva saabumisest ja lahkumisest teatamata jätmine ning teabe ja ülddeklaratsiooni edastamata jätmine) osas. EMDE põhimääruse § 9 lg. 1 sätestab andmete esitaja vastutuse, mis hõlmab ka laevaagente, kes suures osas esitavad reederite nimel andmeid EMDE-sse. EMDE põhimäärusega ei saa kehtestada isikutele vastutust. Laevaagentide vastutuse õiguspärasus ja proportsionaalsus seoses nende kohustuste täitmisega laevade agenteerimisel kehtiva õiguse järgi ei ole tasakaalus. See on probleemiks eelkõige olukordades, kus laevaagendi kohustuse korrektne täitmine sõltub vältimatult teistest isikutest s.o. laevaomanikust, reederist või laeva prahtijast. Laevaagentide vastutuse sätteid tuleb muuta selliselt, et nende õigused ja kohustused ning vastutus oleksid adekvaatsed ja proportsionaalsed. TSÜS 8 ptk. sätestab esindamise põhimõtted. TsÜS § 116 lg. 1 järgi: Esindaja võib tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Selle sätte üks oluline mõte on see, et kui esindaja teeb teadlikust tehingu esindatava nimel, siis esindaja ei selle tehingu osapool ja ei vastuta selle tehinguga tekkinud kohustuste eest. Paragrahv sätestab reegli, mille kohaselt hakkab esindaja poolt esindatava huvides tehtud tehing esindatava suhtes kehtima üksnes juhul, kui esindaja on tehingu tegemisel tegutsenud esindatava nimel. Kui tehingu tegemisel ei ole esindaja tahe siduda oma tegudega kolmandat isikut (e esindatavat) väliselt äratuntav, saab tehingupooleks esindaja isiklikult ning tehingust tulenevad õiguslikud tagajärjed seovad esindajat, mitte esindatavat. See muidugi eeldab, et esindajal on ka vastav esindusõigus. Laevaagentide puhul ei ole kahtlust, et nad tegutsevad kui laevaomaniku või reederi esindajana, sest laevaagendil endal ei ole vaja lootsiteenust või sadamateenust. Seda on vaja laevale, mis on Eestisse tulemas ja millega seoses laevaagent osutab kohapeal vajalikke teenuseid selle laeva omanikule või reederile. Tehingu tegemiseks teise isiku nimel ei ole vältimatult vajalik, et tehingu tegemiseks oleks isik, kelle nimel tehing esindaja poolt tehakse, tehingu teisele poolele (nimeliselt) teada. Piisav on see, kui teine pool teab, et tehing tehakse mingi teise isiku nimel. Tehingu teine pool võib seega nõustuda tegema tehingu teise isikuga, kelle nimi ja identiteet ei ole talle tehingu tegemisel teada. Tahe tegutseda tehingu tegemisel teise isiku nimel ei pea olema väljendatud otsese tahteavaldusega, vaid võib tuleneda ka tehingu tegemisega seotud asjaoludest ja olla väljendatud kaudse tahteavaldusega (vt. ka RKTKo. 3- 2-1-117-07 p.14). See põhimõte on sätestatud TsÜS § 118 lg. 2 järgmiselt: Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Seega laevaagendi kui laevaomaniku või reederi esindajana tegutsemist peavad laevale teenuseid osutavad kolmandad isikud eeldama. Seda toetab ka MSOS laevaagendi definitsioon § 2 p. 17, mille järgi on laevaagent juriidiline või füüsiline isik, kes esindab reederit. Sellest omakorda tuleneb esindamise üldpõhimõtete järgi (TsÜS 8. ptk.), et laevaagent kui esindaja ei vastuta esindatava laevaomaniku või reederi kohustuste eest, mis tekivad selle esinduse käigus. 8. peatükis sisalduvad sätted ei ole dispositiivsed ning nendest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on lubatud üksnes ulatuses, milles 8.peatükis sisalduvad õigusnormid seadusest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimist otseselt lubavad. Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK Samas on laevaagent ebakõlas TsÜS üldpõhimõtetega tehtud MSOS järgi (MSOS § 442 lg 6, MSOS § 506 lg. 1) vastutavaks reederi kohustuste ja võlgade eest. Selline ebakõla ja kohati vastuolu ei soodusta õigusselgust ja ühetaolist arusaamist laevaagendi õigustest, kohustustest ja vastutusest. Seetõttu on vaja vastav regulatsioon kriitiliselt üle vaadata ja vajalikud muudatused sisse viia laevaagendi õigusliku staatuse suhtes. Laevaagentide ja üldse agentide puhul nende esindamisel on vaja teha vahet välissuhtel ja sisesuhtel, millede osas on kohalduv erinev õiguslik regulatsioon. Sisesuhe on esindaja ja esindatav ja vaheline sisemine suhe, mida sageli reguleeritakse volituse ja/või lepinguga. Esindamise välissuhe on esindaja ja esindatava suhe kolmandate isikutega. TsÜS 8.peatükk reguleerib esindamisel tekkivat nn. välist suhet (external relationship, Auβenverhältnis). Välise suhte all mõistetakse esindamise puhul esindatava ja kolmanda isiku, kellega või kelle suhtes esindaja vahendusel tehingut tehakse, ning esindaja ja nimetatud kolmanda isiku vahelisi suhteid. Selle laevaagendi kui esindaja välise suhte reguleerimisele lisaks võiks kaaluda reguleerida laevaagentide kui esindajate ja laevaomanike või reederite kui esindatavate vahelisi sisesuhteid. Põhjus seisneb selles, et ühekordsed laevaagentide määramised e. volitused laevaomaniku või reederi esindajaks on enamasti praktikas kiireloomulised ning vajalikud korralikud volitused ja lepingud jäävad laevaagendi ja reederi vahel enamasti sõlmimata. Teiseks põhjuseks on see, et laevaagent esitab eri õigusaktide järgi väga palju olulist informatsiooni laeva, laevapere ja kauba kohta pädevatele ametitele, kuid vastava informatsiooni saab laevaagent kas laevaomanikult, reederilt või kaptenilt. Selle informatsiooni ebakorrektsuse eest võib kaasneda vastutus ja see on vajalik asjassepuutuvate isikute osas õigusaktidega ära reguleerida. Euroopa Liidu ja teiste riikide õigus agentide osas Direktiiv 86/653/EMÜ Euroopa Liidu tasandil kehtib juba alates 18.12.1986. vastu võetud Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (edaspidi “Kaubandusagentide direktiiv”) . Kaubandusagentide direktiivi art 1 p2 järgi on kaubandusagent direktiivi tähenduses “füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi “tööandja”, või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle tööandja nimel.” “Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev” ei tähenda Kaubandusagentide direktiivi kontekstis selle kohaldamise piiramist Eestis tuntud “füüsilise isiku” ettevõtlusvormi suhtes (Äriseadustiku § 3), vaid see tähendab, et vahendajana tegutsev agent peab olema tuvastatav kui self-employed commercial agent Kaubandusagentide direktiivi ingliskeelse versiooni art 1 p 2 tähenduses. See tähendab, et agent peab vahendajana oma ülesannete täitmisel tegutsema iseseisvalt, eelkõige saama ise otsustada, mis viisil ja millal vahendamiseks sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Seda kinnitab ka Kaubandusagentide direktiivi art 3, mis ütleb: “3. Kaubandusagendiks ei loeta käesolevas direktiivis: — isikut, kellel on õigus ametiisikuna võtta äriühingule või ühingule siduvaid kohustusi, — osanikku, kellel on seaduslik õigus võtta oma partneritele siduvaid kohustusi, Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK — hoidjat, hoidjat/haldajat, likvideerijat või pankrotihaldurit.” Seega on direktiivi kohaldamisalast välistatud sellised vahendamisega tegelevad isikud, kelle jaoks on vahendamine mingist muust õigus- või alluvussuhtest (nt töösuhe) tulenev kohustus või ülesanne. Teise isiku, kelle nimel on kaubandusagendil püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle, Kaubandusagentide direktiivi eestikeelses versioonis “tööandjaks” nimetamine on veidi ebaõnnestunud, kuna võib tekitada segadust seoses Eesti siseriiklikus õiguses kehtiva alluvusliku töösuhte regulatsioonidega olukorras, kus Kaubandusagentide direktiiv kohaldub iseseisva ettevõtjana tegutseva kaubandusagendi suhtes. “Tööandjat” Kaubandusagentide direktiivi mõttes tuleks seega mõista kui “esindatavat” (kasutatud ka Kaubandusagentide direktiivi muudes artiklites, nt art 3 p 1, art 4 p 1 jj) või “käsundiandjat” Eesti õiguse kontekstis. Teise olulise eeldusena Kaubandusagentide direktiivi kohaldamiseks tuleb tuvastada, et kaubandusagendil on püsiv volitus (ingl.k continuing authority) kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel läbirääkimiste pidamiseks. See eeldab, et kaubandusagendi ja esindatava suhe on kestev ja eelduslikult pikaajaline. Püsiva volituse sisu seletab ka art-s 2 kasutatud mitmuste vorm: “pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida” ja art 3-p-s 1 sätestatud kohustus: “Oma ülesandeid täites peab kaubandusagent hoolitsema esindatava huvide eest ning tegutsema kohusetundlikult ja heauskselt”. Kaubandusagentide direktiivi kohaldamise kolmandaks põhitingimuseks on direktiivi kohaselt see, et kaubandusagent tegutseks vahendamisega, mis on seotud kaupade müügi või ostuga. Samas on Euroopa Kohus leidnud , et teatud tingimustel võib Kaubandusagentide direktiiv olla kohaldatav ka selliste kaubandusagentide suhtes, kes peavad esindatava nimel läbirääkimisi või sõlmivad lepinguid, mis on seotud teenuste osutamisega. Selleks peab liikmesriik olema Kaubandusagentide direktiivi siseriiklikusse õigusesse üle võtnud selliselt, et seda on laiendatud ka teenuste osutamist vahendatavate kaubandusagentide suhtes. Kaubandusagentide direktiiv ei piira liikmesriigi õigust selliseid meetmeid teenuste osutamist vahendatavate kaubandusagentide kaitseks kasutada ning kui liikmesriik on Kaubandusagentide direktiivi kohaldamist laiendanud ka sellistele agentidele, kaitseb Kaubandusagentide direktiiv nende õigusi täpselt samamoodi nagu art 1 p-s 2 nimetatud kaubaagentidel. Mitmed liikmesriigid on seda võimalust ka kasutanud, nt Holland, Saksamaa, Austria, Itaalia, Portugal, Hispaania, Prantsusmaa . Samas on riike, kes on Kaubandusagentide direktiivi kohaldanud üksnes kaupade müüki ja ostmist vahendavate kaubandusagentide suhtes, nt Belgia, Kreeka, Luksemburg, Ühendkuningriik (Inglismaa, Šotimaa, Wales), Põhja-Iirimaa, Iirimaa, samuti Põhjamaad. Seega tuleb arvestada, et kui liikmesriik on Kaubandusagentide direktiivi laiendanud ka teenuste vahendamise suhtes, peab kaubandusagendi ja esindatava õigussuhte hindamisel lähtuma ka Kaubandusagentide direktiivist. Muus osas ühtlustab Kaubandusagentide direktiiv agendilepingu poolte õiguste ja kohustuste põhimõtteid, kaubaagendi tasu arvestamise aluseid, agendilepingu sõlmimise ja lõpetamise aluseid, sh hüvitise ja kompensatsiooni arvestamise korda agendilepingu lõppemise puhul. Oluline on rõhutada, et Kaubandusagentide direktiiv käsitleb üksnes kaubandusagendi ja esindatava sisesuhet ning ei käsitle küsimusi, mis jäävad nende omavahelisest suhtest väljapoole. Agendile ei ole Kaubandusagentide direktiiviga sätestatud mingeid muid kohustusi vastutada tema esindatava kohustuste eest, mis on tekkinud tehingutest, mida agent on läbi rääkinud või esindatava nimel sõlminud, ega kohustuste eest, mis tekivad esindataval seaduse alusel. Agendil on üksnes kohustus oma ülesandeid täites hoolitseda esindatava huvide eest ning tegutseda kohusetundlikult ja heauskselt (art 3 p 1) ning “a) tegema asjakohaseid jõupingutusi tehingute läbirääkimiseks ja vajaduse korral tehingute tegemiseks, mis on talle antud ülesandeks teha; b) edastama oma esindatavale kogu tema valduses oleva vajaliku informatsiooni; c) täitma kõiki esindatava antud põhjendatud juhiseid” (art 3 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK p 2). Võib väita, et kaubaagendile muude, agendilepingu väliste kohustuste panemine ei oleks Kaubaagentide direktiivi eesmärki arvestades põhjendatud, sest agendi esmane ülesanne ja roll on üksnes lepingute vahendamine ning talle ei saa tulla kohustusi sellistest õigussuhetest, mille pooleks ta ise ei ole. Agendi kohustused saavad olla ainult temaga agendilepingu sõlminud esindatava ees ja suhtes. Direktiivi kohaldamine laevaagentidele Laevandusvaldkonnas kohtab erinevaid vahendustegevusi, mis puudutavad laevade ostmist-müümist, laevade prahtimist, kaubavedu, laevade agenteerimine sadamates jne. Käesoleva analüüsi seisukohalt on asjakohane analüüsida Kaubandusagentide direktiivi võimalikku kohaldamist laevaagentide suhtes (ship agent, nimetatakse ka laevade sadamaagentideks – port agent, siin ei ole mõeldud laevaliiniagente, vt ülal ega ka laevade ostmise-müümise ja prahtimise maaklereid (nn. shipbrokers). Laevaomanik või reeder (teatud juhtudel ka kaubaomanik) valib endale laevaagendi, kelle ülesandeks on laeva “teenindada” st tegeleda esindatava nimel laeva sadamasse saabumise, seal viibimise ning sadamast lahkumisega seotud kõikvõimalike erinevate tegevustega (lootsi tellimine, laeva varustamine kütuse, proviandi ja muu vajalikuga, meeskonnaliikmete, reisijate ja kauba osas nõutud andmete edastamine e. nn teavitusformaalsuste täitmisega jms). Üldiselt võib öelda, et kui laevaagendi kohustuste hulka kuulub kauba müügi ja ostmise vahendamine (nt laevale kütuse ja proviandi hankimine), võiks selline laevaagent selles osas vastata kaubaagendi mõistele Kaubaagendi direktiivi mõttes, kuna on selge, et laevaagendid on oma tegevuses iseseisvad. Laevaga seotud teenuste (nt lootsi tellimine, sadamateenused, laevaremont, teavitusformaalsuste täitmine) osas saaks Kaubaagentide direktiivi kohaldada juhul, kui liikmesriik on otsustanud Kaubaagentide direktiivi laiendada ka teenuste vahendamisele. Siiski on vaja igal juhul tuvastada Kaubaagentide direktiivi kohaldamise eeldus, mis ütleb, et kaubandusagendil peab olema püsiv volitus (ingl.k continuing authority) teise isiku nimel läbirääkimiste pidamiseks ja lepingute vahendamiseks (direktiivi art 1 p 2). Näiteks laevaliini agendi puhul, kes on üldjuhul seotud mingi konkreetse laevaliini opereerijaga ja kes sisuliselt otsib kaupa ja kaubasaatjaid, kes laevaliini opereerija teenuste osutamise vastu huvi tunnevad, ning sõlmib laevaliini opereerija nimel nendega kaubaveolepinguid, võiks tunnistada sellise kaubaagendi püsiva volituse olemasolu. Laevaagent ei tegutse aga laevaomaniku või reederi, kes ta enda esindajaks on valinud, huvides püsivalt, kuna mõne reederi laev satub sadamasse ainult ühe korra ja ei pruugi sinna enam kunagi naasta või kui naaseb, siis sellise aja järel, mida ei ole võimalik pikalt ette ennustada. Sadamasse saabuval laeval on võimalik valida mitmete laevaagentide vahel ning reeglina on laeva agenteerimine oma olemuselt nö ühekordne teenus, mis kestab laeva Eesti sisemerre ja sadamasse saabumisest laeva sadamast ja Eesti sisemerest lahkumiseni (kui laeva lootsimine lõpeb). Laevaagendil ei teki selle perioodi jooksul, isegi, kui laev jääb mingil põhjusel sadamasse kauemaks, kui on vajalik kauba laadimiseks-lossimiseks, püsivat volitust Kaubaagentide direktiivi mõttes ning sel põhjusel ei ole sobiv Kaubaagentide direktiivi laevaagentide (ship agent, port agent) suhtes kohaldada, vähemalt mitte terves ulatuses. Samas, kuna Kaubaagentide direktiiv on Euroopa Liidu tasandil peamine kommertsagentlust reguleeriv õigusakt, võiks direktiivi kohaldamisalast välja jäävate agendisuhete osas siiski järgida Kaubaagentide direktiivist tulenevat üldist agendilepingu olemust väljendavat põhimõtet, et agendile ei saa tulla kohustusi sellistest õigussuhetest, mille pooleks ta ise ei ole ning ta vastutab oma kohustuste täitmisel üksnes esindatava ees. Ühendkuningriigi The Commercial Agents (Council Directive) Regulations 1993 Hankedokumendi lisa 1 Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja kaubandusliku meresõidu seaduse VTK Ühendkuningriigis jõustus 01.01.1994 kaubaagente puudutav õigusakt The Commercial Agents (Council Directive) Regulations 1993 (edaspidi ”UK Regulatsioon”), millega võeti siseriiklikusse õigusesse üle Kaubaagentide direktiiv. Ka UK Regulatsioon sätestab agendilepingu poolte õiguste ja kohustuste põhimõtted, kaubaagendi tasu arvestamise alused, agendilepingu sõlmimise ja lõpetamise alused, sh hüvitise ja kompensatsiooni arvestamise korda agendilepingu lõppemise puhul, jms. Oluline on rõhutada, et ka UK Regulatsioon, nagu Kaubaagentide direktiivgi, käsitleb üksnes kaubandusagendi ja esindatava sisesuhet ning ei käsitle küsimusi, mis jäävad nende omavahelisest suhtes väljapoole. Agendile ei ole sellega pandud mingeid muid kohustusi vastutada tema esindatava kohustuste eest, mis on tekkinud tehingutest, mida agent on läbi rääkinud või esindatava nimel sõlminud, ega kohustuste eest, mis tekivad esindataval seaduse alusel. See on kooskõlas Kaubaagentide direktiiviga ning Ühendkuningriik on jätnud agentide vastutuse laiendamata. Kuna laevaagentide tegevus on otseselt seotud laevade teenindamisega kaubandusliku meresõidu käigus ning selle kaudu kaubandusliku meresõiduga, siis sellest tulenevalt on sobilik laevaagentide õiguslik staatus sätestada KMSS-s. Eksperdi arvates tuleb sätestada laevaagentide õigused ja kohustused tasakaalus ning proportsionaalselt, mis ei ole paigas praegu kehtivate õigusaktide järgi. Laevaagentidele tuleb tagada selgelt seaduse alusel merivõlgade üleminek, juhul kui laeva agent maksab reederi eest veeteetasud, lootsitasud ja sadamatasud, mis omavad merivõla staatust. Praegu kehtivate seaduste järgi on laevaagendi nõue reederi ja tema teenindatud laeva vastu tõlgendatav ainult merinõudena, mille tagatus merivõlaga on küsitav ja vaieldav. Laevaagendile merivõlgade staatuse üleminek veeteetasude, lootsitasude ja sadamatasude maksmisel on põhjalikumalt käsitletud mereõiguse revisjoni laeva asjaõigusseaduse analüüsides ja vastavate seaduste väljatöötamise kavatsustes. KÄSKKIRI 18.11.2021 nr 96 Hanke „Mereõiguse revisjon” korraldamine, komisjoni ja vastutava isiku nimetamine Riigihangete seaduse § 14 lõike 2 punkti 1 alusel ja kooskõlas ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri ning majandus- ja taristuministri 09.10.2017. a käskkirjaga (registreeritud dokumendihaldussüsteemis 03.10.2017. a) nr 1.1-1/17-199 kinnitatud „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hankekorra“ § 11 lõikega 4: 1. Tellida eriteenusena õigusabiteenus „Mereõiguse revisjon” (objekti kood 79111000-5, objekti nimetus „Õigusabiteenused“), mille eeldatav maksumus jääb alla 60 000 euro käibemaksuta. 2. Moodustan käskkirja punktis 1 nimetatud õigusabiteenuse tellimise korraldamiseks komisjoni järgmises koosseisus: Komisjoni esimees: Jaak Viilipus – meremajandusosakonna juhataja; Komisjoni liikmed: Hana-Maarja Helinurm – meremajandusosakonna õigusnõunik; Anton Merits – meremajandusosakonna õigusnõunik. 3. Komisjoni ülesanneteks on punktis 1 nimetatud õigusabiteenuse pakkumuste hanketingimustele vastavuse kontrollimine ja eduka pakkumuse väljaselgitamine. 4. Määran käskkirja punktis 1 nimetatud õigusabiteenuse tellimise eest vastutavaks isikuks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meremajandusosakonna juhataja Jaak Viilipuse. 5. Kinnitan käskkirja punktis 1 nimetatud õigusabiteenuse alusdokumendid (lisatud). 6. Valitud eriteenuse ja käskkirjaga kinnitatud hanke alusdokumentide peale võib esitada vaidlustuse Rahandusministeeriumi juures asuvale riigihangete vaidlustuskomisjonile riigihangete seaduses sätestatud korras ja tähtajal. (allkirjastatud digitaalselt) Ando Leppiman kantsler Käskkirja lisa „MEREÕIGUSE REVISJONI“ hanke alusdokument „HANKEDOKUMENT“ (HD) 1. Hanke üldinfo 1.1. Hankijaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi hankija), registrikood 70003158, Suur-Ameerika 1, 10122 Tallinn, telefon 625 6342, e-post [email protected]. 1.2. Hankija teeb ettepaneku esitada pakkumus alla riigihanke piirmäära jäävale eriteenuse hankele „Mereõiguse revisjon“ (edaspidi hange) vastavalt hanke alusdokumentides sisalduvatele tingimustele. CPV kood: 79111000-5 (Õigusabiteenused). 1.3. Hange viiakse läbi vastavalt HD-s ja riigisekretäri 19.12.2014 käskkirjas nr 42 „Toetuse andmine rakendusasutuse tegevusteks prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetme 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ tulemuste saavutamiseks“ (edaspidi toetuse käskkiri) ja selle seletuskirjas (edaspidi toetuse seletuskiri) kirjeldatud tingimustele. Revisjoni rahastatakse Euroopa Liidu struktuurivahenditest (Euroopa Sotsiaalfond). 1.4. Hankelepingu täitmise tähtaeg on märgitud töövõtulepingu vormis (lisa 6). Hankijal on õigus vajadusel pikendada hankelepingus märgitud tähtaegu, kuid mitte rohkem kui kuni 31.12.2022 (abikõlblikkuse perioodi lõpptähtaeg), kui see on vajalik mereõiguse revisjoni lõpuleviimiseks ja kui hankelepingu pikendamise tulemusel ei suurene hankelepingu kogumaksumus. Hankelepingu tähtaja pikendamine vormistatakse hankelepingu lisana kooskõlas RHS-s sedastatud reeglitega. 1.5. Pakkumuste esitamise tähtaeg on 24.11.2021 kell 12.00. 1.6. Pakkumused esitatakse aadressile [email protected]. 1.7. Pakkumuse maksumuse piirmäär on 59 900 eurot (ilma käibemaksuta). Kõik hanke alusdokumentides nimetatud hankija poolt töövõtjale hüvitatavad kulud tuleb arvestada lepingu hinna sisse, st kogusumma ehk lepingu hind peab jääma alla pakkumuse maksumuse piirmäära 59 900 eurot (ilma käibemaksuta). 1.8. Pakkuja esitab pakkumuses kogumaksumuse suuruse, märkides ära ka lisanduvad maksud ja nende suuruse. 2. Hanke eesmärk ja objekt 2.1. Hanke eesmärgiks on 2016. a alustatud mereõiguse revisjoni1 tulemusel valminud kaubandusliku meresõidu seaduse (sh laevaagente puudutava lisaga) väljatöötamiskavatsuse (VTK)2 läbitöötamine, seaduseelnõu ja seletuskirja koostamises koos nende juurde kuuluvate kohustuslike osadega, mõjude analüüsi teostamises, osalemises nimetatud dokumentide avalikul konsultatsioonil ja/või kooskõlastamisel ministeeriumide ja huvigruppidega, aruteludel komisjonis ja hankija juhtkonnas, nende raames esitatud arvamuste, ettepanekute ja märkuste analüüsimine ja põhjendatud juhtudel töö resultaati sisseviimine (selle muutmine), eelnõu ja seletuskirja menetlemise toetamises Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus ning muudes hankelepingu täitmisega vahetult seonduvates ja hankelepingu kohaseks täitmiseks ning mereõiguse revisjoni lõpuleviimiseks vajalikes tegevustes ja töödes, lähtudes hanke alusdokumendis ja selle lisades sätestatud tingimustest ja viidatud dokumentidest. Edukas pakkuja peab täitma toetuse meetme käskkirjas ja seletuskirjas esitatud tingimusi. 2.2. Hankelepingu täitmisel tuleb lähtuda HD-s sätestatud tingimustest, sh mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja VTK-st (lisas 1), toetuse andmise käskkirjas (väljavõte lisas 3) ja käskkirja seletuskirjas (väljavõte lisas 4) kirjeldatud nõuetest, samuti muudest 1 Hange „Mereõiguse revisjoni läbiviimine” (viitenumber 176195, 2019. a seisuga teostatud), kättesaadav: https://hanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/703778/general-info 21.06.2021; 2 Punkti 2.1. alapunktides nimetatud VTK-d on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c3c71ce6-4e7b-44cb-b704-ec905f3019c6 21.06.2021. 1 Käskkirja lisa dokumentidest, mille järgimine on professionaalse teenuseosutaja hinnangul antud hankelepingu eesmärkide täitmiseks vajalik (nt hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, kaasamise hea tava, mõjude hindamise metoodika jmt). 2.3. Hankijal on õigus lisaks pakkuja tehtud eelnõu normitehnika- ja keelekontrollile teostada töö vastuvõtmisel ise täiendav normitehnika- ja keelekontroll. 2.4. Hankija hüvitab töörühma liikmetele kõik toetuse andmise käskkirjas nimetatud abikõlblikud kulud (nt majutuse ja transpordikulud), mis on tehtud lepinguliste kohustuste täitmiseks, eelneval kirjalikul kooskõlastamisel hankijaga. 3. Pakkuja spetsialistid 3.1. Pakkuja meeskonnas peab olema kolm (3) spetsialisti, kes töötavad iseseisvate liikmetena, ent koos moodustaksid töörühma (edaspidi töörühm), et p-s 2.1. kirjeldatud tegevused oleksid teostatud aegsasti ja koordineeritult ühtse, omavahel kooskõlas oleva tervikuna. Üks töörühma liige täidab mh ka töörühma juhi ülesandeid. 3.2. Pakkuja spetsialistidel peavad olema täidetud vähemalt järgmised nõuded: 3.2.1. akadeemiline juriidiline kõrgharidus (vähemalt magistrikraad või sellega võrdsustatud haridus) – esitada spetsialistide haridust tõendavate dokumentide koopiad; 3.2.2. õigusloome kogemus: 3.2.2.1. vähemalt kahel spetsialistil peab olema vähemalt kolme seaduseelnõu koostamises osalemise kogemus – esitada iga spetsialisti kohta nimekiri koostatud seaduseelnõudest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist). Koostamises osalemise all peetakse silmas eelnõu või selle osade väljatöötamist, kirjutamist. 3.2.2.2. kolme spetsialisti kohta peab kokku olema vähemalt kolme seaduse tervikteksti koostamises osalemise kogemus – esitada nõudele vastava(te) spetsialisti(de) kohta nimekiri seaduseelnõudest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist). Koostamises osalemise all peetakse silmas eelnõu või selle osade väljatöötamist, kirjutamist; 3.2.2.3. ühel spetsialistil peab olema vähemalt kolmele seaduseelnõule õigusliku analüüsi koostamise kogemus – esitada spetsialisti kohta nimekiri õiguslikest analüüsidest lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist). 3.2.3. eesti keele oskus kõrgtasemel (C1), inglise keele oskus kõrgtasemel (C1) – esitada andmed lisa 5 või lisa 5.1. vormil (vorm valida sõltuvalt spetsialistist). 3.3. Töörühma liikme, kes täidab mh töörühma juhi ülesandeid, kohale pakutaval spetsialistil peab olema lisaks punkti 3.2. alapunktis 3.2.2.1. toodule ka vähemalt kolme projekti juhtimise kogemus – esitada nimekiri juhitud projektidest ja nende toimumiste kuupäevadest lisa 5.1 vormil. 3.4. Pakkumuses pakutud spetsialistid peavad täitma HD-s ja selle lisades kirjeldatud ülesandeid isiklikult. 4. Nõuded pakkumusele ja pakkumuse vastavuse kontrollimine 4.1. Pakkumus (esitatavate dokumentide kogum) tuleb enne esitamist pakkuja allkirjaõiguslikul isikul allkirjastada. Pakkumuse igat dokumenti eraldi allkirjastama ei pea. 4.2. Pakkumus ja kõik pakkumuse juurde kuuluvad dokumendid peavad olema vormistatud eesti keeles. Kõik muukeelsed dokumendid peavad olema tõlgitud eesti keelde, kusjuures tõlge peab vahetult järgnema originaalile. 4.3. Pakkumus peab sisaldama kõiki HD-s nõutud dokumente ning vastama HD-s esitatud tingimustele ja Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele ega või olla mistahes viisil eksitav. 4.4. Pakkuja võtab enda kanda pakkumuse ja pakkumuse tagasivõtmise teate hankijale edastamise kogu riski, kaasa arvatud vääramatu jõu toime võimalus. 2 Käskkirja lisa 4.5. Pakkumuse esitamisega kinnitab pakkuja, et on arvestanud oma pakkumuse mahtu ka need tööd, mis ei ole HD-s kirjeldatud, kuid mis on tuginedes heale tavale ja pakkuja professionaalsusele vajalikud tööde nõuetekohaseks teostamiseks. 4.6. Pakkumus peab sisaldama: 4.6.1. spetsialistide haridust tõendavate dokumentide koopiaid (vt p 3.2.1); 4.6.2. iga spetsialisti poolt allkirjastatud vormikohast (lisa 5 või lisa 5.1) CV-d (vt p-i 3.2.2 alapunktid, p-d 3.2.3 ja 3.3), mille allkirjastamisega spetsialist kinnitab, et ta saab osaleda lepingu täitmisel; 4.6.3. pakkumuse maksumust; 4.6.4. pakkuja kinnitust, et ta nõustub hanke tingimustega, et ta ei ole esitanud valeandmeid ja et hankelepingu objektiks olev töö ei seondu otseselt tema poolt ametiasutuses ametnikuna või töötajana täidetavate töökohustustega, nimetatud töid ei teostata kellegi teise ülesandel ega saada selle eest tasu üheltki teiselt isikult ega asutuselt. 4.7. Pakkumus peab olema jõus 120 kalendripäeva pakkumuste esitamise tähtpäevast arvates. 5. Kõikide pakkumuste tagasilükkamine 5.1. Hankija võib põhjendatud vajaduse korral omal algatusel kõik pakkumused tagasi lükata ja hankemenetluse kehtetuks tunnistada. Põhjendatud vajaduseks võib olla eelkõige, kuid mitte ainult: 5.1.1. kui kõikide vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hanke maksumuse piirmäära (p 1.7.); 5.1.2. kui hanke läbiviimise aluseks olevad tingimused on muutunud või tekib vajadus hankelepingu eset muuta ja seetõttu osutub hankelepingu sõlmimine ebaotstarbekaks või võimatuks; 5.1.3. kui hankemenetluses ilmnenud ebakõlasid ei ole võimalik kõrvaldada ega hankemenetlust seetõttu ka õiguspäraselt lõpule viia. 6. Pakkumuste hindamine 6.1. Eduka pakkumuse valiku aluseks on majanduslik soodsus. Edukaks pakkumuseks tunnistatakse pakkumus, milles esitatud kogumaksumus on madalaim. 7. Hankelepingu sõlmimine 7.1. Hankija sõlmib eduka pakkujaga hankelepingu (edaspidi töövõtuleping), mille vorm on esitatud lisas 6. 7.2. Töövõtulepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kelle töötaja, kes pakkuja pakkumuse kohaselt pidi hankelepingut isiklikult täitma, töökohustused ametiasutuses ametniku või töötajana seonduvad otseselt hankelepingu objektiks oleva tööga või kes teostab nimetatud töid kellegi teise ülesandel ja saab selle eest tasu teiselt isikult või asutuselt. Nimetatud tingimus kehtib kogu hankelepingu kehtivuse perioodil ja hankijal on õigus kogu hankelepingu kehtivuse perioodi jooksul sellisel juhtumil leping üles öelda. 7.3. Pakkuja kohustub talle edastatud töövõtulepingu allkirjastama ning tagastama allkirjastatud töövõtulepingu hiljemalt 3 (kolme) tööpäeva jooksul lepingu edastamisest arvates. 7.4. Juhul, kui edukas pakkuja loobub lepingu sõlmimisest, on hankijal õigus sõlmida leping maksumuse poolest järgmise madalaima maksumuse esitanud pakkujaga. Hankijal on õigus eelnevas lauses nimetatud edukalt pakkujalt, kes loobus lepingu sõlmimisest, nõuda kahju hüvitamist esialgu edukaks tunnistatud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses ning kõigi võimalike lisakulude ulatuses, mis hankijal tuleb kanda seoses hankelepingu sõlmimisega selle pakkumuse alusel, mis tunnistati edukaks pärast pakkumuste uuesti hindamist, samuti kulutuste ulatuses, mis tulenesid uuest pakkumuste hindamisest. 3 Käskkirja lisa 8. Lisad 8.1. Väljavõte mereõiguse revisjoni lähteülesandest ja VTK-st – lisa 1. 8.2. Töörühma liikmete ülesanded – lisa 2. 8.3. Väljavõte toetuse andmise käskkirjast – lisa 3. 8.4. Väljavõte toetuse andmise käskkirja seletuskirjast – lisa 4. 8.5. Töörühma liikme CV vorm – lisa 5. 8.6. Töörühma liikme, kes täidab mh töörühma juhi ülesandeid, CV vorm – lisa 5.1. 8.7. Töövõtulepingu vorm – lisa 6. 4 Hankedokumendi lisa 5 Töörühma liikme CV Nimi: _______________ I Omandatud haridus Haridus Esitada vähemalt järgmine info:  õppeasutuse ja õppekava nimi;  sisseastumise aasta ja lõpetamise aasta;  omandatud kraad;  lõputöö teema. (pakkuja poolt täidetav lahter) II Õigusloomealane töökogemus Töökogemus õigusloomes Esitada vähemalt järgmine info:  tööandja nimi;  tööle asumise ja töösuhte lõppemise aeg kuu ning aasta täpsusega;  3 seaduseelnõu koostamisel osalemise kogemuse kirjeldus (eelnõude nimed, väljatöötamise ajad) – märkida eraldi, kui tegemist on terviktekstiga või  3 seaduseelnõu kohta õiguslike analüüside koostamine (eelnõude nimed, õiguslike analüüside sisu, järeldused, tulemused). (pakkuja poolt täidetav lahter) Keeleoskus Tuua välja eesti keele ja inglise keele oskuse tase Eesti keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. Inglise keel: Pakkuja peab tegema ühe järgnevatest valikutest: A1, A2, B1, B2, C1, C2. /allkirjastatud digitaalselt/ Hankedokumendi lisa 2 Töörühma liikmete, sh töörühma juhi ülesanded 1. Töörühma liikmed peavad olema valmis revisjoni läbiviimisel täitma mh järgmisi ülesandeid: 1.1. töörühma juhi ja teis(t)e töörühma liikme(te)ga leppima kokku töörühma edasises töökavas, sh esitama oma nägemuse tema poolt teostatava töö sisu (nt punktide/teemade kaupa VTK-s ja etappide osas menetlusprotsessis) ja töö teostamiseks eelduslikult kuluvate töötundide kohta; 1.2. täitma ülesandeid vastavalt pakkumusele, hanke alusdokumentides esitatud tingimustele, toetuse andmise käskkirjale ja seletuskirjale, hankelepingule ja töörühma tegevuskavale; 1.3. tegema mõjude analüüsi; 1.4. vajadusel osalema töörühma, komisjoni, hankija jms koosolekutel ning põhjendama oma seisukohti; 1.5. vajadusel osalema kohtumistel huvigruppide ja (välis)ekspertidega, korraldama kohtumisi, valmistama neid ette ja protokollima ning põhjendama kohtumistel enda seisukohti ning analüüsima tagasisidet; 1.6. vajadusel osalema seminaridel, konverentsidel, kohtumistel välisekspertidega vms välismaal; 1.7. vajadusel toetama eelnõu ja seletuskirja menetlemist Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus; 1.8. andma hankijale infot, mis osutub vajalikuks projekti aruandluskohustuse täitmiseks või projekti kulude tõendamiseks kogu hankelepingu kehtivuse jooksul; 1.9. pidevalt ajakohastama enda analüüsivaldkonnas olevaid töödokumente, neid muutma ja täiendama vastavalt töörühma juhi, komisjoni, hankija, huvigruppide vms arvamustele või juhistele. 2. Töörühma juhi ülesandeid täitev töörühma liige peab olema, lisaks töörühma liikmete ülesannetele, valmis revisjoni läbiviimisel täitma mh järgmisi ülesandeid: 2.1. kutsuma pakkumuses nimetatud töörühma kokku ja leppima kokku töörühma edasises töökavas ning jaotama töörühma tööd töörühma liikmete vahel ära võimalikult võrdsetes mahtudes (v.a töörühma juhi enda täiendavad ülesanded) vastavalt VTK-s toodud punktidele/teemadele. Töörühma liikmetel peab olema võimalik esitada töörühma juhile oma nägemus nende poolt teostatava töö sisu (nt punktide/teemade kaupa VTK-s ja etappide osas menetlusprotsessis) ja töö teostamiseks eelduslikult kuluvate töötundide kohta, arvestades hanke alusdokumentides kirjeldatud ajalisi ja eelarvelisi piirmäärasid. Töörühma juht kooskõlastab teostatava töö sisu ja eelduslikud töötunnid töörühma liikmetega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning esitab vastavad kooskõlastused hankijale. Töö sisu/teemade jaotus ja eelduslikud töötundide arvud töörühma liikmete lõikes lisatakse tegevuskavale; 2.2. vastutama, et revisjoni tegevused saaksid vastavalt hanketingimustele, toetuse andmise käskkirjale ja seletuskirjale, töörühma detailsele tegevuskavale, sh eelarvele ning muudele asjakohastele dokumentidele (nt hea õigusloome ja normitehnika eeskiri) läbi viidud nõuetekohaselt ja õigeaegselt; 2.3. täitma ülesandeid vastavalt pakkumusele, riigihanke alusdokumentides esitatud tingimustele, toetuse andmise käskkirjale ja seletuskirjale, hankelepingule ja töörühma detailsele tegevuskavale; 2.4. vaatama üle töörühma liikmete poolt esitatud tööd ja aktid lepingus sätestatud tähtajaks, vajadusel andma täiendava tähtaja puuduste parandamiseks vmt; 2.5. kutsuma kokku ja juhtima töörühma koosolekuid ning tagama nende protokollimise; 2.6. osalema kohtumistel huvigruppidega ja (välis)ekspertidega kaasates vajadusel töörühma liikmeid, nende kohtumiste korraldamine, ettevalmistamine ja protokollimise tagamine, kohtumistel enda ja töörühma seisukohtade põhjendamine ning tagasiside analüüsimine, vajadusel töörühma liikmetele sisendi andmine nende analüüsivaldkonnas olevate töödokumentide muutmiseks ja/või täiendamiseks; 2.7. olema teadlik projekti abikõlblikest tegevustest, sh abikõlblikest kuludest ja nende tegemise üldistest põhimõtetest; 2.8. andma hankijale õigeaegselt infot, mis osutub vajalikuks projekti aruandluskohustuse täitmiseks või projekti kulude tõendamiseks kogu hankelepingu kehtivuse jooksul ja viivitamata, sh vajadusel pärast lepinguliste kohustuste lõppemist vastavalt toetuse andmise käskkirjas sätestatud dokumentide säilitamise tähtajani; 2.9. teavitama hankijat mõistliku aja jooksul, aga mitte vähem kui 6 nädalat ette, vajadusest kaasata töörühma töösse vajalikke eksperte või kui on vajalik teostada toiminguid või tellida teenuseid hankija enda poolt või vajadusest teha vajalikke küsitlusi, uuringuid vms; 2.10. tagama toetuse andmise käskkirjas nimetatud komisjoni arvamuse avaldamised (protokollitud otsused) ja valdkonna ministeeriumi heakskiidud protokollitud otsused) sh vajadusel andma töörühma tegevusest aru komisjoni juhile, teavitama komisjoni juhti muudatustest detailses tegevuskavas, sh Hankedokumendi lisa 2 ajakavas, küsima vajadusel komisjoni juhilt poliitilist sisendit, andma hankijale piisava ajavaruga sisendit komisjoni ja/või hankijaga koosolekute korraldamiseks; 2.11. esitama töörühma tööd piisava ajavaruga hankijale avalikuks konsultatsiooniks või ametlikuks kooskõlastamiseks esitamiseks; 2.12. olema teadlik Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määrusest nr 146 „Perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse andmisest avalikkuse teavitamise, toetusest rahastatud objektide tähistamise ning Euroopa Liidu osalusele viitamise nõuded ja kord“ tulenevatest teavitamisega seotud nõuetest; 2.13. teavitama hankijat mõistliku aja jooksul ette, aga mitte vähem kui 6 nädalat enne selliste projekti tegevustega alustamise vajadust, mis eeldavad hankijapoolset korraldamist (nt teavitusüritused, seminarid, koosolekud, lähetused, õppevisiidid, tõlkimine, õiguskirjanduse tellimine).
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel