Saatja: Ott Oja <
[email protected]>
Saadetud: 07.01.2021 13:37
Adressaat: <
[email protected]>; <
[email protected]>
Koopia: SM Info <
[email protected]>
Teema: VATEKi ettepanekud eelnõule 303 SE
Lugupeetud hr. Tõnis Mölder
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, mis esindab 38 vaimse tervise
valdkonna organisatsiooni huve ning on Sotsiaalministeeriumi
strateegiliseks partneriks vaimse tervise valdkonna arendamisel, esitab
manuses oleva kirjaga oma ettepanekud seaduseelnõu 303 SE muutmiseks.
Loodan, et arvestate meie ettepanekutega.
Lugupidamisega
Ott Oja
Juhataja
+372 5559 5589
Tõnis Mölder 07.01.2021 nr 21-1
Esimees
Riigikogu Sotsiaalkomisjon
[email protected]
[email protected]
Koopia:
Sotsiaalministeerium (
[email protected])
Lugupeetud Tõnis Mölder
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon teeb ettepaneku reguleerida piiratud teovõimega
isikute psühhiaatriliseks abiks nõusoleku andmine vastavalt VÕS § 766 lõikele 4 ilma ühegi
täiendava piiranguta. Kohustuse teavitada või kaasata täiendavaid isikuid või asutusi reguleerib
VÕS § 768, KarS § 307 ja LasteKS § 27 ning teeme ettepaneku seda PsASga täiendavalt mitte
reguleerida.
Psühhiaatrilise abi kättesaadavus tuleb tagada samadel alustel nagu iga teine arstiabi.
Täiendavate piirangute seadmine abi kättesaadavusele, eriti haavatavasse sihtgruppidesse
kuuluvatele inimestele, on põhjendamatu ning VATEKi silmis vastuvõetamatu. Me ei toeta
menetluses olevat eelnõu 303 SE praegusel kujul, kuna see takistab piiratud teovõimega isikute
pöördumist psühhiaatrilise abi poole, piirab psühhiaatrite professionaalset autonoomiat ning
sunnib omavalitsusi ja muid vastavaid asutusi ebaproportsionaalselt sekkuma perekondade
toimimisse.
VÕS § 766 lg 4-le lisatavad täiendavad piirangud psühhiaatriliseks abiks nõusoleku andmisel
oleksid vastuolus PS § 19-ga ehk igaühe õigusega vabale eneseteostusele ning riivab seeläbi
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon
www.vatek.ee
[email protected]
piiratud teovõimega isikute inimväärikust. Inimväärikuse kaitset on aga Riigikohus nimetanud
PS üheks aluspõhimõtteks1,2. Ka antud eelnõu seletuskiri ütleb selgesõnaliselt, et
kaalutlusõigusega alaealisele lapsele tuleb anda võimalus teha iseseisvalt otsust tema tervist
puudutavates küsimustes. Jääb arusaamatuks miks sama eelnõu siiski läheb selle põhimõttega
vastuollu ning seab nimetatud õiguste eelduseks kuriteo ohvriks sattumise ning selle
tõendamise. Seesugused täiendused seaduse sõnastuses piiravad drastiliselt inimeste õigust
vabale eneseteostusele.
Hetkel kehtiv seadus ning antud eelnõuga seatavad piirangud on ka vastuolus TsÜS § 8 lõikega
2, mis ütleb, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes
ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Psühhiaatriliseks abiks
nõusoleku andmise reguleerimine vastavalt VÕS § 766 lg 4-le lahendaks kehtivad vastuolud ja
looks õigusselguse.
Piirates tervishoiu teenuste kättesaadavust minnakse vastuollu ka PS § 28 -ga – igaühel on õigus
tervise kaitsele. Kaitse alla kuulub lisaks füüsilisele ka vaimne tervis ja sotsiaalne heaolu3. Riigi
kohustus on siinkohal luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid
haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad kvaliteetsed
terviseteenused4. Antud eelnõu põhjustaks kuriteo ohvriks sattunud lastele, noortele ja teistele
piiratud teovõimega inimestele psühhiaatrilise abi saamiseks pikaajalisi ebamõistlikke viivitusi,
mis tulenevad kohustest kuriteo toimepanek tõendada. Antud eelnõu tõenäoliseim tõlgendus
eeldaks selleks kuriteo süüdimõistva otsuse jõustumist kohtus ehk aastatepikkust viivitust abi
saamisel. Lisaks on abi saamine välistatud piiratud teovõimega inimestele, kes ei ole sattunud
oma seadusliku esindaja poolt toime pandud kuriteo ohvriks, seega jätaks riik siinkohal täitmata
kohustuse tervishoiuteenuste tagamiseks. Eelnõu lõikes 2 on abi saamise aluseks lisatud ka
muud mõjuvad põhjused, mille tähendus on aga ebaselge ning tekib õiguslik segadus
seesuguste põhjuste määratlemisel. Ka selguse korral tekitaks mõjuvate põhjuste tõendamine
ebamõistlikke viivitusi terviseteenuste tagamisel.
PS § 11 ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, seesugusetel
piirangutel peab olema legitiimne eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks
proportsionaalne. Varasemalt on välja toodud, et riive on õigustatud PS § 27 lõike 3 alusel
(Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest)5 . Juhime
tähelepanu, et sama paragrahvi järgmine lõige seab aga riigile kohustuse seadusega sätestada
1
RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49
2
RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14
3
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 28, p. 1.
4
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 28, p. 9.
5
Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi protokoll nr 88
2
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon
www.vatek.ee
[email protected]
vanemate ja laste kaitse. Selle juurde kuulub kohustus kaitsta perekonnaliikmeid nende
omavahelistes suhetes ehk Riigikogu peab seadustega määrama vanemate õiguste ja
kohustuste piiri selliselt, et see tagaks ka laste kaitse6 – sealhulgas õiguse vabale
eneseteostusele ning õiguse tervise kaitsele. Antud eelnõu seab ilma ühegi põhjenduseta
rängad piirangud inimeste põhiseaduslikele õigustele. Neid piiranguid ei saa pidada kuidagi
proportsionaalseks ka väljaspool seletuskirja toodud argumentide põhjal.
Enamik vaimse tervise häireid kujuneb välja teismeeas, enam levinud on depressioon ja ärevus.
14-15 aastastest noortest on depressiivsed 11% ning ärevad 6%, lisaks riskirühmas vastavalt
29% ning 32% noortest7. Kõik need noored on antud seadusemuudatusest selgelt mõjutatud,
kuna nende põhiseaduslikele õigustele on seatud põhjendamatud piirangud ning neil ei ole
lubatud ise oma abi saamise üle otsustada. Viivitused vaimse tervise häirete ravis põhjustavad
probleemide süvenemist ning õigeaegselt ravita jäänud häire kujunemise krooniliseks. Selle
võrra kannatab ka inimeste elukvaliteet ning kasvab majanduslik koorem riigile. Vaimse tervise
häired põhjustavad juba enam kui veerandi töövõime kaotuse juhtumitest8 ning piirates
õigeaegse arstiabi kättesaadavust süvendab Riigikogu seda probleemi.
Oluline on ka PsAS § 3-ga mitte reguleerida tervishoiuteenuse osutaja kohustusi kaasata või
teavitada täiendavaid isikuid või asutusi, selle asemel tuleks tugineda eelkõige VÕS § 768-le.
Nimetatud seaduse lõige 2 võimaldab psühhiaatritel inimese tahtest olenemata kaasata
seadusliku esindaja või vajalikke asutusi, kui vastasel juhul võiks patsient oluliselt kahjustada
ennast või teisi isikuid. Täiendavalt reguleerib teavitamise kohustust alaealiste puhul LasteKS §
27 (Kohustus abivajavast lapsest teatada on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abivajavast
lapsest) ja muudel juhtudel KarS § 307 (Teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost
mitteteatamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega).
Eelnõu kaasamise kohustustest tulenevad piirangud psühhiaatrite professionaalsele
autonoomiale on vaimse tervise abi suhtes stigmatiseerivad ning takistavad sobiva abi
pakkumist patsientidele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on järeldatud, et milline abi
ja millised abi osutamise meetmed on sobivad, tuleb hinnata abi osutamise ajal eksperdi
teadmiste põhjal9. Need otsused kuuluvad psühhiaatrite professionaalsesse pädevusse ning
seaduse tasandil reguleeritud absoluutne seisukoht ei tagada inimestele sobivaimat abi. LasteKS
§ 7 seab lapse heaolu tagamise vastutuse lapsevanemale ning tervishoiuteenust pakkuvale
asutusele kohustuse toetada oma pädevuse piires lapsevanemat selle eesmärgi saavutamise
6
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 27, p. 36.
7
Noorteseire aastaraamat 2019-2020, lk 35
8
Kristina Köhler, Sotsiaalministeerium. Esitlus “Status and costs of mental health in Estonia”. 27.03.2019
9
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 28, p. 3.
3
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon
www.vatek.ee
[email protected]
nimel. Sellele tuginedes tegutsevad tervishoiutöötajad niigi juba pere huvides ning
psühhiaatrite autonoomia piiramine õõnestab neid huvisid.
Kaasamise kohustuse binaarne lähenemine kahjustab alaealise patsiendi puhul nii vaimse
tervise abi andmist kui ka sunnib psühhiaatreid ebaproportsionaalselt palju kaasama pere
toimimisse täiendavaid asutusi. Psühhiaater, kui tagada talle professionaalne autonoomia, saab
läbi kaalutletud lähenemiste toetada alaealist ning tema peret viisil, mis parandab kogu pere
pikaajalist toimetulekut. Selle autonoomia piiramisel kannatavad just pered, kelle toimimisse
segatakse riigi ja omavalitsuse asutused, kuigi vähem invasiivsed lähenemised oleks pere ja
last ehk paremini kaitsnud.
PS § 28 kommentaarides on ka välja toodud, et patsiendile tuleb privaatsuse kaitse kõrval
tagada usaldus tervishoiutöötajate ja üldiselt teenuse osutamise vastu, sest vastasel juhul võib
inimene jätta teenuse osutamiseks vajaliku info andmata või terviseteenuste kasutamisest
loobuda ning seeläbi iseend ohtu seada10. Taaskord on kohaseim lähtuda VÕS § 768-st, mille
lõige 1 tagab inimesele, sh piiratud teovõimega inimesele, tema privaatsuse ning usalduse
tervishoiutöötajate suhtes.
Lugupeetud hr. Mölder, peame antud seaduse puhul vajalikuks reguleerida psühhiaatriline abi
samadel alustel, mis kehtivad muule arstiabile ning ainsateks erisusteks peaks olema PsASis
juba reguleeritud tahtest olenematu ravi ning sundravi. Kaaludes igasuguste täiendavate
piirangute üle paneb Sotsiaalkomisjon kaalukausile ka alaealiste ja teiste piiratud teovõimega
Eesti inimeste põhiseaduslikud õigused. Ootame, et Sotsiaalkomisjon ja Riigikogu tervikuna
täidaks oma põhiseadusliku kohustuse tagada inimeste õigused ja laste kaitse.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ott Oja
Juhataja
Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon
10
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 28, p. 3.
4