Siret Kotka
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
[email protected] Meie 10.02.2021 nr 1.2-3/471-1
Ettepanek psühhiaatrilise abi seaduse § 3
täiendamiseks
Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees
Sotsiaalministeerium toetab psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamist selliselt, et piiratud
teovõimega isikute patsiendiõiguste osas kohaldub juba täna kehtiv VÕS § 766 lg 4
sätestatud eriregulatsioon, mis arvestab alati piiratud teovõimega isiku enda suutlikkust ja
võimet teha teda ennast puudutavaid raviotsuseid, kuid tervishoiuteenuse osutaja kaasab
vajadusel piiratud teovõimega isiku huvi ja vajadusi arvestades tema seadusliku esindaja või
muu lähedase isiku, kes saaks piiratud teovõimega isikut toetada.
Sellest tulenevalt edastame ettepaneku muuta ja sõnastada psühhiaatrilise abi seaduse § 3
järgmiselt:
„(1) Psühhiaatrilist abi antakse isiku enda soovi või teadva nõusoleku alusel.
(2) Psühhiaatrilise abi andmisel piiratud teovõimega isikule kohaldub võlaõigusseaduse §
766 lõige 4.
(3) Tervishoiuteenuse osutaja kaasab piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja või muu
piiratud teovõimega isiku poolt usaldatud täisealise teovõimelise isiku, kui see on
tervishoiuteenuse osutaja hinnangul piiratud teovõimega isiku huvides.
(4) Psüühikahäirega isiku ravi ilma tema enda nõusolekuta on lubatud ainult käesoleva
seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.“
Seletuskirja kavand:
Lõikega 1 kehtestatakse psühhiaatrilise abi osutamise põhiprintsiip: psühhiaatrilist abi
osutatakse vabatahtlikkuse alusel.
Lõikega 2 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigust saada psühhiaatrilist abi sarnaselt
teistele tervishoiuteenustele.
Seaduse muudatusettepaneku sõnastamisel on võetud muuhulgas arvesse PS § 9 lg 1; PS §
19 lg 1; PS § 26 lg 1; PS § 27 ja PS § 28 lg 1, ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning ÜRO
puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatu. Igal inimesel on õigus kvaliteetsetele ja
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
kättesaadavatele tervishoiuteenustele. Igaühel õigus tervise kaitsele. See õigus laieneb ka
piiratud teovõimega inimestele.
Võimaldamaks inimesel kasutada oma õigust tervise kaitsele, peab tal olema võimalik
otsustada selle üle, milliseid tervishoiuteenuseid talle osutatakse. Piiratud teovõimega isikute
otsustusõiguse piiramine on põhjendatud ainult juhul, kui piirangu kehtestamine on vajalik
tagamaks, et otsus piiratud teovõimega isikule tervishoiuteenuse osutamiseks tehtaks
piiratud teovõimega isiku huvides.
Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 viimasele lausele mõjutab täisealise
isiku piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma
tegudest aru saada või neid juhtida. Seega on täisealiste piiratud teovõimega isikute õigust
otsustada nendele tervishoiuteenuse osutamise üle piiratud vaid niivõrd, kuivõrd täisealine
piiratud teovõimega isik ei ole ise võimeline otsustama endale tervishoiuteenuse osutamise
üle lähtuvalt enda huvidest. Samas alaealise isiku teovõime on piiratud olenemata sellest,
kas ta on võimeline otsustama endale tervishoiuteenuse osutamise üle (tsiviilseadustiku
üldosa seaduse § 8 lõike 2 teine lause).
Selleks aga, et vastutustundeline ja kaalumisvõimeline patsient ei jääks ilma õigusest
kättesaadavale ja kvaliteetsele tervishoiuteenusele pelgalt sellest tulenevalt, et ta on piiratud
teovõimega, on VÕS § 766 lg 4 sätestatud eriregulatsioon, mille kohaselt kuuluvad piiratud
teovõimega patsiendi puhul lõiketes 1 ja 3 nimetatud õigused (õigus teabele ning õigus anda
nõusolek) patsiendi seaduslikule esindajale ainult niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline
poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. VÕS § 766 lg 3 sätestab piiratud
teovõimega isikut kaitsvalt, et kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt piiratud
teovõimega patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida ja ta peab
tegutsema piiratud teovõimega isiku huvides. Igal juhul tuleb piiratud teovõimega patsienti
VÕS § 766 lõikes 1 nimetatud asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses.
Kui tervishoiutöötaja hinnangul on piiratud teovõimega patsient aga kaalutlusvõimeline
(võlaõigusseadus, § 766 lg 4), annab raviks või protseduuri tegemiseks teadva nõusoleku
piiratud teovõimega isik ise. Sellisel juhul ei saa seaduslik esindaja teha piiratud teovõimega
isiku eest tema tervist ja ravi puudutavat otsust. Kuid ka siis, kui piiratud teovõimega isik ei
ole tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimeline (nt ei ole suuteline täielikult mõistma
protseduuriga seonduvat informatsiooni või järgima iseseisvalt raviplaani VÕS § 766 lg 1),
tuleb ta kaasata otsustamisse ja aruteludesse nii palju kui võimalik, sh võtta arvesse ka tema
seisukoht protseduuri tegemiseks (VÕS § 766 lg 3).
PsAS § 4 sätestab, et isikul on õigus saada ravi ja põetust võrdsel alusel muude haigetega.
Kuna psühhiaatriline abi on samasugune tervishoiuteenus nagu üldarstiabi, dermatoloogia
jne, siis ei ole hetkel kehtivad piirangud psühhiaatrilisele abile põhjendatud. Pigem jätab
praegune eriregulatsioon inimesed abita ning stigmatiseerib psühhiaatrilise abi vajadust. Kui
piiratud teovõimega isik on kaalutlusvõimeline, siis ei ole põhjendatud, et tema ravile
pöördumise või ravi üle ravi käigus otsustab keegi teine. Õigusselguse huvides tuleb seega
ka psühhiaatrilisele abile kohaldada juba täna kehtivat VÕS § 766 lg 4 sätestatud
eriregulatsiooni ning mitte luua paralleelregulatsiooni.
Lõikes 3 sätestatakse tervishoiuteenust osutavale isikule piiratud teovõimega isiku
seadusliku esindaja või muu piiratud teovõimega isiku poolt usaldatud täisealise teovõimelise
isiku kaasamise õigus ja võimalus, lähtudes piiratud teovõimega isiku huvist.
Teatud juhtudel on põhjendatud kaasata isiku abistamisse ja talle igakülgse toe pakkumiseks
tervishoiuteenuse osutamise ajal, kas piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja või muu
piiratud teovõimega isiku poolt usaldatud täisealine teovõimeline isik. Seda ennekõike
juhtudel, kus tervishoiuteenust osutava isiku hinnangul võib informatsiooni andmata jätmine
või kaasamata jätmine kaasa tuua olulise kahju patsiendile endale või teistele isikutele.
3
Seega sätestatakse eelnõu lõikes 3 tervishoiuteenuse osutaja õigus teavitada piiratud
teovõimega inimese seaduslikku esindajat või muud tema poolt nimetatud täisealist isikut
ning kaasata nad vajadusel inimese abistamisse. Vastav põhimõte on sätestatud ka VÕS §
768 lg 2. Juhul aga kui piiratud teovõimega isik on võimeline vastutustundeliselt ja
kaalutletult otsustama enda tervist puudutavate küsimuse üle, ning lähikondse kaasamisest
keeldub, siis ei ole ka põhjendatud isiku tervist puudutava info avaldamine ning kolmandate
isikute kaasamine. Lõike 3 alusel patsiendi piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja või
tema poolt usaldatud muu täisealise isiku kaasamine ei tähenda, et see tooks kaasa piiratud
teovõimega isiku otsusevabaduse vähenemise, lõige 3 reguleerib pelgalt nende isikute
kaasamist. Tervishoiuteenuse osutamisega seotud tahteavalduste andmine jääb ka sellel
puhul toimuma VÕS § 766 lg 4 sätestatud eriregulatsiooni kohaselt.
Kohustuslik teavitamiskohustus on kehtivates õigusaktides reguleeritud järgmiselt: KarS §
307 (Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest karistatakse
rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega), LasteKS § 27 lg 1 (Kohustus
abivajavast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast lapsest) ning
täisealisest abivajaja puhul sotsiaalhoolekande seaduse § 13 (Abi vajava isiku
perekonnaliikmed, kohtunik, politsei, prokurör, hoolekande-, tervishoiu- ja haridusasutuse
töötaja ja teised isikud on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või
perekonnast isiku või perekonna viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele) ja
seega ei ole sellesisulised muudatused PsAS-is vajalikud.
Lõikega 4 täpsustatakse, et ilma nõusolekuta psühhiaatrilist abi võib osutada siis, kui on
täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kriteeriumid vastavalt psühhiaatrilise abi
seaduse § 11 ning kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi puhul vastavalt
psühhiaatrilise abi seaduse § 17. Praegu kehtiva sõnastuse kohaselt saaks piiratud
teovõimega isikule kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ka olukorras, kus
piiratud teovõimega isik ise on raviga nõus, aga tema seaduslik esindaja on vastu. Tegemist
on ilmselge piiratud teovõimega isiku põhiõiguste riivega, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse §
20 on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Neid võib piirata ainult
seadusega ette nähtud juhul.
Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi ja psühhiaatrilise sundravi kriteeriumid ei luba
kohaldada ravi pelgalt seadusliku esindaja nõusolekul. Selleks peavad olema samaaegselt
täidetud järgmised kriteeriumid: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma
käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire
tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise korral lisandub veel neljas tingimus: isik on pannud
õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
tervise- ja tööminister
Silja Elunurm 626 9735
[email protected]