Siseministeerium Teie 14.12.2020 nr SIM/20-1541/-1K;
[email protected] 1-6/2237-1/
Meie 14.02.2021 nr 1.2-3/3623-2
Vastuskiri eriteenistuste ühtlustamisest
tulenevate muudatuste eelnõule
Siseministeerium esitas kooskõlastamiseks eriteenistuste ühtlustamisest tuleneva politsei ja
piirivalve seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Meie hinnangul tulnuks
selle väljatöötamisse asjaosalisi rohkem kaasata ning saame selle kooskõlastada vaid
alljärgnevate märkustega arvestamisel.
1. Paragrahvi 1 punktiga 29 soovitakse politsei ja piirivalve seadusega (PPVS) reguleerida
võimalus, kus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või tema volitatud isik võib
kohaldada politseiametnikule summeeritud tööaega ametniku nõusolekuta. Erisuse
kehtestamisel tuleb arvestada PPVS-is ja avaliku teenistuse seaduses sätestatud töö- ja
puhkeaja normide ja oluliste asjaoludega, mis võivad takistada politseiametnikule
summeeritud tööaja kohaldamist.
Eelviidatu kohaselt tekib tööandjal teenistussuhte kestel õigus otsustada, kas ametnik
töötab päevaviisilise tööajaga (tööaeg ei muutu perioodiliselt) või summeeritud tööajaga
(tööaeg muutub nädalate lõikes ja töötatakse tööajakava alusel). Muudatuse tulemusel,
ei maksta töökoormuse tõustes politseiametnikele mitte ületunnitöötasu vaid töötunnid
jagatakse summeerimisperioodis ringi selliselt, et ületunnitöötasu maksmise kohustust ei
teki. Sellisel viisil ametnike teenistustingimuste muutmine kahjustab ametnike õigusi
oluliselt. Lisaks oleks see vastuolus ka rahvusvahelise õigusega.
Töö- ja teenistustingimuste regulatsioonis (nii töölepingu seaduses (TLS) kui ka avaliku
teenistuse seaduses (ATS)) kehtib üldine põhimõte, et nii töötaja kui ametniku tööle
võtmisel räägitakse läbi ja lepitakse kokku töö- ja teenistustingimustes, sealhulgas töötaja
või ametniku tööajakorraldus. Nii töötajal kui ametnikul on ootus, et tal on kindel
kokkulepitud tööaeg. Kokku saab leppida muuhulgas ka summeeritud tööaja arvestuse
rakendamises. Kehtiva õiguse kohaselt nähakse ametnike puhul summeeritud tööaeg
ette ametijuhendis. Juhul kui ametijuhendis muudetakse summeeritud tööaja arvestust,
peab ametnik ise sellega nõus olema (ATS § 51 lg 1 p 3 ja lg 3 p 3). Seega tuleb töötajat
või ametnikku tööle võttes läbi mõelda, kas tehtav töö nõuab summeeritud tööaja
arvestuse kasutamist ning selles tuleb pooltel enne tööle asumist kokku leppida.
Ametnikul peab säilima võimalus ise otsustada, kas ta töötab päevaviisilise arvestuse või
summeeritud tööaja arvestuse alusel.
Eelnõuga sätestatakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või tema volitatud isikule
õigus määrata politseiametnikule summeeritud tööaega olukordades, kus politseiametnik
on kohustatud tegema ületunnitööd PPVS § 77 lõike 1 alusel. Nimekiri, kus
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
politseiametnikul on kohustus asutuse juhi korraldusel teha ületunnitööd, on üldine ning
jäetud lahtiseks (muudel seadusest sätestatud juhtudel). See tähendab, et sisuliselt võib
tegemist olla igasuguse olukorraga, kus politseiametnikul on vaja teha tavapärasest
rohkem tööd (edasilükkamatute teenistusülesannete täitmine vms). Seega luuakse
eelnõuga olukord, kus suurenenud töökoormuse tingimustes võib tööandja ühepoolselt
otsustada politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamises, mistõttu töötunnid
jaotuksid teatud perioodi jooksul ühtlaselt ning ületunde, mida tasustada, ei teki. Nii,
lubades ajutiselt summeeritud tööaja kohaldamist politseiametnikele kelle tööaja arvestus
on tavapäraselt päevaviisiline, sätestatakse neile aga oluliselt kahjulikumad
töötingimused. Olukorras, kus tööandja arvestab tööd ületundidena ja soovib
automaatselt kohaldada tööaja summeerimist ületundide eest lisatasu maksmise
vältimiseks, on vastuolus ületunnitöö hüvitamise põhimõtetega. Sarnaselt TLSile tuleb ka
ATSi kohaselt ametnikule ületunnitöö hüvitada vaba aja andmise või lisatasu
maksmisega.
Juhime tähelepanu, et Eesti on ratifitseerinud parandatud ja täiendatud Euroopa
sotsiaalharta artikli 4, mille lõike 2 kohaselt peavad töötajad saama ületunnitöö eest
suuremat tasu ning erandid on lubatud vaid teatud juhtudel. Sotsiaalhartas hõlmab
töötaja mõiste ka ametnikke, seega tuleb harta sätetega arvestada ka ametnike
töötingimuste reguleerimisel. Sotsiaalõiguste komitee on nimetatud sätte tõlgendamisel
öelnud, et eelviidatud sätte taga peitub idee, et väljaspool tavapärast tööaega tehtud töö
tuleb tasustada kõrgemalt kui töötaja tavapärane töötasu, sest selline töö nõuab töötajalt
ka suuremat pingutust. Nimetatud põhimõte kehtib kõikidel juhtudel.
Komitee on öelnud, et erand ületunnitöö kõrgemast tasustamisest kõigile politseinikele
sõltumata nende ametiastmest ja ülesannetest või näiteks kõigile riigiametnikele või
töötajatele olenemata nende ülesannetest või vastutustasemest, ei ole artikli 4 lõikega 2
kooskõlas. Sotsiaalharta lubab ületunnitöö hüvitamise nõuetest erandeid ainult piiratud
juhtudel (näitena on toodud erandite lubatavus kõrgemate ametnike puhul, näiteks
kõrgemad politseiametnikud).
Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas summeeritud tööaega antud juhul kohaldatakse.
Eelnõu järgi võib summeeritud tööaja kehtestada üheks päevaks või ka mitmeks
nädalaks. Summeeritud tööaja regulatsiooni järgi (TLS ja ATS) lepitakse kokku
konkreetses arvestusperioodis ja töögraafik tuleb ametnikule teatavaks teha varem.
Samuti koostatakse PPVS § 76 lõike 6 kohaselt summeeritud tööaja arvestuse puhul
teenistusgraafik kas kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning see
tehakse politseiametnikule teatavaks hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi või
kalendrikuu algust. Eelnõust jääb arusaamatuks, kuidas praktikas summeeritud tööaja
arvestuse kasutamine ületunnitöö tegemise olukorras rakenduks, millal summeeritud
tööaeg algab ja lõpeb, kuidas ametnikku sellest teavitatakse ja kuidas näeb praktikas
välja olukord, et vahepeal rakendatakse summeeritud tööaega ja vahepeal mitte. Tekib
küsimus, kas sellisel juhul kohalduvad PPVS § 76 summeeritud tööaega puudutavad
sätted. Eelnõus toodud muudatus annab tööandjale võimaluse kehtestada igas kuus
erinev tööajakorraldus. Juhul kui töömaht on väiksem, töötab politseiametnik
päevaviisilise tööaja alusel ning kui töömaht tõuseb, siis summeeritud tööaja alusel.
Tööajakorralduse muutmise osas puudub ametnikul sõnaõigus. Seetõttu riivatakse
ametniku õigusi tugevalt.
Lisatava lõike 62 kohaselt tuleb summeeritud tööaja kohaldamisel arvestada töö- ja
puhkeaja normidega ning oluliste asjaoludega, mis võivad takistada politseiametnikule
summeeritud tööaja kohaldamist. Olukorras, kus summeeritud tööaja rakendamisel tuleb
igal juhul järgida töö- ja puhkeaja norme, puudub vajadus seadust normiga täiendada.
Ebaselgeks jääb, kes hindab, millised asjaolud on piisavalt olulised, et takistavad
politseiametnikule summeeritud tööaja kohaldamist. Kas lisatav säte annab
politseiametnikule siis aluse keelduda tema suhtes summeeritud tööaja arvestuse
3
kohaldamisest, kui tema hinnangul esinevad takistavad asjaolud? Eelduslikult on antud
säte lisatud eelnõusse eesmärgiga pehmendada ametniku õiguste olulist riivet, mida toob
kaasa ilma nõusolekuta summeeritud tööaja kohaldamine ja võimalike ületundide
tasustamata jätmine. Tulenevalt eelviidatud põhimõtetest ei saa see õigustada
summeeritud tööaja alusel töötamise nõudmist ja ületundide maksmata jätmist.
Eeltoodust lähtuvalt, palume see osa muudatustest välja jätta.
2. Paragrahvi 3 punktiga 2 tehakse muudatused ATSis. Nimetatud muudatusega
välistatakse õppepraktikal olijale mitmed TLSi sätted: TLS § 28 lõike 2 punkt 2, 3 ja 5
(tööandja kohustus maksta töötasu, anda puhkust, maksta puhkusetasu ja koolituste
tagamine), §-d 29–39 (töötasu puudutavad sätted) ja § 54 lõige 1 (õigus puhkusele).
Selgitame, et töölepingu alusel töötavale praktikandile kohalduvad igal juhul TLSi sätted.
Töösuhete regulatsioon tuleneb suuresti ELi direktiividest ja parandatud ning täiendatud
Euroopa sotsiaalhartast, mis ei võimalda töötajatele eelnõus nimetatud sätetest erisusi
teha. Muuhulgas sätestab sotsiaalharta töötasu maksmise kohustuse. Töölepingulisele
töötajale tuleb maksta töötasu. TLS ei võimalda töötajale töötasu asemel stipendiumi
maksmist. On oluline märkida, et hetkel on arutlusel töötasu alammäära direktiiv, mille
kohaselt tuleb töötajatele (sh ametnikud, praktikandid) tagada töötasu selle alammäära
ulatuses. Õigus puhkusele tuleneb otseselt direktiivist 2003/88/EÜ ning direktiiv ei
võimalda erisusi puhkuse andmise kohustusest.
Erisuste tegemine oleks mõeldav juhul, kui praktikandiga sõlmitaks õppepraktika leping.
Samas ei ole Eesti õigusruumis õppepraktika lepinguid reguleeritud ning vastava
regulatsiooni loomisele peaks eelnema põhjalikum analüüs ning arutelud ministeeriumide
ja sotsiaalpartnerite vahel. Vastavalt Euroopa Kohtu senisele kohtupraktikale, loetakse
töötajaks kõik lepingulises suhtes olevad isikud, kes vastavad töötaja kriteeriumitele.
Euroopa Kohus on leidnud, et töösuhtele on iseloomulik ühe isiku poolt tasu eest teenuse
osutamine teise isiku juhtimise all.1 Seega eeldavad plaaneritud erisuste tegemised eraldi
arutelu ning selle tulemusel tuleks kujundada õppepraktika lepingu regulatsioon.
Eeltoodust lähtuvalt palume eelnõust välja jätta ATS § 8 muudatused, mis puudutavad
töölepingulisi töötajaid (lõiked 11–14).
3. Paragrahvi 3 punkti 16 muudatusega võimaldatakse avalikes asutustes töötavate
töölepinguliste töötajate tähtajalist üleviimist teisele töökohale sarnaselt ametnike
tähtajalisele üleviimisele. Tähtajalise üleviimise regulatsiooni ei ole aga otse võimalik
eelnõus toodud viisil töötajatele kohaldada. Teise ametiasutusse tööle asumine nõuab
töötajaga uue töölepingu sõlmimist ning kõik töölepingust tulenevad kohustused
(sealhulgas töötasu maksmise kohustus) lähevad üle uuele tööandjale. Samuti tuleb
silmas pidada, et TLSi kohaselt on töötajaga tähtajalise töölepingu sõlmimiseks vajalik
mõjuv põhjus (teise töötaja asendamine, hooajatöö, ajutine töömahu suurenemine).
Asutuse siseselt ajutiselt teisele töökohale liikumisel tuleb muuta töötaja töölepingut.
Lisaks sätestab ATS § 33 lõige 13, et kui ametnik viiakse üle, siis tema teenistussuhe ei
lõpe ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest hüvitist ei maksta. Siis jätkub
puhkuse arvestus ametiasutuses, kus ametnik jätkab avaliku võimu teostamise õigust.
See aga ei sobitu TLSi regulatsiooniga ehk kui üks töösuhe lõppeb, siis tuleb töötajale
hüvitada kasutamata jäänud põhipuhkus rahas.
Seega leiame, et tähtajalise üleviimise regulatsiooni laiendamine töölepingulistele
töötajatele muudab olukorra pigem segasemaks. Eraldi tähtajalise üleviimise regulatsioon
avalikus teenistuses töötavatele töölepingulistele töötajatele ei ole vajalik, kuivõrd TLSi
regulatsioon on piisavalt paindlik ja võimaldab ka täna töötajal ühelt töökohalt teisele
1 Vt lahend C 66/85.
4
liikuda. Eeltoodust lähtuvalt palume eelnõust välja jätta ATS § 33 täiendamine lõigetega
14 ja 15.
Kuna eelviidatud selgitused kehtivad ka eelnõu § 4 toodud punkti 3 muudatuste osas,
sest ametnike teise töökohale või teise asutusse tööle suunamise puhul tekivad sarnased
probleemid nagu eelnevalt kirjeldatud, tuleb regulatsiooni loomisel arvesse võtta TLSi
sätteid. Seetõttu tuleb julgeolekuasutuste seaduse § 151 lõike 1 muudatusest välja võtta
viited töölepingulisele suhtele.
4. Paragrahvi 9 punktiga 8 täiendatakse päästeseadust varalise kahju hüvitamise sättega.
Eelnõust ei selgu millist kahju hüvitamist täpsemalt silmas peetakse. Seetõttu võib jääda
mulje, et see võiks kohalduda kahju korral, mille on tekitanud päästeteenistuja. Samas
reguleerib töötaja vastutust TLS. Ilmselt on soovitud reguleerida olukorda, kus
päästeteenistujale on ametikohustuse täitmise tõttu tekkinud varaline kahju. Sellest
tulenevalt peaks päästeteenistuse seadusesse lisatava § 191 sõnastust täpsustama.
5. Paragrahviga 10 soovitakse muuta TLSi katseaja regulatsiooni viisil, et katseaja pikkus
oleks nelja kuu asemel kuus kuud. Juhime tähelepanu, et TLSi regulatsioon on välja
töötatud koostöös sotsiaalpartneritega. Kõikide TLSi sätete osas, sealhulgas katseaeg,
on põhimõtted kokku lepitud koostöös sotsiaalpartneritega ning sellest tulenevalt on
katseaja pikkuseks sätestatud 4 kuud. Sotsiaalministeerium ei ole saanud
sotsiaalpartneritelt tagasisidet katseaja pikkuse muutmise vajaduse kohta.
Planeeritav muudatusettepanek mõjutab kõiki töötajaid, võimaldades tööandjatel
automaatselt kohaldada veelgi pikemat katseaega. Tegemist on põhimõttelise
küsimusega, mille muutmiseks on vajalik eelnev konsulteerimine sotsiaalpartneritega
ning ka nendega kokkuleppele jõudmine. Leiame, et ametnike ja töölepinguliste töötajate
katseaja regulatsiooni ühtlustamine ei ole antud juhul piisav põhjus nii põhimõttelise
muudatuse tegemiseks, et panna senisest halvemasse olukorda kõik ülejäänud
töölepingu alusel töötavad töötajad. Kui sooviks on määrata eriteenistuses pikem
katseaeg, siis tuleks vastav muudatus teha eriseadustes. Selline muudatus on lubatud ja
kooskõlas vastava direktiiviga ning siis ei kaasne ka negatiivset mõju kõikidele teistele
TLSi alusel töötavatele töötajatele. Palume eeltoodust tulenevalt TLS § 10 muudatus
eelnõust välja jätta.
6. Palume üle vaadata ka kavandatavad hüvitise viited ATSis (§ 901 lg 5). Ilmselt on
mõeldud, et lõike 2 alusel teenistusest vabastamise korral on ametnikul õigus saada just
töötuskindlustushüvitist (kindlustushüvitis on ka koondamishüvitis ja maksejõuetushüvitis,
vt TKindlS § 5). Viide peaks olema täpsem. Sarnaselt eelviidatuga, tuleks teha selge
viide ka töötuskindlustuse seaduse muutmisel, kust tuleneks selgelt, et erisus kehtib just
teenistussuhte lõpetamisel ATS § 901 lõikes 2 sätestatud alusel (§ 6 lõike 2 punkti 1
täiendamine).
7. Üldise kommentaarina juhime tähelepanu, et olukordades kus riik maksab hüvitist
ülesannete täitmisel hukkunud või surnud isiku lesele, võiks eelnõu sõnastust täiendada
viitega isiku elukaaslasele. Nimelt võiks sellesse ringi kuuluda ka abieluga sarnases
suhtes olnud elukaaslane ja registreeritud elukaaslane („abieluga sarnanevas suhtes olev
elukaaslane“ on kasutuses eelnõu taustakontrolli sätetes, näiteks PPVS § 759 lg 11,
PäästeS § 72). Kuna kaotusel on samasugune mõju nii elukaaslasele kui abikaasale,
nende majanduslikule jm olukorrale ning hakkamasaamisele, võiks isikute ring olla laiem.
5
Samuti juhime tähelepanu isikuandmete töötlemise sätetele. Informatsiooniline
enesemääratlusõigus on isiku õigus valida, kellele ja millises ulatuses ta avaldab ise või
lubab kolmandatel isikutel enda suhtes informatsiooni avaldada (PS § 19). Samuti on
igaühel õigus eraelu puutumatusele, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel (PS §
26). Andmete kogumine ja nende säilitamine riivab eelviidatud õigusi.2 Tulenevalt sellest,
et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peaks langetama seadusandja, tuleks
seaduses määratleda ka säilitamise tähtajad (kategoriseerida ja siduda näiteks
maksimaalse säilitamise tähtajaga või teatud sündmusega). Seega palume käesolevas
punktis nimetatud tagasiside pinnalt eelnõu täiendada (nt PäästeS § 72 lg 2).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
tervise- ja tööminister
Liis Tõnismaa 6269 805
[email protected]
Nele Nisu 6269 338
[email protected]
2 RKHKo 12.07.2012, 3-3-1-3-12, p 19.