Maris Lauri Teie 22.07.2021 nr RAM/21-0337/-3K;
Rahandusministeerium 1.1-10.1/5414-1
[email protected]
Meie 30.07.2021 nr 18-2/211314/2104905
Arvamus riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta
Austatud minister
Tänan võimaluse eest avaldada arvamust riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.
Riigikogule saadetud märgukirjas juhtisin tähelepanu sellele, et põhiseaduse kohaselt on oluliste
eelarveotsuste tegemine just Riigikogu ülesanne.
On hea, et juba järgmine eelarve tahetakse koostada eelmisest arusaadavam ja läbipaistvam.
Eelarve detailsem liigendamine on samm õiges suunas ja võib aidata suurendada eelarve
läbipaistvust. Selgust ja mõistlikkust lisab ka praegusest kaheetapilisest riigi eelarvestrateegia ja
riigieelarve koostamise protsessist loobumine.
On mõistetav, et eelnõuga pakutav kiireloomuline lahendus eelarve läbipaistvamaks muutmiseks
ei saa veel lahendada kõiki probleeme. Pelgalt eelarveridade arvu suurendamine ei pruugi
tähendada, et Riigikogu saab nende põhjal teha sisulisi otsuseid.
Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et põhimõtteliselt uue riigieelarve seaduse väljatöötamiskavatsuses
plaanitakse rohkem tähelepanu pöörata riigieelarve seaduse detailsusele ja selle detailsemaks
muutmiseks kaalutakse erinevaid võimalusi. See on hädavajalik, sest kõnealune eelnõu ei lahenda
tervikuna eelarve läbipaistmatuse ja Riigikogu vähese eelarvelise otsustusõiguse probleemi.
Eesti põhiseaduse kohaselt tuleb kõik põhiõiguste ja –kohustuste seisukohalt olulised otsused teha
Riigikogul seaduses. Seega on seadustega määratud suur osa kohustuslikest kuludest (nt pensionid
ja toetused, millele on inimesel subjektiivne õigus) kui tuludest, mis laekuvad isikutel pandud
kohustuste täitmisest (nt maksud). Seaduses ette nähtud toetuste jm kulude ning maksupoliitika
mõju Eesti käekäigule ei ole otstarbekas hinnata riigieelarve koostamise ega arutamise käigus, sest
muudatusi riigieelarve kaudu teha pole võimalik. Hinnata saab ja tuleb tulusid ja kulusid ette
nägevate seaduste mõju ning muudatused saab seadustes teha, kui selleks on Riigikogus piisav
enamus. Enamasti tuleb seejuures arvestada õiguspärase ootuse põhimõtte jpm põhiseaduslike
raamidega. Seega tuleks läbipaistvuse ja Riigikogu otsustuspiiride selguse huvides eelarves selgelt
näidata seadusega kindlaks määratud, varem võetud või rahvusvahelistest kohustustest tulenevad
kulud, mida riigieelarve menetlemise käigus muuta ei saa; ning summad, mille kulutamise
2
otstarvet saab Riigikogu muuta. Riigikogus peab olema võimalik teha muudatusettepanekuid aasta
riigieelarve eelnõule endale.
Kõnealuses eelnõus ei ole selge, mis on programmides ette nähtud kulutuste sisu ja ulatus. Kohati
on ministeeriumide programmides ette nähtud tegevus sõnastatud väga üldiselt, mistõttu eelarve
läbipaistvus ei parane. Riigi seisukohalt oluliste otsustuste kajastamine programmi sisu
määratlevatel eelarveridadel ei ole tagatud.
Selgusetu on eelnõu seletuskirjas viidatud programmi tegevuste metoodilise ühtlustamise täpne
sisu ja ulatus. Kuna eelnõu kohaselt on just programmi tegevus Riigikogu otsustuspädevuses (ja
seega peab Riigikogul olema võimalik kulutusi nii programmide sees kui vahel ümber tõsta), on
tegemist olulise küsimusega, mis vajab selgitamist enne seaduse vastuvõtmist, et metoodiline
ühtlustamine ei põhjustaks uuesti Riigikogu otsustuspädevuse vähenemist. On oluline, et ka
otsustuspädevuse nn tagasivõtmise üle otsustab Riigikogu. See peab olema võimalikult selge.
Riigieelarve kulude liigendamine
1. Riigieelarve kulude detailsem liigendamine seaduses aitab kahtlemata kaasa sellele, et
Riigikogu saab eelarve kujundamisel paremini kaasa rääkida. Samas on küsitav, kas
liigendamine programmi tegevuste põhjal on praegusel kujul kõige sobivam valik.
Kuigi eelarve üldine pilt muutub programmi tegevuste kajastamisega detailsemaks ja seda tuleb
tunnustada, ei ole siiski tagatud, et riiklikult oluliste küsimuste üle saab otsustada Riigikogu.
Poliitiliste valikute ja lubaduste kontrollivõimalust ja läbipaistvust selles vaates märkimisväärselt
ei parandata.
2. Programmi tegevuste kaupa liigendamine ei võimalda eristada, mil määral on tegemist
seadusega kindlaks määratud, varem võetud või rahvusvahelistest kohustustest tulenevate
kuludega ja mil määral rahaga, mille kasutusotstarvet on võimalik veel muuta.
3. Peale selle on programmide tegevused kirja pandud kohati siiski nii üldiselt, et pole
võimalik tuvastada, milliseid olulisi otsustusi need hõlmavad. Toon tegevuste kohta mõned
näited.
- Välisministeeriumi välispoliitika programmi tegevus: „Eesti huvide kaitsmine ja
edendamine rahvusvahelistes organisatsioonides, julgeoleku tagamine“ ja
„Eksporditegevuse ja otseinvesteeringute soodustamine ning kaubandustõkete
vähendamine välisturgudel“.
- Siseministeeriumi tõhusa kohanemis- ja lõimumispoliitika programmi tegevus:
„Arendatakse uussisserändajate kohanemist toetavaid ja soodustavaid teenuseid, nt PPA
migratsiooninõustamine, mitmekeelne perearstisüsteemi nõustamine, KOV-ide
võimestamine uussisserändajate kohanemise keskkonna loomiseks“.
- Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse programmi tegevus: „Pensionide, toetuste ja
hüvitiste väljamaksmine“. Riigikogul on õigus siin otsustada programmi piiresse jäädes
summaarne toetuste kogusumma (vt lk 13 programmi eelarve kohta eelmise aasta näite
varal). Seejuures ei ole võimalik tuvastada, kas ja milline osa nendest toetustest on juba
eelnevalt seadusega kindlaks määratud.
- Sotsiaalministeeriumi hoolekandeprogrammi tegevus: „Sotsiaalhoolekandeteenuste
osutamine ja arendamine“. Selle alla kuulub näiteks erihoolekanne, aga kuna see pole
programmi tegevus, ei ole Riigikogul selles asjas otsustusvõimalust.
- Sotsiaalministeeriumi tervist toetavate valikute programmi tegevuste seas ei ole välja
toodud ühtegi tegevust, mis keskenduks konkreetselt Covid-19 tõkestamisele. Märgitud on
3
üksnes „nakkushaiguste ennetamine ja leviku tõkestamine (HIV, tuberkuloos ja
hepatiidid)“.
- Justiitsministeeriumi olemasoleva programmi tegevus: „Õiguspoliitika kujundamine ja
elluviimine avaliku õiguse valdkonnas“. Selle tegevuse kirjeldusena on märgitud, et on
„vaja tõhustada Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) suutlikkust temale pandud ülesandeid
täita“. Ühtlasi hõlmab see tegevus okupatsioonikahjude uurimist.
- Justiitsministeeriumi olemasoleva programmi tegevus: „Tõhus kohtupidamine ja
hästitoimivad registrid“. Seda tegevust on kirjeldatud muu hulgas : „Lisaks kohtupidamise
läbipaistvuse tagamisele tuleb parandada kohtulahendite arusaadavust ja menetlusinfo
kättesaadavust.“
Kokkuvõtvalt, eelnõust ei selgu programmide sisu, ulatus ega võrreldavus valdkonnapõhiselt (nt
haridus vs. maaelu). Seletuskirjas on toodud vaid mõned näited programmidest, kuid neid peaks
olema seletuskirja lisas rohkem (miks ka mitte kõik?), et Riigikogu liikmel oleks võimalik saada
selge tervikpilt, kuidas mõjutab eelnõuga kavandatav muudatus valdkonniti Riigikogu
otsustusõigust.
Ka kiireloomulise eelnõuga tuleb tagada, et Riigikogu otsustusvõimaluste sisu ja ulatuse muutus
oleks selge. Kõnesoleva eelnõuga see tagatud ei ole.
Kui Riigikogul on õigus otsustada eelarve üle programmi tegevuste kaupa, siis taandub muudatuse
reaalne mõju Riigikogu otsustuspädevusele nende tegevuste sisule ja sõnastusele. Enne seaduse
muutmist on mõistlik üle vaadata ka programmid ja programmi tegevused, et neid saaks
otsustuspädevusest lähtudes valdkonniti võrrelda.
Seletuskirjas on küll märgitud, et muudatuse rakendamiseks on vaja parandada tegevuste jaotusi
ja nimetuste kvaliteeti, kuid sisuliselt toob see kaasa olukorra, kus eelnõu ei muuda tegelikult
Riigikogu otsustusõigust, kuna programmi tegevusi hakatakse defineerima pärast
seadusemuudatuse tegemist. Selliselt ei saa Riigikogu seaduse vastuvõtmisel olla kindel, milline
on muudatuse tegelik sisu ja mõju. Sarnane probleem on ka kehtiva riigieelarve seadusega, mis
näeb ette kulude liigendamise valdkondade ja programmide kaupa. Mida aga valdkondade ja
programmide kaupa liigendamine tegelikkuses tähendab, selgub alles Riigikogule esitatud aasta
riigieelarve eelnõus.
4. Seletuskirja leheküljel 7 on märgitud: „Riigieelarve järjepidevuse hoidmiseks ei ole
ministrite poolt kinnitatavates programmidokumentides võimalik programmi tegevuste
arvu ja sõnastusi muuta. Volitus selleks antakse Vabariigi Valitsusele riigieelarve
koostamise käigus.“
Eelnõust ei selgu üheselt, kas on mõeldud, et ministeeriumide tasandil ei saa tegevuste arvu ja
sõnastust muuta üksnes programmdokumentides, või ka seda, et ka riigieelarve seaduses ei saa
muuta programmi tegevusi ega liigendust. Riigikogu saab riigieelarve seadust muuta, mis
tähendab, et sellisel juhul peaks saama muuta ka programmide arvu, sisu ja liigendust. Riigikogu
võimalused programmide tegevuste vahel raha ümber tõsta ongi eelnõu kohaselt Riigikogu
otsustuspädevuse tuum. Vastupidisel juhul seab programmide ja tegevuste loetelu sisuliselt
Riigikogule raamid.
5. Eelnõu kohaselt ei puuduta detailsuse suurendamine tulusid, finantseerimistehinguid ega
investeeringuid (seletuskiri, lk 12).
Seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks on tulud, finantseerimistehingud ja tulud eelarve
detailsemaks muutmise protsessist välja jäetud. Samuti ei selgu seletuskirjast, kuidas kajastatakse
programmidega ja programmi tegevustega seotud investeeringuid.
4
2020. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjas on öeldud nii: „Programmidega viiakse ellu
tulemusvaldkonna alaeesmärke ja programmid sisaldavad selleks vajalikke meetmeid, mõõdikuid,
tegevusi ja rahastamiskava. Programme juhivad ministeeriumid. Sujuvaks üleminekuks
tegevuspõhisele eelarvele ja programmide paremaks juhtimiseks on programmide all välja toodud
sellega seotud investeeringute mahud.“
Eelarve läbipaistvust silmas pidades võiksid tulud ja olulised investeeringud olla riigieelarve
seaduses selgemalt määratud. Tulude ja kulude täpsem liigendamine aitab paremini tagada
õigusselguse. Tuludest ja nende allikatest sõltub suuresti ka kulude struktuur. Tulu ja kulu
omavaheline sidumine on samuti poliitiliste valikute küsimus, mille üle peab saama soovi korral
otsustada Riigikogu.
Riigieelarve seaduses peab selgelt kajastuma, millised toetused, hüved ja teenused on
subjektiivsete õigustena ette nähtud. Samuti see, millised kohustused on ette nähtud maksudena.
Ühiskonnale olulised investeeringud ja sümbolväärtusega kulud peavad olema selgelt kajastatud,
kuna nende tegemine on Riigikogu poliitiline otsustus. Näiteks investeeringud uutesse hoonetesse
ja rajatistesse; sümbolväärtusega kulutused (laulupidu jmt); edendustegevus (vähiennetus, laste
sport jne).
Kui eelneva aastaga võrreldes otsustatakse mõnest kulutusest loobuda (kärped), peaks see
seaduseelnõus selgelt välja tulema, et Riigikogu saaks soovi korral ise selle üle otsustada.
6. Eelnõu kohaselt esitatakse riigieelarve detailsuse suurendamiseks edaspidi üle kümne
miljoni euro maksvad investeeringud objektide kaupa Vabariigi Valitsuse, Riigikantselei
ja ministeeriumide valitsemisalade administratiivse jaotuse all. Investeeringuobjektide
maksumus arvestatakse käibemaksuta (seletuskiri, lk 7).
Seletuskirjas puuduvad põhjendused, mille alusel on kehtestatud mainitud piiriks kümme miljonit
eurot. Olulised investeeringud (ja kärped) võivad olla ka väiksema mahuga. Eelnõuga tuleks
tagada, et Riigikogul oleks võimalik teha sisulisi otsuseid ka väiksemamahuliste investeeringute
kohta. Formaalne piirmäära seadmine ei aita tagada eelnõuga määratud eesmärki suurendada
Riigikogu otsustuspädevust.
Arvuliste piirmäärade seadmisel tuleb olla ettevaatlik, et formaalne kriteerium ei hakkaks pärssima
Riigikogu otsustuspädevust. Piirmäärade seadmist peaks toetama mõjuanalüüs. Praegu
seletuskirjas vastavad mõjuanalüüsid puuduvad.
7. Eelnõu kohaselt ei võimaldata tulemusvaldkonna tasemel enam teha muudatusi ilma
riigieelarve seaduse muutmiseta. Samas, programmi tegevuste eelarve täitmises on lubatud
hälbeid kuni 30% ulatuses, kuid mitte üle ühe miljoni euro. Nominaalne piirmäär on vajalik
seoses programmi tegevuste ebaühtlase mahuga (seletuskiri, lk 8).
Seletuskirjas puuduvad selgitused ja viited mõjuanalüüsidele, mille alusel piirmäärad on
kehtestatud.
8. Seletuskirja leheküljel 14 on märgitud: „Arvestades, et praegu on programmi tegevusi,
mille eelarve maht ulatub 5000 eurost kuni 2,8 miljardi euroni, tuleb tähelepanu pöörata
programmi tegevuse kui strateegilise hierarhia taseme metoodilisele ühtlustamisele.“ Sama
on öeldud ka seletuskirja leheküljel 7: „Tuleb arvestada, et programmi tegevuse taseme
rakendamisega riigieelarve seaduses kehtestatakse piirmäärad kohati alla 100 000 euro
suurustena ning see strateegilise hierarhia tase vajab kindlasti metoodilist ühtlustamist
järgnevatel aastatel.“
Tuleb olla ettevaatlik, et metoodiline ühtlustamine ei viiks taas järk-järgult Riigikogu
otsustuspädevuse vähenemiseni selle kaudu, et programmide tegevused muutuvad järjest
5
mahukamaks ja üldisemaks. Metoodilise ühtlustamise piire tuleb seletuskirjas Riigikogule selgelt
ja arusaadavalt selgitada.
Pikaajaline arengustrateegia
9. Seletuskirja leheküljel 3 on märgitud: „Riigi pikaajalise arengustrateegia lisamine
seadusesse strateegilise arengudokumentide loetelusse aitab kaasa õigusselgusele ja loob
edaspidiseks selge aluse riigi pikaajalise arengustrateegia koostamiseks.“
Pikaajaline arengustrateegia ei ole eelnõu järgi riigieelarve koostamise alusdokument. RES § 19
lisatava lõike 11 järgi on riigi pikaajaline arengustrateegia arengudokument, milles määratakse
poliitikavaldkondade terviklik visioon, üleriigilised strateegilised sihid ja olulisemad muudatused
nende elluviimiseks vähemalt 15 aastaks. Seletuskirjas on öeldud, et muudatusega sisustatakse
pikaajalisemat vaadet ja vähemalt 15 aastat ette planeeritav arengudokument täidab senise
eksisteerinud lünga Eesti strateegilise planeerimise raamistikus.
Ei ole selge, kuidas pikaajalist arengustrateegiat saab seostada eelarve ridadega. On kaheldav, kas
pikaajalise arengustrateegia sätestamine riigieelarve seaduses annab eelarvestamisel mingit
lisandväärtust. Ehkki eelnõus luuakse uue arengudokumendi koostamiseks selge juriidiline alus,
ei ole kaugeltki selge, mis on selle tähendus, õiguslik olemus ja tagajärjed, kui eelarve ja
pikaajaline arengustrateegia ei ole omavahel kooskõlas. RES § 19 lõige 6, mis sätestab, et
strateegilised arengudokumendid peavad omavahel kooskõlas olema, on paraku deklaratiivne.
Õigusselgusele kaasaaitamises võib kahelda ka seetõttu, et valitsuste vahetudes muutuvad ka
poliitilised sihid ja kokkulepped. Näiteks saab tuua kohustusliku kogumispensioni reformi. Pigem
võimaldab see poliitilises debatis vastutust hajutada, sest selle üldisuse tõttu ei ole sellest
lähtumine tagatud kontrollitaval viisil. Pikaajaline arengustrateegia, mis on üleriigiline ja
valdkonnaülene, tekitab mõistetavalt inimestes ootuse, et sellest lähtutakse – on raske mõista,
kuidas seda koalitsioonivalitsuste alusel juhitavas riigis tagada.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni endised liikmed Kaja Kallas ja Hanno Pevkur on näiteks palunud
ära märkida eriarvamuse Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamuses pikaajalise arengustrateegia
„Eesti 2035“ kohta: „Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“ on oma eesmärkidelt
mõistetav, ent juhime tähelepanu, et arengustrateegias toodu ei lähe kokku käesoleva valitsuse
igapäevaste tegevustega. Kui valitsus soovib Riigikogu heakskiitu nimetatud strateegiale, peab
valitsus ka ise strateegias toodust kinni pidama.“
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Karolin Soo 693 8410
[email protected]
Kristi Lahesoo 693 8409
[email protected]