dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Vastus pöördumisele

Sotsiaalministeerium · 14. veebruar 2021
Viit
1.2-3/3623-2
Registreeritud
14. veebruar 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Siseministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2021
Vastutaja
Nele Nisu (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎1.2-33623-2 14.02.2021 Väljaminev kiri.asice237 KB

Sisu (failidest)

Siseministeerium Teie 14.12.2020 nr SIM/20-1541/-1K; [email protected] 1-6/2237-1/ Meie 14.02.2021 nr 1.2-3/3623-2 Vastuskiri eriteenistuste ühtlustamisest tulenevate muudatuste eelnõule Siseministeerium esitas kooskõlastamiseks eriteenistuste ühtlustamisest tuleneva politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Meie hinnangul tulnuks selle väljatöötamisse asjaosalisi rohkem kaasata ning saame selle kooskõlastada vaid alljärgnevate märkustega arvestamisel. 1. Paragrahvi 1 punktiga 29 soovitakse politsei ja piirivalve seadusega (PPVS) reguleerida võimalus, kus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud isik võib kohaldada politseiametnikule summeeritud tööaega ametniku nõusolekuta. Erisuse kehtestamisel tuleb arvestada PPVS-is ja avaliku teenistuse seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja normide ja oluliste asjaoludega, mis võivad takistada politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamist. Eelviidatu kohaselt tekib tööandjal teenistussuhte kestel õigus otsustada, kas ametnik töötab päevaviisilise tööajaga (tööaeg ei muutu perioodiliselt) või summeeritud tööajaga (tööaeg muutub nädalate lõikes ja töötatakse tööajakava alusel). Muudatuse tulemusel, ei maksta töökoormuse tõustes politseiametnikele mitte ületunnitöötasu vaid töötunnid jagatakse summeerimisperioodis ringi selliselt, et ületunnitöötasu maksmise kohustust ei teki. Sellisel viisil ametnike teenistustingimuste muutmine kahjustab ametnike õigusi oluliselt. Lisaks oleks see vastuolus ka rahvusvahelise õigusega. Töö- ja teenistustingimuste regulatsioonis (nii töölepingu seaduses (TLS) kui ka avaliku teenistuse seaduses (ATS)) kehtib üldine põhimõte, et nii töötaja kui ametniku tööle võtmisel räägitakse läbi ja lepitakse kokku töö- ja teenistustingimustes, sealhulgas töötaja või ametniku tööajakorraldus. Nii töötajal kui ametnikul on ootus, et tal on kindel kokkulepitud tööaeg. Kokku saab leppida muuhulgas ka summeeritud tööaja arvestuse rakendamises. Kehtiva õiguse kohaselt nähakse ametnike puhul summeeritud tööaeg ette ametijuhendis. Juhul kui ametijuhendis muudetakse summeeritud tööaja arvestust, peab ametnik ise sellega nõus olema (ATS § 51 lg 1 p 3 ja lg 3 p 3). Seega tuleb töötajat või ametnikku tööle võttes läbi mõelda, kas tehtav töö nõuab summeeritud tööaja arvestuse kasutamist ning selles tuleb pooltel enne tööle asumist kokku leppida. Ametnikul peab säilima võimalus ise otsustada, kas ta töötab päevaviisilise arvestuse või summeeritud tööaja arvestuse alusel. Eelnõuga sätestatakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või tema volitatud isikule õigus määrata politseiametnikule summeeritud tööaega olukordades, kus politseiametnik on kohustatud tegema ületunnitööd PPVS § 77 lõike 1 alusel. Nimekiri, kus Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 politseiametnikul on kohustus asutuse juhi korraldusel teha ületunnitööd, on üldine ning jäetud lahtiseks (muudel seadusest sätestatud juhtudel). See tähendab, et sisuliselt võib tegemist olla igasuguse olukorraga, kus politseiametnikul on vaja teha tavapärasest rohkem tööd (edasilükkamatute teenistusülesannete täitmine vms). Seega luuakse eelnõuga olukord, kus suurenenud töökoormuse tingimustes võib tööandja ühepoolselt otsustada politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamises, mistõttu töötunnid jaotuksid teatud perioodi jooksul ühtlaselt ning ületunde, mida tasustada, ei teki. Nii, lubades ajutiselt summeeritud tööaja kohaldamist politseiametnikele kelle tööaja arvestus on tavapäraselt päevaviisiline, sätestatakse neile aga oluliselt kahjulikumad töötingimused. Olukorras, kus tööandja arvestab tööd ületundidena ja soovib automaatselt kohaldada tööaja summeerimist ületundide eest lisatasu maksmise vältimiseks, on vastuolus ületunnitöö hüvitamise põhimõtetega. Sarnaselt TLSile tuleb ka ATSi kohaselt ametnikule ületunnitöö hüvitada vaba aja andmise või lisatasu maksmisega. Juhime tähelepanu, et Eesti on ratifitseerinud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikli 4, mille lõike 2 kohaselt peavad töötajad saama ületunnitöö eest suuremat tasu ning erandid on lubatud vaid teatud juhtudel. Sotsiaalhartas hõlmab töötaja mõiste ka ametnikke, seega tuleb harta sätetega arvestada ka ametnike töötingimuste reguleerimisel. Sotsiaalõiguste komitee on nimetatud sätte tõlgendamisel öelnud, et eelviidatud sätte taga peitub idee, et väljaspool tavapärast tööaega tehtud töö tuleb tasustada kõrgemalt kui töötaja tavapärane töötasu, sest selline töö nõuab töötajalt ka suuremat pingutust. Nimetatud põhimõte kehtib kõikidel juhtudel. Komitee on öelnud, et erand ületunnitöö kõrgemast tasustamisest kõigile politseinikele sõltumata nende ametiastmest ja ülesannetest või näiteks kõigile riigiametnikele või töötajatele olenemata nende ülesannetest või vastutustasemest, ei ole artikli 4 lõikega 2 kooskõlas. Sotsiaalharta lubab ületunnitöö hüvitamise nõuetest erandeid ainult piiratud juhtudel (näitena on toodud erandite lubatavus kõrgemate ametnike puhul, näiteks kõrgemad politseiametnikud). Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas summeeritud tööaega antud juhul kohaldatakse. Eelnõu järgi võib summeeritud tööaja kehtestada üheks päevaks või ka mitmeks nädalaks. Summeeritud tööaja regulatsiooni järgi (TLS ja ATS) lepitakse kokku konkreetses arvestusperioodis ja töögraafik tuleb ametnikule teatavaks teha varem. Samuti koostatakse PPVS § 76 lõike 6 kohaselt summeeritud tööaja arvestuse puhul teenistusgraafik kas kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning see tehakse politseiametnikule teatavaks hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust. Eelnõust jääb arusaamatuks, kuidas praktikas summeeritud tööaja arvestuse kasutamine ületunnitöö tegemise olukorras rakenduks, millal summeeritud tööaeg algab ja lõpeb, kuidas ametnikku sellest teavitatakse ja kuidas näeb praktikas välja olukord, et vahepeal rakendatakse summeeritud tööaega ja vahepeal mitte. Tekib küsimus, kas sellisel juhul kohalduvad PPVS § 76 summeeritud tööaega puudutavad sätted. Eelnõus toodud muudatus annab tööandjale võimaluse kehtestada igas kuus erinev tööajakorraldus. Juhul kui töömaht on väiksem, töötab politseiametnik päevaviisilise tööaja alusel ning kui töömaht tõuseb, siis summeeritud tööaja alusel. Tööajakorralduse muutmise osas puudub ametnikul sõnaõigus. Seetõttu riivatakse ametniku õigusi tugevalt. Lisatava lõike 62 kohaselt tuleb summeeritud tööaja kohaldamisel arvestada töö- ja puhkeaja normidega ning oluliste asjaoludega, mis võivad takistada politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamist. Olukorras, kus summeeritud tööaja rakendamisel tuleb igal juhul järgida töö- ja puhkeaja norme, puudub vajadus seadust normiga täiendada. Ebaselgeks jääb, kes hindab, millised asjaolud on piisavalt olulised, et takistavad politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamist. Kas lisatav säte annab politseiametnikule siis aluse keelduda tema suhtes summeeritud tööaja arvestuse 3 kohaldamisest, kui tema hinnangul esinevad takistavad asjaolud? Eelduslikult on antud säte lisatud eelnõusse eesmärgiga pehmendada ametniku õiguste olulist riivet, mida toob kaasa ilma nõusolekuta summeeritud tööaja kohaldamine ja võimalike ületundide tasustamata jätmine. Tulenevalt eelviidatud põhimõtetest ei saa see õigustada summeeritud tööaja alusel töötamise nõudmist ja ületundide maksmata jätmist. Eeltoodust lähtuvalt, palume see osa muudatustest välja jätta. 2. Paragrahvi 3 punktiga 2 tehakse muudatused ATSis. Nimetatud muudatusega välistatakse õppepraktikal olijale mitmed TLSi sätted: TLS § 28 lõike 2 punkt 2, 3 ja 5 (tööandja kohustus maksta töötasu, anda puhkust, maksta puhkusetasu ja koolituste tagamine), §-d 29–39 (töötasu puudutavad sätted) ja § 54 lõige 1 (õigus puhkusele). Selgitame, et töölepingu alusel töötavale praktikandile kohalduvad igal juhul TLSi sätted. Töösuhete regulatsioon tuleneb suuresti ELi direktiividest ja parandatud ning täiendatud Euroopa sotsiaalhartast, mis ei võimalda töötajatele eelnõus nimetatud sätetest erisusi teha. Muuhulgas sätestab sotsiaalharta töötasu maksmise kohustuse. Töölepingulisele töötajale tuleb maksta töötasu. TLS ei võimalda töötajale töötasu asemel stipendiumi maksmist. On oluline märkida, et hetkel on arutlusel töötasu alammäära direktiiv, mille kohaselt tuleb töötajatele (sh ametnikud, praktikandid) tagada töötasu selle alammäära ulatuses. Õigus puhkusele tuleneb otseselt direktiivist 2003/88/EÜ ning direktiiv ei võimalda erisusi puhkuse andmise kohustusest. Erisuste tegemine oleks mõeldav juhul, kui praktikandiga sõlmitaks õppepraktika leping. Samas ei ole Eesti õigusruumis õppepraktika lepinguid reguleeritud ning vastava regulatsiooni loomisele peaks eelnema põhjalikum analüüs ning arutelud ministeeriumide ja sotsiaalpartnerite vahel. Vastavalt Euroopa Kohtu senisele kohtupraktikale, loetakse töötajaks kõik lepingulises suhtes olevad isikud, kes vastavad töötaja kriteeriumitele. Euroopa Kohus on leidnud, et töösuhtele on iseloomulik ühe isiku poolt tasu eest teenuse osutamine teise isiku juhtimise all.1 Seega eeldavad plaaneritud erisuste tegemised eraldi arutelu ning selle tulemusel tuleks kujundada õppepraktika lepingu regulatsioon. Eeltoodust lähtuvalt palume eelnõust välja jätta ATS § 8 muudatused, mis puudutavad töölepingulisi töötajaid (lõiked 11–14). 3. Paragrahvi 3 punkti 16 muudatusega võimaldatakse avalikes asutustes töötavate töölepinguliste töötajate tähtajalist üleviimist teisele töökohale sarnaselt ametnike tähtajalisele üleviimisele. Tähtajalise üleviimise regulatsiooni ei ole aga otse võimalik eelnõus toodud viisil töötajatele kohaldada. Teise ametiasutusse tööle asumine nõuab töötajaga uue töölepingu sõlmimist ning kõik töölepingust tulenevad kohustused (sealhulgas töötasu maksmise kohustus) lähevad üle uuele tööandjale. Samuti tuleb silmas pidada, et TLSi kohaselt on töötajaga tähtajalise töölepingu sõlmimiseks vajalik mõjuv põhjus (teise töötaja asendamine, hooajatöö, ajutine töömahu suurenemine). Asutuse siseselt ajutiselt teisele töökohale liikumisel tuleb muuta töötaja töölepingut. Lisaks sätestab ATS § 33 lõige 13, et kui ametnik viiakse üle, siis tema teenistussuhe ei lõpe ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest hüvitist ei maksta. Siis jätkub puhkuse arvestus ametiasutuses, kus ametnik jätkab avaliku võimu teostamise õigust. See aga ei sobitu TLSi regulatsiooniga ehk kui üks töösuhe lõppeb, siis tuleb töötajale hüvitada kasutamata jäänud põhipuhkus rahas. Seega leiame, et tähtajalise üleviimise regulatsiooni laiendamine töölepingulistele töötajatele muudab olukorra pigem segasemaks. Eraldi tähtajalise üleviimise regulatsioon avalikus teenistuses töötavatele töölepingulistele töötajatele ei ole vajalik, kuivõrd TLSi regulatsioon on piisavalt paindlik ja võimaldab ka täna töötajal ühelt töökohalt teisele 1 Vt lahend C 66/85. 4 liikuda. Eeltoodust lähtuvalt palume eelnõust välja jätta ATS § 33 täiendamine lõigetega 14 ja 15. Kuna eelviidatud selgitused kehtivad ka eelnõu § 4 toodud punkti 3 muudatuste osas, sest ametnike teise töökohale või teise asutusse tööle suunamise puhul tekivad sarnased probleemid nagu eelnevalt kirjeldatud, tuleb regulatsiooni loomisel arvesse võtta TLSi sätteid. Seetõttu tuleb julgeolekuasutuste seaduse § 151 lõike 1 muudatusest välja võtta viited töölepingulisele suhtele. 4. Paragrahvi 9 punktiga 8 täiendatakse päästeseadust varalise kahju hüvitamise sättega. Eelnõust ei selgu millist kahju hüvitamist täpsemalt silmas peetakse. Seetõttu võib jääda mulje, et see võiks kohalduda kahju korral, mille on tekitanud päästeteenistuja. Samas reguleerib töötaja vastutust TLS. Ilmselt on soovitud reguleerida olukorda, kus päästeteenistujale on ametikohustuse täitmise tõttu tekkinud varaline kahju. Sellest tulenevalt peaks päästeteenistuse seadusesse lisatava § 191 sõnastust täpsustama. 5. Paragrahviga 10 soovitakse muuta TLSi katseaja regulatsiooni viisil, et katseaja pikkus oleks nelja kuu asemel kuus kuud. Juhime tähelepanu, et TLSi regulatsioon on välja töötatud koostöös sotsiaalpartneritega. Kõikide TLSi sätete osas, sealhulgas katseaeg, on põhimõtted kokku lepitud koostöös sotsiaalpartneritega ning sellest tulenevalt on katseaja pikkuseks sätestatud 4 kuud. Sotsiaalministeerium ei ole saanud sotsiaalpartneritelt tagasisidet katseaja pikkuse muutmise vajaduse kohta. Planeeritav muudatusettepanek mõjutab kõiki töötajaid, võimaldades tööandjatel automaatselt kohaldada veelgi pikemat katseaega. Tegemist on põhimõttelise küsimusega, mille muutmiseks on vajalik eelnev konsulteerimine sotsiaalpartneritega ning ka nendega kokkuleppele jõudmine. Leiame, et ametnike ja töölepinguliste töötajate katseaja regulatsiooni ühtlustamine ei ole antud juhul piisav põhjus nii põhimõttelise muudatuse tegemiseks, et panna senisest halvemasse olukorda kõik ülejäänud töölepingu alusel töötavad töötajad. Kui sooviks on määrata eriteenistuses pikem katseaeg, siis tuleks vastav muudatus teha eriseadustes. Selline muudatus on lubatud ja kooskõlas vastava direktiiviga ning siis ei kaasne ka negatiivset mõju kõikidele teistele TLSi alusel töötavatele töötajatele. Palume eeltoodust tulenevalt TLS § 10 muudatus eelnõust välja jätta. 6. Palume üle vaadata ka kavandatavad hüvitise viited ATSis (§ 901 lg 5). Ilmselt on mõeldud, et lõike 2 alusel teenistusest vabastamise korral on ametnikul õigus saada just töötuskindlustushüvitist (kindlustushüvitis on ka koondamishüvitis ja maksejõuetushüvitis, vt TKindlS § 5). Viide peaks olema täpsem. Sarnaselt eelviidatuga, tuleks teha selge viide ka töötuskindlustuse seaduse muutmisel, kust tuleneks selgelt, et erisus kehtib just teenistussuhte lõpetamisel ATS § 901 lõikes 2 sätestatud alusel (§ 6 lõike 2 punkti 1 täiendamine). 7. Üldise kommentaarina juhime tähelepanu, et olukordades kus riik maksab hüvitist ülesannete täitmisel hukkunud või surnud isiku lesele, võiks eelnõu sõnastust täiendada viitega isiku elukaaslasele. Nimelt võiks sellesse ringi kuuluda ka abieluga sarnases suhtes olnud elukaaslane ja registreeritud elukaaslane („abieluga sarnanevas suhtes olev elukaaslane“ on kasutuses eelnõu taustakontrolli sätetes, näiteks PPVS § 759 lg 11, PäästeS § 72). Kuna kaotusel on samasugune mõju nii elukaaslasele kui abikaasale, nende majanduslikule jm olukorrale ning hakkamasaamisele, võiks isikute ring olla laiem. 5 Samuti juhime tähelepanu isikuandmete töötlemise sätetele. Informatsiooniline enesemääratlusõigus on isiku õigus valida, kellele ja millises ulatuses ta avaldab ise või lubab kolmandatel isikutel enda suhtes informatsiooni avaldada (PS § 19). Samuti on igaühel õigus eraelu puutumatusele, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel (PS § 26). Andmete kogumine ja nende säilitamine riivab eelviidatud õigusi.2 Tulenevalt sellest, et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peaks langetama seadusandja, tuleks seaduses määratleda ka säilitamise tähtajad (kategoriseerida ja siduda näiteks maksimaalse säilitamise tähtajaga või teatud sündmusega). Seega palume käesolevas punktis nimetatud tagasiside pinnalt eelnõu täiendada (nt PäästeS § 72 lg 2). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik tervise- ja tööminister Liis Tõnismaa 6269 805 [email protected] Nele Nisu 6269 338 [email protected] 2 RKHKo 12.07.2012, 3-3-1-3-12, p 19.
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel