Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 1. oktoober 2021
Sisu (failidest)
Keskkonnaministeerium Narva mnt 7a 10117 Tallinn 30 .09.2021 Tagasiside ja ettepanekud Keskkonnaministeeriumi le ühekordse plasti direktiivi nõuete ülevõtmiseks Lugupeetud Keskkonnaministeerium . Täname Keskkonnaministeeri u mi viimaste nädalate infovahetuse eest Kaupmeeste Liidu esindajatega eelnõu ümber, millega Keskkonnaministeerium plaanib üle võtta ühekordse plasti direktiivi. Edastame omapoolsed ettepanekud meetmeteks, millega Eestis võiks vähendada valmistoidu pakendi keskkonnamõju . Samuti edastame olulisimad tähelepanekud meile tutvustatud mõtetele ja eelnõu praeguse hetke versioonile. Ettepanek 1 : Kaotada eelnõust ü hekorrapakendi lauskeelami s e meede Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv is (EL) 2019/904, 5. juuni 2019, teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta ei ole viida t ud soovile valmistoidu ühekorrapakend keelustada. Juttu on ainult plastpakendi vähendamisest, mistõttu on arusaamatu, miks Keskkonnaministeerium soovib Eestis nii jõuliselt reageerida ilma välja pakutud meetmete sisulise analüüsita. Direktiivide miinimumnõuetega ülevõtmisel ei eelda hea õigusloome tava mõjuanalüüside koostamist. Antud eelnõu puhul on Keskkonnaministeerium minemas palju kaugemale direktiivis sätestatust ja plaanib väga oluliste kaasuvate mõjudega regulatsiooni. Seega on mõjuanalüüsi koostamine hädavajalik, kui ministeerium tõesti soovib nii jõuliselt Eesti toidusektorit ümber korraldada. Juhime mõjuanalüüsi majandusliku poole sisendina Keskkonnaministeeriumi tähelepanu asjaolule, et korduskasutuspakendi süsteemid ei eelda investeeringuid vaid teenusepakkuja poolelt. Investeeringud on vältimatud ka korduskasutuspakendi kasutajale. Tänase poodide sisseseadega ei ole võimalik eelnõu nõudeid täita- seega olulisi ümberkorraldusi tuleks teha kõigis kauplustes - vahetada kaupluste mööblit ja tehnikat, tagamaks toiduohutuse reeglite järgimine ja toidu säilimine. Uuendada võib olla vajalik transporditaarat juhul kui korduskasutuskarbi mõõtmed või kuju olemasoleva veotaaraga ei sobitu. Vajalik võib olla kauplustesse desinfitseerimismasinate soetamine või muud ettenägematut. Need investeeringud ei tehta paariaastase horisondiga. Kaupluste investeerimistsüklid on 7-13 aastat, mistõttu üleminekuperiood korduskasutuslahenduste pakkumisele peab olema igal juhul pikem , kui eelnõus pakutud neli aastat , et uute lahenduste ja nõuetega oleks võimalik mõistlikult etteulatuvalt arvestada. Ministeerium on usutavasti kursis , et mitte ükski täna Eesti turul toidukarpide taarat pakkuvatest ettevõtetest ei ole testimisfaasi läbinud ja seega oma toimimise efektiivsust ega keskkonnamõju hinnata saanud. Kaupmeeste Liidu liikmed on erinevate pakkujatega teste läbi viinud ja neid hinnatakse hetkel ebaõnnestunuteks. Tarbijad on testid halvasti vastu võtnud ning teenusepakkujad kinnitavad, et tarbijad tagastavad korduskasutuspakendeid väga harva. Rahulolematus QR koodi süsteemiga , millele korduskarpide lahendused on rajatud, on tarbijate seas kõrge. Ei ole garantiid, et tänased katsetajad turule jäävad, nende ärimudelid toimima hakkavad , tarbijad nende lahenduse vastu võtavad või nende tegevus keskkonna jalajälje seisukohalt mõistlikuks osutub. Tuleb arvestada korduskarpide kokkukorje logistikaringide ja pooltühjade kogumisautode kütusekulu, mis võib ületada korduskasutuse keskkonnamõju. Täna ei ole kasu ja kahju keskkonnale mõõdetud ühegi lahenduse põhiselt. Ministeerium paneb see tõttu ühekorrapakendi lauskeelamisega lootuse katsejärgus ettevõtete ärimudeli le. Seda ei saa lugeda mõistlikuks. Täna on turul pakutavad lahendused liiga kallid ka nende lahenduste pakkujate endi hinnangul ja vajavad olulisi täiendavaid investeeringuid, et suuta teenust pakkuda vajalikus mahus. Lahenduse pakkujad ei pruugi saavutada jätkusuutlikku ärimudelit ja võivad pankrotistuda või jääda sõltuma riiklikest toetustest. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku ( 1 ) Kustutada eelnõust Pakendiseadus paragrahvi 5 lg 5 „(5) Pakendiettevõtja on kohustatud müügikohas lõppkasutajale või tarbijale kaasa müüma toitu, mis on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, ja müügipakendisse pakendamata jooki korduskasutuspakendis.“ Tarbijale tuleb ühekordse pakendi lauskeelu asemel jätta kolm võimalust järgmises eelistuste järjekorras: (1) osta toitu ja jooki enda pakendisse, (2) selle puudumisel osta toitu ja jooki poes/restoranis/e-kanalis pakutud korduskasutuspakendisse ja viimasena (3) osta toitu nagu tänagi ühekorrapakendisse makstes pakendi eest miinimumhinna. Viimane võimalus peaks alles jääma nagu lubab ka Direktiiv ja seda peaks ajas vähendama läbi progresseeruva hinnatõusu (vt ka punkti 7 ), tarbijahariduse jms. Piiravad meetmed peavad käima käsikäes taskukohaste ja jätkusuutlike alternatiivide ja tehnoloogiliste lahenduste kättesaadavusega erinevatel turgudel üle Euroopa. Kuni mõistlikke alternatiive mõistliku hinnaga turul ei ole, on lauskeeld lubamatu. Mõistlike alternatiivide loomist ja väljamõtlemist ei saa sealjuures panna Eesti jaekaupmeeste ja toidutööstuste kohustuseks, kui mujal maailmas need ennast juba samades sektorites tõestanud ei ole. Eelnõu menetlemise raames on hädavajalik ka muude asjakohaste seaduste täiendamine, mis sätestavad kaupmehele vastutuse toiduhügieeniga seotud nõuete täitmise eest. Juhul kui kaupmehed aktsepteerivad tarbija enda pakendeid toidu ja joogi pakendamiseks, siis ei saa kaupmees jääda ainuvastutavaks toiduhügieeni eest. Ettepanek 2 : Võrdse kohtlemise põhimõt t e tagamine Keskkonnaministeerium on suuliselt kinnitanud, et ühekordse plasti direktiivi ülevõtmisel loobutakse nii korduskasutuspakendi kasutamise nõudest kui pakendi miinimumhinnast eelpakendatud toodete puhul. S iseriiklikud ühekordse pakendi vähendamise meetmed on kavandatud vaid müügikohas pakendatavale toidule ja joogile. Jaekaubanduses tähendab see peamiselt kulinaarialette ja joogiautomaate. Sellega on Keskkonnaministeerium naasnud meetmete paketi juurde, mida tutvustati turuosalistele 2021 aasta maikuus, koos inkrementaalsete muudatustega. Keskkonnaministeerium soovib reguleerida Euroopa Liidus kõige rangemate piirangutega pakendikasutust kohvikutes, restoranides ja jaekaubanduses ning jätta samal ajal ühekorrapakendi vähendamise kohustusest täielikult vabaks toidutööstused, kes on valmistoidu pakkumisel jaekaubanduse otsesed konkurendid. Nõustume toidutööstuste hinnanguga , et tööstuslikus mahus toidutootmise jaoks ei ole Eesti turul täna töökindlat korduskasutuspakendi lahendust, mistõttu ühekorrapakendist loobumine juba nelja aasta pärast ei ole teostatav. Meie hinnangul vastab antud väide tõele ka jaekaubanduse kulinaarialettides müüdava toidu kohta. Lahenduse näol peaks samamoodi olema tegemist üleriigilise süsteemiga, mille keerukus, kulutase ja hügieeninõuded ei erine eelpakendatud toodetele ja kulinaarialettides pakendatavatele toodetele. Me ei ole kuulnud Keskkonnaministeeriumi poolt selgitusi , miks toimiva lahenduse puudumine on piisav argument vabastamaks kulukatest kohustustest toidutööstusi, aga mitte jaekaubandust . Ühtlasi meenutame Keskkonnaministeeriumi le Kaupmeeste Liidu 16 .0 6 .2021 kirja ja sellele lisatud õigusbüroo Sorainen juriidilis t hinnangu t , mis selgesõnaliselt toob välja, et konkureerivatele toodetele erinevate pakendamis-ja hinnastamiskohustuste seadmine on diskrimineeriv , ebaproportsionaalne ning ei ole õiguspärane. Hetke info pinnalt on meil põhjust eeldada, et planeeritavad meetmed on lisaks eeltoodule vastuolus ka Eesti Vabariigi P õhiseadusega kuna kohtlevad turuosalisi ebavõrdselt ning suunavad ühtede pakendiettevõtjate (tootjad ja hulgikaupmehed) laiendatud tootjavastutuse kulud teiste pakendiettevõtjate (jaekaupmehed) kanda. Pakendiettevõtjate v õrdse kohtlemise põhimõtte on ette näinud ka E uroopa P arlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2019/904, 5. juuni 2019, teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta . Keskkonnaministeerium lähe ks toidutööstuste erikohtlemisega vastuollu d irektiivis sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtte ga . Nii teki ks turumoonutus , kus kulinaarialettides pakendatav toit ei suuda enam konkureerida eelpakendatud toiduga ning turg suunatakse majandusliku stiimuliga suurema ettepanendamise suunas. Oleme selle väite paikapidavuses kindlad. Keskkonnaministeeriumi poolt eelpakendatud valmistoidu kõrvale jätmine ühekorrapakendi vähendamise meetmetest vii ks kindlasti eelpakendamise suurendamiseni ja seeläbi nii turule paisatud ühekorrapakendi koguste suurenemiseni kui toiduraiskamise kasvamiseni. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku ( 2 ) , et Keskkonnaministeerium k ehtestaks jaekaubanduse kulinaarialettides pakendatavatele toitudele samad nõuded, mida ta kehtestab eelpakendatud toidule , kas: Jättes kulinaarialetid plastpakendi vähendamise meetmete paketist välja kuni turul on valmisolek edasi liikuda pakendi vähendamisega ka toidutööstustes ; või Kehtestades Poola eeskujul ühekordsele plastpakendile plastimaksu 0,01€ pakendi kohta. Plastimaks peaks kehtima vaid plastist ühekorrapakendile , tulu tuleks riigikassasse ja saadud raha võiks riik suunata korduskasutuspakendi süsteemi ülesehitusse ja rahastusse, jõudmaks kiiremini toimivate siseriiklike lahendusteni ; või Kehtesta des ühekordsele plastpakendile miinimumhinna 0,05€. Kuna miinimumhind kehtiks nii eelpakendatud valmistoidule kui kulinaarialettides müüdavale toidule, saaksid pakendit turule panevad ettevõtted kasutada seda raha korduskasutuslahenduste tänase hetke kõrge hinna subsideerimiseks. Riik meetme pealt tulu ei teeniks. Samas 0,05€ on kindlasti piisav summa, et mõjutada tarbijakäitumist korduskasutuspakendi eelistamise suunas. Kaubandussektori välja pakutavad meetmed ühekorrapakendi vähendamiseks. Kaupmeeste Liit peab keskkonnasõbralike alternatiivide leidmist vajalikuks ning on valmis tegema mõistlikke jõupingutusi ringmajanduse saavutamiseks koostöös kogu ühiskonnaga . Näeme samas, et Kesk konnaministeeriumi esmased välja pakutud meetmed on liiga jõulised ning välja pakutud kujul kahjuks praktikas saavutamatud. Tarbijale tuleb ühekordse pakendi lauskeelu asemel pakkuda võimalusi kasutada korduskasutuspakendit , m uuta korduskasutuspakendile järk-järguline üleminek taskukohaseks ja mugavaks ning arvestada sealjuures ettevõtete investeerimisuutlikkust, toimiva ja töökindla taarasüsteemi ülesehitamiseks kuluvat aega, vajadust maandada pettuste riske, vajaliku tehnoloogia olemasolu ja kättesaadavust jms. Planeeritavad muudatused on niivõrd ulatuslikud ja samas ka vajalikud, et nende poole liikumine peab olema läbimõeldud ja etapiline, tagamaks muudatuste õnnestunud juhtimise. Süsteemi toimimiseks on vajalik teha järgmised sammud: Ettepanek 3 : Riiklikul tasemel juhitud korduskasutuspakendi standardi väljatöötamine. Standardiseeritud korduskasutuspakend on vältimatu kõige esmane tegevus, kui me soovime reaalselt töötavat ja efektiivset süsteemi. Ideaalis peaks tegemist olema Euroopa Liidu standardiga, aga kui Eesti soovib olla Euroopas suunanäitaja, peab Eesti riik selle töö enda peale võtma. Kõik Eesti turul kasutatavad korduskasutuspakendi lahendused peavad kasutama standardiseeritud pakendit. Täna on standardiseeritud näiteks puidust euroalused, samuti kasutab suur osa turust standardiseeritud veotaarat. Korduskasutusega müügipakendi standardi loomine on väljakutse, aga võimalik. Oluline on kaasata protsessi toidutehnolooge, materjalitehnolooge, jäätmekäitlejaid, pakendite tootjaid ja toiduettevõtete esindajaid. Erasektor ei suuda standardit ise kokku leppida, seda protsessi peab vedama riik. Kaupmeeste Liit kaalus erasektori poolt veopakendi standardi kokkuleppimist jaesektori siseselt, aga see keelati otsesõnu ära alguses Konkurentsiameti poolt ning seejärel juba Ebaausate Kaubandustavade tõkestamise seaduses. Erasektori katse müügipakendi standardit kokku leppida viiks samasuguse keeluni, sest iga ettevõte, kes tunneb, et talle pakutud lahendus ei sobi, saaks Konkurentsiametisse kaevata ja protsessi peatada. Võrdse kohtlemise tagamiseks ja protsessi õnnestumiseks peab standardiseerimist antud juhul eest vedama riik. Standardiseeritud topside ja karpide puhul on oluline kokku leppida nende täpne lubatud materjal, kuju, mõõtmed. Teha migratsioonitestid vastavalt nõuetele erinevate toiduainetega, mida turul müüakse ja millele antud lahendus peab sobima. Samuti võiks kaaluda, kas paika panna kohustusliku tarbijainfo paigutus, kasutatav liim etiketi kleepimiseks, säilivusaja info kuvamine jms. Kui standard on kokku lepitud, saavad nii kaupmehed kui tööstused oma tootmisliine ja logistikataarat planeerides sellega ette arvestada ja olla oma investeeringutes kindlad. Probleem tekib siis, kui Euroopa Liit asub töötama välja oma standardit ja see Eesti omast erineb. Seetõttu peaks Keskkonnaministeerium tihedalt suhtlema EL partneritega, maandamaks riske ja püüdmaks Eestis leida lahendust, mida ei pea mõne aasta pärast välja vahetama. Ettepanek 4 : Korduskasutuspakendi taristu loomise toetamine Kõige kallim osa korduskasutuspakendi süsteemis on logistika. Kui turul on mitmeid korduskasutuspakendit pakkuvaid teenusepakkujaid, tuleb neil kõigil paika saada oma kogumiskarpide masinate võrgustik koos viimaste tühjenduse ja hooldusega. Kui inimeste jaoks on mitu süsteemi ja kogumiskarbid on harvad ning erinevates poodides ja kohvikutes erinevad teenusepakkujad, kelle kogumiskaste ei saa ristkasutada, ei hakka inimesed karpe tagastama või teevad seda väga kaootiliselt. Arvestades Eesti hajaasustust ja väikesi müügimahte, saab korduskasutuspakendi logistika olema igal juhul väga kallis. Siia tuleb lisada teadus-ja arendustegevuse kulu kuna me ei saa oma turul kasutusele võtta end juba tõestanud välja töötatud lahendust mõnelt teiselt turult. Peame ise kogu tehnoloogilise ja logistilise poole välja mõtlema, testima ja tööle saama. Eesti tarbija peab selle kõik kinni maksma. Kuna meie ettevõtetel ei ole ambitsiooni olla Euroopas korduskasutuspakendi innovatsiooniliider, vaid see ambitsioon on Keskkonnaministeeriumil, peaks riik olema valmis oma ambitsiooni ka kinni maksma. See eeldab süsteemi väljatöötamiskulude katmist, millest suurim ongi logistika. Raha selleks saaks plastimaksust. Küsimuse koht on see, mida riik soovib nii ulatuslike toetuste eest eraettevõtetele vastu saada. Kui turul on mitmeid pakkujaid ja riik toetab neist ühte mitmekümne miljoni euroga, sööb see konkureerivad pakkujad paratamatult turult välja ja tekib monopol. Monopolil on seejärel võimalik hindu tõsta ja omaniku kasumit suurendada maksumaksjalt saadud vahendite toel. Riigil võiks olla huvi seda vältida, aga samas ei ole mõistlik mitmekümne miljoni eurose toetusega aidata mitmel ettevõttel konkureerivad taristud püsti panna. See oleks maksumaksja raha raiskamine. Seega tasuks riigil mõelda, kas mitte ise luua taristu või küsida selles osalust sobivatel tingimustel. Soovitame Keskkonnaministeeriumil antud küsimuses küsida nõu Konkurentsiametilt, Majandus-ja Rahandusministeeriumilt, et leida konkurentsiolukorda soodustav ja maksumaksja raha otstarbekalt kasutav lahendus. Ettepanek 5 : Meetmete valik ühekorrapakendi vähendamiseks Kuna standardi loomine ja sellele järgnev korduskasutuspakendi taristu ehitamine (sh pesujaamad, ümbertöötlustehased) võtab aastaid, tasub ministeeriumil perioodiks 2022-2026 kaaluda ajutisi meetmeid plastist valmistoidupakendi vähendamiseks. 2026. aastaks peaks Euroopa Komisjon avaldama metoodika, kuidas pakendivähendamist mõõta ja pakkuma välja omapoolseid meetmeid. Oleme siis valmis senise statistika ja tehtud korduskasutuspakendi pilootide pealt meetmeid täiendama. Teeme selles osas Keskkonnaministeeriumiga koostööd. Seniks soovitame: Ajutise meetmena lubada ühekorra plasti st pakend asendada muu st materjali st ühekorrapakendiga (Nt. papp, klaas, metall), vältimaks miinimumhinda või plastimaksu . See ei ole kooskõlas ringmajanduse ideoloogiaga, aga ajutise lahendusena aitab täita direktiivi peamist eesmärki, vähendada meres plastpakendireostust. See lahendus aitab vähendada plastist ühekorraplasti turule paiskamist tükiliselt ning saavutada seega vähemalt aastani 2026 juba plastpakendi vähenemise. K õik kulinaarialetid lubavad 2023 . aastal ja sellest edasipidi jaeketi määratud tingimustel kliendil osta kaalukaupa oma pakendisse . Sektoritel kehtestada eneseregulatsioonid ühekorrapakendi vähendamise ja pakendi korduskasutuse suurendamise meetmetega. Eneseregulatsiooni tulemus t saab Keskkonnaministeerium läbi deklareeritud pakendikoguste igal aastal mõõta ja hinnata. Seda saab teha sektorite ja Keskkonnaministeeriumi sõlmitavate hea tahte kokkulepete raames, mis peaks suurendama ka teineteisemõistmist, teemast teadlikkust ja koostööd. Kaupmeeste Liidu poolt välja töötatud eneseregulatsiooni ettepanek on järgnev: Kaupmeeste Liidu eneseregulatsiooni meetmed: Piloodime kahe aasta jooksul korduskasutuspakendi lahendusi valmistoidu ja joogi pakendamisel. Tutvustame klientidele korduskasutuspakendit, selle tagastussüsteemi ja korjame sisendit loomaks efektiivset ja jätkusuutlikku lahendust Eesti turule. Kõigis kulinaarialetiga kauplustes võimaldame tarbijal osta kaalukaupa oma pakendisse , eeldusel, et pakend vastab kaupmehe hügieeni- ja teistele asjakohastele nõuetele. Valime võimalusel omatoodetele ümbertöödeldava pakendi – omatoodetele primaarpakendit valides eelistame lihtsat tooteetiketti, kergelt mahapestavat liimi ja plasti puhul ümbertöödeldavat plastpakendit. Seame eesmärgiks vältida komposiitmaterjale ja sleeve’e. Teeme pakendid võimalikult kergelt ümbertöödeldavaks ja ringlusse võetavaks. Uute tootepakendite loomisel valime ümbertöötl useks sobiva pakendi disaini, värvi ja muud omadused. Selleks konsulteerime juba varakult pakenditootjate ja jäätmekäitlejatega. Eelistame vähem pakendatud puu- ja juurvilju – puu ja juurviljade puhul ei tohiks toimuda pakendamist vaid eristumise eesmärgil, näiteks logodega kleepsude kleepimist igale viljale. Kui pakendamine on vajalik tootele pikema säilivusaja tagamiseks ja toiduraiskamise vähendamiseks, eelistame loodussõbralikku pakendit. Teeme selle nimel koostööd hankijate ja tootjatega. Peame oma igapäevatöös silmas keskkonnahoidu – oma organisatsioonis eelistame loodussäästlikke puhastusvahendeid ja taaskasutatud materjalist pabereid. Ka kliendile pakume kasutamiseks taaskasutatud materjalist salvrätte, kätekuivatustekstiile jms. Sorteerime ise prügi ja teeme selle lihtsamaks ka klientide jaoks – paigaldame jaekauplustesse sorteerimisvõimega prügikastid. Kui poes müüdavad tooted seda õigustavad, kogume liigiti kolme materjali viiest: paber + kartong, pakend, klaas, biojäätmed ja segaolme. Kasutame prügi sorteerimise lihtsustamiseks ühtseid värvilahendusi ja piktogramme. Koolitame oma töötajad keskkonnasäästu saadikuteks – iga kümnes eestimaalane töötab kaubanduses ja nende teadlikkust tõstes suudavad nad ka klientidele selgitada, miks on kaupluses uued praktikad pakendite või jäätmete sorteerimise jaoks. Julgustame kliente eelistama korduvakasutatavaid kandekotte – ühekordsete kilekottidena müüme kilekotte, mis on toodetud võimalikult suures ulatuses taaskasutatud materjalist ja on ise taaskasutatavad. Suuremate kilekotist kandekottide pakkumisel eelistame särkkoti tüüpi kotte, mis on tänu oma kujule kasutatavad prügikotina. Veopakendi kasutamisel eelistame lahendusi, millel on pikem kasutusiga, rohkem kasutusringe ja ümbertöödeldavus. Kasutame tarnes vähem ühekordseid pappkaste – otsime koostöös tarnijatega võimalusi korduvakasutatavate veopakendite kasutuselevõtuks ja veopakendi ristkasutamiseks. Ettepanek 6 : Tagada p aindlikkus korduskasutuspakendi süsteemi kasutatavuseks On oluline, et korduskasutuspakend oleks kõigile kättesaadav. Täna turul pakutavad lahendused töötavad vaid nutitelefoni olemasolul, kusjuures nutitelefoni kaamera peab suutma piisavalt hästi QR koodi lugeda ja QR kood ei tohi olla kahjustada saanud füüsilise hõõrumise vms tagajärjel. Lapsed ja vanurid, samuti vähemkindlustatud inimesed sageli ei oma nutitelefoni või ei oska seda piisavalt kasutada. Enne täielikku üleminekut korduskasutuspakendile tuleb tagada, et see oleks reaalselt kättesaadav ja võimetekohane kõigile. Samuti tuleb tagada, et oma karpi ostmine säilib võimalusena neile, kes ei soovi keskset süsteemi kasutada. Vahel on vajalik ja mõistlik osta toode ühekorrapakendis, sest pakendit ei saa tulla tagastama. Näiteks reisile toitu kaasa ostes , turistide kaasaostude korral jms . See peaks lihtsalt olema piisavalt kallis, et inimesed tavaelus ühekorrapakendit ei eelistaks. Tarbijate vajadused ja ootamatud olukorrad on üllatuslikud, mistõttu peab süsteem olema paindlik ja kaupmehel säilima eri klientide jaoks erinevad lahendused. Ühekorrapakendi lauskeeld on ebamõistlik, sest Keskkonnaministeerium ei suuda ette näha kõiki võimalikke üleskerkivaid olukordi, pandeemiatest reisimiseni, mis võivad ühekorrapakendi vältimatult vajalikuks muuta. Ettepanek 7: Kehtestada ühekordsele topsile ja karbile madalam miinimumhind (juhul kui riik ei soovi kehtestada plastimaksu) Eelnõu: „ Pakendiseadus paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–6 järgmises sõnastuses: „4) peab ühekordselt kasutatavale toidupakendile, millesse pakendatav toit on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, ja joogitopsile, mis on mõeldud müügipakendisse pakendamata joogi kaasa müümiseks kehtestama müügihinna, mis ei ole väiksem kui 0,50 eurot;“ 0,5-eurone pakendi miinimumhind on majanduslikult liiga kõrge paljudele väiksema palgaga inimestele ning moodustaks toidu enda hinnaga võrreldes liiga suure osakaalu. Nii järsk hüpe ei pruugi olla väiksema sissetulekuga tarbijatele vastuvõetav. Mõistlikum on järk-järguline pakendi hinna tõstmine ning vaatamine, kuidas inimesed sellele reageerivad. Katsetus väikeste kilekottidega Rimis näitas, et 0,05-eurose hinnaga õhukeste kilekottide müük nende tasuta andmise asemel vähendas tarbimist lühikese ajaga 2 miljonilt tükilt 500 000-le tükile. Ka plastist kandekottide hinda on ajas tõstetud, kooskõlas tarbija käitumise muutuse, ootuste ja hinnatundlikkusega. Pakendi miinimumhinnaga on võimalik katsetada ja andmeid analüüsides leida optimaalset määra, mis toob soovitud tulemuse. Vähendamise määrad meile teadaolevalt Euroopa Komisjon ka välja annab ja nendest saab Eesti tulevikus meetmete kohandamisel lähtuda. Me ei pea tarbijatele nii järsku hinnatõusu peale panema, võimalik on tulemusi saavutada ka järk-järguliselt. Silmas tasuks pidada põhimõtet, et toote hind ja pakendi hind oleksid omavahel loogilises vastavuses. Kui näiteks kaasaostetav kohv maksab täna jaekettides 1€, oleks ebaproportsionaalne tõsta selle hinda 50%, lisades hinnale 0,5€ topsi tasu. Kui tarbijatel tekib harjumus osta rohkemaid tooteid korduskasutusanumatesse, selle jaoks kujuneb infrastruktuur ja tuleb järgi ostujõud, saab trende hinna tõusu abil edasi juhtida. Oluline on antud punktis lähtuda põhimõttest, et ühekordse pakendi hind kehtiks nii ettepakendatud kui kohapeal pakendatavale toidule ja topsijookidele. Ainult see aitab vältida kulinaarialettide kaotamist ja täies mahus eelpakendamise kasutamist . Juhul kui riik ei soovi kehtestada plastimaksu ning kogutud raha eest taaskasutuspakendi infrastruktuuri rajada/ülal hoida, on alternatiiviks miinimumhind 0,05€ , mille tulu läheb erasektorile . Sellisel juhul saab erasektor tööstustest tuleva toidu (95% poodide müügist) ja kulinaarialettidest müüdava toidu (3-5% poodide müügist) plastpakendi miinimumhinna arvelt subsideerida järk-järgult kasvavat korduskasutuskarbi lahendusse liikuva toidu sortimenti. Ilmselt oleks toodete skoop ja aruandlus riigile nendel juhtudel erinev, aga mõlemal juhul võiks maksustada vaid plastpakendit. Mitte metalli, klaasi, pappi, puitu vms. Alternatiivsest materjalist ühekordsed pakendid peaksid ajutise lahendusena edasi kestma kuniks meil on olemas standardiseeritud müügipakendid, korduskasutuslogistika ja toimivad lahendused, et saaksime suures mahus korduskasutuspakendile üle minna kogu toidusektoris ja ilmselt üle Euroopa. Ettepanek 8: Mitte panna j aekaubandusele KOV-de, taaskasutusorganisatsioonide ja muude pakendiettevõtete kohustusi pakendit tarbijalt kokku korjata Eelnõu: „Pakendiseaduse paragrahvi 20 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „(2) Pakendiettevõtja peab tagama müügikoha territooriumil pakendijäätmete liigiti kogumise võimaluse pakendatud kauba lõppkasutajale või tarbijale.“;“ Juhtisime täpselt samale punktile tähelepanu ka oma eelnevates tagasiside de s . O leme jätkuvalt seisukohal, et D irektiivist mittetulenev jaekaupmeestele uute riskide ja koormuse panek, ei ole ministeeriumi poolt veenvalt põhjendatud. Keskkonnaministeerium on ette pannud, et pakendi prügikaste võib olla kaupluse peale üks ja selle suurus ei ole reguleeritud. Oleme endiselt seisukohal, et ühekordset plastist valmistoidupakendit vähendav eelnõu ei ole mitte mingil moel seotud näiteks rõivapoodi pakendiprügikasti paigaldamisega. Antud teema ei ole direktiiviga seotud ja ilma mõjuanalüüsita selle eelnõusse juurde lisamine on halb õigusloome tava. Alternatiivina oleme välja pakkunud eneseregulatsioonis punkti 7, millega paneme ette ambitsioonikama ja samas paindlikuma ettepaneku. Selle kohaselt peaksid kauplused valima standardvalikust kolme fraktsiooni jäätmete sorteerimise, aga juhul kui nende poe sortiment seda õigustab. Seega toidupoed valiksid tõenäoliselt pakendi- ja biojäätmete prügikastide paigalduse lisaks olmejäätmete kastile. Samas rõivapoed ja lõngapoed, veinipoed või käsitööpoed saaksid paigaldada vaid segaolmejäätmete prügikasti ja ehk selle juurde hoopiski rõivajäätmete kasti. Kõik vastavalt oma sortimendile, et ei oleks igas Eesti poekeses pooltühje pakendiprügikaste, mille tühjendamine on asjatu rahakulu. ETTEPANEK 8 : Pakendiseaduse paragrahvi 20 lõiget 2 mitte täiendada. Viimaks palume kolmandat korda kohtumist keskkonnaminister Tõnis Mölderiga antud teema arutamiseks, mida oleme palunud juba viimased neli kuud, aga ei ole saanud sellele palvele kahjuks endiselt vastust. Kaubandus on Eesti teiseks suurim ettevõtlussektor ja antud teema on meie jaoks Covid kriisimeetmete kõrval top3 olulisima küsimuse seas sellel aastal. Kordame veel korra oma palvet, et minister leiaks oktoobris tund aega oma kiires ajagraafikus, et otsida sektoriga koostöös lahendust. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Peil Tegevjuht Eesti Kaupmeeste Liit
Keskkonnaministeerium Narva mnt 7a 10117 Tallinn 30 .09.2021 Tagasiside ja ettepanekud Keskkonnaministeeriumi le ühekordse plasti direktiivi nõuete ülevõtmiseks Lugupeetud Keskkonnaministeerium . Täname Keskkonnaministeeri u mi viimaste nädalate infovahetuse eest Kaupmeeste Liidu esindajatega eelnõu ümber, millega Keskkonnaministeerium plaanib üle võtta ühekordse plasti direktiivi. Edastame omapoolsed ettepanekud meetmeteks, millega Eestis võiks vähendada valmistoidu pakendi keskkonnamõju . Samuti edastame olulisimad tähelepanekud meile tutvustatud mõtetele ja eelnõu praeguse hetke versioonile. Ettepanek 1 : Kaotada eelnõust ü hekorrapakendi lauskeelami s e meede Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv is (EL) 2019/904, 5. juuni 2019, teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta ei ole viida t ud soovile valmistoidu ühekorrapakend keelustada. Juttu on ainult plastpakendi vähendamisest, mistõttu on arusaamatu, miks Keskkonnaministeerium soovib Eestis nii jõuliselt reageerida ilma välja pakutud meetmete sisulise analüüsita. Direktiivide miinimumnõuetega ülevõtmisel ei eelda hea õigusloome tava mõjuanalüüside koostamist. Antud eelnõu puhul on Keskkonnaministeerium minemas palju kaugemale direktiivis sätestatust ja plaanib väga oluliste kaasuvate mõjudega regulatsiooni. Seega on mõjuanalüüsi koostamine hädavajalik, kui ministeerium tõesti soovib nii jõuliselt Eesti toidusektorit ümber korraldada. Juhime mõjuanalüüsi majandusliku poole sisendina Keskkonnaministeeriumi tähelepanu asjaolule, et korduskasutuspakendi süsteemid ei eelda investeeringuid vaid teenusepakkuja poolelt. Investeeringud on vältimatud ka korduskasutuspakendi kasutajale. Tänase poodide sisseseadega ei ole võimalik eelnõu nõudeid täita- seega olulisi ümberkorraldusi tuleks teha kõigis kauplustes - vahetada kaupluste mööblit ja tehnikat, tagamaks toiduohutuse reeglite järgimine ja toidu säilimine. Uuendada võib olla vajalik transporditaarat juhul kui korduskasutuskarbi mõõtmed või kuju olemasoleva veotaaraga ei sobitu. Vajalik võib olla kauplustesse desinfitseerimismasinate soetamine või muud ettenägematut. Need investeeringud ei tehta paariaastase horisondiga. Kaupluste investeerimistsüklid on 7-13 aastat, mistõttu üleminekuperiood korduskasutuslahenduste pakkumisele peab olema igal juhul pikem , kui eelnõus pakutud neli aastat , et uute lahenduste ja nõuetega oleks võimalik mõistlikult etteulatuvalt arvestada. Ministeerium on usutavasti kursis , et mitte ükski täna Eesti turul toidukarpide taarat pakkuvatest ettevõtetest ei ole testimisfaasi läbinud ja seega oma toimimise efektiivsust ega keskkonnamõju hinnata saanud. Kaupmeeste Liidu liikmed on erinevate pakkujatega teste läbi viinud ja neid hinnatakse hetkel ebaõnnestunuteks. Tarbijad on testid halvasti vastu võtnud ning teenusepakkujad kinnitavad, et tarbijad tagastavad korduskasutuspakendeid väga harva. Rahulolematus QR koodi süsteemiga , millele korduskarpide lahendused on rajatud, on tarbijate seas kõrge. Ei ole garantiid, et tänased katsetajad turule jäävad, nende ärimudelid toimima hakkavad , tarbijad nende lahenduse vastu võtavad või nende tegevus keskkonna jalajälje seisukohalt mõistlikuks osutub. Tuleb arvestada korduskarpide kokkukorje logistikaringide ja pooltühjade kogumisautode kütusekulu, mis võib ületada korduskasutuse keskkonnamõju. Täna ei ole kasu ja kahju keskkonnale mõõdetud ühegi lahenduse põhiselt. Ministeerium paneb see tõttu ühekorrapakendi lauskeelamisega lootuse katsejärgus ettevõtete ärimudeli le. Seda ei saa lugeda mõistlikuks. Täna on turul pakutavad lahendused liiga kallid ka nende lahenduste pakkujate endi hinnangul ja vajavad olulisi täiendavaid investeeringuid, et suuta teenust pakkuda vajalikus mahus. Lahenduse pakkujad ei pruugi saavutada jätkusuutlikku ärimudelit ja võivad pankrotistuda või jääda sõltuma riiklikest toetustest. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku ( 1 ) Kustutada eelnõust Pakendiseadus paragrahvi 5 lg 5 „(5) Pakendiettevõtja on kohustatud müügikohas lõppkasutajale või tarbijale kaasa müüma toitu, mis on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, ja müügipakendisse pakendamata jooki korduskasutuspakendis.“ Tarbijale tuleb ühekordse pakendi lauskeelu asemel jätta kolm võimalust järgmises eelistuste järjekorras: (1) osta toitu ja jooki enda pakendisse, (2) selle puudumisel osta toitu ja jooki poes/restoranis/e-kanalis pakutud korduskasutuspakendisse ja viimasena (3) osta toitu nagu tänagi ühekorrapakendisse makstes pakendi eest miinimumhinna. Viimane võimalus peaks alles jääma nagu lubab ka Direktiiv ja seda peaks ajas vähendama läbi progresseeruva hinnatõusu (vt ka punkti 7 ), tarbijahariduse jms. Piiravad meetmed peavad käima käsikäes taskukohaste ja jätkusuutlike alternatiivide ja tehnoloogiliste lahenduste kättesaadavusega erinevatel turgudel üle Euroopa. Kuni mõistlikke alternatiive mõistliku hinnaga turul ei ole, on lauskeeld lubamatu. Mõistlike alternatiivide loomist ja väljamõtlemist ei saa sealjuures panna Eesti jaekaupmeeste ja toidutööstuste kohustuseks, kui mujal maailmas need ennast juba samades sektorites tõestanud ei ole. Eelnõu menetlemise raames on hädavajalik ka muude asjakohaste seaduste täiendamine, mis sätestavad kaupmehele vastutuse toiduhügieeniga seotud nõuete täitmise eest. Juhul kui kaupmehed aktsepteerivad tarbija enda pakendeid toidu ja joogi pakendamiseks, siis ei saa kaupmees jääda ainuvastutavaks toiduhügieeni eest. Ettepanek 2 : Võrdse kohtlemise põhimõt t e tagamine Keskkonnaministeerium on suuliselt kinnitanud, et ühekordse plasti direktiivi ülevõtmisel loobutakse nii korduskasutuspakendi kasutamise nõudest kui pakendi miinimumhinnast eelpakendatud toodete puhul. S iseriiklikud ühekordse pakendi vähendamise meetmed on kavandatud vaid müügikohas pakendatavale toidule ja joogile. Jaekaubanduses tähendab see peamiselt kulinaarialette ja joogiautomaate. Sellega on Keskkonnaministeerium naasnud meetmete paketi juurde, mida tutvustati turuosalistele 2021 aasta maikuus, koos inkrementaalsete muudatustega. Keskkonnaministeerium soovib reguleerida Euroopa Liidus kõige rangemate piirangutega pakendikasutust kohvikutes, restoranides ja jaekaubanduses ning jätta samal ajal ühekorrapakendi vähendamise kohustusest täielikult vabaks toidutööstused, kes on valmistoidu pakkumisel jaekaubanduse otsesed konkurendid. Nõustume toidutööstuste hinnanguga , et tööstuslikus mahus toidutootmise jaoks ei ole Eesti turul täna töökindlat korduskasutuspakendi lahendust, mistõttu ühekorrapakendist loobumine juba nelja aasta pärast ei ole teostatav. Meie hinnangul vastab antud väide tõele ka jaekaubanduse kulinaarialettides müüdava toidu kohta. Lahenduse näol peaks samamoodi olema tegemist üleriigilise süsteemiga, mille keerukus, kulutase ja hügieeninõuded ei erine eelpakendatud toodetele ja kulinaarialettides pakendatavatele toodetele. Me ei ole kuulnud Keskkonnaministeeriumi poolt selgitusi , miks toimiva lahenduse puudumine on piisav argument vabastamaks kulukatest kohustustest toidutööstusi, aga mitte jaekaubandust . Ühtlasi meenutame Keskkonnaministeeriumi le Kaupmeeste Liidu 16 .0 6 .2021 kirja ja sellele lisatud õigusbüroo Sorainen juriidilis t hinnangu t , mis selgesõnaliselt toob välja, et konkureerivatele toodetele erinevate pakendamis-ja hinnastamiskohustuste seadmine on diskrimineeriv , ebaproportsionaalne ning ei ole õiguspärane. Hetke info pinnalt on meil põhjust eeldada, et planeeritavad meetmed on lisaks eeltoodule vastuolus ka Eesti Vabariigi P õhiseadusega kuna kohtlevad turuosalisi ebavõrdselt ning suunavad ühtede pakendiettevõtjate (tootjad ja hulgikaupmehed) laiendatud tootjavastutuse kulud teiste pakendiettevõtjate (jaekaupmehed) kanda. Pakendiettevõtjate v õrdse kohtlemise põhimõtte on ette näinud ka E uroopa P arlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2019/904, 5. juuni 2019, teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta . Keskkonnaministeerium lähe ks toidutööstuste erikohtlemisega vastuollu d irektiivis sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtte ga . Nii teki ks turumoonutus , kus kulinaarialettides pakendatav toit ei suuda enam konkureerida eelpakendatud toiduga ning turg suunatakse majandusliku stiimuliga suurema ettepanendamise suunas. Oleme selle väite paikapidavuses kindlad. Keskkonnaministeeriumi poolt eelpakendatud valmistoidu kõrvale jätmine ühekorrapakendi vähendamise meetmetest vii ks kindlasti eelpakendamise suurendamiseni ja seeläbi nii turule paisatud ühekorrapakendi koguste suurenemiseni kui toiduraiskamise kasvamiseni. Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku ( 2 ) , et Keskkonnaministeerium k ehtestaks jaekaubanduse kulinaarialettides pakendatavatele toitudele samad nõuded, mida ta kehtestab eelpakendatud toidule , kas: Jättes kulinaarialetid plastpakendi vähendamise meetmete paketist välja kuni turul on valmisolek edasi liikuda pakendi vähendamisega ka toidutööstustes ; või Kehtestades Poola eeskujul ühekordsele plastpakendile plastimaksu 0,01€ pakendi kohta. Plastimaks peaks kehtima vaid plastist ühekorrapakendile , tulu tuleks riigikassasse ja saadud raha võiks riik suunata korduskasutuspakendi süsteemi ülesehitusse ja rahastusse, jõudmaks kiiremini toimivate siseriiklike lahendusteni ; või Kehtesta des ühekordsele plastpakendile miinimumhinna 0,05€. Kuna miinimumhind kehtiks nii eelpakendatud valmistoidule kui kulinaarialettides müüdavale toidule, saaksid pakendit turule panevad ettevõtted kasutada seda raha korduskasutuslahenduste tänase hetke kõrge hinna subsideerimiseks. Riik meetme pealt tulu ei teeniks. Samas 0,05€ on kindlasti piisav summa, et mõjutada tarbijakäitumist korduskasutuspakendi eelistamise suunas. Kaubandussektori välja pakutavad meetmed ühekorrapakendi vähendamiseks. Kaupmeeste Liit peab keskkonnasõbralike alternatiivide leidmist vajalikuks ning on valmis tegema mõistlikke jõupingutusi ringmajanduse saavutamiseks koostöös kogu ühiskonnaga . Näeme samas, et Kesk konnaministeeriumi esmased välja pakutud meetmed on liiga jõulised ning välja pakutud kujul kahjuks praktikas saavutamatud. Tarbijale tuleb ühekordse pakendi lauskeelu asemel pakkuda võimalusi kasutada korduskasutuspakendit , m uuta korduskasutuspakendile järk-järguline üleminek taskukohaseks ja mugavaks ning arvestada sealjuures ettevõtete investeerimisuutlikkust, toimiva ja töökindla taarasüsteemi ülesehitamiseks kuluvat aega, vajadust maandada pettuste riske, vajaliku tehnoloogia olemasolu ja kättesaadavust jms. Planeeritavad muudatused on niivõrd ulatuslikud ja samas ka vajalikud, et nende poole liikumine peab olema läbimõeldud ja etapiline, tagamaks muudatuste õnnestunud juhtimise. Süsteemi toimimiseks on vajalik teha järgmised sammud: Ettepanek 3 : Riiklikul tasemel juhitud korduskasutuspakendi standardi väljatöötamine. Standardiseeritud korduskasutuspakend on vältimatu kõige esmane tegevus, kui me soovime reaalselt töötavat ja efektiivset süsteemi. Ideaalis peaks tegemist olema Euroopa Liidu standardiga, aga kui Eesti soovib olla Euroopas suunanäitaja, peab Eesti riik selle töö enda peale võtma. Kõik Eesti turul kasutatavad korduskasutuspakendi lahendused peavad kasutama standardiseeritud pakendit. Täna on standardiseeritud näiteks puidust euroalused, samuti kasutab suur osa turust standardiseeritud veotaarat. Korduskasutusega müügipakendi standardi loomine on väljakutse, aga võimalik. Oluline on kaasata protsessi toidutehnolooge, materjalitehnolooge, jäätmekäitlejaid, pakendite tootjaid ja toiduettevõtete esindajaid. Erasektor ei suuda standardit ise kokku leppida, seda protsessi peab vedama riik. Kaupmeeste Liit kaalus erasektori poolt veopakendi standardi kokkuleppimist jaesektori siseselt, aga see keelati otsesõnu ära alguses Konkurentsiameti poolt ning seejärel juba Ebaausate Kaubandustavade tõkestamise seaduses. Erasektori katse müügipakendi standardit kokku leppida viiks samasuguse keeluni, sest iga ettevõte, kes tunneb, et talle pakutud lahendus ei sobi, saaks Konkurentsiametisse kaevata ja protsessi peatada. Võrdse kohtlemise tagamiseks ja protsessi õnnestumiseks peab standardiseerimist antud juhul eest vedama riik. Standardiseeritud topside ja karpide puhul on oluline kokku leppida nende täpne lubatud materjal, kuju, mõõtmed. Teha migratsioonitestid vastavalt nõuetele erinevate toiduainetega, mida turul müüakse ja millele antud lahendus peab sobima. Samuti võiks kaaluda, kas paika panna kohustusliku tarbijainfo paigutus, kasutatav liim etiketi kleepimiseks, säilivusaja info kuvamine jms. Kui standard on kokku lepitud, saavad nii kaupmehed kui tööstused oma tootmisliine ja logistikataarat planeerides sellega ette arvestada ja olla oma investeeringutes kindlad. Probleem tekib siis, kui Euroopa Liit asub töötama välja oma standardit ja see Eesti omast erineb. Seetõttu peaks Keskkonnaministeerium tihedalt suhtlema EL partneritega, maandamaks riske ja püüdmaks Eestis leida lahendust, mida ei pea mõne aasta pärast välja vahetama. Ettepanek 4 : Korduskasutuspakendi taristu loomise toetamine Kõige kallim osa korduskasutuspakendi süsteemis on logistika. Kui turul on mitmeid korduskasutuspakendit pakkuvaid teenusepakkujaid, tuleb neil kõigil paika saada oma kogumiskarpide masinate võrgustik koos viimaste tühjenduse ja hooldusega. Kui inimeste jaoks on mitu süsteemi ja kogumiskarbid on harvad ning erinevates poodides ja kohvikutes erinevad teenusepakkujad, kelle kogumiskaste ei saa ristkasutada, ei hakka inimesed karpe tagastama või teevad seda väga kaootiliselt. Arvestades Eesti hajaasustust ja väikesi müügimahte, saab korduskasutuspakendi logistika olema igal juhul väga kallis. Siia tuleb lisada teadus-ja arendustegevuse kulu kuna me ei saa oma turul kasutusele võtta end juba tõestanud välja töötatud lahendust mõnelt teiselt turult. Peame ise kogu tehnoloogilise ja logistilise poole välja mõtlema, testima ja tööle saama. Eesti tarbija peab selle kõik kinni maksma. Kuna meie ettevõtetel ei ole ambitsiooni olla Euroopas korduskasutuspakendi innovatsiooniliider, vaid see ambitsioon on Keskkonnaministeeriumil, peaks riik olema valmis oma ambitsiooni ka kinni maksma. See eeldab süsteemi väljatöötamiskulude katmist, millest suurim ongi logistika. Raha selleks saaks plastimaksust. Küsimuse koht on see, mida riik soovib nii ulatuslike toetuste eest eraettevõtetele vastu saada. Kui turul on mitmeid pakkujaid ja riik toetab neist ühte mitmekümne miljoni euroga, sööb see konkureerivad pakkujad paratamatult turult välja ja tekib monopol. Monopolil on seejärel võimalik hindu tõsta ja omaniku kasumit suurendada maksumaksjalt saadud vahendite toel. Riigil võiks olla huvi seda vältida, aga samas ei ole mõistlik mitmekümne miljoni eurose toetusega aidata mitmel ettevõttel konkureerivad taristud püsti panna. See oleks maksumaksja raha raiskamine. Seega tasuks riigil mõelda, kas mitte ise luua taristu või küsida selles osalust sobivatel tingimustel. Soovitame Keskkonnaministeeriumil antud küsimuses küsida nõu Konkurentsiametilt, Majandus-ja Rahandusministeeriumilt, et leida konkurentsiolukorda soodustav ja maksumaksja raha otstarbekalt kasutav lahendus. Ettepanek 5 : Meetmete valik ühekorrapakendi vähendamiseks Kuna standardi loomine ja sellele järgnev korduskasutuspakendi taristu ehitamine (sh pesujaamad, ümbertöötlustehased) võtab aastaid, tasub ministeeriumil perioodiks 2022-2026 kaaluda ajutisi meetmeid plastist valmistoidupakendi vähendamiseks. 2026. aastaks peaks Euroopa Komisjon avaldama metoodika, kuidas pakendivähendamist mõõta ja pakkuma välja omapoolseid meetmeid. Oleme siis valmis senise statistika ja tehtud korduskasutuspakendi pilootide pealt meetmeid täiendama. Teeme selles osas Keskkonnaministeeriumiga koostööd. Seniks soovitame: Ajutise meetmena lubada ühekorra plasti st pakend asendada muu st materjali st ühekorrapakendiga (Nt. papp, klaas, metall), vältimaks miinimumhinda või plastimaksu . See ei ole kooskõlas ringmajanduse ideoloogiaga, aga ajutise lahendusena aitab täita direktiivi peamist eesmärki, vähendada meres plastpakendireostust. See lahendus aitab vähendada plastist ühekorraplasti turule paiskamist tükiliselt ning saavutada seega vähemalt aastani 2026 juba plastpakendi vähenemise. K õik kulinaarialetid lubavad 2023 . aastal ja sellest edasipidi jaeketi määratud tingimustel kliendil osta kaalukaupa oma pakendisse . Sektoritel kehtestada eneseregulatsioonid ühekorrapakendi vähendamise ja pakendi korduskasutuse suurendamise meetmetega. Eneseregulatsiooni tulemus t saab Keskkonnaministeerium läbi deklareeritud pakendikoguste igal aastal mõõta ja hinnata. Seda saab teha sektorite ja Keskkonnaministeeriumi sõlmitavate hea tahte kokkulepete raames, mis peaks suurendama ka teineteisemõistmist, teemast teadlikkust ja koostööd. Kaupmeeste Liidu poolt välja töötatud eneseregulatsiooni ettepanek on järgnev: Kaupmeeste Liidu eneseregulatsiooni meetmed: Piloodime kahe aasta jooksul korduskasutuspakendi lahendusi valmistoidu ja joogi pakendamisel. Tutvustame klientidele korduskasutuspakendit, selle tagastussüsteemi ja korjame sisendit loomaks efektiivset ja jätkusuutlikku lahendust Eesti turule. Kõigis kulinaarialetiga kauplustes võimaldame tarbijal osta kaalukaupa oma pakendisse , eeldusel, et pakend vastab kaupmehe hügieeni- ja teistele asjakohastele nõuetele. Valime võimalusel omatoodetele ümbertöödeldava pakendi – omatoodetele primaarpakendit valides eelistame lihtsat tooteetiketti, kergelt mahapestavat liimi ja plasti puhul ümbertöödeldavat plastpakendit. Seame eesmärgiks vältida komposiitmaterjale ja sleeve’e. Teeme pakendid võimalikult kergelt ümbertöödeldavaks ja ringlusse võetavaks. Uute tootepakendite loomisel valime ümbertöötl useks sobiva pakendi disaini, värvi ja muud omadused. Selleks konsulteerime juba varakult pakenditootjate ja jäätmekäitlejatega. Eelistame vähem pakendatud puu- ja juurvilju – puu ja juurviljade puhul ei tohiks toimuda pakendamist vaid eristumise eesmärgil, näiteks logodega kleepsude kleepimist igale viljale. Kui pakendamine on vajalik tootele pikema säilivusaja tagamiseks ja toiduraiskamise vähendamiseks, eelistame loodussõbralikku pakendit. Teeme selle nimel koostööd hankijate ja tootjatega. Peame oma igapäevatöös silmas keskkonnahoidu – oma organisatsioonis eelistame loodussäästlikke puhastusvahendeid ja taaskasutatud materjalist pabereid. Ka kliendile pakume kasutamiseks taaskasutatud materjalist salvrätte, kätekuivatustekstiile jms. Sorteerime ise prügi ja teeme selle lihtsamaks ka klientide jaoks – paigaldame jaekauplustesse sorteerimisvõimega prügikastid. Kui poes müüdavad tooted seda õigustavad, kogume liigiti kolme materjali viiest: paber + kartong, pakend, klaas, biojäätmed ja segaolme. Kasutame prügi sorteerimise lihtsustamiseks ühtseid värvilahendusi ja piktogramme. Koolitame oma töötajad keskkonnasäästu saadikuteks – iga kümnes eestimaalane töötab kaubanduses ja nende teadlikkust tõstes suudavad nad ka klientidele selgitada, miks on kaupluses uued praktikad pakendite või jäätmete sorteerimise jaoks. Julgustame kliente eelistama korduvakasutatavaid kandekotte – ühekordsete kilekottidena müüme kilekotte, mis on toodetud võimalikult suures ulatuses taaskasutatud materjalist ja on ise taaskasutatavad. Suuremate kilekotist kandekottide pakkumisel eelistame särkkoti tüüpi kotte, mis on tänu oma kujule kasutatavad prügikotina. Veopakendi kasutamisel eelistame lahendusi, millel on pikem kasutusiga, rohkem kasutusringe ja ümbertöödeldavus. Kasutame tarnes vähem ühekordseid pappkaste – otsime koostöös tarnijatega võimalusi korduvakasutatavate veopakendite kasutuselevõtuks ja veopakendi ristkasutamiseks. Ettepanek 6 : Tagada p aindlikkus korduskasutuspakendi süsteemi kasutatavuseks On oluline, et korduskasutuspakend oleks kõigile kättesaadav. Täna turul pakutavad lahendused töötavad vaid nutitelefoni olemasolul, kusjuures nutitelefoni kaamera peab suutma piisavalt hästi QR koodi lugeda ja QR kood ei tohi olla kahjustada saanud füüsilise hõõrumise vms tagajärjel. Lapsed ja vanurid, samuti vähemkindlustatud inimesed sageli ei oma nutitelefoni või ei oska seda piisavalt kasutada. Enne täielikku üleminekut korduskasutuspakendile tuleb tagada, et see oleks reaalselt kättesaadav ja võimetekohane kõigile. Samuti tuleb tagada, et oma karpi ostmine säilib võimalusena neile, kes ei soovi keskset süsteemi kasutada. Vahel on vajalik ja mõistlik osta toode ühekorrapakendis, sest pakendit ei saa tulla tagastama. Näiteks reisile toitu kaasa ostes , turistide kaasaostude korral jms . See peaks lihtsalt olema piisavalt kallis, et inimesed tavaelus ühekorrapakendit ei eelistaks. Tarbijate vajadused ja ootamatud olukorrad on üllatuslikud, mistõttu peab süsteem olema paindlik ja kaupmehel säilima eri klientide jaoks erinevad lahendused. Ühekorrapakendi lauskeeld on ebamõistlik, sest Keskkonnaministeerium ei suuda ette näha kõiki võimalikke üleskerkivaid olukordi, pandeemiatest reisimiseni, mis võivad ühekorrapakendi vältimatult vajalikuks muuta. Ettepanek 7: Kehtestada ühekordsele topsile ja karbile madalam miinimumhind (juhul kui riik ei soovi kehtestada plastimaksu) Eelnõu: „ Pakendiseadus paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–6 järgmises sõnastuses: „4) peab ühekordselt kasutatavale toidupakendile, millesse pakendatav toit on mõeldud kohe tarbimiseks ja mis ei vaja töötlemist, ja joogitopsile, mis on mõeldud müügipakendisse pakendamata joogi kaasa müümiseks kehtestama müügihinna, mis ei ole väiksem kui 0,50 eurot;“ 0,5-eurone pakendi miinimumhind on majanduslikult liiga kõrge paljudele väiksema palgaga inimestele ning moodustaks toidu enda hinnaga võrreldes liiga suure osakaalu. Nii järsk hüpe ei pruugi olla väiksema sissetulekuga tarbijatele vastuvõetav. Mõistlikum on järk-järguline pakendi hinna tõstmine ning vaatamine, kuidas inimesed sellele reageerivad. Katsetus väikeste kilekottidega Rimis näitas, et 0,05-eurose hinnaga õhukeste kilekottide müük nende tasuta andmise asemel vähendas tarbimist lühikese ajaga 2 miljonilt tükilt 500 000-le tükile. Ka plastist kandekottide hinda on ajas tõstetud, kooskõlas tarbija käitumise muutuse, ootuste ja hinnatundlikkusega. Pakendi miinimumhinnaga on võimalik katsetada ja andmeid analüüsides leida optimaalset määra, mis toob soovitud tulemuse. Vähendamise määrad meile teadaolevalt Euroopa Komisjon ka välja annab ja nendest saab Eesti tulevikus meetmete kohandamisel lähtuda. Me ei pea tarbijatele nii järsku hinnatõusu peale panema, võimalik on tulemusi saavutada ka järk-järguliselt. Silmas tasuks pidada põhimõtet, et toote hind ja pakendi hind oleksid omavahel loogilises vastavuses. Kui näiteks kaasaostetav kohv maksab täna jaekettides 1€, oleks ebaproportsionaalne tõsta selle hinda 50%, lisades hinnale 0,5€ topsi tasu. Kui tarbijatel tekib harjumus osta rohkemaid tooteid korduskasutusanumatesse, selle jaoks kujuneb infrastruktuur ja tuleb järgi ostujõud, saab trende hinna tõusu abil edasi juhtida. Oluline on antud punktis lähtuda põhimõttest, et ühekordse pakendi hind kehtiks nii ettepakendatud kui kohapeal pakendatavale toidule ja topsijookidele. Ainult see aitab vältida kulinaarialettide kaotamist ja täies mahus eelpakendamise kasutamist . Juhul kui riik ei soovi kehtestada plastimaksu ning kogutud raha eest taaskasutuspakendi infrastruktuuri rajada/ülal hoida, on alternatiiviks miinimumhind 0,05€ , mille tulu läheb erasektorile . Sellisel juhul saab erasektor tööstustest tuleva toidu (95% poodide müügist) ja kulinaarialettidest müüdava toidu (3-5% poodide müügist) plastpakendi miinimumhinna arvelt subsideerida järk-järgult kasvavat korduskasutuskarbi lahendusse liikuva toidu sortimenti. Ilmselt oleks toodete skoop ja aruandlus riigile nendel juhtudel erinev, aga mõlemal juhul võiks maksustada vaid plastpakendit. Mitte metalli, klaasi, pappi, puitu vms. Alternatiivsest materjalist ühekordsed pakendid peaksid ajutise lahendusena edasi kestma kuniks meil on olemas standardiseeritud müügipakendid, korduskasutuslogistika ja toimivad lahendused, et saaksime suures mahus korduskasutuspakendile üle minna kogu toidusektoris ja ilmselt üle Euroopa. Ettepanek 8: Mitte panna j aekaubandusele KOV-de, taaskasutusorganisatsioonide ja muude pakendiettevõtete kohustusi pakendit tarbijalt kokku korjata Eelnõu: „Pakendiseaduse paragrahvi 20 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „(2) Pakendiettevõtja peab tagama müügikoha territooriumil pakendijäätmete liigiti kogumise võimaluse pakendatud kauba lõppkasutajale või tarbijale.“;“ Juhtisime täpselt samale punktile tähelepanu ka oma eelnevates tagasiside de s . O leme jätkuvalt seisukohal, et D irektiivist mittetulenev jaekaupmeestele uute riskide ja koormuse panek, ei ole ministeeriumi poolt veenvalt põhjendatud. Keskkonnaministeerium on ette pannud, et pakendi prügikaste võib olla kaupluse peale üks ja selle suurus ei ole reguleeritud. Oleme endiselt seisukohal, et ühekordset plastist valmistoidupakendit vähendav eelnõu ei ole mitte mingil moel seotud näiteks rõivapoodi pakendiprügikasti paigaldamisega. Antud teema ei ole direktiiviga seotud ja ilma mõjuanalüüsita selle eelnõusse juurde lisamine on halb õigusloome tava. Alternatiivina oleme välja pakkunud eneseregulatsioonis punkti 7, millega paneme ette ambitsioonikama ja samas paindlikuma ettepaneku. Selle kohaselt peaksid kauplused valima standardvalikust kolme fraktsiooni jäätmete sorteerimise, aga juhul kui nende poe sortiment seda õigustab. Seega toidupoed valiksid tõenäoliselt pakendi- ja biojäätmete prügikastide paigalduse lisaks olmejäätmete kastile. Samas rõivapoed ja lõngapoed, veinipoed või käsitööpoed saaksid paigaldada vaid segaolmejäätmete prügikasti ja ehk selle juurde hoopiski rõivajäätmete kasti. Kõik vastavalt oma sortimendile, et ei oleks igas Eesti poekeses pooltühje pakendiprügikaste, mille tühjendamine on asjatu rahakulu. ETTEPANEK 8 : Pakendiseaduse paragrahvi 20 lõiget 2 mitte täiendada. Viimaks palume kolmandat korda kohtumist keskkonnaminister Tõnis Mölderiga antud teema arutamiseks, mida oleme palunud juba viimased neli kuud, aga ei ole saanud sellele palvele kahjuks endiselt vastust. Kaubandus on Eesti teiseks suurim ettevõtlussektor ja antud teema on meie jaoks Covid kriisimeetmete kõrval top3 olulisima küsimuse seas sellel aastal. Kordame veel korra oma palvet, et minister leiaks oktoobris tund aega oma kiires ajagraafikus, et otsida sektoriga koostöös lahendust. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Peil Tegevjuht Eesti Kaupmeeste Liit